EUR-Lex -  62004CC0351 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PHILIPPE LÉGER

esitatud 6. aprillil 20061(1)

Kohtuasi C‑351/04

Ikea Wholesale Ltd

versus

Commissioners of Customs & Excise

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division)

Dumping – Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu import – GATT 1994 – Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organi soovitused ja otsused – Õiguslikud tagajärjed – Normaalväärtus – Müügi-, üld- ja halduskulude ja kasumi summad – Dumpingumarginaal – „Nullimine” – Kahju esinemine – Asjakohased majandustegurid ja -näitajad – Tasutud tollimaksu tagasimaksmine

1.        Käesoleva eelotsusemenetluse ese on Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu ühendusse importimisega seonduvate dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist puudutav vaidlus. Nende tollimaksude kehtestamise tõttu alustati vaidluste lahendamise menetlust Maailma Kaubandusorganisatsioonis (edaspidi „WTO”), kes tuvastas, et need tollimaksud ei ole kooskõlas 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (EÜT 1994, L 336, lk 103) VI artikli rakendamist käsitleva lepinguga (edaspidi „dumpinguvastane leping”)(2).

2.        Käesolevas kohtuasjas palub High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (Ühendkuningriik) Euroopa Kohtul WTO vaidluste lahendamise organi (edaspidi „VLO”) soovitusi ja otsuseid arvesse võttes hinnata kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavate määruste kehtivust ühenduse õiguse alusel. Kui mõni neist määrustest on kehtetu, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised on nende tollimaksude võimaliku tagasimaksmise viisid.

3.        Selle eelotsusetaotluse uurimisel analüüsin lähemalt, kas kehtivuse hindamisel tuleb arvesse võtta VLO soovitusi ja otsuseid. Samuti tuleb uurida õigusnormide kehtivust, millega nähakse ette kõnealuste dumpinguvastaste meetmete kehtestamisel ühenduse ametivõimude poolt kasutatava majandusanalüüsi metoodika.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Uruguay vooru mitmepoolsed rahvusvahelised lepingud

4.        15. aprillil 1994 kirjutas Euroopa Ühendus alla mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru lõppaktile, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingule ja WTO asutamislepingu lisades 1–4 sisalduvatele lepingutele ning käsituslepetele (edaspidi „WTO lepingud”).

5.        Nende lisade hulgas on eelkõige 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (edaspidi „GATT 1994”) ning vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe (edaspidi „käsituslepe”).(3)

6.        Pärast kõnealust allkirjastamist võttis nõukogu vastu 22. detsembri 1994. aasta otsuse 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994).(4)

1.      WTO asutamisleping

7.        Nagu nähtub WTO asutamislepingu preambulist, soovisid lepinguosalised sõlmida „vastastikuseid ja vastastikku kasulikke kokkuleppeid vähendamaks oluliselt tollitariife ja muid kaubandustõkkeid ning et kõrvaldada rahvusvahelistest kaubandussuhetest diskrimineerimine”.

8.        Vastavalt kõnealuse lepingu III artikli lõikele 2 tagab WTO „foorumi oma liikmete vaheliste läbirääkimiste jaoks nende mitmepoolsete kaubandussuhete asjus […]”.

9.        Lepingu II artikli lõikes 2 on täpsustatud, et „lisades 1, 2 ja 3 sisalduvad lepingud ning neile lisanduvad õigusaktid […] on […] siduvad kõigile liikmetele.”(5)

2.      GATT 1994

10.      See kokkulepe sisaldub WTO asutamislepingu lisas 1A ja kujutab endast mitmepoolset kokkulepet toodetega kauplemise kohta.

11.      Vastavalt GATT 1994 VI artikli lõikele 1 tuleb dumping, „mille puhul ühe riigi toodetega alustatakse kauplemist teise riigi kaubanduses nende toodete harilikust väärtusest odavamalt, […] hukka mõista juhul, kui see põhjustab või ähvardab põhjustada olulist kahju lepinguosalise territooriumil kinnistunud tootmisharule või oluliselt pidurdab omamaise tootmisharu rajamist”.

12.      Seda sätet rakendab dumpinguvastane leping, milles on kindlaks määratud tingimused, mille esinemisel dumpinguvastaseid meetmeid võib kehtestada.

13.      Lepingu artikli 2 „Dumpingu tuvastamine” lõikes 1 on sätestatud, et „dumpinguks [tuleb] lugeda tootega kauplemist teise maa kaubanduses tema harilikust väärtusest madalama hinnaga, kui selle ühelt maalt teise eksporditud toote ekspordihind on madalam kui eksportijamaal tarbimiseks ettenähtud samasuguse toote võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses”.

14.      Dumpingu tuvastamiseks on seega vaja, et oleks kindlaks tehtud samasuguse toote normaalväärtus päritoluriigi siseturul (artikkel 2.2) ja asjaomase toote ekspordihind (artikkel 2.3), selleks et määrata kindlaks dumpingumarginaal (artikkel 2.4)(6).

15.      Lisaks dumpingu tuvastamisele on vaja kindlaks teha, kas selline tegevus põhjustab olulist kahju importijamaa siseriiklikule tootmisharule. Selleks on dumpinguvastase lepingu artikli 3 lõikes 4 sätestatud tegurid, mida tuleb arvesse võtta, kui uuritakse dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele omamaisele tootmisharule.

16.      Lõpuks paneb see leping artikli 18 lõike 4 kohaselt igale lepinguosalisele kohustuse võtta „kõik vajalikud üldise või erilise iseloomuga sammud tagamaks, et […] tema seadused, määrused ja haldusprotseduurid [on] kooskõlas käesoleva lepingu sätetega […]”.

3.      Käsituslepe

17.      Käsituslepe sisaldub WTO asutamislepingu lisas 2. Selle alusel tehtud soovituste ja otsuste rakendamine kuulub VLO pädevusse.(7)

18.      Käsitusleppe eesmärk on selle artikli 3 lõike 2 kohaselt „kaitsta liikmete loendilepingute järgseid õigusi ja kohustusi ning selgitada kõnesolevate lepingute sätteid rahvusvahelise avaliku õiguse tõlgendamise tavareeglite kohaselt”.

19.      Poolte vahel vastastikku kokkulepitud lahenduse puudumise korral on käsitusleppega kehtestatud vaidluste lahendamise mehhanismi eesmärk vastavalt nimetatud leppe artikli 3 lõikele 7 „tagada nende asjassepuutuvate meetmete kõrvaldamine, mis leitakse olevat vastuolus mis tahes loendilepingu sätetega”.

20.      Kui vastuolus olevaks loetud meedet ei ole võimalik viivitamata kõrvaldada, võidakse liikmele vastavalt käsitusleppe artikli 21 lõikele 3 jätta põhjendatud ajavahemik.

21.      Kui nimetatud ajavahemiku möödumisel ei ole meedet kooskõlla viidud, võimaldab leppe artikli 22 lõige 2 asjaomasel liikmel alustada ajutiselt läbirääkimisi vaidluslahendusmenetluse iga poolega, et leida vastastikku vastuvõetav kompensatsioon. Kui kokkuleppele ei jõuta, võib iga pool taotleda VLO‑lt luba peatada ajutiselt asjaomase liikme suhtes kontsessioonide või muude kohustuste kohaldamine.

B.      Ühenduse õigusnormid

1.      Kord, mis puudutab kaitset dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed

22.      See kord oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal määratletud nõukogu määrusega (EÜ) nr 384/96(8).

23.      Ühendus võttis selle määruse vastu dumpinguvastase lepingu artikli 18 lõikest 4 tulenevate kohustuste täitmiseks ning määruse eesmärk on võtta võimalikult suures ulatuses üle selle lepingu tingimused, et tagada nende nõuetekohane ja läbipaistev kohaldamine.(9)

24.      Nimetatud määruse kohaselt kuuluvad uurimine ja ajutise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine komisjoni pädevusse. Lõpliku tollimaksu kehtestamine kuulub omakorda nõukogu pädevusse.(10) Need tollimaksud kehtestatakse määrusega ja neid nõuavad sisse liikmesriigid sellises vormis ja ulatuses, nagu on sätestatud määruses, millega tollimaksud on kehtestatud.(11)

25.      Dumpinguvastase meetme kehtestamiseks peavad ühenduse ametivõimud tuvastama dumpingu esinemise ja sellest tulenevalt „ühenduse tootmisharule” tekitatud olulise kahju.(12) Nad peavad ka hindama, kas ühenduse huvid nõuavad dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist.

26.      Algmääruse artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud, et „[d]umpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine ühenduses tekitab kahju”.

27.      Vastavalt nimetatud artikli lõikele 2 käsitatakse toodet dumpingtootena, „kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote[(13)] võrreldav hind[(14)]”.

28.      Samasuguse toote normaalväärtus määratakse kindlaks vastavalt kõnealuse määruse artiklis 2 ette nähtud tingimustele. See määratakse üldjuhul kindlaks päritoluriigis kohaldatavate tegelike hindade põhjal. Kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ei ole samasuguse toote müüki siiski toimunud, võimaldab algmääruse artikli 2 lõige 3 kasutada toote „arvestuslikku” normaalväärtust, mis arvutatakse muu hulgas päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum.

29.      Määruse artikli 2 lõikes 10 on seejärel ette nähtud kriteeriumid, mille alusel institutsioonid viivad läbi asjaomase toote ekspordihinna ja samasuguse toote normaalväärtuse „õiglase” võrdluse. See võrdlus, mida on võimalik teha kõnealuse määruse artikli 2 lõikes 11 nimetatud kolme meetodi kohaselt, võimaldab kindlaks määrata dumpingumarginaali. Dumpingumarginaal on „summa, mille võrra normaalväärtus ületab ekspordihinna”.(15)

30.      Algmääruse artiklis 3 on täpsustatud tingimused, mille kohaselt tuleb kindlaks teha ühenduse tootmisharule tekitatud kahju.

31.      Kui on tuvastatud dumpinguhinnaga import ühendusse, mis põhjustab olulist kahju, peavad ühenduse ametivõimud määruse artikli 21 kohaselt lõpuks kindlaks tegema, kas ühenduse huvid nõuavad dumpinguvastaste meetmete võtmist.(16)

32.      Nimetatud määruse artikli 9 lõikes 4 on igal juhul täpsustatud, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu summa „ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks”.(17)

33.      Vastaseks juhuks on algmääruse artikli 11 lõikes 8 ette nähtud, et „importija [võib] taotleda tasutud tollimaksude tagasimaksmist, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme”.

2.      Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes kehtestatud vaidlusalused dumpinguvastased tollimaksud

a)      Vaidlusaluste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine

34.      Pärast seda, kui komisjon kehtestas Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu ühendusse importimise suhtes ajutise dumpinguvastase tollimaksu(18), võttis nõukogu algmääruse alusel vastu määruse (EÜ) nr 2398/97(19).

35.      Vaidlusaluses määruses on kinnitatud komisjoni tehtud järeldusi, mille kohaselt toimub see import dumpinguhinnaga ning tekitab ühenduse tootmisharule olulist kahju, ning selles on ühenduse huvides kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks.

b)      Vaidlusaluste dumpinguvastaste tollimaksude kahtluse alla seadmine VLO poolt

36.      Pärast seda, kui vaidlusaluse määrusega kehtestati India voodipesu ekspordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud, pöördus India Vabariik 3. augustil 1998 VLO poole ja palus alustada konsultatsioone Euroopa Ühendusega(20). Kuna konsultatsioonide tulemusel ei jõutud vastastikku kokkulepitud lahendusele, palus India Vabariik VLO‑l vastavalt käsitusleppe artikli 4 lõikele 7 moodustada vaekogu, kes kontrolliks kõnealuse määruse vastavust WTO asjakohastele sätetele.

37.      VLO vaekogu leidis oma 30. oktoobri 2000. aasta ettekandes(21), et esiteks on ühendus rikkunud dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4.2, kui ta kohaldas kaalutud keskmise dumpingumarginaali tuvastamisel negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”. Teiseks tõdes ta, et ühendus tegutses ühenduse tootmisharule tekitatud kahju kindlakstegemisel vastuolus selle lepingu artikliga 3.4, kuna ta võttis arvesse andmeid, mis puudutavad tootjaid, kes ei kuulu siseriiklikku tootmisharusse, nii nagu selle olid määratlenud uurimise eest vastutavad ametivõimud, ning kuna ta ei hinnanud kõiki asjakohaseid tegureid, mis mõjutavad selle tootmisharu olukorda.

38.      Ühendus esitas VLO alalisele apellatsioonikogule kaebuse ning viimane kinnitas oma 1. märtsi 2001. aasta ettekandes(22) vaekogu järeldust, et „nullimismeetodi” kasutamine ühenduse poolt asjaomases dumpinguvastases uurimises on vastuolus dumpinguvastase lepingu artikliga 2.4.2. Lisaks leidis apellatsioonikogu, et ühendus tegutses toote „arvestusliku” normaalväärtuse arvutamisel ja eelkõige kasumisummade arvutamisel vastuolus selle lepingu artikli 2.2.2 punktiga ii.

39.      VLO võttis 12. märtsil 2001 vaekogu ja apellatsioonikogu ettekanded vastu ning palus ühendusel käsitusleppe artikli 19 lõike 1 alusel viia oma meede kooskõlla dumpinguvastase lepinguga.

40.      Vastavalt käsitusleppe artikli 21 lõike 3 punktile b leppisid India Vabariik ja ühendus VLO soovituste ja otsuste rakendamiseks kokku põhjendatud ajavahemikus, mis lõppes 14. augustil 2001.

c)      VLO soovituste ja otsuste alusel vaidlusaluste dumpinguvastaste tollimaksude läbivaatamine ühenduse poolt

41.      Nõukogu võttis 23. juulil 2001 vastu määruse (EÜ) nr 1515/2001 meetmete kohta, mida ühendus võib võtta pärast WTO vaidluste lahendamise organi aruannet dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete kohta.(23)

42.      Selle määruse eesmärk on selle põhjenduse 4 kohaselt võimaldada ühendusel – kui ta peab seda vajalikuks – viia algmääruse kohaselt võetud meede vastavusse VLO ettekandes esitatud soovituste ja otsustega.

43.      Selleks on määruse nr 1515/2001 artikli 1 lõike 1 punktis a ette nähtud, et nõukogu võib vaidlustatud meetme tühistada või seda muuta.

44.      Lisaks, määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt „võib nõukogu võtta kõiki artikli 1 lõikes 1 nimetatud meetmeid, et vajaduse korral arvestada VLO ettekandes esitatud vaidlustamata meetmeid käsitlevate juriidiliste tõlgendustega”.

45.      Lõpuks on nimetatud määruse artiklis 3 täpsustatud, et meetmeid „kohaldatakse alates nende jõustumise kuupäevast ja nende põhjal ei saa hüvitada enne kõnealust kuupäeva sissenõutud tollimakse, kui ei ole sätestatud teisiti”.

46.      Määruse nr 1515/2001 artikli 1 lõike 1 punkti a alusel võttis nõukogu 7. augustil 2001 vastu määruse (EÜ) nr 1644/2001(24), millega VLO soovituste alusel muudetakse järeldusi, mis vaidlusaluses määruses tehti Indiast pärit impordi kohta.

47.      Läbivaatamine puudutab samasuguse toote „arvestusliku” normaalväärtuse kindlaksmääramist, kaalutud keskmise dumpingumarginaali arvutamist (nullimist ei kohaldatud) ning lõpuks kahju esinemise kindlakstegemist.

48.      Läbivaatamise põhjal kinnitas nõukogu, et Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit impordi puhul esineb ühenduse tootmisharu kahjustav dumping. Ta tuvastas siiski, et dumping on väiksem, ning vähendas vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude määra India ekspordi puhul.(25) Nõukogu otsustas lisaks peatada dumpinguvastaste meetmete kohaldamise.(26)

49.      Seejärel pidas nõukogu määruse nr 1515/2001 artikli 2 alusel sobivaks vaadata läbi Egiptusest ja Pakistanist pärit importi puudutavad meetmed (mida ei olnud VLO‑s vaidlustatud) ning võttis vastu määruse (EÜ) nr 160/2002(27).

50.      Selle määruse artikliga 1 peatatakse vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude kohaldamine Egiptusest pärit impordi puhul ning nähakse ette nende tollimaksude kehtivuse lõppemine 28. veebruaril 2002.(28)

51.      Nimetatud määruse artikliga 2 lõpetatakse Pakistanist pärit importi puudutav menetlus, kuna uue arvutuse põhjal selgus, et ühegi Pakistani äriühingu poolt asjaomase toote eksportimisel ei toimunud mingit dumpingut.

52.      Võttes arvesse Pakistanist pärit importi puudutavate meetmete kehtetuks tunnistamist ja Egiptusest pärit importi puudutavate meetmete kehtivuse lõppemist, analüüsis nõukogu uuesti järeldusi Indiast pärit impordi kohta. Algmääruse artikli 11 lõikel 3(29) põhineva läbivaatamise tulemusel võttis nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 696/2002(30), mis kinnitab Indiast pärit impordi suhtes kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu, mida on muudetud määrusega nr 1644/2001.

II.    Vaidlus ja põhikohtuasi

53.      Ikea Wholesale Ltd (edaspidi „Ikea” või „kaebaja”) palus 10. juuni 2002. aasta kirjas Commissioners of Customs and Excise’il (edaspidi „Commissioners”) tagasi maksta Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu importimisel tasutud dumpinguvastased tollimaksud. Ikea palub tagasi maksta 230 301,74 Inglise naela, mis vastab tema Pakistanist pärit impordilt makstud tollimaksudele ajavahemikus märtsist 2000 jaanuarini 2002, ning 69 902,29 Inglise naela, mis vastab osale tema Indiast pärit impordilt makstud tollimaksudele ajavahemikus märtsist 2000 augustini 2001.

54.      Tagasimaksmise taotlus esitati ühenduse tolliseadustiku(31) artiklite 236 ja 239 alusel. Oma taotluse põhjenduseks viitas Ikea vaidlusaluse määruse ja eriti ühenduse ametivõimude poolt nende tollimaksude arvutamisel läbi viidud uurimiste õigusvastasusele. Kaebaja tugines eelkõige VLO ettekannetes sisalduvatele järeldustele.

55.      Commissioners jätsid selle taotluse rahuldamata ja kinnitasid seda otsust ametlikus vaidemenetluse tulemusel, leides esiteks, et vaidlusaluse määruse alusel kehtis selle impordi suhtes asjaomasel ajavahemikul lõplik dumpinguvastane tollimaks, ning teiseks, et määrused nr 1644/2001 ja nr 160/2002 ei näe ette juba tasutud tollimaksude tagantjärele tagasimaksmist.

56.      Ikea esitas selle otsuse peale VAT and Duties Tribunal’ile (London) kaebuse. Viimane jättis 8. septembri 2003. aasta otsusega kaebuse rahuldamata eelkõige põhjendusel, et kuna kõnealuste määruste peale ei ole EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi, on need määrused muutunud kaebaja suhtes lõplikuks.

57.      Ikea esitas 31. oktoobril 2003 selle kohtuotsuse peale High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’ile apellatsioonkaebuse. Ta väitis esiteks, et kõnealused määrused ei puuduta teda otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 tähenduses. Teiseks leidis kaebaja, et need määrused on õigusvastased.

58.      Viimati nimetatud kohus tühistas VAT and Duties Tribunal’i otsuse, leides, et Ikeal ei ole õigust esitada EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi otse ühenduste kohtule, kuna vaidlusalune määrus ega määrused nr 1644/2001 ja nr 160/2002 ei puuduta teda otseselt ja isiklikult. Neil asjaoludel leidis High Court of Justice, et kaebaja võib need määrused vaidlustada nimetatud kohtule tollimaksude tagasimaksmisest keeldumise peale esitatud kaebuses ning et kohtu ülesanne on esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus kõnealuste määruste kehtivuse hindamise kohta.

III. Eesotsusetaotlus

59.      Kuna High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’il oli kahtlusi vaidlusaluse määruse ning määruste nr 1644/2001, nr 160/2002 ja nr 696/2002 (edaspidi „hilisemad määrused”) kehtivuse suhtes, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kui arvestada WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu 30. oktoobri 2000. aasta ettekande WT/DS1412/R punkti 7.2 alapunktides g ja h ning WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikogu 1. märtsi 2002. aasta ettekande WT/DS1141/AB/R punktides 86 ja 87 esitatud tõdemusi, siis kas nõukogu 28. novembri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2398/97, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, on osaliselt või tervikuna ühenduse õigusega vastuolus, kuna see:

a)      kohaldas müügi‑, üld‑ ja halduskulude ning kasumi arvutamisele vääri meetodeid, mis on vastuolus nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (muudetud kujul), artikli 2 lõike 6 punktiga a ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2. punktiga ii;

b)      kohaldas normaalväärtuse ja ekspordihindade võrdlusel dumpingumarginaalide kindlaksmääramiseks vääri meetodeid, sh „nullimismeetodit”, mis on vastuolus määruse nr 384/96 artikli 2 lõikega 11 ja dumpinguvastase lepingu artikliga 2.4.2; ja/või

c)      ei võtnud arvesse kõiki asjakohaseid kahju tekitavaid tegureid, mis mõjutavad ühenduse tootmisharu olukorda, ja tuvastas ühenduse tootmisharule tekitatud kahju ekslikult, tuginedes väljaspool ühenduse tootmisharu tegutsevaid äriühinguid puudutavatele asjaoludele, rikkudes nii määruse nr 384/96 artikli 3 lõiget 5 ja dumpinguvastase lepingu artiklit 3.4?

2.      Kas üks või mitu järgnevat määrust:

a)      nõukogu määrus nr 1644/2001, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2398/97, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, ja peatatakse selle kohaldamine Indiast pärit impordi suhtes,

b)      nõukogu määrus (EÜ) nr 160/2002, millega muudetakse määrust nr 2398/97, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, ning lõpetatakse menetlus Pakistanist pärit impordi suhtes, ja/või

c)      nõukogu määrus (EÜ) nr 696/2002, millega kinnitatakse määrusega (EÜ) nr 2398/97 Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida muudeti ja mille kohaldamine peatati määrusega (EÜ) nr 1644/2001,

on vastuolus ühenduse õigusega (muu hulgas määruse nr 384/96 artikliga 1, artikli 7 lõikega 1 ja artikli 9 lõikega 4, dumpinguvastase lepingu artikleid 1, 7.1 ja 9 arvesse võttes), kuna i) need võeti vastu algse uurimisperioodi ajal kogutud teabe ümberhindamise alusel, kusjuures see ümberhindamine näitas, et algse uurimisperioodi ajal dumping puudus või oli selle tase madalam, kuid ii) nimetatud määrused ei sätesta mingisugust määruse nr 2398/97 alusel tasutud summade tagasimaksmise võimalust?

3.      Kas määrused nr 16[4]4/2001, nr 160/2002 ja nr 696/2002 on vastuolus ka määruse nr 384/96 artikli 7 lõikega 2 ja artikli 9 lõikega 4 ning proportsionaalsuse põhimõttega, kuna need sätestavad dumpinguvastase tollimaksu suuruses, mis ei ole täiesti proportsionaalne dumpingu taseme ja kahjuga, mille hüvitamiseks tollimaks on ette nähtud?

4.      Kas vastused eelnevatele küsimustele erinevad olenevalt sellest, kas eksport on pärit Indiast või Pakistanist, arvestades:

a)      menetlusi WTO vaidluste lahendamise organis ja/või

b)      komisjoni järeldusi, mis sisalduvad määrustes nr 16[4]4/2001, nr 160/2002 ja nr 696/2002?

5.      Kas eelnevatele küsimustele antud vastuseid arvesse võttes:

a)      peab liikmesriigi toll maksma tagasi kogu määruse nr 2398/97 alusel sissenõutud dumpinguvastase tollimaksu või osa sellest ja

b)      kui see on nii, siis kellele ning millistel tingimustel peaks vastav tagasimaksmine toimuma?”

IV.    Eelotsuse küsimuste ese

60.      Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul hinnata vaidlusaluse määruse kehtivust. Esiteks tuleb lahendada küsimus, kas voodipesu importi käsitlevates VLO ettekannetes esitatud soovitused ja otsused võivad olla Euroopa Kohtule siduvad, kui ta hindab nimetatud määruse kehtivust ühenduse õiguse alusel, ning teiseks hinnata selle analüüsi õiguspärasust, mille ühenduse ametivõimud viisid läbi asjaomaste lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisel.

61.      Teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada hilisemate määruste kehtivuse kohta. Probleem seisneb küsimuses, kas seetõttu, et nendes määrustes ei ole ette nähtud vaidlusaluse määruse alusel makstud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist, on need vastuolus algmäärusega (koostoimes dumpinguvastase lepinguga) ning eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega.

62.      Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljanda küsimusega teada, kas vastused eelmistele küsimustele on erinevad olenevalt sellest, kas import on pärit Indiast või Pakistanist.

63.      Lõpuks palub ta oma viienda küsimusega Euroopa Kohtul vajaduse korral täpsustada, millist korda tuleks kohaldada vaidlusaluse määruse alusel tasutud tollimaksude võimalikul tagasimaksmisel.

64.      Ma vaatlen esitatud küsimusi eespool märgitud järjekorras.

V.      Vaidlusaluse määruse kehtivus

65.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas vaidlusalune määrus tuleks tunnistada algmäärusega vastuolus olevaks, kuna VLO tuvastas vaidlusaluse määruse vastuolu dumpinguvastase lepinguga.

66.      See küsimus tekib tõepoolest, kuna meenutagem, et algmääruse eesmärk on selle põhjenduse 5 kohaselt võtta ühenduse õigusesse üle dumpinguvastase lepingu eeskirjad, et tagada nende nõuetekohane ja läbipaistev kohaldamine.

67.      Nende eeskirjade hulka kuuluvad muu hulgas dumpingu ja kahju tuvastamist puudutavad eeskirjad. Nii on dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punktis ii ja artiklis 2.4.2 sisalduvad arvutusmeetodid ja nimetatud lepingu artiklis 3.4 mainitud asjaolud, mis võimaldavad kindlaks teha kahju esinemise, algmäärusesse peaaegu identses sõnastuses üle võetud.

68.      Euroopa Kohus leidis oma 9. jaanuari 2003. aasta otsuses Petrotub ja Republica vs. nõukogu(32), et ühendus võttis algmääruse vastu dumpinguvastasest lepingust tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Ta märkis selle kohta, et määruse artikli 2 lõikega 11 kavatsesid ühenduse ametivõimud täita nimetatud lepingu artiklist 2.4.2 tulenevaid erikohustusi.(33)

69.      Neil asjaoludel leidis Euroopa Kohus, et vastavalt tema 7. mai 1991. aasta otsusest Nakajima vs. nõukogu(34) tulenevale kohtupraktikale on tema ülesanne kontrollida nõukogu sellise määruse õiguspärasust, millega algmääruse alusel kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud – nagu vaidlusaluse määruse puhul –, mitte ainult ühenduse õiguse, vaid ka dumpinguvastase lepingu seisukohast.

70.      Minu meelest kehtib see järeldus samamoodi käesolevas kohtuasjas. Algmääruse artikli 2 lõike 6 punktiga a ja artikli 3 lõikega 5 kavatses ühendus tõepoolest täita dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punktist ii ja artiklist 3.4 tulenevaid erikohustusi.

71.      Neil asjaoludel ja eespool viidatud kohtupraktika alusel leian ma, et vaidlusaluse määruse kehtivust tuleb hinnata mitte ainult algmääruse kohaldatavate sätete, vaid ka dumpinguvastase lepingu vastavate sätete alusel.

72.      Lisaks on sobiv märkida, et algmääruse asjakohaste sätete ja dumpinguvastase lepingu vastavate sätete sõnastuses ei esine mingit märkimisväärset erinevust.

73.      See kohtuasi sai tegelikult alguse sellest, et VLO tõlgendas dumpinguvastase lepingu asjakohaseid eeskirju teistmoodi kui ühenduse institutsioonid tõlgendasid vaidlusaluse määruse vastuvõtmisel algmääruse vastavaid sätteid.

74.      Neil asjaoludel tekib küsimus, kas VLO tõlgendus dumpinguvastase lepingu asjakohastele eeskirjadele võib olla Euroopa Kohtule siduv, kui ta tõlgendab algmääruse vastavaid sätteid ning sellest tulenevalt kui ta kontrollib vaidlusaluse määruse õiguspärasust selle lepingu alusel.

75.      Teisisõnu, kui ühendus võttis ühenduse õigusesse üle dumpinguvastase lepingu sätted, siis kas ta sidus ennast VLO tõlgendustega?

76.      Enne vaidlusaluse määruse kehtivuse uurima asumist tuleb seega lahendada küsimus, kas VLO soovitused ja otsused, milles tõlgendatakse dumpinguvastase lepingu sätteid, võivad käesolevas asjas olla Euroopa Kohtule siduvad.

A.      VLO soovituste ja otsuste mõju vaidlusaluse määruse kehtivuse hindamisel

77.      Ma leian sarnaselt nõukogu ja komisjoniga, et voodipesu importi käsitlevates ettekannetes sisalduvad VLO tõlgendused dumpinguvastase lepingu kohta ei saa olla Euroopa Kohtule siduvad, kui ta hindab vaidlusaluse määruse kehtivust.

78.      Kui need tõlgendused oleksid siduvad, suunaksid need vältimatult seda, kuidas Euroopa Kohus tõlgendab ühenduse õiguse vastavaid sätteid.

79.      Niisugune lahendus seaks aga ohtu ühenduse õiguskorra autonoomia talle omaste eesmärkide taotlemisel.

80.      Rahvusvahelist lepingut tuleb tõlgendada mitte ainult selle sõnastuse põhjal, vaid ka selle eesmärke silmas pidades. 23. mail 1969 koostatud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõikes 1(35) on selle kohta täpsustatud, et „[l]epingut tõlgendatakse heas usus, andes [selle] […] mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist”.(36)

81.      Seega ei tähenda dumpinguvastase lepingu sätete ja vastavate ühenduse sätete sõnastuse identsus minu meelest, et neid tuleb tingimata tõlgendada ühtemoodi.

82.      VLO antavad tõlgendused lähtuvad WTO olemusest ja tema taotletavatest eesmärkidest. Need erinevad aga märkimisväärselt ühenduse õigusega taotletavatest eesmärkidest.

83.      Kuigi WTO asutamisleping sisaldab lepinguosalistele siduvate eeskirjade kogumit(37), kujutab WTO endast eelkõige foorumit oma liikmete vaheliste läbirääkimiste jaoks nende mitmepoolsete kaubandussuhete asjus.

84.      Rahvusvahelise kaubandussüsteemi eesmärk ei ole luua õigusel rajanevat ühendust ega sellist ühtset turgu, mida edendatakse Euroopa Ühenduses.(38) Palju tagasihoidlikumalt kujutab see endast ühist institutsioonilist raamistikku, milles lepinguosalised peavad läbirääkimisi ja sõlmivad „vastastikuseid ja vastastikku kasulikke kokkuleppeid”(39) õiguste ja kohustuste kohta, et vähendada kaubandustõkkeid ja kõrvaldada rahvusvahelistest kaubandussuhetest diskrimineerimine.(40)

85.      Nende eesmärkide taotlemisel tõlgendatakse WTO lepingute sätteid teistsuguste lähenemiste ja meetodite kohaselt kui need, mida võib eelistada ühenduste kohus.

86.      Nii tuleb käsitusleppe artikli 3 lõike 2 kohaselt neid sätteid selgitada „rahvusvahelise avaliku õiguse tõlgendamise tavareeglite kohaselt”.(41) Pealegi kuulub nende lepingute ametlik tõlgendamine WTO poliitiliste organite, st ministrite konverentsi(42) ja WTO peanõukogu(43) pädevusse.

87.      Neil asjaoludel leian ma WTO ja ühenduse olemust ja taotletavaid eesmärke arvesse võttes, et sellega nõustumine, et VLO tõlgendused võivad olla Euroopa Kohtu jaoks siduvad, kujutaks endast ohtu ühenduse õiguskorra autonoomiale.

88.      Vastupidise möönmine tooks kaasa ka ühenduste kohtule EÜ artikliga 220 antud ainupädevuse tõlgendada kohtuvõimuna ühenduse õigusnorme kahtluse alla seadmise.

89.      On tõsi, et arvamuses 1/91(44) möönis Euroopa Kohus, et „[k]ui […] rahvusvahelise lepinguga on ette nähtud omaette kohtusüsteem ning kohus, kelle pädevuses on lepinguosaliste vaidluste lahendamine ja seega ka asjaomase lepingu sätete tõlgendamine, on selle kohtu otsused ühenduse institutsioonidele, sealhulgas Euroopa Kohtule siduvad”.(45) Euroopa Kohus leidis samuti, et „[r]ahvusvaheline leping, milles on sätestatud selline kohtusüsteem, on põhimõtteliselt ühenduse õigusega kooskõlas [ning et ü]henduse pädevus rahvusvaheliste suhete valdkonnas ning tema õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid hõlmab tingimata õigust end allutada sellise lepinguga loodud kohtu otsustele, mis on seotud asjaomase lepingu sätete tõlgendamise või kohaldamisega”(46).

90.      Euroopa Kohus märkis selles arvamuses siiski, et selle lepinguga lisatakse ühenduse õiguskorda suur õigusnormide kogum, mis hakkab eksisteerima kõrvuti identselt sõnastatud ühenduse eeskirjade kogumiga.(47) Nii tõdes ta, et asjaomase lepingu eesmärk „ei nõua mitte üksnes lepingus endas sisalduvate eeskirjade tõlgendamist, vaid ka ühenduse õiguse vastavate eeskirjade tõlgendamist”.(48)

91.      Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et „seades tingimusi vaba liikumist ja konkurentsi käsitlevate ühenduse eeskirjade edaspidisele tõlgendamisele, on lepinguga ette nähtud kohtusüsteem vastuolus EMÜ asutamislepingu artikliga 164 [nüüd EÜ artikkel 220] ning üldisemalt ka ühenduse alustega”.(49)

92.      Neil asjaoludel ja isegi kui kõrvuti eksisteerivate dumpinguvastase lepingu sätete ja ühenduse õigusnormide kogum ei ole nii suur kui see, mille tõi Euroopa Kohus esile kõnealuses arvamuses, leian ma, et ühenduste kohtu järeldused kehtivad seda enam WTO lepingutega kehtestatud vaidluste lahendamise mehhanismi puhul.

93.      Vaatamata märkimisväärsetele muutustele paremuse poole, mille tõi kaasa üleminek GATT‑ilt WTO‑le(50) – eriti vaidluste lahendamise mehhanismi tugevdamise osas – ei nähta selles minu meelest ette kohtuorgani loomist.

94.      Käsitusleppe artikli 19 kohaselt on vaekogude ja apellatsioonikogude koostatavad ettekanded üksnes soovitused.(51) Mis puudutab otsuseid, siis need ei ole minu meelest vormiliselt ega sisuliselt siduvad kohtulahendid. Neid otsuseid võtab vastu WTO peanõukogu, kes – isegi kui ta teeb otsuse vaidluste lahendamise organina – on siiski poliitiline organ.

95.      Pealegi, vaatamata VLO otsuse olemasolule jätab käsituslepe olulise rolli vaidlusosaliste vahelistele läbirääkimistele.

96.      Nagu ma märkisin, on selle leppe eesmärk eelkõige „vaidluse positiivne lahendus”.(52) Vaatamata lepinguosaliste kohustusele järgida VLO soovitusi ja otsuseid „viivitamata”(53), võivad nad vaidlusaluse akti kõrvaldamiseks siiski kokku leppida põhjendatud ajavahemikus. Vastasel juhul võivad pooled alustada läbirääkimisi „ajutiste abinõude” üle(54), nagu vastastikku „vastuvõetav kompensatsioon” või kontsessioonide või muude kohustuste kohaldamise peatamine.(55) Vaatamata vastuvõetud soovituste ja otsuste rakendamise üle VLO poolt teostatavale järelevalvele(56) ei võimalda miski käsitusleppe tekstis välistada, et need meetmed, mis põhimõtteliselt ajutiselt kokku lepiti, võiks püsima jääda.

97.      Just oluline roll, mille käsituslepe omistab läbirääkimistele, on põhjus, miks Euroopa Kohus järjepidevalt leiab, et kui „kohtule pannakse kohustus jätta kohaldamata WTO lepingutega vastuolus olevad siseriikliku õiguskorra normid, siis oleks tulemuseks see, et nõrgendataks lepingupoolte seadusandlike või täidesaatvate organite positsiooni vaidluse mõlemale poolele vastuvõetava lahenduse leidmisel vastavalt WTO eeskirjadele”.(57)

98.      Kõike eelnevat silmas pidades leian ma seega, et vaidlusaluse määruse kehtivuse hindamisel ei saa Euroopa Kohus olla seotud voodipesu importi käsitlevates ettekannetes sisalduvate VLO tõlgendustega.

B.      Vaidlusaluse määruse kehtivus algmääruse ja dumpinguvastase lepingu seisukohast

99.      Nende eelotsuse küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ühenduse ametivõimud tegutsesid vastuolus algmääruse ja dumpinguvastase lepingu kohaldatavate sätetega, kui nad esiteks määrasid kindlaks toote arvestusliku normaalväärtuse, teiseks kohaldasid üldise dumpingumarginaali kindlakstegemisel „nullimismeetodit” ja kolmandaks hindasid ühenduse tootmisharule tekitatud kahju esinemist ja suurust.

100. Näib vajalik esitada sissejuhatuseks kaks märkust.

101. Esimene puudutab ühenduste kohtu teostatava kontrolli ulatust nõukogu poolt kehtestatud dumpinguvastaste meetmete puhul.

102. Tuleb meenutada, et ühenduse institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad uurima.(58)

103. See pädevus hõlmab mitte ainult algmääruse vastuvõtmist – dumpinguvastase lepinguga seatud piirides –, vaid ka dumpinguvastase kaitse alast konkreetset tegevust, mis toimub selle määruse alusel.(59)

104. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et valik algmääruses esitatud dumpingumarginaalide arvutamise erinevate meetodite vahel ja toote normaalväärtuse hindamine(60) või ka kahju esinemise kindlakstegemine(61) eeldavad keeruliste majanduslike olukordade hindamist.

105. Sellise hindamise kohtulik kontroll peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirduma kontrolliga menetlusnormide järgimise üle, vaidlustatud valiku aluseks olnud asjaolude sisulise õigsuse üle, ilmse hindamisvea puudumise üle nende asjaolude hindamisel ning võimu kuritarvitamise puudumise üle.(62) Seevastu ei saa ühenduste kohus asendada selle valiku tegemisel pädevate institutsioonide hinnangut enda omaga.

106. Lisaks peab kõnealune kontroll puudutama üksnes asjaolusid, mis olid vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal institutsioonide käsutuses.(63)

107. Teine märkus on seotud selle põhjendamiskohustuse ulatusega, mis lasub EÜ artikli 253 kohaselt ühenduse institutsioonidel siis, kui nad võtavad vastu dumpinguvastaseid meetmeid.

108. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikliga 253 nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel saada teada võetud meetme põhjendused, et kaitsta oma õigusi, ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Kohtu sõnul ei ole siiski nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Põhjendamiskohustuse ulatust tuleb hinnata vaidlustatud määruse vastuvõtmise konteksti ja menetlust ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.(64)

109. Euroopa Kohus on lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse kohta leidnud, et ühenduse ametivõimud ei ole kohustatud täpsustama oma arutluskäigu kõiki üksikasju, kui see ei ole vastuolus huvitatud ettevõtjate poolt haldusmenetluses esitatud vastuväidetega.(65)

110. Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb kontrollida, kas kõnealused ametivõimud tegid asjaomaste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisel ilmse hindamisvea, kui nad esiteks määrasid kindlaks toote arvestusliku normaalväärtuse, teiseks kohaldasid üldise dumpingumarginaali kindlakstegemisel „nullimist” ja kolmandaks hindasid ühenduse tootmisharule tekitatud kahju esinemist ja suurust.

1.      Toote arvestusliku normaalväärtuse arvutamine

111. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule kõigepealt küsimuse, kas meetod, mida ühenduse institutsioonid kasutasid India ja Pakistani äriühingute eksporditud toodete normaalväärtuse väljaselgitamisel, on kooskõlas algmääruse artikli 2 lõike 6 punktiga a ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punktiga ii.

112. Meenutagem, et algmääruse artikli 1 lõige 2 näeb ette, et „[t]oodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind”.(66) Dumpingu esinemise kindlakstegemine eeldab seega, et võrreldakse ühelt poolt uurimisaluse toote ekspordihinda ja teiselt poolt samasuguse toote normaalväärtust päritoluriigi siseturul.(67)

113. Samasuguse toote normaalväärtuse kindlaksmääramine kujutab endast seega olulist etappi, mis võimaldab uurimise eest vastutavatel ametivõimudel teha kindlaks võimaliku dumpingu esinemise.

114. Algmääruse artikli 2 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et samasuguse toote normaalväärtuse „aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad”.(68)

115. Kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük puudub või on ebapiisav(69), arvutatakse vastavalt määruse artikli 2 lõikele 3 selle toote „arvestuslik” normaalväärtus päritoluriigi tootmiskulude alusel, millele lisatakse põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selle meetodi eesmärk teha kindlaks, milline oleks toote müügihind, kui toodet müüdaks selle päritolu- või eksportijariigis.(70)

116. Müügi-, üld- ja halduskuludele ning kasumile vastavate summade kindlaksmääramine võib toimuda nelja arvutusmeetodi kohaselt, mis on sätestatud kõnealuse määruse artikli 2 lõikes 6.

117. Üldjuhul tehakse need summad kindlaks tegelike andmete põhjal, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta.

118. Kui nimetatud summasid ei saa kindlaks määrata nimetatud alusel, siis arvutatakse need, võttes aluseks „teiste uurimisaluste eksportijate või tootjate puhul kindlaksmääratud tegelikud kaalutud keskmised summad seoses samasuguse toote valmistamise ja müügiga päritoluriigi siseturul” (punkt a).

119. Need summad võidakse kindlaks määrata ka „tegelik[e] summad[e alusel], mida kohaldatakse kõnealuse eksportija või tootja suhtes sama üldkategooria toodete valmistamisel ja müügil päritoluriigi siseturul tavapärase kaubandustegevuse käigus” (punkt b) või igal muul „põhjendatud meetod[il]” (punkt c).

120. Euroopa Kohus leiab, et neid arvutusmeetodeid tuleb eelistada nende esitamise järjekorras ning neist igaühte tuleb kohaldada nii, et arvutus jääks mõistlikuks.(71)

121. Algmääruse artikli 2 lõike 6 punktis a on peaaegu sarnases sõnastuses esitatud dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punktis ii sisalduv arutusmeetod.(72)

122. Kaebaja leiab oma märkustes, et algmääruse artikli 2 lõike 6 punkt a ega dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punkt ii ei võimalda ühenduse ametivõimudel müügi-, üld- ja halduskuludele ning kasumile vastavate summade arvutamisel võtta aluseks ainult ühte eksportijat või tootjat puudutavaid andmeid ja jätta välja teiste eksportijate või tootjate müüki, mis ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus.(73)

123. Esiteks tuleb kontrollida, kas eespool viidatud sätteid silmas pidades võisid ühenduse institutsioonid õiguspäraselt müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumi summade arvutamisel aluseks võtta ainult ühteainsat eksportijat puudutavaid andmeid.

124. Kõigepealt tuleb märkida, et asjaomaste päritoluriikide tootjate ja eksportijate suure arvu tõttu otsustas komisjon viia algmääruse artikli 17 lõike 1(74) alusel läbi väljavõttelise uuringu. Niisiis moodustas ta iga eksportijariigi äriühingute valimi.(75)

125. Olles tuvastanud, et päritoluturgudel kasutatavad sisehinnad ei ole sobiv alus normaalväärtuse kindlakstegemiseks, otsustasid ühenduse ametivõimud arvutada India, Pakistani ja Egiptuse äriühingute poolt ühendusse eksporditava igat liiki voodipesu normaalväärtuse vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3.

126. Selline normaalväärtus määrati seega kindlaks sel viisil, et iga äriühingu eksporditud toote tootmiskuludele lisati mõistlik summa, mis vastas esiteks kantud müügi-, üld- ja halduskuludele ning teiseks saadud kasumile.

127. Indiast pärit impordi osas tuleneb ühenduse ametivõimude esitatud selgitustest, et ainult ühe valimisse kuulunud äriühingu samasuguse toote müüki uurimisperioodil päritoluriigi siseturul peeti tüüpiliseks.(76) Samuti tuvastati, et seda müüki saab pidada toimunuks tavapärase kaubandustegevuse käigus, kuna see müük oli kasumlik.

128. Sama tõdemus kehtis Pakistanist pärit impordi puhul.(77)

129. Neil asjaoludel vastab müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi summa, mida kasutati selleks, et määrata kindlaks samasuguse toote arvestuslik normaalväärtus Indias ja Pakistanis, ühe India äriühingu ja ühe Pakistani äriühingu kantud müügi-, üld- ja halduskulude ning saadud kasumi summadele.

130. Ikea väidab oma märkustes, et algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti a ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punkti ii sõnastuse puhtgrammatilisel tõlgendamisel ilmneb, et need sätted keelavad selgelt ainult ühte eksportijat puudutavate andmete kasutamise.(78)

131. Vastupidi kaebajale ei leia ma, et selline analüüs lähtub ilmsest hindamisveast.

132. Ma leian nimelt, et asjaolu, et algmääruse artikli 2 lõike 6 punktis a on väljendis „teised eksportijad ja tootjad” kasutatud mitmust, ei võimalda välistada ühteainsat ettevõtjat puudutavate andmete arvessevõtmist. See järeldus kehtib seda enam juhul, kui kõnealune ettevõtja on teiste uurimisaluste ettevõtjate hulgas ainus, kelle samasuguse toote müük päritoluriigi siseturul oli uurimisperioodil tüüpiline.

133. Mis puudutab mõiste „kaalutud keskmine” kasutamist selles sättes, siis leian ma sarnaselt nõukoguga, et see mõiste võib kehtida ka üheainsa tootja või eksportija tehingute kaalutud keskmise suhtes.(79) Sellise olukorraga oli tegemist käesolevas kohtuasjas.(80)

134. Neil asjaoludel olen ma seisukohal, et kui – nagu käesolevas asjas – ainult ühe äriühingu samasuguse toote müük asjaomases päritoluriigis oli tüüpiline, on ühenduse ametivõimudel lubatud oma kaalutlusõiguse raames võtta arvesse ainult seda äriühingut puudutavaid andmeid.

135. Teiseks tuleb kontrollida, kas see, et kasumimarginaali kindlaksmääramisel jäeti kõrvale teiste eksportijate või tootjate müük, mis ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, kujutab endast normaalväärtuse arvutamiseks sobivat meetodit.

136. Käesolevas kohtuasjas leidsid ühenduse ametivõimud, et kuna samasuguse toote müük siseturul toimus tootmiskulust madalama hinnaga, ei olnud tegemist müügiga tavapärase kaubandustegevuse käigus ja seega ei saanud see olla sobiv alus normaalväärtuse kindlakstegemiseks.

137. Vastupidi kaebaja märkustele(81) leian ma, et ühenduse institutsioonide poolt asjaomase uurimise käigus kasutatud arvutusmeetod ei ole vastuolus algmääruse artikli 2 lõike 6 ega dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 sätte ega mõttega.

138. Esiteks on selline meetod kooskõlas algmääruse ja dumpinguvastase lepinguga kehtestatud põhimõttega, mille kohaselt peab normaalväärtus üldjuhul põhinema tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müüki puudutavatel andmetel. Minu meelest tuleneb see põhimõte selgelt algmääruse artikli 1 lõikest 2 ja artikli 2 lõikest 1(82) ning dumpinguvastase lepingu artiklist 2.1.

139. Isegi juhul, kui normaalväärtus on arvestuslik, näevad nimetatud määruse artikli 2 lõige 6 ja dumpinguvastase lepingu artikkel 2.2.2 sõnaselgelt ette, et müügi-, üld- ja halduskuludele ning kasumile vastavad summad põhinevad tegelikel andmetel samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta.

140. Seda põhimõtet tunnustas ka Euroopa Kohus oma 13. veebruari 1992. aasta otsuses Goldstar vs. nõukogu(83). Selles kohtuasjas leidis ühenduste kohus, et tavapärase kaubandustegevuse mõiste „eesmärk on normaalväärtuse kindlakstegemisel välistada olukorrad, kus müük siseturul ei toimu tavapärastel kaubandustingimustel, eriti kui toodet müüakse tootmiskuludest madalama hinnaga […]”.(84)

141. Teiseks ei ole sellise müügi väljajätmine, mis ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti a ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punkti ii kohaselt otsesõnu keelatud. Nendes sätetes on üksnes täpsustatud, et arvesse võetakse samasuguse toote müüki päritoluriigi siseturul.

142. Neil asjaoludel ei toiminud ühenduse institutsioonid minu meelest valesti, kui nad otsustasid jätta toote arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel välja eksportijate ja tootjate müügi, mis ei olnud toimunud tavapärastel kaubandustingimustel.(85)

143. Kõike eelnevat silmas pidades olen ma seisukohal, et samasuguse toote arvestuslik normaalväärtus tehti Indiast ja Pakistanist pärit impordi puhul kindlaks õigesti.

2.      Dumpingumarginaali kindlaksmääramine

144. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seejärel teada, kas üldise dumpingumarginaali kindlaksmääramisel kasutatud „nullimismeetod”, nagu seda kohaldati kõnealuses dumpinguvastases uurimises, on kooskõlas algmääruse artikli 2 lõikega 11 ja dumpinguvastase lepingu artikliga 2.4.2.

145. Meenutagem, et algmääruse artikli 2 lõike 12 kohaselt on dumpingumarginaal „summa, mille võrra normaalväärtus ületab ekspordihinna”. Selle marginaali määravad seega kindlaks uurimise eest vastutavad ametivõimud, kes võrdlevad „õiglaselt”(86) samasuguse toote normaalväärtust selle hinnaga ühendusse eksportimisel.

146. Määruse artikli 2 lõike 11 kohaselt on olemas kolm võrdlusmeetodit. Kaht esimest nimetatakse „sümmeetriliseks” ning need võimaldavad võrrelda kaalutud keskmist normaalväärtust kõikide ühendusse suunatud eksportide puhul kasutatavate hindade kaalutud keskmisega või üksikuid normaalväärtusi ühendusse eksportimisel kohaldatavate üksikute hindadega tehing tehingu haaval.

147. Siiski võib kasutada ka kolmandat, niinimetatud „asümmeetrilist” arvutusmeetodit, kui ekspordihinnad erinevad märkimisväärselt lähtuvalt erinevatest ostjatest, piirkondadest või perioodidest (siis on tegu „selektiivse dumpingu” või „suunatud dumpinguga”) ning kui sümmeetrilised meetodid ei võimalda kajastada dumpingu tegelikku ulatust.(87) Neil tingimustel on võimalik tuvastada dumpingumarginaal, võrreldes kaalutud keskmise alusel saadud normaalväärtust kõigi ühendusse suunatud üksikute eksportide hindadega.

148. Dumpinguvastase lepingu artikkel 2.4 nõuab samuti, et normaalväärtuse ja ekspordihinna vaheline võrdlus oleks „õiglane”. Lisaks on selle lepingu artiklis 2.4.2 esimese sümmeetrilise meetodi osas täpsustatud, et võrrelda tuleb kaalutud keskmist normaalväärtust kõigi „võrreldavate” eksporditehingute hindade kaalutud keskmisega.(88)

149. Käesolevas asjas tuleneb ajutise määruse põhjendusest 46, et dumpingumarginaal arvutati üldreeglina nii, et võrreldi liikide kaupa kaalutud keskmist arvestuslikku normaalväärtust liikide kaupa kaalutud keskmise ekspordihinnaga. Seda arvutusmeetodit kinnitati vaidlusaluse määruse põhjenduses 29.

150. Toimikust nähtub siiski, et üldise dumpingumarginaali arvutamisel kasutasid ühenduse ametivõimud negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”.(89)

151. Kuigi ajutises määruses ja vaidlusaluses määruses puuduvad kahjuks igasugused selgitused selle meetodi kohta(90), näib, et see vastas toonasele väljakujunenud praktikale. Lisaks ei ole ükski pool haldusmenetluses esitanud konkreetset vastuväidet, mis oleks muutnud vajalikuks üksikasjalikuma põhjenduse üldise dumpingumarginaali arvutamise kohta.(91)

152. Arvestades nõukogu ja komisjoni esitatud andmeid, võib seda meetodit, nagu seda kohaldati käesolevas asjas, kirjeldada lühidalt järgmiselt. Ühenduse ametivõimud tegid kõigepealt kindlaks, et uurimisalune toode – puuvillane voodipesu – koosnes teatavast arvust erinevatest mudelitest või liikidest. Neist mudelitest iga jaoks arvutasid nad kaalutud keskmise nominaalväärtuse ja kaalutud keskmise ekspordihinna ning võrdlesid neid iga mudeli puhul. Teatavatel mudelitel, mille normaalväärtus oli ekspordihinnast suurem, tuvastati dumpingu esinemine („positiivne” dumpingumarginaal). Ülejäänud mudelite puhul, mille normaalväärtus oli ekspordihinnast madalam, ei tuvastatud dumpingut ning institutsioonid tegid kindlaks „negatiivse” dumpingumarginaali.(92) Ühenduse ametivõimud liitsid seejärel dumpingusumma kõigile nendele mudelitele, mille puhul oli tuvastatud dumping, et arvutada dumpingu kogusumma uurimisaluse toote puhul. Kõigi mudelite puhul, mille osas dumpingu esinemist ei tuvastatud, vähendasid institutsioonid kõik negatiivsed dumpingumarginaalid nullini. Dumpingu kogusummat väljendati seejärel protsendina kõigi mudelite kõigi eksporditehingute koguväärtusest, sõltumata sellest, kas need olid dumpingtooted või mitte.

153. Kaebaja väidab, et selline meetod viib negatiivsete dumpingumarginaalide „moonutusteni”.(93) Ta märgib ka, et ühenduse ametivõimud peavad täna seda praktikat õigusvastaseks, ning tugineb seejuures WTO‑s ühenduse poolt Ameerika Ühendriikide suhtes algatatud ja veel pooleliolevale menetlusele.(94)

154. Mulle näib, et negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetod”, nagu seda kohaldati käesolevas kohtuasjas, on vaieldav. Isegi kui uurimise eest vastutavad ametivõimud on kõige kohasema arvutusmeetodi valikul vabad, peab see meetod siiski kajastama dumpingu tegelikku ulatust.(95)

155. Kuigi Euroopa Kohus pidas eespool viidatud kohtuotsuses Toyo vs. nõukogu selle meetodi kasutamist lubatavaks, oli toonane olukord käesolevas põhikohtuasjas käsitletavast erinev.

156. Selles kohtuasjas leiti dumpingumarginaal sel viisil, et kaalutud keskmist normaalväärtust võrreldi ekspordihindadega, mis arvutati tehingupõhise meetodi kohaselt. Arvutamisel alandati normaalväärtusest kõrgemad ekspordihinnad „fiktiivselt” normaalväärtuse tasemele. Euroopa Kohus leidis, et see tehingupõhine meetod, nagu seda kohaldasid ühenduse ametivõimud, oli ainus, mille abil oli võimalik „takistada teatavaid tegevusviise, mis seisnevad dumpingu varjamises osaliselt normaalväärtusest kõrgemate ja osaliselt madalamate erinevate hindade abil”.(96)

157. See analüüs ei ole minu arvates siiski käesolevale juhtumile üle kantav.

158. Esiteks ei võrrelda siin iga üksikut tehingut, vaid pigem „kaalutud keskmisi väärtuseid”.

159. Teiseks kohaldati seda meetodit voodipesu mudelitele, mille puhul tuvastati negatiivne dumpingumarginaal, kuigi ühenduse ametivõimud arvutasid dumpingumarginaali toote puhul tervikuna.(97)

160. Olen seisukohal, et käesolevas asjas ei ole see meetod kohane üldise dumpingumarginaali arvutamiseks.

161. Mulle näib, et kui dumpingumarginaal arvutatakse mudelite alusel saadud paljude keskmiste alusel, peaks uurimisaluse toote dumpingumarginaal kajastama kõigi võrdluste tulemusi, sealhulgas võrdlusi, kus kaalutud keskmine ekspordihind on kõrgem teatavate mudelite kaalutud keskmisest normaalväärtusest.

162. „Nullimismeetod”, nagu seda kohaldati käesolevas kohtuasjas, ei võimalda siiski täielikult ja nõuetekohaselt arvesse võtta tegelikke hindu eksporditehingute puhul, mis toimusid teatavate mudelite uurimise perioodil. Nagu ma olen juba märkinud, siis kui ametivõimud viisid teatavad marginaalid nullini, andsid nad nullväärtuse nende mudelite dumpingumarginaalidele, mille dumpingumarginaal oli negatiivne. Seega leidsid nad, et ekspordihinna kaalutud keskmine oli võrdne normaalväärtuse kaalutud keskmisega, samas kui tegelikkuses oli see palju kõrgem.

163. Selle meetodi kasutamine viib seega võrdluste tulemuste kunstliku muutmiseni ning paisutab dumpingumarginaali toote puhul tervikuna.

164. Konkreetsetel (kuigi täiesti fiktiivsetel) arvudel põhinev lihtne näide kirjeldab „nullimise” mõju. See näide puudutab kolmandas riigis asuvat tootjat, kes ekspordib ühendusse kahte mudelit voodipesu, mudelit A ja mudelit B.

Neist iga mudeli puhul arvutatakse kaalutud keskmine normaalväärtus teatava hulga siseriiklike tehingute alusel ning kaalutud keskmine ekspordihind saadakse teatava hulga eksporditehingute alusel.  

Kaalutud keskmine normaalväärtus

Kaalutud keskmine ekspordihind

Dumpingu-marginaal

Dumpingumarginaal (nullimise kohaldamisega)

Mudel A

100

75

+ 25

+25

Mudel B

125

150

- 25

0

Toode (mudel A + mudel B)

0

+25

Mudeli A puhul saadakse kaalutud keskmise normaalväärtuse ja kaalutud keskmise ekspordihinna võrdlusel „positiivne” dumpingumarginaal 25.(98)

Mudeli B puhul saadakse sama võrdluse puhul „negatiivne” dumpingumarginaal –25.

Kui üldine dumpingumarginaal arvutatakse tootele tervikuna nende kahe mudeli puhul saadud marginaalide alusel, siis mudeli A puhul saadud positiivne dumpingumarginaal (+25) tasaarvestatakse mudeli B puhul saadud negatiivse dumpingumarginaaliga (-25), nii et dumpingut ei tuvastata.

Mudeli B puhul saadud negatiivse dumpingumarginaali nullini viimisel on tootele tervikuna saadud üldine dumpingumarginaal kõrgem (+25).

Väljendades protsentides toote kõiki mudeleid puudutavate kõigi eksporditehingute koguväärtust, on see määr võrdne:

25 / 225 x 100 = 11,1%

Nii kohaldatakse mudelile B, mille puhul ei tuvastatud dumpingut, sarnaselt mudeliga A dumpinguvastast tollimaksu.

165. „Nullimismeetodi” kasutamine võib seega moonutada mitte üksnes dumpingumarginaali suurust, vaid põhjustada ka selle, et teatava mudeli puhul tuvastatakse dumping, mida tegelikult ei ole.

166. Ma viitan ka sellele, et algmääruse artikli 2 lõigete 10 ja 11 ning dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 kohaselt peab võrdlus olema „õiglane”. Selle lepingu artikkel 2.4.2 täpsustab samuti, et kaalutud keskmist normaalväärtust tuleb võrrelda „kõigi võrreldavate eksporditehingute kaalutud keskmiste hindadega”.(99)

167. Viies teatavate mudelite puhul saadud dumpingumarginaalid nullini, ei tuvastanud uurimise eest vastutavad ametivõimud dumpingumarginaali olemasolu toote puhul tervikuna kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel kõigi võrreldavate eksporditehingute – see tähendab kõigi tehingute, mis puudutavad uurimisaluse toote kõiki mudeleid – hindade kaalutud keskmisega. Lisaks ei näi minu arvates selline võrdlus „õiglane” eespool viidatud sätete tähenduses.

168. Oma märkustes(100) leiab nõukogu, et „nullimismeetodi” kasutamine vastavalt mudelitele võimaldas ühenduse ametivõimudel kohelda nõuetekohaselt juhtumeid, kus eksportijad suunasid dumpingu uurimisaluse toote teatavatele liikidele või mudelitele. Kui see oleks nii olnud, oleksid ühenduse institutsioonid minu arvates pidanud määratlema selle toote kitsamalt.

169. Pelk asjaolu, et teatavad tehingud annavad negatiivse dumpingumarginaali, ei tähenda ilmtingimata seda, et tegemist oleks suunatud dumpinguga.

170. Neil asjaoludel kaldun ma arvama, et viies voodipesu teatavate mudelite puhul saadud negatiivsed dumpingumarginaalid nullini, ei ole ühenduse institutsioonid nõuetekohaselt tuvastanud Indiast, Egiptusest ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu dumpingumarginaali.

3.      Kahju esinemise kindlakstegemine

171. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub lõpuks Euroopa Kohtul hinnata vaidlusaluse määruse kehtivust algmääruse artikli 3 lõike 5 ja dumpinguvastase lepingu artikli 3.4 alusel, kuna kahju hindamisel võeti arvesse tootjaid puudutavaid andmeid, mis ei sisaldu ühenduse tootmisharu määratluses. Ka heidetakse ühenduse ametivõimudele ette, et nad ei hinnanud kõiki selle tootmisharu olukorda mõjutavaid asjakohaseid tegureid.

172. Vastavalt algmääruse artikli 1 lõikele 1 ei piisa dumpingutoote olemasolust, et kohaldada dumpinguvastast meedet. Dumpingutoote ühendusse importimine peab ka põhjustama kahju või tähendama ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu(101) või selle tootmisharu rajamise olulist pidurdamist.(102)

173. Selle määruse artikli 3 lõike 2 alusel põhineb kahju tuvastamine otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt dumpinguhinnaga impordi mõju ühenduse tootmisharule.

174. Kõnealuse määruse artikli 3 lõike 5 kohaselt hõlmab see uurimine hinnangut kõigi ühenduse tootmisharu seisundit mõjutavate majandustegurite ja ‑näitajate(103) ning ühenduse hindade(104) kohta.

175. Meenutagem, et see säte vastab kohustustele, mis tulenevad dumpinguvastase lepingu artiklist 3.4(105).

176. Kõigepealt tuleb kontrollida, kas ühenduse ametivõimud, võttes arvesse äriühingute kohta teavet, mis ei sisaldu ühenduse tootmisharu määratluses, tegid ilmse hindamisvea, mis viis kahju olemasolu vale hindamiseni.

177. Käesolevas kohtuasjas määratleti ühenduse tootmisharu algmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses nii, et see hõlmab 35 äriühingut, kes tegid uurimises koostööd ning kelle toodang moodustas uurimisperioodil puuvillase voodipesu kogutoodangust ühenduses valdava enamuse.(106)

178. Vastavalt selle määruse artikli 17 lõikele 1(107) otsustasid ühenduse ametivõimud moodustada valimi 17 tootjast, kes esindasid ühenduse tootmisharu.(108)

179. Ajutise määruse põhjendusest 62 tuleneb, et ühenduse tootmisharule tekitatud kahju uurimiseks vajalikke andmeid ei analüüsitud pelgalt ühenduse tootmisharu tasandil ning eeskätt valimisse kuuluvate ühenduse tootjate tasandil. See analüüs puudutas ka andmeid kogu ühenduse kohta tervikuna. Need andmed pärinesid tootmisharu tunnustatud teabeallikatest (nimelt Eurocoton) ning puudutasid tootmise, tarbimise, impordi, ekspordi ja turuosa arengut ühenduses.

180. Kõigi nende andmete analüüs võimaldas komisjonil ajutise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisel tuvastada, et ühenduses tervikuna täheldatud olukord ei kehtinud ühenduse tootmisharu moodustava 35 tootja puhul. Ta järeldas sellest, et tootmisharu koosnes üksnes kaebuse esitamise päeva seisuga tegutsevatest äriühingutest ega võtnud seega arvesse nende ettevõtjate olukorda, kes lõpetasid tootmise hindamisperioodil (see tähendab kaebuse esitamise ajal).(109)

181. Haldusmenetluses väitsid eksportijad, et neid äriühinguid puudutavat teavet, kes ei sisaldu ühenduse tootmisharu määratluses, ei saa kasutada kahju olemasolu tuvastamisel.

182. Selle etteheite tulemusena täpsustas nõukogu üksikasjalikult komisjoni antud hinnangut. Isegi kui ta möönab, et kaebuse aluseks oleva tootmisharu majandusliku olukorra hindamine põhineb tavaliselt ühenduse tootmisharu analüüsil, peab see hinnang tema arvates arvesse võtma selle tootmisharu struktuuri ja laadi.(110)

183. Käesolevas kohtuasjas võimaldasid ühendust puudutavad andmed jõuda järeldusele, et tootmisharu iseloomustas suure hulga ettevõtjate vahel toimuv tugev konkurents. Nõukogu leidis seetõttu, et kõnealuse impordi mõju väljendub tõenäoliselt ettevõtjate tegevuse lõpetamise näol hindamisperioodil. Seetõttu ei tahtnud ta kahju hindamisel piirduda vaid nende äriühingutega, kes tegutsesid veel hindamisperioodi lõpus ja kes moodustasid ühenduse tootmisharu.

184. Minu arvates ei ole käesolevas asjas selle analüüsi käigus tehtud ilmset hindamisviga.

185. Tõsi on see, et algmääruse artikli 3 lõike 5 alusel tuleb uurida dumpinguhinnaga impordi mõju ühenduse tootmisharule. Siiski nähtub selle määruse artikli 3 lõikest 2, et kahju tuvastamine põhineb objektiivsel uurimisel.

186. Käesolevas kohtuasjas ei peegelda ühenduse tootmisharu, nagu see on määratletud, ilmselt tegelikke turutingimusi ühenduses. Kogutud andmete uurimisel selgub nimelt, et ühenduse tasandil kajastunud tendentsid erinesid teatavatel juhtudel väga oluliselt ühenduse tootmisharu puhul tuvastatust.(111)

187. Neil asjaoludel ja selleks, et võimalikult objektiivselt uurida kõnealuse impordi mõju, näib mulle, et ühenduse ametivõimudel oli õigus anda asjaomase turu olukorrale üldhinnang. Andmete, sealhulgas ühendust tervikuna puudutavate näitajate täielik analüüs saab vaid tugevdada selle hinnangu paikapidavust, mille need ametivõimud peavad andma algmääruse artikli 3 alusel.

188. Lisaks nähtub toimikust, et ühendust puudutavaid andmeid võeti arvesse üksnes teataval määral.(112) Nimelt tugineb järeldus olulise kahju kohta sisuliselt ühenduse tootmisharu hindadele, mida täheldati valimisse kuuluvate äriühingute puhul. Selles osas tuleb märkida, et vaidlusaluste andmete arvesse võtmata jätmine määruse nr 1644/2001 raames ei mõjutanud olulise kahju esinemise tuvastamist.(113)

189. Neil asjaoludel ei saa lugeda ilmselgelt valeks ühenduse ametivõimude käsitlust, mille kohaselt oli ühenduse tootmisharule tekitatud kahju uurimisel asjakohane arvesse võtta andmeid ühenduse tootmise kohta tervikuna.

190. Teiseks tuleb arutelda selle üle, kas ühenduse ametivõimud tegid ilmse hindamisvea, kui nad ei hinnanud kõiki ühenduse tootmisharu olukorda mõjutavaid asjakohaseid tegureid, mis on nimetatud algmääruse artikli 3 lõikes 5 ja dumpinguvastase lepingu artiklis 3.4.

191. Selleks et tuvastada, kas ühenduse tootmisharule tekitati olulist kahju, võtsid ühenduse ametivõimud käesolevas asjas arvesse teatavaid tegureid, mis on loetletud algmääruse artikli 3 lõikes 5 ja dumpinguvastase lepingu artiklis 3.4. Eeskätt arvestasid nad ettevõtjate tootlikkust puudutavaid andmeid, nagu kasumlikkus ja tööhõive, ning võtsid arvesse hindade, müügi ja turuosade taset (mahuliselt ja väärtuseliselt).(114)

192. Vastupidi kaebaja märkustes väidetule(115) ei leia ma, et eespool nimetatud sätted nõuaksid kõigi loetletud tegurite uurimist. Pigem annab kasutatud sõnastus selgelt ühenduse ametivõimudele nende asjaolude uurimisel ja hindamisel kaalutlusõiguse.

193. Esiteks tuleb nende sätete kohaselt uurida üksnes „asjakohaseid [ühenduse] tootmisharu seisundit mõjutavaid”(116) majandustegureid ja ‑näitajaid.

194. Teiseks tuleneb algmääruse artikli 3 lõike 5 viimasest lausest ja dumpinguvastase lepingu artiklist 3.4, et majandustegurite ja ‑näitajate loend „ei ole ammendav”. Nende sätete kohaselt ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

195. Seega näib, et see loend on puhtalt suunav.

196. Minu arvates peavad ühenduse ametivõimud nende sätete alusel uurima üksnes tegureid, mis võivad olla asjakohased tekitatud kahju hindamisel. Käesolevas kohtuasjas esitas komisjon üksikasjalikult kahju puhul arvesse võetud tegurid(117) ning keegi asjaomastest pooltest ei esitanud sellele hinnangule vastuväiteid.

197. Nende tegurite asjakohasust puudutav uurimine nõuab minu arvates keerukat majanduslikku hinnangut, mille puhul on ühenduse institutsioonidel, nagu juba mainitud, ulatuslik kaalutlusõigus. Uurimise eest vastutavad ametivõimud võisid seega jõuda järeldusele, et arvesse võetud asjaolud kujutasid endast otsustamisel määravat ja piisavat alust.

198. Seega tuleb jõuda järeldusele, et kuna need institutsioonid võtsid dumpinguhinnaga impordi mõju uurimise käigus arvesse üksnes asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada ühenduse tootmisharu, ei ole nad ületanud hindamisruumi, mis on neile antud keerukate majanduslike olukordade hindamisel.

199. Neil asjaoludel ja kõike eelnevat arvestades tuleb jõuda järeldusele, et ühenduse institutsioonid ei ole esiteks toote arvestusliku normaalväärtuse kindlaksmääramisel ja teiseks ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju esinemise ja suuruse hindamisel teinud ühtegi ilmset hindamisviga.

200. See järeldus kehtib mitte üksnes Indiast, vaid ka Pakistanist pärit impordi suhtes.

201. Samasuguse toote arvestusliku normaalväärtuse arvutamise osas tuleb meenutada, et ühenduse ametivõimud kasutasid sama meetodit India ja Pakistani(118) suhtes.

202. Kahju esinemise tuvastamise osas kontrollisid ühenduse institutsioonid Indiast, Egiptusest ja Pakistanist pärit impordi mõju ühenduse tootmisharule kumulatiivselt.(119) Seetõttu kehtivad ühenduse ametivõimude järeldused minu meelest mitte üksnes Indiast pärit impordi suhtes, vaid ka Pakistanist pärit kaupadele.

203. Seevastu tegutsesid ametivõimud minu arvates vastuolus algmääruse artikli 2 lõikega 11 ning dumpinguvastase lepingu artikliga 2.4.2, kui nad kohaldasid uurimisaluse toote dumpingumarginaali arvutamisel mudelipõhiselt negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”. Selle arvutusmeetodi õigusvastasus mõjutab vaidlusaluse määruse artikli 1 kehtivust, milles määratakse lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr Indiast, Egiptusest ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu ühendusse importimisele.

204. Neil põhjustel tuleb vaidlusaluse määruse artikkel 1 tunnistada kehtetuks, kuna nõukogu kohaldas käesolevas asjas kõnealuse impordi puhul dumpingumarginaali kindlaksmääramisel mudelipõhiselt negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”.

VI.    Hilisemate määruste kehtivus

205. Oma teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega, mida tuleb uurida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul ühenduse õiguse seisukohast sisuliselt hinnata hilisemate määruste kehtivust. Nende küsimuste puhul seisneb probleem selles, kas seetõttu, et nendes määrustes ei ole ette nähtud vaidlusaluse määruse alusel makstud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist, on need vastuolus esiteks algmääruse artikliga 1, artikli 7 lõikega 1 ning artikli 9 lõikega 4 (koostoimes dumpinguvastase lepingu artiklitega 1, 7.1 ja 9) ning teiseks proportsionaalsuse põhimõttega, nagu see on sõnastatud sama määruse artikli 7 lõikes 2 ja artikli 9 lõikes 4.

206. Meenutagem, et kui algmääruse artikkel 7 sätestab tingimused, mille korral komisjon võib kehtestada ajutise dumpinguvastase tollimaksu, täpsustab selle määruse artikkel 9 lõpliku tollimaksu kehtestamise võimalusi.

207. Selle määruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 9 lõike 4 kohaselt võib neid makse kehtestada vaid siis, kui esialgselt (ajutiste tollimaksude puhul) või lõplikult (lõplike tollimaksude puhul) tehakse kindlaks dumpingu ja sellest ühenduse tootmisharule tekkiva kahju esinemine ja kui ühenduse huvid nõuavad sellise kahju ärahoidmiseks vajalikku sekkumist.

208. Algmääruse artikli 7 lõike 2 ja artikli 9 lõike 4 viimase lause kohaselt ei või dumpinguvastase tollimaksu summa ületada kindlaksmääratud dumpingumarginaali ning peaks olema sellest marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.

209. Need sätted võtsid sisuliselt üle dumpinguvastase lepingu artiklid 7.1, 7.2 ja 9.1.

210. Oma märkustes(120) väidab kaebaja, et nõukogu tuvastas määruses nr 1644/2001 Indiast pärit impordi puhul väiksema dumpingu. Ta leiab samuti, et määruses nr 160/2002 tuvastas nõukogu dumpingu puudumise Pakistanist pärit impordi osas. Tema arvates ei ole algmäärusega kehtestatud tingimused seega täidetud vaidlusaluses määruses lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseks. Ikea on seetõttu arvamusel, et ühenduse ametivõimud oleksid pidanud nendele määrustele andma tagasiulatuva jõu ning sätestama vaidlusaluse määruse alusel tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise. Kuna sellist tagasimaksmist ei ole ette nähtud, väidab ta, et hilisemad määrused rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ühenduse tootmisharu oli kaitstud palju tugevamalt kui vaja.

211. Seega tuleb kontrollida, kas ühenduse ametivõimud, jättes sätestamata vaidlusaluse määruse alusel tasutud summade tagasimaksmise, tegutsesid vastuolus algmääruse ja dumpinguvastase lepingu asjakohaste sätetega. Selles osas tuleb eristada ühelt poolt määruseid nr 1644/2001 ja nr 160/2002 ja teiselt poolt määrust nr 696/2002, kuna need võeti vastu erinevatel õiguslikel alustel.

A.      Määruste nr 1644/2001 ja nr 160/2002 kehtivus

212. Määrused nr 1644/2001 ja nr 160/2002 võeti vastu määruse nr 1515/2001 alusel. Meenutagem, et viimane määrus võimaldab ühendusel viia algmääruse kohaselt võetud meede vastavusse VLO soovituste ja otsustega, mis puudutavad dumpinguvastaseid meetmeid.

213. Väärib märkimist, et määrus nr 1644/2001 muudab VLO soovituste alusel järeldusi, mis on vaidlusaluses määruses tehtud Indiast pärit impordi kohta. Selle läbivaatamise käigus tuvastas nõukogu kõnealuse impordi puhul väiksema dumpingu ning muutis seetõttu vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu määra.

214. Määrusega nr 160/2002 lõpetatakse Pakistanist pärit importi puudutav menetlus, kuna uue arvutuse põhjal selgus, et ühegi Pakistani äriühingu poolt asjaomase toote eksportimisel ei toimunud mingit dumpingut.

215. Kumbki neist kahest määrusest ei sätesta vaidlusaluse määruse alusel tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist. Vastupidi kaebaja arvamusele ei leia ma siiski, et ühenduse institutsioonid olid käesolevas asjas kohustatud ette nägema sellise tagasimaksmise.

216. Määruse nr 1515/2001 artikkel 3 sätestab sõnaselgelt, et „[k]õik[i selle] määruse kohaselt kehtestatud meetmeid kohaldatakse alates nende jõustumise kuupäevast ja nende põhjal ei saa hüvitada enne kõnealust kuupäeva sisse nõutud tollimakse, kui ei ole sätestatud teisiti.”(121). Nagu selgitab selle määruse põhjendus 6, on selle põhjus see, et VLO soovitustel ja otsustes on vaid edasiulatuv mõju. Käsituslepe nõuab asjaomaselt liikmelt üksnes, et ta rakendaks tema soovitusi ja otsuseid viivitamata või põhjendatud ajavahemiku jooksul.(122)

217. Nõukogu pidi seega WTO asutamislepingust tulenevate kohustuste alusel pelgalt viima vaidlusaluse määruse kooskõlla VLO järeldustega. Ta ei olnud seega kuidagi kohustatud Indiast ja Pakistanist pärit impordiga seotud dumpinguvastaste tollimaksude uuele arvutusele andma tagasiulatuvat jõudu.

B.      Määruse nr 696/2002 kehtivus

218. Vastupidi määrustele nr 1644/2001 ja nr 160/2002 ei võetud määrust nr 696/2002 vastu eesmärgiga muuta vaidlusalust määrust lähtuvalt VLO soovitustest ja otsustest. Kõnealune määrus üksnes kinnitab India impordile kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu määrusega nr 1644/2001 muudetud suuruses. Algmääruse artikli 11 lõikele 3 tugineva läbivaatamise ainus eesmärk oli kohandada tulevikuks voodipesu impordile kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse pärast Pakistanist pärit importi puudutavate meetmete kehtetuks tunnistamist ning Egiptusest pärit importi puudutavate meetmete kehtivuse lõppemist.(123) Seega näib, et nõukogu ei olnud selle läbivaatamise käigus kuidagi kohustatud kehtestama vaidlusaluse määruse alusel tasutud tollimaksu tagasimaksmist.

219. Kõike eelnevat arvesse võttes leian ma seega, et ühenduse ametivõimud ei tegutsenud vastuolus algmääruse ja dumpinguvastase lepingu kohaldatavate sätetega, kui nad jätsid hilisemates määrustes sätestamata vaidlusaluse määruse alusel makstud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise.

VII. Vaidlusaluse määruse kehtetuse tagajärjed

220. Oma viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul täpsustada vaidlusaluse määruse alusel tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise korda.

221. Tagasimakstavate dumpinguvastaste tollimaksude summa kindlaksmääramine on minu arvates ülesanne, mis lasub EÜ artikli 233 kohaselt ühenduse pädevatel institutsioonidel. Viimased on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nimelt kohustatud võtma kõik meetmed, mis on vajalikud eelotsuse täitmiseks.(124)

222. Kuna ma jõudsin järeldusele, et vaidlusaluse määruse artikkel 1 on kehtetu, kuna selles kohaldatakse dumpingumarginaali arvutamisel vale meetodit, näib mulle, et pädevad ühenduse ametivõimud peaksid vaidlusaluse määruse läbi vaatama ning esmase uurimise käigus saadud teabe alusel uuesti arvutama dumpingumarginaali Indiast, Egiptusest ja Pakistanist pärit impordile.

223. Kui tuvastatakse, et tegelik dumpingumarginaal, mille alusel lõplikke tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla tasutud dumpinguvastase tollimaksu taseme, siis peavad pädevad ametivõimud järelikult muutma vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu määra ning teatama pädevale siseriiklikule ametivõimule tagasimakstavate dumpinguvastaste tollimaksude summa.

224. Mis puudutab isikute ringi, kellel on õigus tagasimakstavatele summadele, siis leian ma, et igal importijal, kes on maksnud tollimakse vaidlusaluse määruse alusel, peab olema õigus esitada algmääruse artikli 11 lõike 8 alusel tagasimaksmise taotlus, kui on tuvastatud, et kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude maksmise ajal puudus õiguslik alus nende tasumiseks.

225. Selle määruse artikli 11 „Kehtivusaeg, läbivaatamine ja tagasimaksed” lõige 8 sätestab nimelt, et „importija [võib] taotleda tasutud tollimaksude tagasimaksmist, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme”.

226. Näib, et selle sätte kohaldamisala ei ole piiratud juhtumitega, kus komisjon algatab läbivaatamise menetluse selle määruse artikli 11 lõigete 2–7 alusel. Ma leian seega, et see säte peaks samuti hõlmama juhtumeid, kus Euroopa Kohtu otsuse alusel, milles tunnistatakse dumpingumarginaali arvutamisel kohaldatud meetod õigusvastaseks, tuvastatakse, et dumpingumarginaal on kaotatud või seda on vähendatud madalama tasemeni.

VIII. Ettepanek

227. Esitatud põhjendustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’i esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 28. novembri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2398/97, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, artikkel 1 on kehtetu, kuna nõukogu kohaldas uurimisaluse toote dumpingumarginaali kindlaksmääramisel mudelipõhiselt negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”.

2.      Euroopa Ühenduse pädevad institutsioonid peavad võtma meetmed, mis on vajalikud käesoleva eelotsuse täitmiseks.

3.      Importijad, kes on tasunud tollimakse määruse nr 2398/97 alusel, võivad nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 11 lõike 8 alusel esitada taotluse nende tagasimaksmiseks.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – EÜT L 336, lk 103.

3 – EÜT 1994, L 336, lk 234.

4 – EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80.

5 – Vt ka asutamislepingu XVI artikkel, mille lõikes 4 on sätestatud, et „[i]ga liige peab tagama oma seaduste, määruste ja haldusprotseduuride vastavuse tema kohustustele, mis on sätestatud siia lisatud lepingutes”.

6 – Eelotsusetaotluses viidatakse eelkõige dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 punktile ii) ning artiklitele 2.4.2 ja 3.4. Arusaadavuse huvides täpsustan ma nende sätete sisu oma analüüsi käigus.

7 – Vastavalt WTO asutamislepingu artikli IV lõikele 3 täidab neid ülesandeid WTO peanõukogu, mis koosneb kõigi liikmete esindajatest.

8 – 22. detsembri 1995. aasta määrus kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45; edaspidi „algmäärus”).

9 – Vt põhjendus 5.

10 – Vt algmääruse artiklid 6, 7 ja 9. Mugavuse huvides tähistan ma komisjoni ja nõukogu nende vastavate ülesannete täitmisel ühise nimetajaga „ühenduse ametivõimud” või „ühenduse institutsioonid”.

11 – Vt algmääruse artikli 14 lõige 1.

12 – Algmääruse artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb „ühenduse tootmisharu” tõlgendada „viitena ühenduse samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku […] põhiosa ühenduse nende toodete kogutoodangust […]”. Vastavalt sama määruse artikli 5 lõikele 4 peab toodang ühtekokku moodustama enam kui 50% samasuguse toote kogutoodangust.

13 – Algmääruse artikli 1 lõike 4 kohaselt tähendab „samasugune toode” toodet, mis on vaatlusaluse tootega identne, või tootena, mis ei ole vaatlusaluse tootega küll täiesti sarnane, kuid „on omadustelt väga sarnane”.

14 – Algmääruse artikli 1 lõike 3 kohaselt on ekspordiriik tavaliselt asjaomase toote päritoluriik.

15 – Vt sama määruse artikli 2 lõige 12.

16 – Enne dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist peavad ühenduse institutsioonid kaaluma erinevaid huve ja võtma arvesse mitte ainult uurimisaluste eksportijate ja importijate huve, vaid ka ühenduse tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huve. Nende huvide kaalumine kajastub kõnealuse määruse artikli 9 lõike 4 sõnastuses, milles on sätestatud, et dumpinguvastase tollimaksu summa ei tohi ületada ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks vajalikku määra. Vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑87/98: International Potash Company vs. nõukogu (EKL 2000, lk II‑3179, punkt 42) ja 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑132/01: Euroalliages jt vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2359, punkt 45).

17 – Vastavalt algmääruse artikli 7 lõikele 2 kehtib see põhimõte ka komisjoni kehtestatud ajutise dumpinguvastase tollimaksu puhul.

18 – 12. juuni 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1069/97 (EÜT 1997, L 156, lk 11, edaspidi „ajutine määrus”).

19 – 28. novembri 1997. aasta määrus, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT L 332, lk 1, edaspidi „vaidlusalune määrus”).

20 – Neid konsultatsioone taotleti käsitusleppe artikli 4, GATT 1994 XXIII artikli ja dumpinguvastase lepingu artikli 17 alusel.

21 – Vt ettekanne „Euroopa ühendused – Dumpinguvastased tollimaksud Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes”, kättesaadav WTO internetilehel (, viitenumber WT/DS141/R).

22 – Vt ettekanne „Euroopa ühendused – Dumpinguvastased tollimaksud Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes”, kättesaadav WTO internetilehel (, viitenumber WT/DS141/AB/R).

23 – EÜT L 201, lk 10; ELT eriväljaanne 11/38, lk 50.

24 – Määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2398/97, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, ja peatatakse selle kohaldamine Indiast pärit impordi suhtes (EÜT L 219, lk 1).

25 – Määruse nr 1644/2001 artikkel 1.

26 – Sama määruse artikkel 2.

27 – 28. jaanuari 2002. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 2398/97, millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, ning lõpetatakse menetlus Pakistanist pärit impordi suhtes (EÜT L 26, lk 1).

28 – Vastavalt määruse nr 160/2002 artikli 1 lõikele 2 kaotas Egiptusest pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastane tollimaks kehtivuse 28. veebruaril 2002, kuna komisjon ei saanud selles määruse sätestatud tähtaja jooksul ühtegi läbivaatamise taotlust.

29 – See säte võimaldab ühenduse ametivõimudel läbi vaadata meetmete jätkuva rakendamise vajaduse, kui see on põhjendatud (näiteks juhul kui dumpingu ja kahju asjaolud on oluliselt muutunud).

30 – 22. aprilli 2002. aasta määrus, millega kinnitatakse määrusega (EÜ) nr 2398/97 Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida muudeti ja mille kohaldamine peatati määrusega (EÜ) nr 1644/2001 (EÜT L 109, lk 3).

31 – Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307).

32 – 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/00 P: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑79.

33 – Punkt 56.

34 – Otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2069. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et ta peab kontrollima ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasust GATT 1947 alusel juhul, kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust. Tegemist on ühega kahest erandist Euroopa Kohtu klassikalisest kohtupraktikast, mille kohaselt ei kuulu WTO lepingud nende laadi ja ülesehitust silmas pidades üldjuhul nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust (vt eelkõige Euroopa Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I‑8395, punkt 47; 12. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑27/00 ja C‑122/00: Omega Air jt, EKL 2002, lk I‑2569, punkt 93; eespool viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 53; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑93/02 P: Biret International vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10497, punkt 52, ja 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑377/02: Van Parys, EKL 2005, lk I‑1465, punkt 39; samuti Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑151/00: Laboratoire du Bain vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2005, lk II‑23, punkt 102). Teine erand, mille Euroopa Kohus tõi esile oma 22. juuni 1989. aasta otsuses kohtuasjas 70/87: Fediol vs. komisjon (EKL 1989, lk 1781, punktid 19–22), on kohaldatav juhul, kui asjaomane ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO kokkulepete konkreetsetele sätetele (vt WTO kokkulepete kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, punkt 49, ja eespool viidatud kohtuotsus Biret International vs. nõukogu, punkt 53).

35 – Konventsiooni eestikeelne versioon RTII, 21.9.2007, 15.

36 – Kohtujuristi kursiiv.

37 – Vt selle kohta WTO asutamislepingu II artikli lõige 2 ja XVI artikli lõige 4.

38 – Vt eelkõige 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Van Gend & Loos (EKL 1963, lk 1).

39 – WTO asutamislepingu preambuli kolmas lõik (kohtujuristi kursiiv).

40 – Vt WTO asutamislepingu põhjendused 1 ja 3 ning GATT 1994 preambul.

41 – Vt ka dumpinguvastase lepingu artikli 17 lõike 6 punkt ii (kohtujuristi kursiiv).

42 – Vastavalt WTO asutamislepingu IV artikli lõikele 1 koosneb ministrite konverents WTO kõigi liikmete esindajaist. Ta on volitatud tegema kõigis küsimustes mitmepoolse kaubanduslepingu alusel otsuseid ja ta määrab kindlaks WTO poliitilised suunad.

43 – Vastavalt WTO asutamislepingu IV artikli lõigetele 2, 3 ja 4 koosneb peanõukogu WTO kõigi liikmete esindajaist. See on organ, kes vaatab läbi kaubanduspoliitika ja täidab vaidluste lahendamise organi kohustusi.

44 – Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus, mis käsitleb „[ü]helt poolt ühenduse ja teiselt poolt Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni vahelise lepingu projekti Euroopa Majanduspiirkonna asutamise kohta” (EKL 1991, lk I‑6079). Seda arvamust taotleti eelkõige selle kohta, kas kohtusüsteem, mida lepinguga sooviti luua, on EMÜ asutamislepingu sätetega kooskõlas.

45 – Punkt 39.

46 – Punkt 40.

47 – Punkt 42.

48 – Punkt 45.

49 – Punkt 46.

50 – WTO vaidluste lahendamise mehhanismi parenduste kohta ülevaate saamiseks vt eelkõige järgmised artiklid: Cottier, T., „Dispute settlement in the World Trade Organization: characteristics and structural implications for the European Union”, Common Market Law Review, 1998, lk 325; Eeckout, P., „The domestic legal status of the WTO agreement: interconnecting legal systems”, Common Market Law Review, 1997, lk 37, ja Paemen, H., „The significance of the Uruguay Round”, raamatus Bourgeois J.H.J., Berrod, F. ja Gippini Fournier, E., The Uruguay Round Results, European Interuniversity Press, Bruxelles, 1995, lk 33, eriti lk 39.

51 – On huvitav märkida, et vaekogu 31. oktoobri 2005. aasta ettekandes „États-Unis – Lois, réglementations et méthode de calcul des marges de dumping (Réduction à zéro)”, kättesaadav WTO internetilehel (, viitenumber WT/DS294/R), leidis viimane, et ta ei ole kohustatud järgima apellatsioonikogu varasemaid soovitusi (punkt 7.30).

52 – Vt käsitusleppe artikli 3 lõige 7.

53 – Vt artikli 21 lõige 1.

54 – Vt artikli 22 lõige 1.

55 – Vt artikli 3 lõige 7 ja artikli 22 lõige 1.

56 – Vt artikli 21 lõige 6.

57 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Van Parys (punktid 48 ja 51).

58 – Vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑427, punkt 72); 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑97/95: Sinochem vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑85, punkt 51); 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑118/96: Thai Bicycle vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑2991, punkt 32), ja 4. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑340/99: Arne Mathisen vs. nõukogu (EKL 2002, lk II‑2905, punkt 53).

59 – Vt näiteks eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Arne Mathisen vs. nõukogu (punkt 114).

60 – Vt eelkõige 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 240/84: Toyo vs. nõukogu (EKL 1987, lk 1809, punkt 19) ja 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 255/84: Nachi Fujikoshi vs. nõukogu (EKL 1987, lk 1861, punkt 21).

61 – Vt eelkõige Euroopa Kohtu 14. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑156/87: Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1990, lk I‑781, punkt 43); 11. juuli 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑305/86 ja C‑160/87: Neotype Techmashexport vs. komisjon ja nõukogu (EKL 1990, lk I‑2945, punktid 48 jj), ning 11. juuli 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑320/86 ja C‑188/87: Stanko France vs. komisjon ja nõukogu (EKL 1990, lk I‑3013) ja Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑164/94: Ferchimex vs. nõukogu (EKL 1995, lk II‑2681).

62 – Vt näiteks eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Toyo vs. nõukogu (punkt 19), samuti eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas Thai Bicycle vs. nõukogu, (punkt 33); 15. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑2/95: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu (EKL 1998, lk II‑3939, punkt 292), eespool viidatud kohtuotsus Euroalliages jt vs. komisjon (punkt 49), ja eespool viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu (punkt 54).

63 – Eespool viidatud kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu (punkt 306).

64 – Vt näiteks eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas International Potash Company vs. nõukogu (punkt 65) ja 27. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑134/03: Common Market Fertilizers vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3923, punkt 156).

65 – Vastavalt algmääruse artiklile 20 peab komisjon asjassepuutuvaid pooli nende taotlusel teavitama selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjadest, mille alusel ajutised meetmed kehtestati, avaldamata samas ärisaladusi.

66 – Kohtujuristi kursiiv.

67 – Meenutagem, et dumpinguvastase lepingu artikli 2.1 kohaselt „tuleb dumpinguks lugeda tootega kauplemist […], kui selle ühelt maalt teise eksporditud toote ekspordihind on madalam kui eksportijamaal tarbimiseks ettenähtud samasuguse toote võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses” (kohtujuristi kursiiv).

68 – Kohtujuristi kursiiv.

69 – Vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 2 esimesele lõigule määratakse normaalväärtus tavaliselt eksportijariigi sisetarbimiseks ettenähtud samasuguse toote müügi alusel kindlaks juhul, kui kõnealuse müügi maht moodustab vähemalt 5% ühendusse suunatud vaatlusaluse toote müügi mahust. Sellist müüki nimetatakse „tüüpiliseks”.

70 – Vt eelkõige 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑175/87: Matsushita Electric vs. nõukogu (EKL 1992, lk I‑1409, punkt 32).

71 – Eespool viidatud kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu (punktid 35 ja 61).

72 – Selles sättes on täpsustatud:

„[…] haldus-, müügi- ja üldkulude ning kasumi summad [põhinevad] tegelikel andmetel, mis puudutavad samasuguse toote valmistamist ja müüki juurdlusaluse eksportija või tootja poolt tavapärases kaubandustegevuses. Kui neid summasid ei ole võimalik sel viisil kindlaks määrata, võib seda teha, võttes aluseks:

[…]

ii) teiste juurdlusaluste eksportijate või tootjate tegelike kulude ja tulude kaalutud keskmise väärtuse seoses sama üldliigi toodete valmistamise ja müügiga päritolumaa siseturul;

[…]” (kohtujuristi kursiiv).

73 – Vt punktid 8–17.

74 – See säte lubab uurimise eest vastutavatel ametivõimudel läbi viia väljavõttelise uuringu, kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju. Uurimine võib niisiis piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades statistiliselt õigeid valimeid.

75 – Vt ajutise määruse põhjendus 15 jj.

76 – Vt ajutise määruse põhjendus 23 jj ning vaidlusaluse määruse põhjendus 18, milles on täpsustatud, et valdav enamik uurimises osalenud India äriühingutest olid ekspordiga tegelevad äriühingud, kes ei müünud samasuguseid tooteid siseturul. Ainult kaks India tootjat/eksportijat avaldasid valiku tegemise ajal, et nad olid müünud samasuguseid tooteid siseturul. Uurimise käigus ilmnes siiski, et neist ainult ühe müük oli tüüpiline.

77 – Vt ajutise määruse põhjendus 33 jj.

78 – Vt kaebaja kirjalike märkuste punkt 11. Kaebaja viitab eelkõige sõnade „summad” ja „teised eksportijad või tootjad” kasutamisele mitmuses ning mõistele „summade” „kaalutud keskmine”.

79 – Vt tema märkuste punkt 61.

80 – Vaidlusaluse määruse põhjendusest 18 tuleneb, et normaalväärtuse arvutamisel kasutatav kasumimarginaal vastab India äriühingu kasumlikust sisemüügist saadud kasumi kaalutud keskmisele.

81 – Punkt 12.

82 – Vt ka algmääruse põhjendus 6, milles on täpsustatud, et „[normaalväärtus] peab igal juhul põhinema tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud tüüpilisel müügil […]” (kohtujuristi kursiiv).

83 – C‑105/90, EKL 1992, lk I‑677.

84 – Punkt 13. Vt samuti eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus kohtuasjas Thai Bicycle vs. nõukogu (punkt 47) (kohtujuristi kursiiv).

85 – Nõukogu möönis määruse nr 1644/2001 põhjenduses 74, et see meetod ei ole kohane käesolevas uurimises. Nõukogu arvates viib see diskrimineerimiseni esiteks eksportijate vahel, kelle eneste kasumimarginaali – mis on saadud tavapärase kaubandustegevuse käigus – kasutatakse, ning teiseks eksportijate vahel, kes kuuluvad algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti a alla ning kelle puhul arvutatakse müügi-, üld- ja halduskulude ning kogu müügi käigus saadud kasumi kaalutud keskmine.

86 – Selleks et võrdlus oleks „õiglane”, tuleb algmääruse artikli 2 lõike 10 kohaselt võrrelda samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võtta arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi, nagu toote müügi- ja maksustamistingimused, toote füüsilised omadused või ka valuuta konverteerimine.

87 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu (punkt 49).

88 – Dumpinguvastase lepingu artikkel 2.4.2 on sõnastatud järgmiselt:

„[…] dumpingumäärade olemasolu [tuvastatakse] juurdlusetapi ajal harilikult kõigi võrreldavate eksporditehingute kaalutud keskmise hariliku väärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või hariliku väärtuse ja ekspordihindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise meetodi põhjal määratud hariliku väärtuse võrdlemine üksikute eksporditehingute hindadega on lubatud, kui võimuorganid tuvastavad ekspordihindade seeria, mis eri ostjate, piirkondade või perioodide lõikes ulatuslikult erineb, ja kui selgitatakse, miks selliseid erinevusi ei saa kaalutud keskmiste väärtuste võrdlemisel või tehingupõhisel võrdlemisel nõuetekohaselt arvesse võtta”.

89 – Vt eelkõige nõukogu märkuste punkt 63 ja kaebaja märkuste punkt 21.

90 – See küsimus oli muu hulgas sõnaselgelt selle eelotsuse küsimuse ese, mille esitas Finanzgericht Düsseldorf (Saksamaa) äriühingu Metro International GmbH ning Hauptzollamt Düsseldorf’i vahelises vaidluses vaidlusaluse määruse kehtivuse üle (C‑245/05).

91 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 108 ja 109.

92 – Nii saadakse positiivne dumpingumarginaal, kui tegemist on dumpinguga, negatiivne dumpingumarginaal, kui dumping puudub. Positiivsed ja negatiivsed summad, mida kasutatakse arvutustes, näitavad täpselt, mil määral on ekspordihind normaalväärtusest kõrgem või madalam.

93 – Vt tema märkuste punkt 22.

94 – Vt käesoleva ettepaneku 51. joonealuses märkuses viidatud ettekanne.

95 – Vt algmääruse artikli 2 lõike 11 teine lause ning eespool viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 11 (viide vaidlustatud kohtuotsuse punktile 110).

96 – Vt kohtuotsuse punkt 23.

97– Meenutan, et uurimisaluse toote puhul on tegemist voodipesu erinevate mudelitega, mida uurimise eest vastutavad ametivõimud pidasid asendatavaks (vt ajutise määruse põhjendus 10).

98 –      Ma märgin dumpingumarginaalid absoluutväärtustes, kuigi tavaliselt on need väljendatud protsendina hinnast „vaba ühenduse piiril”, millest ma neis näidetes kõrvale kaldun.

99 – Kohtujuristi kursiiv.

100 – Punkt 65.

101 – Tuletan meelde, et vastavalt algmääruse artikli 4 lõikele 1 tähistab mõiste „ühenduse tootmisharu” ühenduse samasuguste toodete tootjaid tervikuna või neid tootjaid, kelle toodang moodustab ühtekokku põhiosa ühenduse nende toodete kogutoodangust.

102 – Vt algmääruse artikli 3 lõige 1.

103 – Nende majandustegurite ja ‑näitajate hulka kuuluvad „asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest, tegeliku dumpingumarginaali suurusjärk[…], müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelik[…] ja võimalik[…] vähenemi[ne]”.

104– Nende tegurite hulka kuuluvad „tegelik[…] ja võimalik[…] negatiiv[n]e[…] mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele”.

105– Vastavalt dumpinguvastase lepingu artiklile 3.4, „[u]urides dumpingimpordi mõju asjaomasele omamaisele tootmisharule hinnatakse ka kõiki asjakohaseid majandustegureid ja -näitajaid, mis puudutavad selle tootmisharu olukorda, sealhulgas müügi, kasumi, tootmismahu, turuosa, tööviljakuse, investeeringutasuvuse või tootmisvõimsuse ärakasutamise tegelikku ja võimalikku vähenemist; siseturuhindu mõjutavaid tegureid; dumpingumäära ulatust; tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahavoogudele, laovarudele, tööhõivele, palkadele, majanduskasvule ning kapitali ja investeeringute kaasamise võimele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegurit”.

106 – Vt ajutise määruse põhjendused 52–57.

107 – Vt 74. joonealune märkus.

108 – Vt ajutise määruse põhjendus 61.

109 – Vt ajutise määruse põhjendus 81.

110 – Vt vaidlusaluse määruse põhjendus 40 jj.

111 – Näiteks vt ajutise määruse põhjendus 82, mis sätestab, et uurimisperioodil langes müügimaht ühenduses 17%, samal ajal kui ühenduse tootmisharu moodustavate ning valimisse kuuluvate tootjate müük vähenes vaid 1,5%.

112 – Vt vaidlusaluse määruse põhjendus 40 ja nõukogu märkuste punkt 69.

113 – Vt nimetatud määruse põhjendus 51.

114 – Vt ajutise määruse põhjendused 81 ja 94.

115 – Vt punktid 27–30.

116 – Kohtujuristi kursiiv.

117 – Vt käesoleva ettepaneku 115. joonealune märkus.

118 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 128 ja 129.

119 – Vt ajutise määruse põhjendus 64 jj.

120– Vt punkt 47 jj.

121 – Kohtujuristi kursiiv.

122 – Vt eelkõige käsitusleppe artikli 21 lõige 3.

123 – See läbivaatamine oli vajalik, kuna vaidlustatud määruses tuvastatud kahju ja põhjuslik seos tugines Indiast, Egiptusest ja Pakistanist pärit impordi ühismõjule (vt määruse nr 696/2002 põhjendus 3).

124 – Vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 20. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑220/97: H & R Ecroyd vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1677, punkt 49).

Full & Egal Universal Law Academy