CASE OF SEPPERN v. ESTONIA - [Estonian Translation] by the Estonian Ministry of Foreign Affairs

EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS

KOLMAS OSAKOND

KOHTUASI SEPPERN vs. EESTI

(Kaebus nr 31722/22)

KOHTUOTSUS
 

STRASBOURG

16.09.2025

Käesolev kohtuotsus jõustub konventsiooni artikli 44 lõikes 2 sätestatud tingimustel. Kohtuotsust võidakse keeleliselt toimetada.

Kohtuasjas Seppern vs. Eesti,

Euroopa Inimõiguste Kohus (kolmas osakond) kojana, kuhu kuuluvad

 esimees Ioannis Ktistakis,
 kohtunikud Peeter Roosma,
 Lùtif Hüseynov,
 Darian Pavli,
 Diana Kovatcheva,
 Úna Ní Raifeartaigh,
 Canòlic Mingorance Cairat
ja osakonna kantsler Milan Blaško,

võttes arvesse:

Eesti kodaniku Alar Sepperni (edaspidi: kaebaja) 21. juunil 2022. aastal inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) artikli 34 alusel EIK-ile Eesti Vabariigi vastu esitatud avaldusest (nr 31722/22);

otsust teavitada Eesti valitsust (edaspidi: valitsus) kaebusest, mis käsitleb jälitustoimingute protokollide kasutamist kaebaja vastu algatatud kriminaalmenetluses, et kontrollida tema ütluste usaldusväärsust, ning tunnistada avaldus ülejäänud osas vastuvõetamatuks;

poolte seisukohti;

olles pidanud nõu kinnisel istungil 1. juulil 2025,

tegi viimati nimetatud kuupäeval järgmise otsuse:

SISSEJUHATUS

1.  Kaebus puudutab jälitustoimingute kaudu ebaseaduslikult saadud tõendite kasutamist ristküsitluse ajal kaebaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, mille tulemusel jäeti tema ütlused hilisemas menetluses kõrvale, kuna need olid ebausaldusväärsed.

ASJAOLUD

2.  Kaebaja on sündinud 1986. aastal ja elab Jõhvis. Teda esindas Jõhvi advokaat A. Valk.

3.  Valitsust esindas T. Kolk, kes on Eesti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus.

4.  Kohtuasja asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

5.  Kaebajat kahtlustati mitmes kuriteos. Kohtueelse menetluse käigus kuulati tema telefoni pealt ja salvestati tema vestlused teiste isikutega (edaspidi ka: jälitustoimingud).

6.  21. septembril 2020. aastal toimunud kohtuistungil tunnistas Viru Maakohus eespool nimetatud jälitustoimingutega saadud materjali tõendina lubamatuks. Kohus märkis, et jälitustoimingute vajadus ei olnud käesoleval juhul ultima ratio-põhimõtet arvestadespiisavalt põhjendatud. Kohus märkis, et põhjendab oma otsust täiendavalt (vt allpool punkti 9).

7.  Kaebaja ristküsitluse ajal 19. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil nõustus Viru Maakohus prokuröri taotlusel avaldama mitmed väljavõtted eelmainitud pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutustest, et hinnata kaebaja ütluste usaldusväärsust. Kaebajale pakuti ja ta nõustus võimalusega selgitada ebakõlasid tema kohtus antud ütluste ja salvestatud telefonikõnede vahel.

8.  Viru Maakohus mõistis 19. aprilli 2021. aasta otsusega kaebaja süüdi mitmes süüteos (maksukohustusest kõrvalehoidumine, dokumentide võltsimine ja võltsitud dokumentide kasutamine, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine ja kelmus) ning mõistis ta õigeks mitmes muus süüteos.

9.  Selles kohtuotsuses jõudis kohus jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli raames järeldusele, et otsused, millega eeluurimiskohtunik andis loa telefoni pealtkuulamiseks, ei sisaldanud piisavalt põhjendusi selle kohta, kuidas meede vastab ultima ratio-põhimõttele. Jälitustoimingud olid seega vastuolus kriminaalmenetluse seadustikuga. Seetõttu tunnistas kohus pealtkuulamise teel saadud tõendid lubamatuks (vt allpool punkti 19).

10.  Mis puudutab pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutustest väljavõtete avaldamist kaebaja ütluste usaldusväärsuse hindamiseks (vt eespool punkti 6), siis Viru Maakohus põhjendas, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 (vt allpool punkti 20) kohaselt oli selline menetlustoiming seaduslik hoolimata asjaolust, et kõnealused tõendid – pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutused – olid tunnistatud lubamatuks. Kohus märkis, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 eelnõu seletuskirja kohaselt võib dokumente või teabetalletusi kasutada tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamiseks, olenemata selliste dokumentide või teabetalletuste lubatavusest tõendina. Kohus järeldas sellest, et seadusandja ei soovinud piirata sellisel eesmärgil kasutatavate dokumentide või teabetalletuste valikut üksnes tõenditena lubatavate dokumentidega. Kohus rõhutas samuti, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse sellisel viisil hindamisel ei uuritud pealtkuulatud telefonikõnede sisu, vaid üksnes seda, kas tunnistaja oli andnud asjakohaste asjaolude kohta järjepidevalt ühetaolisi ütlusi.

11.  Viru Maakohus märkis, et kaebaja ei suutnud usutavalt selgitada vasturääkivusi ristküsitluse käigus antud ütluste ja pealtkuulatud vestluste vahel. Seetõttu jäeti tema poolt kohtus antud ütlused kõrvale kui ebausaldusväärsed.

12.  Nii kaebaja kui ka prokurör esitasid Viru Maakohtu otsuse peale apellatsioonikaebuse.

13.  Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. jaanuaril 2022. aastal esimese astme kohtu otsuse osaliselt ja jättis selle osaliselt jõusse. Sellega tühistas kohus kaebaja õigeksmõistmise kahes dokumentide võltsimisele kihutamise episoodis ning mõistis ta nendes süütegudes süüdi.

14.  Vastuseks kaebaja argumendile, et pealtkuulatud telefonikõnede kasutamine tema ütluste usaldusväärsuse hindamiseks oli õigusvastane, leidis apellatsioonikohus, et nende üleskirjutuste kasutamine oli seadusega kooskõlas. Kohus möönis, et psühholoogilisest vaatepunktist ei eksinud kaebaja täielikult, kui väitis, et kohtunikke võib alateadlikult mõjutada olukord, kus kohtus antud ütlusi vastandatakse varasemate salvestistega. Inimese aju ei ole tõepoolest võimeline käsu peale teavet „kustutama“. See ei tähenda siiski, et paragrahvi 289 lõikes 3 kirjeldatud meede on lubamatu. Kui see oleks teisiti, ei saaks kunagi kasutada paragrahvi 289 lõigetes 3 ja 1 ette nähtud menetlustoimingut, mis võimaldab tunnistaja kohtueelseid ütlusi avaldada tema kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna mõlemal juhul saaks kohtunik teada, et isik on varem väitnud midagi muud kui kohtumenetluse käigus. Lisaks kinnitas apellatsioonikohus, et paragrahvi 289 lõikes 3 ei pea olema sõnaselgelt sätestatud, et dokumente või teabetalletusi võib selles kontekstis kasutada, olenemata nende lubatavusest tõendina.

15.  18. aprillil 2022. aastal jättis Riigikohus kaebaja kassatsiooni menetlusse võtmata.

16.  Süütegude puhul, milles kaebaja süüdi mõisteti, kasutati pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutusi selleks, et hinnata tema ütluste usaldusväärsust seoses kolme süüdistusega (maksudest kõrvalehoidumine, dokumentide võltsimine ja kaks dokumentide võltsimisele kihutamise episoodi) ning tema ütlused kohtus välistati eespool nimetatud viisil.

17.  Dokumentide võltsimisele kihutamise esimese episoodi osas tuginesid riigisisesed kohtud panga andmetele, tunnistajate ütlustele ja äriregistri väljavõttele. Mis puudutab dokumentide võltsimisele kihutamise teist aspekti, siis tuginesid riigisisesed kohtud ekspertarvamusele, mis käsitles käekirja, tunnistajate ütlusi ja kaebaja enda ütlusi (kuivõrd neid ei olnud ebausaldusväärsetena välistatud). Maksudest kõrvalehoidumise osas tuginesid kohtud mitme tunnistaja ütlustele, mitmele asitõendi vaatlusprotokollile ning töötamise registri päringu andmetele. Seoses eespool nimetatud süütegudega hindasid kohtud juhtumi asjaolusid nende üldises kontekstis, sealhulgas elulise usutavuse seisukohast, ning võtsid arvesse kaebaja ja teatud teiste isikute vastavaid rolle seoses asjaomaste äriühingutega.

18.  Mis puudutab dokumentide võltsimise süütegu, siis tuginesid kohtud teabele asjakohastesse registritesse tehtud kannete kohta, kaebajaga seotud äriühingu deklaratsioonidele, piiriülese õigusalase koostöö raames saadud andmetele, otsinguaruannetele, telekommunikatsiooniteenuse osutajalt saadud teabele ning asjaolule, et isik V.S. oli surnud ajaks, mil tema ID-kaarti kasutades tehti vastavad kanded, ning et osa tema isiklikke esemeid leiti kaebaja valdusest. Kohtud arvestasid ka teabe mahuga, mida pidi valdama isik, kes kasutas V.S.-i ID-kaarti pärast tema surma, samuti asjaomaste äriühingute omandi- ja juhtimisstruktuuriga. Samuti märgiti, et maksudeklaratsioonides muudetud kanded teenisid üksnes kaebaja ja tema partneri huve. Kogutud tõendeid tervikuna hinnates lisas apellatsioonikohus, et ei olnud tõendatud, et V.S-il oleks tegelikult kõnealuses äriühingus juhtiv roll olnud ning et ta tegutses pigem kaebaja variisiku rollis.

ASJAKOHANE ÕIGUSLIK RAAMISTIK

 Kriminaalmenetluse seadustik

19.  Paragrahvi 1261 lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:

Paragrahv 1261. Jälitustoimingu tegemise üldtingimused

 „...

(2) Jälitustoiming on käesolevas seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve.

...

 (4) Jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.

...“

20.  Paragrahvi 289 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

Paragrahv 289. Tunnistaja usaldusväärsuse kontroll

„(1) Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.

...

 (3) Ristküsitluse käigus võib avaldada usaldusvääruse kontrollimiseks ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.

...“

21.  Paragrahvi 293 lõikes 1 on sätestatud, et süüdistatavat küsitletakse kohtus vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvidele 2862 ning 288–2891.

ÕIGUSKÜSIMUSED

KONVENTSIOONI ARTIKLI 6 LÕIKE 1 VÄIDETAV RIKKUMINE

22.  Kaebaja väitis, et tema õigust õiglasele kohtumenetlusele, nagu see on sätestatud konventsiooni artikli 6 lõikes 1, on rikutud, kuna riigisisesed kohtud tuginesid ebaseaduslikult pealtkuulatud telefonikõnedele, et tunnistada tema kohtus antud ütlused tõendina ebausaldusväärseks. Konventsiooni artikli 6 lõike 1 asjaomased kohad sätestavad järgmist:

„Igaühel on [...] temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ... kohtumenetlusele ... kohtus.“

23.  Viidates oma sisulistele argumentidele (vt allpool punkte 28–33), väitis valitsus, et kaebus on ilmselgelt põhjendamatu.

24.  Kaebaja ei olnud sellega nõus.

25.  Kohus leiab, et selline kaebus ei ole ilmselgelt põhjendamatu ega vastuvõetamatu ka ühelgi muul konventsiooni artiklis 35 loetletud alusel. Seega tuleb see tunnistada vastuvõetavaks.

(a)   Kaebaja

26.  Kaebaja väitis, et käesoleval juhul saadi jälitustoimingute protokollid riigisisest õigust rikkudes. Kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 1261 lõike 4 kohaselt tunnistati need protokollid tõendina vastuvõetamatuks. Riigisisest õigusnormi, mis välistab õigusvastaselt saadud tõendid, tuleb pidada absoluutseks. See tähendab, et kõnealused tõendid oleks tulnud kriminaalmenetlusest tervikuna välja jätta ja neid ei oleks tohtinud mingil viisil kasutada. Käesolevas asjas rikkusid riigisisesed kohtud seda välistamisnormi kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 kohaldamisel. Kõnealuse sätte tõlgendamine ei tohiks viia järelduseni, et õigusvastaselt saadud tõendid – kuigi need on üldiselt vastuvõetamatud – on siiski teatavas osas vastuvõetavad. Varasemas riigisiseses kohtupraktikas, eelkõige Riigikohtu praktikas ei ole kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõiget 3 tõlgendatud samamoodi nagu käesolevas kohtuasjas.

27.  Lisaks väitis kaebaja, et ebaseaduslikult saadud jälitustoimingute protokollide kasutamine tema vastu muutis kriminaalmenetluse tervikuna ebaõiglaseks. Ta väitis, et kõnealused tõendid mõjutasid otseselt tema süüdimõistmist ja talle karistuse määramist. Kohtud kas välistasid selle ebaseaduslikult saadud tõendi alusel teised tõendid, mis oleksid talle kasuks tulnud (tema enda ütlused), või põhinesid nende otsused otseselt ebaseadusliku tõendi kasutamisel. Ta tõi ka konkreetse näite, kus ühe dokumentide võltsimist puudutava süüdistuse raames oli apellatsioonikohus tema arvates tuvastanud asjaolud otse jälitustoimingute protokolli põhjal (eelkõige tuvastades, et ta oli kasutanud V.S.-i variisikuna ja tema valduses oli V.S.-i ID-kaart).

(b)   Valitsus

28.  Vastuseks kaebaja argumendile (vt eespool punkti 26) väitis valitsus, et jälitustoimingute protokollide kasutamine kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 raames oli kooskõlas riigisisese õigusega, kuigi need protokollid olid tõendina vastuvõetamatud. Valitsus möönis, et see oli esimene kord, kui praktikas tekkis küsimus selle paragrahvi õige tõlgendamise kohta sellises spetsiifilises olukorras. Valitsus viitas siiski riigisiseste kohtute ammendavale arutluskäigule, mida ei saa pidada meelevaldseks. Valitsuse sõnul üritas kaebaja üksnes taasavada vaidlust, mis puudutas riigisisese õiguse õiget tõlgendamist ja kohaldamist.

29.  Lisaks rõhutas valitsus, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 kohaselt ei ole dokumentide ja teabetalletuste avaldamise eesmärk mitte luua uusi tõendeid, vaid pigem välistada tõendid, mis on ebausaldusväärsed (sh valed). Käesoleval juhul ei olnud avaldatud dokumendid ja teabetalletused iseenesest tõendid ja neid ei hinnatud sellistena.

30.  Kaebajat ei mõistetud süüdiebaseaduslikult saadud jälitustoimingute protokollide alusel. Kohtud ei kasutanud neid otseselt ühegi asjaolu tõendamiseks. Protokolle kasutati üksnes selleks, et jätta ebausaldusväärsetena kõrvale mõned ütlused, mille kaebaja oli kohtuistungil andnud. Arvestades muidu piisavat, veenvat ja vastuoludeta tõendite kogumit ning asjaolu, et kaebaja enda ütlusi ei kinnitanud muud tõendid, oleks kaebaja mõistetud süüdi isegi juhul, kui tema ütlusi poleks kõrvale jäetud.

31.  Käesoleval juhul ei jõudnud kaebaja telefonikõnede täielikud üleskirjutused (mis sisaldusid jälitustoimingute protokollides) kunagi riigisiseste kohtute ette, kuna Viru Maakohus oli tunnistanud need tõenditena vastuvõetamatuks. Viru Maakohus tegi selle otsuse, tuginedes prokuröri loataotlustele ja eeluurimiskohtuniku otsusele lubada jälitustoiminguid, st ilma jälitustoimingute protokollide sisuga tutvumata. Prokurör kasutas neid protokolle hiljem kohtuistungil, et lugeda nendest ette teatud piiratud fraase vastuseks kaebaja osadele ütlustele. Need fraasid kanti kohtutoimikusse ja need jäid kohtutele kättesaadavaks üksnes selle toimiku kaudu. Prokurör ei esitanud protokolle pärast kohtule.

32.  Kaebajal oli võimalik vaidlustada jälitustoimingute teel saadud tõendite lubatavust. Ta tegi seda edukalt. Sellega seoses märkis valitsus, et jälitustoimingute protokollid tunnistati tõenditena vastuvõetamatuks, kuna nende aluseks olevad loataotlused ja -otsused olid ebapiisavalt põhjendatud, mitte näiteks seetõttu, et need saadi mis tahes vormis väärkohtlemise teel.

33.  Samuti oli kaebajal võimalik vaidlustada jälitustoimingute protokollide kasutamine kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 kontekstis. Ta kasutas seda võimalust ja riigisisesed kohtud võtsid tema argumente nõuetekohaselt arvesse. Riigisiseste kohtute poolt tõendite hindamine ja nende põhjal tehtud järeldused ei olnud selgelt ega ilmtingimata meelevaldsed. Protokollide ehtsuse, täpsuse ja usaldusväärsuse suhtes kahtlusi ei tekkinud.

(a)   Üldpõhimõtted

34.  Kuigi konventsiooni artikliga 6 on tagatud õigus õiglasele kohtumenetlusele, ei sätesta see ühtegi reeglit tõendite lubatavuse ega hindamise kohta, mis on eelkõige reguleeritud riikliku õiguse ja riiklike kohtute poolt (vt Moreira Ferreira vs. Portugal (nr 2) [suurkoda], nr 19867/12, punkt 83, 11. juuli 2017, ning Yüksel Yalçınkaya vs. Türgi [suurkoda], nr 15669/20, punkt 302, 26. september 2023).

35.  Eristada tuleb tõendite lubatavust (st küsimust, milliseid tõendeid võib asjaomasele kohtule läbivaatamiseks esitada) ja kaitseõigusi seoses tegelikult kohtule esitatud tõenditega (vt Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 310). Samuti eristatakse viimati nimetatud aspekti (st seda, kas kogutud tõendite puhul on kaitseõigused nõuetekohaselt tagatud) ja nende tõendite hilisemat hindamist kohtu poolt (vt SA-Capital Oy vs. Soome, nr 5556/10, punkt 74, 14. veebruar 2019, ja selles sisalduvad viited, ning Ayetullah Ay vs. Türgi, nr 29084/07 ja 1191/08, punkt 125, 27. oktoober 2020).

36.  Põhimõtteliselt ei ole see EIK ülesanne kindlaks teha, kas teatavat liiki tõendid – näiteks riigisisese õiguse kohaselt ebaseaduslikult saadud tõendid – võivad olla lubatavad või kas kaebaja oli süüdi või mitte (vt Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 303). Artikli 6 lõike 1 kohaselt on kohtu ülesanne pigem hinnata menetluse kui terviku õiglust, võttes arvesse juhtumi eripära ja asjaolusid, sealhulgas tõendite kogumise ja kasutamise viisi ning tõenditega seotud vastuväidete käsitlemise viisi (vt Bykov vs. Venemaa [suurkoda], nr 4378/02, punkt 89, 10. märts 2009, ja Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 310). See hõlmab kõnealuse „õigusvastasuse” uurimist ning juhul, kui tegemist on mõne muu konventsioonist tuleneva õiguse rikkumisega, siis tuvastatud rikkumise laadi uurimist (vt Bykov, viidatud eespool, punkt 89).

37.  Hinnates, kas menetlus tervikuna oli õiglane, tuleb arvesse võtta ka seda, kas kaitseõigusi järgiti. Eelkõige tuleb uurida, kas kaebajale anti võimalus tõendeid vaidlustada ja nende kasutamisele vastu vaielda (vt Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 303).

38.  Kaitseõiguste seisukohast võib artikli 6 alusel tekkida küsimusi seoses sellega, kas süüdistatava poolt või vastu esitatud tõendid esitati viisil, mis tagab õiglase kohtumenetluse, kuna õiglane kohtumenetlus eeldab võistlevat menetlust ja poolte võrdsust; seega võib tõendite kogumise või hindamise protsessis esinenud võimalikke vigu uurida artikli 6 lõike 1 alusel (ibid., ja Mirilashvili vs. Venemaa, nr 6293/04, punkt 157, 11. detsember 2008).

39.  Seega peab menetluse üldise õigluse hindamine hõlmama hinnangut ka sellele, kas kaebajale anti võimalus tõendeid vaidlustada ja nende kasutamisele vastu vaielda olukorras, kus oli tagatud võistleva menetluse ning prokuratuuri ja kaitse poolte võrdsuse põhimõtete järgimine. Selle hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta ka seda, kas riigisisesed kohtud uurisid nõuetekohaselt kaebaja vastuväiteid tõendite kohta – ehk kas kaebajat oli tegelikult „ära kuulatud“ – ning kas kohtud põhjendasid oma otsuseid asjakohaselt ja piisavalt. Sellega seoses tuleb rõhutada, et kuigi kohtud ei ole kohustatud andma iga esitatud argumendi kohta üksikasjalikku vastust, peab kohtulahendist selgelt nähtuma, et juhtumi olulisi küsimusi on käsitletud (vt Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 324, edasiste viidetega).

40.  Lisaks tuleb arvesse võtta tõendite kvaliteeti, sealhulgas seda, kas nende kogumise asjaolud seavad kahtluse alla nende usaldusväärsuse või täpsuse (vt Bykov, viidatud eespool, punkt 90, ja Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 303; vt muude allikate hulgas Lisica vs. Horvaatia, nr 20100/06, punkt 49, 25. veebruar 2010, ja Ayetullah Ay, viidatud eespool, punkt 126). Ehkki see, et saadud tõendeid ei toeta muud materjalid, ei pruugi olla probleem õigluse vaatenurgast, võib märkida, et kui tõendid on väga tugevad ja ei ole ohtu, et need on ebausaldusväärsed, on vajadus täiendavate toetavate tõendite järele vastavalt väiksem (vt Bykov, viidatud eespool, punkt 90, ja Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 303; vt ka Lee Davies vs. Belgia, nr 18704/05, punkt 42, 28. juuli 2009, ja Bašić vs. Horvaatia, nr 22251/13, punkt 48, 25. oktoober 2016). Sellise uurimise käigus võtab EIK arvesse ka muude toimikus olevate tõendite seisu ja kaalub, kas kõnealused tõendid olid või ei olnud menetluse tulemuse seisukohast määravad (vt Gäfgen vs. Saksamaa [suurkoda], nr 22978/05, punkt 164, ja Yüksel Yalçınkaya, viidatud eespool, punkt 303). Sellega seoses võib korrata, et tõendamiskoormis lasub prokuröril ja igasugune kahtlus tuleks tõlgendada süüdistata kasuks (vt Ayetullah Ay, viidatud eespool, punkt 126).

41.  Hinnates, kas menetlus üldiselt oli õiglane, võib arvesse võtta, millise kaaluga on avalik huvi konkreetse süüteo uurimise ja selle toimepanija karistamise vastu, ning kaaluda seda huvi üksikisiku huviga tagada, et süüdistuse tõendite kogumine toimuks õiguspäraselt (vt Jalloh vs. Saksamaa [suurkoda], nr 54810/00, punkt 97, EIK 2006-IX, ja Prade vs. Saksamaa, nr 7215/10, punkt 35, 3. märts 2016).

(b)   Nende põhimõtete kohaldamine käesolevas asjas

42.  EIK on mitme juhtumi puhul leidnud, et pealtkuulamisseadmete kasutamine on vastuolus konventsiooni artikliga 8. Siiski otsustas kohus neis juhtumites, et sellisel viisil saadud teabe kasutamine tõendina ei olnud antud asjaoludel vastuolus konventsiooni artikli 6 lõike 1 nõuetega õiglasele kohtumenetlusele (vt Lysyuk vs. Ukraina, nr 72531/13, punktid 66–76, 14. oktoober 2021; Hambardzumyan vs. Armeenia, nr 43478/11, punktid 78–81, 5. detsember 2019; Dragoş Ioan Rusu vs. Rumeenia, nr 22767/08, punktid 51–57, 31. oktoober 2017; Dragojević vs. Horvaatia, nr 68955/11, punktid 131–135, 15. jaanuar 2015; ja Khan vs. Ühendkuningriik, nr 35394/97, punktid 35–40, EIK 2000-V).

43.  Erinevalt mitmest teisest EIKsse jõudnud kohtuasjast (vt eespool punktis 42 viidatud kohtuasjad) leidis Viru Maakohus käesolevas asjas, et jälitustoimingud olid riigisisese õiguse kohaselt ebaseaduslikud, kuna need ei olnud piisavalt põhjendatud (vt eespool punkti 9; vrd Schenk vs. Šveits, 12. juuli 1988, punktid 43–46, A-seeria, nr 140, kus riigisisesed kohtud tunnistasid, et tõendid on saadud ebaseaduslikult). Lisaks tunnistas Viru Maakohus kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 1261 lõikele 4 tuginedes pealtkuulamise teel saadud tõendid lubamatuks. Sellega seoses kordab EIK, et on juba 28. mai 2019. aasta kohtuotsuses Liblik jt vs. Eesti (nr 173/15 ja veel 5, 28. mai 2019) leidnud, et jälitustoimingud, mis toimusid kohtu ebapiisavalt põhjendatud lubade alusel (mis oli vastuolus riigisisese õiguse nõudega esitada selliseid põhjendusi), on vastuolus konventsiooni artikliga 8 (ibid., punktid 134–143).

44.  Lisaks, kuigi riigisisesed kohtud tunnistasid pealtkuulatud telefonikõnede salvestised tõendina lubamatuteks, lubasid nad nad kastuada väljavõtteid nende kõnede üleskirjutustest kaebaja ristküsitluse ajal tema ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Kohtute sõnul oli pealtkuulatud telefonikõnede selline kasutamine kooskõlas riigisisese õigusega (vt eespool punktid 10 ja 14).

45.  EIK leiab, et olenemata käesoleva kohtuasja üsna ainulaadsetest asjaoludest on eespool nimetatud üldpõhimõtted artikli 6 kohta endiselt asjakohased ja kohaldatavad. Kuigi käesolev kohtuasi ei puuduta kitsamas tähenduses tõendite lubatavust, keskendub see siiski sellise materjali kasutamisele, mis on sisuliselt saadud konventsiooni artiklis 8 sätestatud tagatisi rikkudes.

46.  Kaebaja leiab, et pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutustest väljavõtete kasutamist tema ütluste usaldusväärsuse hindamiseks tuleb pidada riigisisese õiguse kohaselt ebaseaduslikuks. EIK kordab selle kohta, et tema ülesanne ei ole tegutseda neljanda astme kohtuna ega seada kahtluse alla riigisiseste kohtute poolt riigisisesesele õigusele antud tõlgendust (vt muude allikate hulgas Moreira Ferreira, viidatud eespool, punkt 83). Käesolevas asjas vastasid nii Viru Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohus kaebaja õigusvastasuse argumendile ning põhjendasid, miks pealtkuulatud telefonikõnede kasutamine kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 kontekstis oli kooskõlas riigisisese õigusega. Neid põhjendusi ei saa pidada meelevaldseteks ega ilmselgelt ebamõistlikeks. Asjaolu, et see võis olla esimene kord, kui riigisisestel kohtutel tuli tõlgendada ja kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõiget 3 olukorras, kus pealtkuulatud telefonikõned olid eelnevalt tunnistatud tõendina lubamatuks, ei sea kahtluse alla nende tõlgenduse kehtivust ega anna EIKle alust seda ümber hinnata.

47.  Seejärel, käsitledes küsimust, kas kriminaalmenetlus tervikuna oli õiglane, märgib EIK, et kaebaja kasutas võimalust vaidlustada jälitustoimingute teel saadud tõendite lubatavust. Vastuseks tema taotlusele kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust leidis Viru Maakohus, et riigisiseseid menetluslikke tagatisi ei olnud järgitud, ning tunnistas kaebaja telefoni pealtkuulamise teel saadud tõendid lubamatuks.

48.  Tuleb tõdeda, et väljavõtteid pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutustest kasutati hiljem samas kriminaalmenetluses, et hinnata kaebaja kohtus antud ütluste usaldusväärsust ja jätta need kõrvale kui ebausaldusväärsed. Seega oli neil kriminaalmenetluses endiselt oma roll, kuna need nõrgendasid kaebaja kaitsepositsiooni.

49.  EIKil ei ole põhjust kahelda valitsuse väites, et riigisisestel kohtutel ei olnud kunagi juurdepääsu pealtkuulatud telefonikõnede täielikele üleskirjutustele (vt eespool punkti 31). Nad said nende kõnede sisust teada alles siis, kui prokurör juhtis kohtuistungil tähelepanu teatud fraasidele, mida kaebaja nende telefonikõnede ajal kasutas ja mis olid prokuröri arvamuse kohaselt vastuolus kaebaja poolt kohtus antud ütlustega. EIK peab sellist piiratud juurdepääsu oluliseks menetluslikuks tagatiseks.

50.  Kaebajale pakuti kohtuistungil võimalust selgitada ilmseid vastuolusid tema ütluste ja pealtkuulatud telefonikõnede vahel ning ta kasutas seda võimalust (vt eespool punkti 7). Kohus märgib samuti, et kaebaja ei seadnud nende protokollide ehtsust, usaldusväärsust ega täpsust kahtluse alla ei riigisisestes kohtutes ega kohtumenetluses.

51.  Kohus märgib, et kaebaja võis vaidlustada ja vaidlustaski kõigis kolmes kohtuastmes pealtkuulatud telefonikõnede üleskirjutuste kasutamise oma ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kuigi kohtud ei nõustunud kaebaja väidetega, käsitlesid nii esimese kui ka teise astme kohtud tema argumente (eelkõige seoses jälitustoimingute protokollide kasutamise seaduslikkusega, hoolimata nende tõendina lubamatuks tunnistamisest, ning seoses väitega, et kohtunikud võisid nende sisu tõttu alateadlikult kallutatud olla) põhjalikult ja viisil, mida ei saa pidada meelevaldseks.

52.  EIK märgib, et kaebaja kaebas selle üle, et ebaseaduslikult pealtkuulatud telefonikõnede väljavõtteid kasutati tema enda ütluste välistamiseks kohtumenetluses, ning kaebas täpsemalt ka selle üle, et Tartu Ringkonnakohus tugines dokumentide võltsimise süüdistusega seotud asjaolude tuvastamisel väidetavalt otseselt ebaseaduslikult pealtkuulatud telefonikõnedele (vt eespool punkti 27). Olles asja menetleva kohtu ja apellatsioonikohtu arutluskäiku põhjalikult uurinud, ei saa EIK kaebajaga sellise otsese tuginemise osas nõustuda. Igal juhul peab EIK asjakohaseks, et pärast seda, kui nii jälitustoimingute protokollid kui ka kaebaja ütlused olid tõendite hulgast välja jäetud, tugines kaebaja süüdimõistmine mitmele muule tõendile iga süüdistuse puhul, mille osas neid protokolle oli kasutatud (vt eespool punktid 17–18). Seega asub EIK seisukohale, et kõnealuste jälitustoimingute protokollide kasutamine ei olnud menetluse tulemuse seisukohast määrav.

53.  Kokkuvõttes, võttes arvesse eespool nimetatud menetluslikke tagatisi, mis võimaldasid kaebajal vaidlustada jälitustoimingute protokollide kasutamise ja nende sisu, ning arvestades, et need protokollid ei olnud kohtuasja lahenduse seisukohalt otsustava tähtsusega, leiab kohus, et kaebajat ei jäetud ilma õiglasest kohtumenetlusest.

54.  Seega ei ole konventsiooni artikli 6 lõiget 1 rikutud.

SELLEST LÄHTUDES KOHUS ÜHEHÄÄLSELT

Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 16. septembril 2025 kohtu menetluskorra punkti 77 lõigete 2 ja 3 kohaselt.

 Milan Blaško Ioannis Ktistakis
 Kantsler Esimees

Konventsiooni artikli 45 lõike 2 ja menetluskorra punkti 74 lõike 2 kohaselt on otsusele lisatud järgmised eriarvamused:

(a) kohtunik Pavli täiendav arvamus;

(b) kohtunik Ní Raifeartaigh’ täiendav arvamus.

KOHTUNIK PAVLI TÄIENDAV ARVAMUS

1.  Hääletasin koja ühehäälse seisukoha poolt, et käesolevas asjas ei ole rikutud menetluse üldist õiglust. Jagan ka kohtunik Ní Raifeartaigh’ seisukohti, mida ta väljendas oma täiendavas arvamuses seoses ebaseaduslikult saadud tõendite „otsese“ ja „kaudse“ kasutamise kaheldava eristamisega sellistel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas.

2.  Kirjutan eraldi arvamuse, kuna ma ei saa nõustuda enamuse arutluskäiguga kohtuasja ühe konkreetse aspekti osas – nimelt riigisiseste kohtute poolt kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289 lõike 3 tõlgendamise osas (vt otsuse punkt 46).

3.  Leian, et koja arutluskäik selles küsimuses on olnud üpris leebe. Esiteks ei ole meil mingeid viiteid sellele, et riiklik seadusandja oleks kavatsenud, et asjakohane säte hõlmaks sellist liiki tõendeid, mida riigisisesed kohtud on käesolevas asjas lubanud kasutada – isegi kaudselt; sätte selget tähendust on oluliselt moonutatud. Teiseks peab riigisisene õigus olema piisavalt täpne ja kostjatele etteaimatav tundlikus olukorras, kus kasutatakse tõendeid, mis on saadud eraelu puutumatuse põhiõigust rikkudes (vt otsuse punkt 43). Kolmandaks, kui selliseid tõendeid peetakse riigisisese õiguse kohaselt üldiselt lubamatuteks, peaksid riigisisesed kohtud hoiduma loomast kergekäeliselt „tagauksi“ nende tõendite uueks kasutamiseks, vähemalt ilma mõjuva põhjenduseta. Käesolevas asjas ei ole sellist põhjendust esitatud, kuna vastustajaks oleva riigi enda kinnituse kohaselt olid kõnealused tõendid vaid teisejärgulise tähtsusega (vrd Khan vs. Ühendkuningriik, nr 35394/97, punktid 37–40, EIK 2000-V).

4.  Minu arvates tulenevad eespool toodud kaalutlused seaduslikkuse põhimõttest (riigisisese kriminaalmenetluse ettenähtava kohaldamise seisukohast) ning vajadusest tagada erinevate konventsioonis sätestatud õiguste harmooniline tõlgendamine olukorras, kus õigus õiglasele kohtumenetlusele ja õigus eraelu puutumatusele on omavahel tihedalt seotud. Kuigi kohus on konventsiooni artiklit 6 seni tõlgendanud nii, et see ei hõlma üldist tõendite välistamise põhimõtet – poliitilist valikut, mis on vaieldav isegi siis, kui see kuulub väljakujunenud kohtupraktika hulka –, näib mõistlik, et kohus rakendab konventsiooni artikli 6 alusel rangemat kontrolli kohtuasjades, mis puudutavad sellise põhimõtte alusel toimivaid õigussüsteeme. Neil põhjustel jään ma koja seisukohaga kohtuotsuse punktis 46 lugupidavalt eriarvamusele.

KOHTUNIK NÍ RAIFEARTAIGH’ TÄIENDAV ARVAMUS

1.  Soovin juhtida tähelepanu riigisiseste kohtute arutluskäigu ühele aspektile, mille osas kohus on minu arvates targalt loobunud arvamuse avaldamisest, kuna see ei ole käesolevas asjas otsuse tegemiseks vajalik. See puudutab seda, kuidas riigisisesed kohtud eristavad ebaseaduslikult saadud tõendite „otsest“ ja „kaudset“ kasutamist.

2.  Riigisisene esimese astme kohus leidis, et kaebaja vestluste pealtkuulamine toimus ebaõiguspäraselt ja seega seadusevastaselt, võttes arvesse riigisisese õiguse nõudeid. Sellised tõendid olid seega ebaseaduslikult saadud. Seejärel tõlgendas riigisisene esimese astme kohus riigisisest õigust nii, et eristas seda, mida pidas ebaseaduslikult saadud tõendite „otseseks“ ja „kaudseks“ kasutamiseks hilisemas kohtumenetluses. Riigisisene esimese astme kohus leidis, et pealtkuulamiste üleskirjutuste „otsene“ kasutamine prokuratuuri poolt kaebaja süü tõendamiseks oli keelatud, kuid materjali valitud osade „kaudne“ kasutamine ei olnud keelatud. Riigisisene esimese astme kohus leidis, et prokuratuuri poolt kaebaja ristküsitluse ajal üleskirjutuste valitud osade kasutamine kujutas endast „kaudset kasutamist“. Tõendite „otsese“ ja „kaudse“ kasutamise eristamine tulenes sellest, kuidas riigisisesed kohtud asjaomast riigisisest õigusnormi tõlgendasid. (See tõlgendus on iseenesest esmapilgul mõnevõrra üllatav, kuid see on teine teema; siin keskendun ma riigisisese kohtu järeldusele, et riigisisene õigus teeb vahet ebaseaduslikult saadud tõendite „otsesel” ja „kaudsel” kasutamisel”). Pärast seda, kui esimese astme kohus jättis kaebaja ütlused välja tõendite kogumist, mida hinnatakse otsustamisel, kas kaebaja on süüdi, mõistis esimese astme kohus kaebaja ülejäänud tõendite alusel süüdi (nagu on kirjeldatud kohtuotsuse punktides 16–18). Apellatsioonikohus jäi selle järeldusega nõusse, leides, et et esimese astme kohus ei olnud tõendite käsitlemisel eksinud ega menetlust ebaõiglaselt läbi viinud.

3.  Kohus järeldab, et käesoleval juhul ei ole artiklit 6 rikutud, ja ma nõustun selle järeldusega, tuginedes kohtuotsuse punktis 41 viidatud kohtupraktikale. Kohtu järeldus põhineb mitmel teguril, mis on järgmised:

(i) otsustajal ei olnud juurdepääsu pealtkuulatud telefonikõne täielikule üleskirjutustele, vaid ta teadis ainult valitud väljavõtteid, millele prokurör ristküsitlusel tugines (punkt 49);

(ii) materjali kasutamine ei olnud menetluse tulemuse suhtes „otsustav“, sest iga kõnealuse süüdistuse toetuseks oli palju muid tõendeid (punktid 17–18 ja 52);

(iii) kaebajal oli võimalus tõendid menetluslikult vaidlustada ja ta sai piisavad kohtulikud selgitused/põhjendused, kui tema katsed seda teha ei andnud tulemusi (punkt 51); ning

(v) ta ei ole kunagi vaidlustanud nende üleskirjutuste sisu õigsust, mida kasutati tema ütluste õõnestamiseks (punkt 50).

4.  Kohtu otsus ei toeta ega lükka ümber riigisiseste kohtute tehtud eristust tõendite „otsese” või „kaudse” kasutamise osas. Loomulikult ei ole kohtu ülesanne tegeleda konkreetsete tõendamisreeglitega riigisisesesel tasandil, vaid pigem hinnata menetluse kui terviku õiglust konventsiooni artikli 6 nõuete kontekstis. Tõendite „otsese“ või „kaudse“ kasutamise eristamise asjakohasust (või selle puudumist) kriminaalmenetluses võidakse edaspidi siiski põhjalikumalt analüüsida; näiteks juhul, kui ebaseaduslikult saadud tõendite „kaudset“ kasutamist peetakse süüdimõistmisel otsustavaks, võib osutuda vajalikuks uurida selle eristuse kehtivust üksikasjalikumalt, sest see on artikli 6 alusel tehtava üldise „õigluse“ analüüsi raames muutunud keskseks elemendiks. Käesoleval juhul soovin vaid märkida, et kuigi selle eristuse tegid riigisisesed kohtud, ei ole kohus seda käesolevas asjas kinnitanud.

5.  Võib arvata, et kohus on seda küsimust varem teistes kohtuasjades käsitlenud, kuid minu meelest see pole nii. Väidetav eristus tõendite „otsese“ ja „kaudse“ kasutamise vahel ei ole samastatav „tuletatud tõendite“ juhtumitega, mis võivad esmapilgul sarnased näida. Viimast tüüpi juhtum hõlmab tavaliselt selliste tegelike esemeliste tõendite leidmist nagu keha, relv või kohtuekspertiisi materjalid, mille kohta isik avaldas andmed ebaseaduslikult saadud ülestunnistuse käigus. Näiteks kohtuasjas Gäfgen vs. Saksamaa [suurkoda], nr 22978/05, EIK 2010) tegi kaebaja mitu ülestunnistust, millest esimene tunnistati saaduks artiklit 3 rikkudes ning mille käigus ta avalikustas mõrvatud lapse surnukeha asukoha. Sellistel juhtudel on ülestunnistuse ja sel viisil saadud tegelike tõendite vahel põhjuslik seos, kuid need on kaks erinevat tõendit. Käesoleval juhul puudutas riigisiseste kohtute tehtud otsene/kaudne eristamine ainult ühte tõendit, nimelt pealtkuulatud vestlusi. „Tuletatud tõendite“ juhtumites muutub tähelepanu keskpunktiks põhjusliku seose tugevus õigusvastase ülestunnistuse ja tegelike tõendite vahel. Ülestunnistuse „otsese“ ja „kaudse“ kasutamise eristamine tekitab minu arvates mitmeid küsimusi, mida võiks tulevikus uurida. Mul on mõningaid kahtlusi eristamise kehtivuse suhtes, eriti kui „kaudne kasutamine“ võib seisneda tõendite kasutamises kaebaja narratiivi hävitamiseks kohtumenetluses, kasutades tõendeid tema vastu ristküsitlusel. See võib olla mõjukas tõendite „kasutamise“ vorm, isegi kui see on „kaudne“ selles mõttes, et seda ei kasutata süüdistuse osana, vaid pigem kaitseasja õõnestamiseks. Eristus võib olla üsna tehniline, jättes tähelepanuta algse põhjenduse, mille kohaselt peeti tõendeid üldse ebaseaduslikult hangituks. Lihtne kahetähenduslik eristamine „otsese kasutamise“ ja „kaudse kasutamise“ vahel ei pruugi olla väga kasulik ja võib isegi varjata olulisemaid kaalutlusi artikli 6 kohases „õigluse“ üldises analüüsis.

6.  Nõustun, et kohtuasjas Gäfgen vs. Saksamaa toetas kohus oma otsuse punktis 179 eristust süü tõendamiseks kasutatavate tõendite ja ülestunnistuse usaldusväärsuse kontrollimiseks kasutatavate tõendite vahel. Seda lühikest viidet tuleb siiski tõlgendada poolte esitatud argumentide ja kohtu üldise arutluskäigu kontekstis. Mulle näib, et kohtu järeldus põhines lõppkokkuvõttes asjaolul, et süüdimõistmine põhines kinnitavatel tõenditel, mis olid kogutud ülestunnistusest sõltumatult (punkti 179 lõpus loetletud tõendid) koos teise ja seaduslikult saadud ülestunnistusega (punkt 180). Seega näib, et kohus pidas (esimese) ebaseaduslikult saadud ülestunnistuse („tuletatud“               tõendid) tulemusel saadud „tegelike“ tõendite mõju lõpptulemuse seisukohast minimaalseks. Samuti väärib märkimist, et „tegelikke“ tõendeid kasutati kaebaja (teise) ülestunnistuse kinnitamiseks ja mitte süüst vabastava seletuse õõnestamiseks (nagu käesolevas asjas). Minu arvates ei anna see konkreetne lõik Gäfgeni kohtuasjas lõplikke vastuseid teatud küsimustele, mis tekivad seoses tõendite „otsese“ ja „kaudse“ kasutamise eristamisega.

7.  Kohtu praktikas on seos ühelt poolt artiklite 3 ja 8 rikkumise tõendite ning teiselt poolt artikli 6 alusel tehtava üldise „õigluse“ hindamise vahel juba iseenesest üsna keeruline ja nüansirikas. Mul on teatud kahtlused selle osas, kas tõendite „otsese“ ja „kaudse“ kasutamise rangelt binaarne eristamine aitab sellise analüüsi läbiviimisele kaasa, kuid minu arvates jääb see küsimus endiselt lahtiseks ning vajab edaspidi sobivas kohtuasjas üksikasjalikumat käsitlemist.