EUR-Lex -  62004CC0273 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

M. POIARES MADURO

esitatud 21. juunil 2007(1)

Kohtuasi C‑273/04

Poola Vabariik

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine põllumajanduspoliitika – Reform – Euroopa Liidu laienemine

1.        See Euroopa Kohtule esitatud hagiavaldus on esimene Poola Vabariigi esitatud hagi. Selles tõstatatakse mitu varem käsitlemata tähtsat õigusküsimust, mis väärivad arutamist suurkojas. Põllumajandust ja ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi „ÜPP”) reformi puudutavate raskete ühinemisläbirääkimiste jätkuna esitatud hagiavalduses palutakse Euroopa Kohtul täpsustada ühenduse institutsioonide õiguse ulatust kohandada ühinemislepingute sätteid. Selles tuleb Euroopa Kohtul ühtlasi kindlaks määrata tulevaste liikmesriikide õiguskaitse ulatus ühinemisdokumentide allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal võetud õigusaktide suhtes.

I.      Hagi õiguslik ja faktiline raamistik

2.        Käesolevas hagis palutakse tühistada nõukogu 22. märtsi 2004. aasta otsuse 2004/281/EÜ, millega pärast ühise põllumajanduspoliitika reformi kohandatakse akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta,(2) artikli 1 punkt 5.

3.        Vaidlusalune otsus võeti vastu vastavalt lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga(3) artikli 2 lõikele 3, mis sätestab, et „[o]lenemata lõikest 2 võivad liidu institutsioonid võtta enne ühinemist vastu meetmed, millele on osutatud […] artiklites 21 ja 23 […]. Need meetmed jõustuvad alles käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval, tingimusel et leping jõustub”. Vaidlusalune otsus võeti vastu akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta(4) artikli 23 alusel, mis sätestab, et „[n]õukogu võib ühehäälselt ja komisjoni ettepaneku põhjal võtta pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist vastu käesoleva akti ühist põllumajanduspoliitikat [ÜPP] käsitlevate sätete kohandusi, mis võivad ühenduse eeskirjade muutmise tõttu vajalikuks osutuda. Selliseid kohandusi võib teha enne ühinemiskuupäeva”.

4.        Hageja kaebab, et vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkt 5 (edaspidi „vaidlustatud säte”) laiendas otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanismi (nimetatud ka phasing in mehhanismiks) uutes liikmesriikides uutele otsetoetustele, laiendades nii täismakse põhimõttest tehtavaid erandeid. See osamaksete süsteemi laiendamine vähendavat täissummas maksete võimalusega võrreldes märkimisväärselt makseid Poola põllumajandusettevõtjatele.

5.        See hagiavaldus on sisuliselt juba ühinemisläbirääkimistes otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanismi suhtes Poola Vabariigi tõstatatud vaidluse jätkamine teisel kujul. Läbirääkimistel nõudis see riik korduvalt, et Poola põllumajandusele tagataks ühinemisel kohe otsetoetused täies ulatuses. Asjata. Komisjon oli 30. jaanuari 2002. aasta aruteludokumendis(5) soovitanud otsetoetuste järkjärgulist kasutuselevõttu üleminekuajal uutes liikmesriikides mitmel põhjusel, mis seonduvad peamiselt vajadusega jätkata nende riikide põllumajandussektoris käimasolevat ümberkorraldamist, põllumajandusettevõtjate sissetulekuga ning teiste majandussektorite suhtes tasakaalutuse või spekulatiivse sissetuleku olukordade tekke vältimise nõudega. Seda soovitust järgides oli Euroopa Liidu 31. oktoobri 2002. aasta ühisseisukohas(6) kinnitatud viieteistkümne liikmesriigi seisukoht võrreldes Poola Vabariigiga ühinemisläbirääkimistel mitte rahuldada Poola nõuet, et tema põllumajandusettevõtjatele antaks pärast ühinemist otsetoetusi samal määral, nagu neid antakse liidu põllumajandusettevõtjatele, ja võtta need toetused Poolas kasutusele järkjärgult üleminekuajal. Arutelud sel teemal jätkusid kuni ühinemiskonverentsini, mis peeti Euroopa Ülemkogu raames Kopenhaagenis 12. ja 13. detsembril 2002 ja mille järeldused näitavad, et uutes liikmesriikides otsetoetuste järkjärgulise kasutustelevõtu küsimus lahendati 31. oktoobri 2002. aasta ühisseisukohas sätestatu kohaselt. Kui pärast ühinemislepingule allakirjutamist teostatud ÜPP reformi esitas komisjon 27. oktoobril 2003 ettepaneku vaidlusaluse otsuse kohta, ei saanud Poola valitsus õigusloomeprotsessi kõikides järkudes väljendatud vastuseisule vaatamata otsuse vastuvõtmist takistada.

6.        Vaidluses kaalul olevatest õiguslikest huvidest hea ülevaate saamiseks tuleb lühidalt meenutada õiguslikku raamistikku.

7.        Põllumajandusettevõtjatele sissetulekutoetuse kavade raames antavad otsetoetused reguleeriti esialgu nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1259/1999, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühised eeskirjad,(7) ja nende toetuskavade loetelu on esitatud selle määruse lisas. Vastavalt ühinemisakti artiklile 20, mis sätestab, et „[k]äesoleva akti II lisas loetletud akte kohandatakse vastavalt kõnealuse lisa sätetele”, nähti uutes liikmesriikides otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanism ette kõnesoleva akti II lisa 6. peatüki A osa punktis 27, lisades määrusesse nr 1259/1999 artikli 1a. Selle artikli 1a kohaselt puudutab järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanism otsetoetusi, mis „seatakse [sisse] artiklis 1 osutatud toetuskavade alusel”. Määruse nr 1259/1999 artiklis 1 omakorda antakse nende otsetoetuste määratlus ja viidatakse toetuste loetelule selle määruse lisas.(8)

8.        Seega tunnistas nõukogu 29. septembril 2003 määrusega (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001,(9) määruse nr 1259/1999 kehtetuks alates 1. maist 2004. Selle artiklist 1 ja selle I lisast tuleneb, et kõnesoleva määrusega nr 1782/2003 lisatakse juba olemasolevatele toetuskavadele otsetoetused põllumajandusettevõtjatele, kes toodavad pähkleid ja energiakultuure, ning nähakse ette täiendavad toetused otsetoetuskava raames piimasektoris.

9.        Nõukogu asendas 22. märtsi 2004. aasta vaidlusaluse otsusega selle otsuse artikli 1 punktis 5 sätted, millega muudetakse määrust nr 1259/1999 ja mis on esitatud ühinemisakti II lisa 6. peatüki A osa punktis 27, sätetega määruse nr 1782/2003 muutmise kohta, et võtta arvesse viimatinimetatud määrusega ÜPP-sse tehtud kohandusi, mida tehti pärast ühinemisdokumentidele allakirjutamist. Sellest alates lisati nimetatud punktiga 27 määrusesse nr 1782/2003 artikkel 143a, mis näeb ette uutes liikmesriikides järkjärguliselt ja ajakava alusel „otsetoetuste” kasutuselevõtu, see tähendab mitte ainult juba varem selle määruse I lisas esitatud toetused, vaid ka hiljem nimetatud lisasse lisatavad toetused.

10.      Poola Vabariigi sõnul laiendab vaidlustatud säte õigusvastaselt osamaksete süsteemi. See ei kehti enam ainult määruse nr 1259/1999 lisas ammendavalt loetletud toetusvahendite kohta. Nüüd puudutab see üldiselt „otsetoetusi”, see tähendab ka uusi otsetoetusi. Viimased hõlmavad juba varem määrusega nr 1782/2003 kehtestatud toetusi, nimelt pähkli- ja energiakultuurisektori toetusi ja täiendavaid toetusi piimasektoris. Need hõlmavad ka hiljem kehtestatavaid otsetoetusi ja seega määruse nr 1782/2003 I lisasse kantud toetusi.

11.      Sellepärast esitaski hageja käesoleva tühistamishagi, milles ta tugineb peamiselt kolmele väitele. Kuid enne hagiavalduse põhjendatuse arutamist tuleb kõigepealt otsustada selle vastuvõetavus.

II.    Vastuvõetavus

12.      Käesolevas kohtuasjas tõstatas nõukogu 23. septembril 2004 hagiavalduse vastuvõetamatuse vastuväite kodukorra artikli 91 põhjal, väites, et hagiavaldus on hilinemise tõttu ilmselgelt vastuvõetamatu. Euroopa Kohus otsustas liita vastuvõetamatuse vastuväite põhikohtuasjaga.

13.      Poola Vabariigi esitatud hagi vastuvõetavus on vaieldamatult problemaatiline. Euroopa Kohtu tavapäraseid menetlustähtaegu ja üldisemalt vastuvõetavustingimusi hoolikalt järgivat kohtupraktikat järgides näib, et hagi tuleb lugeda aegunuks. Seda ma tuletangi esiteks meelde. Ent liidu õiguskorra aluseks olevad põhimõtted, eelkõige tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ja sellele kohtupraktikas järkjärgult omistatud ulatus, peaksid minu arvates in fine tingima teise lahenduse. Teiseks esitangi ma hagiavalduse vastuvõetavaks tunnistamise võimalused.

A.      Vastuvõetavustingimuste range järgimine

1.      Hagi tähtaja arvestamine

14.      Vaidlusalune otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30. märtsil 2004. Poola Vabariik esitas hagi 28. juunil 2004. EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt tuleb menetlus „algatada kahe kuu jooksul […] meetme avaldamisest […] või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai”. Tavapäraste tähtajaarvestuse eeskirjade kohaselt on hageja õigus aegunud.

15.      Nagu nähtub EÜ artikli 230 viiendast lõigust ja mida kinnitab Euroopa Kohtu praktika,(10) on meetme teadasaamise kuupäeva kriteerium avaldamiskuupäeva suhtes teisejärguline. Hagi esitamise tähtaja alguse kuupäeva kindlaksmääramiseks arvesse võetav kuupäev on seega meetme avaldamise kuupäev, isegi kui antud juhul sai hageja vaidlusaluse otsuse sisust teada enne viimatinimetatud otsuse avaldamise kuupäeva, nagu tuleneb asjaolust, et ta vaidlustas otsuse kõikides nimetatud otsuse vastuvõtmisega lõppenud õigusloomeprotsessi järkudes, saates nõukogule ja komisjonile arvukaid teateid ja märkusi.

16.      Vaidlusalune otsus avaldati aga ELT-s L 93 30. märtsil 2004. Eelduse kohaselt vastab avaldamiskuupäev igal Euroopa Liidu Teataja numbril märgitud kuupäevale.(11)

17.      Sellegipoolest väitis hageja antud juhul ühelt poolt, et 30. märtsi 2004. aasta Euroopa Liidu Teataja väljaanne ei olnud sel kuupäeval kümne uue liikmesriigi ametlikes keeltes kättesaadav, kuigi vaidlusaluse otsuse artikkel 8 sätestab, et otsus on koostatud üheksas ühinevate riikide ametlikus keeles; teiselt poolt ja igal juhul, et nimetatud Euroopa Liidu Teataja poolakeelne väljaanne edastati Poola riigiasutustele alles palju hiljem, nimelt 27. juulil 2005. Kuivõrd avaldamine uute liikmesriikide ametlikes keeltes toimus alles tükk aega pärast 30. märtsi 2004, järeldas hageja sellest koguni, et nõukogu dateeris meelega tagasiulatuvalt Euroopa Liidu Teataja selle numbri, milles avaldati vaidlusalune otsus.

18.      Nende argumentidega ei saa nõustuda. Mõistagi on kohtupraktikas väljakujunenud, et õigusakti avaldamist loetakse täielikuks alles siis, kui Euroopa Liidu Teataja number, milles see avaldati, on kättesaadav kõikides ametlikes keeltes.(12) Veel on kindel, et kui peaks tõendatama, et kuupäev, mil nimetatud väljaandenumber on tegelikult kättesaadav, ei vasta numbril märgitud kuupäevale, tuleb arvesse võtta ainult tegeliku avaldamise kuupäeva, sest „ühenduse õiguskorra üks aluspõhimõte nõuab, et võimuorganite avaldatud akti ei sa õigussubjektide vastu kohaldada enne, kui neil on võimalus sellest teada saada”.(13) Nii oli kohtuasjas, milles tehti otsus Saksamaa vs. nõukogu,(14) vaidlustatud akt avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas 23. detsembril 1994, kuid see teataja number oli kättesaadav alles alates 13. veebruarist 1995. Hagi esitamise tähtaja algusena võeti seega arvesse seda viimast kuupäeva. Mõistagi, kui peaks leidma tõendust, et Euroopa Liidu Teataja number, milles vaidlusalune otsus avaldati, dateeriti meelega tagasiulatuvalt, tuleks see otsus tühistada õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõttu.(15)

19.      Osadest Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse peadirektori Euroopa Kohtu küsimusele(16) vastuseks esitatud andmetest nähtub aga, et 30. märtsi 2004. aasta ELT L 93 oli tõepoolest sellest kuupäevast kättesaadav kõikides uute liikmesriikide ametlikes keeltes. Hageja küll vaidlustas selle tõesuse, kuid seda vastust ei saa ümber lükata ilma tõsiste tõenditeta, mida Euroopa Kohtule ei ole esitatud. Ja asjaolu, et see Euroopa Liidu Teataja number oli EurLEXi veebilehel poola keeles kättesaadav alles 15. detsembril 2004, ei loe, kuivõrd õigusloometekstide avaldamine on autentne ainult paberkandjal. Teiselt poolt on tõsi, et õigusakt loetakse avaldatuks ja seega Euroopa Liidu Teataja loetakse kättesaadavaks päeval, mil akti avaldav teataja number on kõikides ühenduse ametlikes keeltes tegelikult kättesaadav väljaannete talituses Luxembourg’is. Selle põhjuseks on see, et „on oluline, et kuupäev, mil määrus tuleb lugeda avaldatuks, ei erineks olenevalt Euroopa Ühenduste Teataja kättesaadavusestiga liikmesriigi territooriumil” ning et „ühenduse õiguse ühtsus ja ühetaoline kohaldamine nõuavad […] et määrus jõustuks, kui ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti, samal kuupäeval kõikides liikmesriikides, olenemata hilinemisest, mida võib esineda vaatamata pingutustele tagada Euroopa Liidu Teataja kiire levik kogu ühenduses”(17) [mitteametlik tõlge]. Pealegi on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 81 lõikes 1 sätestatud tähtaja alguse arvestamise päeva viieteistkümne päeva võrra edasilükkamine ning kümnepäevane tähtajapikendus just mõeldud Euroopa Liidu Teataja levitamisega kaasneva hilinemisega arvestamiseks, et võimaldada kõikidel hagejatel täielikult ära kasutada neile EÜ asutamislepingus antud kahekuist tähtaega.(18)

20.      Antud juhul tuleb seega küll hagi esitamise tähtaja algust arvestada 30. märtsist 2004. Seega arvestatakse tähtaega järgmiselt. Kodukorra artikli 80 punkti a kohaselt, „kui päevades, nädalates, kuudes või aastates väljendatud tähtaega arvutatakse sündmuse toimumise või toimingu tegemise ajast, ei arvestata selle tähtaja sisse päeva, mil see sündmus toimub või toiming tehakse”. Peale selle lükkus EÜ artikli 230 viiendas lõigus hagi esitamiseks ettenähtud kahekuise tähtaja algus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 81 lõike 1(19) kohaselt 30. märtsilt 2004 edasi 14. aprilli 2004 südaööle. Pealegi sätestab kodukorra artikli 80 lõike 1 punkt b,(20) et kuudes väljendatud tähtaeg lõpeb tähtaja viimase kuu päeval, mis kannab sama kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse. See hagi esitamise tähtaeg lõppes seega 14. juunil 2004. Arvestades ühtset kümnepäevast tähtajapikendust, mis tuleb kodukorra artikli 81 lõike 2(21) alusel menetluse tähtajale lisada, lõppes hagi esitamiseks ettenähtud kogu tähtaeg neljapäeva, 24. juuni 2004. aasta südaööl, kusjuures see tähtaja lõppkuupäev ei ole kodukorra lisa artiklis 1 esitatud ametlike puhkepäevade nimekirjas.

21.      Hagiavaldus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 28. juunil 2004. Sellest tulenevalt esitati käesolev hagi hilinenult.

2.      Hageja argumendid hagi esitamise tähtaja alguse arvestamiseks alates ühinemiskuupäevast

22.      Hageja, keda toetavad menetlusse astunud riigid, väidab, et tähtaja alguse arvestamise päevaks tuleks lugeda ühinemislepingu jõustumise kuupäeva, see tähendab 1. maid 2004. Ta esitab selle toetuseks mitu argumenti. Kahe esimese argumendi üle võib teha otsuse kiiresti.

23.      Poola Vabariik väidab kõigepealt, et ühinemisakti artiklis 23 ettenähtud meetmed jõustuvad ja muutuvad kohustuslikuks ühinemislepingu jõustumise kuupäeval ja tingimusel, et see jõustub. See on õige ja seda tuletatakse muide meelde vaidlusaluse otsuse artiklis 9.(22) See ei tähenda aga, et nimetatud artiklis 23 ettenähtud meetmed ei ole jõustatavad nende avaldamisest alates. Nimelt ei tohi segi ajada ühelt poolt kõikide nõutavate avaldamisformaalsuste täitmisega seotud ja hagi esitamise tähtaega käivitavat õigusakti jõustatavust ning teiselt poolt õiguslikku toimet, jõustumist, mida võib edasi lükata. Asjaolu, et EÜ artikli 254 esimene lõik kehtestab teisese õiguse aktide, mille avaldamine on kohustuslik, jõustumise kuupäevaks nendes täpsustatud kuupäeva puudumisel kahekümnenda päeva pärast nende avaldamist, ei ole seega kunagi loetud takistuseks sellele, et hagi esitamise tähtaega arvestada aktide avaldamise kuupäevast.

24.      Õigustamaks hagi esitamise tähtaja alguse arvestamist 1. maist 2004, tugineb Poola Vabariik ka ühinemisakti artiklist 58(23) ning vaidlusaluse otsuse artiklitest 8(24) ja 9 võetud argumentidele. Nende sätete kohaselt on enne ühinemist vastuvõetud uute liikmesriikide üheksas keeles koostatud institutsioonide aktide tekstid, sealhulgas kõnesoleva otsuse tekst, alates ühinemiskuupäevast autentsed tingimusel, et leping sõlmitakse. Hageja sõnul tuleneb sellest, et vaidlusaluse meetme poolakeelne versioon muutus autentseks ja järelikult seda avaldavat Euroopa Liidu Teataja väljaannet tuleb lugeda kättesaadavaks alles alates 1. maist 2004. See arutluskäik ei ole siinkohal samuti veenev. Asjaolu, et täpsustatakse, et vaidlusaluse otsuse tekst kahekümne ühes keeles „on võrdselt autentsed”, tähendab lihtsalt, et kõnesolev otsus tuleb koostada kõikides ametlikes keeleversioonides ja et ükski nendest versioonidest ei ole teiste suhtes ülimuslik. Kui oletada, et ainult ühinemislepingu jõustumine muudab eri keeleversioonid autentseks, kehtiks see igal juhul kõikide tekstide kohta kõigis kahekümne ühes keeles, nii vanade kui ka uute liikmesriikide keeltes.

25.      Aegumise suhtes hageja ja menetlusse astunud riikide esitatud vastuväited, mis põhinevad õigusühenduse, tõhusa õiguskaitse ja mittediskrimineerimise õiguse põhimõtetel, on tugevamad. Selleks, et õigustada, et ühinemisakti artikli 23 alusel vastu võetud akti tühistamiseks esitatud hagi esitamise tähtaeg hakkab uute liikmesriikide jaoks jooksma alles 1. maist 2004, väidavad nad eelkõige, et akti avaldamise kuupäeval ei olnud hageja veel liidu liige ning tal ei olnud seega õigust tühistamishagi esitada. Järelikult möönda, et hagi esitamise tähtaega hakatakse arvestama akti avaldamisest, võimaldaks kõnesoleva akti andnud institutsioonil vabaneda ühinemisakti artikli 23 alusel võetud meetme õiguspärasuse kontrollist, võttes selle meetme vastu ja avaldades selle vähemalt kaks kuud enne, kui ühinevad riigid saavad liikmestaatuse. Ent õigusühenduse põhimõte eeldab täielikku ja tõhusat ühenduse õigusaktide õiguspärasuse kontrolli ja õiguskaitse süsteemi. Antud juhul, arvestades vaidlusaluse otsuse avaldamise kuupäeva, olevat Poola Vabariigile jäetud hagi esitamiseks vaid kärbitud tähtaeg, mis kahjustavat tema tegelikku õiguskaitset ja diskrimineerivat teda liikmesriikide suhtes.

26.      Kui, nagu ma hiljem põhjendan, õigusühenduse ja tõhusa õiguskaitse põhimõtetel, millele hageja tugineb, tuleb tõepoolest tunnistada hagi vastuvõetavust, ei ole see minu arvates nii mittediskrimineerimise põhimõttest tuleneva argumendi puhul. Poola Vabariik väidab, et hagi esitamise tähtaja alguseks vaidlusaluse otsuse avaldamise kuupäeva kehtestamise tagajärjel jääb hagejale hagi esitamiseks vaid kärbitud, lühendatud tähtaeg, mis tekitavat diskrimineerimist liikmesriikidega võrreldes tema õiguses tõhusale kohtulikule kaitsele. Ma siiski ei näe, milles seisneb väidetav diskrimineerimine. Nii vanad kui ka uued liikmesriigid said hagi esitamiseks sama tähtaja alates vaidlusaluse meetme avaldamisest. Mõistagi ei olnud tulevastel liikmesriikidel sel kuupäeval veel eelisõigusega hageja staatust ning nad said seega meetme vaidlustamiseks tugineda üksnes EÜ artikli 230 neljandale lõigule. Ja on tõsi, et selles sättes kehtestatud nõuete kohaldamine muutis nende võimaliku hagi vastuvõetavuse probleemseks, vastupidiselt liikmesriikidele. Kuid see erinev kohtlemine tuleneb vaid asjaolust, et liikmesriigistaatuse, mis annab uutele liikmesriikidele võrdsed õigused, saab alles alates ühinemislepingu jõustumisest. Nõukogu ja komisjoni arvates tähendaks möönda, et tähtaja alguse arvestamise päev on uute liikmesriikide jaoks ühinemisakti jõustumise kuupäev, uute liikmesriikide võrdsesse seisu asetamise ettekäändel võrreldes vanade liikmesriikide kui eelisõigusega hagejatega hagi esitamise tähtaja osas, nüüd aga kõnesoleva tähtaja alguse osas koguni nende soodustamist vanade liikmesriikidega võrreldes.

B.      Vastuvõetavuse tunnustamise võimalused

27.      Nagu äsja nägime, võib EÜ artikli 230 rangel kohaldamisel Poola Vabariigi hagiavaldust lugeda vastuvõetamatuks. Kuid ühes Euroopa Kohtu paralleelselt arendatud kohtupraktikaharus käsitletakse hagi vastuvõetavust paindlikumalt. Ja minu arvates sunnivad liidu õiguskorra teatud aluspõhimõtted, eelkõige tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, eelistama seda.

28.      Tuleb lähtuda õigusühenduse põhimõttest. On teada, et kohtuotsuses Les Verts vs. parlament(25) kinnitati seda järgmiselt:

„[…] Euroopa Majandusühendus on õigusühendus, mis tähendab seda, et ei liikmesriigid ega institutsioonid ei pääse kohtulikust kontrollist nende aktide vastavuse üle konstitutsioonilisele põhilepingule, milleks on asutamisleping. Konkreetselt asutamislepingu [EÜ] artiklitega [230] ja [241] ühelt poolt ning [EÜ] artikliga [234] teiselt poolt on loodud täielik kaebemenetluse kord ja menetlused, millega antakse Euroopa Kohtule õigus kontrollida institutsioonide aktide õiguspärasust. Füüsilised ja juriidilised isikud, kes on selliselt kaitstud üldaktide nende suhtes kohaldamise eest, mida nad ei saa otseselt Euroopa Kohtus vaidlustada erilistel vastuvõetavuse tingimustel, mis on kindlaks määratud [EÜ artikli 230 teises lõigus]. Kui nende aktide halduslik rakendamine on ühenduse institutsioonide pädevuses, võivad füüsilised ja juriidilised isikud esitada vahetult hagi Euroopa Kohtusse neile adresseeritud või neid otseselt ja isiklikult puudutavate rakendusaktide vastu ja tugineda selle hagi toetuseks selle aluseks oleva üldakti õigusvastasusele. Kui akti rakendavad siseriiklikud asutused, võivad isikud väita üldaktide kehtetust siseriiklikes kohtutes ja lasta neil selle kohta Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi esitada.” [mitteametlik tõlge]

29.      Selliselt võetuna on õigusühenduse mõiste kahemõõtmeline(26) ja sisaldab normatiivset mõõdet, mis eeldab institutsioonide ja liikmesriikide antud aktide kohustuslikku vastavust asutamislepingule, ja kohtulikku mõõdet, mis eeldab kohtlikku kaitset õigusvastaste ühenduse aktide vastu. „Õigusühenduse koostiselement”,(27) õigus tõhusale kohtlikule kaitsele, kehtestati kohtulikult kohe pärast eespool viidatud kohtuotsust Les Verts vs. parlament. Juhindudes liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ning 4. novembril 1950 Roomas sõlmitud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitest 6 ja 13, kehtestas Euroopa Kohus selle kui ühenduse õiguse üldpõhimõtte.(28) Eesmärk oli vältida õiguse ja kohtu eest varjatud võimu tekkimist ja tagada selleks struktuuriline ühilduvus: riigivõimu ülekandmine peab käima käsikäes kontrolli ja samaväärsete õiguskaitsevõimalustega. Seda mõtet väljendatakse nüüd teadaolevalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 1. Alguses olid sellest põhimõttest tulenevad nõuded kohustuslikud ainult siseriiklikele kohtutele.(29) Kuid esimesel võimalusel laiendas Euroopa Kohus selle kohaldamisala järkjärgult ühenduse kohtutes tagatavale kohtulikule kaitsele. Nii näiteks kontrollis ta, et Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus ei rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse õiguse põhimõtet, leides, et teatise vastu ei saa esitada tühistamishagi;(30) ning ta leidis, et tõhusa ja täieliku kohtuliku kaitse üldpõhimõte õigustab ajutiste meetmete kohaldamist, „vältimaks lünka Euroopa Kohtu tagatud õiguskaitses”.(31)

30.      Seda tõhusa kohtuliku kaitse õiguse põhimõtet käsitatakse tähenduses, et sellega on keelatud, kui mitte kõik piirangud kohtulikus kaitses, siis vähemalt kohtuliku kaitse täielik puudumine. Seda kohtupraktika suunist tuletas Euroopa Kohus veel hiljuti meelde kohtuasjas Eurojust.(32) Kuigi Euroopa Kohus tuvastas ajutiste töötajate töölevõtmiseks Eurojusti väljakuulutatud mitme konkursikutse vastu esitatud tühistamishagi vastuvõetamatuks, märkis ta – ja kahtlemata üksnes sel põhjusel –, et see ei kujuta endast siiski tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumist. Vaidlustatud aktid ei jäänud nimelt kohtuliku kontrolli alt välja, kuna peamistel asjaosalistel, nimelt vaidlustatud konkursikutsetes esitatud eri ametikohtadele kandideerijatel, oli võimalus pöörduda ühenduse kohtusse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tingimustel ja sellise kohtussepöördumise korral oleks liikmesriikidel lubatud vaidlusse astuda ja vajadusel esitada Esimese Astme Kohtu otsuse peale apellatsioonkaebus.

31.      Sellest tõhusa kohtuliku kaitse õiguse käsitusest tuleneb, et juhul, kui ühe õiguskaitsevahendi ülesehituse tõttu jäävad hagejad õiguskaitseta, ei ole Euroopa Kohus kunagi keeldunud hagi vastuvõetavuse tingimusi laiendavalt tõlgendamast.

32.      Sellist lähenemisviisi võib täheldada eelkõige EÜ artikli 230 alusel esitatava tühistamishagi puhul. Euroopa Kohus ei kõhkle oma pädevuse tingimusi laiendavalt tõlgendamast, et tagada juurdepääs ühenduse kohtule; ja seda nii vaidlustatava akti kui ka hagemisõigusega isikute mõiste osas. Nii avas Euroopa Kohus kohtuasjas AETR(33) tühistamishagi võimaluse peale nomenklatuuri aktide, laadist või vormist olenemata kõikidele institutsioonide võetud meetmetele, millega kaasnevad õiguslikud tagajärjed, põhjendades sellist lahendust kohustusega tagada õiguse järgimine, see tähendab kohtulik kaitse õigusvastaste ühenduse aktide vastu. Tuleb meenutada, et kuigi asutamislepingus ei nimetata tühistamishagi võimaliku esemena parlamendi akte, kehtestas Euroopa Kohus kohtuasjas Les Verts vs. Parlament(34) selle institutsiooni passiivse hagemisõiguse, tuginedes õigusühenduse põhimõttele, mis eeldab, et institutsioonide antud aktide õiguspärasuse suhtes on olemas täielik kontrollisüsteem.

33.      Mõnedes kohtuasjades kasutatud „isiklikult puudutatud” mõiste laiendav käsitus näib samuti vaikimisi põhinevat kohtuliku kaitse tagamise vajadusel.(35) Nii võttis Euroopa Kohus kohtuasjas Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon(36) kindlasti arvesse asjaolu, et hagejad – kes taotlesid komisjoni otsuse tühistamist, millega Prantsuse valitsusel lubati kehtestada Kreekast pärit puuvillale impordikvoodid – olid kõik Kreeka puuvillaeksportijad, kellel oleks olnud raske vaidlustada üksnes importijatele suunatud siseriiklikku meedet; kohtuasjas Codorniu vs. nõukogu(37) kus Euroopa Kohus otsustas, et isikul on õigus esitada tühistamishagi tegeliku määruse vastu, mis tekitab talle eriliselt rasket kahju, võttis ta kahtlemata arvesse asjaolu, et hagejatel ei jäänud muud üle, kui viimane vaidlustada, et siseriikliku seadusega ettenähtud sanktsioonide kohaldamise menetluste korral vaidlustada selle seaduse kehtivus;(38) kohtuasjas Cofaz jt vs. komisjon(39) kus Euroopa Kohus leidis, et riigiabi ühisturuga kokkusobivaks tunnistav otsus puudutab isiklikult konkureerivaid ettevõtjaid, mõjutas teda küllap kohtujurist I. VerLoren van Themaat, kes väitis oma ettepanekus, et kuna puudub artikli 87 lõike  vahetu õigusmõju, ei anna ühenduse õigus nendele ettevõtjatele „ühtegi alternatiivset õiguskaitsevahendit siseriiklike kohtute abil”.(40) Lõpuks, tunnistades kohtuasjas Allied Corporation jt vs. komisjon(41) asjaomastele tootmis- ja ekspordiettevõtjate õigust taotleda dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruste tühistamist, märkis Euroopa Kohus sel korral sõnaselgelt, et see õigus „ei tekita õiguskaitsevahendite topeltkasutamise ohtu, kuna siseriiklikusse kohtusse on võimalik pöörduda alles pärast dumpinguvastase tollimaksu sissenõudmist, mille peab tavaliselt tasuma ühenduse asukohaga importija”.

34.      Veelgi enam, kui sellest sõltub kohtuliku kaitse olemasolu, ei kõhkle Euroopa Kohus EÜ artikli 230 sõnastusest kaugemale minna ja selle lünki täita. Nagu rõhutas kohtujurist G. F. Mancini, „õiguse järgimise kohustus […] kaalub üles kirjutatud seaduse kitsaskohad; iga kord, kui õigussubjektide kaitse seda nõuab, on Euroopa Kohus oma missiooni põhimõtete nimel valmis parandama või täiendama sätteid, mis piiravad tema pädevust”(42) [mitteametlik tõlge]. Selle ennekõike õigusühenduse põhimõttele, millest tuleneb õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, truu kohtupraktika väljendus on kõigepealt eespool viidatud kohtuotsus Les Verts vs. parlament. Kuigi EÜ asutamislepingu artikli tekstis 173 (muudetuna EÜ artikkel 230) ei nimetata kostjana parlamenti, tuletas Euroopa Kohus „artiklis [EÜ 220] väljendatud asutamislepingu vaimust” ja selle „süsteemist” õigusühenduse põhimõtte, mis näeb ette hagi esitamise võimaluse kõikide institutsioonide antud sätete vastu, millega kaasnevad õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele; järelikult kehtestas ta parlamendi passiivse kaasatuse tühistamismenetlusse.(43) Sama asjassepuutuv on parlamendi aktiivse hagemisõiguse kohtulik tunnustamine tühistamishagi suhtes, vaatamata sellele, et EÜ asutamislepingu artiklis 173 ei nimetata seda institutsiooni hagejate hulgas, kusjuures seda tunnustatakse seetõttu, et parlamendi eelisõiguste kohtulik kaitse, mis on usaldatud teistele institutsioonidele, liikmesriikidele ja eraisikutele, on ebakindel või koguni ebatõhus.(44)

35.      Võidakse küll vastu vaielda, et kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu(45) oli murdepunktiks selles õigusühenduse saavutamise uljuses, et teha ruumi tänasele vaoshoitumale („self restraint”) kohtupoliitikale. Euroopa Kohus ei söandavat enam minna kaugemale asutamislepingu tekstist, kui see osutub tõhususe kohtuliku kaitse õigust ohustavaks, kartusest piirata liikmesriikidele määratud lepingute muutmise pädevust. Tegelikult ei tule minu arvates seda kohtuotsust selliselt mõista.(46) Euroopa Kohtu keeldumine taganeda EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavustingimustest eraisikute tühistamishagi korral on seletatav sellega, et kõnesolevate tingimuste järgimine küll piirab kohtulikku kaitset, kuid ei muuda seda olematuks, ja seega peaks „ühenduse aktide seaduslikkuse kontrolli süsteemi”(47) parandamine jääma liikmesriikide pädevusse. Nimelt kehtestati hagejatel tühistamishagi esitamise õiguse puudumise tõttu õiguskaitse puudumise korvamiseks liikmesriikidele ja nende kohtutele vältimatu kohustus kavandada ja kohaldada õiguskaitsevahendite ja -menetluste süsteem, mis võimaldab tagada, et järgitakse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.(48) Sellist käsitlust toetab minu arvates hiljuti kohtuasjas Gestoras Pro Amnistía jt vs. nõukogu(49) tehtud otsus, milles Euroopa Kohus pidas vastuvõetamatuks lepinguvälise vastutuse kohta esitatud hagi, millega taotleti terrorismiaktidesse kaasatud isikute nimekirja, mis on lisatud EL lepingu VI jaotise raames vastu võetud ühisele seisukohale, kandmisest väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Hagejatele, kes kaebasid tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumist, viitas Euroopa Kohus küll lepingute võimalikule muutmisele selleks, et kehtestada lepinguvälise vastutuse kord kolmanda samba raames. Ta rõhutas ikkagi, et vaatamata EL artiklis 35 ettenähtud Euroopa Kohtu volituste piirangule EL lepingu VI jaotise suhtes, ei ole hagejad täiesti ilma kohtuliku kaitseta. Selleks, ja kuigi EL artikli 35 sõnastus ei näe ette ühiste seisukohtade kohtus vaidlustamise võimalust, pidas Euroopa Kohus ennast pädevaks nimelt kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi tekitava ühise seisukoha tõlgendamise või kehtivuse üle otsustama. Ta tuletas samuti meelde, et liikmesriigid, täpsemalt öeldes liikmesriikide kohtud on kohustatud tõlgendama ja kohaldama hagi esitamisega seotud siseriiklikke menetlusnorme viisil, mis võimaldab füüsilistel ja juriidilistel isikutel kohtus vaidlustada iga nende suhtes mõne Euroopa Liidu akti väljatöötamise või kohaldamisega seoses tehtud siseriiklikku otsust või muud abinõu, ning vajadusel nõudma tekkinud kahju hüvitamist.

36.      Just seda kohtupraktikaharu silmas pidades teengi Euroopa Kohtule ettepaneku minna EÜ artikli 230 viienda lõigu sõnastusest kaugemale, et tunnistada Poola Vabariigi esitatud hagi vastuvõetavaks. Selleks tuleb mul kõigepealt kummutada kolm vastuväidet.

37.      Esimene seisneb selles, et esitatakse vastuväide, nagu seda teeb nõukogu, et ei saa nõuda, et Euroopa Kohus teeks seda, mida ühinemislepingu pooled keeldusid tegemast. Neil oli täielik vabadus teha asutamislepingutest ajutisi erandeid. Tegelikult nägi ühinemisakt ette palju üleminekusätteid, millega tehakse erandeid lepingutest ja teisesest õigusest. Konkreetselt võeti ühinemist ja ühenduse aktide vastuvõtmiseks tavapäraselt kohaldatavatest lihtsama menetluse vajadust silmas pidades kasutusele seadusandlikud erimenetlused ja lihtsustatud menetlused. Kui ühinemislepingu pooled oleksid olnud arvamusel, et kõnesoleva lepingu sätted ei taga nõuetekohaselt uute liikmesriikide õiguskaitset, oleksid nad küll võinud kehtestada vajalikke sätteid erandite kohta. Sellised sätted oleksid võinud ette näha, et erandina arvestatakse uute liikmesriikide jaoks hagi esitamise tähtaega alles alates ühinemise kuupäevast ja mitte aktide avaldamise kuupäevast. Seega tuleks täheldada, et selle kasuks ei otsustatud, ühinemisläbirääkimistel ei lepitud kokku ühtegi erieeskirja või muud üleminekusätet EÜ artikli 230 viiendast lõigust või tähtaegu käsitlevatest kodukorra sätetest erandi tegemiseks.

38.      Minu arvates ei pea see vastuväide paika, seda oleks võinud esitada kogu senise kohtupraktika vastu. Minu meelest on raske tõlgendada ühinemisakti vaikimist selle koha pealt poolte soovi väljendusena keelata kõik erandid EÜ artikli 230 viiendas lõigus kehtestatud tähtaja alguse arvestamise päevast. See väljendab pigem asjaolu, et nad ei olnud mõelnud uute liikmesriikide õiguskaitse puudumisele tulenevalt sellest, et ühinemislepingu sõlmimise ja jõustumise vahelisel ajal vastuvõetud aktide puhul kehtestatakse hagi esitamise tähtaja alguseks nende aktide avaldamise kuupäev. Igal juhul on oluline meelde tuletada, et asjaolu, et asutajad ei olnud pidanud vajalikuks muuta EÜ asutamislepingu artikli 173 teksti, vaatamata komisjoni sellekohasele ettepanekule ühtse Euroopa akti läbirääkimiste käigus, ei takista Euroopa Kohtul andmast parlamendile tühistamismenetluses aktiivset ja passiivset hagemisõigust.

39.      Teine vastuväide, mille esitas eelkõige nõukogu, seisneb selles, et miski ei takistanud a priori Poola Vabariigil esitada tühistamishagi kohe alates vaidlusaluse otsuse avaldamise kuupäevast. Selleks ei oleks ta mõistagi saanud tugineda EÜ artikli 230 teisele lõigule. Kuid tal oli võimalik tugineda selle artikli neljandale lõigule.

40.      Antud juhtum on kindlasti kohtupraktikas varem käsitlemata.(50) Üks esimene suunis antakse meile siiski kohtulahendites Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40(51) tähenduses menetlusse astujate kindlaksmääramisel. Sellest tuleneb, et kolmandal riigil on lubatud menetlusse astuda, nagu kõnesoleva põhikirja artikli 40 teises lõigus on lubatud teha, „igal isikul”(52) ning et isikuid, peale liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide, võib selles artikli kohaselt menetlusest välja jätta vaid ühelt poolt liikmesriikidevahelistes, ühenduste institutsioonide vahelistes või teiselt poolt liikmesriikide ja ühenduste institutsioonide vahelistes kohtuasjades.(53) Teisisõnu, kui kolmas riik ei saa menetluses osaleda ühenduse süsteemis liikmesriikidele määratud staatuses, on tal selles süsteemis võimalus kohtusse pöörduda juriidilise isiku staatuses.

41.      Seda Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 kohaldamisest tulenevat võimalust kinnitavad kohtulahendid ülemeremaade ja -territooriumide, autonoomsete piirkondade ja kogukondade tühistamishagide esitamise õiguse kohta. Selgub, et „[a]sutamislepingu artikli 173 neljanda lõigu eesmärk […] on anda piisav kohtulik kaitse kõikidele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, keda ühenduse institutsioonide aktid puudutavad otseselt ja isiklikult. Hagemise õigust tuleb seega tunnustada ainult sellest eesmärgist lähtuvalt ning tühistamismenetlus peab seega olema avatud kõikidele, kes vastavad ettenähtud objektiivsetele tingimustele, see tähendab, et nad on juriidilised isikud ja vaidlustatud akt puudutab neid isiklikult ja otseselt. Sama lahendus kehtib ka siis, kui hageja on avalik-õiguslik üksus, kes vastab nendele nõuetele”.(54) Järelikult, kui piirkond on oma siseõiguse alusel juriidiline isik, tuleb teda selle alusel pidada juriidiliseks isikuks EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses(55) ning ta võib põhimõtteliselt esitada tühistamishagi.(56) Sama kehtib Poola Vabariigi kohta, kellele tema siseõigus omistab juriidilise isiku staatuse ja kelle – nagu kõikide riikide – rahvusvahelist õigussubjektsust on rahvusvahelises õiguses tunnustatud. Tal oli seega alates vaidlusaluse meetme avaldamisest õigus kohtusse pöörduda, et anda teda kahjustav akt Euroopa Kohtule arutada. Mõistagi ei olnud tema võimalus EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel tühistamishagi esitada piiramatu. See sõltus objektiivsetest vastuvõetavustingimustest, millega kontrollitakse vaidlusaluse otsuse vastu hagi esitamiseks huvi olemasolu ja välditakse seega füüsiliste või juriidiliste isikute hagemisõiguse muutumist teatud sorti actio popularis’eks.(57) Need tingimused seisnevad nimelt isikut mitte temale adresseeritud vaidlustatud aktiga siduva otsese ja isikliku seose kindlaksmääramises. Selles suhtes ei tähenda asjaolu, et Poola Vabariiki nimetatakse nimeliselt ühinemisaktis, mille rakendamiseks vaidlustatud meede võeti, et tal ei ole vaja tõendada otsese ja isikliku seose olemasolu. Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, et asjaolu, et ülemeremaad või -territooriumi (edaspidi „ÜMT”) nimetatakse EÜ asutamislepingu neljandas osas ja IV lisas, ei vabasta teda kohustusest tõendada, et rakendusmeede puudutas teda isiklikult ja otseselt.(58) Ning tegelikult võib isikliku seose nõue antud juhul Poola Vabariigi esitatud hagi vastuvõetavuse vastu rääkida.

42.      Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et „selleks, et kindlaks teha, kas akt on üldise ulatusega või mitte, tuleb hinnata selle olemust ja kavandatud või tegelikke õiguslikke tagajärgi”(59). Antud juhul on vaidlustatud sätte eesmärk asendada määrust nr 1259/1999 muutvad ühinemisakti II lisa sätted sätetega, mis muudavad määrust nr 1782/2003, et võtta arvesse viimatinimetatud määruse vastuvõtmisega pärast ühinemisdokumentide allakirjutamist ÜPP-sse tehtud kohandusi. Selleks laiendab vaidlustatud säte uutes liikmesriikides otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanismi uutele otsetoetustele. Seda „kohaldatakse [seega] objektiivselt määratletud olukordades ja see toob endaga kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute rühmale”,(60) nimelt kõikidele uute liikmesriikide põllumajandusettevõtjatele, kes kasvatavad põllusaadusi, mille kohta antakse uusi otsetoetusi. See on seega üldise ulatusega meede. Asjaolu, et Poola Vabariiki nimetatakse selgelt vaidlustatud aktis, ei sea kahtluse alla selle üldist ulatust, sest nimetatakse ka teisi uusi liikmesriike ja akt on ühteviisi kohaldatav kõikidele uutele liikmesriikidele ja kõikidele seal asuvatele põllumajandusettevõtjatele.(61) On siiski teada, et vaidlustatud akti õigustloov olemus ei takista füüsilist või juriidilist isikut tühistamishagi esitamast, kui see puudutab viimast otseselt ja isiklikult.(62)

43.      Selles suhtes tuleb hageja ja vaidlustatud meetme vahelise isikliku seose tõendamiseks vääramatult(63) täita „Plaumanni testi” nõue, mille kohaselt saab üldakt füüsilisi või juriidilisi isikuid puudutada vaid siis, kui „see puudutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega”.(64) Küsimus on seega selles, kas vaidlustatud säte puudutab Poola Vabariiki teatud eriliste omaduste või tema erilise olukorra tõttu, mis teda kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab. Ka selle kohta annab ülemeremaade ja -territooriumide, autonoomsete piirkondade ja kogukondade tühistamishagide esitamise õigust käsitlev kohtupraktika meile väärtuslikke juhiseid. Sellest kohtupraktikast saab teada, et hagejaks oleva territoriaalüksuse eristamise tõttu ei või vaidlustatud aktist tuleneda kahjulikke sotsiaal-majanduslikke tagajärgi sellel territooriumil asuvatele ettevõtjatele. Nagu Euroopa Kohus otsustas, „ei ole üldine huvi, mis ühel ÜMT-l võib olla üksusena, kes on oma territooriumil pädev otsustama majandus- ja sotsiaalkorra üle, selle vastu, et jõutaks tema majandusliku arengu seisukohast soodsa tulemuseni, üksi piisav, et teda võiks lugeda isiklikult puudutatuks”.(65) Isegi akti autorile õigusnormiga, mis nõuab arvestamist kavandatava meetme võimalike kahjulike mõjudega asjaomase üksuse majandusele ja asjaomastele ettevõtjatele, pandud kohustusest ei piisa tõendamaks, et meede puudutab seda üksust isiklikult. Nii otsustas Euroopa Kohus Hollandi Antillide suhtes oletusel, et kaitsemeetmed, mille tühistamist see ÜMT taotles, võeti akti alusel, mis kohustas meetmete autorit arvesse võtma võimalikke sotsiaal-majanduslikke tagajärgi asjaomastele ÜMT-dele.(66)

44.      See kohtupraktika ei ole kahtlemata väljaspool kriitikat.(67) Siiski ei ole praegu parim hetk seda arutada ja selles kahelda. Käesolevas kohtuasjas teatavate territoriaalüksuste isiklikku puudutatust käsitleva kohtupraktika muutmine tähendaks muuta vastuvõetavusnõuete hindamist paindlikumaks, et esitada vastuväiteid käesoleva hagi vastuvõetavusele põhjusel, et hagejal olevat olnud õigus hageda kohe vaidlusaluse otsuse avaldamise ajal, ning kuna ta ei teinud seda ettenähtud tähtaja sees, siis on tema õigus aegunud. See oleks nagu keelduda andmast ravimit haigele ettekäändel, et just avastati viis haigust ennetada.

45.      Kolmas vastuväide, mille esitas jällegi eelkõige nõukogu, seisneb selles, et leitakse, et asjaolu, et antud juhul sai hageja liikmesriigistaatusega kaasneva eelisõigusega hageja staatuse, seega hagemisõiguse alles 1. mail 2004 – ühinemislepingu jõustumise kuupäeval –, ei kahjustanud kuidagi tema hagemisõigust, kui hagi esitamise tähtaega olekski hakatud arvestama vaidlusaluse otsuse avaldamise kuupäevast. Nimelt võis Poola Vabariik, olles saanud liikmesriigiks 1. mail 2004 ja saanud sellest kuupäevast alates eelisõigusega hageja staatuse, kasutada hagi esitamise tähtaja lõpuni, s.o 24. juunini 2004 veel 55 päeva tühistamishagi esitamiseks, ilma et tal oleks tulnud tõendada menetluse algatamise huvi. Sellest tähtajast oleks hagi koostamiseks küllaldaselt piisanud, seda enam, et Poola Vabariik teadis vaidlusaluse otsuse sisu ammu enne selle avaldamist, kuna ta oli kaasatud nõukogu ja selle ettevalmistusorganite töödesse ning oli pealegi avaldanud vastuseisu kõnesoleva otsuse vastuvõtmisega lõppenud õigusloomeprotsessi kõikides järkudes. Pealegi teadis ta, et ta saab liikmesriigistaatuse õigel ajal. Seega tekib õigustatud küsimus, kas antud juhul on vaja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse põhimõtte nimel EÜ asutamislepingu tekstist eemalduda.

46.      Igatahes võib vastu väita, et hagi esitamise tähtaja eesmärk on õiguslike asjaolude selguse ja kindluse tagamine ning õigusemõistmise käigus igasuguse diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmine.(68) Ka Euroopa Kohus rõhutab korduvalt, et selleks, et täita nõudeid, mille jaoks ühenduse menetlustähtaegade alased eeskirjad on ette nähtud, tuleb neid eeskirju „rangelt kohaldada”(69) ja „rangelt järgida”.(70) Nendest tuleks erandeid teha vaid „täiesti erandlikel asjaoludel, ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu juhtudel vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teisele lõigule”.(71) Eelkõige võib argumendile, et vaidlusaluse otsuse avaldamise kuupäeva kehtestamine hagi esitamise tähtaja algusena kahjustab hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, vastu väita, et õigust tõhusale kohtulikule kaitsele „ei kahjusta mingil määral ühenduse menetlustähtaegade eeskirjade range kohaldamine, mis […] vastab õiguskindluse nõudele”.(72)

47.      See viimane vastuväide on üsna muljetavaldav. Nimelt võib leida, et antud juhul ei tähenda EÜ asutamislepingus kehtestatud tähtaja alguse päevast kinnipidamine hagejale ühenduse kohtusse pöördumise õiguse keelamist tõhusa kohtuliku kaitse õiguse vastaselt. Selline lahendus oleks aga vastuolus õiguskindlusega, mille tagamiseks hagi esitamise tähtaja arvestamise eeskirjad ongi mõeldud ja mis seletab suurt tähtsust, mida Euroopa Kohus nende järgimisele tavaliselt omistab. Kuidas tegelikult määrata kindlaks tähtaega, mis oleks alates hageja õiguse omandamisest olla kohtumenetluse pool, see tähendab alates 1. maist 2004 piisav selleks, et tal oleks võimalik hagi ette valmistada ja esitada? Kui oletada, et 55-st päevast piisab, siis kas sama võib öelda 40, 30, 10 või 5 päeva kohta? Kas otsus, et Poola Vabariigi hagi on vastuvõetamatu põhjusel, et ta võis veel 55 päeva jooksul kasutada tõhusalt kohtuliku kaitse õigust, tekitaks õiguskindlusetuse, mis tekitaks alalist vaidlust. Mõistagi võiks nende vältimiseks otsustada, nagu pooldab nõukogu, et ühest päevast pärast 1. maid 2004 piisab igal juhul, kuna hagejatel oli vaidlustatud akti avaldamisest alates küllalt aega hagi koostamiseks, et see oleks valmis ja selle saaks soovitud hetkel Euroopa Kohtu kantseleisse esitada. Kuid selline lahendus ei lahendaks enam kui kaks kuud enne ühinemislepingu jõustumist vastu võetud aktide juhtu. Nagu märkisid õigesti hageja ja menetlusse astunud liikmesriigid, jätaks tähtaja alguse arvestamise päevaks vaidlusaluste aktide avaldamise kuupäeva kehtestamine institutsioonidele vabad käed võtta ühinemisakti alusel akte vastu enam kui kaks kuud enne ühinemislepingu jõustumist ja jätta nii tulevased liikmesriigid ilma igasugusest õiguskaitsevõimalusest. Ent minu arvates ei ole korrakohase õigusemõistmise huvides teha kohtuotsus, mis lahendaks küll antud kohtuasja, kuid tekitaks hiljem vaidlusi. Eelkõige ei ole minu arvates lubatav, et kandidaatriikide põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele või koguni selle õiguse olemasolu sõltub vaidlustatud akti avaldamise kuupäevast ühenduse institutsioonide meelevaldsel valikul.

48.      Minu arvates on seega õige kehtestada hagi esitamise tähtaja alguse arvestamise päevaks ühinemislepingu jõustumise kuupäev. Ainult sellise lahendusega saaks säilitada õiguskindlust, mis on hagi esitamise tähtaja eeskirjade eesmärk, ja tagada kõikidele tulevastele liikmesriikidele nende õiguste tõhus kohtulik kaitse ühenduse aktide suhtes, mis on vastu võetud ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal. Tuleb meenutada, et õigussubjektide õigus nende ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele nõuab, et kohtumenetlustest kõrvaldataks menetlusviisid, mis raskendavad nimetatud õiguste kaitset ülemäära või muudavad selle praktiliselt võimatuks.(73)

49.      Sellise lahenduse vaidlustamiseks võib mõistagi väita, et kui tulevased liikmesriigid leiavad, et ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal vastu võetud akt kahjustab nende õigusi, on neil alati võimalus keelduda selle ratifitseerimisest või kohaldamisest. Kuid peale selle, et sellise hoiaku kokkusobivus oleks vaieldav rahvusvahelise õiguse seisukohast ja võiks seega tekitada kahtlusi nende riikide rahvusvahelises vastutuses, näib taoline survemeede nii ebaproportsionaalne, et selle kasutamine ja seeläbi selle tõhusus muutuvad täiesti petlikuks – ega sääski suurtükist lasta.

50.      Nende õiguste kaitsmiseks näib seega kohane ainult kohtulik kaitse, sest tegelikult tulevad kandidaatriikide õigused ühenduse õigusest. Ühinemislepingu sõlmimisel nende staatus muutub. Neid ei saa enam pidada lihtsalt juriidilisteks isikuteks, vaid tulevasteks liikmesriikideks. Liikmesriikide ja kandidaatriikide vahel sõlmitud lepingus, mis sõlmitakse ühinemisdokumentide allakirjutamisel, kehtestatakse viimaste õigused ja kohustused. Ning seda õiguste ja kohustuste tasakaalu, see tähendab nende tulevaste liikmesriikide huve, peab neil olema võimalik kaitsta ühinemislepingu allakirjutamise kuupäeva selle jõustumise kuupäevast lahutava aja jooksul vastu võetud aktide suhtes. Samuti selleks on tulevastel liikmesriikidel nõukogus vaatlejastaatus teavitamis- ja konsulteerimisõigusega, mis annab neile seega võimaluse kõnesolevate aktide vastuvõtmise protsessis vajadusel oma huve kaitsta.(74) Ent, nagu väidab Poola Vabariik, keda toetab selles Leedu Vabariik, ei taga see vaatlejastaatus nende huvide tõhusat kaitset, kuivõrd neil ei ole nõukogus hääleõigust. Nende huvide hädakaitse sunnib seega tunnistama tulevaste liikmesriikide õigust pöörduda ühenduse kohtusse. Mis tahes muu lahendus tekitaks vaid paradoksi, mille kohaselt sellisel juhul, nagu antud otsuse puhul, mis kahjustab ilmselt tulevaste liikmesriikide huve, ei ole neil, kellel ei ole hääleõigust, võimalik esitada tühistamishagi, samas kui vanadel liikmesriikidel, kellel on see hääleõigus, on lubatud esitada tühistamishagi, olenemata sellest, kas neil on selleks huvi.

51.      Vajadus jälgida liikmesriikidevahelisest solidaarsusest kinnipidamist nõuab samuti, et tulevastel liikmesriikidel oleks lubatud anda Euroopa Kohtusse arutamiseks akte, mis on vastu võetud ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal, kehtestades hagi esitamise tähtaja alguseks kõnesoleva lepingu jõustumise kuupäeva. Siin samuti ei piisa liikmesriikidevahelise solidaarsuse kaalutluste nõuetekohaselt arvesse võtmise tagamiseks vaatlejastaatusest kõnesolevate aktide vastuvõtmise protsessis. Solidaarsuskohustus on aga põhimõte,(75) mida liikmesriigid kohustuvad ühendusega liitumisel täitma.(76) Kui, nagu Euroopa Kohus on varem otsustanud,(77) see keelab liikmesriigil tema arusaama järgi oma siseriiklikust huvist ühepoolselt rikkuda ühendusse kuulumisest tulenevate eeliste ja kohustuste vahelist tasakaalu, siis keelab see kindlasti ka vanadel liikmesriikidel nõukogus rikkuda meelevaldselt ühinemisdokumentidega tulevastele liikmesriikidele kehtestatud eeliste ja kohustuste vahelist tasakaalu.

52.      Lõpuks räägib tähtaja alguse arvestamise päevaks ühinemislepingu jõustumise kuupäeva kehtestamise kasuks ka hea usu põhimõtte tõhus rakendamine. 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni, millega need lepingud kodifitseeritakse, artikli 18 kohaselt nõuab see rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte, et riik „on kohustatud hoiduma toimingutest, mis võivad kaotada lepingu objekti ja eesmärgi, kui:

a)       riik on lepingule alla kirjutanud või vahetanud lepingut moodustavad dokumendid ratifitseerimise, vastuvõtmise või kinnitamise tingimusel – selle ajani, mil ta väljendab selgelt oma kavatsust saada selle lepingu osaliseks.”

Teadagi on hea usu põhimõte ühenduse institutsioonidele siduv ja sellele vastab ühenduse õiguskorras õiguspärase ootuse kaitse põhimõte.(78) Seega peab tulevastel liikmesriikidel olema võimalik lasta Euroopa Kohtul kontrollida, et ühinemislepingute allakirjutamise ja jõustumise vahelise ajal aktide vastuvõtmisega ei ole ühenduse institutsioonid rikkunud hea usu põhimõtet kõnesolevates lepingutes kehtestatud õiguste ja kohustuste tasakaalu häirimise läbi ja kaotanud sel viisil lepingute objekti ja eesmärgi.

53.      Loomulikult ei tule kõikide algusest peale vastuvõetud ühenduse aktide puhul uute liikmesriikide jaoks tühistamishagi esitamise tähtaja algust arvestada ühinemislepingu jõustumise kuupäevast. Tuleb nõustuda nõukoguga, et sellise ulatusega erand EÜ asutamislepingus kehtestatud tähtaja alguse arvestamisest ohustaks lubamatult õiguskindlust, mille peavad tagama hagi esitamise tähtaegade möödumisest tulenev aktide lõplikkus ja aegumine ning mis ei ole õigustatud põhjendustega, milles väidetakse, et arvesse ei tule võtta EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud avaldamiskuupäeva. Ei hageja ega tema argumentide toetuseks menetlusse astunud riigid seda ei nõuagi. Seevastu peaks selline erand vaieldamatult kehtima aktide puhul, mis – nagu antud juhul vaidlustatud akt – võetakse vastu ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal ning ühinemislepingu alusel. See peaks minu arvates kehtima laiendatult ka kõikide nende kahe kuupäeva vahelisel ajal vastuvõetavate ühenduse aktide kohta, see tähendab mitte ainult ühinemisakti põhjal vastuvõetud aktide kohta, vaid ka lepingute alusel võetud aktide kohta, vähemalt niivõrd, kuivõrd – nagu ma selgitan allpool – sellised aktid mõjutavad ühinemislepingus tulevastele liikmesriikidele kehtestatud õiguste ja kohustuste tasakaalu. Viimased nõustuvad mõistagi vanade liikmesriikidega sõlmitud lepingu sõlmimisel tervikliku acquis’ga, mis hõlmab kõiki ühenduse õigusakte algusest peale. Jällegi on tõsi, et ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal peab ühenduse institutsioonidel olema võimalik seadusandlust jätkata. Sellegipoolest ei tohi neil olla võimalik rikkuda ühinemisdokumentide allakirjutamise ajal kehtivast acquis’st tulenevate tulevaste liikmesriikide õiguste ja kohustuste tasakaalu, ilma et viimastel oleks võimalus oma huve kaitsta ühenduse kohtus. Et tulevaste liikmesriikide huvide kaitse peab olema tagatud ka ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal lepingute alusel vastu võetud aktide suhtes, näitab neile antud vaatlejastaatus juba praegu, sest sellega teavitamis- ja konsulteerimiskorra raames kaasnevad õigused on kõigepealt mõeldud kasutamiseks kõnesolevate aktide vastuvõtmise protsessis.(79)

54.      Selleks, et otsustada, et hagi esitamise tähtaega arvestatakse tulevaste liikmesriikide puhul alles ühinemislepingu jõustumise kuupäevast nende ühenduse aktide osas, mis võetakse vastu kõnesoleva lepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal, võib Euroopa Kohus minu arvates kasutada kahte võimalust.

55.      Esimene seisneb selles, et ta teeb praeter legem otsuse väljaspool EÜ artiklit 230. Seda võimalust juba kasutati eespool viidatud 22. mai 1990. aasta kohtuotsuses parlament vs. nõukogu. Meenutame, et esialgu oli Euroopa Kohus keeldunud tunnistamast parlamendi õigust esitada tühistamishagi nii EÜ asutamislepingu artikli 173 esimese lõigu alusel kui ka selle artikli teise lõigu alusel,(80) sest „kohaldatavate tekstide […] seis”(81) seda ei võimaldanud, kuna parlament ei ole juriidiline isik ning teda ei ole nimetatud eelisõigusega hagejate hulgas. Kaks aastat hiljem pidas Euroopa Kohus vajalikuks täita see „menetluslik lünk” ja ta tugines „põhihuvile, mida kujutab endast Euroopa ühenduste asutamislepingutes määratletud institutsionaalse tasakaalu säilitamine”, mille üks elemente on parlamendi eelisõigused, et anda sellele institutsioonile tühistamishagi esitamise õigus „tingimusel, et hagi on mõeldud üksnes nende eelisõiguste kaitseks ja et see tugineb ainult nende rikkumisest tulenevatel väidetele”.(82) Teisisõnu näitas Euroopa Kohus, et ta teadvustab parlamendi eelisõiguste kui institutsionaalse tasakaalu elemendi kohtuliku kaitse vajadust.(83) Selle kohtupraktika pretsedendi jätkuks võiks Euroopa Kohus, lähtudes asjaolust, et kandidaatriikidel peab olema võimalik kaitsta õigusi, mis neil on tulevaste liikmesriikidena ja mis tulenevad ühinemisdokumentide allakirjutamisel kokkulepitud eeliste ja kohustuste tasakaalust, tunnistada nende õigust esitada tühistamishagi põhjendusel, et neil on õigus ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele.

56.      Sel juhul ei oleks nende õiguskaitse piiramatu. Nad võivad õiguskaitset kasutada ainult oma õiguste kaitse tagamiseks vajalikul määral, muidu oleks see õigus alusetu. Sarnase piirangu näol piirduks ilmselt nende hagiavalduste vastuvõetavus aktidega, mis kahjustavad ühinemisdokumentide allakirjutamisel kokkulepitud eeliste ja kohustuste tasakaalu. Võib-olla peaks see piirang väljenduma ka hagi toetuseks esitatavate tühistamisväidete valiku piiramises. Hagide toetuseks oleks vastuvõetavad ainult õiguspärasust puudutavad väited, mis näitaksid ühel või teisel viisil, et rikutud on nende kui tulevaste liikmesriikide õigusi. Näiteks ei saaks tulevased liikmesriigid anda Euroopa Kohtule arutada akti põhjendusel, et see võeti vastu parlamendi eelisõigusi rikkudes. Tõsi on, et vastuvõetavate ja vastuvõetamatute tühistamisväidetel ei oleks alati kerge vahet teha. Kuid seda ei ole minu meelest raskem teha, kui oli Euroopa Kohtul eespool viidatud 22. mai 1990. aasta kohtuotsuses parlament vs. nõukogu parlamendi esitatud õiguspärasust puudutavate väidete hulgast kindlaks teha, millised puudutasid parlamendi eelisõiguste rikkumist, mis on ainsana vastuvõetavad.(84)

57.      Võidakse vastu väita, et tulevastele liikmesriikidele piiratud õiguskaitse tunnustamine ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhjendusel ei õigusta a priori erandit EÜ asutamislepingus kehtestatud tähtaja alguse arvestamisest. Tulevastel liikmesriikidel olevat õigus hagi esitada alates vaidlustatud akti avaldamisest ja neil oleks seega selleks aega kaks kuud alates sellest kuupäevast, sest muidu kahjustataks asjatult õiguskindlust. Antud juhul oleks seega Poola Vabariigi õigus aegunud, kuigi tal oleks olnud õigus hageda sel alusel. Kuid tegelikkuses saab tulevaste liikmesriikide õigusi pärast ühinemislepingu allakirjutamist vastuvõetud aktidega kahjustada ja seega võivad nad saada õiguse nende aktide vastu hagi esitada ainult tingimusel, et neid akte nende suhtes kohaldatakse ja alates nende aktide kohaldamisest, see tähendab tingimusel, et kõnesolev leping jõustub ja alates selle jõustumisest.

58.      Antud juhul kahjustab Poola Vabariigi vaidlustatud akt ilmselgelt tema õigusi, sest see väljendub vähemalt üleminekuaja vältel Poola põllumajandusettevõtjatele makstavate otsetoetuste vähenemises. Ning selle riigi hagiavalduse toetuseks esitatud väited, kas seoses nõukogu pädevuse puudumisega, mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumisega või hea usu põhimõtte eiramisega, on sisuliselt kõik mõeldud osamaksete süsteemi uute liikmesriikide põllumajandusettevõtjatele makstavate uute otsetoetustele laiendamise õiguspärasuse vaidlustamiseks. Ning tema hagiavaldus ja kõik selle toetuseks esitatud väited on minu arvates seega vastuvõetavad.

59.      Teine Euroopa Kohtu võimalus oleks otsustada pigem secundum legem ja arendada konstruktiivne EÜ artikli 230 tõlgendus, mis seaks selle artikli sõnastuse asemel esmatähtsaks selle sisu. See tähendaks lähtuda EÜ artikli 230 esemest, mis on õiguses õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, anda õiguskaitse kõikidele asjaomastele õigussubjektidele, see tähendab institutsioonidele ja liikmesriikidele, kellel eeldatakse huvi, või juriidilistele isikutele, kellele vaidlustatud akt on adresseeritud või keda see akt otseselt ja isiklikult puudutab. Tõsi on, et see hagi esitamise õigus piirdub kahekuise tähtajaga alates selle akti teatavakstegemisest või avaldamisest. Ent EÜ artikkel 230 lähtub eeldusest, et sündmuse aset leidmise hetkel, mida loetakse tähtaja alguse arvestamise päevaks, puudutab vaidlustatud akt õigussubjekti või ei puuduta teda ja sel juhul ei ole tal õigust tühistamishagi esitada. Teisisõnu, EÜ artikli 230 viiendas lõigus kehtestatakse hagi esitamise tähtaja alguseks vaidlustatud akti teatavakstegemise või avaldamise kuupäev, sest sel kuupäeval peab hageja olukorda kõnesoleva akti suhtes ja järelikult tema õigust tühistamishagi esitada olema võimalik täpselt ja lõplikult kindlaks teha. Siin on seevastu tegemist juhuga, kus tulevast liikmesriiki saab võimalikult pärast ühinemisdokumentide allakirjutamist vastuvõetud ühenduse akt puudutada vaid tingimusel, et ühinemisleping, mis määrab akti kohaldatavuse selle liikmesriigi suhtes, sõlmitakse, ja ainult pärast selle jõustumist. Alles sel kuupäeval on võimalik kindlaks teha, kas selle riigi vaidlustatud akt teda puudutab. Tulevasel liikmesriigil peab seega olema võimalik taotleda ühinemislepingu allakirjutamise ja jõustumise vahelisel ajal vastu võetud ühenduse aktide tühistamist kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul alates kõnesoleva lepingu jõustumisest. Ja kuna ilmneb, et sel viimatinimetatud kuupäeval omandab ta liikmesriigi staatuse ja seega eelisõigusega hageja staatuse, peab tal olema võimalik neid akte vaidlustada, ilma et tal tuleks tõendada menetluse algatamise huvi ja esitada oma hagiavalduse toetuseks ükskõik milliseid tühistamisväiteid.

60.      Võib arvata, et sel viisil tulevastele liikmesriikidele antud kohtuliku vaidlustamise võimalused on liiga ulatuslikud. Seda arvan ka mina. Ma pooldan samuti pigem esimest võimalust.

III. Põhiküsimus

61.      Hageja väidab, et nõukogu laiendas vaidlustatud sättega võimu kuritarvitades phasing in mehhanismi ulatust, ületades ühinemistingimuste ainult kohandamise piire ja tehes tõelise muudatuse. Seetõttu esinevat vaidlusaluses otsuses õigusvastasus kolmes osas: pädevuse puudumine kõnesoleva sätte aluseks oleva ühinemisakti artikli 23 ulatuse ületamisel; võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ühinemisakti vastaselt diskrimineerimisega; hea usu põhimõtte eiramine, kuna ühinemisläbirääkimistel saavutatud kokkulepet rikuti ühepoolselt.

62.      Keskne ja määrav küsimus hagiavalduse põhjendatuse, kolme tühistamisväite üle otsustamise suhtes on, nagu näha, kas osamaksete süsteemi uutele otsetoetustele laiendades jäi vaidlustatud säte ühinemisakti artikliga 23 nõukogule antud volituste piiresse, piirdudes ainult kõnesoleva ühinemisakti sätete kohandamisega, või kas sellega muudeti ühinemisaktis määratletud ühinemistingimusi.

63.      Sellele vastamiseks tuleb kindlaks määrata, kas phasing in mehhanismi kohaldamine kõikide otsetoetuste suhtes oli ette nähtud juba ühinemisaktis. Teisisõnu, kas määruse nr 1259/1999 artikkel 1a, mis lisati sellesse määrusesse ühinemisakti II lisa 6. peatüki A osa punktiga 27, mis kehtestab „artiklis 1 osutatud toetuskavade alusel antavate” otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanismi, oli kohaldatav kõikide selliste otsetoetuste suhtes, nagu on määratletud kõnesoleva määruse artiklis 1? Kui see peaks nii olema, on vaidlustatud sättega tehtud sõnastuse muudatus, mille kohaselt phasing in mehhanismi kohaldatakse sellest ajast peale „otsetoetuste” suhtes, lihtsalt mõeldud selleks, et arvesse võtta määrusega nr 1782/2003 pähklite ja energiakultuuride jaoks kehtestatud otsetoetusi ning täiendavaid toetusi piimasektoris, ning jääks seega ühinemisakti artikli 23 tähenduses „kohandus[te], mis võivad ühenduse eeskirjade muutmise tõttu vajalikuks osutuda” mõiste piiresse. Kui aga määruse nr 1259/1999 artikliga 1a kehtestatud osamaksete süsteem piirdus ratione materiae selle määruse lisas, millele viidatakse selle artiklis 1, ammendavalt loetletud toetusvahenditega, väljendaks vaidlustatud sättes tulenev sõnastuse muudatus osamaksete süsteemi tõelist laiendamist, mis ei ole ühinemisaktis esialgselt ette nähtud, ja muudaks seega tõeliselt ühinemistingimusi.

64.      On tõepoolest vaieldamatu, et ühinemisakti artikli 23 tähenduses „kohandus[te], […] mis võivad vajalikuks osutuda” mõiste hõlmab ainult meetmeid, mis ei puuduta mingil juhul ühinemisakti selle sätte kohaldamisala, mida need kohandavad, ega muuda oluliselt selle sisu. Nii nähtub ühenduse kohtupraktikast. Euroopa Kohus otsustas, et ühinemisaktidega ette nähtud kohandusmeetmed lubavad põhimõtteliselt ainult kohandusi, mille eesmärk on muuta varasemad ühenduse meetmed uutes liikmesriikides kohaldatavateks, mitte aga mingite muude muudatuste vastuvõtmine.(85) Seda kohtupraktikat analüüsides järeldas kohtujurist L. A. Geelhoed õigesti, et „kohanduste” mõistet ei saa tõlgendada tähenduses, et „see hõlmab ka ühenduse õigusaktide sisulisi muudatusi või nendest õigusaktidest erandeid tegevaid meetmeid”.(86) Tõsi on, et nendes kohtuasjades oli tegemist sätetega, mis nägid ette selliste ühenduse õigusaktide kohandamise, mida ei ole kohandatud ühinemisakti endaga.(87) Kuid see „kohanduste” mõiste väga kitsas käsitus anti üldiselt, olenemata sellest, millise ühinemisakti sätte alusel kohandus tehti, ja seda tuleb seega veelgi enam järgida, kui tegemist on – nagu antud juhul – ühinemisakti enda sätete kohandamisega, et arvesse võtta nendes sätetes käsitletud ühenduse eeskirjade muutmist.

65.      Veelgi enam, kui need ühinemisakti sätted, mida kõnesolevate meetmetega kohandatakse, kujutavad endast erandeid tavaliselt kohaldatavatest ühenduse eeskirjadest, ei tohiks need a fortiori laiendada nende kohaldamisala, eriti kuna ühinemisaktides esinevad erandid peavad piirduma rangelt vajalikuga ja neid tuleb tõlgendada kitsalt.(88) Antud juhul aga kujutab määruse nr 1259/1999 artikkel 1a, mis on esitatud ühinemisakti II lisa 6. peatüki osa A punktis 27 ja mida vaidlustatud säte peab asendama, endast ajutist erandit otsetoetuste täissummas maksmise põhimõttest. Kõnesolev vaidlustatud säte ainult kordab kõnesoleva artikliga 1a kehtestatud osamaksete süsteemi esialgselt määruse nr 1259/1999 raames ette nähtud otsetoetuste eeskirjade raames, et seda kohaldada asendava määrusega nr 1782/2003 ette nähtud eeskirjade raames, laiendamata selle ulatust.(89) Samuti kritiseeris Euroopa Kohus mutatis mutandis ühinemisakti artikli 57 alusel võetud kohandusmeetmeid, millega anti Eesti Vabariigile ja Sloveenia Vabariigile üleminekuaeg ühe ühenduse direktiivi ja määrusega ette nähtud ja kavandatud elektrituru avamise suhtes põhjusel, et „ajutisi erandeid ühenduse õigusakti sätete kohaldamisest, mille ainus eesmärk on ühenduse õigusakti tegelikku kohaldamist uue liikmesriigi suhtes ajutiselt edasi lükata, [ei saa] põhimõtteliselt pidada „kohandusteks” ühinemisakti artikli 57 tähenduses”.(90)

66.      Kohtuasja pooled on pealegi teadlikud sellest, et ühinemisaktiga kehtestatud otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanismi ulatus sõltub käesoleva hagi lahendusest, sest nad on selles osas lahknevatel seisukohtadel.

67.      Poola Vabariik on seisukohal, et määruse nr 1259/1999 artikli 1a kohaldamisala piirdus kõnesoleva määruse lisas ammendavalt loetletud toetusvahenditega. Selle tõlgenduse toetuseks meenutab ta, et ühinemisakt „põhineb ühenduse õigusnormide uutes liikmesriikides vahetult ja tervikuna kohaldamise põhimõttel”.(91) Sellest tulenevad järgmised tõlgendamiseeskirjad:(92) ühinemisaktides ettenähtud erandid peavad olema sätestatud sõnaselgelt; erandeid tõlgendatakse kitsalt; kuna need on mõeldud uute liikmesriikide ühenduse eeskirjadega kohanemise lihtsustamiseks, tuleb neid tõlgendada nii, et need lihtsustavad asutamislepingute eesmärkide saavutamist ja nende eeskirjade terviklikku kohaldamist.

68.      Kui need hageja esitatud kohtupraktika eeldused on täpsed, ei toeta need siiski määruse nr 1259/1999 artikli 1a tõlgendamist tema väidetud tähenduses. Sõnasõnalisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest tuleneb vastupidi, et – nagu väidavad nõukogu ja komisjon – ühinemisaktiga määruse nr 1259/1999 artiklisse 1a lisatud otsetoetuste osamaksete süsteem oli kohaldatav kõikide otsetoetuste suhtes ja mitte selle sama määruse lisas loetletud kindla arvu otsetoetuste suhtes.

69.      Määruse nr 1259/1999 artikli 1a sõnastusest endast tuleneb kõigepealt, et otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanismi kohaldatakse üldiselt „artiklis 1 osutatud toetuskavade alusel antavate otsetoetuste” suhtes. Selle määruse artiklis 1 omalt poolt määratleti otsetoetused üldiselt kui toetused „ühise põllumajanduspoliitika kohaste toetuskavade alusel otse talupidajatele makstud otsetoetused, mida rahastab täielikult või osaliselt EAGGFi tagatisrahastu”. Igasugust sellele määratlusele vastavat olemasolevat või tulevikus kehtestatavat põllumajandustoetust tuleb seega määruse nr 1259/1999 kohaselt(93) pidada otsetoetuseks. Selle määruse artikli 1 teises lõigus sedastati, et „kõnesolevad toetuskavad on loetletud käesoleva määruse lisas”. Ent, nagu komisjon õigesti märgib, kui ühinemislepingu autorid oleks tõepoolest kavatsenud phasing in mehhanismi alla kuuluvat tooterühma piirata, oleks nad lihtsalt piirdunud määruse nr 1259/1999 lisas osutatud toetuskavadele viitamisega. Peale selle, nagu süstemaatiline tõlgendamine kinnitab, oli see lisa üksnes deklaratiivne.

70.      Seda sõnasõnalist tõlgendust vastandatakse ühinemislepingu autorite kavatsusega. Ühinemiskonverentsi ettevalmistavatest materjalidest tuleneb nimelt, et institutsioonide ja vanade liikmesriikide kavatsus oli kehtestada phasing in mehhanism uutes liikmesriikides kõikidele otsetoetustele. 30. jaanuari 2002. aasta aruteludokumendis(94) oli komisjon nii soovitanud „otsetoetuste” järkjärgulist kasutuselevõttu, ilma et selles üldsõnastuses oleks tehtud selle ulatust piiravaid täpsustusi. Seejärel väljendati Euroopa Liidu 31. oktoobri 2002. aasta ühisseisukohas, milles kehtestati 15 liikmesriigi läbirääkimiste seisukoht Poola suhtes, soovi võtta selles riigis üleminekuajal järkjärgult kasutusele „otsetoetused”, ilma et selles üldsõnastuses oleks tehtud selle ulatust piiravaid täpsustusi(95). Tõsi, et hageja vastab, et tal oli eriti raske nõustuda osamaksete süsteemiga ja ta nõustus sellega seega üksnes arvestades asjaolu, et tegemist oli erandliku, materiaalselt ja ajaliselt piiratud mehhanismiga. Kuid konkreetsemalt, arvestades nimelt hageja pidevalt väljendatud kindlameelset vastuseisu, märgiti Kopenhaagenis 12. ja 13. detsembril 2002 peetud Euroopa Ülemkogu järeldustes ühinemisläbirääkimiste tulemuste kohta, et otsetoetuste uutes liikmesriikides järkjärgult kasutuselevõtu küsimus lahendati 31. oktoobri 2002. aasta ühisseisukohas kehtestatud tingimustel. On seega selge, et Poola seisukohta selles suhtes ei arvestatud ning et ei tehtud isegi kompromissi, mis oleks seisnenud phasing in mehhanismi ulatuse piiramises.

71.      Eelkõige, kuna järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanism oli kokku lepitud kõikide otsetoetuste kohta, mis vastavad määruse nr 1259/1999 artiklis 1 antud üldisele määratlusele, näib kõnesoleva sätte süstemaatilisest lugemisest ka, et lisas esitatud otsetoetuste loetelu oli vaid deklaratiivne. Märgin kõigepealt, et määruse nr 1259/1999 artikli 1 kohaselt on kõnesoleva määruse kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud ainult „määrusega nr 1257/1999 ettenähtud” otsetoetused. Seega tulebki tõdeda, et kui määrus nr 1259/1999 oli mõeldud kohaldamiseks ainult selle lisas loetletud otsetoetuste suhtes, oleks olnud ebaloogiline jätta selle kohaldamisalast välja midagi, mida selles ei olnud esitatud. Kui pealegi normatiivset konteksti laiendada, ei saa komisjonile määruse nr 1259/1999 artikli 11 lõike 4 teises taandes omistatud rakenduspädevus korralduskomitee menetlust järgides „vajadusel lisasse tehtavate muudatuste tegemiseks, arvestades artiklis 1 määratletud kriteeriume”, teda volitada muutma selle määruse kohaldamisala, sest tegemist on „põhielemendiga”, mis kuulub üksnes nõukogu õigusloomepädevusse.(96) Ei ole seega kahtlust, et määruse nr 1259/1999 kohaldamisala piirdus selle määruse artiklis 1 antud otsetoetuste üldise määratlusega või, kui kasutada selle sätte sõnastust, selles esitatud „kriteeriumidega”, ning komisjon oli volitatud ainult kõnesoleva määruse lisa muutma, et lisada sellesse otsetoetused, mida kehtestas või muutis ühenduse seadusandja, kes vastas sellele määratlusele. Tal tuli seda teha ja muide 2004. aasta jaanuaris enne ühinemist oli ta tõepoolest kõnesolevat lisa muutnud, et võtta sellesse mitte ainult pärast selle viimatinimetatud määruse vastuvõtmist kehtestatud otsetoetused, vaid ka teised maksed, mis küll vastasid määruse nr 1259/1999 artikli 1 määratlusele, kuid olid lisa koostamisel välja unustatud.(97)

72.      Lõpuks, kui lähtuda määruse nr 1259/1999 artikli 1a teleoloogilisest tõlgendusest, viitab otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtu süsteemi kehtestamist õigustav eesmärk selle üldisele ulatusele. Vajadus mitte aeglustada uute liikmesriikide põllumajandussektori vajalikku ümberkorraldamist ja mitte tekitada põllumajandusettevõtjate ja üldiselt elanikkonna sissetulekutaseme suhtes ebaproportsionaalsete toetuste andmisega märkimisväärseid sissetulekute ebavõrdsusi ja sotsiaalseid moonutusi kehtib kogu põllumajandussektori kohta, seega kõikide olemasolevate või tulevaste otsetoetuste kohta. Peale selle, kui järkjärgulise kasutuselevõtu mehhanism oleks kohaldatav ainult teatud kultuuride suhtes, st juba varem otsetoetusi saavate kultuuride suhtes, oleks oht, et Poola põllumajandusettevõtjad korraldaksid oma tegevuse ümber ja pühenduksid kultuuridele, mille eest nad võivad saada 100% otsetoetusi.

73.      Nii, nagu näha, oli phasing in mehhanismi kõikide otsetoetuste suhtes kohaldamise põhimõte ühinemisläbirääkimistel kokku lepitud ja sõnaselgelt ette nähtud ühinemisaktis, millega võeti määrusesse nr 1259/1999 artikkel 1a. Seega ei saa nõustuda hageja esitatud tühistamisväidetega vaidlustatud sätte vastu.

74.      Mis puutub pädevuse puudumise väitesse, siis oli osamaksete süsteemi üldine kohaldamine ette nähtud juba ühinemisaktis, millega lisati määrusesse nr 1259/1999 artikkel 1a. Seega ei kujuta asjaolu, et vaidlustatud sättega nähakse määruses nr 1782/2003 ette selle kohaldamine sõnaselgelt kõikide „otsetoetuste” suhtes, eelkõige kõnesoleva määrusega kehtestatud uute otsetoetuste suhtes, endast muutmist, vaid lihtsalt ühinemisakti kohandamist, mis ei sea „läbirääkimiste tulemuste olemust ja põhiprintsiipe”(98) kahtluse alla. See kohandamine osutus vajalikuks ÜPP eeskirjade muutmise tõttu, mida tehti määruse nr 1259/1999 asendamise teel määrusega nr 1782/2003. Seetõttu oli ühinemisakti II lisa sätete, millega muudetakse määrust nr 1259/1999, ese ära langenud. Seega jääb vaidlusalune otsus küll nõukogule ühinemisakti artiklis 23 omistatud volituste piiresse.

75.      Mittediskrimineerimise põhimõtte eiramisele tugineva väite osas seisneb hageja argument sisuliselt väites, et phasing in mehhanismile omasest võrdse kohtlemise põhimõttest tehtud erandit olevat laiendatud meelevaldselt üle ühinemisaktis seatud piiride. Ent, nagu nägime, ei laiendanud vaidlustatud säte kõnesoleva mehhanismi ulatust. Kui esineb EÜ asutamislepingu artiklis 12 sätestatud kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtte ja EÜ artikli 34 lõikes 2 sätestatud tootjate mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine, siis tuleneb see igal juhul ühinemisaktist endast, see tähendab esmase õiguse sättest, mis ei saa olla kohtuvaidluse esemeks.(99) Peale selle võib kahelda, et esineb ühinemisaktist tulenev võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tagab võrdõiguslikkuse aluspõhimõte vaid suhtelise võrdõiguslikkuse, keelates, välja arvatud objektiivsetel põhjustel, sarnaste olukordade erineva kohtlemise või erinevate olukordade sarnase kohtlemise.(100) Ent puudub vaidlus selle üle, et põllumajanduse olukord oli uutes liikmesriikides kardinaalselt erinev, mis õigustab ühenduse toetuste järkjärgulist kohaldamist, eelkõige otsetoetuste kavade raames, ja seda selleks, et mitte häirida nende riikide põllumajandussektoris pooleliolevat vajalikku ümberkorraldamist.

76.      Lõpuks, mis puutub hea usu põhimõtte väidetavasse rikkumisse, siis sellel rahvusvahelise õiguse põhimõttel on tõepoolest ühenduse õiguskorras õigusjõud(101) ja, nagu meenutatakse 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni, millega need lepingud kodifitseeritakse, artiklis 18, on liikmesriigil keelatud võtta vastu akte, mis võivad kaotada sõlmitud lepingu objekti ja eesmärgi. Aga, kuivõrd phasing in mehhanismi otsetoetuste suhtes kohaldamise põhimõte oli kirjas ühinemisaktis, ei laienda vaidlustatud säte selle ulatust ning seda ei saa seega käsitada, vastupidiselt hageja väitele, ühinemisläbirääkimistel saavutatud kompromissi rikkumisena.

IV.    Ettepanek

77.      Eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lugeda hagiavaldus vastuvõetavaks ja põhjendamatuks.

1 – Algkeel: portugali.

2 – ELT L 93, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”.

3 – Sõlmitud 16. aprillil 2003 ja jõustunud 1. mail 2004 (ELT 2003, L 236, lk 17; edaspidi „ühinemisleping”).

4 – ELT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „ühinemisakt”.

5 – Laienemine ja põllumajandus:uute liikmesriikide edukas integreerumine ühisesse põllumajanduspoliitikasse, SEK (2002), 95 lõplik.

6 – 31. oktoobri 2002. aasta ühisseisukoht, CONF‑PL 81/02.

7 – EÜT L 160, lk 113; ELT eriväljaanne 3/25, lk 424.

8 – Määruse nr 1259/1999 artikkel 1 on sõnastatud nii:

„Käesolevat määrust kohaldatakse ühise põllumajanduspoliitika kohaste toetuskavade alusel talupidajatele makstud otsetoetuste suhtes, mida rahastab täielikult või osaliselt EAGGFi tagatisrahastu, välja arvatud määruses (EÜ) nr 1257/1999 sätestatud toetused.”

Kõnealused toetuskavad on loetletud lisas.

9 – EÜT L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 3/40, lk 269–337.

10 – Vt eelkõige Euroopa Kohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑309/95: komisjon vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑655); 10. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑122/95: Saksamaa vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑973, punktid 34‑39), ja Esimese Astme Kohtu 28. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑14/96: BAI vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑139, punktid 32‑36).

11 – Vt 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke (EKL 1979, lk 69, punkt 15) ja otsus kohtuasjas 99/78: Decker (EKL 1979, lk 101, punkt 3).

12 – Idem.

13 – Idem.

14 – Eespool viidatud. Vt ka Euroopa Kohtu 9. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑337/88: SAFA (EKL 1990, lk I‑1, punkt 12) ja Esimese Astme Kohtu 22. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑115/94: Opel Austria vs. nõukogu (EKL 1997, lk II‑39, punkt 127).

15 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Opel Austria vs. nõukogu (punktid 128‑134).

16 – Vt 15. novembri 2006. aasta määrus C‑273/04: Poola vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

17 – Eespool viidatud otsused Racke (punkt 16) ja Decker (punkt 4). Kohtujuristi kursiiv.

18 – Vt selle kohta kohtujurist G. Reischli 16. märtsi 1977. aasta ettepanek kohtuasjas 88/76: Société pour l’exportation des sucres vs. komisjon, milles otsus tehti 31. märtsil 1977 (EKL 1977, lk 709, 731), ja 5. märtsi 1980. aasta ettepanek kohtuasjas 76/79: Könecke vs. komisjon (EKL 1980, lk 665, 683).

19 – Kodukorra artikli 81 lõige 1 oli hagi esitamise ajal kehtinud versioonis sõnastatud järgmiselt:

„Kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega arvutatakse sellest õigusaktist teatamisest, hakkab see tähtaeg kulgema hagejale sellest õigusaktist teatamise päevale järgnevast päevast ning kui seda arvutatakse avaldamisest, siis ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Ühenduste Teatajas.”

20 – Mille sõnastus on järgmine:

„nädalates, kuudes või aastates väljendatud tähtaeg lõpeb tähtaja viimase nädala, kuu või aasta päeval, mis kannab sama nimetust või kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse. Kui kuudes või aastates väljendatud tähtaja puhul ei ole tähtaja viimases kuus päeva, mil tähtaeg peaks lõppema, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval”.

21 – Alates selle kodukorra sätte muutmisest 28. novembril 2000 (EÜT L 322, lk 1).

22 – Vaidlusaluse otsuse artikkel 9 on sõnastatud nii:

„Käesolev otsus jõustub 1. mail 2004. aastal tingimusel, et jõustub leping Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga”.

23 – Ühinemisakti artikkel 58 sätestab:

„Enne ühinemist nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga vastuvõetud tšehhi, eesti, ungari, läti, leedu, malta, poola, slovaki ja sloveenia keeles koostatud institutsioonide ja Euroopa Keskpanga aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed samadel tingimustel kui praegustes ametlikes keeltes koostatud tekstid. Need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud tekstid on seal avaldatud”.

24 – Vaidlusaluse otsuse artikkel 8 näeb ette:

„Käesolev otsus koostatakse hispaania, tšehhi, taani, saksa, eesti, kreeka, inglise, prantsuse, iiri, itaalia, läti, leedu, ungari, malta, hollandi, poola, portugali, slovaki, sloveenia, soome ja rootsi keeles, kusjuures kõik kakskümmend üks teksti on võrdselt autentsed.”

25 – 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83 (EKL 1986, lk 1339, punkt 23).

26 – Vt Simon, D., „La Communauté de droit”, Réalités et perspectives du droit communautaire des droits fondamentaux, Bruylant, Brüssel, 2000, lk 85.

27 – Esimese Astme Kohtu 3. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑177/01: Jégo‑Quéré vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑2365, punkt 41).

28 – Vt 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punkt 18).

29 – Vt 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

30 – Vt 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑282/95 P: Guérin Automobiles vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑1503, punktid 33‑40).

31 – 3. mai 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑399/95 R: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑2441, punkt 46) ja 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑445/00 R: Austria vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑1461, punkt 111).

32 – 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑160/03: Hispaania vs. Eurojust (EKL 2005, lk I‑2077).

33 – 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu, nn „AETR” otsus (EKL 1971, lk 263, punktid 40 ja 41).

34 – Eespool viidatud (punktid 23‑25).

35 – Vt Lenaerts, K., „The legal protection of private parties under the EC Treaty: a coherent and complete system of judicial review?”, Mélanges en l’honneur de Giuseppe Federico Mancini, kirj Dott. A. Giuffre, Milano, 1998, lk 591, 608‑613.

36 – 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82 (EKL 1985, lk 207).

37 – 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89 (EKL 1994, lk I‑1853).

38 – Vt Moitinho de Almeida, J. C., „Le recours en annulation des particuliers: nouvelles réflexions sur l’expression ‘la concernent... individuellement’”, Mél. Ulrich Everling, Nomos Verlagsgesellschaft, Baden‑Baden, 1995, lk 849, 868.

39 – 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84 (EKL 1986, lk 391).

40 – 16. oktoobri 1985. aasta ettepanek, lk 403.

41 – 21. veebruari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 239/82 ja 275/82 (EKL 1984, lk 1005, punkt 13).

42 – Ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Les Verts vs. parlament, lk 1350.

43 – Eespool viidatud kohtuotsus Les Verts vs. parlament (punktid 23‑25).

44 – 22. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑70/88: parlament vs. nõukogu (EKL 1990, lk I‑2041).

45 – 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P (EKL 2002, lk I‑6677).

46 – Vt minu 21. oktoobri 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑141/02 P: komisjon vs. max.mobil, milles otsus tehti 22. veebruaril 2005 (EKL 2005, lk I‑1283, ettepaneku punkt 48 ja eelkõige joonealune märkus 50).

47 – Eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (punkt 45).

48 – Ibidem (punktid 41 ja 42).

49 – 27. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑354/04 P (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

50 – Vt siiski Esimese Astme Kohtus pooleliolev kohtuasi T‑319/05: Šveitsi Konföderatsioon vs. komisjon.

51 – Mille sõnastus on järgmine:

„Ühenduste liikmesriigid ja institutsioonid võivad Euroopa Kohtus läbivaatamisel olevates kohtuasjades menetlusse astuda.

Sama õigus on igal isikul, kes tõendab oma huvi Euroopa Kohtusse esitatud kohtuasja tulemuste vastu, välja arvatud liikmesriikidevahelistes, ühenduste institutsioonide vahelistes või liikmesriikide ja ühenduste institutsioonide vahelistes kohtuasjades.

[…]”

52 – Vt 23. veebruari 1983. aasta määrus liidetud kohtuasjades 91/82 R ja 200/82 R: Chris International Foods vs. komisjon (EKL 1983, lk 417). Märgin, et samuti paneb leidma, et kohtuvaidlusi puudutavates ühenduse sätetes kasutatud sõna „isik” võib tähendada ka kolmandat riiki, kuna otsust, mille komisjon oli adresseerinud Rootsi Kuningriigile, mis oli asjaolude toimumise ajal kolmas riik, peeti vaidlustatavaks kui EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses kui „teisele isikule adresseeritud [...] otsust”, (vt 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑135/92: Fiskano vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑2885).

53 – Vt Esimese Astme Kohtu 7. juuli 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑319/05: Šveitsi Konföderatsioon vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑2073).

54 – Esimese Astme Kohtu 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑288/97:Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1871, punkt 41).

55 – Vt näiteks Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon ( EKL 1998, lk  II‑717, punkt 28).

56 – Vt näiteks Euroopa Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑452/98: Nederlandse Antillen vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑8973, punkt 51); 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑142/00 P: komisjon vs. Nederlandse Antillen (EKL 2003, lk I‑3483, punkt 59) ja Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑132/96 ja 143/96: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑3663, punkt 81) ning Esimese Astme Kohtu 7. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑37/04 R: Região autónoma dos Açores vs. nõukogu (EKL 2004, lk II‑2153, punkt 112).

57 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia vs. komisjon (punkt 49).

58 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Nederlandse Antillen vs. nõukogu (punktid 47‑50).

59 – 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 307/81: Alusuisse Italia vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1982, lk 3463, punkt 8) ja eespool viidatud kohtuotsus Nederlandse Antillen vs. nõukogu (punkt 52).

60 – Kui korrata kohtupraktikas normatiivakti iseloomustamiseks korduvalt meenutatud sõnastust: vt näiteks 17. juuni 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 789/79 ja 790/79: Calpak ja Società Emiliana Lavorazione Frutta vs. komisjon (EKL 1980, lk 1949, punkt 9); 20. mai 1987. aasta määrus liidetud kohtuasjades 233/86‑235/86, Champlor jt vs. komisjon (EKL 1987, lk 2251, punkt 9) ja Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑398/94: Kahn Scheepvaart vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑477, punkt 39).

61 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, (punkt 6) ja eespool viidatud määrus Região autónoma dos Açores vs. nõukogu (punkt 113).

62 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu (punkt 19).

63 – On teada, kui kindlameelselt Euroopa Kohus meenutas eespool viidatud kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (punktid 36 et 37), et kui ei ole täidetud 15. juuli 1963. aasta otsuses kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon (EKL 1963, lk 197) sätestatud tingimused, ei saa esineda eristamist.

64 – Eespool viidatud kohtuotsus Plaumann vs. komisjon (lk 223).

65 – Eespool viidatud kohtuotsus Nederlandse Antillen vs. nõukogu (punkt 64) ja kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen (punkt 69). Analoogseid sõnastusi leiab piirkondade esitatud hagide puhul, nimelt Esimese Astme Kohtu 16. juuni 1998. aasta määruses T‑238/97: Communidad Autónoma de Cantabria vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑2271); 23. oktoobri 1998. aasta määruses kohtuasjas T‑609/97: Regione Puglia vs. komisjon ja Hispaania (EKL 1998, lk II‑4051) ja eespool viidatud määruses Região autónoma dos Açores vs. nõukogu (punkt 118).

66 – Vt eespool viidatud kohtuotsused Nederlandse Antillen vs. nõukogu (punktid 66‑72) ja komisjon vs. Nederlandse Antillen (punktid 71‑76).

67 – Vt selle kohtupraktika suhtes esitatud kriitika kohta Wakefield, J. „The plight of the regions in a multi‑layered Europe”, ELR, 2005, lk 406.

68 – Vt eelkõige Euroopa Kohtu 26. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/85: Cockerill‑Sambre (EKL 1985, lk 3749, punkt 10); 15. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 152/85: Misset vs. nõukogu (EKL 1987, lk 223, punkt 11); Euroopa Kohtu 5. veebruari 1992. aasta määrus kohtuasjas C‑59/91: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑525, punkt 8); Euroopa Kohtu 23. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑246/95: Coen (EKL 1997, lk I‑403, punkt 21); Euroopa Kohtu 19. veebruari 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑369/03 P, Forum des migrants vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑1981, punkt 16); Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑121/96 ja T‑151/96: Mutual Aid Administration Services vs. komisjon (EKL 1997, lk II‑1355, punkt 38) ja Esimese Astme Kohtu 19. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑126/00: Confindustria jt vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑85, punkt 21).

69 – Eespool viidatud kohtuotsus Misset vs. nõukogu (punkt 11) ning eespool viidatud määrus Prantsusmaa vs. komisjon (punkt 8) ja määrus Confindustria jt vs. komisjon (punkt 21).

70 – Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsus T‑174/95: Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑2289, punkt 50).

71 – Eespool viidatud määrus Forum des Migrants vs. komisjon (punkt 16); vt ka eespool viidatud määrus Prantsusmaa vs. komisjon (punkt 8).

72 – 17. mai 2002. aasta määrus C‑406/01: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu (EKL 2002, lk I‑4561, punkt 20).

73 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Unibet (punkt 43).

74 – Vt selle kohta 16. veebruari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 39/81, 43/81, 85/81 ja 88/81: Halyvourgiki ja Helleniki Halyvourgia vs. komisjon (EKL 1982, lk 593, punkt 10) ning 28. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑11221, punktid 66‑68) ning otsus kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑11279, punktid 43‑45).

75 – Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu (punkt 68) ja otsus kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu (punkt 45).

76 – Vt selle kohta 7. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 39/72: komisjon vs. Itaalia (EKL 1973, lk 101, punkt 24) ja 7. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 128/78: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 1979, lk 419, punkt 12).

77 – Idem.

78 –      Vt eespool viidatud kohtuotsus Opel Austria vs. nõukogu (punktid 90 ja 91); Esimese Astme Kohtu 10. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑186/97, T‑187/97, T‑190/97–T‑192/97, T‑210/97, T‑211/97, T‑216/97–T‑218/97, T‑279/97, T‑280/97, T‑293/97 ja T‑147/99: Kaufring jt vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑1337, punkt 237) ja 17. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑231/04: Kreeka vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 86 ja 87).

79 – Vt eespool viidatud otsus kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu (punktid 66‑68) ja otsus kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu (punktid 43‑45).

80 – Vt 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 302/87: parlament vs. nõukogu (EKL 1988, lk 5615).

81 – Ibidem, punkt 28.

82 – Eespool viidatud 22. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas parlament vs. nõukogu.

83 – See nähtub eelkõige eespool viidatud 22. mai 1990. aasta otsuse kohtuasjas parlament vs. nõukogu punktidest 22, 24 ja 25, mis on sõnastatud järgmiselt:

„22. Institutsionaalse tasakaalu põhimõtte järgimine eeldab, et iga institutsioon kasutab oma pädevusi, arvestades seejuures teiste institutsioonide pädevusi. See nõuab samuti, et selle reegli võimalik rikkumine oleks karistatav.

[…]

24. Selle ülesande täitmisel ei või Euroopa Kohus mõistagi liigitada parlamenti institutsioonide hulka, kes võivad esitada hagisid EMÜ asutamislepingu artikli 173 või Euratomi asutamislepingu artikli 146 alusel, ilma et neil tuleks tõendada menetluse algatamise huvi.

25. Euroopa Kohtul tuleb siiski tagada institutsionaalse tasakaaluga seonduvate lepingute sätete täielik kohaldamine ja tagada, et parlamenti ei saaks, nagu teisigi institutsioone, tema pädevustes takistada, ilma et tal oleks lepingutega tagatud õiguskaitsevahendite hulgas selline õiguskaitsevahend, mida saab kasutada kindlalt ja tõhusalt.” [mitteametlik tõlge]

84 – Selle kohtupraktika mõne näitena vt 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑65/90: parlament vs. nõukogu (EKL 1993, lk I‑4593); 30. juuni 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑181/91 ja C‑248/91: parlament vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1993, lk I‑3685, punkt 32); 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑388/92: parlament vs. nõukogu (EKL 1994, lk I‑2067); 13. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑156/93: parlament vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑2019); 7. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑360/93: parlament vs. nõukogu (EKL 1996, lk I‑1195); 18. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑303/94: parlament vs. nõukogu (EKL 1996, lk I‑2943, punktid 17‑20) ja 10. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑392/95: parlament vs. nõukogu (EKL 1997, lk I‑3213).

85 – Vt 2. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑259/95: parlament vs. nõukogu (EKL 1997, lk I‑5303, punktid 14 ja 19), samuti eespool viidatud otsused kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu (punktid 31‑38) ja kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu (punktid 29‑36).

86 – Vt 1. juuni 2006. aasta ettepanek eespool viidatud kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu (punkt 46).

87 – Eespool viidatud otsustes kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu ja kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu on mõeldud ühinemisakti artiklit 57 ja eespool viidatud otsuses kohtuasjas C‑259/95: parlament vs. nõukogu on mõeldud sarnast sätet akti Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta artiklis 169 (EÜT 1994, C 241, lk 21 ja EÜT 1995, L 1, lk 1).

88 – Vt 29. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 231/78: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 1979, lk 1447); 25. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 194/85 ja 241/85: komisjon vs. Kreeka (EKL 1988, lk 1037); 14. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑3/87: Agegate (EKL 1989, lk 4459, punkt 39) ja 3. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑233/97: KappAhl (EKL 1998, lk I‑8069, punkt 18).

89 – Vt selle kohta mutatis mutandis eespool viidatud otsus kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu (punktid 39‑52).

90 – Eespool viidatud otsused kohtuasjas C‑413/04: parlament vs. nõukogu (punkt 38) ja kohtuasjas C‑414/04: parlament vs. nõukogu (punkt 36).

91 – Vt 9. detsembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 258/81: Metallurgiki Halyps vs. komisjon (EKL 1982, lk 4261, punkt 8) ja eespool viidatud kohtuotsus KappAhl, punkt 15.

92 – Neid meenutas kohtujurist G. Cosmas oma 9. juuli 1998. aasta ettepanekus kohtuasjas KappAhl (eespool viidatud kohtuotsus, punkt 37 ja viidatud kohtupraktika).

93 – Et määrus nr 1259/1999 oli mõeldud kohaldamiseks kõikide otsetoetuste suhtes, tuleb välja ka selle eessõnast (vt seletuskirja punkt 1: „[ÜPP] erinevate sissetulekutoetuse kavade kohaselt antavate otsetoetuste jaoks tuleks sätestada mõned ühised tingimused”).

94 – Op. cit. (punkt 4.3).

95 – Punkt 10a.

96 – Vt selle „põhielemendi” mõiste kohta, mida võib kehtestada ainult ühenduse seadusandja, 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 25/70: Köster (EKL 1970, lk 1161, punkt 6) ja 27. oktoobri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑240/90: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑5383, punkt 37).

97 – Vt komisjoni 9. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 41/2004, millega muudetakse ja parandatakse […] määruse (EÜ) nr 1259/1999 lisa (ELT L 6, lk 19; ELT eriväljaanne 3/42, lk 81).

98 – Nagu meenutatakse eespool viidatud vaidlusaluse otsuse eessõnas (vt põhjenduste punkt 3).

99 – Vt 28. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 31/86 ja 35/86: LAISA ja CPC España vs. nõukogu (EKL 1988, lk 2285, punktid 6‑18). Veel ei ole uks esmase õiguse sätete teatava kohtuliku kontrolli jaoks täielikult suletud (Bieber, R., „Les limites matérielles et formelles à la révision des traités établissant la Communauté européenne”, RMC 1993, lk 343; Da Cruz Vilaça, J. L. ja Piçarra, N., „Y a‑t‑il des limites matérielles à la révision des traités instituant les Communautés européennes?”, CDE, 1993, lk 3), kuid siinkohal ei ole vaja sellele rõhuda.

100 – Vt 17. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 13/63: Itaalia vs. komisjon (EKL 1963, lk 337, 360). Vt seejärel näiteks 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 203/86: Hispaania vs. nõukogu (EKL 1988, lk 4563, punkt 25).

101 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Opel Austria vs. nõukogu (punktid 90 ja 91); kohtuotsus Kaufring jt vs. komisjon (punkt 237) ja kohtuotsus Kreeka vs. komisjon (punktid 86 ja 87).

Full & Egal Universal Law Academy