ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
10. märts 2004(*)
Üldine tooteohutus – Ühenduse toidu- ja söödaalane kiirhoiatussüsteem – Kahju hüvitamise hagi
Kohtuasjas T-177/02,
Malagutti-Vezinhet SA, (likvideerimisel), asukoht Cavaillon (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid B. Favarel Veidig ja N. Boron, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M.-J. Jonczy ja M. França, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille ese on nõue hüvitada kahju, mida hageja väidetavalt kandis komisjoni levitatud kiirhoiatusteate tõttu, milles teatati, et Prantsusmaalt pärit õuntes on pestitsiidide jääke ja nimetati hagejat nimeliselt asjaomase kauba eksportijana,
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud J. Pirrung ja A. W. H. Meij,
kohtusekretär: asekohtusekretär B. Pastor,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. novembri 2003. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik ja vaidluse aluseks olevad asjaolud
Ühenduse kiirhoiatussüsteem
1 Nõukogu 29. juuni 1992. aasta direktiiv 92/59/EMÜ toodete üldise ohutuse kohta (EÜT L 228, lk 24; edaspidi „direktiiv”) kehtestas ühenduse tasandil üldised ohutusnõuded kõigile turule viidud toodetele, mis on mõeldud tarbijatele või mida tarbijad tõenäoliselt kasutavad. Selleks loodi direktiiviga eelkõige kiire teabevahetuse süsteem tooteohutusalaste kiiret sekkumist nõudvate olukordade puhuks. Tegemist on „toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemiga” (edaspidi „kiirhoiatussüsteem”), milles osalevad ka Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EMP) allkirjastanud riigid, sealhulgas Islandi Vabariik.
2 Direktiivi artikli 2 punkti b kohaselt on „ohutu toode” „iga toode, mis tavalistes või põhjendatult eeldatavates kasutustingimustes, mis hõlmavad kasutusaega, ei põhjusta ohte või põhjustab toote kasutusele vastavalt minimaalset ohtu, mida loetakse aktsepteeritavaks ning inimeste ohutuse ja tervise kaitse kõrgele tasemele vastavaks” [Siin ja edaspidi on osundatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
3 Direktiivi artiklid 5 ja 6 määratlevad liikmesriikide kohustused ja õigused tooteohutusnõuete järelevalve valdkonnas.
4 Direktiivi artikkel 7 sätestab:
„1. Kui liikmesriik võtab meetmeid, mis piiravad toote või tootepartii turuleviimist või nõuab selle turult kõrvaldamist […], teatab liikmesriik […] nimetatud meetmetest komisjonile ja täpsustab nende võtmise põhjused. Seda kohustust ei kohaldata, kui meetmed on seotud kohaliku tähtsusega juhtumiga ja nende mõju piirdub igal juhul ainult asjaomase liikmesriigi territooriumiga.
2. Komisjon alustab võimalikult kiiresti asjaomaste isikutega konsultatsioone. Kui komisjon leiab pärast kõnealust konsulteerimist, et meede on põhjendatud, teatab ta sellest viivitamata meetme algatanud liikmesriigile ja teistele liikmesriikidele. Kui komisjon leiab, et meede ei ole põhjendatud, teatab ta sellest viivitamata meetme algatanud liikmesriigile.”
5 Direktiivi artikkel 8 sätestab kiirhoiatussüsteemi osas:
„1. Kui liikmesriik võtab või otsustab võtta kiireloomulisi meetmeid, et toote või tootepartii võimalikku turuleviimist või kasutamist oma territooriumil vältida, piirata või sellele eritingimusi seada põhjusel, et kõnealune toode või tootepartii kujutab tõsist ja otsest riski tarbijate tervisele ja ohutusele, teatab ta sellest viivitamata komisjonile. […]
2. Kui komisjon on sellise teabe saanud, kontrollib ta teabe vastavust käesoleva direktiivi sätetele ja edastab selle teistele liikmesriikidele, kes omakorda teatavad viivitamata komisjonile kõikidest võetud meetmetest.”
6 Kiirhoiatussüsteemi kasutamise üksikasjalik kord on sätestatud direktiivi lisas.
Vaidluse taust
7 Hageja ekspordib Prantsusmaalt puu- ja köögivilju eelkõige Madalmaadesse ja Ühendkuningriiki.
8 Mitmest 2001. aasta augusti arvest ilmneb, et ta müüs Madalmaade äriühingule van den Bosch mitusada kasti Prantsusmaalt pärit õunu, mida oli töödeldud pestitsiidiga dikofool.
9 Islandi kontaktpunkt teatas 6. septembril 2001 kiirhoiatussüsteemi kaudu komisjonile, et Islandi pädev asutus otsustas 4. septembril kõrvaldada ja tagasi saata Prantsusmaalt pärit õunapartii, mida turustati Madalmaade kaudu, kuna 3. septembril oli leitud neis õuntes dikofooli üle 0,8 mg/kg. Teates täpsustati, et seda kaupa tarnis Madalmaade kaudu äriühing J. P. Viens SA ja et Islandi importija oli need õunad ostnud Madalmaade äriühingult Greevecetrus; sellele teatele oli lisatud koopia nimetatud analüüsi tulemustest.
10 Poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et taimekaitsevahendite jääke puu- ja köögiviljades puudutavate ühenduse õigusaktide kohaselt – redaktsioonis, mis kehtis vaidluse aluseks olevate asjaolude toimumise ajal – oli õuntes dikofooli lubatud piirmäär 0,02 mg/kg, seega oleksid Islandi ametiasutuste 2001. aasta septembris analüüsitud õunad pidanud vastama sellele piirmäärale.
11 Pärast oma tehniliste teenistustega konsulteerimist edastas komisjon 10. septembril 2001 kiirhoiatussüsteemiga liitunud liikmesriikide kontaktpunktidele Islandi ametivõimude teate, kasutades algse teate viitenumbrit 2001/KL. Teade oli sõnastatud järgmiselt:
„pesticide residues (Dicofol) in apples from France via the Netherlands […] The product has been recalled and will be rejected. Exporter: JP Viens S.A. The contact points in France and in the Netherlands are kindly requested to provide the Commission services with the possible distribution to other members of the E.E.A. of the product involved” [pestitsiidide (dikofool) jääk Prantsusmaalt pärit õuntes, mida turustati Madalmaade kaudu […] Toode on kõrvaldatud ja saadetakse tagasi. Eksportija: J. P. Viens SA. Kontaktpunkte Prantsusmaal ja Madalmaades palutakse komisjoni teavitada asjaomase toote võimalikust levitamisest teistes EMP liikmesriikides].
12 Komisjon sai reedel 14. septembril 2001 Madalmaade kiirhoiatussüsteemi kontaktpunktilt e‑kirja, milles teavitati asjaomaste õunte turustamises osalevatest eri osalejatest, kelle hulgas oli nimetatud ka hageja äriühing. Komisjon saatis selle teate viivituseta kiirhoiatussüsteemi kontaktpunktidele täiendava teatena viitenumbriga 2001/KL‑add01. Teade oli sõnastatud järgmiselt:
„pesticide residues (Dicofol) in apples from France via the Netherlands. The company „Greve” (NL) mentioned in the notification received the apples from the company ‘Bosch’ situated in Alkmaar (NL) which in his turn receives them from the below mentioned company:
Supplier in France: Company „Malagutti” at Cavaillon (FR)
Tel. +33‑4900-66767; Fax: +33‑490066768
The Consignment has been received by the company ‘Greve’ on 20-08-2001 and no stock remained. The distribution is still subject of investigation.
How the name „Viens” is involved is completely unknown” [pestitsiidide (dikofool) jääk Prantsusmaalt pärit õuntes, mida turustati Madalmaade kaudu […] Teates nimetatud äriühing „Greve” (NL) sai õunad Alkmaaris (NL) asuvalt äriühingult „Bosch”, kes omakorda oli need saanud järgmiselt äriühingult: tarnija Prantsusmaal: Cavaillonis (FR) asuv äriühing Malagutti, tel. +33‑4900-66767; faks: +33‑490066768. Äriühing „Greve” võttis kaubasaadetise vastu 20. augustil 2001 ning see on otsas. Levitamise osas uurimine kestab. Nime „Viens” seotus on teadmata].
13 Kaks Ühendkuningriigi ametiasutust („Pesticides Safety Directorate” ja „Fresh Produce Consortium”) saatsid 17. ja 18. septembril 2001 teated hageja eksporditud õuntes oleva dikofooli ohtlikkuse kohta. Need teated edastati Ühendkuningriigi peamistele levitajatele selgesõnalise märkusega, et hageja tooteid ei tohi importida ega turustada.
14 Seejärel katkes hagejal igasugune kaubandus Ühendkuningriigiga. Kaks teele saadetud kaubasaadetist õuntega saadeti Prantsusmaale tagasi ja hageja pidi maksma edasi-tagasi veo kulud ja Ühendkuningriigis tekkinud laokulud. Kolmanda kaubasaadetise ost tühistati. Kõik need kaubasaadetised müüdi Ühendkuningriigi turuhindadest madalama hinnaga.
15 Prantsuse ametivõimud võtsid 19. septembril 2001 hageja laos tootenäidised sama liiki õuntest, mis olid Islandil kõrvaldatud.
16 Hageja saatis 20. septembril 2001 komisjonile faksi, milles teatas, et ta ei ole kunagi Islandile õunu eksportinud ja palus komisjonil teade ametlikult ümber lükata. Pärast edastatud teadete põhjenduse vaidlustamist teatas hageja 25. septembril 2001 komisjonile kantud kahjust.
17 Prantsuse ametivõimud teavitasid 26. septembril 2001 kiirhoiatussüsteemi komisjoni kontaktpunkti nende analüüside tulemustest, mis nad olid saanud hageja juurest 19. septembril näidiseks võetud õuntest. Nimetatud teates oli kirjas:
„Prantsuse ametlikud järelevalveteenistused võtsid asjaomasest ettevõttest […] näidised. Viies analüüsitud näidises dikofooli olemasolu ei tuvastatud.”
18 Näidates ära, et ta sai teate Prantsuse kontaktpunktilt, saatis komisjon selle teate täieliku teksti samuti 26. septembril 2001 kiirhoiatussüsteemi kontaktpunktidele teadmiseks täiendava teatena (viitenumber 2001/KL‑add02), mis oli sõnastatud järgmiselt:
„outcome of investigation in France – Analysis for the detection of pesticide residues performed in France at the establishment mentioned in notification 2001/KL‑add01 on 5 samples gave negative results (no detection of dicofol). The contact point in the Netherlands is kindly reminded to the request for submission of accompanying documents of the consignments involved” [Prantsusmaal läbiviidud uuringu tulemused. Teates 2001/KL-add01 nimetatud ettevõttest Prantsusmaal võetud viie näidise analüüsi tulemus on negatiivne (dikofooli olemasolu ei tuvastatud). Madalmaade kontaktpunktil palutakse uuesti edastada asjaomaste kaubapartiide saatedokumendid].
19 Komisjon sai 29. novembril 2001 nõude hüvitada kahju, mis hagejal tekkis kiirhoiatussüsteemi kaudu nende teadete levitamise tõttu, mis puudutasid tema imporditud õuntes üle lubatud piirmäära dikofooli leidmist.
20 Komisjon jättis selle kahju hüvitamise nõude 3. aprilli 2002. aasta kirjaga rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
21 Neil põhjustel esitas hageja käesolevas asjas 10. juunil 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagiavalduse.
22 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) avada suulise menetluse.
23 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 4. novembri 2003. aasta kohtuistungil. Samal ajal esitas komisjon ühe dokumendi. Suuline menetlus lõpetati 1. detsembril 2003, kui hageja oli esitanud oma kirjalikud märkused selle dokumendi kohta.
24 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– mõista komisjonilt välja tekitatud kahju eest hüvitis 704 998,74 eurot;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
25 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Vastuvõetavus
26 Kuigi komisjon formaalselt ei esitanud vastuvõetamatuse vastuväidet, leiab ta, et hagi on vastuvõetamatu.
27 Liikmesriikidele esitati komisjoni teade direktiivi artikli 8 alusel saadud teabe kohta tegelikult siseriiklike ametiasutustega tehtava sisemise koostöö ehk kiirhoiatussüsteemi raames. Selline koostöö ei saa tekitada ühenduse vastutust eraõiguslike isikute ees, sest hoiatuse saatmine tugineb lõpuks vaid nende siseriiklike asutuste algatusel ja analüüsil.
28 Seetõttu oleks hageja pidanud pöörduma pädevasse siseriiklikusse kohtusse. Tegelikult peab siseriiklik kohus hindama küsimust, mis puudutab ühenduse õiguse kohaldamisel eraõiguslikele isikutele kas ühenduse õiguse rikkumisega või siseriikliku õigusega vastuolus oleva toimingu või tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist (vt Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 101/78: Granaria, EKL 1979, lk 623). Hageja ei ole mingil moel tõendanud seda, et siseriiklikule või mõne teise asjaomase liikmesriigi kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi alusel ei oleks tal olnud võimalik saada kantud kahju eest õiglast hüvitist.
29 Selles osas piisab märkimisest, et hageja väitel käitus käsitletaval juhul õigusvastaselt komisjon ning seda ei saa panna siseriiklike ametiasutuste süüks.
30 Hageja väidab, et komisjonil on kiirhoiatussüsteemi raames kindel roll: direktiivi artikli 8 lõike 2 ja direktiivi lisa kohaselt peab komisjon kontrollima saadud teadete vastavust direktiivi sätetele ja hindama enne nende teadete liikmesriikidele edastamist seda, kas asjaomane oht on tegelik, vahetu ja tõsine. Selline kontrollimine ja hindamine ning ka hoiatuse tagajärjed sõltuvad vaid komisjonist. Hageja väidab, et kui komisjon ei oleks õigusvastaselt kiirhoiatussüsteemi kaudu tema nime avalikustanud, ei oleks Ühendkuningriigi ametiasutused, kes õhutasid tema tooteid boikoteerima, kuna nad tuginesid komisjoni levitatud ametlikele hoiatusteadetele, levitanud oma boikoteerimise üleskutseid, mis tekitasid talle tõsist kahju.
31 Hageja on samuti asjakohaselt ära toonud põhjused, miks komisjoni käitumine võis kahjustada tema ärihuve ja põhjustada tekitatud kahju (vt selle kohta 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: COFAZ jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 391, punkt 28). Olles täpsustanud, et küsimus, kas komisjonile etteheidetavat käitumist saab tõepoolest pidada õigusvastaseks, eeldab asja sisulist uurimist, tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
32 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel. Kui üks neist tingimustest pole täidetud, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida muid tingimusi (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑481/93 ja T‑484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2941, punkt 80, ja Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑220/96: EVO vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II‑2265, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt hinnata erinevaid argumente, mis hageja esitas, et tõendada komisjoni käitumise õigusvastasust.
Poolte argumendid
34 Hageja väidab tema poolt 2001. aastal eksporditud õunte osas, et siseriiklike ja ühenduse õigusaktide kohaselt võisid õunad 2001. aasta jaanuaris toimunud töötlemise ajal sisaldada dikofooli kuni 1 mg/kg. Kohustus vähendada dikofooli sisaldust kuni 0,02 mg/kg tulenes Prantsusmaal 8. veebruari 2001. aasta määrusest (Journal officiel de la République française, edaspidi „JORF”, 3.4.2001). Ühenduse õigusakt, mis nägi ette dikofooli sisalduse vähendamise kuni 0,02 mg/kg, jõustus pealegi alles 1. juulil 2001. Vähendamise kohustus tekkis seega pärast seda, kui õunad olid juba turule toodud.
35 Hageja märgib, et komisjon käitus õigusvastaselt, kuna ta ei järginud enne vaidlusaluste hoiatuste levitamist direktiivi artikli 7 lõikest 2 tulenevat eelneva konsulteerimise kohustust. Hageja arvates ei ole kahtlust selles, et Ühendkuningriigi ametiasutused tuginesid tõesti komisjoni levitatud hoiatusteadetele, milleta nad ei oleks kunagi kutsunud üles tema tooteid boikoteerima.
36 Hageja lisab, et konsulteerimata jätmine kujutab endast kaitseõiguste rikkumist ja et tema nime ja kontaktandmete levitamine on vastuolus konfidentsiaalsuspõhimõttega.
37 Lisaks oleks komisjon pidanud kontrollima, kas Islandi ametivõimude võetud meetmed vastasid proportsionaalsuse põhimõttele. Hageja arvates olid nende meetmed maksimaalselt piiravad, kuna kaup kõrvaldati turult ja saadeti tagasi.
38 Hageja märgib, et puuduvad tõendid kontrollitud toodete päritolu kohta. Islandi saadetud teade puudutas ühe teise Prantsuse äriühingu, st J. P. Viens SA eksporditud õunu. Hageja möönab, et müüs õunu ühele Madalmaade äriühingule. Seega ei ole hageja arvates suudetud tõendada, et Islandil kontrollitud õunad pärinesid tema ettevõttest.
39 Hageja kinnitab, et Islandi ametiasutuste saadetud teade ei kinnita mitte tõsise ja vahetu ohu olemasolu, vaid seda, et kontrollitud õuntes oli dikofooli üle piirmäära. Käsitletaval juhul ei tekkinud tegelikult mingit tõsist ja vahetut ohtu. Pealegi ei algatanud komisjon vastavat menetlust, mida tuleb teha tõsise ja vahetu ohu korral.
40 Hageja arvates oleks kiire kontrollimine võimaldanud tuvastada, et läbiviidud analüüsid näitasid, et õunte töötlemise ajal vastas dikofooli sisaldus kehtinud õigusnormidele ja seda, et tarbijad ei olnud mingil moel ohustatud. Prantsuse laborites 2001. aasta septembris ja oktoobris läbi viidud analüüsid tõendasid Inglise turule määratud õunte täielikku vastavust ühenduse eeskirjadele. Kuigi hageja möönab, et analüüsid puudutasid teisi partiisid kui see, millega tegelesid Islandi ametiasutused, leiab ta, et asjaolu, et selle analüüsi tulemused olid negatiivsed, lubab kindlalt eeldada, et tema turustatav kaup vastas õigusnormidele.
41 Komisjon märgib, et kiirhoiatussüsteemi kaudu tuleb levitada kõiki teateid, mis puudutavad toiduohutuse eeskirjadele mittevastavate toiduainetega seotud probleeme ja riske. Kui Islandi kontaktpunkt teavitas Prantsusmaalt pärit õuntes piirmäära ületavate dikofoolijääkide avastamisest, oli komisjon kohustatud Islandi hoiatusteate edastama. Vastupidi hageja väidetele ei ole ühenduse õigusnormides sätestatud dikofooli piirnormi ületav toode ohutu.
42 Seega ei ole komisjoni arvates ükski hageja etteheide põhjendatud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
43 Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiiv kehtestab kaks erinevat menetlust tooteohutuse kontrollimiseks ja ohtliku toote avastamise korral vajalike meetmete võtmiseks.
44 Esimene, direktiivi artiklitega 6 ja 7 kehtestatud menetlus võimaldab siseriiklikel ametiasutustel kehtestada toote turustamise suhtes eeltingimused, mis teevad toote ohutuks, keelata igasugune turustamine, kui asjaomane toode osutub ohtlikuks, ja korraldada juba turule viidud ohtliku toote kõrvaldamine (artikli 6 lõike 1 punktid d, g ja h). Kui siseriiklikud ametiasutused võtavad artikli 6 lõikes 1 nimetatud meetmed, peavad nad sellest teavitama komisjoni, kes alustab võimalikult kiiresti asjaomaste isikutega konsultatsioone, kontrollib, kas meede on põhjendatud või mitte ja teatab sellest viivitamata nimetatud siseriiklikele ametiasutustele (artikkel 7).
45 Teine menetlus, mis on kehtestatud direktiivi artikliga 8 ja direktiivi lisaga, on ühenduse tasandil kiiret sekkumist nõudvate olukordade jaoks: kui siseriiklikud ametiasutused võtavad või otsustavad võtta kiireloomulisi meetmeid, et toote turuleviimist vältida, kuna kõnealune toode kujutab tõsist ja otsest riski tarbijate tervisele ja ohutusele, teatavad nad sellest viivitamata komisjonile, kes, saades sellise teabe, kontrollib selle vastavust direktiivi sätetele ja edastab selle teistele siseriiklikele ametiasutustele, kes omakorda teatavad viivitamata komisjonile kõikidest võetud meetmetest (artikkel 8). Kiirhoiatussüsteemi üksikasjad on sätestatud direktiivi lisas.
46 Seega peavad siseriiklikud ametiasutused kohe, kui nad on avastanud tõsise ja vahetu ohu, mille mõju ulatub või võib ulatuda nende territooriumist väljapoole, sellest viivitamata teatama komisjonile, võimaluse korral asjaomase toote tootja või levitajaga eelnevalt konsulteerides. Nimetatud teade peab sisaldama eelkõige teavet, mis võimaldab toote identifitseerimist ja võimaluse korral teavet toote turustusahelate kohta, samas tuleb rõhutada, et asjaomases süsteemis on teavitamise kiirus äärmiselt tähtis (direktiivi lisa punktid 3 ja 4). Komisjon kontakteerub omakorda pärast saadud teabe direktiivi artiklile 8 vastavuse kontrollimist vajaduse korral teate saatnud liikmesriigiga ja saadab seejärel asjaomase kiireloomulise teabe teleksi või faksiga teistele liikmesriikidele (direktiivi lisa 7).
47 Käesoleval juhul ilmneb Islandi ametivõimude kasutatud formularist selgelt, et need ametivõimud pöördusid komisjoni poole kiirhoiatussüsteemi raames ja mitte selleks, et komisjonilt küsida, kas Prantsusmaalt Madalmaade kaudu imporditud õunte kõrvaldamine ja tagasisaatmine oli põhjendatud direktiivi artiklite 6 ja 7 alusel. Arvestades seda, et kõnealused õunad sisaldasid dikofooli üle 40 korra lubatud piirmäärast rohkem ja et nende levitamine puudutas kolme erinevat riiki, st Prantsusmaad, Madalmaad ja Islandit, olid Islandi ametivõimud ilmselgelt seisukohal, et nad peavad komisjoni teavitama ohust, et samasuguse dikofoolisisaldusega õunu on viidud ka teiste riikide turule. Komisjon reageeris ka sellele teabele rangelt kiirhoiatussüsteemi piires, edastades nii Islandi hoiatusteate kui ka järgnevad teated kiirhoiatussüsteemi kontaktpunktidele.
48 Seega puudutab käsitletav kahju hüvitamise hagi vaid komisjoni vastutust kiirhoiatussüsteemi raames. Samas ei ole aga käsitletava hagiga alust taotleda kahju hüvitamist, mis tekkis asjaolu tõttu, et Islandi ametiasutused kõrvaldasid kõnealused õunad 4. septembril 2001 turult ja saatsid need tagasi.
49 Selles osas tuleb meenutada, et nimetatud kuupäeval ei olnud veel nimetatud hageja nime ja teda ei olnud veel tunnistatud võimalikuks kõnealuste õunte eksportijaks. Lisaks teavitati komisjoni Islandi ametivõimude võetud meetmetest alles tagantjärele, mistõttu komisjoni ei saa mingil juhul pidada nende eest vastutavaks. Seega ei ole see, mis asjaomaste õuntega Islandil tehti, käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohast oluline, ja etteheide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb jätta tähelepanuta.
50 Kiirhoiatussüsteemi osas väidab hageja sisuliselt, et miski ei tõenda seda, et tema oli nende õunte importija, mille Islandi ametivõimud keelustasid. Hageja leiab, et kui komisjon oleks täitnud oma kohustust kontrollida õunte päritolu enne kiirhoiatuse levitamist, oleks ta tõdenud, et hageja ei ole asjaga seotud. Hageja heidab komisjonile veel ette, et ta ei uurinud, kas kõnealused õunad tekitasid tõepoolest tõsist ja vahetut ohtu tervisele; ainuüksi dikofooli piirmäära ületamine ei ole hageja arvates selleks piisav. Hageja lisab, et nagu tuleneb ka 2001. aasta septembris Prantsusmaal läbi viidud analüüsi tulemustest, oleks kiirkontroll igal juhul võimaldanud tuvastada, et tema eksporditud õunad ei ületanud nimetatud piirmäära.
51 Selles osas tuleb märkida, et kiirhoiatussüsteemis vastutavad vaid siseriiklikud ametiasutused, mitte komisjon nende juhtude tuvastamise eest, mis kujutavad tõsist ja otsest riski tarbijate tervisele ja ohutusele, sest kiirhoiatussüsteemiga nähakse ühelt poolt ette, et kuna „ei ole võimalik näha ette erikriteeriume, mida otsene ja vahetu risk täpselt tähendab”, „peavad siseriiklikud ametiasutused iga üksikjuhu puhul eraldi otsustama”, ja teiselt poolt peaksid liikmesriigid „püüdma saada võimalikult palju teavet toodete ja ohu laadi kohta, arvestades sealjuures vajadust tegutseda kiiresti” (direktiivi lisa punktid 2 ja 3). Pealegi peavad siseriiklikud ametiasutused pärast seda, kui nad on avastanud tõsise ja vahetu ohu, mille mõju ulatub või võib ulatuda nende territooriumist väljapoole, teatama sellest viivitamata komisjonile ja edastama talle teabe toote identifitseerimiseks ja selle turustusahelate kohta (direktiivi lisa punkt 4).
52 Kuigi direktiivi lisa punkt 7 paneb komisjonile kohustuse kontrollida „saadud teabe vastavust […] direktiivi artiklile 8”, on ülesanne piiritletud selle kontrollimisega, kas asjaomane teave võib iseenesest kuuluda nimetatud sätte kohaldamisalasse, samas kui nende järelduste ja analüüside täpsus, mille alusel siseriiklikud ametiasutused asjaomast teavet edastasid, ei ole asjaomase kontrolli ese. Nagu eelnevalt sedastatud, vastutavad tegelikult ainult siseriiklikud ametiasutused oma järelduste ja analüüside eest. Seega ei olnud komisjonil ei kohustust ega ka pädevust kontrollida enne oma 14. septembri 2001. aasta teate levitamist seda, kas Islandil keelustatud õunu eksportis tõesti hageja.
53 Tarbijate tervist ohustavatest riskidest teavitamiseks piisas sellest, et komisjonil olid olemas usutavad tõendid hageja ja Islandil keelatud õunte seose kohta. Islandi ametiasutuste kogutud ja edastatud teave viitab Prantsusmaalt pärit õuntele, mis imporditi Madalmaade kaudu ja sellega seoses nimetati eelkõige Madalmaade äriühingut Greevecetrus. Madalmaade ametiasutuste esitatud teabest tulenes lisaks täpsustusi turustamisprotsessis osalenud äriühingute kohta, ära mainiti äriühingu „Greve” (Madalmaad), Alkmaaris (Madalmaad) asuva äriühingu „Bosch” ja hageja nimed. Nagu hageja enda esitatud 2001. aasta augusti arvetest ilmneb, eksportis ta Prantsusmaalt pärit õunu Alkmaaris asuvale äriühingule van den Bosch. Nende asjaolude tõttu ei saa nõustuda väitega, et komisjon levitas oma 14. septembri 2001. aasta teates, mis sisaldas Madalmaade ametiasutustelt pärinevat teavet, tõendeid, mis ei olnud usutavad.
54 Kui selles osas on veel kahtlusi, siis tuleb meenutada, et rahvatervise kaitse valdkonnas kohaldatava ettevaatuspõhimõtte kohaselt võib juhul, kui esinevad kahtlused rahvatervise kaitse osas, kohustada pädevat ametiasutust võtma vajalikke meetmeid, ilma et ta ootaks ära, et nende ohtude tegelikkus ja tõsidus oleks täielikult avaldunud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑3305, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑392/02: Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, EKL 2003, lk II‑4555, punktid 121 ja 122). Kui enne selliste meetmete võtmist peaks ootama kõigi vajalike uuringute tulemusi, kaotaks ettevaatuspõhimõte oma kasuliku mõju (vt eespool viidatud kohtuotsus Pfizer Animal Health vs. nõukogu, punktid 142, 386 ja 387). Selline põhjendus kehtib ka direktiivis sätestatud kiire teabevahetuse puhul. Hageja, kes kannatas inimeste tervise kaitseks loodud hoiatussüsteemi tõttu, peab taluma negatiivseid majanduslikke tagajärgi, sest rahvatervise kaitset tuleb pidada majanduslikest kaalutlustest tunduvalt olulisemaks (vt eespool viidatud kohtuotsus Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, punkt 121, ja eespool viidatud kohtuotsus Pfizer Animal Health vs. nõukogu, punkt 456).
55 Kuigi hageja selles kontekstis väidab, et ainuüksi dikofooli piirmäära 0,02 mg/kg ületamine ei kujuta endast tingimata tõsist ja vahetut ohtu inimeste tervisele, sest varasem lubatav määr oli 1 mg/kg, siis piisab selles osas märkimisest, et ühelt poolt ei ole komisjoni ülesanne kiirhoiatussüsteemi raames vaidlustada neid järeldusi ja analüüse, millest siseriiklikud ametiasutused lähtusid, kui nad käivitasid asjaomase süsteemi tõsise ja vahetu ohu tõttu, ja teisalt on selge, et keelatud õunad sisaldasid 0,8 mg/kg dikofooli, samas kui lubatud piirmäär oli 0,02 mg/kg. Hageja ei ole EÜ artikli 241 alusel vaidlustanud asjaomase piirmäära kehtestanud õigusakti õiguspärasust ega pole kuidagi tõendanud, et selliste õunte tarbimine, mille dikofooli sisaldus on 40 korda lubatud piirmäärast suurem, ei kahjusta tarbijate tervist, samas kui selles valdkonnas tehtud teaduslikest uuringutest ilmnes vajadus asendada varasem piirmäär 0,02 mg/kg määraga.
56 Etteheidete osas, mis puudutavad direktiivi artikli 7 lõike 2 rikkumist ja kaitseõiguste rikkumist seoses sellega, et komisjon ei konsulteerinud hagejaga enne tema nime ja kontaktandmete levitamist kiirhoiatussüsteemi raames, tuleb märkida, et asjaomane süsteem ei kohusta komisjoni sellist konsulteerimist läbi viima, kuna direktiivi artikli 7 lõige 2 ei reguleeri direktiiviga tarbijate tervise kaitseks kehtestatud kiirhoiatamise korda. Lisaks oleks kiire kaitsmise eesmärk raskesti saavutatav, kui komisjon peaks enne teistele kiirhoiatussüsteemi kontaktpunktidele direktiivi kohaldamisalasse kuuluva teabe edastamist pidevalt arvestama asjassepuutuva ettevõtja märkusi ja vastuväiteid.
57 See, et komisjon ei konsulteerinud hagejaga, ei kujuta endast ka kaitseõiguste järgimise põhimõtte rikkumist. Kuigi on tõsi, et selle põhimõtte kohaselt peab komisjon huvitatud isiku ära kuulama enne teda kahjustava meetme võtmist (vt nt Esimese Astme Kohtu 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑82/01: Josanne jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2013, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika), tuleb märkida, et komisjon ei võtnud käsitletaval juhul mingeid meetmeid, mis oleksid hagejat otseselt puudutanud ja teda kahjustanud. Komisjon levitas vaid üht teadet, see tähendab 14. septembril 2001 Madalmaade kontaktpunktilt saadud teadet, mille eesmärk direktiivi lisa punkti 4 kohaselt oli käesolevas asjas kõnealuste õunte ja nende turustusahela identifitseerimine.
58 On tõsi, et direktiivi lisa punktid 7 ja 8 sätestavad, et komisjon „võib” ühelt poolt asjaomaseks kontrollimiseks võtta kontakti selle riigi ametiasutusega, kust asjaomane toode eeldatavasti pärineb, ja teiselt poolt, „kui ta seda vajalikuks peab”, teha „erandlikel asjaoludel omaalgatuslikke uuringuid”. Ei näi olevat välistatud, et komisjon võib sellisel juhul konsulteerida ettevõtjaga, keda kiirhoiatuse levitamine puudutab. Hageja ei ole siiski suutnud tõendada, et konsulteerimata jätmisega rikkus komisjon käesoleval juhul käsitletavate asjaolude puhul õigusnormi.
59 Selles suhtes esitatud ainsa argumendiga väidetakse, et hageja poolt 2001. aastal Madalmaadesse eksporditud õunad ei ületanud nende töötlemise kuupäeval Prantsusmaal lubatud 1 mg/kg piirnormi. Seega näib hageja olevat seisukohal, et komisjon oleks pidanud võtma arvesse tema ärihuve ning temaga konsulteerima, arvestades seda erilist olukorda, mis tulenes sellest, et dikofooli piirmäära puudutavat korda muudeti 2001. aasta juulis, seega Prantsusmaalt pärit õunte transiidi ajal ekspordiriiki.
60 Selle väitega ei saa nõustuda.
61 Hageja ei ole ühelt poolt tegelikult esitanud ühtegi täpsustust oma ekspordi kuupäevade suhtes, ainus selles osas esitatud teave tuleneb 2001. aasta augusti arvetest, mis tõendavad tarnet Alkmaaris asuvale äriühingule van den Bosch (Madalmaad). Seega ei tõenda see teave, et 2001. aasta jaanuaris töödeldud õunad olid tingimata Prantsusmaalt välja viidud ja jõudnud sihtriiki enne 2001. aasta juulit. Samuti on võimalik, et need õunad eksporditi alles 2001. aasta augustis.
62 Teiselt poolt koosneb puu‑ ja köögiviljades dikofooli sisaldust puudutav ühenduse õigusnormistik reast nõukogu direktiividest, mis on adresseeritud liikmesriikidele, kes peavad need rakendama. Prantsusmaa kehtestas 0,02 mg/kg piirmäära 8. veebruari 2001. aasta määrusega, mis muutis 5. augusti 1992. aasta määrust teatud taimsetes saadustes esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide kehtestamise kohta (JORF 3.4.2001, lk 5200). Nagu selle määruse preambuli volitustest ilmneb, oli selle meetme eesmärk eelkõige võtta siseriiklikusse õigusesse üle komisjoni 22. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/42/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivide 86/362/EMÜ, 86/363/EMÜ ja 90/642/EMÜ (vastavalt teraviljas, loomses toidus ja teatavates taimsetes saadustes, kaasa arvatud puu- ja köögiviljas sisalduvate ja nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide kehtestamise kohta) (EÜT L 158, lk 51; ELT eriväljaanne 03/29, lk 209), mille liikmesriigid pidid direktiivi artikli 4 kohaselt üle võtma hiljemalt 28. veebruariks 2001 ning ülevõetud õigusnorme tuli hakata kohaldama alates 1. juulist 2001. See direktiiv avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 30. juunil 2000. Seega pidid kõik hoolsad ja arukad ettevõtjad korraldama oma äritegevuse alates viimati nimetatud kuupäevast nii, et ekspordiks mõeldud õunad, mis pidi viidama turule pärast 2001. aasta juunit, vastaksid uuele dikofooli piirmäärale. Hageja, kes ei ole EÜ artikli 241 alusel vaidlustanud ei 0,02 mg/kg piirmäära kehtestanud õigusakti õiguspärasust ega ka selle õigusakti jõustumise kuupäeva, ei saa seega heita komisjonile ette seda, et ta edastas kiirhoiatussüsteemi kaudu Madalmaade teate temaga eelnevalt konsulteerimata.
63 Igal juhul ei ole mõistlik eeldada, et isegi eelnev konsulteerimine hagejaga oleks võinud takistada komisjoni levitamast seda teadet, mis sisaldas hageja nime ja kontaktandmeid. Tegelikult oleks ainus tõhus viis, kuidas hageja oleks saanud end kaitsta kiirhoiatussüsteemi negatiivsete tagajärgede eest, võtta sõltumatu isiku või institutsiooni kontrolli all näidis õuntest, mida plaaniti eksportida Madalmaade kaudu, ja teha selle näidise osas dikofooli suhtes ametlikult kinnitatud analüüs. Vaid siis, kui hageja oleks sellise konsulteerimise käigus kohe esitanud sellise kinnitatud analüüsi, oleks ta võinud takistada oma nime kiirhoiatussüsteemi kaudu levitamist. Hageja aga ei ole kinnitanud ega ka tõendanud, et ta lasi eespool kirjeldatud viisil kõnealuseid õunu analüüsida in tempore non suspecto.
64 Mis puudutab Prantsusmaal 2001. aasta septembris läbi viidud analüüse, mis näitasid hageja eksporditud õunte vastavust ühenduse õigusnormidele, siis selles osas piisab märkimisest, et need analüüsid ei puuduta Islandil keelatud õunapartiid. Seega ei saa nendega tõendada, et Islandi analüüsid olid ekslikud. Need võimaldavad vaid tõendada, et 2001. aasta septembris analüüsitud õunad vastasid kohaldatavatele õigusnormidele.
65 Selles osas ei saa ka komisjonile süüks panna asjaolu, et Islandil analüüsitud õunapartii ilmselt kadus pärast selle turult kõrvaldamist, ega ka seda, et seega ei ole enam võimalik kontrollida Islandil tehtud analüüside õigsust ega seda, kas tegemist oli nende õuntega, mida hageja eksportis Madalmaade kaudu. Nagu eespool on kirjeldatud, piirdub komisjoni vastutus kiirhoiatussüsteemi raames vaid teabe kui sellise levitamisega.
66 Lõpuks ei saa hageja komisjonile ette heita, et komisjon rikkus konfidentsiaalsuskohustust, kui ta levitas tema nime ja kontaktandmeid. Tegelikult märgib direktiivi lisa punkt 6 sõnaselgelt, et vajadus võtta tarbijate kaitseks tõhusaid meetmeid kaalub tavaliselt konfidentsiaalsuskaalutlused üles. Kuna Islandi ametiasutuste hoiatusteates oli märgitud, et dikofooli jääke leiti „Prantsusmaalt pärit õuntes, mida turustati Madalmaade kaudu”, siis oli nii pädevate ametiasutuste kui ka asjaomaste majandustegevuses osalejate huvides võimalikult piirata asjaga seotud ettevõtjate ringi, sest vastupidisel juhul ei oleks olnud välistatud, et kõiki Prantsusmaalt pärit õunu boikoteeritakse. Nagu on kirjeldatud eespool, tuleb asjaomases kontekstis hageja nime nimetamist käesoleva juhu asjaolusid silmas pidades vaadelda rahvatervise kaitse seisukohast nii lubatava kui ka vajaliku teabena.
67 Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole suutnud tõendada, et komisjon tegi vea, mis tooks kaasa tema vastutuse. Seega tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja hinnata põhjusliku seose olemasolu ja väidetava kahju esinemist.
Kohtukulud
68 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja hagejalt.
Forwood
Pirrung
Meij
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. märtsil 2004 Luxembourgis.
Kohtusekretär
Koja esimees
H. Jung
J. Pirrung
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.
Top