EUR-Lex -  62001CC0332 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

F. G. JACOBS

esitatud 22. jaanuaril 2004(1)

Kohtuasi C-332/01

Kreeka Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

1.        Käesolevas kohtuasjas taotleb Kreeka komisjoni 11. juuli 2001. aasta otsuse 2001/557/EÜ, millega jäetakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) tagatisrahastu raames liikmesriikide poolt tehtud teatud kulutused ühenduse rahastamisest välja („otsus” või „vaidlustatud otsus”), (2) osalist tühistamist.

2.        Kreeka vaidlustab eelkõige selle, et komisjon on ühenduse rahastamisest välja jätnud puuvilla, oliiviõli, kuivatatud viinamarjade ning uttede ja kitsede sektori kulutused.

3.        Enne Kreeka väidete ja argumentide üksikasjalikku kontrollimist on kasulik välja tuua ühist põllumajanduspoliitikat ja fondiga seotud aruannete kontrollimist ja heakskiitmist reguleeriva õigusliku raamistiku peamised iseärasused.

 

 Õiguslik raamistik

 Peamised ühenduse õigusnormid

4.        Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise peamised reeglid on kehtestatud määruses nr 729/70,(3) milles on sätestatud, et fond rahastab ühismeetmeid, mis on vastu võetud EÜ artikli 33 lõike 1 punktis a sätestatud eesmärkide saavutamiseks, kaasa arvatud sekkumisi põllumajandusturgude stabiliseerimiseks, mida teostatakse vastavalt ühenduse eeskirjadele põllumajandusturgude ühiskorralduse raames.(4)

5.        Määruse nr 729/70 artiklis 5 on ette nähtud aruannete kontrollimine ja heakskiitmine, mille on esitanud siseriiklikud asutused („makseagentuurid”), kellele on antud pädevus teha kulutusi seoses fondi rahastatavate tehingutega. Artikli 5 lõike 2 punkti c esimeses lõigus on sõnaselgelt sätestatud, et komisjon peab ühenduse rahastamisest välja jätma kulutused, mida ei ole tehtud kooskõlas ühenduse õigusnormidega.

6.        Artikli 5 lõike 2 punktis c on lisaks sätestatud järgmist:

„Enne rahastamisest keeldumise otsuse tegemist teavitatakse komisjoni kirjalikult kontrollide tulemustest ning asjaomaste liikmesriikide vastustest, misjärel püüavad kaks osapoolt kokkuleppele jõuda edaspidise tegutsemise suhtes.

Juhul kui kokkulepet ei saavutata, võib liikmesriik taotleda menetluse alustamist, millega ühitatakse nelja kuu jooksul vastavaid seisukohti ja mille tulemuste põhjal koostatakse rahastamisest keeldumise otsusele eelnevalt komisjonile teadmiseks ja kontrollimiseks saadetav aruanne.

Komisjon hindab väljajäetavaid summasid, arvestades eriti tuvastatud mittevastavuse olulisust. Komisjon võtab arvesse õigusrikkumise iseloomu ja tõsidust, aga ka ühendusele tekitatud rahalist kahju.

Rahastamisest keeldumise otsus ei tohi puudutada kulutusi, mis on tehtud kakskümmend neli kuud enne komisjoni poolt liikmesriigile saadetud kirjalikku teatist kontrollide tulemuste kohta. […]”(5)

[Mitteametlik tõlge]

7.        Määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, et tagada, et fondist rahastatavad tehingud tegelikult toimuvad ja neid teostatakse õigesti, tõkestada eeskirjade eiramist ja hüvitada selle tagajärjel kaotatud summasid. Spetsiifilistes ühenduse meetmetes on enamike põllumajandussektorite kaupa välja toodud, milliseid meetmeid liikmesriigid peavad võtma artikli 8 lõikest 1 tulenevate üldiste kohustuste täitmiseks.(6)

8.        Komisjonil on määruse nr 729/70 artikli 9 alusel õigus võtta mitmesuguseid meetmeid liikmesriikide ametiasutuste esitatud informatsiooni ja dokumentide kontrollimiseks ja täiendamiseks. Ta võib näiteks teostada kontrolli kohapeal ning tal on õigus juurdepääsuks kõikidele arveraamatutele ja muudele dokumentidele, mis on seotud fondist rahastatavate kulutustega, ning teostada või nõuda liikmesriikidelt uurimiste ja kontrolli teostamist.

9.        Määruse nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EPATF-i tagatisrahastu aruannete kontrollimise ja heakskiitmisega,(7) artikli 8 lõike 1 esimese lõigu asjasse puutuvas osas on sätestatud:

„Kui komisjon on uurimise tulemusel leidnud, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, teatab ta oma tähelepanekust asjaomasele liikmesriigile ning lisab edaspidise eeskirjadele vastavuse tagamiseks vajalikud korrigeerivad meetmed ja hinnangu nende kulutuste kohta, mille saab vastavalt määruse (EMÜ) nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktile c ühenduse rahastamisest välja arvata. Komisjoni teates viidatakse käesolevale määrusele. […]”

 Peamiste õigusnormide tõlgendamine Euroopa Kohtus

10.      Euroopa Kohus on tuletanud mitu põhimõtet, mis puudutavad komisjoni mahaarvamiste seaduslikkuse vaidlustamist liikmesriikide poolt.

11.      Esiteks on selge, et määrus nr 729/70 lubab komisjonil jätta EPATF-i kanda üksnes summad, mida on makstud vastavalt erinevates põllumajandussektorites kehtestatud reeglitele(8) ning kohustab järelikult komisjoni keelduma kulutuste rahastamisest, kui ta leiab, et eeskirju on eiratud:(9) fondi aruannete kontrolli menetluse eesmärk, mis on kontrollida, et tagastamised ja sekkumine toimuvad ühenduse normide kohaselt ning seeläbi tagada, et kõikidele kauplejatele kehtiks ühesugused konkurentsitingimused, satuks ohtu, kui komisjon saaks siseriikliku tegevuse eeskirjale mittevastavuse tuvastamise korral kaalutlusõigusele tuginedes selle ühenduse rahastamise eesmärgil heaks kiita või tagasi lükata, olenevalt selle finantsmõjudest EPATF-ile.(10) Järelikult peab liikmesriik kandma kõik ülejäänud kulud, mis kaasnevad makstud summadega, eelkõige nendega, mille suhtes siseriiklikud ametiasutused leidsid ebaõigesti, et nad on volitatud neid neil tingimustel välja maksma.(11)

12.      Täpsemalt kehtestab määruse nr 729/70 artikli 8 lõige 1 liikmesriikidele üldise kohustuse võtta meetmeid, mis on vajalikud selle tagamiseks, et fondist rahastatavad tehingud tegelikult toimuvad ja need teostatakse õigesti, eeskirjade eiramise tõkestamiseks ja käsitlemiseks ning eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summade hüvitamiseks, isegi kui spetsiifilises ühenduse õigusaktis ei ole teatud kontrollimeetmete kehtestamist sõnaselgelt ette nähtud. Sellest sättest tuleneb samuti, koostoimes komisjoniga koostöö tegemise kohustusega, mis on sätestatud EÜ artiklis 10, eriti seoses ühenduse vahendite õige kasutamisega, et liikmesriigid peavad kehtestama tervikliku halduskontrolli ja kohapealse kontrolli süsteemi, tagades nii, et kõnealuste lisatasude andmise sisulisi ja formaalseid tingimusi on kohaselt järgitud. See kontroll peab välistama igasuguse kahtluse EPATF-i rahastatavate kulutuste seaduslikkuse osas.(12) Kui määrus kehtestab spetsiifilised kontrollimeetmed, on liikmesriigid kohustatud neid kohaldama ilma, et oleks vaja hinnata nende väidet, mille kohaselt erinev kontrollisüsteem oleks tõhusam.(13)

13.      Mis puutub tõendamiskohustusse, siis kuigi komisjon peab põhjendama oma otsust keelduda liikmesriigi kantud kulutuste rahastamisest EPATF-ist, esitades tõendeid tõsise ja mõistliku kahtluse kohta selles liikmesriigis läbi viidava kontrolli toimumise ja korrektsuse suhtes, ei pea ta siiski ammendavalt tõendama, et kontroll oli puudulik või et selle riigi esitatud andmetes esineb ebatäpsusi või veelgi enam, esitama üksikasju nende kontrollide puudulikkuse või selle riigi esitatud valede andmete kohta: viimati nimetatul on fondi aruannete kontrolliks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumiseks ja kontrollimiseks paremad võimalused ja järelikult lasub liikmesriigil kohustus esitada võimalikult detailne ja terviklik tõendusmaterjal kontrollide läbiviimise või nende tegelikkusele vastavuse kohta ja vajadusel selle kohta, et komisjoni väited on valed.(14) Liikmesriik ei saa komisjoni sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kinnitavate tõenditega.(15)

14.      Pigem peab liikmesriik vajaduse korral tõendama, et komisjon on eksinud väidetava rikkumise tagajärjel finantstasandil võetava meetmes osas.(16) Kui komisjon leiab, et puuduvad sobivad kontrollimehhanismid, võib ta keelduda kõikide kõnealuste kulutuste jätmisest EPATF-i kanda.(17) Kui komisjon on rikkumisega seotud kõikide kulutuste keelamise asemel püüdnud kehtestada reegleid eeskirjade eiramiste erinevaks kohtlemiseks, olenevalt kontrolli puuduste tõsidusest ja EPATF-ile tekkiva riski ulatusest, peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on meelevaldsed ja ebaõiglased.(18)

15.      Mis puutub aruannete kontrollimise ja heakskiitmisega seotud otsuse põhjendamise kohustusse, tuleb põhjendusi lugeda piisavaks, kui otsuse adressaadiks olev liikmesriik on selle otsuse väljatöötamise menetlusse olnud tihedalt kaasatud ja ta on teadlik – näiteks koondaruande või kirjavahetuse kaudu komisjoniga – kaalutlustest, mille alusel komisjon pidas vajalikuks vaidlusalust summat EPATF-i kanda mitte jätta.(19)

16.      Mis puutub määruse nr 1663/95 artikli 8 lõikest 1 ja määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktist c tulenevatesse komisjoni kohustustesse, siis artikli 8 lõige 1 täiendab artikli 5 lõike 2 punkti c, kehtestades nõuded, millele komisjoni „kontrolli tulemuste kirjalik teatamine asjaomasele liikmesriigile” selle sätte tähenduses peab vastama.(20) Selles teates tuleb seega märkida meetmed, mis tuleb võtta, et tagada tulevikus eeskirjadest kinnipidamine, lisada hinnang kõikidele kulutustele, mida komisjon võib jätta rahastamisest välja, ning viidata määrusele nr 1663/95; liikmesriigile tuleb anda kaks kuud sellele vastamiseks.

17.      Õigusnormides kehtestatud nõuete eesmärk on võimaldada asjaomasel liikmesriigil täpselt kindlaks teha kuupäev, millest alates tuleb ajalist piirangut hakata arvestama; selle ühenduse rahastamisest väljajätmise ajalise piirangu eesmärk on kaitsta liikmesriigi õiguskindlust, mida ei oleks, kui komisjon võiks seada kantud kulutusi kahtluse alla mitu aastat enne vastavuse kohta otsuse vastuvõtmist.(21) Liikmesriik võib siiski sellele ajalisele piirangule tugineda vaid siis, kui ta on ise täitnud oma ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, eelkõige on saatnud omal algatusel kontrolli jaoks vajalikku informatsiooni. Seega ei saa liikmesriik 24-kuulisest ajavahemikust kinnipidamise kindlaks tegemisel arvesse võtta ainult kulutuste tekkimise kuupäeva, arvestamata kuupäeva, mil ta saatis komisjonile nende kulutuste kohta olulist ja piisavat teavet, tänu millele komisjon sai aruandeid kontrollida ja heaks kiita.(22)

 

 Komisjoni juhised

18.      Komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokument VI/5330/97(23) („juhised”) sisaldab juhiseid, mida institutsioon kavatseb järgida EPATF-i tagatisrahastu raamatupidamise kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemisel.

19.      Juhistes on märgitud, et kui komisjon leiab, et teatud kulutused ei olnud ühenduse õigusnormidega kooskõlas, peab ta üldreeglina nende rahastamisest keelduma. Kui liikmesriik rikub ühenduse norme, milles on nõutud abitaotluste kõlblikkuse kontrolli, tähendaks komisjoni keeldumine rahastada kõiki asjaomaseid kulutusi mõnel juhul seda, et väljajäetud kulutused ületaksid tõenäoliselt rahalise kahju, mida ühendus on kandnud. Sellisel juhul on kohane määrata kahju suurus. Vastavalt määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 1 punktile c peab korrektsiooni ulatus olema selgelt seotud võimaliku kahjuga. Peab esinema oluline rikkumine kindlate ühenduse normide kohaldamisel, mis tekitab EPATF‑ile tõelise kahju või eeskirjade eiramise ohu.

20.      Lisa 2 käsitleb finantstagajärgi, mis tekivad selliste liikmesriikide poolt läbi viidud kontrollimiste puuduste kohta esitatud aruannete kontrollimise ja heakskiitmise tagajärjel. Seoses sellega eristavad juhised kahte liiki kontrolli:

–        Võtmekontrollid on füüsilised ja halduskontrollid, mis on vajalikud erinevate osade põhjalikuks kontrollimiseks, eriti taotluseseme tegelikkusele vastavuse, koguse ja kvalitatiivsete omaduste, sealhulgas tähtaegadest kinnipidamise, saagikoristusnõuete, ooteaegade jms osas. Kontrolle viiakse läbi kohapeal ja andmeid võrreldakse teiste sõltumatute andmeallikatega nagu kataster.

–        Teisesed kontrollid on sellised taotluste korrektseks menetlemiseks vajalikud haldustoimingud nagu taotluste esitamise tähtaegadest kinnipidamise kontrollimine, sama eseme suhtes esitatud topelttaotluste tuvastamine, riskianalüüs, sanktsioonide kohaldamine ja menetluse üle järelevalve teostamine.

21.      Juhistes on välja toodud, et juhul kui üks või mitu võtmekontrolli on jäänud teostamata või on nii halvasti või harva läbi viidud, et need ei ole tõhusad tuvastamaks taotluse kõlblikkust või ennetamaks eeskirjade eiramisi, kohaldatakse 10% korrektsiooni, sest on mõistlikult võimalik järeldada, et fondi jaoks on suur oht saada olulist kahju. Juhul kui kõik võtmekontrollid on läbi viidud, aga ei ole järgitud õigusnormides nõutud kontrollide arvu, sagedust või täpsust, kohaldatakse 5% korrektsiooni, sest on mõistlik järeldada, et sellised kontrollid ei taga oodatud tasemel taotluste vastavust nõuetele ja et fondi jaoks on kahju risk märkimisväärne. Juhul kui liikmesriik viis korrektselt läbi võtmekontrollid, kuid jättis täielikult teostamata ühe või mitu teisest kontrolli, kohaldatakse 2% korrektsiooni, võttes arvesse fondi jaoks väiksemat kahju riski ja õigusrikkumise kergemat raskusastet. Juhul kui kontrollisüsteem on täielikult rakendamata või see on oluliste puudustega ja on tõendeid sagedaste eeskirjade eiramiste ja hooletuse kohta võitluses eeskirjade eiramise ja pettuse vastu, kohaldatakse 25% korrektsiooni niivõrd, kuivõrd on mõistlik hinnata, et vabadus karistamatult vastuvõetamatuid taotlusi esitada tekitab fondile äärmiselt suuri kahjusid.

22.      Euroopa Kohus on kontrollinud mitmel korral komisjoni juhistes sätestatud ühtsete kohandamiste kohaldamise kriteeriume. Selle kohtupraktika kohaselt leiab Euroopa Kohus, et need kriteeriumid on jõus.(24)

 

 Menetlus

23.      Käesolevas asjas on komisjoni kulutuste hüvitamisest keeldumise põhjendused välja toodud 19. juunil 2001, pärast määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktis c nõutud kokkuleppemenetlust vastu võetud Rapport de synthèse’is (koondaruanne) (25).

 

 Puuvillasektori kulutuste väljajätmine

 Asjaomased õigusnormid

24.      Vastaval ajahetkel oli puuvilla abisüsteem peamiselt reguleeritud esiteks määrusega nr 1554/95, milles sätestatakse puuvilla abisüsteemi üldeeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 2169/81,(26) ja teiseks määrusega nr 1201/89, millega sätestatakse puuvilla toetuste süsteemi rakenduseeskirjad(27).

25.      Määruse nr 1554/95 artiklis 8 on sätestatud:

„Artikli 5 lõikes 3 nimetatud puuvilla tõenäoline toodang arvutatakse […] enne 1. oktoobrit, võttes arvesse saagikalkulatsioone.

Kõnealuste kalkulatsioonide koostamiseks kehtestatakse külvipinnadeklaratsioonide süsteem.”

26.      Määruse nr 1201/89 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Välja arvatud vääramatu jõu korral, esitavad kõik puuvillatootjad enne asjaomase liikmesriigi poolt määratud kuupäeva ja hiljemalt 1. juuliks iga-aastase külvipinnadeklaratsiooni.

1996. aasta osas asendatakse Kreeka puhul kuupäev 1. juuli 1. augustiga.”

27.      Määruse nr 1201/89 artikli 12 lõike 1 punktis 2 on sätestatud:

„Liikmesriigi määratud asutus kontrollib […] külvipinnadeklaratsioonis sisalduvate andmete täpsust pisteliste kontrollidega, mis hõlmavad vähemalt 5% deklaratsioonidest.”

28.      Määruse nr 1437/96,(28) millega lisati määruse nr 1201/89 artikli 8 lõike 1 teine lõik, preambulis on sätestatud:

„[…] komisjoni määruse (EMÜ) nr 1201/89 artikli 8 lõikes 1 […] on sätestatud, et, kõik puuvillatootjad esitavad enne asjaomase liikmesriigi määratud kuupäeva ja hiljemalt 1. juuliks iga-aastase külvipinnadeklaratsiooni, välja arvatud vääramatu jõu korral; […] Kreeka riigiasutuste streik takistas 1996. aastal tõsiselt nende deklaratsioonide esitamist;

[…] seetõttu tuleks 1996. aasta osas Kreeka puhul kehtestada 1. juulist hilisem tähtaeg;

[…]”(29)

[mitteametlik tõlge]

 

 Komisjoni seisukohad ja Kreeka väited

29.      Koondaruandes on märgitud, et i) Sérresi ja Dráma noomis(30) ei ole töötajate puudumise tõttu teostatud 1995/96. turustusaasta külvipinnadeklaratsioonide kohapealset kontrolli ning ii) Voiotía ja Imathía noomis hilines 1996/97. turustusaasta külvipinnadeklaratsioonide kohapealne kontroll seoses kontrollijate streigiga. Järelikult on rikutud määruse nr 1201/89 artikli 12 lõike 1 punkti a, mis käsitleb vähemalt 5% aruannetega seotud kontrolli. Komisjon tegi seetõttu ettepaneku 4 163 259 550 Kreeka drahmi suuruseks korrektsiooniks, mis vastab 10%-le kõikidest kulutustest, millega seoses on täheldatud eksimusi.

30.      Kreeka väidab, et otsus tuleks tühistada selles osas, milles see kehtestab eespool nimetatud vähendamised puuvillasektoris või teise võimalusena tuleks seda muuta selliselt, et mahaarvamisi vähendataks 2% deklareeritud kulutustest.

 

 Kontrolli puudumine Sérresis ja Drámas

31.      Tunnistades, et Sérresis ja Drámas ei ole kontrolli toimunud, väidab Kreeka, et komisjon on tõlgendanud valesti määruse nr 1201/89 artikli 12 lõike 1 punkti a. Komisjon väitis koondaruandes, et artikli 12 lõike 1 punktis a viidatud kontroll peab olema representatiivne; seetõttu ei saa ühtegi noomi sellest välja jätta. Kreeka kinnitab vastupidi, et see säte nõuab üksnes, et kontroll hõlmaks 5% külvipinnadeklaratsioonidest. 1995/96. turustusaastal saabus 119 942 deklaratsiooni ja teostati 8299 kontrolli, mis moodustab 6,9% aruannetest. Kuigi Sérresis ja Drámas ei ole kontrolli teostatud, oli kontroll täielikult representatiivne. Veelgi enam, selle kohustuse tõlgendamine noomile viidates oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna teistes liikmesriikides ei ole vastavaid haldusüksusi. Isegi kui artikli 12 lõike 1 punktis a oleks nõutud, et kontroll hõlmaks 5% teatud haldusüksusest, ei peaks see üksus olema noom, vaid piirkond või geograafiline üksus.

32.      Lisaks väidab Kreeka, et kontrolli puudumine Sérresis ja Drámas oli seotud asjaoluga, et töötajaid ei olnud hetkel piisavalt, mis lahendati selliselt, et kontroll neis piirkondades jäeti ära. Komisjoni kehtestatud rangeid korrektsioone ei saa hea usu ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt sellise lühiajalise tingimusega põhjendada.

 

 Hilinenud kontroll Voiotías ja Imathías

33.      Kreeka väidab, et määrus nr 1201/89 ei kehtesta kohapealse kontrolli suhtes tähtaega; õigusnormidest tulenev ainus nõue on, et kontroll peab toimuma sobival ajal, nimelt ajal, kui on kindel, et kontrollitava ala näol on tegemist külvipinnaga. See ajavahemik võib ulatuda augustist aprillini, kuna külvipinna saab maatükile alles jäävate puuvillatüvede alusel kindlaks teha isegi pärast puuvillasaagi koristamist. Peaaegu kõik aset leidnud kontrollimised viidi läbi septembris, oktoobris ja novembris.

34.      Teise võimalusena väidab Kreeka, et teatud noomides esines hilinemisi, kuid väidab, et need olid seotud vääramatu jõuga, nimelt puuvillaameti 95% töötajate ebaseadusliku streigiga.

 

 Hinnang

35.      Seoses kontrolli puudumisega Sérresis ja Drámas nõustun ma Kreekaga selles osas, et artikli 12 lõike 1 punkti a tavapärane tõlgendamine on selline, et asutus peab juhuslikult valima vähemalt 5% kõikidest saabunud deklaratsioonidest. Juhuslikkuse nõue peaks tagama, et kõigil teatud asutuse haldusalas olevatel aladel teostatakse tõenäoliselt kontrolli. Teistsugusel lähenemisel on veel seegi puudus, et tuleks otsustada, milline haldusüksus on asjakohane; nagu väidab Kreeka, võib see osutuda ebaõiglaseks. Artikli 12 lõike 1 punkti a sätteid võib vastandada määruse nr 2911/90(31) artikli 6 lõike 2 sätetele, milles on sõnaselgelt sätestatud, et tuleb teostada kohapealseid kontrolle, mis hõlmavad „iga pädeva haldusüksuse” piires esindavat protsentuaalset hulka kuivatatud viinamarja sektori põllukultuurideklaratsioone.

36.      Euroopa Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Kreeka ei ole seda süsteemi vastuvõetavalt kohaldanud. Hagiavalduses on esitatud tabel, mis näitab, et Kreeka poolt viidatud 6,9% kontrollitud deklaratsiooni hulka, mis on valitud pisteliseks kontrolliks, kuulub 1101 Sérresi noomis esitatud deklaratsiooni (kokku 10 874 deklaratsiooni) ja 325 Dráma noomis esitatud deklaratsiooni (kokku 3222 deklaratsiooni). Seega tundub, et nende kahe noomi kohta esitatud deklaratsioone võeti juhusliku valiku tegemisel arvesse. Samas tundub, et on heaks kiidetud, et ühegi sel viisil välja valitud deklaratsioonidega kaetud ala suhtes ei ole kontrolli teostatud. Kui liikmesriik, kes on valinud deklaratsioonid juhuslikult pisteliseks kontrolliks, jätab kontrolli selliselt valitud külvipinnadeklaratsioonide suhtes teostamata koguni kahes noomis tervikuna, siis see on selgelt vastuolus õigusnormide mõttega, milles on nõutud kontrolli teostamist selgelt väljendatud protsendi külvipinnadeklaratsioonide suhtes. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale lasub asjaomasel liikmesriigil kohustus esitada võimalikult detailne ja terviklik tõendusmaterjal kontrollide läbiviimise või nende tegelikkusele vastavuse kohta ja see liikmesriik ei saa komisjoni poolt sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu tagavate tõenditega.(32) Nende põhimõtetega oleks selgelt vastuolus, kui liikmesriik saaks teostada valikulist kontrolli seal, kus on ette nähtud pisteline kontroll.

37.      Seoses hilinenud kontrolliga Voiotías ja Imathías nõustun ma teatud osas Kreeka seisukohaga, et kuna artikli 12 lõike 1 punktis a ei ole sõnaselgelt kehtestatud tähtaega kontrolli läbiviimiseks, siis on mõistlik tõlgendus selline, et kontroll peab toimuma ajal, mil on kindel, et külvamine kontrollitaval alal on toimunud; järelikult ei pea kontroll tingimata eelnema saagikoristusele (nagu näib väitvat komisjon), kuna Kreeka kinnituste kohaselt võib saagikoristusele järgnev kontroll anda samu tulemusi, kuivõrd puuvillatüved jäävad maa sisse alles.

38.      Tundub siiski, et komisjon ei ole korduvatest nõudmistest hoolimata saanud teavet või dokumente, millest selguks, et mingit kontrolli, (tema tõlgenduses) isegi hilinenud kontrolli, oleks kunagi teostatud. Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik komisjoni sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kinnitavate tõenditega,(33) tuleb Kreeka väide selles osas tagasi lükata .

39.      Vääramatu jõu argumendiga seoses tundub mulle, et kuupäevade osas esineb teatud segadus. Kreeka on oma taotlusele lisanud puuvillatööliste ametiühingult pärinevaid dokumente kui tõendeid ette teatatud streigi kohta, millest võtab viie päeva jooksul osa üle 95% töötajatest. Tundub, et need dokumendid on streikide kohta ainus tõend, millele Kreeka tugineb, mis komisjonile on edastatud, kuid seda alles pärast hagiavalduse esitamist. Kõik selles lisas sisalduvad dokumendid on pärit 1995. aastast, puudutades selle aasta augustist oktoobrini ulatuvat ajavahemikku, samas kui komisjoni etteheited käsitlevad hilinenud kontrolli, mis viidi läbi 1996. aasta detsembrist 1997. aasta veebruari-märtsini. 1996. aasta streigiga seoses võib lisaks olla oluline, et ajagraafikut tervikuna on selle arvesse võtmiseks muudetud paindlikumaks: vaata määruse nr 1201/89 artikli 8 lõike 1 teist lõiku.(34) Igal juhul ja vääramatu jõu argumendist hoolimata (mis ei tundu esmapilgul veenev) on selge, et Kreekal ei ole õnnestunud komisjoni tähelepanekutele adekvaatselt vastata; järelikult tuleb ka tema väite see osa tagasi lükata .

 

 Oliiviõlisektori kulutuste väljajätmine

 Asjaomased õigusnormid

40.      Määruses nr 154/75 on sätestatud, et oliiviõli tootvad liikmesriigid peavad sisse seadma oliiviregistri.(35) Selle määruse artikli 1 kohaselt peab see register hõlmama Kreeka puhul 31. oktoobriks 1988 kõiki selle territooriumil asuvaid oliivikasvatusmajandeid ja sisaldama teatud spetsiifilist informatsiooni, mida ajakohastatakse korrapäraste ajavahemike järel.

41.      Määruse nr 2261/84, millega sätestatakse oliiviõli tootmistoetuse ja oliiviõli tootjate organisatsioonidele makstava toetuse andmise üldeeskirjad,(36) artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et iga liikmesriik peab koostama ja uuendama elektroonilisi faile, mis sisaldavad andmeid oliivide ja oliiviõli tootmise kohta. Teave, mida need failid peavad sisaldama, on loetletud artikli 16 lõikes 2.

42.      Määruse nr 3061/84,(37) millega sätestatakse oliiviõli tootmistoetuse rakenduseeskirjad, artikli 11 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et elektroonilise faili kõik koostisosad tuleb luua ja tööle rakendada enne 31. oktoobrit 1990.

 

 Komisjoni seisukohad ja Kreeka väited

43.      Vastavalt koondaruandele ja varasemale kirjavahetusele selgus 1996. aasta mais Kreekas läbi viidud auditite põhjal mitmeid vajakajäämisi, millest olulisim oli asjaolu, et õigusnormidega nõutud oliiviregistrit ja elektroonilisi faile ei oldud ikka veel loodud. Komisjon tegi seetõttu ettepaneku (varasemates otsustes) korrektsioonide tegemiseks turustusaastate 1992/93, 1993/94 ja 1994/95 kohta. Seoses turustusaastatega 1995/96 ja 1996/97 tegi komisjon pärast Kreeka ametiasutustega kohtumist järelduse, et kuigi kontrollisüsteem on paranenud, on peamine probleem jäänud alles. Otsuses tegi komisjon seetõttu ettepaneku kohaldada Kreeka poolt nende aastate kohta deklareeritud kulutuste suhtes 5% korrektsiooni, mis moodustas 17 308 535 972 Kreeka drahmi.

44.      Kreeka esimene peamine väide on, et vaidlustatud otsus tuleks tühistada põhjendusel, et komisjon on valesti tõlgendanud ja kohaldanud määruse nr 729/70(38) artikli 5 lõike 2 punkti c ning juhiseid.(39) Kreeka leiab, et komisjon on eksinud kahes punktis.

45.      Esiteks põhjendas komisjon oma korrigeerimist Kreekas 1996. aastal läbi viidud kontrolliga, millele tuginesid juba varasemate aastate korrigeerimised. Komisjon eeldas seega, et järeldused, mida ta sel ajal tegi, kehtisid ka järgnevate aastate kohta, sealhulgas ajavahemike suhtes, mis järgnesid kontrollile. Korrektsioonide tegemine neil põhjendustel on vastuvõetamatu, eriti kuna Euroopa Kohus on leidnud, et kui kontrollisüsteemi ei saa teatud liikmesriigis objektiivsetel põhjustel kohaldada, võib seda lünka täita usaldusväärse alternatiivse süsteemi kasutamisega. Veelgi enam, komisjon kehtestab oliiviregistri koostamise hilinemise eest sanktsiooni, milleks teda ei ole artikli 5 lõike 2 punkti c alusel volitatud; kui ta oleks tahtnud Kreekat registri koostamisega hilinemise eest karistada, oleks ta selleks pidanud algatama liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse.

46.      Teiseks kohaldas komisjon korrektsiooni kõikide aastate eest, mille suhtes asjaomases sektoris kulutusi deklareeriti, ainsal põhjendusel, et kontrollisüsteem ei olnud täielikult kohaldatud, ilma et ühendusele tekkinud kahju oleks tõendatud, nagu nõuab artikli 5 lõike 1 punkti c neljas lõik. Täpsemalt on juhistes sätestatud, et kui vajakajäämine on tingitud liikmesriigi poolt sobiva kontrollisüsteemi kehtestamata jätmisest, kohaldatakse korrektsiooni „kõikidele kulutustele, mille suhtes seda süsteemi kohaldatakse ”. Kreeka leiab, et „kõikidele kulutustele” peab tähendama kõiki asjaomase turustusaasta ja kontrolliperioodi kulutusi. Igasugune teistsugune tõlgendamine ei võtaks arvesse liikmesriigi poolt antud süsteemi paranduste tegemist. Vaatamata sellele, et komisjon tunnistas, et Kreeka järelevalvesüsteemi oli 1996. aasta auditile järgnenud aastatel oluliselt parandatud, kohaldas ta käesolevas asjas siiski sama vähendamismäära kui eelnevatel aastatel.

47.      Kreeka teine peamine väide on, et vaidlustatud otsust ei ole piisavalt või üldse põhjendatud, mis rikub EÜ artiklit 253. Tundub, et Kreeka üritab seda väidet põhjendada sellega, et komisjon ei ole võtnud õigesti arvesse erinevaid süsteemi parandusi, millest Kreeka ametiasutused olid teda teavitanud; kui komisjon oleks seda teinud, oleks ta pidanud tunnistama, et puudus igasugune risk EPATF-i rahalistele vahenditele ning vähendamisi ei oleks kohaldatud. Kreeka mainib erinevaid parandusi, millest ükski ei tundu siiski olevat seotud oliiviregistri ja elektrooniliste failide kui selliste kasutusele võtmisega. Kreeka järeldab, et ühtegi osa tema oliiviõlisektori kulutustest ei tuleks tagasi lükata; igal juhul on ülejäänud puudused seotud ainult üksikute tehniliste probleemidega ega õigusta kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega rohkem kui 2% korrigeerimist. Kuna komisjon asus teistsugusele seisukohale, hindas ta ebaõigesti asjaolusid, millest teda oli teavitatud, ning rikkus EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustust.

 

 Hinnang

48.      Ma nõustun sellega, et esmapilgul võib tunduda asjakohane Kreeka argument, mille kohaselt komisjon ei oleks pidanud kohaldama korrektsiooni, mis põhines kulutuste tegemisele eelnenud kontrollil. Ma leian siiski, et see argument ei kehti käesolevas asjas järgnevalt esitatud põhjustel; järelikult ei käsitle ma selle argumendi üldist olulisust.

49.      Kreeka poolt õigusnormides nõutud oliiviregistri ja elektrooniliste failide sisse seadmata jätmisel on pikk ajalugu – Kreeka kohustus register sisse seada ulatub aastasse 1988 ja tema kohustus luua failid aastasse 1990. Kohtuasjas, milles Kreeka vaidlustas ebaõnnestunult komisjoni 1993. aasta otsuse, mis puudutas 1990. aasta kulutuste suhtes antud abi vähendamist, kirjeldas kohtujurist Fennelly Kreeka ametiasutuste suhtumist registri ja failide loomisesse „letargilisena”.(40) Järgmise, 1994. aastal vastu võetud 1991. aasta kulutuste vähendamise kohta tehtud otsuse ebaõnnestunud vaidlustamise asjas lükkas Euroopa Kohus uuesti tagasi Kreeka argumendi, mille kohaselt registri sisseseadmine nõutud kuupäevaks oli võimatu, ning otsustas, et hilinemine elektrooniliste failide loomisel ei olnud põhjendatud, nagu väitis Kreeka.(41) Euroopa Kohus kordas hiljuti 1996. ja 1997. aastal vastu võetud 1992. ja 1993. aasta kulutuste eest antud abi vähendamise kohta tehtud otsuste ebaõnnestunud vaidlustamise asjas, et lükkab tagasi Kreeka argumendi, mille kohaselt Kreeka ei saanud täita õigusnormidest tulenevat registri sisseseadmise ja failide loomise kohustust.(42)

50.      Võib märkida, et Kreeka ei väida, et ta oleks nüüd sisse seadnud oliiviregistri ning loonud sellega seotud elektroonilised failid. Neil asjaoludel ei saa ta komisjonile ette heita, et see ei korranud kontrolli, mille käigus nende puudumine algselt avastati. Tuleb meeles pidada, et komisjon ei ole kohustatud eeskirjade eiramist, millele ta tugineb, ammendavalt tõendama, kui ta esitab selles osas tõendeid tõsise mõistliku kahtluse olemasolu kohta.(43) Mis puutub argumenti, et kirjeldatud asjaoludel korrektsioonide tegemine kujutab endast sanktsiooni kehtestamist, mis ei kuulu komisjoni pädevusse, viitaksin ma kohtuasjale Kreeka v. komisjon,(44) milles Euroopa Kohus on leidnud, et komisjonil on kohustus kohaldada finantskorrektsiooni, kui kulutused, mille rahastamist taotletakse, ei ole tehtud ühenduse õigusnormide kohaselt ning kui sellise finantskorrektsiooni eesmärk on välistada olukord, kus EPATF-il tuleks enda kanda võtta summad, mida ei kasutata kõnealuste ühenduse õigusnormidega taotletava eesmärgi rahastamiseks, seega ei kujuta korrektsioon endast sanktsiooni. Kreeka esimese väite esimene osa tuleb järelikult tagasi lükata.

51.      Mis puutub argumenti, et tõendite puudumisel ühenduse poolt rahalise kahju kandmise kohta ei olnud komisjonil õigust korrektsiooni kehtestada, viitaksin jälle Euroopa Kohtu praktikale, millest tuleneb selgelt, et asjaomasel liikmesriigil lasub kohustus esitada võimalikult detailne ja terviklik tõendusmaterjal selle kohta, et komisjoni väited on valed.(45) Nagu väidab komisjon, et kuni ei ole täielikult sisse seatud kontrollisüsteemi kahte peamist elementi, nimelt oliiviregistrit ja elektroonilisi faile, on kahju tekkimise oht ühendusele suur. Igal juhul on komisjoni juhiste kohaselt, millele Kreeka tugineb, 10% korrigeerimine põhjendatud, „kui üks või mitu võtmekontrolli on jäänud kohaldamata”. Sellest tundub järelduvat, et kontrollisüsteemi kahe olulise elemendi ettenähtud tähtajaks sisseseadmata jätmise eest oliiviõlisektoris on kohane vähendamise määr 10%; komisjon on aga võtnud arvesse teatud parandusi ja vähendas ilmselt algselt pakutud 10% 5%-le. Kreeka esimese väite teine osa tuleb järelikult tagasi lükata.

52.      Mis puutub Kreeka väitesse, et otsust ei ole vastuolus EÜ artikliga 253 piisavalt või üldse põhjendatud, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb otsuse põhjendatus lugeda piisavaks siis, kui adressaadiks olev riik on selle otsuse väljatöötamise menetlusse olnud tihedalt kaasatud ja ta on teadlik kaalutlustest, mille alusel komisjon pidas vajalikuks vaidlusalust summat EPATF-i kanda mitte jätta.(46) Kuna komisjon ei ole alates 1990. aastast tehtud kulutustele enam-vähem järjepidevalt kohaldatud korrektsioonide põhjuseid varjanud, on Kreeka väide, et ta neist ei teadnud, selles staadiumis erakordselt asjatundmatu. Mis puutub argumenti, mille kohaselt süsteemi parandamine näitab seda, et puudus risk EPATF-i vahenditele, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et kui määruses on sätestatud erilised kontrollimeetmed, peavad liikmesriigid neid kohaldama ning puudub vajadus kontrollida nende seisukoha õigsust, mille kohaselt teistsugune kontrollisüsteem on tõhusam või veelgi enam – sama tõhus.(47) Lõpuks leian ma väite selle osa kohta, et ma olen eelmise osa juures piisavalt käsitlenud Kreeka argumenti, et puuduste näol selles sektoris on tegemist vaid eraldatud tehniliste probleemide juhtudega. Järelikult tuleb teine väide samuti tagasi lükata.

 

 Kulutuste väljajätmine kuivatatud viinamarjade sektoris

 Asjaomased õigusnormid

53.      Määruse nr 2392/86, millega seatakse sisse ühenduse viinamarjaistandusregister,(48) artikli 1 lõikes 1 on nõutud, et liikmesriigid, kes toodavad viinamarju välitingimustes, seaksid sisse ühenduse viinamarjaistandusregistri, mis hõlmab nende territooriumi. Artikli 4 lõikes 4 on sätestatud, et registri sisseseadmise tähtaeg Kreekas on 31. detsember 2000.

54.      Määruse nr 2911/90, millega sätestatakse teatud kuivatamiseks ettenähtud viinamarjasortide kasvatamiseks antava abi üksikasjalikud rakenduseeskirjad,(49) artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Tootjad esitavad igal aastal hiljemalt 30. aprillil põllukultuurideklaratsiooni järgmiseks turustusaastaks selle liikmesriigi määratud pädevale ametiasutusele, kelle territooriumil maad asuvad.” [mitteametlik tõlge]

55.      Määruse nr 2911/90 artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et põllukultuurideklaratsioon peab sisaldama vähemalt teatud kindlaksmääratud informatsiooni, sealhulgas:

„b)      viinamarjaistanduste all oleva ja vastavate toodete jaoks haritud maa pindala (hektarites ja [aarides(50)]) ning nende maade katastritunnus või haritava maa kontrollimise eest vastutava asutuse poolt samaväärseks tunnistatud andmed;

c)      kasutatud viinamarjasort ja sultana sordi puhul märge, kas viinamarjaistanduses on viinapuutäi või kas seal on vähem kui viie kuu eest taasistutamine läbi viidud;

d)      tootja kinnitus selle kohta, et kõnealused maad ega neil kasvatatud tooted ei ole teiste määruste […] esemeks;

e)      eeldatav saak”.

[mitteametlik tõlge]

56.      Määruse nr 2911/90 artikli 6 asjassepuutuvas osas on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid kontrollivad mõõtmiste ja kohapeal teostatavate kontrollide kaudu põllukultuurideklaratsioonide ja abitaotluste toetuseks esitatud informatsiooni õigsust, eriti:

–        kuivatatud viinamarjade tootmiseks deklareeritud maa pindala,

–        abitaotlustes näidatud tootlikkuse õigsust,

–        vähemalt 90% muudel aladel korjatud värskete viinamarjade tegelikku kuivatamist […]

Kontrollimise eesmärgil teostab liikmesriik tootja poolt esitatud informatsiooni ja viinamarjaistandusregistri andmete ristkontrolli […]

2.      Liikmesriik korraldab vastavalt lõikele 3 kohapealseid kontrolle, mis hõlmavad iga kompetentse haldusüksuse pädevuse piires esindavat protsentuaalset hulka põllukultuurideklaratsioone. […]

3.      Kui kontrollitakse põllukultuurideklaratsiooni, hõlmab see kõiki kuivatamiseks mõeldud viinamarjade all olevaid alasid, mille kohta deklaratsioon on esitatud. Deklareeritud alad mõõdetakse ning kontrollitakse abikõlblike viinamarjasortide kasvatamist neil aladel.

[…]

Iga kontrolli kohta koostatakse aruanne, milles on näidatud ülevaadatud ja mõõdetud alad ja maatükid, mõõtmisvahendid ja tulemused.”

[mitteametlik tõlge]

57.      Määruse nr 1663/95(51) artiklis 1 on ette nähtud fondi rahastatavate tehingute kohta kulutuste tegemise pädevusega siseriiklike makseagentuuride volitamine. Artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Enne makseagentuurile volituste andmist teeb pädev asutus kindlaks, et makseagentuuri haldus- ja arvestusmeetodid vastavad määruse (EMÜ) nr 729/70 artikli 4 lõike 1 punktis a esitatud nõudmistele. Pädeva ametiasutuse poolt rakendatavad akrediteerimiskriteeriumid määrab kindlaks liikmesriik, võttes arvesse komisjoni juhiseid, mis on esitatud määruse lisas. […]”

58.      Määruse lisas on esitatud mitmed spetsiifilised juhised nende kriteeriumite jaoks, mille kohta on sätestatud, et makseagentuur annab piisavalt tagatisi oma halduskorralduse ja sisemise kontrolli süsteemi kohase töötamise kohta.

59.      Määruse nr 1456/97, millega kehtestatakse 1997/98. turustusaasta toetussumma teatud kuivatatud viinamarjade tootmiseks ettenähtud viinamarjade kasvatamiseks,(52) artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et toetust ei tohi maksta kuivatatud viinamarjade kasvatamise eest maadel, mille tootlikkus hektari kohta jääb alla teatud piiri. Artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et kontrollida nimetatud minimaalset tootlikkust.

60.      Määrus nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta,(53) mis on kohaldatav alates 1. augustist 2000,(54) õhutab liikmesriigi või piirkonna tasandil koostama ülevaateid viinamarjakasvatusvõimaluste kohta.(55) Määruses sätestatud ebaseaduslikult täisistutatud alade seaduslikustamise õiguse andmine, istutusõiguste suurendamine ning ümberkorraldus- ja muutmistoetuste andmine sõltub nimetatud ülevaadete esitamisest. Artikli 16 lõikes 2 on sätestatud, et juhul kui liikmesriik on sätestanud, et ülevaate võib koostada piirkondade kaupa, peavad kõik sellised ülevaated olema koostatud 31. detsembriks 2001.

61.      Määruse nr 1621/1999, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/96 üksikasjalikud rakenduseeskirjad teatavate kuivatatud viinamarjade tootmiseks ettenähtud viinamarjasortide kasvatamiseks antava viljelusabi kohta,(56) artikli 2 lõikes 3 on sätestatud, et abikava haldamiseks seatakse sisse elektrooniline tähtnumbriline andmebaas, mis sisaldab teatud nõutud teavet. Artikli 13 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid peavad nimetatud andmebaasi koostama enne 2002/03. turustusaasta algust. See artikkel näeb ette üleminekukohustuse esitada turustusaastatel 1999/2000, 2000/01 ja 2001/02. taotlus andmebaasis registreerimiseks ning sätestab, et viited pindalale ja maatükkide eristamisele on kinnistusraamatu numbrid „või muud viited, mida alade kontrollimise eest vastutav organ loeb samaväärseks”. Artikli 16 teises lõigus on sätestatud, et määrust kohaldatakse alates 1999/2000. turustusaastast.

 

 Komisjoni seisukohad ja Kreeka väited

62.      Koondaruandes on märgitud, et Héraklioni (Kreeta) noomi 1998. aasta kohapealse kontrolli tagajärjel ilmnes eeskirjade eiramine esiteks alade ja abikõlblike viinamarjasortide kontrollimisel, teiseks abikõlblike viinamarjasortide minimaalse tootlikkuse kontrollimisel ning kolmandaks kontrollisüsteemide kehtestamisel ja kohaldamisel.

63.      Komisjon tegi ettepaneku kohaldada 1997. aastal (turustusaasta 1996/97 kohta), 1998. aastal (turustusaasta 1997/98 kohta) ja 1999. aastal (turustusaasta 1998/99 kohta), võttes arvesse esimest ja teist kaebust, selles sektoris Héraklioni noomi suhtes deklareeritud kuludele 5% finantskorrektsiooni, kolmandat kaebust arvesse võttes kohaldati 1997., 1998. ja 1999. aastal (eespool mainitud turustusaastate kohta) kogu Kreekat puudutavate kulude suhtes 2% finantskorrektsiooni. Nimetatud korrektsioonid moodustasid kokku summa 3 144 838 970 Kreeka drahmi.

 

 Rikkumised pindalade ja abikõlblike viinamarjasortide kontrollimisel

64.      Koondaruande kohaselt esines mitmeid määruse nr 2911/90 rikkumisi. Eelkõige selgus kohapeal teostatud kontrollide käigus, et kontrolliaruannetes, põllukultuurideklaratsioonides ja abitaotlustes esitatud teave pindalade kohta ja abi arvutamine ei vastanud kohapealsele tegelikkusele. Kuna kontrolliaruannetes mainitud pindalade tuvastamise hõlbustamiseks ei olnud kasutatud ühtegi tähist, oli ilma toetusesaaja juuresolekuta võimatu maatükke eristada. Lisaks sellele ei olnud ühtegi dokumenti, mis täpsustanuks väidetavalt mõõdetud maatükkide kuju või mõõtmistulemusi. Samuti mainitakse riiklike inspektoritega seotud spetsiifilisi probleeme: eelkõige, et üks inspektor kasutas nelinurkse mõõtmise süsteemi, olgugi et uuel mõõtmisel ei olnud maatüki kuju nelinurkne ega täisnurkne; mõned inspektorid ei tundnud nende ülesannete täitmise juhiseid; osa kontrolle teostati ebarealistliku aja jooksul (27 erinevat maatükki kontrolliti ühe päeva jooksul); ning kaks kontrollitud maatükki olid kasutamata. Üldisemalt puudusid abikõlblike viinamarjasortide ja haiguste kohta kohapeal teostatud kontrollide dokumendid, kontrolliaruannetele oli kantud viinamarjade kättetoimetamise kuupäevast hilisem kuupäev ning siseriiklike inspektorite kontrolliaruanded kattusid täielikult toetusesaajate deklaratsioonidega, samas kui ühenduse ametnike juuresolekul teostatud kohapealsed kontrollid tuvastasid ebakõla igal mõõdetud maatükil kolmes külastatud talumajapidamises. Lõpuks puudus tõhus ristkontroll, et vältida sama maatüki deklareerimist abi saamiseks üle ühe korra.

65.      Kreeka väidab, et komisjon tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti määruse nr 1621/1999 artiklit 12 ja artikli 13 lõiget 1 koostoimes määruse nr 1493/1999 artikli 16 lõikega 2 ning põhjendas otsust puudulikult seoses faktide vale hindamisega ning et neil põhjustel tuleks vaidlustatud otsus tühistada.

66.      Mis puudutab pindalade ja abikõlblike viinamarjasortide väidetavalt puudulikku kontrollimist, siis määruse nr 1493/1999 artikli 16 lõikes 2 on viinamarjakasvatusvõimaluste ülevaadete koostamiseks antud tähtaeg 31. detsember 2001 ning määruse nr 2392/86 artikli 4 lõikes 4 on Kreekale ühenduse viinamarjaistandusregistri koostamise jaoks antud tähtaeg 31. detsember 2000. Määruse nr 1621/1999 artikli 2 lõige 3 ja artikli 13 lõige 1 nõuab liikmesriikidelt abi haldamiseks elektroonilise tähtnumbrilise andmebaasi koostamist enne 2002/03. turustusaasta algust. Artikli 13 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriigid võivad kasutada kontrolliks „muid viiteid”. Kreeka seda just tegigi, kasutades 12 aasta jooksul põllumajanduse arengu direktoraatide kogutud andmeid ja neile direktoraatidele tootjate poolt alates 1987. aastast esitatud deklaratsioone, mis sisaldavad samasugust informatsiooni, mis võimaldab maatükke eristada. See süsteem tagab ühenduse vahendite rahuldava kaitse. Järelikult esineb põhjendustes, millele komisjon vähendamiste kohaldamise otsuse tegemisel tugines, ilmseid vigu, kuna vastaval ajahetkel puudus Kreekal registri koostamise kohustus.

67.      Igal juhul ei asetanud haldusalased ja menetluslikud puudused, nagu maatükkide mõõtmist ja kuju täpsustavate dokumentaalsete tõendite puudumine, fondi rahalisi vahendeid tegelikult ohtu ning neid tuleb veelgi enam kontrollida vahepeal tehtud muudatusi ja parandusi silmas pidades. Kontrolliaruannetes, põllukultuurideklaratsioonides ja abitaotlustes esinevad lahknevused pindalade osas on ilmsete eksimiste erandjuhud, mis tulenevad topograafiast ja ebamäärasest omandiõigusest. Maatükke võivad eristada kohalikud maamõõtjad; igal juhul tunnevad kohalikud elanikud piirkondlikke kohanimesid. Kasutatud mõõtmismeetod on kogu riigi ulatuses sama ega muutu piirkondade kaupa, seega ei olnud vaja seda täpsustada; mainitud asjakohatu nelinurkne mõõtmine on erandjuht ning probleem on igal juhul vahepeal lahendatud. Kontrollide silmapaistvat intensiivsust, mis on samuti erandjuht, saab selgitada asjaoluga, et kontrolliaruanded koostatakse tavaliselt pärast kohapeal teostatud kontrolle, mis märgitakse kohapealse kinnistusraamatu päevikutesse, ning need on nüüd komisjonile saadetud. Teostatakse mitmeid abikõlblike viinamarjasortide ja haiguste kontrolle, sealhulgas kohapealseid, samuti on olemas süsteem abisaajate kontrollimiseks nende isikutunnistuste abil.

 

 Rikkumised abikõlblike viinamarjasortide minimaalse tootlikkuse kontrollimisel

68.      Koondaruandes on märgitud, et kohapealsete kontrollide käigus ilmnes määruse nr 2911/90 artikli 3 lõike 2 punkti e ning määruse nr 1456/97 artikli 1 lõigete 2 ja 3 rikkumisi. Täpsemalt ei olnud abisaajad esitanud saagikalkulatsioone ja puudus kontroll tagamaks, et abi ei makstaks, kui iga abikõlbliku viinamarjasordi suhtes kehtestatud minimaalse tootlikkuse piir ei olnud saavutatud, ning et selle tootlikkuse vähenemine oli seotud ebasoodsate ilmastikutingimustega. Tootjate saagikalkulatsioonide puudumisel ei suutnud ametiasutused tõendada, et nad oleksid informatsioonipuuduse kompenseerimiseks iga abikõlbliku sordi tootlikkust hinnanud. Kreeka ametiasutused ei ole peale selle esitanud tõendeid selle kohta, et viinamarjad kuivatati ja neid ei kasutatud muul otstarbel.

69.      Kreeka väidab, et komisjon on fakte ebaõigesti hinnanud ja rikkunud EÜ artiklit 253, kuna ta ei ole vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud. Määruse nr 2911/90 artikli 3 lõikes 1 on tootjalt nõutud iga aasta 30. aprilliks põllukultuurideklaratsioonide, sealhulgas saagikalkulatsioonide esitamist. See kuupäev on aga liiga varajane, et selliseid kalkulatsioone teha. Seetõttu viidi ristkontroll läbi kolmes etapis. Abikõlblike sortide minimaalsest tootlikkusest kinnipidamine oli järelikult tagatud ja komisjon on teinud teistsugusele järeldusele jõudes asjaomaste faktide kohta ebaõigeid järeldusi. Vaidlustatud otsus tuleks järelikult tühistada.

 

 Vajakajäämised kontrollisüsteemi kehtestamisel ja kohaldamisel

70.      Koondaruandes on märgitud, et kohapealse kontrollimise käigus ilmnesid mitmed määruse nr 2911/90 ja määruse nr 1663/95 lisa rikkumised(57) seoses kontrollimise süsteemi kehtestamise ja kohaldamisega. Komisjon leiab, et need kitsaskohad on ülekantavad Kreekale tervikuna, kuna kogu riigis kasutati sama süsteemi.

71.      Kreeka väidab, et komisjoni hinnangus on faktiline viga. Viidatud puudujäägid puudutavad kogu makseasutuse (Gedidagep) sisemist kontrollisüsteemi üldiselt, mitte ainult kuivatatud viinamarjade tootmise toetussüsteemi. Komisjon oleks pidanud teostama makseasutuse kontrolli, mitte mainitud toetussüsteemi kontrollist tuletama, et määruse nr 1663/95 lisa ei ole terviklikult kohaldatud. Komisjon on viimaste aastate jooksul siiski teostanud sadu abi andmise kontrolle kõikides sektorites ega ole kunagi väitnud, et ta oleks täheldanud kuivatatud viinamarjade sektoris nüüd selgunud puudusi. Igal juhul on selle sektori abisüsteemi parandatud. Järelikult tuleks vaidlustatud otsus tühistada põhjendusel, et komisjon on ilmselt valesti hinnanud kõiki vajalikke andmeid, millele otsus tugines.

 

 Hinnang

 Rikkumised pindalade ja abikõlblike viinamarjasortide kontrollimisel

72.      Kuigi koondaruanne mainib määruse nr 2911/90 rikkumisi, väidab komisjon oma kostja vastuses eeldatavalt vastuseks Kreeka argumentidele,(58) et korrektsioonid on seotud eeskirjade eiramisega maatükkide eristamisel ja mõõtmisel määruse nr 1621/1999 artiklit 13 rikkudes.

73.      On siiski ilmne, et kõnealused eeskirjade eiramised ei saa iseenesest kujutada endast määruse nr 1621/1999 rikkumist, kuna see määrus on kohaldatav ainult alates 1999/2000. turustusaastast,(59) samas kui vaidlustatud otsus puudutab turustusaastate 1996/97, 1997/98 ja 1998/99 kulutusi. Korrektsiooni seaduslikkust tuleb seega hinnata muudel alustel, kui Kreeka poolt määruse nr 1621/1999 järgimine.

74.      Peale selle, et see määrus nõuab liikmesriikidelt andmebaasi koostamist, mis sisaldab kindlaksmääratud informatsiooni tootjate, tootjate organisatsioonide ja töötlejate kohta, tühistab see määruse nr 2911/90 ja asendab selle. Nagu selgub koondaruandest, olid vastaval ajahetkel asjaomased nõuded põllukultuurideklaratsioonidesse lisatava informatsiooni kohta ning liikmesriikide kohustuse kohta kontrollida selle informatsiooni õigsust kehtestatud viimati nimetatud määruses. Täpsemalt on määruse nr 2911/90 artikli 3 lõikes 2 nõutud, et põllukultuurideklaratsioonid peavad sisaldama „viinamarjaistanduste all oleva ja vastavate toodete jaoks haritud maa pindala […] ning nende maade katastritunnust või haritava maa kontrollimise eest vastutava asutuse poolt samaväärseks tunnistatud andmeid”.

75.      Kreeka peamine argument on, et tema kirjeldatud kontrollisüsteem tagab ühenduse vahendite rahuldava kaitse. Komisjoni kohapealsed kontrollid tõendavad aga, nagu on selgitatud koondaruandes, tõsiste kahtluste olemasolu teostatava kontrolli läbiviimise ja nõuetele vastavuse kohta. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb selgelt, et sellistel tingimustel lasub asjaomasel liikmesriigil kohustus esitada võimalikult detailne ja terviklik tõendusmaterjal selle kohta, et komisjoni väited on valed; liikmesriik ei saa komisjoni sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kinnitavate tõenditega.(60) Kuna Kreeka ei ole selliseid tõendeid esitanud, tuleb tema väite see osa tagasi lükata.

 

 Rikkumised abikõlblike viinamarjasortide minimaalse tootlikkuse kontrollimisel

76.      Esiteks ma märgiks, et määrus nr 1456/97(61) on kohaldatav ainult (nagu selgub selle pealkirjast) 1997/1998. turustusaastale, kuigi aasta hiljem kordab seda komisjoni 23. juuli 1998. aasta määrus (EÜ) nr 1594/98, millega kehtestatakse 1998/99. majandusaasta toetussumma teatud kuivatatud viinamarjade tootmiseks ettenähtud viinamarjade kasvatamiseks.(62) Määruse nr 1456/97 artikli 1 lõige 3 sätestas ajavahemikuks, mille suhtes see on kohaldatav, liikmesriikide kohustuse võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et kontrollida, kas teatud kuivatatud viinamarjade sortide jaoks ette nähtud minimaalsed tootmiskogused on saavutatud. Veelgi enam, kogu kõnealuse ajavahemiku jaoks pidid põllukultuurideklaratsioonid määruse nr 2911/90 artikli 3 lõike 2 punkti e kohaselt sisaldama saagikalkulatsioone. Kreeka ei eita, et abitaotlejad ei olnud selliseid kalkulatsioone esitanud, kuid väidab ainult, et saagikalkulatsioone ei olnud põllukultuurideklaratsioonide esitamise ajal võimalik teha ning kinnitab, et on teostatud ristkontrolle. Ma kordaks siiski, et liikmesriik ei saa komisjoni sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kinnitavate tõenditega.(63) Kuna Kreeka ei ole jällegi esitanud selliseid tõendeid, tuleb tema väite see osa tagasi lükata.

 

 Vajakajäämised kontrollisüsteemi kehtestamisel ja kohaldamisel

77.      Tundub, et Kreeka peamine väide põhineb valel arusaamal, et vähendamist on kohaldatud muudele sektoritele peale kuivatatud viinamarjade sektori. Ta leiab ilmselt, et komisjon eeldas kuivatatud viinamarjade sektoris kindlaks tehtud määruse nr 1663/95 lisa rikkumiste alusel, et teistes sektorites on toimunud samasugused rikkumised, samas kui komisjon kinnitab, et ta eeldas kuivatatud viinamarjade sektoris ühes noomis (Héraklion) kindlaks tehtud määruse lisa rikkumiste alusel, et selles sektoris on toimunud samasugused rikkumised kogu Kreekas. Komisjoni põhjenduse kohaselt puudutavad rikkumised riiklikult kohaldatava kontrollisüsteemi kehtestamist ja rakendamist. Järelikult on mõistlik eeldada, et Héraklionis leitud rikkumised võivad mujal korduda.

78.      Minu arvates on see lähenemine täiesti mõistlik. Peale selle ei vaidlusta Kreeka tegelikult seda, et rikkumised on toimunud; ta tugineb vastupidi süsteemi parandustele, millest enamik on tehtud alates 1998/99. turustusaastast, tunnistades seega kaudselt, et süsteem oli puudulik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik komisjoni sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kinnitavate tõenditega.(64) Seetõttu tuleb Kreeka väite see osa tagasi lükata.

 

 Kulutuste väljajätmine lihasektoris – uttede ja kitsede lisatasude skeem

 Asjaomased õigusnormid

79.      Määruse nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühendatud haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks,(65) artikli 5 lõike 1 kohaselt peab „loomapidamistoetuse” taotlus sisaldama kogu vajalikku informatsiooni, eelkõige teatud täpsustatud teavet, sealhulgas „vajaduse korral taotleja kinnitus[t] selle kohta, et ta kohustub pidama neid [abitaotlusega hõlmatud] loomi ooteajal oma talumajapidamises, ning informatsioon[i] loomade asukoha või asukohtade kohta […]”.

80.      Määruse nr 3887/92 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et haldus- ja kohapealset kontrolli tuleb teha nii, et oleks tagatud toetuste ja lisatasude määramise tingimuste täitmine. Artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et kohapealne kontroll peab hõlmama „märkimisväärset osa abitaotlustest [, mis] on […] vähemalt 10% loomapidamistoetuse taotlustest […]”. Artikli 6 lõikes 4 on sätestatud, et kohapeal kontrollitavad abitaotlused valib pädev asutus riskianalüüsi ning esitatud abitaotluste esindavuse alusel, milles võetakse arvesse mitmeid üksikasjalikult esitatud tegureid.

81.      Määruse nr 3887/92 artikli 10 lõikes 5 on sätestatud:

„Kui talupidaja ei saa kariloomadega seotud temast sõltumatute loomulike asjaolude tõttu täita oma kohustust pidada lisatasu saamiseks deklareeritud loomi kogu kohustusliku ooteaja jooksul, on tal õigus saada lisatasu kogu ooteaja jooksul tegelikult peetavate abikõlblike loomade arvu eest, tingimusel et ta on kümne tööpäeva jooksul loomade arvu vähenemisest pädevale asutusele kirjalikult teatanud.”

82.      Määruse nr 3887/92 artikli 12 esimeses lõigus on sätestatud, et iga kontrollkäigu järel tuleb koostada aruanne, milles esitatakse teatud täpsustatud informatsiooni. Artikli 12 teises lõigus on sätestatud:

„Talupidajal või tema esindajal peab olema võimalus aruandele alla kirjutada.”

83.      Määruse nr 2700/93, milles sätestatakse lamba- ja kitselihatootjatele lisatasu maksmise üksikasjalikud eeskirjad,(66) artikli 1 lõike 3 esimene lõik kehtestab ooteaja, mille jooksul tootja kohustub oma talumajapidamises pidama niisuguse arvu uttesid ja/või kitsi, mille suhtes on taotletud lisatasu. Teises lõigus on sätestatud:

„Enne kui uttede ja/või kitsede arv, mille suhtes on taotletud lisatasu, antakse ooteajal tervenisti või osaliselt hoiule, tuleb need loomad identifitseerida. […]”

84.      Määruse nr 2700/93 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriik peab alates 1994. turustusaastast kehtestama karja arengu pideva registreerimise süsteemi, mille kohta kehtib üleminekusäte, mis lubab liikmesriigil ainult 1994. turustusaastaks kehtestada leebema registreerimise süsteemi. Artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et igal majandusaastal peavad liikmesriigid koostama lambapiima ja lambapiimatooteid turustavate lambatootjate nimekirja.

 

 Komisjoni vastuväited

85.      Koondaruande kohaselt viis komisjon 1997. ja 1998. aastal uttede ja kitsede lisatasude skeemi suhtes läbi auditeid, sealhulgas kohapealseid kontrolle, mille tagajärjel ilmnes mitu tõsist probleemi. Aprillis 2000 selgus ühest uuest auditist, et Kreeka ametiasutused ei olnud olukorra parandamiseks palju ette võtnud. Peamised probleemid olid kokkuvõttes järgmised: karja arengu registreerimise süsteemi kehtestamata jätmine, mis rikub määruse nr 2700/93 artikli 4 lõiget 1; kohapealseid kontrolle oli väga vähe või need puudusid üldse, mis rikub määruse nr 3887/92 artikli 6 lõiget 3; kontrollistatistika ebausaldatavus, sealhulgas inspektorite poolt 25–30 kontrolli läbiviimine ühel päeval ja kontrolliaruannete allkirjastamata jätmine tootjate poolt, mis rikub määruse nr 3887/92 artiklit 12; kontrolliaruannete halb kvaliteet; hilinemised andmete töötlusel; riskianalüüsi puudumine, mis rikub määruse nr 3887/92 artikli 6 lõiget 4; ebatäpsed viited loomade pidamise asukoha kohta, mis rikub määruse nr 3887/92 artikli 5 lõiget 1; loomade märgistamata jätmine, mis rikub määruse nr 2700/93 artikli 1 lõiget 3; kadude kohta pigem suuliste (mitte kirjalike) avalduste vastuvõtmine, mis rikub määruse nr 3887/92 artikli 10 lõiget 5; kontrolli puudumine lambakasvatajate piimatootmise üle, mis rikub määruse nr 2700/93 artikli 4 lõiget 2, ning kooskõlastamata arv uttesid ja kitsesid, kelle kohta tehakse ettemakseid ja lõplikke makseid.

86.      Täpsemalt selgub koondaruandest, et komisjoni töötajad pidasid olukorda Réthymnonis täiesti reeglite vastaseks, kuna puudus kontrollisüsteem, mis oleks vastanud määruses nr 3887/92 nõutule: eelkõige puudus 1995., 1996. ja 1997. aastal igasugune kontroll. Kohe pärast komisjoni ametnike 1997. aasta kontrolli peatasid Kreeka ametiasutused ühepoolselt maksed ning hiljem, pärast 99,6% tootjate kontrollimist Réthymnonis 1998. aastal keeldusid need ametiasutused olulisest osast lisatasudest, kusjuures keeldumiste arv tõusis eelmiste aastatega võrreldes oluliselt.

87.      Komisjon kohaldas 5% vähendamist 1995., 1996. ja 1997. aastaks deklareeritud riiklikele kulutustele, kaasa arvatud teatud 1997. aastat puudutavatele, kuid 1999. aastal deklareeritud kulutustele. Mõnedele noomidele, kus statistika näitas ebapiisavat kontrolli või kus komisjoni kohapealsed tähelepanekud õigustasid erinevat kohtlemist, kohaldas ta 10% määra ning Réthymnoni noomile 25% määra. Vähendamiste kogusumma oli 11 863 933 000 Kreeka drahmi.

 

 Réthymnoni noomis tehtud kulutustele kohaldatud 25% korrigeerimine

88.      Kreeka väidab, et komisjon on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, ületanud oma kaalutluspädevuse piire ning tema esitatud põhjendused ei olnud piisavad. Juhistes(67) sätestatud õiguslikest tingimustest 25% vähendamise kohaldamiseks ei ole selgelt kinni peetud: komisjon tugines ainult ühele võrdlusmomendile, nimelt keeldumiste tasemele 1998. aastal, mis oli kõrgem kui 1997. aastal. Peale selle astusid Kreeka ametiasutused viivitamatult samme kõikide maksete peatamiseks ja kontrollisid 99,6% tootjaid Réthymnonis. Kreeka väidab, et 25% vähendamine tuleks tühistada või teise võimalusena vähendada seda 2%.

89.      Esiteks tuleb märkida, et kui komisjon leiab, et puudub adekvaatne kontrollimehhanism, võib ta keelduda kõikide kõnealuste kulutuste jätmisest EPATF-i kanda.(68) Kui komisjon, selle asemel et välja jätta kõik kulutused, mida rikkumised puudutasid, on püüdnud kehtestada norme rikkumiste erinevaks kohtlemiseks olenevalt kontrolli puuduste ulatusest ja EPATF-ile tekkiva riski tõsidusest, peab liikmesriik tõendama, et need kriteeriumid on omavolilised ja ebaõiglased.(69)

90.      Minu arvates ei ole Kreeka seda kohustust täitnud. Komisjoni juhised sätestavad 25% vähendamise, kui kontrollisüsteemi ei ole kohaldatud või see on olnud tõsiselt ebapiisav ja kui on viiteid väga sagedastele eeskirjade eiramistele ja hooletusele nõuetevastase või pettuse tunnustega tegevuse vastases võitluses. Asjaolu, et keeldumiste tase tõusis järsult 1998. aastal, kui Kreeka ametiasutused kontrollisid peaaegu kõiki tootjaid, võrreldes 1997. aastaga, kui tundub, et ei toimunud peaaegu ühtegi kontrolli, viitab selgelt sellele, et 1997. aastal maksti lisatasusid nõuetevastaselt. Igal juhul iseenesest fakt, et 1995. ja 1997. aastal oli nii vähe kontrolle, viitab sellele, et kontrollisüsteemi ei ole selgelt nõuetekohaselt kohaldatud ning hooletusele nõuetevastase või pettuse tunnustega tegevuse vastases võitluses, mis on ikkagi kontrollimise kohustuse eesmärk. Kreeka väite see osa tuleb järelikult tagasi lükata.

 

 Mõnedes teistes noomides kohaldatud 10% kulutuste vähendamine

91.      Kreeka väidab, et komisjon on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud määruse nr 3887/92 artikli 5 lõiget 1, artikli 6 lõiget 3 ja artiklit 12, määruse nr 2700/93 artikli 1 lõiget 3 ning määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c viiendat lõiku.(70) Kreeka nõuab 10% vähendamise tühistamist või mõnedel juhtudel teise võimalusena selle vähendamist 2%-le.

92.      Esiteks väidab Kreeka, et seoses kohapealse kontrolliga puuduvad viited sellele, et komisjon oleks võtnud arvesse asjaolu, et teatud noomide osas kontrolliti uuesti üle need andmed, mida seoses automatiseerimise probleemidega ei oldud õigesti sisestatud, ja saadeti need komisjonile. Neist andmetest selgus, et 1995. ja 1996. aastal viidi läbi rohkem kui 10% abitaotluste kohapealne kontroll. Igal juhul rikub 10% korrigeerimine selgelt proportsionaalsuse põhimõtet.

93.      Euroopa Kohtule esitatud kirjavahetusest selgub, et komisjon nõudis oma 1997. aasta juuni- või juulikuu kirjas,(71) et Kreeka ametiasutused saadaksid talle täieliku ja parandatud statistika 1995. ja 1996. aasta kohta. Detsembris 1999 nõustus komisjon 1995. ja 1996. aasta parandatud kontrollistatistika vastu võtma, kui informatsioon on läbipaistev, esitatud disketil või muul elektroonilisel viisil, seda toetavad täielikud ja õigesti koostatud kontrolliaruanded ning Kreeka ametiasutused on juba selle kohta auditi läbi viinud. Ei ole selge, kas Kreeka ametiasutuste poolt hiljem esitatud parandatud statistika vastas neile kriteeriumitele, kusjuures parandatud statistikast selgus, et 1995. ja 1996. aasta kohta algselt esitatud statistika oli vale ja et mitmetes noomides oleks kohapealsete kontrollide algselt esitatud protsendimäärad (0%, 8,6%, 7,48%, 8,88%, 8,57% ja 7,74%) pidanud olema kõrgemad (23,41%, 10,25%, 20,65%, 10,15%, 11,23% ja 10,13%). Igal juhul ei ole Kreeka tõendanud, et parandatud statistika näol on tegemist usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu tagava tõendiga.

94.      Proportsionaalsuse põhimõttega seoses koosneb Kreeka väide ainult kinnitusest, et komisjoni kohaldatud protsendimäära vähendamine on väga ulatuslik ning rikub selgelt seda põhimõtet. Nii julget väidet ei saa pidada vastuvõetavaks, kuna ei ole esitatud ühtegi argumenti, mis seda toetaks.

95.      Teiseks väidab Kreeka seoses mõnes teises noomis tehtud kulutustele kohaldatud 10% vähendamisega, et kohustus teostada kohapealset kontrolli vähemalt 10% abitaotluste suhtes vastavalt määruse nr 3887/92 artikli 6 lõikele 3 kehtib riiklikul tasandil, mitte iga noomi või piirkonna kohta, kus kitsi ja uttesid kasvatatakse.

96.      Tuleb meelde tuletada, et sarnased kaalutlused tõusetusid seoses puuvillaga.(72) Puhtalt juhusliku taotluste valiku asemel nõuab aga määruse nr 3887/92 artikli 6 lõige 4 kitsede ja uttede lisatasu skeemi juures pigem valiku tegemist riskianalüüsi alusel, et võtta arvesse mitmeid üksikasjalikult esitatud tegureid. Järelikult olen ma selles küsimuses osaliselt Kreekaga ühel arvamusel. Siiski märgib komisjon, et Kreeka ise nõudis vähemalt 10% taotluste kohapealset kontrolli igas noomis; Kreeka ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Seetõttu ei saa ma nõustuda sellega, et vähendamise kohaldamine komisjoni poolt ei olnud kohane.

97.      Kolmandaks väidab Kreeka, et 30 kontrolli läbiviimine ilmselt samal päeval oli erandjuhtum; kontroll oli tegelikult hajutatud mitmele päevale, aga aruannetele lisati kuupäev ja allkirjad viimasel päeval. Juhtumid, kus tootjad ei olnud allkirja andnud, on põhjendatavad osa tootjate kartusega seda teha; määruse nr 3887/92 artikkel 12 sätestab ainult võimaluse alla kirjutada.

98.      On tõepoolest tõsi, et artiklis 12 ei ole nõutud aruannete kontrolli allkirjastamist talupidaja poolt. Mulle tundub siiski, et oma kontrollide käigus kindlaks tehtud rikkumiste üldises kontekstis on komisjon esitanud tõendeid tõsise kahtluse kohta Kreekas läbiviidava kontrolli toimumise või piisavuse osas; vastavalt Euroopa Kohtu praktikale lasub liikmesriigil kohustus esitada võimalikult detailne ja terviklik tõendusmaterjal kontrollide läbiviimise kohta.(73) Näib, et Kreeka ei ole seda teinud.

99.      Neljandaks väidab Kreeka seoses kohustusega kehtestada karja arengu registreerimise süsteem, et ajavahemik kuni 1. jaanuarini 1997 oli süsteemi käivitamise esimene etapp. Vältimatult esines teatud probleeme, arvestades seda, et kitsi ja uttesid kasvatatakse mägipiirkondades või saartel, nii et nende tootjad on hajutatud ja neile ei saa uuest süsteemist kergesti teatada. Mis puutub väidetavasse riskianalüüsi puudumisse, siis olgugi et sellist süsteemi ei eksisteeri infotehnoloogilisel kujul, on see siiski igas noomis käsikirjalisel kujul olemas; olgugi et sihtgrupp on valitud ilma elektroonilise riskianalüüsita, on teostatud tõhusat kontrolli, ilma et ühenduse vara oleks ohus. Mis puutub väidetavatesse hilinemistesse andmetöötluses, siis selle suhtes esines samuti tõhus kontroll, olgugi et see ei olnud igal tasandil elektrooniline (seda seoses arvutite puudusega). Mis puutub sellesse, et kadude kohta on tehtud üksnes suuline avaldus, siis seda võis juhtuda harvadel juhtudel minevikus, kui tootjatele ei pääsenud mägipiirkondades ligi.

100. Järelikult tundub, et Kreeka tunnistab rikkumiste esinemist seoses karja arengu registreerimise süsteemi kehtestamise kohustuse ja kahjudest suulise teatamisega. Mis puutub eriti esimesse, võib märkida, et registreerimise süsteemi kehtestamise kohustus pärineb 1993. aastal vastu võetud õigusnormidest,(74) mida kohaldatakse – vajaduse korral leebemate nõuetega registri kehtestamisega esimesel aastal – alates 1994. turustusaastast. Hilinemist veel kahe aasta võrra ei saa lugeda vastuvõetavaks.

101. Riskianalüüsi väidetava puudumise ja hilinemiste osas andmetöötluses ma kordan, et liikmesriik ei saa komisjoni sedastatut ümber lükata, toetamata oma väiteid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kinnitavate tõenditega.(75) Miski ei viita sellele, et Kreeka oleks taolisi tõendeid esitanud.

102. Viiendaks, seoses väitega, et esinesid ebatäpsed viited määruse nr 3887/92 artikli 5 lõikes 1 nõutud loomade pidamise asukohale, märgib Kreeka, et viide seisnes kohanimes ilma, et seda oleks täpsustatud (kuna Kreekas puudub kataster). Õigusnormides on nõutud vaid asukoha määratlemist, mitte selle täpset kirjeldust.

103. Komisjoni inspektorid ei nõudnudki detailset kirjeldust, vaid lihtsalt selget viidet sellele, mida taotluses ei olnud tehtud. Vastupidiste tõendite puudumisel ei ole Kreeka argument jällegi vastuvõetav.

104. Kuuendaks väidab Kreeka seoses loomade märgistamata jätmisega, et juhtumid puudutasid erinevatele omanikele kuuluva karja kasvatamist ühises talumajapidamises, mille korral ei ole määruse nr 2700/93 artikli 1 lõikes 3 nõutud nende märgistamist.

105. Artikli 1 lõige 3 nõuab uttede ja/või kitsede, mille suhtes on taotletud lisatasu, märgistamist enne, kui nad antakse hoiule. Minu jaoks jääb selgusetuks, miks seda nõuet ei tuleks rakendada erinevatele omanikele kuuluvatele karjadele; tõepoolest, nagu märgib komisjon, võib karja ühine kasvatamine kaasa tuua samu raskusi loomade identifitseerimisel, mida artikli 1 lõikega 3 püütakse lahendada. Kreeka argument tuleb järelikult tagasi lükata.

106. Seitsmendaks väidab Kreeka, et komisjoni kontrollid leidsid aset 1997. ja 1998. aastal ning tulemustest teatati kirjalikult 1998. aastal; järelikult algas määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punktis c viidatud 24-kuuline ajavahemik 1996. aastal, samas kui vähendamine puudutab ka 1995. aastal tehtud kulutusi. Lisaks on komisjon eksinud, pidades 1995. aastal tehtud ja 1996. aastal deklareeritud kulutusi 24-kuulise ajavahemiku alla kuuluvaks: oluline on kulutuste tegelik kuupäev või abikõlblikkuse tekkimise hetk, mitte deklareerimine.

107. Komisjon väidab, et tema kontrollijate tähelepanekud puudutasid 1995., 1996. ja 1997. majandusaastat; Kreeka ametiasutused said kirjaliku teatise kätte 22. juuli 1997. aasta kirjaga ning seega 24-kuulise ajavahemiku jooksul.

108. Sellest Euroopa Kohtule esitatud kirjast(76) selgub, et vähemalt 1997. aastal läbi viidud kontrolli tulemused tehti Kreekale teatavaks juunis või juulis 1997.(77) Kiri pealkirjaga „EPATF tagatisrahastu 1996. ja 1997. aasta raamatupidamise kontrollimine ja heakskiitmine lihasektori osas” viitab 1997. aasta kohapealsele auditile, teeb kokkuvõtte mitmest selgunud probleemist (eelkõige karja arengu registreerimise süsteemi kehtestamata jätmine, väga vähe kohapealseid kontrolle või nende puudumine, riskianalüüsi puudumine, kadudest suulise teatamise lubamine ja lambapiima tootmise kontrolli puudumine tootjate üle) ning järeldab:

„Vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 1663/95 artiklile 8 teatatakse käesoleva kontrolli tulemustest. Komisjoni talitused leiavad, et teie ametiasutused on käesoleva kirja punktides 1, 2, 3 ja 4 esitatud põhjendustel osaliselt rikkunud määruste nr 3887/92 ja 2700/93 nõudeid. Nad leiavad, et järgmistel aladel tuleks rakendada korrigeerivaid meetmeid ja täiustada menetlust […]

Arvestades tulemuste tõsidust, teevad komisjoni talitused ettepaneku osa komisjoni määruse (EÜ) nr 296/96 artikli 7 lõike 1(78) alusel deklareeritud kulutuste ühenduse rahastamisest väljajätmiseks maksimaalselt 24 kuuks, mis eelneb käesoleva kirja ametlikule kättesaamisele (kreeka keeles). Teie käesolevale kirjale saadetud vastust arvestades määratakse väljajätmisele kuuluvate kulutuste osa kindlaks nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c asjakohaste sätete alusel. Komisjoni määruse (EÜ) nr 1663/95 artiklis 8 sätestatu kohaselt tuleb teil käesolevale kirjale vastata kahe kuu jooksul pärast käesoleva kirja ametlikku kättesaamist (kreeka keeles). Selle ajavahemiku möödudes ning pärast selle ajavahemiku jooksul saabunud vastuste hindamist tehakse ettepanek kahepoolseks kohtumiseks, enne kui komisjoni talitused teatavad ametlikult oma järeldustest.”

109. Minu arvates vastab see kiri täielikult õigusnormide nõuetele, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus: pole mitte ainult piisavalt selge, et tegemist on määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 tähenduses teatamisega, vaid mainitud on sõnaselgelt ka 24-kuulise ajavahemiku algust.

110. Kreeka väidab, et komisjoni 1997. aasta kiri käsitleb ainult 1996. ja 1997. turustusaastaid ning mitte 1995. turustusaastat. See on aga selgelt vale: kirjas on mitu korda viidatud 1995. ja 1996. turustusaastatele; kuigi selle pealkiri on „EPATF tagatisrahastu 1996. ja 1997. aasta raamatupidamise kontrollimine ja heakskiitmine lihasektori osas”, mis vastab oletatavalt tavalisele praktikale, mille kohaselt viidatakse nii majandusaastale, mille kohta aruanded on koostatud (EPATF-i majandusaasta kestab 16. oktoobrist 15. oktoobrini) kui ka kõnealuse sektori turustusaastale (lamba- ja kitseliha puhul algab turustusaasta jaanuari esimesel esmaspäeval ja lõpeb järgmisel aastal sellele eelneval päeval(79)).

111. Kuna oluline on kulutuste kuupäev, võib olla kaalu Kreeka argumentidel, mille kohaselt 1995. aasta kulutuste korrigeerimised ei ole ajakohased. Kreeka ei saa siiski arvesse võtta ainult kulutuste tekkimise kuupäeva, arvestamata kuupäeva, kui ta saatis komisjonile nende kulutuste kohta olulist ja piisavat teavet, tänu millele komisjon sai aruandeid kontrollida ja heaks kiita. Liikmesriik saab 24-kuulisele ajavahemikule tugineda ainult sel määral, mil ta täidab ühenduse õigusnormidest tulenevaid kohustusi, eelkõige seoses kontrolli jaoks vajaliku informatsiooni edastamisega omal algatusel.(80) Kirjast selgub, et selle kirjutamise ajaks (1997. aasta juunis või juulis) ei olnud Kreeka esitanud rahuldavat statistikat kohapealse kontrolli kohta, kuna ainus esitatud asjakohane vastuväide puudutas 1995. turustusaastat. Neil asjaoludel ei saa Kreeka tugineda 24-kuulise ajavahemiku kaitsele.

112. Arvestades eespool esitatud põhjendusi, ei saa ühtegi Kreeka väidet uttede ja kitsede sektori kulutustele kohaldatud 10% vähendamise kohta teatud noomides peale Réthymnoni noomi pidada vastuvõetavaks.

 

 Ettepanek

113. Esitatud põhjendustest lähtudes ma leian, et Euroopa Kohus peaks:

1)      jätma hagi rahuldamata;

2)      mõistma kohtukulud välja hagejalt.

1 – Algkeel: inglise.

2  – EÜT 2001 L 200, lk 28.

3  – Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta, muudetud eelkõige nõukogu 22. mai 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1287/95 (EÜT 1995 L 125, lk 1). Määrus nr 729/70 asendati alates 1. jaanuarist 2000 tehtud kulutuste osas nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT 1999 L 160, lk 103).

4  – Artikli 1 lõige 3 ja artikli 3 lõige 1.

5–      Artikli 5 lõike 2 punkti c teine, kolmas, neljas ja viies lõik.

6  – Iga Kreeka hagiavalduses käsitletud sektori suhtes kohaldatavad õigusnormid on välja toodud käesoleva ettepaneku vastavate osade alguses.

7  – Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1663/95 (EÜT 1995 L 158, lk 6).

8  – Vt näiteks otsus kohtuasjas C-118/99: Prantsusmaa v. komisjon (EKL 2002, lk I-747, punkt 38).

9  – Vt näiteks otsus kohtuasjas C-157/00: Kreeka v. komisjon (EKL 2003, lk I-153, punkt 44).

10  – Vt näiteks otsus kohtuasjas C-332/00: Belgia v. komisjon (EKL 2002, lk I-3609, punkt 46).

11  – Vt näiteks kohtuotsus Belgia v. komisjon, viidatud 10. joonealuses märkuses, punkt 35.

12  – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punktid 11 ja 12.

13  – Vt näiteks otsus kohtuasjas C-130/99: Hispaania v. komisjon (EKL 2002, lk I-3005, punkt 87).

14  – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punktid 16 ja 17, ja 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C­331/00: Kreeka v. komisjon, punkt 66.

15  – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 18.

16  – Vt näiteks kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punkt 42.

17 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 37.

18 – Vt näiteks kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punkt 44.

19 – Vt näiteks kohtuotsus Prantsusmaa v. komisjon, osundatud 8. joonealuses märkuses, punkt 54, ja otsus kohtuasjas C-132/99: Madalmaad v. komisjon (EKL 2002, lk I-2709, punkt 39).

20 – Otsus kohtuasjas C-170/00: Soome v. komisjon (EKL 2002, lk I-1007, punkt 27).

21 – Kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punktid 133 ja 134; vt samuti kohtujurist Tizzano ettepanek kohtuasjas C-158/00: Luksemburg v. komisjon (EKL 2002, lk I-5373, punkt 41) ning kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas Soome v. komisjon, viidatud 20. joonealuses märkuses, punktid 50 ja 59.

22 – 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-331/01: Hispaania v. komisjon, punktid 60 ja 65.

23 – Asendab komisjoni 3. juuni 1993. aasta töödokumenti VI/216/93. 1997. aasta juhised on kohaldatavad pärast 8. detsembrit 1997 vastu võetud otsustele.

24 – Vt hilisematest näidetest kohtuotsus Prantsusmaa v. komisjon, viidatud 8. joonealuses märkuses, punkt 49; otsus kohtuasjas C-157/00: Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 115, ja otsus kohtuasjas C-331/00: Kreeka v. komisjon, viidatud 14. joonealuses märkuses, punkt 73, ning ülevaate saamiseks Euroopa Kohtu seisukohast kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas C-375/99: Hispaania v. komisjon (EKL 2001, lk I‑5983, punktid 21–25).

25  – Dok nr AGRI/17537/01-Fr-Final.

26  – Nõukogu 29. juuni 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1554/95 (EÜT 1995 L 148, lk 48).

27  – Komisjon 3. mai 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 1201/89, EÜT 1989 L 123, lk 23, muudetud eelkõige komisjoni 23. juuli 1996. aasta määrusega (EMÜ) nr 1437/96 (EÜT 1996 L 184, lk 29).

28  – Viidatud 27. joonealuses märkuses.

29 –      Esimene ja teine põhjendus.

30 – „Nomos”: Kreeka koosneb 52 noomist ehk haldusüksusest.

31 – Komisjoni 9. oktoobri 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 2911/90 (EÜT 1990 L 278, lk 35), muudetud eelkõige komisjoni 9. novembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2614/95 (EÜT 1995 L 268, lk 7).

32 – Vt näiteks otsus kohtuasjas C-157/00: Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punktid 17 ja 18.

33 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 18.

34 – Välja toodud eespool punktis 26; vt samuti punkt 28.

35 – Nõukogu 21. jaanuari 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 154/75, mis käsitleb oliiviregistri sisseseadmist oliiviõli tootvates liikmesriikides (EÜT 1975 L 19, lk 1); muudetud eelkõige nõukogu 22. detsembri 1980. aasta määrusega (EMÜ) nr 3453/80 (EÜT 1980 L 360, lk 15) ja 20. detsembri 1985. aasta määrusega nr 3788/85 (EÜT 1985 L 367, lk 1).

36 – Nõukogu 17. juuli 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 2261/84 (EÜT 1984 L 208, lk 3).

37 – Komisjoni 31. oktoobri 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 3061/84 (EÜT 1984 L 288, lk 52), muudetud eelkõige komisjoni 17. jaanuari 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 98/89 (EÜT 1989 L 14, lk 14).

38 – Välja toodud eespool punktis 6.

39 – Vt eespool punktid 18–22.

40 – Kohtuasi C-50/94: Kreeka v. komisjon (EKL 1996, lk I-3331, kohtujuristi ettepaneku punkt 49).

41 – Otsus kohtuasjas C-61/95: Kreeka v. komisjon (EKL 1998, lk I-207, punktid 12 ja 13).

42 – Otsus kohtuasjas C-46/97: Kreeka v. komisjon (EKL 2000, lk I-5719, punktid 12 ja 16) ning otsus kohtuasjas C-243/97: Kreeka v. komisjon (EKL 2000, lk I-5813, punkt 14).

43  – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 16.

44  – EKL 2001, lk I-1, kohtuotsuse punktid 13 ja 14.

45 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 17.

46 – Vt näiteks kohtuotsus Prantsusmaa v. komisjon, viidatud 8. joonealuses märkuses, punkt 54.

47 – Vt näiteks kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punkt 87.

48  – Nõukogu 24. juuli 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 2392/86 (EÜT 1986 L 208, lk 1), muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1631/98 (EÜT 1998 L 210, lk 14).

49  – Viidatud 31. joonealuses märkuses, muudetud samuti komisjon 13. oktoobri 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 2475/94 (EÜT 1994 L 264, lk 6).

50  –      Käesolev märkus puudutab vaid määruse ingliskeelset tõlget.

51 – Viidatud 7. joonealuses märkuses.

52 – Komisjoni 25. juuli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1456/97 (EÜT 1997 L 199, lk 4).

53 – Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1493/1999 (EÜT 1999 L 179, lk 1).

54 – Vt artikkel 82.

55 – Vt preambuli 31. põhjendus ning artikli 2 lõige 3, artikli 6 lõige 2, artikli 11 lõige 4 ja artikkel 16.

56 – Komisjoni 22. juuli 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1621/99 (EÜT 1999 L 192, lk 21).

57 – Vt eespool punktid 57 ja 58.

58 – Vt eespool punktid 65 ja 66.

59 – Vt artikli 13 lõige 1 ja artikkel 16.

60 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 18, ja kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punkt 42.

61 – Viidatud 52. joonealuses märkuses.

62 – EÜT 1998 L 208, lk 19.

63 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 18, ja kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punkt 42.

64 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 18.

65 – Komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3887/92 (EÜT 1992 L 391, lk 36).

66 – Komisjoni 30. septembri 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2700/93 (EÜT 1993 L 245, lk 99), muudetud eelkõige komisjoni 8. veebruari 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 279/94 (EÜT 1994 L 37, lk 1).

67 – Vt eespool punktid 18–22.

68 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 37.

69 – Vt näiteks kohtuotsus Hispaania v. komisjon, viidatud 13. joonealuses märkuses, punkt 44.

70 – Välja toodud eespool punktis 6.

71 – Vt tagapool punkt 107.

72 – Vt eespool punkt 35.

73 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punktid 16 ja 17.

74 – Määruse nr 2700/93 artikkel 4.

75 – Vt näiteks kohtuotsus Kreeka v. komisjon, viidatud 9. joonealuses märkuses, punkt 18.

76 – Kostja vastuse lisa 11.

77 – Näib, et dokumendis esineb kaks kuupäeva – 12. juuni 1997 ja 3. juuli 1997 –, samas kui komisjon viitab 22. juulile 1997; võimalik, et kolm kuupäeva viitavad ingliskeelsele eelnõule, kreekakeelsele tõlkele ja kättesaamisele Kreeka ametiasutuste poolt.

78 –      Selles on sätestatud: „Iga kuu kohta deklareeritud kulud peavad vastama sel kuul tegelikult tehtud maksetele ja tegelikele laekumistele. Need võivad sisaldada sama eelarveaasta eelmistel kuudel esitatud andmete parandusi. Eelarveaasta „n” arvele kirjendatakse aasta „n–1” 16. oktoobrist kuni aasta „n” 15. oktoobrini tehtud kulud.”

79 – Nõukogu 25. septembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 3013/89 lambaliha- ja kitselihaturu ühise korralduse kohta artikli 3 lõige 3 (EÜT 1989 L 289, lk 1).

80 – Kohtuotsus Hispaania v. komisjon, osundatud 22. joonealuses märkuses, punktid 60 ja 65.

Full & Egal Universal Law Academy