EUR-Lex -  62005CC0389 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 3. aprillil 20081(1)

Kohtuasi C‑389/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artiklid 43 ja 49 – Asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus – Siseriiklik õigusnorm, millega antakse heakskiidetud seemendusjaamadele ainuõigus osutada teataval territooriumil veiste kunstliku seemendamise teenust ja mille kohaselt tuleb seemendaja tunnistuse väljastamiseks sõlmida leping ühe sellise jaamaga

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohtuasjas, mille ese on Euroopa Ühenduste Komisjoni EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi Prantsuse Vabariigi vastu, tuleb Euroopa Kohtul veelkord ühenduse õiguse alusel analüüsida Prantsuse õigusnorme, mis reguleerivad veiste kunstlikku seemendamist ja mida iseloomustab eelkõige heakskiidetud jaamadele piirkondlikul alusel antud teenuste monopol lehmade seemendamisel.(2)

2.        Euroopa Kohus on juba kõnealuseid norme analüüsinud EÜ asutamislepingu artikli 37 (muudetuna EÜ artikkel 31) alusel seoses kaubanduslike riigimonopolidega(3), EÜ asutamislepingu artikli 86 alusel koostoimes artikli 90 lõikega 1 (muudetuna EÜ artikkel 82 ja EÜ artikli 86 lõige 1) seoses turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega ainuõigusi omava ettevõtja poolt(4) ning direktiivide 77/504/EMÜ(5) ja 87/328/EMÜ(6) alusel, mis puudutavad tõupuhtaid aretusveiseid,(7) ning peab neid nüüd analüüsima EÜ artiklite 43 ja 49 alusel, mis käsitlevad vastavalt asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust.(8) Nimelt palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna kostjaks olev liikmesriik on andnud veiste kunstliku seemendamisega seotud tegevuse õiguse üksnes Prantsusmaal heakskiidetud seemendusjaamadele, siis on ta rikkunud viimatinimetatud artiklitest tulenevaid kohustusi.

3.        Kohtumenetluse käigus muutis Prantsuse Vabariik komisjoni vaidlustatud õigusnorme, jättes neist välja osad, mis moodustasid selle institutsiooni hagis esitatud etteheidete eseme. Prantsuse valitsus täpsustab siiski, et õigusnormides tehtud muudatused ei olnud mõeldud siseriikliku õiguskorra kooskõlla viimiseks EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevate kohustustega, vaid et nendega sooviti lihtsalt viia õigusnormid vastavusse sektori muutunud vajadustega. Nimetatud valitsuse sõnul ei olnud varem kehtinud kord komisjoni väidetud osas ühenduse õigusega vastuolus.

4.        Seega on käesoleva menetluse eesmärk tuvastada rikkumine, mille kostjaks olev liikmesriik on vaidlustanud, kuid mis siiski enam ei eksisteeri.

II.    Siseriiklikud õigusnormid

5.        Enne seda, kui 1. jaanuaril 2007 – seega kohtumenetluse ajal – jõustusid 5. jaanuari 2006. aasta põllumajanduse raamseadus nr 2006‑11(9), vabariigi presidendi 7. detsembri 2006. aasta määrus nr 2006‑1548 aretusloomade identifitseerimise, nende aretuse veterinaarkontrolli ja tõuaretuse kohta(10) ning vabariigi presidendi 21. detsembri 2006. aasta dekreet nr 2006‑1662 loomade identifitseerimise ja tõuaretuse kohta(11) – meetmed, millega muudeti oluliselt veiste, lammaste, sigade ja kitsede kunstlikku seemendamist käsitlevaid Prantsuse õigusnorme –, reguleerisid veiste kunstlikku seemendamist Prantsusmaal järgmised õigusaktid:

–        maaseadustiku artiklid L.653‑1−L.653‑10, mis kodifitseerivad 8. juuli 1998. aasta seaduse nr 98‑565(12) alusel vastavad õigusnormid, mis sisaldusid juba 28. detsembri 1966. aasta seaduses nr 66‑1005 loomakasvatuse kohta(13) ja mis tunnistati kehtetuks seadusega nr 98‑565;

–        maaseadustiku artiklites R.*653‑102−R.*653‑114 ettenähtud rakendussätted, mis kodifitseerivad peaministri 1. septembri 2003. aasta dekreedi nr 2003‑851(14) alusel vastavad õigusnormid, mis sisaldusid juba peaministri 22. märtsi 1969. aasta dekreedis nr 69‑258 kunstliku seemendamise kohta,(15) mis tunnistati kehtetuks dekreediga nr 2003‑851;

–        põllumajandusministri 17. aprilli 1969. aasta määrus kunstliku seemendamise jaamade tegevuslubade kohta,(16) muudetud põllumajandusministri 12. novembri 1969. aasta määrusega(17) ning põllumajandus- ja metsandusministri 24. jaanuari 1989. aasta määrusega;(18)

–        põllumajandus- ja metsandusministri 21. novembri 1991. aasta määrus seemendajate ning jaamajuhtide koolituse ja vastavate tunnistuste andmise kohta,(19) muudetud põllumajandus-, kalandus- ja toiduaineteministri 30. mai 1997. aasta määrusega;(20)

–        põllumajandus- ja kalandusministri 27. detsembri 2000. aasta määrus tõuaretajate poolt läbiviidud veiste seemendamise kohta.(21)

6.        Prantsuse valitsuse kirjeldatud õigusnormide kohaselt peavad veiste kunstliku seemendamise jaamad saama tegevuseks ministri loa (maaseadustiku artikkel L.653‑5). Sel puhul tehakse vahet sperma tootmise luba omavate jaamade ning seemendamisega tegelevate jaamade vahel, kuid üks jaam võib teostada mõlemat tegevust. Tootmistegevus seisneb selles, et hoitakse aretusveiste reservi, tehakse aretusveiste uuringuid ning kogutakse, töödeldakse, säilitatakse ja tarnitakse spermat. Seemendustegevus tähendab seda, et tagatakse emaslooma seemendamine tootmisjaamade tarnitud spermaga (maaseadustiku artikkel R.*653‑103).

7.        Kunstliku seemendamise jaama asutamis- ja tegevusluba võidakse anda füüsilistele või juriidilistele isikutele. Sellise loa andmisel ei tehta vahet Prantsuse ja ühenduse teiste liikmesriikide kodanikel (muudetud 17. aprilli 1969. aasta määruse artikkel 1).

8.        Iga kunstliku seemendamise jaam (edaspidi „seemendusjaam”) teenindab talle antud loas määratud piirkonda, kus tal on ainsana õigus tegutseda. Seemendusjaama tegevuspiirkonnas asuvatel loomapidajatel on siiski õigus taotleda, et jaam tarniks neile nende valitud tootmisjaamast pärinevat spermat (maaseadustiku artikkel L.653‑7).

9.        Kõik ettevõtjad, kes ei ole seemendusjaamad, kuid kes impordivad spermat teisest Euroopa Ühenduse liikmesriigist, on kohustatud selle üle andma ühele heakskiidetud tootmisjaamale või seemendusjaamale omal valikul (17. aprilli 1969. aasta määrus muudetud redaktsioonis). Spermat tuleb säilitada tunnistust omava jaamajuhi vastutusel olevas laos; seemendusjaamade puhul võib see olla „peamine” ladu või üks seemendusjaamale määratud piirkonnas asuvatest „lisaladudest”, mis võivad asuda ka põllumajandusettevõtetes (muudetud 17. aprilli 1969. aasta määruse artikkel 7). Siiski peab teisest heakskiidetud seemendusjaamast või teisest liikmesriigist pärit või otse kolmandast riigist imporditud sperma tervishoiukaalutlustel läbima seemendusjaama peamise lao: sperma antakse säilitamiseks üle seemendusjaamale, kes saadab selle sihtkoha lisalattu (27. detsembri 2000. aasta määruse artikkel 6).

10.      Seemendamist võib läbi viia üksnes isik, kellel on seemendusjaama juhi või seemendaja tunnistus, tegevusloaga ja vastava territoriaalse pädevusega seemendusjaama loal ning seemendusjaama juhi tehnilisel vastutusel (maaseadustiku artiklid L.653‑4 ja R*653‑102 ning muudetud 21. novembri 1991. aasta määruse artikkel 1).(22) Seemendaja tunnistuse väljastab prefekt, kui talle on esitatud dokument, mis tõendab isiku võimet täita asjaomase liigi seemendaja ülesandeid, ning heakskiidetud ja vastavas piirkonnas pädeva seemendusjaama direktori avaldus, mis tõendab, et tunnistuse taotleja tegutseb seemendamisel tema järelevalvel. Isikute kohta, kes ei ole seemendusjaama töötajad, ja eelkõige vabakutseliste veterinaararstide kohta esitatakse see avaldus pärast lepingu sõlmimist seemendusjaama direktori ja huvitatud isiku vahel; selles lepingus on sätestatud tehnilised, haldusalased ja rahastustingimused, mille alusel see isik vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele seemendamist läbi viib (muudetud 21. novembri 1991. aasta määruse artikkel 2).

11.      Prantsuse ametiasutuste poolt 2006. aastal vastuvõetud sätted muutsid alates 1. jaanuarist 2007 põhjalikult eespool viidatud õiguslikku raamistikku. Eelkõige tunnistati kehtetuks seemendusjaamu soodustav piirkondliku ainuõiguse kord ja see asendati korraga, mille kohaselt võivad asutused, kellel on kogumisjaama või säilitamisjaama sanitaartunnistus (agrément), või seemendustehnikud, kellel on põllumajandusministri volitatud hindamiskeskuse väljastatud tunnistus seemendustehniku ülesannete täitmise suutlikkuse kohta, teostada pärast pädevale ametiasutusele teatamist mäletsejaliste majandivälist kunstlikku seemendamist Prantsusmaa mistahes osas. „Maa-arenduse ja geneetilise mitmekesisuse säilitamise eesmärgil” on kehtestatud universaalne sperma turustamise ja seemendamise teenus, mida osutavad hankemenetluse alusel valitud asutused, kellele antakse kindlaksmääratud tähtajaks tegevusluba ühe või mitme piirkonna jaoks. Kuna tegevusloaga seemendusjaamadele antud piirkondlik ainuõigus on kaotatud, siis ei ole enam ka kohustust spermat territoriaalse pädevusega jaamale üle anda ja seda seal säilitada.

III. Menetlus ja poolte nõuded

12.      Pärast seda, kui komisjon oli saanud kaebuse veiste kunstliku seemendamise valdkonnas tegutsevalt ettevõtjalt, saatis ta 3. aprillil 2003 Prantsuse Vabariigile märgukirja, milles ta väitis, et kuna see liikmesriik takistab asutamisõiguse kasutamist ja teenuste osutamise vabadust eespool nimetatud sektoris – esiteks heakskiidetud seemendusjaamadele antud sperma turustamise ja seemendamise geograafilise monopoli tõttu ning teiseks seemendaja tunnistuse väljastamist piiravate ja diskretsioonil põhinevate tingimuste tõttu –, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud EÜ artikleid 43 ja 49.

13.      Prantsuse valitsus vaidlustas 8. juuli 2003. aasta kirjas nende etteheidete aluse. Ta rõhutas, et seemendusjaama asutamis‑ ja tegevusloa või seemendaja tunnistuse või seemendusjaama juhi tunnistuse andmisel puudub igasugune liikmesriikide kodanike diskrimineerimine kodakondsuse alusel; et seemendusjaamadele antud piirkondlik ainuõigus ei puuduta sperma turustamist, vaid üksnes seemendamist; et see ainuõigus on õigustatud üldise huvi, nimelt tervishoiu, veise tõuomaduste parandamise ja säilitamise ning kaupade jälgitavuse eesmärgil ja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega; et seemendaja tunnistust käsitlev kord on samuti õigustatud üldise huvi, nimelt loomade tervise ja heaolu, seemendamist läbiviivate isikute ja veise tõuomaduste kaitse eesmärgil ning on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

14.      19. detsembril 2003 saatis komisjon Prantsuse Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta kordas märgukirjas esitatud etteheiteid neid täpsustades ja rõhutas eeskätt, et asutamisvabaduse või teenuse osutamise vabaduse piirangute õigustamiseks ei saa tugineda veise tõuomaduste parandamise ja säilitamise eesmärgile, arvestades, et selle eesmärgi täitmiseks ettenähtud siseriiklikud õigusnormid on teatavate ühenduse direktiividega täielikult ühtlustatud ja et teiste üldise huvi eesmärkide osas, millele nimetatud liikmesriik tugineb, ületavad siseriiklikud õigusnormid nende täitmiseks vajalikku.

15.      Prantsuse Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 17. märtsi 2004. aasta kirjaga, milles ta vaidlustas kõik etteheited.

16.      Komisjon esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 27. oktoobril 2005.

17.      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik on andnud veiste kunstliku seemendamisega seotud tegevuse õiguse üksnes seemendusjaamadele, kellel on Prantsusmaal tegevusluba, ja eelkõige kehtestanud nendele jaamadele piirkondliku ainuõiguse ning seadnud kunstliku seemendamisega tegelemise eelduseks seemendaja tunnistuse omamise, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi;

–        mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

18.      Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

IV.    Õiguslik analüüs

19.      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artiklis 226 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning et Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem aset leidnud muutusi.(23) Järelikult ei ole Prantsusmaal 2006. aastal läbiviidud ja 1. jaanuaril 2007 jõustunud mäletsejaliste majandivälist kunstlikku seemendamist käsitlevate õigusnormide reform käesolevas asjas asjakohane.

A.      Asutamisvabaduse kasutamise ja teenuste osutamise vabaduse takistuste olemasolu

1.      Poolte argumendid

a)      Asutamisvabadus

20.      Komisjon hinnangul muutis see, et üksnes heakskiidetud seemendusjaamadele anti määramata tähtajaks ainuõigus tegeleda teatavas geograafilises piirkonnas sperma turustamise ja seemendamisega, Prantsusmaal asutamisvabaduse kasutamise selle tegevuse eesmärgil tegelikkuses võimatuks või ülimalt raskeks. Lisaks olid sarnased tagajärjed asjaolul, et veterinaararstidel oli võimalik saada seemendaja tunnistus vabakutselisena seemendamise läbiviimiseks üksnes pärast mõne seemendusjaama juhiga lepingu sõlmimist, mille sisu ei olnud samas ette kindlaks määratud, vaid määratleti pooltevahelise läbirääkimiste käigus, mis tõi kaasa otsustuspraktika, mis pärssis nimetatud tegevusega tegelemist sellistel alustel. Komisjon lisab, et kohustus säilitada spermat seemendusjaamas – kui see ei olnud tervishoiu mõttes põhjendatud tingimustega, milles seemendamist läbi viidi – kujutas endast asutamisvabaduse lisatakistust sperma turustamise sektoris.

21.      Komisjon tuletab meelde, et kohtupraktika kohaselt ei välista asjaolu, et siseriiklik meede on kohaldatav ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, et see meede ei võiks olla – takistades ühenduse kodanikel asutamisvabaduse teostamist või muutes selle neile vähem atraktiivseks – vastuolus EÜ artikliga 43.(24)

22.      Prantsuse valitsus vaidlustab väite, et heakskiidetud seemendusjaamadele määramata tähtajaks piirkondliku ainuõiguse andmine võis muuta asutamisvabaduse teostamise teiste liikmesriikide ettevõtjate poolt tegelikkuses võimatuks või ülimalt raskeks. Ta rõhutab eriti seda, et Prantsuse territooriumil oli piirkondi, mis ei kuulunud heakskiidetud seemendamisjaamade alla ja kus teiste liikmesriikide ettevõtjad võisid asutada ja pidada seemendusjaamu, kui nad olid taotlenud vastava loa, mille väljastamise tingimused olid samad siseriiklikele ja teiste liikmesriikide ettevõtjatele.

23.      Lisaks väidab Prantsuse valitsus, et vabakutselisele seemendajale kehtestatud kohustus sõlmida leping heakskiidetud seemendusjaamaga ei takistanud veterinaararstidel tegeleda seemendamisega vabakutselisena. Ta rõhutab, et nimetatud lepingu eesmärk oli tagada kohaldatavate õigusnormide järgimine ja seemendusjaama korrektne teavitamine vabakutselise isiku tehtud toimingute olemusest ja sisust, määrates kindlaks tehnilised, haldusalased ja rahastustingimused, mille alusel see isik seemendamist läbi viis. Seega võis põhimõtteliselt iga siseriiklik või teise liikmesriigi ettevõtja, kellel oli nõutav ametialane kvalifikatsioon, taotleda seemendaja tunnistust ja selle saada ning konkureerida heakskiidetud seemendusjaamadega.

24.      Prantsuse valitsus möönab siiski, et siseriiklikud õigusnormid kujutasid endast asutamisvabaduse takistust. Ta rõhutab aga, et kõnealuste õigusnormide alusel ei toimunud diskrimineerimist siseriiklike ja teiste liikmesriikide ettevõtjate vahel.

b)      Teenuste osutamise vabadus

25.      Komisjon väidab, et kohustus säilitada spermat heakskiidetud jaamades, millel oli ainsana õigus seda loomapidajatele tarnida, piiras vabadust sperma „turustamisteenuse” osutamisel, mida komisjon määratleb kui „kogu tegevust, mis on vajalik toote liikumiseks ja läbimüügiks toote valmimisest kuni selle ostmiseni lõpptarbija poolt”. Prantsuse valitsusele, kes väidab, et direktiivis 88/407/EMÜ(25) oli ette nähtud, et liikmesriigid kehtestavad selle kohustuse, vastab komisjon, et selle direktiiviga tervishoiu eesmärgil kehtestatud kohustus säilitada ühendusesisese kaubanduse jaoks mõeldud spermat puudutab üksnes sügavkülmutatud spermat ja selle tootmiskohast lähetamisele eelnevat ajavahemikku, samas kui Prantsuse Vabariigile esitatud etteheide käsitleb säilitamiskohustust lähetamisele järgneval ajavahemikul.

26.      Lisaks piiras seemendusteenuse osutamise vabadust asjaolu, et need, kes soovisid selle tegevusega tegeleda, olid kohustatud eelnevalt sõlmima lepingu heakskiidetud seemendusjaama juhiga, et saada vajalikku seemendaja tunnistust. Komisjon rõhutab, et selle lepingu sõlmimine sõltus seemendusjaamade juhtide otsusest ja heast tahtest, kusjuures nad keeldusid lepingu sõlmimisest vabakutseliste seemendajatega, st nendega, kes ei olnud asjaomase seemendusjaama töötajad. Komisjon väidab, et kuigi on õiguspärane ette näha, et veterinaaramet kontrollib enne seemendaja tunnistuse andmist taotleja kvalifikatsiooni, ei ole seevastu õiguspärane kehtestada selle tunnistuse andmisele seemendusjaamaga lepingu sõlmimise tingimus, mis ei ole kuidagi seotud taotleja kvalifikatsiooni kontrollimisega ja on tegelikkuses osutunud kaalutlus- ja suvapõhiseks. Nimetatud tingimuse eesmärk oli tugevdada heakskiidetud seemendusjaamadele antud piirkondlikust ainuõigusest tulenevat monopoli seemendamise teenuste osutamisel.

27.      Komisjoni väitel tulenes teenuste osutamise vabaduse lisatakistus sellest, et teistes liikmesriikides asutatud teenuseosutajate jaoks muutis kohustus anda sperma üle heakskiidetud seemendusjaamadele – kes olid ainsatena volitatud seda loomapidajatele tarnima – võimatuks osutada koos turustamise ja seemendamise teenust.

28.      Prantsuse valitsus möönab, et siseriiklikud õigusnormid sisaldasid seemendusteenuse osutamise vabaduse takistusi, kuid vaidlustab väite, et need sisaldasid takistusi ka sperma turustamise teenuse osutamisel. Sellega seoses toob ta esile, et kõnealused õigusnormid võimaldasid loomapidajatel valida otse sperma tarnija ja taotleda vastava territoriaalse pädevusega seemendusjaamalt, et ta viiks seemendamise läbi selle tarnija pakutud spermaga.

2.      Õiguslik hinnang

29.      Komisjoni etteheited kostjaks olevale liikmesriigile käsitlevad 31. detsembrini 2006 kehtinud veiste kunstlikku seemendamist puudutavate Prantsuse õigusnormide kolme aspekti: seemendusjaamadele veiste kunstliku seemendamise sektoris antud piirkondlikku ainuõigust; seemendaja tunnistuse väljastamise tingimusi, täpsemalt vabakutseliste seemendajate kohustust sõlmida eelnevalt leping mõne heakskiidetud seemendusjaamaga(26) ja kohustust sperma pärast selle lähetamist tootmisjaamast heakskiidetud seemendusjaamas tarnida ja säilitada.

30.      Komisjoni väitel tulenevad igast nimetatud aspektist asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangud nii seoses sperma turustamisega kui ka seemendamisega.

a)      Sperma turustamise teenust puudutavad etteheited

31.      Kõigepealt tuleb märkida, et eespool mainitud aspektidest tingitud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangute olemasolu on tõeliselt keeruline hinnata seoses sellega, mida komisjon määratleb oma kirjalikes märkustes sperma „turustusteenusena”. See on keeruline, sest minu hinnangul ei ole komisjon suutnud piisavalt selgelt ja täpselt selgitada, milles see teenus seisneb. Põhjendatud arvamuses ja hagiavalduses täpsustab ta, et peab „turustamisteenuse” all silmas „kõiki toiminguid, mis on vajalikud toote liikumiseks ja läbimüügiks toote valmimisest kuni selle ostmiseni lõpptarbija poolt.” Tundub, et viidatud liialt üldsõnalist määratlust ei muutnud arusaadavamaks ka selle institutsiooni poolt Euroopa Kohtu vastavasisulise küsimuse peale esitatud kirjalikus vastuses toodud pikad selgitused, milles ta vastandab turustamisteenuse (osutatud mõnikord ka mitmuses) „tehnilise” ja „majandusliku” käsitluse, viitab turustamise – kui „kaubandusliku tegevuse, millega võib tegeleda tootja, vahendaja, hulgimüüja, jaemüüja või ka ühendus” – väga laiale mõistele ja käsitleb täpsemalt „mis tahes ettevõtja, kellel on üks või mitu asjakohast ametialast oskust, võimalust osutada teenuseid Prantsusmaal asuvatele loomapidajatele”, „kujutades” sellega seoses ette rea võimalikke tegevusi, mille puhul ei ole aga kindel, kas neid osutatakse tegelikkuses ka teistes piirkondades peale nimetatud liikmesriigi, ning märkides, et „turustamise kaubanduslik mõiste ise on olemuselt mitmetähenduslik ja ainetu”.

32.      Leian, et kuna peale seemendamise ei ole piisavalt selgelt ega täpselt määratletud teenust, mille osutamist Prantsusmaal väidetavalt takistasid või pärssisid teiste liikmesriikide ettevõtjate puhul siseriiklikud õigusnormid veiste kunstliku seemendamise kohta, siis ei ole võimalik selles osas tuvastada kostjaks oleva liikmesriigi rikkumise olemasolu.

33.      Sellega seoses meenutan, et kohtupraktika kohaselt tuleb põhjendatud arvamuses ja seetõttu ka liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiavalduses, mis võib tugineda üksnes juba selles arvamuses esitatud väidetele ja argumentidele, esitada etteheited terviklikult ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru ühenduse õiguse väidetava rikkumise ulatusest; see on vajalik tingimus, et nimetatud riik saaks tõhusalt esitada oma vastuväited ja et Euroopa Kohus saaks hinnata väidetud rikkumise olemasolu.(27)

34.      Liiatigi tuleneb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c ja sellekohasest kohtupraktikast, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et seda tuleb teha piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks oma kaitse ette valmistada ja Euroopa Kohus saaks kontrolli läbi viia. Järelikult peavad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, tulenema tervikuna ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast.(28)

35.      Leian seega, et kuna vajalikud selguse ja täpsuse nõuded ei ole täidetud, siis tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata komisjoni etteheited, mis puudutavad väidetavaid asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiranguid seoses sperma turustamise teenuse (või teenustega).

36.      Seetõttu ei käsitle ma käesolevas ettepanekus eraldi küsimusi, mis puudutavad kohustust pärast sperma tootmisjaamast lähetamist toimetada see heakskiidetud seemendusjaama ja seal säilitada.(29) Muuhulgas lisan, et selle kohustuse kohta esitatud etteheite on komisjon hagiavalduses ja repliigis sõnastanud arusaamatult, nii et ka sel põhjusel tuleb tõdeda, et see ei vasta eespool punktides 33 ja 34 meenutatud vastuvõetavuse nõuetele.

37.      Keskendun hoopis asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse väidetavatele piirangutele seoses seemendamise teenusega, mis esitatud väidete kohaselt tuleneb heakskiidetud seemendusjaamadele antud piirkondlikust ainuõigusest selle teenuse osutamiseks ja kohustusest sõlmida seemendaja tunnistuse saamiseks leping heakskiidetud seemendusjaamaga (edaspidi ka „vaidlusalune siseriiklik kord”).

b)      Etteheited seemendusteenuse kohta

i)      Esialgsed märkused

38.      Vaidlusaluse siseriikliku korra kaks eelmises punktis nimetatud osa näivad olevat ühe mündi kaks poolt.

39.      Nagu Euroopa Kohtul oli kohtuasjas Centre d’insémination de la Crespelle(30) võimalus märkida, „anti jaamadele siseriiklike õigusnormidega ainuõigusi, kehtestades seemendusjaamade pidamisele loanõude ja nähes ette, et iga jaam teenindab ainsana kindlaksmääratud piirkonda,” „luues nii nende ettevõtjate kasuks monopolide võrgustiku, mis on territoriaalselt piiritletud, kuid katab tervikuna liikmesriigi kogu territooriumi.”

40.      Esmapilgul võib näida, et kõnealustes õigusnormides sätestatud võimalus, et seemendamist viivad läbi isikud, kellel on seemendaja tunnistus, kuid kes ei ole heakskiidetud seemendusjaama töötajad, on vastuolus seemendusjaamadele seemendamise osas antud piirkondliku ainuõigusega. Tegelikkuses on see vastuolu vaid näiv, sest õigusnormidest endist tuleneb, et eespool nimetatud isikute läbiviidav seemendamine peab igal juhul toimuma vastaval territooriumil pädeva heakskiidetud seemendusjaama loal ja selle jaama juhi tehnilisel vastutusel ning et selle seemendamise tingimusi – mitte ainult halduslikke, vaid ka tehnilisi – ei saa asjaomane ettevõtja iseseisvalt kindlaks määrata, vaid nende aluseks on seemendusjaama direktoriga sõlmitud leping. Neil asjaoludel on keeruline mõista, et teised ettevõtjad peale seemendusjaamade saaks osutada seemendusteenust tõeliselt iseseisvalt, mis oleks pealegi vastuolus eespool mainitud ainuõigusega. Pigem tundub, et need ettevõtjad, kes osutasid seda teenust kaugeltki mitte seemendusjaamaga konkureerides ja loomapidajast kliendiga seotud kutsealaste sidemete alusel, võisid pärast vastava tunnistuse saamist teostada seemendamist seemendusjaama enda kaastöötajatena.(31)

41.      Seetõttu ei tugevdanud kohustus sõlmida seemendusjaamaga leping seemendaja tunnistuse saamiseks seemendusjaamadele antud piirkondlikku ainuõigust, nagu väidab komisjon, vaid oli minu arvates selle süsteemi lahutamatu osa, mille eesmärk oli seemendusteenuse osutamise õigust üksnes heakskiidetud seemendusjaamadele jättes siiski võimaldada teostada seemendamist selle monopoli raames, mitte sellest väljaspool, ka kvalifitseeritud isikutel, kes ei olnud tingimata seemendusjaama töötajad.

42.      Pealegi toob Prantsuse valitsus oma kirjalikes märkustes selgelt esile, et maaseadustiku artiklis L.653‑7 on seemendusjaamadele antud „ainuõigus”, mida ta ise määratleb seemendamise „piirkondliku monopolina”, olles vastuses komisjoni põhjendatud arvamusele kinnitanud, et seemendaja kohustus sõlmida leping heakskiidetud seemendusjaamaga oli sellele jaamale antud „seadusjärgse piirkondliku ainuõiguse otsene tagajärg”.

43.      Seetõttu leian, et neid kahte kõnealust aspekti tuleb vaadelda ühiselt nii asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangute olemasolu paremaks hindamiseks kui ka nende põhjenduste kaalumiseks, millele Prantsuse valitsus võimalike piirangute õigustamiseks viitab.

44.      Teadaolevalt ei ole ühenduse õiguses liikmesriikidel keelatud kehtestada teatavale majanduslikule tegevusele monopolikord. Seda kinnitavad eelkõige EÜ artikkel 31, mille lõige 1 näeb lihtsalt ette kaubanduslike riigimonopolide kohandamise, ja EÜ artikkel 86, mille lõige 1 – keelates üldiselt liikmesriikidel riigi osalusega äriühingute ja selliste ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, jõustada või säilitada meetmeid, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu eeskirjadega – viitab paratamatult sellele, et liikmesriigid võivad anda mõnedele ettevõtjatele ainuõigused ja monopoli.(32)

45.      Kuid nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, et tähenda see, et kõik eri- ja ainuõigused on EÜ asutamislepinguga kooskõlas.(33)

46.      Euroopa Kohus on täpsustanud nimelt seoses selliste teenusemonopolidega, mille kohta ta tõdes, et need tulenevad heakskiidetud seemendusjaamadele antud piirkondlikust ainuõigusest, et kuigi need ei kuulu kaubavahetust reguleeriva EÜ asutamislepingu artikli 37 kohaldamisalasse, on need vastuolus EÜ asutamislepingu artiklis 30 sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttega, kui nad avaldavad sellele kaubavahetusele kaudset mõju, diskrimineerides imporditud tooteid võrreldes omamaiste toodetega.(34) Euroopa Kohus tõdes eelkõige kohtuotsuses Société coopérative d’amélioration de l’élevage et d’insémination artificielle du Béarn, et eelotsusetaotluses esitatud ja menetluse käigus ilmnenud asjaolud ei ole piisavad selleks, et leida, et sellised õigusnormid nagu need, mis reguleerivad Prantsusmaal veiste kunstlikku seemendamist ja mis annavad seemendusjaamadele territoriaalse monopoli, tekitavad kaudselt kaupade vaba liikumist takistava monopoliseerimise, kuna loomapidajatel oli võimalik paluda seemendusjaamal, millest nad sõltuvad, hankida neile seemet nende valitud tootmisjaamast kas Prantsusmaal või välismaal.(35)

47.      Kohtuotsuses Centre d’insémination de la Crespelle meenutas Euroopa Kohus, et pelgalt turgu valitseva seisundi loomine EÜ asutamislepingu artikli 90 lõike 1 alusel ainuõiguse andmise teel ei ole iseenesest vastuolus sama lepingu artikliga 86 ja et liikmesriik rikub nende kahe sätte keelde vaid siis, kui asjaomane ettevõtja kuritarvitab turgu valitsevat seisundit lihtsalt talle antud ainuõiguse kasutamise teel. Analüüsides viidatud kohtuasjas neid Prantsuse õigusnorme, millega anti heakskiidetud seemendusjaamadele õigus tegutseda ainsana kindlaksmääratud piirkonnas ja volitati neid küsima lisatasu loomapidajate valitud tootmisjaamadest pärineva sperma tarnimise eest, tuvastas Euroopa Kohus, et kuigi need õigusnormid võimaldasid seemendusjaamadel määrata nimetatud tasu, ei sundinud need jaamu nõudma ebaproportsionaalset tasu ega seega ka turgu valitsevat seisundit kuritarvitama.(36)

48.      Käesolevas menetluses tuleb Euroopa Kohtul teha otseselt otsus (kuna tegemist ei ole eelotsusetaotluse, vaid liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga) selle kohta, kas vaidlusalune siseriiklik kord, millega kehtestati mitu territoriaalset teenusemonopoli, on kooskõlas EÜ asutamislepingu teiste sätetega, st nendega, mis tagavad ühendusesisese asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse (EÜ artiklid 43 ja 49). Järelikult ei tähenda asjaolu, et eespool viidatud kohtuotsustes ei tulnud Euroopa Kohtul tuvastada vaidlusaluse korra vastuolu EÜ asutamislepingu sätetega, millele neis kohtuasjades tugineti, et kohtuotsus, millega käesolevas menetluses rahuldatakse komisjoni hagi, oleks vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga.

49.      Puudub kahtlus selles, et Euroopa Kohtul on võimalik EÜ artiklite 43 ja 49 alusel kontrollida, kas see, et liikmesriik annab majanduslikuks tegevuseks ainuõigusi, on õiguspärane vastavalt ühenduse õigusele.

50.      Kohtuotsuses ERT(37) Euroopa Kohus mitte ainult ei möönnud, et selline teenuste osutamise monopol, nagu esines kõnealuses kohtuasjas uuritud Kreeka telesektoris, võis viisi tõttu, kuidas seda korraldatakse või kasutatakse, rikkuda eelkõige EÜ asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse eeskirju, kuid see kohus sedastas ka kohtuotsusega Sacchi(38) loodud pretsedenti meenutades, et „ühenduse õigusega ei ole vastuolus televisioonimonopoli andmine mittemajanduslikel üldise huvi põhjustel.” Asjaolu, et liikmesriik peab vastavalt EÜ asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse eeskirjadele tooma arvestatavad põhjused, et õigustada teenuste osutamise monopoli kehtestamist, tuleneb selgemalt üks kuu pärast kohtuotsust ERT väljakuulutatud kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad(39) lõigust, kus kinnitatakse, et „selle väljaselgitamine, kas liikmesriik võib teatavate teenuste osutamise vabast konkurentsist kõrvale jätta, seisneb selle kindlakstegemises, kas nii tekkivad teenuste osutamise vabaduse piirangud võivad olla õigustatud [ülekaaluka] üldise huvi tõttu”.

51.      Seetõttu sai Euroopa Kohus otsuses Läärä jt(40) tõdeda, et siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad mänguautomaatide käitamise kõigil teistel peale heakskiidetud riikliku asutuse; ei diskrimineeri rahvuse alusel ja kehtivad vahet tegemata kõigi ettevõtjate suhtes, keda see tegevus võiks huvitada sõltumata sellest, kas nad on asutatud asjaomases liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis, kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse takistust EÜ asutamislepingu artikli 59 tähenduses, kuna need takistavad teiste liikmesriikide ettevõtjatel otseselt või kaudselt ise mänguautomaate avalikkusele kasutamiseks pakkuda, ja seega peavad need õigusnormid selleks, et olla EÜ asutamislepinguga kooskõlas – kui need ei vasta mõne lepingus sõnaselgelt ettenähtud erandi tingimustele (avaliku võimu teostamisel osalemise, avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise kaitse seisukohalt õigustatud piirangud) – olema õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu.

52.      Eespool toodud kaalutlused võimaldavad juba ette aimata järeldusi, milleni ma jõuan järgmistes punktides, selgitamaks, kas käesolevas asjas esineb asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiranguid.

ii)    Asutamisvabadus

53.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb asutamisvabaduse piiranguna EÜ artikli 43 tähenduses käsitleda mis tahes meetmeid, mis keelavad või takistavad nimetatud vabaduse kasutamist või muudavad selle vähem atraktiivseks.(41)

54.      Kuigi Prantsuse valitsus leiab, et vastupidiselt komisjoni väidetele ei takista seemendusjaamade piirkondlik ainuõigus ega territoriaalselt pädeva seemendusjaamaga lepingu sõlmimise nõue seemendaja tunnistuse väljastamiseks täielikult teiste liikmesriikide ettevõtjate tegelemist veiste kunstliku seemendamisega, möönab see valitsus ometi, et nimetatud ainuõiguse ja tingimuse tagajärjeks on asutamisvabaduse piirang.

55.      Ma nõustun tingimusteta selle hinnanguga.

56.      Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti(42), et siseriiklik õigusnorm, mis annab õiguse tegeleda teatavat liiki maksualase nõustamise ja abiga üksnes teatavatele asutustele, kes vastavad ettenähtud rangetele nõuetele, kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, sest see võib igal juhul raskendada teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatel oma asutamisõiguse kasutamist kõnealuste teenuste osutamiseks asjaomases liikmesriigis. Nagu selgitas kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomer,(43) sisaldas vaidlusalune siseriiklik õigusnorm sellist piirangut muuhulgas seetõttu, et see andis nendele asutustele ainuõiguse teatavat liiki nõustamistegevuse teostamiseks, luues kaks sektorit – ühe vaba juurdepääsuga ja teise, mis piirdus kõnealuste asutustega ning oli keelatud siseriiklikele või teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatele, kellel oli vajalik kutsealane kvalifikatsioon.

57.      Leian, et seda enam tuleb järeldada, et käesolevas asjas esineb asutamisvabaduse piirang. Heakskiidetud seemendusjaamadele antud piirkondlik ainuõigus piiras nende ettevõtjate üldarvu, kellel oli lubatud Prantsuse territooriumil selliseid jaamu asutada ja hallata, vähendades selle ühe ettevõtjani territooriumi osas, mis oli määratud ministeeriumi loaga. Nimetatud ainuõiguse andmine määramata tähtajaks – mida Prantsuse valitsus ei vaidlustanud – muutis teiste ettevõtjate, sealhulgas teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjate juurdepääsu seemendamise turule keerulisemaks, kinnitades ja kaitstes sellel turul juba tegutsevate ettevõtjate positsiooni.

58.      Prantsusmaale oli võimatu asuda selleks, et tegutseda seal vabatahtliku seemendajana, sest heakskiidetud seemendusjaamadele oli antud seemendamise ainuõigus ja sellega seonduvalt oli seemendajatele, kes ei olnud seemendusjaama töötajad, kehtestatud kohustus tegutseda territoriaalselt pädeva seemendusjaama juhtimisel ja järelevalvel ning selle keskuse juhi tehnilisel vastutusel ning seetõttu oli võimatu määrata kokkuleppel kliendiga iseseisvalt kindlaks teenuse osutamise asjaolud ja majanduslikud tingimused, sest need tuli sätestada seemendusjaamaga sõlmitavas lepingus.

59.      Järelikult kujutas kõnealune piirkondlik ainuõigus ja sellega seonduv kohustus sõlmida seemendaja tunnistuse saamiseks leping seemendusjaamaga minu hinnangul tõsist takistust juurdepääsul Prantsusmaa seemendamisturule ning seega asutamisvabaduse piirangut EÜ artikli 43 tähenduses, kusjuures asjaolu, et need meetmed kehtisid vahet tegemata nii siseriiklike ettevõtjate kui ka teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes, ei takista seda nii määratlemast.(44) Diskrimineerimise puudumine ettevõtja päritoluliikmesriigi alusel on oluline üksnes niivõrd, kui see võimaldab vaidlusaluse siseriikliku korra kooskõla hindamisel EÜ artikliga 43 võtta arvesse üldise huvi kaalutlusi, sealhulgas ka teisi kaalutlusi peale EÜ artikli 46 lõikes 1 loetletute, mis võivad tuvastatud piirangut õigustada.

c)      Teenuste osutamise vabadus

60.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua EÜ artikkel 49 mitte ainult kogu riikkondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul, kui need laienevad vahet tegemata nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta seaduslikult sarnaseid teenuseid osutab.(45)

61.      Eespool esitatud vaidlusaluse siseriikliku korra kirjeldusest nähtub, et piiriülene teenuseosutaja, kes soovis tegeleda Prantsuse territooriumil seemendamisega teenuste osutamise vabaduse alusel, oleks kindlasti pidanud Prantsusmaal taotlema ja saama seemendaja tunnistuse. Kuid isegi sõltumata selle tunnistuse väljastamise tingimustest tuleb märkida, et tunnistuse nõue iseenesest tõi vastavalt Euroopa Kohtu praktikale(46) endaga kaasa teenuste osutamise vabaduse piirangu, sest see võis takistada seemendamise teenuse osutamist Prantsusmaal või muuta selle vähem atraktiivseks ettevõtjate jaoks, kes olid asutatud ja tegutsesid juba õiguspäraselt teistes liikmesriikides.

62.      Lisaks omas pärssivat mõju see, et seemendamistoimingud tuli läbi viia heakskiidetud ja territoriaalse pädevusega seemendusjaama juhtimisel ja järelevalve all ning selle jaama juhi tehnilisel vastutusel ning et sama jaamaga tuli jõuda kokkuleppele nende toimingute tingimuste, sealhulgas rahastustingimuste osas, nii et seemendamistoiminguid oli võimatu teostada vabakutselisena seemendusjaamadega konkureerides.

63.      Järelikult kujutas kõnealune piirkondlik ainuõigus ja sellega seonduv kohustus sõlmida seemendaja tunnistuse saamiseks leping seemendusjaamaga minu hinnangul Prantsusmaal seemendamise teenuse osutamise vabaduse tõsist piirangut EÜ artikli 49 tähenduses, kusjuures asjaolu, et need meetmed kehtisid vahet tegemata nii siseriiklike ettevõtjate kui ka teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes, ei takista seda nii määratlemast. Nimelt on diskrimineerimine puudumine ettevõtja päritoluliikmesriigi alusel oluline üksnes niivõrd, kui see võimaldab vaidlusaluse siseriikliku korra kooskõla hindamisel EÜ artikliga 49 võtta arvesse üldise huvi kaalutlusi, sealhulgas ka teisi kaalutlusi peale nende, mis on loetletud EÜ artikli 46 lõikes 1 – mis on EÜ artiklis 55 toodud viite alusel kohaldatav ka teenuste osutamise vabaduse suhtes – ja võivad tuvastatud piirangut õigustada.

B.      Prantsuse valitsuse põhjendused

64.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui meetmeid, mis võivad takistada asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse kasutamist või muuta selle vähem atraktiivseks, kohaldatakse vahet tegemata kõikide isikute või ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, siis võivad need meetmed olla õigustatud juhul, kui need vastavad ülekaaluka üldise huviga seotud vajadustele, on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega ületa selle saavutamiseks vajalikku,(47) kui ei ole olemas ühenduse ühtlustamismeedet, millega oleks ette nähtud nende huvide kaitseks vajalikud meetmed.(48)

65.      Käesoleva kohtuasja toimik ei sisalda ühtegi asjaolu, mille põhjal võiks järeldada, et vaidlusaluseid piiravaid meetmeid oleks kohaldatud diskrimineerivalt. Komisjon ei ole vaidlustanud Prantsuse valitsuse väidet, et neid kohaldati vahet tegemata nii siseriiklike kui ka teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes.

66.      Seega uurin nüüd, kas Prantsuse valitsuse esitatud põhjendused vaidlusaluse siseriikliku korra õigustamiseks vastavad eespool punktis 64 mainitud nõuetele.

67.      Nimetatud valitsus tugineb kostja vastuses veise tõuomaduste kaitse, kaupade jälgitavuse ning rahvatervise kaitse põhjustele.

1.      Veise tõuomaduste kaitse

68.      Prantsuse valitsus väidab, et vaidlusaluse siseriikliku korra eesmärk oli kaitsta veise tõuomadusi ja et Euroopa Kohus on varem kohtuotsuses Nilsson jt(49) sedastanud, et selle kaitsmine kujutab endast ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjust. Ta lisab, et kuigi direktiividega 77/504 ja 87/328 ühtlustati tõupuhaste aretusveiste ja nende sperma ühendusesisese liikumise tingimused, ei ühtlustatud seevastu nendega lehmade seemendamise tingimusi.

69.      Viidates oma territooriumil rakendatavatele põlvnemise ja geneetilise säilitamise põhistele valikuprogrammidele, rõhutab Prantsuse valitsus, et heakskiidetud seemendusjaamadele antud piirkondlik ainuõigus ja seemendaja tunnistuse väljastamise tingimused olid ainsad vahendid, millega sai tagada, et kogutakse täpselt ja täielikult veiste geneetilised andmed, mis on hädavajalikud selle liigi geneetiliseks parandamiseks. Need meetmed võimaldasid koondada ühte asutusse kõik andmed paaritamiste kohta, mis tulenesid konkreetses ainuõiguse alla kuuluvas piirkonnas läbiviidud seemendamistest.

70.      Komisjon väidab vastu, et veise tõuomaduste kaitsmise eesmärk kuulub zootehnika ja genealoogia valdkonda, mis on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, nagu Euroopa Kohus tõdes kohtuotsuses Centre d’insémination de la Crespelle(50). Ta väidab, et tegelikkuses puudub igasugune seos selle eesmärgi ja seemendamise tingimuste vahel, mis ei mõjuta kuidagi sperma kvaliteeti ega päritolu ning puudutab äärmisel juhul tervishoiukaalutlusi.

71.      Viide täielikule ühtlustamisele – mis on eespool viidatud kohtuotsuse kohaselt ühenduse tasandil zootehniliste ja põlvnemisnõuete osas läbi viidud – ei näi olevat asjakohane.

72.      Eespool viidatud kohtuotsuse Centre d’insémination de la Crespelle punktis 33 märkis Euroopa Kohus „veisekarja geneetilise parandamise nõuete” kohta, et „direktiiv 87/328, mille eesmärk on kaotada veiste sperma ühendusesisese kaubanduse zootehnilised takistused, näeb oma artikli 2 lõikes 1 ette liikmesriikide kohustuse kaotada kõik takistused oma territooriumil teistest liikmesriikidest imporditud veisesperma kasutamiseks kunstlikuks seemenduseks vastavalt direktiivi artiklile 4” ja et „direktiivi 91/174(51) artiklis 2 on sätestatud, et puhtatõuliste loomade sperma turustamist ei või keelata, piirata ega takistada ei zootehnilistel ega põlvnemispõhjustel.” Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et „nimetatud sätetest nähtub, et zootehnilised ja põlvnemistingimused on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud”.

73.      Mulle näib, et toodud arutluskäigust võib järeldada, et Euroopa Kohtu poolt selliselt tuvastatud täielik ühtlustamine puudutab siseriiklikke meetmeid, mille eesmärk on täita zootehnilisi ja põlvnemistingimusi veiste sperma impordi, kaubanduse ja kasutamise piirangute abil.(52) Muuseas, Euroopa Kohus märkis nii kohtuotsuses Gervais jt(53) kui ka kohtuotsuses Nilsson jt(54), et direktiivide 77/504 ja 87/328 eesmärk on ühtlustada tõupuhaste aretusveiste ja nende sperma aretuseks vastuvõetavaks tunnistamise tingimused, et kaotada veiste sperma vaba liikumise zootehnilised takistused. Euroopa Kohus järeldas sellest, et esiteks „kõik nõuded, mille eesmärk või tagajärg seisneb veiste sperma impordi kontrollimises või kindlakstegemises zootehnilistel või põlvnemispõhjustel, tuleb kehtestada kooskõlas viidatud direktiividega”(55), ja teiseks, et „[n]eed direktiivid ei reguleeri siiski ei seemendamise tingimusi või seemendajate koolitust ega ka selliste tõendite või tunnistuste väljastamist, mille alusel võib tegeleda seemendaja kindlaksmääratud ülesannetega”(56).

74.      Käesolev kohtuasi käsitleb aga sisuliselt piiranguid, mis puudutavad isikuid, kes on volitatud seemendamise toiminguid läbi viima – see tähendab seemendamise tingimusi või loa saamist seemendaja ülesannete täitmiseks, välja arvatud kasutatav sperma –, kusjuures komisjon ei väida nende piirangute kohta, et neid kasutati eesmärgiga kontrollida aretusveiste geneetilist kvaliteeti viisil, mis ei ole ühenduse direktiividega ette nähtud.(57)

75.      Sarnaselt Prantsuse valitsusele ei leia ma, et direktiividega 77/504, 87/328 ja 91/174 teostatud ühtlustamise tõttu oleks liikmesriikidel keelatud tugineda zootehnilistele või põlvnemistingimustele selliste siseriiklike meetmete õigustamiseks, mis – nagu need, mis on vaatluse all käesolevas kohtuasjas – reguleerivad veiste seemendamise teenust, sisaldamata teistest liikmesriikidest pärit veise sperma impordi, kauplemise või kasutamise piiranguid.

76.      Iseküsimus on see, kas seemendamistoiminguga seonduvad tingimused võivad tõepoolest mõjutada veise tõuomaduste säilitamist ja parandamist. Selles osas on pooled vastupidistel seisukohtadel: komisjon pooldab eitavat ja Prantsuse valitsus jaatavat vastust. Ometi ei näi mulle, et Euroopa Kohus peaks selle pigem tehnilist laadi küsimuse lahendama.

77.      Minu arvates piisab tõdemisest, et kui lähtuda Prantsuse valitsuse kinnitustest, siis järgis vaidlusalune siseriiklik kord veise tõuomaduste kaitse eesmärki sellega, et võimaldas koondada ühte keskusesse konkreetses piirkonnas kunstliku seemendamise tagajärjel toimunud paaritamiste andmed, mis on vajalikud pärinemise ja tõuomaduste säilitamise valikuprogrammide rakendamiseks.

78.      Ma ei näe aga põhjust, miks neid andmeid ei oleks saanud tsentraliseeritult koguda vähem piiravate meetmete abil kui heakskiidetud seemendamisjaamadele antud seemendusteenuse piirkondliku monopoliga. Kui veiste kunstliku seemendamisega tegelevatele ettevõtjatele oleks kehtestatud kohustus edastada selleks määratud asutusele andmed tehtud paaritamiste kohta, oleks see võimaldanud neid andmeid tsentraliseeritult koguda, loomata olulisi asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse takistusi, mis tulenevad nimetatud monopolist.

79.      Seetõttu nõustun komisjoniga, kui ta märgib, et igal juhul ületas vaidlusalune siseriiklik kord veise tõuomaduste kaitse eesmärgi saavutamiseks vajaliku.

2.      Territoriaalplaneerimise nõuded

80.      Prantsuse valitsus väidab, et kõnealune kord järgis ka territoriaalplaneerimise eesmärki ja et Euroopa Kohus on varem kohtuotsuses TK‑Heimdienst(58) tõdenud, et see kujutab endast ülekaaluka üldise huvi põhjust. Nimetatud eesmärgi kohaselt on nõutav, et kõigil loomapidajatel oleks võimalik kasutada seemendusteenust samadel tingimustel kogu Prantsusmaa territooriumil.

81.      Sellegipoolest ei pakutud seda teenust väikse loomakasvatusettevõtete arvuga piirkondades, mis moodustasid ligikaudu kolmveerandi Prantsuse territooriumist, kuna seal puudus selle teenuse osutamiseks antav piirkondlik ainuõigus. Prantsuse valitsus rõhutab, et loomakasvatuse säilitamine nendes piirkondades, mida iseloomustavad igasuguse põllumajandusliku tegevuse jaoks rasked ilmastiku- ja geograafilised tingimused, võimaldas seal säilitada põllumajandusliku tegevuse ja erilise kvaliteediga toodete nagu mäestikualadele tüüpilise juustu tootmise.

82.      Sellega seoses piisab minu arvates, kui märkida nagu komisjon, et Prantsuse valitsuse nimetatud väidete toetuseks ei ole esitatud mingit teavet ega statistilisi andmeid, mis neid kinnitaksid. Seega ei ole kuidagi tõendatud, et heakskiidetud seemendusjaamadele antud piirkondlik ainuõigus oli vajalik selleks, et tagada seemendusteenuse pakkumine kõigis Prantsusmaa piirkondades.

83.      Järelikult, ilma et oleks vaja uurida, kas territoriaalplaneerimise nõuded võivad üldiselt õigustada asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiranguid, ei saa lugeda tõendatuks, et need nõuded käesoleval juhul esinesid ja et nende täitmise eesmärgil oli vajalik luua territoriaalselt piiritletud monopolide kogum seemendusteenuse osutamiseks.

84.      Lisaks, nagu rõhutab komisjon, ei saanud kõnealune õigustus kehtida Prantsusmaa piirkondade puhul, millel ei ole selle kostjaks oleva liikmesriigi valitsuse mainitud omadusi.

3.      Rahvatervise kaitse

85.      Nimetatud valitsus tugineb veel rahvatervise kaitse eesmärgile, mis puudutab nii loomade kui inimeste tervist.

86.      Ta väidab esiteks, et seemendamist läbiviivate isikute kutsealase kvalifikatsiooni korraga tagati loomatervise kaitse nõuete täitmine, sest seemendamistoimingu puhul tuleb järgida teatavaid tervishoiu- ja hügieenieeskirju nii sperma käitlemisel kui ka kokkupuutel loomaga. Selleks toiminguks on vaja laitmatut oskust, et vältida seemendatava looma tervise kahjustamist. Lisaks võib Prantsuse valitsuse väitel paaride valik iseenesest mõjutada loomade tervist, kuivõrd nende viljakust võivad kahjustada mõtlematud paaritamised.

87.      Teiseks on seemendaja tunnistuse kord – mis näeb ette seemendaja ülesannete täitmise oskuste kontrolli – vajalik selleks, et kaitsta seemendamist läbiviiva isiku tervist, sest see toiming on ohtlik nii tulenevalt kokkupuutest raskekaalulise loomaga kui ka seetõttu, et kasutatakse vedellämmastikku, mis on väga ohtlik, sest sellega kokkupuutel võib saada tõsiseid põletusi.

88.      Veel järgib tunnistuse väljastamine inimeste tervise kaitse eesmärki ka seoses toiduohutusega, aidates täita toodete jälgitavuse nõuet, mille ühenduse seadusandja kehtestas määruses (EÜ) nr 178/2002(59). Prantsuse valitsus väidab, et toodete jälgitavuse põhimõtet kohaldatakse ka sperma suhtes, mis on bioloogiline elustoode loomade aretusprotsessi algfaasis, ja ta rõhutab, et siseriiklike õigusnormide alusel tuli seemendajal kontrollida seemendatavate emasloomade identifitseerimist(60) ja koostada dokument seemenduse kohta, milles on muuhulgas märgitud pulli ja emaslooma identiteet ning kasutatud sperma annuse number.(61) Seemendusjaamad tagasid sperma jälgitavuse, kindlustades selle dokumendipõhise, füüsilise ja pärinevuse kontrolli sõltumata sperma päritolust.

89.      Mulle näib ilmselge, et nagu komisjon märkis, ei saa eespool punktides 86 ja 87 toodud kaalutlused õigustada asutamisvabaduse ja kõnealuste teenuste osutamise vabaduse piiranguid. Nagu komisjoni esindaja käesoleva asja kohtuistungil kinnitas, ei heideta kostjaks olevale liikmesriigile ette seemendaja tunnistuse nõudmist ega seda, et selle väljastamisele seati seemendaja ülesannete täitmiseks vajalikke oskusi tõendava dokumendi esitamise tingimus. Seevastu heidetakse talle ette heakskiidetud seemendusjaamadele piirkondliku ainuõiguse andmist ja seda, et ta kehtestas vaidlusaluse tunnistuse väljastamise eeltingimusena lepingu sõlmimise mõne heakskiidetud seemendusjaamaga. Prantsuse valitsus ei selgita, miks oleks nende meetmete puudumisel – hoolimata siseriiklike õigusnormidega ettenähtud seemendaja oskuste kontrollist, mis oli vajalik seemendaja tunnistuse väljastamiseks – inimeste ja loomade tervis olnud ohustatud.

90.      Mis puutub toodete jälgitavuse nõudesse, siis piisab märkimisest, et seemendajatele kehtestatud kohustused, millele Prantsuse valitsus viitab, ega ka sperma kontrollimine heakskiidetud seemendusjaamade poolt ei eelda tingimata viimatinimetatutele seemendamiseks antud piirkondlikku ainuõigust. Mulle näib, et kõnealused kohustused ja kontrollid on täiesti võimalikud ja teostatavad ka süsteemi raames, milles seda ainuõigust ei ole ette nähtud.

91.      Seega olen arvamusel, et käesolevas asjas Prantsuse valitsuse esitatud põhjendused vaidlusaluse siseriikliku korra õigustamiseks ei vasta eespool punktis 64 viidatud kohtupraktikas määratud tingimustele ega saa seega muuta õiguspäraseks asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiranguid, mis tulenesid sellest korrast veiste seemendamise teenuse osas. Seetõttu leian, et komisjoni hagi tuleb nende piirangute osas rahuldada.

V.      Kohtukulud

92.      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

93.      Kui hagi rahuldatakse vaid osaliselt, nagu ma ettepaneku teen, see tähendab osas, mis puudutab asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiranguid seemendusteenuse puhul, aga mitte osas, mis puudutab samade vabaduste väidetavaid piiranguid veise sperma turustamisteenuse puhul, näib mulle õiglane jagada kohtukulud poolte vahel. Täpsemalt teen ettepaneku mõista kaks kolmandikku kohtukuludest välja kostjaks olevalt liikmesriigilt ja ülejäänud ühe kolmandiku komisjonilt.

VI.    Ettepanek

94.      Eespool toodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik andis oma territooriumil heakskiidetud seemendusjaamadele meetmega, mille alusel on lubatud nende asutamine ja tegutsemine, ainuõiguse osutada kindlaksmääratud piirkonnas veiste seemendamise teenust, seades sealjuures seemendaja tunnistuse väljastamise tingimuseks lepingu sõlmimise mõne sellise jaama direktori ja tunnistuse taotleja vahel, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi;

–        lükata hagi ülejäänud osas vastuvõetamatuse tõttu tagasi;

–        mõista Prantsuse Vabariigilt välja kaks kolmandikku kõigist kohtukuludest ja Euroopa Ühenduste Komisjonilt ülejäänud üks kolmandik.

1 – Algkeel: itaalia.

2 Käesolev joonealune märkus ei puuduta eestikeelset teksti.

3 28. juuni 1983. aasta otsus kohtuasjas 271/81: Société coopérative d’amélioration de l’élevage et d’insémination artificielle du Béarn (EKL 1983, lk 2057) ja 7. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑17/94: Gervais jt (EKL 1995, lk I‑4353).

4 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑323/93: Centre d’insémination de la Crespelle (EKL 1994, lk I‑5077).

5 Nõukogu 25. juuli 1977. aasta direktiiv 77/504/EMÜ tõupuhaste aretusveiste kohta (EÜT L 206, lk 8; ELT eriväljaanne 03/03, lk 153).

6 Nõukogu 18. juuni 1987. aasta direktiiv 87/328/EMÜ tõupuhaste aretusveiste tõuaretuses vastuvõetavaks tunnistamise kohta (EÜT L 167, lk 54; ELT eriväljaanne 03/07, lk 240).

7 Eespool viidatud kohtuotsus Gervais jt.

8 Euroopa Kohtule esitati ka eelotsusetaotluses, mille kohta tehti eespool viidatud kohtuotsus Gervais jt, küsimus selle kohta, kas kõnealused normid on kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohta (EÜ asutamislepingu artiklid 52 ja 59, muudetuna EÜ artiklid 43 ja 49). Euroopa Kohus ei teinud siiski selle kohta otsust, olles märkinud, et viidatud sätteid ei saa selle kohtuasja asjaolude suhtes kohaldada, kuna põhikohtuasja esemeks olev olukord on puhtalt siseriiklik.

9JORF (Journal Officiel de la République Française), 5.1.2006, lk 229.

10JORF, 8.12.2006, lk 18620.

11JORF, 23.12.2006, lk 19479. 

12 Seadus maaseadustiku VI (uue) raamatu õigustloova osa kohta (JORF, 9.7.1998, lk 10458).

13JORF, 29.12.1966, lk 11619.

14 Dekreet maaseadustiku VI raamatu regulatiivosa kohta, millega muudetakse sama seadustiku II ja III raamatu regulatiivosa (JORF, 6.9.2003, lk 15405).

15JORF, 23.3.1969, lk 2948.

16JORF, 30.4.1969, lk 4349.

17JORF, 19.11.1969, lk 11256.

18JORF, 31.1.1989, lk 1469.

19JORF, 6.12.1991, lk 15936.

20JORF, 1.6.1997, lk 8791.

21JORF, 27.1.2001, lk 1477.

22 Käesolevas menetluses võib kõrvale jätta sätted, mille alusel on loomapidajatel teatud asjaoludel õigus ise läbi viia omakasvatatud loomade seemendamist (sel juhul ei ole tegemist kolmandatele isikutele osutatava teenusega), ja sätted, mille alusel võivad veterinaararstid, kaasa arvatud need, kellel ei ole seemendaja tunnistust, erijuhtudel ja teraapia eesmärgil seemendamist läbi viia loomadel, kes on nende ravida (ilmselgelt marginaalne erijuhtum).

23 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑347/88: komisjon vs. Kreeka (EKL 1990, lk I‑4747, punkt 40) ja 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑260/04: komisjon vs. Itaalia (EKL 2007, lk I‑7083, punkt 18 ja viidatud kohtupraktika).

24 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus (EKL 1993, lk I‑1663, punkt 32) ja Esimese Astme Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑266/97: Vlaamse Televisie Maatschappij vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑2329, punkt 113).

25 Nõukogu 14. juuni 1988. aasta direktiiv 88/407/EMÜ, millega sätestatakse koduveiste sügavkülmutatud sperma ühendusesisese kaubanduse ja impordi korral kohaldatavad loomatervishoiu nõuded (EÜT L 194, lk 10; ELT eriväljaanne 03/08, lk 106).

26 Komisjoni kirjalike ja suuliste märkuste põhjal võib mõista, et vastupidiselt sellele, mis näib tulenevat repliigis esitatud järeldustest, ei ole etteheite esemeks seemendaja tunnistuse omamise kohustus iseenesest.

27 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑98/04: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2006, lk I‑4003, punkt 18).

28 Vt seoses EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑55/03: komisjon vs. Hispaania (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 23).

29 Muuseas tuletan meelde, et kohtuotsuses Centre d’insémination de la Crespelle (punktid 28–40) analüüsis Euroopa Kohus EÜ artiklite 30 ja 36 alusel (muudetuna EÜ artiklid 28 ja 30) teistest liikmesriikidest spermat importivatele ettevõtjatele Prantsuse õiguses kehtestatud kohustust see sperma heakskiidetud seemendus- või tootmisjaamale üle anda.

30 Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 17.

31 Tuleb täheldada, et põllumajandus-, toiduainete-, kalandus‑ ja maaeluministri 20. veebruari 2003. aasta määruse heakskiidetud seemendusjaamade poolt teostatava veiste kunstliku seemendamise tasustamistingimuste kohta (JORF, 23.2.2003, lk 3290) artikli 4 kohaselt esitas loomapidajatele seemendamise eest arve seemendusjaam sõltumata sellest, kas seda teostanud isik oli jaama töötaja või vabakutseline.

32 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑159/94: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1997, lk I‑5815, punkt 44).

33 19. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑202/88: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑1223, punkt 22) ja 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑353/89: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1991, lk I‑4069, punkt 34).

34 Eespool viidatud kohtuotsused Société coopérative d'amélioration de l'élevage et d'insémination artificielle du Béarn (punktid 8–10) ja Gervais jt (punktid 35–36).

35 Eespool viidatud kohtuotsus Société coopérative d’amélioration de l’élevage et d’insémination artificielle du Béarn (punktid 11 ja 12), millele viidatakse ka eespool viidatud kohtuotsuses Gervais jt (punkt 37) ja milles Euroopa Kohus täpsustas siiski, et selle väljaselgitamine, kas heakskiidetud jaamade tegutsemine põhjustas tegelikkuses imporditud sperma osas EÜ artikliga 30 vastuollu minevat diskrimineerimist, eeldas asjakohaste faktiliste asjaolude hindamist, mis jäi eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse (sel puhul oli nimelt tegemist eelotsusemenetlusega, nagu ka kohtuasjas Société coopérative d’amélioration de l’élevage et d’insémination artificielle du Béarn, mitte liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega nagu käesolevas asjas).

36 Eespool viidatud kohtuotsus Centre d’insémination de la Crespelle (punktid 13, 18 ja 21).

37 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I‑2925, punktid 10–12 ja 20).

38 30. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 155/73: Sacchi (EKL 174, lk 409, punkt 14). Kohtujuristi kursiiv.

39 Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 35.

40 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑124/97: Läärä jt (EKL 1999, lk I‑6067, punktid 28–30).

41 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑442/02: CaixaBank (EKL 2004, lk I‑8961, punkt 11 ja viidatud kohtupraktika).

42 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti (EKL 2006, lk I‑2941, punkt 34).

43 28. juuni 2005. aasta ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti (ettepaneku punktid 42 ja 44).

44 Eespool viidatud kohtuotsus Kraus, punkt 32.

45 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑76/90: Säger (EKL 1991, lk I‑4221, punkt 12); 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑205/99: Analir jt (EKL 2001, lk I‑1271, punkt 21); 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑433/04: komisjon vs. Belgia (EKL 2006, lk I‑10653, punkt 28) ja 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑208/05: ITC (EKL 2007, lk I‑181, punkt 55).

46 Vt eelkõige 4. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 205/84: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1986, lk 3755, punkt 28); eespool viidatud kohtuotsus Säger (punkt 14); 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑43/93: Vander Elst (EKL 1994, lk I‑3803, punkt 15); 9. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑355/98: komisjon vs. Belgia (EKL 2000, lk I‑1221, punkt 35) ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑134/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2007, lk I‑6251, punkt 23).

47 Vt 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard (EKL 1995, lk I‑4165, punkt 37); 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/97: Haim (EKL 2000, lk I‑5123, punkt 57); eespool viidatud kohtuotsus Analir jt, punkt 25; 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑439/99: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I‑305, punkt 23) ja eespool viidatud kohtuotsus Caixabank, punkt 17.

48 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑255/04: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2006, lk I‑5251, punkt 43) ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑257/05: komisjon vs. Austria (EKL 2006, lk I‑134, punkt 23).

49 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑162/97: Nilsson jt (EKL 1998, lk I‑7477).

50 Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 33.

51 Nõukogu 25. märtsi 1991. aasta direktiiv 91/174/EMÜ, milles sätestatakse põlvnemis- ja zootehnilised nõuded tõupuhaste loomade turustamiseks ja millega muudetakse direktiive 77/504/EMÜ ja 90/425/EMÜ (EÜT L 85, lk 37; ELT eriväljaanne 03/11, lk 177).

52 Muuseas, nagu märgib Prantsuse valitsus ja mida komisjon ka möönab, puudutab see üksnes tõupuhaste aretusveiste spermat, nii et igal juhul ei hõlma kõnealune ühtlustamine segatõugu veiste spermat puudutavaid meetmeid.

53 Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 32.

54 Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 29.

55 Eespool viidatud kohtuotsus Nilsson jt, punkt 29.

56 Eespool viidatud kohtuotsus Gervais jt, punkt 32.

57 Eespool viidatud kohtuotsuses Nilsson jt (punkt 30) märkis Euroopa Kohus, et võttes arvesse direktiividega 77/504 ja 87/328 teostatud ühtlustamist, „ei või seemendamisega tegelemiseks luba nõuda eesmärgiga kontrollida aretusloomade geneetilist kvaliteeti viisil, mis ei ole nendes direktiivides ette nähtud”.

58 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑254/98: TK Heimdienst (EKL 2000, lk I‑151, punkt 34).

59 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463).

60 Prantsuse valitsus viitab sellega seoses 2. augusti 1983. aasta määrusele seemendajate erialase tegevuse määratlemise kohta (JORF, 10.8.1983, lk 7442).

61 17. aprilli 1969. aasta määruse (muudetud redaktsioonis) artikkel 15.

Full & Egal Universal Law Academy