ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kohtunik ainuisikuliselt)
25. mai 2004
Kohtuasi T-69/03
W
versus
Euroopa Parlament
Ametnikud – Ümberasumistoetus – Elukoha mõiste – Tõendamine
Täielik tekst prantsuse keeles II - 0000
Sisu: Peamiselt on hagi esemeks nõue tühistada Euroopa Parlamendi 3. juuni 2002. aasta otsus, millega keelduti maksmast hagejale ümberasumistoetust.
Resolutsioon: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud poolte kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Ese – Ettekirjutus administratsioonile – Vastuvõetamatus
(Personalieeskirjade artikkel 91)
2. Ametnikud – Hagi – Vaidlustatud akti seaduspärasuse hindamine selle vastuvõtmise hetkel eksisteerinud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel(Personalieeskirjade artikkel 91)
3. Ametnikud – Kulude hüvitamine – Ümberasumistoetus – Toetuse maksmise tingimused – Alalise elukoha tegelik muutumine – Alalise elukoha mõiste – Ametnikul lasuv kohustus tõendada ümberasumist – Kolmeaastane tähtaeg ümberasumiseks, mitte selle tõendamiseks
(Personalieeskirjade VII lisa artikkel 6)
1. Esimese Astme Kohus ei saa teha ühenduse institutsioonidele ettekirjutusi ega neid asendada. Seetõttu tuleb tunnistada vastuvõetamatuks endise ametniku hagi, millega taotletakse institutsioonile ümberasumistoetuse maksmise kohustuse panemist.
(vt. punktid 20 ja 22)
Viited: 8. juuli 1999, kohtuasi C-5/93 P: DSM v. komisjon (EKL 1999, lk I-4695, punkt 36); 24. veebruar 2000, kohtuasi T-145/98: ADT Projekt v. komisjon (EKL 2000, lk II-387, punkt 83).
2. Ühenduse kohtus vaidlustatud üksikakti seaduslikkust tuleb hinnata faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis eksisteerisid akti vastuvõtmise ajal. Juhul, kui Esimese Astme Kohus peaks hindama seaduslikkust faktiliste asjaolude valguses, mida vastuvõtmise kuupäeval ei eksisteerinud, seaks ta end akti vastuvõtnud institutsiooni rolli. Esimese Astme Kohus ei saa aga end teiste institutsioonide rolli seada.
(vt. punkt 28)
Viited: 17. mai 2001, kohtuasi C-449/98 P: IECC v. komisjon (EKL lk I-3875, punkt 87); 11. juuli 1991, kohtuasi T-19/90: Von Hoessle v. kontrollikoda (EKL lk II-615, punkt 30).
3. Ehkki personalieeskirjade VII lisa artikkel 6 seab ümberasumistoetuse maksmise sõltuvusse üksnes asjaomase ametniku ümberasumisest kohta, mis asub vähemalt 70 km kaugusel ametniku töökohast, peab selle sättega ette nähtud ametniku ümberasumine uude elukohta olema tegelik.
Alalise elukoha mõistet tuleb tõlgendada kui kohta, kuhu asjaomane isik on seadnud pidevat viibimist silmas pidades sisse oma tegutsemise alalise või põhilise asukoha. Lisaks tähendab elukoha mõiste, toetumata üksnes kvantitatiivsetele andmetele selle kohta, millise riigi territooriumil veedab isik rohkem aega, veel füüsilist viibimist teatud kohas, kavatsust jätkata harjumuspäraselt seal viibimist ning tavapäraste sotsiaalsete suhete olemasolu, nõnda et korteri üürimine pole piisav tõendamaks alalise elukoha tegelikku muutust.
Ametnik on kohustatud tõendama ükskõik millisel õigusega lubatud viisil, et ta on ümber asunud kolme aasta jooksul pärast teenistuse lõppemist, täpsemalt, et tõendeid tähtaegse ümberasumise kohta võib esitada ka pärast tähtaja lõppemist. Samas on need asjakohased vaid niivõrd, kuivõrd need näitavad, et ametnik on muutnud elukohta kolme aasta jooksul pärast tema teenistuse lõppemist.
(vt. punktid 41–43 ja 48)
Viited: 28. september 1993, liidetud kohtuasjad T‑57/92 ja T-75/92: Yorck von Wartenburg v. parlament (EKL 1993, lk II-925, punktid 65 ja 66); 24. aprill 2001, kohtuasi T-37/99: Miranda v. komisjon (EKL AT 2001, lk I-A-87 ja II-413, punktid 30–32).
Top