ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
13. detsember 2004
Kohtuasi T-251/02
E
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Päevaraha – Sisseseadmistoetus – Sõidu- ja kolimiskulude hüvitamine tööleasumisel – Töölevõtmiskoht – Personalieeskirjade VII lisa artiklid 4, 5, 7, 9 ja 10 – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise hagi
Täielik tekst prantsuse keeles II - 0000
Ese: Hagi, mille esemeks on esiteks nõue tühistada ametisse nimetava asutuse 29. augusti 2001. aasta otsus, millega määrati hageja päritolu- ja töölevõtmiskohaks Brüssel ja millega keelduti talle maksmast kodumaalt lahkumise toetust, sisseseadmistoetust ja päevaraha ning sõidu- ja kolimiskulusid tööleasumisel, ning teiseks nõue maksta viivist ja hüvitist.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud poolte endi kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud ─ Töötasu ─ Kodumaalt lahkumise toetus ─ Kohaldamise tingimused ─ Alalise elukoha ja peamise töökoha puudumine viiteperioodi ajal liikmesriigis, kus on isiku teenistuskoht ─ Mõiste
(Ametnike personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõige 1)
2. Ametnikud ─ Töötasu ─ Personalieeskirjade VII lisas sätestatud toetuste ja hüvitiste maksmine ─ Pädeva ametiasutusega seotud pädevus ─ Kohtuliku kontrolli ulatus
(Personalieeskirjad, VII lisa artiklid 4, 5, 7, 9 ja 10)
3. Ametnikud ─ Töötasu ─ Kodumaalt lahkumise toetus ─ Kohaldamise tingimused ─ Riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile osutatud teenustest ja eraõiguslikule isikule osutatud teenustest tulenevate olukordade eristamine ─ Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ─ Puudumine
1. Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega seatakse kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peamiseks kriteeriumiks ametniku alaline elukoht tööleasumisel.
Alaline elukoht on koht, mille suhtes on asjaomane isik teadlikult väljendanud tahet seostada end sellega püsivalt või alaliselt, mis tähendab, et alalise elukoha määramiseks tuleb võtta arvesse kõiki sellesse puutuvaid faktilisi asjaolusid.
Selline tõlgendamine, millega välistatakse kodumaalt lahkumise toetuse saajate hulgast ametnik, kellel on olnud tema tulevase teenistuskoha riigis alaline elukoht või peamine töökoht ainult osa viiteperioodi jooksul, eiraks selle toetuse peamist eesmärki, milleks on hüvitada teatud kulud ja ebamugavused, mis on tingitud alalisest teenistusest selles riigis, millega ametnik ei ole olnud pikaajaliselt seotud enne tööleasumist.
(vt punktid 53, 54 ja 70)
Viited: 15. september 1994, kohtuasi C-452/93 P: Magdalena Fernández v. komisjon (EKL 1994, lk I-4295, punkt 22); 8. aprill 1992, kohtuasi T-18/91: Costacurta Gelabert v. komisjon (EKL 1992, lk II-1655, punkt 42, ja osundatud kohtupraktika); 14. detsember 1995, kohtuasi T-72/94: Diamantaras v. komisjon (EKL AT 1995, lk I-A-285 ja II-865, punkt 48); 28. september 1999, kohtuasi T-28/98: J v. komisjon (EKL AT 1999, lk I-A-185 ja II-973, punkt 32).
2. Personalieeskirjade VII lisa sätted ei anna pädevale ametiasutusele vähimatki kaalutlusõigust neis sätestatud toetuste ja hüvitiste maksmise osas, kuid annavad talle sellega seotud pädevuse niivõrd, kuivõrd eespool nimetatud sätete imperatiivsest sõnastusest ilmneb, et ametiasutus on kohustatud maksma asjaomast toetust või hüvitist, kui on kindel, et asjaomastes sätetes nimetatud tingimused on täidetud. Sellest tuleneb, et kui ühenduse kohus uurib pädeva ametiasutuse poolt esitatud asjaolusid ja viimase poolt neile asjaoludele antud kirjeldusi eesmärgiga saada vastus küsimusele, kas toetuste ja hüvitiste maksmise aluseks seatud tingimused on täidetud, teostab ühenduse kohus täielikku kohtulikku kontrolli.
(vt punkt 118)
Viited: 21. oktoober 2003, kohtuasi T-302/01: Birkhoff v. komisjon (EKL AT 2003, lk I-A-245 ja II-1185, punkt 38).
3. Kuivõrd tingimuste seadmine, mis annavad õiguse saada kodumaalt lahkumise toetust, on osa ühenduse institutsioonide kaalutlusõiguse teostamisest, eiratakse mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ainult juhul, kui VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a tooks kaasa meelevaldse või ilmselgelt ebakohase eristamise võrreldes selle toetuse eesmärgiga, milleks on hüvitada teatud kulud ja ebamugavused, mis on tingitud alalisest teenistusest selles riigis, millega ametnik ei ole olnud pikaajaliselt seotud enne tööleasumist.
Selle eesmärgiga seoses ei käsitleta riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile osutatud teenustest ja lähetatud teenistuja poolt eraõiguslikule isikule osutatud teenustest tulenevate olukordade eristamist meelevaldsena või ilmselgelt ebakohasena. Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a ettenähtud erand sellise ametniku jaoks, kes on viiteperioodi kestel elanud riigis, kus on tema teenistuskoht, kui ta oli teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, on sätestatud täpsemalt põhjusel, et sellistes tingimustes ei saa öelda, et see ametnik on loonud kestvaid sidemed riigiga, kus asub tema teenistuskoht. Asjaolu, et VII lisa artikli 4 kategooriate kohaldamine võib üksikutel juhtudel põhjustada marginaalseid olukordi, kus keeldutakse ametnikele kodumaalt lahkumise toetust maksmast, kuna nende olukord on sarnane viidatud artiklis nimetatud ametnike olukorraga, ei tähenda siiski, et selle artikli sätete näol oleks tegemist meelevaldse eristamisega. Nii ei saa seadusandja valikut piiritleda püsivate sidemete puudumise eeldust olukordadega, mis tulenevad teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile osutatud teenuste osutamisest, käsitleda sellise eristamisena.
(vt punktid 124−126)
Viited: 15. jaanuar 1981, kohtuasi 1322/79: Vutera v. komisjon (EKL 1981, lk 127, punktid 8 ja 9); eespool viidatud kohtuotsus Diamantaras v. komisjon (punkt 48); 30. september 1998, kohtuasi T-164/97: Busacca jt v. kontrollikoda (EKL AT 1998, lk I-A-565 ja II-1699, punktid 48 ja 49); eespool viidatud kohtuotsus J v. komisjon (punkt 32); 8. jaanuar 2003, liidetud kohtuasjad T-94/01, T-152/01 ja T-286/01: Hirsch jt v. Euroopa Keskpank (EKL AT 2003, lk I-A-1 ja II-27, punkt 51).
Top