ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
4. juuli 2007
Kohtuasi T‑502/04
Stéphane Lopparelli
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2003. aasta edutamine – Eelispunktide andmine
Ese: Hagi, mille ese on nõue tühistada otsus, millega hagejale anti 2003. aasta edutamise raames eelispunkte, ja otsus mitte lisada tema nime samal perioodil palgaastmele A5 edutatavate ametnike nimekirja.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad
(Personalieeskirjad, artiklid 43 ja 45)
2. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad
(Personalieeskirjad, artikkel 45)
1. Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis – mis põhineb teenete kvantitatiivsel hindamisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte ja et 2003. aastal edutamiseks on vaja jõuda teatud künniseni, mis vastab kogutud punktide arvule – on üleminekumeede, mille kohaselt antakse vastavalt palgaastmel töötamise staažile automaatselt väga väike arv eelispunkte 2003. aastal, ühelt poolt õigustatud uuele edutamissüsteemile üleminekuga seotud tungiva vajadusega ja teiselt poolt ei ole see ebaproportsionaalne, sest sellega ei omistata palgaastmel töötamise staažile otsustavat rolli. Seetõttu ei saa seda meedet pidada selliseks, millega ületatakse ametisse nimetava asutuse pädevust kohaldada ülemineku ajal ametnike edutamist puudutavate eeskirjade muudatust, ning seega ei ole see meede personalieeskirjade artiklitega 43 ja 45 vastuolus.
(vt punktid 51–54)
2. Komisjoni töökorraga kehtestatud edutamissüsteemis – mis põhineb teenete kvantitatiivsel hindamisel, mis väljendub ühelt poolt selles, et ametnikele antakse igal aastal erinevat liiki punkte, millest mõningad punktid – nn teenetepunktid – saadakse selle hinde muutmisega, mis ametnikule antakse personalieeskirjade artikli 43 kohase perioodilise hindamise käigus, ja mõningad punktid – nn eelispunktid –, mille eesmärk on eristada ametnike hulgas need, kellel on kõige rohkem teeneid, et suurendada nende edutamisvõimalusi, ning teiselt poolt selles, et edutamiseks on vaja jõuda teatud künniseni, mis vastab kogutud punktide arvule – ei takista edutamiskünnise olemasolu ega eelispunktide andmiseks kõikides peadirektoraatides kehtestatud kvoodi olemasolu ega ka teenetepunktide andmiseks määratud keskmise piirhinde olemasolu teenete võrdlevat hindamist, mis oleks vastuolus personalieeskirjade artikliga 45, võrdse kohtlemise põhimõttega ja ametikohal edasijõudmise põhimõttega. Selgub vastupidi, et need mehhanismid on oma olemuselt sellised, mis soodustavad ametnike teeneid näitava hindamise tõhusat ellurakendamist, tagades samas hinnangute kõrgeimal tasemel võrreldavuse kõikides komisjoni peadirektoraatides, ning sellest tulenevalt kõnealuste ametnike võrdse kohtlemise. Siinjuures tuleb meenutada, et praktikas peab teenete võrdlevat hindamist teostama võrdsel alusel ja lähtudes võrreldavatest teabeallikatest.
Mis puudutab iga peadirektoraadi eelispunktide kvooti, siis see vastab seda liiki punktide üldeesmärgile, milleks on eristada ametnike hulgas need, kellel on kõige rohkem teeneid, et suurendada nende edutamisvõimalusi. Antavate punktide arvu piiramine on ette nähtud selleks, et peadirektoraadid teostaksid sellist valikut. See eesmärk ise on kooskõlas personalieeskirjade artikliga 45, võrdse kohtlemisega ja ametikohal edasijõudmisega. Asjaolu, et nende punktide andmine võib teatud juhul kaasa tuua selle, et peadirektoraadis edutatakse ainult üks ametnik, on sellise valiku eesmärgi loogiline tagajärg. Pealegi on loogiline ja proportsionaalne, et väikesel peadirektoraadil on vähe ametnikke, kes saavad selle kategooria punkte, võrreldes nende peadirektoraatidega, kellel on edutatavaid ametnikke rohkem. Argument, et eelispunktide kvoodid panevad väikesed peadirektoraadid ebasoodsamasse olukorda seetõttu, et nad saavad edutada vaid ühe ametniku, ei ole asjakohane, sest ametnikule antud eelispunktide arv ei ole edutamiskünniseni jõudmiseks iseenesest määrav, kuna ametisse nimetav asutus võib anda teist liiki eelispunkte, et ametnik saaks vastava künniseni jõuda.
Nõnda rakendatud süsteem ei ole vastuolus personalieeskirjade artikli 45 mõtte ega sõnastustega osas, milles see ei näe ette eri peadirektoraatide ametnike teenete võrdlevat hindamist eelispunktide andmisel kõikides peadirektoraatides, kuna peadirektor ei saa eelnevalt võrdlevalt hinnata töösooritusi peadirektoraadis võrreldes teiste peadirektoraatide ametnike töösooritustega. Esiteks, kuna eri peadirektoraatide ametnike täidetavad tööülesanded sellises institutsioonis nagu komisjon on erilaadsed, tähendab see seda, et institutsiooni sama palgaastme ametnikel lasuvad töökohustused ei ole võrdväärsed ja seega on nende teeneid raske võrrelda. Kuna peadirektoraadi käsutuses on piiratud arvul punkte, siis konkureerib iga edutamiseks kõlblik ametnik kõigi ülejäänud oma direktoraadi või talituse ametnikega piiratud arvu punktide pärast, et olla edutatud. Teiseks seisneb eelispunktide andmine igas peadirektoraadis selles, et koostatakse teenete loetelu, mis ei kinnitata lõplikult ametnike edutamise järjestust – sõltumata sellest, kas nende nimi on sinna kantud või mitte –, sest ametisse nimetav asutus otsustab, millised ametnikud igale vastavale palgaastmele edutatakse, tuginedes kõnealusele loetelule lisatud edutamiskomitee ettepanekutele, mis ei ole sellele asutusele siduvad. Ametisse nimetav asutus teeb vastavalt personalieeskirjade artiklile 45 ametniku edutamise kohta otsuse, olles eelnevalt võrdlevalt hinnanud kõikide institutsiooni edutamiseks kõlblike ametnike teeneid, kes on sinna loetellu kantud. Nii järgib ta ametnike võrdse kohtlemise põhimõtet ja ametikohal edasijõudmise põhimõtet nende palgaastmele vastavalt.
(vt punktid 111, 112 ja 147–152)
Viited: 30. november 1993, kohtuasi T‑76/92: Tsirimokos vs. parlament (EKL 1993, lk II‑1281, punkt 21); 21. september 1999, kohtuasi T‑157/98: Oliveira vs. parlament (EKL AT 1999, lk I‑A‑163 ja II‑851, punkt 35).
Top