ABO v. ESTONIA - [Estonian Translation] by the Estonian Ministry of Foreign Affairs

KOLMAS OSAKOND

OTSUS

Avaldus nr 29295/22
Elmi ABO
vs. Eesti

Euroopa Inimõiguste Kohus (kolmas osakond), pidades istungi 2024. aasta 17. septembril kojana, kuhu kuuluvad:

 esimees Pere Pastor Vilanova,
 kohtunikud Georgios A. Serghides,
 Darian Pavli,
 Peeter Roosma,
 Andreas Zünd,
 Oddný Mjöll Arnardóttir,
 Diana Kovatcheva
ja osakonna registripidaja Milan Blaško,

võttes arvesse 7. juunil 2022 esitatud eespool nimetatud avaldust,

võttes arvesse vastustajavalitsuse esitatud märkusi ja kaebaja vastusena esitatud märkusi,

olles pidanud nõu, on teinud järgmise otsuse.

ASJAOLUD

1. Kaebaja Elmi Abo on sündinud 1948. aastal ja elab Eestis Kehras. Teda esindas Euroopa Inimõiguste Kohtus Tallinna advokaat K. Turk.

2. Valitsust esindas Eesti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus T. Kolk välisministeeriumist.

Kohtuasja asjaolud

3. Kaebaja on sündinud Gruusias Abhaasias Sulevi külas.

4. 1920. aastal, enne kaebaja sündi, oli tema isapoolne vanaema L.A. taotlenud kooskõlas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga (vt allpool punktid 19–20) endale ja oma lastele (kellest üks sai hiljem kaebaja isaks) Eesti kodakondsust. Eesti Rahvusarhiivi andmetel sündis L.A. 1885. aastal Kubani oblastis Livonia külas ja elas seal ajal, mil taotles kodakondsust. L.A. isa P.K. sündis Eestimaa kubermangus Haapsalu kreisis, mis oli tol ajal osa Vene impeeriumist.

5. 1920. aasta juulis väljastasid Eesti ametivõimud L.A.-le ja tema lastele kodakondsuse tunnistuse ja piiratud kehtivusega Eesti passi (nimetatakse ka välispassiks). Isikuid, kes olid sellisel viisil valinud Eesti kodakondsuse, nimetati optantideks või opteerujateks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esivanemad ei asunud hiljem kunagi Eestisse ümber.

6. 1998. aastal kolis kaebaja Eestisse. Tema poeg juba elas seal. Samal aastal taotles ta tähtajalist Eesti elamisluba ja sai selle. Elamisloa taotluses märkis ta oma kodakondsuseks „Gruusia“ ja väitis, et tema (tol ajal kehtiva) Gruusia passi väljastas 1998. aastal Gruusia konsulaat Moskvas. Eestisse elama asumise põhjusega seoses märkis ta ära lahtri „eestlane“ (viidates etnilisele päritolule). EIK-ile esitatud seisukohtades eitas ta Gruusia isikutunnistuste hilisemat uuendamist.

7. 2003. aastal sai ta Eesti pikaajalise elaniku elamisloa ning pikendas seda 2013. ja 2018. aastal.

8. Kaebaja taotles 15. jaanuaril 2020 Politsei- ja Piirivalveametilt (edaspidi: PPA) esmakordselt Eesti kodaniku isikutunnistuse väljastamist. Ta soovis tõestada, et oli omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, viidates oma isale ja isapoolsele vanaemale, kes olid tema sõnul olnud Eesti kodanikud.

9. 18. juunil 2020 jättis PPA tema taotluse rahuldamata. PPA põhjendas seda sellega, et Tartu rahulepingu kohaselt pidid optandid kodakondsusmenetluse lõpuleviimise ja Eesti kodakondsuse saamise eeltingimusena asuma ümber Eestisse. Sellega seoses ei olnud kodakondsuse tunnistus ja ajutine pass iseenesest piisavad, et lugeda kaebaja esivanemad Eesti kodakondsuse saanud isikuteks. Ajutise passi – mis üldjuhul kehtis vaid kolm kuud – ainus eesmärk oli võimaldada selle omanikul Eestisse reisida. Selle järelduse tegemisel viitas PPA mitmele arhiividokumendile, Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-16-1810 (vt allpool punktid 31–35) ja Tartu Ülikooli teadlaste aruandele (vt allpool punktid 39–42). Kuna kaebaja isapoolne vanaema ja isa ei olnud kunagi Eestisse ümber asunud, ei saanud nad kunagi Eesti kodakondsust. Seetõttu ei saanud pidada kaebajat sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuks. Ta kaebas selle otsuse edasi.

10. Tallinna Halduskohus jättis 15. jaanuaril 2021 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et kohtuasja põhiküsimus seisnes selle kindlakstegemises, kas Tartu rahulepingu artiklis IV oli sätestatud Eesti kodakondsuse saamise eeltingimusena kohustus lahkuda Venemaalt ja asuda Eestisse ümber. Vastus sellele küsimusele määraks kindlaks, kas kaebaja vanaema võiks pidada Eesti kodanikuks hoolimata asjaolust, et ta ei olnud kunagi Venemaalt lahkunud. Kasutades Tartu rahulepingu artikli IV tõlgendamiseks ajaloolisi ja teleoloogilisi meetodeid ning viidates muu hulgas Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-16-1810 (vt allpool punktid 31–35) ja Tartu Ülikooli teadlaste aruandele (vt allpool punktid 39–42), leidis kohus, et kõnealuses artiklis sätestati tingimuslik õigus kodakondsuse saamiseks. Ta märkis, et Eesti kodakondsuse valimise menetluse lõpuleviimiseks pidi inimene Eestisse ümber asuma. Kodakondsuse tunnistuse väljaandmist ei saanud pidada kodakondsuse andmiseks olenemata sellest, kui põhjalik oli tunnistuse saamisele eelnenud taustakontroll.

11. Tallinna Halduskohus jättis kõrvale kaebaja pakutud tõlgenduse, mille kohaselt oli optantide kohustus Venemaalt lahkuda asjakohane ainult seoses nende omandiõigustega (vt Tartu rahulepingu artikli IV sõnastust allpool punktis 20). Kaebaja väitele, et rahvusvahelise lepinguga ei saa üksikisikutele otseselt õigusi ega kohustusi kehtestada, sest viimaseid ei peeta rahvusvahelise õiguse subjektideks, vastas kohus, et Tartu rahulepingu pooled olid selgelt kavatsenud anda üksikisikutele õiguse valida kas Eesti või Venemaa kodakondsus.

12. Tallinna Halduskohus selgitas ka seda, et peale Tartu rahulepingu ei olnud muid riigisiseseid õigusakte, millega oleks antud Venemaal elanud isikutele õigus valida Eesti kodakondsus. Eesti Maanõukogu 1918. aasta otsuses Eesti kodakondsuse kohta ei nähtud ette võimalust saada kodakondsus rahvusvahelise lepingu alusel. 1922. ja 1939. aasta kodakondsuse seaduses oli sätestatud, et Eesti kodanikud on isikud, keda tunnustatakse sellena Eesti Vabariigi sõlmitud rahvusvaheliste lepingute alusel. Kuna riigisisestes õigusaktides ei olnud ette nähtud õigust valida Eesti kodakondsus, sai sellise õiguse tuletada ainult Tartu rahulepingust.

13. Tallinna Halduskohus kinnitas, et Tartu rahulepingus ei sätestatud iseenesest kohustust Eestisse kolida. See oli olnud ainult kodakondsuse saamise tingimus. Kohus tunnistas, et poliitilises ja diplomaatilises kirjavahetuses oli arutletud selle üle, kas optante, kes ei olnud Eestisse ümber asunud, võis siiski pidada Eesti kodanikeks. Selle kohta ei olnud aga ühtegi õigusakti vastu võetud. Asjaolu, et optantidele, kes olid Eestisse ümber asunud pärast lepingus kindlaks määratud üheaastast tähtaega, anti Eesti kodakondsus, ei saa tõlgendada nii, et kohustus Venemaalt lahkuda oli täielikult kehtetuks muutunud.

14. Samuti tunnistas kohus, et halduspraktika, mille kohaselt tunnustati Eesti kodanikena selliste optantide järeltulijaid, kes ei olnud Eestisse ümber asunud, oli aastate jooksul varieerunud. Sellegipoolest ei saanud kaebaja nõuda, et tema kohtuasja suhtes kohaldataks seaduse varasemat ebaõiget tõlgendust, isegi kui ta tugines mittediskrimineerimise põhimõttele.

15. Lõpuks rõhutas Tallinna Halduskohus, et „[r]iik ei eita kaebaja sotsiaalset identiteeti eestlasena“, ja märkis, et põhiseaduse § 36 kolmanda lõiguga kaitstakse iga eestlase õigust asuda Eestisse (vt allpool punkt 22). Viidates väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lõike 1 punktile 1 ja § 30 lõikele 2, selgitas kohus, et seaduse kohaselt ei saa kehtestada sissesõidukeeldu eesti rahvusest välismaalase suhtes. Eesti rahvusest välismaalastele, kellel puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, anti korraldus taotleda elamisluba, tehes neile seadustamisettekirjutuse, selle asemel, et anda lahkumisettekirjutusega korraldus riigist lahkuda (vt allpool punktid 26–27). Kaebaja kaebas kohtuotsuse edasi.

16. 30. juunil 2021 jättis Tallinna Ringkonnakohus kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus märkis, et õigus valida Eesti kodakondsus oli sätestatud ainult Tartu rahulepingus, aga mitte üheski riigisiseses õigusaktis. Kohus lisas, et Tartu rahulepingut ei saa kohaldada valikuliselt, see tähendab ainult seoses õigusega valida Eesti kodakondsus, kuid mitte seoses ümberasumise tingimusega. Asjaolu, et kaebaja vanaemale oli väljastatud ajutine pass, ei olnud oluline, sest see pass ei asendanud ümberasumiskohustust, vaid pigem võimaldas Eestisse tagasi pöörduda. Võttes arvesse tolleaegset halduspraktikat, aga ka raskusi, millega inimesed, kes soovisid Venemaalt lahkuda, võisid sel ajal kokku puutuda, tunnistas Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja vanaemal ja isal oleks võinud olla õiguspärane ootus, et nad saavad Eesti kodakondsuse, kui nad oleksid Eestisse ümber asunud isegi pärast üheaastase perioodi lõppu. Tõsiasi oli aga see, et nad ei asunud kunagi ümber. Kuna ümberasumise tingimus ei olnud täidetud, ei saanud seda õiguspärast ootust kaebajale laiendada.

17. 7. detsembril 2021 keeldus Riigikohus kaebaja esitatud kassatsioonkaebuse läbivaatamisest.

ASJAKOHANE ÕIGUSLIK RAAMISTIK JA KOHTUPRAKTIKA

18. Eesti kuulutas end iseseisvaks 24. veebruaril 1918.

19. Pärast Eesti Vabadussõda sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja leping jõustus.

20. Tartu rahulepingu artikkel IV on järgmine:

„Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust.

Selle ja teise poole Valitsus on õigustatud keelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast.

Märkus. Kahtluse tekkimise korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil kogukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.“

21. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 esimeses ja kolmandas lauses on sätestatud:

„Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.

[...]

Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.“

22. §-s 36 nähakse ette järgmist:

 „Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast.

Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus. Igal väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus.

Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.“

23. 1995. aasta kodakondsuse seaduse § 5 lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsusega, saab Eesti kodakondsuse sünniga.

24. Vastavalt § 34 lõikele 1 koostoimes § 8 lõike 2 punktiga 4 on Eesti kodakondsuse taotlejad, kes on vähemalt 65-aastased, keeleeksamil vabastatud kirjaliku teksti koostamise nõudest.

25. Välismaalaste seaduse §-s 241 loetletakse erinevaid põhjuseid, mille alusel võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada (näiteks kui välismaalane esitas pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel valeandmeid või kasutas pettust või teda peetakse ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule) või see tuleb kehtetuks tunnistada (näiteks kui välismaalane on elanud väljaspool Eestit kuus järjestikust aastat või on saanud pikaajalise elaniku elamisloa mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis).

26. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et Eesti päritolu välismaalastele, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, tehakse seadustamisettekirjutus, kohustades neid taotlema Eestis viibimise seadustamiseks kehtestatud korras elamisluba.

27. Seaduse § 30 lõike 2 kohaselt ei saa sissesõidukeeldu kehtestada eesti rahvusest välismaalase suhtes.

28. Kuni 2003. aastani ei pidanud Eesti ametiasutused Eesti kodanikeks optante (ega nende järeltulijaid), kes ei olnud pärast Eesti kodakondsuse valimist Eestisse ümber asunud ega olnud seega viinud lõpule vastavat kodakondsuse saamise menetlust.

29. Tallinna Halduskohus leidis kohtuasjas nr 3-1196/2002 31. detsembril 2002 tehtud otsuses, et Tartu rahulepingu artikli IV kohaselt piisas Eesti kodakondsuse valimisest ja kodakondsuse tunnistuse saamisest selleks, et isikut saaks pidada Eesti kodakondsuse omandanuks. Asjaolu, et isik ei olnud Venemaalt lahkunud ega Eestisse ümber asunud, ei mõjutanud seda ega viinud kodakondsuse kaotamiseni. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei kaevanud seda otsust edasi ja see jõustus. Selle tulemusena loeti aastatel 2003–2015 Eesti kodanikeks optandid (ja nende järeltulijaid), kes ei olnud Eestisse ümber asunud.

30. 2015. aastal otsustasid siseministeerium ja PPA pöörduda tagasi enne 2003. aastat kehtinud haldustava juurde. Optante, kes ei olnud Eestisse ümber asunud ega olnud seega lõpetanud kodakondsuse omandamise protsessi, ja järelikult ka nende järeltulijaid ei peetud taas Eesti kodanikeks.

31. Riigikohtu 2. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas nr 3-16-1810 puudutas selle vaidlustamist, et PPA oli keeldunud (2016. aastal) kaebajat Eesti kodanikuna tunnustamast ja talle Eesti kodaniku isikutunnistusi väljastamast. Keeldumises viidati asjaolule, et kaebaja esivanem, kes oli valinud 1920. aastal Eesti kodakondsuse, ei olnud Eestisse ümber asunud, nagu on nõutud Tartu rahulepingu artikli IV kohaselt.

32. Selles kohtuasjas selgitas Riigikohus, et kodakondsust tuleb pidada normatiivselt määratletud õigusinstituudiks. Riigi kodanike ring tuli kindlaks määrata õigusaktiga, milles määratletakse selgelt, keda tuleb pidada selle riigi kodanikuks ja millistel tingimustel.

33. Riigikohus leidis, et lepingu artiklis IV määrati Eesti kodakondsuse saamiseks kindlaks kaks tingimust. Esiteks Eesti kodakondsuse valimine, millest Eesti valitsusel oli õigus keelduda, ning teiseks Venemaalt lahkumine ja Eestisse ümberasumine. Seetõttu tuli kohtu hinnangul pidada Eesti kodakondsuse valimist protsessiks, mis ei lõppenud Eesti kodakondsuse tunnistuse väljastamisega. Erinevalt kodakondsuse tunnistusest, mis väljastati neile, kes olid saanud kodakondsuse Eesti territooriumil 1922. aasta kodakondsuse seaduse alusel naturalisatsiooni korras, ei olnud optantidele väljastatud Eesti kodakondsuse tunnistusel samasugust ühemõttelist märget, et tunnistust omavat isikut peetakse juba Eesti kodanikuks. Optandile väljastatud tunnistusega anti inimesele ainult kindlustunne, et pärast Eestisse elama asumist saab temast Eesti kodanik.

34. Riigikohus selgitas, et kui kodakondsuse tunnistusel nimetatud isikud ei olnud ise viinud Eesti kodakondsuse saamise menetlust lõpule, ei saanud nende lapsed omakorda sünniga Eesti kodakondsust. Sellises olukorras ei saanud lapsed kodakondsuse menetlust ise lõpule viia.

35. Riigikohus väitis, et Tartu rahulepingu eesmärk ei saanud olla märkimisväärse Eesti kodanikkonna loomine välisriigi (Venemaa) territooriumile. Kohus selgitas, et oli teadlik Eesti kodakondsuse valimise ja Eestisse ümberasumise (või selle tegemata jätmise) ajaloolisest kontekstist. Eestisse ümberasumisest loobumise põhjused võisid olla seotud tol ajal paranenud majandustingimustega Venemaal, kuid ka isikutest mitteolenevate teguritega. Tõepoolest oli teada, et ka optandid, kes olid Eestisse ümber asunud alles 1930. aastatel, loeti pärast nende saabumist Eesti kodanikeks. Sellegipoolest ei saanud need üksikud näited olla aluseks, et teha kaugeleulatuvaid järeldusi Tartu rahulepingu artikli IV tõlgendamise kohta. Oluline oli kaaluda selle artikli eesmärki.

36. Õigusselguse huvides selgitas Riigikohus nende isikute olukorda, keda tunnustati aastatel 2003–2015 järgitud halduspraktika kohaselt ekslikult Eesti kodanikena ja kellele väljastati Eesti kodaniku isikutunnistused vaatamata sellele, et nende esivanemad ei olnud pärast Eesti kodakondsuse valimist Eestisse ümber asunud. Kohus leidis, et kodakondsuse seaduse kohaselt ei ole võimalik pidada selliseid isikuid (kelle esivanemaid oli ekslikult tunnustatud Eesti kodanikena) millekski muuks kui Eesti kodanikeks.

37. 4. oktoobril 2017. aastal põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-17-22 tehtud otsuses ja 27. novembril 2006. aastal haldusasjas nr 3-3-1-59-06 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et põhiseadusest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet ei rikutud, kui ametiasutused ei korranud isiku kasuks teise isiku suhtes varem tehtud viga.

38. Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivis 2003/109/EÜ (ELT 2004, L 16, lk 44, ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta on sätestatud pikaajalise elaniku staatuse saamise ja äravõtmise tingimused ning selle staatusega seotud õigused. Artiklis 11 on esitatud loetelu valdkondadest, kus pikaajalisi elanikke koheldakse võrdselt liikmesriigi kodanikega (sealhulgas juurdepääs palgatööle või tööle füüsilisest isikust ettevõtjana, haridusele ja kutseõppele, sotsiaalkindlustusele, sotsiaalabile ja sotsiaalkaitsele, nagu on määratletud riigisiseses õiguses, maksusoodustustele jne), ning määratakse kindlaks valdkonnad, kus liikmesriigid võivad kehtestada piirangud oma kodanikega võrdsele kohtlemisele. Näiteks võivad liikmesriigid artikli 11 lõike 4 kohaselt piirduda sotsiaalabi ja sotsiaalkaitse osas võrdsel kohtlemisel põhitoetustega. Artiklis 12 käsitletakse pikaajaliste elanike kaitset väljasaatmise eest.

39. 2018. aastal koostas Tartu Ülikool tema ja siseministeeriumi vahelise lepingu alusel aruande „Aastatel 1918–1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs“.

40. Aruandes analüüsiti muu hulgas kodakondsuse valimise mõistet, nagu seda tõlgendatakse rahvusvahelises õiguses; Eesti kodakondsuse saamise korra regulatsiooni enne Tartu rahulepingu sõlmimist; Tartu rahulepingu artikli IV koostamisega seotud läbirääkimisi ning selle artikli vastuvõtmist ja kohaldamist. Aruande kokkuvõttes märgiti, et Tartu rahulepinguga anti inimestele õigus valida Eesti kodakondsus, kuid anti lepinguriikidele ka õigus keelduda selle valiku tunnustamisest. Nende seas, kes valisid Eesti kodakondsuse, oli neid, kes juba elasid Eestis, ja neid, kes elasid väljaspool Eestit. Seetõttu oli asjakohane eristada valitud kodakondsuse niinimetatud sisemist ja välist funktsiooni. Sisemise funktsiooni alla kuulus õigus tulla Eestisse ja kasutada Eesti kodaniku õigusi, näiteks hääletada ja kandideerida valimistel. Sisemise funktsiooniga seoses tuli kontroll-opteerimise komisjoni – mis tegutses Moskvas välisministeeriumi kontrolli all oleva välisesindusena – otsust väljastada kodakondsuse tunnistus käsitada kodakondsuse tingimusliku andmisena. Alles pärast hilisemat kontrollimist ja kinnitamist (kui isik oli Eestisse saabunud) anti sellise otsusega isikule õigus saada Eesti isikutunnistusi. Kui nende kontrollide käigus leiti, et isik oli saanud kodakondsuse tunnistuse ekslikult, tunnistati see kehtetuks ja ta võidi saata Venemaale tagasi või tal tuli taotleda eraldi Eestis viibimise õigust. Kodakondsuse saamiseks pidi ta esitama siseministeeriumile uue taotluse. Selliseid optante võidi Venemaale välja saata ka poliitilistel ja ideoloogilistel põhjustel. Seetõttu ei antud kodakondsuse tunnistusega otsest õigust Eestisse elama asuda ja isikutunnistusi saada. Alles pärast selliste isikutunnistuste saamist sai optant hakata kasutama oma õigusi kodanikuna.

41. Hoolimata sellest, et Tartu rahulepinguga kohustati neid Venemaalt lahkuma, et Eestisse ümber asuda, otsustasid paljud optandid jääda. Neil isikutel ei olnud võimalik kasutada õigusi Eesti kodanikena, samuti ei kohaldatud neile kodakondsusest tulenevaid kohustusi (sõjaväeteenistus, maksud jne). Nende jaoks oli kodakondsuse tunnistustel niinimetatud väline funktsioon. Nii Venemaale jäänud optandid kui ka Eesti ametivõimud lootsid, et sellised kodakondsuse tunnistused võivad säästa inimesi nõukogude mobilisatsioonist, maksudest või nende vara natsionaliseerimisest. Selle välise funktsiooni säilitamiseks tehti jõupingutusi isegi siis, kui kodakondsuse tunnistuse omanikud said Nõukogude Liidu kodakondsuse ilma Eesti kodakondsusest loobumata. See aga ei tähendanud, et need isikud oleksid saanud kasutada Eesti kodakondsuse sisemisi funktsioone ilma lisakontrollita. Mitmesuguste Eesti ametiasutuste kirjavahetuses (alates 1922. aastast) tehtud viited sellele, et ka Venemaale jäänud optante tuleks kohelda kodanikena, olid seotud lootusega, et need isikud säilitavad õiguse oma varale ja nõuded Nõukogude Liidu vastu.

42. Aruande autorid rõhutasid, et arusaam kodakondsuse mõistest oli kõnealusel perioodil olnud erinev praegusest kodakondsuse mõistest ning seetõttu ei saaks tol ajal kasutatud lahendusi kohaldada otseselt praegusele õiguslikule tegelikkusele.

KAEBUSED

43. Kaebaja kaebas, et sellega, et keelduti teda Eesti kodanikuna tunnustamast ja talle Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast, rikuti tema õigusi, mis tulenevad konventsiooni artiklist 8, tõlgendatuna eraldi, ja artiklist 14 koostoimes artikliga 8.

ÕIGUSKÜSIMUSED

44. Kaebaja kaebas, et sellega, et teda keelduti Eesti kodanikuna tunnustamast ja talle keelduti Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast, rikuti tema õigust era- ja perekonnaelu austamisele, mis tuleneb konventsiooni artiklist 8, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust.

2. Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.“

45. Valitsus väitis, et kaebus ei olnud ratione materiae kooskõlas konventsiooni sätetega, mis ei taganud „õigust kodakondsusele“ ega õigust omandada teatud kodakondsus või seda säilitada. Ainuüksi asjaolu, et keelduti kodakondsust andmast, ei kujutanud endast iseenesest automaatselt artikli 8 rikkumist.

46. Valitsus kinnitas, et kaebaja ei olnud esitanud riigisiseses ega EIK-i menetluses konkreetseid ja individualiseeritud argumente ega tõendeid, et asjaolu, et keelduti talle Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast, mõjutas negatiivselt tema era- või perekonnaelu, sealhulgas tema „sotsiaalset identiteeti“ (st tema suhet teistega). Ta ei kaevanud riigisiseses menetluses selle üle, et tal ei olnud võimalik osaleda parlamendivalimistel ja tõstatas selle küsimuse esimest korda EIK-i menetluses (vt allpool punkt 56). Lisaks olid pärast tema Eestisse saabumist toimunud mitu korda valimised, ilma et ta oleks püüdnud saada oma kodakondsusele ametlikku tunnustust, et neil osaleda. Tema poeg ei olnud käesoleva menetluse osaline ning seega jäävad tema Eesti kodanikuna tunnustamisest keeldumise teoreetilised tagajärjed poja jaoks (vt allpool punkt 57) väljapoole kohtuasja ulatust ega ole asjakohased.

47. Isegi kui eeldada, et sellel, et kaebajat ei tunnustatud Eesti kodanikuna, oleks võinud olla tagajärjed tema era- või perekonnaelu jaoks, ei saa neid tagajärgi igal juhul pidada niivõrd tõsiseks, et need kujutavad endast konventsiooni artikli 8 rikkumist. See, et keelduti teda Eesti kodanikuna tunnustamast, ei mõjutanud tema Eestis viibimise õiguslikku alust. Ta jäi seaduslikuks pikaajaliseks elanikuks, kel on kõik sellest tulenevad õigused. Kuna ta on päritolult eestlane, oli tal põhiseaduse artikli 36 kolmanda lõigu alusel õigus asuda Eestisse (vt punkt 22). Ta oli seadusega Eestist väljasaatmise ja sissesõidukeelu eest kaitstud (vt eespool punktid 26–27). Ta ei olnud kaotanud õigust toetustele. Tal olid jätkuvalt sotsiaalsed õigused, ta sai pensioni ja tal oli ravikindlustus. Tema perekondlikud sidemed Eestis elava pojaga püsisid edasi ja ta sai avaldada austust oma lahkunud abikaasale, kes oli sinna maetud. Kaebaja ei olnud enne tema taotluse tagasilükkamist kodakondsuseta ega muutunud selle tagajärjel kodakondsuseta isikuks.

48. Valitsus seadis kahtluse alla kaebaja väite, et ta on alati tundnud ja identifitseerinud end Eesti kodanikuna. Ta oli Eestisse saabunud 1998. aastal, olles vahetult enne seda uuendanud Moskvas oma Gruusia passi. Ta taotles Eesti elamisluba Gruusia kodanikuna (see oli märgitud elamisloa taotluse vormile), samas kui Eesti kodanikud ei vajanud Eestis elamiseks elamisluba. Kaebaja ei olnud eitanud EIK-i menetluses oma Gruusia kodakondsust. Alles 2020. aastal – olles uuendanud Eesti elamisluba kaks korda – hakkas ta väitma, et on Eesti kodanik.

49. Valitsus väitis, et kaebajal ei saa olla Eesti kodanikuna „sotsiaalset identiteeti“ (lisaks etnilise eestlase identiteedile). Eesti ametivõimud ei olnud kuidagi vihjanud, et kaebaja on Eesti kodanik. Kodakondsus on õiguslik seisund, mitte üksnes subjektiivne meeleseisund. Eesti kodaniku identiteeti ei saa luua ilma selle kodakondsuse ametliku õigusliku tunnustamiseta. Igal juhul ei jäetud keeldumisega kaebajat ilma tema Eesti identiteedist (mida tuli eristada kodakondsuse õiguslikust mõistest).

50. Lõpuks tõi valitsus välja, et kaebaja võib saada Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras naturalisatsiooni teel. Ta vabastati keeleeksami kirjalikust osast (vt eespool punkt 24) ja valitsuse arvates näis, et ta vastab kõigile muudele tingimustele.

51. Lisaks väitis valitsus, et kaebaja kaebus oli ilmselgelt põhjendamatu, sest Eesti kodakondsuse tunnustamisest keeldumine – isegi kui see oli viinud tema artikliga 8 tagatud õiguste rikkumiseni – ei olnud meelevaldne.

52. Keeldumise aluseks oli kodakondsuse seaduse § 5 lõike 1 punkti 1 tõlgendus koostoimes Tartu rahulepingu artikliga IV. Kaebaja esivanemate kodakondsuse küsimus seisnes riigisisese õiguse tõlgendamises ja kohaldamises. Kuigi kaebaja ei olnud rahul sellega seotud halduspraktika muutusega (vt eespool punktid 28–30), ei olnud selline muutus konventsiooni kohaselt välistatud. Lisaks ei olnud see toimunud juhuslikult, vaid põhines arhiivimaterjali põhjalikul analüüsil (isegi kui see konkreetne analüüs ei olnud kõigis aspektides võrreldav uuringuga, mille viis hiljem läbi Tartu Ülikool) ja Kaitsepolitseiameti seisukohtadel. Riigikohtu 2. märtsi 2018. aasta otsus (vt eespool punktid 31–35), millega kinnitati nii enne 2003. aastat kui ka pärast 2015. aastat kehtinud halduspraktika sisulisi järeldusi, oli olemas juba enne, kui kaebaja pöördus PPA poole. See kohtupraktika oli jäänud muutumatuks isegi hilisema uurimisaruande valguses, mille koostas Tartu Ülikool.

53. Kaebaja kohtuasja arutavad kohtud olid põhjalikult analüüsinud tema argumente ja tõendeid, sealhulgas argumenti selle kohta, et tema esivanematele väljastati passid, ja väidet, et eelnimetatud akadeemilises uuringus esitati uut teavet. Nende arutluskäiku ei saa pidada meelevaldseks ega pealiskaudseks.

54. Kaebaja väitis, et tema kaebus on vastuvõetav.

55. Kodakondsusega seotud küsimusi tuli käsitleda laiemas kontekstis ja need kuulusid „eraelu“ mõiste alla. Tema sõnul sündis ta Eesti perekonda (ehkki väljaspool Eesti piire) ja tal oli olnud Eestiga side kogu oma elu. Ta väitis, et oli elanud kogu oma elu teadmisega, et on sünnilt Eesti kodanik.

56. Kaebaja väitis, et ta ei saa mittekodanikuna parlamendivalimistel osaleda. Lisaks väitis ta, et pikaajalise elamisloaga isikuna ei ole tal Eestis samu sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi nagu Eesti kodanikel. Sellega seoses viitas ta üldiselt 25. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/109/EÜ (vt eespool punkt 38). Samuti väitis ta, et pikaajalise elaniku elamisluba võidakse kehtetuks tunnistada (vt eespool punkt 25) ja põhiseaduse artikli 36 lõike 3 kohaselt ei ole takistatud tema väljasaatmine Eestist.

57. Asjaolu, et keelduti teda Eesti kodanikuna tunnustamast, oli avaldanud negatiivset mõju ka tema perekonnaelule, kuna tema poega ei saanud tunnustada isikuna, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Seetõttu oli tema pojal ainult välismaalase pass, ta ei saanud hääletada ega kandideerida parlamendivalimistel, kandideerida avalikule ametikohale ega liituda Eesti kaitseväega, kasutada välismaal diplomaatilist kaitset ega kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi ja vabadusi.

58. Kaebaja järeldas, et talle Eesti kodaniku isikutunnistuse väljastamisest keeldumine kujutas endast tema ilmajätmist Eesti kodakondsusest ning rahvuslikust ja sotsiaalsest identiteedist. See sekkumine tema konventsiooni artiklist 8 tulenevatesse õigustesse oli olnud tõsine ja meelevaldne. See ei põhinenud seadusel, vaid Tartu rahulepingu ekslikul tõlgendamisel.

59. Kaebaja väitis, et Tartu rahuleping kui rahvusvaheline leping ei saa olla üksikisikutele vahetult kohaldatav ja seega ei saa sellega kehtestada üksikisikutele vahetult kohustusi. Igal juhul ei olnud Tartu rahulepingu artikkel IV piisavalt selge ja kõikehõlmav, et seda saaks vahetult kohaldada. Seetõttu pidi riik ise kehtestama konkreetsed eeskirjad, et muuta leping üksikisikutele kohaldatavaks. Ta ei olnud seda teinud.

60. Kaebaja väitis, et Eesti tolleaegses riigisiseses õiguses ega Tartu rahulepingus ei olnud kehtestatud kodakondsuse saamise eeltingimusena kohustust Venemaalt lahkuda või Eestisse ümber asuda. Selle asemel oli Venemaalt lahkumine lihtsalt olnud midagi, mida tuli teha pärast Eesti kodakondsuse andmise otsuse jõustumist õigeks ajaks, ilma et Venemaalt lahkumine (või lahkumata jätmine) oleks mõjutanud kodakondsuse saamist või säilitamist.

61. Kaebaja väitis, et kodakondsuse tunnistuse väljastamise otsus, mis oli tavaliselt tehtud pärast põhjalikku taustakontrolli, oli olnud haldusakt, mille alusel optandid said kindlasti Eesti kodakondsuse. Tollases õiguses ja halduspraktikas ei tunnustatud tingimusliku kodakondsuse mõistet. Samuti eristas kaebaja oma asjaolusid neist, millele viidati Riigikohtu otsuses kohtuasjas nr 3-16-1810 (vt eespool punktid 31–35), märkides, et sellel juhul ei olnud isiku esivanemad kunagi saanud Eesti passi, vaid ainult kodakondsuse tunnistuse.

62. Kaebaja väitis, et ei tehtud ühtegi õigustoimingut, millega oleks võetud tema vanaemalt ja isalt Eesti kodakondsus, mille nad olid juba saanud. Kodakondsust ei saanud kuidagi automaatselt kaotada. Seetõttu jäi neile Eesti kodakondsus alles. Kaebaja märkis, et tema esivanemad olid kantud nende optantide nimekirja, kes pidid sõitma Eestisse rongiga, kuid nad olid sellest nimekirjast teadmata põhjustel eemaldatud. Viidates arhiividokumentidele, märkis kaebaja, et Eestisse tagasipöördumisel olid sageli praktilised ja logistilised takistused.

63. EIK kordab, et eraelu mõiste konventsiooni artikli 8 tähenduses on lai mõiste, mis hõlmab isiku füüsilise ja sotsiaalse identiteedi mitut aspekti (vt kohtuotsused Genovese vs. Malta, nr 53124/09, punkt 30, 11. oktoober 2011, ja Ramadan vs. Malta, nr 76136/12, punkt 62, 21. juuni 2016). Kuigi konventsiooni ega selle protokollidega ei ole tagatud õigus kodakondsusele ega õigus kodakondsusest loobuda, on EIK leidnud mitmes kohtuasjas, et teatud asjaoludel võivad järgmised toimingud tõstatada artiklist 8 tuleneva küsimuse, sest need mõjutavad üksikisiku eraelu: meelevaldne kodakondsuse andmisest keeldumine (vt Karassev vs. Soome (otsus), nr 31414/96, EIK 1999-II; Ahmadov vs. Aserbaidžaan, nr 32538/10, punktid 42–45, 30. jaanuar 2020; ja Hashemi jt vs. Aserbaidžaan, nr 1480/16 ja veel 6 kaebajat, punktid 45–46, 13. jaanuar 2022); kodakondsusest loobumise taotluse meelevaldne tagasilükkamine (vt Riener vs. Bulgaaria, nr 46343/99, punkt 154, 23. mai 2006); kodakondsuse tühistamine või äravõtmine (vt Ramadan, viidatud eespool, punkt 85; K2 vs. Ühendkuningriik (otsus), nr 42387/13, punkt 49, 7. veebruar 2017; ning Alpeyeva ja Dzhalagoniya vs. Venemaa, nr 7549/09 ja 33330/11, punkt 108, 12. juuni 2018).

64. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldab EIK kodakondsusega seotud kohtuasjades kaheosalist kriteeriumi, et teha kindlaks artikli 8 kohaldatavus või selle artikliga kaitstud õiguste riive ning otsustada, kas artiklit 8 on rikutud. Sellega seoses uurib EIK vaidlustatud meetme võimalikke negatiivseid tagajärgi kaebaja jaoks ja analüüsib, kas meede oli meelevaldne.

65. EIK märgib, et mitmes kodakondsusega seotud kohtuasjas, kus kasutati eespool viidatud tagajärgedel põhinevat kriteeriumi, kohaldati seda kohtuasja sisulise analüüsi kontekstis, et teha kindlaks, kas kaebaja õigusi oli rikutud. Sellisel juhtumipõhisel tagajärgede hindamisel ja meelevaldsuse analüüsimisel jõudis EIK järelduseni, et nendes kohtuasjades oli rikutud konventsiooni (vt Usmanov vs. Venemaa, nr 43936/18, punktid 58–71, 22. detsember 2020; Emin Huseynov vs. Aserbaidžaan (nr 2), nr 1/16, punktid 51–66, 13. juuli 2023; ja Hashemi jt, viidatud eespool, punktid 47–58).

66. Seevastu mitmes kohtuasjas, mis olid seotud kodakondsuse äravõtmisega terrorismiga seotud kontekstis, kontrollis EIK kõigepealt, kas vaidlustatud meetmed olid meelevaldsed, ja seejärel kaalus kodakondsuse äravõtmise mõju kaebajate eraelule (vt Ghoumid jt vs. Prantsusmaa, nr 52273/16 ja veel 4 kaebajat, punkt 44, 25. juuni 2020; vt ka Laraba vs. Taani (otsus), nr 26781/19, punktid 16–26, 22. märts 2022, ja Adam Johansen vs. Taani (otsus), nr 27801/19, punktid 46–70, 1. veebruar 2022).

67. Kohtuasjas S.-H. vs. Poola ((otsus), nr 56846/15 ja 56849/15, 16. november 2021), mis käsitles juhtumit, kus Poola ametiasutused keeldusid kinnitamast kahe asendusemaduse abil sündinud kaebaja põlvnemise teel saadud Poola kodakondsust, kaalus EIK artikli 8 kohaldatavuse kindlaksmääramisel sellise keeldumise negatiivsete tagajärgede tõsidust (ibid., punktid 62–65 ja 67). Selles kohtuasjas leidis EIK, et ei ole tõendatud, et kaebajad oleksid selle keeldumise tõttu kogenud praktilisi raskusi ja mis tahes mõju kaebajate isiklikule identiteedile ei olnud piisavalt tõsine, et konventsiooni artikli 8 alusel saaks tõstatada küsimuse. Seetõttu tunnistas EIK kaebajate kaebuse selles kohtuasjas vastuvõetamatuks, sest see ei olnud ratione materiae kooskõlas konventsiooni sätetega (ibid., punktid 68–77).

68. EIK leiab – nagu ka kohtuotsuses Denisov vs. Ukraina ([suurkoda] (nr 76639/11, punkt 92, 25. september 2018, mis käsitles üksikisiku ja riigi vahelist tööalast vaidlust), et selle hindamisel, kas konventsiooni artikli 8 kohane eraeluline küsimus on tõstatatud või mitte, on kohaldatavuse ja sisuliste küsimuste vahel tihe seos. Kui leitakse, et meede on tõsiselt mõjutanud kaebaja eraelu, tähendab see järeldus seda, et kaebus on ratione materiae kooskõlas konventsiooniga ja samal ajal kujutab meede endast artiklis 8 sätestatud „eraelu austamise õiguse riivet“. Eespool viidatud kohtupraktika kodakondsusega seotud küsimustes (vt eespool punktid 65–67) tõendab sellist tihedat seost.

69. Käesoleval juhul väitis valitsus – viidates tõsiste negatiivsete tagajärgede puudumisele kaebaja jaoks –, et tema artikli 8 kohane kaebus ei ole ratione materiae kooskõlas konventsiooniga ja on seega vastuvõetamatu. EIK ei näe tema menetluses oleva kohtuasja kontekstis konkreetset põhjust liita artikli 8 kohaldatavuse küsimus kohtuasja sisulise analüüsiga. Seetõttu analüüsib ta, kas konventsiooni artikkel 8 on kohaldatav ja kas tal on ratione materiae pädevus, et uurida asjaomast kaebust sisuliselt.

70. Käesoleva kohtuasja asjaolude kohta märgib EIK, et kaebaja suhtes kohaldatud riigisisene menetlus ei puudutanud kodakondsuse tühistamist ega äravõtmist, vaid riigisiseste ametiasutuste keeldumist talle Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast. Eelkõige leidsid riigisisesed ametiasutused, et kaebaja ei olnud vastupidiselt tema väidetele saanud kunagi sünnijärgset Eesti kodakondsust. Sellega seoses lükkab EIK tagasi tema väite, et tema olukorda tuleks vaadata kodakondsuse äravõtmise vaatenurgast (vt eespool punkt 58).

71. Sellegipoolest on EIK juba leidnud, et kodakondsuse kaotamise üldpõhimõtteid võib teatavatel asjaoludel pidada kohaldatavaks isegi olukorras, kus riik on keeldunud isikut selle riigi kodanikuna tunnustamast (vt eespool viidatud kohtuotsused Hashemi jt, punkt 46; Ahmadov, punkt 45, ning Alpeyeva ja Dzhalagoniya, punkt 110). EIK-il ei ole põhjust praeguses kohtuasjas teisiti arvata.

72. Mis puudutab praktilisi negatiivseid tagajärgi tema eraelu jaoks, mis tulenevad sellest, et vastustajariik keeldus teda Eesti kodanikuna tunnustamast, siis kaebaja viitas võimalikule ohule, et tema elamisluba tühistatakse ja ta saadetakse Eestist välja. EIK on seisukohal, et see oht on puhtalt spekulatiivne ja hüpoteetiline. Kaebaja, kes on Eestis elanud alates 1998. aastast ja kellel on pikaajaline elamisluba, ei osutanud praktilistele asjaoludele, mille alusel ta usub, et teda ähvardab selline oht. EIK märgib lisaks, et riigisisesed kohtud selgitasid kaebajale, kuidas põhiseaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega tagatakse kaitse tema jätkuvale Eestis viibimisele (vt eespool punkt 15).

73. Kaebaja viitas üldiselt 25. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/109/EÜ (vt eespool punkt 56), seostamata seda mingil viisil praktiliste takistuste või raskustega, millega ta oli kokku puutunud. Selle taustal ei ole EIK-i ülesanne mõelda välja hüpoteetilisi olukordi, kus ta võib sattuda raskustesse, kuna teda ei tunnustata sünnijärgse Eesti kodanikuna.

74. Kahtluse alla ei ole seatud seda, et kaebaja ei saa mittekodanikuna hääletada Eesti parlamendivalimistel. EIK tunnistab, et valimistel osalemist võib pidada üheks kodanikuõiguste kasutamise keskseks tunnuseks ja sotsiaalse identiteedi osaks. EIK ei saa aga jätta märkimata, et hoolimata sellest, et kaebaja peab ennast Eesti kodanikuks ja on elanud Eestis alates 1998. aastast, ei teinud ta nähtavasti kunagi vajalikke (haldus)toiminguid, et kasutada oma hääletamisõigust, enne kui ta sai 2020. aastal teada, et teda ei tunnustata Eesti kodanikuna. Samuti ei tõstatanud ta riigisiseses menetluses kunagi oma hääletamisõiguse küsimust. Hääletamisõigusega seoses tuleb käesolevat kohtuasja eristada kohtuasjast Ahmadov (viidatud eespool, punktid 10 ja 45), kus kaebaja oli saanud asjaomasest valimisringkonnast regulaarselt mitmesuguste valimiste valijakaarte ning oli hääletanud presidendivalimistel ja rahvahääletusel. Käesoleval juhul ei olnud kaebaja kunagi näidanud üles huvi parlamendivalimistel osalemise vastu, samuti ei olnud vastustajariik kunagi andnud talle alust arvata, et tal on hääletamisõigus.

75. EIK ei võta arvesse kaebaja argumenti, et asjaolul, et keelduti teda Eesti kodanikuna tunnustamast, olid negatiivsed tagajärjed tema poja jaoks (vt eespool punkt 57), kuna poeg ei ole käesoleva menetluse pool. Kaebaja ei esitanud ühtegi viidet selle kohta, kuidas sellised väidetavad raskused on mõjutanud tema perekonnaelu konventsiooni artikli 8 tähenduses.

76. EIK on teadlik sellest, et kaebaja võis tajuda Eesti ametiasutuste otsust mitte tunnustada teda Eesti kodanikuna kui tema identiteedi ühe osa eitamist (vt S.-H. vs. Poola, viidatud eespool, punkt 73; vrd mutatis mutandis Zeggai vs. Prantsusmaa, nr 12456/19, punkt 65, 13. oktoober 2022). Sellegipoolest väärib märkimist, et Tallinna Halduskohus rõhutas oma otsuses konkreetselt, et riik ei eitanud kaebaja sotsiaalset identiteeti eestlasena (vt eespool punkt 15). Tõepoolest, poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on Eesti päritolu (vt eespool punkt 4). Lisaks ei andnud vastustajariik erinevalt mitmest kodakondsusega seotud kohtuasjast, mida EIK-il on palutud läbi vaadata, käesoleval juhul kunagi kaebajale märku sellest, et teda oleks tunnustatud Eesti kodanikuna (vrd Ahmadov, punkt 45, ning Alpeyeva ja Dzhalagoniya, punkt 119, mõlemad viidatud eespool; vrd mutatis mutandis Zeggai, viidatud eespool, punkt 65).

77. EIK ei jäta tähelepanuta asjaolu, et kaebaja esivanematele oli väljastatud Tartu rahulepingu artikli IV kohaselt kodakondsuse tunnistus ja pass (vt eespool punkt 5). Riigisisesed kohtud selgitasid aga muu hulgas Riigikohtu varasemale otsusele ja Tartu Ülikooli teadlaste aruandele viidates (vt eespool punktid 10–16), miks need dokumendid – ilma et nende adressaadid oleksid kunagi Eestisse ümber asunud – ei olnud piisavad, et pidada kaebaja esivanemaid Eesti kodakondsuse saanud isikuteks. Kuigi kaebaja ei nõustu ilmselgelt riigisiseste kohtute arutluskäiguga, märgib EIK, et need kohtud käsitlesid kõiki tema keskseid argumente ja esitasid põhjendusi, mida EIK-il ei ole alust kahtluse alla seada (vrd Emin Huseynov, viidatud eespool, punkt 51, kus riigisisesed kohtud olid ilma selgituseta täielikult eiranud kaebaja Nõukogude Liidu passis olevat templit, mis tõendas tema Aserbaidžaani kodakondsust).

78. Lõpuks võtab EIK teadmiseks valitsuse argumendi, et sellega, et kaebajat keelduti Eesti kodanikuna tunnustamast, ei jäetud teda kodakondsuseta, kuna ta on Gruusia kodanik. Kuigi kaebaja eitas, et ta oli pärast 1998. aastal Eestisse kolimist uuendanud oma Gruusia isikutunnistusi, ei eitanud ta EIK-i menetluses, et on Gruusia kodanik. Tõepoolest näib, et ta märkis Eesti elamisloa taotlemisel oma kodakondsuseks Gruusia kodakondsuse (vt eespool punkt 6).

79. Seda arvestades ja märkides, et kaebajal on jätkuvalt kehtiv Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, leiab EIK, et otsus mitte tunnustada teda Eesti kodanikuna ja väljastada talle Eesti kodaniku isikutunnistust ei tekitanud ebakindlust seoses tema Eestis viibimise õigusliku seisundiga (vrd Emin Huseynov, punkt 52; Ahmadov, punkt 46; ning Alpeyeva ja Dzhalagoniya, punktid 112–113, kõik eespool viidatud).

80. Eeltoodut arvestades järeldab EIK, et kaebaja ei ole tõendanud, et Eesti ametiasutuste keeldumine teda Eesti kodanikuna tunnustamast ja talle Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast mõjutas tema era- või perekonnaelu niivõrd tõsiselt, et selle alusel saab tõstatada konventsiooni artikli 8 kohase küsimuse.

81. Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades leiab EIK, et konventsiooni artikkel 8 ei ole kohaldatav. Seetõttu tuleb valitsuse sellekohane vastuväide heaks kiita. Seega ei ole kaebus ratione materiae kooskõlas konventsiooni sätetega selle artikli 35 lõike 3 punkti a tähenduses ning tuleb artikli 35 lõike 4 kohaselt tagasi lükata.

82. Kaebaja kaebas, et otsus keelduda teda Eesti kodanikuna tunnustamast ja talle Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast oli diskrimineeriv. Ta tugines konventsiooni artiklile 14 koostoimes artikliga 8. Artikli 14 sõnastus on järgmine:

Artikkel 14

„Konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund.“

83. Viidates oma argumentidele seoses kaebaja kaebusega, mis põhineb artiklil 8, tõlgendatuna eraldi (vt punktid eespool punktid 45–50), väitis valitsus, et kaebus ei ole ratione materiae kooskõlas konventsiooni sätetega. Teise võimalusena väitsid nad, et see oli ilmselgelt põhjendamatu.

84. Lisaks väitsid nad, et kaebaja ei olnud selgelt märkinud, millistel alustel teda diskrimineeriti.

85. Mis puudutab isikuid, kellega kaebaja ennast võrdles, st neid, kes olid taotlenud isikutunnistusi aastatel 2003–2015 ja saanud need haldusvea tõttu, siis valitsus tunnistas, et neid isikuid tunnustati jätkuvalt Eesti kodanikena, sest riik oli asunud seisukohale, et nad ei peaks tema vea tõttu kannatama. Selleks ajaks, kui kaebaja esitas 2020. aastal PPA-le oma taotluse, oli haldusviga juba parandatud. Veelgi enam, selleks ajaks oli Riigikohus juba andnud oma suunised selle kohta, kuidas tõlgendada Tartu rahulepingu artiklit IV õigesti. Seega ei saanud kaebajal olla õiguspärast ootust, et ta saab kasu riigi varasemast veast. Teda ei olnud ekslikult Eesti kodanikuna tunnustatud ja talle ei olnud väljastatud selle vea tõttu Eesti kodaniku isikutunnistust. Seega ei olnud ta analoogses ega asjakohaselt sarnases olukorras nendega, kellega ta ennast võrdles.

86. Lõpetuseks kinnitas valitsus, et väidetav erinev kohtlemine oli igal juhul objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud. Õigus mitte olla diskrimineeritud ei andnud kaebajale õigust taotleda seda, et varasemat ekslikku praktikat kohaldataks ka tema olukorras. Vastupidi – see, et talle keelduti Eesti kodaniku isikutunnistust väljastamast, oli põhjendatud vajadusega jätkata õiguspärast praktikat, mida Riigikohus oli juba kinnitanud. Riigisisesed kohtud pidid otsustama, kuidas tõlgendada kodakondsuse seadust koostoimes Tartu rahulepingu artikliga IV. Selle tõlgenduse tulemus ei olnud meelevaldne.

87. Kaebaja väitis, et talle oleks väljastatud Eesti kodaniku isikutunnistus, kui ta oleks seda taotlenud enne 2015. aastat. Tema sõnul oli teda diskrimineeritud sünni või rahvusvähemusse kuuluvuse tõttu või selle alusel, et ta on „optandi järeltulija“.

88. Ta väitis, et halduspraktika muutus võis vähemalt osaliselt olla õigustatud riikliku julgeoleku kaalutlustel (st selleks, et vältida ebasõbralike kavatsustega isikute sisserännet Venemaa Föderatsioonist). Siiski ei saa see põhjus õigustada üldist keeldu. Viidates Tartu Ülikooli uurimisaruandele, väitis kaebaja, et halduspraktika muutus oli meelevaldne ega põhinenud ajalooliste tõendite ja praktika põhjalikul kohtulikul analüüsil. Igal juhul ei kujutanud ta endast ohtu riiklikule julgeolekule.

89. EIK kordab, et artikkel 14 üksnes täiendab konventsiooni ja selle protokollide muid sisulisi norme. See ei eksisteeri iseseisvalt, sest selle toime avaldub ainult seoses kõnealuste sätetega tagatud „õiguste ja vabaduste kasutamisega“. Kuigi artikli 14 kohaldamine ei eelda kõnealuste sätete rikkumist – ning niivõrd, kuivõrd see artikkel on iseseisev –, saab seda kohaldada üksnes siis, kui faktilised asjaolud jäävad ühe või mitme nimetatud õiguse ja vabaduse reguleerimisalasse. Lisaks ulatub artiklis 14 sätestatud diskrimineerimiskeeld kaugemale nende õiguste ja vabaduste kasutamisest, mille tagamist nõutakse konventsiooni ja selle protokollide kohaselt igalt riigilt. See kehtib ka nende lisaõiguste kohta, mis kuuluvad mis tahes konventsiooni artikli reguleerimisalasse ja mille riik on vabatahtlikult otsustanud tagada (vt Beeler vs. Šveits [suurkoda], nr 78630/12, punktid 47–48, 20. oktoober 2020; vt ka Valiullina jt vs. Läti, nr 56928/19 ja veel 2 kaebajat, punktid 145–147, 14. september 2023, kus EIK selgitas protokolli nr 1 artikli 2 kontekstis, et asjaolu, et kaebajate selle artikli alusel esitatud kaebus ei olnud ratione materiae kooskõlas konventsiooniga, ei saa tõlgendada nii, et faktilised asjaolud ei kuulu selle artikli reguleerimisalasse).

90. Seda arvesse võttes on EIK leidnud, et artikli 14 kohaldamisala koostoimes artikliga 8 võib olla laiem kui artikli 8 kohaldamisala eraldi tõlgendatuna (vt kohtuotsus Beeler, viidatud eespool, punkt 62). Selleks et teha kindlaks, kas artikkel 14 koostoimes artikliga 8 on kohtuasjale kohaldatav, tuleb kõigepealt teha kindlaks, kas olukord, mille kohta kaebus esitati, kuulub artikli 8 reguleerimisalasse (vrd kohtuotsus S.-H. vs. Poola, viidatud eespool, punktid 79–80).

91. Kodakondsusega seotud juhtumite kontekstis leidis EIK kohtuasjas Genovese (viidatud eespool, punktid 33–34), mis puudutas väljaspool abielu sündinud lapsele kodakondsuse andmisest keeldumist (ja milles ei esitatud eraldi kaebust üksnes artikli 8 alusel), et artikkel 14 koostoimes artikliga 8 on kohaldatav. Samamoodi leidis EIK kohtuasjas Zeggai (viidatud eespool, punkt 28) – mis käsitles kaebaja Prantsuse kodakondsuse tunnistuse taotluse tagasilükkamist seoses Alžeeria iseseisvusega ning kus kaebaja ja tema õdede-vendade vahel tehti vahet ajalise elemendi alusel –, et artikkel 14 koostoimes artikliga 8 on kohaldatav.

92. Eespool nimetatud kohtupraktika valguses leiab EIK, et kaebaja tõstatatud küsimus kuulub artikli 8 reguleerimisalasse ning artikkel 14 koostoimes artikliga 8 on seega käesoleva kohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatav.

93. Käesolevas kohtuasjas kaebas kaebaja sisuliselt selle üle, et teda koheldi teisiti kui nende optantide järeltulijaid, kelle esivanemad (nagu kaebaja omad) ei olnud Eestisse ümber asunud, kuid kes olid taotlenud Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente enne 2015. aastat ja keda oli tunnustatud Eesti kodanikena.

94. EIK leiab, et vaatamata diskrimineerimise alustele, millele kaebaja tugines (vt eespool punkt 87), tulenes erinev kohtlemine käesolevas kohtuasjas tegelikult halduspraktika muutumisest 2015. aastal. Täpsemalt tulenes selline erinev kohtlemine sellest, et riigisisesed ametiasutused tõlgendasid Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatud tingimusi teisiti (vt eespool punkt 30). Tegelikult näib, et kaebaja ise vihjab sellele, kui väidab, et talle oleks väljastatud Eesti kodaniku isikutunnistus, kui ta oleks seda taotlenud enne 2015. aastat, st ajal, mil riigisisesed ametiasutused järgisid tõlgendust, mille kohaselt tunnustati optante, kes ei olnud Eestisse ümber asunud, siiski Eesti kodanikena (nagu ka nende järeltulijaid).

95. Seda uut tõlgendus, mis võeti vastu 2015. aastal (ja mis sisuliselt näib tähendavat tagasipöördumist 2003. aasta eelse lähenemisviisi juurde), kinnitas varsti pärast seda Riigikohus (vt eespool punktid 31–36). Kaebaja algatatud menetluses kinnitasid riigisisesed kohtud veel kord Tartu rahulepingu artikli IV tõlgendust, viidates lisaks Riigikohtu varasemale otsusele kohtuasjas nr 3-16-1810 ka Tartu Ülikooli teadlaste aruandele (vt eespool punktid 39–42). Samuti võib Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-16-1810 järeldada, et kohus pidas varasemat halduspraktikat, mille kohaselt Eestisse ümberasumist ei peetud kodakondsusmenetluse lõpuleviimise tingimuseks (vt eespool punkt 36), ekslikuks. Valitsus väitis tõepoolest ka seda, et aastate 2003–2015 halduspraktika põhines Tartu rahulepingu valel tõlgendamisel (vt eespool punktid 85–86).

96. Selle taustal leiab EIK, et asjaolu, et Eesti kodaniku isikutunnistusi on taotletud enne või pärast 2015. aastat, st enne või pärast seda, kui halduspraktika muutus piiravamaks (eesmärgiga parandada varasemat ekslikku praktikat), ei saa pidada ühegi konventsiooni artikli 14 kohase diskrimineerimise aluse aspektiks (vrd kohtuotsus Zeggai, viidatud eespool, punkt 55, ja nõuandev arvamus maaomanike ühingute, „mille olemasolu on heakskiidetud jahimeeste munitsipaalühenduse loomise kuupäeval tunnustatud“, ja pärast seda kuupäeva asutatud maaomanike ühingute erineva kohtlemise kohta, taotlus nr P16-2021-002, Prantsusmaa Conseil d’État, punktid 60–62, 13. juuli 2022). Kuigi kaebaja ilmselgelt ei nõustu 2015. aasta järgse halduspraktikaga, ei tekita asjaolu, et tema taotlus lükati tagasi, konventsiooni artikli 14 alusel koostoimes artikliga 8 ühtegi küsimust.

97. Sellest järeldub, et kaebaja kaebus konventsiooni artikli 14 alusel koostoimes artikliga 8 on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel tagasi lükata.

Nendel põhjustel EIK ühehäälselt

tunnistab avalduse vastuvõetamatuks.

Koostatud inglise keeles ja tehtud kirjalikult teatavaks 2024. aasta 10. oktoobril.

 Milan Blaško Pere Pastor Vilanova
 registripidaja esimees