EUR-Lex -  62003TJ0013 - ET

Kohtuasi T-13/03

Nintendo Co., Ltd ja Nintendo of Europe GmbH

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Nintendo videomängukonsoolide ja mängukassettide turg – Otsus EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise kohta – Paralleelse ekspordi piiramine – Trahvid – Hoiatav mõju – Rikkumise kestus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja või algataja roll – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluses

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Asjaomaste ettevõtjate jagamine identse lähtepunktiga gruppidesse – Vertikaalne rikkumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

2.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Hoiatamise teguri hindamise kriteeriumid – Kohustus võtta arvesse tõenäosust, et karistatud ettevõtja paneb rikkumise toime korduvalt – Puudumine

(EÜ artikli 81 lõige 1; EMP leping, artikli 53 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

3.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Ühenduse konkurentsieeskirjade järgimise programmi kehtestamine – Kolmandatele isikutele pakutud hüvitis

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

4.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Hoiatamise teguri hindamise kriteeriumid – Vertikaalne rikkumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

5.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja või algataja roll

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

6.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Hoiatamise teguri hindamise kriteeriumid – Kartelli liikmeks olevate eri ettevõtjate suhtes erinevate tegurite kohaldamine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

7.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Üldine nõue, millest komisjon peab kogu trahvide arvutamise aja jooksul juhinduma – Eelduse puudumine, et esineks konkreetne etapp, milles hinnatakse tervikuna kõiki kohaseid asjaolusid

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

8.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Pikaajaline rikkumine – Lähtesumma suurendamine 10% iga rikkumise aasta kohta

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1B)

9.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Juhi roll

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 2)

10.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja roll

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 2)

11.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise jätkamine pärast komisjoni sekkumist

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

12.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Vertikaalne rikkumine – Koostööteatise kohaldamatus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 96/C 207/04)

13.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Ettevõtja hoiak haldusmenetluses – Keelatud kokkuleppes osalenud iga ettevõtja koostöö ulatuse hindamine – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 3)

14.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Õigus olla ära kuulatud – Üksikasjalikud eeskirjad

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 1; komisjoni määrus nr 2842/98, artikkel 7)

15.    Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Haldusasutuse antavad konkreetsed tagatised – Komisjoni teenistuja poolt konkurentsi valdkonnas avaldatud mitteametlik seisukoht – Välistamine

1.      Konkurentsiõiguse rikkumise eest komisjoni poolt määratavate trahvide lähtesummade kindlaksmääramisel on erineva kohtlemise eesmärk arvestada rikkumises osalenud iga ettevõtja täpset osakaalu ja seega ka iga ettevõtja rikkumise tegelikku mõju, eriti kui samalaadseid rikkumisi toimepannud ettevõtjad on väga erineva suurusega.

Mis puudutab toodete paralleeleksporti piiravaid vertikaalseid kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust, siis esindab nende toodete turustamisega tegelenud ettevõtja turuosa tema täpset osakaalu vaidlusaluses turustussüsteemis. Et tagada ettevõtjatele määratavate trahvide algsete summade fikseerimisel erinev kohtlemine, võib komisjon seega tugineda iga ettevõtja osale niisuguste toodete kogumahus, mis olid ostetud nende turustamise eesmärgil Euroopa Majanduspiirkonnas viimasel rikkumise toimepanemise aastal.

Viidet iga ettevõtja turuosale nende toodete turustamisel kasutatakse lihtsalt selleks, et määrata kindlaks iga ettevõtja vastutus rikkumises, mille eesmärk on just konkurentsi piiramine nende toodete turustamise faasis; asjaolu, et toodete turgu iseloomustab ka tugev kaubamärkide vaheline ja kaubamärgisisene konkurents, ei ole tegur, mida komisjon on kohustatud arvesse võtma asjassepuutuvatele ettevõtjatele määratud trahvi algse lähtesumma kindlaksmääramisel.

(vt punktid 45, 49–51)

2.      Komisjonil on pädevus otsustada trahvisummade taseme suurus nende hoiatava mõju tugevdamiseks, kui teatavat tüüpi rikkumised on vaatamata asjaolule, et ühenduse konkurentsipoliitika on need algusest peale ebaseaduslikuks kuulutanud, suhteliselt sagedased kasu tõttu, mida huvitatud ettevõtjad võivad nendest saada. Kuna trahvil on hoiatav mõju selleks, et suunata ettevõtjate käitumist ühenduses või Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP), tuleb hoiatamise tegurit hinnata mitme asjaolu, mitte ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetse olukorra alusel. Komisjon ei ole ka trahvisumma suurendamise vajaduse hindamisel, et tagada selle hoiatav mõju, kohustatud hindama tõenäosust, kas ettevõtja võib rikkumise uuesti toime panna. Hoiatava mõju eesmärk ei ole puudutada ainult ettevõtjaid, kes on trahvi määrava otsuse adressaadid. Samalaadsetes konkurentsiõiguse rikkumistes osalemisest hoidumises tuleb veenda ka analoogsete vahendite ja suurusega ettevõtjaid.

(vt punktid 71–73)

3.      Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest karistatavate ettevõtjate võetud ennetavad meetmed, nagu programmi loomine konkurentsiõiguse järgimise tagamiseks, koostöö haldusmenetluses ja kolmandatele isikutele pakutud hüvitis, ei mõjuta rikkumise toimepanemise fakti ning neid ei tule trahvi lähtesumma kindlaksmääramiseks rikkumise raskusastme hindamise staadiumis arvesse võtta. Neid meetmeid võib vajaduse korral arvesse võtta kergendavate asjaolude esinemise uurimisel.

(vt punkt 74)

4.      Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvi lähtesumma kindlaksmääramiseks, et hoiatada trahvi suurendamise eest, võib komisjon arvesse võtta asjaolu, et ettevõtjal oli asjassepuutuvate toodete valmistajana vaidlusaluses turustussüsteemis eriline roll. Kuigi on tõsi, et ettevõtja suurus on üldjuhul asjaolu, millega trahvi suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, ei ole välistatud, et trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamiseks võetakse arvesse ka muid asjaolusid. Asjaolu, et ettevõtja on toodete valmistaja, võib ettevõtja suuruse eeskujul vertikaalse rikkumise korral olla just tegur, mis näitab ettevõtja tegelikku võimet konkurentsile olulist kahju tekitada. Sel juhul peab asjassepuutuvate toodete valmistaja, kellel on nende toodete turustamissüsteemis keskne roll, olema eriti tähelepanelik ja tagama, et tema poolt sõlmitavad turustuslepingud on konkurentsiõigusega kooskõlas.

(vt punktid 78–80)

5.      Ühenduse konkurentsiõiguse vertikaalse rikkumise eest trahvi kindlaksmääramisel võib komisjon raskendava asjaoluna arvesse võtta asjaolu, et asjassepuutuvate toodete valmistajal on rikkumise eestvedaja või sellele kihutaja roll. Selles osas võib komisjon viidata asjaolule, et see ettevõtja kontrollib ja viib täide teatud arvu paralleelkaubandust piiravaid meetmeid ning tagab nende järgimise.

Nõustuda ei saa argumentatsiooniga, et rikkumise eestvedaja või sellele kihutaja rolli saab eristada ainult horisontaalsetes kartellides, mitte vertikaalsetes kokkulepetes. Asjaolu, et vertikaalsete kokkulepete puhul ühtib see roll asjassepuutuvate toodete valmistaja rolliga, ei välista trahvisumma arvutamisel rikkumise eestvedajaks või sellele kihutajaks olemise arvessevõtmist raskendava asjaoluna. Lisaks ei pruugi rikkumise eestvedaja kindlasti olla asjassepuutuvate toodete valmistaja – miski ei välista, et vertikaalse rikkumise eestvedaja on ettevõtja, kes on vaid turustaja, mitte toodete valmistaja.

(vt punktid 83, 128, 129, 131)

6.      Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvi kindlaksmääramisel ei riku komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta kohaldab hoiatava mõju tagamiseks erinevaid kordajaid keelatud kokkuleppe pooleks olnud kahe ettevõtja suhtes, kes ei ole võrreldavates olukordades.

Võttes arvesse ettevõtjate erinevaid turuosasid asjassepuutuvate toodete müügis ja nende positsiooni turustussüsteemis, võib komisjon vertikaalse rikkumise korral asuda seisukohale, et ettevõtjad ei ole võrreldavates olukordades.

(vt punktid 95 ja 96)

7.      Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta viidatakse hoiatamise eesmärgile punktis 1 A, mille kohaselt on vaja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju. Selle mõju tagamise vajadus on üldine nõue, millest komisjon peab juhinduma kogu trahvi arvutamise ajal ja see ei eelda ilmtingimata, et nimetatud arvutuse üks osa on konkreetne etapp, milles hinnatakse tervikuna kõiki asjaolusid, mis on selle eesmärgi saavutamiseks kohased. Seega ei saa nõustuda argumendiga, et hoiatava mõju tagamiseks tuleb trahvi suurendada alles trahvisumma kindlaksmääramise lõppfaasis.

(vt punktid 98 ja 99)

8.      Vastavalt suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktile 1B võib komisjon pikaajaliste rikkumiste korral rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvisummat suurendada kuni 10% iga rikkumise aasta kohta. Asjaolu, et komisjon on jätnud endale õiguse suurendada trahvi kuni 10% iga rikkumise aasta eest, ei kohusta teda seda määra kohaldama rikkumises osalemise aktiivsuse alusel või ka rikkumist osavõtjate osaluse erinevate määrade alusel. Järelikult ei saa nõustuda argumendiga, et kui rikkumine on väga varieeruva aktiivsuse ja raskusega, peab komisjon trahvi suurendama – vähemalt teatud rikkumise perioodi osas – palju väiksemal määral. Trahvi suurendamine rikkumise kestuse alusel ei ole piiratud olukorraga, kus rikkumise kestuse ja konkurentsieeskirjades sätestatud ühenduse eesmärgile põhjustatud suure kahju vahel esineb otsene seos.

(vt punktid 110, 112 ja 113)

9.      Kui konkurentsiõiguse rikkumise on toime pannud mitu ettevõtjat, siis tuleb trahvisummade kindlaksmääramisel uurida iga ettevõtja osaluse suhtelist raskusastet, mis tähendab eelkõige seda, et kindlaks tuleb teha nende roll rikkumises ajal, mil nad sellest osa võtsid. Sellest järeldub eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist keelatud kokkuleppe „juhina” (chef de file) tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta, kuna sellise rolliga ettevõtjad peavad võrreldes teiste ettevõtjatega kandma selle eest erilist vastutust. Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktis 2, mille pealkiri on „Raskendavad asjaolud”, on kehtestatud mitteammendav loetelu asjaoludest, mille alusel võib trahvi põhisummat suurendada ja sinna kuulub ka „rikkumise eestvedamine või algatamine”.

(vt punktid 126 ja 127)

10.    Ettevõtja „eestvedajaks” kvalifitseerimiseks ja talle ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvisumma suurendamiseks ei ole vaja tõendada, et kui ettevõtjal ei oleks teatud rolli olnud, oleks toimepandud rikkumine olnud kergem, sest sellises argumentatsioonis aetakse segamini rikkumise kui terviku raskuse hindamine ja kergendavate ja raskendavate asjaolude uurimise käigus teostatav iga ettevõtja suhtelise osaluse raskusastme hindamine.

(vt punkt 130)

11.    Komisjonil on õigus võtta raskendava asjaoluna arvesse asjaolu, et ettevõtja jätkas konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemist ka pärast uurimise algust, kuna selline tegutsemine annab tunnistust keelatud kokkuleppe poolte erilisest sihikindlusest rikkumist jätkata hoolimata sellest, et neid võidakse selle eest karistada.

(vt punkt 142)

12.    Komisjoni 1996. aasta teatisest, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul ja mille eesmärk on julgustada ettevõtjaid üles andma kartelle, mida on eriti raske tuvastada, tuleneb selgelt, et seda kohaldatakse ainult horisontaalsetele rikkumistele, nagu kartellid. Vastavalt selle teatise punkti A lõike 1 esimesele lõigule kohaldatakse teatist „salajastele kartellidele, mille eesmärk on kehtestada hinnad, jaotada tootmis- või müügikvoodid, jagada omavahel turud või keelata import või eksport”. Seda teatist ei tule seega kohaldada, kui ettevõtjad osalesid paralleeleksporti piiravas vertikaalses rikkumises. Lisaks, isegi kui asjassepuutuvat rikkumist käsitletakse karistuse seisukohast kartellikokkuleppena, ei saa nimetatud teatist kohaldada analoogia alusel. Nimelt puudub otsene seos rikkumise väga raskeks kvalifitseerimise ja haldusmenetluses tehtud koostöö hindamise vahel.

(vt punktid 157 ja 158)

13.    Kuigi komisjon ei saa keelatud kokkuleppe uurimiseks algatatud menetluses ettevõtjate osutatud koostöö hindamisel jätta arvestamata võrdse kohtlemise põhimõtet, on tal lai kaalutlusõigus keelatud kokkuleppe erinevate poolte koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisel, mistõttu ei ole lubatud üksnes ilmne hindamisviga.

Ettevõtjate koostöö mahu hindamine ei tohi sõltuda täiesti juhuslikest teguritest. Ettevõtjate erinev kohtlemine peab seega tulenema võrreldamatust koostöö mahust, eelkõige kui see seisnes erineva informatsiooni edastamises või selle edastamises haldusmenetluse erinevates staadiumides või mitteanaloogsetes tingimustes. Samuti, kui ettevõtjad esitavad komisjonile haldusmenetluse samas staadiumis ja analoogses olukorras sarnast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida neile ette heidetakse, tuleb nendepoolset koostöö taset pidada võrreldavaks ja neid ettevõtjaid tuleb määratavate trahvisummade kindlaksmääramisel kohelda võrdselt.

Seega tuleb võrrelda koostöö ulatust nii ajalisest seisukohast, mis tähendab, et esiteks uuritakse, millises staadiumis koostööd tehti, kui ka kvaliteedi seisukohast, mis tähendab, et edasi võrreldakse ettevõtjate koostöö tegemise tingimusi ja selle koostöö raames iga ettevõtja poolt edastatud teabe asjassepuutuvust. Koostöö väärtuse võrdlevaks hindamiseks ajalisest seisukohast peavad selleks, et koostööd oleksid käsitletavad võrreldavatena, ettevõtjad seda olema kindlasti teinud mitte samal päeval, vaid samas menetluse staadiumis.

(vt punktid 161, 171, 172, 176, 178)

14.    Määruse nr 17 artikli 19 lõikes 1 ja määruse nr 2842/98 poolte ärakuulamise kohta teatavates EÜ artiklite 81 ja 82 alusel algatatud menetlustes artiklis 7 on selgelt märgitud, et kui komisjon kavatseb trahvi määrata, peab ta andma asjassepuutuvatele ettevõtjatele võimaluse esitada oma seisukoht küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväited. Seega tagab komisjon trahvisummade kindlaksmääramisel asjassepuutuvate ettevõtjate kaitseõiguse sellega, et ta annab neile võimaluse esitada oma seisukoht rikkumise kestuse, raskusastme, ettenähtavuse ja konkurentsivastase laadi kohta.

(vt punkt 194)

15.    Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus ühenduse haldusasutuse antud konkreetsete tagatiste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus. Isik ei saa nimetatud põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole talle konkreetseid tagatisi andnud. Lisaks saab õiguspärane ootus tekkida ainult siis, kui antud tagatised tulenevad pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest.

Ühenduse konkurentsiõiguse rakendamisel ei saa komisjoni esindaja poolt mitteametlikult kohtumisel ettevõtja esindajale tehtud avaldust, et kolmandatele isikutele hüvitiste maksmist võetakse trahvi arvutamisel arvesse, käsitleda täpse ja tingimusteta tagatisena, et hüvitiste kogusumma lahutatakse trahvi lõppsummast maha. Lisaks arvestades, et trahvi määrava otsuse vastuvõtmise õigus on ainult komisjoni liikmete kolleegiumil, ei saanud igal juhul üks komisjoni ametnik ettevõtja esindajatega peetud mitteametlikul kohtumisel anda kolmandatele isikutele pakutud hüvitiste trahvi lõppsummast mahaarvamise suhtes täpseid tagatisi, mis tuleneksid pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest.

(vt punktid 203, 206–208)

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

30. aprill 2009(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Nintendo videomängukonsoolide ja mängukassettide turg – Otsus EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise kohta – Paralleelse ekspordi piiramine – Trahvid – Hoiatav mõju – Rikkumise kestus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja või algataja roll – Kergendavad asjaolud –Koostöö haldusmenetluses

Kohtuasjas T‑13/03,

Nintendo Co. Ltd, asukoht Kyoto (Jaapan),

Nintendo of Europe GmbH, asukoht Grossostheim (Saksamaa),

keda esindasid: I. Forrester, QC, solicitor J. Pheasant, solicitor M. Powell, solicitor C. Kennedy-Loest, ja barrister J. Killick,

hagejad,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, keda esindasid: O. Beynet ja A. Whelan ning hiljem H. Lewis ja O. Beynet,

kostja,

mille ese on nõue tühistada või vähendada komisjoni 30. oktoobri 2002. aasta otsuse 2003/675/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (COMP/35.587 PO Video Games, COMP/35.706 PO Nintendo Distribution ja COMP/36.321 Omega – Nintendo) (ELT 2003, L 255, lk 33) artikli 3 esimeses taandes hagejatele määratud trahvid,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro ja kohtunikud S. Papasavvas ja N. Wahl (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. mai 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1.     Asjassepuutuv ettevõtja

1        Esimene hageja on Nintendo Co., Ltd (edaspidi „NCL” või „Nintendo”), börsil noteeritud Kyotos (Jaapan) asuv äriühing, on videomängukonsoole ja nendes konsoolides kasutatavaid videomängukassette tootva ja turustava Nintendo kontserni emaettevõtja.

2        Nintendo tegevust juhivad Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) teatud osades tema tütarettevõtjad, milles talle kuulub 100% osalus; Nintendo olulisim tütarettevõtja ja teine hageja on Nintendo of Europe GmbH (edaspidi „NOE” või „Nintendo”). Kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal koordineeris NOE Nintendo teatud müügitegevust Euroopas ning ta oli Nintendo ainuturustaja Saksamaal.

3        Teistele müügiterritooriumidele oli Nintendo määranud sõltumatud ainuturustajad. Nii sai äriühingust The Games Ltd, mis on John Menzies plc 100% osalusega tütarettevõtja John Menzies Distribution Ltd üks müügiüksus, 1995. aasta augustis Nintendo ainuturustaja Ühendkuningriigis ja Iirimaal ning ta jäi selleks vähemalt kuni 31. detsembrini 1997.

2.     Haldusmenetlus

 Videomängude turusektorit puudutav uurimine (juhtum IV/35.587 PO Video Games)

4        1995. aasta märtsis algatas komisjon videomängude turusektorit puudutava uurimise (juhtum IV/35.587 PO Video Games). Selle uurimise käigus esitas komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel 1995. aasta 26. juunil ja 19. septembril Nintendole informatsiooninõuded, et saada teavet just tema turustajate ja tütarettevõtjate kohta, nende ettevõtjatega formaalselt sõlmitud turustuslepingute ja tema müügilepingu tüüptingimuste kohta. NOE vastas nendele informatsiooninõuetele 1995. aasta 31. juuli ja 26. septembri kirjadega.

 Täiendav uurimine, mis puudutab konkreetselt Nintendo turustussüsteemi (juhtum IV/35.706 PO Nintendo Distribution)

5        Pärast esialgsete järelduste tegemist algatas komisjon 1995. aasta septembris täiendava uurimise, mis puudutas konkreetselt Nintendo turustussüsteemi (juhtum IV/35.706 PO Nintendo Distribution).

6        Selles menetluses esitas komisjon Nintendole informatsiooninõude 9. oktoobril 1995. Nintendo esindajate ja komisjoni vahel toimus Nintendo turustuspoliitika teemal mitu kohtumist. Nintendo esitas ka erinevaid versioone tema teatud turustajatega sõlmitud lepingutest.

 Uurimine, mis algatati Omega Electro BV taotluse alusel (juhtum IV/36.321 Omega – Nintendo)

7        26. novembril 1996 esitas Omega Electro, elektrooniliste mängude impordi ja müügi sektoris tegutsev äriühing, määruse nr 17 artikli 3 lõike 2 punkti b alusel taotluse, mis puudutas peamiselt Nintendo videomängukassettide ja -konsoolide turustamist, sest väidetavalt takistas just Nintendo Madalmaades paralleelkaubandust ja kohaldas seal kindla edasimüügihinna süsteemi. Taotlusest tulenevalt otsustas komisjon uurimist jätkata (juhtum IV/36.321 Omega – Nintendo). 7. märtsil 1997 saatis ta informatsiooninõude Nintendole ja John Menziesile. 16. mail 1997 saadetud vastuses nõustus Nintendo sellega, et osa tema turustuslepinguid ja tüüptingimusi sisaldavad EMP territooriumil paralleelkaubandust piiravaid sätteid. 1997. aasta oktoobris esitas komisjon John Menziesile uue informatsiooninõude, millele viimane vastas 1. detsembril 1997, andes mõningat teavet vaidlusaluse keelatud kokkuleppe kohta.

8        23. detsembri 1997. aasta kirjas teatas Nintendo komisjonile, et ta teadvustab „ühendusesisese paralleelkaubandusega seotud olulist probleemi”, ja avaldas soovi komisjoniga koostööd teha.

9        13. jaanuaril 1998 esitas John Menzies täiendavat informatsiooni. Nintendo edastas komisjonile 1998. aasta 21. jaanuaril, 1. aprillil ja 15. mail sadu dokumente. 15. detsembril 1998 toimus Nintendo esindajate ja komisjoni vahel kohtumine, kus käsitleti võimalikku hüvitise maksmist kolmandatele isikutele, kellele vaidlusaluse keelatud kokkuleppega oli kahju tekitatud.

10      Oma süüd tunnistades võttis Nintendo meetmeid tagamaks ühenduse õiguse järgimist tulevikus ja pakkus rahalist hüvitist kolmandatele isikutele, kellele tema tegevus oli rahalist kahju tekitanud.

11      26. aprillil 2000 esitas komisjon Nintendole ja teistele asjassepuutuvatele äriühingutele vastuväiteteatise EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu (edaspidi „EMP leping”) artikli 53 lõike 1 rikkumise kohta. Nintendo ja teised asjassepuutuvad ettevõtjad edastasid vastuseks komisjoni vastuväidetele kirjalikud arvamused, milles Nintendo ja mitmed teised ettevõtjad palusid kohaldada komisjoni 18. juuli 1996. aasta teatist, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”). Ükski pool ei soovinud ametlikku ärakuulamist. Nintendo ei vaidlustanud vastuväiteteatises esitatud faktide sisulist õigsust.

12      Mis puudutab täpsemalt hagejaid, siis saatsid nad vastuse komisjoni vastuväiteteatisele 7. juulil 2000.

3.     Vaidlustatud otsus

13      30. oktoobril 2002 võttis komisjon vastu otsuse 2003/675/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (COMP/35.587 PO Video Games, COMP/35.706 PO Nintendo Distribution ja COMP/36.321 Omega – Nintendo) (ELT 2003, L 255, lk 33; edaspidi „otsus”). Otsusest teatati NOE‑le ja NCL‑ile vastavalt 8. novembril 2002 ja 11. novembril 2002.

14      Otsus sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid:

„Artikkel 1

Osaledes märgitud ajavahemikel Nintendo toodetud mängukonsoolide ja nende konsoolidega ühilduvate mängukassettide turul kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja tagajärg oli Nintendo videomängude konsoolide ja mängukaassettide paralleelse ekspordi piiramine, on järgmised ettevõtjad rikkunud [EÜ] […] artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1:

–        [NCL ja NOE], 1991. aasta jaanuarist kuni 1997. aasta detsembri lõpuni,

[…]

Artikkel 3

Artiklis 1 nimetatud ettevõtjatele määratakse toimepandud rikkumise eest järgmised trahvid:

–        [NCL ja NOE], kes vastuta[vad] ühiselt ja solidaarselt, trahv summas 149,128 miljonit eurot,

[…]”

15      Trahvide väljaarvutamiseks kasutas komisjon otsuses meetodit, mis on sätestatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”). Ta otsustas aga mitte arvestada koostööteatist, kuna rikkumine seisnes vertikaalses kokkuleppes.

16      Esimeses faasis määras komisjon rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks trahvide põhisummad.

17      Selleks võttis komisjon esiteks seisukoha, et arvestades rikkumise laadi, selle konkreetset mõju turule ja asjakohase geograafilise turu suurust, on asjassepuutuvad ettevõtjad toime pannud väga raske rikkumise.

18      Edasi leidis komisjon, et kuna üks ja vältav rikkumine puudutab mitut väga erineva suurusega ettevõtjat, tuleb ettevõtjaid erinevalt kohelda, et võtta arvesse iga ettevõtja konkreetset suurust ning järelikult nende õigustrikkuva tegevuse tegelikku mõju konkurentsile. Selleks jagati asjassepuutuvad ettevõtjad kolme gruppi nende suhtelise olulisuse alusel võrreldes Nintendoga, keda käsitleti asjassepuutuvate toodete turustajana EMP‑s. Võrdluse aluseks oli iga ettevõtja osa Nintendo mängukonsoolide ja ‑kassettide kogumahus, mis olid ostetud nende turustamise eesmärgil EMP‑s 1997. aastal, st viimasel rikkumise toimepanemise aastal. Selle põhjal paigutus Nintendo üksi esimesse gruppi ja John Menzies üksi teise gruppi. Komisjon määras nendele ettevõtjatele trahvi algseks lähtesummaks rikkumise raskuse alusel vastavalt 23 000 000 eurot Nintendole ja 8 000 000 eurot John Menziesile. Teistele ettevõtjatele määrati trahvi algseks lähtesummaks 1 000 000 eurot.

19      Komisjon suurendas neid lähtesummasid, et määrata piisavalt hoiatava mõjuga trahv ning võtta arvesse Nintendo, John Menziesi ja Itochu Corp.‑i suurust ja nende koguvahendeid. Mis puutub täpsemalt Nintendosse, siis leidis komisjon, et kuigi ta on suuruselt selgelt väiksem Itochust, tuleb arvestada sellega, et Nintendo oli rikkumise esemeks oleva kauba tootja. Neid asjaolusid arvestades korrutas komisjon Nintendole ja Itochule määratud trahvi läbi koefitsiendiga 3 ning John Menziesile määratud trahvi koefitsiendiga 1,25, mille tulemusel määrati trahvi lähtesummadeks vastavalt Nintendole 69 000 000 eurot, John Menziesile 10 000 000 eurot ja Itochule 3 000 000 eurot.

20      Lähtesummat suurendati iga ettevõtja toimepandud rikkumise kestuse alusel 10% ühe aasta eest, mis Nintendo puhul tähendas trahvi suurendamist 65% võrra ja John Menziesi puhul 20% võrra.

21      Seetõttu määras komisjon Nintendo trahvi põhisummaks 113 850 000 eurot.

22      Teises faasis suurendati Nintendole määratud trahvi põhisummat raskendavate asjaolude esinemise tõttu 50% võrra, põhjendusel et see ettevõtja oli rikkumise eestvedaja ja sellele kihutaja, ning 25% võrra seetõttu, et ta jätkas rikkumise toimepanemist ka pärast seda, kui komisjon oli 1995. aasta juunis esimesed uurimistoimingud läbi viinud. John Menziesile määratud trahvi põhisummat suurendati 20% võrra, vastavalt 10% võrra seetõttu, et ta oli rikkumise toimepanemist jätkanud ka pärast komisjoni uurimise algust ja 10% võrra seetõttu, et ta keeldus komisjoniga koostööd tegemast.

23      Kolmandas faasis leidis komisjon kergendavaid asjaolusid uurides, et ühele asjassepuutuvale ettevõtjale, nimelt Concentra – Produtos para crianças, SA‑le, kes on Nintendo ainuturustaja Portugalis, määratud trahvi tuleb vähendada, sest tal oli rikkumise aja jooksul enamjaolt ainult passiivne roll. Komisjon vähendas seejärel Nintendo trahvi 300 000 euro võrra, arvestades rahalist hüvitist, mida Nintendo pakkus vastuväiteteatises määratletud kolmandatele isikutele, kellele vaidlusaluse keelatud kokkuleppega oli kahju tekitatud. John Menziesi ja Nintendo trahve vähendati lõpuks veel vastavalt 40% ja 25% võrra, arvestades nende tõhusat koostööd komisjoniga. Seevastu teiste asjassepuutuvate ettevõtjate osas kergendavaid asjaolusid ei esinenud.

 Menetlus ja poolte nõuded

24      Käesolevas asjas hageja esitatud hagiavaldus saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 16. jaanuaril 2003.

25      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust.

26      7. mai 2008. aasta kirjas märkisid hagejad, et nad loobuvad väitest, mille kohaselt suurendati nende trahvi esimese rikkumise aasta eest vääralt.

27      Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 19. mail 2008 toimunud kohtuistungil. Istungil märkis komisjon, et tal ei ole eespool nimetatud loobumise kohta midagi lisada.

28      Samal kohtuistungil esitasid hagejad Esimese Astme Kohtule ja kostjale hagejate repliigi ühe lisa parandatud versiooni. Selles lisas selgitas komisjon uurimises osalenud ettevõtjate koostööd. Olles pooled ära kuulanud, otsustas Esimese Astme Kohus selle dokumendi toimikusse lisada ja andis komisjonile tähtaja dokumendi kohta oma vastus esitada. Pärast vastuse saamist suuline menetlus lõpetati.

29      Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsuse artikli 3 see osa, milles neile määratakse trahv;

–        teostada oma täielikku pädevust ja tühistada trahv või vähendada see summani, mida Esimese Astme Kohus kohaseks peab;

–        võtta mis tahes muid kohaseid meetmeid;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

30      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

31      Oma hagiavalduse põhjenduses väidavad hagejad, et komisjon rikkus olulisi vorminõudeid, EÜ asutamislepingut ja selle kohaldamise nõudeid, määrates neile ligi 150 000 000 euro suuruse trahvi, mis on kõige suurema trahv, mis vertikaalse rikkumise eest üldse määratud, ja otsuse kuupäeva seisuga suuruselt neljas trahv, mis üksikule ettevõtjale ühe rikkumise eest üldse määratud. Hageja arvates on trahv ebaseaduslik esiteks seetõttu, et see on ebaproportsionaalselt suur, ja teiseks seetõttu, et selle arvutamise igas eri faasis on tehtud vigu.

32      Hagejate argumendid, mis on seega kõik seotud trahvi kindlaksmääramisega, puudutavad esiteks rikkumise raskust, teiseks hoiatava mõju tagamiseks kordaja kohaldamist, kolmandaks rikkumise kestust, neljandaks trahvi suurendamist raskendavate asjaolude tõttu ja viiendaks kergendavate asjaolude esinemist.

33      Enne kui hakata uurima hagejate esitatud väiteid, tuleb meenutada, et otsuse põhjendustest 366–464 nähtub, et komisjon määras trahvid EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumise eest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel ja et komisjon määras trahvid, nagu ta seda ise selgelt kinnitas, suunistes sätestatud meetodit kasutades.

34      Kuigi suuniseid ei saa lugeda õigusaktiks, mida ametiasutus igal juhul peab järgima, sätestavad nad siiski praktikat väljendava käitumisnormi, mida ametiasutus konkreetsel juhtumil ei või eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 91 ja viidatud kohtupraktika).

1.     Hagejatele määratud trahvi lähtesumma kindlaksmääramine

 Poolte argumendid

35      Hagejad ei ole nõus sellega, et komisjon määras rikkumise raskuse alusel trahvi esialgseks suuruseks 23 000 000 eurot ja esitavad sellega seoses kaks väidet, mis puudutavad vastavalt selget hindamisviga ja põhjenduse puudulikkust.

36      Hagejad ei ole esiteks nõus sellega, et komisjon määras trahvisumma rikkumise raskuse alusel, arvestades „iga ettevõtja osa Nintendo mängukonsoolide ja –kassettide kogumahus, mis olid ostetud nende turustamise eesmärgil EMP‑s”. Sellele teabele tuginemine, mida varem ei ole esinenud, on omavoliline ja ebasobiv. Esiteks tuleneb komisjoni võetud lähenemisest, et see summa oleks olnud suurem, kui Nintendo oleks oma tooteid turustanud tema 100% osalusega tütarettevõtjate kaudu, ja väiksem, kui ta oleks otsustanud oma tooteid turustada sõltumatute edasimüüjate kaudu, samas aga puudub igasugune loogiline seos rikkumise toimepannud ettevõtja suhtelise ja absoluutse süü ja tema toodete müügiks valitud turustusstruktuuri vahel. Teiseks ei arvestata sellise lähenemise puhul kaubamärkide vahelist või kaubamärgisisest konkurentsi. Hagejad märgivad, et videomängukonsoolide ja mängukassettide müügi turgu iseloomustab tugev kaubamärgisisene konkurents. Nintendo positsiooni toodete valmistajana võeti arvesse kaks korda, kuna sellega arvestati ka raskendavate asjaolude esinemise kindlakstegemisel (otsuse põhjendus 229).

37      Teise võimalusena väidavad hagejad, et komisjon ei põhjendanud või vähemalt ei põhjendanud piisavalt kasutatud meetodit ja summat, mille ta nimetatud meetodiga välja arvutas. Nad leiavad, et komisjoni kostja vastuses esitatud selgitused ei ole samuti piisavad, kuna neis esineb vigu ja need on vastuolus nii otsuse kui suuniste loogikaga.

38      Nimelt leiavad hagejad, et komisjon on kostja vastuses asunud otsusest erinevale positsioonile, kinnitades, et 23 000 000 euro suurune trahvi lähtesumma viitab vaid rikkumise raskuse ühele aspektile ehk turustamisega tegelevate Nintendo tütarettevõtjate ja klientide suhetele, samas kui kordaja kohaldamisel võeti arvesse teist aspekti, st hagejate rolli tootjana ja toodete müüjana nende sõltumatutele turustajatele. Otsuse kohaselt väljendab kordaja vaid vajadust veenda ettevõtjaid rikkumisi mitte toime panema, samas määrati aga 23 000 000 euro suurune trahv rikkumise raskusastme alusel.

39      Igal juhul on komisjoni poolt kostja vastuses esitatud argumentatsioon väär. Sellest nähtub, et rikkumise ühe aspekti eest määratud trahvi summa põhines rikkumise teise aspekti eest määratud summal, samas kui rikkumise raskuse alusel oleks võinud välja arvutada kaks erinevat summat mõlema rikkumise aspekti suhtes ja kõiki asjaolusid arvestades.

40      Teiseks kaldus komisjon kõrvale ka oma suunistest, kohaldades hoiatamiseks kordajat, et raskuse alusel esialgselt kindlaksmääratud ja kaalutud summasid kohandada, samas kui suunistes tehakse selgelt vahet kaaluteguri arvessevõtmisel, et mitut isikut hõlmava juhtumi puhul arvestada iga ettevõtja rikkumise tegelikku mõju, ja rikkumise raskusastme alusel kindlaksmääratud summa kohandamist, et tagada piisav hoiatav mõju.

41      Kolmandaks, vastuseks komisjoni argumendile, et võrreldes kartellide asjades määratavate trahvidega määrati neile oluliselt väiksemad trahvid, toonitavad hagejad, et horisontaalseid ja vertikaalseid piiranguid puudutavad asjad on fundamentaalselt erinevad ja seda kinnitab ka asjaolu, et koostööteatis on kohaldatav ainult horisontaalsete piirangutega seotud asjades.

42      Komisjon vaidleb vastu kõigile hagejate argumentidele.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

43      Nagu nähtub ka otsusest, määras komisjon käesolevas asjas asjassepuutuvate ettevõtjate trahvisummad kindlaks mitme teguri alusel ja kooskõlas suunistes kehtestatud meetodiga.

44      Nimelt tuvastas komisjon esiteks – arvestades ühisprojekti olemust, selle mõju turule ja asjaolu, et see piiras paralleelkaubandust kogu EMP‑s –, et asjassepuutuvad ettevõtjad on toime pannud EÜ artikli 81 lõike 1 väga raske rikkumise, mis vastavalt suuniste punkti 1A teise lõigu kolmandale taandele on karistatav vähemalt 20 000 000 eurose trahviga (otsuse põhjendused 374–384).

45      Arvestades, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega, mis puudutas mitut väga erineva suurusega ettevõtjat, kohtles komisjon kooskõlas suuniste punkti 1A kolmanda lõiguga ettevõtjaid erinevalt (vt otsuse põhjendused 385–391). Selleks võttis ta arvesse iga ettevõtja osa Nintendo mängukonsoolide ja –kassettide kogumahus, mis olid ostetud nende turustamise eesmärgil EMP–s 1997. aastal, st viimasel rikkumise toimepanemise aastal (vt otsuse põhjendus 386).

46      Seega määrati Nintendo trahvi „algseks lähtesummaks” 23 000 000 eurot (otsuse põhjendus 391). Et tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju, korrutas komisjon seejärel selle summa kolmega, arvestades mitte ainult Nintendo suurust ja tema koguvahendeid, vaid ka asjaolu, et ta oli toodete valmistaja. Nintendo trahvi lähtesummaks määrati seega 69 000 000 eurot (otsuse põhjendused 392–396).

47      Vastupidi hagejate väidetule tuleneb kõigist eespool toodud põhjendustest, et komisjon ei tuginenud ainult arvudele, mis kajastasid iga ettevõtja osa Nintendo mängukonsoolide ja ‑kassettide kogumahus asjassepuutuval aastal.

48      Kui hagejate argumentatsiooni tõlgendada kriitikana arvudele tuginemise suhtes komisjoni erineva kohtlemise strateegias, mis on välja toodud otsuse põhjendustes 385‑391, siis tuleb märkida, et ka selle kriitikaga ei saa nõustuda.

49      Nimelt tuleb meenutada, et nagu märkis ka komisjon otsuse põhjenduses 385, on erineva kohtlemise eesmärk arvestada rikkumises osalenud iga ettevõtja täpset osakaalu ja seega ka iga ettevõtja rikkumise tegelikku mõju, eriti kui samalaadseid rikkumisi toimepannud ettevõtjad on väga erineva suurusega.

50      Mis puudutab mängukonsoolide ja -kassettide paralleeleksporti piiravaid vertikaalseid kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust, siis esindab asjassepuutuvate toodete turustamisega tegelenud iga ettevõtja vastav turuosa tema täpset osakaalu vaidlusaluses turustussüsteemis. Komisjon ei ole seega teinud ilmset hindamisviga, tuginedes asjassepuutuvatele ettevõtjatele määratud trahvide algsete summade fikseerimisel erineva kohtlemise tagamiseks nendele osadele.

51      Vastupidi hagejate väidetule ei jäeta komisjoni lähenemises tähelepanuta asjaolu, et mängukonsoolide ja –kassettide müüki iseloomustab tugev kaubamärgisisene konkurents. Nimelt on oluline meenutada, nagu toonitab ka komisjon, et viidet iga ettevõtja turuosale Nintendo toodete turustamisel kasutati lihtsalt selleks, et määrata kindlaks iga ettevõtja vastutus tuvastatud rikkumises. Nagu nähtub selgelt ka otsusest (vt eelkõige otsuse põhjendus 374), oli rikkumise eesmärk just konkurentsi piiramine Nintendo toodete turustamise faasis. Seega asjaolu, et mängukonsoolide ja –kassettide turgu iseloomustab ka tugev kaubamärkide vaheline ja kaubamärgisisene konkurents, eeldades et see on tõendatud, ei ole tegur, mida komisjon oli kohustatud arvesse võtma just hagejatele määratud trahvi algse lähtesumma kindlaksmääramisel.

52      Asjaolu, et komisjon ei ole seni kunagi tuginenud ühe rikkumise toimepannud ettevõtjate gruppidesse jagamisel vaidlustatud andmetele, on selgitatav sellega, et see on esimene kord, kus tal tuli gruppidesse jagada vertikaalse rikkumise toime pannud ettevõtjad, nagu komisjon kinnitas ka menetlusdokumentides.

53      Väite osas, et ettevõtjate kategooriatesse jagamisel on rikutud põhjendamiskohustust, tuleb meenutada, et konkurentsiõiguse rikkumise eest määratavate trahvide teemalise väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon oma põhjendamiskohustuse täitnud, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta toimepandud rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise viisi kohta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punktid 38–47, ja Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 1522).

54      Käesolevas asjas tuleneb eespool toodud põhjendustest, et komisjon on piisavalt välja toonud rikkumise raskuse alusel määratava trahvi suuruse kindlaksmääramise erinevad faasid ja et järelikult on ta põhjendamiskohustuse täitnud.

55      Järelikult tuleb tagasi lükata kõik argumendid, mis puudutavad algse lähtesumma kindlaksmääramist trahvi raskuse alusel.

2.     Hagejatele määratud trahvi esialgse lähtesumma suurendamine, et tagada piisav hoiatav mõju

56      Hagejad ei vaidlusta mitte ainult asjaolu, et komisjon korrutas trahvi hoiatava mõju saavutamiseks trahvi algse lähtesumma kolmega läbi, vaid ka seda, et trahvi selline suurendamine on põhimõtteliselt võimalik. Hagejad esitavad selle kohta kaks väidet, millest esimene puudutab ilmset hindamisviga, proportsionaalsuse põhimõtte, non bis in idem põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist ning vastuolu komisjoni eelneva otsustuspraktikaga, ning teine puudutab põhjenduse puudulikkust, võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja suunistes kehtestatud meetodi väära kohaldamist.

 Esimene väide, et tehtud on ilmne hindamisviga, rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, non bis in idem põhimõtet ja kaitseõigusi ning et esineb vastuolu komisjoni eelneva otsustuspraktikaga

 Poolte argumendid

57      Esiteks väidavad hagejad, et kuna puudus vajadus kasutada kordajat, et tagada, et nad tulevikus ühenduse õigust järgivad, on komisjon rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

58      Nende hinnangul peab komisjon enne hoiatava mõju tagamiseks kohaldatava kordaja kasutamist uurima, kas esineb oht, et kui trahvi selliselt ei suurendata, võib rikkumise toime pannud isik toime panna uue konkurentsiõiguse rikkumise. Käesolevas asjas ei viidanud miski vastuväiteteatises ega otsuses sellele, et hageja puhul see oht esineb. Vastupidi, komisjon kinnitas nii vastuväiteteatises kui otsuses (põhjendus 95), et „Nintendo tundub olevat võtnud ka meetmeid, millega tõenäoliselt sooviti tagada ühenduse õiguse järgimine tulevikus”. Hagejad tuletavad meelde, et nad on võtnud mitmeid meetmeid, näiteks vabatahtlik süü tunnistamine ja vabatahtlik rikkumise lõpetamine 1997. aasta detsembris, koostöö komisjoniga, hüvitise maksmine kolmandatele isikutele, mitteeksklusiivsete turustuslepingute sõlmimine nende turustajatega ja ülemaailmse programmi loomine konkurentsiõigusega kooskõlas tegutsemise eesmärgil.

59      Mis puudutab üldise ja konkreetse hoiatamise eristamist, mida komisjon kostja vastuses teeb, ja argumenti, et kordaja kasutamist võib õigustada esimene, siis väidavad hagejad sellele vastu, et see argument on vastuolus nii suuniste kui komisjoni eelneva otsustuspraktikaga. Komisjoni viidatud nn eelisoleeritud torude asjas oli kordaja eesmärk vältida rikkumise kordamist ABB Asea Brown Boveri Ltd (edaspidi „ABB”) poolt (komisjoni 21. oktoobri 1998. aasta otsus 1999/60/EÜ [EÜ artikli 81] alusel algatatud menetluses (IV/35.691/E-4 ─ eelisoleeritud torud; EÜT 1999, L 24, lk 1) (põhjendus 168). Vastupidi komisjoni väidetule ei olnud see otsus ka asjassepuutuv, mis lubaks kordaja kasutamist ettevõtja suhtes, kes on loonud konkurentsiõiguse järgimise eesmärgil spetsiaalse programmi, kuna komisjon kahtles sõnaselgelt ABB eelneva programmi tõhususes (eespool viidatud eelisoleeritud torude otsus, põhjendus 172).

60      Teiseks väidavad hagejad, et kasutades hoiatamise eesmärgil kohaldatavat kordajat vertikaalset piirangut puudutavas asjas esimest korda, kaldus komisjon kõrvale oma varasemast otsustuspraktikast.

61      Hagejad meenutavad, et trahvi hoiatava mõju tagamiseks kohaldatud kordaja õigustamiseks tugines komisjon käesolevas asjas esiteks Nintendo suurusele ja teiseks asjaolule, et ta oli toodete valmistaja. Varasemates asjades, mis puudutasid vertikaalseid rikkumisi, ei kohaldatud tootjatele hoiatamise eesmärgil mingit kordajat, kuigi igas asjas määrati tootjatele trahv ja kuigi karistatud ettevõtjad olid mitu korda suuremad kui hagejad, v.a üks erand. See oli nii nn Volkswagen I ja Volkswagen II, Mercedes Benzi ja Opeli asjades (vastavalt komisjoni 28. jaanuari 1998. aasta otsus 98/273/EÜ [EÜ artikli 81] kohaldamise menetluses (IV/35.733 – VW) (EÜT L 124, lk 60); komisjoni 29. juuni 2001. aasta otsus 2001/711/EÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluses (juhtum COMP/F-2/36.693 – Volkswagen) (EÜT L 262, lk 14); komisjoni 10. oktoobri 2001. aasta otsus 2002/758/EÜ [EÜ] artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/36.264 – Mercedes-Benz) (EÜT 2002, L 257, lk 1) ja komisjoni 20. septembri 2000. aasta otsus 2001/146/EÜ [EÜ] artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/36.653 – Opel) (EÜT 2001, L 59, lk 1)). Lisaks ei lõpetanud ükski nendes asjades käsitletud ettevõtja rikkumist vabatahtlikult ega teinud komisjoniga mis tahes viisil koostööd. Mõned nendest ettevõtjatest olid rikkumisi toime pannud korduvalt.

62      Vastuseks komisjoni etteheitele, et hoiatamise eesmärgil tuleb kordajat kohaldada ainult asjades, kus karistatakse mitut isikut, märgivad hagejad, et need tegurid, millega käesolevas asjas kordaja kohaldamist õigustati, nimelt Nintendo suurus ja asjaolu, et ta oli toodete valmistaja, on samad, mis esinesid nii üht kui ka mitut isikut puudutavates asjades. Komisjoni valitud lähenemine on seega ebamõistlik ja diskrimineeriv.

63      Komisjoni argumendi kohta, et kordaja kohaldamist hoiatamise eesmärgil õigustab vajadus fikseerida madal trahvi algne summa, et mitte karistada teisi rikkumise toimepanijaid, eelkõige väikseid turustajaid, vastavad hagejad, et otsusest ei nähtu mingit juriidilist või matemaatilist otsest seost Nintendole rikkumise raskuse alusel määratud trahvi ja teistele turustajatele rikkumise raskuse alusel määratud trahvi vahel. Igal juhul ei olnud komisjon kohustatud väikestele turustajatele raskuse alusel määratud trahvi suurendama ühel lihtsal põhjusel – ta oli Nintendole määranud suurema trahvi.

64      Kolmandaks väidavad hagejad, et võttes otsuse põhjenduses 395 hoiatamise eesmärgil kordaja kohaldamiseks arvesse asjaolu, et Nintendo oli toodete valmistaja, tugines komisjon asjasse mitte puutuvale elemendile, tehes sellega ilmse hindamisvea.

65      Selles suhtes ei ole Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus kohtuasjas 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825, punkt 75) asjassepuutuv lahend. Nimelt ei väida Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et trahvisumma suurendamist õigustab juba iseenesest asjaolu, et ettevõtja on toodete valmistaja. Euroopa Kohus kinnitas, et trahvi suuruse kindlaksmääramisel on asjassepuutuvaks teguriks see, milline oli rikkumises toodete valmistaja roll, mitte see, et tegemist on toodete valmistajaga. Lisaks ei puuduta selle kohtuotsuse punkt 75, millele komisjon viitab, trahvisumma arvutamist, vaid küsimust, kas toodete valmistaja osales koos oma turustajatega vertikaalses rikkumises.

66      Hagejad leiavad, et igal juhul ei riku Nintendo tulevikus konkurentsiõigust rohkem kui mis tahes teine isik seetõttu, et ta on asjassepuutuvate toodete valmistaja.

67      Hagejad leiavad neljandaks, et komisjon rikkus non bis in idem põhimõtet, võttes asjaolu, et Nintendo on toodete valmistaja, arvesse mitte ainult hoiatamise eesmärgil trahvi suurendamiseks, vaid ka raskendava asjaoluna seoses Nintendo rolliga rikkumise eestvedaja ja kihutajana. Nad väidavad, et vertikaalse rikkumise korral on toodete valmistaja ja rikkumise eestvedaja roll tegelikult üks ja sama. Toodete valmistajal on keskne roll, kuna ta valib turustajad, määrab kindlaks neile toodete müümise tingimused ja hoiab kaubandussuhteid eraldi iga turustajaga. Igal valmistajal, kes osaleb vertikaalses rikkumises, milles osalevad ka turustajad, on seega keskne roll.

68      Viiendaks märgivad hagejad, et komisjon on rikkunud nende kaitseõigusi, jättes vastuväiteteatises mainimata, et ta kavatseb hoiatamise eesmärgil kordajat kasutada. Nad leiavad nimelt, et eelisoleeritud torude asjas teavitas komisjon täpselt ABB‑d, et muu hulgas arvestatakse ka trahvi hoiatava mõju tagamise vajadusega (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punktid 64 ja 83).

69      Komisjon vaidleb vastu kõigile hagejate esitatud argumentidele.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

70      Selle kohta meenutab Esimese Astme Kohus, et komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 või artikli 82 rikkumise, on üks komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesande täitmiseks. See ülesanne hõlmab kohustust järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ning sellesse suunda suunata ka ettevõtjate käitumist (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105, ja Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 297).

71      Sellest tuleneb, et komisjonil on pädevus otsustada trahvisummade taseme suurus nende hoiatava mõju tugevdamiseks, kui teatavat tüüpi rikkumised on vaatamata asjaolule, et ühenduse konkurentsipoliitika on need algusest peale ebaseaduslikuks kuulutanud, suhteliselt sagedased kasu tõttu, mida huvitatud ettevõtjad võivad nendest saada (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 108, ja eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 298). Kuna trahvil on hoiatav mõju selleks, et suunata ettevõtjate käitumist ühenduses või EMP–s, tuleb hoiatamise tegurit hinnata mitme asjaolu, mitte ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetse olukorra alusel (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 23; vt selle kohta ka eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 300).

72      Komisjon ei ole ka trahvisumma suurendamise vajaduse hindamisel, et tagada selle hoiatav mõju, kohustatud hindama tõenäosust, kas ettevõtja võib rikkumise uuesti toime panna (vt selle kohta 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 47).

73      Seega ei saa hagejad käesolevas asjas väita, et komisjon on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna tal on õigus trahvisummat hoiatava mõju tagamiseks suurendada ainult juhul, kui esineb oht, et asjassepuutuvad ettevõtjad rikuvad konkurentsiõigust uuesti. Nagu toonitab ka komisjon, ei ole hoiatava mõju eesmärk puudutada ainult ettevõtjaid, kes on trahvi määrava otsuse adressaadid. Samalaadsetes konkurentsiõiguse rikkumistes osalemisest hoidumises tuleb veenda ka analoogsete vahendite ja suurusega ettevõtjaid.

74      Hagejate võetud ennetavad meetmed, eelkõige programmi loomine konkurentsiõiguse järgimise tagamiseks, koostöö haldusmenetluses ja kolmandatele isikutele pakutud hüvitis, ei mõjuta rikkumise toimepanemise fakti ning neid ei tule rikkumise raskusastme hindamise staadiumis arvesse võtta. Neid meetmeid võib vajaduse korral arvesse võtta kergendavate asjaolude esinemise uurimisel.

75      Väite osas, et komisjon on kõrvale kaldunud oma varasemast otsustuspraktikast, sest seni ei ole vertikaalses rikkumises osalenud ettevõtjate trahvi hoiatamise eesmärgil suurendatud, piisab meeldetuletusest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kujuta komisjoni eelnev otsustuspraktika endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et eelnevatele juhtumitele omased tunnused, nagu turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud, on samad (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punktid 201 ja 205, ja Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 60).

76      Samuti on oluline toonitada, et nimetatud ettevõtjad peavad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvide taset võrreldes varem kohaldatuga (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 61).

77      Järelikult tuleb väide vastuolu kohta komisjoni varasema otsustuspraktikaga tagasi lükata.

78      Samuti ei saa nõustuda argumendiga, et komisjon on rikkunud õigusnorme, viidates hoiatamise eesmärgil trahvi suurendamisel asjaolule, et Nintendo oli asjassepuutuvate toodete valmistaja.

79      Kuigi on tõsi, et ettevõtja suurus on üldjuhul asjaolu, millega trahvi suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, ei ole välistatud, et trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamiseks võetakse arvesse ka muid asjaolusid. Asjaolu, et ettevõtja on toodete valmistaja, võib ettevõtja suuruse eeskujul vertikaalse rikkumise korral olla just tegur, mis näitab ettevõtja tegelikku võimet konkurentsile olulist kahju tekitada. Sel juhul peab asjassepuutuvate toodete valmistaja, kellel on nende toodete turustamissüsteemis keskne roll, olema eriti tähelepanelik ja tagama, et tema poolt sõlmitavad turustuslepingud on konkurentsiõigusega kooskõlas.

80      Seega määrates trahvisumma kindlaks tasemel, mis tagas trahvi piisava hoiatava mõju, võis komisjon – ilma et ta oleks teinud ilmset hindamisviga – arvesse võtta asjaolu, et Nintendol oli asjassepuutuvate toodete valmistajana vaidlusaluses turustussüsteemis eriline roll.

81      Hagejad ei saa selle hinnangu õigusvastasuse tuvastamist paludes väita, et asjassepuutuvate toodete valmistaja ei kaldu edaspidi rohkem konkurentsiõigust rikkuma kui teised ettevõtjad. Nimelt, nagu meenutatud eespool punktis 72, ei ole hoiatamise eesmärgil trahvi suurendamisel mingit seost tõenäosusega, kas asjassepuutuv ettevõtja võib toime panna uue rikkumise.

82      Mis puudutab hagejate argumenti, et komisjon on rikkunud non bis in idem põhimõtet seetõttu, et ta võttis asjaolu, et hagejad on toodete valmistajad, arvesse mitte ainult hoiatamise eesmärgil trahvi suurendamiseks, vaid ka raskendava asjaoluna, siis tuleb kõigepealt märkida, et käesolevas asjas ei ole see põhimõte kohaldatav. Nimelt keelab nimetatud põhimõte sama isiku mitmekordse karistamise sama ebaseadusliku teo eest (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon EKL 2004, lk I‑123, punkt 338). Hagejaid aga ei karistatud kaks korda sama rikkumise eest.

83      Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, võttis komisjon raskendava asjaoluna arvesse mitte seda, et Nintendo oli asjassepuutuvate toodete valmistaja – mis on objektiivne tunnus –, vaid seda, et ta oli rikkumise eestvedaja ja sellele kihutaja – mis on subjektiivne tunnus –, ja tema roll asjassepuutuvas rikkumises kvalifitseeriti viimase alusel. Selle järelduse ümberlükkamiseks ei saa väita, et vertikaalsete rikkumiste korral on rikkumise eestvedaja kindlasti asjassepuutuvate toodete valmistaja. Ei saa välistada, et vertikaalse rikkumise eestvedaja on ettevõtja, kes on vaid turustaja, mitte toodete valmistaja.

84      Lõpuks, mis puudutab argumenti, et rikutud on hagejate kaitseõigusi, kuna komisjon ei maininud vastuväiteteatises, et ta kavatseb määratud trahve suurendada piisava hoiatava mõju tagamiseks, siis tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud praktikale on komisjon täitnud oma kohustuse järgida ettevõtja õigust ärakuulamisele, kui komisjon märgib vastuväiteteatises expressis verbis, et ta kaalub asjassepuutuvale ettevõtjale trahvi määramist ja märgib trahvi määramise aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, nagu väidetava rikkumise raskusaste ja kestus, ning selle, kas asjaomane rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletusest. Sellest piisab, et anda ettevõtjatele võimalus end kaitsta mitte ainult rikkumise tuvastamise, vaid ka trahvi määramise suhtes (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 199; vt selle kohta ka eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21).

85      Eeltoodust tuleneb, et trahvisummade kindlaksmääramisel on asjassepuutuvate ettevõtjate kaitseõigus tagatud võimalusega esitada komisjonile märkusi neile etteheidetud rikkumise kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi kohta. Lisaks on trahvisumma kindlaksmääramisel ettevõtjate täiendavaks tagatiseks see, et Esimese Astme Kohtul on täielik pädevus ning määruse nr 17 artikli 17 alusel õigus trahvi tühistada või vähendada (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 200).

86      Käesolevas asjas märkis komisjon vastuväiteteatises selgelt peamised asjaolud, mida ta kavatseb trahvisummade kindlaksmääramisel arvesse võtta, ja need ei puudutanud üksnes rikkumise kestust ja raskusastet (vastuväiteteatise punktid 353–360), vaid ka muid parameetreid (vastuväiteteatise punkt 361).

87      See, et komisjon ei märkinud, et ta võib hagejatele määratud trahvide hoiatava mõju tagamiseks kordajat kohaldada, ei tähenda, et ta rikkus nende kaitseõigusi. Nimelt on suuniste kohaselt trahvide hoiatav mõju üks asjaoludest, mille põhjal tuleb rikkumise raskus kindlaks määrata (Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 33, ja eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 45). Komisjonilt ei saa nõuda, et ta vastuväiteteatise staadiumis tooks välja veel üksikasjalikumalt kõik asjaolud, mida ta kavatseb trahvisummade kindlaksmääramisel arvesse võtta.

88      Seega tuleb tagasi lükata ka argument kaitseõiguste rikkumise kohta.

89      Arvestades kõike eeltoodut, ei saa käesoleva väitega nõustuda.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning kohaldatud vääralt suunistes kehtestatud meetodit

 Poolte argumendid

90      Esiteks väidavad hagejad, et kohaldades hoiatava mõju tagamiseks neile algselt määratud trahvile kordajat 3, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimelt oleks hagejatele määratud trahvi hoiatava mõju tagamiseks kohaldatud kordaja pidanud olema sama või ligilähedane kordajale 1,25, mida kohaldati John Menziesele, sest Nintendo oli käibe poolest enam kui 20 korda väiksem Itochust, kuid ainult kaks korda suurem John Menziesest. Käesolevas asjas suurendati aga hagejatele määratud trahvi hoiatava mõju tagamiseks proportsionaalselt sama moodi nagu Itochu trahvi ja kaheksa korda rohkem kui John Menziese trahvi. Absoluutarvestuses suurendati tema trahvi 57 korda rohkem kui John Menziese trahvi.

91      Teiseks väidavad hagejad, et hoiatava mõju tagamiseks kordaja kasutamine toob kaasa neile määratud trahvi kogusumma suurendamise 99 600 000 euro võrra. Nad leiavad, et kuna komisjon jättis selgitamata, miks neile tuleb kohaldada kordajat 3 ja miks selline trahvi suurendamine oli vajalik, arvestades, et John Menziese puhul piisas trahvi suurendamisest 1 730 000 euro võrra, on komisjon rikkunud põhjendamiskohustust.

92      Vastuseks komisjoni argumendile, et erinevus hagejatele määratud trahvi hoiatava mõju tagamiseks selle suurendamise ja John Menziese trahvi suurendamise vahel on seletatav asjaoluga, et Nintendo oli asjassepuutuvate toodete valmistaja, täpsustavad hagejad, et trahvide suurendamine hoiatava mõju tagamiseks ei peaks tulenema ettevõtjate kohast tootmis- ja turustusahelas, vaid vajadusest tagada konkurentsiõiguse järgimine tulevikus.

93      Viimaseks märgivad hagejad, et komisjon on rikkunud suuniseid, kohaldades hoiatamise eesmärgil kordajat juba alates trahvi arvutamise teisest faasist. Nende hinnangul peab komisjon kontrollima, kas trahvil on piisavalt hoiatav mõju, alles trahvi lõppsumma kinnitamisel, st pärast trahvi suurendamist rikkumise kestuse ja raskendavate asjaolude esinemise eest.

94      Komisjon palub kõik hagejate esitatud argumendid tagasi lükata.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

95      Esiteks, mis puudutab argumenti, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna tema suhtes kohaldatud kordaja oleks pidanud olema sama, mis John Menziese suhtes kohaldatu ehk kordaja 1,25, mitte 3, siis tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt võib komisjon võrreldavaid olukordi kohelda erinevalt või erinevaid olukordi sarnaselt ainult siis, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 453 ja selles viidatud kohtupraktika).

96      Esimese Astme Kohus leiab, et Nintendo ja John Menzies ei olnud kaugeltki võrreldavates olukordades: nende turuosad asjassepuutuvate toodete müügis (vastavalt [konfidentsiaalne](1)% ja [konfidentsiaalne]%) olid väga erinevad ja lisaks ei olnud võrreldav ka nende positsioon turustussüsteemis (vastavalt toodete valmistaja ja suur ainuturustaja). Seega ei rikkunud komisjon trahvide hoiatava mõju tagamiseks võrdse kohtlemise põhimõtet.

97      Argumendi osas, et rikutud on põhjendamiskohustust, piisab märkusest, et arvestades trahve puudutavate otsuste põhjendamisele esitatavaid nõudeid (vt eespool punkt 53) ja arvestades otsus põhjendusi 392–396, ei ole otsuses määratud trahvide hoiatava mõju suhtes põhjendamiskohustust rikutud.

98      Lõpuks ei saa ka nõustuda argumendiga, et komisjon on rikkunud suuniseid seetõttu, et hoiatava mõju tagamiseks oleks trahvi pidanud suurendama alles trahvisumma kindlaksmääramise lõppfaasis.

99      Selles argumendis on suuniseid valesti tõlgendatud. Nimelt viidatakse hoiatamise eesmärgile suuniste punktis 1A, mille kohaselt „on vaja [...] määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju”. Esimese Astme Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et selle mõju tagamise vajadus on üldine nõue, millest komisjon peab juhinduma kogu trahvi arvutamise ajal ja see ei eelda ilmtingimata, et nimetatud arvutuse üks osa on konkreetne etapp, milles hinnatakse tervikuna kõiki asjaolusid, mis on selle eesmärgi saavutamiseks kohased (vt selle kohta eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 48 ja viidatud kohtupraktika).

100    Eespool toodud kaalutlustest nende kogumis järeldub, et väited, milles kritiseeritakse trahvi lähtesumma kindlaksmääramist rikkumise raskuse alusel, tuleb tagasi lükata.

3.     Trahvi lähtesumma suurendamine rikkumise kestuse alusel

101    Hagiavalduses esitasid hagejad rikkumise kestuse alusel trahvi suurendamise kohta kaks väidet, millest esimese kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ning rikutud õigusnorme ja põhjendamiskohustust seetõttu, et komisjon suurendas trahvi 10% võrra iga rikkumises osalemise aasta eest, ja teise väite kohaselt rikkunud õigusnorme seetõttu, et ta suurendas trahvi rikkumises osalemise esimese aasta eest.

102    Kuna hagejad teisest väitest loobusid (vt eespool punkt 26), vaatab Esimese Astme Kohus läbi ainult esimese väite.

 Poolte argumendid

103    Esiteks väidavad hagejad, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud õigusnorme sellega, et ta kohaldas maksimaalset trahvi suurendamise määra 10% iga rikkumises osalemise täisaasta eest ehk kokku 65% võrra.

104    Hagejate hinnangul oleks selline lähenemine olnud kohane ainult juhul, kui rikkumise raskusaste oleks igal aastal olnud sama. Käesolevas asjas see aga nii ei olnud. Nimelt on otsuses märgitud, et rikkumise aktiivsus, mõju ja geograafiline ulatus oli varieeruv. Rikkumine ei olnud nii raske nelja aasta ja kolme kuu pikkusel perioodil ajavahemikus jaanuar 1991 kuni märts 1995 kui kahe aasta ja kaheksa kuu pikkusel perioodil ajavahemikus aprill 1995 kuni detsember 1997. Lisaks ei võtnud komisjon arvesse vastuväiteteatise vastuses hagejate poolt selle kohta esitatud taotlust.

105    Hagejad leiavad ka, et kohaldades maksimaalset trahvi suurendamise määra 10% iga rikkumises osalemise täisaasta eest, jättis komisjon tähelepanuta oma senise otsustuspraktika vertikaalsetes pikaaegsetes rikkumistes osalemise eest trahvi määramise teemal, mille kohaselt oleks trahvi tulnud suurendada ainult aastate eest, mil rikkumine oli kõige raskem. Näiteks Volkswagen I asjas kohaldas komisjon maksimaalset 10% trahvi suurendamise määra ainult nelja aasta eest, mil rikkumine oli kõige aktiivsem, kuigi rikkumine ise kestis kokku 10 aastat ja kahjustas paralleelkaubandust kogu selle perioodi jooksul.

106    Teiseks ei ole komisjon põhjendanud või õiguslikult piisavalt põhjendanud, miks ta kaldus kõrvale oma varasemast poliitikast ja otsustuspraktikast.

107    Kolmandaks, vastuseks komisjoni selgitusele, et trahvi suurendamise maksimaalse määra 10% kohaldamist õigustas rikkumise väga raske rikkumisena kvalifitseerimine kõigi selle toimepanemise etappide suhtes, toonitavad hagejad, et suuniste kohaselt tuleb rikkumise väga rasket laadi arvesse võtta ainult siis, kui määratakse kindlaks trahvi algne summa rikkumise raskuse alusel (suuniste punkt 1A).

108    Lõpuks, mis puudutab komisjoni argumentatsiooni, et kestuse alusel trahvi maksimaalne suurendamine oli vajalik selleks, et kohandada rikkumise raskuse alusel määratud suhteliselt väikest summat, siis väidavad hagejad vastu, et selline loogika on vastuolus suunistega ning selle tõttu võeti rikkumise raskust arvesse kolm korda: esiteks määrati rikkumise raskuse alusel trahvi lähtesumma 23 000 000 eurot, teiseks kohaldati hoiatava mõju tagamiseks kordajat, mis komisjoni kohaselt oli samuti seotud rikkumise raskusega, ja kolmandaks kohaldati trahvi suurendamise maksimaalset määra 10% rikkumise kestuse alusel selleks, et kohandada esialgu määratud liiga väikest trahvisummat.

109    Komisjon vaidleb vastu kõigi nende argumentide põhjendatusele.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

110    Vastavalt suuniste punktile 1B võib komisjon pikaajaliste rikkumiste korral (mis kestavad üle viie aasta) rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvisummat suurendada kuni 10% iga rikkumise aasta kohta.

111    Käesolevas asjas leidis komisjon otsuse põhjenduses 397, et hagejad osalesid rikkumises kuus aasta ja üksteist kuud ehk „pikaajaliselt” suuniste tähenduses, ja ta suurendas trahvi selle kestuse alusel 65%. Nii toimides järgis komisjon tema enda poolt suunistes kehtestatud reegleid. Arvestades rikkumise kestust, ei ole 65% suurendamine antud asjas ebaproportsionaalne.

112    Asjaolu, et komisjon on jätnud endale õiguse suurendada trahvi kuni 10% iga rikkumise aasta eest, ei kohusta teda seda määra kohaldama rikkumises osalemise aktiivsuse alusel või ka rikkumist osavõtjate osaluse erinevate määrade alusel.

113    Järelikult ei saa nõustuda argumendiga, et kuna hageja väidetav rikkumine oli väga varieeruva aktiivsuse ja raskusega, oleks komisjon pidanud trahvi suurendama – vähemalt teatud rikkumise perioodi osas – palju väiksemal määral. Trahvi suurendamine rikkumise kestuse alusel ei ole piiratud olukorraga, kus rikkumise kestuse ja konkurentsieeskirjades sätestatud ühenduse eesmärgile põhjustatud suure kahju vahel esineb otsene seos (Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 106, ja 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 278).

114    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei märkinud komisjon kostja vastuses, et rikkumise kestuse alusel kohaldati trahvi suurendamise maksimaalset määra selleks, et kohandada esialgu rikkumise raskuse alusel määratud liiga väikest trahvisummat, vaid hoopis seda, et raskuse alusel trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel arvestas komisjon rikkumise aktiivsuse varieerumisega.

115    Hagejate viite kohta komisjoni varasemale otsustuspraktikale, eriti otsusele Volkswagen I asjas, tuleb märkida, et komisjoni otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku (vt eespool punktis punkt 75 viidatud kohtupraktika).

116    Neid asjaolusid arvestades ei pidanud komisjon selgitama, miks oli käesolevas asjas rikkumise kestuse alusel kohaldatud trahvi suurendamise määr varasemates otsustes kohaldatust erinev. Komisjon ei rikkunud selles suhtes EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust.

117    Kõigist eespool toodud kaalutlustest järeldub, et väide, mis puudutab trahvi suurendamist rikkumise kestuse alusel, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

4.     Hagejatele määratud trahvi põhisumma suurendamine raskendavate asjaolude tõttu

 Keelatud kokkuleppe sõlmimise eestvedaja või kihutaja rolli arvessevõtmine

118    Hagejad vaidlustavad eestvedaja või kihutaja rolli, mis neil komisjoni hinnangul rikkumises oli. Nad esitavad selle kohta kaks väidet, millest esimene puudutab ilmset hindamisviga ja õigusnormide rikkumist ning teine vastuolu komisjoni varasema otsustuspraktikaga, mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumist ja põhjendamiskohustuse rikkumist.

 Esimene väide, mille kohaselt on hagejatele eestvedaja ja kihutaja rolli omistamisega tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnorme

–       Poolte argumendid

119    Hagejad väidavad, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud õigusnorme, järeldades, et rolli, mis hagejatel rikkumises oli, tuleb käsitleda raskendava asjaoluna ning et seetõttu tuleb nende trahvi suurendada.

120    Nad meenutavad esiteks, et vertikaalsete rikkumiste korral on toodete valmistaja ja rikkuja eestvedaja roll tegelikult üks ja sama. Hagejad täpsustavad veel, et selleks, et ettevõtja rolli rikkumises saaks käsitleda raskendava asjaoluna, peab ta muutma rikkumise või ettevõtja osavõtu sellest rikkumisest laadilt raskemaks, kui see oleks olnud ilma tema osavõtuta rikkumise eestvedajana.

121    Käesolevas asjas ei tulene ühestki otsuse osast esiteks, et Nintendo roll oleks olnud midagi enamat kui toodete valmistaja roll, ja teiseks, et see oleks rikkumise raskemaks muutnud.

122    Täpsemalt viitavad Nintendo rollile kui keelatud kokkuleppe eestvedajale ja kihutajale kolme tüüpi käitumine, nagu on väljendatud otsuse põhjendustes 228‑238, nimelt rikkumise „kontroll”, „täideviimine” ja „järgimine”. „Kontroll” tähendab paralleelkaubanduse kontrollimist ja „järgimine” asjaolu, et NOE kasutas vajaduse korral teiste Nintendo kontserni ettevõtjate tuge. Kumbki käitumisviis ei muutnud raskemaks ei rikkumist ega Nintendo rolli selles rikkumises. Rikkumise „täideviimise” osas nähtub otsuse põhjendusest 237, milles seda küsimust käsitletakse, et Nintendot mõjutasid oluliselt tema sõltumatud turustajad. Need asjaolud väljendavad seega – vähemalt osaliselt – reaktsiooni turustajate palvetele tegutseda, mitte „rikkumise kõrgetasemelist organiseeritust ja toimepanemist”, nagu väidab komisjon kostja vastuses.

123    Repliigis toonitasid hagejad, et komisjon viitas oma varasemale otsustuspraktikale horisontaalseid kokkuleppeid puudutavates asjades. Seeläbi möönis komisjon, et hagejaid tuleb kohelda nagu kartelli liikmeid, keeldudes nende suhtes aga koostööteatiste kohaldamisest.

124    Komisjon vaidleb vastu kõigile hagejate argumentidele.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

125    Kõigepealt on oluline toonitada, et „juhi” rolli arvessevõtmine on kooskõlas nii kohtupraktika kui ka suunistega.

126    Kohtupraktikast tuleneb, et kui rikkumise on toime pannud mitu ettevõtjat, siis tuleb trahvisummade kindlaksmääramisel uurida iga ettevõtja osaluse suhtelist raskusastet (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 623), mis tähendab eelkõige seda, et kindlaks tuleb teha nende roll rikkumises ajal, mil nad sellest osa võtsid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 150). Sellest järeldub eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist keelatud kokkuleppe „juhina” (chef de file) tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta, kuna sellise rolliga ettevõtjad peavad võrreldes teiste ettevõtjatega kandma selle eest erilist vastutust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82‑102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 57 ja 58, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑298/98 P: Finnboard vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10157, punkt 45; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 291).

127    Suuniste punktis 2, mille pealkiri on „Raskendavad asjaolud”, on kehtestatud mitteammendav loetelu asjaoludest, mille alusel võib trahvi põhisummat suurendada ja sinna kuulub ka „rikkumise eestvedamine või algatamine”.

128    Käesolevas asjas on oluline märkida, et komisjon viitas mitmele asjaolule, järeldades, et Nintendo oli asjassepuutuva rikkumise eestvedaja ja sellele kihutaja (vt otsuse põhjendused 228–238 ja 406). Komisjon tõendas, et Nintendo kontrollis, täitis ja tagas teatud selliste meetmete järgimise, mille eesmärk oli paralleelkaubanduse piiramine.

129    Esimese Astme Kohus asub seisukohale, et komisjon ei ole teinud vigu, järeldades, et faktilised asjaolud, mille asetleidmist ei ole hagejad vaidlustanud, tõendasid, et Nintendo oli rikkumise eestvedaja ja sellele kihutaja.

130    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole ettevõtja „eestvedajaks” kvalifitseerimiseks ja talle määratud trahvisumma suurendamiseks vaja tõendada, et kui ettevõtjal ei oleks teatud rolli olnud, oleks toimepandud rikkumine olnud kergem. Selles argumendis aetakse segamini rikkumise kui terviku raskuse hindamine ja kergendavate ja raskendavate asjaolude uurimise käigus teostatav iga ettevõtja suhtelise osaluse raskusastme hindamine.

131    Samuti ei saa hagejad väita, et rikkumise eestvedaja või sellele kihutaja rolli saab eristada ainult horisontaalsetes kartellides, mitte vertikaalsetes kokkulepetes, millega on tegemist käesolevas asjas. Nimelt asjaolu, et selliste piirangute puhul ühtib see roll toodete valmistaja rolliga, ei välista sellise raskendava asjaolu arvessevõtmist trahvisumma arvutamisel.

132    Lõpuks, mis puudutab argumenti selle järelduse vastuolulisuse kohta, et kuigi Nintendo oli rikkumise eestvedaja, keeldus komisjon koostööteatist kohaldamast, tuleb täheldada, et hagejad ei ole märkinud, kuidas on trahvisummade arvutamisel koostööteatis seotud ettevõtjate suhtes kohaldatavate raskendavate asjaolude esinemise hindamisega.

133    Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt ei ole järgitud komisjoni varasemat otsustuspraktikat ning rikutud on mittediskrimineerimise põhimõtet ja põhjendamiskohustust

–       Poolte argumendid

134    Hagejad väidavad, et kohaldades trahvi suurendamise määra 50%, arvestades Nintendo rikkumise eestvedaja ja sellele kihutaja rolli, kaldus komisjon kõrvale varasemast otsustuspraktikast vertikaalsete rikkumiste alal. Kõrvalekalle on nii suur, et see on käsitletav mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumisena. Nimelt ei olnud Nintendo roll olulisem kui toodete valmistajate roll varasemates asjades, mis puudutasid vertikaalseid kokkuleppeid ja milles suurendati trahvi raskendavate asjaolude esinemise tõttu palju vähem, näiteks 20% võrra Volkswagen I ja II asjades.

135    Lisaks ei ole komisjon põhjendanud või ei ole põhjendanud õiguslikult piisavalt, miks ta kaldus kõrvale oma varasemast poliitikast ja otsustuspraktikast.

136    Komisjon vaidleb vastu kõigile hagejate esitatud argumentidele.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

137    Argumendi kohta, et komisjon kaldus kõrvale oma senisest otsustuspraktikast vertikaalsete rikkumiste alal, piisab meeldetuletusest, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku (vt eespool punktis 75 viidatud kohtupraktika). Järelikult tuleb tagasi lükata ka argument mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumise kohta, mis põhineb käesolevas ja teistes asjades kohaldatud trahvi suurendamise erinevustele.

138    Eeltoodut arvestades ei pea komisjon ka selgitama, miks suurendati käesolevas asjas trahvi erineva summa võrra võrreldes tema varasemate otsustega. Igal juhul on otsuses (vt põhjendused 228‑238 ja 406) selgelt märgitud asjaolud, mida komisjon arvesse võttis, ja järelikult vastab otsus kohtupraktikast tulenevatele põhjendamise nõuetele (vt punkt 53 eespool). Komisjon ei rikkunud seega EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust.

139    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Hagejatele määratud trahvi suurendamine rikkumise jätkamise eest

140    Teise võimalusena märgivad hagejad, et komisjon ei ole raskendava asjaoluna rikkumise jätkamise eest kunagi kohaldanud nii suurt trahvi suurendamise määra (25%) ega määranud nii suurt rahalist karistust (28 500 000 eurot). Selline trahvi suurendamine on ilmselgelt liigne võrreldes eelkõige trahvi lähtesummaga suuruses 23 000 000 eurot, mis määrati rikkumise raskuse alusel.

141    Komisjon vaidleb kõigile nendele argumentidele vastu.

142    Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et komisjonil on õigus võtta raskendava asjaoluna arvesse asjaolu, et ettevõtja jätkas rikkumise toimepanemist ka pärast uurimise algust, kuna selline tegutsemine annab tunnistust keelatud kokkuleppe poolte erilisest sihikindlusest rikkumist jätkata hoolimata sellest, et neid võidakse selle eest karistada (vt eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 369).

143    Käesolevas asjas ei vaidlusta hagejad mitte trahvi sellise suurendamise põhimõtet ennast, vaid kohaldatud suurendamise määra.

144    Rikkumise jätkamise eest Nintendole määratud trahvi suurendamine 25% võrra on aga käesoleva asja asjaolusid arvestades põhjendatud. Nimelt nähtub otsuses komisjoni poolt väljatoodud faktidest, mille sisu ei ole vaidlustatud, et NOE ja NCL jätkasid õigusvastast tegevust pärast komisjoni uurimisest teadasaamist. Otsuse põhjenduses 410 märgitud faktid tõendavad ka just NOE ja NCL‑i erilist tahet rikkumist jätkata aastatel 1996 ja 1997 ehk peaaegu kaks aastat pärast uurimisest teadasaamist hiljemalt 1995. aasta juunis.

145    Eeltoodud asjaolusid arvestades oli komisjonil õigus käsitleda hagejate poolt rikkumise jätkamist raskendava asjaoluna ja seega suurendada neile määratud trahvi 25% võrra.

146    Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata.

5.     Hagejatele määratud trahvisumma vähendamine kergendavate asjaolude esinemise tõttu

147    Hagejad leiavad, et nende koostööd ja kõiki kergendavaid asjaolusid arvestades oleks nende trahvi tulnud vähendada palju rohkem kui 25%, mida nende suhtes kohaldati. Nimelt esines mitmeid asjaolusid, mille alusel oleks saanud käesolevas asjas trahvi veelgi enam vähendada, nagu koostööteatise kohaldamine, võrdne kohtlemine John Menziesega, hagejate pakutud koostöö õige kvalifitseerimine ja kolmandatele isikutele makstud hüvitise arvestamine ja programmi loomine konkurentsiõigusega kooskõlas tegutsemise eesmärgil.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon keeldus kohaldamast koostööteatist

 Poolte argumendid

148    Hagejad väidavad, et kuna komisjon keeldus kohaldamast koostööteatist ja ei võimaldanud seega nende trahvi vähendada maksimaalse 50% määra alusel, mis on sätestatud nimetatud teatise punktis D, rikkus komisjon õigusnorme ja tegi ilmse hindamisvea.

149    Hagejad leiavad, et nad tunnistasid rikkumise vabatahtlikult üles ja tegid komisjoniga igakülgset koostööd alates 23. detsembrist 1997. Nintendo oli seega esimene ettevõtja, kes vabatahtlikult oma süüd tunnistas ja seega esimene ettevõtja, kes komisjoniga koostööd tegi. Hagejate teada ei ole ühelgi muul juhul nii ulatuslikku ja omaalgatuslikku koostööd tehtud kui käesolevas asjas.

150    Mis puudutab täpsemalt komisjoni keeldumist kohaldada koostööteatist põhjusel, et käesolevas asjas on tegemist vertikaalse rikkumisega, mitte salajase kartellikokkuleppega, siis väidavad hagejad, et selline keeldumine on vastuolus asjaoluga, et karistuse seisukohast käsitleti vaidlusalust kokkulepet nagu salajast kartellikokkulepet. Hagejate arvates ei saa komisjon üheaegselt väita, et trahvi suurust õigustas asjaolu, et rikkumine oli võrreldav horisontaalse kartellikokkuleppega, ja samas kergendavate asjaolude uurimisel eitada, et tegemist oli viimati nimetatud kokkuleppega. Lisaks peaks koostööteatise alusel trahvi vähendamist õigustav mis tahes käitumine olema käsitletav „kergendava asjaoluna” suuniste tähenduses. Seega on komisjon trahvi määramisel kohustatud arvesse võtma kõiki kergendavaid asjaolusid ja eelkõige neid, mis on välja toodud koostööteatises.

151    Hagejad leiavad, et neile tuleks vähemalt kohaldada koostööteatise punkti D lõike 2 esimest ja teist taanet, mis näevad ette trahvi vähendamise 10–50%, esiteks juhul, kui ettevõtja esitab enne vastuväiteteatise saatmist komisjonile informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toime pandud rikkumise olemasolu kinnitada, ja teiseks juhul, kui pärast vastuväiteteatise saamist teatab ettevõtja komisjonile, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.

152    Nimelt esindasid hagejate poolt vabatahtlikult enne vastuväiteteatise saatmist esitatud dokumendid 74% dokumentidest, millele komisjon tugines vastuväiteteatises, ja 84% dokumentidest, millele komisjon tugines otsuses. Komisjon on seda vastuväiteteatise punktis 216 ka tunnistanud. Lisaks ei võtnud hagejad omaks mitte ainult vastuväiteteatises komisjoni tuvastatud fakte, vaid nad nõustusid ka nende alusel tehtud järeldusega.

153    Hagejad leiavad, et arvestades kõiki neid asjaolusid, oleks nende trahvi tulnud vähendada maksimaalse 50% võrra, mis on ette nähtud koostööteatise punktis D. See oleks olnud ka kooskõlas komisjoni otsustuspraktikaga trahvi ulatuslike vähendamiste teemal asjades, milles vähendati 30–50% selliste ettevõtjate trahve, kes tegid ilmselgelt ebatäielikumat ja piiratumat koostööd kui hagejad.

154    Nad viitavad eelkõige otsusele nn Nathan Bricoluxi asjas (komisjoni 5. juuli 2000. aasta otsuse 2001/135/EÜ [EÜ] artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP.F.1 36.516 – Nathan-Bricolux (EÜT 2001, L 54, lk 1), põhjendus 134), milles komisjon vähendas trahvi 40% võrra koostöö eest, mis ei olnud nii ulatuslik, et vabatahtlikult oleks dokumentaalseid tõendeid edastatud. Nad toovad välja ka eelisoleeritud torude asja, milles kohus vähendas ABB trahvi 30% selle eest, et komisjonile esitati teavet keelatud kokkuleppe alge kohta, mis aitas kaasa rikkumise asjaolude kindlakstegemisele, ja märgivad ära eraldiseisva trahvi vähendamise selle eest, et pärast vastuväiteteatise saatmist asjaolusid ei vaidlustatud.

155    Hagejad ei nõustu ka komisjoni argumendiga, et juhul, kui koostööd ei tehta kiiresti, on tõenditel vähem kaalu. Hagejaid oli juba karistatud 25% trahvi suurendamisega rikkumise jätkamise kui raskendava asjaolu eest, mistõttu trahvi vähendamine väikses ulatuses hilise koostöö eest tähendas ühe asjaolu kahekordset arvessevõtmist ja non bis in idem põhimõtte rikkumist. Igal juhul ei sõltu trahvi vähendamine koostöö eest tõendite esitamise kronoloogilisest järjekorrast (vt selle kohta komisjoni 7. juuni 2000. aasta otsus 2001/418/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/36.545/F3 – aminohapped; EÜT 2001, L 152, lk 24), ja komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsus 2002/742/EÜ [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/E-1/36.604 – sidrunihape; EÜT 2002, L 239, lk 18).

156    Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

157    Esiteks tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole koostööteatis kohaldatav. Nimetatud teatistest, mille eesmärk on julgustada ettevõtjaid üles andma kartelle, mida on eriti raske tuvastada, tuleneb selgelt, et seda kohaldatakse ainult horisontaalsetele rikkumistele, nagu kartellid. Vastavalt selle teatise punkti A lõike 1 esimesele lõigule kohaldatakse teatist „salajastele kartellidele, mille eesmärk on kehtestada hinnad, jaotada tootmis- või müügikvoodid, jagada omavahel turud või keelata import või eksport”.

158    Samuti ei ole tulemuslik hagejate argument, milles väidetakse, et hagejatel oli õigus koostööteatise kohaldamisele analoogia alusel, kuna käesolevas asjas arutatavat rikkumist käsitleti karistuse seisukohast kartellikokkuleppena. Nagu toonitab ka komisjon, puudub otsene seos rikkumise väga raskeks kvalifitseerimise ja haldusmenetluses tehtud koostöö hindamise vahel. Ei saa ka nõustuda sellega, et komisjon oli kohustatud trahvi rohkem vähendama – nimelt oli ta varem järeldanud, et rikkumise jätkamise tõttu esines raskendav asjaolu.

159    Seetõttu ei saa hagejad tugineda koostööteatisele ega normidele, mille alusel nad väidavad omavat koostöö eest õigust trahvi vähendamisele suuremas ulatuses.

160    Teiseks, mis puudutab hagejate koostöö ulatuse hindamist, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaalutakse trahvi vähendamist koostöö eest haldusmenetluses siis, kui ettevõtja kergendab komisjoni ülesannet rikkumine tuvastada (vt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 325, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363). Koostöö eest trahvi vähendamise õigustamiseks peab ettevõtja käitumine lihtsustama komisjoni ülesannet, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamises ja nende eest karistamises (vt Esimese Astme Kohtu 8. juulil 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 499 ja viidatud kohtupraktika).

161    Kuigi komisjon ei saa keelatud kokkuleppe poolte koostöö hindamisel jätta arvestamata võrdse kohtlemise põhimõtet – küsimust, mida uuritakse järgmisena –, on tal lai kaalutlusõigus keelatud kokkuleppe erinevate poolte koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisel (vt Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 88). Seega ei ole lubatud üksnes ilmne hindamisviga.

162    Käesolevas asjas ei luba miski järeldada, et komisjon on teinud ilmselge hindamisvea, kohaldades hagejatele koostöö eest trahvi vähendamise määra 25%. Täpsemalt, isegi kui eeldada, et koostööteatis on kohaldatav, ei ole määrav asjaolu, et koostöö on olnud ulatuslikum kui lihtsalt faktide sisulise õigsuse mittevaidlustamine, kuna komisjonil on selle teatise alusel kohaldatava trahvi vähendamise taseme üle otsustamisel lai kaalutlusõigus.

163    Siiski tuleb veel ka uurida, kas komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, vähendades John Menziesele määratud trahvi palju rohkem kui hagejatele määratud trahvi.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja põhjendamiskohustust

 Poolte argumendid

164    Hagejad väidavad esiteks, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta kohaldas nende suhtes koostöö eest trahvi vähendamise määra 25% ja John Menziesele määra 40%, kuigi hagejate vabatahtlik koostöö oli John Menziese koostööst varasem ja palju ulatuslikum.

165    Vastuseks komisjoni argumendile, et 23. detsembri 1997. aasta kiri on vaid koostöö tegemise ettepanek, täpsustavad hagejad, et nii vastuväiteteatises (punkt 217) kui otsuses (põhjendus 458) kinnitas komisjon, et Nintendo tunnistas rikkumise üles 1997. aasta detsembris. Igal juhul ei pea kokkuleppe pool selleks, et tal tekiks koostööteatise punkti D lõike 2 alusel õigus trahvi vähendamisele 50% võrra, olema esimene tõendeid esitav isik. Tegelikult oleneb trahvi vähendamise protsent esitatud tõendite väärtusest. Hagejad on lisanud repliigile need komisjonile esitatud tõendid, mis juba iseenesest oleksid pidanud õigustama vähemalt 50% trahvi vähendamist.

166    Hagejad leiavad ka, et otsuses ei põhjendatud erinevat kohtlemist võrreldes John Menziesega õigesti.

167    Hagejate argumendi kohta, et nende koostöö oli varasem John Menziese koostööst, märgib komisjon, et selles argumendis tuginetakse ainult komisjonile saadetud 23. detsembri 1997. aasta kirjale. See kiri on aga vaid koostöö tegemise ettepanek, mis konkretiseerus hiljem, täpsemalt 21. jaanuaril 1998 ehk pärast John Menziese koostöö algust 13. jaanuaril 1998. Nimetatud kiri ei sisaldanud nimelt varasemate kirjalike tunnistuste eitust ega rikkumise ülestunnistamist. Hagejad muidugi kinnitasid selles teatud asjaolusid, märkimata aga, millega täpselt tegu, mistõttu komisjonil ei olnud võimalik tugineda ainult sellele kirjale kui tõendile hagejate rikkumises osalemise kohta.

168    Samuti ei ole põhjendatud argument puuduliku põhjenduse kohta, kuna otsuses on välja toodud põhjused, miks hagejate trahvi vähendati väiksemal määral – nimelt John Menzies tegi koostööd kiiremini ja hagejate poolt 21. jaanuaril 1998 esitatud teabel oli väiksem tõenduslik jõud (otsuse põhjendus 455‑460).

 Esimese Astme Kohtu hinnang

169    Suuniste punkti 3 kuuendast taandest, mis kuulub käesolevas asjas kohaldamisele, tuleneb, et ettevõtjale määratud trahvi põhisummat võib vähendada, kui ettevõtja teeb menetlustes sellist tõhusat koostööd, mis jääb välja koostööteatise kohaldamisalast.

170    Kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ei saa keelatud kokkuleppe uurimiseks algatatud haldusmenetluses ettevõtjate osutatud koostöö hindamisel jätta arvestamata ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat võrdse kohtlemise põhimõtet, mida väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rikutakse üksnes juhul, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt siis, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (vt eespool punktis 95 viidatud kohtupraktika).

171    Ettevõtjate koostöö mahu hindamine ei tohi sõltuda täiesti juhuslikest teguritest. Ettevõtjate erinev kohtlemine peab seega tulenema võrreldamatust koostöö mahust, eelkõige kui see seisnes erineva informatsiooni edastamises või selle edastamises haldusmenetluse erinevates staadiumides või mitteanaloogsetes tingimustes (vt eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 454 ja viidatud kohtupraktika).

172    Samuti, kui ettevõtjad esitavad komisjonile haldusmenetluse samas staadiumis ja analoogses olukorras sarnast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida neile ette heidetakse, tuleb nendepoolset koostöö taset pidada võrreldavaks ja neid ettevõtjaid tuleb määratavate trahvisummade kindlaksmääramisel kohelda võrdselt (vt selle kohta eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 501 ja 573 ja viidatud kohtupraktika).

173    Komisjon tõi John Menziese koostöö ulatuse kohta käesolevas asjas välja järgmised asjaolud:

–        John Menziese 13. jaanuari 1998. aasta avaldus oli tehtud omaalgatuslikult (otsuse põhjendus 455);

–        nimetatud avaldus aitas kaasa John Menziese ja Nintendo vahelise paralleelkaubanduse tõkestamisele suunatud ulatusliku koostöö tõendamisele (otsuse põhjenduse 456 esimene lause);

–        nimetatud avaldus sisaldas teavet John Menziese tegevuse kohta, mille eesmärk oli passiivne müük ekspordiks (otsuse põhjenduse 456 teine lause).

174    Nintendo koostöö kohta märgib komisjon järgmist:

–        Nintendo tunnistas nende asjaolude tõelevastavust 23. detsembril 1997 (otsuse põhjendus 94 ja põhjenduse 458 esimene lause);

–        Nintendo edastas komisjonile pärast John Menziest mitmeid dokumente 1998. aasta 21. jaanuaril, 1. aprillil ja 15. mail, mis „aitasid kaasa” rikkumise toimepanemise tõendamisele ja täiendasid teavet, mis komisjonil oli asjaolude kohta juba nii enda uurimise tulemusel kui John Menziese esitatud dokumentide alusel (otsuse põhjenduse 458 esimene ja teine lause);

–        need dokumendid osutusid „kasulikuks” mitme ettevõtja rikkumises osalemise ja rikkumise geograafilise ulatuse tõendamiseks (otsuse põhjenduse 458 kolmas lause).

175    Eeltoodud seisukohtadest nähtub, et komisjon on selgelt välja toonud need asjaolud, mida ta ettevõtjate koostöö eest trahvide vähendamisel arvesse võttis, ja et selle kergendava asjaolu kohaldamisel on põhjendamiskohustust täidetud.

176    Et teha kindlaks, kas ettevõtjate koostöö vahel oli märkimisväärne erinevus, tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise aspektist võrrelda nende koostöö ulatust nii ajalisest seisukohast, mis tähendab, et esiteks uuritakse, millises staadiumis koostööd tehti, kui ka kvaliteedi seisukohast, mis tähendab, et edasi võrreldakse ettevõtjate koostöö tegemise tingimusi ja selle koostöö raames iga ettevõtja poolt edastatud teabe asjassepuutuvust (vt eespool punkt 172).

177    Esiteks, haldusmenetluse staadiumi osas, milles ettevõtjad koostööd tegid, tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole vaidlustatud seda, et John Menzies tegi tõhusat koostööd natuke varem kui hagejad. John Menzies tegi omaalgatuslikku koostööd 13. jaanuari 1998. aasta avalduse esitamisega, samas kui hageja alustas koostööd alles 21. jaanuaril 1998. Asjaolu, et hagejad hakkasid komisjoniga koostööd tegema kaheksa päeva pärast John Menziest, ei ole iseenesest piisav õigustus koostöö eest John Menziese trahvi vähendamisele suuremas ulatuses, kui seda kohaldati Nintendole.

178    Tuleb meenutada, et selleks, et koostööd oleksid käsitletavad võrreldavatena, ei pea ettevõtjad seda olema kindlasti teinud samal päeval, vaid samas menetluse staadiumis.

179    Otsusest ega toimikust ei nähtu, et kuupäev, mil John Menzies koostööd tegi ja kuupäev, mil Nintendo komisjonile teavet edastas, kuuluksid komisjoni uurimise esinevatesse staadiumidesse. Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimusele kinnitas komisjon kohtuistungil, et Nintendo esitatud andmed keelatud kokkuleppe eksisteerimise kohta esitati samas haldusmenetluse staadiumis kui John Menziese teave.

180    Eeltoodust tuleneb, et nõustuda ei saa komisjoni argumendiga, et Nintendo esitatud informatsioon ja dokumendid olid väiksema väärtusega kui John Menziese esitatu, kuna need esitati hiljem. Seega ei saanud ükski ajalist järjestust puudutav asjaolu koostöö väärtuse võrdleval hindamisel olla määrav (vt selle kohta eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Groupe Danone, punkt 467).

181    Edasi, mis puudutab komisjoniga tehtud ettevõtjate koostöö tingimusi, siis tuleneb otsusest selgelt, et nii Nintendo kui John Menzies esitasid omaalgatuslikult dokumente, mis aitasid tuvastada rikkumise ja selle geograafilise ulatuse.

182    Lõpuks, mis puudutab vastavalt John Menziese ja Nintendo esitatud teabe sisu, siis tuleb märkida, et komisjoni hinnangul aitasid NOE poolt 4. aprillil 1996 John Menziesele saadetud kiri ja John Menziese poolt 11. aprillil 1996 sellele kirjale saadetud vastus „oluliselt kaasa […] paralleelkaubanduse tõkestamisele suunatud ulatusliku koostöö tõendamisele” (vt otsuse põhjendus 456). Toimikust, eriti hagejate poolt kohtuistungil esitatud dokumentidest, millele komisjon oma vastuse esitas (vt eespool punkt 28), nähtub, et need kaks kirja, millele viidatakse otsuse põhjendustes 127–131, esitas omaalgatuslikult mitte ainult John Menzies, vaid ka Nintendo.

183    Seega tuleb Nintendo koostööd komisjoni algatatud menetluses pidada võrreldavaks John Menziese koostööga. Nintendo suhtes oleks seega pidanud kohaldatama sama trahvi vähendamise määra, mida kohaldati John Menziesele, st 40%, kuna need kaks ettevõtjat esitasid mõlemad asjassepuutuvaid dokumente menetluse samas staadiumis.

184    Lisaks, mis puudutab küsimust, kas hagejate trahvi peaks vähendama suuremal määral kui 40%, nagu nad väidavad, siis tuleb märkida, nagu täheldas ka komisjon otsuse põhjenduses 458, et hageja poolt 1998. aasta 21. jaanuaril, 1. aprillil ja 15. mail omaalgatuslikult esitatud muud dokumendid mitte ainult ei täiendanud teavet, mis komisjonil asjaolude kohta juba tema enda uurimise tulemusel oli, vaid osutusid „kasulikuks mitme ettevõtja rikkumises osalemise ja rikkumise geograafilise ulatuse tõendamisel”.

185    Eelkõige dokumendist, mille hagejad kohtuistungil esitasid ja millele komisjon oma vastuse esitas, nähtub, et teatud arv otsuses esitatud seisukohti, mis on märgitud põhjendustes 103–108, 110, 116–119, 122–125, 127–130, 132, 133, 136, 138–150, 152–157, 160, 164 ja 167 (Ühendkuningriigis ja Iirimaal toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 170–181 (Hispaanias toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 182, 184 ja 185 (Madalmaades toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 187–189 (Prantsusmaal toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 190–197 (Belgias ja Luxembourgis toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 199–201 (Saksamaal toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 204 ja 206–209 (Kreekas toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 210, 211 ja 213 (Portugalis toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 214–215 ja 217–219 (Itaalias toimunud sündmuste kohta), põhjendustes 223, 224, 226 ja 227 (Taanis, Norras, Rootsis, Soomes ja Islandil toimunud sündmuste kohta), põhinevad Nintendo esitatud teabel. Selle kohta on ka oluline märkida, et just Nintendol kui kõigi vaidlusaluste turustuslepingute poolel oli võimalik esitada nii täpset teavet nende lepingute tingimuste ja täitmise kohta.

186    Samas tuleb asuda seisukohale, et olenemata esitatud teabe mahukusest, ei olnud need dokumendid komisjonile hädavajalikud, et tuvastada vaidlusaluses asjas keelatud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste olemasolu ja seega ka süükspandud rikkumine. Erinevalt 4. ja 11. aprilli 1996. aasta kirjadest (vt eespool punkt 182) ei saanud nimelt Nintendo esitatud teavet üksi kasutada peamise tõendusmaterjalina otsuse osas, milles tuvastati rikkumine Nintendo toodetud videomängukonsoolide ja nendega ühilduvate videomängukassettide turul. Selle kohta on oluline meenutada, et teave, mille alusel jõuti põhjendustes 103–108, 110, 116–119, 122–125, 127–130, 132, 133, 136, 138–150, 152–157, 160, 164, 167, 170–182, 184, 185, 187–197, 199–201, 204, 206–211, 213–215, 217–219, 223, 224, 226–227 esitatud seisukohtadele, võimaldas ainult täpselt kindlaks määrata rikkumises osalenud turustajate isikud ja rikkumise geograafilise ulatuse.

187    Samuti nähtub toimikus olevast teabest, et teatud osa sellest teabest, nimelt selle osa, millele otsuses põhinetakse põhjenduses 103 (Nintendo UK Ltd ja Nintendo vahel sõlmitud turustuslepingu olemasolu, kestus ja tingimused), põhjendustes 108, 110, 123, 167 (Nintendo ja The Games’i vahel sõlmitud turustuslepingutega seotud asjaolud), põhjendustes 170, 171, 176 (Nintendo España, SA ja Nintendo vahel sõlmitud turustuslepingu olemasolu, kestus ja tingimused), põhjenduses 182 (Nintendo Netherlands BV ja selle klientide vahel sõlmitud formaalsete lepingute tingimused), põhjenduses 189 (Nintendo France SARL-i saadetud kiri, mis puudutas Prantsusmaalt eksportimise riske), põhjendustes 190, 191, 194, 196 (Belgia ja Luxembourgi turustuslepingute olemasolu ja tingimused), põhjenduses 199 (paralleelne eksport Saksamaalt), põhjenduses 204 (Itochu Hellas EPE ja Nintendo vahel sõlmitud turustuslepingu tingimused), põhjendustes 210, 211 (Nintendo ja tema Portugali turustajatega sõlmitud turustuslepingute tingimused ja kestus), põhjendustes 214, 215 (Nintendo ja tema Itaalia turustajatega sõlmitud turustuslepingute tingimused ja kestus), sai komisjon vastusena informatsiooninõudele, mille ta hagejatele saatis (vt eelkõige otsuse põhjendused 86–93 ja eriti põhjendused 86 ja 87, milles viidatakse komisjoni palvele esitada teavet just turustajate ja tütarettevõtjate kohta ning Nintendo ja tema Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Ühendkuningriigi, Kreeka ja Portugali turustajatega sõlmitud formaalsete turustuslepingute sisu kohta) ja mille eest trahvi vähendamine koostöö alusel on välistatud, kuna see vastamine tähendas vaid hagejate poolt määruse nr 17 artikli 11 lõigetest 4 ja 5 tulenevate kohustuste täitmist (vt selle kohta eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 451 ja viidatud kohtupraktika). Seega teave keelatud kokkuleppe geograafilise ulatuse ja selles osalevate turustajate isikute kohta ei õigusta trahvi täiendavat vähendamist Nintendo tõhusa koostöö eest. Komisjon sai nimelt keelatud kokkuleppe geograafilise ulatuse ja selles osalevate turustajate isikud kindlaks teha ilma hagejate poolt omaalgatuslikult esitatud teabeta.

188    Nendest kaalutlustest tuleneb, et Nintendo koostöö ei õigusta talle määratud trahvi vähendamist suuremal määral kui 40%.

189    Kõike eeltoodut arvestades tuleb käesoleva väitega osaliselt nõustuda ja teha otsust muutev kohtuotsus, kohaldades hagejatele sama trahvi vähendamise määra, mida kohaldati John Menziesele. Otsuse muutmise konkreetseid tagajärgi täpsustatakse allpool.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi, kuna Nintendo jõupingutusi on moonutatud

 Poolte argumendid

190    Hagejad leiavad, et komisjon on rikkunud nende kaitseõigusi, muutes nendele kahjulikult asjas faktidele antud hinnanguid ja/või õiguslikke järeldusi, mis ta nende hinnangute alusel tegi. Hagejad märgivad, et vastuväiteteatise punktis 216 kinnitas komisjon, et ta on arvesse võtnud „hagejate panust rikkumise toimepanemise tõendamisel”, kuid otsuses märkis ta, et esitatud dokumendid aitasid ainult kinnitada, et rikkumine on toime pandud.

191    Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

192    Tuleb meenutada, et hagiavalduses on hagejad palunud ainult neile määratud trahvi tühistamist või selle summa vähendamist.

193    Seega tuleb käesolev väide tulemusetuks tunnistada, kuna hagejad ei ole suutnud näidata, kuidas vastuväiteteatise ja otsuse terminoloogia erinevus nende panuse osas rikkumise toimepanemise tõendamisse võis mõjutada neile määratud trahvi suurust.

194    Igal juhul on määruse nr 17 artikli 19 lõikes 1 ja komisjoni 22. detsembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2842/98 poolte ärakuulamise kohta teatavates EÜ asutamislepingu artiklite [81] ja [82] alusel algatatud menetlustes (EÜT L 354, lk 18; ELT eriväljaanne 07/04, lk 204) artiklis 7 selgelt märgitud, et kui komisjon kavatseb trahvi määrata, peab ta andma asjassepuutuvatele ettevõtjatele võimaluse esitada oma seisukoht küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväited. Seega tagab komisjon trahvisummade kindlaksmääramisel asjassepuutuvate ettevõtjate kaitseõiguse sellega, et ta annab neile võimaluse esitada oma seisukoht rikkumise kestuse, raskusastme, ettenähtavuse ja konkurentsivastase laadi kohta (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 235).

195    Seetõttu tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna kolmandatele isikutele makstud hüvitisi ei peetud piisavalt oluliseks ja kuna üldse ei arvestatud konkurentsiõigusega kooskõlas tegutsemise programmi

 Poolte argumendid

196    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet esiteks seetõttu, et ta ei vähendanud hagejate trahvisummat võrdeliselt summaga, mille nad olid maksnud hüvitisena vastuväiteteatises määratletud kolmandatele isikutele, ja teiseks seetõttu, et ta ei arvestanud nende programmiga, mis loodi konkurentsiõigusega kooskõlas tegutsemise eesmärgil.

197    Esiteks meenutavad hagejad kolmandatele isikutele makstud hüvitise kohta, et neid maksti välja 375 000 euro ulatuses, mida otsuses peeti „suureks summaks”.

198    Teiseks toonitavad hagejad, et hüvitisi maksti alles pärast seda, kui komisjon oli 15. detsembri 1998. aasta koosolekul kinnitanud, et trahvisumma väljaarvutamisel võetakse nende meetmete võtmist arvesse. Selle kohta täpsustavad hagejad, et õiguspärane ootus tekib siis, kui kõrgel ametikohal olev komisjoni ametnik, kes komisjonis kindla juhtumi uurimisega tegeleb, annab ametlikus uurimismenetluses täpseid tagatisi ja ta teab, et uurimise all olev ettevõtja teeb suuri kulutusi just nendele tagatistele tuginedes.

199    Kolmandaks tunnistas komisjon, et kolmandatele isikutele hüvitise maksmine on käsitletav „kergendava asjaoluna” suuniste tähenduses (otsuse põhjendused 421–464). Samas ei vähendanud ta hagejate trahvi majanduslikus mõttes üldse, sest seda vähendati ainult 300 000 euro võrra.

200    Viimaseks märgivad nad, et komisjon ei kohelnud hagejaid viisil, mis julgustaks teisi ettevõtjaid tulevikus vabatahtlikult selliseid hüvitisi maksma.

201    Komisjon vaidleb vastu kõigile nendele argumentidele.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

202    Selles väites leiavad hagejad, et vastupidi neile komisjoni poolt 15. detsembri 1998. aasta koosolekul antud kinnitustele ei võtnud komisjon arvesse või ei võtnud piisavalt arvesse esiteks hüvitisi, mida hagejad pakkusid kolmandatele isikutele, ja teiseks õigusnormidega kooskõlas tegutsemise programmi, mida nad oma töötajate suhtes rakendasid.

203    Selle kohta tuleb meenutada, et õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus ühenduse haldusasutuse antud konkreetsete tagatiste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus. Isik ei saa nimetatud põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole talle konkreetseid tagatisi andnud (vt Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 33 ja viidatud kohtupraktika).

204    Kõigepealt, mis puudutab Nintendo poolt kahju kandnud kolmandatele isikutele pakutud hüvitisi, siis tuleb meenutada, et komisjon otsustas NOE‑le ja NCL‑ile määratud trahvi vähendada 300 000 euro võrra, et võtta arvesse hüvitisi, mis maksti rikkumise tõttu rahalist kahju kandnud vastuväiteteatises määratletud kolmandatele isikutele (vt otsuse põhjendused 440 ja 441).

205    Toimikust nähtub, et kolmandatele isikutele makstud hüvitiste kogusumma oli 375 000 eurot.

206    Vastupidi hagejate väidetule ei andnud komisjon aga neile ühelgi hetkel tagatist, et neile määratud trahvisummast arvatakse maha väljamakstud hüvitiste kogusumma.

207    Nagu nähtub 15. detsembri 1998. aasta koosoleku protokollist, on komisjoni esindaja ainult viidanud, et kolmandatele isikutele hüvitiste maksmist „võetakse trahvis arvutamisel arvesse”. Seda avaldust ei saa mingil juhul käsitleda täpse ja tingimusteta tagatisena, et hüvitiste kogusumma lahutatakse trahvi lõppsummast maha.

208    Igal juhul saab õiguspärane ootus tekkida ainult siis, kui antud tagatised tulenevad pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest (vt konkurentsi asjade peadirektori avalduste kohta Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punktid 152 ja 153). Arvestades, et trahvi määrava otsuse vastuvõtmise õigus on ainult komisjoni liikmete kolleegiumil, ei saanud üks komisjoni ametnik Nintendo esindajatega peetud mitteametlikul kohtumisel anda kolmandatele isikutele pakutud hüvitiste trahvi lõppsummast mahaarvamise suhtes täpseid tagatisi, mis tuleneksid pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest.

209    Järelikult ei saa nõustuda argumendiga, et trahvi lõppsumma kindlaksmääramisel on Nintendo poolt kolmandatele isikutele pakutud hüvitiste arvessevõtmisel rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

210    Need järeldused kehtivad ka Nintendo loodud konkurentsiõigusega kooskõlas tegutsemise programmi arvessevõtmise suhtes.

211    Igal juhul ei olnud komisjon kohustatud üldse arvesse võtma õigusnormidega kooskõlas tegutsemise programmi, mis olenemata sellest, et seda saab vaadelda teatud vormis koostööna, loodi ettevõtja omal algatusel, mitte pärast komisjonilt täpsete tagatiste saamist.

212    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

6.     Lõpliku trahvisumma kindlaksmääramine

213    Nagu tuleneb eespool punktidest 169‑189, tuleb kohtuasjas teha otsust muutev kohtuotsus, kuna otsuses vähendati koostöö eest hagejate trahvi ainult 25%.

214    Ülejäänud osas, st komisjoni poolt otsuses esitatud põhjendused ja käesolevas asjas kohaldatud trahvi arvutamise meetod, jääb otsus muutmata.

215    Lõplik trahvisumma arvutatakse järgmiselt: trahvi põhisummat (113 850 000 eurot) suurendatakse 75%, esiteks Nintendo eestvedaja rolli eest rikkumises (50%) ja teiseks rikkumise jätkamise eest (25%), ehk 199 237 500 euroni. Seda summat vähendatakse 40% võrra koostöö eest ja summas 300 000 kolmandatele isikutele hagejate poolt pakutud hüvitiste eest; seega on lõplik trahvisumma 119 242 500 eurot.

 Kohtukulud

216    Kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt võib Esimese Astme Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Määrata Nintendo Co., Ltd ja Nintendo of Europe GmbH trahvisummaks 119 242 500 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõlemad pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Martins Ribeiro

Papasavvas

Wahl

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2009 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

1.  Asjassepuutuv ettevõtja

2.  Haldusmenetlus

Videomängude turusektorit puudutav uurimine (juhtum IV/35.587 PO Video Games)

Täiendav uurimine, mis puudutab konkreetselt Nintendo turustussüsteemi (juhtum IV/35.706 PO Nintendo Distribution)

Uurimine, mis algatati Omega Electro BV taotluse alusel (juhtum IV/36.321 Omega – Nintendo)

3.  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Hagejatele määratud trahvi lähtesumma kindlaksmääramine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Hagejatele määratud trahvi esialgse lähtesumma suurendamine, et tagada piisav hoiatav mõju

Esimene väide, et tehtud on ilmne hindamisviga, rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, non bis in idem põhimõtet ja kaitseõigusi ning et esineb vastuolu komisjoni eelneva otsustuspraktikaga

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning kohaldatud vääralt suunistes kehtestatud meetodit

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Trahvi lähtesumma suurendamine rikkumise kestuse alusel

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

4.  Hagejatele määratud trahvi põhisumma suurendamine raskendavate asjaolude tõttu

Keelatud kokkuleppe sõlmimise eestvedaja või kihutaja rolli arvessevõtmine

Esimene väide, mille kohaselt on hagejatele eestvedaja ja kihutaja rolli omistamisega tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnorme

–  Poolte argumendid

–  Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, mille kohaselt ei ole järgitud komisjoni varasemat otsustuspraktikat ning rikutud on mittediskrimineerimise põhimõtet ja põhjendamiskohustust

–  Poolte argumendid

–  Esimese Astme Kohtu hinnang

Hagejatele määratud trahvi suurendamine rikkumise jätkamise eest

5.  Hagejatele määratud trahvisumma vähendamine kergendavate asjaolude esinemise tõttu

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon keeldus kohaldamast koostööteatist

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja põhjendamiskohustust

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi, kuna Nintendo jõupingutusi on moonutatud

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna kolmandatele isikutele makstud hüvitisi ei peetud piisavalt oluliseks ja kuna üldse ei arvestatud konkurentsiõigusega kooskõlas tegutsemise programmi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

6.  Lõpliku trahvisumma kindlaksmääramine

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.

1 – Salastatud konfidentsiaalsed andmed.

Full & Egal Universal Law Academy