EUR-Lex -  62003CC0397 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ANTONIO TIZZANO

esitatud 7. juunil 20051(1)

Kohtuasi C‑397/03 P

Archer Daniels Midland Company

Archer Daniels Midlands Ingredients Ltd

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Lüsiin – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus – Tagasiulatuva jõu puudumine – Ne bis in idem põhimõte

1.     Käesoleva kohtuasja esemeks on apellatsioonkaebus, mille äriühingud Archer Daniels Midland Company (edaspidi „ADM Company”) ja Archer Daniels Midland Ingredients Ltd (edaspidi „ADM Ingredients”) esitasid Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland Company ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”)(2), millega kinnitati sisuliselt komisjoni 7. juuni 2000. aasta otsust 2001/418/EÜ EÜ asutamislepingu artiklile 81 ja EMP lepingu artiklile 53 vastava menetluse kohta (edaspidi „vaidlusalune otsus”)(3).

I.      Õiguslik raamistik

2.     Teadaolevalt on EÜ asutamislepingu artikli 85 (nüüd EÜ artikkel 81) kohaselt keelatud „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”.

3.     Komisjon võib niisugust käitumist karistada, määrates seda kasutanud ettevõtjatele trahve.

4.     Nõukogu määruse nr 17 (edaspidi „määrus nr 17”)(4) artikli 15 lõige 2 näeb ette:

„Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1 000–1 000 000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

a) rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 või artiklit 86; või

b) [...].

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

5.     Oma selles valdkonnas tehtavate otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse tagamiseks võttis komisjon 1998. aastal vastu „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta”(5) (edaspidi „suunised”).

6.     Suunistes toodud meetodi kohaselt määratakse trahvi summa kindlaks peamiselt terve rea järjestikuste etappide tulemusena.

7.     Esialgu määrab komisjon trahvi põhisumma kindlaks „rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal” (suuniste punkt 1). Mis puudutab esimest aspekti, siis liigitatakse rikkumised „kerge[teks] rikkumis[teks], raske[teks] rikkumis[teks] ja väga raske[teks] rikkumis[teks]”(6), võttes arvesse nende laadi, tegelikku mõju turule ja asjakohase geograafilise turu suurust. Kestuse seisukohast liigitatakse need lühiajalisteks rikkumisteks (lühemad kui üks aasta), keskmise kestusega rikkumisteks (kestavad ühe aasta kuni viis aastat) ja pikaajalisteks rikkumisteks (pikemad kui viis aastat).

8.     Kui trahvi põhisumma on kindlaks määratud, hindab komisjon, kas seda tuleb raskendavate asjaolude tõttu suurendada(7) või kergendavate asjaolude tõttu vähendada(8).

9.     Suuniste punkti 5 alapunktis a on sätestatud:

„On selge, et selle meetodiga leitud lõppsumma (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimääraga) ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2. [...]”.

10.   10% piiri arvestades võib sel moel arvutatud summat hiljem suuniste punkti 5 alapunkti b tähenduses kohandada, lähtudes sellest, kuidas komisjon hindab „selliseid objektiivseid tegureid nagu näiteks majanduskeskkonna eripära, rikkujate saadud majanduslik või rahaline kasu [...], asjaomaste ettevõtjate tunnusjooned ja nende tegelik maksevõime vastavates ühiskondlikes oludes, ning trahvisummasid tuleks vastavalt kohandada”.

II.    Asjaolud ja menetlus

1.      Vaidluse aluseks olevad asjaolud

11.   Vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatakse vaidluse aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt.

„1. Hagejad Archer Daniels Midland Company [...] ning tema Euroopa tütarettevõtja Archer Daniels Midland Ingredients Ltd [...] tegutsevad teravilja ning õliseemnete töötlemise valdkonnas. Nad sisenesid lüsiiniturule 1991. aastal.

2. Lüsiin on peamine aminohape, mida kasutatakse loomasöödas toiteainena. Sünteetilist lüsiini kasutatakse lisandina söödas, mis ei sisalda piisavalt naturaalset lüsiini, näiteks teravili, et söödaspetsialistidel oleks võimalik koostada sööt valkude baasil, mis vastaks loomade toitumisvajadustele. Sööt, millele on lisatud sünteetilist lüsiini, võib asendada samuti sööta, mis sisaldab nagu sojaoad looduslikult piisavas koguses lüsiini.

3. 1995 otsis Federal Bureau of Investigation (FBI) salajase läbiotsimise käigus Ühendriikides läbi mitmete lüsiiniturul tegutsevate ettevõtjate ruumid. Augustis ja oktoobris 1996 panid Ühendriikide ametivõimud nii ADM Company’le kui ka äriühingutele Kyowa Hakko Kogyo Co. Ltd [...], Sewon Corp. Ltd, Cheil Jedang Corp. [...] ning Ajinomoto Co. Inc. süüks, et nad moodustasid juunist 1992 kuni juunini 1995 kartelli, mis seisnes lüsiini hindade määramises ning selle toote müügimahtude jagamises. Ühendriikide justiitsministeeriumiga sõlmitud kokkulepete tulemusel määras asja menetlev kohus nimetatud ettevõtjatele trahvid, s.t Kyowa Hakko Kogyo’le ja Ajinomoto’le trahvi 10 miljonit Ameerika Ühendriikide dollarit (USD), ADM Company’le 70 miljonit dollarit ning Cheil’ile 1,25 miljonit dollarit. Sewon Corp.-ile määratud trahvi summa ulatus viimase andmetel 328 000 dollarini. Peale selle karistati kolme ADM Company juhti nende osaluse eest kartellis vangistuse ning rahatrahviga.

4. Juulis 1996 tegi Ajinomoto komisjoni teatise 96/C 207/04, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades, [...] alusel viimasele ettepaneku teha komisjoniga koostööd, et tuvastada lüsiiniturul kartell ning selle mõju Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).”

12.   Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub lisaks, et Ajinomoto teate peale alustas komisjon haldusuurimist, et kontrollida, kas tegemist ei ole EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1) rikkumisega. Uurimise tulemusena tegi komisjon vaidlusaluse otsuse, milles ta:

– tuvastas, et mitu ettevõtjat, nende hulgas ADM Company ja ADM Ingredients, on rikkunud asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 sellega, et osalesid „hindu, müügimahtusid ning sünteetilise lüsiini müügimahtude vahetamist puudutavates kokkulepetes, mis hõlmasid kogu EMP‑d” (artikkel 1)(9);

– määras ADM Company’le ja ADM Ingredientsile, kes vastutavad solidaarselt, 47 300 000 euro suuruse trahvi (artikkel 2).

13.   Otsuse põhjendustes väitis komisjon, et alates 23. juunist 1992 kuni 27. juunini 1995 osalesid ADM Company ja ADM Ingredients koos Aasia lüsiinitootjatega terves reas lüsiini ülemaailmsele kaubandusele laienevates kokkulepetes. Need kokkulepped olid sisuliselt mõeldud a) lüsiinituru reguleerimiseks hindade ja müügimahtude kehtestamise kaudu ja b) osalevate ettevõtjate käitumise koordineerimiseks nii, et oleks tagatud nende ettevõtmiste edu hindade ja müügimahtude valdkonnas (vaidlusaluse otsuse punktid 50–234).

14.   Mis puudutab kõige tähtsamat aspekti, mida me peame käesolevas kohtuasjas arutama, nimelt nendele kahele äriühingule määratud trahvide arvutamist, siis komisjon viitas sõnaselgelt suunistes sätestatud õigusnormidele (otsuse punkt 255).

15.   Nõnda nägi komisjon ette, et määrab trahvi põhisumma kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse järgi.

16.   Esimese aspekti osas liigitas komisjon ettevõtjate lüsiiniturul toime pandud rikkumise väga raskeks rikkumiseks (vaidlusaluse otsuse punktid 257–302).

17.   Eelkõige leidis ta, et trahvide põhisummade kindlaksmääramisel raskusastme alusel on vaja võtta arvesse i) asjaomaste ettevõtjate tegelikku suutlikkust põhjustada EMP‑s lüsiiniturul tõsist kahju ja ii) vajadust tagada, et trahvi summa oleks piisavalt hoiatav.

18.   Selleks jagas komisjon ettevõtjad nende suuruse järgi kahte rühma. Neid võrreldi kogukäibe ja ülemaailmse käibe põhjal, mida asjaomased ettevõtjad said rikkumise viimase aasta jooksul lüsiiniturul(10). Komisjon leidis, et see kriteerium on kõige sobivam, kui tal on tarvis hinnata nimetatud ettevõtjate vahendeid ja tegelikku tähtsust turgudel, mida mõjutas ebaseaduslik käitumine.

19.   Seega määras komisjon ainuüksi toimepandud rikkumise raskusastme põhjal ADM Company ja ADM Ingredientsi trahvi põhisummaks 30 miljonit eurot.

20.   Mis puudutab ette heidetud rikkumise kestust, siis leidis komisjon, et selle võib liigitada keskmise kestusega rikkumiseks. See eeldas trahvide rikkumise raskusastme järgi määratud esialgsete summade suurendamist 10% aasta kohta. Sellest tulenes, et ADM Company’le ja ADM Ingredientsile määratud summat tuli suurendada 30%.

21.   Niisiis määrati ADM Company ja ADM Ingredientsi trahvi põhisummaks 39 miljonit eurot.

22.   Kui see põhisumma oli kindlaks määratud, kaalus komisjon, kas ta võib tuvastada iga ettevõtja olukorra puhul raskendavate ja/või kergendavate asjaolude esinemise.

23.   Selles osas tuli ta järeldusele, et ADM Company ja ADM Ingredients täitsid lüsiinikartelli eestvedaja rolli, mille tulemusena tuleb trahvi põhisummat suurendada 50%.

24.   Teiseks leidis komisjon, et sel viisil kindlaks määratud summat tuleb vähendada i) 10%, sest ADM Company ja ADM Ingredients lõpetasid ebaseadusliku tegevuse, niipea kui komisjon sekkus, ja ii) veel 10%, sest mõlemad äriühingud tegid vastuväidetest teatamise järel komisjoniga koostööd.

25.   Seega määrati ADM Company ja ADM Ingredientsi lõpliku trahvi summaks 47 300 000 eurot.

2.      Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

26.   Äriühingud ADM Company ja ADM Ingredients taotlesid 25. augustil 2000 Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavaldusega vaidlusaluse otsuse tühistamist või teise võimalusena neile komisjoni poolt määratud trahvi summa vähendamist.

27.   Oma hagide toetuseks esitasid ADM Company ja ADM Ingredients vaidlusaluse otsuse kohta terve rea vastuväiteid, mis käsitlesid meid huvitavas osas a) karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist; b) võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist; c) ne bis in idem põhimõtte rikkumist; d) proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ja e) komisjonipoolset tõendite vale hindamist.

28.   Esimese Astme Kohus vastas nendele vastuväidetele järgmiselt.

29.   Kõigepealt jättis ta rahuldamata väite, mis põhines karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte väidetaval rikkumisel ja mille pooled esitasid seetõttu, et suuniseid oli kohaldatud enne suuniste jõustumist ettevõtjate käitumise suhtes.

30.   Selles osas nõustus Esimese Astme Kohus, et see põhimõte kuulub esiteks lahutamatult üldpõhimõtete hulka, mille järgimise ühenduse kohus peab tagama, ning nõuab teiseks, et „ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistused vastaksid nendele, mida määrati hetkel, kui rikkumine toime pandi”(11).

31.   Ta leidis siiski, et suuniste kohaldamist trahvisummade arvutamiseks käesoleval juhul ei saa pidada tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumiseks, sest need suunised ei välju karistuste õiguslikust raamistikust niisugusena, nagu see on määratletud määruse nr 17 artiklis 15.

32.   Selle artikli järgi peab komisjon konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi summa kindlaksmääramisel arvesse võtma rikkumise raskusastet ja selle kestust. Nõnda kindlaks määratud summa ei või ühelgi juhul ületada 10% iga rikkumises osalenud ettevõtja eelneva aasta käibest.

33.   Ka kõnesolevad suunised kohustavad komisjoni määrama karistuse põhisumma kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse järgi. Lisaks näevad suunised ette, et nõnda arvutatud summa ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest. Sellest järeldub Esimese Astme Kohtu arvates, et „suunistes kirjeldatud meetodi järgi arvutatakse trahvide summad ikka määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 nimetatud kahe kriteeriumi põhjal, milleks on rikkumise raskusaste ja kestus, kusjuures järgitakse maksimaalset summat, mis on iga ettevõtja käibe puhul sama õigusnormi kohaselt lubatud”(12).

34.   Seejärel jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata ka väited, mis tuginesid võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavale rikkumisele.

35.   Selles osas märkis ta, et „[k]onkurentsieeskirjade rikkumise vastu võitlemise valdkonnas on niisuguse põhimõtte järgimiseks kindlasti nõutav, et ühtelangevatel ajavahemikel sama laadi rikkumisi toime pannud ettevõtjatele määratakse samad seaduslikud karistused, sõltumata kahtlemata juhuslikust kuupäevast, mil tehti neid puudutav otsus. Selles suhtes on niisugune põhimõte tihedalt seotud karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega, mille kohaselt peab ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistus vastama sellele, mis oli ette nähtud hetkel, mil rikkumine toime pandi. Käesoleval juhul ei saa hagejad siiski õiguspäraselt tugineda selle põhimõtte rikkumisele ainult sel põhjusel, et komisjon kohaldas trahvi summa arvutamisel suuniseid [...]. Nagu ta on juba rõhutanud, ei kujuta muudatus, mille suuniste vastuvõtmine võis kaasa tuua komisjoni senises halduspraktikas, endast selle õigusliku raamistiku muudatust, mille kohaselt määratakse kindlaks ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määrata võidavate trahvide summa [...]. Sellest järeldub, et asjaolu, et ADM‑i trahvi summa arvutamiseks kasutati suunistes kirjeldatud meetodit, ei saa kujutada endast käitumist, millega diskrimineeritakse ettevõtjaid, kes panid toime ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise samal ajavahemikul, kuid kellele määrati rikkumise avastamise kuupäeva või neid puudutava haldusmenetluse kulgemisega seotud põhjustel karistused enne suuniste jõustumist. Mõlemal juhul jäävad trahvid, mis võidi nendele ettevõtjatele määrata rikkumise toimepanemise hetkel, nimelt määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud piiridesse”.(13)

36.   ADM Company ja ADM Ingredientsi arvates rikkus komisjon ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest võttis arvesse nende kogukäivet selle käibe asemel, mis on seotud lüsiini müügiga EMP‑s. Nõnda diskrimineeriti neid kahte ettevõtjat võrreldes nii ettevõtjatega, keda puudutasid komisjoni teised otsused, mis eelnesid või järgnesid suuniste avaldamisele, kui ka võrreldes ettevõtjatega, kellele oli adresseeritud vaidlusalune otsus.

37.   Eelkõige võrreldi ADM Company’d ja ADM Ingredientsi ebaõiglaselt Ajinomotoga, vaatamata asjaolule, et nende lüsiiniga seotud turuosa oli EMP‑s 20% ja seega väga palju väiksem 48%-st, mis on Ajinomoto turuosa samal turul.

38.   Esimese Astme Kohus jättis ka selle vastuväite rahuldamata.

39.   Mis puudutab väidetavat diskrimineerimist võrreldes ettevõtjatega, kelle suhtes tehti otsused enne või pärast suuniste avaldamist, siis märkis Esimese Astme Kohus, et komisjonil „on õigus võtta arvesse asjaolu, et ühenduse konkurentsieeskirjade ilmsed rikkumised on veel küllalt sagedased ja et järelikult võib ta trahvide taset tõsta, et tugevdada nende hoiatavat mõju”(14).

40.   Eelkõige leidis Esimese Astme Kohus, et kuigi mõnedes hiljutistes otsustes, milles ta kohaldas suuniseid, võttis komisjon arvesse ettevõtjate käivet turul, mida rikkumine puudutab, ei saa käesoleval juhul „kuidagi otseselt võrrelda vaidlusalust otsust ja teisi otsuseid, milles kohaldati samuti suuniseid. Nagu juba rõhutatud, ei näe suunised nimelt sõnaselgelt ette, et trahve arvutatakse konkreetse käibe alusel, vaid ainult seda, et arvesse võetakse teatavaid tegureid (kahju põhjustavate ettevõtjate tegelik majanduslik võimsus, ettevõtjate suurus, konkreetse juhtumi kaal ja iga ettevõtja rikkumise tegelik mõju jne), mille puhul võib käive olla oluline. Igal juhtumil määrab selle, kas aluseks tuleb võtta üks ja/või teine asjakohastest käivetest või muud tegurid, näiteks ettevõtjate turuosad, kindlaks komisjon ja seda kontrollib Esimese Astme Kohus. Järelikult ei kujuta asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse asjaomasel turul saadud käivet, endast iseenesest diskrimineerimist võrreldes teistes otsustes silmas peetud ettevõtjatega”.(15)

41.   Esimese Astme Kohtu arvates ei diskrimineerinud komisjon seejärel ADM‑i Ajinomotoga võrreldes kuidagi. Selles osas märkis Esimese Astme Kohus, et kuigi ADM‑i 1995. aastal asjaomasel turul saadud käive oli tõesti väiksem Ajinomoto käibest samal aastal, „jääb ADM [...] kaugelt tähtsamaks kui kolmest „väiketootjast” koosnev rühm, kellega teda ei saa võrrelda, sest Sewon’i käive lüsiinist EMP‑s oli 1995. aastal 15 miljonit, Kyowa oma 16 miljonit ja Cheili oma 17 miljonit eurot [...]. Lisaks näitab ADM‑i kogukäive, mis jääb ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse näitajaks, selgelt, et ADM on kaks korda tähtsam kui Ajinomoto, mis kompenseerib korraga asjaolu, et tal on Ajinomotost väiksem mõju lüsiiniturule EMP‑s, ning selgitab, miks määratakse trahvi lähtesumma piisavalt hoiataval tasemel. Selles olukorras oli komisjonil õigus, kui ta leidis, et ADM‑i ja Ajinomoto trahvi lähtesumma tuleb määrata samasugune”(16).

42.   Lisaks välistas Esimese Astme Kohus, et komisjon rikkus vaidlusaluse otsusega ne bis in idem põhimõtet.

43.   ADM Company ja ADM Ingredientsi arvates ei teinud komisjon vaidlusaluses otsuses nimelt muud, kui määras neile trahvi selle eest, et nad osalesid kartellis, mille eest Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutused olid juba määranud karistused.

44.   Esimese Astme Kohus vastas sellele vastuväitele, et „piisab, kui meenutada, et ühenduse kohus on nõustunud, et ühe ettevõtja suhtes võidakse ühe ja sama rikkumise eest õiguspäraselt läbi viia kaks paralleelset menetlust ja määrata kaks karistust, millest ühe määrab asjaomase liikmesriigi ja teise ühenduse pädev ametiasutus. Niisugune karistuste kumuleerumise võimalus on põhjendatud asjaoluga, et nendel menetlustel on erinevad eesmärgid. [...] Seda arvesse võttes ei saa ne bis in idem põhimõtet ammugi kohaldada käesoleval juhul, mil ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametivõimude toimetatud menetlustel ja määratud karistustel ei ole ilmselgelt samad eesmärgid. Kui esimesel juhul on eesmärk säilitada moonutamata konkurentsi Euroopa Liidu või EMP territooriumil, siis teisel juhul kaitstakse Ühendriikide või Kanada turgu. Niisugust järeldust kinnitab karistuste kumuleerumise keelu põhimõtte ulatus niisugusena, nagu see keeld on sätestatud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 ning nagu seda kohaldab Euroopa Inimõiguste Kohus. Nimetatud artikli sõnastusest nähtub, et selle põhimõttega keelatakse ainult ühe riigi kohtul kohut mõista või karistada teo eest, mille puhul asjaomane isik on juba samas riigis õigeks või süüdi mõistetud. Seevastu ei keela ne bis in idem põhimõte isiku üle kohut mõista või teda karistada rohkem kui ühe korra sama teo eest kahes või enamas erinevas riigis”(17).

45.   Esimese Astme Kohus märkis ka, et „praegu puudub rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõte, mis keelaks erinevate riikide ametiasutustel või kohtutel läbi viia menetlusi või isikut süüdi mõista samade asjaolude eest. Niisugune keeld võib praegu seega tuleneda ainult väga tihedast rahvusvahelisest koostööst, mis viib niisuguste ühiste normide vastuvõtmiseni, nagu on sätestatud 14. juuni 1985. aasta konventsioonis, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9), mis allkirjastati 19. juunil 1999 Schengenis (Luksemburg). Selles osas ei väitnud hagejad, et on olemas lepinguline tekst, mis on siduv ühendusele ja kolmandatele riikidele, näiteks Ameerika Ühendriikidele või Kanadale, ning mis näeb ette niisuguse keelu”(18).

46.   Lisaks väitsid ADM Company ja ADM Ingrendients, et keeldudes vaidlusaluses otsuses kindlaks määratud trahvisummast maha arvamast neile Ameerika Ühendriikides ja Kanadas juba määratud trahvide summasid, eiras komisjon põhimõtet, mida Euroopa Kohus on tunnistanud kohtuasjas Boehringer vs. komisjon 14. detsembril 1972 tehtud otsuses(19) ja mille kohaselt üldine õigluse nõue kohustab komisjoni arvesse võtma kolmanda riigi ametiasutuste poolt juba määratud karistusi, kui tegemist on samade ette heidetud asjaolude eest määratud karistustega.

47.   Selles osas välistas Esimese Astme Kohus, et Euroopa Kohus on lahendanud küsimuse, kas komisjon on kohustatud arvestama kolmanda riigi ametiasutuste määratud karistust, kui ettevõtja suhtes komisjoni ning kõnealuste ametiasutuste poolt arvesse võetud asjaolud on samased. Ta leidis vastupidi, et eespool viidatud kohtuotsuses on Euroopa Kohus lihtsalt „komisjoni ning kolmanda riigi ametiasutuste poolt karistatavateks loetud tegude samasuse seadnud eeltingimuseks sellele uurimisele”(20).

48.   Seejärel rõhutas Esimese Astme Kohus, et „eriolukorra tõttu, mis tuleneb esiteks liikmesriikide siseturgude ja ühisturu tugevast sidemest ning teiseks kartelli alal volituste erilisest jaotamissüsteemist ühenduse ja liikmesriikide vahel samal territooriumil, s.t ühisturul, pidas Euroopa Kohus, tunnistades topeltmenetluse võimalikkust ning arvestades sellest tulenevat võimalikku topeltkaristust, vajalikuks võtta õigluse alusel arvesse esimest karistamise otsust [...] Käesolevas asjas puudub aga ilmselgelt selline olukord, ning kuna hagejad ei tuginenud sõnaselgele rahvusvahelise õiguse sättele, mis kohustab komisjoni trahvisumma kindlaksmääramisel võtma arvesse karistusi, mille on kolmanda riigi nagu Ameerika Ühendriikide või Kanada ametiasutused või kohtud määranud juba samale ettevõtjale sama teo eest, siis puudub hagejatel seega õigus heita komisjonile ette, et viimane on käesolevas asjas rikkunud nimetatud väidetavat kohustust”(21).

49.   Esimese Astme Kohus jätkas igal juhul, et „isegi kui eeldada, et kohtuotsusest [Boehringer v. komisjon] võib järeldada vastupidi, et komisjon on kohustatud võtma arvesse kolmanda riigi ametiasutuste määratud karistust, kui ettevõtja suhtes komisjoni ning kõnealuste ametiasutuste poolt arvesse võetud asjaolud on samased, ei ole tõendatud käesoleval juhul seda samasust, mida peavad tegema hagejad [...]. Mis puudutab ADM Company süüdimõistmist Ameerika Ühendriikides, siis United States District Court’i [...] 15. oktoobril 1996 tehtud otsusest nähtub, et [...] nimetatud ettevõtjale mõisteti esiteks 70 miljoni USA dollari suurune trahv osalemise eest lüsiinikartellis ja teiseks 30 miljoni USA dollari suurune trahv osalemise eest sidrunhappekartellis. Hagejate esitatud dokumentidest nähtub, et ADM Company’le mõisteti ka Kanadas 16 miljoni Kanada dollari suurune trahv osalemise eest mõlemas, lüsiini- ja sidrunhappekartellis. Seega ilmneb, et süüdimõistmised Ameerika Ühendriikides ja Kanadas käsitlesid kokkulepete ning kooskõlastatud tegevuse suuremat kogumit. Eelkõige tuleb märkida, et trahvisumma hindamisel võtsid Ameerika Ühendriikide kohtud arvesse „ühteaegu lüsiini- ja sidrunhappe turul” tehtud kaubandustehingute mahtu”(22).

50.   Lõpuks täpsustas Esimese Astme Kohus, et „isegi eeldades, et lüsiinikartelli tõttu süüdimõistmist võib lugeda eraldiseisvaks sidrunhappekartelli tõttu süüdimõistmisest, tuleb rõhutada, et kuigi Ameerika Ühendriikides tehtud otsuses on mainitud asjaolu, et lüsiinikartelli eesmärk oli piirata lüsiini tootmist ja tõsta selle hindu „Ameerika Ühendriikides ja mujal”, ei ole kuidagi tõendatud, et Ameerika Ühendriikides kuulutatud süüdimõistmise puhul oleks silmas peetud kartelli kohaldamist või mõju mujal kui selles riigis [...] ja eelkõige EMP‑s [...]. See viimane tähelepanek käib ka süüdimõistmise kohta Kanadas. [...] Selles olukorras tuleb hagejate vastuväide, mis põhineb sellel, et komisjon rikkus väidetavat kohustust võtta arvesse varem kolmandate riikide ametiasutuste määratud trahve, jätta rahuldamata [...]”(23).

51.   Proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumise osas märkis Esimese Astme Kohus kõigepealt, et komisjon ei kohaldanud vaidlusaluses otsuses suuniseid õigesti, sest rikkumise raskusastet kindlaks määrates jättis ta arvesse võtmata nende kahe ettevõtja käibe lüsiiniturul EMP‑s ja „rikkus suuniste punkti 1 alapunkti A neljandat ja kuuendat lõiku”(24).

52.   Siiski välistas Esimese Astme Kohus, et asjaomasel turul saadud käibe arvesse võtmata jätmine kujutab endast proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. ADM Company ja ADM Ingredientsi väitele, et trahvi summa on ebaproportsionaalne, sest see moodustab 115% käibest, mille nad said lüsiiniturul EMP‑s rikkumise viimasel aastal, vastas Esimese Astme Kohus, et „[k]una lõpliku trahvi summa ei ületa 10% ADM‑i rikkumise viimase aasta kogukäibest, ei saa trahvi käsitleda ebaproportsionaalsena üksnes asjaolu tõttu, et trahv ületab asjaomasel turul saadud käivet”(25).

53.   Seejärel lükkas Esimese Astme Kohus tagasi ADM Company ja ADM Ingredientsi argumendi, mille kohaselt tingis proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise asjaolu, et rikkumisega seotud toodete müügist saadud käive oli üsna väike, võrreldes nende kogu müügikäibega. Selles osas rõhutas ta, et „hagejate 1995. aasta erinevate käivete võrdlemine toob välja kaks tõika. Esiteks on tõsi, et lüsiini müügist EMP‑s saadud käivet võib kogukäibega võrreldes pidada väikeseks, sest esimene moodustab teisest ainult 0,3%. Teiseks ilmneb seevastu, et lüsiini müügile EMP‑s vastav käive (41 miljonit eurot [...]) moodustab üsna olulise osa ADM‑i käibest ülemaailmsel lüsiiniturul (202 miljonit eurot [...]), käesoleval juhul üle 20%. Kuna lüsiini müük EMP‑s andis mitte väikese, vaid märkimisväärse osa sellest ülemaailmsest käibest, siis ei saa hagejad käesoleval juhul õiguspäraselt tugineda proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, ning seda enam, et trahvi lähtesummat ei määratud kindlaks mitte ainult lihtsa kogukäibel põhineva arvutuse alusel, vaid ka sektorikäibe ja muude asjakohaste tegurite põhjal, milleks on rikkumise enda laad, selle konkreetne mõju turule, kahjustatud turu ulatus, karistuse vajalik hoiatavus, ettevõtjate suurus ja võimsus”(26).

54.   Lõpuks välistas Esimese Astme Kohus, et komisjon ei tõendanud vaidlusaluses otsuses piisavalt, et kartellil oli konkreetne mõju turule.

55.   Selles osas leidis Esimese Astme Kohus, et komisjon esitas piisavad tõendid selle kohta, et etteheidetud kartell i) piiras müügimahtu, ii) võimaldas ettevõtjatel säilitada oma turuosad muutumatuna ja iii) põhjustas suuremat hinnatõusu, kui oleks täheldatud muidu(27).

56.   Esimese Astme Kohtu arvates tuleneb „[k]õikidest eelnevatest rikkumise enda laadi ja konkreetset mõju puudutavatest kaalutlustest [...], et komisjonil oli õigus, kui ta leidis ka asjaomase geograafilise turu (EMP) ulatust arvesse võttes, et kartell kujutab endast „väga rasket rikkumist” suuniste punkti 1 alapunkti A teise lõigu kolmanda taande tähenduses”(28).

57.   Seda analüüsi vaidlustatud kohtuotsuses kokku võttes Esimese Astme Kohus a) kinnitas sisuliselt komisjoni vaidlusaluses otsuses rikkumisele antud hinnangut, b) leidis siiski, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgmise tagamiseks ja vastavalt suuniste tekstile tuleb raskendavate või kergendavate asjaolude kohaldamisega kindlaks määratavaid suurendamisi või vähendamisi kohaldada trahvi põhisumma suhtes ja mitte, nagu tegi komisjon vaidlusaluses otsuses, muude raskendavate või kergendavate asjaolude kohaldamisega esimese suurendamise tulemusena saadud summa suhtes,(29) ja c) vähendas seega ADM Company ja ADM Ingredientsi trahvi summat, määrates selleks 43 875 000 eurot.

3.      Menetlus Euroopa Kohtus

58.   ADM Company ja ADM Ingredients palusid 19. septembri 2003. aasta hagiavaldusega Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi, või teise võimalusena vähendada neile määratud trahve või tühistada need, või kolmanda võimalusena tühistada see kohtuotsus ja saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse ning mõista kohtukulud nii Esimese Astme Kohtus kui ka Euroopa Kohtus välja komisjonilt.

59.   Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejatelt.

III. Õiguslik analüüs

60.   Vaidlusaluse kohtuotsuse suhtes hagejate esitatud väited on järgmised:

i) tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumine suuniste kohaldamisega enne nende vastuvõtmist toime pandud rikkumiste suhtes;

ii) võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine sellega, et hagejatele määrati karistused teisiti, võrreldes ettevõtjatega, kes panid toime konkurentsiõiguse rikkumisi samal ajal kui lüsiinikartell;

iii) ne bis in idem põhimõtte rikkumine sellega, et ei võetud arvesse karistusi, mille olid hagejatele määranud Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutused, ning Esimese Astme Kohtu otsust ei põhjendatud selles osas;

iv) tõendite vale hindamine konkreetse mõju osas, mida kartell turule avaldas;

v) proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine sellega, et ei võetud arvesse käivet, mida hagejad said asjaomasel turul, Esimese Astme Kohtu otsust ei põhjendatud selles osas ning Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, sest ei võtnud arvesse käivet asjaomasel turul pärast seda, kui oli leidnud, et komisjon on rikkunud suuniseid;

vi) võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine trahvi põhisumma kindlaksmääramise alal.

61.   Analüüsin neid erinevaid väiteid nüüd järjekorras, milles need on esitatud.

1.      Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumine

62.   Nagu just meenutasin, leidis Esimese Astme Kohus hagejaks olevate äriühingute esimese väite kohaselt valesti, et komisjon ei rikkunud vaidlusaluses otsuses tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet.

63.   Selles osas väidavad nad, et nagu näitavad tema 1994. aasta otsused tsemendi ja papi sektori kartellide kohta, oli komisjonil enne suuniste vastuvõtmist tavaks arvutada trahvide summa asjaomasel turul ettevõtjate saadud käibe põhjal. Selle arvutusmeetodi kohaselt arvutatuna moodustas trahvide summa tavaliselt 2,5%–9% eespool nimetatud käibest. Suunised, mis näevad ette arvutusmeetodi, mille puhul jäetakse rikkumises osalenud ettevõtjate käive vastupidi täielikult kõrvale, tõid seega kaasa komisjoni poolt kuni 1998. aastani kasutatud praktika põhjaliku muutuse.

64.   Nagu Esimese Astme Kohus on aga ise tunnistanud, nõuab tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, et ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistused vastaksid nendele, mis olid nähtud ette rikkumise toimepanemise kuupäeval. Sellest tuleneb seega, et komisjon oleks pidanud toime pandud konkurentsiõiguse rikkumiste eest hagejaid karistama kõnesolevate rikkumiste toimepanemise kuupäeval kohaldatava arvutusmeetodi järgi.

65.   Lisaks ei võinud komisjon kohaldada suuniseid enne nende jõustumist aset leidnud asjaolude suhtes, sest tunnustatud põhimõtte kohaselt ei olnud tal õigust kalduda meelevaldselt kõrvale normidest, mis ta on ise endale kehtestanud. See põhimõte kehtib mitte ainult kirjalike normide suhtes, vaid ka väljakujunenud praktika suhtes niisugusena, nagu komisjon oli selle kindlaks määranud enne suuniste vastuvõtmist.

66.   Lõpuks pani Esimese Astme Kohus hagejate arvates toime õigusnormi rikkumise, järeldades Euroopa Kohtu praktikast, ja eelkõige kohtuotsusest Musique diffusion française jt vs. Komisjon,(30) et trahvide summa kindlaksmääramisel on komisjonil vaba voli suurendada nende taset ühenduse konkurentsipoliitika vajaduste rahuldamiseks.

67.   Hagejad märgivad nimelt, et eeldades komisjonil vaba voli olemasolu, kehtivad seda liiki pädevuse suhtes ühenduse õigusest enesest tulenevad piirangud. Need on eelkõige järgmised:

–       rikkumisi ja karistusi käsitlevaid norme tuleb tõlgendada kitsalt ja sellele isikule soodsalt, kellele rikkumist ette heidetakse;

–       trahvide summa kindlaksmääramisel on komisjon kohustatud järgima õiguskindluse põhimõtet, mille üheks väljenduseks on tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte ning mille kohaselt peavad ettevõtjad olema võimelised oma käitumise tagajärgi ette nägema; ainult nii võib trahvidel olla tõeline hoiatav mõju;

–       komisjoni kaalutlusõigus peab olema piiratud taotletava eesmärgi saavutamiseks rangelt vajalikuga;

–       komisjon peaks tegutsema mittediskrimineerimise põhimõtet järgides. Kui komisjonil võimaldataks kohaldada mõnda trahvide arvutamise meetodit tagasiulatuvalt, tähendaks see aga nende ettevõtjate põhjendamatut diskrimineerimist, kes panid konkurentsieeskirjade rikkumisi toime samal ajavahemikul, kuid keda karistati erinevatel kuupäevadel.

68.   Komisjon omakorda kaitseb Esimese Astme Kohtu arutluskäiku ja vastab hageja vastuväidetele, märkides järgmist:

–       konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvide summa kindlaksmääramisel ei ole kunagi olnud ühtset praktikat, mida komisjon oleks järjepidevalt järginud suuniste vastuvõtmisele eelnenud ajavahemikul;

–       isegi kui nõustuda, et niisugune praktika oli olemas, tunnistati eespool viidatud kohtuotsuses Musique diffusion française jt vs. komisjon komisjoni pädevust – kuigi määruse nr 17 artiklis 15 kirjeldatud piirides ja tingimusel, et ta järgib ühenduse õiguse üldpõhimõtteid – kalduda omal äranägemisel kõrvale ühtsest praktikast trahvide valdkonnas juhul, kui see osutub vajalikuks ühenduse konkurentsipoliitika eesmärkide saavutamiseks;

–       suuniste puudumisel ei takistanud järelikult miski komisjonil määrata hagejatele trahv, mis tõesti määrati;

–       vastupidi hagejate väidetule ei ole see pädevus absoluutne. Esiteks on see piiratud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud tingimustega, teiseks on ettevõtjatel võimalik teada konkurentsiõiguse rikkumise eest kohaldatavaid karistusi, sest need on artiklis 15 endas sõnaselgelt ära toodud;

–       kuigi komisjon peab tõesti tegutsema, järgides õiguskindluse põhimõtet, ei nõua see põhimõte, et ettevõtjad saaksid ette täpselt välja arvutada trahvi summa, mis võidakse neile ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste eest määrata.

69.   Komisjon väidab lisaks, et suuniste kohaldamine ka nende jõustumisele eelnenud ajavahemikul aset leidnud asjaolude suhtes ei kujuta endast hagejate poolt mitu korda mainitud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 7 rikkumist.

70.   Kohtuasjas Coëme vs. Belgia sedastas Euroopa Inimõiguste Kohus nimelt, et tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet ei ole rikutud, kui määratud karistuse oleks võinud mõista ka hetkel, mil rikkumine toime pandi. Kuna kaalutlusõiguse kohaselt, mis komisjonil selles valdkonnas on, oleks ta isegi 1995. aastal võinud mõista hagejatele trahvi, mis hiljem tõesti määrati, ei ole käesoleval juhul võimalik tuvastada mingit tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist.

71.   Tehes Euroopa Kohtule ettepaneku, kuidas vastata hagejate esitatud väidetele, tuleb meenutada minu ettepanekut kohtuasjas Dansk Rørindustri vs. komisjon,(31) milles ma põhjendasin pikalt oma seisukohta nendes küsimustes. Ka nendes kohtuasjades väitsid hagejad nimelt, et suuniste kohaldamine enne nende jõustumist toime pandud konkurentsiõiguse rikkumiste suhtes kujutab endast tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumist.

72.   Viidates sellele ettepanekule, kust võib leida üksikasjalikuma argumentatsiooni, piirdun siin vaid sellega, et meenutan, et tegin selles Euroopa Kohtule ettepaneku lükata hagejate väide tagasi. Ma leidsin nimelt kõigepealt, et suunised jäävad määruse nr 17 artiklis 15 kehtestatud piiridesse, sest trahve arvutatakse edasi kahe selles nimetatud kriteeriumi alusel (rikkumise raskusaste ja kestus) ning järgides 10-protsendilist ülempiiri. Teiseks meenutasin Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, millest nähtub, et komisjon võib tingimusel, et ta jääb nendesse piiridesse, tõsta trahvide üldist taset, et muuta oma konkurentsipoliitika tõhusamaks.(32) Sellest kohtupraktikast tuleneb lisaks, et vastupidi sellele, mida kinnitavad hagejad, ei olnud karistuste määramiseks põhjust andnud rikkumiste toimepanemise ajal trahvide taseme tõstmine ettevõtjatele sugugi ootamatu, sest Euroopa Kohus oli juba sõnaselgelt tunnustanud komisjoni õigust seda teha.(33)

73.   Eespool nimetatud ettepanekus leidsin seega, et komisjon ei rikkunud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, sest isegi suunistes toodud uut arvutusmeetodit kasutades järgis ta määruse nr 17 artiklis 15 ette nähtud piire niisugusena, nagu Euroopa Kohus on seda artiklit oma kohtupraktikas tõlgendanud.

74.   Kuna Euroopa Kohtu otsust ei ole selles küsimuses veel tehtud, ei näe ma praegu mingit põhjust kõrvale kalduda eespool viidatud kohtuasjas Dansk Rørindustri vs. komisjon esitatud arvamusest.

75.   Arvan seega, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

2.      Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

76.   Teises väites leiavad hagejad, et komisjon rikkus võrdsuse põhimõtet, arvutades mõnedele ettevõtjatele karistused samal ajavahemikul toime pandud rikkumiste eest suunistes toodud uue meetodi kohaselt ja teistele oma varasema praktika kohaselt.

77.   Vaidlustatud kohtuotsuses nõustus Esimese Astme Kohus sellega, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sama laadi ja samal ajavahemikul rikkumisi toime pannud ettevõtjatele määratakse samad karistused, sõltumata kuupäevast, mil nende suhtes otsus tehti ja mis kindlasti on juhuslik. Sellegipoolest sedastas Esimese Astme Kohus, et käesoleval juhul ei ole seda põhimõtet rikutud, olles veelkord veendumusel, et suunistega ei muudetud määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 kehtestatud õiguslikku raamistikku.

78.   Nii otsustades rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi. Nimelt kujutab väljakujunenud halduspraktika muutmine endast õigusliku raamistiku muutmist, sest sellega muudetakse norme, mida komisjon peab järgima.

79.   Komisjon väidab omakorda vastu, et hagejate tõstatatud argumendid on tihedalt seotud nendega, mida analüüsiti seoses tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte väidetaval rikkumisel põhineva vastuväitega. Sellest tuleneb, et need on samadel eespool esitatud põhjustel põhjendamata.

80.   Komisjon väidab, et isegi suuniste vastuvõtmisele eelnenud ajavahemikul oleks ta võinud kohaldada sama trahvide arvutamise meetodit, mis on selles ette nähtud, või määrata samaväärses summas karistused. Teiste sõnadega olid ettevõtjatele enne 1998. aastat konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistused täpselt samad, mis on ette nähtud suunistes.

81.   Asjaolu, et ettevõtjatele enne suuniste vastuvõtmist määratud trahvid olid praktikas madalamad, tuleneb eranditult komisjoni poliitilisest valikust, kellel oli niisugune kaalutlusõigus, millist tunnistab Euroopa Kohus oma eespool viidatud kohtuotsuses Musique diffusion française jt vs. komisjon, tõsta trahvide taset ühenduse konkurentsipoliitika tõhususe suurendamise eesmärgil.

82.   Mulle tundub ka – samuti nagu komisjonile –, et hagejate teises väites esitatud vastuväide kujutab endast nende argumentide ümbersõnastamist teistsuguses õiguslikus vormis, mis esitati juba seoses tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte väidetava rikkumisega. Nimelt tuginevad hagejad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele ainult sellepärast, et nende suhtes kohaldatud karistuste süsteem ei olnud sama, mida komisjon kohaldas teiste samal ajavahemikul lüsiini valdkonnas sõlmitud kartellide suhtes, mille kohta tehti aga otsused enne suuniste vastuvõtmist.

83.   Seega lähtuvad hagejad uuesti eeldusest, et suuniseid ei saa kohaldada konkurentsiõiguse rikkumiste kohta, mis pandi toime enne suuniste vastuvõtmist, sest need ei kuulu rikkumiste toimepanemise kuupäeval kehtinud karistussüsteemi.

84.   Niisugune väide ei ole aga põhjendatud, nagu eespool nägime. Selles osas piirdun viitamisega eespool punktides 70–71 esitatud kaalutlustele, milles ma meenutasin, et käesoleval juhul ei rikkunud komisjon tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, sest i) tal oli õigus suurendada karistuste üldist taset omal äranägemisel, tingimusel et ta järgib konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavaid trahve käsitlevad norme, mis kehtisid siis, kui ette heidetavad rikkumised toime pandi, ja ii) suunistes toodud arvutusmeetod on täielikult vastavuses määruse nr 17 artiklis 15 kehtestatud õigusliku raamistikuga.

85.   Ma leian, et teine väide tuleb samuti tagasi lükata.

3.      Ne bis in idem põhimõtte rikkumine ja põhjenduste puudumine selles osas Esimese Astme Kohtu otsuses

86.   Kolmandas väites kritiseerivad hagejad Esimese Astme Kohtu otsust seepärast, et selles ei ole sedastatud, et keeldudes vaidlusaluses otsuses määratud trahvist maha arvamast ADM Company’le ja ADM Ingredientsile juba Ameerika Ühendriikides ja Kanadas määratud trahvide summat, rikkus komisjon ne bis in idem põhimõtet.

87.   Neljandas väites lisavad nad, et Esimese Astme Kohus ei vastanud õigesti nende argumentidele, mille kohaselt rikkus komisjon seda põhimõtet ka seepärast, et võttis arvesse ADM Company ülemaailmset käivet, s.t käivet, mida Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutused olid trahvide määramisel juba osaliselt arvesse võtnud.

88.   Mis puudutab kõigepealt ne bis in idem põhimõtte väidetaval rikkumisel põhinevat argumenti, siis hagejad järeldavad Euroopa Kohtu 13. veebruari 1969. aasta otsusest kohtuasjas 14/68: Walt Wilhelm jt (EKL 1969, lk 1) ja 14. detsembri 1972. aasta otsusest kohtuasjas 7/72: Boehringer vs. komisjon (EKL 1972, lk 1281), et komisjon on kohustatud arvesse võtma karistust, mille kolmanda riigi ametiasutused määrasid samade asjaolude eest. Niisugune kohustus kujutab endast õiguse üldpõhimõtet, mida kohaldatakse karistuste kumuleerumise kõikide olukordade suhtes, isegi kui need tulenevad erinevate repressiivõiguste kasutamisest rahvusvahelises õiguskorras. Esimese Astme Kohus tõlgendas seega eespool viidatud kohtupraktikat liiga kitsendavalt, kui kinnitas, et „praegu ei ole rahvusvahelise avaliku õiguse põhimõtet”(34), mis keelaks karistuste kumuleerumise, nagu ka siis, kui ta piiras oma otsustes nimetatud põhimõtete ulatust Euroopa Liidus määratud karistustega.

89.   Hagejate sõnul moonutas Esimese Astme Kohus lisaks tõendusmaterjali, rikkus põhjendamiskohustust ja kahjustas hagejate kaitseõigust, kui väitis, et esiteks komisjoni ning teiseks Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutuste etteheited ADM‑ile ei olnud samad, kuigi see samasus nähtub selgelt nii komisjoni otsusest kui ka hagejate esitatud tõenditest.

90.   Komisjoni arvab vastupidi, et Esimese Astme Kohus määratles Euroopa Kohtu praktika alusel ne bis in idem põhimõtte ulatuse õigesti. Seda seepärast, et tema arvates saab selle põhimõtte kohaldamine rahvusvahelises õiguskorras tuleneda üksnes sõnaselgetest lepingulistest sätetest; nagu märkis Esimese Astme Kohus, ei kohusta siiski käesoleval juhul ükski lepinguline säte komisjoni välismaal määratud trahve maha arvama või neid arvesse võtma.

91.   Komisjoni on arvamusel, et Esimese Astme Kohus välistas õigesti ka selle, et komisjoni ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutuste poolt hagejatele etteheidetud asjaolud olid samased. Nagu tunnistas Euroopa Kohus kohtuotsuses Boehringer, tuleb nimelt rahvusvahelisel tasandil sõlmitud lepinguid, mis on kartelli alus („asjaolud”) ja mis võivad kartelli endaga kokku langeda, eristada nende esemest ja kohaldamisalast. Käesoleval juhul puudutab komisjoni määratud trahv just ainult kartelli elluviimist EMP territooriumil, st faktilisi asjaolusid, mis erinevad asjaomaste kolmandate riikide ametiasutuste täheldatud asjaoludest.

92.   Mina omalt poolt teatan, et ei toeta hagejate esitatud argumente.

93.   Kõigepealt tundub ka mulle, et – nagu sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses – rahvusvahelises õiguses ei saa pidada väljakujunenuks põhimõtet, mis keelab erinevate riikide ametiasutustel või kohtutel isiku suhtes menetlust läbi viia või teda süüdi mõista samade asjaolude eest, mille eest mõisteti tema üle kohut juba teises riigis. Repressiivvõimu kasutamist peavad riigid veel vastupidi oma suveräänsuse üheks kõige olulisemaks väljenduseks, nii et nad ei taha eriti loobuda nende õiguste kasutamisest ebaseaduslike tegude puhul, millel on ükskõik missugune seos nende õiguskorraga, isegi kui teiste riikide ametiasutused on selle käitumise suhtes juba menetlusi algatanud.

94.   Pealegi piiravad samad mitmepoolsed lepingud, millega sätestatakse ne bis in idem põhimõte, tavaliselt nende kohaldamist nii, et neid kohaldatakse ainult ühe ja sama riigi kohtuotsuste suhtes.

95.   Meenutan selles osas 1966. aasta rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti hästi tuntud artikli 14 lõiget 7, milles sätestatakse, et „[k]edagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles teda vastavalt seadusele ja iga riigi kriminaalprotsessiõigusele kord juba lõplikult süüdi või õigeks mõisteti”. Kui tal paluti teha otsus selle õigusnormi ulatuse kohta, täpsustas ÜRO inimõiguste komisjon aga, et see „keelab kahekordse süüdimõistmise sama teo eest ainult isikute puhul, kelle üle mõistetakse kohut ühes konkreetses riigis”(35).

96.   EIÕK‑d täiendava protokolli nr 7 artikli 4 sõnastus on selles mõttes veel selgem, sest selles on kinnitatud, et „[m]itte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud”(36).

97.   Öeldut kinnitab lisaks selgelt rahvusvaheline kohtupraktika. Eelkõige ei kõhelnud endise Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus tunnistamast: „Ne bis in idem põhimõte tundub ühel või teisel viisil kuuluvat paljude riikide riigisisesesse õigusesse. Ükskõik kas see on sõnastatud kujul „ne bis in idem”, kahekordse süüdimõistmise keeluna või lõplikust kohtuotsusest tuletatud erandina kriminaalasjades, kaitseb see põhimõte tavaliselt isikut selle eest, et tema üle mõistetakse kohut kaks korda, või et ta mõistetakse süüdi kaks korda samade asjaolude eest. Sellest ajast peale, kui see põhimõte on toodud rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti artikli 14 lõikes 7 õiglase kohtumõistmise normina, on see saavutanud teatava rahvusvahelise seisundi, kuid seda kohaldatakse tavaliselt nii, et see hõlmab ainult kahekordset menetlemist samas riigis. Siinses kohtus tuleb seda põhimõtet arvestada nii palju, kui see avaldub selle põhikirjas, ning kujul, mil see selles avaldub”(37).

98.   Seda lähenemist on sõnaselgelt toetanud ka mitu riigisisest põhiseaduskohut.(38) Bundesverfassungsgericht (Saksamaa) välistas näiteks oma 31. märtsi 1987. aasta otsuses, et kõnesolevat põhimõtet „saab pidada rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteks”(39). Corte costituzionale (Itaalia) on samuti leidnud vähemalt kahes otsuses, et ainuüksi see asjaolu, et nimetatud põhimõte on ühine peaaegu kõikidele riigisisestele õiguskordadele, ei kujuta endast piisavat põhjust teha sellest ka välisriikide otsuste suhtes kohaldatav rahvusvahelise õiguse üldpõhimõte”(40).

99.   Lõpuks meenutan, et isegi niisuguses integreeritud raamistikus nagu ühenduse raamistik on ne bis in idem põhimõte oma koha leidnud ainult tänu sellele, et see nähti ette sellistes sõnaselgetes lepingulistes normides nagu Schengeni lepingu rakendamise konventsioon (artikkel 54),(41) ühenduse finantshuvide kaitse konventsioon (artikkel 7) ja Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastu võitlemise konventsioon (artikkel 10).

100. Kuid isegi oletades, et hagejate arutluskäigu eeldus on põhjendatud, s.t on olemas õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei saa sama isikut isegi sõnaselgete lepinguliste sätete puudumisel erinevates riikides sama ebaseadusliku käitumise eest üle ühe korra süüdi mõista, sõltub selle põhimõtte kohaldamine igal juhul – nagu Euroopa Kohus hiljuti meenutas – „asjaolude, rikkumise toimepannud isiku ning kaitstava õigushüve samasuse kolmekordsest tingimusest”(42). Teiste sõnadega võib kahekordse karistuse olukorrast seoses kõnesoleva põhimõtte kohaldamisega kõnelda üksnes nendes tingimustes. Isegi selle põhimõtte olemasolu tunnistamise korral tuleks teha kindlaks, kas eespool nimetatud tingimused on käesoleval juhul täidetud.

101. Mulle tundub aga ilmne, et käesolevas kohtuasjas on täitmata vähemalt üks eespool nimetatud tingimustest: kaitstava õigusliku huvi samasus. Nimelt nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis, ei ole „ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametivõimude toimetatud menetlustel ja määratud karistustel [...] ilmselgelt samad eesmärgid. Kui esimesel juhul on eesmärk säilitada moonutamata konkurents Euroopa Liidu või EMP territooriumil, siis teisel juhul kaitstakse Ühendriikide või Kanada turgu.(43) Nende menetluste eesmärk ei ole seega „sama õigusliku huvi kaitsmine”(44).

102. Selles osas piisab, kui meenutada, et ühenduse kartelliõiguse kohaldamise, ja järelikult komisjoni tegevuse eeltingimus on just see, et olemas peab olema kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus, mis „või[b] mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust” ning „takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires” (EÜ artikli 81 lõige 1). Kui üht või teist nendest tagajärgedest ei esine, ei ole ka EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist.

103. Sellest tuleneb, et kui komisjon määrab karistuse ebaseadusliku käitumise eest, mille juured võivad nagu käesoleval juhul olla ühtses „rahvusvahelises strateegias”, on tema eesmärk kaitsta konkreetset „huvi”, nimelt vaba konkurentsi ühisturu piires, mis erineb seega kolmandate riikide ametiasutuste kaitstud turust. Kaitstava õigusliku huvi eripära ei peegeldu ainult ühenduse konkurentsiõigust iseloomustavates põhimõtetes ja eeskirjades, vaid ka komisjoni hinnangutes. Nendes hinnangutes tehakse peamiselt iga kord kindlaks väidetava konkurentsi kahjustava käitumise mõju selles konkreetses majandusstruktuuris, mida kujutab endast ühisturg, ning need võivad seega oluliselt erineda nendest, mille on andnud välisriikide ametiasutused.

104. Lisan, et kaitstava õigusliku huvi samasuse nõue (mis on hagejate väites lisaks täiesti kõrvale jäetud) kujutab minu arvates endast vaadeldava küsimuse ühte põhiaspekti, sest on tihedalt seotud iga repressiivsüsteemi peaeesmärgiga: nende huvide ja väärtuste kindlaksmääramine, mida õiguskorras peetakse kaitse väärilisteks. Eespool toodud põhjustel arvan aga, et käesoleval juhul tuleb küsimusele, kas need huvid ja väärtused on samad, vastata eitavalt.

105. Mulle ei tundu, et teistsugusele järeldusele võiks viia hagejate viide põhimõttele, mida Euroopa Kohus on kinnitanud kohtuotsuses Walt Wilhelm jt ning mille kohaselt peab komisjon trahvi summa kindlaksmääramisel võtma arvesse ettevõtjale mõne liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud karistusi. Hagejate arvates ei ole põhjust mitte laiendada seda õigluse ja „loomuõiguse” põhimõtet ka kolmandate riikide ametiasutuste tehtud karistamise otsustele.

106. Nagu Esimese Astme Kohus õigesti täpsustas,(45) on Euroopa Kohus siiski nimetatud põhimõtet kinnitanud, lähtudes ühenduses valitsevast konkreetsest olukorrast, mis tuleneb esiteks liikmesriikide turgude ja ühenduse turu tugevast sidemest, ning teiseks ühenduse ja liikmesriikide vahel volituste jaotumise eripärasest süsteemist kartellide valdkonnas. Eelkõige on ühenduse ja liikmesriikide konkurentsiõiguses kartelle käsitletud erinevatest, kuigi üksteist täiendavatest aspektidest: „nimelt samal ajal kui EÜ artiklis [81] on neid vaadeldud takistuste seisukohast, mida need võivad kaasa tuua liikmesriikidevahelisele kaubandusele, käsitletakse neid riigisisestes õigusaktides, mis on inspireeritud igaühele omastest kaalutlustest, ainult selles raamistikus”(46). Ja selles konkreetses raamistikus, milles samad „ühenduse territooriumil toime pandud” rikkumised(47) võivad anda alust paralleelseteks menetlusteks ühenduse liikmesriikide ametiasutustes, sedastaski Euroopa Kohus, et „kui kahekordse menetluse võimalus peaks viima karistuste kumuleerumiseni, eeldab üldine õiglusnõue [...], et võimaliku karistuse kindlaksmääramisel võetaks arvesse kõiki varasemaid karistamise otsuseid”(48).

107. Selles osas tuleb märkida, et alates ajast, mil Euroopa Kohus tegi otsuse Walt Wilhelm jt (üle 30 aasta tagasi), on niisuguse otsuse tinginud ühenduse ja liikmesriikide konkurentsi kaitsmise süsteemide sidemed ja integratsiooniaspektid märgatavalt tugevnenud, eelkõige hiljutise määrusega (EÜ) nr 1/2003(49) sisse viidud ühenduse konkurentsiõiguse detsentraliseeritud kohaldamisega. Nõnda on loodud väga originaalne kord, mille kohaselt kaitsevad komisjon ja liikmesriikide ametiasutused oma vastavate volituste raames ja piirides tegelikult „ühiselt” vaba konkurentsi ühenduse territooriumil.(50)

108. Vaadeldav ametiasutuste erinevates kontekstides määratud karistuste olukord on seevastu täiesti teistsugune. Ja see selgitabki minu arvates, miks Euroopa Kohus on komisjoni kohustust võtta arvesse juba määratud karistusi sõnaselgelt tunnustanud ainult seoses liikmesriikide ametiasutuste otsustega.(51)

109. Arvan seega, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlusaluse otsuse punktis 100 õigesti, et käesolev juhtum ei ole võrreldav olukordadega, milles on komisjonil ühenduse kohtupraktika kohaselt niisugune kohustus.

110. Võib siiski tekkida küsimus, kas väljaspool ühenduse konkurentsiõiguse ja liikmesriikide õiguskordade suhete nii erilist konteksti ei peaks komisjon välisriikide ametiasutuste tehtud karistamise otsuseid õigluse huvides arvesse võtma ka muudes olukordades. Ma mõtlen eelkõige olukorda – mis on küll üsna harvaesinev, kuid mitte täiesti ebatõenäoline –, kus tegemist on maailmas täielikult oma koha leidnud toote turuga, s.t mida iseloomustavad täiesti ühtlased konkurentsitingimused rahvusvahelisel tasandil. Niisugusel juhul võib nimelt karistuste kumuleerumise olukorda pidada üleliigseks, sest erinevate ametiasutuste määratud kõikide trahvide eesmärk on tegelikult karistada kahju eest, mida põhjustati ühtsele ja just globaalsele konkurentsistruktuurile.

111. Tuleb siiski märkida, et isegi kui me tahaksime liikuda sellise järelduse suunas, ei usu ma, et see muudaks tulemust, millele eespool jõudsin, sest käesoleval juhul ei ole vaadeldud tingimused täidetud. Meie juhtumil nimelt komisjon – ja Esimese Astme Kohus ei kritiseerinud niisugust analüüsi – i) viitas sõnaselgelt „lüsiiniturule EMP‑s” ja ii) karistas hagejaid osalemise eest hindu ja müügimahtusid puudutavates kokkulepetes, mis käsitlesid konkreetselt ja sõnaselgelt seda turgu, isegi kui need olid osa ülemaailmsel tasandil sõlmitud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kogumist.(52)

112. Neljandas väites väidavad hagejad, nagu öeldud, et Esimese Astme Kohus ei järginud põhjendamiskohustust, mis tal Euroopa Kohtu põhikirja artikli 36 järgi on. Ta nimelt ei vastanud hagejate argumendile, mille kohaselt rikkus komisjon ka karistuse kumuleerumise keelu põhimõtet, võttes arvesse ADM Company ülemaailmset käivet, s.t käivet, mis hõlmab Ameerika Ühendriikides saavutatud müügimahu, kuigi seda viimast olid juba võtnud arvesse Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametiasutused enda määratud trahvide arvutamisel.

113. Kõigepealt pean vajalikuks meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendus olema piisavalt selge ja täielik nii selleks, et asjaomased isikud saaksid kontrollida selle sisu ja analüüsida vajadusel selle seaduslikkuse vaidlustamise võimalust, kui ka selleks, et kohus saaks teostada oma kontrolli.(53) Euroopa Kohus on siiski ka täpsustanud, et põhjendamiskohustus „ei nõua, et Esimese Astme Kohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kohtuliku kontrolli teostamiseks”(54).

114. Kui see on täpsustatud, tuleb märkida, et vastus vaadeldavale küsimusele sõltub Esimese Astme Kohtu vastusest laiemale kahekordsete karistuste keelu põhimõtte olemasolu ja kohaldamise küsimusele. On nimelt selge, et kui selle põhimõtte kohaldamine oleks käesoleval juhul välistatud, ei oleks komisjon saanud seda rikkuda, võttes arvesse ADM Company ülemaailmset käivet.

115. Esimese Astme Kohus aga välistas ne bis in idem põhimõtte kohaldamise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–104 esitatud poolte argumentide üksikasjaliku analüüsi tulemusena. Jõudnud niisugusele tulemusele, järeldas ta loogiliselt, et ka seda põhimõtet ei ole rikutud selle tõttu, et komisjon võttis arvesse käivet, mida oli juba osaliselt arvesse võetud kolmandate riikide ametiasutuste määratud trahvide arvutamisel.(55)

116. Minu arvates järeldub sellest, et kohtuotsuses on vastavalt eespool viidatud kohtupraktika nõuetele selgelt ja täielikult välja toodud arutluskäik, mille tulemusena lükkas Esimese Astme Kohus ka hagejate ADM Company kogukäive arvessevõtmist käsitlevad argumendid tagasi.

117. Järeldan sellest, et käesoleval juhul ei ole Esimese Astme Kohus põhjendamiskohustust rikkunud.

118. Esitatud põhjendustest lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmas ja neljas väide tagasi.

4.      Tõendusmaterjali moonutamine, mis puudutab kartelli konkreetset mõju turule

119. Viiendas väites on hagejad seisukohal, et Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, mis käsitlevad kartelli konkreetset mõju lüsiiniturule EMP‑s. Eelkõige ei tõendanud komisjon, nagu nõuab vastupidi ühenduse kohtupraktika, et kartelli liikmete kasutatud hinnad olid kõrgemad nendest, mida oleks kasutatud konkurentsiõiguse rikkumise puudumisel. Esimese Astme Kohus järeldas seega ekslikult, et komisjon „tõendas õiguslikult piisavalt kartelli negatiivset mõju turule”(56).

120. Enne väite analüüsimist tuleb lühidalt meenutada, et EÜ artikli 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 kohaselt võib Esimese Astme Kohtu otsuseid Euroopa Kohtusse edasi kaevata „üksnes õigusküsimustes”. Sellest järeldub, et välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendid on moonutatud, ei moodusta asjaolude hinnang seega õigusküsimust, mis alluks sellisena Euroopa Kohtu kontrollile.(57)

121. Mis puudutab tõendite moonutamist Esimese Astme Kohtu poolt, siis kohtupraktikas on seejärel täpsustatud, et „EÜ artikkel 225, Euroopa Ühenduste Kohtu põhikirja artikli 51 esimene lõik ja kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkt c kohustavad eelkõige hagejat, juhul kui ta väidab, et Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud, täpselt ära tooma elemendid, mida viimane moonutas, ning näitama ära analüüsimisvead, mis viisid Esimese Astme Kohtu oma hinnangu andmisel niisuguse moonutamiseni”(58).

122. Eelkõige ei vasta nendest õigusnormidest tulenevatele nõudmistele apellatsioonkaebus, mis ei sisalda konkreetselt tõendite moonutamisele viitavaid argumente, vaid milles piirdutakse üksnes juba Esimese Astme Kohtule esitatud hagi aluseks olevate väidete ja argumentide kordamise või nende teksti äratoomisega, kaasa arvatud need väited ja argumendid, mis põhinevad selle kohtu pool sõnaselgelt rahuldamata jäetud asjaoludel. Tegelikult on selline apellatsioonkaebus nõue, millega taotletakse pelgalt Esimese Astme Kohtule esitatud hagi uuesti läbivaatamist, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse.(59)

123. Selle täpsustuse alusel tuleb kõigepealt tõdeda, et vastupidi eespool viidatud kohtupraktika nõudmistele hagejad ei selgita, kuidas Esimese Astme Kohus moonutas talle esitatud tõendeid, vaid piirduvad sisuliselt kinnitusega, et komisjon ei tõendanud, et kartelli sõlmimise järel lüsiiniturul täheldatud hinnatase oli kõrgem sellest, mis oleks valitsenud kartelli puudumisel. Niisuguste tõendite puudumise korral oleks Esimese Astme Kohus pidanud arvesse võtma hagejate esitatud argumente, eelkõige neid, mis on toodud kahes komisjonile haldusmenetluse käigus esitatud majandusuuringus ja mis näitavad, et kartellil ei olnud konkurentsi kahjustavat mõju.

124. Hagejate kriitika Esimese Astme Kohtu arutluskäigu kohta tundub aga põhjendamatu. Nimelt nähtub vaidlusalusest otsusest ja vaidlustatud kohtuotsusest, et komisjon esitas terve rea tõendeid kartelli põhjustatud hinnatõusu kohta ning Esimese Astme Kohus analüüsis neid tõendeid põhjalikult, märkides ka, et mitut nende hulgast hagejad isegi ei vaidlustanud(60). Lisan, et Esimese Astme Kohus analüüsis ka hagejate vastupidiseid argumente, enne kui tegi järelduse, et need ei võimalda ümber lükata komisjoni esitatud tõendeid.(61)

125. Sellest tuleneb, et hagejate esitatud väide ei sisalda midagi, mis näitaks, et Esimese Astma Kohus moonutas mõningaid tõendeid. Kuid eelkõige on selle väite eesmärk tegelikult vaidlustada Esimese Astme Kohtu analüüs kartelli konkurentsi kahjustava mõju osas selle kohtu poolt juba rahuldamata jäetud argumentide ümbersõnastamisega ning järelikult vaidlustada hinnang asjaoludele, mida ei saa käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustada, nagu ma meenutasin.

126. Esitatud põhjendustest lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada see väide vastuvõetamatuks.

5.      Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

127. Apellatsioonkaebuse kuuendas, seitsmendas ja kaheksandas väites tõstatavad hagejad mitu küsimust, mis käsitlevad proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist. Mugavuse huvides on minu arvates vaja kõigepealt analüüsida kaheksandas väites esitatud etteheidet.

128. Selles väites on hagejad arvamusel, et Esimese Astme Kohus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, leides, et neile määratud trahv ei ole ebaproportsionaalne võrreldes käibega, mida nad said asjaomasel turul, s.t lüsiiniturul EMP‑s.

129. Nende arvates nähtub Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige kohtuasjas KNP BT vs. komisjon(62) ja kohtuasjas Parker Pen vs. komisjon(63) tehtud otsustest, et trahvide summa kindlaksmääramisel on komisjon kohustatud arvesse võtma käivet, mida ettevõtjad said asjaomasel turul.

130. Sellest tuleneb, et juhul kui komisjon seda käivet arvesse ei võtnud, on trahv paratamatult ebaproportsionaalne. Seda on käesoleval juhul lisaks täpselt näha, sest ADM Company’le ja ADM Ingredientsile määratud trahv võrdub 115%-ga käibest, mida nad said asjaomasel turul.

131. Komisjon omakorda vastab, et ei suunised ega ühenduse kohtupraktika kohusta teda võtma trahvide summa kindlaksmääramisel arvesse käivet, mida ettevõtjad said asjaomasel turul. See käive on vastupidi ainult üks tegureid, mida komisjon peab sealjuures arvesse võtma.

132. Ülejäänu osas leiab komisjon, et nõudmine, et trahvid oleksid proportsionaalsed asjaomasel turul saadud käibega, ei võimalda saavutada trahvi, mis oleks tõesti proportsionaalne rikkumise kestuse ja raskusastmega, nagu nõuab määruse nr 17 artikli 15 lõige 2. Komisjon peab vastupidi võtma arvesse terve rea tegureid, mille tulemusena määratakse trahvide summa kindlaks piisavalt hoiatavalt. Käesoleval juhul võeti neid tegureid arvesse.

133. Lõpuks väidab komisjon, et kohtupraktika, millele hagejad oma väite toetuseks viitavad, ei ole asjakohane.

134. Mis puudutab eespool viidatud kohtuasja KNP BT vs. komisjon, siis isegi nõustudes, et selles kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus, et trahvid peavad olema proportsionaalsed asjaomasel turul saadud käibega, tuleb siiski täpsustada, et niisugune väide – nagu leidis õigesti Esimese Astme Kohus – on tihedalt seotud selles kohtuasjas kirjeldatud erijuhtumiga ega kujuta endast komisjonile siduvat üldpõhimõtet.

135. Mis puudutab eespool viidatud kohtuotsust Parker Pen vs. komisjon, siis märgib komisjon, et selles kohtuasjas ei kohustanud Esimese Astme Kohus teda kuidagi võtma arvesse käivet, mida ettevõtjad said asjaomasel turul. Esimese Astme Kohus hoiatas teda ainult selle eest, et ta ei omistaks liiga suurt tähtsust kogukäibele, kui asjaomasel turul saadu moodustab ainult väga väikese osa sellest. Kõigele vaatamata on Esimese Astme Kohus igal juhul kinnitanud, et asjaomasel turul saadud käive on ainult üks tegur paljude hulgas, mida komisjon võib trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta.

136. Muus osas on eespool viidatud kohtuasi Parker Pen vs. komisjon täiesti erinev käesolevast juhtumist. Kuna tegemist oli vertikaalse kokkuleppega, oli loogiline, et arvesse tuleb võtta käivet, mida sai edasimüüja, nimelt Parker Pen, keelatud kokkuleppe esemeks oleva toote turul. Seda otsust ei saa üle kanda käesolevale kohtuasjale, milles on tegemist horisontaalset tüüpi kokkuleppega.

137. Mina pean omalt poolt vajalikuks kõigepealt täpsustada, et hinnangu andmine sellele, kas trahv on rikkumise raskusastme ja kestuse seisukohast proportsionaalne, kuulub Esimese Astme Kohtule määruse nr 17 artikliga 17 antud sisulise kohtuliku kontrolli pädevuse hulka. Ainult Esimese Astme Kohus on seega pädev kontrollima, kuidas komisjon igal konkreetsel juhul ebaseadusliku käitumise raskusastet ja kestust hindas.(64)

138. Apellatsioonkaebuse raames võib Euroopa Kohus kontrollimisel minna seega ainult nii kaugele, et teeb kindlaks, kas Esimese Astme Kohus võttis õiguslikult õigesti arvesse kõiki rikkumisele hinnangu andmisel olulisi tegureid ning kas ta rikkus hagejate esitatud küsimuste analüüsimisel õigusnorme.(65)

139. Mis puudutab eelkõige trahvide väidetavat ebaproportsionaalsust, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei saa asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut oma hinnanguga võrdsuse põhjendustel, kui Esimese Astme Kohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames ühenduse õiguse rikkumise eest ettevõtjatele määratud trahvisummade üle otsustades.(66)

140. Sellest järeldub, et ka käesoleval juhul peab Euroopa Kohtu analüüs piirduma selle kontrollimisega, kas Esimese Astme Kohus, kinnitades kriteeriumid, millest komisjon trahvisummade kindlaksmääramisel juhindus, ja kontrollides nende kohaldamist isegi parandas seda kohaldamist, on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.(67)

141. Võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtuliku kontrolli piire, mida ma just meenutasin, analüüsin nüüd hagejate esitatud väidet.

142. Selles osas tuleb tunnistada, et Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsuses selles konkreetses küsimuses antud hinnang ei ole väga selge. Analüüsides, kas komisjon järgis vaidlusaluses otsuses proportsionaalsuse põhimõtet,

–       meenutas ta nimelt, et suuniste kohaselt määratakse rikkumiste raskusaste kindlaks terve rea tegurite alusel (punkt 183);

–       täpsustas, et suunistes ei ole esiteks ette nähtud, et trahvide summa arvutatakse kogukäibe alusel või käibe põhjal, mida ettevõtjad said asjaomasel turul, ning teiseks ei ole niisuguste käivete arvessevõtmine trahvi summa kindlaksmääramisel ka suunistega vastuolus (punkt 187);

–       leidis, et vaidlus puudub selles, et trahvide summa kindlaksmääramisel ei võtnud komisjon arvesse käivet, mida ettevõtjad olid saanud lüsiiniturul EMP‑s, vaid nende kogukäivet ja ülemaailmset käivet lüsiiniturul (punktid 191 ja 192);

–       rõhutas, et komisjon ei öelnud sõnaselgelt, et arvesse võeti konkreetse juhtumi kaalu, ja seega iga ettevõtja rikkumise tegelikku mõju konkurentsile (punkt 194);

–       märkis, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et „rikkumise esemeks olnud kaupade müügist saadud käibeosa on niisugune, mis võib anda õige ettekujutuse rikkumise ulatusest asjaomasel turul”(68) (punkt 196);

–       tegi järelduse, et jättes arvesse võtmata käibe asjaomasel turul, eiras komisjon suuniseid, sest nendes on nõutud, et arvesse võetaks asjaomaste ettevõtjate „tegelikku majanduslikku suutlikkust” ja „konkreetse juhtumi kaalu” (punkt 197).

143. Asendades komisjoni hinnangu enda hinnanguga, leidis Esimese Astme Kohus siiski, et komisjon ei rikkunud igal juhul proportsionaalsuse põhimõtet, sest i) kohtupraktikast ei saa tuletada, et on olemas põhimõte, mis kohustab komisjoni võtma tingimata arvesse käivet, mida ettevõtjad said asjaomasel turul; ii) lüsiini müügile EMP‑s vastav käive moodustab üsna olulise osa käibest, mida hagejad said ülemaailmsel lüsiiniturul, ja iii) trahvi põhisummat ei määratud kindlaks lihtsa kogukäibel põhineva arvutuse alusel, vaid võttes arvesse ka muid asjakohaseid tegureid (punktid 200–205).

144. Esimese Astme Kohtu põhjendused tunduvad seepärast vastuolulised. Esialgu näib Esimese Astme Kohus olevat arvanud, et komisjon peab arvutama trahvi summa, võttes arvesse käivet, mida ettevõtjad said asjaomasel turul. Seejärel ei kõhelnud ta siiski sedastamast, et Euroopa Kohtu praktikast ei saa niisuguse kohustuse olemasolu tuletada ning seega arvutati trahvisumma õigesti.

145. Esimese Astme Kohtu arutluskäigust vastu kumavate kõhkluste põhjal pean seega vajalikuks analüüsida, kas need viisid niisuguste hindamisvigadeni, mis muudavad Esimese Astme Kohtu järelduse valeks.

146. Alustan seda analüüsi meenutades, nagu tegin juba oma eespool viidatud ettepanekus kohtuasjas Dansk Rørindustri jt vs. Komisjon,(69) et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjonil trahvide summa kindlaksmääramise eesmärgil arvessevõetavate tegurite valikul eriti suur kaalutlusõigus. Euroopa Kohus on ise märkinud, et „rikkumise raskusastme tuvastamisel tuleb arvestada paljusid tegureid, näiteks rikkumise konkreetseid asjaolusid, selle konteksti ja trahvi hoiatavust, ilma et oleks koostatud kohustuslikku või ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida tuleks tingimata arvesse võtta”(70). Nende arvukate hinnanguelementide hulgas võivad olla ka näiteks rikkumises osalenud ettevõtjate suurus ja majanduslik suutlikkus, igaühe roll rikkumise toimepanemises, nende majanduslik ja õiguslik kontekst.(71)

147. Mis puudutab eelkõige ettevõtja käibe arvessevõtmist, siis kohtuasjas Musique diffusion française jt vs. komisjon täpsustas Euroopa Kohus, „et trahvi kindlaksmääramisel on mõistlik arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet [...] kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist[;] kummalegi käibe liigile ei maksa omistada tähtsust, mis teiste hinnanguelementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne”(72).

148. Nendest väidetest tuleneb, et olles küll ettevõtja majandusliku suutlikkuse kasulikud ja asjakohased näitajad, on kogukäive ja asjaomasel turul saadud käive siiski ainult kaks tegurit, mida komisjon võib rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtta. Järelikult ei ole ta kohustatud võtma arvesse käivet, mida ettevõtjad said asjaomasel turul.

149. Öeldut ei lükka minu arvates ümber see, mida kinnitas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses KNP BT vs. komisjon, millele hagejad on mitu korda oma apellatsioonkaebuses viidanud. Selles osas meenutan, et nimetatud kohtuasjas väitis hageja, et komisjon võttis trahvi kindlaksmääramise etapis ekslikult arvesse asjaomase kontserni sisemist müüki, st ühte osa käibest asjaomasel turul. Nendest asjaoludest lähtudes ongi õigustatud Euroopa Kohtu väide, mis on toodud nimetatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 ning mille kohaselt tuleb trahvi proportsionaalsuse tagamiseks arvesse võtta käivet asjaomasel turul, kaasa arvatud kontsernisisesest müügist tulenevat käivet, vältides eelkõige seda, et vertikaalselt kaasatud ettevõtjaid soositakse ebaõiglaselt.

150. Seejärel tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida näib kinnitavat Esimese Astme Kohus, ei tulene niisugune kohustus ka suunistest.

151. Selles osas piirdutakse suunistes sellega, et palutakse komisjonil „arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele” (alapunkti A neljas lõik) ning pidada meeles, et „[k]ui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat (nt kartellid), võib mõnel juhul osutuda vajalikuks kasutada kõigis kolmes kategoorias kindlaksmääratud summade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse konkreetse juhtumi kaalu ja seega iga ettevõtja rikkumise tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt” (alapunkti A kuues lõik).

152. Teiste sõnadega peab komisjon trahvi summat kindlaks määrates hoolitsema selle eest, et trahv oleks proportsionaalne konkreetse juhtumi kaalu ja iga kartellis osaleva ettevõtja käitumise tegeliku mõjuga turule. Kuid seda tehes ei pea ta võtma arvesse selle ettevõtja käivet asjaomasel turul, mida ei ole pealegi suunistes sõnaselgelt mainitud. Nagu veidi eespool ütlesin, on see käive nimelt ainult üks tegur, mida komisjon võib arvesse võtta. Käesoleval juhul arvutas komisjon – nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis – trahvide summa asjaomaste ettevõtjate suuruse ja vahendite põhjal, võttes arvesse muid asjakohaseid tegureid, näiteks nende kogukäivet ja ülemaailmset käivet lüsiinisektoris. Nende kriteeriumide alusel jagas komisjon kartellis osalejad seejärel kahte rühma, et „võtta arvesse EMP‑s lüsiiniturul tõsist kahju põhjustavate asjaomaste ettevõtjate tegelikku suutlikkust ja vajadust tagada, et trahvi summa oleks piisavalt hoiatav”(73), määrates nende kahe kategooria puhul erinevad trahvi põhisummad.

153. Pealegi ei tohi unustada, et paljudel juhtudel on ettevõtja majandusliku suutlikkuse peamiseks näitajaks just ülemaailmne (kogu- või sektori)käive, mis tagab seega trahvi proportsionaalsuse. See leiab minu arvates kinnitust just rahvusvaheliste ettevõtjate puhul, kes tegutsevad kogu maailmas, kellel võib olla väga suur kogukäive ja kelle käive asjaomasel turul võib olla palju väiksem.

154. Lõpuks ei tohi ka unustada märkimata, et asjaomasel turul saadud käibe hindamine ei ole kohustuslik isegi mitte määruse nr 17 artikli 15 kohaselt, milles on selles osas viidatud eranditult ettevõtjate eelneva aasta kogukäibele.

155. Öeldu näitab, et kui Esimese Astme Kohtu põhjendusi peab mõistma nii, siis ta eksis, leides, et komisjon rikkus suuniseid, sest ei võtnud arvesse kõnesolevate ettevõtjate käivet asjaomasel turul.

156. Tuleb siiski kindlaks teha, kas õigusnormi rikkumine Esimese Astme Kohtu poolt muudab valeks järelduse, millele ta jõudis ning mille kohaselt tuleb trahvisummat pidada igal juhul proportsionaalseks teiste tegurite alusel, mida komisjon arvesse võttis. Nagu teada, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nimelt nii, et „[k]ui Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendused on ühenduse õigusega vastuolus, kuid kui resolutiivosa on teistel õiguslikel alustel põhjendatud, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata”(74).

157. Nagu ma aga just märkisin, võeti komisjoni määratud ja Esimese Astme Kohtu poolt kinnitatud trahvide arvutamisel nõuetekohaselt arvesse kartellis osalenute suuruse ja vahendite erinevusi. Niisiis tuleb sellest järeldada, et isegi kui vaidlustatud kohtuotsuse puhul rikuti selles osas õigusnormi, on selle resolutiivosa sellegipoolest täpselt samamoodi põhjendatud.

158. Niisiis leian, et kaheksas väide tuleb samuti tagasi lükata.

159. Kuuendas väites on hagejad seisukohal, et olles kõigepealt sedastanud, et komisjon rikkus suuniseid, rikkus Esimese Astme Kohus seejärel õigusnormi, sest ei võtnud arvesse nende käivet asjaomasel turul ega määranud järelikult trahvide summat õiglaselt.

160. Vääramata seda, mis on öeldud suuniste komisjonipoolse rikkumise puudumise kohta, tundub mulle selles osas õige vastata, et trahvide summa kindlaksmääramisel kasutatud meetodi hindamisel võib Esimese Astme Kohus ka teostada sisulist kontrolli. Seepärast on tal õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga, kui ta teeb kindlaks, et komisjon rikkus õigusnorme või -põhimõtteid.

161. Seda ta käesoleval juhul tegigi. Leidnud, et komisjon kohaldas suuniseid valesti, andis Esimese Astme Kohus nimelt oma hinnangu, tehes kindlaks, et määratud trahv ei ole igal juhul ebaproportsionaalne.

162. Sellest järeldub, et ka kuues väide tuleb tagasi lükata.

163. Seitsmendas väites väidavad hagejad lõpuks, et Esimese Astme Kohus rikkus oma otsuste põhjendamise kohustust, kui ta leidis, et neile määratud trahv on proportsionaalne, kuigi komisjon on kohaldanud suuniseid valesti.

164. Komisjon on mõistagi täiesti teistsugusel arvamusel.

165. Selles osas meenutan, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt, ja nagu ma ka enne märkisin (vt eespool punkt 109), võib kohtuotsuse põhjendus olla lühike tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtuasutusel järelevalvet teostada.(75)

166. Seetõttu tundub mulle, et isegi välistamata, et Esimese Astme Kohus oleks võinud vastata sõnaselgelt ühele või teisele konkreetsele argumendile, on põhjendamiskohustus vaidlustatud kohtuotsuse puhul kõigest hoolimata täidetud. Olles nimelt kinnitanud, et komisjon rikkus suunistes sätestatud norme, kontrollis Esimese Astme Kohus, kas see rikkumine tõi trahvide puhul kaasa proportsionaalsuse põhimõtte riive. Selles osas leidis ta, et komisjon järgis nimetatud põhimõtet sellegipoolest, ning täpsustas põhjusi, miks on võimalik teha niisugune järeldus.

167. Nimelt meenutas Esimese Astme Kohus kõigepealt, et määruse nr 17 artikli 15 kohaselt ei tohi trahvi lõppsumma ületada 10% ettevõtja kogukäibest just sellepärast, et trahv oleks proportsionaalne ettevõtja enda majandusliku suutlikkusega. Sellest järeldub, et kui trahvisumma ei ületa nagu käesoleval juhul seda piiri, tuleb trahvi pidada proportsionaalseks.

168. Teiseks ei nõustunud Esimese Astme Kohus hagejate arvamusega, mille kohaselt on komisjon vastavalt ühenduse kohtupraktikale kohustatud võtma arvesse käivet asjaomasel turul, ja lükkas hagejate vastavad argumendid põhjalikult ümber.

169. Lõpuks pidas Esimese Astme Kohus vajalikuks rõhutada, et isegi kui nõustuda niisuguse kohustuse olemasoluga, siis trahvide kindlaksmääramise meetod, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kasutas, ei viinud ebaproportsionaalse trahvini. Lüsiini müügile EMP‑s vastav käive moodustab nimelt üsna olulise osa käibest, mida hagejad said ülemaailmsel lüsiiniturul. Igal juhul ei määratud trahvi põhisummat kindlaks ainult lihtsa kogukäibel põhineva arvutuse alusel, vaid ka sektori käibe ja muude asjakohaste tegurite põhjal, milleks on rikkumise enda laad, selle konkreetne mõju turule, kahjustatud turu ulatus, karistuse vajalik hoiatavus, ettevõtjate suurus ja suutlikkus.(76)

170. Seega ilmneb, et isegi seitsmenda väitega ei saa nõustuda.

6.      Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel

171. Üheksandas väites väidavad hagejad viimaks, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, toetades seda, et komisjon määras trahvisummat arvutades esiteks ADM Company’le ja ADM Ingredientsile ning teiseks Ajinomotole võrdse põhisumma, kuigi viimase osa asjaomasel turul (lüsiiniturg EMP‑s) on umbes kaks korda suurem kui ADM Company ja ADM Ingredientsi turuosad. Erineva suurusega ettevõtjaid koheldi niisiis samamoodi. Lähtudes niisugusest suuruse erinevusest ja asjaolust, et Esimese Astme Kohus leidis, et komisjon peab alati arvesse võtma käivet asjaomasel turul, oleks Esimese Astme Kohus pidanud ADM Company ja ADM Ingredientsi põhisummat vähendama.

172. Mina omalt poolt märgin kõigepealt, et kõnesolev väide põhineb eeldusel, mis näib mulle ekslik, nimelt et trahvide summa kindlaksmääramisel peab komisjon võtma kindlasti arvesse asjaomasel turul saadud käivet. Nagu ma enne püüdsin näidata (eespool punktid 142–151), ei saa aga niisugust kohustust tuletada ei ühenduse kohtupraktikast, määruse nr 17 artiklist 15 ega suuniste tekstist.

173. Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei saa kõnesolevaid põhisummasid pidada diskrimineerivaks ainuüksi seepärast, et neid ei määratud kindlaks asjaomasel turul saadud käibe põhjal.

174. Seetõttu oleksime teoreetiliselt ikka võinud kõnelda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, kui Esimese Astme Kohus oleks toetanud ADM Company suhtes kohaldatud põhisumma seaduslikkust, kuigi viimane oleks olnud teistsuguses olukorras võrreldes Ajinomotoga, st võrreldes ettevõtjaga, kellele arvutati samasugune põhisumma. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on seda põhimõtet nimelt rikutud ainult siis, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud.(77)

175. Mulle tundub siiski, et ka võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole selles suhtes rikutud.

176. Niisiis tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus selgitas välja, et komisjon määras trahvide põhisumma kindlaks terve rea tegurite põhjal, mille hulgas on eelkõige asjaomaste ettevõtjate suurus ja majanduslik suutlikkus.(78) Viimase teguri arvessevõtmiseks jagas komisjon kartellis osalejad kahte rühma nii nende ülemaailmse kogukäibe kui ka lüsiiniturul saadud ülemaailmse käibe alusel(79) ning leidis selle võrdluse põhjal, et ADM Company ja Ajinomoto suhtes tuleb kohaldada kõrgemat põhisummat.

177. See, kas hagejaid diskrimineeriti, tuleb niisiis kindlaks teha, lähtudes nendest kahest kriteeriumist, mille valis nende kahe rühma määratlemisel komisjon (ülemaailme kogukäive ja ülemaailme käive lüsiinisektoris) ja millega Esimese Astme Kohus nõustus.

178. Hagejate kirjalikes märkustes sisalduvate andmete analüüsimisel selgub aga, et mõlema käibetüübi puhul, mida komisjon arvesse võttis, oli ADM Company müügimaht selgelt suurem kõikide teiste kartellis osalenud ettevõtjate omast, kaasa arvatud – kuigi vähemal määral – Ajinomoto oma(80).

179. Niisiis leian, et objektiivsetele kriteeriumidele vastavat ja omaenese sisemise ühtsusega põhisummade kindlaksmääramise meetodit kasutades(81) ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet hagejate kahjuks.

180. Seega tuleb see väide tagasi lükata.

181. Järelikult, kuna ükski hagejate väide ei ole põhjendatud, siis ei saa hagejate apellatsioonkaebust rahuldada.

IV.    Kohtukulud

182. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 ja võttes arvesse minu ettepanekut, mille kohaselt peab apellatsioonkaebuse jätma rahuldamata, tuleb kohtukulud välja mõista hagejatelt.

V.      Ettepanek

183. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja äriühingutelt Archer Daniels Midland Company ja Archer Daniels Midland Ingredients Ltd.

1 – Algkeel: itaalia.

2 – Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland Company ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597).

3 – EÜT L 152, lk 24.

4 – Esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).

5 – EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171.

6 – Rikkumise raskusastme järgi on suunistes kehtestatud kindlad summad, mis kujundavad koos hinnanguga rikkumise kestusele trahvi arvutamise põhisumma. „Kergete” rikkumiste puhul on kohaldatav trahvi miinimumsumma 1000 eurot ja maksimumsumma 1 miljon eurot, „raskete” rikkumiste puhul võib trahv olla 1 miljon eurot kuni 20 miljonit eurot ning „väga raskete rikkumiste” puhul ulatub trahv üle 20 miljoni euro (suuniste punkti 1 alapunkt A).

7 – Suuniste punktis 2 on nähtud ette, et „[trahvi p]õhisummat suurendatakse, kui ilmnevad raskendavad asjaolud, näiteks:

- sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise,

- keeldutakse koostööst komisjoniga või püütakse komisjoni uurimise teostamisel takistada,

- rikkumise eestvedamine või algatamine,

- survemeetmed muude ettevõtjate suhtes, et sundida neid tegema tegusid, mis kujutavad endast rikkumist,

- vajadus suurendada trahvi, et see ületaks rikkumise abil vääralt saadud tulu, kui seda summat on võimalik objektiivselt kindlaks teha,

- muud asjaolud”.

8 – Suuniste punktis 3 on selle kohta täpsustatud, et „[p]õhisummat vähendatakse, kui ilmnevad kergendavad asjaolud, näiteks:

- puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises,

- endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata või tegude tegemata jätmine,

- rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli),

- on olemas põhjendatud kahtlus, et ettevõtja ei teadnud, et piirav tegevus kujutab endast rikkumist,

- rikkumine on toime pandud hooletuse tõttu või tahtmatult,

- ettevõtja teeb tõhusat koostööd menetlustes, mis jäävad trahvide määramatajätmist või vähendamist kartellide puhul käsitleva 18. juuli 1996. aasta teatise kohaldamisalast välja,

- muud asjaolud.

9 –      Meenutan, et vaidlusaluse otsuse artiklis 1 on väidetud, et ADM Company ja ADM Ingredients osalesid kokkuleppes, mille eest karistus määrati, 23. juunist 1992 kuni 27. juunini 1995.

10 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 191.

11 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 41.

12 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 51.

13 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 70–73.

14 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 208.

15 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 210.

16 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 212 ja 213.

17 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 89–91.

18 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 92.

19 – 14. detsembri 1972. aasta otsus kohtuasjas 7/72: Boehringer vs. komisjon (EKL 1972, lk 1281).

20 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 98.

21 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 99 ja 100.

22 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 101 ja 102.

23 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 103 ja 104.

24 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 197.

25 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 200; kohtujuristi kursiiv.

26 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 204 ja 205.

27 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 142–169.

28 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 171.

29 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 371–380.

30 – 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825).

31 – 8. juuli 2004. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑231/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, milles otsus tehti 28. juunil 2005 (EKL 2005, lk I‑5425).

32 – Ibidem, punktid 159–165.

33 – Ibidem, punktid 155–160.

34 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 92.

35 – 2. novembri 1987. aasta otsus AP vs. Itaalia, teatis nr 204/1986; kohtujuristi kursiiv.

36 – Kohtujuristi kursiiv.

37 – Decision on the Defence Motion on the Principle of Non-bis-in-idem, Prosecutor vs. Duško Tadić, Case No IT‑94‑1, T.Ch. II, 14. november 1995; kohtujuristi kursiiv.

38 – Pealegi tuleb meenutada, et kuigi enamikes rahvusvahelise kogukonna riikide õiguskordades tunnistatakse ne bis in idem põhimõtet, näevad need, nagu näib, tavaliselt ette, et sellel põhimõttel on ainult riigisisene ulatus. Kui ma ei eksi, siis näiteks Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskordade hulgast tunnistatakse ainult Madalmaade õiguses välismaiseid kohtuotsuseid samamoodi lõplikena, nagu riigisiseseid otsuseid.

39 – 31. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 2/86: 2 BvM; vaba tõlge.

40 – Corte Costituzionale italiana, 18. aprill 1967, nr 48, in Giur. Cost., 1967, I, lk 299; ja 8. aprill 1976, nr 69, in Giur. Cost., 1976, lk 432.

41 – Selles konventsioonis tundub mulle märkimisväärne, et tunnistades ne bis in idem põhimõtet lepinguosaliste riikide suhetes, on selle artiklis 55 samal ajal siiski ette nähtud võimalus sellest tervel real asjaoludel kõrvale kalduda.

42 – 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 338).

43 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 90; kohtujuristi kursiiv. Vt ka 18. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 137/85: Maïenza jt (EKL 1987, lk 4587), milles Euroopa Kohus välistas ne bis in idem põhimõtte rikkumise olemasolu, sest kahel samalt isikult samade asjaolude eest küsitud tagatisrahal olid „täiesti erinevad eesmärgid” (punktid 22 ja 23).

44– Vt eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, mille punktis 338 on märgitud, et „[n]e bis in idem põhimõte keelab karistada sama isikut üle ühe korra sama ebaseadusliku käitumise eest, et kaitsta sama õigushüvet”; kohtujuristi kursiiv.

45 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 99 ja viidatud kohtupraktika.

46 – Eespool viidatud kohtuotsus Walt Wilhelm jt, punkt 3.

47 – Eespool viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, punkt 3.

48 – Eespool viidatud kohtuotsus Walt Wilhelm jt, punkt 11.

49 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205). Meenutan, et see uus süsteem kehtestas „paralleelsete volituste” süsteemi, st niisuguse, mis põhineb asutamislepingu konkurentsieeskirjade samaaegsel kohaldamisel komisjoni ning liikmesriikide ametiasutuste ja kohtute poolt. Eelkõige võivad liikmesriigi ametiasutused ja kohtud nüüd kohaldada EÜ artikli 81 lõiget 3, milles on nähtud ette võimalus teha erand EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelust.

50 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 99 ja viidatud kohtupraktika.

51 – Nagu Esimese Astme Kohus õigesti märkis, kõneles Euroopa Kohus kohtuotsuses Boehringer vs. komisjon komisjoni võimalikust kohustusest võtta ainult hüpoteetiliselt arvesse ka kolmandate riikide ametiasutuste määratud karistusi. Vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer vs. komisjon, punkt 3.

52 – Vt vaidlusalune otsus, eelkõige punktid 186–212.

53 – Vt eelkõige 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu vs. de Nil ja Impens (EKL 1998, lk I‑2915, punktid 32-34) ja 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑3875, punkt 70).

54 – Eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 372.

55 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 94.

56 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 169.

57 – Vt eelkõige 21. juuni 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑280/99 P–C‑282/99 P: Moccia Irme jt vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑4717, punkt 78 ) ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 49.

58 – Eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 50.

59 – Vt eelkõige 9. juuli 1998. aasta määrus kohtuasjas C‑317/97: Smanor jt vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑4269, punkt 21); 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5291, punkt 35) ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 51.

60 – Vt komisjoni vaidlusalune otsus, punktid 261–296, ja vaidlustatud kohtuotsus, punktid 153–160. Eelkõige punktis 160 märkis Esimese Astme Kohus, et „hagejad ei vaidlusta tegelikult seost, mille komisjon tuvastas hinnakokkulepete ja hindade vahel, mida kartelli liikmed tegelikult turul kasutasid”.

61 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 161–169.

62 – 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9641).

63 – Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑549).

64 – 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95: Baustahlgewebe GmbH vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 128) ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑359/01 P: British Sugar vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑4933, punkt 47).

65 – 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4411, punkt 31).

66 – Eespool viidatud kohtuotsus British Sugar vs. komisjon, punkt 48.

67 – Eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 365.

68 – Kohtujuristi kursiiv.

69 – Vt punktid 69–75 ja 103–105.

70 – Eespool viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 33; kohtujuristi kursiiv. Vt ka 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95: SPO jt vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑1611, punkt 54).

71 – Eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon ja 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon (EKL 1983, lk 3461).

72 – Eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 121; kohtujuristi kursiiv.

73 – Vaidlusalune otsus, punkt 304.

74 – 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico (EKL 2002, lk I‑11355, punkt 57). Vt selle kohta ka 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 28); 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑320/92 P: Finsider vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑5697, punkt 37) ja 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5843, punkt 58).

75 – Eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 372, ja 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑120/99: Itaalia vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑7997, punkt 28).

76 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 205.

77 – Vt eelkõige 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide (EKL 1984, lk 4209, punkt 28) ja 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche (EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25).

78 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsus, punkt 205.

79 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 191.

80 – Vastavalt 12 600 miljonit eurot ja 202 miljonit eurot võrreldes 5000 miljoni euro ja 183 miljoni euroga, mida sai Ajinomoto.

81 – Vt ka vaidlustatud kohtuotsus, punktid 211–213.

Full & Egal Universal Law Academy