Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa
Kohtuasjas T‑381/02,
Confédération générale des producteurs de lait de brebis et des industriels de roquefort, asukohaga Millau (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid M. Jacquot ja O. Prost,
hageja,
keda toetab
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: P. Ormond ja R. Caudwell, hiljem C. Jackson, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourg’is,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Iglesias Buhigues ja A.‑M. Rouchaud‑Joët, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourg’is,
kostja,
keda toetab
Kreeka Vabariik, esindajad: V. Kontolaimos, I. Chalkias ja M. Tassopoulou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourg’is,
menetlusse astuja,
mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 14. oktoobri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2002, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa seoses nimetusega „feta” (EÜT L 277, lk 10; ELT eriväljaanne 3/37, lk 195),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud J. Azizi ja E. Cremona,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Kohtuotsuse põhistusÕiguslik raamistik
1. Nõukogu 14. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 1829/2002 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 3/13, lk 4, edaspidi „alusmäärus”) kehtestatakse vastavalt selle artiklile 1 teatavate põllumajandustoodete ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset käsitlevad eeskirjad.
2. Vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 2 punktile a on „päritolunimetus – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,
– mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist
ning
– mille kvaliteediomadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega ning mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas”.
3. Alusmääruse artikli 2 lõige 3 näeb ette:
„Päritolunimetustena käsitatakse ka teatavaid traditsioonilisi geograafilisi või mittegeograafilisi nimetusi, mis tähistavad teatavast piirkonnast või konkreetsest kohast pärit põllumajandustoodet või toiduainet ja vastavad lõike 2[ punkti a] teises taandes osutatud tingimustele.”
4. Alusmääruse artikkel 3 sätestab, et üldnimetuseks muutunud nimetusi ei või registreerida.
5. Selleks peab põllumajandustoote või toiduaine kaitstud päritolunimetusena registreerimine vastama alusmääruses kehtestatud tingimustele ja olema eelkõige kooskõlas kõnesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 nimetatud tehnospetsifikaadiga. Registreerimine annab nimetusele ühenduse kaitse.
6. Alusmääruse artiklites 5–7 kehtestatakse nimetuse registreerimise kord, niinimetatud „tavamenetlus”, mis võimaldab igasugusel rühmal, mis on määratletud ühe ja sama põllumajandustoote või toiduainega tegelevate tootjate ja/või töötlejate ühendusena, või teatud tingimustel igal füüsilisel või juriidilisel isikul registreerimistaotluse esitamist liikmesriigis, kus asub asjaomane geograafiline piirkond. Liikmesriik kontrollib, kas taotlus on õigustatud ja edastab selle komisjonile. Kui komisjon leiab, et nimetus vastab kaitse saamise tingimustele, avaldab ta alusmääruse artikli 6 lõikes 2 määratud andmed Euroopa Ühenduste Teatajas.
7. Alusmääruse artikkel 7 sätestab:
„1. Kuue kuu jooksul pärast artikli 6 lõikes 2 osutatud avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas võib iga liikmesriik esitada registreerimisele vastuväite.
2. Liikmesriikide pädevad ametiasutused tagavad, et kõikidel isikutel, kes tõendavad oma õigustatud majanduslikku huvi, lubatakse taotlusega tutvuda. Lisaks võivad liikmesriigid vastavalt liikmesriikides valitsevale olukorrale võimaldada taotlustega tutvuda ka teistel õigustatud huvi omavatel isikutel.
3. Iga füüsiline või juriidiline isik, keda registreerimine õigustatult puudutab, võib esitada vastuväite kavandatud registreerimisele, saates nõuetekohaselt põhjendatud avalduse oma elu- või asukohaliikmesriigi pädevale ametiasutusele. Pädev asutus võtab vajalikud meetmed, et võtta märkusi või vastuväiteid arvesse ettenähtud tähtaja jooksul.
[…]”
8. Kui ükski liikmesriik ei esita komisjonile vastuväiteid kavandatud registreerimise kohta, kantakse nimetus komisjoni peetavasse „Kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse”.
9. Kui vastuväide on vastuvõetav ja asjaomased liikmesriigid ei jõua omavahel kokkuleppele vastavalt alusmääruse artikli 7 lõikele 5, võtab komisjon sama määruse artiklis 15 sätestatud korras (korralduskomitee menetlus) vastu otsuse. Alusmääruse artikli 7 lõike 5 punkt b sätestab, et komisjon teeb otsuse, võttes arvesse „mõistlikke ja õiglasi tavasid ning segiajamise tegelikku tõenäosust”.
10. Alusmääruse artikli 14 lõiked 1 ja 2 käsitlevad kaubamärgi ja päritolunimetuse või geograafilise tähise vastuolu. Nimetatud artikkel sätestab selle kohta:
„1. Kui päritolunimetus või geograafiline tähis registreeritakse vastavalt käesolevale määrusele, lükatakse tagasi avaldus tootemargi nime registreerimiseks, kui see vastab mõnele artiklis 13 osutatud olukorrale ja on seotud sama liiki tootega, tingimusel et tootemargi nime registreerimise taotlus on esitatud pärast artikli 6 lõikes 2 sätestatud avaldamise kuupäeva.
Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud tootemarkide nimed tunnistatakse kehtetuteks.
Käesolevat lõiget kohaldatakse ka siis, kui tootemargi nime registreerimise taotlus on esitatud enne artikli 6 lõikes 2 sätestatud registreerimistaotluse avaldamise kuupäeva, tingimusel et avaldamine toimus enne tootemargi nime registreerimist.
2. Võttes asjakohaselt arvesse ühenduse õigusakte, võib vaatamata päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimisele jätkata […] vastava tootemargi nime kasutamist, kui nimi oli registreeritud heas usus enne päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, kui ei ole alust tootemargi nime kehtetuks tunnistada või tühistada vastavalt nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõike 1 punktides c ja g ning artikli 12 lõike 2 punktis b sätestatud põhjustel.
[…]”
11. Alusmääruse artikkel 17 näeb ette registreerimiskorra, niinimetatud „lihtsustatud menetluse”, mis erineb tavamenetlusest. Selle korra kohaselt teatavad liikmesriigid komisjonile seaduslikult kaitstud nimetused või kasutamise käigus tuntuse omandanud nimetused, mida nad soovivad registreerida vastavalt alusmäärusele. Alusmääruse artiklis 15 sätestatud korda kohaldatakse mutatis mutandis . Selle määruse artikli 17 lõike 2 teine lause täpsustab, et artiklis 7 sätestatud vastuväitemenetlust lihtsustatud menetluse suhtes ei kohaldata.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
12. Kreeka valitsus esitas 21. jaanuari 1994. aasta kirjaga alusmääruse artikli 17 alusel komisjonile taotluse nimetuse „feta” registreerimiseks kaitstud päritolunimetusena.
13. Komisjon esitas 19. jaanuaril 1996 alusmääruse artikliga 15 asutatud korralduskomiteele määruse eelnõu, milles oli nimekiri nimetustest, mida soovitakse alusmääruse artikli 17 alusel registreerida kaitstud geograafiliste tähistena või kaitstud päritolunimetustena. Selles nimekirjas oli ka nimetus „feta”. Kuna korralduskomitee ei esitanud antud tähtaja jooksul nimetatud ettepaneku kohta arvamust, esitas komisjon 6. märtsil 1996 vastavalt alusmääruse artikli 15 neljandale lõigule ettepaneku nõukogule. Nõukogu ei teinud alusmääruse artikli 15 viiendas lõigus sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul otsust.
14. Seetõttu võttis komisjon vastavalt alusmääruse artikli 15 viiendale lõigule 12. juunil 1996 määruse (EÜ) nr 1107/96 geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta vastu [alus]määruse artiklis 17 sätestatud korras (EÜT L 2148, lk 1; ELT eriväljaanne 3/19, lk 176). Vastavalt määruse nr 1107/96 artiklile 1 registreeriti nimetus „feta” kaitstud päritolunimetusena nimetatud määruse lisa A osa rubriigis „juustud” Kreeka riigi nime all.
15. Euroopa Kohus tühistas 16. märtsi 1999. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑289/96, C‑293/96 ja C‑299/96: Taani jt v. komisjon (EKL 1999, lk I‑1541) määruse nr 1107/96 osas, millega registreeriti nimetus „feta” kaitstud päritolunimetusena. Euroopa Kohus sedastas oma otsuses, et küsimuse osas, kas nimetus „feta” on muutunud üldnimetuseks, ei ole komisjon piisavalt arvesse võtnud alusmääruse artikli 3 lõike 1 kolmandas lõigus loetletud tegureid.
16. Selle kohtuotsuse järel võttis komisjon 25. mail 1999 vastu määruse (EÜ) nr 1070/99, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa (EÜT L 130, lk 18; ELT eriväljaanne 03/25, lk 274), millega kustutati nimetus „feta” kaitstud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste registrist ning määruse nr 1107/96 lisast.
17. Komisjon vaatas seejärel Kreeka valitsuse esitatud registreerimistaotluse uuesti läbi ning esitas alusmääruse artikli 15 teise lõigu kohaselt korralduskomiteele määruse eelnõu ettepanekuga kanda nimetus „feta” kaitstud päritolunimetusena alusmääruse artikli 17 alusel kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse. Kuna komitee ei esitanud antud tähtaja jooksul nimetatud eelnõu kohta arvamust, esitas komisjon vastavalt alusmääruse artikli 15 neljandale lõigule eelnõu nõukogule.
18. Kuna nõukogu ei teinud alusmääruse artikli 15 viiendas lõigus sätestatud tähtaja jooksul eelnõu kohta otsust, andis komisjon 14. oktoobril 2002 määruse (EÜ) nr 1829/2002, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa seoses nimetusega „feta” (EÜT L 277, lk 10; ELT eriväljaanne 03/37, lk 195; edaspidi „vaidlustatud määrus”). Selle määrusega registreeriti uuesti nimetus „feta” kaitstud päritolunimetusena ning lisati määruse nr 1107/96 lisa A osa rubriikidesse „juustud” ja „Kreeka”.
Menetlus
19. Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. detsembril 2002 saabunud avaldusega esitas hageja käesoleva hagi.
20. Komisjon palus 30. jaanuari 2003. aasta kirjaga menetluse peatada kuni otsuste väljakuulutamiseni kohtuasjades C‑465/02 ja C‑466/02.
21. Hageja teatas 24. veebruari 2003. aasta kirjaga, et ta ei ole menetluse peatamise vastu.
22. Esimese Astme Kohus jättis 19. märtsi 2003. aasta otsusega menetluse peatamise taotluse rahuldamata ja andis korralduse menetlust jätkata.
23. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel esitas komisjon eraldi menetlusdokumendina Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. mail 2003 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas 7. juulil 2003 selle vastuväite kohta kirjalikud märkused.
24. Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 16. aprillil ja 2. mail 2003 saabunud avaldustega esitasid Kreeka Vabariik ja Kreeka Piimatootjate Ühendus Syndesmos Ellinikon Viomichanion Galaktokomikon Proïonton (SEV-GAP) taotluse astuda komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.
25. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik palus 28. aprillil 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avalduses luba menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks.
26. Languedoc-Roussillon’i maakond taotles 30. aprillil 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avalduses luba menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks.
27. 26. augusti 2003. aasta määrusega lubati Kreeka Vabariigil ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil menetlusse astuda.
28. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik teatas 19. septembri 2003. aasta kirjaga, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade avaldamisest.
29. Kreeka Vabariik esitas 6. oktoobril 2003 menetlusse astuja seisukohad komisjoni nõuete toetuseks.
30. Languedoc-Roussillon’i maakond teatas Esimese Astme Kohtule 17. augusti 2004. aasta kirjaga oma kavatsusest menetlusse astumise taotlus tagasi võtta.
31. Languedoc-Roussillon’i maakond kustutati 19. oktoobri 2004. aasta määrusega kohtuasjast kui menetlusse astuja.
Poolte nõuded
32. Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus osas, millega registreeritakse nimetus „feta”;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
33. Oma vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
34. Oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– tunnistada hagi vastuvõetavaks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
35. Menetlusse astuja seisukohtades palub Kreeka Vabariik Esimese Astme Kohtul jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
36. Käesoleva hagiga palub hageja – kutsealadevaheline organisatsioon, kuhu kuuluvad Fédération régionale des syndicats des éleveurs de brebis (piirkondlik lambakasvatajate ametiühingute ühendus) ja Fédération des syndicats des industriels de roquefort (roquefort’i juustu tootjate ametiühingute ühendus) – vaidlustatud määruse tühistada. Ta väidab eelkõige, et on rikutud alusmääruse artikleid 2, 3 ja 17 ning proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.
37. Komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astuja Kreeka Vabariik leiavad, et hagi on vastuvõetamatu põhjusel, et hagejal ei ole õigust esitada hagi EÜ artikli 230 neljanda lõike alusel. Kreeka Vabariik väidab ühtlasi, et hagi esitati hilinenult.
38. Vastavalt kodukorra artikli 114 lõikele 1 võib Esimese Astme Kohus poole taotlusel otsustada vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata. Vastavalt sama artikli lõikele 3 on edasine menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Käesoleva kohtuasja puhul leidis Esimese Astme Kohus, et antud kohtuasjas on toimikus sisalduvad materjalid asja piisavalt selgitanud ning otsustas sellest tulenevalt teha komisjoni esitatud vastuväite kohta otsuse ilma suulist menetlust avamata.
Kreeka Vabariigi viidatud asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis tuleneb hagi hilinenult esitamisest
39. Kreeka Vabariik väidab, et hagi on vastuvõetamatu põhjusel, et see esitati pärast tähtaja möödumist. Kuna vaidlustatud määrus avaldati 15. oktoobril 2002 ja hagi esitati alles 18. detsembril 2002, ei peetud kinni EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud kahekuulisest tähtajast.
40. Tuleb tõdeda, et see asja läbivaatamist takistav asjaolu on ilmselgelt põhjendamatu. Hagi esitamise tähtaeg hakkab vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 1 kulgema alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva kõnealuse õigusakti avaldamise päevast. Sellele lisandub kodukorra artikli 102 lõikes 2 ettenähtud tähtaja pikendamine seoses suure vahemaaga, st täiendavalt kümme päeva. Järelikult esitati käesolev hagi tähtaegselt.
Asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis tuleneb hageja kaebeõiguse puudumisest
Poolte argumendid
41. Komisjon väidab, et hagi on esitatud EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses üldiselt kohaldatava määruse vastu ning et vaidlustatud määrus ei puuduta hagejat isiklikult.
42. Hageja leiab, et hagi on vastuvõetav.
43. Ta märgib esiteks, et tal on kaebeõigus, kuna ta on volitatud kaitsma oma liikmete huve käesolevas menetluses. Ta leiab, et organisatsiooni põhikirjaline eesmärk on „kaitsta lambakasvatajate ja roquefort’i juustu tootjate ühiseid majanduslikke huve”. Hageja leiab, et see põhikirjaline eesmärk ja talle selle täitmiseks usaldatud vahendid on piisavalt ulatuslikud, hõlmamaks ka käesolevat hagi. Peale selle on hageja kutsealadevaheline organisatsioon, mida on tunnustatud Prantsuse dekreediga, mille eesmärk on eelkõige lambapiimaturu reguleerimine Roquefort’i juustu tootmispiirkonnas, ning seega kaitseb ta kõikide lambakasvatajate ja selle ala piimatöötlejate huve. Hageja lisab, et organisatsiooni esimehele väljastati ad hoc volitus, mis annab talle õiguse esitada organisatsiooni nimel käesolevas kohtuasjas hagi.
44. Hageja väidab teiseks, et määrus nr 1829/2002 puudutab ühingu liikmeid isiklikult. Nimelt peale lambapiima kasutavate Kreeka feta juustu tootjate, kes võivad nimetust „feta” edasi kasutada, toodavad ja turustavad hageja sõnul ainult Prantsuse tootjad, kes on ühinenud ühingusse tõeliselt märkimisväärse osa lambapiimast valmistatud feta juustu. Hageja liikmed moodustavad seega selle erisuse tõttu tootjate „suletud ringi” kohtupraktika tähenduses.
45. Kolmandaks väidab hageja, et Prantsuse tootjad, kes toodavad lambapiimast feta juustu, on taotlenud ja kasutavad tegelikult kaubamärke, mis sisaldavad nimetust „feta”. Seega väidab hageja, et sarnaselt kohtuasjas Codorníu (Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta kohtuotsus C‑309/89: Codorníu v . nõukogu, EKL 1994, lk I‑1853) tehtud otsusele eristab nende kaubamärkide registreerimine tema liikmeid teistest tootjatest.
46. Neljandaks leiab hageja, et kuivõrd feta juustu tootja on saanud ühenduse toetust nõukogu 15. veebruari 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 355/77 alusel, põllumajandus- ja kalandussaaduste töötlemis- ja turustamistingimuste parandamise ühismeetmete kohta (EÜT L 51, lk 1), oleks komisjon pidanud arvesse võtma selle tootja erilist olukorda, mis eristab tootjat kõikidest teistest ettevõtjatest.
47. Lõpuks väidab hageja, et kuna komisjon kasutas alusmääruse artiklis 16 sätestatud lihtsustatud menetlust, ei laiene temale seetõttu tavamenetluses ette nähtud menetluslikud tagatised, mis annavad vastavalt alusmääruse artiklile 7 igale füüsilisele või juriidilisele isikule, keda registreerimine õigustatult puudutab, õiguse esitada vastuväite kavandatud registreerimisele.
Esimese Astme Kohtu hinnang
48. EÜ artikli 230 neljas lõik sätestab, et iga füüsiline või juriidiline isik võib algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja määruse alusel tehtud otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab.
49. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on määruse ja otsuse eristamise kriteeriumiks see, kas asjaomane akt on üldkohaldatav või mitte (Euroopa Kohtu 23. novembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑10/95 P: Asocarne v. nõukogu, EKL 1995, lk I‑4149, punkt 28, ja 24. aprilli 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑87/95 P: CNPAAP v. nõukogu, EKL 1996, lk I‑2003, punkt 33). Akt on üldkohaldatav, kui see kuulub kohaldamisele objektiivselt määratletavates olukordades ning sellest tulenevad õiguslikud tagajärjed abstraktselt määratletud isikute ringile (Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑482/93: Weber v. komisjon, EKL 1996, lk II‑609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
50. Käesolevas kohtuasjas tagab vaidlustatud määrus nimetusele „feta” alusmäärusega ette nähtud päritolunimetuse kaitse.
51. See kaitse seisneb selles, et nimetuse „feta” kasutamise õigus on üksnes nimetatud geograafilise piirkonna tootjatel, kelle tooted vastavad tehnospetsifikaadis feta juustule sätestatud geograafilistele ja kvaliteedinõuetele. Nagu komisjon õigesti rõhutas, ei ole vaidlustatud määrus kaugeltki adresseeritud konkreetsetele ettevõtjatele, nagu hageja, vaid tunnustab kõigi ettevõtjate õigust, kelle tooted vastavad ettenähtud geograafilistele ja kvaliteedinõuetele, turustada oma toodangut kõnealuse nimetuse all ning keelates selle kõigile ettevõtjatele, kelle toodang ei vasta asjaomastele nõuetele, mis on kõigi ettevõtjate jaoks ühesugused. Vaidlustatud määrus kuulub kohaldamisele nii kõigi praeguste ja tulevaste feta juustu tootjate suhtes, kellele on seaduslikult kõnealuse nimetuse kasutamise õigus antud, kui ka kõigi nende suhtes, kellel on keelatud pärast üleminekuperioodi lõppu kõnealust nimetust kasutada. See ei hõlma üksnes liikmesriikides tegutsevaid tootjaid, vaid toob õiguslikke tagajärgi kaasa ka määramata hulgale kolmandate riikide tootjatele, kes soovivad praegu või tulevikus ühendusse feta juustu importida (Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑370/02: Alpenhain-Camembert-Werk jt v. komisjon, EKL 2004, lk II‑2097, punkt 54).
52. Seega on vaidlustatud määrus EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses üldkohaldatav meede. Seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades ja see toob kaasa õiguslikke tagajärgi abstraktsel viisil määratletud isikute ringile (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑109/97 : Molkerei Großbraunshain ja Bene Nahrungsmittel v. komisjon, EKL 1998, lk II‑3533; 26. märtsi 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑114/96: Biscuiterie-confiserie LOR ja Confiserie du Tech v. komisjon, EKL 1999, lk II‑913, punktid 27–29; 9. novembri 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑114/99: CSR Pampryl v. komisjon, EKL 1999, lk II‑3331, punktid 42 ja 43, ning eespool punktis 51 nimetatud määrus Alpenhain-Camembert-Werk jt v. komisjon, punkt 55). Selline üldkohaldatavus tuleneb lisaks sellele ka kõnealuse määruse eesmärgist kaitsta nõuetekohaselt registreeritud geograafilisi tähiseid ja päritolunimetusi kõigi suhtes ja kogu Euroopa Ühenduses.
53. Siiski ei ole välistatud, et oma olemuselt ja ulatuselt normatiivne säte võib konkreetset füüsilist või juriidilist isikut isiklikult puudutada.
54. Siinkohal tuleks meenutada, et oma liikmete huvide kaitseks ja esindamiseks asutatud kutseühing võib tühistamishagi esitada kolme tüüpi olukorras, nimelt esiteks, kui kui õigusnorm otsesõnu annab talle sellised menetluslikud õigused, teiseks, kui ühing esindab ettevõtjate huve, kellel on endil kaebeõigus, ja kolmandaks, kui ühing ise on individualiseeritav seetõttu, et meede, mille tühistamist taotletakse, mõjutab ühingu põhikirjalisi huve, eelkõige tema läbirääkijarolli (vt Esimese Astme Kohtu 8. septembri 2005. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑295/04–T‑297/04: ASAJA v. nõukogu, EKL 2005, lk II‑3151, punkt 50).
55. Antud juhul hageja ei väida, et tal on õigus hageda seetõttu, et meede mõjutab tema enda huve, vaid ainult, et hagi on vastuvõetav kahe esimese nimetatud olukorra alusel.
56. Mis puudutab esimest nimetatud olukorda – on olemas õigusnorm, mis otseses mõttes annab kutseühingutele rea menetluslikke õigusi – siis hageja väidab, et tal on need menetluslikud õigused ühenduse õigusnormi, nimelt alusmääruse artikli 7 alusel. Ta leiab ühtlasi, et kui komisjon oleks nimetuse „feta” registreerimisel kasutanud tavapärast menetlust, oleks temal õigus esitada vastuväiteid.
57. Selle argumendiga ei saa aga nõustuda. Tuleb nimelt tõdeda, et alusmäärus ei anna mingeid konkreetseid menetluslikke õigusi sellistele kutseühingutele nagu hageja.
58. Peale selle tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on varem otsustanud, et alusmäärus ei anna üksikisikutele ühenduse tasandil spetsiifilisi menetluslikke tagatisi (eespool punktis 52 viidatud määrus Molkerei Großbraunshain ja Bene Nahrungsmittel v. komisjon, punkt 67, ja punktis 51 viidatud määrus Alpenhain-Camembert-Werk jt v. komisjon, punkt 67).
59. Euroopa Kohus kinnitas seda kohtupraktikat oma 26. oktoobri 2000. aasta määruses kohtuasjas C‑447/98 P: Molkerei Großbraunshain ja Bene Nahrungsmittel v. komisjon (EKL 2000, lk I‑9097, punktid 71–73; vt selle kohta ka 30. jaanuari 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑151/01 P: La Conqueste v. komisjon, EKL 2002, lk 1179, punktid 43 ja 44).
60. Sellest tulenevalt ei erista ühingu enda või selle liikmete menetluslikel õigustel põhinev argument hagejat millegi poolest.
61. Teise oletuse suhtes, mille kohaselt ühendus võib esitada tühistamishagi, tuleb kontrollida ühelt poolt, kas hageja esindab vastavalt oma põhikirjale käsitletava hagi puhul oma liikmete huve, ja teiselt poolt, kas nendel liikmetel on kaebeõigus.
62. Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Confédération générale des producteurs de lait de brebis et des industriels de roquefort’i (lambapiimatootjate ja roquefort’i juustu tootjate ühendus) põhikirja artikli 1 kohaselt on selle liikmed ühelt poolt Fédération régionale des syndicats des éleveurs de brebis (piirkondlik lambakasvatajate ametiühingute ühendus) ja teiselt poolt Fédération des syndicats des industriels de roquefort (roquefort’i juustu tootjate ametiühingute ühendus). Esimene liige koosneb lambakasvatajate valdade ja valdadevaheliste ametiühingute ühendusest ja teine ühendab Syndicat aveyronnais des fabricants de fromage de roquefort’i (roquefort’i juustu tootjate ametiühing) ja Chambre syndicale des industriels de roquefort’i (roquefort’i töösturite ametiühing).
63. Järelikult on hageja liikmed ametiühingute ühendused ja mitte juustutootjad. Sellegipoolest, kuna argumendid, mis hageja esitas oma liikmete hagemisõiguse tõendamiseks, ei puuduta üksnes tema liikmeid, kes on ametiühingute ühendused, vaid ka eraldi juustutootjaid, kes on omakorda nende ühenduste liikmed, tuleb hagi vastuvõetavust kontrollida kahe variandi puhul.
64. Ametiühingute ühenduste osas tuleb tõdeda, et hageja ei esitanud tõendeid, mis näitaksid, et neil oleks käesoleva nõude puhul kaebeõigus.
65. Peale selle on nende ühenduste ülesanne kaitsta ainult oma juustusektoris tegutsevate liikmete – nimelt lambapiimatootjate – üldisi huve Fédération régionale des syndicats des éleveurs de brebis et les transformateurs’i kuuluvate lambakasvatajate ja Fédération des syndicats des industriels de roquefort’i kuuluvate piimatöötlejate huve. Nende kahe ühenduse endi huve vaidlustatud määrus ei kahjusta, kuna see ei puuduta neid teatud eriomaste tunnuste või neid iseloomustavate faktiliste asjaolude poolest, mis eristaks neid kõigist teistest.
66. Seega ei puuduta vaidlustatud määrus, mis on kohaldatav objektiivselt määratletud olukordades ja toob kaasa õiguslikke tagajärgi abstraktsel viisil määratletud isikute ringile, hageja liikmeteks olevaid ametiühingute ühendusi isiklikult.
67. Järelikult ei ole hageja organisatsiooni kuuluval kahel ühendusel kaebeõigust.
68. Mis puudutab üksikuid juustutootjaid, kes kuuluvad ühingutesse, mis on omakorda hageja liikmed, siis tuleb kõigepealt kontrollida, kas hageja esindab neid käesoleva hagi tähenduses nõuetekohaselt.
69. Siinkohal tuleb märkida, et hageja viitab oma kirjalikes märkustes korduvalt selliste üldiste huvide esindamisele, mis erinevad tema liikmete üksikhuvidest. Kuid oma hagiavalduses piirdub hageja sellega, et nimetab, et tema ülesanne on korraldada lambapiima kogumist ja selle kvaliteedi kontrollimist, piimaturu reguleerimist, kollektiivset reklaami ja tagada eri kasutajate vahel piimahinna tasakaalustamise süsteem. Samamoodi rõhutab ta oma kirjalikes märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta, et ta „ei kaitse […] ühe või teise ettevõtja või loomakasvataja huve”. Ta väidab pealegi, et tema tegevus „on eelkõige tagada Roquefort’i piirkonna lambakasvatajatele ja juustutootjatele turustusvõimalused”.
70. Peale selle nimetatakse hageja põhikirja artiklis 4 määratletud tegevusalade raames üldeesmärkidena lambakasvatajate ja roquefort’i juustu tootjate ühiste majandushuvide uurimist ja kaitsmist.
71. Sellest tuleneb ühelt poolt, et hageja ülesanne ei ole ilmselt konkreetsete feta juustu tootjate huvide kaitsmine kohtus, ja teiselt poolt, et nii hageja põhikirjast kui ka kirjalikest märkustest tulenevalt ei ole hageja ülesanne kaitsta nende konkreetsete feta juustu tootjate individuaalseid huve, kes kuuluvad ühendustesse, mis on omakorda hageja liikmed, vaid ainult üldiste ja ühiste huvide kaitsmine lambapiimaturu ja „roquefort’i” nimetuse sektoris Roquefort’i piirkonnas.
72. Nendel asjaoludel ei saa hagejat pidada käesolevas hagis konkreetsete feta juustu tootjate huvide nõuetekohaseks esindajaks.
73. Isegi kui oletada, et hagejal oma põhikirja kohaselt õigus esindada üksikuid juustutootjaid, tuleks sel juhul kontrollida, kas nendel tootjatel on õigus esitada tühistamishagi vaidlustatud määruse vastu ja, konkreetselt, kas neil on menetluse algatamise huvi ja kas vaidlustatud määrus puudutab neid isiklikult.
74. Sellega seoses tuleb esiteks märkida hageja väidete kohta, mille kohaselt on ainult tema liikmeteks olevatel Prantsuse tootjatel tõeliselt märkimisväärne lambapiimast valmistatud feta juustu toodang ja et seega on need tootjad konkreetne ja teistest eristatav rühm, et hagejaks oleva ühingu sellekohane argument ei ole asjassepuutuv.
75. Väljakujunenud kohtupraktikas on nimelt sedastatud, et üksnes võimaluse tõttu suurema või väiksema täpsusega määratleda õigussubjektide hulk või isegi identiteet, kelle suhtes õigusakt antud ajahetkel kohaldamisele kuulub, ei seata kahtluse alla akti üldist kohaldatavust ja sellest tulenevat normatiivset iseloomu seni, kuni on kindel, et asjaomane akt kuulub kohaldamisele tulenevalt objektiivsest õiguslikust või faktilisest olukorrast, mille määrab ära vastava akti eesmärk (Euroopa Kohtu 11. juuli 1968. aasta otsus kohtuasjas 6/68: Zuckerfabrik Watenstedt v. nõukogu, EKL 1968, lk 595, 605 ja 606, ning Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑183/94: Cantina cooperativa fra produttori vitivinicoli di Torre di Mosto jt v. komisjon, EKL 1995, lk II‑1941, punkt 48).
76. See on nii antud juhul, sest vaidlustatud määrus puudutab vahet tegemata kõiki praeguseid ja tulevasi tootjaid, kes soovivad ühenduses nimetuse „feta” all juustu turustada. Määrus puudutab seega lambapiimast juustu tootjaid või roquefort’i juustu tootjaid samamoodi nagu kõiki teisi ettevõtjaid, kelle tooted ei vasta samuti vaidlustatud määruses sätestatud nõuetele.
77. Teiseks, mis puudutab hageja väiteid, mille kohaselt on mõned tema liikmetest feta juustu tootjad taotlenud ja kasutanud kaubamärke, mis sisaldavad nimetust „feta”, nimelt kaubamärke „Salakis - Feta brebis”, „Valbreso feta” ja „Salakis, la Feta au bon lait de brebis”, mille kasutamist vaidlustatud määrus ohustab, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud määrus ei sea kahtluse alla kohtupraktika tähenduses erilist õigust (vt Esimese Astme Kohtu 30. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑215/00: La Conqueste v. komisjon, EKL 2001, lk II‑181, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika), mille on omandanud feta juustu tootjad, kes on terminit „feta” sisaldava kaubamärgi omanikud.
78. Nende kaubamärkide omanikud ei kaota vaidlustatud määruse vastuvõtmise tõttu võimalust kasutada oma kaubamärgiõigust ning võivad vastavalt alusmääruse artikli 14 lõikele 2 jätkata nende kaubamärkide kasutamist tingimusel, et need on registreeritud heas usus enne nimetuse „feta” registreerimise taotluse esitamist, olenemata selle päritolunimetuse registreerimisest. Kaubamärgiomanikud kaotavad õiguse neid kaubamärke kasutada ainult siis, kui nad tühistatakse või nende kehtivusaeg lõpeb vastavalt nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivile 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).
79. Mis puudutab sõna „feta” sisaldavaid kaubamärke, mis on registreeritud pärast nimetuse „feta” registreerimise taotlust, siis tuleb kõigepealt märkida, et selliste kaubamärkide omanikud ei või tugineda kohtuotsusele Codorníu v. nõukogu (eespool punkt 45), kuivõrd vastupidiselt selle kohtuotsuse asjaoludele ei ole kõnesolevas kohtuasjas nimetatud kaubamärke registreeritud ega kasutatud pika aja jooksul enne „feta” registreerimise kohta määruse vastuvõtmist.
80. Seega ei ohusta vaidlustatud määrus feta juustu tootjate erilist õigust, mis neil on tänu sõna „feta” sisaldava kaubamärgi registreerimisele, mis võib neid kõikidest teistest tootjatest eristada.
81. Kolmandaks, mis puudutab hageja väidet, mille kohaselt komisjon oleks pidanud arvesse võtma ühenduse toetust saanud tootja olukorda, siis piisab sellest, kui märkida, et hageja ei märkinud, milliste erisätete alusel peab komisjon selle konkreetse tootja olukorda arvesse võtma (vt sellega seoses Euroopa Kohtu 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑390/95 P: Antillean Rice Mills jt v. komisjon, EKL 1999, lk I‑769, punkt 25). Isegi kui oletada, et see on nii, siis ainult sellest, et komisjon on kohustatud välja selgitama kõnesoleva õigusakti võimalikud negatiivsed tagajärjed teatavatele ettevõtjatele, ei saa järeldada, et see akt puudutab neid isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑142/00 P: komisjon v. Nederlandse Antillen, EKL 2003, lk I‑3483, punkt 75).
82. Esitatud põhjendustest tervikuna järeldub, et ühelt poolt ei ole hagejal isiklikult menetluslikke õigusi, ja teiselt poolt ei esinda ta oma liikmete huve, kellel oleks käesolevas kohtuasjas õigus hagi esitada, sest hageja põhikirja kohaselt ei ole tema ülesanne kaitsta feta juustu tootjate huve kohtus, ning tema ülesanne on ainult kollektiivsete huvide kaitsmine, mitte ühe oma liikme, kes on kaubamärgi omanik, esindamine, ning et nendel tootjatel ei ole mingil juhul õigust hagi esitada.
83. Käesolev hagi tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta.
84. Sellest tulenevalt ei ole vaja SEV-GAP menetlusse astumise taotluse üle otsustada.
Kohtukulud
85. Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni vastava nõude alusel jätta tema kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja komisjoni kohtukulud.
86. Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid oma kohtukulud ise. Käesoleval juhul tuleb Kreeka Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud jätta nende endi kanda.
ResolutiivosaEsitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.
2. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Kreeka Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Luxembourg, 13. detsember 2005.
Top