EUR-Lex -  62002CC0377 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ANTONIO TIZZANO 

esitatud 18. novembril 2004(1)

Kohtuasi C‑377/02

NV Firma Leon Van Parys

versus

Belgisch Interventie- en Restitutiebureau

(Raad van State (Belgia) eelotsusetaotlus)

Banaanituru ühine korraldus – EMÜ ja Andide rühma leping – WTO – GATT 1994 – I ja XIII artikkel – Vahetu õigusmõju –Vaidluste lahendamise organ (VLO) – Soovitused ja otsused – Õiguslikud tagajärjed – Nn teatud kohustuse erand – Tingimused

Sisukord

I.     Õiguslik raamistik

A.     Rahvusvahelised lepingud

B.     Ühenduse õigusnormid

II.   Asjaolud ja menetlus

III. Õiguslik analüüs

A.     Eelotsuse esimene, kolmas ja neljas küsimus

1.     Sissejuhatus

2.     Ühenduse kohtupraktika WTO eeskirjade mõju kohta

a)     Kohtuotsus Portugal v. nõukogu

b)     Kohtuotsus Madalmaad v. parlament ja nõukogu

3.     VLO otsuste mõju probleem

a)     Käsitusleppe süsteem

b)     Kohtuasi Biret. Sissejuhatus

c)     Kohtujurist S. Alber’ ettepanek

d)     Euroopa Kohtu otsus

e)     Kohaldamine käesolevale kohtuasjale

4.     „Eriliste olukordade” olemasolu. „Teatud kohustuse erand”

a)     Sissejuhatus

b)     Kohtupraktika

c)     Määrus OGT

d)     Kriitika

e)     Lõppjäreldused

B.     Eelotsuse teine küsimus

IV.   Ettepanek

1.     Käesolevas kohtuasjas palub Raad van State (Belgia) võtta Euroopa Kohtul uuesti seisukoht banaanide importi käsitlevate ühenduse õigusnormide kooskõla kohta seoses ühendusel kui Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi „WTO”) liikmel lasuvate kohustustega. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb asjaolus, et kõnealused ühenduse õigusnormid, mis võeti vastu pärast seda, kui WTO vaidluste lahendamise organ (edaspidi „VLO”) oli tunnistanud eelneva korra WTO eeskirjadega vastuolus olevaks, tunnistati omakorda sama organi poolt WTO eeskirjadega vastuolus olevaks.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvahelised lepingud

2.     Õigusvahend, mida käesoleva kohtuasja huvides tuleb esmajärjekorras uurida, on üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (edaspidi „GATT”). See kokkulepe kujutab endast Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1A, mis on ühenduse nimel selle pädevusse kuuluvas osas nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ(2) heaks kiidetud.

3.     GATT-i I artikli lõige 1 sätestab nn enamsoodustusrežiimi. Eelkõige näeb see ette, et „[t]ollimaksude ja muude maksete suhtes, mis on kehtestatud impordi või ekspordi suhtes või seoses impordi või ekspordiga, […] tuleb mis tahes soodustus, privileeg või immuniteet, mille lepinguosaline on taganud teiselt maalt pärinevale või teisele maale suunatud tootele, tagada viivitamata ja tingimusteta samasugusele tootele, mis pärineb mis tahes teise lepinguosalise territooriumilt või on suunatud mis tahes teise lepinguosalise territooriumile […]”(3)

4.     XIII artikkel, mis käsitleb kvantitatiivsete piirangute mittediskrimineerivat rakendamist, sätestab:

„1. Ükski lepinguosaline ei tohi rakendada ühtegi keeldu või piirangut ühegi teise lepinguosalise territooriumilt pärinevate toodete impordi […] suhtes, kui kõigi kolmandate maade samasuguse toote import […] ei ole samamoodi keelatud või piiratud.

2. Mis tahes toote suhtes impordipiiranguid rakendades peavad lepinguosalised eesmärgiks seadma selle tootega kauplemise jagunemise, mis oleks võimalikult sarnane osadega, mida eri lepinguosalised võiksid omandada selliste piirangute puudumisel, ning järgima selle saavutamiseks järgmisi sätteid:

a)       alati kui võimalik, fikseeritakse lubatud impordi kogumahtu kajastavad kvoodid (kas tarnijamaade vahel jaotatuna või mitte) […];

b)      juhul kui ei ole võimalik kehtestada kvoote, võidakse piiranguid kehtestada kvoodita impordilitsentside või -lubade abil;

c)      välja arvatud kooskõlas käesoleva lõike punktiga d jaotatud kvootidega opereerimise puhul, ei tohi lepinguosalised nõuda, et impordilitsentse või -lubasid kasutataks kõnealuse toote impordiks mingilt ühelt maalt või allikast;

d)       juhul kui kvoot jaotatakse tarnijamaade vahel, võib piiranguid rakendav lepinguosaline püüda jõuda kokkuleppele kõigi teiste kõnealuse toote tarnimisest oluliselt huvitatud lepinguosalistega kvoodiosade jaotamise suhtes. Juhtudel kui see meetod ei ole põhjendatavalt rakendamiskõlblik, jaotab asjaomane lepinguosaline kõnealuse toote tarnimisest oluliselt huvitatud lepinguosalistele osad, mis põhinevad proportsionaalselt eelnenud tüüpilise perioodi jooksul nende lepinguosaliste poolt tarnitud selle toote impordi kogumahul või väärtusel, võttes arvesse eritegureid, mis on võinud või võivad mõjutada selle tootega kauplemist. […]

5.      Käesoleva artikli sätted kehtivad lepinguosalise kehtestatud või säilitatava mis tahes tariifikvoodi suhtes […]”.(4)

5.     Lisaks GATT-ile tuleb käesoleva kohtuasja huvides viidata ka koostöö raamlepingule Euroopa Majandusühenduse ja Cartagena lepingu ning selle osalisriikide vahel,(5) millele kirjutati alla Kopenhaagenis 23. aprillil 1993 (edaspidi „EMÜ ja Andide rühma leping”) ning mis kiideti ühenduse poolt heaks nõukogu 7. aprilli 1998. aasta otsusega 98/278/EÜ(6).

6.     Käesolevas kohtuasjas asjakohane õigusnorm sisaldub nimetatud lepingu artiklis 4 ning on sõnastatud järgmiselt:

„Lepinguosalised kohaldavad kaubavahetuse osas vastastikku enamsoodustusrežiimi kooskõlas üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega (GATT).

Mõlemad pooled kinnitavad oma soovi juhtida nendevahelist kaubandust vastavalt käesolevale lepingule.”

7.     Nagu me allpool näeme, omab käesolevas asjas tähtsust ka vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe (edaspidi „käsituslepe”),(7) kuid seda käsitleme allpool (vt tagapool punkt 46 jj).

B.      Ühenduse õigusnormid

8.     Ühenduse õigusnorme puudutavas tuletan eelkõige meelde, et nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (edaspidi „määrus nr 404/93”)(8) kehtestas ühendus ühise korra kolmandate riikidega kauplemisel, mis asendab eri riikide varasemaid turukorraldusi. Teatud kolmandate riikide poolt esitatud kaebuste alusel viidi nimetatud korra osas läbi vaidluslahendusmenetlus WTO raames. 25. septembri 1997. aasta otsusega kiitis VLO heaks WTO apellatsioonikogu ettekande, milles tuvastati korra vastuolu GATT-i I artikli lõikega 1 ning XIII artikliga.(9)

9.     Nimetatud otsusest tulenevalt võttis nõukogu vastu 20. juuli 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1637/98, millega muudetakse määrust nr 404/93 (edaspidi „määrus nr 1637/98”).(10) Selle määruse artikli 2 kohaselt rakendati uut korda (edaspidi „muudetud määrus nr 404/93”) alates 1. jaanuarist 1999.

10.   Muudetud määrus nr 404/93 teeb nagu eelnevgi kord importimisel vahet kolme erinevat liiki banaanidel. Eelkõige artikkel 16 sätestab:

„Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) tavapärane import AKV riikidest – käesoleva määruse lisas(11) loetletud riikidest pärit banaanide import ühendusse kuni 857 700 tonnini aastas (netomass); kõnealuseid banaane nimetatakse tavapärasteks AKV-banaanideks;

2) ebatavapärane import AKV riikidest – AKV riikidest pärit banaanide 1. määratlusega hõlmamata import ühendusse; kõnealuseid banaane nimetatakse ebatavapärasteks AKV-banaanideks;

3) import muudest kolmandatest riikidest kui AKV riigid – muudest kolmandatest riikidest kui AKV riikidest pärit banaanide import ühendusse; kõnealuseid banaane nimetatakse kolmandate riikide banaanideks.”

11.   Artikkel 17 sätestab, et „banaanide importimisel ühendusse tuleb esitada liikmesriikide poolt välja antud impordilitsents, mille liikmesriigid annavad kõikidele asjast huvitatuile […] ilma et see piiraks artiklitega 18 ja 19 vastuvõetud konkreetsete sätete kohaldamist.”

12.   Artikli 18 lõiked 1–3 näevad ette tariifikvoodi 2 200 000 tonni (netomass) avamise, millele lisandub kolmandate riikide banaanide ja ebatavapäraste AKV‑banaanide impordiks täiendav tariifikvoot 353 000 tonni (netomass). Kolmandatest riikidest nende tariifkvootide alusel imporditud banaanid maksustatakse tollimaksuga 75 eküüd tonni kohta, samas kui ebatavapäraste AKV-banaanide importimine on tollimaksuvaba. Ka tavapäraste AKV-banaanide importimine on tollimaksuvaba.

13.   Sama artikli lõige 4 lisab, et kui kõikide banaanitarnetest tõsiselt huvitatud WTO lepinguosalistega ei ole mõistlikku kokkulepet võimalik saavutada, võib komisjon jagada nimetatud tariifikvoodid ja tavapärased AKV-kogused banaanide ühendusse tarnimisest tõsiselt huvitatud riikide vahel.

14.   Artikkel 19 näeb omakorda ette, et importi tuleb korraldada tavapäraseid kaubavooge arvestava meetodi (senised/uued ettevõtjad) kohaselt.

15.   Komisjon, kellel vastavalt muudetud määruse nr 404/93 artiklile 20 lasub uue korra rakendamise kohustus, võttis vastu 28. oktoobri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (edaspidi „määrus nr 2362/98”).(12)

16.   Kooskõlas muudetud määruse nr 404/93 artikliga 19 näeb määrus nr 2362/98 ette importijate jaotamise „senisteks ettevõtjateks” ja „uuteks ettevõtjateks” muu hulgas võrdlusperioodi jooksul ühendusse imporditud banaanide miinimumkoguse importimise alusel.

17.   Eelkõige artikkel 4 sätestab, et igale senisele ettevõtjale määratakse „igaks aastaks kõigi I lisas loetletud päritolude kohta üks võrdluskogus, mis põhineb võrdlusperioodil tegelikult imporditud banaanide kogusel; 1999. aastal tariifikvootide alusel või tavapäraste AKV-banaanidena imporditud kauba puhul on võrdlusaastad 1994, 1995 ja 1996.” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

18.   Artikli 5 lõige 2 lisab, et „[o]ma võrdluskoguse määramiseks edastab iga [senine] ettevõtja igal aastal enne 1. juulit pädevale ametiasutusele […] I lisas loetletud päritolu banaanide võrdlusperioodi igal aastal tegelikult imporditud koguste summa”, lisades sellele teatud tõendavad dokumendid.

19.   Artikkel 17 sätestab impordilitsentside väljastamise kohta:

„Kui teatud kvartali ja ühe või mitme I lisas loetletud päritolu puhul ületavad taotletavad kogused märgatavalt artikliga 14 kindlaksmääratud soovituslikke koguseid või vabasid koguseid, määratakse kindlaks protsent, mille võrra taotletavaid koguseid vähendatakse.”

20.   Artikli 18 lõige 1 sätestab omakorda, et „[k]ui ühe või mitme päritolu puhul on vähendamisprotsent artikli 17 kohaselt kindlaks määratud, võib ettevõtja, kes kõnealust päritolu (kõnealuseid päritolusid) käsitlevat impordilitsentsi on taotlenud, esitada uue(d) litsentsitaotluse(d), mis käsitleb/käsitlevad päritolusid, mille kohta komisjon on vabad kogused avaldanud, summa piires, mis on taotletava kogusega võrdne või sellest väiksem, kuid mida algselt väljaantud litsents ei hõlma.” Sama artikli lõige 2 paneb komisjonile kohustuse määrata „viivitamata kogused, mille kohta võib kõikide asjaomaste päritolude puhul litsentsid välja anda”.

21.   Artikkel 29 lisab, et „[k]ui 1999. aasta esimeseks kvartaliks esitatud I lisas loetletud ühe või mitme päritoluga kauba importi käsitlevate litsentsitaotlustega hõlmatud kogused ületavad 26% kõnealuses lisas esitatud kogustest, määrab komisjon kindlaks vähendamisprotsendi, mida kohaldatakse kõikide asjaomast päritolu käsitlevate taotluste puhul”.

22.   Nimetatud artikli alusel määrab komisjoni 23. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2806/98, mis käsitleb 1999. aasta esimeseks kvartaliks banaanide ja tavapäraste AKV banaanide impordilitsentside väljaandmist tariifikvoodi raames ja uute taotluste esitamist (edaspidi „määrus nr 2806/98”),(13) artikkel 1 kindlaks Kolumbia, Costa Rica ja Ecuadori päritolu banaane käsitlevate taotluste vähendamisprotsendi.

23.   Määrus nr 2806/98 määras määruse nr 2362/98 artikli 18 lõike 2 alusel kindlaks ka kogused, mille kohta võis esitada litsentsitaotlusi veel 1999. aasta esimeseks kvartaliks. Neid taotlusi reguleerib komisjoni 15. jaanuari 1999. aasta määrus (EÜ) nr 102/1999, mis käsitleb 1999. aasta esimeseks kvartaliks (teiseks pooleks) banaanide ja tavapäraste AKV banaanide impordilitsentside väljaandmist tariifikvoodi raames (edaspidi „määrus nr 102/1999”),(14) mis kehtestab teatud vähendamisprotsendid vastavalt päritolumaale.

24.   1999. aasta teist kvartalit puudutavas on taotluste kord kehtestatud komisjoni 19. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 608/1999, mis käsitleb 1999. aasta teiseks kvartaliks banaanide ja tavapäraste AKV banaanide impordilitsentside väljaandmist tariifikvoodi raames ja uute taotluste esitamist (edaspidi „määrus nr 608/1999”),(15) mis näeb ette teatud vähendamisprotsendid vastavalt päritolumaale.

25.   Sellised uuendused ei rahuldanud Ecuadori Vabariiki ning ta pöördus uuesti WTO poole, kes moodustas oma vaidluste lahendamise süsteemi raames asja uurimiseks spetsiaalse vaekogu.

26.   Oma töö tulemusel leidis vaekogu, et määrusest nr 1637/98 tulenev uus kord rikkus endiselt GATT-i I artikli lõiget 1 ja XIII artiklit.(16) VLO kiitis selle ettekande heaks 6. mail 1999. Seetõttu muudeti taas ühenduse korda nõukogu 29. jaanuari 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 216/2001, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta.(17) Täpsustan muu hulgas, et nimetatud määrus ei ole käesolevale kohtuasjale ratione temporis kohaldatav.

II.    Asjaolud ja menetlus

27.   Belgias asuv NV Firma Leon Van Parys (edaspidi „Van Parys”) impordib ühendusse Ecuadorist pärinevaid banaane juba rohkem kui 20 aastat.

28.   14. detsembril 1998 esitas Van Parys Belgia pädevale ametiasutusele, st Belgisch Interventie- en Restitutiebureau’le (edaspidi „BIRB”) impordilitsentsi taotluse 1999. aasta esimeses kvartalis 26 685 935 kg Ecuadorist pärinevate banaanide impordiks. BIRB andis litsentsitaotluses toodud kogustele litsentsid, kohaldades neile määrusega nr 2806/98 kehtestatud vähendamisprotsenti 0,7080.

29.   8. jaanuaril 1999 esitas Van Parys määruse nr 2362/98 artikli 18 alusel (vt eespool punkt 20) kolm uut impordilitsentsi taotlust, importimaks Panamast ja teistest riikidest pärinevaid banaane eelnevalt taotletud koguse ja tegelikult vähendamise tagajärjel võimaldatud koguse vahet mitte ületavas koguses. Ka nende taotluste suhtes kohaldati viidatud ühenduse määrustes, eelkõige määruses nr 102/1999 ette nähtud vähendamisprotsenti.

30.   5. märtsil 1999 esitas Van Parys lõpuks veel ühe impordilitsentsi taotluse 35 224 757 kg Ecuadorist pärinevate banaanide impordiks. BIRB kohaldas määruses nr 608/1999 kehtestatud vähendamisprotsenti 0,5934 ning andis litsentsi vaid sel moel arvutatud koguse impordiks.

31.   Vastavalt 23. veebruaril 1999 ja 21. mail 1999 esitas Van Parys Raad van State’le kaks hagi BIRB-i otsuste peale, millega keelduti andmast impordilitsentse taotletud koguste ulatuses. Oma hagides väitis Van Parys, et vaidlustatud otsused on õigusvastased, sest ühendusse importimist reguleerivad määrused, millel vaidlustatud otsused põhinevad, ei ole õiguspärased, kuna need on vastuolus WTO eeskirjadega.

32.   Leides, et kohtuvaidluses seati küsimuse alla ühenduse aktide kehtivus, otsustas Raad van State 7. oktoobri 2002. aasta määrusega kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised neli eelotsuse küsimust:

„1. Kas nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta, muudetud nõukogu 20. juuli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1637/98, komisjoni 28. oktoobri 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, komisjoni 23. detsembri 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 2806/98, mis käsitleb 1999. aasta esimeseks kvartaliks banaanide ja tavapäraste AKV banaanide impordilitsentside väljaandmist tariifikvoodi raames ja uute taotluste esitamist, komisjoni 15. jaanuari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 102/1999, mis käsitleb 1999. aasta esimeseks kvartaliks (teiseks pooleks) banaanide ja tavapäraste AKV banaanide impordilitsentside väljaandmist tariifikvoodi raames ja komisjoni 19. märtsi 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 608/1999, mis käsitleb 1999. aasta teiseks kvartaliks banaanide ja tavapäraste AKV banaanide impordilitsentside väljaandmist tariifikvoodi raames ja uute taotluste esitamist, üksinda või koostoimes, on vastuolus GATT 1994 I artikliga, XIII artikli lõikega 1 ja XIII artikli lõike 2 punktiga d, kuna nendes määrustes:

–      kehtestatakse maksimaalselt 857 700 kilogrammi suurune banaanide (traditsioonilised AKV banaanid) kogukvoot määruse nr 1637/98 lisas nimetatud 12 riigi suhtes, ning lisaks seetõttu, et see kvoot ei vasta vabale kaubandusele vastavale jaotusele, sest see on osa määrusega nr 1637/98 kasutusele võetud korrast, milles banaanide importi reguleeritakse vaid tariifikvoodi alusel;

–      kehtestatakse tariifikvoot 2 535 000 tonnisele üldkogusele kolmandate riikide ja mittetraditsiooniliste AKV banaanide suhtes ning jaotatakse see tariifikvoot protsentuaalselt sellise arvutuse kohaselt, mille aluseks ei ole võrdlusperiood, kuna aastatel 1994–1996 oli banaanide impordile juba piirangud seatud?

2. Kas eespool punktis 1 nimetatud määrused on vastuolus 23. aprilli 1993. aasta koostöö raamlepingu Euroopa Majandusühenduse ja Cartagena lepingu ning selle osalisriikide vahel artikliga 4, kuna Euroopa Ühendus on selles kokkuleppes võtnud endale kohustuse järgida kaubavahetuses Ecuadoriga GATT-i sätteid ja võimaldada sellele riigile enamsoodustusrežiimi?

3. Kas eespool punktis 1 nimetatud ühenduse määrused on vastuolus rahvusvahelises avalikus õiguses ja tavaõiguses kehtiva õiguspärase ootuse kaitse ning hea usu põhimõttega, kuna komisjon ei täida GATT 1994-st tulenevaid ühenduse kohustusi, sest ta kasutas vääralt õiguslikke menetlusi ja ei arvesta rahvusvahelise vaidluste lahendamise organi lahendiga ja kuna ta määruse nr 1637/98 vastuvõtmise ajal tehtud avaldustest hoolimata ei töötanud välja korda, mille kohaselt impordilitsentsid antakse „tegelikele importijatele”?

4. Kas komisjon on ületanud nõukogu määrusega nr 404/93, muudetud määrusega nr 1637/98, antud volitusi, kuna ta on banaanide impordile tariifikvootide kehtestamisel eiranud GATT 1994-st ja GATS-ist (teenustekaubanduse üldleping) ühendusele tulenevaid kohustusi või kohustusi, mida vajadusel tuleb pidada integreerituks positiivse õigusena ühenduse õigusesse seetõttu, et ühendus on väljendanud tahet, et banaanide importi käsitlev ühenduse kord oleks kooskõlas kehtivate WTO lepingutega?”

33.   Sel moel algatatud menetluses esitasid kirjalikke märkusi põhikohtuasja hageja ja põhikohtuasja kostja, nõukogu ja komisjon. Samad subjektid, v.a BIRB, osalesid ka 21. septembri 2004. aasta kohtuistungil.

III. Õiguslik analüüs

A.      Eelotsuse esimene, kolmas ja neljas küsimus

1.      Sissejuhatus

34.   Ma arvan, et eelotsuse esimest, kolmandat ja neljandat küsimust on otstarbekas koos uurida, sest käesoleva kohtuasja asjaoludest tulenevalt on need omavahel tihedalt seotud. WTO eeskirjade rikkumise olemasolu ei saa hinnata, kui jätta seejuures tähelepanuta asjaolu, et selle organisatsiooni pädevad organid on teinud sellega seonduvalt kaks otsust ning et ühenduse seadusandja on neist esimesele reageerinud. Teiselt poolt huvitab meid siin banaanide impordi ühenduse korra kui terviku kooskõla, olenemata sellest, milline institutsioon on konkreetselt vastutav selle korra võimalikult vastuoluliste sätete eest.

35.   Seetõttu teen ettepaneku ühendada omavahel esimene, kolmas ja neljas küsimus ning sõnastada need ümber alljärgnevalt:

kas ühenduse õiguse vaatepunktist tuleb lugeda õigusvastaseks EÜ komisjoni ja nõukogu poolt vastavalt nende pädevusele vastu võetud õigusaktid juhul, kui eelnev banaanide impordi ühenduse kord on VLO otsusega tunnistatud WTO eeskirjadega vastuolus olevaks, ühendus on VLO otsuse täitmiseks vastu võtnud uued õigusaktid ja VLO on tuvastanud ka uue korra vastuolu WTO eeskirjadega.

2.      Ühenduse kohtupraktika WTO eeskirjade mõju kohta

36.   Nagu teada, on Euroopa Kohtul olnud korduvalt võimalus võtta seisukoht WTO ja GATT-i eeskirjadele ühenduse õiguskorras omistatava mõju kohta. Nimetatud kohtupraktikast tuleneb komisjoni, nõukogu ja BIRB-i arvates selgelt eitav vastus uuritavatele küsimustele. Vastupidine on aga Van Paryse järeldus, kes väidab, et kõnealuse kohtuasja asjaolude tõttu tuleb nimetatud küsimustele vastata jaatavalt.

37.   Ma pean seetõttu otstarbekaks alustada nimetatud kohtupraktika ja selle lahenduste lühida meenutamisega, et hinnata seejärel uuritava kohtuasja ilmsete eripärasuste mõju sellele.

a)      Kohtuotsus Portugal v. nõukogu

38.   Käsitlemata siinjuures pikemalt WTO loomisele eelnevaid kohtuotsuseid, meenutan alustuseks üldtuntud kohtuotsust Portugal v. nõukogu,(18) milles Euroopa Kohus esitas oma seisukoha WTO õigusnormide mõju kohta ühenduse õiguskorras.

39.   Nagu teada, palus Portugal nimetatud kohtuasjas Euroopa Kohtul tühistada nõukogu otsus ühenduse ja Pakistani ning ühenduse ja India vaheliste vastastikuse mõistmise memorandumite sõlmimise kohta, mis käsitlevad tekstiilitoodete turulepääsu korda.(19) Meid huvitava osas käsitles üks hageja valitsuse poolt esitatud väidetest otsuse vastuolu WTO eeskirjadega. Euroopa Kohus pidi seega hindama ühenduse teisese õiguse akti õiguspärasust kasutades parameetrina just nimelt WTO eeskirju.

40.   Oma otsuses rõhutas Euroopa Kohus järgmisi asjaolusid:

–      „vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele” peavad lepingupoolte kohtud „ja eelkõige Euroopa Kohus talle EÜ asutamislepingust tuleneva pädevuse raames” otsustama, millist mõju omavad teatud lepingu sätted siseriiklikus õiguskorras, v.a juhul kui nimetatud küsimus on lepingus endas reguleeritud;(20)

–      rahvusvahelise õiguse kohaselt peavad „pooled täitma heauskselt” iga lepingut, kusjuures iga pool peab „kehtestama oma õiguskorras selle eesmärgi saavutamiseks sobilikud õigusvahendid, v.a juhul kui leping, tõlgendatuna arvestades selle eseme ja eesmärgiga, ei määratle ise nimetatud vahendeid”;(21)

–      WTO lepingud ei määratle selliseid vahendeid,(22) kuna nad omistavad vaatamata eelnevalt kehtinud GATT 1947 süsteemis ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanismi tugevdamisele „olulise tähtsuse pooltevahelistele läbirääkimistele”.(23) Kuigi [käsituslepe (vt eespool punkt 7)] seab süsteemi esmaseks eesmärgiks WTO eeskirjadega vastuolus olevate meetmete kõrvaldamise (käsitusleppe artikli 3 lõige 7), võimaldab ta siiski kasutada vastuolus oleva meetme kõrvaldamise asemel ajutise vahendina kompensatsioonisätte kasutamist;(24)

–      „kui kohtule pannakse kohustus jätta kohaldamata WTO lepingutega vastuolus olevaid siseriikliku õiguskorra norme, siis oleks selle tulemuseks see, et lepingupoolte seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt võetakse [käsitusleppe] artikli 22 kohane võimalus leida isegi ajutine läbirääkimiste lahendus”;(25)

–      WTO lepingud nagu ka GATT 1947 põhinevad seega endiselt „„vastastikkuse ja vastastikuste eeliste” baasil toimuvate läbirääkimiste põhimõttel ja on seeläbi ühendust puudutavas erinevad ühenduse poolt kolmandate riikidega sõlmitud lepingutest, mis kehtestavad kohustuste teatava asümmeetria”;(26)

–      teiselt poolt ei omista ühenduse kõige olulisemad kaubanduspartnerid WTO lepingutele oma siseriikliku õiguse aktide õiguspärasuse parameetri staatust.(27) Ühenduse õiguskorras tuleb heaks kiita samasugune lahendus, sest „vastastikkuse puudumine selles osas […] seoses WTO lepingutega […] võib viia WTO eeskirjade ebaühtlase kohaldamiseni”. Seeläbi võetaks „ühenduse seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruum, mis on ühenduse kaubanduspartnerite sarnastel organitel”;(28)

–      seetõttu „ei kuulu WTO lepingud oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust”;(29)

–      muuseas, teatud eriliste olukordade puhul, mis on juba kindlaks määratud seoses GATT 1947-ga, tehakse äsja esitatud reeglist erand. Tegemist on olukorraga, kus „ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorra[ga], kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele”.(30)

b)      Kohtuotsus Madalmaad v. parlament ja nõukogu

41.   Nagu teada, reageeriti otsuse Portugal v. nõukogu doktriinile üsnagi erinevalt ja mõnikord isegi vastuoluliselt; mõned autorid väljendasid selgelt oma poolehoidu teesile, mis käsitleb WTO eeskirju ühenduse aktide õiguspärasuse parameetritena.(31)

42.   Ilma et ma annaks kohtuotsuse kriitikale omapoolset hinnangut, piirdun meeldetuletusega, et Euroopa Kohus ei muutnud kriitikast tulenevalt oma seisukohta. Vastupidi, nimetatud seisukohta korrati hiljem selgelt otsuses Madalmaad v. parlament ja nõukogu.(32)

43.   Selles kohtuasjas väitis hageja valitsus meid huvitava osas, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiiv 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta (edaspidi „direktiiv 98/44”),(33) pani liikmesriikidele nende rahvusvahelistest lepingutest ja eelkõige WTO lepingutest ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist (edaspidi „BMK”)(34) tulenevate kohustustega vastuolulised kohustused.

44.   Selles kohtuasjas tehtud otsuses kinnitas Euroopa Kohus sõnaselgelt, et „ühenduse akti õiguspärasust […] ei saa […] hinnata [WTO lepingute] alusel, tulenevalt nende iseloomust ja ülesehitusest”. Kuid oma vaatepunkti rõhutamiseks ja täpsemaks põhjendamiseks lisas Euroopa Kohus, et „sarnast järeldust ei saa teha BMK osas, mis erinevalt WTO lepingust ei põhine otseselt vastastikkuse ja vastastikuste eeliste põhimõttel […]. Isegi eeldusel, et […] see leping sisaldab sätteid, mis ei ole otseselt kohaldatavad, st et nendest sätetest ei tulene õigusi, millele üksikisikud võivad kohtus otseselt tugineda, ei takista see asjaolu kohtul kontrollimast ühendusel, kui nimetatud lepingu poolel, lasuvate kohustuste täitmist (vt 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑162/96: Racke, EKL 1998, lk I‑3655, punktid 45, 47 ja 51)”(35).

45.   Euroopa Kohtu arvates kujutavad selliste lepingute sätted, mis ei põhine vastastikkuse ja vastastikuste eeliste põhimõttel seega endast õiguspärasuse parameetreid, olenemata sellest, kas nad annavad üksikisikutele õigusi või mitte. Seevastu selliste lepingute sätted, mis nagu WTO lepingudki põhinevad vastastikkuse ja vastastikuste eeliste põhimõttel, ei ole otsekohaldatavad ning lisaks sellele ei saa neid põhimõtteliselt kasutada ühenduse õigusnormide õiguspärasuse parameetritena.(36)

3.      VLO otsuste mõju probleem

a)      Käsitusleppe süsteem

46.   WTO eeskirjadega seonduv märgitud, on siinkohal sobilik küsida, kas sama lahendus kehtib ka juhul, kui nagu käesolevas kohtuasjas VLO otsuses või soovituses tuvastatakse teatud ühenduse meetmete vastuolu nende eeskirjadega.

47.   Enne selle küsimuse käsitlemist tuleb aga meid huvitava osas ülevaatlikult meenutada käsitusleppega kehtestatud WTO raames vaidluste lahendamise süsteemi peamisi tunnuseid.

48.   Alustuseks tuletan meelde, et nagu Euroopa Kohus otsuses Portugal v. nõukogu tunnistas, kujutab nimetatud süsteem endast GATT-i sätetega võrreldes „kaitsemeetmete ja vaidluste lahendamise mehhanismi tugevdamist” (punkt 36) „mitmepoolse kaubandussüsteemi turvalisuse ja prognoositavuse” tagamiseks (käsitusleppe artikli 3 lõige 2).

49.   Selline tulemus saavutatakse peamiselt kas seetõttu, et süsteem on loodud teisi vaidluste lahendamise mehhanisme välistavana ja pooli siduvana (pooled ei reageeri ühepoolselt teiste lepingupoolte võetud meetmetele, mida nad peavad WTO lepingutega vastuolus olevateks ning „kasutavad ja järgivad […] käesoleva käsitusleppe eeskirju ja protseduure” (käsitusleppe artikli 23 lõige 1)); või seetõttu, et see süsteem on tunduvalt paremini struktureeritud ja tõhusam (piisab, kui mõelda sellele, et lepingupooled ei pea „vaekogu” otsuseid enam heaks kiitma ühehäälselt, nagu GATT-i süsteemis, vaid kehtib nn negatiivse konsensuse süsteem, mille kohaselt vaid kõigi WTO liikmete, sh „hageja” ühine vastuseis võib takistada sellise VLO otsuse vastuvõtmist, millega kiidetakse heaks „vaekogu” või apellatsioonikogu ettepanek (käsitusleppe artikli 16 lõige 4 ja artikli 17 lõige 14)); või seetõttu, et menetlused on täpsemalt reguleeritud ja otsuste mõju paremini täpsustatud.

50.   Eelkõige selle viimase osas tuletan meelde, et liige, kes leiab, et teise liikme võetud meetmed vähendavad talle WTO lepingutest tulenevat kasu, peab eelkõige kas otse või WTO peadirektori vahendusel otsima kõiki võimalikke lahendusi teise poolega (käsitusleppe artiklid 3–5). Kui sellel ei ole tulemusi, siis on tal õigus paluda VLO-l edastada küsimus „vaekogule”. Vaekogu esitab VLO-le ettekande, mille viimane võib heaks kiita, v.a juhul kui üks pooltest taotleb sel eesmärgil WTO raames moodustatud alalise apellatsioonikogu sekkumist (käsitusleppe artikli 16 lõige 4). Sellisel juhul esitab apellatsioonikogu omakorda VLO-le ettekande.

51.   Kui (vaekogu või apellatsioonikoja) ettekanne on heaks kiidetud, siis on VLO vastav otsus pooltele kohustuslik ja nad peavad seda „tingimusteta” tunnustama (käsitusleppe artikli 17 lõige 14), sest käsitusleppe kohaselt on vaidluste tulemuslikuks lahendamiseks „oluliselt tähtis,” et VLO otsuseid järgitakse „viivitamatu[lt]” (käsitusleppe artikli 21 lõige 1). Vaid siis, kui otsuseid ei saa „viivitamata” järgida, võidakse asjaomasele WTO liikmesriigile jätta oma õigusaktide kooskõlla viimiseks „põhjendatud ajavahemik”. Nimetatud ajavahemik, mis ei tohiks olla pikem kui 15 kuud, on asjaomase liikme poolt ette pandud ajavahemik, millega VLO on nõustunud, vaidluspoolte vahel vastastikku kokkulepitud ajavahemik või kokkuleppe puudumisel „siduva” vahekohtumenetlusega kindlaks määratud ajavahemik (käsitusleppe artikli 21 lõige 3).

52.   Samuti siis, kui on lahkarvamusi otsuse adressaadi poolt võetud meetmete asjakohasuse ja nende kooskõla osas WTO lepingutega, näeb käsituslepe ette võimaluse algatada uus eespool kirjeldatud vaidluslahendusmenetlus, kasutades sealjuures võimaluse korral algset „vaekogu” (käsitusleppe artikli 21 lõige 5)

53.   Kui VLO otsuse adressaat ei järgi otsust eespool viidatud „põhjendatud ajavahemiku” jooksul, siis on võimalik kohaldada kompensatsioone ja kontsessioonide peatamist, ilma et need oleks „eelistatavam(ad) kui [..] soovituse täielik rakendamine” (käsitusleppe artikli 22 lõige 1).

54.   Lisaks sellele on need meetmed ajutised ja neid kohaldatakse ainult seni, kuni i) on kõrvaldatud vastuolus olevaks peetav meede või ii) liige, kes peab otsuseid rakendama, pakub lahenduse vastaspooltele tekitatud kahju hüvitamiseks või iii) on leitud vastastikku rahuldav lahendus (käsitusleppe artikli 22 lõige 8).

55.   Igal juhul teostab VLO järelevalvet oma otsuste rakendamise üle (käsitusleppe artikli 22 lõige 8), sest valitud lahendus peab olema alati kooskõlas nimetatud otsustega ja üldisemalt WTO eeskirjadega.(37)

56.   Kokkuvõttes on muidugi õige, nagu märkis Euroopa Kohus otsuses Portugal v. nõukogu, et ka uus kord omistab „olulise tähtsuse pooltevahelistele läbirääkimistele” (punkt 36) ja et sellised läbirääkimised võivad jätkuda ka pärast VLO otsuse vastuvõtmist kõigile vastuvõetava kompensatsiooni leidmiseks (punkt 39). Lisan, et õige on ka see, et niisuguses olukorras (millega käesolevas kohtuasjas siiski tegemist ei ole) oleks vähemalt teoreetiliselt võimalik sellise lahenduse leidmine, mis tagaks WTO eeskirjade järgimise ilma vaidlusalust meedet kõrvaldamata.

57.   Kuid see oleks siiski ainult üks – kindlasti omapärane, kuid seeläbi mitte vähem õiguspärane – VLO otsuse täitmise viis. See tähendab, et ka sellisel juhul avaldaks nimetatud otsus oma mõju vähemalt niivõrd, kuivõrd ta piirab poolte valikuvabadust alternatiivsete kokkuleppeliste lahenduste leidmisel; kuna ka sellised lahendused, ma kordan, peavad jääma WTO eeskirjade ja seega VLO otsuse raamesse. Selles osas on seega õigus kohtujurist S. Alber’l, kes väidab, et „VLO otsuste ja soovituste rakendamisele ei leidu ühtegi alternatiivi” ja et nende sisu „ei saa muuta asjaomaste poolte läbirääkimiste teel”.(38)

b)      Kohtuasi Biret. Sissejuhatus

58.   Eelnev märgitud, on siinkohal otstarbekas meenutada, et nagu teada, on Euroopa Kohus ka VLO otsuste mõju puudutavate küsimuste osas väljendanud korduvalt oma seisukohta, ehkki see on vähem selge ja lõplik, kui eespool käsitletud WTO eeskirjade mõju puudutava probleemi osas esitatud seisukoht.

59.   Selles osas on äärmiselt asjakohane kohtuasi Biret,(39) milles kõnealune küsimus Euroopa Kohtule sõnaselgelt esitati.

60.   Nagu teada, ei jätnud ühenduse õigus vaatamata WTO lepingute ja eelkõige sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu (edaspidi „SFM leping”)(40) jõustumisele mitte üksnes kehtima varasemat teatud hormonaalse toimega ainetega töödeldud liha ja lihatoodete impordi keelu,(41) vaid karmistas seda, võttes vastu direktiivi 96/22/EÜ.(42) VLO, kelle menetlusse küsimus jõudis, tunnistas 13. veebruaril 1998 selle keelu SFM lepinguga vastuolus olevaks(43) ning määras ühendusele VLO soovituste järgimiseks ajavahemiku 13. maini 1999.

61.   Äriühing Biret International SA (edaspidi „Biret”) leidis, et vaidlustatud ühenduse meetmed olid tekitanud talle kahju ja esitas Esimese Astme Kohtule EÜ artiklite 235 ja 288 alusel hagi, et taotleda ühenduselt kahju hüvitamist. Hageja viitas eelkõige nimetatud ühenduse meetmete õigusvastasusele põhjendusel, et need rikkusid eespool viidatud VLO otsust.

62.   Esimese Astme Kohus jättis hagi siiski rahuldamata leides, et „nimetatud otsus on ilmselt ja otseselt seotud SFM lepingu rikkumist käsitleva väitega ja seda saab seega arvesse võtta vaid juhul, kui ühenduse kohus on tuvastanud selle lepingu otsese mõju käsitletavate direktiivide kehtetust käsitleva väite raames”(44). Viidates selgesõnaliselt eespool viidatud kohtupraktikale tegi Esimese Astme Kohus järelduse, et „tänaseks selgelt väljakujunenud kohtupraktika”(45) kohaselt ei ole WTO lepingutel sellist mõju ja seega ei saa hageja tugineda SFM lepingu rikkumisele.

c)      Kohtujurist S. Alber’ ettepanek

63.   Täiesti teistsugune oli aga Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames kohtujurist S. Alber’ poolt arendatud arutelu, kes pühendas sellele küsimusele laiaulatusliku ja argumenteeritud analüüsi, millest toon siinkohal ära peamised katkendid.

64.   Pärast WTO raames vaidluste lahendamise süsteemi kokkuvõtlikku käsitlust eespool viidatud sõnastuses (vt eespool punkt 48 jj), paneb kohtujurist rõhu VLO otsuste kohustuslikule iseloomule, mis seisneb vähemalt selles, et nende sisu, nagu eespool märgitud, ei saa muuta poolte läbirääkimiste teel. On võimalik, et tegelikkuses neid otsuseid kaubanduspoliitilise valiku tulemusel ei järgita. Kuid see oleneb lõppkokkuvõttes vaid nende otsuste sundtäitmise võimatusest, mis tuleneb sellest, et nad kuuluvad rahvusvahelisse õigusesse, mis põhimõtteliselt sundtäitmise meetmeid ei kasuta. See, et VLO otsuseid ei saa sundkorras täita, ei tähenda aga seda, et Euroopa Kohus võiks neid eirata, sest see ei kujuta endast „mingil juhul õiguspärast valikut”(46).

65.   Seega peaks Euroopa Kohus tegelikkuses võimaliku, kuid õigusvastase kaubanduspoliitilise valiku heakskiitmise asemel kohaldama seaduslikkuse põhimõtet ja tunnustama VLO otsuste kohustuslikkust hiljemalt nende järgimiseks määratud ajavahemiku lõppemise hetkest alates.(47)

66.   Kohtujurist S. Alber teab, et sellist lahendust võidakse kritiseerida „vastastikkuse ja vastastikuste eeliste” põhimõttest tulenevalt, sest üks pool (käesolevas kohtuasjas ühendus) omistaks WTO eeskirjadele mõju, mida neile kaubanduspartnerite õiguskordades ei omistata ja nõrgendaks seeläbi oma positsiooni WTO raames peetavatel läbirääkimistel. Kohtujurist tuletab aga meelde, et otsuses Kupferberg on Euroopa Kohus juba sedastanud, et asjaolu, et ühe lepingupoole kohus omistab rahvusvahelise lepingu teatavale sättele otsese mõju, ei tähenda iseenesest seda, et lepingupooled ei järgi enam vastastikkuse põhimõtet.(48)

67.   Teiselt poolt, jätkab kohtujurist, kujutab äsja mainitu endast „eelkõige kaubanduspoliitilist argumenti, millele etikett „vastastikkuse põhimõte” annab õigusliku välimuse,” või – nii võiks lisada veelgi äärmuslikumalt – lihtsa ettekäände pädeva organi poolt formaalselt tuvastatud kohustuse täitmata jätmiseks.

68.   Tegelikkuses ei nõrgendaks pakutud lahendus ühenduse positsiooni läbirääkimistel, sest juhul kui teised liikmed rikuvad WTO lepinguid, võib ühendus algatada vaidluslahendusmenetluse ja nõuda VLO otsuse täitmist. VLO otsuse järgimisel vastaspoole teistsugusest käitumisest tulenevad erisused oleksid samuti kõrvaldatavad rahvusvahelises õiguses ja eelkõige WTO eeskirjades endis ette nähtud kompensatsiooni- ja survemeetmete abil.

69.   Kohtujurist märgib, et pakutud lahendus ei kitsenda ka ühenduse institutsioonide diskretsioonipiire VLO otsuste täitmise viisi puudutavas, sest loomulikult jääb see täielikult nende institutsioonide otsustada eeldusel, et selle alusel võetavad meetmed on kooskõlas WTO eeskirjadest tulenevate kohustustega.

70.   Kokkuvõtlikult „on läbirääkimistel omatava positsiooni kahjustamine võimalik vaid eeldusel, et vaidluse pooled võivad kokku leppida WTO õigusega vastuolus olevate sätete kehtima jätmises. Kuid see, nagu me eespool juba märkisime, ei ole võimalik”.(49)

71.   Kohtujurist teeb järelduse, et sellest tulenevalt järgib Euroopa Kohus seaduslikkuse põhimõtet vaid siis, kui ta tunnustab VLO otsuste ja soovituste ühenduse käitumise õiguspärasuse parameetritena kasutamise võimaluse olemasolu alates nende järgimiseks määratud ajavahemiku lõppemise hetkest.(50)

72.   Nagu näha, ei leia kohtujurist erinevalt Esimese Astme Kohtust, et Euroopa Kohtu WTO eeskirjadega seonduvate ja eespool viidatud seisukohtade automaatseks tulemuseks oleks see, et isegi VLO otsuste olemasolul ei saa nimetatud eeskirju kasutada ühenduse õigusnormide õiguspärasuse parameetritena. Seevastu leiab ta, et vastupidist järeldust toetab otsustavalt asjaolu, et nimetatud juhtudel rakendati WTO liikmete kohustuste tuvastamise mehhanisme koos nendest tulenevate asjakohaste tagajärgedega, mis puudutavad konkreetses asjas selliste kohustuste väljaselgitamist ja kõnealustel pooltel lasuvat kohustust järgida VLO otsuseid kasvõi eespool kirjeldatud keerukal moel.

73.   Ma arvan, et lisaks oma nõusolekule ei pea ma kohtujuristi laiaulatuslikule argumentatsioonile midagi lisama. Ka mulle tundub, et siin esitatud argumentide alusel kujutavad VLO otsused „õigusel rajanevas ühenduses” endast ühenduse õigusnormide õiguspärasuse parameetreid ja et seega ei tohiks Euroopa Kohus kahtlase õigusliku väärtusega põhjustel heaks kiita seaduslikkuse põhimõtte ilmset rikkumist, mille vastupidine järeldus endaga kaasa tooks.

d)      Euroopa Kohtu otsus

74.   Seda järeldust toetab minu arvates kaudselt, või vähemalt ei välista seda Euroopa Kohtu hilisem otsus kohtuasjas Biret, mis avab siin kaitstavale teesile huvitavaid, kui mitte julgustavaid perspektiive.(51)

75.   On tõsi, et lõpuks lükkas Euroopa Kohus Bireti hagi selle kohtuasjaga seonduvatel n.ö ajutistel põhjustel tagasi ja ei pidanud seetõttu tegema sõnaselget otsust VLO otsuste mõju kohta.(52) Olulise tähtsusega on aga see, et põhjenduste peamistes punktides kritiseeris Euroopa Kohus asjaolu, et Esimese Astme Kohus ei olnud selle küsimuse osas seisukohta võtnud vaatamata sellele, et seda talt konkreetselt paluti, piirdudes hoopis otsuses Portugal v. nõukogu WTO eeskirjade osas kehtestatud põhimõtete mehhaanilise kohaldamisega VLO otsustele.

76.   Tegelikult leidis Euroopa Kohus, et selline argumentatsioon ei olnud SFM lepingu rikkumist puudutava väite tagasi lükkamiseks piisav. Euroopa Kohtu sõnul „pidi Esimese Astme Kohus vastama veel väitele, mille kohaselt VLO 13. veebruari 1998. aasta otsuse õiguslik mõju ühenduse suhtes seadis kahtluse alla tema WTO eeskirjade otsese mõju puudumist käsitleva hinnangu ja õigustas ühenduse kohtu poolset direktiivide 81/602, 88/146 ja 96/22 õiguspärasuse kontrollimist nende eeskirjade alusel”.(53)

77.   Teiste sõnadega heitis Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtule ette just nimelt seda, et viimane ei olnud määratlenud VLO otsuste mõju ja kõnealuste ühenduse meetmete kooskõla nendega käsitlevat küsimust iseseisva ja omaette probleemina ning jätnud selle seeläbi suurema tähelepanuta.

78.   Ehkki ma ei soovi osaleda Euroopa Kohtu kavatsuste äraarvamise mängus, ei saa ma siiski jätta märkimata, et kui ühenduse kohtu arvates tuleb WTO eeskirju käsitlevat kohtupraktikat laiendada automaatselt VLO otsustele, siis ei oleks Esimese Astme Kohtule just nimelt sellise laiendamise tõttu etteheidete tegemine põhjendatud. Lisaks sellele, kui need kaks olukorda ei ole identsed, nagu ilmneb kaudselt nimetatud etteheidetest, siis võib põhjendatult oletada, et erinevus võib seisneda vaid WTO eeskirjade puhul eelneva kohtupraktika poolt välistatud mõju omistamises VLO otsustele.

e)      Kohaldamine käesolevale kohtuasjale

79.   Olenemata sellest, kas Euroopa Kohtu kavatsusi tõlgendatakse eelpool kirjeldatud moel või mitte, on minu arvates käesoleva kohtuasja huvides oluline igal juhul see, et otsusega Biret ei lükatud ümber kohtujurist S. Alber’ teesi. Kuna leian, nagu ma eespool juba mainisin, et nimetatud tees väärib heakskiitmist, siis pakuksin ta siinkohal omakorda uuesti välja, kohaldades seda käesolevale kohtuasjale.

80.   See tähendab eelkõige seda, et käesolevas kohtuasjas tuleb tuvastada, kas VLO on teinud otsuse ja kas otsuse adressaadile (käesolevas kohtuasjas ühendus) oma õigusnormide WTO eeskirjadega kooskõlla viimiseks määratud põhjendatud ajavahemik on lõppenud, ilma et ta oleks oma kohustust täitnud, teades, et sellisel juhul kasutatakse VLO otsust kõnealuste ühenduse õigusnormide õiguspärasuse parameetrina.

81.   Käesolevas kohtuasjas, nagu ma olen korduvalt märkinud, tuvastati VLO 25. septembri 1997. aasta otsusega määrusega nr 404/93 kehtestatud ühenduse korra vastuolu WTO eeskirjadega ja määrati ühendusele otsuse järgimiseks 15 kuu ja ühe nädala pikkune ajavahemik(54) (mis lõppes 1. jaanuaril 1999). Selle ajavahemiku jooksul muutis nõukogu määrust nr 404/93 määrusega nr 1637/98 ja komisjon omakorda tegi vastavad muudatused rakenduseeskirjades määrusega nr 2362/98 ja rea teiste määrustega. Ecuador vaidlustas WTO-s nende meetmete sobivuse VLO otsuse järgimise tagamiseks ja taotles ka uue banaanide impordi korra uurimist „vaekogu” poolt. Sel moel algatatud menetlus lõpetati VLO 6. mai 1999. aasta otsusega, milles tuvastati tõepoolest ühenduse õigusaktide kestev vastuolu WTO eeskirjadega.

82.   Eelnevast nähtub selgelt, et ühendusele määratud ajavahemiku lõppedes oli banaanide impordi kord vaatamata tehtud muudatustele endiselt vastuolus WTO eeskirjadega, nagu VLO eelnevas otsuses oli selle konkreetse asja osas tuvastatud. Sellest tuleneb, arvestades eespool märgitut, et kõnesolevad määrused tuleb lugeda tervikuna õigusvastasteks.

83.   Eelnevast lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse ümber sõnastatud esimesele, kolmandale ja neljandale küsimusele nii, et muudetud määrusel nr 404/93 ja viimase rakendamiseks võetud määrustel põhinev banaanide impordi ühenduse kord on kehtetu, kuna see on vastuolus WTO eeskirjadega vastavalt VLO 25. septembri 1997. aasta otsusele, mida viimane kinnitas 6. mail 1999.

4.      „Eriliste olukordade” olemasolu. „Teatud kohustuse erand”

a)      Sissejuhatus

84.   Juhul kui Euroopa Kohus ei nõustu selle järeldusega, tuleb veel uurida, kas käesolev kohtuasi sisaldab selle eripärasustest tulenevalt elemente, mis võiksid seada muudel põhjustel kahtluse alla kõnealuste ühenduse õigusnormide õiguspärasuse.

85.   Seega on teise võimalusena võimalik, et nende eripärasuste tõttu võib siin tegemist olla ühega kahest erilisest olukorrast, mille puhul Euroopa Kohtu arvates on erandina üldreeglist võimalik hinnata ühenduse aktide õiguspärasust GATT-i ja WTO eeskirjade alusel. Nagu eespool märgitud (vt eespool punkt 40), on selliste eriliste olukordadega kohtuotsuse Portugal v. nõukogu sõnastust kasutades tegemist „olukorras, kus ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust (edaspidi „teatud kohustuse erand”), või olukorra[s], kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele”(55).

86.   Täpsemalt tuleb seega uurida, kas banaanide impordi ühenduse kord, mille kehtivuse üle Euroopa Kohus peab siinkohal otsustama, ei kuulu esimese erandi alla, kuna tegemist on just nimelt teatud kohustuse täitmisega.

b)      Kohtupraktika

87.   Enne selle küsimuse täpsemat uurimist pean vajalikuks meenutada, kuidas Euroopa Kohus on määratlenud selle erandi piirid, uurides selleks kohtuotsusest Nakajima alguse saanud kohtupraktikat.

88.   Selles kohtuasjas pidi Euroopa Kohus tegema otsuse nõukogu 11. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (edaspidi „määrus nr 2423/88”)(56) õiguspärasuse kohta. Hageja leidis, et ühte määruse sätetest ei olnud võimalik kohaldada, kuna see oli vastuolus GATT 1947 süsteemi raames vastu võetud dumpinguvastase lepinguga.(57)

89.   Eeldusel, et dumpinguvastase lepingu sätted on erinevalt GATT-i sätetest ühendusele siduvad, kinnitas Euroopa Kohus oma otsuses enda pädevust hinnata hageja etteheiteid, sest „vastavalt [eespool nimetatud määruse] teisele ja kolmandale põhjendusele võeti see vastu kooskõlas olemasolevate rahvusvaheliste kohustustega […] Sellest tuleneb, et uus algmäärus, mille hageja vaidlustas, võeti vastu ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks ning et viimane peab seetõttu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tagama GATT-i sätete ja selle rakendusmeetmete täitmise”.(58)

90.   Sama põhimõtet kordas Euroopa Kohus hiljuti 12. novembri 1998. aasta otsuses Itaalia v. nõukogu,(59) uurides ühe sellise ühenduse määruse teatud artiklite õiguspärasust, mis käsitles riisi impordi tariifikvoote(60) ning mis oli vastu võetud ühenduse, Austraalia ja Tai Kuningriigi vahel GATT-i XXIV artikli lõike 6 alusel Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühendusega ühinemisest tulenevalt vajalike kohanduste kokkuleppimiseks algatatud läbirääkimiste tulemusel sõlmitud lepingute rakendamiseks.

91.   Selles kohtuasjas vaidlustatud määruse põhjendustes viidati sõnaselgelt asjaolule, et impordi kvootide avamine otsustati GATT-i viidatud artikli alusel läbi viidud läbirääkimiste raames (esimene põhjendus) ning ühtlasi sisaldasid põhjendused kinnitust, mille kohaselt nõukogu tunnustab „oma rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi” (kaheksas põhjendus).

92.   Lükates tagasi nõukogu vastupidise teesi, kordas Euroopa Kohus oma otsuses, et „kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust […], siis peab Euroopa Kohus kontrollima asjaomase ühenduse õigusnormi õiguspärasust GATT-i eeskirjade alusel”. Selles kohtuasjas tuli just nimelt teha järeldus, et võttes kõnealuse määruse vastu eespool nimetatud lepingute kohaldamiseks, „soovis ühendus täita WTO raames võetud teatud kohustust,” mistõttu Euroopa Kohus „pidi kontrollima kõnealuse määruse õiguspärasust GATT-i eeskirjade alusel, mille rikkumisele hageja viitas”.(61)

c)      Määrus OGT

93.   Euroopa Kohus välistas seevastu äsja kirjeldatud tingimuste olemasolu hiljutises kohtuotsuses OGT Fruchthandelsgesellschaft,(62) milles Euroopa Kohus, kes pidi eelotsusemenetluse raames lahendama ka käesolevas kohtuasjas käsitletava banaanide impordi ühenduse korra kehtivuse küsimuse, mitte ainult ei jätnud arvestamata asjaoluga, et VLO oli teinud sellekohase otsuse, vaid välistas ka käsitletava teatud kohustuse erandi kohaldatavuse.

94.   Tuletan meelde, et selles kohtuasjas vaidlustas kolmandatest riikidest pärinevate banaanide senine importija Saksa tolliameti õiguse nõuda vastavalt muudetud määruse nr 404/93 artiklile 18 tollimaksu Ecuadorist pärinevate banaanide impordilt. Kohtuasja menetlev siseriiklik kohus soovis pärast selle meenutamist, et VLO oli tuvastanud uue ühenduse korra vastuolu WTO eeskirjadega, Euroopa Kohtult teada, kas GATT-i I ja XIII artikkel võivad anda üksikisikutele õigusi, millele viimased võivad kohtus otseselt tugineda muudetud määruse nr 404/93 artikli 18 kohaldamise vastu.

95.   Leides, et sellise küsimuse lahenduse võib selgelt tuletada kohtupraktikast Portugal v. nõukogu, otsustas Euroopa Kohus vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3 lahendada asja mitte otsuse, vaid lihtsalt põhistatud määrusega. Eelkõige välistas Euroopa Kohus esiteks selle, et kõnealuses kohtuasjas esinesid nimetatud kohtupraktika muutmist põhjendavad asjaolud ja teiseks selle, et talle edastatud kohtuasja asjaolud olid hõlmatud põhikohtuasja hageja poolt viidatud otsuses Portugal v. nõukogu käsitletud „erilise olukorraga”. Selles osas piirdus Euroopa Kohus tegelikult pigem apodiktilise märkusega, et „määrusega nr 404/93 kehtestatud ja hiljem korduvalt muudetud banaanituru ühise korralduse eesmärk ei ole GATT-i raames võetud teatud kohustuse ühenduse õiguskorras täitmise tagamine ja see ei viita sõnaselgelt nimetatud kokkuleppe konkreetsetele sätetele”(63).

d)      Kriitika

96.   Olles eespool küsimust põhjalikult uurinud, pean ütlema, et ma ei jaga Euroopa Kohtu sellist arvamust.(64) Mulle tundub, et kohtuasja asjaolud oleksid väärinud esiteks erinevat konteksti (VLO otsuste puudumine) puudutava kohtupraktika mehhaanilisest kordamisest spetsiifilisemat analüüsi ja teiseks ühenduse seadusandja poolt temal lasuvate rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks asjaomases kohtuasjas väljendatud kavatsuste põhjalikumat uurimist.

97.   Esimest aspekti puudutavas toetab minu hinnangut ka eespool märgitud asjaolu, et hilisemas kohtuotsuses Biret reageeriti kohtupraktika Portugal v. nõukogu VLO otsustele automaatse kohaldamise katsele hoopis teisiti (vt eespool, punkt 74 jj).

98.   Kuid ka nn teatud kohustuse erandi kohaldamiseks vajalike tingimuste osas leian, et banaanide impordi ühenduse korra muudatuste tähtajad ja vastuvõtmise viis kõnealuses kohtuasjas oleksid pidanud viima Euroopa Kohtu selles kohtuasjas sama lahenduseni, mis eespool viidatud kohtupraktikas (vt eespool punktid 87 jj). Arvukad märgid toetasid seda lahendust ja need oleksid võinud õigustada järeldust, et uue korra vastuvõtmisega soovis ühenduse seadusandja „täita WTO raames võetud teatud kohustust”.

99.   Tuletan esiteks meelde, et nimetatud korda muudeti ühendusele just nimelt VLO 25. septembri 1997. aasta otsuse järgimiseks määratud ajavahemiku lõpus. Lisaks sellele on märkimisväärse tähtsusega see, et määruse nr 1637/98 artikkel 2 näeb ette, et määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 1999, ehk kuupäevast, mil VLO poolt ühendusele otsuse järgimiseks määratud 15 kuu ja ühe nädala pikkune ajavahemik lõppes.(65) Lisan, et vastavalt selle kohta tehtud vahekohtu otsusele viitas ühenduse poolt menetluse käigus tehtud teatis just nimelt sellele, et ühendus vajas põhjendatud ajavahemikku VLO „kõigi soovituste ja otsuste rakendamiseks”(66).

100. Samad kõnealused ühenduse tekstid sisaldavad lisaks veelgi selgemaid viited, kui need (näiteks punktis 91 toodud väited), millest Euroopa Kohus eespool uuritud kohtuasjades järeldas institutsioonide soovi täita ühendusel lasuvaid kohustusi. Eelkõige, nagu märgib ka Van Parys, kinnitab määruse nr 1637/98 teine põhjendus selgelt, et „ühenduse rahvusvahelisi kohustusi [WTO] suhtes tule[b] täita”. Selle sama määrusega muudetakse määruse nr 404/93 artiklit 20, et lisada sinna muu hulgas säte, mille kohaselt ühendus „võtab vastu […] vajalikke meetmeid, tagamaks kohustuste täitmist, mis tulenevad ühenduse poolt asutamislepingu artikli 228 alusel sõlmitud lepingutest” (punkt e).

101. Lõpetuseks märgiksin, nagu seda tegi Van Parys kohtuistungil, et komisjoni liige L. Brittan vastas ühele parlamendi küsimusele sõnaselgelt, et määruse nr 1637/98 ja määruse nr 2362/98 vastuvõtmisega „rakendas ühendus Maailma Kaubandusorganisatsiooni vaidluste lahendamise organi 25. septembri 1997. aasta banaanisektoriga seonduvat soovitust ja võttis vastu banaanide ühenduse korra WTO sätetega kooskõlla viimiseks vajalikud meetmed”(67).

102. Loomulikult ei sisalda ühenduse poolt WTO raames tehtud teatised (vt eespool punkt 99) ega komisjoni liikme L. Brittani vastus elemente, mis oleksid iseenesest otsustavad selle määratlemisel, kas kõnealuste ühenduse õigusnormide eesmärk oli WTO raames võetud „teatud kohustuse” täitmine. Mulle tundub siiski, et nad kujutavad endast selget märki selle kohta – mis tuleneb juba selgelt eespool viidatud asjaolude ilmnemise järjekorrast ning eespool viidatud sätetest –, et ühenduse seadusandja soovis banaanide impordi korda tehtavate muudatustega viia selle korra kooskõlla WTO eeskirjadega VLO otsuses tõlgendatud kujul.

103. Mis puudutab aga asjaolu, et ühenduse soov leidis väljendamist vaid nõukogu määruses ja mitte komisjoni määrustes, siis ei ole see minu arvates käesolevas kohtuasjas otsustava tähtsusega, kuna selles osas on ilmselgelt otsustava tähtsusega kõnealuse ühenduse korra algakt ja asjaolu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „võib komisjon eelkõige põllumajanduse valdkonnas vastu võtta kõik algmääruse rakendamiseks vajalikud ja kasulikud rakendusmeetmed eeldusel, et need ei ole vastuolus algmääruse või nõukogu rakendusmäärusega”(68).

104. Igal juhul märgin, et delegeerides komisjonile ülesande võtta vastu nimetatud korra rakendusmeetmed, rõhutas nõukogu, et need pidid võimaldama „kohustuste täitmist, mis tulenevad ühenduse poolt asutamislepingu artikli 228 alusel sõlmitud lepingutest”(69).

e)      Lõppjäreldused

105. Eelneva alusel võib seega teha järelduse, et muutes vaidluse all olevat banaanide impordi korda, soovis ühenduse seadusandja täita WTO raames võetud teatud kohustust.

106. See viib järeldusele, et kohtuasjas OGT ja eelkõige käesolevas kohtuasjas esinevad tingimused, mis on Euroopa Kohtu sõnul vajalikud, hindamaks nimetatud korra õiguspärasust selle kooskõla alusel WTO eeskirjadega. Ja kuna VLO 6. mai 1999. aasta otsuses tuvastati kooskõla puudumine, siis saab sellest tulenevalt Euroopa Kohtu poolt läbiviidava hindamise tulemus olla vaid negatiivne, st korra aluseks olevate aktide kehtetust tuvastav.

107. Eelnevast lähtudes teen seega Euroopa Kohtule teise võimalusena ettepaneku vastata eelotsuse ümber sõnastatud esimesele, kolmandale ja neljandale küsimusele nii, et muudetud määrusel nr 404/93 ja viimase rakendamiseks võetud määrustel põhineva banaanide impordi ühenduse korraga sooviti täita ühenduse poolt WTO raames võetud teatud kohustust. Kuid see ei kõrvaldanud, nagu seda kinnitas VLO 6. mai 1999. aasta otsus, VLO 25. septembri 1997. aasta otsuses tuvastatud vastuolu WTO eeskirjadega ning nimetatud kord on seetõttu kehtetu osas, milles nimetatud vastuolu on säilinud.

B.      Eelotsuse teine küsimus

108. Teise küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas banaanide impordi ühenduse kord kujutab endast EMÜ ja Andide rühma lepingu artikli 4 rikkumist, mille kohaselt lepinguosalised kohaldavad vastastikku GATT-i I artiklis ette nähtud enamsoodustusrežiimi (vt eespool, punkt 5).

109. Märgin siiski, et lähemal uurimisel ilmneb ja nagu alljärgnevast nähtub, et seda küsimust ei saa esitada iseseisvalt, sest säte, millele see viitab, ei lisa midagi lepinguosalistel WTO ja GATT-i eeskirjade alusel juba lasuvatele kohustustele. Seetõttu on selle küsimuse lahendus samasugune, kui lahendus, mille Euroopa Kohus otsustab anda eespool käsitletud küsimusele; kuna olenemata sellest, kas vastuolust nimetatud eeskirjadega tulenev ühenduse korra õigusvastasuse tees kiidetakse heaks või mitte, ei ole mingit vajadust korrata sama analüüsi EMÜ ja Andide rühma lepingu suhtes, mis ei erine nimetatud eeskirjadest.

110. Selles osas tuletan koos komisjoniga meelde, et nimetatud lepingu artikkel 4 lisati lepingusse selleks, et võimaldada enamsoodustusrežiimi kohaldamist ka neile Andide rühma riikidele, kes lepingu allakirjutamise hetkel ei olnud veel GATT süsteemi liikmed. See säte piirdus seega GATT süsteemi ratione personae kohaldamisala laiendamisega, kuid ei muutnud sellest tulenevate kohustuste ulatust ega iseloomu.

111. Nagu komisjon ja nõukogu märgivad, ei soovinud lepinguosalised EMÜ ja Andide rühma lepinguga leppida kokku GATT-is kehtestatutest muude kohustuste osas. Vastupidi, lepingu preambulis kinnitavad nad sõnaselgelt oma „veendu[must] GATT-i […] põhimõtete tähtsuses” ja artiklis 4 „oma soovi juhtida nendevahelist kaubandust vastavalt käesolevale lepingule”.

112. Neil põhjustel leian, et selline säte ei saa olla ühenduse aktide õiguspärasuse iseseisvaks parameetriks, mistõttu on selle küsimuse lahendus samasugune, kui lahendus, mille Euroopa Kohus otsustab anda eelnevalt käsitletud küsimusele.

IV.    Ettepanek

Eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad van State esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrusel (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta, muudetud 20. juuli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1637/98, ja selle rakendamiseks võetud määrustel põhinev banaanide impordi ühenduse kord on kehtetu, kuna see on vastuolus WTO eeskirjadega vastavalt VLO 25. septembri 1997. aasta otsusele, mida viimane kinnitas 6. mail 1999.

Teise võimalusena:

Nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrusel (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta, muudetud 20. juuli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1637/98, ja selle rakendamiseks võetud määrustel põhineva banaanide impordi ühenduse korraga sooviti täita ühenduse poolt WTO raames võetud teatud kohustust. Kuid see ei kõrvaldanud, nagu seda kinnitas VLO 6. mai 1999. aasta otsus, VLO 25. septembri 1997. aasta otsuses tuvastatud vastuolu WTO eeskirjadega ning nimetatud kord on seetõttu kehtetu osas, milles nimetatud vastuolu on säilinud.

2.      Sama lahendus kehtib ka nimetatud korra kooskõla kohta EMÜ ja Andide rühma lepingu artikliga 4.

1 – Algkeel: itaalia.

2 – EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80.

3 – Märkus ei puuduta eestikeelset versiooni.

4 –      Märkus ei puuduta eestikeelset versiooni.

5 – Tegemist on Boliivia Vabariigi, Kolumbia Vabariigi, Ecuadori Vabariigi, Peruu Vabariigi ja Venezuela Vabariigiga.

6 – EÜT L 127, lk 10; ELT eriväljaanne 11/28, lk 231. Lepingu tekst on toodud lk 11 jj.

7 – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 2 (EÜT L 336, lk 234; ELT eriväljaanne 11/21, lk 325).

8 – EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388.

9 – 9. septembri 1997. aasta ettekanne WT/DS27/AB/R – European Communities – Regime for the Importation, Sale and Distribution of Bananas, kättesaadav WTO Interneti-aadressil .

10 – EÜT L 210, lk 28; ELT eriväljaanne 03/23, lk 304.

11 –      Nimetatud lisas on kehtestatud kaheteistkümne tavapäraste AKV-banaanide tarnijariigi nimekiri, kellele on reserveeritud aastane kogus 857 700 tonni, ilma et igale riigile eraldatavat maksimaalset kogust oleks eraldi määratletud.

12 – EÜT L 293, lk 32.

13 – EÜT L 349, lk 32.

14 – EÜT L 11, lk 16.

15 – EÜT L 75, lk 18.

16 – 12. aprilli 1999. aasta ettekanne WT/DS27/RW/ECU, European Communities – Regime for the Importation, Sale and Distribution of Bananas, kättesaadav WTO Interneti-aadressil .

17 – EÜT L 31, lk 2; ELT eriväljaanne 03/31, lk 226.

18 – 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal v. nõukogu (EKL 1999, lk I‑8395).

19 – Nõukogu 26. veebruari 1996. aasta otsus 96/386/EÜ Euroopa Ühenduse ja Pakistani Islamivabariigi ning Euroopa Ühenduse ja India Vabariigi vaheliste vastastikuse mõistmise memorandumite sõlmimise kohta, mis käsitlevad tekstiilitoodete turulepääsu korda (EÜT L 153, lk 47; ELT eriväljaanne 11/24, lk 161).

20 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 34. Vt ka 26. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 104/81: Kupferberg (EKL 1982, lk 3641, punkt 17).

21 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 35.

22 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 41.

23 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 36.

24 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 37. Kohtujuristi kursiiv.

25 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 40. Kohtujuristi kursiiv.

26 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 42.

27 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 43.

28 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punktid 45 ja 46.

29 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 47.

30 –      Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 49. Neile kahele „erandile” viitas Euroopa Kohus esimest korda vastavalt 7. mai 1991. aasta otsuses kohtuasjas C‑69/89: Nakajima v. nõukogu (EKL 1991, lk I‑2069, punkt 31) ja 22. juuni 1989. aasta otsuses kohtuasjas 70/87: Fediol v. komisjon (EKL 1989, lk 1791, punktid 19–22).

31 – Tuletan meelde, et kohtujurist A. Saggio tegi pärast laiaulatuslikku analüüsi nimetatud kohtuasjas esitatud ettepanekus samasisulise järelduse. Tema arvates on WTO eeskirjad „nende rahvusvahelise lepingu olemusest [EÜ artikli 300 lõike 7 alusel] siduvad kõigile institutsioonidele ja kujutavad endast seetõttu ühenduse õiguse allikat; seetõttu peab Euroopa Kohus tagama nende täitmise […] ühenduse institutsioonide poolt” (punkt 20) seda enam, et „[WTO] lepingute arvukad sätted kehtestavad tingimusteta kohustusi ja keelde ning sisaldavad täpseid ettekirjutusi lepingupooltele nende vastastikustes suhetes” (punkt 19). Hajutamaks kartusi, mida selline järeldus võis tekitada ühenduse huvide vaatepunktist, „lahutas” kohtujurist küsimuse WTO eeskirjade mõjust ühenduse õiguskorras küsimusest nende normide otsese kohaldamise ja seega nende võime kohta anda „üksikisikutele kohtusse pöördumise õigus”. Tema arvates ei tähenda WTO eeskirjade sellise mõju olemasolu tunnustamine tingimata seda, et üksikisikud saaksid neile kohtus tugineda. „Viimati nimetatud mõju ilmnemiseks […] on vajalik, et lepingu üldisest kontekstist tuleneks üksikisikute õigus neile kohtus tugineda.” Ta järeldab sellest, et „rahvusvahelise leppe sätte otsese mõju puudumine ei õigusta selle ühenduse institutsioonidele kohustuslikkuse tunnustamata jätmist ja seega selle (ühenduse) õiguspärasuse parameetrite hulgast välistamist” (punkt 18).

32 – 9. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑377/98: Madalmaad v. parlament ja nõukogu (EKL 2001, lk I‑7079).

33 – EÜT L 213, lk 13; ELT eriväljaanne 13/20, lk 395.

34 – 5. juuni 1992. aasta Rio de Janeiro bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta otsusega 93/626/EMÜ (EÜT L 309, lk 1; ELT eriväljaanne 11/19, lk 126).

35 – Punktid 52–54. Kohtujuristi kursiiv.

36 – Tuletan meelde, et sarnane on 2. mai 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑307/99: OGT Fruchthandelsgesellschaft (EKL 2001, lk I‑3159). Kuid seda määrust käsitlen põhjalikumalt allpool.

37 – Käsituslepingu artikli 3 lõike 5 kohaselt: „[WTO lepingute] konsulteerimissätete ja vaidluste lahendamise sätete põhjal vormikohaselt tõstatatud küsimustes peavad kõik lahendused […] olema kooskõlas nende lepingutega ning ei tohi olematuks muuta ega vähendada kasu, mida mis tahes liige nende lepingute põhjal saab, ega takistada nende lepingute ühegi eesmärgi saavutamist” (kohtujuristi kursiiv).

38 – 15. mail 2003. aastal esitatud ettepanek 30. septembril 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑93/02 P: Biret International v. nõukogu (EKL 2003, lk I‑10497, punkt 81).

39 – Eespool viidatud kohtuotsus Biret International v. nõukogu. Sama olukord oli ka kohtuasja C‑94/02 P: Biret ja Cie v. nõukogu esemeks, mille kohta Euroopa Kohus tegi otsuse samal kuupäeval. Edaspidi viitan vaid kohtuotsusele Biret International v. nõukogu.

40 – EÜT 1994, L 336, lk 40; ELT eriväljaanne 11/21, lk 124.

41 – Nõukogu 31. juuli 1981. aasta direktiiv 81/602/EMÜ teatavate hormonaalse toimega ainete ja mis tahes türeostaatilise toimega ainete keelamise kohta (EÜT L 222, lk 32) ning nõukogu 7. märtsi 1988. aasta direktiiv 88/146/EMÜ teatavate hormonaalse toimega ainete kasutamise keelamise kohta loomakasvatuses (EÜT L 70, lk 16).

42 – Nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiv 96/22/EÜ, mis käsitleb teatavate hormonaalse või türostaatilise toimega ainete ja beetaagonistide kasutamise keelamist loomakasvatuses ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 81/602/EMÜ, 88/146/EMÜ ja 88/299/EMÜ (EÜT L 125, lk 3; ELT eriväljaanne 03/19, lk 64).

43 – Vt apellatsioonikoja 16. jaanuari 1998. aasta ettekanne WT/DS26/AB/R, WT/DS48/AB/R, European Communities – Measures Concerning Meat and Meat Products, mille VLO kiitis heaks 13. veebruaril 1998; kättesaadav WTO Interneti-aadressil .

44 – Esimese Astme Kohtu 11. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-174/00: Biret International v. nõukogu (EKL 2002, lk II‑17, punkt 67).

45 –
                                                                                        Ibidem, punkt 61.

46 – Eespool viidatud ettepanek kohtuotsusele Biret, punkt 86.

47 – Eespool viidatud ettepanek, punktid 85‑88.

48 – Eespool viidatud kohtuotsus Kupferberg, punkt 18.

49 – Eespool viidatud ettepanek kohtuotsusele Biret, punktid 97‑102 (tsiteeritud tekst pärineb punktist 102).

50 – Punkt 103. Nimetatud kohtuasjas võimaldas selline järeldus kohtujuristil teha ettepaneku lugeda Bireti poolt ühenduse vastu esitatud kahju hüvitamise hagi vastuvõetavaks just nimelt ühenduse WTO õigusnormide rikkumisest tuleneva õigusvastase käitumise alusel.

51 – Muus osas oli Euroopa Kohus seda juba teinud ka 14. oktoobri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑104/97 P: Atlanta v. Euroopa Ühendus (EKL 1999, lk I‑6983, eelkõige punktid 19–22). Täiesti vastupidised on aga Euroopa Kohtu määrusest kohtuasjas OGT tulenevad viited, millel peatun põhjalikumalt allpool (vt allpool punkt 93 jj).

52 – Euroopa Kohus tuvastas, et ühendus kinnitas WTO-le soovi täita oma kohustusi, paludes selleks põhjendatud ajavahemiku määramist vastavalt käsitusleppe artikli 21 lõikele 3, mistõttu talle määrati 15-kuuline ajavahemik, mis lõppes 13. mail 1999. Sellest järeldas Euroopa Kohus, et „igal juhul ei saanud ühenduse kohus kontrollida 13. maile 1999 eelneval perioodil kõnealuste ühenduse õigusnormide õiguspärasust, ilma et [nimetatud ajavahemiku] määramine oleks kaotanud oma mõju” (punkt 62, kohtujuristi kursiiv).

53 – Punkt 57, kohtujuristi kursiiv.

54 – Vt vahekohtu 23. detsembri 1997. aasta otsus WT/DS27/15, European Communities – Regime for the Importation, Sale and Distribution of Bananas, mille VLO kiitis heaks 7. jaanuaril 1998, kättesaadav WTO Interneti-aadressil .

55 – Eespool viidatud kohtuotsus Portugal v. nõukogu, punkt 49. Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Nakajima, punkt 31.

56 – EÜT L 209, lk 1.

57 – Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping, mis kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 10. detsembri 1979. aasta otsusega 80/271/EMÜ aastatel 1973–1979 toimunud kaubandusläbirääkimistest tulenenud mitmepoolsete lepingute sõlmimise kohta (EÜT L 71, lk 1). Tuletan meelde, et määruse nr 2423/88 teise põhjenduse kohaselt võeti ühenduse dumpinguvastased õigusnormid vastu „kooskõlas olemasolevate rahvusvaheliste kohustustega, eelkõige nende kohustustega, mis tulenevad [GATT-i] VI artiklist, [dumpinguvastasest koodeksist] ning GATT-i VI, XVI ja XXIII artikli tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppest (subsiidiumide ja tasakaalustavate tollimaksude koodeks)”. Kolmas põhjendus lisab, et „säilitamaks õiguste ja kohustuste tasakaalu, mida nende lepingutega on püütud saavutada, on nende õigusnormide kohaldamisel oluline, et ühendus võtaks arvesse nende tõlgendamist ühenduse tähtsamate kaubanduspartnerite poolt, nagu see kajastub õigusaktides ja väljakujunenud tavades”.

58 – Eespool viidatud kohtuotsus Nakajima, punktid 29–31.

59 – Kohtuasi C‑352/96 (EKL 1998, lk I‑6937).

60 – Nõukogu 24. juuli 1996. aasta määrus (EÜ) n 1522/96, millega avatakse teatavad riisi ja purustatud riisi impordi tariifikvoodid ja sätestatakse nende korraldus (EÜT L 190, lk 1).

61 – Eespool viidatud kohtuotsus Itaalia v. nõukogu, punktid 19–21.

62 – Euroopa Kohtu 2. mai 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑307/99: OGT Fruchthandelsgesellschaft (EKL 2001, lk I‑3159).

63 –
                                                                                        Ibidem, punkt 28.

64 – Ka oluline osa doktriinist oli selle vastuse suhtes üsnagi kriitiline. Vt muu hulgas Peers, S., „WTO dispute settlement and Community law”, European Law Review, 2001, lk 605 jj, (If the 1998 Regulations are not an example of the Community’s intention to implement a WTO obligation, it is hard to see what is) (lk 615); Eeckhout, P., „Judicial Enforcement of WTO Law in the European Union”, Journal of International Economic Law, 2002, lk 91 jj (That statement, with respect, is difficult to understand and accept) (lk 107).

65 – Vt vahekohtu 23. detsembri 1997. aasta otsus WT/DS27/15, European Communities - Regime for the Importation, Sale and Distribution of Bananas, mille VLO kiitis heaks 7. jaanuaril 1998, kättesaadav WTO Interneti-aadressil , punkt 12.

66 – Ibidem, punkt 12. Kohtujuristi kursiiv.

67 – Yvonne Sandberg-Fries’i poolt komisjonile esitatud kirjalik küsimus nr 4069/98: Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahelise kaubandusliku vaidluse tagajärjed (EÜT 1999, C 182, lk 137).

68 – 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑317/99: Kloosterboer Rotterdam (EKL 2001, lk I‑9863, punkt 28); vt ka 4. veebruari 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑9/95, C‑23/95 ja C‑156/95: Belgia ja Saksamaa v. komisjon (EKL 1997, lk I‑645, punkt 37) ja 11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑48/98: Söhl & Söhlke (EKL 1999, lk I‑7877, punkt 36).

69 – Muudetud määruse nr 404/93 artikli 20 punkt e.

Full & Egal Universal Law Academy