EUR-Lex -  62005CC0291 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 5. juulil 20071(1)

Kohtuasi C‑291/05

Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie

versus

Rachel Nataly Geradina Eind

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))

Isikute vaba liikumine – Elamisõigus – Võõrtöötaja tagasipöördumine liikmesriiki, mille kodanik ta on – Võõrtöölise tütre, kes on kolmanda riigi kodanik, õigus elada isa päritoluriigis, kui viimane pöördub tagasi kodumaale – Määrus (EÜ) nr 1612/68, direktiiv 90/364/EMÜ ja EÜ artikkel 18

I.      Sissejuhatus

1.        13. juuli 2005. aasta määrusega esitas Raad van State (Madalmaad) Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel rea eelotsuse küsimusi isikute vaba liikumist käsitlevate ühenduse õigusnormide tõlgendamise kohta, ja seda eelkõige seoses erilise probleemiga, mis seisneb sellise kolmanda riigi kodaniku elamisõiguses, kes on liikmesriigi kodaniku pereliige.

2.        Need küsimused tõusetusid Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie (Madalmaade immigratsiooni- ja integratsiooniminister) ja Suriname kodaniku Rachel Nataly Geradina Eindi, kes on Madalmaade kodaniku tütar, vahelises kohtuvaidluses, mille ese on sellise otsuse õiguspärasus, millega keelduti viimati nimetatud isikule väljastamast Madalmaade elamisluba.

II.    Õiguslik raamistik

3.        Raad van State esitatud eelotsuse küsimuste uurimisel asjakohased ühenduse õigusnormid on need õigusnormid, mida kohaldati enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ(2) jõustumist.

4.        EÜ artikkel 17 näeb ette järgmist:

„1. Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.

2. Liidu kodanikel on käesoleva lepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused.”

EÜ asutamislepingu artikli 18 lõike 1 kohaselt on „[i]gal liidu kodanikul […] õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui [EÜ asutamis]lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti”.

5.        EÜ artikkel 39 näeb ette järgmist:

„1. Tagatakse töötajate liikumisvabadus ühenduse piires.

2. Selline liikumisvabadus nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

3. Alludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt, toob see endaga kaasa õiguse:

a.      võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi;

b.      liikuda sel eesmärgil vabalt liikmesriikide territooriumil;

c.      viibida liikmesriigis, et seal töötada kooskõlas selle riigi kodanike töösuhteid reguleerivate õigus- ja haldusnormidega;

d.      jääda liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist kooskõlas tingimustega, mis lülitatakse komisjoni poolt koostatavatesse rakendusmäärustesse.

4. […]”.

6.        Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires(3) artiklis 1 sätestatakse võimaluse kohta saada tööd järgmist:

„1. Liikmesriigi igal kodanikul on sõltumata elukohast õigus asuda tööle ja töötada teise liikmesriigi territooriumil vastavalt selle riigi kodanike töötamist reguleerivatele õigus- ja haldusnormidele.

2. Eelkõige on tal õigus asuda pakutavale tööle teise liikmesriigi territooriumil võrdsetel tingimustel selle riigi kodanikega”.

7.        Sama määruse artikli 10 lõige 1(4) sätestab seoses töötajate peredega järgmist:

„1. Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:

a)      tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad;

b)      töötaja ja tema abikaasa ülalpeetavatel sugulastel ülenevas liinis”.

8.        Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiiv 68/360/EMÜ liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires(5) näeb ette eelkõige järgmist:

„Artikkel 1

Liikmesriigid kaotavad käesoleva direktiivi kohaselt toimides määruse (EMÜ) nr 1612/68 kohaldamisalasse kuuluvate liikmesriikide kodanike ja nende pereliikmete liikumis- ja elamispiirangud.

[…]

Artikkel 3

1. Liikmesriigid lubavad artiklis 1 nimetatud isikutel oma territooriumile siseneda lihtsalt kehtiva isikutunnistuse või passi esitamisel.

2. Sissesõiduviisat ega muid samaväärseid dokumente ei või nõuda; see ei kehti pereliikmete suhtes, kes ei ole ühegi liikmesriigi kodanikud. Liikmesriigid tagavad sellistele isikutele kõik võimalused vajalike viisade saamiseks.

Artikkel 4

1. Liikmesriigid annavad õiguse oma territooriumil elamiseks artiklis 1 nimetatud isikutele, kes esitavad lõikes 3 loetletud dokumendid.

[…]

4. Pereliikmele, kes ei ole ühegi liikmesriigi kodanik, väljastatakse elamisõigust tõendav dokument, mis kehtib võrdselt töötajale, kelle ülalpeetav ta on, väljastatud dokumendiga.”

9.        Nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta(6) artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid annavad elamisõiguse liikmesriikide kodanikele, kellel puudub see õigus ühenduse õiguse teiste sätete alusel, ning nende lõikes 2 määratletud pereliikmetele tingimusel, et neil endal ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

[…]

2. Olenemata kodakondsusest võivad koos elamisõiguse valdajaga asuda teise liikmesriiki elama järgmised isikud:

a)      abikaasa ja nende ülalpeetavad alanejad sugulased;

b)      elamisõiguse valdaja ja tema abikaasa ülalpeetavad ülenejad sugulased”.

III. Asjaolud ja eelotsuse küsimused

10.      2001. aasta veebruaris kolis Runaldo Ruben Leonard Eind töötajana töötamise eesmärgil Madalmaadest, mille kodanik ta on, Ühendkuningriiki ning sama aasta detsembris tuli tema juurde otse Surinamest elama tema Suriname kodanikust tütar R. N. G. Eind (sündinud 29. aprillil 1989).

11.      4. juuni 2001. aasta kirjaga andsid Ühendkuningriigi ametiasutused R. R. L. Eindile teada, et tal oli õigus elada Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 alusel. Sama kuupäevaga kirjaga anti R. N. G. Eindile teada, et ka temal oli ühenduse töötaja pereliikmena õigus elada Ühendkuningriigis. R. R. L. Eindile väljastati elamisluba, mis kehtis 6. juunist 2001 kuni 6. juunini 2006.

12.      17. oktoobril 2001 pöördus R. R. L. Eind koos tütrega tagasi Madalmaadesse. 9. novembril 2001 registreeris R. N. G. Eind end politseiasutuses ning taotles tähtajalise elamisloa väljastamist, elamaks koos oma isaga nimetatud riigis.

13.      2. jaanuari 2002. aasta otsusega jättis Staatssecretaris van Justitie (riigisekretär justiitsasjades) R. N. G. Eindi taotluse rahuldamata põhjendusel, et viimasel ei olnud ajutist elamisluba ning lisas, et talle ei olnud võimalik väljastada elamisluba kui „ühenduse kodaniku”, st siseriikliku õiguse tähenduses liikmesriigi kodaniku, kellel on EÜ asutamislepingu alusel õigus siseneda ja elada teises liikmesriigis, pereliikmele. Viimast puudutavas väideti otsuses, et R. R. L. Eindi ei saanud enam käsitleda „ühenduse kodanikuna”, kuna pärast teises liikmesriigis elamist ja Madalmaadesse tagasipöördumist ei olnud ta viimati nimetatud liikmesriigis tõeliselt ja tegelikult tööd teinud ning samuti ei olnud tema puhul tegemist majanduslikult mitteaktiivse kodanikuga ühenduse õigusnormide tähenduses.

14.      R. N. G. Eind esitas nimetatud otsuse peale vaide. 21. mail 2002 väitis R. R. L. Eind tema tütre taotlust läbivaatavas halduskomisjonis, et ta sai alates Madalmaadesse tagasipöördumist sotsiaaltoetust ning et sellest kuupäevast alates ei olnud ta haiguse tõttu töötanud ega tööd otsinud. Ta lisas ka seda, et 7. mail 2002 oli ta käinud vestlusel Banenmarkt’is (tööhõiveamet), et siseneda uuesti tööturule, ning et ta oli kokku leppinud uue vestluse.

15.      R. N. G. Eindi vaie 2. jaanuari 2002. aasta otsuse peale jäeti rahuldamata Staatssecretaris van Justitie 5. juuli 2002. aasta otsusega, milles täpsustati muu hulgas, et R. R. L. Eindi ei saa käsitleda majanduslikult mitteaktiivsena ühenduse õigusnormide tähenduses, kuna tal ei olnud piisavalt elatusvahendeid, vaid ta sai sotsiaaltoetust.

16.      Rechtbank te’s-Gravenhage (Haagi linnaosakohus), viidates Euroopa Kohtu otsustele Anonissen(7) ja Singh(8), tühistas siiski 20. oktoobril 2004 nimetatud teise otsuse ja saatis asja tagasi Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie’le vaide uueks läbivaatamiseks.

17.      Viimati nimetatu esitas Rechtbank te’s-Gravenhage otsuse peale Raad van State’le (Madalmaade riiginõukogu) apellatsioonkaebuse; Raad van State otsustas kohtuasja menetlemise 13. juuli 2005. aasta otsusega (edaspidi „eelotsusetaotlus”) peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„I a) Kui vastuvõttev liikmesriik käsitleb kolmanda riigi kodanikku töötaja pereliikmena […] määruse […] nr 1612/68 […] artikli 10 tähenduses ja kõnealuse riigi antud elamisloa kehtivusaeg ei ole veel lõppenud, siis kas see tähendab, et sellel liikmesriigil, mille kodanik töötaja on, puudub juhul, kui töötaja riiki tagasi pöördub, õigus keelduda andmast sellele kolmanda riigi kodanikule õigust riiki siseneda ja seal elada?

I b)      Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas kõnealune liikmesriik võib ise otsustada, kas kolmanda riigi kodanik vastab liikmesriiki sisenemisel siseriikliku õiguse kohastele riiki sisenemise ja riigis elamise tingimustele, või peab kõnealune liikmesriik enne otsustama, kas kolmanda riigi kodanik võib töötaja pereliikmena jätkuvalt tugineda ühenduse õigusest tulenevatele õigustele?

II.      Kas vastus küsimustele I a) ja I b) oleks erinev juhul, kui kolmanda riigi kodanikul ei oleks olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada selles liikmesriigis, mille kodanik on töötaja?

III a) Kas siis, kui liikmesriigil, mille kodanik töötaja (asjaomane isik) on, on töötaja tagasipöördumisel õigus ise otsustada, kas ühenduse õigusest tulenevad pereliikmele elamisloa andmise tingimused on jätkuvalt täidetud, on asjaomase isiku, kes pöördub vastuvõtvast liikmesriigist tagasi oma kodakondsusliikmesriiki eesmärgiga otsida seal tööd, kolmanda riigi kodanikust pereliikmel õigus elada kõnealuses liikmesriigis ja kui tal see õigus on, siis kui pika aja jooksul?

III b) Kas eelmainitud õigus on olemas ka siis, kui asjaomane isik viimati nimetatud liikmesriigis ei tee tõelist ja tegelikku tööd ning teda ei saa lugeda või ei saa enam lugeda […] direktiivi 90/364/EMÜ […] kohaseks tööotsijaks, kui lisaks arvestada sellega, et asjaomane isik saab Madalmaade kodakondsuse alusel sotsiaaltoetust?

IV.      Millist tähtsust omab eespool esitatud küsimustele antavate vastuste jaoks see, et kõnealune kolmanda riigi kodanik on ühenduse sellise kodaniku pereliige, kes on kasutanud [EÜ] asutamislepingu artiklist 18 tulenevat õigust ja on tagasi pöördunud liikmesriiki, mille kodanik ta on?”.

IV.    Õiguslik analüüs

A.      I ja II eelotsuse küsimus

18.      I ja II eelotsuse küsimus lähtuvad nimetatud eeldusest, et R. N. G. Eindile väljastati Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel elamisluba. Eelotsusetaotluses viidatakse faktilisi asjaolusid käsitlevas osas, et 4. juuni 2001. aasta kirjas teatati R. N. G. Eindile, et tal oli õigus elada Ühendkuningriigis R. R. L. Eindi pereliikmena „samal alusel”, millel põhines viimati nimetatu elamisõigus ehk „määruse [nr 1612] alusel”(9).

19.      I a) eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellise elamisloa omamine, mille kehtivusaeg ei ole veel möödunud, annab selle omanikule, kes on kolmanda riigi kodanik, õiguse siseneda ja elada selles liikmesriigis, mille kodanik tema isa on ja kuhu isa on tagasi pöördunud (edaspidi ka „kõnealune liikmesriik”) pärast töötajana töötamist liikmesriigis, kus väljastati nimetatud elamisluba (edaspidi ka „vastuvõttev liikmesriik”).

20.      I b) eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas eitava vastuse korral I a) küsimusele peavad kõnealuse liikmesriigi ametiasutused kolmanda riigi kodaniku esitatud riiki sisenemise ja seal elamise taotlust uurides enne selle tuvastamist, kas viimati nimetatud isik vastab siseriikliku õiguse kohastele nimetatud riiki sisenemise ja riigis elamise tingimustele, otsustama, kas see isik on nimetatud riigi sellise kodaniku pereliikmena, kes on teostanud töötajate liikumisvabadust, omandanud ühenduse õigusnormide alusel nimetatud riiki sisenemise ja seal elamise õiguse.

21.      II eelotsuse küsimusega palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, kas eelmisele kahele eelotsuse küsimusele vastamisel omab tähtsust see, et kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada nimetatud liikmesriigis.

22.      Eespool käsitletud küsimuste ulatus ei tulene nende sõnastusest väga selgelt. See seletab, miks Euroopa Kohtule märkusi esitanud komisjon ja valitsused(10) on küsimusi mõistnud, käsitlenud ja neile vastanud äärmiselt erineval moel. Et mõista paremini küsimuste ulatust, on vaja rõhutada, et nagu tuleneb eelotsusetaotluse põhjendustest,(11) esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus need selleks, et tal oleks võimalik võtta seisukoht hageja ministri teesi kohta, mis põhineb Euroopa Kohtu otsusel kohtuasjas Akrich(12).

23.      Rõhutades, et nimetatud otsusest tuleneb, et kolmanda riigi kodanik, kes on abielus liidu kodanikuga, peab elama seaduslikult liikmesriigis selleks, et ta saaks pereliikmena tugineda teise liikmesriiki sisenemise ja seal elamise õigusele,(13) märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et hageja ministri arvates ei saanud R. N. G. Eind olla omandanud Ühendkuningriigis elamise õigust määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel, sest ta ei elanud enne Ühendkuningriiki sisenemist seaduslikult Madalmaades.(14)

24.      Nimetatud kohus täpsustab, et „sellisest teesist tuleneb, et minister ei loe ennast kohustatuks arvestama [Ühendkuningriigi ametiasutuste] otsusega, mille kohaselt välismaalast tuleb käsitleda ühenduse kodaniku pereliikmena, kuna nimetatud isikul ei olnud enne Ühendkuningriigis elamist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada Madalmaades, ning et seetõttu ei ole tegemist seadusliku elamisega kohtuotsuse Akrich tähenduses”(15).

25.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tõusetub seoses hageja ministri esitatud teesiga seega „küsimus tähendusest, mida tuleb omistada asjaolule, et Ühendkuningriigis väljastati [R. N. G. Eindile] elamisluba [määruse nr 1612/68] artikli 10 alusel”(16) ning kas see tähendab lõppkokkuvõttes seda, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus, kui kõnealune liikmesriik otsustab ise, kas tema kodaniku, kes on teostanud töötajate liikumisvabadust ning kelle pereliikmel on olnud ühenduse õiguse alusel õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis, pereliige on omandanud ühenduse õiguse alusel ka esimesse riiki sisenemise ja seal elamise õiguse.(17)

26.      Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes peab võtma seisukoha selles osas, et ühenduse õiguse vaatepunktist on vaidlustatud sellise elamisloa kehtivus, mille hageja minister on Ühendkuningriigis R. N. G. Eindile määruse nr 1612/68 alusel väljastanud, I ja II eelotsuse küsimusega teada, kas nimetatud loa väljastamine ja asjaolu, et see on endiselt kehtiv, kohustavad iseenesest Madalmaade ametiasutusi lubama R. N. G. Eindil siseneda Madalmaade territooriumile ja seal elada, kui tema isa pöördub tagasi kodumaale, ja seda ka juhul, kui nimetatud luba on II küsimuses viidatud asjaoluga ja kohtuotsusega Akrich arvestades väljastatud ilma, et oleksid täidetud eespool nimetatud määruse artikli 10 kohaldamise tingimused.

27.      Selles osas tuleb kohe märkida, et sellise eelduse paikapidavus, millest eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub kõnealuste eelotsuse küsimuste esitamisel ning mille kohaselt Ühendkuningriigi ametiasutused väljastasid elamisloa R. N. G. Eindile määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel, on kaheldav.

28.      Ühendkuningriigi valitsus märkis oma kirjalikes märkustes, et R. N. G. Eindile väljastati Ühendkuningriigis elamisluba mitte määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel, vaid Ühendkuningriigi õiguse alusel, täpsemalt Immigration (European Economic Area) Regulations nr 2000/2326 (eeskirjad, mis käsitlevad sisserännet Euroopa Majanduspiirkonnast) alusel kui sellise isiku pereliikmele, kes vastab Ühendkuningriigis elamise õiguse omamiseks kehtestatud tingimustele. Nimetatud valitsus täpsustas samades kirjalikes märkustes ning samuti kohtuistungil, et R. N. G. Eindi õigust elada Ühendkuningriigis tunnustati siseriiklike sätete alusel, millega ei viidud ellu ühenduse õigusest tulenevat kohustust, vaid rakendati siseriikliku seadusandja diskretsiooniõiguse raames tehtud poliitilist valikut.(18) Kohtuistungil märkis Ühendkuningriigi valitsuse esindaja, et 4. juuni 2001. aasta kiri, mille Ühendkuningriigi ametiasutused saatsid R. N. G. Eindile, ei sisalda mingisugust sõnaselget viidet määrusele nr 1612/68, vaid viitab pigem asjakohastele siseriiklikele õigusnormidele.

29.      Juhul kui need märkused, mis ei ole kooskõlas eelotsusetaotluses esitatuga, peaksid leidma kinnitust, puudub I ja II eelotsuse küsimusel ese. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhjalikumalt uurima, millisel õiguslikul alusel põhineb Ühendkuningriigi ametiasutuste otsus väljastada R. N. G. Eindile elamisluba.

30.      Käesoleva eelotsusemenetluse raames ei saa lugeda tuvastatuks asjaolu, millest eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtus, ehk seda, et nimetatud elamisluba väljastati määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel.

31.      Kas selline luba kohustab Madalmaade ametiasutusi lubama R. N. G. Eindil siseneda Madalmaade territooriumile ja seal elada või mitte?

32.      Minu arvates saab vastus sellisele küsimusele olla vaid eitav.

33.      Tegelikult ei garanteeri vastuvõtva liikmesriigi poolt kolmanda riigi kodanikule kui sellesse riiki kolinud ühenduse töötaja pereliikmele väljastatud ning endiselt kehtiv elamisluba iseenesest sellisele kolmanda riigi kodanikule juhul, kui nimetatud töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, õigust siseneda koos viimasega viimati nimetatud riiki ja seal elada.

34.      Teiste sõnadega, kui ühenduse töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, ei ole nimetatud riigi ametiasutused kohustatud väljastama nimetatud töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule elamisluba üksnes seetõttu, et vastuvõtvas liikmesriigis, kuhu mõlemad kolisid, väljastati kolmanda riigi kodanikule elamisluba määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel ja selle kehtivusaeg ei ole veel möödunud.

35.      Määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel väljastatud elamisloa kehtivus piirdub selgelt selle väljastanud liikmesriigi territooriumiga. Nimetatud artiklis käsitletakse teatud pereliikmete õigust „asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil”. Selline õigus tuleneb sugulussuhte alusel ühenduse töötaja õigusest liikuda ühest liikmesriigist teise selleks, et „asu[da] tööle” ja „tööta[da] teise liikmesriigi territooriumil vastavalt selle riigi kodanike töötamist reguleerivatele õigus- ja haldusnormidele” (määruse nr 1612/68 artikli 1 lõige 1)(19). Perekonna taasühinemiseks väljastatud elamisloa territoriaalne olemus peegeldab seega tööle asumiseks väljastatud elamisloa territoriaalset laadi.(20)

36.      Liikmesriigi väljastatud elamisluba kehtib seega selle liikmesriigi territooriumil, mitte kogu ühenduses.

37.      Lisaks sellele, nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, ei tule liikmesriigi kodaniku kolmanda riigi kodanikust pereliikmele elamisloa väljastamist käsitleda õigusi loova toiminguna, vaid toiminguna, millega liikmesriik määratleb kolmanda riigi kodaniku olukorra ühenduse õigusnormide suhtes.(21) Lisaksin siinkohal, et selline määratlemine puudutab täpsemalt sellise isiku olukorda ühenduse õigusnormide suhtes seoses elamisega liikmesriigis, kes määratleb.

38.      Minu arvates on seega selge, et liikmesriik, mille kodanik töötaja on, ei ole nimetatud töötaja tagasipöördumisel vastuvõtvast liikmesriigist kohustatud tunnustama töötaja kolmanda riigi kodanikust pereliikme õigust siseneda oma territooriumile ja seal elada üksnes seetõttu, et vastuvõtvas liikmesriigis väljastati nimetatud pereliikmele elamisluba määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel(22). Lisaks ei näe ükski ühenduse õiguse põhimõte ega norm ette, et kui teatud liikmesriik on nimetatud artikli alusel tunnustanud teise liikmesriigi kodanikust töötaja ja tema kolmanda riigi kodanikust pereliikme taasühinemise õigust, siis peab mis tahes liikmesriik, kuhu nimetatud kaks isikut soovivad elama asuda, tunnustama hiljem sama õigust, olenemata konkreetsetest asjaoludest ja üksnes viidatud esimese tunnustamise alusel.

39.      Pigem lubatakse selle liikmesriigi ametiasutustel, mille kodanik töötaja on, või isegi pannakse neile kohustus, otsustada ise, kas töötaja pereliikmel on ühenduse õigusnormide ja eelkõige määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel õigus nimetatud riigi territooriumile siseneda ja seal elada, kui töötaja pöördub tagasi nimetatud territooriumile.(23)

40.      Nimetatud määruse vahetust kohaldatavusest ja põhimõttest, mille kohaselt ühenduse õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes, tuleneb minu arvates see, et nimetatud otsuse tegemine peab kindlasti eelnema selle kontrollimisele, kas on täidetud tingimused, millega siseriiklikus õiguses on väljaspool ühenduse õigusnormide kohaldamisala seotud kõnealuse riigi territooriumile sisenemise ja seal elamise õiguse tunnustamine. Leian, et olen siinkohal vastanud I b küsimusele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas juhuks, kui vastus I a küsimusele on eitav.

41.      Asjaolule, millele viidati II küsimuses, et töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada selles liikmesriigis, mille kodanik on töötaja, ei saa loomulikult omistada mingit tähtsust selleks, et teha vastupidiseid järeldusi kui eespool punktides 38–40 tehtud järeldused. Nimetatud asjaolu võib äärmisel juhul omada tähtsust kui asjaolu, mis välistab vastuvõtva liikmesriigi poolt määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel töötaja pereliikmele väljastatud elamisloa siduva laadi – seda võimalust käsitletakse I a  küsimuses. Olen juba üldisel moel ja seega kõnealusest asjaolust sõltumatult välistanud, et selline eeldus võiks iseenesest kohustada liikmesriiki, mille kodanik töötaja on, tunnustama viimase tagasipöördumisel vastuvõtvast liikmesriigist tema kolmanda riigi kodanikust nimetatud pereliikme õigust siseneda oma territooriumile ja seal elada. I a ja I b küsimustele vastamisel ei oma seega tähtsust asjaolu, et kolmanda riigi kodanikust töötaja pereliikmel ei olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada selles liikmesriigis, mille kodanik on töötaja.

42.      Selle asjaolu laad ning märkused, mis eelnevad eelotsusetaotluses I ja II küsimuse esitamisele ning eelkõige viited kohtuotsusele Akrich, muudavad siiski vajalikuks mõningad lisamärkused, et välistada kahtlused, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtul võivad tekkida lisaks nimetatud küsimuste sõnastusest ka seoses nimetatud kohtuotsusest tulenevate põhimõtete asjakohasuse ja nende kohaldamisega käesolevale kohtuasjale.

43.      Kohtuotsuses Akrich (24) leidis Euroopa Kohus pärast selle märkimist, et „määrus nr 1612/68 käsitleb vaid vaba liikumist ühenduses” ja et „[s]ee ei sätesta midagi liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodaniku õiguste kohta seoses ühenduse territooriumile sisenemisega,” et „määruse nr 1612/68 artiklis 10 ette nähtud õiguste omandamiseks sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peab liidu kodaniku abikaasast kolmanda riigi kodanik elama seaduslikult liikmesriigis hetkel, mil ta kolib teise liikmesriiki, kuhu liidu kodanik rändab või on rännanud”.

44.      Kuna R. N. G. Eind kolis Ühendkuningriiki otse kolmandast riigist, mille kodanik ta on, mitte ühenduse liikmesriigist, siis võiks esmapilgul kohtuotsuse Akirch alusel arvata, et Ühendkuningriigi ametiasutused ei oleks pidanud väljastama talle elamisluba määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel.(25)

45.      Sellisest vaatepunktist võiks I a küsimust, mis käsitleb nimetatud elamisloa siduvust Madalmaade ametiasutuste jaoks, mõista ka nii, et sellega soovitakse teada saada, kas Madalmaade ametiasutused peavad nimetatud elamisloa olemasolul tingimata lugema, et R. N. G. Eind täitis Madalmaades elamise loa taotlemise hetkel tingimuse, mis on kehtestatud kohtuotsuses Akrich ühenduse liikmesriigis eelnevalt seaduslikult elamise kohta, või võivad nad vaatamata selle elamisloa olemasolule lugeda, et nimetatud tingimus ei ole täidetud, sest kuna R. N. G. Eindil ei olnud enne isaga Ühendkuningriigis taasühinemist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada Madalmaades ega üheski teises ühenduse liikmesriigis, siis ei olnud eeldused nimetatud loa andmiseks täidetud.

46.      Hiljutises otsuses Jia(26) täpsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse Akrich ulatust; kohtujurist Geelhoed(27) oli esile toonud selle kohtuotsuse vähemalt näilise vastuolu teiste, kas varasemate või hilisemate otsustega, milles Euroopa Kohus oli sedastanud, et liikmesriigi kodaniku abikaasast kolmandate riikide kodanike õigus siseneda liikmesriikide territooriumile ja seal elada tulenes üksnes perekondlikust sidemest.(28) Kohtuotsuses Jia välistas Euroopa Kohus selle, et kohtuotsusest Akrich tuleneva nimetatud eelneva seadusliku elamise tingimus oleks üldiselt kohaldatav.(29) Euroopa Kohus nimelt täpsustas, et „eespool viidatud kohtuotsust Akrich arvestades ei kohusta ühenduse õigus liikmesriike seadma liikumisvabadust kasutanud ühenduse kodaniku pereliikmest kolmanda riigi kodanikule elamisloa andmise tingimuseks, et see pereliige viibiks eelnevalt seaduslikult mõnes teises liikmesriigis”(30). Euroopa Kohus on seega leidnud, et selline tingimus on tihedalt seotud eripäraste faktiliste asjaoludega, mis iseloomustasid kohtuvaidlust, milles tehti kohtuotsus Akrich,(31) ning et seda ei ole võimalik üle kanda juhule, mil ei „heideta kõnealusele pereliikmele ette liikmesriigis ebaseaduslikku viibimist ega ka püüdu siseriiklikest migratsiooninormidest kõrvale hiilida”(32).

47.      Tulles tagasi käesoleva eelotsusemenetluse esemeks oleva olukorra juurde, millega seoses eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita mis tahes õiguse kuritarvitamisele huvitatud isikute poolt, tuleb möönda, et kuna R. N. G. Eind ei elanud ebaseaduslikult üheski liikmesriigis enne isaga ühinemist Ühendkuningriigis, siis ei keelanud kohtuotsusest Akrich tulenevad põhimõtted Ühendkuningriigi ametiasutustel väljastada nimetatud elamisluba määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel.(33)

48.      Samal moel, kuna R. N. G. Eind elas enne isaga Madalmaadesse sisenemist Ühendkuningriigis Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt õiguspäraselt väljastatud elamisloa alusel ja ei elanud seega ebaseaduslikult liikmesriigis, siis ei keelanud nimetatud põhimõtted Madalmaade ametiasutustel tunnustada R. N. G. Eindi õigust siseneda Madalmaadesse ja seal elada ühenduse õiguse alusel.(34)

49.      Veelgi enam, asjaolu, et R. N. G. Eindil ei olnud enne Ühendkuningriigis elamist kas ühenduse õigusest või siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada Madalmaades, ei kujuta endast piisavat põhjust, et keelduda talle väljastamast Madalmaades elamisluba määruse nr 1612/68 artikli 10 või teiste asjakohaste ühenduse õigusnormide alusel.

50.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu I ja II eelotsuse küsimusele järgmiselt:

„I a) Asjaolu, et kolmanda riigi kodanikku käsitletakse vastuvõtvas liikmesriigis töötaja pereliikmena määruse nr 1612/68 artikli 10 tähenduses ning et viidatud riik väljastab talle seetõttu nimetatud artikli alusel elamisloa, ei kohusta iseenesest ja isegi siis, kui selle elamisloa kehtivusaeg ei ole veel möödunud, liikmesriiki, kelle kodanik töötaja on, tunnustama nimetatud kolmanda riigi kodaniku õigust siseneda oma territooriumile ja seal elada töötaja kodumaale tagasipöördumisel.

I b) Liikmesriik, mille kodanik töötaja on, peab otsustama, kas kolmanda riigi kodanikul, kes on töötaja pereliige, on viimase tagasipöördumisel kodumaale ühenduse õiguse alusel õigus siseneda nimetatud riigi territooriumile ja seal elada enne selle tuvastamist, kas nimetatud kodaniku sellist õigust võib tunnustada siseriiklike õigusnormide alusel väljaspool ühenduse õigusnormide kohaldamisala või mitte.

II. I a) ja I b) küsimustele vastamisel ei oma tähtsust asjaolu, et nimetatud kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist olnud selle riigi siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada selles liikmesriigis, mille kodanik töötaja on. See asjaolu ei takista viimati nimetatud riigil väljastada kolmanda riigi kodanikule elamisluba ühenduse õiguse alusel.”

B.      III ja IV eelotsuse küsimus

1.      Esialgsed märkused

51.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt III ja IV eelotsuse küsimuse raames püstitatud küsimused esitati juhuks, kui leitakse – ja minu arvates tuleb nii leida –, et selle liikmesriigi ametiasutused, mille kodanik töötaja on, võivad otsustada, kas töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul on töötaja tagasipöördumisel kodumaale õigus elada selle riigi territooriumil ühenduse õiguse alusel. Nimetatud küsimuste eesmärk on tuvastada, kas R. N. G. Eindiga sarnases olukorras isiku puhul on sellise õiguse tunnustamise tingimused täidetud.

52.      III a) küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellist õigust tuleb tunnustada – ja kui, siis kui kaua – juhul, kui võib lugeda, et töötaja pöördus tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, et otsida seal tööd.

53.      III b) küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealune õigus on direktiivi 90/364 artikli 1 kohaselt ja olenemata sellest, et töötaja saab kõnealuses liikmesriigis oma kodakondsusest tulenevalt sotsiaaltoetust, olemas ka juhul, kui töötaja ei ole pärast oma kodumaale tagasipöördumist tööd leidnud ja teda ei saa enam käsitleda tööotsijana.

54.      IV küsimusega soovitakse sisuliselt teada, kas asjaolu, et tegemist on sellise liidu kodaniku pereliikmega, kes on teostanud EÜ artiklis 18 sätestatud liikumis- ja elamisõigust ning kes pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, omab tähtsust eespool nimetatud õiguse tunnustamisel.

55.      Enne nende küsimuste sisulist käsitlemist märgin, et isikute liikumisvabadust teostanud isiku pereliikmete ühenduse õigusest tuleneva elamisõiguse eesmärk on kõrvaldada takistus, mida selle vabaduse teostamisele nimetatud isiku poolt kujutaks endast asjaolu, et tema pereliikmed ei saa temaga vastuvõtvasse liikmesriiki kaasa minna ega temaga seal ühineda, ning sellest tulenev perekonnaelu kahjustamine. Sama õiguse eesmärk on positiivses suunas sellise isiku parema integratsiooni võimaldamine vastuvõtvas liikmesriigis, soodustades seeläbi selle vabaduse teostamist.

56.      Selles tähenduses viitab määruse nr 1612/68 viies põhjendus, et „õigus liikumisvabadusele, nii et seda võiks kasutada objektiivse mõõdupuu järgi vabalt ja väärikalt, nõuab […] samuti töötajate liikumist takistavate piirangute kõrvaldamist, eelkõige selliste piirangute kõrvaldamist, mis on seotud töötaja õigusega olla koos oma perega ja tema pere integreerimistingimustega vastuvõtjariiki”(35). Euroopa Kohus ise on märkinud, et „määruse nr 1612/68 eesmärk, st töötajate vaba liikumine, nõuab selleks, et see oleks tagatud kooskõlas vabaduse ja väärikuse põhimõtetega, tingimusi, mis on optimaalselt vajalikud ühenduse töötaja perekonna vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda integreerumiseks”(36). Direktiivi 90/364 viiendas põhjenduses on omakorda märgitud, et „seda õigust saab tegelikult teostada üksnes juhul, kui sama õigus antakse ka isiku pereliikmetele”.

57.      Ühenduse õigusega selliste EÜ asutamislepingu sätete kohaldamisalas, mis käsitlevad isikute vaba liikumist ühenduses, tagatud õiguse perekonna taasühinemisele eesmärk on seega selle vabaduse tõhusa teostamise tagamine(37) ja see eeldab, et tegemist on olukorraga, mille puhul on võimalik väita, et nimetatud vabadust on teostatud.

2.      III a) küsimus: töötajate vaba liikumist käsitlevatest õigusnormidest tulenev pereliikme elamisõigus

58.      Kuna III a) küsimus viitab „töötaja” kodumaale tagasipöördumisele ja viimase „töö” otsimisele, siis käsitleb see võimalust tunnustada kolmanda riigi kodaniku, kes on päritoluriiki tagasipöörduva töötaja pereliige, õigust elada selle riigi territooriumil (edaspidi ka „õigus perekonna taasühinemisele”) ühenduse õigusnormide alusel, mis käsitlevad töötajate vaba liikumist.

59.      Selliste õigusnormide raames näeb ette ja reguleerib õigust perekonna taasühinemisele määruse nr 1612/68 artikkel 10. Seetõttu tuleb kõigepealt tõstatada küsimus, kas käesolevas kohtuasjas on täidetud selle artikli kohaldamise tingimused, arvestades sellega, et ollakse üksmeelel selles, et R. R. L. Eind ei pöördunud Madalmaadesse tagasi tegelikult tehtud tööpakkumise vastuvõtmiseks ja ei ole nimetatud riigis töötanud ajavahemikul, mis jääb tema tagasipöördumise kuupäeva (17. oktoober 2001) ja kuupäeva vahele, mil tehti tema tütre poolt taotletud elamisloa väljastamisest keeldumise peale esitatud vaide rahuldamata jätmise otsus (5. juuli 2002), kuid samuti sellega, et võib siiski väita, nagu viidati eelotsusetaotluses, et R. R. L. Eind „pöördus tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, et otsida seal tööd”(38).

a)      Määruse nr 1612/68 artikli 10 kohaldamise eeldused

60.      Õiguse perekonna taasühinemisele määruse nr 1612/68 artikli 10 tähenduses olemasolu eelduseks, nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti märgib, on lisaks kindlaksmääratud sugulussideme olemasolule ühenduse kodanikuga ka see, et viimast saaks käsitleda töötajana EÜ artikli 39 ja sama määruse artikli 1 tähenduses.

61.      Seetõttu peab selleks, et tunnustada määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel R. N. G. Eindi õigust elada Madalmaades koos oma isaga viimase tagasipöördumisel Ühendkuningriigist, olema võimalik käsitleda R. R. L. Eindi pärast kodumaale tagasi pöördumist sellise töötajana EÜ asutamislepingu artikli 39 ja nimetatud määruse artikli 1 tähenduses, kellel on õigus elada Madalmaades sellel alusel.

62.      Eelkõige tuleb lahendada küsimus, kas R. R. L. Eindi käsitlemist sellise töötajana takistab asjaolu, et tegemist on Madalmaade kodanikuga. See tähendab, et tõusetub küsimus, kas nimetatud sätted on kohaldatavad sellise töötaja olukorrale, kes pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, ja soovib jääda sinna elama.

63.      Tegelikult viitab määruse nr 1612/68 artikkel 1, nii nagu ta on sõnastatud, liikmesriigi iga kodaniku õigusele asuda tööle ja töötada „teise liikmesriigi territooriumil”(39) (selle õigusega kaasneb loomulikult õigus selles riigis elada); see asjaolu võib viia arvamusele, et nimetatud artikkel ei kehtesta analoogilist õigust seoses selle liikmesriigi territooriumiga, mille kodanik huvitatud isik on.

64.      Analoogiliselt võib määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel arvata, et selles artiklis antakse töötaja kindlaksmääratud pereliikmetele õigus elada sellest riigist erinevas riigis, mille kodanik töötaja on.

65.      Samas võimaldab eespool nimetatud määruse artiklite 1 ja 10 sõnastus teisest vaatevinklist arvata, et huvitatud isikul ja tema pereliikmetel on liikmesriigis elamise õigus, mida sätted käsitlevad, tingimusel et huvitatud isik „töötab” selles riigis.

66.      Kuid Euroopa Kohtu praktika analüüs näitab, et selliste artiklite ulatus on palju laiem, kui võiks arvata nende sõnastuse alusel.

i)      Kas määruse nr 1612/68 artiklitele 1 ja 10 võib tugineda selleks, et nõuda, et tunnustataks õigust elada selles liikmesriigis, mille kodanik huvitatud isik on?

67.      Minu arvates saab huvitatud isik tingimusel, et tegemist on „töötajaga” määruse nr 1612/68 tähenduses, selle määruse sätetele tugineda ka vaidluses selle liikmesriigiga, mille kodanik ta on, nõudmaks enda ja oma pereliikmete selle liikmesriigi territooriumil elamise õiguse tunnustamist vähemalt võrdsetel tingimustel nendega, mis on ühenduse õiguses tagatud teise liikmesriigi territooriumil.(40)

68.      Esiteks ei piira ükski EÜ asutamislepingu artikli 39 sätetest – millega arvestades tuleb tõlgendada määruse nr 1612/68 sätteid, mis võeti vastavalt EMÜ asutamislepingu artiklile 49 (muudetuna EÜ artikkel 40) vastu nimetatud sätete täpsustamiseks(41) – töötajate liikumisvabadust nende liikmesriikide territooriumiga, mille kodanik töötaja ei ole.(42)

69.      Teiseks peab Euroopa Kohtu praktika alusel tõdema, et ehkki asutamislepingu sätteid, mis käsitlevad isikute vaba liikumist ja nende sätete rakendamiseks võetud akte ei saa kohaldada tegevustele, mis ei ole kuidagi seotud ühenduse õiguses reguleeritud mis tahes olukordadega ning mille asjaolud on kõik seotud vaid üheainsa liikmesriigiga, on samuti tõsi, et kõnealuseid norme kohaldatakse mis tahes ühenduse kodaniku suhtes – olenemata tema päritolust ja kodakondsusest –, kes on kasutanud töötajate vaba liikumise õigust ning kes on töötanud teises liikmesriigis. Euroopa Kohus on seetõttu leidnud, et töötaja võib tugineda EÜ artiklile 39 ja määruse nr 1612/68 artiklile 7(43) ka vaidluses selle liikmesriigiga, mille kodanik ta on, kui ta on elanud ja töötanud teises liikmesriigis.(44)

70.      Ehkki liikmesriigi kodanik siseneb ja elab selle riigi territooriumil põhimõtteliselt oma kodakondsusest ja mitte ühenduse õigusest tulenevate õiguste alusel, ei välista see eelkõige seda, et juhul, kui nimetatud kodanik on töötamise eesmärgil asunud EÜ artikli 39 alusel elama teise liikmesriigi territooriumile ja pöördub tagasi töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise eesmärgil elama liikmesriigi territooriumile, mille kodanik ta on, on tema õigus siseneda sellesse riiki ja seal elada tagatud ka vastavalt EÜ artiklitega 39 ja 43. Nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Singh, võib „liikmesriigi kodanikku mõjutada oma päritoluriigist teise liikmesriigi territooriumil töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise eesmärgil asutamislepingu tähenduses mitte lahkuma, kui tema suhtes ei kohaldata töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise eesmärgil sellesse liikmesriiki tagasipöördumisel, mille kodanik ta on, sinna sisenemise ja seal elamise osas tingimusi, mis on vähemalt samaväärsed nendega, mida tema suhtes kohaldatakse asutamislepingu või teisese õiguse alusel teise liikmesriigi territooriumil”(45).

71.      Sellise arutelu alusel tegi Euroopa Kohus muu hulgas samas kohtuotsuses Singh järelduse, et ühenduse sellise kodaniku abikaasal, kes on kasutanud EMÜ asutamislepingu artiklites 48 ja 52 (muudetuna EÜ artiklid 39 ja 43) sätestatud liikumis- ja elamisõigust, „peavad tema abikaasa tagasipöördumisel päritoluriiki olema vähemalt samad õigused sellesse riiki sisenemist ja seal elamist puudutavas, mis tal oleksid ühenduse õiguse alusel siis, kui tema abikaasa otsustaks siseneda mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada”(46).

72.      Seetõttu ei muuda asjaolu, et R. R. L. Eind on Madalmaade kodanik ja et seetõttu tuleneb tema õigus elada selles riigis siseriiklikust õigusest, iseenesest tema tagasipöördumist kodumaale puhtalt riigisiseseks olukorraks, millele kui sellisele ei kohaldata ühenduse õigust. Seevastu tuleb määruse nr 1612/68 artikli 10 võimaliku kohaldamise eesmärgil käesolevale kohtuasjale kontrollida, kas selline kodumaale tagasipöördumine kujutab endast EÜ artikliga 39 ja nimetatud määrusega tagatud töötajate liikumisvabaduse teostamist või mitte.

ii)    Kas määruse nr 1612/68 artiklitele 1 ja 10 saab tugineda ka siis, kui huvitatud isik ei tööta liikmesriigis, milles elamise õiguse tunnustamist taotletakse?

73.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõistel „töötaja” EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 tähenduses ühenduse õiguses oma tähendus ja seda ei tohi tõlgendada kitsalt. „Töötajana” tuleb käsitleda kõiki neid isikuid, kelle tegevus on tegelik ja tulemuslik, välistades tegevused, mis on nii vähetähtsad, et neid tuleb pidada üksnes kõrval- või lisategevusteks. Töösuhtele on sellise kohtupraktika kohaselt iseloomulik olukord, kus töötaja teeb teatud ajavahemiku jooksul teise isiku alluvuses ja heaks tööd, saades selle eest tasu.(47)

74.      Nimetatud mõiste hõlmab lisaks mitte ainult neid isikuid, kes liiguvad teise liikmesriiki, et võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumine, vaid ka neid, kes teevad seda töö otsimise eesmärgil.(48)

75.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise sobival hetkel märgib,(49) leidis Euroopa Kohus tegelikult kohtuotsuses Antonissen, et „[EÜ asutamislepingu] artikli 48 lõiget 3 [muudetuna EÜ artikli 39 lõige 3] tuleb tõlgendada nii, et sellega sätestatakse piiramatul moel teatud õigused, mis kuuluvad liikmesriikide kodanikele töötajate vaba liikumise raames” ning et „selle vabadusega kaasneb liikmesriikide kodanike õigus liikuda vabalt teiste liikmesriikide territooriumil ja elada seal töö otsimise eesmärgil”. Euroopa Kohus on rõhutanud, et „[a]sutamislepingu selline tõlgendamine on lisaks kooskõlas ühenduse seadusandja tõlgendusega, mis ilmneb vaba liikumise põhimõtte rakendamiseks võetud sätetest, eelkõige määruse [nr 1612/68] artiklitest 1 ja 5; need sätted eeldavad ühenduse kodanike õigust liikuda teises liikmesriigis töö otsimise eesmärgil, ja seega õigust seal elada”(50).

76.      Seega, kui ühenduse kodanik võib teise liikmesriiki ja sealhulgas liikmesriiki, mille kodanik ta on, töö otsimise eesmärgil sisenemise ja seal elamise õiguse tunnustamise nõudmiseks tugineda EÜ artiklile 39 ja määruse nr 1612/68 artiklile 1, siis tuleb veel tuvastada, kas tema pereliikmed, kes kuuluvad nimetatud määruse artiklis 10 määratletud kategooriatesse, võivad tugineda viimati nimetatud sättele, et nõuda koos eespool nimetatud kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse tunnistamist.

77.      Eitaval seisukohal on selles osas oma kirjalikes märkustes Taani valitsus. Nimetatud valitsus väidab, et ühenduse kodanik, kes liigub teise liikmesriiki või pöördub oma päritoluriiki tagasi töö otsimise eesmärgil, teostab küll töötajate liikumisvabadust, kuid ei saa koos oma pereliikmetega tugineda määruse nr 1612/68 artiklile 10. Taani valitsus märgib, et see artikkel sisaldub selle määruse I osa II jaotises ning et nagu Euroopa Kohus olevat täpsustanud kohtuotsuses Collins(51), tähistab nimetatud jaotise raames mõiste „töötaja” üksnes tegelikult töötavat isikut.

78.      On küll õige, et kohtuotsuses Collins märkis Euroopa Kohus, et „mõistet „töötaja” ei kasutata määruses nr 1612/68 ühetaoliselt” ja et „[k]ui nimetatud määruse I osa II jaotises tähistab see mõiste üksnes isikuid, kes on juba tööturul, siis sama määruse teistes osades tuleb mõistet „töötaja” mõista laiemas tähenduses”(52). Lisaks sellele käsitleb kõnealune II jaotis „Tööhõivet […]” ja vastavate õigusnormide kohaldamine näib seega eeldavat, et „Võimalus saada tööd”, mis on seevastu eelneva I jaotise reguleerimise esemeks, on juba olnud.(53)

79.      Sellegipoolest tuleb minu arvates Euroopa Kohtu sellist seisukohavõttu käsitleda selle õiges kontekstis ja seda nüansseerida.

80.      Ühelt poolt on see seisukoht võetud sellise arutelu raames, mille peamine eesmärk oli selle välistamine, et liikmesriigi kodanikul, kes liigub teises liikmesriigis töö otsimise eesmärgil, oleks määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 alusel samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel (kohtuasjas oli tegemist tööotsijatele makstava toetusega). Kohtuotsus Collins ei käsitle mingil moel pereliikmete õigust tulla koos ühenduse kodanikuga, kes otsib vastuvõtvas liikmesriigis tööd, sellesse liikmesriiki või temaga seal ühineda.

81.      Teiselt poolt märgin, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 4, mis sisaldub samuti eespool nimetatud II jaotises, näeb ette, et punkt kollektiiv- või individuaallepingus või ükskõik millises teises kollektiivses määruses, mis käsitleb muu hulgas „töö saamise võimalust”, on tühine, kui see sätestab või lubab diskrimineerivaid tingimusi töötajate suhtes, kes on teiste liikmesriikide kodanikud. See näitab, et tegelikult ei ole töö saamise võimaluse valdkond II jaotisele sugugi võõras ja vahetegu I jaotise ja II jaotise vastavatel esemetel ei ole sugugi nii range, nagu esmapilgul võib näida.

82.      Euroopa Kohus on juba märkinud, et määruse nr 1612/68 artiklit 10 tuleb tõlgendada „arvestades selle määruse ülesehituse ja eesmärgiga”(54). See säte kuulub eri õigusnormide hulka, mille eesmärk on hõlbustada EÜ artiklis 39 sätestatud eesmärgi saavutamist ja peab seega lubama muuhulgas töötajal liikuda vabalt teiste liikmesriikide territooriumil ja elada seal töötamise või töö otsimise eesmärgil. Euroopa Kohtu arvates „[tuleneb] määruse sätetest, et töötajate pereliikmete liikumise hõlbustamiseks võttis nõukogu arvesse esiteks tähtsust, mida inimlikust vaatepunktist omab töötajale tema perekonna ühinemine temaga, ja teiselt poolt tähtsust, mida mis tahes vaatepunktist omab töötaja ja tema perekonna integratsioon vastuvõtvas liikmesriigis, kes ei kohtle neid erinevalt selle riigi kodanikest”(55). Euroopa Kohus on ka märkinud, et arvestades määruse nr 1612/68 artikli 10 konteksti ja eesmärkidega, ei saa seda sätet tõlgendada kitsalt.(56)

83.      Üldisemalt on Euroopa Kohus esile toonud, et nõukogu määrustest ja direktiividest, mis käsitlevad töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vaba liikumist ühenduses, tuleneb eelkõige see, et ühenduse seadusandja on tunnustanud liikmesriikide kodanike pereelu kaitse tagamise tähtsust, et kõrvaldada takistused asutamislepingus sätestatud põhivabaduste teostamiselt.(57)

84.      Kuid tuleb tunnistada, et asjaolu, et sellise isiku pereliikmed, kes kasutab oma õigust liikuda töö otsimise eesmärgil teise liikmesriiki ja seal elada, ei saa minna temaga kaasa selle riigi territooriumile ega ühineda seal temaga, võib kahjustada selle õiguse kasulikku mõju. Ei ole raske leida olukordi, kus huvitatud isiku pereliikmete õiguse minna temaga koos vastuvõtvasse liikmesriiki või temaga seal ühineda tunnustamata jätmise korral jääks töö otsimise eesmärgil liikumise vabadus konkreetsel juhul kasutamata (näiteks kodanik, kes kasvatab üksi õrnas eas last). Tuleb meeles pidada, et töö otsimise eesmärgil võib teises liikmesriigis seaduslikult elada arvestatava ajavahemiku jooksul (vt selle kohta allpool punktid 109–115).

85.      Lisaks sellele tuleb meeles pidada nõuet arvestada ühenduse määruse sätete tõlgendamisel ühenduse õiguse üldpõhimõtete ja eelkõige põhiõiguste järgimist puudutavate nõuetega.(58) Käesolevas kohtuasjas on asjakohane õigus sellele, et austataks perekonnaelu, mis on kaitstud nii 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikliga 8 kui ka alaealiste laste korral 20. novembril 1989 New Yorgis vastu võetud lapse õiguste konventsiooniga.

86.      Ühelt poolt on Euroopa Kohus juba sõnaselgelt väitnud, et õigus sellele, et austataks perekonnaelu, on EIÕK artikli 8 tähenduses üks põhiõigustest, mis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mida muu hulgas kinnitab ühtse Euroopa akti preambul ja EÜ artikli 6 lõige 2, on ühenduse õiguskorras kaitstud,(59) ja märkis, et kuigi EIÕK ei taga välismaalasele mingisugust teatud riigi territooriumile sisenemise või seal elamise õigust, võib isiku väljasaatmine riigist, kus elavad tema pereliikmed, kujutada endast EIÕK artikli 8 lõikega 1 kaitstud perekonnaelu austamise õiguse riivamist.(60)

87.      Euroopa Kohus rõhutas muu hulgas vajadust tõlgendada määrust nr 1612/68 arvestades EIÕK artiklis 8 märgitud perekonnaelu austamise õiguse järgimise nõudega.(61)

88.      Teiselt poolt on Euroopa Kohus kohtuotsuses parlament vs. nõukogu tunnistanud, et lapse õiguste konventsioon on siduv kõigile liikmesriikidele ja kuulub nende põhiõiguste kaitset käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide hulka, mida ta ühenduse õiguse üldpõhimõtete kohaldamisel arvesse võtab.(62) Selles osas on Euroopa Kohus märkinud, et nimetatud konventsioon „tunnustab samuti perekonnaelu austamise põhimõtet” ja „põhineb konventsiooni kuuendas põhjenduses väljendatud kinnitusel, et lapse isiksuse harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonna keskel”.(63)

89.      Selle konventsiooni artikli 9 lõige 1 näeb selles osas ette, et osalisriigid tagavad, et last ei eraldata vanematest vastu nende tahtmist; sellisest kohustusest tuleneb järgneva artikli 10 lõike 1 kohaselt, et osalisriigid peavad lapse või tema vanemate poolt perekonna taasühinemise eesmärgil esitatud avalduse osalisriiki sissesõiduks või sealt väljasõiduks lahendama positiivselt, humaanselt ja kiiresti.(64)

90.      Kõigi nende eespool nimetatud tõlgendatavate elementide alusel teen järelduse, et vaatamata määruse nr 1612/68 artikli 10 sõnastusele (kuivõrd see viitab „töötaja […], kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil”(65) pereliikmetele) ja selle sisaldumisele määruse I osa II jaotises, kehtestatakse sellega õigus perekonna taasühinemisele vastuvõtvas liikmesriigis mitte ainult juhul, kui ühenduse töötaja on liikunud sellesse riiki, et võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumine, vaid ka juhul, kui ühenduse töötaja on sinna liikunud töö otsimise eesmärgil.

91.      Juhul kui leitakse, et ei ole võimalik tunnustada õiguse perekonna taasühinemisele olemasolu ka teisel juhul, tõlgendades selleks eespool nimetatud artiklit 10 laialt, olen arvamusel, et seda on võimalik teha, kohaldades analoogia korras sama sätet, mille ratio on täielikult kooskõlas sättes endas töötamise korral ette nähtud lahenduse laiendamisega töö otsimise juhule.

92.      Vaid viimase võimalusena märgin, et kõnealuse õiguse võib igal juhul tuletada kasuliku mõju põhimõtte alusel samadest sätetest ehk EÜ artiklist 39 ja määruse nr 1612/68 artiklist 1, mis annavad ühenduse kodanikele õiguse liikuda ja elada liikmesriigis töö otsimise eesmärgil.(66) Euroopa Kohtu praktika isikute vaba liikumise valdkonnas pakub analoogilisi näiteid pereliikmete elamisõiguse kohta, mida tunnustati seda ettenägeva konkreetse sätte puudumisel nende pereliikmete elamisõiguse kasuliku mõju põhimõtte alusel.(67)

93.      Eespool toodud järeldustest ilmneb, et III a) küsimuse esimesele osale võib vastata vaid nii, et kolmanda riigi kodanik, kes on sellise töötaja pereliige, kes liigub vastuvõtvast liikmesriigist sellesse liikmesriiki, mille kodanik ta on, seal töö otsimise eesmärgil, on õigus elada viimati nimetatud riigis.

94.      Enne III a) küsimuse teise osa uurimist, millega soovitakse teada saada, millise ajavahemiku vältel selline õigus olemas on, on minu arvates vajalik siiski anda selgitusi äärmiselt tähtsa küsimuse osas, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsuse küsimusi esitades ei arvestanud.(68)

iii) Kas määruse nr 1612/68 artiklist 10 tulenev õigus perekonna taasühinemisele on olemas ka juhul, kui töötaja ei pöördu kodumaale tagasi töötamise või töö otsimise eesmärgil?

95.      Nagu komisjon sisuliselt väitis, omandab liikmesriigi kodanik, kes on teostanud EÜ artiklis 39 ja määruse nr 1612/68 artiklis 1 sätestatud töötajate liikumisvabadust teises liikmesriigis töötajana töötamise eesmärgil, nende samade sätete alusel õiguse siseneda ja elada esimesena nimetatud riigis ka siis, kui ta ei kavatse või ei ole võimeline seal töötama või tööd otsima.(69)

96.      On tõsi, et Euroopa Kohus on eespool nimetatud kohtuotsuses Singh tunnustanud liikmesriigi kodaniku õigust siseneda koos oma abikaasaga liikmesriiki, mille kodanik ta on, pärast teise liikmesriigi territooriumil töötajana töötamist, ja seda EMÜ asutamislepingu artikli 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) alusel ning arvestades asjaoluga, et nimetatud kodanik pöördus tagasi kodumaale eesmärgiga tegutseda seal füüsilisest isikust ettevõtjana.

97.      See ei tähenda siiski seda, et sellise otsusega oleks Euroopa Kohus seadnud ühenduse õiguses sellise õiguse olemasolu, mis võimaldab uuesti siseneda liikmesriiki, mille kodanik isik on, ja seal elada pärast teises liikmesriigis töötajana töötamist, sõltuvusse esimesena nimetatud riigis töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisest.

98.      Komisjon on oma kirjalikes märkustes õigesti meelde tuletanud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 raames töötajana käsitleda isikut, kes teeb teatud ajavahemiku jooksul teise isiku alluvuses ja heaks tööd, saades selle eest tasu, ning et töösuhte lõppedes kaotab huvitatud isik põhimõtteliselt töötaja staatuse, ehkki töötajaks olemine võib avaldada teatud mõju ka pärast töösuhte lõppemist.(70) Määruse nr 1612/68 alusel ühenduse töötajale ja tema pereliikmetele kuuluvad õigused võivad sarnaselt võõrtöölise staatuse endaga säilida teatud asjaoludel ka pärast töösuhte lõppu.(71)

99.      Ning nende õiguste hulka kuulub minu arvates ka võõrtöölise õigus siseneda uuesti liikmesriiki, mille kodanik ta on, ja seal elada, kui töösuhe vastuvõtvas liikmesriigis on lõppenud.

100. On tõsi, et üldiselt tunnustab sellist õigust siseriiklik õigus kui kodaniku staatusest tulenevat, ning samuti EIÕK Strasbourgis 16. septembril 1963 allkirjastatud 4. protokolli artikli 3 lõike 2 alusel, mis sätestab, et „[k]elleltki ei või võtta õigust tulla riiki, mille kodanik ta on”.

101. Sellegipoolest tuleb möönda, et selline õigus tuleneb ka ühenduse õigusest, kuivõrd see on vajalik nende sätete kasuliku mõju tagamiseks, mis tagavad töötajate liikumisvabaduse. On ilmne, et liikmesriigi kodanikku võib mõjutada oma päritoluriigist teise liikmesriigi territooriumil töötajana töötamise eesmärgil mitte lahkuma asjaolu, et ta ei ole kindel, kas ta saab ühel päeval pöörduda tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on ka sõltumatult viimati nimetatud riigis töötamise ja töö otsimise tingimusest.

102. Ühenduse töötaja liikumine vastuvõtvast liikmesriigist oma päritoluriiki, isegi kui ta ei tee seda selles riigis töö otsimise või töötamise eesmärgil, kujutab endast seega olukorda, mida vaatamata sellele, et see on puhtalt riigisisene, reguleerib ja tagab ühenduse õigus, täpsemalt EÜ artikkel 39 ja määruse nr 1612/68 artikkel 1.

103. Seetõttu ja analoogiliselt eespool punktides 76–90 märgituga on minu arvates nimetatud määruse artiklis 10 nimetatud sugulussideme olemasolu korral ka sellistel töötaja pereliikmetel nimetatud artikli alusel ja olenemata sellest, kas töötaja alustab liikmesriigis, mille kodanik ta on, uuel palgalisel töökohal töötamist või otsib seal tööd, õigus elada selle liikmesriigi territooriumil, kui töötaja sinna tagasi pöördub pärast vastuvõtvas liikmesriigis töötajana töötamist. Eelkõige on ilmne, et töötaja ühenduse õigus siseneda uuesti oma päritoluriiki ei ole tõhus, kui nimetatud riigi poolt tema lähedaste pereliikmete elamisele tema territooriumil seatud takistused võivad mõjutada nimetatud töötajat seda õigust mitte kasutama.

104. Samuti ei ole võimalik väita vastupidiselt minu lähenemisviisile, nagu seda on siiski teinud Madalmaade ja Taani valitsus oma kirjalikes märkustes, et võimalus, et päritoluriiki tagasipöördumisel ei ole võimalik vastuvõtvas liikmesriigis tekkinud kooselu jätkata, ei saa mõjutada ühenduse kodanikku loobuma vastuvõtvasse liikmesriiki liikumisest töötajana töötamise eesmärgil. Eelkõige rõhutas Madalmaade valitsus asjaolu, et R. R. L. Eindi ei saanud mõjutada Ühendkuningriiki liikumisel nimetatud vabadust mitte kasutama asjaolu, et tema tütrel ei olnud võimalik elada koos temaga R. R. L. Eindi tagasipöördumisel kodumaale, kuna R. N. G. Eindil ei olnud nimetatud teise liikmesriiki liikumise hetkel õigust elada Madalmaades.

105. Leian, et eespool nimetatud pärssivat mõju kirjeldab juba ainuüksi asjaolu, et on võimalik, et liikmesriigi kodanik, kes soovib vastu võtta tööpakkumise teises liikmesriigis, ei saa tagasipöördumisel päritoluriiki jätkata lähedaste pereliikmetega kooselu,(72) mis võis saada – kas abielu, adopteerimise või, nagu käesolevas kohtuasjas, perekonna taasühinemisega – alguse vastuvõtvas liikmesriigis.

106. Mõtleme sellise ühenduse töötaja juhtumile, kes liikus teise liikmesriiki töötamise eesmärgil, kes abiellus seal selles liikmesriigis seaduslikult elava kolmanda riigi kodanikuga ja sai temaga lapse, kellele töötaja päritoluriik ega vastuvõttev riik ei anna oma kodakondsust. Kas sellisele töötajale võib kodumaale tagasipöördumisel tõsiselt vastu vaielda, et tal ei ole õigust pöörduda tagasi koos oma abikaasa ja lapsega, kes on kolmanda riigi kodanikud, kui tal hetkel, mil ta otsustas liikuda vastuvõtvasse liikmesriiki, ei olnud selliseid sidemeid ja päritoluriigis hilisema perekonna taasühinemise võimatus ei saanud teda seega mõjutada vastuvõtvasse liikmesriiki mitte liikuma?

b)      Kokkuvõte määruse nr 1612/68 artikli 10 kohaldamise kohta käesoleva juhuga sarnasel juhul

107. Seetõttu leian, et vastates III a) eelotsuse küsimusele, tuleb leida, et kolmanda riigi kodanikul, kes on sellise liikmesriigi kodaniku pereliige, kes pöördub nimetatud riiki tagasi pärast teises liikmesriigis töölisena töötamist, on määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel õigus elada koos oma perekonnaga esimesena nimetatud riigis olenemata sellest, kas ta seal töötab või tööd otsib.

108. Selline õigus, nagu märkis komisjon, kuulub selle õiguse valdajale muude ajaliste piiranguteta, kui need, mis on tuletatavad viidatud artikli 10 punktides a ja b sätestatud tingimustest. Kui tegemist on, nagu käesolevas kohtuasjas, töötaja alaneja sugulasega, siis on tal see õigus 21-aastaseks saamiseni ja ka pärast seda seni, kuni ta on töötaja ülalpeetav.

c)      Tööd otsiva isiku pereliikmete elamisõiguse kestus, mis tuleneb määruse nr 1612/68 artiklist 10

109. Juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu lahendusega, mille esitasin eespool punktis 107, kuid tunnustab vähemalt seda, et kolmanda riigi kodanikul, kes on sellise liikmesriigi kodaniku pereliige, kes pöördub vastuvõtvast liikmesriigist tagasi kodumaale eesmärgiga otsida tööd, on õigus elada esimesena nimetatud riigis määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel, siis tuleks veel III a) eelotsuse küsimusele antava vastuse täiendamiseks määratleda ajavahemik, mille jooksul tal see õigus on.

110. Euroopa Kohus on märkinud, et määruse nr 1612/68 artikkel 10 ja direktiivi 68/360/EMÜ artiklid 1 ja 4 „kohustavad liikmesriike tunnustama töötaja abikaasa ja laste elamisõigust, mis on võrdväärne töötaja enda elamisõigusega”(73). Eelkõige kehtestab selle direktiivi artikli 4 lõige 4, et pereliikmel, kes ei ole ühegi liikmesriigi kodanik, on õigus elamisõigust tõendava dokumendi väljastamisele, mis kehtib võrdselt töötajale, kelle ülalpeetav ta on, väljastatud dokumendiga. Sellest tuleneb, et ühenduse õigus annab ühenduse võõrtöölistele elamisõiguse, „mille kehtivusaeg on sama selle töötaja elamisloa kehtivusajaga”.(74)

111. Seetõttu tuleb uurida, millised on elamisõiguse ajalised piirid, mille näevad ette EÜ artikkel 39 ja määruse nr 1612/68 artikkel 1 töö otsimiseks.

112. Euroopa Kohtu praktikas on seda aspekti juba uuritud. Alates kohtuotsusest Antonissen on Euroopa Kohus märkinud, et „[EMÜ asutamislepingu] artikli 48 [muudetuna EÜ artikkel 39] kasulik mõju on tagatud, kui ühenduse õigusnormid või nende puudumisel liikmesriigi õigusnormid jätavad huvitatud isikutele mõistliku ajavahemiku, mis võimaldab neil saada ülevaate asjaomase liikmesriigi territooriumil nende kutsekvalifikatsioonile vastavatest tööpakkumistest ja võtta vajaduse korral vajalikud meetmed selleks, et saada tööd”(75).

113. Sellise ühenduse õigusnormi puudumisel, mis kehtestab tööd otsiva ühenduse kodaniku liikmesriigis elamise tähtaja, on liikmesriikidel seega õigus kehtestada selleks mõistlik tähtaeg.(76) Euroopa Kohus on juba märkinud, et kuuekuuline tähtaeg ei ole selleks põhimõtteliselt ebapiisav, täpsustades, et „kui huvitatud isik tõendab pärast kõnealuse tähtaja möödumist, et ta otsib endiselt tööd ja et tal on arvestatav võimalus tööd leida, siis ei saa teda kohustada vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt lahkuma”(77). Seetõttu on siseriiklik õigusnorm, mis kohustab tööd otsivaid ühenduse kodanikke lahkuma automaatselt riigi territooriumilt pärast ettenähtud tähtaja möödumist, vastuolus ühenduse õigusega.(78)

114. Ajavahemik, mille vältel võib kasutada ühenduse kodaniku õigust elada liikmesriigis töö otsimise eesmärgil on seega seda kehtestava ühenduse õigusnormi puudumise tõttu ajavahemik, mille iga liikmesriik on enda poolt ühenduse õigusest selles osas tulenevaid nõudeid arvestades kehtestanud. Tegemist peab seega olema mõistliku tähtajaga, mille möödumisele ei saa igal juhul tugineda vaidluses sellise ühenduse kodaniku vastu, kes tõendab, et ta otsib endiselt tööd ja et tal on arvestatav võimalus tööd leida.

115. Seni, kuni sellisel kodanikul on õigus elada liikmesriigis töö otsimise eesmärgil, võivad ka tema pereliikmed, kes kuuluvad määruse nr 1612/68 artiklis 10 nimetatud kategooriatesse, samuti nõuda selle artikli alusel oma selles riigis elamise õiguse tunnustamist.

116. Madalmaade õigusnormid, nagu neid kirjeldatakse eelotsusetaotluses,(79) on igati kooskõlas Euroopa Kohtu praktikast tulenevate nõuetega, nähes ette, et tööd otsivale välismaalasele väljastatud elamisluba kehtib kuus kuud (tähtaeg, mida Euroopa Kohus peab põhimõtteliselt mõistlikuks) ja et elamisloa kehtivust on võimalik korduvalt pikendada kolme kuu võrra, kui välismaalane tõendab, et ta otsib endiselt tööd ja et tal on arvestatav võimalus tööd leida.

d)      III a) küsimusele soovitatav vastus

117. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata III a) küsimusele järgmiselt:

„Kolmanda riigi kodanikul, kes on sellise liikmesriigi kodaniku pereliige, kes pöördub nimetatud riiki tagasi pärast teises liikmesriigis töötajana töötamist, on määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel ja eespool kirjeldatud sugulussuhte esinemisel õigus elada koos oma perekonnaga esimesena nimetatud riigis olenemata sellest, kas selle liikmesriigi kodanikust pereliige seal töötab või tööd otsib. Selline õigus kuulub selle õiguse valdajale muude ajaliste piiranguteta kui need, mis on tuletatavad viidatud artikli 10 punktides a ja b sätestatud tingimustest”.

3.      III b) ja IV küsimus: pereliikme EÜ artiklist 18 ja direktiivist 90/364 tulenev õigus siseneda liikmesriiki ja elada seal

118. Vastus, mille ma soovitan anda III a) eelotsuse küsimusele ning mis tooks kaasa käesolevas kohtuasjas R. N. G. Eindi koos isaga Madalmaades elamise õiguse määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel tunnustamise, muudaks III ja IV küsimuse analüüsi üleliigseks. Seega analüüsin neid vaid täielikkuse ja ülevaatlikkuse huvides.

119. EÜ artiklist 18 alustades leian, et see ei saa iseenesest ja eraldi võetuna olla aluseks R. N. G. Eindi õigusele elada koos isaga Madalmaades. Olen arvamusel, et vähemalt liikmesriigis elamise õiguse tunnustamise tingimuste osas kehtib õiguskirjanduses esitatud märkus, mille kohaselt „on üks Euroopa kodakondsuse paradoksidest seoses isikute liikumisvabadusega see, et lubatakse palju, andmata seejuures midagi enamat olemasolevast”(80).

120. Isegi kui jätta arvestamata asjaoluga, et R. N. G. Eind ei ole liidu kodanik ja piirduda eelkõige R. R. L. Eindi olukorra uurimisega, kes seevastu on liidu kodanik, leian, et tuleb välistada võimalus tunnustada üksnes EÜ artikli 18 lõike 1 alusel R. R. L. Eindi õigust elada Madalmaade territooriumil.

121. Selle artikli lõige 1 tunnustab küll seda, et „[i]gal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil”, kuid seda juhul, „kui [EÜ asutamis]lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti”. See tähendab minu arvates selgelt seda, et nimetatud õigus on olemas vaid selliste „tingimuste” esinemisel ja et selle õiguse ulatus on samuti määratletud nende „piirangutega”.

122. Mulle näib, et Euroopa Kohtu praktika välistab sisuliselt võimaluse tunnustada üksnes EÜ artikli 18 lõike 1 alusel liidu kodaniku õigust elada mis tahes liikmesriigi territooriumil.

123. Loomulikult ei puudu kohtupraktikas väited, mis põhjustavad iseenesest teatud kahetähenduslikkust ja võivad luua teatud segadust, nagu väited, mille kohaselt „ EÜ artikli 18 lõikes 1 sätestatud liikmesriikide territooriumil elamise õigus […] on asutamislepingu selge ja täpse sättega antud otseselt kõigile liidu kodanikele”, mistõttu EÜ artikli 18 lõikele 1 tuginemiseks piisab „liikmesriigi kodaniku ja seega ka liidu kodaniku staatusest”(81). Õiguskirjanduses on selles osas räägitud Euroopa Kohtu poolsest nimetatud sätte vahetu õigusmõju tunnustamisest kohtujuristide sellesisuliste soovituste alusel.(82) Kohtuotsuses Baumbast ja R rõhutas Euroopa Kohus eelkõige seda, et „EÜ artikli 18 lõikes 1 lubatavate piirangute ja tingimuste kohaldamine elamisõiguse kasutamise suhtes allub kohtulikule kontrollile”, mistõttu „selle õiguse võimalikud piirangud ja tingimused ei takista EÜ artikli 18 lõike 1 sätetega eraisikutele õiguste andmist, millele nad võivad kohtus tugineda ja mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma”(83).

124. Euroopa Kohtu praktikast ja isegi eelmises punktis viidatud kohtupraktikast tuleneb siiski selgelt, et EÜ artikli 18 lõikes 1 sätestatud liidu kodaniku õigus liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ei ole tingimusteta õigus, vaid seda tunnustatakse vaid EÜ asutamislepingus ja selle rakendamiseks võetud meetmetes ette nähtud tingimuste esinemisel,(84) mistõttu „liidu kodanikud on kohustatud tõendama, et nad vastavad asjaomaste ühenduse õigusnormidega kehtestatud tingimustele”(85).

125. Veelgi parem oleks minu arvates rääkida mitte EÜ artikli 18 lõike 1 kui sellise otsesest mõjust, vaid äärmisel juhul selle sätte koosmõjus kõigi selliste EÜ asutamislepingu või teisese õiguse sätetega, mis kehtestavad kõnealuse õiguse olemasolu tingimused, mida ei saa seega ühenduse õiguse hetkeseisuga arvestades pidada tulenevaks üksnes Euroopa kodakondsusest, otsesest mõjust.

126. Nagu Euroopa Kohus täpsustas kohtuotsuses komisjon vs. Belgia(86) seoses enne direktiivi 2004/38 jõustumist kehtinud õigusliku raamistikuga, reguleerib „[e]lamisloa väljaandmise tingimusi […] töötajate osas direktiiv 68/360; füüsilisest isikust ettevõtjate osas direktiiv 73/148; õpilaste osas direktiiv 93/96; kutsetegevuse lõpetanud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate osas direktiiv 90/365 ning ühenduse kodanike osas, kellel puudub elamisõigus teiste ühenduse õigusnormide alusel, direktiiv 90/364”.

127. Käesoleva kohtuotsuse huvides omavad tähtsust lisaks III a) eelotsuse küsimuse analüüsimisel uuritud töötajaid käsitlevatele õigusnormidele ka direktiivi 90/364 sätted, mida III b) eelotsuse küsimus just nimelt puudutab.

128. Elamisõigus, mille liikmesriigid peavad vastavalt viidatud direktiivi artikli 1 lõike 1 esimesele lõigule andma oma territooriumil teise liikmesriigi kodanikele, eeldab seda, et nimetatud kodanikel ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel nimetatud liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.(87)

129. Need tingimused – arvestades nimetatud direktiivi neljandat põhjendust, et teises liikmesriigis elamise õiguse kasutajad ei tohi põhjendamatult koormata vastuvõtva liikmesriigi eelarvet – lähtuvad ideest, et liidu kodanike elamisõiguse kasutamise võib allutada liikmesriikide õigustatud huvidele.(88)

130. Käesolevas kohtuasjas käsitleb eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 90/364 artiklit 1 kui võimalikku õiguslikku alust sellele, et R. N. G. Eindile tunnustatakse eespool viidatud artikli lõike 2 tähenduses kui elamisõigusega isiku „ülalpeetava alanejale sugulasele” Madalmaades elamise õigus, mis tuleneb elamisõigusest, mis on väidetavalt tema isal nimetatud artikli alusel.

131. Seetõttu peab selleks, et R. N. G. Eind saaks tugineda nimetatud sätetele, olema tõendatud just nimelt see, et R. R. L. Eindil on õigus elada Madalmaades mitte üksnes Madalmaade õiguse ja oma kodakondsuse alusel, vaid ka kõnealuse direktiivi artikli 1 lõike 1 alusel.

132. Selles osas märgin esiteks, et direktiiv 90/364 ei ole minu arvates ette nähtud selleks, et anda ühenduse kodanikele õigusi selle liikmesriigi suhtes, mille kodanikud nad on. Direktiivi kolmandast põhjendusest tuleneb, et selle eesmärk on ühtlustada „siseriiklikud sätted, mis käsitlevad liikmesriikide kodanike õigust elada muus liikmesriigis”. Direktiivi peamine eesmärk on seega ühenduse kodanike liikumise soodustamine sellistesse liikmesriikidesse, mille kodanikud nad ei ole. See on seletatav asjaoluga, et õigust elada liikmesriigis, mille kodanik isik on, tunnustavad – nagu eespool märgitud (vt eespool punkt 100) – üldiselt siseriiklikud õiguskorrad ja seda ka vastavalt rahvusvahelisest õigusest tulenevatele kohustustele.

133. Sellegipoolest, arvestades EÜ artikli 235 alusel vastu võetud direktiivi eesmärgiga – mida käsitletakse EÜ artikli 3 punktis c ja millele viitab direktiivi enda esimene põhjendus –, milleks on isikute vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel, ning nõudega järgida võrdsuse üldpõhimõtet, leian, et see võimaldab direktiivi sätteid tõlgendada laialt, millest tulenevalt on see kohaldatav ka selliste subjektide kasuks, kes, elades muus liikmesriigis, kui selles, mille kodanikud nad on, kas seetõttu, et nad on seal sündinud või seetõttu, et nad on sinna kolinud, soovivad kolida liikmesriiki, mille kodanikud nad on, kuid ei saa sel eesmärgil tugineda siseriiklikule õigusele ega teistele ühenduse õiguse sätetele.

134. Sellise laia tõlgenduse raames tuleb kindlaks teha, kas R. R. R. Eindi ja seetõttu ka tema tütre puhul on täidetud direktiivist 90/364 tuleneva Madalmaades elamise õiguse tunnustamiseks vajalikud tingimused.

135. Nimetatud direktiivi artikli 1 punktis 1 käsitletud elamisõiguse olemasoluks on eelkõige vajalikud „piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi”. Sellised elatusvahendid, mis on kõnealuse elamisõiguse olemasolu tingimuseks, peavad loogiliselt olema olemas enne nimetatud õiguse teostamist. Seega peab huvitatud isik hetkel, mil ta taotleb õigust elada vastuvõtvas liikmesriigis, tõendama, et ta ei vaja elamiseks nimetatud riigi majanduslikku toetust. Elamine ei tohi põhjendamatult koormata selle liikmesriigi eelarvet, kus elada soovitakse (vt direktiivi neljas põhjendus).

136. Nagu Euroopa Kohtul on olnud juhust märkida, on selle sätte sõnastuse kohaselt piisav, „kui liikmesriigi kodanikul on vajalikud elatusvahendid – selles sättes ei ole esitatud mingeid nõudmisi vahendite päritolu suhtes”(89). Seetõttu võib ka sotsiaaltoetus abstraktselt võetuna kujutada endast „piisavaid elatusvahendeid” direktiivi 90/364 artikli 1 tähenduses.

137. Tegelikult võib ühenduse kodanik, kes saab liikmesriigilt sotsiaaltoetust, mis on selles liikmesriigis elamise tingimusest sõltumatuse tõttu teise liikmesriiki kolimisel „ülekantav”, tugineda teise liikmesriigi vastu ainuüksi nimetatud toetusele uuritava direktiivi artikli 1 lõikega 1 seonduvalt tõendamaks, et ta ei sõltu sellise vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemist.

138. Analoogiline võimalus oleks sellisel kodanikul ka just selle riigi vastu, kes maksab talle toetust ja kuhu isik soovib kolida või tagasi pöörduda. Kui sellise toetuse saamiseks ei ole nõutav, et kodanik elab nimetatud riigis, siis tegelikult ei too nimetatud elamine kõnealuse riigi sotsiaalabisüsteemile kaasa lisakulutusi, kuna ta peaks toetust maksma ka siis, kui tema kodanik ei ela tema territooriumil.

139. Otsustava tähtsusega on seega minu arvates sotsiaaltoetuse maksmise tingimused. Käesolevas kohtuasjas ei ole Euroopa Kohtu käsutuses piisavalt täpset teavet selle toetuse maksmise tingimuste kohta, mida Madalmaade ametiasutused maksavad R. R. L. Eindile. Lisaks selle märkimisele, et R. R. L. Eindile makstakse kõnealust toetust alates tema Madalmaadesse tagasipöördumisest,(90) viitab eelotsusetaotlus sellele, et R. R. L. Eindil „on Madalmaade kodakondsusest tulenev õigus saada sotsiaaltoetust”(91). Arvestades sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võis jätta kahe silma vahele toetuse maksmise tingimuste tähtsuse meid huvitava osas, ei ole sellele vaatamata välistatud see, et R. R. L. Eindi õigust sellele toetusele tunnustati muu hulgas ka seetõttu, et ta elas Madalmaades.

140. Kui ilmneb, et Madalmaade sellist toetust makstakse R. R. L. Eindile tema Madalmaade kodakondsuse alusel ja sõltumata sellest, kas ta elab Madalmaades, siis võib ta tugineda sellele toetusele selles riigis direktiivi 90/364 alusel elamise õiguse tunnustamise nõudmiseks; samuti võib seda koos temaga nõuda tema tütar. Nad ei saa sellele vastupidi tugineda juhul, kui toetust makstakse R. R. L. Eindile kui Madalmaade kodanikule, kes elab Madalmaades, ehk kui toetuse maksmine eeldaks seda, et R. R. L. Eind elab nimetatud riigis.

141. III b) ja IV eelotsuse küsimusele tuleks juhul, kui Euroopa Kohus ei pea nende analüüsi üleliigseks, anda järgmine vastus:

„III b) Nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta artikli 1 kohaldamisel ei ole põhimõtteliselt välistatud „piisavate elatusvahendite” nimetatud artikli tähenduses olemasolu kontrollimisel liikmesriigi poolt makstava toetusega arvestamine. Kui tegemist on toetusega, mida maksab oma kodanikule riik, kellelt nõutakse sellesama artikli alusel elamisõiguse tunnustamist, siis ei saa sellise toetusega nimetatud kontrollimisel arvestada, kui selle maksmise eelduseks on see, et toetuse saaja elab nimetatud riigi territooriumil.

IV. EÜ artikli 18 lõige 1 ei anna liidu kodanikule õigust siseneda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui täidetud ei ole EÜ asutamislepingu teistes sätetes ning nende rakendamiseks võetud meetmetes ette nähtud tingimused. Asjaolu, et kolmanda riigi kodanik on sellise isiku pereliige, kes on liidu kodanik, ei muuda eelnevatele eelotsuse küsimustele antavat vastust.”

V.      Ettepanek

142. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad van State esitatud küsimustele järgmiselt:

„I a) Asjaolu, et kolmanda riigi kodanikku käsitletakse vastuvõtvas liikmesriigis töötaja pereliikmena 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 10 tähenduses ning et viidatud riik väljastab talle seetõttu nimetatud artikli alusel elamisloa, ei kohusta iseenesest ja isegi siis, kui selle elamisloa kehtivusaeg ei ole veel möödunud, liikmesriiki, kelle kodanik töötaja on, tunnustama nimetatud kolmanda riigi kodaniku õigust siseneda oma territooriumile ja seal elada töötaja kodumaale tagasipöördumisel.

I b) Liikmesriik, mille kodanik töötaja on, peab otsustama, kas kolmanda riigi kodanikul, kes on töötaja pereliige, on viimase tagasipöördumisel kodumaale ühenduse õiguse alusel õigus siseneda nimetatud riigi territooriumile ja seal elada enne selle tuvastamist, kas nimetatud kodaniku sellist õigust võib tunnustada siseriiklike õigusnormide alusel väljaspool ühenduse õigusnormide kohaldamisala või mitte.

II. I a) ja I b) küsimustele vastamisel ei oma tähtsust asjaolu, et nimetatud kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist selles liikmesriigis elamise õigust, mis tuleneb selle riigi siseriiklikust õigusest, mille kodanik töötaja on. See asjaolu ei takista viimati nimetatud riigil väljastada kolmanda riigi kodanikule elamisluba ühenduse õiguse alusel.

III a) Kolmanda riigi kodanikul, kes on sellise liikmesriigi kodaniku pereliige, kes pöördub nimetatud riiki tagasi pärast teises liikmesriigis töötajana töötamist, on määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel ja eespool kirjeldatud sugulussuhte esinemisel õigus elada koos oma perekonnaga esimesena nimetatud riigis olenemata sellest, kas selle liikmesriigi kodanikust pereliige seal töötab või tööd otsib. Selline õigus kuulub selle õiguse valdajale muude ajaliste piiranguteta, kui need, mis on tuletatavad viidatud artikli 10 punktides a ja b sätestatud tingimustest.

III b) Nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta artikli 1 kohaldamisel ei ole põhimõtteliselt välistatud „piisavate elatusvahendite” nimetatud artikli tähenduses olemasolu kontrollimisel liikmesriigi poolt makstava toetusega arvestamine. Kui tegemist on toetusega, mida maksab oma kodanikule riik, kellelt nõutakse sellesama artikli alusel elamisõiguse tunnustamist, siis ei saa sellise toetusega nimetatud kontrollimisel arvestada, kui selle maksmise eelduseks on see, et toetuse saaja elab nimetatud riigi territooriumil.

IV. EÜ artikli 18 lõige 1 ei anna liidu kodanikule õigust siseneda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui täidetud ei ole EÜ asutamislepingu teistes sätetes ning nende rakendamiseks võetud meetmetes ette nähtud tingimused. Asjaolu, et kolmanda riigi kodanik on sellise isiku pereliige, kes on liidu kodanik, ei muuda eelnevatele eelotsuse küsimustele antavat vastust.”

1 – Algkeel: itaalia.

2 – 29. aprilli 2004. aasta direktiiv, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).

3 – EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15.

4 – Määruse nr 1612/68 artikkel 10 ning samuti artikkel 11 tühistati alates 30. aprillist 2006 direktiiviga 2004/38/EÜ.

5 – EÜT L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27. Nimetatud direktiiv tühistati alates 30. aprillist 2006 direktiiviga 2004/38.

6 – EÜT L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27. Nimetatud direktiiv tühistati alates 30. aprillist 2006 direktiiviga 2004/38.

7 – 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑292/89 (EKL 1991, lk I‑745).

8 – 7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑370/90 (EKL 1992, lk I‑4265).

9 – Eelotsusetaotlus, punkt 2.4.

10 – Tegemist on Ühendkuningriigi, Tšehhi, Taani, Madalmaade ja Saksamaa valitsusega, kes esitasid kirjalikke märkusi, ning Kreeka valitsusega, kes osales vaid kohtuistungil.

11 – Vt eelotsusetaotluse punktid 2.7–2.9.

12 – 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-109/01 (EKL 2003, lk I-9607).

13 – Eelotsusetaotlus, punkt 2.9.2.

14 – Eelotsusetaotlus, punkt 2.7.

15 – Eelotsusetaotlus, punkt 2.9.3.

16 – Ibidem.

17 – Ibidem.

18 – Ühendkuningriigi valitsus põhjendas sellist täpsustust, märkides, et nagu tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Akrich, omandab kolmanda riigi kodanik, kes on ühenduse töötaja pereliige, EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel õiguse elada koos oma ühenduse töötajast pereliikmega vastuvõtvas liikmesriigis vaid siis, kui ta on enne sinna kolimist elanud juba õiguspäraselt mõnes teises ühenduse liikmesriigis.

19 – Kohtujuristi kursiiv.

20 – Elamisloa nimetatud territoriaalne piiratus tuleneb otseselt või kaudselt ka teistest ühenduse õigusnormidest. Näiteks direktiivi 68/360 artikli 4 lõikes 1 pannakse liikmesriikidele kohustus anda nõutavate dokumentide esitamisel „õigus oma territooriumil elamiseks” määruse nr 1612/68 kohaldamisalasse kuuluvatele oma kodanikele ja nende pereliikmetele. Määruse nr 1612/68 artikkel 11 näeb ette liikmesriigi kodaniku, kes on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja teise liikmesriigi territooriumil, abikaasa ja laste õiguse „asuda tööle töötajana mis tahes paigas selles riigis” (kohtujuristi kursiiv). Euroopa Kohus on 30. märtsi 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑10/05: Mattern ja Cikotic (EKL 2006, lk I-3145, punkt 24) kinnitanud – nagu see tuleneb juba nimetatud artikli 11 sõnastusest –, et kolmanda riigi kodaniku, kes on ühenduse kodaniku abikaasa, õigus asuda tööle kehtib ainult selles liikmesriigis, kus kõnealune ühenduse kodanik töötab või tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana.

21 – 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-157/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I‑2911, punkt 28).

22 – Samale järeldusele jõudsid kirjalikes märkustes Tšehhi ja Saksamaa valitsus.

23 – See tähendab, et nimetatud ametiasutused võivad kontrollida näiteks nõutava sugulussuhte olemasolu.

24 – Eespool viidatud kohtuotsus, punktid 49 ja 50.

25 – Seda loomulikult eeldusel, et kõnealune elamisluba väljastati tõepoolest määruse nr 1612/98 artikli 10 alusel (vt eespool punktid 17–29).

26 – 9. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑1/05 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

27 – Kohtujuristi 27. aprilli 2006. aasta ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Jia, punkt 28.

28 – 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-459/99: MRAX (EKL 2002, lk I‑6591, punkt 59) ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 28.

29 – Komisjon ja Tšehhi valitsus on käesoleva eelotsusemenetluse raames enne kohtuotsuse Jia väljakuulutamist esitatud kirjalikes märkustes samuti väitnud, et eelneva õiguspärase elamise tingimus ei ole üldiselt kohaldatav ega käesolevas kohtuasjas asjakohane. Kohtuistungil oli sarnasel seisukohal R. N. G. Eindi esindaja, vastupidisel seisukohal aga Kreeka ja Saksamaa valitsus.

30 – Eespool viidatud kohtuotsus Jia, punkt 33.

31 – Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märgib oma eelotsusetaotluse punktis 2.9.1, puudutas see kohtuvaidlus olukorda, milles Ühendkuningriigi kodaniku Maroko kodanikust abikaasa elas ebaseaduslikult Ühendkuningriigis ning ta saadeti välja Iirimaale, kus ta ühines oma abikaasaga, kes seal elas ja töötas, enne seda, kui nad pöördusid koos tagasi Ühendkuningriiki, kus nimetatud abikaasa võttis vastu tööpakkumise.

32 – Eespool viidatud kohtuotsus Jia, punkt 31.

33 – Minu seisukohale vastupidist seisukohta väljendas sõnaselgelt Saksamaa valitsus oma käesoleva kohtumenetluse raames esitatud kirjalikes märkustes, mis esitati küll enne kohtuotsuse Jia väljakuulutamist.

34 – Muuseas, isegi Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Jia täpsustatule vastupidisest seisukohast lähtudes, mille kohaselt eelnevalt seaduslikult liikmesriigis elamise tingimus on üldiselt kohaldatav – millest tulenevalt Ühendkuningriigi ametiasutused ei oleks tohtinud väljastada R. N. G. Eindile elamisluba määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel –, leian, et R. N. G. Eindi elamist Ühendkuningriigis ei saa lugeda ebaseaduslikuks, sest Ühendkuningriigi ametiasutused andsid selleks sõnaselgelt loa, vaatamata sellele, et eeldused ei olnud täidetud.

35 – Kohtujuristi kursiiv. Direktiivi 2004/38 viiendas põhjenduses on praegu analoogiliselt märgitud: „et kõikide liidu kodanike õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil saaks kasutada vabaduse ja väärikuse objektiivseid tingimusi täites, tuleks see õigus anda ka nende pereliikmetele, sõltumata nende kodakondsusest” (kohtujuristi kursiiv).

36 – 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑308/89: Di Leo (EKL 1990, lk I‑4185, punkt 13) ja 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R (EKL 2002, lk I‑7091, punkt 50).

37 – Nimetatud direktiivis 2004/38 on säilitatud see liidu kodaniku perekonnaga taasühinemise õiguse funktsionaalne kontseptsioon – sellest annab tunnistust direktiivi artikli 3 lõige 1, mille kohaselt „[k]äesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende artikli 2 punktis 2 määratletud pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega” – mistõttu selliste liidu kodanike perekonnaga taasühinemine, kes ei teosta oma õigust vabalt liikuda, on endiselt reguleeritud siseriiklike õigusnormidega. Vt selle kohta Urbano De Sousa C., „Le droit des membres de la famille du citoyen de l’Union européenne de circuler et de séjourner sur le territoire des États membres, dans la directive 2004/38/CE”, J. Y. Carlier ja E. Guild’i koostatud teoses L’avenir de la libre circulation des personnes dans l’U.E., Bruylant, Brüssel, 2006, lk 103, eelkõige lk 124 ja 125. Vt ka kohtujurist Stix-Hackli 13. septembri 2001. aasta ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus MRAX, punkt 30.

38 – Eelotsusetaotlus, punkt 2.10.2.

39 – Kohtujuristi kursiiv.

40 – Sisuliselt on samal arvamusel ka Tšehhi valitsus ja komisjon.

41 – Vt 18. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 249/86: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1989, lk 1263, punkt 8).

42 – EÜ artikli 39 lõikega 1 tagatakse „töötajate liikumisvabadus ühenduse piires”. Artikli 39 lõige 3 viitab punktis b õigusele „liikuda […] vabalt liikmesriikide territooriumil”, punktis c õigusele „viibida liikmesriigis” ja punktis d õigusele „jääda liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist” (kohtujuristi kursiiv).

43 – Määruse nr 1612/68 artiklis 7 on sätestatud liikmesriigi kodanikust töötaja õigus teise liikmesriigi territooriumil võrdsele kohtlemisele selle liikmesriigi kodanikest töötajatega tööhõive- ja töötingimuste suhtes.

44 – 26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve (EKL 1999, lk I‑345, punktid 26–29 ning viidatud kohtupraktika).

45 – Eespool viidatud kohtuotsus Singh, punkt 19.

46 – Ibidem, punkt 23.

47 – 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-138/02: Collins (EKL 2004, lk I-2703, punkt 26 ja viidatud kohtupraktika).

48 – Vt selle kohta eelkõige 12. mail 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala (EKL 1998, lk I‑2691, punkt 32), mille kohaselt tuleb EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 raames „isikut, kes otsib tegelikult tööd, käsitleda töötajana”.

49 – Eelotsusetaotlus, punkt 2.10.1.

50 – Eespool viidatud kohtuotsus Antonissen, punktid 13 ja 14 (kohtujuristi kursiiv). Vt ka 26. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑171/91: Tsiotras (EKL 1993, lk I‑2925, punkt 8); 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑344/95: komisjon vs. Belgia (EKL 1997, lk I‑1035, punkt 15) ja eespool viidatud kohtuotsus Collins, punkt 36.

51 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 32.

52 – Ibidem.

53 – Vt kohtujurist Darmoni 8. novembri 1990. aasta ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Antonissen, punkt 7.

54 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 11.

55 – Ibidem.

56 – 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 267/83: Diatta (EKL 1985, lk 567, punkt 17).

57 – 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-60/00: Carpenter (EKL 2002, lk I‑6279, punkt 38); eespool viidatud kohtuotsus MRAX, punkt 53, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 26.

58 – Ex multis, 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-67/91: Asociación española de banca privada jt (EKL 1992, lk I‑4785, punkt 30).

59 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 10; eespool viidatud kohtuotsus Carpenter, punkt 41; eespool viidatud kohtuotsus Akrich, punkt 58, ja 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑5769, punkt 52). Õigust sellele, et austataks perekonnaelu, on mainitud muu hulgas ka Nizzas 7. detsembril 2000 väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta”).

60 – Eespool viidatud kohtuotsus Carpenter, punkt 42; eespool viidatud kohtuotsus Akrich, punkt 59, ja eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 53.

61 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 10, ja eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 72.

62 – Eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 37.

63 – Ibidem, punkt 57.

64 – Ibidem. Harta artikli 24 lõikes 2 on sätestatud avalik-õiguslike asutuste ja eraõiguslike institutsioonide kohustus seada kõikides lastega seotud toimingutes esikohale lapse huvid ja artikli 24 lõikes 3 on sätestatud iga lapse õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga.

65 – Kohtujuristi kursiiv.

66 – Analoogia korras määruse nr 1612/68 artikli 10 kohaldamine tundub mulle sobivam võrreldes EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 1 kasuliku mõju põhimõttele tuginemisest, arvestades esimese sätte erilise laadiga ja asjaoluga, et see piiritleb selgelt pereliikmed, kellele ta annab õiguse elada vastuvõtvas liikmesriigis.

67 – 19. oktoobri 2004. aasta otsuse kohtuasjas C-200/02: Zhu ja Chen (EKL 2004, lk I‑9925, punktid 45 ja 46) tuletas Euroopa Kohus Hiina kodaniku ja Iiri kodakondsusega Catherine’i ema M. L. Cheni elamisõiguse mitte konkreetsest perekonna taasühinemist käsitlevast ühenduse õiguse sättest, vaid selliste sätete (EÜ artikli 18 ja direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 1) kasuliku mõju põhimõttest, mis andsid tütrele õiguse elada selles liikmesriigis. Analoogilise lahenduseni jõudis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuasjas Baumbast ja R (punktid 73–75), kus ta tuletas kasuliku mõju põhimõtte alusel, et kuna pojal on vastuvõtvas liikmesriigis riigi üldhariduskoolis õppimise eesmärgil elamisõigus määruse nr 1612/68 artikli 12 tähenduses, on lapsevanemal, kes on laste tegelik hooldaja, kodakondsusest olenemata õigus elada koos lapsega, vaatamata asjaolule, et vanemate abielu medio tempore lahutati või et Euroopa Liidu kodanikust lapsevanem ei ole enam vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja.

68 – Tuletan selles osas meelde, et Euroopa Kohtu ülesanne on esitada siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mida saab kasutada siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte (7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani, EKL 2004, lk I‑7573, punkt 38 ja viidatud kohtupraktika).

69 – Vastupidist seisukohta väljendasid seevastu Tšehhi, Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsus.

70 – Eespool viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 32 ja viidatud kohtupraktika.

71 – Eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 70 ning viidatud kohtupraktika, samuti 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑35/97: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1998, lk I‑5325, punkt 41).

72 – Kasutan mõistet „kooselu” selle laias tähenduses, mis ei eelda seega tingimata elamist samas elukohas. Euroopa Kohus on selgitanud, et „määruse nr 1612/68 artiklis 10 nimetatud võõrtöölise pereliikmed ei pea tingimata elama koos võõrtöölisega, et neil oleks elamisõigus nimetatud sätte alusel” (eespool viidatud kohtuotsus Diatta, punkt 22).

73 – Eespool viidatud kohtuotsus Singh, punkt 18 (kohtujuristi kursiiv).

74 – 11. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑356/98: Kaba (EKL 2000, lk I‑2623, punkt 23).

75 – Eespool viidatud kohtuotsus Antonissen, punkt 16. Samasisulised on eespool viidatud kohtuotsuse Tsiotras punkt 13 ja eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Belgia punkt 16.

76 – Eespool viidatud otsus komisjon vs. Belgia, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Collins, punkt 37.

77 – Eespool viidatud kohtuotsus Antonissen, punkt 21. Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Tsiotras, punkt 13, eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Collins, punkt 37.

78 – Eespool viidatud otsus komisjon vs. Belgia, punkt 18.

79 – Punkt 2.3.1.

80 – Rodière P., „Libre circulation des personnes et citoyenneté européenne dans la jurisprudence de la Cour de justice”, Revue trimestrielle de droit européen, 2006, vol. 42 (1), lk 163, eelkõige lk 164.

81 – Eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 84; eespool viidatud kohtuotsus Trojani, punkt 31, ja eespool viidatud kohtuotsus Zhu ja Chen, punkt 26.

82 – Vt kohtujurist La Pergola 1. juuli 1997. aasta ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Martínez Sala, ja kohtujurist Cosmase 16. märtsi 1999. aasta ettepanek kohtuasjas, milles tehti 21. septembri 1999. aasta otsus C‑378/97: Wijsenbeek (EKL 1999, lk I‑6207).

83 – Eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 86.

84 – Eespool viidatud kohtuotsus Kaba, punkt 30; eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 85; 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C466/06: Kaba (EKL 2003, lk I‑2219, punkt 46), eespool viidatud kohtuotsus Trojani, punkt 32 ja eespool viidatud kohtuotsus Zhu ja Chen, punkt 26.

85 – 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑408/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2006, lk I-2647, punkt 64).

86 – Ibidem, punkt 65.

87 – Ibidem, punkt 36.

88 – Ibidem, punkt 37.

89 – Eespool viidatud kohtuotsus Zhu ja Chen, punkt 30, ja 23. märtsi 2006. aasta otsus komisjon vs. Belgia, punkt 40.

90 – Punkt 2.4.

91 – Punkt 2.10.4.

Full & Egal Universal Law Academy