Kohtuasi T-142/03
Fost Plus VZW
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Tühistamishagi – Juriidilise isiku esitatud hagi – Teda isiklikult puudutav akt – Otsus 2003/82/EÜ – Pakendimaterjalide ja jäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu eesmärgid – Direktiiv 94/62/EÜ – Vastuvõetamatus
Esimese Astme Kohtu määrus (kolmas koda), 16. veebruar 2005…………….…………………………….
Määruse kokkuvõte
1. Tühistamishagi –Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsus, mis kinnitab, et liikmesriik ületab direktiivi 94/62 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud pakendamismaterjale ja pakendamisjäätmeid puudutavaid taaskasutuse ja ringlussevõtu eesmärke – Pakendijäätmeid töötleva ettevõtja hagi – Vastuvõetamatus
(EÜ artikkel 230 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/62)
2. Euroopa ühendused – Institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Üldakt – Liikmesriikide kohustus kehtestada õiguskaitsevahendite täielik süsteem, millega oleks tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Tühistamishagi esitamine ühenduse kohtule, kui liikmesriigi menetlusõiguse normide kohaselt hagi esitamine ei ole võimalik – Välistamine
(EÜ artikkel 230 neljas lõik)
3. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Isikliku puutumuse nõude contra legem tõlgendus – Lubamatus
(EÜ artikkel 230 neljas lõik)
1. Kodumajapidamise pakendijäätmeid töötlevat ettevõtjat, kellele riiklikud ametiasutused on andnud eelneva heakskiidu, ei puuduta isiklikult komisjoni otsus, mis kinnitab, et liikmesriik ületab direktiivi 94/62 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud pakendamismaterjale ja pakendamisjäätmeid puudutavaid taaskasutuse ja ringlussevõtu eesmärke.
Esiteks puudutab vaidlusalune otsus hagejat vaid tema objektiivse seisundi tõttu pakendamise valdkonnas tegutseva ettevõtjana sarnaselt kõigi teiste ettevõtjatega, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras.
Teiseks see, et hagejal on märkimisväärne osa kodumajapidamispakendite turust, et kodumajapidamise pakendijäätmete kogumine ja taaskasutamine on hageja põhitegevus, ning asjaolu, et seetõttu on hageja puhul võimalik trahvi summa ja võimaliku trahvi määramise tõenäosus suurem kui teiste ettevõtjate puhul, ei tõenda, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult. Hageja individualiseerimiseks ei piisa majanduslikest tagajärgedest, mis hagejal tema sõnul vaidlustatud sättest tekivad, kui tegemist on üldnormiga, isegi kui akti vastuvõtjale olid need tagajärjed teada.
Kolmandaks piisab asjaolust, et komisjon on rajanud otsuse hageja kohustuste olemasolule ja hagejat puudutavatele andmetele, hageja individualiseerimiseks üksnes tingimusel, et hageja olukorraga arvestamine tuleneb asjakohastest õigusnormidest. Selline oleks olukord siis, kui komisjonil oleks konkreetsete õigusnormide alusel kohustus arvestada teatavatele eraõiguslikele isikutele tekkivaid tagajärgi, mis tulenevad aktist, mida ta kavatseb vastu võtta, mistõttu see asjaolu võib viimati nimetatud isikuid individualiseerida, ja ka siis, kui asjakohastes õigusnormides sätestataks, et huvitatud isikutel on õigus osaleda kohtueelses menetluses.
Neljandaks, vastavalt ühenduse õiguse üldpõhimõtetele ei eelda üldkohaldatava akti väljatöötamise menetlus ega üldkohaldatavate aktide endi laad – välja arvatud juhul, kui vastavas valdkonnas on selgesõnaliselt sätestatud teisti – puudutatud isikute osavõttu, sest kõnealuste isikute huvid arvatakse olevat esindatud poliitiliste organitega, kes kõnealuseid akte vastu võtavad. Seega ei saa hageja tuletada hea halduse põhimõttest sellist menetlusõigust, millega kaasneb õigus tühistamishagi esitamiseks.
(vt punktid 51, 52, 55, 61, 70 ja 71)
2. Kuigi liikmesriigid on kohustatud kehtestama täieliku õiguskaitsesüsteemi ja menetlused, millega oleks tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ei saa nõustuda EÜ artiklis 230 nimetatud vastuvõetavuse sätete tõlgendusega, mille kohaselt tuleks tühistamishagi ühenduse kohtus vastuvõetavaks tunnistada, kui ühenduse kohtu siseriiklike menetlusnormide analüüsist nähtub, et need normid ei võimalda eraõiguslikul isikul asjaomase ühenduse akti kehtivuse vaidlustamiseks esitada hagi siseriiklikkusse kohtusse. Tühistamishagiga ei ole võimalik otse ühenduse kohtusse pöörduda isegi juhul, kui ühenduse kohtu siseriiklike menetlusnormide analüüsist nähtub, et siseriiklikud menetlusnormid ei võimalda eraõiguslikul isikul asjaomase ühenduse akti kehtivuse vaidlustamiseks esitada hagi siseriiklikusse kohtusse. Selline võimalus tooks kaasa olukorra, et ühenduse kohtud uuriksid ja tõlgendaksid igal konkreetsel juhul siseriiklikke menetlusnorme, mis aga väljuks nende pädevuse raamidest ühenduse õigusaktide seaduslikkuse järelevalves.
(vt punkt 76)
3. EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud isikliku huvi tingimust tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet arvestades, võttes arvesse erinevaid asjaolusid, mis hagejat individualiseerivad, kuid selle tõlgenduse tulemusena ei saa tähelepanuta jätta tingimust, mis on sõnaselgelt asutamislepingus ette nähtud, sest nii ületataks sama lepinguga ühenduse kohtutele antud pädevust.
(vt punkt 77)
ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)
16. veebruar 2005(*)
Tühistamishagi – Juriidilise isiku esitatud hagi – Teda isiklikult puudutav õigusakt – Otsus 2003/82/EÜ – Pakendimaterjalide ja jäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu eesmärgid – Direktiiv 94/62/EÜ – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T-142/03,
Fost Plus VZW, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid P. Wytinck ja H. Viaene,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja M. Konstantidinis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 29. jaanuari 2003. aasta otsuse 2003/82/EÜ, millega kinnitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 31, lk 32), artikli 6 lõike 6 alusel Belgia teatatud meede, artikkel 1,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees kohtuotsuse tegemise ajal J. Azizi ning kohtunikud M. Jaeger ja F. Dehousse,
kohtusekretär: H. Jung,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse õiguslik ja faktiline raamistik
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 365, lk 10; ELT eriväljaanne 13/13, lk 349) eesmärk on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevate mitmesuguste siseriiklike meetmete ühtlustamine, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses (artikkel 1).
2 Sel eesmärgil näeb direktiivi 94/62 artikli 6 lõige 1 ette:
„[...] võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et saavutada järgmised kogu nende territooriumi hõlmavad eesmärgid:
a) hiljemalt viis aastat pärast tähtaega, mil käesolevat direktiivi tuleb rakendada siseriiklikes õigusaktides, tuleb taaskasutada 50–65% pakendijäätmete massist;
b) selle üldise eesmärgi raames ja sama tähtaja piires tuleb 25–45% pakendijäätmetes sisalduvate pakendimaterjalide massist võtta ringlusse, nii et ringlusse võetakse iga pakendimaterjali massist vähemalt 15%;
[...]”
3 Kõnealuse direktiivi alusel võivad liikmesriigid siiski ületada kõnealuseid eesmärke. Direktiivi artikli 6 lõikes 6 sätestatakse järgmist:
„Liikmesriikidel, kes on juba võtnud või võtavad kasutusele programmid, mille eesmärgid on lõike 1 punktide a ja b eesmärkidest kõrgemad, ja kelle käsutuses on asjakohased ringlussevõtu ja taaskasutamise võimsused, on lubatud järgida neid eesmärke keskkonnakaitse kõrge taseme huvides ja tingimusel, et nende meetmetega välditakse siseturu moonutusi ega takistata teisi liikmesriike käesoleva direktiivi järgimisel. Liikmesriigid teatavad sellest komisjonile. Komisjon kinnitab need meetmed, kui ta on koostöös liikmesriikidega kindlaks teinud, et need meetmed vastavad ülalnimetatud kaalutlustele ega kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubavahetuse varjatud piiramist.”
4 Direktiivi 94/62 artikli 16 lõikes 1 nähakse ette liikmesriikide kohustus teavitada meetmetest, mida nad kavatsevad kõnealuse direktiivi järgimiseks vastu võtta, ja kõnealuse direktiivi artiklis 21 nähakse ette liikmesriikide esindajatest koosneva sellise komitee loomine, mille eesistujaks on komisjoni esindaja ja mis esitab arvamusi komisjoni väljapakutud meetmete eelnõude kohta.
5 Belgia föderaalsüsteemis kuulub direktiivi 94/62 artiklis 6 sätestatud pakendimaterjalide ja pakendijäätmete taaskasutamise ning ringlussevõtu eesmärkide kehtestamine Flaami piirkonna, Vallooni piirkonna ja Pealinna Brüsseli piirkonna ainupädevustesse.
6 Direktiivi 94/62 järjepidevaks ja ühetaoliseks ülevõtmiseks ja rakendamiseks sõlmisid Belgia kolm piirkonda 30. mail 1996 koostöölepingu pakendijäätmete tekkimise vältimiseks ja nende käitlemiseks (edaspidi „koostööleping”). Leping kiideti heaks kõigi kolme piirkonna vastava õigusaktiga ehk Vallooni piirkonna 16. jaanuari 1997. aasta määrusega, Flaami piirkonna 21. jaanuari 1997. aasta määrusega ja Pealinna Brüsseli piirkonna 24. jaanuari 1997. aasta otsusega.
7 Koostööleping sätestab, et juhul, kui pakendamine toimub väljaspool Belgiat, on ettevõtjad ehk pakendajad ja pakendite kasutajad, sh importijad kohustatud võtma tagasi ja võtma ringlusse või taaskasutusse turule viidud pakendijäätmeid sisaldavaid pakendimaterjale (artikkel 6) ise või kolmandate isikute kaasabil (artikli 7 lõige 1). Kõnealuses lepingus nähakse ette ka sellise piirkondadevahelise pakendimaterjalide komisjoni loomise, kes kiidab heaks need organid, kes kohustuvad täitma koostöölepingu kohustusi pakendatud tooteid turustavate ettevõtjate asemel (koostöölepingu V peatükk).
8 Koostöölepingu artikli 3 lõige 2 kehtestab pakendijäätmete ringlussevõttu ja taaskasutamist puudutavad miinimumeesmärgid, mis on väljendatud protsentidena pakendijäätmete kaalust. Kõigis kolmes piirkonnas tuleb ettevõtjatel saavutada kõnealused protsendimäärad nii kodumajapidamises kui ka tööstuses tekkivate pakendijäätmete puhul. Protsendimäärad on üldiselt ka kõrgemad direktiivis 94/62 sätestatud määradest.
9 Koostöölepingu artikli 30 lõige 2 näeb ette, et kui pakendamise eest vastutav isik või heakskiidetud organ ei saavuta kindlaksmääratud ringlussevõtu- ja taaskasutamisprotsente tähtaegselt, võivad piirkondadevahelise pakendimaterjalide komisjoni sekretariaadi liikmed määrata haldustrahvi, mis on 20 000 Belgia franki (BEF) (500 eurot) iga taaskasutamata pakendijäätmete tonni kohta või 30 000 Belgia franki (BEF) (750 eurot) iga ringlussevõtmata pakendijäätmete tonni kohta.
10 Koostöölepingu artikli 25 lõike 1 punkt 3 näeb ette, et piirkondadevahelise pakendimaterjalide komisjoni otsustusorgan „väljastab, peatab ja tühistab organi heakskiidu või muudab üldiste huvidega seotud põhjustel pärast heakskiidetud organi esindajate ärakuulamist lepingus sisalduvaid tegevustingimusi mis tahes hetkel”.
11 Komisjon kiitis 15. septembril 1999 heaks koostöölepingu, millest Belgia ametiasutused teavitasid komisjoni 13. juulil 1996 vastavalt direktiivi 94/62 artikli 6 lõikele 6 (otsus 1999/652/EÜ, millega kinnitatakse direktiivi 94/62/EÜ artikli 6 lõike 6 alusel Belgia teatatud meetmed; EÜT L 257 lk 20).
12 Belgia ametiasutused teavitasid komisjoni 1. augustil 2001 koostöölepingu muutmisprojektist (edaspidi „muudetud koostööleping”).
13 Kõnealuse projekti eesmärk oli suurendada aastate 2000 ja 2003 vahelisele ajavahemikule koostöölepingu artikliga 3 kehtestatud ringlussevõtu ja taaskasutamise protsendimäärasid.
14 Belgia antud teabe ja direktiivi 94/62 artikli 21 alusel loodud komitee vahendusel teiste liikmesriikidega toimunud konsulteerimise tulemuste põhjal leidis komisjon 29. jaanuaril 2003 vastuvõetud otsuses 2003/82/EÜ (EÜT L 31, lk 32; edaspidi „vaidlustatud otsus”), millega kinnitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta artikli 6 lõike 6 alusel Belgia teatatud meetmed, et tal tuleb teatatud meede kinnitada, sest
– kogutud materjali ringlussevõtu ja taaskasutamise võimsused on vastavalt Belgia Kuningriigi kehtestatud eesmärkidele saavutatavad;
– meede ei põhjuste siseturu moonutamist;
– meede ei takista teistel liikmesriikidel direktiivi täita;
– meede ei ole meelevaldne diskrimineerimisvahend;
– meede ei moodusta liikmesriikide vahelise kaubanduse varjatud piirangut (vaidlustatud otsuse III osa).
15 Komisjon siiski märkis, et teatatud on turuküllastumise märkidest kogutud klaasijäätmete turul. Seetõttu palus komisjon Belgia Kuningriigil jälgida klaasiturgu tähelepanelikult ja tagada, et kogutud materjali hulk Belgias ei ületaks kõnealuse turu võimusi.
16 Hageja on Belgia õiguse alusel asutatud mittetulundusliku eesmärgiga ühing, kes on vastavalt koostöölepingule saanud heakskiidu kodumajapidamisjäätmete kogumiseks, ringlusse võtmiseks ja taaskasutamiseks pakendimaterjalide piirkondliku komisjoni 23. detsembri 1998. aasta otsusega S-C-99/31116, mis puudutab mittetulundusliku eesmärgiga ühingu FOST Plus heakskiitmist pakendijäätmete organina (27. märtsi 1999 Moniteur belge, lk 10048; edaspidi „heakskiitmise otsus”). Ühing täidab oma liikmete eest kodumajapidamisjäätmete eest vastutavatele isikutele kehtestatud tagastamise kohustust ja võtab selleks kõik meetmed, mis on vajalikud koostöölepinguga kehtestatud taaskasutamise protsendimäära saavutamiseks.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 28. aprillil 2003.
18 Kostja esitas kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel Esimese Astme Kohtu kantseleile 10. juulil 2003 saabunud eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas selle vastuväite kohta oma märkused 6. oktoobril 2003. Esimese Astme Kohus palus pooltel esitada teatavaid dokumente ja vastata küsimustele, mis puudutasid kostja esitatud vastuvõetamatuse vastuväiteid. Pooled esitasid kõnealused dokumendid ja vastasid kõnealustele küsimustele määratud tähtaja jooksul.
19 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
20 Kostja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
21 Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Esimese Astme Kohus lahendada ühe poole nõudel vastuvõetamatuse küsimuse kohtuasja sisuliselt arutamata. Vastavalt sama artikli lõikele 3 on taotluse edasine menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Käesolevas asjas leiab Esimese Astme Kohus, et ta on saanud piisavalt teavet kohtutoimikus sisalduvatest dokumentidest ja esitatud dokumentidest ning poolte vastustest Esimese Astme Kohtu küsimustele, mistõttu kostja esitatud taotluse saab lahendada ilma suulist menetlust algatamata.
Poolte argumendid
22 Kostja väidab, et hagi on vastuvõetamatu, sest hagi esemeks olev otsus ei puuduta hagejat isiklikult.
23 Hageja leiab, et hagi on vastuvõetav, sest esiteks puudutab vaidlustatud otsus teda otseselt ja isiklikult (Euroopa Kohtu 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/62 ja 17/62: Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt v. nõukogu, EKL 1962, lk 901 ja 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann v. komisjon, EKL 1963, lk 197), ning teiseks ja teise võimalusena, et tal puuduvad vaidlustatud otsusega seoses muud tõhusad õiguskaitsevahendid.
24 Selles osas, kas vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt, väidab hageja, et puudub kahtlus, et Belgia ametiasutused kavatsesid rakendada muudetud koostöölepingut, mille komisjon oli heaks kiitnud. Hageja sõnul nähtub selline Belgia ametiasutuste kavatsus otsusega 1999/652 heakskiidetud esimese koostöölepingu rakendamisest, vaidlustatud otsust ettevalmistavatest dokumentidest ning Vallooni piirkonna ja Flaami piirkonna sel eesmärgil sõlmitud raamlepingutest.
25 Selles osas, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult, tugineb hageja põhiliselt viiele argumendile, mis hageja sõnul osutavad teatud talle eriomastele tunnustele või teda iseloomustavatele faktilistele asjaoludele, mis teda eristab kõigist teistest.
26 Hageja väidab esiteks seda, et ta on ainus organisatsioon, kes on saanud heakskiidu koguda, võtta ringlusse ja töödelda kodumajapidamise pakendijäätmeid pakendite eest vastutavate teiste isikute arvel. Lisaks kehtestati kõnealuse heakskiiduga vaid hagejale ja mitte teistele võimalikele pakendite eest vastutavatele isikutele mitmesuguseid kohustusi, mille hulka kuuluvad kulude arvestus, kogumiskohustus ja pakkumismenetluse kasutamiskohustus, ning teiseks kehtestati liikmeks võtmise tingimused, kohustusliku kindlustuse olemasolu ja tagatiste andmise kohustus. Seetõttu leiab hageja, et kõnealune heakskiit ja sellega seotud konkreetsed kohustused tõendavad, et hagejal on eriomased tunnused, mis eristavad teda kõigist teistest võimalikest pakendite eest vastutavatest isikutest.
27 Hageja tuletab selles osas meelde, et isegi kui oletada, et vaidlustatud otsus on üldkohaldatav ja et seda kohaldatakse teiste võimalike pakendite eest vastutavate isikute suhtes, ei välista see asjaolu, et hageja suhtes on otsuse ulatus teistsugune (Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑13/99: Pfizer Animal Health v. nõukogu, EKL 2002, lk II-3305, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Teiseks väidab hageja end olevat tegelikult ainus ettevõtja, kellel tuleb maksta trahve, kui ei täideta uusi õigusnorme, mille Belgia Kuningriik kehtestab pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
29 Hageja tuletab selles osas meelde, et talle saab määrata koostöölepingu artikli 30 lõike 2 alusel haldustrahvi, mis on 20 000 Belgia franki (BEF) (500 eurot) koostöölepingus sätestatud tähtaja jooksul iga taaskasutamata pakendijäätmete tonni kohta või 30 000 Belgia franki (BEF) (750 eurot) koostöölepingus sätestatud tähtaja jooksul iga ringlusse võtmata pakendijäätmete tonni kohta.
30 Arvestades seda, et hageja sõnul ei võimalda Belgias kasutatavad taaskasutamise võimsused seadusandja kehtestatud uute protsendimäärade saavutamist, ja et hageja turuosa kodumajapidamisjäätmete valdkonnas on 93%, leiab hageja, et pädeval ametiasutusel on palju lihtsam nõuda hagejalt olulist osa kõnealuste trahvide kogusummast, mida nad määrata saavad, kui otsida ettevõtjad, kes üritaksid omal algatusel täita taaskasutamise ja ringlussevõtu kohustusi. Seetõttu leiab hageja, et ta on ainus ettevõtja, kellele trahvi saab tegelikult määrata, mis tähendab seda, et otsus individualiseerib hagejat piisavalt.
31 Lisaks väidab hageja, et erinevalt sellistest ettevõtjatest, kes võtavad ise vastutuse pakendijäätmete käitlemise eest ja kellele kõnealune tegevus on kõrvaltegevus, on pakendijäätmete taaskasutamine hagejale põhitegevus. Järelikult on hageja sõnul majanduslik ja rahaline mõju, mida vaidlustatud otsus hagejale tekitab, palju suurem kui mõnele teisele kodumajapidamispakendite eest vastutavale isikule. Kõnealune eriline majanduslik ja rahanduslik olukord eristab hagejat ka teistest võimalikest kodumajapidamise pakendijäätmete eest vastutavatest isikutest ja on asjaolu, mida kohtupraktikas arvestatakse, sealhulgas Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsuses kohtuasjas 294/83: Les Verts v. parlament (EKL 1986, lk 1339) ja 18. mai 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑309/89: Codorniu v. nõukogu (EKL 1994, lk I-1853).
32 Kolmandaks leiab hageja, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvestati hageja kohustusi ja hagejat puudutavaid andmeid, mis individualiseerib teda eriti.
33 Hageja rõhutab, et üks olulistest ja määravatest põhjustest, mis viisid vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, on klaasi ringlussevõttu puudutava avaliku hanke korraldamine (vaidlustatud otsuse II osa punkt b). Kõnealuseid avalikke hankeid ei ole korraldanud ega saa korraldada hageja sõnul keegi muu kui hageja, nagu nähtub Belgia ametiasutuste antud vastustest komisjoni küsimustele, mis on esitatud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluses. Hageja leiab veel, et isegi kui oleks olemas teisi pakendite eest vastutavaid isikuid, oleks tegemist üksikisikute või ettevõtjatega, kes ei pea pakkumismenetlusi korraldama seetõttu, et nad ei ole Euroopa avalike hangete lepingute sõlmimist reguleerivate direktiivide tähenduses tellijad, välja arvatud juhul, kui neid kohustatakse pakkumismenetlusi korraldama mingil muul viisil, nagu hageja puhul heakskiidu alusel.
34 Hageja leiab veel, et vaidlustatud otsus on vastu võetud just hagejat silmas pidades. Selles osas tugineb ta asjaolule, et paljude dokumentide väljavõtetest nähtub, et Belgia erinevad seadusandjad on arvestanud vaid hagejat, mis puudutab kodumajapidamise pakendijäätmeid. Lisaks nähtub hageja sõnul kõigist neist komisjoni dokumentidest, millega hageja on saanud tutvuda, et komisjoni kogutud andmed puudutavad vaid hagejat.
35 Neljandaks leiab hageja, et kuna komisjon oli teadlik hageja eriolukorrast, oleks ta pidanud ta kaasama vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlusse. Hageja sõnul ei või ta siis, kui komisjon tegutseb direktiivi 94/62 artikli 6 lõike 6 alusel, loota üksnes liikmesriikide edastatud asjaoludele. Komisjonil on hageja sõnul hea halduse põhimõtte üldises raames kohustus – isegi kui see ei ole otseselt direktiivis 94/62 ette nähtud – nõuda teatavatel juhtudel vähemalt olulisemate asjassepuutuvate ettevõtjate arvamust, tehes kindlaks, kas teave, millele ta tugineb, vastab tõele. Hageja märgib, et käesolevas asjas ei ole seda tehtud, kuigi komisjoni kogutud teave pärineb üksnes hagejalt, mis hageja sõnul tõendab, et komisjon peab hagejat tegelikult eriliseks ettevõtjaks ja et menetlus puudutab hagejat isiklikult.
36 Lisaks nähtub hageja sõnul komisjoni 15. mai 2002. aasta kirjale Belgia Kuningriigi antud vastuse esimeselt leheküljelt ja eriti lehekülje esimesest joonealusest märkusest, et muudetud koostöölepingu projektist teatamisega seotud Belgia Kuningriigi esitatud teave kodumajapidamise pakendijäätmete kohta pärineb hagejalt.
37 Seega oli komisjon hageja sõnul teadlik, et hageja oli „võtmeisik”, kes suutis talle esitada olulist teavet, kuid sellegipoolest ei ole komisjon hagejaga konsulteerinud. Seetõttu leiab hageja, et talle tuleb anda võimalus hagi esitamiseks.
38 Viiendaks leiab hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult ka seetõttu, et hageja on esitanud komisjonile kõnealuse otsuse peale 10. juunil 2003 kaebuse. Hageja viitab kaebuses sellele, et liikmesriigid ja komisjon on teinud vigu, mistõttu otsus on muu hulgas direktiiviga 94/62 vastuolus.
39 Hageja leiab tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise osas, et tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu peab olema üks EÜ artikli 230 neljanda lõike kohaldamise hindamiskriteeriumidest ja et käesolevas asjas tal tõhus õiguskaitsevahend puudub.
40 Põhjendamaks asjaolu, et on vaja arvestada tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu, viitab hageja Esimese Astme Kohtu 3. mai 2002 otsusele kohtuasjas T‑177/01: Jégo-Quéré v. komisjon (EKL 2002, lk II-2365) ja imestab kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu (EKL 2002, lk I-6677) tehtud Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsuses märgitud hagi rahuldamata jätmise põhjuste üle, kui arvestada Euroopa Kohtu varasemas kohtupraktikas toimunud radikaalseid muudatusi (Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑10/89: HAG GF, EKL 1990, lk I-3711 ja 24. novembri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑267/91 ja C‑268/91: Keck ja Mithouard, EKL 1993, lk I-6097). Hageja viitab ka Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõule, mis tõendab hageja sõnul Euroopa juhtivate poliitikute tahet laiendada praeguse EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaldamisala ja mis suunab Esimese Astme Kohut EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamisel.
41 Tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine johtub käesolevas asjas hageja sõnul sellest, et Belgia õigussüsteemis saab nende piirkondade õigusaktide peale, millega koostööleping on heaks kiidetud, esitada hagi üksnes Belgia Cour d’arbitrage’ile ja üksnes võrdse kohtlemise põhimõtte, pädevuse jagamist puudutavate sätete ja Belgia põhiseaduse II osa sätete rikkumise alusel.
42 Seetõttu leiab hageja, et tal ei ole Belgia õigussüsteemis sellist õiguskaitsevahendit, mille abil saaks nõuda ühenduse õigusega vastuolus olevate piirkondade vastuvõetud koostöölepingut rakendavate õigusaktide või vaidlustatud otsuse tühistamist. Vaidlustatud otsuse kehtivust saab seetõttu vaidlustada vaid juhul, kui hageja osaleb kohtu menetluses seetõttu, et ta vaidlustab trahvi, mis on karistus piirkondade selliste õigusnormide rikkumise eest, millega kehtestatakse uued pakendijäätmete taaskasutamise määrad. Pealegi on hageja sõnul Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse kohustatud esitama vaid Belgia Cour de cassation, mis on kõrgeim kohus selles asjas. See tähendab hageja sõnul seda, et kulub vähemalt viis aastat, mille jooksul hagejale kehtestatud trahv kehtib ja hagejal on õiguslik ebakindlus selles osas, kas taaskasutamismäärad kehtivad. Hageja leiab, et selline olukord on vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse nõudega.
Esimese Astme Kohtu hinnang
43 Vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib samadel tingimustel algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus”.
44 Hageja taotleb vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamist; selle artikliga kinnitatakse Belgia Kuningriigi teavitatud meede, millega kehtestatakse sellised pakendijäätmete ringlussevõtu ja taaskasutamise normid, mis on direktiivi 94/62 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud eesmärkidest kõrgemad.
45 Direktiivi 94/62, mille eesmärk on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist puudutavate siseriiklike meetmete ühtlustamine, on adresseeritud liikmesriikidele üldiselt, et nende pädevad ametiasutused võtaksid kõigi asjaomaste ettevõtjate jaoks vastu üldkohaldatavaid õigusakte. Direktiivi artikli 6 lõike 1 punktidega a ja b kehtestatakse liikmesriikidele kohustus, et enne 30. juunit 2001 tuleb vähemalt 50% ja maksimaalselt 65% pakendijäätmete massist taaskasutada ning et kõnealuse üldise eesmärgi raames ja sama tähtaja piires tuleb vähemalt 25% ja maksimaalselt 45% kõigist pakendijäätmetes sisalduvates pakendimaterjalide massist võtta ringlusse, nii et ringlusse võetakse iga pakendimaterjali massist vähemalt 15%. Selle direktiiviga sätestatakse seega abstraktselt ja objektiivselt pakendite ja pakendijäätmete taaskasutamise üldine kord.
46 Direktiivi artikli 6 lõike 6 alusel võib komisjon kinnitada, et liikmesriik püüdleb keskkonnakaitse kõrge tasemeni ja tingimusel, et need meetmed ei põhjusta siseturu moonutusi ega takista teisi liikmesriike käesoleva direktiivi järgimisel ega kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubavahetuse varjatud piiramist.
47 Kõnealused üldist korda puudutavad erandid, milleks on direktiivi 94/62 artikli 6 lõike 6 alusel komisjoni vastu võetud kinnitamisotsused, on osa direktiivi üldisest laadist, sest need adresseeritakse abstraktses sõnastuses kindlaksmääramata isikute rühmale ja neid kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑213/91: Abertal jt v. komisjon, EKL 1993, lk I-3177, punkt 19; Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑268/99: Fédération nationale d’agriculture biologique des régions de France jt v. nõukogu, EKL 2000, lk II-2893, punktid 37 ja 38, mis on jäetud muutmata Euroopa Kohtu 10. mai 2001. aasta määrusega kohtuasjas C‑345/00 P: Fédération nationale d’agriculture biologique des régions de France jt v. nõukogu, EKL 2001, lk I-3811; Esimese Astme Kohtu presidendi 28. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑264/03 R: Schmoldt jt v. komisjon, EKL 2003, lk II-5089, punkt 64). Seetõttu tuleb vaidlustatud otsust pidada üldkohaldatavaks aktiks.
48 Oluline on siiski uurida, kas vaidlustatud otsuse üldkohaldatavusele vaatamata saab järeldada, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei välista sätte üldkohaldatavus seda, et see võib puudutada teatavaid asjaomaseid ettevõtjaid otseselt ja isiklikult (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industrie v. nõukogu, EKL 1991, lk I-2501, punktid 13 ja 14; eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Codorniu v. nõukogu, punkt 19; 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑451/98: Antillean Rice Mills v. nõukogu, EKL 2001, lk I-8949, punkt 46, ja Esimese Astme Kohtu 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑43/98: Emesa Sugar v. nõukogu, EKL 2001, lk II-3519, punkt 47).
49 Seoses küsimusega, kas otsus puudutab hagejat EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, tuleb meelde tuletada, et alates eespool punktis 23 viidatud kohtuotsusest Plaumann v. komisjon on ühenduse väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, et üksnes siis saab füüsiline või juriidiline isik väita, et akt, mida talle adresseeritud ei ole, puudutab teda isiklikult, kui asjaomane akt mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib teda sarnaselt akti adressaadiga (Euroopa Kohtu 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑263/02 P: komisjon v. Jégo-Quéré, EKL 2004, lk I-3425, punkt 45).
50 Hageja väidab selle kohta esiteks, et ta on ainus organ, kes on saanud heakskiidu kodumajapidamise pakendijäätmete taaskasutamiseks, ja et kõnealuse heakskiidu alusel on ainult temal mitmesuguseid kohustusi.
51 Nimetatud asjaolu ei ole siiski selline, mis hagejat individualiseeriks eespool punktis 49 viidatud kohtupraktika tähenduses. Kui arvestada, et vaidlustatud otsus kinnitab, et Belgia Kuningriik ületab direktiivi 94/62 artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud pakendamismaterjale ja pakendamisjäätmeid puudutavaid taaskasutuse ja ringlussevõtu eesmärke, ei mõjuta kõnealune otsus eriliselt neid kodumajapidamise pakendijäätmeid töötlevaid ettevõtjaid, kellele Belgia ametiasutused on eelnevalt heakskiidu andnud.
52 Vaidlustatud otsus puudutab hagejat vaid tema objektiivse seisundi tõttu pakendamise valdkonnas tegutseva ettevõtjana sarnaselt kõigi teiste ettevõtjatega, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Abertal jt v. komisjon, punkt 20 ja Esimese Astme Kohtu 6. mai 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑45/02: DOW AgroSciences v. parlament ja nõukogu, EKL 2003, lk II-1973, punkt 43).
53 Teiseks väidab hageja, et ta on ainus ettevõtja, kellel tegelikult tuleb vaidlustatud otsuse tagajärjel maksta märkimisväärne trahv.
54 Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et koostöölepingu artikli 30 lõige 2 näeb ette üksnes võimaluse määrata haldustrahv, ja et trahv määratakse kõigile neile pakendite eest vastutavatele isikutele või heakskiidetud organitele, kes ei saavuta kehtestatud protsendimäärasid tähtaegselt. Seega ei ole hageja ainus isik, kellele saab koostöölepingu artikli 30 lõikes 2 sätestatud trahvi määrata, mida hageja on ka kaudselt ise tunnistanud, kui ta ütleb, et „trahvi mõju [hagejale] erineb täielikult mõjust, mis tekib mis tahes muule võimalikule pakendijäätmete eest vastutavale isikule”.
55 Asjaolu, et hagejal on märkimisväärne osa kodumajapidamispakendite turust ja et kodumajapidamise pakendijäätmete kogumine ja taaskasutamine on hageja põhitegevus, ning asjaolu, et seetõttu on hageja puhul võimalik trahvi summa ja võimaliku trahvi määramise tõenäosus suurem kui teiste ettevõtjate puhul, ei tõenda, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult. Kohtupraktika järgi ei piisa hageja individualiseerimiseks majanduslikest tagajärgedest, mis hagejal tema sõnul vaidlustatud sättest tekivad, kui tegemist on üldnormiga, isegi kui akti vastuvõtjale olid need tagajärjed teada (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 12. oktoobri 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑300/00 P(R): Federación de Cofradías de Pescadores de Guipúzcoa jt v. nõukogu, EKL 2000, lk I-8797, punktid 39 ja 41). Lisaks on kohtupraktikas sedastatud, et asjaolu, et üldkohaldataval aktil võib olla konkreetseid erinevaid tagajärgi erinevatele õigussubjektidele, kelle suhtes seda kohaldatakse, ei tähenda, et neid subjekte saaks eristada kõigist teistest puudutatud ettevõtjatest, kui selle akti kohaldamine põhineb objektiivselt kindlaksmääratud olukorral (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. detsembri 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑409/96 P: Sveriges Betodlares ja Henrikson v. komisjon, EKL 1997, lk I-7531, punkt 37 ja Esimese Astme Kohtu 8. detsembri 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑39/98: Sadam Zuccherifici jt v. nõukogu, EKL 1998, lk II-4207, punkt 22, mida on kinnitatud Euroopa Kohtu 31. mai 2001. aasta otsusega kohtuasjas C‑41/99 P: Sadam Zuccherifici jt v. nõukogu, EKL 2001, lk I-4239). Nagu eespool punktis 47 rõhutatakse, on vaidlustatud otsus üldkohaldatav akt, kuna see on abstraktses sõnastuses adresseeritud kindlaksmääramata isikute grupile ja seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades.
56 Selles osas, kus hageja tugineb eespool punktis 31 viidatud kohtuotsusele Les Verts v. parlament ja eespool punktis 31 viidatud kohtuotsusele Codorniu v. nõukogu, tõendamaks, et Euroopa Kohus sedastas majanduslikud ja rahanduslikud kriteeriumid, et hinnata, kas hagejad olid isiklikult puudutatud, tuleb rõhutada, et käesoleva asja asjaolud erinevad kõnealuste kohtuotsuste aluseks olnud asjaoludest.
57 Erinevalt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsusest Codorniu v. nõukogu, milles üldkohaldatav õigusnorm takistas hagejaks oleval ettevõtjal kaubamärgi kasutamist, mille ta oli registreerinud ja mida ta oli pikka aega kasutanud, annab käesolevas asjas hagejale antud heakskiit üksnes loa täita kodumajapidamise pakendite eest vastutavate isikute eest kodumajapidamise pakendijäätmete taaskasutamiskohustusi, mis on kehtestatud piirkondade õigusaktidega (koostöölepingu artikli 1 punkt 22). Peale selle, kõnealune luba, mis on antud vaid viieks aastaks alates 1. jaanuarist 1999 (koostöölepingu artikli 10 lõige 4 ja heakskiitva otsuse artikkel 24) ja mis puudutab kohustusi, mida kehtestatakse nii hagejale kui ka teistele pakendite eest vastutavatele isikutele, ei anna õigust kohaldada teatud taaskasutamismäära. Koostöölepingu artikli 25 lõike 1 punktis 3 täpsustatakse, et piirkondadevahelise pakendimaterjalide komisjoni otsustusorgan võib igal ajal muuta üldise huviga seotud põhjustel heakskiidus sisalduvaid tegevustingimusi. Seega erineb hageja olukord sellest olukorrast, milles hageja oli kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Codorniu v. nõukogu, mistõttu hageja ei saa nimetatud kohtupraktikale tugineda.
58 Käesoleva asja faktilised asjaolud erinevad seega ka faktilistest asjaoludest, mis esinesid eespool punktis 31 viidatud kohtuotsuses Les Verts v. parlament. Lisaks sellele, et asjaomaste poolte ja institutsioonidega seotud asjaolud on täielikult erinevad, sedastab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse seisukohast puuduvad hageja ja pakendite eest vastutavate teiste isikute seisundis erinevused. Kohtuasjas Les Verts v. parlament olid teatavad poliitilised rühmitused osalenud Euroopa Parlamendi sellise otsuse vastuvõtmisel, mis puudutas nii kõnealuste rühmituste kohtlemist kui ka selliste konkureerivate rühmituste kohtlemist, kes ei olnud parlamendis esindatud. Esindatud rühmitused olid eeldatavalt tuvastatavad, ja aktid puudutasid seega neid isiklikult, ning nende kohtulik kaitse oli seega parem selliste konkureerivate poliitiliste rühmituste kohtulikust kaitsest, kes ei olnud esindatud (eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Les Verts v. parlament, punkt 36). Seevastu käesolevas asjas ei ole pakendite eest vastutavad teised isikud ega ka hageja (vt punkt 63 jj) osalenud otsuse vastuvõtmisel, mis puudutaks nii teiste isikute kui ka hageja kohtlemist. Järelikult ei ole käesolevas asjas pakendite eest vastutavate teiste isikute kohtulik kaitse selles suhtes parem hageja kohtulikust kaitsest. Järelikult ei saa hageja tugineda kõnealusele kohtuotsusele, väites, et vaidlustatud otsus teda isiklikult puudutab.
59 Kolmandaks viitab hageja selle toetuseks, et otsus puudutab teda isiklikult, asjaolule, et komisjon rajas vaidlustatud otsuse avalike hangete olemasolule, mida vaid hageja korraldab, ning andmetele kodumajapidamisjäätmete kohta, mis pärinevad hagejalt ja mis puudutavad vaid hagejat.
60 Esimese Astme Kohus märgib selle kohta kõigepealt seda, et komisjon on tegelikult vaidlustatud otsuses teavitatud meetmete sobivuse kindlaks tegemiseks avalike hangete korraldamisega arvestanud (vaidlustatud otsuse II osa punktid a ja b) ja seda, et heakskiitva otsuse järgi tuleb hagejal sõlmida ringlussevõtu lepingud hankemenetluse teel (vaidlustatud otsuse artiklid 8–11). Lisaks on näha, et komisjon on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvestanud hageja andmetega.
61 Kohtupraktika kohaselt piisab asjaolust, et komisjon on rajanud otsuse hageja kohustuste olemasolule ja hagejat puudutavatele andmetele, hageja individualiseerimiseks üksnes tingimusel, et hageja olukorraga arvestamine tuleneb asjakohastest õigusnormidest. Selline oleks olukord siis, kui komisjonil oleks konkreetsete õigusnormide alusel kohustus arvestada teatavatele eraõiguslikele isikutele tekkivaid tagajärgi, mis tulenevad aktist, mida ta kavatseb vastu võtta, mistõttu see asjaolu võib viimati nimetatud isikuid individualiseerida (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt v. komisjon, EKL 1985, lk 207, punktid 21 ja 28–31; 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑152/88: Sofrimport v. komisjon, EKL 1990, lk I-2477, punkt 11; 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑390/95 P: Antillean Rice Mills jt v. komisjon, EKL 1999, lk I-769, punktid 25–28; Esimese Astme Kohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑480/93 ja T‑483/93: Antillean Rice Mills jt v. komisjon, EKL 1995, lk II-2305, punkt 67, ja 17. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑47/00: Rica Foods v. komisjon, EKL 2002, lk II-113, punkt 41). Selline oleks olukord ka siis, kui asjakohastes õigusnormides sätestataks, et huvitatud isikutel on õigus osaleda kohtueelses menetluses (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 26. septembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑74/97 ja T‑75/97: Büchel v. nõukogu ja komisjon, EKL 2000, lk II-3067, punkt 58).
62 Erilise olukorra olemasolu osas, mida tuleb arvestada vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel, sedastab Esimese Astme Kohus, et direktiivi 94/62 artikli 6 lõikes 6 kohustatakse neid liikmesriike, kes püüdlevad kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud tasemest kõrgema keskkonnakaitse taseme poole, sellest komisjoni teavitama, ja teisalt kohustatakse komisjoni kinnitama kõnealuseid meetmeid pärast seda, kui ta on kontrollinud koostöös kõigi liikmesriikidega, et kinnitamist taotlevate liikmesriikide käsutuses on selleks asjakohased ringlussevõtu ja taaskasutamise võimsused ning et meetmed ei põhjusta siseturu moonutamist ega takistata teisi liikmesriike käesoleva direktiivi järgimisel ega kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubavahetuse varjatud piiramist.
63 Komisjonile kuuluv kontrollikohustus tähendab üksnes seda, et komisjonil tuleb arvestada liikmesriigi tasandil ja liikmesriikide vahelisel tasandil kõiki pakendijäätmete ringlussevõtu ja taaskasutamise andmeid, ning mitte seda, et tal tuleb arvestada kodumajapidamiste pakendijäätmete ringlussevõtu ja taaskasutamise valdkonnas tegutseva teatava ettevõtja erilist olukorda. Direktiivi 94/62 artikli 6 lõikes 6 sätestatakse selgesõnaliselt, et kontroll toimub koostöös liikmesriikidega. See tähendab, et komisjonil ei tule otseselt ettevõtjaid või iseäranis teatavaid ettevõtjaid ära kuulata.
64 Seega tuleb sedastada, et direktiivi 94/62 artikli 6 lõikes 6 ei kohustata komisjoni arvestama hagejataoliste üksikute ettevõtjate erilist olukorda, kui ta kiidab heaks meetmeid, millega kaldutakse kõrvale sama direktiivi artikli 6 lõike 1 punktides a ja b sätestatud eesmärkidest.
65 Sellist kohustust ei panda komisjonile ka direktiivi 94/62 artiklis 16, milles sätestatakse teavitamismenetlus, ega kõnealuse direktiivi artiklis 21, milles nähakse ette komitee, mille vahendusel komisjoni ja liikmesriikide vaheline koostöö toimub, ega direktiivi 94/62 üheski teises sättes. Järelikult on põhjendamata hageja argument, et komisjon oleks pidanud arvestama vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel hageja erilist olukorda.
66 Eespool esitatust nähtub seoses menetluses osalemise õiguse olemasoluga, et puudutatud ettevõtjate osalemiseks haldusmenetluses pole ette nähtud ühtegi menetlusnormi. Muu hulgas tunnistab hageja seda ise, leides, et isegi kui direktiivis ei sätestata ärakuulamiskohustust selgesõnaliselt, peab selline kohustus olemas olema hea halduse kohustusest tulenevalt.
67 Peale selle, igal juhul ei tõenda hageja, et ta on komisjonis toimunud menetluses tegelikult vahetult osalenud. Sellest järeldub, et isegi kui kõnealune õigus oleks olemas ja asjakohasel juhul põhineks hea halduse kohustusel või erisättel nagu antidumpingu valdkonnas, ei saa hageja sellele tugineda seetõttu, et ta ei ole kõnealust õigust teostanud (Euroopa Kohtu 20. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 264/82: Timex v. nõukogu ja komisjon, EKL 1985, lk 849, punktid 13–16 ja Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑161/94: Sinochem Heilongjiang v. nõukogu, EKL 1996, lk II-695, punkt 47).
68 Järelikult asjaolu, et komisjon on arvestanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel hagejat puudutavaid kohustusi ja andmeid, ei individualiseeri hagejat.
69 Neljandaks leiab hageja, et kuna tema oli üks komisjonile edastatud andmete allikatest ja kuna komisjonil on hea halduse põhimõtte alusel kohustus kontrollida direktiivi 94/62 artikli 6 lõikes 6 sätestatud menetluse raames liikmesriikide esitatud andmeid, oleks komisjon pidanud liikmesriikide esitatud andmete tõelevastavuse kontrollimiseks paluma hageja arvamust. Järelikult leiab hageja, et otsus puudutab teda isiklikult ka sellel alusel.
70 Selles osas tuleb meelde tuletada, et lisaks sellele, et hagejal puudus käesolevas asjas õigus menetluses osalemiseks (vt eespool punkt 66), ei eelda vastavalt kohtupraktikale üldkohaldatava akti väljatöötamise menetlus ega üldkohaldatavate aktide endi laad ‑ välja arvatud juhul, kui vastavas valdkonnas on selgesõnaliselt sätestatud teisti – vastavalt ühenduse õiguse üldpõhimõtetele puudutatud isikute osavõttu, sest kõnealuste isikute huvid arvatakse olevat esindatud poliitiliste organitega, kes kõnealuseid akte vastu võtavad (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑122/96: Federolio v. komisjon, EKL 1997, lk II-1559, punkt 75; 15. septembri 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑109/97: Molkerei Großbraunshain ja Bene Nahrungsmittel v. komisjon, EKL 1998, lk II-3533, punkt 60, mis on jäetud muutmata Euroopa Kohtu 26. oktoobri 2000. aasta määrusega kohtuasjas C‑447/98 P: Molkerei Großbraunshain ja Bene Nahrungsmittel v. komisjon, EKL 2000, lk I-9097, ja 9. novembri 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑114/99: CSR Pampryl v. komisjon, EKL 1999, lk II-3331, punkt 50).
71 Käesolevas asjas on vaidlustatud otsus üldkohaldatav akt (vt eespool punkt 47), ja hea halduse kohustus, millele on viidatud, on õiguse üldpõhimõte. Vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale ei eelda kõnealune põhimõte seda, et isikud, keda akt mõjutab, osalevad kõnealuse akti väljatöötamisel. Järelikult, kuna seadusandja ei ole võtnud vastu selgesõnalist õigusnormi, ei saa hageja tuletada hea halduse põhimõttest sellist menetlusõigust, millega kaasneb õigus tühistamishagi esitamiseks.
72 Viiendaks viitab hageja sellele, et kaebuse esitamine on asjaolu, mis tõendab, et otsus puudutab teda isiklikult. Esimese Astme Kohus märgib selle kohta, et kõnealune kaebus esitati 10. juunil 2003 ehk enam kui neli kuud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ning pärast EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud võimaliku hagi esitamise tähtaja lõppemist. Lisaks tuleb selliste argumentide loogika kohaselt hinnata sellist kaebust eraldi, sest sellel puudub seos käesoleva kohtumenetlusega. Lisaks sellele, et kõnealune kaebus ei saanud mõjutada vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei mõjuta pärast otsuse vastuvõtmist komisjonile esitatud kaebus kuidagi seda, kuidas hinnata kaebajat EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel kõnealust otsust puudutava tühistamishagi raames. Kuna ükski õigusnorm ei näe ette, et sellist kaebust saab esitada kohtueelses menetluses, hinnatakse EÜ artikli 230 neljandas lõigus vastuvõetavuse tingimusi sõltumata hageja poolt komisjonile pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitatud kaebusest. Järelikult pole kõnealune argument asjassepuutuv.
73 Eespool esitatust tulenevalt ei saa järeldada, et hageja on isiklikult puudutatud EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.
74 Siiski tuleb veel uurida, kas tõhusa kohtuliku kaitse nõue muudab sellise järelduse küsitavaks, nagu väidab hageja.
75 Esimese Astme Kohus märgib selle kohta, et nagu Euroopa Kohus on sedastanud eespool punktis 40 viidatud kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu (punkt 40) ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsuses komisjon v. Jégo-Quéré (punkt 30), kehtestab EÜ asutamisleping EÜ artiklitega 230 ja 241 ning EÜ artikliga 234 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mis on mõeldud selleks, et tagada institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimine, usaldades selle ühenduse kohtule (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Les Verts v. parlament, punkt 23). Selles süsteemis võivad füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu otseselt vaidlustada ühenduse üldkohaldatavaid akte, väita, et kõnealused aktid on ebaseaduslikud sõltuvalt olukorrast kas EÜ artikli 241 alusel ühenduse kohtus või siseriiklikes kohtutes, ning nõuda neilt, kes ei ole pädevad aktide kehtetuse üle ise otsustama (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199, punkt 20), Euroopa Kohtule selle kohta eelotsuse küsimuse esitamist.
76 Peale selle, et liikmesriigid on Euroopa Kohtu sõnul kohustatud kehtestama täieliku õiguskaitsesüsteemi ja menetlused, millega oleks tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, punkt 41 ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon v. Jégo-Quéré, punkt 31), on Euroopa Kohus sedastanud, et ei saa nõustuda EÜ artiklis 230 nimetatud vastuvõetavuse sätete tõlgendusega, mille kohaselt tuleks tühistamishagi ühenduse kohtus vastuvõetavaks tunnistada, kui ühenduse kohtu siseriiklike menetlusnormide analüüsist nähtub, et need normid ei võimalda eraõiguslikul isikul asjaomase ühenduse akti kehtivuse vaidlustamiseks esitada hagi siseriiklikkusse kohtusse. Tühistamishagiga ei ole võimalik otse ühenduse kohtusse pöörduda isegi juhul, kui ühenduse kohtu siseriiklike menetlusnormide analüüsist nähtub, et siseriiklikud menetlusnormid ei võimalda eraõiguslikul isikul asjaomase ühenduse akti kehtivuse vaidlustamiseks esitada hagi siseriiklikusse kohtusse (Euroopa Kohtu 12. detsembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑258/02 P: Bactria v. komisjon, EKL 2003, lk I-15105, punkt 58). Selline võimalus tooks kaasa olukorra, et ühenduse kohtud uuriksid ja tõlgendaksid igal konkreetsel juhul siseriiklikke menetlusnorme, mis aga väljuks nende pädevuse raamidest ühenduse õigusaktide seaduslikkuse järelevalves (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, punkt 43 ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon v. Jégo-Quéré, punktid 33 ja 34).
77 Igal juhul on Euroopa Kohus (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, punkt 44 ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon v. Jégo-Quéré, punkt 36) EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud isikliku huvi tingimuse kohta sõnaselgelt öelnud, et viimast tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte valguses (vt selle Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18) ja võttes arvesse erinevaid asjaolusid, mis hagejat individualiseerivad, kuid selle tõlgenduse tulemusena ei saa tähelepanuta jätta tingimust, mis on sõnaselgelt asutamislepingus ette nähtud, sest nii ületataks sama lepinguga ühenduse kohtutele antud pädevust.
78 Kuigi lisaks sellele on muidugi võimalik ette kujutada teistsugust ühenduse üldkohaldatava akti seaduslikkuse kontrolli korda kui esialgne asutamislepingu kehtestatud kord, mille põhimõtteid ei ole kunagi muudetud, tuleb Euroopa Kohtu sõnul liikmesriikidel vajaduse korral muuta praegu kehtivat korda EL artikli 48 alusel (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, punkt 45).
79 Hageja imestab selle üle, et Euroopa Kohus on kasutanud rahuldamata jätmise alusena sellist põhjust, kui arvestada varasemaid radikaalseid muudatusi Euroopa Kohtu praktikas. Hageja leiab veel, et Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu on EÜ artikli 230 neljanda lõigu tõlgendamisel suunav.
80 Selles osas, kas Euroopa Kohtu praktikas on teatavates valdkondades toimunud radikaalseid muudatusi, on piisav sedastada, et selliseid muudatusi ei ole käsitletava asja osas toimunud ja et EÜ artikli 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja kohaselt ei ole Esimese Astme Kohtu pädevuses hinnata Euroopa Kohtu otsuse põhjendatust.
81 Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu kohta tuleb märkida, et kõnealune leping ei ole veel jõustunud. Seetõttu ei saa olla Esimese Astme Kohtule siduvad kõnealune leping ega Euroopa juhtivate poliitikute tahe, mis selle lepinguga on seotud.
82 Järelikult, lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, ei saa hageja tugineda sellele, et ta jääb ilma õiguskaitsevahendist, kui tühistamishagi tunnistatakse vastuvõetamatuks.
83 Tõhusa kohtuliku kaitse nõue ei sea seega Euroopa Kohtu kõnealust praktikat silmas pidades kahtluse alla järeldust, et otsus ei puuduta hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Kuna hageja ei täida ühtegi EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimust, tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Kohtukulud
84 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti hageja kahjuks, tuleb vastavalt komisjoni sellekohasele nõudele kõik kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista kostja kohtukulud välja hagejalt.
Luxembourgis, 16. veebruaril 2005
Kohtusekretär
Koja esimees
H. Jung
J. Azizi
* Kohtumenetluse keel: hollandi.
Top