EUR-Lex -  62005CC0284 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER

esitatud 10. veebruaril 20091(1)

Kohtuasi C‑284/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Soome Vabariik

Kohtuasi C‑294/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Rootsi Kuningriik

Kohtuasi C‑372/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Kohtuasi C‑387/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

Kohtuasi C‑409/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Kreeka Vabariik

Kohtuasi C‑461/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Taani Kuningriik

Kohtuasi C‑239/06

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagid – Sõjaväevarustuse ja kahesuguse kasutusega kaupade import – Tollimaksu kohaldamise peatamine – Omavahendid – EÜ artikkel 296 – Riikide sisejulgeolek – Konfidentsiaalsuskohustus – Õiguspärase ootuse põhimõte – Määrus (EÜ) nr 150/2003

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Ühenduse õiguslik raamistik

A.     Esmane õigus

1.     Tolliliit

2.     Ühenduste omavahendid

3.     Rooma lepingus sätestatud konkreetsed erandid

4.     Liikmesriikide poolt enne ühinemist sõlmitud lepingud

B.     Teisene õigus

1.     Ühenduse tolliseadustik

2.     Nõukogu otsus 94/728/EÜ, Euratom

3.     Määrused nr 1552/1989 ja nr 1150/2000

4.     Määrus (EÜ) nr 150/2003

III. Komisjoni seisukoht, eelnev haldusmenetlus ja menetlused Euroopa Kohtus

IV.   Vastuvõetamatuse vastuväidete analüüs

A.     Kohtuasi C‑372/05 (komisjon vs. Saksamaa)

1.     EÜ artikkel 226 ei ole õige õiguslik alus

2.     Riigi olulised julgeolekuhuvid ja kohustuste rikkumise kohta tõendite puudumine

3.     Saksamaa õigus teavet mitte anda

B.     Hagi C‑387/05 (komisjon vs. Itaalia)

C.     Hagi C‑409/05 (komisjon vs. Kreeka)

V.     Kohustuste rikkumise kontrollimine

A.     Ühenduste omavahendid

B.     Eelkõige tollimaksud

C.     Kohustuste rikkumise objektiivsed elemendid

VI.   Liikmesriikide teised argumendid

A.     EÜ artikkel 296 ja riikide sisejulgeolek

1.     Kohaldamisala

2.     EÜ artikli 296 tingimused ja nende kontrollimine Euroopa Kohtu poolt

3.     Tõendamiskoormis

4.     Ebaõige sättele tuginemine

a)     Majanduslik argument

b)     Konfidentsiaalsus ja tollimenetlus

c)     Järeldus

5.     Igikestev säte

B.     EÜ artikkel 307

C.     Õiguspärane ootus

VII. Kohtukulud

VIII. Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Nendes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustes palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Soome Vabariik (C‑284/05), Rootsi Kuningriik (C‑294/05), Saksamaa Liitvabariik (C‑372/05), Itaalia Vabariik (C‑387/05 ja C‑239/06), Kreeka Vabariik (C‑409/05) ja Taani Kuningriik (C‑461/05) jätsid sõjaväevarustuse ja kahesuguse kasutusega kaupade impordi pealt tasumisele kuuluva tollimaksu põhisummad ja intressid ühenduste omavahenditena maksmata, on nad rikkunud EÜ artiklist 26, ühenduse tolliseadustiku artiklist 20(2) ning määruste (EMÜ, Euratom) nr 1552/89(3) ja (EÜ, Euratom) nr 1150/2000(4) artiklitest 2, 9, 10 ja 11 tulenevaid kohustusi.(5)

2.        Kodanike ja põhimõtete ühenduses, kus ei ole rahalisi tõkkeid, sisepiire ega takistusi vastastikusele tunnustamisele, on hämmastav kuulda salasosinaid selle kohta, et relvaimpordi tollimenetlus õõnestab liikmesriikide sisejulgeoleku aluseid ja et ametisaladuse ettekäändel keeldutakse andmast asjakohast teavet – riskides Euroopa Liidu kindla tuleviku ohustamisega.

3.        Kahtlused tolliliidu masinavärgi suhtes sunnivad analüüsima mitte üksnes seda, kas teatavate tehingute konfidentsiaalsus on tagatud või kas ühenduste rahastamiseks mõeldud omavahendite koes võib olla teatavat asümmeetriat, vaid lisaks puutuvad siia Euroopa õiguskorra ülimuslikkuse ja autonoomia mõisted, ja see kaasab Euroopa Kohtu keerukasse ülesandesse piiritleda EÜ artiklit 296, mis väljendab mitte alati täiesti mõistetavat riikide suveräänsuse ideed.

4.        Unistused rahus elavast maailmast,(6) kus ei ole vaja relvi varuda, on aegade jooksul kokku varisenud puhtpraktilistel põhjustel,(7) majanduslike huvide tõttu või mitmesugustel muudel põhjustel.

5.        Kellegi südametunnistusele koputamata sooviksin, et käesolev ettepanek(8) paneks Euroopa Kohut mõtlema läbipaistvuse suhtes kehtivate reservatsioonide tähenduse üle selles integratsiooni, koostöö ja rahu Euroopas, mis põlgab usaldamatuse türanniat, millele keegi autor viitas juba XVIII sajandil.(9)

II.    Ühenduse õiguslik raamistik

A.      Esmane õigus

1.      Tolliliit

6.        Kaupade vaba liikumise rakendamine sõltub tolliliidust, mis vastavalt EÜ artiklile 23 hõlmab „kogu kaubavahetust” ja millega kaasneb „impordi- ja ekspordimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelustamine liikmesriikide vahel, samuti ühise tollitariifistiku vastuvõtmine nende suhetes kolmandate riikidega”, kusjuures tollitariifistiku kehtestab vastavalt EÜ artiklile 26 nõukogu „kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal”.

2.      Ühenduste omavahendid

7.        EÜ artikkel 269 sätestab, et eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid, ja artikli teises lõigus tehakse nõukogule ülesandeks määrata komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt kindlaks ühenduse omavahendite süsteemiga seotud sätted, „mida ta soovitab liikmesriikidel vastu võtta kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega.”

3.      Rooma lepingus sätestatud konkreetsed erandid

8.        EÜ artikkel 296 näeb ette:

„1.      Käesoleva lepingu sätted ei välista järgmiste eeskirjade kohaldamist:

a)      ükski liikmesriik ei ole kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks;

b)      iga liikmesriik võib võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks ja mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega; need meetmed ei või avaldada ebasoovitavat mõju selliste toodete konkurentsitingimustele ühisturul, mis ei ole mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks.

2.      Nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt muuta nimekirja, mille ta koostas 15. aprillil 1958 niisugustest toodetest, mille suhtes kohaldatakse lõike 1 punkti b sätteid.”

9.        EÜ artikkel 298 selgitab:

„Kui artiklites 296 ja 297 märgitud asjaoludel võetud meetmetest tulenevalt kahjustatakse konkurentsitingimusi ühisturus, siis uurib komisjon koos asjaomase riigiga, kuidas nimetatud meetmed viia vastavusse käesolevas lepingus sätestatud eeskirjadega.

Erandina artiklites 226 ja 227 sätestatud menetlusest võib komisjon või iga liikmesriik anda asja otse Euroopa Kohtusse, kui ta on arvamusel, et mingi teine liikmesriik kasutab ebaõigesti artiklites 296 ja 297 ettenähtud volitusi. Euroopa Kohus teeb oma otsuse kinnisel istungil.”

4.      Liikmesriikide poolt enne ühinemist sõlmitud lepingud

10.      EÜ artikkel 307:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel.

Kui nimetatud lepingud ei ole kooskõlas käesoleva lepinguga, kasutavad asjassepuutuvad liikmesriigid kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks. Sel puhul abistavad liikmesriigid vajaduse korral üksteist ning kui see on põhjendatud, võtavad vastu ühise seisukoha.

Esimeses lõigus märgitud lepingute kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse tõsiasja, et käesoleva lepingu põhjal moodustavad iga liikmesriigi võimaldatud eelised ühenduse rajamise lahutamatu osa ning on seetõttu lahutamatult seotud ühiste institutsioonide loomisega, nendele volituste andmisega ning kõikide liikmesriikide poolt ühesuguste eeliste andmisega.”

B.      Teisene õigus

1.      Ühenduse tolliseadustik

11.      Määruse nr 2913/92 artiklis 20 nimetatakse pärast lõikes 1 sätestatud põhimõtet, et „[t]ollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud põhinevad Euroopa ühenduste tollitariifistikul”, lõikes 3 selle tollitariifistiku moodustavad eri elemendid, millest ma toon siin ära käesoleval juhul asjassepuutuvad:

„[…]

a)      kauba koondnomenklatuur;

b)      mis tahes muu nomenklatuur, mis täielikult või osaliselt põhineb koondnomenklatuuril või lisab sellele alajaotisi ja on kehtestatud konkreetseid valdkondi reguleerivate ühenduse õigusaktidega, selleks et kohaldada kaubavahetusega seotud tariifseid meetmeid;

c)      koondnomenklatuuris hõlmatud toodete suhtes tavaliselt kohaldatavad maksumäärad ja muud maksustamiselemendid:

–      tollimaksud […]

[…]

d)      tariifsed soodusmeetmed lepingutes, mis ühendus on sõlminud teatavate riikide või riikide rühmadega ja milles nähakse ette tariifne sooduskohtlemine;

e)      tariifsed soodusmeetmed, mille ühendus on teatavate riikide, riikide rühmade või territooriumide suhtes ühepoolselt kehtestanud;

f)      ühepoolsed peatamismeetmed, millega nähakse ette teatavatelt kaupadelt tasumisele kuuluvate imporditollimaksude vähendamine või nendest vabastamine;

g)      muud tariifsed meetmed, mis on ette nähtud ühenduse muude õigusaktidega.”

12.      Tollivõla kohta arvestuskande tegemist reguleerib tolliseadustiku artikkel 217, kus on sätestatud, et „[i]ga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa […] arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale […]”.

2.      Nõukogu otsus 94/728/EÜ, Euratom(10)

13.      Selle otsusega tunnistatakse alates 1. jaanuarist 1995 kehtetuks otsus 88/376/EMÜ, Euratom,(11) ja selle artikli 2 lõike 1 punktis b märgitakse, et ühenduste eelarvesse kavandatud omavahenditena käsitatakse järgmisi tulusid: „[…] ühise tollitariifistiku maksumäärad ja muud tollimaksud, mille ühenduste institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes, ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus käsitletud toodete suhtes kehtestatud tollimaksud” [mitteametlik tõlge].

3.      Määrused nr 1552/1989 ja nr 1150/2000

14.      Teisega nendest määrustest tunnistati esimene kehtetuks ja asendati alates teise määruse avaldamisest 31. mail 2000.(12)

15.      Määruse nr 1150/2000 artiklis 2 tunnistatakse, et „[k]äesoleva määruse kohaldamisel” määratakse otsuse 94/728 artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, „kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.”

16.      Vastavalt artiklile 9 „[kannab iga] liikmesriik [...] omavahendid […] kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.”

17.      Artikli 10 lõikes 1 sätestatakse, millal tuleb kanne teha, ja märgitakse, et see tehakse hiljemalt „[…] maksu […] kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.”

18.      Summade ülekandmisel viivitamiste suhtes näeb artikkel 11 ette: „Asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.”

4.      Määrus (EÜ) nr 150/2003(13)

19.      Selleks et võtta arvesse liikmesriikide sõjasaladuse kaitset, sätestatakse selles määruses spetsiaalsed haldusmenetlused, et võimaldada imporditollimaksude peatamist teatavatele relvadele ja sõjaväevarustusele, mida impordivad kolmandatest riikidest liikmesriikide sõjalise riigikaitse eest vastutavad asutused või kui seda tehakse nende nimel.(14)

20.      Selle eesmärgi täitmise piisava tagatisena nähakse ette „[s]elle liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljaantud tõend (mida võiks kasutada ka ühenduse tolliseadustiku poolt nõutava tollideklaratsioonina), kelle relvajõududele relvad ja sõjaväevarustus on ette nähtud”, nõudes küll samas, et see deklaratsioon tuleks „vormistada tõendina […]” ja et „deklaratsiooni esitamisel [peab olema lubatud] ka andmetöötlusmeetodite kasutami[ne].”(15)

21.      Artikkel 2:

„1.      Ühise tollitariifistiku maksumäärad, mida kohaldatakse I lisas loetletud kaupadele, peatatakse täielikult, kui neid kaupu kasutatakse mõne liikmesriigi relvajõudude poolt või nende nimel eraldi või riikidevahelises koostöös liikmesriigi territoriaalse terviklikkuse kaitseks või rahvusvahelistes rahuvalve- või rahutagamisoperatsioonides või muudel sõjalistel eesmärkidel, nt Euroopa Liidu kodanike kaitsmiseks sotsiaalsete või sõjaliste rahutuste eest.

2.      Need tollimaksud peatatakse täielikult ka järgmiste kaupade puhul:

a)      I ja II lisaga hõlmatud kaupadele või nende osadele, komponentidele või alakoostidele sisse ehitamiseks või külge monteerimiseks või nende kaupade parandamiseks, taasvarustamiseks ja hoolduseks imporditavad osad, komponendid ja alakoostid;

b)      I ja II lisaga hõlmatud kaupade käsitsemise väljaõppeks ja katsetamiseks imporditavad kaubad.

3.      I lisas ja käesoleva artikli lõikes 2 määratletud imporditavate kaupade suhtes kohaldatakse määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklites 21 ja 82 ning selle rakendusaktides sätestatud lõppkasutuse tingimusi. Lõppkasutuse tollijärelevalve lõppeb kolme aasta möödumisel nende vabasse ringlusse lubamise kuupäevast.

4.      I lisas loetletud kaupade kasutamine väljaõppeks või nende ajutine kasutamine relvajõudude või muude erijõudude poolt ühenduse tolliterritooriumil tsiviilotstarbel loodusõnnetuste või muude ettenägematute õnnetuste puhul ei kujuta endast lõikes 1 määratletud lõppkasutuse rikkumist.”

22.      Artikkel 3:

„1.      Kaupade vabasse ringlusse lubamise taotlusele, mille puhul taotletakse imporditollimaksu peatamist artikli 2 sätete kohaselt, tuleb lisada selle liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljaantud tõend, kelle relvajõududele kaubad on mõeldud. III lisas sätestatud tõend esitatakse importiva liikmesriigi tollile koos kaupadega, mille kohta see käib. See võib asendada määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklites 59–76 nõutavat tollideklaratsiooni.

2.      Olenemata lõikest 1, võib tõendi ja imporditavad kaubad sõjasaladuse tõttu esitada mõnele muule liikmesriigi poolt selleks eesmärgiks määratud asutusele. Sel juhul saadab tõendit väljastav pädev asutus enne iga aasta 31. jaanuari ja 31. juulit oma liikmesriigi tollile kokkuvõtva aruande sellise impordi kohta. Aruanne hõlmab vahetult aruande esitamise kuule eelnenud 6kuulist ajavahemikku. Selles on tõendite number ja väljaandmise kuupäev, importimise kuupäev ja tõendi alusel imporditud toodete koguväärtus ja brutokaal.

3.      Tõendite väljaandmisel ja esitamisel tollile või teistele tollivormistuse eest vastutavatele asutustele võib kasutada andmetöötlusmeetodeid vastavalt komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrusele (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, artikli 292 lõikele 3.

4.      Käesolev artikkel kehtib mutatis mutandis II lisas loetletud kaupade suhtes.”

23.      Kuigi määrus nr 150/2003 on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2003, jõustus see Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele järgneval päeval, mis langes 30. jaanuarile 2003.(16)

III. Komisjoni seisukoht, eelnev haldusmenetlus ja menetlused Euroopa Kohtus

24.      Komisjon kaebab, et Soome, Rootsi, Saksamaa, Itaalia, Kreeka ja Taani ei maksnud talle tollimaksu, mis kuulus tasumisele relvaimpordi või kahesuguse kasutusega kaupade impordi pealt määrusele nr 150/2003 vahetult eelneval perioodil.

25.      Nende hagide aluseks olev vaidlus ulatub tagasi seitsmekümnendatesse. Seda tunnistab komisjon Itaalia puhul(17) (C‑239/06); põhjendatud arvamused, mis koostati 10. septembril 1984. aastal Saksamaa ja 25. juulil 1985 Itaalia (C‑387/05) ning 1990. aastal Kreeka kohta, näitavad, kui pikale arutelud venisid; veel on taustaks 20. detsembril 2001 kostjaks olevatele riikidele(18) saadetud esimesed märgukirjad, mis siiski kohtuprotsessideni välja ei viinud; kohtuasjas C‑387/05 esitas komisjon Itaaliale etteheited 31. jaanuaril 2002 saadetud kirjas.

26.      Komisjon avaldas veel kord liikmesriikidele oma kahtlusi, et nende maksude tasumata jätmine ei ole ühenduse õigusega kooskõlas:(19) 31. oktoobril 2002 pöördus ta Itaalia Vabariigi poole (C‑387/05), 15. oktoobril 2003 Soome Vabariigi poole (C-284/05) ja lõpuks 17. oktoobril 2003 Rootsi Kuningriigi (C‑294/05), Saksamaa Liitvabariigi (C‑372/05), Taani Kuningriigi (C‑461/05), Kreeka Vabariigi (C‑409/05) ja teist korda Itaalia Vabariigi poole (C‑239/06).

27.      Kuna komisjon ei pidanud liikmesriikidelt saadud selgitusi rahuldavaks, väljastas ta põhjendatud arvamused 11. juulil 2003 Itaalia kohta (C‑387/05), 7. juulil 2004 Soome kohta, 9. juulil 2004 Rootsi ja Itaalia kohta (C‑239/06) ning 18. oktoobril 2004 Saksamaa (C‑372/05), Taani (C‑461/05) ja Kreeka (C‑409/05) kohta.

28.      Komisjon esitas 15. juulil 2005, 20. juulil 2005, 7. oktoobril 2005, 24. oktoobril 2005, 21. novembril 2005, 23. detsembril 2005 ja 29. mail 2006 EÜ artikli 226 teise lõigu alusel vastavalt Soome Vabariigi (C‑284/05), Rootsi Kuningriigi (C‑294/05), Saksamaa Liitvabariigi (C‑372/05), Itaalia Vabariigi (C‑387/05), Kreeka Vabariigi (C‑409/05), Taani Kuningriigi (C‑461/05) ja uuesti Itaalia (C‑239/06) vastu hagid, mille menetlustes pooled kinnitasid oma esialgseid seisukohti.

29.      Kõikides menetlustes rahuldati mitmed menetlusse astumise taotlused.(20)

30.      Pärast 7. oktoobri 2008. aasta üldkoosolekut toimusid kohtuistungid 25. novembril 2008,(21) mil kohtuasjad olid valmis ettepaneku esitamiseks.

IV.    Vastuvõetamatuse vastuväidete analüüs

31.      Et need vastuväited oleksid paremini mõistetavad, käsitlen neid eraldi kolme hagi puhul, mille kohta need esitati, ja ajalises järjestuses.

A.      Kohtuasi C‑372/05 (komisjon vs. Saksamaa)

32.      Saksamaa valitsus leiab, et see hagi on vastuvõetamatu kolmel põhjusel.

1.      EÜ artikkel 226 ei ole õige õiguslik alus

33.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et komisjon eksis Euroopa Kohtus algatatud hagi ja vastava menetluse valikul, sest kuna oma kaitses tugineb ta peamiselt EÜ artikli 296 lõike 1 kohaldamisele, oleks tulnud valida EÜ artikli 298 teises lõigus sätestatud erimenetlus.(22)

34.      See vastuväide ei ole põhjendatud. Ühestki EÜ artikli 298 keeleversioonist ei nähtu, et komisjon peaks kasutama seda erihagi. Nii ei ole hispaania („la Comisión o cualquier Estado miembro podrá recurrir directamente”), prantsuse („la Commission ou tout État membre peut saisir directement la Cour de justice”), inglise („the Commission or any Member State may bring the matter directly before the Court of Justice”) või saksa keeles („verfahren kann die Kommission oder ein Mitgliedstaat den Gerichtshof unmittelbar anrufen”) kohustuse ideed, sest asja otse Euroopa Kohtusse andmist mõistetakse selles vaid võimalusena.(23)

35.      Liitvabariik ei arvesta, et menetlusõiguse eeskirjadest erandi tegemise keeluga arvestades(24) määrab kohtuvaidluse eseme alati hageja, mitte kostja oma väidetega; vastasel korral võiks vastuvõetamatuse vastuväide vaidlust moonutada.

36.      Kuigi kirjavahetuses, mis toimus enne vaidluse kohtusse jõudmist, võib kergesti aimata EÜ artikli 296 suhtes eri arvamusi, ei tohi unustada, et komisjon nõuab üksnes kohustuste rikkumise tuvastamist EÜ artikli 26 ja teatud määruste(25) ning teatud ühenduse otsuste täitmata jätmise tõttu, mitte aga seoses EÜ artikliga 296, millele seevastu liikmesriik rajab oma kaitsestrateegia argumendid.

37.      Kokkuvõttes ei sõltu hageja valitud hagi argumentidest, mida kostja enda kaitseks esitab.

38.      Ka EÜ artikli 298 teleoloogiline element ja selle kahe lõigu süstemaatiline tõlgendamine näitavad vastuväite sobimatust, sest komisjon võiks „anda asja otse Euroopa Kohtusse” seoses EÜ artikli 296 võimaliku ebaõigesti kasutamisega alati, kui on kahjustatud „konkurentsitingimusi ühisturu[l]”.

39.      Minu seisukoht(26) kaldub täielikult EÜ artikli 298 teises lõigus antud võimalust piirama selleks, et vältida EÜ artiklite 296 ja 297 võimalikke kõrvalmõjusid konkurentsile ja majandusele.(27)

40.      Mõistagi ei puuduta käesolev vaidlus vaba konkurentsi moonutamist ja järelikult ei taotleta käesolevas kohtuasjas sellise menetluse eesmärki.

41.      Pealegi ei kahjusta kohustuste rikkumise hagi liikmesriiki kuidagi,(28) sest tegelikult tugevdab see tema kaitset kohtueelsest staadiumist alates, mida ei ole ette nähtud EÜ artiklis 298, mis näeb minu arvates ette pigem lihtmenetluse, sest selles piirdub Euroopa Kohtu cognitio pelgalt turu ja kaubandustehingute nõuetekohasuse tuvastamisega, mistõttu on asjaomase riigi reageerimisvõime järelikult piiratud.

42.      Lõpuks, kohtuasjas komisjon vs. Hispaania,(29) milles vaieldi Hispaanias EÜ artikli 296 alusel otsustatud sõjaväevarustuse impordi käibemaksuvabastuse üle, ei tuginenud keegi EÜ artiklile 298, et vältida sisulistes küsimustes otsuse tegemist, isegi mitte Euroopa Kohus ex officio.(30)

2.      Riigi olulised julgeolekuhuvid ja kohustuste rikkumise kohta tõendite puudumine

43.      Saksamaa Liitvabariik väidab, et komisjon ei saa kontrollida, kuidas ta määratleb oma julgeolekualased põhihuvid.

44.      Minu arvates on ta piisavalt ettevaatlik, et mitte koguni kahelda Euroopa Kohtu pädevuses nii delikaatset teemat lahendada, ehkki ta vihjab selle pädevuse puudumisele.

45.      Vastuväide, mis tuleb tagasi lükata, taandab lubamatult kohtuvaidluse ühe põhiaspekti pelgalt menetluse ettekäändeks.

46.      Võimalus, et need olulised huvid blokeerivad komisjoni pädevuse ja selliselt ka ühenduse õiguse kohaldatavuse, on kohtuasjas läbiv sisu ja areneb mitmes suunas, nagu tõendamiskoormis või äärmiselt delikaatne võimu puutumatuse küsimus.(31)

47.      Sellegipoolest jääb riikide oluliste julgeolekuhuvide järelevalve välja komisjoni pakutavast menüüst, mille põhiroog sisaldab tollimaksude kui ühenduse rahastamisvahendite tasumist, kui palju riigid seda ka ei vürtsitaks EÜ artikli 296 koostisainetega.

48.      Teisisõnu ei ole siin tegemist riikide sisejulgeolekusse sekkumisega,(32) vaid nimetatud sätte ja kõikide asutamislepingute ühetaolise kohaldamisega, mis on komisjonile ja Euroopa Kohtule usaldatud ülesanne.

49.      Saksamaa heidab hagejale ette, et see ei ole oma menetlusdokumentides konkreetselt nimetanud asutamislepingu rikkumist, aga piisab hagi ja eespool esitatud õigusliku raamistiku lugemisest, et mõista milliseid nii esmase kui ka teisese õiguse tolliliitu ja Euroopa ühenduste omavahendeid reguleerivaid sätteid on rikutud.

50.      Igal juhul ei tähendaks selle õigusrikkumise kohta tõendite puudumine kohe, et hagi on vastuvõetamatu, vaid et hagi jäetakse rahuldamata, kui on kaalutud kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

3.      Saksamaa õigus teavet mitte anda

51.      Seda kolmandat vastuvõetamatuse põhjust on kerge eelmisega seostada, sest kui kostjaks olev riik väidab, et komisjon sekkub tema julgeoleku delikaatsetesse aspektidesse, siis ei peaks tema valitsus ennast selles protsessis kaitsma, andes seletusi, mida EÜ artikli 296 lõige 1 püüab takistada.

52.      See julge lähenemisviis laguneb koost, kui täheldatakse, et Saksamaa püüab veel kord saavutada, et hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks tema argumentidega manipuleerimise tulemusel.

53.      Liikmesriik võtab vastutuse avaldada teatud teavet, nii et tema teguviisi õiguse või ebaõigsuse üle tuleb otsustada vaidluse sisuliste küsimuse lahendamisel, aga see ei õigusta hagi ad limine vastuvõtmata jätmist.

54.      Pealegi, kui komisjon leiab, et riigid peavad EÜ artikli 296 praktikas rakendamiseks tõendama, et selleks vajalikud nõuded on täidetud, ei tähenda see veel, et talle tuleb anda üksikasjalikku teavet sõjaväevarustuse impordi kohta.

55.      Sellist kohustust ei ole ega – vaatamata sellele, mida väidab Saksamaa – komisjon ei võta endale õigust, mida tal ei ole.

B.      Hagi C‑387/05 (komisjon vs. Itaalia)

56.      Itaalia sõnul ei nõudnud komisjon põhjendatud arvamuses, et tuleb tõendada, et konkurentsi ei ole moonutatud, kuigi ta nõuab selle tõendamist oma hagiavalduses.

57.      Komisjon toimib täies kooskõlas oma põhjendatud arvamusega, paludes Euroopa Kohtul mõista Itaalia süüdi ühenduse finants- ja tollisätete rikkumises, ning ta jääb kohtumenetluses avalikult samale seisukohale, mida ta oli väljendanud juba eelnevas staadiumis.

58.      Kui omavahendeid käsitlevate õigusnormide rikkumine on tuvastatud, on kohtuasja lahendamiseks vaja kontrollida, kas selline rikkumine võib olla riikide sisejulgeoleku puutumatuse säilitamise vahendina õigustatud.

59.      See tuleneb põhjendatud arvamusest, nagu tunnistab Itaalia oma väidete punktis 18, mistõttu ei ole selline eraldamine põhjendatud, sest tingimus, et turgu ei moonutata, on ainult üks nõue, mis peab olema selle erilise erandi kohaldamiseks täidetud.

60.      Seetõttu ei ole esitatud uusi argumente ega vaidluseset laiendatud ning ei ole mingit alust kuulutada hagi vastuvõetamatuks.(33)

C.      Hagi C‑409/05 (komisjon vs. Kreeka)

61.      Kreeka Vabariik esitab oma vasturepliigis sama hagi vastuvõetamatuse põhjuse, mida nimetab Saksamaa valitsus kohtuasjas C‑372/05 EÜ artikli 298 alusel.

62.      Kreeka viitab sellele vastuvõetamatuse põhjusele oma kostja vastuse punktides 4 ja 37, aga ta esitab vastava vastuväite konkreetselt alles vasturepliigis, nii et vastavalt Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorra artiklile 42(34) on see vastuvõetamatu, sest hagejale ei antud võimalust sellele vastu vaielda.

63.      Olgugi et vastuväidet ei esitatud õigeaegselt, tuleb seda käsitleda samamoodi nagu minu viidatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, mis peaks välistama selle vastuvõetavuse Euroopa Kohtus.

64.      Kohtuistungil lisas Kreeka valitsuse esindaja ex novo ja teise võimalusena, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga ei saa Euroopa Kohtult taotleda otsust, mis kohustaks liikmesriiki võtma teatavaid meetmeid.(35)

65.      Seda on juba arutatud kohtupraktikas, kus eristatakse selgelt EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi eesmärki, mis on „tuvastada, et liikmesriik on rikkunud ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi”, ja „otsuse täitmiseks vajalik[ke] meetme[i]d”, mille esialgne kindlaksmääramine on vastavalt EÜ artiklile 228 asjaomase liikmesriigi ülesanne, ilma et Euroopa Kohus võiks määrata teisi meetmeid.

66.      See õigusteooria nähtub Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsuse komisjon vs. Saksamaa,(36) millega jäeti rahuldamata nõue „mõista liikmesriigilt välja viivised”, punktidest 40–52.

67.      Praegu arutamisel olev olukord on sellest siiski erinev, sest komisjon ei esita võla sissenõudmise nõudeid eesmärgiga, et kohtuotsusega mõistetaks riigid tasuma tema omavahendite kontole maksmata summad ja viivised vastavalt määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 artiklile 11, vaid hageja nõuab ainult, et tuvastatakse liikmesriigi kohustuste rikkumine, mille peale ta kaebas.

68.      Mõistagi peab pärast võimalikku hagi rahuldavat kohtuotsust riik kohtuotsuse täitmise järgus kindlaks määrama, kas selliste rikkumiste lõpetamine eeldab ühenduse omavahendite kindlaksmääramist ja maksmist koos viivistega komisjoni kontole.

69.      Lõpuks, isegi kui siin arutatavate imporditollimaksude tasumata jätmine ei kujuta endast enam tollirikkumist, sest määrusega nr 150/2003 peatati need maksud teatavate relvade ja muu sõjaväevarustuse puhul, ei saa välistada nende rikkumiste tagajärgi, mis võisid toimuda enne määruse jõustumist ja kestsid võib-olla ka põhjendatud arvamustes määratud tähtaja lõppemisel edasi, mistõttu on ikkagi vaja tuvastada, kas kohustusi rikuti.

V.      Kohustuste rikkumise kontrollimine

A.      Ühenduste omavahendid

70.      Asutamislepingu artikkel 201 nägi ette, et „[e]elarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid”, aga tehnilised ja poliitilised raskused sellise rahastamissüsteemi rakendamiseks, mida iseloomustab sõltumatus riikidest, kestsid kauem kui 12 aastat(37) ja sellel üleminekuajal rahastati Euroopa Majandusühendust ühenduse liikmete sissemaksetest.

71.      Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta otsusega 70/243/ESTÜ, EMÜ, Euratom, liikmesriikide rahaliste osamaksete asendamise kohta ühenduste omavahenditega(38) („esimene omavahendeid käsitlev otsus”) lõpetati riikide valitsuste tegelik kontroll ja algas majandusliku sõltumatuse uus ajastu, mille mõju on ikka veel tunda.

72.      Sellele korrale ülemineku alused olid põllumajandusmaksud, tollimaksud(39) ja käibemaks.

73.      Seitsmekümnendate keskpaigas hakkas Ühendkuningriik kurtma oma rahalise sissemakse üle, mis tekitas tõsiseid eelarvevaidlusi, millele leiti lahendus 1984. aasta Fontainebleau Euroopa Ülemkogul,(40) mille suuniseid väljendati nõukogu 7. mai 1985. aasta otsuses 85/257/EMÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta(41) („teine omavahendeid käsitlev otsus”).

74.      Teiste meetmete hulgas kehtestati eelarvetasakaalu hälvete korrigeerimise mehhanism, mida on tänaseni kohaldatud ainult Ühendkuningriigile („Ühendkuningriigi tagasimakse”),(42) mis seisneb selles, et talle makstakse tagasi summad, mis arvutatakse välja erinevuse alusel, mis jääb selle riigi protsentuaalse osa laekuva käibemaksu summa ja protsentuaalse osa eraldatud ühenduse kogukulu vahele,(43) kusjuures korrektsiooni rahastavad ühiselt ülejäänud riigid proportsionaalselt oma vastavate käibemaksu sissemaksetega; Saksamaale, Madalmaadele, Austriale ja Rootsile kehtib sealjuures erikord.(44)

75.      Otsuse 88/376 („kolmas omavahendeid käsitlev otsus”) alusel lisandus kolmele nimetatud omavahendile neljas, mis põhineb liikmesriikide rahvamajanduse kogutoodangul(45) ja on mõeldud sissemaksete kohandamiseks maksevõimega.(46)

76.      Kuna maksu tasumine ühendusele tekitas riikide majandusele kulu, kehtestati otsuses 94/728 („neljas omavahendeid käsitlev otsus”) sissenõudmiskulu kompensatsioon, mis tähendab, et riigid jätavad ühendusele makstavate traditsiooniliste omavahendite summast endale teatud protsendi, alguses 10% (otsuse 94/728 artikli 2 lõige 3), nüüd 25%.(47)

77.      Berliini Euroopa Ülemkogu algatusel ja soovist, et ühenduste omavahendite süsteem peaks olema „õiglane, läbipaistev, tasuv ja lihtne ning põhinema kriteeriumidel, mis parimal viisil väljendavad iga liikmesriigi suutlikkust anda oma panus sellesse süsteemi”, koostati nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsus 2000/597/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(48) („viies omavahendeid käsitlev otsus”), mis asendati eespool viidatud otsusega 2007/436 („kuues omavahendeid käsitlev otsus”).

B.      Eelkõige tollimaksud

78.      Kui alguses võeti neid makse üksnes maksutulu eesmärgil, siis hiljem märgati, et nendest „piirimaksudest” oli kujunenud esimese suurusjärgu protektsionismi vahend, mis tegi vabakaubanduse pooldajad varakult valvsaks.

79.      Pärast II maailmasõda olid teatavad liberalismist inspireeritud põhimõtted tollimaksude järkjärgulise vähendamise, koguni kaotamise ajendiks;(49) aga seda ideed ei saatnud edu, arvestades tollimaksu suuri eeliseid, nagu võimalus seda kasutada kaubavoogude kontrollimehhanismina, kaubanduspoliitika näitajate või kaubavahetuse „vahimehena”.

80.      Ühenduses asutati 1. juulil 1968 tolliliit nende maksude ja piirangute kaotamiseks, mis nõudis lisaks ühist tollitariifistikku,(50) mida kohaldab kogu ühendus kolmandate riikide suhtes ja mille tulud makstakse ühenduse tuludesse omavahenditena.

C.      Kohustuste rikkumise objektiivsed elemendid

81.      Komisjon piiritleb kohustuste rikkumise ajaliselt 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2002, kuigi ta märkis kohtuistungil vastavalt määruse nr 1150/2000 artikli 7 lõikele 2,(51) et mõne riigi osas ei esitatud etteheiteid mitte 2001. aastal, vaid järgneval aastal,(52) nii et dies a quo peab olema 1999. aasta esimene päev.

82.      Maksude tasumata jätmises seisnev võimalik rikkumine piirdub nende ajavahemikega, vaatamata sellele, et aastal 2003 nende toimingute eest tollivõlga vastavalt määrusele nr 150/2003 ei olnud,(53) sest tollimaksu peatamine ei tähenda ex ante tekkinud võlgnevuse tühistamist ega kõrvalda võimalikku rikkumist, mis jääb alles.

83.      Selle tiheda seose tõttu tuleb omavahendeid käsitlevate õigusnormide ning tollivõlgnevuse tekkimist, arvestust ja sissenõudmist käsitlevate õigusnormide vahelistesse hägustesse piiridesse suhtuda ettevaatlikult.(54)

84.      Aga tolliraamistiku eiramine võib kahjustada rahastamissüsteemi, nagu nähtub Euroopa Kohtu 12. septembri 2000. aasta otsusest.(55) Selgub seega nende valdkondade teatav „kattumine”(56) ja järelikult vajadus kohaldada topelteeskirju, mis võimaldab kõigepealt välja selgitada, kas ostetud kaup tuleb tollis deklareerida, et seejärel jaatava vastuse korral tuvastada, kas maksud on ühendustele tasutud.

85.      See meetod paneb mind kõhklematult kinnitama, et kostjaks olevate liikmesriikide toimimises esineb objektiivseid kohustuste rikkumise elemente.(57)

86.      Tolliõigustiku seisukohast piisab EÜ artiklitest 23 ja 26 ja tolliseadustiku artikli 20 lõikest 1, et tõendada, et sõjaväevarustuse või kahesuguse kasutusega kauba pealt tasumisele kuuluva tollimaksu maksmata jätmine on õigusvastane.

87.      See tollimaksu kohaldatavus nähtub ka nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruses (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta(58) nimetatud eri kategooriatest, ilma et võiks väita, nagu paistab Saksamaa või Soome väidetest, et nende pealt maksu võtmine on ühenduse alustega vastuolus.

88.      Tahtmata eitada traditsiooniliste omavahendite tähtsuse järkjärgulist kahanemist(59) ja püüdlusi ilma igasuguste takistusteta kaubanduspoliitika poole ja soovi muutuste järele,(60) tuleb tõdeda, et ühenduse õiguses järgitakse rangelt riikide majanduslike huvide võrdsuse põhimõtet, mis välistab üldise maksustamise reegli muutmise maksuvabastuseks või maksustamise peatamiseks.

89.      Kõik riigid tunnistavad, et nad maksu ei tasunud, ehkki tegid üksikuid ülekandeid eri summades,(61) mida ei tule mõista võla tasumisena,(62) sest need maksed seati sõltuvusse võla olemasolust ja neid ei arvutatud eri imporditehingute või eri perioodide alusel.

90.      Need imporditehingud ei olnud vabastatud ühtsest tollitariifist ega kuulunud mingi erikorra alla, nagu võimalik „nullmaksumäär”.

91.      Kuna pealegi ei saa määruse nr 150/2003 vastuvõtmist kaugeltki tõlgendada nii, et sellel on varasemale olukorrale tagasiulatuv jõud, mis võiks kallutada vaekaussi riikide positsioonide poole, kinnitab see minu veendumust, et tollimaksu tasumise kohustus oli vältimatu.

92.      Lähtudes elementaarsest seaduslikkuse põhimõttest, mis kehtib rahandusvaldkonnas või teistes kitsamates valdkondades, nagu maksud või toll, ning sellest, et määrus nr 150/2003 ei ole kohaldatav tagasiulatuvalt, on välistatud tollimaksude peatamine 1. jaanuarist 1999 kuni 31. detsembrini 2002.

93.      Liikmesriigid on kohustatud ühenduste omavahendite maksu kindlaks määrama, kui nende tollil on vajalikud andmed, ja seega on neil võimalik arvutada selle summa ja määrata kindlaks võlgnik.(63) Ühenduste finantstasakaalu kahjustamiseks piisab, kui seda ei tee üks riik.(64)

94.      Ühenduse rahastamissüsteemi haavatavuse tõttu on nõutav, et liikmesriikide kohustused, mis puudutavad omavahendite kindlaksmääramist, sissenõudmist ja käsutusse andmist, on täpselt määratletud ja neid täidetakse hoolikalt, sest kui mõni riik neid reegleid ei järgi, hüvitavad kahju lihtsalt kõik liikmesriigid rahvamajanduse kogutulu vahendite kaudu,(65) mis on vastuolus lojaalse koostöö põhimõttega.(66)

95.      Minu meelest on sofistlik püüda tõhusaid argumente ümber pöörata ja väita nagu Soome,(67) et ühenduse eelarve ülalpidamises kehtivat võrdõiguslikkuse põhimõtet rikub see, kui liikmesriigid, kes impordivad relvi kolmandatest riikidest, peaksid „lisaks” hinnale maksma ka tollimaksu võrreldes nendega, kes otsustavad ühendusesisese tarbimise kasuks.

96.      Selles argumendis ei arvestata, et ostukoht puudutab kaubanduspoliitilisi ja strateegilisi huve, millele ei saa maksuvabastuse põhjendamiseks tugineda.

97.      Taani valitsuse esindaja väitis kohtuistungil, et tollimaksude eesmärk ei ole mitte ühenduse rahastamine, vaid sellega tahetakse heidutada potentsiaalseid ostjaid pöördumast kolmandate riikide poole ja edendada liikmesriikidevahelist kaubavahetust.

98.      See seisukoht ei kajasta tegelikkust õigesti, sest selle protektsionistliku eesmärgi täitmine nõuab, et kui – nagu siin – kaupa ostetakse kolmandatest riikidest, ei kahjustata Euroopa huve, ja selle saavutamiseks tuleb just nimelt tugevdada ühenduse finantsvõimet tollimaksuga, mis korvab majandusliku kahju, mis tuleneb sellest, et ost jäetakse ühenduse piires tegemata.

99.      Saksamaa märkis kohtuistungil omalt poolt, et riigid, kes liidu kaitsesse kõige rohkem panustavad, saavad koguni karistada, sest nad maksavad rohkem tollimakse.

100. See idee kõrvutab eri institutsioone, nagu siseturg ja riigikaitse, mille vastavaid eesmärke ei või omavahel segi ajada, kusjuures sõjaväelistest kohustustest tulenevate majanduslike pingutuste võimalikke kompenseerimismehhanisme(68) ei saa piisavalt tagada teatavatest tollisätetest ühepoolse erandite tegemisega.

101. Tulude ja kulude tasakaal (EÜ artikkel 268), majanduslik solidaarsus ühenduse rahastamises (EÜ artikkel 2) ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte (EÜ artikkel 274) määravad sellise iga riigi ainult enda majanduslikust huvist lähtumise paratamatult läbikukkumisele.

102. Samuti ei ole vastuvõetav arutluskäik,(69) et ebavõrdsuse heastamiseks peab komisjon tollimaksu tasunud riikidele maksu tagasi maksma, sest see tähendaks õigusrikkumise üldist levikut selleks, et võidelda maksudest kõrvalehoidjate õigusvastase käitumisega.

VI.    Liikmesriikide teised argumendid

103. Kõik kostjad tuginevad maksude tasumata jätmise vabanduseks EÜ artiklile 296, sest nad usuvad, et tollimaksude tasumine nende kolmandatest riikidest pärit kaupade pealt kujutab tõsist ohtu nende põhilistele julgeolekuhuvidele.

104. Nad selgitavad, et nende omavahendite maksmine põhjustaks nende rahalist laostumist, mis nõrgendaks relvade varumist ja järelikult nende sõjalist võimsust; nad lisavad, et tollimenetluse läbipaistvus ei taga nende andmete konfidentsiaalsust, mis tuleb esitada vastavate summade väljaarvutamiseks; nad otsivad kaitset ka EÜ artiklist 307 ja eksportivate riikidega saavutatud kokkulepetest või tulenevalt komisjoni hilinenud reaktsioonist õiguspärase ootuse põhimõttest.

A.      EÜ artikkel 296 ja riikide sisejulgeolek

105. See olukord, kus on vastuolulisi argumente, nõuab kainet arutamist, et piiritleda selgelt EÜ artikli 296 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud juhud.

1.      Kohaldamisala

106. Punkt a, mis näeb ette, et liikmesriik ei ole kohustatud „andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks”, hõlmab peale spetsiaalse sõjaväevarustuse kahesuguse kasutusega kaupu, sest kahju tekitab teabe levik, olenemata tehingu objektist.

107. Selle lõike punkti b ei saa tõlgendada samamoodi, sest kuigi see annab igale liikmesriigile õiguse „võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks”, piirdub see erand ainult „relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega”.

108. Nimekiri, mille nõukogu koostas 15. aprillil 1958,(70) räägib sellise tõlgenduse kasuks, sest see puudutab ainult tooteid „mille suhtes kohaldatakse lõike 1 punkti b sätteid” (EÜ artikli 296 lõige 2).

109. 1958. aasta nimekirja kantud toodete olemus ja EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b viide sõjaväevarustuse turule ei luba teha üksnes punkti b alusel erandit ühenduste finantssüsteemist ja konkreetselt tollikorrast sellise varustuse ostude korral, mille projekt, tootmine või arendamine ei vasta spetsiaalselt sõjalisele otstarbele.

110. Seega ei ole kahesuguse kasutusega kaubad EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b alusel tollimaksust vabastatud, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et need on mõeldud üksnes sõjaliseks otstarbeks, mida aga ei ole väitnud Itaalia või Rootsi ega ole kinnitatud ühegi tõendiga.

111. Järelikult tuleb Rootsi vastu esitatud hagi (C‑294/05)(71) ja Itaalia vastu esitatud hagi (C‑387/05) rahuldada, kuna puudub süüst vabastav kaitse,(72) sest nad ei saa tugineda millelegi muule peale selle sätte punktile a, et väita in abstracto, et on olemas(73) erand asutamislepingust.(74)

2.      EÜ artikli 296 tingimused ja nende kontrollimine Euroopa Kohtu poolt

112. EÜ artikli 296 kasutamist tuleb uurida, kui seda kasutatakse erandi tegemiseks tervest kogumist sätetest,(75) mis moodustavad ühenduse rahastamissüsteemi alused, otseste tagajärgedega tolliliidule, mis on selgelt siseturu väljendus.(76)

113. Siinkohal ei varja ma imestust selle üle, kuidas on riigid kogu menetluse vältel nõudnud(77) EÜ artikli 296 „sõltumatult kohaldamist”.

114. See on vaidluse lahendamiseks oluliselt tähtis asjaolu, ometi valitseb kostjate seisukohas selle mõiste suhtes minu arvates suur segadus.

115. Asjaolu, et liikmesriigid võivad „sõltumatult” otsustada kasutada EÜ artiklit 296, ei tähenda, et selle sätte tõlgendamisel ei tule lähtuda kogu ühenduse territooriumil ühetaolistest standarditest.

116. Iga riik määrab kindlaks oma julgeoleku jaoks prioriteetsed aspektid, teeb kindlaks ja klassifitseerib seda julgeolekut ähvardavad ohud ning lõpuks otsustab, kas on asjakohane võtta kasutusele mõni EÜ artiklis 296 sätestatud piirangutest, kaaludes väärtusi, mis moodustavad tema suveräänsuse tuuma, ning ei puutu seega ühenduse õigusesse.

117. Pealegi ei saa iseseisvat mõistet „olulised julgeolekuhuvid” integreerida ühenduse valdkonda. Ühenduse õiguse arengu praeguses järgus kehtib see mõiste põhimõtteliselt üksnes riikide tasandil.

118. Seega kuuluvad vaidlused, mis tekivad riikides teemal, kellel on õigus kontrollida salastatud teabevahetust, skeemidesse, mis teostavad delikaatseid võimu vastukaalu mehhanisme,(78) mis ei kajastu ühenduse õiguses, mistõttu Euroopa Kohus ei saa endale võtta puhtalt riikliku mõõtmega kontrolliõigust.

119. Võimude lahususe põhimõte(79) sunnib paratamatult tunnistama rida piiranguid kohtulikus kontrollis ning tegude puhul, milles põimuvad valitsuste kaalutlusõigused määrata oma kaitsepoliitikat, peavad tehnikad nende õige vastuvõtmise kontrollimiseks olema sellised, et välditakse riski asendada täitevvõimu tegu asjakohasuse kriteeriumide kasutuselevõtmisega.

120. See olukord tähendab, et dokumendi konfidentsiaalseks klassifitseerimise otsuse sisuline kontrollimine eeldaks automaatselt konfidentsiaalsuse kaotamist, mistõttu võib kohus oma uurimistöös tegeleda saladusega, piiritledes seda ja otsustades selle eeskirjade, mitte aga selle sisu üle.(80)

121. Ent lisaks igas riigis antud hinnangule(81) määrab ühenduse õigus, eelkõige Euroopa Kohus, tõlgendamiseeskirjade rakendamise, mis lubavad neid erandlikke meetmeid EÜ artikli 296 seisukohast, puutumata selle kohaldamisse tervikuna ja mõistagi, vastavalt kõikidele minu võetud ettevaatusabinõudele, riikide kaalutlusõigusesse.

122. See eraldusjoon riikide ja ühenduse tasandi vahel tuleb tõmmata äärmiselt ettevaatlikult, aga selgelt selleks, et liidus valitseks kooskõla.

123. Ülesanne on uurida keerukat tasakaalu liikmesriikide julgeolekuhuvide ja ühenduse põhieesmärkide vahel, ületamata mõistlikkuse piire.

124. Ühenduse õigusnormidest erandite tegemisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet,(82) nagu ka täita taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohasuse ja vajalikkuse parameetreid.

125. Kuigi EÜ artiklis 296 tahetakse näha asutamislepingust endast tehtud erandit, siis ülejäänud ühenduse õiguse ülimuslikkus ja selle õigusnormide kasulik mõju nõuavad sellele artiklile tuginevate riiklike aktide piiramist.

126. Asutamislepingu ühetaolisest kohaldamisest on ette nähtud erandid,(83) kui tegemist on avalikku julgeolekut ohustavate olukordadega, kuid ei ole olemas asutamislepingule omast üldist erandit, mis jätab ühenduse õiguse kohaldamisalast välja kõik meetmed, olenemata ohu tõsidusest.(84)

127. Seevastu vabanevad liikmesriigid esmase õiguse siduvusest, kui nende ohustatud huve peetakse „olulisteks” huvideks, nii et avaliku julgeoleku klauslit tuleb kasutada vaid siis, kui on tõeline ja piisavalt tõsine oht nende huvidele.

128. Mõne ühenduse ülesehituse alustala lammutamine on õigustatud ainult juhul, kui liikmesriikidel ei jää oma kõige elulisemate huvide kaitsmiseks muud võimalust.

129. Pealegi ei ühti valitsustele EÜ artikliga 296 antud väidetava kaalutlusõiguse kaitse hästi lojaalse integratsiooniga, mida Euroopa nõuab.

130. Liikmesriigid ei saa kasutada seda valikuvõimalust automaatselt, sest Euroopa Kohtu praktikas(85) on otsustatud 1958. aasta nimekirja kohta, et kuigi EÜ artikkel 296 on erandi õiguslikuks aluseks, peavad selle nimekirja tooted lisaks vastama selle artikli kohaldamiseks kehtestatud ülejäänud nõuetele.

131. Minu arvates seob EÜ artikkel 296 määramata õigusmõiste „olulised julgeolekuhuvid” ja meetme tungivalt vajalikuks „pidamise” mõiste vältimatu põhjendamisnõudega.

132. Nende kategooriate selgepiiriline kasutamine nõuab suurt rangust, mis ei ühildu riiklike huvide, sealhulgas sõjaliste huvide üldise ja hüpoteetilise käsitusega.(86)

133. Sellise lõtvuse lubamine tähendaks kehtestada poliitilisi akte,(87) mis looksid immuniteete, mis halvaksid ühenduse ja minu arvates riikide positsiooni ühenduses.

134. Mõistagi on nendes seitsmes hagis algatatud arutelu suunatud sellele, et kindlaks määrata ühenduse ratio ja riikide poliitilise võimu vahelised piirid, aga see ei piirdu sellega, vaid puudutab ka asutamislepingu vahendina kasutamist EÜ artikli 296 esiletõstmisega eksistentsialistliku ärevuse rõhuasetusega.(88)

3.      Tõendamiskoormis

135. Kostjad keelduvad EÜ artikli 296 kohaldamiseks vajalike tingimuste tõendamiskoormise (onus probandi) kandmisest ja väidavad, et vaidlusalused tollimaksud rikuvad nende huve vastavalt määrusele nr 150/2003 ja viitavad määruse põhjendusele 5 ühenduse seadusandja kavatuste avaldusena.(89)

136. Jälle moonutatakse õigusnormi õiget kuju, sest selle määruse põhjendus 5 näeb ette „[maksu] peatamiseks spetsiaalse[te] haldusmenetlus[te]” sätestamise, „[e]t võtta arvesse liikmesriikide sõjasaladuse kaitset”.(90)

137. Järelikult ei tähenda nende diskreetsuse väärtuste nimetamine, et saladus ei ole juba varem tagatud ega seda, et selle puudumise korral kahjustataks tõsiselt riikide olulisi julgeolekuhuvisid, sest mitte kõik teabelekked ei sea ohtu kaitse terviklikkust.

138. Riikide lähenemisviis mind ei veena, sest see ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, milles välditakse laiendavat tõlgendamist ja nõutakse, et selle tõendamise koormis, et erandid ei välju nimetatud juhtude piirest, lasuks neil, kes soovivad nendele eranditele tugineda.(91)

139. Nende meetmete ebatavaline taust peab rõhutama ideed, et asutamislepingu sidususe ja selle suunistest kinnipidamise säilitamiseks lasub tõendamiskoormis alati neil, kes tuginevad asutamislepingu konkreetsele erandile.

140. Konkreetselt tuvastas Euroopa Kohus oma 16. septembri 1999. aasta otsuses komisjon vs. Hispaania(92) kohustuste rikkumise, sest Hispaania valitsus ei tõendanud, „et Hispaania õigusnormides relva-, laskemoona- ja üksnes sõjaväelisel otstarbel kasutatava varustuse impordile ja ostudele ette nähtud käibemaksuvabastuse kaotamine on meede, mis võib ohtu seada Hispaania Kuningriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitse, nii et selline maksuvabastus on asutamislepingu artikli 223 lõike 1 punkti b alusel õigustatud.”

4.      Ebaõige sättele tuginemine

141. Juba märkisin, et Euroopa Kohus ei saa otseselt vaidlustada riigisaladuse suhtes kehtivaid kaalutlusõigusi,(93) kuigi kui need kahjustavad otseselt ühenduse õigust, on tal õigus kontrollida nende kaalutlusõiguste piire proportsionaalsuse ja ühenduse õiguse üldpõhimõtete kaudu.

142. Kui, nagu käesoleval juhul, tehakse erandid vaba liikumise aluspõhimõtetest(94) või häiritakse ühenduste rahastamissüsteemi toimimist, peavad riikide ametiasutused neid kõrvalekaldumisi kas või minimaalselt selgitama, märkides, mis eesmärki nendega taotletakse, ja neid eesmärgiga ühendava loogilise seose.

143. Vastasel juhul on põhjendus määratud läbikukkumisele ja õiguslik hämarus soosib nägemusi võimu kuritarvitamisest.

a)      Majanduslik argument

144. Kostjateks olevad riigid väidavad, et tollimaksude tasumisega kaasnev suur rahaline koormus nõrgendab nende militaarstrateegiat; aga see vabandus muudaks EÜ artikli 296 ettenähtud funktsiooni, mis on tegelikult kasutamine puhttööstuslikel või -majanduslikel eesmärkidel,(95) mis ei õigusta mingil moel asutamislepingust erandi tegemist.(96)

145. Kuigi Kreeka tõrjub õigusega komisjoni kriitikat, rõhutades „ametisaladuse” ja „sõjasaladuse” erinevust,(97) õigustaksid need majanduslikud põhjused äärmusteni viidult maksudest kõrvalehoidmist finantsolukorra parandamise ja kasumi diktatuuri nimel.

146. Samamoodi ei pea paika argument, kus võrreldakse käibemaksu ja tollimaksude tasumise finantsmõju riigikassale, nagu märgivad Taani(98) ja Itaalia,(99) kes leiavad, et vastupidi tollimaksule on käibemaks liikmesriikidele kasulik.

147. Lahenduse võib leida Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas komisjon vs. Hispaania relvaimpordi kohta, kus otsustati, et „Hispaania Kuningriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitse eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja käibemaksuvabastust”,(100) sest igasugune oht on välistatud, kuna „selliste tehingute pealt võetava käibemaksu tulud läheksid riigikassasse, välja arvatud väike protsent, mis läheks omavahenditena ühenduse tuludesse”.(101)

148. Aga järeldada a sensu contrario, et erinevalt käibemaksust vähendaks tollimaksu tasumine riikide sisejulgeolekut, tähendab lõpetada see tõlgendusliin ekslikult ja rutakalt.

149. Peale selle rõhutab see järeldus liialt finantssüsteemi üksikuid aspekte, nagu vahenditest otseselt saadud tulude summa, tunnistamata aga selle terviklikkust ja eeliseid, mida pakub ühenduse liikmetele solidaarsus sissemaksetes ja kohustuste võrdne jagamine.

b)      Konfidentsiaalsus ja tollimenetlus

150. Siinkohal paneb paratamatult imestama tollimenetluse kirjeldus, mille sissejuhatuseks märgitakse, et konfidentsiaalsuse puudumine häirib riikide meelerahu.

151. Kostjad väidavad, et käibemaksuvaldkonnas on neil suurem anonüümsus kui tollimaksudes,(102) lisades, et sellist konfidentsiaalsust, nagu on tagatud mõne riigi õiguskorras,(103) ühenduses ei leia.

152. Pelk teabelekke kahtlus ei saa sundida kohustusi rikkuma, mille üle komisjon kaebab, sest andmekaitse ja andmeturbe tagab EÜ artikkel 287, mis näeb ette kohustuse, et ühenduse institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ja ühenduse ametnikud ning muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist „avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni”, eelkõige teavet, mis puudutab „ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente”, kusjuures sama kohustuse näeb ette ühenduse tolliseadustiku artikkel 15.(104)

153. Riigid oleks pidanud oma rahulolematust sellise ennetuskorraga avaldama selle vaidlustamise teel. Pealegi ei tohi põlata võimalust nõuda andmeedastussüsteemis teabelekkimise korral asjakohast hüvitist ühenduse õiguse rikkumise eest.

154. Sellegipoolest ei ole süsteemist ühepoolselt lahtiütlemine kooskõlas proportsionaalsuse nõudega,(105) millele peavad vastama kõik algatused, millega piiratakse asutamislepingu eeskirju, „nii et selle mõju piirdub tagatavate huvide kaitseks hädavalikuga”.(106)

155. See, et minnakse mööda ühenduse finantsõigusnormide olulisest osast, ei ole kooskõlas nende õigusnormide siduvusega ega eesmärkidega.

156. Olles küll esmase tähtsusega, ei hõlmanud kostjate plaan tõendamiskoormist käsitlevaid eeskirju, sest nad oleksid pidanud tõendama, et 1. jaanuarist 1999 kuni 31. detsembrini 2002 ei olnud konfidentsiaalsus tagatud.(107)

157. Kuigi määrus nr 150/2003 muudab ühenduse rahavoogu, peatades tollimaksud, eeldab selle artikkel 7(108) ka teatava teabe esitamist ostu asjaolude kohta, mistõttu raskused, mida riigid enda kaitseks nimetavad, püsivad muutumatuna.

158. Saksamaa rõhutab oma vasturepliigis (C‑372/05), et asjaolusid, mille teatavakstegemist see artikkel 7 nõuab, ei kasutata tollitulu arvutamiseks, millele ma vastu ei vaidle, sest olenemata selle sätte eesmärgist määrata kindlaks maksude summa, mida enam ei võeta, seisneb tähtsus selles, et selles sättes nimetatud tõendid(109) võivad ohtu seada huve, mida liikmesriigid tahavad hoida salajas.(110)

159. Komisjoni ülesanne ei ole, nagu ekslikult arvab Kreeka oma menetlusse astuja seisukohtades Soome vastu esitatud hagis (kohtuasi C‑284/05), pakkuda andmete levitamise takistamiseks välja alternatiivseid menetlusi.(111)

160. Selline tees pööraks tõendamiskoormise ja selle eseme ümber, sest riigid peavad ise tõendama, et menetlused ei suuda tagada konfidentsiaalsust.

161. Seega ei paista, et teatised, mis nad peavad iga kuu või igal aastal komisjonile esitama,(112) oleksid nii üksikasjalikud, et need kahjustaksid riigikaitsestrateegiaid, sest asjaomaste vormidega(113) annavad nad teavet vaatlusalusel perioodil toimunud koguimpordi kohta.

162. Taani vastu esitatud hagis ilmnevad kahtlused selle suhtes, mida konkreetselt tuleb deklareerida, sest Taani valitsus, kes saab aru, et imporditud kaupadega kaasneb kohustus märkida nende kogus, väärtus ja päritolumaa, on vastupidisel seisukohal võrreldes komisjoniga, keda rahuldab vaid tehingute kogusumma.

163. Kuigi halvimal juhul(114) saavad avalikuks Taani nimetatud üksikasjad, ei suuda ma mõista, kuidas see kahjustab nende välisjulgeolekut, eriti kui ei lisata eri komponentide tehnilisi aspekte ega otstarvet.(115)

164. Komisjon ei näe mingit takistust(116) võtta enne 2003. aastat kasutusele lihtsustatud tollikorda, sest menetluste korraldamine on riigi ülesanne, kes – nagu märgib hageja(117) tolliseadustiku artikli 60 alusel – (118) võiks määrata ad hoc erihalduri.(119)

165. Selles algstaadiumis osalevad riigiteenistujad ja riigiorganid, mistõttu oleks liialdus tahta väita, et oht riigi julgeolekule seisneb usaldamatuses tema tolliameti suhtes.

166. Järgmine etapp tollimenetluses viib kontrollini, mida komisjon saab omakorda kontrollida tasutud maksu osas järgus, kus võib tekkida vajadus lisateabe järele, mille kaitse tagab samuti määruse (EÜ, Euratom) nr 1026/1999 artikkel 5.(120)

167. Siin seisnebki üks vaidluse lahendusi, sest kohtuistungil ilmnes, et algjärgus ei puudutata kunagi konfidentsiaalset teavet, sest käsitletakse ainult üldisi suurusi ilma üksikasjadeta, mis võiksid riikide sisejulgeoleku ohtu seada, mistõttu EÜ artiklile 296 tuginemine ei ole õigustatud enne, kui komisjon nõuab selgitusi riigi tehtud maksete kohta.

168. Kui vastavalt EÜ artiklile 10 peavad riigid komisjoni abistama tema ülesandes valvata asutamislepingu täitmise järele,(121) peavad nad ka andma talle tarvilikku teavet omavahendite nõuetekohase sissemaksmise kontrollimiseks,(122) mis ei takista minu arvates neil otsustada üksikjuhtudel ja erandlikult, et on kohane piirata dokumendi teatud osade teavet või keelduda EÜ artikli 296 punkti a alusel teavet üldse andmast, sest kõik sellised alternatiivid oleksid paremini kooskõlas proportsionaalsuse nõuetega kui kogu süsteemist meelevaldselt üksiku erandi tegemine.

169. Samuti on liialdus, kui enne võimalikku komisjoni kontrolli, mis ei toimu tingimata alati, tugineb riik nimetatud sätte punktile b, sest relvakaubanduses on lubatud ainult meetmed „oluliste julgeolekuhuvide kaitseks”, mida tollimaks põhimõtteliselt ei ohusta esimeses kirjeldatud järgus ega veelgi vähem enne igasugust maksude tasumist.

170. Riigid varjusid EÜ artikli 296 taha hüpoteetilise üldistamise abil, sest selle sätte kohaldamiseks on nõutav, et nende huve kahjustatakse, mis – kordan – võib juhtuda vaid juhul, kui komisjon nõuaks neilt väga üksikasjalikku teavet, mida aga ei juhtunud, sest vaatamata sellele, mida väitis Kreeka valitsuse esindaja kohtuistungil, ei jäetud riikide esialgseid makseid vastu võtmata mitte seetõttu, et teatavad andmed ei olnud piisavad, vaid seetõttu, et andmed üldse puudusid, mis välistab igasuguse minimaalsegi mõistliku kontrolli võimaluse.

171. Kuigi ühenduse õigusnormidega tahetakse tagada andmekaitse, usaldavad valitsused(123) rohkem seda laadi kaubanduses tegutsevaid ettevõtjaid(124) kui tolliametit, mis kujutab endast vastuvõetamatut võrdlust.(125)

c)      Järeldus

172. Esitatust nähtub, et väited riigi geograafilise asukoha, rahvastiku jaotuse, piiride kaitse kohta võimaliku sissetungimise eest või majanduslikus mõttes sõjaväeprogrammide maksumuse kohta ei ole asjakohased, sest näiteks lennukite puhul on mõnes riigis suurendatud patrull-lendude arvu.(126)

173. Vahendid ja nendega taotletavad eesmärgid ei ole üksteisega õiguslikult kooskõlas, sest selliseid variatsioone võisid riigid ette näha, kui nad enne määrust nr 150/2003 kogusid tollimakse ja maksid need ühendusele, ilma et see oleks põhjustanud nende kaitsesüsteemide krahhi.

174. Leian seega, et kostjaks olevad riigid on varjunud ühenduse õiguses ja minu selgitatud põhimõtetest lähtuvalt kohatute ettekäänete taha, asudes kindlusetuse ääremaile, mis on liidu jaoks vastuvõetamatu.

175. Väga näitlik on asi Soome puhul, kes väidab kostja vastuses, et lihtsalt tingimuslik maksmine ilma komisjoniga kokku leppimata kahjustaks tema julgeolekut, et pärast ise kohtuistungil tunnistada, et ta on ühepoolselt tasunud ligi 10 000 000 eurot, millest tema huvidele kahju ei tekkinud.

5.      Igikestev säte

176. EÜ artiklit 296 (endine artikkel 223) ei saa oma aja ära elanuks lugeda, sest alates aastast 1957 on see ajaproovile vastu pidanud, jäädes alles Lissaboni lepingusse.(127) Sellegipoolest tekitab see mõningaid küsimusi, mis tuleb hoolikalt lahendada ajaloolise tõlgendamise teel.

177. EÜ artikli 296 kahe kontseptsiooni vahel on selgelt pinge, sest üks on liikmesriikide poolel ja kannab vankumatut suveräänsuse ideed kaitseküsimustes, samas kui teine on pigem ühendusest juhinduv ja piiritleb artikli ulatuse kitsamalt.(128)

178. Riikide esialgne umbusaldus, mille ajendas külm sõda, käivitas selle kaitseventiili, aga see ei õigusta nüüd enam riigikeskset hoiakut, sest ohu mõistes ei ole tänaseks individualismi jälgi.(129)

179. Mõnikord tähendab millegi varjamine tõe eitamist ja täielik vabadus valida, mida öeldakse, võib vahel Euroopa Liidu integratsiooni raames ebakõla tekitada.

180. Veebiotsingud,(130) mida komisjon oma menetlusdokumentides nimetab, annavad ükskõik kellele üksikasjalikku teavet relvajõudude hangitud teatava relvastuse kohta.

181. See tänapäeva ühiskondadele omane asjaolu muudab salajasuse suhteliseks(131) ja minu arvates suurendab üha enam riikide püüdlusi EÜ artikli 296 abil ühenduse õigusest kõrvale hoida.

182. Sätte kohandamine selle täieliku kaotamise(132) ja 1958. aasta nimekirja muutmise vahepeal(133) ei või mööda minna julgeolekualaste õigusaktide teatavast lähendamisest(134) ega Euroopa Kaitseagentuuri loomisest.(135)

183. Tuleb tõdeda nende sätete teatavat anakronismi liidu pädevuse suhtes kujundada järk-järgult ühine kaitsepoliitika,(136) nagu ka solidaarsusklausli suhtes, mis näeb ette relvajõudude mobiliseerimise, kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks.(137)

184. Relvaekspordis õigusnormidest(138) ja teavituskampaaniatest(139) puudust ei ole, mistõttu ei ole kõiki erinevusi kõrvale jättes mõtet jätta impordivaldkond kontrolli alt välja, sest kontroll, mida ühenduse õiguses tolliliidu kaudu teostatakse, on juba niigi kaudne ja pealiskaudne.(140)

185. Suveräänsusest loobumine, mida eeldab Euroopa klubisse kuulumine, ei luba mõista Rooma lepingus liidu eesmärkide saavutamiseks sätestatud mehhanisme kunstlikult või erapoolikult.

186. EÜ artikkel 296 võib tekitada liikmesriikides ja järjestikuste laienemiste peategelastes valesid lootusi, seetõttu, kuni Euroopa Kohus on täies elujõus, ei või ta kaotada valvsust ja peab piiritlema selle artikli kohaldamisala, sest mängus on ühenduse õiguse ühetaolisus.

187. Selles sättes kaalutlusõiguslike otsuste alusel lubatud üksikute ja liidu kontrolli alt välja jäävate meetmete võtmise tulemuseks on eri kiirustel arenev Euroopa, nimelt selle õigusnormide siduvuse poolest, ja samuti selle poolest, et ideed võetakse omaks oma maitse järgi.

188. EÜ artikliga 296 ei või põhjendada liikmesriikide vastumeelsust oma tegelike relvastuskulude teatavakstegemise suhtes ega korvata ühinemislepingutes esinevaid lünki; samuti ei võimalda see ebamäärastel põhjustel kõrvale hoiduda usaldusväärsetest Euroopa õigusnormidest ega hõlma juhtusid, kus riigikaitse ei ole tõeliselt hädaohus.

B.      EÜ artikkel 307

189. Mõned kostjateks olevad riigid on oma märkustes seisukohal, et relvatarnijatega või kolmandate riikidega sõlmitud lepingutesse lisatud konfidentsiaalsusklausli tõttu ei ole tollimaksu võimalik maksta.

190. Kuigi need kaitseabinõud võivad olla ostu-müügilepingu tõhususe ja kehtivuse kriteeriumid, sõltuvad need poolte vabast tahtest, mistõttu, kui liikmesriik nõustub andmeid varjama, raskendades sellega oma kohustuste täitmist ühenduse ees, peab ta neid „pakte” tähtsamaks oma Euroopa kohustustest.

191. Kui need eraviisilised hämarad tehingud on varasemad tema ühinemisest liiduga, paneks see ta ühenduse õiguse ülevõtmisel keerulisse ebaseaduslikkuse olukorda.

192. Rahvusvaheliste lepingute koha pealt nõuab EÜ artikkel 307 esiteks vaidlusaluse lepingu identifitseerimist, et teada saada selle sõlmimise kuupäeva, sisu ja sätete vastavust liidu õiguskorrale.

193. Ei saa olla nii konfidentsiaalseid lepinguid, et need takistaksid tollimaksude tasumist, välistades EÜ artikli 307 kohaldatavuse.(141)

194. Pealegi, kuigi Euroopa Kohus on ajutiselt lubanud kahepoolse lepingu ülimuslikkust,(142) hoiatas ta kohe,(143) et õigusnorm annab kolmandatele riikidele „õigused” samamoodi, nagu paneb liikmesriikidele „kohustused”, nii et arvestatakse, et liikmesriigid loobuvad neile varasema lepinguga antud eelisõigustest, kui uus leping seda nõuab.

195. Mõttetera pacta sunt servanda, mida kätkeb endas see säte, ei hellita ükskõikseid riike, sest see sunnib neid kasutama „[…] kõiki vajalikke vahendeid kindlakstehtud vastuolude kõrvaldamiseks […]”. Käesolevates menetlustes ei ole kostjate märkustes näha mingeid püüdlusi võimalikke vastuolusid kõrvaldada, mis räägib nende väite tagasilükkamise kasuks.

196. Eriti Rootsi Kuningriik näitas kohtuistungil üles aktiivsust, sest ta väitis vankumatult, et mõnes kahepoolses koostöölepingus(144) on sätestatud ostja kohustus mitte anda ostu kohta mingit teavet ilma müüja või tarnija nõusolekuta. Minu arvates jäetakse selle teesiga ühenduse õiguse täitmine kolmandatele isikutele, olgu nad siis riigid, eraisikud või ettevõtted.

C.      Õiguspärane ootus

197. Kõik kostjaks olevad riigid peale Soome ja Rootsi väitsid oma kirjalikes märkustes, et komisjon rikub oma seisukohaga käesolevates hagides õiguspärase ootuse põhimõtet.

198. Nagu ma märgin hagidele eelneva staadiumi kohta, peab komisjon juba ammu läbirääkimisi Saksamaa, Itaalia ja Kreekaga; nende valitsused tuletavad seda nüüd meelde, et väita, et see andis neile kindlustunde, pannes nad uskuma, et mingit rikkumist ei olnud, arvestades seda, kui passiivselt lepingute täitmise järele valvaja sellest ajast alates käitus.

199. Ka Taani räägib nendest kontaktidest ja kohustuste rikkumise kohta ajavahemikul 1984 ja 1985 koostatud toimikutest, lisades, et kuna Euroopa Kohtusse hagi ei antud, kujunes riikides arvamus, et komisjon oli sõjaväevarustuse impordil tehtud tollimaksuvabastusega vaikimisi leppinud.

200. Üksikisiku kaitsmiseks riigivõimu ees piirab õiguspärase ootuse põhimõte haldusaktidele tuginemist.(145)

201. See toetab õiguskindlust, mis on vajalik õiguse stabiilsuse jaoks, et saaks toimida olukorda tundes ja olles teadlik sellega kaasnevatest tagajärgedest, mis annab kindlustunde,(146) mis loob eriti soodsad tingimused majandussuhete jaoks.(147)

202. Euroopa Kohtu(148) praktikas on seda nimetatud „ühenduse aluspõhimõtteks”,(149) seda on kohaldatud tagasiulatuva jõuga või vahetult kohaldatavate õigusnormide suhtes(150) ja lubatud õigusnormi adressaadil säilitada oma varasem olukord juhul, kui olukord oli muutunud, sest ta oli haldusasutuse käitumisest järeldanud, et status quo ei ole muutunud.(151)

203. Selleks et õiguspärane ootus täidaks oma kaitseülesannet, peab hallatav(152) tuginema välistele märkidele, mitte pelgalt subjektiivsetele oletustele või veendumustele;(153) teiselt poolt peab arutamisel olevaid huve arvestades haldusasutuse käitumist õiguspäraselt usaldanud isiku olukord seda kaitset õigustama.(154)

204. Nagu võib hästi näha, ei saa käesolevates hagides sellele põhimõttele tugineda.

205. Euroopa Kohus on korduvalt tunnistanud komisjoni täielikku vabadust otsustada, kas on asjakohane esitada liikmesriigi vastu hagi, mis hõlmab ka hagi esitamise aja valimist,(155) ilma et selleks oleks mingit tähtaega.

206. Peale selle välistab õiguspärane ootus erandliku võimaluse, et ühenduse akti jõustumise ajaks määratakse akti avaldamisele eelnev kuupäev,(156) aga kostjad esitavad selle argumendi vastupidises tähenduses, et vältida enne määrust nr 150/2003 kehtinud õiguslikust raamistikust tulenevaid tagajärgi.

207. Järelikult oleks vahest kõige asjakohasem nimetada neid komisjoni oma aktideks,(157) et toetada arvamust, et ta loobus nõuetest.

208. Kuid ka see lähenemisviis tuleb kõrvale jätta, sest komisjon avaldas määruse nr 150/2003(158) läbirääkimiste ajal avaldatud deklaratsioonis kindlat soovi mitte loobuda tasumisele kuuluvate tollimaksude sissenõudmisest, jättes endale õiguse võtta selleks asjakohaseid meetmeid.

209. Ka enne ei saanud järeldada mingit komisjonipoolset järeleandmist, sest juba 1988. aastal koostas ta tollimaksude peatamise projekti, mis osaliselt ebaõnnestus, sest riikidel oli raskusi kokkuleppele jõudmisel.

210. Igal juhul ei sisalda määrus nr 150/2003 tagasiulatuva jõuga sätteid, mida riigid ise tunnistavad, sest nad ei ole seda vaidlustanud.

211. Mõned riigid väidavad, et õiguspärase ootuse alusel on kohtuotsuse mõju ajaliselt piiratud,(159) aga nagu ma selgitasin, ei pea Euroopa Kohus otsustama tuvastatud kohustuste rikkumiste majanduslike tagajärgede üle.

212. Selline piirang ei kehti, sest see on olemuselt erakordne;(160) kui tuvastataks kohustuste rikkumine, ei tekitaks see riikidele raskeid majanduslikke tagajärgi, ja pealegi ei tohi unustada täiendavat iseärasust, et arutamisel olevates kohtuasjades näeb määruse nr 1150/2000 artiklil 7 lõige 2 ette piirtähtaja, mis keelab teha parandusi pikema aja kohta kui kolm aastat alates etteheidete esitamisest.

213. Kuna riikide vastuväited ja sisulised väited on tagasi lükatud ning esineb objektiivseid kohustuste rikkumise elemente, tuleb kõik need seitse hagi rahuldada.

VII. Kohtukulud

214. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud, nagu see on käesoleval juhul kõikides asjaomastes kohtuasjades; seetõttu, kuna komisjoni eri hagid tuleks rahuldada, tuleks kohtukulud kõikides menetlustes välja mõista kostjatelt.

215. Vastavalt selle artikli lõikele 4 kannavad igas kohtuasjas menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.

VIII. Ettepanek

216. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1.      Tuvastada, et kuna Soome Vabariik (C‑284/05), Rootsi Kuningriik (C‑294/05), Saksamaa Liitvabariik (C‑372/05), Itaalia Vabariik (C‑239/06), Kreeka Vabariik (C‑409/05) ja Taani Kuningriik (C‑461/05) ei maksnud omavahendeid ja viiviseid sõjaväevarustuse impordi pealt, sest nad ei tasunud neid ettenähtud tähtajaks ühendusele, on nad rikkunud EÜ artiklist 26, ühenduse tolliseadustiku artiklist 20 ning määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 artiklitest 2, 9, 10 ja 11 tulenevaid kohustusi.

2.      Tuvastada, et kuna Rootsi Kuningriik (C‑294/05) ja Itaalia Vabariik (C‑387/05) ei maksnud omavahendeid ja viiviseid kahesuguse kasutusega kauba impordi pealt, sest nad ei tasunud neid ettenähtud tähtajaks ühendusele, on nad rikkunud EÜ artiklist 26, ühenduse tolliseadustiku artiklist 20 ning määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 artiklitest 2, 9, 10 ja 11 tulenevaid kohustusi.

3.      Mõista kohtukulud välja Soome Vabariigilt kohtuasjas C‑284/05, Rootsi Kuningriigilt kohtuasjas C‑294/05, Saksamaa Liitvabariigilt kohtuasjas C‑372/05, Itaalia Vabariigilt kohtuasjades C‑387/05 ja C‑239/06, Kreeka Vabariigilt kohtuasjas C‑409/05 ja Taani Kuningriigilt kohtuasjas C‑461/05.

4.      Igas kohtuasjas menetlusse astunud liikmesriigid kannavad oma kohtukulud ise.

1 – Algkeel: hispaania.

2 – Kuigi nimetatud seadustik asendati hiljuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse nn ajakohastatud ühenduse tolliseadustik (ELT L 145, lk 1), on ratione tempore kohaldatav nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307).

3 – Nõukogu 29. mai 1989. aasta määrus, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT L 155, lk 1).

4 – Nõukogu 22. mai 2000. aasta määrus, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169).

5 – Kõik liikmesriikide kohustuste rikkumise hagid puudutavad sõjaväevarustuse importi, välja arvatud üks kahest Itaalia vastu esitatud hagist, nimelt kohtuasjas C 387/05, mille puhul ostetud varustust saab kasutada tsiviil- ja militaarotstarbel, samuti nagu Rootsi vastu esitatud hagi (C 294/05), milles komisjon esitab etteheiteid nii sõjaväevarustuse kui ka kahesuguse kasutusega kaupade importimise suhtes.

6 – Kaks selle unenäofantaasia näidet: Friedrich Schilleri „An die Freude” („Ood rõõmule”), millele lõi muusika Beethoven oma üheksandas sümfoonias re-minooris, op. 125, ja John Lennoni legendaarne laul „Imagine” unistavad nende püüdluste nimel vennalikult ühinenud inimkonnast.

7 – Ma ei nõustu hästi mõtteteraga si vis pacem para bellum, vaatamata sellele, et Cervantes, keda ma imetlen, püüdis seda heaks teha naljaka keelevääratusega Don Quijote sõnadega: „Ärgu tulgu mu silme ette need, kes ütlevad, et teadus [seadused] on sõjakunstist kõrgem. Mina ütlen neile, olgu nad kes iganes tahes, et nad ei tea, mis nad räägivad […], sest selle [sõjakunsti] otstarbeks ja sihiks on rahu, see kõige suurem kõigist hüvedest, mida inimesed selles elus soovida võivad.” Teravmeelne Hidalgo Don Quijote La Manchast, tõlkinud Aita Kurfeldt, kirjastus „Eesti Raamat”, Tallinn, 1987, 1. osa, XXXVII peatükk, lk 360 ja 361.

8 – Koondan ühte dokumenti need seitse ettepanekut, mis oleks tehtud eraldi, kui kohtuistung kõigis seitsmes komisjoni algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis ei oleks toimunud samal päeval.

9 – Beccaria, C., Dei delitti e delle pene, Alianza Editorial, 1998, Madrid, XV peatükk, lk 82, ütleb, et saladus on türannia kõige kindlam kaitsekilp.

10 – Nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsus Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 293, lk 9).

11 – Nõukogu 24. juuni 1988. aasta otsus ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 185, lk 24; ELT eriväljaanne 01/01, lk 176).

12 – Selles osas tsiteeritud sätted viitavad ainult määrusele nr 1150/2000 vastavalt selle artiklile 22.

13 – Nõukogu 21. jaanuari 2003. aasta määrus, millega peatatakse teatavate relvade ja muu sõjaväevarustuse imporditollimaksud (EÜT L 25, lk 1; ELT eriväljaanne 02/13, lk 15).

14 – Määruse nr 150/2003 põhjendus 5 ja artikkel 1.

15 – Määruse nr 150/2003 põhjendus 5.

16 – Artikkel 8.

17 – Oma hagiavalduse punktis 14.

18 – Soome kohtuasjas algatati lisaks liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetlus nr 2001/2219, mis hiljem lõpetati.

19 – Maksehilinemisi arvestades lisab ta põhisummale viivised.

20 – Nii astusid Soome Vabariiki (C‑284/05) puudutavas kohtuasjas menetlusse Rootsi, Saksamaa, Itaalia, Kreeka, Taani ja Portugal; Rootsi Kuningriigi vastu algatatud kohtuasjas (C‑294/05) Saksamaa, Soome ja Taani; Saksamaa Liitvabariigi vastu algatatud kohtuasjas (C‑372/05) Kreeka, Soome ja Taani; Itaalia Vabariigi vastu algatatud kohtuasjas (C‑387/05) Kreeka, Taani, Soome ja Portugal; Kreeka Vabariigi vastu algatatud kohtuasjas (C‑409/05) Itaalia, Soome, Taani ja Portugal; Taani Kuningriigi vastu algatatud kohtuasjas (C‑461/05) Kreeka, Portugal ja Soome, ning lõpuks teises Itaalia Vabariigi vastu algatatud kohtuasjas (C‑239/06) Kreeka ja Soome.

21 – Üks ühine kohtuistung kohtuasjades C‑372/05, C‑387/05, C‑409/05, C‑461/05 ja C‑239/06 ning veel kaks kinnist (huis clos) kohtuistungit kohtuasjades C‑284/05 ja C‑294/05.

22 – Saksamaa valitsuse põhjalikele argumentidele selle vastuväite põhjenduseks tema kostja vastuses on vastukaaluks tema esindaja vaikimine kohtuistungil, mis näitab esindaja vähest veendumust selle vastuväite põhjendatuses.

23 – Lenaerts, K., Arts, D. ja Maselis, I., „Procedural Law of the European Union”, toim Robert Bray, kirj Sweet & Maxwell, London, 2006, lk 141 ja 142, jagavad seda teesi EÜ artikli 95 lõikes 9 sätestatud erimenetluse suhtes ja mina ei näe mingit takistust laiendada seda ka EÜ artikli 298 teises lõigus sätestatud erihagile, mida nad kindlasti peavad silmas peatükis „Relationship between Art. 226 and 227 of the EC Treaty. And special procedures relating to the improper use of derogating provisions”. Need autorid on seisukohal, et „the opportunity afforded to the Commission by Art. 95 of the EC Treaty in order to bring a matter directly before the Court of Justice without incurring the delay of a pre-litigation procedure is intended to serve the Community interest of protecting in full the establishment of the internal market. However, this does not preclude the Commission from opting to bring procedings under Art. 226 of the EC Treaty in the interest of the defendant Member State” [„komisjonile EÜ asutamislepingu artikliga 95 antud võimalus anda asi kohtueelse menetluse tähtaega järgimata otse Euroopa Kohtusse on ette nähtud ühenduse huvides selleks, et kaitsta siseturu täielikku rajamist. Sellegipoolest ei takista see komisjonil esitada kostjaks oleva liikmesriigi huvides hagi EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel” – mitteametlik tõlge].

24 – Avalik kord välistab igasuguse kaalutlusõiguse.

25 – Näiteks ühenduse tolliseadustik.

26 – Sama lähenemisviisi võib täheldada kohtujurist Jacobsi 6. aprilli 1995. aasta ettepaneku punktides 63–67 kohtuasjas C‑120/94: komisjon vs. Kreeka, mis lõpetati Euroopa Kohtu presidendi 19. märtsi 1996. aasta määrusega (EKL 1996, lk I‑1513). Seni on hagi esitatud EÜ artiklis 298 (endine EÜ artikkel 225) ette nähtud erimenetluse alusel üksnes asjas, kus Kreeka Vabariik oli võtnud ühepoolsed meetmed, millega komisjoni hinnangul takistati endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist pärit või sealt või sinna veetavate kaupade liikumist läbi Thessaloníki sadama, samuti nimetatud vabariigis toodetud või sealt pärit kaupade importimist Kreekasse.

27 – Díez-Hochleitner, J. ja Martínez Capdevila, C., „Derecho de la Unión Europea”, kirj McGraw-Hill, Madrid, 2001, lk 419.

28 – Ühinen selles osas komisjoni repliigis esitatud arutluskäiguga.

29 – 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑414/97: komisjon vs. Hispaania (EKL 1999, lk I‑5585).

30 – Ma ei tahaks selle selgelt kõrvalise pretsedendi nimetamisega stare decisis et non quieta movere süsteemi üle tähtsustada, vaid juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu sellele asjaolule.

31 – García de Enterría, E., „La lucha contra las inmunidades del poder en el derecho administrativo (poderes discrecionales, poderes de gobierno, poderes normativos)”, Revista de Administración Pública, nr 38, 1962, lk 159–208.

32 – Ühendkuningriigi parlamendi Lordide koja seisukoht asjas Zamora ((The Zamora (1916), 2 appeal Cases, 77)) oli kindel: „Need, kes vastutavad riikliku julgeoleku järele valvamise eest, peavad olema ainsad, kellel on õigus otsustada, mida julgeolek nõuab. Oleks äärmiselt kohatu, kui seda laadi teemasid tuleks tõendada kohtutes või need saaksid avaliku arutelu teemaks” [mitteametlik tõlge].

33 – Euroopa Kohtu 8. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 124/81: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 1983, lk 203); 21. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 50/87: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1988, lk 4797) ja 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑61/94: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1996, lk 3989).

34 – EÜT 1991, L 176, lk 7; ELT eriväljaanne 01/06, lk 3 (parandus EÜT 1992, L 383, lk 117), konsolideeritud versioon 21. veebruari 1995. aasta muudatustega (EÜT 1995, L 44, lk 61), kehtiv hagi esitamise kuupäeval.

35 – Ta tsiteeris selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2008. aasta otsust kohtuasjas C‑36/08: komisjon vs. Kreeka (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

36 – Kohtuasi C‑104/02 (EKL 2005, lk I‑2689).

37 – 1958–1970.

38 – EÜT L 94, lk 19.

39 – Neid vahendeid nimetatakse piltlikult „traditsioonilisteks” või „olemuslikeks” omavahenditeks, sest nende võtmine sõltub ainult ühenduse poliitikast, mitte riikide tahtest.

40 – Toimus 25. ja 26. juunil 1984.

41 – EÜT L 128, lk 15.

42 – Vaatamata Fontainebleau’ ülemkogu üldisele lähenemisviisile, milles nähti see meede ette kõikidele liikmesriikidele, kes kannatavad liigse eelarvekoormuse all.

43 – Seda kompensatsiooni käsitletakse veel nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsuse 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta ehk „kuuenda omavahendeid käsitleva otsuse” artiklis 4 (ELT L 163 lk 17).

44 – See kord on sätestatud eelmises joonealuses märkuses viidatud otsuse 2007/436 artiklis 5.

45 – Alates 2002. aastast nimetatakse seda rahvamajanduse kogutuluks.

46 – Omavahend „rahvamajanduse kogutulu”, mis saadakse kohaldades igal aastal kehtestatud protsendimäära maksubaasile, mille moodustab rahvamajanduse kogutoodangute turuhindades summa, on väga tähtis, sest see määrab käibemaksu maksubaasi taseme, Ühendkuningriigi kompensatsiooni jagunemise ja omavahendite kogusumma ülemmäära, mis on sätestatud finantsperspektiivides; kehtiv otsus 2007/436 säilitab omavahendite ülemmäära 1,24% tasemel liikmesriikide rahvamajanduse kogutulust turuhindades ja assigneeringute ülemmäära 1,31% tasemel liikmesriikide rahvamajanduse kogutulust.

47 – Eespool viidatud otsuse 2007/436 artikli 2 lõige 3.

48 – EÜT L 253 lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200.

49 – See seletab tollimaksude tunnustamist õiguspärase kaitsevahendina vastukaaluks väga liberaalsele rahvusvahelisuse taotlusele, nagu ütlevad Berr, J. ja Trémeau, H., LeDroit Douanier: Communautaire et national, 7. trükk, Economica, 2006, lk 3.

50 – Oma 26. oktoobri 2004. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑376/03: D (5. juuli 2005. aasta kohtuotsus, EKL 2005, lk I‑5821) tuletan meelde, et ühenduse tolliliidu loomiseks oli vaja kehtestada ühine välistollimaks ja kaupade vaba liikumise jaoks oli vaja ühtlustada kaudsed maksud; lisaks tuli isikute ja kapitali vaba liikumise lihtsustamiseks ühtlustada otsene maksustamine.

51 – Vastavalt artikli 7 lõikele 2 ei või „[p]ärast asjaomasele eelarveaastale järgneva kolmanda aasta 31. detsembrit […] lõikes 1 märgitud iga-aastast koondsummat parandada, välja arvatud punktid, millest komisjon või asjaomased liikmesriigid on enne nimetatud kuupäeva teatanud”.

52 – Nagu see oli Itaalia puhul kohtuasjas C‑387/05.

53 – Huvitav on Kreeka valitsuse arutluskäik (tema kostja vastuse punktid 10 ja 11) vaatamata valitud väljendite „tollieeskirjade rikkumine” ja „maksuõigusrikkumine” ebasobivusele, sest siin ei otsustata sanktsioonide üle, vaid ainult kohustuste rikkumise tuvastamise üle.

54 – Ettevaatlikkust on näha kohtujurist Stix-Hackli 26. jaanuari 2006. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑377/03: komisjon vs. Belgia, milles Euroopa Kohus tegi 5. oktoobri 2006. aasta otsuse (EKL 2006, lk I‑9733), sest sellest eristamisest lähtudes selgitab ta, et „komisjoni hagiavalduses esitatud väited piirduvad omavahendite määruse rikkumisega”, mistõttu ei pea Euroopa Kohus tuvastama eraldi tollieeskirjade rikkumist.

55 – Kohtuasi C‑276/97: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2000, lk I‑6251).

56 – Eespool viidatud kohtujurist Stix-Hackli ettepanekus kasutatud väljenduses.

57 – Edaspidi käsitlen ma kostjateks olevate riikide esitatud põhjendusi EÜ artikli 296 seisukohast.

58 – EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382.

59 – Nende üha kahanevat tähtsust illustreerib oma aruandes Lamassoure, A., Euroopa Parlamendi töödokument nr 1 Euroopa ühenduste omavahendite kohta, Historia de los ingresos de las Comunidades, eelarvekomisjon, 2005, lk 6.

60 – Delege ferenda, Jordán J. Mª., teoses „Por una reforma del sistema de financiación de la Unión europea”, Quaderns de Política Econòmica, Revista electrónica, 2ª época, kd 2, jaanuar‑märts, 2003, lk 13, teeb ettepaneku asendada rahvamajanduse kogutulust saadavad vahendid osaga riiklikust maksutulust, mis on peamiselt tulumaks, mis viiks otsesema suhteni Euroopa Liidu ja kodaniku vahel tänu maksualase föderalismi elemendile, mille kaudu iga eurooplane maksaks proportsionaalselt oma enda tuludega, mitte proportsionaalselt oma riigi tuludega.

61 – Saksamaa puhul märgiti juba kirjalikus menetluses, et makstud on 10 803 000 eurot; teised riigid, nagu Soome ja Rootsi, tegid enda tehtud maksed teatavaks kohtuistungil.

62 – Mis puutub võla põhisummasse, ilma et see piiraks põhisumma tähtsust viiviste arvutamiseks.

63 – Euroopa Kohtu 18. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑19/05: komisjon vs. Taani (EKL 2007, lk I‑8597).

64 – Euroopa Kohtu 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑96/89: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1991, lk I‑2461, punkt 37); 15. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑348/97: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2000, lk I‑4429, punkt 64); 15. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani (EKL 2005, lk I‑9811, punkt 60) ja 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑546/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2006, lk I‑29, punkt 28).

65 – See argument nähtub selgelt kohtujurist Geelhoedi 10. märtsi 2005. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani, milles Euroopa Kohus tegi eespool viidatud 15. novembri 2005. aasta otsuse.

66 – Eelmises joonealuses märkuses viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Taani, kuigi rahuldatakse kohustuste rikkumise hagi, ei jaga seevastu arvamust, et on rikutud EÜ artiklit 10, nagu arvab kohtujurist Geelhoed.

67 – See arutluskäik on tema vasturepliigis.

68 – Mis ei hõlma kõiki kostjaks olevaid riike, nagu tuletas meelde Taani esindaja kohtuistungil, täpsustades, et Taani jääb sellest välja.

69 – Mille esitas kohtueelses staadiumis Taani valitsus ja täpsustas kohtuistungil Portugali valitsuse esindaja Euroopa ühenduste alusetult rikastumise põhjal.

70 – Nõukogu otsusega nr 255/58 koostatud nimekirja ei ole muudetud ega avaldatud, kuigi komisjon levitas seda seoses kirjaliku küsimusega (E-1323/2001), mille esitas 3. mail 2001 Euroopa Parlamendi liige B. Staes (Verts/ALE) (EÜT C 364 E, lk 85).

71 – Ainult osas, mis puudutab neid mitmeotstarbelisi kaupu, aga mitte relvastuse suhtes.

72 – Rootsi väited keskenduvad relvadele, mis tingis komisjonipoolse etteheite repliigis, mida tema esindaja ei näi vaidlustavat, sest kaugel sellest, et seda ümber lükata, ei käsitle ta seda enda vasturepliigis, viidates ainult sõjaväevarustusele. Kohtuasjas C‑387/05 ei raja ka Itaalia oma märkusi EÜ artikli 296 lõike 1 punktile a, kuigi ta asjaomast sätet tsiteerib.

73 – Selle konkreetne kohaldamine sõltub sellest, kas täidetakse rida tingimusi, mida ma analüüsin hiljem.

74 – Seda ideed väljendas selgelt nii kohtujurist Mazák 10. juuli 2007. aasta ettepanekus, punktid 58–61, kui on väljendanud ka Euroopa Kohus 8. aprilli 2008. aasta otsuses kohtuasjas C‑337/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2008, lk I‑2173, punktid 47–49), milles ei tunnistata õigust kasutada EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b helikopterite ostmiseks teatavate otselepingute sõlmimiseks, korraldamata avalikku pakkumist. Samas tähenduses hiljutine Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑157/06: komisjon vs. Itaalia (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 24–28).

75 – Sätted, mis reguleerivad omavahendeid.

76 – Ilma igasuguse demagoogiata küsin ma endalt, kas juhul, kui liikmesriikide argumendid võetaks vastu, võiks sama hoogsalt kõrvale jätta ühenduse põhivabadused ja sealhulgas põhiõigused.

77 – Praktiliselt ühehäälselt.

78 – Ma jagan Garrido Cuenca, N. väidet tema artiklis „El episodio judicial de la desclasificación de los papeles del CESID. Las sentencias del Tribunal Supremo de 4 de abril de 1997. Paradojas y paralogismos de un conflicto entre la función de gobierno y el derecho a la tutela judicial efectiva”, Revista de Administración Pública, nr 143, mai‑august, 1997, selle kohta, et „[…] no cabe decir tan sencillamente que la atribución por un gobierno de la condición de secreta a una determinada materia significa su blindaje absoluto a cualquier fiscalización. Más bien al contrario, el legislador ha entendido obligada la accesibilidad para otro poder del Estado, el que expresamente lo tiene encomendado por la Constitución […]” [[…] ei saa öelda nii lihtsalt, et kui valitsus peab teatavat valdkonda salajaseks, siis tähendab, et selle suhtes on välistatud igasugune kontroll. Pigem vastupidi, seadusandja on ette näinud, et tuleb võimaldada juurdepääs teisele riigivõimule, kes on selleks spetsiaalselt volitatud põhiseadusega […] – mitteametlik tõlge], kusjuures need volitused jagunevad igast õiguskorrast olenevalt parlamentaarse assamblee või kohtuorganite vahel, ehkki vahel ei ole nende ülesanded seaduses määratud.

79 – Ma rõhutan, et juriidilise tegelikkuse puhtalt riiklikust seisukohast, sest ühenduse tasandil tuleb kaaluda konkurentsi ja subsidiaarsuse põhimõtete tasakaalu.

80 – De Lucas, J., „Secretos de Estado”, Derechos y libertades, Revista del Instituto Bartolomé de las Casas, lk 57.

81 – Nagu nähtub hagidest, et mõne riigi jaoks tähendab tollimaksude tasumine sellist koormust, mis ähvardab tema kõige tundlikumaid huve, samas kui teiste jaoks on see ohutu toiming.

82 – Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651).

83 – EÜ artiklites 30, 39, 46, 58, 64, 296 ja 297.

84 – 11. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑186/01: Dory (EKL 2003, lk I‑2479, punkt 31); eespool viidatud kohtuotsus Johnston, punkt 26; 26. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑273/97: Sirdar (EKL 1999, lk I‑7403, punkt 16) ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil (EKL 2000, lk I‑69, punkt 16).

85 – Eespool viidatud kohtuasjades Sirdar, Kreil ja Dory tehtud kohtuotsused, mis on üksikasjalikult esitatud tõlgendavas teatises Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 296 kohaldamise kohta kaitsealaste riigihangete valdkonnas (SEC(2006) 1554) (SEC(2006) 1555).

86 – Kohtujurist Cosmas hoiatab oma 23. märtsi 2000. aasta ettepanekus, mille järel Euroopa Kohus tegi 13. juuli 2000. aasta otsuse kohtuasjas C‑423/98: Albore (EKL 2000, lk I‑5965), ohu eest, et nendele süstemaatiliselt tuginemine võib tõsiselt häirida asutamislepingul ja EÜ artiklil 296 põhinevate siseriiklike meetmete ühenduse õigusele vastavuse kontrolli toimimist.

87 – „Valitsuse akti” teoorias toimus oluline muutus, kui Prantsuse Conseil d’État hülgas 19. veebruari 1875. aasta kohtuotsuses Prince Napoléon (Rec. 155) poliitilise motiivi doktriini, mida ta oli väljendanud varasemates otsustes (Conseil d’État 1. mai 1822. aasta otsus kohtuasjas Laffitte ja 9. mai 1867. aasta otsus kohtuasjas Duc d’Aumale), põhjendades oma pädevuse puudumist teatavate valitsusaktide üle otsustamise osas.

88 – Miguel de Unamuno teoses „Niebla” astub peategelane Agustín vastu oma saatusele ja hakkab vastu ka autorile, kellega tal on romaanis kuulus vestlus, kus ta palub autoril, et see ei laseks tal surra; mõistagi riikidel seda ohtu ei ole, isegi kui käesolevate vaidluste lahendus neile ei sobi, sest ühenduse kroonikat on üle 50 aasta kirjutanud ju liikmesriigid ise, kes nüüd suhtuvad juriidilise ühtsuse eesmärki vastumeelsusega, tundes ennast teatud määral ohvritena.

89 – Näiteks Itaalia võtab selgelt selle maksimalistliku hoiaku kohtuasjas C‑239/06 ja väidab, et temalt ei või nõuda mingeid tõendeid.

90 – Selle eestikeelses versioonis.

91 – 10. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 199/85: komisjon vs. Itaalia (EKL 1987, lk 1039); 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑367/89: Richardt ja Les Accessoires Scientifiques (EKL 1991, lk I‑4621); eespool viidatud 16. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania ja 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑394/02: komisjon vs. Kreeka (EKL 2005, lk I‑4713).

92 – Eespool viidatud.

93 – Tal ei ole selleks pädevust ja see ei olegi käesolevas asjas arutamisel; sellegipoolest on selle kohta õigusteoorias palju kirjutatud: Wiggings, J. R., Freedom of Secrecy, New York, Oxford University Press, 1964; Revenga Sanchez, M., „Razonamiento Judicial, Seguridad Nacional y Secreto de Estado”, Revista española de Derecho Constitucional, 18. aastakäik, nr 53, mai‑august, 1998; De Lucas, J., viidatud teos, lk 35–62.

94 – Selle kõige ehedamaks väljenduseks on siseturg ja tollisüsteem.

95 – 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑54/99: Église de scientologie (EKL 2000, lk I‑1335, punkt 17).

96 – Oma 11. detsembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑322/01: Deutscher Apothekerverband (EKL 2003, lk I‑14887) eitas Euroopa Kohus kategooriliselt, et puhtmajanduslikud põhjused võiksid takistada kaupade vaba liikumise aluspõhimõtte rakendamist (punkt 122).

97 – Kostja vastuse punkt 31 (C‑409/05).

98 – Kohtuasi C‑461/05.

99 – Kohtuasi C‑239/06.

100 – Punkti 22 lõpus.

101 – Punkt 23.

102 – Nii Taani kohtuasjas C‑461/05 või Soome oma menetlusse astuja seisukohtades vaidluses Itaalia vastu (C‑239/06).

103 – Näiteks Saksamaa kiidulaul tema kostja vastuses (C‑372/05).

104 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määruse (EÜ) nr 648/2005, millega muudetakse määrust nr 2913/92, artikli 1 lõike 4 redaktsioonis (ELT L 117, lk 13).

105 – Sõjaka keelekasutuse järgi, mis on nendes kohtuasjades läbiv, püüavad kostjaks olevad riigid „tappa kärbseid kahurikuulidega”.

106 – Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 352/85: Bond van Adverteerders (EKL 1988, lk 2085), mida nimetab kohtujurist Cosmas eespool viidatud 23. märtsi 2000. aasta ettepanekus.

107 – Selles tähenduses mõistavad ettepanek (punkt 62) ja kohtuotsus (punkt 53) eespool kommenteeritud kohtuasjas C‑337/05 ebaproportsionaalsuse tõttu hukka Itaalia otsuse sõlmida otse hankelepingud, täitmata pakkumismenetluse eeskirju, selleks et takistada konfidentsiaalse info levitamist.

108 – Vastavalt artikli 7 lõikele 1 „[teavitab iga] liikmesriik […] komisjoni viie kuu jooksul pärast lepingu jõustumist määruse halduslikust rakendamisest”. Liikmesriigi esitavad komisjonile hiljemalt kolme kuu jooksul pärast iga kalendriaasta lõppu ka teabe väljaantud tõendite koguarvu kohta koos selle määruse sätete kohaselt imporditud kaupade koguväärtuse ja brutokaaluga.

109 – Ma käsitlen neid tõendeid õigusliku raamistiku esituses.

110 – Selle koha pealt riigid vaikivad, kuigi määrus ise väljendab teatavat muret, sest selle põhjenduses 6 kirjeldatakse tungivat vajadust „kehtestada eeskirjad, mille alusel [liikmesriigid] edastavad teabe väljaantud tõenditega hõlmatud kaupade koguse ja väärtuse ning tõendite arvu ja käesoleva määruse rakendamise korra kohta.”

111 – Andmed, mis minu arvates ei ole pealegi üldse ohus.

112 – Määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 4 punkt a.

113 – Komisjoni 20. märtsi 1997. aasta otsus 97/245/EÜ, Euratom, millega nähakse ette kord, mille alusel liikmesriigid edastavad komisjonile teavet ühenduste omavahendite süsteemi raames (EÜT L 97, lk 12; ELT eriväljaanne 01/01, lk 399).

114 – Näiteks siis, kui komisjon viib läbi a posteriori inspektsiooni.

115 – Soome väidab kohtuasjas C‑284/05, et vahel on need osad, mis tuleb hiljem kokku panna.

116 – Tema repliigi punkt 58 kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa (C‑372/05).

117 – Soome vastu esitatud hagi (C‑284/05) repliigi punktis 26.

118 – See säte jätab riigi ametiasutustele suure tegutsemisruumi: „Selles ulatuses, kui puuduvad kõnealust küsimust reguleerivad ühenduse tollialased õigusaktid, määravad liikmesriigid oma territooriumil asuvate eri tolliasutuste pädevuse, võttes vajaduse korral arvesse kauba laadi ja tolliprotseduuri, millele see suunatakse.”

119 – Mõistagi tema jaoks täiesti usaldusväärne isik, näiteks sõjaväeaudiitor.

120 – Nõukogu 10. mai 1999. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1026/1999, millega määratakse kindlaks komisjoni volitatud esindajate õigused ja kohustused seoses ühenduste omavahendite kontrollimisega (EÜT L 126 lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 88).

121 – Euroopa Kohtu 12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑408/97: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2000, lk I‑6417).

122 – Nii nähtub mh Euroopa Kohtu 7. märtsi 2002. aasta otsusest kohtuasjas C‑10/00: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I‑2357).

123 – Teiste hulgas Soome oma.

124 – Nii müüjad, ostjad või lihtsalt vahendajad.

125 – Vastavalt Soome vasturepliigi punktidele 30–32 kohtuasjas C‑284/05 kindlustatakse hoolikalt ettevõtjate vaikimiskohustus, eriti nende tööruumide ja töötajate usaldusväärsuse osas.

126 – Kohtuistungil ei saanud ma Kreekalt rahuldavat selgitust selle kohta, kuidas tollimaksu tasumine võib sundida vähendama pelgalt lennukipargi pidamise programmi, arvestades seda, et ülevaatusi (ma ei pea silmas varuosi) kui pelgalt hooldusteenindust nende maksudega ei maksustata.

127 – Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonis (ELT 2008 C 115, lk 1) on see 13. detsembril 2007 Lissabonis sõlmitud lepingu kohaselt jälle olemas, EÜ artiklis 346.

128 – Trombetta, S., „La protection des intérêts nationaux de la défense quand la défense devient européenne”, Revue du Marché commun et de l’Union européenne, nr 490, juuli‑august, 2005, lk 442 ja 443. On veel teisi monograafilisi uurimusi EÜ artikli 296 kohta: Bratanova, E., Legal Limits of National Defense Privilege in the European Union, Overview of the recent European Court of Justice judgement on Art. 296 European Community Treaty and the new role of the Commission in armamets: A step towards a single market in armaments?, Bonn International Center for Conversion, BICC paper 34, 2004; Eikenberg, K., „Article 296 (ex -223) E.C. and external trade in strategic goods”, European Law Review, kd 25, nr 2, aprill, 2005; ja Barbe, I., „L’article 223 du traité de Rome: un article controversé”, Droit et défense, Revue générale du droit de la sécurité et de la défénse, nr 98/1.

129 – Moreiro González, C. J., Las cláusulas de seguridad nacional, Iustel, Madrid, 2007, lk 39–48, esitab huvitavaid arutluskäike, kirjeldades seda, mida ta nimetab „riikliku julgeoleku mitmetähenduslikkuseks tänapäeva rahvusvahelises õiguses”, sest ohuähvarduste üldise leviku olukorras ei ole riiklik julgeolek enam üksnes riigi tekke põhielement, vaid laieneb oma esialgset funktsiooni minemata ka teistesse valdkondadesse, milles valitseb valdav üleilmastumine.

130 – Andes teavet mh ÜRO tavarelvastusregistri kohta , milles koguni kirjeldatakse riikide arsenale, või relvatööstuse kohta .

131 – Garrido Cuenca, N. juhib viidatud artiklis lk 231 tähelepanu sellele, et ametlik saladus ei kaota oma staatust sellepärast, et keegi konfidentsiaalsusekaitse õigusnorme rikkudes saladuse avalikustab; kaldun arvama, et kostjaks olevad riigid näivad avalikustamisega Internetis leppivat, sest vastupidist ei ole tõendatud. Võrdluseks viitab Moreiro González, C. J eespool viidatud raamatus lk 202 ja 203 Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. veebruari 1995. aasta otsusele kohtuasjas Verening Weekblad Bluf!, kinnitades, et konfidentsiaalne aruanne kaotab konfidentsiaalsuse hiljem avalikustamise tagajärjel, mistõttu „[…] la protection de l’information en tant que secret d’État ne se justifiait plus et le retrait de la circulation […] n’apparaissait plus nécessaire pour atteindre le but légitime poursuivi […]” [„[…] info kui riigisaladuse kaitse ei ole enam õigustatud ja selle ringlusest tagasivõtmine […] ei näi taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks enam vajalik […]” – mitteametlik tõlge] (punkt 45).

132 – Trombetta, S, op. cit., lk 447–450.

133 – Selles valikuvõimaluses, mis on vähem radikaalne kui EÜ artikkel 296 kehtetuks tunnistada, on ka omad probleemid, sest kuigi algatus peab tulema komisjonilt, teeb lõpliku otsuse nõukogu, kusjuures lõpuks ei tohi unustada riikide vetoõigust.

134 – Konkreetselt Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜVJP).

135 – Loodi nõukogu ühismeetmega 2004/551/ÜVJP (ELT L 245 lk 17), selles osalevad kõik liidu liikmesriigid peale Taani ja selle ülesanded on Euroopa relvastuskoostöö edendamine ja tõhustamine, nõukogu ja liikmesriikide toetamine nende püüdlustes parandada liidu kaitsevõimet kriisiohjamise valdkonnas ja toetada Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat.

136 – Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni artikli 2 lõige 4.

137 – Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni artikkel 222.

138 – Euroopa Liidu tasandil nõukogu 22. juuni 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1334/2000, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrollimiseks (EÜT L 159, lk 1; ELT eriväljaanne 02/10, lk 3); nõukogu 23. juuni 2003. aasta ühine seisukoht 2003/468/ÜVJP relvavahenduse kontrolli kohta (ELT L 156, lk 79; ELT eriväljaanne 18/02, lk 133); nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks (ELT L 200, lk 1); ning nn soft law valdkonnas Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhend, mis võeti vastu 1998. aastal.

139 – Hispaanias üheksakümnendate keskpaigas selliste organisatsioonide nagu Amnesty International, Intermón Oxfam või Greenpeace korraldatud teavituskampaania toimus ilmeka loosungi „On saladusi, mis tapavad” all.

140 – Valvates omavahendite seaduslikkuse järele.

141 – Põhjalikult kommenteerib selle mõju Stoffel Vallotton, N., „Las relaciones entre el derecho internacional y el derecho comunitario en el marco del artículo 307 CE: convenios de Estados miembros con terceros Estados anteriores a su adhesión a la UE: nuevas consideraciones sobre su limitada primacía”, Revista de Derecho Comunitario Europeo, nr 22, Madrid, september‑detsember, 2005, lk 843–890.

142 – 18. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑216/01: Budějovický Budvar (EKL 2003, lk I‑13617).

143 – Oma 27. veebruari 1962. aasta otsuses kohtuasjas 10/61: komisjon vs. Itaalia (EKL 1962, lk 1).

144 – Lepingud, millel ei ole kuupäeva märgitud, mis takistab kasutada EÜ artiklit 307, milles on selle tingimuseks nõutud, et lepingud peavad olema sõlmitud enne riigi ühinemist ühendusega.

145 – Euroopa Kohtu 14. mai 1975. aasta otsus kohtuasjas 74/74: CNTA vs. komisjon (EKL 1975, lk 533).

146 – Zielinski, A., „La stabilité du droit, élément essentiel de l’État de droit”, VV.AA., L’État de droit et la securité juridique, Institut de Sciences Juridiques, CNRS, Pariis-Varssavi, 1996, lk 83 jj.

147 – Sharpston, E., „Legitimate Expectations and Economic Reality”, European Law Review 1990, lk 103.

148 – Selle kohtupraktika süstemaatilise analüüsi kohta vt Papadopoulu, R. E., Principes généraux du droit et droit communautaire (origines et concrétisation), Bruxelles, 1996.

149 – Euroopa Kohtu 16. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 84/78: Tomadini (EKL 1979, lk 1801) ja 5. mai 1981. aasta otsus kohtuasjas 112/80: Dürbeck (EKL 1981, lk 1095).

150 – Puissochet J. P., „Vous avez dit confiance légitime?”, L’État de Droit (Mélanges en l’honneur de Guy Braibant), kirj Dalloz, Pariis, 1996, lk 585.

151 – Selle esimesed rakendused esinevad 13. juuli 1965. aasta otsuses kohtuasjas 111/63: Lemmerz-Werke vs. Ülemamet (EKL 1965, lk 835) ja 5. juuni 1973. aasta otsus kohtuasjas 81/72: komisjon vs. nõukogu (EKL 1973, lk 575).

152 – García de Enterría, E., „El principio de protección de la confianza legítima como supuesto título justificativo”, Revista de Administración Pública, nr 159, september‑detsember, 2002, lk 178, sõnastab Hispaania põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktika selle põhimõtte asjus, mis põhineb kodaniku mõistlikult põhjendatud ootusel, et võim kohaldab õigust teatud kindlal viisil.

153 – Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑13/92–C‑16/92: Driessen (EKL 1993, lk I-4751).

154 – Teisi huve võidakse mitte arvestada, nagu nähtub 17. juuli 1997. aasta otsusest kohtuasjas C‑183/95: Affish (EKL 1997, lk I‑4315).

155 – Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑317/92: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1994, lk I-2039); 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/96: komisjon vs. Itaalia (EKL 1998, lk I‑3851); ja 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑333/99: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2001, lk I‑1025).

156 – Euroopa Kohtu 11. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑368/89: Crispoltoni (EKL 1991, lk I‑3695) ja 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑487/01 ja C‑7/02: Gemeente Leusden ja Holin Groep (EKL 2004, lk I‑5337).

157 – Nagu teeb Saksamaa oma kostja vastuse punktis 83, väites venire contra factum propium põhimõtte rikkumist.

158 – Komisjoni peasekretäri 21. detsembri 2002. aasta dokument nr SI 2002, 1548 alaliste esindajate 20. detsembri 2002. aasta koosoleku kohta, punkt X.

159 – Itaalia, alates hetkest, kui ta sai komisjoni kirjad kätte või teise võimalusena, alates 16. septembri 1999. aasta otsusest eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Hispaania; Rootsi taotles kohtuistungil, et kohustuste rikkumise hagis tehtav otsus oleks viiviste suhtes ex nunc mõjuga, mida soovis ka Soome oma kostja vastuses.

160 – 6. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑204/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I‑8389, punkt 29).

Full & Egal Universal Law Academy