Esimese Astme Kohtu määrus (kolmas koda), 30. aprill 2007. EnBW Energie Baden

ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)

30. aprill 2007 ( *1 )

Kohtuasjas T-387/04,

EnBW Energie Baden-Württemberg AG, asukoht Karlsruhe (Saksamaa), esindajad: advokaadid C.-D. Ehlermann, M. Seyfarth, A. Gutermuth ja M. Wissmann,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: U. Wölker, M. Niejahr ja T. Scharf,

kostja,

keda toetab

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: W.-D. Plessing ja U. Forsthoff, keda abistasid advokaadid D. Sellner ja U. Karpenstein,

menetlusse astuja,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 7. juuli 2004. aasta otsus K(2004) 2515/2 (lõplik) siseriikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide eraldamise kava kohta, millest Saksamaa on teavitanud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud J. Azizi ja E. Cremona,

kohtusekretär: E. Coulon,

on andnud järgmise

määruse

Õiguslik raamistik

1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), loodi ühenduses alates 1. jaanuarist 2005 kehtiv kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (edaspidi „kvootidega kauplemise süsteem”) eesmärgiga vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside, eeskätt süsinikdioksiidi (edaspidi „CO2 ”), heitkoguseid (direktiivi 2003/87 artikkel 1). Direktiiv põhineb ühenduse kohustustel, mis tulenevad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioonist ja Kyoto protokollist. Kyoto protokoll kiideti heaks nõukogu 25. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/358/EÜ, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli heakskiitmist Euroopa Ühenduse nimel ja sellega võetavate ühiste kohustuste täitmist (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 11/42, lk 24). Protokoll jõustus 16. veebruaril 2005.

2

Ühendus ja selle liikmesriigid kohustuvad vähendama aastatel 2008–2012 protokolli A lisas loetletud kasvuhoonegaaside inimtekkelisi heitkoguseid võrreldes 1990. aasta tasemega 8% (direktiivi 2003/87 4. põhjendus).

3

Selleks näeb direktiiv 2003/87 peamiselt ette, et direktiivi I lisas nimetatud käitiste kasvuhoonegaaside heitkoguste jaoks on vaja eelnevat luba ning nende jaoks on vaja eraldada kvoodid vastavalt siseriiklikele saastekvootide eraldamise kavadele (edaspidi „kvootide eraldamise kava”). Kui mõnel käitajal õnnestub oma heitkoguseid vähendada, siis võib ta ülejäänud kvoodid müüa teistele käitajatele. Vastupidi võib selle käitise käitaja, mille heitkogused on ülemäärased, osta vajalikke kvoote käitajalt, kellel on kvoote üle.

4

Direktiivi 2003/87 I lisa kohaselt kuuluvad selle kohaldamisalasse eelkõige teatud energiasektoris tegutsevad käitised, nimelt põletuskäitised nimisoojusvõimsusega üle 20 megavati (MW), mineraalõli rafineerimistehased ja koksiahjud.

5

Direktiiv 2003/87 näeb ette aastateks 2005–2007 esimese ajavahemiku (edaspidi „esimene eraldamise ajavahemik”), mis eelneb Kyoto protokolliga ette nähtud kohustuste esimesele ajavahemikule, ning seejärel aastateks 2008–2012 teise ajavahemiku (edaspidi „teine eraldamise ajavahemik”), mis vastab eelnimetatud kohustuste esimesele ajavahemikule (direktiivi 2003/87 artikkel 11).

6

Täpsemalt põhineb kvootidega kauplemise süsteem ühelt poolt kohustusel taotleda eelnevalt kasvuhoonegaaside heitmeluba (direktiivi 2003/87 artiklid 4–8) ning teiselt poolt saastekvootidel, mille alusel on kvoodi omanikust käitajal õigus emiteerida teatud koguses kasvuhoonegaase (direktiivi 2003/87 artikli 12 lõige 3).

7

Tingimused ja menetlus, mille järgi pädevad siseriiklikud ametivõimud eraldavad kvootide eraldamise kava alusel käitiste käitajatele kvoote, on sätestatud direktiivi 2003/87 artiklites 9–11.

8

Seega täpsustab direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 1 esimene lõik:

„Iga artikli 11 lõigetes 1 ja 2 nimetatud ajavahemiku kohta töötab iga liikmesriik välja siseriikliku kava, milles esitatakse nende kvootide üldkogus, mida kavatsetakse kõnealuseks ajavahemikuks eraldada, ja kuidas neid eraldada. Kava peab põhinema objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel, sealhulgas III lisas loetletud kriteeriumidel, võttes nõuetekohaselt arvesse üldsuse märkusi. Ilma et see piiraks asutamislepingu kohaldamist, töötab komisjon hiljemalt 31. detsembriks 2003 välja juhised III lisas loetletud kriteeriumide rakendamiseks.”

9

Komisjon nägi ette eelnimetatud juhised oma 7. jaanuari 2004. aasta teatises KOM(2003) 830 liikmesriikidele antavate juhiste kohta direktiivi 2003/87/EÜ III lisas loetletud kriteeriumide rakendamisel ning tingimuste kohta, millal esineb vääramatu jõud (edaspidi „komisjoni juhised”).

10

Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 1 teine lõik sätestab:

„Artikli 11 lõikes 1 nimetatud ajavahemikku käsitlev kava avaldatakse ja sellest teatatakse komisjonile ja teistele liikmesriikidele hiljemalt 31. märtsil 2004. Järgnevate ajavahemike puhul avaldatakse kava ja sellest teatatakse komisjonile ja teistele liikmesriikidele vähemalt 18 kuud enne asjaomase ajavahemiku algust.”

11

Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõige 3 näeb ette:

„Komisjon võib kolme kuu jooksul pärast seda, kui liikmesriik on siseriikliku saastekvootide eraldamise kava lõike 1 kohaselt esitanud, kava või selle mõne aspekti tagasi lükata põhjusel, et see ei vasta III lisas loetletud kriteeriumidele või artiklile 10. Liikmesriik teeb artikli 11 lõikele 1 või 2 vastava otsuse üksnes juhul, kui komisjon kavandatavad muudatused heaks kiidab. Komisjon peab tagasilükkamise otsust põhjendama.”

12

Direktiivi 2003/87 artikli 10 kohaselt eraldavad liikmesriigid esimeseks eraldamise ajavahemikuks vähemalt 95% saastekvootidest tasuta.

13

Direktiivi 2003/87 artikkel 11, mis käsitleb saastekvootide eraldamist ja väljaandmist, sätestab:

„1.   1. jaanuaril 2005 algava kolmeaastase ajavahemiku puhul otsustab iga liikmesriik selleks ajavahemikuks eraldatavate saastekvootide üldkoguse ja nende kvootide eraldamise iga käitise käitajale. See otsus tehakse vähemalt kolm kuud enne kõnealuse ajavahemiku algust ning see põhineb artikli 9 kohaselt väljatöötatud siseriiklikul saastekvootide eraldamise kaval ja on kooskõlas artikliga 10, võttes nõuetekohaselt arvesse üldsuse märkusi.

2.   1. jaanuaril 2008 algava viieaastase ajavahemiku ja iga järgneva viieaastase ajavahemiku puhul otsustab iga liikmesriik selleks ajavahemikuks eraldatavate saastekvootide üldkoguse ja algatab menetluse nende kvootide eraldamiseks iga käitise käitajale. See otsus tehakse vähemalt 12 kuud enne asjaomase ajavahemiku algust ning see põhineb liikmesriigi artikli 9 kohaselt väljatöötatud siseriiklikul saastekvootide eraldamise kaval ja on kooskõlas artikliga 10, võttes nõuetekohaselt arvesse üldsuse märkusi.

3.   Lõike 1 või 2 kohaselt tehtud otsused peavad olema kooskõlas asutamislepingu nõuetega, eelkõige asutamislepingu artiklitega 87 ja 88. Eraldamist käsitlevaid otsuseid tehes võtavad liikmesriigid arvesse vajadust selle järele, et saastekvoote saaksid kasutada ka uued osalejad.

[…]”

14

Direktiivi 2003/87 III lisa loetleb üksteist kvootide eraldamise kavadele kohaldatavat kriteeriumi.

15

III lisa kriteerium 1 näeb ette:

„Asjaomaseks ajavahemikuks eraldatavate saastekvootide üldkogus peab vastama liikmesriigi kohustusele piirata oma heitkoguseid vastavalt otsusele 2002/358/[…] ja Kyoto protokollile, võttes arvesse ühelt poolt üldiste heitkoguste osa, mida need kvoodid esindavad võrreldes käesolevas direktiivis käsitlemata allikatest pärinevate heitkogustega, ja teiselt poolt iga riigi energiapoliitikat, samuti peavad need olema kooskõlas riikide kliimamuutuste programmidega. Eraldatavate saastekvootide üldkogus ei või olla suurem, kui on tõenäoliselt vaja käesoleva lisa kriteeriumide rangeks kohaldamiseks. Enne aastat 2008 peab kõnealune kogus olema kooskõlas meetmetega, mille kaudu iga liikmesriik püüab saavutada või ületada otsusele 2002/358/[…] ja Kyoto protokollile vastavat eesmärki.”

16

III lisa kriteerium 5 näeb ette:

„Vastavalt asutamislepingu, eriti selle artiklite 87 ja 88 nõuetele ei diskrimineeri [kvootide eraldamise] kava mingeid ettevõtjaid ega sektoreid ega anna teatavatele ettevõtjatele ega tegevusaladele põhjendamatut eelist.”

17

Kriteeriumi 5 osas täpsustab komisjoni juhiste punkt 47, et „kohaldatakse riigiabi puudutavaid tavapäraseid sätteid”.

18

III lisa kriteerium 10 näeb ette, et „[kvootide eraldamise] kava sisaldab loetelu käesolevas direktiivis käsitletud käitistest ja saastekvootide kogustest, mida igale käitisele eraldada kavatsetakse”.

19

Direktiivi 2003/87 artikli 12 lõige 1 näeb ette, et kvoote võib üle anda ühenduse füüsiliste või juriidiliste isikute vahel või ühenduse isikute ja kolmandate riikide isikute vahel. Artikli 12 lõike 3 kohaselt peab iga käitise käitaja tagastama pädevale ametivõimule eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse.

20

Direktiivi 2003/87 artikli 13 lõike 1 kohaselt kehtivad saastekvoodid heitkogustele ajavahemiku jooksul, milleks need välja antakse.

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

I — Komisjoni 17. märtsi 2004. aasta kiri

21

Keskkonna ja konkurentsi peadirektoraatide peadirektorite 17. märtsi 2004. aasta ühiskirjas, mis oli adresseeritud liikmesriikidele ning mille esemeks oli märgitud „riigiabi ja [kvootide eraldamise kavad]”, täpsustas komisjon järgitavat menetlust ning kriteeriume, mida komisjon kavatseb arvesse võtta võimaliku riigiabi hindamisel, mis on antud kvootide eraldamise kavade rakendamisel vastavalt direktiivi 2003/87 III lisas sätestatud kriteeriumidele.

22

Komisjon tõi selles kirjas välja, kuidas ta kavatseb tõlgendada direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumi 5 kvootide eraldamise kavade hindamisel. Sellega seoses meenutas komisjon kõigepealt, et EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud nelja kriteeriumi osas on komisjon leidnud oma 29. märtsi 2000. aasta, 28. novembri 2001. aasta ja 24. juuni 2003. aasta otsustes, mis puudutavad vastavalt juhtumeid N 653/99 (Taani, CO2 kvoodid) (EÜT 2000, C 322, lk 9), N 416/01 (Ühendkuningriik, heitkoguste emiteerimise õigusega kauplemise süsteem) (EÜT 2002, C 88, lk 16) ja N 35/03 (Madalmaad, NOx (lämmastikoksiidid) heitkoguste emiteerimise õigusega kauplemise süsteem) (EÜT 2003, C 227, lk 8), et nimetatud kriteeriumid on täidetud. Komisjon leidis neis otsustes, et saastekvoot on võrdsustatav immateriaalse varaga (intangible asset), mille väärtuse määrab turg, mistõttu on asjaolu, et riik eraldab saastekvoote ettevõtjatele tasuta, neid ettevõtjaid soodustav tegur, ning et loobudes saastekvoodi müümisest näiteks enampakkumise teel, loobub riik ühest oma ressursist, mistõttu tähendab selle soodustuse andmine riigi vahendite ülekandmist, ning kuna soodustus on valikuline, siis mõjutab see lõpuks liikmesriikidevahelist kaubandust ning kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi.

23

Seejärel kinnitas komisjon nimetatud kirjas, et kuigi ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteem erineb eelnimetatud otsustes märgitud siseriiklikest süsteemidest, arvestab komisjon sellega, et kvootide eraldamise kavad võivad sisaldada konkurentsi kahjustavaid asjaolusid ning kujutada endast riigiabi. Komisjon märkis, et sellega on tegemist siis, kui näiteks liikmesriik eraldab ettevõtjatele rohkem saastekvoote kui on vajalik nende heitmekoguste jaoks kvootide eraldamiseks ette nähtud ajavahemiku jooksul, mistõttu on neil ettevõtjatel võimalik müüa üleliigsed saastekvoodid ning jätta endale müügist saadav tulu. Komisjon toonitas, et see soodustus võib tõsiselt konkurentsi kahjustada ning et nimetatud soodustus ei ole õigustatud ühegi keskkonnateguriga, mistõttu komisjon käsitleb seda põhimõtteliselt ühisturuga kokkusobimatu riigiabina. Sellest tulenevalt märkis komisjon, et kui ta peaks avastama, et mõni kvootide eraldamise kava soodustab sel viisil teatud ettevõtjaid, siis algatab ta omal initsiatiivil menetluse riigiabi küsimuses. Juhul kui kvootide eraldamise kava ei näe ette sellist kvootide üleliigset eraldamist, on siiski tegemist riigiabi asjaoluga direktiivi 2003/87 artiklit 10 silmas pidades, kui liikmesriik otsustab esimeseks eraldamise ajavahemikuks eraldada tasuta rohkem kui 95% saastekvoote, loobudes selle tulemusel riigi tuludest.

24

Komisjon märkis viimaks selles kirjas, et seoses esimese eraldamise ajavahemikuga ei nõua ta kvootide eraldamise kavadest ametlikku informeerimist EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, vaid ta kontrollib hoolikalt kvootide eraldamise kavu, millest on teavitatud direktiivi 2003/87 kohaselt, kontrollides igal üksikjuhul eriti seda, kas need võivad tekitada tõsiseid konkurentsimoonutusi, mis on vastuolus asutamislepinguga. Komisjon märkis, et sellisel juhul kasutab ta kõiki vahendeid, mis tal on riigiabi reguleerivate normide alusel.

II — Saksamaa saastekvootide eraldamise kava

25

Saksamaa Liitvabariik teavitas direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 1 alusel komisjoni 31. märtsil 2004 Saksamaa kvootide eraldamise kavast esimese eraldamise ajavahemiku jaoks.

26

Saksamaa kvootide eraldamise kava koosneb „makroplaanist” ja „mikroplaanist”. Makroplaan sisaldab siseriikliku üldise heitmekoguse jaotust ning määrab kindlaks eraldatavate saastekvootide üldkoguse kooskõlas Saksamaal lasuvate heitmekoguste vähendamise kohustustega. Mikroplaan reguleerib saastekvootide eraldamist erinevate käitiste käitajatele ning näeb ette saastekvootide reservi moodustamise, mis on mõeldud uutele osalejatele.

27

Vastavalt direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumist 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt on saastekvootide arv piiratud, näeb Saksamaa kvootide eraldamise kava põhimõtteliselt käitajatele saastekvootide andmise ette selles ulatuses, mis on vajalik varasemate (olemasolevad käitised) või prognoositavate (uued käitised) heitkoguste katmiseks. Nimetatud põhimõtte suhtes kehtivad siiski allpool esitatud erireeglid.

28

Vanade käitiste, st nende käitiste jaoks, mille käitamist on alustatud enne 31. detsembrit 2002, arvutatakse tasuta eraldatavate saastekvootide arv nn grandfathering arvutusmeetodi järgi nende keskmise aastase CO2 emissiooni järgi eelmistel aastatel. Eraldatavate kvootide arv määratakse kindlaks varasemate heitkoguste andmete korrutamisel „täitmisfaktoriga” (Erfüllungsfaktor), mis on kindlaks määratud heitkoguste vähendamise eesmärgi alusel. See täitmisfaktor on seetõttu üldjuhul ühest väiksem, et võimaldada heitkoguste taseme vähendamist võrreldes varasema tasemega ning lõppkokkuvõttes piirata eraldatavate kvootide üldkogust.

29

Nn „malus” reegli kohaselt vähendatakse teise eraldamise ajavahemiku ajal kohaldatavat täitmisfaktorit 0,15 võrra vanade elektrijaamade suhtes, mis on eriti ebaefektiivsed, nimelt pruunsöe ja kivisöe baasil töötavad elektrijaamad, mille energiakasutuse tõhusus – kütteaines oleva energia osa, mis muudetakse elektrienergiaks – on vastavalt alla 31% ja alla 36%. Vähendust ei kohaldata siiski nende pruunsöe baasil töötavate elektrijaamade suhtes, mille käitajad asendavad need teiste elektrijaamadega vastavalt „ülekandmise reeglile” (vt allpool punkt 31). Malus reeglit peetakse stiimuliks asendamaks kiiresti vananenud ja ebaefektiivsed käitised.

30

Uutele käitistele, st nendele käitistele, mille käitamine on alanud pärast 1. jaanuari 2005 või mille tootmisvõimsus on pärast seda kuupäeva kasvanud, eraldatakse esimese neljateistkümne käitamisaasta jooksul nn „uue osaleja” reegli kohaselt saastekvoote vastavalt heitkoguste prognoositavale hulgale, mis arvutatakse välja arvestades kriteeriumina (benchmark) „parima võimaliku tehnika” taset. Selle ajavahemiku jooksul täitmisfaktor ei muutu, püsides tasemel 1. Elektrit tootvate käitiste suhtes on eraldatavate kvootide hulk maksimaalselt 750g CO2 /kWh. Väiksemate heitkoguste puhul ei tohi eraldatavad kvoodid siiski ületada käitise tegelikku vajadust, võttes seejuures arvesse minimaalset määra 365g CO2 /kWh.

31

Nn „ülekandmise” reegli kohaselt ei võeta Saksamaal asuva käitise sulgemisel käitaja nõudmisel käitisele eraldatud kvoote tagasi, kui käitaja alustab kolme kuu jooksul pärast vana käitise sulgemist Saksamaa territooriumil uue käitise käitamist. Sellisel juhul toimub kvootide eraldamine nelja aasta vältel suletud käitise vanade heitkoguste alusel, mille järel arvestatakse eraldatavad kvoodid neljateistkümne aasta jooksul täitmisfaktori 1 alusel. Seega pääseb elektrienergiat tootev käitis parima võimaliku tehnika taseme kriteeriumide ning maksimaalse määra 750 g CO2 /kWh kohaldamisest, millele uued käitised on põhimõtteliselt allutatud (vt eespool punkt 30). Seda reeglit peetakse stiimuliks, et vananenud ja ebaefektiivsed käitised asendataks varakult käitistega, mille heitkogused on väiksemad.

32

Tuumaelektrijaamade osas näeb nn „spetsiaalse eraldamise” (Sonderzuteilung) reegel ette üleminekuaegse ja kompenseeriva kvootide eraldamise sel põhjusel, et käitajatel on Gesetz zur geordneten Beendigung der Kernenergienutzung zur gewerblichen Erzeugung von Elektrizität (Saksa seadus tuumaenergia kasutamise järkjärgulise lõpetamise kohta elektrienergia kommertseesmärkidel tootmiseks, BGBl. 2002 I, lk 1351) kohaselt kohustus sulgeda aastate 2003–2007 jooksul teatud tuumaelektrijaamad. See spetsiaalne eraldamine puudutab üksnes Stade tuumaelektrijaama (mis on suletud 2003. aastal ja mille käitaja on E.ON AG äriühing) ja Obrigheimi tuumaelektrijaama (mis on suletud 2005. aastal ja mille käitaja on hageja), kuivõrd teiste tuumaelektrijaamade sulgemine on ette nähtud alles pärast 2007. aastat. Spetsiaalne eraldamine on piiratud 1,5 miljoni tonni süsinikdioksiidiga aastas esimese eraldamise ajavahemiku jooksul ning eeldatakse, et see katab heitkoguste ülejäägi, mis pärineb traditsiooniliste elektrijaamade suurenenud kasutamisest asjaomaste käitajate poolt, mis on vajalik kompenseerimaks suletud ja asendatud tuumaelektrijaamade toodetava elektrienergia kadumist.

33

Saksamaa saastekvootide eraldamise kava on aluseks Zuteilungsgesetz 2007’le (Saksa 26. augusti 2004. aasta seadus saastekvootide eraldamise kohta esimesel saastekvootide eraldamise ajavahemikul, BGBl. 2004 I, lk 2211, edaspidi „saastekvootide eraldamise seadus”). Mis puudutab käesolevas vaidluses asjassepuutuvaid aspekte, siis ei erine saastekvootide eraldamise seaduse sätted sisult Saksamaa saastekvootide eraldamise kava omadest. Peale selle võttis Saksamaa Liitvabariik 8. juulil 2004 vastu Gesetz zur Umsetzung der Richtlinie 2003/87/EG über ein System für den Handel mit Treibhausgasemissionszertifikaten in der Gemeinschaft (direktiivi 2003/87 ülevõtmise seadus kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kohta ühenduses, BGBl. 2004 I, lk 1578).

III — Saksamaa energiaturg

34

Saksamaal toodavad neli energiaettevõtjat 88% Saksamaa elektritoodangu mahust, nimelt äriühingud RWE AG, E.ON AG, Vattenfall Europe AG ja hageja. Ülejäänud 12% asjaomasest turust jaguneb mitmete väikese ja keskmise suurusega energiaettevõtjate, eelkõige munitsipaalettevõtjate (Stadtwerke) vahel.

35

Hageja on suuruselt Saksamaa kolmas energiaettevõtja, mille toodangust 37%, võimsusega 14 gigavatti (GW), annavad tuumaelektrijaamad ning 29% pruunsöe või kivisöe baasil töötavad elektrijaamad. Teiste Saksamaa suurte energiaettevõtjate puhul on ühelt poolt tuumaelektrijaamade ja teiselt poolt pruunsöe või kivisöe baasil töötavate elektrijaamade toodangu suhe kogu tootmisvõimsusega järgmine:

—

RWE (tootmisvõimsus 34 GW): 16% energiatoodangust tuumaenergiast ja 58% energiatoodangust pruunsöe või kivisöe põletamisest;

—

E.ON (tootmisvõimsus 25 GW): 34% energiatoodangust tuumaenergiast ja 35% energiatoodangust pruunsöe või kivisöe põletamisest;

—

Vattenfall Europe (tootmisvõimsus 15 GW): 9% energiatoodangust tuumaenergiast ja 61% energiatoodangust pruunsöe või kivisöe põletamisest.

IV — Haldusmenetlus

A — Hageja kaebus

36

17. juuni 2004. aasta kirjaga esitas hageja komisjoni keskkonna ja konkurentsi peadirektoraatidele kaebuse et Saksamaa saastekvootide eraldamise kavas ja saastekvootide eraldamise seaduse artiklis 10 sätestatud ülekandmise reegel annab põhjendamatu eelise eeskätt hageja peamisele konkurendile RWE-le. Hageja väitis oma kirjas, et kuna RWE asendas oma vanad traditsioonilised elektrijaamad uute käitistega, siis sai ta tasuta rohkem saastekvoote võrreldes selle saastekvootide kogusega, millele hagejal on õigus, kui kohaldada tema tuumaelektrijaamade sulgemise ja asendamise suhtes spetsiaalse eraldamise reeglit ja saastekvootide eraldamise seaduse artiklit 15. Seda konkurentsimoonutust silmas pidades nõudis hageja komisjonilt eelkõige direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel Saksamaa saastekvootide eraldamise kava tagasilükkamist ning Saksamaa Liitvabariigi suhtes ametliku uurimismenetluse algatamist EÜ artikli 88 lõike 2 kohaldamise menetluses.

37

22. juuni 2004. aasta kirjas kordas hageja oma nõudeid ning täpsustas oma kaebuse põhjendusi. Ta märkis, et Saksamaa saastekvootide eraldamise kava ning eelkõige ülekandmise reegel on vastuolus direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumiga 5, EÜ artikliga 87 ning asutamisvabadusega. Oma kaebuse toetuseks väitis hageja sisuliselt, et ülekandmise reegli kohaldamise, millest saavad kasu tema peamised konkurendid ning eeskätt RWE, tulemusel eraldatakse vanu elektrijaamu asendavatele uutele käitistele olulisel määral üleliigseid kvoote seetõttu, et asjaomastele käitajatele antakse nelja-aastase ajavahemiku vältel saastekvoote vanade asendatud elektrijaamade vajaduste alusel. Asjaomased käitajad saavad seetõttu müüa turul oma üleliigsed kvoodid, mis ei ole vajalikud heitkoguste taseme katmiseks, kuivõrd see on uuel efektiivsemal käitisel selgelt madalam, ning saada sellest põhjendamatut konkurentsieelist. Seevastu tuumaelektrijaama asendamise korral – ainuke võimalus, mis hagejal tema majanduslikust olukorrast tulenevalt on – ei võimalda spetsiaalse eraldamise reegel samaväärse eelise andmist ning see ei ole ka piisav kompenseerimaks tuumaelektrijaamade sulgemisega seotud toomisvõimsuse kaotust. Seega selleks, et kompenseerida kaotatud tootmisvõimsust, on hageja sunnitud tootma veel rohkem elektrit ning järelikult rohkem heitkoguseid traditsiooniliste käitistega, mistõttu ta on sunnitud katma oma saastekvootide täiendava vajaduse selliste kvootide ostmise teel. Lisaks väitis hageja, et selline RWE sooduskohtlemine hageja kahjuks ei ole õigustatud direktiivi 2003/87 ega EÜ artikli 87 alusel.

B — Vaidlustatud otsus ja komisjoni 7. juuli 2004. aasta teatis

38

7. juuli 2004. aasta otsusega K(2004) 2515/2 (lõplik) siseriikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide eraldamise kava kohta, millest Saksamaa on teavitanud kooskõlas direktiiviga 2003/87/EÜ (edaspidi „vaidlustatud otsus”), lükkas komisjon Saksamaa saastekvootide eraldamise kava tagasi üksnes osas, milles see nägi ette teatud saastekvootide eraldamise ex post kohandamismeetmed, tunnistades need direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumidega 5 ja 10 vastuolus olevateks. Kokkusobimatuks tunnistamine ei puuduta siiski neid Saksamaa saastekvootide eraldamise kava aspekte, mis on hageja kaebuse esemeks.

39

Riigiabiga seonduvate eeskirjade ja ülekandmise reegli kohaldamise osas tugineb vaidlustatud otsus 9. ja 10. põhjenduses järgmistele kaalutlustele:

„Liikmesriigi esitatud teabe põhjal leiab komisjon, et võimalik abi on tõenäoliselt ühisturuga kokkusobiv, kui seda hinnatakse vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3.

Komisjoni arvates nähtub asjaomase liikmesriigi kvootide ülekandmisega seonduvast teabest, et käesolevas [kvootide eraldamise kavas] ette nähtud [eraldamise] ajavahemiku jooksul ei lähe ükski soodustus, mis selliste ülekandmistega teiste käitiste kasuks antakse võrreldes uute osaliste sarnaste investeeringutega, kaugemale sellest, mis on õigustatud asjaomasest meetmest keskkonnale tekkiva kasuga. Järgneva [eraldamise] ajavahemiku jooksul ei esine enam erinevusi ühelt poolt ülekandmise objektiks olevate käitiste ja teiselt poolt nende käitiste vahel, kes on ette nähtud kasutama uutele osalejatele mõeldud reservi.”

40

Oma 7. juuli 2004. aasta teatises KOM(2004) 500 (lõplik) nõukogule ja Euroopa Parlamendile komisjoni 7. juuli 2004. aasta otsuste kohta, mis käsitlevad kooskõlas direktiiviga 2003/87/EÜ Austrias, Taanis, Saksamaal, Iirimaal, Madalmaades, Sloveenias, Rootsis ja Ühendkuningriigis vastu võetud siseriiklikke kasvuhoonegaaside saastekvootide eraldamise kavasid, väljendas komisjon punktis 3.3 ülekandmise reeglite osas järgmist seisukohta:

„[…] Lisaks sellele on liikmesriikidel otsustamisõigus suletud käitiste kohtlemisel.

Juhul kui liikmesriik ei keeldu siiski suletud käitistele edasiste saastekvootide eraldamisest ülejäänud [eraldamise] ajavahemikuks, kantakse suletud käitiste saastekvoodid üle sama käitaja kontrolli alla kuuluvale uuele käitisele.

Juhul kui liikmesriik on teinud valiku keelata edasiste saastekvootide eraldamine suletud käitisele ülejäänud [eraldamise] ajavahemikuks ning on loonud uute osalejate reservi, on vajalik hinnata tingimusi, mille korral taoline süsteemi osa hakkab toimima, ning kindlustada, et ülekandmise eeskirjast kasu saavad käitised ei saa ülemääraseid soodustusi võrreldes kasu mittesaavate käitistega. Ülekandmise eeskirja kohaldamist võib piirata sel moel, et käitlejal on õigus sellest kasu saada vaid siis, kui nii suletud käitis kui ka uus käitis asuvad liikmesriigi territooriumil.

Lisaks sellele märgib komisjon, et saastekvootide säilitamine käitise sulgemise järel tekitab tõenäoliselt stiimuleid investeerida keskkonnasäästlikesse ning tõhusatesse käitistesse. Ülekandmise eeskirjaga kaasnev keskkonnamõju on siiski neutraalne, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid tühistaksid käitise sulgemise järel kasutamata jäetud saastekvoodid. Täiendavad saastekvoodid loovutatakse tõenäoliselt heitkoguste katmiseks sama liikmesriigi või muu riigi teisele käitisele.”

C — Komisjoni 29. juuli 2004. aasta kiri

41

29. juuli 2004. aasta konkurentsi peadirektoraadi kirjaga (edaspidi „konkurentsi peadirektoraadi 29. juuli 2004. aasta kiri”) esitas komisjon vaidlustatud otsusele viidates nimetatud peadirektoraadi hinnangu hageja kaebuses esitatud aspektidele. Komisjon meenutas selles osas, et vaidlustatud otsuse raames ta „analüüsis ühtlasi [Saksamaa saastekvootide eraldamise kava] vastavust [direktiivi 2003/87] III lisa kriteeriumile [nr ]5, hinnates küsimust, kas nimetatud [kvootide eraldamise kava] põhjustab äriühingute või sektorite vahelist diskrimineerimist, kuna soodustatakse põhjendamatult teatud ettevõtjaid või tegevusalasid, rikkudes seejuures riigiabiga seonduvaid eeskirju”; see analüüs puudutas ka ülekandmise reegli kohaldamist. Komisjon märkis, et ta jõudis järeldusele, et esimese eraldamise ajavahemiku jooksul ei põhjusta Saksamaa saastekvootide eraldamise kava ega ülekandmise reegli kohaldamine sellist diskrimineerimist, kusjuures nimetatud ülekandmise reegel näib tagavat selle, et asendavatele käitistele antav soodustus võrreldes teiste sarnaste uute osaliste tehtud investeeringutega ei lähe kaugemale sellest, mis on õigustatud asjaomasest meetmest keskkonnale tekkivale kasuga. Komisjon leidis eelkõige, et ülekandmise reeglit peeti ajakohastamise stiimuliks, mis on kättesaadav kõigile saastekvootidega kauplemise süsteemi osalistele ning mis ei ole piiratud teatud sektorite või äriühingutega.

42

Mis puudutab ülekandmise reegli mõjusid eelkõige energiasektoris, siis märkis komisjon konkurentsi peadirektoraadi kirjas, et ta tõi eeskätt välja, et Saksa ametivõimude ütluse kohaselt käitatakse mitmeid elektrijaamu väga tulutoovalt. Selle tulemusel leidis komisjon, et üksnes ülekandmise reegli pakutav rahaline stiimul on võimeline kaasa tooma kiiret asendamist keskkonnasäästlikuma ja vähem CO2 emissioone põhjustava tehnoloogiaga ning seda stimuleerivat toimet tuleb hinnata ühtlasi malus reegli valguses, mille kohaselt võidakse väga väikese efektiivsusega käitisi karistada ajakohastamise edasilükkamise korral. Komisjon leidis seetõttu, et võib tõepoolest eeldada, et ülekandmise reegel motiveerib asjaomaseid käitajaid nende käitisi kiiremini ajakohastama ning et käitajad ei teeks seda siis, kui sellist reeglit ei oleks.

43

Seoses küsimusega, kas ülekandmise reeglist tulenev soodustus annab teatud ettevõtjatele ülemäärase eelise, märkis komisjon, et ta tugines Saksa ametivõimude selgitustele, mille kohaselt kaasneb antud reegli kasutamisega energiasektoris enamikel juhtudel see, et vanad ja ebaefektiivsed pruunsöe baasil töötavad elektrijaamad asendatakse moodsate ja efektiivsemate sama tüüpi käitistega esimese eraldamise ajavahemiku jooksul. Komisjon märkis, et sellisel juhul moodustab soodustus, mis Saksamaa ametivõimud on arvutanud, väga väikese osa investeerimiskuludest. Seoses ülekandmise reegli positiivse mõjuga direktiivi 2003/87 keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele nelja esimese aasta jooksul, leidis komisjon, et nii piiratud soodustus näib proportsionaalne ja seetõttu riigiabiga seonduvate eeskirjadega kooskõlas ning et nende nelja aasta lõppedes saab asendav käitis kvoodid parima võimaliku tehnika põhimõtte alusel nagu mistahes muu uus käitis, mis võimaldab vältida igasugust diskrimineerimist asendavate investeeringute ja uute käitiste vahel.

44

Seoses tuumaelektrijaamade, mis tuleb asendada traditsiooniliste CO2 emiteerivate käitistega, suhteliselt ebasoodsama olukorraga märkis komisjon, et see mõju näib olevat Saksamaa Liitvabariigi otsuse lõpetada keskpika aja jooksul tuumaenergia tootmine tulemus, mille eest ei saa teha vastutavaks direktiiviga 2003/87 loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi rakendamist. Komisjon tõi enda sõnul välja, et selle direktiivi eesmärk on saastekvootide eraldamine ning see ei puuduta seega tuumaelektrijaamu, mis CO2 ei emiteeri, kuid direktiiv 2003/87 võimaldab siiski liikmesriikidel saavutada siseriiklikest poliitilistest valikutest tulenevaid eesmärke nagu Saksamaa Liitvabariigi otsus loobuda tuumaenergiast. Komisjon märkis, et Saksamaa Liitvabariigi selgituse kohaselt arvestas saastekvootide eraldamise kava selle erilise olukorraga vajalikul määral, andes esiteks kompenseerimiskvoodid otse ja jättes teiseks asjaomastele käitistele vabaduse valida nimetatud kvootide määramise meetod, ning peale selle otsustas Saksamaa Liitvabariik luua uutele osalejatele mõeldud reservi. Seega anti uutele käitistele, sh tuumaelektrijaamu asendavatele käitistele, tasuta teatud hulk saastekvoote, mis olid mõeldud nende prognoositavate vajaduste katmiseks.

45

Seoses ülekandmise reegli vastavusega asutamisvabadusele märkis komisjon, et ta tõi välja, et Saksamaa Liitvabariigi selgituste kohaselt ei põhjusta nimetatud reegel Saksa ja välismaiste äriühingute vahelist diskrimineerimist.

46

Lõpetuseks märkis komisjon, et seetõttu leidis ta vaidlustatud otsuses, et esimese eraldamise ajavahemiku osas „on võimalik abi tõenäoliselt ühisturuga kokkusobiv, kui seda hinnatakse vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3”. Võttes arvesse kvootide eraldamise kavade hindamisel riigiabile kohaldatavaid eeskirju, jõudis komisjon järeldusele, et direktiiv 2003/87 on üle võetud kooskõlas asutamislepingu teiste sätetega direktiivi kriteeriumi 5 tähenduses.

D — Komisjoni 3. ja 27. augusti 2004. aasta kirjad

47

Keskkonna peadirektoraadi 3. augusti 2004. aasta kirjaga teatas komisjon hagejale, et ülekandmise reegel ei riku direktiivi 2003/87 artiklit 11 ning märkis, et teiste etteheidete osas saab hageja järgmiste päevade jooksul eraldi kirja konkurentsi peadirektoraadilt.

48

Keskkonna peadirektoraadi 27. augusti 2004. aasta kirjas tugines komisjon oma 3. augusti 2004. aasta kirjale ja märkis, et ta lõpetab käesoleva menetluse ühel oma järgnevatest koosolekutest.

Menetlus ja poolte nõuded

49

Hageja esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. septembril 2004 saabunud avaldusega käesoleva hagi.

50

Hageja palub hagis Esimese Astme Kohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

51

Komisjon esitas 13. jaanuaril 2005 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas oma märkused selle vastuväite kohta 14. märtsil 2005.

52

Saksamaa Liitvabariik esitas 17. veebruaril 2005 Esimese Astme Kohtusse avalduse menetlusse astumiseks kostja nõuete toetuseks.

53

Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimees andis 4. aprilli 2005. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Menetlusse astuja esitas 17. mail 2005 oma seisukoha, mis piirdus vastuvõetavuse küsimusega. Hageja esitas oma menetlusse astuja seisukohta puudutavad märkused Esimese Astme Kohtusse 31. augustil 2005 saabunud dokumendiga.

54

Kostja ja menetlusse astuja paluvad Esimese Astme Kohtul:

—

jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

—

mõista kohtukulud välja hagejalt.

55

Hageja palub oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta Esimese Astme Kohtul:

—

lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;

—

teise võimalusena liita vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga.

Õiguslik käsitlus

56

Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Esimese Astme Kohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on järgnev menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Esimese Astme Kohus leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ning vajadus suulise menetluse avamiseks puudub.

I — Poolte argumendid

A — Kostja ja menetlusse astuja argumendid

57

Kostja, keda toetab menetlusse astuja, leiab, et tühistamishagi on vastuvõetamatu.

58

Esiteks ei kuulu vaidlustatud otsus EÜ artiklitest 87 ja 88 tulenevate riigiabi reguleerivate sätete kohaldamisalasse, mistõttu hageja ei saa toetuda kohtupraktikale, mis puudutab riigiabi küsimustes tehtud otsuste peale esitatud tühistamishagi vastuvõetavust. Teiseks, isegi kui oletada, et tegemist on riigiabi valdkonda kuuluva küsimusega, siis ei ole siiski täidetud EÜ artikli 230 neljanda lõigu tingimused, nii nagu kohtupraktika on need sõnastanud riigiabi küsimuses. Tegelikult ei puuduta vaidlustatud otsus direktiivi 2003/87 osas hagejat otseselt ega isiklikult eelnimetatud sätte tähenduses. Lõpuks puudub hagejal õigustatud huvi nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist.

B — Hageja argumendid

1. Esialgsed märkused

59

Hageja on seisukohal, et hagi on vastuvõetav ning et vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata. Vaidlustatud otsus on õiguslikult duaalse olemusega ning puudutab hagejat otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Võttes arvesse vastuvõetavuse ja käesoleva hagi põhjendatust puudutava materiaalõigusega seonduvate küsimuste iseäranis tihedat seotust, nõuab hageja veel teise võimalusena vastuvõetamatuse vastuväite liitmist põhikohtuasjaga (Euroopa Kohtu 20. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/95: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1997, lk I-1627, punkt 6 jj).

60

Seoses vaidlustatud otsuse duaalse olemusega väidab hageja esiteks, et vaidlustatud otsus on komisjoni heakskiitev akt vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikele 3. Teiseks on tegemist komisjoni otsusega EÜ artikli 88 lõike 3 teise lause alusel, millega antakse vähemalt vaikimisi lõplik luba ülekandmise reegli kujul esineva abi andmise korrale, sh sellest tulenevale saastekvootide üleliigsele eraldamisele hageja teatud konkurentidele, ilma et algatataks EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku menetlust.

61

Hageja on seisukohal, et neil kahel alusel on tal õigus olla kohtumenetluses pool.

2. Hageja õigus olla riigiabi sätestava õiguse alusel kohtumenetluses pool

a) Vaidlustatud otsuse kvalifitseerimine riigiabi küsimuses tehtud otsusena

62

Hageja väidab sisuliselt, et vastupidi kostja ja menetlusse astuja arvamusele, hindas komisjon tegelikult ülekandmise reeglit riigiabi reguleeriva õiguse seisukohalt ning võttis vaidlustatud otsuses selles osas lõpliku seisukoha.

63

Esiteks nähtub vaidlustatud otsuse 9. ja 10. põhjendusest, et komisjon leidis, et kvootide eraldamise kavas esinevad võimalikud abi asjaolud on tõenäoliselt ühisturuga kokkusobivad. Teiseks tuleneb vaidlustatud otsusest, et komisjon hindas eelkõige küsimust, kas ülekandmise reegel soodustab teatud ettevõtjaid võrreldes nende selliste konkurentidega, kes rajavad uued käitised ilma nimetatud reeglist kasu saamata. Komisjon jõudis viimaks järeldusele, et selline soodustus ei lähe kindlasti kaugemale meetmest, mis on õigustatud kõnealusest reeglist keskkonnale tekkiva kasuga.

64

Hageja sõnul kinnitab ühtlasi konkurentsi peadirektoraadi 29. juuli 2004. aasta kiri, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist hindas komisjon ülekandmise reeglit põhjalikult riigiabi reguleeriva õiguse seisukohalt ning et sellega seoses võttis ta ka arvesse hageja kaebuses sisaldunud informatsiooni. Komisjon selgitas selles üksikasjalikult põhjuseid, miks ta leidis, et Saksamaa energiasektori teatud ettevõtjatele antav abi, mida kätkeb endas ülekandmise reegel, on ühisturuga kokkusobiv.

65

Hageja lisab, et asjaolu, et hageja võttis direktiivi 2003/87 artiklis 9 sätestatud menetluse raames arvesse riigiabi asjaolusid, vastab komisjoni poolt 17. märtsi 2004. aasta kirjas liikmesriikidele tehtud avaldusele, mille kohaselt kavatseb ta kvootide eraldamise kavade hindamisel kohaldada riigiabi reguleerivat õigust, ning samuti komisjoni enda artikli 9 lõikes 3 koostoimes nimetatud direktiivi III lisa kriteeriumiga 5 ettenähtud kohustustele, nagu komisjon tõlgendas neid ise oma juhiste punktis 2.1.5. Selle kriteeriumi kohaselt ei saa kvootide eraldamise kava olla vastuolus „asutamislepingu, eriti selle artiklite 87 ja 88 nõuete[ga]”.

66

Peale selle meenutab hageja, et komisjon märkis oma 17. märtsi 2004. aasta kirjas, et „seoses esimese eraldamise ajavahemikuga ei nõua ta kvootide eraldamise kavadest ametlikku informeerimist EÜ artikli 88 lõike 3 alusel” ning teatas, et kui mõned kvootide eraldamise kavade sätted võivad teatud ettevõtjaid soodustada, siis algatab ta omal initsiatiivil „ulatusliku” uurimise, mille tagajärjel lükkab ta kvootide eraldamise kava selle aspekti tagasi, arvestades sellise uurimise läbiviimiseks vajalikku aega. Hageja järeldab sellest, et komisjon väljendas seega oma kavatsust lükata direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel vastuvõetud otsuse raames tagasi kvootide eraldamise kavade need sätted, mida on vaja hinnata EÜ artikli 88 lõike 2 alusel põhjalikumalt. Sellest tuleb a contrario järeldada, et kui selline otsus ei sisalda ühtegi vastuväidet kvootide eraldamise kava suhtes, siis tuleneb sellest, et komisjon ei kavatse algatada uurimismenetlust EÜ artikli 88 lõike 2 alusel.

67

Eeltoodust tuleneb esiteks, et komisjon pidas kvootide eraldamise kava eeskirju, millega kaasneb üleliigsete kvootide eraldamine, põhimõtteliselt riigiabi eeskirjadega kokkusobimatuks, ning teiseks, et vastavalt oma avaldustele on komisjon direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud menetluse raames kohustatud hindama kvootide eraldamise kavu riigiabi normide seisukohalt ja, nagu käesoleval juhul, lükkama need tagasi, kui neid on vaja EÜ artikli 88 lõike 2 kohaselt põhjalikumalt hinnata, ning kolmandaks, et käesoleval juhul hindas komisjon Saksamaa saastekvootide eraldamise kava direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel, ilma et oleks siiski ülekandmise reegli vaidlustatud otsuses tagasi lükanud.

68

Hageja sõnul ei ole seetõttu kostja need väited asjakohased, mille kohaselt ühelt poolt ei tugine vaidlustatud otsus EÜ artiklile 88 ning teiselt poolt ei otsustata vaidlustatud otsuse resolutiivosas riigiabi küsimusi, nii et vaidlustatud otsus ei võta selget ja lõplikku seisukohta EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses riigiabi asjaolude kohta, mida Saksamaa kvootide eraldamise kava võiks sisaldada. Selles osas tuletab hageja meelde väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei sõltu ühenduse akti juriidiline kvalifikatsioon selle nimetusest ega vormist, vaid üksnes selle olemusest, mis selgub objektiivsetel kriteeriumidel põhineva hindamise tulemusel (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 24. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T-3/93: Air France vs. komisjon, EKL 1994, lk II-121, punktid 43 ja 51).

69

Seega tuleb vaidlustatud otsuse olemuse kindlakstegemiseks kontrollida, kas see tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi Saksamaa saastekvootide eraldamise kavas sisalduvate riigiabi asjaolude, sh ülekandmise reegli, osas. Ühenduse õiguse hierarhiliselt kõrgema asetusega eeskirju silmas pidades (Euroopa Kohtu 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk 3283, punkt 28) tuleb vaidlustatud otsust käsitleda riigiabi küsimuses vastuvõetud otsusena niivõrd, kuivõrd see andis loa ülekandmise reegli kohaldamiseks ilma EÜ artikli 88 lõike 2 alusel ametlikku menetlust algatamata (Euroopa Kohtu 10. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C-259/87: Kreeka vs. komisjon, EKL 1990, lk I-2845, kokkuvõtte punkt 1). Silmas pidades eespool punktis 66 nimetatud asjaolusid ning hoolimata vaidlustatud otsuse 9. põhjenduse sõnastusest annab objektiivne hindamine tulemuse, mille kohaselt sedastas nimetatud otsus õiguslikult siduvalt ja lõplikult, et ülekandmise reegel on kooskõlas direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumiga 5 ning seega ka EÜ artikliga 87. See lahendus on ka kooskõlas direktiivi 2003/87 artiklis 9 sätestatud uurimismenetluse, mille eesmärk on tagada siseriiklike kvootide eraldamise eeskirjade kooskõla ühenduse õigusega, mõtte ja eesmärgiga. Küll aga oleks selle eesmärgi saavutamine tõsiselt ohustatud, kui komisjon võiks nimetatud uurimismenetluse raames piirduda riigiabi normide seisukohalt üksnes lühikese ja esialgse kontrolliga, võtmata viimaks vastu selles osas siduvat otsust.

70

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse siduv õiguslik tagajärg riigiabi normide seisukohalt tuleneb ka asjaolust, et Saksamaa Liitvabariik on vahepeal Saksamaa saastekvootide eraldamise kavas ette nähtud ülekandmise reegli saastekvootide eraldamise seaduse artikliga 10 üle võtnud. Kui vaidlustatud otsus ei oleks EÜ artikli 88 lõike 3 kolmandas lauses ette nähtud abimeetmete rakendamise keeldu tühistanud (eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Air France vs. komisjon, punkt 47), siis oleks see ülevõtmine ning sellega loodud abi andmise kord nimetatud sättega vastuolus (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires jt, EKL 1991, lk I-5505, punkt 12). Kostja ja Saksamaa Liitvabariik lähtusid seega ilmselgelt sellest, et seda rakendamise keeldu ei tule kohaldada ülekandmise reegli ja saastekvootide eraldamise seaduse artikliga 10 kehtestatud abi andmise korrale. Eeltoodu kinnitab a contrario, et vaidlustatud otsus tekitab asjaomase riigiabi asjaolude osas õiguslikult siduvad tagajärjed.

71

Seetõttu on asjakohatud kostja väited, mille kohaselt ei teatatud ülekandmise reeglist ametlikult riigiabi normide alusel. Esiteks on see põhjendus vastuoluline, arvestades komisjoni loobumist 17. märtsi 2004. aasta kirjas sellisest ametlikust informeerimisest ning avaldust, et ta kavatseb hinnata kvootide eraldamise kavu riigiabi normide seisukohalt. Teiseks, kui kostja lähenemine, mille kohaselt ei pea komisjon tegema kvootide eraldamise kavade osas riigiabi normide seisukohalt lõplikku otsust, oleks vastupidi asjakohane, siis oleks informeerimise nõudest loobumine riigiabi normide alusel ilmselgelt ebaseaduslik. Komisjon ei saa kõrvale kalduda normist, mis sätestab informeerimise kohustuse, nagu see on ette nähtud EÜ artikli 88 lõikes 3, mille eesmärk on tagada komisjonile võimalus viia õigeaegselt ja ühenduse huvides läbi iga uue abiprojekti kontrollimine (Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 91/83 ja 127/83: Heineken Brouwerijen, EKL 1984, lk 3435, punkt 14). Käesoleval juhul täitis Saksamaa Liitvabariik sellest sättest tulenevat kohustust sellega, et lisas Saksamaa saastekvootide eraldamise kava algusesse ülevaaate ühenduse nõuete kohta, mis sisaldas kõiki direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriume, sh viidet EÜ artiklitele 87 ja 88. Järelikult saab eelkõige seoses komisjoni 17. märtsi 2004. aasta kirjaga ilmselgeks, et Saksamaa Liitvabariik ei soovinud komisjonile saastekvootide eraldamise kava esitades saada üksnes esialgset hinnangut, vaid kindlust seoses Saksamaa saastekvootide eraldamise kava hindamisega riigiabi normide seisukohalt. Seda on kinnitanud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tehtud avalike avaldustega Saksamaa Liitvabariigi keskkonnaminister.

72

Konkurentsi peadirektoraadi 29. juuli 2004. aasta kirjaga seoses leiab hageja, et kostja väidab põhjendatult, et nimetatud kirja näol ei ole tegemist riigiabi normide alusel vastu võetud otsusega, mida kirja adressaat võiks EÜ artikli 230 alusel vaidlustada (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 45). Nimetatud kirja tekstist, mis viitab vaidlustatud otsusele, nähtub selgelt, et see ei ole mõeldud tekitama iseseisvaid õiguslikult siduvaid tagajärgi, vaid selle eesmärk on üksnes selgitada vaidlustatud otsuse aluseks olevaid hinnanguid. Hageja vaidlustab ka menetlusse astuja argumendi, mille kohaselt oleks hageja võinud selleks, et saada otsust EÜ artikli 88 alusel, esitada kostja vastu tegevusetushagi. Hageja leiab, et kuivõrd olemas on riigiabi normide alusel vastu võetud otsus, siis on EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi käesoleval juhul kohane õiguskaitsevahend.

73

Hageja lisab, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse EÜ artikli 88 lõike 2 alusel, kuna ülekandmise reeglil esineb riigiabi tunnuseid EÜ artikli 87 lõike 1 alusel. Saastekvootide andmisel selle reegli kohaldamine kujutab endast teatud ettevõtjatele või tegevusaladele riigi ressurssidest soodustuse andmist tingimustel, mis ei vasta normaalsetele turutingimustele (Euroopa Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I-3547, punkt 60, ja 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I-2459, punkt 41). Hageja arvates on menetlusse astuja vastupidised väited valed ning peale selle vastuolus kostja peamise põhimõttelise seisukohaga, et eraldamise reeglid võivad kujutada endast abimeetmeid.

b) Hageja otsene puutumus

74

Seoses küsimusega, kas hageja on riigiabi normide osas otseselt puudutatud EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, väidab hageja, et vaidlustatud otsus vallandab saastekvootidega kauplemise süsteemile allutatud ettevõtjatele kvootide andmise suhtes automatismi (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 10. septembri 2002. aasta määrus kohtuasjas T-223/01: Japan Tobacco ja JT International vs. parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II-3259, punkt 46). Direktiivi 2003/87 asjaomaste sätete kohaselt on Saksamaa Liitvabariik, pärast Saksamaa saastekvootide eraldamise kava heakskiitmist vaidlustatud otsusega, kohustatud kvoote eraldama nimetatud kvootide eraldamise kava alusel. Mistahes kvootide eraldamise kavast kõrvalekaldumine tingiks kava muutmise ning järelikult uue komisjonipoolse kontrollimise. Peale selle ei anna kvootide eraldamise kava ja saastekvootide eraldamise seadus Saksa ametivõimudele mingisugust kaalutlusõigust saastekvootide eraldamisel, vaid need näevad ette, et nimetatud kvoodid tuleb eraldada käitiste käitajatele täpselt määratud koguses.

75

Hageja ei nõustu menetlusse astuja väitega, et ülekandmise reegli rakendamine sõltub mitmetest eelnevatest diskretsiooniotsustest ning üldisest olustikust, mis ei ole praegu veel prognoositav. See seisukoht on hageja arvates ekslik, kuna sellega peetakse tõenäoliselt silmas nende ettevõtjate otsustusprotsessi, keda ülekandmise reegel potentsiaalselt puudutab. Kui see seisukoht oleks õige, siis ei oleks abikorra peale esitatud tühistamishagi vastupidi kohtupraktikale (Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-114/00: Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum vs. komisjon, EKL 2002, lk II-5121, punktid 72–74; kohtujurist M. Jacobs’i ettepanek Euroopa Kohtu kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, milles otsus tehti 13. detsembril 2005, EKL 2005, lk I-10737, I-10741, punkt 62) kunagi praktikas võimalik, kuna ei saa välistada, et abikorra vastuvõtmise ajal võivad potentsiaalselt abikorrast soodustust saavad ettevõtjad oma otsuste tegemisega viibida. Sellega seoses meenutab hageja, et kohtupraktika kohaselt on otsese puutumuse kriteerium täidetud siis, kui vaidlustatud akti adressaadi soov järgida sellest tulenevaid tagajärgi on väljaspool kahtlust (Esimese Astme Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T-9/98: Mitteldeutsche Erdöl-Raffinerie vs. komisjon, EKL 2001, lk II-3367, punkt 48). Saksamaa Liitvabariigi soovis rakendada saastekvootidega kauplemise süsteemi vastavalt Saksamaa saastekvootide eraldamise kavale ja saastekvootide eraldamise seadusele ei teki mingit kahtlust. Lisaks on Saksamaa Liitvabariik ise tunnistanud, et ülekandmise reeglit saab esimese eraldamise ajavahemiku jooksul rakendada ilma et saastekvootide eraldamise ajal oleks saastekvootide eraldamise seaduse alusel hindamisruumi. Seetõttu ei ole soodustust saavate ettevõtjate otsustusprotsess määrav ning vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt.

c) Hageja isiklik puutumus

76

Hageja leiab, et arvestades riigiabi käsitleva kohtupraktikaga, puudutab vaidlustatud otsus teda isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Kohtupraktika kohaselt on sellega tegemist siis, kui esiteks, nagu käesoleval juhul, tunnistab vaidlustatud otsus abi ühisturuga kokkusobivaks ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata, ning teiseks peab hageja olema huvitatud pool EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses (Euroopa Kohtu 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punkt 37, ja 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3203, punkt 18). Need põhimõtted on kohaldatavad eelkõige konkureerivatele ettevõtjatele, kui kõnealune abi mõjutab nende konkurentsiseisundit ning seda ka siis, kui abikord, nagu ülekandmise reegel, on heaks kiidetud (Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T-188/95: Waterleiding Maatschappij vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3713, punktid 60 ja 62; 27. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-184/97: BP Chemicalsvs. komisjon, EKL 2000, lk II-3145, punktid 29 ja 40; 21.  märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T-69/96: Hamburger Hafen- und Lagerhaus jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II-1037, punkt 41 ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum vs. Commission, punkt 71). Hageja lisab, et eespool viidatud kohtuotsuste Cook vs. komisjon ja Matra vs. komisjon peamine eesmärk, nimelt huvitatud pooltele EÜ artikli 88 lõikega 2 antud menetlusgarantiide kasuliku mõju tagamine, kehtib nii abikorra kui ka individuaalse abi puhul. Kui abikord on juba heaks kiidetud, siis ei ole komisjonis põhimõtteliselt enam teist menetlust, mille raames saaks nimetatud menetlusgarantiisid tagada. Järelikult on eespool viidatud otsustega loodud põhimõtted käesolevale juhtumile kohaldatavad.

77

Hageja väitel loodi ülekandmise reegel hoolimata sellest, et see on teoorias kohaldatav ka koksiahjudele, paberivabrikutele ja muud tüüpi käitiste käitajatele, eesmärgiga kohaldada seda spetsiaalselt elektritootmise sektorile, nimelt selleks, et eeskätt RWE asendaks võimalikult kiiresti pruunsöe baasil töötavad ebaefektiivsed ja väga palju keskkonda saastavad elektrijaamad uute keskkonnasäästlikumate elektrijaamadega. Komisjon tunnistas ülekandmise reegli erilist tähtsust konkurentsi peadirektoraadi 29. juuli 2004. aasta kirjas. Sellega seoses ei nõustu hageja argumendiga, mille kohaselt ei ole kindel, kas tema kolm suurt konkurenti kasutavad ülekandmise reeglit; juba esimese eraldamise ajavahemiku jooksul on selline areng konkreetselt võimalik.

78

Hageja on seisukohal, et vaidlustatud otsus mõjutab tema konkurentsiseisundit võrreldes ülekandmise reegliga soodustatud ettevõtjatega, eriti võrreldes RWE-ga, kuna selle tulemusel eraldatakse sellele ettevõtjale olulisel määral üleliigseid kvoote, samas kui hagejale eraldatakse tema elektrijaamade pargi teistsuguse ülesehituse tõttu üksnes väikeses ulatuses kvoote. Seega võib RWE müüa turul oma üleliigsed kvoodid, vähendada oma tootmiskulusid ja kasvatada hageja kulul oma turuosa. Selline hageja konkurentsiseisundi mõjutamine on hageja arvates piisav, et järeldada sellest hageja õigust olla pooleks kohtumenetluses, milles käsitletakse ülekandmise reegli kvalifitseerimist abikorrana (eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Waterleiding Maatschappij vs. komisjon, punkt 62). Tegelikult on äärmiselt ebatõenäoline, et ülekandmise reegel tooks kaasa sarnaseid piiranguid elektrisektorist väljaspool. Peale selle oli käesoleval juhul juba abikorra heakskiitmise ajal võimalik piisava kindlusega ette näha, mil viisil nimetatud kord mõjutab hageja ja asjaomase korraga soodustatud ettevõtjate vahelisi konkurentsisuhteid. Vastupidi menetlusse astuja arvamusele ei tähenda selline seisukoht actio popularis’e tunnustamist, kuna kehtib nõue, et hageja ja abi saava isiku vahel peab olema asjaomasel turul konkurentsisuhe (eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Waterleiding Maatschappij vs. komisjon, punktid 62 ja 80–81; eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Hamburger Hafen- und Lagerhaus jt vs. komisjon, punktid 41 ja 42). Samas esineb käesoleval juhul ühelt poolt hageja ja teiselt poolt RWE ning kahe teise asjaomase elektriettevõtja vahel tihe konkurentsisuhe (Euroopa Kohtu 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 391, punkt 25).

79

Hageja leiab, et ta erineb igal juhul teistest saastekvootidega kauplemise süsteemis osalevatest ning ülekandmise reegli kohaldamisalasse kuuluvatest ettevõtjatest. See tuleneb konkreetsetest tagajärgedest, mis tekivad praktikas nimetatud reegli kohaldamisel RWE konkurentsiseisundile juba esimesel eraldamise ajavahemikul. Saksamaa Liitvabariigi raportist kvootide eraldamise kohta sellel ajavahemikul nähtub lisaks sellele, et 79% kvootidest on eraldatud elektrijaamadele, et kõige suurema individuaalse eralduse on saanud pruunsöe baasil töötav elektrijaam Nordrhein-Westfalenis, milleks hageja arvates on RWE elektrijaam Niederaußemis. Hageja lisab, et ülekandmise reegel ei ole mõjutanud ühtki teist ettevõtjat võrreldaval viisil.

80

Viimaks meenutab hageja, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, kuivõrd vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal esinesid tõsised kahtlused selles osas, kas ülekandmise reegel on ühisturuga kokkusobiv. Selle menetluse raames oleks hagejat kuulatud kui huvitatud poolt EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses (Euroopa Kohtu 14. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 323/82: Intermills vs. komisjon, EKL 1984, lk 3809, punkt 16; eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 29 ja eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 41).

3. Hageja õigus olla kohtumenetluses pool direktiivi 2003/87 seisukohalt

a) Esialgne märkus

81

Hageja leiab, et seoses direktiivi 2003/87 asjaomaste sätetega, iseäranis selle artikli 9 lõikega 3 koostoimes III lisa kriteeriumiga 5, on tal ühtlasi õigus olla kohtumenetluses pool EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

b) Hageja otsene puutumus

82

Seoses hageja otsese puutumuse küsimusega vaidleb hageja kõigepealt vastu kostja argumendile, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega ei kiitnud komisjon heaks Saksamaa saastekvootide eraldamise kava, sh ülekandmise reeglit. Tegelikult kinnitas komisjon enda teatistes, et ta on teatud kvootide eraldamise kavad tervikuna või osaliselt heaks kiitnud ning niimoodi mõisteti neid otsuseid ka siseriiklikul tasandil. Seda tõlgendust kinnitab vaidlustatud otsuse artikli 3 lõike 3 sõnastus, mille kohaselt „tuleb kõikide [kvootide eraldamise kavade] muudatuste kohta saada heakskiit direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel”.

83

Peale selle leiab hageja, et kostja ja menetlusse astuja võrdlus liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega EÜ artikli 226 alusel ei ole asjakohane. Esiteks on, erinevalt viimatinimetatud menetlusest, direktiivi 2003/87 artiklis 9 sätestatud teatamise ja hindamise menetlusel iseseisev eesmärk avastada kvootide eraldamise kavades juba ennetavalt võimalikud ühenduse õiguse rikkumised. Sellega ei ole tegemist menetluse puhul, mis on algatatud siseriiklike meetmete suhtes, mis on juba olemas ning millest komisjoni pole eelnevalt teavitatud. Teiseks ei takista otsus, millega jäetakse liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus EÜ artikli 226 alusel algatamata, liikmesriigil asjaomase meetme tühistamist või muutmist. Seevastu käesoleva juhul on liikmesriigid direktiivi 2003/87 artikli 9 ja artikli 11 lõigete 1 ja 4 kohaselt kohustatud väljastama saastekvoote vastavalt kvootide eraldamise kava eeskirjadele (mida komisjon ei ole vaidlustanud). Asjaolust, et liikmesriik peab põhimõtteliselt, siis kui ta soovib kvootide eraldamise kavast kõrvale kalduda, esitama kvootide kava uuesti komisjonile, nähtub, et nimetatud liikmesriik on seotud kvootide eraldamise kava nende aspektidega, mida komisjon ei ole vaidlustanud. Järelikult tuleb otsust mitte esitada direktiivi 2003/87 artikli 9 alusel vastuväiteid mõista kui komisjonile esitatud kvootide eraldamise kava heakskiitmist, seda enam, kui komisjon on, nagu vaidlustatud otsuse 9. ja 10. põhjenduses, hinnanud selgelt kvootide eraldamise kava mingit aspekti, mida ta ei vaidlusta. Lõpuks on direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 kohaldamisala palju piiratum kui EÜ artiklil 226, kuna selle eesmärk on üksnes tagada kvootidega kauplemise süsteemide vastavus ühenduse õigusele. Samas on sama direktiivi artikli 9 lõige 3 koostoimes III lisas määratletud kriteeriumidega mõeldud ka selleks, et tagada kvootidega kauplemise süsteemis osalejate võrdne kohtlemine ning vältida konkurentsimoonutusi. Seega ei puuduta see säte üksnes komisjoni ja liikmesriigi vahelisi suhteid, vaid samuti üksikisiku kaitset.

84

Komisjonile direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikega 3 antud võimalik kaalutlusõigus ei ole sellise olemusega, et see saaks kahtluse alla seada tõsiasja, et selle sätte alusel vastu võetud otsus kujutab endast loa andmist. Riigiabi kontrolli raames on komisjonil samuti kaalutlusõigus, kuid kunagi ei ole kahtlust tekkinud selles, et komisjoni positiivne otsus tähendab vastavatele riigi meetmetele loa andmist (kohtujurist La Pergola ettepanek Euroopa Kohtu kohtuasjas C-107/95 P: Bundesverband der Bilanzbuchhalter vs. komisjon, milles otsus tehti 20. veebruaril 1997, EKL 1997, lk I-947, I-949, punkt 10).

85

Seejärel vaidlustab hageja argumendi, mille kohaselt tuleb kvootide eraldamise kava, kui selle suhtes ei ole esitatud vastuväiteid, käsitleda direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 sätestatud kolme kuu möödumisel luba mittesaanuna ja seetõttu keelatuna. Vastupidi tooks kehtivate eeskirjade kohaselt, näiteks nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 lõikes 6 ja nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 10 lõikes 6 nimetatud tähtaja möödumine kaasa tagajärje, et kvootide eraldamise kava tuleb pidada heakskiidetuks.

86

Hageja väitel vallandavad direktiivi 2003/87 asjaomased sätted automatismi Saksamaa saastekvootide eraldamise kava nende eeskirjade kohaldamise suhtes, millele vaidlustatud otsuses vastuväiteid ei esitatud. Saksamaa saastekvootide eraldamise kava heakskiitmisega pandi de facto paika see, et ülekandmise reegel ja spetsiaalse eraldamise reegel tuumaelektrijaamade sulgemiseks võetakse sellisel kujul saastekvootide eraldamise seadusesse üle, ilma et pädevatel ametivõimudel oleks kaalutlusruum saastekvootide individuaalse eraldamise osas. Seega on kohtupraktikas kujunenud hageja otsese puutumuse tingimused täidetud (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum vs. komisjon, punkt 73). Seda järeldust ei sea kahtluse alla võimalus kohandada tagantjärgi pärast andmete täpsustamist eraldatavate kvootide hulka ega kohustus võtta pärast direktiivi 2003/87 artikli 9 alusel otsuse vastuvõtmist nõuetekohaselt arvesse „üldsuse märkusi” vastavalt nimetatud direktiivi artikli 11 lõikele 1. Tegelikult on Saksamaa kvootide eraldamise kava asjaomased reeglid sõnastatud nii täpselt, et nende rakendamisel tekkivatest kõrvalekaldumistest, mis võiks juhtuda pärast üldsuse märkustega arvestamist, tuleks komisjoni uuesti teavitada.

c) Hageja isiklik puutumus

87

Hageja leiab, et vaidlustatud otsus puudutab teda ka isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, kuna see otsus mõjutab teda teatud talle eriomaste tunnuste ja teda iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest isikutest, keda kvootide eraldamise kava puudutab, mistõttu hageja puutumus on analoogne adressaadi puutumusega. Komisjon tegi sellega, et tunnistas Saksamaa saastekvootide eraldamise kava direktiivi 2003/87 III lisaga kokkusobivaks, saksa seadusandjale võimalikuks saastekvootide eraldamise seaduse vastuvõtmise. Samas soodustab see seadus märkimisväärselt energiaettevõtjaid, kes toodavad elektrit traditsioonilistes elektrijaamades, eelkõige RWE-d, kusjuures see toimub teiste energiaettevõtjate arvel, nagu hageja, kellel suure osa pargist moodustavad tuumaelektrijaamad. Esiteks ei saa viimatinimetatud kasutada tuumaelektrijaamade asendamisel, mis on ette nähtud saksa seaduses Gesetz zur geordneten Beendigung der Kernenergienutzung zur gewerblichen Erzeugung von Elektrizität, ülekandmise reeglit ning teiseks ei võimalda saastekvootide eraldamise seadus neile piisavat ja samaväärset hüvitist sellise elektrijaamade asendamise eest.

88

Sellega seoses meenutab hageja kohtupraktikat, mille kohaselt võib üldakt puudutada ettevõtjaid isiklikult, kui need ettevõtjad moodustavad piiratud ringi, mis eristub piisavalt teistest selle aktiga abstraktselt tähistatud ettevõtjatest ning kui selle ettevõtjate ringi suurus ei saa meetme kehtivusaja jooksul enam suureneda (Euroopa Kohtu 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C-152/88: Sofrimport vs. komisjon, EKL 1990, lk I-2477, punkt 11, ja 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-309/89: Codorníu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-1853, punktid 18 ja 21). Vastupidi kostja seisukohale on see kohtupraktika käesoleval juhul kohaldatav. Kvootide kauplemise süsteemi sätted mõjutavad konkreetseid õiguslikke seisundeid, kuna need muudavad põhjalikult kasvuhoonegaase emiteerivate käitiste käitajate omandiõiguse sisu ja piire; seega kaotavad nimetatud käitajad senikehtinud positiivse õiguse emiteerida süsinikdioksiidi.

89

Hageja täpsustab, et vastupidi kostja seisukohale puudutavad ülekandmise reegli negatiivsed ja ebavõrdsed tagajärjed piiratud ringi ettevõtjaid, kes tegutsevad elektritootmise sektoris, puudutades otseselt hagejat ennast, kuna ta on üks kahest tuumaelektrijaama käitajast, millega energiatootmine lõpetatakse esimese eraldamise ajavahemiku jooksul. Hageja väidab, et Saksamaa neljast suurest elektriettevõtjast toodavad RWE ja Vattenfall umbes 60% oma elektrist kivisöe baasil töötavates elektrijaamades ning üksnes umbes 16% (RWE) ja 9% (Vattenfall) tuumaelektrijaamades. Seevastu E.ON’i ja hageja puhul moodustab käesoleval ajal tuumaenergia vastavalt umbes 34% ja 37% nende installeeritud võimsusest. Kui Vattenfall’il on suhteliselt moodsad elektrijaamad, siis RWE-l on umbes 7100 MW koguvõimsust, mis tuleb hageja andmetel enne 2007. aastat vähemalt osaliselt asendada uute käitistega, mis kuuluvad ülekandmise reegli kohaldamisalasse. Seevastu E.ON ja hageja on ainukesed ettevõtjad, kes peavad tuumaenergia kasutamisest loobumise tõttu Saksamaal pärast Obrigheimis (hageja) ja Stades (E.ON) asuvate tuumaelektrijaamade sulgemist kompenseerima oma tuumaenergiast saadava toodangumahu traditsioonilisest elektritootmisest saadud toodanguga, ilma et neile siiski kohalduks ülekandmise reegel. See eelis, mida ülekandmise reeglist saavad esimese eraldamise ajavahemiku jooksul traditsiooniliste elektrijaamade käitajad, eeskätt RWE, mõjutab hageja majanduslikku seisundit eriti tugevasti (Euroopa Kohtu 25. aprilli 2002. aasta määrus kohtuasjas C-96/01 P: Galileo ja Galileo International vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-4025, punkt 53). Peale selle on hageja isiklikult puudutatud ka mitmetest faktilistest asjaoludest tulenevalt, mis eristab teda kõigist teistest ettevõtjatest, nimelt asjaolud, et hageja elektritoodangust moodustab suure osa tuumaenergia, et tema elektrijaamade ainulaadne koosseis erineb tema konkurentide elektrijaamade koosseisust ning asjaolu, et saastekvootide eraldamise seaduse eelnõu põhjendustes toodi seoses spetsiaalse eraldamise reegliga selge sõnaga välja Stade ja Obrigheimi tuumaelektrijaamade sulgemine. Hageja lisab, et ülekandmise reegel puudutab teda isiklikult ka pärast esimest eraldamise ajavahemikku, kuna esiteks ei saa ta alates 2008. aastast kasutada spetsiaalse eraldamise reeglit tuumaelektrijaamade jaoks, ning teiseks ei ole tal põhimõttelist vajadust asendada oma traditsioonilisi elektrijaamu, mis võiksid saada kasu ülekandmise reegli kohaldamisest (Euroopa Kohtu 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu, EKL 1991, lk I-2501, punkt 17, ja eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Air France vs. komisjon, punkt 82).

90

Hageja väidab, et spetsiaalse eraldamise reegel ei kompenseeri traditsiooniliste elektrijaamade käitajatele antavat eelist. Esiteks on see säte osa sätete kogumist, mis moonutab konkurentsi hageja kahjuks, ning teiselt poolt on selle alusel antavate kvootide hulk tuumaelektrijaamade sulgemisel ebapiisav, kujutades endast ise konkurentsimoonutust.

91

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes leiab hageja, et vaidlustatud otsus puudutab teda ka direktiivi 2003/87 seisukohalt otseselt ja isiklikult.

4. Hageja menetluse algatamise huvi

92

Hageja vaidleb vastu kostja argumendile, mille kohaselt ei ole hagejal menetluse algatamise huvi. Hageja vaidlustab iseäranis väite, et vaidlustatud otsuse tühistamine tooks kaasa selle, et direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud kolmekuulise tähtaja möödumise tõttu oleks Saksamaa saastekvootide eraldamise kava täies ulatuses kohaldatav. Hageja leiab seevastu, et sellisel juhul oleksid pooled jälle selles olukorras, milles nad olid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, EKL 1971, lk 263, punktid 59 ja 60). Kohtupraktika ja komisjoni otsustuspraktika kohaselt tuleks ka riigiabi küsimustes heakskiitva otsuse tühistamise korral menetlus taastada (Euroopa Kohtu 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-415/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1998, lk I-6993, punkt 31) hoolimata sellest, et möödunud on kahekuuline tähtaeg EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimismenetluse algatamiseks. Hageja arvates peaks käesoleval juhul kohaldama samu põhimõtteid, mis tähendab, et komisjon peaks vaidlustatud otsuse tühistamise korral algatama direktiivi 2003/87 artikli 9 alusel uue uurimismenetluse.

II — Esimese Astme Kohtu hinnang

93

Kõigepealt meenutab Esimese Astme Kohus, et kostja ja menetlusse astuja vaidlustavad käesoleva hagi vastuvõetavuse, kuna vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat otseselt EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses ning kuna hagejal puudub nimetatud otsuse osas menetluse algatamise huvi.

94

Alustuseks tuleb hinnata seda, kas hagejal on vaidlustatud otsuse osas menetluse algatamise huvi.

A — Menetluse algatamise huvi olemasolu eeldused

95

Kostja arvates ei ole hagejal huvi nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist, kuivõrd võimalik tühistamine tooks kaasa üksnes selle, et ära kaoks komisjoni otsustus lükata tagasi Saksamaa saastekvootide eraldamise kava kolm aspekti, mis on nimetatud asjaomase otsuse artiklis 1. Kuna möödunud on direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud kolmekuune tähtaeg, siis ei saa selline tühistamine mõjutada nimetatud kvootide eraldamise kava, sh vaidlustatud ülekandmise reegli, rakendamist tervikuna, mistõttu ei saaks hageja otsuse tühistamisest mingit kasu. Hageja vaidleb vastu, et vaidlustatud otsuse tühistamine tooks sarnaselt riigiabi küsimustes vastu võetud heakskiitva otsusega kaasa selle, et kehtetuks muutub komisjoni antud ülekandmise reeglit puudutav luba ning komisjon peab hoolimata sellest, et möödunud on kolmekuuline tähtaeg, direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 kohase uurimismenetluse uuendama, asetades pooled sellesse olukorda, milles nad olid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ning tegema asjas uue otsuse.

96

Seoses menetluse algatamise huviga tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud meetme tühistamise suhtes (vt Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3253, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika). Selline huvi eeldab, et vaidlustatud meetme tühistamisel võivad olla õiguslikud tagajärjed (vt Esimese Astme Kohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-480/93 ja T-483/93: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2305, punktid 59 ja 60 ning viidatud kohtupraktika) ja et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677, punkt 21).

97

Seega tuleb kontrollida, kas käesoleval juhul võib hageja saada vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise tulemusel mingit kasu. See oleks nii, kui tühistamise tagajärjel ei oleks Saksamaa saastekvootide kava, sh ülekandmise reegel, hõlmatud enam vaidlustatud otsusega antud loaga, mis on võimalikult, st vähemalt vaikimisi, antud direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 kohaselt, ning kui komisjon peaks tegema selle normi alusel uue otsuse nimetatud kvootide eraldamise kava kokkusobivuse kohta asjaomaste ühenduse õiguse normidega.

98

Seega sõltub vastus küsimusele, kas menetluse algatamise huvi on olemas, uurimismenetluse ning komisjoni otsustuspädevuse õiguslikust olemusest direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel ning iseäranis sellest, kas vaidlustatud otsusega kiideti Saksmaa saastekvootide eraldamise kava, sh ülekandmise reegel, tervikuna heaks.

99

Seetõttu tuleb hinnata selle menetluse ja komisjoni otsustuspädevuse õiguslikku olemust.

B — Uurimismenetluse ja komisjoni otsustuspädevuse õiguslik olemus direktiivi 2003/87 artikli 9 alusel

1. Esialgsed märkused

100

Selge on see, et vaidlustatud otsus tugineb puhtalt formaalsest vaatekohast ning olenemata selle tegelikust sisulisest ulatusest üksnes direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikele 3, mitte riigiabi asjaomastele normidele, st EÜ artiklitele 87 ja 88 ning määrusele 659/1999.

101

Mis puudutab direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 ette nähtud uurimismenetluse õiguslikku olemust, siis väidab kostja, keda toetab menetlusse astuja, et sellest sättest ei tulene komisjonile pädevust kiita heaks talle esitatud kvootide eraldamise kava, vaid üksnes õigus lükata see kvootide eraldamise kava või mõned selle aspektid nimetatud direktiivi III lisas loetletud kriteeriumide alusel tagasi. Hageja väidab peamiselt vastu, et vaidlustatud otsuse tühistamise korral tuleks uurimismenetlus uuendada, ning et kolmekuulise tähtaja möödumine viib igal juhul juriidilise fiktsioonini, mis seisneb selles, et nimetatud kvootide eraldamise kava peetakse heakskiidetuks.

102

Hindamaks poolte selles osas esitatud argumentide põhjendatust leiab Esimese Astme Kohus, et direktiivi 2003/87 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada grammatiliselt, süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt (vt metodoloogia kohta Esimese Astme Kohtu 20. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-251/00: Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, EKL 2002, lk II-4825, punkt 72 jj ning 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-22/02 ja T-23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4065, punkt 41 jj).

2. Vaidlustatud otsuses sisalduv võimalik loa andmine

a) Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 grammatiline tõlgendamine

103

Seoses küsimusega, kas vaidlustatud otsus sisaldab luba Saksamaa kvootide eraldamise kavale, tuleb kõigepealt uurida direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 sõnastust, mis on – nagu pooled üksmeelselt leiavad – formaalselt vaidlustatud otsuse õiguslik alus.

104

Selles osas toob Esimese Astme Kohus välja, et artikli 9 lõike 3 esimese lause sõnastusest, mille kohaselt võib komisjon „[kvootide eraldamise] kava või selle mõne aspekti tagasi lükata”, nähtub, et komisjonil ei ole, vastupidi hageja seisukohale, piiramatut loa andmise pädevust. Kuigi on tõsi, et see säte võimaldab komisjonil teostada liikmesriigi esitatud kvootide eraldamise kava üle a priori kontrolli, on siiski komisjoni pädevus seda kvootide eraldamise kava uurida ja tagasi lükata nii sisuliselt kui ajaliselt täpselt piiritletud. Esiteks piirdub see komisjoni kontroll kvootide eraldamise kava hindamisel sellega, kas kava vastab direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumidele ja artiklile 10, ning teiseks tuleb see kontroll läbi viia kolmekuulise tähtaja jooksul alates kvootide eraldamise kava esitamisest liikmesriigi poolt.

105

Vastupidi hageja seisukohale ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada asjaolu, et direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 teises lauses mainitakse kavandatud muudatusi, mis komisjon peab heaks kiitma. Need muudatused tehakse alles uurimismenetluse hilisemas etapis, st pärast seda, kui komisjon on esitanud oma vastuväited kvootide eraldamise kava või selle teatud aspektide suhtes, ning nende muudatuste täpne eesmärk on komisjoni esialgsete väidete, mis puudutavad kava või selle aspektide vastavust direktiivi 2003/87 III lisas nimetatud kriteeriumidele ja artiklile 10, tagasi lükkamine. Seega on nimetatud muudatuste heakskiitmine komisjoni poolt üksnes tema esialgsete vastuväidete vahetu tagajärg piiratud kontrolli- ja tagasilükkamispädevuse raames, mis tal on direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel, ning see ei ole üldise loa andmise pädevuse väljendus. Asjaolust, et see säte näeb ette üksnes võimaluse kiita heaks kvootide eraldamise kava kavandatud muudatused, nähtub vastupidi, et komisjonil puudub selline üldine loa andmise õigus.

106

Peale selle ei vasta õigus lükata esitatud kvootide eraldamise kava või selle teatud aspektid tagasi, komisjoni absoluutsele tegutsemiskohustusele. Viimatinimetatul on kohustus kontrollida hoolsalt ja objektiivselt pärast kvootide eraldamise kavast talle teatamist nimetatud kvootide eraldamise kava vastavust direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumidele ja artikli 10 sätetele (vt analoogset Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsust kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14; Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsused kohtuasjas T-13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II-3305, punkt 171, ja kohtuasjas T-70/99: Alpharma vs. nõukogu, EKL 2002, lk II-3495, punkt 182). Sellest hoolimata viitavad sõnad „tagasi lükata” komisjoni teatud kaalutlusõigusele, mis on võrreldav kaalutlusõigusega, mis komisjonil on EÜ artikli 226 kohaldamise raames ning mida ta ei pea igal juhul kasutama (vt Esimese Astme Kohtu 14. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas T-202/02: Makedoniko Metro ja Michaniki vs. komisjon, EKL 2004, lk II-181, punktid 43 ja 46 ja viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et kui komisjon ei kasuta seda õigust kolme kuu jooksul pärast kvootide eraldamise kava esitamist liikmesriigi poolt, siis võib liikmesriik põhimõtteliselt asuda seda kava rakendama vastavalt direktiivi 2003/87 artiklis 11 ja järgmistes artiklites sätestatud tingimustele, ilma et selleks oleks vaja komisjonipoolset heakskiitu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 23. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-178/05: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4807, punkt 55). Tuleb veel lisada, et see ei mõjuta kuidagi komisjoni üldist järelevalvepädevust EÜ artiklite 211 ja 226 alusel, mis iseenesest ei ole allutatud ühelegi lõplikule tähtajale.

107

Samamoodi tuleneb direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 sõnastusest, et kvootide eraldamise kava uurimise menetlus ei pea lõppema formaalse otsusega, eriti kui liikmesriik viib selle menetluse jooksul sisse kõik komisjoni nõutud parandused. Lisaks sellele räägitakse direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 teises lauses üksnes negatiivsest tagasilükkavast otsusest, mitte heakskiitvast otsusest või otsusest mitte esitada vastuväiteid. Sellest järeldub, et komisjonil on sellise otsuse vastuvõtmiseks teatav kaalutlusruum, mida ta kasutab eelkõige siis, kui hoolimata komisjoni esitatud vastuväidetest liikmesriik hoidub või keeldub tegemast enne kolme kuu möödumist oma kvootide eraldamise kavasse muudatusi.

108

Seega on hageja seisukoht direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 sõnastusega vastuolus.

b) Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 süstemaatiline tõlgendamine

109

Süstemaatilisest vaatekohast sedastab Esimese Astme Kohus, et direktiivis 2003/87 puuduvad asjaomased täpsustavad elemendid, mis võimaldaksid paremini määratleda uurimismenetluse ja komisjoni direktiivi artikli 9 lõike 3 alusel teostatava otsustuspädevuse õiguslikku olemust. Siiski tuleb selleks, et iseloomustada kõnealuse korra õiguslikku alust ja eesmärki, võrrelda nimetatud menetlust ja pädevust teiste haldusõiguslike komisjoni otsustuspädevust sisaldavate kontrollimenetlustega, sh poolte nimetatud korraga.

110

Selles osas on pooled viidanud eeskätt EÜ artiklis 88 ette nähtud riigiabi kontrollimenetlusele, mida täpsustatakse määruses 659/1999, ning liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusele EÜ artikli 226 alusel.

111

Sellega seoses tuleb täpsustada, et nii riigiabi küsimusi käsitlev menetlus – niivõrd kui see puudutab meetmeid, millest komisjoni on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel eelnevalt informeeritud – kui direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 kohane uurimismenetlus on, erinevalt EÜ artiklis 226 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusest, a priori teostatava kontrolli näited hindamaks siseriiklike meetmete kokkusobivust teatud ühenduse õiguse normidega. Nii nagu liikmesriigil on EÜ artikli 88 lõike 3 kolmanda lause kohaselt keelatud enne teatud tähtaja möödumist rakendada abimeedet, millest komisjoni on informeeritud, nii ei saa liikmesriik põhimõtteliselt rakendada oma kvootide eraldamise kava enne direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 selle eelkontrolli jaoks ette nähtud kolmekuulise tähtaja lõppu, välja arvatud juhul, kui komisjon ei ole enne selle tähtaja lõppu teatanud liikmesriigile oma kavatsusest mitte esitada vastuväiteid. Selline ajutine kvootide eraldamise kava rakendamise keeld põhineb ühelt poolt komisjoni võimalusel lükata kuni selle tähtaja lõpuni kõnealune kvootide eraldamise kava tagasi tervikuna või mõned selle aspektid, kuna see ei sobi kokku eelkõige III lisa kriteeriumidega. Teiselt poolt tuleneb nimetatud sätte teisest lausest, et juhul, kui komisjon esitab kvootide eraldamise kava või selle teatud aspektide suhtes vastuväiteid, saab liikmesriik vastu võtta saastekvootide eraldamise otsuse artikli 11 lõike 1 tähenduses – mis nõuab, et otsus põhineks „artikli 9 kohaselt väljatöötatud siseriiklikul saastekvootide eraldamise kaval” – üksnes siis, kui komisjon on liikmesriigi poolt komisjoni vastuväidete kohta esitatud muudatused heaks kiitnud. Seevastu vastupidi EÜ artikli 88 lõike 3 kolmandale lausele ei sõltu direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 kohaselt selle kvootide eraldamise kava rakendamise keelu lõppemine komisjoni formaalse otsuse vastuvõtmisest. Sellest tuleneb sisuliselt, et juhul, kui komisjon ei ole esitanud ettenähtud tähtajal selgesõnalisi vastuväiteid, siis võib liikmesriik kolmekuulise tähtaja möödumisel asuda komisjonile esitatud kvootide eraldamise kava rakendama (eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, punkt 55).

112

Esimese Astme Kohus leiab samuti, et ainuüksi asjaolu, et kvootide eraldamise kavade uurimismenetlusel on a priori kontrolli olemus, ei tähenda seda, et nimetatud menetluse tulemusel peab jõudma õigustloova otsuseni komisjonile esitatud meetmete õiguspärasuse ja rakendamise võimaluse kohta. Kui riigiabi käsitlevad eeskirjad põhinevad üldisel õigusvastasuse eeldusega seotud keelupõhimõttel, mille kohaselt on riigiabi meetmed EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses põhimõtteliselt ühisturuga kokkusobimatud, siis direktiivi 2003/87 artikli 9 lõige 3 ei põhine sellisel põhimõttel ning ei ole mõeldud mingisugusest üldisest keelust kõrvalekaldumiseks. Selle sätte eesmärgiks on hoopis tagada kvootidega kauplemise süsteemi nõuetekohane toimimine, mille raames liikmesriigid eraldavad saastekvoote nende kvootide eraldamise kavade alusel, mille eraldamise eeskirjad on allutatud üksnes piiratud kontrollile, nimelt sellele, kas need vastavad nimetatud direktiivi III lisas loetletud kriteeriumidele. Ka ühenduse keskkonnaõiguses ei ole esmase või teisese õiguse normi, isegi mitte ennetavat, mis keelaks liikmesriigil sarnaselt EÜ artiklis 87 sätestatud üldise keeluga võtta teatud meetmeid direktiivi 2003/87 ja kvootidega kauplemise süsteemi raames. EÜ artikli 176 alusel on liikmesriigil hoopis võimalus säilitada või võtta kasutusele rangemaid kaitsemeetmeid võrreldes ühenduse õiguses ette nähtud meetmetega, tingimusel et need meetmed on kooskõlas asutamislepinguga üldiselt (vt analoogiline Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-6/03: Deponiezweckverband Eiterköpfe, EKL 2005, lk I-2753, punktid 27–32).

113

Esimese Astme Kohus leiab, et eespool punktis 112 esitatud erinevustest riigiabi uurimismenetluse ja kvootide eraldamise kava uurimismenetluse vahel nähtub põhimõtteline erinevus nende kahe a priori kontrollikorra vahel. Sellest tuleneb, et selgelt tuleb eristada komisjoni poolt nende kahe korra raames võetud meetmete õiguslikke tagajärgi nii liikmesriikide kui huvitatud ettevõtjate suhtes.

114

Seega tähendab komisjoni poolt riigiabi uurimismenetluse raames vastu võetud ametlik kokkusobivust deklareeriv otsus EÜ artikli 88 lõike 3 kolmanda lause tähenduses heakskiitvat otsust, millega tunnustatakse sõnaselgelt komisjonile teatavakstehtud abi õiguspärasust, kusjuures sellise otsuse puudumisel on see abi põhimõtteliselt õigusvastane ja seda ei tohi anda (vt määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiked 2 ja 3 ning artikli 7 lõiked 2 ja 3). Seevastu vastav ühisturuga kokkusobimatust deklareeriv otsus kinnitab üksnes õiguslikult siduvas vormis EÜ artiklis 87 sätestatud üldist keeldu ning keeldu abi kehtestada (vt määruse nr 659/1999 artikli 7 lõige 5). Sellist EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud üldisest riigiabi andmise keelust erandit kehtestava loa vajadust kinnitab viimaks määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikest 6 tulenev juriidiline fiktsioon, mille kohaselt peetakse abi „heakskiidetuks”, kui komisjon ei ole teinud otsust tähtaja jooksul (vt ka Euroopa Kohtu 11. detsembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 120/73: Lorenz, EKL 1973, lk 1471, punkt 5).

115

Seevastu direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel teostatud a priori kontroll ei vii ilmtingimata heakskiitva otsuseni, kuna komisjon peab sekkuma üksnes siis, kui ta leiab, et talle esitatud kvootide eraldamise kava teatud aspektide osas on vaja esitada vastuväiteid, ning võtma tagasilükkava otsuse üksnes siis, kui liikmesriik keeldub oma kvootide eraldamise kavasse muudatusi sisse viimast (vt eespool punkt 106). Peale selle peab komisjon esitama oma vastuväited ja tagasilükkava otsuse kolme kuu jooksul alates kvootide eraldamise kava esitamisest. Kui komisjon seda ei tee, siis muutub esitatud kvootide eraldamise kava lõplikuks ja eeldatakse selle õiguspärasust, mis võimaldab liikmesriigil kava asjaomasel eraldamise ajavahemikul rakendada. Seega põhineb see spetsiifiline kontroll eeldusel, et riigi meede on õiguspärane ning selle suhtes kehtib üksnes ajutine rakendamise keeld. Komisjoni otsuseid, millega lükatakse tagasi kvootide eraldamise kava või selle teatud aspektid, isegi kui otsuses kiidetakse selgesõnaliselt heaks kava teised aspektid või kui otsus sisaldab põhjuseid, miks komisjon ei kavatse kavale omapoolseid vastuväiteid esitada ning ka juhul, kui pärast otsuse tegemist kiidetakse heaks asjaomase kvootide eraldamise kava muudatused, ei saa pidada loa andmiseks õigustloova aktiga, kuna selles küsimuses komisjonile teatavakstehtud meetmete jaoks ei ole iseenesest sellist luba vaja.

c) Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 teleoloogiline tõlgendamine

116

Eespool punktides 103–115 esitatud kaalutlusi kinnitab direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 teleoloogiline tõlgendus.

117

Teleoloogilise tõlgenduse seisukohast on selle sätte alusel algatatud menetluse eesmärk, lisaks komisjonile antavale võimalusele teostada a priori kontrolli, anda liikmesriikidele õiguslik kindlus ning eelkõige võimaldada neil saada lühikese tähtaja jooksul kindlus selles, kuidas nad võivad saastekvoote eraldada ning nende kvootide eraldamise kaval põhinevat kvootidega kauplemise süsteemi vastava eraldamise ajavahemiku jooksul juhtida. Arvestades selle ajavahemiku piiratud kestvust, mis on kolm või viis aastat (direktiivi 2003/87 artikkel 11), on nii komisjoni kui liikmesriikide õigustatud huvides, et kõik kvootide eraldamise kava sisu puudutavad lahkarvamused lahendatakse kiiresti ning et konkreetse kvootide eraldamise kava suhtes ei esineks kogu tema kehtivusaja jooksul enam riski, et komisjon võiks seda vaidlustada.

118

Erinevalt riigiabi puudutavatest eeskirjadest, mille eesmärk on vältida kohe algusest peale asutamislepingu sätetega ja siseturu eesmärkidega vastuolus oleva olukorra tekkimist, oleks direktiivi 2003/87 eesmärkide – eeskätt luua kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid (nimetatud direktiivi artikkel 1) – rakendamine takistatud, kui kehtestatud oleks keeld, et seni kui komisjon ei ole heakskiitvat otsust vastu võtnud, ei või kvootide eraldamise kava rakendada.

119

Eeltoodust tuleneb, et nõustuda ei saa hageja argumendiga, mille kohaselt kiidetakse vaidlustatud otsusega vaikimisi heaks Saksamaa saastekvootide eraldamise kava, sh vaidlustatud ülekandmise reegel.

3. Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 esimeses lauses sätestatud kolmekuulise tähtaja möödumise tagajärjed

120

Seoses hageja argumendiga, et komisjonile esitatud kvootide eraldamise kava peetakse direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 esimeses lauses sätestatud kolmekuulise tähtaja möödumisel heakskiidetuks, tuleneb eespool punktides 103–119 esitatud kaalutlustest, et kuna komisjonil puudub stricto sensu üldise loa andmise pädevus esitatud kvootide eraldamise kava suhtes, siis ei saa asjaolu, et komisjon ei ole selle tähtaja jooksul esitanud vastuväiteid, kindlasti olla eelduse või juriidilise fiktsiooni aluseks, justkui oleks kvootide eraldamise kava heaks kiidetud. Sellega seoses meenutab Esimese Astme Kohus, et komisjonil on üksnes piiratud kontrolli- ja tagasilükkamispädevus, mis piirdub nimetatud direktiivi III lisas loetletud kriteeriumidega ja artikli 10 sätetega. Seega on selle tähtaja aegumise ainuke tagajärg, et kvootide eraldamise kava – mille suhtes kehtib komisjoni vastuväidete puudumise korral õiguspärasuse eeldus – muutub lõplikuks ning liikmesriik võib seda rakendada, ilma et tal oleks selleks komisjonilt mingisugust üldist luba vaja.

121

Seda hinnangut toetab asjaolu, et direktiivi 2003/87 artikli 9 lõige 3 ei sisalda sellist selgesõnalist normi, millega luuakse selline eeldus või juriidiline fiktsioon, nagu hageja väidab. Ühenduse seadusandja võib sellised normid kindlasti kehtestada, kui ta leiab, et see on vältimatult vajalik menetluspoolte õiguskindluse huvides. Ühenduse seadusandja on, nagu väitis ka hageja, kasutanud tõepoolest seda pädevust määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 6 liikmesriikide huvides selleks, et liikmesriik saaks pärast kahe kuu möödumist arvates abimeetmest informeerimisest asuda seda rakendama, ilma et ta riskiks sellega, et komisjon võib hiljem sekkuda. Sarnaselt sätestab määruse nr 139/2004 artikli 10 lõige 6 nende ettevõtjate huvides, kes informeerivad komisjoni koondumisest, et koondumine loetakse ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon ei ole teinud otsust nimetatud määruses ettenähtud tähtaegade jooksul. Seega tuleb tõdeda, et nende normide õigustus seisneb selles, et asjaomaste kontrollimenetluste raames on erinevalt direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 ettenähtud menetlusest vaja administratsiooni selget ja õigustloovat luba selleks, et esitatud meetmeid võiks rakendada. Need normid on ühtlasi erandeid kehtestavad normid, mistõttu tuleb need sätestada asjaomases eeskirjas selgelt, kuna nendega muudetakse õiguskorda loa andmisega, mis ei sõltu komisjoni sekkumisest.

122

Seega kui komisjon ei ole direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumiseni esitanud vastuväiteid, siis ei tähenda see veel esitatud kvootide eraldamise kava heakskiitmist juriidilise fiktsiooni alusel. Hageja seisukoht võiks kahjustada komisjoni kontrollipädevust EÜ artikli 226 alusel, mida komisjon peab saama kasutada direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel teostatava piiratud kontrolli tõttu, juhul kui esinevad sellised võimalikud ühenduse õiguse rikkumised, mis ei kujuta endast nimetatud direktiivi III lisa kriteeriumide ega artikli 10 sätete rikkumist.

4. Vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise õiguslikud tagajärjed

123

Esimese Astme Kohus leiab eeltoodud kaalutlusi silmas pidades, et vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine ei anna hagejale mingisugust kasu, millele võiks tugineda tema menetluse algatamise huvi eespool punktis 96 nimetatud kohtupraktika tähenduses.

124

Esiteks ja sõltumata sellest, kas selle tühistamise tagajärjel peaks komisjon direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel tegema uue otsuse Saksamaa saastekvootide eraldamise kava kohta, ei saa nimetatud tühistamine tugineda eeskätt vaidlustatud otsuse resolutiivosas määratletud eseme ja õigusliku ulatusega mitteseotud aspektil. Esiteks lükatakse vaidlustatud otsuse artiklis 1 tagasi üksnes Saksamaa kvootide eraldamise kava teatud ex post kohandused, mitte hageja poolt esmajoones vaidlustatud ülekandmise reegel. Teiseks tuleneb eespool punktides 103–119 esitatud kaalutlustest, et vaidlustatud otsusega ei anta mingisugust luba – ei selgesõnalist ega vaikimisi – Saksamaa kvootide eraldamise kavale tervikuna, sh vaidlustatud ülekandmise reeglile. Erinevalt riigiabi küsimuses vastu võetud abimeetmete kokkusobivust deklareerivast otsusest ja hageja taotletud eesmärgist ei saa vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise tagajärjeks olla sellise loa kehtetuks muutumine.

125

Järelikult, ja nagu väidab ka kostja, ei saa vaidlustatud otsuse resolutiivosa tühistamisega saavutada hageja hagi peamist eesmärki. Siit tuleneb ühtlasi, et vaidlustatud otsuse resolutiivosa ei kahjusta hagejat, mistõttu ei anna selle tühistamine hagejale ka mingit kasu. Seetõttu ei ole hageja menetluse algatamise huvi selles osas põhjendatud ning hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

126

Teiseks ei ole hageja tühistamisnõue vastuvõetav ka selles osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse 9. ja 10. põhjendust. Tõsi on see, et need põhjendused viitavad põhiliselt komisjoni EÜ artikli 88 lõikele 3 tuginevale hinnangule, nii nagu ka ülekandmise reeglile, mille osas komisjon otsustab vastuväiteid mitte esitada. Seoses ülekandmise reegli õiguspärasusega kordab ja täiendab vaidlustatud otsuse põhjendusi eespool viidatud teatis KOM(2004) 500 (lõplik), mis on vaidlustatud otsusega samal päeval vastu võetud; seda täiendavat põhjendust peab õiguspärasust hinnates põhimõtteliselt arvesse võtma ka ühenduse kohtunik (vt analoogia põhjal Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-374/00: Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II-2275, punktid 122–124).

127

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et sõltumata otsuse aluseks olevatest põhjendustest võib üksnes otsuse resolutiivosa tekitada õiguslikke tagajärgi ning järelikult mõjutada isikut ebasoodsalt. Seevastu ei saa põhjendustes esinevad hinnangud kui sellised olla tühistamishagi esemeks ning need on allutatud ühenduse kohtuniku poolt teostatavale õiguspärasuse kontrollile üksnes siis, kui need huve kahjustava akti põhjendustena toetavad selle akti resolutiivosa (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas C-164/02: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2004, lk I-1177, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T-213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II-913, punkt 186), või kui need põhjendused võivad vähemalt muuta kõnealuse akti resolutiivosas oleva otsustuse sisu (vt selle kohta eespool punktis 102 viidatud kohtuotsus Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, punktid 67 ja 68). Sellega seoses tuleb meenutada ka, et põhimõtteliselt on akti resolutiivosa selle põhjendusega lahutamatult seotud, nii et akti tõlgendamisel tuleb arvesse võtta selle akti vastuvõtmist tinginud põhjuseid (vt Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-346/02 ja T-347/02: Cableuropa jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II-4251, punkt 211 ja viidatud kohtupraktika).

128

See kohtupraktika kinnitab järeldust, mille kohaselt ei kahjusta esiteks vaidlustatud otsus hagejat ning teiseks ei saa hageja selle tühistamisest mingisugust kasu tema hagi tegeliku eesmärgiga seoses, nimelt seoses ülekandmise reegli väidetava vaidlustatud otsuse kaudu heakskiitmise tühistamisega. Kõnealused põhjendused, eeskätt vaidlustatud otsuse 10. põhjenduses ülekandmise reeglit puudutavad põhjendused, ei ole kuidagi seotud nimetatud otsuse resolutiivosaga ega leia selles kajastamist, samuti ei saa need – eespool punktides 103–122 toodud põhjustel – muuta nimetatud resolutiivosa sisu. Sellise seose loomine on juriidiliselt ka võimatu, kuna tegemist on direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel vastuvõetud tagasilükkava otsusega, mille resolutiivosa saab sisaldada üksnes neid kvootide eraldamise kava aspekte, mida komisjon vaidlustab või mis ta tagasi lükkab, mitte aspekte, mille osas ta ei kavatse vastuväiteid esitada.

129

Kuigi komisjon teatab küll vaidlustatud otsuse põhjendustes muuseas kvootide eraldamise kava aspektide osas, et ta ei esita vastuväiteid, ei saa neil põhjendustel olla siduvaid õiguslikke tagajärgi ning need ei saa olla nimetatud otsuse kandvateks põhjendusteks, kuna direktiivi 2003/87 artikli 9 lõige 3 ei anna komisjonile pädevust tuvastada õiguslikult siduvas vormis kvootide eraldamise kavas sisalduva reegli õiguspärasust. Neil asjaoludel ei saa need põhjendused olla kasulikud vaidlustatud otsuse resolutiivosa tõlgendamisel eespool punktis 127 viidatud kohtupraktika tähenduses.

130

Kuna vaidlustatud otsuse resolutiivosa ei sisalda õiguslikult siduvat seisukohta ülekandmise reegli kohta, siis ei ole selle otsuse nimetatud reeglit ja selle võimalikku kokkusobivust riigiabi eeskirjadega puudutavad põhjendused allutatud käesoleva vaidluse raames ühenduse kohtuniku kontrollile ning need ei saa olla aluseks hageja menetluse algatamise huvile.

5. Sisult riigiabi käsitleva otsuse puudumine

131

Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt tuleb vaidlustatud otsus kvalifitseerida selle tegelikust olemusest lähtudes, mis selgub objektiivsetel kriteeriumidel põhineva hindamise tulemusel, sõltumata akti nimetusest ja vormist (eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus IBM vs. komisjon, punkt 9, ja eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Air France vs. komisjon, punktid 43 ja 51).

132

Esiteks on selge, et direktiiv 2003/87 ja eeskätt selle III lisa kriteerium 5 näeb ette võimaluse, et kvootide eraldamise kava sätete ja riigiabi normide vahel võib tekkida konflikt ning kohustab komisjoni seda arvesse võtma nimetatud direktiivi artikli 9 lõike 3 alusel läbiviidava uurimismenetluse raames. Lisaks ei ole välistatud see, et teatud tingimustel võib kvootide eraldamise kavast direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel teatamine olla ühtlasi informeerimine EÜ artikli 88 lõike 3 tähenduses või tuleb seda sellisena käsitleda.

133

Sellest tuleneb, et esitatud kvootide eraldamise kava aspektid, mis võivad olla vastuolus EÜ artikliga 87, peavad olema allutatud komisjoni eelkontrollile ning need võivad olla aluseks paralleelse menetluse algatamisele määruse nr 659/1999 alusel. Kui komisjon leiab selle eelkontrolli tulemusel, et sellise menetluse algatamine on vajalik ning et kavast teavitamise teatise sisu ei ole piisav selleks, et seda võiks kvalifitseerida informeerimisena EÜ artikli 88 lõike 3 alusel, siis võib komisjon vajadusel määruse nr 659/1999 alusel nõuda liikmesriigilt EÜ artikli 87 kohaselt vajalikku teavet kvootide eraldamise kava aspektide üksikasjalikuma hindamise läbiviimiseks. Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artikli 88 lõike 3 alusel on liikmesriik põhimõtteliselt kohustatud – v.a teatud erandid, mis on ette nähtud nõukogu 7. mai 1998. aasta määruses (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite [87] ja [88] kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312) – informeerima komisjoni kõikidest plaanidest abi määramise kohta. See kohustus on õiguslikult eraldiseisev ja põhimõtteliselt sõltumatu sellest kohustusest, mis seondub kvootide eraldamise kavast teatamisega direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel. Otsus, mis tugineb eranditult direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikele 3, mitte EÜ artiklitele 87 ja 88, võimaldab komisjonil hinnata kvootide eraldamise kava riigiabiga seonduvaid aspekte riigiabi normidest lähtuvalt üksnes prima facie, mis ei saa olla takistuseks ametliku otsuse vastuvõtmisele EÜ artikli 88 lõike 3 kolmanda lause tähenduses.

134

Teiseks ei saa direktiiv 2003/87, mis on vastu võetud üksnes EÜ artikli 175 alusel ning mitte EÜ artikli 89 alusel, ning sellega seoses vastu võetud õiguslikult mittesiduvad meetmed, nagu komisjoni 17. märtsi 2004. aasta kiri (vt eespool punktid 21–24), piirata riigiabi eeskirjade ulatust ja kasulikku mõju (vt analoogia põhjal Euroopa Kohtu 12. novembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-134/91 ja C-135/91: Kerafina ja Vioktimatiki, EKL 1992, lk I-5699, punkt 20, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus BP Chemicals vs. komisjon, punkt 55). Asjaomase õigusliku aluse puudumise tõttu ei saa direktiiv 2003/87, v.a eespool punktis 132 nimetatud kaalutlused, kujutada endast lex specialis’t, mis võimaldab riigiabi kontrolli nimetatud direktiivi artikli 9 lõikes 3 ette nähtud uurimismenetluse raames. Samamoodi ei või direktiiv 2003/87, juhul kui on vaja kvootide eraldamise kava teatud eeskirjade kohta täielikku teatist riigiabi normide alusel, lubada kõrvalekaldumist EÜ artikli 88 lõike 3 kolmandas lauses sätestatud rakendamise keelust. Sellest tuleneb, et kui liikmesriik ei järgi seda rakendamise keeldu, siis võib üksikisik tugineda liikmesriigi kohtus EÜ artikli 88 lõike 3 kolmanda lause vahetule õigusmõjule (eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Cour Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires jt, punkt 12 ja Euroopa Kohtu 27. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-266/04–C-270/04, C-276/04 ja C-321/04–C-325/04: Casino France jt, EKL 2005, lk I-9481, punkt 30). Sellest tuleneb lõpuks, et ainult direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel vastu võetud tagasilükkav otsus ei saa olla kõigi selliste õiguslike tagajärgedega nagu otsus, mis on vastu võetud EÜ artikli 88 alusel koostoimes määruse nr 659/1999 artikliga 4 või 7. See järeldus ei muuda seda, et kui kvootide eraldamise kava teatis direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 1 tähenduses täidab ühtlasi EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt teatisele esitatavaid tingimusi (vt eespool punkt 132), siis saab juhul, kui komisjon ei vii läbi esialgset uurimist ning ei võta vastu seisukohta riigiabi normide alusel määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 5 ette nähtud tähtaegadel, tuletada sellest vaikimisi selle määruse artikli 4 lõike 6 kohaselt teatatud meetmete heakskiitva otsuse, mis erineb aga õiguslikult direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel vastu võetud otsusest.

135

Kolmandaks ei ole selle hinnanguga vastuolus asjaolu, et vastavalt direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumile 5 tuleb järgida EÜ artikleid 87 ja 88 ka seoses kvootide eraldamise kavade rakendamisega. See kriteerium on ühenduse õiguses juurdunud põhimõtte väljendus, mille kohaselt tuleb kõik teisese õiguse aktid viia ellu viisil, mis ei kahjustaks asutamislepingu sätteid või mistahes muud esmase õiguse normi, nagu õiguse üldpõhimõtted või põhiõigused. See üldine ühenduse õiguse järgimise põhimõte ei saa siiski tähendada seda, et haldusmenetlust tuleb läbi viia nii, et seejuures kohaldatakse kõiki asjassepuutuvaid menetlus- või materiaalõiguse norme, nagu näiteks määruse nr 659/1999 norme, vaid see kohustab komisjoni üksnes läbi viima direktiivi 2003/87 kohaldamise raames prima facie hindamist (vt eespool punkt 134). Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel läbiviidav menetlus ei võimalda komisjonil ühelgi juhul anda liikmesriikidele luba ühenduse õiguse nendest normidest kõrvalekaldumiseks, mida direktiiv ei sisalda (vt analoogia põhjal eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Kerafina ja Vioktimatiki, punkt 20, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus BP Chemicals vs. komisjon, punkt 55).

136

Neljandaks toob Esimese Astme Kohus esile, et komisjoni 29. juuli 2004. aasta kirjast (vt eespool punktid 41–46) nähtub, et komisjon üksnes selgitab selles põhjusi, miks ta ei võtnud vaidlustatud otsuses lõplikku seisukohta Saksamaa saatekvootide eraldamise kava ja ülekandmise reegli kokkusobivuse kohta ühisturuga EÜ artikli 87 tähenduses. Komisjon sedastab selles, et „võimalik abi on tõenäoliselt ühisturuga kokkusobiv, kui seda hinnatakse vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3”. Sellest tuleneb, et komisjoni sõnade kohaselt hindas ta ülekandmise reegli vastavust riigiabi eeskirjadele üksnes esialgselt. Eespool punktides 103–122 esitatud kaalutlustest lähtudes ei saa seda esialgset hindamist tõlgendada selles küsimuses lõpliku otsuse vastuvõtmisena.

137

Järelikult tuleb hageja hagi jätta menetluse algatamise huvi puudumise tõttu läbi vaatamata. Neil asjaoludel ei ole vaja enam kontrollida seda, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

138

Kõigest eeltoodust lähtudes tuleb käesolev hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Kohtukulud

139

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt kostja nõudele välja mõista hagejalt.

140

Artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Saksamaa Liitvabariik menetlusse astujana ise oma kohtukulud.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)

määrab:

 

1.

Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 

2.

Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kostja kohtukulud.

 

3.

Jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.

 

30. aprillil 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär

E. Coulon

Sisukord

M. Jaeger

Õiguslik raamistik

 

Õiguslik raamistik

 

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

 

I — Komisjoni 17. märtsi 2004. aasta kiri

 

II — Saksamaa saastekvootide eraldamise kava

 

III — Saksamaa energiaturg

 

IV — Haldusmenetlus

 

A — Hageja kaebus

 

B — Vaidlustatud otsus ja komisjoni 7. juuli 2004. aasta teatis

 

C — Komisjoni 29. juuli 2004. aasta kiri

 

D — Komisjoni 3. ja 27. augusti 2004. aasta kirjad

 

Menetlus ja poolte nõuded

 

Õiguslik käsitlus

 

I — Poolte argumendid

 

A — Kostja ja menetlusse astuja argumendid

 

B — Hageja argumendid

 

1. Esialgsed märkused

 

2. Hageja õigus olla riigiabi sätestava õiguse alusel kohtumenetluses pool

 

a) Vaidlustatud otsuse kvalifitseerimine riigiabi küsimuses tehtud otsusena

 

b) Hageja otsene puutumus

 

c) Hageja isiklik puutumus

 

3. Hageja õigus olla kohtumenetluses pool direktiivi 2003/87 seisukohalt

 

a) Esialgne märkus

 

b) Hageja otsene puutumus

 

c) Hageja isiklik puutumus

 

4. Hageja menetluse algatamise huvi

 

II — Esimese Astme Kohtu hinnang

 

A — Menetluse algatamise huvi olemasolu eeldused

 

B — Uurimismenetluse ja komisjoni otsustuspädevuse õiguslik olemus direktiivi 2003/87 artikli 9 alusel

 

1. Esialgsed märkused

 

2. Vaidlustatud otsuses sisalduv võimalik loa andmine

 

a) Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 grammatiline tõlgendamine

 

b) Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 süstemaatiline tõlgendamine

 

c) Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 teleoloogiline tõlgendamine

 

3. Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 esimeses lauses sätestatud kolmekuulise tähtaja möödumise tagajärjed

 

4. Vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise õiguslikud tagajärjed

 

5. Sisult riigiabi käsitleva otsuse puudumine

 

Kohtukulud

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.

Top

Full & Egal Universal Law Academy