KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 14. septembril 2006(1)
Kohtuasi C-251/04
Komisjon
versus
Kreeka
Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus – Määruse nr 3577/92 artikli 2 punkt 1 – Transport – Teenuste osutamise vabadus – Merekabotaaž – Puksiirteenused avamerel
1. Käesolevas kohtuasjas palub komisjon EÜ artikli 226 alusel Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik lubab oma vetes avamere puksiirteenuseid osutada üksnes Kreeka lipu all sõitvatel laevadel,(2) siis on Kreeka Vabariik rikkunud nõukogu määruse (EMÜ) nr 3577/92(3) teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) artiklist 1 tulenevaid kohustusi.
Asjakohane ühenduse õigus
2. EÜ asutamislepingu kolmanda osa III jaotise („Isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine”) artiklid 49–55 käsitlevad teenuseid.
3. EÜ artikli 49 lõige 1 sätestab:
„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.”
4. EÜ artikli 51 lõige 1 sätestab, et transporditeenuste osutamise vabadust käsitletakse transpordi jaotise sätetes.
5. EÜ artikkel 54 sätestab:
„Niikaua kui teenuste osutamise vabaduse piirangud ei ole kaotatud, rakendab iga liikmesriik selliseid piiranguid kõigi isikute suhtes, kes osutavad teenuseid artikli 49 esimeses lõigus määratletud tähenduses, tegemata vahet nende kodakondsuse või elukoha alusel.”
6. Asutamislepingu kolmanda osa V jaotisse („Transport”) kuuluv EÜ artikli 80 lõige 2 sätestab, et nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada, kas, mil määral ja millise menetlusega võib kehtestada kohaseid sätteid mere- ja lennutranspordi kohta.
7. Nimetatud sätte alusel, mis oli asjaolude esinemise ajal EMÜ asutamislepingu artikli 84 lõige 2, esitas komisjon nõukogule ettepaneku ainukese määruse kohta teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamiseks mereveoteenuste suhtes ühenduses.(4) Selle kohaldamisalasse pidid teatavate piirangutega kuuluma mereveoteenused liikmesriikides, liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Kõnealust määruse eelnõud siiski vastu ei võetud.
8.
9. Seejärel võttis nõukogu samal alusel vastu kaks seonduvat õigusakti. Määrus nr 4055/86 kohaldas teenuste osutamise vabadust liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos.(5) Määrus nr 3577/92 kohaldas nimetatud põhimõtet liikmesriikides toimuvatel merevedudel (merekabotaaž).
10. Määruse nr 3577/92 põhjendused sätestavad olulises osas järgmist:
„[…]
[2] kooskõlas asutamislepingu artikliga 61 tuleb mereveoteenuste osutamise vabadust reguleerida transpordi jaotise sätetega;
[3] siseturu loomiseks on vaja liikmesriikides kaotada mereveoteenuste osutamise piirangud; siseturg moodustab ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine;
[…]
[8] käesoleva vabaduse rakendamine peaks toimuma järk-järgult ning kõikide asjaomaste teenuste kohta käivat ei pea tingimata rakendama ühtemoodi, arvestades teatavate spetsiifiliste teenuste laadi ja jõupingutuste ulatust, mida mõned erineva arengutasemega riigid ühenduses peavad tegema;
[…]
[11] silmas pidades vajadust tagada siseturu laitmatu toimimine ja ellu viia kogemustest tulenevaid võimalikke kohandamisi, peaks komisjon käesoleva määruse rakendamisest ette kandma ja vajaduse korral esitama lisaettepanekuid”.
11. Määruse nr 3577/92 artikli 1 lõige 1 sätestab:
„Alates 1. jaanuarist 1993 kehtib vabadus osutada mereveoteenuseid liikmesriigis (merekabotaaž) ühenduse laevaomanike suhtes, kelle laevad on liikmesriigi registrisse kantud ja kes sõidavad liikmesriigi lipu all, eeldusel et need laevad vastavad kõikidele selles liikmesriigis ettenähtud kabotaažitingimustele, sealhulgas Eurose registrisse kantud laevad, kui nõukogu selle registri kinnitab.”(6)
12. Määruses nr 3577/92 kasutatakse artikli 2 punkti 1 kohaselt järgmisi mõisteid:
„mereveoteenused liikmesriigis (merekabotaaž)” – teenused, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, eelkõige:
a) mandrikabotaaž: reisijate- või kaubavedu meritsi sadamate vahel, mis asuvad ühe ja sama liikmesriigi mandril või põhiterritooriumil, ilma peatusteta saartel;
b) avamereveod: reisijate- või kaubavedu meritsi ükskõik millise liikmesriigi sadama ja selle liikmesriigi [mandrilaval] asuva rajatise või konstruktsiooni vahel; [täpsustatud tõlge]
c) saarekabotaaž: reisijate- või kaubavedu meritsi:
– ühe ja sama liikmesriigi mandril ning ühel või enamal saarel asuvate sadamate vahel,
– ühe ja sama liikmesriigi saartel asuvate sadamate vahel.
Ceutat ja Melillat käsitatakse saartel asuvate sadamatena”.
Asjakohased siseriiklikud õigusnormid
13. Kreeka avaliku mereõiguse seadustiku artikli 11 lõike 1 punkt b annab Kreeka vetes pukseerimistööde ja mereabi õiguse vaid Kreeka lipu all sõitvatele laevadele.
14. Seadustiku artikli 188 lõike 2 kohaselt kehtestab sadamaadministratsioon sadamaeeskirja, milles sätestatakse sadama pukseerimislubade väljastamise tingimused, pukseerimise kord, kohustusliku pukseerimise juhtumid, pukseerimisõigused sadamaakvatooriumis ja ankrukohtades „ning muud vajalikud tingimused”.
15. Seadustiku artikli 188 lõige 3 sätestab:
„Pukseerimisõiguse ulatus, pukseerimine teiste laevadega erandjuhtudel või avariiolukorras, puksiiride või teiste välisriigi lipu all sõitvate laevade vastavad õigused ning muud asjassepuutuvad tingimused määratakse kindlaks presidendi dekreediga.”
16. Presidendi dekreet nr 45/83 laevade pukseerimise kohta sätestab artikli 1 lõikes 1 sisuliselt, et kahe Kreeka territoriaalvetes asuva punkti vahel majandustegevuse raames pukseerimistöö teostamise ja kõigi sellega otseselt seotud teenuste osutamise õigus on üksnes Kreeka lipu all sõitvatel laevadel. Sellised laevad peavad olema kehtiva õiguse kohaselt puksiiridena tunnustatud ja neil peab olema pädeva sadamaasutuse väljastatud luba.
17. Seadustiku artikli 188 lõikega 2 antud volituste alusel tegutseva pädeva asutuse kehtestatud üldise sadamaeeskirja artikli 4 lõige 2 näeb ette, et sadama pukseerimisluba taotlev reeder peab sadamaasutusele esitama riikkondsuse tõendi.(7)
Menetlus
18. Komisjon saatis 18. jaanuaril 2001 Kreekale EÜ artikli 226 esimese lõigu alusel märgukirja, mille kohaselt avaliku mereõiguse seadustiku artikli 11 lõike 1 punkt b ning artikli 188 lõiked 2 ja 3 ning presidendi dekreedi nr 45/83 artikli 1 lõige 1 on tema arvates vastuolus määruse nr 3577/92 artikliga 1.
19. Kreeka vastas 27. märtsi 2001. aasta kirjaga, et määrust nr 3577/92 ei kohaldata puksiirteenuste suhtes. Määruse artikli 2 lõige 1 ei määratle puksiirteenuseid ega mereabi mereveoteenustena ja seetõttu ei kuulu puksiirteenused määruse kohaldamisalasse. Kreeka lisas, et hiljutises direktiivi ettepanekus turulepääsu kohta sadamateenuste valdkonnas(8) viitas nõukogu komisjoni 1997. aasta detsembri meresadamate ja mereinfrastruktuuri rohelisele raamatule,(9) milles komisjon väljendas esimest korda kavatsust reguleerida sadamateenuseid. Seetõttu on komisjoni ettepanek reguleerida kõnealuste teenuste osutamist vastuolus samal ajal toimuva uurimisega, kas Kreeka õigusnormid on kooskõlas asjakohases valdkonnas kehtivate ühenduse õigusnormidega. Lisaks oli komisjon Kreeka arvates tunnistanud, et ka mitmes teises liikmesriigis esineb olukordi, mis sarnanevad vaidlustatud Kreeka õigusnormist tulenevaga.
20. 22. juulil 2002 saatis komisjon Kreekale EÜ artikli 226 kohase põhjendatud arvamuse. Komisjon jäi oma märgukirjas avaldatud seisukohale, lisades väite, et üldise sadamaeeskirja artikli 4 lõige 2 on samuti vastuolus määruse nr 3577/92 artikliga 1.
21. Kreeka vastas põhjendatud arvamusele 13. novembri 2002. aasta kirjaga, milles ta kinnitas oma seisukohta, et puksiirteenused ei ole määruse nr 3577/92 tähenduses mereveoteenused.
22. Komisjon esitas seetõttu käesoleva hagi. Komisjon palub (kohtuistungil esitatud selgitusi arvestades) Euroopa Kohtul
– tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik lubab Kreeka territoriaalvetes avamerel pukseerimisteenuseid osutada üksnes tema lipu all sõitvatel laevadel, on ta sellega rikkunud määruse nr 3577/921 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) artiklist 1 tulenevaid kohustusi;
– mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
23. Kreeka palub Euroopa Kohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Hinnang
24. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi ese piiratud kohtueelse menetlusega.(10) Asjakohases hagiavalduses tuleb etteheited esitada terviklikult ja täpselt, et Euroopa Kohus saaks täpselt aru ühenduse õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus, et Euroopa Kohus saaks hinnata väidetud rikkumise olemasolu.(11) Nõuded peavad olema esitatud ühemõtteliselt, et Euroopa Kohus ei saaks otsustamisel tegutseda ultra petita.(12)
25. Tuleb märkida, et komisjon lähtub hagiavalduses üksnes määrusest nr 3577/92. Oluline on see, et ta ei ole palunud Euroopa Kohtul tuvastada teise võimalusena, et vaidlustatud Kreeka õigusnormid, mis teevad laevadel selget vahet riikkondsuse alusel, reguleerivad teenuseid, mis põhjalikumal vaatlemisel ei ole mereveoteenused, ja on seetõttu vastuolus teenuste osutamise vabadust käsitlevate tavapäraste asutamislepingu sätetega (eelkõige EÜ artikli 49 lõige 1 või artikkel 54) ja/või mõne muu ühenduse õigusnormiga (nagu EÜ artikkel 12), mida loetakse koosmõjus kõnealuste sätetega. Kohtueelses menetluses ja Euroopa Kohtule esitatud hagiavalduses on küsitud üksnes seda, kas vaidlustatud siseriiklik õigusnorm on vastuolus määruse nr 3577/92 artikliga 1. Euroopa Kohus peab seega hindama üksnes nimetatud küsimust. Seega ei käsitle ma allpool küsimust, kas avamere puksiirteenused kuuluvad muude ühenduse õiguse sätete kohaldamisalasse, kui nad ei kuulu määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse.
26. Samuti on kohtupraktikas välja kujunenud seisukoht, et määruse nr 3577/92 artikkel 1 kehtestab ühenduses kabotaažiteenuste vaba osutamise põhimõtte,(13) muidugi tingimusel, et asjakohased teenused kuuluvad määruse kohaldamisalasse. Sellega on kindlaks määratud tingimused kõnealuse EÜ artiklites 49 ja 51 sätestatud põhimõtte kohaldamiseks merekabotaaži valdkonnas.(14) Samamoodi on Euroopa Kohus juba kohaldanud EÜ artiklist 49 tulenevaid põhimõtteid seoses määrustega nr 4055/86(15) ja nr 3577/92(16).
27.
28. Mulle tundub, et on selge – ja Kreeka ju ei kinnita veendunult vastupidist –, et kui avamere puksiirteenused kuuluvad määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse, peaks Euroopa Kohus viidatud kohtupraktikast lähtudes hagi rahuldama.
29. Seega on ainus küsimus, millest oleneb käesoleva hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine, kas avamere puksiirteenused kuuluvad määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse vastavalt selle artikli 2 lõikele 1.
Teenuste osutamise vabaduse üldpõhimõtte ja „transporditeenuste” vaheline seos
30. Üldine teenuste osutamine on juba liberaliseeritud EÜ artikliga 49. Asutamisleping teeb seejärel erandi „transporditeenustele”, osutades EÜ artikli 51 lõikes 1, et kõnealuste teenuste osutamise vabadust „käsitletakse transpordi jaotise sätetes”. Kuna kõnealune teenuseliik moodustab üldisest põhimõttest erandi, tuleks seda tavapäraste tõlgendusnormide kohaselt tõlgendada kitsalt. See tähendab, et erandiga on hõlmatud üksnes teenused, mis kujutavad endast oma olemuselt „transporti”. Kui see on nii, tuleb (näiteks) selleks, et „tavapärased” teenuste osutamise vabaduse põhimõtted oleksid selliste teenuste suhtes kohaldatavad, kohaldada praeguse EÜ artikli 80 lõike 2 alusel kehtestatud erisätteid.
31. Minu arvates on põhjust väita, et teenused, mis on transpordiga seotud, sellega kaasnevad või sellele kaasa aitavad (kuid sellest eristatavad), ei nõua erisätteid, et nende suhtes saaks kohaldada tavapäraseid teenuste osutamise vabaduse sätteid, kuna nad juba kuuluvad kõnealuste sätete kohaldamisalasse. Selline väide tunduks kaalukaim teenuste puhul, mis on transpordiga seotud ainult riivamisi. Küllap on ka teenuseid, mis on „päris” transporditeenustega nii tihedalt seotud, et ka need tuleks (ja saaks) liberaliseerida üksnes EÜ artikli 80 lõike 2 alusel vastu võetud õigusnormiga.
32. Igal juhul on õiguskindluse, liikmesriikide kohustuste nõuetekohase täitmise ja läbipaistvuse huvides (et ühenduse kodanikud võiksid hõlpsalt kindlaks teha neile ühenduse õigusest tulenevate õiguste ulatuse) minu arvates esmavajalik, et õigusaktis, mis sõnaselgelt väljendab soovi kohaldada teenuste osutamise vabaduse põhimõtet „transpordi” valdkonnas, peaksid asjakohased teenuseliigid olema määratletud selgelt ja ühemõtteliselt.
33. Puksiirteenuste olemasolu ei ole saladus. Seetõttu on kahetsusväärne, et määrus nr 3577/92 puksiirteenuste küsimust (ühel ega teisel viisil) ei maini.
Määruse nr 3577/92 tõlgendamine
34. Artikli 2 punkt 1 algab määratlusega, et „mereveoteenused liikmesriigis (merekabotaaž)” on „teenused, mida tavaliselt osutatakse tasu eest”. Pooled jagavad seisukohta, et arutusel olevad puksiirteenused vastavad sellele tingimusele. Artikli 2 punkt 1 jätkub selgitusega, et merekabotaaž hõlmab „eelkõige” kolme tegevusala: mandrikabotaaž, avamereveod ja saarekabotaaž.(17)
35. Kreeka väitel on see mereveoteenuste alla kuuluvate teenuste ammendav loetelu. Nimetatud sättes kasutatud kreekakeelne termin (ειδικότερα) tähendab „täpsemalt”, mitte „eelkõige”. Kui artikli 2 punkt 1 ei olnud kavandatud ammendavana, vaid illustreerivana, oleks selles kasutatud sõna „näiteks”. Artikli 2 punkt 1 katab seega üksnes kaupade või reisijate vedu hõlmavaid mereveoteenuseid. Pukseerimist ei saa pidada kaupade või reisijate vedu hõlmavaks transporditeenuseks. Pigem on see kõrvalteenus, mille eesmärk on vältida kahju tekkimist pukseeritavale laevale. See hõlmab pukseeritava laeva, mitte selle pardal olevate reisijate või kaupade vedamist. Niisamuti ei ole pukseeritav laev ise kaup, vaid abi vajav transpordivahend.
36. Komisjoni arvates näitab sõna „eelkõige”, et artikli 2 punkt 1 on illustreeriv ja selles sisalduvat mereveoteenuste määratlust tuleks tõlgendada laialt. Seega peaks see määratlus hõlmama puksiirteenuseid, sest kõnealused teenused on kahtlemata mereveoteenused, mida tavaliselt osutatakse tasu eest.
37. Ma nõustun komisjoniga järgmises: minu arvates näitab sõna „eelkõige”, et kõnealuses punktis määratletud kolm terminit „mandrikabotaaž”, „avamereveod” ja „saarekabotaaž” ei ole mõeldud ammendava loeteluna teenuste kohta, mida tuleb lugeda „mereveoteenusteks” määruse nr 3577/92 tähenduses. Artikli 2 punkti 1 teised keeleversioonid, mida ma olen uurinud, sisaldavad samalaadset väljendit kui „eelkõige”(18) ja osutavad seega minu arvates seadusandja soovile nimetada mereveoteenuste liike, mille suhtes kohaldatakse määrust nr 3577/92, mitte aga neid ammendavalt määratleda.
38. Minu arvates võib Euroopa Kohus käesolevat hagi käsitleda kahel viisil. Esiteks võib teha kindlaks põhilised tunnused, mis iseloomustavad teenuseid, mida artikli 2 punktis 1 esitatud määratlus kindlasti hõlmab, ja küsida seejärel, kas puksiirteenused on oma laadilt teenused, mida võib selliste teenustega mõistlikult samastada, nii et sõna „eelkõige” tähendaks nende kuulumist kõnealuse määratluse alla (isegi kui mandrikabotaaži, avamerevedude ja saarekabotaaži määratlused neid sõnaselgelt ei hõlma). Teise võimalusena võib parandada sõnastuse ebatäiuslikkuse, nagu komisjon kaudselt soovib, ja otsustada, et puksiirteenused kuuluvad nii „enesestmõistetavalt” mereveoteenuste hulka, et ühenduse seadusandja „pidi” soovima neid määruse nr 3577/92 artikli 2 punkti 1 määratlusega hõlmata, isegi kui neil ei ole alapunktides a, b ja c sõnaselgelt loetletud tegevusalade põhilisi tunnuseid.
39. Artikli 2 punktis 1 sõnaselgelt loetletud kolm kabotaažiliiki osutavad peamistele tegevusaladele, mis ühenduse seadusandja arvates tuleks liigitada „mereveoteenusteks”. Lisaks sellele, et need on teenused, mida tavaliselt osutatakse tasu eest, on mandrikabotaaži, avamerevedude ja saarekabotaaži ühiseks omaduseks ka a) „reisijate- või kaubavedu meritsi” b) sama liikmesriigi kahe punkti vahel, mis paiknevad mandril, saarel või selle liikmesriigi mandrilaval asuval avamererajatisel või konstruktsioonil.
40. Selles ei ole midagi üllatavat. Minu arvates seostub sõna „merevedu” alati ka reisijate ja/või lasti veoga meritsi lähte- ja sihtpunkti vahel. Seda arusaama mereveo tähendusest toetab ka mereveoteenuste laad, nagu seda on sõnaselgelt kirjeldatud määruses nr 4055/86(19) ja varasemas määruse ettepanekus (mida vastu ei võetud) teenuste osutamise vabaduse kohaldamise kohta mereveol.(20)
41.
42. Muud olukorrad, mis vastavad kõnealustele kriteeriumidele (s.t reisijate või kaupade vedu meritsi sama liikmesriigi kahe punkti vahel), võib minu arvates õiguspäraselt lugeda kuuluvaks määruse artikli 2 punkti 1 määratluse alla, tuginedes sõnale „eelkõige”. Määratluse loomulik sisuline ulatus vastavalt seadusandja kavatsusele sellega piirdubki.
43. Komisjon tugines repliigis oma teatisele määruse nr 3577/92 tõlgendamise kohta,(21) et tõendada avamere puksiirteenuste kuulumist kõnealuse määruse kohaldamisalasse. Teatises endas ei ole aga põhjendatud, miks tuleks määruse nr 3577/92 artikli 2 punkti 1 tõlgendada just sel viisil. Selles on kõigest kinnitatud, et seda tuleks nii tõlgendada. See ei aita kaasa küsimuse lahendamisele.
44. Võiks arvata, et kitsam tõlgendusviis, mida ma siinkohal vaatlen, on vastuolus Euroopa Kohtu tõlgendusviisiga neljas varasemas kohtuasjas, kus käsitleti määrust nr 3577/92: Analir, komisjon vs. Kreeka, komisjon vs. Hispaania(22) ja Agip Petroli(23). Mulle tundub siiski, et need on oluliselt erinevad kohtuasjad.
45. Kõikides nendes asjades kuulusid arutusel olevad teenused vaieldamatult artikli 2 punktis 1 määratletud „merekabotaaži” alla ja seega põhimõtteliselt määruse kohaldamisalasse. Euroopa Kohtule esitatud küsimused puudutasid määruse täpset kohaldamisulatust. Kas saarekabotaaži suhtes tuleb kohaldada eelnevat haldusluba ja kui, siis millistel tingimustel (Analir)? Kas Kreeka võib lugeda Peloponnesost „saareks” ja kas ta võib kohaldada oma laevaperealaseid õigusakte saarekabotaažiga tegelevatele ühenduse matkelaevadele kogumahutavusega üle 650 tonni (komisjon vs. Kreeka)? Kas Vigo jõesuue on käsitatav „merena” ning Vigo, Cangase, Moaña ja Cíesi saared „sadamatena” määruse nr 3577/92 tähenduses, nii et riikliku kontsessioonilepingu alusel mereveoteenuste osutamine jõesuudmes kuulub määruse kohaldamisalasse (komisjon vs. Hispaania)? Kas liikmesriik võib rikkumiste vältimiseks sätestada, et määruse nr 3577/92 artikli 3 lõiget 3 (laevaperet käsitlevad lipuriigi eeskirjad) kohaldatakse üksnes juhul, kui tema vetes toimuvale kabotaažireisile järgnev või eelnev rahvusvaheline merereis ei ole ballastreis (Agip Petroli)?
46. Käesolevas asjas aga on küsimus hoopis selles, kas arutusel olevad teenused kuuluvad üldse määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse. Mulle tundub, et see küsimus on laadilt erinev nii nendest, mis puudutavad konkreetsete (määratlemata) terminite tõlgendamist, kui ka nendest, mis puudutavad liikmesriikide jätkuvat pädevust reguleerida määruse kohaldamisalasse kuuluvaid valdkondi (näiteks rikkumiste ärahoidmiseks või õigustatud ohutuskaalutlustel).
47. Seetõttu uurin järgnevalt, kas puksiirteenused vastavad nendega seotud paariskriteeriumile a) „reisijate- või kaubavedu meritsi” b) sama liikmesriigi kahe punkti vahel.
Puksiirteenuste laad
48. Pukseerimine ei ole üldiselt otsene kaupade või reisijate vedu merel. Pukseerimine seisneb pigem selles, et aidata laeva, puurimisseadet, platvormi või poid teise kohta toimetada.(24) Üldjuhul erineb puksiirteenuste eesmärk artikli 2 punktis 1 sõnaselgelt loetletud ja määratletud merekabotaaži liikide eesmärgist.
49.
50. Selle mõtte selgituseks võib tuua näite. Kujutage ette naftatankerit, mida viis meremiili Lizardi neemest(25) edelas on tabanud mootoririke, kui puhub 4‑palline lõunatuul, edelast käib ummiklaine ja La Manche’i väinas on tõus. Kahtlemata paluks tankeri kapten raadio teel kiiret abi vähemalt ühelt merepuksiirilt, et vältida ohtu oma meeskonnaliikmetele ja lastile ning hoida ära laeva vigastada saamine ja võimalik keskkonnareostus. Puksiirteenus oleks kindlasti vajalik, et laev saaks oma reisi ohutult lõpetada ja lasti sihtkohta viia. Harilikult ei loetaks seda aga nafta ega tankeri „transpordiks”. Puksiir, mis abistab laeva manööverdamisel, tõukab teda või kompenseerib rikke korral laevamehhanismide tööd, aitab reisijaid või kaupu vedavat laeva. Ta ei ole ise transpordilaev.
51. Mõnes olukorras, näiteks kui merepuksiir veab puurimisseadet, platvormi või poid ettenähtud sihtpunkti, võib leiduda sarnasusi tavalise kaubaveoga.(26) Komisjon aga ei proovi oma hagiavalduses ega nõudes eristada puksiirteenuseid pakkuvate laevade mitmesuguseid tegevusi. Seetõttu leian ma, et Euroopa Kohus peaks käesolevat asja lahendades lähtuma puksiirteenuste üldisest laadist.
52. Kui mul on õigus, et „mereveoteenused” määruse nr 3577/92 artikli 2 punkti 1 tähenduses peavad sisaldama reisijate ja/või kaupade vedu lähtepunktist sihtpunkti, siis üldjuhul ei hõlma kõnealune määratlus puksiirteenuseid.
53. Minu arvates ei peaks Euroopa Kohus tõlgendama määruse nr 3577/92 artikli 2 punkti 1 nii, et see hõlmab iga teenust, mis on liikmesriikides mereveoteenuste osutamisega seotud, sellega kaasnev või sellele kaasa aitav, olenemata sellest, kas kõnealusel teenusel on artikli 2 punktis 1 sõnaselgelt määratletud teenuste põhilised tunnused.
54. Esiteks ei anna määruse nr 3577/92 preambul ega materiaalõiguslikud sätted selliseks tõlgenduseks mingit alust.
55. Preambulist selgub, et määruse nr 3577/92 eesmärk ei ole kõigi mereveoga seotud teenuste turg ühekorraga täielikult liberaliseerida. Põhjendus 8 osutab, et teenuste osutamise vabaduse rakendamine „peaks toimuma järk-järgult ning kõikide asjaomaste teenuste kohta käivat ei pea tingimata rakendama ühtemoodi”. Artikli 10 kohaselt peab komisjon esitama nõukogule iga kahe aasta tagant ettekande määruse rakendamise kohta ja tegema vajalikud ettepanekud. Lisaks on Euroopa Kohus hiljuti kinnitanud, et „tuleb meenutada, et määrusega taotletud liberaliseerimise eesmärk, [...] millega püütakse kaotada mereveoteenuste osutamise piirangud liikmesriikides, ei ole veel täielikult saavutatud”.(27) Paistab, et komisjon ei ole teinud ühtegi täiendavat ettepanekut, mis näitaks, et teenuste osutamise vabaduse põhimõtet tuleb kohaldada konkreetselt avamere puksiirteenuste suhtes.(28)
56. Teiseks, kui määruse nr 3577/92 artikli 2 punkti 1 tõlgendada nii, et see hõlmab iga teenust, mis on liikmesriikides mereveoteenuste osutamisega seotud, sellega kaasnev või sellele kaasa aitav, olenemata sellest, kas kõnealusel teenusel on nimetatud sättes sõnaselgelt määratletud merekabotaaži põhilised tunnused, on mereveoteenuste määratluse tegelikku ulatust teksti põhjal kindlaks määrata väga raske, kui mitte võimatu (ja see läheks vastuollu esmajoones artikli 2 punkti 1 kui määratluse eesmärgiga). Selline tõlgendus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seda saab järgmiselt kontrollida.
57. Oletame, et artikli 2 punkti 1 tõlgendatakse nii, et see hõlmab iga teenust, mis on mereveoteenuste osutamisega mingil viisil „seotud”, sellega „kaasnev” või sellele „kaasa aitav”. Sellise tõlgenduse korral oleks raske jätta määruse nr 3577/92 kohaldamisalast välja osa või kõigi (näiteks) järgnevate tegevus: hüdrograafialaevad (mille abil kogutakse kaartide täpsustamiseks ja ajakohastamiseks vajalikke andmeid), põhjasüvendajad (mille abil puhastatakse kanaleid, et need oleks kindla sügavusega), lootsilaevad (lootsiteenused on mõnel juhul vabatahtlikud, mõnel juhul kohustuslikud), tulelaevad ja laevad, mis paigaldavad meremärke ja poisid (kõik vajalikud navigeerimiseks), laevad või automaatjaamad, mis edastavad andmeid mereilmateadete jaoks (meteoroloogia on meresõiduohutuse oluline osa) ja päästelaevad (need on tegelikud päästjad hädaolukorras). Kõik nad on seotud teenustega, mis aitavad ühel või teisel viisil kaasa meretranspordile. Nii et kust läheb siin piir? On selge, et selline tõlgendus annaks artikli 2 punktile 1 peaaegu piiritu kohaldamisala ega arvestaks asjaoluga, et selle eesmärk on määratleda mereveoteenused, mis kuuluvad määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse.
58. Järeldan seega, et kui Kreeka lubab oma vetes avamerel puksiirteenuseid osutada ainult Kreeka lipu all sõitvatel laevadel, ei ole ta rikkunud määruse nr 3577/92 artiklit 1, sest puksiirteenused ei kuulu määruse nr 3577/92 kohaldamisalasse, nagu see on praegu sõnastatud. Komisjon ei ole palunud Euroopa Kohtul tuvastada, et liikmesriigi õigusnormid, mille ta on vaidlustanud ja millel on riikkondsuse alusel selgelt erinev mõju, on vastuolus ühenduse õiguse mõne muu aspektiga. Seetõttu tuleks komisjoni hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
59. Kreeka Vabariik on nõudnud kohtukulude hüvitamist. Minu arvates ei ole põhjust Euroopa Kohtu tavapärasest praktikast kõrvale kalduda. Seetõttu tuleks kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Ettepanek
60. Eeltoodud asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
1 – Algkeel: inglise.
2 – Kirjalikes märkustes teatas komisjon, et tema hagi puudutab puksiirteenuseid, mida osutatakse „avamerel”. Kohtuistungil aga selgitas ta, et tema hagiavalduses nimetatud ala ei kattu rahvusvahelises õiguses määratletud „avamere” mõistega (vt nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi „Montego Bay konventsioon”) artikkel 37). Euroopa Kohtu täpsustavale küsimusele vastas komisjon, et hagi puudutab puksiirteenuseid, mida osutatakse väljaspool sadamaid, kuid Kreeka vetes, sh rannikuvetes. Nimetan kõnealuseid alasid oma ettepanekus „avamereks Kreeka vetes” ja arutusel olevaid teenuseid „avamerel Kreeka vetes osutatavateks puksiirteenusteks”.
3 – Nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3577/92 (EÜT 1992, L 364, lk 7; ELT eriväljaanne 06/02, lk 10).
4 – Ettepanek nõukogu määrus teenuste osutamise vabaduse kohaldamise kohta mereveol (KOM(1985) 90 (lõplik); EÜT 1985, C 212, lk 4).
5 – Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (ELT 1986, L 378, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 174).
6 – Ühenduse laevaregister pidi saama nime Euros, vt ettepanek: Nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse laevaregister ja nähakse merelaevadele ette ühenduse lipu all sõitmise kord (KOM(1989) 266 (lõplik); EÜT 1989, C 263, lk 11). Ettepanek võeti 1997. aastal tagasi (EÜT 1977, C 2, lk 2) ja seetõttu Eurose registrit ei loodudki.
7 – Presidendi dekreedi nr 45/83 artikli 1 lõikest 1 tulenevalt puudutab kõnealune riikkondsuse tõend laeva registreerimisriiki.
8 – Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv turulepääsu kohta sadamateenuste valdkonnas (KOM(2001) 35 (lõplik); EÜT 2001, C 154, lk 290).
9 – KOM(1997) 678 (lõplik).
10 – 28. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas C‑274/83: komisjon vs. Itaalia (EKL 1985, lk 1077, punkt 19); 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑191/95: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1998, lk I‑5449, punkt 55).
11 – 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑98/04: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2006, lk I‑4003, punkt 18).
12 – 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/04: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2006, lk I‑5251, punkt 24).
13 – 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑288/02: komisjon vs. Kreeka (EKL 2004, lk I‑10071, punkt 29). Määruse kohaldamisala arvestades hõlmab sellega kehtestatud vabadus merekabotaažiteenuseid liikmesriigis.
14 – 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑205/99: Analir (EKL 2001, lk I‑1271, punkt 20).
15 – Nt 13. juuni 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑430/99 ja C‑431/99: Sea-Land Service ja Nedlloyd Lijnen (EKL 2002, lk I‑5235, punktid 30–32).
16 – Nt 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑323/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2006, lk I‑2161, punktid 44 ja 45 ning järgnev analüüs). Rõhutan, et EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtete kohaldamine seoses määrustega nr 4055/86 ja nr 3577/92 erineb EÜ artikli 49 enda kohaldamisest. Seda erinevust selgitab 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑18/93: Corsica Ferries Italia (EKL 1994, lk I‑1783). Nimetatud asjas paluti Euroopa Kohtul tuvastada, kas siseriiklikud õigusnormid, mis Euroopa Kohtu hinnangul kuulusid määruse nr 4055/86 kohaldamisalasse, on kooskõlas EÜ artikliga 49 (EÜ asutamislepingu artikliga 59). Euroopa Kohus kohaldas kõnealuses artiklis sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet, kuid ei selgitanud, et ta lähtus seejuures EÜ artikli 51 lõikest 1 (EÜ asutamislepingu artikli 61 lõige 1), EÜ artikli 80 lõikest 2 (EÜ asutamislepingu artikli 84 lõige 2) ja määruse nr 4055/86 artiklist 1 (vt kohtuotsuse punktid 22–37).
17 – Vt eespool punkt 11.
18 – Seega nt „en particular” hispaania, „insbesondere” saksa, „notamment” prantsuse, „in particolare” itaalia, „omvatten” hollandi, „i synnerhet” rootsi keeles.
19 – Viidatud eespool 5. joonealuses märkuses, vt artikli 1 lõike 4 punktid a ja b.
20 – Viidatud 4. joonealuses märkuses. Määruse ettepaneku artikli 2 punktid a–d mainivad järgmist: „reisijate- või kaubavedu meritsi ükskõik millise liikmesriigi sadamate, sh selle liikmesriigi ülemereterritooriumide sadamate vahel”; „reisijate- või kaubavedu meritsi ükskõik millise liikmesriigi sadama ja selle liikmesriigi mandrilaval asuva rajatise või konstruktsiooni vahel”; „reisijate- ja kaubavedu meritsi liikmesriigi sadama ja teise liikmesriigi sadama vahel”; reisijate- ja kaubavedu meritsi liikmesriigi laevandusettevõtja poolt teise liikmesriigi sadama ja kolmanda riigi sadama vahel”.
21 – Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele määruse nr 3577/921 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) tõlgendamise kohta, KOM(2003) 595 (lõplik). Vt eelkõige punkt 3.3.
22 – Viidatud eespool vastavalt 14., 13. ja 16. joonealuses märkuses.
23 – 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑456/04: Agip Petroli (EKL 2006, lk I‑3395).
24 – Olen aru saanud, et liikmesriikide õiguses on selles küsimuses erinevusi. Näiteks Prantsusmaal on arutletud selle üle, kas pukseerimisleping on teenuste osutamise leping (mille alusel puksiiri meeskond osutab teenust pukseeritava laeva meeskonnale) või „veo” leping, mille kohaselt pukseeritava laeva liikumine sõltub „vedajast” (puksiirist) (vt Pestel-Debord, P., „Le remorquage maritime: controverses et contentieux”, Le Droit Maritime Français, 2003, lk 324–327). Kuid isegi viimase määratluse kohaselt ei saaks puksiirteenuseid liigitada a) kaupade või reisijate veoks (kuna „veetakse” ju pukseeritavat laeva ennast, mitte seda, mis on tema pardal) ega b) veoks lähtepunktist kindlaksmääratud sihtpunkti. Inglise õiguses on leitud, et puksiiri ei saa kirjeldada pukseeritava laeva vedajana (Davison, R. B. A. ja Snelson, A., The Law of Towage, 1990, lk 2). Pukseerimise kokkulepitud määratlus Inglise õiguses sätestab, et pukseeritav laev ei vaja puksiirilt midagi enamat kui „sõidu kiirendamist” (ibid., lk 1).
25 – Lizardi neem Cornwallis.
26 – Sellist pukseerimist reguleerivad üldiselt siiski palju keerukamad lepingusuhted kui tavalist meritsi kauba- või reisijatevedu (vt eespool 24. joonealuses märkuses viidatud Pestel-Debord, P., lk 327–335, ning Davison, R. B. A. ja Snelson, A., lk 15–30).
27 – Eespool 22. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Agip Petroli, punkt 13.
28 – Eeldusel, et selline ettepanek oleks tõesti vajalik asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse sätete kohaldamiseks puksiirteenuste suhtes – vt arutlus eespool punktides 28 ja 29.
Full & Egal Universal Law Academy