Consolidated text: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, 25. november 2009, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (uuesti sõnastatud) (EMPs kohaldatav tekst)

02009L0138 — ET — 30.01.2027 — 813.003

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/138/EÜ,

25. november 2009,

kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L 335 17.12.2009, lk 1)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/89/EL,  16. november 2011,

  L 326

113

8.12.2011

►M2

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2012/23/EL,  12. september 2012,

  L 249

1

14.9.2012

►M3

NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/23/EL,  13. mai 2013,

  L 158

362

10.6.2013

►M4

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/58/EL,  11. detsember 2013,

  L 341

1

18.12.2013

►M5

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/51/EL,  16. aprill 2014,

  L 153

1

22.5.2014

►M6

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2016/2341,  14. detsember 2016,

  L 354

37

23.12.2016

►M7

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2017/2402,  12. detsember 2017,

  L 347

35

28.12.2017

►M8

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2018/843,  30. mai 2018,

  L 156

43

19.6.2018

►M9

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/2177,  18. detsember 2019,

  L 334

155

27.12.2019

►M10

Teatis Euroopa Parlamendi ja nõukogu aasta direktiivis 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)) sätestatud summade kohandamise kohta vastavalt inflatsioonile  2021/C 423/12

  C 423

25

19.10.2021

►M11

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2022/2556,  14. detsember 2022,

  L 333

153

27.12.2022

►M12

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2023/2864,  13. detsember 2023,

  L 2864

1

20.12.2023

►M13

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2025/2,   27. november 2024,

  L 2

1

8.1.2025

Parandatud:

►C1

Parandus, ELT L 219, 25.7.2014, lk  66 (2009/138/EÜ)

▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/138/EÜ,

25. november 2009,

kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II)

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

SISUKORD

I JAOTIS

ÜLDEESKIRJAD KINDLUSTUS- JA EDASIKINDLUSTUSTEGEVUSE ALUSTAMISE JA JÄTKAMISE KOHTA

I PEATÜKK

Sisu, reguleerimisala ja mõisted

1. JAGU

Sisu ja reguleerimisala

2. JAGU

Reguleerimisalast väljajätmine

1. alajagu

Üldosa

2. alajagu

Kahjukindlustus

3. alajagu

Elukindlustus

4. alajagu

Edasikindlustus

3. JAGU

Mõisted

II PEATÜKK

Tegevuse alustamine

III PEATÜKK

Järelevalveasutused ja üldeeskirjad

IV PEATÜKK

Kindlustustegevust reguleerivad tingimused

1. JAGU

Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani vastutus

2. JAGU

Juhtimissüsteem

3. JAGU

Avalikustamine

4. JAGU

Oluline osalus

5. JAGU

Ametisaladus, teabevahetus ja järelevalve ühtsuse edendamine

6. JAGU

Audiitorite ülesanded

V PEATÜKK

Elukindlustus- ja kahjukindlustustegevuse jätkamine

VI PEATÜKK

Varade ja kohustuste hindamist, kindlustustehnilisi eraldisi, omavahendeid, solventsuskapitalinõuet, miinimumkapitalinõuet ja investeerimist käsitlevad eeskirjad

1. JAGU

Varade ja kohustuste hindamine

2. JAGU

Kindlustustehnilisi eraldisi käsitlevad eeskirjad

3. JAGU

Omavahendid

1. alajagu

Omavahendite kindlaksmääramine

2. alajagu

Omavahendite liigitamine

3. alajagu

Omavahendite nõuetekohasus

4. JAGU

Solventsuskapitalinõue

1. alajagu

Üldsätted solventsuskapitalinõude kohta, lähtudes standardvalemist või sisemudelist

2. alajagu

Solventsuskapitalinõue – standardvalem

3. alajagu

Solventsuskapitalinõue – täielikud ja osalised sisemudelid

5. JAGU

Miinimumkapitalinõue

6. JAGU

Investeeringud

VII PEATÜKK

Raskustes olevad või eeskirju eiravad kindlustus- ja edasikindlustusandjad

VIIa PEATÜKK

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendid

VIII PEATÜKK

Asutamisõigus ja teenuste osutamise vabadus

1. JAGU

Kindlustusandja filiaali asutamine

2. JAGU

Kindlustusandjate vabadus osutada teenuseid

1. alajagu

Üldsätted

2. alajagu

Mootorsõiduki valdaja vastutus

2a. JAGU

Teavitamine, oluline piiriülene tegevus ja koostööplatvormid

3. JAGU

Vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste pädevus

1. alajagu

Kindlustus

2. alajagu

Edasikindlustus

4. JAGU

Statistiline teave

5. JAGU

Filiaalide lepingute käsitlemine lõpetamismenetluse korral

IX PEATÜKK

Ühenduses asutatud ja sellistele kindlustus- või edasikindlustusandjatele kuuluvad filiaalid, kelle peakontor asub väljaspool ühendust

1. JAGU

Tegevuse alustamine

2. JAGU

Edasikindlustus

X PEATÜKK

Kolmanda riigi õigusega reguleeritavate kindlustus- ja edasikindlustusandjate tütarettevõtjad ning selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate omandatavad osalused

II JAOTIS

KINDLUSTUSE JA EDASIKINDLUSTUSE ERISÄTTED

I PEATÜKK

Kindlustuslepingute suhtes kohaldatav õigus ja tingimused

1. JAGU

Kohaldatav õigus

2. JAGU

Kohustuslik kindlustus

3. JAGU

Üldine huvi

4. JAGU

Kindlustuslepingute tingimused ja kindlustusmaksete tariifid

5. JAGU

Teave kindlustusvõtjale

1. alajagu

Kahjukindlustus

2. alajagu

Elukindlustus

II PEATÜKK

Kahjukindlustust käsitlevad sätted

1. JAGU

Üldsätted

2. JAGU

Ühenduse kaaskindlustus

3. JAGU

Abistamisteenus

4. JAGU

Õigusabikulude kindlustus

5. JAGU

Tervisekindlustus

6. JAGU

Tööõnnetuskindlustus

III PEATÜKK

Elukindlustust käsitlevad sätted

IV PEATÜKK

Edasikindlustusele esitatavad erinõuded

III JAOTIS

KONSOLIDEERIMISGRUPPI KUULUVATE KINDLUSTUS- JA EDASIKINDLUSTUSANDJATE JÄRELEVALVE

I PEATÜKK

Konsolideerimisgrupi järelevalve: mõisted, kohaldamisjuhud, reguleerimisala ja tasandid

1. JAGU

Mõisted

2. JAGU

Kohaldamisjuhud ja reguleerimisala

3. JAGU

Tasandid

II PEATÜKK

Finantsseisund

1. JAGU

Konsolideerimisgrupi maksevõime

1. alajagu

Üldsätted

2. alajagu

Arvutusmeetodi valik ja üldpõhimõtted

3. alajagu

Arvutusmeetodite kohaldamine

4. alajagu

Arvutusmeetodid

5. alajagu

Selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupi maksevõime järelevalve, kes on kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad

6. alajagu

Konsolideerimisgrupi maksevõime järelevalve tsentraliseeritud riskijuhtimisega konsolideerimisgruppidele

2. JAGU

Riskikontsentratsioon ja konsolideerimisgrupi sisesed tehingud

3. JAGU

Riskijuhtimine ja sisekontroll

IIa PEATÜKK

Makrotasandi usaldatavusnõuded konsolideerimisgrupi tasandil

III PEATÜKK

Konsolideerimisgrupi järelevalvet lihtsustavad meetmed

IV PEATÜKK

Kolmandad riigid

V PEATÜKK

Segakindlustusvaldusettevõtjad

IV JAOTIS

KINDLUSTUSANDJATE TERVENDAMINE JA LÕPETAMINE

I PEATÜKK

Reguleerimisala ja mõisted

II PEATÜKK

Tervendamismeetmed

III PEATÜKK

Lõpetamismenetlus

IV PEATÜKK

Ühissätted

V JAOTIS

MUUD SÄTTED

VI JAOTIS

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

I PEATÜKK

Üleminekusätted

1. JAGU

Kindlustus

2. JAGU

Edasikindlustus

3. JAGU

Kindlustus ja edasikindlustus

II PEATÜKK

Lõppsätted

I LISA

KAHJUKINDLUSTUSE LIIGID

A.

Riskide liigitamine vastavalt kindlustusliikidele

B.

Rohkem kui ühele kindlustusliigile antud tegevuslubade kirjeldus

II LISA

ELUKINDLUSTUSE LIIGID

III LISA

KINDLUSTUSANDJATE ÕIGUSLIKUD VORMID

A.

Kahjukindlustusandjate vormid

B.

Kahjukindlustusandjate vormid

C.

Edasikindlustusandjate vormid

IV LISA

SOLVENTSUSKAPITALINÕUDE (SCR) STANDARDVALEM

1.

Põhisolventsuskapitalinõude arvutamine

2.

Kahjukindlustusriski komponendi arvutamine

3.

Elukindlustusriski komponendi arvutamine

4.

Tururiski komponendi arvutamine

V LISA

KAHJUKINDLUSTUSE LIIKIDE RÜHMAD ARTIKLI 159 KOHALDAMISEL

VI LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiivid ja nende hilisemad muudatused (osutatud artiklis 310)

B osa

Liikmesriigi õigusse ülevõtmise tähtpäevade loetelu (osutatud artiklis 310)

VII LISA

VASTAVUSTABEL

I JAOTIS

ÜLDEESKIRJAD KINDLUSTUS- JA EDASIKINDLUSTUSTEGEVUSE ALUSTAMISE JA JÄTKAMISE KOHTA

I PEATÜKK

Sisu, reguleerimisala ja mõisted

1. Jagu

Sisu ja reguleerimisala

Artikkel 1

Sisu

Käesolevas direktiivis sätestatakse eeskirjad, mis käsitlevad järgmist:

1. 

kindlustusandjate sõltumatu tegevuse alustamine ja jätkamine ühenduses;

2. 

kindlustus- või edasikindlustusandjate konsolideerimisgruppide järelevalve;

3. 

kindlustusandjate tervendamine ja lõpetamine.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.  

Käesolevat direktiivi kohaldatakse elukindlustus- ja kahjukindlustusandjate suhtes, mis on asutatud liikmesriigi territooriumil või mida soovitakse seal asutada.

Käesolevat direktiivi, välja arvatud IV jaotist, kohaldatakse ka edasikindlustusandjate suhtes, mis on asutatud liikmesriigi territooriumil või mida soovitakse seal asutada.

2.  

Kahjukindlustuse puhul kohaldatakse käesolevat direktiivi I lisa A osas sätestatud kahjukindlustuse liikidele. Lõike 1 esimese lõigu kohaldamisel hõlmab kahjukindlustus tegevust, mis seisneb nende isikute abistamises, kellel tekivad raskused reisimise, kodust eemalviibimise või alalisest elukohast eemalviibimise ajal. See sisaldub kohustuses teha eelneva(te) kindlustusmakse(te) vastusooritusena soodustatud isikule abi kindlustuslepingu kohaselt viivitamata kättesaadavaks, kui see isik on lepingus sätestatud juhtudel ja tingimustel sattunud ootamatu juhtumi tõttu raskustesse.

Abi võib seisneda rahalises või mitterahalises hüvitamises. Mitterahalist hüvitist võib samuti anda seda andva isiku personali või varustusena.

Abi ei hõlma teenindust, tehnilist hooldust, müügijärgset teenindust ega abile viitamist või selle vahendamist.

3.  

Käesolevat direktiivi kohaldatakse elukindlustuse järgmiste liikide suhtes:

a) 

järgmised elukindlustustegevuse liigid, kui nendega tegeletakse lepingulistel alustel:

i) 

elukindlustus, mis hõlmab ainult üleelamiskindlustust, ainult surmajuhtumikindlustust, kindlustus üleelamistähtajaks või surmajuhtumiks, elukindlustus kindlustusmaksete tagastamisega, abiellumiskindlustus ja sünnikindlustus;

ii) 

annuiteet;

iii) 

elukindlustusele lisaks sõlmitav lisakindlustus, eelkõige õnnetusjuhtumi, sh tervisekahjustuse kindlustus, sealhulgas töövõimetuse korral, kindlustus surmaga lõppeva õnnetusjuhtumi korral ja kindlustus invaliidsusega lõppeva õnnetusjuhtumi või haiguse korral;

▼M13

iv) 

Iirimaal kasutatavad katkemisõiguseta pikaajalise tervisekindlustuse liigid;

▼B

b) 

järgmised tegevusliigid, kui need toimuvad lepingulistel alustel ja kui nende üle teostavad järelevalvet erakindlustuse järelevalve eest vastutavad asutused:

i) 

tegevus, millega luuakse liikmete ühendus eesmärgiga kapitaliseerida ühiselt oma sissemaksed ja jaotada selliselt kogutud varad üleelanute või soodustatud isikute vahel, edaspidi „tontiinid”;

ii) 

kindlustusmatemaatikal põhinev kapitali kogumise tegevus, mille puhul eelnevalt kokkulepitud ühekordse makse või regulaarsete maksete eest võetakse konkreetse kestuse ja rahalise suurusega kohustused;

iii) 

grupipensionifondide haldamine, sealhulgas investeeringute haldamine, eelkõige selliste juriidiliste isikute reservidele vastavate varade haldamine, kes teevad makseid surma või üleelamise korral või juhtumite korral, mil tegevus katkeb või tuleb seda piirata;

iv) 

alapunktis iii osutatud tegevus, kui sellele lisandub kas kapitali hoidmise või minimaalse intressimäära tasumise kindlustus;

v) 

Prantsuse „Code des assurances” IV köite 1. peatüki 4. jaotises osutatud elukindlustusandjate tegevus;

c) 

inimelu pikkusega seotud tegevus, mis on ette nähtud või sätestatud sotsiaalkindlustust käsitlevates õigusaktides, kuivõrd elukindlustusandjad tegelevad sellega või haldavad seda omal vastutusel liikmesriigi õigusaktide kohaselt.

2. Jagu

Reguleerimisalast väljajätmine

1. Alajagu

Üldosa

Artikkel 3

Riiklikud süsteemid

Ilma et see piiraks artikli 2 lõike 3 punkti c kohaldamist, ei kohaldata käesolevat direktiivi kindlustustegevuse suhtes, mis on riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi osa.

Artikkel 4

Reguleerimisalast väljajätmine suuruse tõttu

1.  

Ilma et see piiraks artiklite 3 ja 5–10 kohaldamist, ei kohaldata käesolevat direktiivi kindlustusandjate suhtes, kes vastavad kõigile alljärgnevatele tingimustele:

▼M13

a) 

ettevõtja aastane brutokindlustusmaksete summa ei ole suurem kui 15 000 000  eurot;

b) 

ettevõtja artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtus koos edasikindlustuslepingute kindlustussummadest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega ei ole suurem kui 50 000 000  eurot;

c) 

konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja puhul ei ole konsolideerimisgrupi tehniliste eraldiste brutoväärtus koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega suurem kui 50 000 000  eurot;

▼B

d) 

nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevus ei hõlma kindlustust ega edasikindlustust, mis hõlmab vastutus-, krediidi- ja garantiikindlustusriske, välja arvatud juhul, kui need kujutavad endast artikli 16 lõike 1 tähenduses lisariske;

e) 

nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevus ei hõlma edasikindlustustegevust, mis ületab nende sõlmitud kindlustuslepingute järgselt kogutud kindlustusmaksete brutosummast ►M10  600 000 euroga ◄ või kindlustussummadest ja eriotstarbelistest varakogumitest saadavate kindlustustehniliste eraldiste brutosummast ►M10  2 700 000 euroga ◄ või moodustab enam kui 10 % nende sõlmitud kindlustuslepingute järgselt kogutud kindlustusmaksete brutosummast või enam kui 10 % kindlustussummadest ja eriotstarbelistest varakogumitest saadavate kindlustustehniliste eraldiste brutosummast.

2.   Kui mis tahes lõikes 1 sätestatud summat ületatakse kolmel järjestikusel aastal, kohaldatakse käesolevat direktiivi alates neljandast aastast. 3.   Erandina lõikest 1 kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide ettevõtjate suhtes, kes taotlevad tegevusluba kindlustus- ja edasikindlustustegevuseks ja kelle sõlmitud kindlustuslepingute järgselt kogutud kindlustusmaksete brutosumma või kindlustussummadest ja eriotstarbelistest varakogumitest saadavate kindlustustehniliste eraldiste brutosumma ületab eeldatavasti järgmisel viiel aastal kõiki lõikes 1 sätestatud summasid. 4.  

Käesoleva direktiivi kohaldamine lõpetatakse nende kindlustusandjate suhtes, kelle puhul järelevalveasutus on kinnitanud, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a) 

ühtegi lõikes 1 sätestatud summat ei ole kolmel viimasel järjestikusel aastal ületatud ning

b) 

eeldatavasti ei ületata järgneva viie aasta jooksul ühtegi lõikes 1 sätestatud summat.

Käesoleva artikli esimest lõiget ei kohaldata, kui asjaomane kindlustusandja tegutseb vastavalt artiklitele 145–149.

5.   Lõiked 1 ja 4 ei takista mis tahes ettevõtjal taotleda tegevusluba või säilitada seda käesoleva direktiivi kohaselt.

2. Alajagu

Kahjukindlustus

Artikkel 5

Tegevus

Kahjukindlustuse puhul ei kohaldata käesolevat direktiivi järgmiste tegevusliikide suhtes:

1. 

kapitali kogumise tegevus, mis on määratletud iga liikmesriigi õiguses;

2. 

selliste vastastikuste abistamis- ja toetuskassade tegevus, mille hüvitised muutuvad vastavalt olemasolevatele varadele ja mille liikmete sissemakse on määratud ühtse määrana;

3. 

selliste organisatsioonide tegevus, mis ei ole juriidilised isikud ja mille eesmärk on anda oma liikmetele vastastikust kaitset ilma maksete tegemise või tehniliste reservide moodustamiseta;

4. 

ekspordikrediiditehingud riigi arvel või garantiiga või juhtudel, kui riik on kindlustusandja.

Artikkel 6

Abistamisteenused

1.  

Käesolevat direktiivi ei kohaldata abistamisteenuste suhtes, mis vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

▼M13

a) 

abistamisteenus, mida osutatakse maanteesõidukiga seotud õnnetuse või rikke korral, kui see juhtub abistamisteenuseid pakkuva ettevõtja asukohaliikmesriigi või naaberriikide territooriumil;

▼B

b) 

abistamiskohustused on piiratud järgmiste tegevusvaldkondadega:

i) 

kohapealne rikketeenistus, milleks abistamisteenuseid pakkuv kindlustusandja enamikus olukordades kasutab oma personali ja varustust;

ii) 

sõiduki toimetamine lähimasse või sobivaimasse paika, kus saab teha remonti, ning juhi ja reisijate saatmine, tavaliselt sama abivahendiga, lähimasse paika, kust nad saavad oma reisi jätkata muul viisil, ja

iii) 

sõiduki toimetamine võimaluse korral koos juhi ja reisijatega nende koju, lähtepunkti või esialgsesse sihtpunkti samas liikmesriigis, kui abistamisteenuseid pakkuva kindlustusandja asukohaliikmesriik näeb seda ette, ning

c) 

kui abistamisteenuseid ei osuta kindlustusandja, kelle suhtes kehtib käesolev direktiiv.

▼M13

2.   Lõike 1 punkti b alapunktides i ja ii osutatud juhtudel ei kohaldata tingimust, et õnnetus või rike peab olema juhtunud abistamisteenuseid pakkuva ettevõtja asukohaliikmesriigi territooriumil, juhul kui soodustatud isik on abistamisteenuseid pakkuva juriidilise isiku liige ning rikketeenistust või sõiduki toimetamist osutab liikmekaardi esitamisel täiendava lisatasu maksmiseta asjaomase riigi samasugune juriidiline isik vastastikusel kokkuleppel.

▼M13 —————

▼B

4.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata abistamisteenuste suhtes, mida osutab Luksemburgi Suurhertsogiriigi autoklubi maanteesõiduki õnnetuse või rikke korral ning mis seisneb väljaspool Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumi õnnetuse või rikke läbiteinud sõiduki toimetamises, võimaluse korral koos juhi ja reisijatega, selle koju.

Artikkel 7

Vastastikused kindlustusandjad

Käesolevat direktiivi ei kohaldata kahjukindlustusega tegelevate vastastikuste kindlustusandjate suhtes, kes on sõlminud muude vastastikuste kindlustusandjatega kokkuleppe, mis näeb ette nende antud kindlustuslepingute täieliku edasikindlustamise või mille kohaselt vastuvõttev kindlustusandja täidab sellistest lepingutest tulenevaid kohustusi edasikindlustusvõtja asemel. Sel juhul kehtivad vastuvõtva kindlustusandja suhtes käesoleva direktiivi eeskirjad.

Artikkel 8

Asutused

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste kahjukindlustusega tegelevate asutuste suhtes, kui nende pädevust käsitlevaid põhikirju või kohaldatavaid seadusi ei muudeta:

1. 

Taanis Falck Danmark;

2. 

Saksamaal järgmised avaliku sektori osalusega asutused:

a) 

Postbeamtenkrankenkasse;

b) 

Krankenversorgung der Bundesbahnbeamten;

▼M13 —————

▼B

4. 

Hispaanias Consorcio de Compensación de Seguros.

3. Alajagu

Elukindlustus

Artikkel 9

Tegevus

Elukindlustuse puhul ei kohaldata käesolevat direktiivi järgmiste tegevusvaldkondade suhtes:

1. 

selliste vastastikuste abistamis- ja toetuskassade tegevus, mille hüvitised muutuvad vastavalt kasutusel olevatele varadele ja mille liikmete kohustuslikud sissemaksed on asjakohase ühtse määraga;

2. 

muude organisatsioonide kui artiklis 2 osutatud ettevõtjate tegevus, mille eesmärk on anda hüvitisi ettevõtja või ettevõtjate rühma või kutseala või kutsealade rühma töötajatele või füüsilisest isikutest ettevõtjatele surma või üleelamise korral või tegevuse katkemise või piiramise korral, olenemata sellest, kas sellisest tegevusest tulenevad kohustused on alati täies ulatuses matemaatiliste eraldistega kaetud;

3. 

pensionikindlustusandjate pensionikindlustustegevus, mis on ette nähtud töötajate pensioniseadusega (TyEL) ja muude sellega seotud Soome õigusaktidega, kui:

a) 

pensionikindlustusandjad, kellel Soome õiguse kohaselt peab pensionikindlustustegevuse jaoks juba olema eraldi raamatupidamis- ja juhtimissüsteem, on alates 1. jaanuarist 1995 asutanud kõnealuse tegevuse jaoks eraldi juriidilised isikud, ja

b) 

Soome ametiasutused lubavad kedagi diskrimineerimata kõikidel liikmesriikide kodanikel ja äriühingutel Soome õigusaktide kohaselt tegeleda artiklis 2 osutatud, kõnealuse erandiga seoses oleva tegevusega omandiõiguse või olemasolevas kindlustusandjas või konsolideerimisgrupis osalemise teel või uute kindlustusandjate või konsolideerimisgruppide, sealhulgas pensionikindlustusandjate asutamise või neis osalemise teel.

Artikkel 10

Organisatsioonid, ettevõtjad ja asutused

Käesolevat direktiivi ei kohaldata elukindlustuse puhul järgmiste organisatsioonide, ettevõtjate ja asutuste suhtes:

1. 

organisatsioonid, kes kohustuvad andma hüvitist ainult surma korral, kui hüvitise summa ei ületa keskmisi matusekulusid ühe surmajuhtumi kohta või kui hüvitis on mitterahaline;

2. 

Saksamaal tegutsev asutus Versorgungsverband deutscher Wirtschaftsorganisationen, kui selle põhikirjas ei muudeta selle pädevuse ulatust;

3. 

Hispaanias tegutsev ettevõtja Consorcio de Compensación de Seguros, kui selle põhikirjas ei muudeta selle tegevusala ega pädevuse ulatust.

4. Alajagu

Edasikindlustus

Artikkel 11

Edasikindlustus

Käesolevat direktiivi ei kohaldata edasikindlustuse puhul liikmesriigi valitsuse teostatud või täielikult garanteeritud edasikindlustustegevuse suhtes, kui seda tehakse olulistes avalikes huvides viimase võimaliku edasikindlustusandjana, sealhulgas olukorras, kus seda nõuab turuolukord, kus piisavat erakindlustuse katet on turult võimatu saada.

Artikkel 12

Tegevust lõpetav edasikindlustusandja

1.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata edasikindlustusandjate suhtes, kes on 10. detsembriks 2007 lõpetanud uute edasikindlustuslepingute sõlmimise ja haldavad oma edasikindlustusportfelli üksnes oma tegevuse lõpetamise eesmärgil. 2.   Liikmesriigid koostavad asjaomaste edasikindlustusandjate nimekirja ja edastavad need kõikidele teistele liikmesriikidele.

3. Jagu

Mõisted

Artikkel 13

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. 

„kindlustusandja” – elukindlustus- või kahjukindlustusandja, kes on saanud tegevusloa vastavalt artiklile 14;

2. 

„emaettevõtja riske kindlustav tütarettevõtja” – kindlustusandja, kes kuulub finantsettevõtjale, kes ei ole kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupp artikli 212 lõike 1 punkti c tähenduses, või ettevõtjale, kes ei ole finantsettevõtja, kelle eesmärk on pakkuda kindlustuskaitset ainult selle ettevõtja või nende ettevõtjate riskide suhtes, kellele ta kuulub, või pakkuda kindlustuskaitset ettevõtja või ettevõtjate riskide suhtes, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, kuhu kuulub emaettevõtja riske kindlustav tütarettevõtja;

3. 

„kolmanda riigi kindlustusandja” – ettevõtja, kellel peaks olema artikli 14 kohane kindlustusandja tegevusluba, kui tema peakontor asuks ühenduses;

4. 

„edasikindlustusandja” – ettevõtja, kellele on antud tegevusluba vastavalt artiklile 14 tegeleda edasikindlustustegevusega;

5. 

„emaettevõtja riske edasi kindlustav tütarettevõtja” – edasikindlustusandja, kes kuulub finantsettevõtjale, kes ei ole kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustus- või edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupp artikli 212 lõike 1 punkti c tähenduses, või ettevõtjale, kes ei ole finantsettevõtja, kelle eesmärk on pakkuda edasikindlustuskaitset ainult selle ettevõtja või nende ettevõtjate riskide suhtes, kellele ta kuulub, või pakkuda edasikindlustuskaitset ettevõtja või ettevõtjate riskide suhtes, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, kuhu kuulub emaettevõtja riske edasi kindlustav tütarettevõtja;

6. 

„kolmanda riigi edasikindlustusandja” – ettevõtja, kellel peaks olema artikli 14 kohane edasikindlustusandja tegevusluba, kui tema peakontor asuks ühenduses;

▼M6

7. 

„edasikindlustus” – üks järgmistest tegevustest:

a) 

tegevus, mis seisneb kindlustusandja või kolmanda riigi kindlustusandja või teise edasikindlustusandja või kolmanda riigi edasikindlustusandja poolt edasikindlustatud riskide vastuvõtmises;

▼M13 —————

▼M6

c) 

edasikindlustusandja poolt kindlustuskaitse andmine Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/2341 ( 1 ) kohaldamisalasse kuuluvale pensioniasutusele;

▼B

8. 

„päritoluliikmesriik” – hõlmab järgmisi liikmesriike:

a) 

kahjukindlustuse puhul liikmesriik, kus asub riski kindlustava kindlustusandja peakontor;

b) 

elukindlustuse puhul liikmesriik, kus asub kohustuse võtnud elukindlustusandja peakontor;

c) 

edasikindlustuse puhul liikmesriik, kus asub edasikindlustusandja peakontor;

9. 

„vastuvõttev liikmesriik” – muu liikmesriik kui päritoluliikmesriik, kus asub kindlustus- või edasikindlustusandja filiaal või kus ta osutab teenuseid; elu- ja kahjukindlustuse puhul tähendab liikmesriik, kus teenuseid osutatakse, vastavalt kas kohustuse liikmesriiki või riski asukohaliikmesriiki, kui kohustuse või riski on võtnud muus liikmesriigis asuv kindlustusandja või filiaal;

10. 

„järelevalveasutus” – liikmesriigi asutus või asutused, kelle pädevusse on seaduse või määrusega antud kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalve;

▼M13

10a. 

„väike ja mittekeerukas ettevõtja“ – kindlustus- või edasikindlustusandja, sealhulgas kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja, kes vastab artiklis 29a sätestatud tingimustele ja on kooskõlas artikliga 29b liigitatud selliseks ettevõtjaks;

10b. 

„väike ja mittekeerukas konsolideerimisgrupp“ – konsolideerimisgrupp, mis vastab artiklis 213a sätestatud tingimustele ja mille konsolideerimisgrupi järelevalvaja on kooskõlas kõnealuse artikli lõikega 2 liigitanud selliseks grupiks;

10c. 

„vannutatud audiitor“ – vannutatud audiitor Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ( 2 ) artikli 2 punkti 2 tähenduses;

10d. 

„audiitorühing“ – audiitorühing direktiivi 2006/43/EÜ artikli 2 punkti 3 tähenduses;

▼B

11. 

„filiaal” – kindlustusandja või edasikindlustusandja esindus või filiaal, mis asub muu liikmesriigi kui päritoluliikmesriigi territooriumil;

12. 

„asukoht” – ettevõtja peakontor või filiaal;

13. 

„riski asukohaliikmesriik” – kõik järgmised riigid:

a) 

liikmesriik, kus asub kindlustatud vara, juhul kui see on kinnisasi, ehitis või ehitis koos sisustuse ja seadmetega, mis on kaetud ehitise kindlustuslepinguga;

b) 

registreerimise liikmesriik, kui kindlustus käsitleb mis tahes liiki sõidukeid;

c) 

liikmesriik, kus on sõlmitud reisiteenusega seotud riske hõlmav leping kestusega kuni 4 kuud;

d) 

kõigil juhtudel, mida selgesõnaliselt ei hõlma punktid a, b või c, liikmesriik, kus on:

i) 

kindlustusvõtja alaline elukoht või

ii) 

juriidilisest isikust kindlustusvõtja asukoht vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule;

14. 

„kohustuse liikmesriik” – liikmesriik, kus on:

a) 

kindlustusvõtja alaline elukoht;

b) 

juriidilisest isikust kindlustusvõtja asukoht vastavalt sõlmitud kindlustuslepingule;

▼M13

15. 

„emaettevõtja“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL ( 3 ) artikli 22 lõigetes 1 ja 2 osutatud emaettevõtja või ettevõtja, keda järelevalveasutused käsitavad emaettevõtjana kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 212 lõikega 2 või artikli 214 lõikega 5 või 6;

16. 

„tütarettevõtja“ – direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõigetes 1 ja 2 osutatud tütarettevõtja, sealhulgas selle tütarettevõtjad, või ettevõtja, keda järelevalveasutused peavad käsitama tütarettevõtjana kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 212 lõikega 2 või artikli 214 lõikega 5 või 6;

▼B

17. 

„märkimisväärne seos” – olukord, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on seotud kontrolli või märkimisväärse osaluse kaudu või olukorra tõttu, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on valitseva mõju kaudu ühe ja sama isikuga alaliselt seotud;

18. 

„kontroll” – emaettevõtja ja tütarettevõtja vaheline suhe, mis on sätestatud ►M13  direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõigetes 1 ja 2 ◄ , või sarnane suhe mis tahes füüsilise või juriidilise isiku ja ettevõtja vahel;

▼M13

19. 

„konsolideerimisgrupisisene tehing“ – tehing, millega kindlustus- või edasikindlustusandja, kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja sõltub lepingulise või mittelepingulise kohustuse täitmisel kas tasu eest või tasuta otse või kaudselt teistest sama konsolideerimisgrupi ettevõtjatest või mõnest füüsilisest või juriidilisest isikust, kellel on kõnealuse kindlustustusgrupi ettevõtjatega märkimisväärne seos;

▼B

20. 

„märkimisväärne osalus” – otseselt või kontrollsuhte kaudu vähemalt 20 % omamine ettevõtja hääleõigusest või kapitalist;

21. 

„oluline osalus” – otsene või kaudne osalus ettevõtjas, mis moodustab 10 % või rohkem kapitalist või hääleõigusest või mis võimaldab avaldada olulist mõju selle ettevõtja juhtimisele;

22. 

„reguleeritud turg” – üks järgmistest turgudest:

a) 

liikmesriigis asuva turu korral ►M13  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL ( 4 ) artikli 4 lõike 1 punktis 21 ◄ määratletud reguleeritud turg või

b) 

kolmandas riigis asuva turu korral finantsturg, mis vastab järgmistele tingimustele:

i) 

seda tunnustab kindlustusandja päritoluliikmesriik ning see vastab ►M13  direktiivi 2014/65/EL ◄ võrreldavatele nõuetele ja

ii) 

sellel turul kaubeldavatel finantsinstrumentidel on päritoluliikmesriigi reguleeritud turul või turgudel kaubeldavate instrumentidega võrreldav kvaliteet;

23. 

„liikmesriigi rahvuslik büroo” – liikmesriigi büroo, nagu on määratletud direktiivi 72/166/EMÜ artikli 1 lõikes 3;

24. 

„liikmesriigi garantiifond” – nõukogu direktiivi 84/5/EMÜ artikli 1 lõikes 4 osutatud asutus;

25. 

„finantsettevõtja” – üks järgmistest juriidilistest isikutest:

a) 

krediidiasutus, finantseerimisasutus või krediidiasutuse abiettevõtja ►M13  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 ( 5 ) artikli 4 lõike 1 punktide 1, 18 ja 26 ◄ tähenduses;

b) 

kindlustusandja, edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja artikli 212 lõike 1 punkti f tähenduses;

c) 

investeerimisühing või finantseerimisasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu ►M13  direktiivi 2014/65/EL ◄ artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses;

d) 

segafinantsvaldusettevõtja direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 15 tähenduses;

26. 

„eriotstarbeline varakogum” – mis tahes ettevõtja, sõltumata sellest, kas see on juriidiline isik või mitte, välja arvatud kindlustus- või edasikindlustusandja, kes tegeleb edasikindlustuslepingu alusel kindlustus- või edasikindlustusandja riskide ülevõtmisega ning osutatud riskide täieliku finantseerimisega läbi võlakirjade väljaandmise või mõne muu finantsmehhanismi, kusjuures võlakirja või muu finantsmehhanismi ostja tagasimakseõigus sõltub eriotstarbelise varakogumi edasikindlustuslepingu järgse kohustuse realiseerumisest;

27. 

„suured riskid” –

a) 

I lisa A osa liikidesse 4, 5, 6, 7, 11 ja 12 kuuluvad riskid;

b) 

I lisa A osa liikidesse 14 ja 15 kuuluvad riskid, kui kindlustusvõtja tegeleb kutsealaselt tootmis- või kaubandustegevusega või on mõne vaba elukutse esindaja ja riskid seonduvad sellise tegevusega;

c) 

I lisa A osa liikidesse 3, 8, 9, 10, 13 ja 16 kuuluvad riskid, niivõrd kui kindlustusvõtja ületab järgmistest kriteeriumidest vähemalt kahe piirid:

i) 

bilansivarade maht: ►M10  6 600 000 euroga ◄ ;

▼M13

ii) 

netokäive direktiivi 2013/34/EL artikli 2 punkti 5 tähenduses 13 600 000  eurot;

▼B

iii) 

keskmine töötajate arv majandusaasta jooksul: 250.

Kui kindlustusvõtja kuulub konsolideerimisgruppi, mille kohta koostatakse konsolideeritud aruanne ►M13  direktiivi 2013/34/EL ◄ tähenduses, kohaldatakse esimese lõigu punktis c sätestatud kriteeriume konsolideeritud aruande alusel.

Liikmesriik võib esimese lõigu punktis c viidatud liigile lisada riskid, mille kindlustavad kutseliidud, ühiskindlustusseltsid või ajutised rühmitused;

28. 

„tegevuse edasiandmine” – kindlustus- või edasikindlustusandja ja teenusepakkuja, kelle üle teostatakse järelevalvet või mitte, vaheline mis tahes vormis kokkulepe, mille kohaselt teenuse osutaja ise teostab sellise toimingu, osutab sellise teenuse või viib läbi sellise tegevuse või annab need omakorda edasi, mille muul juhul oleks teostanud, osutanud või läbi viinud kindlustus- või edasikindlustusandja;

29. 

juhtimissüsteemi „funktsioon” – sisemine suutlikkus täita praktilisi ülesandeid; juhtimissüsteem hõlmab selliseid funktsioone nagu riskijuhtimine, õigusaktidele vastavuse tagamine, siseaudit ja kindlustusmatemaatilised toimingud;

30. 

„kindlustusrisk” – kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustuskohustuste väärtus muutub etteaimamatult ebapiisava hindamise või eraldiste moodustamise valede eelduste tõttu;

31. 

„tururisk” – kahjumi teenimise risk või risk, et finantsseisund muutub etteaimamatult, mis tuleneb otseselt või kaudselt varade, kohustuste ja finantsinstrumentide turuhindade taseme kõikumisest;

32. 

„krediidirisk” – kahjumi teenimise risk või risk, et finantsseisund muutub etteaimamatult, mis tuleneb nende väärtpaberiemitentide, vastaspoole ja võlgnike krediidireitingu kõikumistest, kellega kindlustus- ja edasikindlustusandjad puutuvad kokku vastaspoole maksejõuetuse riski või kontsentratsiooniriski raames;

▼M5

32a. 

„nõuetele vastav keskne vastaspool” – keskne vastaspool, kes on saanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 ( 6 ) artikli 14 kohaselt tegevusloa või keda on tunnustatud vastavalt kõnealuse määruse artiklile 25;

▼B

33. 

„operatsioonirisk” – kahjumi teenimise risk ebapiisavate või ebaõnnestunud siseprotsesside, personali tegevuse või süsteemide tõttu või väliste sündmuste tagajärjel;

34. 

„likviidsusrisk” – risk, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad ei ole võimelised realiseerima investeeringuid ja muid varasid, et vajaduse korral täita finantskohustusi;

35. 

„kontsentratsioonirisk” – kõik riskipositsioonid, millega kaasnev võimalik kahju on piisavalt suur, et ohustada kindlustus- või edasikindlustusandja maksevõimet või finantsseisundit;

36. 

„riskimaandamismeetodid” – kõik meetodid, mis võimaldavad kindlustus- või edasikindlustusandjal kanda osa või kõik oma riskid üle teisele osalisele;

37. 

„hajutamise mõju” – kindlustus- ja edasikindlustusandjate ja konsolideerimisgruppide tegevuse mitmekesistamise puhul riskipositsiooni vähendamine, mis tuleneb asjaolust, et ühe riski ebasoodsat mõju saab korvata muu riski soodsama tulemusega, kui need riskid ei ole täielikult korrelatsioonis;

38. 

„tõenäosusjaotuse prognoos” – matemaatiline funktsioon, millega omistatakse vastastikku üksteist välistavate tulevikusündmuste täielikule kogumile esinemise tõenäosus;

39. 

„riskimõõde” – matemaatiline funktsioon, millega omistatakse rahaline väärtus tõenäosusjaotuse prognoosile ning mis suureneb võrdselt riskipositsiooni tasemega, mis on tõenäosusjaotuse prognoosi aluseks;

▼M5

40. 

„krediidikvaliteeti hindav asutus” – reitinguagentuur, mis on registreeritud või sertifitseeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1060/2009 ( 7 ), või krediidireitinguid andev keskpank, kes ei kuulu kõnealuse määruse reguleerimisalasse;

▼M13

41. 

„reguleeritud ettevõtja“ – reguleeritud üksus direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 4 tähenduses või tööandja kogumispensioni asutus direktiivi (EL) 2016/2341 artikli 6 punkti 1 tähenduses;

42. 

„krüptovara“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1114 ( 8 ) artikli 3 lõike 1 punktis 5 määratletud krüptovara;

43. 

„proportsionaalsusmeede“ – artikli 35 lõikes 5a, artiklis 41, artikli 45 lõikes 1b, artikli 45 lõikes 5, artikli 45a lõikes 5, artikli 51 lõikes 6, artikli 51a lõikes 1, artikli 77 lõikes 8 ja artikli 144a lõikes 4 sätestatud meede või käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud meede, mida kohaldatakse selgelt väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate suhtes kooskõlas artikliga 29c;

44. 

„kestlikkusrisk“ – keskkonnaalane, sotsiaalne või juhtimisega seotud sündmus või tingimus, mis toimumise või esinemise korral võib avaldada investeeringu või kohustise väärtusele reaalset või potentsiaalset negatiivset mõju;

45. 

„kestlikkustegurid“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2088 ( 9 ) artikli 2 punktis 24 määratletud jätkusuutlikkustegurid.

▼B

II PEATÜKK

Tegevuse alustamine

Artikkel 14

Tegevusloa põhimõte

1.   Käesoleva direktiiviga hõlmatud kindlustus- või edasikindlustustegevuse alustamiseks on vaja eelnevat tegevusluba. 2.  

Lõikes 1 osutatud tegevusluba peavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutuselt taotlema:

a) 

kõik kindlustusandjad, kes asutavad selle liikmesriigi territooriumil oma peakontori, või

b) 

mis tahes kindlustusandja, kes on saanud tegevusloa vastavalt lõikele 1 ning kes soovib laiendada oma tegevust kogu kindlustusliigile või kindlustusliikidele, millele ei ole veel luba antud.

Artikkel 15

Tegevusloa ulatus

1.   Artikli 14 kohane tegevusluba kehtib kogu ühenduses. See võimaldab kindlustus- ja edasikindlustusandjatel seal tegutseda, kuna tegevusluba hõlmab ka asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust. 2.  

Kui artiklist 14 ei tulene teisiti, antakse tegevusluba I lisa A osa või II lisas loetletud kindlustusliigi jaoks. See hõlmab kogu kindlustusliiki, kui loa taotleja ei soovi kindlustada ainult üht osa selle liigiga seotud riskidest.

Ühte liiki kuuluvaid riske ei tohi hõlmata teise liigiga, välja arvatud artiklis 16 osutatud juhtudel.

Tegevusloa võib anda kahe või enama kindlustusliigi jaoks, kui liikmesriigi õigusega on lubatud selliste kindlustusliikidega tegeleda samal ajal.

3.  

Kahjukindlustuse puhul võivad liikmesriigid anda loa I lisa B osas loetletud liikide rühmadele.

Järelevalveasutused võivad piirata ühe liigi kohta taotletud tegevusluba artiklis 23 osutatud tegevuskavas loetletud tegevusega.

4.   Kindlustusandjad, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi, võivad artiklis 6 osutatud abistamisteenuseid osutada ainult juhul, kui nad on saanud tegevusloa I lisa A osa punktis 18 nimetatud liigi jaoks, ilma et see piiraks artikli 16 lõike 1 kohaldamist. Sel juhul kohaldatakse kõnealuste teenuste suhtes käesolevat direktiivi. 5.  

Edasikindlustuse puhul antakse tegevusluba kahjukindlustuse või elukindlustuse edasikindlustamiseks või igat liiki edasikindlustustegevuseks.

Tegevusloa taotluse läbivaatamisel lähtutakse artikli 18 lõike 1 punkti c kohaselt esitatud tegevuskavast ning selle liikmesriigi tegevusloa taotlemise tingimuste täitmisest, kus soovitakse tegevusluba saada.

Artikkel 16

Lisariskid

1.  

Kindlustusandja, kes on saanud tegevusloa I lisas sätestatud ühte liiki või liikide rühma kuuluva põhiriski jaoks, võib tegevusluba vajamata kindlustada ka teise liiki kuuluvaid riske tingimusel, et kõnealused riskid vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

a) 

need on seotud põhiriskiga,

b) 

need on seotud põhiriski vastu kindlustatud objektiga ja

c) 

need sisalduvad põhiriski kindlustuslepingus.

2.  

Erandina lõikest 1 ei tohi I lisa A osa liikidesse 14, 15 ja 17 kuuluvaid riske käsitleda teiste kindlustusliikide lisariskidena.

Liigi 17 alla kuuluvat õigusabikulude kindlustust võib siiski vaadelda liigi 18 lisariskina, kui täidetakse lõikega 1 ette nähtud või järgmisi tingimusi:

a) 

põhirisk käsitleb ainult abi andmist isikutele, kes satuvad raskustesse reisides, oma kodust või alalisest elukohast eemal olles;

b) 

kindlustus hõlmab vaidlusi või riske, mis tekivad merelaevade kasutamise tagajärjel või sellega seoses.

Artikkel 17

Kindlustus- või edasikindlustusandja õiguslik vorm

1.   Päritoluliikmesriik nõuab, et kõik artikli 14 alusel tegevusluba taotlevad kindlustusandjad on asutatud ühes III lisas sätestatud õiguslikus vormis. 2.   Liikmesriigid võivad asutada avalik-õiguslikke ettevõtjaid, kui nende eesmärk on tegeleda kindlustuse või edasikindlustusega eraõiguslike kindlustus- ja edasikindlustusandjatega võrdväärsetel tingimustel.

▼M5

3.   Komisjon võib võtta kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusakte, mis on seotud III lisas (välja arvatud selle A, B ja C osade punktides 28 ja 29) sätestatud vormide loeteluga.

▼B

Artikkel 18

Tegevusloa andmise tingimused

1.  

Päritoluliikmesriik nõuab, et iga tegevusluba taotlev kindlustusandja peab:

a) 

kindlustusandjate puhul piirama oma tegevuse kindlustustegevusega ning sellest otseselt tuleneva tegevusega, välistades kogu muu äritegevuse;

b) 

edasikindlustusandjate puhul piirama oma tegevuse edasikindlustustegevuse ja sellega seotud tegevusega; see nõue võib hõlmata valdusettevõtja ülesannet ja tegevust finantssektoris direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 lõike 8 tähenduses;

c) 

esitama tegevuskava artikli 23 kohaselt;

d) 

omama nõuetekohaseid põhiomavahendeid, et täita miinimumkapitalinõude absoluutset alammäära (Minimum Capital Requirement) vastavalt artikli 129 lõike 1 punktile d;

e) 

esitama tõendid, et tal on edaspidi nõuetekohased omavahendid, et täita artikli 100 kohast solventsuskapitalinõuet (Solvency Capital Requirement);

f) 

esitama tõendid, et tal on edaspidi nõuetekohased põhiomavahendid, et täita artikli 128 kohast miinimumkapitalinõuet;

g) 

esitama tõendid, et ta suudab täita IV peatüki 2. jaos osutatud juhtimissüsteemi nõudeid;

h) 

kahjukindlustuse puhul edastama igas liikmesriigis peale liikmesriigi, kus taotletakse tegevusluba, kõikide direktiivi 2000/26/EÜ artikli 4 kohaselt määratud nõuete lahendamise eest vastutavate esindajate nimed ja aadressid, kui kindlustatavad riskid kuuluvad käesoleva direktiivi I lisa A osa liiki 10, välja arvatud vedaja vastutuskindlustus;

▼M13

i) 

märkima, kas teises liikmesriigis esitatud taotlus otsekindlustus- või edasikindlustustegevuse alustamiseks või teise reguleeritud ettevõtja või kindlustuse turustaja tegevuse alustamiseks on tagasi lükatud või on see kehtetuks tunnistatud, ning tagasilükkamise või kehtetuks tunnistamise põhjused.

▼B

2.  

Kindlustusandjalt, kes taotleb luba laiendada oma tegevust muude kindlustusliikidega või laiendada ainult ühte liiki kuuluvaid mõningaid riske hõlmavat tegevusluba, nõutakse tegevuskava esitamist vastavalt artiklile 23.

Lisaks tuleb tal tõendada, et tal on artikli 100 esimeses lõigus ja artiklis 128 ettenähtud solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased omavahendid.

3.  

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, tõendab elukindlustusandja, kes taotleb luba laiendada oma tegevust I lisa A osa liikide 1 või 2 riskidele, nagu on osutatud artiklis 73, et:

a) 

tal on nõuetekohased põhiomavahendid, et katta elukindlustusandjate miinimumkapitalinõude absoluutset alammäära ning kahjukindlustusandjate miinimumkapitalinõude absoluutset alammäära, nagu on osutatud artikli 129 lõike 1 punktis d;

b) 

et ta edaspidi täidab artikli 74 lõikes 3 osutatud minimaalseid finantskohustusi.

4.  

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, tõendab kahjukindlustusandja, kes pakub kahjukindlustust I lisa A osa liikide 1 või 2 riskidele ning taotleb luba laiendada oma tegevust artiklis 73 osutatud elukindlustuse riskidele, et:

a) 

tal on nõuetekohased põhiomavahendid, et katta elukindlustusandjate miinimumkapitalinõude absoluutset alammäära ning kahjukindlustusandjate miinimumkapitalinõude absoluutset alammäära, nagu on osutatud artikli 129 lõike 1 punktis d;

b) 

et ta edaspidi täidab artikli 74 lõikes 3 osutatud minimaalseid finantskohustusi.

Artikkel 19

Märkimisväärne seos

Kui kindlustusandja või edasikindlustusandja ja mõne teise füüsilise või juriidilise isiku vahel on märkimisväärne seos, annab järelevalveasutus tegevusloa ainult juhul, kui nimetatud seos ei takista tal teostada tõhusat järelevalvet.

Järelevalveasutus keeldub tegevusloa andmisest, kui kolmanda riigi õigusnormid, mis hõlmavad kindlustus- või edasikindlustusandjaga märkimisväärses seoses olevat üht või mitut füüsilist või juriidilist isikut, või kui kõnealuste õigusnormide jõustamisega seotud raskused takistavad tal teostada tõhusat järelevalvet.

Järelevalveasutus nõuab kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt vajalikku teavet, et pidevalt jälgida vastavust esimeses lõigus osutatud tingimustele.

Artikkel 20

Kindlustus- ja edasikindlustusandjate peakontor

Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjate peakontor asuks samas liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht.

Artikkel 21

Kindlustuslepingu tingimused ja kindlustusmaksete tariifid

1.  

Liikmesriigid ei või nõuda kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide, eeskätt kindlustusmaksete tariifide ja kindlustustehniliste eraldiste arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste või vormide ja selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitmist või süstemaatilist esitamist, mida kindlustusandja kavatseb kasutada oma asjaajamises kindlustusvõtjate, edasikindlustusvõtjate või retrotsessioonivõtjatega.

Elukindlustuse puhul võib päritoluliikmesriik arvutuspõhimõtteid käsitlevate siseriiklike sätete täitmise kontrolliks siiski nõuda kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste korrapärast teatamist. See nõue ei ole elukindlustusandjale tegevusloa andmise eeltingimus.

2.   Liikmesriigid ei säilita ega kehtesta kindlustusmaksemäärade kavandatava tõstmise etteteatamist või eelnevat heakskiitmist, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemide osana. 3.   Liikmesriigid võivad kehtestada I lisa A osa liigi 18 jaoks tegevusluba taotlevate või loa saanud kindlustusandjatele personali ja sisseseade otseste või kaudsete varude kontrolli, sealhulgas kontrolli meditsiinipersonali kvalifikatsiooni ja sisseseade kvaliteedi kohta, mis on selliste kindlustusandjate käsutuses kõnealusest liigist tulenevate kohustuste täitmiseks. 4.   Liikmesriigid võivad säilitada kehtivad või kehtestada uued õigusnormid, mis nõuavad asutamislepingu ja põhikirja heakskiitmist ning kõigi muude harilikuks järelevalveks vajalike dokumentide esitamist.

Artikkel 22

Turu majanduslikud nõuded

Liikmesriigid ei nõua, et tegevusloa taotluste läbivaatamisel arvestataks turu majanduslikke nõudeid.

Artikkel 23

Tegevuskava

1.  

Artikli 18 lõike 1 punktis c osutatud tegevuskava sisaldab järgmisi üksikasju või tõendeid:

a) 

nende riskide või kohustuste laad, mida asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja kavatseb kindlustada;

b) 

edasikindlustusprogrammid, mida edasikindlustusandja kavatseb edasikindlustusvõtjatele pakkuda;

c) 

edasikindlustuse ja retrotsessiooni juhtpõhimõtted;

d) 

põhiomavahendid, mis moodustavad miinimumkapitalinõude absoluutse alammäära;

e) 

haldusteenuste ja kindlustustegevuse korraldamise hinnangulised kulud; nende kulude katmiseks kavandatud rahalised vahendid ja juhul, kui kindlustatavad riskid kuuluvad I lisa A osa liiki 18, kindlustusandja käsutuses olevad vahendid lubatud abistamisteenuste osutamiseks;

▼M13

f) 

liikmesriigid, kolmandad riigid, ja kui kindlustus- või edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise luba antakse kolmandate riikide geograafiliste piirkondade tasandil, kolmandate riikide asjaomased geograafilised piirkonnad, kus asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja kavatseb tegutseda.

▼B

2.  

Lisaks lõikes 1 sätestatud nõuetele hõlmab tegevuskava esimese kolme majandusaasta kohta järgmist:

a) 

bilansiprognoos;

b) 

hinnangud tulevase solventsuskapitalinõude kohta, nagu on ette nähtud VI peatüki 4. jao 1. alajaoga, punktis a osutatud bilansiprognoosi alusel, samuti arvutusmeetod, mida on nende hinnangute tegemisel kasutatud;

c) 

hinnangud tulevase miinimumkapitalinõude kohta, nagu on ette nähtud artiklitega 128 ja 129, punktis a osutatud bilansiprognoosi alusel, samuti arvutusmeetod, mida on nende hinnangute tegemisel kasutatud;

d) 

hinnangud kindlustustehniliste eraldiste, solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude katteks kavandatud rahaliste vahendite kohta;

e) 

kahju- ja edasikindlustuse puhul ka järgmised asjaolud:

i) 

hinnangud halduskulude kohta, välja arvatud asutamiskulud, eelkõige jooksvad üldkulud ja komisjonitasud;

ii) 

hinnangud kindlustusmaksete või sissemaksete ja nõuete kohta;

f) 

elukindlustuse puhul samuti kava, milles esitatakse kindlustustegevuse, edasikindlustustegevuse ja retrotsessiooni tulude ja kulude üksikasjalikud kalkulatsioonid.

Artikkel 24

Olulise osalusega aktsionärid ja liikmed

1.  

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused ei anna ettevõtjale kindlustus- või edasikindlustustegevuse alustamiseks tegevusluba enne, kui neile on teatatud kõigi kaudselt või otseselt ettevõtjas olulist osalust omavate füüsilistest ja juriidilistest isikutest aktsionäride või liikmete nimed ning nende osaluse suurus.

Kõnealused asutused keelduvad tegevusloa andmisest, kui nad, võttes arvesse vajadust tagada kindlustus- või edasikindlustusandja kindel ja usaldusväärne juhtimine, ei ole veendunud aktsionäride või liikmete sobivuses.

2.  

Lõike 1 kohaldamisel võetakse arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/109/EÜ (läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele) ( 10 ) artiklites 9 ja 10 osutatud hääleõigust ning samuti nimetatud direktiivi artikli 12 lõigetes 4 ja 5 sätestatud osaluste summeerimise tingimusi.

Liikmesriigid ei võta arvesse hääleõigust ega väärtpabereid, mida investeerimisühingud või krediidiasutused võivad omada finantsinstrumentide garanteerimise tulemusel ja/või finantsinstrumentide väljalaske tagamisel kindla kohustuse alusel, mis on loetletud ►M13  direktiivi 2014/65/EL ◄ I lisa A jao punktis 6, tingimusel, et neid õigusi ei rakendata ega kasutata muul viisil, et sekkuda emitendi juhtimisse, ning teiselt poolt et need võõrandatakse ühe aasta jooksul alates omandamisest.

Artikkel 25

Tegevusloa andmisest keeldumine

Tegevusloa andmisest keeldumise otsust tuleb igakülgselt põhjendada ning see edastatakse asjaomasele kindlustusandjale.

Iga liikmesriik sätestab õiguse pöörduda tegevusloa andmisest keeldumise korral kohtusse.

▼M13

Samasugune õigus sätestatakse juhtudeks, kui järelevalveasutus ei ole tegevusloa taotlust läbi vaadanud kuue kuu jooksul alates selle kättesaamisest või artikli 26 lõike 4 kohase ühise hindamise juhtudel kaheksa kuu jooksul alates selle kättesaamisest.

▼M13

Igast tegevusloa andmisest keeldumisest, sealhulgas taotluse esitanud ettevõtja tuvastamisest ja keeldumise põhjustest teatatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 ( 11 ) asutatud Euroopa järelevalveasutusele (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA)). EIOPA peab sellist teavet sisaldavat ajakohastatud andmebaasi ja annab järelevalveasutustele juurdepääsu kõnealusele andmebaasile.

▼M5

Artikkel 25a

Tegevusloast teavitamine ja selle avaldamine või tegevusloa kehtetuks tunnistamine

Igast tegevusloa andmisest või selle kehtetuks tunnistamisest teatatakse ►M13  EIOPA-le ◄ ). Iga tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja nimi kantakse nimekirja. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab kõnealuse nimekirja ja ajakohastab seda oma veebisaidil.

▼B

Artikkel 26

Eelnev konsulteerimine teise liikmesriigi asutustega

1.  

Teise asjaomase liikmesriigi järelevalveasutusega konsulteeritakse enne tegevusloa andmist:

a) 

kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjale;

b) 

kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja tütarettevõtjale või

c) 

kindlustus- või edasikindlustusandjale, keda kontrollib füüsiline või juriidiline isik, kelle kontrolli all on kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja.

2.  

Krediidiasutuste või investeerimisühingute järelevalve eest vastutavate kaasatud liikmesriigi asutustega konsulteeritakse enne tegevusloa andmist kindlustus- või edasikindlustusandjale, kes on:

a) 

ühenduses tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu tütarettevõtja;

b) 

ühenduses tegevusloa saanud krediidiasutuse või investeerimisühingu emaettevõtja tütarettevõtja või

c) 

sama füüsilise või juriidilise isiku kontrolli all, kelle kontrolli all on ühenduses tegevusloa saanud krediidiasutus või investeerimisühing.

3.  

Lõigetes 1 ja 2 osutatud asjaomased asutused konsulteerivad esmajoones üksteisega, hinnates aktsionäride sobivust ning selliste sama konsolideerimisgrupi teise ettevõtja juhtimisega seotud isikute sobivust ja nõuetekohasust, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või kes täidavad muid põhifunktsioone.

Nad edastavad vastastikku üksteisele andmed, mis käsitlevad aktsionäride sobivust ja kõigi teiste selliste isikute sobivust ja nõuetekohasust, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või kes täidavad muid põhifunktsioone, ning mis on teiste kaasatud järelevalveasutuste jaoks tegevusloa andmise ja samuti tegevustingimuste järgimise pideva hindamise seisukohalt asjakohased.

▼M13

4.   Kui lõike 1 kohaselt on vaja konsulteerida mitme järelevalveasutusega, võib asjaomane järelevalveasutus ühe kuu jooksul alates kättesaamisest taotleda tegevusluba taotleva ettevõtja päritoluliikmesriigi järelevalveasutuselt tegevusloa taotluse ühist hindamist. Tegevusluba taotleva ettevõtja päritoluliikmesriigi järelevalveasutus võtab lõpliku otsuse tegemisel arvesse ühise hindamise järeldusi.

▼B

III PEATÜKK

Järelevalveasutused ja üldeeskirjad

Artikkel 27

Järelevalve põhieesmärk

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused on varustatud vajalike vahenditega, neil on asjakohased teadmised ja suutlikkus ning volitused, et saavutada järelevalve põhieesmärk, nimelt kaitsta kindlustusvõtjaid ja soodustatud isikuid.

Artikkel 28

Finantsstabiilsuse säilitamine ja protsüklilisus

Ilma et see piiraks artiklis 27 sätestatud järelevalve põhieesmärki, tagavad liikmesriigid, et järelevalveasutused võtavad oma üldiste kohustuste täitmisel nõuetekohaselt arvesse nende otsuste võimalikku mõju asjaomaste finantssüsteemide stabiilsusele Euroopa Liidus, eelkõige hädaolukorras, võttes arvesse asjakohasel ajal kättesaadavat teavet.

Finantsturgudel toimuvate erakorraliste muutuste ajal võtavad järelevalveasutused arvesse nende tegevuse võimalikku protsüklilist mõju.

Artikkel 29

Järelevalve üldpõhimõtted

1.   Järelevalve on ettenägev ja riskipõhine. See hõlmab kindlustus- või edasikindlustusandja nõuetekohase toimimise ja järelevalvenõuetele vastavuse pidevat kontrollimist. 2.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjate järelevalve hõlmab sobivat kombinatsiooni kindlustus- või edasikindlustusandja valdustes toimuvatest kontrollidest ja nendest väljaspool toimuvast tegevusest.

▼M13

3.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid kohaldatakse viisil, mis on proportsionaalne kindlustus- või edasikindlustusandja äritegevusele omaste riskide laadi, ulatuse ja keerukusega, eelkõige väikesteks ja mittekeerukateks ettevõtjateks liigitatud ettevõtjate puhul. 4.   Komisjoni vastu võetud delegeeritud õigusaktides ning regulatiivsetes ja rakenduslikes tehnilistes standardites võetakse arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, tagades seeläbi käesoleva direktiivi proportsionaalse kohaldamise, eelkõige väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate puhul.

Käesoleva direktiivi proportsionaalne kohaldamine, eelkõige väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate puhul, tagatakse määruse (EL) nr 1094/2010 artiklite 10–14 kohaselt EIOPA esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõuga, kõnealuse määruse artikli 15 kohaselt esitatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõuga ning kõnealuse määruse artikli 16 kohaselt välja antud suuniste ja soovitustega.

5.  

Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse järgmist:

a) 

artikli 29a lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, sealhulgas kõnealuse lõike punkti a alapunktis iv, punkti b alapunktis v ja punkti c alapunktis vii osutatud summa arvutamise meetod;

b) 

ettevõtjate väikesteks ja mittekeerukateks liigitamisel kasutatav metoodika ning

c) 

artikli 29d kohaselt väikesteks ja mittekeerukateks liigitamata ettevõtjate puhul kasutatavatele proportsionaalsusmeetmetele järelevalveasutuse heakskiidu andmise või selle heakskiidu kehtetuks tunnistamise tingimused.

▼M13

Artikkel 29a

Väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate kindlaksmääramise kriteeriumid

1.  

Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja liigitatakse kooskõlas artiklis 29b sätestatud menetlusega väikeseks ja mittekeerukaks, kui ettevõtja vastab vahetult sellise liigitamise eelse kahe järjestikuse majandusaasta jooksul järgmistele kriteeriumidele.

a) 

Elukindlustustegevusega tegelevate ettevõtjate puhul ning nende nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega tegelevate ettevõtjate puhul, kelle elukindlustustegevusega seotud tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 % artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtusest koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega ja kelle kahjukindlustustegevusega seotud aastane brutokindlustusmaksete summa moodustab alla 40 % aastasest asjaomase ettevõtja brutokindlustusmaksete kogusummast, peavad olema täidetud kõik järgmised kriteeriumid:

i) 

artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammoodul ei ole suurem kui 5 % artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtusest koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega;

ii) 

aastane brutokindlustusmaksete summa, mis on saadud tegevusest, mis toimub muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik, kus ettevõtja sai tegevusloa kooskõlas artikliga 14, on väiksem ühest järgmisest künnisest:

1) 

20 000 000  eurot või

2) 

10 % aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

iii) 

elukindlustustegevusega seotud ja artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtus koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega ei ole suurem kui 1 000 000 000  eurot;

iv) 

järgmiste summa ei ole suurem kui 20 % koguinvesteeringutest:

1) 

artikli 105 lõikes 5 osutatud tururiski moodul;

2) 

artikli 105 lõikes 6 osutatud vastaspoole maksejõuetuse riski mooduli osa, mis vastab väärtpaberistamistest, tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;

3) 

kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes, mis ei ole kaetud tururiski ja vastaspoole maksejõuetuse riski moodulitega;

v) 

ettevõtja aktsepteeritav edasikindlustuse maht ei ole suurem kui 50 % tema aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

vi) 

solventsuskapitalinõue on täidetud.

b) 

Kahjukindlustustegevusega tegelevate ettevõtjate puhul ja nende nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega tegelevate ettevõtjate puhul, kelle kahjukindlustustegevusega seotud aastane brutokindlustusmaksete summa moodustab vähemalt 40 % asjaomase ettevõtja aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast ja kelle elukindlustustegevusega seotud tehnilised eraldised moodustavad vähem kui 20 % asjaomase ettevõtja artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtusest koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega, peavad olema täidetud kõik järgmised kriteeriumid:

i) 

viimase kolme aasta kahjukindlustustegevuse keskmine kombineeritud suhtarv ilma edasikindlustuseta on väiksem kui 100 %;

ii) 

aastane brutokindlustusmaksete summa, mis on saadud tegevusest, mis toimub muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik, kus ettevõtja sai tegevusloa kooskõlas artikliga 14, on väiksem ühest järgmisest künnisest:

1) 

20 000 000 eurot;

2) 

10 % aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

iii) 

kahjukindlustustegevusega seotud aastane brutokindlustusmaksete summa ei ole suurem kui 100 000 000  eurot;

iv) 

I lisa A osa liikide 5–7, 11, 12, 14 ja 15 puhul ei ole aastane brutokindlustusmaksete summa suurem kui 30 % kahjukindlustuse aastasest kindlustusmaksete kogusummast;

v) 

järgmiste summa ei ole suurem kui 20 % koguinvesteeringutest:

1) 

artikli 105 lõikes 5 osutatud tururiski moodul;

2) 

artikli 105 lõikes 6 osutatud vastaspoole maksejõuetuse riski mooduli osa, mis vastab väärtpaberistamistest, tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;

3) 

kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes, mis ei ole kaetud tururiski ja vastaspoole maksejõuetuse riski moodulitega;

vi) 

ettevõtja aktsepteeritav edasikindlustuse maht ei ole suurem kui 50 % tema aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

vii) 

solventsuskapitalinõue on täidetud.

c) 

Nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega tegelevate ettevõtjate puhul, kelle elukindlustustegevusega seotud tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 % artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtusest koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega ja kelle kahjukindlustustegevusega seotud aastane brutokindlustusmaksete summa moodustab vähemalt 40 % asjaomase ettevõtja aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast, peavad olema täidetud kõik järgmised kriteeriumid:

i) 

artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressimäärariski alakomponent ei ole suurem kui 5 % artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtusest koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega;

ii) 

viimase kolme aasta kahjukindlustustegevuse keskmine kombineeritud suhtarv ilma edasikindlustuseta on väiksem kui 100 %;

iii) 

elukindlustustegevusega seotud ja artiklis 76 osutatud tehniliste eraldiste brutoväärtus koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega ei ole suurem kui 1 000 000 000  eurot;

iv) 

kahjukindlustustegevusega seotud aastane brutokindlustusmaksete summa ei ole suurem kui 100 000 000  eurot;

v) 

aastane brutokindlustusmaksete summa, mis on saadud tegevusest, mis toimub muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik, kus ettevõtja sai tegevusloa kooskõlas artikliga 14, on väiksem ühest järgmisest künnisest:

1) 

20 000 000 eurot;

2) 

10 % aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

vi) 

I lisa A osa liikide 5–7, 11, 12, 14 ja 15 puhul ei ole aastane brutokindlustusmaksete summa suurem kui 30 % kahjukindlustuse aastasest kindlustusmaksete kogusummast;

vii) 

järgmiste summa ei ole suurem kui 20 % koguinvesteeringutest:

1) 

artikli 105 lõikes 5 osutatud tururiski moodul;

2) 

artikli 105 lõikes 6 osutatud vastaspoole maksejõuetuse riski mooduli osa, mis vastab väärtpaberistamistest, tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;

3) 

kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes, mis ei ole kaetud tururiski ja vastaspoole maksejõuetuse riski moodulitega;

viii) 

ettevõtja aktsepteeritav edasikindlustuse maht ei ole suurem kui 50 % tema aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

ix) 

solventsuskapitalinõue on täidetud.

Esimese lõigu punkti a alapunktides ii ja v, punkti b alapunktides ii ja vi ning punkti c alapunktides v ja viii sätestatud kriteeriume ei kohaldata kaptiivkindlustus- ega kaptiivedasikindlustusandjate suhtes.

Erandina esimesest lõigust liigitatakse kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks, kui ta ei vasta esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele, kuid vastab mõlemale järgmisele kriteeriumile:

a) 

kindlustatud isikud ja soodustatud isikud liigituvad mõneks järgmiseks:

i) 

selle konsolideerimisgrupi juriidilised isikud, millesse kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja kuulub;

ii) 

füüsilised isikud, kellel on õigus saada kindlustuskaitse kõnealuse konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, tingimusel et neid füüsilisi isikuid hõlmava äritegevuse osakaal on alla 5 % tehnilistest eraldistest;

b) 

kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja edasikindlustuskohustuste aluseks olevad kindlustuskohustused ja kindlustuslepingud ei sisalda kohustuslikku vastutuskindlustust.

2.   Ettevõtjate puhul, kes on saanud tegevusloa kooskõlas artikliga 14 kahe viimase majandusaasta jooksul, hinnatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastamist liigitamisele eelnenud viimase majandusaasta alusel või juhul, kui tegevusluba on saadud viimase 12 kuu jooksul, artiklis 23 osutatud tegevuskava alusel. 3.  

Väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks ei liigitata kunagi järgmisi ettevõtjaid:

a) 

ettevõtjad, kes kasutavad solventsuskapitalinõude arvutamiseks heakskiidetud osalist või täielikku sisemudelit vastavalt VI peatüki 4. jao 3. alajaos sätestatud täielike ja osaliste sisemudelite nõuetele;

b) 

ettevõtjad, kes on finantskonglomeraadi emaettevõtjad direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 14 tähenduses või konsolideerimisgrupi emaettevõtjad käesoleva direktiivi artikli 212 tähenduses ja kelle suhtes kohaldatakse kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 213 lõike 2 punktiga a või b konsolideerimisgrupi järelevalvet, välja arvatud juhul, kui konsolideerimisgrupp on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks konsolideerimisgrupiks;

c) 

ettevõtjad, kes on mõne artikli 228 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja emaettevõtjad;

d) 

ettevõtjad, kes haldavad grupipensionifonde artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktide iii ja iv tähenduses, kui grupipensionifondide vara väärtus on suurem kui 1 000 000 000  eurot.

Artikkel 29b

Kriteeriumidele vastavate ettevõtjate liigitamise menetlus

1.   Liikmesriigid tagavad, et artiklis 29a sätestatud kriteeriumidele vastavad ettevõtjad võivad teatada sellisest vastavusest järelevalveasutusele, et neid saaks liigitada väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks. 2.  

Ettevõtja esitab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teate artiklis 14 osutatud eelneva tegevusloa andnud liikmesriigi järelevalveasutusele. Kõnealune teade sisaldab kõiki järgmisi andmeid:

a) 

tõendid selle kohta, et asjaomane ettevõtja vastab kõigile artiklis 29a sätestatud kriteeriumidele;

b) 

kinnitus selle kohta, et ettevõtja ei kavanda järgmise kolme aasta jooksul ühtegi strateegilist muudatust, mille tulemusel ta ei vastaks mõnele artiklis 29a sätestatud kriteeriumile;

c) 

sellised proportsionaalsusmeetmed, mida kindlustus- või edasikindlustusandja kavatseb rakendada, eelkõige juhul, kui kavatsetakse kasutada parima hinnangu lihtsustust, ja teave selle kohta, kas kindlustus- või edasikindlustusandja kavatseb tehniliste eraldiste arvutamiseks kasutada artikli 77 lõikes 8 sätestatud lihtsustatud meetodit.

3.  

Järelevalveasutus võib esitada vastuväite ettevõtja väikeseks ja mittekeerukaks liigitamise kohta kahe kuu jooksul alates käesoleva artikli lõikes 1osutatud täieliku teate saamisest ainult mõnel järgmisel põhjusel:

a) 

artiklis 29a sätestatud kriteeriumidele mittevastavus;

b) 

solventsuskapitalinõude täitmatajätmine, mida hinnatakse, võttes arvesse artikli 77a lõikes 2, artiklites 308c ja 308d või asjakohasuse korral artikli 111 lõike 1 teises lõigus osutatud üleminekumeetmete mittekasutamist;

c) 

ettevõtja moodustab üle 5 % oma päritoluliikmesriigi elukindlustusturust või asjakohasel juhul kahjukindlustusturust kooskõlas artikli 35a lõike 1 teise lõiguga.

4.   Järelevalveasutuse otsus esitada väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks liigitamise suhtes vastuväide peab olema põhjendatud ja see edastatakse asjaomasele ettevõtjale kirjalikult.

Kui sellist otsust ei tehta, liigitatakse ettevõtja väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks pärast lõikes 3 osutatud kahekuulise ajavahemiku lõppu.

Kui järelevalveasutus on enne lõikes 3 osutatud kahekuulise ajavahemiku lõppu teinud otsuse, millega kinnitatakse vastavust kriteeriumidele, liigitatakse kindlustus- või edasikindlustusandja väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks alates sellise otsuse tegemise kuupäevast.

5.   Taotluste puhul, mille järelevalveasutused saavad kätte esimese kuue kuu jooksul pärast 30. jaanuari 2027, pikendatakse lõikes 3 osutatud ajavahemikku nelja kuuni. 6.   Ettevõtjat liigitatakse väikeseks ja mittekeerukaks seni, kuni selline liigitamine lõpeb kooskõlas käesoleva lõikega.

Kui väike ja mittekeerukas ettevõtja ei vasta enam mõnele artikli 29a lõikes 1 sätestatud kriteeriumile, teavitab ta sellest viivitamata järelevalveasutust. Kui selline mittevastavus kestab pidevalt kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ettevõtja sellest järelevalveasutust ning alates järgmisest majandusaastast ei liigitata teda enam väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks.

Kui väikeseks ja mittekeerukaks liigitatud ettevõtja täidab mõne artikli 29a lõikes 3 sätestatud väljajätmise kriteeriumi, teavitab kõnealune ettevõtja sellest viivitamata järelevalveasutust ning alates järgmisest majandusaastast ei liigitata teda enam väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks.

Artikkel 29c

Proportsionaalsusmeetmed, mida kasutavad väikeseks ja mittekeerukaks liigitatud ettevõtjad

1.   Liikmesriigid tagavad, et väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks liigitatud ettevõtjad võivad kasutada kõiki proportsionaalsusmeetmeid. 2.  

Erandina lõikest 1 on järelevalveasutusel õigus väikese ja mittekeeruka ettevõtja riskiprofiiliga seotud tõsiste kahtluste korral taotleda, et asjaomane ettevõtja hoiduks ühe või mitme proportsionaalsusmeetme kohaldamisest, tingimusel et seda taotlust igakülgselt ja kirjalikult põhjendatakse ning osutatakse ettevõtja riskiprofiiliga seotud konkreetsetele kahtlustele. Kahtlust peetakse tõsiseks juhul, kui:

a) 

solventsuskapitalinõuet enam ei täideta või on kolme järgneva kuu jooksul olemas selle täitmatajätmise risk, mida hinnatakse, võttes arvesse artikli 77a lõikes 2, artiklites 308c ja 308d või asjakohasuse korral artikli 111 lõike 1 teises lõigus osutatud üleminekumeetmete mittekasutamist;

b) 

ettevõtja juhtimissüsteem ei ole tõhus artikli 41 tähenduses või

c) 

olulised muutused ettevõtja riskiprofiilis võivad viia selleni, et ettevõtja ei vasta olulisel määral mõnele artikli 29a lõikes 1 sätestatud kriteeriumile.

Artikkel 29d

Proportsionaalsusmeetmed, mida kasutavad väikeseks ja mittekeerukaks liigitamata ettevõtjad

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes ei ole liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks, võivad kasutada üksnes artikli 35 lõikes 5a, artiklis 41, artikli 45 lõikes 1b, artikli 45 lõikes 5, artikli 77 lõikes 8 ja artikli 144a lõikes 4 sätestatud proportsionaalsusmeetmeid ning käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud proportsionaalsusmeetmeid, millest mõlemaid kohaldatakse kooskõlas artikliga 29c selgelt väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate suhtes ning mis on käesoleva artikli kohaldamisel kindlaks määratud ja mille järelevalveasutus on eelnevalt heaks kiitnud.

Kindlustus- või edasikindlustusandja esitab järelevalveasutusele heakskiitmiseks kirjaliku taotluse. Taotlus sisaldab järgmist:

a) 

selliste proportsionaalsusmeetmete loetelu, mida kavatsetakse kasutada, ja põhjused, miks nende kasutamine on põhjendatud seoses ettevõtja äritegevusele omaste riskide laadi, ulatuse ja keerukusega;

b) 

muu oluline teave kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiili kohta;

c) 

kinnitus selle kohta, et kindlustus- või edasikindlustusandja ei kavanda järgmise kolme aasta jooksul ühtegi strateegilist muudatust, mis mõjutaks tema riskiprofiili.

2.   Järelevalveasutus hindab lõike 1 teises lõigus osutatud taotlust kahe kuu jooksul alates selle saamisest ja teavitab kindlustus- või edasikindlustusandjat selle heakskiitmisest või tagasilükkamisest ning proportsionaalsusmeetmetest, mille kasutamine on heaks kiidetud. Kui järelevalveasutus kiidab proportsionaalsusmeetmete kasutamise heaks teatavatel tingimustel, peab heakskiitev otsus sisaldama kõnealuste tingimuste põhjendusi. Järelevalveasutus teeb taotluses loetletud ühe või mitme proportsionaalsusmeetme kasutamise vaidlustamise otsuse kirjalikult ja esitab selle põhjendused. Need põhjused peavad olema seotud kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiiliga. 3.   Järelevalveasutus võib nõuda lisateavet, mis on vajalik lõikes 2 osutatud hindamise lõpuleviimiseks. Nimetatud lõikes osutatud tähtaja kulgemine peatatakse järelevalveasutuste esimese teabetaotluse esitamise kuupäeva ja asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja vastuse kättesaamise kuupäeva vaheliseks ajavahemikuks. Järelevalveasutuse edasiste taotlustega hindamistähtaja kulgemise peatamist ei kaasne. 4.   Taotluste puhul, mille järelevalveasutused saavad kätte enne 31. juulit 2027, on lõikes 2 osutatud ajavahemik neli kuud. 5.   Proportsionaalsusmeetmete kasutamisele antud heakskiitu võib igal ajal muuta või see kehtetuks tunnistada, kui kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil on muutunud. Järelevalveasutuse otsus, millega heakskiitu muudetakse või tunnistatakse see kehtetuks, peab olema põhjendatud ja see edastatakse asjaomasele ettevõtjale kirjalikult.

Artikkel 29e

Proportsionaalsusmeetmete kasutamise seire

1.   Ühe aasta jooksul pärast nende liigitamist väikseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks teavitavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad osana artiklis 35 osutatud järelevalveasutustele esitatavast teabest oma järelevalveasutusi kasutatud proportsionaalsusmeetmetest. Kui sellised kindlustus- ja edasikindlustusandjad kavatsevad kasutatavate proportsionaalsusmeetmete loetelu muuta, teavitavad nad sellest oma järelevalveasutusi viivitamata. 2.   Kui artikli 29d kohaselt proportsionaalsusmeetmeid kasutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad otsustavad selliste meetmete kasutamise lõpetada, teavitavad nad sellest oma järelevalveasutusi. 3.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes rakendavad 28. jaanuariks 2025 mõnda proportsionaalsusmeedet, mis vastab käesoleva direktiivi kohastele olemasolevatele meetmetele, võivad jätkata selliste meetmete rakendamist kuni nelja majandusaasta jooksul, ilma et kohaldataks artiklites 29b, 29c ja 29dsätestatud nõudeid.

▼B

Artikkel 30

Järelevalveasutused ja järelevalve ulatus

1.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsjärelevalve, sealhulgas filiaalide kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuva tegevuse järelevalve on ainult päritoluliikmesriigi kohustus. 2.  

►M13  Lõike 1 kohane finantsjärelevalve hõlmab kindlustus- ja edasikindlustusandja kogu äritegevust silmas pidades tema juhtimissüsteemi, maksevõime, tehniliste eraldiste moodustamise ning tema varade ja nõuetekohaste omavahendite kontrollimist kooskõlas päritoluliikmesriigis liidu tasandil vastu võetud sätete kohaselt kehtestatud normide või järgitavate tavadega. ◄

Kui asjaomasel kindlustusandjal on luba kindlustada I lisa A osa liiki 18 kuuluvaid riske, laieneb järelevalve tehniliste vahendite kontrollimisele, mis on kindlustusandja käsutuses lepingu kohaste kohustuslike abistamisteenuste osutamiseks, juhul kui päritoluliikmesriigi õigus näeb ette selliste vahendite kontrollimise.

3.  

Kui kohustuse või riski asukohaliikmesriigi või edasikindlustusandja puhul vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustel on alust arvata, et kindlustus- või edasikindlustusandja tegevus võib mõjutada tema majanduslikku usaldatavust, teatavad nad sellest kindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused teevad kindlaks, kas kindlustusandja järgib käesolevas direktiivis sätestatud usaldatavuspõhimõtteid.

Artikkel 31

Läbipaistvus ja usaldusväärsus

1.   Järelevalveasutused täidavad oma ülesandeid läbipaistvalt ja usaldusväärselt, arvestades konfidentsiaalse teabe kaitsega. 2.  

Liikmesriigid tagavad, et avalikustatakse järgmine teave:

a) 

kindlustustegevust reguleerivate õigusnormide ja üldiste suuniste tekstid;

b) 

artikli 36 kohases järelevalvemenetluses kasutatavad üldised kriteeriumid ja meetodid, sh kooskõlas artikli 34 lõikega 4 väljatöötatud vahendid;

c) 

usaldatavusnormatiivide kohaldamise võtmeaspekte käsitlevad agregeeritud statistilised andmed;

d) 

käesoleva direktiiviga ettenähtud valikuvõimaluste rakendusviisid;

e) 

järelevalve eesmärgid, selle põhiülesanded ja tegevus.

Esimese lõiguga ettenähtud avalikustamine peab olema piisav, et tagada eri liikmesriikide järelevalveasutuste vastuvõetud järelevalvemeetodite võrdlus.

Teave avalikustatakse üldlevinud vormis ning andmeid ajakohastatakse korrapäraselt. Esimese lõigu punktides a–e osutatud teave on kättesaadav ühel kindlal elektroonilisel aadressil.

3.   Liikmesriigid näevad ette läbipaistvad menetlused seoses järelevalveasutuste juhtide ametisse määramise ja nende vabastamisega.

▼M5

4.   Ilma et see piiraks artikli 35, artikli 51, artikli 254 lõike 2 ja artikli 256 kohaldamist, võtab komisjon kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles käsitletakse käesoleva artikli lõiget 2 ning täpsustatakse põhiaspekte, mille kohta tuleb agregeeritud statistilised andmed avalikustada, samuti avalikustamise sisu ja avalikustamise tähtaega. 5.   Selleks et tagada käesoleva artikli lõike 2 kohaldamise ühetaolised tingimused ning ilma et see piiraks artikli 35, artikli 51, artikli 254 lõike 2 ja artikli 256 kohaldamist, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada käesolevas artiklis sätestatud andmete avalikustamise vorme ja struktuuri.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. septembriks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

Artikkel 32

Edasikindlustuslepingu või retrotsessioonilepingu sõlmimisest keeldumise keeld

1.   Kindlustusandja päritoluliikmesriik ei keela edasikindlustuslepingu sõlmimist artikli 14 alusel tegevusloa saanud edasikindlustus- või kindlustusandjaga selle edasikindlustusandja või kindlustusandja majandusliku usaldatavusega otseselt seotud põhjustel. 2.   Edasikindlustusandja päritoluliikmesriik ei keela edasikindlustusandjal keelata retrotsessioonilepingu sõlmimist artikli 14 alusel tegevusloa saanud edasikindlustus- või kindlustusandjaga selle edasikindlustusandja või kindlustusandja majandusliku usaldatavusega otseselt seotud põhjustel.

Artikkel 33

Teises liikmesriigis asutatud filiaalide järelevalve

Liikmesriigid sätestavad, et kui teises liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja tegutseb filiaali kaudu, võivad päritoluliikmesriigi järelevalveasutused pärast vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele teatamist kontrollida kohapeal ise või nende poolt selleks määratud isikute vahendusel kindlustusandja finantsjärelevalve tagamiseks vajalikku teavet.

Selles kontrollimises võivad osaleda asjaomase vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused.

▼M5

Kui järelevalveasutus on teavitanud vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutusi, et ta kavatseb teha vastavalt esimesele lõigule kohapealseid kontrolle, ja kui kõnealusel järelevalveasutusel keelatakse kasutada oma õigust kõnealuseid kohapealseid kontrolle teha või kui vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutused ei saa tegelikkuses kasutada teise lõigu kohast osalemise õigust, võivad järelevalveasutused pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ja taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 21 osaleda kohapealsetes kontrollides, kui neid teostavad koos kaks või enam järelevalveasutust.

▼B

Artikkel 34

Üldised järelevalvevolitused

1.   Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutusel on õigus võtta ennetavaid ja saneerimismeetmeid selle tagamiseks, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad vastavad õigusnormidele, millele vastavust igas liikmesriigis nõutakse. 2.   Järelevalveasutusel on õigus võtta mis tahes vajalikke meetmeid, sealhulgas vajaduse korral haldus- või finantsmeetmeid kindlustus- või edasikindlustusandja ning selle haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani suhtes. 3.   Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutusel on õigus nõuda kogu teavet, mida on vaja järelevalve teostamiseks vastavalt artiklile 35. 4.   Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutusel on õigus vajaduse korral lisaks solventuskapitalinõudele töötada järelevalvemenetluse raames välja sobivad ja vajalikud kvantitatiivsed kontrollivahendid, et hinnata kindlustus- või edasikindlustusandja võimet tulla toime võimalike tulevikusündmuste või majandustingimuste muutustega, mis võiksid negatiivselt mõjutada nende üldist finantsseisundit. Järelevalveasutustel on õigus nõuda, et kindlustusandjad teevad vastavad testid. 5.   Järelevalveasutustel on õigus viia läbi kohapealseid uurimisi kindlustus- ja edasikindlustusandjate ruumides. 6.   Järelevalvet kohaldatakse õigeaegselt ja proportsionaalselt. 7.   Lõigetes 1–5 osutatud õigusi kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kohaldatakse ka kindlustus- ja edasikindlustusandjate edasiantud tegevuste suhtes. 8.   Lõigete 1–5 ja lõike 7 kohased meetmed võetakse vajaduse korral sunnimeetmetega ja, kui see on asjakohane, kohtulikul teel.

Artikkel 35

Järelevalveasutustele esitatav teave

▼M5

1.  

►M13  Liikmesriigid nõuavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt, et nad esitaksid järelevalveasutustele järelevalveks vajaliku teabe, võttes arvesse artiklites 27 ja 28 sätestatud järelevalve eesmärke ning artiklis 29 sätestatud järelevalve üldpõhimõtteid, eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet. ◄ Kõnealune teave hõlmab vähemalt teavet, mis on artiklis 36 osutatud menetluse rakendamisel vajalik järgmistel juhtudel:

▼B

a) 

kindlustus- ja edasikindlustusandjate juhtimissüsteemide, äritegevuse, maksevõime hindamispõhimõtete, riskide ja riskijuhtimissüsteemide ning kapitali struktuuri, vajaduste ja juhtimise hindamine;

b) 

asjakohaste otsuste langetamine järelevalve õiguste ja kohustuste rakendamise tulemusena.

2.  

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutusel on järgmised õigused:

a) 

määrata kindlaks sellise lõikes 1 osutatud teabe sisu, ulatus ja vorm, mille peavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitama järgmisteks tähtaegadeks:

i) 

eelnevalt kindlaksmääratud tähtaegadeks;

ii) 

pärast eelnevalt määratletud sündmuste toimumist;

iii) 

kindlustus- või edasikindlustusandja seisundi uurimise ajal;

b) 

saada kogu teave vahendajate valduses olevate või kolmandate isikutega sõlmitud lepingute kohta ja

c) 

küsida teavet välisekspertidelt, nt audiitoritelt ja aktuaaridelt.

3.  

Lõigetes 1 ja 2 osutatud teave hõlmab järgmist:

a) 

kvalitatiivsed või kvantitatiivsed elemendid või nende kombinatsioon;

b) 

möödunud, praegusi või tulevasi sündmusi käsitlevad elemendid või nende kombinatsioon ja

c) 

ettevõttesisestest või välistest allikatest pärit andmed või nende kombinatsioon.

4.  

Lõigetes 1 ja 2 osutatud teave vastab järgmistele põhimõtetele:

a) 

see peab kajastama asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja äritegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust ning eriti asjaomasele tegevusele omaseid riske;

b) 

see peab olema juurdepääsetav, kõigis olulistes aspektides täielik, võrreldav ning ajaliselt järjepidev ja

c) 

see peab olema asjakohane, usaldusväärne ja arusaadav.

5.   Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjatel oleksid asjakohased süsteemid ja struktuurid, et täita lõigetes 1–4 sätestatud nõudeid, samuti kirjalik strateegia, mille on kinnitanud kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan ja mis tagab esitatud teabe jätkuva asjakohasuse.

▼M13

5a.   Võttes arvesse lõigetes 1, 2 ja 3 nõutud teavet ja lõikes 4 sätestatud põhimõtteid, tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad järelevalveasutustele regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab teavet kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse ja tulemuste, juhtimissüsteemi, riskiprofiili, solventsuse eesmärgil hindamise ja kapitalijuhtimise kohta aruandeperioodil.

Regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sagedus on järgmine:

a) 

väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate puhul iga kolme aasta järel, või kui järelevalveasutus seda lubab, kuni iga viie aasta järel;

b) 

muude kui väikeste ja mittekeerukate kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhuliga kolme aasta järel.

Teise lõigu punkti b kohaldamisel võib järelevalveasutus vajaduse korral nõuda järelevalve alla kuuluvatelt kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt sagedasemat aruandlust.

▼M13 —————

▼M13

9.  

Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse:

a) 

käesoleva artikli lõigetes 1–4 osutatud teavet;

b) 

kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjate järelevalvelise aruandluse kohustuse leevendamise kriteeriume, võttes arvesse seda liiki ettevõtjate riskide laadi, ulatust ja keerukust, et tagada asjakohasel määral järelevalvelise aruandluse ühtsus.

▼M5

10.   ►M13  Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab EIOPA välja regulaarseid järelevalvelisi aruandeid käsitlevate rakenduslike tehniliste standardite eelnõu seoses vormidega, millega esitatakse järelevalveasutustele lõigetes 1 ja 2 osutatud teavet, sealhulgas riskipõhised künnised, millega kehtestatakse asjakohasuse korral aruandlusnõuete käivitaja, või teatavat liiki ettevõtjate riskide laadi, ulatust ja keerukust arvesse võttes teatavat liiki ettevõtjatele (näiteks kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjatele) teatava teabe esitamise kohustusest antud vabastus. EIOPA töötab välja infotehnoloogialahendused, sealhulgas lõigetes 1 ja 2 osutatud aruandluse jaoks vajalikud aruandlusvormid ja -juhised. ◄

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼M13 —————

▼M13

12.  

EIOPA esitab hiljemalt 29. jaanuariks 2027 komisjonile aruande võimalike meetmete, sealhulgas seadusandlike muudatuste kohta, mille eesmärk on töötada välja integreeritud andmekogumine, et:

a) 

vähendada dubleeritavaid valdkondi ja ebakõlasid kindlustussektori ja finantssektori muude sektorite aruandlusraamistike vahel;

b) 

parandada andmete standardimist ning liidu mis tahes aruandlusraamistikus juba esitatud andmete tõhusat jagamist ja kasutamist liidu või liikmesriigi asjaomase pädeva asutuse poolt ning

c) 

vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid.

EIOPA seab esikohale investeerimisfondide ja tuletisinstrumentide aruandluse valdkondi käsitleva teabe, kuid ei piirdu sellega.

Esimeses lõigus osutatud aruande koostamisel teeb EIOPA tihedat koostööd teiste Euroopa järelevalveasutuste ja Euroopa Keskpangaga (EKP) ning kaasab asjakohasuse korral riikide pädevad asutused.

Artikkel 35a

Järelevalveasutuste poolt kvantitatiivse regulaarse järelevalvelise aruandluse kohustuse suhtes antavad vabastused ja leevendused

1.  

Ilma et see piiraks artikli 129 lõike 4 kohaldamist, võivad asjaomased järelevalveasutused, kui artikli 35 lõike 2 punkti a alapunktis i osutatud eelnevalt kindlaksmääratud tähtajad on lühemad kui üks aasta, leevendada regulaarse järelevalvelise aruandluse kohustust, kui:

a) 

kõnealuse teabe esitamine oleks liiga koormav, võttes arvesse ettevõtja äritegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust;

b) 

teave esitatakse vähemalt kord aastas.

Kõnealust regulaarse järelevalvelise aruandluse kohustuse leevendust kohaldatakse ainult nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kelle kollektiivne turuosa vastavalt liikmesriigi elukindlustus- ja kahjukindlustusturul ning edasikindlustusturul ei ole suurem kui 20 %, kusjuures elukindlustusturu osa põhineb tehniliste eraldiste brutosummal ja kahjukindlustusturu osa brutokindlustusmaksetel.

Tehes kindlaks, kas ettevõtjate suhtes võib selliseid leevendusi kohaldada, peavad järelevalveasutused esmatähtsaks väikeseid ja mittekeerukaid ettevõtjaid.

2.  

Asjaomased järelevalveasutused võivad regulaarse järelevalvelise aruandluse kohustust leevendada või kindlustus- ja edasikindlustusandjad kirjepõhise aruandluse kohustusest vabastada, kui:

a) 

kõnealuse teabe esitamine oleks liiga koormav, võttes arvesse ettevõtja äritegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust;

b) 

kõnealuse teabe esitamine ei ole vajalik kindlustus- või edasikindlustusandja üle tõhusa järelevalve tegemiseks;

c) 

vabastus ei kahjusta liidus asjaomaste finantssüsteemide stabiilsust ning

d) 

kindlustus- või edasikindlustusandja on võimeline esitama teavet nõudmise korral.

Kirjepõhise aruandluse kohustusest vabastatakse üksnes need kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kelle kollektiivne turuosa vastavalt liikmesriigi elukindlustus- ja kahjukindlustusturul ning edasikindlustusturul ei ole vastavalt suurem kui 20 %, kusjuures elukindlustusturu osa põhineb tehniliste eraldiste brutosummal ja kahjukindlustusturu osa põhineb brutokindlustusmaksetel.

Tehes kindlaks, kas ettevõtjate suhtes võib selliseid leevendusi või vabastusi kohaldada, peavad järelevalveasutused esmatähtsaks väikeseid ja mittekeerukaid ettevõtjaid.

3.  

Kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjad vabastatakse regulaarse kirjepõhise järelevalvelise aruandluse kohustusest, kui artikli 35 lõike 2 punkti a alapunktis i osutatud eelnevalt kindlaksmääratud tähtajad on lühemad kui üks aasta, tingimusel et nad vastavad mõlemale järgmisele tingimusele:

a) 

kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on järgmised:

i) 

selle konsolideerimisgrupi juriidilised isikud, millesse kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja kuulub;

ii) 

füüsilised isikud, kellel on õigus saada kindlustuskaitse kõnealuse konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, tingimusel et neid füüsilisi isikuid hõlmava äritegevuse osakaal on alla 5 % tehnilistest eraldistest;

b) 

kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja edasikindlustuskohustuste aluseks olevad kindlustuskohustused ja kindlustuslepingud ei sisalda kohustuslikku vastutuskindlustust.

4.  

Käesoleva artikli õigete 1 ja 2 kohaldamisel hindavad järelevalveasutused väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks liigitatud ettevõtja puhul järelevalvemenetluse raames seda, kas teabe esitamine oleks võrreldes ettevõtja riskide laadi, ulatuse ja keerukusega liiga koormav, võttes arvesse vähemalt järgmist:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja investeeringutest tulenevad tururiskid;

b) 

riskikontsentratsiooni tase;

c) 

kindlustus- või edasikindlustusandja varade valitsemise võimalik mõju finantsstabiilsusele;

d) 

kindlustus- või edasikindlustusandja süsteemid ja struktuurid järelevalveasutustele teabe esitamiseks ning artikli 35 lõikes 5 osutatud kirjalik strateegia.

5.  

Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel hindavad järelevalveasutused muude kui väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud ettevõtjate puhul järelevalvemenetluse raames, kas teabe esitamine oleks liiga koormav võrreldes ettevõtja riskide laadi, ulatuse ja keerukusega, võttes arvesse vähemalt lõike 4 punkte a–d ja järgmist:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara maht;

b) 

kindlustus- või edasikindlustusandja kaetavate nõuete ja hüvitiste volatiilsus;

c) 

selliste elukindlustus- ja kahjukindlustusliikide koguarv, millega seoses on tegevusluba saadud;

d) 

kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteemi asjakohasus;

e) 

solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite tase;

f) 

kas ettevõtja on kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja, kes katab ainult selle tööstus- või kaubandusgrupiga seotud riske, kuhu ta kuulub.

6.  

Selleks et tagada käesoleva artikli lõigete 1–5 ühtne ja järjepidev kohaldamine, annab EIOPA kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 16 välja suunised, et veelgi täpsustada

a) 

käesoleva artikli lõike 1 teises lõigus ja lõike 2 teises lõigus osutatud turuosade kindlaksmääramise meetodeid;

b) 

menetlust, mida järelevalveasutused kasutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjate teavitamiseks käesolevas artiklis osutatud leevendustest või vabastustest.

Artikkel 35b

Aruannete esitamise tähtajad

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad järelevalveasutustele artikli 35 lõigetes 1–4 osutatud teabe kord aastas või harvemini 16 nädala jooksul pärast ettevõtja majandusaasta lõppu. 2.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad järelevalveasutustele artikli 35 lõigetes 1–4 osutatud teabe kord kvartalis viie nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu. 3.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad järelevalveasutustele artikli 35 lõikes 5a osutatud regulaarse järelevalvelise aruande 18 nädala jooksul pärast ettevõtja majandusaasta lõppu.

▼B

Artikkel 36

Järelevalvemenetlus

1.  

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused kontrollivad ja hindavad strateegiaid, protsesse ja aruandemenetlust, mille on kehtestanud kindlustus- ja edasikindlustusandjad, et järgida käesoleva direktiivi alusel vastu võetud õigusnorme.

Kõnealune kontroll ja hindamine hõlmab juhtimissüsteemi kvalitatiivsete nõuete täitmise hindamist, asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjatega seotud riskide hindamist ning nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate võimet hinnata kõnealuseid riske, võttes arvesse tegevuskeskkonda.

2.  

Järelevalveasutus kontrollib ja hindab eelkõige järgmiste nõuete täitmist:

▼M13

a) 

juhtimissüsteem, sealhulgas artiklis 42 sätestatud sobivuse ja nõuetele vastavuse nõuded ning IV peatüki 2. jaos sätestatud oma riskide ja maksevõime hindamine;

▼B

b) 

VI peatüki 2. jaos sätestatud kindlustustehnilised eraldised;

c) 

VI peatüki 4. ja 5. jaos sätestatud kapitalinõuded;

d) 

VI peatüki 6. jaos sätestatud investeerimiseeskirjad;

e) 

VI peatüki 3. jaos sätestatud omavahendite kvaliteet ja kvantiteet;

f) 

kui kindlustus- või edasikindlustusandja kasutab täielikku või osalist sisemudelit, pidevalt VI peatüki 4. jao 3. alajaos sätestatud täieliku või osalise sisemudeli nõuded.

3.   Järelevalveasutus kasutab asjakohaseid järelevalvevahendeid, mis võimaldavad tuvastada kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisundi halvenemise ning kontrollida, kuidas seda parandatakse. 4.  

Järelevalveasutus hindab selliste kindlustus- või edasikindlustusandja meetodite ja nende rakendamise asjakohasust, mis on loodud selleks, et tuvastada võimalikud sündmused või majandustingimuste tulevased muutused, mis võiksid ebasoodsalt mõjutada asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja üldist finantsseisundit.

Järelevalveasutused hindavad kindlustus- ja edasikindlustusandjate võimet tulla toime kõnealuste võimalike sündmuste või majandustingimuste tulevaste muutustega.

5.   Järelevalveasutusel on õigus nõuda kindlustus- või edasikindlustusandjalt selliste nõrkade kohtade või puudujäägi kõrvaldamist, mis tuvastati järelevalve teostamise käigus. 6.  

Lõigetes 1, 2 ja 4 osutatud kontrollid ja hindamised toimuvad korrapäraselt.

Järelevalveasutus sätestab kõnealuste kontrollide ja hindamiste minimaalse sageduse ja ulatuse, võttes arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust.

Artikkel 37

Lisakapitalinõue

1.  

Järelevalvemenetluse alusel võib järelevalveasutus erandjuhtudel kehtestada kindlustus- või edasikindlustusandjale lisakapitalinõude, märkides otsuses põhjused. Kõnealust võimalust kasutatakse ainult järgmistel juhtudel:

a) 

järelevalveasutus otsustab, et kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil kaldub märkimisväärselt kõrvale solventsuskapitalinõude aluseks olevatest eeldustest, mille arvutamisel on kasutatud standardvalemit vastavalt VI peatüki 4. jao 2. alajaole, ning:

i) 

artikli 119 kohane sisemudeli kasutamise nõue on ebasobiv või ei ole olnud tõhus või

ii) 

kuna vastavalt artiklile 119 on välja töötatud osaline või täielik sisemudel;

▼M5

b) 

järelevalveasutus otsustab, et kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil kaldub märkimisväärselt kõrvale solventsuskapitalinõude aluseks olevatest eeldustest, mille arvutamisel on kasutatud sisemudelit või osalist sisemudelit vastavalt VI peatüki 4. jao 3. alajaole, sest teatavaid kvantitatiivseid riske ei ole piisavalt arvesse võetud ning mudelit ei suudetud riskiprofiili paremaks kajastamiseks õigeks ajaks kohandada;

▼B

c) 

järelevalveasutus otsustab, et kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteem kaldub märkimisväärselt kõrvale IV peatüki 2. jaos sätestatud standarditest nii, et kõnealused kõrvalekaldumised ei võimalda tal praeguseid või tulevasi riske õigesti tuvastada, mõõta, jälgida, hallata ja nendest aru anda ning on vähetõenäoline, et asjakohase ajavahemiku jooksul parandatakse puudujäägid piisavalt;

▼M5

d) 

kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamist, artiklis 77d osutatud volatiilsuse kohandamist või artiklites 308c ja 308d osutatud üleminekumeetmeid ning järelevalveasutus otsustab, et kõnealuse ettevõtja riskiprofiil kaldub märkimisväärselt kõrvale kõnealuste kohandamiste ja üleminekumeetmete aluseks olevatest eeldustest;

▼M13

e) 

kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab üht artiklites 308c ja 308d osutatud üleminekumeedet ja täidetud on kõik järgmised tingimused:

i) 

kindlustus- või edasikindlustusandja ei täidaks solventsuskapitalinõuet ilma üleminekumeetme kohaldamiseta;

ii) 

kindlustus- või edasikindlustusandja ei ole esitanud järelevalveasutusele kas esialgset järkjärgulise kohaldamise kava artikli 308e teises lõigus sätestatud nõutava tähtaja jooksul või kõnealuse artikli kolmandas lõigus sätestatud nõutavat aastaaruannet.

▼M5

2.   Lõike 1 punktides a ja b osutatud juhtudel arvutatakse lisakapitalinõue nii, et on tagatud kõnealuse ettevõtja vastavus artikli 101 lõikele 3.

Lõike 1 punktis c osutatud juhtudel on lisakapitalinõue proportsionaalne oluliste riskidega, mis tulenevad puudujääkidest, mille tõttu järelevalveasutus tegi otsuse kehtestada lisakapitalinõue.

▼M13

Lõike 1 punktides d ja e osutatud juhtudel on lisakapitalinõue proportsionaalne oluliste riskidega, mis tulenevad kõnealustes punktides osutatud kõrvalekaldest ja mittevastavusest.

▼B

3.   Lõike 1 punktides b ja c osutatud juhtudel tagab järelevalveasutus, et kindlustus- või edasikindlustusandja teeb kõik, et kõrvaldada puudused, mis tingisid lisakapitalinõude kehtestamise. 4.   Lõikes 1 osutatud lisakapitalinõude vaatab järelevalveasutus läbi vähemalt korra aastas ning see tühistatakse, kui kindlustus- või edasikindlustusandja on kõrvaldanud nõude kehtestamise tinginud puudused. 5.  

Solventsuskapitalinõue koos lisakapitalinõudega asendab ebapiisava solventsuskapitalinõude.

Olenemata esimesest lõigust ei tohi solventsuskapitalinõue sisaldada artikli 77 lõikes 5 osutatud riskimarginaali arvutamiseks vastavalt lõike 1 punktile c kehtestatud lisakapitalinõuet.

▼M5

6.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse selliste olukordade täiendavad kirjeldused, mille puhul võib kehtestada lisakapitalinõude. 7.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse täiendavad lisakapitalinõuete arvutamiseks kasutatavate metoodikate kirjeldused. 8.   Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud menetluste kohta lisakapitalinõuete sätestamise, arvutamise ja kaotamise alaste otsuste tegemisel.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. septembriks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

Artikkel 38

Edasiantud funktsioonide ja tegevuste järelevalve

1.  

Ilma et see piiraks artikli 49 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes annavad funktsiooni või kindlustus- või edasikindlustustegevuse edasi, võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tingimused on täidetud:

a) 

teenusepakkuja peab seoses edasiantud funktsiooni või tegevusega tegema koostööd kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusega;

b) 

kindlustus- ja edasikindlustusandjatel, nende audiitoritel ja järelevalveasutustel peab olema tõhus juurdepääs andmetele, mis on seotud edasiantud funktsioonide või tegevustega;

c) 

järelevalveasutustel peab olema tegelik juurdepääs teenusepakkuja ruumidele ja neil peab olema võimalik kasutada kõnealuseid juurdepääsuõigusi.

2.  

Teenusepakkuja asukohaliikmesriik lubab kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusel viia läbi ise või selleks määratud isikute kaudu kohapealseid kontrolle teenusepakkuja ruumides. Kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutus teavitab enne kohapealse kontrolli läbiviimist teenusepakkuja liikmesriigi asjaomast asutust. Teenusepakkuja puhul, kelle üle järelevalvet ei teostata, on asjakohaseks asutuseks järelevalveasutus.

Kindlustus- või edasikindlustusandja liikmesriigi järelevalveasutus võib delegeerida kõnealused kohapealsed kontrollid teenusepakkuja asukohaliikmesriigi järelevalveasutusele.

▼M5

Kui järelevalveasutus on teavitanud teenusepakkuja liikmesriigi asjakohast asutust sellest, et ta kavatseb teha vastavalt käesolevale lõikele kohapealse kontrolli, või kui ta teeb kohapealse kontrolli vastavalt esimesele lõigule, kui kõnealusel järelevalveasutusel ei ole tegelikkuses võimalik kasutada oma õigust seda kohapealset kontrolli teha, võib järelevalveasutus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ja taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 21 osaleda kohapealses kontrollis, kui seda teevad koos kaks või enam järelevalveasutust.

▼B

Artikkel 39

Kindlustusportfelli üleandmine

1.  

Siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel lubavad liikmesriigid oma territooriumil asuva peakontoriga kindlustus- ja edasikindlustusandjatel osaliselt või tervikuna üle anda oma asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel sõlmitud lepingute portfelli ühenduses asuvale vastuvõtvale kindlustusandjale.

Kõnealune üleandmine on lubatud üksnes juhul, kui vastuvõtva kindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutus kinnitab, et vastuvõtval kindlustusandjal on pärast üleandmise arvestamist nõuetekohased omavahendid artikli 100 esimeses lõigus osutatud solventsuskapitalinõude täitmiseks.

2.   Kindlustusandjate suhtes kohaldatakse lõikeid 3–6. 3.   Kui filiaal kavatseb osaliselt või tervikuna üle anda kindlustusportfelli, konsulteeritakse filiaali asukohaliikmesriigiga. 4.   Lõigetes 1 ja 3 osutatud asjaolude korral lubavad üleandva kindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutused üleandmist, kui nad on saanud selleks nõusoleku riski asukoha liikmesriigi või kohustuse liikmesriigi järelevalve asutustelt. 5.  

Liikmesriikide asutused, kellega konsulteeritakse, esitavad oma arvamuse või annavad nõusoleku üleandva kindlustusandja päritoluliikmesriigi asutustele kolme kuu jooksul pärast konsultatsioonitaotluse saamist.

Konsulteeritavate asutuste vastuse puudumist selle ajavahemiku jooksul käsitatakse vaikiva nõusolekuna.

6.  

Vastavalt lõigetele 1–5 lubatud portfelli üleandmine avaldatakse kas enne või pärast loa saamist kas päritoluliikmesriigi või riski asukohaliikmesriigi või kohustuse liikmesriigi õigusaktide kohaselt.

Selline üleandmine jõustub automaatselt kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja muude üleantud lepingutest tulenevate õiguste või kohustustega isikute suhtes.

Käesoleva lõike esimene ja teine lõik ei mõjuta liikmesriikide õigust anda kindlustusvõtjatele võimalus kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul pärast üleandmist lepingud lõpetada.

IV PEATÜKK

Kindlustustegevust reguleerivad tingimused

1. Jagu

Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani vastutus

Artikkel 40

Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani vastutus

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorganil on lõplik vastutus käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud õigus- ja haldusnormide täitmise eest asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja poolt.

▼M13

Kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- ja järelevalveorganite liikmetel peab alati olema hea maine ning kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused oma ülesannete täitmiseks.

Enne aastat, mil haldus-, juhtimis- ja järelevalveorganite liikmed asuvad või asuksid täitma oma ülesandeid ettevõtja juures, ei tohi nende kohta vähemalt kümne aasta jooksul olla tehtud süüdimõistvat kohtuotsust raske ega korduva süüteo eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, ega mõne muu süüteo eest, mis võiks nende hea maine kahtluse alla seada.

▼B

2. Jagu

Juhtimissüsteem

Artikkel 41

Üldised juhtimisnõuded

1.  

Liikmesriigid nõuavad, et kõigil kindlustus- ja edasikindlustusandjatel toimib tõhus juhtimissüsteem, mis tagab äritegevuse kindla ja usaldusväärse juhtimise.

Kõnealune süsteem hõlmab vähemalt nõuetekohast läbipaistvat organisatsioonistruktuuri, vastutuse selget jaotust ja ülesannete asjakohast lahusust ning tõhusat teabeedastussüsteemi. See hõlmab artiklites 42 kuni 49 sätestatud nõuetele vastavust.

▼M13

Juhtimissüsteem vaadatakse ettevõtjasiseselt korrapäraselt läbi. Selline sisemine läbivaatamine hõlmab haldus-, juhtimis- ja järelevalveorgani koosseisu, tõhususe ja sisemise juhtimise piisavuse hindamist, võttes arvesse ettevõtja äritegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kehtestavad strateegia, millega haldus-, juhtimis- või järelevalveorganis edendatakse mitmekesisust, sealhulgas seatakse soolise tasakaaluga seotud individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid.

EIOPA esitab mitmekesisuse kohta suunised, mida tuleb haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmete valimisel arvesse võtta.

▼B

2.   Juhtimissüsteem vastab kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse iseloomule, ulatusele ja keerukusele.

▼M13

2a.   Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad määraksid erinevad isikud, kes täidavad riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi põhifunktsioone, ning et iga sellist funktsiooni täidetaks teistest sõltumatult, et vältida huvikonflikte.

Ettevõtja puhul, kes on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks vastavalt artiklile 29b või kes on saanud järelevalveasutuselt eelneva heakskiidu vastavalt artiklile 29d, võivad riskijuhtimise, aktuaari ja vastavuskontrolli eest vastutavad isikud täita ka muud põhifunktsiooni, mis erineb siseauditist, või muud funktsiooni või olla haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) 

võimalikke huvikonflikte lahendatakse nõuetekohaselt;

b) 

eri funktsioonide täitmine või mõne funktsiooni täitmine haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmeks olemise tingimusel ei kahjusta isiku võimet täita oma kohustusi.

▼M13

3.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on kirjalik strateegia vähemalt riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi, tasustamise ja asjakohasuse korral tegevuse edasiandmise kohta. Nad tagavad kõnealuse strateegia rakendamise.

Kirjalik strateegia vaadatakse läbi vähemalt kord aastas. Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan kinnitab strateegia eelnevalt ning seda kohandatakse vastavalt asjaomase süsteemi või valdkonna olulistele muutustele. Väikesed ja mittekeerukad kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad strateegia läbi vaadata harvemini, kuid vähemalt iga viie aasta järel, välja arvatud juhul, kui järelevalveasutus leiab asjaomase ettevõtja konkreetsete asjaolude põhjal, et läbivaatamine peab olema sagedasem.

▼M11

4.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad vajalikud meetmed, et tagada oma ülesannete täitmisel, sealhulgas eriolukordi käsitlevate plaanide väljatöötamisel, järjepidevus ja korrapärasus. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad selleks asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja menetlusi ning loovad eelkõige võrgu- ja infosüsteemid ja haldavad neid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2554 ( 12 ).

▼B

5.  

Järelevalveasutusel on asjakohased vahendid, meetodid ja volitused, et kontrollida kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteemi ning hinnata kindlustus- või edasikindlustusandja tuvastatud võimalikke riske, mis võivad mõjutada kindlustusandja majanduslikku usaldatavust.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutusel on õigus nõuda juhtimissüsteemi parandamist ja tugevdamist, et tagada vastavus artiklites 42 kuni 49 sätestatud nõuetele.

Artikkel 42

Sobivuse ja nõuetekohasuse nõuded isikutele, kes juhivad kindlustus- või edasikindlustusandjat või kes täidavad muid põhifunktsioone

1.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagavad, et kõik isikud, kes tegelikult juhivad kindlustus- või edasikindlustusandjat või kes täidavad muid põhifunktsioone, vastavad kogu aeg järgmistele nõuetele:

a) 

nende kutsekvalifikatsioon, teadmised ja kogemused võimaldavad kindlat ja usaldusväärset juhtimist (sobivus) ja

b) 

neil on laitmatu maine ja nad on usaldusväärsed (nõuetekohasus).

▼M13

2.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad järelevalveasutusele kõigist muutustest seoses isikutega, kes tegelikult juhivad kindlustus- või edasikindlustusandjat või kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, ning esitavad nende muutuste põhjused ja kogu teabe, mida on vaja uue juhtiva isiku sobivuse ja nõuetele vastavuse hindamiseks. 3.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teavitavad oma järelevalveasutust, kui mõni lõikes 1 osutatud isikutest ei vasta enam lõikes 1 osutatud nõuetele või on sel põhjusel asendatud. 4.   Kui kindlustus- või edasikindlustusandjat tegelikult juhtiv või muid põhifunktsioone täitev isik ei täida lõikes 1 sätestatud nõudeid, on järelevalveasutustel õigus nõuda kindlustus- ja edasikindlustusandjalt sellise isiku eemaldamist kõnealuselt ametikohalt.

▼B

Artikkel 43

Laitmatu maine tõendamine

1.   Kui liikmesriik nõuab oma kodanikelt tõendeid laitmatu maine olemasolu või varasemate pankrottide puudumise kohta või mõlema kohta, aktsepteerib kõnealune liikmesriik teiste liikmesriikide kodanike puhul piisava tõendina karistusregistri väljavõtet või selle puudumisel välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärset dokumenti. 2.  

Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei väljasta lõikes 1 osutatud dokumente, võib need dokumendid asendada vandega – või kui liikmesriigis ei ole vannet sätestatud, siis tõotusega –, mille asjaomane välisriigi kodanik annab pädeva kohtu- või haldusorgani ees või vajaduse korral oma päritolu- või lähteliikmesriigi notari ees.

Selline organ või notar annab välja tunnistuse, mis tõendab vandetõotuse või pühaliku tõotuse autentsust.

Esimeses lõigus osutatud tõotuse varasemate pankrottide puudumise kohta võib anda ka asjaomase liikmesriigi pädeva kutse- või majandusorganisatsiooni ees.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumendid ja tunnistused esitatakse hiljemalt kolme kuu jooksul pärast nende väljaandmiskuupäeva. 4.  

Liikmesriigid määravad asutused ja organid, kellel on õigus lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumente väljastada, ning teatavad sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Lisaks teatab iga liikmesriik teistele liikmesriikidele ja komisjonile asutused või organid, kellele lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumendid artiklis 2 osutatud tegevuse alustamiseks kõnealuse liikmesriigi territooriumil esitatakse.

Artikkel 44

Riskijuhtimine

1.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on tõhus riskijuhtimissüsteem, mis hõlmab strateegiat, protsesse ja aruandemenetlusi, mis on vajalikud riskide pidevaks tuvastamiseks, mõõtmiseks, kontrollimiseks, juhtimiseks ja aruandluseks üksikult ja agregeerituna, arvestades riskidega või nende esinemise võimalusega ning nende vastastikuste mõjudega.

Riskijuhtimissüsteem peab olema tulemuslik ja see integreeritakse kindlustus- või edasikindlustusandja organisatsioonistruktuuri ja otsuse tegemise protsessidesse, arvestades nõuetekohaselt isikutega, kes tegelikult ettevõtet juhivad või kes täidavad muid põhifunktsioone.

2.  

Riskijuhtimissüsteem hõlmab riske, mis tuleb kaasata solventsuskapitalinõude arvutamisse, nagu on sätestatud artikli 101 lõikes 4, samuti riske, mis ei ole või ei ole täielikult arvutusse kaasatud.

Riskijuhtimissüsteem hõlmab vähemalt järgmisi valdkondi:

a) 

kindlustusriski hindamine ja eraldiste moodustamine;

b) 

varade ja kohustuste juhtimine;

c) 

investeeringud, eelkõige tuletisinstrumendid ja sarnased kohustused;

d) 

likviidsus- ja kontsentratsiooniriski juhtimine;

▼M13

e) 

operatsiooniriski juhtimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 ( 13 ) artikli 2 punktis 1 määratletud küberturvalisus;

▼B

f) 

edasikindlustus ja muud riskimaandamismeetodid.

Artikli 41 lõikes 3 osutatud kirjalik riskijuhtimisstrateegia hõlmab käesoleva lõike teise lõigu punktidega a kuni f seotud strateegiaid.

▼M5

Kui kindlustus- või edasikindlustusandjad kohaldavad artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamist või artiklis 77d osutatud volatiilsuse kohandamist, koostavad nad likviidsusplaani, milles prognoositakse sissetulevaid ja väljaminevaid rahavoogusid seoses vara ja kohustustega, mille suhtes kõnealuseid kohandamisi kohaldatakse.

▼M13

Kui kindlustus- või edasikindlustusandjad kohaldavad artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimist, tuleb nende likviidsusplaanides volatiilsusega korrigeerimise kasutamist arvesse võtta ja hinnata, kas võivad tekkida likviidsuspiirangud, mis ei ole volatiilsusega korrigeerimise kasutamisega kooskõlas.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad kestlikkusriskide hindamisel arvesse lühikest, keskmist ja pikka perspektiivi.

Viiendas lõigus osutatud hindamise eesmärgil tagavad järelevalveasutused, et kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on riskijuhtimise osana olemas strateegiad, põhimõtted, protseduurid ja süsteemid kestlikkusriskide kindlakstegemiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis.

▼M5

2a.  

Vara ja kohustuste juhtimisega seoses hindavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad regulaarselt järgmist:

a) 

oma kindlustustehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust eelduste suhtes, mis on artiklis 77a osutatud asjakohase riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise aluseks;

b) 

artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamise kohaldamise korral:

▼M13

i) 

oma tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust eelduste suhtes, mis on kattuvuse kohanduse arvutamise aluseks, sealhulgas artikli 77c lõike 1 punktis b osutatud alushinnavahe arvutamise aluseks;

▼M5

ii) 

oma kindlustustehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust määratud varaportfelli koosseisu muutuste suhtes;

▼M13 —————

▼M13

c) 

artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimise kohaldamise korral oma tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust majandustingimuste muutuste suhtes, mis võivad mõjutada artikli 77d lõikes 3 osutatud riskiga korrigeeritud hinnavahet.

▼M5

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud hinnangud järelevalveasutusele kord aastas artikli 35 alusel esitatava teabe hulgas. Kui kattuvuse või volatiilsuse kohandamise vähendamine nullini põhjustaks solventsuskapitalinõudele mittevastavuse, esitab ettevõtja ka selliste meetmete analüüsi, mida ta saaks sellises olukorras kohaldada solventsuskapitalinõuet katvate nõuetekohaste omavahendite taseme taastamiseks või oma riskiprofiili vähendamiseks, et taastada vastavus solventsuskapitalinõudele.

▼M13

Artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimise kohaldamise korral võetakse volatiilsusega korrigeerimist arvesse artikli 41 lõikes 3 osutatud kirjalikus riskijuhtimisstrateegias.

▼M13

2b.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad koostavad konkreetsed kavad, mis sisaldavad kvantifitseeritavaid eesmärke ja protseduure kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis, sealhulgas selliste finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks, mis tulenevad kohandamisprotsessist ja suundumustest üleminekul liidu ja liikmesriikide asjaomaste regulatiivsete eesmärkide ja õigusaktide täitmisele, mis on seotud kestlikkusteguritega, eelkõige seoses nendega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119 ( 14 ), ning jälgivad nende kavade, eesmärkide ja protseduuride rakendamist.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kavades sisalduvate kestlikkusriskide käsitlemise kvantifitseeritavate eesmärkide ja protseduuride puhul võetakse arvesse kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu viimaseid aruandeid ja meetmeid, eelkõige seoses liidu kliimaeesmärkide saavutamisega. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja avalikustab direktiivi 2013/34/EL kohaseid kestlikkusaspekte käsitleva teabe, peavad käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kavad olema kooskõlas nimetatud direktiivi artiklis 19a või 29a osutatud plaanide ja kavatsustega ning eelkõige sisaldama kindlustus- või edasikindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on mõlema kava puhul järjepidevad. Kui see on asjakohane, peavad ettevõtjate poolt üldsusele avaldatud eesmärgid, kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kavades sisalduvate meetodite ja eeldustega.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kavades sisalduvate kestlikkusriskide käsitlemise eesmärgid, kord ja meetmed on kooskõlas artikli 29 lõikega 3 kindlustus- ja edasikindlustusandjate ärimudeli kestlikkusriskide laadi, ulatuse ja keerukusega proportsionaalsed.

2c.  

Selleks et tagada käesoleva artikli ühetaoline kohaldamine, koostab EIOPA regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et veelgi täpsustada järgmist:

a) 

kestlikkusriskide kindlakstegemise, mõõtmise, juhtimise ja jälgimise miinimumnõuded ja võrdlusmeetodid;

b) 

käesoleva artikli lõigete 2b ja 2e kohaselt koostatavates kavades käsitletavad elemendid, mis hõlmavad kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide jälgimise ja käsitlemise konkreetseid ajakavasid, kvantifitseeritavaid eesmärke ja vahe-eesmärke ning seoseid artiklites 45 ja 45a sätestatud nõuetega;

c) 

järelevalve meetodid seoses lõigetes 2b ja 2e osutatud kavade, kvantifitseeritavate eesmärkide ja protseduuridega;

d) 

käesoleva artikli lõigetes 2b ja 2e osutatud kavade elemendid, sealhulgas asjakohased kvantifitseeritavad eesmärgid kooskõlas artikliga 51.

EIOPA esitab esimeses lõigus osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus võtta käesoleva direktiivi täiendamiseks vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

2d.   Ettevõtja avalikustab lõigetes 2b ja 2e osutatud kavades sisalduvad kvantifitseeritavad eesmärgid igal aastal. 2e.   Kui osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor asub liidus, peab koostama käesoleva artikli lõike 2b kohase kava konsolideerimisgrupi tasandil, tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjatest tütarettevõtjad, kes on kõnealuse kavaga ja konsolideerimisgrupi järelevalvega hõlmatud vastavalt artikli 213 lõike 2 punktidele a ja b, vabastatakse käesoleva artikli lõike 2b kohase kava individuaalsel tasandil koostamise kohustusest.

▼B

3.   Investeerimisriski puhul tõendavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, et nad on vastavuses VI peatüki 6. jaoga. 4.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad näevad ette riskijuhtimise, mis on struktureeritud nii, et lihtsustada riskijuhtimissüsteemi rakendamist.

▼M5

4a.   Selleks et vältida liigset tuginemist krediidikvaliteeti hindavatele asutustele, kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad välist krediidikvaliteedi hinnangut kindlustehniliste eraldiste ja solventsuskapitalinõude arvutamiseks, hindavad nad oma riskijuhtimise raames kõnealuste väliste krediidikvaliteedi hinnangute asjakohasust, kasutades teostatavuse korral täiendavaid hinnanguid, et vältida automaatset sõltumist välistest hinnangutest.

Selleks et tagada käesoleva lõike kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud väliste krediidikvaliteedi hinnangute hindamise korra kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu teises lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

5.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul, kes kasutavad osalist või täielikku sisemudelit, mis on heaks kiidetud vastavalt artiklitele 112 ja 113, hõlmab riskijuhtimine järgmisi lisaülesandeid:

a) 

töötada välja ja rakendada sisemudel;

b) 

testida sisemudelit ja kinnitada see;

c) 

dokumenteerida sisemudel ja selle edasised muudatused;

d) 

analüüsida sisemudeli toimimist ja koostada asjakohased aruanded;

e) 

teavitada haldus-, juhtimis- või järelevalveorganit sisemudeli toimimisest, soovitada valdkondi, mida on vaja parandada ning teavitada kõnealust organit edusammudest eelnevalt kindlaksmääratud puuduste kõrvaldamisel.

Artikkel 45

Omariski ja maksevõime hindamine

1.  

Riskijuhtimissüsteemi osana hindab iga kindlustus- ja edasikindlustusandja omariske ja maksevõimet.

Hindamine hõlmab vähemalt järgmist:

a) 

üldine maksevõime vajadus, võttes arvesse spetsiifilist riskiprofiili, heakskiidetud riskitaluvuspiiri ning kindlustus- või edasikindlustusandja äristrateegiat;

b) 

pidev vastavus kapitalinõuetele, nagu on sätestatud VI peatüki 4. ja 5. jaos, ning kindlustustehniliste eraldiste nõuetele, nagu on sätestatud VI peatüki 2. jaos;

c) 

kui oluliselt asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil kaldub kõrvale eeldustest, mis on aluseks artikli 101 lõikes 3 sätestatud solventsuskapitalinõudele, mis on arvutatud VI peatüki 4. jao 2. alajaos esitatud standardvalemi või VI peatüki 4. jao 3. alajaos esitatud osalise või täieliku sisemudeli abil;

▼M13

d) 

kaalutakse ja analüüsitakse makromajanduslikku olukorda ja võimalikke makromajanduslikke ja finantsturgude arengusuundumusi;

e) 

järelevalveasutuse põhjendatud taotlusel kaalutakse ja analüüsitakse

i) 

makrotasandi usaldatavusprobleeme, mis võivad mõjutada kindlustus- või edasikindlustusandja konkreetset riskiprofiili, heakskiidetud riskitaluvuspiire, äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ning punktis a osutatud kindlustus- või edasikindlustusandja üldist maksevõime vajadust;

ii) 

kindlustus- või edasikindlustusandja tegevust, mis võib mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arengusuundumusi ning millest võib saada süsteemse riski allikas;

f) 

kindlustus- või edasikindlustusandja üldine suutlikkus täita isegi stressiolukorras õigel ajal oma rahalised kohustused kindlustusvõtjate ja teiste vastaspoolte ees.

1a.  

Lõike 1 punktide d ja e kohaldamisel mõeldakse makromajanduslike ja finantsturgude arengusuundumuste all vähemalt järgmist:

a) 

intressimäärade ja hinnavahede tase;

b) 

finantsturgude indeksite tase;

c) 

inflatsioon;

d) 

seotus teiste finantsturu osalistega;

e) 

kliimamuutused, pandeemiad, muud ulatuslikud sündmused ja muud katastroofid, mis võivad mõjutada kindlustus- ja edasikindlustusandjaid.

Lõike 1 punkti e alapunkti i kohaldamisel mõistetakse makrotasandi usaldatavusprobleeme nii, et need hõlmavad vähemalt tõenäolisi ebasoodsaid tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud krediiditsükli ja majanduslangusega, karjavaimust kantud käitumisega investeerimisel või liigsete riskide kontsentreerumisega sektori tasandil.

1b.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõike 1 punkti d kohaselt nõutav analüüs vastab riskide laadile ning kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse ulatusele ja keerukusele. Liikmesriigid tagavad, et väikesed ja mittekeerukad ettevõtjad ning ettevõtjad, kes on saanud järelevalveasutuselt eelneva heakskiidu vastavalt artiklile 29d, ei ole kohustatud käesoleva artikli lõike 1 punktis e osutatud analüüsi tegema.

▼B

2.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel peavad asjaomasel kindlustus- või edasikindlustusandjal olema protsessid, mis on proportsionaalsed tema äritegevusega seotud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega ning võimaldavad tal korralikult kindlaks määrata ja hinnata oma riske nii lühi- kui ka pikaajaliselt ning millele ta on või võiks olla avatud. Kindlustus- või edasikindlustusandja tutvustab meetodeid, mida ta kõnealuse hinnangu andmisel kasutab.

▼M13

2a.   Kui kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandust, artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimist või artikli 77a lõikes 2, artiklites 308c ja 308d või asjakohasuse korral artikli 111 lõike 1 teises lõigus ja artikli 111 lõikes 2a osutatud üleminekumeetmeid, hindab ta käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud kapitalinõuetele vastavust kõnealuseid kohandusi ja üleminekumeetmeid arvesse võttes ja arvesse võtmata.

Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust ei kohaldata artiklis 77a osutatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi hindamise nõuet valuuta suhtes, mille puhul kehtib üks järgmistest:

a) 

kindlustus- või edasikindlustuskohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal kõnealuses valuutas ei ole üle 5 % kindlustus- või edasikindlustuskohustustega seotud kõigist tulevastest rahavoogudest;

b) 

seoses tulevaste rahavoogudega, mis on seotud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kõnealuses valuutas, ei ole selliste lõpptähtaegadega seotud tulevaste rahavoogude osakaal, mille puhul asjakohast riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, üle 10 % kõigist kindlustus- või edasikindlustuskohustustega seotud tulevastest rahavoogudest.

2b.   Kui kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimist, hõlmab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud hindamine lisaks selle hindamist, kui oluliselt erineb asjaomase ettevõtja riskiprofiil volatiilsusega korrigeerimise aluseks olevatest eeldustest.

▼B

3.   Lõike 1 punktis c osutatud juhul, kui kasutatakse sisemudelit, teostatakse hindamine koos ümberkalibreerimisega, millega muudetakse sisemisi riskinäitajad solventsuskapitalinõude riskimõõtmiseks ja kalibreerimiseks. 4.   Omariski ja maksevõime hindamine on äristrateegia osa ning seda võetakse jooksvalt arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja strateegilistes otsustes.

▼M13

5.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teevad lõikes 1 osutatud hindamise kord aastas ja viivitamata pärast iga olulist muutust oma riskiprofiilis.

Välja arvatud juhul, kui järelevalveasutus leiab ettevõtja konkreetsete asjaolude põhjal, et vajalik on sagedasem hindamine, võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad erandina käesoleva lõike esimesest lõigust teha lõikes 1 osutatud hindamise vähemalt kord iga kahe aasta järel ja viivitamata pärast iga olulist muutust oma riskiprofiilis, kui on täidetud üks järgmine tingimus:

a) 

ettevõtja on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks;

b) 

ettevõtja on kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja, kes vastab kõigile järgmistele kriteeriumidele:

i) 

kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on selle konsolideerimisgrupi juriidilised isikud, millesse kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja kuulub, või füüsilised isikud, kellel on õigus saada kindlustuskaitse kõnealuse konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, ja neid füüsilisi isikuid, kellel on õigus saada kindlustuskaitse konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, hõlmava äritegevuse osakaal on alla 5 % tehnilistest eraldistest;

ii) 

kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja edasikindlustuskohustuste aluseks olevad kindlustuskohustused ja kindlustuslepingud ei sisalda kohustuslikku vastutuskindlustust.

Vabastus iga-aastasest hindamisest ei takista ettevõtjat pidevalt riske tuvastamast, mõõtmast, juhtimast, jälgimast ja nendest aru andmast.

▼B

6.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad järelevalveasutusele artikli 35 kohaselt esitatud teabe osana omariski ja maksevõime kõigi hindamiste tulemused. 7.   Kindlustus- või edasikindlustusandja omariski ja maksevõime hindamist ei kasutata kapitalinõude arvutamiseks. Solventsuskapitalinõuet kohandatakse ainult kooskõlas artiklitega 37, 231 kuni 233 ja 238.

▼M13

8.   Kui muudele asutustele kui järelevalveasutustele on antud makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused, tagavad liikmesriigid lõike 1 punktide d ja e kohaldamisel, et järelevalveasutused jagavad käesolevas artiklis osutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate oma riskide ja maksevõime hindamist käsitlevate makrotasandi usaldatavusnõuete hindamise tulemusi asjaomaste riiklike organite ja asutustega, kellel on makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused teevad koostööd makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitustega riiklike organite ja asutustega, et analüüsida tulemusi ja teha asjakohasuse korral kindlaks makrotasandi usaldatavusprobleemid seoses sellega, kuidas kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevus võib mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arengusuundumusi.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused jagavad asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandjaga kõiki makrotasandi usaldatavusprobleeme ja hindamise seisukohast olulisi sisendparameetreid.

9.   Otsustades, kas taotleda käesoleva artikli lõike 1 punktis e osutatud analüüsi kindlustus- või edasikindlustusandjast tütarettevõtja puhul, kes kuulub vastavalt artikli 213 lõike 2 punktidele a ja b konsolideerimisgrupi järelevalve alla, võtab järelevalveasutus arvesse, kas kõnealuse analüüsi teeb konsolideerimisgrupi tasandil osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor asub liidus, ning kas see hõlmab kõnealuse tütarettevõtja eripära.

Liikmesriikide järelevalveasutused esitavad igal aastal nii EIOPA-le kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1092/2010 ( 15 ) asutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide nimekirjad, kelle suhtes nad taotlevad täiendavaid makrotasandi usaldatavusmeetmeid.

Artikkel 45a

Kliimamuutuste stsenaariumi analüüs

1.   Artikli 45 lõikes 2 osutatud riskide kindlakstegemise ja hindamise eesmärgil hindab asjaomane ettevõtja ka seda, kas teda mõjutavad oluliselt kliimamuutustega seotud riskid. Ettevõtja näitab artikli 45 lõikes 1 osutatud hindamise käigus, kui oluliselt kliimamuutustega seotud riskid teda mõjutavad. 2.  

Kui asjaomast ettevõtjat mõjutavad oluliselt kliimamuutustega seotud riskid, töötab ettevõtja välja vähemalt kaks pikaajalist kliimamuutuste stsenaariumit, sealhulgas järgmised:

a) 

pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille puhul üleilmne temperatuuri tõus jääb alla 2 oC;

b) 

pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille puhul üleilmne temperatuuri tõus on märkimisväärselt suurem kui 2 oC.

3.   Artikli 45 lõikes 1 osutatud hindamine sisaldab korrapäraste ajavahemike järel tehtavat analüüsi, mis käsitleb käesoleva artikli lõike 2 kohaselt väljatöötatud pikaajaliste kliimamuutuste stsenaariumide mõju ettevõtja äritegevusele. Need ajavahemikud peavad olema ettevõtja äritegevusele omaste kliimamuutuste riskide laadi, ulatuse ja keerukusega proportsionaalsed, kuid mitte pikemad kui kolm aastat. 4.   Lõikes 2 osutatud pikaajalised kliimamuutuste stsenaariumid vaadatakse läbi vähemalt iga kolme aasta järel ja vajaduse korral neid ajakohastatakse. Pikaajaliste kliimamuutuste stsenaariumide läbivaatamisel võtavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja põhimõtete tulemuslikkust, et suurendada nende mõjusust. 5.   Erandina lõigetest 2, 3 ja 4 ei nõuta väikestelt ja mittekeerukatelt ettevõtjatelt kliimamuutuste stsenaariumide täpsustamist ega nende mõju hindamist ettevõtja äritegevusele.

▼B

Artikkel 46

Sisekontroll

1.  

Kindlustus- või edasikindlustusandjal on tõhus sisekontrollisüsteem.

Kõnealune süsteem hõlmab vähemalt haldus- ja raamatupidamisprotseduure, sisekontrolli raamistikku, kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi tasandite asjakohast aruandluskorda ning õigusaktidele vastavuse tagamist.

2.   Õigusaktidele vastavuse tagamine hõlmab haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani nõustamist seoses käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud õigusnormidele vastavusega. See hõlmab ka õiguskeskkonna mis tahes muutuste võimaliku mõju hindamist asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusele ning õigusaktidele vastavuse riski tuvastamist ja hindamist.

Artikkel 47

Siseaudit

1.  

Kindlustus- või edasikindlustusandja näeb ette tõhusa siseauditi.

Siseaudit hõlmab hindamist, kas kindlustus- või edasikindlustusandja sisekontrollisüsteem ja tema juhtimissüsteemi teised elemendid on asjakohased ja tõhusad.

2.   Siseaudit on objektiivne ja tegevusest sõltumatu. 3.   Kõikidest siseauditi järeldustest ja soovitustest teatatakse kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorganile, kes otsustab, milliseid meetmeid võetakse siseauditi iga järelduse ja soovituse suhtes, ning tagab kõnealuste meetmete teostamise.

Artikkel 48

Aktuaarifunktsioon

1.  

Kindlustus- või edasikindlustusandja näeb ette, et aktuaarifunktsiooni tõhusa täitmise tagamiseks ta:

a) 

koordineerib kindlustustehniliste eraldiste arvutamist;

b) 

tagab kindlustustehniliste eraldiste arvutamise eelduste ning metoodika ja aluseks olevate mudelite asjakohasuse;

c) 

hindab kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel kasutatud andmete piisavust ja kvaliteeti;

d) 

võrdleb parimaid hinnanguid kogemusega;

e) 

teavitab kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorganit kindlustustehniliste eraldiste arvutamise usaldusväärsusest ja nõuetekohasusest;

f) 

jälgib kindlustustehniliste eraldiste arvutamist artiklis 82 sätestatud juhtudel;

g) 

väljendab arvamust kindlustusriskide hindamise üldise strateegia kohta;

h) 

väljendab arvamust edasikindlustusprogrammide asjakohasuse kohta;

i) 

aitab tõhusalt rakendada artiklis 44 osutatud riskijuhtimissüsteemi eelkõige seoses riskide rühmitamisega, mille alusel arvutatakse VI peatüki 4. ja 5. jaos sätestatud kapitalinõuded, ning artiklis 45 osutatud hindamisega.

2.   Aktuaarifunktsiooni täidavad isikud, kellel on aktuaari- ja finantsmatemaatilised teadmised, mis vastavad kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusele omaste riskide laadile, ulatusele ja keerukusele, ning kes on võimelised tõendama asjakohast kogemust seoses kohaldatavate ameti- ja muude standarditega.

Artikkel 49

Funktsiooni või tegevuse edasiandmine

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- või edasikindlustusandjad on täielikult vastutavad käesoleva direktiivi kohaste kohustuste täitmise eest, kui nad annavad funktsiooni või mis tahes kindlustus- või edasikindlustustegevuse edasi. 2.  

Kriitilise tähtsusega või olulise funktsiooni või tegevuse edasiandmine ei ole lubatud, kui see:

a) 

kahjustab oluliselt asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteemi kvaliteeti;

b) 

suurendab põhjendamatult operatsiooniriski;

c) 

kahjustab järelevalveasutuste võimet kontrollida kindlustus- või edasikindlustusandja kohustuste täitmist;

d) 

kahjustab pideva ja rahuldava teenuse pakkumist kindlustusvõtjatele.

3.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teatavad õigeaegselt järelevalveasutustele enne kriitilise tähtsusega või olulise funktsiooni või tegevuse edasiandmist, samuti kõigist edasistest kõnealuse funktsiooni või tegevusega seotud olulistest arengutendentsidest.

▼M5

Artikkel 50

Delegeeritud õigusaktid ja regulatiivsed tehnilised standardid

1.  

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, et täiendavalt täpsustada järgmist:

▼M11

a) 

artiklites 41 ja 44, eelkõige artikli 44 lõikes 2 loetletud valdkonnad, ning artiklites 46 ja 47 osutatud süsteemide elemendid, välja arvatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia riski juhtimisega seotud elemendid;

b) 

artiklites 44, 46, 47 ja 48 osutatud funktsioonid, välja arvatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia riski juhtimisega seotud funktsioonid.

▼M5

2.  

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva jaoga, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada järgmist:

a) 

artiklis 42 sätestatud nõuded ja nendega seotud funktsioonid;

b) 

tingimused teenuste edasiandmiseks eelkõige kolmandates riikides asuvatele teenusepakkujatele.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

3.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses artikli 45 lõike 1 punktis a osutatud hindamisega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, kõnealuse hindamise üksikasjade täpsustamiseks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼B

3. Jagu

Avalikustamine

▼M13

Artikkel 51

Solventsuse ja finantsseisundi aruanne: sisu

1.   Võttes arvesse artikli 35 lõikes 3 nõutud teavet ja kõnealuse artikli lõikes 4 sätestatud põhimõtteid, nõuavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad avalikustaksid igal aastal solventsuse ja finantsseisundi aruande.

Solventsuse ja finantsseisundi aruanne koosneb kahest selgesti eristatud ja koos avalikustavast osast. Esimene osa sisaldab üksnes kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud teavet ning teine osa üksnes turuspetsialistidele suunatud teavet.

1a.  

Solventsuse ja finantsseisundi aruande see osa, mis sisaldab üksnes kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud teavet, sisaldab järgmist teavet:

a) 

ettevõtja äritegevuse ja tulemuste lühikirjeldus;

b) 

ettevõtja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas seoses kestlikkusriskidega, ning

c) 

avaldus selle kohta, kas ettevõtja avalikustab direktiivi 2013/34/EL artiklis 19a või 29a osutatud kavad.

1b.  

Solventsuse ja finantsseisundi aruande see osa, mis sisaldab üksnes turuspetsialistidele suunatud teavet, sisaldab, olgu see siis esitatud täielikult või viitena laadilt ja ulatuselt samaväärsele teabele, mis on avalikustatud muude õiguslike või regulatiivsete nõuete kohaselt, järgmist teavet:

a) 

ettevõtja äritegevuse ja tulemuste kirjeldus;

b) 

juhtimissüsteemi kirjeldus;

c) 

varade, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi nende hindamisel kasutatud aluste ja meetodite kirjeldus;

d) 

kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus, mis hõlmab vähemalt järgmist:

i) 

omavahendite struktuur ja suurus ning nende kvaliteet;

ii) 

solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude suurus;

iii) 

liidu finantssüsteemide stabiilsuse seisukohast oluliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul teave riskitundlikkuse kohta;

iv) 

artiklis 304 sätestatud võimalus, mida on kasutatud solventsuskapitalinõude arvutamiseks;

v) 

teave, mis võimaldab igakülgselt mõista peamisi erinevusi standardvalemi aluseks olevate eelduste ja mis tahes sisemudeli eelduste vahel, mida kindlustus- või edasikindlustusandja on kasutanud oma solventsuskapitalinõude arvutamiseks;

vi) 

miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või solventsuskapitalinõudele olulise mittevastavuse suurus aruandeperioodil, isegi kui mittevastavus on hiljem kõrvaldatud, ning selgitused selle põhjuse ja tagajärgede kohta ning võetud parandusmeetmed;

e) 

märge selle kohta, kas artikli 45a lõikes 1 osutatud hindamise kohaselt mõjutavad kliimamuutustega seotud riskid ettevõtjat oluliselt, ja kui see on asjakohane, siis kas ta on võtnud meetmeid;

f) 

avaldus selle kohta, kas ettevõtja avalikustab direktiivi 2013/34/EL artiklis 19a või 29a osutatud kavad;

g) 

artikli 44 lõike 2c punktis d osutatud elemendid.

1c.   Artiklis 77b osutatud kattuvuse kohanduse rakendamisel kirjeldatakse käesoleva artikli lõike 1b punktis c ning punkti d alapunktides i ja ii osutatud kirjelduses ka kattuvuse kohandust ning seda kohustuste ja määratud varade portfelli, mille suhtes kattuvuse kohandust rakendatakse, samuti määratakse kindlaks kattuvuse kohanduse nullini vähendamise mõju ettevõtja finantsseisundile.

Käesoleva artikli lõike 1b punktis c ning punkti d alapunktides i ja ii osutatud kirjeldus peab sisaldama ka avaldust selle kohta, kas kindlustus- või edasikindlustusandja kasutab artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimist, ning volatiilsusega korrigeerimise kasutamise korral peab kindlustus- või edasikindlustusandja avalikustama järgmise teabe:

a) 

volatiilsusega korrigeerimise nullini vähendamise kvantifitseeritud mõju kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisundile;

b) 

iga asjaomase valuuta või riigi (kui see on kohaldatav) puhul kooskõlas artikliga 77d arvutatud volatiilsusega korrigeerimine ja vastavad kindlustus- või edasikindlustuskohustuste parimad hinnangud.

2.   Lõike 1b punkti d alapunktis i osutatud kirjeldus sisaldab eelmise aruandeperioodiga võrreldes toimunud oluliste muutuste analüüsi ja finantsaruannete selliste elementide väärtusega seotud oluliste erinevuste selgitust ning kapitali ülekantavuse lühikirjeldust.

Käesoleva artikli lõike 1b punkti d alapunktis ii osutatud solventsuskapitalinõude avalikustamisel esitatakse eraldi VI peatüki 4. jao 2. ja 3. alajao kohaselt arvutatud summa ja lisakapitalinõue, mis on kehtestatud kooskõlas artikliga 37, või selliste konkreetsete parameetrite mõju, mida kindlustus- või edasikindlustusandja peab kasutama kooskõlas artikliga 110, koos asjaomase järelevalveasutuse kokkuvõtliku teabega selle põhjendatuse kohta.

Solventsuskapitalinõude avalikustamisel lisatakse asjakohasuse korral märge, et lõplik summa sõltub järelevalveasutuse hinnangust.

3.  

Kaptiivkindlustusandjatelt ei nõuta kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud osa avalikustamist, vaid neilt nõutakse üksnes seda, et nad lisaksid turuspetsialistidele suunatud osasse artiklis 56 osutatud rakenduslike tehniliste standarditega nõutavad kvantitatiivsed andmed, kui asjaomased ettevõtjad vastavad järgmistele tingimustele:

a) 

kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on selle konsolideerimisgrupi juriidilised isikud, millesse kaptiivkindlustusandja kuulub, või füüsilised isikud, kellel on õigus saada kindlustuskaitse selle konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, ning neid füüsilisi isikuid, kellel on õigus saada kindlustuskaitse konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, hõlmava äritegevuse osakaal on alla 5 % tehnilistest eraldistest;

b) 

kaptiivkindlustusandja kindlustuskohustused ei sisalda kohustuslikku vastutuskindlustust.

4.  

Kaptiivedasikindlustusandjatelt ei nõuta kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud osa avalikustamist, vaid neilt nõutakse üksnes seda, et nad lisaksid turuspetsialistidele suunatud osasse artiklis 56 osutatud rakenduslike tehniliste standarditega nõutavad kvantitatiivsed andmed, kui asjaomased ettevõtjad vastavad järgmistele tingimustele:

a) 

kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on selle konsolideerimisgrupi juriidilised isikud, millesse kaptiivedasikindlustusandja kuulub, või füüsilised isikud, kellel on õigus saada kindlustuskaitse selle konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, ning neid füüsilisi isikuid, kellel on õigus saada kindlustuskaitse konsolideerimisgrupi kindlustuslepingute alusel, hõlmava äritegevuse osakaal on alla 5 % tehnilistest eraldistest;

b) 

kaptiivedasikindlustusandja edasikindlustuskohustuste aluseks olevad kindlustuslepingud ei ole seotud ühegi kohustusliku vastutuskindlustusega;

c) 

emaettevõtjale või konsolideerimisgruppi kuuluvatele äriühingutele antud laenud, sealhulgas konsolideerimisgrupi rahalised kogumid, ei ületa 20 % kaptiivedasikindlustusandja koguvaradest ning

d) 

tehniliste eraldiste brutosummast tulenevat maksimaalset kahjumit saab hinnata deterministlikult, kasutamata stohhastilisi meetodeid.

5.   Erandina lõikest 1 on edasikindlustusandjatel lubatud otsustada, kas nad avalikustavad solventsuse ja finantsseisundi aruande selle osa, mis on suunatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele. 6.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1b on väikestel ja mittekeerukatel ettevõtjatel lubatud otsustada, et nad avalikustavad solventsuse ja finantsseisundi aruande selles osas, mis koosneb teistele turuspetsialistidele suunatud teabest, üksnes artiklis 56 osutatud rakenduslikes tehnilistes standardites nõutavad kvantitatiivsed andmed, tingimusel et nad avaldavad iga kolme aasta järel täieliku aruande, mis sisaldab kogu käesolevas artiklis nõutud teavet. 7.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad avalikustavad ning esitavad järelevalveasutusele käesolevas artiklis osutatud teabe kord aastas või harvemini 18 nädala jooksul pärast ettevõtja majandusaasta lõppu. 8.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad peavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud aruande raames avalikustama mõju, mis tuleneb artiklis 77 sätestatud tehniliste eraldiste kindlaksmääramisel sellise riskivaba intressikõvera kasutamisest, mis on kindlaks määratud ilma artikli 77e lõike 1 punktis aa osutatud ekstrapoleerimise üleminekukorda kohaldamata, asjakohase riskivaba intressikõvera asemel.

Erandina esimesest lõigust ei kohaldata avalikustamisnõuet valuuta suhtes, mille puhul kehtib mõni järgmistest:

a) 

kindlustus- või edasikindlustuskohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal kõnealuses valuutas ei ole üle 5 % kindlustus- või edasikindlustuskohustustega seotud kõigist tulevastest rahavoogudest;

b) 

seoses tulevaste rahavoogudega, mis on seotud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kõnealuses valuutas, ei ole selliste lõpptähtaegadega seotud tulevaste rahavoogude osakaal, mille puhul asjakohast riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, üle 10 % kõigist kindlustus- või edasikindlustuskohustustega seotud tulevastest rahavoogudest.

▼M13

Artikkel 51a

Solventsuse ja finantsseisundi aruanne: auditeerimisnõuded

1.   Sellise kindlustus- või edasikindlustusandja puhul, kes ei ole väike ja mittekeerukas kindlustus- või edasikindlustusandja ega kaptiivkindlustus- või kaptiivedasikindlustusandja, viiakse läbi audit, mis hõlmab kooskõlas artikli 51 lõikega 1 solventsuse ja finantsseisundi aruande osana avalikustatud bilanssi või kooskõlas artikli 256 lõike 2 punktiga b solventsuse ja finantsseisundi ühtse aruande osana avalikustatud bilanssi. 2.   Erandina artiklist 29c võivad liikmesriigid laiendada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuet ka väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ning väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjatele. 3.   Liikmesriigid võivad laiendada lõikes 1 osutatud auditeerimisnõude kohaldamisala ka muudele solventsuse ja finantsseisundi aruande elementidele. 4.   Auditi teeb vannutatud audiitor või audiitorühing kooskõlas direktiivi 2006/43/EÜ artikli 26 kohaselt kohaldatavate auditeerimisstandarditega. Vannutatud audiitorid ja audiitorühingud peavad selle ülesande täitmisel järgima käesoleva direktiivi artiklis 72 sätestatud audiitorite kohustusi. 5.   Liikmesriikides, kus 28. jaanuaril 2025 on liikmesriigi õiguse kohaselt registreeritud aktuaaridel lubatud auditeerida tehnilisi eraldisi, edasikindlustuse sissenõutavaid summasid ja nendega seotud elemente, võivad registreeritud aktuaarid jätkata selliste auditite tegemist, tingimusel et nad tegutsevad kooskõlas siduvate standarditega, mis tagavad kvaliteetse auditi ja hõlmavad selliste auditite tegemisel vähemalt auditeerimistavade, sõltumatuse ja sisemise kvaliteedikontrolli valdkonda, ning täidavad artiklis 72 osutatud kohustusi. 6.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad järelevalveasutusele koos solventsuse ja finantsseisundi aruandega eraldi aruande, mis sisaldab vannutatud audiitori või audiitorühingu koostatud auditi laadi ja tulemuste kirjeldust.

▼M5

Artikkel 52

Teave Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele ning tema esitatavad aruanded

1.  

Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 35 kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et järelevalveasutused esitaksid igal aastal Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele järgmise teabe:

a) 

keskmine lisakapitalinõue kindlustus- või edasikindlustusandja kohta ning eelmisel aastal järelevalveasutuse kehtestatud lisakapitalinõuete summa, arvutatuna protsendina solventsuskapitalinõudest ning esitatuna eraldi järgmiste kindlustusandjate kaupa:

i) 

kindlustus- ja edasikindlustusandjad;

ii) 

elukindlustusandjad;

iii) 

kahjukindlustusandjad;

iv) 

kindlustusandjad, kes tegelevad nii elukindlustus- kui ka kahjukindlustustegevusega;

v) 

edasikindlustusandjad;

b) 

iga käesoleva lõike punktis a sätestatud rühma puhul lisakapitalinõude osakaal, mis on kehtestatud vastavalt artikli 37 lõike 1 punktide a, b ja c kohaselt;

c) 

niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate arv, kes saavad kasu regulaarsete järelevalvearuannete harvemini esitamise võimalusest, ning niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate arv, kes on vabastatud kirjepõhisest aruandlusest, nagu on osutatud artikli 35 lõigetes 6 ja 7, koos nende kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja vara mahuga, mis arvutatakse vastavalt protsendina liikmesriigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja vara kogumahust;

d) 

niisuguste konsolideerimisgruppide arv, kes saavad kasu regulaarsete järelevalvearuannete harvemini esitamise võimalusest, ning niisuguste konsolideerimisgruppide arv, kes on vabastatud kirjepõhisest aruandlusest, nagu on osutatud artikli 254 lõikes 2, koos nende kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja vara mahuga, mis arvutatakse vastavalt protsendina kõikide konsolideerimisgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja vara kogumahust;

▼M13

e) 

niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate koguarv ja selle jaotus väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate ning muude ettevõtjate vahel, kes kasutavad lihtsustusi või proportsionaalsusmeetmeid, ning konkreetseid proportsionaalsusmeetmeid kasutavate ettevõtjate arv;

f) 

niisuguste konsolideerimisgruppide arv ja selle jaotus väikeste ja mittekeerukate konsolideerimisgruppide ning muude konsolideerimisgruppide vahel, kes kasutavad lihtsustusi või proportsionaalsusmeetmeid, ning konkreetseid proportsionaalsusmeetmeid kasutavate konsolideerimisgruppide arv.

▼M5

2.  

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avalikustab igal aastal järgmise teabe:

a) 

lisakapitalinõude jaotus kõigi liikmesriikide kohta kokku, mõõdetuna protsendina solventsuskapitalinõudest järgmiste rühmade kaupa:

i) 

kindlustus- ja edasikindlustusandjad;

ii) 

elukindlustusandjad;

iii) 

kahjukindlustusandjad;

iv) 

kindlustusandjad, kes tegelevad nii elukindlustus- kui ka kahjukindlustustegevusega;

v) 

edasikindlustusandjad;

b) 

iga liikmesriigi kohta eraldi lisakapitalinõude jaotus, mõõdetuna protsendina solventsuskapitalinõudest, mis hõlmab kõiki kindlustus- ja edasikindlustusandjaid asjaomases liikmesriigis;

c) 

käesoleva lõike punktides a ja b osutatud iga avalikustamise puhul lisakapitalinõude osakaal, mis on kehtestatud artikli 37 lõike 1 punktide a, b ja c kohaselt;

d) 

kõikide liikmesriikide kohta ühiselt kokku niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide koguarv, kes saavad kasu regulaarsete järelevalvearuannete harvemini esitamise võimalusest, ning niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide koguarv, kes on vabastatud kirjepõhisest aruandlusest, nagu on osutatud artikli 35 lõigetes 6 ja 7 ning artikli 254 lõikes 2, koos nende kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja varade mahuga, mis arvutatakse vastavalt protsendina kõikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja varade kogumahust;

e) 

iga liikmesriigi kohta eraldi niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide arv, kes saavad kasu regulaarsete järelevalvearuannete harvemini esitamise võimalusest, ning niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide arv, kes on vabastatud kirjepõhisest aruandlusest, nagu on osutatud artikli 35 lõigetes 6 ja 7 ning artikli 254 lõikes 2, koos nende kapitalinõuete, kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja vara mahuga, mis arvutatakse vastavalt protsendina liikmesriigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning konsolideerimisgruppide kindlustusmaksete, kindlustustehniliste eraldiste ja vara kogumahust;

▼M13

f) 

iga liikmesriigi kohta niisuguste kindlustus- ja edasikindlustusandjate arv ja niisuguste konsolideerimisgruppide arv ja nende arvude jaotus vastavalt väikeste ja mittekeerukate kindlustus- ja edasikindlustusandjate või konsolideerimisgruppide ning muude kindlustus- ja edasikindlustusandjate või konsolideerimisgruppide vahel, kes kasutavad lihtsustusi või proportsionaalsusmeetmeid, ning konkreetseid lihtsustusi ja proportsionaalsusmeetmeid kasutavate ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide arv.

▼M13

3.   EIOPA esitab lõikes 2 osutatud teabe Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile koos aruandega, milles kirjeldatakse eri liikmesriikide järelevalveasutuste järelevalvealase ühtsuse taset seoses lisakapitalinõuete ja proportsionaalsusmeetmete kasutamisega. 4.   EIOPA hindab artikli 29a lõikes 1 sätestatud väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate kindlaksmääramise kriteeriumide ning artikli 213a lõikes 1 sätestatud väikeste ja mittekeerukate konsolideerimisgruppide kindlaksmääramise kriteeriumide kohaldamise mõju vähemalt selles osas, mis on seotud kindlustusvõtjate kaitse, finantsstabiilsuse ja võrdsete võimaluste eesmärkidega. EIOPA esitab oma järelduste kohta komisjonile aruande hiljemalt 31. jaanuariks 2030. Asjakohasel juhul kaalutakse aruandes nende kriteeriumide muutmise võimalust.

▼B

Artikkel 53

Maksevõime ja finantsseisundi aruanne: kohaldatavad põhimõtted

1.  

Järelevalveasutused lubavad kindlustus- või edasikindlustusandjal mitte avalikustada teavet, kui:

a) 

kõnealuse teabe avalikustamise korral saaksid kindlustus- või edasikindlustusandja konkurendid märkimisväärse põhjendamatu eelise;

b) 

kindlustusvõtjate ees on võetud kohustusi või kui on muid lepingulisi suhteid, mis kohustavad kindlustus- või edasikindlustusandjat hoidma ametisaladust ja konfidentsiaalsust.

2.   Kui järelevalveasutus on andnud loa mitte avalikustada teavet, märgivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad selle maksevõime ja finantsseisundi aruandes ning põhjendavad seda. 3.   Järelevalveasutused lubavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatel kasutada muude õiguslike või regulatiivsete nõuete alusel avalikustatud teavet või osutada sellele, kui kõnealune avalikustamine vastab artikli 51 kohaselt avalikustatud teabe laadile ja ulatusele.

▼M13

4.   Käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata artikli 51 lõike 1a punktis b ning artikli 51 lõike 1b punktides d ja e osutatud teabe suhtes.

▼B

Artikkel 54

Maksevõime ja finantsseisundi aruanne: teabe ajakohastamine ja vabatahtlik lisateave

1.  

Kõigi oluliste arengutendentside korral, mis märkimisväärselt mõjutavad artiklite 51 ja 53 alusel avaldatud teabe olulisust, avalikustavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad asjaomase teabe kõnealuste oluliste arengutendentside olemuse ja mõjude kohta.

Esimese lõigu kohaldamisel käsitatakse olulise arenguna vähemalt järgmist:

a) 

kui tuvastatakse miinimumkapitalinõude mittetäitmine ning järelevalveasutus on seisukohal, et kindlustus- või edasikindlustusandja ei suuda esitada realistlikku lühiajalist finantseerimisskeemi või kellelt ei ole laekunud kõnealuse skeemi teadet või kõnealust skeemi ühe kuu jooksul pärast mittetäitmise tuvastamise kuupäeva;

b) 

kui tuvastatakse solventsuskapitalinõude märkimisväärne mittetäitmine ning järelevalveasutustele ei esitata realistlikku finantsseisundi taastamise kava kahe kuu jooksul pärast mittetäitmise tuvastamise kuupäeva.

Teise lõigu punktis a osutatud juhtudel nõuavad järelevalveasutused, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja avalikustaks kohe nõuetele mittevastavuse suuruse ning selle tekkimise põhjuse ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed. Kui hoolimata lühiajalisest finantseerimisskeemist, mida algselt peeti realistlikuks, ei täideta miinimumkapitalinõuet kolme kuu jooksul pärast mittetäitmise tuvastamist, tuleb see avalikustada kõnealuse perioodi lõpus, samuti selle täitmatajätmise põhjus ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed ja kavandatavad täiendavad parandusmeetmed.

Teise lõigu punktis b osutatud juhul nõuavad järelevalveasutused, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja avalikustaks kohe nõuetele mittevastavuse suuruse ning selle tekkimise põhjenduse ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed. Kui hoolimata finantsseisundi taastamise kavast, mida algselt peeti realistlikuks, ei täideta solventsuskapitalinõuet kuue kuu jooksul pärast selle olulise täitmatajätmise tuvastamist, tuleb see avalikustada kõnealuse perioodi lõpus, samuti selle täitmatajätmise põhjus ja tagajärjed, sealhulgas võetud parandusmeetmed ja kavandatavad täiendavad parandusmeetmed.

2.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad vabatahtlikult avalikustada mis tahes teabe või selgitused, mis on seotud nende maksevõime või finantsseisundiga ning mille avalikustamist ei nõuta artiklitega 51 ja 53 ning käesoleva artikli lõikega 1.

Artikkel 55

Maksevõime ja finantsseisundi aruanne: strateegia ja heakskiitmine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- või edasikindlustusandja rakendab asjaomaseid süsteeme ja struktuure, et täita artiklites 51 ja 53 ning artikli 54 lõikes 1 osutatud nõudeid, samuti on tal kirjalik strateegia, millega tagatakse artiklite 51, 53 ja 54 kohaselt avalikustatud teabe pidev asjakohasus. 2.   Maksevõime ja finantsseisundi aruande peab kinnitama kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan ning selle võib avaldada üksnes pärast kõnealust heakskiitmist.

▼M5

Artikkel 56

Maksevõime ja finantsseisundi aruanne: delegeeritud õigusaktid ja rakenduslikud tehnilised standardid

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse lähemalt teavet, mis tuleb avalikustada, ning tähtaegu selle teabe avalikustamiseks kord aastas kooskõlas 3. jaoga.

Selleks et tagada käesoleva jao kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud menetluste, vormingute ja vormide kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu teises lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼M13

EIOPA töötab välja infotehnoloogialahendused teises lõigus osutatud menetluste, vormingute ja vormide, sealhulgas juhiste jaoks.

▼B

4. Jagu

Oluline osalus

Artikkel 57

Omandamine

1.   Liikmesriigid nõuavad, et üksinda või kooskõlastatult tegutsevad füüsilised või juriidilised isikud („kavandav omandaja”), kes on otsustanud olulise osaluse kindlustus- või edasikindlustusandjas kas otseselt või kaudselt omandada või seda osalust otseselt või kaudselt suurendada nii, et tekkiv osa häälte arvust või kapitalist oleks 20 %, 30 % või 50 % või ületaks neid määrasid, või nii, et kõnealune kindlustus- või edasikindlustusandja muutuks tema või nende tütarettevõtjaks (edaspidi „kavandatav omandamine”), teataksid kõigepealt kirjalikult järelevalveasutustele kindlustus- või edasikindlustusandja, milles nad soovivad omandada või suurendada olulist osalust, kavandatava osaluse suuruse ja asjakohase teabe vastavalt artikli 59 lõikele 4. Liikmesriigid ei pea kohaldama 30 % piirmäära, kui nad kohaldavad vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatule piirmäära, milleks on üks kolmandik. 2.   Liikmesriigid kohustavad iga füüsilist või juriidilist isikut, kes on otsustanud olulise osaluse kindlustus- või edasikindlustusandjas kas otseselt või kaudselt võõrandada, teatama sellest kõigepealt kirjalikult päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele, näidates kõnealuse isiku osaluse suuruse pärast kavandatavat võõrandamist. Samuti teavitab selline isik pädevaid asutusi otsusest vähendada oma olulist osalust sel määral, et tema osa hääleõigusest või kapitalist langeb alla 20 %, 30 % või 50 % või sellisel määral, et kindlustus- või edasikindlustusandja lakkab olemast kõnealuse isiku tütarettevõtja. Liikmesriigid ei pea kohaldama 30 % piirmäära, kui nad kohaldavad vastavalt direktiivi 2004/109/EÜ artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatule piirmäära ulatusega üks kolmandik.

Artikkel 58

Hindamisaeg

1.  

Artikli 57 lõike 1 kohaselt nõutava teate kättesaamise korral ja ka lõikes 2 osutatud teabe võimaliku hilisema kättesaamise korral edastavad järelevalveasutused kavandavale omandajale viivitamata, ent igal juhul kahe tööpäeva jooksul kirjaliku kinnituse selle teate kättesaamise kohta.

Järelevalveasutustel on alates teate ja kõikide dokumentide, mille lisamist liikmesriik artikli 59 lõikes 4 osutatud loetelu alusel nõuab, kättesaamist tõendava kirjaliku kinnituse saatmise kuupäevast kuni 60 tööpäeva („hindamisaeg”) aega artikli 59 lõikes 1 sätestatud hindamise („hindamine”) teostamiseks.

Teate kättesaamisel teatavad järelevalveasutused kavandavale omandajale hindamisaja lõppkuupäeva.

2.  

Vajaduse korral võivad järelevalveasutused hindamisaja jooksul, ent mitte pärast hindamisaja viiekümnendat tööpäeva nõuda lisateavet, mis on vajalik hindamise lõpuleviimiseks. Taotlus esitatakse kirjalikult ning selles täpsustatakse, millist täiendavat teavet on vaja.

Järelevalveasutuste poolt esitatud teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse saamise vaheliseks perioodiks hindamisaeg peatub. Hindamisaeg ei peatu kauemaks kui kakskümmend tööpäeva. Järelevalveasutuste edaspidised täiendavat või selgitavat teavet nõudvad teabepäringud on nende kasutada nende omal äranägemisel, kuid teabepäringute tulemusel ei tohi hindamisaeg peatuda.

3.  

Järelevalveasutused võivad lõike 2 teises lõigus osutatud hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui kavandav omandaja:

▼M13

a) 

asub või on reguleeritud väljaspool liitu või

b) 

on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes ei kohaldata järelevalvet käesoleva direktiivi, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ ( 16 ), direktiivi 2013/36/EL või direktiivi 2014/65/EL alusel.

▼B

4.   Kui järelevalveasutused otsustavad esitada valminud hindamise alusel kavandatava omandamise suhtes vastuväite, teatavad nad sellest kavandavale omandajale hindamisaega ületamata kahe tööpäeva jooksul kirjalikult ning esitavad oma otsuse põhjendused. Kavandava omandaja taotlusel võib otsuse tegemise asjakohased põhjused teha siseriikliku õiguse kohaselt üldsusele kättesaadavaks. See ei takista liikmesriikidel lubada järelevalveasutustel nimetatud teavet avaldada ilma kavandava omandaja taotluseta. 5.   Kui järelevalveasutused ei esita hindamisaja jooksul kirjalikku vastuväidet kavandatavale omandamisele, loetakse kavandatav omandamine heakskiidetuks. 6.   Järelevalveasutused võivad kavandatava omandamise lõpuleviimiseks ette näha maksimumperioodi ning seda vajadusel pikendada. 7.   Liikmesriigid ei tohi kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid nõudeid järelevalveasutuste teavitamisele ja heakskiitmisele seoses hääleõiguste või kapitali otsese või kaudse omandamisega.

▼M5

8.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva jaoga, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et koostada artikli 59 lõikes 4 osutatud täielik loetelu teabest, mille kavandavad omandajad peavad esitama oma teates, ilma et see piiraks artikli 58 lõike 2 kohaldamist.

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva jaoga ja võtta arvesse tulevast arengut, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada artikli 59 lõikes 1 esitatud kriteeriumide kohandusi.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses ja teises lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

9.   Selleks et tagada käesoleva direktiivi kohaldamise ühetaolised tingimused, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud artiklis 60 osutatud asjaomaste järelevalveasutuste vahelises konsulteerimises kasutatavate menetluste, vormingute ja vormide kohta.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

Artikkel 59

Hindamine

1.  

Selleks, et tagada kindlustus- või edasikindlustusandja, milles osaluse omandamist taotletakse, kindel ja usaldusväärne juhtimine, ning arvestades kavandava omandaja tõenäolist mõju kindlustus- või edasikindlustusandjale, hindavad järelevalveasutused artikli 57 lõikega 1 ette nähtud teate ja artikli 58 lõikes 2 osutatud teabe hindamisel kavandava omandaja sobivust ning kavandatava omandamise majanduslikku usaldatavust kõikide järgmiste kriteeriumide põhjal:

a) 

kavandava omandaja maine;

b) 

kavandatava omandamise tulemusel kindlustus- või edasikindlustusandja äritegevust juhtima asuva iga isiku maine ja kogemused;

c) 

kavandava omandaja majanduslik usaldatavus, eriti seoses omandatava kindlustus- või edasikindlustusandja olemasoleva ja kavandatava äritegevuse laadiga;

d) 

kas kindlustus- või edasikindlustusandja suudab täita käesoleval direktiivil põhinevaid ja vajaduse korral ka teistel direktiividel, nimelt direktiivil 2002/87/EÜ põhinevaid usaldatavusnõudeid ning nende täitmist jätkata; eelkõige see, kas konsolideerimisgrupil, mille osaks ta saab, on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet, vahetada tõhusalt teavet järelevalveasutuste vahel ning määrata kindlaks ülesannete jaotus järelevalveasutuste vahel;

e) 

kas on mõistlikku alust kahtlustada, et seoses kavandatava omandamisega toimub või on toimunud või üritatakse või on püütud üritada rahapesu või terrorismi rahastamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ (rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta) ( 17 ) artikli 1 tähenduses, või kas kavandatav omandamine võiks suurendada sellise tegevuse ohtu.

2.   Järelevalveasutused võivad esitada kavandatavale omandamisele vastuväite üksnes siis, kui neil on mõistlik alus seda teha lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel või kui kavandava omandaja esitatud teave ei ole täielik. 3.   Liikmesriigid ei kehtesta eeltingimusi omandamisele kuuluva osaluse määra suhtes ega luba oma järelevalveasutustel võtta kavandatava omandamise kontrollimisel aluseks turu majanduslikke vajadusi. 4.   Liikmesriigid avalikustavad loetelu teabe kohta, mida on vaja hinnangu andmiseks ja mis tuleb edastada järelevalveasutustele artikli 57 lõikes 1 osutatud teate esitamisel. Nõutav teave peab olema proportsionaalne ning kohandatud vastavalt kavandava omandaja ja kavandatava omandamise laadile. Liikmesriigid ei nõua teavet, mis ei ole asjakohane usaldusväärsuse hindamiseks. 5.   Kui järelevalveasutusele on esitatud kaks või enam ettepanekut osaluse omandamise või suurendamise kohta ühes ja samas kindlustus- või edasikindlustusandjas, tagab järelevalveasutus, olenemata artikli 58 lõigetest 1, 2 ja 3, et kõiki kavandavaid omandajaid koheldakse mittediskrimineerival viisil.

Artikkel 60

Osaluse omandamised finantsettevõtja poolt, kelle üle teostatakse järelevalvet

1.  

Asjaomased järelevalveasutused konsulteerivad omavahel omandamise hindamisel, kui kavandav omandaja on üks järgmistest:

a) 

teises liikmesriigis või omandatava üksuse sektorist erinevas sektoris tegevusloa saanud krediidiasutus, kindlustus- või edasikindlustusandja, investeerimisühing või fondivalitseja ►M13  direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b ◄ tähenduses („eurofondi valitseja”);

b) 

teises liikmesriigis või omandatava üksuse sektorist erinevas sektoris tegevusloa saanud krediidiasutuse, kindlustus- või edasikindlustusandja, investeerimisühingu või eurofondi valitseja emaettevõtja või

c) 

füüsiline või juriidiline isik, kelle kontrolli all on teises liikmesriigis või omandatava üksuse sektorist erinevas sektoris tegevusloa saanud krediidiasutus, kindlustus- või edasikindlustusandja, investeerimisühing või eurofondi valitseja.

2.   Järelevalveasutused edastavad üksteisele põhjendamatult viivitamata hindamiseks vajaliku olulise või asjakohase teabe. Järelevalveasutused edastavad üksteisele taotluse korral kogu asjakohase teabe ning edastavad kogu hädavajaliku teabe omal algatusel. Selle järelevalveasutuse otsuses, kes andis tegevusloa kindlustus- või edasikindlustusandjale, milles osaluse omandamist taotletakse, tuuakse ära kõik seisukohad ja reservatsioonid, mida on väljendanud kavandava omandaja eest vastutav järelevalveasutus.

Artikkel 61

Järelevalveasutuse teavitamine kindlustus- või edasikindlustusandja poolt

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja saab teada, et tema osaluse omandamise või võõrandamise tõttu osalus kapitalis kasvab üle või langeb alla vastavalt artiklis 57 ja artikli 58 lõigetes 1–7 osutatud piirmäärade, teatab ta sellest päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele.

Samuti teatavad kindlustus- või edasikindlustusandjad kõnealusele järelevalveasutusele vähemalt kord aastas aktsionäride ja liikmete nimed, kellele kuuluvad olulised osalused, ning osaluste suuruse, nagu see on esitatud aktsionäride või liikmete üldkoosolekul või saadud börsil noteeritud äriühingutele kehtestatud eeskirjade täitmise tulemusena.

Artikkel 62

Oluline osalus: järelevalveasutuse volitused

►M13  Kui artiklis 57 osutatud isikute mõju tõenäoliselt kahjustab kindlustus- või edasikindlustusandja kindlat ja usaldusväärset juhtimist, nõuavad liikmesriigid, et selle kindlustus- või edasikindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutus, kelles olulist osalust omatakse, taotletakse või suurendatakse, võtaks asjakohaseid meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks. ◄ Sellised meetmed võivad olla näiteks ettekirjutused, juhtkonna karistamine või asjassepuutuvate aktsionäride või liikmete aktsiatest või osadest tuleneva hääleõiguse peatamine.

Samasuguseid meetmeid kohaldatakse füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes ei järgi artiklis 57 sätestatud teatamiskohustust.

Kui osalus omandatakse järelevalveasutuse vastuseisust hoolimata, näevad liikmesriigid, olenemata mis tahes muudest karistustest, ette:

1. 

vastava hääleõiguse peatamise või

2. 

hääletamisel antud häälte tühisuse või võimaluse nende tühisuse tunnustamiseks.

Artikkel 63

Hääleõigus

Käesoleva jao kohaldamisel võetakse arvesse direktiivi 2004/109/EÜ artiklites 9 ja 10 osutatud hääleõigust ning samuti nimetatud direktiivi artikli 12 lõigetes 4 ja 5 sätestatud osaluste summeerimise tingimusi.

Liikmesriigid ei võta arvesse hääleõigust ega väärtpabereid, mida investeerimisühingud või krediidiasutused võivad omada finantsinstrumentide garanteerimise tulemusel ja/või finantsinstrumentide väljalaske tagamisel kindla kohustuse alusel, mis on loetletud ►M13  direktiivi 2014/65/EL ◄ I lisa A jao punktis 6 tingimusel, et neid õigusi ühelt poolt ei rakendata ega kasutata muul viisil, et sekkuda emitendi juhtimisse, ning teiselt poolt et need võõrandatakse ühe aasta jooksul alates omandamisest.

5. Jagu

Ametisaladus, teabevahetus ja järelevalve ühtsuse edendamine

Artikkel 64

Ametisaladus

Liikmesriigid näevad ette, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud järelevalveasutuste heaks, samuti kõnealuste asutuste huvides tegutsevad audiitorid ja eksperdid, on kohustatud hoidma ametisaladust.

Ilma et see piiraks kriminaalõiguse kohaldamist, ei tohi sellised isikud avaldada ühelegi isikule ega ametiasutusele neile ametikohustuste täitmisel teatavaks saanud konfidentsiaalset teavet, välja arvatud kokkuvõttena või üldistatuna, nii et kindlustus- või edasikindlustusandjat ei oleks võimalik identifitseerida.

Sellele vaatamata võib kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes pankroti väljakuulutamise või kindlustusandja sundlõpetamise korral avaldada tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse käigus konfidentsiaalset teavet, mis ei seostu kõnealuse kindlustusandja päästmise katsetesse kaasatud kolmandate isikutega.

▼M13

Käesoleva artikli esimene, teine ja kolmas lõik ei takista järelevalveasutusi avaldamast käesoleva direktiivi artikli 34 lõike 4 või määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 32 kohaselt läbiviidud stressitestide tulemusi ega edastamast stressitesti tulemusi EIOPA-le, et ta saaks avaldada kogu liitu hõlmavate stressitestide tulemused.

▼B

Artikkel 65

Teabevahetus liikmesriikide järelevalveasutuste vahel

Artikkel 64 ei välista teabevahetust eri liikmesriikide järelevalveasutuste vahel. Sellise teabe kohta kehtib artikliga 64 ettenähtud ametisaladuse hoidmise kohustus.

▼M5

Artikkel 65a

Koostöö Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvega

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused teevad kooskõlas määrusega (EL) nr 1094/2010 käesoleva direktiivi kohaldamisel Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvega koostööd.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused esitavad Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele viivitamata kogu teabe, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks vastavalt määrusele (EL) nr 1094/2010.

▼B

Artikkel 66

Koostöökokkulepped kolmandate riikidega

Liikmesriigid võivad sõlmida kolmandate riikide järelevalveasutuste või artikli 68 lõigetes 1 ja 2 määratletud kolmandate riikide ametiasutustega teabevahetuse koostöölepinguid ainult tingimusel, et edastatava teabe kohta kehtib vähemalt käesolevas jaos sätestatuga samaväärne ametisaladuse hoidmise kohustus. Sellise teabevahetuse eesmärk peab olema kõnealuste ametiasutuste järelevalveülesande täitmine.

Kui liikmesriigi poolt kolmandale riigile edastatav teave pärineb mõnest teisest liikmesriigist, ei avalikustata seda ilma selgesõnalise kokkuleppeta kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutusega ja vajaduse korral üksnes selle asutusega kokkulepitud eesmärkidel.

Artikkel 67

Konfidentsiaalse teabe kasutamine

Järelevalveasutus, kes saab konfidentsiaalset teavet artiklite 64 või 65 alusel, võib seda kasutada ainult oma ametikohustuste täitmisel ning järgmistel eesmärkidel:

1. 

kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamist reguleerivate tingimuste täitmise kontrollimine ja sellise tegevuse jälgimise hõlbustamine, pidades eriti silmas kindlustustehnilisi eraldisi, solventsuskapitalinõuet, miinimumkapitalinõuet ning juhtimissüsteemi;

2. 

karistuste rakendamine;

3. 

järelevalveasutuse otsuste peale esitatud halduskaebuste korral;

4. 

käesoleva direktiivi kohastes kohtuasjades.

▼M5

Artikkel 67a

Euroopa Parlamendi uurimisvolitused

Artiklid 64 ja 67 ei piira uurimisvolitusi, mis on Euroopa Parlamendile antud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 226.

▼B

Artikkel 68

Teabevahetus muude asutustega

1.  

Artiklid 64 ja 67 ei välista järgmist:

a) 

teabevahetus mitme järelevalveasutuse vahel liikmesriigi piires, täites oma järelevalveülesandeid;

b) 

teabevahetus, täites oma järelevalveülesandeid, järelevalveasutuste ja järgmiste asutuste vahel, mis asuvad samas liikmesriigis:

i) 

krediidi- ja muude finantsasutuste järelevalve eest vastutav asutus ning finantsturgude järelevalve eest vastutav asutus;

ii) 

asutused, kes tegelevad kindlustus- või edasikindlustusandjate lõpetamise ja pankroti ning muude samalaadsete menetlustega;

iii) 

isikud, kes vastutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning muude finantseerimisasutuste raamatupidamise kohustusliku auditeerimise eest;

▼M8

iv) 

asutused, kes vastutavad järelevalve eest selle üle, kuidas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 ( 18 ) artikli 2 lõike 1 punktides 1 ja 2 osutatud kohustatud isikud täidavad kõnealuse direktiivi nõudeid;

▼B

c) 

sundlõpetamismenetlust korraldavatele või garantiifonde haldavatele asutustele nende ametikohustuste täitmiseks vajaliku teabe avaldamine.

Punktides b ja c osutatud teabevahetus võib samuti toimuda eri liikmesriikide vahel.

Nende ametiasutuste ja isikute saadud teabe suhtes kohaldatakse artiklis 64 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustust.

▼M13

Artikli 64 esimene lõik ja artikkel 67 ei takista teabevahetust sama liikmesriigi järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel, niivõrd kui selline teabevahetus on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud. Kui see teave pärineb teisest liikmesriigist, vahetatakse seda üksnes selle asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave pärineb.

▼B

2.  

Artiklid 64–67 ei takista liikmesriike andmast luba teabevahetuseks järelevalveasutuse ja järgmiste asutuste vahel:

a) 

ametiasutuste vahel, kes vastutavad kindlustus- või edasikindlustusandjate lõpetamise ja pankrotiga ning muude selliste menetlustega seotud asutuste kontrollimise eest;

b) 

ametiasutuste vahel, kes vastutavad kindlustus- või edasikindlustusandjate, krediidiasutuste, investeerimisühingute ja teiste finantseerimisasutuste raamatupidamise kohustusliku auditeerimisega tegelevate isikute kontrollimise eest;

c) 

kindlustus- või edasikindlustusandjate üle õiguslikku järelevalvet teostavate sõltumatute aktuaaride vahel, samuti asutuste vahel, kes vastutavad kõnealuste aktuaaride kontrollimise eest.

Liikmesriigid, kes kohaldavad esimest lõiku, nõuavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmist:

a) 

kõnealust teavet võib kasutada esimeses lõigus osutatud kontrolli või õigusliku järelevalve teostamiseks;

b) 

saadud teabe suhtes peab kehtima artiklis 64 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustus;

c) 

kui teave pärineb mõnest teisest liikmesriigist, ei või seda avalikustada ilma selgesõnalise kokkuleppeta teabe avaldanud järelevalveasutusega ja vajaduse korral üksnes selle asutusega kokkulepitud eesmärkidel.

Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende ametiasutuste, isikute ja asutuste nimed, kes esimese ja teise lõigu kohaselt võivad teavet saada.

3.  

Artiklid 64–67 ei takista liikmesriike finantssüsteemi stabiilsuse ja terviklikkuse tugevdamise eesmärgil luba andmast teabevahetuseks järelevalveasutuste ja nende ametiasutuste vahel, kes vastutavad äriühinguõiguse rikkumiste tuvastamise ja uurimise eest.

Liikmesriigid, kes kohaldavad esimest lõiku, nõuavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmist:

a) 

kõnealune teave on ette nähtud esimeses lõigus osutatud tuvastamis- ja uurimisülesannete täitmiseks;

b) 

saadud teabe suhtes peab kehtima artiklis 64 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustus;

c) 

kui teave pärineb mõnest teisest liikmesriigist, ei või seda avalikustada ilma selgesõnalise kokkuleppeta teabe avaldanud järelevalveasutusega ja vajaduse korral üksnes selle asutusega kokkulepitud eesmärkidel.

Kui ühe liikmesriigi ametiasutused, millele on osutatud esimeses lõigus, täidavad oma tuvastamis- ja uurimisülesandeid selleks ametisse nimetatud eripädevusega isikute kaasabil, kes ei tööta riiklikus sektoris, võib esimeses lõigus ettenähtud teabevahetuse võimalus laieneda kõnealustele isikutele teises lõigus kindlaksmääratud tingimustel.

Teise lõigu punkti c rakendamiseks teatavad esimeses lõigus osutatud ametiasutused järelevalveasutustele, kellelt teave pärineb, nende isikute nimed ja täpsed kohustused, kellele nimetatud teave tuleb saata.

4.   Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende ametiasutuste ja isikute nimed, kes lõike 3 kohaselt võivad teavet saada.

Artikkel 69

Teabe avalikustamine finantsalaste õigusaktide eest vastutavatele riigiasutustele

Artiklid 64 ja 67 ei välista, et liikmesriigid lubavad seadusega sätestatud juhtudel edastada teatavat teavet ka teistele oma keskvalitsuse asutustele, kes vastutavad krediidiasutuste, finantseerimisasutuste, investeerimisteenuste ja kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalvet käsitlevate õigusaktide eest, ning nende asutuste nimel tegutsevatele inspektoritele.

▼M5

Sellist teavet edastatakse ainult siis, kui see on vajalik usaldatavusnormatiivide täitmise kontrollimiseks. Liikmesriigid peavad siiski sätestama, et artikli 65 ja artikli 68 lõike 1 alusel ning artiklis 33 osutatud kohapealse kontrollimise käigus saadud teavet võib avalikustada ainult juhul, kui selleks on selgesõnaline nõusolek teabe avalikustanud järelevalveasutuselt või selle liikmesriigi järelevalveasutuselt, kus toimus kohapealne kontroll.

Artikkel 70

Teabe edastamine keskpankadele, rahandusasutustele, maksesüsteemide järelevaatajatele ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule

1.  

Ilma et see piiraks artiklite 64–69 kohaldamist, võib järelevalveasutus edastada järgmistele asutustele ja organitele nende ülesannete täitmiseks mõeldud teavet:

a) 

Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) keskpangad, sh ►M13  EKP ◄ ja muud sarnaste ülesannetega organid, kui need tegutsevad rahandusasutusena ja kui kõnealune teave on asjakohane nende õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, kaasa arvatud rahapoliitika teostamiseks ja sellega seotud likviidsuse tagamiseks, makse-, kliirimis- ja väärtpaberiarveldussüsteemide järelevalveks ning finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks;

b) 

vajaduse korral muud maksesüsteemide järelevalve eest vastutavad siseriiklikud asutused ning

c) 

►M13  Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ◄ , kui see teave on tema ülesannete täitmiseks asjakohane.

2.   Eriolukorras, sh määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 18 osutatud eriolukorras, lubavad liikmesriigid järelevalveasutustel viivitamatult edastada EKPSi keskpankadele, sh EKP-le teavet, kui kõnealune teave on asjakohane nende õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks, kaasa arvatud rahapoliitika teostamiseks ja sellega seotud likviidsuse tagamiseks, makse-, kliirimis- ja väärtpaberiarveldussüsteemide järelevalveks ning finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks, ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, kui kõnealune teave on tema ülesannete täitmiseks asjakohane. 3.   Kõnealused asutused või organid võivad edastada järelevalveasutustele ka sellist teavet, mida need võivad vajada artikli 67 tähenduses. Kõnealuses kontekstis saadud teabe puhul kehtivad käesolevas jaos sätestatud ametisaladuse hoidmise nõuded.

▼B

Artikkel 71

Järelevalve ühtsus

1.   Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutuste volitustes võetakse asjakohaselt arvesse Euroopa Liidu dimensiooni.

▼M5

2.  

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused peavad oma ülesannete täitmisel käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnormide kohaldamisel silmas järelevalvevahendite ning järelevalvetavade lähendamist. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et:

a) 

järelevalveasutused osalevad Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegevuses;

b) 

järelevalveasutused teevad kõik endast oleneva, et järgida Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poolt vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 16 esitatud suuniseid ja soovitusi ning esitavad põhjendused juhul, kui nad seda ei tee;

c) 

järelevalveasutustele liikmesriigi tasandil antud volitused ei takista neil kohustuste täitmist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve liikmena või käesoleva direktiivi kohaselt.

▼M5 —————

▼B

6. Jagu

Audiitorite ülesanded

Artikkel 72

Audiitorite ülesanded

▼M13

1.  

Liikmesriigid sätestavad vähemalt, et direktiivi 2006/43/EÜ tähenduses tegevusloa saanud isikud, kes teevad kindlustus- või edasikindlustusandjas direktiivi 2013/34/EL artiklis 34 või 35 või direktiivi 2009/65/EÜ artiklis 73 osutatud kohustuslikku auditit või täidavad muid õigusaktidest tulenevaid ülesandeid, on kohustatud viivitamata teatama järelevalveasutusele kõigist asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandjaga seotud asjaoludest või otsustest, mis neile on ülesannete täitmise ajal teatavaks saanud ja mis võivad:

▼B

a) 

põhjustada tegevusloa andmise tingimusi sätestavate või konkreetselt kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevust reguleerivate õigusnormide olulist rikkumist;

b) 

halvendada kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse jätkamist;

c) 

viia raamatupidamisarvestuse kinnitamata jätmiseni või märkustega kinnitamiseni;

d) 

põhjustada solventsuskapitalinõude mittetäitmist;

e) 

põhjustada miinimumkapitalinõude mittetäitmist;

Samuti on esimeses lõigus osutatud isikud kohustatud teatama kõikidest neile tööülesannete täitmisel teatavaks saanud, esimeses lõigus kirjeldatud asjaoludest ja otsustest kindlustus- või edasikindlustusandjas, kellel on valitseva mõju suhetest tulenevalt märkimisväärne seos kindlustus- või edasikindlustusandjaga, kus ta täidab kõnealuseid tööülesandeid.

2.   Kui isikud, kellele direktiiviga 84/253/EMÜ antakse selleks luba, edastavad järelevalveasutustele kõikide lõikes 1 osutatud asjaolude või otsuste kohta teavet heauskselt, ei käsitata seda lepinguga või õigusnormidega informatsiooni avaldamisele kehtestatud piirangute rikkumisena ning kõnealused isikud ei kanna selle eest mingit vastutust.

V PEATÜKK

Elukindlustus- ja kahjukindlustustegevuse jätkamine

Artikkel 73

Elukindlustus- ja kahjukindlustustegevuse jätkamine

1.   Kindlustusandjad ei või samaaegselt tegeleda elu- ja kahjukindlustustegevusega. 2.  

Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid ette näha, et:

a) 

elukindlustustegevusega tegelemiseks tegevusloa saanud kindlustusandjad võivad tegevusloa saada kahjukindlustustegevuseks I lisa A osa liikides 1 ja 2 loetletud riskide kindlustamiseks;

b) 

ainult I lisa A osa liikides 1 ja 2 loetletud riskide kindlustamiseks tegevusloa saanud kindlustusandjad võivad saada elukindlustustegevuse tegevusloa.

Iga tegevust tuleb siiski juhtida eraldi vastavalt artiklile 74.

3.   Liikmesriigid võivad sätestada, et lõikes 2 osutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjad peavad kogu oma tegevuse käigus täitma raamatupidamiseeskirju, mis reguleerivad elukindlustusandjaid. Kuni lõpetamiseeskirjade kooskõlastamiseni võivad liikmesriigid ka sätestada, et lõpetamise puhul reguleerivad kindlustusandjate tegevust, mis on seotud I lisa A osa liikides 1 ja 2 loetletud riskidega, elukindlustustegevuse suhtes kohaldatavad eeskirjad. 4.   Kui kahjukindlustustegevusega tegelev kindlustusandja on rahaliselt, äriliselt või halduslikult seotud elukindlustusandjaga, tagavad päritoluliikmesriikide järelevalveasutused, et kõnealuste kindlustusandjate vahelised kokkulepped või kulude ja tulude jaotust mõjutav kord ei moonuta nende kindlustusandjate raamatupidamist. 5.  

Kindlustusandjad, kes järgmistel kuupäevadel tegelesid samaaegselt nii elukindlustuse kui ka kahjukindlustusega, mida hõlmab käesolev direktiiv, võivad jätkata kõnealuseid tegevusi samaaegselt, tingimusel et iga tegevust juhitakse eraldi vastavalt artiklile 74:

a) 

1. jaanuaril 1981 kindlustusandjate puhul, kes on tegevusloa saanud Kreekas;

b) 

1. jaanuaril 1986 kindlustusandjate puhul, kes on tegevusloa saanud Hispaanias ja Portugalis;

c) 

1. jaanuaril 1995 kindlustusandjate puhul, kes on tegevusloa saanud Austrias, Soomes ja Rootsis;

d) 

1. mail 2004 kindlustusandjate puhul, kes on tegevusloa saanud Tšehhi Vabariigis, Eestis, Küprosel, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Slovakkias ja Sloveenias;

e) 

1. jaanuaril 2007 kindlustusandjate puhul, kes on tegevusloa saanud Bulgaarias ja Rumeenias;

▼M3

ea) 

1. juulil 2013 kindlustusandjate puhul, kes on tegevusloa saanud Horvaatias;

▼B

f) 

15. märtsil 1979 kõikide muude kindlustusandjate puhul.

Päritoluliikmesriik võib nõuda, et kindlustusandjad lõpetaksid kõnealuse liikmesriigi määratud tähtaja jooksul samaaegse tegelemise elukindlustuse ja kahjukindlustusega, millega nad tegelesid esimeses lõigus osutatud kuupäevadel.

Artikkel 74

Elukindlustus- ja kahjukindlustustegevuse juhtimise lahusus

1.  

Artiklis 73 osutatud eraldi juhtimine korraldatakse nii, et elukindlustustegevus on selgelt eristatav kahjukindlustustegevusest.

Elukindlustus- ja kahjukindlustusvõtjate vastavaid huve ei tohi kahjustada ning eelkõige peaks elukindlustusvõtjate elukindlustushüvitistest saadav kasu olema selline, nagu tegeleks kindlustusandja ainult elukindlustusega.

2.  

Ilma et see piiraks artiklite 100 ja 128 kohaldamist, arvutavad artikli 73 lõigetes 2 ja 5 osutatud kindlustusandjad järgmised nõuded:

a) 

elukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude seoses nende elu- või edasikindlustustegevusega, tehes arvutused, nagu tegeleks asjaomane kindlustusandja ainult selle tegevusega, lõikes 6 osutatud eraldi raamatupidamisarvestuse alusel, ja

b) 

kahjukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude seoses nende kahju- või edasikindlustustegevusega, tehes arvutused, nagu tegeleks asjaomane kindlustusandja ainult selle tegevusega, lõikes 6 osutatud eraldi raamatupidamisarvestuse alusel.

3.  

Artikli 73 lõigetes 2 ja 5 osutatud kindlustusandjad katavad nõuetekohastele põhiomavahenditele vastava summaga vähemalt järgmised nõuded:

a) 

elukindlustuse suhtes kehtestatud tinglik miinimumkapitalinõue;

b) 

kahjukindlustuse suhtes kehtestatud tinglik miinimumkapitalinõue.

Esimeses lõigus osutatud minimaalseid finantskohustusi seoses elu- ja kahjukindlustustegevusega ei või katta muu tegevuse arvelt.

4.   Niikaua kui lõikes 3 osutatud minimaalsed finantskohustused on täidetud ja järelevalveasutus on sellest teadlik, võivad kindlustusandjad kasutada ühe või teise tegevusliigi jaoks veel olemasolevaid nõuetekohaseid omavahendeid, et katta artiklis 100 osutatud solventsuskapitalinõuet. 5.   Järelevalveasutused analüüsivad nii elu- kui ka kahjukindlustustegevuse tulemusi, et tagada lõigetes 1–4 sätestatud nõuete täitmine. 6.  

Raamatupidamisarvestust peetakse nii, et sellest ilmneksid eraldi nii elukindlustuse kui ka kahjukindlustuse tulemuste allikad. Kõik tulud, eelkõige kindlustusmaksed, edasikindlustusandjate maksed ja investeerimistulu, ja kulud, eelkõige kindlustushüvitised, kindlustustehniliste eraldiste täiendused, edasikindlustusmaksed ja kindlustustegevusega seotud tegevuskulud, kirjendatakse eraldi nende päritolu põhjal. Mõlema tegevusega seotud kirjed kantakse raamatupidamisarvestusse järelevalveasutuste heakskiidetud jaotusmeetodite kohaselt.

Kindlustusandjad koostavad raamatupidamisarvestuse põhjal aruande, milles artikli 98 lõike 4 kohaselt märgitakse selgelt nõuetekohased põhiomavahendid, mis katavad tingliku miinimumkapitalinõude, nagu on osutatud lõikes 2.

7.  

Kui mõne tegevusvaldkonna nõuetekohased põhiomavahendid ei ole piisavad, et katta minimaalseid finantskohustusi, millele on osutatud lõike 3 esimeses lõigus, kohaldavad järelevalveasutused puudujäägiga tegevusvaldkonna suhtes käesolevas direktiivis sätestatud meetmeid, olenemata sellest, millised on teise tegevuse tulemused.

Erandina lõike 3 teisest lõigust võib kõnealuste meetmete raames lubada nõuetekohaste omavahendite täielikku ülekandmist ühest tegevusvaldkonnast teise.

VI PEATÜKK

Varade ja kohustuste hindamist, kindlustustehnilisi eraldisi, omavahendeid, solventsuskapitalinõuet, miinimumkapitalinõuet ja investeerimist käsitlevad eeskirjad

1. Jagu

Varade ja kohustuste hindamine

Artikkel 75

Varade ja kohustuste hindamine

1.  

Kui ei ole sätestatud teisiti, tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad varasid ja kohustusi järgmiselt:

a) 

varad hinnatakse väärtusele, millega neid on võimalik vahetada teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus;

b) 

kohustused hinnatakse väärtusele, millega neid on võimalik üle anda või arveldada teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

Punkti b kohaselt kohustuste hindamisel ei tehta mingeid kohandusi vastavalt kindlustus- või edasikindlustusandja enda krediidireitingule.

▼M5

2.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, et sätestada meetodid ja eeldused, mida kasutatakse vara ja kohustuste hindamisel vastavalt lõikele 1. 3.  

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses vara ja kohustuste hindamisega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada:

a) 

niivõrd, kuivõrd lõikes 2 osutatud delegeeritud õigusaktid nõuavad komisjoni poolt vastavalt määrusele (EÜ) nr 1606/2002 vastu võetud rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kasutamist, nende raamatupidamisstandardite kooskõla lõigetes 1 ja 2 sätestatud varade ja kohustuste hindamise viisidega;

b) 

meetodid ja eeldused, mida kasutatakse juhul, kui noteeritud turuhinnad ei ole kättesaadavad või kui komisjoni poolt vastavalt määrusele (EÜ) nr 1606/2002 vastu võetud rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ei ole kas ajutiselt või alaliselt kooskõlas lõigetes 1 ja 2 sätestatud varade ja kohustuste hindamise viisidega;

c) 

meetodid ja eeldused, mida kasutatakse varade ja kohustuste hindamisel vastavalt lõikele 1, kui lõikes 2 osutatud delegeeritud õigusaktidega lubatakse kasutada alternatiivseid hindamismeetodeid.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼B

2. Jagu

Kindlustustehnilisi eraldisi käsitlevad eeskirjad

Artikkel 76

Üldsätted

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad moodustavad kindlustustehnilised eraldised seoses oma kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega kindlustus- või edasikindlustuslepingutes kindlustusvõtjatena ja soodustatud isikutena märgitute suhtes. 2.   Kindlustustehniliste eraldiste väärtus vastab kehtivale summale, mida kindlustus- ja edasikindlustusandja peaks maksma, kui ta annaks oma kindlustus- ja edasikindlustuskohustused koheselt üle teisele kindlustus- või edasikindlustusandjale. 3.   Kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel kasutatakse ja järgitakse finantsturgude esitatud teavet ning kindlustusriskide kohta üldkättesaadavaid andmeid (turu järgimine). 4.   Kindlustustehnilised eraldised arvutatakse ettevaatlikult, usaldusväärselt ja objektiivselt. 5.   Kindlustustehnilised eraldised arvutatakse artiklite 77–82 ja artikli 86 kohaselt, järgides lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud põhimõtteid ning võttes arvesse artikli 75 lõikes 1 esitatud põhimõtteid.

Artikkel 77

Kindlustustehniliste eraldiste arvutamine

1.   Kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatud parima hinnangu ja riskimarginaali summaga. 2.  

Parim hinnang vastab tulevaste rahavoogude tõenäosusega kaalutud keskmisele, võttes arvesse raha ajaväärtust (tulevaste rahavoogude eeldatavat nüüdisväärtust) ja kasutades selleks asjakohast riskivaba intressikõverat.

Parima hinnangu arvutamisel võetakse aluseks ajakohane ja usaldusväärne teave ning realistlikud eeldused ja kasutatakse sobivaid kohaldatavaid kindlustusmatemaatilisi ja statistilisi meetodeid.

Parima hinnangu arvutamisel kasutatava rahavooprognoosi puhul võetakse arvesse kõiki kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmiseks vajalikke rahavoogusid.

Parim hinnang arvutatakse brutoväärtusena, ilma et arvataks maha edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavaid summasid. Need summad arvutatakse eraldi kooskõlas artikliga 81.

3.   Riskimarginaal peab tagama, et kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad võiksid eeldatavasti vajada kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste ülevõtmiseks ja täitmiseks. 4.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi.

Kui kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega seotud tulevasi rahavoogusid on võimalik usaldusväärselt asendada selliste finantsinstrumentidega, mille usaldusväärne turuväärtus on arvutatav, võetakse nende tulevaste rahavoogudega seotud kindlustustehniliste eraldiste väärtuse kindlaksmääramisel aluseks siiski kõnealuste finantsinstrumentide turuväärtus. Sel juhul ei ole vaja parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi arvutada.

5.  

►M13  Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad parimat hinnangut ja riskimarginaali eraldi, määratakse riskimarginaali arvutamisel kindlaks kulud, mis on seotud sellisele ajaliselt kohandatud solventsuskapitalinõudele vastavate nõuetekohaste omavahendite suuruse tagamisega, mis on vajalik kindlustus- või edasikindlustusandja kohustuste täitmise tagamiseks kõnealuste kohustuste kehtivusaja jooksul. Solventsuskapitalinõude kohandamine koosneb eksponentsiaalsest ja ajapõhisest elemendist. ◄

Kõnealuste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulude kindlaksmääramisel kasutatakse kõikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul ühesugust määra (kapitalikulu määr) ja see vaadatakse korrapäraselt läbi.

Kasutatav kapitalikulu määr on võrdne lisamääraga, mis on suurem asjakohasest riskivaba intressi määrast ja mis kindlustus- või edasikindlustusandjale kaasneks seoses 3. jaos sätestatud nõuetekohaste omavahendite säilitamisega, mis vastavad solventsuskapitalinõudele, mis on vajalik kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmiseks nende kehtivuse ajal.

▼M13

6.   Eeldatakse, et lõikes 5 osutatud kapitalikulu määr on alates 30. jaanuarist 20274,75  %. Komisjon teeb lõike 5 teises lõigus osutatud korrapärase läbivaatamise mitte varem kui 31. jaanuaril 2032. 7.   Kui kindlustus- ja edasikindlustuslepingud sisaldavad rahalisi valikuõigusi ja finantstagatisi, peavad parima hinnangu arvutamiseks kasutatavad meetodid asjakohaselt kajastama, et nendest lepingutest tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib sõltuda nii tulevaste sündmuste ja arengusuundumuste eeldatavast tulemusest kui ka võimalikest eeldatavast tulemusest kõrvalekaldumistest teatavate stsenaariumide puhul. 8.   Lõikest 7 olenemata võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes on liigitatud väikesteks ja mittekeerukateks ettevõtjateks, ning ettevõtjad, kes on saanud järelevalveasutuselt eelneva heakskiidu, kasutada elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärset deterministlikku hindamist valikuõiguste ja tagatiste puhul, mida ei peeta oluliseks.

▼M13

Artikkel 77a

Asjakohase riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine

1.  

Artikli 77 lõikes 2 osutatud asjakohase riskivaba intressikõvera kindlaksmääramisel kasutatakse asjakohastest finantsinstrumentidest saadud teavet ja kindlaksmääramine peab olema selle teabega kooskõlas. Kindlaksmääramisel võetakse arvesse selliste lõpptähtaegadega asjakohaseid finantsinstrumente, mille puhul on nende finantsinstrumentide turud sügavad, likviidsed ja läbipaistvad. Esimesest tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegade puhul ekstrapoleeritakse asjaomast riskivaba intressikõverat kooskõlas kolmanda lõiguga. Valuuta esimene tasanduspunkt on pikim lõpptähtaeg, mille puhul on täidetud järgmised tingimused:

a) 

selle lõpptähtajaga finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad;

b) 

selle või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas nomineeritud lunastamata võlakirjadest on piisavalt suur.

Asjakohase riskivaba intressikõvera ekstrapoleeritud osa aluseks on forvardintressimäärad, mis lähenevad sujuvalt esimeses tasanduspunktis kohaldatavalt forvardintressimääralt lõplikule forvardintressimäärale.

Ekstrapoleeritud forvardintressimäär võrdub likviidse forvardintressimäära ja lõpliku forvardintressimäära kaalutud keskmisega. Likviidne forvardintressimäär põhineb ühel forvardintressimääral või forvardintressimäärade kogumil seoses pikimate lõpptähtaegadega, mille puhul saab asjaomast finantsinstrumenti sügaval, likviidsel ja läbipaistval turul vaadelda. Lõpptähtaegade puhul, mille esimesest tasanduspunktist on möödunud vähemalt 40 aastat, peab lõpliku forvardintressimäära kaal olema vähemalt 77,5  %.

Asjakohaste riskivabade intressimäärade ekstrapoleeritud osa puhul võetakse arvesse teavet, mis on saadud finantsinstrumentidest, välja arvatud võlakirjad, kui kõnealuste finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad.

2.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad oma järelevalveasutuse eelneval nõusolekul kohaldada teises lõigus sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi.

Esimeses lõigus osutatud järkjärgulise kohaldamise mehhanism hõlmab järgmist:

a) 

parameetrid, mis määravad, kui kiiresti lähenevad forvardintressimäärad ekstrapoleerimise lõplikule forvardintressimäärale, valitakse nii, et 30. jaanuaril 2027 on riskivaba intressikõver piisavalt sarnane sellel kuupäeval kehtiva riskivaba intressikõveraga, mis on kindlaks määratud kooskõlas 29. jaanuaril 2027 kohaldatavate ekstrapoleerimise reeglitega;

b) 

parameetreid, mis määravad, kui kiiresti lähenevad forvardintressimäärad ekstrapoleerimise lõplikule forvardintressimäärale, vähendatakse lineaarselt iga kalendriaasta alguses nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2032.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud järkjärgulise kohaldamise mehhanism ei mõjuta finantsturgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse ega lõikes 1 osutatud esimese tasanduspunkti kindlaksmääramist.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kohaldavad käesoleva lõike esimest ja teist lõiku, avalikustavad oma solventsuse ja finantsseisundi aruande selles osas, mis koosneb artikli 51 lõikes 1b osutatud turuspetsialistidele suunatud teabest, järgmise teabe:

a) 

asjaolu, et nad kohaldavad ekstrapoleerimise jaoks järkjärgulise kohaldamise mehhanismi, ning

b) 

kvantifitseeritud mõju, mida kõnealuse järkjärgulise kohaldamise mehhanismi kohaldamata jätmine avaldab nende finantsseisundile.

3.   Lõikest 1 olenemata on 28. jaanuaril 2025 euro esimeseks tasanduspunktiks lõpptähtaeg 20 aastat.

▼M5

Artikkel 77b

Kattuvuse kohandamine asjakohasele riskivabale intressikõverale

1.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad kohaldada elukindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli, sh kahjukindlustus- või edasikindlustuslepingutest tulenevate annuiteetide parima hinnangu arvutamiseks kattuvuse kohandamist asjakohasele riskivabale intressikõverale, kui järelevalveasutused on selle eelnevalt heaks kiitnud ja täidetud on järgmised tingimused:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja on määranud varaportfelli, mis sisaldab võlakirju ja muid sarnaseid rahavootunnustega varasid kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli parima hinnangu katteks, ning säilitab selle määramise kohustuste kestuse ajaks, välja arvatud juhul, kui rahavoogude olulise muutumise korral on eesmärgiks säilitada varade ja kohustuste vaheliste oodatavate rahavoogude kattuvus;

b) 

kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfell, mille suhtes kattuvuse kohandamist kohaldatakse, ja määratud varaportfell määratakse kindlaks ning neid korraldatakse ja hallatakse eraldi kindlustusandjate muust tegevusest ning määratud varaportfelli ei saa kasutada kindlustusandjate muust tegevusest tuleneva kahjumi katmiseks;

c) 

määratud varaportfelli oodatavad rahavood kattuvad kõigi kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli oodatavate rahavoogudega samas valuutas ning mis tahes mittekattuvus ei too kaasa riske, mis on olulised võrreldes kindlustuse või edasikindlustuse majandustegevuse riskidega, mille suhtes kattuvuse kohandamist kohaldatakse;

d) 

kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli aluseks olevate lepingutest ei tulene tuleviku kindlustusmakseid;

e) 

ainsad kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelliga seotud kindlustusriskid on üleelamisrisk, kulude risk, ümberhindamise risk ja suremusrisk;

f) 

kui kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelliga seotud kindlustusrisk sisaldab suremusriski, ei suurene kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli parim hinnang artikli 101 lõigete 2–5 kohaselt kalibreeritud suremusriski stressi korral üle 5 %;

g) 

kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli aluseks olevad lepingud ei sisalda kindlustusvõtja valikuõigusi või sisaldavad ainult lepingu tagasiostmise valikuõigust, kui tagasiostuväärtus ei ületa artikli 75 kohaselt hinnatud varade väärtust, mis katab kindlustus- või edasikindlustuskohustused lepingu tagasiostmise valikuõiguse kasutamise ajal;

h) 

määratud varaportfelli rahavood on kindlaks määratud ja varade emitendid ega kolmandad isikud ei saa neid muuta;

i) 

käesoleva lõike eesmärgil kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli koostamisel ei käsitleta kindlustus- või edasikindlustuslepingu kindlustus- või edasikindlustuskohustusi eraldi.

Olenemata esimese lõigu punktist h võivad kindlustus- või edasikindlustusandjad kasutada varasid, mille rahavood on kindlaks määratud, välja arvatud inflatsioonist sõltuvuse korral, tingimusel et need varad vastavad kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli inflatsioonist sõltuvatele rahavoogudele.

Juhul kui emitentidel või kolmandatel isikutel on õigus muuta vara rahavoogusid nii, et investor saab piisavat hüvitist selleks, et võimaldada tal saada samasugused rahavood, reinvesteerides samaväärse või parema krediidikvaliteediga varadesse, ei tühista õigus muuta rahavoogusid õigust lisada vara määratud portfelli vastavalt esimese lõigu punktile h.

▼M13

Esimese lõigu punkti i kohaldamisel käsitatakse rühma-elukindlustuslepingut ühe lepinguna.

▼M5

2.   Kindlustus- või edasikindlustusandjad, kes kohaldavad kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli suhtes kattuvuse kohandamist, ei tohi tagasi pöörduda lähenemisviisi juurde, mis ei sisalda kattuvuse kohandamist. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja, kes kohaldab kattuvuse kohandamist, ei suuda enam täita lõikes 1 sätestatud tingimusi, teavitab ta kohe järelevalveasutust ja võtab vajalikud meetmed kõnealustele tingimustele vastavuse taastamiseks. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei suuda kahe kuu jooksul arvates tingimuste täitmata jätmise kuupäevast taastada kõnealustele tingimustele vastavust, lõpetab ta oma kindlustus- või edasikindlustuskohustuste suhtes kattuvuse kohandamise kohaldamise ning ei või kattuvuse kohandamist kohaldada järgmise 24 kuu jooksul. 3.   Kattuvuse kohandamist ei kohaldata kindlustus- või edasikindlustuskohustuste suhtes, mille puhul asjakohane riskivaba intressikõver nende kohustuste parima hinnangu arvutamiseks sisaldab artikli 77d kohast volatiilsuse kohandamist või artikli 308c kohast riskivaba intressimääraga seotud üleminekumeedet.

Artikkel 77c

Kattuvuse kohandamise arvutamine

1.  

Iga valuuta jaoks arvutatakse artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandamine järgmiste põhimõtete alusel:

a) 

kattuvuse kohandamine peab olema võrdne järgmiste intressimäärade vahega:

i) 

aastane tegelik intressimäär, mis arvutatakse ühe diskontomäärana, mis kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli rahavoogude suhtes kohaldamise korral annab väärtuse, mis on võrdne vastavalt artiklile 75 määratud varade portfelli väärtusega;

ii) 

aastane tegelik intressimäär, mis arvutatakse ühe diskontomäärana, mis kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli rahavoogude suhtes kohaldamise korral annab väärtuse, mis on võrdne kindlustus- või edasikindlustuskohustuste portfelli parima hinnangu väärtusega, kui põhilist riskivaba intressikõverat kasutades võetakse arvesse raha ajaväärtust;

b) 

kattuvuse kohandamine ei tohi sisaldada alushinnavahet, mis kajastab kindlustus- või edasikindlustusandjale jäävaid riske;

c) 

olenemata punktist a peab vajaduse korral suurendama alushinnavahet tagamaks, et investeerimisjärgust madalama krediidikvaliteediga varade puhul ei ületa kattuvuse kohandamine kattuvuse kohandamisi investeerimisjärgu krediidikvaliteedi ning sama kestuse ja varaklassiga varade puhul;

d) 

väliste krediidikvaliteedi hinnangute kasutamine kattuvuse kohandamise arvutamisel peab olema kooskõlas artikli 111 lõike 1 punktiga n.

2.  

Lõike 1 punkti b kohaldamisel alushinnavahe:

a) 

võrdub järgmiste elementidega:

i) 

krediidiriski hinnavahe, mis vastab vara äralangemise tõenäosusele;

ii) 

krediidiriski hinnavahe, mis vastab vara allahindamisest tulenevale eeldatavale kahjumile;

b) 

ei ole nõuete korral liikmesriikide keskvalitsuste ja keskpankade vastu alla 30 % sama kestuse, krediidikvaliteedi ja varaklassiga varade riskivaba intressimäära ületava hinnavahe pikaajalisest keskmisest finantsturgudel;

c) 

ei ole muude varade kui nõuete korral liikmesriikide keskvalitsuste ja keskpankade vastu alla 35 % sama kestuse, krediidikvaliteedi ja varaklassiga varade riskivaba intressimäära ületava hinnavahe pikaajalisest keskmisest finantsturgudel.

Esimese lõigu punkti a alapunktis i osutatud vara äralangemise tõenäosus põhineb pikaajalisel vara äralangemise statistikal, mis on vara suhtes asjakohane seoses selle kestuse, krediidikvaliteedi ja varaklassiga.

Kui teises lõigus osutatud vara äralangemise statistikast ei ole võimalik usaldusväärset krediidiriski hinnavahet tuletada, on alushinnavahe võrdne punktides b ja c sätestatud osaga riskivaba intressimäära ületava marginaali pikaajalisest keskmisest.

Artikkel 77d

Volatiilsuse kohandamine asjakohasele riskivabale intressikõverale

▼M13

1.  

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- või edasikindlustusandjad võivad kohaldada asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimist, et arvutada artikli 77 lõikes 2 osutatud parim hinnang, kui järelevalveasutus on selle eelnevalt heaks kiitnud ja täidetud on vähemalt järgmised tingimused:

a) 

teatava valuuta volatiilsusega korrigeerimist kohaldatakse kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parima hinnangu arvutamisel, kui kõnealuste kohustuste parima hinnangu arvutamiseks kasutatav asjakohane riskivaba intressikõver ei sisalda artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandust;

b) 

kindlustus- või edasikindlustusandja tõendab järelevalveasutusele, et ta on kehtestanud asjakohase korra volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks vastavalt käesoleva artikli lõigetele 3 ja 4.

1a.   Käesoleva artikli lõikest 1 olenemata võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kohaldasid artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimist enne 29. jaanuari 2026, jätkata ilma järelevalveasutuse eelneva heakskiiduta volatiilsusega korrigeerimise kohaldamist, tingimusel et nad täidavad käesoleva artikli lõike 1 kohased eelneva heakskiidu tingimused alates 30. jaanuarist 2027. 1b.   Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida enam käesoleva artikli lõike 1 kohaselt riigisiseses õiguses sätestatud eelneva heakskiidu tingimusi, on järelevalveasutustel õigus nõuda, et kindlustus- või edasikindlustusandja lõpetaks artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamisel volatiilsusega korrigeerimise kohaldamise asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja täidab uuesti kõnealuseid tingimusi, võib ta taotleda järelevalveasutustelt eelnevat heakskiitu volatiilsusega korrigeerimise kohaldamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes, et arvutada parim hinnang vastavalt käesoleva artikli lõikele 1. 1c.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad järelevalveasutuse eelneval heakskiidul kohaldada lõikes 3 osutatud valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtes ettevõtjapõhist korrigeerimist, kui:

a) 

riskiga korrigeeritud hinnavahe ületas aruandekuupäevale eelnenud nelja kvartaalse aruandeperioodi jooksul ettevõtja investeerimisportfellis olevate võlainstrumentidesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe ning

b) 

teave, mis puudutab kindlustus- või edasikindlustusandja asjaomaseid varasid ja mille ettevõtja esitab kooskõlas artikli 35 lõigetega 1–4, on piisavalt kvaliteetne, et võimaldada selle korrigeerimise usaldusväärset arvutamist.

Korrigeerimine vastab kahest järgmisest väärtusest väiksemale: 105 % ning ettevõtja investeerimisportfellis olevate võlainstrumentidesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjaomase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtarv. Riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on ettevõtja poolt võlainstrumentidesse tehtud portfelliinvesteeringud, arvutatakse samal viisil nagu riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjaomase valuuta võrdlusportfell, kuid selle arvutamisel kasutatakse ettevõtja poolt asjaomases valuutas võlainstrumentidesse tehtud portfelliinvesteeringute asjaomaste alamklasside kaalusid ja keskmist kestust käsitlevaid ettevõtjapõhiseid andmeid.

Korrigeerimise kohaldamisel ei suurendata volatiilsusega korrigeerimist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra vastavalt lõikele 4.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad lõpetavad viivitamata korrigeerimise kohaldamise, kui see suurendab kahe järjestikuse kvartaalse aruandeperioodi jooksul lõikes 3 osutatud valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahet.

2.   Iga asjaomase valuuta puhul põhineb asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimine kõnealuses valuutas võlainstrumentidesse tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitava intressimäära ja kõnealuse valuuta asjaomase põhilise riskivaba intressikõvera määrade vahel.

Teatavas valuutas võlainstrumentidesse tehtud investeeringute võrdlusportfell peab olema esindav varade suhtes, mis on nomineeritud selles valuutas ja millesse kindlustus- ja edasikindlustusandjad investeerivad, et katta selles valuutas nomineeritud kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parimat hinnangut.

3.   Valuuta riskivaba intressimäära volatiilsusega korrigeerimise summa arvutatakse järgmiselt:

VAcu= 85 % · CSSRcu · RCScu

kus

a) 

VAcu tähistab volatiilsusega korrigeerimist valuuta cu puhul;

b) 

CSSRcu tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuskoefitsienti valuuta cu puhul;

c) 

RCScu tähistab riskiga korrigeeritud hinnavahet valuuta cu puhul.

VAcu -d kohaldatakse asjakohaste riskivabade intressimäärade suhtes, mis ei ole tuletatud ekstrapoleerimise teel kooskõlas artikliga 77a. Kui asjakohaste riskivabade intressimäärade ekstrapoleeritud osas võetakse arvesse finantsinstrumentidest (välja arvatud võlakirjad) saadud teavet vastavalt artikli 77a lõikele 1, kohaldatakse VAcu -d ka kõnealustest finantsinstrumentidest tuletatud riskivabade intressimäärade suhtes. Asjakohase riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine toimub kõnealuste korrigeeritud riskivabade intressimäärade alusel.

CSSRcu ei ole negatiivne ega suurem kui üks. Selle väärtus on ühest väiksem, kui kindlustus- või edasikindlustusandja teatavas valuutas olevate varade tundlikkus krediidimarginaali muutuste suhtes on väiksem kui kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja selles valuutas olevate tehniliste eraldiste tundlikkus intressimäärade muutuste suhtes.

RSCcu arvutatakse lõikes 2 osutatud hinnavahe ja nimetatud hinnavahe selle osa vahena, mille võib panna varaga seotud eeldatava kahjumi või ootamatu krediidiriski või muu riski realistliku hinnangu arvele.

See osa hinnavahest, mille võib panna eeldatava kahjumi, ootamatu krediidiriski või muu riski realistliku hinnangu arvele, arvutatakse riskimarginaali protsendina. See protsent väheneb hinnavahede suurenemisel ja selle puhul eristatakse vähemalt kolme järgmist juhtu:

a) 

hinnavahed ei ületa oma pikaajalist keskmist;

b) 

hinnavahed ületavad oma pikaajalist keskmist, kuid ei ületa oma kahekordset pikaajalist keskmist;

c) 

hinnavahed ületavad oma pikaajalist keskmist kahekordselt.

Riskikorrektsioon ei tohi kunagi ületada asjakohast protsendimäära hinnavahede pikaajalistest keskmistest.

Erandina esimesest lõigust lubatakse kindlustus- ja edasikindlustusandjatel, kelle peakontor asub liikmesriigis, mille valuuta on seotud euroga ja vastab artikli 111 lõike 1 punktis p kehtestatud selliste kohandamiste üksikasjalikele kriteeriumidele, mis tuleb teha seoses euroga seotud valuutaga, et hõlbustada valuutariski alammooduli arvutamist, arvutada euroga seotud valuuta riskivaba intressimäära volatiilsusega korrigeerimise ja euro riskivaba intressimäära volatiilsusega korrigeerimise arvutamisel nii oma valuuta kui ka euro jaoks välja ühtne CSSRcu , võttes ühiselt arvesse eurodes ja omavääringus nomineeritud varasid ja kohustisi.

4.   Ilma et see piiraks lõike 1c kohaldamist, suurendatakse euro puhul volatiilsusega korrigeerimist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra. Makromajanduslik volatiilsusega korrigeerimine arvutatakse järgmiselt:

VAEuro,macro= 85 %·CSSREuro·max(RCSco – 1,3 ·RCSEuro;0)·ωco

kus

a) 

VAEuro,macro tähistab makromajanduslikku volatiilsusega korrigeerimist riigi co puhul;

b) 

CSSREuro tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuskoefitsienti euro puhul;

c) 

RCSco tähistab riskiga korrigeeritud hinnavahet riigi co puhul;

d) 

RCSEuro tähistab riskiga korrigeeritud hinnavahet euro puhul;

e) 

ωco tähistab riigi korrigeerimistegurit riigi co puhul.

CSSREuro arvutatakse kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuskoefitsiendina euro puhul kooskõlas lõikega 3.

RCSco arvutatakse samal viisil kui riskiga korrigeeritud euro hinnavahe vastavalt lõikele 3, kuid selle aluseks on võrdlusportfell, mis on esinduslik, pidades silmas varasid, millesse kindlustus- ja edasikindlustusandjad investeerivad, et katta selle riigi kindlustusturul müüdavate ja eurodes nomineeritud toodete kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parim hinnang.

RCSEuro arvutatakse riskiga korrigeeritud euro hinnavahena kooskõlas lõikega 3.

Esimese lõigu punktis e osutatud riigi korrigeerimistegur arvutatakse järgmiselt:

ωco= max(min(((RCSco* -0,6  %)/0,3  %);1);0)

kus RCSco* on esimese lõigu punktis c osutatud riskiga korrigeeritud riigi co hinnavahe, mida on korrutatud võlainstrumentidesse tehtud investeeringute osakaaluga riigis co tegevusloa saanud kindlustus- ja edasikindlustusandjate koguvarades.

4a.   Volatiilsusega korrigeerimise aluseks oleva hinnavahe arvutamisel iga valuuta ja iga riigi puhul on lõigetes 2 ja 4 osutatud hinnavahe riigi võlakirjade keskmise kursivahe ning võlakirjade, välja arvatud riigivõlakirjad, laenude ja väärtpaberistamiste keskmise kursivahe kaalutud summa. Kõnealuse arvutuse puhul on vastavad kaalud asjaomase valuuta või riigi võrdlusportfellis sisalduvate riigivõlakirjade väärtuse ja kõigi selles võrdlusportfellis sisalduvate varade väärtuse suhe ning asjaomase valuuta või riigi võrdlusportfellis sisalduvate võlakirjade, välja arvatud riigivõlakirjad, laenude ja väärtpaberistamiste väärtuse ja kõigi selles võrdlusportfellis sisalduvate varade väärtuse suhe.

▼M5

5.   Volatiilsuse kohandamist ei kohaldata kindlustuskohustuste suhtes, mille puhul asjakohane riskivaba intressikõver nende kohustuste parima hinnangu arvutamiseks sisaldab artikli 77b kohast kattuvuse kohandamist. 6.   Erandina artiklist 101 ei kata solventsuskapitalinõue põhiomavahendite vähenemise riski, mis tuleneb volatiilsuse kohanduse muutusest.

Artikkel 77e

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve koostatud tehniline teave

1.  

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve koostab ja avaldab iga asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis järgmise tehnilise teabe:

a) 

artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks vajalik asjakohane riskivaba intressikõver ilma igasuguse kattuvuse või volatiilsuse kohandamiseta;

▼M13

aa) 

artikli 51 lõike 8 kohase avalikustamise korral asjakohane riskivaba intressikõver ilma kattuvuse kohanduseta või volatiilsusega korrigeerimiseta, mis määratakse kindlaks ilma artikli 77a lõikes 2 sätestatud ekstrapoleerimise järkjärgulise kohaldamismehhanismi kasutamiseta;

ab) 

stsenaariumide kogum, mida kasutatakse elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärseks deterministlikuks hindamiseks vastavalt artikli 77 lõikele 8;

▼M5

b) 

iga asjaomase kestuse, krediidikvaliteedi ja varaklassi jaoks alushinnavahe artikli 77c lõike 1 punktis b osutatud kattuvuse kohandamise arvutamiseks;

▼M13

c) 

iga asjaomase valuuta ja riigi kindlustusturu puhul riskiga korrigeeritud hinnavahe, millele on osutatud vastavalt artikli 77d lõigetes 3 ja 4;

▼M13

d) 

iga asjaomase liikmesriigi puhul võlainstrumentidesse tehtud investeeringute osakaal artikli 77d lõikes 4 osutatud riigis tegevusloa saanud kindlustus- ja edasikindlustusandjate koguvarades.

1a.   EIOPA kehtestab ja avaldab vähemalt kord aastas iga asjaomase valuuta ja iga sellise lõpptähtaja kohta, mille puhul on asjaomase lõpptähtajaga finantsinstrumentide või võlakirjade turud sügavad, likviidsed ja läbipaistvad, selle või pikema lõpptähtajaga võlakirjade osakaalu kõigist selles valuutas nomineeritud võlakirjadest, nagu on osutatud artikli 77a lõikes 1.

▼M5

2.   ►M13  Tehniliste eraldiste ja põhiomavahendite arvutamisel ühtsete tingimuste tagamiseks võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, milles sätestatakse iga asjaomase valuuta kohta käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tehniline teave ja artikli 77a lõike 1 kohane esimene tasanduspunkt. Kõnealustes rakendusaktides võib kasutada teavet, mille EIOPA on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt avaldanud. ◄

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 301 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

Nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu, mis on seotud asjakohase riskivaba intressikõvera kättesaadavusega, võtab komisjon kooskõlas artikli 301 lõikes 3 osutatud menetlusega vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

3.   Kui komisjon on lõikes 1 osutatud tehnilise teabe kooskõlas lõikega 2 vastu võtnud, kasutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad kõnealust tehnilist teavet artikli 77 kohase parima hinnangu, artikli 77c kohase kattuvuse kohandamise ja artikli 77d kohase volatiilsuse kohandamise arvutamisel.

▼M13

Nende valuutade puhul, mille kohta ei ole lõike 1 punktis c osutatud riskiga korrigeeritud hinnavahet lõikes 2 osutatud rakendusaktides sätestatud, ei kohaldata parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimist. Nende liikmesriikide puhul, mille rahaühik on euro ja mille kohta ei ole lõike 1 punktis c osutatud riskiga korrigeeritud hinnavahet ega lõike 1 punktis d osutatud osakaalu lõikes 2 osutatud rakendusaktides sätestatud, ei lisata volatiilsusega korrigeerimisele makromajanduslikku volatiilsusega korrigeerimist.

▼M13

4.   Käesoleva artikli lõike 2 kohaldamisel ei muudeta rakendusaktis valuuta kohta sätestatud esimest tasanduspunkti, välja arvatud juhul, kui hindamine, mis käsitleb teatavast lõpptähtajast pikema või sellega võrdse lõpptähtajaga võlakirjade osakaalu kõigist selles valuutas nomineeritud võlakirjadest, näitab erinevat artikli 77a lõike 1 kohast esimest tasanduspunkti ja artikli 86 lõike 1 punkti b alapunktis iii osutatud delegeeritud õigusaktides sätestatud osakaalu vähemalt kahel järjestikusel aastal.

▼M5

Artikkel 77f

Pikaajaliste garantiide meetmete ja aktsiakursiriski alaste meetmete läbivaatamine

1.   Kuni 1. jaanuarini 2021 esitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve igal aastal Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande artiklite 77a–77e, artikli 106, artikli 138 lõike 4 ning artiklite 304, 308c ja 308d, sealhulgas nimetatud sätete alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide kohaldamise mõju kohta.

Nimetatud ajavahemiku jooksul esitavad järelevalveasutused igal aastal Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele järgmise teabe:

a) 

pikaajaliste garantiidega kindlustustoodete kättesaadavus nende siseriiklikel turgudel ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate käitumine pikaajaliste investoritena;

b) 

selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate arv, kes kohaldavad kattuvuse kohandamist, volatiilsuse kohandamist, taastamise perioodi pikendamist vastavalt artikli 138 lõikele 4, kestusel põhinevat aktsiakursiriski alakomponenti ning artiklites 308c ja 308d esitatud üleminekumeetmeid;

c) 

kattuvuse kohandamise, volatiilsuse kohandamise, omakapitali nõude sümmeetrilise kohandusmehhanismi, kestusel põhineva aktsiakursiriski alakomponendi ning artiklites 308c ja 308d esitatud üleminekumeetmete mõju kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundile riigi tasandil ja anonüümselt iga ettevõtja kohta;

d) 

kattuvuse kohandamise, volatiilsuse kohandamise, omakapitali nõude sümmeetrilise kohandusmehhanismi ja kestusel põhineva aktsiakursiriski alakomponendi mõju kindlustus- ja edasikindlustusandjate investeerimiskäitumisele ja sellele, kas nad ei tekita ebakohast kapitali vabanemist;

e) 

taastamise perioodi vastavalt artikli 138 lõikele 4 mis tahes pikendamise mõju kindlustus- ja edasikindlustusandjate püüdlustele taastada solventsuskapitalinõuet katvate nõuetekohaste omavahendite tase või vähendada riskiprofiili, et tagada vastavus solventsuskapitalinõudele;

f) 

kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldavad artiklites 308c ja 308d esitatud üleminekumeetmeid, siis kas nad järgivad artiklis 308e osutatud järkjärgulise kohaldamise kavasid, ning väljavaated nendest üleminekumeetmetest sõltuvuse vähendamiseks, sealhulgas meetmed, mida ettevõtjad ja järelevalveasutused on võtnud või eeldatavasti võtavad, võttes arvesse asjaomase liikmesriigi regulatiivset keskkonda.

2.   Konsulteerides asjakohasel juhul Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga ja olles läbi viinud avaliku konsulteerimise, esitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve komisjonile arvamuse artiklite 77a–77e, artikli 106 ning artikli 138 lõike 4 ning artiklite 304, 308c ja 308d, sealhulgas nimetatud sätete alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide kohaldamise hindamise kohta. Kõnealuses hindamises käsitletakse pikaajaliste garantiidega kindlustustoodete kättesaadavust, kindlustus- ja edasikindlustusandjate käitumist pikaajaliste investoritena ning finantsstabiilsust üldiselt. 3.  

Lõikes 2 osutatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve arvamuse alusel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande hiljemalt 1. jaanuariks 2021 või kui see on asjakohane, siis varem. Aruandes pööratakse eelkõige põhitähelepanu sellele, milline on olnud mõju:

a) 

kindlustusvõtja kaitsele;

b) 

Euroopa kindlustusturgude toimimisele ja stabiilsusele;

c) 

siseturule ning eelkõige konkurentsile ja võrdsetele võimalustele Euroopa kindlustusturgudel;

d) 

ulatusele, mil määral kindlustus- ja edasikindlustusandjad jätkavad tegutsemist pikaajaliste investoritena;

e) 

annuiteettoodete kättesaadavusele ja hinnale;

f) 

konkureerivate toodete kättesaadavusele ja hinnale;

g) 

kindlustusandjate pikaajalisele investeerimisstrateegiale seoses toodetega, mille suhtes kohaldatakse artikleid 77b ja 77c, võrreldes toodetega, mille suhtes kehtivad muud pikaajalised garantiid;

h) 

tarbijate valikule ja riskiteadlikkusele;

i) 

kindlustustegevuse mitmekesistatuse astmele ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate varaportfellile;

j) 

finantsstabiilsusele.

Lisaks sellele tuginetakse aruandes järelevalve kogemustele artiklite 77a–77e, artikli 106, artikli 138 lõike 4, artiklite 304, 308c ja 308d kohaldamisel, sealhulgas kõnealuste sätete alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide kohaldamisel.

4.   Komisjoni aruandega kaasnevad vajaduse korral seadusandlikud ettepanekud.

▼B

Artikkel 78

Muud kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel arvesse võetavad asjaolud

Lisaks artiklile 77 võtavad kindlustusandjad kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel arvesse järgmist:

1. 

kõik kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste teenindamisega kaasnevad kulud;

2. 

inflatsioon, sealhulgas kulude ja nõuetega seotud inflatsioon;

3. 

kõik maksed kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, sealhulgas tulevased vabatahtlikud boonused, mida kindlustus- või edasikindlustusandja eeldatavasti teeb, olenemata sellest, kas kõnealused maksed on lepingutega tagatud või mitte, v.a juhul, kui kõnesolevad maksed kuuluvad artikli 91 lõike 2 reguleerimisalasse.

Artikkel 79

Kindlustus- ja edasikindlustuslepingutes sisalduvate finantstagatiste ja lepinguliste optsioonide hindamine

Kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel võtavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvesse kindlustus- ja edasikindlustuslepingutes sisalduvate finantstagatiste ja lepinguliste optsioonide väärtust.

Kõik kindlustus- ja edasikindlustusandjate eeldused tõenäosuse kohta, et kindlustusvõtjate suhtes kohaldatakse lepingulisi optsioone, sealhulgas võimalust leping lõpetada või see tagasi osta, on realistlikud ja põhinevad jooksval ja usaldusväärsel teabel. Eeldustes võetakse otseselt või kaudselt arvesse finantsseisundi ja muude tingimuste tulevaste muutuste võimalikku mõju kõnealuste optsioonide teostamisele.

Artikkel 80

Osadeks jagamine

Kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel jagavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma kindlustus- ja edasikindlustuskohustused homogeenseteks riskirühmadeks vähemalt tegevusvaldkondade kaupa.

Artikkel 81

Edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavad summad

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvutavad edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavad summad kooskõlas artiklitega 76–80.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summade arvutamisel arvesse sissenõutud summade ja otsemaksete vahelist ajavahemikku.

Kõnealuse arvutuse tulemust kohandatakse, et võtta arvesse vastaspoole maksejõuetusest tulenevat eeldatavat kahju. Kohandamisel tuginetakse vastaspoole maksejõuetuse tõenäosuse ja sellest tingitud keskmise kahju (maksejõuetusest tingitud kahju) hinnangule.

Artikkel 82

Andmete kvaliteet ja ligikaudsete väärtuste, sealhulgas juhtumipõhiste lähenemisviiside kohaldamine kindlustustehniliste eraldiste puhul

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad kehtestavad siseprotsessid ja menetlused, et tagada kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel kasutatavate andmete asjakohasus, täielikkus ja täpsus.

Kui konkreetsetes olukordades on kindlustus- või edasikindlustusandjatel asjakohaseid andmeid ebapiisavalt, et kohaldada usaldusväärset kindlustusmatemaatilist meetodit kindlustus- või edasikindlustuskohustuste mingi osa või edasikindlustuslepingutest või eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summade suhtes, võib parima hinnangu arvutamisel kasutada ligikaudseid väärtusi, sealhulgas juhtumipõhiseid lähenemisviise.

Artikkel 83

Kogemuspõhine võrdlus

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kehtestavad protsessid ja menetlused selle tagamiseks, et parimaid võimalikke hinnanguid ja nende arvutamisel aluseks võetavaid eeldusi võrreldakse korrapäraselt kogemustega.

Kui võrdluse käigus ilmneb süstemaatiline erinevus kindlustus- ja edasikindlustusandjate kogemuste ja parima hinnangu vahel, teeb asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja vajalikud kohandused kasutatavatesse kindlustusmatemaatilistesse meetoditesse ja/või eeldustesse.

Artikkel 84

Kindlustustehniliste eraldiste taseme asjakohasus

Järelevalveasutuste nõudmisel tõendavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma kindlustustehniliste eraldiste taseme asjakohasust, kohaldatavate meetodite kasutatavust ja asjakohasust ning kasutatavate statistiliste alusandmete nõuetekohasust.

Artikkel 85

Kindlustustehniliste eraldiste suurendamine

Kuivõrd kindlustus- ja edasikindlustusandjate kindlustustehnilised eraldised ei ole kooskõlas artiklitega 76–83, võivad järelevalveasutused nõuda kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt kindlustustehniliste eraldiste summa suurendamist, et need vastaksid kõnealuste artiklite kohaselt kindlaksmääratud tasemele.

▼M5

Artikkel 86

Delegeeritud õigusaktid ning regulatiivsed ja rakenduslikud tehnilised standardid

1.  

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse:

a) 

artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks vajalik kindlustusmatemaatiline ja statistiline metoodika;

▼M13

aa) 

artikli 77 lõikes 8 osutatud usaldusväärne deterministlik hindamine ning tingimused, mille alusel seda hindamist võib kasutada valikuõiguste ja tagatistega tehniliste eraldiste parima hinnangu arvutamiseks;

▼M13

b) 

metoodika, põhimõtted ja võtted artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku asjakohase riskivaba intressikõvera määramiseks, eelkõige:

i) 

artikli 77a lõikes 1 osutatud ekstrapoleerimise valem, sealhulgas parameetrid, mis määravad ekstrapoleerimise lähenemiskiiruse;

ii) 

artikli 77a lõikes 1 osutatud finantsinstrumentide turgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse kindlaksmääramise meetod;

iii) 

valuutaga seotud osakaalud, millest väiksemana loetakse teatavast tähtajast pikema või sellega võrdse lõpptähtajaga võlakirjade osakaalu kõikide võlakirjade seas artikli 77a lõike 1 kohaldamisel väikeseks;

iv) 

artikli 77a lõikes 2 osutatud järkjärgulise kohaldamise mehhanism;

▼M5

c) 

asjaolud, mille korral kindlustustehnilised eraldised arvutatakse tervikuna või parima hinnangu ja riskimarginaali summana ning meetodid juhuks, kui kindlustustehnilised eraldised arvutatakse tervikuna, nagu on osutatud artikli 77 lõikes 4;

d) 

riskimarginaali arvutamisel kasutatavad meetodid ja eeldused, sealhulgas selliste nõuetekohaste omavahendite summa kindlaksmääramine, mis toetavad kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste täitmist ning kapitalikulu määra kalibreerimist, nagu on osutatud artikli 77 lõikes 5;

e) 

tegevusvaldkonnad, mille alusel jaotatakse kindlustus- ja edasikindlustuskohustused osadeks, et arvutada artiklis 80 osutatud kindlustustehnilisi eraldisi;

f) 

kindlustustehniliste eraldiste arvutamisel kasutatavate andmete asjakohasuse, täielikkuse ja täpsuse tagamiseks järgitavad standardid ning konkreetsed olukorrad, kus parima hinnangu arvutamiseks on asjakohane kasutada ligikaudseid väärtusi, sealhulgas juhtumipõhiseid lähenemisviise, nagu on osutatud artiklis 82;

g) 

artikli 77b lõikes 1 sätestatud nõuete kirjeldused, sealhulgas artikli 77b lõike 1 punktis e osutatud suremusriski stressi mõju arvutamisel kasutatavad meetodid, eeldused ja standardnäitajad;

h) 

artiklis 77c sätestatud nõuete kirjeldused, sealhulgas kattuvuse kohandamise ja alushinnavahe arvutamisel kohaldatavad eeldused ja meetodid;

▼M13

i) 

meetodid ja eeldused artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks, sealhulgas:

i) 

valem artikli 77d lõigetes 3 ja 4 osutatud krediidimarginaali tundlikkuskoefitsiendi arvutamiseks;

ii) 

iga asjaomase varaklassi puhul selline protsent hinnavahest, mis kajastab hinnavahe seda osa, mille võib panna eeldatava kahjumi, ootamatu krediidiriski või muu riski realistliku hinnangu arvele ja mille arvutamisel tuleb lähtuda artikli 77d lõikes 3 osutatust; hinnavahede suurenemisel see protsent väheneb, võttes arvesse vähemalt kolme järgmist juhtu:

1) 

hinnavahed ei ületa oma pikaajalist keskmist;

2) 

hinnavahed ületavad oma pikaajalist keskmist, kuid ei ületa oma kahekordset pikaajalist keskmist;

3) 

hinnavahed ületavad oma pikaajalist keskmist kahekordselt.

Riskikorrektsioon ei tohi kunagi ületada asjakohast protsendimäära hinnavahede pikaajalistest keskmistest.

▼M13

1a.   Komisjon võib käesolevat direktiivi täiendada, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse kriteeriumid, mille alusel võib varad lisada artikli 77b lõike 1 punktis a osutatud varaportfelli. 1b.   Kui artikli 77 lõikes 5 osutatud kapitalikulu määra korrapärasel läbivaatamisel jõutakse järeldusele, et eeldatav väärtus ei ole enam asjakohane, võib komisjon võtta vastu delegeeritud õigusakti, millega muudetakse artikli 77 lõikes 6 sätestatud kapitalikulu määra eeldatavat väärtust. Komisjon võib kapitalikulu määra eeldatava väärtuse kehtestada üksnes tasemel, mis ei ole madalam kui 4 % ega kõrgem kui 5 %.

▼M5

2.  

Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses kindlustustehniliste eraldiste alaste meetodite ja arvutustega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada järgmist:

a) 

metoodika, mille abil arvutatakse artikli 81 kohased vastaspoole maksejõuetusega seotud kohandused, mille eesmärk on võtta arvesse vastaspoole maksejõuetusest tingitud eeldatavat kahju;

b) 

vajaduse korral kindlustustehniliste eraldiste lihtsustatud arvutusmeetodid selle tagamiseks, et punktides a ja d osutatud kindlustusmatemaatilised ja statistilised meetodid oleksid proportsionaalsed kindlustus- ja edasikindlustusandjate, kaasa arvatud emaettevõtja riske kindlustavate tütarettevõtjate ja emaettevõtja riske edasi kindlustavate tütarettevõtjate kantavate riskide laadi, ulatuse ja keerukusega.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼M13

2a.   Selleks et tagada artikli 77 lõike 8 kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab EIOPA välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse nende stsenaariumide kindlaksmääramise meetodeid, mida tuleb kasutada kõnealuses lõikes osutatud elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärseks deterministlikuks hindamiseks. EIOPA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼M5

3.   Selleks et tagada artikli 77b kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud artikli 77b lõikes 1 osutatud kattuvuse kohandamise kohaldamisele heakskiidu andmisele kohaldatava menetluse kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 31. oktoobriks 2014.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu kõnealused rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

3. Jagu

Omavahendid

1. Alajagu

Omavahendite kindlaksmääramine

Artikkel 87

Omavahendid

Omavahendid koosnevad artiklis 88 osutatud põhiomavahendite ja artiklis 89 osutatud lisaomavahendite summast.

Artikkel 88

Põhiomavahendid

Põhiomavahendid koosnevad järgmistest vahenditest:

1. 

summa, mille võrra varad ületavad kohustusi ja mis arvutatakse vastavalt artiklile 75 ja 2. jaole;

2. 

allutatud kohustused.

Punktis 1 osutatud ülemäärast summat vähendatakse kindlustus- või edasikindlustusandja valduses olevate omaaktsiate summa võrra.

Artikkel 89

Lisaomavahendid

1.  

Lisaomavahendid koosnevad muudest vahenditest kui põhiomavahendid ja neid võib kasutada kahjumi katteks.

Lisaomavahendite hulka kuuluvad järgmised vahendid niivõrd, kuivõrd need ei ole põhiomavahendid:

a) 

sissemaksmata aktsiakapital või esialgsed vahendid, mida ei ole sisse nõutud;

b) 

akreditiivid ja garantiid;

c) 

kõik muud õiguslikult siduvad kohustused kindlustus- või edasikindlustusandjate ees.

Muutuvate sissemaksetega vastastikuse või vastastikust tüüpi kindlustusandja lisaomavahendid võivad sisaldada ka kõiki tulevasi nõudeid, mis kõnealusel kindlustusandjal võivad olla oma liikmete vastu täiendava sissemakse nõudmise teel järgneva 12 kuu jooksul.

2.   Kui lisaomavahendid on sisse makstud või sisse nõutud, käsitatakse seda varana ja see ei kuulu enam lisaomavahendite hulka.

Artikkel 90

Lisaomavahendite heakskiitmine järelevalveasutuse poolt

1.   Järelevalveasutus peab eelnevalt heaks kiitma lisaomavahendid, mis võetakse arvesse omavahendite kindlaksmääramisel. 2.   Igale lisaomavahendile omistatav summa kajastab selle vahendi kahjumikatmisvõimet ja põhineb mõistlikel ning realistlikel eeldustel. Kui lisaomavahendil on fikseeritud nimiväärtus, on kõnealuse vahendi summa võrdne selle nimiväärtusega, kui see kajastab nõuetekohaselt selle vahendi kahjumikatmisvõimet. 3.  

Järelevalveasutused kiidavad heaks ühe järgmise asjaolu:

a) 

iga lisaomavahendi rahaline väärtus;

b) 

kõikide lisaomavahendite väärtuse kindlaksmääramise meetod, kusjuures sel juhul kiidab järelevalveasutus kõnealuse meetodi kohaselt kindlaksmääratud väärtuse heaks kindlaksmääratud ajaks.

4.  

Iga lisaomavahendi heakskiitmisel tuginevad järelevalveasutused järgmiste asjaolude hindamisele:

a) 

asjaomaste vastaspoolte seisund nende maksevõime ja -tahte seisukohast;

b) 

vahendite sissenõutavus, võttes arvesse selle vahendi õiguslikku vormi, samuti kõik tingimused, mis võivad takistada kõnealuse vahendi edukat sissemaksmist või sissenõudmist;

c) 

andmed nende varasemate nõuete tulemustest, mis kindlustus- ja edasikindlustusandjad on esitanud selliste lisaomavahendite kohta, kui teavet saab usaldusväärselt kasutada tulevaste nõuete prognoositavate tulemuste hindamiseks.

Artikkel 91

Vahendite ülejääk

1.   Vahendite ülejäägina käsitatakse kogunenud kasumit, mida ei ole jagatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele. 2.   Kui liikmesriigi õigusega on lubatud, ei käsitata vahendite ülejääki kindlustus- ja edasikindlustustegevusega seotud kohustusena sedavõrd, kuivõrd see vastab artikli 94 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele.

Artikkel 92

▼M5

Delegeeritud õigusaktid ning regulatiivsed ja rakenduslikud tehnilised standardid

1.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses omavahendite kindlaksmääramisega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada kriteeriumeid järelevalveasutuse poolse heakskiidu andmiseks lisaomavahenditele kooskõlas artikliga 90.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼M13

1a.   Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse finantseerimis- ja krediidiasutustes olevate artikli 212 lõike 2 kolmanda lõigu tähenduses osaluste käsitlemist seoses omavahendite kindlaksmääramisega ning nähakse ette meetodid finantseerimis- ja krediidiasutustes olevate oluliste osaluste mahaarvamiseks kindlustus- või edasikindlustusandja põhiomavahenditest.

Olenemata käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktis sätestatud osaluste mahaarvamisest solventsuskapitalinõude täitmiseks nõuetekohastest omavahenditest võivad järelevalveasutused lubada artiklis 88 osutatud põhiomavahendite kindlaksmääramiseks kindlustus- või edasikindlustusandjal mitte arvata maha krediidi- või finantseerimisasutuses oleva osaluse väärtust, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja on ühes järgnevas olukorras:

i) 

krediidi- või finantseerimisasutus ja kindlustus- või edasikindlustusandja kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi, nagu on määratletud artiklis 212, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a, b ja c, ning sidusettevõtjast krediidi- või finantseerimisasutuse suhtes ei kohaldata artikli 228 lõikes 5 osutatud mahaarvamist, või

ii) 

järelevalveasutused nõuavad, et kindlustus- või edasikindlustusandjad kohaldaksid, või lubavad neil kohaldada tehnilisi arvutusmeetodeid vastavalt direktiivi 2002/87/EÜ I lisa II osale ning krediidi- või finantseerimisasutus kuulub kõnealuse direktiivi alusel sama täiendava järelevalve alla nagu kindlustus- või edasikindlustusandja;

b) 

järelevalveasutused on veendunud punkti a alapunktis i osutatud konsolideerimisgrupi järelevalvega või punkti a alapunktis ii osutatud täiendava järelevalvega hõlmatud kindlustus- või edasikindlustusandja integreeritud juhtimise, riskijuhtimise ja sisekontrolli rahuldavas tasemes;

c) 

osalus krediidi- või finantseerimisasutuses on strateegilist laadi omakapitaliinvesteering, nagu on täpsustatud artikli 111 lõike 1 punkti m kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktis.

2.  

Lõikes 1a osutatud osalused finantseerimis- ja krediidiasutustes hõlmavad järgmist:

a) 

kindlustus- ja edasikindlustusandjate osalused järgmistes asutustes:

i) 

krediidi- ja finantseerimisasutused vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktide 1 ja 26 tähenduses;

ii) 

investeerimisühingud direktiivi 2014/65/EL artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses;

b) 

määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 52 osutatud täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid ja kõnealuse määruse artiklis 63 osutatud teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 ( 19 ) artikli 9 tähenduses täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid ja teise taseme omavahenditesse kuuluvad instrumendid, mida kindlustus- ja edasikindlustusandjad hoiavad seoses käesoleva lõike punktis a osutatud ettevõtjatega, milles neil on osalus.

▼M5

3.   Selleks et tagada artikli 90 kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud järelevalveasutuste poolt lisaomavahendite kasutamisele heakskiidu andmisele kohaldatava menetluse kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 31. oktoobriks 2014.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

2. Alajagu

Omavahendite liigitamine

Artikkel 93

Tunnused ja omadused, mida kasutatakse omavahendite liigitamiseks eri tasemetesse

1.  

Omavahendid liigitatakse kolme tasemesse. Nimetatud omavahendite liigitus sõltub sellest, kas need on põhiomavahendid või lisaomavahendid, ja ulatusest, mil neil on järgmised tunnused:

a) 

omavahendeid on võimalik kasutada või selle võib täielikult sisse nõuda kahjumi katteks tegevuse jätkamise ja ka kindlustus- või edasikindlustusandja lõpetamise korral (püsiv kättesaadavus);

b) 

kindlustus- või edasikindlustusandja lõpetamise korral on omavahendite kogusummat võimalik kasutada kahjumi katteks ning omavahendite tagasimaksmisest selle valdajale keeldutakse seni, kuni on täidetud kõik muud kohustused, sealhulgas kindlustus- ja edasikindlustuskohustused kindlustus- ja edasikindlustuslepingutes märgitud kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute suhtes (allutatus).

2.  

Hinnates ulatust, mil määral omavahenditel on praegu ja tulevikus lõike 1 punktides a ja b sätestatud tunnused, võetakse nõuetekohaselt arvesse omavahendite kestust, eelkõige seda, kas need on tähtajalised või mitte. Kui omavahendid on tähtajalised, võetakse arvesse omavahendite suhtelist kestust võrreldes kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste kestusega (piisav kestus).

Lisaks arvestatakse järgmisi omadusi:

a) 

kas omavahenditel ei esine nõudeid ega stiimuleid nimisumma lunastamiseks (stiimulite puudumine lunastamiseks);

b) 

kas omavahenditega ei kaasne kohustuslikke püsikulusid (kohustuslike teeninduskulude puudumine);

c) 

kas omavahenditel ei lasu koormatisi (koormatiste puudumine).

Artikkel 94

Tasemetesse liigitamise põhikriteeriumid

1.   Põhiomavahendid liigitatakse 1. taseme omavahenditeks, kui neil on olulisel määral artikli 93 lõike 1 punktides a ja b märgitud tunnuseid, võttes arvesse artikli 93 lõikes 2 sätestatud omadusi. 2.  

Põhiomavahendid liigitatakse 2. taseme omavahenditeks, kui neil on olulisel määral artikli 93 lõike 1 punktis b märgitud tunnuseid, võttes arvesse artikli 93 lõikes 2 sätestatud omadusi.

Lisaomavahendid liigitatakse 2. taseme omavahenditeks, kui neil on olulisel määral artikli 93 lõike 1 punktides a ja b märgitud tunnuseid, võttes arvesse artikli 93 lõikes 2 sätestatud omadusi.

3.   Kõik põhi- ja lisaomavahendid, mis ei kuulu lõigete 1 ja 2 alla, liigitatakse 3. taseme omavahenditeks.

Artikkel 95

Omavahendite liigitamine eri taseme omavahenditeks

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad liigitavad oma omavahendid artiklis 94 sätestatud kriteeriumide alusel.

▼M13

Selleks viitavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad asjakohasuse korral artikli 97 lõikes 1 osutatud omavahendite loetelule.

▼B

Kui kõnealune loetelu ei hõlma teatavat omavahendit, hindavad ja liigitavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad need vastavalt esimesele lõigule. Kõnealune liigitamine peab saama järelevalveasutuse heakskiidu.

Artikkel 96

Kindlustustegevusele eriomaste omavahendite liigitamine

▼M13

Ilma et see piiraks artikli 95 ja artikli 97 lõike 1 kohaldamist, kohaldatakse käesolevas direktiivis järgmist liigitust:

1) 

artikli 91 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluv vahendite ülejääk liigitatakse esimese taseme omavahenditeks;

2) 

akreditiivid ja garantiid, mida sõltumatu usaldusisik hoiab kindlustusvõlausaldajate huvides usalduskontodel ja mille on välja andnud direktiivi 2013/36/EL kohaselt tegevusloa saanud krediidiasutus, liigitatakse teise taseme omavahenditeks;

3) 

kõik tulevased nõuded, mida muutuvate sissemaksetega vastastikused või vastastikust tüüpi laevaomanike ühendused, kes kindlustavad üksnes I lisa A osa liikidesse 6, 12 ja 17 kuuluvaid riske, võivad oma liikmetele järgneva 12 kuu jooksul täiendavate sissemaksete näol esitada, liigitatakse teise taseme omavahenditeks.

▼B

Kõik tulevased nõuded, mida muutuvate sissemaksetega vastastikused ja vastastikust tüüpi kindlustusandjad võivad oma liikmetele järgneva 12 kuu jooksul täiendavate sissemaksete näol esitada, mida ei liigitata esimese lõigu punkti 3 alla, liigitatakse artikli 94 lõike 2 teise lõigu kohaselt 2. taseme omavahenditeks, kui neil on olulisel määral artikli 93 lõike 1 punktides a ja b märgitud tunnused, võttes arvesse artikli 93 lõikes 2 sätestatud omadusi.

▼M5

Artikkel 97

Delegeeritud õigusaktid ja regulatiivsed tehnilised standardid

1.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse artiklis 94 esitatud kriteeriumidele vastavana käsitatavate omavahendite, kaasa arvatud nende, millele viidatakse artiklis 96, loetelu, mis sisaldab iga omavahendi liigitamisel määravaks osutunud omaduste täpset kirjeldust. 2.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses omavahendite liigitamisega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada meetodeid, mida järelevalveasutused kasutavad lõikes 1 osutatud loeteluga hõlmamata omavahendite hindamise ja liigitamise heakskiitmisel.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

Komisjon vaatab turusuundumusi silmas pidades korrapäraselt läbi lõikes 1 osutatud loetelu ja vajaduse korral ajakohastab seda.

▼B

3. Alajagu

Omavahendite nõuetekohasus

Artikkel 98

1., 2. ja 3. taseme omavahendite suhtes kohaldatavad nõuded ja piirangud

1.  

Solventsuskapitalinõude täitmisega seoses kohaldatakse 2. ja 3. taseme omavahendite nõuetekohase summa suhtes kvantitatiivseid piiranguid. Kõnealused piirangud tagavad vähemalt järgmiste tingimuste täitmise:

a) 

1. taseme nõuetekohaseid omavahendeid on rohkem kui üks kolmandik nõuetekohaste omavahendite koguväärtusest;

b) 

3. taseme nõuetekohaseid omavahendeid on vähem kui üks kolmandik nõuetekohaste omavahendite koguväärtusest.

2.   Miinimumkapitalinõude täitmisega seoses kohaldatakse miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike 2. taseme nõuetekohaste põhiomavahendite summale kvantitatiivseid piiranguid. Kõnealused piirangud tagavad vähemalt selle, et 1. taseme nõuetekohaseid põhiomavahendeid on nõuetekohaste põhiomavahendite koguväärtusest rohkem kui pool. 3.   Artiklis 100 sätestatud solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite summa on võrdne 1. taseme omavahendite summa ning 2. ja 3. taseme nõuetekohaste omavahendite summade summaga. 4.   Artikli 128 kohase miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite summa on võrdne 1. taseme omavahendite summa ja 2. taseme nõuetekohaste põhiomavahendite summade summaga.

▼M5

Artikkel 99

Omavahendite nõuetekohasust käsitlevad delegeeritud õigusaktid

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse:

a) 

artikli 98 lõigetes 1 ja 2 osutatud kvantitatiivsed piirangud;

b) 

kohandused, mis tuleks teha, et kajastada nende omavahendite ülekantavuse puudumist, mida saab kasutada üksnes sellise kahjumi katmiseks, mis tuleneb teatavast spetsiifilisest kohustuste segmendist või teatavatest spetsiifilistest riskidest (eraldatud tooted).

▼B

4. Jagu

Solventsuskapitalinõue

1. Alajagu

Üldsätted solventsuskapitalinõude kohta, lähtudes standardvalemist või sisemudelist

Artikkel 100

Üldsätted

Liikmesriigid nõuavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite olemasolu.

Solventsuskapitalinõue arvutatakse kas 2. alajaos esitatud standardvalemi või 3. alajaos esitatud sisemudeli abil.

Artikkel 101

Solventsuskapitalinõude arvutamine

1.   Solventsuskapitalinõue arvutatakse kooskõlas lõigetega 2–5. 2.   Solventsuskapitalinõude arvutamisel lähtutakse eeldusest, et kindlustus- või edasikindlustusandja jätkab oma tegevust. 3.  

Solventsuskapitalinõuet kalibreeritakse nii, et võetaks arvesse kõiki mõõdetavaid riske, millega kindlustus-või edasikindlustusandja võib kokku puutuda. See hõlmab senist tegevust ja samuti järgneva 12 kuu jooksul kavandatavaid uusi tegevusi. Senise tegevuse puhul katab see üksnes ettenägematu kahju.

See vastab sellise kindlustus- või edasikindlustusandja põhiomavahendite riskiväärtusele, mille suhtes kohaldatakse üheaastase ajavahemiku jooksul usaldusnivood 99,5 %.

4.  

Solventsuskapitalinõue hõlmab vähemalt järgmisi riske:

a) 

kahjukindlustusrisk;

b) 

elukindlustusrisk;

c) 

tervisekindlustusrisk;

d) 

tururisk;

e) 

krediidirisk;

f) 

operatsioonirisk.

Esimese lõigu punktis f osutatud operatsioonirisk hõlmab juriidilisi riske, ent ei hõlma strateegilistest otsustest tulenevaid riske ega mainega seotud riske.

5.   Solventsuskapitalinõude arvutamisel võtavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvesse riskimaandamismeetodite mõju, tingimusel et krediidirisk ja muud selliste meetodite kasutamisest tulenevad riskid kajastuvad õigesti solventsuskapitalinõudes.

Artikkel 102

Arvutamissagedus

1.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvutavad solventsuskapitalinõude vähemalt kord aastas ja esitavad arvutustulemuse järelevalveasutusele.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagavad, et neil on nõuetekohased omavahendid, mis katavad viimati teatatud solventsuskapitalinõude.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kontrollivad nõuetekohaste omavahendite väärtust ja solventsuskapitalinõude täitmist pidevalt.

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil erineb olulisel määral eeldustest, mis olid aluseks viimati teatatud solventsuskapitalinõudele, arvutab asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja uuesti solventsuskapitalinõude ja teatab selle järelevalveasutustele.

2.   Kui on tõendeid, mis osutavad kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiili olulistele muutustele pärast solventsuskapitalinõudest viimati teatamise kuupäeva, võib järelevalveasutus asjaomaselt kindlustus- või edasikindlustusandjalt nõuda solventsuskapitalinõude uuesti arvutamist.

2. Alajagu

Solventsuskapitalinõue – standardvalem

Artikkel 103

Standardvalemi struktuur

Standardvalemi alusel arvutatav solventsuskapitalinõue on järgmiste näitajate summa:

a) 

põhisolventsuskapitali nõue, nagu on sätestatud artiklis 104;

b) 

operatsiooniriskiga seotud kapitalinõue, nagu on sätestatud artiklis 107;

c) 

kohandamine, mis on seotud kindlustustehniliste eraldiste kasutamisega kulude katteks ja edasilükkunud maksudega, nagu on sätestatud artiklis 108.

Artikkel 104

Põhisolventsuskapitali nõude ülesehitus

1.  

Põhisolventsuskapitali nõue koosneb üksikutest riskikomponentidest, mis agregeeritakse vastavalt IV lisa punktile 1.

See koosneb vähemalt järgmistest riskikomponentidest:

a) 

kahjukindlustusrisk;

b) 

elukindlustusrisk;

c) 

tervisekindlustusrisk;

d) 

tururisk;

e) 

vastaspoole maksejõuetuse risk.

2.   Lõike 1 punktide a, b ja c kohaldamisel jaotatakse kindlustus- või edasikindlustustoimingud sellise kindlustusriski komponendi alla, mis kõige paremini kajastab aluseks olevate riskide kindlustustehnilist olemust. 3.   Tänu lõikes 1 osutatud riskikomponentide agregeerimisel kasutatavatele korrelatsioonikordajatele ja kapitalinõuete kalibreerimisele iga riskikomponendi puhul saadakse üldine solventsuskapitalinõue, mis on kooskõlas artiklis 101 esitatud põhimõtetega. 4.  

Kõikide lõikes 1 osutatud riskikomponentide kalibreerimisel kasutatakse üheaastase perioodi jooksul riskiväärtust usaldusnivooga 99,5 %.

Vajaduse korral võetakse iga riskikomponendi ülesehituses arvesse riskide hajutamise mõju.

5.   Kõikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul kasutatakse seoses põhisolventsuskapitali nõudega ja artiklis 109 sätestatud lihtsustatud arvutustega ühesuguse ülesehituse ja kirjeldusega riskikomponente. 6.   Katastroofidest tulenevate riskide puhul võib elu-, kahju- ja tervisekindlustusriski komponentide arvutamisel vajaduse korral kasutada geograafilisi kirjeldusi. 7.  

Sõltuvalt järelevalveasutuste heakskiidust võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad elu-, kahju- ja tervisekindlustusriski komponentide arvutamisel asendada standardvalemis ühe osa näitajatest asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja puhul spetsiifiliste näitajatega.

Sellised näitajad kalibreeritakse standarditud meetodite abil asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja siseandmete või kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusega otseselt seotud andmete alusel.

Järelevalveasutused kontrollivad omapoolse heakskiidu andmisel kasutatud andmete täielikkust, täpsust ja asjakohasust.

Artikkel 105

Põhisolventsuskapitali nõude arvutamine

1.   Põhisolventsuskapitali nõue arvutatakse kooskõlas lõigetega 2–6. 2.  

Kahjukindlustusriski komponent kajastab kahjukindlustuskohustustest tulenevaid riske seoses kaetud riskide ja tegevuses kasutatavate protsessidega.

Selle puhul võetakse arvesse kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt seoses olemasolevate kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega esitatud tulemuste määramatust, samuti järgneva 12 kuu jooksul kavandatavaid uusi tegevusi.

Kahjukindlustusrisk arvutatakse kooskõlas IV lisa punktiga 2 kapitalinõuete kombinatsioonina vähemalt järgmiste alakomponentide jaoks:

a) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustatud juhtumite esinemisaeg ja -sagedus ning tõsidus erinevad, samuti nõuete rahuldamise aja ja mahu erinevuste tõttu (kahjukindlustusmaksete ja eraldise risk);

b) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna äärmuslike või erakorraliste juhtumitega seoses tehtavad hindamis- ja eraldiste moodustamise eeldused on suures ulatuses määramatud (kahjukindlustuse-katastroofirisk).

3.  

Elukindlustusriski komponent kajastab elukindlustuskohustustest tulenevaid riske seoses kaetud riskide ja tegevuses kasutatavate protsessidega.

Elukindlustusrisk arvutatakse kooskõlas IV lisa punktiga 3 kapitalinõuete kombinatsioonina vähemalt järgmiste alakomponentide jaoks:

a) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt suremusnäitajate taseme, suundumuse või kõikumise muutumise tõttu, kui suremuse suurenemise tõttu suureneb kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtus (suremusrisk);

b) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt suremusnäitajate taseme, suundumuse või kõikumise muutumise tõttu, kui suremuse vähenemise tõttu suureneb kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtus (üleelamisrisk);

c) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna puuete, haiguste ja haigestumiste esinemiste näitajate tase, suundumus või kõikumine muutub (invaliidsus-haigusrisk);

d) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustus- või edasikindlustuslepingute teenindamisega kaasnevate kulude tase või suundumus muutub või kõnealused kulud kõiguvad (elukindlustuskulude risk);

e) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt annuiteetide suhtes kohaldatavate korrigeerimismäärade taseme, suundumuse või kõikumise muutumise tõttu, mis tuleneb õiguskeskkonna või kindlustatud isiku tervisliku seisundi muutumisest (korrigeerimisrisk);

f) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna lõppenud, lõpetatud, uuendatud või tagasiostetud kindlustuslepingute maht või esinemissagedus muutub (lepingute lõpetamise/katkemise risk);

g) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna äärmuslike või ebakorrapäraste juhtumitega seoses tehtavad hindamis- ja eraldiste moodustamise eeldused on suures ulatuses määramatud (elukindlustuse-katastroofirisk).

4.  

Tervisekindlustusriski komponent kajastab tervisekindlustuskohustustega kaasnevat riski, olenemata sellest, kas kindlustust soovitakse elukindlustusega ühesugustel kindlustustehnilistel alustel või mitte, mis tuleneb kaetud riskidest ja tegevuses kasutatavatest protsessidest.

See hõlmab vähemalt järgmisi riske:

a) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustus- või edasikindlustuslepingute teenindamisega kaasnevate kulude tase või suundumus muutub või kõnealused kulud kõiguvad;

b) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna kindlustatud juhtumite esinemisaeg ja -sagedus ning tõsidus erinevad, samuti nõuete rahuldamise aja ja mahu erinevuste tõttu eraldiste moodustamise ajal;

c) 

kahjumi teenimise risk või risk, et kindlustustegevusega seotud kohustuste väärtust mõjutatakse negatiivselt, kuna suurte epideemiate puhkemisega seoses tehtavad hindamis- ja eraldiste moodustamise eeldused on suures ulatuses määramatud, samuti riskide ebatavalise kuhjumise tõttu sellistes äärmuslikes olukordades.

5.  

Tururiski komponent kajastab selliste finantsinstrumentide turuhindade taseme või kõikumisega seotud riski, mis mõjutavad kindlustus- või edasikindlustusandja varade ja kohustuste väärtust. See kajastab nõuetekohaselt erinevust varade ja kohustuste vahel, eriti seoses nende kestusega.

Kahjukindlustusrisk arvutatakse kooskõlas IV lisa punktiga 4 kapitalinõuete kombinatsioonina vähemalt järgmiste alakomponentide jaoks:

a) 

varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus intressikõvera muutuste või kõikumise suhtes (intressimäärarisk);

b) 

varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus aktsiate turuhindade taseme muutuste või nende kõikumise suhtes (aktsiakursirisk);

c) 

varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus kinnisvara turuhindade taseme muutuste või nende kõikumise suhtes (vararisk);

d) 

varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus hinnavahede taseme muutuste ja nende kõikumise suhtes riskivabast intressikõverast kõrgemal (hinnavaherisk);

e) 

varade, kohustuste ja finantsinstrumentide väärtuse tundlikkus valuutavahetuskursside muutuste või kõikumise suhtes (valuutarisk);

f) 

kindlustus- või edasikindlustusandja täiendavad riskid, mis tulenevad kas varade portfelli mittehajutamisest või väärtpaberite emitendi või seotud emitentide rühma vastaspoole maksejõuetuse riski suurest kontsentreerumisest (tururiskide kontsentratsioon).

6.  

Vastaspoole maksejõuetuse riski komponent kajastab järgmise 12 kuu võimalikke kahjusid, mille põhjuseks on kindlustus- ja edasikindlustusandjate vastaspoolte ja võlausaldajate ootamatu maksejõuetus või nende krediidiseisundi halvenemine. Vastaspoole maksejõuetuse riski komponent hõlmab riskimaandamislepinguid, näiteks edasikindlustusprogramme, väärtpaberistamist ja tuletisinstrumente ning nõudeid vahendajate vastu, ja kõiki muid krediidiriske, mida hinnavaheriski alakomponent ei hõlma. Selles võetakse nõuetekohaselt arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja omanduses olev või tema kasuks hoitav tagatis või muu väärtpaber ja sellega seonduvad riskid.

Seoses vastaspoole maksejõuetuse riski komponendiga võetakse iga vastaspoole puhul arvesse asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja üldist kokkupuudet kõnealuse vastaspoolega seotud riskidega, olenemata kõnesoleva kindlustus- või edasikindlustusandja lepinguliste kohustuste õiguslikust vormist.

▼M13

7.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 301a vastu käesolevat direktiivi täiendavaid delegeeritud õigusakte, et kajastada krüptovarast tulenevat riski käesoleva artikli lõikes 5 osutatud tururiski moodulis ja käesoleva artikli lõikes 6 osutatud vastaspoole maksejõuetuse riski moodulis.

Artikkel 105a

Pikaajalised omakapitaliinvesteeringud

1.   Erandina artikli 101 lõikest 3 ja artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis b osutatud aktsiariski alammooduli osana lubavad liikmesriigid kindlustus- ja edasikindlustusandjatel, kes vastavad käesoleva lõike teises lõigus sätestatud tingimustele, kohaldada pikaajalise perspektiiviga omakapitaliinvesteeringute teatava osa suhtes kapitalinõuet kooskõlas käesoleva artikli lõikega 4.

Esimese lõigu kohaldamisel võib omakapitaliinvesteeringute alarühma käsitada pikaajaliste omakapitaliinvesteeringutena, kui kindlustus- või edasikindlustusandja tõendab järelevalveasutusele teda rahuldaval viisil, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

a) 

omakapitaliinvesteeringute alarühm on selgelt piiritletud ja seda hoitakse ettevõtja muust tegevusest eraldi;

b) 

iga pikaajalise omakapitali portfelli jaoks kehtestatakse pikaajaliste investeeringute juhtimise põhimõtted, mis kajastavad kindlustus- või edasikindlustusandja kohustust hoida omakapitaliinvesteeringute alarühmas üldist omakapitaliga seotud riskipositsiooni perioodi jooksul, mis on keskmiselt pikem kui viis aastat. Kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan peab need investeeringute juhtimise põhimõtted sõnaselgelt heaks kiitma ja need põhimõtted vaadatakse sageli läbi, võrreldes neid portfellide tegeliku haldamisega, ning esitatakse kindlustus- või edasikindlustusandja oma riskide ja maksevõime hinnangus vastavalt artiklile 45;

c) 

omakapitaliinvesteeringute alarühm koosneb ainult sellistest aktsiatest, mis on noteeritud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikides, või selliste äriühingute noteerimata aktsiatest, mille peakontorid asuvad EMP või OECD riikides;

d) 

kindlustus- või edasikindlustusandja suudab jooksvalt ja stressiolukorras vältida sundmüüki omakapitaliinvesteeringute alarühmas viie aasta jooksul;

e) 

kindlustus- või edasikindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ning investeerimise põhimõtetes on kajastatud ettevõtja kavatsus hoida omakapitaliinvesteeringute alarühma perioodi jooksul, mis on kooskõlas punktis b sätestatud nõudega, ja ettevõtja võime täita punktis d sätestatud nõue;

f) 

omakapitaliinvesteeringute alarühm on asjakohaselt hajutatud, nii et välditakse liigset tuginemist konkreetsele emitendile või ettevõtjate rühmale ning riski ülemäärast akumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute portfellis tervikuna;

g) 

omakapitaliinvesteeringute alarühm ei hõlma osalusi.

2.   Kui aktsiaid hoitakse Euroopa pikaajalistes investeerimisfondides või teatavat liiki investeerimisfondides, sealhulgas alternatiivsetes investeerimisfondides, mille riskiprofiil on käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides määratud madalamana, võib lõikes 1 sätestatud tingimusi hinnata fondide, mitte nendes fondides hoitava alusvara tasandil. 3.   Kindlustus- või edasikindlustusandja, kes käsitab omakapitaliinvesteeringute alarühma vastavalt lõikele 1 pikaajalise investeeringuna, ei tohi pöörduda tagasi käsitusviisi juurde, mis ei hõlma pikaajalisi omakapitaliinvesteeringuid.

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja, kes käsitab omakapitaliinvesteeringute alarühma pikaajalise omakapitaliinvesteeringuna, ei suuda enam täita lõikes 1 sätestatud tingimusi, teatab ta sellest viivitamata järelevalveasutusele ja võtab vajalikud meetmed tingimuste taas täitmiseks.

Ühe kuu jooksul alates esmakordsest lõikes 1 sätestatud tingimuste mittetäitmise täheldamisest esitab asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusele vajaliku teabe ja meetmed, mida kindlustus- või edasikindlustusandja peab võtma, et kõnealuseid tingimusi taas täita kuue kuu jooksul alates esmakordsest tingimuste mittetäitmise täheldamisest.

Kui ettevõtja ei suuda kuue kuu jooksul alates esmakordsest tingimuste mittetäitmise täheldamisest tingimusi taas täita, lõpetab ta kõigi omakapitaliinvesteeringute liigitamise pikaajalisteks omakapitaliinvesteeringuteks vastavalt käesolevale artiklile kaheks ja pooleks aastaks või seniks, kuni lõikes 1 sätestatud tingimusi taas täidetakse, olenevalt sellest, kumb ajavahemik on pikem.

4.   Pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute kapitalinõue on võrdne pikaajalise omakapitalina käsitatavate investeeringute väärtuse kohesest 22 % vähenemisest tuleneva põhiomavahendite kahjumiga. 5.  

Käesoleva direktiivi täiendamiseks võtab komisjon kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, täpsustades veelgi järgmist:

a) 

käesoleva artikli lõike 1 teises lõigus sätestatud tingimused;

b) 

käesoleva artikli lõikes 2 osutatud investeerimisfondide liigid;

c) 

artikli 51 lõikes 1 osutatud solventsuse ja finantsseisundi aruandes ning artikli 35 lõikes 5a osutatud regulaarses järelevalvelises aruandes esitatav teave.

▼B

Artikkel 106

Aktsiakursiriski alakomponendi arvutamine: sümmeetriline kohandusmehhanism

1.   Standardvalemi alusel arvutatav aktsiakursiriski alakomponent hõlmab omakapitali nõude sümmeetrilist kohandamist, mida kohaldatakse aktsiahindade muutustest tulenevate riskide katmiseks. 2.   Standardse omakapitali nõude sümmeetriline kohandamine, kalibreerituna artikli 104 lõike 4 kohaselt, mis katab aktsiahindade muutustest tulenevaid riske, põhineb asjakohase aktsiaindeksi hetketaseme ja kõnealuse indeksi kaalutud keskmise taseme funktsioonil. Kaalutud keskmine arvutatakse asjakohase ajaperioodi jooksul, mis on kõigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul sama.

▼M13

3.   Standardse omakapitali nõude sümmeetriline kohandamine, mis katab aktsiahindade muutustest tulenevaid riske, ei tohi viia selleni, et kohaldatakse omakapitali nõuet, mis on rohkem kui 13 protsendipunkti madalam või kõrgem kui standardne omakapitali nõue.

▼B

Artikkel 107

Operatsiooniriskiga seotud kapitalinõue

1.   Operatsiooniriskiga seotud kapitalinõue kajastab operatsiooniriske niivõrd, kuivõrd need ei kajastu artiklis 104 osutatud riskikomponentides. Kõnealust nõuet kalibreeritakse vastavalt artikli 101 lõikele 3. 2.   Elukindlustuslepingute puhul, kus investeerimisriski kannavad kindlustusvõtjad, võetakse operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel arvesse kõnealuste kindluskohustustega kaasnevaid iga-aastaseid kulutusi. 3.   Muu kui lõikes 2 osutatud kindlustus- ja edasikindlustustegevuse puhul võetakse operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel arvesse kõnealuse tegevuse mahtu, väljendatuna teenitud kindlustusmaksetes ja kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustuskohustustega seoses hoitavates kindlustustehnilistes eraldistes. Sel juhul ei ületa operatsiooniriskide kapitalinõue 30 % kõnealuse kindlustus- ja edasikindlustustegevusega seotud põhisolventsuskapitalinõudest.

Artikkel 108

Kohandamine seoses kindlustustehniliste eraldiste kasutamisega kulude katteks ja edasilükkunud maksudega

Artikli 103 punktis c osutatud kohandamine, mis on seotud kindlustustehniliste eraldiste kasutamisega kulude katteks ja edasilükkunud maksudega, kajastab ootamatute kahjude võimalikku hüvitamist kindlustustehniliste eraldiste või edasilükkunud maksude või kombineeritult nende mõlema üheaegse vähendamise kaudu.

Kohandamisel võetakse arvesse riskimaandamismõju, mis tuleneb kindlustuslepingute täiendavatest hüvitistest tulevikus, kuivõrd kindlustus- ja edasikindlustusandjad on võimelised kehtestama, et selliste hüvitiste vähendamist võib kasutada ootamatute kahjude katteks. Tulevaste täiendavate hüvitistega seotud riskimaandamismõju ei ole suurem kui kõnealuste tulevaste täiendavate hüvitistega seotud kindlustustehniliste eraldiste ja edasilükkunud maksude summa.

Teise lõigu kohaldamisel võrreldakse tulevaste täiendavate hüvitiste väärtust etteaimamatutes asjaoludes kõnealuste hüvitiste väärtusega, mis saadakse parima hinnangu arvutamisel aluseks võetud eelduste kohaselt.

▼M13

Artikkel 109

Standardvalemi lihtsustamine

1.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad konkreetse riskimooduli või riski alammooduli puhul kasutada lihtsustatud arvutust, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a) 

riskide laad, ulatus ja keerukus õigustab lihtsustatud arvutuse kasutamist;

b) 

oleks ebaproportsionaalne nõuda kindlustus- või edasikindlustusandjalt standardarvutuse kohaldamist;

c) 

standardarvutusega võrreldes tehtud viga ei too kaasa solventsuskapitalinõude olulist väärkajastamist, välja arvatud juhul, kui lihtsustatud arvutuse tulemuseks on solventsuskapitalinõue, mis ületab standardarvutusest tulenevat solventsuskapitalinõuet.

Olenemata esimesest lõigust võivad väikesed ja mittekeerukad ettevõtjad kasutada lihtsustatud arvutust konkreetse riskimooduli või riski alammooduli puhul, kui nad suudavad järelevalveasutusele teda rahuldaval viisil ja vähemalt iga viie aasta järel tõendada, et täidetud on järgmised tingimused:

a) 

iga üksik riskimoodul või riski alammoodul, mille puhul kavatsetakse kasutada lihtsustatud arvutust, moodustab lihtsustust kohaldamata alla 2 % põhisolventsuskapitalinõudest;

b) 

kõigi selliste riskimoodulite või riski alammoodulite summa, mille puhul kavatsetakse kasutada lihtsustatud arvutust, moodustab lihtsustust kohaldamata alla 10 % põhisolventsuskapitalinõudest.

Käesoleva lõike kohaldamisel kalibreeritakse lihtsustatud arvutused kooskõlas artikli 101 lõikega 3.

2.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 1 ja artikli 102 lõike 1 kohaldamist, kui kindlustus- või edasikindlustusandja arvutab solventsuskapitalinõude ja riskimoodul või riski alammoodul ei moodusta rohkem kui 5 % artikli 103 punktis a osutatud põhisolventsuskapitalinõudest, võib kindlustus- või edasikindlustusandja kasutada kõnealuse riskimooduli või riski alammooduli lihtsustatud arvutust kuni kolme aasta jooksul pärast solventsuskapitalinõude arvutamist. 3.   Lõike 2 kohaldamisel ei tohi kõikide riskimoodulite või riski alammoodulite osade summa moodustada kõnealuse lõike kohaste lihtsustatud arvutuste korral rohkem kui 10 % põhisolventsuskapitalinõudest.

Esimeses lõigus osutatud riskimooduli või riski alammooduli osa põhisolventsuskapitalinõudest on see osa, mis arvutati siis, kui riskimoodul või riski alammoodul arvutati viimast korda ilma lõike 2 kohase lihtsustatud arvutuseta.

▼M5

Artikkel 109a

Standardvalemis kasutatavate tehniliste andmete ühtlustamine

1.   Selleks et arvutada solventsuskapitalinõue vastavalt standardvalemile, töötavad Euroopa järelevalveasutused ühiskomitee raames välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud krediidikvaliteeti hindava asutuse krediidihinnangule krediidikvaliteedi astme määramise kohta objektiivsel skaalal, kasutades artikli 111 lõike 1 punkti n kohaselt täpsustatud astmeid.

Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

2.  

Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused ning selleks, et lihtsustada artikli 105 lõikes 5 osutatud tururiski komponendi arvutamist, artikli 105 lõikes 6 osutatud vastaspoole maksejõuetuse riski komponendi arvutamist, hinnata artikli 101 lõikes 5 osutatud riskimaandamismeetodeid ning arvutada kindlustustehnilisi eraldisi, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud seoses järgmisega:

a) 

nende piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste loetelu, kelle suhtes olevat riskipositsiooni käsitatakse nõudena selle keskvalitsuse vastu, kelle jurisdiktsioonis nad on loodud, tingimusel et piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste iseseisvast maksukogumisõigusest tulenevalt puudub kõnealuste riskipositsioonide vahel erinevus ja on olemas konkreetsed institutsioonilised meetmed, millega vähendatakse maksejõuetuse riski;

b) 

artikli 106 lõikes 2 osutatud aktsiaindeks vastavalt artikli 111 lõike 1 punktides c ja o kehtestatud üksikasjalikele kriteeriumidele;

c) 

artikli 105 lõikes 5 osutatud valuutariski alakomponendi kohandamised, mis tuleb teha seoses euroga seotud valuutaga vastavalt artikli 111 lõike 1 punktis p kehtestatud üksikasjalikele kriteeriumidele kohandamiste kohta, mis tuleb teha seoses euroga seotud valuutaga, et hõlbustada valuutariski alakomponendi arvutamist.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

3.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab tehnilise teabe, sealhulgas artiklis 106 osutatud sümmeetrilist kohandusmehhanismi käsitleva teabe vähemalt kord kvartalis. 4.   Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused ning selleks, et lihtsustada artikli 105 lõikes 4 osutatud tervisekindlustusriski komponendi arvutamist, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve asjaomaste liikmesriikide järelevalveasutuste esitatud arvutusi arvesse võttes välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud standardhälvete kohta seoses liikmesriikide teatavate riiklike õigusmeetmetega, millega lubatakse terviseriskiga seotud väljamaksete jagamist kindlustus- ja edasikindlustusandjate vahel ja mis vastavad lõikes 5 esitatud kriteeriumidele ning delegeeritud õigusaktidega kehtestatud täiendavatele kriteeriumidele.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

5.  

Lõikes 4 osutatud rakenduslikke tehnilisi standardeid kohaldatakse üksnes liikmesriikide nende riiklike õigusmeetmete suhtes, millega lubatakse terviseriskiga seotud väljamaksete jagamist kindlustus- ja edasikindlustusandjate vahel ja mis vastavad järgmistele kriteeriumidele:

a) 

nõuete jagamise mehhanism on läbipaistev ja selle aastase perioodi eel, mille kohta see kehtib, üksikasjalikult täpsustatud;

b) 

nõuete jagamise mehhanism, nende kindlustusandjate arv, kes tervisekindlustuse riskide tasandussüsteemis (TRTS) osalevad, ja TRTSiga seotud äritegevuse risk tagavad, et iga TRTSis osaleva kindlustusandja TRTSiga seotud äritegevuse aastase kahju volatiilsust vähendatakse oluliselt TRTSi abil nii kindlustusmaksete kui ka eraldiste riskiga seoses;

c) 

TRTSi-põhine tervisekindlustus on kohustuslik ja on osaline või täielik alternatiiv tervisekindlustusele, mida pakub riiklik sotsiaalkindlustussüsteem;

d) 

TRTSis osalevate kindlustusandjate maksejõuetuse korral tagavad ühe või mitme liikmesriigi valitsused, et kindlustusvõtjate nõuded, mis on seotud TRTSi kohase kindlustustegevusega, täidetakse täielikult.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles esitatakse täiendavad kriteeriumid, millele õigusmeetmete võtmist käsitlevad siseriiklikud sätted peavad vastama, ning käesoleva artikli lõikes 4 osutatud standardhälvete arvutamise metoodika ja nõuded.

▼B

Artikkel 110

Olulised kõrvalekalded standardvalemi aluseks olevatest eeldustest

Kui solventsuskapitalinõuet ei ole asjakohane arvutada vastavalt 2. alajaos sätestatud standardvalemile, kuna kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil erineb oluliselt standardvalemi aluseks olevatest eeldustest, võib järelevalveasutus põhjendusi sisaldava otsusega nõuda, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja asendaks elu-, kahju- ja tervisekindlustusriski komponentide arvutamisel osa standardvalemis kasutatud näitajatest asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja puhul spetsiifiliste näitajatega, nagu on sätestatud artikli 104 lõikes 7. Need spetsiifilised parameetrid arvutatakse selliselt, et on tagatud asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja vastavus artikli 101 lõikele 3.

▼M5

Artikkel 111

Artikleid 103–109 puudutavad delegeeritud õigusaktid ja regulatiivsed ning rakenduslikud tehnilised standardid

1.  

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse:

a) 

standardvalem vastavalt artiklile 101 ja artiklitele 103–109;

b) 

kõik alakomponendid, mis on vajalikud või mis hõlmavad täpsemalt artiklis 104 osutatud vastavate riskikomponentide alla kuuluvaid riske, samuti nende edasine ajakohastamine;

c) 

artiklites 104, 105 ja 304 sätestatud põhisolventsuskapitali nõude riskikomponentide ja alakomponentide arvutamisel kasutatavad meetodid, eeldused ja standardnäitajad, mis tuleb kalibreerida vastavalt artikli 101 lõikes 3 osutatud usaldusnivoole, sümmeetriline kohandusmehhanism ning asjakohane ajaperiood väljendatuna kuude arvuna, nagu on osutatud artiklis 106, ning asjakohane lähenemisviis artiklis 304 osutatud meetodi integreerimiseks solventsuskapitalinõude arvutamisse standardvalemi kohaselt;

d) 

korrelatsiooniparameetrid, sealhulgas vajaduse korral IV lisas sätestatud parameetrid, ja nende parameetrite ajakohastamise kord;

e) 

kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutavad riskimaandamismeetodeid, siis asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiili muutuste hindamisel ja solventsuskapitalinõude arvutamise kohandamisel kasutatavad meetodid ja eeldused;

f) 

kvalitatiivsed kriteeriumid, millele punktis e osutatud riskimaandamismeetodid peavad vastama selle tagamiseks, et risk oleks tegelikult üle kantud kolmandale isikule;

fa) 

vastaspoole maksejõuetuse riski kapitalinõude hindamisel kasutatav meetod ja näitajad nõuetele vastavate kesksete vastaspoolte riskipositsioonide korral, kusjuures kõnealused näitajad tagavad järjekindluse selliste riskipositsioonide käsitlemisel krediidi- ja finantseerimisasutuste puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktide 1 ja 26 tähenduses;

g) 

artiklis 107 kehtestatud operatsiooniriski kapitalinõude hindamisel kasutatavad meetodid ja näitajad, sealhulgas artikli 107 lõikes 3 osutatud protsent;

h) 

meetodid ja kohandused, mida tuleb kasutada selleks, et kajastada kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskide hajutamise väiksemat ulatust eraldatud toodetega seoses;

i) 

sellise kohandamise arvutamise meetod, mis on seotud kindlustustehniliste eraldiste või edasilükkunud maksude kasutamisega kahjumi katteks, nagu on sätestatud artiklis 108;

j) 

elu-, kahju- ja tervisekindlustusriski komponentide standardnäitajate osa, mille võib asendada kindlustus- või edasikindlustusandja puhul spetsiifiliste näitajatega, nagu on märgitud artikli 104 lõikes 7;

k) 

standardmeetodid, mida kindlustus- või edasikindlustusandjal tuleb kasutada punkti j kohaste kindlustus- või edasikindlustusandja spetsiifiliste näitajate arvutamisel, ja kõik kasutatavate andmete täielikkuse, täpsuse ja asjakohasuse kriteeriumid, mis peavad olema täidetud enne järelevalveasutuse poolt heakskiidu andmist, ning menetlus, mida tuleb sellise heakskiidu saamiseks järgida;

▼M13

l) 

lihtsustatud arvutused, mis on ette nähtud artikli 109 lõikes 1 osutatud konkreetsete riskimoodulite ja riski alammoodulite ning artikli 109 lõikes 2 osutatud ebaoluliste riskimoodulite ja riski alammoodulite puhul, samuti kriteeriumid, millele kindlustus- ja edasikindlustusandjad, sealhulgas kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjad, peavad vastama, et neil oleks õigus kasutada lihtsustusi, nagu on sätestatud artikli 109 lõikes 1;

m) 

meetod, mida tuleb kasutada artikli 13 punkti 21 tähenduses oluliste osaluste suhtes solventsuskapitalinõude arvutamisel, eelkõige artikli 105 lõikes 5 osutatud aktsiariski alammooduli arvutamisel, võttes arvesse kõnealuste oluliste osaluste väärtuse volatiilsuse tõenäolist vähenemist, mis tuleneb kõnealuste investeeringute strateegilisest laadist ning kindlustus- või edasikindlustusandja mõjust nendele investeerimisobjektidele;

▼M5

n) 

kuidas kasutada krediidikvaliteeti hindavate asutuste väliseid krediidihinnanguid solventsuskapitalinõude arvutamisel vastavalt standardvalemile ja väliste krediidihinnangute jaotamist artikli 109a lõikes 1 osutatud krediidikvaliteedi astmete skaalale, mis peab olema sidus krediidikvaliteeti hindavate asutuste väliste krediidihinnangute kasutamisega kapitalinõuete arvutamisel määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutuste ja artikli 4 lõike 1 punktis 26 määratletud finantseerimisasutuste puhul;

o) 

artikli 109a lõike 2 punktis c osutatud aktsiaindeksi täpsed kriteeriumid;

p) 

euroga seotud valuuta puhul kohanduste täpsed kriteeriumid, et lihtsustada artikli 109a lõike 2 punktis d osutatud valuutariski alakomponendi arvutamist;

q) 

artikli 109a lõike 2 punktis a osutatud piirkondlike valitsuste ja kohalike omavalitsuste liigitamise tingimused.

▼M13

Käesoleva lõike esimese lõigu punkti c kohaldamisel kajastavad artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammooduli meetodid, eeldused ja standardparameetrid riski, et intressimäärad võivad veelgi langeda isegi siis, kui need on madalad või negatiivsed, ning intressiriski alammooduli arvutamine peab olema täielikult kooskõlas artikli 77a kohase intressimäärade ekstrapoleerimisega. Olenemata käesoleva lõigu esimesest lausest ei nõuta, et intressiriski alammooduli arvutamisel võetaks arvesse riski, et intressimäärad langevad alla negatiivse alammäära, kui negatiivne alammäär määratakse kindlaks nii, et tõenäosus, et intressimäärad ei ole asjaomaste valuutade ja tähtaegade lõikes alati negatiivsest alammäärast kõrgemad, on piisavalt väike.

Käesoleva lõike esimese lõigu punkti h kohaldamisel ei kohaldata eraldatud vahendite kogumiga seotud kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskide hajutamise vähendatud ulatuse kajastamiseks kasutatavaid meetodeid ja kohandusi varaportfellide suhtes, mis ei ole eraldatud vahendite kogumid ja mis on määratud katma vastavat kindlustus- või edasikindlustuskohustuste parimat hinnangut, nagu on osutatud artikli 77b lõike 1 punktis a.

▼M5

2.   Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud lõike 1 punktis k osutatud kindlustus- või edasikindlustusandja spetsiifiliste näitajate kasutamisele järelevalveasutuste heakskiidu andmisele kohaldatavate menetluste kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 31. oktoobriks 2014.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼M13

2a.   Kui komisjon võtab käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt vastu käesolevat direktiivi täiendavad delegeeritud õigusaktid, et täpsustada meetodeid, eeldusi ja standardparameetreid, mida tuleb kasutada artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammooduli arvutamiseks eesmärgiga parandada kapitalinõuete tundlikkust kooskõlas intressimäärade arenguga, võib sellised intressiriski alammooduli muudatused teha järk-järgult kuni viieaastase üleminekuperioodi jooksul. Selline järkjärguline muudatuste tegemine on kohustuslik ja seda nõutakse kõigilt kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt.

▼M13

3.   EIOPA hindab hiljemalt 29. jaanuariks 2030 ja seejärel iga viie aasta tagant solventsuskapitalinõude standardvalemi alusel arvutamisel kasutatavate meetodite, eelduste ja standardparameetrite asjakohasust. Eelkõige võtab ta arvesse iga varaklassi ja finantsinstrumentide tootlust, kõnealustesse varaklassidesse ja finantsinstrumentidesse investeerijate käitumist ning finantsteenuste rahvusvaheliste standardite kehtestamise suundumusi. Esmatähtsaks võidakse pidada teatavate riskide ja teatavate varaklasside läbivaatamist. EIOPA hinnangu alusel esitab komisjon asjakohasel juhul ettepanekud käesoleva direktiivi või selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide muutmiseks.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kasutavad käesoleva artikli lõikes 2a osutatud järkjärgulist muudatuste tegemise võimalust, avalikustavad oma solventsuse ja finantsseisundi aruande selles osas, mis koosneb artikli 51 lõikes 1b osutatud turuspetsialistidele suunatud teabest, järgmise teabe:

i) 

asjaolu, et nad kasutavad käesoleva artikli lõikes 2a osutatud järkjärgulist muudatuste tegemise võimalust, ning

ii) 

kvantifitseeritud mõju, mis avalduks nende finantsseisundile käesoleva artikli lõikes 2a osutatud järkjärgulise muudatuste tegemise võimaluse mittekasutamisel.

▼M5

4.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses solventsuskapitalinõudega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada kvantitatiivseid piiranguid ja vara nõuetekohasuse kriteeriumeid, kui need riskid ei ole alakomponendiga piisavalt kaetud.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

Kõnealuseid regulatiivseid tehnilisi standardeid kohaldatakse kindlustustehnilisi eraldisi katvate varade suhtes, v.a sellised elukindlustuslepingutega seoses olemasolevad varad, mille puhul investeerimisriski kannavad kindlustusvõtjad. Komisjon vaatab need läbi, võttes arvesse standardvalemi ja finantsturgude arengut.

▼B

3. Alajagu

Solventsuskapitalinõue – täielikud ja osalised sisemudelid

Artikkel 112

Täielike ja osaliste sisemudelite heakskiitmise üldsätted

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad kasutada solventsuskapitalinõude arvutamisel täielikku või osalist sisemudelit, mille on heaks kiitnud järelevalveasutus. 2.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad kasutada osalist sisemudelit ühe või mitme järgmise elemendi arvutamisel:

a) 

üks või mitu solventsuskapitalinõudega seotud riskikomponenti või alakomponenti, nagu on sätestatud artiklites 104 ja 105;

b) 

operatsiooniriskiga seotud kapitalinõue, nagu on sätestatud artiklis 107;

c) 

artiklis 108 osutatud kohandamine.

Peale selle võib osalist sisemudelit kohaldada kindlustus- ja edasikindlustusandja tegevuse suhtes tervikuna või ainult selle ühe või mitme olulisema valdkonna suhtes.

3.  

Heakskiidu taotlemisel esitab kindlustus- ja edasikindlustusandja dokumentaalsed tõendid vähemalt selle kohta, et sisemudel vastab artiklites 120–125 sätestatud nõuetele.

Kui heakskiidutaotlus on seotud osalise sisemudeliga, kohandatakse artiklites 120–125 sätestatud nõudeid, et võtta arvesse mudeli piiratud kohaldamisala.

▼M9

3a.   Järelevalveasutused teavitavad määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 35 lõike 1 kohaselt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet sisemudeli kasutamise või muutmise taotlustest. Ühe või mitme asjaomase järelevalveasutuse taotluse korral võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve anda abi taotlenud järelevalveasutus(t)ele tehnilist abi nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt taotlusse puutuva otsuse tegemisel.

▼B

4.   Järelevalveasutused teevad otsuse selle kohaldamise kohta kuue kuu jooksul alates täieliku avalduse laekumisest. 5.   Järelevalveasutused kiidavad taotluse heaks üksnes juhul, kui nad on veendunud, et asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja riskide tuvastamise, mõõtmise, seire, juhtimise ja neist teatamise süsteem on nõuetekohane ning et sisemudel vastab lõikes 3 osutatud nõuetele. 6.   Järelevalveasutuse otsust lükata tagasi sisemudeli kasutamise taotlus tuleb põhjendada.

▼M13

7.   Pärast järelevalveasutustelt sisemudeli kasutamiseks heakskiidu saamist esitavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad järelevalveasutustele iga kahe aasta tagant hinnangu solventsuskapitalinõude kohta, mis arvutatakse vastavalt 2. alajaos sätestatud standardvalemile. Järelevalveasutused võivad põhjendatud otsusega nõuda kindlustus- või edasikindlustusandjalt sagedasemat aruandlust.

▼B

Artikkel 113

Osaliste sisemudelite heakskiitmise erisätted

1.  

Osalise sisemudeli kiidab järelevalveasutus heaks üksnes juhul, kui kõnealune mudel vastab artiklis 112 sätestatud nõuetele ja järgmistele lisatingimustele:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja põhjendab korralikult mudeli piiratud kohaldamisala;

b) 

sellest tulenev solventsuskapitalinõue kajastab asjakohasemalt kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiili ja vastab eelkõige 1. alajaos sätestatud põhimõtetele;

c) 

selle ülesehitus on kooskõlas 1. alajaos sätestatud põhimõtetega, nii et osaline sisemudel on võimalik täielikult integreerida solventsuskapitalinõude standardvalemisse.

2.  

Hinnates sellise osalise sisemudeli kasutamise taotlust, mis hõlmab konkreetse riskikomponendi teatavaid alakomponente või kindlustus- või edasikindlustusandja mõningaid tegevusvaldkondi seoses konkreetse riskikomponendiga või mõlema eespool nimetatud võimaluse osi, võib järelevalveasutus nõuda, et asjaomased kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitaksid realistliku üleminekukava mudeli kohaldamisala laiendamise kohta.

Üleminekukavas sätestatakse viis, kuidas kindlustus- ja edasikindlustusandjad kavatsevad laiendada mudeli kohaldamisala teistele alakomponentidele või tegevusvaldkondadele selle tagamiseks, et mudel hõlmaks valdavat osa nende kindlustustegevusest seoses kõnealuse konkreetse riskikomponendiga.

▼M5

Artikkel 114

Solventsuskapitalinõude sisemudeleid käsitlevad delegeeritud õigusaktid ja rakenduslikud tehnilised standardid

1.  

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse:

a) 

artiklites 120–125 esitatud standarditesse tehtavad kohandused, võttes arvesse osalise sisemudeli piiratud kohaldamisala;

b) 

viis, kuidas osaline sisemudel täielikult integreerida solventsuskapitalinõude standardvalemisse, millele osutatakse artikli 113 lõike 1 punktis c, ning alternatiivsete integreerimismeetodite kasutamise nõuded.

2.  

Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud seoses menetlustega:

a) 

sisemudeli heakskiitmiseks kooskõlas artikliga 112 ning

b) 

artiklis 115 osutatud sisemudeli suuremate muudatuste ja sisemudeli muutmise korra muudatuste heakskiitmiseks.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 31. oktoobriks 2014.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

Artikkel 115

Täielike ja osaliste sisemudelite vahetamise kord

Osana sisemudeli esialgse heakskiitmise menetlusest kiidavad järelevalveasutused heaks kindlustus- ja edasikindlustusandjate mudeli muutmise korra. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad muuta oma sisemudelit vastavalt kõnealusele korrale.

Kõnealune kord hõlmab sisemudeli väiksemate ja suuremate muudatuste täpsustamist.

Sisemudeli suuremad muudatused ja kõnealuse korra muudatused peab alati eelnevalt heaks kiitma järelevalveasutus, nagu on sätestatud artiklis 112.

Sisemudeli väiksemate muudatuste korral ei ole järelevalveasutuse heakskiitu vaja seni, kuni kõnealuseid muudatusi tehakse kõnealuse korra kohaselt.

Artikkel 116

Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani vastutus

Kindlustus- ja edasikindlustusandjate haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan kinnitab järelevalveasutustele esitatava, artiklis 112 osutatud sisemudeli heakskiitmise taotluse ja kõikide kõnealuse mudeli tulevaste suuremate muudatuste heakskiitmise taotluse.

Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan vastutab süsteemi kehtestamise eest, mis tagab sisemudeli pideva nõuetekohase toimimise.

Artikkel 117

Standardvalemi taas kasutusele võtmine

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad on saanud heakskiidu vastavalt artiklile 112, ei kasuta nad solventsuskapitalinõude tervikuna arvutamisel ega selle osade arvutamisel edaspidi 2. alajaos sätestatud standardvalemit, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel ning kui selle on heaks kiitnud järelevalveasutus.

Artikkel 118

Sisemudeli mittevastavus nõuetele

1.   Kui pärast järelevalveasutuselt sisemudeli kasutamise kohta heakskiidu saamist ei täida kindlustus- ja edasikindlustusandjad enam artiklites 120–125 sätestatud nõudeid, nad viivitamata kas esitavad järelevalveasutusele kava nõuetele vastavuse taastamise kohta mõistliku aja jooksul või tõendavad, et nõuetele mittevastavuse mõju on ebaoluline. 2.   Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad ei suuda rakendada lõikes 1 osutatud kava, võib järelevalveasutus neilt nõuda, et nad edaspidi arvutaksid solventsuskapitalinõude uuesti vastavalt 2. alajaos sätestatud standardvalemile.

Artikkel 119

Märkimisväärsed kõrvalekalded standardvalemi aluseks olevatest eeldustest

Kui solventsuskapitalinõuet ei ole asjakohane arvutada vastavalt 2. alajaos sätestatud standardvalemile, kuna kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil erineb märkimisväärselt standardvalemi aluseks olevatest eeldustest, võib järelevalveasutus põhjendusi sisaldava otsusega nõuda, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja kasutaks solventsuskapitalinõude või asjassepuutuvate riskikomponentide arvutamisel sisemudelit.

Artikkel 120

Kasutustest

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad tõendavad sisemudeli laialdast kasutamist ja selle olulisust artiklites 41 kuni 50 osutatud juhtimissüsteemis, eelkõige:

a) 

artiklis 44 sätestatud riskijuhtimissüsteem ja otsuste tegemise kord;

b) 

majandusliku ja solventsuskapitali hindamine ning vahendite paigutamise kord, sealhulgas artiklis 45 osutatud hindamine.

Lisaks tõendavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, et sagedus, millega solventsuskapitalinõuet arvutatakse sisemudeli abil, on kooskõlas sagedusega, millega nad kasutavad sisemudelit muudel esimese lõiguga hõlmatud kasutusotstarvetel.

Haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan vastutab sisemudeli ülesehituse ja toimimise pideva asjakohasuse tagamise eest, samuti selle eest, et sisemudel kajastab ka edaspidi asjakohaselt asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskiprofiili.

Artikkel 121

Statistilised kvaliteedistandardid

1.   Sisemudel ja eelkõige selle aluseks olev tõenäosusjaotuse prognoos arvutatakse vastavalt lõigetes 2–9 sätestatud kriteeriumidele. 2.  

Tõenäosusjaotuse prognoosi arvutamise tehnikad põhinevad nõuetekohastel kohaldatavatel kindlustusmatemaatilistel ja statistilistel meetoditel ning on kooskõlas kindlustustehniliste eraldiste arvutamise meetoditega.

Tõenäosusjaotuse prognoosi arvutamise meetodid põhinevad jooksval ja usaldusväärsel teabel ning realistlikel eeldustel.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad on võimelised järelevalveasutusele põhjendama sisemudeli aluseks olevaid eeldusi.

3.  

Sisemudeli puhul kasutatavad andmed on täpsed, täielikud ja asjakohased.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad ajakohastavad tõenäosusjaotuse prognoosi arvutamisel kasutatavaid andmekogusid vähemalt kord aastas.

4.  

Ühtki konkreetset tõenäosusjaotuse prognoosi arvutamise meetodit ette ei nähta.

Olenemata valitud arvutusmeetodist, peab sisemudeli võime reastada riske tähtsuse järjekorras olema piisav selle tagamiseks, et kooskõlas artikliga 120 kasutatakse seda laialdaselt ja sellel on oluline osa kindlustus- ja edasikindlustusandjate juhtimissüsteemis, eelkõige nende riskijuhtimissüsteemis ja otsustusprotsessis ning kapitalipaigutustes.

Sisemudel hõlmab kõiki kindlustus- ja edasikindlustusandjate olulisi riske. Sisemudelid hõlmavad vähemalt artikli 101 lõikes 4 sätestatud riske.

5.   Seoses riskide hajutamise mõjuga võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtta oma sisemudeli puhul arvesse riskikategooriasisest ja kõnealuste kategooriate omavahelist sõltuvust, tingimusel et järelevalveasutuste arvates on kõnealuse riskide hajutamise mõju mõõtmise süsteem piisav. 6.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad oma sisemudeli puhul täielikult arvesse võtta riskimaandamismeetodite mõju, kui nende sisemudelis kajastuvad nõuetekohaselt riskimaandamismeetodite kasutamisest tulenevad krediidi- ja muud riskid. 7.   Vajaduse korral hindavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma sisemudeli puhul täpselt spetsiifilisi riske, mis on seotud finantstagatiste ja kõikide lepinguliste optsioonidega. Samuti hindavad nad riske, mis kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on seoses kindlustusvõtja optsioonide ja lepinguliste optsioonidega. Selleks võtavad nad arvesse finants- ja muude tingimuste tulevaste muutuste võimalikku mõju kõnealuste optsioonide kasutamisele. 8.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad oma sisemudeli puhul võtta arvesse tulevasi juhtimismeetmeid, mille võtmist nad spetsiifilistel asjaoludel põhjendatult eeldavad.

Esimeses lõigus sätestatud juhul võtab asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja arvesse selliste meetmete rakendamiseks vajalikku aega.

9.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad oma sisemudeli puhul arvesse kõiki kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele eeldatavalt tehtavaid makseid, olenemata sellest, kas kõnealused maksed on lepingutega tagatud.

Artikkel 122

Kalibreerimisstandardid

1.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad sisemudeli väljatöötamiseks kasutada artikli 101 lõikes 3 sätestatust erinevat ajavahemikku või riskimõõdet seni, kuni kõnealustel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on sisemudeli väljundeid võimalik kasutada solventsuskapitalinõude selliseks arvutamiseks, millega tagatakse kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele artiklis 101 sätestatuga samaväärne kaitstuse tase. 2.   Asjakohasel juhul tuletavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad solventsuskapitalinõude vahetult kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustusandjate sisemudeliga koostatud tõenäosusjaotuse prognoosist, kasutades selleks artikli 101 lõikes 3 sätestatud riskiväärtust. 3.   Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjatel ei ole võimalik tuletada solventsuskapitalinõuet vahetult tõenäosusjaotuse prognoosist, mis on koostatud kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustusandjate sisemudeliga, võivad järelevalveasutused lubada kasutada ligikaudseid väärtusi solventsuskapitalinõude arvutamiseks seni, kuni kõnealused kindlustus- ja edasikindlustusandjad suudavad järelevalveasutustele tõendada, et kindlustusvõtjatele on tagatud artiklis 101 sätestatuga samaväärne kaitstuse tase. 4.   Järelevalveasutused võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda, et nende sisemudel, asjakohased võrdlusportfellid ja kasutatavad eeldused põhineksid pigem välistest allikatest pärinevatel andmetel, mitte sisestest allikatest pärinevatel andmetel, et veenduda sisemudeli kalibreerimises ja kontrollida, et selle kirjeldus on kooskõlas üldiselt heakskiidetud turutavaga.

▼M13

5.  

Liikmesriigid võivad lubada kindlustus- ja edasikindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele, mis on arvutatud nende sisemudelis kooskõlas artikliga 77d, üksnes juhul, kui:

a) 

meetodiga, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsusega korrigeerimisele, ei võeta arvesse riskiga korrigeeritud hinnavahe ettevõtjapõhist kohandamist vastavalt artikli 77d lõikele 1c ega euro puhul volatiilsusega korrigeerimise võimalikku suurendamist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimisega vastavalt artikli 77d lõikele 4;

b) 

solventsuskapitalinõue ei ole väiksem järgmistest näitajatest:

i) 

solventsuskapitalinõudena arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele võetakse arvesse kooskõlas metoodikaga, mida EIOPA kasutab tehnilise teabe avaldamiseks vastavalt artikli 77e lõike 1 punktile c;

ii) 

kooskõlas käesoleva punkti alapunktiga i arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et artikli 77d lõike 2 teises lõigus osutatud valuuta puhul määratakse esindav portfell kindlaks kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kindlustus- või edasikindlustusandjate varade asemel nende varade alusel, millesse kindlustus- või edasikindlustusandja investeerib.

Esimese lõigu punkti b kohaldamisel määratakse asjaomase valuuta puhul esindav portfell kindlaks kindlustus- või edasikindlustusandja kõnealuses valuutas nomineeritud varade alusel, mida kasutatakse selles valuutas nomineeritud kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parima hinnangu katmiseks.

▼B

Artikkel 123

Kasumi ja kahjumi jaotus

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad vaatavad vähemalt kord aastas iga olulise valdkonna puhul läbi kasumi ja kahjumi põhjused ja allikad.

Nad tõendavad, kuidas sisemudeli puhul valitud riskide liigitamine selgitab kasumi ja kahjumi põhjuseid ja allikaid. Riskide liigitamises ning kasumi ja kahjumi jaotuses kajastub kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskiprofiil.

Artikkel 124

Kinnistamisstandardid

Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on korrapärane mudeli kinnitamistsükkel, mille käigus jälgitakse sisemudeli tulemuslikkust, vaadatakse läbi selle kirjelduse jätkuv asjakohasus ja võrreldakse selle tulemusi kogemustega.

Mudeli kinnitamisprotsess hõlmab tõhusat statistilist protsessi sisemudeli kinnitamiseks, mis võimaldavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatel järelevalveasutustele tõendada mudelist tulenevate kapitalinõuete asjakohasust.

Kohaldatavate statistiliste meetoditega ei katsetata mitte üksnes tõenäosusjaotuse prognoosi asjakohasust võrreldes varasema kahjuga, vaid ka võrreldes kõigi sellekohaste oluliste uute andmete ja teabega.

Mudeli kinnitamisprotsess hõlmab sisemudeli stabiilsuse analüüsi ja eelkõige sisemudeli tulemuste tundlikkuse katsetamist aluseks olevate põhieelduste suhtes. Samuti hõlmab see sisemudeli puhul kasutatud andmete täpsuse, täielikkuse ja asjakohasuse hindamist.

Artikkel 125

Dokumenteerimisstandardid

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad dokumenteerivad oma sisemudeli ülesehituse ja toimimisega seotud üksikasjad.

Dokumentatsioonist peab ilmnema kooskõla artiklitega 120–124.

Dokumentatsioonis esitatakse üksikasjalik ülevaade teooria, eelduste ning sisemudeli matemaatiliste ja empiiriliste aluste kohta.

Dokumentatsiooni märgitakse kõik asjaolud, mil sisemudel tegelikkuses ei toimi.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad dokumenteerivad kõik artikli 115 kohased sisemudeli suuremad muutused.

Artikkel 126

Välismudelid ja -andmed

Kolmandalt isikult saadud mudeli või andmete kasutamist ei käsitata põhjendusena, miks tehakse erand artiklite 120–125 kohaste sisemudelit käsitlevate nõuete järgimisest.

▼M5

Artikkel 127

Artikleid 120–126 puudutavad delegeeritud õigusaktid

Komisjon võtab seoses artiklitega 120–126 kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, et parandada kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskiprofiili ja tegevuse juhtimise hindamist seoses sisemudeli kasutamisega kogu liidus.

▼B

5. Jagu

Miinimumkapitalinõue

Artikkel 128

Üldsätted

Liikmesriigid nõuavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt miinimumkapitalinõuet katvate nõuetekohaste põhiomavahendite olemasolu.

Artikkel 129

Miinimumkapitalinõude arvutamine

1.  

Miinimumkapitalinõue arvutatakse kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

a) 

see arvutatakse selgelt ja lihtsalt nii, et oleks tagatud arvutuse auditeerimise võimalikkus;

b) 

see vastab nõuetekohaste põhiomavahendite suurusele, millest väiksema summa puhul on riskitase kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele vastuvõetamatu, kui kindlustus- ja edasikindlustusandjatel lubataks tegevust jätkata;

c) 

lõikes 2 osutatud lineaarfunktsioon, mida kasutatakse miinimumkapitalinõude arvutamiseks, kalibreeritakse vastavalt sellisele kindlustus- või edasikindlustusandja põhiomavahendite riskiväärtusele, mille suhtes kohaldatakse üheaastase ajavahemiku jooksul 85 % usaldusnivood;

d) 

selle absoluutne alammäär on:

▼M5

i) 

►M10  2 700 000 euroga ◄ kahjukindlustusandjate, sealhulgas emaettevõtja riske kindlustavate tütarettevõtjate puhul, välja arvatud juhul, kui kõik või mõned I lisa A osas loetletud liikidesse 10–15 kuuluvad riskid on kaetud, millisel juhul ei või see olla väiksem kui ►M10  4 000 000 euroga ◄ ;

ii) 

►M10  4 000 000 euroga ◄ elukindlustusandjate, sealhulgas emaettevõtja riske kindlustavate tütarettevõtjate puhul;

iii) 

►M10  3 900 000 euroga ◄ edasikindlustusandjate, välja arvatud emaettevõtja riske edasi kindlustavate tütarettevõtjate puhul, millisel juhul ei või miinimumkapitalinõue olla väiksem kui ►M10  1 300 000 euroga ◄ ;

▼B

iv) 

punktides i ja ii sätestatud summade kogusumma artikli 73 lõikes 5 osutatud kindlustusandjate puhul.

2.   Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, arvutatakse miinimumkapitalinõue lineaarfunktsioonina järgmiste muutujate kogumi või allkogumi suhtes: kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustustehnilised eraldised, kindlustusmaksed, riskikapital, edasilükkunud maksud ja halduskulud. Kasutatavatest muutujatest on maha arvatud edasikindlustus. 3.  

Ilma et see piiraks lõike 1 punkti d kohaldamist, ei või miinimumkapitalinõue olla väiksem kui 25 % või suurem kui 45 % kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõudest, mis on arvutatud vastavalt VI peatüki 4. jao 2. või 3. alajaole, sealhulgas artikli 37 kohaselt kehtestatud mis tahes lisakapitalinõuded.

▼M5

Hiljemalt kuni 31. detsembrini 2017 lubavad liikmesriigid oma järelevalveasutustel nõuda, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldaksid esimeses lõigus osutatud protsendimäärasid eranditult oma solventsuskapitalinõude suhtes, mis arvutatakse vastavalt VI peatüki 4. jao 2. alajaole.

▼B

4.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvutavad miinimumkapitalinõude vähemalt kord kvartalis ja esitavad arvutustulemused järelevalveasutusele.

▼M5

Lõikes 3 osutatud piirmäärade arvutamiseks ei kohustata ettevõtjaid arvutama solventsuskapitalinõuet kord kvartalis.

▼B

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja miinimumkapitalinõue ei ole kindlaks määratud kummagi lõikes 3 osutatud piirmääraga, esitab kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusele teabe, mis võimaldab mõista sellise olukorra põhjuseid.

▼M5

5.  

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 31. detsembriks 2020 aruande lõigete 1–4 kohaselt liikmesriikides vastu võetud eeskirjade ja järelevalveasutuste tegevuse kohta.

▼B

Aruandes käsitletakse eelkõige lõikes 3 sätestatud ülem- ja alammäära kasutamist ning järelevalveasutuste ja kindlustus- ja edasikindlustusandjate mis tahes probleeme käesoleva artikli kohaldamisel.

▼M5

Artikkel 130

Delegeeritud õigusaktid

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse artiklites 128 ja 129 osutatud miinimumkapitalinõude arvutamist.

▼B

Artikkel 131

Miinimumkapitalinõude täitmisega seotud üleminekukord

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad vastavad ►M5   31. detsembriks 2015  ◄ direktiivi 2002/83/EÜ artiklis 28, direktiivi 73/239/EMÜ artiklis 16a või direktiivi 2005/68/EÜ artiklites 37, 38 või 39 osutatud nõutavale solventsusmarginaalile, ent neil ei ole miinimumkapitalinõude katmiseks piisavalt nõuetekohaseid põhiomavahendeid, peavad asjaomased kindlustus- või edasikindlustusandjad erandina artiklitest 139 ja 144, täitma artikli 128 nõudeid hiljemalt ►M5   31. detsembriks 2016  ◄ .

Kui asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida artikli 128 nõudeid esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul, tunnistatakse tema tegevusluba liikmesriigi õigusega ettenähtud menetluse kohaselt kehtetuks.

6. Jagu

Investeeringud

Artikkel 132

Mõistlikkuse põhimõte

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad investeerivad kogu oma vara lähtuvalt lõigete 2, 3 ja 4 kohasest mõistlikkuse põhimõttest. 2.  

Varaportfelli puhul tervikuna investeerivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad üksnes sellistesse varadesse ja instrumentidesse, mille riske asjaomane kindlustusandja suudab nõuetekohaselt tuvastada, hinnata, jälgida, juhtida, kontrollida ja nendest aru anda ning neid asjakohaselt arvestada oma üldise maksevõime hindamisel vastavalt artikli 45 lõike 1 punktile a.

Kõik varad, eelkõige miinimum- ja solventsuskapitalinõuet katvad varad investeeritakse selliselt, et oleks tagatud kogu portfelli turvalisus, kvaliteet, likviidsus ja kasumlikkus. Lisaks peavad nimetatud varad asuma sellises kohas, mis tagab nende kättesaadavuse.

Samuti investeeritakse kindlustustehnilisi eraldisi katvad varad, võttes arvesse kindlustus- ja edasikindlustustegevusega seotud kohustuste laadi ja kestust. Kõnealused varad investeeritakse kõikide kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute huvides, võttes arvesse kõiki avalikustatud strateegiaeesmärke.

Huvide konflikti korral tagavad kindlustusandjad või nende varaportfelli haldav ettevõtja, et investeering tehakse kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute huvides.

3.  

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse varade suhtes, mis on seotud elukindlustuslepingutega, milles investeerimisriski kannavad kindlustusvõtjad, käesoleva lõike teist, kolmandat ja neljandat lõiku.

Kui lepinguga ettenähtud hüvitised on vahetult seotud ►M13  direktiivis 2009/65/EÜ ◄ määratletud eurofondi osakute väärtusega või kindlustusandjate valduses olevas ettevõtjasiseses fondis sisalduvate varade väärtusega, mis on tavaliselt jagatud investeerimisosakuteks, tuleb kindlustustehnilised eraldised nende hüvitiste jaoks väljendada võimalikult täpselt nendes osakutes või kui osakuid ei ole kehtestatud, nendes varades.

Kui lepingus ettenähtud hüvitised on vahetult seotud aktsiaindeksi või mõne muu teises lõigus osutamata kontrollväärtusega, tuleb kindlustustehnilised eraldised nende hüvitiste jaoks väljendada võimalikult täpselt kas osakutes, mida loetakse kontrollväärtust väljendavaks, või kui osakuid ei ole kehtestatud, asjakohaselt turvalistes ja turustatavates varades, mis võimalikult täpselt vastavad varadele, millel põhineb konkreetne kontrollväärtus.

Kui teises ja kolmandas lõigus osutatud hüvitised hõlmavad investeerimistagatist või mõnd muud tagatud hüvitist, kohaldatakse vastavaid täiendavaid kindlustustehnilisi eraldisi katvate varade suhtes lõiget 4.

4.  

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse lõikega 3 hõlmamata varade suhtes käesoleva lõike teist, kolmandat, neljandat ja viiendat lõiku.

Tuletisinstrumente võib kasutada niivõrd, kuivõrd need aitavad vähendada riske või soodustavad portfelli tõhusat haldamist.

Investeeringud ja varad, mis ei ole lubatud reguleeritud finantsturul kauplemisele, tuleb hoida mõistlikul tasemel.

Vara hajutatakse nõuetekohaselt viisil, mis võimaldab vältida ülemäärast tuginemist ühele konkreetsele varaliigile, emitendile või konsolideerimisgrupile, geograafilisele piirkonnale ning riskide ülemäärast kuhjumist portfellis tervikuna.

Investeeringud sama emitendi või samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate emitentide emiteeritud varasse ei tohi kindlustusandjate jaoks kaasa tuua ülemäärast riskikontsentratsiooni.

▼M13

5.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad oma investeerimisstrateegia üle otsustamisel arvesse võimalikke makromajanduslikke ja finantsturgude arengusuundumusi.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad oma investeerimisstrateegia üle otsustamisel arvesse ka kestlikkusriskide mõju oma investeeringutele ning oma investeerimisotsuste võimalikku pikaajalist mõju kestlikkusteguritele.

6.   Järelevalveasutuse taotlusel võtavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma investeerimisstrateegia üle otsustamisel arvesse makrotasandi usaldatavusprobleeme ning hindavad, mil määral võib nende investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arengusuundumusi ning mil määral võib see muutuda süsteemse riski allikaks, ning võtavad selliseid kaalutlusi oma investeerimisotsustes arvesse. 7.   Käesoleva artikli lõigete 5 ja 6 kohaldamisel on makromajanduslikel ja finantsturgude arengusuundumustel ning makrotasandi usaldatavusprobleemidel sama tähendus kui artiklis 45. 8.   Otsustades, kas esitada käesoleva artikli lõikes 6 osutatud taotlus kindlustus- või edasikindlustusandjale, kes on tütarettevõtja, kes kuulub konsolideerimisgrupi järelevalve alla vastavalt artikli 213 lõike 2 punktidele a ja b, võtab järelevalveasutus arvesse, kas käesoleva artikli lõikes 6 osutatud hindamise teeb konsolideerimisgrupi tasandil osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor asub liidus, ning kas see hõlmab kõnealuse tütarettevõtja eripära.

▼B

Artikkel 133

Investeerimisvabadus

1.   Liikmesriigid ei nõua kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt investeerimist kindlat liiki varadesse. 2.   Liikmesriigid ei nõua kindlustus- või edasikindlustusandja või tema investeerimisjuhi investeerimisotsuste mis tahes eelnevat heakskiitmist ega nendest süstemaatiliselt teatamist. 3.   Käesolev artikkel ei piira liikmesriikide selliste nõuete kohaldamist, mis piiravad varade liike või kontrollväärtusi, millega siduda kindlustuslepingu alusel makstavate hüvitiste suurused. Nimetatud eeskirju kohaldatakse üksnes siis, kui investeerimisriski kannab füüsilisest isikust kindlustusvõtja ning need ei ole piiravamad kui ►M13  direktiivis 2009/65/EÜ ◄ sätestatud.

Artikkel 134

Varade asukoht ja varade pantimise keeld

1.  

Liikmesriigid ei nõua ühenduses asuvate kindlustusriskide puhul, et kõnealuste riskidega seotud kindlustustehniliste eraldiste katteks hoitavad varad asuvad ühenduses või mõnes konkreetses liikmesriigis.

Sellistest edasikindlustuslepingutest sissenõutavate summade puhul, mis on sõlmitud käesoleva direktiivi kohaselt tegevusloa saanud ettevõtjatega või ettevõtjatega, kelle peakontor asub artikli 172 kohaselt samaväärse solventsusrežiimiga kolmandas riigis, ei nõua liikmesriigid samuti kõnealuste sissenõutavate summadega seotud varade asumist ühenduses.

2.   Liikmesriik ei säilita ega kehtesta ettemakstud kindlustusmaksete ja rahuldamata nõuete eraldiste kattevarade pantimist nõudvat brutoreserveerimise süsteemi kindlustustehniliste eraldiste moodustamiseks, kui edasikindlustusandja on käesoleva direktiivi alusel tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja.

▼M5

Artikkel 135

Kvalitatiivseid nõudmisi puudutavad delegeeritud õigusaktid ja regulatiivsed tehnilised standardid

1.  

Komisjon võib kooskõlas artikliga 301a võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kvalitatiivseid nõudmisi järgmistes valdkondades:

a) 

investeeringutest tulenevate riskide kindlaksmääramine, mõõtmine, jälgimine ja juhtimine seoses artikli 132 lõike 2 esimese lõiguga;

b) 

artikli 132 lõike 4 teises lõigus osutatud tuletisinstrumentidesse ja varadesse tehtavatest investeeringutest tulenevate eririskide kindlaksmääramine, mõõtmine, jälgimine ja juhtimine ning selle kindlaksmääramine, mil määral loetakse selliste varade kasutamine riski vähendamiseks või tõhusaks portfelli haldamiseks, nagu on osutatud artikli 132 lõike 4 kolmandas lõigus.

▼M7

2.   Komisjon võtab kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 301a vastu käesolevat direktiivi täiendavad delegeeritud õigusaktid, sätestades selliste asjaolude kirjeldused, mille puhul võib kehtestada proportsionaalse täiendava kapitalinõude, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2402 ( 20 ) artiklis 5 või 6 sätestatud nõuded on jäetud täitmata, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 101 lõike 3 kohaldamist. 3.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses käesoleva artikli lõikega 2, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA), kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada lõikes 2 osutatud proportsionaalse täiendava kapitalinõude arvutamise metoodikat.

Komisjonil on õigus käesolevat direktiivi täiendada, võttes vastu käesolevas lõikes osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼B

VII PEATÜKK

Raskustes olevad või eeskirju eiravad kindlustus- ja edasikindlustusandjad

Artikkel 136

Kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi halvenemise kindlaksmääramine ja sellest teatamine

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kehtestavad menetlused, et määrata kindlaks halvenenud finantsseisund, ja halvenemise korral teatavad sellest viivitamata järelevalveasutustele.

▼M13

Artikkel 136a

Solventsuse positsiooni halvenemine

1.   Kui kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuse positsioon halveneb, on järelevalveasutustel pärast artikli 136 kohast teatamist või artikli 36 lõike 3 kohast halvenevate finantstingimuste tuvastamist õigus võtta vajalikke meetmeid selle halvenemisolukorra parandamiseks. 2.  

Lõikes 1 osutatud meetmed peavad olema proportsionaalsed riskiga ja vastavuses halvenevate tingimuste olulisusega. Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutustel on õigus võtta vähemalt järgmisi meetmeid:

a) 

nõuda, et kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan ajakohastaks ennetavat finantsseisundi taastamise kava, mis on koostatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artiklile 5 ( 21 ), kui asjaolud erinevad selles kavas esitatud eeldustest;

b) 

nõuda, et kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan võtaks meetmeid, mis on esitatud vastavalt direktiivi (EL) 2025/1 artiklile 5 koostatud ennetavas finantsseisundi taastamise kavas; kui kava ajakohastatakse käesoleva lõike punkti a kohaselt, hõlmavad võetud meetmed ajakohastatud meetmeid;

c) 

nõuda, et sellise kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, kes ei ole kehtestanud ennetavat finantsseisundi taastamise kava, millele on osutatud direktiivi (EL) 2025/1 artiklis 5, teeks kindlaks regulatiivsetele nõuetele mittevastavuse või tõenäolise mittevastavuse põhjused ning määraks kindlaks sobivad meetmed ja nende regulatiivsete nõuete rakendamise ajakava;

d) 

nõuda, et kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan peataks muutuvtasude ja boonuste maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksed või omavahendite kirjete tagasimaksed või tagasiostmise või piiraks neid.

▼B

Artikkel 137

Kindlustustehnilistele eraldistele mittevastavus

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei järgi VI peatüki 2. jagu, võib tema päritoluliikmesriigi järelevalveasutus keelata tema vara vaba käsutamise pärast oma kavatsusest teatamist vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutustele. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus määrab varad, millele kõnealust meedet kohaldatakse.

Artikkel 138

Solventsuskapitalinõude mittetäitmine

1.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teavitavad järelevalveasutust viivitamata, kui nad tuvastavad solventsuskapitalinõude mittetäitmise või kui on selline oht järgmise kolme kuu jooksul. 2.   Asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja esitab kahe kuu jooksul solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamist järelevalveasutusele heakskiitmiseks finantsseisundi taastamise realistliku kava. 3.  

Järelevalveasutus nõuab, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja võtab vajalikud meetmed, et taastada kuue kuu jooksul pärast solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamist nõuetekohaste omavahendite tase, mis vastab solventsuskapitalinõudele, või vähendada oma riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine.

Järelevalveasutus võib vajaduse korral pikendada kõnealust perioodi kolme kuu võrra.

▼M5

4.   ►M13  EIOPA teatavaks tehtud erakordselt ebasoodsas olukorras, mis mõjutab kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, kes esindavad märkimisväärset osa turust või mõjutatud tegevusvaldkondadest, võib järelevalveasutus mõjutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul pikendada lõike 3 teises lõigus sätestatud perioodi maksimaalselt seitsme aasta võrra, võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, sealhulgas tehniliste eraldiste keskmist kestust. ◄

►M13  Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 18 kohaseid EIOPA volitusi, teeb EIOPA käesoleva lõike kohaldamisel asjaomase järelevalveasutuse taotlusel ja asjakohasuse korral pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist teatavaks, et esineb erakordselt ebasoodne olukord. ◄ Asjaomane järelevalveasutus võib esitada taotluse, kui kindlustus- või edasikindlustusandjad, kellele kuulub märkimisväärne osa turust või mõjutatud tegevusvaldkonnast, ei suuda tõenäoliselt täita lõikes 3 sätestatud nõudeid. Erakordselt ebasoodne olukord esineb, kui selliste kindlustus- või edasikindlustusandjate finantsolukorda, kellele kuulub märkimisväärne osa turust või mõjutatud tegevusvaldkonnast, mõjutab tõsiselt või negatiivselt üks või mitu järgmistest tingimustest:

a) 

finantsturgude langus, mis on ettenägematu, järsk ja kiire;

b) 

püsivalt madal intressimäära keskkond;

c) 

suurt mõju omav katastroofiline sündmus.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve hindab koostöös asjaomase järelevalveasutusega regulaarselt, kas teises lõigus osutatud tingimused on endiselt täidetud. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teatab koostöös asjaomase järelevalveasutusega, millal erakordselt ebasoodne olukord on lõppenud.

Asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja esitab iga kolme kuu järel oma järelevalveasutusele eduaruande, kirjeldades võetud meetmeid ja tehtud edusamme solventsuskapitalinõuet katvate nõuetekohaste omavahendite taseme taastamiseks või riskiprofiili vähendamiseks, et tagada vastavus solventsuskapitalinõudele.

Esimeses lõigus osutatud pikendus tunnistatakse kehtetuks, kui eduaruandest selgub, et solventsuskapitalinõuet katvate nõuetekohaste omavahendite taseme taastamisel ega solventsuskapitalinõudele vastavuse tagamise eesmärgil riskiprofiili vähendamisel ei ole solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamise kuupäeva ja eduaruande esitamise kuupäeva vahelisel ajavahemikul olulisi edusamme tehtud.

▼B

5.   Erandlikel asjaoludel, kui järelevalveasutus leiab, et asjaomase kindlustusandja finantsseisund halveneb veelgi, võib ta samuti piirata kõnealuse kindlustusandja varade vaba käsutamist või selle keelata. Kõnealune järelevalveasutus teatab kõigist võetud meetmetest vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutustele. Kõnealused asutused võtavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse taotlusel samad meetmed. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus määrab varad, millele kõnealust meedet kohaldatakse.

▼M13

Artikkel 139

Miinimumkapitalinõude mittetäitmine

1.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad teavitavad viivitamata järelevalveasutust, kui nad tuvastavad miinimumkapitalinõude täitmata jätmise või kui on oht, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamisel kohaldatakse järelevalveasutuse teavitamise nõuet olenemata sellest, kas kindlustus- või edasikindlustusandja tuvastab miinimumkapitalinõude täitmata jätmise või sellise ohu miinimumkapitalinõude arvutamisel vastavalt artikli 129 lõikele 4 või miinimumkapitalinõude arvutamisel kahe kuupäeva vahelisel ajal, kui sellisest arvutusest teatatakse järelevalveasutusele vastavalt artikli 129 lõikele 4.

2.   Ühe kuu jooksul pärast miinimumkapitalinõude täitmata jätmise või sellise ohu tuvastamist esitab asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusele heakskiitmiseks realistliku lühiajalise finantseerimisskeemi, et taastada kolme kuu jooksul pärast sellist tuvastamist nõuetekohased põhiomavahendid vähemalt miinimumkapitalinõude tasemel või vähendada oma riskiprofiili, et tagada miinimumkapitalinõude täitmine. 3.   Kui lõpetamismenetlust ei algatata kahe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist, kaalub päritoluliikmesriigi järelevalveasutus kindlustus- või edasikindlustusandja varade vaba käsutamise piiramist või keelamist. Ta teavitab sellest vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutusi. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse taotlusel võtavad need asutused samasugused meetmed. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus määrab varad, mille suhtes kõnealuseid meetmeid rakendatakse. 4.   EIOPA võib välja töötada suunised meetmete kohta, mida järelevalveasutused peaksid võtma, kui nad tuvastavad lõikes 1 osutatud miinimumkapitalinõude täitmata jätmise või selle ohu.

▼B

Artikkel 140

Liikmesriigi territooriumil asuvate varade vaba käsutamise keelamine

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, mis võimaldavad neil siseriiklikus õiguses sätestatud korras keelata nende territooriumil asuvate varade vaba käsutamise artiklites 137 kuni 139 ja artikli 144 lõikes 2 sätestatud juhtudel kindlustusandja päritoluliikmesriigi taotluse põhjal, kes määrab varad, millele kõnealust meedet kohaldatakse.

▼M13

Artikkel 141

Järelevalvevolitused finantsseisundi halvenemise korral

1.   Kui järelevalveasutused peavad mõnda artiklites 136a, 138 ja 139 osutatud meetmetest ebatõhusaks või ebapiisavaks, et peatada kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuse positsiooni halvenemine, on järelevalveasutustel õigus võtta kõik meetmed, mis on vajalikud kindlustusvõtjate kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. 2.   Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed ning kajastama seega asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuse positsiooni halvenemise taset ja kestust.

▼B

Artikkel 142

Finantsseisundi taastamise kava ja finantseerimisskeem

1.  

Artikli 138 lõikes 2 osutatud finantsseisundi taastamise kava ning artikli 139 lõikes 2 osutatud finantseerimisskeem hõlmavad üksikasju ja tõendeid vähemalt järgmise kohta:

a) 

halduskulude, eelkõige jooksvate üldkulude ja komisjonitasude kalkulatsioon;

b) 

otsese majandustegevuse, edasikindlustuse ja retrotsessiooniga seotud tulude ja kulude kalkulatsioon;

c) 

bilansiprognoos;

d) 

hinnangud kindlustustehniliste eraldiste, miinimumkapitalinõude ja solventsuskapitalinõude katteks kavandatud rahaliste vahendite kohta;

e) 

üldine edasikindlustusstrateegia.

2.   Kui järelevalveasutus on nõudnud artikli 138 lõikes 2 osutatud finantsseisundi taastamise kava või artikli 139 lõikes 2 osutatud finantseerimisskeemi käesoleva artikli lõike 1 kohaselt, ei anna ta artikli 39 kohast kinnitust seni, kuni ta leiab, et kindlustusvõtjate õigused või edasikindlustusandja lepingulised kohustused on ohus.

▼M5

Artikkel 143

Artikli 138 lõiget 4 puudutavad delegeeritud õigusaktid ning regulatiivsed tehnilised standardid

1.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, millega täiendatakse erakordselt ebasoodsate olukordade liike ning täpsustatakse tegureid ja kriteeriume, mida Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve peab arvesse võtma erakordselt ebasoodsate olukordade olemasolu teatavaks tegemisel ning järelevalveasutused taastamise perioodi pikendamisel vastavalt artikli 138 lõikele 4. 2.   Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine seoses artikli 138 lõikega 2, artikli 139 lõikega 2 ja artikliga 141, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada artikli 138 lõikes 2 osutatud finantsseisundi taastamise kava ja artikli 139 lõikes 2 osutatud finantseerimisskeemi ning artiklis 141 osutatud täpsemaid tingimusi, vältides nõuetekohase hoolikusega protsüklilisi mõjusid.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼B

Artikkel 144

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

1.  

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus võib tunnistada kindlustus- või edasikindlustusandjale antud tegevusloa kehtetuks järgmistel juhtudel:

a) 

asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja ei kasuta tegevusluba 12 kuu jooksul, selgesõnaliselt loobub tegevusloast või lõpetab tegevuse rohkem kui kuueks kuuks, välja arvatud juhul kui kõnealune liikmesriik ei ole ette näinud, et sellistel juhtudel kaotab tegevusluba kehtivuse;

b) 

asjaomane kindlustusandja ei vasta enam tegevusloa andmise tingimustele;

c) 

asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja jätab olulisel määral täitmata oma kohustused, mis tulenevad tema tegevust reguleerivatest normidest.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus tunnistab kindlustus- või edasikindlustusandjale antud tegevusloa kehtetuks, kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet ning järelevalveasutus on seisukohal, et esitatud finantseerimisskeem on põhimõtteliselt ebapiisav või asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja ei suuda rakendada heakskiidetud skeemi kolme kuu jooksul pärast miinimumkapitalinõude mittetäitmise tuvastamist.

2.  

Tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kehtivuse kaotamise korral teatab päritoluliikmesriigi järelevalveasutus sellest teiste liikmesriikide järelevalveasutustele ning need võtavad asjakohased meetmed, et takistada kindlustus- ja edasikindlustusandjal nende territooriumil uute tegevuste alustamist.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus võtab koostöös kõnealuste asutustega kõik vajalikud meetmed kindlustatud isikute huvide kaitseks ja piirab eriti kindlustusandja vara vaba käsutamist vastavalt artiklile 140.

3.   Iga tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus sisaldab üksikasjalikke põhjendusi ning sellest teatatakse asjaomasele kindlustus- või edasikindlustusandjale.

▼M13

4.   Tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kohaldatakse kuni vähemalt lõpetamismenetluse algatamiseni jätkuvalt I jaotise III peatükis sätestatud kindlustusjärelevalve üldeeskirju ja -eesmärke.

VIIa PEATÜKK

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendid

Artikkel 144a

Likviidsusriski juhtimine

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjate likviidsusriski juhtimisega, millele on osutatud artikli 44 lõike 2 teise lõigu punktis d, säilitatakse piisav likviidsus, et need ettevõtjad saaksid isegi stressiolukorras täita õigel ajal oma finantskohustused kindlustusvõtjate ja teiste vastaspoolte ees. 2.   Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad koostavad likviidsusriski juhtimise kava, mis hõlmab lühikese perspektiivi likviidsusanalüüsi ning milles prognoositakse nende varade ja kohustistega seotud sissetulevaid ja väljaminevaid rahavoogusid, ja ajakohastavad seda. Järelevalveasutuste taotlusel laiendavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad likviidsusriski juhtimise kava nii, et see hõlmaks ka keskpika ja pika perspektiivi likviidsusanalüüsi. Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad töötavad välja likviidsusriski näitajate kogumi ja ajakohastavad seda, et teha kindlaks võimalikud likviidsusprobleemid, neid jälgida ja nendega tegeleda. 3.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad järelevalveasutustele likviidsusriski juhtimise kava artikli 35 lõikes 1 osutatud teabe osana. 4.   Liikmesriigid tagavad, et väikesed ja mittekeerukad ettevõtjad ning ettevõtjad, kes on saanud järelevalveasutuselt eelneva heakskiidu vastavalt artiklile 29d, ei ole kohustatud koostama käesoleva artikli lõikes 2 osutatud likviidsusriski juhtimise kava. 5.   Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldavad artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandust või artiklis 77d osutatud volatiilsusega korrigeerimist, võivad nad käesoleva artikli lõikes 2 osutatud likviidsusriski juhtimise kava ja artikli 44 lõike 2 neljanda lõigu kohaselt nõutava plaani kombineerida.

Artikkel 144b

Järelevalvevolitused likviidsusprobleemide lahendamiseks erandlikel asjaoludel

1.   Järelevalveasutused jälgivad korrapärase järelevalvemenetluse käigus kindlustus- ja edasikindlustusandjate likviidsuspositsiooni. Kui nad teevad kindlaks olulise likviidsusriski, teavitavad nad sellest asjaomast kindlustus- või edasikindlustusandjat. Kindlustus- või edasikindlustusandja selgitab, kuidas ta kavatseb kõnealust likviidsusriski maandada. 2.   Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutustel on vajalikud volitused nõuda, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad tugevdaksid olulise likviidsusriski või puuduste tuvastamise korral oma likviidsuspositsiooni. Selliseid volitusi kohaldatakse juhul, kui on piisavalt tõendeid, mis kinnitavad olulise likviidsusriski olemasolu ja seda, et kindlustus- või edasikindlustusandja ei ole võtnud tõhusaid parandusmeetmeid.

Järelevalveasutus vaatab meetmed, mille ta on käesoleva lõike alusel võtnud, vähemalt iga kuue kuu järel läbi ja lõpetab nende kohaldamise, kui kindlustus- või edasikindlustusandja on võtnud tõhusad parandusmeetmed.

Asjakohasel juhul jagab järelevalveasutus EIOPAga tõendeid likviidsusriskile vastuvõtlikkuse kohta.

3.  

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutustel on seoses selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjatega, kellel on oluline likviidsusrisk, mis võib otseselt ohustada kindlustusvõtjate kaitset või finantssüsteemi stabiilsust, õigus ajutiselt teha järgmist:

a) 

piirata aktsionäridele või osanikele ja teistele allutatud võlausaldajatele dividendide jaotamist või see peatada;

b) 

piirata aktsionäridele või osanikele ja teistele allutatud võlausaldajatele muude maksete tegemist või see peatada;

c) 

piirata aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist või tagasiostmist või see peatada;

d) 

piirata boonuste või muude muutuvtasude maksmist või see peatada;

e) 

peatada kindlustusvõtjate elukindlustuslepingute tagasiostuõigus (edaspidi „tagasiostuõigus“).

Tagasiostuõiguse peatamise õigust kasutatakse üksnes kindlustus- või edasikindlustusandjat mõjutavatel erandlikel asjaoludel, viimase abinõuna ja kui see on kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute ühistes huvides. Järelevalveasutus võtab enne kõnealuse õiguse kasutamist arvesse võimalikku soovimatut mõju finantsturgudele ning kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute õigustele, sealhulgas piiriüleses kontekstis. Järelevalveasutused avalikustavad kõnealuse õiguse kohaldamise põhjused.

Esimeses lõigus osutatud meedet ei tohi kohaldada kauem kui kolm kuud. Liikmesriigid tagavad, et meedet saab pikendada, kui selle kohaldamine on endiselt õigustatud, ja et meedet ei kohaldata, kui selleks ei ole enam põhjust.

Ilma et see piiraks artikli 144c lõike 6 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kuni järelevalveasutused ei ole tagasiostuõiguse peatamist lõpetanud, siis asjaomased kindlustus- ja edasikindlustusandjad ei

a) 

jaota aktsionäridele või osanikele ega teistele allutatud võlausaldajatele dividende ega tee neile muid makseid;

b) 

osta tagasi aktsiaid või osasid ega maksa tagasi või osta tagasi omavahendeid ning

c) 

maksa boonuseid ega muid muutuvtasusid haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetele, võtmeisikutele ega kõrgemale juhtkonnale.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutustel on vajalikud volitused neljandas lõigus osutatud nõuete täitmise tagamiseks.

Liikmesriigid tagavad, et makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitustega organeid ja asutusi, kui need ei ole järelevalveasutused, teavitatakse igakülgselt ja aegsasti järelevalveasutuste kavatsusest kasutada käesolevas lõikes osutatud õigusi ning nad kaasatakse teises lõigus osutatud võimaliku soovimatu mõju hindamisse.

Liikmesriigid tagavad, et järelevalveasutused teavitavad EIOPAt ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu alati, kui käesolevas lõikes osutatud õigusi kasutatakse finantssüsteemi stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks.

4.   Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud õiguse kasutamisel võtavad järelevalveasutused igakülgselt arvesse artikli 29 lõikes 3 osutatud proportsionaalsuse kriteeriume.

Kui EIOPA leiab pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist, et pädev asutus on lõikes 3 osutatud õigusi kasutanud ülemääraselt, esitab ta asjaomasele järelevalveasutusele arvamuse selle kohta, et kõnealuse järelevalveasutuse otsus tuleks läbi vaadata. Kõnealust arvamust ei avalikustata.

5.   Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud õiguse kasutamisel võtavad järelevalveasutused arvesse järelevalvemenetlusest saadud tõendeid ning asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuse positsiooni ja finantsseisundi tulevikku suunatud hindamist kooskõlas artikli 45 lõike 1 teise lõigu punktides a ja b osutatud hindamisega. 6.   Lõikes 3 osutatud õigusi võib kasutada liikmesriigis tegutsevate asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui lõikes 3 osutatud erandlikud asjaolud mõjutavad kogu kindlustusturgu või selle olulist osa.

Liikmesriigid määravad asutuse, kes kasutab esimeses lõigus osutatud õigusi.

Kui määratud asutus ei ole järelevalveasutus, tagab liikmesriik nende eri asutuste vahel igakülgse koordineerimise ja teabevahetuse. Eelkõige peavad kõik asutused tegema tihedat koostööd ja jagama kogu teavet, mis võib olla vajalik käesoleva lõike kohaselt määratud asutusele pandud ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks.

7.   Liikmesriigid tagavad, et lõike 6 teises lõigus osutatud asutus teavitab lõikes 6 osutatud õiguste kasutamisest aegsasti EIOPAt ning finantssüsteemi stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks meetme võtmise korral ka Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu.

Teade peab sisaldama võetud meetme kirjeldust, selle kestust ning asjaomase õiguse kasutamise põhjusi, sealhulgas põhjuseid, miks meedet peeti tõhusaks ja proportsionaalseks seoses selle negatiivse mõjuga kindlustusvõtjatele.

8.  

Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist välja suunised, milles täpsustatakse veelgi järgmist:

a) 

likviidsusriski juhtimise puuduste kõrvaldamiseks võetavaid meetmeid ning nende õiguste vormi, aktiveerimist ja kalibreerimist, mida järelevalveasutused võivad kasutada kindlustus- ja edasikindlustusandjate likviidsuspositsiooni tugevdamiseks, kui on kindlaks tehtud likviidsusrisk ja kõnealused kindlustus- või edasikindlustusandjad ei ole võtnud piisavaid parandusmeetmeid;

b) 

selliste erandlike asjaolude olemasolu, mis õigustavad tagasiostuõiguste ajutist peatamist;

c) 

tingimusi, millega tagatakse tagasiostuõiguste ajutise peatamise järjepidev kohaldamine viimase abinõuna kogu liidus, ning aspekte, mida tuleb arvesse võtta kindlustusvõtjate võrdse ja piisava kaitse tagamiseks kõigis päritolu- ja vastuvõtvates jurisdiktsioonides.

Artikkel 144c

Järelevalvemeetmed kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi säilitamiseks erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide ajal

1.   Ilma et see piiraks artikli 141 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et järelevalveasutustel on õigus võtta meetmeid üksikute kindlustus- või edasikindlustusandjate finantsseisundi säilitamiseks erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide ajal, mis võivad ohustada asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi stabiilsust. 2.  

Erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide ajal on järelevalveasutustel õigus nõuda eriti tundliku riskiprofiiliga kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt vähemalt järgmiste meetmete võtmist:

a) 

piirata aktsionäridele või osanikele ja teistele allutatud võlausaldajatele dividendide jaotamist või see peatada;

b) 

piirata aktsionäridele või osanikele ja teistele allutatud võlausaldajatele muude maksete tegemist või see peatada;

c) 

piirata aktsiate või osade tagasiostmise ning omavahendite tagasimaksmist või tagasiostmist või see peatada;

d) 

piirata boonuste või muude muutuvtasude maksmist või see peatada.

Liikmesriigid tagavad, et asjaomaseid riiklikke organeid ja asutusi, kellel on makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused, teavitatakse igakülgselt riikliku järelevalveasutuse kavatsusest kasutada käesolevas artiklis sätestatud õigusi ning et nad kaasatakse asjakohaselt erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide hindamisse kooskõlas käesoleva lõikega.

3.   Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud õiguse kasutamisel võtavad järelevalveasutused igakülgselt arvesse artikli 29 lõikes 3 osutatud proportsionaalsuse kriteeriume ning seda, kas on olemas kindlustus- või edasikindlustusandja heaks kiidetud riskitaluvuse piirmäärad, ja künniseid tema riskijuhtimissüsteemis. 4.   Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud õiguse kasutamisel võtavad järelevalveasutused arvesse järelevalvemenetlusest saadud tõendeid ning asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuse positsiooni ja finantsseisundi tulevikku suunatud hindamist kooskõlas artikli 45 lõike 1 teise lõigu punktides a ja b osutatud hindamisega. 5.   Lõikes 2 osutatud meetmeid kohaldatakse seni, kuni see on õigustatud. Need meetmed vaadatakse vähemalt iga kolme kuu järel läbi ja nende kohaldamine lõpetatakse niipea, kui see ei ole enam õigustatud. 6.   Käesoleva artikli kohaldamisel peatatakse artikli 245 lõikes 2 osutatud olulised konsolideerimisgrupisisesed tehingud, sealhulgas konsolideerimisgrupisisesed dividendide väljamaksed, või neid piiratakse üksnes juhul, kui need ohustavad konsolideerimisgrupi või vähemalt ühe konsolideerimisgruppi kuuluva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuse või likviidsuspositsiooni. Sidusettevõtjate järelevalveasutused konsulteerivad konsolideerimisgrupi järelevalvajaga, enne kui nad peatavad tehingud ülejäänud konsolideerimisgrupiga või piiravad neid. 7.   Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab EIOPA pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide kindlakstegemise kriteeriume. EIOPA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus käesolevat direktiivi täiendada, võttes vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 144d

Täiendavate makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite kohaldamine

1.  

Selleks et tagada artikli 45 lõike 1 punktis e, artikli 132 lõikes 6 ja artikli 144a lõikes 2 osutatud makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate ja konsolideerimisgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse

a) 

artikli 45 lõike 1 punktis e osutatud täiendavate makrotasandi usaldatavusanalüüside tegemist, võttes arvesse kõnealuse artikli lõikes 9 osutatud asjaolusid;

b) 

makrotasandi usaldatavuse kaalutluste arvessevõtmist artikli 132 lõikes 6 osutatud mõistlikkuse põhimõtte raames, võttes arvesse kõnealuse artikli lõikes 8 osutatud asjaolusid;

c) 

sellise likviidsusriski juhtimise kava koostamist ja haldamist, mis hõlmab keskpikas ja pikas perspektiivis likviidsusanalüüsi vastavalt artikli 144a lõikele 2.

EIOPA esitab esimeses lõigus osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus käesolevat direktiivi täiendada, võttes vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

2.   Selleks et tagada artikli 144a lõikes 2 osutatud makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles sätestatakse likviidsusriski juhtimise kavade sisu ja nende ajakohastamise sagedus, võttes arvesse kõnealuse artikli lõikes 5 osutatud kavade võimalikku kombineerimist. EIOPA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus käesolevat direktiivi täiendada, võttes vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

3.   Lõike 1 punktide a ja b kohaldamisel peavad arvesse võetavad kriteeriumid olema proportsionaalsed riskide laadi, ulatuse ja keerukusega ning eeskätt finantsturgudega seotuse tasemega, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse piiriülese iseloomuga ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate investeeringutega. 4.   Lõike 1 punkti c kohaldamisel peavad arvesse võetavad kriteeriumid olema proportsionaalsed riskide laadi, ulatuse ja keerukusega ning eeskätt varade ja kohustiste portfellide koosseisuga, kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste laadi ja varieeruvusega ning varade eeldatavate rahavoogude avatusega turukõikumistele.

▼B

VIII PEATÜKK

Asutamisõigus ja teenuste osutamise vabadus

1. Jagu

Kindlustusandja filiaali asutamine

Artikkel 145

Filiaali asutamise tingimused

1.  

Liikmesriigid tagavad, et kindlustusandja, kes soovib asutada teise liikmesriigi territooriumil filiaali, teatab sellest oma päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele.

Kindlustusandja pidevat kohalolekut liikmesriigi territooriumil käsitletakse samal viisil nagu filiaali, isegi kui see kohalolek ei võta filiaali kuju, vaid seisneb ainult kontoris, mida haldab kindlustusandja enda personal või isik, kes on sõltumatu, kuid kellel on pidev volitus tegutseda kindlustusandja nimel esindajana.

2.  

Liikmesriigid nõuavad igalt kindlustusandjalt, kes soovib teise liikmesriigi territooriumil asutada filiaali, lõikega 1 ettenähtud teates järgmiste andmete esitamist:

a) 

liikmesriik, mille territooriumil ta kavatseb filiaali asutada;

b) 

tegevuskava, milles esitatakse vähemalt kavandatavad tegevusvaldkonnad ja filiaali organisatsiooniline struktuur;

▼M13

c) 

selle isiku nimi, kellel on piisavad volitused võtta kindlustusandja nimel kohustusi kolmandate isikute ees;

▼B

d) 

aadress vastuvõtvas liikmesriigis, kust võib saada ja kuhu võib saata dokumente, sealhulgas kõiki volitatud esindajale ettenähtud teatisi;

▼M13 —————

▼B

3.   Kui kahjukindlustusandja kavatseb lasta oma filiaalil kindlustada I lisa A osa liigi 10 riske, välja arvatud vedaja vastutus, esitab ta tõendi, et on saanud vastuvõtva liikmesriigi rahvusliku büroo ja liikmesriigi garantiifondi liikmeks. 4.   Iga vastavalt lõike 2 punktidele b, c või d edastatud üksikasja muutumise korral teatab kindlustusandja kirjalikult muudatusest päritoluliikmesriigi ja filiaali asukohaliikmesriigi järelevalveasutustele vähemalt üks kuu enne muudatuse tegemist, nii et päritoluliikmesriigi ja filiaali asukohaliikmesriigi järelevalveasutused saaksid täita oma kohustusi vastavalt artiklile 146.

Artikkel 146

Teabevahetus

1.  

Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutustel on, võttes arvesse kavandatavat tegevust, alust kahelda kindlustusandja juhtimissüsteemi või finantsseisundi nõuetekohasuses või volitatud esindaja sobivuses ja nõuetekohasuses vastavalt artiklile 42, edastavad nad kolme kuu jooksul pärast artikli 145 lõikes 2 osutatud kogu teabe saamist selle teabe vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele ning teatavad sellest asjaomasele kindlustusandjale.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused tõendavad samuti, et kindlustusandja täidab vastavalt artiklitele 100 ja 129 arvutatud solventsuskapitalinõuet ja miinimumkapitalinõuet.

2.  

Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutused keelduvad edastamast artikli 145 lõikes 2 osutatud teavet vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele, põhjendavad nad kolme kuu jooksul alates kogu kõnealuse teabe saamisest oma keeldumist asjaomasele kindlustusandjale.

Teabe edastamisest keeldumine või vastamata jätmine annab õiguse pöörduda päritoluliikmesriigi kohtusse.

3.  

Enne kui kindlustusandja filiaal alustab tegevust, teatavad vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutused vajaduse korral kahe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teabe saamist päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele tingimused, mida üldistes huvides tuleb sel kindlustusandjal vastuvõtvas liikmesriigis tegutsedes järgida. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus edastab kõnealuse teabe asjaomasele kindlustusandjale.

Kindlustusandja võib asutada filiaali ja alustada tegevust sellel kuupäeval, kui ta saab päritoluliikmesriigi järelevalveasutustelt teatise või kui teatist ei ole saadud, siis esimeses lõigus sätestatud tähtaja möödudes.

2. Jagu

Kindlustusandjate vabadus osutada teenuseid

1. Alajagu

Üldsätted

Artikkel 147

Eelnev teatamine päritoluliikmesriigile

Kindlustusandja, kes kavatseb esimest korda tegutseda ühes või mitmes liikmesriigis teenuste osutamise vabaduse alusel, teatab sellest kõigepealt päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele, näidates nende riskide või kohustuste laadi, mida ta kavatseb katta.

Artikkel 148

Päritoluliikmesriigi poolne teatamine

1.  

Ühe kuu jooksul alates artiklis 147 ettenähtud teatamisest edastavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutused liikmesriigile või liikmesriikidele, mille territooriumil kindlustusandja kavatseb tegutseda teenuste osutamise vabaduse alusel:

a) 

tõendi, milles kinnitatakse, et kindlustusandja täidab solventsuskapitalinõuet ja miinimumkapitalinõuet, mis on arvutatud vastavalt artiklitele 100 ja 129;

b) 

kindlustusliigid, mida kindlustusandjal on lubatud pakkuda;

c) 

nende riskide või kohustuste laadi, mida kindlustusandja kavatseb vastuvõtvas liikmesriigis katta.

Samal ajal teatavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutused kõnealusest teatamisest asjaomasele kindlustusandjale.

2.  

Liikmesriigid, mille territooriumil kahjukindlustusandja kavatseb teenuste osutamise vabaduse alusel kindlustada I lisa A osa liigi 10 riske, välja arvatud vedaja vastutus, võivad nõuda, et kindlustusandja esitab:

a) 

artikli 18 lõike 1 punktis h osutatud esindaja nime ja aadressi,

b) 

tõendi, et kindlustusandjast on saanud vastuvõtva liikmesriigi rahvusliku büroo ja garantiifondi liige.

3.  

Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutused ei edasta lõikes 1 osutatud teavet ettenähtud tähtaja jooksul, esitavad nad sama tähtaja jooksul kindlustusandjale oma keeldumise põhjused.

Teabe edastamisest keeldumine või vastamata jätmine annab õiguse pöörduda päritoluliikmesriigi kohtusse.

4.   Kindlustusandja võib tegevust alustada kuupäeval, mil talle teatatakse lõike 1 esimeses lõigus sätestatud teatamise toimumisest.

▼M13

Artikkel 149

Muudatused riskide või kohustuste laadis

1.   Kõik muudatused, mida kindlustusandja kavatseb teha artiklis 147 osutatud teabes, tehakse artiklitega 147 ja 148 ette nähtud korras. 2.   Kui teenuste osutamise vabaduse alusel toimuv kindlustusandja tegevus muutub nii, et see mõjutab oluliselt tema riskiprofiili või kindlustustegevust ühes või mitmes vastuvõtvas liikmesriigis, teavitab kindlustusandja sellest viivitamata päritoluliikmesriigi järelevalveasutust. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus teavitab viivitamata asjaomaste vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutusi.

▼B

2. Alajagu

Mootorsõiduki valdaja vastutus

Artikkel 150

Mootorsõiduki valdaja kohustuslik vastutuskindlustus

1.   Kui ühes liikmesriigis asuv kahjukindlustusandja kindlustab püsiva tegevuskoha kaudu I lisa A osa liiki 10 kuuluva teises liikmesriigis asuva riski, välja arvatud vedaja vastutus, nõuab vastuvõttev liikmesriik, et kindlustusandja saaks liikmesriigi rahvusliku büroo ja liikmesriigi garantiifondi liikmeks ning osaleks nende rahastamises. 2.  

Lõikes 1 osutatud rahalisi sissemakseid tehakse üksnes I lisa A osa liigi 10 riskidega seoses (välja arvatud vedaja vastutus), mis on kindlustatud teenuste osutamise vabaduse alusel. Kõnealune sissemakse arvutatakse samadel alustel kahjukindlustusandjatega, kes katavad kõnealuseid riske selles liikmesriigis asuva filiaali kaudu.

Arvutamisel võetakse arvesse kindlustusandja tulu selle liigi kindlustusmaksetest vastuvõtvas liikmesriigis või seal kindlustatavate sama liiki riskide arvu.

3.   Liikmesriik võib nõuda, et kindlustusteenused vastavad kõnealuse liikmesriigi eeskirjadele, mis käsitlevad suurenenud riskide kindlustust, niivõrd kui neid kohaldatakse seal asutatud kahjukindlustusandjate suhtes.

Artikkel 151

Nõudeid esitavate isikute mittediskrimineerimine

Vastuvõttev liikmesriik nõuab, et kahjukindlustusandja tagaks, et tema territooriumil toimunud sündmustest tulenevaid nõudeid esitavaid isikuid ei panda ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et kindlustusandja kindlustab I lisa A osa liiki 10 kuuluva riski (välja arvatud vedaja vastutus) teenuste osutamise alusel, aga mitte selles liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu.

Artikkel 152

Esindaja

1.  

Artiklis 151 osutatud eesmärkidel nõuab vastuvõttev liikmesriik kahjukindlustusandjalt oma territooriumil elava või asuva esindaja määramist, kes kogub nõuete kohta kogu vajaliku teabe ja kellel on piisavad volitused esindada kindlustusandjat suhetes kahjukannatanutega, kes võiksid esitada nõudeid, sealhulgas nõuete väljamaksmisel, ning esindada kahjukindlustusandjat või vajaduse korral lasta teda esindada seoses nende nõuetega selle liikmesriigi kohtutes ja ametiasutustes.

Samuti võib nõuda, et esindaja esindaks kahjukindlustusandjat vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste ees seoses mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse lepingute olemasolu ja kehtivuse kontrolliga.

2.   Vastuvõttev liikmesriik ei tohi nõuda, et esindaja täidaks teda määranud kahjukindlustusandja nimel tööülesandeid, millele ei ole osutatud lõikes 1. 3.   Esindaja määramine ei kujuta endast filiaali avamist artikli 145 tähenduses. 4.   Kui kindlustusandja ei ole esindajat määranud, võib liikmesriik heaks kiita vastavalt direktiivi 2000/26/EÜ artiklile 4 määratud nõuete lahendamise eest vastutava esindaja, kes täidab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud esindaja ülesandeid.

▼M9

2a jagu

▼M13

Teavitamine, oluline piiriülene tegevus ja koostööplatvormid

▼M9

Artikkel 152a

Teavitamine

1.   Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus kavatseb anda tegevusloa kindlustus- või edasikindlustusandjale, kelle tegevuskavast nähtub, et osa tema tegevusest hakkab põhinema teenuste osutamise vabadusel või asutamisvabadusel teises liikmesriigis, ning kui sellest tegevuskavast nähtub samuti, et asjaomane tegevus on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast tõenäoliselt oluline, teavitab päritoluliikmesriigi järelevalveasutus sellest Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet ning asjaomase vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust.

▼M13

2.   Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus teavitab EIOPAt ja asjaomase vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust, kui ta teeb kindlaks finantstingimuste halvenemise või muud tekkivad riskid, sealhulgas tarbijakaitsega seotud riskid, mis tulenevad kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusest, mis põhineb teenuste osutamise vabadusel või asutamisõigusel ning millel võib olla piiriülene mõju. Vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus võib samuti teavitada EIOPAt ja asjaomase päritoluliikmesriigi järelevalveasutust, kui tal on tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi seoses tarbijakaitsega. Kui kahepoolset lahendust ei leita, võivad järelevalveasutused pöörduda EIOPA poole ning taotleda abi.

▼M9

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud teated peavad olema piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada nõuetekohast hindamist. 4.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud teated ei piira käesolevas direktiivis sätestatud päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste järelevalvealaseid volitusi.

▼M13

Artikkel 152aa

Oluline piiriülene tegevus

1.  

Käesoleva jao kohaldamisel on „oluline piiriülene tegevus“ kindlustus- ja edasikindlustustegevus, millega asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis tegeleb asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel kindlustus- või edasikindlustusandja, kes ei ole liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks, ning mis vastab ühele järgmisele nõudele:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja poolt asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuvale tegevusele vastav aastane brutokindlustusmaksete kogusumma on suurem kui 15 000 000  eurot;

b) 

vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus peab asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuvat tegevust vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast oluliseks.

2.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti b kohaldamisel töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et veelgi täpsustada tingimusi ja kriteeriume, mida tuleb kasutada selle kindlaksmääramisel, millised kindlustus- või edasikindlustusandjad on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast olulised.

EIOPA esitab esimeses lõigus osutatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

3.   Lõike 1 punkti b kohaldamisel teavitab vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus päritoluliikmesriigi järelevalveasutust, kui ta leiab, et asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuv tegevus on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast oluline, ja põhjendab seda. 4.   Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus ei nõustu seisukohaga, et asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuv tegevus on oluline, teavitab ta vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust sellest ühe kuu jooksul ja põhjendab seda. Asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuva tegevuse olulisust puudutavate erimeelsuste korral võivad järelevalveasutused pöörduda EIOPA poole ja paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt volitustele, mis on talle kõnealuse artikliga antud.

Artikkel 152ab

Tõhustatud järelevalvealane koostöö ja teabevahetus päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste vahel seoses olulise piiriülese tegevusega

1.   Olulise piiriülese tegevuse puhul teevad päritoluliikmesriigi järelevalveasutus ja vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus koostööd, et hinnata, kas kindlustus- või edasikindlustusandjal on selge arusaam riskidest, millega ta vastuvõtvas liikmesriigis kokku puutub või võib kokku puutuda, ning kas ta suudab neid usaldusväärselt juhtida.

Koostöö peab olema vastavuses olulise piiriülese tegevusega kaasnevate riskidega ja hõlmama vähemalt järgmisi aspekte:

a) 

juhtimissüsteem, sealhulgas haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani suutlikkus mõista piiriülese turu eripärasid, riskijuhtimisvahendid, kehtestatud sisekontroll ja piiriülese äritegevuse vastavusmenetlused;

b) 

tegevuse edasiandmine ja turustuspartnerlused;

c) 

äristrateegia ja nõuete käsitlemine;

d) 

tarbijakaitse.

2.   Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus teavitab vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust aegsasti olulise piiriülese tegevusega seotud järelevalvemenetluse tulemustest, kui on kindlaks tehtud võimalikud probleemid seoses vastuvõtvas või päritoluliikmesriigis kohaldatavate õigus- ja haldusnormide järgimisega või olulised probleemid seoses lõike 1 teises lõigus osutatud aspektidega ja kui sellised probleemid mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad tegevust vastuvõtvas liikmesriigis.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus esitab selle vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutusele, kus kindlustus- või edasikindlustusandja olulise piiriülese tegevusega tegeleb, vähemalt kord aastas või asjaomase vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuse taotluse korral sagedamini järgmise teabe:

a) 

solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, millest kindlustus- või edasikindlustusandja on teatanud;

b) 

vastavad nõuetekohaste omavahendite summad kindlustus- või edasikindlustusandja teatatud solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks;

c) 

märge päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse võimalike kahtluste kohta seoses kindlustus- või edasikindlustusandja poolt tehniliste eraldiste arvutamisega ning punktides a ja b osutatud teabega.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus teavitab viivitamata selle vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutust, kus kindlustus- või edasikindlustusandja olulise piiriülese tegevusega tegeleb, kui ta tuvastab halvenevad finantstingimused või riski, et solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet ei täideta järgmise kolme kuu jooksul.

Vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus, kus kindlustus- või edasikindlustusandja olulise piiriülese tegevusega tegeleb, võib esitada kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele igakülgselt põhjendatud taotluse muu kui esimeses, teises ja kolmandas lõigus nimetatud teabe saamiseks, tingimusel et see on seotud kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus esitab sellise teabe aegsasti.

3.   Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus ei esita käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teavet aegsasti, võib asjaomase vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus pöörduda EIOPA poole ja taotleda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. 4.   Kui olulise piiriülese tegevusega tegelev kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida või tõenäoliselt ei täida solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet järgmise kolme kuu jooksul, võib selle vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus, kus kindlustus- või edasikindlustusandja olulise piiriülese tegevusega tegeleb, taotleda, et päritoluliikmesriigi järelevalveasutus teeks temaga ühise kindlustus- või edasikindlustusandja kohapealse kontrolli, ja selgitab taotluse põhjuseid.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus kiidab esimeses lõigus osutatud taotluse heaks või lükkab selle tagasi ühe kuu jooksul alates selle kättesaamisest.

5.   Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus nõustub tegema ühise kohapealse kontrolli, esitab ta EIOPA-le kutse selles kontrollis osaleda.

Pärast ühise kohapealse kontrolli lõpuleviimist peavad asjaomased järelevalveasutused kahe kuu jooksul jõudma ühistele järeldustele, sealhulgas kõige asjakohasemate järelevalvemeetmete osas. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus võtab selliseid ühiseid järeldusi arvesse otsuse tegemisel asjakohaste järelevalvemeetmete kohta.

Kui järelevalveasutused ei suuda jõuda ühise kohapealse kontrolli suhtes ühistele järeldustele, võib kumbki neist kahe kuu jooksul pärast käesoleva lõike teises lõigus osutatud ajavahemiku lõppu ning ilma et see piiraks järelevalvemeetmeid ja volitusi, mida päritoluliikmesriigi järelevalveasutus peab kasutama, et käsitleda solventsuskapitalinõude täitmata jätmist või miinimumkapitalinõude täitmata jätmist või tõenäolist täitmata jätmist, pöörduda EIOPA poole ning taotleda temalt abi kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 19. Küsimust ei suunata EIOPA-le pärast käesolevas lõigus osutatud kahekuulise tähtaja möödumist ega pärast seda, kui järelevalveasutused on jõudnud kooskõlas käesoleva lõike teise lõiguga ühistes järeldustes kokkuleppele.

Kui mõni asjaomane järelevalveasutus on käesoleva lõike kolmandas lõigus osutatud kahekuulise ajavahemiku jooksul pöördunud kõnealuses küsimuses EIOPA poole kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 19, lükkab päritoluliikmesriigi järelevalveasutus ühise kohapealse kontrolli lõplike järelduste vastuvõtmise edasi ja ootab ära otsuse, mille EIOPA võib kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt teha, ning võtab järeldused vastu kooskõlas EIOPA otsusega. Kõik asjaomased järelevalveasutused peavad neid järeldusi määravateks.

6.   Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus keeldub tegemast ühist kohapealset kontrolli, selgitab ta vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutusele kirjalikult keeldumise põhjuseid.

Kui järelevalveasutused ei ole keeldumise põhjustega nõus, võivad nad ühe kuu jooksul pärast päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse otsuse teatavakstegemist pöörduda EIOPA poole ning taotleda temalt abi kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 19. Sellisel juhul võib EIOPA tegutseda vastavalt volitustele, mis on talle kõnealuse artikliga antud.

▼M9

Artikkel 152b

Koostööplatvormid

1.  

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib kindlustusvõtjatele avalduva negatiivse mõjuga seonduvate põhjendatud kahtluste korral kas omal algatusel või ühe või mitme asjaomase järelevalveasutuse taotluse korral luua koostööplatvormi ja seda koordineerida, et tihendada teabevahetust ja tõhustada koostööd asjaomaste järelevalveasutuste vahel, kui kindlustus- või edasikindlustusandja tegeleb tegevusega, mis põhineb teenuste osutamise vabadusel või asutamisvabadusel või kavatseb sellega tegeleda ning kui

a) 

selline tegevus on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast oluline;

b) 

päritoluliikmesriik on artikli 152a lõike 2 alusel andnud teada halvenenud finantsseisundist või muudest tekkivatest riskidest või

c) 

küsimusega on artikli 152a lõike 2 alusel pöördutud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole.

2.   Lõige 1 ei piira asjaomaste järelevalveasutuste õigust luua koostööplatvorm, kui nad kõik selles kokku lepivad. 3.   Lõigete 1 ja 2 kohaselt koostööplatvormi loomine ei piira käesolevas direktiivis sätestatud päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste järelevalvealaseid volitusi.

▼M13

4.   Ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 35 kohaldamist, esitavad asjaomased järelevalveasutused EIOPA või järelevalveasutuse taotluse korral aegsasti kogu vajaliku teabe, et võimaldada koostööplatvormi nõuetekohast toimimist.

▼M13

5.   Päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste vahelise tõhustatud järelevalvealase koostöö ja teabevahetuse nõudeid vastavalt artiklile 152ab kohaldatakse ka koostööplatvormis osalevate järelevalveasutuste suhtes alates sellise koostööplatvormi loomisest vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 või 2 ning olenemata sellest, kas kindlustus- või edasikindlustusandja tegeleb olulise piiriülese tegevusega. Sellist teavet jagatakse ka EIOPAga, kui käesoleva artikli lõike 1 kohaselt luuakse koostööplatvormid. 6.   Kui kaks või enam koostööplatvormi asjaomast asutust ei jõua kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes võetava meetme menetluse või sisu või meetme võtmata jätmise osas kokkuleppele ning kui on tõsiseid kahtlusi seoses negatiivse mõjuga kindlustusvõtjatele, võib EIOPA asjaomase asutuse taotlusel aidata asutustel jõuda kokkuleppele kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 lõikega 1.

Kui on tõsiseid kahtlusi seoses negatiivse mõjuga kindlustusvõtjatele teistes liikmesriikides kui päritoluliikmesriik ning märke kindlustus- või edasikindlustusandja tõsistest puudustest, mille suhtes pädev järelevalveasutus ei ole võtnud parandusmeetmeid või on need ebapiisavad, võib EIOPA nõuda, et päritoluliikmesriigi järelevalveasutus teeks kindlustus- või edasikindlustusandja kohapealse kontrolli. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus alustab kohapealset kontrolli viivitamata ning kutsub EIOPAt ja teisi asjaomaseid järelevalveasutusi selles osalema. Kohaldatakse artikli 152ab lõike 5 teist, kolmandat ja neljandat lõiku.

7.   Kui koostööplatvormi kaks või enam asjaomast asutust on käesoleva artikli lõike 4 või 5 kohase teabevahetuse asjus eriarvamusel, võib EIOPA aidata neil jõuda kokkuleppele kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 lõikega 1 mõne asjaomase asutuse taotlusel. 8.   Kui EIOPA peab seda kindlustusvõtjate kaitse või finantsstabiilsuse eesmärgil asjakohaseks, võib ta avaldada teabe koostööplatvormi raames toimunud järelevalvetegevusest tulenevate järelduste, soovituste või meetmete kohta.

Kui EIOPA kavatseb avaldada asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja nime, teavitab ta kõnealust kindlustus- või edasikindlustusandjat viivitamata oma kavatsusest ja annab kindlustus- või edasikindlustusandjale piisavalt aega kirjalike märkuste ning asjakohase teabe või argumentide esitamiseks EIOPA-le ja teistele koostööplatvormi järelevalveasutustele. EIOPA hindab igakülgselt asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja seisukohti ja võtab neid igati arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja nime avaldamise üle otsustamisel. EIOPA ei avalda asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja nime, kui avaldamine ohustaks käimasolevat uurimist või põhjustaks kõnealusele ettevõtjale ebaproportsionaalset kahju, niivõrd kui seda on võimalik kindlaks teha.

▼B

3. Jagu

Vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste pädevus

1. Alajagu

Kindlustus

▼M13

Artikkel 153

Teabenõuete esitamise tähtaeg ja keel

1.   Vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus võib taotleda teavet, mida tal on õigus taotleda selle liikmesriigi territooriumil tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandja äritegevuse kohta kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutuselt. Kõnealune teave esitatakse 20 tööpäeva jooksul pärast taotluse kättesaamist vastuvõtva liikmesriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes või muus keeles, mida vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus aktsepteerib.

Erandina esimesest lõigust võib igakülgselt põhjendatud juhtudel, kui taotletav teave ei ole päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele hõlpsasti kättesaadav ja seda on keeruline koguda, kõnealuses lõigus osutatud tähtaega 20 tööpäeva võrra pikendada.

2.   Kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus ei esita teavet lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul, võib vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus esitada taotluse otse kindlustus- või edasikindlustusandjale. Sel juhul teavitab vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus enne kindlustus- või edasikindlustusandjale taotluse esitamist kõnealusest teabe taotlemisest päritoluliikmesriigi järelevalveasutust. Kindlustus- või edasikindlustusandja peab selle teabe esitama viivitamata.

▼B

Artikkel 154

Etteteatamine ja eelnev heakskiitmine

1.   Vastuvõttev liikmesriik ei või ette näha sätteid, mis nõuavad kindlustuslepingu üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide või elukindlustuse puhul eelkõige kindlustusmaksete tariifide ja kindlustustehniliste eraldiste arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste või vormide ja muude dokumentide eelnevat heakskiitmist või süstemaatilist teatavakstegemist, mida kindlustusandja kavatseb kasutada oma asjaajamises kindlustusvõtjatega. 2.   Vastuvõttev liikmesriik nõuab kindlustusandjalt, kes soovib tegeleda tema territooriumil kindlustustegevusega, lepingutingimuste ja muude dokumentide üksnes mittesüstemaatilist teatamist, et kontrollida kindlustuslepinguid käsitlevate siseriiklike õigusnormide täitmist, ning see nõue ei või kindlustusandja jaoks olla kindlustustegevusega tegelemise eeltingimuseks. 3.   Vastuvõttev liikmesriik ei või säilitada ega kehtestada kindlustusmaksemäärade kavandatava tõstmise etteteatamist või heakskiitmist, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemide osana.

Artikkel 155

Kindlustusandjad, kes ei järgi õigusnorme

1.   Kui vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutused teevad kindlaks, et kindlustusandja, kelle filiaal asub tema territooriumil või kes tegutseb tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel, ei järgi tema suhtes selles liikmesriigis kohaldatavaid õigusnorme, nõuavad nad asjaomaselt kindlustusandjalt sellise eeskirjade eiramise lõpetamist. 2.  

Kui asjaomane kindlustusandja ei võta vajalikke meetmeid, teatavad asjaomase liikmesriigi järelevalveasutused sellest päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused võtavad esimesel võimalusel kõik asjakohased meetmed selle tagamiseks, et asjaomane kindlustusandja lõpetab eeskirjade eiramise.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused teatavad vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustele võetud meetmetest.

3.  

Kui päritoluliikmesriigi võetud meetmetest hoolimata või seetõttu, et need meetmed osutuvad ebapiisavaks või on kõnealuses riigis puudulikud, jätkab kindlustusandja vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigusnormide rikkumist, võivad vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutused pärast päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele teatamist võtta asjakohaseid meetmeid, et takistada eeskirjade eiramist või selle eest karistada, sealhulgas takistada kindlustusandjal, kui see on tingimata vajalik, uute kindlustuslepingute sõlmimist vastuvõtva liikmesriigi territooriumil.

▼M5

Lisaks võib päritoluliikmesriigi või vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele.

▼B

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil selliste meetmete võtmiseks vajalikud õigusdokumendid toimetatakse kätte kindlustusandjatele.

4.   Lõiked 1, 2 ja 3 ei mõjuta asjaomaste liikmesriikide õigust võtta asjakohaseid erakorralisi meetmeid, et takistada eeskirjade eiramist nende territooriumil või karistada selle eest. Kõnealune õigus hõlmab võimalust takistada kindlustusandjatel uute kindlustuslepingute sõlmimise jätkamist nende territooriumil. 5.   Lõiked 1, 2 ja 3 ei mõjuta liikmesriikide õigust karistada nende territooriumil toimunud eeskirjade eiramise eest. 6.   Kui eeskirju eiranud kindlustusandjal on filiaal või vara asjaomases liikmesriigis, võivad kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutused kooskõlas siseriikliku õigusega kohaldada kõnealuse eiramise eest ettenähtud siseriiklikke halduskaristusi, pöörates sissenõude sellele filiaalile või varale. 7.   Lõigete 2–6 alusel võetud meetmed, mis piiravad kindlustusteenuste osutamise vabadust, peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud ning asjaomasele kindlustusandjale teatavaks tehtud. 8.   Kindlustusandjad esitavad vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste taotlusel kõik lõigete 1–7 kohaldamiseks nõutavad dokumendid sedavõrd, kuivõrd kõnealust kohustust kohaldatakse ka nende kindlustusandjate suhtes, kelle peakontor asub kõnealuses liikmesriigis.

▼M5

9.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele selliste juhtude arvu ja liigi, mille puhul keelduti andmete või teabe edastamisest artiklite 146 ja 148 alusel või võeti meetmeid käesoleva artikli lõigete 3 ja 4 alusel.

▼B

Artikkel 156

Reklaam

Kindlustusandjad, kelle peakontor asub liikmesriigis, võivad reklaamida oma teenuseid vastuvõtvas liikmesriigis kõigi võimalike sidevahendite abil, arvestades sellise reklaami vormi ja sisu reguleerivaid üldistes huvides vastuvõetud eeskirju.

Artikkel 157

Kindlustusmaksete maksustamine

1.  

Ilma et see piiraks edasist kooskõlastamist, kohaldatakse iga kindlustuslepingu suhtes ainult riski asukohaliikmesriigis või kohustuse liikmesriigis kindlustusmaksete suhtes kohaldatavaid kaudseid makse ja maksutaolisi lõivusid.

Esimese lõigu kohaldamisel käsitatakse liikmesriigi territooriumil asuvas hoones sisalduvat vallasvara, välja arvatud transiitkaubad, selles liikmesriigis asuva riskina isegi juhul, kui hoone ja selle sisu pole kindlustatud sama kindlustuspoliisiga.

Hispaania puhul kohaldatakse kindlustuslepingu suhtes ka lisatasu, mis on seadusega kehtestatud Hispaania Concorcio de Compensación de Segurosi kasuks selles liikmesriigis toimuvatest erakorralistest sündmustest tingitud kahjude hüvitamisega seotud ülesannete täitmiseks.

2.   Käesoleva direktiivi artikli 178 ja määruse (EÜ) nr 593/2008 kohaselt sõlmitud lepingu suhtes kohaldatav õigus ei mõjuta kohaldatavat maksustamise korda. 3.   Iga liikmesriik kohaldab tema territooriumil riske või kohustusi võtvate kindlustusandjate suhtes esimese lõigu alusel nõutavate kaudsete maksude ja maksutaoliste lõivude kogumise tagamiseks oma siseriiklikke õigusnorme.

2. Alajagu

Edasikindlustus

Artikkel 158

Edasikindlustusandjad, kes ei järgi õigusnorme

1.   Kui liikmesriigi järelevalveasutused teevad kindlaks, et edasikindlustusandja, kelle filiaal asub tema territooriumil või kes tegutseb tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel, ei järgi tema suhtes selles liikmesriigis kohaldatavaid õigusnorme, nõuavad nad asjaomaselt edasikindlustusandjalt sellise eeskirjade eiramise lõpetamist. Samal ajal teatavad nad sellest päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele. 2.  

Kui päritoluliikmesriigi võetud meetmetest hoolimata või seetõttu, et sellised meetmed osutuvad ebapiisavaks, jätkab edasikindlustusandja kõnealuses liikmesriigis tema suhtes kohaldatavate õigusnormide rikkumist, võivad vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutused pärast päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele teatamist võtta asjakohaseid meetmeid, et edasisi eiramisi takistada või nende eest karistada, sealhulgas takistada edasikindlustusandjal, kui see on tingimata vajalik, uute edasikindlustuslepingute sõlmimist vastuvõtva liikmesriigi territooriumil.

▼M5

Lisaks võib päritoluliikmesriigi või vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele.

▼B

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil on võimalik edasikindlustusandjatele kätte toimetada selliste meetmete rakendamiseks vajalikke õigusdokumente.

3.   Lõigete 1 ja 2 alusel võetud meetmeid, mis sisaldavad karistusi või edasikindlustusteenuste osutamise vabaduse piiranguid, tuleb nõuetekohaselt põhjendada ning asjaomasele edasikindlustusandjale teatavaks teha.

4. Jagu

Statistiline teave

▼M5

Artikkel 159

Statistiline teave piiriülese tegevuse kohta

Iga kindlustusandja teatab oma päritoluliikmesriigi pädevale järelevalveasutusele eraldi nii asutamisõiguse alusel tehtud tehingute kui ka teenuste osutamise vabaduse alusel tehtud tehingutega seotud kindlustustasude, nõuete ja komisjonitasude summad, millest ei ole edasikindlustust maha arvatud, esitades andmed liikmesriikide kaupa ja järgmiselt:

a) 

kahjukindlustuse puhul tegevusvaldkondade lõikes kooskõlas asjaomase delegeeritud õigusaktiga;

b) 

elukindlustuse puhul tegevusvaldkondade lõikes kooskõlas asjaomase delegeeritud õigusaktiga.

I lisa A osa liigi 10 puhul, välja arvatud vedaja vastutus, teatab asjaomane ettevõtja kõnealusele järelevalveasutusele ka nõuete sageduse ja keskmise hinna.

Iga asjaomase liikmesriigi järelevalveasutuse taotluse korral edastab päritoluliikmesriigi järelevalveasutus neile esimeses ja teises lõigus osutatud teabe mõistliku aja jooksul ja koondatud kujul.

▼B

5. Jagu

Filiaalide lepingute käsitlemine lõpetamismenetluse korral

Artikkel 160

Kindlustusandja lõpetamine

Kindlustusandja lõpetamisel täidetakse filiaali kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused samal viisil kui muudest kõnealuse kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevad kohustused, tegemata vahet kindlustatud isikute ja soodustatud isikute kodakondsuse alusel.

Artikkel 161

Edasikindlustusandja lõpetamine

Edasikindlustusandja lõpetamisel täidetakse filiaali kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused samal viisil kui muudest kõnealuse kindlustusandja edasikindlustuslepingutest tulenevad kohustused.

IX PEATÜKK

Ühenduses asutatud ja sellistele kindlustus- või edasikindlustusandjatele kuuluvad filiaalid, kelle peakontor asub väljaspool ühendust

1. Jagu

Tegevuse alustamine

Artikkel 162

Tegevusloa põhimõte ja tingimused

1.   Liikmesriigid nõuavad kõigilt kindlustus- või edasikindlustusandjatelt, kelle peakontor asub väljaspool ühendust, oma territooriumil artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus osutatud tegevuse alustamiseks tegevusluba. 2.  

Liikmesriik võib anda tegevusloa juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandja täidab vähemalt järgmisi tingimusi:

a) 

tal on siseriikliku õiguse alusel õigus tegelda kindlustustegevusega;

b) 

ta asutab filiaali selle liikmesriigi territooriumil, kus tegevusluba taotletakse;

c) 

ta kohustub korraldama filiaali juhtimiskohas konkreetselt seal toimuvat tegevust kajastava raamatupidamise ja säilitama seal kõik tegevusega seotud dokumendid;

d) 

ta määrab ametisse üldesindaja, kelle peavad heaks kiitma järelevalveasutused;

e) 

tal on liikmesriigis, kus tegevusluba taotletakse, varad, mille väärtus on vähemalt pool artikli 129 lõike 1 punktis d ettenähtud absoluutsest alammäärast seoses miinimumkapitalinõudega, ja ta deponeerib neljandiku kõnealusest absoluutsest alammäärast tagatisena;

f) 

ta kohustub täitma solventsuskapitalinõuet ja miinimumkapitalinõuet vastavalt artiklites 100 ja 128 osutatud nõuetele;

g) 

ta edastab igas liikmesriigis peale liikmesriigi, kus taotletakse tegevusluba, määratud nõuete lahendamise eest vastutava esindaja nime ja aadressi, kui kindlustatavad riskid kuuluvad I lisa A osa liiki 10, välja arvatud vedaja vastutus;

h) 

ta esitab tegevuskava vastavalt artiklile 163;

i) 

ta täidab IV peatüki 2. jaos sätestatud juhtimisnõudeid.

3.   Käesoleva peatüki kohaldamisel tähendab „filiaal” lõikes 1 osutatud sellise kindlustus- või edasikindlustusandja mis tahes alalist kohalolekut liikmesriigi territooriumil, kes saab kõnealuses liikmesriigis tegevusloa ja tegeleb kindlustustegevusega.

Artikkel 163

Filiaali tegevuskava

1.  

Artikli 162 lõike 2 punktis h osutatud filiaali tegevuskava sisaldab järgmist:

a) 

selliste riskide või kohustuste laad, millele kindlustusandja kavatseb pakkuda kindlustuskaitset;

b) 

edasikindlustuse põhimõtted;

c) 

tulevase solventsuskapitalinõude kalkulatsioon bilansiprognoosi alusel, nagu on ette nähtud VI peatüki 4. jaos, samuti arvutusmeetod, mida on kõnealuse kalkulatsiooni koostamisel kasutatud;

d) 

tulevase miinimumkapitalinõude kalkulatsioon bilansiprognoosi alusel, nagu on ette nähtud VI peatüki 5. jaos, samuti arvutusmeetod, mida on kõnealuse kalkulatsiooni koostamisel kasutatud;

e) 

VI peatüki 4. ja 5. jaos osutatud solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike kindlustusandja nõuetekohaste omavahendite ja nõuetekohaste põhiomavahendite seisund;

f) 

haldus- ja kindlustustegevuse korraldamise hinnangulised kulud, nende kulude katmiseks kavandatud rahalised vahendid ning juhul, kui kindlustatavad riskid kuuluvad I lisa A osa liiki 18, olemasolevad vahendid abistamisteenuse osutamiseks;

g) 

teave juhtimissüsteemi struktuuri kohta.

2.  

Lisaks lõikes 1 sätestatud nõuetele peab tegevuskava sisaldama esimese kolme majandusaasta kohta järgmist:

a) 

bilansiprognoos;

b) 

kindlustustehniliste eraldiste, miinimumkapitalinõude ja solventsuskapitalinõude katteks kavandatud rahaliste vahendite kalkulatsioonid;

c) 

kahjukindlustusandjate puhul:

i) 

halduskulude kalkulatsioon, välja arvatud asutamiskulud, eelkõige jooksvad üldkulud ja komisjonitasud;

ii) 

kindlustusmaksete või sissemaksete ja nõuete kalkulatsioonid;

d) 

elukindlustuse puhul kava, milles esitatakse otsese majandustegevuse, sissetuleva edasikindlustuse ja retrotsessiooniga seotud tulude ja kulude üksikasjalikud prognoosid.

3.   Seoses elukindlustusega võivad liikmesriigid kindlustusandjatelt nõuda kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste süstemaatilist esitamist, ilma et see nõue oleks elukindlustusandja jaoks elukindlustustegevusega tegelemise eeltingimuseks.

Artikkel 164

Kindlustusportfelli üleandmine

1.   Siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel lubavad liikmesriigid oma territooriumil asutatud ja käesoleva peatükiga hõlmatud filiaalidel kindlustusportfelli osaliselt või tervikuna üle anda samas liikmesriigis asutatud vastuvõtvale kindlustusandjale, kui kõnealuse liikmesriigi või vajaduse korral artiklis 167 osutatud liikmesriigi järelevalveasutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusandjal artikli 100 esimeses lõigus osutatud nõuetekohased omavahendid, et täita solventsuskapitalinõuet. 2.   Liikmesriigid lubavad siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel tema territooriumil tegutsevatel ja käesoleva peatükiga hõlmatud filiaalidel oma kindlustusportfelli osaliselt või tervikuna üle anda kindlustusandjale, kelle peakontor asub teises liikmesriigis, kui kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutused tõendavad, et pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusandjal artikli 100 esimeses lõigus osutatud nõuetekohased omavahendid, et täita solventsuskapitalinõuet. 3.  

Kui liikmesriik siseriikliku õigusega ettenähtud tingimustel lubab tema territooriumil tegutsevatel ja käesoleva peatükiga hõlmatud filiaalidel oma kindlustusportfelli osaliselt või tervikuna üle anda käesoleva peatükiga hõlmatud ja teises liikmesriigis asutatud filiaalile, tagab ta, et vastuvõtva kindlustusandja liikmesriigi või vajaduse korral artiklis 167 osutatud liikmesriigi järelevalveasutused tõendavad järgmist:

a) 

pärast üleandmise arvessevõtmist on vastuvõtval kindlustusandjal vajalikud nõuetekohased omavahendid, et täita solventsuskapitalinõuet;

b) 

vastuvõtva kindlustusandja liikmesriigi õigus lubab sellist üleandmist ja

c) 

kõnealune liikmesriik on üleandmisega nõustunud.

4.   Lõigetes 1–3 osutatud tingimustel lubab üleandva filiaali asukohaliikmesriik üleandmise, kui ta on saanud riskide asukohaliikmesriigi või kohustuse liikmesriigi järelevalveasutuste nõusoleku, juhul kui see ei ole üleandva filiaali asukohaliikmesriik. 5.   Liikmesriikide konsulteeritavad järelevalveasutused esitavad oma arvamuse või annavad nõusoleku üleandva filiaali päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist. Konsulteeritavate asutuste vastuse puudumine selle ajavahemiku jooksul loetakse võrdseks soodsa arvamuse või vaikiva nõusolekuga. 6.  

Vastavalt lõigetele 1–5 lubatud üleandmine avaldatakse siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel riski asukohaliikmesriigis või kohustuse liikmesriigis.

Selline üleandmine jõustub automaatselt kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja muude üleantud lepingutest tulenevate õiguste või kohustustega isikute suhtes.

Artikkel 165

Kindlustustehnilised eraldised

Liikmesriigid nõuavad kindlustusandjatelt VI peatüki 2. jao kohaselt arvutatud nõuetekohaste kindlustustehniliste eraldiste moodustamist, mis oleksid piisavad, et katta nende territooriumil võetud kindlustus- ja edasikindlustuskohustusi. Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindavad varasid ja kohustusi vastavalt VI peatüki 1. jaole ning määravad omavahendid kindlaks vastavalt VI peatüki 3. jaole.

Artikkel 166

Solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue

1.  

Iga liikmesriik nõuab, et tema territooriumil asutatud filiaalidel oleks artikli 98 lõikes 3 osutatud vahenditest koosnevad nõuetekohased omavahendid.

Solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue arvutatakse VI peatüki 4. ja 5. jao sätete kohaselt.

Solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude arvutamisel võetakse nii elukindlustuse kui kahjukindlustuse puhul arvesse ainult asjaomase filiaali tegevus.

2.   Miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite suurus ja kõnealuse miinimumkapitalinõude absoluutne alammäär nähakse ette artikli 98 lõikega 4. 3.  

Põhiomavahendite nõuetekohane suurus ei tohi olla väiksem kui pool artikli 129 lõike 1 punkti d kohaselt nõutavast absoluutsest alammäärast.

Artikli 162 lõike 2 punkti e kohaselt sissemakstud tagatis loetakse miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite hulka.

4.   Solventsuskapitalinõude kattevarasid tuleb hoida miinimumkapitalinõude summa ulatuses tegutsemiskoha liikmesriigis ja ülejäänud osa ühenduses.

Artikkel 167

Rohkem kui ühes liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusandjate soodustused

1.  

Iga kindlustusandja, kes on taotlenud või saanud tegevusloa rohkem kui ühes liikmesriigis, võib taotleda järgmisi soodustusi, mida võib anda ainult koos:

a) 

artiklis 166 osutatud solventsuskapitalinõue arvutatakse kogu ühenduses toimuva tegevuse kohta;

b) 

artikli 162 lõike 2 punkti e kohaselt nõutav tagatis esitatakse nendest liikmesriikidest ainult ühes;

c) 

miinimumkapitalinõudele vastavad varad asuvad artikli 134 kohaselt ükskõik millises liikmesriigis, kus ta tegutseb.

Esimese lõigu punktis a osutatud juhtudel võetakse arvutuses arvesse üksnes kõigi ühenduses asutatud filiaalide tegevus.

2.  

Lõikes 1 sätestatud soodustuste kasutamise taotlus esitatakse asjaomase liikmesriigi järelevalveasutustele. Taotluses nimetatakse liikmesriigi ametiasutus, kes edaspidi teostab ühenduses asutatud filiaalide kogu tegevuse maksevõime järelevalvet. Kindlustusandja peab ametiasutuse valikut põhjendama.

Artikli 162 lõike 2 punktis e osutatud tagatis esitatakse selles liikmesriigis.

3.  

Lõikega 1 ettenähtud soodustusi võib anda üksnes juhul, kui nendega nõustuvad kõigi nende liikmesriikide järelevalveasutused, kus on esitatud taotlus.

Soodustused jõustuvad alates sellest, kui valitud järelevalveasutus teatab teistele järelevalveasutustele, et ta teostab ühenduses asuvate filiaalide kogu tegevuse maksevõime järelevalvet.

Valitud järelevalveasutus saab teistelt liikmesriikidelt teavet, mida on vaja nende territooriumil tegutsevate filiaalide üldise maksevõime järelevalveks.

4.   Ühe või mitme asjaomase liikmesriigi taotluse korral tühistavad kõik asjaomased liikmesriigid üheaegselt lõigete 1–3 alusel antud soodustused.

Artikkel 168

Raamatupidamine, usaldatavusnormatiivide ja statistiline teave ning raskustes olevad kindlustusandjad

Käesoleva jao kohaldamisel kohaldatakse artiklit 34, artikli 139 lõiget 3 ning artikleid 140 ja 141.

Kui kindlustusandja vastab artikli 167 lõigetes 1–3 ettenähtud soodustuste andmiseks vajalikele tingimustele, käsitatakse artiklite 137 kuni 139 kohaldamisel ühenduses tegutsevate filiaalide kogu tegevuse maksevõime kontrolli eest vastutavat asutust samal viisil kui selle liikmesriigi järelevalveasutust, kus asub ühenduses asutatud kindlustusandja peakontor.

Artikkel 169

Kahju- ja elukindlustuse eraldamine

1.   Käesolevas jaos osutatud filiaalid ei tohi samas liikmesriigis samaaegselt tegeleda elu- ja kahjukindlustusega. 2.   Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid ette näha, et käesolevas jaos osutatud filiaalid, kes artikli 73 lõike 5 esimeses lõigus osutatud kuupäeval tegelesid liikmesriigis samaaegselt mõlema tegevusega, võivad seda jätkata tingimusel, et kumbagi tegevust juhitakse eraldi artikli 74 kohaselt. 3.  

Iga liikmesriik, kes artikli 73 lõike 5 teise lõigu kohaselt nõuab, et tema territooriumil asutatud kindlustusandjad lõpetaksid samaaegse tegelemise nende tegevustega, millega nad artikli 73 lõike 5 esimeses lõigus osutatud kuupäeval tegelesid, peab sellise nõude kehtestama ka käesolevas jaos osutatud filiaalide kohta, kes on asutatud tema territooriumil ja tegelevad samaaegselt mõlema nimetatud tegevusega.

Liikmesriigid võivad ette näha, et käesolevas jaos osutatud filiaalid, kelle peakontor tegeleb samaaegselt mõlema tegevusega ja kes artikli 73 lõike 5 esimeses lõigus osutatud kuupäevadel tegelesid liikmesriigis ainult elukindlustustegevusega, võivad seda seal jätkata. Kui kindlustusandja soovib kõnealusel territooriumil tegeleda kahjukindlustusega, võib ta elukindlustusega tegeleda ainult tütarettevõtja kaudu.

Artikkel 170

Rohkem kui ühes liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamine

Artikli 167 lõikes 2 osutatud asutus teatab tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral sellest teiste liikmesriikide järelevalveasutustele, kus kindlustusandja tegutseb, ja kõnealused järelevalveasutused võtavad vajalikud meetmed.

Kui kõnealuse kehtetuks tunnistamise põhjus on artiklis 167 osutatud taotlusega nõustunud liikmesriikide poolt kinnitatud üldine maksejõuetus, tunnistavad enda antud tegevusloa kehtetuks ka teised nõustunud liikmesriigid.

Artikkel 171

Lepingud kolmandate riikidega

Ühendus võib vastavalt asutamislepingule ühe või mitme kolmanda riigiga sõlmitud lepingutega nõustuda käesolevas jaos ettenähtud sätetest erinevate sätete kohaldamisega, et tagada liikmesriikides kindlustusvõtjate ja kindlustatud isikute piisav kaitse vastastikustel tingimustel.

2. Jagu

Edasikindlustus

▼M5

Artikkel 172

Samaväärsus seoses edasikindlustusandjatega

1.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kriteeriumeid selle hindamiseks, kas kolmanda riigi solventsusrežiim, mida kohaldatakse selliste edasikindlustusandjate tegevusele, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on samaväärne I jaotises sätestatuga. 2.   Kui kolmas riik täidab lõike 1 kohaselt vastu võetud kriteeriume, võib komisjon kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusakti, milles teeb kindlaks, et selle kolmanda riigi solventsusrežiim, mida kohaldatakse selliste edasikindlustusandjate tegevusele, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on samaväärne käesoleva direktiivi I jaotises sätestatuga.

Kõnealune delegeeritud õigusakt vaadatakse korrapäraselt läbi, et võtta arvesse kõiki olulisi muudatusi I jaotises sätestatud järelevalvekorras ja kolmanda riigi järelevalvekorras.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab oma veebisaidil kõikide esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide nimekirja ja ajakohastab seda.

3.   Kui kolmanda riigi solventsusrežiim loetakse lõike 2 kohaselt samaväärseks käesolevas direktiivis sätestatuga, käsitatakse selliste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, samal viisil kui selliste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid, kellele on antud tegevusluba käesoleva direktiivi kohaselt. 4.  

Erandina lõikest 2 ja isegi kui lõike 1 kohaselt täpsustatud kriteeriumid ei ole täidetud, võib komisjon piiratud ajavahemikuks ja kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusakti, milles teeb kindlaks, et kolmanda riigi kohaldatav solventsusrežiim selliste edasikindlustusandjate tegevuse suhtes, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on ajutiselt samaväärne I jaotises sätestatuga, kui see kolmas riik vastab vähemalt järgmistele kriteeriumidele:

a) 

riik on võtnud liidu ees kohustuse võtta enne kõnealuse piiratud ajavahemiku lõppu vastu solventsusrežiim, mida saab vastavalt lõikele 2 pidada samaväärseks, ning seda kohaldada ja osaleda samaväärsuse hindamisel;

b) 

riik on võtnud punktis a osutatud kohustuse täitmiseks vastu tööprogrammi;

c) 

riik on eraldanud punktis a osutatud kohustuse täitmiseks piisavad vahendid;

d) 

riigil on solventsusrežiim, mis on riskipõhine ning millega sätestatakse kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed solventsusnõuded ja nõuded, mis on seotud järelevalvearuannete ja läbipaistvusega;

e) 

riigil on olemas kirjalik kord selle kohta, kuidas teha koostööd ja vahetada konfidentsiaalset järelevalvealast teavet Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning järelevalveasutustega;

f) 

riigil on sõltumatu järelevalvesüsteem; ning

g) 

riik on kehtestanud ametisaladuse hoidmise kohustuse kõigile isikutele, kes tegutsevad tema järelevalveasutuste nimel, eelkõige kehtib see teabevahetuse kohta Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning järelevalveasutustega.

Delegeeritud õigusaktides ajutise samaväärsuse kohta võetakse kooskõlas artikli 177 lõikega 2 arvesse komisjoni aruandeid. Kõnealused delegeeritud õigusaktid vaadatakse korrapäraselt läbi asjaomase kolmanda riigi eduaruannete põhjal, mis kord aastas esitatakse komisjonile, kes neid hindab. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abistab komisjoni eduaruannete hindamisel.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab oma veebisaidil kõikide esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide nimekirja ja ajakohastab seda.

Komisjon võib võtta kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse lähemalt esimeses lõigus sätestatud tingimusi.

5.   Lõike 4 esimeses lõigus osutatud piiratud ajavahemik lõppeb 31. detsembril 2020 või kuupäeval, milleni loetakse kolmanda riigi järelevalvekorda kooskõlas lõikega 2 samaväärseks I jaotises sätestatuga, olenevalt sellest, kumb neist on varasem.

Kõnealust ajavahemikku võib pikendada kõige rohkem ühe aasta võrra, kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvel ja komisjonil on seda aega vaja lõike 2 kohaseks samaväärsuse hindamiseks.

6.   Selliste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid, kelle peakontor asub mõnes sellises kolmandas riigis, kelle järelevalvekord loetakse lõike 4 kohaselt ajutiselt samaväärseks, koheldakse samamoodi nagu lõikes 3 osutatud edasikindlustuslepinguid. Edasikindlustusandjate suhtes, kelle peakontor asub sellises kolmandas riigis, kelle järelevalvekord loetakse lõike 4 kohaselt ajutiselt samaväärseks, kohaldatakse ka artiklit 173.

▼B

Artikkel 173

Kattevarade pantimise keelamine

Kindlustustehniliste eraldiste loomiseks ei säilita ega vii liikmesriik sisse ettemakstud kindlustusmaksete ja rahuldamata nõuete eraldiste kattevarade pantimist nõudvat brutoreserveerimise süsteemi, kui edasikindlustusandja on kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja, kelle peakontor asub riigis, mille solventsusrežiimi käsitatakse samaväärsena vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 172.

Artikkel 174

Edasikindlustusega tegelemise põhimõte ja tingimused

Liikmesriik ei kohalda kolmandate riikide edasikindlustusandjate suhtes, kes alustavad tema territooriumil edasikindlustustegevust või tegelevad seal sellega, sätteid, mis põhjustavad soodsamat kohtlemist kui võimaldatakse selles liikmesriigis peakontorit omavatele edasikindlustusandjatele.

Artikkel 175

Lepingud kolmandate riikidega

1.  

Komisjon võib teha nõukogule ettepaneku pidada läbirääkimisi lepingute sõlmimiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et teostada järelevalvet järgmiste ettevõtjate üle:

a) 

kolmanda riigi edasikindlustusandjad, kes tegelevad ühenduses edasikindlustusega;

b) 

ühenduse edasikindlustusandjad, kes tegelevad kolmanda riigi territooriumil edasikindlustusega.

2.  

Lõikes 1 osutatud lepingute eesmärk on eelkõige tagada samaväärsete usaldatavusnormatiivide rakendamisega edasikindlustusandjate tõhus turulepääs lepinguosaliste territooriumile ja sätestada edasikindlustuse osas järelevalveeeskirjade vastastikune tunnustamine. Ühtlasi on lepingute eesmärk tagada järgmine:

a) 

et liikmesriikide järelevalveasutused saaksid järelevalveks vajalikku teavet edasikindlustusandjate kohta, kelle peakontorid asuvad ühenduses ja kes tegelevad edasikindlustusega asjakohaste kolmandate riikide territooriumil;

b) 

et kolmandate riikide järelevalveasutused saaksid järelevalveks vajalikku teavet edasikindlustusandjate kohta, kelle peakontorid asuvad nende territooriumil ja kes tegelevad ühenduses edasikindlustusega.

3.   Ilma et see piiraks asutamislepingu artikli 300 lõigete 1 ja 2 kohaldamist, analüüsib komisjon koos Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomiteega käesoleva artikli lõikes 1 osutatud läbirääkimiste tulemusi ja nendest tulenevat olukorda.

X PEATÜKK

Kolmanda riigi õigusega reguleeritavate kindlustus- ja edasikindlustusandjate tütarettevõtjad ning selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate omandatavad osalused

▼M5

Artikkel 176

Liikmesriikide teave komisjonile ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele

Liikmesriikide järelevalveasutused teatavad komisjonile, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele ning teiste liikmesriikide järelevalveasutustele kõikidest tegevuslubade andmistest tütarettevõtjatele, mida otseselt või kaudselt kontrollib vähemalt üks kolmanda riigi õiguse alusel tegutsev emaettevõtja.

Kõnealune teave hõlmab ka asjaomase konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldust.

Kui kolmanda riigi õiguse alusel tegutsev ettevõtja omandab liidus tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandjas osaluse, mille tagajärjel muutub kõnealune kindlustus- või edasikindlustusandja kolmanda riigi kõnealuse ettevõtja tütarettevõtjaks, teatavad päritoluliikmesriigi järelevalveasutused sellest komisjonile, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele ning teiste liikmesriikide järelevalveasutustele.

▼B

Artikkel 177

Ühenduse kindlustus- ja edasikindlustusandjate kohtlemine kolmandates riikides

▼M5

1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele kõigist üldistest raskustest, mis tekivad nende kindlustus- või edasikindlustusandjatel seoses asutamise või tegevusega kolmandas riigis või teenuste osutamisel kolmandas riigis.

▼B

2.  

Komisjon esitab nõukogule korrapäraselt aruande ühenduses tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandjate kohtlemise kohta kolmandates riikides seoses järgmisega:

a) 

ühenduses tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandjate asutamine kolmandas riigis;

b) 

kolmandate riikide kindlustus- või edasikindlustusandjates osaluse omandamine;

c) 

selliste ettevõtjate kindlustus- või edasikindlustustegevus;

d) 

kindlustus- või edasikindlustusteenuste piiriülene osutamine ühendusest kolmandatesse riikidesse.

Komisjon esitab kõnealused aruanded koos asjakohaste ettepanekute või soovitustega nõukogule.

II JAOTIS

KINDLUSTUSE JA EDASIKINDLUSTUSE ERISÄTTED

I PEATÜKK

Kindlustuslepingute suhtes kohaldatav õigus ja tingimused

1. Jagu

Kohaldatav õigus

Artikkel 178

Kohaldatav õigus

Mis tahes liikmesriik, kelle suhtes ei kohaldata määrust (EÜ) nr 593/2008, kohaldab kõnealuse määruse sätteid, et määrata kindlaks õigus, mida kohaldatakse kõnealuse määruse artikli 7 reguleerimisalasse kuuluvate kindlustuslepingute suhtes.

2. Jagu

Kohustuslik kindlustus

Artikkel 179

Seotud kohustused

1.   Kahjukindlustusandjad võivad pakkuda ja sõlmida kohustusliku kindlustuse lepinguid käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2.   Kui liikmesriik kehtestab kindlustamiskohustuse, täidab kindlustusleping seda kohustust ainult juhul, kui see vastab selle liikmesriigi sätestatud erisätetele, mis käsitlevad asjaomast kindlustust. 3.   Kui liikmesriik kehtestab kohustusliku kindlustuse ja kindlustusandja peab järelevalveasutustele teatama kõigist kindlustuse lõppemistest, võib selline lõppemine kehtida kahjustatud kolmandate isikute suhtes ainult selle liikmesriigi poolt ettenähtud asjaoludel. 4.  

Iga liikmesriik teatab komisjonile riskid, mille kindlustamine on vastavalt tema õigusaktidele kohustuslik, märkides järgmist:

a) 

kõnealust kindlustust käsitlevad erinormid;

b) 

andmed, mis tuleb esitada lepingus, mille kahjukindlustusandja peab andma kindlustatud isikule juhul, kui liikmesriik nõuab tõestust, et kindlustamiskohustus on täidetud.

Liikmesriik võib nõuda, et esimese lõigu punktis b osutatud andmed sisaldavad kindlustusandja kinnitust, et leping järgib seda kindlustust käsitlevaid erinorme.

Komisjon avaldab esimese lõigu punktis b osutatud andmed Euroopa Liidu Teatajas.

3. Jagu

Üldine huvi

Artikkel 180

Üldine huvi

Riski asukohaliikmesriik ega kohustuse liikmesriik ei takista kindlustusvõtjat sõlmimast lepingut artikli 14 tingimustel tegevusloa saanud kindlustusandjaga, kui kõnealune lepingu sõlmimine ei lähe vastuollu riski asukohaliikmesriigi või kohustuse liikmesriigi üldist huvi kaitsvate õigusnormidega.

4. Jagu

Kindlustuslepingute tingimused ja kindlustusmaksete tariifid

Artikkel 181

Kahjukindlustus

1.  

Liikmesriigid ei nõua kindlustuslepingu selliste üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide ning vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või korrapärast esitamist, mida kindlustusandja kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjatega.

Liikmesriigid võivad nõuda selliste lepingutingimuste ja muude dokumentide mittesüstemaatilist esitamist üksnes selleks, et kontrollida kindlustuslepinguid käsitlevate liikmesriigi õigusnormide täitmist. Kõnealused nõuded ei või kindlustusandja jaoks olla kindlustustegevusega tegelemise eeltingimuseks.

2.   Kohustusliku kindlustuse kehtestanud liikmesriik võib nõuda, et kindlustusandjad edastaksid oma järelevalveasutustele sellise kindlustuse üld- ja eritingimused enne nende kasutuselevõtmist. 3.   Liikmesriigid ei säilita ega kehtestada kindlustusmaksemäärade kavandatava tõstmise etteteatamise või eelneva heakskiitmise kohustust, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemi osana.

Artikkel 182

Elukindlustus

Liikmesriigid ei nõua kindlustuse selliste üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide, eelkõige kindlustusmaksete tariifide ja kindlustustehniliste eraldiste arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste või vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või korrapärast esitamist, mida elukindlustusandja kavatseb kasutada oma suhetes kindlustusvõtjatega.

Päritoluliikmesriik võib siiski nõuda eelkõige kindlustustehniliste eraldiste ja kindlustusmaksete tariifide arvutamiseks kasutatavate kindlustustehniliste aluste korrapärast esitamist, kuid seda üksnes kindlustusmatemaatilisi põhimõtteid käsitlevate siseriiklike sätete täitmise kontrollimiseks. Kõnealused nõuded ei või kindlustusandja jaoks olla kindlustustegevusega tegelemise eeltingimuseks.

5. Jagu

Teave kindlustusvõtjale

1. Alajagu

Kahjukindlustus

Artikkel 183

Üldteave kindlustusvõtjale

1.  

Enne kahjukindlustuslepingu sõlmimist teatab kahjukindlustusandja kindlustusvõtjale järgmist:

a) 

lepingu suhtes kohaldatav õigus, kui pooltel puudub vaba valiku võimalus;

b) 

asjaolu, et pooled võivad vabalt valida kohaldatava õiguse, ja õigus, mida kindlustusandja soovitab valida.

Kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kindlustusvõtjate lepinguid hõlmavate kaebuste käsitlemise korra, sealhulgas vajaduse korral kaebusi lahendava asutuse olemasolu, piiramata kindlustusvõtja õigust pöörduda kohtusse.

2.   Lõikes 1 osutatud kohustust kohaldatakse ainult juhul, kui kindlustusvõtja on füüsiline isik. 3.   Lõigete 1 ja 2 üksikasjalikud rakenduseeskirjad sätestab riski asukohaliikmesriik.

Artikkel 184

Lisateave, juhul kui kahjukindlustust pakutakse asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel

1.  

Kui kahjukindlustust pakutakse asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel, teatatakse kindlustusvõtjale enne ühegi lepingu sõlmimist liikmesriik, kus asub peakontor või vajaduse korral filiaal, kellega leping sõlmitakse.

Kõik kindlustusvõtjale antud dokumendid peavad sisaldama esimeses lõigus osutatud teavet.

Esimeses ja teises lõigus kehtestatud kohustusi ei kohaldata suurte riskide suhtes.

2.  

Lepingus või mis tahes muus kindlustuskaitset pakkuvas dokumendis koos kindlustuspakkumisega, kui see on kindlustusvõtja suhtes siduv, nimetatakse peakontori või vajaduse korral kindlustuskaitset pakkuva kahjukindlustusandja filiaali aadress.

Liikmesriigid võivad nõuda, et käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud dokumentidel oleks ka artikli 148 lõike 2 punktis a osutatud kahjukindlustusandja esindaja nimi ja aadress.

2. Alajagu

Elukindlustus

Artikkel 185

Teave kindlustusvõtjale

1.   Enne elukindlustuslepingu sõlmimist teatakse kindlustusvõtjale vähemalt lõigetes 2 kuni 4 sätestatud teave. 2.  

Elukindlustusandja kohta esitatakse järgmine teave:

a) 

elukindlustusandja nimi ja tema õiguslik vorm;

b) 

liikmesriik, kus asub peakontor, ja vajaduse korral lepingut sõlmiv filiaal;

c) 

peakontori ja vajaduse korral lepingut sõlmiva filiaali aadress;

d) 

konkreetne viide artiklis 51 sätestatud maksevõime ja finantsseisundi aruandele, mis võimaldab kindlustusvõtjatele lihtsat juurdepääsu kõnealusele teabele.

3.  

Kohustuse kohta esitatakse järgmine teave:

a) 

iga hüvitise ja iga optsiooni määratlus;

b) 

lepingu tähtaeg;

c) 

lepingu lõpetamise viis;

d) 

kindlustusmaksete tasumise viis ja kestus;

e) 

boonuste arvutamise ja jaotamise vahendid;

f) 

märge tagasiostuväärtuse ja sissemakstud väärtuse kohta ning millises ulatuses need on tagatud;

g) 

teave iga hüvitise, nii põhihüvitiste kui vajaduse korral ka lisahüvitiste kindlustusmaksete kohta;

h) 

investeerimisriskiga kindlustuslepingute puhul hüvitistega seotud investeerimisosakute määratlus;

i) 

investeerimisriskiga kindlustuslepingute puhul märge alusvara laadi kohta;

j) 

järelemõtlemisaja kohaldamise kord;

k) 

üldteave kindlustuslepingu liigi suhtes kohaldatava maksustamise korra kohta;

l) 

kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute või lepingujärgsete soodustatud isikute kindlustuslepingutega seotud kaebuste käsitlemise kord, sealhulgas vajaduse korral kaebustega tegeleva asutuse olemasolu, ilma et see piiraks õigust pöörduda kohtusse;

m) 

kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus, kui pooltel puudub vaba valik, või elukindlustusandja soovitatav õigus, kui pooled võivad vabalt valida kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse.

4.   Lisaks antakse konkreetset teavet, et oleks tagatud õige arusaamine riskidest, mis lepingu kohaselt jäävad kindlustusvõtja kanda. 5.  

Kindlustusvõtjale teatatakse kogu kindlustuslepingu kehtivuse ajal muudatustest, mis puudutavad järgmist teavet:

a) 

kindlustuse üld- ja eritingimused;

b) 

elukindlustusandja nimi, õiguslik vorm või peakontori ja vajaduse korral kindlustuslepingu sõlminud filiaali aadress;

c) 

lõike 3 punktides d–j esitatud kogu teave kindlustustingimuste muutumise või kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse muutmise kohta;

d) 

igal aastal teave boonuste olukorra kohta.

Kui kindlustusandja esitab seoses elukindlustuse pakkumise või sõlmimisega arvnäitajaid, mis seonduvad lepingus kokkulepitud makseid ületavate potentsiaalsete maksetega, esitab ta kindlustusvõtjale näidiskalkulatsiooni, milles potentsiaalne saabunud tähtajaga makse on määratud nii, et kindlustusmaksete kalkuleerimise aluseks on võetud kolm erinevat intressimäära. Seda ei kohaldata tähtajaliste kindlustuste ja lepingute suhtes. Kindlustusandja teavitab kindlustusvõtjat selgel ja arusaadaval viisil, et näidiskalkulatsioon on üksnes arvutusmudel, mille aluseks on tinglikud eeldused, ja et kindlustusvõtja ei saa näidiskalkulatsiooni põhjal esitada ühtegi lepingulist nõuet.

Kasumis osalemisel põhinevate kindlustuste puhul teavitab kindlustusandja kindlustusvõtjat igal aastal kirjalikult kindlustusvõtja nõuete staatusest, sealhulgas kasumis osalemisest. Kui kindlustusandja on esitanud arvnäitajad kasumis osalemise perspektiivi kohta, teavitab ta täiendavalt kindlustusvõtjat reaalse arengu ja esialgsete andmete erinevustest.

6.  

Lõigetes 2–5 osutatud teave esitatakse kirjalikult, selgelt ja täpselt kohustuse liikmesriigi ametlikus keeles.

See teave võib olla muus keeles, kui kindlustusvõtja seda taotleb ja kui liikmesriigi õigus seda lubab või kui kindlustusvõtja võib vabalt valida kohaldatava õiguse.

7.   Kohustuse liikmesriik võib elukindlustusandjatelt nõuda lisaks lõigetes 2–5 esitatud teabele lisateavet ainult juhul, kui seda on kindlustusvõtjale vaja kohustuse oluliste asjaolude mõistmiseks. 8.   Lõigete 1–7 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad sätestab kohustuse liikmesriik.

Artikkel 186

Lepingust taganemise tähtaeg

1.  

Liikmesriigid näevad ette, et kindlustusvõtjad, kes sõlmivad individuaalse elukindlustuslepingu, võivad lepingust taganeda 14–30 päeva jooksul alates ajast, kui neile lepingu sõlmimisest teatati.

Kindlustusvõtja teade kindlustuslepingust taganemise kohta vabastab ta kõigist edasistest kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest.

Muud kindlustuslepingust taganemise õiguslikud tagajärjed ja tingimused määratakse kindlaks kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse alusel, eelkõige kindlustusvõtjale kindlustuslepingu sõlmimisest teatamise korra osas.

2.  

Liikmesriigid ei pea lõiget 1 kohaldama järgmistel juhtudel:

a) 

kindlustuslepingud, mille kestus on kuni kuus kuud;

b) 

kui kindlustusvõtja oma seisundi või lepingu sõlmimise asjaolude tõttu erilist kaitset ei vaja.

Kui liikmesriigid kasutavad esimeses lõigus sätestatud võimalust, täpsustavad nad seda asjaolu oma õiguses.

II PEATÜKK

Kahjukindlustust käsitlevad sätted

1. Jagu

Üldsätted

Artikkel 187

Kindlustustingimused

Kindlustuse üld- ja eritingimused ei hõlma neid tingimusi, mis on üksikjuhul kavandatud vastama kindlustatava riski eriasjaoludele.

Artikkel 188

Monopolide kaotamine

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud ja artiklis 8 osutatud asutustele antud teatavates kindlustusliikides tegevuse alustamise monopolid kaotatakse.

Artikkel 189

Osalemine riiklikus tagatisskeemis

Vastuvõtvad liikmesriigid võivad nõuda, et kahjukindlustusandjad ühineksid ja osaleksid nende territooriumil tegevusloa saanud kahjukindlustusandjatega samadel tingimustel kõigis skeemides, mis on kavandatud kindlustatud isikutele ja kahjustatud kolmandatele isikutele kindlustuslepingutest tulenevate nõuete väljamaksmise tagamiseks.

2. Jagu

Ühenduse kaaskindlustus

Artikkel 190

Ühenduse kaaskindlustustehingud

1.  

Käesolevat jagu kohaldatakse ühenduse kaaskindlustustehingute suhtes, mis on seotud I lisa A osa liikidesse 3 kuni 16 kuuluvate riskidega, mis vastavad järgmistele tingimustele:

a) 

suur risk;

b) 

riski katavad üheks ja samaks ajavahemikuks ühe kindlustuslepingu ja üldise kindlustusmaksega vähemalt kaks kindlustusandjat, kumbki omalt poolt kaaskindlustusandjana; kusjuures üks neist on juhtiv kindlustusandja;

c) 

risk asub ühenduses;

d) 

riski katmiseks käsitatakse juhtivat kindlustusandjat nii, nagu oleks ta kogu riski katnud kindlustusandja;

e) 

vähemalt üks kaaskindlustusandja osaleb lepingus peakontori või filiaali kaudu, mis on asutatud väljaspool seda liikmesriiki, kus asub juhtiv kindlustusandja;

f) 

juhtiv kindlustusandja võtab kaaskindlustuse käigus endale täielikult juhtiva rolli ja määrab eelkõige kindlaks kindlustuse ja maksemäärade tingimused.

2.   Artikleid 147–152 kohaldatakse ainult juhtiva kindlustusandja suhtes. 3.   Kaaskindlustustehingute suhtes, mis ei vasta lõikes 1 sätestatud tingimustele, kohaldatakse käesoleva direktiivi sätteid, välja arvatud käesoleva jao sätted.

Artikkel 191

Osalemine ühenduse kaaskindlustuses

Kindlustusandjate õigust osaleda ühenduse kaaskindlustuses ei reguleerita muude sätetega peale käesoleva jao sätete.

Artikkel 192

Kindlustustehnilised eraldised

Kindlustustehniliste eraldiste summa määravad kindlaks eri kaaskindlustajad vastavalt nende päritoluliikmesriigis kinnitatud eeskirjadele või selliste eeskirjade puudumise korral vastavalt selle riigi tavadele.

Kindlustustehnilised eraldised on vähemalt sama suured kui kindlustustehnilised eraldised, mille juhtiv kindlustusandja on kindlaks määranud vastavalt oma päritoluliikmesriigi eeskirjadele või tavadele.

Artikkel 193

Statistilised andmed

Päritoluliikmesriigid tagavad, et kaaskindlustusandjad säilitavad statistilised andmed, mis kajastavad nende osalemist ühenduse kaaskindlustustehingutes ja asjaomaseid liikmesriike.

Artikkel 194

Kaaskindlustuslepingute käsitlemine lõpetamismenetluses

Kindlustusandja lõpetamise korral täidetakse ühenduse kaaskindlustuslepingutes osalemisest tulenevad kohustused samamoodi kui muudest sama kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevad kohustused, tegemata vahet kindlustatud isiku ja soodustatud isikute kodakondsuse järgi.

Artikkel 195

Teabe vahetamine järelevalveasutuste vahel

Käesoleva jao kohaldamisel jagavad liikmesriikide järelevalveasutused I jaotise IV peatüki 5. jaos osutatud koostöö raames üksteisega vajalikku teavet.

Artikkel 196

Rakendamisel tehtav koostöö

Komisjon ja liikmesriikide järelevalveasutused teevad tihedat koostööd käesoleva jao rakendamisel tekkida võivate raskuste uurimisel.

Kõnealuse koostöö käigus vaatavad nad eelkõige läbi kõik juhud, mille puhul võiks oletada, et juhtiv kindlustusandja ei võta endale kaaskindlustuse käigus täielikult juhtivat rolli, või kui ilmneb, et asjaomaste riskide puhul ei ole ilmselgelt vaja kahe või enama kindlustusandja osalemist riskide katmisel.

3. Jagu

Abistamisteenus

Artikkel 197

Turistiabistamisteenusega sarnased tegevused

Liikmesriigid võivad käesolevat direktiivi kohaldada ka abistamisteenustele, mida osutatakse isikutele, kes satuvad raskustesse artikli 2 lõikes 2 osutamata juhtudel.

Kui liikmesriik kasutab seda võimalust, käsitab ta sellist tegevust nii, nagu kuuluks see I lisa A osa liiki 18.

Teise lõiguga ei mõjutata kuidagi võimalust liigitada tegevusi, mis ilmselt kuuluvad teistesse liikidesse I lisas sätestatud liigituse kohaselt.

4. Jagu

Õigusabikulude kindlustus

Artikkel 198

Käesoleva jao reguleerimisala

1.  

Käesolevat jagu kohaldatakse I lisa A osa liigis 17 osutatud õigusabikulude kindlustuse suhtes, mille puhul kindlustusandja võtab kohustuse kanda kindlustusmakse maksmise korral kohtumenetluse kulud ja osutada muid otseselt kindlustamisega seonduvaid teenuseid, pidades eelkõige silmas järgmist:

a) 

hüvitise saamine kindlustatud isiku kantud kahjumi, kahju või vigastuse eest kas kohtuvälise lahenduse või tsiviil- või kriminaalmenetluses;

b) 

kindlustatud isiku kaitse või esindamine tsiviil-, kriminaal-, haldus- või muudes menetlustes või kõnealuse isiku vastu esitatud mis tahes nõude korral.

2.  

Käesolevat jagu ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a) 

õigusabikulude kindlustuse suhtes, kui selline kindlustus käsitleb merelaevade kasutamise tõttu või sellega seoses tekkivaid vaidlusi ja riske;

b) 

kindlustusandja tegevuse suhtes, kes pakub ainult tsiviilvastutuse kindlustuskaitset kindlustatud isiku kaitsmiseks või esindamiseks iga kohtu- või haldusmenetluse korral, kui selline tegevus on kõnealuse kindlustuse alusel samal ajal ka kõnealuse kindlustusandja enda huvides;

c) 

kui liikmesriik seda otsustab, abistamisteenuse kindlustusandja pakutava õigusabikulude kindlustuse suhtes, mis vastab järgmistele tingimustele:

i) 

abi antakse muus liikmesriigis kui selles, mis on kindlustusvõtja alaline elukoht;

ii) 

abi on osa kindlustuslepingust, mis käsitleb ainult abi, mida osutatakse isikutele, kes satuvad raskustesse reisides, oma kodust või alalisest elukohast eemal olles.

Esimese lõigu punkti c kohaldamisel sätestatakse kindlustuslepingus selgelt, et kõnealune kindlustuskaitse piirdub üksnes kõnealuses punktis osutatud olukordadega ja lisandub osutatavale abile.

Artikkel 199

Eraldi lepingud

Õigusabikulude kindlustus sisaldub muude kindlustusliikide jaoks koostatud lepingust eraldiseisvas lepingus või seda käsitleb ühe kindlustuslepingu eraldi osa, kus täpsustatakse õigusabikulude kindlustuse laad ja juhul, kui liikmesriik seda nõuab, vastava kindlustusmakse suurus.

Artikkel 200

Nõuete haldamine

1.  

Päritoluliikmesriik tagab, et kindlustusandjad kasutavad nõuete haldamiseks kas liikmesriigi valikul või liikmesriigi nõusolekul omal valikul vähemalt üht lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud meetodit.

Olenemata sellest, millist lahendust kasutatakse, loetakse õigusabikulude kindlustust omavate isikute huvid vastavalt käesolevale jaole võrdväärsel viisil kaitstuks.

2.  

Kindlustusandjad tagavad, et ükski nende töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal samasuguse tööga teises kindlustusandjas, kellel on esimese kindlustusandjaga rahalisi, ärilisi või haldussidemeid ja kes tegeleb ühe või mitme muu I lisas sätestatud kindlustusliigiga.

Segakindlustusandjad tagavad, et ükski nende töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal samasuguse tööga segakindlustusandjate muudes tegevusliikides.

3.  

Kindlustusandja usaldab õigusabikulude kindlustusega seotud nõuete haldamise kindlustusandjale, kes on eraldi juriidiline isik. Seda kindlustusandjat nimetatakse artiklis 199 osutatud eraldi lepingus või lepingu eraldi osas.

Kui eraldi juriidilisest isikust kindlustusandjal on sidemeid kindlustusandjaga, kes tegeleb ühe või mitme I lisa A osas nimetatud kindlustusliigiga, ei tohi eraldi juriidilisest isikust kindlustusandja töötajad, kes haldavad nõudeid või annavad nõuete haldamisega seotud õigusabi, samal ajal tegeleda sama või samalaadse tööga teises kindlustusandjas. Liikmesriigid võivad samad nõuded kehtestada ka haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetele.

4.   Lepinguga nähakse ette kindlustatud isiku õigus usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on vastavalt lepingule õigus kindlustajale nõuet esitada, oma valitud advokaadile või kui liikmesriigi õigus seda võimaldab, igale teisele sobiva kvalifikatsiooniga isikule.

Artikkel 201

Õigus vabalt valida advokaati

1.  

Igas õigusabikulude kindlustuse lepingus märgitakse sõnaselgelt, et:

a) 

kui kindlustatud isiku kaitsmiseks, esindamiseks või huvide eest seismiseks on kohtu- või haldusmenetluses vaja advokaadi või muu liikmesriigi õiguse kohaselt sobivalt kvalifitseeritud isiku abi, võib kindlustatud isik sellise advokaadi või muu isiku vabalt valida;

b) 

huvide konflikti korral võivad kindlustatud isikud oma huvide esindamiseks vabalt valida advokaadi või juhul, kui nad seda eelistavad ja kui liikmesriigi õigus seda lubab, iga teise sobivalt kvalifitseeritud isiku.

2.   Käesoleva jao kohaldamisel käsitatakse „advokaadina” iga isikut, kellel on õigus tegeleda oma kutsealaga vastavalt ühele nimetusele, mis on sätestatud nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivis 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta ( 22 ).

Artikkel 202

Erand õigusest vabalt valida advokaati

1.  

Liikmesriigid võivad sätestada erandi artikli 201 lõikest 1 õigusabikulude kindlustuse suhtes, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

a) 

kindlustus kehtib üksnes kohtuasjade korral, mida menetletakse seoses maanteesõidukite kasutamisega asjaomase liikmesriigi territooriumil;

b) 

kindlustus on seotud lepinguga, millega nähakse ette abi maanteesõidukiga juhtunud õnnetuse või rikke korral;

c) 

õigusabikulude kindlustusandja ega abistamisteenuse kindlustusandja ei tegele ühegi vastutuskindlustuse liigiga;

d) 

võetakse meetmeid, et vaidluse iga poole õigusabi ja esindamisega tegeleks täiesti sõltumatu advokaat, juhul kui nende poolte õigusabikulude kindlustuse on andnud sama kindlustusandja.

2.   Lõike 1 kohaselt antud erand ei mõjuta artikli 200 kohaldamist.

Artikkel 203

Vahekohus

Õigusabikulude kindlustusandja ja kindlustatud isiku vaheliste vaidluste lahendamiseks ning ilma et see piiraks liikmesriigi õigusega ette nähtud mis tahes õigust pöörduda kohtusse, näevad liikmesriigid ette võrreldava erapooletuse tagava vahekohtu- või muu menetluse.

Kindlustuslepinguga nähakse ette kindlustatud isiku õigus kasutada selliseid menetlusi.

Artikkel 204

Huvide konflikt

Huvide konflikti korral või kui vaidluse lahendamise suhtes on lahkarvamusi, teatab õigusabikulude kindlustaja või vajaduse korral kahju käsitlev asutus kindlustatud isikule artikli 201 lõikes 1 osutatud õigusest – võimalusest kasutada artiklis 203 nimetatud menetlust.

Artikkel 205

Õigusabikulude kindlustuse spetsialiseerumise kaotamine

Liikmesriigid tunnistavad kehtetuks kõik sätted, mis keelavad kindlustusandjal nende territooriumil pakkuda õigusabikulude kindlustust ja muud liiki kindlustust samal ajal.

5. Jagu

Tervisekindlustus

Artikkel 206

Tervisekindlustus kui sotsiaalkindlustuse alternatiiv

1.  

Liikmesriigid, kus riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pakutava tervisekindlustuse asemel võib osaliselt või täielikult kasutada I lisa A osa liigi 2 riske kindlustavaid lepinguid, võivad nõuda, et:

a) 

need lepingud järgiksid selle liikmesriigi kehtestatud erinorme, mis kaitsevad selle kindlustusliigi puhul üldist huvi; ja

b) 

kõnealuse kindlustuse üld- ja eritingimused edastataks enne rakendamist liikmesriigi järelevalveasutustele.

2.  

Liikmesriigid võivad nõuda, et lõikes 1 osutatud tervisekindlustussüsteemi hallataks samasugusel tehnilisel alusel kui elukindlustust, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a) 

tasutavad kindlustusmaksed arvutatakse vastavalt riski asukohaliikmesriigis kasutatavatele haigestumustabelitele ja muudele statistilistele andmetele kindlustuses kasutatavate matemaatiliste meetoditega;

b) 

eluea pikenemise tarvis moodustatakse reserv;

c) 

kindlustusandja võib lepingu lõpetada ainult riski asukohaliikmesriigi määratud kindla tähtaja jooksul;

d) 

lepinguga nähakse ette, et kindlustusmakseid võib isegi kehtivate lepingute puhul suurendada või väljamakseid vähendada;

e) 

lepingus sätestatakse, et kindlustusvõtja võib vahetada oma senise lepingu uue, lõikele 1 vastava lepingu vastu, mida pakub sama kindlustusandja või sama filiaal ja mis võtab arvesse tema omandatud õigusi.

Esimeses lõigu punktis e osutatud juhul võetakse arvesse pikeneva eluea reservi ning uut meditsiinilist läbivaatust võib nõuda ainult kindlustuskaitse laiendamise korral.

Asjaomase liikmesriigi järelevalveasutused avaldavad esimese lõigu punktis a osutatud haigestumustabelid ja muud asjakohased statistilised andmed ning edastavad need päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele.

Kindlustusmaksed peavad mõistliku aktuaarhinnangu kohaselt olema piisavad, et kindlustusandjad saaksid täita kõiki oma kohustusi, pidades silmas kõiki oma finantsseisundi aspekte. Päritoluliikmesriik nõuab, et kindlustusmaksete arvutamise tehniline alus edastataks enne toote ringlusse laskmist tema järelevalveasutustele.

Kolmandat ja neljandat lõiku kohaldatakse ka seniste lepingute muutmise korral.

6. Jagu

Tööõnnetuskindlustus

Artikkel 207

Kohustuslik tööõnnetuskindlustus

Liikmesriigid võivad nõuda, et iga kindlustusandja, kes nende territooriumil omal vastutusel pakub kohustuslikku tööõnnetuskindlustust, järgiks liikmesriigi õiguse sellist kindlustust käsitlevaid erisätteid, välja arvatud finantsjärelevalvet käsitlevad sätted, mis on ainult päritoluliikmesriigi kohustus.

III PEATÜKK

Elukindlustust käsitlevad sätted

Artikkel 208

Riskihindamise funktsiooni kohustusliku loovutamise keelamine

Liikmesriigid ei tohi nõuda, et elukindlustusandjad loovutaksid osa artikli 2 lõikes 3 loetletud kindlustusliikidega seotud tegevusest liikmesriigi õigusega kindlaksmääratud organisatsioonile või organisatsioonidele.

Artikkel 209

Uue tegevusega seotud kindlustusmaksed

Uue tegevusega seotud kindlustusmaksed peavad mõistlike kindlustusmatemaatiliste hinnangute kohaselt olema piisavad, et võimaldada elukindlustusandjatel täita kõik kohustused ja eelkõige moodustada piisavad kindlustustehnilised eraldised.

Selleks võib arvesse võtta elukindlustusandja finantsseisundi kõiki aspekte, ilma et muude varade kui kindlustusmaksete ja neilt teenitud tulude osa oleks korrapärane ja püsiv viisil, mis võiks pikema aja jooksul kindlustusandja maksevõimet ohustada.

IV PEATÜKK

Edasikindlustusele esitatavad erinõuded

Artikkel 210

Piiratud edasikindlustus

1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes sõlmivad piiratud edasikindlustuslepinguid või tegelevad piiratud edasikindlustusega, oleksid suutelised nõuetekohaselt tuvastama, mõõtma, jälgima, juhtima ja kontrollima kõnealustest lepingutest või tegevustest tulenevaid riske ning nendest nõuetekohaselt aru andma.

▼M5

2.   Komisjon võib kooskõlas artikliga 301a võtta vastu delegeeritud õigusaktid, millega täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud sätteid seoses piiratud edasikindlustustegevusest tulenevate riskide jälgimise, juhtimise ja kontrolliga.

▼B

3.  

Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel tähendab piiratud edasikindlustus edasikindlustust, mis hõlmab maksimaalset rahalise kaotuse riski, mida väljendatakse maksimaalse majandusliku riski ülekandmisega, mis on seotud märkimisväärsete edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste ja ajalise riski ülekandmisega, ning mis ületab lepingu kehtivuse ajal makstava kindlustusmakse piiratud, kuid märkimisväärses osas, mida iseloomustab üks alljärgnevatest omadustest:

a) 

raha ajaväärtuse otsene ja oluline arvestamine;

b) 

lepingulised sätted majandustegevuse tasakaalu reguleerimiseks poolte vahel pikema aja vältel, et saavutada määratletud riski ülekandmine.

Artikkel 211

Eriotstarbeline varakogum

1.   Liikmesriigid lubavad oma territooriumil asutada eriotstarbelisi varakogumeid, kui järelevalveasutus selleks eelnevalt loa annab.

▼M5

2.  

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse järgmisi kriteeriumeid järelevalveasutuse heakskiidu saamiseks:

a) 

tegevusloa ulatus;

b) 

kohustuslike tingimuste lülitamine kõikidesse väljastatud lepingutesse;

c) 

eriotstarbelisi varakogumeid juhtivate isikute sobivus ja nõuetekohasus vastavalt artiklile 42;

d) 

eriotstarbeliste varakogumite enamusaktsionäride, -osanike või liikmete sobivus ja nõuetekohasus;

e) 

usaldusväärne haldus- ja raamatupidamiskord, piisavad sisekontrollimehhanismid ja riskijuhtimisnõuded;

f) 

raamatupidamise, usaldatavusnõuete ja statistilise teabe nõuded;

g) 

solventsusnõuded.

2a.   Selleks et tagada artikli 211 lõigete 1 ja 2 kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud eriotstarbeliste varakogumite loomisele järelevalveasutuste poolt heakskiidu andmisele kohaldatavate menetluste ning lõike 2 punkti f kohaldamisel kasutatavate vormingute ja vormide kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 31. oktoobriks 2014.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

2b.   Selleks et tagada artikli 211 lõigete 1 ja 2 kohaldamise ühetaolised tingimused, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud järelevalveasutustevahelise koostöö ja teabevahetuse puhul kohaldatavate menetluste kohta, kui eriotstarbeline varakogum, mis võtab üle kindlustus- või edasikindlustusandja riskid, on asutatud mõnes muus liikmesriigis kui see, kus kindlustus- või edasikindlustusandjale tegevusluba anti.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

3.   Eriotstarbeliste varakogumite suhtes, millele on tegevusluba antud enne 31. detsembrit 2015, kohaldatakse eriotstarbeliseks varakogumiks loa andnud liikmesriigi õigust. Nimetatud eriotstarbelise varakogumi uute toimingute suhtes, mis algavad pärast nimetatud kuupäeva, kohaldatakse lõikeid 1, 2 ja 2a.

▼B

III JAOTIS

KONSOLIDEERIMISGRUPPI KUULUVATE KINDLUSTUS- JA EDASIKINDLUSTUSANDJATE JÄRELEVALVE

I PEATÜKK

Konsolideerimisgrupi järelevalve: mõisted, kohaldamisjuhud, reguleerimisala ja tasandid

1. Jagu

Mõisted

Artikkel 212

Mõisted

1.  

Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) 

„osalust omav ettevõtja” – ettevõtja, kes on kas emaettevõtja või muu ettevõtja, kellel on märkimisväärne osalus, või ettevõtja, kes on teise ettevõtjaga seotud ►M13  direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõikes 7 ◄ sätestatud tähenduses;

b) 

„sidusettevõtja” – tütarettevõtja või muu ettevõtja, milles omatakse osalust, või ettevõtja, kes on teise ettevõtjaga seotud ►M13  direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõikes 7 ◄ sätestatud tähenduses;

▼M13

c) 

„konsolideerimisgrupp“ – ettevõtjate grupp,

i) 

mis koosneb osalust omavast ettevõtjast, selle tütarettevõtjatest, üksustest, milles osalust omaval ettevõtjal või selle tütarettevõtjatel on osalus, ning ettevõtjatest, mida osalust omav ettevõtja või selle tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme ettevõtjaga, kes ei kuulu konsolideerimisgruppi, ning ettevõtjatest, kes on omavahel seotud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõikes 7 sätestatud suhte alusel, ja nende sidusettevõtjatest;

ii) 

mille aluseks on nimetatud ettevõtjate vahel tugevate ja jätkusuutlike, lepinguliste või muude finantssidemete loomine ning mis võib hõlmata vastastikuseid või vastastikust tüüpi kindlustusandjaid, tingimusel et

—  üks neist ettevõtjatest avaldab teistele konsolideerimisgruppi kuuluvatele ettevõtjatele keskse koordineerimise teel valitsevat mõju otsuste, sealhulgas finantsotsuste tegemisel, ning —  konsolideerimisgrupi järelevalvaja kiidab niisuguste sidemete loomise ja lõpetamise käesoleva jaotise tähenduses eelnevalt heaks,

kusjuures keskse koordineerimisega tegelevat ettevõtjat käsitatakse emaettevõtjana ning muid ettevõtjaid käsitatakse tütarettevõtjatena, või

iii) 

mis koosneb alapunktide i ja ii kombinatsioonist;

▼B

d) 

„konsolideerimisgrupi järelevalvaja” – järelevalveasutus, kes vastutab konsolideerimisgrupi järelevalve eest ning on kindlaks määratud artikli 247 kohaselt;

▼M5

e) 

„järelevalvekolleegium” – alaline, kuid paindlik koostöö, koordineerimise ja konsolideerimisgrupi järelevalvet puudutava otsustetegemise lihtsustamise struktuur;

▼M13

f) 

„kindlustusvaldusettevõtja“ – ettevõtja, kes vastab kõigile järgmistele tingimustele:

i) 

ettevõtja on emaettevõtja;

ii) 

ettevõtja ei ole krediidiasutus, kindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühing ega tööandja kogumispensioni asutus;

iii) 

ettevõtja ei ole segafinantsvaldusettevõtja ega finantsvaldusettevõtja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 20 tähenduses;

iv) 

vähemalt üks selle tütarettevõtjatest on kindlustus- või edasikindlustusandja;

v) 

olenemata tema enda väljendatud äritegevuse eesmärgist on ettevõtjal üks järgmine põhitegevusala:

1) 

omandada ja omada osalusi kindlustus- või edasikindlustusandjates;

2) 

osutada abiteenuseid ühe või mitme sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja põhitegevusele;

3) 

tegeleda ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisa punktides 2–12 ja punktis 15 loetletud tegevusega või tegeleda ühe või mitme direktiivi 2014/65/EL I lisa B jaos loetletud teenuse või tegevusega seoses direktiivi 2014/65/EL I lisa C jaos loetletud finantsinstrumentidega;

vi) 

üle 50 % vähemalt ühest järgmisest näitajast on püsivalt seotud tütarettevõtjatega, kes on kindlustus- või edasikindlustusandjad, kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad, kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjate valdusettevõtjad või ettevõtjad, kes osutavad teenuseid, mis on konsolideerimisgruppi kuuluva ühe või mitme kindlustus- või edasikindlustusandja põhitegevuse abiteenused, samuti ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või omamisega tütarettevõtjates, kes on kindlustus- või edasikindlustusandjad või kolmandate riikide kindlustus- või edasikindlustusandjad, kui kõnealune tegevus on sama laadi kui kindlustus- või edasikindlustusandjate tegevus:

1) 

ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel;

2) 

ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel;

3) 

ettevõtja tulud tema konsolideeritud seisundi alusel;

4) 

ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel;

5) 

muu näitaja, mida riiklik järelevalveasutus peab asjakohaseks;

▼M13

fa) 

„kolmanda riigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate valdusettevõtja“ – emaettevõtja, kes ei ole kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 15 tähenduses ja kelle peamine tegevusala on osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kes on eranditult või peamiselt kolmandate riikide kindlustus- või edasikindlustusandjad;

▼M1

g) 

„segakindlustusvaldusettevõtja” – emaettevõtja, kes ei ole kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja, edasikindlustusandja, kolmanda riigi edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja ja kelle tütarettevõtjate hulka kuulub vähemalt üks kindlustus- või edasikindlustusandja;

h) 

„segafinantsvaldusettevõtja” – segafinantsvaldusettevõtja direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 15 tähenduses.

▼B

2.  

►M13  Käesoleva jaotise kohaldamisel käsitavad järelevalveasutused emaettevõtjana ka iga ettevõtjat, kellel on järelevalveasutuste arvates tegelik valitsev mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas juhul, kui seda mõju teise ettevõtja otsuste üle teostatakse tsentraliseeritud koordineerimise kaudu. ◄

Samuti käsitavad nad tütarettevõtjana mis tahes ettevõtjat, kelle üle on järelevalveasutuste arvates emaettevõtjal valitsev mõju.

Samuti käsitavad nad märkimisväärse osalusena hääleõiguse või kapitali otsest või kaudset valdamist ettevõtjas, kelle üle omatakse järelevalveasutuste arvates olulist mõju.

▼M13

3.   Käesoleva jaotise kohaldamisel käsitavad järelevalveasutused lõike 1 punkti c tähenduses konsolideerimisgrupina ka kahte või enamat ettevõtjat, keda järelevalveasutuste arvates juhitakse ühtsetel alustel.

Kui kõigi käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud ettevõtjate peakontor ei ole samas liikmesriigis, tagavad liikmesriigid, et üksnes artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutsev järelevalveasutus võib pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist järeldada, et sellised ettevõtjad moodustavad konsolideerimisgrupi, kui ta on arvamusel, et kõnealuseid ettevõtjaid juhitakse ühtsetel alustel.

4.  

Vähemalt kahe lõigetes 2 ja 3 osutatud ettevõtja vahelise suhte kindlakstegemisel võtavad järelevalveasutused arvesse kõiki järgmisi tegureid:

a) 

füüsilise isiku või ettevõtja kontroll või võime mõjutada ettevõtja otsuseid, sealhulgas finantsotsuseid, eelkõige tulenevalt kapitali või hääleõiguse omamisest, esindatusest haldus-, juhtimis- või järelevalveorganis või kuulumisest isikute hulka, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või kes täidavad muid põhi-, kriitilise tähtsusega või olulisi funktsioone;

b) 

ettevõtja jõuline tuginemine teisele ettevõtjale või juriidilisele või füüsilisele isikule oluliste finants- või mittefinantstehingute või -toimingute olemasolu tõttu, sealhulgas tegevuse edasiandmine ja töötajate jagamine ettevõtjate vahel;

c) 

tõendid kahe või enama ettevõtja finants- või investeerimisotsuste kooskõlastamise kohta, sealhulgas ühisinvesteeringud sidusettevõtjates;

d) 

tõendid kahe või enama ettevõtja vaheliste koordineeritud ja järjepidevate strateegiate, toimingute või protsesside kohta, sealhulgas seoses kindlustustoodete turustamiskanalite, kindlustustoodete või kaubamärkide, teabevahetuse või turundusega.

5.   Kui konsolideerimisgrupp on kindlaks määratud käesoleva artikli lõike 2 või 3 alusel, esitab artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutsev järelevalveasutus artikli 214 lõike 5 või 6 kohaselt emaettevõtjaks määratud ettevõtjale ja asjaomastele järelevalveasutustele üksikasjaliku selgituse tegurite kohta, mille alusel selline kindlaksmääramine toimus.

Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täiendada või veelgi täpsustada tegureid, mida järelevalveasutused kaaluvad lõigetes 2 ja 3 osutatud vähemalt kahe ettevõtja vahelise suhte kindlakstegemiseks. EIOPA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus käesolevat direktiivi täiendada, võttes vastu käesoleva lõike teises lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼B

2. Jagu

Kohaldamisjuhud ja reguleerimisala

Artikkel 213

Konsolideerimisgrupi järelevalve kohaldamise juhud

1.  

Liikmesriigid näevad konsolideerimisgrupi tasandil ette konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate järelevalve vastavalt käesolevale jaotisele.

Käesoleva direktiivi sätteid, millega nähakse ette järelevalve kindlustus- või edasikindlustusandjate suhtes eraldi, kohaldatakse jätkuvalt kõnealuste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti.

▼M13

2.  

Liikmesriigid tagavad, et kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet, kui konsolideerimisgrupp hõlmab järgmisi isikuid:

a) 

kooskõlas artiklitega 218–258 kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes omavad osalust vähemalt ühes kindlustusandjas, edasikindlustusandjas, kolmanda riigi kindlustusandjas või kolmanda riigi edasikindlustusandjas;

b) 

kooskõlas artiklitega 218–258 kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor on liidus;

c) 

kooskõlas artiklitega 260–263 kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor on kolmandas riigis, või kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja;

d) 

kooskõlas artikliga 265 kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kelle emaettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja

▼M1

3.   Lõike 2 punktides a ja b osutatud juhtudel, kui osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor asub liidus, on sellise reguleeritud üksuse või segafinantsvaldusettevõtja sidusettevõtja või on ise reguleeritud üksus või segafinantsvaldusettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2002/87/EÜ artikli 5 lõike 2 kohaselt täiendavat järelevalvet, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist otsustada mitte teostada käesoleva direktiivi artiklis 244 osutatud riskikontsentratsiooni järelevalvet ega käesoleva direktiivi artiklis 245 osutatud konsolideerimisgrupi siseste tehingute järelevalvet või neid mõlemat kõnealuse osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja või kõnealuse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil. 4.   Kui segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse nii käesoleva direktiivi kui ka direktiivi 2002/87/EÜ samaväärseid sätteid, eelkõige seoses riskipõhise järelevalvega, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist otsustada, et asjaomase segafinantsvaldusettevõtja tasandil kohaldatakse üksnes direktiivi 2002/87/EÜ samaväärset sätet. 5.   Kui segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse nii käesoleva direktiivi kui ka ►M13  direktiivi 2013/36/EL ◄ samaväärseid sätteid, eelkõige seoses riskipõhise järelevalvega, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja kokkuleppel pangandus- ja kindlustusteenuste sektori konsolideeritud järelevalve eest vastutava asutusega otsustada, et kohaldatakse üksnes selle direktiivi samaväärset sätet, mis reguleerib direktiivi 2002/87/EÜ artikli 3 lõike 2 kohaselt määratud kõige olulisemat sektorit. 6.   Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 ( 23 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutust (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 ( 24 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutust (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve”) lõigete 4 ja 5 kohaselt tehtud otsustest. Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning määrusega (EL) nr 1095/2010 ( 25 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve”) töötavad Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee („ühiskomitee”) kaudu välja suunised, mille eesmärk on lähendada järelevalvetavasid, ja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, mille nad esitavad komisjonile kolme aasta jooksul alates suuniste vastuvõtmisest.

Komisjonile antakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

▼M13

Artikkel 213a

Proportsionaalsusmeetmete kasutamine konsolideerimisgrupi tasandil

1.  

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja liigitab artikli 212 tähenduses konsolideerimisgrupid, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a ja b, väikesteks ja mittekeerukateks konsolideerimisgruppideks, järgides käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud menetlust, kui nad vastavad konsolideerimisgrupi tasandil vahetult sellisele liigitamisele eelneva viimase kahe majandusaasta jooksul kõigile järgmistele kriteeriumidele:

a) 

kui vähemalt üks konsolideerimisgruppi kuuluv kindlustus- või edasikindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja, peavad olema täidetud kõik järgmised kriteeriumid:

i) 

artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammoodul, mis arvutatakse konsolideeritud andmete alusel, ei ole suurem kui 5 % konsolideerimisgrupi artiklis 76 osutatud konsolideeritud tehniliste eraldiste brutoväärtusest koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega, välja arvatud ettevõtjate puhul, kelle suhtes kohaldatakse artiklis 233 sätestatud 2. meetodit;

ii) 

konsolideerimisgrupi elukindlustustegevusest tulenevate konsolideeritud tehniliste eraldiste brutoväärtus koos edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summadega ei ole suurem kui 1 000 000 000  eurot;

b) 

kui vähemalt üks konsolideerimisgruppi kuuluv kindlustus- või edasikindlustusandja ei ole elukindlustusandja, peavad olema täidetud kõik järgmised kriteeriumid:

i) 

viimase kolme majandusaasta kahjukindlustustegevuse keskmine kombineeritud suhtarv ilma edasikindlustuseta on väiksem kui 100 %;

ii) 

konsolideerimisgrupi aastane brutokindlustusmaksete summa ei ole suurem kui 100 000 000  eurot;

iii) 

I lisa A osa liikide 5–7, 11, 12, 14 ja 15 puhul ei ole aastane brutokindlustusmaksete summa suurem kui 30 % konsolideerimisgrupi kahjukindlustustegevuse aastastest kindlustusmaksete kogusummast;

c) 

aastane brutokindlustusmaksete summa, mis tuleneb selliste konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevusest, kelle peakontor asub muus liikmesriigis kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja liikmesriik, on väiksem ühest järgmisest künnisest:

i) 

20 000 000  eurot;

ii) 

10 % konsolideerimisgrupi aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

d) 

aastane brutokindlustusmaksete summa, mis tuleneb konsolideerimisgrupi tegevusest muus liikmesriigis kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja liikmesriik, on väiksem ühest järgmisest künnisest:

i) 

20 000 000  eurot;

ii) 

10 % konsolideerimisgrupi aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

e) 

järgmiste summa ei ole suurem kui 20 % koguinvesteeringutest, arvutatuna konsolideeritud andmete põhjal:

i) 

artikli 105 lõikes 5 osutatud tururiski moodul;

ii) 

artikli 105 lõikes 6 osutatud vastaspoole maksejõuetuse riski mooduli osa, mis vastab väärtpaberistamistest, tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;

iii) 

kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes, mis ei ole kaetud tururiski ja vastaspoole maksejõuetuse riski moodulitega;

f) 

konsolideerimisgrupi ettevõtjate aktsepteeritav edasikindlustuse maht ei ole suurem kui 50 % konsolideerimisgrupi aastasest brutokindlustusmaksete kogusummast;

g) 

artikli 230 lõikes 1 (kui kasutatakse 1. meetodit), artikli 233 lõikes 1 (kui kasutatakse 2. meetodit) või artikli 233a lõikes 1 (kui kasutatakse meetodite kombinatsiooni) osutatud erinevus on positiivne;

h) 

kui kasutatakse 2. meetodit või 1. ja 2. meetodi kombinatsiooni, on iga ettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, väike ja mittekeerukas ettevõtja.

Esimese lõigu punkti a alapunktis i ja punktis e sätestatud kriteeriume ei kohaldata konsolideerimisgruppide suhtes juhul, kui kasutatakse ainult 2. meetodit.

2.   Artiklit 29b kohaldatakse mutatis mutandis kõrgeima tasandi emaettevõtjana tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil. 3.   Konsolideerimisgrupid, kelle suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a ja b vähem kui kaks aastat, võtavad käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastavuse hindamisel arvesse ainult viimast majandusaastat. 4.  

Väikesteks ja mittekeerukateks konsolideerimisgruppideks ei liigitata kunagi järgmisi konsolideerimisgruppe:

a) 

konsolideerimisgrupid, mis on finantskonglomeraadid direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punkti 14 tähenduses;

b) 

konsolideerimisgrupid, kus vähemalt üks tütarettevõtja on artikli 228 lõikes 1 osutatud ettevõtja;

c) 

konsolideerimisgrupid, kes kasutavad oma grupi solventsuskapitalinõude arvutamiseks heakskiidetud osalist või täielikku sisemudelit.

5.   Artikleid 29c, 29d ja 29e kohaldatakse mutatis mutandis. 6.  

Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse järgmist:

a) 

lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, sealhulgas kõnealuse lõike esimese lõigu punktis e osutatud summa arvutamise meetod;

b) 

konsolideerimisgruppide väikesteks ja mittekeerukateks konsolideerimisgruppideks liigitamisel kasutatav metoodika ning

c) 

väikesteks ja mittekeerukateks konsolideerimisgruppideks mitteliigitatud konsolideerimisgruppide kasutatavatele proportsionaalsusmeetmetele järelevalveasutuse heakskiidu andmise või selle kehtetuks tunnistamise tingimused.

Artikkel 213b

Konsolideerimisgrupi järelevalve takistused

1.  

Artikli 213 lõike 2 punktis b osutatud juhtudel tagab kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, et

a) 

konsolideerimisgrupi sisekord ja ülesannete jaotus on käesoleva jaotise järgimiseks piisav ning eelkõige tõhus selleks, et

i) 

koordineerida kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kõiki tütarettevõtjaid, sealhulgas vajaduse korral jaotades ülesanded asjakohaselt nende ettevõtjate vahel;

ii) 

hoida ära või lahendada konsolideerimisgrupisiseseid konflikte ning

iii) 

viia kogu konsolideerimisgrupis ellu grupiülesed põhimõtted, mille on kehtestanud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja;

b) 

selle konsolideerimisgrupi organisatsiooniline struktuur, kuhu kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kuulub, ei piira ega takista muul viisil konsolideerimisgrupi ja selle tütarettevõtjast kindlustus- ja edasikindlustusandjate tõhusat järelevalvet, võttes eelkõige arvesse järgmist:

i) 

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja positsioon mitmekihilises konsolideerimisgrupis;

ii) 

aktsiate või osade omamise struktuur ning

iii) 

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja roll konsolideerimisgrupis.

2.   Kui lõike 1 punktis a sätestatud tingimused ei ole täidetud, on konsolideerimisgrupi järelevalvajal õigus nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt konsolideerimisgrupi sisekorra ja ülesannete jaotuse muutmist.

Kui käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud tingimused ei ole täidetud, rakendab konsolideerimisgrupi järelevalvaja kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes asjakohaseid järelevalvemeetmeid, et tagada või asjakohasel juhul taastada konsolideerimisgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesolevas jaotises sätestatud nõuete täitmine. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et kui järelevalveasutused tegutsevad artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana, on neil õigus nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt konsolideerimisgrupi struktureerimist viisil, mis võimaldab asjaomasel järelevalveasutusel teha tõhusat konsolideerimisgrupi järelevalvet. Järelevalveasutused kasutavad seda õigust üksnes erandlikel asjaoludel pärast konsulteerimist EIOPAga ja asjakohasel juhul muude asjaomaste järelevalveasutustega ning esitavad kindlustusvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale selle kohta põhjenduse.

3.   Käesoleva direktiivi artikli 213 lõike 2 punktides a ja b osutatud juhtudel, kui sellise konsolideerimisgrupi organisatsiooniline struktuur, mis koosneb ettevõtjatest, kes on omavahel seotud direktiivi 2013/34/EL artikli 22 lõikes 7 sätestatud suhte alusel, ja nende sidusettevõtjatest või mis on kindlaks määratud käesoleva direktiivi artikli 212 lõike 3 alusel, on selline, et see piirab või takistab konsolideerimisgrupi tõhusat järelevalvet või takistab konsolideerimisgrupil käesoleva jaotise järgimist, rakendatakse konsolideerimisgrupi suhtes asjakohaseid järelevalvemeetmeid, et tagada või asjakohasel juhul taastada konsolideerimisgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva jaotise järgimine. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et kui järelevalveasutused tegutsevad käesoleva direktiivi artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana, on neil õigus nõuda sellise kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist, mille peakontor asub liidus, või sellise ettevõtja asutamist liidus, kellel on keskse koordineerimise kaudu tegelik valitsev mõju konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- või edasikindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle. Sellisel juhul vastutab kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või tegelikult tsentraliseeritud koordineerimist tegev ettevõtja käesoleva jaotise järgimise eest.

▼B

Artikkel 214

Konsolideerimisgrupi järelevalve reguleerimisala

▼M13

1.   Artikli 213 kohane konsolideerimisgrupi järelevalve ei tähenda, et järelevalveasutused peavad tegema järelevalvet eraldi kolmanda riigi kindlustusandja, kolmanda riigi edasikindlustusandja või segakindlustusvaldusettevõtja üle.

Üksnes käesoleva jaotise täitmise tagamise eesmärgil võib konsolideerimisgrupi järelevalve tegemine tähendada järelevalveasutuste poolset otsest järelevalvet ja järelevalvevolituste kasutamist kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate üle.

▼B

2.  

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja võib üksikjuhul otsustada mitte kaasata kindlustus- või edasikindlustusandjat artiklis 213 osutatud konsolideerimisgrupi järelevalvesse järgmistel juhtudel:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja asub kolmandas riigis, kus vajaliku teabe edastamise suhtes kehtivad õiguslikud takistused, ilma et see piiraks artikli 229 sätete kohaldamist;

b) 

kindlustus- või edasikindlustusandja, kelle üle tuleks teostada järelevalvet, ei ole konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast märkimisväärselt oluline või

c) 

kindlustus- või edasikindlustusandja kaasamine oleks konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebasobiv või eksitav.

Kui esimese lõigu punkti b kohaselt võib eraldiseisvana jätta kaasamata mitu sama konsolideerimisgruppi kuuluvat kindlustus- või edasikindlustusandjat, tuleb need sellegipoolest kaasata, kui nad on ühiselt märkimisväärselt olulised.

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja on arvamusel, et kindlustus- või edasikindlustusandjat ei tuleks kaasata konsolideerimisgrupi järelevalvesse esimese lõigu punktide b ja c kohaselt, konsulteerib ta enne otsuse langetamist teiste asjaomaste järelevalveasutustega.

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja ei kaasa kindlustus- või edasikindlustusandjat konsolideerimisgrupi järelevalvesse esimese lõigu punktide b ja c kohaselt, võivad selle liikmesriigi järelevalveasutused, kus kindlustus- või edasikindlustusandja asub, nõuda konsolideerimisgruppi juhtivalt ettevõtjalt mis tahes teavet, mis võiks lihtsustada järelevalvet asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja üle.

▼M13

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja hindab, kas ettevõtja ei ole esimese lõigu punkti b kohase konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast märkimisväärselt oluline, tagab ta, et täidetud on järgmised tingimused:

a) 

ettevõtja suurus koguvara ja tehniliste eraldiste mõttes on teiste konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate ning konsolideerimisgrupi kui tervikuga võrreldes väike;

b) 

ettevõtja väljaarvamine konsolideerimisgrupi järelevalve alt ei mõjutaks oluliselt konsolideerimisgrupi maksevõimet;

c) 

kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid, sealhulgas konsolideerimisgrupisisestest tehingutest tulenevad riskid, mida ettevõtja põhjustab või võib põhjustada kogu konsolideerimisgrupile, on ebaolulised.

3.   Kui ühe või mitme ettevõtja väljaarvamine konsolideerimisgrupi järelevalve alt vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 tooks kaasa olukorra, mille puhul ei kohaldata konsolideerimisgrupi järelevalvet artikli 213 lõike 2 punktide a, b ja c alusel, konsulteerib konsolideerimisgrupi järelevalvaja enne väljaarvamist käsitleva otsuse tegemist EIOPA ja asjakohasel juhul teiste asjaomaste järelevalveasutustega. Selline otsus tehakse üksnes erandlikel asjaoludel ning seda põhjendatakse igakülgselt EIOPA-le ja asjakohasel juhul teistele asjaomastele järelevalveasutustele. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja hindab vähemalt kord aastas uuesti, kas tema otsus on jätkuvalt asjakohane. Kui see ei ole enam nii, teatab konsolideerimisgrupi järelevalvaja EIOPA-le ja asjakohasel juhul teistele asjaomastele järelevalveasutustele, et ta hakkab tegema konsolideerimisgrupi järelevalvet.

Enne kõrgeima tasandi emaettevõtja väljajätmist konsolideerimisgrupi järelevalve alt vastavalt lõike 2 esimese lõigu punktile b konsulteerib konsolideerimisgrupi järelevalvaja EIOPA ja asjakohasel juhul teiste asjaomaste järelevalveasutustega ning hindab, millist mõju avaldab konsolideerimisgrupi järelevalve tegemine vahepealse osalust omava ettevõtja tasandil konsolideerimisgrupi solventsuse positsioonile. Selline väljajätmine ei ole võimalik eelkõige juhul, kui see parandaks oluliselt konsolideerimisgrupi solventsuse positsiooni.

Selleks et tagada käesoleva lõike ühtne ja järjepidev kohaldamine, annab EIOPA kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 16 välja suunised, et veelgi täpsustada käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud erandlikke asjaolusid või juhtumeid, mille puhul võib olla põhjendatud jätta kõrgeima tasandi emaettevõtja, sealhulgas kindlustusvaldusettevõtjad, konsolideerimisgrupi järelevalve kohaldamisalast välja.

4.   Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaldamist, määratakse selle konsolideerimisgrupi ulatus, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet vastavalt artikli 213 lõikele 2, kindlaks kooskõlas artikliga 212.

Kui konsolideerimisgrupp, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet vastavalt artikli 213 lõike 2 punktidele a, b ja c, on kindlaks määratud kooskõlas artikli 212 lõigetega 2 ja 3 ning kui kõnealuse konsolideerimisgrupi emaettevõtja või tütarettevõtja on ka mõne teise artikli 212 lõike 1 punktis c määratletud konsolideerimisgrupi lõplik osalust omav ettevõtja, käsitatakse kõnealust teist konsolideerimisgruppi artikli 212 lõigete 2 ja 3 kohaselt kindlaks määratud konsolideerimisgruppi kuuluvana.

Järelevalveasutused võivad kohaldada artikli 212 lõikeid 2 ja 3, et laiendada artikli 212 lõike 1 punktis c määratletud konsolideerimisgrupi ulatust.

5.   Kui kooskõlas artikli 212 lõikega 3 kindlaks määratud konsolideerimisgrupi suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a, b ja c, määrab konsolideerimisgrupp ühe neist ettevõtjatest, keda juhitakse ühtsetel alustel, emaettevõtjaks, kes vastutab käesoleva jaotise järgimise eest. Teisi artikli 212 lõike 3 esimeses lõigus osutatud ettevõtjaid käsitatakse tütarettevõtjatena. 6.   Kui emaettevõtja määramine kooskõlas käesoleva artikli lõikega 5 põhjustaks konsolideerimisgrupi järelevalve tegemisele märkimisväärseid takistusi, eelkõige juhul, kui ettevõtja peakontor ei asu artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutseva järelevalveasutuse liikmesriigi territooriumil või kui määramine tooks kaasa konsolideerimisgrupi suutmatuse käesolevat jaotist tulemuslikult järgida, tagavad liikmesriigid, et konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutseval järelevalveasutusel on õigus nõuda pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist teise emaettevõtja määramist. Konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutsev järelevalveasutus põhjendab otsust määrata teine emaettevõtja igakülgselt konsolideerimisgrupile ja teistele asjaomastele järelevalveasutustele.

Kui vastavalt artikli 212 lõikele 3 kindlaks määratud konsolideerimisgrupp, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a, b ja c, ei määra emaettevõtjat vastavalt käesoleva artikli lõikele 5, määrab artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutsev järelevalveasutus pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist emaettevõtja, kes vastutab käesoleva jaotise järgimise eest. Teisi sellise konsolideerimisgrupi ettevõtjaid käsitatakse tütarettevõtjatena.

Emaettevõtja määramisel vastavalt käesoleva lõike esimesele või teisele lõigule võtab artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutsev järelevalveasutus arvesse järgmisi tegureid:

a) 

iga ettevõtja tehniliste eraldiste suurus;

b) 

iga ettevõtja aastane brutokindlustusmaksete summa;

c) 

sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandjate arv iga ettevõtja kohta.

Järelevalveasutused hindavad vähemalt kord aastas, kas määramine on jätkuvalt asjakohane. Kui see pole enam asjakohane, määrab artikli 247 kohaselt konsolideerimisgrupi järelevalvajana tegutsev järelevalveasutus pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist teise emaettevõtja. Kõnealune teine emaettevõtja vastutab käesoleva jaotise järgimise eest.

▼B

3. Jagu

Tasandid

Artikkel 215

Lõplik emaettevõtja ühenduse tasandil

▼M1

1.   Kui artikli 213 lõike 2 punktides a ja b osutatud osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on ise sellise teise kindlustus- või edasikindlustusandja või teise kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, kelle peakontor on liidus, kohaldatakse artikleid 218–258 ainult sellise lõpliku kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja tasandil, kelle peakontor on liidus. 2.   Kui lõikes 1 osutatud lõplik kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja, kelle peakontor on liidus, on sellise ettevõtja tütarettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2002/87/EÜ artikli 5 lõike 2 kohaselt täiendavat järelevalvet, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja, pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist, otsustada mitte teostada artiklis 244 osutatud riskikontsentratsiooni järelevalvet ega artiklis 245 osutatud konsolideerimisgrupi siseste tehingute järelevalvet või mõlemat kõnealuse lõpliku emaettevõtja tasandil.

▼B

Artikkel 216

Lõplik emaettevõtja riigi tasandil

▼M1

1.   Kui artikli 213 lõike 2 punktides a ja b osutatud osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja peakontor on liidus, kuid ei asu samas liikmesriigis kui artiklis 215 osutatud liidu tasandi lõpliku emaettevõtja peakontor, võivad liikmesriigid lubada oma järelevalveasutustel pärast konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja kõnealuse liidu tasandi lõpliku emaettevõtjaga konsulteerimist teostada lõpliku kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kui emaettevõtja suhtes konsolideerimisgrupi järelevalvet riigi tasandil.

▼M5

Sel juhul põhjendab järelevalveasutus oma otsust nii konsolideerimisgrupi järelevalvajale kui ka lõplikule emaettevõtjale liidu tasandil. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab järelevalvekolleegiumi kooskõlas artikli 248 lõike 1 punktiga a.

Artikleid 218–258 kohaldatakse mutatis mutandis, kui käesoleva artikli lõigetest 2–6 ei tulene teisiti.

▼B

2.   Järelevalveasutus võib piirata riigi tasandil lõpliku emaettevõtja üle konsolideerimisgrupi järelevalve teostamist II peatüki ühe või mitme jaoga. 3.   Kui järelevalveasutus otsustab riigi tasandil lõpliku emaettevõtja suhtes kohaldada II peatüki 1. jagu, käsitatakse konsolideerimisgrupi järelevalvaja poolt artikli 220 kohaselt valitud meetodit seoses artiklis 215 osutatud lõpliku emaettevõtjaga ühenduse tasandil määravana ning seda kohaldab asjaomase liikmesriigi järelevalveasutus. 4.  

Kui järelevalveasutus otsustab riigi tasandil lõpliku emaettevõtja suhtes kohaldada II peatüki 1. jagu ning kui artiklis 215 osutatud lõplik emaettevõtja ühenduse tasandil on saanud artikli 231 või artikli 233 lõike 5 kohaselt loa arvutada konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõuet ning konsolideerimisgrupi kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuskapitalinõuet sisemudeli alusel, käsitatakse kõnealust otsust määravana ning seda kohaldab asjaomase liikmesriigi järelevalveasutus.

Kui järelevalveasutus leiab, et riigi tasandil lõpliku emaettevõtja riskiprofiil erineb oluliselt ühenduse tasandil heakskiidetud sisemudelist, ja kui kõnealune ettevõtja ei lahenda järelevalveasutuse tõstatatud probleemi, võib kõnealune järelevalveasutus kehtestada kõnealuse ettevõtja konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude suhtes lisakapitalinõude, mis on tingitud kõnealuse mudeli kohaldamisest, või erandlikel asjaoludel, kui selline lisakapitalinõue ei ole asjakohane, nõuda, et ettevõtja arvutaks konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude standardvalemi alusel.

▼M5

Järelevalveasutus põhjendab sellist otsust nii ettevõtjale kui ka konsolideerimisgrupi järelevalvajale. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab järelevalvekolleegiumi kooskõlas artikli 248 lõike 1 punktiga a.

▼B

5.   Kui järelevalveasutus otsustab kohaldada riigi tasandil lõpliku emaettevõtja suhtes II peatüki 1. jagu, ei lubata kõnealusel ettevõtjal taotleda artiklite 236 või 243 kohaselt luba kohaldada mis tahes tütarettevõtja suhtes artikleid 238 ja 239. 6.   Kui liikmesriigid lubavad oma järelevalveasutustel teha lõikes 1 osutatud otsuse, sätestavad nad, et sellist otsust ei saa teha ega säilitada, kui lõplik emaettevõtja riigi tasandil on artiklis 215 osutatud ühenduse tasandi lõpliku emaettevõtja tütarettevõtja ning kui ühenduse tasandil lõplik osalev ettevõtja on saanud artiklite 237 või 243 kohaselt loa kohaldada kõnealuse tütarettevõtja suhtes artikleid 238 ja 239.

▼M5

7.   Komisjon võib kooskõlas artikliga 301a võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsuse tegemise asjaolusid.

▼B

Artikkel 217

Mitut liikmesriiki hõlmav emaettevõtja

1.  

Kui liikmesriigid lubavad oma järelevalveasutustel teha artiklis 216 osutatud otsuse, lubavad nad neil samuti sõlmida kokkuleppeid selliste liikmesriikide järelevalveasutustega, kus asub teine riigi tasandil lõplik sidusemaettevõtja, pidades silmas vajadust teostada konsolideerimisgrupi järelevalvet mitut liikmesriiki hõlmava alakonsolideerimisgrupi tasandil.

Kui asjaomased järelevalveasutused on sõlminud käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud kokkuleppe, ei teostata konsolideerimisgrupi järelevalvet ühegi artiklis 216 osutatud sellise lõpliku emaettevõtja tasandil, kes asub teises liikmesriigis kui see, kus asub käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud alakonsolideerimisgrupp.

▼M5

Sel juhul põhjendavad järelevalveasutused oma nõusolekut nii konsolideerimisgrupi järelevalvajale kui ka lõplikule emaettevõtjale liidu tasandil. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab järelevalvekolleegiumi kooskõlas artikli 248 lõike 1 punktiga a.

▼B

2.   Artikli 216 lõikeid 2–6 kohaldatakse mutatis mutandis.

▼M5

3.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsuse tegemise asjaolusid.

▼B

II PEATÜKK

Finantsseisund

1. Jagu

Konsolideerimisgrupi maksevõime

1. Alajagu

Üldsätted

Artikkel 218

Konsolideerimisgrupi maksevõime järelevalve

1.   Konsolideerimisgrupi maksevõime järelevalvet teostatakse käesoleva artikli lõigete 2 ja 3, artikli 246 ja III peatüki kohaselt. 2.   Artikli 213 lõike 2 punktis a osutatud juhul nõuavad liikmesriigid, et osalust omavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagaksid, et konsolideerimisgrupil oleksid nõuetekohased omavahendid, mis alati vastavad vähemalt konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudele, mis arvutatakse vastavalt 2., 3. ja 4. alajaole. 3.   Artikli 213 lõike 2 punktis b osutatud juhul nõuavad liikmesriigid, et konsolideerimisgrupi kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagaksid, et konsolideerimisgrupil oleksid nõuetekohased omavahendid, mis alati vastavad vähemalt konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudele, mis arvutatakse vastavalt 5. alajaole. 4.   Lõigetes 2 ja 3 osutatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet konsolideerimisgrupi järelevalvaja III peatüki kohaselt. Artiklit 136 ja artikli 138 lõikeid 1 kuni 4 kohaldatakse mutatis mutandis. 5.   Kohe, kui osalust omav ettevõtja on tuvastanud, et konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõuet enam ei täideta või järgmise kolme kuu jooksul esineb mittetäitmise oht, ning ta on sellest konsolideerimisgrupi järelevalvajale teatanud, teavitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja teisi järelevalvekolleegiumisse kuuluvaid järelevalveasutusi, kes analüüsivad konsolideerimisgrupi olukorda.

▼M1

Artikkel 219

Arvutamise sagedus

1.   Konsolideerimisgrupi järelevalvaja tagab, et artikli 218 lõigetes 2 ja 3 osutatud arvutused teeb kas osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja vähemalt kord aastas.

Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja esitab asjakohased andmed ja kõnealuse arvutuse tulemused konsolideerimisgrupi järelevalvajale või kui konsolideerimisgruppi ei juhi kindlustus- ega edasikindlustusandja, esitab need kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või konsolideerimisgrupi ettevõtja, kelle on määranud konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast konsulteerimist teiste asjaomaste järelevalveasutustega ja konsolideerimisgrupiga.

2.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad ning kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja jälgivad konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude täitmist pidevalt. Kui konsolideerimisgrupi riskiprofiil erineb oluliselt konsolideerimisgrupi kohta viimati esitatud solventsuskapitalinõude aluseks olevatest eeldustest, arvutatakse konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõue viivitamata uuesti ja esitatakse konsolideerimisgrupi järelevalvajale.

Kui on tõendeid, mis osutavad konsolideerimisgrupi riskiprofiili olulistele muutustele pärast konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude viimast esitamiskuupäeva, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja nõuda, et konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõue arvutataks uuesti.

▼B

2. Alajagu

Arvutusmeetodi valik ja üldpõhimõtted

Artikkel 220

Meetodi valik

1.   Artikli 213 lõike 2 punktis a osutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupi tasandil arvutatakse maksevõime kindlustustehniliste põhimõtete ja ühe ►M13  artiklites 221–233a sätestatud ◄ meetodi kohaselt. 2.  

Liikmesriigid näevad ette, et artikli 213 lõike 2 punktis a osutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupi tasandil arvutatakse maksevõime artiklites 230–232 kirjeldatud 1. meetodi kohaselt.

▼M13

Kui järelevalveasutused täidavad teatava konsolideerimisgrupi suhtes konsolideerimisgrupi järelevalvaja rolli, lubavad liikmesriigid järelevalveasutustel pärast teiste asjaomaste järelevalveasutuste ja konsolideerimisgrupi endaga konsulteerimist otsustada kohaldada kõnealuse konsolideerimisgrupi suhtes 2. meetodit kooskõlas artiklitega 233 ja 234, või kui 1. meetodi ainukohaldamine ei oleks asjakohane, siis 1. ja 2. meetodi kombinatsiooni kooskõlas artiklitega 233a ja 234.

▼M13

3.   Ilma et see piiraks artikli 228 lõikes 1 osutatud ettevõtjate kohtlemist, võivad järelevalveasutused otsustada kohaldada 2. meetodit käesoleva artikli lõike 2 teise lõigu kohaselt üksnes kindlustus- ja edasikindlustusandjate, kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate, kindlustusvaldusettevõtjate, segafinantsvaldusettevõtjate ning kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate valdusettevõtjate suhtes.

▼B

Artikkel 221

Proportsionaalse osaga arvestamine

1.  

Konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel võetakse arvesse osalust omava ettevõtja suhtelist osa tema sidusettevõtjates.

Esimese lõigu kohaldamisel hõlmab suhteline osa ühte järgmistest:

a) 

konsolideeritud aruannete koostamisel kasutatud protsendimäärad, kui rakendatakse 1. meetodit; või

b) 

märgitud kapitali osa, mida osalust omav ettevõtja otseselt või kaudselt valdab, kui rakendatakse 2. meetodit.

Kui sidusettevõtja on tütarettevõtja ja tal ei ole solventsuskapitalinõude täitmiseks piisavalt nõuetekohaseid omavahendeid, tuleb olenemata kasutatud meetodist võtta arvesse tütarettevõtja kogu maksevõime puudujääk.

Kui järelevalveasutuste arvates on kapitaliosalust omava emaettevõtja vastutus rangelt piiratud ainult kõnealuse kapitaliosaga, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja sellest olenemata lubada võtta tütarettevõtja maksevõime puudujääki arvesse proportsionaalsel alusel.

▼M13

1a.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 tähendab „suhteline osa“ üksnes artikli 228 kohaldamisel ja olenemata sellest, kas kasutatakse 1. või 2. meetodit, märgitud kapitali osa, mida osalust omav ettevõtja otse või kaudselt omab sidusettevõtjas.

▼B

2.  

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja määrab pärast teiste asjakohaste järelevalveasutuste ja konsolideerimisgrupiga konsulteerimist kindlaks suhtelise osa, mida võetakse arvesse järgmistel juhtudel:

a) 

konsolideerimisgrupi mõnede ettevõtjate vahel ei ole kapitaliseoseid;

b) 

järelevalveasutus on tuvastanud, et hääleõiguse või kapitali otsest või kaudset valdamist ettevõtjas käsitatakse märkimisväärse osalusena, kuna järelevalveasutuse arvates omatakse ettevõtja üle olulist mõju;

c) 

järelevalveasutus on tuvastanud, et ettevõtja on emaettevõtja, sest järelevalveasutuse arvates on tal valitsev mõju mõne teise ettevõtja üle;

▼M13

d) 

kui järelevalveasutus on kindlaks teinud, et kaks või enam kindlustus- või edasikindlustusandjat moodustavad konsolideerimisgrupi vastavalt artikli 212 lõikele 3, kuna neid juhitakse ühtsetel alustel.

▼B

Artikkel 222

Nõuetekohaste omavahendite topeltkasutamise välistamine

1.  

Solventsuskapitalinõude arvutamisel ei lubata kõnealusesse arvutusse kaasatud eri kindlustus- ja edasikindlustusandjatel kasutada nõuetekohaseid omavahendeid topelt.

Selleks tuleb konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel ja juhul, kui seda ei ole ette nähtud 4. alajaos kirjeldatud meetoditega, välja jätta järgmised summad:

a) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi selliste varade väärtus, mida kasutatakse mõne sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks;

b) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi selliste varade väärtus, mida kasutatakse kõnealuse osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks;

c) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi selliste varade väärtus, mida kasutatakse kõnealuse osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjaks oleva mis tahes muu kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks.

2.  

Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist ning üksnes juhul, kui need sobivad asjaomase sidusettevõtja solventsuskapitalinõude katmiseks, võib arvutamisel arvesse võtta järgmist:

a) 

sellise osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjaks oleva elukindlustus- või edasikindlustusandja artikli 91 lõikega 2 hõlmatud vahendite ülejääk, mille konsolideerimisgrupi maksevõime arvutatakse;

b) 

sellise osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital, mille konsolideerimisgrupi maksevõimet arvutatakse.

Igal juhul jäetakse arvutustest välja järgmine:

i) 

mis tahes märgitud, kuid sissemaksmata kapital, mille puhul on tegemist osalust omava ettevõtja võimaliku kohustusega;

ii) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital, mille puhul on tegemist sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja võimaliku kohustusega;

iii) 

sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital, mille puhul on tegemist sama osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjaks oleva muu kindlustus- või edasikindlustusandja võimaliku kohustusega.

3.   Kui järelevalveasutused leiavad, et sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikke teatavaid omavahendeid, mida ei ole nimetatud lõikes 2, ei saa tegelikult kasutada sellise osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille konsolideerimisgrupi maksevõimet arvutatakse, võib kõnealuseid omavahendeid arvutamisel arvesse võtta ainult niivõrd, kuivõrd nad sobivad sidusettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks.

▼M13

4.   Lõigetes 2 ja 3 osutatud omavahendite summa ei või olla suurem kui sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes.

▼B

5.   Osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja, mille konsolideerimisgrupi maksevõimet arvutatakse, sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja mis tahes nõuetekohaseid omavahendeid, mille arvesse võtmiseks on vaja artikli 90 kohaselt järelevalveasutuse eelnevat luba, võetakse arvutamisel arvesse ainult niivõrd, kuivõrd need on nõuetekohaselt kinnitanud kõnealuse sidusettevõtja järelevalve eest vastutav järelevalveasutus.

▼M13

6.   Artikli 230 lõike 1, artikli 233 lõike 2 ja artikli 233a lõike 1 punkti a kohaldamisel ei loeta osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja emiteeritud omavahendeid koormatistevabaks artikli 93 lõike 2 teise lõigu punkti c tähenduses juhul, kui nende omavahendite tagasimaksmisest nende omanikule ei saa keelduda sellise sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja lõpetamisel, kes on tütarettevõtja.

▼B

Artikkel 223

Konsolideerimisgrupi sisese kapitali välistamine

1.  

Konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel ei võeta arvesse neid solventsuskapitalinõude täitmiseks sobivaid omavahendeid, mis tulenevad vastastikusest finantseerimisest osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja või järgmiste ettevõtjate vahel:

a) 

sidusettevõtja;

b) 

osalust omav ettevõtja;

c) 

mis tahes selle osalust omava ettevõtja teine sidusettevõtja.

2.   Konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel ei võeta arvesse osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja, mille konsolideerimisgrupi maksevõimet arvutatakse, sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikke omavahendeid, kui asjaomased omavahendid tulenevad kõnealuse osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja mõne teise sidusettevõtja vastastikusest finantseerimisest. 3.   Vastastikuse finantseerimisega on tegemist vähemalt juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandjale või mõnele tema sidusettevõtjale kuuluvad teise sellise ettevõtja aktsiad või kui ta annab laenu teisele sellisele ettevõtjale, kellele otseselt või kaudselt kuuluvad kõnealuse ettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud omavahendid.

Artikkel 224

Hindamine

Varade ja kohustuste väärtust hinnatakse artikli 75 kohaselt.

3. Alajagu

Arvutusmeetodite kohaldamine

Artikkel 225

Sidusettevõtjaks olevad kindlustus- ja edasikindlustusandjad

Kui kindlustus- või edasikindlustusandjal on rohkem kui üks sidusettevõtjaks olev kindlustus- või edasikindlustusandja, võetakse konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel arvesse kõiki kõnealuseid sidusettevõtjaks olevaid kindlustus- või edasikindlustusandjaid.

Liikmesriigid võivad ette näha, et juhul, kui sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja peakontor ei asu liikmesriigis, kus asub kindlustus- või edasikindlustusandja, mille konsolideerimisgrupi maksevõimet arvutatakse, võetakse sidusettevõtja puhul arvutamisel arvesse solventsuskapitalinõuet ja kõnealuse nõude täitmiseks vajalikke omavahendeid, nagu on sätestanud kõnealune teine liikmesriik.

▼M1

Artikkel 226

▼M13

Vahendavad valdusettevõtjad

▼M1

1.   Kui arvutatakse sellise kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi maksevõimet, kellele kuulub kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja vahendusel osalus seotud kindlustusandjas, seotud edasikindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjas või kolmanda riigi edasikindlustusandjas, võetakse sellise kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja seisundit arvesse.

Ainult kõnealuse arvutuse tarvis koheldakse vahendavat kindlustusvaldusettevõtjat või vahendavat segafinantsvaldusettevõtjat nii, nagu oleks tema puhul tegemist kindlustus- või edasikindlustusandjaga, kelle suhtes kohaldatakse seoses solventsuskapitalinõudega I jaotise VI peatüki 4. jao 1., 2. ja 3. alajaos sätestatud eeskirju ning seoses solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahenditega I jaotise VI peatüki 3. jao 1., 2. ja 3. alajaos sätestatud tingimusi.

2.   Kui vahendavale kindlustusvaldusettevõtjale või vahendavale segafinantsvaldusettevõtjale kuuluvad allutatud laen või muud nõuetekohased omavahendid, mille suhtes kohaldatakse artikli 98 kohaselt piirangut, käsitatakse neid kuni artiklis 98 sätestatud piirangute kohaselt arvutatud summani nõuetekohaste omavahenditena konsolideerimisgrupi tasandil arvesse võetavates nõuetekohastes koguomavahendites, võrrelduna solventsuskapitalinõudega konsolideerimisgrupi tasandil.

Vahendava kindlustusvaldusettevõtja või vahendava segafinantsvaldusettevõtja mis tahes nõuetekohaseid omavahendeid, mille arvessevõtmiseks on artikli 90 kohaselt vaja järelevalveasutuse eelnevat luba, nagu siis, kui need kuuluksid kindlustus- või edasikindlustusandjale, võib võtta konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel arvesse ainult niivõrd, kuivõrd need on nõuetekohaselt kinnitanud konsolideerimisgrupi järelevalvaja.

▼M13

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel käsitatakse kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate valdusettevõtjaid samuti kindlustus- või edasikindlustusandjatena.

▼M5

Artikkel 227

Seotud kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate samaväärsus

1.   Sellise kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi artikli 233 ►M13  ja artikli 233a ◄ kohasel maksevõime arvutamisel, kes on osalust omav ettevõtja kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjas, käsitatakse kõnealust kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjat sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandjana ainult kõnealusel arvutamisel.

Kui kolmas riik, kus asub kõnealuse ettevõtja peakontor, nõuab sellise tegevuse puhul tegevusluba ja kehtestab solventsusrežiimi, mis on vähemalt samaväärne I jaotise VI peatükis sätestatuga, võivad liikmesriigid näha ette, et arvutamisel võetakse kõnealuse ettevõtja puhul arvesse solventsuskapitalinõuet ja kõnealuse nõude täitmiseks vajalikke omavahendeid, mis on sätestanud asjaomane kolmas riik.

2.   Kui käesoleva artikli lõigete 4 või 5 kohast delegeeritud õigusakti ei ole vastu võetud, kontrollib konsolideerimisgrupi järelevalvaja osaleva ettevõtja taotlusel või omal algatusel, kas kolmanda riigi kehtestatud režiim on vähemalt samaväärne. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abistab konsolideerimisgrupi järelevalvajat kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikega 2.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja konsulteerib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga enne samaväärseks tunnistamise kohta otsuse tegemist teiste asjaomaste järelevalveasutustega. Kõnealune otsus tehakse vastavalt lõike 3 kohaselt vastu võetud kriteeriumidele. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja ei tee kolmanda riigiga seoses ühtki otsust, mis oleks vastuolus kõnealuse kolmanda riigi suhtes varem tehtud otsusega, v.a juhul, kui see on vajalik, et võtta arvesse olulisi muudatusi I jaotise VI peatükis sätestatud järelevalvekorras ja kolmanda riigi järelevalvekorras.

Kui järelevalveasutused ei nõustu kooskõlas teise lõiguga tehtud otsusega, võivad nad kolme kuu jooksul pärast seda, kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja neile otsusest teada on andnud, pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ja taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklilt 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele.

3.   Komisjon võib kooskõlas artikliga 301a võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kriteeriumeid, mille alusel hinnata, kas kolmanda riigi solventsusrežiim on samaväärne I jaotise VI peatükis sätestatuga. 4.   Kui kolmas riik täidab lõike 3 kohaselt vastu võetud kriteeriume, võib komisjon kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles tehakse kindlaks, et selle kolmanda riigi kohaldatav järelevalvekord on samaväärne I jaotise VI peatükis sätestatuga.

Kõnealused delegeeritud õigusaktid vaadatakse korrapäraselt läbi, et võtta arvesse olulisi muudatusi I jaotise VI peatükis sätestatud järelevalvekorras ja kolmanda riigi järelevalvekorras.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab oma veebisaidil kõikide esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide nimekirja ja ajakohastab seda.

5.  

Erandina lõikest 4 ja isegi kui lõike 3 kohaselt täpsustatud kriteeriumid ei ole täidetud, võib komisjon lõikes 6 osutatud ajavahemikuks ja kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles tehakse kindlaks, et kolmanda riigi kohaldatav solventsusrežiim selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kelle peakontor asub kõnealuses kolmandas riigis, on ajutiselt samaväärne I jaotise VI peatükis sätestatuga, kui:

a) 

on võimalik näidata, et kolmandas riigis kehtib solventsusrežiim, mida saab vastavalt lõikele 4 pidada samaväärseks, või on see võimalik vastu võtta ja seda kohaldada;

b) 

kolmandal riigil on solventsusrežiim, mis on riskipõhine ja millega sätestatakse kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed solventsusnõuded ja nõuded, mis on seotud järelevalvearuannete esitamise ja läbipaistvusega;

c) 

kolmanda riigi õigus põhimõtteliselt lubab teha koostööd ja vahetada konfidentsiaalset järelevalvealast teavet Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning järelevalveasutustega;

d) 

kolmandal riigil on sõltumatu järelevalvesüsteem ning

e) 

kolmas riik on kehtestanud ametisaladuse hoidmise kohustuse kõigile isikutele, kes tegutsevad tema järelevalveasutuste nimel.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab oma veebisaidil kõikide esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide nimekirja ja ajakohastab seda.

6.  

Lõikes 5 osutatud ajutise samaväärsuse esialgne ajavahemik kestab 10 aastat, välja arvatud juhul, kui enne selle ajavahemiku lõppu:

a) 

kõnealune delegeeritud õigusakt tunnistatakse kehtetuks või

b) 

on lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt, millega peetakse kõnealuse kolmanda riigi kohaldatavat järelevalvekorda samaväärseks I jaotise VI peatükis sätestatuga.

Ajutist samaväärsust pikendatakse täiendavalt 10 aasta kaupa, kui lõikes 5 osutatud kriteeriumid on endiselt täidetud. Komisjon võtab sellised delegeeritud õigusaktid vastu kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2.

Delegeeritud õigusaktis, milles tehakse kindlaks ajutine samaväärsus, võetakse arvesse komisjoni aruandeid vastavalt artikli 177 lõikele 2. Komisjon vaatab sellised delegeeritud õigusaktid korrapäraselt läbi. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abistab komisjoni kõnealuste otsuste hindamisel. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti kõigist asetleidvatest läbivaatamistest ja esitab Euroopa Parlamendile aruande oma järelduste kohta.

7.   Kui kooskõlas lõikega 5 on vastu võetud delegeeritud õigusakt, milles tehakse kindlaks, et kolmanda riigi järelevalvekord on ajutiselt samaväärne, siis peetakse kõnealust kolmandat riiki lõike 1 teise lõigu kohaldamisel samaväärseks.

▼M13

Artikkel 228

Muude finantssektorite konkreetsete sidusettevõtjate kohtlemine

1.  

Olenemata käesoleva direktiivi artikli 220 kohaselt kasutatud meetodist, võtab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel arvesse järgmiste ettevõtjate osa konsolideerimisgrupi nõuetekohastes omavahendites ja konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes:

a) 

krediidiasutused määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses või investeerimisühingud nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punkti 2 tähenduses;

b) 

eurofondi valitsejad direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses ja kõnealuse direktiivi artikli 27 kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fondid, tingimusel et nad ei ole kõnealuse direktiivi kohaselt fondivalitsejat määranud;

c) 

alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL ( 26 ) artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses;

d) 

ettevõtjad, kes ei ole reguleeritud ettevõtjad ja kes tegelevad ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisas osutatud tegevusega, kui selline tegevus moodustab olulise osa nende üldisest tegevusest;

e) 

tööandja kogumispensioni asutused direktiivi (EL) 2016/2341 artikli 6 punkti 1 tähenduses.

2.  

Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud ettevõtjate osa konsolideerimisgrupi nõuetekohastes omavahendites arvutatakse iga ettevõtja omavahendite suhtelise osa summana, kui need omavahendid arvutatakse järgmiselt:

a) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud sidusettevõtja puhul kooskõlas asjakohaste direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 7 määratletud valdkondade eeskirjadega;

b) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud sidusettevõtja puhul kooskõlas direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punktiga l;

c) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis c osutatud sidusettevõtja puhul kooskõlas direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktiga ad;

d) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis d osutatud sidusettevõtja puhul kooskõlas asjakohaste direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 7 määratletud valdkondade eeskirjadega, kui tegemist on reguleeritud üksustega kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti 4 tähenduses;

e) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis e osutatud sidusettevõtja puhul direktiivi (EL) 2016/2341 artikli 16 kohaselt arvutatud kasutusel olev solventsusmarginaal.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamisel ei võeta arvesse iga sidusettevõtja omavahendite summat, mis vastab mittejaotatavatele reservidele ja muudele kirjetele, mille puhul konsolideerimisgrupi järelevalvaja on kindlaks määranud, et need on väiksema kahjumikatmisvõimega, samuti eelisaktsiaid, vastastikuse kindlustusandja liikme allutatud kontot, allutatud kohustisi ja edasilükkunud tulumaksu vara, mis on kaasatud omavahenditesse ja mis ületab lõike 3 kohaselt arvutatud kapitalinõudeid, välja arvatud juhul, kui osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja suudab konsolideerimisgrupi järelevalvajale põhjendada, et seda vara saab kasutada konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Ülemääraste omavahendite koosseisu kindlaksmääramisel võtab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja arvesse, et mõne sidusettevõtja teatavad nõuded täidetakse ainult esimese taseme põhiomavahendite või täiendavate esimese taseme omavahenditega määruse (EL) nr 575/2013 tähenduses.

3.  

Lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes arvutatakse iga sidusettevõtja kapitalinõude või tingliku kapitalinõude suhteliste osade summana. Kõnealune kapitalinõue või tinglik kapitalinõue arvutatakse järgmiselt:

a) 

käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud sidusettevõtjate puhul kooskõlas järgmisega:

i) 

iga sellise investeerimisühingu puhul, kelle suhtes kohaldatakse määruse (EL) 2019/2033 kohaseid omavahendite nõudeid, kõnealuse määruse artiklis 11 sätestatud nõude, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2034 ( 27 ) artikli 39 lõike 2 punktis a osutatud omavahendite erinõuete või kolmandate riikide kohalike omavahendite nõuete summa;

ii) 

iga krediidiasutuse puhul järgmistest suurem:

1) 

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punktis c sätestatud nõude, sealhulgas kõnealuse määruse artiklites 458 ja 459 osutatud meetmete, muude riskide kui direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud ülemäärase finantsvõimenduse riski maandamiseks vajalike omavahendite erinõuete, kõnealuse direktiivi artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud puhvri nõude või kolmandate riikide kohalike omavahendite nõuete summa;

2) 

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punktis d sätestatud nõuete, sealhulgas kõnealuse määruse artiklites 458 ja 459 osutatud meetmete, direktiivi 2013/36/EL artiklis 104 osutatud ülemäärase finantsvõimenduse riski maandamiseks vajalike omavahendite erinõuete, määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 1a sätestatud finantsvõimenduse määra puhvri nõude või kolmandate riikide kohalike omavahendite nõuete summa, kui need nõuded tuleb täita esimese taseme omavahenditega;

b) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud sidusettevõtja puhul kooskõlas direktiivi 2009/65/EÜ artikli 7 lõike 1 punktiga a;

c) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis c osutatud sidusettevõtja puhul kooskõlas direktiivi 2011/61/EL artikliga 9;

d) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis d osutatud sidusettevõtja puhul kapitalinõue, millele sidusettevõtja peaks vastama asjakohaste direktiivi 2002/87/EÜ artikli 2 punktis 7 määratletud valdkondade eeskirjade kohaselt, kui ta oleks reguleeritud üksus kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti 4 tähenduses;

e) 

iga käesoleva artikli lõike 1 punktis e osutatud sidusettevõtja puhul direktiivi (EL) 2016/2341 artikli 17 kohaselt arvutatud nõutav solventsusmarginaal või nende liikmesriikide õiguse kohaselt kehtestatud kapitalinõuete kogusumma, kus sidusettevõtja on registreeritud või tegevusloa saanud, olenevalt sellest, kumb neist on suurem.

4.   Kui mitu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud sidusettevõtjat moodustavad alakonsolideerimisgrupi, mille suhtes kohaldatakse konsolideeritud alusel kapitalinõuet kooskõlas ühe käesoleva artikli lõikes 3 osutatud direktiivide või määrustega, sealhulgas kui konsolideerimisgrupi tütarettevõtja on finantsvaldusettevõtja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses või segafinantsvaldusettevõtja, võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja nõuda, et kõnealuste sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi nõuetekohastes omavahendites arvutataks selle alakonsolideerimisgrupi omavahendite suhtelise osana, selle asemel et kohaldada iga sellesse alakonsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes käesoleva artikli lõike 2 punkte a–e. Sellisel juhul arvutab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja ka kõnealuste sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes suhtelise osana kõnealuse alakonsolideerimisgrupi kapitalinõudest, selle asemel et kohaldada iga sellesse alakonsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja suhtes käesoleva artikli lõike 3 punkte a–e. Alakonsolideerimisgrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutamisel võetakse arvesse kõiki sellesse alakonsolideerimisgruppi kuuluvaid määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 26 määratletud finantseerimisasutusi ning kõnealuse lõike punktis 18 määratletud abiettevõtjaid.

Käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamisel kohaldatakse konkreetse alakonsolideerimisgrupi suhtes käesoleva artikli lõikeid 2 ja 3, võttes aluseks selle konsolideeritud olukorra määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 47 või määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 11 tähenduses või selle konsolideeritud seisundi, kui see on asjakohane.

5.   Olenemata lõigetest 1–4 lubavad liikmesriigid oma järelevalveasutustel, kui nad täidavad konsolideerimisgrupi järelevalvaja rolli seoses konkreetse konsolideerimisgrupiga, otsustada osalust omava ettevõtja taotlusel või omal algatusel arvata lõike 1 punktides a–d osutatud osalus maha osalust omava ettevõtja konsolideerimisgrupi solventsuse jaoks vajalikest nõuetekohastest omavahenditest.

▼B

Artikkel 229

Vajaliku teabe puudumine

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamiseks vajalik teave liikmesriigis või kolmandas riigis asuva peakontoriga sidusettevõtja kohta ei ole asjaomastele järelevalveasutustele kättesaadav, arvatakse kõnealuse ettevõtja bilansiline väärtus osalust omavas kindlustus- või edasikindlustusandjas maha konsolideerimisgrupi maksevõime jaoks vajalikest omavahenditest.

Sel juhul ei käsitata sellise märkimisväärse osalusega seotud realiseerimata kasumit konsolideerimisgrupi maksevõime jaoks vajaliku omavahendina.

▼M13

Kui esimeses lõigus osutatud mahaarvamine parandaks konsolideerimisgrupi solventsuse positsiooni võrreldes positsiooniga olukorras, kus kindlustus- või edasikindlustusandjat võetakse konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel arvesse, siis sellist mahaarvamist ei kohaldata.

Artikkel 229a

Lihtsustatud arvutused

1.   Artikli 230 kohaldamisel võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist lubada osalust omaval kindlustus- või edasikindlustusandjal kohaldada sidusettevõtjates olevate ebaoluliste osaluste suhtes lihtsustatud meetodit.

Osalust omav ettevõtja põhjendab esimeses lõigus osutatud lihtsustatud meetodi kohaldamist ühe või mitme sidusettevõtja suhtes igakülgselt konsolideerimisgrupi järelevalvajale, võttes arvesse sidusettevõtja(te) riskide laadi, ulatust ja keerukust.

Liikmesriigid nõuavad, et osalust omav ettevõtja hindaks igal aastal, kas lihtsustatud meetodi kasutamine on endiselt põhjendatud, ning avalikustaks oma artikli 256 lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuse ja finantsseisundi aruandes nende sidusettevõtjate loetelu ja suuruse, kelle suhtes lihtsustatud meetodit kohaldatakse.

2.   Lõike 1 kohaldamisel tõendab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi järelevalvajale rahuldaval viisil, et lihtsustatud meetodi kohaldamine ühes või mitmes sidusettevõtjas oleva osaluse suhtes on piisavalt usaldusväärne, et vältida konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel kõnealusest ettevõtjast või kõnealustest ettevõtjatest tulenevate riskide alahindamist.

Kui lihtsustatud meetodit kohaldatakse kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes, kelle peakontor asub riigis, mis ei ole samaväärne või ajutiselt samaväärne artikli 227 tähenduses, ei või sidusettevõtja osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes olla selle tulemusena väiksem kõnealuse sidusettevõtja kapitalinõudest, mille on kehtestanud asjaomane kolmas riik.

Lihtsustatud meetodit ei kohaldata sidusettevõtjast kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes, kui osalust omaval kindlustus- või edasikindlustusandjal ei ole usaldusväärset teavet kõnealuses kolmandas riigis kehtestatud kapitalinõude kohta.

3.   Lõike 1 kohaldamisel loetakse sidusettevõtjad ebaoluliseks, kui iga ettevõtja bilansiline väärtus on väiksem kui 0,2  % konsolideerimisgrupi konsolideeritud andmete alusel arvutatud varadest ja kõigi selliste ettevõtjate bilansiliste väärtuste summa on väiksem kui 0,5  % konsolideerimisgrupi konsolideeritud andmete alusel arvutatud varadest.

▼B

4. Alajagu

Arvutusmeetodid

Artikkel 230

1. meetod (vaikimisi meetod): raamatupidamise konsolideerimisel põhinev meetod

▼M13

1.   Osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi solventsus arvutatakse konsolideeritud aastaaruannete alusel.

Osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi solventsus on järgmiste elementide vahe:

a) 

konsolideeritud andmete alusel arvutatud solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite summa ja artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi nõuetekohastes omavahendites, kui see osa arvutatakse kooskõlas artikli 228 lõikega 2 või 4;

b) 

konsolideeritud andmete alusel arvutatud solventsuskapitalinõude summa konsolideerimisgrupi tasandil ja artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes, kui kõnealune osa arvutatakse kooskõlas artikli 228 lõikega 3 või 4.

Käesoleva lõike teise lõigu kohaldamisel ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjates.

Solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite ja solventsuskapitalinõude arvutamiseks konsolideeritud andmete alusel konsolideerimisgrupi tasandil kohaldatakse I jaotise VI peatüki 3. jao 1., 2. ja 3. alajagu ning I jaotise VI peatüki 4. jao 1., 2. ja 3. alajagu.

▼B

2.  

Konsolideeritud andmetel põhinevat solventsuskapitalinõuet konsolideerimisgrupi tasandil (konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõue) arvutatakse kas standardvalemi või heakskiidetud sisemudeli alusel kooskõlas vastavalt I jaotise VI peatüki 4. jao 1. ja 2. alajaos ning I jaotise VI peatüki 4. jao 1. ja 3. alajaos esitatud üldpõhimõtetega.

Konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõue koosneb vähemalt järgmiste elementide summast:

a) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja miinimumkapitalinõue, nagu on osutatud artiklis 129;

b) 

sidusettevõtjaks oleva kindlustus- ja edasikindlustusandja miinimumkapitalinõude suhteline osa;

▼M13

c) 

sidusettevõtjatest kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate kohalike kapitalinõuete suhteline osa, mille korral tegevusluba tunnistataks kehtetuks.

▼B

Kõnealune minimaalne solventsuskapitalinõue täidetakse nõuetekohaste põhiomavahenditega, nagu on sätestatud artikli 98 lõikes 4.

Selleks et määrata kindlaks, kas sellised nõuetekohased omavahendid sobivad konsolideerimisgrupi minimaalse solventsuskapitalinõude täitmiseks, kohaldatakse artiklites 221–229 sätestatud põhimõtteid mutatis mutandis. Artikli 139 lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse mutatis mutandis.

▼M13

Kui konsolideeritud andmete alusel arvutatud solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased omavahendid ületavad konsolideeritud andmete alusel arvutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuskapitalinõuet ja konsolideerimisgrupi minimaalset konsolideeritud solventsuskapitalinõuet ei täideta, kohaldatakse artikli 138 lõikeid 1–4 mutatis mutandis ning artikli 139 lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata. Käesoleva lõigu kohaldamisel loetakse viidet „solventsuskapitalinõudele“ artiklis 138 viiteks „konsolideerimisgrupi minimaalsele konsolideeritud solventsuskapitalinõudele“.

▼M5

Artikkel 231

Konsolideerimisgrupi sisemudel

1.   Kui kindlustus- või edasikindlustusandja ja selle sidusettevõtjad või kindlustusvaldusettevõtja sidusettevõtjad üheskoos taotlevad luba arvutada konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõuet ja konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuskapitalinõuet sisemudeli alusel, teevad asjaomased järelevalveasutused koostööd, et otsustada, kas kõnealune luba anda või mitte, ja määrata kindlaks muud võimalikud tingimused, mille alusel kõnealune luba antakse.

Esimeses lõigus osutatud taotlus esitatakse konsolideerimisgrupi järelevalvajale.

▼M9

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teavitab viivitamata teisi järelevalvekolleegiumi liikmeid, sealhulgas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet, taotluse saamisest ja edastab neile liikmetele täieliku taotluse, sealhulgas kindlustus- või edasikindlustusandja esitatud dokumentatsiooni. Ühe või mitme asjaomase järelevalveasutuse taotluse korral võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve anda abi taotlenud järelevalveasutus(t)ele tehnilist abi määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt taotlusse puutuva otsuse tegemisel.

▼M5

2.   Asjaomased järelevalveasutused teevad kõik endast oleneva, et jõuda taotluse suhtes ühisele otsusele kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil konsolideerimisgrupi järelevalvaja täieliku taotluse kätte sai. 3.   Kui mis tahes asjaomane järelevalveasutus on lõikes 2 osutatud kuuekuulise ajavahemiku jooksul pöördunud määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 kohaselt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole, viivitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja oma otsusega ning ootab seni, kuni Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohase otsuse, ja võtab vastu oma otsuse vastavalt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve otsusele. Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb oma otsuse ühe kuu jooksul. Pärast kuuekuulise ajavahemiku lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ei pöörduta.

►M9  Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ei tee käesoleva lõike teises lõigus osutatud otsust määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 3 kohaselt, teeb lõpliku otsuse konsolideerimisgrupi järelevalvaja. ◄ Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda. Kuuekuulist ajavahemikku käsitatakse lepitusperioodina nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses.

4.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib ühiste otsuste tegemise hõlbustamiseks töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada lõikes 1 osutatud loataotluste kohta lõikes 2 osutatud ühise otsuse tegemise protsessi kohaldamise ühetaolisi tingimusi.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

5.   Kui asjaomased järelevalveasutused on jõudnud lõikes 2 osutatud ühisele otsusele, edastab konsolideerimisgrupi järelevalvaja taotlejale dokumendi, milles esitatakse igakülgsed põhjendused. 6.   Kui kuue kuu jooksul pärast seda, kui konsolideerimisgrupp on täieliku taotluse kätte saanud, ei ole ühisele otsusele jõutud, teeb konsolideerimisgrupi järelevalvaja taotluse kohta otsuse ise.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja võtab kohaselt arvesse teiste asjaomaste järelevalveasutuste kõnealuse kuue kuu jooksul esitatud seisukohti ja reservatsioone.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja edastab dokumendi koos igati põhjendatud otsusega taotlejale ja teistele asjaomastele järelevalveasutustele.

Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

7.   Kui mõni asjaomane järelevalveasutus leiab, et tema järelevalve alla kuuluva kindlustus- või edasikindlustusandja riskiprofiil erineb oluliselt konsolideerimisgrupi tasandil heakskiidetud sisemudeli aluseks olevatest eeldustest, ja kui kõnealune ettevõtja ei ole järelevalveasutuse tõstatatud probleeme nõuetekohaselt lahendanud, võib kõnealune järelevalveasutus kehtestada artikli 37 kohaselt kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude suhtes lisakapitalinõude, mis on tingitud sellise sisemudeli kohaldamisest.

Kui selline lisakapitalinõue ei ole asjakohane, võib järelevalveasutus asjaomaselt ettevõtjalt erandkorras nõuda, et solventsuskapitalinõue arvutataks I jaotise VI peatüki 4. jao 1. ja 2. alajaos osutatud standardvalemi alusel. Järelevalveasutus võib kooskõlas artikli 37 lõike 1 punktidega a ja c kehtestada kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude suhtes lisakapitalinõude, mis on tingitud standardvalemi kohaldamisest.

Järelevalveasutus põhjendab esimeses ja teises lõigus osutatud otsust nii kindlustus- või edasikindlustusandjale kui ka teistele järelevalvekolleegiumi liikmetele.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib anda suuniseid, millega tagada käesoleva lõike järjekindel ja ühtne rakendamine.

▼B

Artikkel 232

Konsolideerimisgrupi lisakapitalinõue

▼M5

Selleks et määrata kindlaks, kas konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõue kajastab konsolideerimisgrupi riskiprofiili nõuetekohaselt, pöörab konsolideerimisgrupi järelevalvaja eelkõige tähelepanu juhtumitele, mille puhul ►M13  artikli 37 lõike 1 punktides a–e osutatud ◄ asjaolud võivad esineda konsolideerimisgrupi tasandil, eelkõige siis, kui:

▼B

a) 

konsolideerimisgrupi tasandil mis tahes teatavad riskid ei ole piisavalt hõlmatud standardvalemiga ega kasutatava sisemudeliga, kuna neid riske on raske hinnata;

b) 

sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude suhtes on asjaomased järelevalveasutused kehtestanud lisakapitalinõude artikli 37 ja artikli 231 lõike 7 kohaselt.

Kui konsolideerimisgrupi riskiprofiil ei ole nõuetekohaselt kajastatud, võib konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõude suhtes kehtestada lisakapitalinõue.

▼M5

Artikli 37 lõikeid 1–5 kohaldatakse koostoimes artikli 37 lõigete 6, 7 ja 8 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakenduslike tehniliste standarditega mutatis mutandis.

▼B

Artikkel 233

2. meetod (alternatiivne meetod): mahaarvamise ja agregeerimise meetod

1.  

Osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi maksevõime on järgmiste elementide vahe:

a) 

lõike 2 kohased konsolideerimisgrupi nõuetekohased koguomavahendid;

▼M13

b) 

artikli 220 lõikes 3 ja artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate väärtus osalust omavas kindlustus- või edasikindlustusandjas ning konsolideerimisgrupi solventsuskapitali kogunõue, nagu on sätestatud käesoleva artikli lõikes 3.

▼B

2.  

Konsolideerimisgrupi nõuetekohased koguomavahendid koosnevad järgmiste elementide summast:

a) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud omavahendid;

▼M13

b) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja suhteline osa iga üksiku sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikes nõuetekohastes omavahendites;

▼M13

c) 

artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi nõuetekohastes omavahendites, kui see osa arvutatakse kooskõlas artikli 228 lõikega 2 või 4.

▼B

3.  

Konsolideerimisgrupi solventsuskapitali kogunõue on järgmiste elementide summa:

a) 

osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõue;

▼M13

b) 

iga üksiku sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude suhteline osa;

▼M13

c) 

artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes, kui see osa arvutatakse kooskõlas artikli 228 lõikega 3 või 4.

▼B

4.   Kui märkimisväärse osaluse puhul sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandjas on täielikult või osaliselt tegemist kaudse omandiga, hõlmab sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja väärtus osalust omavas kindlustus- või edasikindlustusandjas sellise kaudse omandi väärtust, võttes arvesse asjakohaseid järjestikuseid huve, ning lõike 2 punktis b ja lõike 3 punktis b osutatud elemendid hõlmavad sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks sobivate omavahendite ja sidusettevõtjaks oleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude vastavaid suhtelisi osi.

▼M1

5.   Kui kindlustus- või edasikindlustusandja ja tema sidusettevõtjad või kindlustus- või edasikindlustusandja ja tema sidusettevõtjad koos kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja sidusettevõtjaga taotlevad luba arvutada konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuskapitalinõue sisemudeli alusel, kohaldatakse artiklit 231 mutatis mutandis.

▼B

6.  

Selleks et määrata kindlaks, kas lõike 3 kohaselt arvutatud konsolideerimisgrupi solventsuskapitali kogunõue kajastab konsolideerimisgrupi riskiprofiili nõuetekohaselt, pööravad asjaomased järelevalveasutused tähelepanu eelkõige konsolideerimisgrupi tasandil olevatele mis tahes teatavatele riskidele, mis ei ole piisavalt kaetud, kuna neid on raske hinnata.

Kui konsolideerimisgrupi riskiprofiil erineb oluliselt solventsuskapitali kogunõude aluseks olevatest eeldustest, võib konsolideerimisgrupi solventsuskapitali kogunõude suhtes kehtestada lisakapitalinõude.

▼M5

Artikli 37 lõikeid 1–5 kohaldatakse koostoimes artikli 37 lõigete 6, 7 ja 8 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakenduslike tehniliste standarditega mutatis mutandis.

▼M13

Artikkel 233a

1. ja 2. meetodi kombinatsioon

1.  

Osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi solventsus on järgmiste elementide vahe:

a) 

järgmiste summa:

i) 

nende ettevõtjate puhul, kelle suhtes kohaldatakse 1. meetodit, solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased omavahendid, mis on arvutatud konsolideeritud andmete alusel;

ii) 

iga sellise sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja puhul, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja suhteline osa sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikes nõuetekohastes omavahendites;

iii) 

artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa, mis arvutatakse kooskõlas artikli 228 lõikega 2 või 4, ning

b) 

järgmiste summa:

i) 

nende ettevõtjate puhul, kelle suhtes kohaldatakse 1. meetodit, konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõue, mis arvutatakse konsolideeritud andmete alusel kooskõlas artikli 230 lõikega 2;

ii) 

iga sellise sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja puhul, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, tema solventsuskapitalinõude suhteline osa;

iii) 

artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate osa, mis arvutatakse kooskõlas artikli 228 lõikega 3 või 4.

2.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti a alapunkti i ja lõike 1 punkti b alapunkti i kohaldamisel ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjates. 3.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti a alapunkti i ja lõike 1 punkti b alapunkti i kohaldamisel ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi artikli 220 lõikes 3 osutatud sidusettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit.

Käesoleva artikli lõike 1 punkti b alapunkti i kohaldamisel võetakse konsolideeritud andmetes arvesse artikli 220 lõikes 3 osutatud ettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, olevate osaluste väärtust, mis ületab nende enda solventsuskapitalinõude suhtelist osa, kui arvutatakse varade ja kohustiste tundlikkust valuutakursside taseme või volatiilsuse muutuste suhtes („valuutarisk“). Kõnealuste osaluste väärtust ei peeta tundlikuks aktsiate turuhindade taseme või volatiilsuse muutuste suhtes („aktsiarisk“).

4.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti a alapunkti ii ja punkti b alapunkti ii kohaldamisel kohaldatakse mutatis mutandis artikli 233 lõiget 4. 5.   Artiklit 231 kohaldatakse mutatis mutandis juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandja ja tema sidusettevõtjad või ühiselt kindlustusvaldusettevõtja sidusettevõtjad taotlevad luba arvutada konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõue ning konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate solventsuskapitalinõue sisemudeli alusel. 6.   Konsolideerimisgrupi minimaalne konsolideeritud solventsuskapitalinõue arvutatakse kooskõlas artikli 230 lõikega 2.

Konsolideerimisgrupi minimaalne konsolideeritud solventsuskapitalinõue peab olema kaetud nõuetekohaste põhiomavahenditega, mis on kindlaks määratud kooskõlas artikli 98 lõikega 4 ja arvutatud konsolideeritud andmete alusel. Selle arvutuse tegemisel ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjates.

Selleks et määrata kindlaks, kas sellised nõuetekohased omavahendid sobivad konsolideerimisgrupi minimaalse konsolideeritud solventsuskapitalinõude täitmiseks, kohaldatakse artiklites 221–229a sätestatud põhimõtteid mutatis mutandis. Artikli 139 lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse mutatis mutandis.

Kui konsolideeritud andmete alusel arvutatud solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased omavahendid ületavad konsolideeritud andmete alusel arvutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuskapitalinõuet ja konsolideerimisgrupi minimaalset konsolideeritud solventsuskapitalinõuet ei täideta, kohaldatakse artikli 138 lõikeid 1–4 mutatis mutandis ning artikli 139 lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata. Käesoleva lõigu kohaldamisel loetakse viidet „solventsuskapitalinõudele“ artiklis 138 viiteks „konsolideerimisgrupi minimaalsele konsolideeritud solventsuskapitalinõudele“.

7.   Määrates kindlaks, kas käesoleva artikli lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt arvutatud summa kajastab asjakohaselt konsolideerimisgrupi riskiprofiili seoses artikli 220 lõikes 3 osutatud ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, pööravad asjaomased järelevalveasutused erilist tähelepanu konsolideerimisgrupi tasandil esinevatele konkreetsetele riskidele, mis ei oleks piisavalt kaetud, kuna neid riske on raske kvantifitseerida.

Kui konsolideerimisgrupi riskiprofiil seoses artikli 220 lõikes 3 osutatud ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, erineb oluliselt artikli 233 lõikes 3 osutatud konsolideerimisgrupi solventsuskapitali kogunõude aluseks olevatest eeldustest, võib kehtestada lisakapitalinõude, mis lisandub käesoleva artikli lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt arvutatud summale.

Artikli 37 lõikeid 1–5 kohaldatakse mutatis mutandis koos artikli 37 lõigete 6, 7 ja 8 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakenduslike tehniliste standarditega.

Artikkel 233b

Konsolideerimisgrupi tasandi pikaajalised omakapitaliinstrumendid

Kui kasutatakse 1. meetodit või meetodite kombinatsiooni, lubatakse osalust omavatel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel, kindlustusvaldusettevõtjatel ja segafinantsvaldusettevõtjatel kohaldada artiklit 105a omakapitaliinvesteeringute alarühma suhtes.

Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse järgmist:

a) 

meetod, mida tuleb kasutada artikli 105a lõikes 1 osutatud tingimustele vastavuse hindamisel ja selliste omakapitaliinstrumentide summa arvutamisel, mida käsitatakse pikaajaliste omakapitaliinvesteeringutena, kui kasutatakse 1. meetodit või meetodite kombinatsiooni;

b) 

teave, mis tuleb esitada artikli 256 lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuse ja finantsseisundi aruandes või artikli 256 lõikes 2 osutatud ühtses solventsuse ja finantsseisundi aruandes ning artikli 256b lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi tasandi regulaarses järelevalvelises aruandes või artikli 256b lõikes 2 osutatud ühtses regulaarses järelevalvelises aruandes.

▼M13

Artikkel 234

Delegeeritud õigusaktid artiklites 220–229 sätestatud tehniliste põhimõtete ja meetodite, artiklis 229a sätestatud lihtsustatud meetodi ning artiklite 230–233a kohaldamise kohta

Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse järgmist:

a) 

artiklites 220–229 sätestatud tehnilised põhimõtted ja meetodid;

b) 

artikli 229a lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodi tehnilised üksikasjad ning kriteeriumid, mille alusel võivad järelevalveasutused lihtsustatud meetodi kasutamise heaks kiita;

c) 

artiklite 230–233a kohaldamine, mis kajastab konkreetsete õiguslike struktuuride majanduslikku olemust.

Komisjon võib käesolevat direktiivi täiendada, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kriteeriume, mille alusel võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja artikli 229a lõikes 2 sätestatud lihtsustatud meetodi kohaldamise heaks kiita.

▼B

5. Alajagu

▼M1

Selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupi maksevõime järelevalve, kes on kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad

Artikkel 235

Kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideerimisgrupi maksevõime

1.   Kui kindlustus- ja edasikindlustusandja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, tagab konsolideerimisgrupi järelevalvaja, et konsolideerimisgrupi maksevõimet arvutatakse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil artikli 220 lõike 2 kuni artikli 233 kohaselt. 2.   Kõnealusel arvutamisel koheldakse emaettevõtjat nii, nagu oleks tema puhul tegemist kindlustus- või edasikindlustusandjaga, kelle suhtes kohaldatakse seoses solventsuskapitalinõudega I jaotise VI peatüki 4. jao 1., 2. ja 3. alajaos sätestatud eeskirju ning seoses solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahenditega I jaotise VI peatüki 3. jao 1., 2. ja 3. alajaos sätestatud tingimusi.

▼B

6. Alajagu

Konsolideerimisgrupi maksevõime järelevalve tsentraliseeritud riskijuhtimisega konsolideerimisgruppidele

Artikkel 236

Kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjad: tingimused

Liikmesriigid näevad ette, et artiklites 238 ja 239 sätestatud eeskirju kohaldatakse mis tahes kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes, kes on kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtja, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a) 

tütarettevõtja, kelle kohta konsolideerimisgrupi järelevalvaja ei ole teinud artikli 214 lõike 2 alusel ühtegi otsust, on hõlmatud konsolideerimisgrupi järelevalvesse, mida teostab konsolideerimisgrupi järelevalvaja emaettevõtja tasandil käesoleva jaotise kohaselt;

b) 

emaettevõtja riskijuhtimisprotsessid ja sisekontrollimehhanismid hõlmavad tütarettevõtjat ning asjaomaste järelevalveasutuste hinnangul juhib emaettevõtja tütarettevõtjat usaldusväärselt;

c) 

emaettevõtja on saanud artikli 246 lõike 4 kolmandas lõigus osutatud nõusoleku;

d) 

emaettevõtja on saanud artikli 256 lõikes 2 osutatud nõusoleku;

e) 

emaettevõtja on taotlenud luba kohaldada artikleid 238 ja 239 ning kõnealune taotlus on rahuldatud vastavalt artiklis 237 sätestatud menetlusele.

▼M5

Artikkel 237

Kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjad: otsus taotluse kohta

1.   Kui taotletakse luba kohaldada artiklites 238 ja 239 sätestatud eeskirju, teevad asjaomased järelevalveasutused üksteisega igakülgselt koostööd järelevalvekolleegiumi raames, et otsustada, kas kõnealune taotlus rahuldada või mitte, ja määrata kindlaks muud võimalikud tingimused, mille alusel kõnealune luba antakse.

Esimeses lõigus osutatud taotlus esitatakse ainult tütarettevõtjale loa andnud järelevalveasutusele. Kõnealune järelevalveasutus teavitab sellest viivitamata teisi järelevalvekolleegiumi liikmeid ning edastab neile täieliku taotluse.

2.   Asjaomased järelevalveasutused teevad kõik endast oleneva, et jõuda taotluse suhtes ühisele otsusele kolme kuu jooksul pärast kuupäeva, mil kõik järelevalvekolleegiumi kuuluvad järelevalveasutused on täieliku taotluse kätte saanud. 3.   Kui mis tahes asjaomane järelevalveasutus on lõikes 2 osutatud kolmekuulise ajavahemiku jooksul pöördunud määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 kohaselt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole, viivitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja oma otsusega ning ootab seni, kuni Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohase otsuse, ja võtab oma otsuse vastu vastavalt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve otsusele. Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb oma otsuse ühe kuu jooksul. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole pärast kolmekuulise ajavahemiku lõppu ega pärast ühisele otsusele jõudmist ei pöörduta.

►M9  Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ei tee käesoleva lõike teises lõigus osutatud otsust määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 3 kohaselt, teeb lõpliku otsuse konsolideerimisgrupi järelevalvaja. ◄ Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda. Kolmekuulist ajavahemikku käsitatakse lepitusperioodina nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses.

4.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib ühiste otsuste tegemise hõlbustamiseks töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud, et tagada lõikes 1 osutatud loataotluste kohta lõikes 2 osutatud ühise otsuse tegemise protsessi kohaldamiseks ühtsed tingimused.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

5.   Kui asjaomased järelevalveasutused on jõudnud lõikes 2 osutatud ühisele otsusele, esitab tütarettevõtjale loa andnud järelevalveasutus taotlejale otsuse, milles esitatakse kõik põhjendused. Ühist otsust peetakse lõplikuks ja asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda. 6.   Kui asjaomased järelevalveasutused ei võta lõikes 2 sätestatud kolmekuulise ajavahemiku jooksul vastu ühist otsust, teeb taotluse kohta otsuse konsolideerimisgrupi järelevalvaja.

Kõnealuse ajavahemiku jooksul võtab konsolideerimisgrupi järelevalvaja arvesse järgmist:

a) 

asjaomaste järelevalveasutuste seisukohad ja reservatsioonid;

b) 

järelevalvekolleegiumi kuuluvate teiste järelevalveasutuste reservatsioonid.

Otsust põhjendatakse igakülgselt ja selles selgitatakse iga olulist kõrvalekaldumist teiste asjaomaste järelevalveasutuste reservatsioonidest. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja edastab otsuse koopia taotlejale ja teistele asjaomastele järelevalveasutustele. Otsust peetakse lõplikuks ja asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

▼B

Artikkel 238

Kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjad: solventsuskapitalinõude kindlaksmääramine

1.   Ilma et see piiraks artikli 231 kohaldamist, arvutatakse tütarettevõtja solventsuskapitalinõue vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 4 ja 5. 2.   Kui tütarettevõtja solventsuskapitalinõuet arvutatakse artikli 231 kohaselt konsolideerimisgrupi tasandil heakskiidetud sisemudeli alusel ning tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus leiab, et tütarettevõtja riskiprofiil erineb oluliselt kõnealusest sisemudelist, ja kui kõnealune ettevõtja ei lahenda järelevalveasutuse tõstatatud probleeme nõuetekohaselt, võib kõnealune järelevalveasutus artiklis 37 osutatud juhtudel teha ettepaneku sätestada kõnealuse tütarettevõtja solventsuskapitalinõude suhtes lisakapitalinõude, mis on tingitud sellise mudeli kohaldamisest, või erandlikel asjaoludel, kui selline lisakapitalinõue ei ole asjakohane, nõuda, et ettevõtja arvutaks oma solventsuskapitalinõude standardvalemi alusel. Järelevalveasutus arutab oma ettepanekut järelevalvekolleegiumis ja põhjendab sellist ettepanekut nii tütarettevõtjale kui ka järelevalvekolleegiumile. 3.  

Kui tütarettevõtja solventsuskapitalinõue arvutatakse standardvalemi alusel ja tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus leiab, et tütarettevõtja riskiprofiil erineb oluliselt standardvalemi aluseks olevatest eeldustest, ja kui kõnealune ettevõtja ei lahenda järelevalveasutuse tõstatatud probleeme nõuetekohaselt, võib kõnealune järelevalveasutus erandjuhtudel teha ettepaneku nõuda tütarettevõtjalt, et viimane asendaks elu-, kahju- ja tervisekindlustusriski komponentide arvutamisel osa standardvalemis kasutatud näitajatest asjaomastele ettevõtjatele eriomaste näitajatega, nagu on sätestatud artiklis 110, või kehtestada artiklis 37 osutatud juhtudel kõnealuse tütarettevõtja solventsuskapitalinõude suhtes lisakapitalinõude.

Järelevalveasutus arutab oma ettepanekut järelevalvekolleegiumis ja põhjendab sellist ettepanekut nii tütarettevõtjale kui ka järelevalvekolleegiumile.

▼M5

4.   Järelevalvekolleegium teeb kõik endast oleneva, et jõuda tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutuse ettepaneku või teiste võimalike meetmete osas kokkuleppele.

Kõnealust kokkulepet peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

5.   Kui järelevalveasutus ja konsolideerimisgrupi järelevalvaja ei jõua kokkuleppele, võib kumbki järelevalveasutus ühe kuu jooksul pärast järelevalveasutuselt ettepaneku saamist pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele ning ta teeb otsuse ühe kuu jooksul pärast kõnealust pöördumist. Ühekuulist ajavahemikku käsitatakse lepitusperioodina nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ei pöörduta, kui käesolevas lõigus osutatud ühekuuline periood on möödunud või kui vastavalt käesoleva artikli lõikele 4 on kolleegiumis kokkuleppele jõutud.

Tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus viivitab oma otsusega ning ootab seni, kuni Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb kõnealuse määruse artikli 19 kohase otsuse ning võtab vastu oma otsuse vastavalt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve otsusele.

Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

Otsuses esitatakse kõik põhjendused, millel otsus põhineb.

Otsus esitatakse tütarettevõtjale ja järelevalvekolleegiumile.

▼B

Artikkel 239

Kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjad: solventsuskapitali- ja miinimumkapitalinõude mittetäitmine

1.  

Ilma et see piiraks artikli 138 kohaldamist, edastab tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus solventsuskapitalinõude mittetäitmise korral järelevalvekolleegiumile viivitamata tütarettevõtja esitatud finantsseisundi taastamise kava, mille eesmärk on taastada kuue kuu jooksul pärast solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamist solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalik nõuetekohaste omavahendite tase või vähendada tütarettevõtja riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine.

Järelevalvekolleegium teeb kõik endast oleneva, et jõuda kokkuleppele järelevalveasutuse esitatud finantsseisundi taastamise kava heakskiitmist käsitleva ettepaneku osas nelja kuu jooksul alates kuupäevast, mil tuvastati solventsuskapitalinõude mittetäitmine.

Kui kokkuleppele ei jõuta, langetab tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus ise otsuse finantsseisundi taastamise kava heakskiitmise kohta, võttes asjakohaselt arvesse teiste järelevalvekolleegiumisse kuuluvate järelevalveasutuste esitatud seisukohti ja reservatsioone.

2.  

Kui tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus tuvastab kooskõlas artikliga 136 halvenenud finantsseisundi, teavitab ta viivitamata järelevalvekolleegiumi võetavatest meetmetest. Võetavaid meetmeid arutatakse järelevalvekolleegiumis, välja arvatud eriolukordades.

Järelevalvekolleegium teeb kõik endast oleneva, et jõuda kokkuleppele meetmete võtmise ettepaneku osas ühe kuu jooksul alates teatamisest.

Kui kokkuleppele ei jõuta, langetab tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus ise otsuse võetavate meetmete heakskiitmise kohta, võttes asjakohaselt arvesse teiste järelevalvekolleegiumisse kuuluvate järelevalveasutuste esitatud seisukohti ja reservatsioone.

3.   Ilma et see piiraks artikli 139 kohaldamist, edastab tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus miinimumkapitalinõude mittetäitmise korral järelevalvekolleegiumile viivitamata tütarettevõtja esitatud lühiajalise finantseerimisskeemi, mille eesmärk on taastada kolme kuu jooksul pärast miinimumkapitalinõude mittetäitmise tuvastamist miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalik nõuetekohaste omavahendite tase või vähendada tütarettevõtja riskiprofiili, et tagada miinimumkapitalinõude täitmine. Järelevalvekolleegiumi tuleks samuti teavitada kõikidest meetmetest, mida on võetud miinimumkapitalinõude täitmiseks tütarettevõtja tasandil.

▼M5

4.  

Järelevalveasutus või konsolideerimisgrupi järelevalvaja võib pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19, kui nad on eriarvamusel:

a) 

finantsseisundi taastamise kava heakskiitmises, sh taastamise perioodi pikendamises, lõikes 1 osutatud neljakuulise ajavahemiku jooksul, või

b) 

võetavate meetmete heakskiitmises lõikes 2 osutatud ühekuulise ajavahemiku jooksul.

Sellistel juhtudel võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele ning ta teeb otsuse ühe kuu jooksul pärast kõnealust pöördumist.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ei pöörduta:

a) 

pärast esimeses lõigus osutatud nelja- või ühekuulise ajavahemiku lõppu;

b) 

kui vastavalt lõike 1 teisele lõigule või lõike 2 teisele lõigule on kolleegiumis jõutud kokkuleppele;

c) 

lõikes 2 osutatud eriolukordade korral.

Nelja- või ühekuulist ajavahemikku käsitatakse lepitusperioodina nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses.

Tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus viivitab oma otsusega ning ootab seni, kuni Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohase otsuse ning võtab vastu oma lõpliku otsuse vastavalt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve otsusele. Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda.

Otsuses esitatakse kõik põhjendused, millel otsus põhineb.

Otsus esitatakse tütarettevõtjale ja järelevalvekolleegiumile.

▼B

Artikkel 240

Kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjad: tütarettevõtja suhtes kohaldatava erandi lõppemine

1.  

Artiklites 238 ja 239 sätestatud eeskirjade kohaldamine lõpetatakse, kui:

a) 

artikli 236 punktis a osutatud tingimus ei ole enam täidetud;

b) 

artikli 236 punktis b osutatud tingimus ei ole enam täidetud ning konsolideerimisgrupp ei täida kõnealust tingimust sobiva ajavahemiku jooksul;

c) 

artikli 236 punktides c ja d osutatud tingimused ei ole enam täidetud.

Esimese lõigu punktis a osutatud juhul, kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja otsustab pärast järelevalvekolleegiumiga konsulteerimist mitte kaasata tütarettevõtjat tema teostatavasse konsolideerimisgrupi järelevalvesse, teatab ta sellest viivitamata asjaomasele järelevalveasutusele ja emaettevõtjale.

Artikli 236 punktide b, c ja d kohaldamisel vastutab emaettevõtja, et tingimused oleksid pidevalt täidetud. Kui tingimused ei ole täidetud, teatab emaettevõtja sellest viivitamata konsolideerimisgrupi järelevalvajale ja asjaomase tütarettevõtja järelevalvajale. Emaettevõtja esitab kava selle kohta, kuidas täidetakse tingimused sobiva ajavahemiku jooksul.

Ilma et see piiraks kolmanda lõigu kohaldamist, kontrollib konsolideerimisgrupi järelevalvaja omal algatusel vähemalt kord aastas, et artikli 236 punktides b, c ja d osutatud tingimusi täidetakse jätkuvalt. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teostab sellist kontrolli ka asjaomase järelevalveasutuse taotlusel, kui sellel järelevalveasutusel on kõnealuse tingimuse täitmise küsimuses olulisi probleeme.

Kui kontrolli käigus tuvastatakse puudusi, nõuab konsolideerimisgrupi järelevalvaja emaettevõtjalt kava esitamist selle kohta, kuidas täidetakse tingimused sobiva ajavahemiku jooksul.

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja leiab pärast järelevalvekolleegiumiga konsulteerimist, et kolmandas ja viiendas lõigus osutatud kava on ebapiisav või kui kõnealust kava ei rakendata kokkulepitud ajavahemiku jooksul, otsustab konsolideerimisgrupi järelevalvaja, et artikli 236 punktides b, c ja d osutatud tingimused ei ole enam täidetud ja teatab sellest viivitamata asjaomasele järelevalveasutusele.

2.   Artiklites 238 ja 239 sätestatud režiimi kohaldatakse uuesti, kui emaettevõtja esitab uue taotluse ja see kiidetakse heaks vastavalt artiklis 237 sätestatud menetlusele.

▼M5

Artikkel 241

Kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtjad: delegeeritud õigusaktid

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse:

a) 

kriteeriumeid artiklis 236 sätestatud tingimuste täitmise hindamiseks;

b) 

kriteeriumeid sellise olukorra hindamiseks, mida peetakse artikli 239 lõike 2 alusel eriolukorraks;

c) 

menetlusi, mida järelevalveasutused peavad järgima teabe vahetamisel, õiguste kasutamisel ja kohustuste täitmisel vastavalt artiklitele 237–240.

▼B

Artikkel 242

Läbivaatamine

▼M5

1.   Hiljemalt 31. detsembriks 2017 hindab komisjon III jaotise kohaldamist, eelkõige järelevalveasutuste koostööd järelevalvekolleegiumis ning järelevalvekolleegiumi toimimist ning järelevalvetegevust lisakapitalinõuete sätestamisel, ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele lisatakse vajaduse korral ettepanekud käesoleva direktiivi muutmiseks.

▼B

2.  

Hiljemalt ►M5   31. detsembriks 2018  ◄ korraldab komisjon kindlustus- või edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupis konsolideerimisgrupi järelevalve ja kapitalihalduse tugevdamise eesmärgil hindamise, lisades viite dokumendile KOM(2008)0119 ja Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni 16. oktoobri 2008. aasta raportile kõnealuse ettepaneku kohta (A6-0413/2008). Kõnealune hindamine peaks sisaldama võimalikke meetmeid, millega tugevdatakse kindlustuskonsolideerimisgruppide kindlat piiriülest juhtimist, eelkõige seoses riskijuhtimise ja varahaldusega. Komisjon võtab oma hinnangus muu hulgas arvesse uusi arenguid ja edasiminekut seoses järgmisega:

a) 

ühtlustatud raamistik varajaseks sekkumiseks;

b) 

konsolideerimisgrupi tsentraalse riskijuhtimise tavad, konsolideerimisgrupi sisemudelite toimimine, sealhulgas stresstestimine;

c) 

konsolideerimisgrupisisesed tehingud ja riskikontsentratsioonid;

d) 

hajutamise ja kontsentreerimise mõju pikema aja jooksul;

e) 

õiguslikult siduv raamistik järelevalvevaidluste lahendamiseks;

f) 

vara üleandmise, maksejõuetuse ja lõpetamismenetluste ühtlustatud raamistik, mis kõrvaldab vara üleandmise korral asjaomasest siseriiklikust äriühinguõigusest tulenevad takistused;

g) 

sama konsolideerimisgrupi tütarettevõtjate kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute samaväärsel tasemel kaitse, eelkõige kriisiolukordades;

h) 

ühtlustatud ja piisavalt rahastatavad ELi hõlmavad kindlustusvaldkonna tagatisskeemid;

i) 

pädevate asutuste, keskpankade ja rahandusministeeriumide vaheline ühtlustatud ja õiguslikult siduv raamistik kriiside ohjamiseks, lahendamiseks ja maksukoormuse jagamiseks, mille puhul järelevalvevolitused ja rahalised kohustused on kooskõlas.

Komisjon esitab aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule, vajaduse korral koos ettepanekutega käesoleva direktiivi muutmiseks.

▼M1

Artikkel 243

Kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad

Artikleid 236–242 kohaldatakse mutatis mutandis kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kes on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjad.

▼B

2. Jagu

Riskikontsentratsioon ja konsolideerimisgrupisisesed tehingud

Artikkel 244

Riskikontsentratsiooni järelevalve

1.   Riskikontsentratsiooni järelevalvet konsolideerimisgrupi tasandil teostatakse käesoleva artikli lõigete 2 ja 3, artikli 246 ja III peatüki kohaselt.

▼M1

2.   Liikmesriigid nõuavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt või kindlustusvaldusettevõtjatelt või segafinantsvaldusettevõtjatelt, et need esitaksid korrapäraselt ja vähemalt kord aastas konsolideerimisgrupi järelevalvajale aruande mis tahes olulise riskikontsentratsiooni kohta konsolideerimisgrupi tasandil, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artikli 215 lõiget 2.

Vajaliku teabe esitab konsolideerimisgrupi järelevalvajale konsolideerimisgruppi juhtiv kindlustus- või edasikindlustusandja, või juhul, kui konsolideerimisgruppi ei juhi kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või konsolideerimisgrupi kindlustus- või edasikindlustusandja, kelle on määranud konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast konsulteerimist teiste asjaomaste järelevalveasutuste ja konsolideerimisgrupiga.

Esimeses lõigus osutatud riskikontsentratsiooni üle teostab järelevalvet konsolideerimisgrupi järelevalvaja.

▼B

3.  

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja määrab pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega ja konsolideerimisgrupiga konsulteerimist kindlaks riskiliigid, mille kohta teatava konsolideerimisgrupi kindlustus- või edasikindlustusandja esitab alati aruande.

Riskiliikide määratlemisel või hindamisel võtavad konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja teised asjaomased järelevalveasutused arvesse konsolideerimisgrupi eripära ja riskijuhtimisstruktuuri.

▼M13

Selleks et määrata kindlaks oluline riskikontsentratsioon, mille kohta tuleb aru anda, kehtestab konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega ja konsolideerimisgrupiga konsulteerimist asjakohased künnised, mis põhinevad solventsuskapitalinõuetel, tehnilistel eraldistel, nõuetekohastel omavahenditel, muudel asjakohaseks peetavatel kvantitatiivsetel või kvalitatiivsetel riskipõhistel kriteeriumidel või nende kombinatsioonil.

▼B

Riskikontsentratsiooni üle järelevalve teostamisel jälgib konsolideerimisgrupi järelevalvaja eelkõige võimalikku konsolideerimisgrupisisese riskileviku ohtu, huvide konflikti riski ja riskide taset või suurust.

▼M5

4.   Käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaldamisel võtab komisjon kooskõlas artikliga 301a vastu olulise riskikontsentratsiooni määratlemist käsitlevad delegeeritud õigusaktid. 5.   Et tagada riskikontsentratsiooni järelevalve järjekindel ühtlustamine, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada olulise riskikontsentratsiooni väljaselgitamist ja asjakohaste piirmäärade kehtestamist lõike 3 kohaldamisel.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

6.   Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud lõike 2 kohaldamisel riskikontsentratsioone puudutavate aruannete esitamise vormingute ja vormide kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. septembriks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

Artikkel 245

Konsolideerimisgrupisiseste tehingute järelevalve

1.   Konsolideerimisgrupisiseste tehingute järelevalvet teostatakse käesoleva artikli ►M13  lõigete 2, 3 ja 3a ◄ , artikli 246 ja III peatüki kohaselt.

▼M1

2.   Liikmesriigid nõuavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt või kindlustusvaldusettevõtjatelt või segafinantsvaldusettevõtjatelt, et need esitaksid korrapäraselt ja vähemalt kord aastas konsolideerimisgrupi järelevalvajale aruande konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate kõigi oluliste konsolideerimisgrupi siseste tehingute kohta, sealhulgas need, mis on tehtud koos füüsilise isikuga, kellel on märkimisväärne seos ühe konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtjaga, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artikli 215 lõiget 2.

Lisaks nõuavad liikmesriigid, et väga olulistest konsolideerimisgrupi sisestest tehingutest teatataks võimalikult kiiresti.

Vajaliku teabe esitab konsolideerimisgrupi järelevalvajale konsolideerimisgruppi juhtiv kindlustus- või edasikindlustusandja, või juhul, kui konsolideerimisgruppi ei juhi kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või konsolideerimisgrupi kindlustus- või edasikindlustusandja, kelle on määranud konsolideerimisgrupi järelevalvaja pärast konsulteerimist teiste asjaomaste järelevalveasutustega ja konsolideerimisgrupiga.

Konsolideerimisgrupi siseste tehingute üle teostab järelevalvet konsolideerimisgrupi järelevalvaja.

▼B

3.   Konsolideerimisgrupi järelevalvaja määrab pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega ja konsolideerimisgrupiga konsulteerimist kindlaks konsolideerimisgrupisiseste tehingute liigid, mille kohta teatava konsolideerimisgrupi kindlustus- või edasikindlustusandja esitab alati aruande. Artikli 244 lõiget 3 kohaldatakse mutatis mutandis.

▼M13

3a.   Lisaks konsolideerimisgrupisisestele tehingutele artikli 13 punkti 19 tähenduses võivad järelevalveasutused käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaldamisel, kui see on põhjendatud, nõuda, et konsolideerimisgrupid esitaksid aruande ka nende konsolideerimisgrupisiseste tehingute kohta, mis hõlmavad muid ettevõtjaid kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad.

▼M5

4.   Käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaldamisel võtab komisjon kooskõlas artikliga 301a vastu olulise konsolideerimisgrupisisese tehingu määratlemist käsitlevad delegeeritud õigusaktid. 5.   Et tagada konsolideerimisgrupisiseste tehingute järelevalve järjekindel ühtlustamine, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada olulise konsolideerimisgrupisisese tehingu väljaselgitamist lõike 3 kohaldamisel.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

6.   Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühetaolised tingimused, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud lõike 2 kohaldamisel konsolideerimisgrupisiseseid tehinguid puudutavate aruannete esitamise korra, vormingute ja vormide kohta.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

▼B

3. Jagu

Riskijuhtimine ja sisekontroll

Artikkel 246

Juhtimissüsteemi järelevalve

▼M13

1.   I jaotise IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid kohaldatakse mutatis mutandis konsolideerimisgrupi tasandil. Konsolideerimisgrupi juhtimissüsteem hõlmab osalust omavaid kindlustus- või edasikindlustusandjaid, emaettevõtjana tegutsevaid kindlustusvaldusettevõtjaid või emaettevõtjana tegutsevaid segafinantsvaldusettevõtjaid ning kõiki sidusettevõtjaid, kes kuuluvad artikli 212 tähenduses konsolideerimisgruppi, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet vastavalt artikli 213 lõike 2 punktidele a, b ja c. Konsolideerimisgrupi juhtimissüsteem hõlmab ka kõiki ettevõtjaid, keda juhib osalust omav ettevõtja või tema tütarettevõtjad koos ühe või mitme ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi.

Ilma et see piiraks käesoleva lõike esimese lõigu kohaldamist, rakendatakse riskijuhtimis- ja sisekontrollisüsteeme ning aruandluskorda järjepidevalt kõigis ettevõtjates, kes kuuluvad konsolideerimisgrupi järelevalve alla vastavalt artikli 213 lõike 2 punktidele a ja b, et neid süsteeme ja seda aruandluskorda saaks konsolideerimisgrupi tasandil kontrollida.

Liikmesriigid tagavad, et kõrgeima tasandi emaettevõtjana tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandja, liidus asuva peakontoriga kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või artikli 214 lõike 5 või 6 kohaselt määratud emaettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorganil lasub lõplik vastutus selle eest, et konsolideerimisgrupp, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a, b ja c, täidab käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnorme. Konsolideerimisgruppi kuuluva iga kindlustus- ja edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan vastutab jätkuvalt selle eest, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja täidab kõiki artiklis 40 ja artikli 213 lõike 1 teises lõigus sätestatud nõudeid.

Riskijuhtimissüsteem hõlmab vähemalt kogu konsolideerimisgrupis tehtavat kindlustus- ja edasikindlustustegevust ning olulist kindlustusvälist tegevust. See hõlmab ka sellisest tegevusest tulenevaid riske, millega konsolideerimisgrupp kokku puutub või võib kokku puutuda, ja nende vastastikust sõltuvust.

▼B

2.  

Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, hõlmavad konsolideerimisgrupi sisekontrollimehhanismid vähemalt järgmist:

a) 

piisavad mehhanismid seoses konsolideerimisgrupi maksevõimega, et määrata kindlaks kõik olulised riskid, neid mõõta ning asjakohaselt siduda nõuetekohased omavahendid riskidega;

b) 

usaldusväärsed aruandlus- ja raamatupidamismenetlused, et jälgida ja juhtida konsolideerimisgrupisiseseid tehinguid ning riskikontsentratsiooni.

▼M13

Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja jälgib korrapäraselt oma sidusettevõtjate, sealhulgas artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjate ja reguleerimata ettevõtjate tegevust. See järelevalve peab olema vastavuses nende riskide laadi, ulatuse ja keerukusega, mida sidusettevõtjad konsolideerimisgrupi tasandil tekitavad või võivad tekitada.

Osalust omaval kindlustus- või edasikindlustusandjal, kindlustusvaldusettevõtjal või segafinantsvaldusettevõtjal on konsolideerimisgrupi tasandil kehtestatud kirjalik strateegia ning nad tagavad kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate reguleeritud ettevõtjate kirjalike strateegiate kooskõla konsolideerimisgrupi strateegiaga. Samuti tagab ta, et kõik konsolideerimisgruppi kuuluvad reguleeritud ettevõtjad rakendavad konsolideerimisgrupi strateegiat järjepidevalt.

▼B

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud süsteemide ja aruandlusmenetluste üle teostab järelevalvet konsolideerimisgrupi järelevalvaja III peatükis sätestatud nõuete kohaselt.

▼M1

4.  

Liikmesriigid nõuavad, et osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja või kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja teeks artiklis 45 nõutud hindamise konsolideerimisgrupi tasandil. Riski- ja maksevõime hindamise üle teostab konsolideerimisgrupi tasandil järelevalvet konsolideerimisgrupi järelevalvaja III peatüki kohaselt. ►M13  Konsolideerimisgrupi tasandil tehtav oma riskide ja maksevõime hindamine hõlmab vähemalt kogu konsolideerimisgrupis tehtavat kindlustus- ja edasikindlustustegevust ning olulist kindlustusvälist tegevust. See hõlmab ka sellisest tegevusest tulenevaid riske, millega konsolideerimisgrupp kokku puutub või võib kokku puutuda, ja nende vastastikust sõltuvust. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teeb selle üle järelevalvet kooskõlas III peatükiga. ◄

Kui maksevõime arvutatakse konsolideerimisgrupi tasandil kooskõlas artiklis 230 osutatud 1. meetodiga, siis annab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideerimisgrupi järelevalvajale täieliku ülevaate konsolideerimisgrupi sidusettevõtjaks olevate kindlustus- või edasikindlustusandjate solventsuskapitalinõuete summa ja konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõude erinevuse kohta.

Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja nõusolekul teha artiklis 45 nõutud üheaegse hindamise konsolideerimisgrupi tasandil ja konsolideerimisgrupi mis tahes tütarettevõtja tasandil ning esitada kogu hindamist hõlmava ühisdokumendi.

▼B

Enne kolmanda lõigu kohase nõusoleku andmist konsulteerib konsolideerimisgrupi järelevalvaja järelevalvekolleegiumi liikmetega ning võtab nõuetekohaselt arvesse nende seisukohti ja reservatsioone.

Kui konsolideerimisgrupp kasutab kolmandas lõigus sätestatud võimalust, esitab ta dokumendi kõigile asjaomastele järelevalveasutustele samal ajal. Kõnealuse võimaluse kasutamisega ei võeta asjaomastelt tütarettevõtjatelt kohustust tagada artikli 45 kõigi nõuete täitmine.

▼M13

5.   Liikmesriigid nõuavad, et osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tagaks konsolideerimisgrupile tugeva juhtimiskorra, mis hõlmab selget organisatsioonilist struktuuri, mida iseloomustavad selgelt kindlaks määratud, läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad ning ülesannete lahusus konsolideerimisgrupi sees. Konsolideerimisgrupi juhtimissüsteem püüab vältida huvikonflikte või neid lahendada, kui vältimine ei ole võimalik.

Kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgruppi tegelikult juhtivaid isikuid käsitatakse isikutena, kes tegelikult juhivad lõike 1 kolmandas lõigus osutatud emaettevõtjat.

Liikmesriigid nõuavad, et osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja määraks kindlaks isikud, kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgrupis, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a, b ja c. Nende isikute tegevuse eest vastutab käesoleva artikli lõike 1 kolmandas lõigus osutatud haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan.

Kui isikud, kes tegelikult juhivad kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgruppi või vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, on samuti isikud, kes tegelikult juhivad üht või mitut kindlustus- või edasikindlustusandjat või muud sidusettevõtjat või kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest mõnes sellises ettevõtjas, tagab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, et konsolideerimisgrupi tasandi ülesanded ja kohustused on selgelt eraldatud iga üksiku ettevõtja tasandil kohaldatavatest ülesannetest ja kohustustest.

IIa PEATÜKK

Makrotasandi usaldatavusnõuded konsolideerimisgrupi tasandil

Artikkel 246a

Likviidsusriski juhtimine konsolideerimisgrupi tasandil

1.   Liikmesriigid nõuavad, et osalust omavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad koostaksid konsolideerimisgrupi tasandil likviidsusriski juhtimise kava, mis hõlmab lühikese perspektiivi ning konsolideerimisgrupi järelevalvaja taotluse korral ka keskpika ja pika perspektiivi likviidsusanalüüsi, ning hoiaksid seda ajakohasena. Artiklit 144a kohaldatakse mutatis mutandis. 2.   Erandina artiklist 144a tagavad liikmesriigid, et tütarettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandjad, kes kuuluvad konsolideerimisgrupi järelevalve alla kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a ja b, vabastatakse individuaalse tasandi likviidsusriski juhtimise kava koostamisest ja ajakohasena hoidmisest, kui käesoleva artikli lõike 1 kohane likviidsusriski juhtimise kava hõlmab asjaomaste tütarettevõtjate likviidsuse juhtimist ja likviidsusvajadusi.

Liikmesriigid nõuavad, et iga kindlustus- või edasikindlustusandja, kelle suhtes kehtib esimese lõigu kohane vabastus, esitaks oma järelevalveasutusele likviidsusriski juhtimise kava need osad, mis hõlmavad kogu konsolideerimisgrupi olukorda ja kindlustus- või edasikindlustusandja enda olukorda.

3.   Olenemata lõikest 2 võivad järelevalveasutused nõuda, et tütarettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja koostaks individuaalsel tasandil likviidsusriski juhtimise kava ja hoiaks seda ajakohasena, kui järelevalveasutus tuvastab likviidsusega seotud konkreetse nõrga koha või kui konsolideerimisgrupi tasandi likviidsuse juhtimise kava ei sisalda asjakohast teavet, mida tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus nõuab võrreldavatelt ettevõtjatelt nende likviidsuspositsiooni jälgimiseks. 4.   Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab EIOPA regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse veelgi konsolideerimisgrupi tasandi likviidsusriski juhtimise kava sisu ja ajakohastamise sagedust. EIOPA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu komisjonile hiljemalt 29. jaanuariks 2026.

Komisjonile antakse õigus käesolevat direktiivi täiendada, võttes vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 246b

Muud makrotasandi usaldatavusnõuded

Artikleid 144b ja 144c kohaldatakse mutatis mutandis osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.

▼B

III PEATÜKK

Konsolideerimisgrupi järelevalvet lihtsustavad meetmed

Artikkel 247

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja

1.   Asjaomaste liikmesriikide järelevalveasutuste hulgast määratakse üks järelevalvaja („konsolideerimisgrupi järelevalvaja”), kes vastutab konsolideerimisgrupi järelevalve koordineerimise ja teostamise eest. 2.  

Kui sama järelevalveasutus on pädev konsolideerimisgrupi kõigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, täidab konsolideerimisgrupi järelevalvaja ülesandeid kõnealune järelevalveasutus.

Kõigil muudel juhtudel ja vastavalt lõikele 3 täidetakse konsolideerimisgrupi järelevalvaja ülesandeid järgmiselt:

a) 

kui konsolideerimisgruppi juhib kindlustus- või edasikindlustusandja, täidab konsolideerimisgrupi järelevalvaja ülesandeid järelevalveasutus, kes andis kõnealusele kindlustus- või edasikindlustusandjale tegevusloa;

▼M1

b) 

kui konsolideerimisgruppi ei juhi kindlustus- või edasikindlustusandja, täidab konsolideerimisgrupi järelevalvaja ülesandeid järgmine järelevalveasutus:

i) 

kui kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, siis järelevalveasutus, kes andis kõnealusele kindlustus- või edasikindlustusandjale tegevusloa;

ii) 

kui rohkem kui ühe sellise kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja, kelle peakontor on liidus, on sama kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ja kui üks kõnealustest kindlustus- või edasikindlustusandjatest on saanud tegevusloa liikmesriigis, kus on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja peakontor, siis kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutus;

iii) 

kui konsolideerimisgruppi juhivad rohkem kui üks kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat, kelle peakontorid on eri liikmesriikides, ja kui kõigis kõnealustes liikmesriikides asub kindlustus- või edasikindlustusandja, siis sellise kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutus, kellel on suurim bilansimaht;

iv) 

kui rohkem kui ühe sellise kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja, kelle peakontor on liidus, on sama kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ja mitte ükski kõnealustest kindlustus- või edasikindlustusandjatest ei ole saanud tegevusluba liikmesriigis, kus on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja peakontor, siis järelevalveasutus, kes on andnud tegevusloa suurima bilansimahuga kindlustus- või edasikindlustusandjale, või

v) 

kui konsolideerimisgrupil ei ole emaettevõtjat või mis tahes muudel punktides i–iv osutamata asjaoludel, siis järelevalveasutus, kes on andnud tegevusloa suurima bilansimahuga kindlustus- või edasikindlustusandjale.

▼M5

3.   Erijuhtudel võivad asjaomased järelevalveasutused võtta mis tahes muu järelevalveasutuse nõudmisel vastu ühise otsuse teha erand lõikes 2 sätestatud kriteeriumidest, kui nende kohaldamine ei ole asjakohane, võttes arvesse konsolideerimisgrupi struktuuri ja kindlustus- või edasikindlustusandja tegevuse suhtelist tähtsust eri riikides, ja määrata konsolideerimisgrupi järelevalvajaks muu järelevalveasutuse.

Sel juhul võib mis tahes asjaomane järelevalveasutus nõuda, et arutataks, kas lõikes 2 osutatud kriteeriumid on asjakohased. Selline arutelu ei toimu sagedamini kui kord aastas.

Asjaomased järelevalveasutused teevad kõik endast oleneva, et jõuda konsolideerimisgrupi järelevalvaja valimise suhtes kolme kuu jooksul pärast arutelu nõudmist ühisele otsusele. Enne otsuse tegemist annavad asjaomased järelevalveasutused konsolideerimisgrupile võimaluse oma arvamuse esitamiseks.

Konsolideerimisgrupi järelevalvajaks määratu esitab konsolideerimisgrupile ühise otsuse, esitades kõik põhjendused.

4.   Kui mis tahes asjaomane järelevalveasutus on lõike 3 kolmandas lõigus osutatud kolmekuulise ajavahemiku jooksul pöördunud määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 19 kohaselt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole, viivitavad asjaomased järelevalveasutused oma ühise otsusega ning ootavad seni, kuni Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb kõnealuse määruse artikli 19 lõike 3 kohase otsuse, ja võtavad oma ühise otsuse vastu vastavalt Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve otsusele. Kõnealust otsust peetakse lõplikuks ning asjaomased järelevalveasutused kohaldavad seda. Kolmekuulist ajavahemikku käsitatakse lepitusperioodina nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 tähenduses. 5.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teeb oma otsuse ühe kuu jooksul pärast lõikes 4 osutatud pöördumist. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ei pöörduta, kui kolmekuuline ajavahemik on möödunud või kui on jõutud ühisele otsusele. Konsolideerimisgrupi järelevalvajaks määratu esitab ühise otsuse konsolideerimisgrupile ja järelevalvekolleegiumile, esitades kõik põhjendused. 6.   Kui ühist otsust ei tehta, täidab konsolideerimisgrupi järelevalvaja ülesandeid käesoleva artikli lõike 2 alusel kindlaksmääratav järelevalveasutus. 7.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve teavitab Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni vähemalt kord aastas kõikidest lõigete 2, 3 ja 6 kohaldamisel tekkinud suurematest raskustest.

Kui käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumide kohaldamisel tekivad suuremad raskused, võtab komisjon kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse lähemalt kõnealuseid kriteeriume.

▼B

8.   Kui liikmesriigis on kindlustus- ja edasikindlustusandjate usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalveks rohkem kui üks järelevalveasutus, võtab see liikmesriik kõneluste asutuste töö kooskõlastamiseks vajalikud meetmed.

Artikkel 248

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja teiste järelevalvajate õigused ja kohustused – järelevalvekolleegium

1.  

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja õigused ja kohustused seoses konsolideerimisgrupi järelevalvega hõlmavad järgmist:

a) 

asjakohase või olulise teabe kogumise ja levitamise koordineerimine tavatingimustes ning eriolukordades, sealhulgas sellise teabe levitamine, mis on järelevalveasutustele oluline järelevalve teostamiseks;

b) 

konsolideerimisgrupi finantsseisundi järelevalve ja hindamine;

c) 

artiklite 218–245 kohastele maksevõime, riskikontsentratsiooni ja konsolideerimisgrupisiseste tehingute eeskirjadele vastavuse hindamine;

d) 

artiklis 246 sätestatud konsolideerimisgrupi juhtimissüsteemi hindamine ning selle hindamine, kas osalust omava ettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed vastavad artiklites 42 ja 257 sätestatud nõuetele;

e) 

vähemalt kord aastas toimuvate korrapäraste kohtumiste ja muude asjakohaste vahendite abil järelevalve kavandamine ja koordineerimine tavatingimustes ja eriolukordades koostöös asjaomaste järelevalveasutustega ning võttes arvesse kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- või edasikindlustusandjate tegevusega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust;

f) 

konsolideerimisgrupi järelevalvajale käesolevast direktiivist või käesoleva direktiivi rakendamisest tulenevad muud ülesanded, meetmed ja otsused, eelkõige artiklite 231 ja 233 kohaselt konsolideerimisgrupi tasandil kohaldatava sisemudeli kinnitamismenetluse juhtimine ning artiklites 237 kuni 240 sätestatud režiimi kohaldamist võimaldava protsessi juhtimine.

2.  

Selleks et lihtsustada lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi järelevalve ülesannete täitmist, luuakse järelevalvekolleegium, mida juhib konsolideerimisgrupi järelevalvaja.

Järelevalvekolleegium tagab oma liikmetest järelevalveasutuste vahelise koostöö, teabevahetuse ja konsulteerimise tõhusa rakendamise vastavalt III jaotisele, et edendada nende otsuste ja tegevuse lähendamist.

▼M5

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja ei täida lõikes 1 osutatud ülesandeid või kui järelevalvekolleegiumi liikmed ei tee koostööd käesolevas lõikes osutatud ulatuses, võib mis tahes asjaomane järelevalveasutus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele.

▼M5

3.  

Järelevalvekolleegiumi koosseisu kuuluvad konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja kõikide nende liikmesriikide järelevalveasutused, milles asuvad tütarettevõtjate peakontorid, ning vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 21 Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve.

▼B

Oluliste filiaalide ja sidusettevõtjate järelevalveasutustel lubatakse samuti järelevalvekolleegiumis osaleda. Nende osalemine on aga piiratud üksnes tõhusa teabevahetuse eesmärgi saavutamisega.

Järelevalvekolleegiumi tõhusaks toimimiseks võib osutuda vajalikuks, et mõningaid tegevusi viiks läbi väiksem arv sellesse kuuluvaid järelevalveasutusi.

4.  

Ilma et see piiraks ühegi käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud meetme kohaldamist, põhineb järelevalvekolleegiumide moodustamine ja toimimine koordineerimiskorral, milles lepivad kokku konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja teised asjaomased järelevalveasutused.

▼M5

Kui koordineerimiskorra suhtes tekib lahkarvamusi, võib mis tahes järelevalvekolleegiumi liige pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja teeb oma lõpliku otsuse kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve otsusega. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja edastab otsuse teistele asjaomastele järelevalveasutustele.

▼M9 —————

▼B

5.  

Ilma et see piiraks ühegi käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud meetme kohaldamist, täpsustatakse lõikes 4 osutatud koordineerimiskorras järgmisi protsesse:

a) 

asjaomaste järelevalveasutuste otsustusprotsess vastavalt artiklitele 231, 232 ja 247;

b) 

käesoleva artikli lõike 4 ja artikli 218 lõike 5 kohane konsulteerimine.

▼M5

Ilma et see piiraks käesoleva direktiiviga konsolideerimisgrupi järelevalvajale ja teistele järelevalveasutustele antud õiguste ja kohustuste kohaldamist, võib koordineerimiskorra raames anda konsolideerimisgrupi järelevalvajale, teistele järelevalveasutustele või Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele lisaülesandeid, kui sellega kaasneb konsolideerimisgrupi tõhusam järelevalve ning see ei kahjusta järelevalvekolleegiumi liikmete järelevalvetegevust nende konkreetses vastutusalas.

▼B

Lisaks võidakse koordineerimiskorras täpsustada järgmisi protsesse:

a) 

asjaomaste järelevalveasutuste vaheline konsulteerimine, eelkõige nagu on osutatud artiklites 213 kuni 217, 219 kuni 221, 227, 244 kuni 246, 250, 256, 260 ja 262;

b) 

koostöö teiste järelevalveasutustega.

▼M5

6.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve annab välja järelevalvekolleegiumide toimimise suunised, tuginedes põhjalikele ülevaadetele nende tööst, et hinnata nendevahelise ühtluse taset. Nimetatud ülevaated koostatakse vähemalt iga kolme aasta tagant. Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi järelevalvaja edastab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele teabe järelevalvekolleegiumi tegevuse ja kõikide esinenud raskuste kohta, mis on ülevaate seisukohast olulised.

Et tagada järelevalveasutuste vahelise koordineerimise järjekindel ühtlustamine, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada esimeses lõigus osutatud suuniste põhjal järelevalvekolleegiumide toimimist.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu teises lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

7.   Et tagada järelevalveasutuste vahelise koordineerimise järjekindel ühtlustamine, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada lõigete 1–6 kohast konsolideerimisgrupi järelevalve koordineerimist.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

8.   Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid seoses „olulise filiaali” mõiste määratlemisega.

▼B

Artikkel 249

Koostöö ja teabe vahetamine järelevalveasutuste vahel

1.  

Konsolideerimisgruppi kuuluvate üksikute kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalve eest vastutavad asutused ja konsolideerimisgrupi järelevalvaja teevad tihedat koostööd, eelkõige juhtudel, kui kindlustus- või edasikindlustusandja on finantsraskustes.

▼M5

Eesmärgiga tagada, et järelevalveasutuste, kaasa arvatud konsolideerimisgrupi järelevalvaja käsutuses oleks sama hulk asjakohast teavet, jagavad asutused teineteisega teavet, et võimaldada ja lihtsustada teiste asutuste järelevalveülesannete täitmist käesoleva direktiivi kohaselt, ilma et see piiraks nende vastavaid kohustusi ja olenemata sellest, kas nad on asutatud samas liikmesriigis. Sellega seoses edastavad asjaomased järelevalveasutused ja konsolideerimisgrupi järelevalvaja üksteisele viivitamata kogu kättesaadava asjakohase teabe või vahetavad teavet taotluse korral. Käesolevas lõigus osutatud teave hõlmab muu hulgas konsolideerimisgrupi ja järelevalveasutuste tegevust puudutavat ning konsolideerimisgrupi esitatud teavet.

▼M1

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja esitab asjaomastele järelevalveasutustele ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kogu konsolideerimisgrupiga seotud teabe vastavalt artiklile 19, artikli 51 lõikele 1 ja artikli 254 lõikele 2, eelkõige konsolideerimisgrupi õigusliku struktuuri ning juhtimis- ja organisatsioonilise struktuuri kohta.

▼M5

1a.   Kui järelevalveasutus ei ole edastanud asjakohast teavet või kui taotlus koostööks, eelkõige asjakohase teabe vahetamiseks, on tagasi lükatud või sellele ei ole kahe nädala jooksul vastatud, võivad järelevalveasutused pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole.

Kui on pöördutud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole, võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 258 kohaldamist, tegutseda vastavalt talle määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 19 antud volitustele.

▼B

2.  

Asutused, kes vastutavad konsolideerimisgruppi kuuluvate üksikute kindlustus- ja edasikindlustusandjate järelevalve eest, ja konsolideerimisgrupi järelevalvaja nõuavad viivitamata kõigi konsolideerimisgrupi järelevalvesse kaasatud järelevalveasutuste koosoleku korraldamist vähemalt järgmistel asjaoludel:

a) 

kui neile saab teatavaks solventsuskapitalinõude oluline rikkumine või miinimumkapitalinõude rikkumine üksiku kindlustus- või edasikindlustusandja poolt või

b) 

kui neile saab teatavaks konsolideerimisgrupi tasandil konsolideeritud andmete põhjal arvutatud solventsuskapitalinõude või konsolideerimisgrupi liidetud solventsuskapitalinõude oluline rikkumine, vastavalt sellele, millist arvutusmeetodit kasutatakse kooskõlas III jaotise II peatüki 1. jao 4. alajaoga;

c) 

juhul, kui ilmneb või on leidnud aset muid erakorralisi asjaolusid.

▼M5

3.  

Selleks et tagada järelevalveasutuste vahelise koordineerimise ja teabevahetuse järjekindel ühtlustamine, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, kui artiklist 301b ei tulene teisiti, välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et täpsustada järgmist:

a) 

valdkonnad, mille kohta konsolideerimisgrupi järelevalvaja kogub regulaarselt andmeid ning edastab need teistele asjaomastele järelevalveasutustele, või mida teised asjaomased järelevalveasutused edastavad konsolideerimisgrupi järelevalvajale;

b) 

konsolideerimisgrupi tasandil järelevalveks olulised või asjakohased valdkonnad, et tagada järelevalvearuannete ühtsus.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

4.   Selleks et tagada kohaldamise ühetaolised tingimused seoses järelevalveasutuste vahelise koordineerimise ja teabevahetusega, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud konsolideerimisgrupi järelevalvajale teabe esitamise korra ja vormide ning menetluse kohta, mis käsitleb järelevalveasutuste vahelist koostööd ja teabevahetust vastavalt käesolevas artiklis sätestatule.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. septembriks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

Artikkel 250

Järelevalveasutustevaheline konsulteerimine

1.  

Ilma et see piiraks artikli 248 kohaldamist ja kui otsus mõjutab teiste järelevalveasutuste järelevalveülesannete täitmist, konsulteerivad asjaomased järelevalveasutused enne otsuse tegemist üksteisega järelevalvekolleegiumis järgmistes küsimustes:

a) 

osanike ja aktsionäride struktuuri ning konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate organisatsiooni- või juhtimisstruktuuri muutused, mis vajavad järelevalveasutuste heakskiitu või luba;

b) 

taastamise perioodi pikendamist käsitlev artikli 138 lõigete 3 ja 4 kohane otsus;

c) 

järelevalveasutuste kehtestatud olulised karistused või võetud erimeetmed, sealhulgas artikli 37 alusel solventsuskapitalinõude suhtes kehtestatud lisakapitalinõue ja igasugused I jaotise VI peatüki 4. jao 3. alajao alusel solventsuskapitalinõude arvutamiseks kasutatavate sisemudelite suhtes kehtestatud piirangud.

Esimese lõigu punktide b ja c kohaldamisel konsulteeritakse alati konsolideerimisgrupi järelevalvajaga.

Kui otsus tugineb teistelt järelevalveasutustelt saadud teabele, konsulteerivad asjaomased järelevalveasutused enne otsuse tegemist ka üksteisega.

2.   Ilma et see piiraks artikli 248 kohaldamist, võib järelevalveasutus otsuse teha ilma teiste järelevalveasutustega konsulteerimata kiireloomulistel juhtudel või juhul, kui selline konsulteerimine võiks ohustada otsuse tulemuslikkust. Sellisel juhul teavitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja viivitamata teisi asjaomaseid järelevalveasutusi.

▼B

Artikkel 251

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja taotlused teistele järelevalveasutustele

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja võib esitada emaettevõtja peakontori asukohaliikmesriigi järelevalveasutustele, kes ei teosta konsolideerimisgrupi järelevalvet artikli 247 kohaselt, taotluse, mille alusel kõnealused järelevalveasutused nõuavad emaettevõtjalt mis tahes teavet, mis on asjakohane tema koordineerimisõiguste teostamisel ja koordineerimiskohustuste täitmisel artikli 248 kohaselt, ning edastavad kõnealuse teabe konsolideerimisgrupi järelevalvajale.

Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja vajab artikli 254 lõikes 2 osutatud teavet, mis on juba esitatud teisele järelevalveasutusele, võtab ta võimaluse korral ühendust kõnealuse asutusega, et vältida korduvat aruannete esitamist järelevalvega seotud eri asutustele.

Artikkel 252

Koostöö krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve eest vastutavate asutustega

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja on otseselt või kaudselt seotud ►M13  määruses (EL) nr 575/2013 määratletud krediidiasutuse või direktiivis 2014/65/EL määratletud investeerimisühingu ◄ või mõlemaga, või kui neil on sama osalust omav ettevõtja, teevad asjaomased järelevalveasutused ja muude kõnealuste kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalve eest vastutavad asutused tihedat koostööd.

Kõnealused asutused edastavad üksteisele eelkõige käesolevas jaotises täpsustatud teavet, mis võiks nende tööd lihtsustada, ilma et see piiraks nende asjaomaste kohustuste täitmist.

Artikkel 253

Ametisaladus ja konfidentsiaalsus

Liikmesriigid lubavad vahetada teavet oma järelevalveasutuste vahel ning oma järelevalveasutuste ja muude asutuste vahel, nagu on osutatud artiklites 249–252.

Konsolideerimisgrupi järelevalve raames saadud teabe, eelkõige järelevalveasutuste vahel ning järelevalveasutuste ja muude asutuste vahel käesoleva jaotise kohaselt vahetatud teabe suhtes kohaldatakse artikli 295 sätteid.

Artikkel 254

Juurdepääs teabele

1.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgrupi järelevalve alla kuuluvad füüsilised ja juriidilised isikud ning nende sidusettevõtjad ja osalust omavad ettevõtjad saaksid vahetada mis tahes teavet, mis võiks konsolideerimisgrupi järelevalve seisukohast olla asjakohane.

▼M5

2.  

Liikmesriigid näevad ette, et konsolideerimisgrupi järelevalve eest vastutavatel asutustel on juurdepääs mis tahes teabele, mis võib kõnealuse järelevalve seisukohast olla oluline, olenemata asjaomase ettevõtja laadist. Artikli 35 lõikeid 1–5 kohaldatakse mutatis mutandis.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja võib artikli 35 lõike 6 kohaselt nõuda, et regulaarseid järelevalvearuandeid esitataks konsolideerimisgrupi tasandil harvemini kui kord aastas, kui harvem aruannete esitamine on kasulik kõigile gruppi kuuluvatele kindlustus- ja edasikindlustusandjatele, arvestades grupi tegevusega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja võib anda kooskõlas artikli 35 lõikega 7 kirjepõhisest aruandlusest konsolideerimisgrupi tasandil vabastuse, kui vabastus on kasulik kõigile gruppi kuuluvatele kindlustus- ja edasikindlustusandjatele, arvestades grupi tegevusega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust ning finantsstabiilsuse eesmärki.

▼B

Asjaomased järelevalveasutused võivad vajaliku teabe saamiseks pöörduda konsolideerimisgruppi kuuluvate ettevõtjate poole otse ainult juhul, kui sellist teavet on nõutud konsolideerimisgrupi järelevalve alla kuuluvalt kindlustus- või edasikindlustusandjalt ja seda ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.

▼M13

3.   Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja esitavad konsolideerimisgrupi järelevalvajale käesolevas artiklis osutatud teabe kord aastas 22 nädala jooksul pärast ettevõtja majandusaasta lõppu, ja kui käesolevas artiklis osutatud teavet nõutakse kord kvartalis, siis 11 nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu.

▼B

Artikkel 255

Teabe kontrollimine

1.  

Liikmesriigid tagavad, et nende järelevalveasutused võivad nende territooriumil ise või selleks ametisse määratud isikute kaudu kohapeal kontrollida artiklis 254 osutatud teavet järgmiste ettevõtjate ruumides:

a) 

konsolideerimisgrupi järelevalve alla kuuluv kindlustus- või edasikindlustusandja;

b) 

kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja sidusettevõtjad;

c) 

kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtjad;

d) 

kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja sidusettevõtjad.

2.  

Kui järelevalveasutused soovivad erijuhtudel kontrollida teavet, mis käsitleb konsolideerimisgruppi kuuluvat ettevõtjat, mille suhtes kohaldatakse järelevalvet või mitte ja mis asub teises liikmesriigis, paluvad nad kõnealuse teise riigi järelevalveasutustel seda ettevõtjat kontrollida.

Asutus, kes on sellise taotluse saanud, kontrollib oma pädevuse piires teabe vastavust ise või lubab seda teha audiitoril, eksperdil või taotluse esitanud asutusel endal. Konsolideerimisgrupi järelevalvajale teatatakse võetud meetmetest.

Taotluse esitanud järelevalveasutus võib soovi korral kontrollimisel osaleda, kui ta otseselt kontrollimist ei teosta.

▼M5

Kui teisele järelevalveasutusele esitatud taotlusele käesoleva lõike kohase kontrolli tegemiseks ei ole kahe nädala jooksul vastatud, või kui järelevalveasutus ei ole tegelikult võimeline kasutama oma õigust osaleda vastavalt kolmandale lõigule, võib taotluse esitanud asutus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ning taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvel on vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 21 õigus osaleda kohapealsetes kontrollides, kui neid viivad ühiselt läbi kaks või enam järelevalveasutust.

▼B

Artikkel 256

Konsolideerimisgrupi maksevõime ja finantsseisundi aruanne

▼M13

1.   Liikmesriigid nõuavad, et osalust omavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad avalikustavad igal aastal solventsuse ja finantsseisundi aruande konsolideerimisgrupi tasandil. Aruanne sisaldab teistele turuspetsialistidele suunatud teavet konsolideerimisgrupi kohta, nagu on osutatud artikli 51 lõikes 1b. Artikleid 51, 53, 54 ja 55 kohaldatakse mutatis mutandis.

Liikmesriigid tagavad, et osalust omavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja avalikustavad käesolevas artiklis osutatud teabe 24 nädala jooksul pärast ettevõtja majandusaasta lõppu.

▼M1

2.  

Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja nõusolekul esitada oma maksevõime ja finantsseisundi kohta ühe aruande, mis hõlmab järgmist:

a) 

konsolideerimisgrupi tasandil teave, mis tuleb avalikustada lõike 1 kohaselt;

▼M13

b) 

iga konsolideerimisgruppi kuuluvat tütarettevõtjat käsitlev teave, mis peab olema individuaalsel tasandil eristatav, sealhulgas solventsuse ja finantsseisundi aruande mõlemad osad, ning mis tuleb vastavalt artiklitele 51, 53, 54 ja 55 avalikustada.

▼M1

Enne esimese lõigu kohase nõusoleku andmist konsulteerib konsolideerimisgrupi järelevalvaja järelevalvekolleegiumi liikmetega ning võtab nõuetekohaselt arvesse nende seisukohti ja reservatsioone.

▼B

3.   Kui lõikes 2 osutatud aruanne ei hõlma teavet, mida konsolideerimisgruppi kuuluvale tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus nõuab võrreldavalt ettevõtjalt, ja kui puuduolev teave on oluline, on asjaomasel järelevalveasutusel õigus nõuda, et asjaomane tütarettevõtja avalikustaks vajaliku lisateabe.

▼M13

4.   Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse veelgi teavet, mis tuleb käesoleva artikli lõikes 2 osutatud ühtses solventsuse ja finantsseisundi aruandes ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuse ja finantsseisundi aruandes avalikustada.

▼M5

5.   Selleks et tagada maksevõime ja finantsseisundi kohta esitatava ühtse aruande ja konsolideerimisgrupi tasandi aruande puhul nõuete kohaldamise ühetaolised tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu käesolevas artiklis sätestatud maksevõime ja finantsseisundi kohta esitatava individuaalse aruande ja konsolideerimisgrupi tasandi aruande avalikustamise korra, vormide ja avalikustamise viisi kohta.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

Artikkel 256a

Konsolideerimisgrupi struktuur

Liikmesriigid nõuavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad avalikustaksid konsolideerimisgrupi tasandil igal aastal õigusliku struktuuri ning juhtimis- ja organisatsioonistruktuuri, sh kõigi konsolideerimisgruppi kuuluvate tütarettevõtjate, oluliste sidusettevõtjate ja oluliste filiaalide kirjelduse.

▼M13

Artikkel 256b

Konsolideerimisgrupi regulaarne järelevalveline aruanne

1.   Liikmesriigid nõuavad, et osalust omavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad esitaksid konsolideerimisgrupi järelevalvajale kord aastas konsolideerimisgrupi tasandil regulaarse järelevalvelise aruande. Artikli 35 lõike 5a esimest lõiku ja teise lõigu punkti a kohaldatakse mutatis mutandis.

Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad käesolevas artiklis osutatud teabe kord aastas või harvemini 24 nädala jooksul pärast ettevõtja majandusaasta lõppu.

2.  

Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võib konsolideerimisgrupi järelevalvaja nõusolekul esitada ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab järgmist teavet:

a) 

konsolideerimisgrupi tasandi teave, mille kohta tuleb aru anda kooskõlas lõikega 1;

b) 

iga konsolideerimisgruppi kuuluvat tütarettevõtjat käsitlev teave, mis peab olema individuaalsel tasandil eristatav, esitatakse kooskõlas artikli 35 lõikega 5a ning selle tulemusel ei esitata vähem teavet, kui esitavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes esitavad artikli 35 lõike 5a kohaselt regulaarse järelevalvelise aruande.

Enne esimese lõigu kohase nõusoleku andmist konsulteerib konsolideerimisgrupi järelevalvaja järelevalvekolleegiumi liikmetega ning võtab igakülgselt arvesse nende seisukohti ja reservatsioone. Kui asjaomased riiklikud järelevalveasutused nõusolekut ei anna, tuleb seda igati põhjendada. Kui järelevalvekolleegium kiidab käesoleva lõike kohase ühtse regulaarse järelevalvelise aruande heaks, esitab iga kindlustus- ja edasikindlustusandja ühtse regulaarse järelevalvelise aruande oma järelevalveasutusele. Igal järelevalveasutusel on õigus teha järelevalvet ühtse regulaarse järelevalvelise aruande selle osa üle, mis käsitleb asjaomast tütarettevõtjat.

3.   Kui esitatud ühtne regulaarne järelevalveline aruanne riiklikke järelevalveasutusi ei rahulda, võib lõike 2 kohase heakskiidu kehtetuks tunnistada. 4.   Kui lõikes 2 osutatud aruanne ei sisalda teavet, mida konsolideerimisgruppi kuuluvale tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus nõuab võrreldavatelt ettevõtjatelt, ja kui väljajätmine on oluline, on asjaomasel järelevalveasutusel õigus nõuda asjaomaselt tütarettevõtjalt vajaliku lisateabe esitamist. 5.   Kui konsolideerimisgruppi kuuluvale tütarettevõtjale tegevusloa andnud järelevalveasutus tuvastab artikli 35 lõike 5a mittetäitmise või nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või selgitamist, teavitab ta sellest ka järelevalvekolleegiumi, ning konsolideerimisgrupi järelevalvaja esitab sama nõude osalust omavale kindlustus- või edasikindlustusandjale, kindlustusvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale. 6.   Komisjon täiendab käesolevat direktiivi, võttes kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse veelgi käesolevas artiklis osutatud teavet, mis tuleb esitada.

Artikkel 256c

Solventsuse ja finantsseisundi aruanne: auditeerimisnõue

1.   Liikmesriigid tagavad, et konsolideerimisgruppi kuuluva osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes kohaldatakse nõuet auditeerida konsolideerimisgrupi bilanssi, mis avalikustatakse artikli 256 lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuse ja finantsseisundi aruande osana või artikli 256 lõikes 2 osutatud ühtse solventsuse ja finantsseisundi aruande osana. 2.   Osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja esitab konsolideerimisgrupi järelevalvajale koos artikli 256 lõikes 1 osutatud konsolideerimisgrupi tasandi solventsuse ja finantsseisundi aruandega või artikli 256 lõikes 2 osutatud ühtse solventsuse ja finantsseisundi aruandega audiitorühingu koostatud eraldi aruande, milles on märgitud nii kinnituse liik kui ka auditi tulemused. 3.   Artikli 256 lõikes 2 osutatud ühtse solventsuse ja finantsseisundi aruande olemasolu korral täidetakse sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes kehtestatud auditeerimisnõudeid ning osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja esitab artikli 51a lõikes 6 osutatud aruande kõnealuse ettevõtja järelevalveasutusele. 4.   Artiklit 51a kohaldatakse mutatis mutandis.

▼M13

Artikkel 257

Sobivust ja nõuetele vastavust käsitlevad nõuded isikute puhul, kes tegelikult juhivad kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat või kes täidavad muid põhifunktsioone

Liikmesriigid nõuavad, et kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat tegelikult juhtivad isikud ja asjakohasel juhul isikud, kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, oleksid oma ülesannete täitmiseks sobivad ja vastaksid nõuetele.

Artiklit 42 kohaldatakse mutatis mutandis.

▼B

Artikkel 258

Sunnimeetmed

▼M1

1.  

Kui konsolideerimisgruppi kuuluv kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida artiklites 218–246 sätestatud nõudeid või kui nõuded on täidetud, aga maksevõime on sellest hoolimata ohustatud, või kui konsolideerimisgrupi sisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisundit, võtavad olukorra võimalikuks kiireks parandamiseks vajalikud meetmed järgmised järelevalveasutused:

a) 

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja puhul konsolideerimisgrupi järelevalvaja;

b) 

kindlustus- või edasikindlustusandjate puhul järelevalveasutused.

Kui esimese lõigu punktis a osutatud juhul ei ole konsolideerimisgrupi järelevalvaja üks sellise liikmesriigi järelevalveasutustest, kus on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja peakontor, teavitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja kõnealuseid järelevalveasutusi oma järeldustest, et need saaksid võtta vajalikke meetmeid.

Kui esimese lõigu punktis b osutatud juhul ei ole konsolideerimisgrupi järelevalvaja üks sellise liikmesriigi järelevalveasutustest, kus on kindlustus- või edasikindlustusandja peakontor, teavitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja kõnealuseid järelevalveasutusi oma järeldustest, et need saaksid võtta vajalikke meetmeid.

Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, määravad liikmesriigid kindlaks meetmed, mida nende järelevalveasutused võivad võtta kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes.

Asjaomased järelevalveasutused, sealhulgas konsolideerimisgrupi järelevalvaja, kooskõlastavad võimaluse korral oma meetmed.

▼M13

2.   Järelevalveasutustele antakse kõik järelevalvevolitused võtta kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes meetmeid, mida on vaja, et konsolideerimisgrupid, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktidega a, b ja c, täidaksid kõiki käesolevas jaotises sätestatud nõudeid. Need volitused hõlmavad artiklis 34 osutatud üldisi järelevalvevolitusi.

Ilma et see piiraks nende karistusõiguse sätete kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid sanktsioonid või võtavad meetmeid selliste kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes, kes rikuvad käesoleva jaotise ülevõtmiseks kehtestatud õigus- ja haldusnorme, või neid äriühinguid tegelikult juhtiva isiku suhtes. Järelevalveasutused teevad tihedat koostööd, et tagada selliste sanktsioonide või meetmete mõjusus, eelkõige juhul, kui kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht ei asu tema peakontoriga samas liikmesriigis.

▼M13

2a.   Kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja on teinud kindlaks, et artikli 213b lõikes 1 sätestatud tingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud, rakendatakse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes asjakohaseid järelevalvemeetmeid, et tagada või asjakohasel juhul taastada konsolideerimisgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning tagada käesolevas jaotises sätestatud nõuete täitmine. Segafinantsvaldusettevõtja puhul võetakse järelevalvemeetmete rakendamisel eelkõige arvesse mõju finantskonglomeraadile tervikuna ja sellesse kuuluvatele reguleeritud sidusettevõtjatele. 2b.  

Käesoleva artikli lõigete 1 ja 2a kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes rakendatavad järelevalvemeetmed hõlmavad vähemalt järgmist:

a) 

kindlustusvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale kuuluvate tütarettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja aktsiate või osadega seotud hääleõiguse kasutamine peatatakse;

b) 

tehakse ettekirjutusi või määratakse sanktsioonid või trahvid kindlustusvaldusettevõtjale, segafinantsvaldusettevõtjale või nende äriühingute haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetele;

c) 

kindlustusvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale antakse korraldus või juhised tütarettevõtjast kindlustus- ja edasikindlustusandjates olevate osaluste üleandmiseks aktsionäridele või osanikele;

d) 

teine kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustus- või edasikindlustusandja määratakse konsolideerimisgrupis ajutiselt vastutavaks käesolevas jaotises sätestatud nõuete täitmise tagamise eest;

e) 

piiratakse aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamist või neile tehtavaid intressimakseid või see keelatakse;

f) 

nõutakse, et kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad loovutaksid osalused kindlustus- või edasikindlustusandjates või muudes artikli 228 lõikes 1 osutatud sidusettevõtjates või vähendaksid neid osalusi;

g) 

nõutakse, et kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad esitaksid kava nõuete taastäitmise viivitamatuks saavutamiseks.

Konsolideerimisgrupi järelevalvaja konsulteerib enne esimeses lõigus osutatud meetmete võtmist teiste asjaomaste järelevalveasutustega ning EIOPAga, kui need meetmed mõjutavad ettevõtjaid, kellel on peakontor rohkem kui ühes liikmesriigis.

▼M5

3.   Komisjon võib käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud sunnimeetmete koordineerimiseks võtta kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid.

Artikkel 259

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve aruandlus

1.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab igal aastal Euroopa Parlamendile kooskõlas määruse (EL) 1094/2010 artikliga 50 aruande. 2.  

Euroopa Kindlustus ja Tööandjapensionide Järelevalve annab muu hulgas aru järelevalvetegevuse kõikidest asjassepuutuvatest ja olulistest kogemustest ning järelevalvajatevahelisest koostööst III jaotise raames, eelkõige seoses:

a) 

konsolideerimisgrupi järelevalvaja nimetamise protsessi, konsolideerimisgrupi järelevalvajate arvu ja nende geograafilise jaotusega;

b) 

järelevalvekolleegiumi tööga, eelkõige seoses järelevalveasutuste osaluse ja kohustustega juhul, kui tegemist ei ole konsolideerimisgrupi järelevalvajaga.

3.   Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve samuti anda aru artikli 248 lõikes 6 osutatud ülevaadetega seoses omandatud olulistest kogemustest, kui see on asjakohane.

▼B

IV PEATÜKK

Kolmandad riigid

▼M5

Artikkel 260

Väljaspool liitu asuvad emaettevõtjad: samaväärsuse kontroll

1.   Artikli 213 lõike 2 punktis c osutatud juhul kontrollivad asjaomased järelevalveasutused, kas kindlustus- või edasikindlustusandja üle, mille emaettevõtja peakontor asub väljaspool liitu, tehakse kolmanda riigi järelevalveasutuse poolt järelevalvet, mis on samaväärne käesolevas jaotises sätestatud artikli 213 lõike 2 punktides a ja b osutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate konsolideerimisgrupi tasandi järelevalvega.

Juhul kui ei ole võetud vastu delegeeritud õigusakti vastavalt käesoleva artikli lõikele 2, 3 või 5, teeb kontrolli järelevalveasutus, mis oleks konsolideerimisgrupi järelevalvaja juhul, kui kohaldataks artikli 247 lõikes 2 sätestatud kriteeriume (edaspidi „konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohusetäitja”), emaettevõtja või liidus tegevusloa saanud mis tahes kindlustus- või edasikindlustusandja taotlusel või omal algatusel. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve aitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohusetäitjat kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikega 2.

Nii toimides konsulteerib konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohusetäitja Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga enne samaväärseks tunnistamise kohta otsuse tegemist teiste asjaomaste järelevalveasutustega. Kõnealune otsus tehakse vastavalt lõike 2 kohaselt kehtestatud kriteeriumidele. Konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohusetäitja ei tee kolmanda riigiga seoses ühtki otsust, mis oleks vastuolus kõnealuse kolmanda riigi suhtes varem tehtud otsusega, v.a juhul, kui see on vajalik, et võtta arvesse olulisi muudatusi, mida I jaotises sätestatud järelevalvekorras ja kolmanda riigi järelevalvekorras on tehtud.

Kui järelevalveasutused ei nõustu kolmanda lõigu kohaselt tehtud otsusega, võivad nad kolme kuu jooksul pärast seda, kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohusetäitja neile otsusest teada on andnud, pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole ja taotleda talt abi vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve tegutseda vastavalt kõnealuse artikliga talle antud volitustele.

2.   Komisjon võib võtta kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse kriteeriumeid selle hindamiseks, kas konsolideerimisgrupi järelevalvekord kolmandas riigis on samaväärne käesolevas jaotises sätestatuga. 3.   Kui kolmas riik täidab käesoleva artikli lõike 2 kohaselt vastuvõetud kriteeriumeid, võib komisjon kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles tehakse kindlaks, et järelevalvekord kõnealuses kolmandas riigis on samaväärne käesolevas jaotises sätestatuga.

Selline delegeeritud õigusakt vaadatakse korrapäraselt läbi, et võtta arvesse kõiki muudatusi käesoleva jaotise kohases konsolideerimisgrupi järelevalvekorras ja konsolideerimisgrupi järelevalvekorras kolmandas riigis, ja kõiki muid õiguslikke muudatusi, mis võivad mõjutada samaväärsuse kohta langetatud otsust.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab oma veebisaidil kõikide esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide nimekirja ja ajakohastab seda.

4.   Juhul kui komisjon ei võta vastu delegeeritud õigusakti vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 või 5, kohaldatakse artiklit 262. 5.  

Erandina lõikest 3 ja isegi kui lõikes 2 täpsustatud kriteeriumid ei ole täidetud, võib komisjon piiratud ajavahemikuks ja kooskõlas artikliga 301a ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abiga vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2 võtta vastu delegeeritud õigusaktid, milles tehakse kindlaks, et kõnealuse kolmanda riigi kohaldatav järelevalvekord, mida kohaldatakse selliste ettevõtjate suhtes, kelle emaettevõtja peakontor asub 1. jaanuaril 2014 väljaspool liitu, on ajutiselt samaväärne I jaotises sätestatuga, kui kõnealune kolmas riik vastab vähemalt järgmistele kriteeriumidele:

a) 

riik on võtnud liidu ees kohustuse võtta enne kõnealuse piiratud ajavahemiku lõppu vastu järelevalvekord, mida saab vastavalt lõikele 3 pidada samaväärseks, ning seda kohaldada ja osaleda samaväärsuse hindamisel;

b) 

riik on võtnud punkti a kohase kohustuse täitmiseks vastu tööprogrammi;

c) 

riik on eraldanud punkti a kohase kohustuse täitmiseks piisavad vahendid;

d) 

riigil on järelevalvekord, mis on riskipõhine ja millega sätestatakse kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed solventsusnõuded ja nõuded, mis on seotud järelevalvearuannete ja läbipaistvuse ning konsolideerimisgruppide järelevalvega;

e) 

riigil on olemas kirjalik kokkulepe selle kohta, kuidas teha koostööd ja vahetada konfidentsiaalset järelevalvealast teavet Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning artikli 13 punktis 10 määratletud järelevalveasutustega;

f) 

riigil on sõltumatu järelevalvesüsteem;

g) 

riik on kehtestanud ametisaladuse hoidmise kohustuse kõigile isikutele, kes tegutsevad tema järelevalveasutuste nimel, eelkõige kehtib see teabevahetuse kohta Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning artikli 13 lõikes 10 määratletud järelevalveasutustega.

Delegeeritud õigusaktis ajutise samaväärsuse kohta võetakse arvesse komisjoni aruandeid vastavalt artikli 177 lõikele 2. Kõnealune delegeeritud õigusakt vaadatakse korrapäraselt läbi asjaomase kolmanda riigi eduaruannete põhjal, mis kord aastas esitatakse komisjonile, kes neid hindab. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve abistab komisjoni eduaruannete hindamisel.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve avaldab oma veebisaidil kõikide esimeses lõigus osutatud kolmandate riikide nimekirja ja ajakohastab seda.

Komisjon võib võtta kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse lähemalt esimeses lõigus sätestatud tingimusi. Delegeeritud õigusaktid võivad hõlmata ka järelevalveasutuste õigust kehtestada ajutise samaväärsuse ajal täiendavad järelevalvearuannete nõuded.

6.   Lõikes 5 osutatud piiratud ajavahemik lõppeb 31. detsembril 2020 või kuupäeval, milleni peetakse kolmanda riigi järelevalvekorda kooskõlas lõikega 3 samaväärseks käesolevas jaotises sätestatuga, olenevalt sellest, kumb neist on varasem.

Kõnealust ajavahemikku võib pikendada kõige rohkem ühe aasta võrra, kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvel ja komisjonil on seda aega vaja lõike 3 kohaseks samaväärsuse hindamiseks.

7.   Kui vastavalt artiklile 5 on vastu võetud delegeeritud õigusakt, milles tehakse kindlaks, et kolmanda riigi järelevalvekord on ajutiselt samaväärne, kohaldavad liikmesriigid artiklit 261, välja arvatud juhul, kui liikmesriigis on asutatud kindlustus- või edasikindlustusandja, mille bilansimaht on suurem kui väljaspool liitu asutatud emaettevõtja bilansimaht. Sellisel juhul täidab konsolideerimisgrupi järelevalvaja ülesandeid konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohusetäitja.

▼B

Artikkel 261

Väljaspool ühendust asuv emaettevõtja: samaväärsus

1.   Artiklis 260 osutatud samaväärse järelevalvekorra puhul toetuvad liikmesriigid kooskõlas lõikega 2 samaväärsele konsolideerimisgrupi järelevalvele, mida teostavad kolmanda riigi järelevalveasutused. 2.   Kolmandate riikide järelevalveasutustega tehtava koostöö suhtes kohaldatakse artikleid 247–258 mutatis mutandis.

▼M1

Artikkel 262

Kolmandas riigis registreeritud emaettevõtjad: samaväärsuse puudumine

▼M13

1.  

Artiklis 260 osutatud järelevalvekorraga samaväärse korra puudumisel või juhul, kui liikmesriik kooskõlas artikli 260 lõikega 7 ei kohalda ajutise samaväärsuse korral artiklit 261, kohaldab asjaomane liikmesriik kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kes kuuluvad artiklis 212 määratletud konsolideerimisgruppi, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet vastavalt artikli 213 lõike 2 punktile c

a) 

artikleid 218–235 ja artikleid 244–258 mutatis mutandis või

b) 

üht lõikes 3 sätestatud meetodit.

▼M1

Artiklites 218–258 sätestatud üldpõhimõtteid ja meetodeid kohaldatakse kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusandja või kolmanda riigi edasikindlustusandja tasandil.

Ainult konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamisel käsitatakse emaettevõtjat kindlustus- või edasikindlustusandjana, kelle suhtes kohaldatakse I jaotise VI peatüki 3. jao 1., 2. ja 3. alajaos sätestatud tingimusi seoses solventsuskapitalinõude täitmiseks sobivate omavahenditega või järgmisega:

a) 

artikli 226 põhimõtete kohaselt kindlaks määratud solventsuskapitalinõue, kui tegemist on kindlustusvaldusettevõtjaga või segafinantsvaldusettevõtjaga;

b) 

artikli 227 põhimõtete kohaselt kindlaks määratud solventsuskapitalinõue, kui tegemist on kolmanda riigi kindlustusandjaga või kolmanda riigi edasikindlustusandjaga.

▼M13

2.   Liikmesriigid lubavad oma järelevalveasutustel kohaldada muid meetodeid, mis tagavad asjakohase järelevalve kindlustus- ja edasikindlustusandjate üle, kes kuuluvad artikli 212 tähenduses konsolideerimisgruppi, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktiga c. Need meetodid peab pärast teiste asjaomaste järelevalveasutustega konsulteerimist heaks kiitma konsolideerimisgrupi järelevalvaja, kes määratakse kindlaks kooskõlas artikliga 247.

Esimeses lõigus osutatud meetodid peavad võimaldama saavutada konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärke, mis on sätestatud käesolevas jaotises. Need eesmärgid hõlmavad järgmist:

a) 

säilitada kindlustus- ja edasikindlustusandjate kapitalipaigutus ja omavahendite koosseis ning takistada olulise konsolideerimisgrupisisese kapitali loomist, kui sellist konsolideerimisgrupisisest kapitali loomist rahastatakse sellistest võlakirjadest või muudest finantsinstrumentidest saadud tulust, mis emaettevõtja puhul ei kvalifitseeru omavahenditeks;

b) 

hinnata ja jälgida riske, mis tulenevad nii liidus kui ka väljaspool liitu asuvatest ettevõtjatest, ning piirata ohtu, et nendelt ettevõtjatelt ja muudelt reguleerimata ettevõtjatelt levivad riskid konsolideerimisgruppi kuuluvatele kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ning alakonsolideerimisgrupile, mille kõrgeima tasandi emaettevõtja on kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kelle peakontor asub liidus, nagu on osutatud artiklis 215, kui selline alakonsolideerimisgrupp on olemas.

Esimeses lõigus osutatud meetodid peavad olema igakülgselt põhjendatud, dokumenteeritud ning nendest tuleb teavitada teisi asjaomaseid järelevalveasutusi, EIOPAt ja komisjoni.

▼M13

3.  

Käesoleva artikli lõike 2 kohaldamisel võivad asjaomased järelevalveasutused eelkõige kohaldada selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate, kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet kooskõlas artikli 213 lõike 2 punktiga c, üht või mitut järgmist meetodit:

a) 

määratakse üks kindlustus- või edasikindlustusandja, kes vastutab käesolevas jaotises sätestatud nõuete täitmise eest, kui konsolideerimisgruppi kuuluvatel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel ei ole liidus ühist emaettevõtjat;

b) 

nõutakse, et asutataks liidus peakontorit omav kindlustusvaldusettevõtja või liidus peakontorit omav segafinantsvaldusettevõtja, kui konsolideerimisgruppi kuuluvatel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel ei ole liidus ühist emaettevõtjat, ning käesolevat jaotist kohaldatakse nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, mida kõnealune kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhib;

c) 

kui mitu konsolideerimisgruppi kuuluvat kindlustus- ja edasikindlustusandjat moodustavad alakonsolideerimisgrupi, mille emaettevõtja peakontor asub liidus, siis lisaks käesoleva jaotise kohaldamisele võetakse nimetatud alakonsolideerimisgrupi suhtes täiendavaid meetmeid või kehtestatakse täiendavaid nõudeid, sealhulgas käesoleva lõigu punktides d, e ja f osutatud nõuded ning tõhustatud järelevalve riskikontsentratsiooni üle artikli 244 tähenduses ja konsolideerimisgrupisiseste tehingute üle artikli 245 tähenduses, et saavutada käesoleva artikli lõike 2 teise lõigu punktis b osutatud eesmärk;

d) 

nõutakse, et liidus asuva kõrgeima tasandi emaettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed oleksid väljaspool liitu asuvast kõrgeima tasandi emaettevõtjast sõltumatud;

e) 

keelatakse tehingud, sealhulgas dividendimaksed ja allutatud võla kupongimaksed, neid piiratakse, jälgitakse või nõutakse neist eelnevat teatamist, kui sellised tehingud ohustavad või võivad ohustada konsolideerimisgruppi kuuluva kindlustus- ja edasikindlustusandja finantsseisundit või solventsuse positsiooni ning kui nendega on seotud ühelt poolt kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, mille peakontor asub liidus, või segafinantsvaldusettevõtja, mille peakontor asub liidus, ja teiselt poolt konsolideerimisgruppi kuuluv kindlustus- või edasikindlustusandja, mille peakontor asub väljaspool liitu; kui konsolideerimisgrupi järelevalvaja liidus ei ole selle liikmesriigi järelevalveasutus, kus asub sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja peakontor, teavitab konsolideerimisgrupi järelevalvaja liidus kõnealuseid järelevalveasutusi oma järeldustest, et võimaldada neil võtta asjakohaseid meetmeid;

f) 

nõutakse teavet väljaspool liitu asuva peakontoriga emaettevõtjate solventsuse positsiooni ja finantsseisundi, riskiprofiili ja riskitaluvuspiiride kohta, sealhulgas nõutakse asjakohasuse korral kõnealuste kolmandate riikide emaettevõtjate haldus-, juhtimis- või järelevalveorganile või järelevalveasutustele neil teemadel esitatud aruandeid.

▼B

Artikkel 263

Väljaspool ühendust asuvad emaettevõtjad: tasandid

▼M1

Kui artiklis 260 osutatud emaettevõtja on sellise kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis, või kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja tütarettevõtja, kohaldavad liikmesriigid artiklis 260 sätestatud kontrolli ainult sellise lõpliku emaettevõtja tasandil, mis on kolmanda riigi kindlustusvaldusettevõtja, kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusandja või kolmanda riigi edasikindlustusandja.

Artiklis 260 osutatud samaväärse järelevalvekorra puudumise korral võivad järelevalveasutused teha uue kontrolli kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja tasandist madalamal tasandil kas kolmanda riigi kindlustusvaldusettevõtja, kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi kindlustusandja või kolmanda riigi edasikindlustusandja tasandil.

▼B

Sel juhul põhjendab artikli 260 lõike 1 teises lõigus osutatud järelevalveasutus oma otsust konsolideerimisgrupile.

Artiklit 262 kohaldatakse mutatis mutandis.

Artikkel 264

Koostöö kolmanda riigi järelevalveasutustega

1.  

Komisjon võib teha nõukogule ettepaneku pidada läbirääkimisi kokkulepete sõlmimiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et teostada järelevalvet järgmiste ettevõtjate üle:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandjad, mille osalust omavateks ettevõtjateks on artiklis 213 osutatud ettevõtjad, kelle peakontor asub kolmandas riigis; ning

b) 

kolmandate riikide kindlustusandjad või kolmandate riikide edasikindlustusandjad, mille osalust omavateks ettevõtjateks on artiklis 213 osutatud ettevõtjad, kelle peakontor asub ühenduses.

2.  

Lõikes 1 osutatud kokkulepetega püütakse eelkõige tagada, et:

a) 

liikmesriikide järelevalveasutustele on kättesaadav teave, mis on vajalik konsolideerimisgrupi tasandil järelevalve teostamiseks kindlustus- ja edasikindlustusandjate üle, mille peakontor asub ühenduses ning millel on tütarettevõtjad väljaspool ühendust või märkimisväärsed osalused väljaspool ühendust asuvates ettevõtjates; ja

b) 

liikmesriikide järelevalveasutustele on kättesaadav teave, mis on vajalik konsolideerimisgrupi tasandil järelevalve teostamiseks kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate üle, mille peakontor asub nende territooriumil ning millel on tütarettevõtjad liikmesriikides või märkimisväärsed osalused ühes või mitmes liikmesriigis asuvates ettevõtjates.

3.   Ilma et see piiraks asutamislepingu artikli 300 lõigete 1 ja 2 kohaldamist, tutvub komisjon Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomitee abiga põhjalikult lõikes 1 osutatud läbirääkimiste tulemustega.

V PEATÜKK

Segakindlustusvaldusettevõtjad

Artikkel 265

Konsolideerimisgrupisisesed tehingud

1.   Kui ühe või mitme kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja, tagavad liikmesriigid, et kõnealuste kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalve eest vastutavad järelevalveasutused teostavad üldist järelevalvet kõnealuste kindlustus- või edasikindlustusandjate ning segakindlustusvaldusettevõtja ja tema sidusettevõtjate vaheliste tehingute üle.

▼M13

1a.   Liikmesriigid tagavad eeskätt, et kui ühe või mitme kindlustus- või edasikindlustusandja emaettevõtja on krediidiasutus, investeerimisühing, finantseerimisasutus, eurofondi valitseja, alternatiivse investeerimisfondi valitseja, tööandja kogumispensioni asutus või reguleerimata ettevõtja, kes tegeleb ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisas osutatud tegevusega, kui selline tegevus moodustab olulise osa tema üldisest tegevusest, teevad kõnealuste kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalve eest vastutavad järelevalveasutused üldist järelevalvet kõnealuste kindlustus- või edasikindlustusandjate ning emaettevõtja ja tema sidusettevõtjate vaheliste tehingute üle.

▼B

2.   Artikleid 245, 249–255 ja 258 kohaldatakse mutatis mutandis.

Artikkel 266

Koostöö kolmandate riikidega

Kolmandate riikidega koostöö puhul kohaldatakse artiklit 264 mutatis mutandis.

IV JAOTIS

KINDLUSTUSANDJATE TERVENDAMINE JA LÕPETAMINE

I PEATÜKK

Reguleerimisala ja mõisted

Artikkel 267

Käesoleva jaotise reguleerimisala

Käesolevat jaotist kohaldatakse tervendamismeetmete ja lõpetamismenetluste suhtes, mis käsitlevad järgmist:

a) 

kindlustusandjad;

b) 

ühenduse territooriumil asuvad kolmanda riigi kindlustusandjate filiaalid.

▼M13

Direktiivi (EL) 2025/1 kohaldamisel kohaldatakse kõnealuse direktiivi artikli 26 lõikes 3 osutatud kriisilahenduse vahendite ja kõnealuse direktiivi III jaotise IV peatüki kohaste kriisilahendusõiguste kasutamise korral käesoleva jaotise I, II ja IV peatüki sätteid edasikindlustusandjate ja nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 1 punktides b–e osutatud ettevõtjate suhtes.

Käesoleva direktiivi artikleid 270 ja 272 ei kohaldata, kui kohaldatakse direktiivi (EL) 2025/1 artiklit 63.

▼B

Artikkel 268

Mõisted

1.  

Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

▼M13

a) 

„pädevad asutused“ – liikmesriikide haldus- või kohtuorganid, mis on pädevad tervendamismeetmete ja lõpetamismenetluse küsimustes, või direktiivi (EL) 2025/1 artikli 2 punktis 12 määratletud kriisilahendusasutus, mis on pädev nimetatud direktiivi kohaselt võetud tervendamismeetmete küsimustes;

▼B

b) 

„filiaal” – muu liikmesriigi kui päritoluliikmesriigi territooriumil asuv kindlustusandja mis tahes alaline kohalolek kindlustustegevusega tegelemiseks;

▼M13

c) 

„tervendamismeetmed“ – meetmed, mis hõlmavad pädevate asutuste sekkumist kindlustusandja finantsolukorra säilitamiseks või taastamiseks ja mis mõjutavad muude isikute kui kindlustusandja olemasolevaid õigusi, sealhulgas maksete peatamine, täitemeetmete peatamine või nõuete vähendamine, direktiivi (EL) 2025/1 artikli 26 lõikes 3 osutatud kriisilahenduse vahendite kohaldamine ja kõnealuse direktiivi III jaotise IV peatükis osutatud kriisilahendusõiguste kasutamine;

▼B

d) 

„lõpetamismenetlus” – kõiki võlausaldajaid käsitlev menetlus, mis hõlmab kindlustusandja varade realiseerimist ja tulude jaotamist võlausaldajate, aktsionäride või liikmete vahel, nagu see on asjakohane, ning millega kindlasti kaasneb pädevate asutuste sekkumine, kaasa arvatud juhud, kui kõiki võlausaldajaid käsitlev menetlus lõpetatakse kompromissi või muu samalaadse meetmega, olenemata sellest, kas menetlus põhineb maksejõuetusel või mitte ja on vabatahtlik või kohustuslik;

e) 

„haldur” – tervendamismeetmete haldamiseks pädevate asutuste määratud mis tahes isik või asutus;

f) 

„likvideerija” – lõpetamismenetluse haldamiseks pädevate asutuste või kindlustusandja juhtivate organite määratud mis tahes isik või asutus;

g) 

„kindlustuslepingust tulenev nõue” – mis tahes summa, mille osas kindlustatutel, kindlustusvõtjatel, soodustatud isikutel ja kõigil kahjustatud isikutel on kindlustuslepingust või artikli 2 lõike 3 punktides b ja c sätestatud kindlustustegevusest tulenev vahetu nõudeõigus kindlustusandja vastu, kaasa arvatud kõnealuste isikute jaoks eraldatud summa, kui kõik kohustuste koostisosad ei ole veel teada.

Kindlustuslepingust tulenevaks nõudeks peetakse ka kindlustusmakseid, mida kindlustusandja ei ole tagasi maksnud sõlmimata jäänud või tühistatud kindlustuslepingu ja punkti 1 alapunktis g osutatud tegevuse korral, mis on vastavuses sellise lepingu ja tegevuse suhtes enne lõpetamismenetluse alustamist kohaldatud õigusnormidega.

2.  

Käesoleva jaotise kohaldamisel tervendamismeetmete ja lõpetamismenetluse suhtes, mis on seotud liikmesriigis asuva kolmanda riigi kindlustusandja filiaaliga, kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) 

„päritoluliikmesriik” – liikmesriik, kus filiaalile on antud tegevusluba vastavalt artiklitele 145–149;

b) 

„järelevalveasutused” – päritoluliikmesriigi järelevalveasutused;

c) 

„pädevad asutused” – päritoluliikmesriigi pädevad asutused.

II PEATÜKK

Tervendamismeetmed

Artikkel 269

Tervendamismeetmete vastuvõtmisel kohaldatav õigus

1.   Ainult päritoluliikmesriigi pädevatel asutustel on õigus teha otsus kindlustusandja ja selle filiaalide tervendamismeetmete kohta. 2.   Tervendamismeetmete võtmine ei välista lõpetamismenetluse algatamist päritoluliikmesriigi poolt. 3.   Tervendamismeetmeid reguleerivad päritoluliikmesriigi õigusnormid ning menetlused, kui artiklites 285–292 ei ole sätestatud teisiti. 4.   Päritoluliikmesriigi õigusaktide kohaselt võetavad tervendamismeetmed kehtivad kogu ühenduses ja ilma lisaformaalsusteta, sealhulgas ka kolmandate isikute suhtes teistes liikmesriikides, isegi kui teiste liikmesriikide õigusaktides ei ole sellised tervendamismeetmed sätestatud või kui nende rakendamine on seotud tingimustega, mis ei ole täidetud. 5.   Tervendamismeetmed kehtivad kogu ühenduses, kui need on jõustunud päritoluliikmesriigis.

Artikkel 270

Järelevalveasutuste teavitamine

Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teatavad viivitamata oma otsusest mis tahes tervendamismeetme kohta kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutustele, võimaluse korral teevad nad seda enne meetme võtmist, ent kui see ei ole võimalik, siis kohe pärast meetme võtmist.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused teatavad viivitamata kõigi teiste liikmesriikide järelevalveasutustele oma otsusest võtta tervendamismeetmeid ja nende meetmete võimalikest praktilistest mõjudest.

Artikkel 271

Tervendamismeetmete otsuste avaldamine

1.  

Kui päritoluliikmesriigis on võimalik tervendamismeetme kohta esitada kaebus, avaldavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused, haldur või päritoluliikmesriigis selleks volitusi omav mis tahes isik tervendamismeetme otsuse vastavalt päritoluliikmesriigis sätestatud avaldamiskorrale ning lisaks sellele avaldab ta esimesel võimalusel tervendamismeetme võtmise otsuse väljavõtte Euroopa Liidu Teatajas.

Teiste liikmesriikide järelevalveasutused, kes on saanud artikli 270 alusel teate tervendamismeetme otsuse kohta, võivad tagada otsuse avaldamise oma territooriumil viisil, mida nad peavad kohaseks.

2.   Lõikes 1 sätestatud avalduses on osutatud päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, artikli 269 lõikes 3 sätestatud kohaldatavale õigusele ja haldurile, kui see on määratud. Seda tehakse selle liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest, kus teave avaldatakse. 3.   Tervendamismeetmeid kohaldatakse, olenemata lõigetes 1 ja 2 kehtestatud avaldamissätetest, ja need on võlausaldajate suhtes täielikult kehtivad, kui päritoluliikmesriigi pädevate asutuste poolt või selle liikmesriigi õiguses ei ole sätestatud teisiti. 4.  

Kui tervendamismeetmed mõjutavad ainult kindlustusandja aktsionäride, liikmete või töötajate vastavast seisundist tulenevaid huve, ei kohaldata lõikeid 1, 2 ja 3, kui tervendamismeetmete suhtes kohaldatavas õiguses ei ole sätestatud teisiti.

Pädevad asutused määravad kindlaks viisi, kuidas esimeses lõigus osutatud isikuid teavitada kooskõlas kohaldatava õigusega.

Artikkel 272

Teadaolevate võlausaldajate teavitamine ja nõuete esitamise õigus

1.   Kui päritoluliikmesriigi õiguses nõutakse nõuete tunnustamiseks nende esitamist või seal on sätestatud tervendamismeetme kohta kohustuslik teabe esitamine võlausaldajatele, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on selles liikmesriigis, teavitavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused või haldur vastavalt artiklile 281 ja artikli 283 lõikele 1 ka teadaolevaid võlausaldajaid, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on teises liikmesriigis. 2.   Kui päritoluliikmesriigi õiguses on sätestatud, et võlausaldajatel, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on selles liikmesriigis, on õigus esitada nõudeid või märkusi seoses nende nõuetega, on vastavalt artiklile 282 ja artikli 283 lõikele 2 samasugune õigus ka nendel võlausaldajatel, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on teises liikmesriigis.

III PEATÜKK

Lõpetamismenetlus

Artikkel 273

Lõpetamismenetluse algatamine ja järelevalveasutuste teavitamine

1.   Kindlustusandja ja selle teistes liikmesriikides asuvate filiaalide lõpetamismenetluse algatamise kohta on õigus teha otsus ainult päritoluliikmesriigi pädevatel asutustel. Selle otsuse võib teha tervendamismeetmete puudumisel või pärast nende vastuvõtmist. 2.   Päritoluliikmesriigi õigusaktide kohaselt vastuvõetud otsust kindlustusandja ja selle teistes liikmesriikides asuvate filiaalide lõpetamismenetluse algatamise kohta tunnustatakse lisaformaalsusteta kogu ühenduses ning see hakkab kehtima kohe pärast otsuse jõustumist liikmesriigis, kus menetlus algatatakse. 3.  

Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teatavad viivitamata kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutustele lõpetamismenetluse algatamise otsusest, võimaluse korral enne menetluse algatamist ja kui see ei ole võimalik, siis kohe pärast selle algatamist.

Päritoluliikmesriigi järelevalveasutused teatavad oma otsusest algatada lõpetamismenetlus ja selle võimalikest praktilistest mõjudest viivitamata kõigi teiste liikmesriikide järelevalveasutustele.

Artikkel 274

Kohaldatav õigus

1.   Kindlustusandja suhtes lõpetamismenetluse algatamise otsuseid, lõpetamismenetlust ja selle mõju reguleerivad päritoluliikmesriigi õigusnormid, kui artiklites 285–292 ei ole sätestatud teisiti. 2.  

Päritoluliikmesriigi õigusega määratakse kindlaks vähemalt järgmised asjaolud:

a) 

millised varad moodustavad pankrotivara ja nende varade käsitlemine, mida kindlustusandja on omandanud või mis on tema valdusse läinud pärast lõpetamismenetluse algatamist;

b) 

kindlustusandja ja likvideerija volitused;

c) 

tasaarvestuse tingimused;

d) 

lõpetamismenetluse mõju kindlustusandja olemasolevatele lepingutele;

e) 

lõpetamismenetluse mõju üksikvõlausaldajate algatatud menetlustele, välja arvatud artiklis 292 osutatud pooleliolevad kohtumenetlused;

f) 

nõuded, mida esitatakse kindlustusandja varadele, ja pärast lõpetamismenetluse algatamist tekkivate nõuete käsitlemine;

g) 

nõuete esitamise, tõendamise ja vastuvõtmise eeskirjad;

h) 

varade realiseerimisest saadud tulu jaotamise ja nõuete järjekorra eeskirjad ning võlausaldajate õigused, kelle nõuded on asjaõiguse või tasaarvestuse alusel pärast lõpetamismenetluse algatamist osaliselt rahuldatud;

i) 

eelkõige kompromissi teel lõpetamismenetluse lõpetamise tingimused ja selle mõju;

j) 

võlausaldajate õigused pärast lõpetamismenetluse lõpetamist;

k) 

isik, kes kannab lõpetamismenetluse käigus tekkinud kulud ja kulutused, ning

l) 

kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute õigustühisuse, vaidlustamise või kehtetuks tunnistamise eeskirjad.

Artikkel 275

Kindlustuslepingutest tulenevate nõuete käsitlemine

1.  

Liikmesriigid tagavad kindlustuslepingutest tulenevate nõuete ülimuslikkuse kindlustusandjale esitatavate muude nõuete suhtes ühel või mõlemal järgmisel viisil:

a) 

kindlustuslepingutest tulenevad nõuded vara osas, mis katab kindlustustehnilisi eraldisi, on ülimuslikud kindlustusandjale esitatavate mis tahes muude nõuete suhtes või

b) 

kindlustuslepingutest tulenevad nõuded kindlustusandja kogu vara osas on ülimuslikud kindlustusandjale esitatavate mis tahes muude nõuete suhtes, välja arvatud üksnes järgmised nõuded:

i) 

töölepingutest ja töösuhetest tulenevad töötajate nõuded,

ii) 

riigiasutuste maksunõuded,

iii) 

sotsiaalkindlustussüsteemide nõuded,

iv) 

asjaõiguslikud nõuded varale.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigid sätestada lõpetamismenetlusest tulenevate kõigi või osa kulutuste, nagu need on kindlaks määratud nende siseriiklikus õiguses, ülimuslikkuse kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes. 3.   Liikmesriigid, kes on valinud lõike 1 punktis a sätestatud võimaluse, nõuavad kindlustusandjatelt eriregistri loomist ja selle ajakohastamist vastavalt artiklile 276.

Artikkel 276

Eriregister

1.   Iga kindlustusandja peab oma peakontoris eriregistrit varade kohta, mis katavad päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt arvutatud ja investeeritud kindlustustehnilisi eraldisi. 2.  

Kui kindlustusandja tegeleb nii elu- kui kahjukindlustusega, peab ta oma peakontoris eraldi registrit mõlema kindlustusliigi kohta.

Kui liikmesriik lubab kindlustusandjal katta elukindlustusriskid ja I lisa A osa liikides 1 ja 2 loetletud riskid, võib ta sätestada, et need kindlustusandjad peavad pidama kõigi oma tegevuste kohta ühtset registrit.

3.   Registrisse kantud vara koguväärtus, mis on hinnatud vastavalt päritoluliikmesriigis kohaldatavale õigusele, ei tohi kunagi olla väiksem kindlustustehniliste eraldiste väärtusest. 4.   Kui registrisse kantud vara suhtes kohaldatakse võlausaldaja või kolmanda isiku asjaõigust, mille tõttu osa vara väärtusest ei ole kohustuste katmiseks kasutatav, kantakse see fakt registrisse ja mittekasutatavat väärtust ei kajastata lõikes 3 osutatud koguväärtuses. 5.  

Vara käsitlemine kindlustusandja lõpetamise korral seoses artikli 275 lõike 1 punktis a sätestatud meetodiga määratakse kindlaks päritoluliikmesriigi õigusaktidega, välja arvatud juhul, kui vara suhtes kohaldatakse artikleid 286, 287 või 288, järgmistel juhtudel:

a) 

kui sellise vara suhtes, mis katab kindlustustehnilisi eraldisi, kohaldatakse võlausaldaja või kolmanda isiku asjaõigust, täitmata lõikes 4 sätestatud tingimusi;

b) 

kui selle vara suhtes kohaldatakse võlausaldaja või kolmanda isiku omandireservatsioon;

c) 

kui võlausaldajal on õigus nõuda oma nõude ja kindlustusandja nõude tasaarvestust.

6.  

Pärast lõpetamismenetluse algatamist ei muudeta vastavalt lõigetele 1–5 registrisse kantud vara koosseisu ning pädeva asutuse loata parandatakse registrites üksnes tehnilisi vigu.

Siiski lisavad likvideerijad kõnealusele varale sellelt saadava tulu ja kogutud netokindlustusmaksed, mis on saadud seoses kõnealuse kindlustusliigiga lõpetamismenetluse algatamise ja kindlustuslepingutest tulenevate nõuete väljamaksmise või kindlustusportfelli ülemineku vahelisel ajal.

7.   Kui vara realiseerimisel saadakse vara registritesse kantud hinnangväärtusest vähem raha, põhjendavad likvideerijad seda päritoluliikmesriigi järelevalveasutustele.

Artikkel 277

Nõuete üleminek tagatisskeemile

Päritoluliikmesriik võib sätestada, et juhul kui kindlustusandja võlausaldajate õigused on üle läinud selles liikmesriigi moodustatud tagatisskeemile, ei saa skeemi kohaselt esitatud nõuete rahuldamisel kasutada artikli 275 lõike 1 sätteid.

Artikkel 278

Eelisnõuete kattevarad

Liikmesriigid, kes valivad artikli 275 lõike 1 punktis b sätestatud võimaluse, nõuavad, et kõik kindlustusandjad tagavad, et need nõuded, mis vastavalt artikli 275 lõike 1 punktile b võivad olla kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes ülimuslikud ja mis on kirjendatud kindlustusandja raamatupidamises, oleksid alati, sõltumata võimalikust lõpetamismenetlusest, kaetud varaga.

Artikkel 279

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

1.   Kui on otsustatud algatada kindlustusandja lõpetamismenetlus, tunnistatakse kõnealuse kindlustusandja tegevusluba kehtetuks vastavalt artiklis 144 sätestatud menetlusele, välja arvatud kui see on vajalik lõike 2 kohaldamisel. 2.  

Lõike 1 alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei välista, et likvideerija või mis tahes teine pädevate asutuste määratud isik jätkab kindlustusandja mõne tegevusega selles ulatuses, mis on kindlustusandja lõpetamiseks vajalik või kohane.

Päritoluliikmesriik võib ette näha, et selline tegevus toimub kõnealuse liikmesriigi järelevalveasutuse nõusolekul ja järelevalve all.

Artikkel 280

Lõpetamismenetluse otsuse avaldamine

1.  

Pädev asutus, likvideerija või sel eesmärgil pädeva asutuse määratud mis tahes isik avaldab lõpetamismenetluse algatamise otsuse vastavalt päritoluliikmesriigis sätestatud avaldamiskorrale ja avaldab lõpetamismenetluse otsuse väljavõtte Euroopa Liidu Teatajas.

Kõigi teiste liikmesriikide järelevalveasutused, kes on saanud artikli 273 lõike 3 alusel teate lõpetamismenetluse algatamise otsuse kohta, võivad tagada otsuse avaldamise oma territooriumil viisil, mida nad peavad kohaseks.

2.   Lõikes 1 osutatud avalduses täpsustatakse päritoluliikmesriigi pädev asutus, kohaldatav õigus ja määratud likvideerija. Avaldus avaldatakse selle liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest, kus teave avaldatakse.

Artikkel 281

Teadaolevate võlausaldajate teavitamine

1.   Kui lõpetamismenetlus on algatatud, saadab päritoluliikmesriigi pädev asutus, likvideerija või selleks pädevate asutuste määratud mis tahes isik viivitamata eraldi kirjaliku teatise igale teadaolevale võlausaldajale, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on teises liikmesriigis. 2.  

Lõikes 1 osutatud teatises esitatakse tähtajad, nende tähtaegade osas sätestatud karistused, juriidiline isik või asutus, kes on volitatud võtma vastu esitatavaid nõudeid või selgitusi nõuete kohta, ja kõik muud meetmed.

Teatises märgitakse ka see, kas võlausaldajad, kellel on eelisnõuded või kelle nõuded on kaitstud asjaõigusega, peavad esitama need nõuded.

Kindlustuslepingutest tulenevate nõuete kohta näidatakse teatises ära lõpetamismenetluse üldmõjud kindlustuslepingutele, eelkõige see, millisel kuupäeval kindlustuslepingud või -tegevus lõppevad, ning kindlustatute kindlustuslepingutest või –tegevusest tulenevad õigused ja kohustused.

Artikkel 282

Nõuete esitamise õigus

1.   Igal võlausaldajal, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriigis, sealhulgas ka liikmesriikide riigiasutustel, on õigus esitada nõudeid või kirjalikke selgitusi nõuete kohta. 2.   Kõigi lõikes 1 osutatud võlausaldajate nõudeid koheldakse võrdselt ja need arvatakse samasse rahuldamisjärku kui samaväärse olemusega nõuded, mille võivad esitada võlausaldajad, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on päritoluliikmesriigis. Pädevad asutused tegutsevad seega ühenduse tasandil kedagi diskrimineerimata. 3.  

Välja arvatud juhtudel, kui päritoluliikmesriigi õigusega on lubatud teisiti, saadab võlausaldaja pädevale asutusele tõendavate dokumentide koopiad ja märgib ära järgmised asjaolud:

a) 

nõude olemus ja suurus;

b) 

nõude tekkimise kuupäev;

c) 

kas ta nõue tuleb väidetavalt rahuldada eelisjärjekorras, on see tagatud asjaõigusega või omandireservatsiooniga;

d) 

vajaduse korral selle, milline vara on tema tagatisega kaetud.

Artikli 275 kohast kindlustuslepingutest tulenevate nõuete ülimuslikkust ei ole vaja ära märkida.

Artikkel 283

Keeled ja vormid

1.  

Artikli 281 lõikes 1 osutatud teatises esitatav teave on päritoluliikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest.

Selleks kasutatakse Euroopa Liidu kõigis ametlikes keeltes vormi, mille pealkiri on:

a) 

„Kutse nõude esitamiseks ja tähtaeg” või

b) 

kui päritoluliikmesriigi õiguses on sätestatud nõuetega seotud märkuste esitamine, siis „Kutse selgituste esitamiseks nõude kohta ja tähtaeg”.

Kui kindlustuslepingust tulenevat nõuet omab teadaolev võlausaldaja, esitatakse artikli 281 lõikes 1 osutatud teatise teave selle liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest, kus on võlausaldaja alaline elu- või asukoht või peakontor.

2.  

Võlausaldajad, kelle alaline elu- või asukoht või peakontor on muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriigis, võivad esitada oma nõuded või selgitused nõuete kohta selle teise liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest.

Sel juhul on päritoluliikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest esitatud nõuetel või selgitustel nõuete kohta vastav pealkiri „Nõude esitamine” või „Selgituste esitamine nõude kohta”.

Artikkel 284

Võlausaldajate korrapärane teavitamine

1.   Likvideerija teavitab võlausaldajaid korrapäraselt ja asjakohasel viisil lõpetamismenetluse käigust. 2.   Liikmesriikide järelevalveasutused võivad nõuda päritoluliikmesriigi järelevalveasutustelt teavet lõpetamismenetluse käigu kohta.

IV PEATÜKK

Ühissätted

Artikkel 285

Mõjud teatavatele lepingutele ja õigustele

Erandina artiklitest 269 ja 274 reguleeritakse tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse algatamise mõju järgmiselt:

a) 

töölepingute ja töösuhete puhul ainult liikmesriigis töölepingute ja töösuhete suhtes kohaldatava õigusega;

b) 

lepingute puhul, mis annavad õiguse kinnisasja kasutamiseks või omandamiseks, ainult selle liikmesriigi õigusega, kus kinnisasi asub;

c) 

kindlustusandja õiguste puhul seoses kinnisasja, laeva või õhusõidukiga, mis kuulub registreerimisele avalikus registris, üksnes selle liikmesriigi õigusega, kes vastutab registri pidamise eest.

Artikkel 286

Kolmandate isikute asjaõigused

1.   Tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajate ega kolmandate isikute asjaõigusi, mis on seotud nende meetmete või menetluste algatamise ajal teise liikmesriigi territooriumil asuva ja kindlustusandjale kuuluva materiaalse või immateriaalse põhivaraga, vallas- või kinnisasjaga, seda nii konkreetse vara kui ka aeg-ajalt muutuva määratlemata varaga tema kogumis. 2.  

Lõikes 1 osutatud õigused hõlmavad vähemalt järgmist:

a) 

õigus vara käsutada või seda käsutada lasta ning saada osa sellelt varalt teenitud tulust, eelkõige kinnipidamisõiguse või hüpoteegi teel;

b) 

ainuõigus nõude rahuldamiseks, eelkõige siis, kui nõue on pandiga tagatud või tagatisena loovutatud;

c) 

õigus nõuda vara välja või nõuda vara tagastamist sellelt, kes on võtnud vara enda valdusse või ei kasuta seda selleks õigusi omava poole soovidele vastavalt;

d) 

õigus saada varalt kasu.

3.   Avalikku registrisse kantud ja kolmandate isikute suhtes täitmisele pööratavat õigust, mille alusel võib saada lõike 1 tähenduses asjaõiguse, käsitatakse asjaõigusena. 4.   Lõikega 1 ei välistata artikli 274 lõike 2 punktis l osutatud õigustoimingute vaidlustamist või nende õigustühiseks või kehtetuks tunnistamist.

Artikkel 287

Omandireservatsioon

1.   Tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse algatamine kindlustusandja suhtes, kes ostab vara, ei mõjuta müüja omandireservatsioonil põhinevaid õigusi, kui nende meetmete või menetluse algatamise ajal asub vara muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus need meetmed või menetlus algatati. 2.   Pärast vara üleandmist ei anna tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse algatamine kindlustusandja suhtes, kes müüb vara, põhjust müügi tühistamiseks või lõpetamiseks ning ei takista ostjal omandiõigust saamast, kui nende meetmete või menetluste algatamise ajal asub müüdud vara muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus neid meetmeid või menetlusi algatati. 3.   Lõigetega 1 ja 2 ei välistata artikli 274 lõike 2 punktis l osutatud õigustoimingute kehtetuks tunnistamist.

Artikkel 288

Tasaarvestus

1.   Tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse algatamine ei mõjuta võlausaldajate õigust nõuda nende nõuete ja kindlustusandja nõuete tasaarvestust, kui selline tasaarvestus on lubatud kindlustusandja nõude suhtes kohaldatava õigusega. 2.   Lõikega 1 ei välistata artikli 274 lõike 2 punktis l osutatud õigustoimingute kehtetuks tunnistamist.

Artikkel 289

Reguleeritud turud

1.   Ilma et see piiraks artikli 286 kohaldamist, reguleeritakse tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse algatamise mõju reguleeritud turu osapoolte õigustele ja kohustustele ainult selle turu suhtes kohaldatava õigusega. 2.   Lõikega 1 ei välistata maksete või tehingute õigustühisust, vaidlustamist või kehtetuks tunnistamist artikli 274 lõike 2 punkti l kohaselt, tuginedes turule kohaldatavale õigusele.

Artikkel 290

Kahjustavad õigustoimingud

Artikli 274 lõike 2 punkti l ei kohaldata, kui isik, kes on saanud kasu kõiki võlausaldajaid kahjustavast õigustoimingust, tõendab, et kõnealuse õigustoimingu suhtes kohaldatakse muu liikmesriigi kui päritoluliikmesriigi õigust, ja selle õiguse alusel ei ole antud asjaoludel võimalik kõnealust õigustoimingut vaidlustada.

Artikkel 291

Kolmandate isikute kaitse

Kohaldatakse järgmist õigust, kui kindlustusandja sõlmib pärast tervendamismeetme võtmist või lõpetamismenetluse algatamist võõrandamistehingu, millega käsitletakse järgmist:

a) 

kinnisasja puhul selle liikmesriigi õigust, kus kinnisasi asub;

b) 

avalikus registris registreeritava laeva või õhusõiduki puhul selle liikmesriigi õigust, kelle pädevuses registrit peetakse;

c) 

vabalt kaubeldavate või muude väärtpaberite puhul, mille olemasolu või üleminek eeldab seadusega sätestatud sissekannet registrisse või kontole või mis asuvad liikmesriigi õigusega reguleeritud keskdepositooriumis, selle liikmesriigi õigust, kes vastutab registri, konto või depositooriumi eest.

Artikkel 292

Pooleliolevad kohtumenetlused

Tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse mõju kindlustusandjalt võõrandatud vara või õigusi käsitlevale pooleliolevale kohtumenetlusele reguleeritakse ainult selle liikmesriigi õigusega, kelle territooriumil kohtumenetlus toimub.

Artikkel 293

Haldurid ja likvideerijad

1.  

Halduri või likvideerija määramist tõendab teda ametisse määrava originaalotsuse tõestatud koopia või mis tahes muu tõend, mille on välja andnud päritoluliikmesriigi pädev asutus.

Liikmesriik, mille territooriumil haldur või likvideerija soovib tegutseda, võib nõuda selle tõlget kõnealuse liikmesriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest. Kõnealuse tõlke ametlik tõendamine ja muud sellised formaalsused ei ole nõutavad.

2.  

Halduril ja likvideerijal on õigus teostada kõigi liikmesriikide territooriumil neid volitusi, mis neil on päritoluliikmesriigi territooriumil.

Tervendamismeetmete või lõpetamismenetluse käigus võib vastavalt päritoluliikmesriigi õigusele määrata haldurile ja likvideerijale abisid või esindajaid, seda eelkõige vastuvõtvates liikmesriikides ja konkreetselt selleks, et aidata kõnealuse liikmesriigi võlausaldajatel üle saada mis tahes raskustest.

3.  

Teostades oma volitusi vastavalt päritoluliikmesriigi õigusele, täidavad haldurid või likvideerijad nende liikmesriikide seadusi, kelle territooriumil nad soovivad meetmeid võtta, eelkõige seoses vara realiseerimiskorraga ja töötajate teavitamisega.

Nende volituste hulka ei kuulu sunnimeetmete võtmine ega õigus lahendada juriidilisi vaidlusi või eriarvamusi.

Artikkel 294

Registreerimine avalikus registris

1.  

Haldur, likvideerija või päritoluliikmesriigis volitusi omav mis tahes muu asutus või isik võib nõuda, et tervendamismeede või lõpetamismenetluse algatamise otsus registreeritaks mis tahes asjakohases avalikus registris, mida peetakse teistes liikmesriikides.

Kui liikmesriik näeb ette kohustusliku registreerimise, võtab esimeses lõigus osutatud asutus või isik registreerimise tagamiseks kõik vajalikud meetmed.

2.   Registreerimiskulusid käsitatakse menetlusega seotud kuludena.

Artikkel 295

Ametisaladus

Kõik isikud, kes peavad andma või saama teavet seoses artiklites 270, 273 ja 296 sätestatud menetlustega, peavad järgima ametisaladuse hoidmise sätteid, nagu on sätestatud artiklites 64–69, välja arvatud kohtuorganid, kelle suhtes kohaldatakse olemasolevaid siseriiklikke õigusakte.

Artikkel 296

Kolmandate riikide kindlustusandjate filiaalide käsitlemine

Kui kolmanda riigi kindlustusandjal on filiaalid mitmes liikmesriigis, käsitletakse käesoleva jaotise kohaldamisel iga filiaali eraldi.

Nende liikmesriikide pädevad asutused ja järelevalveasutused püüavad oma tegevust koordineerida.

Samuti püüavad oma tegevust koordineerida kõik haldurid ja likvideerijad.

V JAOTIS

MUUD SÄTTED

Artikkel 297

Kohtusse pöördumise õigus

Liikmesriigid tagavad kindlustus- või edasikindlustusandjaid käsitlevate otsuste puhul, mis on tehtud käesoleva direktiivi rakendamiseks vastuvõetud õigusnormide alusel, õiguse pöörduda kohtusse.

Artikkel 298

Liikmesriikide ja komisjoni koostöö

1.   Liikmesriigid teevad üksteisega koostööd kindlustuse ja edasikindlustuse järelevalve ja käesoleva direktiivi kohaldamise hõlbustamiseks ühenduses. 2.   Komisjon ja liikmesriikide järelevalveasutused teevad tihedat koostööd kindlustuse ja edasikindlustuse järelevalve hõlbustamiseks ühenduses ja käesoleva direktiivi kohaldamisel tekkida võivate raskuste analüüsimiseks. 3.  

Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist suurematest raskustest, mis tekkivad käesoleva direktiivi rakendamisel.

Komisjon ja asjaomaste liikmesriikide järelevalveasutused uurivad neid raskusi võimalikult kiiresti, et leida sobiv lahendus.

Artikkel 299

Euro

Kui käesolevas direktiivis viidatakse eurole, kasutatakse alates iga aasta 31. detsembrist riikide vääringus vahetuskurssi, mida kohaldatakse eelmise oktoobri viimasel päeval, mille kohta on kõigis ühenduse vääringutes kättesaadavad vahetuskursid.

Artikkel 300

Eurodes väljendatud summade läbivaatamine

▼M5

Käesolevas direktiivis eurodes väljendatud summad vaadatakse läbi iga viie aasta järel, suurendades eurodes baasosa protsentuaalse muutuse võrra komisjoni (Eurostati) avaldatavas kõiki liikmesriike hõlmavas ühtlustatud tarbijahinnaindeksis alates 31. detsembrist 2015 kuni läbivaatamise kuupäevani, ja ümardatakse see järgmise 100 000 euro täiskordseni.

▼B

Kui muutus protsentides pärast viimast kohandamist on alla 5 %, summat ei kohandata.

Komisjon avaldab kohandatud summad Euroopa Liidu Teatajas.

Liikmesriigid rakendavad kohandatud summad 12 kuu jooksul pärast nende avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

▼M5

Artikkel 301

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab Euroopa kindlustus- ametipensionikomitee, mis on loodud komisjoni otsusega 2004/9/EÜ ( 28 ). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. 3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes sama määruse artikliga 4.

Artikkel 301a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2.   Artiklites 17, 31, 35, 37, 50, 56, 75, 86, 92, 97, 99, 109a, 111, 114, 127, 130, 135, 143, 172, 210, 211, 216, 217, 227, 234, 241, 244, 245, 247, 248, 256, 258, 260 ja 308b osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates 23. maist 2014.

▼M13

Artiklites 29, 105, 105a, 213a, 233b, 256b ja 304e osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates 28. jaanuarist 2025.

▼M13

Esimeses ja teises lõigus osutatud volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne iga nelja-aastase ajavahemiku lõppemist.

▼M13

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 17, 29, 31, 35, 37, 50, 56, 75, 86, 92, 97, 99, 105, 105a, 109a, 111, 114, 127, 130, 135, 143, 172, 210, 211, 213a, 216, 217, 227, 233b, 234, 241, 244, 245, 247, 248, 256, 256b, 258, 260, 304e ja 308b osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta.

Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

▼M5

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

▼M13

5.   Artikli 17, 29, 31, 35, 37, 50, 56, 75, 86, 92, 97, 99, 105, 105a, 109a, 111, 114, 127, 130, 135, 143, 172, 210, 211, 213a, 216, 217, 227, 233b, 234, 241, 244, 245, 247, 248, 256, 256b, 258, 260 või 308b alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra. 5a.   Artikli 304e alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole ühe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega ühe kuu võrra.

▼M5

Artikkel 301b

Regulatiivsete tehniliste standarditega seotud tähtpäevaklausel

1.   Kuni 24. maini 2016 järgib komisjon artiklites 50, 58, 75, 86, 92, 97, 111, 135, 143, 244, 245, 248 ja 249 ette nähtud regulatiivsete tehniliste standardite esmakordsel vastuvõtmisel artiklis 301a sätestatud menetlust. Kõik muudatused sellistes delegeeritud õigusaktides või pärast üleminekuperioodi lõppemist välja töötatavad uued regulatiivsed tehnilised standardid võetakse vastu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklite 10–14 kohaselt. 2.   Euroopa Parlament või nõukogu võivad lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 12 igal ajal tagasi võtta. 3.   Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve võib komisjonile esitada 24. maiks 2016 regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et viia artiklites 17, 31, 35, 37, 50, 56, 75, 86, 92, 97, 99, 109a, 111, 114, 127, 130, 135, 143, 172, 210, 211, 216, 217, 227, 234, 241, 244, 245, 247, 248, 256, 258, 260 ja 308b ettenähtud delegeeritud õigusaktid finantsturgude tehnilise arenguga vastavusse.

Kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite eelnõude puhul piirdutakse esimeses lõigus osutatud delegeeritud õigusaktide tehniliste aspektidega kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14.

▼B

Artikkel 302

Enne artiklite 57–63 järgimiseks vajalike õigusnormide jõustumist esitatud teated

Kavandatavate omandamiste suhtes kohaldatav hindamismenetlus, mille läbiviimiseks on enne artiklite 57–63 järgimiseks vajalike õigusnormide jõustumist pädevatele asutustele esitatud artiklis 57 osutatud teated, viiakse läbi kooskõlas teate esitamise ajal liikmesriikides kehtivate õigusaktidega.

▼M6 —————

▼B

Artikkel 304

Kestusel põhinev aktsiakursiriski alakomponent

1.  

Liikmesriigid võivad anda loa, et elukindlustusandjad, kes:

a) 

tegelevad tööandjapensioni kogumisega vastavalt direktiivi 2003/41/EÜ artiklile 4 või

b) 

pakuvad pensionihüvitisi, mida makstakse pensionile jäämise või oodatava pensionile jäämise korral, kui kõnealuste hüvitiste eest makstavate kindlustusmaksete osas kehtivad maksuvähendused, mis on kindlustusvõtjale määratud kooskõlas kõnealuse liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega;

kui:

i) 

kõiki mainitud tegevusele vastavaid varasid ja kohustusi hoitakse eraldi muust tegevusest ning neid hallatakse ja korraldatakse eraldi kindlustusandja muust tegevusest, ilma et neid oleks võimalik üle kanda;

ii) 

kindlustusandja punktidega a ja b seotud tegevusi, mille osas kohaldatakse käesolevas lõikes nimetatud lähenemisviisi, teostatakse ainult selles liikmesriigis, kus kindlustusandja on saanud oma tegevusloa, ning

iii) 

kindlustusandja kõnealuse ettevõtlusega seotud vastavate kohustuste kestus ületab keskmiselt 12 aastat;

selline luba võimaldab kohaldada solventsuskapitalinõude aktsiakursiriski alakomponenti, mida kalibreeritakse riskiväärtuse alusel sellise ajavahemiku jooksul, mis vastab kõnealuse elukindlustusandja tavapärasele aktsiainvesteeringute hoiuajale, mille usaldusnivooga tagatakse kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele sellisel tasemel kaitse, mis on samaväärne artiklis 101 sätestatuga, kui kõnealuses artiklis sätestatud lähenemisviisi kasutatakse üksnes seoses nende varade ja kohustustega, millele viidatakse punktis i. Nõutavate omavahendite arvutamisel võetakse kõnealuseid varasid ja kohustusi täiel määral arvesse hajutamise mõju hindamisel, ilma et see piiraks vajadust kaitsta teiste liikmesriikide kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute huvisid.

Sõltuvalt järelevalveasutuste heakskiidust kasutatakse esimeses lõigus sätestatud arvutusviisi ainult juhul, kui asjaomase elukindlustusandja likviidsus ja maksejõulisus ning varade ja kohustuste haldamisel kasutatavad strateegiad, menetlused ja aruandluskord on sellised, et tagavad jooksvalt tema suutlikkuse hoida aktsiainvesteeringuid ajavahemiku jooksul, mis vastab kõnealuse elukindlustusandja tavapärasele aktsiainvesteeringute hoiuajale. Elukindlustusandja suudab järelevalveasutusele tõendada, et eespool nimetatud tingimuse täitmist kinnitab selline usaldusnivoo, mis on vajalik kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele artiklis 101 sätestatuga võrdse kaitsetaseme tagamiseks.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad ei kasuta artiklis 105 sätestatud arvutusviisi muul kui asjakohaselt põhjendatud juhtudel ja pärast järelevalveasutuselt selleks loa saamist.

▼M13

2.   Alates 30. jaanuarist 2027 võivad elukindlustusandjad jätkata lõikes 1 osutatud meetodi kohaldamist ainult nende varade ja kohustiste suhtes, mille suhtes järelevalveasutused on enne 30. jaanuari 2027 heaks kiitnud kestusel põhineva aktsiariski alammooduli kohaldamise.

▼M12

Artikkel 304b

Juurdepääs teabele Euroopa ühtse juurdepääsupunkti kaudu

1.   Alates 10. jaanuarist 2030 tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi artiklite 51 lõikes 1 ja 256 lõikes 1 osutatud teabe avalikustamisel esitavad kindlustus- või edasikindlustusandjad kõnealuse teabe samal ajal käesoleva artikli lõikes 3 osutatud kogumisasutusele, et teha see teave juurdepääsetavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2859 ( 29 ) alusel loodud Euroopa ühtse juurdepääsupunkti (ESAP) kaudu.

Liikmesriigid tagavad, et teave vastab järgmistele nõuetele:

a) 

see esitatakse määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 3 määratletud, andmete väljavõttu võimaldavas vormingus või, kui see on liidu õigusega nõutav, masinloetavas vormingus kõnealuse määruse artikli 2 punkti 4 määratluse kohaselt;

b) 

teabele lisatakse järgmised metaandmed:

i) 

kõik selle kindlustus- või edasikindlustusandja nimed, millega teave on seotud;

ii) 

kindlustus- või edasikindlustusandja juriidilise isiku tunnus, mis on kindlaks määratud vastavalt määruse (EL) 2023/2859 artikli 7 lõike 4 punktile b;

iii) 

kindlustus- või edasikindlustusandja suurus kategooriate kaupa, mis on kindlaks määratud vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile d;

iv) 

teabe liik vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile c;

v) 

märge selle kohta, kas teave sisaldab isikuandmeid.

2.   Lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et kindlustus- või edasikindlustusandjad omandavad juriidilise isiku tunnuse. 3.   Hiljemalt 9. jaanuariks 2030 määravad liikmesriigid selleks, et teha käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave ESAPi kaudu juurdepääsetavaks, vähemalt ühe määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 2 määratletud kogumisasutuse ja teavitavad sellest ESMAt. 4.   Alates 10. jaanuarist 2030 tehakse käesoleva direktiivi artiklis 25a osutatud teave ESAPi kaudu juurdepääsetavaks. Seejuures on määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 2 määratletud kogumisasutus EIOPA. EIOPA võtab selle teabe aluseks pädevate asutuste poolt kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 25a esitatud teabe, et koostada käesoleva direktiivi artiklis 25a osutatud nimekiri.

Kõnealune teave peab vastama järgmistele nõuetele:

a) 

see esitatakse määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 3 määratletud, andmete väljavõttu võimaldavas vormingus;

b) 

see esitatakse koos järgmiste metaandmetega:

i) 

kõik selle kindlustus- või edasikindlustusandja nimed, millega teave on seotud;

ii) 

kui see on olemas, kindlustus- või edasikindlustusandja juriidilise isiku tunnus, mis on kindlaks määratud vastavalt määruse (EL) 2023/2859 artikli 7 lõike 4 punktile b;

iii) 

teabe liik vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile c;

iv) 

märge selle kohta, kas teave sisaldab isikuandmeid.

5.   Alates 10. jaanuarist 2030 tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi artikli 271 lõikes 1 ja artikli 280 lõikes 1 osutatud teave tehakse ESAPi kaudu juurdepääsetavaks. Seejuures on määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 2 määratletud kogumisasutus pädev asutus.

Liikmesriigid tagavad, et teave vastab järgmistele nõuetele:

a) 

see esitatakse määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 3 määratletud, andmete väljavõttu võimaldavas vormingus;

b) 

see esitatakse koos järgmiste metaandmetega:

i) 

kõik selle kindlustus- või edasikindlustusandja nimed, millega teave seotud on;

ii) 

kui see on olemas, kindlustus- või edasikindlustusandja juriidilise isiku tunnus, mis on kindlaks määratud vastavalt määruse (EL) 2023/2859 artikli 7 lõike 4 punktile b;

iii) 

teabe liik vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile c;

iv) 

märge selle kohta, kas teave sisaldab isikuandmeid.

6.  

Lõike 1 kohaselt esitatud teabe tõhusa kogumise ja haldamise tagamiseks töötab EIOPA välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada järgmist:

a) 

mis tahes muud teabele lisatavad metaandmed;

b) 

andmete struktureerimine teabes;

c) 

millise teabe puhul on nõutav masinloetav vorming ja millist masinloetavat vormingut tuleb sellistel juhtudel kasutada.

Punkti c kohaldamisel hindab EIOPA eri masinloetavate vormingute eeliseid ja puudusi ning teeb asjakohased kohapealsed testid.

EIOPA esitab kõnealuse rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

7.   Vajaduse korral võtab EIOPA vastu suunised, et tagada lõike 6 esimese lõigu punkti a kohaselt esitatud metaandmete õigsus.

▼M13

Artikkel 304c

Kestlikkusriskiga seotud aruanne

1.   Pärast konsulteerimist Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga hindab EIOPA kättesaadavate andmete ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 ( 30 ) artiklis 20 osutatud kestliku rahanduse platvormi ja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 501c lõike 1 punktis c sätestatud volituste alusel tehtava töö raames Euroopa Pangandusjärelevalve järelduste põhjal, kas oleks põhjendatud sellise vara või tegevusega seotud riskipositsioonide spetsiaalne usaldatavusnõuetekohane käsitlemine, mis on olulisel määral seotud keskkonna- ja sotsiaalsete eesmärkidega. Eelkõige hindab EIOPA sellise vara ja tegevusega seotud riskipositsioonide spetsiaalse usaldatavusnõuetekohase käsitlemise võimalikku mõju, mis on olulisel määral seotud keskkonna- või sotsiaalsete eesmärkidega või mis on olulisel määral seotud nende eesmärkide kahjustamisega kindlustusvõtjate ja liidu finantsstabiilsuse kaitsmisel, sealhulgas mis puudutab fossiilkütustega seotud vara.

EIOPA esitab oma järelduste kohta komisjonile aruande hiljemalt 1. märtsiks 2025. Kui see on asjakohane, kaalutakse aruandes sellise vara ja tegevusega seotud riskipositsioonide võimalikku riskipõhist usaldatavusnõuetekohast käsitlemist, mis on olulisel määral seotud keskkonna- või sotsiaalsete eesmärkidega või mis on olulisel määral seotud nende eesmärkide kahjustamisega. Aruandele lisatakse hinnang mõju kohta, mida selline võimalik riskipõhine usaldatavusnõuetekohane käsitlemine avaldab kindlustus- ja edasikindlustusandjatele.

2.   EIOPA vaatab vähemalt iga viie aasta järel seoses looduskatastroofiriskiga läbi artikli 105 lõike 2 kolmanda lõigu punktis b osutatud solventsuskapitalinõude kahjukindlustuse katastroofiriski alammooduli standardparameetrite ulatuse ja kalibreerimise. Sellise läbivaatamise puhul võtab EIOPA arvesse uusimaid kättesaadavaid asjakohaseid tõendeid kliimateaduse kohta ja riskide asjakohasust seoses riskidega, mille on võtnud kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kasutavad solventsuskapitalinõude kahjukindlustuse katastroofiriski alammooduli arvutamiseks standardvalemit.

Esimese lõigu kohane esimene läbivaatamine viiakse lõpule hiljemalt 29. jaanuariks 2027.

Kui EIOPA leiab esimese lõigu kohase läbivaatamise käigus, et kahjukindlustuse katastroofiriski alammooduli standardparameetrite ulatuse või kalibreerimise tõttu esineb märkimisväärne lahknevus solventsuskapitalinõude looduskatastroofidega seotud osa ja tegeliku looduskatastroofiriski vahel, millega kindlustus- ja edasikindlustusandjad kokku puutuvad, esitab EIOPA komisjonile arvamuse looduskatastroofiriski kohta.

Komisjonile kolmanda lõigu kohaselt esitatud arvamuses looduskatastroofiriski kohta kaalutakse solventsuskapitalinõude kahjukindlustuse katastroofiriski alammooduli standardparameetrite ulatust või kalibreerimist, et kõrvaldada leitud lahknevus, ning sellele lisatakse hinnang mõju kohta, mida kavandatud muudatused avaldavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatele.

3.   EIOPA hindab artikli 45 lõikes 1 osutatud hindamise raames, kas ja mil määral hindavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma olulist kokkupuudet elurikkuse vähenemisega seotud riskidega. Seejärel hindab EIOPA, milliseid meetmeid tuleb võtta tagamaks, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad neid riske igakülgselt arvesse võtaksid. EIOPA esitab oma järelduste kohta komisjonile aruande 30. juuniks 2025.

Euroopa Pangandusjärelevalve, EIOPA ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve töötavad määruste (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1094/2010 ja (EL) nr 1095/2010 artiklis 54 osutatud ühiskomitee kaudu välja suunised, millega tagatakse, et keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide stressitestimisel võetakse arvesse järjepidevust, pikaajalisi kaalutlusi ja hindamismeetodite ühiseid standardeid. Ühiskomitee avaldab kõnealused suunised 10. jaanuariks 2026. Euroopa Pangandusjärelevalve, EIOPA ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve analüüsivad selle ühiskomitee kaudu, kuidas saaks integreerida stressitestimisse sotsiaalseid ja juhtimisega seotud riske.

Artikkel 304d

Elu- ja kahjukindlustustegevuse ning kapitalipuhvrite lahususe läbivaatamine

1.   EIOPA hindab, kas artikli 73 lõikes 1 osutatud elu- ja kahjukindlustustegevuse lahususe nõue on endiselt põhjendatud. Eelkõige hindab EIOPA liitkeelu säilitamise mõju ja selle kaotamise võimalikku mõju vähemalt kindlustusvõtjate kaitsele, elu- ja kahjukindlustustegevuse võimalikule ristsubsideerimisele, turu tõhususele ja konkurentsivõimele. Hindamisel võtab EIOPA arvesse segakindlustusandjatega seotud järelevalvekogemusi. EIOPA esitab oma järelduste kohta komisjonile aruande hiljemalt 31. jaanuariks 2028. 2.   EIOPA jälgib kuni 31. jaanuarini 2032 sidusettevõtjast krediidiasutuste direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud puhvri nõude panust käesoleva direktiivi artikli 228 lõike 3 punkti a alapunktis ii osutatud konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudesse. Selleks teeb EIOPA koostööd Euroopa Pangandusjärelevalvega ja annab komisjonile aru kõigist järeldustest.

Artikkel 304e

Tähtaegade pikendamine erandlikel asjaoludel

1.   Erakorralise tervisealase hädaolukorra, looduskatastroofi või muu ekstreemse sündmuse korral hindab EIOPA omal algatusel või ühe või mitme järelevalveasutuse või komisjoni taotlusel, kas selline erakorraline tervisealane hädaolukord, looduskatastroof või muu ekstreemne sündmus võib oluliselt mõjutada kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevussuutlikkust, takistades neil esitada teavet artikli 35b lõigetes 1, 2 ja 3, artikli 51 lõikes 7, artikli 254 lõikes 3, artikli 256 lõikes 1 ja artikli 256b lõikes 1 sätestatud tähtaegade jooksul. Selle hindamise käigus teeb EIOPA tihedat koostööd asjaomaste järelevalveasutustega, et teha kindlaks ekstreemse sündmuse mõju suutlikkusele esitada teavet kõnealustes sätetes ette nähtud tähtaegade jooksul.

EIOPA esitab oma hinnangu komisjonile põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt ühe nädala jooksul pärast esimeses lõigus osutatud taotluse saamist.

Kui EIOPA leiab, et erakorraline tervisealane hädaolukord, looduskatastroof või muu ekstreemne sündmus mõjutab oluliselt kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevussuutlikkust, takistades neil artikli 35b lõigetes 1, 2 ja 3, artikli 51 lõikes 7, artikli 254 lõikes 3, artikli 256 lõikes 1 ja artikli 256b lõikes 1 sätestatud tähtaegadest kinnipidamist, siis EIOPA ja asjaomased järelevalveasutused avaldavad selle teabe oma vastavatel veebisaitidel.

Komisjon võib neid tähtaegu pikendada käesoleva artikli kohaselt vastuvõetud delegeeritud õigusaktiga.

2.  

Selleks et tagada lõike 1 kohaldamisel võrdsed tingimused, võib komisjon käesolevat direktiivi täiendada, võttes kooskõlas artikliga 301a individuaalsete ekstreemsete sündmuste kohta vastu delegeeritud õigusakte, milles:

a) 

määratakse kindlaks tähtaegade pikendamise kohaldamisala, võttes arvesse sündmusest mõjutatud kindlustus- ja edasikindlustusandjaid;

b) 

sätestatakse aruandluse erandlikud pikendatud tähtajad, mis võivad olla kuni kümme nädalat pikemad kui artikli 35b lõigetes 1, 2 ja 3, artikli 51 lõikes 7, artikli 254 lõikes 3, artikli 256 lõikes 1 ja artikli 256b lõikes 1 sätestatud tähtajad, ning

c) 

täpsustatakse, milline artikli 35b lõigetes 1, 2 ja 3, artikli 51 lõikes 7, artikli 254 lõikes 3, artikli 256 lõikes 1 ja artikli 256b lõikes 1 osutatud teave esitatakse kõnealuste pikendatud tähtaegade jooksul.

Kui EIOPA ei ole esitanud hinnangut kooskõlas lõikega 1, küsib komisjon enne käesoleva artikli kohase delegeeritud õigusakti vastuvõtmist asjakohasel juhul EIOPA arvamust.

▼B

VI JAOTIS

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

I PEATÜKK

Üleminekusätted

1. Jagu

Kindlustus

Artikkel 305

Erandid ja piiravate meetmete kaotamine

1.   Liikmesriigid võivad vabastada kahjukindlustusandjad, kes 31. jaanuaril 1975 ei vastanud direktiivi 73/239/EMÜ artiklite 16 ja 17 nõuetele ning kelle iga-aastane tulu kindlustusmaksetest või sissemaksetest oli 31. juulil 1978 väiksem kui direktiivi 73/239/EMÜ artikli 17 lõikes 2 nõutava minimaalse garantiifondi kuuekordne summa, sellise minimaalse garantiifondi moodustamise nõudest enne sellise majandusaasta lõppu, mil laekunud kindlustusmaksete või sissemaksete summa võrdub sellise minimaalse garantiifondi kuuekordse summaga. Pärast artikli 298 lõikega 2 ettenähtud uurimise tulemuste arvessevõtmist otsustab nõukogu ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal, millal liikmesriigid peavad kõnealuse erandi kaotama.

▼M13 —————

▼B

4.   I jaotise VI peatüki 2., 4. ja 5. jao nõuetele vastavate kahjukindlustusandjate taotluse korral lõpetavad liikmesriigid piiravate meetmete kohaldamise, mis käsitlevad hüpoteeke, deposiite ja tagatisi.

Artikkel 306

Olemasolevate filiaalide ja kindlustusandjate saadud õigused

1.   Filiaalid, mis on alustanud tegevust filiaali asukohaliikmesriigis kehtivate õigusaktide kohaselt enne 1. juulit 1994, loetakse artiklites 145 ja 146 sätestatud korrale vastavaks. 2.   Artiklid 147 ja 148 ei mõjuta teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsevate kindlustusandjate õigusi, mis nad on saanud enne 1. juulit 1994.

2. Jagu

Edasikindlustus

Artikkel 307

Direktiivi 2005/68/EÜ artikli 57 lõike 3 ja artikli 60 lõike 6 üleminekuperiood

Liikmesriik võib pikendada direktiivi 2005/68/EÜ (millega muudetakse direktiivi 73/239/EMÜ artikli 15 lõiget 3) artikli 57 lõike 3 ning direktiivi 2005/68/EÜ artikli 60 lõike 6 sätete kohaldamist kuni 10. detsembrini 2008.

Artikkel 308

Olemasolevate edasikindlustusandjate saadud õigused

1.  

Käesoleva direktiiviga reguleeritud edasikindlustusandjad, mis on enne 10. detsembrit 2005 saanud tegevusloa või alustanud tegevust selles liikmesriigis kehtivate õigusaktide kohaselt, kus asub nende peakontor, loetakse tegevusloa saanuks vastavalt artiklile 14.

Siiski peavad nad käesoleva direktiivi sätteid järgima edasikindlustustegevusega tegelemisel ning seoses artikli 18 lõike 1 punktides b ja d–g, artiklites 19, 20 ja 24 ning I jaotise VI peatüki 2., 3. ja 4. jaos sätestatud nõuetega.

2.   Liikmesriigid võivad lõikes 1 osutatud edasikindlustusandjatele, kes ei järginud 10. detsembril 2005 artikli 18 lõike 1 punkti b, artikleid 19 ja 20 ja I jaotise VI peatüki 2., 3. ja 4. jagu, võimaldada nende nõuete täitmiseks ajapikendust kuni 10. detsembrini 2008.

▼M5

3. Jagu

Kindlustus ja edasikindlustus

▼M13 —————

▼M5

Artikkel 308b

Üleminekumeetmed

1.  

Ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist, ei kohaldata kindlustus- ega edasikindlustusandjate suhtes, kes on 1. jaanuariks 2016 lõpetanud uute kindlustus- või edasikindlustuslepingute sõlmimise ja haldavad oma olemasolevat portfelli üksnes oma tegevuse lõpetamise eesmärgil, käesoleva direktiivi I, II ega III jaotist kuni lõikes 2 sätestatud kuupäevadeni, kui:

a) 

ettevõtja on veennud järelevalveasutust, et ta lõpetab oma tegevuse enne 1. jaanuari 2019, või

b) 

ettevõtja suhtes kohaldatakse IV jaotise II peatükis sätestatud tervendamismeetmeid ja määratud on haldur.

2.  

Kindlustus- või edasikindlustusandjate suhtes, kes:

a) 

kuuluvad lõike 1 punkti a alla, kohaldatakse käesoleva direktiivi I, II ja III jaotist alates 1. jaanuarist 2019 või varasemast kuupäevast, kui järelevalveasutus ei ole rahul edusammudega, mida on ettevõtja tegevuse lõpetamiseks tehtud;

b) 

kuuluvad lõike 1 punkti b alla, kohaldatakse käesoleva direktiivi I, II ja III jaotist alates 1. jaanuarist 2021 või varasemast kuupäevast, kui järelevalveasutus ei ole rahul edusammudega, mida on ettevõtja tegevuse lõpetamiseks tehtud.

3.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kohaldatakse lõigetes 1 ja 2 osutatud üleminekumeetmeid ainult siis, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) 

ettevõtja ei kuulu konsolideerimisgruppi või kui kuulub, siis on kõik konsolideerimisgruppi kuuluvad ettevõtjad lõpetanud uute kindlustus- või edasikindlustuslepingute sõlmimise;

b) 

ettevõtja esitab oma järelevalveasutusele aastaaruande, milles on välja toodud tegevuse lõpetamiseks tehtu;

c) 

ettevõtja on oma järelevalveasutusele teada andnud, et ta kohaldab üleminekumeetmeid.

Lõiked 1 ja 2 ei takista ettevõtjatel tegutsemast kooskõlas käesoleva direktiivi I, II ja III jaotisega.

4.   Liikmesriigid koostavad asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate nimekirja ja edastavad selle kõikidele teistele liikmesriikidele.

▼M13 —————

▼M5

9.  

Olenemata artiklist 94, arvatakse põhiomavahendite kirjed 1. taseme põhiomavahendite hulka kuni 10 aastaks pärast 1. jaanuari 2016 tingimusel, et:

a) 

need emiteeriti enne 1. jaanuari 2016 või enne artiklis 97 osutatud delegeeritud õigusakti jõustumise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem;

b) 

neid võiks 31. detsembril 2015 kasutada kasutusel oleva solventsusmarginaali täitmiseks kuni 50 % ulatuses solventsusmarginaalist kooskõlas õigus- ja haldusnormidega, mis on vastu võetud vastavalt direktiivi 73/239/EMÜ artikli 16 lõikele 3, direktiivi 2002/13/EÜ artiklile 1, direktiivi 2002/83/EÜ artikli 27 lõikele 3 ja direktiivi 2005/68/EÜ artikli 36 lõikele 3;

c) 

neid muidu ei liigitataks 1. ega 2. taseme omavahenditeks kooskõlas artikliga 94.

10.  

Olenemata artiklist 94, arvatakse põhiomavahendite kirjed 2. taseme põhiomavahendite hulka kuni 10 aastaks pärast 1. jaanuari 2016 tingimusel, et:

a) 

need emiteeriti enne 1. jaanuari 2016 või enne artiklis 97 osutatud delegeeritud õigusakti jõustumise kuupäeva, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem;

b) 

neid võiks 31. detsembril 2015 kasutada kasutusel oleva solventsusmarginaali täitmiseks kuni 25 % ulatuses solventsusmarginaalist kooskõlas õigus- ja haldusnormidega, mis on vastu võetud vastavalt direktiivi 73/239/EMÜ artikli 16 lõikele 3, direktiivi 2002/13/EÜ artiklile 1, direktiivi 2002/83/EÜ artikli 27 lõikele 3 ja direktiivi 2005/68/EÜ artikli 36 lõikele 3.

▼M7 —————

▼M13

12.   Olenemata artiklist 100, artikli 101 lõikest 3 ja artiklist 104 tagavad liikmesriigid, et standardvalemi kohaselt turu kontsentratsiooniriski ja hinnavaheriski alammoodulite arvutamisel kasutatavad standardparameetrid on seoses liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu olevate nõuetega, mis tekkisid enne 1. jaanuari 2023 ning on nomineeritud ja väljastatud liikmesriigi omavääringus, samad, mida kohaldataks selliste nõuete suhtes, mis on nomineeritud ja väljastatud nende omavääringus.

▼M5

13.  

Olenemata artiklist 100, artikli 101 lõikest 3 ja artiklist 104, arvutatakse ettevõtja poolt ostetud aktsiate puhul standardnäitajad, mida standardvalemi kohaselt kasutatakse aktsiakursiriski alakomponendi arvutamisel 1. jaanuaril 2016 või enne seda ilma artiklis 304 sätestatud võimalust kasutamata järgmiste näitajate kaalutud keskmisena:

a) 

standardnäitaja, mida kasutatakse aktsiakursiriski alakomponendi arvutamisel artikli 304 kohaselt, ning

b) 

standardnäitaja, mida kasutatakse aktsiakursiriski alakomponendi arvutamisel standardvalemi kohaselt ilma artiklis 304 sätestatud võimalust kasutamata.

Esimese lõigu punktis b nimetatud näitaja kaal suureneb vähemalt lineaarselt iga aasta lõpus, olles alguses, st 1. jaanuaril 2016 algaval aastal 0 % ja lõpus, st 1. jaanuaril 2023 100 %.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse lähemalt täitmisele kuuluvaid kriteeriume, sh aktsiad, mille suhtes võidakse kohaldada üleminekuperioodi.

Et tagada üleminekuperioodi kohaldamiseks ühtsed tingimused, töötab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud menetluse kohta käesoleva lõike kohaldamiseks.

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2015.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu neljandas lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15.

14.   Olenemata artikli 138 lõikest 3 ja ilma et see piiraks kõnealuse artikli lõike 4 kohaldamist, nõuab järelevalveasutus juhul, kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad täidavad direktiivi 73/239/EMÜ artiklis 16a, direktiivi 2002/83/EÜ artiklis 28 või direktiivi 2005/68/EÜ artiklites 37, 38 või 39 osutatud nõutavat solventsusmarginaali kujul, mil seda kohaldati liikmesriigi õiguses päeval enne nimetatud direktiivide kehtetuks tunnistamist vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 310, kuid ei täida käesoleva direktiivi kohaldamise esimesel aastal solventsuskapitalinõuet, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja võtaks meetmeid, mille abil saavutada solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite tase, või vähendaks riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine hiljemalt 31. detsembriks 2017.

Asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja esitab iga kolme kuu tagant oma järelevalveasutusele eduaruande, milles on kirjeldatud solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite taseme saavutamiseks või solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks riskiprofiili vähendamisel võetud meetmeid ja tehtud edusamme.

Esimeses lõigus osutatud pikendus tunnistatakse kehtetuks, kui eduaruandest selgub, et solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite taseme taastamisel ega solventsuskapitalinõude täitmise eesmärgil riskiprofiili vähendamisel ei tehtud olulisi edusamme solventsuskapitalinõude mittetäitmise kindlakstegemise kuupäeva ja eduaruande esitamise kuupäeva vahelisel ajavahemikul.

▼M6

15.   Juhul kui päritoluliikmesriigid kohaldasid käesoleva direktiivi jõustumisel direktiivi (EL) 2016/2341 artiklis 4 osutatud sätteid, võivad sellised päritoluliikmesriigid jätkata 31. detsembrini 2022 kestva üleminekuperioodi lõppemiseni nende õigus- ja haldusnormide kohaldamist, mille nad on vastu võtnud direktiivi 2002/83/EÜ artiklite 1–19, 27–30, 32–35 ja 37–67 järgimiseks 31. detsembril 2015. aastal kehtival kujul.

Juhul kui päritoluliikmesriik jätkab kõnealuste õigus- ja haldusnormide kohaldamist, arvutavad selle päritoluliikmesriigi kindlustusandjad oma solventsuskapitalinõude järgmiste elementide summana:

a) 

tinglik solventsuskapitalinõue nende kindlustustegevuse suhtes, mis arvutatakse ilma direktiivi (EL) 2016/2341 artikli 4 alusel toimunud tööandjapensioni kogumisega seotud tegevust arvestamata,

b) 

tööandjapensioni kogumisega seotud solventsusmarginaal, mis arvutatakse kooskõlas õigus- ja haldusnormidega, mis on vastu võetud direktiivi 2002/83/EÜ artikli 28 järgimiseks.

Komisjon esitab 31. detsembriks 2017 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kas esimeses lõigus osutatud perioodi tuleks pikendada, võttes arvesse liidu või liikmesriigi õiguse muudatusi, mis tulenevad käesolevast direktiivist.

▼M5

16.   Liikmesriigid võivad lubada lõplikul kindlustus- või edasikindlustusandjal kui emaettevõtjal kuni 31. märtsini 2022 taotleda konsolideerimisgrupi ühe osa suhtes kohaldatava konsolideerimisgrupi sisemudeli heakskiitmist, kui ettevõtja ja lõplik emaettevõtja asuvad samas liikmesriigis ning kui kõnealune osa moodustab eristatava osa, mille riskiprofiil on ülejäänud konsolideerimisgrupist oluliselt erinev. 17.   ►M13  Olenemata artikli 218 lõigetest 2 ja 3 kohaldatakse käesoleva artikli lõigetes 9–12 ja 15 ning artiklites 308c, 308d ja 308e osutatud üleminekusätteid mutatis mutandis konsolideerimisgrupi tasandil.

Kui kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgrupp või mõni tema tütarettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab artiklis 308c osutatud riskivaba intressimääraga seotud üleminekumeedet või artiklis 308d osutatud tehniliste eraldistega seotud üleminekumeedet, avalikustab osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja artiklis 256 osutatud konsolideerimisgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruande osana ning lisaks artikli 308c lõike 4 punktis c ja artikli 308d lõike 5 punktis c osutatud avalikustatavale teabele kvantifitseeritud mõju, mida tema finantsseisundile avaldab eeldus, et nende üleminekumeetmete kohaldamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada selle osalust omava ettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille kohta konsolideerimisgrupi solventsus arvutatakse.

Kui kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgrupp tugineb olulisel määral artiklites 308c ja 308d osutatud üleminekumeetmete kasutamisele viisil, mis moonutab konsolideerimisgrupi tegelikku solventsuse positsiooni, isegi kui konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõuet täidetaks ilma kõnealuseid üleminekumeetmeid kasutamata, on konsolideerimisgrupi järelevalvajal õigus võtta asjakohaseid meetmeid, sealhulgas vähendada selliste omavahendite summat, mis tulenevad kõnealuste üleminekumeetmete kasutamisest ja mida võib kasutada konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. ◄

Olenemata artikli 218 lõigetest 2, 3 ja 4, kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 14 osutatud üleminekusätteid mutatis mutandis konsolideerimisgrupi tasandil ja juhul, kui osalust omavad kindlustus- või edasikindlustusandjad või konsolideerimisgruppi kuuluvad kindlustus- või edasikindlustusandjad vastavad direktiivi 98/78/EÜ artiklis 9 osutatud korrigeeritud maksejõulisusele, kuid ei täida konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõuet.

Komisjon võtab kooskõlas artikliga 301a vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse muudatused konsolideerimisgrupi maksevõimes, kui on võimalik kohaldada käesoleva artikli lõikes 13 osutatud üleminekusätteid, ja mis on seotud järgmisega:

a) 

artiklites 222 ja 223 sätestatud nõuetekohaste omavahendite topeltkasutamise ja konsolideerimisgrupi sisese kapitali välistamine;

b) 

artiklis 224 sätestatud varade ja kohustuste hindamine;

c) 

arvutusmeetodite kohaldamine artiklis 225 sätestatud sidusettevõtjaks olevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes;

d) 

arvutusmeetodite kohaldamine artiklis 226 sätestatud vahendavate kindlustusvaldusettevõtjate suhtes;

e) 

artiklites 230 ja 233 sätestatud konsolideerimisgrupi maksevõime arvutamise meetod;

f) 

artiklis 231 sätestatud konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude arvutamine;

g) 

artiklis 232 sätestatud lisakapitalinõude sätestamine;

h) 

artiklis 235 sätestatud kindlustusvaldusettevõtja konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamise põhimõtted.

Artikkel 308c

Riskivaba intressimääraga seotud üleminekumeede

1.   Kui kindlustus- ja edasikindlustusandja järelevalveasutus on selle eelnevalt heaks kiitnud, võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldada asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes lubatavate kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste puhul üleminekulist kohandamist.

▼M13

1a.  

Pärast 30. jaanuari 2027 kiidavad järelevalveasutused asjakohase riskivaba intressikõvera üleminekulise kohandamise heaks ainult järgmistel juhtudel:

a) 

18 kuu jooksul enne heakskiitmist kohaldati käesoleva direktiivi norme esimest korda kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes, kes taotles heakskiitu pärast seda, kui ta oli artikli 4 kohaselt käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja arvatud;

b) 

heakskiitmisele eelneva kuue kuu jooksul on heakskiitu taotlev kindlustus- või edasikindlustusandja saanud loa võtta vastu kindlustus- või edasikindlustuslepingute portfell, kui üleandev kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldas asjaomase lepinguportfelli suhtes enne üleandmist asjakohase riskivaba intressikõvera üleminekulist kohandamist.

▼M5

2.  

Iga valuuta puhul arvutatakse kohandamise määr selle alusel, kui suur on erinevus järgmiste näitajate vahel:

a) 

kindlustus- või edasikindlustusandja poolt direktiivi 2002/83/EÜ artikli 20 kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnormide alusel kindlaks määratud ja käesoleva direktiivi kohaldamise viimasel päeval kehtiv intressimäär;

b) 

aastane tegelik intressimäär, mis arvutatakse ühe diskontomäärana, mis lubatavate kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste portfelli rahavoogude suhtes kohaldamise korral annab väärtuse, mis on võrdne lubatavate kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste portfelli parima hinnangu väärtusega, kui artikli 77 lõikes 2 osutatud asjakohast riskivaba intressikõverat kasutades võetakse arvesse raha ajaväärtust.

Kui liikmesriigid on direktiivi 2002/83/EÜ artikli 20 lõike 1 punkti B alapunkti a alapunkti ii kohaselt vastu võtnud õigus- ja haldusnormid, määratakse käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud intressimäär kindlaks meetodite abil, mida kindlustus- või edasikindlustusandja kasutab direktiivi 2002/83/EÜ kohaldamise viimasel päeval.

Esimeses lõigus osutatud määr väheneb lineaarselt iga aasta lõpus, olles alguses, st 1. jaanuaril 2016 algaval aastal 100 % ja lõpus, st 1. jaanuaril 2032 0 %.

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldavad artiklis 77d osutatud volatiilsuse kohandamist, on punktis b osutatud asjakohane riskivaba intressikõver artiklis 77d osutatud kohandatud asjaomane riskivaba intressikõver.

3.  

Lubatavate kindlustus- ja edasikindlustuskohutuste hulka kuuluvad ainult järgmistele tingimustele vastavad kindlustus- ja edasikindlustuskohutused:

a) 

lepingud, millest tulenevad kindlustus- ja edasikindlustuskohutused, sõlmiti enne käesoleva direktiivi kohaldamise esimest päeva, v.a sel kuupäeval või pärast seda sõlmitud lepingupikendused;

b) 

kindlustus- ja edasikindlustuskohutuste kindlustustehnilised eraldised olid kuni direktiivi 2002/83/EÜ kohaldamise viimase päevani kindlaks määratud vastavalt õigus- ja haldusnormidele, mis olid kõnealuse direktiivi artikli 20 kohaselt vastu võetud selle kohaldamise viimaseks päevaks;

c) 

artiklit 77b ei kohaldata kindlustus- ega edasikindlustuskohustuste suhtes.

4.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kohaldavad lõiget 1,

a) 

ei võta artiklis 77d sätestatud volatiilsuse kohandamise arvutamisel arvesse lubatavaid kindlustus- ega edasikindlustuskohutusi;

b) 

ei kohalda artiklit 308d;

▼M13

c) 

avaldavad oma solventsuse ja finantsseisundi aruande selles osas, mis koosneb artikli 51 lõikes 1b osutatud turuspetsialistidele suunatud teabest, kõik järgmised andmed:

i) 

asjaolu, et nad kohaldavad riskivaba intressikõvera suhtes üleminekulist kohandamist;

ii) 

kvantifitseeritud mõju, mida kõnealuse üleminekumeetme kohaldamata jätmine avaldab nende finantsseisundile;

iii) 

kui kindlustus- või edasikindlustusandja täidaks solventsuskapitalinõuet ilma kõnealust üleminekumeedet kohaldamata, siis selle kohaldamise põhjused;

iv) 

hinnang kindlustus- või edasikindlustusandja kõnealusest üleminekumeetmest sõltuvuse kohta ja asjakohasuse korral kindlustus- või edasikindlustusandja poolt sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks võetud või kavandatud meetmete kirjeldus.

▼M5

Artikkel 308d

Kindlustustehniliste eraldistega seotud üleminekumeede

1.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad oma järelevalveasutuse eelneval heakskiidul kohaldada kindlustustehniliste eraldiste suhtes üleminekulist mahaarvamist. Kõnealust mahaarvamist võib kohaldada artiklis 80 osutatud homogeensete riskirühmade lõikes.

▼M13

1a.  

Pärast 30. jaanuari 2027 kiidavad järelevalveasutused heaks tehniliste eraldiste üleminekulise mahaarvamise üksnes järgmistel juhtudel:

a) 

18 kuu jooksul enne heakskiitmist kohaldati käesoleva direktiivi norme esimest korda kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes, kes taotles heakskiitu pärast seda, kui ta oli artikli 4 kohaselt käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja arvatud;

b) 

heakskiitmisele eelneva kuue kuu jooksul võttis heakskiitu taotlev kindlustus- või edasikindlustusandja vastu kindlustus- või edasikindlustuslepingute portfelli, kui üleandev kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldas asjaomase lepinguportfelli suhtes enne üleandmist asjakohase riskivaba intressikõvera üleminekulist kohandamist.

▼M5

2.  

Üleminekulise mahaarvamise määr vastab kahe järgmise summa vahelise erinevuse suurusele:

a) 

kindlustustehnilised eraldised pärast edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest saadavate summade mahaarvamist, mis arvutatakse artikli 76 kohaselt käesoleva direktiivi kohaldamise esimesel päeval;

b) 

kindlustustehnilised eraldised pärast edasikindlustuslepingutest saadavate summade mahaarvamist, mis on arvutatud kooskõlas õigus- ja haldusnormidega, mis on vastu võetud vastavalt direktiivi 73/239/EMÜ artiklile 15, direktiivi 2002/83/EÜ artiklile 20 ja direktiivi 2005/68/EÜ artiklile 32, päeval enne nimetatud direktiivide kehtetuks tunnistamist vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 310.

Maksimaalne mahaarvatav määr väheneb lineaarselt iga aasta lõpus, olles alguses, st 1. jaanuaril 2016 algaval aastal 100 % ja lõpus, st 1. jaanuaril 2032 0 %.

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohaldavad käesoleva direktiivi kohaldamise esimesel päeval artiklis 77d osutatud volatiilsuse kohandamist, arvutatakse punktis a osutatud summa kõnealusel kuupäeval kehtiva volatiilsuse kohandamisega.

3.   Kui järelevalveasutus selle eelnevalt heaks kiidab või teeb selleks ise ettepaneku, võib kindlustustehniliste eraldiste summad, sh vajadusel korral volatiilsuse kohandamise, mida kasutatakse lõike 2 punktides a ja b osutatud üleminekulise mahaarvamise arvutamiseks, arvutada ümber iga 24 kuu järel või sagedamini, kui ettevõtja riskiprofiil on oluliselt muutunud. 4.   Järelevalveasutus võib lõikes 2 osutatud mahaarvamist piirata, kui selle tagajärjel võiksid ettevõtja suhtes kohaldatavad rahaliste vahendite nõuded väheneda võrreldes nendega, mis on arvutatud kooskõlas õigus- ja haldusnormidega, mis on vastu võetud vastavalt direktiivile 73/239/EMÜ, direktiivile 2002/83/EÜ ja direktiivile 2005/68/EÜ, päeval enne nimetatud direktiivide kehtetuks tunnistamist vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 310. 5.  

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kohaldavad lõiget 1:

a) 

ei kohalda artiklit 308c;

b) 

esitavad oma järelevalveasutusele kord aastas aruande meetmete kohta, mida on võetud, ja edusammude kohta, mida on tehtud, et taastada lõike 2 punktis a osutatud üleminekuperioodi lõpuks solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite tase või vähendada solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks oma riskiprofiili, kui need kindlustus- ja edasikindlustusandjad ilma üleminekulise mahaarvamiseta solventsuskapitalinõuet ei täidaks;

▼M13

c) 

avaldavad oma solventsuse ja finantsseisundi aruande selles osas, mis koosneb artikli 51 lõikes 1b osutatud turuspetsialistidele suunatud teabest, kõik järgmised andmed:

i) 

asjaolu, et nad kohaldavad üleminekulist mahaarvamist tehniliste eraldiste suhtes;

ii) 

kvantifitseeritud mõju, mida kõnealuse üleminekulise mahaarvamise kohaldamata jätmine avaldab nende finantsseisundile;

iii) 

kui kindlustus- või edasikindlustusandja täidaks solventsuskapitalinõuet ilma kõnealust üleminekulist mahaarvamist kohaldamata, siis selle kohaldamise põhjused;

iv) 

hinnang kindlustus- või edasikindlustusandja kõnealusest üleminekulisest mahaarvamisest sõltuvuse kohta ja asjakohasuse korral kindlustus- või edasikindlustusandja poolt sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks võetud või kavandatud meetmete kirjeldus.

▼M5

Artikkel 308e

Riskivaba intressimääraga ja kindlustustehniliste eraldistega seotud üleminekumeetmete järkjärgulise kohaldamise kava

▼M13

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kohaldavad artikli 77a lõikes 2, artikli 111 lõike 1 teises lõigus, artiklis 308c või artiklis 308d osutatud üleminekumeetmeid, teavitavad järelevalveasutust kohe, kui nad on kindlaks teinud, et ilma kõnealuste üleminekumeetmete kohaldamiseta nad solventsuskapitalinõuet ei täidaks. Järelevalveasutus nõuab, et asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja võtaks vajalikud meetmed, mille abil tagada üleminekuperioodi lõpuks solventsuskapitalinõude täitmine.

▼M5

Kahe kuu jooksul pärast seda, kui kindlustus- või edasikindlustusandja on kindlaks teinud, et ilma üleminekumeetmeteta ta solventsuskapitalinõuet ei täidaks, esitab asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja järelevalveasutusele järkjärgulise kohaldamise kava, milles on sätestatud meetmed, mille abil ta kavatseb üleminekuperioodi lõpuks saavutada solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite taseme või vähendada solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks oma riskiprofiili. Asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja võib järkjärgulise kohaldamise kava üleminekuperioodil ajakohastada.

Asjaomased kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitavad oma järelevalveasutusele kord aastas aruande meetmete kohta, mida on võetud, ja edusammude kohta, mida on tehtud, et solventsuskapitalinõue üleminekuperioodi lõpuks täita. Järelevalveasutus tühistab üleminekumeetmete kohaldamiseks antud heakskiidu, kui eduaruandest selgub, et solventsuskapitalinõude täitmine üleminekuperioodi lõpuks on ebareaalne.

▼M13

Artikkel 308f

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad avalikustavad oma artikli 51 lõikes 1 osutatud solventsuse ja finantsseisundi aruande turuspetsialistidele mõeldud osas kombineeritud mõju, mida avaldab nende finantsseisundile artikli 77a lõikes 2, artiklites 308c ja 308d ning asjakohasel juhul artikli 111 lõike 1 teises lõigus sätestatud järkjärgulise muudatuste tegemise võimaluse ja üleminekumeetmete kohaldamata jätmine.

▼B

II PEATÜKK

Lõppsätted

Artikkel 309

Õigusaktide ülevõtmine

▼M5

1.  

Liikmesriigid jõustavad artiklite 4, 10, 13, 14, 18, 23, 26–32, 34–49, 51–55, 67, 68, 71, 72, 74–85, 87–91, 93–96, 98, 100–110, 112, 113, 115–126, 128, 129, 131–134, 136–142, 144, 146, 148, 162–167, 172, 173, 178, 185, 190, 192, 210–233, 235–240, 243–258, 260–263, 265, 266, 303 ja 304 ning III ja IV lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. märtsiks 2015. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

▼M2

Esimeses lõigus osutatud õigus- ja haldusnorme kohaldatakse alates ►M4   1. jaanuarist 2016  ◄ .

▼B

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Liikmesriigid otsustavad sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastust käsitlevad üksikasjad.

▼M13 —————

▼B

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 310

Kehtetuks tunnistamine

Direktiivid 64/225/EMÜ, 73/239/EMÜ, 73/240/EMÜ, 76/580/EMÜ, 78/473/EMÜ, 84/641/EMÜ, 87/344/EMÜ, 88/357/EMÜ, 92/49/EMÜ, 98/78/EÜ, 2001/17/EÜ, 2002/83/EÜ ja 2005/68/EÜ, mida on muudetud VI lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks ►M4   1. jaanuarist 2016  ◄ ; see ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud VI lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusse ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid loetakse vastavalt VII lisas esitatud vastavustabelile.

▼M5

Artikkel 310a

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve personal ja ressursid

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve hindab, milline on tema personali- ja ressursivajadus käesoleva direktiivi kohaste volituste ja ülesannete täitmiseks, ning esitab selle kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande.

▼M5

Artikkel 311

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

▼M13 —————

▼M5

Artikleid 1, 2, 3, 5–9, 11, 12, 15, 16, 17, 19–22, 24, 25, 33, 57–66, 69, 70, 73, 145, 147, 149–161, 168–171, 174–177, 179–184, 186–189, 191, 193–209, 267–300, 302, 305–308 ja 308b ning I, II, V, VI ja VII lisa kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2016.

Komisjon võib delegeeritud õigusakte ning regulatiivseid ja rakenduslikke tehnilisi standardeid vastu võtta enne kolmandas lõigus osutatud kuupäeva.

▼B

Artikkel 312

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

I LISA

KAHJUKINDLUSTUSE LIIGID

A.   Riskide liigitamine vastavalt kindlustusliikidele

1.   Õnnetusjuhtum (kaasa arvatud tööõnnetused ja kutsehaigused):

—  kindlaksmääratud rahalised hüvitised; —  hüvitiselaadsed soodustused; —  nende kahe kombinatsioonid; —  reisijate tervisekahjustus.

2.   Haigestumine:

—  kindlaksmääratud rahalised hüvitised; —  hüvitiselaadsed soodustused; —  nende kahe kombinatsioonid.

3.   Maismaasõidukid (v.a raudteeveeremid)

Järgmiste sõidukite kahjustused või kaotus:

—  maismaal kasutatavad mootorsõidukid; —  maismaasõidukid, v.a mootorsõidukid.

4.   Raudteeveeremid

Raudteeveeremite kahjustused või kaotus.

5.   Õhusõidukid

Õhusõidukite kahjustused või kaotus.

6.   Veesõidukid (mere-, järve- ja jõe- ning kanalilaevad)

Järgmiste veesõidukite kahjustused või kaotus:

—  jõe- ja kanalilaevad; —  järvelaevad; —  merelaevad.

7.   Transiitkaup (sealhulgas kaubasaadetised, pagas ja kõik muud kaubad)

Kaupade kahjustused või kaotus veol või pagasis, sõltumata veoviisist.

8.   Tuli ja loodusjõud

Vara (v.a liikidesse 3, 4, 5, 6 ja 7 kuuluv vara) kahjustused või kaotus, mille on tekitanud:

—  tuli; —  plahvatus; —  torm; —  muud loodusjõud, v.a torm; —  tuumaenergia; —  pinnase vajumine.

9.   Muud vara kahjustused

Vara (v.a liikidesse 3, 4, 5, 6 ja 7 kuuluv vara) kahjustused või kaotus rahe või külma või muu sündmuse tõttu, nagu vargus, välja arvatud liigis 8 nimetatud sündmused.

10.   Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustus

Kogu vastutus, mis tekib maismaamootorsõidukite kasutamisel (sealhulgas vedaja vastutus).

11.   Õhusõiduki valdaja vastutuskindlustus

Kogu vastutus, mis tekib õhusõidukite kasutamisel (sealhulgas vedaja vastutus).

12.   Veesõiduki (mere-, järve- ja jõe- ning kanalilaeva) valdaja vastutuskindlustus

Kogu vastutus, mis tekib laevade, aluste või paatide kasutamisel merel, järvedel, jõgedel või kanalitel (sealhulgas vedaja vastutus).

13.   Üldine vastutus

Kogu muu vastutus kui liikide 10, 11 ja 12 all nimetatud.

14.   Krediit:

—  maksevõimetus (üldine); —  ekspordikrediit; —  järelmaksukrediit; —  hüpoteegid; —  põllumajanduskrediit.

15.   Garantiikindlustus:

—  garantiikindlustus (otsene); —  garantiikindlustus (kaudne).

16.   Mitmesugune finantskahju:

—  tööhõiveriskid; —  sissetuleku ebapiisavus (üldine); —  halvad ilmastikuolud; —  soodustuste kaotus; —  jätkuvad üldkulud; —  ettenägematu kaubanduskahju; —  turuväärtuse kaotus; —  renditasu või sissetuleku kaotus; —  muu kaudne kaubanduskahju, mida pole eespool nimetatud; —  muu finantskahju (kaubandusväline); —  muud finantskahju vormid.

17.   Õigusabikulud

Õigusabi- ja kohtukulud.

18.   Abistamisteenus

Abi isikutele, kes satuvad raskustesse reisides, oma kodust või alalisest elukohast eemal olles.

B.   Rohkem kui ühele kindlustusliigile antud tegevuslubade kirjeldus

Tegevuslubadele, mis hõlmavad korraga järgmisi liike, antakse järgmised nimetused:

a) 

liigid 1 ja 2: „Õnnetusjuhtumi- ja tervisekindlustus”;

b) 

liigid 1 (neljas taane), 3, 7 ja 10: „Liikluskindlustus”;

c) 

liigid 1 (neljas taane), 4, 6, 7 ja 12: „Vee- ja maismaatranspordi kindlustus”;

d) 

liigid 1 (neljas taane), 5, 7 ja 11: „Lennukindlustus”;

e) 

liigid 8 ja 9: „Tule- ja muu varakahju kindlustus”;

f) 

liigid 10, 11, 12 ja 13: „Vastutuskindlustus”;

g) 

liigid 14 ja 15: „Krediidi- ja garantiikindlustus”;

h) 

kõik kindlustusliigid, mille valivad liikmesriigid, kes teatavad oma valikust teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

II LISA

ELUKINDLUSTUSE LIIGID

I 

Artikli 2 lõike 3 punkti a alapunktides i, ii ja iii osutatud elukindlustus, välja arvatud II ja III punktis osutatu;

II 

abiellumiskindlustus, sünnikindlustus;

III 

artikli 2 lõike 3 punkti a alapunktides i ja iii osutatud kindlustus, mis on seotud investeerimisfondidega;

IV 

artikli 2 lõike 3 punkti a alapunktis iv osutatud pikaajaline tervisekindlustus;

V 

artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktis i osutatud tontiinid;

VI 

artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktis ii osutatud kapitali kogumise tegevus;

VII 

artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktides iii ja iv osutatud grupipensionifondide haldamine;

VIII 

artikli 2 lõike 3 punkti b alapunktis v osutatud tegevus;

IX 

artikli 2 lõike 3 punktis c osutatud tegevus.

III LISA

KINDLUSTUSANDJATE ÕIGUSLIKUD VORMID

A.   Kahjukindlustusandjate vormid:

1. 

Belgia Kuningriigis: „société anonyme/naamloze vennootschap”, „société en commandite par actions/commanditaire vennootschap op aandelen”, „association d’assurance mutuelle/onderlinge verzekeringsvereniging”, „société coopérative/coöperatieve vennootschap”, „société mutualiste/maatschappij van onderlinge bijstand”;

2. 

Bulgaaria Vabariigis: „акционерно дружество”;

3. 

Tšehhi Vabariigis: „akciová společnost”, „družstvo”;

4. 

Taani Kuningriigis: „aktieselskaber”, „gensidige selskaber”;

5. 

Saksamaa Liitvabariigis: „Aktiengesellschaft”, „Versicherungsverein auf Gegenseitigkeit”, „Öffentlich-rechtliches Wettbewerbsversicherungsunternehmen”;

6. 

Eesti Vabariigis: „aktsiaselts”;

7. 

Iirimaal: „incorporated companies limited by shares or by guarantee or unlimited”;

8. 

Kreeka Vabariigis: „ανώνυμη εταιρία”, „αλληλασφαλιστικός συνεταιρισμός”;

9. 

Hispaania Kuningriigis: „sociedad anónima”, „sociedad mutua”, „sociedad cooperativa”;

10. 

Prantsuse Vabariigis: „société anonyme”, „société d’assurance mutuelle”, „institution de prévoyance régie par le code de la sécurité sociale”, „institution de prévoyance régie par le code rural” ja „mutuelles régies par le code de la mutualité”;

▼M3

10a. 

Horvaatia Vabariigis: „dioničko društvo”, „društvo za uzajamno osiguranje”;

▼B

11. 

Itaalia Vabariigis: „società per azioni”, „società cooperativa”, „mutua di assicurazione”;

12. 

Küprose Vabariigis: „εταιρεία περιορισμένης ευθύνης με μετοχές”, „εταιρεία περιορισμένης ευθύνης χωρίς μετοχικό κεφάλαιο”;

13. 

Läti Vabariigis: „apdrošināšanas akciju sabiedrība”, „savstarpējās apdrošināšanas kooperatīvā biedrība”;

14. 

Leedu Vabariigis: „akcinė bendrovė”, „uždaroji akcinė bendrovė”;

15. 

Luksemburgi Suurhertsogiriigis: „société anonyme”, „société en commandite par actions”, „association d’assurances mutuelles”, „société coopérative”;

16. 

Ungari Vabariigis: „biztosító részvénytársaság”, „biztosító szövetkezet”, „biztosító egyesület”, „külföldi székhelyű biztosító magyarországi fióktelepe”;

17. 

Malta Vabariigis: „limited liability company/kumpannija b responsabbilta limitata”;

18. 

Madalmaade Kuningriigis: „naamloze vennootschap”, „onderlinge waarborgmaatschappij”;

19. 

Austria Vabariigis: „Aktiengesellschaft”, „Versicherungsverein auf Gegenseitigkeit”;

20. 

Poola Vabariigis: „spółka akcyjna”, „towarzystwo ubezpieczeń wzajemnych”;

21. 

Portugali Vabariigis: „sociedade anónima”, „mútua de seguros”;

22. 

Rumeenias: „societăți pe acțiuni”, „societăți mutuale”;

23. 

Sloveenia Vabariigis: „delniška družba”, „družba za vzajemno zavarovanje”;

24. 

Slovaki Vabariigis: „akciová spoločnosť”;

25. 

Soome Vabariigis: „keskinäinen vakuutusyhtiö/ömsesidigt försäkringsbolag”, „vakuutusosakeyhtiö/försäkringsaktiebolag”, „vakuutusyhdistys/försäkringsförening”;

26. 

Rootsi Kuningriigis: „försäkringsaktiebolag”, „ömsesidiga försäkringsbolag”, „understödsföreningar”;

▼M13 —————

▼M5

28. 

Igal juhul ning punktides 1–27 ja 29 loetletud kahjukindlustusandjate vormide alternatiivina Euroopa äriühingu (SE) vormis, mis on määratletud nõukogu määruses (EÜ) nr 2157/2001 ( 31 );

29. 

Kuivõrd asjaomane liikmesriik lubab ühistu õiguslikul vormil osaleda kahjukindlustustegevuses ning punktides 1–28 loetletud kahjukindlustusandjate vormide alternatiivina Euroopa ühistu vormis kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 1435/2003 ( 32 ).

▼B

B.   Kahjukindlustusandjate vormid:

1. 

Belgia Kuningriigis: „société anonyme/naamloze vennootschap”, „société en commandite par actions/commanditaire vennootschap op aandelen”, „association d’assurance mutuelle/onderlinge verzekeringsvereniging”, „société coopérative/coöperatieve vennootschap”;

2. 

Bulgaaria Vabariigis: „акционерно дружество”, „взаимозастрахователна кооперация”;

3. 

Tšehhi Vabariigis: „akciová společnost”, „družstvo”;

4. 

Taani Kuningriigis: „aktieselskaber”, „gensidige selskaber”, „pensionskasser omfattet af lov om forsikringsvirksomhed (tværgående pensionskasser)”;

5. 

Saksamaa Liitvabariigis: „Aktiengesellschaft”, „Versicherungsverein auf Gegenseitigkeit”, „öffentlich-rechtliches Wettbewerbsversicherungsunternehmen”;

6. 

Eesti Vabariigis: „aktsiaselts”;

7. 

Iirimaal: „incorporated companies limited by shares or by guarantee or unlimited”, „societies registered under the Industrial and Provident Societies Acts”, ja „societies registered under the Friendly Societies Acts”;

8. 

Kreeka Vabariigis: „ανώνυμη εταιρία”;

9. 

Hispaania Kuningriigis: „sociedad anónima”, „sociedad mutua”, „sociedad cooperativa”;

10. 

Prantsuse Vabariigis: „société anonyme”, „société d’assurance mutuelle”, „institution de prévoyance régie par le code de la sécurité sociale”, „institution de prévoyance régie par le code rural” ja „mutuelles régies par le code de la mutualité”;

▼M3

10a. 

Horvaatia Vabariigis: „dioničko društvo”, „društvo za uzajamno osiguranje”;

▼B

11. 

Itaalia Vabariigis: „società per azioni”, „società cooperativa”, „mutua di assicurazione”;

12. 

Küprose Vabariigis: „εταιρεία περιορισμένης ευθύνης με μετοχές”, „εταιρεία περιορισμένης ευθύνης με εγγύηση”;

13. 

Läti Vabariigis: „apdrošināšanas akciju sabiedrība”, „savstarpējās apdrošināšanas kooperatīvā biedrība”;

14. 

Leedu Vabariigis: „akcinė bendrovė”, „uždaroji akcinė bendrovė”;

15. 

Luksemburgi Suurhertsogiriigis: „société anonyme”, „société en commandite par actions”, „association d’assurances mutuelles”, „société coopérative”;

16. 

Ungari Vabariigis: „biztosító részvénytársaság”, „biztosító szövetkezet”, „biztosító egyesület”, „külföldi székhelyű biztosító magyarországi fióktelepe”;

17. 

Malta Vabariigis: „limited liability company/kumpannija b responsabbilta limitata”;

18. 

Madalmaade Kuningriigis: „naamloze vennootschap”, „onderlinge waarborgmaatschappij”;

19. 

Austria Vabariigis: „Aktiengesellschaft”, „Versicherungsverein auf Gegenseitigkeit”;

20. 

Poola Vabariigis: „spółka akcyjna”, „towarzystwo ubezpieczeń wzajemnych”;

21. 

Portugali Vabariigis: „sociedade anónima”, „mútua de seguros”;

22. 

Rumeenias: „societăți pe acțiuni”, „societăți mutuale”;

23. 

Sloveenia Vabariigis: „delniška družba”, „družba za vzajemno zavarovanje”;

24. 

Slovaki Vabariigis: „akciová spoločnosť”;

25. 

Soome Vabariigis: „keskinäinen vakuutusyhtiö/ömsesidigt försäkringsbolag”, „vakuutusosakeyhtiö/försäkringsaktiebolag”, „vakuutusyhdistys/försäkringsförening”;

26. 

Rootsi Kuningriigis: „försäkringsaktiebolag”, „ömsesidiga försäkringsbolag”, „understödsföreningar”;

▼M13 —————

▼M5

28. 

Igal juhul ning punktides 1–27 ja 29 loetletud elukindlustusandjate vormide alternatiivina Euroopa äriühingu (SE) vormis, mis on määratletud määruses (EÜ) nr 2157/2001;

29. 

Kuivõrd asjaomane liikmesriik lubab ühistu õiguslikul vormil osaleda elukindlustustegevuses ning punktides 1–28 loetletud elukindlustusandjate vormide alternatiivina Euroopa ühistu vormis kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1435/2003.

▼B

C.   Edasikindlustusandjate vormid:

1. 

Belgia Kuningriigis: „société anonyme/naamloze vennootschap”, „société en commandite par actions/commanditaire vennootschap op aandelen”, „association d’assurance mutuelle/onderlinge verzekeringsvereniging”, „société coopérative/coöperatieve vennootschap”;

2. 

Bulgaaria Vabariigis: „акционерно дружество”;

3. 

Tšehhi Vabariigis: „akciová společnost”;

4. 

Taani Kuningriigis: „aktieselskaber”, „gensidige selskaber”;

5. 

Saksamaa Liitvabariigis: „Aktiengesellschaft”, „Versicherungsverein auf Gegenseitigkeit”, „Öffentlich-rechtliches Wettbewerbsversicherungsunternehmen”;

6. 

Eesti Vabariigis: „aktsiaselts”;

7. 

Iirimaal: „incorporated companies limited by shares or by guarantee or unlimited”;

8. 

Kreeka Vabariigis: „ανώνυμη εταιρία”, „αλληλασφαλιστικός συνεταιρισμός”;

9. 

Hispaania Kuningriigis: „sociedad anónima”;

10. 

Prantsuse Vabariigis: „société anonyme”, „société d’assurance mutuelle”, „institution de prévoyance régie par le code de la sécurité sociale”, „institution de prévoyance régie par le code rural” ja „mutuelles régies par le code de la mutualité”;

▼M3

10a. 

Horvaatia Vabariigis: „dioničko društvo”;

▼B

11. 

Itaalia Vabariigis: „società per azioni”;

12. 

Küprose Vabariigis: „εταιρεία Περιορισμένης Ευθύνης με μετοχές” ή „Εταιρεία Περιορισμένης Ευθύνης με εγγύηση”;

13. 

Läti Vabariigis: „akciju sabiedrība”, „sabiedrība ar ierobežotu atbildību”;

14. 

Leedu Vabariigis: „akcinė bendrovė”, „uždaroji akcinė bendrovė”;

15. 

Luksemburgi Suurhertsogiriigis: „société anonyme”, „société en commandite par actions”, „association d’assurances mutuelles”, „société coopérative”;

16. 

Ungari Vabariigis: „biztosító részvénytársaság”, „biztosító szövetkezet”, „harmadik országbeli biztosító magyarországi fióktelepe”;

17. 

Malta Vabariigis: „limited liability company/kumpannija tà responsabbiltà limitata”;

18. 

Madalmaade Kuningriigis: „naamloze vennootschap”, „onderlinge waarborgmaatschappij”;

19. 

Austria Vabariigis: „Aktiengesellschaft”, „Versicherungsverein auf Gegenseitigkeit”;

20. 

Poola Vabariigis: „spółka akcyjna”, „towarzystwo ubezpieczeń wzajemnych”;

21. 

Portugali Vabariigis: „sociedade anónima”, „mútua de seguros”;

22. 

Rumeenias: „societate pe actiuni”;

23. 

Sloveenia Vabariigis: „delniška družba”;

24. 

Slovaki Vabariigis: „akciová spoločnosť”;

25. 

Soome Vabariigis: „keskinäinen vakuutusyhtiö/ömsesidigt försäkringsbolag”, „vakuutusosakeyhtiö/försäkringsaktiebolag”, „vakuutusyhdistys/försäkringsförening”;

26. 

Rootsi Kuningriigis: „försäkringsaktiebolag”, „ömsesidigt försäkringsbolag”;

▼M13 —————

▼M5

28. 

Igal juhul ning punktides 1–27 ja 29 loetletud elukindlustusandjate vormide alternatiivina Euroopa äriühingu (SE) vormis, mis on määratletud määruses (EÜ) nr 2157/2001;

29. 

Kuivõrd asjaomane liikmesriik lubab ühistu õiguslikul vormil osaleda edasikindlustustegevuses ning punktides 1–28 loetletud edasikindlustusandjate vormide alternatiivina Euroopa ühistu vormis kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1435/2003.

▼B

IV LISA

SOLVENTSUSKAPITALINÕUDE (SCR) STANDARDVALEM

1.   Põhisolventsuskapitalinõude arvutamine

Artikli 104 lõikes 1 sätestatud põhisolventsuskapitali nõue võrdub järgmisega:

kus SCRi märgib riskikomponenti i ja SCRj märgib riskikomponenti j ning kus „i,j” tähendab, et erinevate tingimuste summa peaks katma kõikvõimalikud riskide i ja j kombinatsioonid. Arvutamisel asendatakse SCRi ja SCRj järgmisega:

—  SCR kahjukindlustus tähendab kahjukindlustusriski komponenti; —  SCR elukindlustus tähendab elukindlustusriski komponenti; —  SCR tervis tähendab tervisekindlustusriski komponenti; —  SCR turg tähendab tururiski komponenti; —  SCR maksejõuetus tähendab vastaspoole maksejõuetuse riski komponenti.

Tegur Korr i,j märgib järgmise korrelatsioonimaatriksi reas i ja veerus j asuvat riski:

j

i

Turg

Maksejõuetus

Elukindlustus

Tervis

Kahjukindlustus

Turg

1

0,25

0,25

0,25

0,25

Maksejõuetus

0,25

1

0,25

0,25

0,5

Elukindlustus

0,25

0,25

1

0,25

0

Tervis

0,25

0,25

0,25

1

0

Kahjukindlustus

0,25

0,5

0

0

1

2.   Kahjukindlustusriski komponendi arvutamine

Artikli 105 lõikes 2 sätestatud kahjukindlustusriski komponent võrdub järgmisega:

kus SCRi märgib alakomponenti i ja SCRj märgib alakomponenti j ning kus „i,j” tähendab, et erinevate tingimuste summa peaks katma kõikvõimalikud riskide i ja j kombinatsioonid. Arvutamisel asendatakse SCRi ja SCRj järgmisega:

—  SCR kahjukindlustusmaksete ja eraldiste risk märgib kahjukindlustusmaksete ja eraldiste riski alakomponenti; —  SCR kahjukindlustuse-katastroofirisk märgib kahjukindlustuse-katastroofi riski alakomponenti.

3.   Elukindlustusriski komponendi arvutamine

Artikli 105 lõikes 3 sätestatud elukindlustusriski komponent võrdub järgmisega:

kus SCRi märgib alakomponenti i ja SCRi märgib alakomponenti j ning kus „i,j” tähendab, et erinevate tingimuste summa peaks katma kõikvõimalikud riskide i ja j kombinatsioonid. Arvutamisel asendatakse SCRi ja SCRj järgmisega:

—  SCR suremus tähendab suremusriski alakomponenti; —  SCR üleelamine tähendab üleelamisriski alakomponenti; —  SCR invaliidsus tähendab invaliidsuse-haigusriski alakomponenti; —  SCR elukindlustuskulud tähendab elukindlustuskulude riski alakomponenti; —  SCR korrigeerimine tähendab korrigeerimisriski alakomponenti; —  SCR lepingute lõpetamine/katkemine tähendab lepingute lõpetamise/katkemise riski alakomponenti; —  SCR elukindlustuse-katastroofirisk tähendab elukindlustuse-katastroofiriski alakomponenti;

4.   Tururiski komponendi arvutamine

Tururiski komponendi struktuur

Artikli 105 lõikes 5 sätestatud tururiski komponent võrdub järgmisega:

kus SCRi märgib alakomponenti i ja SCRj märgib alakomponenti j ning kus „i,j” tähendab, et erinevate tingimuste summa peaks katma kõikvõimalikud riskide i ja j kombinatsioonid. Arvutamisel asendatakse SCRi ja SCRj järgmisega:

—  SCR intressimäär tähendab intressimäärariski alakomponenti; —  SCR aktsiakurss tähendab aktsiakursiriski alakomponenti; —  SCR vara tähendab varariski alakomponenti; —  SCR hinnavahe tähendab hinnavaheriski alakomponenti; —  SCR kontsentratsioon tähendab tururiskide kontsentratsiooni riski alakomponenti; —  SCR valuuta tähendab valuutariski alakomponenti.

V LISA

KAHJUKINDLUSTUSE LIIKIDE RÜHMAD ARTIKLI 159 KOHALDAMISEL

1. 

Õnnetusjuhtumite kindlustus ja ravikindlustus (I lisa liigid 1 ja 2),

2. 

liikluskindlustus (I lisa liigid 3, 7 ja 10, liigi 10 andmed, välja arvatud vedaja vastutuskindlustus, esitatakse eraldi),

3. 

tulekindlustus ja muu varakahju kindlustus (I lisa liigid 8 ja 9),

4. 

lennu-, mere- ja veokindlustus (I lisa liigid 4, 5, 6, 7, 11 ja 12),

5. 

üldine vastutuskindlustus (I lisa liik 13),

6. 

krediidi- ja garantiikindlustus (I lisa liigid 14 ja 15),

7. 

muud liigid (I lisa liigid 16, 17 ja 18).

VI LISA

A OSA

Kehtetuks tunnistatud direktiivid ja nende hilisemad muudatused

(osutatud artiklis 310)

Nõukogu direktiiv 64/225/EMÜ

 

(EÜT 56, 4.4.1964, lk 878).

 

1973. aasta ühinemisakti artikkel 29, I lisa punkt III(G)(1)

 

(EÜT L 73, 27.3.1972, lk 89).

 

Esimene nõukogu direktiiv 73/239/EMÜ

 

(EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3).

 

1994. aasta ühinemisakti artikkel 29, I lisa punkt (XI)(B)(II)(1)

 

(EÜT C 241, 29.8.1994, lk 197).

 

(asendatud nõukogu otsusega 95/1/EÜ)

 

(EÜT L 1, 1.1.1995, lk 1)

 

2003. aasta ühinemisakt, artikkel 20, II lisa punkt (3)(1)

 

(ELT L 236, 23.9.2003, lk 335).

 

1985. aasta ühinemisakt, artikkel 26, I lisa punkt (II)(c)(1)(a)

 

(EÜT L 302, 15.11.1985, lk 156).

 

Nõukogu direktiiv 76/580/EMÜ

ainult artikkel 1

(EÜT L 189, 13.7.1976, lk 13).

Nõukogu direktiiv 84/641/EMÜ

ainult artiklid 1–14

(EÜT L 339, 27.12.1984, lk 21).

Nõukogu direktiiv 87/343/EMÜ

ainult artikkel 1 ja lisa

(EÜT L 185, 4.7.1987, lk 72).

Nõukogu direktiiv 87/344/EMÜ

ainult artikkel 9

(EÜT L 185, 4.7.1987, lk 77).

Teine nõukogu direktiiv 88/357/EMÜ

ainult artiklid 9, 10 ja 11

(EÜT L 172, 4.7.1988, lk 1).

Nõukogu direktiiv 90/618/EMÜ

ainult artiklid 2, 3 ja 4

(EÜT L 330, 29.11.1990, lk 44).

Nõukogu direktiiv 92/49/EMÜ

ainult artiklid 4, 5, 6, 7, 9, 10, 11, 13, 14, 17, 18, 24, 32, 33 ja 53

(EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/26/EÜ

ainult artikkel 1, artikli 2 lõike 2 kolmas taane ja artikli 3 lõige 1

(EÜT L 168, 18.7.1995, lk 7).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/26/EÜ

ainult artikkel 8

(EÜT L 181, 20.7.2000, lk 65).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/13/EÜ

ainult artikkel 1

(EÜT L 77, 20.3.2002, lk 17).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/87/EÜ

ainult artikkel 22

(ELT L 35, 11.2.2003, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/1/EÜ

ainult artikkel 4

(ELT L 79, 24.3.2005, lk 9).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/68/EÜ

ainult artikkel 57

(ELT L 323, 9.12.2005, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/101/EÜ

ainult artikkel 1 ja lisa punkt 1

(ELT L 363, 20.12.2006, lk 238).

Nõukogu direktiiv 73/240/EMÜ

 

(EÜT L 228, 16.8.1973, lk 20).

 

Nõukogu direktiiv 76/580/EMÜ

 

(EÜT L 189, 13.7.1976, lk 13).

 

Nõukogu direktiiv 78/473/EMÜ

 

(EÜT L 151, 7.6.1978, lk 25).

 

Nõukogu direktiiv 84/641/EMÜ

 

(EÜT L 339, 27.12.1984, lk 21).

 

Nõukogu direktiiv 87/344/EMÜ

 

(EÜT L 185, 4.7.1987, lk 77).

 

Teine nõukogu direktiiv 88/357/EMÜ

 

(EÜT L 172, 4.7.1988, lk 1).

 

Nõukogu direktiiv 90/618/EMÜ

ainult artiklid 5–10

(EÜT L 330, 29.11.1990, lk 44).

Nõukogu direktiiv 92/49/EMÜ.

ainult artikli 12 lõige 1, artiklid 19, 23, 27, artikli 30 lõige 1, artiklid 34, 35, 36, 37, artikli 39 lõige 1, artikli 40 lõige 1, artikli 42 lõige 1, artikli 43 lõige 1, artikli 44 lõige 1, artikli 45 lõige 1 ja artikli 46 lõige 1

(EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/26/EÜ

ainult artikkel 9

(EÜT L 181, 20.7.2000, lk 65)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/14/EÜ

ainult artikkel 3

(ELT L 149, 11.6.2005, lk 14).

Nõukogu direktiiv 92/49/EMÜ

 

(EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/26/EÜ

ainult artikli 1 teine taane, artikli 2 lõike 1 esimene taane, artikli 4 lõiked 1, 3 ja 5 ning artikli 5 teine taane

(EÜT L 168, 18.7.1995, lk 7).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/64/EÜ

ainult artikkel 2

(EÜT L 290, 17.11.2000, lk 27).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/87/EÜ

ainult artikkel 24

(ELT L 35, 11.2.2003, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/1/EÜ

ainult artikkel 6

(ELT L 79, 24.3.2005, lk 9).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/68/EÜ

ainult artikkel 58

(ELT L 323, 9.12.2005, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/44/EÜ

ainult artikkel 1

(ELT L 247, 21.9.2007, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/78/EMÜ

 

(EÜT L 330, 5.12.1998, lk 1).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/87/EÜ

ainult artikkel 28

(ELT L 35, 11.2.2003, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/1/EÜ

ainult artikkel 7

(ELT L 79, 24.3.2005, lk 9).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/68/EÜ

ainult artikkel 59

(ELT L 323, 9.12.2005, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/17/EÜ

 

(EÜT L 110, 20.4.2001, lk 28).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/83/EÜ

 

(EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1).

 

Nõukogu direktiiv 2004/66/EÜ

ainult lisa punkt II

(ELT L 168, 1.5.2004, lk 35).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/1/EÜ

ainult artikkel 8

(ELT L 79, 24.3.2005, lk 9).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/68/EÜ

ainult artikkel 60

(ELT L 323, 9.12.2005, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/101/EÜ

ainult artikkel 1 ja lisa punkt 3

(ELT L 363, 20.12.2006, lk 238).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/44/EÜ

ainult artikkel 2

(ELT L 247, 21.9.2007, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/19/EÜ

ainult artikkel 1

(ELT L 76, 19.3.2008, lk 44).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/68/EÜ

 

(ELT L 323, 9.12.2005, lk 1).

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/44/EÜ

ainult artikkel 4

(ELT L 247, 21.9.2007, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/19/EÜ

ainult artikkel 1

(ELT L 76, 19.3.2008, lk 44).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/37/EÜ

ainult artikkel 1

(ELT L 81, 20.3.2008, lk 1).

B OSA

Liikmesriigi õigusse ülevõtmise tähtpäevade loetelu

(osutatud artiklis 310)

Direktiiv

Ülevõtmistähtpäev

Kohaldamistähtpäev

64/225/EMÜ

26. august 1965

 

73/239/EMÜ

27. jaanuar 1975

27. jaanuar 1976

73/240/EMÜ

27. jaanuar 1975

 

76/580/EMÜ

31. detsember 1976

 

78/473/EMÜ

2. detsember 1979

2. juuni 1980

84/641/EMÜ

30. juuni 1987

1. jaanuar 1988

87/343/EMÜ

1. jaanuar 1990

1. juuli 1990

87/344/EMÜ

1. jaanuar 1990

1. juuli 1990

88/357/EMÜ

30. detsember 1989

30. juuni 1990

90/618/EMÜ

20. mai 1992

20. november 1992

92/49/EMÜ

31. detsember 1993

1. juuli 1994

95/26/EÜ

18. juuli 1996

18. juuli 1996

98/78/EÜ

5. juuni 2000

 

2000/26/EÜ

20. juuli 2002

20. jaanuar 2003

2000/64/EÜ

17. november 2002

 

2001/17/EÜ

20. aprill 2003

 

2002/13/EÜ

20. september 2003

 

2002/83/EÜ

17. november 2002, 20. september 200319. juuni 2004 (sõltuvalt asjaomasest sättest)

 

2002/87/EÜ

11. august 2004

 

2004/66/EÜ

1. mai 2004

 

2005/1/EÜ

13. mai 2005

 

2005/14/EÜ

11. juuni 2007

 

2005/68/EÜ

10. detsember 2007

 

2006/101/EÜ

1. jaanuar 2007

 

2008/19/EÜ

puudub

 

2008/37/EÜ

puudub

 

VII LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 73/239/EMÜ

Direktiiv 78/473/EMÜ

Direktiiv 87/344/EMÜ

Direktiiv 88/357/EMÜ

Direktiiv 92/49/EMÜ

Direktiiv 98/78/EÜ

Direktiiv 2001/17/EÜ

Direktiiv 2002/83/EÜ

Direktiiv 2005/68/EÜ

Direktiiv 2007/44/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikli 1 lõige 1

 

 

 

Artikkel 2

 

Artikli 1 lõige 1

Artikli 2 esimene lause

Artikli 1 lõige 1

 

Artikkel 1, artikli 2 lõiked 2 ja 3 ja artikkel 267

Artikli 1 lõige 2

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõige 2

Artikli 1 lõige 3

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 2 punkti 1 alapunktid a – c

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 2 punkti 1 alapunkt d

 

 

 

 

 

 

Artikli 3 lõige 4

 

 

Artikkel 3

Artikli 2 punkti 1 alapunkt e

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 2 punkti 2 alapunkt a

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 1

Artikli 2 punkti 2 alapunkt b

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 2

Artikli 2 punkti 2 alapunkt c

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 3

Artikli 2 punkti 2 alapunkt d

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 4

►C1  Artikli 2 punkti 3 esimene kuni neljas lõik ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 6

►C1  Artikli 2 punkti 3 viies lõik ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 15 lõige 4

►C1  Artikli 3 lõike 1 esimene ja teine lõik ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

►C1  Artikli 3 lõike 1 kolmas lõik ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 4 lõige 5

Artikli 3 lõige 2

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 7

Artikli 4 esimene lause

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 8 esimene lause

Artikli 4 punkt a

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 8 lõige 2

Artikli 4 punkt b

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 4 punkt c

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 8 lõige 3

Artikli 4 punkt e

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 4 punkt f

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 8 lõige 1

Artikli 4 punkt g

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 8 lõige 4

Artikli 5 punkt a

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 5 punkt b

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt o

 

 

—

Artikli 5 punkt c

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt p

 

 

Artikli 134 lõige 1

Artikli 5 punkt d

 

 

 

 

 

 

 

 

 

►M5  Artikli 13 punkt 27 ◄

Artikkel 6

 

 

 

Artikkel 4

 

 

Artikkel 4

Artikkel 3

 

Artikli 14 lõige 1 ning lõike 2 punktid a ja b

Artikli 7 lõige 1 ja lõike 2 esimene lõik

 

 

 

Artikli 5 lõige 1 ja lõike 2 esimene lõik

 

 

Artikli 5 lõige 1 ja lõike 2 esimene lõik

 

 

Artikli 15 lõige 1 ja lõike 2 esimene lõik

Artikli 7 lõike 2 teise lõigu punkt a

 

 

 

Artikli 5 lõike 2 teise lõigu punkt a

 

 

 

 

 

Artikli 15 lõike 3 esimene lõik

Artikli 7 lõike 2 teise lõigu punkt b

 

 

 

Artikli 5 lõike 2 teise lõigu punkt b

 

 

 

 

 

—

Artikli 8 lõike 1 punkt a

 

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt a

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt a

I lisa

 

III lisa A ja B osa

Artikli 8 lõike 1 punkt a ja viimane lõik

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 2

 

Artikli 17 lõige 2

Artikli 8 lõike 1 punkt b

 

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt b

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt b

Artikli 6 punkt a

 

Artikli 18 lõike 1 punkt a

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 6 punkt a

 

Artikli 18 lõike 1 punkt b

Artikli 8 lõike 1 punkt c

 

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt c

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt c

Artikli 6 punkt b

 

Artikli 18 lõike 1 punkt c

Artikli 8 lõike 1 punkt d

 

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt d

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt d

Artikli 6 punkt c

 

Artikli 18 lõike 1 punkt d

Artikli 8 lõike 1 punkt e

 

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt e

 

 

Artikli 6 lõike 1 punkt e

Artikli 6 punkt d

 

►C1  Artikli 18 lõike 1 punkt g ◄

Artikli 8 lõike 1 punkt f

 

 

 

 

 

 

 

 

 

►C1  Artikli 18 lõike 1 punkt h ◄

Artikli 8 lõike 1 teine, kolmas ja neljas lõik

 

 

 

 

 

 

Artikli 6 lõige 2

Artikkel 7

 

Artikkel 19

Artikli 8 lõige 1a

 

 

 

 

 

 

Artikli 6 lõige 3

Artikkel 8

 

Artikkel 20

Artikli 8 lõige 2

 

 

 

Artikli 6 lõige 2

 

 

Artikli 6 lõige 4

 

 

Artikli 18 lõige 2

Artikli 8 lõike 3 esimene lõik

 

 

 

►C1  Artikli 6 lõike 3 esimene lõik ◄

 

 

►C1  Artikli 6 lõike 5 kolmas lõik ◄

Artikli 9 lõige 1

 

Artikli 21 lõige 4

Artikli 8 lõike 3 teine lõik

 

 

 

Artikli 6 lõike 3 teine lõik ja artikli 29 esimese lõigu esimene lause

 

 

►C1  Artikli 6 lõike 5 esimene lõik ◄

Artikli 9 lõige 2

 

Artikli 21 lõike 1 esimene lõik

Artikli 8 lõike 3 kolmas lõik

 

 

 

Artikli 6 lõike 3 kolmas lõik ja artikli 29 teine lõik

 

 

 

 

 

Artikli 21 lõige 2

Artikli 8 lõike 3 neljas lõik

 

 

 

Artikli 6 lõike 3 neljas lõik

 

 

 

 

 

Artikli 21 lõige 3

Artikli 8 lõige 4

 

 

 

Artikli 6 lõige 4

 

 

Artikli 6 lõige 6

Artikkel 10

 

Artikkel 22

Artikli 9 punktid a – d

 

 

 

Artikli 7 punktid a – d

 

 

Artikli 7 punktid a – d

Artikli 11 lõike 1 punktid a, c, d ja e

 

Artikli 23 lõike 1 punktid a, c, d, ja e

Artikli 9 punktid e ja f

 

 

 

Artikli 7 punktid e ja f

 

 

 

Artikli 11 lõike 2 punktid a ja b

 

Artikli 23 lõike 2 punkt e

Artikli 9 punktid g ja h

 

 

 

Artikli 7 punktid g ja h

 

 

Artikli 7 punktid f ja g

Artikli 11 lõike 2 punktid c ja d

 

Artikli 23 lõike 2 punktid a ja d

Artikli 10 lõige 1

 

 

 

Artikli 32 lõige 1

 

 

Artikli 40 lõige 1

 

 

Artikli 145 lõike 1 esimene lõik

Artikli 10 lõike 2 esimene lõik

 

 

 

Artikli 32 lõike 2 esimene lõik

 

 

Artikli 40 lõige 2

 

 

Artikli 145 lõige 2

Artikli 10 lõike 2 teine lõik

 

 

 

Artikli 32 lõike 2 teine lõik

 

 

 

 

 

Artikli 145 lõige 3

Artikli 10 lõige 3

 

 

 

Artikli 32 lõige 3

 

 

Artikli 40 lõige 3

 

 

Artikli 146 lõiked 1 ja 2

Artikli 10 lõige 4

 

 

 

Artikli 32 lõige 4

 

 

Artikli 40 lõige 4

 

 

Artikli 146 lõige 3

Artikli 10 lõige 5

 

 

 

Artikli 32 lõige 5

 

 

Artikli 40 lõige 5

 

 

Artikli 146 lõike 3 teine lõik

Artikli 10 lõige 6

 

 

 

Artikli 32 lõige 6

 

 

Artikli 40 lõige 6

 

 

Artikli 145 lõige 4

Artikkel 11

 

 

 

Artikkel 33

 

 

 

 

 

—

Artikkel 12

 

 

 

Artikkel 56

 

 

Artikkel 9

Artikkel 13

 

Artikli 25 teine lõik

Artikkel 12a

 

 

 

 

 

 

Artikkel 9a

Artikkel 14 ja artikli 60 lõige 2

 

Artikkel 26

Artikli 13 lõige 1 ja lõike 2 esimene lõik

 

 

 

Artikli 9 lõige 1 ja lõike 2 esimene lõik

 

 

►C1  Artikli 10 lõike 1 esimene lause ja lõike 2 esimene lõik ◄

Artikli 15 lõike 1 esimene lõik ja lõige 2

 

Artikli 30 lõige 1 ning lõike 2 esimene lõik

Artikli 13 lõike 2 teine lõik

 

 

 

Artikli 9 lõike 2 teine lõik

 

 

 

 

 

Artikli 30 lõike 2 teine lõik

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 10 lõike 1 teine ja kolmas lause

Artikli 15 lõike 1 teine lõik

 

Artikli 30 lõige 3

Artikli 13 lõike 2 kolmas lõik

 

 

 

 

 

 

Artikli 10 lõike 2 teine lõik

Artikli 60 lõige 3

 

Artikli 32 lõige 1

Artikli 13 lõige 3

 

 

 

Artikli 9 lõige 3

 

 

Artikli 10 lõige 3

Artikli 15 lõige 4

 

—

Artikkel 14

 

 

 

Artikkel 10

 

 

Artikkel 11

Artikkel 16

 

Artikkel 33

Artikli 15 lõiked 1 ja 2 ning lõike 3 teine lõik

 

 

 

Artikkel 17

 

 

Artikli 20 lõiked 1 – 3 ja lõike 4 teine lõik

Artikli 32 lõiked 1 ja 3

 

Artiklid 76 – 86

Artikli 15 lõike 3 esimene lõik

 

 

 

 

 

 

Artikli 20 lõike 4 esimene lõik

Artikli 32 lõige 2

 

Artikli 134 lõige 2 ja artikkel 173

Artikkel 15a

 

 

 

Artikkel 18

 

 

 

Artikkel 33

 

—

Artikkel 16

 

 

 

 

 

 

Artikkel 27

Artiklid 35 ja 36 ning artikli 60 lõige 8

 

Artiklid 87 – 99

Artikkel 16a

 

 

 

 

 

 

Artikkel 28

Artiklid 37 – 39 ning artikli 60 lõige 9

 

Artiklid 100 – 127

Artikli 17 lõige 1

 

 

 

 

 

 

Artikli 29 lõige 1

Artikli 40 lõige 1

 

Artikkel 128 ning artikli 129 lõike 1 punktid a – c ja lõige 2

Artikli 17 lõige 2

 

 

 

 

 

 

Artikli 29 lõige 2

Artikli 40 lõige 2

 

Artikli 129 lõike 1 punkt d

Artikkel 17a

 

 

 

 

 

 

Artikkel 30

Artikkel 41

 

—

Artikkel 17b

 

 

 

 

 

 

Artiklid 28 ja 28a

Artikli 60 lõige 10

 

—

Artikkel 18

 

 

 

 

 

 

Artikkel 31

 

 

—

Artikkel 14

 

 

 

 

 

 

Artikkel 11

Artikkel 16

 

Artikkel 33

Artikli 19 lõige 2

 

 

 

Artikli 11 lõige 2

 

 

Artikli 13 lõige 2

Artikli 17 lõige 2

 

Artikkel 35

Artikli 19 lõike 3 esimene lõik ning teise lõigu punktid a ja b

 

 

Artikkel 10

Artikli 11 lõike 3 esimene lõik ning teise lõigu punktid a ja b

 

 

►C1  Artikli 13 lõike 3 esimene lõik ning teise lõigu punktid a ja b ◄

Artikli 17 lõige 3 ning lõike 4 esimese lõigu punktid a ja b

 

Artikli 34 lõiked 1 – 3 ja 5, 6 ja 7

Artikli 19 lõike 3 teise lõigu punkt c

 

 

Artikkel 10

Artikli 11 lõike 3 teise lõigu punkt c

 

 

Artikli 13 lõike 3 teise lõigu punkt c

Artikli 17 lõike 4 esimese lõigu punkt c

 

Artikli 34 lõige 8

Artikli 19 lõigu 3 kolmas lõik

 

 

Artikkel 10

Artikli 11 lõigu 3 kolmas lõik

 

 

Artikli 13 lõike 3 kolmas lõik

►C1  Artikli 17 lõike 4 teine lõik ◄

 

Artikli 35 lõike 2 punkt b

Artikli 20 lõige 1

 

 

 

 

 

 

Artikli 37 lõige 1

Artikli 42 lõige 1

 

Artikkel 137

Artikli 20 lõike 2 esimene lõik

 

 

 

Artikli 13 lõike 2 esimene lõik

 

 

Artikli 37 lõike 2 esimene lõik

Artikli 42 lõike 2 esimene lõik

 

—

Artikli 20 lõike 2 teine lõik

 

 

 

Artikli 13 lõike 2 teine lõik

 

 

Artikli 37 lõike 2 teine lõik

Artikli 42 lõike 2 teine lõik

 

Artikli 138 lõige 5

Artikli 20 lõike 3 esimene lõik

 

 

 

Artikli 13 lõike 3 esimene lõik

 

 

Artikli 37 lõike 3 esimene lõik

Artikli 42 lõike 3 esimene lõik

 

—

Artikli 20 lõike 3 teine lõik

 

 

 

Artikli 13 lõike 3 teine lõik

 

 

Artikli 37 lõike 3 teine lõik

Artikli 42 lõike 3 teine lõik

 

Artikli 139 lõige 3

Artikli 20 lõige 4

 

 

 

Artikli 13 lõige 4

 

 

 

 

 

—

Artikli 20 lõige 5

 

 

 

►C1  Artikli 13 lõike 2 teine lõik ja lõige 5 ◄

 

 

►C1  Artikli 37 lõike 2 teine lõik ja lõige 5 ◄

►C1  Artikli 42 lõike 2 teine lõik ja lõige 4 ◄

 

Artikli 138 lõige 5

Artikli 20a lõike 1 esimese lõigu esimene lause

 

 

 

 

 

 

Artikli 38 lõike 1 esimene lause

Artikli 43 lõige 1

 

Artikli 138 lõige 2 ja artikli 139 lõige 2

Artikli 20a lõike 1 esimese lõigu teise lause punktid a – e

 

 

 

 

 

 

Artikli 38 lõike 1 teise lause punktid a – e

Artikli 43 lõike 2punktid a – e

 

Artikli 142 lõige 1

Artikli 20a lõige 2

 

 

 

 

 

 

Artikli 38 lõige 2

 

 

Artikkel 141

Artikli 20a lõige 3

 

 

 

 

 

 

Artikli 38 lõige 3

Artikli 43 lõige 4

 

Artikli 140 lõige 2

Artikli 20a lõige 4

 

 

 

 

 

 

Artikli 38 lõige 4

Artikli 43 lõige 5

 

—

Artikli 20a lõige 5

 

 

 

 

 

 

Artikli 38 lõige 5

Artikli 43 lõige 6

 

Artikli 142 lõige 2

Artikkel 21

 

 

Artikli 11 lõige 1

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 22 lõike 1 esimese lõigu punktid a, b ja d

 

 

 

Artikkel 14

 

 

Artikli 39 lõike 1 esimese lõigu punktid a, b ja d

Artikli 44 lõike 1 esimese lõigu punktid a, b ja d

 

Artikli 144 lõike 1 punktid a, b ja c

Artikli 22 lõike 1 teise lõigu esimene lause

 

 

 

 

 

 

►C1  Artikli 39 lõike 1 teise lõigu teine lause ◄

Artikli 44 lõike 1 teine lõik

 

Artikli 144 lõike 2 esimene lõik

Artikli 22 lõike 1 teise lõigu teine lause

 

 

 

 

 

 

Artikli 39 lõike 1 teise lõigu esimene lause

 

 

Artikli 144 lõike 2 teine lõik

Artikli 22 lõige 2

 

 

 

 

 

 

Artikli 39 lõige 2

Artikli 44 lõige 2

 

Artikli 144 lõige 3

Artikli 23 lõige 1

 

 

 

 

 

 

Artikli 51 lõige 1

 

 

Artikli 162 lõige 1

Artikli 23 lõike 2 punktid a – g

 

 

 

 

 

 

Artikli 51 lõige 2

 

 

Artikli 162 lõike 2 punktid a – f ja punkt h

Artikli 23 lõike 2 punkt h

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 162 lõike 2 punkt g

Artikli 24 esimese lõigu esimene lause

 

 

 

 

 

 

Artikli 54 lõike 1 esimene lause

 

 

Artikli 165 esimene lause

Artikli 24 esimese lõigu teine lause kuni kolmas lõik

 

 

 

 

 

 

Artikli 54 esimene lõigu teine lause kuni kolmas lõik

 

 

—

Artikkel 25

 

 

 

 

 

 

Artikkel 55

 

 

Artikkel 166

Artikkel 26

 

 

 

 

 

 

Artikkel 56

 

 

Artikkel 167

Artikli 27 esimene lõik

 

 

 

 

 

 

Artikli 52 lõike 2 esimene lõik

 

 

Artikli 168 esimene lõik

Artikli 27 teine lõik

 

 

 

 

 

 

Artikli 52 lõike 2 teine lõik

 

 

Artikli 168 teine lõik

Artikkel 28

 

 

 

 

 

 

Artikli 52 lõige 3

 

 

Artikkel 170

Artikkel 28a

 

 

 

Artikkel 53

 

 

Artikkel 53

 

 

Artikkel 164

Artikkel 29

 

 

 

 

 

 

Artikkel 57

 

 

Artikkel 171

Artikkel 29a

 

 

 

 

 

 

Artikkel 58

 

 

Artikli 176 esimene kuni kolmas lõik

Artikli 29b lõiked 1 ja 2

 

 

 

 

 

 

Artikli 59 lõiked 1 ja 2

Artikli 52 lõiked 1 ja 2

 

Artikli 177 lõiked 1 ja 2

Artikli 29b lõiked 3 – 6

 

 

 

 

 

 

Artikli 59 lõiked 3 – 6

Artikli 52 lõiked 3 ja 4

 

—

Artikli 30 lõige 1 ja lõike 2 punkt a

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikli 30 lõike 2 punkt b

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 305 lõige 1

Artikli 30 lõige 4

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 305 lõige 2

Artikli 30 lõige 5

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 305 lõige 4

Artikkel 31

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikkel 32

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

Artikkel 33

 

 

Artikkel 28

 

 

 

Artikkel 62

Artikli 54 lõige 2

 

Artikli 298 lõiked 2 ja 3

Artikkel 34

Artikkel 9

 

Artikkel 29

 

Artikli 11 lõige 5

 

Artikli 6 lõike 5 neljas lõik

 

Artikkel 6

—

Artikkel 35

Artikkel 10

Artikkel 10

Artikkel 32

Artikli 57 lõige 1

Artikli 11 lõiked 1 – 3

Artikli 31 lõiked 1 ja 2

Artikli 69 lõiked 1 – 4

Artikli 64 lõige 1

Artikli 7 lõige 1

Artikli 309 lõige 1

Artikkel 36

Artikkel 11

Artikkel 11

Artikkel 33

Artikli 57 lõige 2

Artikli 11 lõige 4

Artikli 31 lõige 3

Artikkel 70

Artikli 64 lõige 2

Artikli 7 lõige 2

Artikli 309 lõige 2

Artikkel 37

 

 

Artikkel 34

 

 

 

 

 

 

—

Artikkel 38

Artikkel 12

Artikkel 12

Artikkel 35

Artikkel 58

Artikkel 13

Artikkel 33

Artikkel 74

Artikkel 66

Artikkel 9

Artikkel 312

Lisa punkt A

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 15 lõike 2 teine lõik ja I lisa A osa

Lisa, punktid A ja B

 

 

 

 

 

 

 

 

 

I lisa A ja B osa

Lisa punkt C

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 16

Lisa punkt D

 

 

 

 

 

 

 

 

 

—

 

Artikli 1 lõike 1 esimene lõik

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 190 lõige 1

 

Artikli 1 lõike 1 teine lõik

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 190 lõige 2

 

Artikli 1 lõige 2

 

 

 

 

 

 

 

 

—

 

Artikli 2 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 190 lõige 1

 

Artikli 2 lõige 2

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 190 lõige 3

 

Artikkel 3

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 191

 

Artikli 4 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 192 esimene ja teine lõik

 

Artikli 4 lõige 2

 

 

 

 

 

 

 

 

—

 

Artikkel 5

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 193

 

Artikkel 6

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 195

 

Artikkel 7

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 194

 

Artikkel 8

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 196

 

 

Artikkel 1

 

 

 

 

 

 

 

—

 

 

Artikkel 2

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 198

 

 

Artikli 3 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 199

 

 

Artikli 3 lõike 2 esimese lõigu esimene lause

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 200 lõike 1 esimene lõik

 

 

Artikli 3 lõike 2 punktid a – c

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 200 lõiked 2 – 4

 

 

Artikli 3 lõige 3

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 200 lõike 1 teine lõik

 

 

Artikkel 4

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 201

 

 

Artikkel 5

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 202

 

 

Artikkel 6

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 203

 

 

Artikkel 7

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 204

 

 

Artikkel 8

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 205

 

 

Artikkel 9

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 2

 

 

 

Artikkel 1

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 2 punktid a, b ja e

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 2 punkt c

 

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt c

Artikli 2 lõike 1 punkt e

 

—

 

 

 

Artikli 2 punkt d

 

 

 

 

 

 

Artikli 13 punkt 13

 

 

 

Artikli 2 punkt f

Artikli 1 punkt e

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt h

 

 

—

 

 

 

Artikkel 3

 

 

 

Artikli 1 punkti b teine lause

 

 

Artikli 145 lõike 1 teine lõik

 

 

 

Artikkel 4

 

 

 

 

 

 

Artikkel 187

 

 

 

Artikkel 6

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 7 lõike 1 punktid a – e

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 7 lõike 1 punkt f

Artikkel 27

 

 

 

 

 

—

 

 

 

►C1  Artikli 7 lõike 1 punkt g ja artikli 7 lõige 3 ◄

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 8 lõiked 1 ja 2

 

 

 

 

 

 

Artikli 179 lõiked 1 ja 2

 

 

 

Artikli 8 lõige 3

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 8 lõike 4 punktid a ja c

Artikli 30 lõige 1

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 8 lõike 4 punkt d

 

 

 

 

 

 

Artikli 179 lõige 3

 

 

 

Artikli 8 lõige 5

 

 

 

 

 

 

Artikli 179 lõige 4

 

 

 

Artikkel 12

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikli 12a lõiked 1 – 3

 

 

 

 

 

 

Artikkel 150

 

 

 

Artikli 12a lõike 4 esimene lõik

 

 

 

 

 

 

Artikkel 151

 

 

 

Artikli 12a lõike 4 teine – kuues lõik

 

 

 

 

 

 

Artikkel 152

 

 

 

Artikkel 14

Artikkel 34

 

 

Artikkel 41

 

 

Artikkel 147

 

 

 

Artikli 16 lõike 1 esimene ja teine lõik

Artikkel 35

 

 

Artikkel 42

 

 

Artikkel 148

 

 

 

Artikli 16 lõike 1 kolmas lõik

Artikkel 35

 

 

 

 

 

Artikli 148 lõige 2

 

 

 

Artikkel 17

Artikkel 36

 

 

Artikkel 43

 

 

Artikkel 149

 

 

 

Artikkel 26

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikkel 27

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artikkel 31

 

 

 

 

 

 

Artikkel 299

 

 

 

Artikkel 31

 

 

 

Artikli 68 lõige 2

 

 

Artikkel 300

 

 

 

I lisa

Artikkel 23

 

 

II lisa

 

 

—

 

 

 

2 A lisa

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

2B lisa

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

Artiklid 5, 9, 10 ja 11

 

 

 

 

 

 

—

 

 

 

 

Artikli 1 punkt a

Artikli 1 punkt a

Artikli 2 punkt a

Artikli 1 lõike 1 punkt a

 

 

Artikli 13 punkt 1

 

 

 

 

Artikli 1 punkt b

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt b

Artikli 2 lõike 1 punkt d

 

Artikli 13 punkt 11

 

 

 

 

Artikli 1 punkt c

 

Artikli 2 punkt e

Artikli 1 lõike 1 punkt e

Artikli 2 lõike 1 punkt f

 

Artikli 13 punkti 8 alapunkt a

 

 

 

 

Artikli 1 punkt d

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt f

Artikli 2 lõike 1 punkt g

 

—

 

 

 

 

Artikli 1 punkt f

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt i

Artikli 2 lõike 1 punkt i

 

Artikli 13 punkt 18

 

 

 

 

Artikli 1 punkt g

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt j

Artikli 2 lõike 1 punkt j

 

Artikli 13 punkt 21, artikli 24 lõige 2 ning artikkel 63

 

 

 

 

Artikli 1 punkt h

Artikli 1 punkt d

 

Artikli 1 lõike 1 punkt k

Artikli 2 lõike 1 punkt k

 

Artikli 13 punkt 15

 

 

 

 

Artikli 1 punkt i

Artikli 1 punkt e

 

Artikli 1 lõike 1 punkt l

Artikli 2 lõike 1 punkt l

 

Artikli 13 punkt 16

 

 

 

 

Artikli 1 punkt j

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt m

 

 

Artikli 13 punkt 22

 

 

 

 

Artikli 1 punkt k

Artikli 1 punkt k

Artikli 2 punkt h

Artikli 1 lõike 1 punkt n

Artikli 2 lõike 1 punkt m

 

Artikli 13 punkt 10

 

 

 

 

Artikli 1 punkt 1

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt r

Artikli 2 lõike 1 punkt n

 

Artikli 13 punkt 17

 

 

 

 

Artikli 1 punkti 1 alapunkt a

Artikli 1 punkt f

 

Artikli 1 lõike 1 punkti r alapunkt i

Artikli 2 lõike 1 punkti n alapunkt i

 

Artikli 13 punkt 20

 

 

 

 

Artikli 1 punkti 1 alapunkt b

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkti r alapunkt ii

Artikli 2 lõike 1 punkti n alapunkt ii

 

Artikli 13 punkt 18

 

 

 

 

Artikkel 3

 

 

 

 

 

Artikkel 188

 

 

 

 

Artikkel 8

 

 

 

Artikkel 12

 

Artikli 24 lõige 1

 

 

 

 

Artikli 12 lõige 2

 

 

Artikli 14 lõige 1

Artikkel 18

 

Artikli 39 lõige 1

 

 

 

 

Artikli 12 lõiked 3 – 6

 

 

Artikli 14 lõiked 2 – 5

 

 

Artikli 39 lõiked 2 – 6

 

 

 

 

Artikli 15 lõiked 1 ja 2

 

 

Artikli 15 lõiked 1 ja 2

Artikli 19 lõige 1

 

Artikkel 57

 

 

 

 

Artikli 15 lõige 3

 

 

Artikli 15 lõige 3

Artikkel 22

 

Artikkel 61

 

 

 

 

Artikli 15 lõige 4

 

 

Artikli 15 lõige 4

Artikkel 23

 

Artikkel 62

 

 

 

 

Artikkel 15a

 

 

Artikkel 15a

Artikli 19 lõiked 2 – 8

 

Artikli 58 lõiked 1 – 7

 

 

 

 

Artikkel 15b

 

 

Artikkel 15b

Artikkel 19a

 

Artikkel 59

 

 

 

 

Artikkel 15c

 

 

Artikkel 15c

Artikkel 20

 

Artikkel 60

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 1

 

 

Artikli 16 lõige 1

Artikkel 24

 

Artikkel 64

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 2

 

 

Artikli 16 lõige 2

Artikkel 25

 

Artikkel 65

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 3

 

 

Artikli 16 lõige 3

Artikkel 26

 

Artikkel 66

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 4

 

 

Artikli 16 lõige 4

Artikkel 27

 

Artikkel 67

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 5

 

 

Artikli 16 lõige 5

Artikli 28 lõige 1

 

Artikli 68 lõige 1

 

 

 

 

Artikli 16 lõike 5b esimene kuni neljas lõik

 

 

Artikli 16 lõike 7 esimene kuni neljas lõik

Artikli 28 lõike 3 esimene kuni neljas lõik

 

Artikli 68 lõige 3

 

 

 

 

Artikli 16 lõike 5b viies lõik

 

 

Artikli 16 lõike 7 viies lõik

Artikli 28 lõike 3 viies lõik

 

Artikli 68 lõige 4

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 3

 

 

 

 

 

Artikli 66

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 5c

 

 

Artikli 16 lõige 8

Artikkel 29

 

Artikkel 70

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 5a

 

 

Artikli 16 lõige 6

Artikli 28 lõige 2

 

Artikli 68 lõige 2

 

 

 

 

Artikli 16a lõike 1 punkt a

 

 

Artikli 17 lõike 1 punkt a

Artikli 31 lõike 1 esimene lõik

 

Artikli 72 lõike 1 punktid a – c

 

 

 

 

Artikli 16a lõike 1 punkt b

 

 

Artikli 17 lõike 1 punkt b

Artikli 31 lõike 1 teine lõik

 

►C1  Artikli 72 lõike 1 teine lõik ◄

 

 

 

 

Artikli 16a lõige 2

 

 

Artikli 17 lõige 2

Artikli 31 lõige 2

 

Artikli 72 lõige 2

 

 

 

 

Artikkel 20

 

 

Artikkel 22

 

 

—

 

 

 

 

Artikkel 21

 

 

Artikkel 23

Artikli 34 lõiked 1 – 3

 

—

 

 

 

 

Artikkel 22

 

 

Artikkel 24

Artikli 34 lõige 4

 

—

 

 

 

 

Artikkel 25

 

 

 

 

 

—

 

 

 

 

Artikkel 28

 

 

Artikkel 33

 

 

Artikkel 180

 

 

 

 

Artikkel 29

 

 

 

 

 

Artikli 181 lõiked 1 ja 3

 

 

 

 

Artikli 30 lõige 2

 

 

 

 

 

Artikli 181 lõige 2

 

 

 

 

Artikkel 31

 

 

 

 

 

Artikkel 183

 

 

 

 

Artikkel 38

 

 

Artikkel 44

 

 

Artikkel 153

 

 

 

 

Artikli 39 lõiked 2 ja 3

 

 

Artikkel 45

 

 

Artikkel 154

 

 

 

 

Artikli 40 lõige 2

 

 

Artikli 46 lõige 1

 

 

Artikli 155 lõige 8

 

 

 

 

Artikli 40 lõige 3

 

 

Artikli 46 lõige 2

 

 

►C1  Artikli 155 lõige 1 ◄

 

 

 

 

Artikli 40 lõiked 4, 6 – 8 ja 10

 

 

Artikli 46 lõiked 3, 5 – 7 ja 9

 

 

Artikli 155 lõiked 2, 4 – 6 ja 9

 

 

 

 

Artikli 40 lõige 5

 

 

Artikli 46 lõige 4

 

 

Artikli 155 lõige 3

 

 

 

 

Artikli 40 lõige 9

 

 

Artikli 46 lõige 8

 

 

Artikli 155 lõige 7

 

 

 

 

Artikkel 41

 

 

Artikkel 47

 

 

Artikkel 156

 

 

 

 

Artikli 42 lõige 2

 

 

Artikkel 48

 

 

Artikkel 160

 

 

 

 

Artikli 43 lõiked 2 ja 3

 

 

 

 

 

Artikkel 184

 

 

 

 

Artikli 44 lõige 2

 

 

Artikkel 49

 

 

Artikkel 159 ja V lisa

 

 

 

 

Artikli 45 lõige 2

 

 

 

 

 

Artikkel 189

 

 

 

 

►C1  Artikli 46 lõike 2 esimene ja kolmas lõik ◄

 

 

►C1  Artikli 50 lõike 1 esimene ja kolmas lõik ning lõige 2 ◄

 

 

Artikkel 157

 

 

 

 

Artiklid 47 – 50

 

 

 

 

 

—

 

 

 

 

Artikkel 51

 

 

Artikkel 64

Artikkel 56

 

—

 

 

 

 

Artikli 51 viimane taane

 

 

 

 

Artikli 1 lõige 4

Artikli 58 lõige 8

 

 

 

 

Artikkel 52

 

 

 

 

 

—

 

 

 

 

Artikkel 54

 

 

 

 

 

Artikkel 206

 

 

 

 

Artikkel 55

 

 

 

 

 

Artikkel 207

 

 

 

 

Artiklid 24 ja 26

 

 

 

 

 

—

 

 

 

 

Artikli 12 lõige 1, artiklid 19, 33 ja 37, artikli 39 lõige 1, artikli 40 lõige 1, artikli 42 lõige 1, artikli 43 lõige 1, artikli 44 lõige 1, artikli 45 lõige 1 ja artikli 46 lõige 1

 

 

 

 

 

—

 

 

 

 

 

Artikli 1 punkt b

 

 

 

 

Artikli 13 punkt 3

 

 

 

 

 

Artikli 1 punkt c

 

Artikli 1 lõike 1 punkt s

Artikli 2 lõike 1 punkt c

 

Artikli 13 punkt 4

 

 

 

 

 

Artikli 1 punkt g

 

 

 

 

►C1  Artikli 212 lõike 1 punkt a ◄

 

 

 

 

 

Artikli 1 punkt h

 

 

 

 

►C1  Artikli 212 lõike 1 punkt b ◄

 

 

 

 

 

►C1  Artikli 1 punkt i ◄

 

 

►C1  Artikli 59 lõike 2 punkti a alapunkt i ◄

 

►C1  Artikli 212 lõike 1 punkt f ◄

 

 

 

 

 

Artikli 1 punkt j

 

 

Artikli 59 lõike 2 punkti a alapunkt j

 

►C1  Artikli 212 lõike 1 punkt g ◄

 

 

 

 

 

Artikli 1 punkt l

 

 

Artikli 59 lõike 2 punkt b

 

Artikli 13 punkt 6

 

 

 

 

 

Artikkel 2

 

 

Artikli 59 lõige 3

 

Artikli 214 lõige 1

 

 

 

 

 

Artikkel 3

 

 

Artikli 59 lõige 3

 

Artikli 214 lõige 1 ja lõike 2 esimene ja teine lõik

 

 

 

 

 

Artikkel 4

 

 

Artikli 59 lõige 3

 

Artikli 247 lõige 1

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 1

 

 

Artikli 59 lõige 4

 

Artikkel 246

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõige 2

 

 

 

 

Artikli 254 lõige 1

 

 

 

 

 

Artikkel 6

 

 

Artikli 59 lõige 5

 

Artikli 254 lõige 2 ing artikli 255 lõiked 1 ja2

 

 

 

 

 

Artikkel 7

 

 

Artikli 59 lõige 5

 

Artikli 249 lõige 1 ning artiklid 252 ja 253

 

 

 

 

 

Artikkel 8

 

 

Artikli 59 lõige 5

 

Artiklid 245 ja 246 ning artikli 258 lõige 1

 

 

 

 

 

Artikkel 9

 

 

Artikli 59 lõige 6

 

Artiklid 218 ja 219 ning artikli 258 lõige 1

 

 

 

 

 

Artikkel 10

 

 

Artikli 59 lõige 7

 

Artiklid 218 ja 219, artikli 258 lõige 1 ning artiklid 260 – 263

 

 

 

 

 

Artikkel 10a

 

 

Artikli 59 lõige 8

 

Artikkel 264

 

 

 

 

 

Artikkel 10b

 

 

 

 

Artikkel 257

 

 

 

 

 

Artikkel 12

Artikkel 32

Artikkel 73

Artikkel 65

Artikli 8 lõige 1

Artikkel 311

 

 

 

 

 

I lisa

 

 

►C1  Artikli 59 lõige 9 ja II lisa ◄

 

Artiklid 213 – 215 ning artiklid 218 – 246

 

 

 

 

 

II lisa

 

 

►C1  Artikli 59 lõige 9 ja II lisa ◄

 

Artiklid 215 – 217 ning artiklid 220 – 243

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõige 2

 

 

 

Artikkel 267

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt b

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt b ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt c

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt c ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt d

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt d ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt f

 

Artikli 2 lõike 1 punkt h

 

Artikli 13 punkt 9

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt g

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt a ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt i

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt e ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt j

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt f ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 punkt k

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõike 1 punkt g ◄

 

 

 

 

 

 

Artikkel 3

 

 

 

—

 

 

 

 

 

 

Artikkel 4

 

 

 

Artikkel 269

 

 

 

 

 

 

Artikkel 5

 

 

 

Artikkel 270

 

 

 

 

 

 

Artikkel 6

 

 

 

Artikkel 271

 

 

 

 

 

 

Artikkel 7

 

 

 

Artikkel 272

 

 

 

 

 

 

Artikkel 8

 

 

 

Artikkel 273

 

 

 

 

 

 

Artikkel 9

 

 

 

Artikkel 274

 

 

 

 

 

 

Artikkel 10

 

 

 

Artikkel 275

 

 

 

 

 

 

Artikkel 11

 

 

 

Artikkel 277

 

 

 

 

 

 

Artikkel 12

 

 

 

Artikkel 278

 

 

 

 

 

 

Artikkel 13

 

 

 

Artikkel 279

 

 

 

 

 

 

Artikkel 14

 

 

 

Artikkel 280

 

 

 

 

 

 

Artikkel 15

 

 

 

Artikkel 281

 

 

 

 

 

 

Artikkel 16

 

 

 

Artikkel 282

 

 

 

 

 

 

Artikkel 17

 

 

 

Artikkel 283

 

 

 

 

 

 

Artikkel 18

 

 

 

Artikkel 284

 

 

 

 

 

 

Artikkel 19

 

 

 

Artikkel 285

 

 

 

 

 

 

Artikkel 20

 

 

 

Artikkel 286

 

 

 

 

 

 

Artikkel 21

 

 

 

Artikkel 287

 

 

 

 

 

 

Artikkel 22

 

 

 

Artikkel 288

 

 

 

 

 

 

Artikkel 23

 

 

 

Artikkel 289

 

 

 

 

 

 

Artikkel 24

 

 

 

Artikkel 290

 

 

 

 

 

 

Artikkel 25

 

 

 

Artikkel 291

 

 

 

 

 

 

Artikkel 26

 

 

 

Artikkel 292

 

 

 

 

 

 

Artikkel 27

 

 

 

Artikkel 293

 

 

 

 

 

 

Artikkel 28

 

 

 

Artikkel 294

 

 

 

 

 

 

Artikkel 29

 

 

 

Artikkel 295

 

 

 

 

 

 

Artikli 30 lõige 1

 

 

 

►C1  Artikli 268 lõige 2 ◄

 

 

 

 

 

 

Artikli 30 lõige 2

 

 

 

Artikkel 296

 

 

 

 

 

 

Lisa

 

 

 

Artikkel 276

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt d

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt g

 

 

Artikli 13 punkt 14

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõike 1 punkt q

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõige 2

Artikli 2 lõige 3

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõige 1

 

 

Artikli 2 lõige 3

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 3 lõiked 2, 3 ja 8

 

 

Artikkel 9

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 3 lõiked 5 ja 7

 

 

Artikkel 10

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 3 lõige 6

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 5 lõike 2 teine ja kolmas lõik

 

 

Artikli 15 lõike 2 kolmas lõik ning lõike 3 teine lõik

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 6 lõike 5 esimene ja teine lõik

 

 

Artikli 21 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 7 punkt e

 

 

Artikli 23 lõike 2 punkt f

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 8

Artikkel 12

 

Artikli 24 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 12

 

 

Artikkel 208

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 16 lõige 9

Artikkel 30

 

Artikkel 69

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 18 lõiked 1 – 6

 

 

Artikkel 73

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 18 lõige 7

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 19 lõike 1 esimese lõigu esimene taane

 

 

Artikli 74 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

►C1  Artikli 19 lõike 1 esimese lõigu teine taane ◄

 

 

Artikli 74 lõike 3 teine lõik

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 19 lõike 1 teine lõik ning lõiked 2 ja 3

 

 

Artikli 74 lõiked 4 – 7

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 21

 

 

Artikkel 209

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 25

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 26

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 32

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 34

 

 

Artikkel 182

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 35

 

 

Artikkel 186

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 36 lõige 1

 

 

Artikli 185 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 36 lõige 2

 

 

Artikli 185 lõike 4 esimene lause

 

 

 

 

 

 

 

III lisa punkt A

 

 

Artikli 185 lõige 6

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 36 lõige 3

 

 

Artikli 185 lõige 7

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 41

 

 

Artikkel 147

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 42 lõiked 1 – 3

 

 

Artikli 148 lõiked 1, 3 ja 4

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 43

 

 

Artikkel 149

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 45

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 48

 

 

Artikkel 160

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 49

 

 

Artikkel 159

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 51 lõike 2 punktid a – g

 

 

Artikli 162 lõike 2 punktid a – e, g ja h

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 51 lõiked 3 ja 4

 

 

Artikkel 163

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 52 lõige 1

 

 

Artikkel 169

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 55 lõiked 1 ja 2

 

 

Artikli 166 lõiked 1 ja 2

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 56

 

 

Artikkel 167

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 59 lõiked 1 ja 2

Artikli 52 lõiked 1 ja 2

 

Artikli 177 lõiked 1 ja 2

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 59 lõiked 3 ja 6

Artikli 52 lõiked 3 ja 4

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 60 lõige 1

 

 

Artikli 305 lõike 2 teine ja kolmas lõik

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 60 lõige 2

 

 

Artikli 305 lõige 3

 

 

 

Artikkel 31

 

 

 

Artikkel 61

 

 

Artikkel 43

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 65

Artikkel 55

 

►C1  Artikli 301 lõiked 1 ja 3 ◄

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 66

 

 

Artikkel 308

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 67

Artikkel 53

 

Artikkel 297

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 68 lõige 1

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 71

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 72

 

 

Artikkel 310

 

 

 

 

 

 

 

I lisa

 

 

II lisa

 

 

 

 

 

 

 

III lisa

 

 

►C1  Artikli 185 lõige 2 punktid a-c, lõige 3 ja lõike 5 esimene lõik ◄

 

 

 

 

 

 

 

IV lisa

 

 

—

 

 

 

 

 

 

 

V lisa

 

 

VI lisa

 

 

 

 

 

 

 

VI lisa

 

 

VII lisa

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõike 2 punkt d

 

Artikkel 11

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõike 1 punkt a

 

►C1  Artikli 13 punkt 7 ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõike 1 punkt b

 

—

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõike 1 punkt h

 

►C1  Artikli 13 punkt 9 ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõike 1 punkt o

 

►C1  Artikli 13 punkt 25 ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõike 1 punkt p

 

►C1  Artikli 13 punkt 26 ◄

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõike 1 punkt q

 

Artikli 210 lõige 3

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 2 lõige 2

 

—

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 4 lõige 2

 

Artikli 15 lõige 5

 

 

 

 

 

 

 

 

►C1  Artikli 5 lõike 1 esimene lõik ja lõige 2 ◄

 

Artikli 17 lõiked 1 ja 2 ning III lisa C osa

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 9 lõige 1

 

Artikli 21 lõige 4

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 11 lõike 1 punkt b

 

Artikli 23 lõike 1 punkt b

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 15 lõige 3

 

Artikli 32 lõige 2

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 21

 

—

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 45

 

—

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 46

 

Artikli 211 lõiked 1 ja 2

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 47

 

Artikkel 158

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 48

 

Artikkel 161

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 50

 

Artikkel 175

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 51

 

Artikkel 176

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 54 lõige 1

 

Artikli 298 lõige 1

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 61

 

Artikkel 308

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 62

 

Artikkel 12

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikkel 63

 

Artikkel 307

 

 

 

 

 

 

 

 

Artiklid 57 – 60 ning II lisa

 

—

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 1 lõige 4, artikli 2 lõige 4 ja artikli 4 lõige 6

Artikli 58 lõige 8

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Artikli 8 lõige 2

Artikkel 312

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2341 tööandja kogumispensioni asutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 354, 23.12.2016, lk 37).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 87).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

►M13  ( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349). ◄

►M13  ( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1). ◄

( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1).

( 7 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 1).

( 8 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 2023. aasta määrus (EL) 2023/1114, mis käsitleb krüptovaraturge ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 1095/2010 ning direktiive 2013/36/EL ja (EL) 2019/1937 (ELT L 150, 9.6.2023, lk 40).

( 9 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2088, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist finantsteenuste sektoris (ELT L 317, 9.12.2019, lk 1).

( 10 )  ELT L 390, 31.12.2004, lk 38.

( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48).

( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1).

( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrus (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 7.6.2019, lk 15).

( 14 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 9.7.2021, lk 1).

( 15 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1092/2010 finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta (ELT L 331, 15.12.2010, lk 1).

( 16 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

( 17 )  ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

( 18 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73).

( 19 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (ELT L 314, 5.12.2019, lk 1).

( 20 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 35).

( 21 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2024. aasta direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 8.1.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2025/1/oj).

( 22 )  EÜT L 78, 26.3.1977, lk 17.

( 23 )  ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.

( 24 )  ELT L 331, 15.12.2010, lk 48.

( 25 )  ELT L 331, 15.12.2010, lk 84.

( 26 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).

( 27 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2034, mis käsitleb investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2002/87/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL, 2013/36/EL, 2014/59/EL ja 2014/65/EL (ELT L 314, 5.12.2019, lk 64).

( 28 ) Komisjoni 5. novembri 2003. aasta otsus 2004/9/EÜ, millega luuakse Euroopa kindlustus- ja ametipensionikomitee (ELT L 3, 7.1.2004, lk 34).

( 29 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2023. aasta määrus (EL) 2023/2859, millega luuakse Euroopa ühtne juurdepääsupunkt, mis tagab keskse juurdepääsu finantsteenuste, kapitaliturgude ja kestlikkusega seotud avalikult kättesaadavale teabele (ELT L, 2023/2859, 20.12.2023, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2023/2859/oj).

( 30 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13).

( 31 )  EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1.

( 32 ) Nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta (ELT L 207, 18.8.2003, lk 1).

Top

Full & Egal Universal Law Academy