Kohtuasi T-108/03
Elisabeth von Pezold
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
EPATF – Metsandus – Maaelu arengukava heakskiitev otsus – Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid isiklikult puudutavad aktid – Pädevuse puudumine – Vastuvõetamatus
Esimese Astme Kohtu määrus (kolmas koda), 28. veebruar 2005
Määruse kokkuvõte
1. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Maaelu arengukava heakskiitev otsus – Säte, millega piiratakse metsandusabi – Metsandusettevõtja hagi – Vastuvõetamatus
(EÜ artikli 230 neljas lõik)
2. Euroopa ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Üldakt – Nõue, et füüsilised või juriidilised isikud peavad esitama õigusvastasuse väite või nõudma eelotsusetaotluse esitamist, et akti kehtivust hinnata – Liikmesriikide kohustus kehtestada õiguskaitsevahendite täielik süsteem ja menetlused, millega oleks tagatud õigus tõhusale kohtlikule kaitsele
(EÜ artikli 230 neljas lõik; EÜ artiklid 234 ja 241)
3. Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Võimalike õiguskaitsevahendite puudumine – Mõju puudumine õiguskaitsevahendite süsteemile ja tühistamishagi vastuvõetavuse tingimustele – Isikliku puutumuse nõude contra legem tõlgendus – Lubamatus
(EÜ artikli 230 neljas lõik)
1. Komisjoni otsus, millega maaelu arengukava alusel kiidetakse heaks liikmesriigi esitatud programmdokument ja mille ainsaks adressaadiks on see liikmesriik, ei puuduta metsandusettevõtjat isiklikult. Määruse nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) toetuse kohta maaelu arendamiseks artikli 44 lõike 2 alusel komisjon poolt heaks kiidetud programmdokumendi sätet, millega piiratakse metsandusabi, tuleb seega pidada üldmeetmeks, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades ja mis toob endaga kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute rühmale. Tegelikult sellest, et õigusakt mõjutab teatavaid ettevõtjaid majanduslikult rohkem kui nende konkurente, ei piisa selleks, et õigusakt puudutaks neid isiklikult. Võimalus enam-vähem täpselt kindlaks määrata selliste õigussubjektide arvu või isegi isikut, kelle suhtes meedet kohaldatakse, ei tähenda sugugi seda, et kõnealust meedet tuleks pidada neid õigussubjekte isiklikult puudutavaks, kui on selge, et meedet kohaldatakse meetmes määratletud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra põhjal.
(vt punktid 36, 43, 45, 46 ja 49)
2. EÜ asutamisleping kehtestab esiteks artiklitega 230 ja 241 ning teiseks artikliga 234 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mis on mõeldud selleks, et tagada institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimine, usaldades selle ühenduse kohtule. Selles süsteemis võivad füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu otseselt vaidlustada ühenduse üldkohaldatavaid akte, viidata kõnealuste aktide kehtetusele sõltuvalt olukorrast EÜ artikli 241 alusel ühenduse kohtus või siseriiklikes kohtutes, ning nõuda neilt, kes ei ole pädevad aktide kehtetuse üle ise otsustama, Euroopa Kohtule selle kohta eelotsuse küsimuse esitamist. Liikmesriigid on Euroopa Kohtu sõnul kohustatud kehtestama täieliku õiguskaitsesüsteemi ja menetluse, millega oleks tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.
(vt punktid 51 ja 52)
3. Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei saa viia EÜ artiklis 230 nimetatud vastuvõetavuse sätete tõlgenduseni, mille kohaselt oleks tühistamishagi ühenduse kohtus vastuvõetav, kui ühenduse kohtu teostatud uurimise tulemusena oleks tõendatud, et siseriiklikud menetlusnormid, mis ei võimalda üksikisikul esitada hagi, võimaldavad vaidlustada asjaomase ühenduse akti kehtivuse. Selline võimalus tooks kaasa olukorra, et ühenduse kohtud uuriksid ja tõlgendaksid igal konkreetsel juhul siseriiklikke menetlusnorme, mis aga väljuks nende pädevuse raamidest ühenduse õigusaktide seaduslikkuse järelevalves. Kuigi EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud isikliku huvi tingimust tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte valguses ja võttes arvesse erinevaid asjaolusid, mis hagejat individualiseerivad, siis selle tõlgenduse tulemusena ei saa kõrvale heita asjaomast tingimust, mis on sõnaselgelt asutamislepingus ette nähtud, ilma et ületataks sama lepinguga ühenduse kohtutele antud pädevust.
(vt punktid 52 ja 53)
ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)
28. veebruar 2005(*)
EPATF – Metsandus – Maaelu arengukava heakskiitev otsus – Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid isiklikult puudutavad aktid – Pädevuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T-108/03,
Elisabeth von Pezold, elukoht Pöls (Austria), esindaja: advokaat R. von Pezold,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: G. Braun, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille esemeks on nõue tühistada osaliselt komisjoni 14. juuli 2000. aasta otsus, millega kiidetakse heaks Austria Vabariigi maaelu arengukava ajavahemikuks 2000–2006,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud V. Tiili ja O. Czúcz,
kohtusekretär: H. Jung,
on andnud järgmise
määruse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu võttis 17. mail 1999 vastu määruse (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391).
2 Kõnealuse määruse II jaotise VIII peatükk täpsustab erinevad toetusmeetmed ja nende andmise tingimused metsamajanduses.
3 Määruse nr 1257/1999 artikli 29 lõige 1 sätestab:
„Metsamajandusele antav toetus aitab kaasa metsa majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete ülesannete säilitamisele ja arendamisele maapiirkondades.”
4 Sama määruse artikli 30 lõike 1 teine taane sätestab eelkõige, et „[m]etsamajandusele antaval toetusel on üks või mitu järgmist eesmärki […] investeeringud metsade majandusliku, ökoloogilise ja sotsiaalse väärtuse märkimisväärseks parandamiseks”.
5 Kõnealuse määruse artikli 37 lõige 1 sätestab järgmist:
„Maaelu arengu toetust antakse ainult ühenduse õigusaktidega kooskõlas olevatele meetmetele.”
6 Määruse nr 1257/1999 artikli 37 lõige 4 sätestab järgmist:
„Liikmesriigid võivad sätestada maaelu arenguks ettenähtud ühenduse toetuse saamisele täiendavaid või piiravaid tingimusi, mis peavad olema kooskõlas käesolevas määruses sätestatud eesmärkide ja nõuetega.”
7 Sama määruse artikli 39 lõige 2 näeb ette:
„Liikmesriikide esitatavad maaelu arengukavad peavad sisaldama hinnangut kavandatud toetusmeetmete vastavuse ja järjepidevuse kohta ning vastavuse ja järjepidevuse tagamiseks võetud meetmete kirjeldust.”
8 Lisaks näeb määruse nr 1257/1999 artikli 41 lõige 1 ette:
„Maaelu arengukavad koostatakse geograafilisel tasandil, mida peetakse kõige kohasemaks. Need valmistavad ette liikmesriigi määratud pädevad asutused ning liikmesriik esitab need komisjonile pärast seda, kui on konsulteeritud pädevate asutuste ja organisatsioonidega asjakohasel geograafilisel tasandil.”
9 Lõpuks näeb määruse artikli 44 lõige 2 ette:
„Komisjon hindab esitatud kavasid, et selgitada välja nende vastavus käesolevale määrusele. Kuue kuu jooksul alates kavade esitamisest kiidab ta nende kavade alusel heaks maaelu arengu programmdokumendid määruse (EÜ) nr 1260/1999 [mille nõukogu võttis vastu 21. juunil 1999 ja millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31)] artikli 50 lõikes 2 sätestatud korras.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
10 Vastavalt määruse nr 1257/1999 sätetele esitasid Austria pädevad asutused komisjonile 1. septembril 1999 programmi „Österreichische Programm für die Entwicklung des ländlichen Raumes” (Austria maaelu arenguprogramm, edaspidi „maaelu arengukava”), milles sisaldus muu hulgas kirjeldus kava rakendamiseks planeeritud meetmetest ja rahastamise üldkava, milles märgiti siseriiklikud ja ühenduse toetused, mis nähti ette kava igale punktile ja punkti raames kavandatud igale meetmele. Komisjoniga peetud arutelu tulemusel koostati kõnealuse kava lõplik versioon, mis esitati komisjonile 23. juunil 2000.
11 Kava punkti 9.10.2.1.3 neljandas taandes nähti eelkõige ette rahaline abi, mis puudutab „ühendatud istutus-, kaitse- ja korrashoiumeetmeid” ja mida punkti 9.10.2.1.5 alusel antakse maksimaalselt 20 hektari suurusele alale aastas ja meetme kohta.
12 Komisjon võttis 14. juulil 2000 maaelu arengukava alusel vastu otsuse K(2000) 1973 lõplik (ei avaldata), millega kiidetakse heaks Austria Vabariigi maaelu arengukava ajavahemikuks 2000–2006 (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille Austria oli määruse nr 1257/1999 artikli 44 lõike 2 alusel esitanud komisjonile.
13 Austria ametiasutused andsid maaelu arengukava alusel mitu erijuhist, mille hulka kuulub Sonderrichtlinie für die Umsetzung der „Sonstigen Maßnahmen” des Österreichischen Programms für die Entwicklung des ländlichen Raums (erijuhis Austria maaelu arengukava „muude meetmete” rakendamiseks, edaspidi „erijuhised”), mis jõustusid 27. juulil 2000. Erijuhiste punktis 6.2.1.4.1 nimetati maaelu arengukava punkti 9.10.2.1.5 eeskujul, et „ühendatud istutus-, kaitse- ja korrashoiumeetmeid” puudutavat rahalist abi saab anda maksimaalselt 20 hektari suurusele alale aastas ja meetme kohta (edaspidi „vaidlustatud säte”).
14 Hageja, kellel on metsandusettevõte, millel on umbes 3500 hektarit metsa, esitas 27. aprillil ja 31. augustil 2000 erijuhiste alusel kaks taotlust Steiermarki liidumaa põllumajandusametile, et saada rahalist abi 20 ja 5 hektari suuruse ala puhastustöödeks.
15 Äriühing Agrarmarkt Austria Marketing GmbH (edaspidi „äriühing Agrarmarkt”), kes tegutseb föderaalse põllumajandus- ja metsaministeeriumi nimel ja arvel, teatas hagejale kahes 18. oktoobri 2000. aasta kirjas, et pärast Steiermarki liidumaa põllumajandusameti metsaosakonna poolt abi andmise tingimuste kontrollimist kiideti kõnealused abi taotlused heaks vastavates summades 79 999,91 Austria šillingit (5813,82 eurot) ja 19 999,91 Austria šillingit (1453,40 eurot).
16 18. jaanuari 2001. aasta kirjas teatas äriühing Agrarmarkt hagejale, et Steiermarki liidumaa põllumajandusameti metsaosakond nõudis temalt 1453,45 euro suuruse teise rahalise abi tagastamist seetõttu, et abi anti hagejale mittenõuetekohaselt, sest vaidlustatud sättes kinnitatud piir oli ületatud. Äriühing Agrarmarkt täpsustas veel, et kuna 425,12 euro suurune summa oli juba maha arvatud hagejale 20. detsembril 2000 metsateeprojekti jaoks tehtud maksest, palutakse hagejal tagastada ülejäänud 1028,33 eurot.
17 Hageja esitas 19. novembril 2001 Bezirksgericht Wien Innere Stadt’ile (Viini linna piirkonnakohus) hagi Austria ametiasutuste otsuse peale, millega määrati teise rahalise abi tagastamine. Hageja väitis kõnealuse hagi toetuseks eelkõige seda, et vaidlustatud säte oli vastuolus määrusega nr 1257/1999 ja ühenduse konkurentsiõigusega. Austria ametiasutused rõhutasid kohtumenetluse ajal, et vaidlustatud säte oli maaelu arengukava oluline osa, et seda oli arutatud ja et seda oli üksikasjalikult uuritud, mistõttu tuli seda pidada vaidlustatud otsusega heakskiidetuks.
18 Sellises olukorras esitas hageja Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. märtsil 2003 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi.
Poolte nõuded
19 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, kus sellega kiidetakse vaidlustatud säte heaks;
– teise võimalusena tunnistada, et ei saa järeldada, et kõnealuse otsusega kiidetakse vaidlustatud säte heaks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
20 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
21 Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 113 võib Esimese Astme Kohus, siis kui ta teeb oma otsuse artikli 114 lõigete 3 ja 4 kohaselt, igal ajal omal algatusel kaaluda, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.
22 Käesolevas asjas leiab Esimese Astme Kohus, et ta on saanud piisavalt teavet toimikus sisalduvatest dokumentidest ja otsustab seetõttu asja lahendada suulist menetlust algatamata.
Poolte argumendid
23 Vastuvõetamatuse vastuväidet formaalselt esitamata vaidlustab komisjon oma kostja vastuses ja vasturepliigis tühistamisnõude vastuvõetavuse, sest vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.
24 Esiteks tuletab komisjon neist tingimustest esimese puhul meelde, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub liikmesriikidele adresseeritud otsuse osas, et selleks, et vaidlustatud ühenduse meede puudutaks üksikisikut otseselt, on nõutav, et see mõjutab üksikisiku õiguslikku seisundit otseselt ega jäta selle täitmise eest vastutavatele adressaatidele mingisugust kaalutlusõigust, kuna see on puhtalt automaatse iseloomuga ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Komisjon lisab, et see kehtib ka siis, kui õigusakti adressaatide jaoks jääb üksnes teoreetiline võimalus ühenduse õigusakti mitte rakendada ja nende soov tekitada sellele vastavaid tagajärgi on väljaspool kahtlust (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus v. komisjon, EKL 1998, lk I-2309, punktid 43 ja 44 ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑404/96 P: Glencore Grain v. komisjon, EKL 1998, lk I-2435, punktid 43 ja 44).
25 Vaidlustatud otsusest nähtub, et see on adresseeritud Austria Vabariigile ja et hagejat ei saa seetõttu pidada selle adressaadiks. Komisjon leiab, et eespool nimetatud tingimusi ei ole käesolevas asjas täidetud. Ta rõhutab, et vaidlustatud otsuses üksnes sedastatakse talle esitatud programmi sisu seaduslikkust määruse nr 1257/1999 suhtes. Sellel sedastusel puudub otsene mõju hilisemale abi taotlejale, kui arvestada esiteks liikmesriigi kaalutlusõigust programmi täitmisel ja teiseks seda, et komisjonil puudub õigussuhe kõnealuse taotlejaga. Kuigi komisjon tunnistab, et vaidlustatud säte on esitatud tema heakskiidetud maaelu arengukava punktis 9.10.2.1.5, rõhutab ta, et kaks siseriiklikku meedet, st erijuhised ja äriühingu Agrarmarkt otsus abi andmise kohta, on vastu võetud enne, kui kõnealune heakskiit tekitab tagajärgi hagejale.
26 Komisjon rõhutab veel, et Euroopa Kohus on leidnud, et siseriikliku abiprogrammi heakskiit komisjonilt ei tähenda, et programmist saab ühenduse õigusakt. Kui abi puudutav leping on vastuolus komisjoni heakskiidetud programmiga, tuleb siseriiklikul kohtul teha asjakohased otsused siseriikliku õiguse alusel ja arvestada selle kohaldamisel asjakohast ühenduse õigust (Euroopa Kohtu 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑336/00: Huber, EKL 2002, lk I-7699, punkt 40). See järeldus kehtib ka juhul, kus sarnaselt käesoleva asjaga on abi puudutav leping kooskõlas heakskiidetud programmiga. Käesolevas asjas tuleb hagejal pöörduda pädeva siseriikliku kohtu poole ja vaidlustada kõnealuses kohtus vaidlustatud sätte kehtivus siseriiklikust ja ühenduse õigusest lähtuvalt.
27 Teiseks, tingimuse osas, mille kohaselt peab otsus puudutama hagejat isiklikult, tuletab komisjon meelde, et kohtupraktika kohaselt saab teistele isikutele adresseeritud otsus puudutada kolmandaid isikuid isiklikult üksnes juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann v. komisjon, EKL 1963, lk 197 ja Esimese Astme Kohtu 21. veebruari 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑117/94: Associazione agricoltori della provincia di Rovigo jt v. komisjon, EKL 1995, lk II-455, punkt 21). Vaidlustatud otsus kiidab siiski heaks üldkohaldatavad meetmed, mille hulgas on vaidlustatud säte, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute rühmale.
28 Vaidlustatud sätte osas rõhutab komisjon, et see puudutab eranditult kõiki Austria metsaomanikke, ilma et diskrimineeritaks mingit rühma nende seas. Vaidlustatud otsus puudutab seega hagejat üksnes kõigi metsaomanike ühesugusest olukorrast lähtuvalt. Pelk asjaolu, et hageja kasutab märkimisväärse suurusega metsaomandit ja et omatava ala ja abi esemeks sobiva maksimaalse ala vahe on seega suurem kui väiksemate ettevõtjate puhul, ei individualiseeri hagejat kõigi teiste metsaomanike suhtes.
29 Hageja leiab, et käesolev hagi on vastuvõetav. Hagi esitamise tähtaja osas rõhutab hageja, et ta sai vaidlustatud otsusest teada alles 15. jaanuaril 2003, kui Austria ametiasutused esitasid enda argumente Bezirksgericht Wien Innere Stadt’is toimunud kohtumenetluses. Hagi, mis on esitatud Esimese Astme Kohtule 24. märtsil 2003, on seega esitatud tähtajaks.
30 Teiseks leiab hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses otseselt, kui arvestada, et kõnealune otsus on Austria ametiasutuste sõnul tunnistanud vaidlustatud sätte vastavust ühenduse õigusele, ja kõnealune säte on seega hageja suhtes jõustunud vahetu õigusmõjuga.
31 Selles osas ei ole tähtsust asjaolul, et Austria Vabariik võib teoreetiliselt loobuda vaidlustatud sätte rakendamisest pärast komisjoni heakskiitu. Hageja sõnul ei saa siseriiklikku õigusnormi heakskiitva otsuse vahetu mõju sõltuda siseriiklike ametiasutuste meelevaldsest suhtumisest pärast kõnealust otsust, kui arvestada seda, et need ametiasutused on ise koostanud kõnealuse õigusnormi ja palunud komisjonilt sellele heakskiitu. Hageja sõnul puudub seega kahtlus selles, et Austria Vabariik kavatses heakskiidetud õigusnormi rakendada ja et tal oli vaid teoreetiline võimalus loobuda vaidlustatud sätte kohaldamisest komisjoni tsiteeritud kohtupraktika tähenduses (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Dreyfus v. komisjon, punkt 44 ja eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Glencore Grain v. komisjon, punkt 44).
32 Hageja rõhutab veel, et vaidlustatud otsuses ei jäeta Austria ametiasutustele mitte mingisugust kaalutlusõigust selliste erijuhiste kohaldamise osas, mis ei eelda muud ülevõtmismeedet. Sellised meetmed ei oleks pealegi võimalikud, sest Austria õiguse alusel erijuhistega ette nähtud abi antakse eraõiguse sätete alusel.
33 Selle tagajärjeks on see, et selles valdkonnas tehtud abi andmise otsused jäävad Verfassungsgerichtshof’i (Austria konstutsioonikohus) ja Verwaltungsgerichtshof’i (Austria halduskohus) järelevalvest väljapoole. Käesoleva hagi vastuvõetamatuse tagajärjel kaotaks hageja põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele, nii nagu Euroopa Kohus on seda tunnustanud. Sellega seoses täpsustab hageja lõpuks, et ta palus hagiavalduses, mille alusel ta esitas hagi Bezirksgericht Wien Innere Stadt’ile 19. novembril 2001, et Euroopa Kohtule esitataks eelotsusetaotlus selle kohta, kas ühenduse õigusega on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, millega abi piiratakse teatava pindalaga aastas. Bezirksgericht Wien Innere Stadt on teatanud siiski oma kavatsusest jätta palutud eelotsusetaotlus esitamata. Seega oli hageja sunnitud käesoleva hagi esitama, et vältida vaidlustatud otsuse peale hagi esitamise õiguse kaotamist. Selles osas ei ole tähtsust komisjoni argumendil, mille kohaselt tuleb siseriiklikul kohtul kontrollida siseriikliku õigusnormi vastavust ühenduse õigusele, sest need kohtud ei ole pädevad lahendama küsimust, kas komisjon on rikkunud ühenduse õigust.
34 Kolmandaks ja lõpuks leiab hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult. Ta rõhutab, et tema omandis olevale metsandusettevõttele kuulub 1250 hektarit hoolt nõudvaid noori puid (ehk üle kolmandiku ettevõttele kuuluvast metsaga kaetud pindalast) pärast hiljutist metsa uuendamist 500 hektaril, mida on tehtud umbes nelja miljoni euro suuruse omafinantseeringu abil. Kõnealune metsa uuendamine on olnud vajalik ka intensiivse metsamajanduse ja kohalike riigistatud pruunsöel töötava soojuselektrijaama ja tselluloositehase tekitatud saastest põhjustatud kahjustuste tõttu ning kaitseks laviinide eest ja veesüsteemi parandamiseks. Hageja suudab pakkuda sellist hooldust üksnes 120 hektarile aastas. Sellest ebatavalisest suhtest tulenevalt puudutab vaidlustatud otsus hagejat isiklikult.
35 Hageja tunnistab, et vaidlustatud otsuses ei peetud eelkõige teda silmas. Ta väidab siiski, et komisjon oleks pidanud arvestama seda Austria ametiasutustele teada olevat asjaolu, et vaidlustatud säte puudutab täpsemalt mõningaid metsandusettevõtjaid, kes võtavad üldistes huvides enda peale märkimisväärseid kulusid seetõttu, et nad hooldavad põllukultuure kõrgetel aladel, mis kannatavad tugevalt kahjuliku saaste pärast. Austria metsa pindalast vajab hoolt vaid umbes 5% aastas, mistõttu vaidlustatud otsus puudutab üksnes väikest rühma metsandusettevõtjaid, kes kasutavad enam kui 400 hektari suurust ala.
Esimese Astme Kohtu hinnang
Nõude esimene osa, mis puudutab vaidlustatud otsuse tühistamist
36 Esimese Astme Kohus sedastab kõigepealt, et käesolevas hagis palutakse formaalselt tühistada vaidlustatud otsus selles osas, kus kõnealuse otsusega kiidetakse heaks erijuhiste punkt 6.2.1.4.1. Siiski tuleb märkida, et määruse nr 1257/1999 artikli 44 lõike 2 alusel puudutab vaidlustatud otsus komisjonile esitatud programmdokumendi heakskiitmist maaelu arengukava alusel, mistõttu sellega ei saa pidada formaalselt heakskiidetuks erijuhiste punkti 6.2.1.4.1, millega kõnealust kava rakendatakse siseriiklikul tasandil. Kuna pooled ei ole vaidlustanud seda, et viimati nimetatud säte on sisuliselt täielikult identne maaelu arengukava punktiga 9.10.2.1.5, tuleb käesolevat hagi seega mõista nii, et sellega taotletakse tegelikult vaidlustatud otsuse tühistamist selles osas, kus kõnealuse otsusega kiidetakse heaks maaelu arengukava punkt 9.10.2.1.5.
37 Selles osas tuleb veel rõhutada, et määruse nr 1257/1999 artikli 44 lõikes 2 sätestatakse järgmist:
„Komisjon hindab esitatud kavasid, et selgitada välja nende vastavus käesolevale määrusele. Kuue kuu jooksul alates kavade esitamisest kiidab ta nende kavade alusel heaks maaelu arengu programmdokumendid […].”
38 Vaidlustatud otsuse artiklist 1 nähtub muu hulgas, et komisjon on heaks kiitnud Austria Vabariigi esitatud programmdokumendi arengukava alusel, mille lõpliku versiooni on Austria Vabariik esitanud komisjonile 23. juunil 2000.
39 Sellest järeldub, et heakskiitva otsuse jaoks komisjoni läbiviidav programmdokumentide uuring puudutab kindlasti maaelu arengukava sisu, mille põhjal kõnealused dokumendid koostatakse (vt selle kohta eespool punktis 26 viidatud kohtuotsus Huber, punkt 39).
40 Lisaks tuleb sedastada, et komisjon tunnistab ja hageja ei ole esitanud selle kohta vastuväiteid, et maaelu arengukava punktis 9.10.2.1.5 sisaldus säte, millega piiratakse „ühendatud istutus-, kaitse- ja hooldusmeetmeid” puudutavat metsandusabi 20 hektari suuruse alaga aastas ja meetme kohta. Seega tuleb järeldada, et komisjon on vaidlustatud otsusega kõnealuse sätte heaks kiitnud.
41 Käesoleva tühistamishagi vastuvõetavuse osas – isegi kui oletada, et hagi on esitatud õigeaegselt ja et hagejal on õiguskaitse vajadus vaidlustatud otsuse suhtes – märgib Esimese Astme Kohus, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu järgi võib füüsiline isik või juriidiline isik algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus.
42 Käesolevas asjas on selge, et vaidlustatud otsus oli adresseeritud üksnes Austria Vabariigile. Sellises olukorras tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab teistele isikutele adresseeritud otsus puudutada kolmandaid isikuid isiklikult üksnes juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Plaumann v. komisjon, lk 223 ja Euroopa Kohtu 12. detsembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C-258/02 P: Bactria v. komisjon, EKL 2003, lk I-15105, punkt 34).
43 Käesolevas asjas Esimese Astme Kohus siiski sedastab, et vaidlustatud otsuse eesmärk on EAGGF-i rahalise abi andmine ja selle tingimuste kindlaksmääramine ajavahemikku 2000–2006 hõlmavale Austria maaelu arengukavale, mis eespool nimetatud sätet sisaldab. Kõnealust sätet, mis on heakskiidetud vaidlustatud otsusega, tuleb seega pidada üldkohaldatavaks meetmeks, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades ja mis toob endaga kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute rühmale.
44 Järelikult puudutab vaidlustatud otsus hagejat üksnes Austrias toimuva metsandustegevuse objektiivse tunnuse tõttu ja samal moel kõigi samas olukorras olevate ettevõtjatega (vt analoogia alusel eespool punktis 27 viidatud määrus Associazione agricoltori della provincia di Rovigo jt v. komisjon, punktid 24 ja 25).
45 Hageja argumendi osas, mille kohaselt kõnealune meede on talle ebasoodne, kui arvestada tema seisundit märkimisväärse suurusega metsandusettevõtjana, tuleb meeles pidada, et isegi kui see vastaks tõele, siis sellest, et õigusakt mõjutab teatavaid ettevõtjaid majanduslikult rohkem kui nende konkurente, ei piisa selleks, et õigusakt puudutaks neid isiklikult (Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1999. aasta määrus kohtuasjas T-11/99: Van Parys jt v. komisjon, EKL 1999, lk II-2653, punktid 50 ja 51). Isegi kui tuleks nõustuda, et vaidlustatud piirangu tagajärjel võib hagejale antav abi olla proportsionaalselt väiksem abist, mida antakse väiksema suurusega metsaomandi kasutajatele, tekib sellest ikkagi samasugune tagajärg teistele, hagejaga võrreldava suurusega metsaomandi kasutajatele (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 2. aprilli 2004. aasta määrus kohtuasjas T-231/02: Gonnelli ja AIFO v. komisjon, EKL 2004, lk II-1051, punkt 45).
46 Muu hulgas, isegi kui tuleks nõustuda, et hageja väitel on üksnes väiksel rühmal metsandusettevõtjatel, kelle kasutatav ala ületab 400 hektarit, vajadus teha teatavaid hooldustöid eelkõige saastest põhjustatud kahjustuste tõttu, tuleb meeles pidada, et võimalus enam-vähem täpselt kindlaks määrata selliste õigussubjektide arvu või isegi isikut, kelle suhtes meedet kohaldatakse, ei tähenda sugugi seda, et kõnealust meedet tuleks pidada neid õigussubjekte isiklikult puudutavaks, kui on selge, nagu käesolevas asjas, et meedet kohaldatakse meetmes määratletud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra põhjal (Euroopa Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑451/98: Antillean Rice Mills v. nõukogu, EKL 2001, lk I-8949, punkt 52).
47 Lõpuks ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult, sest komisjon oleks pidanud arvestama seda, et kõnealune säte puudutab täpsemalt mõningaid metsandusettevõtjaid, kes võtavad üldistes huvides enda peale märkimisväärseid kulusid seetõttu, et nad hooldavad põllukultuure kõrgetel aladel, mis kannatavad tugevalt kahjuliku saaste tõttu.
48 Esimese Astme Kohus märgib, et kuigi väljakujunenud kohtupraktika järgi asjaolu, et komisjonil on erisätete alusel kohustus arvestada kavandatava meetme tagajärgedega teatavate üksikisikute olukorrale, on kõnealuseid üksikisikuid individualiseerivat laadi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑152/88: Sofrimport v. komisjon, EKL 1990, lk I-2477, punkt 11), tuleb märkida, et käesolevas asjas puudub ühenduse õiguses ja eelkõige määruses nr 1257/1999 säte, mis kohustab komisjoni heakskiitva otsuse vastuvõtmise hetkel arvestama selle tagajärgedega hagejataoliste üksikisikute olukorrale (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑481/93 ja T‑484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt v. komisjon, EKL 1995, lk II-2941, punkt 62).
49 Eespool esitatust järeldub, et hageja ei ole sellises faktilises olukorras, mis teda kõigi teiste ettevõtjate suhtes iseloomustab, ja et vaidlustatud otsus ei puuduta teda seega isiklikult.
50 Hageja väidab lõpuks, et käesoleva hagi vastuvõetamatusega rikutakse tema põhiõigust tõhusale õiguskaitsele.
51 Esimese Astme Kohus märgib selle kohta, et nagu Euroopa Kohus on sedastanud 25. juuli 2002. aasta otsuses kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu (EKL 2002, lk I-6677, punkt 40), kehtestab EÜ asutamisleping esiteks artiklitega 230 ja 241 ning teiseks artikliga 234 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mis on mõeldud selleks, et tagada institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontrollimine, usaldades selle ühenduse kohtule (vt ka Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts v. parlament, EKL 1986, lk 1339, punkt 23). Selles süsteemis võivad füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu otseselt vaidlustada ühenduse üldkohaldatavaid akte, viidata kõnealuste aktide kehtetusele sõltuvalt olukorrast EÜ artikli 241 alusel ühenduse kohtus või siseriiklikes kohtutes, ning nõuda neilt, kes ei ole pädevad aktide kehtetuse üle ise otsustama (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199, punkt 20), Euroopa Kohtule selle kohta eelotsuse küsimuse esitamist.
52 Peale selle, et liikmesriigid on Euroopa Kohtu sõnul kohustatud kehtestama täieliku õiguskaitsesüsteemi ja menetluse, millega oleks tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, on Euroopa Kohus sedastanud, et ei saa nõustuda EÜ artiklis 230 nimetatud vastuvõetavuse sätete tõlgendusega, mille kohaselt oleks tühistamishagi ühenduse kohtus vastuvõetav, kui ühenduse kohtu teostatud uurimise tulemusena oleks tõendatud, et siseriiklikud menetlusnormid, mis ei võimalda üksikisikul esitada hagi, võimaldavad vaidlustada asjaomase ühenduse akti kehtivuse. Tühistamishagiga ei ole võimalik ühenduse kohtusse pöörduda isegi juhul, kui ühenduse kohtu teostatud uurimise tulemusena oleks tõendatud, et siseriiklikud menetlusnormid ei võimalda üksikisikul esitada hagi, millega oleks võimalik vaidlustada asjaomase ühenduse akti kehtivus (vt eespool punktis 42 viidatud määrus Bactria v. komisjon, punkt 58). Selline võimalus tooks kaasa olukorra, et ühenduse kohtud uuriksid ja tõlgendaksid igal konkreetsel juhul siseriiklikke menetlusnorme, mis aga väljuks nende pädevuse raamidest ühenduse õigusaktide seaduslikkuse järelevalves (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, punkt 43).
53 Igal juhul on Euroopa Kohus (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu, punkt 44) EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud isikliku huvi tingimuse kohta sõnaselgelt öelnud, et viimast tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte valguses ja võttes arvesse erinevaid asjaolusid, mis hagejat individualiseerivad, kuid selle tõlgenduse tulemusena ei saa kõrvale heita asjaomast tingimust, mis on sõnaselgelt asutamislepingus ette nähtud, ilma et ületataks sama lepinguga ühenduse kohtutele antud pädevust.
54 Esimese Astme Kohus ei nõustu seega hageja argumendiga, mille kohaselt tal puudub vahend õiguste kaitsmiseks kohtus, kui käesolev tühistamishagi tunnistatakse vastuvõetamatuks, ja hageja ei ole lisaks sellele kõnealuse argumendi õigsust tõendanud.
55 Tõhusa kohtuliku kaitse nõudega ei saa seega vaidlustada järeldust, mille kohaselt vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat isiklikult. Seega tuleb käesolev tühistamishagi jätta läbi vaatamata, ilma et tuleks kindlaks teha, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja kas ta on hagi esitanud nõutava tähtaja jooksul.
Nõude teine osa, milles palutakse Esimese Astme Kohtul tunnistada, et ei saa järeldada, et vaidlustatud otsus oleks vaidlustatud sätte heaks kiitnud.
56 Nõude teises osas palub hageja teise võimalusena Esimese Astme Kohtul tunnistada, et ei saa järeldada, et vaidlustatud otsus oleks vaidlustatud sätte heaks kiitnud.
57 Tuleb siiski meelde tuletada, et ühenduse kohtumenetluses ei tunta peale EÜ artiklis 234 ette nähtud menetluse muud õigusvahendit, mille alusel ühenduse kohtud saaksid lahendada ühenduse institutsioonide meetmete tõlgendamisküsimusi.
58 Seetõttu tuleb nõude see osa jätta läbi vaatamata, sest Esimese Astme Kohus ei ole selle läbivaatamiseks ilmselgelt pädev.
Kohtukulud
59 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
määrab:
1. Jätta hagi läbi vaatamata.
2. Mõista kohtukulud välja hagejalt.
Luxembourgis, 28. veebruaril 2005
Kohtusekretär
Koja esimees
H. Jung
M. Jaeger
* Kohtumenetluse keel: saksa.
Top