EUR-Lex -  62004CC0418 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 14. septembril 20061(1)

Kohtuasi C‑418/04

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Iirimaa

Direktiiv 79/409/EMÜ – Loodusliku linnustiku kaitse – Erikaitsealad – IBA 2000 – Ülevõtmine ja kohaldamine

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Komisjon algatanud järjekordselt liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivis 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta(2) (edaspidi „linnudirektiiv”) ette nähtud alade ebapiisava lindude erikaitsealadena klassifitseerimise tõttu. Komisjon on juba algatanud samast direktiivist tulenevate kohustuste rikkumise menetluse Madalmaade,(3) Prantsusmaa,(4) Soome(5) ja Itaalia(6) vastu ja Euroopa Kohus on need rikkumised ka tuvastanud. Pooleli on ka menetlused Kreeka(7) ja Hispaania(8) vastu. Komisjon valmistab ette järgmist menetlust Portugali vastu.(9)

2.        Kõnealuste menetluste keskse küsimusena tuleb tõendada, et asjaomane liikmesriik ei ole kõiki alasid, mis kuuluvad klassifitseerimisele erikaitsealadena, veel erikaitsealadeks määranud. Komisjon tugineb käesolevas asjas andmetele, mis on esitatud Iirimaa kohta Euroopa ornitoloogilise tähtsusega alade nimekirjas, mille avaldas 2000. aastal vabaühendus BirdLife International, siseriiklike linnukaitseorganisatsioonide rahvusvaheline katusorganisatsioon (edaspidi „IBA 2000”, IBA on lühend sõnadest Important Bird Area (tähtis linnuala) või Important Bird Areas (tähtsad linnualad)).(10)

3.        Komisjonil on käesolevas menetluses seejuures täiendavaid etteheiteid seoses erikaitsealade kaitsega. Iirimaa ei ole õigesti võtnud siseriiklikku õigusesse üle olulisi linnudirektiivi ja nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta(11) (edaspidi „loodusdirektiiv”) kaitsesätteid ning on neid sätteid praktikas ebaõigesti kohaldanud.

II.    Kohtueelne menetlus ja poolte nõuded

4.        Komisjoni hagi põhineb erinevatel kohtueelsetel menetlustel, mille komisjon algatas aastatel 1998, 2000 ja 2001, nõudes vastavalt asutamislepingu artiklile 226 seisukoha esitamist (märgukiri). Järgnesid üks põhjendatud arvamus 2001. aastal ja kaks täiendavat 11. juulil 2003. aastal saadetud põhjendatud arvamust. Mõlemad viimased põhjendatud arvamused võtsid kokku kõik etteheited, mis said käesoleva hagi esemeks. Komisjon andis Iirimaale viimase kahekuulise tähtaja etteheidetud ühenduse õiguse rikkumiste lõpetamiseks. Iirimaa tunnistab, et antud tähtaeg möödus 11. septembril 2003. aastal.(12)

5.        Komisjon ei olnud Iirimaa täiendavate vastustega rahul ja otsustas seetõttu 29. septembril 2004. aastal esitada kõnealuse hagi. Ta palub:

1)      tuvastada, et kuna Iirimaa:

a)      ei klassifitseerinud alates 1981. aastast vastavalt direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta artikli 4 lõigetele 1 ja 2 kõiki direktiivi 79/409 I lisas loetletud liikidele ning reeglipäraselt esinevatele rändliikidele arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid;

b)      on jätnud alates 1981. aastast vastavalt direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetele 1 ja 2 võtmata nende alade jaoks vajalikud õiguslikud kaitsemeetmed;

c)      on jätnud alates 1981. aastast tagamata, et artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid kohaldataks aladele, mis tuleb direktiivi 79/409 kohaselt klassifitseerida erikaitsealadena;

d)      ei ole täielikult ja õigesti siseriiklikku õigusesse üle võtnud ning rakendanud direktiivi 79/409 artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid;

e)      ei ole võtnud direktiivi 79/409 kohaselt klassifitseeritud erikaitsealade suhtes kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõigete 2, 3 ja 4 täitmiseks ega selliste alade puhke-eesmärgil kasutamise suhtes, millele kohaldatakse direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 2,kõiki vajalikke meetmeid nimetatud artikli täitmiseks ega

f)      ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 79/409 artikli 10 täitmiseks,

siis on Iirimaa rikkunud nimetatud direktiivide eespool viidatud artiklitest tulenevaid kohustusi, ja

2)      jätta kohtukulud Iirimaa kanda.

6.        Iirimaa palub:

1)      jätta komisjoni nõuded rahuldamata või võimalusel piirata asjaolude tuvastamist nende konkreetsete asjaoludega, mille puhul Iirimaa on Euroopa Kohtu hinnangul rikkunud ühenduse õigust;

2)      jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.

7.        Iirimaa poolel on menetlusse astunud Hispaania Kuningriik ja Kreeka Vabariik.

III. Hagi

8.        Järgnevalt hinnatakse üksikuid nõudeid järjekorras. Õiguslik raamistik esitatakse komisjoni vastavate etteheidete juures.

A.      Esimene nõue – alade ebapiisav klassifitseerimine erikaitsealadena

9.        Komisjon heidab hagiavalduse esimeses nõudes Iirimaale ette, et ta ei ole klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavalt alasid I lisas loetletud lindude ja seal nimetamata rändlindude kaitseks.

Õiguslik raamistik

10.      Linnudirektiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, millised alad peavad liikmesriigid erikaitsealadena klassifitseerima, sama artikli lõige 3 näeb ette, millist teavet tuleb komisjonile klassifitseerimise kohta edastada:

„1.      I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

a)       väljasuremisohus liigid;

b)       liigid, mis on tundlikud teatavate muutuste suhtes oma elupaigas;

c)       liigid, mida peetakse nende väikesearvuliste asurkondade või piiratud kohaliku leviku tõttu haruldaseks;

d)      teised liigid, mis oma elupaiga eripära tõttu nõuavad erilist tähelepanu.

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.      Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

3.      Liikmesriigid edastavad komisjonile kogu asjakohase teabe, et komisjon saaks algatada vajaliku kooskõlastuse, et tagada lõigetes 1 ja 2 sätestatud aladest ühtse terviku loomist, mis vastab nende liikide kaitsenõuetele geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.”

11.       Direktiivi põhjenduses 9 selgitatakse seda sätet järgmiselt:

„Elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse säilitamine, hoidmine või taastamine on oluline kõikide linnuliikide kaitsel; teatavate linnuliikide elupaikasid tuleb kaitsta erimeetmete abil, et kindlustada nende säilimine ja paljunemine levikualal; selliste meetmete puhul tuleb arvestada ka rändliikidega ning meetmed tuleb ühtse terviku loomiseks kooskõlastada.”

Seisukoht

12.      Komisjoni etteheide seoses alade ebapiisava klassifitseerimisega jaguneb kolmeks osaks: esiteks ei ole Iirimaa mitmeid IBA 2000‑s loetletud alasid klassifitseerinud erikaitsealadena, samuti on klassifitseeritud erikaitsealad sageli liiga väiksed, kuna need on väiksemad, kui ala suurus peaks IBA 2000‑s avaldatud andmetel olema. Teiseks on Iirimaa kohustatud teatud liikide jaoks klassifitseerima täiendavalt erikaitsealasid, mida ei ole loetletud IBA 2000‑s. Kolmandaks vaidlevad komisjon ja Iirimaa selle üle, kas teatud üksikud alad ja ala osad tuleb klassifitseerida erikaitsealadeks.

13.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikidel linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel kohustus klassifitseerida kaitsealadena piirkonnad, mis vastavad nende sätetega kindlaks määratud ornitoloogilistele kriteeriumidele.(13) Need on alad, mis osutuvad kõnealuste liikide kaitsmiseks kõige sobivamaks.(14) Iirimaa rõhutab õigusega ja ka komisjon ei vaidle sellele vastu, et ala erikaitsealaks klassifitseerimise kohustuse põhjendamiseks ei piisa ainuüksi ala sobivusest teatud liikide kaitsmiseks.

14.      Kuigi liikmesriikidel on erikaitsealade valikul teatav kaalutlusruum, tuleb nende alade klassifitseerimine ja piiristamine otsustada üksnes linnudirektiivis määratud ornitoloogiliste kriteeriumide alusel. Teisi kaalutlusi, eriti majanduslikke ja sotsiaalseid, ei või alade klassifitseerimisel arvesse võtta.(15) Erikaitsealade klassifitseerimise kohustust ei saa vältida teiste kaitsvate erimeetmete võtmisega.(16)

1.      IBA 2000

15.      Komisjon väidab, et IBA 2000 nimekiri loetleb vähemalt ühe osa linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 mõttes asjaomaste liikide kaitseks kõige sobivamad alad. Kuna Iirimaa ei ole mitmeid IBA 2000 linnualasid klassifitseerinud erikaitsealana ja mitmele IBA 2000 alale vastavad erikaitsealad ei hõlma kogu vastava IBA 2000 ala pindala, on tõendatud, et Iirimaa on jätnud täitmata linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevad kohustused.

16.      Järelikult sõltub hagi rahuldamine nimetatud kahe asjaolu osas sellest, kas erinevus IBA 2000 ja Iirimaa tegelikult klassifitseeritud alade vahel tõendab, et Iirimaa ei ole piisavalt täitnud oma kohustust klassifitseerida alasid erikaitsealadena.

17.      Selline alade nimekiri nagu IBA 2000 võib olla oluline abivahend selle tõendamisel, et liikmesriik ei ole piisavalt täitnud oma kohustust klassifitseerida tähtsad linnualad erikaitsealadena. Euroopa Kohus on sedastanud, et võttes arvesse IBA 89 teaduslikku väärtust ja seda, et esitatud ei ole ühtegi teaduslikku tõendit selle kohta, et linnudirektiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi saab täita seeläbi, et erikaitsealadena klassifitseeritakse kõnealuses nimekirjas loetletud aladest erinevad, väiksema kogupindalaga alad, võib Euroopa Kohus seda nimekirja, kuigi see ei ole asjaomasele liikmesriigile õiguslikult siduv, kasutada allikmaterjalina, mis võimaldab hinnata, kas liikmesriik on klassifitseerinud erikaitsealadena arvult ja suuruselt piisavad alad eespool viidatud direktiivi tähenduses.(17)

18.      IBA 89 on looduslike linnuliikide kaitseks ühenduses suure tähtsusega olevate alade nimekiri, mis avaldati 1989. aastal ja mille töötasid komisjoni pädeva peadirektoraadi jaoks koostöös komisjoni ekspertidega välja lindude ja elupaikade kaitse Euroopa rühm koos Rahvusvahelise Linnukaitsenõukoguga.(18)

19.      IBA 2000 on uuem nimekiri. See sisaldab Iirimaa kohta võrreldes IBA 89‑ga 48 uut ala. See, kas uus nimekiri sobib tõendiks eespool nimetatud tähenduses, sõltub sellest, kas nimekirjal on samasugune teaduslik väärtus nagu selle eelkäijal.

20.      Mõlemas nimekirjas loetletud alad on saadud teatavate kriteeriumide kohaldamisega teabele, mis puudutab lindude levialasid. IBA 2000 kriteeriumid vastavad põhiosas IBA 89 kriteeriumidele.(19) Alade arvu ja pindala kasv tuleneb sisuliselt täpsema teabe kogumisest lindude levialade kohta.

21.      Komisjoni osalemine IBA 89 koostamises seisnes peaaegu eranditult selles, et komisjon jälgis ornitoloogide tööd kriteeriumide väljatöötamisel. Kuna need kriteeriumid leiavad endiselt laialdast kasutust, vastutab komisjon vähemalt kaudselt ka IBA 2000 eest. Seevastu andmete kogumist ei suutnud komisjon juba IBA 89 puhul peaaegu üldse jälgida, kuna ta ei saanud kinnitada iga üksiku esitatud lindude leviala olemasolu ja ulatust. Järelikult ei ole IBA 89 ja IBA 2000 vahel ka selles osas märkimisväärset erinevust.

22.      Iirimaad toetav Hispaania Kuningriik kritiseerib IBA 2000‑t selles osas, et nimekirja koostas vabaühendus. See peab paika, kuid ei sea nimekirja teaduslikku väärtust siiski kahtluse alla.(20) Väljaandja on BirdLife International, siseriiklike linnukaitseorganisatsioonide ühendus, kes osales Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu nime all juba IBA 89 koostamisel. Tookord samuti osalenud lindude ja elupaikade kaitse Euroopa rühm oli nimetatud nõukogu ad hoc-eksperdirühm. Seega tagab BirdLife alade arvelevõtmise järjepidevuse.

23.      IBA 2000 Iirimaad puudutava osa jaoks andmete kogumisel osalesid muu hulgas lisaks erinevatele ornitoloogidele ka Iirimaa riiklikud ametiasutused.(21)

24.      Nagu Iirimaa rõhutab, seab komisjon ise IBA 2000 väärtuse kahtluse alla, kuna ta nõuab Iirimaalt nimekirjas nimetamata alade klassifitseerimist. Antud argument ei tugine siiski kaalutlusel, et IBA 2000‑s on nimetatud alasid, mis ei ole kõige sobivamad. Pigem väidab komisjon, et IBA 2000 on Iirimaal esinevate teatud liikide ja elupaikade osas ilmselgelt puudulik.

25.      Need lüngad ei vähenda IBA 2000 tõenduslikku väärtust. Selleks tuleks esitada teaduslikke andmeid, mis näitavad, et IBA 2000‑s nimetatud alad ei ole kõige sobivamad.(22) Seejuures näitab IBA 89 ja IBA 2000 võrdlus, et järkjärguline teaduslike andmete kogumine viib taoliste andmekogude täiustumiseni. Seetõttu seatakse Euroopa Kohtus tunnustamist leidnud IBA 89 tõendamisväärtus kahtluse alla ainult selles osas, milles uuemad nimekirjad ei sisalda teatud alasid, mida IBA 89‑s veel nimetati. Sama kehtib ka IBA 2000 kohta.

26.      Seega on IBA 89 ja IBA 2000 nimekirjad oma teadusliku väärtuse poolest võrreldavad. Kuna IBA 2000 tugineb hilisematele andmetele, on see parem teaduslik allikas ja seetõttu tuleks seda eelistada.

27.      Kohtuistungil väitis Iirimaa valitsus, et kõige sobivamaid alasid ei tohiks valida üksiku liikmesriigi perspektiivist, vaid tuleks vaadelda tervet ühenduse territooriumit. Mitme Iirimaal esineva liigi jaoks on palju sobivamaid alasid teistes liikmesriikides. Seetõttu ei ole teatud liikide jaoks vaja Iirimaal alasid klassifitseerida.

28.      Seda väidet näib toetavat linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 neljas lõik. Selle kohaselt tuleb arvestada I lisas nimetatud liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. See ala on ühenduse territoorium.

29.      Enamik IBA 2000 valikukriteeriume arvestavad eelnimetatud argumentidega, kuna need ei eelda üksiku liikmesriigi sisest võrdlust.(23) Teisiti on kriteeriumiga C 6. See näeb ette, et viit I lisas loetletud linnuliigi seisukohast tähtsat ala peetakse ornitoloogiliselt kõige tähtsamaks alaks vastavas Euroopa piirkonnas (esiviisiku kriteerium).(24) Iirimaa puhul vaadeldi kogu riigi territooriumi kui üht Euroopa piirkonda.(25) Kui nõustuda Iirimaa väitega, siis ei tohiks esiviisiku kriteeriumi tunnustada, kuna see ei põhine kogu Euroopa Liidu territooriumi võrdlemisel.

30.      Iirimaa valitsus jätab seejuures arvesse võtmata selle, et linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 tuleneb Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt, et juhul kui liikmesriigi territooriumil esineb I lisas nimetatud liike, on see liikmesriik kohustatud määrama nende (kõigi) jaoks erikaitsealad.(26)

31.      Euroopa Ühenduses vajavad linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 teises lõigus nimetatud põhjustel just I lisas nimetatud liigid erilist kaitset, kuna nad on haruldased, väljasuremisohus või tundlikud teatavate muutuste suhtes oma elupaigas või kuna nad vajavad teistel põhjustel erilist tähelepanu. Komisjon arvestab juba taoliste liikide väljavalimisel artikli 4 lõike 1 esimese lõigu kohaselt Euroopa-mõõdet.

32.      Liikmesriikides, kus need liigid on üsna arvukad, tagavad erikaitsealad eelkõige üldise asurkonna suurte osade kaitse. Erikaitsealad on siiski vajalikud ka seal, kus need liigid on pigem haruldased. Nimelt on erikaitsealad seal liigi geograafilise leviku tagajaks.

33.      Liikide geograafilise leviku tähtsust näitab liikide kaitsestaatuse määratlus loodusdirektiivi artikli 1 punktis i. Selle kohaselt on liigi kaitsestaatus asjaomast liiki mõjutavate tegurite koostoime, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni suurust. Seda määratlust ei saa küll linnudirektiivile otseselt kohaldada, kuid see illustreerib siiski teaduslikku üksmeelt, mis peab olema määrav ka alade linnudirektiivi-kohasel ornitoloogiliselt põhjendatud valikul.

34.      Geograafilise leviku tähtsus linnudirektiivi jaoks tuleneb artikli 4 lõikest 3. Selle kohaselt peab komisjoni algatus tagama, et liikmesriikide klassifitseeritud erikaitsealad moodustaksid ühtse terviku, mis vastab nende liikide kaitsenõuetele geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Ühtne tervik on ainult siis saavutatav, kui kõik liikmesriigid, kelle territooriumil esineb I lisas nimetatud liike, klassifitseerivad kõige sobivamad alad erikaitsealadena.(27) Vastasel juhul koonduksid mitme liigi erikaitsealad ühenduse teatud piirkondadesse, samas kui linnuliigi esinemise äärealadel ei oleks erikaitsealasid.

35.      Seega ei sea nõutav Euroopa-mõõde küsimuse alla kriteeriumit C 6, mis koos teiste kriteeriumitega on IBA 2000 nimekirja alus.

36.      Iirimaa püüab ka seoses rukkirääguga (Crex crex) IBA nimekirja tõendamisväärtust kahandada. Iirimaa väitel ei saa nimetatud liiki uuemate andmete kohaselt pidada enam ülemaailmselt ohustatuks ja liigile sobivad elupaigad on Iirimaal põllumajandustegevuse muutumise tõttu pigem suurenemas. Samuti kasutab Iirimaa rukkiräägu osas teistsugust kaitsestrateegiat. Lõpuks ei ole rukkiräägu esinemine väljaspool erikaitsealasid veel piisavalt stabiliseerunud ja on seega ettearvamatu. Seetõttu läheb komisjoni esitatud klassifitseerimisnõue liiale.

37.      Vastab tõele, et uuemate andmete alusel rukkiräägu leviku kohta Ida-Euroopas ja Venemaal on muutunud rukkiräägu klassifitseerimine.(28) Taolised arengud võivad põhimõtteliselt võtta asjaomase linnuliigi alade nimekirjadelt aluse. Samas täidab praegune klassifikatsioon near threatened (peaaegu ohustatud) täpselt sama moodi nagu varasem klassifikatsioon vulnerable (nõrk) IBA määratlemise eeldused kriteeriumi C 1 alusel.(29) Ka esiviisiku kriteeriumi (C 6) kohaldamisel ei muutu midagi. Seega ei sea see kahtluse alla IBA 2000‑s nimetatud alasid.

38.      Lisaks eelnevale esitab komisjon Iirimaa linnukaitseühenduse BirdWatch Ireland 2002. aasta aprilli uuringu, millele Iirimaa valitsus vastu ei vaidle. Selles tehakse põhjaliku teadusliku põhjenduse alusel ettepanek rukkiräägule nelja uue erikaitseala klassifitseerimiseks. Eeltoodust tuleneb, et ka rukkiräägu jaoks tuleb täiendavaid alasid erikaitsealadena klassifitseerida.

39.      Kuna Iirimaa ei ole esitanud rohkem argumente IBA 2000 nimekirja tõendusliku väärtuse vastu, ei ole ta suutnud seda kahandada. Seega tõendab Iirimaa tegelikult klassifitseeritud alade ja IBA 2000 erinevus, et Iirimaa ei ole täitnud artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi.

40.      Siiski toob Iirimaa välja selle, et erinevate alade ja liikide osas on läbi viidud või ettevalmistamisel uurimustööd, mis võimaldavad kindlaks teha teatud liikide kaitsmiseks kõige sobivamad alad ja need seejärel erikaitsealadena klassifitseerida. Kreeka toetab seda argumentatsiooni ja nõuab, et liikmesriikidele antaks piisav tähtaeg uute teaduslike andmete – nagu IBA 2000 – kontrollimiseks ja nende alusel erikaitsealade klassifitseerimiseks.

41.      Nimetatud argumendid tuginevad õigele kaalutlusele: liikmesriigid on erikaitsealadena klassifitseerimise eest ainuvastutavad. Nad ei saa vastutust välistada seeläbi, et võtavad teiste institutsioonide, ka linnukaitseorganisatsioonide teabe pelgalt üle ja rakendavad seda. Igasugune klassifitseerimine eeldab pigem seda, et asjaomane ala kuulub pädeva asutuse veendumuse kohaselt, mis põhineb parimatel olemasolevatel teaduslikel faktidel,(30) linnukaitsealaks kõige sobivamate alade hulka.

42.      Sellest ei saa siiski järeldada, et klassifitseerimiskohustust ei tule täita seni, kuni pädevad asutused ei ole uusi teaduslikke andmeid täielikult hinnanud ja kontrollinud. Pigem tuleb meenutada seda, et klassifitseerimiskohustust tuleb täita juba alates linnudirektiivi ülevõtmise tähtaja lõppemisest, Iirimaa puhul alates 6. aprillist 1981. Klassifitseerimiskohustus ei ole ka piiratud teatava kuupäeva teaduslike teadmiste tasemega.(31)

43.      Selle kohustusega kaasnes veel üks kohustus, nimelt kohustus teha kindlaks kõige paremini sobivad alad. Linnudirektiivi artikkel 10 koostoimes V lisaga nõuab liikmesriikidelt, et nad soodustaksid vajalikku uurimistööd ja muud tööd. Järelikult oleks Iirimaa ise pidanud juba 1981. aastaks koostama ulatusliku teadusliku loendi lindude levikualade kohta oma territooriumil ning selle põhjal klassifitseerima alad erikaitsealadena. Kui Iirimaa oleks selle kohustuse täielikult täitnud, siis sisaldaks IBA 2000 ainult erikaitsealasid või saaks Iirimaa kõik täiendavad erikaitsealade määramise nõuded väga lihtsalt ümber lükata.

44.      Uued klassifitseerimiskohustused saavad tekkida ainult juhul, kui lindude levikualad muutuvad, mida käesolevas asjas väidetakse ainult rukkiräägu puhul. Rukkiräägu uued levikualad olid teada juba komisjoni antud tähtaja möödumisel, 11. septembril 2003.(32)

45.      Kui anda Iirimaale nüüd uus tähtaeg parima kättesaadava teadusliku allika kontrollimiseks, siis tähendaks see seda, et erikaitsealade klassifitseerimise kohustusele lisatakse uus tingimus, mida ei ole linnudirektiivi artiklis 4 ette nähtud ja mille kohaselt peavad kolmandad isikud tõendama, et on olemas kaitsmata alasid, mis tuleks klassifitseerida erikaitsealadena. Selline tingimus oleks siiski vastuolus nii sätete sõnastuse kui ka linnudirektiivi eesmärkide ja direktiivis sätestatud liikmesriikide – mitte kolmandate isikute – vastutusega ühise (loodus)pärandi eest oma riigi territooriumil.(33) Seega ei saa IBA 2000 ülekontrollimise vajadus õigustada alade erikaitsealadena klassifitseerimata jätmist.

46.      Komisjon heidab IBA 2000‑le tuginedes Iirimaale samuti ette seda, et mitmed klassifitseeritud erikaitsealad on liiga väiksed. Iirimaa on jätnud olulised ala osad klassifitseerimata. Iirimaa ei vaidle sellele etteheitele vastu, vaid viitab pooleliolevatele erikaitsealade piiristamise vastavusseviimise menetlustele. Nimetatud argument ei lükka ümber komisjoni etteheidet. Põhimõtteliselt oleks Iirimaa pidanud juba 1981. aastal kõik erikaitsealad täies ulatuses klassifitseerima ja selleks vajalikud ornitoloogilised uurimused läbi viima. Puuduvate alade klassifitseerimiseks praegu vajalikud uurimused ja haldusmenetlused ei muuda midagi selles osas, et Iirimaa ei täitnud oma kohustust viimases põhjendatud arvamuses antud tähtaja jooksul. Järelikult tuleb Iirimaa vastu esitatud hagi selles osas rahuldada.

47.      Komisjoni hagi tuleb seetõttu rahuldada osas, mis tugineb Iirimaa tegelikult klassifitseeritud alade ja IBA 2000 erinevusele.

2.      IBA 2000‑s nimetamata alad

48.      Komisjon heidab Iirimaale veel ette seda, et IBA 2000 on teatud liikide ja elupaikade osas selgelt puudulik ja Iirimaa peab seetõttu määrama erikaitsealadeks ka alasid, mida IBA 2000‑s ei nimetata.

49.      Taoliste aladega seotud kohustuste olemasolu ei ole välistatud.(34) Komisjon peab selleks siiski vähemalt põhjendama, millistel põhjustel on täiendavad alad vajalikud. Hagiavaldusest ja esimesest 24. oktoobril 2001. aastal saadetud põhjendatud arvamusest tuleneb, et komisjon tugineb seoses punakurk-kauri (Gavia stellata), välja-loorkulli (Circus cyaneus), väikepistriku (Falco columbarius), rabapistriku (Falco peregrinus), rüüdi (Pluvialis apricaria) ja jäälinnuga (Alcedo athis) peamiselt sellele, et nimetatud liikide elupaigad on Iirimaa erikaitsealadel alaesindatud. Läbi on viidud ka mõned uurimused, mis võimaldavad kindlaks teha alasid nimetatud liikide kaitsmiseks.

50.      Iirimaa väidab, et praeguseks on olemas uurimused rüüdi, punakurk-kauri, välja-loorkulli, väikepistriku ja rabapistriku kohta, mis võimaldavad kindlaks teha kõige sobivamaid alasid. Sellega tunnistab Iirimaa, et nimetatud liikide jaoks on vaja täiendavaid erikaitsealasid, kas siis uute alade klassifitseerimise või nende liikide lisamisega olemasolevate alade kaitse-eesmärkidesse.

51.      Iirimaa keeldub aga klassifitseerimast erikaitsealasid jäälinnule. See liik on madala asustustihedusega laialt levinud ja seetõttu ei sobi see erikaitsealade klassifitseerimiseks. Iirimaa valitsus tugineb siinjuures pesitsevate lindude loendustele aastatest 1988–1991. Praegune asurkond on küll teadmata, kuid üks Iirimaa linnukaitseorganisatsioon kavatseb läbi viia loenduse. Kui see teeks kindlaks teatud kõige sobivamad alad, võib alade klassifitseerimine kaalumisele tulla.

52.      Linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 tuleneb Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt siiski, et juhul kui liikmesriigi territooriumil esineb I lisas nimetatud liike, on see liikmesriik kohustatud määrama nende jaoks erikaitsealad.(35) Järelikult on välistatud see, et I lisas loetletud teatud liikidele ei ole loodud erikaitsealasid.

53.      Pigem tuleb ka liikide jaoks, mis esinevad madala asustustihedusega, kindlaks teha kõige paremini sobivad alad ja need erikaitsealadena klassifitseerida. Laialt levinud liikide puhul võib vajalik olla suure asustustihedustega asurkondade otsimine. See on võimalik ka jäälinnu puhul, näitavad Iirimaa viidatud loendused, mille ühel kaardil on selgelt kuvatud jäälinnu levikukolded Iirimaal.(36)

54.      Erikaitsealade kindlakstegemine ja piiristamine taoliste kollete põhjal võib nõuda täiendavaid uurimusi liigi esinemise kohta. Nagu eelnevalt selgitatud, ei õigusta klassifitseerimata jätmist taoliste uurimuste puudumine, kuna liikmesriik oleks pidanud kõik vajalikud uurimused tegema enne klassifitseerimiskohustuse tekkimist. Komisjon rõhutab seega õigesti, et Iirimaa ise tunnistab piisavate teadmiste puudumist jäälinnu kohta.

55.      Eeltoodust tuleneb, et Iirimaa kohustused täiendavate erikaitsealade klassifitseerimiseks ei piirdu IBA 2000‑s nimetatud aladega, vaid võivad hõlmata ka täiendavaid linnualasid, mida ei ole nimekirjas piisavalt kajastatud.

3.      Üksikud alad

a)      Cross Lough (Killadoon)

56.      Iirimaa vaidleb eriti vastu kohustusele klassifitseerida IBA nr 50 Cross Lough’ (Killadoon) erikaitsealana. See tähtis linnuala on ühehektarilise pindalaga ja koosneb väikse saarega laguunist. Saarel pesitsesid alates 1937. aastast kuni vähemalt 1995. aastani ühe linnudirektiivi I lisas nimetatud liigi, nimelt tutt-tiiru (Sterna sandvicensis) kolooniad. Mõne aasta eest lõpetas liik antud ala kasutamise. Iirimaa järeldab, et kuna tutt-tiir alast loobus, ei ole ta kohustatud seda ala erikaitsealana klassifitseerima.

57.      Iirimaa seisukoht oleks ilma igasuguse kahtluseta õigustatud, kui Cross Lough (Killadoon) ei oleks alates klassifitseerimiskohustuse tekkimisest 6. aprillil 1981 kunagi kuulunud tutt-tiirule kõige sobivamate alade hulka. IBA 89‑st ja IBA 2000‑st tuleneb aga, et Cross Lough (Killadoon) kuulus vähemalt aastatel 1984 ja 1995 IBA nimekirja kriteeriumite järgi tutt-tiiru kaitseks kõige sobivamate alade hulka. Nendele andmetele ei vaidle Iirimaa käesolevas menetluses vastu. Järelikult on selge, et nimetatud ala kuulus pärast 6. aprilli 1981 tutt-tiiru kaitseks kõige sobivamate alade hulka ja Iirimaa oleks pidanud selle klassifitseerima erikaitsealana.

58.      Nimetatud kohustus ei kao iseenesest, kui kõnealune ala ei ole praegu enam kõige sobivam. Kui ala oleks tulnud klassifitseerida kunagi varem erikaitsealana, oleks pidanud asjaomane liikmesriik võtma vähemalt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause kohased meetmed, et vältida elupaikade saastumist või halvenemist ning lindude häirimist sellel alal niivõrd, kui see häirimine mõjutab oluliselt kõnealuse artikli eesmärkide saavutamist.(37)

59.      Järelikult peab liikmesriik, kes jättis varasemal ajahetkel vaieldamatult(38) klassifitseerimisele kuuluva ala erikaitsealana klassifitseerimata ja kui ta seda ala ei klassifitseeri ka hiljem sobimatuse tõttu, tõendama, et see ala oleks sõltumata võimalikest kaitsemeetmetest oma sobivuse kaotanud.(39) Vastasel juhul võiksid liikmesriigid karistuseta jätta täitmata oma kohustuse klassifitseerida kõige sobivamad alad erikaitsealadena ja kohustuse neid säilitada seisundis, milles need oleks ka edaspidi linnukaitse jaoks kõige sobivamad.

60.      Iirimaa ei ole seda tõendanud. Pigem esitab komisjon vaieldamatuid pidepunkte selle kohta, et kaitsemeetmed olid võimalikud. Tõenäoliselt rüüstas just Iirimaal leviv ameerika naarits ehk mink (Mustela vison) maapinnal pesitsevate tutt-tiirude pesasid ja põhjustas nii ala mahajätmise. Vähemalt ühel teisel alal suudeti see ära hoida. Seega tuleb lähtuda sellest, et Cross Lough (Killadoon) kuuluks ikka veel tutt-tiiru kaitseks kõige sobivamate alade hulka, kui Iirimaa oleks selle ala osas täitnud linnudirektiivi artiklist 4 tulenevat kohustust.

61.      Mõttetu oleks see ala klassifitseerida erikaitsealana, kui oleks võimatu, et see muutuks taas lindude kaitsmiseks kõige sobivamaks alaks. Sellisel juhul ei oleks enam vajalik ka erikaitsealana klassifitseerimine. Cross Lough’ (Killadoon) puhul on aga komisjoni vaieldamatute argumentide kohaselt võimalik, et tutt-tiirud taasasustavad ala. See liik vahetab sageli oma koloonia asukohta(40) ja kasutab ikka veel asukohti selle ala lähedal. Mingi vastu asjakohaste kaitsemeetmete võtmisel oleks võimalik ala uuesti kasutusele võtmine.

62.      Seetõttu tuleb Cross Lough (Killadoon) klassifitseerida erikaitsealana.(41)

b)      Alad Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala piirkonnas

63.      Vaidlustatud on ka Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala piiristamine. Komisjon heidab Iirimaale ette, et piiristamine ei põhine ainult ornitoloogilistel kriteeriumitel, vaid kahe padumeres asuva mudaranna puhul on arvestatud ka Dublini sadamaga seotud projektidega.

64.      Esimese ala puhul on tegemist 2,2 ha liiva- ja klibumadalatega Tolka jõe lehtersuudme lääneosas, mida kasutatakse Dublini sadama tunneli projektis. Iirimaa klassifitseeris lehtersuudme erikaitsealana kõnealusest alast allavoolu jäävast jõesillast alates. Selle alaga seoses väidab Iirimaa, et seda kasutavad kaitsealused kahlajad toitumisalana ainult suhteliselt lühikesel ajavahemikul mõõna ajal. Seda kasutavad üksnes vähesed linnud. Seega on ala erikaitsealaga liitmiseks ebaoluline.

65.      Eelnimetatud argument põhineb linnudirektiivi artikli 4 erikaitsealade piiristamise nõuetest valel arusaamisel. Euroopa Kohus on varasemalt sedastanud, et piiristamine peab tuginema üksnes ornitoloogilistel kriteeriumitel.(42) Komisjon argumenteerib õigesti, et ala ei saa piiristada üksnes vastava vaidlusaluse ala eraldiseisva vaatlemise alusel, vaid tuleb lähtuda sellest, kas see ala on ornitoloogilisest vaatepunktist tervikliku ala osa. Vastasel juhul võib tervikliku ala jagada suvalisteks osadeks, mida üksikult vaadeldes kasutab ainult lindude asurkonna ebaoluline osa. Sellise põhjendusega mitme eraldiseisva ebaolulise osa väljajätmine võib oluliselt mõjutada või isegi hävitada erikaitseala funktsiooni.

66.      Vaidlusalust ala Tolka lehtersuudme lääneosas eraldab ülejäänud klassifitseeritud lehtersuudmest jõge ületav sild. Sild ei ole lindude jaoks siiski takistus. Muus osas on ala omadused samad tervikliku ala omadustega: tegemist on padumere mudarannaga.

67.      Keskkonnamõju hindamise aruande kohaselt, millele mõlemad pooled tuginevad,(43) kasutavad kõnealust ala erikaitseala asurkonna isendid. Meriski (Haematopus ostralegus) kohta on IBA 2000‑s asjaomase IBA nr 109 (Dublini laht) all kirjas 1995. aastal 1067 isendit.(44) Keskkonnamõju hindamise aruandes on toodud meriski isendite koguarvuks 3787 aastatel 1984–1987. Keskkonnamõju hindamise ajaks oli see näitaja juba kümme aastat vana, samas kui IBA 2000 näitaja on 1995. aastast ja on seega kaasaegsem.(45) Keskkonnamõju hindamise aruanne näitab 1995/96 ala kohta 0–8 isendit, st IBA 2000 järgsest kogu asurkonnast 0%–0,8% ja kuni 0,2% keskkonnamõju hindamise aruande andmetest. Punajalg-tildrit (Tringa totanus), mille asurkond oli IBA 2000 järgi 1900 ja keskkonnamõju hindamise aruande järgi 1721, kohati alal 0–10 isendit, st kuni 0,5% kogu asurkonnast. Suurkoovitajaid (Numenius arquata), kelle asurkonna suurus on IBA 2000 järgi 1007 ja keskkonnamõju hindamise aruande järgi 1865, esines alal 0–5 isendit, st sõltuvalt baasnäitajast 0,5% või 0,26% kogu asurkonnast. Need on kolm linnuliiki üheksast, kes on otsustava tähtsusega Dublini lahe kvalifitseerimisel tähtsa linnualana.

68.      Vaidlusalune ala on vähem kui 0,1% Dublini lahe tähtsast linnualast (3000 ha). Isegi kui arvestada, et antud näitajate puhul on tegemist vastavate maksimaalnäitajatega ja et nende näitajate statistiline väärtus on ebaselge, näib siiski, et nimetatud liigid kasutavad ala vähemalt keskmiselt oodatavas ulatuses või isegi rohkem. Seega on nimetatud ala tervikliku ala lahutamatu osa.

69.      Järelikult oleks tulnud kõnealune ala ka klassifitseerida erikaitsealana.

70.      Teise vaidlusaluse ala suurus on 4,5 ha ja see jäeti Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala laiendamise esialgsest ettepanekust hiljem välja. See ala asub Tolka jõe lehtersuudme kaguosas, st avamerepoolsel küljel. Sadam plaanib laiendamiseks katta selle ala täitepinnasega. Kuigi komisjon nimetab repliigis täiendavaid alasid selles piirkonnas, on tema väited vastuvõetamatud, kuna need ei olnud hagi esemeks.

71.      Iirimaa valitsus väidab, et vaidlusalune ala on kuiv lühiajaliselt ainult süsüügiliste loodetega seotud mõõna ajal, st umbes iga 14 päeva tagant, ja muul ajal ei saa kahlajad seda kasutada. Seetõttu pole sel kunagi olnud klassifitseerimise jaoks piisavat ornitoloogilist väärtust ja see sisaldus laiendamisettepanekus üksnes eksimuse tõttu.

72.      Komisjon lükkab neid argumente ümber ühe vaidlustamata dokumendiga, milles nõutakse keskkonnamõju hindamise alusel pinnatäitmisprojekti jaoks nende alade liitmist erikaitsealaga. Selles sedastatakse, et erinevad liigid kasutavad ilmselgelt rohkem kui poolt alast, mis tuleb erakordsetel juhtudel vee alt välja. Lisaks ulatub selle ala mõni osa vee alt välja ka siis, kui mõõnad ei ole nii ulatuslikud, ning linnud saavad neid kasutada. Lõpuks kasutavad kõnealuseid piirkondi mitte üksnes kahlajad, vaid ka näiteks tutt-tiirud, kes ei sõltu mõõnadest.

73.      Komisjoni argumentatsioon ka selle alaga seoses on veenvam. Ala on selgelt lehtersuudme osa ja olulised linnuliigid kasutavad vaieldamatult seda toitumispaigana. Nad ei kasuta seda küll igapäevaselt, kuid siiski teatava reeglipärasusega. Asjaolu, et seal on sel ajal näha linde arvult üle keskmise, kinnitab seda, et sealsed toitumisvõimalused on suhteliselt head. See on loogiline, kuna sealsed toiduvarud on lindudele harva kättesaadavad. Seega on tõenäoline, et sel alal on tervikliku ala olulised toiduvarud.

74.      Seetõttu ei vasta Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala piiristamine ka selles piirkonnas linnudirektiivi artikli 4 nõuetele.

75.      Pealegi tuleb nentida, et nende alade liitmine erikaitsealaga ei pruugi ilmtingimata takistada asjaomast projekti. Pigem võib arvestada nii vastavate alade ornitoloogilise tähtsusega kui ka nimetatud projekti huvidega loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ning artikli 7 alusel projektile loa andmise menetluse käigus. Kui klassifitseerimiskohustusega alasid ei klassifitseerita erikaitsealadena, tuleks eelnimetatud sätete asemel kohaldada rangemat nõuet linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause alusel,(46) mis oleks mõjuavaldavale projektile raskesti ületatav takistus.

4.      Vahekokkuvõte

76.      Iirimaa on seega rikkunud linnudirektiivi, kuna jättis linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel alates 6. aprillist 1981 klassifitseerimata kõik I lisas nimetatud liikide ja reeglipäraselt esinevate rändliikide kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, eelkõige seetõttu, et ta ei ole klassifitseerinud Cross Lough’ (Killadoon) ala ja kuna ta ei liitnud Tolka jõe lehtersuudme kahte ala Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitsealaga.

B.      Linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 ülevõtmine

77.      .Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohustavad linnudirektiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2(47) liikmesriike andma erikaitsealade kaitsele sellise õigusliku staatuse, mis tagaks eelkõige direktiivi I lisas nimetatud linnuliikide säilimise ja paljunemise ning samuti I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide paljunemise, sulgimise ja talvitumise.(48) Erikaitsealade kaitse ei või piirduda ainult meetmetega, mis on mõeldud inimese põhjustatud väliste ohtude ja häirete vältimiseks, vaid peab ka vastavalt olukorrale hõlmama abistavaid meetmeid ala seisukorra säilitamiseks ja parandamiseks.(49)

78.      Pooled ei näi vaidlevat selle üle, et Iiri õiguse säte, nimelt 1997. aasta Statutory Instruments Nr. 94 European Communities (Natural Habitats) Regulations 1997 (edaspidi „1997. aasta looduskaitsemäärus”) artikkel 13, oleks võtnud linnudirektiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2 piisavalt üle, kui see säte oleks olnud kohaldatav erikaitsealadele.

79.      Komisjon kahtleb siiski, et on tagatud selle rakendamine. Artikkel 13 on kohaldatav üksnes loodusdirektiivis reguleeritud kaitsealade osas. Sellele vaidleb Iirimaa valitsus vastu, kuna ühe teise sättega on ette nähtud artikli 13 kohaldamine erikaitsealadele. Nimelt vastavalt artiklile 34 on muu hulgas kõnealune artikkel 13 vajalike muudatustega kohaldatav ka aladele, mis on klassifitseeritud vastavalt linnudirektiivi artikli 4 lõigetele 1 ja 2, kui taoline kohaldamine on asjakohane.(50)

80.      Euroopa Kohus ei saa otsustada, kas ja millisel kujul on artikli 34 alusel artikkel 13 kohaldatav erikaitsealadele. See on Iiri õiguse küsimus, mille üle peavad lõppkokkuvõttes otsustama Iirimaa kohtud. Euroopa Kohus peab seevastu kontrollima, kas komisjon on tõendanud oma etteheidet, et artikkel 34 ei taga artikli 13 kohaldamist erikaitsealadele. Seejuures piisab, kui komisjon tekitab põhjendatud kahtlust nõuetekohases ülevõtmises. Ülevõtmine peab nimelt piisavalt selgelt ja täpselt tagama direktiivi täieliku kohaldamise.(51) Linnudirektiivi puhul on ülevõtmise täpsus erakordselt oluline, kuna liikmesriikidele on usaldatud ühise pärandi haldamine oma territooriumil.(52)

81.      Käesoleval juhul ei ole komisjonil siiski õnnestunud tekitada põhjendatud kahtlust.

82.      Komisjon väidab, et 1997. aasta looduskaitsemäärus on preambuli kohaselt vastu võetud sõnaselgelt ainult loodusdirektiivi ülevõtmiseks, mitte aga linnudirektiivi sätete ülevõtmiseks. Ei selgu, miks see peaks takistama Iirimaa seadusandjal linnudirektiivi sätete ülevõtmist. Seetõttu on ka asjakohatu, et komisjoni nõutud erikaitsealadega seotud meetmed on osaliselt reguleeritud loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 1, mis ei ole kohaldatav erikaitsealade puhul. Kui vastavaid meetmeid tuleb kohaldada ka linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt erikaitsealadele, ei takista miski siseriiklikul seadusandjal kehtestada ühte ühist sätet kahe kõnealuse direktiivi eeskirjade ülevõtmiseks. Kuna komisjoni kahtlus tugineb 1997. aasta looduskaitsemääruse õiguslikul alusel, ei ole argumendid piisavalt põhjendatud.

83.      Ebapiisava ülevõtmise kahtlus võib tugineda äärmisel juhul artikli 34 sõnastusel. Seal nimetatud sätted on erikaitsealadele kohaldatavad ainult vajalike muudatustega (with any necessary modifications) ja asjakohasuse esinemisel (where appropriate). Komisjon vihjab, et näeb selles reservatsioone, mis ei ole kooskõlas tingimusteta kohustusliku ülevõtmisega. Pigem tuleneb sellest sõnastusest kohustus kohaldada sätteid mutatis mutandis.

84.      Kui võrrelda lisaks seda sõnastust linnudirektiivi ülevõetavate sätetega (artikli 4 lõiked 1 ja 2), siis selgub, et ülevõetavad sätted ei reguleeri selgelt ja tingimusteta, millal tuleb kasutada abistavaid meetmeid, nt millal tuleb koostada kaitsekorralduskavad. Need on üksnes täpselt kindlaksmääramist vajavate kaitsemeetmete üks osa.(53) Seda, kas ja millises ulatuses tuleb kasutusele võtta abistavaid meetmeid, saab otsustada üksnes konkreetse ala olukorrast lähtuvalt, st meetmed peavad olema asjakohased ja sellele vastavalt muutuvad. See on kõik, mida sõnaühendid with any necessary modifications ja where appropriate väljendavad.

85.      Komisjoni kõnealune etteheide tuleb seega tagasi lükata.

C.      Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause ülevõtmine seoses klassifitseerimata erikaitsealadega

86.      Komisjon heidab Iirimaale ette, et ta ei ole võtnud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimest lauset üle aladele, mida ei ole klassifitseeritud erikaitsealadena, kuigi need oleks tulnud klassifitseerida erikaitsealana. Nimetatud säte sätestab:

.„Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline.”

87.      Vastav kohustus ei kehtinud ainult klassifitseeritud erikaitsealade osas, vaid ka alade osas, mida ei klassifitseeritud erikaitsealadena, kuigi need oleks tulnud klassifitseerida.(54) Loodusdirektiivi artiklis 7 on sätestatud, et selle direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevaid kohustusi alates direktiivi rakendamise ajast 1994. aasta juunist(55) või pärast seda aega alates ajast, mil liikmesriik klassifitseeris või tunnustas seda ala linnudirektiivi kohaselt erikaitsealana. Euroopa Kohus selgitas otsuses kohtuasjas Basses Corbières, et alade suhtes, mida ei klassifitseeritud erikaitsealadena, kuigi need oleks tulnud klassifitseerida, kohaldatakse endiselt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda.(56)

88.      Esmapilgul on üllatav, et nõutakse korra ülevõtmist, mis tuleneb kaudselt ülevõetava sätte sõnastusest, direktiivi eesmärkidest lähtuva Euroopa Kohtu praktika kaudu. Sellele vaatamata tuleneb kohtupraktikast selliste klassifitseerimata alade kaitsmise kohustus, mis oleks tulnud klassifitseerida. Seetõttu tuleb vastav kord üle võtta juba õigusliku selguse huvides, mis on seoses linnudirektiiviga erakordselt oluline.(57)

89.      Lisaks on ülevõtmine vajalik ka selleks, et kaitsmiskohustuse täitmist saaks nõuda eraisikutelt. Ülevõtmata direktiivist ei tulene kohustusi üksikisikule.(58) Komisjoni andmetel on Iirimaa Supreme Court vähemalt ühe juhtumi puhul teinud otsuse, et isegi kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kohustatud täitma linnudirektiivi.(59)

90.      Iirimaa valitsus käsitles selle etteheitega seoses ainult mõnda komisjoni illustreerivat näidet, kuid ei vaidle komisjonile vastu. Komisjoni illustratiivselt esitatud väited ei ole piisavalt põhjendatud, et need kujutaksid endast iseseisvalt kontrollitavaid hagi väiteid. Seega ei tule neid argumente lähemalt kaaluda, kuna Iirimaa ei ole kaitsmiskohustust siduvatesse sätetesse üle võtnud.

91.      Iirimaa ei ole seega taganud, et alates 6. aprillist 1981 kohaldataks linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid aladele, mis tuleb selle direktiivi kohaselt klassifitseerida erikaitsealadena, kuid mida ei ole klassifitseeritud erikaitsealadena.

D.      Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teine lause

92.      Komisjon heidab Iirimaale veel ette, et Iirimaa ei ole linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teist lauset üle võtnud ega praktikas kohaldanud. See sätestab:

.„Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.”

93.      Seoses selle etteheitega tuleb meenutada, et linnudirektiivi artikli 4 lõige 1 kohustab küll klassifitseerima I lisas loetletud lindudele erikaitsealasid, kuid samas eeldab ka teiste linnukaitse erimeetmete rakendamist. Artikli 4 lõike 1 neljas lõik nõuab, et liikmesriigid klassifitseeriksid eelkõige erikaitsealasid, samas kui artikli 4 lõike 1 esimene lõik nõuab, sõltumata klassifitseerimisest, kaitsmiseks erimeetmete kasutamist.

94.      Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause kohaselt nõutav liikmesriikide jõupingutus hõlmab seetõttu alast sõltumatuid erimeetmeid I lisas loetletud lindude kaitsmiseks. Artikli 4 lõike 2 kohaselt tuleb reeglipäraselt esinevate rändlindude jaoks rakendada vastavaid meetmeid.

95.      Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause kohaldamine ei ole piiratud I lisas loetletud lindude ja rändlindude elupaikadega, vaid sätestab piiranguteta kõikide liikide elupaikade kaitse. Arvestades sätte süsteemset paiknemist artiklis 4, tuleb siiski lähtuda sellest, et see reguleerib ainult seal nimetatud liikide – st I lisas nimetatud liikide ja reeglipäraselt esinevate rändlindude – elupaikade kaitset. Teiste liikide kaitsmisel peavad liikmesriigid seevastu tegema jõupingutusi linnudirektiivi artikli 3 kohaselt.(60)

1.      Õiguslik ülevõtmine

96.      Kuigi linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause kohaselt ei pea tingimata tagama teatava tulemuse saavutamist, tuleb liikmesriikidel sellegipoolest seada väljaspool erikaitsealasid asuvate elupaikade kaitse endale tõsiselt eesmärgiks. Mõiste „püüdma” tähendab, et rakendatakse kõiki mõistlikke meetmeid, et saavutada edukalt tulemus, mille suunas tehakse jõupingutusi.

97.      Selle eesmärgi saavutamist ei tule arvestada ainult üldiselt, vaid ka üksikute meetmete puhul.(61) Selleks et liikmesriigi kõik ametiasutused igal tasandil oma toimingute käigus, eelkõige loamenetluses, aga ka mujal, oleksid teadlikud sellest eesmärgist, peab see olema piisavalt selgelt siseriiklikus õiguses sätestatud.

98.      Iirimaa valitsus ei esita ühtegi sätet, mis vastaks esitatud nõuetele.

99.      Ei ole selgelt aru saada, kuidas Iirimaa valitsuse üldiselt esitatud saastuse kompleksse vältimise kord võtab üle linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause. See põhineb ikkagi teisel direktiivil, millel on teised eesmärgid.(62) Komisjon väidab lisaks, et see kord kehtib ainult teatud piiritletud toimingute osas. Mitu tõenäolist lindude elupaikade saastamist ja halvendamist ei ole sellega hõlmatud.

100. Iirimaa valitsus väidab, et niinimetatud cross compliance (nõuetele vastavus) määruse nr 1782/2003(63) kohaselt aitab kaasa linnudirektiivi artikli 4 lõigu 4 teise lause järgimisele põllumajandusvaldkonnas. See säte on tõepoolest määruse artikli 4 ja III lisa kohaselt üks osa põllumajandusettevõtetele esitatud kohustuslikest majandusnõuetest, mida peavad täitma otsetoetuste saajad.

101. Kuna need nõuded hakkasid kehtima alles 1. jaanuarist 2005, st pikka aega pärast komisjoni etteheidete hindamise aluseks oleva tähtaja möödumist, ei lükka need komisjoni etteheiteid ümber. Veelgi enam, nagu komisjon õigesti rõhutab, tuleb määruse artikli 4 lõike 2 kohaselt direktiivi sätteid hinnata liikmesriikide poolt üle võetud sõnastuses. Järelikult ei saa puuduseid ülevõtmisel selle viite abil vähendada, vaid need jäävad täielikult alles.

102. Kuna Iirimaa valitsus viitab määruse nr 1782/2003 artikli 5 alusel siseriiklikult kehtestatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele, tuleb ka selle puhul tõdeda, et need nõuded ei olnud määratud tähtajaks kehtestatud ja ilmselt puuduvad need praeguseni. Seega on ka see argument käesolevas menetluses tähtsuseta.

103. Pole ka selge, mil määral võtavad linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teist lauset üle Rural Environment Protection Scheme (Iiri keskkonnasõbraliku põllumajanduse arendamise programm) ja Farm Waste Management Scheme (põllumajandusjäätmete majandamiskava). Mõlemal programmil võib lindude elupaikade säilimisele olla soodne mõju, kuid nende puhul ei ole tegemist õigusesse ülevõtmisega.

104. Lõpuks viitab Iirimaa valitsus üldiselt 1976. aasta Wildlife Act’ile, aga on kohtueelse menetluse käigus nimetanud vaid ühte sätet, konkreetselt artikli 11 lõiget 1. Selle kohaselt on ministri ülesanne tagada looduse (wildlife) kaitse. Nimetatud säte ei ole piisavalt konkreetne, et tagada linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause järgimine.

105. Iirimaa ei ole seega täielikult ja õigesti siseriiklikku õigusesse üle võtnud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid.

2.      Kohaldamine praktikas

106. Komisjon ei piiranud antud hagi väidet linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause õigusesse ülevõtmisega, vaid heidab Iirimaale ka ette ebapiisavat kohaldamist praktikas. Ta tugineb eelkõige Iirimaa linnukaitseorganisatsiooni Birdwatch Ireland ja briti Royal Society for the Protection of Birds’i uuringule.(64) Nimetatud uuringu järgi on põhjust muretseda erinevate laialt levinud liikide pärast, kuna need kannatavad muutunud põllumajandustegevuse tõttu. Komisjon toob rändliikidest esile käo (Cuculus canorus), suitsupääsukese (Hirundo rustica), kaldapääsukese (Riparia riparia) ja põldlõokese (Alauda arvensis), kelle põhjapoolsed asurkonnad osaliselt talvituvad Iirimaal. Lisaks viitab komisjon Iiri Environmental Protection Agency koostatud aruandele aastast 2004, milles järeldatakse, et teatud arendustegevus halvendab järjest elupaikade seisundit.

107. Iirimaa ei vaidle küll vastu nende dokumentide sisule, kuid tuleb siiski nentida, et BirdLife Internationali sõnul on Iirimaal kaldapääsukese arvukus tõusnud.(65)

108. Komisjon järeldab arvukuse vähenemisest ja elupaikade halvenemisest, et Iirimaa ei ole piisavalt püüdnud vältida elupaikade saastamist või kahjustamist. See etteheide on väga ambitsioonikas. Kui komisjoni väide tõendab, et Iirimaa on ühenduse õigust rikkunud, siis saab sama ette heita ka mitmele teisele liikmesriigile, kuna nende puhul on tuvastatavad sarnased arengud.(66)

109. Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teisest lausest tulenev kohustus teha jõupingutusi kahjustuste vältimiseks ei näe ette, et välditavate kahjude tekkimine tuleb ära hoida. Tegemist ei ole tulemuse saavutamise kohustusega, vaid kohustusega teha tulemuse saavutamiseks kõik võimalik, täpsemalt öeldes kohustusega teha pingutusi.

110. Arvestades komisjoni argumente, tuleb järeldada, et elupaikade kadumine ja halvendamine ei tõenda lõplikult kahjustuste vältimiseks jõupingutuste tegemise kohustuse rikkumist. Need on äärmisel juhul pidepunktid selle kohta, et Iirimaa ei tee jõupingutusi või ei tee neid piisaval määral. Nende pidepunktide osas on Iirimaa ülesanne näidata, et ta püüab kõigele vaatamata piisavalt vältida kahjustuste tekkimist.(67)

111. .Piisavaid jõupingutusi ei saa tõendada seeläbi, et on kasutusele võetud lihtsalt mingid meetmed. Tõsised jõupingutused, st kõikide mõistlike meetmete võtmine, mis viivad soovitavate tulemuste saavutamiseni, nõuavad eesmärgikindlat tegevust. Mõistlikkuse hindamise raamistik tuleneb linnudirektiivi artiklist 2. Selle kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid kõikide Euroopa linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukuse kohandamiseks vastavalt sellele tasemele.

112. Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause kohaselt peavad jõupingutuste raames võetavad meetmed järelikult olema kujundatud ornitoloogilisest lähtekohast nii, et need koos teiste direktiivis kehtestatud meetmetega taastaksid või säilitaksid asjaomaste linnuliikide artiklis 2 nõutava taseme. Artikli 2 alusel tehtavate kaalutluste puhul tuleb arvestada, millises ulatuses ja millistel tingimustel liigid sõltuvad elupaikadest ja kuidas nende kaitse on seotud teiste artiklist 2 tulenevate nõuetega.

113. Käesoleval juhul dokumenteerib Iirimaa oma seniseid elupaikade kaitsmiseks tehtud jõupingutusi eelkõige halduspraktikaga saastatuse kompleksse vältimise alal nagu ka maakondade keskkonnakaitse programmi ja põllumajandusjäätmete majandamiskavaga.

114. Komisjon tunnistab, et vähemalt maakondade keskkonnakaitse programmist on lindudele kasu. Teised meetmed ei põhine sõnaselgelt ornitoloogilistel kriteeriumitel, kuid ka need on ilmselt kaudselt kasulikud lindude asurkondade kaitsele.

115. Iirimaa ei ole siiski tõendanud, et need jõupingutused olid suunatud mõne linnudirektiivi artiklile 2 tugineva ornitoloogilise eesmärgi saavutamisele. Pigem näivad Iirimaa argumendid olevat enam-vähem juhuslikult koostatud nimekiri keskkonnakaitsemeetmetest, mis kuidagi soodustavad ka lindude arvukuse säilimist. See ei tõenda, et Iirimaa on tegelikult teinud piisavaid jõupingutusi linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause mõttes.

116. Iirimaa ei ole seega täielikult ja õigesti kohaldanud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid.

E.      Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 ülevõtmine

117. Loodusdirektiivi artikli 7 kohaselt asendavad alates erikaitsealana klassifitseerimise ajast loodusdirektiivi artikli 6 lõigetest 2 kuni 4 tulenevad nõuded linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevaid kaitsenõudeid. Loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.”

118. Komisjoni väitel ei ole Iirimaa loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 kahetiselt õigesti üle võtnud. Esiteks ei ole üldiselt loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 piisavalt üle võetud ja teiseks ei ole erikaitsealad kaitstud kolmandate isikute eest, eelkõige puhkeaja veetmisel põhjustatud halvenemise eest. Komisjon toob Iiri õigusnormide praktikas esinevate puuduste näitena välja eeskirjadevastase karpide korjamise juhtumi Bannow Bay erikaitsealal.

1.      Üldine ülevõtmine

119. Komisjon on seisukohal, et loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 võetakse sisuliselt üle 1997. aasta looduskaitsemääruse artikliga 14.

120. Artikli 14 kohaselt võib teatavaid tegevusi läbi viia ainult ministri loal või kaitsekorralduskavade alusel. Millised need tegevused on, tuleneb teatest, mis saadetakse artikli 4 lõike 2 kohaselt vastava ala väljavalimisel. Minister annab loa artiklite 15 ja 16 alusel ainult loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud tingimustel. Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ülevõtmist täiendavad looduskaitsemääruse artiklid 27–32, mis näevad teatud tegevuste jaoks ette projektile loa taotlemise menetluse.

121. Arvestades eelnevaid asjaolusid, lähtub komisjon ilmselt sellest, et loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 on Iirimaal esmajoones üle võetud artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud kaitsemeetmete kaudu.

122. Kuna vanemaid erikaitsealasid ei klassifitseeritud 1997. aasta looduskaitsemääruse alusel, puuduvad nende puhul teated, kus oleks kirjas, milliseid tegevusi tohib teostada ainult, arvestades loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4. Komisjon heidab Iirimaale ette, et nende tegevuste osas puuduvad Iiri õiguses õiguslikud vahendid, et tagada artikli 6 lõike 2 toime.

123. Iirimaa väidab sellele vastu, et loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 on üle võetud ka 1997. aasta looduskaitsemääruse artikli 13 lõikega 3. Eelnimetatud sättesse on peaaegu sõna-sõnalt üle võetud artikli 6 lõige 2. Ainult selle erinevusega, et vajalike meetmete võtmine on liikmesriikide asemel ülesandeks tehtud ministrile.

124. Komisjon rõhutab õigesti kahtlust, kas 1997. aasta looduskaitsemääruse artikli 13 lõige 3 on konkreetsete kaitsemeetmete alus. Nimelt on artikli 13 lõike 3 kõrval veel mitu konkreetseid pädevusi andvat sätet, mille kohaldamine sõltub mitmest väga täpsest tingimusest. Seetõttu tuleb artikli 13 lõikes 3 näha pigem üksnes ülesannete määramist, samas kui ülesannete täitmiseks vajalikud õiguslikud vahendid on mujal sätestatud.

125. Ainukesed nähtavad õiguslikud vahendid nende ülesannete täitmiseks, kui kohaldamisele ei kuulu loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 sätestatud meetmed, tulenevad 1997. aasta looduskaitsemääruse artiklitest 17 ja 18. Need sätted lubavad ministril, sõltumata teatest, hinnata tagajärgi omal algatusel. Kui minister tagajärgede hindamise järelduste alusel on seisukohal, et asjaomase ala terviklikkusele avaldatakse negatiivset mõju, peab ta pädevalt kohtult taotlema tegevuste jätkamise keelamist.

126. Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaselt on alade kaitse eesmärk lubada tegevusi ainult siis, kui on tagatud, et need ei avalda alale olulist mõju. Kaitse loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 alusel peab vastama samadele nõuetele, kuna vastasel juhul tuleks karta erikaitsealade seisundi halvenemist.(68)

127. 1997. aasta looduskaitsemääruse artiklid 17 ja 18 ei vasta eelnimetatud nõuetele. Nende alusel saab sekkuda alles siis, kui asjakohase tegevusega on juba alustatud ja seega on võimalik mõju avaldamine juba aset leidnud. Lisaks sellele eeldavad mõlemad volitusnormid, et enne kohtuliku keelu taotlemist oleks läbi viidud tagajärgede hindamine. Erikaitsealade reaktiivne kaitse võib nimetatud menetlusstaadiumide tõttu oluliselt hilineda.

128. Iiri õiguse piiranguid ei õigusta isegi mitte eraisikute kaitse, kuna neid tuleb alade kaitse raames preventiivselt takistada ette võtmast kahjulikuks osutuda võivaid tegevusi, st nad võivad tegutseda vaid siis, kui on välistatud ala kahjustamine.

129. Kuigi Iirimaa viitab Foreshore Act’i (rannaseadus) sätetele, ei saa need, sõltumata oma sisust, tagada loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 täielikku ülevõtmist, kuna need on kohaldatavad ainult rannikualadele. Isegi kui nende sätete eesmärk on taimestiku ja loomastiku kaitse rannikualadel, ei ole Iirimaa selgitanud, mil määral need tagavad loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 toime.

130. Järelikult puudub õiguslik vahend, mis loakohustuslike tegevuste teate puudumisel tagaks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 toime.

131. Seega ei ole Iirimaa võtnud enne 1997. aasta Statutory Instrument nr 94 European Communities (Natural Habitats) Regulations’i vastuvõtmist linnudirektiivi kohaselt klassifitseeritud erikaitsealade suhtes kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 täitmiseks.

2.      Kolmandate isikute põhjustatud mõjutused

132. Veel väidab komisjon, et teatel põhinev Iiri kaitsekord kehtib preventiivselt ainult maavaldajate suhtes. Kolmandate isikute tegevusega, eelkõige puhkeaja veetmisega seoses on võimalikud ainult reaktiivsed meetmed, nagu need on eelkõige ette nähtud 1997. aasta looduskaitsemääruse artiklis 17.

133. Iirimaa valitsus vaidleb sellele vastu, kuna loakohustuslikuks tunnistatud tegevuste elluviimise keeld ei kehti ainult maavaldajatele, vaid igaühele. See tuleneb artikli 14 lõikest 3. Komisjon kahtleb siiski, kas teadetele saab viidata kolmandate isikute puhul, keda ei olnud teavitatud. Ta tugineb seejuures eriti põhimõttele nullum crimen, nulla poena sine lege.

134. Iirimaa valitsuse argument ei ole veenev. Isegi kui artikli 14 lõikes 3 sisalduv sanktsioon vastab seaduslikkuse põhimõtte nõuetele, tekib küsimus, kas kolmandad isikud ei saa ennast mitte sellega kaitsta, et nad ei olnud teatest teadlikud. Artikli 14 lõige 3 näeb ette, et süütegu eeldab mõistliku põhjuse (reasonable excuse) puudumist. Avalikustamata teate mitteteadmine võib olla taoline põhjus. Seega ei ole loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 ülevõtmine vähemalt piisavalt selge.

135. Eelnimetatud põhjustel ei ole ka 1997. aasta looduskaitsemääruse artiklites 17 ja 18 ette nähtud reaktiivsed meetmed käsitletavad loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 piisava ülevõtmisena, kuna need meetmed mõjuvad üksnes tagantjärele ja tõenäoliselt olulise hilinemisega.

136. Kuigi Iirimaa valitsus viitab Wildlife Act’ile (1976. aasta loodusliku loomastiku ja taimestiku seadus), võtavad seal ette nähtud keelud üle ainult loodusdirektiivi artiklites 12 ja 13 ning linnudirektiivi artiklis 5 ette nähtud liikide kaitse. Seevastu näeb artikli 6 lõige 2 ette palju ulatuslikuma elupaikade kaitse, mis ei sõltu sellest, kas kaitstavad liigid parasjagu seal asuvad. Samuti ei hõlma artikli 6 lõige 2 ainult kaitstavaid liike.

137. Lõpuks tugineb Iirimaa valitsus trespassing’u (kinnistul loata viibimise) sätetele. Nende kohaselt on karistatavad erinevad tegevused võõral kinnistul viibimise ajal. Ükski nendest tegevusest ei ole aga sõnaselgelt seotud looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemise ning liikide häirimisega. Kuigi ei saa välistada, et need rikkumised on Iiri õiguses sanktsioneeritud trespassing’u süüteokoosseisude kaudu, peab loodusdirektiivi ülevõtmine olema nii selge, et eraisikud ja riiklikud asutused suudavad tuvastada oma kohustused ilma igasuguse kahtluseta.(69)Trespassing’u õigusnormid neid nõudeid ei täida.

138. Seega ei ole Iirimaa võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 täitmiseks seoses kõikidele antud sätte alusel klassifitseeritud erikaitsealadele mõju avaldamisega isikute poolt, kes ei ole kõnealuste alade valdajad.

3.      Tegevused Bannow Bay erikaitsealal

139. Komisjon väidab seoses Bannow Bay erikaitsealaga, et ta pöördus talvel 1997/98 Iirimaa valitsuse poole karpide mehaanilise korjamise kohta saadud kaebuse alusel. Valitsus teatas, et selle tegevuse keelamine eeldaks ulatuslikku avalikku arutelu. Hilisemates teadetes väitis Iirimaa valitsus aga, et pädevad asutused sekkusid viivitamatult ja karpide korjamine lõpetati 24 tunni jooksul.

140. Ebaselgeks jääb, milliseid etteheiteid komisjon selles osas teeb. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et tegemist on ainult näitlikustamisega ning need tegevused ei ole hagi esemeks.

141. Kui komisjon soovib Iirimaale ette heita puudusi loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 rakendamises praktikas, siis peaks ta vähemalt esitama tõendeid, nt tunnistajate ütlused tegevuste käigu kohta. Iirimaa valitsuse esialgne arvamus, mis on ebaselge vähemalt karpide korjamise kestuse osas, ei ole igal juhul hilisema täpsustuse tõttu piisav tõend. Seetõttu tuleks vastav etteheide tõendite puudumise tõttu tagasi lükata.

F.      Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ülevõtmine ja kohaldamine

142. Seoses loodusdirektiivi artikli 6 lõigetega 3 ja 4 väidab komisjon, et kavad on ülevõtmisel ebapiisavalt reguleeritud, vesiviljelusprojektidele loa andmise halduspraktika ei vasta nimetatud sätetele, ja täpsemalt käsitleb ta Glen Lake’i erikaitseala kuivenduskanalite hooldusmeetmeid.

143. Loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 3 ja 4 käesolevas asjas olulises osas sätestavad järgmist:

„3.      Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.      Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

[...]”

1.      Ülevõtmine seoses kavadega

144. Komisjon väidab, et kavad ei ole Iiri õigusaktidega reguleeritud. Iirimaa valitsus arvab seevastu, et igale üksikule projektile kehtivad, sõltumata kavadest, loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 3 ja 4. Seetõttu ei ole vaja veel ka kavadele neid nõudeid kehtestada.

145. Komisjon väidab – enda väitel esmakordselt – oma hagiavalduses viitega taasmetsastamise kavale, et kõikide projektide osas ei toimu loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud menetlust, mistõttu see oleks hagi iseseisva väitena menetluse eseme lubamatu laiendamine. Vastuargumendina Iiri argumentidele ei pea seda väidet uurima, kuna vajadus artikli 6 lõigete 3 ja 4 ülevõtmisel reguleerida kavadega seonduvat tuleneb alltoodud põhjustest.

146. Euroopa Kohus on nimelt seoses Ühendkuningriigiga otsustanud, et kavad peavad vastama loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 nõuetele ka siis, kui seoses järgnevate üksiktegevustega tuleks ettenähtud menetlus läbida. Seejuures on eeldus, et on olemas asjaomase ala olulise mõjutamise tõenäosus või oht. Arvestades eriti ettevaatuspõhimõttega, on selline oht olemas niipea, kui objektiivsete elementide alusel ei saa välistada seda, et nimetatud kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel. Taolise juhtumiga on tegemist, kui kavasid teostatakse järgnevate üksiktegevuste kaudu.(70)

147. Tuleb eeldada, et ka Iirimaal on vastavad kavad olemas, kuna vastasel juhul oleks planeerimine mõttetu. Näiteks näeb 2000. aasta Planning and Development Act’i (2000. aasta planeerimis- ja arendusseadus) artikkel 15 ette, et planeerimisvaldkonnas pädevad ametiasutused peavad astuma vajalikke samme, et täita arengukava arengueesmärke.(71)

148.  Vastupidiselt Iirimaa arvamusele ei saa ka keskkonnamõju hindamine ja keskkonnamõju strateegiline hindamine asendada loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ülevõtmisel kavadega seonduva regulatsiooni ülevõtmist. Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta(72) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta(73) sisaldavad eeskirju otsustamismenetluse kohta, olemata liikmeriikidele otsuse osas siduvad. Seevastu saab loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause kohaselt kava või projekt nõusoleku ainult juhul, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Erandid on lubatud ainult loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel, st üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ja alternatiivsete lahenduste puudumisel ja vajalike asendusmeetmete võtmisel. Seega ei saa direktiivi 85/337 või direktiivi 2001/42 alusel tehtud hindamised asendada loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohast menetlust.(74)

149. Järelikult on loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ülevõtmisel vaja reguleerida ka kavadega seonduvat.

150. Iirimaa ei ole seega võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 nõuete täitmiseks seoses kavadega.

2.      Vesiviljelusprojektidele loa andmise halduspraktika

151. Komisjon kahtles kohtueelses menetluses, kas vesiviljelusprojektidele kohaldatavad sätted olid õigesti üle võetud. Ta loobus aga siiski sellest etteheitest. 1997. aasta looduskaitsemääruse artikkel 31 näeb nimelt ette, et Fisheries Act’i (kalandusseaduse) alusel toimuval loa andmisel vesiviljelusprojektidele kohaldatakse samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõigetest 3 ja 4 üle võetud sätteid.

152. Komisjon heidab aga Iirimaale ette, et vesiviljelusprojektidele (erikaitsealadel senini ainult karbikasvandustele) antakse luba menetluse alusel, mis ei taga loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaldamist praktikas.

153. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib kohustuste rikkumine tuleneda ühenduse õigust rikkuvast halduspraktikast isegi siis, kui kohaldatav siseriiklik õigus on iseenesest ühenduse õigusega kooskõlas.(75) Komisjon saab liikmesriigi kohustuste rikkumist tõendada ainult juhul, kui on esitatud piisavalt dokumenteeritud ning üksikasjalikke tõendeid haldusasutuste väidetava praktika kohta, mille eest on asjaomane liikmesriik vastutav.(76) See halduspraktika peab olema teatud määral juurdunud ning üldine.(77)

154. Iirimaa valitsuse esitatud andmetel kuulub vesiviljelusprojektidele loa andmine side-, mere- ja loodusvarade ministeeriumi pädevusse. Ministeerium on teadlik oma vastutusest looduse säilitamisel ja on kohustatud 1997. aasta Fisheries Amendment Act’i (1997. aasta kalandusseaduse muutmise seaduse) artikli 61 lõigu e alusel vesiviljelusprojektidele loa andmisel arvestama tõenäoliste mõjudega looduslikele kalavarudele ja looduslikele elupaikadele nagu ka taimestikule ja loomastikule. Lisaks on nõutavad ulatuslikud konsultatsioonid, eelkõige looduskaitseasutustega. Need konsultatsioonid võimaldavad hinnata vastava taotluse eeliseid ja võtta arvesse negatiivseid keskkonnamõjusid. Igaühel on õigus esitada vesiviljelusprojektile loa andmise kohta kaebus erikohtule, kes samuti kohaldab 1997. aasta kalandusseaduse muutmise seaduse artiklit 61.

155. Komisjon tugineb oma etteheites peamiselt ühe Iiri vabaühenduse tehtud uurimusele.(78) Iirimaa valitsus ei vaidle uurimuse järeldustele vastu. See käsitleb 271 vesiviljelusprojekti luba ja 46 veel rahuldamata taotlust ajavahemikus juuni 1998 kuni detsember 1999. 72 luba ja 9 menetletavat loataotlust on seotud vesiviljelusprojektidega erikaitsealadel või nende läheduses. Need puudutavad eranditult karbikasvandusi, täpsemalt austrite ja südakarpide kasvandusi. Uurimus tugineb seega Iiri kogu sellekohasel halduspraktikal pooleteiseaastase perioodi vältel. Selle alusel saab teha järeldusi üldise praktika kohta.

156. Komisjon järeldab uurimusest, et karbikasvandustele ei teostata loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt vajalikku hindamist. See puudutab eelkõige eelhindamist, kas projekti mõju tuleb (laiaulatuslikult) asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see erikaitseala kaitse-eesmärkidele avaldab. Taoline projekti tagajärgede hindamine tuleb läbi viia, kui karbikasvanduse asutamine on projekt, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega.

157. Iiri õigusnormide kohaselt tuleb karbikasvandustele ilmtingimata luba taotleda, need on seega projektid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 mõttes. Need ei ole tavaliselt ja ilmselt mitte kunagi otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalikud.

158. Seega on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt vajalik hinnata karbikasvanduse tagajärgi, mida need avaldavad asjaomase ala kaitse-eesmärkidele, kui objektiivse teabe põhjal ei ole välistatud, et sellel on eraldi või koos muude kavade või projektidega nimetatud alale oluline mõju.(79)

159. Põhimõtteliselt ei saa iga vesiviljelusprojekti puhul välistada, et see mõjutab ala olulisel moel. Komisjoni viidatud uurimus toob eelkõige välja peamiselt karpide korjamisest tingitud toitumisalade hävimise või muutumise ning ka lindude häirimise seoses karbikasvandustegevusega.

160. Ka Iirimaa valitsus ei väida käesolevas menetluses, et kõik vesiviljelusprojektid on kahjutud, vaid on üksnes seisukohal, et mitte kõik niisugused projektid ei avalda ilmtingimata erikaitsealale negatiivset mõju. Seega tunnistab ta, et vesiviljelusprojektid võivad erikaitsealadele mõju avaldada.

161. Lisaks on komisjon Iirimaa taotlusel toetanud projekti, mille käigus taheti muu hulgas struktureerida vesiviljelusprojektide tagajärgede hindamine ja jagada erikaitsealad seoses taoliste projektidega erineva tundlikkusega piirkondadeks.(80) Järelikult lähtusid mõlemad pooled toetatud projekti puhul asjaolust, et karbikasvandused võivad erikaitsealadele mõju avaldada.

162. Arvestades eelnevat, peab loamenetlus tagama, et iga vesiviljelusprojekti puhul toimub projekti tagajärgede hindamine, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et projekt avaldab asjaomasele alale mõju. Iirimaa puhul on see kaheldav juba seetõttu, et siiani pole ilmselt esinenud ühtegi juhtumit, kus vesiviljelusprojekti tagajärgede hindamine oleks täies ulatuses läbi viidud, kuigi uurimuse andmetel asuvad taolised projektid umbes 25% juhtudest erikaitsealadel või nende läheduses. Lisaks ei saa Iirimaa valitsuse argumentidest ega komisjoni viidatud uurimusest järeldada, et projekti tagajärgede hindamise vajalikkust on sobival viisil hinnatud.

163. Iirimaa valitsuse argumentatsiooni puhul on kummaline täheldada, et kuigi 1997. aasta looduskaitsemääruse artikli 31 kohaldatavust esialgu käsitletakse, ei vihjata asjakohases menetlust kirjeldavas osas üldse, kuidas selle sätte nõuded, sealhulgas loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimeses lauses sätestatud nõuded, on kohaldatavad loamenetluses. Iirimaa põhjendustest nähtub küll, et luba andev asutus on kohustatud mitmekülgselt arvestama, konsulteerima ja kaaluma. Ei nähtu aga, et ta oleks kohustatud läbi viima projekti tagajärgede hindamise, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada vastavale alale mõju avaldamist.

164. Nimetatud uurimus rõhutab kahtlust veelgi, kuna sealt nähtub, et luba andev asutus võtab erialaselt pädevate looduskaitseasutuste nõuandeid arvesse vaid piiratud ulatuses. Kui looduskaitseasutused on esitanud arvamuse erikaitsealadel asuvate karbikasvanduste kohta, siis luba andev asutus lähtus 64% juhtudel sellest arvamusest. Vaatamata keskkonnaameti esitatud nõudele jätta viiel juhul luba väljastamata, jättis luba andev asutus loa väljastamata ühelainsal korral.(81) 8% juhtudest ei arvestanud luba andev asutus looduskaitseasutuste arvamust, kuna nood ei järginud kuuenädalast tähtaega. Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimene lause ei näe aga ette tähtaega eelhinnangu andmisele. See asjaolu on eriti mõtlema panev, kuna Iiri ametiasutuste siseseks kasutuseks olevast dokumendist, mille komisjon esitas repliigina,(82) nähtub, et tähtaja järgimata jätmise põhjustas tööjõu puudus looduskaitseasutustes.

165. Lisaks pole erikaitsealadel asuvatele vesiviljelusprojektidele antud lubades kordagi mainitud, et projektid asuvad erikaitsealadel ja milline tähendus on sellel asjaolul. 86% juhtudel ei ole erikaitsealadel asuvatele projektidele antud loas mainitud tundlikke elupaikasid, liike või häirimist. Juurdepääs karbikasvandusse oli täpsustatud ainult 28% lubadest ja täpne asukoht vähem kui pooltel juhtudel.

166. Seega tekib põhjendatud kahtlus, kas looduskaitseasutused saavad oma asjatundlikkust vesiviljelusprojektide loamenetluses rakendada ja kas nende arvamusest tulenevat asjatundlikkust võetakse piisavalt arvesse. Pole ka selge, kas luba andev asutus saab vastavat asjatundlikku nõu teistest allikatest. Seetõttu ei näi olevat tagatud, et vesiviljelusprojektidele loa andmisel ei hinnata projekti tagajärgi ainult siis, kui objektiivsete asjaolude alusel on välistatud erikaitsealadele mõju avaldamine.

167. Arvestades põhjendatud kahtlusi loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause järgimisel, oleks Iirimaa pidanud tõendama, kuidas loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimest lauset kohaldatakse praktikas vesiviljelusprojektidele loa andmisel. Seda oleks saanud teha näiteks andmete esitamisega selle kohta, millistel objektiivsetel asjaoludel sai luba andev asutus neljal juhul, mil ta jättis arvestamata looduskaitseasutuste nõuanded ja väljastas load, hindamata erikaitsealadel asuvate karbikasvanduste tagajärgi, välistada, et need projektid avaldavad erikaitsealale mõju. Samuti oleks saanud tõendada, millistest allikatest sai luba andev asutus ornitoloogilisi nõuandeid, mis võimaldasid tal looduskaitseasutuste nõuanneteta või neid arvestamata välistada erikaitsealadele mõju avaldamist. Seda pole tehtud.

168. Seega tuleb järeldada, et Iirimaa halduspraktikas ei ole tagatud erikaitsealadel asuvatele vesiviljelusprojektidele loa andmisel loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause järgimine. Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 teiste nõuete rikkumine ei ole aga piisavalt tõendatud.

169. Iirimaa ei ole seega võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause nõuete täitmiseks loa andmisel vesiviljelusprojektidele, mis võivad avaldada mõju linnudirektiivi alusel erikaitsealadena klassifitseeritud aladele.

3.      Meetmed Glen Lake’is

170. Komisjon heidab Iirimaale ette loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2, 3 ja 4 eiramist Glen Lake’i erikaitsealal kuivenduskanalite hooldusmeetmete läbiviimisel. Selle erikaitseala pindala on umbes 80 ha ja see klassifitseeriti 1995. aastal. See on tähtis eelkõige oma veeala tõttu. Seal talvituva laululuige (Cygnus cygnus) arvukus on ülemaailmse tähtsusega.

171. Komisjon väidab, et aastatel 1992 ja 1997 viis Iirimaa riiklik ametiasutus, riiklike ehitustööde amet, läbi kuivenduskanalite hooldusmeetmeid. Sellest ajast alates kuiveneb erikaitseala märgala tugevamalt. Taimkate muutub ja märgala elupaigad hävivad. Meetmetele ei antud luba loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud menetluse kohaselt, ühtlasi on ala halvenemisega rikutud artikli 6 lõiget 2.

172. Antud etteheite osas tuleb esiteks nentida, et loodusdirektiiv ei olnud veel 1992. aastal meetmetele kohaldatav. Järelikult ei ole hagi selles osas põhjendatud.

173. Allesjääv etteheide, mis on seotud 1997. aasta meetmetega, tõstatab küsimuse, kas teatud tegevused saavad rikkuda nii artikli 6 lõiget 2 kui ka selle artikli lõikeid 3 ja 4. Lõigete 2 ja 3 eesmärk on takistada kaitseala kaitse-eesmärkidele mõju avaldamist.(83) Asjaolu, et kavale või projektile on luba antud loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud menetluse kohaselt, muudab tarbetuks nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud üldise kaitsekohustuse samaaegse kohaldamise, kui tegemist on nimetatud kava või projektiga silmas peetud ala mõjutamisega.(84) Kui loamenetlust ei ole läbi viidud, võivad need projektid teisalt rikkuda nii artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud menetlusnorme kui ka sisulisi nõudeid alade kaitsele, mis tulenevad kõigist kolmest lõikest.

174. Kuna hindamine loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 alusel võib sisaldada menetlusõiguslikke aspekte ja alade kaitsele esitatud sisulisi nõudeid, siis on soovitatav eeskätt kontrollida nende sätete täitmist. Nende sätete rikkumine eeldab, et kuivenduskanalite hooldusmeetmete puhul on tegemist projekti või mitme projektiga, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalikud, kuid mis tõenäoliselt avaldavad alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega.

175. Euroopa Kohus on varasemalt tuginenud mõiste „projekt” defineerimisel direktiivi 85/337 artikli 1 lõikele 2.(85) Selle sätte alusel tähendab „projekt” ehitiste või muude käitiste püstitamist või kavade teostamist ja muud sekkumist looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamist. Ka hooldusmeetmed võivad olla sekkumine looduskeskkonda ja maastikku, eriti kui need, nagu käesoleval juhul, toovad kaasa lindude kaitsmiseks kõige sobivamate elupaikade halvenemise. Järelikult on meetmete puhul tegemist projektiga.

176. Pooled ei vaidle selle üle, et meetmed ei olnud otseselt seotud ala kaitsekorraldusega ja selleks otseselt vajalikud.

177. Seega oleks neid tulnud asjakohaselt hinnata loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause alusel seoses tagajärgedega, mida need ala kaitse-eesmärkidele avaldavad, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saanud välistada, et need võivad avaldada alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega.(86) Kui võtta arvesse eelkõige ettevaatusprintsiipi, mis on EÜ artikli 174 lõike 2 esimese lõigu kohaselt üks ühenduse keskkonnapoliitika kaitstuse kõrge taseme eesmärgi alustest ning millest lähtuvalt loodusdirektiivi tuleb tõlgendada, siis tuleb selline hindamine läbi viia oluliste mõjude puudumises kahtlemise korral.(87)

178. Iirimaa valitsus väidab, et ei olnud põhjust kahelda, kuna kuivenduskanalid on olemas olnud peaaegu 50 aastat ja neid on sellest ajast alates mitu korda hooldatud, ilma et Glen Lake oleks seeläbi kaotanud oma erilise ornitoloogilise tähenduse. Järelikult võisid pädevad ametiasutused eeldada, et ka 1992. aasta ja 1997. aasta hooldusmeetmed ei põhjusta erikaitseala seisukorra halvenemist.

179. See argument ei ole veenev. Kuivendusmeetmetele on ilmselt iseloomulik olulise mõju avaldamine märgalade valgaladele. Varasemad kogemused seoses hooldusmeetmetega võivad selliseid kahtlusi hajutada ainult juhul, kui need on piisava täpsusega dokumenteeritud ja kahtluseta tõendavad, et ka kavandatavad meetmed ei mõjuta erikaitseala ornitoloogiliselt tähtsaid omadusi. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et varasemad kogemused sellist kvaliteeti omaksid. Pigem viitab komisjon õigesti sellele, et pole teada, kas varasemad meetmed on või ei ole alale mõju avaldanud.

180. Järelikult on rikutud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimest lauset, kuna enne hooldusmeetmete läbiviimist oleks tulnud neid asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida need avaldavad erikaitseala kaitse-eesmärkidele.

181. Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause kohaselt oleksid Iirimaa ametiasutused võinud, võttes arvesse asjakohase hindamise järeldusi hooldusmeetmete tagajärgede kohta asjaomasele alale ja arvestades selle kaitse-eesmärke, anda sellisele tegevusele loa vaid tingimusel, et nad on kindlad, et see ei avalda selle ala terviklikkusele negatiivset mõju ning kui neil ei ole teaduslikust seisukohast mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes.(88)

182. Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause kohaselt oleks luba olnud tagajärgede hindamise puudumise tõttu õigusvastane. Seejuures tuleneb Iirimaa valitsuse väidetest, et loa andmine ei olnud võimalik ka erikaitsealale mõju avaldamise tõttu. Iirimaa valitsus tunnistab, et järve veetase on otsustava tähtsusega seal viibivatele laululuikedele, kuna nad vajavad suurt akvatooriumi. Ka möönab ta, et kuivenduskanalite hooldus 1997. aastal kiirendas veetaseme langust ja vähendas laululuikede seal viibimise aega. Iirimaa valitsuse argumentatsioonist tuleneb ka, et kuivenduskanalite hooldustööd on seega vähemalt ajutistelt halvendanud Glen Lake’i erikaitseala sobivust laululuikede talvitumisalana. Kuna laululuikede talvitumisala kaitsmine on selle erikaitseala oluline kaitse-eesmärk, siis avaldati ala terviklikkusele negatiivset mõju artikli 6 lõike 3 teise lause mõttes.

183. Samuti on loa andmine välistatud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel. Iirimaa toob enese õigustamiseks ainult välja selle, et kuivenduskanalite hooldus on seadusjärgne kohustus, mis on eksisteerinud juba pikka aega. Selle argumentatsiooni alus on Iiri valitsuse seisukoht, et kuivendamine toimub üldises huvis. Selline huvi, isegi kui see kaalub üles erikaitsealade kaitsmise huvi, saab loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel õigustada halvendamist ainult alternatiivsete lahenduste puudumisel. Käesoleval juhul väidab Iirimaa valitsus ise, et tamm oleks saanud ära hoida kuivendamise negatiivsed mõjud, kuid ta ei too välja, et tammi ehitamist enne hooldusmeetmete läbiviimist takistasid ületamatud raskused. Seega oli olemas vähemalt üks alternatiiv meetmete läbiviimiseks viisil, mis poleks alale mõju avaldanud.

184. Seega oli hooldusmeetmete teostamise viis vastuolus loodusdirektiivi artikli 6 lõigetega 3 ja 4. Kuna nende sätete rikkumine avaldas mõju ka erikaitseala terviklikkusele, rikuti samal ajal artikli 6 lõiget 2.

185. Seega ei ole Iirimaa võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2, 3 ja 4 täitmiseks seoses kuivenduskanalite hooldusmeetmete teostamisega Glen Lake’i erikaitseala piirkonnas.

G.      Linnudirektiivi artikkel 10

186. Lõpuks heidab komisjon Iirimaale ette linnudirektiivi artikli 10 kohaselt teaduslike uurimustöödega seotud kohustuste täitmata jätmist.

187. Linnudirektiivi artikkel 10 sätestab:

„1. Liikmesriigid soodustavad kõikide artiklis 1 nimetatud linnuliikide asurkondade kaitseks, hoidmiseks ja kasutamiseks tehtavat uurimistööd ja muud tööd.

2. Erilist tähelepanu pööratakse V lisas loetletud teemadega seotud uurimisele ja tööle. Liikmesriigid saadavad komisjonile mis tahes nõutava teabe, võimaldamaks komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid käesolevas artiklis osutatud uuringute ja töö kooskõlastamiseks.”

188. Linnudirektiivi V lisas on loetletud järgmised uurimisteemad:

„a) Siseriiklikud loendid liikidest, mis on nende geograafilist levikut arvestades väljasuremisohus või eriti ohustatud.

b) Rändliikidele nende rändeteedel ning talvitus- ja pesitsuspaikadena eriti tähtsate alade loetelu ja nende ökoloogilise kirjelduse koostamine.

c) Rändliikide rõngastamisel saadud arvukuseandmete loetelu koostamine.

d) Metslindude loodusest võtmise meetodite mõju hindamine liikide arvukusele.

e) Lindude põhjustatavate kahjustuste vältimise ökoloogiliste meetodite väljatöötamine või täiustamine.

f) Teatavate liikide rolli kindlaksmääramine reostuse indikaatoritena.

g) Linnuliikide arvukusele kahjulikku mõju avaldava keemilise reostuse uurimine.”

189. Iiri õiguses on 1976. aasta Wildlife Act’i artikli 11 lõikes 3 ette nähtud kõigest võimalus taolisi uuringuid teha või soodustada, kuid mitte kohustus. Samuti esineb puudusi praktilises teostamises. Nii on Iirimaa möönnud, et ei oma piisavalt andmeid, et kindlaks teha rüüdi ja väikepistriku erikaitsealasid.

190. Iirimaa valitsus tugineb selles osas Iiri kohtupraktikale, mille kohaselt ornitoloogiliste uuringutega seoses valitud sõnastust the Minister may […] võib tõlgendada ka kohustusena. Samuti on Iirimaal tehtud uuringuid lisaks linnudirektiivi artiklist 10 tulenevatele kohustustele.

191. Nagu komisjon õigesti rõhutab, eksisteerib kõigest võimalus, et 1976. aasta Wildlife Act’i artikli 11 lõiget 3 võib, vaatamata selle lahtiseks jäetud sõnastusele, kohustusena tõlgendada. Iirimaa ei ole esitanud kohtuotsust, kus esineks taoline tõlgendus. Järelikult ei ole 1976. aasta Wildlife Act’i artikli 11 lõike 3 sõnastus piisavalt selge ja ühemõtteline, et vastata linnudirektiivi artiklis 10 esitatud nõuetele.

192. Lisaks ei vaidle ka Iirimaa vastu etteheitele, et ta pole piisavalt püüdnud uurida mõlemat eelnimetatud liiki. Järelikult ta nõustub selle etteheitega.

193. Lähtudes hagist tervikuna, saab järeldada, et nimetatud puudused esinevad ka seoses jäälinnuga ja esinesid kaua aega seoses teiste liikidega. See nähtub eelkõige ebapiisavast alade erikaitsealadeks klassifitseerimisest. Samuti ei mainita 1976. aasta Wildlife Act’i artiklis 11 linnudirektiivi V lisas nimetatud uurimisteemasid.

194. Iirimaa ei ole seega võtnud kõiki vajalikke meetmeid linnudirektiivi artikli 10 täitmiseks.

IV.    Kohtukulud

195. .Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Iirimaa on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud komisjoni taotluse alusel temalt välja mõista.

196. Kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astunud Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik ise oma kohtukulud.

V.      Ettepanek

197. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.     Iirimaa on rikkunud direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ja direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, kuna ta:

a)      ei ole direktiivi 79/409 kohaselt klassifitseerinud alates 6. aprillist 1981 kõiki direktiivi 79/409 I lisas loetletud liikidele ning reeglipäraselt esinevatele rändliikidele arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid, eelkõige kuna ta ei ole klassifitseerinud Cross Lough’ (Killadoon) ala ja liitnud kahte Tolka jõe lehtersuudmes asuvat ala Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitsealaga;

b)      on jätnud alates 6. aprillist 1981 tagamata, et artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid kohaldataks aladele, mis tuleb direktiivi 79/409 kohaselt klassifitseerida erikaitsealadena, kuid mida ei ole klassifitseeritud erikaitsealadena;

c)      ei ole täielikult ja õigesti siseriiklikku õigusesse üle võtnud ning rakendanud direktiivi 79/409 artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid;

d)      ei ole võtnud enne 1997. aasta Statutory Instrument nr 94 European Communities (Natural Habitats) Regulations’i vastuvõtmist direktiivi 79/409 kohaselt klassifitseeritud erikaitsealade suhtes kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 2 täitmiseks;

e)      ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 2 täitmiseks seoses kõikidele antud sätte alusel klassifitseeritud erikaitsealadele mõju avaldamisega isikute poolt, kes ei ole kõnealuste alade valdajad;

f)      ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõigete 3 ja 4 nõuete täitmiseks seoses kavadega;

g)      ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause nõuete täitmiseks vesiviljelusprojektidele loa andmisel;

h)      ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõigete 2, 3 ja 4 täitmiseks seoses kuivenduskanalite hooldusmeetmete teostamisega Glen Lake’i erikaitseala piirkonnas ja

i)      ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 79/409 artikli 10 täitmiseks.

2.     Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.     Mõista kohtukulud välja Iirimaalt.

4.     Hispaania Kuningriik ja Kreeka Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.

1 – Algkeel: saksa.

2 – EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98.

3 – 19. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑3/96: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1998, lk I‑3031).

4 – 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑202/01: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2002, lk I‑11019).

5 – 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑240/00: komisjon vs. Soome (EKL 2003, lk I‑2187).

6 – 20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑378/01: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I‑2857).

7 – Vt ka minu tänane ettepanek kohtuasjas C‑334/04.

8 – Vt ka minu tänane ettepanek kohtuasjas C‑235/04.

9 – Komisjoni 14. jaanuari 2005. aasta pressiteade IP/05/45.

10 – Heath, M. F. ja Evans, M. I., „Important Bird Areas in Europe. Priority sites for conservation. Volume 2: Southern Europe”, BirdLife Conservation Series Nr 8, II kd, Cambridge, 2000, lk 261 jj.

11 – EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102.

12 – Kostja vastuse punkt 91.

13– Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 14, ja 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑355/90: komisjon vs. Hispaania, nn Santoña soode kohtuotsus (EKL 1993, lk I‑4221, punktid 26, 27 ja 32).

14 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 62.

15 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud nn Santoña soode kohtuotsus, punkt 26; 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑44/95: Royal Society for the Protection of Birds, nn Lappel Bank’i kohtuotsus (EKL 1996, lk I‑3805, punkt 26) ja eespool 3. joonealuses märkuses viidatud otsus komisjon vs. Madalmaad, punktid 59 jj.

16 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punktid 55 jj.

17 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punktid 68‑70, ja 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 18.

18 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 68.

19 – Vt täpsemalt minu tänane ettepanek kohtuasjas C‑235/04: komisjon vs. Hispaania (EKL 2007, lk I‑5415, ettepaneku punkt 70 jj).

20 – Vt selle kohta ja eelkõige IBA 2000 Hispaaniat puudutava osa kohta täpsemalt minu tänane ettepanek kohtuasjas C‑235/04: komisjon vs. Hispaania (EKL 2007, lk I‑5415, ettepaneku punkt 47 jj).

21 – IBA 2000, I kd, lk 374.

22 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 69, ja eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 18.

23 – Need kriteeriumid on kirjeldatud IBA 2000‑s, I kd, lk 13 jj ja 850 jj, ning neid kõrvutatakse uute nimekirjade puhul kasutatud kriteeriumitega.

24 – Kriteeriumi C 6 ei olnud IBA 89 kriteeriumide loetelus konkreetselt nimetatud, küll aga selle põhjendustes, vt kohtuasja C‑3/96: komisjon vs. Madalmaad hagiavalduse 7. lisa, lk 2, ja kohtuasja C‑378/01: komisjon vs. Itaalia hagiavalduse 16. lisa. Selle kohaselt arendati ja kasutati seda kriteeriumi CORINE biotoobiprojekti raames.

25 – IBA 2000, I kd, lk 374.

26 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 56.

27 – Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 58.

28 – Vt BirdLife International, Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status, 2004, .

29 – IBA 2000, I kd, lk 18 ja 13.

30 – Vt 17. jaanuari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑157/89: komisjon vs. Itaalia (jahiajad) (EKL 1991, lk I‑57, punkt 15) ja 8. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑60/05: WWF Italia jt (EKL 2006, lk I‑5083, punkt 27).

31 – 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑209/04: komisjon vs. Austria, nn Lauteracher Ried’i kohtuotsus (EKL 2006, lk I‑2755, punkt 44).

32 – Vt eespool ettepaneku punkt 4.

33 – Vt 8. juuli 1987. aasta otsus kohtuasjas 262/85: komisjon vs. Itaalia (EKL 1987, lk 3073, punkt 39) ja 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑38/99: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2000, lk I‑10941, punkt 53).

34 – Vt eespool 31. joonealuses märkuses viidatud nn Lauteracher Ried’i kohtuotsus, punkt 44. Euroopa Kohus sedastas viidatud otsuses, et teatud piirkonnad tuleb klassifitseerida erikaitsealadena, kuigi need ei olnud nimetatud Austria kohta käivas IBA nimekirjas.

35 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 56.

36 – Vt kostja vastuse lisa D.2, leht 63.

37 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud nn Santoña soode kohtuotsus, punkt 22, ja 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑374/98: komisjon vs. Prantsusmaa, nn Basses Corbières’i kohtuotsus (EKL 2000, lk I‑10799, punktid 47 ja 57).

38 – Kui varasem klassifitseerimiskohustus oleks vaieldav, peaks komisjon tõendama, et see ala oli varem kõige sobivam.

39 – Vt minu 23. veebruari 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C‑191/05: komisjon vs. Portugal (Moura, Mourão, Barrancos) (EKL 2006, lk I‑6853, punkt 14).

40 – Selle kohta ka Ühendkuningriigi Joint Nature Conservation Commitee selgitused tutt-tiiru asurkonna loenduse kohta projekti Seabird 2000 raames, .

41 – Sõltumata komisjoni nõuetest, võib lisaks eelnevale tekkida kohustus heastada kaitsemeetmete puudumisega tekitatud tagajärjed, st võtta meetmeid, mis taastavad ala sobivuse tutt-tiiru asurkonna elupaigana.

42 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud nn Lappel Bank’i kohtuotsus, punkt 26, ja 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑191/05: komisjon vs. Portugal (Moura, Mourão, Barrancos) (EKL 2006, lk I‑6853, punkt 10).

43 – Hagi lisa A‑17.

44 – IBA 2000, I kd, lk 405 jj.

45 – Hagi lisade leht 324.

46 – Eespool 37. joonealuses märkuses viidatud nn Basses Corbières’i kohtuotsus.

47 – Sätte tekst on toodud eespool ettepaneku punktis 10.

48 – 18. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑166/97: komisjon vs. Prantsusmaa, nn Seine’i suudme kohtuotsus (EKL 1999, lk I‑1719, punkt 21).

49 – 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑6/04: komisjon vs. Ühendkuningriik (vastavus) (EKL 2005, lk I‑9017, punkt 34).

50 – Artikkel sätestab: „The provisions of Regulations 4, 5, 7, 13, 14, 15 and 16 shall, where appropriate, apply with any necessary modifications to areas classified pursuant to paragraph 1 and 2 of Article 4 of the Birds Directive.”

51 – 9. aprilli 1987. aasta otsus kohtuasjas 363/85: komisjon vs. Itaalia (EKL 1987, lk 1733, punkt 7); 30. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑361/88: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1991, lk I‑2567, punkt 15); 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑58/02: komisjon vs. Hispaania (EKL 2004, lk I‑621, punkt 26) ja eespool 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (vastavus), punkt 21.

52 – Vt viited eespool 33. joonealuses märkuses.

53 – Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud nn Santoña soode kohtuotsus, punkt 30.

54 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud nn Santoña soode kohtuotsus, punkt 22.

55 – Ka eespool 48. joonealuses märkuses viidatud nn Seine’i suudme kohtuotsus, punkt 5, mainib üksnes 1994. aasta juunit. Nimelt on raske täpselt määratleda loodusdirektiivi ülevõtmistähtaja lõppu. See sõltub vastavalt EMÜ lepingu toona kehtinud artikli 191 lõikele 2 (pärast muutmist nüüd EÜ artikkel 254) kuupäevast, mil liikmesriike sellest teavitati. Eur-Lex nimetab tähtaja lõppkuupäevana 10. juunit 1994, samal ajal kui Euroopa Kohus lähtus 26. juuni 1997. aasta otsuses kohtuasjas C–329/96: komisjon vs. Kreeka (EKL 1997, lk I‑3749, punkt 2) ja 11. detsembri 1997. aasta otsuses kohtuasjas C–83/97: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1997, lk I‑7191, punkt 2) 5. juunist 1994.

56 – Viidatud 37. joonealuses märkuses.

57 – Vt eespool ettepaneku punkt 80.

58 – 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall (EKL 1986, lk 723, punkt 48); 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori (EKL 1994, lk I‑3325, punkt 20); 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C–201/02: Wells (EKL 2004, lk I‑723, punkt 56) ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I‑8835, punkt 108). Selleks et põhjendada ülevõtmise vajadust, ei ole vaja selgitada, kas 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981) on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.

59 – Komisjon tugineb 24. märtsi 1998. aasta kohtuotsusele Raymond McBride vs. Galway Corporation.

60 – 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑117/00: komisjon vs. Iirimaa, nn Owenduff-Nephin Beg Complex’i kohtuotsus (EKL 2002, lk I‑5335, punkt 15); vt samuti eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 57.

61 – Nii uuris Euroopa Kohus eespool 55. joonealuses märkuses viidatud nn Seine’i suudme kohtuotsuses, punkt 48 jj, kas konkreetne projekt rikub linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teist lauset.

62 – Nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80).

63 – Nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (EÜT L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269).

64 – Birds of Conservation Concern in Ireland, 1999.

65 – Vt species factsheet, mis tõenäoliselt põhineb samal uurimusel, millele komisjon viitab, .

66 – Vt andmeid põllumajanduslikel maastikel elavate lindude arvukuse vähenemise kohta BirdLife International (2005), A Biodiversity Indicator for Europe: Wild Bird Indicator Update 2005, , ja vastavad BirdLifefactsheets komisjoni nimetatud liikide kohta: .

67 – Vt eespool 55. joonealuses märkuses viidatud nn Seine’i suudme kohtuotsus, punkt 48 jj, milles Euroopa Kohus lükkas tagasi komisjoni pidepunktid kohustuste rikkumise kohta Prantsusmaa vastuväidete alusel.

68 – Vt loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2 ja 3 seose kohta 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑127/02: Landelijke Vereniging tot Behoud nad de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels (EKL 2004, lk I‑7405, punktid 31 jj, eelkõige punkt 36).

69 – Eespool 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (vastavus), punkt 25 jj.

70 – Eespool 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (vastavus), punkt 54 jj.

71 – „It shall be the duty of a planning authority to take such steps within its powers as may be necessary for securing the objectives of the development plan.” Development objectives on artikli 10 kohaselt development plani osa.

72 – EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248.

73 – EÜT L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157.

74 – Vt 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑407/03: komisjon vs. Soome (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, kättesaadav ainult soome ja prantsuse keeles, ELT C 228, lk 15). Soome Vabariik tunnistas, et keskkonnamõju hindamine ei saa asendada loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaldamist. Vt ka minu 27. oktoobri 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑209/04: komisjon vs. Austria, nn Lauteracher Ried’i kohtuotsus (EKL 2006, lk I‑2755, punktid 70 jj) alternatiivide uurimise kohta.

75 – 27. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑441/02: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2006, lk I‑3449, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

76 – Eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 49.

77 – Eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.

78 – Birdwatch Ireland, Review of the Aquaculture Licensing System in Ireland, 2000 (hagiavalduse lisa A‑39). Iirimaa avalik nõuandev organ Heritage Council (pärandi nõukogu) on seda uurimust toetanud.

79 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 45.

80 – LIFE96 NAT/IRL/003240 – Management planning, monitoring, auditing of management and land acquisition for SPAs in Ireland, teavet selle projekti kohta leiab aadressilt .

81 – Arvudest selgub, et rahuldamata jätmist nõuti 5 juhul, kuid neist taotlustest 4 said nõusoleku.

82 – Repliigi lisa B‑15, leht 179.

83 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 36.

84 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 35.

85 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 24.

86 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 45.

87 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 44.

88 – Eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Waddenzee, punkt 67.

Full & Egal Universal Law Academy