EUR-Lex -  62003CC0470 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 17. novembril 20051(1)

Kohtuasi C‑470/03

A.G.M.-COS.MET s.r.l.

versus

Soome Vabariik

ja

Tarmo Lehtinen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tampereen käräjäoikeus (Soome))

Direktiiv 98/37/EÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – CE-märgist kandvad masinad, mis ei vasta ühtlustatud standardile – EÜ artikkel 28 – Samaväärse toimega meetmed – Riigiametniku avalikud hoiatused teisest liikmesriigist imporditavate sõidukitõstukite eest – Riigi vastutus ametniku tegevuse eest – Ametnike sõnavabadus – Proportsionaalsus – Riigivastutus – Ametnike vastutus

I.      Sissejuhatus

1.        Tampereen käräjäoikeus (Tampere esimese astme kohus, Soome) on esitanud Euroopa Kohtule kompleksse kohtuasja, mis tõstatab masinate ohutusnõudeid puudutava direktiivi tõlgendamisega seoses eelkõige küsimused riigi vastutuse kohta oma ametniku käitumise eest, kaupade vaba liikumise piiramise kohta arvamuse avaldamise ja riigivastutuse kohta.

2.        Kõnealused küsimused kerkisid Itaalia ettevõtja A.G.M.‑COS.MET s.r.l.-i (edaspidi „AGM”), kes toodab sõidukitõstukeid, ning Soome Vabariigi ja selle ametniku T. Lehtineni vahelises kohtuvaidluses. AGM nõuab Soome riigilt ja T. Lehtinenilt hüvitist talle tekitatud kahju eest, mis tuleneb AGM‑i sõnul eelkõige käibe vähenemisest T. Lehtineni avalike avalduste tõttu, milles ta nimetas AGM‑i sõidutõstukeid ohtlikuks ja standardile mittevastavaks. Soome valitsus väidab, et T. Lehtinen toimis teadlikult ministeeriumi seisukoha vastaselt ning ministeerium selgitas seda avalikkusele. T. Lehtinen väidab muu hulgas, et tema avaldusi õigustab sõnavabadus.

3.        Eeltoodust tulenevalt esitas Tampereen käräjäoikeus Euroopa Kohtule üksikasjaliku küsimuste loetelu, mille võib jaotada kolme rühma: esiteks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi masinate ohutusnõuete kohta, et teha kindlaks kõnealuste tõstukite vastavus standardile. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas T. Lehtineni avalikke avaldusi võib pidada kaupade vaba liikumise piiramiseks ja ühenduse lojaalsuspõhimõtte rikkumiseks, mille eest vastutab riik, ning millises ulatuses õigustavad seda vajaduse korral sõnavabadus ja tervise kaitsmise eesmärk. Juhul kui leitakse, et on rikutud EÜ artikleid 28 ja 30 või EÜ artiklit 10, palub Tampereen käräjäoikeus kolmandaks selgitada, kas on täidetud ühenduse õigusest tulenevad riigivastutuse kohaldamiseks nõutavad tingimused, kas ühenduse õigusest tuleneb ka asjassepuutuva ametniku vastutus ja millises ulatuses on sellise võimaliku nõude puhul vajalik Soome õiguse tõlgendamine kooskõlas ühenduse õigusega.

II.    Õiguslik raamistik

4.        Kohtuasja õigusliku raamistiku moodustavad EÜ artiklid 10, 28 ja 30, direktiiv 98/37/EÜ ning ühtlustatud standard EN 1493:1998.

1.      Direktiiv 98/37

5.        Ühendus võttis vastu direktiivi 98/37/EMÜ (edaspidi „direktiiv”), et kõrvaldada ohutust ja tervishoidu käsitlevatest siseriiklikest normidest tulenevad siseturutõkked ja vältida masinate kasutamisel tekkida võivaid ohte. Direktiivis on sätestatud masinaid ja ohutusseadiseid puudutavad olulised tervisekaitse- ja ohutusnõuded ning ette nähtud vastavushindamise menetlus kontrollimaks, kas masinad vastavad direktiivi nõuetele. Vastavust kinnitatakse CE‑vastavusmärgisega.(2)

6.        Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid võtavad

„[…] vajalikud meetmed tagamaks, et käesoleva direktiivi rakendusalasse kuuluvaid masinaid või ohutusseadiseid võib turule viia ja kasutusele võtta ainult siis, kui need nõuetekohase paigaldamise ja hooldamise ning ettenähtud otstarbel kasutamise korral ei ohusta inimeste […] tervist ja ohutust ega kahjusta omandit.”

7.        Direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt ei mõjuta direktiiv

„[…] liikmesriikide õigust asutamislepingut nõuetekohaselt järgides sätestada nõudeid, mida nad peavad vajalikuks, et tagada inimeste ja eelkõige töötajate kaitstus kõnealuste masinate või ohutusseadiste kasutamise korral, tingimusel et see ei tähenda, et masinaid […] muudetakse käesolevas direktiivis määratlemata viisil.”

8.        Direktiivi artiklis 3 on sätestatud, et

„[…] direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad masinad ning ohutusseadised vastavad I lisas sätestatud tervisekaitse ja ohutuse olulistele nõuetele.”

9.        Direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid:

„[…] ei keela, piira ega takista oma territooriumil selliste masinate […] turuleviimist ja kasutuselevõtmist, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.”

10.      Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid peavad

„[…] direktiivi kõikidele sätetele vastavaks, kaasa arvatud II peatükis sätestatud nõuetele vastavuse kontrolli menetlus, […] masina[i]d, mis kannavad CE‑märgist ja millega on kaasas II lisa punktis A nimetatud EÜ vastavusavaldus”.

11.      Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on siiski sätestatud:

„Kui liikmesriik tuvastab, et [...] CE-märgist kandvad masinad […], mida kasutatakse ettenähtud otstarbel, kalduvad ohustama inimeste […] või omandi ohutust, võtab ta kõik vajalikud meetmed, et sellised masinad […] turult kõrvaldada, nende turuleviimist, kasutuselevõtmist või kasutamist keelata või nende vaba liikumist piirata.

Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõik sellised meetmed, põhjendades oma otsust, eriti kui nõuetele mittevastavus tuleneb:

a)      artiklis 3 nimetatud oluliste nõuete mittetäitmisest;

b)      artikli 5 lõikes 2 nimetatud standardite ebaõigest kohaldamisest;

c)      artikli 5 lõikes 2 nimetatud standardite endi puudustest.”

12.      Direktiivi artiklites 8 ja 9 on üksikasjalikult sätestatud masinate vastavushindamise menetlus tõendamaks, et need vastavad direktiivi nõuetele; direktiivi artiklis 10 on sätestatud nõuded, mis esitatakse vastavusmärgisele, mis koosneb tähtedest CE.

13.      Direktiivi I lisa esimese sissejuhatava märkuse kohaselt kohaldatakse „olulistes tervisekaitse- ja ohutusnõuetes sätestatud kohustusi […] üksnes siis, kui vastav ohutegur on olemas kõnealuse masina puhul selle kasutamise korral tootja ettenähtud tingimustel.” Siiski kohaldatakse „igal juhul [...] kõikide käesoleva direktiivi alla kuuluvate masinate suhtes nõudeid 1.1.2 […] ja 1.7.4”.

14.      Oluliste tervisekaitse- ja ohutusnõuete alapunktis 1.1.2 „Ohutuse tagamise põhimõtted” on muu hulgas sätestatud:

„a)      Masin peab olema valmistatud nii, et see sobib tema funktsiooni täitmiseks ja et seda saab kasutada, reguleerida ja hooldada, ilma et inimesed satuksid ohtu, kui nad teevad neid toiminguid tootja ettenähtud tingimustel.

Võetavate meetmete eesmärk peab olema õnnetusohu kõrvaldamine […], isegi kui õnnetusoht tuleneb ettenähtud ebatavalistest olukordadest.

b)      Sobivaimate meetodite valikul peab tootja järgima järgmisi põhimõtteid nende esitamise järjekorras:

–        ohud kõrvaldatakse või neid minimeeritakse (ohutusnõuete järgimine masina konstrueerimisel ja ehitamisel);

–        kõrvaldamatute ohtude suhtes võetakse vajalikud kaitsemeetmed;

–        kasutajatele teatatakse jääkohtudest, mis johtuvad vastuvõetud kaitsemeetmete mittetäielikkusest […].

c)      Masina konstrueerimisel ja valmistamisel ning kasutusjuhendi koostamisel peab tootja lisaks masina tavapärasele kasutusele arvesse võtma ka põhjendatult eeldatavat kasutust.

Masin pean olema konstrueeritud nii, et see välistab mittesihipärase kasutamise, kui selline kasutamine tekitaks ohtu. Muul juhul peab kasutusjuhend suunama kasutaja tähelepanu valedele kasutusviisidele, mis kogemuste põhjal võivad ette tulla.”

15.      Tõstukite kasutamise kohta tootja ettenähtud tingimustel on I lisa alapunktis 4.1.2.3 (Mehaaniline vastupidavus) sätestatud:

„Masin […] pea[b] tootja ettenähtud paigaldustingimustes ja tööoludes suutma vastu pidada [sellele] avaldatavale koormusele […] kasutamise ajal […] kõikides asjakohastes koostudes […].

Masin peab olema konstrueeritud ja valmistatud nii, et see läbib tõrgeteta sellised dünaamilised koormuskatsed, mille tegemisel kasutatakse […] suurimat lubatud koormust. […]

Dünaamilised koormuskatsed tuleb teha […] tavalistes kasutustingimustes. Üldiselt tehakse katsed tootja ettenähtud nominaalkiirustel. Kui masina juhtimisahel võimaldab mitut samaaegset liikumist (näiteks pöörlemine ja lasti teisaldamine), tuleb katsed teha kõige ebasoodsamates tingimustes […].”

16.      Lõpuks tuleb veel märkida, et direktiivi IV lisa punkti A (Masinad) alapunktis 15 on nimetatud „[r]emontimisel ja hooldamisel kasutatavad sõidukitõstukid”, mis tähendab, et kõnealused masinad kuuluvad igal juhul direktiivi kohaldamisalasse.

2.      Ühtlustatud standard EN 1493:1998

17.      Direktiivi põhjenduse 17 kohaselt määratleb

„[…] direktiiv vaid olulised üldiselt kohaldatavad tervisekaitse- ja ohutusnõuded, mida täiendavad konkreetsemad nõuded teatavat liiki masinate puhul; hõlbustamaks tootjatel tõestada vastavust nendele olulistele nõuetele ja võimaldamaks olulistele nõuetele vastavuse kontrolli, on soovitav standardid Euroopa tasandil ühtlustada, et vältida masinate projektist ja konstruktsioonist tulenevaid ohte; kõnealused Euroopa tasandil ühtlustatud standardid on koostanud eraõiguslikud isikud ja need peavad jääma mittesiduvaks […]”.

18.      Direktiivi põhjendus 20 näeb lisaks ette, et

„liikmesriikide praeguse tava kohaselt peaksid tootjad vastutama oma masinate asjakohastele olulistele nõuetele vastavuse kinnitamise eest; vastavus ühtlustatud standarditele loob eelduse, et toode vastab asjakohastele olulistele nõuetele […]”.

19.      Direktiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt

„[…] eeldatakse, et kooskõlas kõnealuse standardiga konstrueeritud masinad […] vastavad asjakohastele olulistele nõuetele.”

20.      Euroopa Standardikomitee (CEN) määras sõidukitõstukite ühtlustatud standardiks EN 1493:1998 (edaspidi „EN 1493”)(3) ja komisjon on sellele viidanud oma teatises.(4)

21.      Ühtlustatud standardi saksakeelse versiooni punkti 5.6 (Kandekonstruktsiooni ehituslik projekteerimine) alapunktis 5.6.1 (Üldist) on sõidukitõstukite kandekonstruktsioonile sätestatud järgmised nõuded:

„sõidukitõstukid peavad materjali, konstruktsiooni ja seadmete poolest olema konstrueeritud nii, et oleks tagatud piisav turvalisus […]”

22.      Seoses sõidukeid raamist tõstvate sõidukitõstukitega on standardi punktis 5.6.4.2 sõiduki tõstmise ajal koormuse jaotumise kohta sätestatud järgmist:

„Konstrueerimisel tuleb arvesse võtta sõiduki juhtimist kandeseadmele mõlemas sõidusuunas. […]

Arvutused tuleb teha kõige ebasoodsama koormaasendi kohta. […]”

III. Asjaolud ja põhikohtuasi

AGM‑i sõidukitõstukid

23.      Põhikohtuasja hageja on Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, kes toodab sõidukitõstukeid ja turustab neid Euroopas AGM‑i kaubamärgi all. AGM‑i mudelite hulka kuuluvad muu hulgas ehituselt sarnased tüübid G 28, G 32 ja G 35, millest umbes 150 tükki on nende masinate Soome importija alates 1996. aastast müünud mootorsõidukite alal tegutsevatele Soome äriühingutele.

24.      Viidatud sõidukitõstukid koosnevad kahest postist, mille vahele juhitakse tõstetav sõiduk. Kummagi posti küljes on üks pikk ja üks lühike tõstehoob, mis lükatakse tõstetava sõiduki kanderaamistiku alla. Kui tõstehoovad on sellisesse asendisse seatud, saab neid postidele toetuva seadme abil tõsta nii kõrgele üles, et on võimalik töötada sõiduki all seistes.

25.      Sõidukitõstuki kasutusjuhendis on märgitud tõstetava sõiduki maksimaalne lubatud kaal. Siiski sõltub täpne tõstmiseks lubatud kaal kahest tegurist. Esiteks, mida kõrgemale tõstehoovad on tõstetud, seda väiksem on lubatud maksimumkaal. Teiseks on lubatud maksimumkaal pikkade hoobade puhul väiksem kui lühikestel. Enne sõiduki tõstmist tuleb seega kontrollida nii hoobadevahelist kaugust kui ka sõiduki registreerimisdokumentides märgitud teljekoormusi. Kasutusjuhendi kohaselt tuleb sõiduk postide vahele juhtida nii, et suurem teljekoormus jääb lühemate ja väiksem pikemate hoobade kanda.

26.      Mudel G 35 tunnistati 1997. aastal direktiiviga kooskõlas olevaks ja sellele anti CE‑märgis. Sertifitseerimise tegi Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing I.C.E.P.I. s.r.l, kellel Itaalia riik on lubanud tegutseda vastavushindamisasutusena ja kellest on teatatud komisjonile.

27.      22. märtsil 2000. aastal kukkus ühes Soome ettevõttes AGM‑i G 32 tüüpi sõidukitõstukilt alla haagiselamu, kuna tõstehoobade lukustus andis külgsuunaliste nihete tõttu survele järele, kuigi sõiduki kaal oli väiksem kui tõstuki suurim lubatud koormus. Inimesed kannatada ei saanud.

Turujärelevalve menetlus ministeeriumis

28.      Sotsiaal- ja tervishoiuministeerium (edaspidi „ministeerium”) sai 2000. aasta mais kohalikult tööohutustalituselt turujärelevalvealase ettekande. Selle ettekande kohaselt ilmnes AGM‑i valmistatud G 35 T/E tüüpi sõidukitõstukite kontrollimisel teatavaid puudusi. Ministeeriumi tööohutustalitus algatas turujärelevalve menetluse ja andis kõnealuse asja uurida teiste hulgas ka peainsener T. Lehtinenile.

29.      Turujärelevalve menetluse käigus küsitleti korduvalt importijat. Lisaks tehti G 35 T/E tüüpi sõidukitõstukiga kaks katset kontrollimaks lukustussüsteemi vastavust standardile EN 1493. T. Lehtinen esitas mitu nii soome- kui ka ingliskeelset ettekannet, mille esilehel seisis „sotsiaal- ja tervishoiuministeerium”, „tööohutustalitus” ja „peainsener Tarmo Lehtinen”.

30.      T. Lehtineni esimese ettekande kohaselt tuvastati esimese koormuskatse käigus, et lukustussüsteem ei ole vastavuses standardiga EN 1493, mistõttu tuleb selle konstruktsiooni parandada. AGM konstrueeris seepeale uue lukustussüsteemi. Oma teises, 2000. aasta detsembris esitatud ettekandes tõdes T. Lehtinen, et uus lukustussüsteem osutus teisel katsel rahuldavaks ja vastab standardile. Viimasel importijaga peetud koosolekul, mis toimus 20. detsembril 2000, jõuti seetõttu kokkuleppele, et kasutusel olevate masinate süsteemid tuleb parendada 15. märtsiks 2001. Enne seda tuli tõstukite kasutajaid kirjalikult teavitada defektsete detailidega seotud ohtudest, lubatud koormuse vähendamisest ja asjaomaste detailide väljavahetamisest.

31.      T. Lehtinen heitis kõigis oma ettekannetes ette peamiselt seda, et tõstuki kasutusjuhendis on seatud piirangud sellele, mis suunas tuleb sõiduk tõstukile juhtida. Standard EN 1493 ei lubavat sellist piirangut. Itaalia vastavushindamisasutus ja AGM on T. Lehtineni arvates standardit vääralt tõlgendanud, väites, et koormuskatsete tegemisel tuleb lähtuda koormuse jaotamisest vastavalt tootja juhendile. Standard EN 1493 nägevat ette kandevõime arvutusi kõige ebasoodsama koormaasendi kohta. Tõstuk peab olema konstrueeritud nii, et see taluks maksimaalset lubatud koormust ka kõige ebasoodsamates koormaasendites. Seetõttu on tõstuki suurim lubatud koormus väidetava 3500 kg asemel ainult 1500 kg.

32.      Neil asjaoludel esitas pädev valitsusnõunik 20. detsembril 2000 sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tööohutustalituse juhatajale ettepaneku keelata Soomes AGM‑i sõidukitõstukite turustamine ja kasutuselevõtt. Talituse juhataja saatis asja täiendavale uurimisele, kuna tema arvates ei olnud sellise otsuse tegemiseks piisavalt tõendeid.

T. Lehtineni ja ministeeriumi avaldused

33.      T. Lehtinen osales 9. jaanuaril 2001 oma tööülesannete raames ja ministeeriumi esindajana tehnikakaubandusliidu koosolekul. Nimetatud liidu 200 liikme hulka kuuluvad ka sõidukite hooldus- ja remonditöökodadele varustuse tarnijad. T. Lehtinen väitis koosolekul, et AGM‑i G 35 tüüpi sõidukitõstukid on ohtlikud, vastuolus direktiiviga ja need tuleb turult kõrvaldada. Tehnikakaubandusliidu 29. jaanuari 2001. aasta kirjast ministeeriumile selgub siiski, et liit oli teadlik turujärelevalve menetluse käigust ja ministeeriumi teistsugusest arvamusest.

34.      Soome riiklik telekanal TV1 edastas 17. jaanuaril 2001 poole üheksases põhiuudistesaates saatelõigu AGM‑i sõidukitõstukitest. Oma otsese ülemuse nõusolekul andis T. Lehtinen muu hulgas selles lõigus intervjuu, mis oli salvestatud tema kabinetis ministeeriumis. T. Lehtinen selgitas, et tema arvates kujutavad kõnealused tõstukid vahetut ohtu, kuna inimestel tuleb töötada sõiduki all. Reporter lisas, et käesolev juhtum on senimaani üks tõsisemaid ametiasutuste menetleda olnud juhtumeid ja et asjaomase asutuse sõnul peab seade vastu pidama ka siis, kui sõidukit ei juhita tõstukile õiges suunas. Ta lisas, et Soome tööinspektsiooni arvates ei vasta Itaalias heakskiidetud sõidukitõstukid kehtivatele EL‑i standarditele. T. Lehtinen märkis saate teises pooles, et tootja poolt valitud vastavushindamisasutus olevat asjaomaseid sätteid vääralt tõlgendanud. Saates ei viidatud ministeeriumi teistsugusele arvamusele ega räägitud turujärelevalve menetluse hetkeseisust.

35.      Tööohutustalituse juhataja saatis 8. veebruaril 2001. aastal tööstuse ja tööandjate keskliidule (Teollisuuden ja Työnantajien Keskusliitto) faksi. Selles teatas ta, et ei pea siseturu toimimist häirida võivat müügikeeldu kohaseks, kuna tõstuki kohta ei ole esitatud konkreetseid tõendeid, vaid ainult arvamusi. Hulgimüüjaid tuleb tõsiselt hoiatada, et kui võetakse kuulda T. Lehtineni, võib sellel olla turule kahjulik mõju.

36.      T. Lehtinen esitas 12. veebruaril 2001 kolmanda ettekande. Selles nimetas ta esimest korda ka G 28 ja G 32 tüüpi tõstukeid, mida vastavuskatse ei hõlmanud, ja esitas taas oma seisukoha sõiduki tõstukile juhtimise suuna piirangu küsimuses.(5) Ta viitas eelkõige asjaolule, et sõidukitõstukite tõstehoovad olevat standardi vale tõlgendamise tõttu liiga lühikesed ja et „tõstehoobade konstrueerimisel tehtud tõsised vead võivad põhjustada õnnetusjuhtumi, kuna hoobade ettekavatsematu ülekoormamise korral ei ole tõstuk enam tugev ja stabiilne”. Viidatud ettekande saatis T. Lehtinen Soome metallitöötajate liidule (Metallityöväen Liitto Ry).

37.      Tööohutustalituse juhataja kõrvaldas 16. veebruaril 2001 T. Lehtineni asja edasisest menetlemisest, kuna ta oli pooleliolevas asjas avalikult väljendanud seisukohta, mis lahknes ministeeriumi ametlikust seisukohast ning seega toiminud ministeeriumi juhiste ja teavitamispoliitika vastaselt. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tööohutustalituses 20. märtsil 2001 koostatud ettekande kohaselt kõrvaldati T. Lehtinen asja menetlemisest, kuna talle heideti ette hea halduse põhimõtte rikkumist ja AGM‑i konkurentidega koostööd tehes AGM‑i majandushuvide kahjustamist.

38.      Suure tiraažiga maakonnalehes Aamulehti ilmus 17. veebruaril 2001 artikkel „Asjatundja hoiatab ebakindlate sõidukitõstukite eest”. See artikkel puudutas sõnaselgelt AGM‑i sõidukitõstukeid ning oli kirjutatud T. Lehtineni ja ministeeriumi tööohutustalituse juhatajaga tehtud intervjuude põhjal. Artiklis märgitakse, et ministeeriumi tööohutustalituse peainsener T. Lehtineni arvates „on müügil äärmiselt eluohtlikud sõidukitõstukid”. Artiklis tsiteeritakse T. Lehtineni, kelle väidete kohaselt on kõnealustel seadmetel kolm või neli tõsist puudust. Ühtlasi selgitatakse siiski, et ministeeriumi tööohutustalituse juhataja arvates väljendas Lehtinen oma isiklikke seisukohti. Juhataja sõnul on ministeerium kõnealust tõstukit uurinud ja tuvastanud, et see vastab direktiivi nõuetele. Tõstuki puudused ei leidnud kinnitust ja nende kohta puuduvat tõendid.

39.      T. Lehtinen saatis otsese ülemuse nõusolekut küsimata 19. veebruaril 2001 ingliskeelse, sama kuupäevaga ettekande Rootsi tööohutustalitusele. Tema märgukiri võeti seal vastu ministeeriumi seisukohana ja selle alusel saadeti järelepärimine Itaalia ametiasutustele. Lisaks jagas T. Lehtinen sama ettekannet Euroopa ekspertidele.

40.      Metallitöötajate liit saatis 22. veebruaril 2001 auto- ja masinaremondi alaliitudele ning tööohutusspetsialistidele märgukirja. Selles tõdeti, et AGM‑i toodetud sõidukitõstukite G 28, G 32 ja G 35 ohtlikkus on vaieldamatult tuvastatud ja adressaadid peavad asjaga viivitamata tegelema. Nimetatud liit lisas oma märgukirjale T. Lehtineni 12. veebruaril 2001 koostatud ettekande.(6)

41.      Suure tiraažiga maakonnalehes Etelä-Saimaa ilmus 13. juunil 2001 artikkel „Metallitöötajate liit nõuab ohtlike sõidukitõstukite kasutamise keelamist” alapealkirjaga „Iga päev on hädaohus 150 monteerijat”. Artiklis selgitati, et ministeeriumi tööohutustalitus on AGM‑i tõstukite kasutusohutuse osas täheldanud tõsiseid puudusi. Artikli kohaselt tegi asja menetlenud ja sellistele tõstukitele spetsialiseerunud peainsener varakult ettepaneku piirata Itaalias valmistatud AGM‑i tõstukite kasutamist ja keelata uute tõstukite müük. Siiski märgiti artiklis ka, et ministeeriumi tööohutustalituse juhataja on teistsugusel seisukohal, et tõendeid ei ole piisavalt ja asja menetlemine veel kestab.

Ministeeriumi otsused ja meetmed

42.      Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi tööohutustalitus võttis kõnealuses asjas 14. juunil 2001 vastu otsuse. Otsuses tõdes talitus muu hulgas, et ei ole ilmnenud asjaolusid, mille tõttu peaks ministeerium võtma asjaomaste sõidukitõstukite tootja või importija suhtes turujärelevalve meetmeid, kuna tootja on avastatud puudused uutel tõstukitel juba kõrvaldanud ja kasutusel olevate tõstukite puhul on seda teinud importija.

43.      Ministeerium tegi 1. oktoobril 2001 T. Lehtinenile kirjaliku hoiatuse, kuna T. Lehtinen oli uudistesaates ja kohalikele tööohutustalitustele adresseeritud märgukirjas loonud eksitava pildi ministeeriumi seisukohast ja toiminud seega ministeeriumi teavitamispoliitika vastaselt. Ametnike kaebusi lahendav komisjon (virkamieslautakunta) nõustus otsusega selles osas, et T. Lehtinen oli eiranud oma otsese ülemuse korraldusi ja tegelenud asjaga edasi, vaatamata tema kõrvaldamisele menetlusest 16. veebruaril 2001. Samas leidis see komisjon siiski, et 17. jaanuari 2001 edastatud teleintervjuu ajal ei käitunud T. Lehtinen sedavõrd kohatult, et see võiks olla kirjaliku hoiatuse põhjuseks. Korkein hallinto-oikeus (kõrgem halduskohus) jättis kõnealuse komisjoni otsuse jõusse.

Põhikohtuasi

44.      AGM esitas Tampereen käräjäoikeusele hagi Soome riigi ja T. Lehtineni vastu. AGM nõudis, et Soome riigilt ja T. Lehtinenilt mõistetaks solidaarselt välja hüvitis talle tekitatud kahju eest, mis tulenes eelkõige käibe vähenemisest ja ettevõtte varade väärtuse kahjustamisest Soomes ja teistes Euroopa riikides.

45.      AGM põhjendas oma nõuet sellega, et aastatel 2000 ja 2001 oli tema tõstukite turuosa Soomes 10–15%. T. Lehtineni ja ministeeriumi tegevuse tõttu olevat käive langenud 135 000 eurolt 2000. aastal 1070 euroni 2002. aastal. Pärast 2001. aastat olevat käive oluliselt vähenenud ka teistes Euroopa riikides. Ainuüksi kasumi langus ulatuvat 300 000 euroni 2001. aastal ja 750 000 euroni 2002. aastal.

46.      Viidatud ja täiendav kahju tuleneb AGM‑i sõnul sellest, et T. Lehtinen on AGM‑i sõidukitõstukite kohta avalikult esitanud ühekülgset, valet ja eksitavat teavet ja ministeerium ei ole neid vääri ja eksitavaid väiteid kordagi – näiteks ametliku teadaande abil – ümber lükanud.

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

47.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peatas 7. novembri 2003. aasta määrusega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas on tegemist EÜ artikli 28 mõttes koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmega või EÜ artikli 10 teise lõigu mõttes meetmega, millest tuleb hoiduda, kui riigi tööohutusametkonna ekspertametnik, kellel ei ole otsustuspädevust, esineb pärast turujärelevalve menetluse algatamist, kuid enne otsuse langetamist riikliku telekanali põhiuudistesaates ja laia levikuga päevalehtedes ning kaubandus- ja kutseorganisatsioonides sellisel viisil, et tema otsesed või teiste isikute poolt korratud avaldused turujärelevalve menetluse objektiks olevate teatud tootjate valmistatavate ja turustatavate seadmete tervise- ja koguni eluohtlikkuse kohta võivad teha seadmele negatiivset reklaami ja kahjustada selle turustamist?

2.      Kas direktiivi 98/37/EÜ tuleb tõlgendada nii, et sõidukitõstuk ei vasta olulistele ohutusnõuetele, kui see ei ole valmistatud vastavalt standardile SFS EN 1493, nii et selle konstrueerimisel ei ole võetud arvesse sõiduki juhtimist tõstukile mõlemas sõidusuunas ning kummagi tõstehoova koormuse arvutusi ei ole tehtud kõige ebasoodsama koormaasendi jaoks?

3.      a)     Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas siis selles küsimuses kirjeldatud ametniku toimingud on inimeste tervise ja elu kaitsmise õiguspärase eesmärgi suhtes ebaproportsionaalsed ja seega vastuolus EÜ asutamislepinguga, kuigi ka teisele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, kui võtta arvesse tegude laadi ja eelkõige seda, et võimalikest ohtudest oleks saanud teavitada ja ohtlike olukordade tekkimist ennetada ka muid kui esimeses küsimuses kirjeldatud vahendeid kasutades, et teod sooritati enne pädeva asutuse otsust turujärelevalve asjas ning et konkreetsele tootele suunatuna võisid need teod kahjustada selle toote turustamist?

         b)     Kui kolmanda küsimuse punktis a tõstatatud proportsionaalsuse küsimus on siseriikliku kohtu lahendada, kas siis tuleb keskenduda peamiselt võimalikule vastuolule Euroopa või siseriiklike ohutusnõuetega või nõuetevastasuse avalikustamise asjaoludele?

4.      Kas esimeses küsimuses kirjeldatud ametniku tegusid võib kolmanda küsimuse punktis a mainitud olukorras õigustada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 ette nähtud sõnavabaduse alusel, kuigi need on vastuolus EÜ artiklitega 28 ja 30 või EÜ artikliga 10?

5.      a)     Kui esimeses küsimuses kirjeldatud ametniku teod on vastuolus EÜ artiklitega 28 ja 30 või EÜ artikliga 10, kas siis rikkumine on sedavõrd ilmne ja raske, et riik on – juhul, kui on täidetud muud vastutuse tingimused – ühenduse õiguse alusel kohustatud hüvitama kahju, mida need teod võivad olla tekitanud kõnealuste seadmete turustajale?

         b)     Kas punktis a mainitud rikkumine on ilmne ja raske ka juhul, kui otsustusõigusega pädevale asutusele (või pädevale ametnikule) ei saa ette heita viga või hooletust ning kui kõnealune asutus (või ametnik) ei ole mingis seoses kiitnud neid tegusid heaks ega aidanud kaasa nende tegelike tagajärgede saabumisele?

         c)     Kas EÜ artikkel 10 ja eelkõige selle teine lõik võib esimeses küsimuses kirjeldatud olukorras anda isikutele õigusi?

         d)     Kas lisaks riigile võib ka ametnik olla EÜ õiguse alusel samadel tingimustel vastutav esimeses küsimuses kirjeldatud tegudega tekitatud kahju hüvitamise eest, kui need teod on EÜ õigusega vastuolus?

         e)     Kas EÜ õiguse alusel hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske, kui siseriiklike õigusnormide kohaselt on muu majandusliku kahju kui isiku- või varakahju eest võimalik saada hüvitist vaid siis, kui kahju on tekitatud õigusnormide alusel karistatava teoga või avaliku võimu teostamisel või kui kahjuhüvitise väljamõistmiseks on eriti kaalukad põhjused?

6.      a)     Kui kaupade vaba liikumist käsitlevate eeskirjade rikkumisega või hooletusega tekitatud kahju eest mõistetakse siseriikliku õiguse alusel välja hüvitis, kas siis on EÜ õiguse alusel nõutav, et väljamõistetud hüvitis oleks sanktsioonina tõhus ja hoiatav, ning kas vastutust käsitlevate ühenduse õigusnormidega on vastuolus see, kui ametnik, kes on siseriikliku õiguse mõttes süüdi rikkumises või hooletuses, vastutab tekitatud kahju eest ainult mõistlikus ulatuses, mis ei vasta tingimata kogu tekitatud kahjule, ning ta vabaneb igasugusest vastutusest, kui talle saab ette heita vaid kerget hooletust, või see, et ametnikku ja ametniku vea või hooletuse eest vastutavat riiki saab kohustada maksma muu majandusliku kahju kui isiku- või varakahju eest hüvitist vaid siis, kui kahju on tekitatud õigusnormide alusel karistatava teoga või avaliku võimu teostamisel või kui kahjuhüvitise väljamõistmiseks on eriti kaalukad põhjused?

         b)     Kui mõni punktis a mainitud vastutuse piirangutest on EÜ õigusega vastuolus, kas siis siseriikliku õiguse alusel hüvitist välja mõistes tuleb jätta piirang kõnealuse ametniku suhtes kohaldamata, kuigi seetõttu on ametniku hüvitamiskohustus rangem või ulatuslikum kui siseriikliku õiguse alusel?”

48.      Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitasid AGM, Soome valitsus, T. Lehtinen, komisjon ja Rootsi valitsus kirjalikke ja suulisi märkusi. Madalmaade valitsus esitas kirjalikud märkused.

V.      Õiguslik hinnang

A.      Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

49.      T. Lehtinen leiab, et Tampereen käräjäoikeuse eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Ta väidab, et vaidlus on siseriiklikus kohtus alles ettevalmistavas menetlusjärgus, kus vaidluse aluseks olevate asjaolude kohta ei olevat veel piisavalt teavet. Tõendite kogumise toimingud on tegemata, mistõttu ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja toodud asjaolud veel tuvastatud. Seetõttu ei ole eelotsuse küsimuste asjakohasus selge. Ühenduse õigus ei kehtesta riigiametnikele mingit vastutust, seega on vähemalt sellekohased küsimused vastuvõetamatud.

50.      Vastavalt EÜ artikli 234 teisele lõigule on siseriikliku kohtu otsustada, millises menetlusstaadiumis on tal vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus. Vaid siseriiklik kohus on otseselt kursis põhikohtuasja asjaoludega ja seega on tal parem positsioon hindamaks, millises menetlusstaadiumis on Euroopa Kohtule esitataval küsimusel põhikohtuasja lahendamisel tähtsust.(7)

51.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on asja menetleva siseriikliku kohtu pädevuses hinnata, kas kohtuotsuse tegemiseks on eelotsust vaja ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on asjakohased. Kui eelotsuse küsimused käsitlevad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama. Euroopa Kohus võib eelotsuse küsimustele vastamast keelduda vaid juhtudel, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud ühenduse õigusakti tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.(8)

52.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluses üksikasjalikult kirjeldanud põhikohtuasja faktilist ja õiguslikku raamistikku. Pooled on oma märkustes üldjoontes kinnitanud siseriikliku kohtu poolt kirjeldatud asjaolusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob täpselt välja põhjused, miks ta taotleb mainitud ühenduse õigusnormide tõlgendamist, miks on tekkinud kahtlus nende kohaldatavuses ja miks ta leiab, et kõnealune tõlgendus on põhikohtuasja lahendamisel vajalik. Pooltel oli võimalus esitada oma seisukohad. Neil asjaoludel võis eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldada eelotsusetaotluse asjakohasust.

53.      Et saada vastust küsimusele, kas ühenduse õigusega on ette nähtud või võimalik riigiametnike vastutus, tuleb tõlgendada ühenduse materiaalõigusnorme. See puudutab eelotsuse küsimuste sisulist hindamist.

54.      Eelotsusetaotlus on seega vastuvõetav.

B.      Eelotsuse küsimused

55.      Kuna teise eelotsuse küsimuse vastus võib mõjutada muude küsimuste vastuseid, tuleb esiteks uurida teist eelotsuse küsimust. Lisaks tuleb muudele küsimustele anda üks ühine vastus, kuna need on omavahel seotud.

1.      Direktiivi 98/37 tõlgendamine (teine eelotsuse küsimus)

56.      Hindamaks kõnealuste tõstukite vastavust ühenduse õigusele, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada masinate ohutusnõudeid käsitlevat direktiivi. Sisuliselt küsib ta, kas direktiivi alusel on nõutav, et sõidukid võib juhtida tõstukile mõlemas sõidusuunas, ületamata seejuures tootja poolt ette nähtud maksimumkoormust.

57.      Ühtlustatud standardis EN 1493 on nõutud, et tõstehoobade maksimaalse koormuse arvutused tuleb teha kõige ebasoodsama koormaasendi kohta. Kõnealune standard ei luba kehtestada sõidusuuna piiranguid. Standardi punkti 5.4.6.2(9) kohaselt tuleb kõnealuses kohtuasjas käsitletavat tüüpi sõidukitõstukite maksimaalne koormus arvutada pigem ebasoodsama koormaasendi kohta ja kehtestada see väiksemana, kui see oleks soodsama koormaasendi puhul.

58.      Direktiivi põhjenduste 17 ja 20 ning artikli 5 lõike 2 kohaselt(10) lubab masina vastavus ühtlustatud standardile ainult eeldada, et masin vastab direktiivi ohutusnõuetele. Standardi abil on seega hõlpsam tõendada masina vastavust direktiivile. Seda võib tõendada siiski ka teisel viisil. Nagu Soome valitsus õigustatult märgib, näeb näiteks direktiivi artikli 8 lõike 2 punkt b ette masina tüübihindamise, mis võib vastavust tõendada. Järelikult ei ole standardile EN 1493 vastavus asjaomaste sõidukitõstukite direktiivi nõuetele vastamise eeldus.

59.      Itaalia vastavushindamisasutus võttis direktiivi ohutusnõuetele vastavuse hindamisel aluseks tootja kasutusjuhendi. Direktiivis on tõepoolest sätestatud üksnes, et masin ei tohi kujutada ohtu „ettenähtud otstarbel kasutamise korral” ja „tootja ettenähtud tingimustel kasutamise korral” ja kui seda kasutatakse „tootja ettenähtud tingimustel” ja „tootja ettenähtud [...] tööoludes”.(11) AGM‑i väide, et hindamisel tuleb aluseks võtta tootja kasutusjuhend, on põhimõtteliselt õigustatud.

60.      Siseturu tõkete kõrvaldamise seisukohalt on direktiivis siiski silmas peetud masinate kasutamisest otseselt tulenevate õnnetuste „sotsiaalset maksumust” ja rõhutatud, et õnnetusi saab masinate ohutuks konstrueerimise abil vähendada. Direktiivi eesmärk on ohutusnormide ühtlustamine, ilma et vähendataks olemasolevat kaitstuse taset. Ohutustaseme säilitamine ja parandamine on direktiivi üks peaeesmärke.(12)

61.      Neid eesmärke silmas pidades tuleb erilist tähelepanu pöörata I lisa punktis 1.1.2 sätestatud nõuetele.(13) I lisa 1. sissejuhatava märkuse teise lause kohaselt kohaldatakse neid nõudeid igal juhul kõikide direktiivi alla kuuluvate masinate suhtes, olenemata tootja kasutusjuhendis ette nähtud tingimustest. Punkti a kohaselt peab masin olema valmistatud nii, et seda saab kasutada, ilma et inimesed satuksid ohtu, kui nad teevad seda ettenähtud tingimustel. Võetavate ohutusmeetmete eesmärk peab olema õnnetusohu kõrvaldamine, isegi kui õnnetusoht tuleneb ettenähtud ebatavalistest olukordadest. Punkti c kohaselt peab masin olema konstrueeritud nii, et see välistab mittesihipärase kasutamise, kui selline kasutamine tekitaks ohtu.

62.      Punktis b on sätestatud, et sobivaimate meetodite valikul peab tootja esmalt kõrvaldama ohud või neid minimeerima, järgides masina konstrueerimisel ja ehitamisel ohutusnõudeid. Kõrvaldamatute ohtude suhtes tuleb võtta vajalikud kaitsemeetmed. Ainult kaitsemeetmete mittetäielikkuse korral teatatakse kasutajatele jääkohtudest.

63.      Niisiis tuleb tõdeda, et asjaomases direktiivis on tervisekaitsele omistatud suurt tähtsust ning vastavalt tehnilistele ja majanduslikele võimalustele esitatud maksimaalse, kuid siiski proportsionaalse kaitsetaseme nõuded. Ohud tuleb kõrvaldada juba masina konstrueerimisel, teise võimalusena võetakse sobivad kaitsemeetmed ning alles viimase võimalusena vähendatakse ohtu kasutaja informeerimise teel.

64.      Nagu komisjon on märkinud, ilma et seda oleks vaidlustatud, näitab praktika, et praeguste tehnoloogiliste võimaluste juures on võimalik konstrueerida sõidukitõstukeid, mis tõstavad maksimaalset koormust, olenemata sõiduki tõstukile juhtimise suunast ja sellest tulenevast koormuse jaotumisest. Eelkõige võib eeldada, et põhikohtuasjas käsitletavate sõidukitõstukite tõstehoobasid ja muid osi on võimalik konstrueerida nii, et need kannavad maksimaalset lubatud koormust kõigi koormustingimuste juures. Näib, et selleks pole tehnilisi ega ka ületamatuid majanduslikke takistusi.

65.      Teise võimalusena võiks ohutuse tagada ka kaitsemeede, näiteks automaatselt hoiatav häiremehhanism, mis annab lubatud koormuse ületamisel häiresignaali ja blokeerib tõstemehhanismi, vältides sel teel võimalikku ohtu. See võiks tagada konstrueerimisel leitud lahendusega samaväärse ohutuse ja võib osutuda majanduslikult tasuvamaks.

66.      Kolmandaks võimaluseks oleks kasutusjuhendid, mis vähendaksid väärkasutust ja sellega seotud riske. Erinevalt mõlemast eelkirjeldatud võimalusest võivad sellise lahenduse puhul tekkida hõlpsamini vead kasutamisel ka näiliselt lihtsa kasutusjuhendi puhul ja seega ei tagata eelmiste võimalustega võrreldavat ohutustaset. Tehnilise kontrolli asutuste koordineerimisega tegelevad organid soovitasid õigustatult tõlgendust sel viisil, et sõidusuuna piirangud ja koormustabelite kasutamine ei ole kooskõlas direktiivi ohutusnõuetega.

Vahejäreldus

67.      Kõnealust direktiivi tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjas käsitletavad sõidukitõstukid vastavad direktiivi ohutusnõuetele ainult siis, kui nende abil saab tõsta sõidukeid, mida võib juhtida tõstukile mõlemas sõidusuunas, nii et ei ületataks suurimat lubatavat koormust, või kui ebaõiget koormamist või ülekoormamist välditakse vähemalt tõhusate meetmete abil.

2.      Kaupade vaba liikumise piiramine, ühenduse lojaalsuspõhimõtte rikkumine (esimene, kolmas ja neljas eelotsuse küsimus)

68.      Esimese, kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhikohtuasjas esinevate asjaolude juures tuleb T. Lehtineni avalduste eest pidada vastutavaks Soome riiki, kas see käitumine kujutab endast kaupade vaba liikumise piirangut (b) või ühenduse lojaalsuspõhimõtte rikkumist (c) ja millisel määral võib selline käitumine olla õigustatud sõnavabaduse või ohutuse ja tervise kaitsmise eesmärgiga (d). Kõigepealt tuleb välja selgitada kohaldatav hindamiskriteerium (a).

a)      Hindamiskriteerium: direktiiv EÜ artikli 28 asemel

69.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib kõigepealt, kas T. Lehtineni ja ministeeriumi käitumine on kooskõlas EÜ artikliga 28. Tuleb siiski tõdeda, et EÜ artiklit 28 ei saa aluseks võtta, kuna asjaomane valdkond on lõplikult ühtlustatud teisese õigusega. Juhul kui mingi valdkond on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, tuleb selle valdkonna siseriikliku meetme hindamisel lähtuda ühtlustamismeetme sätetest, mitte põhivabadusi reguleerivatest sätetest. Lõplikult ühtlustatud õigusnormide olemasolu tuleb kindlaks teha meetme eesmärkide ja sisu põhjal.(14)

70.      Direktiivi artiklist 1 koosmõjus IV lisa punkti A alapunktiga 15 nähtub, et sõidukitõstukid kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. Direktiivi artiklis 3 ja I lisas on masinatele ette nähtud ulatuslikud ja spetsiifilised ohutusnõuded. Artiklis 8 on esitatud täpsed ja üksikasjalikud nõuetele vastavuse kontrolli sätted ja artiklis 10 on sätestatud CE-märgise andmine vastavaks tunnistamise korral. Direktiivi artikli 2 lõikega 1 ja artikliga 3 keelatakse turule viia masinaid, mis ei vasta nõuetele. Direktiivi artikli 4 lõikega 1 keelatakse liikmesriikidel takistada direktiivile vastavate masinate turuleviimist. Viidatud keeldudes kajastub direktiivi eesmärk, mis nähtub ka direktiivi põhjendustest 6 ja 7, nimelt ühtlustada siseriiklikud ohutusnormid ja menetlused masinate turul vaba liikumise tõkete kõrvaldamiseks. Öeldut kinnitab artikli 2 lõige 2, mille kohaselt ei tohi liikmesriigid kehtestada masinatele täiendavaid ohutusnõudeid. Vastavalt artiklile 7 võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed ainult hiljem ilmneva ohu korral.

71.      Masinate turuleviimise seisukohalt olulised ja kaupade vaba liikumist puudutavad ohutusnõuded on niisiis täielikult ühtlustatud.(15) Järelikult on direktiiv ainuõige hindamiskriteerium, nagu ka T. Lehtinen kohtuistungil õigustatult märkis. EÜ artiklit 28 ei saa seejuures – isegi lisaks – arvesse võtta.

b)      Direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumine (esimene eelotsuse küsimus)

72.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul selgitada, kas põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude korral on tegemist riigi meetmega, mis piirab EÜ artiklis 28 sätestatud kaupade vaba liikumist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks(16) tuleb eelnevalt esitatud selgituste põhjal uurida, kas on rikutud direktiivi.(17) Siinkohal tuleb kaaluda, kas sellised avaldused, nagu on esitanud T. Lehtinen ja ministeerium, rikuvad direktiivi artikli 4 lõiget 1.

73.      Kui liikmesriik võtab meetme, mis piirab või takistab direktiivile vastava masina turule viimist, siis on see direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumine.

i)      Sõidukitõstukite vastavus direktiivile

74.      Artikli 4 lõikes 1 sätestatud piirangute keeld kehtib vaid juhul, kui masin vastab direktiivi sätetele. Kättesaadava teabe põhjal peab lähtuma sellest, et AGM‑i sõidukitõstuki taolised sõidukitõstukid ei vasta objektiivselt eespool nimetatud ohutusnõuetele.

75.      Käesolevas asjas kehtib siiski direktiivi artikli 5 lõikest 1 tulenev vastavuseeldus. Seda seetõttu, et kõnealuste sõidukitõstukite vastavus direktiivi nõuetele on tõendatud ning nad on varustatud direktiivi artiklis 10 ette nähtud CE‑märgisega. Öeldu ei tähenda siiski, et liikmesriigid ei võiks ohutegurite ilmnemisel sekkuda. Vastupidi, direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu kohaselt võtab liikmesriik kõik vajalikud meetmed, et masin turult kõrvaldada, juhul kui ta tuvastab, et masin, mida kasutatakse ettenähtud otstarbel, kaldub ohustama inimeste või omandi ohutust. Sellises olukorras peab liikmesriik vastavalt direktiivi artikli 7 lõike 1 teisele lõigule teatama sellisest meetmest viivitamata komisjonile, põhjendades oma otsust. Järelikult ohu tuvastamise korral direktiivi artikli 5 lõikest 1 tulenev vastavuseeldus enam ei kehti.

76.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ei ole pädev ministeerium ohustamist tuvastanud ega ka sõidukitõstukite turult kõrvaldamiseks meetmeid võtnud; ministeerium ei ole esitanud komisjonile põhjendatud otsust direktiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt. Seetõttu räägivad põhikohtuasja asjaolud selle kasuks, et kõnealusel ajal kehtis jätkuvalt sõidukitõstukite vastavuseeldus direktiivi sätetega ja järelikult kehtis ka AGM‑i sõidukitõstukite suhtes direktiivi artikli 4 lõikes 1 sisalduv piirangute kehtestamise keeld.

ii)    Kas esineb riigi tegevust

77.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võimalikuks, et see, et T. Lehtinen on avalikult nimetanud AGM‑i sõidukitõstukeid standardile mittevastavaks ja ohtlikuks, kujutab endast liikmesriigipoolset turuleviimise piirangut. Niisiis tuleb kontrollida, kas ametniku avalikku hoiatust teatava toote eest tuleb pidada liikmesriigile omistatavaks tegevuseks. Teisiti öeldes: kas selliseid avaldusi, nagu tegi T. Lehtinen, võib omistada liikmesriigile?

78.      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei ole seni pidanud tegema otsust selliste asjaolude üle nagu käesolevas asjas. Euroopa Kohus on siiani pidanud tegevuse eest vastutavaks pidamist esiteks (iseenesest mõistetavalt) eeldatavaks tavapärasel juhul, kui ametnik tegutseb vastavalt oma ülemuse juhistele ja kooskõlas siseriikliku õigusega. Teiseks on Euroopa Kohus omistanud liikmesriigile eraisiku tegevuse, kes tegutses liikmesriigi ametiasutuste juhtimisel ja nende nõuete kohaselt.(18) Kolmandaks on Euroopa Kohus omistanud liikmesriikidele ka sellise eraisiku tegevuse, kes küll tegutses ilma riiklike juhisteta, kuid kelle eraviisilise tegevuse pidanuks liikmesriik lõpetama.(19)

79.      Kõik menetlusosalised peale AGM‑i peavad käesoleval juhul T. Lehtineni tegutsemist eraisiku tegevuseks. Nad põhjendavad seda T. Lehtineni otsustuspädevuse puudumisega ja ministeeriumi avaldustega, et T. Lehtninen ei esindanud ministeeriumi ametlikku seisukohta. Järelikult peavad nad ainult talituse juhataja tegutsemist riigi tegevuseks. Sellisel juhul tuleb Soome riigi vastutus arvesse ainult siis, kui talituse juhataja rikkus sellega, et ta ei takistanud T. Lehtineni, riigi kaitsekohustusi kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa(20) ja määruse nr 2679/98(21) tähenduses. Neid kriteeriume võib kohaldada vaid juhul, kui riik peab eraisiku tegevusele reageerima, mitte aga siis, kui riik tegutseb ise näiteks oma ametnike kaudu.(22) Järelikult tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas T. Lehtinen tegutses riigi nimel või eraisikuna.

80.      Siinjuures tuleb silmas pidada, et erinevalt toote keelustamisest ei ole toote kohta (riigi nimel) hoiatavate märkuste tegemisel veel turgu piiravat mõju. Niisugune mõju võib pigem avalduda asjaomaste ettevõtjate reageerimisel neile hoiatustele. Seega sõltub ametniku tööandja vastutus tema avalduste eest sellest, kuidas asjaomased ettevõtjad suhtusid neisse avaldustesse.(23) Kui ettevõtjad eeldavad käesolevatel asjaoludel, et ametniku avaldus on riigi nimel tehtud hoiatav märkus toote kohta, siis avaldab see samasugust riigi autoriteedist tulenevat mõju kui riigi ametliku hoiatuse puhul. Sellise avalduse mõju võib olla samaväärne ametiasutuse kehtestatud keeluga.

81.      Eelotsuse küsimuse esitanud kohus selgitab, et käesoleval juhul näib olevat ilmne, et müügikäibe vähenemine peaaegu nullini tuleneb T. Lehtineni avaldustest. Sellise vähenemise puhul on avalduste toime samaväärne müügikeeluga. Lisaks tuleneb ühenduse õigusel põhinevat ametnike vastutust käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, et nii nagu ametlikud haldustoimingud võib ka reaalne tegevus,(24) nagu avaldus(25) või ametialase teabe avaldamine(26) kaasa tuua ühenduse vastutuse. Käesolevas kohtuasjas esineb selleks veel lisaks vajalik avalduste seos ametialase tegevusega.

82.      Liikmesriigi ülesanne on tagada, et ametnikud ei avaldaks ametipädevuse alusel oma isiklikke seisukohti, mis on vastuolus riigi ametlike vaadetega. Kui siiski jääb mulje, et avaldus on tehtud ametipädevuse alusel, tuleb niisugune mulje asjakohase teabe esitamise teel viivitamata kõrvaldada. Vastasel juhul omistatakse avaldus riigile, välja arvatud juhul, kui ametnikul ilmselgelt puudus selleks pädevus.

83.      Vastupidi Madalmaade ja Rootsi valitsuse arvamusele ei saa liikmesriik vastutust välistada, viidates (ministeeriumi)sisesele pädevuse jaotusele.(27) Avalduste mõju sõltub üksnes sellest, kuidas adressaadid neisse suhtuvad.

84.      Öeldu on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, millele on viidanud Euroopa Kohus.(28) Selle kohaselt vastutab avalduste eest riik ainul sel juhul ja sellises ulatuses, kui võib põhjendatult arvata, et tegu on ametipädevuse alusel tehtud avaldusega.(29) Rahvusvaheline ja Euroopa õigus tunnevad ka teisi sarnaseid juhtumeid, kui avalduste eest vastutab riik: riigiorganite tegevus,(30) juhistekohane toimimine(31) ja riigi heakskiitev suhtumine või kohustusevastane sekkumata jätmine.(32)

85.      Kooskõlas viidatud põhimõtetega on ka Euroopa Inimõiguste Komisjon ja Euroopa Inimõiguste Kohus tõdenud, et iga, ka kõige madalama astme ametnik saab rikkuda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Öeldu kehtib ka siis, kui ametnik tegutseb ilma volituseta ja isegi ilma juhisteta või koguni nende vastu.(33)

86.      Ühenduse õiguse kriteeriumide rakendamine käesolevas kohtuasjas lasub siiski siseriiklikel kohtutel.(34) Euroopa Kohus saab aga kohtuasja asjaolude alusel anda selgitavaid suuniseid ja viiteid.(35)

87.      Nagu eespool sedastatud,(36) sõltub ametniku tööandja vastutus tema avalduste eest sellest, kas avalduste adressaadid võisid antud kontekstis eeldada, et tegemist on riigi seisukohtadega, mida ametnik väljendab oma ametipädevuse alusel, või pidid nad mõistma, et tegemist on isikliku arvamuse avaldamisega. Sellele küsimusele vastamiseks peab siseriiklik kohus võtma arvesse kõiki asjaolusid.

88.      Mõned põhikohtuasja asjaolud, mis andsid avalduste adressaatidele alust arvata, et T. Lehtinen väljendas üksnes oma isiklikku seisukohta, kõnelevad avalduste Soome riigile omistamise vastu.

89.      Nii näiteks tõendab tehnikakaubandusliidu 29. jaanuari 2001. aasta kiri ministeeriumile seoses T. Lehtineni 9. jaanuari 2001. aasta avaldustega tehnikakaubandusliidu koosolekul, et kuulajaskonnale oli arusaadav, et T. Lehtineni seisukoht ei ühti ministeeriumi omaga.(37)

90.      Sama kehtib ka kohalikes ajalehtedes 17. veebruaril 2001 ja 13. juunil 2001 ilmunud artiklite kohta. Kättesaadava teabe kohaselt esitati neis T. Lehtineni ja talituse juhataja eri seisukohad ning märgiti, et talituse juhataja on T. Lehtineni otsustuspädev ülemus.(38)

91.      Avalduste Soome riigile omistamise poolt kõnelevad seevastu need põhikohtuasja asjaolud, mis andsid avalduste adressaatidele alust arvata, et T. Lehtinen väljendas pädeva ametnikuna ametiasutuse ametlikku seisukohta.

92.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmed 17. jaanuari 2001. aasta televisioonisaate kohta viitavad sellele, et vaatajatel võis jääda mulje, nagu esindaks T. Lehtinen pädeva ametnikuna ministeeriumi seisukohta. Saates nimetati T. Lehtineni seisukohta Soome ametiasutuse seisukohaks ja intervjuus, mis võeti tema otsese ülemuse, valitsusnõuniku nõusolekul tema enda kabinetis, esitleti teda ministeeriumi esindajana.(39)

93.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitused viitavad sellele, et metallitöötajate liidul ja ettevõtete tööohutusspetsialistidel (see tähendab sõidukitõstukite tarbijatel) võis jääda mulje, nagu oleks T. Lehtineni seisukoht ühtlasi pädeva ministeeriumi seisukoht. Viidatud sihtgruppidele saadeti nimelt T. Lehtineni 12. veebruari 2001. aasta ettekanne, mille esilehel seisis: „sotsiaal- ja tervishoiuministeerium”, „tööohutustalitus” ja „peainsener Tarmo Lehtinen”.(40)

94.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjelduste järgi pidas ka Rootsi tööohutustalitus T. Lehtineni 19. veebruari 2001 ingliskeelset ettekannet ministeeriumi seisukohaks.(41) Sama teabe kohaselt kujunes Euroopa ekspertidel arusaam, et ettekanne kajastab ministeeriumi seisukohta.(42)

95.      Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma otsuses T. Lehtineni avalduse kohta, et T. Lehtinen esines kõikjal ministeeriumi ametnikuna ega teatanud kordagi, et tegemist on tema isikliku seisukohaga. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ei jäänud avalikkusel muljet, nagu ei oleks T. Lehtinen ilmselgelt pädev. Lisaks oli T. Lehtineni ülesanne turujärelevalve menetluse läbiviimine kuni 16. veebruarini 2001, mil talituse juhataja ta asja menetlemisest kõrvaldas.

96.      Kui on jäänud mulje, et avaldused on tehtud ametipädevuse alusel, saab liikmesriik siiski vältida talle selliste avalduste omistamist, kui ta niisuguse mulje asjakohase teabe esitamisega viivitamata kõrvaldab.(43)

97.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ei informeerinud ministeerium adressaate kordagi ministeeriumi ja T. Lehtineni 17. jaanuari ning 12. ja 19. veebruari 2001. aasta avalduste lahknevusest. Miski ei viita sellele, et ministeerium oleks piisavalt kiiresti püüdnud kõrvaldada tekkinud muljet, nagu väljendaks T. Lehtinen ametlikku seisukohta. Pealegi ei olnud kohalike ajalehtede artiklitel sellist leviulatust nagu teleintervjuul ega sama adressaatide ringi nagu T. Lehtineni ettekannetel.

98.      Kokkuvõttes annavad põhikohtuasja asjaolud seoses T. Lehtineni 9. jaanuari, 17. veebruari ja 13. juuni 2001. aasta avaldustega tunnistust sellest, et ta tegutses puhtalt eraisikuna. Seevastu viitavad põhikohtuasja asjaolud seoses tema 17. jaanuari ning 12. ja 19. veebruari 2001. aasta avaldustega pigem sellele, et tema tegevuse eest vastutab Soome riik ja seega on tegemist liikmesriigi tegevusega.(44)

99.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks jääb välja selgitada vastutuse küsimuse lõplikuks hindamiseks vajalikud täpsemad asjaolud. Euroopa Kohtu küsimustele vastasid Soome valitsus ja T. Lehtinen alles kohtuistungil, et TV1 saates esitati hiljem ka ministeeriumi seisukoht. Lisaks olevat talituse juhataja aegsasti teavitanud metallitöötajate liitu ja Rootsi valitsust sellest, et T. Lehtinen levitab oma isiklikku seisukohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selgitama, kas ministeeriumi meetmed jõudsid siiski piisavalt kiiresti T. Lehtineni avalduste adressaatideni ja kõrvaldasid mulje, nagu oleks tegemist ministeeriumi ametliku seisukohaga.(45)

iii) Sõidukitõstuki turuleviimise piiramine või takistamine

100. Tuleb kindlaks teha, kas T. Lehtineni käitumine piiras või takistas sõidukitõstukite turuleviimist.

101. Kaupade vaba liikumise põhimõtte väljendusena teiseses õiguses keelab direktiivi artikli 4 lõige 1 nn Dassonville’i kriteeriumi tähenduses kõik meetmed, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada direktiivi rakendusalasse kuuluvate masinate ühendusesisest kaubandust.(46)

–       Riigile omistatavast tegevusest tulenevad piirangud

102. Seoses T. Lehtineni 17. jaanuari ning 12. ja 19. veebruari 2001. aasta avalduste Soome riigile omistamisega tuleb uurida, kas need rikuvad direktiivi artiklit 4.

103. Euroopa Kohus hindas nn Buy Irishi juhtumis tehtud kohtuotsuses piiravaks isegi sellise kodumaiste toodete reklaamikampaania, mis mingilgi viisil ei halvustanud välismaise päritoluga konkureerivaid tooteid.(47) Riigi avaldused teleuudistes, laialt levitatud ja pealtnäha ametlikes ettekannetes ning ajaleheintervjuudes selle kohta, et masin ei vasta standardile ja on ohtlik, on kindlasti meetmed, mis võivad vähemalt kaudselt ja potentsiaalselt takistada masina turuleviimist.

104. Põhikohtuasja asjaolud kinnitavad, et T. Lehtineni avalduste näol on tegemist liikmesriigi meetmetega, mis piiravad või takistavad direktiivi sätetega vastavuses olevaks tunnistatud masina turuleviimist ja rikuvad sellega direktiivi artikli 4 lõiget 1.

105. Eeltoodust tulenevalt tuleb eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt.

Riigile omistatavad ametniku avaldused, mis ei ole tehtud ametipädevuse alusel ja milles kirjeldatakse direktiivile vastavaks peetud masinat kui standardile mittevastavat ja ohtlikku, kujutavad endast kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist. Riigile on omistatavad need ametniku avaldused, mille vormi ja asjaolude tõttu tekib adressaatidel mulje, et tegemist on riigi ametliku seisukohaga, mitte ametniku isikliku arvamusega. Siinjuures on eelkõige oluline, et

–        kõnealune ametnik on vastavas valdkonnas üldiselt pädev,

–        ametnik levitab oma kirjalikke avaldusi pädeva talituse pealdisega blanketil,

–        ametnik annab teleintervjuusid oma tööruumides,

–        ametnik ei viita sellele, et tema avaldused on isiklikku laadi, ega maini seda, et need lahknevad pädeva talituse ametlikust seisukohast ja

–        riigi pädevad talitused ei astu viivitamata samme, mis on vajalikud, et kõrvaldada ametniku avalduste adressaatidel tekkinud mulje, nagu oleks tegemist riigi ametliku seisukohaga.

–       Riigile mitteomistatavast tegevusest tulenevad piirangud

106. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab eeltoodud kriteeriumide alusel, et T. Lehtineni avaldused on isiklikku laadi ja neid ei saa omistada riigile, tuleb kontrollida direktiivi artikli 4 rikkumist seoses Soome riigi kohustusevastase sekkumata jätmisega.

107. Euroopa Kohus on sedastanud, et EÜ artiklid 28 ja 10 kohustavad liikmesriike võtma tarvitusele kõik vajalikud ja kohased meetmed, et tagada kõnealuse põhivabaduse järgimine oma territooriumil ning et vältida kaupade vaba liikumise takistusi, mis on tema territooriumil tekkinud eelkõige üksikisikute tegevuse tõttu teistest liikmesriikidest pärit toodete suhtes.(48) Siiski on liikmesriikidel teatav kaalutlusruum, et määrata kindlaks, millised meetmed on konkreetses olukorras kõige sobivamad, seetõttu ei või ühenduse institutsioonid tegutseda liikmesriikide asemel ega neile ette kirjutada meetmeid, mida nad peavad oma territooriumil vastu võtma ja tõhusalt kohaldama.(49) Euroopa Kohtu ülesanne on eespool nimetatud kaalutlusõigust arvesse võttes kontrollida, kas asjaomane liikmesriik on üleüldse võtnud tarvitusele kohased meetmed.(50)

108. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel sai ministeerium tehnikakaubandusliidu hilisemast kirjast teada, et liit pidas T. Lehtineni 9. jaanuari 2001. aasta seisukohta ministeeriumi omast lahknevaks. Talituse juhataja saatis lisaks 8. veebruaril 2001 tööstuse ja tööandjate keskliidu esindajale faksi, teatades, et ta ei ole T. Lehtineni seisukohaga nõus. Ajalehtedes 17. veebruaril 2001 ja 13. juunil 2001(51) ilmunud artiklid viitasid sellele, et turujärelevalve menetlus ei olnud veel lõppenud, et ministeerium lähtus toona masina vastavusest direktiivile ja et ministeerium ei pidanud masinat ohtlikuks.(52)

109. Eeltoodud asjaolude põhjal võis ministeerium eeldada, et täiendavad meetmed ei olnud vajalikud. Järelikult oli Soome riik täitnud oma kohustust võtta kaitsemeetmeid eraisiku tegevuse suhtes, mis takistab kaupade vaba liikumist. Sel juhul ei esinenud liikmesriigi kehtestatud piiranguid direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses.

c)      EÜ artikli 10 teine lõik

110. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega veel selgitada, kas T. Lehtinen ja ministeerium rikkusid oma käitumisega EÜ artikli 10 teist lõiku. EÜ artikli 10 teine lõik kui lex generalis peab erinormide rikkumise korral jääma tagaplaanile.(53) EÜ artikli 10 teisest lõigust tuleneb iseseisev nõue ainult juhul, kui lisaks erinormide rikkumisele esineb ka kohustuse täitmata jätmine.(54) Sellisele olukorrale põhikohtuasja asjaolud ei viita.

d)      Õigustus (kolmas ja neljas eelotsuse küsimus)

111. Pidades silmas hindamiskriteeriumi ja eeltoodud järeldusi, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmanda ja neljanda küsimusega sisuliselt teada, kas T. Lehtineni tegevusest tingitud direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist saab õigustada tervisekaitse eesmärgiga või sõnavabaduse alusel.

i)      Õigustamine tervisekaitse eesmärgiga (kolmas eelotsuse küsimus)

112. Direktiivis on sõnaselgelt sätestatud inimese tervise kaitsmine seoses selle reguleerimisalasse kuuluvate masinatega. Direktiivile vastavate masinate puhul on täiendavad turuleviimise piirangud tervisekaitse eesmärgil lubatud ainult direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel.

113. Nendel andmetel, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja kohta esitas, ei ole ministeerium võtnud mingeid meetmeid direktiivi artikli 7 alusel. T. Lehtineni avalduste esitamise ajal turujärelevalve menetlus veel kestis ja talituse otsustuspädeva juhataja arvates ei olnud tuvastatud ohtu inimeste tervisele artikli 7 tähenduses. Samuti ei teavitatud komisjoni artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt. Järelikult on mis tahes meetme õigustamine tervisekaitse eesmärgiga juba seetõttu küsitav, et liikmesriik ei ole asjaomast eesmärki saavutanud.

114. Lisaks ei anna eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teave alust eeldada objektiivset ohtu. Isegi kui selline oht esineks, ei oleks see proportsionaalne T. Lehtineni tekitatud tagajärgedega.

115. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et võetud meetmed oleksid asjaomase õigusaktiga taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud. Seejuures tuleb mitme sobiva meetme olemasolul valida nendest kõige vähem piirav meede ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.(55)

116. Sellised avalikud hoiatused AGM‑i sõidukitõstuki ohtlikkuse kohta, nagu tegi T. Lehtinen, võisid tõepoolest „ohtu” vähendada. Siiski oli nende vajalikkus kaheldav. Samavõrra sobiv, kuid mõnevõrra leebem meede oleks olnud näiteks kiri sõidukitõstukite kasutajatele, millega oleks neid teavitatud T. Lehtineni tõdetud täiendavatest ohtudest. Defektse lukustusseadmete puhul valiti põhjendatult just selline tegutsemisviis.

117. Kõnealused avaldused ei olnud igal juhul asjakohased. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ei saanud „oht”, mida T. Lehtinen nägi tulenevat pealesõidusuuna piiramisest, olla eriti suur. Masin ja koormustabelid olid hõlpsasti kasutatavad ning suhteliselt suure hulga müüdud masinate puhul ei ole teada õnnetusjuhtumeid pealesõidusuuna piiramise tõttu.(56) Seevastu võisid avaldused, sellisel viisil ja vormis nagu need esitas T. Lehtinen, oluliselt kahjustada kaupade vaba liikumist.

ii)    Õigustamine sõnavabaduse alusel (neljas eelotsuse küsimus)

118. Rootsi valitsus rõhutas õigustatult, kui tähtis on põhiõiguste hulka kuuluv sõnavabadus, mis on tagatud Soome Vabariigi põhiseaduse artikliga 12, Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 10 ja ühenduse õiguse üldpõhimõttena. See vabadus on iga demokraatliku ühiskonna põhialusena nii liikmesriigi kui ka ühenduse ametnikel.(57)

119. Liikmesriigil endal seevastu sõnavabadus puudub. Pigem on liikmesriik sarnaselt ühenduse institutsioonidega kohustatud seda tagama. Liikmesriik peab tagama tema jurisdiktsiooni all olevatele isikutele sõnavabaduse, aga ta ei saa ise kasutada seda vabadust nende suhtes.

–       Liikmesriigile omistatava tegevuse õigustamine

120. Õigustamine sõnavabaduse alusel on välistatud, kui T. Lehtineni tegevus on omistatav Soome riigile. T. Lehtineni 17. jaanuari ning 12. ja 19. veebruari 2001. aasta avaldused on riigile omistamise korral riigi avaldused, mitte aga eraisiku avaldused. Soome riik ei saa aga tugineda sõnavabaduse õigusele ega kasutada seda AGM‑i suhtes. Samuti ei oleks riik tohtinud möönda oma ametniku T. Lehtineni niisugust õigust. Sõnavabaduse alusel olnuks T. Lehtinenil õigus teha avaldusi enda nimel, kuid mitte teha avaldusi Soome riigi esindajana.

–       Liikmesriigile mitteomistatava käitumise õigustamine

121. Õigustamine sõnavabaduse alusel on seevastu põhimõtteliselt võimalik siis, kui T. Lehtineni käitumist ei saa omistada Soome riigile. Kui ametnik esineb avaldustega enda nimel, siis kasutab ta oma sõnavabadust liikmesriigi suhtes. Liikmesriik peab seda põhiõigust tunnustama. Kuna liikmesriik peab samal ajal tagama kaupade vaba liikumise ja sellest võib tuleneda kohustus sekkuda,(58) siis võib nende kohustuste vahel tekkida teatav vastuolu.

122. Viidatud vastuolu korral peab liikmesriik saama tugineda oma ametniku sõnavabadusele niivõrd, kuivõrd sellega tuleb arvestada konkreetsete asjaolude puhul. Öeldu kohaselt tuleb konkreetse juhtumi asjaolude põhjal kaaluda eri huve. Liikmesriigil on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus. Euroopa Kohus võib siiski kontrollida, kas põhivabaduste piiramine on põhiõiguste kaitse suhtes proportsionaalne.(59)

123. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel avaldas T. Lehtinen oma arvamuse enne ministeeriumi otsuse avaldamist. Tema kriitika oli üsna terav ja puudutas ainult teatavat tüüpi sõidukitõstukeid. Samas põhjendas ta oma seisukohta konkreetset sõidukitõstuki mudelit puudutavate asjakohaste kaalutlustega ega kritiseerinud seda tarbetult. Ta järgis oma avaldustega vähemalt tervisekaitse eesmärki. T. Lehtinen kasutas oma sõnavabaduse õigust valdkonnas, milles ta oli asjatundja, ja järgis oma avaldustega olulisi üldsuse huvide kohaseid eesmärke.

124. Ministeerium selgitas asjast huvitatud ajaleheartikli lugejatele, et T. Lehtinen avaldas oma isiklikku arvamust, et turujärelevalve menetlus veel kestab ja et puuduvad tõendid sõidukitõstuki ohtlikkuse või mittevastavuse kohta. Ministeerium astus sellega samme, et vähendada T. Lehtineni avalduste mõju kaupade vabale liikumisele nii palju kui võimalik.

125. Eeltoodud asjaolude põhjal võib arvata, et oma kaalutlusruumi piires võis ministeerium lähtuda eeldusest, et ülejäänud T. Lehtineni eraisikuna tehtud avaldustest tulenevate kaupade vaba liikumise piirangutega tuleb leppida, sest ulatuslikum kaitse poleks olnud võimalik ilma T. Lehtineni sõnavabadust ebaproportsionaalselt piiramata.

126. Eelkõige ei oleks ministeerium saanud ennetavalt keelata T. Lehtinenil avalduste tegemist. Ennetav avalduste tegemise keeld välistab konkreetsel juhul sõnavabaduse ja on seetõttu õigustatud ainult erakorralistel asjaoludel. Isegi kui Soome (ametnikke puudutavad) õigusnormid võimaldavad ennetavat keeldu, ei saa seda ühenduse õiguse alusel kõnealustel asjaoludel kaupade vaba liikumise kaitseks mingil juhul kehtestada. Avalduste vorm ja esitamise aeg ei viidanud samuti tõhusama sekkumise vajadusele ega sellele, et võetud meetmed oleksid jäänud väljapoole Soome riigi kaalutlusõigust.

iii) Vahejäreldus

127. Põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude puhul ei saa direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist ametniku avaldustega, niivõrd kui see on omistatav asjaomasele liikmesriigile, õigustada ei tervisekaitse eesmärgiga ega ametniku sõnavabaduse alusel. Põhikohtuasja asjaoludel ei ole liikmesriik siiski kohustatud keelama ametnikul teha eraisikuna avaldusi, mis võivad mõjutada kaupade vaba liikumist.

3.      Riigivastutus ja ametniku vastutus (viies ja kuues eelotsuse küsimus)

128. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab sisuliselt teada, kas juhul, kui on rikutud EÜ artikleid 28 ja 30 või artiklit 10, on ühenduse õigusel põhineva riigivastutuse tingimused täidetud, kas ühenduse õigus lubab või nõuab, et asjaomast ametnikku peetakse samuti vastutavaks, ning millisel määral võib sellise vastutuse kohaldamine eeldada Soome õiguse tõlgendamist kooskõlas ühenduse õigusega.

129. Pidades silmas eeltoodud järeldusi, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastata viidates direktiivi artikli 4 lõike 1 võimalikule rikkumisele T. Lehtineni 17. jaanuari ning 12. ja 19. veebruari 2001. aasta avaldustega, mille puhul põhikohtuasja asjaolud viitavad sellele, et need tuleb omistada Soome riigile ja seega on nende rakendamisega liikmesriigi meetmetena piiratud või takistatud sõidukitõstukite turuleviimist.

a)      Riigivastutus

130. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriik on kohustatud hüvitama üksikisikutele ühenduse õigusnormi rikkumisega tekitatud kahju, kui on täidetud kolm tingimust: rikutud õigusnorm peab andma õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel peab olema otsene põhjuslik seos.(60)

131. Need kolm tingimust peavad olema täidetud nii juhul, kui kahju tuleneb liikmesriigi tegevusetusest, kui ka juhul, kui kahju tuleneb ühenduse õigusega vastuolus olevast õigus- või haldusaktist, olenemata sellest, kas selle on vastu võtnud liikmesriik ise või riigist õiguslikult sõltumatu avalik-õiguslik asutus.(61)

i)      Õigused, mis peavad tagama üksikisikute kaitse (viienda eelotsuse küsimuse punkt c)

132. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib viienda küsimuse punktiga c teada, kas EÜ artiklist 10 ja eelkõige selle teisest lõikest võib kõne all olevas olukorras tuleneda üksikisikutele õigusi.

133. Kuna direktiiv on EÜ artikli 10 suhtes ülimuslik, ei tulene viidatud normist käesoleval juhul iseseisvalt õigusi, millele üksikisik võiks tugineda.(62) Direktiivi artikli 4 lõikega 1 antakse ettevõtjatele õigused, mille järgimist nad võivad liikmesriikidelt nõuda.(63)

ii)    Piisavalt selge rikkumine (viienda eelotsuse küsimuse punktid a ja b)

134. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib viienda küsimuse punktidega a ja b peamiselt teada, kas kõne all olevatel asjaoludel on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selge, et sel alusel võiks tuvastada riigivastutuse.

135. Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise hindamisel on otsustavaks kriteeriumiks see, kas liikmesriik on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Pädev kohus peab muu hulgas võtma arvesse rikutud õigusnormi selgust ja täpsust, siseriiklikele asutustele antud kaalutlusruumi ulatust, rikkumise või kahju tekitamise tahtlust, võimaliku eksimuse vabandatavust.(64)

136. Kui asjaomasel liikmesriigil oli rikkumise toimepanemise hetkel märkimisväärselt väike, isegi olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse väiksemgi rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine.(65)

137. Direktiivi artikli 4 lõige 1 ei jäta liikmesriikidele ka vaid tõenäoliselt direktiivile vastavate masinate puhul kaalutlus- ega hindamisruumi. Juhul kui hiljem tekib kahtlus masina vastavuses direktiivi nõuetele, on asjaomased meetmed sätestatud üksnes direktiivi artiklis 7. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul jättis pädev ministeerium selle võimaluse tahtlikult tähelepanuta ja võimaldas T. Lehtinenil tegutseda oma tahtmist mööda.(66) Põhikohtuasja asjaolude põhjal võib rikkumist T. Lehtineni avalduste riigile omistatavuse tõttu pidada piisavalt selgeks.

iii) Täiendavad siseriiklikud tingimused (viienda eelotsuse küsimuse punkt e ja kuuenda küsimuse punkti a esimene ja kolmas lause)

138. Viienda eelotsuse küsimuse punkti e ja kuuenda küsimuse punkti a esimese ja kolmanda lausega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas siseriikliku õigusega võib ette näha täiendavaid riigivastutuse eritingimusi muu majandusliku kahju kui isiku- või varakahju hüvitamise korral või kas hüvitis peab olema sanktsioonina tõhus ja hoiatav.

139. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ühenduse õigusel põhineva kahjuhüvitise saamise tingimused on täidetud, peab liikmesriik tekitatud kahju hüvitama siseriikliku vastutusõiguse alusel, seejuures ei tohi tingimused olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike nõuetega seotud tingimused ning need ei tohi olla sellised, et hüvitise saamine oleks praktiliselt võimatu või ülemäära raske.(67) Niisiis ei saa näiteks hüvitatava kahju puhul täiesti välistada saamata jäänud tulu või kahju muul viisil heastamist, sest see võib teatavate kohtuvaidluste puhul muuta hüvitise saamise praktiliselt võimatuks.(68)

140. Ühenduse õigus nõuab seega tõhusat kahju hüvitamist ega luba ühtegi liikmesriigi õigusest tulenevat lisatingimust, mis muudaks kahjuhüvitise saamise või kahju muul viisil heastamise ülemäära raskeks.

141. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel seavad Soome vastutusõiguse sätted muu kahju kui otsese varalise kahju eest hüvitise saamise õiguse tingimuseks selle, et kahju peab tulenema õigusnormide alusel karistatavast teost või avaliku võimu teostamisest või on kahjuhüvitise väljamõistmiseks eriti kaalukad põhjused. Selliseid täiendavaid tingimusi tuleb tõlgendada nii, et need ei tohi muuta otsese varalise kahju puhul kahjuhüvitise saamist ülemäära raskeks. Ühenduse õigusest tulenevad nõuded oleksid siiski täidetud, kui tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õigusega nii, et selle alusel ei saa muuta kahjuhüvitise saamist ülemäära raskeks. Niisugune lahendus oleks mõeldav juhul, kui pidada ühenduse õiguse rikkumist alati eriti kaalukaks põhjuseks.

142. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ühenduse õigusel põhineva liikmesriigi vastutuse eesmärk ei ole hoiatamine või sanktsioon, vaid ühenduse õiguse rikkumisega liikmesriikide poolt üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamine.

iv)    Vahejäreldus

143. Direktiivi artikli 4 lõige 1 annab üksikisikutele õigusi, mille järgimist nad saavad liikmesriigilt nõuda. EÜ artiklit 10 ei saa selle sättega paralleelselt kohaldada. Direktiivi artikli 4 lõige 1 ei jäta liikmesriikidele direktiivile (isegi oletatavalt) vastavate masinate puhul kaalutlus- ega hindamisruumi. Direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumine on piisavalt selge rikkumine ühenduse õigusel põhineva riigivastutuse tuvastamiseks. Ühenduse õigus ei luba ühtegi liikmesriigi õigusest tulenevat lisatingimust, mis muudaks kahjuhüvitise saamise või kahju muul viisil heastamise ülemäära raskeks.

b)      Ametniku vastutus

i)      Kas ühenduse õiguse alusel võib lisaks riigi vastutusele võtta vastutusele ka ametniku (viienda eelotsuse küsimuse punkt d)

144. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib viienda küsimuse punktiga d teada, kas peale liikmesriigi peab ühenduse õiguse rikkumise eest vastutama ka ametnik.

145. Ühenduse õigus jätab vastutuse reguleerimise siseriikliku õiguse pädevusse eeldusel, et ühenduse õigusest tulenevate nõuete maksmapanemine ei ole ülemäära raske ja hüvitise saamine on tõhusalt tagatud. Näiteks on Euroopa Kohus pidanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks avalik-õiguslike asutuste vastutust paralleelselt liikmesriigi vastutusega.(69)

146. Seni kui on tegelikult ja tõhusalt tagatud liikmesriigi ametiasutuse vastutus ühenduse õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamisel, ei välista ühenduse õigus liikmesriigi kõrval teisi vastutavaid isikuid. Ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, kui ühenduse õiguse rikkumise korral vastutab kahju eest ka ametnik, kelle tegevusest kahju tekkis.

ii)    Ühenduse õigusest tulenev kohustus võtta ametnik vastutusele (kuuenda eelotsuse küsimuse punkti a esimene ja teine lause)

147. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kuuenda küsimuse punkti a esimese ja teise lausega eelkõige teada, kas ühenduse õigusest tuleneb liikmesriikide kohustus võtta ametnik vastutusele ühenduse õiguse rikkumise eest.

148. Euroopa Kohtu praktikast(70) ei tulene, et ühenduse õigus kohustaks liikmesriike kehtestama ametniku isikliku vastutuse. Pigem ei sekku ühenduse vastutusõigus liikmesriigi riigikorralduslikku vabadusse, vaid jätab neile nõuete maksmapanemise viisi kehtestamise õiguse. Siinjuures ei tohi ühenduse õigusest tulenevate nõuete maksmapanemine olla ülemäära raske ja hüvitise saamine peab olema tõhusalt tagatud. Järelikult on siinjuures oluline, et siseriikliku õiguse alusel kannaks vastutust vähemalt üks riigiga võrreldava maksevõimega isik, kuid pole oluline, kes see isik on. Kui siseriiklik õigus juba sätestab riigivastutuse, mis on piisav ühenduse õigusest tulenevate nõuete täitmiseks, siis ei ole ühenduse õiguse alusel kohustust kehtestada lisaks ametniku vastutus.

iii) Ametniku vastutuse lisatingimused või -piirangud (kuuenda eelotsuse küsimuse punkt b)

149. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kuuenda küsimuse punktiga b veel teada, kas liikmesriik võib kehtestada ametniku vastutusele lisatingimusi või ‑piiranguid.

150. Eespool viidatud kohtupraktikast(71) tuleneb, et juhul, kui liikmesriik on kehtestanud täiendavalt ametniku vastutuse, siis on – erinevalt ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutuse suhtes ühenduse õiguses ette nähtud nõuete rikkumise eest – lubatud ametniku vastutusele kehtestada lisatingimused või ‑piirangud. Tõhus kahjude hüvitamine on sel juhul tagatud juba riigivastutusega.

151. Kui aga liikmesriigi õigus kehtestab riigivastutuse sel viisil, et näeb ette ainult ametniku vastutuse, kusjuures sellest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest vastutab riik või mis läheb üle riigile, siis tuleb ka ametniku vastutust käsitlevate sätete puhul rakendada üksikisiku õiguste tõhusat kaitset puudutavaid ühenduse õiguse nõudeid. Kui riigi vastutus tuleneb ametniku vastutusest, siis ei tohi siseriiklikul õigusel põhinevad lisatingimused muuta hüvitise saamist ülemäära raskeks.

iv)    Vahejäreldus

152. Ametniku vastutus on liikmesriigi vastutuse kõrval ühenduse õiguse alusel lubatud, kuid mitte kohustuslik. Sellise vastutuse puhul on erinevalt ühenduse õigusest tulenevatest riigivastutuse nõuetest lubatud kehtestada lisatingimusi või ‑piiranguid. Kui aga riigivastutus tuleneb ametniku vastutusest, siis ei luba ühenduse õigus, mille eesmärk on üksikisiku õiguste tõhus kaitse, kehtestada siseriikliku õigusega lisatingimusi, mis muudaksid hüvitise saamise ülemäära raskeks.

VI.    Ettepanek

153. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tampereen käräjäoikeuse küsimustele järgmiselt:

1)         Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/37/EÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasjas käsitletud sõidukitõstukid vastavad direktiivi ohutusnõuetele ainult sellisel juhul, kui nende abil saab tõsta sõidukeid, mida on lubatud tõstukile juhtida mõlemas sõidusuunas, nii et ei ületataks suurimat lubatavat koormust või kui ebaõiget või ülekoormamist välditakse vähemalt tõhusate meetmete abil.

2)         Riigile omistatavad ametniku avaldused, mis ei ole tehtud ametipädevuse alusel ja mis kirjeldavad direktiivile vastavaks peetud masinat kui standardile mittevastavat ja ohtlikku, kujutavad endast kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist. Riigile on omistatavad need ametniku avaldused, mille vormi ja asjaolude tõttu tekib adressaatidel mulje, et tegemist on riigi ametliku seisukohaga, mitte ametniku isikliku arvamusega. Siinjuures on eelkõige oluline, et

–        kõnealune ametnik on vastavas valdkonnas üldiselt pädev,

–        ametnik levitab oma kirjalikke avaldusi pädeva talituse pealdisega blanketil,

–        ametnik annab teleintervjuusid oma tööruumides,

–        ametnik ei viita sellele, et tema avaldused on isiklikku laadi, ega maini seda, et need lahknevad pädeva talituse ametlikust seisukohast ja

–        riigi pädevad talitused ei astu viivitamata samme, mis on vajalikud, et kõrvaldada ametniku avalduste adressaatidel tekkinud mulje, nagu oleks tegemist riigi ametliku seisukohaga.

3)         Põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude puhul ei saa direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist ametniku avaldustega, niivõrd kui see on omistatav asjaomasele liikmesriigile, õigustada ei tervisekaitse eesmärgiga ega ametniku sõnavabaduse alusel. Põhikohtuasja asjaoludel ei ole liikmesriik siiski kohustatud keelama ametnikul teha eraisikuna avaldusi, mis võivad mõjutada kaupade vaba liikumist.

4)         Direktiivi artikli 4 lõige 1 annab üksikisikutele õigusi, mille järgimist nad saavad liikmesriigilt nõuda. EÜ artiklit 10 ei saa selle sättega paralleelselt kohaldada. Direktiivi artikli 4 lõige 1 ei jäta liikmesriikidele direktiivile (isegi oletatavalt) vastavate masinate puhul kaalutlus- ega hindamisruumi. Direktiivi artikli 4 lõike 1 rikkumine on piisavalt selge rikkumine ühenduse õigusel põhineva riigivastutuse tuvastamiseks. Ühenduse õigus ei luba ühtegi liikmesriigi õigusest tulenevat lisatingimust, mis muudaks kahjuhüvitise saamise või kahju muul viisil heastamise ülemäära raskeks.

5)         Ametniku vastutus on liikmesriigi vastutuse kõrval ühenduse õiguse alusel lubatud, kuid mitte kohustuslik. Sellise vastutuse puhul on erinevalt ühenduse õigusest tulenevatest riigivastutuse nõuetest lubatud kehtestada lisatingimusi või ‑piiranguid. Kui aga riigivastutus tuleneb ametniku vastutusest, siis ei luba ühenduse õigus, mille eesmärk on üksikisiku õiguste tõhus kaitse, kehtestada siseriikliku õigusega lisatingimusi, mis muudaksid hüvitise saamise ülemäära raskeks.

1 – Algkeel: saksa.

2 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/37/EÜ masinaid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 207, lk 1; ELT eriväljaanne 13/20, lk 349).

3 – Vt CEN 10. juuli 1998. aasta Euroopa standard EN 1493 sõidukitõstukite kohta.

4 – Vt EÜT 1999, C 165, lk 4.

5 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 31.

6 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 36 ja 31.

7 – Vt 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger (EKL 2003, lk I‑5659, punktid 39 ja 41); 10. märtsi 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 36/80 ja 71/80: Irish Creamery Milk Suppliers jt (EKL 1981, lk 735, punktid 5, 7 ja 8) ja 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑236/98: JÄMO (EKL 2000, k I‑2189, punkt 30).

8 – Vt eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schmidberger, punktid 30 ja 35–38; 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59) ja 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑306/03: Salgado Alonso (EKL 2005, lk I‑705, punktid 40–42).

9 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 21 ja 22.

10 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 17 ja 18.

11 – Vt direktiivi artikli 2 lõige 1, I lisa sissejuhatav märkus 1, I lisa punkti 1.1.2 alapunkt a ja I lisa punkt 4.1.2.3.; vt käesoleva ettepaneku punktid 6 ja 13 jj.

12 – Vt direktiivi põhjendused 4, 7 ja 10.

13 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 14.

14 – Vt 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑309/02: Radlberger ja Spitz (EKL 2004, lk I‑11763, punkt 53); 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑324/99: DaimlerChrysler (EKL 2001, lk I‑9897, punktid 32 ja 42); 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑322/01: Deutscher Apothekerverband (EKL 2003, lk I‑14887, punkt 64) ja 12. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑37/92: Vanacker ja Lesage (EKL 1993, lk I‑4947, punkt 9).

15 – Vt selle kohta veterinaarravimeid käsitlevate direktiivide 81/851 ja 81/852 käsitlus 2. aprilli 1998. aasta kohtuasjas C‑127/95: Norbrook Laboratories Ltd (EKL 1998, lk I‑1531, punktid 33–35).

16 – Vt 12. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑60/03: Wolff & Müller GmbH & Co. KG (EKL 2004, lk I‑9553, punkt 24).

17 – Pealegi viiks uurimine EÜ artikli 28 alusel käesoleval juhul samasuguse tulemuseni.

18 – Vt 24. novembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 249/81: komisjon vs. Iirimaa, nn Buy Irishi kohtuasi (EKL 1982, lk 4005, punktid 27 ja 28); 18. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 174/84: Bulk Oil (EKL 1986, lk 559, punkt 9); 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas 302/88: Hennen Olie (EKL 1990, lk I‑4625, punktid 15 ja 16) ja 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑325/00: komisjon vs. Saksamaa, nn Markenqualität aus deutschen Landen’i kohtuasi (EKL 2002, lk I‑9977, punktid 17–20).

19 – Vt 9. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑265/95: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1997, lk I‑6959, punktid 28–32) ja eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schmidberger, punktid 58 ja 59.

20 – Vt eespool 19. joonealune märkus.

21 – Nõukogu 7. detsembri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2679/98 siseturu toimimise kohta liikmesriikidevahelise kaupade vaba liikumise osas (EÜT L 337, lk 8; ELT eriväljaanne 01/03, lk 35).

22 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 78.

23 – Vt selles seisukohast komisjoni kartused, mille ta tõi esile kohtuasjas C‑340/00 P: komisjon vs. Cwik, milles otsus tehti 13. detsembril 2001 (EKL 2001, lk I‑10269, punktid 4, 25 ja 26).

24 – Vt 7. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 131/81: Berti vs. komisjon (EKL 1982, lk 3493, punktid 21, 22 ja 24) ja 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas 308/87: Grifoni vs. Euroopa Aatomienergiaühendus (EKL 1990, lk I‑1203, punktid 12–17).

25 – Vt 4. veebruari 1975. aasta otsus kohtuasjas 169/73: Compagnie Continentale France vs. nõukogu (EKL 1975, lk 117, punktid 18–21) ja 9. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 353/88: Briantex ja Di Domenico vs. Euroopa Majandusühendus ja komisjon (EKL 1989, lk 3623, punktid 2 ja 8), kus ei tuvastatud vastutuse olemasolu.

26 – Vt 7. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon (EKL 1985, lk 3539, punktid 35, 37, 42, 44 ja 53) ja 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 180/87: Hamill vs. komisjon (EKL 1988, lk 6141, punktid 10–13).

27 – Vt ühenduse õigusest tuleneva vastutuse kohta 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C–424/97: Salomone Haim (EKL 2000, lk I‑5123, punkt 44) ja 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du Pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I‑1029, punkt 58).

28 – Vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur, punkt 34.

29 – Vt rahvusvahelise õiguse komisjoni eelnõu riigivastutuse kohta rahvusvahelise õiguse rikkumisel artikkel 7 („Excess of authority or contravention of instructions”):

„The conduct of an organ of a State or of a person or entity empowered to exercise elements of the governmental authority shall be considered an act of the State under international law if the organ, person or entity acts in that capacity, even if it exceeds its authority or contravenes instructions.”

Vt ka kommentaar selle kohta (mõlemad on mitmes keeles kättesaadavad veebilehel , lk 91 ja 92, punkt 13, ning lk 99 jj ja viited).

30 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 78 ja rahvusvahelise õiguse kohta rahvusvahelise õiguse komisjoni eelnõu artikkel 4 („Conduct of organs of a State”):

„1. The conduct of any State organ shall be considered an act of that State under international law, whether the organ exercises legislative, executive, judicial or any other functions, whatever position it holds in the organization of the State, and whatever its character as an organ of the central government or of a territorial unit of the State.

2. An organ includes any person or entity which has that status in accordance with the internal law of the State.”

Vt ka kommentaar selle kohta (lk 84 jj), mis võtab kokku rahvusvahelise õiguse hetkeseisu (mõlemad on mitmes keeles kättesaadavad veebilehel responsibility/responsibilityfra.htm) ja Rahvusvahelise Kohtu 29. mai 1999. aasta konsultatiivarvamus Inimõiguste Komisjoni eriraportööri kohtuliku puutumatuse kohta (I.C.J. Reports 1999, lk 62 ja 63, punkt 62, kättesaadav veebilehel rubriigis „Decisions”/„Décisions”).

31 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 78 ja rahvusvahelise õiguse kohta eespool 29. joonealuses märkuses viidatud rahvusvahelise õiguse komisjoni eelnõu artikkel 8 („Conduct directed or controlled by a State”):

„The conduct of a person or group of persons shall be considered an act of a State under international law if the person or group of persons is in fact acting on the instructions of, or under the direction or control of that State in carrying out the conduct.”

Vt ka eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kommentaar selle kohta (lk 103 jj) ning Rahvusvahelise Kohtu 24. mai 1980. aasta otsus seoses Ameerika Ühendriikide diplomaatide ja konsulaartöötajatega Teheranis (I.C.J. Reports 1980, lk 3 ja 4, punkt 58, kättesaadav veebilehel rubriigis „Decisions”/„Décisions”).

32 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 78 ja rahvusvahelise õiguse kohta 29. joonealuses märkuses viidatud kommentaar, lk 70 ja 81; eelmises joonealuses märkuses viidatud Rahvusvahelise Kohtu otsus Teherani pantvangijuhtumi kohta, punktid 61–67, ja Rahvusvahelise Kohtu 9. aprilli 1949. aasta otsus kohtuasjas Korfu Kanal (I.C.J. Reports 1949, lk 4, lk 22 ja 23, mis on samuti kättesaadav veebilehel rubriigis „Decisions”/„Décisions”).

33 – Vt Euroopa Inimõiguste Komisjoni 25. jaanuari 1976. aasta ettekanne kohtuasjas nr 5310/71 (Iirimaa vs. Ühendkuningriik, Yearbook 19, lk 758):

„[…] the State['s] … existing obligations can be violated also by a person exercising an official function vested in him at any, even the lowest level, without express authorisation and even outside or against instructions.”

„[…] [les] obligations existantes [de l'État] peuvent être violées également par une personne exerçant une fonction officielle qui lui est confiée, quel que soit le niveau, même le plus bas, sans autorisation expresse, voire en-dehors ou à l'encontre d'instructions.”

Euroopa Inimõiguste Kohus järgis selles asjas Euroopa Inimõiguste Komisjoni ettekannet (vt 18. jaanuari 1978. aasta otsus kohtuasjas nr 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, A–seeria, nr 25, punkt 159) ja kinnitas 1999. aastal sõnaselgelt Euroopa Inimõiguste Komisjoni toonast seisukohta (vt 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas nr 28396/95, Wille vs. Liechtenstein, Reports of Judgments and Decisions 1999-VII, punkt 46).

34 – Vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Salomone Haim, punkt 44, ja eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur, punkt 58.

35 – Vt 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑150/99: Stockholm Lindöpark (EKL 2001, lk I‑493, punkt 38); 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑392/93: British Telecommunications (EKL 1996, lk I‑1631, punkt 41 jj); 17. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑283/94, C‑291/94 ja C‑292/94: Denkavit International jt (EKL 1996, lk I‑5063, punkt 49 jj) ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler (EKL 2003, lk I‑10239, punkt 101 jj).

36 – Vt eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 80 ja 82.

37 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 33.

38 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 38 ja 41.

39 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 34.

40 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 33.

41 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 39.

42 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 43.

43 – Vt eelkõige käesoleva ettepaneku punkt 82.

44 – Niisiis ei saa kohaldada eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa kriteeriume ega eespool 21. joonealuses märkuses viidatud määrust nr 2679/98.

45 – Euroopa Kohus peab eelotsuse küsimustele vastamisel seevastu lähtuma asjaoludest, mille siseriiklik kohus on eelotsusetaotluses esitanud. Esiteks ei ole Soome valitsus ega T. Lehtinen täpsustanud teavet ministeeriumi meetmete kohta. Teiseks erineb nende teave eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetest ja tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.

46 – Vt viidatud kriteeriumi kohta 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville (EKL 1974, lk 837, punkt 5) ja 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑383/97: van der Laan (EKL 1999, lk I‑731, punkt 18).

47 – Vt eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, nn Buy Irishi kohtuasi, punktid 2 ja 3 ning 25–29).

48 – Vt eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schmidberger, punktid 58 ja 59, ning eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 31 ja 32.

49 – Vt eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 32–34, eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schmidberger, punkt 64.

50 – Vt eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 35.

51 – T. Lehtineni sõnul ei rajanenud 13. juuni 2001. aasta artikkel temaga tehtud intervjuul.

52 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 38 ja 41.

53 – Vt 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas 35/88: komisjon vs. Kreeka (EKL 1990, lk I‑3125, punktid 42 ja 43) ja 18. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 5/79: Buys jt (EKL 1979, lk 3203, punkt 30).

54 – Vt 19. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑374/89: komisjon vs. Belgia (EKL 1991, lk I‑367, punkt 13 jj) ja 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑340/89: Vlassopoulou (EKL 1991, lk I‑2357, punkt 14).

55 – Vt 10. märtsi 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑96/03 ja C‑97/03: Tempelman ja van Schaijk (EKL 2005, lk I‑1895, punkt 47); 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑189/01: Jippes jt (EKL 2001, lk I‑5689, punkt 81); 12. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑27/00 ja C‑122/00: Omega Air jt (EKL 2002, lk I‑2569, punkt 62); eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schmidberger, punkt 79, ja 3. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑220/01: Lennox (EKL 2003, lk I‑7091, punkt 76).

56 – Ainus teadaolev õnnetusjuhtum tulenes lukustussüsteemi tõrkest, vt käesoleva ettepaneku punkt 27.

57 – Vt 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly (EKL 2001, lk I‑1611, punkt 39 jj) ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas nr 17851/91 Vogt vs. Saksamaa, A‑seeria, nr 323, punktid 43 ja 53, ning 2. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas nr 22954/93 Ahmed jt vs. Ühendkuningriik, Reports 1998-VI, punktid 41 ning 55 ja 56.

58 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 78 ja 106 jj. Nagu neis märgitud, ei tohtinuks käesolevas asjas olla sellist kohustust ka vaatamata sõnavabadusega arvestamisele.

59 – Vt eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schmidberger, punktid 71–82.

60 – Vt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohta eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Salomone Haim, punkt 36.

61 – Vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Salomone Haim, punkt 37.

62 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 110.

63 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 72 jj ning 100 jj.

64 – Vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punktid 55 ja 56.

65 – Vt 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑5/94: Hedley Lomas (EKL 1996, lk I‑2553, punkt 28); eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Salomone Haim, punkt 38, ja eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Stockholm Lindöpark, punktid 40 ja 41.

66 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 113.

67 – Vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punkt 67; 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt (EKL 1991, lk I‑5357, punktid 41–43) ja 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 199/82: San Giorgio (EKL 1983, lk 3595, punkt 14).

68 – Vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Brasserie du Pêcheur ja Factortame, punkt 87.

69 – Vt 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑302/97: Konle (EKL 1999, lk I‑3099, punkt 63 jj) ja eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Salomone Haim, punktid 30–32.

70 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 144 ja 145.

71 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 144 ja 145.

Full & Egal Universal Law Academy