CASE OF LIBLIK AND OTHERS v. ESTONIA - [Estonian Translation] by the Estonian Ministry of Foreign Affairs

EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS   TEINE OSAKOND   KOHTUASI LIBLIK JT vs. EESTI   (Kaebus nr 173/15 ja veel 5 – vt lisatud nimekirja)   KOHTUOTSUS   STRASBOURG   28. mai 2019. a   Käesolev kohtuotsus jõustub konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimustel.   Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.   EUROOPA NÕUKOGU   1 LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   Kohtuasjas Liblik jt vs. Eesti,   Euroopa Inimõiguste Kohus (teine osakond) kojana, kuhu kuuluvad   esimees Robert Spano,   kohtunikud Julia Laffranque,   Valeriu Griţco,   Egidijus Kūris,   Ivana Jelić,   Arnfinn Bårdsen,   Darian Pavli,   ja osakonna sekretäri asetäitja Hasan Bakırcı,   olles pidanud nõu kinnisel istungil 7. mail 2019. aastal,   tegi nimetatud kuupäeval järgmise otsuse.   MENETLUSE KÄIK   1. Kohtuasi põhineb nelja Eesti kodaniku, Tullio Libliku (edaspidi: esimene   kaebaja), Kalev Kanguri (edaspidi: teine kaebaja), Toomas Annuse (edaspidi: kolmas   kaebaja) ja Villu Reiljani (edaspidi: neljas kaebaja) ning kahe äriühingu,   E.L.L. Kinnisvara AS-i (edaspidi: esimene äriühingust kaebaja) ja AS-i Järvevana   (edaspidi: teine äriühingust kaebaja) inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni   (edaspidi: konventsioon) artikli 34 alusel kohtule Eesti Vabariigi vastu esitatud kuuel   kaebusel (nr 173/15, 181/15, 374/15, 383/15, 386/15 ja 388/15).   2. Kaebajate esindajate nimed ning kaebuste numbrid ja kuupäevad on esitatud lisas.   3. Eesti Vabariiki (edaspidi: riik) esindas M. Kuurberg Välisministeeriumist.   4. Konventsiooni artikli 6 alusel kaebasid kaebajad nende suhtes toimetatud   ebamõistlikult pika kriminaalmenetluse üle. Lisaks väitsid teine ja kolmas kaebaja ning   äriühingust kaebajad artikli 8 alusel, et jälitustoimingu lubade tagantjärele põhistamine   rikkus nende õigust eraelu ja sõnumite saladuse austamisele.   5. 13. septembril 2017. aastal teavitati riiki nimetatud kaebustest ebamõistlikult pika   menetluse ja jälitustoimingu lubade tagantjärele põhistamise üle. Ülejäänud kaebused   tunnistati kohtureeglite 54. reegli lõike 3 kohaselt vastuvõetamatuks.   ASJAOLUD   I.   KOHTUASJA ASJAOLUD   6. Kaebajate andmed on esitatud lisas.   7. Kohtuasja asjaolud, nagu pooled on need esitanud, võib kokku võtta järgmiselt.   A. Kaebajate suhtes toimetatud kriminaalmenetluse üldine ülevaade   1.   Kolmanda kaebaja varjatud jälgimine eelmise kriminaalmenetluse ajal     LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   2 8. Alates 2. septembrist 2004 kuni 2. jaanuarini 2005 teostati kolmanda kaebaja   suhtes jälitustoiminguid poolelioleva kriminaalmenetluse raames. See menetlus hiljem   lõpetati kaebajale süüdistust esitamata. 4. detsembril 2006. aastal kanti nimetatud   menetluses jälitustoimingutega kogutud teave käesolevas asjas kõnealuse   kriminaalmenetluse jälitusprotokolli.   2.   Kohtueelne menetlus käesolevas asjas   9. Käesolevas asjas läbivaadatavat kriminaalmenetlust alustati 18. augustil   2005. aastal ilma kaebajaid sellest teavitamata. See menetlus puudutas kõrgetasemelise   korruptsiooni kahtlust seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusega   kinnisasjade vastu, kus ehitustegevus oli lubatud.   10. Ajavahemikul 23. augustist 2005 kuni 11. oktoobrini 2006 teostas   Kaitsepolitseiamet erinevaid jälitustoiminguid esimese, teise ja kolmanda kaebaja   suhtes (kolmanda kaebaja suhtes alustati jälitustoiminguid 16. detsembril 2005. aastal).   Kolmas kaebaja tegutses kõnealusel ajal ka nimetatud kahe äriühingust kaebaja   nõukogu liikmena. Jälitustoimingute käigus kuulati salaja pealt neljanda kaebaja ja   jälgimise all olevate isikute vahelist suhtlust.   11. Jälitustoiminguid tehti prokuratuuri loal (kokku 44 salajase pealtvaatamise luba   ja sideandmete taotlust) või eeluurimiskohtuniku loal (kokku 21 vestluste ja sõnumite   salajase pealtkuulamise luba).   12. (Erinevate) eeluurimiskohtunike antud load sisaldasid üldsõnalisi põhjendusi   selle kohta, miks nad pidasid jälitustegevust vajalikuks. Näiteks seisis ühes loas:   „Kohtunik tutvus kriminaalmenetluses kogutud materjalidega ja on veendunud, et   prokuratuuri taotlus on põhjendatud. Kriminaalmenetluse seadustik lubab tõendite   kogumist jälitustoimingutega. Võttes arvesse rikkumise tõsidust, õiguskorra kaitsmise   vajadust ja asjaolu, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik   või on oluliselt raskendatud, on jälitustoiming tõe väljaselgitamiseks igati õigustatud ja   seaduslik.“ Teised eeluurimiskohtunike load olid veidi teistsuguse sõnastusega, kuid   põhimõtteliselt samad, sisaldades vahel järgmisi viiteid: „kui ametnikud kuritarvitavad   oma ametiseisundit, kahjustab see nende usaldusväärsust ühiskonna silmis, samuti   kahjustab see riigi mainet“ ja „see süütegu kuulub ametialaste süütegude alla. [---]   Võttes arvesse, et [---], on sellist liiki süütegu raske avastada ja tõendada ning [sellised   süüteod] raskendavad kõikide isikute õigushüvede kasutamist.“ Asjasse puutuvad   prokuratuuri load ei olnud üldse põhistatud.   13. Lisaks jälitustoimingutele tehti kohtueelses menetluses erinevaid päringuid,   vaatlusi, otsiti läbi kodusid ja kontoreid, määrati (kohtu-)ekspertiise, erinevatelt isikutelt   taotleti dokumente ja tutvuti saadud materjalidega. Ajavahemikul 3. oktoobrist 2006   kuni 12. novembrini 2007 kuulati üle 202 isikut (tunnistajad ja kahtlustatavad), mõnda   neist korduvalt. Ajavahemikul 17. märtsist 2008 kuni 24. märtsini 2008 kutsus   prokuratuur kaebajaid kriminaaltoimikuga (koosneb kokku 191 köitest) tutvuma.   Kaebajate kaitsjad esitasid erinevaid taotlusi toimikuga tutvumiseks vajaliku aja kohta,   mis ulatus kuuest kuust kümne kuuni. Riigiprokuratuuri 13. mai 2008. aasta määrusega   anti kaebajatele kriminaaltoimikuga tutvumiseks aega 3. novembrini 2008. Nende   kaitsjad (välja arvatud esimese kaebaja kaitsja) taotlesid Riigiprokuratuurilt materjali,           3 LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   millele süüdistaja ei kavatsenud tugineda, kriminaaltoimikust eemaldamist ja täpsustusi   selle kohta, milliseid asjaolusid milliste tõenditega soovitakse tõendada.   Riigiprokuratuur neid taotlusi ei rahuldanud ja selgitas, et kaebajatele esitati kogu   kohtueelses menetluses kogutud materjal, et nad saaksid hinnata, milline materjal on   kaitseõiguste seisukohast oluline.   14. Kohtueelses menetluses avastas teine kaebaja 25. septembril 2005. aastal oma   kontorist pealtkuulamisseadme. 3. oktoobril 2006. aastal otsiti läbi kolmanda kaebaja,   teise äriühingust kaebaja ja esimese kaebaja kontor ning 20. septembril 2007. aastal   esimese äriühingust kaebaja ruumid. 16. oktoobril 2007. aastal kuulati neljas kaebaja   kahtlustatavana üle.   15. Kuna kohtueelse menetluse lõppemisel olid kaks süüdistatavat – neljas kaebaja   ja E. T. – Riigikogu (Eesti parlamendi) liikmed, oli nendelt puutumatuse äravõtmiseks   ja neile süüdistuse esitamiseks vajalik Riigikogu enamuse nõusolek. Riigiprokuratuur   alustas vastavat menetlust 12. detsembril 2008. aastal ja parlament andis oma nõusoleku   24. märtsil 2009. aastal.   16. Kokku kestis kohtueelne menetlus kolm ja pool aastat ning lõppes 31. märtsil   2009. aastal, mil kaebajate suhtes koostatud süüdistusakt saadeti kohtusse. Ükski   kaebaja ei väitnud, et kohtueelses menetluses oli seisakuid või muid olulisi katkestusi.   3.   Menetlus Harju Maakohtus   17. Alates 2009. aasta maist menetles asja Harju Maakohus, kes pidas istungeid   kokku rohkem kui 92 päeval. Selle aja jooksul kuulati üle arvukalt tunnistajaid: 80   prokuratuuri tunnistajat, 28 kaitse tunnistajat ja kaks kohtu kutsutud eksperti.   2009. aasta mais pandi paika 2009. aasta novembri ja detsembri ning 2010. aasta   jaanuari, veebruari, aprilli, mai ja juuni istungid. Täiendavad kuupäevad pandi paika   2010. aasta veebruaris (2010. aasta septembriks ja oktoobriks) ja juunis (2010. aasta   detsembriks ning 2011. aasta veebruariks ja aprilliks), 2011. aasta aprillis (2011. aasta   oktoobriks, novembriks ja detsembriks), novembris (2011. aasta detsembriks ning   2012. aasta jaanuariks, veebruariks, aprilliks ja maiks) ja detsembris (2012. aasta   jaanuariks ja veebruariks) ning 2012. aasta veebruaris (2012. aasta märtsiks). Mõne   kaitsja taotlusel ei määratud istungeid rohkem kui kolmeks päevaks nädalas. Maakohus   arvestas ka kaitsjate sooviga, et istungeid ei määrataks liiga kaugesse tulevikku, sest neil   oli ka muid kriminaalasju, mistõttu ei olnud nad kogu aeg vabad. Järgmisel päeval   uuritavate tõendite alusel otsustas kohus iga istungipäeva lõpus, kes süüdistatavatest   koos oma kaitsjaga pidid järgmisel päeval kohtusse ilmuma. See võimaldas isikutel,   keda need tõendid ei puudutanud, konkreetsele istungile mitte ilmuda. Mõnikord tuli   istungi aega muuta süüdistatavate või nende kaitsja haiguse tõttu või muudel isiklikel   põhjustel. 2009. aasta novembris märkis maakohus, et menetlus hakkab liiga pikaks   kujunema, ja otsustas suurendada iga päev ülekuulatavate tunnistajate arvu.   18. Esitati taotlus esimese kaebaja asja eraldamiseks ülejäänud kahe süüdistatava   asjast (sealhulgas E. T.), kuid teise ja neljanda kaebaja kaitsjad vaidlesid esimese   kaebaja asja sellisel viisil eraldamisele vastu. Nad väitsid, et asjad on tihedalt seotud ja   asjade eraldamine takistaks kaitseõigusi ning sunniks neid osalema kahes samaaegses   menetluses. Maakohus jättis asjade eraldamise taotluse rahuldamata, viidates teiste         LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   4 süüdistatavate kaitseõiguste tagamise vajadusele.   19. 19. juuni 2012. aasta otsusega mõistis Harju Maakohus kaebajad nende vastu   esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu menetlus kestis umbes kolm aastat ja kolm kuud.   Maakohus leidis, et jälitustoimingud olid ebaseaduslikud ja ükski selliste toimingutega   kogutud tõend ei olnud lubatav. Maakohus ei käsitlenud küsimust, kas   jälitustoiminguteks antud load olid nende andmise ajal piisavalt põhistatud.   4.   Menetlus ringkonnakohtus   20. Riigiprokuratuur   esitas 4. juulil   2012. aastal   apellatsioonkaebuse   ringkonnakohtusse. Muu hulgas vaidlustas Riigiprokuratuur maakohtu hinnangu   jälitustoimingute seaduslikkusele.   21. 13. juulil 2012. aastal palus Tallinna Ringkonnakohus kaebajatel teatada nendele   sobivad kuupäevad 2012. aasta oktoobris, novembris ja detsembris, et saaks istungid   paika panna. Kuna kaebajate kaitsjate pakutud kuupäevadest ei leidunud ühtegi, mis   oleks kõigile sobinud, palus ringkonnakohus pakkuda uued kuupäevad 2013. aastaks.   17. augustil 2012. aastal määrati kindlaks kuupäevad 2013. aasta jaanuariks ja   veebruariks. Vahepeal rahuldas ringkonnakohus prokuratuuri taotluse jälitustoimingute   õiguspärasuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus palus saata endale jälitustoimikud,   sealhulgas kõik prokuratuuri ja eeluurimiskohtunike antud jälitustoimingu load.   22. Ringkonnakohus mõistis kaebajad 19. juuni 2013. aasta otsusega süüdi. Pärast   jälitustoimikutega tutvumist leidis ringkonnakohus, et prokuratuuri taotlused   jälitustoimingu loa saamiseks sisaldasid piisavalt andmeid selliste toimingute   vajalikkuse hindamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul olid jälitustoimingud õiguspärased   ja nendega kogutud tõendid lubatavad. Esimese ja teise äriühingust kaebaja   süüdimõistmisel tugines ringkonnakohus karistusseadustiku §-ile 14 (vt punkti 56   allpool) ja leidis, et kolmas kaebaja oli tegutsenud nimetatud kahe äriühingu huvides.   5.   Menetlus Riigikohtus   23. Ajavahemikul 17.–19. juulini 2013. aastal esitasid kõik kaebajad Riigikohtule   sisulise kassatsioonkaebuse.   24. 17. detsembril 2013. aastal võttis Riigikohus kaebajate kassatsioonkaebused   menetlusse. 22. jaanuaril 2014. aastal määras Riigikohus menetlusosaliste seisukohtade   esitamise tähtajaks 19. märtsi 2014. Vahepeal palus Riigikohus saata endale   jälitustoimikud. 10. aprillil 2014. aastal otsustati, et asi antakse läbivaatamisele   kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule, ning menetlusosalistele anti oma seisukohtade   esitamiseks täiendav tähtaeg 28. maini 2014.   25. 30. juunil 2014. aastal tegi Riigikohus kaebajate kriminaalasjas otsuse (nr 3-1-1-   14-14). Riigikohus pidas jälitustoimingutega kogutud tõendeid lubatavaks. Sisuliselt   kinnitas Riigikohus kaebajate süüdimõistmist.   B. Riigikohtu põhjendused   1.   Menetluse kestus     5 LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   26. Menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel tugines Riigikohus EIK-i praktikas   välja kujunenud kriteeriumitele.   27. Mis puudutab arvesse võetavat perioodi, siis leidis Riigikohus, et asjasse puutuv   periood ei hakanud tingimata kulgema kuupäevast, mil kriminaalmenetluses tehti   esimene toiming, vaid mil sai lugeda, et kaebajatele on süüdistus esitatud või et   prokuratuuri toimingud on neid muul viisil sisuliselt mõjutanud. Riigikohus ei   nõustunud sellega, et asjasse puutuvat perioodi tuleks arvutada alates kuupäevast, mil   kaebajate suhtes tehti esimene jälitustoiming. See kehtib ka kolmanda kaebaja ja   äriühingust kaebajate suhtes, kelle arvates tuleks algusajaks lugeda esimest   jälitustoimingut, mis kolmanda kaebaja suhtes tehti 2. septembril 2004. aastal teises   kriminaalmenetluses, mis hiljem lõpetati (vt punkti 8 eespool).   28. Eeltoodust tulenevalt leidis Riigikohus, et asjasse puutuva perioodi algus tuleb   määrata järgmiselt: 25. september 2005 teise kaebaja puhul (kui ta avastas oma   kontorist pealtkuulamisseadme), 3. oktoober 2006 esimese kaebaja puhul (kui ta kontor   läbi otsiti), 3. oktoober 2006 teise äriühingust kaebaja ja kolmanda kaebaja puhul seoses   teatud kuriteosündmustega (kui äriühingu ruumid, sealhulgas kolmanda kaebaja kontor,   läbi otsiti), 20. september 2007 esimese äriühingust kaebaja ja kolmanda kaebaja puhul   seoses muude kuriteosündmustega (kui äriühingu ruumid läbi otsiti) ja 16. oktoober   2007 neljanda kaebaja puhul (kui ta kahtlustatavana üle kuulati).   29. Menetlus lõppes 30. juunil 2014. aastal, mil Riigikohus tegi lõpliku otsuse. See   tähendas, et kriminaalmenetlus kestis kaheksa aastat, üheksa kuud ja viis päeva teise   kaebaja suhtes, seitse aastat, kaheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva esimese   kaebaja, teise äriühingust kaebaja ja kolmanda kaebaja suhtes (seoses teatud   kuriteosündmustega), kuus aastat, üheksa kuud ja üksteist päeva esimese äriühingust   kaebaja ja kolmanda kaebaja suhtes (seoses muude kuriteosündmustega) ning kuus   aastat, kaheksa kuud ja kakskümmend üks päeva neljanda kaebaja suhtes.   30. Hinnates, kas menetlus oli ebamõistlikult pikk või mitte, märkis Riigikohus   esiteks, et kohtuasi oli üsna keeruline õigusküsimuste poolest ja väga keeruline   tõenduslikust seisukohast. Süüdistati üheksat isikut, kellest kaks olid Riigikogu liikmed,   kellelt tuli puutumatus ära võtta (vt punkti 15 eespool). Kõnealuste süütegude   toimepanekuks kasutati keerulisi skeeme ja süüdistatavate tegevus hõlmas   kõrgetasemelist konspiratsiooni. See muutis süütegude kohta tõendite kogumise   keeruliseks ja (kaudsete) tõendite analüüsimise aeganõudvaks. Kohtueelses ja   kohtumenetluses kuulati üle suur hulk tunnistajaid (vt punkte 13 ja 17 eespool).   Maakohtus toimunud menetluse raames peeti istungeid 92 päeval, mis näitab, kui   paljude küsimustega tuli tegeleda ja kui keerulised need küsimused olid.   31. Teiseks märkis Riigikohus, et kohtueelses ja kohtumenetluses viivitusi ei   tekkinud. Pigem üritasid alama astme kohtud tagada mõistlikku menetlusaega.   Menetluslikku paindlikkust kahandas mõningal määral asjaolu, et maakohus lubas   süüdistatavatel, keda konkreetsed küsimused ja tõendid ei puudutanud, istungitelt   puududa (vt punkti 17 eespool). Samas leevendas see menetluse mõju süüdistatavatele   ja oli seega õigustatud. Riigikohus möönis, et menetlust võisid pikendada maakohtus   peetud istungite korraldus (istungeid ei plaanitud piisavalt kaua ette ja menetluslikke   küsimusi ei lahendatud piisavalt kiiresti, mistõttu esines menetlusosaliste vahel pikki   vaidlusi), kriminaaltoimiku maht ja ülesehitus ning süüdistusakti (mis sisaldas         LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   6 ebavajalikke kordusi ja mille ülesehitus oli kohati ebaloogiline) esitamine. Kuid   Riigikohus märkis, et kaitsjad olid istungite pikaks ajaks planeerimise vastu, millest   tulenevalt peab ka neid vastutavaks pidama. Kuigi oleks võinud mõistlik olla, kui   prokuratuur oleks osa materjali kriminaaltoimikust eemaldanud, leidis Riigikohus, et   see oli kaitsjate, mitte prokuratuuri asi otsustada, millised tõendid kriminaaltoimikus   olid kaitse seisukohast olulised. Ka süüdistusakti esitamine ei takistanud kaitseõigusi.   E. T. kriminaalasja ülejäänud kriminaalmenetlusest eraldamise kohta (vt punkti 79   allpool) leidis Riigikohus, et see puudutas vaid üht süüdistust kolmanda kaebaja ja   esimese äriühingust kaebaja vastu ning viimase kaitsja eraldamisele vastu ei vaielnud.   Sellest tulenevalt ei saa pidada E. T. asja ülejäänud menetlusest eraldamata jätmist   õigustatuks. Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et kuigi eespool nimetatud küsimuste tõttu   läks aega kaotsi, siis üldine ajakadu oli kogu menetluse kontekstis suhteliselt tähtsusetu.   32. Kolmandaks leidis Riigikohus, et kaebajad ei olnud menetlust pikendanud.   Riigikohus märkis, et kaitsjatelt ei saanud oodata oma kalendri ennetavalt tühjaksjätmist   võimalike istungite puhuks 2012. aasta sügisel. Seega ei saa kaebajatele süüks panna, et   apellatsiooniastmes toimusid istungid alles kuus kuud pärast seda, kui ringkonnakohus   hakkas kuupäevasid planeerima (vt punkti 21 eespool). Kuigi kaebajatele ei saa ette   heita, et istungeid tuli nende tervislikel või muudel isiklikel põhjustel ära või pooleli   jätta (vt punkti 17 eespool), ei saa ka riiki selliste viivituste eest vastutavaks pidada.   33. Riigikohus nõustus, et kahtlemata mõjutas menetlus kaebajaid olulisel määral,   eriti kaalukat avalikku huvi silmas pidades. Kuid samas leidis Riigikohus, et kaebajaid   ei hoitud vahi all, välja arvatud kaks kuud ja üheksateist päeva, mil teine kaebaja viibis   eelvangistuses, ja kaks päeva, mil esimest kaebajat kinni peeti. Lisaks tühistas   maakohus 17. veebruaril 2010. aastal esimesele, teisele ja kolmandale kaebajale   kehtestatud elukohast lahkumise keelu.   34. Kõiki neid asjaolusid hinnates asus Riigikohus seisukohale, et menetlus lõpetati   mõistliku aja jooksul, kuigi selle ületamisele oldi väga lähedal.   2.   Jälitustegevuse regulatsioon   35. Riigikohus märkis, et jälitustoimingute tegemine riivab inimeste õigust eraelu   puutumatusele ja sellise riive proportsionaalsuse tagamiseks tuleb järgida ultima ratio-   põhimõtet.   36. Seejärel käsitles Riigikohus eeluurimiskohtunike määrusi, millega anti luba   jälitustegevuseks. Esiteks märkis Riigikohus, et kriminaalmenetluse seadustiku   (edaspidi: KrMS, vt punkti 49 allpool) §-i 145 järgi peavad kõik määrused, sealhulgas   jälitustegevuseks loa andvad otsustused, olema põhistatud. See tähendab, et kooskõlas   KrMS-i § 110 lõikega 1 (vt punkti 45 allpool) peab luba andev määrus sisaldama   põhjendust, miks on kohtu hinnangul alust arvata, et süütegu on toime pandud, ja miks   on tõendite kogumine muude toimingutega võimatu või oluliselt raskendatud (ultima   ratio-põhimõte). Selline põhjendus ei saa olla paljasõnaline. Põhjendus võib aga   tugineda üldistele kriminoloogilistele teadmistele, näiteks teadmistele organiseeritud   kuritegevuse olemusest, konkreetses asjas aset leidnud kõrgetasemelisest   konspiratsioonist, eeldusest, et puuduvad tunnistajad, kes oleks nõus tunnistusi andma   jne. Igal juhul peab põhjendus olema seotud konkreetse asja tõenditega. Kuna aega on           7 LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   vähe ja kõnealusel ajal kättesaadav informatsioon on tõenäoliselt killustunud, ei ole   põhistamise kohustus jälitustoiminguks loa andmisel nii ulatuslik kui isiku   süüdimõistmisel.   37. Riigikohus märkis, et eeluurimiskohtunike määrused (vt punkti 12 eespool) ei   täitnud põhistatuse nõuet. Kuid ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega   ning see ei tähenda, nagu oleks jälitustoiming tehtud väljaspool kohtulikku kontrolli   täitevvõimu omavolina. Seda sellepärast, et uurimisasutuse pädevuses ei ole otsustada,   kas põhistus on piisav. Uurimisasutus on õigustatud võtma aluseks jälitustoiminguks loa   andva kohtumääruse resolutiivosa. Seetõttu ei too jälitustoimingu loa põhistamatus   kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Riigikohus   selgitas, et võimalus kontrollida, kas jälitustoimingu käigus järgiti ultima ratio-   põhimõtet, ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega. Seejuures on kohus   kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev   tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid loa andmise ajal materiaalsed   eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama selle toiminguga saadud tõendi lubamatuks.   Kui algne luba ei ole nõuetekohaselt põhistatud, siis peab kriminaalasja arutama erilise   hoolikusega.   38. Edasi märkis Riigikohus, et tutvus vahetult ka jälitustoimiku materjalidega,   sealhulgas prokuratuuri kõikide jälitustoimingute taotlustega. Selle alusel tuvastas   Riigikohus, et jälitustoimingu tegemise eeldused jälitustoimingu lubade andmise ajal   olid täidetud. Riigikohus oli veendunud, et kõnealusel ajal oli põhjust arvata, et süüteod   on toime pandud ja et muude toimingutega ei olnud võimalik selle kuriteokahtluse   kontrollimiseks piisavalt tõendeid koguda. Oma järelduste kinnitamiseks viitas   Riigikohus kuritegude olemusele ja nendega seotud kõrgetasemelisele konspiratsioonile   ning leidis, et ilma menetlust ohtu seadmata polnud tõenäoliselt võimalik koguda   kirjalikke või elektroonilisi tõendeid või leida tunnistajaid.   39. Prokuratuuri jälitustoimingu lubade põhistatuse kohta märkis Riigikohus, et   olenemata KrMS-i §-ist 145 tulenevast nõudest, et sellised otsustused peavad olema   põhistatud, olid need vormistatud resolutsioonina, s.t põhistust esitamata. Seejärel   kordas Riigikohus oma eespool esitatud seisukohta jälitustoiminguks luba andvate   eeluurimiskohtunike määruste kohta. Riigikohus asus seisukohale, et KrMS-i §-ist 110   tulenevad eeldused olid lubade andmise ajal täidetud.   40. Kuna kolmas kaebaja oli seadnud jälitustegevuse regulatsiooni põhiseadusele ja   konventsioonile vastavuse kahtluse alla, analüüsis Riigikohus kui põhiseaduslikkuse   järelevalve kohus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud regulatsiooni   (jälitustoimingut võimaldavate süütegude piiritletust, ettenähtavuse põhimõtet ja   jälitustegevuse lubatud kestust). Riigikohus leidis, et asjasse puutuv regulatsioon on   põhiseadusega kooskõlas. Samuti järeldas Riigikohus, et kohtuasja konkreetsetel   asjaoludel ei olnud jälitustegevus teise ja kolmanda kaebaja suhtes ülemäära pikk.   3.   Kohtunik Kergandbergi eriarvamus   41. Kohtunik Kergandberg käsitles jälitustoimingu loa põhistamise nõuet. Tema   arvates muutis Riigikohus oma varasemat praktikat „kui mitte 180 kraadi, siis vähemalt   160 kraadi“, kui nentis, et jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa             LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   8 puudumisega. Senise kohtupraktika kohaselt tähendas ultima ratio-põhimõtte rikkumine   jälitustegevuseks loa andmisel, kooskõlas sel ajal kehtinud KrMS §-ga 111, koheselt ka   jälitustegevusega saadud tõendi lubamatust. Praeguses asjas tegi Riigikohus vahet   jälitustoiminguks loa andmisel ja jälitustegevusega tõendi saamisel ning leidis, et   seaduserikkumine loa andmisel ei saanud mõjutada jälitustoiminguga tõendi saamise   lubatavust.   II. ASJAKOHANE RIIGISISENE ÕIGUS JA KOHTUPRAKTIKA   A. Asjakohane riigisisene õigus   1.   Eesti Vabariigi põhiseadus   42. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle   poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.   2.   Kriminaalmenetluse seadustik   (a)   1. jaanuarini 2013 kehtinud jälitustegevuse regulatsioon   43. Kõnealusel ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustik sätestas järgmist.   44. KrMS-i § 9 lõike 4 järgi oli kriminaalmenetluses isiku perekonna- või eraellu   lubatud sekkuda vaid käesolevas seadustikus ettenähtud juhtudel ja korras kuriteo   tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks, kriminaalasjas tõe tuvastamiseks ja kohtuotsuse   täitmise tagamiseks.   45. KrMS-i § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda   jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud   või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu   või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena   vähemalt kuni kolm aastat vangistust.   46. KrMS-i § 111 nägi ette, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle   saamisel on järgitud seaduse nõudeid.   47. KrMS-i § 112 lg 3 koosmõjus §-dega 116, 118 ja 119 sätestas, et   jälitustoimingutega nagu posti- või telegraafisaadetise varjatud läbivaatus, tehniliste   sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine või   -vaatamine ja kuriteo matkimine võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal.   KrMS-i § 114 lõike 1 järgi vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri   põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega   jälitustoiminguks loa või keeldub sellest.   48. KrMS-i § 112 lg 3 koosmõjus §-dega 115 ja 117 sätestas, et prokuröri luba on   vajalik varjatud jälgimiseks, objekti varjatud läbivaatuseks ja asendamiseks ning   andmete kogumiseks üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate   sõnumite kohta.   49. Menetlusotsustustele kehtestatud nõuded olid ette nähtud §-s 145. Muu hulgas   pidi menetlusotsustus olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud.         9 LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   50. KrMS-i § 228 lõike 1 alusel on menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul õigus   enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse   menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine   menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste   rikkumise (uurimiskaebemenetlus). § 228 lõike 2 kohaselt on samal isikul õigus enne   süüdistusakti koostamist esitada Riigiprokuratuurile kaebus prokuratuuri määruse või   menetlustoimingu peale.   51. KrMS-i § 230 lg 1 sätestas, et kui on vaidlustatud uurimisasutuse või   prokuratuuri tegevus, millega on rikutud isiku õigusi, ning kui isik ei nõustu kaebuse   läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu   eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on   tehtud.   (b)   1. jaanuarist 2013 kehtiv jälitustegevuse regulatsioon   52. 1. jaanuaril 2013 asendati seni kehtinud jälitustegevuse seadus (vt punkti 54   allpool) kriminaalmenetluse seadustiku vastavate sätetega ning muudeti   jälitustoimingust teavitamise korda.   53. KrMS-i § 1261 lg 4 sätestab, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui   jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud   seaduse nõudeid.   3.   Jälitustegevuse seadus   54. 1. jaanuarini 2013 kehtinud jälitustegevuse seaduse § 18 sätestas, et igaüks võib   esitada jälitusasutuse juhile või jälitusasutuse kõrgemalseisvale asutusele vaide või   prokuratuurile kaebuse jälitusasutuse tegevuse peale jälitustoimingute teostamisel.   Igaühel on õigus seaduses ettenähtud korras pöörduda kohtusse, kui jälitustoiminguga   on rikutud tema õigusi ja vabadusi.   4.   Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus   55. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus jõustus 1. jaanuaril   2015. aastal. Selle asjaomased sätted sätestavad järgmist.   § 7. Kahju hüvitamine sõltumata süüasja lõpptulemusest   „(1) Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul   õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus,   mille raames isikule kahju tekitati.   (2) Menetleja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.   (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju tekitab kohus, vastutab riik   riigivastutuse seaduse kohaselt.   [---]”   § 11. Mittevaralise kahju hüvitamine           LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   10   „[---]   (2) Käesoleva seaduse § 7 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes   juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või   alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema   sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Menetleja süü ei ole mittevaralise kahju   hüvitamise eelduseks, kui menetlusõiguse rikkumisega on isikut piinatud või teda on   ebainimlikult või alandavalt koheldud.   (3) Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses,   milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja   vabandamisega.   [---]”   § 23. Seaduse rakendamine   „[---]   (3) Kui käesolev seadus näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida   riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega ei ole ette   nähtud, kohaldatakse käesolevat seadust tagasiulatuvalt.   (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kahju hüvitamiseks tuleb esitada taotlus   prokuratuurile või kohtuvälisele menetlejale. Taotlus tuleb esitada halduskohtumenetluse   seadustikus hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui   kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Taotluse lahendamisel järgitakse   käesoleva seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatut.   (5) Haldus-, ringkonna- ja Riigikohus lahendavad kahju hüvitamise kaebuse käesolevas   seaduses sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse   menetlusse võtnud.“   5.   Karistusseadustik   56. Karistusseadustiku § 14 lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses   sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja   või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. § 14 lg 2 lisab, et juriidilise isiku   vastutuselevõtmine ei välista süüteo toime pannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist.   B. Asjakohane riigisisene kohtupraktika   1.   Ebapiisav põhistatus ja õiguspärasuse tagantjärele kontroll   (a)   Kohtuotsused enne Riigikohtu otsust käesolevas asjas   57. Oma 5. detsembri 2008. aasta otsuses asjas nr 3-1-1-63-08 tunnistas Riigikohus,   et jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes võib   riivata põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine.   Jälitustoiminguga kaasneda võivast põhiõiguste riivest kantuna on seadusandja       11   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   kehtestanud ka garantiidesüsteemi, mille keskseks osaks on KrMS §-des 116, 118 ja 119   loetletud iseäranis intensiivselt põhiõigusi riivavate jälitustoimingute teostamise   lubatavus üksnes KrMS § 114 sätestatud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa   alusel. Sama korrati ka 1. juuli 2011. aasta otsuses nr 3-1-1-10-11. Riigikohus rõhutas,   et jälitustoiminguga tõendi kogumisel peab kõigil kohtumenetluse pooltel olema   võimalik kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist. Kohtud ei saa rahuldamata   jätta jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimise taotlust. Eelöeldu ei välista   enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui   kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise   korral kohustus veenduda eeskätt nõutud loa olemasolus ning selles, et tõend on saadud   just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kohtute kohustust   kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust rõhutati ka Riigikohtu 23. veebruari   2009. aasta otsuses nr 3-1-1-81-08 ja 28. aprilli 2011. aasta otsuses nr 3-1-1-31-11.   58. 21. mai 2012. aasta otsuses nr 3-1-1-31-12 rõhutas Riigikohus, et KrMS § 110   lg-s 1 sätestatud eeldused pole määratud kaitsma üksnes kahtlustatava eraelu, vaid ka   süüdistatava kaitseõigust kohtulikul arutamisel.   59. Riigikohtu 1. juuli 2011. aasta otsus nr 3-1-1-10-11 keskendus ühes   kriminaalmenetluses   jälitustoiminguga   saadud tõendi kasutamisele   teises   kriminaalmenetluses. Riigikohtu hinnangul võis sellist tõendit kasutada tingimusel, et   KrMS-i §-des 110, 112, 113 ja 114 sätestatud nõudeid on järgitud. Riigikohus rõhutas,   et seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima   jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist.   60. Oma 26. mai 2010. aasta otsuses nr 3-1-1-22-10 leidis Riigikohus, et kirjaliku   jälitustoimingu loa asemel antud suuline luba ei olnud seaduslik ja sellega saadud   tõendid ei olnud lubatavad. Riigikohus rõhutas, et suulise eelloa andmine tähendab   paratamatult seda, et kohus lubab jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike   materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab, kui ei muuda isegi   võimatuks, kohtul kontrollida KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetust,   sealhulgas ultima ratio-põhimõtte järgimist.   61. Oma 20. jaanuari 2014. aasta otsuses nr 1-12-2761 märkis Tartu   Ringkonnakohus, et kuigi KrMS-i §-i 145 alusel peavad jälitustoimingu load olema   põhistatud, ei ole võimalik leida nõudeid, mida tuleks esitada jälitustoiminguks luba   andvale määrusele ka Riigikohtu asjakohasest praktikast. Tartu Ringkonnakohus leidis,   et jälitustoimingu luba ei saa piirduda deklaratiivset laadi tõdemustega, vaid need   seisukohad (sealhulgas ultima ratio-põhimõtte järgimise nõue) peavad olemasoleva   tõendusliku baasi valguses olema ka selgelt sisustatavad. Igal juhul on lubamatu pelgalt   viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks.   Ringkonnakohus toonitas, et mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste   piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima, et vältida   põhiõiguste põhjendamatuid riiveid. Selles asjas nõustus Tartu Ringkonnakohus   maakohtu põhjendustega ja leidis, et jälitustoimingu load selles asjas ei olnud piisavalt   põhistatud ja ultima ratio-põhimõtet ei olnud järgitud. Sellest tulenevalt olid   jälitustoimingud ebaseaduslikud ja nendega kogutud tõendid ei olnud lubatavad.   Nimetatud kohtuotsus jõustus lõplikult 19. veebruaril 2014. aastal. Selles asjas tehtud   järelduste alusel esitas kaebaja kahjuhüvitise nõude (vt punkti 69 allpool).     LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   12   (b)   Kohtuotsused pärast Riigikohtu otsust käesolevas asjas   62. Asi nr 3-1-1-68-14 käsitles olukorda, kus kriminaalmenetlus lõpetati ilma   süüdistusakti kohtusse esitamata. Jälitustoimingutele allutatud isikut teavitati tema   suhtes jälitustoimingu tegemisest ja tal võimaldati tutvuda jälitustoiminguga tema kohta   kogutud teabega, sealhulgas jälitustoimingu lubadega. Pärast seda esitas isik kaebuse ja   taotles nimetatud jälitustoimingute ebaseaduslikuks tunnistamist. Oma 16. detsembri   2014. aasta määruses leidis Riigikohus, et jälitustoimingud ei olnud piisavalt põhistatud   olenemata asjaolust, et eeluurimiskohtunik oli selleks KrMS-i §-i 110 alusel loa andnud.   Edasi viitas Riigikohus oma hiljutisele otsusele asjas nr 3-1-1-14-14 ja selgitas, et kuigi   ebapiisav põhistatus rikub menetlusõigust, ei tähenda see automaatselt, et ka   jälitustoiming ise on ebaseaduslik. Nimelt peab ka kriminaalasja lahendav kohus või   praegusel juhul määruskaebust läbivaatav kohus eeluurimiskohtuniku loa olemasolust   hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates kontrollima, kas KrMS   § 110 materiaalõiguslikke nõudeid järgiti. Pärast jälitustoimingu loa põhjenduste ja   kriminaaltoimikuga tutvumist leidis Riigikohus, et load ei olnud kooskõlas ultima ratio-   põhimõttega ning olid seega ebaseaduslikud.   63. Oma 6. aprilli 2015. aasta otsuses nr 3-1-1-3-15 analüüsis Riigikohus ka seda,   kas tegelikult järgiti ultima ratio-põhimõtet, kuigi jälitustoimingu load ei olnud piisavalt   põhistatud. Riigikohus võttis arvesse kõnealuse süüteo olemust, viisi, kuidas   uurimisasutus oli võimalikust kriminaalsest tegevusest teada saanud, kahtlustatava   isikuomadusi ja väikest tunnistajate leidmise tõenäosust ning asus seisukohale, et ultima   ratio-põhimõtet järgiti ja jälitustoiminguga saadud tõendid on lubatavad.   64. Jälitustoimingute lubade seaduslikkuse tagantjärele kontrollimise kohustust   olenemata nende lubade ebapiisavast põhistatusest rõhutati ka Riigikohtu 5. detsembri   2016. aasta otsuses asjas nr 3-1-1-79-16. Selles asjas oli peamine küsimus, kas   jälitustoimingu loa andmise ajal oli piisavalt alust arvata, et süütegu on toime pandud.   Riigikohus toonitas, et pelk tõdemus, et jälitustoimingu load ei olnud piisavalt   põhistatud, ei vabasta kohtunikku kohustusest kontrollida põhjendatud kahtlust   tagantjärele.   2.   Kättesaadavad õiguskaitsevahendid   65. Oma 23. septembri 2008. aasta määruses nr 3-1-1-41-08 viitas Riigikohus   KrMS-i §-dele 228–232 (vt punkte 50 ja 51 eespool) ja märkis, et kuna kohtueelse   menetluse raames tehtavate menetlustoimingutega võidakse riivata põhiõigusi, siis on   seadusandja andnud isikutele võimaluse vaidlustada nende arvates selliste toimingutega   kaasnenud enda õiguste rikkumisi.   66. 22. märtsi 2013. aasta määruses nr 3-3-1-11-13 selgitas Riigikohus, et KrMS-i   §-des 228–232 sätestatud kord ei hõlma kahjunõude lahendamisel tehtavaid otsuseid.   Kuna teistsugust menetluskorda ei ole ette nähtud ka muudes eriseadustes, kuulub   vaidlus kohtueelse kriminaalmenetluse toimingu ja otsusega tekitatud kahju hüvitamise   üle halduskohtu pädevusse. Kuid Riigikohus selgitas, et halduskohus on kahjunõude   lahendamisel pädev hindama kriminaalmenetluse toimingute või otsuste õiguspärasust   erandjuhtudel, kui isikul puuduvad võimalused nõuda väidetava õigusvastasuse         13   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   tuvastamist mõnes muus menetluses (näiteks KrMS-i §-des 228–232 ette nähtud   korras). Halduskohtu pädevust erandjuhtudel hinnata kohtueelses kriminaalmenetluses   tehtud toimingu õiguspärasust kinnitati ka 17. detsembri 2014. aasta otsuses nr 3-3-1-   70-14. Sama põhimõtet täpsustati määruses nr 3-3-1-34-16 (vt punkti 69 allpool).   67. 31. augusti 2011. aasta otsuses nr 3-3-1-35-10 nentis Riigikohus, et kuna   kehtivas õiguses puudub kohtueelse kriminaalmenetluse toimingu või otsusega tekitatud   kahju hüvitamise regulatsioon, tuleb vastavad kahju hüvitamise nõuded lahendada   põhiseaduse §-i 25 alusel kooskõlas kahju hüvitamise üldpõhimõtetega.   68. 1. jaanuaril 2015. aastal jõustus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise   seadus. 7. detsembri 2016. aasta otsuses nr 3-3-1-30-16 selgitas Riigikohus, et kuni   nimetatud   seaduse   jõustumiseni   lahendasid   halduskohtud   kohtueelses   kriminaalmenetluses võetud meetmest tulenevaid kahjunõudeid põhiseaduse §-i 25 või   riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse   alusel. Kuid pärast süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse jõustumist   tuli järgida nimetatud seaduses sätestatud korda ja maakohtud olid pädevad selliseid   nõudeid lahendama. Lisaks oli seadusel § 23 lõike 3 alusel tagasiulatuv jõud.   69. Asi nr 3-3-1-34-16 käsitles jälitustoimingutega tekitatud kahju hüvitamist   asjaoludel, kus riigi kohtud olid tunnistanud ebapiisavalt põhistatud jälitustoimingu load   ja nende lubade alusel tehtud toimingud õigusvastaseks (vt punkti 61 eespool). 13. juuni   2016. aasta määruses leidis Riigikohus, et kuna kõnealused jälitustoimingud tunnistati   ebaseaduslikuks, siis on selles osas tegemist süüteomenetlusega tekitatud kahju   hüvitamise seaduse § 7 lg 1 alusel hüvitatava kahjuga. SKHS § 11 lg 2 kohaselt on isiku   kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse süüline rikkumine mittevaralise kahju   hüvitamise aluseks. Seejuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (lg 3 ls 1).   Samuti rõhutas Riigikohus, et kui kriminaalkohus on kriminaalmenetluse toimingu   õiguspärasuse (õigusvastasuse) juba lahendanud ja see lahend on lõplik, on see hüvitist   määravale halduskohtule siduv. Riigikohus kordas, et üksnes erandjuhul, kui isikul   puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse tuvastamist   n-ö põhimenetluses, on kahju hüvitamise taotlust lahendav menetleja pädev kahjunõude   lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust.   ÕIGUSKÜSIMUSED   I.   KAEBUSTE LIITMINE   70. Kooskõlas kohtureeglite 42. reegli lõikega 1 otsustab EIK kaebused liita, võttes   arvesse nende faktilisi ja õiguslikke sarnasusi.   II. KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 VÄIDETAV RIKKUMINE   71. Kaebajad kaebasid, et kõnealuse ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega rikuti   nende õigusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel, mille asjasse puutuv osa on   sõnastatud järgmiselt.       LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   14   „1. „Igaühel on [...] temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele [...]   kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul [...] kohtus.“   72. Riik vaidles sellele väitele vastu.   A. Vastuvõetavus   73. EIK märgib, et kaebus ei ole selgelt põhjendamatu konventsiooni artikli 35   lõike 3 punkti a tähenduses. EIK märgib veel, et see ei ole vastuvõetamatu ka muudel   alustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada vastuvõetavaks.   B. Sisu   1.   Poolte väited   (a)   Kaebajad   74. Kaebajad, välja arvatud kolmas kaebaja ja äriühingust kaebajad, nõustusid   Riigikohtu pakutud ajaga, millest alates arvutada menetluse pikkust.   75. Kolmas kaebaja ja äriühingust kaebajad väitsid, et algusajaks tuleks lugeda   2. augustit 2004, mil algas jälitustegevus kolmanda kaebaja suhtes. Need toimingud olid   osa ka kahe äriühingust kaebaja suhtes toimetatud menetlusest. Selles osas viitasid nad   kohtuasjale Šubinski vs. Sloveenia (nr 19611/04, 18. jaanuar 2007) ja väitsid, et   menetlus võib isikut oluliselt mõjutada isegi siis, kui teda ei ole tehtud toimingutest   teavitatud või kui ta ei ole nendest teadlik. Lisaks väitsid nad, et kolmas kaebaja oli juba   varem kahtlustanud, et ta on jälgimise all. Selles osas viitasid nad asjaolule, et teine   kaebaja oli võimaliku jälitustegevuse pärast muret tundnud juba 2000. aastal, ja   nimetasid, et kolmandale kaebajale helistas üks teine süüdistatav asjas, E. T., kes   24. septembril 2006. aastal rääkis, et ta kahtlustas enda jälgimist.   76. Kaebajad tunnistasid, et kohtuasi oli üldiselt tavalisest õiguslikult keerukam.   Esimene kaebaja väitis, et teda puudutav osa ei olnud keeruline. Kaebajad väitsid, et   ametiasutuste tegevuse tõttu tundus asi keerulisem. Ükski kaebajatest ei arvanud, et asi   oli tõenduslikult äärmiselt keeruline. Nad väitsid, et kriminaaltoimik oli ebamõistlikult   mahukas ja kehvasti üles ehitatud ega sidunud tõendeid konkreetsete süüdistustega ning   et süüdistusakt oli halva kvaliteediga, mis suurendas kaitsjate töökoormust ja pikendas   menetlust. Esimene kaebaja, teine kaebaja ja neljas kaebaja vaidlesid vastu väitele, et   toimikus olnud lisamaterjal oli vajalik kaitseõiguste teostamiseks.   77. Esimese ja teise kaebaja kohaselt ei olnud riigi väide seisakute puudumise kohta   enne maakohtu menetlust põhjendatud. Harju Maakohtu menetluses esinenud viivitused   põhjustas riik. Neljas kaebaja aga leidis, et seisakuid üldse polnud. Kõik kaebajad, välja   arvatud neljas kaebaja, väitsid ka, et viivitus, mis tulenes sellest, et ringkonnakohus ei   määranud kuueks kuuks istungeid, ei olnud vajalik ja seda ei põhjendatud.   78. Neljas kaebaja nentis, et maakohus ei määranud istungeid piisavalt pikka aega   ette. Teine kaebaja märkis, et tema ei olnud istungite ajakava plaanimise vastu.   79. Neljas kaebaja väitis, et kuna E. T. asja ülejäänud kriminaalasjast ei eraldatud,   siis see pikendas menetlust teiste kaebajate suhtes. Esimene kaebaja märkis, et ka tema       15   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   asja – mis ei olnud nii mahukas, sest kõnealuseid sündmusi ja tõendeid oli vähem ning   puudus sisuline ühisosa teiste süüdistatavate asjaga – ei eraldatud ülejäänud   menetlusest, kuigi taotlus selleks esitati. Esimese kaebaja sõnul tuleks menetluse kestust   vaadata seega tema konkreetse asja valguses.   80. Kolmas kaebaja, äriühingust kaebajad ja neljas kaebaja märkisid, et kuna   altkäemaksusüüdistus kvalifitseeriti ümber pistise andmiseks ja võtmiseks, mis on   väiksem süütegu – nende kahe kvalifikatsiooni vahe on see, et altkäemaks nõuab   ebaseaduslikke toiminguid ametiseisundit kasutades, aga pistis ei nõua –, kulutati   asjatult aega vaidlemisele selle üle, kas ametiisikud tegid vastutasu eest ebaseaduslikke   toiminguid.   81. Kõik kaebajad olid ühel meelel, et neile ei saa ette heita menetluse asjatut   venitamist.   82. Kõik kaebajad väitsid, et neil oli palju kaalul. Asi oli eriti tähtis, sest see oli   Eesti suurim korruptsiooniprotsess, milles süüdistati tippametnikke ja mis pälvis   ennenägematult suurt meedia tähelepanu. Kaebajate maine ja karjäär (poliitiline karjäär,   karjäär äritegevuses ja avalikus teenistuses) olid kaalul ning äriühingutel oli oht kaotada   oma äritegevus. Teine kaebaja lisas, et elukohast lahkumise keelu tühistamine (vt   punkti 33 eespool) ei olnud menetluse pikkuse seisukohast oluline.   (b)   Riik   83. Riigi väitel ei rikkunud kriminaalmenetluse pikkus konventsiooni artikli 6   lõikes 1 ette nähtud mõistliku aja nõuet. Riik tugines Riigikohtu põhjendustele (vt   punkte 27–34 eespool) menetluse pikkuse arvutamise kohta. Riik viitas ka Riigikohtu   analüüsidele, milles võeti arvesse asja keerukust, kaebajate ja riigi käitumist igas   menetlusstaadiumis ning kaebajate jaoks kaalul olevaid huve. Riik märkis, et see oli   senini suurim korruptsiooniprotsess Eestis.   84. Kolmanda kaebaja ja äriühingust kaebajate kohta toonitas riik, et algusaeg ei saa   olla 2. september 2004, mil kolmanda kaebaja suhtes alustati jälitustegevust – millest ta   teadlik ei olnud – teises kriminaalmenetluses, mis hiljem lõpetati (vt punkte 8 ja 27   eespool). Riik lisas, et kahe äriühingu (mille nõukogu liige kolmas kaebaja oli) suhtes   jälitustoimingu luba ei antud ning jälitustegevus puudutas üksnes kolmanda kaebaja   isiklikku telefoninumbrit ja avalikes kohtades peetud vestlusi. Riigi hinnangul erines   kaebajate nimetatud Šubinski kohtuasi (eespool viidatud) käesolevast asjast ega olnud   seega asjakohane.   85. Riik väitis, et olukorras, kus erinevate süüdistatavate tegusid arutati õigustatult   ja kõikehõlmavuse huvides ühes kriminaalmenetluses, tuli kriminaalasja keerukust   hinnata tervikuna, mitte üksikute süüdistatavate seisukohast. Sellest tulenevalt oli   õigustatud esimese kaebaja (kes pealgi ei nimetanud seda oma sisulises   apellatsioonkaebuses) asja ülejäänud menetlusest mitte eraldada (vt punkti 18 eespool).   86. Kuigi Riigikohus märkis, et kriminaaltoimikus võis olla liiga palju materjali,   leidis riik, et materjal lisati ajal, mil uurimine oli veel pooleli ja tõendatavate küsimuste   üksikasjad ei olnud veel selged. Lisaks oli süüdistatavatel õigus tutvuda kogu   kriminaaltoimikuga. Seega võis see materjal kaebajatele huvi pakkuda nende kaitse   seisukohast ning kui seda ei oleks lisatud, oleksid kaebajad võinud väljajätu vaidlustada.     LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   16   Mis puudutab Riigikohtu kriitikat süüdistusakti kvaliteedi kohta (vt punkti 31 eespool),   siis riigi väitel oli see mõeldud juhendiks tulevikus.   87. Riik väitis ka, et kriminaalsüüdistuse ümberkvalifitseerimine altkäemaksu   andmisest ja võtmisest pistise andmiseks ja võtmiseks ei mõjutanud menetluse pikkust.   Mõlemad süüteod kuulusid peitkuritegude alla ning nende süütegude kohta tõendite   kogumine oli raske ja aeganõudev.   88. Riik märkis ka, et kuigi kaebajatele ja nende kaitsjatele ei saa ette heita   kaitseõiguse teostamist (näiteks erinevate taotluste esitamine ja kriminaaltoimikuga   tutvumine seitsme kuu jooksul), haigestumist ega puudumist muudel isiklikel põhjustel,   mõjutasid nende teod objektiivselt vaadatuna menetluse kogupikkust. Ning kaebajate   käitumist ei saa ka riigi süüks panna. Samuti märkis riik, et mitmel korral vaidlesid   istungiaegade pikaks ajaks ette plaanimisele vastu just kaitsjad (vt punkti 17 eespool)   ning apellatsioonimenetlus peatati vähemalt kolmeks kuuks sellepärast, et kaitsjad ei   leidnud kõigile sobivaid kuupäevi (vt punkti 21 eespool).   89. Kaebajate jaoks kaalul olevaid huve arvesse võttes ei eitanud riik, et kahtlemata   oli asi Eesti jaoks oluline. Asi pälvis avalikkuse tähelepanu ja kriminaalmenetlus oli   kaebajatele loomulikult koormav, kuid kaebajad selle üle riigi kohtutes ei kaevanud.   Riik väitis, et igal juhul ei olnud asi niivõrd oluline või delikaatne, et seda saaks   käsitleda kiireloomulise või prioriteetsena EIK-i praktika tähenduses.   2.   EIK-i hinnang   (a)   Üldpõhimõtted   90. EIK kordab, et kriminaalasjades hakkab konventsiooni artikli 6 lõikes 1   nimetatud „mõistlik aeg“ kulgema isiku „süüdistamisega“: see võib olla asja kohtusse   jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest   ametlikult teavitamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg (vt Malkov vs. Eesti,   nr 31407/07, punkt 56, 4. veebruar 2010). „Kriminaalsüüdistus“ eksisteerib hetkest, mil   pädev ametiasutus ametlikult teavitab isikut kuriteo toimepaneku süüdistusest või mil   tema olukorda mõjutavad oluliselt ametiasutuste toimingud, mis tulenevad isiku suhtes   esitatud kahtlustusest (vt Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik [suurkoda], nr 50541/08 ja veel   3, punkt 249, 13. september 2016).   91. Menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata kohtuasja asjaolude valguses ning   võttes arvesse järgmisi kriteeriume: kohtuasja keerukus ning kaebaja ja asjaomaste   ametivõimude tegevus (vt muu hulgas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa [suurkoda],   nr 25444/94, punkt 67, EIK 1999-II). Lisaks saab mõistliku aja nõude täitmata jätmise   tuvastamist õigustada vaid riigipoolsete viivitustega (vt Pedersen ja Baadsgaard vs.   Taani [suurkoda], nr 49017/99, punkt 49, EIK 2004-XI).   (b)   (i)   Põhimõtete kohaldamine käesolevas kohtuasjas   Arvesse võetav ajavahemik   92. EIK märgib, et esimene, teine ja neljas kaebaja nõustusid Riigikohtu pakutud   ajaga, millest alates arvutada menetluse pikkust (vt punkti 28 eespool). EIK ei pea   17   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   vajalikuks asuda teistsugusele seisukohale.   93. Kuid kolmas kaebaja ja äriühingust kaebajad väitsid, et nende puhul peaks   algusaeg olema Riigikohtu otsustatust varasem.   94. EIK ei nõustu täielikult kolmanda kaebaja ja äriühingust kaebajate väitega, et   algusajaks tuleks lugeda varasemas kriminaalmenetluses tehtud jälitustoimingute   alguspäeva. Peale selle, et kaebajad nimetasid üldisi kahtlusi ja viitasid teistele isikutele,   kes kahtlustasid enda jälgimist (vt punkti 75 eespool), ei väitnud nad, et kolmas kaebaja   ise oli enda suhtes tehtud jälitustoimingutest teadlik või et need toimingud mõjutasid   teda oluliselt muul viisil alates 2. augustist 2004. Sellest tulenevalt nõustub EIK, et   asjaomane ajavahemik algas Riigikohtu tuvastatud ja riigi kinnitatud kuupäevadel.   95. Kriminaalmenetlus lõppes 30. juunil 2014. aastal, mil Riigikohus tegi kaebajaid   süüdimõistva otsuse.   96. Seega kestis kriminaalmenetlus kaheksa aastat, üheksa kuud ja viis päeva teise   kaebaja suhtes, seitse aastat, kaheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva esimese   kaebaja, teise äriühingust kaebaja ja kolmanda kaebaja suhtes (seoses teatud   kuriteosündmustega), kuus aastat, üheksa kuud ja üksteist päeva esimese äriühingust   kaebaja ja kolmanda kaebaja suhtes (seoses muude kuriteosündmustega) ning kuus   aastat, kaheksa kuud ja kakskümmend üks päeva neljanda kaebaja suhtes. Nimetatud   ajavahemikud hõlmasid uurimisstaadiumi ja aega, mis kulus kaebajate asja arutamisele   kolmes kohtuastmes.   (ii)   Menetluse pikkuse mõistlikkus   97. EIK märgib, et käesolevas asjas oli kriminaalmenetlus märkimisväärselt pikk,   jäädes erinevate kaebajate puhul kuue aasta ja kaheksa kuu ning kaheksa aasta ja üheksa   kuu vahele. Sellest ajast kestis kohtueelne menetlus umbkaudu poolteist aastat kuni   kolm ja pool aastat olenevalt kaebajast ja ajast, millest alates võib arvutada artikli 6   lõikes 1 nimetatud mõistlikku aega. Kohtueelses menetluses anti kaebajatele ligikaudu   seitse kuud (2008. aasta märtsist novembrini) aega kriminaaltoimikuga tutvumiseks   ning kahe süüdistatava puutumatuse äravõtmiseks Riigikogu poolt kulus umbes kolm ja   pool kuud (2008. aasta detsembrist 2009. aasta märtsini). Maakohtu menetlus kestis   ligikaudu kolm aastat ja kolm kuud, ringkonnakohtu menetlus umbes ühe aasta ning   Riigikohtu menetlus umbes kümme kuud.   98. EIK märgib, et menetluse pikkust ja kaebajate sellekohast kriitikat arvestades   hindas Riigikohus äärmiselt põhjalikult erinevaid menetlusstaadiume ja   menetlusosaliste käitumist, et teha kindlaks, kas menetlus ületas mõistliku aja piire.   Seejuures andis Riigikohus kuupäevalise ülevaate kohtueelsest ja kohtumenetlusest ning   kohaldas EIK-i väljakujunenud praktikas ette nähtud asjaomaseid kriteeriume   (kohtuasja keerukuse, menetlusosaliste käitumise ja kaalul olevate huvide hindamise   kohta). Kuigi Riigikohus asus seisukohale, et ehkki kriminaalmenetlus oli väga lähedal   mõistliku menetlusaja ületamisele, lõpetati see mõistliku aja jooksul, tõi Riigikohus   välja mõningase kriitika, kuidas menetlust oleks saanud paremini läbi viia. EIK märgib,   et riik tugines suuresti Riigikohtu seisukohale, mis toetas riigi argumenti, kuid kaebajad   väitsid, et mõistlikku aega ületati ning rõhutasid peamiselt Riigikohtu esile toodud   kriitikat.   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   18   99. EIK-i arvates oli kõnealune kriminaalasi märkimisväärselt keeruline. See ei   hõlmanud üksnes mitut süüdistatavat, vaid puudutas peitkuritegusid ehk pistise andmist   ja võtmist, mida iseloomustas kõrgetasemeline konspiratsioon ja erinevate isikute   keerulised käitumismustrid, mis omakorda raskendas väidetavate kuritegude kohta   tõendite kogumist ja esitamist. Lisaks tuli asjas üle kuulata arvukalt tunnistajaid. Sellest   tulenevalt on mõistetav, et uurimine, tõendite analüüsimine ja esitamine ning sellele   järgnev kohtumenetlus olid aeganõudvad. EIK leiab, et olukorras, kus   kriminaalmenetlus hõlmab mitme süüdistatava tihedalt seotud tegusid ja kus asjade   eraldamine ei ole võimalik või menetluslikult mõistlik (sealhulgas kaitseõiguse   seisukohast, vt punkti 18 eespool), tuleb asja keerukust hinnata tervikuna, mitte iga   süüdistatava seisukohast eraldi.   100. Ametivõimude käitumise kohta märgib EIK esiteks, et ükski kaebajatest ei   väitnud, et kohtueelses menetluses või Riigikohtu menetluses esines seisakuid.   Olenemata märkimisväärselt pikast kohtueelsest menetlusest ei saa EIK kohtuasja   asjaoludest järeldada midagi, mis vihjaks, et uurimisasutus või prokuratuur tegutses   kohatult või ei täitnud oma kohustusi muul viisil kohase hoolsusega alates hetkest, mil   kaebajad menetlusosalisteks said. Lisaks väitsid esimene ja teine kaebaja maakohtu   menetluse kohta, et selles staadiumis esines seisakuid, kuid nad ei täpsustanud, millal   need seisakud täpselt esinesid ja milliste asjaolude tõttu. Mis puudutab kaebajate   kriitikat viivituste kohta, mis tulenesid asjaolust, et ringkonnakohtu istungite aegu ei   suudetud kindlaks määrata, siis märgib EIK, et Riigikohus selgitas spetsiaalselt, et ei   olnud võimalik leida istungiaegu, mis oleks sobinud kõikidele kaitsjatele (vt punkte 21   ja 32 eespool). EIK võtab arvesse, et niivõrd tähtsa menetluse istungiaegade   kindlaksmääramine ei olene üksnes kohtutest, vaid arvestada tuleb ka kaitsjate ja nende   võimalikkusega kohale ilmuda.   101. EIK võtab eriti arvesse Riigikohtu kriitilisi kommentaare süüdistusakti   esitamise, kriminaaltoimiku koosseisu ja ülesehituse ning maakohtu istungite   plaanimise ja korralduse kohta (vt punkti 31 eespool). Samas märgib EIK, et kuigi   Harju Maakohus – olles teadlik ebamõistlikult pika menetluse ohust – võttis meetmeid   menetluse kiirendamiseks (vt punkti 17 eespool seoses tunnistajate ülekuulamisega),   tegi maakohus otsused pidada istungeid kõige rohkem kolmel päeval nädalas, mitte   plaanida istungeid rohkem kui aastaks ette ja olla paindlik kaitsjate kohtusse ilmumata   jäämise suhtes kaebajate taotlusel või huvides. Seoses kriitikaga süüdistusakti   kvaliteedi, kriminaaltoimiku koosseisu ja (kaebajate nimetatud) süüteo   ümberkvalifitseerimise kohta altkäemaksu andmisest ja võtmisest pistise andmiseks ja   võtmiseks ei leia EIK, et ükski nendest toimingutest menetluse üldisema tausta valguses   pikendas menetlust niivõrd, et oleks eraldivõetuna määrava tähtsusega olnud. Kuigi   E. T. asja menetlusest eraldamine (vt punkti 31 eespool) oleks mõjutanud tema suhtes   toimetatud menetluse pikkust, ei saa EIK spekuleerida võimaliku mõju üle kaebajate   suhtes toimetatud menetluse pikkusele. Nagu eespool märgitud, vaidlesid esimese   kaebaja asja ülejäänud menetlusest eraldamisele vastu teiste kaebajate kaitsjad (vt   punkti 18 eespool). Nagu märkis riik, millele esimene kaebaja vastu ei vaielnud, ei   käsitlenud ta seda küsimust Riigikohtus (vt punkti 85 eespool).   102. EIK ei näe põhjust leida vastupidiselt Riigikohtu seisukohale (mida kinnitas ka   riik), mille järgi ei saa kaebajatele ette heita kriminaalmenetluse kohatut pikendamist.   19   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   103. EIK võtab arvesse, et pikk kriminaalmenetlus pidi kahtlemata kaebajate jaoks   kurnav olema, eriti arvestades meedia kõrgendatud huvi asja vastu. Kuid EIK ei arva, et   kaebajate poliitiline seisund või ametikoht avalikus teenistuses või nende tuntus   ärimeestena oleks iseenesest andnud alust pidada nende asja prioriteetseks, isegi kui   riigisisene õigussüsteem sellist kohtlemist oleks võimaldanud. Selles kontekstis juhib   EIK tähelepanu eespool esitatud seisukohale, et käesolevas asjas ei esinenud seisakuid   ega viivitusi. EIK märgib, et kui teise kaebaja kahekuuline vahi all viibimine välja   arvata, siis kaebajaid kinni ei peetud (vrd Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99,   punkt 132, EIK 2002-VI), samuti ei väitnud nad, et elukohast lahkumise keeld, mis   17. veebruaril 2010. aastal tühistati (vt punkti 33 eespool), mõjutas neid eriti raskelt.   104. Menetluse pikkuse üldhinnangu alusel asub EIK seisukohale, et menetlus ei   ületanud aega, mida võib kohtuasja konkreetsetel asjaoludel mõistlikuks pidada. Sellest   tulenevalt leiab EIK, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.   III. KONVENTSIOONI ARTIKLI 8 VÄIDETAV RIKKUMINE   105.Teine ja kolmas kaebaja ning esimene ja teine äriühingust kaebaja kaebasid, et   Riigikohtu poolt jälitustoimingu lubade tagantjärele põhjendamine rikkus nende õigusi   konventsiooni artikli 8 alusel, mis on sõnastatud järgmiselt.   „1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust.   2. Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on   demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku   heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste   ja vabaduste kaitseks.”   106. Riik vaidles sellele väitele vastu.   A. Vastuvõetavus   1.   Poolte väited esimese ja teise äriühingust kaebaja ohvri staatuse kohta   (a)   Riik   107. Riigi väitel on kaebus äriühingust kaebajate suhtes rationae personae   vastuvõetamatu. Kuigi teatud asjaoludel võib artikliga 8 tagatud õigusi käsitleda   õigusena äriühingu asukoha, filiaali või muude äriruumide austamisele, siis praeguses   asjas sellist riivet ei esinenud. Jälitustoimingu lubasid (seoses varjatud jälgimise,   telefonikõnede ja sõnumite pealtkuulamisega) ei väljastatud äriühingust kaebajate   suhtes, vaid üksnes kolmanda kaebaja suhtes, kelle vestlusi oma isikliku telefoni   vahendusel – lubade andmise ajal arvati, et see oli tema isiklik telefon – või teiste   isikutega avalikes kohtades pealt kuulati. Jälgimise sihtmärgiks ei olnud äriühingute   telefonid, samuti ei jälgitud salaja äriühingute töötajaid või nõukogu liikmeid üldiselt.   Seega ei tehtud äriühingust kaebajate suhtes ühtegi jälitustoimingut. Riik märkis, et   teise äriühingust kaebaja esitatud pealtnäha uus teave (vt punkti 108 allpool) ei muutnud   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   20   riigi seisukohta, kuna isik, kelle nimele number oli registreeritud, ei omanud tähtsust.   Igal juhul olid jälitustoimingud suunatud üksnes kolmandale kaebajale ja puudutasid   telefoninumbrit, mille kasutajana teati vaid teda (mitte äriühingu personali üldiselt).   (b)   Kaebajad   108. Äriühingust kaebajad väitsid, et kolmanda kaebaja, kes oli nende nõukogu   liige, jälgimine mõjutas neid otseselt ja isiklikult. Sellest tulenevalt olid nad de facto   konventsiooni artiklis 8 sätestatud õiguste rikkumise ohvrid. Ei olnud võimalik eristada   äriühingute juhtivtöötajaid ja äriühinguid endid. Lisaks pärast oma seisukoha EIK-ile   esitamist teavitas teine äriühingust kaebaja EIK-i uuest faktist – asjaomase   mobiilsideoperaatori esitatud andmetel oli telefoninumber, mida pealt kuulati, aastatel   2003–2008 registreeritud teise äriühingust kaebaja, mitte kolmanda kaebaja nimele. Igal   juhul tehti jälitustoiminguid äriühingust kaebajate suhtes toimuva kriminaaluurimise   kontekstis.   2.   EIK-i hinnang äriühingust kaebajate ohvri staatusele   109. Konventsiooni artikli 34 asjakohane osa on sõnastatud järgmiselt:   „Kohus võib vastu võtta kaebusi igalt üksikisikult, vabaühenduselt ja isikurühmalt, kes väidavad,   et nad on konventsioonis ja selle protokollides sätestatud õiguste konventsiooniosalise poolt   toimepandud rikkumise ohvriks. [---]”   110. Eraelu kohta on EIK varem leidnud, et võib kahtluse alla seada, kas juriidilisel   isikul võib olla eraelu artikli 8 tähenduses. Kuid võib öelda, et juriidilise isiku post ja   muud teated on hõlmatud sõnumi kontseptsiooniga, mis kehtib võrdväärselt era- ja   äriruumidest pärinevatele teadetele. EIK on varem nõustunud, et jälitustoimingute   kontekstis on juriidilistel isikutel õigus artikliga 8 sätestatud kaitsele ja seega võivad   nad selle artikli alusel väita end olevat ohvrid (vt Association for European Integration   and Human Rights and Ekimdzhiev vs. Bulgaaria, nr 62540/00, punkt 60, 28. juuni   2007).   111. Käesolevas asjas anti jälitustoimingu load kolmanda kaebaja suhtes, kes   tegutses kahe äriühingust kaebaja nõukogu liikmena. Riik ja äriühingust kaebajad   vaidlevad selle üle, kas pealtkuulatavad telefonid olid kolmanda kaebaja isiklikus   kasutuses või kas vähemalt üks telefonidest oli registreeritud teise äriühingust kaebaja   nimele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et telefonide pealtkuulamisega saadud   teavet kasutati ka äriühingust kaebajate süüdimõistmisel, sest leiti, et kolmas kaebaja oli   (pistise andmisel) tegutsenud äriühingust kaebajate huvides, kes said ebaseaduslikest   toimingutest kasu (vt punkti 56 eespool).   112. EIK leiab, et olukord, kus jälitustoimingule allutatud isik on ka juriidilise isiku   juhatuse liige, ei tähenda automaatselt selle juriidilise isiku artikliga 8 tagatud   õigustesse sekkumist. Kuid praeguse asja konkreetsetel asjaoludel ja arvestades, et   kolmas kaebaja äriühingust kaebajate nõukogu liikmena tegutses pistise andmisel ka   nende äriühingute huvides, ei näe EIK põhjust eristada kolmanda kaebaja kui eraisiku ja   äriühingust kaebajate kui juriidiliste isikute sõnumeid (vrd Wieser and Bicos     21   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   Beteiligungen GmbH vs. Austria, nr 74336/01, punkt 45, EIK 2007-IV). Seda   seisukohta ei muuda asjaolu, et nende kahe äriühingust kaebaja suhtes jälitustoimingu   lube ametlikult ei antud. Sellest tulenevalt saavad äriühingust kaebajad väita, et on   ohvrid konventsiooni artikli 34 mõttes.   3.   EIK-i üldine seisukoht artikli 8 alusel esitatud kaebuse vastuvõetavuse   kohta   113. EIK märgib, et kaebajate kaebus ei ole selgelt põhjendamatu konventsiooni   artikli 35 lõike 3 punkti a tähenduses.   114. EIK märgib, et kuigi riik tõi välja muid kaebajatele kättesaadavaid   õiguskaitsevahendeid (vt punkti 124 allpool), ei esitanud riik riigisiseste   õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise vastuväidet, mistõttu EIK leiab, et kaebus   ei ole vastuvõetamatu ka muudel alustel. Seetõttu tuleb kaebus tunnistada   vastuvõetavaks.   B. Sisu   1.   Poolte väited   (a)   Kaebajad   115. Kolmanda kaebaja ja äriühingust kaebajate arvates on käesolev kohtuasi   peaaegu identne Dragojević’i kohtuasjaga (Dragojević vs. Horvaatia, nr 68955/11,   15. jaanuar 2015). Nad väitsid, et KrMS-i §-i 145 alusel peavad jälitustoimingu load   olema põhistatud. Kuna kõnealused määrused ei olnud piisavalt põhistatud, siis ei   saanud kaebajate õigustesse sekkumine olla seadusega kooskõlas ning see ei täitnud   ettenähtavuse nõuet. Selles kontekstis ei olnud oluline, et Riigikohtu otsus tehti pärast   EIK-i otsust Dragojević’i asjas. Riigikohtu kohtuniku Kergandbergi eriarvamusele   viidates (vt punkti 41 eespool) väitsid nad veel, et Riigikohtu lahendus, millega   jälitustoimingu lubasid põhistati tagantjärele, avas ukse meelevaldsusele ja muutis   radikaalselt Riigikohtu varasemat käsitlust.   116. KrMS-i §-ile 114 viidates väitis teine kaebaja, et Eesti õigus ei nõudnud   jälitustoimingu lubade põhistamist, mistõttu ei täitnud riigisisene õigus seaduse   kvaliteetsuse nõuet. See omakorda tähendas, et load ei olnud seadusega kooskõlas. Oma   väite toetuseks viitas ta asjaomase regulatsiooni muutmisele 1. jaanuaril 2013. aastal (vt   punkti 53 eespool), mis tähendas, et jälitustoimingu lubade ebapiisava põhistatuse   tagajärjel ei ole tõendid lubatavad. Teine kaebaja ei nõustunud Riigikohtu väitega, et   jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega. Ta leidis, et   see erineb Riigikohtu varasemast praktikast. Selles kontekstis tugines ta kohtuniku   Kergandbergi eriarvamusele (vt punkti 41 eespool). Dragojević’i asjas puudus   Horvaatias väljakujunenud kohtupraktika selles küsimuses. Kuid olenemata asjaolust, et   käesolevas asjas oli riigisisene kohtupraktika olemas, hakkas Riigikohus   jälitustoimingute vajalikkust tagantjärele põhistama. Teine kaebaja kahtles   jälitustoimingute vajalikkuses oma asjas ja selles, kas Riigikohus oli jälitustoimingutega   saadud tõendite lubatavuse hindamisel võtnud arvesse eraelu aspekti. Ta märkis, et riik     LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   22   ei esitanud näiteid kohtupraktikast muude õiguskaitsevahendite kohta, mis oleksid   võimaldanud privaatsust puudutavate küsimuste käsitlemist riigi kohtutes (vt punkti 124   allpool).   (b)   Riik   117. Riik väitis, et riigisisese õiguse alusel peavad jälitustoimingu load olema   põhistatud (KrMS-i § 145 koosmõjus KrMS-i §-dega 110–114). Seda kinnitas ka   Riigikohus käesolevas asjas (vt punkti 36 eespool).   118. Riik märkis, et kõik jälitustoiminguteks loa andvad määrused käesolevas asjas   sisaldasid põhimõtteliselt KrMS-i §-iga 145 nõutud andmeid, sealhulgas viiteid   konkreetsetele prokuratuuri taotlustele, konkreetsetele süütegudele, milles kaebajaid   kahtlustati, ning sellele, millisteks konkreetseteks jälitustoiminguteks, kelle suhtes ja   milliseks ajavahemikuks olid load antud. Kuid riik möönis, et jälitustoimingu lubade   algne põhistatus oli kasin ja standardsete väljenditega. Selle tõttu pidas Riigikohus seda   ebapiisavaks.   119. Riik märkis, et 2008. aastal rõhutas Riigikohus, et jälitustoimingute   õiguspärasuse tagantjärele kontroll (tõendite lubatavuse uurimisel) on oluline   põhiõiguste tagatis (vt punkti 57 eespool). Kuid puudus varasem kohtupraktika   ebapiisavalt põhistatud jälitustoimingu lubade praktiliste tagajärgede kohta ning   käesolev asi oli esimene riigisisene kohtuasi, milles Riigikohus seda käsitles. Sellest   tulenevalt erines käesolev asi Dragojević’i asjast, sest Riigikohtu otsus ei erinenud   varasemast riigisisesest kohtupraktikast.   120. Riigi väitel piisas õiguspärasuse eel- ja järelkontrollist koosmõjus kohaseks   tagatiseks artiklis 8 ette nähtud õigustesse meelevaldselt sekkumise vastu. Riik rõhutas   eriti, et jälitustoimingute õiguspärasuse tagantjärele kontroll (mis võimaldas kontrollida,   kas kohustuslik eelkontroll oli toimunud) oli Eestis tõhusaks osutunud. See kehtis   asjadele, milles kohtud olid kohustatud kontrollima, kas jälitustoimingu lubade   eeltingimused olid täidetud (näiteks hinnates, kas luba oli kirjalik, vt punkti 60 eespool),   või milles kohtud kontrollisid, kas tehtud jälitustoimingud olid tegelikult loaga   kooskõlas. Riik viitas riigisisesele kohtupraktikale, milles Riigikohus oli tunnistanud   jälitustoimingu load õigusvastaseks, kui oli tagantjärele kontrolli käigus tuvastanud, et   lubade andmise ajal ei järgitud ultima ratio-põhimõtet (vt punkti 62 eespool).   Asjaomased ametivõimud olid teadlikud, et lubade ebapiisava põhistatuse tõttu võib   ultima ratio-põhimõtte järgimise tagantjärele kontroll võimatuks osutuda, mistõttu ei   pruugi tõendid lubatavad olla. Selle asjaolu valguses ei jätnud tagantjärele kontroll   ruumi meelevaldsusele.   121. Riik märkis, et kooskõlas alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva uue jälitustoimingu   lubade regulatsiooniga on algsete lubade ebapiisava põhistatuse tagajärjeks nüüd   jälitustoimingutega saadud tõendite lubamatus (vt punkti 53 eespool). Riik rõhutas, et   uus regulatsioon ei tähenda, et varasem regulatsioon või selle tõlgendus ei olnud   konventsiooniga kooskõlas. Igal juhul tehti Dragojević’i otsus, mis oli esimene   ebapiisavalt põhistatud jälitustoimingu lubade tagajärgi käsitlev EIK-i otsus pärast   käesolevas asjas lõpliku otsuse tegemist ja sellest tulenevalt ei saanud Eesti Riigikohus   tol ajal selle järeldusi arvesse võtta.   122. Antud asjas uuriti jälitustoimikuid kõigis kolmes kohtuastmes. Riigikohus asus   23   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   seisukohale, et KrMS-i §-ist 110 tulenevad tingimused, sealhulgas ultima   ratio-põhimõtte järgimine, olid jälitustoimingu lubade andmise ajal täidetud (vt   punkte 38 ja 39 eespool). Sellest tulenevalt sai järeldada, et jälitustoiminguks loa   andnud asutused olid enne loa andmist kontrollinud kõiki viidatud asjaolusid.   123. Riik märkis, et Dragojević’i kohtuotsuses välja toodud kriitika – selle kohta, et   jälitustoimingutest   tulenevaid   küsimusi   oli   võimalik   vaidlustada   vaid   kriminaalmenetluses, milles hinnang piirdus tõendite lubatavusega ega käsitlenud   sisuliselt artikli 8 nõudeid konventsiooni alusel – ei ole kohaldatav Eesti kontekstis.   KrMS-i §-i 110 eesmärk oli tagada, et jälitustoimingutest tulenevad sekkumised oleksid   kooskõlas õigusega eraelu puutumatusele. Riigikohus oli ka kinnitanud, et KrMS-i   §-s 110 sätestatud eeltingimuste eesmärk oli tagada nii kahtlustatavate privaatsus kui ka   kaitseõigus (vt punkte 35 ja 58 eespool). Kuid riik märkis, et kaebajad ise tõstatasid   lubade ebapiisava põhistatuse küsimuse eelkõige seoses tõendite lubatavusega ning   seega pidid riigi kohtud lahendama selle küsimuse. Sellest olenemata hindas Riigikohus   kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohus jälitustoimingute riigisisese regulatsiooni   kooskõla põhiseaduses ja konventsioonis sätestatud tagatistega (vt punkti 40 eespool).   Riigikohus leidis, et kohtuasja konkreetsetel asjaoludel ei sekkunud jälitustoimingud   ülemäära teise ja kolmanda kaebaja põhiõigustesse.   124. Lisaks märkis riik, et Dragojević’i kohtuotsuses kommenteeris EIK, et talle ei   esitatud teavet riigisiseste õiguskaitsevahendite kohta, mis võisid kaebajatele   kättesaadavad olla (vt eespool viidatud Dragojević, punkt 100). Riik kinnitas, et sellised   õiguskaitsevahendid on Eestis olemas. Kaebajatel oli võimalik vaidlustada nii   asjaomased load kui ka nende alusel tehtud toimingud, kui neid oli jälitustoimingutest   teavitatud või kui nad olid nendest muul viisil teada saanud (st hiljemalt siis, kui neile   esitati kriminaaltoimik). Seda võis teha kohtueelses menetluses (seoses prokuratuuri   lubadega, vt punkte 50, 51 ja 54 eespool) või alternatiivselt kohtumenetluses (seoses nii   prokuratuuri lubade kui ka eeluurimiskohtuniku antud lubadega). Seejärel oli riigi   kohtutel võimalik tunnistada kas load või nende alusel tehtud toimingud õigusvastaseks   ning kaebajatel oli võimalik esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue halduskohtusse   (enne 1. maid 2015, vt punkte 66–68 eespool) või maakohtusse (pärast 1. maid 2015   süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel, vt punkte 68 ja 69   eespool). Raske oli ennustada, kui edukas võib olla kahjunõue, mis puudutab üksnes   menetlusviga ehk ebapiisavalt põhistatud lubasid. Kuid kaebajad ei vaidlustanud   otseselt lubasid või konkreetseid jälitustoiminguid, vaid tõstatasid hoopis tõendite   lubatavuse küsimuse.   2.   EIK-i hinnang   (a)   Üldpõhimõtted   125. EIK kordab, et telefonivestlused kuuluvad eraelu ja sõnumite alla artikli 8   tähenduses. Nende jälgimine on sekkumine artikliga 8 tagatud õigustesse (vt Malone vs.   Ühendkuningriik, 2. august 1984, punkt 64, A-seeria nr 82).   126. Sellist sekkumist saab õigustada artikli 8 lõikega 2 vaid juhul, kui see on   kooskõlas seadusega, sellel on üks või mitu lõikes 2 nimetatud seaduslikku eesmärki ja   see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik nimetatud eesmärgi või eesmärkide     LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   24   täitmiseks. Järgmised üldpõhimõtted on kokku võetud kohtuotsuses Roman Zakharov   vs. Venemaa [suurkoda], nr 47143/06, EIK 2015 (vt nimetatud kohtuotsuse punkte 228–   234 ja seal nimetatud viiteid).   127. Väljend „kooskõlas seadusega“ nõuab, et vaidlustatud meetmel oleks alus   riigisiseses õiguses ja et see vastaks õigusriigi põhimõttele, mida on sõnaselgelt   nimetatud konventsiooni preambulas ning mis kajastub artikli 8 esemes ja eesmärgis.   Seega peab seadus vastama kvaliteedinõuetele: see peab olema puudutatud isikule   kättesaadav ja selle tagajärjed peavad olema ettenähtavad (vt eespool viidatud Roman   Zakharov, punkt 228).   128. Eelkõige jälitustoimingute kontekstis, näiteks sõnumite pealtkuulamisel, ei saa   ettenähtavuse nõue tähendada, et isikul peaks olema võimalik ette näha, millal   ametivõimud tõenäoliselt sõnumeid pealt kuulavad, et ta saaks oma käitumist vastavalt   korrigeerida. Kuid kui täitevvõimu teostatakse salaja, on meelevaldsuse ohud ilmselged.   Seega peab riigisisene õigus olema piisavalt selge, et isikud saaksid selgelt aru, millistel   asjaoludel ja tingimustel on ametivõimudel õigus selliseid meetmeid kasutada (vt   eespool viidatud Roman Zakharov, punkt 229).   129. Kuna puudutatud isikud ega laiem avalikkus ei saa kontrollida sõnumite   pealtkuulamiseks võetud meetmeid, on täitevvõimule või kohtunikule antud piiramatu   kaalutlusõigus vastuolus õigusriigi põhimõttega. Järelikult peab seadus pädevale   ametivõimule antud kaalutlusõiguse ulatuse ja selle teostamise viisi kindlaks määrama   piisavalt selgelt, et tagada isiku kohane kaitse meelevaldse sekkumise eest (vt eespool   viidatud Roman Zakharov, punkt 230).   130. Selles kontekstis on EIK rõhutanud vajadust kaitsemeetmete järele. Kuna   jälitustoimingute süsteem riigi julgeoleku kaitsmiseks võib demokraatiat õõnestada või   selle isegi hävitada kaitsmise ettekäändel, peab EIK olema veendunud, et kuritarvituse   eest kaitsmiseks on olemas kohased ja tõhusad tagatised. See hinnang oleneb kohtuasja   kõikidest asjaoludest nagu võimalike meetmete olemus, ulatus ja kestus, meetmete   määramise alused, meetmeteks luba andvad ja neid ellu viivad ning nende üle   järelevalvet tegevad asutused, samuti riigisisese õigusega sätestatud heastamisvahendid   (vt eespool viidatud Roman Zakharov, punkt 232). Jälitustoimingute kontrollimisel ja   nende üle järelevalve tegemisel eristatakse kolme staadiumi: jälitusloa andmine, selle   alusel toimingute tegemine ja tegevus pärast loa lõppemist. Esimese kahe staadiumi   puhul tuleneb jälitustegevuse olemusest ja eesmärgist, et lisaks jälitustoimingutele peab   ka nende kontrollimine toimuma isiku teadmata. Järelikult, kuna isik ise ei saa tõhusat   õiguskaitsevahendit kasutada ega vahetult osaleda võimalikus kontrollis, on oluline, et   kehtestatud kord näeks isiku õiguste kaitsmiseks ette kohased ja võrdväärsed tagatised   (vt eespool viidatud Roman Zakharov, punkt 233).   131. See on eriti oluline kindlakstegemisel, kas sekkumine oli demokraatlikus   ühiskonnas seadusliku eesmärgi täitmiseks vajalik, kuna EIK on leidnud, et kodanike   varjatud jälgimine on lubatud üksnes artikli 8 alusel niivõrd, kuivõrd see on rangelt   vajalik demokraatlike institutsioonide kaitsmiseks. Sellise vajaduse olemasolu ja ulatuse   hindamisel on konventsiooniosalistel teatav kaalutlusõigus. Kuid see õigus on allutatud   Euroopa järelevalvele nii õigusaktide kui ka õigusakte kohaldavate otsustuste   tähenduses (vt eespool viidatud Roman Zakharov, punkt 232).   25   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   (a)   Põhimõtete kohaldamine käesolevas kohtuasjas   132. EIK leiab ja pooled ei vaidle vastu, et käesolevas asjas kaebajate suhtes tehtud   jälitustoimingud sekkusid nende konventsiooni artikliga 8 tagatud õigusesse eraelu   austamisele ja sõnumite saladusele.   133. Mis puudutab õiguspärasuse küsimust, siis ei ole pooled seadnud kahtluse alla   asjaolu, et jälitustegevuseks oli riigisiseses õiguses alus olemas, nimelt   kriminaalmenetluse seadustiku asjaomased sätted, mille kättesaadavus ei tekita   käesolevas asjas mingeid probleeme. Ei ole vaidlustatud, et jälitustoimingute tegemist   kriminaalmenetluse kontekstis võib näha seadusliku eesmärgina kaitsta avalikku korda   ning teiste isikute õigusi ja vabadusi.   134. EIK märgib ka, et ei ole tema ülesanne anda üldist hinnangut jälitustegevust   lubavatele Eesti õigusaktidele. Kaebajad kaebasid konkreetsete episoodide üle, mil   jälitustoiminguid tehti seoses nende suhtes toimetatava kriminaalmenetlusega.   Kaebused keskendusid eelkõige sellele, et erinevateks jälitustoiminguteks loa andnud   eeluurimiskohtunikud ja prokuratuur ei täitnud riigisiseses õiguses sätestatud otsustuste   põhistamise nõuet. Kaebajate sõnul tähendas see, et sekkumine ei olnud kooskõlas   seadusega, riigisisese õiguse tõlgendamist ja kohaldamist varjutas meelevaldsus ning   jälitustoimingud ei olnud vajalikud.   135. EIK märgib, et jälitustoimingu loa annab kas prokuratuur või   eeluurimiskohtunik (vt punkte 11, 47 ja 48 eespool). Riigisisese õiguse alusel ja   Riigikohtu kinnitusel peavad mõlemat liiki load sisaldama põhjendusi selle kohta, miks   on alust kahtlustada, et süütegu on toime pandud, ja et jälitustoiming on viimane abinõu   (vt punkte 38, 39 ja 45 eespool). Sellest tulenevalt ei nõustu EIK teise kaebaja   seisukohaga, et riigisisene õigus ei nõudnud jälitustoimingu loa põhistatust (vt punkti   116 eespool).   136. EIK on rõhutanud ka, kui oluline on jälitustoiminguks luba andva asutuse   võimalikkus kontrollida „puudutatud isiku suhtes esineva põhjendatud kahtluse   olemasolu, eelkõige seda, kas leidub fakte kahtlustamaks isikut kuriteo või muu   jälitustoiminguteks alust andva teo plaanimises või toimepanekus“ ning „kas taotletav   pealtkuulamine vastab demokraatlikus ühiskonnas vajalikkuse nõudele [---] näiteks kas   eesmärki oleks võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega“ (vt eespool viidatud   Roman Zakharov, punkt 260, ja eespool viidatud Dragojević, punkt 94). Selline kontroll   koos nõudega näha jälitustoimingu loas ette asjaomased põhjendused tagab, et luba ei   antaks meelevaldselt, ebaregulaarselt või seda kohaselt kaalumata.   137. Olenemata nõudest, et load peavad sisaldama põhjendusi, miks leitakse, et on   olemas põhjendatud kahtlus ja et ultima ratio-põhimõtet on järgitud, sisaldasid   kaebajate asjas eeluurimiskohtunike antud load vaid pealiskaudseid ja deklaratiivseid   tõdemusi ning prokuratuuri antud load ei olnud üldse põhistatud (vt punkte 12, 38 ja   39). Kuigi Riigikohus tunnistas, et jälitustoimingu load ei olnud kohaselt põhistatud,   hindas ta, kas need seadusest tulenevad tingimused olid loa andmise ajal tegelikult   täidetud. Riigikohus uuris vahetult kogu asjasse puutuvat teavet (sealhulgas   jälitustoimiku materjale, loataotlusi) ning asus seisukohale, et asjaomased eeltingimused   olid täidetud (vt punkte 37–39 eespool). Sellest tulenevalt pidas Riigikohus   jälitustoimingutega saadud tõendeid lubatavaks.   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   26   138. EIK leiab, et kirjeldatud faktide ja õigusraamistiku alusel sarnaneb käesolev asi   suuresti Dragojević’i kohtuasjaga, milles tõendite lubatavuse hindamisel aktsepteerisid   riigi kohtud praktikat, millega algseid jälitustoimingu lubasid põhistati järelkontrolli   käigus (vt eespool viidatud Dragojević, punktid 90–92 ja 95–96; vt ka Matanović vs.   Horvaatia, nr 2742/12, 4. aprill 2017, ja Bašić vs. Horvaatia, nr 22251/13, 25. oktoober   2016).   139. EIK märgib, et riik tõi välja argumendid, miks tuleks käesolevat asja   Dragojević’i asjast eristada. EIK tunnistab, et Eesti kohtusüsteemi kontekstis, milles   Riigikohus võib tegutseda ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna, hindas Riigikohus   tõepoolest jälitustoimingute proportsionaalsust kaebajate suhtes. Riik andis ka ülevaate   kaebajatele   kättesaadavatest   võimalikest   õiguskaitsevahenditest   artikli 8   kohaldamisalasse kuuluvate kaebuste lahendamiseks, eelkõige oli selleks kahjuhüvitise   esitamine mittevaralise kahju eest. Kuid EIK märgib, et riik ei esitanud ühtegi näidet   kohtupraktikast, milles oleks välja mõistetud kahjuhüvitis selle eest, et jälitustoimingu   luba ei olnud riigisisese kohtupraktika alusel piisavalt põhistatud. Ka riik möönis, et   sellise nõude edulootust ei ole võimalik ette näha.   140. Eeltoodud tähelepanekutest olenemata rõhutab EIK, et tema põhijäreldused   Dragojević’i otsuses puudutasid ka asjaolu, et kuigi riigi õiguses oli sõnaselgelt nõutud   jälitustoimingu lubade põhistamine, tekitasid riigi kohtud võimaluse algselt põhistamata   lubade tagantjärele põhistamiseks. Selline algse loa põhistamise kohustusest   möödahiilimine ja loa hilisema põhistamise aktsepteerimine avasid ukse   meelevaldsusele, mis on vastuolus konventsiooni artiklis 8 sätestatud tagatistega. EIK-il   ei jää üle muud, kui asuda seisukohale, et sama põhimure esineb ka praeguses asjas.   Seda ei muuda ka asjaolu, et varasem kohtupraktika oli vastupidine ja et tagantjärele   põhistamise võimalus loodi alles käesoleva asja kontekstis.   141. Esitatud põhjenduste tagantjärele aktsepteerimise kohta märgib EIK, et algse   kontrolli ja põhistamise kohustuse tõhusus ei pruugi olla sama, kui need asendatakse   võimalusega esitada põhjendusi hiljem kohtumenetluses, mil kohtul on paratamatult   rohkem andmeid väidetavate süütegude toimepaneku kohta. Sellisele ettevaatusele ei   kutsu mitte üksnes aja möödumine, vaid ka erinevad menetlused, milles selliseid   põhjendusi esitataks.   142. Eeltoodud põhjustel leiab EIK, et kuna kaebajate eraellu ja sõnumisaladusse   sekkumine ei olnud kooskõlas riigi õiguses sätestatud jälitustoimingu lubade   põhistamise nõudega, ei olnud need sekkumised kooskõlas seadusega, nagu on nõutud   konventsiooni artikli 8 lõike 2 alusel.   143. Eeltoodu tõttu on konventsiooni artiklit 8 rikutud.   IV. KONVENTSIOONI ARTIKLI 41 KOHALDAMINE   144. Konventsiooni artikkel 41 sätestab:   „Kui kohus leiab, et konventsiooni või selle protokolle on rikutud ja konventsiooniosalise õigus   lubab ainult osalist hüvitust, võib kohus vajaduse korral määrata kahjustatud poolele õiglase   hüvituse.”   27   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   A. Kahju   145. Kaebajad nõudsid mittevaralise kahju eest järgmisi summasid. Kolmas kaebaja   ja äriühingust kaebajad nõudsid igaüks 16 500 eurot konventsiooni artikli 6 lõike 1   väidetava rikkumise eest ja 10 000 eurot konventsiooni artikli 8 väidetava rikkumise   eest. Esimene ja teine kaebaja jätsid mittevaralise kahju hüvitise summa EIK-i   otsustada. Neljas kaebaja jättis konventsiooni artikli 6 lõike 1 väidetava rikkumise eest   nõutava mittevaralise kahju hüvitise summa EIK-i otsustada.   146. Esimene ja teine äriühingust kaebaja nõudsid ka varalise kahju hüvitist:   vastavalt 798 000 ja 127 823 eurot, mis vastas neile süüdimõistmise tõttu tehtud   trahvile.   147. Riik väitis, et kuna konventsiooni ei ole rikutud, ei tuleks välja mõista ka   mittevaralise kahju hüvitist. Äriühingust kaebajate esitatud varalise kahju hüvitise   nõude kohta märkis riik, et trahvide ja konventsiooni väidetava rikkumise vahel puudub   põhjuslik seos.   148. EIK ei näe konventsiooni artikli 8 rikkumise ja väidetava varalise kahju vahel   põhjuslikku seost ning sellest tulenevalt jätab esimese ja teise äriühingust kaebaja   vastavad nõuded rahuldamata.   149. Seoses mittevaralise kahjuga võtab EIK arvesse teise ja kolmanda kaebaja ning   äriühingust kaebajate suhtes tuvastatud artikli 8 rikkumise laadi ja mõistab välja   järgmised summad, millele lisanduvad võimalikud maksud: 2000 eurot eraldi teise   kaebaja, kolmanda kaebaja, esimese äriühingust kaebaja ja teise äriühingust kaebaja   kasuks.   B. Kulud   150. Kaebajad nõudsid ka kulude hüvitamist järgmistes summades: esimene kaebaja   nõudis 85 647 eurot riigisisestes kohtutes kantud kulude katteks ja 3900 eurot EIK-is   kantud kulude katteks; teine kaebaja nõudis 121 619,76 eurot riigisisestes kohtutes   kantud kulude katteks ja 7800 eurot EIK-is kantud kulude katteks; kolmas kaebaja ja   äriühingust kaebajad nõudsid ühiselt 961 690 Eesti krooni ja 310 523 eurot riigisisestes   kohtutes kantud kulude katteks ning 641 981 Rootsi krooni EIK-is kantud kulude   katteks; neljas kaebaja nõudis 133 707,43 eurot riigisisestes kohtutes kantud kulude   katteks.   151. Riigisisestes kohtutes kantud kulude kohta leidis riik, et need on seotud terve   kriminaalmenetlusega, mille tulemust EIK-i otsus ei muuda. Lisaks keskendus EIK-is   lahendatav vaidlus üksnes mõnedele riigisisestes kohtutes tõstatatud küsimustele.   EIK-is kantud kulude (mille hüvitamist neljas kaebaja ei nõudnud) kohta märkis riik, et   kaebajad esitasid EIK-ile mitu kaebust ning riigile teatati vaid kaebustest artikli 6   lõike 1 alusel (kõikide kaebajate suhtes) ja artikli 8 alusel (teise ja kolmanda kaebaja   ning äriühingust kaebajate suhtes). Riik nimetas, et kuna esimesel ja teisel kaebajal oli   EIK-is sama esindaja, olid nende tähelepanekud kõnealuse menetluse pikkuse kohta   peaaegu identsed. Riigi kohaselt esitas kolmanda kaebaja ja äriühingust kaebajate   esindaja ühise ja väga üldsõnalise vastuse riigi seisukohtadele.   152. EIK-i praktika kohaselt on kaebajal õigus kulude hüvitamisele vaid siis, kui on   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   28   tõendatud, et need on ka tegelikult ja põhjendatult kantud ning mõistlikus summas.   Samuti kuuluvad kohtukulud hüvitamisele vaid siis, kui need on seotud tuvastatud   rikkumisega (vt Šilih vs. Sloveenia [suurkoda], nr 71463/01, punkt 226, 9. aprill 2009).   EIK-i käsutuses olevaid dokumente ja eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes ning   märkides, et tuvastati üksnes artikli 8 rikkumine ja mitmed kaebajate kaebused   tunnistati vastuvõetamatuks (vt punkti 5 eespool), peab EIK kohaseks mõista kõikide   kulude katteks teise kaebaja kasuks välja 1500 eurot ning kolmanda kaebaja ja   äriühingust kaebajate kasuks ühiselt 1500 eurot, millele lisanduvad võimalikud maksud.   C. Viivis   153. EIK peab kohaseks viivise määra sidumist Euroopa Keskpanga laenuintressi   piirmääraga, mida suurendatakse kolme protsendipunkti võrra.   SELLEST LÄHTUDES KOHUS ÜHEHÄÄLSELT   1.   2.   3.   tunnistab kaebused vastuvõetavaks;   leiab, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud;   leiab, et konventsiooni artiklit 8 on rikutud teise ja kolmanda kaebaja ning   esimese ja teise äriühingust kaebaja suhtes;   4.   leiab,   (a)   et vastustajariik peab maksma kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise   päevast konventsiooni artikli 44 lõike 2 kohaselt alljärgnevad summad:   (i) teisele ja kolmandale kaebajale ning esimesele ja teisele äriühingust   kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks 2000 (kaks tuhat) eurot, millele   lisanduvad võimalikud maksud;   (ii) teisele kaebajale 1500 (üks tuhat viissada) eurot ning kolmandale   kaebajale ja äriühingust kaebajatele ühiselt 1500 (üks tuhat viissada) eurot   kulude katteks, millele lisanduvad võimalikud maksud;   (b)   et eespool nimetatud kolmekuulise tähtaja lõpu ja tasumise vahelise aja   eest tuleb eespool nimetatud summalt maksta viivist määra järgi, mis vastab   Euroopa Keskpanga laenuintressi piirmäärale, suurendatuna kolme protsendipunkti   võrra;   5.   jätab rahuldamata kaebajate ülejäänud õiglase hüvitise nõude.   Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 28. mail 2019 kohtureeglite   77. reegli lõigete 2 ja 3 kohaselt.   Hasan Bakırcı   Sekretäri asetäitja   Robert Spano   Esimees   29   LIBLIK JT vs. EESTI KOHTUOTSUS   LISA   Nr Kaebus nr   Esitamise   kuupäev   Kaebaja   Sünniaeg   Elukoht   Esindaja   173/15   1.   23.12.2014   23.12.2014   18.12.2014   Mart SUSI   Mart SUSI   Percy BRATT   Tullio LIBLIK   12.11.1964   Kuressaare   181/15   2.   Kalev KANGUR   07.07.1968   Tallinn   374/15   3.   E.L.L. KINNISVARA AS   Eesti seaduste alusel   asutatud aktsiaselts, mille   asukoht on Tallinn   383/15   4.   18.12.2014   18.12.2014   Percy BRATT   Percy BRATT   Toomas ANNUS   05.10.1960   Tallinn   386/15   5.   AS JÄRVEVANA   Eesti seaduste alusel   asutatud aktsiaselts, mille   asukoht on Tallinn   388/15   6.   23.12.2014   Margus MUGU   Villu REILJAN   23.05.1953   Palamuse vald  

Full & Egal Universal Law Academy