KOHTUJURISTI ETTEPANEK
DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER
esitatud 14. detsembril 20061(1)
Kohtuasi C‑490/04
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Saksamaa Liitvabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vastuvõetavus – Siseriikliku õiguse ühenduse õigusele vastavuse kontrollimise kriteeriumid – Kohtueelse menetluse kestus – Hagiavalduse selgus – Põhjendatud arvamuse ja hagiavalduse vastavus – Töötajaid Saksamaale lähetavate ettevõtjate kohustus tasuda makseid Saksa puhkusekassasse, tõlkida dokumente ja nimetada järjestikused töökohad
I. Sissejuhatus
1. Komisjon palub EÜ artikli 226 alusel Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, kuna ta nõuab teises liikmesriigis asuvatelt äriühingutelt, kes lähetavad tööjõudu tema territooriumile, maksete tasumist riiklikusse puhkusekassasse – välja arvatud juhul, kui nad juba tasuvad makseid „samalaadsele organile” – ja teatud dokumentide tõlkimist, ning kuna ta nõuab, et ajutist tööjõudu vahendavad välisriigi ettevõtjad teataksid igast töötaja lähetamisest ja igast määratud töökohast.
2. Enne kui kaaluda, kas sellised kohustused on ühenduse õigusega vastuolus, tuleb siiski kindlaks määrata nende kohustuste uurimise kriteerium, jätmata tähelepanuta Euroopa parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega.(2)
3. Lisaks palub Saksamaa Liitvabariik tunnistada hagi vastuvõetamatuks selgusetuse ja põhjendatud arvamusele mittevastavuse tõttu, samuti pika kohtueelse menetluse tõttu.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigusnormid
1. EÜ asutamisleping
4. Vastavalt EÜ artikli 49 esimesele lõigule „keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse”.
2. Direktiiv 96/71
5. Kui selle põhivabaduse teostamisel lähetatakse ajutiselt töötajaid teise riigi territooriumile,(3) tekitab erinevate õiguskordade koosmõju spetsiifilisi probleeme.(4) Sellesse konteksti kuulub direktiiv 96/71, mis püüab ühendada „ausaid konkurentsitingimusi ning meetmeid, mis tagavad töötajate õigustest kinnipidamise” (põhjendus 5).(5)
6. Artikli 1 lõige 1 piiritleb direktiivi kohaldamisala liikmesriigis asuvate ettevõtjatega, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid teise liikmesriiki ühel lõikes 3 sätestatud meetodil, nimelt kui töötajad lähetab: a) ettevõtja lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja teenustesaaja vahel; b) ettevõtja kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse; või c) ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja vahendab töötajaid kasutajale, kes tegutseb töötajaid lähetava ettevõtte asukohariigist erinevas riigis.
7. Pärast mõiste „lähetatud töötaja” määratlemist (artikkel 2) ja töötingimuste miinimumnõuete kehtestamist (artikkel 3) käsitleb direktiiv artiklis 4 „koostööd teavitamisel” järgmiselt:
„1. [...] liikmesriigid [määravad] siseriiklike õigusaktide ja/või tavade kohaselt ühe või mitu kontaktasutust või ühe või mitu pädevat riigiasutust.
2. Liikmesriigid näevad ette koostöö ametivõimude vahel, kes siseriiklike õigusaktide kohaselt vastutavad artiklis 3 nimetatud töötingimuste järelevalve eest. Koostöö hõlmab eelkõige vastamist kõnealuste ametivõimude põhjendatud infonõuetele töötajate riikidevahelise vahendamise kohta, kaasa arvatud ilmsete rikkumiste või võimalike riikidevahelise ebaseadusliku tegevuse juhtude kohta.
Komisjon ja esimeses lõigus nimetatud ametivõimud teevad tihedat koostööd raskuste analüüsimisel, mis võivad tekkida artikli 3 lõike 10 kohaldamisel.
Vastastikust haldusabi antakse tasuta.
3. Iga liikmesriik võtab asjakohased meetmed, et teha teave artiklis 3 nimetatud töötingimuste kohta üldkättesaadavaks.
4. Iga liikmesriik teatab muudele liikmesriikidele ja komisjonile lõikes 1 nimetatud kontaktasutustest ja/või pädevatest asutustest.”
8. Seejärel kohustab direktiiv riike võtma asjakohased abinõud juhuks, kui õigusnorme ei täideta (artikkel 5), määrab kindlaks kohtualluvuse (artikkel 6) ja määrab artiklis 7 direktiivi ülevõtmise tähtaja, sätestades, et:
„Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid vastu hiljemalt 16. detsembriks 1999. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.
[…]”
9. Artikkel 8 reguleerib läbivaatamist komisjoni poolt(6) ja artiklis 9 on märgitud adressaatideks liikmesriigid.
B. Saksa õigusakt
10. Tööjõu liikumist reguleerib Saksamaal 26. veebruari 1996. aasta Arbeitnehmer-Entsendegesetz (seadus töötajate lähetamise kohta, edaspidi „AEntG”),(7) mis jõustus 1. märtsil 1996.
11. § 1 lõige 1 laiendab teatud tingimustel ehitussektoris kehtivates üldkohustuslikes kollektiivlepingutes alampalka, lubade kestust ja tasulist puhkust reguleerivate normide õigusmõju õigussuhtele, mis ühendab teises riigis asuvat tööandjat ja tema töötajaid. Lõike 3 alusel tuleb kollektiivlepinguid järgida ka tasulise puhkuse jaoks maksete tasumise osas, välja arvatud juhul, kui makseid tasutakse „samalaadsele organile” ettevõtja asukohariigis.
12. § 2 sätestab „kontrollimehhanismid”, nagu lõikes 3 ette nähtud kord, mille alusel välisettevõtjal peavad olema saksakeelsed tõendavad dokumendid § 1 kohustuste täitmise kohta: tööleping, palgatõendid ja tõendid nii tööaja kui ka väljamakstud palga kohta.
13. § 3 lõige 2 kohustab tööjõudu vahendavaid välisriikide äriühinguid esitama enne iga ehitustöö algust saksakeelse avalduse, milles on märgitud vahendatavate töötajate perekonna- ja eesnimi ning sünnikuupäev; vahenduse algus ja lõpp; töö tegemise koht; koht Saksamaal, kus hoitakse § 2 lõikes 3 nimetatud dokumente; volitatud isik selles riigis; töötajaid kasutava äriühingu nimi ja aadress. Ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja ja tööjõudu vastu võtva ettevõtja vahelises lepingus võib sätestada, et töö tegemise koha muutustest tuleb teatada.
III. Kohtueelne menetlus
14. Olles saanud mitu kaebust AEntG kohta, saatis komisjon 12. novembril 1998 Saksamaale märgukirja ja täiendava märgukirja 17. augustil 1999, millele liikmesriik vastas 8. märtsil, 4. mail ja 25. oktoobril 1999.
15. Selgitused ei veennud komisjoni, kes esitas 25. juulil 2001 põhjendatud arvamuse, kutsudes Saksamaad võtma arvamuse täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
16. Saksamaa valitsus esitas märkused 1. oktoobril 2001, 10. detsembril 2001, 3. veebruaril 2003 ja 4. detsembril 2003; 23. jaanuaril 2004 teatas ta AEntG muutmisest 23. detsembri 2003. aasta Drittes Gesetz für moderne Dienstleistungen am Arbeitsmarkt’iga (kolmas seadus tööturul tänapäevase teenuste osutamise kohta).(8)
17. Leides, et seadusemuutusega oli kõrvaldatud vaid osa AEntG vastuoludest ühenduse õiguskorraga, pöördus komisjon Euroopa Kohtusse, nõudes EÜ artikli 226 tähenduses liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamist.
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
18. Euroopa Kohtus 29. novembril 2004 registreeritud hagis palutakse tuvastada, et Saksamaa on rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, kuna ta nõuab: a) et välisettevõtjad teeksid makseid Saksa puhkusekassasse isegi siis, kui töötajatel on nende tööandja asukohariigi õigusaktidest tulenevalt olemuslikult võrreldav õiguslik kaitse (AEntG § 1 lõige 3); b) et välisettevõtjad tõlgiksid saksa keelde (AEntG § 2) töölepingu, palgatõendid, tööaega ja palga väljamaksmist tõendavad dokumendid ning kõik muud dokumendid, mida Saksa ametiasutused nõuavad; ja c) et ajutist tööjõudu vahendavad välisettevõtjad teataksid iga töötaja vahendamisest Saksamaal ettevõtjas kasutamiseks ja igast töötajale määratud töökohast (AEntG § 3 lõige 2).(9) Ta nõuab samuti kohtukulude väljamõistmist hagejalt.
19. Kostja vastuses, mis esitati 4. veebruaril 2005, väidetakse, et hagi on vastuvõetamatu ja alusetu.
20. 29. märtsil 2005 esitati repliik ja 17. mail 2005 vasturepliik.
21. Euroopa Kohtu president lubas 7. juuni 2005. aasta määrusega menetlusse astuda Prantsusmaal, kes esitas oma märkused 22. septembril 2005 Saksamaa Liitvabariigi toetuseks kohustuste rikkumise hagi teise väite kohta. Selle menetlusse astumise kohta esitas komisjon oma märkused 28. novembril 2005 ja Saksamaa oma märkused 27. oktoobril 2005.
22. 8. novembri 2006. aasta kohtuistungil osalesid liitvabariigi ja komisjoni esindajad.
V. Kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavus
23. Kostjaks oleva valitsuse arvates tuleks siseriiklike eeskirjade üle otsustada direktiivi 96/71 alusel ja mitte EÜ artikli 49 alusel, millega ta tõstatab küsimuse hageja nõuete vastuvõetavusest (A). Lisaks esitas ta kolm vastuväidet, mille tõttu on hagi tema arvates täielikult või osaliselt vastuvõetamatu; need puudutavad kohtueelse menetluse kestust (B), hagi ebatäpsust (C) ja kolmanda väite muutmist (D).
A. Hindamiskriteerium
24. Direktiiv 96/71 ei olnud haldusmenetluse alustamise ajal veel vastu võetud, aga põhjendatud arvamuse esitamise ajal oli direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise tähtaeg lõppenud. Saksamaa valitsus rõhutab seda ajalist järjestust selleks, et kontrollida AEntG‑d direktiivi 96/71 seisukohast ja mitte EÜ artikli 49 suhtes, mis on kohaldatav ainult juhul, kui liikmesriigid ületavad direktiivi ülevõtmisel neile jäetud kaalutlusruumi.
25. Komisjon ei anna vastuväitele selget vastust ja tema argumentides on vasturääkivusi, sest hagiavalduse punktis 1 näiteks selgitab ta, et ühenduse õigusele vastavust tuleb kontrollida asutamislepingu selle artikli alusel, ja neli rida edasi nimetab seda sätet ja direktiivi 96/71. Ka kohtuistungil ei andnud tema esindaja küsimisele vaatamata selle vastuväite kohta selgitusi.
26. Vaidlus paneb arutama, millisest ühenduse õigusnormist tuleks lähtuda ja millised on vale valiku tagajärjed. Kui vastuolu on täiesti ilmne, siis puudub selles suhtes põhiline õiguslik alus ja hagi on alusetu; olukord oleks sama juhul, kui väidetaks, et on rikutud teisese õiguse eeskirja, mis ei ole asjaolude esinemise ajal veel välja kuulutatud; väljaspool neid juhtusid tuleb analüüsida kohtuasja sisuliselt, kontrollimata vastuvõetamatuse vastuväidet.
27. Käesolevas kohtuvaidluses ei saa jätta hagi vastu võtmata in limine litis, sest kohustuste rikkumise tuvastamiseks on asjakohane lähtuda asutamislepingust ja jätta kõrvale direktiiv 96/71, mis ei rakenda EÜ artikli 49 sisu ammendavalt, sest: ühelt poolt väljendab direktiivi põhjendus 13 kavatsust liikmesriikide õigusaktid kooskõlastada selleks, et sätestada minimaalse kaitse põhilised kohustuslikud sätted, mida peavad täitma töötajaid lähetavad ettevõtjad vastuvõtvas riigis;(10) ja teiselt poolt jätab artikkel 5 riikide ametiasutustele suure otsustusvabaduse, tingimusel et nad respekteerivad põhivabadusi.(11)
28. Seega võivad riikidevahelisi tööteenuseid reguleerivad riikide õigusaktid rikkuda esmast ja teisest õigust. Kui need rikuvad direktiivi, jäetakse kõrvale asutamislepingu kohaldamine, ehkki kuna direktiiv põhineb asutamislepingul, tähendab direktiivi rikkumine ühtlasi asutamislepingu rikkumist. Kui need rikuvad aga vahetult asutamislepingut, sest need ei järgi asutamislepingut rakendava direktiivi üksikasju, siis on ainus võimalik viitedokument asutamisleping ise.
29. Seega on hagiavalduses märgitud viitedokument õige, sest etteheidetavad rikkumised ületavad direktiivis 96/71 sätestatut, mistõttu ei ole oluline, et põhjendatud arvamus esitati pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppu, ilma et see piiraks direktiivi asjakohasust omavahel seotud valdkondades või tõlgendamiseeskirjana.
B. Kohtueelse menetluse kestus
30. Saksamaa arvates oli Euroopa Kohtusse pöördumise tähtaeg lõppenud, sest kuigi menetlus algatati 1998. aastal, esitati hagiavaldus 23. novembril 2004, rikkudes sellega õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid; pealegi kontrollis Euroopa Kohus 2001. aastal AEntG kooskõla ühenduse õigusega.
31. Komisjon väidab vastu, et kostja ise andis alust arvata, et kavandatud seadusemuudatustega rikkumised kõrvaldatakse.
32. Kuigi EÜ artiklis 226 osutatud hagi kohtueelne menetlus pikenes üle kuue aasta, on mitu argumenti selle vastuväite tagasilükkamiseks.
33. Esiteks on kohtupraktikas sedastatud, et kohtueelse menetluse liiga pika kestuse tõttu võib hagi muutuda vastuvõetamatuks ainult juhul, kui komisjoni käitumine on raskendanud tema argumentidele vastuvaidlemist ning rikub seega kaitseõigusi; sellisel juhul peab asjaomane liikmesriik „sellist raskenemist tõendama”.(12) Saksamaa valitsus ei ole käesoleval juhul oma kaitseõiguste vähenemist tõendanud.
34. Teiseks tugineb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus asutamislepingu või teisese õiguse rikkumise objektiivsele tuvastamisele;(13) õiguspärase ootuse argumendi vastuvõtmine tähendaks õigustada rikkumist EÜ artikli 226 eesmärgi vastaselt.(14) Sama kehtib õiguskindluse puhul.(15) Kui vaidlusaluste eeskirjade täitmist ei ole otsusega peatatud, peavad üksikisikud neid täitma, ka kohtuasja menetlemise ajal.
35. Kolmandaks, kuigi AEntG kooskõla liidu õiguskorraga käsitleti 25. oktoobri 2001. aasta kohtuotsuses Finalarte jt,(16) 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsuses Portugaia Construções,(17) 12. oktoobri 2004. aasta kohtuotsuses Wolf & Müller(18) ja 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa,(19) puudutasid need menetlused käesolevas kohtuasjas arutatavatest erinevaid aspekte, ehkki neil on mõni seos:
– kohtuotsusel Finalarte jt on oluline seos käesoleva kohustuste rikkumise ühe väitega, sest ka seal otsustati Saksa tasulise puhkuse kassade süsteemi üle ja tuvastati, et selle õigusnormi kohaldamine on riikidevahelise teenuste osutamise puhul asutamislepinguga kooskõlas, kui on täidetud kaks tingimust.(20) Käesolevas menetluses aga leiab komisjon, et need tingimused ei ole täidetud;
– kohtuotsuses Portugaia Construções käsitleti lähetatud töötajate alampalka;
– kohtuotsus Wolf & Müller puudutas samuti tasu ja konkreetselt tasu maksmise kohustust direktiivi 96/71 artikli 5 tõlgendamise teel EÜ artikli 49 alusel;
– lõpuks, pärast käesoleva hagiavalduse esitamist tehtud kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa tuvastati direktiivi 96/71 artikli 3 rikkumine palga koostiselementide osas.
36. Neljandaks, pärast põhjendatud arvamuse esitamist 2001. aastal muudeti Saksa seadust 2003. aasta lõpus, mistõttu ei saa komisjonile kuidagi ette heita, et ta analüüsis neid muudatusi enne hagiavalduse esitamist 2004. aasta novembris.
37. Esitatud argumendid lükkavad ümber Saksamaa esitatud kriteeriumid, mille põhjal hinnatakse nende tähtaegade mõistlikkust, mis – nagu komisjon märgib – kehtivad konkurentsimenetlustes(21) ja Esimese Astme Kohtu menetlustes.(22)
C. Hagiavalduse täpsus
38. Saksamaa valitsus nõuab ka, et hagi tunnistataks täpsuse puudumise tõttu vastuvõetamatuks, sest selles esitatakse abstraktselt õiguslikud asjaolud, ilma et märgitaks konkreetselt ühtegi töölähetust, mis tõendaks AEntG vastuolu EÜ artikliga 49.
39. Komisjon rõhutab, et tema nõuded on selged, ja vastab, et menetlust ei algatatud mõne töötaja või ettevõtte kaebuse tõttu ega kohtu- või haldustavade tõttu, vaid seetõttu, et liikmesriigi õiguskord ei vasta ühenduse õigusele.
40. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punkt c(23) nõuab, et hagiavalduses tuleb märkida „hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest”. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, võimaldamaks kostjal enda kaitseks valmistuda ning Euroopa Kohtul hagiavalduse üle otsustada, nii et põhilised fakti- ja õigusväited, millele hagiavaldus toetub, peavad „ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavalduse tekstist endast”.(24)
41. Käesoleval juhul on nimetatud nõuded täidetud. Komisjon jaotas hagiavalduse nelja suurde osasse: esimeses, asjaoludele ja kohtueelsele menetlusele pühendatud osas on esitatud menetlustoimingud ja ära märgitud viis põhjendatud arvamuses nimetatud vastuolu punkti; teises osas esitatakse üksikasjalikult asjaomased ühenduse ja siseriiklikud sätted; kolmas osa, milles antakse õiguslik hinnang, algab eelmärkusega siseriikliku seaduse muutmise kohta ja seejärel kommenteeritakse iga kohustuste rikkumise väidet, millega lükatakse ümber haldusmenetluses tehtud märkused; neljandas osas lisatakse nõuded kooskõlas ülejäänud dokumendiga, märkides eraldi, et AEntG § 1 lõige 3, § 2 ja § 3 lõige 2 rikuvad EÜ artiklit 49.
42. Euroopa Kohtule on etteheited ja nende põhjendused hästi teada, samamoodi nagu kostjaks olevale riigile, kes lükkas need tagasi, aga faktiliste ja õiguslike argumentide kirjeldust ei tohi segi ajada nende tõesuse ja õigsusega.
43. Erilisi tõendeid tuleb esitada, kui liikmesriigi kohustuste rikkumine tuleneb siseriikliku õigusnormi kohaldamisest, mitte juhul, kui see põhineb õigusnormi sisul, mistõttu on ainult esimesel juhul vaja etteheidetavat praktikat dokumenteeritult ja üksikasjalikult tõendada.(25)
44. Järelikult ei saa käesolevas hagis vastuvõetamatuse vastuväitega nõustuda.
D. Esimese väite muutmine
45. Saksamaa esitab hagi esimese väite vastu veel ühe vastuväite menetlusnormide rikkumise kohta, sest põhjendatud arvamuses esitatud etteheide ei lange tema arvates kokku sellega, mis tehti hagiavalduses. Komisjon eitab väite muutmist, sest erinevused seonduvad täpsustusega võrreldes kohtueelse menetlusega.
46. Euroopa Kohus on sageli sedastanud, et EÜ artiklis 226 ette nähtud kohtueelne menetlus piiritleb selle sätte alusel esitatud hagi eseme, nii et hagi põhineb samadel väidetel ja argumentidel mis põhjendatud arvamus,(26) isegi kui märgukirjas, põhjendatud arvamuse resolutsioonis ja hagiavalduses esitatud väited ei kattu, eeldusel et vaidluse eset ei ole laiendatud ega muudetud.(27)
47. Kõrvalekaldumise ja selle ulatuse tuvastamiseks tuleb haldus- ja kohtudokumente võrrelda:
– põhjendatud arvamuses uuritakse „kohustust teha makseid Saksa puhkusekassasse” ja leitakse, et see kohustus riivab EÜ artiklit 49, kuna see kohustus on pandud välisettevõtjatele, kellel säilib kohustus maksta puhkuseraha vahetult oma töötajatele asukohaliikmesriigis;
– hagiavaldus sisaldab seda põhjendatud arvamuse punkti, aga lisab, et õigusrikkumine seisneb välisettevõtjatele pandud kohustuses maksta Saksa asutusele, isegi kui töötajatel on asukohariigi õigusaktidest tulenevalt samaväärne õiguslik kaitse.
48. Kahe dokumendi võrdlemisel ilmnevad teatud erinevused, aga see ei tõenda, et on esitatud erinevaid väiteid, sest mõlemas tekstis muutumatu vaidlusaluse punkti sõnastus näitab, et komisjoni arvates sunnib AEntG § 1 lõige 3 ettevõtjaid, kes ei tasu makseid Saksa kassaga samalaadsele institutsioonile, tegema enam kui ühe rahalise või mitterahalise makse.
49. Küsimus on selles, ja nii sai sellest aru kostja, kas siseriiklik õigusnorm paneb kahekordse majandusliku koormuse neile, kes lähetavad tööjõudu riikidevahelise teenuseosutamise raames. Nüansid täiendavad väidet, seda siiski muutmata ja vähendamata kaitseõigusi.
50. Lisaks tuvastan ma veel ühe põhjuse, miks täpsustus tehti, sest pärast põhjendatud arvamuse esitamist avaldati kohtuotsus Finalarte jt, mis on hagiavalduse nõuete juures osaliselt ära toodud.
51. Seega ei ole põhjendatud arvamuse ja hagiavalduse väidetav vormiline erinevus piisav selleks, et hagi oleks sellepärast vastuvõetamatu.
VI. Kohustuste rikkumise hagi analüüs
52. Kui Euroopa Kohus lükkab – nagu ma soovitan – Saksamaa valitsuse vastuvõetamatuse vastuväited tagasi, tuleb analüüsida süüks pandud rikkumisi.
A. Sissejuhatavad märkused
53. AEntG‑s sätestatud kohustused on teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatele lisakoormus, mis raskendab nende tööd Saksamaal ja vähendab huvi selle suhtes, kujutades endast piiranguid teenuste osutamise vabadusele.
54. Ettepanekus kohtuasjas, milles tehti 23. novembri 1999. aasta kohtuotsus Arblade jt,(28) uurin ma nende piirangute alast kohtupraktikat (punktid 53‑60), mis püsib muutumatuna, ilma et see piiraks vajadust põhjendusi täpsustada.
55. Ma rõhutan ka, et teenuste osutamise vabaduse eesmärk on lihtsustada igasugusel kutsealal tegutsemist ühenduse territooriumil, keelates kodakondsuse alusel diskrimineerimise ja piirangud, mis – isegi kui neid kohaldatakse ühetaoliselt nii riigi enda kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele – keelavad, takistavad või muudavad viimaste tegevuse vähem huvipakkuvaks.(29)
56. Selgitan ka, mis tingimustel on selle aluspõhimõtte piiramine õigustatud, nimelt: a) selleks on üldsuse huvides ülekaalukas põhjus; b) on vaja tagada taotletava eesmärgi saavutamine, ja c) võetud meede on sobiv.(30)
57. Esimene tingimus – „töötajate sotsiaalkaitse” kuulub ülekaalukate üldiste huvide hulka,(31) kuivõrd seda huvi ei saa tagada eeskirjadega, mis kehtivad ühenduse kodanikule tema asukohaliikmesriigis.(32)
58. Nende postulaatide taustal tuleb kolme kohustuste rikkumise väidet arutada.
B. Esimene väide: kohustus teha makseid Saksa puhkusekassasse
1. Probleemiasetus
59. Selleks et mõista komisjoni ja Saksamaa vaidlust selle väite üle, tuleks peatuda sellel, kuidas tasulise puhkuse fond toimib.
60. Nagu selgitab kohtujurist J. Mischo ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Finalarte jt, eeldab see süsteem, et palgatöötaja kogub vaatlusalusel aastal eri tööandjate juures töötades omandatud puhkuseõigused kokku ja kasutab neid kõiki selle tööandja suhtes, kelle juures ta hetkel töötab ja kes tasub puhkusetasu teistes töösuhetes kogutud puhkepäevade eest. Rahaliste kohustuste võrdselt jagamiseks loodi fond, kuhu Saksa ettevõtjad tasuvad teatud protsendi oma brutopalgafondist; vastutasuks makstakse neile täielikult või osaliselt tagasi toetused, mis nad on töötajatele maksnud.
61. AEntG § 1 lõige 3 laiendab maksekohustust ka teiste liikmesriikide ettevõtjatele, kes lähetavad ajutiselt töötajaid Saksamaale, välja arvatud juhul, kui nad teevad makseid oma asukohariigi samalaadsele organile.
62. Kohtuotsuse Finalarte jt kohaselt see reegel „riivab teenuste osutamise vabadust” (punkt 37), mis on õigustatav juhul, kui see on vajalik üldiste huvide eesmärgi saavutamiseks, näiteks töötajate kaitseks (punkt 33), ja kui selleks kasutatakse sobivaid vahendeid. Olles neid kahte tingimust arutanud, sedastas Euroopa Kohus, et selline seadus nagu Saksa seadus on asutamislepinguga kooskõlas, „tingimusel et esiteks ei ole töötajatel sisuliselt samasugust kaitset nende tööandja asukohaliikmesriigi õigusakti alusel, nii et esimese liikmesriigi õigusnormide kohaldamine annab neile tegeliku eelise, mis oluliselt parandab nende sotsiaalkaitset, ja teiseks, et esimese liikmesriigi õigusnormide kohaldamine on proportsionaalne taotletava üldiste huvide eesmärgiga” (punkt 53 ja resolutsioon).
63. Kohtuotsuses Finalarte jt seati seega vaidlusaluse õigusnormi ühenduse õigusele vastavuse tingimuseks kaks nõuet – üks kaitse ja proportsionaalsus –, mille hindamine jäeti eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks. Käesolevas menetluses leiab komisjon, et need tingimused ei ole täidetud, ja kaebab Saksa piirangute peale sissemaksetest vabastamisel.
2. Väite kontrollimine
64. Puhkusekassa on mõeldud tööhõive sisemise probleemi lahendamiseks. Saksamaa valitsuse andmetel, mis on põhjendatud arvamuses esitatud, on samalaadsed institutsioonid olemas Prantsusmaal (Caisse Nationale de Surcompensation du Bâtiment et des Travaux Publics de France), Austrias (Bauarbeiter-Urlaubs- und Abfertigungskasse), Belgias (Office National de Sécurité Sociale), Itaalias (Commissione Nazionale Paritetica per le Casse Edili), ja teatud määral Madalmaades (Stichting Vakantiefonds voor de Bouwnijverheid ja Stichting Vakantiefonds voor de Landbouw).(33)
65. AEntG § 1 lõikes 3 sätestatud erand avaldab nende asutuste suhtes täielikku õigusmõju, sest see takistab ettevõtjalt topeltmaksete võtmist ja on tasakaalustatud. Vähemalt teoorias, sest praktikas tuleb hinnata, kas asutused, kellele makseid tehakse, on Saksa omaga „võrreldavad”, millele aitavad kaasa kahepoolsed lepingud, mida on nimetatud konkreetselt kostja vastuses.
66. Aga puhkusekassad ei ole nimetatud probleemile ainus lahendus; tegelikult mõnes liikmesriigis selliseid asutusi ei tunta, näiteks Ühendkuningriigis, Rootsis, Iirimaal, Portugalis ja mõnel määral Madalmaades. Nagu väidab komisjon, on olukordi, kus töötaja kaitse ei põhine maksetel, vaid sellel, et tööandja kannab puhkusega seotud rahalisi kohustusi otseselt.
67. Käesoleva kohustuste rikkumise hagi juurde ei kuulu võimalike lahenduste analüüsimine, et hinnata, millisel neist on kõige suuremad eelised, mis sõltub iga riigi asjaoludest ja teistest elementidest, mis ei ole alati juriidilised – hagiavalduses endas keeldutakse Saksa süsteemi üle arutamast. Tuleb tõdeda, et on mitu valikuvõimalust.(34)
68. Saksa süsteemis on ette nähtud ainult üks võimalus, peatumata teistel võimalustel. Midagi ei ole öeldud töötajate kaitse kohta, kui ettevõtja kannab oma asukohas tasulise puhkusega seotud kohustused, olenemata sellest, kus on puhkuseõigus omandatud, mistõttu ei saa nõustuda Saksamaa esindaja selgitusega kohtuistungil, et makseid ei pea tasuma nende riikide ettevõtjad, kus puhkusekassat ei ole, sest siseriikliku õigusnormi sätte sõnastus väljendab vastupidist. Seega paistab õigusnorm puudulik ja ei loe, kuidas seda kohaldatakse; selles võetakse arvesse ainult maksmist riikliku fondiga samalaadsesse fondi, pannes juhul, kui teenuseid osutavate ettevõtjate asukohariigis samalaadset fondi ei ole, viimastele lubamatu lisakoormuse, tugevdamata sellega nende lähetatud töötajate õigusi, kes on juba kaitstud päritoluriigis.(35)
69. Saksamaa valitsus õigustab sätet, väites, et enne AEntG § 1 lõike 3 kohaldamist kaalutakse töötajate kaitset, nii et säte tuleb mängu ainult siis, kui täheldatakse samalaadse kassa puudumist, nagu järeldub kahepoolsetest lepingutest ja Bundesarbeitsgericht’i (föderaalne töökohus) 20. juuli 2004. aasta kohtuotsusest.
70. Ma ei nõustu selle õigustusega. Euroopa Kohtu sedastatud põhimõte, et töötajate kaitseks tuleb kõigepealt kindlaks määrata neile kõige soodsamad eeskirjad, ei takista hiljem täpsustada, millised need eeskirjad on. Määrav on maksimaalse töö- ja puhkeaja, tasulise puhkuse minimaalse kestuse, alampalga- või ohutus- ja tervishoiumeetmetealaste õiguskordade võrdlemine.(36)
71. Saksamaa tees eeldab, et kui tema õigusakt annab lähetatud ühenduse töötajale tasulise puhkuse osas paremad väljavaated – mitte ainult puhkuse kestuse poolest –, siis reguleerib see õigusakt kogu seda puhkusesüsteemi, nii et ettevõtja tasub makseid, välja arvatud juhul, kui ta on teinud makseid „samalaadsele organile”, ilma et võetaks arvesse muud tüüpi kompensatsioone – millega kaasneb topeltmaksmise oht.
72. Siiski seab ühelt poolt kahepoolsetes lepingutes ette nähtud vastastikune tunnustamine kõnealuse õigusnormi ühenduse õigusele vastavuse tingimuseks sellise lepingu olemasolu ja selle sisu, vaatamata sellele, et „organite” võrdlemisel ei arvestata teisi võimalusi, näiteks asjaolu, et mõnes riigis ei pruugi samalaadseid organeid olla.
73. Teiselt poolt kandis Bundesarbeitsgericht kõnealusesse valdkonda üle „soodsama õigusnormi” põhimõtte, et vältida vastuolu ühenduse õigusega, mida ta tegelikult eeldab, sest kõnealune säte ei pruugi mitte alati nõuda kohtulikku tõlgendamist. Tegemist on vastupidise juhuga võrreldes sellega, mida käsitleti 9. detsembri 2003. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia,(37) kus otsustati, et siseriiklik õigusakt ise on neutraalne, aga see, kuidas seda tõlgendasid ja kohaldasid valitsusasutused ja märkimisväärne osa kohtutest, sealhulgas Corte suprema di cassazione, kujutas endast ühenduse õiguse rikkumist. Käesolevas hagis heidab komisjon Saksamaale ette, et siseriiklik õigusnorm ei vasta objektiivselt võetuna ühenduse õiguskorrale, olenemata sellest, kuidas seda praktikas rakendatakse. Viidatud eeskirjade sõnasõnalisest võrdlemisest piisab selleks, et süüks pandud rikkumist tõendada.
74. Järelikult leian ma, et AEntG § 1 lõige 3 rikub EÜ artiklit 49.
C. Teine väide: dokumentide tõlkimise kohustus
1. Probleemiasetus
75. AEntG § 2 lõikest 3 järeldub, et kui töötajaid lähetatakse Saksamaale, tuleb selle riigi keelde tõlkida teatud dokumendid, nagu tööleping, palgatõendid ja tööaega ja palga väljamaksmist tõendavad dokumendid.
76. Komisjon kinnitab veel kord, et selline kohustus on teenuste osutamise vabaduse põhjendamatu piiramine, sest kui vastavalt kohtuotsusele Arblade jt ei ole kohustus säilitada pabereid vastuvõtvas riigis põhjendatud ametiasutuste kontrollifunktsiooniga, siis ei ole seda ka dokumentide tõlkimise kohustus. Pealegi peab ta siseriiklikku sätet ülearuseks ja ebaproportsionaalseks, sest direktiivi 96/71 artiklis 4 sätestatud koostöö muudab tõlkimise mõttetuks.
77. Saksamaa ja Prantsusmaa arvates on piirang õigustatud sellega, et võimaldada kontrollida töötamist reguleerivatest õigusaktidest kinnipidamist, mis tagab töötajate kaitse. Komisjoni nimetatud kohtuotsust ei tohi kontekstist välja võtta, arvestades selles kohtumenetluses vaidlustatud meetme piiratud kohaldamisala, sest pidades silmas, kui vähesel arvul dokumente see puudutab, dokumentide lühidust ja korduvust, osutub tõlkimise nõue proportsionaalseks, kuna ei tekita suurt haldus- või finantskoormust. Pealegi eksisteerib direktiivis 96/71 sätestatud koostöösüsteem koos liikmesriigi õiguskorraga, sest liikmesriikide ametiasutustel neid dokumente ei ole ja nad ei saa neid Saksa ametiasutustele esitada.
2. Väite analüüs
78. Esitatud lähenemisviis näitab, et pooled nõustuvad selles, et nimetatud tõlkimine kujutab endast piirangut teenuste osutamise vabadusele, ja nende arvamused lahknevad selles, kas see piirang on ühenduse õigusega kooskõlas. Selle poleemika lahendamiseks tuleb uurida kohtuotsust Arblade jt (a), samuti direktiivis 96/71 sätestatud vastastikuse abi vahendeid (b), pidades silmas töötajate kaitset (c).
a) Kohtuotsus Arblade jt
79. See kohtuotsus vastas Tribunal correctionnel (esimese astme kriminaalkohus) de Huy’ (Belgia) eelotsuse küsimustele „sotsiaalvaldkonna dokumentide pidamise ja säilitamise korra” kohta (punktid 71‑79). Uuritud aspektide hulgas oli teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate kohustus hoida vastuvõtva riigi territooriumil ehitusplatsi juures või ligipääsetavas ja selgelt kindlaks määratud kohas dokumente selle riigi ametiasutustele kättesaadavalt. Otsustati, et kohustus oli põhjendatud (punkt 74) ja et proportsionaalsuse suhtes oli liikmesriigi kohtu ülesanne määrata, mis dokumentide puhul selline kohustus kehtib (punkt 75).
80. Käsitleti ka vajadust hoida dokumente viis aastat kättesaadavana ja hoiul füüsilise isiku elukohas vastuvõtvas liikmesriigis. Kooskõlas minu ettepaneku punktiga 86 selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et „sellised nõuded ei ole õigustatud” (punktid 77 ja 78), ja lisas, et „liikmesriikidevahelise koostöö- ja teabevahetussüsteem direktiivi 96/71 artikli 4 tähenduses muudaks dokumentide säilitamise vastuvõtvas liikmesriigis üleliigseks pärast seda, kui tööandja seal töötajaid enam ei kasuta” (punkt 79).
b) Direktiivis 96/71 sätestatud koostöö
81. Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiiv 96/71 ei ole käesoleva hagi hindamise parameeter EÜ artikli 49 rikkumise asjus; see hõlmab ainult nende nõuete kontrollimist, mis õigustavad teenuste osutamise vabaduse piiramist kohustusega lasta tõlkida teatud tööalased dokumendid saksa keelde.
82. Artikkel 4 näeb teavitamise alal ette kaks koostööliini, mis on sedastatud põhjendustes 23 (liikmesriikide vahel) ja 24 (liikmesriikide ja komisjoni vahel). Selle artikli sõnastus näitab, et kehtestatud koostöö:
– eesmärk on direktiivi kohaldamine,
– toimub töötingimuste järelevalve eest vastutavate ametivõimude vahel,
– seisneb riikidevahelisest töötajate vahendamisest ja artiklis 3 osutatud töölevõtmis- ja töötingimustest teavitamises,
– toimub kontaktasutuste või omavahel suhtlevate riigiasutuste abil.
c) Vastuseettepanek
83. Kohtuotsus Arblade jt käsitles dokumentide säilitamist, samas kui nüüd on rõhuasetus dokumentide koostamise keelel. Selle nüansi tõttu ei saa nimetatud kohtuotsuses sedastatud teooriat käesolevale asjale üle kanda, sest seal ei võeta keeleküsimust üldse arvesse.
84. Sellel eeldusel näib ilmne, et kui dokument ei ole saksa keeles, on inspektoritel raskem oma tööd teha, sest – nagu teatas kohtuistungil kostjaks oleva valitsuse esindaja – nad ei saa teabega vahetult tutvuda. Teenuse osutamise asukoha riigi keeles koostatud dokument lihtsustab kontrolle ja kindlustab töötajate kaitset.(38) Tõlkimise nõue on seega õigustatud.
85. See on ühtlasi proportsionaalne ja sobiv, sest raskused seoses tõlkimise jätmisega riigi hooleks on suuremad kui raskused seoses selle jätmisega tööandja hooleks. Nimelt peavad esimesel juhul ametiasutused varuma vahendid lähetuste puhuks ükskõik millisest liikmesriigist, mis võib põhjustada viivitusi, mis kahjustavad töötajate õigusi,(39) ja kontrolliülesandeid, mis sõltuksid riigiametnike keeleoskusest. Teisel juhul ei tähendaks see toiming ülemäärast koormust, sest tõlkimine puudutab kolme dokumenti, mis on suuresti korduvad, on tavaliselt kõikides keeltes ühe mahuga, tüüpvormidel ja mitte liiga pikad;(40) nagu rõhutas Saksamaa esindaja kohtuistungil, piisab mitteametlikust tõlkest.
86. Kahtlemata on veel alternatiive, näiteks koostada dokumendid mitmekeelselt.(41) Aga seni ei ole selles suhtes vastu võetud ühtegi õigusakti.(42) Eelmises punktis öeldut arvestades ei saa seda lünka täita, pannes tõlkimiskohustuse töötajaid vastuvõtvale riigile.
87. Siiski osutuvad direktiivi 96/71 koostöömehhanismid ebapiisavaks, selleks et asendada tõlkimiskohustus sama tõhusa tagatisega.(43) Nende otstarve ja vastutavad isikud on erinevad, ühitatavad, aga mitte üksteist välistavad. Ma toetan Saksamaa ja Prantsusmaa mõtet, et tööhõives pädevad liikmesriikide ametiasutused ei ole võimelised edastama dokumente koos tõlkega, sest dokumendid ei ole nende valduses.(44)
88. Teisalt ei nõustu ma komisjoniga, kes vaidlustab üldise tõlkimiskohustuse, aktsepteerides selle tarvilikkust ainult konkreetsetel juhtudel, sest vastuvõtva riigi keeles dokumentide esitamata jätmine: a) välistab praktikas ennetavad kontrollid ja etteteatamata inspektsioonid; b) suurendab õiguskindlusetust ettevõtja jaoks, ja c) põhjustab viivitusi töötajate õiguste kaitses.
89. Kokkuvõttes, AEntG § 2 lõige 3 on EÜ artikliga 49 kooskõlas.
D. Kolmas väide: kohustus teatada töökoht
1. Probleemiasetus
90. AEntG artikli 3 lõige 2 nõuab väljaspool oma riigi piire asuvatelt ajutist tööjõudu vahendavatelt ettevõtjatelt enne töö alustamist lähetatud töötajatest teatamist ja töö tegemise koha muutumisest teatamist, ehkki selle kohustuse võib lepinguga üle anda töötajaid vastu võtvale ettevõtjale.
91. Komisjon rõhutab, et Saksa ajutist tööjõudu vahendavad ettevõtjad on sellisest teavitamisest vabastatud, mistõttu on riikidevaheline teenuste osutamine raskem. Ta väidab, et ükski põhjus ei õigusta erinevat kohtlemist, mis ei kao ka kohustuse üleandmise võimalusega.
92. Saksamaa valitsus on seisukohal, et eeskiri vastab direktiivile 96/71, mis lubab võtta erimeetmeid ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate suhtes, ja EÜ artiklile 49, kuna see soodustab tõhusaid kontrolle ja töötajate kaitse parandamist, ilma et sellega kaasneks ülemäärane kulu. Samuti juhib ta tähelepanu kavandatavale seadusemuudatusele selleks, et kohustus jääks alati sellele, kes töötaja palkab.
2. Väite analüüs
93. Vaatamata sellele, mida väitis Saksamaa esindaja kohtuistungil, ei vaielda töötajatele määratud töökohtadest teatamise kohustuse üle, vaid selle üle, kes peab seda kohustust täitma; AEntG § 3 lõiget 2 kohaldatakse ainult ühenduse teenuseosutajatele, kes ei ole asutatud Saksamaal, mistõttu tekitab see ebavõrdsust võrreldes selles riigis asuvate ettevõtjatega.
94. Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et õigusnorm, mis näeb ette teises liikmesriigis asutatud teenusepakkujatest äriühingutele halvema kohtlemise kui liikmesriigi oma territooriumil asuvatele äriühingutele, tekitades nii diskrimineerimist teenusepakkuja asukoha või tegevuse päritolu alusel, on asutamislepinguga kooskõlas ainult juhul, kui selle kohta on õigusnormi tekstis sõnaselge erisäte, nagu EÜ artikli 46 lõikes 1 sätestatud erandid.(45)
95. Seega õigustavad piirangut ainult avaliku korra, rahvatervise ja avaliku julgeoleku põhjused, mitte aga kohtupraktikal põhinevad üldiste huvide põhjused, näiteks töötajate kaitse, mis on mõeldud õigustamaks selliseid meetmeid, mida kohaldatakse eristusi tegemata.(46)
96. Saksamaa valitsuse väidetavad asjaolud erinevuste õigustamiseks ei vasta avaliku korra, rahvatervise ega avaliku julgeoleku põhjustele. See ei takista, et – nagu ma selgitan oma ettepanekus kohtuasjas Arblade jt – „suur osa sotsiaalõigusesse kuuluvatest õigusnormidest on laadilt avaliku korra eeskirjad”, sest neid kohaldatakse „kõikidele, kes asuvad asjaomase riigi territooriumil” (punkt 85); sellega ei ole tegemist vaidlusaluse kohustuse puhul. „Avaliku korra” mõistet ühenduse kontekstis ja eelkõige kui teenuste osutamise põhivabadusest tehtava erandi põhjendust tuleb tõlgendada kitsalt;(47) avalikule korrale saab tugineda vaid siis, kui ühiskonna põhihuvisid ähvardav oht on reaalne ja piisavalt tõsine,(48) mida ei ole käesoleval juhul aga tõendatud.
97. Lõpetuseks ei õigusta ebavõrdsust ka õigus anda kohustus üle ettevõtjale, kes kasutab töötajat Saksamaal, sest see on vaid võimalus. Kui teatamiskohustus pannakse sellele ettevõttele, siis kaob see mitte just väga sobiv piirang, sest nagu tunnistab Saksamaa valitsus, on tööandjal „kõige uuem ja täpsem teave” töölemääramise kohta.(49) Seni tuvastatakse EÜ artikli 49 rikkumine, sest rikkumist arvestatakse liikmesriigi olukorra alusel põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpus ja sellest hilisemaid muudatusi Euroopa Kohus arvesse ei võta.(50)
VII. Järeldus
98. Esitatud põhjendustest järeldan, et Saksamaa valitsuse esitatud kohustuste rikkumise hagi vastuvõetamatuse vastuväited tuleb tagasi lükata; kohustuste rikkumise väidete suhtes rikuvad AEntG § 1 lõige 3 ja § 3 lõige 2 mõlemad EÜ artiklit 49, aga AEntG § 2 lõige 3 on selle asutamislepingu artikliga kooskõlas.
VIII. Kohtukulud
99. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui nõuded rahuldatakse osaliselt.
100. Arvestades, et nii komisjon kui ka Saksamaa Liitvabariik on palunud kohtukulude väljamõistmist teiselt poolelt ja et ma teen ettepaneku rahuldada kolmest hagi väitest kaks, peab see liikmesriik kandma kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest ja komisjon omakorda peab kandma ühe kolmandiku teise poole kohtukuludest.
101. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.
IX. Ettepanek
102. Eelnevatest argumentidest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1) Tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud talle EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, kuna ta nõuab teises liikmesriigis asuvatelt ettevõtjatelt, kes lähetavad teenuste osutamise raames töötajaid tema territooriumile, maksete tasumist Saksa puhkusekassasse, isegi siis, kui töötajatel on nende tööandja asukohariigi õigusaktidest tulenevalt samaväärne kaitse, ja nõuab, et teistes liikmesriikides asuvad ajutist tööjõudu vahendavad ettevõtjad teataksid iga töötaja vahendamisest ettevõtjasse Saksamaal kasutamiseks ja igast töötajale määratud töökohast.
2) Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3) Mõista Saksamaa Liitvabariigilt välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest.
4) Mõista komisjonilt välja üks kolmandik Saksamaa Liitvabariigi kohtukuludest.
5) Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
1 – Algkeel: hispaania.
2 – EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431.
3 – Palao Moreno, G., „La Ley 45/1999, de 29 de noviembre, sobre el desplazamiento de trabajadores en el marco de una prestación de servicios transnacional. Un nuevo paso hacia la consolidación de un mercado de trabajo integrado en Europa”, Gaceta Jurídica de la Unión Europea y de la Competencia, juuli-august 2000, nr 208, lk 46, on seisukohal, et liikuvus ei ole mitte ainult üks Euroopa integratsiooni tagajärgedest, vaid süsteemi sisemine vajadus.
4 – García Ninet, J. I. ja Vicente Palacio, A., „La Ley 45/1999, de 29 de noviembre, relativa al desplazamiento (temporal y no permanente) de trabajadores en el marco de una prestación de servicios transnacional”, Revista del Ministerio de Trabajo y Asuntos Sociales, nr 27, 2000, lk 14.
5 – Õigusteooria jaoks on peamine mõte takistada tööõiguste tunnustamise poolest vähem arenenud ja madalama tööjõu maksumusega riikidel saada eeliseid teistes riikides, kus tööjõud on kallim tulenevalt töötajatele tagatud suuremast kaitsest (De Vicente Pachés, F., „Desplazamiento temporal de trabajadores para la ejecución de un contrato en otro Estado miembro. Comentario a la Sentencia del Tribunal de Justicia de las Comunidades Europeas (Pleno), de 23 de noviembre de 1999”, Revista del Ministerio de Trabajo y Asuntos Sociales, nr 27, 2000, lk 240); selle kohta väidavad Landa Zapirain, J. P ja Fotinopulou Basurko, O., „Breve comentario de la Ley 45/1999 sobre desplazamiento de trabajadores en el marco de una prestación de servicios transnacional, que incorpora al ordenamiento jurídico español la Directiva 96/71/CE”, Relaciones Laborales, nr 9, 2000, lk 10, et direktiivi mõte on pigem „majanduslik kui sotsiaalne”.
6 – Komisjon kinnitab 25. juuli 2003. aasta teatises „Direktiivi 96/71/EÜ rakendamine liikmesriikides” nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele (KOM (2003) 458 (lõplik)), et hetkel ei ole vajadust direktiivi tingimata muuta, sest raskused on pigem praktilised kui juriidilised (lk 19).
7 – Bundesgesetzblatt (edaspidi „BGBl.”) 1996 I, lk 227.
8 – BGBl I, lk 2848.
9 – Komisjon loobub kahest eelstaadiumis esitatud väitest ehitusettevõtja staatuse tõendamise tingimuste (hagiavalduse punktid 24‑26) ja trahvide (punkt 64) kohta, sest kodakondsuse alusel diskrimineerimine kaotati 2003. aasta seadusemuudatusega.
10 – Nõustun kohtujurist P. Léger’ sõnadega tema ettepaneku kohtuasjas, milles tehti 21. septembri 2006. aasta otsus C‑168/04: komisjon vs. Austria (EKL 2006, lk I‑9041), kui ta tunnistab 15. joonealuses märkuses, et „direktiiv 96/71 [ei näe] ette mingit erimenetlust töötajate lähetamiseks seoses piiriülese teenuste osutamisega. Viimane piirdub peamiselt sellega, et tagab direktiivi raames lähetatud töötajatele, et nende suhtes kohaldatakse põhimõtteliselt teatavaid töö- ja tööhõivetingimusi, mis kehtivad selles liikmesriigis, kus teenuseid osutatakse. Kuigi see direktiiv jätab liikmesriikide hooleks tagada nende eeskirjade järgimine, […] [võtab] liikmesriik […] selleks asjakohased meetmed, […] mis ei ole vastuolus teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätetega”.
11 – 25. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑71/02: Karner (EKL 2004, lk I‑3025, punktid 33 ja 34).
12 – 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑96/89: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1991, lk I‑2461, punktid 15 ja 16); 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑207/97: komisjon vs. Belgia (EKL 1999, lk I‑275, punktid 24 ja 25); 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑287/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2005, lk I‑3761, punkt 14) ja 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑33/04: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2005 lk I‑10629, punkt 76).
13 – 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑71/97: komisjon vs. Hispaania (EKL 1998, lk I‑5991, punkt 14); 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑83/99: komisjon vs. Hispaania (EKL 2001, lk I‑445, punkt 23) ja 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑508/03: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2006, lk I‑3969, punkt 67).
14 – 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑475/98: komisjon vs. Austria (EKL 2002, lk I‑9797, punkt 38).
15 – Juba viidatud 4. mai 2006. aasta otsuses kohtuasjas komisjon vs. Ühendkuningriik tuvastati teatud kohtupraktika põhjal, et „kuigi õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete kohaselt tuleb ebaseaduslik meede tühistada mõistliku aja jooksul ning arvestada tuleb sellega, mil määral võis huvitatud isik tugineda meetme õiguspärasusele, on siiski tõsi, et selline tühistamine on põhimõtteliselt lubatud” (punkt 68).
16 – Liidetud kohtuasjad C‑49/98, C‑50/98, C‑52/98–C‑54/98 ja C‑68/98–C‑71/98 (EKL 2001, lk I‑7831).
17 – Kohtuasi C‑164/99 (EKL 2002, lk I‑787).
18 – Kohtuasi C‑60/03 (EKL 2004, lk I‑9553).
19 – Kohtuasi C‑341/02 (EKL 2005, lk I‑2733).
20 – Euroopa Kohus käsitles ka teisi tasulise puhkusega seotud teemasid, nt seda, kas liikmesriigis ette nähtud puhkuse kestus peab kehtima ka lähetatud töötajatele.
21 – 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C ‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 187); viidatud kostja vastuse 7. joonealuses märkuses.
22 – 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 29); samuti esitatud kostja vastuse 7. joonealuses märkuses.
23 – EÜT 1991, L 176, lk 7, ja EÜT 1992, L 383, lk 117 – parandused –, hiljem muudetud; ELT eriväljaanne 01/06, lk 3.
24 – 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑178/00: Itaalia vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑303, punkt 6) ja 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon (EKL 2005 lk I‑8027, punkt 50).
25 – 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑287/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2005, lk I‑3761, punkt 28) ja 27. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑441/02: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2006, lk I‑3449, punkt 49).
26 – 1. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑234/91: komisjon vs. Taani (EKL 1993, lk I‑6273, punkt 16); 12. jaanuari 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑296/92: komisjon vs. Itaalia (EKL 1994, lk I‑1, punkt 11); 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/96: komisjon vs. Itaalia (EKL 1998, lk I‑3851, punkt 28); 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑439/99: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I‑305, punkt 11) ja 20. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑287/00: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2002, lk I‑5811, punkt 18).
27 – 16. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑279/94: komisjon vs. Itaalia (EKL 1997, lk I‑4743, punktid 24 ja 25); 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑191/95: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1998, lk I‑5449, punkt 56); 9. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑365/97: komisjon vs. Itaalia (EKL 1999, lk I‑7773, punkt 25); 25. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑52/00: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2002, lk I‑3827, punkt 44); 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑139/00: komisjon vs. Hispaania (EKL 2002, lk I‑6407, punktid 18 ja 19); 14. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑177/04: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2006, lk I‑2461, punkt 37) ja juba viidatud 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 61.
28 – Liidetud kohtuasjad C-369/96 ja C-376/96 (EKL 1999, lk I-8453). Tuli hinnata, „kas ühenduse õigusega on vastuolus see, et liikmesriik kohustab teises liikmesriigis asutatud ettevõtjaid, kes lähetavad töötajaid teenuste osutamiseks tema territooriumile, järgima siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad töötajaid puudutavate dokumentide koostamist ja hoidmist ning palga osas miinimumnõuete täitmist, ja mis on mõeldud nii töötajate kaitsmiseks kui ka tööalaste pettuste vastu võitlemiseks, kui nendel ettevõtjatel on juba samade töötajate suhtes ja samal tegevusperioodil samasugused või samalaadsed kohustused oma asukohariigis” (ettepaneku punkt 1).
29 – 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑76/90: Säger (EKL 1991, lk I-4221, punkt 12); 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑43/93: Vander Elst (EKL 1994, lk I‑3803, punkt 14); 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑272/94: Guiot (EKL 1996, lk I-1905, punkt 10); 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑3/95: Reisebüro Broede (EKL 1996, lk I‑6511, punkt 25); 9. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑222/95: Parodi (EKL 1997, lk I‑3899, punkt 18) ja juba viidatud kohtuotsused Arblade jt, punkt 33, Finalarte jt, punkt 28, ja Portugaia Construções, punkt 16.
30 – 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus (EKL 1993, lk I‑1663, punkt 32); 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard (EKL 1995, lk I‑4165, punkt 37); 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑205/99: Analir jt (EKL 2001, lk I‑1271, punkt 25); 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑165/98: Mazzoleni ja ISA (EKL 2001, lk I‑2189, punkt 26) ja viidatud kohtutsused Säger, punkt 15, Guiot, punktid 11 ja 13, Arblade jt, punkt 35, Portugaia Construções, punkt 19, ja Wolf & Müller, punkt 34. Davis, P., „Posted workers Directive and EC Treaty”, Industrial Law Journal, 2002, lk 299, on seisukohal, et kui kohaldada neid kohtupraktikas sedastatud kriteeriume direktiivile 96/71, tuleks suur osa selle sisust tunnistada EÜ artikliga 49 vastuolus olevaks, sest vaevalt vastaks see õigustatuse ja proportsionaalsuse nõuetele, mis on tingimata vajalikud selle artikli kohaldamise piiramiseks.
31 – 17. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 279/80: Webb (EKL 1981, lk 3305, punkt 19); 3. veebruari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 62/81 ja 63/81: Seco ja Desquenne & Giral (EKL 1982, lk 223, punkt 14); 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑113/89: Rush Portuguesa (EKL 1990, lk I‑1417, punkt 18) ja viidatud kohtuotsused Guiot, punkt 16, Arblade jt, punkt 36, Finalarte jt, punkt 33, Portugaia Construções, punkt 20, ja Wolf & Müller, punkt 35.
32 – 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑180/89: komisjon vs. Itaalia (EKL 1991, lk I‑709, punkt 17) ja varem osutatud kohtuasjad C-198/89: komisjon vs. Kreeka (EKL 1991, lk I‑727, punkt 18); Webb, punkt 17, Säger, punkt 15, Vander Elst, punkt 16, Guiot, punkt 11, Arblade jt, punkt 34, ja Finalarte jt, punkt 31. Selliselt kuulutatakse välja võrdväärsuse põhimõte, mis väldib sihtkoha seaduse kohaldamist; Molina Navarrete, C. ja Esteban de la Rosa, G., „Mercados nacionales de trabajo, libertad comunitaria de prestación de servicios y defensa de la competencia. Comentario de la Ley 45/1999, sobre desplazamiento de trabajadores en el marco de una prestación transnacional de servicios”, Revista de Trabajo y Seguridad Social (Centro de Estudios Financieros), nr 205, aprill 2000, lk 21 ja 32.
33 – Siia kuulub ka Taani (Arbejdsmerkedets Feriefond), aga komisjon ja Saksamaa toovad selle riigi näiteks oma vastupidiste teeside kinnituseks.
34 – Kohtujurist J. Mischo toob ettepanekus kohtuasjas Finalarte jt samuti välja mitu alternatiivi, mille hulgas on ettevõtja, kellele kehtib Saksa puhkusekassa kord ja kellel ei ole vastavalt oma asukohariigi seadusele õigus saada vabastust kohustusest maksta ise oma lähetatud töötajatele puhkusepäevade eest. Sellistel juhtudel lisanduksid maksed kassasse viimati nimetatud kohustusele, põhjustades seega „teenuste osutamise vabaduse tugeva piirangu ja ka ületamatu takistuse” selle vabaduse kasutamiseks (punkt 70).
35 – Nagu märgib kohtujurist J. Mischo ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Finalarte jt, „on võimalik, et töötajal on vastavalt tema päritoluriigi seadustele põhiliselt samasugused eelised, isegi kui seal puhkusekassat ei ole” (punkt 112).
36 – Ehkki see ei pea alati olema riik, kus töötatakse; direktiivi 96/71 põhjendus 17 sedastab, et vastuvõtvas riigis kehtivad minimaalse kaitse kohustuslikud sätted ei tohi takistada töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist.
37 – Kohtuasi C‑129/00 (EKL 2003, lk I‑14637).
38 – Komisjon on käesoleva ettepaneku alguses viidatud teatises „Direktiivi 96/71/EÜ rakendamine liikmesriikides” seisukohal, et „lähetuste järelevalves on esmane probleem keelebarjäär.” (lk 15).
39 – Ei tohi unustada, et lähetus on „ajutine”; võib juhtuda, et kui õigusrikkumine avastatakse ja tahetakse reageerida, on töötaja juba oma päritoluriiki naasnud.
40 – Nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiiv 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest (EÜT L 288, lk 32; ELT eriväljaanne 05/02, lk 3) piiritleb miinimumsisu artiklis 2.
41 – Kostja vastuse punkt 24 ja Prantsusmaa valitsuse märkuste punkt 25 pooldavad selles mõttes ettepanekut. Võimalik, et tööandjate ühendused valivad ühtsed Euroopa mudelid.
42 – Komisjoni esindaja vastas minu küsimusele kohtuistungil, et ta ei teadnud ühtegi sellealast algatust, aga Saksamaa valitsuse esindaja kinnitas, et on olemas komisjoni ja liikmesriikide ühine uurimisrühm, kuigi see ei ole ikka veel kokkuleppele jõudnud.
43 – Komisjoni 4. aprilli 2006. aasta teatise „Suunised töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega” (KOM (2006) 159 (lõplik)) punktis 3 „Teabealane koostöö” tunnistatakse vaikimisi kiireloomulist vajadust seda parandada.
44 – Nii on olukord Saksamaal, nagu tunnistas tema esindaja kohtuistungil. Nendel juhtudel peavad ametiasutused selle dokumendi saamiseks seda ettevõtjalt taotlema.
45 – 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I-2925, punkt 24); 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑288/89: Collectieve Antennevoorziening Gouda jt (EKL 1991, lk I‑4007, punkt 11) ja kohtuasjas C‑353/89: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1991, lk I-4069, punkt 15); 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-211/91: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I‑6757, punktid 10 ja 11); 4. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑17/92: Distribuidores Cinematográficos (EKL 1993, lk I‑2239, punkt 16); 14. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑484/93: Svensson ja Gustavsson (EKL 1995, lk I‑3955, punkt 15) ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I‑3193, punkt 31).
46 – 21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑67/98: Zenatti (EKL 1999, lk I‑7289, punkt 29) ja viidatud kohtuotsused Kraus, punkt 32; Gebhard, punkt 37, ja Cura Anlagen, punkt 32.
47 – 4. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 41/74: Van Duyn (EKL 1974, lk 1337, punkt 18); 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau (EKL 1977, lk 1999, punkt 33); 19. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑348/96: Calfa (EKL 1999, lk I‑11, punkt 23); 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-482/01 ja C-493/01: Orfanopoulos ja Oliveri (EKL 2004, lk I‑5257, punktid 64 ja 65) ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑36/02: Omega (EKL 2004, lk I‑9609, punkt 30).
48 – 28. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 36/75: Rutili (EKL 1975, lk 1219, punkt 28); 18. mai 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 115/81 ja 116/81: Adoui ja Cornuaille (EKL 1982, lk 1665, punkt 8); 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑54/99: Église de scientologie (EKL 2000, lk I‑1335, punkt 17) ja eespool viidatud kohtuotsused Bouchereau, punkt 35, ja Omega, punkt 30.
49 – Repliigi punkt 38.
50 – 27. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑200/88: komisjon vs. Kreeka (EKL 1990, lk I‑4299, punkt 13); 2. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑133/94: komisjon vs. Belgia (EKL 1996, lk I‑2323, punkt 17); 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑103/00: komisjon vs. Kreeka (EKL 2002, lk I‑1147, punkt 23); 16. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑63/02: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2003, lk I-821, punkt 11) ja 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑333/01: komisjon vs. Hispaania (EKL 2003, lk I‑2623, punkt 8).
Full & Egal Universal Law Academy