CASE OF KOROBOV AND OTHERS v. ESTONIA - [Estonian Translation] by the Estonian Ministry of Foreign Affairs

ESIMENE OSAKOND   KOHT   UASI KOROBOV JT vs. EESTI   (Kaebus nr 10195/08)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   28. märts 2013   Käesolev kohtuotsus jõ   u u stub konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud   tingimustel. Kohtuotsust v   õ KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   1 Kohtuasjas Korobov jt vs. Eesti,   Euroopa Inimõiguste Kohus (esimene osakond) kojana, kuhu kuuluvad:   esinaine Isabelle Berro-Lefèvre,   kohtunikud Mirjana Lazarova Trajkovska,   Julia Laffranque,   Linos-Alexandre Sicilianos,   Erik Møse,   Ksenija Turković,   Dmitry Dedov,   ja osakonna sekretär Søren Nielsen,   olles pidanud nõu kinnisel istungil 5. märtsil 2013,   on nimetatud kuupäeval vastu võtnud järgmise otsuse.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb kaebusel (nr 10195/08) Eesti Vabariigi vastu, mille   esitasid kohtule 29. veebruaril 2008 seitse Eesti residenti inimõiguste ja   põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artikli 34   alusel. Esimene kaebaja, Aleksandr Korobov, on 1959. aastal sündinud   Eesti kodanik. Teine kaebaja, Sergei Kovaljov, on 1992. aastal sündinud   Eesti kodanik. Kolmas kaebaja, Rostislav Makariev, on 1985. aastal   sündinud Vene kodanik. Neljas kaebaja, Gennadi Mihhaidarov, on   1983. aastal sündinud Eesti kodanik. Viies kaebaja, Sergei Petrov, on   1977. aastal sündinud määratlemata kodakondsusega isik. Kuues kaebaja,   Dmitry Tarasov, on 1981. aastal sündinud Vene kodanik. Seitsmes kaebaja,   Valeri Zatvornitski, on 1970. aastal sündinud määratlemata kodakondsusega   isik.   2. Kaebajaid esindasid ülikooli professorid ja European Human Rights   Advocacy Centre (London) juristid B. Bowring ja P. Leach. Eesti Vabariiki   (edaspidi „riik”) esindas M. Kuurberg Välisministeeriumist. Venemaa   Föderatsioon kasutas kolmanda isiku sekkumise õigust vastavalt   konventsiooni artikli 36 lõikele 1 ja Venemaad esindas Venemaa   Föderatsiooni esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus G. Matyushkin.   3. Kaebajad väitsid eelkõige, et neid oli kinnipidamise ja kinnihoidmise   ajal väärkoheldud ja et nende kaebuste suhtes ei olnud läbi viidud tõhusat   uurimist.   4. 14. septembril 2010 tunnistati kaebus osaliselt vastuvõetamatuks ning   kaebus esimese, neljanda, viienda ja seitsmenda kaebaja väärkohtlemise   kohta ja kõigi seitsme kaebaja kaebus vabaduse võtmise kohta ning samuti   kaebus, mis seondub õigusega nõuda hüvitist väidetavalt ebaseadusliku   kinnipidamise eest, edastati riigile. EIK otsustas teha üheaegselt otsuse nii   kaebuse vastuvõetavuse kui ka selle sisu kohta (artikli 29 lõige 1).   2 KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   5. 1. veebruaril 2011 muutis EIK oma osakondade koosseisu   (kohtureeglite 25. reegli lõige 1) ja käesolev kaebus määrati äsja   moodustatud esimesele osakonnale.   ASJAOLUD   I. KOHTUASJA ASJAOLUD   6. Kaebajad elavad Tallinnas, välja arvatud neljas kaebaja, kes elab   Kiviõlis.   A. Kohtuasja taust   7. Pronkssõduri monument, esialgne nimetus „Tallinna vabastajate   monument”, avati ametlikult 22. septembril 1947, mis on Nõukogude   Punaarmee Tallinna tungimise kolmas aastapäev. Monument püstitati   Tõnismäele, Tallinna kesklinna, väikese matmispaiga kohale, kuhu olid   aprillis 1945. aastal maetud ümber nõukogude sõdurite säilmed. Monument   kujutas endast kivist taustal seisvat sõdurit, kes kandis Teise maailmasõja   aegse Punaarmee vormi.   8. 2004. aastast alates sagenesid nõuded pronkssõduri eemaldamiseks või   ümberpaigutamiseks. 22. septembril (Punaarmee 1944. aastal Tallinna   tungimise aastapäeval) ja 9. mail (Teise maailmasõja nõukogude   võidupäeval) kogunes monumendi juurde rahvahulk, mis koosnes peamiselt   vene keele rääkijatest, sealhulgas sõjaveteranidest ja noortest. Alates   eelkõige 2006. aastast leidsid monumendi ümbruses aset mitmed   kokkupõrked, mida politsei suutis kontrolli all hoida. Mõnikord pritsiti   monumenti värviga.   9. 2007. aasta alguses võttis Riigikogu vastu sõjahaudade kaitse seaduse,   mis sätestas säilmete ümbermatmise ja monumentide ümberpaigutamise,   kui sõjahaud asub ebasobivas kohas. Pronkssõdur oli 4. märtsi 2007. aasta   parlamendivalimiste valimiskampaania põhiteema.   10. 25. aprilli öösel vastu 26. aprilli 2007 sundis politsei monumendi   kaitsjad lahkuma väljakult, kus pronkssõdur paiknes, ning kõnealune   piirkond eraldati. Monumendi ja väljakaevamist ootavate nõukogude   sõdurite säilmete haudade kohale püstitati suur telk. 26. aprilli 2007 õhtuks   oli Tõnismäele kogunenud suur hulk peamiselt vene keelt rääkivaid inimesi,   kes väljendasid oma rahulolematust valitsuse tegevuse üle. Hüüdes „Häbi!”   ja „Fašistid!”, keeldusid nad politsei korraldustele allumast ja mõned neist   püüdsid politseitõkkest läbi tungida. Inimhulk muutus järjest   vägivaldsemaks ja hakkas politsei pihta loopima kive ja tühje pudeleid.   Politsei sundis protestijad Tõnismäelt lahkuma. Seejärel hakkas rahvahulk   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   3 toime panema vandalismiakte ning rüüstama ümbruskonna tänavatel   asuvaid kauplusi ja hooneid. Toimusid kokkupõrked politseiga, kes kasutas   vastuseks kumminuiasid, kummikuule ja plastikust käeraudu. Suur hulk   inimesi peeti kinni. Mõne allika kohaselt oli umbes kolmandik   kinnipeetutest eesti rahvusest; ka rüüstamistes ja vargustes süüdistatavate   hulgas leidus eestlasi.   11. 27. aprilli 2007 varahommikul langetas valitsus otsuse monument   Tõnismäelt ära viia ning mõni päev hiljem püstitati see uuesti   sõjaväekalmistule. 27. aprilli 2007 õhtul naasid protestijad Tõnismäele.   Politsei eraldas ala uuesti ja teostas kinnipidamisi seekord monumendi algse   asupaiga laiemas ümbruses. Rahutused ja vandalismiaktid jätkusid ka teisel   ööl. Ehkki protestideks luba puudus, ei olnud kesklinna minek ametlikult   keelatud. 27. aprillil 2007 palus valitsus siiski massimeedia vahendusel ning   e-posti aadressidele ja mobiiltelefonidele saadetud sõnumites inimestel koju   jääda ja mitte alluda provokatsioonidele.   12. Valitsuse andmetel oli 26. aprillil 2007 Tallinna tänavatel 7000–8000   inimest. 27. aprillil 2007 märatses Tallinnas 4000–5000 inimest ja   28. aprillil 2007 oli märatsejaid 3000–4000. Umbes 1500 politseinikku   osales politseioperatsioonides Tallinnas, kuid arvestades asjaolu, et kogu   aeg olid mõned neist ametikohustuste täitmisest vabad, mõned olid reservis   ja mõned valvasid olulisi objekte, võis rahutuste kõrgpunktis olla Tallinna   tänavatel avalikku korda kaitsmas umbes 1000 politseinikku.   13. Kaebajate poolt osutatud ametlike allikate kohaselt vahistati kokku   üle 1160 inimese (kellest 500 olid Eesti kodanikud, umbes 100 Vene   kodanikud ja rohkem kui 300 määratlemata kodakondsusega isikud). Üks   inimene pussitati surnuks ja 156 sai vigastada (kaasa arvatud kakskümmend   üheksa politseinikku). Politsei registreeris 148 vandalismiakti. 18. maiks   2007 olid ametiisikud alustanud kuuskümmend viis kriminaalasja 300   kahtlustatava suhtes, peamiselt seoses avaliku korra raske rikkumise ja   riigivõimu esindajate seaduslike korralduste eiramisega.   B. Kaebajate kinnipidamine ja kinnihoidmine   1. Esimene kaebaja (Korobov)   14. Esimene kaebaja peeti kinni 27. aprillil 2007 kell 23.30 kesklinnas   Viru tänaval. Ta väidab, et politseinikud surusid ta maha ja sundisid teda   lamama näoga vastu tänavat, kus oli palju klaasikilde. Ta pandi   käeraudadesse ja viidi sadama (D-terminali) laohoonesse. Kaebaja sõnutsi   keeldusid politseiametnikud talle ütlemast, kuhu ta viiakse, ega teatanud   ühtki vahistamise põhjust.   15. 28. aprillil 2007 kella 01.00 ajal peeti D-terminalis, laohoones   mõõtmetega 19 meetrit korda 6 meetrit, kinni umbes 350 inimest. Kaebajal   kästi kükitada näoga seina poole.   4 KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   16. Esimene kaebaja väitis, et kinnipeetavad, kes püüdsid püsti tõusta,   kuna nende jalad olid muutunud kangeks, või protesti märgiks, suruti vastu   maad, neid löödi kumminuiadega ja peksti. Esimese kaebaja kohaselt löödi   teda nii kõvasti, et ta kukkus põrandale. Ta väitis, et teda peksti korduvalt   kumminuiadega ja kõvasid saapaid kandvad politseiametnikud lõid teda   kõhtu.   17. 2. mail 2007 väljastatud ja esimese kaebaja poolt esitatud arstliku   hinnangu kohaselt oli tal hematoom ja tal diagnoositi vaagna põrutus   parempoolses nimme-ristluupiirkonnas. Arstlik hinnang esitati samuti riigi   ametiasutustele kaebaja esitatud kuriteoteate tõendamiseks (vt punkt 45   allpool).   18. Kaebaja esitas EIK-ile ka Zh. poolt 28. mail 2008 antud kirjalikud   ütlused nende kinnipidamise ja kinnihoidmise kohta. Zh. sõnul tundis ta   esimest kaebajat hästi. Zh. kinnitas, et nende kinnipidamise ajal D-   terminalis oli esimene kaebaja jalgade sirutamiseks püsti tõusnud. Erariietes   isik oli käskinud tal istuda või lamada (käsklus „Maha!”). Esimene kaebaja   oli küsinud, mis alusel talle neid korraldusi antakse, kuid vastuse asemel   lükati ta pikali ja maas olles löödi teda jalaga. Teda löödi kõhtu.   19. Politsei võttis esimese kaebaja isikuandmed ja vabastas ta süüdistust   esitamata kell 04.00 28. aprillil 2007. Kaebaja sõnul teavet kinnipidamise   kohta ei antud, talle ei selgitatud tema õigusi ja talle ei antud kinnipidamise   kohta ühtki ametlikku dokumenti.   2. Teine kaebaja (Kovaljov)   20. Teise kaebaja, kes oli käesoleva kohtuasja asjaolude esinemise ajal   alaealine, väitel peeti ta kinni 27. aprillil 2007 kell 19.30 Tuukri tänaval.   Pärast seda, kui ta oli pealt näinud, kuidas peeti kinni kolm umbes 15–16-   aastast isikut, kes kõndisid tänaval temast eespool, kohkus teine kaebaja ja   püüdis ära joosta, ent püüti kinni politseiniku poolt, kes lükkas ta pikali,   surus vastu maad ja sidus ta käed plastikrihmadega kinni. Ta viidi bussiga   D-terminali, ilma et talle oleks teatatud tema vahistamise põhjust või tal   oleks lubatud emale helistada. Umbes kolm tundi hiljem küsiti tema käest   tema vanust ning seejärel võeti talt käerauad ära. Sellest hoolimata kulus   veel kaks tundi, enne kui politseiametnikud helistasid tema emale, kes   töötas öises vahetuses ning ei saanud talle seetõttu järele tulla. Kaebaja viidi   koju 28. aprilli 2007 hommikul kell 04.00.   3. Kolmas kaebaja (Makariev)   21. Kolmanda kaebaja andmetel peeti ta kinni 27. aprillil 2007 kell 02.00   hommikul Viru tänava ja Pärnu mnt nurgal, teel koju pärast kohtumist oma   tüdruksõbraga. Politseinikud lähenesid kaebajale, käskisid tal maha heita ja   panid ta käeraudadesse. 27. aprillil 2007 kell 03.00 hommikul viidi kaebaja   Rahumäe arestimajja. Ta otsiti läbi ning väidetavalt, ilma et teda oleks tema   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   5 õigustest teavitatud või lubatud tal helistada, paigutati kaebaja neljale   inimesele ette nähtud kambrisse, kus viibis peagi kakskümmend inimest.   22. Vastavalt 27. aprillil 2007 koostatud kolmanda kaebaja   kahtlustatavana kinnipidamise protokollile peeti ta kinni kell 03.00. Talle   selgitati tema õigusi ja kohustusi, sh õigust kaitsjale ja õigust esitada   kaebusi, ning ta kinnitas seda oma allkirjaga. Protokoll sisaldas ka   kolmanda kaebaja taotlust helistada oma emale ja avaldust, et kaebajat   kahtlustatakse avaliku korra raskes rikkumises. Lisaks oli märgitud, et oli   alust arvata, et vabastamise korral võib ta jätkata avaliku korra rikkumist.   23. Kaebaja kinni pidanud politsei vaneminspektori I. Z. koostatud   protokolli kohaselt peeti kaebaja kinni seetõttu, et ta oli osalenud avaliku   korra raskes rikkumises, mis hõlmas aktiivset vägivalda, ja samuti oli ta   õhutanud teisi kohalolijaid samasuguste rikkumiste toimepanemisele. Tema   kinnipidamine oli vajalik, et takistada teda oma tegevuse jätkamisel.   24. 27. aprillil 2007 kell 21.00–21.15 kuulas prokurör kolmanda kaebaja   üle   kui   kahtlustatava   avaliku   korra   raskes   rikkumises.   Ülekuulamisprotokollist nähtub, et kaebaja selgitas, et ta oli koos oma   tüdruksõbraga läinud vaatama, mis toimus pronkssõduri ümbruses   26. aprillil 2007 kell 22.30, misjärel nad jalutasid kesklinnas. Ta ei olnud   midagi teinud, kui ta 27. aprillil 2007 kella 03.00 ajal kinni peeti. Kolmanda   kaebaja sõnul oli ta üle kuulatud eesti keeles ilma tõlgita. Ta vabastati   27. aprillil 2007 kell 22.47. Tema suhtes kohaldati elukohast lahkumise   keeldu.   25. 12. oktoobril 2007 lõpetati kolmanda kaebaja suhtes alustatud   kriminaalmenetlus, kuna tema tegevuses ei tuvastatud süüteo koosseisu.   4. Neljas kaebaja (Mihhaidarov)   26. Neljanda kaebaja ütluste kohaselt vaatas ta 27. aprilli 2007 õhtul   pealt Kaarli puiesteel toimuvat protestiaktsiooni. Kell 22.30 hakkasid   politseinikud rahvahulka kummikuulidega tulistama. Üks kuulidest tabas   neljanda kaebaja paremat käsivart. Seejärel löödi teda pähe ühe või mitme   kumminuiaga, mis tekitas raske haava. Seejärel löödi teda vastu põlve, mille   tagajärjel kaebaja maha kukkus. Tema käed seoti kinni ja ta lükati autosse.   Tal ei lubatud helistada, teda ei teavitatud tema õigustest ega kinnipidamise   põhjustest. Kaebaja palved saada esmaabi jäeti tähelepanuta. Kaebaja viidi   D-terminali, kus ta hakkas teadvust kaotama. Alles siis seoti ta pea kinni.   Kui ta hakkas end halvemini tundma, vaatas meditsiiniõde ta läbi ning   soovitas kaebaja haiglasse toimetada.   27. EIK-ile esitatud arstliku hinnangu kohaselt jõudis kaebaja haiglasse   27. aprillil 2007 kell 23.30. Kaebajal diagnoositi hematoom koljul. Arstlik   hinnang esitati ka riigi ametiasutustele neljanda kaebaja kuriteoteate   tõendamiseks (vt punkt 45 allpool).   28. Neljas kaebaja esitas EIK-ile N. R.-i 29. veebruari 2008 kirjalikud   ütlused seoses jõu kasutamisega korrakaitseametnike poolt Kaarli puiesteel.   6 KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   N. R.-i ütluste kohaselt oli ta 27. aprillil 2007 kella 20.00 ajal läinud Kaarli   puiesteele reporterina, kandes kaasas kaamerat ja ajakirjaniku töötõendit. Ta   viibis seal kuni 22.00-ni. Umbes kell 21.45 olid erivarustuses, kiivrite,   kilpide ja kumminuiadega varustatud politseinikud korraldanud tormijooksu   kogunenud rahvahulgale. Põgenema hakanud inimesed põrkasid kokku   politsei erisalgaga. Kõrvalseisjad olid need, kes kohtusid esimesena   erisalgaga, kes kohtles neid jõhkralt. Inimesed suruti tagasi ja neile karjuti   käsklusi „Tagasi!” ja „Maha!”. Kui nad osutasid vastupanu ehk kui nad ei   heitnud pikali, löödi neid kumminuiadega eelnevalt hoiatamata, kuigi nad ei   näidanud üles mingisugust agressiivsust. Nad lükati pikali, nende käed seoti   selja taha kinni ja neid peksti taas kord kumminuiadega. Isegi need, kes   otsustasid alistuda, seoti kinni ja neid löödi mõnikord. Aeg-ajalt ründasid   erisalga liikmed ühte inimest kahe- või kolmeliikmelisest grupist. Neljandat   kaebajat N. R.-i ütlustes nimetatud ei ole.   29. 25. mai 2007 otsusega määras Põhja politseiprefektuur neljandale   kaebajale väärteomenetluses 420 krooni (vastab umbes kahekümne   seitsmele eurole) suuruse rahatrahvi avaliku korra rikkumise eest.   Nimetatud otsuse järgi oli tuvastatud, et 28. aprillil 2007 kell 23.25, eespool   kirjeldatud vigastuse saamisele järgneval ööl, oli neljas kaebaja Tallinna   kesklinnas räusanud ja visanud süüdatud raketi tänavale. Kaebaja otsust ei   vaidlustanud.   5. Viies kaebaja (Petrov)   30. Viies kaebaja väitis, et ta viibis koos mõne sõbraga Harjumäe lähedal   27. aprillil 2007 kell 21.30, kui teda äkitselt ründasid politseinikud. Kaebaja   suruti vastu maad ja kolm politseinikku hakkasid teda kumminuiade ja   jalgadega pähe lööma. Kui kaebaja püüdis oma pead käega kaitsta, murti   tema käeluu. Kaebaja viidi D-terminali ja tal kästi maha kükitada, ilma et tal   oleks lubatud püsti tõusta. Kaebaja ütluste kohaselt peksti kõvasti neid   kinnipeetavaid, kes üritasid püsti tõusta. Ehkki viies kaebaja kaebas valu üle   oma käsivarres, ei osutatud talle mingisugust arstiabi. Talle ei selgitatud   tema kinnipidamise põhjusi, samuti ei lubatud tal helistada ega tutvustatud   talle tema õigusi. Kaebaja vabastati järgmise päeva hommikul kell 05.30.   31. EIK-ile esitatud arstliku hinnangu kohaselt jõudis viies kaebaja   haiglasse 28. aprillil 2007 kell 12.26 ja tal diagnoositi küünarluu murd.   Arstlik hinnang esitati samuti riigi ametiasutustele kaebaja kuriteoteate   tõendamiseks (vt punkt 45 allpool).   32. Samuti esitas viies kaebaja EIK-ile 2. juunist 2008 pärinevad Z. ja K.   kirjalikud ütlused, kus kirjeldatakse kaebaja kinnipidamise asjaolusid ja   politseinike poolt kaebaja suhtes toime pandud vägivalda.   33. Vastavalt Z.-i ütlustele oli ta 27. aprillil 2007 kella 21.30 ja 22.00   vahel läinud koos viienda kaebajaga Kaarli puiesteele, et näha, mis toimub   monumendi juures, ning K. ja Z. olid ajanud mõnda aega ühe tuttavaga   juttu. Kui Z. pöördus viienda kaebaja poole, nägi ta, et politseinik ründas   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   7 toda selja tagant ja väänas tolle kätt. Viisteist sekundit hiljem tuli joostes   kaks politseinikku juurde. Nad lükkasid viienda kaebaja pikali. Üks   politseinikest pani oma jala kaebaja peale ja kõik kolm hakkasid viiendat   kaebajat kumminuiadega pähe taguma. Viies kaebaja kattis oma pea käega.   Z. jooksis ära. Järgmisel päeval läks ta koos viienda kaebajaga arsti juurde.   34. K. avaldas, et kohtus viienda kaebaja ja Z.-ga 27. aprillil 2007 umbes   kella 21.00 ajal. Nad läksid Kaarli puiesteele. Ta nägi, kuidas üks   politseinik ründas viiendat kaebajat selja tagant. Hetk hiljem jooksid   kaebaja juurde veel kaks politseinikku. Kaebaja lükati pikali ja teda peksti   kumminuiadega. Seejärel löödi ka K.-d kumminuiaga, ta kukkus maha ja   tema käsi väänati. K. ja viies kaebaja viidi D-terminali. Viies kaebaja ütles   K.-le mitu korda, et ta käsi valutab. D-terminalis peksti inimesi, kes ei   järginud korraldust istuda.   6. Kuues kaebaja (Tarasov)   35. Kuuenda kaebaja sõnul läksid tema ja tema naine 27. aprillil 2007   pärast kella 18.00 vaatama, mis toimub pronkssõduri juures, kavatsusega   teha fotosid perekonnaalbumi jaoks. Kell 23.00, kui politsei hakkas   rahvahulga laialiajamiseks kasutama kumminuiasid, gaasi ja granaate,   otsustasid kaebaja ja tema naine koju minna. Teel koju, 28. aprillil 2007 kell   00.40, nägid kaebaja ja tema naine kahte meest kaklemas teisel pool Väike-   Karja tänavat (EIK märgib, et kui allpool punktides 36 kuni 38 viidatud   ametlikes dokumentides olevad kuupäevad on õiged, siis peaksid käesolevas   punktis nimetatud kuupäevad olema vastavalt 26. aprill ja 27. aprill 2007).   Kuuenda kaebaja sõnul ta peatus, et kaklus lõpetada, ja tema naine läks   koju. Kaklus lõppes kaebajapoolse sekkumiseta ja ta jätkas koduteed. Siis   ühines ta neljast inimesest koosneva grupiga, kes palus politseil lubada neil   minna koju Pärnu mnt kaudu, et pääseda eemale Väike-Karja tänaval   toimuvatest kaklustest ja rüüstamistest. Politsei käskis neil siiski minna   Väike-Karja tänava kaudu. Kaebaja sõnul lähenesid seejärel politseinikud   neile umbes viisteist või kakskümmend minutit hiljem kumminuiasid   viibutades, samal ajal hakkas teine rühm politseinikke neid teisest küljest   ründama. Kuues kaebaja ja teised isikud sunniti esmalt seisma näoga vastu   majaseina ning seejärel seoti nad plastikrihmadega üksteise külge ja pandi   käeraudadesse. Nende kinnipidamise põhjuseid ei selgitatud. Seejärel   dokumenteeriti nende isikuandmed. Umbes kaks tundi hiljem jõudis kohale   auto ning kaebaja ja teised isikud viidi Rahumäe arestimajja. Kuuenda   kaebaja sõnul otsiti ta läbi ja paigutati koos seitsmeteistkümne kinnipeetuga   neljale inimesele ette nähtud kambrisse.   36. Vastavalt 27. aprillil 2007 koostatud kuuenda kaebaja   kahtlustatavana kinnipidamise protokollile vahistati ta kell 01.00. Talle   selgitati tema õigusi ja kohustusi, sh õigust kaitsjale ja õigust esitada   kaebusi, ning ta kinnitas seda oma allkirjaga. Protokolli kohaselt kahtlustati   8 KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   teda avaliku korra raskes rikkumises. Lisaks oli ka märgitud, et oli alust   arvata, et vabastamise korral võib ta jätkata avaliku korra rikkumist.   37. 27. aprillil 2007 kell 20.15–20.50 kuulas prokurör kuuenda kaebaja   üle avaliku korra raskes rikkumises kahtlustatavana. Protokollil on kuuenda   kaebaja allkiri, mis tõendab, et ta oli teadlik oma õigustest ega vajanud   advokaati. Kuigi kuuendale kaebajale pakuti riigi määratud advokaati, ei   selgitatud talle tema sõnul tema staatust ega advokaadi olemasolu tähtsust.   Lisaks veenis uurija teda advokaadi abist keelduma, öeldes, et kohtus   mõistetakse ta õigeks. Nimetatud põhjustel ta keelduski advokaadi abist.   38. Ülekuulamisprotokollist nähtub, et kuuenda kaebaja sõnul läks ta   pärast seda, kui ta naine oli koju läinud, vaatama, mis toimub. Ta peeti kinni   27. aprillil 2007 kell 01.00, kuigi ta ei olnud toime pannud ühtki süütegu,   vaid oli lihtsalt jälginud toimuvat. Seejärel ta vabastati. Tema suhtes   kohaldati elukohast lahkumise keeldu.   39. 1. oktoobril 2007, olles kuuenda kaebaja uuesti üle kuulanud, lõpetas   politsei tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse, kuna tema tegevuses ei   tuvastatud süüteo koosseisu.   7. Seitsmes kaebaja (Zatvornitski)   40. Seitsmes kaebaja peeti kinni 28. aprillil 2007 kell 23.00, kui ta jalutas   bussipeatuse poole. Kaebaja ütluse kohaselt lähenes talle politseinik, kes   palus näha tema isikut tõendavaid dokumente. Kui seitsmes kaebaja neid   dokumente näitas, siis palus politseinik kaebajal täpsustada oma   kodakondsust. Kui seitsmes kaebaja küsis, miks see oluline on, vastas   politseinik: „Sa näed seda kohe,” ja sidus kaebaja käed teibiga kokku.   Kaebaja viidi politseiautoga kohtumajja. Seal sunniti kaebajat seisma näoga   vastu seina ja kui ta püüdis liigutada, siis tõukasid politseinikud teda,   põhjustades kaebajale raske peavigastuse, kui ta põrandale kukkus.   Politseitöötajad lõid kaebajat korduvalt pähe ja üks politseinik lõi teda   suguelunditesse. Politseitöötajad tõmbasid kaebaja jalgu erinevas suunas,   istusid tema peale ja karjusid tema peale. Poole tunni pärast viidi kaebaja   arestikambrisse, kus ta veetis öö. Talle ei selgitatud tema õigusi, ka ei   lubatud tal helistada. Kaebaja vabastati 29. aprillil 2007 kell 06.00   hommikul. Kui kaebaja küsis, miks teda oli kinni peetud, siis vastati talle   ainult seda, et ta ei oleks tohtinud oma kodust lahkuda enne 9. maid (Teise   maailmasõja nõukogude võidupäeva).   41. 29. aprillil 2007 kell 06.45 koostatud ja seitsmenda kaebaja poolt   esitatud arstlikust hinnangust ilmneb, et kaebajal diagnoositi marrastus   paremal näopoolel ja väike marrastus otsmikul. Kaebaja kurtis samuti   tugevat valu oma paremas reies, ent seal ei olnud traumajälgi. Arstlik   hinnang esitati samuti riigi ametiasutustele kaebaja kuriteoteate   tõendamiseks (vt punkt 45 allpool).   42. Kaebaja esitas EIK-ile ka R.-i poolt 29. mail 2008 koostatud   kirjalikud ütlused nende kinnipidamise ja kinnihoidmise asjaolude kohta. R.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   9 kirjeldas enda vahistamist koos seitsmenda kaebajaga ja nende   kinnipidamist kohtumajas. R.-i väitel sunniti neid seisma näoga vastu seina.   Pärast 40 või 50 minuti möödumist küsis seitsmes kaebaja, kui kaua nad   peavad selliselt seisma. Talle tuletati jõhkralt meelde, et tal oli kästud vait   olla ja pead mitte pöörata. Siis haarati tal jalgadest, ta kukkus ja lõi oma pea   ära. Kaks politseinikku tõmbasid ta jalad laiali ja kolmas lõi teda   jalgevahele. Ta karjus valust. Mõne aja möödudes viidi ta kahe politseiniku   vahel keldrisse. Suguelundite raske vigastuse tõttu ei suutnud ta iseseisvalt   kõndida.   43. Politseiniku J. R.-i poolt 29. aprillil 2007 koostatud väärteoprotokolli   kohaselt oli kaebaja 28. aprillil 2007 kell 22.30 avalikus kohas (Tammsaare   pargis) karjunud ja ropendanud ning häirinud teisi inimesi. Sellega oli ta   toime pannud avaliku korra rikkumise. Väärteoprotokollis viidatakse eraldi   tunnistaja – politseiniku – ülekuulamise protokollile ja see kannab   seitsmenda kaebaja allkirja tema märkuse kõrval, mille kohaselt ta on   eespool nimetatud protokolliga tutvunud, ent ei nõustu selles esitatud   väidetega. Protokoll sisaldab ka väljavõtet selle isiku õigustest, kelle suhtes   menetlus toimub, ja väljavõttele on alla kirjutanud seitsmes kaebaja.   Tsiteeritud õigused hõlmavad õigust kaitsjale ja õigust esitada kaebusi   väärteomenetluse seadustiku alusel.   44. 25. mai 2007 otsusega määras Põhja politseiprefektuur seitsmendale   kaebajale väärteomenetluses 420 krooni (27 euro) suuruse rahatrahvi   avaliku korra rikkumise eest. Otsuse kohaselt oli kindlaks tehtud, et   28. aprillil 2007 kell 22.30 oli seitsmes kaebaja karjunud, ropendanud ja   häirinud teisi inimesi. Kaebaja otsust ei vaidlustanud.   C. Kaebajate kuriteoteated   45. Kõik kaebajad esitasid pärast eespool kirjeldatud sündmusi   individuaalsed   kuriteoteated   Riigiprokuratuurile   või   kaebused   õiguskantslerile, kaevates, et nende suhtes oli kasutatud vägivalda, ja väites,   et neilt oli võetud vabadus ebaseaduslikult. Õiguskantsler edastas talle   esitatud kaebused Riigiprokuratuurile.   46. Esimene, neljas, viies, kuues ja seitsmes kaebaja esitasid oma väidete   tõendamiseks arstlikud hinnangud. Esimese kaebaja kaebustes on mainitud,   et ta vahistati koos Zh.-ga. Viies kaebaja esitas Z.-i ja K. kui isikute, kes   võivad tema vahistamise kohta ütlusi anda, nimed ja isikuandmed. Seitsmes   kaebaja viitas oma apellatsioonis R.-le kui tunnistajale. Neljas kaebaja lisas   täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtule esitatud kaebusele videosalvestuse   kinnipidamistest (vt punkt 51 allpool).   47. Kaebajate kirjeldused sündmustest ametivõimudele esitatud   kaebustes vastavad laias laastus eespool kokku võetud EIK-ile esitatud   faktilistele avaldustele. Mis puudutab võimalikke ebakõlasid, siis esimene   kaebaja ei maininud riigi ametiasutustele esitatud kaebustes, et just teda   10   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   peksti kumminuiadega; tema ütlused sündmuste kohta vastavad Zh. poolt   EIK-ile esitatud ütlustele (vt punkt 18 eespool). Esimene kaebaja andis ka   üldkirjelduse olukorrast D-terminalis. Tema arvates oli seal peaaegu   kakssada kinnipeetavat ja umbes kakskümmend viis politseinikku. Ta   kirjeldas olukorda, kus üks nooruk oli kutsunud inimesi üles püsti tõusma,   et toimuva vastu protestida. Enamik neist, kes olid selleks suutelised,   tõusidki püsti. Seejärel hakkasid politseinikud kõiki peksma ja ligikaudu   paarkümmend politseinikku tuli lisaks. Protestijad lükati pikali või neid   sunniti istuma. Kella 01.00-ks öösel oli D-terminalis ligi 350 kinnipeetavat.   Seitsmes kaebaja väitis oma kuriteoteates, et kohtumaja keldris oli olnud   palju inimesi, mõned seisid näoga seina poole, mõned olid põrandal. Tema   pandi seisma vastu seina. Kui ta oli üritanud oma jalgu sirutada, tõugati ta   põrandale. Teda peksti eriti jõhkralt. Teda löödi pähe, tema jalad tõmmati   laiali ja politseinik istus tema peale. Selle kõigega kaasnes kohutav   karjumine ja müra. Seitsmes kaebaja ei maininud, et teda oleks   suguelunditesse löödud.   48. Oma kaebustes ja edasistes apellatsioonides väitsid kaebajad, et nad   on mitmete karistusseadustikus sätestatud süütegude ohvrid. Nad viitasid   eelkõige kehalisele väärkohtlemisele (§ 121), piinamisele (§ 122), vabaduse   võtmisele seadusliku aluseta (§ 136), võimuliialdusele (§ 291) ning   kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslikule kohtlemisele (§ 324).   Lisaks nimetasid nad konventsiooni artikleid 3 ja 5 ning mõnel juhul ka   artikleid 6 ja 11 ning tsiteerisid muude rahvusvaheliste dokumentide   erinevaid sätteid.   49. Põhja Ringkonnaprokuratuur keeldus kriminaalmenetlusi alustamast,   olles arvamusel, et kaebajate kinnipidamine ning politsei poolt jõu ja   erivahendite kasutamine olid seaduslikud.   50. Kaebajad esitasid edasikaebuse Riigiprokuratuurile, kes jättis nende   kaebused rahuldamata, rõhutades, et kriminaalmenetlus alustatakse üksnes   juhul, kui süüteo toimepanemise kohta on piisavalt teavet. Prokuratuur   märkis, et protestiaktsiooni käigus visati politseinike pihta kive ja pudeleid   ning toimusid vägivaldsed rüüstamised ja lõhkumised, mille käigus said   viga ka protestis osalenud ise. Seega ei piisa üksnes kaebajate väidetest   nende vigastuste saamise asjaolude kohta, et tekiks põhjuslik seos   väidetavate vägivallaaktide ja nende tagajärgede kohta. Lisaks oli   politseinikel   luba   sunnimeetmete   kasutamiseks   ja   süütegude   toimepanemises kahtlustatavate isikute kinnipidamiseks, ent kaebajad ei   allunud korrakaitseametnike korraldustele lahkuda keelatud ja vägivaldse   rahvakogunemise paigast. Kaebajate suhtes võetud meetmed olid kohased   ning kaebajate kaebuste alusel ei ole võimalik tuvastada süüteotunnuseid.   51. Kaebajad kaebasid keeldumise alustada kriminaalmenetlust edasi   Tallinna Ringkonnakohtusse. Kohus jättis eespool nimetatud kaebused   rahuldamata, nõustudes prokuratuuri järeldusega, et politseinike tegude ja   kaebajate vigastuste vahel ei ole võimalik tuvastada ühest põhjuslikku seost.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   11   Kohus oli arvamusel, et jõu kasutamine politsei poolt oli seaduslik ning   puuduvad tõendid selle kohta, et jõu kasutamine oleks olnud ülemäärane.   Väidetavalt ebaseadusliku vabaduse võtmise kohta märkis kohus, et   põhiseaduse § 20 kohaselt võib isikult võtta vabaduse kuriteo ärahoidmiseks   või tema pakkumineku vältimiseks. Ringkonnakohtu sellistes asjades tehtud   lahend edasikaebamisele ei kuulu.   II. ASJAKOHANE RIIGISISENE ÕIGUS JA KOHTUPRAKTIKA   52. Kohtuasja asjaolude esinemise ajal kehtinud kriminaalmenetluse   seadustiku §-d 217 ja 218 sätestasid reeglid kahtlustatava kinnipidamise   kohta ja olid asjakohases ulatuses sõnastatud järgmiselt:   § 217. Isiku kahtlustatavana kinnipidamine   „(1) Kahtlustatavana kinnipidamine on menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni   48 tunniks vabaduse võtmises. Kinnipidamise kohta koostatakse kinnipidamis-   protokoll.   (2) Isik peetakse kahtlustatavana kinni, kui:   1) ta on tabatud kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda;   2) kuriteo tunnistaja või kannatanu osutab temale kui kuriteo toimepanijale;   3) kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule.   (3) Kuriteole viitavate muude andmete põhjal võib isiku kahtlustatavana kinni   pidada, kui:   1) ta püüab põgeneda;   2) ei ole tuvastatud tema isikut;   3) ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid;   4) ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada.   [---]   (7) Kahtlustatavana kinnipeetule selgitab uurimisasutuse ametnik tema õigusi ja   kohustusi ning kuulab ta viivitamata üle käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud korras.   (8) Kui prokuratuur veendub vahistamise vajaduses, koostab ta vahistamistaotluse ja   korraldab kinnipeetu toimetamise selle taotluse lahendamiseks eeluurimiskohtuniku   juurde tema kahtlustatavana kinnipidamisest alates neljakümne kaheksa tunni jooksul.   (9) Kui kohtueelses menetluses langeb isiku kahtlustatavana kinnipidamise alus ära,   vabastatakse ta viivitamata.   (10) Kahtlustatavana kinnipeetule antakse võimalus teatada kinnipidamisest oma   valikul vähemalt ühele oma lähedasele menetleja kaudu. Kui teavitamine kahjustaks   kriminaalmenetlust, võib teatamise võimaldamisest prokuratuuri loal keelduda.”   § 218. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll   „(1) Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kantakse:   12   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   1) kinnipidamise alus viitega käesoleva seadustiku § 217 lõigetele 2 ja 3;   2) kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg;   3) selle kuriteo asjaolud, mille toimepanemises isikut kahtlustatakse, ning kuriteo   kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi.   4) kahtlustatavale käesoleva seadustiku §-s 34 sätestatud õiguste ja kohustuste   selgitamine;   5) kinnipidamisel isikult äravõetud objektide nimetused ja tunnused;   6) kinnipeetu riietuse ja tervisekahjustuste kirjeldus;   7) kinnipeetu avaldused ja taotlused.   (2) Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll saadetakse viivitamata   prokuratuurile.”   53. Kriminaalmenetluse seadustiku §-d 228–230 sätestavad, et   uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale võib prokuratuurile   esitada kaebuse, kui puudutatud isik leiab, et tema õigusi on uurimisasutuse   menetlustoimingu või määrusega rikutud. Järgnevad kaebused võib esitada   Riigiprokuratuurile ja seejärel kohtule.   54. Kohtuasja asjaolude esinemise ajal kehtinud väärteomenetluse   seadustiku §-d 44–46 sätestasid reeglid kahtlustatava kinnipidamise kohta ja   olid asjakohases ulatuses sõnastatud järgmiselt:   § 44. Isiku kinnipidamise alus ja tähtaeg   „(1) Isikut, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta on toime pannud väärteo,   võib kuni 48 tundi kinni pidada, kui:   1) ta püüab põgeneda;   2) ei ole tuvastatud tema isikut;   3) ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid;   4) ta võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoida.   (2) Isiku kinnipidamise korral:   1) toimetatakse ta politseiasutusse või käesoleva seadustiku § 45 kohaselt isiku   kinnipidamiseks pädeva kohtuvälise menetleja ametiruumi või politsei arestimajja;   2) võetakse temalt viivitamata ütlused väärteo toimepanemise kohta ning   koostatakse isiku kinnipidamise protokoll või väärteoprotokoll;   3) toimetatakse kinnipeetud isik asja arutamiseks maakohtusse, kui ta on toime   pannud väärteo ja kohtuväline menetleja peab vajalikuks aresti kohaldamist, selle   kohta on koostatud väärteoprotokoll ja muud menetlusdokumendid. Sel juhul võib   menetlusalune isik esitada vastulause kohtule.   (3) Kinnipidamine algab ajast, mil isik kinni peetakse. Kinnipidamise aeg arvatakse   karistusaja hulka karistusseadustiku § 68 lõikes 2 sätestatud korras.   (4) Kui selgub, et isikut ei ole põhjust kinni pidada, vabastatakse ta viivitamata.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   13   (5) Kui isikut ei peetud kinni käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel, ei   loeta isiku ülekuulamise või tema suhtes muu menetlustoimingu tegemise aega isiku   kinnipidamiseks.”   § 46. Isiku kinnipidamise protokoll   „(1) Isiku kinnipidamise kohta käesoleva seadustiku § 44 lõikes 1 sätestatud alustel   koostatakse isiku kinnipidamise protokoll. Isiku kinnipidamise protokolli ei koostata,   kui väärteoprotokoll koostatakse isiku kinnipidamisel ja väärteoprotokolli märgitakse   käesoleva seadustiku § 69 lõikes 4 ettenähtud andmed.   (2) Isiku kinnipidamise protokollis märgitakse:   1) menetlustoimingu koht ja kuupäev;   2) kohtuvälise menetleja nimetus ja protokolli koostanud kohtuvälise menetleja   ametniku ametikoht ning ees- ja perekonnanimi;   3) kinnipidamisest osa võtnud politseiametniku ametikoht ning ees- ja   perekonnanimi;   4) menetlusaluse isiku ees- ja perekonnanimi;   5) kinnipidamise aeg ja alus viitega käesoleva seadustiku § 44 lõikele 1;   6) kinnipidamise koht, kuupäev ja kellaaeg;   7) väärteo kvalifikatsioon;   8) menetlusalusele isikule tema õiguste ja kohustuste selgitamine vastavalt   käesoleva seadustiku §-le 19;   9) kinnipeetava üleriiete ja jalatsite kirjeldus ning andmed väliste tervisekahjustuste   kohta;   10) kinnipidamisel isikult äravõetud objektide loetelu ja nende tunnused;   11) kinnipeetava avaldused ja taotlused;   12) menetlustoimingu aluseks olev menetlusõiguslik säte.   (3) Protokollile kirjutavad alla selle koostaja ja kinnipidamisest osa võtnud   politseiametnik. Menetlusalune isik annab protokollile allkirja selle kohta, et talle on   protokolli tutvustatud ja käesoleva seadustiku §-s 19 sätestatud õigusi ja kohustusi   selgitatud. Kui menetlusalune isik keeldub alla kirjutamast, tehakse selle kohta   protokolli kanne.   (4) Menetlusaluse isiku taotlusel tehakse tema asukoht teatavaks tema valikul   vähemalt ühele isikule. Alaealise kinnipidamisest tuleb viivitamata teatada tema   vanemale või eestkostjale või hooldajale ja sotsiaaltalitusele.”   55. Väärteomenetluse seadustiku §-d 76–78 sätestavad reeglid kaebuse   esitamise kohta väärteoasjade kohtuvälise menetleja tegevuse peale.   Selliseid kaebusi võib esitada kõne all oleva asutuse juhile ja järgneva   kaebuse võib esitada maakohtule.   56. Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lõike 3 punktid 1 ja 2 kõne all   oleval ajal kehtinud redaktsioonis sätestasid, et nõude haldusakti või   toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks või avalik-õiguslikus suhtes   14   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   tekitatud kahju hüvitamise nõude võib esitada halduskohtusse. § 9 lõiked 4   ja 5 sätestavad vastavate nõuete esitamiseks kolmeaastase tähtaja.   57. Käesoleva kohtuasja asjaolude esinemise ajal kehtinud politseiseadus   sätestas asjakohases osas:   § 13. Politsei õigused   „(1) Politseil on õigus:   1) nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgimist ja korrarikkumiste   lõpetamist ning rakendada õiguserikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid;   2) kontrollida õiguserikkumise toimepanemises kahtlustatava isikut tõendavaid   dokumente ning ohutuse tagamiseks teostada kohapeal kahtlustatava isiku ja tema   asjade läbivaatust;   3) koostada protokolle väärtegude kohta, määrata väärteokaristusi, teostada isiku   kinnipidamist ning rakendada muid seaduses ettenähtud abinõusid võitluses   väärtegude vastu;   4) kutsuda politseisse kodanikke ja ametiisikuid politseimenetluses olevates   haldusõigusrikkumistes ja kriminaalasjades toimetada politseisse õiguserikkumises   osalenud isikuid selle asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks;   5) pidada seaduste ja muude õigusaktidega ettenähtud korras kinni ning hoida vahi   all kuriteo toimepanemises kahtlustatavaid isikuid;   [---]   7) toimetada ravi- või politseiasutusse isikuid, kes alkoholi- või narkootikumijoobe   tõttu võivad ohustada iseennast või teisi kodanikke, samuti õiguskorda rikkunud   kodanikke nende isiku kindlakstegemiseks ja vajaduse korral väärteoprotokolli   koostamiseks;   [---]”   58. 11. juunil 2008 muutis Riigikogu politseiseadust, eristades selgelt   haldusaresti ja kinnipidamist süüteomenetluses (s.t kriminaal- või   väärteomenetluses). Sätestati haldusaresti kohaldamise piiratud alused ja   nähti ette, et haldusaresti võib vaidlustada kaebusega puudutatud   politseiasutuse juhile või kaebuse esitamisega halduskohtule. Muudatused   sisaldasid ka kodanike isikusamasuse tuvastamise regulatsiooni ja   võimaldasid mõnedel juhtudel toimetada isikuid sel eesmärgil   politseiasutusse. Muudatused puudutasid ka üksikasjalikke reegleid jõu   kasutamise kohta ja sätestasid isiku teatud kohas viibimise keelamise alused   ja korra. Mõned reeglid kehtestati kasutamiseks just massirahutuste korral.   59. 1. jaanuaril 2010 jõustus uus politsei ja piirivalve seadus, mis asendas   politseiseaduse. Käesolevat kohtuasja puudutavas osas tuleb märkida, et see   sisaldab laias laastus samu elemente nagu politseiseaduse 2008. aasta   muudatused.   60. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis oma 3. aprilli 2006 otsuses   (kohtuasi 3-1-1-2-06), et isiku toimetamine politseiasutusse ei tähenda   tingimata tema kinnipidamist väärteomenetluse seadustiku § 44 lg 1   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   15   tähenduses. Seega oli politseiseaduse § 13 lg 1 p 4 alusel politseil õigus viia   süütegude toimepanemises osalenud isikuid politseisse selle asjaolude   viivitamatuks väljaselgitamiseks; ja § 13 lg 1 p 7 võimaldas toimetada   isikuid politseisse väärteoprotokolli koostamiseks. Seda kinnitas   väärteomenetluse seadustiku § 44 lg 5, mille kohaselt võis isiku kinni   pidada ka § 44 lg-s 1 sätestatud alustest erinevatel alustel.   61. Riigikohtu halduskolleegium käsitles oma 10. jaanuari 2008 otsuses   (kohtuasi nr 3-3-1-65-07) kaebust seoses jõu kasutamisega politseiametnike   poolt ja erivahendite kasutamisega liiklusjärelevalve käigus. Riigikohus   leidis, et sõiduki peatamine ja dokumentide kontrollimine on üldjuhul   toimingud, mis moodustavad osa järelevalvemenetlusest, mille käigus   politseiametnik kogus täiendavat vajalikku informatsiooni süüteotunnuste   esinemise kohta, et teha kindlaks, kas on olemas alus väärteomenetluse   alustamiseks. Riigikohus oli arvamusel, et jõu ja erivahendite kasutamist   järelevalvemenetluse käigus võib vaidlustada halduskohtus, kusjuures ka   väärteomenetluses kohaldatud meetmetega seotud kaebuste puhul asjades,   mille üle on jurisdiktsioon maakohtul, vastavalt väärteomenetluse   seadustiku §-dele 76–80.   62. Lisaks märkis Riigikohus, et isiku kinnipidamist väärteomenetluse   seadustiku § 44 lg 1 p 2 alusel isiku tuvastamiseks, mis hõlmas ka tema   politseiasutusse toimetamist, ei saa lugeda järelevalvemeetmeks. Kehtiva   seaduse alusel oli võimalik isikut kinni pidada vaid siis, kui süüteomenetlus   oli   alustatud.   Kinnipidamise   liigitamise   eesmärgil   esimeseks   väärteomenetluses kohaldatavaks meetmeks ei olnud oluline, kas meede oli   võetud täielikus kooskõlas väärteomenetluse reeglitega.   III. PIINAMISE JA EBAINIMLIKU VÕI ALANDAVA KOHTLEMISE   VÕI KARISTAMISE TÕKESTAMISE EUROOPA KOMITEE (CPT)   SEISUKOHAD   63. 2007. aasta maikuus külastas CPT Eestit. 19. aprillil 2011 avaldas   CPT aruande oma visiidi kohta (CPT/Inf (2011) 15), mis sisaldab järgmisi   seisukohti:   „13. Vahetult enne külaskäiku (26. aprilli ööl vastu 27. aprilli 2007) olid Tallinnas   leidnud aset massidemonstratsioonid, mille käigus oli politsei kinni võtnud üle   1000 inimese. Delegatsioon pööras erilist tähelepanu sellele, kuidas neid isikuid oli   koheldud ja millistes tingimustes oli politsei neid kinni pidanud. Kogutud   informatsioonist nähtub, et pärast kinnivõtmist olid nimetatud isikud toimetatud   erinevatesse kinnipidamisasutustesse (politseijaoskondadesse, arestimajadesse,   kohtumaja arestikambritesse). Kuna aga olemasolevad kinnipidamiskohad ei olnud   piisavalt suure mahutavusega, toimetati enamik inimesi Tallinna sadama D-terminali   tollilattu, kus politsei tegi kindlaks sinna toimetatute isikud ja küsitles neid, ning   seejärel lasti isikud vabaks või viidi tavapärasesse kinnipidamiskohta. [---]   14. Esitatud ei ole peaaegu ühtegi väidet kehalise väärkohtlemise kohta politsei   poolt, välja arvatud seoses 2007. aasta aprillikuu sündmustega.   16   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   Mis puutub eespool nimetatud sündmustesse, siis esitati delegatsioonile hulgaliselt   väiteid väärkohtlemise ja/või üleliigse jõu kasutamise kohta politsei poolt. Need   väited olid peamiselt seotud rusikahoopide, jalahoopide ja kumminuiahoopidega pähe,   selga ja jalgadesse puudutatud isikute kontrollile allutamisel. Lisaks kaebasid mitu   kinnipeetavat   väärkohtlemise   (jalahoobid   või   kumminuiahoobid)   üle   kinnipidamiskohta saabumisel ja aja jooksul kuni arestikambrisse paigutamiseni.   Mõned väitsid, et neil kästi olla pikka aega liikumatult – seista näoga vastu seina või   põlvitada – arestikambrisse paigutamist oodates (nt seista kolm tundi näoga vastu   seina ja 90 minutit põlvitada); väidetavalt karistati liigutamist või rääkimist mõnedel   juhtudel hoobiga. Mõned väited esitati ka liiga kõvasti kinni surutud käeraudade kohta   pika ajavahemiku jooksul (kinnipidamise hetkest arestikambrisse paigutamiseni) ning   jõhkra kohtlemise ja solvangute kohta. Enamik eespool nimetatud väidetest   puudutasid erijõudude liikmeid, kellest mõned kandsid sündmuste ajal maski.   CPT on teadlik raskustest, millega kõik politseiteenistused peavad kokku puutuma   selliste erakorraliste sündmuste käigus. Kuid piinamise ja ebainimliku või alandava   kohtlemise või karistamise keeld on absoluutne ning mitte mingid erakorralised   asjaolud ei saa olla sellest põhimõttest kõrvalekaldumise õigustuseks.   CPT soovitab, et kõikidele politseiametnikele, eriti erijõudude liikmetele, tuletataks   meelde, et isikute, kellelt on võetud vabadus, väärkohtlemine mis tahes viisil (sh   verbaalne väärkohtlemine) ei ole lubatud mis tahes asjaoludel ja selle eest karistatakse   vastavalt. Samuti tuleks politseiametnikele meelde tuletada, et tööülesannete täitmisel   kasutatav jõud ei tohiks olla suurem, kui on äärmiselt vajalik, ja et pärast seda, kui   isikud on kontrollile allutatud, ei saa nende löömist õigustada mitte millegagi.   Lisaks peab politseiametnikel olema ettevalmistus vägivalla ärahoidmiseks ja   minimeerimiseks kinnivõtmise kontekstis. Juhtudel, kui jõu kasutamine on siiski   vajalik, peavad nad suutma kasutada professionaalseid võtteid, mis minimeerivad   võimaliku ohu isikute suhtes, keda nad on kinni võtmas.   15. CPT soovib jagada ka oma kartusi isikute kinnivõtmisel maske kandvate   korrakaitseametnike tegevuse (nagu nähtavasti juhtus eespool nimetatud sündmuste   käigus) kohta, kuna see takistab vastutavate isikute tuvastamist, kui kerkivad esile   väärkohtlemise juhtumid. Komitee leiab, et üksnes erakorralised asjaolud võivad   õigustada meetmeid korrakaitseametnike isiku varjamiseks tööülesannete täitmisel.   Kui võetakse selliseid meetmeid, peavad olemas olema sobivad kaitsemeetmed, et   tagada, et puudutatud ametnikud vastutaksid oma tegevuse eest (nt selgelt nähtav   number vormiriietusel).   16. Eesti ametivõimud teavitasid CPT-d oma 12. septembri 2007 kirjas, et alustati   11 kriminaalmenetlust uurimaks väidetavat väärkohtlemist politsei poolt seoses   2007. aasta aprillikuu sündmustega, enamik neist karistusseadustiku § 121 (kehaline   väärkohtlemine) ja § 291 (võimuliialdus) alusel. Neljal juhtumil menetlus lõpetati,   ülejäänud menetlused on pooleli [---]   31. Külaskäigu jooksul kogutud informatsioonist nähtub, et mitmele seoses   2007. aasta aprillikuu sündmustega Tallinnas politsei poolt kinni peetud isikule ei   tagatud vabaduse võtmise algusest saati punktis 18 ette nähtud peamisi   kaitsemeetmeid.   Paljudel puudutatud isikutel lubati nähtavasti võtta ühendust pereliikme või muu   enda valitud isikuga ja saada abi advokaadilt alles siis, kui nad viidi kohtuniku ette.   Lisaks väitsid mitmed kinni peetud isikud, et nende palveid saada vahi all viibides   arstiabi ei rahuldatud, isegi kui neil esines silmaga nähtavaid vigastusi.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   17   CPT soovib rõhutada, et isegi erakorralistel asjaoludel, nagu 2007. aasta aprillikuus,   lasub ametivõimudel kohustus teha jõupingutusi, et garanteerida, et politsei poolt   kinni peetud isikute suhtes kohaldataks eespool nimetatud peamisi kaitsemeetmeid   vabaduse võtmise algusmomendist alates.   32. Ravidokumentidega tutvumine Tartu Vanglas paljastas, et seoses 2007. aasta   aprillikuu sündmustega kinni peetud isikute vigastusi ei registreeritud vanglasse   vastuvõtmisel iga kord üksikasjalikult. Lisaks sisaldasid ravidokumendid tihti vähe   informatsiooni puudutatud vangide avalduste kohta või ei sisaldanud seda üldse ja   kõikidel juhtudel puudus arsti järeldus vigastuste võimalike põhjuste kohta...”   64. Oma vastustes CPT 19. aprillil 2011 (CPT/Inf (2011) 16) avaldatud   aruandele väitis Eesti Vabariik asjakohases ulatuses järgmist:   „Seoses aprillikuu sündmustega alustati ametnike vastu kaheksa kriminaalasja. Neist   kuus KarS § 291 (võimuliialdus) alusel, üks KarS § 201 lg 2 p 3 (omastamine   ametiisiku poolt) alusel ja üks KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) alusel.   Praeguseks on kõik kaheksa menetlust lõpetatud. Kuus menetlust lõpetati tõendite   puudumise tõttu ja kaks kuriteo koosseisu nõutud ja objektiivsete elementide   puudumise tõttu. Seoses aprillirahutustega distsiplinaarmenetlusi ei alustatud.”   ÕIGUSKÜSIMUSED   I. KONVENTSIOONI ARTIKLI 3 VÄIDETAV RIKKUMINE   65. Esimene, neljas, viies ja seitsmes kaebaja kaebasid, et neid oli   kinnipidamisel ja kinnihoidmisel väärkoheldud ja et nende kaebuste suhtes   ei olnud läbi viidud tõhusat menetlust. Nad tuginesid konventsiooni   artiklile 3, mis on sõnastatud järgmiselt:   „Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.”   66. Riik vaidles sellele vastu.   A. Poolte seisukohad   1. Kaebajad   67. Seoses küsimusega, kas riigisisesed õiguskaitsevahendid on   ammendatud, väitsid kaebajad, et nad olid esitanud kaebuse nii   õiguskantslerile kui ka Riigiprokuratuurile. Õiguskantsler, kes täitis   ombudsmani ülesandeid ja tegutses ühtlasi riigi ennetusasutusena ÜRO   piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või   karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli alusel, oli   sarnaselt kaebajatega saatnud kaebajate kaebused prokuratuurile. Kaebajad   leidsid, et oleks tõepoolest imelik öelda, et nemad peaksid tundma seadusi   ja saama neist aru paremini kui prokuratuur või õiguskantsler.   18   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   68. Kaebajate arvates kujutas nende väärkohtlemine ametivõimude poolt   kinnipidamisel ja kinnihoidmisel ebainimlikku ja alandavat kohtlemist, mis   teatud juhtudel võrdus piinamisega. Riik ei olnud täpsustanud, mis osas   konkreetselt ei olnud kaebajate käitumine seaduskuulelik olnud. Kaebajad   väitsid, et ükski neist ei olnud osutanud politseile vastupanu mis tahes ajal   ei kinnivõtmisel ega kinnipidamisel. Sellistel asjaoludel oli kasutatud jõud   olnud üleliigne ja ebavajalik.   69. Esimese kaebaja suhtes rõhutati, et teda oli D-terminalis pekstud ajal,   kui ta oli käeraudades.   70. Neljanda kaebaja suhtes väitis riik, et ta võis saada peavigastuse   teiste mässajate käe läbi, kuid kaebajad seda väidet ei tunnistanud. Kaarli   puiesteel ei olnud avalikke korrarikkumisi enne politseioperatsiooni. Oli   väga ebatõenäoline, et peavigastusega isik oleks liikunud tänaval. Tema   vigastus oli kooskõlas tema väitega, et politsei oli teda kumminuiaga pähe   löönud.   71. Viienda kaebaja suhtes väideti, et talle ei olnud antud võimalust   erikorraldust vabatahtlikult täita. Isegi kui erivarustuse kasutamist   kinnipidamisel võiks pidada seaduslikuks, ei saa viienda kaebaja löömist   ajal, mil ta oli põrandal pikali, pidada seaduslikuks ja proportsionaalseks   meetmeks. Oli väga ebatõenäoline, et viies kaebaja jalutas pargis ringi   murtud käeluuga.   72. Seitsmenda kaebaja suhtes leidis riik, et ta võis vigastused saada   teiste mässajate käe läbi, kuid ka seda väidet ei tunnistatud. Ta ei olnud   osalenud rahutustes ja park, kus ta kinni võeti, oli sel ajal olnud inimtühi.   Nenditi veel kord, et teda oli kinnipidamise ajal pekstud.   73. Kõigi eespool nimetatud kaebajate suhtes viidati EIK-ile esitatud   tunnistaja ütlustele (vt punktid 18, 28, 32 kuni 34 ja 42 eespool), millest   kõikides väideti, et kaebajaid oli pekstud või et nende vastu oli kasutatud   jõudu.   74. Lisaks väitsid kaebajad, et nende kaebused olid jäetud rahuldamata   ilma esitatud väiteid kontrollimata, ja et ametivõimud ei olnud täitnud oma   ülesannet viia läbi tõhus uurimine, nagu nõuab konventsiooni artikkel 3.   2. Riik   75. Riik leidis, et kaebajad ei olnud ammendanud riigisiseseid   õiguskaitsevahendeid. Viidates Riigikohtu praktikale (vt punkt 61 eespool),   väitis riik, et kaebajad oleksid võinud politsei poolt jõu kasutamise   vaidlustada kas halduskohtus (esimene, neljas ja viies kaebaja, kelle suhtes   süüteomenetlust ei alustatud) või kaebemenetluses väärteomenetluse raames   (seitsmes kaebaja). Kaebajate taotletud kriminaalmenetlusel politsei vastu ei   olnud sama põhieesmärk – ja seega ei olnud see alternatiivne   õiguskaitsevahend –, mis võetud meetmete õiguspärasuse või -vastasuse   tuvastamisel, mille eesmärk oli kahju hüvitamise nõuete rahuldamine.   Asjaolu, et ametivõimud ei olnud leidnud alust politseiametnike vastu   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   19   kriminaalmenetluse alustamiseks, ei tähendanud, et kaebajad ei oleks   võinud nõuda kahju hüvitamist muude viidatud menetluste kaudu. Sellisel   viisil kahju hüvitamine ei eelda riigivõimu esindajate süüdimõistmist   kuriteos.   76. Riik jäi endale kindlaks, et kaebajaid ei oldud koheldud ebainimlikult   ega alandavalt. Riik tunnistas, et Tallinna kesklinna minek ei olnud   keelatud, kuid juhtis tähelepanu, et ametivõimud olid erinevate kanalite   kaudu kutsunud inimesi üles kodanikualluvusele ja palunud neil koju jääda   ning mitte reageerida provokatsioonidele. Sellest hoolimata peeti esimene,   neljas ja viies kaebaja kinni rahutuste teisel õhtul ja seitsmes kaebaja   rahutuste kolmandal ööl – hilisõhtul või öösel sündmuste haripunktis.   Olukorras, kus Tallinna kesklinnas leidis aset märatsemine, lõhkumine ja   vägivald, millega kaasnesid rünnakud politsei vastu, oli ilmne avalik huvi   süütegude tõkestamiseks ja massirahutuste lõpetamiseks ning politseile oli   antud õigus sellises olukorras kasutada erivahendeid nimetatud eesmärgil.   Riigi ametivõimud olid teinud kindlaks, et kaebajate käitumine ei olnud   seaduskuulekas olnud ja kaebajad ei olnud täitnud politsei seaduslikke   korraldusi lahkuda keelatud ja vägivaldse rahvakogunemise kohast. Riik   rõhutas, et rahutuste ulatust arvestades ei olnud võimalik olukorda   stabiliseerida ilma inimesi isikusamasuse tuvastamiseks kinni pidamata ja   neid rahvakogunemise asukohast eemaldamata. Riik leidis, et ei kaebajate   käeraudadesse panemine ega füüsilise jõu kasutamine, mille muutis   hädavajalikuks kaebajate endi käitumine, ei tõstatanud küsimust   konventsiooni artikli 3 alusel. Kinnipidamiskohtades ei toimunud inimeste   süstemaatilist alandamist. Kaebajaid peeti kinni lühikest aega, mis ei   ületanud aega, mida isik on kohustatud taluma massirahutuste olukorras.   Samuti märkis riik, et kiirabi oli kinnipidamiskohtades kogu aeg olemas ja   et vajadusel anti arstiabi viivitamata.   77. Kaebajate vigastuste kohta leidis riik, et nende vigastused, ükskõik   kuidas need ka olid saadud, olid kerged, ja et kaebajate esitatud tõenditest ei   nähtu, et politsei oleks süüdi nende vigastuste põhjustamises. Riik väitis, et   tunnistajate ütlusi seoses kaebajate kinnipidamise ja kinnihoidmise   asjaoludega ning politseiametnike poolt jõu kasutamisega kaebajate vastu ei   esitatud Eesti ametivõimudele kaebajate kaebuste menetlemisel. Sellest   järeldub, et kuna Eesti kohtutel ei olnud võimalik neid tõendeid hinnata, ei   tohi neid tõendeid arvestada.   78. Riigi väited iga kaebaja kohta eraldi võib kokku võtta järgmiselt.   79. Esimese kaebaja kohta märkis riik, et arst vaatas ta läbi alles viis   päeva pärast väidetava vigastuse tekkimist. Riik leidis, et ajavahemik tema   kinnipidamise ja kinnihoidmise ning vigastuse dokumenteerimise vahel oli   nii pikk, et vigastus ei saa mingil viisil olla seotud 27. aprilli 2007 ööga,   rääkimata politsei tegevusega sel ööl.   80. Neljanda kaebaja kohta märkis riik, et kaebaja oli väitnud, et ta ei   tundnud ennast hästi juba kinnipidamise ajal Kaarli puiesteel – konflikti   20   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   keskmes –, ja seega on selge, et politsei ei olnud tekitanud talle mingeid   vigastusi tema kinnipidamisel ühe tunni vältel. Põhjuslik seos neljanda   kaebaja kinnipidamise ja vigastuse vahel ei ole tõendatud. Ta viibis haiglas   juba üks tund pärast kinnipidamist ning enne seda oli meditsiiniõde ta juba   läbi vaadanud ja tema pea oli kinni seotud. Arvestades vahemaid Kaarli   puiestee, sadama piirkonnas olnud kinnipidamiskoha ja haigla vahel, võib   öelda, et ta sai seoses oma vigastusega viivitamatut arstiabi. Riigi arvates on   tema vigastuse kergem aste ja tema nõuete pahatahtlikkus tõendatud   asjaoluga, et järgmisel õhtul pani neljas kaebaja toime väärteo avaliku korra   rikkumisega massirahutuste käigus (vt punkt 29 eespool).   81. Viienda kaebaja kohta väitis riik, et ka tema vahistati rahutuste   tulipunkti lähedal Harjumäe tenniseväljakute juures, pronkssõduri endise   asukoha läheduses. Riik väitis, et tõendid ei toeta kaebaja väidet, et tema   vigastus tekkis konflikti käigus politseiga. Riik väitis, et viienda kaebaja   vigastuse võisid põhjustada teised mässajad massirahutuste käigus.   82. Seitsmenda kaebaja kohta väitis riik, et temal diagnoositi üksnes   kerged marrastused. Riik rõhutas, et vahetult enne seitsmenda kaebaja   kinnipidamist oli ta pannud Tammsaare pargis toime väärteo räuskamise ja   teiste inimeste häirimisega. Seega võis ta need kerged marrastused saada   kokkupõrkes teistega, ning ei ole tõendatud, et vigastused põhjustas politsei.   83. Kokkuvõtteks tegi riik järelduse, et käesolevas asjas ei ole võimalik   kindlalt väita, et kaebajate terviseprobleemid olid seotud politsei   tegevusega. Esimese kaebaja puhul ei ole üldse teada, millal vigastus tekkis;   teiste kaebajate kerged vigastused ei pruukinud ilmtingimata tekkida   kinnipidamise ajal, need võisid tekkida ka teiste mässajate käe läbi rahutuste   käigus. Kuna mässu käigus oli väikesele maa-alale kogunenud tuhandeid   agressiivselt käituvaid inimesi, oli äärmiselt tõenäoline, et nad võivad   üksteist vigastada. Seega puuduvad tõendid, et politsei oleks kaebajaid   kohelnud ebainimlikult või alandavalt. Lisaks ei olnud ühelgi kaebajal   terviseprobleemi, mis oleks kvalifitseerunud ebainimliku või alandava   kohtlemisena. Viienda kaebaja murtud käeluu oli ainuke mõnevõrra tõsisem   vigastus, kuid kuna ei ole tõendatud, et politsei on selle vigastuse eest   vastutav, ei saa seda pidada riigipoolseks konventsiooni artikli 3   rikkumiseks.   84. Selles osas, kas ametivõimud viisid läbi põhjaliku ja tõhusa   menetluse, leidis riik, et konventsiooni artiklit 3 ei rikutud. Riik väitis, et   kaebajate kuriteoteateid hindas Põhja politseiprefektuur, Riigiprokuratuur ja   Tallinna Ringkonnakohus, kes tulid kõik samale järeldusele, et ühelgi juhul   ei olnud alust politsei vastu kriminaalmenetluse alustamiseks. Riik väitis, et   enne kriminaalmenetluse alustamist peab kohtueelne menetleja või prokurör   hindama, kas on võimalik väidetavat süütegu tõendada; lihtsalt kaebuse   esitamine uurimisasutusele ja isiku süüdistamine kuriteos ei ole piisav   põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Riik viitas ka EIK-i järeldusele   käesolevas asjas tehtud osaotsuses (vt Korobov jt vs. Eesti, 14. septembri   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   21   2010 otsus vastuvõetavuse kohta, nr 10195/08), mille kohaselt ei toimunud   artikli 3 menetlusrikkumist teise, kolmanda ja kuuenda kaebaja suhtes. Riik   leidis, et sama järeldus kehtib ka esimese, neljanda, viienda ja seitsmenda   kaebaja suhtes.   B. Kolmandast isikust sekkuja väited   85. Venemaa väitis, et enne 2007. aasta aprillikuu sündmusi olid nad   korduvalt, kuid tulutult palunud Eesti ametivõimudel pronkssõduri   monumenti mitte teisaldada. Venemaa viitas 12. augusti 1949 Genfi   konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste   relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artiklile 34 ning väitis, et monumendi   ümberpaigutamine ei olnud „vältimatu avalikes huvides”.   86. Seoses kaebajate kaebustega konventsiooni artikli 3 alusel leidis   Venemaa, et Eesti korrakaitseorganid olid kasutanud ebaproportsionaalset   jõudu. Venemaa viitas ka CPT järeldustele, mis Venemaa arvates viitasid   selgelt konventsiooni artiklites 3 ja 5 sätestatud tagatiste rikkumisele, ja   leidis, et kaebajate väited ei tundunud antud kontekstis ebareaalsete ega   põhjendamatutena.   C. EIK-i hinnang   1. Vastuvõetavus   87. Kohus kordab, et konventsiooni artikli 35 eesmärk on anda   osalisriikidele võimalus ennetada või heastada nende vastu esitatud   süüdistusi enne, kui need esitatakse EIK-ile (vt muu hulgas Civet vs.   Prantsusmaa [suurkoda], nr 29340/95, punkt 41, EIK 1999-VI). Kusjuures   konventsiooni artikli 35 lõiget 1 tuleb kohaldada mõningase paindlikkusega   ja ilma üleliigsete formaalsusteta, ning sellest ei tulene üksnes, et kaebused   tuleb esitada asjakohasesse riigisisesesse kohtusse ja et kasutama peab   tõhusaid õiguskaitsevahendeid, mis on ette nähtud juba vastu võetud otsuste   vaidlustamiseks. Tavaliselt nõuab see ka seda, et kaebused, mida   plaanitakse hiljem esitada EIK-ile, peavad olema esitatud nendele samadele   kohtutele, vähemalt sisuliselt ja kooskõlas riigisiseses õiguses sätestatud   formaalsete nõuete ja tähtaegadega (vt muu hulgas Cardot vs. Prantsusmaa,   19. märts 1991, punkt 34, seeria A nr 200; Elçi jt vs. Türgi, nr 23145/93 ja   25091/94, punktid 604 ja 605, 13. november 2003; ning Gäfgen vs.   Saksamaa [suurkoda], nr 22978/05, punkt 142, EIK 2010).   88. EIK märgib veel, et ainukesed õiguskaitsevahendid, mida kaebaja   peab kasutama, on need, mis on seotud väidetavate rikkumistega ning mis   on tõenäoliselt tõhusad ja piisavad. Lisaks tuleneb väljakujunenud   kohtupraktikast, et kui õiguskaitsevahendit on kasutatud, siis teist sisuliselt   sama eesmärgiga õiguskaitsevahendit ei ole vaja kasutada (vt Kozacıoğlu   22   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   vs. Türgi [suurkoda], nr 2334/03, punkt 40, 19. veebruar 2009; Micallef   vs. Malta [suurkoda], nr 17056/06, punkt 58, EIK 2009; Aquilina vs. Malta   [suurkoda], nr 25642/94, punkt 39, EIK 1999-III; ning Riad ja Idiab   vs. Belgia, nr 29787/03 ja 29810/03, punkt 84, 24. jaanuar 2008).   89. EIK märgib, et kaebajate kaebused väärkohtlemise kohta esitati   prokuratuurile kas õiguskantsleri vahendusel või otse. Kaebajad väitsid, et   nad on kehalise väärkohtlemise ja ebaseadusliku vabaduse võtmise ohvrid.   Oma kaebustes või nendele järgnenud apellatsioonides viitasid nad   karistusseadustiku asjakohastele sätetele (vt punkt 48 eespool). Võttes   arvesse asjaolu, et kehaline väärkohtlemine, piinamine, võimuliialdus ning   kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslik kohtlemine tõepoolest   kujutasid endast kuritegu karistusseadustiku alusel, ei pea EIK kaebajate   valikut menetluse osas käesoleva kohtuasja tingimustes ebamõistlikuks,   arvestades ka asjaolu, et mõnedel juhtumitel edastas kaebajate kaebused   prokuratuurile õiguskantsler. Seega soovisid kaebajad, et isikud, kes nende   arvates olid käitunud nendega kriminaalselt, saaksid karistatud. EIK-i   arvates ei pidanud kaebajad alustama halduskohtus uut sisuliselt sama   eesmärgiga menetlust. Ei ole EIK-i ülesanne abstraktselt hinnata, kas   halduskohtumenetlus oleks pakkunud neile paremaid eduväljavaateid. EIK   leiab, et arvestades kaebajate kaebuste olemust, ei saa öelda, et nad valisid   ebasobiva õiguskaitsevahendi (vt ka Julin vs. Eesti, nr 16563/08, 40841/08,   8192/10 ja 18656/10, punkt 115, 29. mai 2012). Riigi väide riigisiseste   õiguskaitsevahendite mitteammendamise kohta tuleb seega tagasi lükata   osas, mis puudutab väärkohtlemist.   90. EIK märgib, et kaebus ei ole selgelt põhjendamatu konventsiooni   artikli 35 lõike 3 punkti a tähenduses. EIK märgib veel, et see ei ole   vastuvõetamatu ka muudel alustel. Sellest tulenevalt peab kaebuse   tunnistama vastuvõetavaks.   2. Sisu   (a) Väidetav väärkohtlemine   (i) Üldpõhimõtted   91. Nagu EIK on mitmel korral nentinud, sisaldab konventsiooni   artikkel 3 demokraatliku ühiskonna üht kõige põhimõttelisemat väärtust.   See seab absoluutse keelu piinamisele ja ebainimlikule või alandavale   kohtlemisele või karistamisele hoolimata asjaoludest ja ohvri käitumisest (vt   Labita vs. Itaalia [suurkoda], nr 26772/95, punkt 119, EIK 2000-IV, ja   Chahal vs. Ühendkuningriik, 15. november 1996, punkt 79, Reports of   Judgments and Decisions 1996-V).   92. Väärkohtlemine peab olema minimaalse raskusastmega, et kuuluda   konventsiooni artikli 3 kohaldamisalasse. Nimetatud minimaalse   raskusastme hindamine on suhteline – see sõltub kõikidest asjakohastest   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   23   asjaoludest, nt kohtlemise kestvus, selle füüsilised ja hingelised tagajärjed   ning mõnel juhul ka ohvri sugu, vanus ja tervislik seisund (vt muu hulgas   Peers vs. Kreeka, nr 28524/95, punkt 67, EIK 2001-III, ja Iirimaa vs.   Ühendkuningriik, 18. jaanuar 1978, punkt 162, seeria A nr 25).   93. Eelnevast tulenevalt on EIK muu hulgas pidanud kohtlemist   „ebainimlikuks”, kui see oli ettekavatsetud, kestis katkematult tundide   kaupa ja tekitas kas kehavigastusi või intensiivseid hingelisi kannatusi, ning   samuti „alandavaks”, kui see tekitas ohvrites hirmutunnet, ahastust ja   alaväärsust, mis alandas ja alavääristas neid (vt nt Kudła vs. Poola   [suurkoda], nr 30210/96, punkt 92, EIK 2000-XI, ja Van der Ven vs.   Holland, nr 50901/99, punkt 48, EIK 2003-II). Et karistamine või   kohtlemine oleks „ebainimlik” või „alandav”, peab sellega kaasnev   kannatus või alandatus igal juhul ületama vältimatut kannatuse või   alandatuse elementi, mis seostub seadusliku kohtlemise või karistamisega   (vt näiteks V. vs. Ühendkuningriik [suurkoda], nr 24888/94, punkt 71, EIK   1999-IX, ja Van der Ven, loc. cit.).   94. Käeraudade või muude ohjeldusmeetmete kasutamine ei too üldjuhul   kaasa küsimust konventsiooni artikli 3 alusel olukorras, kus meedet on   rakendatud seoses õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma jõu   kasutamist või privaatsuse puudumist, mis ületab mõistlikult vajalikuks   peetavat. Selles suhtes on oluline arvestada näiteks isiku põgenemise ohtu   või vigastuste või kahju tekitamise ohtu (vt muu hulgas ja mutatis mutandis   Raninen vs. Soome, 16. detsember 1997, punkt 56, Reports 1997-VIII;   Mathew vs. Holland, nr 24919/03, punkt 180, EIK 2005-IX; ja Kuzmenko   vs. Venemaa, nr 18541/04, punkt 45, 21. detsember 2010).   95. EIK kordab, et väärkohtlemise väited peavad tuginema asjakohastele   tõenditele. Tõendite hindamisel on EIK üldjuhul kohaldanud   tõendamisstandardit „väljaspool mõistlikku kahtlust” (vt Iirimaa vs.   Ühendkuningriik, eespool viidatud, punkt 161). Selline tõendus võib   tuleneda piisavalt tugevate, selgete ja kooskõlaliste järelduste või sarnaste   ümberlükkamatute faktiliste eelduste kooseksisteerimisest. Kui kõne all   olevad küsimused jäävad täielikult või suures osas ametivõimude   ainuteadmise piiridesse, nagu siis, kui isikud on nende kontrolli all   vahistuses, tõusetuvad sellise kinnipidamise ajal esinevate vigastuste suhtes   kaalukad faktilised eeldused. Niisiis võib tõendamiskohustust käsitleda   ametivõimude kohustusena anda rahuldav ja veenev seletus (vt Salman vs.   Türgi [suurkoda], nr 21986/93, punkt 100, EIK 2000-VII).   96. Kui on toimunud riigisisene menetlus, ei ole EIK-i ülesanne asendada   riigisiseste kohtute faktidele antud hinnanguid enda omadega ja üldjuhul on   riigisiseste kohtute kohustus hinnata neile esitatud tõendeid (vt Klaas vs.   Saksamaa, 22. september 1993, punkt 29, seeria A nr 269). Kuigi EIK ei ole   riigisiseste kohtute järeldustega seotud, siis tavatingimustes on vaja   kaalukaid põhjuseid, et EIK kalduks kõrvale nimetatud kohtute poolt   tuvastatud faktilistest järeldustest (vt Matko vs. Sloveenia, nr 43393/98,   24   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   punkt 100, 2. november 2006). Kui aga väited on esitatud konventsiooni   artikli 3 alusel, peab EIK rakendama eriti põhjalikku kontrolli (vt mutatis   mutandis Ribitsch vs. Austria, 4. detsember 1995, punkt 32, seeria A   nr 336).   97. EIK on teadlik vägivalla võimalikkusest vanglaasutustes ja asjaolust,   et kinnipeetavate allumatusest võib kiiresti kujuneda mäss (vt Gömi jt vs.   Türgi, nr 35962/97, punkt 77, 21. detsember 2006). EIK nõustub, et jõu   kasutamine võib puhuti olla vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ja korra   hoidmiseks või kuritegevuse ennetamiseks kinnipidamisasutustes. Sellest   hoolimata võib niisugust jõudu kasutada üksnes hädavajadusel ja see ei tohi   olla üleliigne (vt Ivan Vasilev vs. Bulgaaria, nr 48130/99, punkt 63,   12. aprill 2007, edasiste viidetega). Füüsilise jõu kasutamine, mis ei tulene   otseselt kinnipeetava enda käitumisest, alandab inimväärikust ja rikub   põhimõtteliselt konventsiooni artiklis 3 sätestatud õigust (vt muu hulgas   Ribitsch, eespool viidatud, punkt 38; Vladimir Romanov vs. Venemaa,   nr 41461/02, punkt 63, 24. juuli 2008; ja Sharomov vs. Venemaa,   nr 8927/02, punkt 27, 15. jaanuar 2009).   (ii) Põhimõtete kohaldamine käesolevas kohtuasjas   98. EIK märgib kõigepealt, et käesoleva kohtuasja tinginud sündmused   puudutavad erilist ja seninägematut olukorda, kus massirahutused kestsid   Tallinna kesklinnas mitu päeva. Tänavatel oli kuni 8000 inimest ja paljud   neist võtsid osa vandalismiaktidest ja rüüstamisest. Tööl oli umbes   1000 politseiametnikku, kelle kohustus oli täita erinevaid ülesandeid, nt   monumendi asukoha eraldamine, mässu mahasurumine, avaliku korra   rikkumises või muudes kuritegudes kahtlustatavate kinnivõtmine, kinni   peetud isikute viimine (mõnel juhul ajutistesse) kinnipidamiskohtadesse ja   seal korra pidamine.   99. Seega erines olukord suuresti nendest olukordadest kohtuasjades,   milles EIK on käsitlenud kaebusi seoses kinnipidamise või muul viisil   politsei kontrolli all viibimise ajal saadud vigastustega, mille puhul   tõendamiskohustus lasub selgelt ametivõimudel, kes peavad esitama   rahuldava ja veenva selgituse vigastuste tekkepõhjuste kohta (vt muu hulgas   Selmouni vs. Prantsusmaa [suurkoda], nr 25803/94, punkt 87, EIK 1999-V;   Salman, eespool viidatud, punkt 100; ja Mammadov vs. Aserbaidžaan,   nr 34445/04, punkt 60, 11. jaanuar 2007).   100. Lisaks erineb käesolev kohtuasi ka kohtuasjadest, kus ei   vaidlustatud, et kaebajate vigastused tulenesid jõu kasutamisest   riigiametnike poolt erilise julgeolekuoperatsiooni käigus, millega olid   seotud kas kinnipidamisele vastupanu osutavad isikud, käskudele allumatud   vangid või loata korraldatud demonstratsioonis osalejad. Mitmetel sellistel   juhtudel on EIK leidnud, et tõendamiskohustus lasus riigil, kes oli   kohustatud tõendama vaid seda, et selline jõukasutus ei olnud üleliigne (vt   Muradova vs. Aserbaidžaan, nr 22684/05, punkt 107, 2. aprill 2009,   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   25   edasiste viidetega kohtuasjadele Zelilof vs. Kreeka, nr 17060/03,   punktid 46–47, 24. mai 2007; Kurnaz jt vs. Türgi, nr 36672/97, punktid 53–   55, 24. juuli 2007; Vladimir Romanov, eespool viidatud, punktid 60–61;   Saya jt vs. Türgi, nr 4327/02, punkt 20, 7. oktoober 2008; Balçık jt vs.   Türgi, nr 25/02, punktid 30–31, 29. november 2007; ja Matko, eespool   viidatud, punktid 101–104). Käesolevas kohtuasjas on vaidluse all just   nimelt asjaolu, kas vigastuste põhjuseks on jõu kasutamine politsei poolt.   101. Sellest hoolimata leiab EIK, et kaebajad on suutnud esitada   piisavaid tõendeid oma väidete kaitseks, et nende vigastuste põhjuseks oli   politseiametnike poolt jõu kasutamine teataval määral. Käesoleva otsuse   tegemisel tugineb EIK kaebajate esitatud meditsiinilistele tõenditele ja   tunnistajate ütlustele, mis kinnitavad esimese, viienda ja seitsmenda kaebaja   väiteid. EIK märgib, et need ütlused esitati vaid EIK-ile, mitte riigi   ametivõimudele, kellel ei olnud seetõttu võimalust neid tõendeid   kontrollida. Kõne all olevad ütlused anti umbes üks aasta pärast kaebuse   aluseks olevaid sündmusi ning seda võib pidada nende ütluste tõendusjõudu   vähendavaks asjaoluks. Teisest küljest märgib EIK, et riik ei ole esitanud   EIK-ile piisavalt üksikasjalikke alternatiivseid tõendeid olukorra kohta,   milles kaebajad vigastada said. EIK märgib siinkohal ka seda, et kuigi   kaebajad mainisid kõne all olevaid tunnistajaid ühel või teisel viisil oma   kuriteoteadetes (vt punkt 46 eespool), ei kasutanud ametivõimud võimalust   hankida neilt tõendeid (seoses EIK-i järeldustega ametivõimude   konventsiooni artiklist 3 tuleneva menetlusliku kohustuse kohta viia läbi   tõhus menetlus vt punktid 115 kuni 117 allpool).   102. Neljanda kaebaja kohta, kelle suhtes ühegi otsese tunnistaja ütlusi   esitatud ei ole, märgib EIK, et kaebaja väitel toimus tema kinnipidamine,   mille käigus kasutati jõudu, selle asukoha läheduses, kus peeti kinni viies   kaebaja (Harjumägi Kaarli puiestee ääres), ja umbes samal ajal. Tunnistaja   N. R.-i üldine kirjeldus olukorrast annab alust järeldada, et just sel ajal   hakkas politsei liikuma piki Kaarli puiesteed monumendi asukohast   Tõnismäel Vabaduse väljaku suunas. Seega näib usutav, et neljanda kaebaja   vigastused tekkisid samuti nimetatud sündmuse käigus.   103. Sellest tulenevalt peab EIK iga kaebaja suhtes uurima, kas nende   vastu kasutatud jõud oli üleliigne. Enne konkreetsete tõendite uurimist   niivõrd, kuivõrd tõendid on EIK-ile kättesaadavad, peab EIK pöörama   tähelepanu ka sündmuste üldisele taustale.   104. EIK märgib, et laiaulatuslikud korrarikkumised Tallinna kesklinnas   algasid 26. aprilli 2007 õhtul ning jätkusid 27. ja 28. aprillil 2007. Suurimad   rahutused leidsid aset hilisõhtul ja öösel. Rahutused hõlmasid rünnakuid   politseiametnike vastu, riigivara ja eraomandi lõhkumist ning kaupluste   rüüstamist. Kokkupõrked toimusid ka kesklinnas viibinud eraisikute vahel –   tänaval leidsid aset kaklused ja üks inimene pussitati surnuks (vt vastavalt   punktid 35 ja 13 eespool). Ametivõimud otsisid korrarikkumise   lõpetamiseks abi jõu kasutamisest. EIK märgib täiendavalt, et kuigi   26   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   kesklinna minek ei olnud ametlikult keelatud, palusid ametivõimud mitmete   kanalite vahendusel isikutel koju jääda, üritades seeläbi korrarikkumist   lõpetada ja olukorda rahustada. Sündmusi kajastas ulatuslikult ka   ajakirjandus, nii et vähemalt rahutuste teisel ja kolmandal õhtul ei saanud   keegi öelda, et rahutused ja korrakaitseorganite poolt olukorrast tingituna   kasutatud jõud tulid talle üllatusena. Selliste taustateadmistega jätkab EIK   iga kaebaja suhtes kasutatud jõu hindamisega. EIK märgib, et esimene,   neljas ja viies kaebaja võeti kinni 27. aprilli 2007 õhtul ehk rahutuste teisel   õhtul, kusjuures seitsmes kaebaja vahistati 28. aprilli 2007 hilisõhtul ehk   rahutuste kolmandal õhtul.   105. EIK märgib, et esimene kaebaja väitis, et ta oli kinnivõtmise käigus   pikali tõugatud ja et D-terminalis kinnipidamise ajal oli teda löödud nii   tugevasti, et ta oli maha kukkunud; samuti oli teda pekstud kumminuiadega   ja kõvasid saapaid kandvad politseinikud olid löönud teda kõhtu (vt punktid   14 kuni 16 eespool). Lisaks märgib EIK, et Zh.-i – esimese kaebaja sõber,   kellega koos esimene kaebaja vahistati ja kinni peeti – ütluste kohaselt oli   esimesel kaebajal kästud kükitada. Selgub, et alles siis, kui esimene kaebaja   ei olnud nimetatud korraldust täitnud ja oli seadnud kahtluse alla vastutava   isiku volitused, suruti ta põrandale pikali (vt punkt 18 eespool). EIK märgib   siinkohal, et rahutuste kolme päeva jooksul peeti kinni 1160 isikut (vt punkt   13 eespool), mis ületab tööl olnud politseiametnike arvu (vt punkt 12   eespool). Ajutistes kinnipidamisasutustes korda hoidvaid ametiisikuid oli   napilt. Vastavalt esimese kaebaja väidetele riigisisestele ametivõimudele   esitatud kaebustes oli D-terminali laoruumis 200 kinnipeetavat, hiljem 350,   kuid korda hoidvaid politseiametnikke oli vaid kakskümmend viis (vt punkt   47 eespool). Kui kinnipeetavad, keda oli korrakaitseametnikest kümme   korda rohkem, üritasid kollektiivselt üles näidata allumatust, toodi juurde   lisavägesid, et lõpetada kinnipeetavate mässumeelne käitumine ja suruda   nad maha (ibid., vt ka K. ütlused punktis 34 eespool). Lisaks märgib EIK, et   riigisisestele ametiasutustele antud ütlustes ei maininud esimene kaebaja, et   just teda peksti kumminuiadega, samuti ei väidetud seda EIK-ile esitatud   Zh.-i ütlustes (vt punkt 18 eespool). Mis puutub meditsiinilistesse   tõenditesse, siis märgib EIK, et vastavalt arstlikule hinnangule oli esimesel   kaebajal hematoom ja tal diagnoositi vaagna põrutus parempoolses nimme-   ristluupiirkonnas (vt punkt 17 eespool). EIK märgib, et arstlikus hinnangus   ei kirjeldatud muid sinikaid ega vigastusi, mis vastaksid kaebaja kirjeldusele   tema peksmisest ja löömisest. Pigem näib, et kaebaja vigastused põhjustas   tema põrandale surumine pärast vastuhakkamist. Antud asjaoludel ei saa   EIK järeldada, et esimese kaebaja suhtes kasutati üleliigset jõudu.   106. Lisaks märgib EIK, et neljanda kaebaja väidetest võib aru saada, et   ta oli saanud vigastada Kaarli puiesteel, kui politsei sundis sinna kogunenud   inimesi liikuma monumendi asukohast kaugemale. Neljanda kaebaja   kohaselt tabas tema kätt kummikuul ja teda löödi kumminuiaga pähe ning   samuti löödi teda vastu põlve (vt punkt 26 eespool). EIK märgib, et   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   27   järgneva tunni jooksul haiglas teostatud arstliku läbivaatuse käigus tuvastati   vaid hematoom koljul (vt punkt 27 eespool). Puudub informatsioon   vigastuste kohta, mille oleks põhjustanud kaebaja väidetav pihtasaamine   kummikuuliga ja põlve vastu löömine. Lisaks ei toeta kaebaja väiteid tema   vastu jõu kasutamise kohta ühegi tunnistaja ütlused ega muud kohased   tõendid. EIK-ile esitatud N. R.-i kirjalikud ütlused sisaldavad Kaarli   puiesteel asjassepuutuval ajal valitsenud olukorra üldkirjeldust ilma   neljandat kaebajat isiklikult mainimata. N. R.-i kohaselt käskisid   korrakaitseametnikud inimestel taganeda või pikali heita ja jõudu kasutati   nende inimeste vastu, kes osutasid vastupanu. N. R.-i väitel löödi mõnikord   maas lamavaid inimesi ja isegi siis, kui nad olid juba kinni seotud (vt punkt   28 eespool). Kuid EIK märgib, et neljas kaebaja ei väitnud, et teda löödi,   kui ta oli juba liikumisvõimetuks tehtud. Arvestades N. R.-i ütlusi üldise   olukorra kohta, ei saa neljanda kaebaja ütluste alusel järeldada, et neljanda   kaebaja suhtes kasutatud jõud oli üleliigne. EIK on võtnud arvesse ka riigi   väiteid, mille järgi neljandale kaebajale määrati väärteomenetluses rahatrahv   avaliku korra rikkumise eest, mis pandi toime järgmise päeva hilisõhtul   (28. aprill 2007 ehk rahutuste kolmas päev, vt punkt 29 eespool). EIK-i   arvates näitab viimane asjaolu, et neljanda kaebaja vigastus ei olnud nii   tõsine, ja samuti näitab see tema üldist käitumist rahutuste õhtutel. Selliste   taustateadmistega ei saa EIK järeldada, et neljanda kaebaja suhtes kasutati   üleliigset jõudu.   107. Viienda kaebaja suhtes märgib EIK, et näib, et tema sai vigastused   umbes samas kohas ja samal ajal neljanda kaebajaga (vt punktid 102 ja 106   eespool). Viienda kaebaja väidete kohaselt tõugati ta pikali ning teda löödi   kumminuiade ja jalgadega pähe (vt punkt 30 eespool). Viienda kaebaja   väitel murti tema käsi, kui ta üritas oma pead kaitsta. EIK märgib, et ei Z.   ega K. ei maininud, et viiendat kaebajat oleks jalaga vastu pead löödud,   kuid nad mõlemad kinnitasid, et teda löödi kumminuiadega pähe pärast   seda, kui ta oli juba maha surutud (vt punktid 33 ja 34 eespool). Arstitõendi   kohaselt diagnoositi viiendal kaebajal murtud küünarluu (vt punkt 31   eespool). Arstitõendis ei ole nimetatud mis tahes muid vigastusi – kas peas   või muul kehaosal –, mis oleksid võinud tekkida siis, kui teda väidetavalt   löödi kumminuiade ja jalgadega. Seetõttu on EIK sunnitud järeldama, et   viienda kaebaja käsi murti korrakaitseametnike poolt jõu kasutamise   tagajärjel. Lisaks leiab EIK, et arvatavad asjaolud, mis tingisid viienda   kaebaja kõne all oleva vigastuse, ei tundu õigustavat kasutatud jõu ulatust.   Isegi kui oli vajalik jätkata jõu kasutamist isikute suhtes, kes olid juba   põrandale surutud, et muuta nad liikumisvõimetuteks ja panna nad   käeraudadesse, märgib EIK, et käesoleval juhul näib, et kolm politseinikku   tegelesid viienda kaebaja endale allutamisega. Näib, et ülekaal oli piisav   viienda kaebaja võimaliku vastuhaku mahasurumiseks, otsimata abi jõu   kasutamisest ulatuses, milles seda nähtavasti käesoleval juhul kasutati.   28   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   108. Seitsmenda kaebaja suhtes märgib EIK kõigepealt, et seitsmes   kaebaja peeti kinni avaliku korra rikkumise eest ning hiljem mõisteti selles   ka süüdi (vt punktid 43 ja 44 eespool). Pärast kinnivõtmist viidi seitsmes   kaebaja kohtumajja, kus oli juba palju inimesi, kellest mõned seisid näoga   vastu seina ja mõned olid põrandal, nagu on kirjeldatud seitsmenda kaebaja   kaebustes riigi ametiasutustele (vt punkt 47 eespool). See kirjeldus tundub   kirjeldavat koridori või muud avatud ruumi, sest seitsmes kaebaja viidi   arestikambrisse alles pärast füüsilise vastasseisu lõppemist (vt punktid 40 ja   42 eespool). Lisaks näib, et seitsmes kaebaja, kellel kästi seista seina ääres,   hakkas jalgu sirutama ja uurima, kui kaua kinnipeetavaid sellises olukorras   hoitakse. Just siis suruti ta äkitselt põrandale. Seitsmenda kaebaja järgi löödi   teda vastu pead (vt punktid 40 ja 47 eespool). Kuid R.-i ütlustes pähe   löömist ei mainita (vt punkt 42 eespool). Mis puutub suguelunditesse   löömist, nagu väitis kaebaja EIK-ile esitatud seisukohtades ja nagu on   väidetud R.-i ütlustes (vt punktid 40 ja 42 eespool), märgib EIK, et   riigisisestes kaebustes seitsmes kaebaja seda ei maininud (vt punkt 47   eespool). Arstliku hinnangu järgi oli seitsmendal kaebajal marrastus   paremal näopoolel ja väike marrastus otsmikul. Kuigi kaebaja kurtis ka   tugeva valu üle oma paremas reies, ei olnud seal traumajälgi (vt punkt 41   eespool). Arvestades asjaolusid, et seitsmes kaebaja peeti kinni   kahtlustatuna avaliku korra rikkumises, mis näitab, et ta käitus vähemalt   mõnevõrra agressiivselt; et kohtumaja ruumis, kus kinnipeetavaid hoiti, oli   suur hulk kinnipeetud isikuid; et seitsmenda kaebaja liigutused ja   väljaütlemised andsid nähtavasti korrakaitseametnikele alust arvata, et ta   kavatseb üles näidata allumatust; ning arvestades ka seitsmenda kaebaja   suhteliselt väikeseid vigastusi – lööke suguelunditesse ja pähe arstlik   hinnang ei kinnitanud –, ei saa EIK järeldada, et seitsmenda kaebaja   liikumisvõimetuks muutmisel kasutati üleliigset jõudu.   109. Eespool nimetatud kaalutlustel järeldab EIK, et korrakaitseametnike   poolt viienda kaebaja suhtes kasutatud jõud oli üleliigne. Samas leiab EIK,   et sama järeldust ei saa teha esimese, neljanda ja seitsmenda kaebaja suhtes.   110. Sellest tulenevalt on sisuliselt rikutud artiklit 3 viienda kaebaja   suhtes, kuid mitte esimese, neljanda ja seitsmenda kaebaja suhtes.   (b) Uurimise väidetav nõuetele mittevastavus   (i) Üldpõhimõtted   111. EIK kordab, et kui isik esitab kaebuse, et riigiasutused on teda   konventsiooni artiklit 3 rikkudes väärkohelnud, nõuab see säte, koostoimes   riigi üldise kohustusega konventsiooni artikli 1 alusel, mille kohaselt   „konventsiooniosalised tagavad igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all,   konventsiooni[s] ... määratletud õigused ja vabadused”, et läbi tuleb viia   tõhus ametlik uurimine (vt muu hulgas Assenov jt vs. Bulgaaria,   28. oktoober 1998, punkt 102, Reports 1998-VIII).   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   29   112. Uurimiskohustus „ei ole tulemuse kohustus, vaid vahendi   kohustus”: mitte iga uurimine ei pea lõppema järeldusega, mis langeb kokku   kaebaja kirjeldusega sündmustest. Kuid selle käigus peaks põhimõtteliselt   olema võimalik tuvastada juhtumi asjaolud ja kui väited osutuvad tõeseks,   teha kindlaks vastutavad isikud ja karistada neid (vt Mikheyev vs. Venemaa,   nr 77617/01, punkt 107, 26. jaanuar 2006, edasiste viidetega).   113. Tõsiseid väärkohtlemise süüdistusi tuleb uurida põhjalikult. See   tähendab, et ametivõimud peavad tegema tõsiseid jõupingutusi, et selgitada   välja, mis juhtus, ning nad ei tohi tugineda kiiretele või põhjendamatutele   järeldustele, et lõpetada uurimine või teha nende alusel oma otsus (vt   Assenov, eespool viidatud, punkt 103 et seq.). Nad peavad võtma kasutusele   kõik neile kättesaadavad abinõud, et tagada vahejuhtumit puudutavate   tõendite, muu hulgas tunnistajate ütlused, ekspertiisidega saadud tõendid   jne, kogumine (vt Tanrıkulu vs. Türgi [suurkoda], nr 23763/94, punkt 104 et   seq., EIK 1999-IV, ja Gül vs. Türgi, nr 22676/93, punkt 89, 14. detsember   2000). Uurimises esinevad mis tahes puudused, mis kahjustavad vigastuse   tekkimise põhjuse või vastutavate isikute kindlakstegemist, kujutavad   endast võimalikku vastuolu kehtiva standardiga (vt muu hulgas Mikheyev,   eespool viidatud, punkt 108).   (ii) Põhimõtete kohaldamine käesolevas kohtuasjas   114. EIK on võtnud arvesse riigi viidet EIK-i arvamusele käesolevas   asjas tehtud osaotsuses (vt Korobov, eespool viidatud), milles EIK jagas   riigisiseste ametiasutuste seisukohta, et puudus vajadus alustada   kriminaalmenetlust teise, kolmanda ja kuuenda kaebaja suhtes, kuna nad ei   ole väärkohtlemise osas esitanud ühtki arvestatavat väidet. Riik leidis, et   sama järeldus kehtib ka esimese, neljanda, viienda ja seitsmenda kaebaja   suhtes. Sellest hoolimata märgib EIK, et erinevate kaebajate kaebused   käesolevas kohtuasjas olid erineva tõsidusastmega. Kui leiti, et teise,   kolmanda ja kuuenda kaebaja kaebus ei olnud „vaidlustatav“, siis pärast   kaebajate väidete ja kättesaadavate tõendite hindamist leidis EIK, et   esimene, neljas, viies ja seitsmes kaebaja olid konventsiooni artikli 3 alusel   esitanud vaidlustava kaebuse ning et nende kaebused tuleb tunnistada   vastuvõetavateks. Sellest tulenevalt peab EIK uurima, kas ametivõimud   täitsid menetluslikku kohustust viia läbi kaebajate väidete tõhus uurimine.   115. EIK märgib, et kaebajate kaebused nende väärkohtlemise kohta   saabusid kas otse või õiguskantsleri kantselei kaudu Põhja   Ringkonnaprokuratuuri. Lisaks esitasid esimene, neljas, viies ja seitsmes   kaebaja oma väidete tõendamiseks arstlitõendid. Viies kaebaja esitas ka   tema kinnipidamist pealt näinud kahe tunnistaja nimed ja isikuandmed ning   seitsmes kaebaja nimetas ühe isiku tunnistajana. Ringkonnaprokuratuur   keeldus kriminaalmenetlusi alustamast ning Riigiprokuratuur ja Tallinna   Ringkonnakohus jätsid kaebajate kaebused nende otsuste peale rahuldamata.   Ametivõimud leidsid, et kaebajate väidete tõendamiseks ei olnud piisavaid   30   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   tõendeid ja et jõu kasutamine politseiametnike poolt oli olnud seaduslik.   EIK märgib, et ametivõimud ei üritanud hankida täiendavaid tõendeid kas   siis kaebajate isiklikult ülekuulamisega, et saada üksikasjalikumat teavet   nende versiooni kohta sündmustest lisaks nende kirjalikele kaebustele, või   viienda ja seitsmenda kaebaja poolt nimetatud tunnistajate ülekuulamisega.   Samuti ei nähtu, et ametivõimud oleksid otsinud mis tahes lisateavet   sündmuste kohta muudest võimalikest allikatest, nt politseitoimikutest või   sündmustest tehtud fotodelt või videosalvestustest. EIK on teadlik   raskustest, mis on seotud laiaulatusliku vägivalla mahasurumisega ja   väidetava võimuliialduse uurimisega sellistel asjaoludel. Kuid EIK ei ole   veendunud, et ametivõimud tegid mõistlikke pingutusi tõendite kogumiseks   käesolevas asjas. EIK märgib siinkohal, et esimene ja seitsmes kaebaja   kaebasid ka kohtlemise üle kinnipidamise ajal, s.t olukorras, kus püüdlusel   tuvastada võimalikke tunnistajaid või hankida ruumis olla võivate   turvakaamerate salvestisi oleks olnud paremad eduväljavaated võrreldes   sündmustega, mis olid aset leidnud kokkupõrgete ajal tänavatel. Lisaks   oleksid neljanda kaebaja puhul võinud võimalikeks tunnistajateks olla   meditsiinitöötajad, kes osutasid talle esmaabi ja viisid ta haiglasse. Ometi   nähtub, et ametivõimude vastus kaebajate kaebustele piirdus sedastamisega,   et kaebajate väidete tõendamiseks ei ole piisavalt tõendeid, ning mingit   edasist uurimist ei toimunud.   116. Seetõttu järeldab EIK, et riigisisesed ametivõimud ei viinud läbi   tõhusat ja erapooletut uurimist esimese, neljanda, viienda ja seitsmenda   kaebaja kaebuste suhtes väärkohtlemise kohta.   117. Eeltoodust tulenevalt on konventsiooni artiklit 3 menetluslikult   rikutud.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE   118. Kõik seitse kaebajat kaebasid, et neilt vabaduse võtmine oli olnud   ebaseaduslik ja omavoliline. Nad tuginesid konventsiooni artikli 5 lõikele 1,   mis on asjakohases osas sõnastatud järgnevalt:   „1. Igaühel on õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta tema   vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel:   [---]   (b) seaduslik vahistamine või kinnipidamine kohtu seadusliku korralduse täitmata   jätmise eest või seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks;   (c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette   põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral   takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda;   [---]”.   119. Riik vaidlustas selle väite.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   31   A. Poolte seisukohad   1. Kaebajad   120. Kaebajad väitsid, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on   ammendatud: nad esitasid kaebused õiguskantslerile ja Riigiprokuratuurile   ning neil ei olnud kohustust kasutada muid põhimõtteliselt sama eesmärgiga   õiguskaitsevahendeid (vt punkt 67 eespool). Lisaks ei olnud esimese, teise,   neljanda ja viienda kaebaja staatus selge nende kinnipidamise ajal, samuti ei   olnud selge ka kinnipidamise õiguslik alus. Nende suhtes ei alustatud   kriminaalmenetlust ja ühtki menetlusdokumenti, mida oleks saanud   vaidlustada, ei koostatud.   121. Mis puudutab asja sisulist poolt, siis väitsid kaebajad, et ükski neist   ei osalenud 26. ja 27. aprilli 2007 õhtutel politsei poolt laiali aetud avalikel   kogunemistel monumendi juures. Nad väitsid, et 26.–28. aprilli 2007   sündmuste ajal ei olnud keelatud minna kesklinna. Kõigil nendel päevadel   olid asutused ja kauplused lahtiolekuaegadel avatud olnud ning õhtuti olid   restoranid ja baarid lahti. Erakorralist seisukorda ei olnud välja kuulutatud.   Kaebajad jäid endile kindlaks, et neid peeti kinni üksnes seetõttu, et nad olid   olnud kesklinnas ajal, mil toimus politseioperatsioon. Kuna nad kuulusid   vene keelt rääkivate isikute vähemusrühma, olid nad automaatselt osa   grupist, mis oli kinnipidamise ohus. Kaebajate väidete kohaselt oli politsei   eraldanud mitu kvartalit kesklinnas ja pidas kinni massiliselt inimesi, kes   viibisid eraldatud piirkonnas. Puudus võimalus eraldatud piirkonnast   lahkuda, kuna politsei ei lasknud peaaegu mitte kedagi välja ega võtnud   kuulda piirkonnas viibivate isikute selgitusi.   122. Kaebajate kohta väideti, et neljas, viies ja seitsmes kaebaja peeti   kinni pargis, kus ei toimunud mingeid rahutusi. Peale selle peeti seitsmes   kaebaja kinni 28. aprillil 2007, kui rahutusi peaaegu üldse ei toimunud.   123. Kaebajad väitsid, et nendelt vabaduse võtmist ei saa õigustada   ühelgi konventsiooni artikli 5 lõikes 1 sätestatud alusel. Eelkõige ei saa riik   tugineda artikli 5 lõike 1 punktile c, kuna nende kinnipidamiseks puudus   alus, nende kinnipidamisel ja kinnihoidmisel ei selgitatud neile nende õigusi   ja kohustusi, ning ühelegi kaebajale ei antud võimalust teavitada kedagi   kinnipidamisest. Seetõttu oli nende kinnipidamine ja kinnihoidmine   automaatselt vastuolus artikliga 5.   124. Kaebajad väitsid täiendavalt ja alternatiivselt, et korrakaitseorganitel   ei olnud alust kahtlustada selliste asjaolude või sellise informatsiooni   olemasolu, mis oleks veennud objektiivset kõrvalseisjat, et kaebajad on   toime pannud õigusrikkumise. Ükski kaebaja ei olnud osalenud   kogunemisel ja/või rüüstamises; nad olid vastupidi olnud kõik rahulikud   pealtvaatajad või möödujad. Nad vaidlesid vastu, et nad ei olnud politsei   manöövritele vastu hakanud ja et riik ei olnud täpsustanud, millises osas ei   olnud nende käitumine seaduskuulekas olnud ja milliseid politsei   seaduslikke korraldusi nad ei olnud täitnud. Kaebajad väitsid, et politsei   32   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   korralduste täitmata jätmine ei saa olla abstraktne: välja tuleb tuua   politseiseaduse konkreetsed sätted, mille alusel antud konkreetsetele   korraldustele vastu hakati või mida eirati. Sellest tulenevalt ei saa pidada   kaebajatelt vabaduse võtmist põhjendatult vajalikuks, et takistada neil   õigusrikkumise toimepanekut või et tuua nad pädeva õigusasutuse ette.   Kaebajate kinnipidamine oli olnud omavoliline ja vastuolus   proportsionaalsuse põhimõttega.   125. Kaebajad väitsid ka seda, et kinnipidamise ajal oli neil kõigil kaasas   olnud isikut tõendav dokument. Seetõttu puudus vajadus pidada neid kinni   isikusamasuse tuvastamiseks.   2. Riik   126. Riik vaidlustas artikli 5 lõike 1 kohaldatavuse neljanda kaebaja   suhtes, kuna tema kinnipidamine oli kestnud lühikest aega – alla ühe tunni.   Selle tunni jooksul oli ta kinni peetud, viidud kinnipidamiskohta sadama   piirkonnas, meditsiiniõde oli ta läbi vaadanud, tema pea oli kinni seotud ja   ta oli viidud haiglasse, kuhu ta saabus vaid tund pärast kinnivõtmist. Riik   seadis kahtluse alla selle sätte kohaldatavuse ka esimese kaebaja suhtes,   kelle kinnipidamine oli kestnud neli ja pool tundi, ja teise kaebaja suhtes,   keda oli kinni peetud kokku kaheksa ja pool tundi üksnes seetõttu, et tema   ema ei saanud talle varem järele tulla.   127. Lisaks väitis riik, et kaebajad ei olnud ammendanud asjakohaseid   riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Asjaolu, et politsei tegevuses ei leitud   kuriteokoosseisu tunnuseid, ei tähenda, et ei oleks olnud võimalik teha   kindlaks uurimisasutuste tehtud toimingute või võetud meetmete   õiguspärasus või -vastasus. Riik väitis, et kaebajad oleksid võinud esitada   kaebuse halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku alusel. Lisaks   oleksid kolmas, kuues ja seitsmes kaebaja, kelle suhtes alustati   süüteomenetlus, võinud vaidlustada neid meetmeid kriminaalmenetluse   seadustiku §-des 228–230 sätestatud eriregulatsiooni alusel (vt punkt 53   eespool) ja väärteomenetluse seadustiku §-des 76–78 sätestatud   eriregulatsiooni alusel (vt punkt 55 eespool). Siinkohal viitas riik ka   Riigikohtu 10. jaanuari 2008 otsusele (vt punktid 61 and 62 eespool).   128. Mis puudutab sisulist poolt, siis viitas riik järgmistele kaebajate   kinnipidamisega seotud faktilistele asjaoludele. Kõik kaebajad peeti kinni   kesklinnas keset keelatud kogunemisi ja rahutusi. Kõik kaebajad, v.a teine   kaebaja, peeti kinni ajavahemikus 21.30–02.00, s.o hilisõhtul või öösel.   Teine kaebaja peeti kinni kell 19.30, kui ta oli üritanud politsei eest ära   joosta. Riik viitas vastuseks kaebajate kuriteoteadetele kujundatud   riigisiseste uurimisasutuste seisukohtadele, mille järgi nende käitumine ei   olnud seaduskuulekas olnud ja nad ei olnud täitnud politsei seaduslikke   korraldusi. Riik märkis, et viis kaebajat peeti kinni rahutuste teisel ja   kolmandal õhtul, kui riik oli eelnevalt palunud inimestel kodus püsida.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   33   Rahutuste esimesel õhtul kinni peetud kolmanda ja kuuenda kaebaja suhtes   alustati kriminaalmenetlus.   129. Riik väitis, et kaebajate kinnipidamine oli kooskõlas riigisisese   õigusega ja lubatav nii konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti b kui ka   punkti c alusel. Kinnipidamise ja vabaduse võtmise õiguslikud alused ja   kord olid sätestatud väärteomenetluse seadustikus (§ 44) ja   kriminaalmenetluse seadustikus (§ 217), millest mõlemad võimaldasid   isikut kuni 48 tundi ilma kohtumääruseta kinni pidada. Kinnipidamise õigus   oli sätestatud ka politseiseaduse § 13 lõikes 1, mille punktid 1–5 ja 7 omasid   käesolevas asjas tähtsust.   130. Konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti b osas väitis riik, et oli olnud   alust kahtlustada, et aprillirahutustes osalejad olid toime pannud kas   väärtegusid (nt avaliku korra rikkumine) või kuritegusid (nt vägivallateod   riigivõimu esindajate vastu, keelatud avalik kogunemine, avaliku korra   raske rikkumine jne). Arvestades erilist olukorda sel ajal, oli olnud   põhjendatud kahtlus, et kes tahes massirahutuste asukohas viibinud isikutest   võis olla seotud toime pandud või toime pandavate õigusrikkumistega.   Kuna kaebajad olid viibinud selles piirkonnas ega olnud lahkunud sealt   hoolimata vastavast korraldusest, oli olemas alus nende kinnipidamiseks ja   isikusamasuse kontrollimiseks. Kuna politsei peamiseks ülesandeks oli   taastada üldine kord rahutuste piirkonnas, kus viibis tuhandeid inimesi, ei   olnud isikusamasuse viivitamatu tuvastamine võimalik; olukorra kiire   lahendamise huvides olid nad viidud rahutuste piirkonnast eemale ja nende   isikusamasus oli tuvastatud kinnipidamiskohtades. Kui olukord oli   rahunenud ja kinni peetud isikute isikusamasus oli tuvastatud ning kui sai   selgeks, et nad ei ohustanud enam avalikku korda, vabastati nad esimesel   võimalusel. Menetlus alustati vaid nende isikute vastu, keda peeti toime   pandud õigusrikkumistega otseselt seotud olevateks.   131. Riik väitis, et kinnipidamine riigivõimu esindaja seadusliku   korralduse täitmata jätmise eest oli sobiv ja proportsionaalne meede, et   tagada konkreetse õigusliku kohustuse täitmine, nimelt massirahutuste ja   keelatud kogunemise lõpetamine ning piirkonnas viibinud isikute   isikusamasuse tuvastamine. Selline kinnipidamine oli kooskõlas   konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga b ja politseiseaduse § 13 lõike 1   punktidega 1, 2 ja 7. Asjaolu, et kõigi kaebajate vastu ei alustatud   süüteomenetlust, ei tähenda, et nende kinnipidamine ei olnud õigustatud.   Nende kaebajate, kelle suhtes süüteomenetlust ei alustatud, kinnipidamine   kestis ühest tunnist kaheksa ja poole tunnini. Riigi arvates oli selline   kinnipidamine proportsionaalne.   132. Viidates Riigikohtu 3. aprilli 2006 otsusele (vt punkt 60 eespool),   väitis riik, et politseiseaduse § 13 lg 1 alusel ei olnud kohustust koostada   kinnipidamise protokolli, kui kinnipidamisele ei järgnenud väärteo- ega   kriminaalmenetlust. Arvestades kinni peetud isikute arvu, oleks nende kõigi   34   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   kohta isikusamasuse tuvastamise protokolli koostamine põhjendamatult   pikendanud nende kinnipidamise aega.   133. Lisaks väitis riik, et kaebajate kinnipidamine oli kooskõlas ka   konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga c. Aprillisündmuste jooksul   rakendati lühiajalist kinnipidamist isikute suhtes, kes olid osalenud   massirahutustes või kelle puhul oli olnud alust kahtlustada, et nad olid toime   pannud avaliku korra raskeid rikkumisi. Süüteomenetlus viidi läbi nende   suhtes, kes leiti olevat süütegudega otseselt seotud, ning ülejäänud   vabastati. Süüteomenetluses oli isiku kinnipidamise alus sätestatud   politseiseaduse § 13 lõike 1 punktides 5 ja 7, kriminaalmenetluse seadustiku   §-s 217 ja/või väärteomenetluse seadustiku §-s 44. Need alused olid   kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga c ja olid asjakohased   peamiselt kolmanda, kuuenda ja seitsmenda kaebaja suhtes.   134. Kolmas ja kuues kaebaja peeti kinni kahtlustatuna avaliku korra   raskes rikkumises, mis hõlmas politseiametnikele vastupanu osutamist,   massivägivallategusid ja rüüstamist Tallinna kesklinnas. Nende kaebajate   kahtlustatavatena   kinnipidamise   protokollid   koostati   vastavalt   kriminaalmenetluse seadustiku §-le 217; nad kuulati üle esimesel   võimalusel pärast kinnipidamist ja koostati vastavad nõuetekohased   ülekuulamisprotokollid. Seitsmenda kaebaja osas koostati väärteoprotokoll   seoses avaliku korra rikkumisega ja hiljem määrati talle selle süüteo eest   rahatrahv.   135. Riik märkis, et 2007. aasta oktoobris lõpetati kriminaalmenetlus   kolmanda ja kuuenda kaebaja suhtes. Sellest hoolimata ei tähenda see, et   nende kinnipidamine ei olnud konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga c   kooskõlas, kuna see säte ei sea eelduseks, et politsei oleks pidanud hankima   piisavaid tõendeid süüdistuse esitamiseks kas kinnipidamisel või ajal, mil   kaebaja oli vahi all. Lõpetuseks leidis riik, et artikli 5 lõike 1 punkt c oli   kohaldatav ka esimese, teise, neljanda ja viienda kaebaja suhtes hoolimata   asjaolust, et nende vastu ei alustatud süüteomenetlust, kuna nende   kinnipidamise ajal ei olnud teada, et sellist menetlust ei alustata.   B. Kolmandast isikust sekkuja väited   136. Lisaks eespool olevates punktides 85 ja 86 kokku võetud väidetele   leidis Venemaa Föderatsioon, et kaebajate kinnipidamiseks puudus alus,   kuna nad ei olnud osalenud rahutustes, protestides ega kogunemistel; nad   olid lihtsalt juhtunud viibima kõne all olevate piirkondade läheduses.   Erakorralist seisukorda ei olnud välja kuulutatud ja muid piiranguid ei olnud   kehtestatud ning tänavatel viibimine ei olnud 2007. aasta aprillisündmuste   ajal keelatud.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   35   C. EIK-i hinnang   Vastuvõetavus   137. Lisaks EIK-i praktikast tulenevatele põhimõtetele seoses eespool   punktides 87 ja 88 kokku võetud riigisiseste õiguskaitsevahendite   ammendamisega kordab EIK, et kui esineb kahtlus riigisisese   õiguskaitsevahendi tõhususe suhtes, tuleb siiski sellist meedet kasutada (vt   näiteks Veeber vs. Eesti (nr 1), nr 37571/97, punkt 62, 7. november 2002, ja   Raif vs. Kreeka, nr 21782/93, Komisjoni 26. juuni 1995 otsus, Decisions   and Reports 82, lk 5). EIK-i praktika kohaselt riigisiseste   õiguskaitsevahendite ammendamise valdkonnas on tõendamiskohustus   jagatud. Riigil, kes väidab, et riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole   ammendatud, on kohustus tõendada EIK-ile, et tõhus õiguskaitsevahend oli   nii teoorias kui ka praktikas asjakohasel ajal kättesaadav (s.t et sellele oli   juurdepääs), et sellega oli võimalik pakkuda hüvitist kaebaja kaebuse osas ja   et sellel oli mõistlik edulootus. Kui nimetatud tõendamiskohustus on   täidetud, peab kaebaja näitama, et riigi poolt esile toodud   õiguskaitsevahendit tegelikult juba kasutati või see ei olnud mis tahes   põhjusel sobiv või tõhus antud juhtumi puhul või et esinesid erilised   asjaolud, mis vabastasid ta sellest kohustusest (vt näiteks Akdivar jt vs.   Türgi, 16. september 1996, punkt 68, Reports 1996-IV, ja Selmouni, eespool   viidatud, punkt 76).   138. EIK leiab, et käesolevas asjas ei pea ta kindlaks tegema, kas   konventsiooni artikli 5 lõige 1 oli kohaldatav kõigi kaebajate suhtes – mille   riik vaidlustas –, kuna see kaebus tuleb igal juhul tunnistada   vastuvõetamatuks alltoodud põhjustel.   139. EIK märgib, et ebaseaduslik vabaduse võtmine kui selline   tõepoolest kujutas endast kuritegu karistusseadustiku alusel. Kuid EIK   märgib, et kinnipidamised ja kinnihoidmised aprillisündmuste ajal   moodustasid osa ulatuslikust politseioperatsioonist, mille eesmärk oli maha   suruda mitu päeva kestnud laiaulatuslik mäss, ja viimast arvestades ei saa   seda pidada omavoliliseks võimu teostamiseks ega ebaseaduslikuks   vabaduse võtmiseks kriminaalõiguse tähenduses. Kaebajate poolt viidatud   ametlike allikate kohaselt peeti aprillisündmuste käigus kinni 1160 inimest   ning avati 65 kriminaalasja, mis hõlmas 300 kahtlustatavat, enamasti seoses   avaliku korra raske rikkumisega ja seaduslike korralduste eiramisega (vt   punkt 13 eespool). EIK märgib, et puuduvad andmed selle kohta, millises   ulatuses 1160 vahistatut ja 300 kahtlustatavat kriminaalasjades omavahel   kattusid. Kuid arvestades isikute, kelle suhtes alustati kriminaalmenetlus, ja   kinni peetud isikute suhet, ei ole EIK-il võimalik antud asjaoludel järeldada,   et kinnipidamised olid omavolilised ja ebaseaduslikud ning et neid saaks   esmapilgul tõenäoliselt pidada asjassepuutuvate politseinike poolt toime   pandud kuritegudeks. Seetõttu ei saa EIK nõustuda, et kuriteoteadet võiks   pidada õiguskaitsevahendiks, millel oleks käesolevas asjas mõistlik   36   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   edulootus. EIK leiab, et põhjendatud on riigi väide, et kõne all olevate   kinnipidamiste ja kinnihoidmiste – mille eesmärk oli laias laastus   kahtlemata riigi julgeoleku ja avaliku ohutuse tagamine ning kuriteoennetus   – õiguslike aluste ja korra mis tahes puudusi oleks pidanud lahendama kas   halduskohtumenetluses   või   kaebemenetluses   kriminaal-   või   väärteomenetluse raames juhtumitel, kus vastavad menetlused   asjassepuutuvate isikute vastu alustati. Kuid näib, et käesolevas asjas ei   kasutanud kaebajad neid õiguskaitsevahendeid. Sellest tulenevalt ei saa   lugeda, et nad on ammendanud kõik kättesaadavad ja tõhusad   õiguskaitsevahendid.   140. Mis puudutab kaebajate väidet, et riigi poolt viidatud Riigikohtu   10. jaanuari 2008 otsus (vt punktid 61 ja 62 eespool) pärineb hilisemast   ajast, leiab EIK, et kõne all olev otsus käsitles sisuliselt selgete piiride   seadmist ühelt poolt halduskohtumenetluse ja teiselt poolt kaebemenetluse   vahel väärteo- või kriminaalmenetluses politseimeetmete kasutamise   väidetavate ohvrite vastu. See põhines õigusaktidel, mis kehtisid ajal, kui   leidsid aset käesolevas asjas tähtsust omavad sündmused, ning sellega ei   kehtestatud uusi sisulisi reegleid.   141. EIK-i ei veennud kaebajate väide, et politsei tegevuse kui terviku   vaidlustamine tehti tunduvalt raskemaks, arvestades Eestis aset leidnud   aprillisündmustega seotud äärmiselt ülesköetud psühholoogilist õhkkonda,   mille kohta kaebajad ütlesid „täielik hüsteeria” Eesti massimeedias, samuti   mõnede poliitikute ja kõrgete ametnike väljaütlemisi. EIK leiab, et ei ole   alust seada sel põhjusel kahtluse alla kohtute erapooletust ega sõltumatust.   EIK-i arvates ei ole kaebajad esitanud veenvaid argumente riigi poolt esile   toodud õiguskaitsevahendite sobimatuse ja ebatõhususe kohta kohtuasja   spetsiifiliste asjaolude valguses, samuti ei ole nad viidanud erilistele   asjaoludele,   mis   vabastaks   nad   kohustusest   kasutada   neid   õiguskaitsevahendeid. Kuigi ei saa olla absoluutselt kindel selles osas,   milline oleks olnud lahendus, kui kaebajad oleks esitanud riigi poolt   soovitatud kaebused, kordab EIK, et perspektiivikuses kahtlemise korral   tuleb õiguskaitsevahendit kasutada.   142. Sellest tulenevalt tuleb käesolev kaebus jätta läbi vaatamata   konventsiooni   artikli 35   lõigete 1   ja   4 alusel   riigisiseste   õiguskaitsevahendite ammendamatajätmise tõttu.   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 5 LÕIKE 5 VÄIDETAV RIKKUMINE   143. Lisaks väitsid kaebajad, et neil on õigus nõuda hüvitist kooskõlas   konventsiooni artikli 5 lõikega 5, mis on sõnastatud järgmiselt:   „5. Igaühel, kes on vahistatud või kinni peetud vastuolus käesoleva artikliga, on   õigus nõuda hüvitist.”   144. Riik vaidlustas selle väite.   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   37   145. EIK kordab, et lõikes 5 sätestatud õigus hüvitisele eeldab, et kas   riigisisene ametiasutus või EIK on tuvastanud artikli 5 ühe eelneva lõike   rikkumise (vt näiteks Benham vs. Ühendkuningriik, 10. juuni 1996,   punkt 50, Reports 1996-III, ja hilisem kohtuasi Collmann vs. Saksamaa   (otsus vastuvõetavuse kohta), nr 29453/02, 3. aprill 2007).   146. Kuna konventsiooni artikli 5 lõigete 1–4 rikkumist ei ole tuvastatud,   ei ole artikli 5 lõige 5 käesolevas asjas kohaldatav.   147. Sellest tulenevalt ei ole kaebus vastuvõetav ratione materiae   artikli 35 lõike 3 punkti a tähenduses ja see tuleb jätta läbi vaatamata   kooskõlas artikli 35 lõikega 4.   IV. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   148. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:   „Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle protokolle on rikutud ja   konventsiooniosalise õigus lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajaduse korral   määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse.”   A. Kahju   149. Kaebajad palusid EIK-il mõista neile välja õiglane hüvitis   mittevaralise kahju eest, mis seisnes hirmu tundmises, pettumuses,   kannatustes ja ahastuses, mis tulenesid väärkohtlemisest, ebaseaduslikust   vabaduse võtmisest ja sellega seoses õiglase ja sobiva hüvitise maksmata   jätmisest ametivõimude poolt.   150. Riik vaidles vastu, et kaebajad ei olnud nõudnud riigisisestelt   ametiasutustelt hüvitist ja seetõttu ei ole ammendatud riigisisesed   õiguskaitsevahendid nende kahjuhüvitise nõude osas. Lisaks väitis riik, et   kui EIK peaks tuvastama kaebajate õiguste rikkumise, oleks rikkumise   tuvastamine piisav õiglane hüvitis. Kui EIK peaks siiski otsustama mõista   välja mittevaralise kahju hüvitise, palus riik EIK-il määrata mõistlik summa.   151. EIK märgib, et väide riigisiseste õiguskaitsevahendite   mitteammendamise kohta ei kehti kahjuhüvitise määramise küsimuses   konventsiooni artikli 41 alusel.   152. EIK kordab, et kaebaja, kes enne oma õiguste rikkumise pärast   kaebuse esitamist EIK-ile on juba tulemusetult ammendanud riigisisesed   õiguskaitsevahendid, ei ole kohustatud tegema seda teist korda, et saada   EIK-ilt õiglast hüvitust (vt De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia   (artikkel 50), 10. märts 1972, punkt 16, seeria A nr 14, ja hilisem kohtuotsus   Jalloh vs. Saksamaa [suurkoda], nr 54810/00, punkt 129, EIK 2006-IX).   Vastavalt eeltoodule puuduvad EIK-il takistused vastava hüvitise   määramiseks.   153. EIK leiab, et esimese, neljanda, viienda ja seitsmenda kaebaja   kannatusi ja pettumust, mis tulenesid artikli 3 menetluslikust rikkumisest   38   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   ning viienda kaebaja puhul ka artikli 3 sisulisest rikkumisest, ei saa hüvitada   üksnes rikkumise tuvastamisega. Õiglasel alusel hinnates määrab EIK   esimesele, neljandale ja seitsmendale kaebajale igaühele mittevaralise kahju   eest 11 000 eurot. Viiendale kaebajale määrab EIK 14 000 eurot sama asja   eest.   B. Kulud   154. Kaebajad nõudsid ka 4064 naelsterlingit (GBP) EIK-is kantud   kulude katteks. See sisaldab 2500 naelsterlingit Bowring'i 20 tunni töö eest,   190 naelsterlingit halduskulude eest European Human Rights Advocacy   Centre'is Londonis ja 1374 naelsterlingit Tallinnas asuva Inimõiguste   Teabekeskuse poolt tasutavate tõlkimis- ja halduskulude eest.   155. Riik pidas õigusabi- ja halduskulusid liiga suureks ning   tõlkimiskulusid mittevajalikeks.   156. EIK-i praktika kohaselt on kaebajal õigus kulude hüvitamisele vaid   siis, kui on tõendatud, et need on ka tegelikult ja põhjendatult kantud ning   mõistlikus summas. Lisaks leiab EIK, et käesolevas asjas tuleks   õigusabikulude eest nõutud summat vähendada, sest mõnede kaebajate   kaebused tunnistati vastuvõetamatuteks või rikkumist ei tuvastatud. Võttes   arvesse EIK-i käsutuses olevaid dokumente ja eespool nimetatud   kriteeriume, peab EIK põhjendatuks määrata 3000 eurot menetluse eest   EIK-is.   C. Viivise määr   157. EIK peab kohaseks viivise määra seostamist Euroopa Keskpanga   laenuintressi piirmääraga, suurendatuna kolme protsendipunkti võrra.   EELTOODUST LÄHTUVALT KOHUS ÜHEHÄÄLSELT   1. tunnistab esimese, neljanda, viienda ja seitsmenda kaebaja kaebuse nende   väärkohtlemise ja ebatõhusa uurimise osas vastuvõetavaks ja ülejäänud   kaebused vastuvõetamatuks;   2. leiab, et konventsiooni artiklit 3 on sisuliselt rikutud viienda kaebaja   suhtes, kuid mitte esimese, neljanda ja seitsmenda kaebaja suhtes;   3. leiab, et konventsiooni artiklit 3 on menetluslikult rikutud esimese,   neljanda, viienda ja seitsmenda kaebaja suhtes;   4. leiab,   KOROBOV JT vs. EESTI OTSUS   39   (a) et vastustajariik peab kaebajatele maksma kolme kuu jooksul   kohtuotsuse jõustumise päevast vastavalt konventsiooni artikli 44   lõikele 2 alljärgnevad summad:   (i) 11 000 (üksteist tuhat) eurot eraldi esimesele, neljandale ja   seitsmendale kaebajale ning sellele lisanduvad võimalikud maksud;   (ii) 14 000 (neliteist tuhat) eurot viiendale kaebajale ja sellele   lisanduvad võimalikud maksud;   (iii) 3000 (kolm tuhat) eurot kulude eest ja sellele lisanduvad   võimalikud maksud; summa tuleb konverteerida Suurbritannia   naelsterlingiteks ülekande kuupäeval kehtiva kursiga ja maksta   kaebajate esindajate pangakontole Ühendkuningriigis;   (b) et eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise   aja eest tuleb eespool nimetatud summadelt maksta lihtviivist määra   järgi, mis vastab Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale,   suurendatuna kolme protsendipunkti võrra;   5. jätab rahuldamata kaebajate ülejäänud õiglase hüvitise nõude.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 28. märtsil 2013   vastavalt kohtureeglite 77. reegli lõigetele 2 ja 3.   Søren Nielsen   Sekretär   Isabelle Berro-Lefèvre   Esinaine  

Full & Egal Universal Law Academy