EUR-Lex -  62005CC0396 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 28. juunil 2007(1)

Liidetud kohtuasjad C‑396/05, C‑419/05 ja C‑450/05

Doris Habelt,

Martha Möser,

Peter Wachter

versus

Deutsche Rentenversicherung Bund

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sozialgericht Berlin ja Landessozialgericht Berlin-Brandenburg (Saksamaa))

Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Kohaldamisala – Vanaduspensionid – Hüvitiste liigitamine ja elukohanõude lubatavus – Töötajate liikumisvabadus – Sotsiaalkindlustushüvitiste üleviimine – Sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemid – Pommerist, Sudeedimaalt ja Rumeeniast ümber asunud saksa päritolu isikute pensioniõigus

Sisukord

I.SissejuhatusI – 4

II.Õiguslik raamistikI – 4

A.Ühenduse õigusI – 4

1.Määrus nr 1408/71I – 4

2.22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsioon Saksamaa Liitvabariigi ja Austria Vabariigi vahelI – 6

B.Saksa õigusI – 6

III.Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimusedI – 8

1.Kohtuasi C‑396/05I – 8

2.Kohtuasi C‑419/05I – 10

3.Kohtuasi C‑450/05I – 11

IV.Menetlus Euroopa KohtusI – 12

V.Õiguslik hinnangI – 13

A.Kohtuasjad C‑396/05 ja C‑419/05I – 13

1.Sissejuhatavad märkusedI – 13

2.Töötajate liikumisvabadust puudutavate sätete kohaldatavusI – 15

a)Liigitamine sotsiaalkindlustushüvitiste hulkaI – 15

i)Isikuline kaitsealaI – 15

ii)Materiaalne kohaldamisalaI – 15

–Eristamine mitteosamakselistest erihüvitistestI – 17

–Eristamine sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitistestI – 18

–Määruse nr 1408/71 artikli 5 kohaselt esitatud deklaratsiooni õigusmõjuI – 21

3.Töötajate liikumisvabaduse piiramine elukohanõudegaI – 22

4.Töötajate liikumisvabaduse piiramise õigustamineI – 23

a)Poolte argumendidI – 24

b)Õiguslik hinnangI – 24

B.Kohtuasi C‑450/05I – 27

1.Küsimuse esimene osaI – 27

a)Sissejuhatavad märkusedI – 27

b)Määruse nr 1408/71 kohaldatavusI – 29

i)Isikuline kohaldamisala ja piiriülene seosI – 29

ii)Ajaline kohaldamisalaI – 29

iii)Materiaalne kohaldamisalaI – 30

–Poolte argumendidI – 30

–Õiguslik hinnangI – 31

c)ErandI – 34

i)Üleminekusätted 1995. aasta kahepoolses konventsioonis ja määruse nr 1408/71 III lisasI – 34

ii)Töötajate liikumisvabaduse piiramineI – 35

–Sotsiaalse soodustuse kaotamineI – 35

–Töötajate liikumisvabaduse põhimõtte rikkumineI – 36

2.Küsimuse teine osaI – 39

VI.EttepanekI – 40

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevate liidetud kohtuasjade aluseks on Sozialgericht Berlini (kohtuasjad C‑396/05 ja C‑419/05) ning Landessozialgericht Berlin-Brandenburgi (kohtuasi C‑450/05) esitatud kolm eelotsuse küsimust, millega nad taotlevad EÜ artikli 234 lõike 1 alusel Euroopa Kohtult nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes(2) (edaspidi „määrus nr 1408/71”) III ja VI lisa teatavate sätete tõlgendamist ja hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega kooskõlas olemise kontrollimist.

2.        Vaidluse esemeks olevate määruse nr 1408/71 III ja VI lisa sätete eesmärk on võimaldada Saksamaa Liitvabariigil sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid Austria Vabariigiga ja/või kehtestada siseriiklikke õigusnorme saksa päritolu ümberasustatud ja hilisümberasunud isikute vanaduspensionide valdkonnas, mida ei puuduta määruse nr 1408/71 sätted, eelkõige pensionide üleviidavust käsitlev artikkel 10. Hoolimata kõnealuste normide üksikutest seadustehnilistest erinevustest, näevad need peamiselt ette, et juhul, kui pensioni saamiseks õigustatud isik asub püsivalt elama väljapoole Saksamaa Liitvabariiki, peab ta arvestama pensioni vähenemise või koguni kaotamisega.

3.        Põhikohtuasja hagejaid, kes kõik on Saksa õigusnormide alusel tunnistatud saksa päritolu ümberasustatud isikuteks, puudutavad kõnealused normid isiklikult, kuna nad on otsustanud asuda elama teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Hagejad on seisukohal, et määruse nr 1408/71 III ja VI lisas igakordselt sätestatud erandid riivavad EÜ artiklites 18, 39 ja 42 sätestatud vaba liikumise õigust ja eelkõige EÜ artiklis 42 sätestatud hüvitiste üleviidavuse põhimõtet ning on seetõttu vastuolus hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega ja seega õigustühised.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

1.      Määrus nr 1408/71

4.        Määruse nr 1408/71 artikkel 4 sätestab:

„1.       Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…];

c)      vanadushüvitised;

[…]

2.      Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld- ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised, samuti kindlustusskeemide suhtes, mis on seotud tööandja või laevaomaniku vastutusega lõikes 1 osutatud hüvitiste suhtes.

[…]

4. Käesolevat määrust ei kohaldata sotsiaalabi ja arstiabi suhtes, sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide suhtes ega avalike teenistujate ja nendega võrdsustatud isikute eriskeemide suhtes.”

5.        Määruse nr 1408/71 artikli 6 kohaselt:

„Artiklite 7 ja 8 ning artikli 46 lõike 4 sätteid arvestades asendab käesolev määrus reguleerimisalasse kuuluvate isikute ja küsimuste suhtes nende sotsiaalkindlustuskonventsioonide sätteid, mis on siduvad:

a)      üksnes kahe või enama liikmesriigi suhtes või

b)      vähemalt kahe liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi suhtes, kui asjakohaste lahenduste tegemisel ei ole vaja kaasata ühtegi kolmanda riigi asutust.”

6.        Määruse artikkel 7 rahvusvahelistest sätetest, mida kõnealune määrus ei mõjuta, nimetab lõike 2 punktis c:

„III lisas loetletud sotsiaalkindlustuskonventsioonide sätteid”.

7.        Määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osad loetlevad konventsioonide tingimused, mis on endiselt kehtivad ja kohaldatavad, märkides muu hulgas punkti 35 Saksamaa-Austria alapunktis e:

„[22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustus]konventsiooni artikli 4 lõige 1 Saksamaa seaduste suhtes, mille alusel väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi toimunud õnnetusi (ja kutsehaigusi) ning väljaspool nimetatud territooriumi täitunud perioode ei võeta arvesse hüvitiste maksmisel või võetakse arvesse ainult teatavatel tingimustel, kui hüvitisi saama õigustatud isikud elavad väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi, juhul kui:

i)      hüvitis on juba makstud või tuleb maksta 1. jaanuaril 1994;

ii)      hüvitisele õigust omav isik on asunud elama Austriasse enne 1. jaanuari 1994 ning pensionide maksmine pensioni- ja õnnetusjuhtumikindlustuse alusel algab enne 31. detsembrit 1994;

sama kohaldatakse perioodide suhtes, mille jooksul saadi muud pensioni, sealhulgas toitjakaotuspensioni, ning mis asendas algse pensioni, kui pensioni saamise perioodid on üksteisele katkematult järgnenud.”

8.        Määruse nr 1408/71 artikli 10 lõike 1 punkti 1 kohaselt:

„Välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on sätestatud teisiti, ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus- ja kutsehaiguspensione ning matusetoetusi mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.”

9.        Määruse artikkel 89 sätestab:

„Teatavate liikmesriikide õigusaktide rakendamise erikord on sätestatud VI lisas.”

10.      Määruse nr 1408/71 lisa VI osa C, Saksamaa, punkt 1 sätestab:

„Käesoleva määruse artikli 10 sätted ei piira selliste sätete kohaldamist, mille järgi õnnetused (ja kutsehaigused), mis leiavad aset väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi, ja väljaspool seda territooriumi täitunud perioodid ei anna alust hüvitise maksmiseks või annavad alust hüvitiste maksmiseks üksnes teatud tingimustel, juhul kui asjaomased isikud elavad väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi.”

2.       22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsioon Saksamaa Liitvabariigi ja Austria Vabariigi vahel

11.       Saksamaa Liitvabariigi ja Austria Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikli 4 lõike 1 esimene lause sätestab:

„Kui käesolev konventsioon ei sätesta teisiti, siis ei kehti osalisriigi õigusaktid, mille kohaselt hüvitiste saamise õiguse tekkimine, hüvitiste andmine või rahaliste hüvitiste maksmine sõltub elukohast samas osalisriigis, artiklis 3 nimetatud isikute suhtes, kelle elukoht on teise osalisriigi territooriumil”.

B.      Saksa õigus

12.      Sozialgesetzbuch’i (Saksamaa sotsiaalkindlustuskoodeks) VI raamatu – Gesetzliche Rentenversicherung (riiklik pensionikindlustusskeem) – (edaspidi „SGB VI raamat”) § 110 näeb ette:

„(1)      Ajutiselt välisriiki elama asunud isikutel on õigus samasugustele hüvitistele nagu isikutel, kelle alaline elukoht on riigi territooriumil.

(2)      Isikud, kelle alaline elukoht on välisriigis, saavad hüvitisi niivõrd, kuivõrd järgnevalt ei sätestata välisriigis elavate isikute hüvitiste kohta teisiti.

(3)      Käesoleva jao sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui rahvusvahelistest või riikidevahelistest kokkulepetest ei tulene teisiti.”

13.      SGB VI raamatu § 113 kohaselt:

„(1)      Isikute isikustatud kindlustusosakud leitakse järgmiselt:

1.      kindlustusosakud Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodide eest, [...]

Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodid on sissemaksete perioodid, mille jooksul on tehtud sissemakseid Saksamaa Liitvabariigi õiguse alusel pärast 8. maid 1945, ja viienda peatüki kohaselt nendega samaväärseks loetavad perioodid.

(2)      Isikustatud kindlustusosakutele arvestatakse orvupensioni lisa ainult Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodide eest.

(3)      Isikute puhul, kes ei ole sellise riigi kodanikud, kus on kohaldatav määrus nr 1408/71, arvestatakse isikustatud kindlustusosakuid 70% ulatuses.”

14.      SGB VI raamatu § 271 sätestab:

„Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodid on ka perioodid, mille kestel tasuti enne 9. maid 1945 kehtinud riiklike kindlustusseaduste kohaselt:

1.      kohustusliku kindlustuse makseid töötasult või ettevõtluselt riigi territooriumil või

2.      vabatahtliku kindlustuse makseid riigi territooriumil alalise elamise perioodil või väljaspool riiklike kindlustusseaduste igakordset kohaldamisala.

Lapsehoolduspuhkuse periood on Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete periood juhul, kui lapse kasvatamine toimus Saksamaa Liitvabariigi territooriumil.”

15.      SGB VI raamatu § 272 sätestab:

„(1)      Isikute puhul, kes on sellise riigi kodanikud, kus on kohaldatav määrus nr 1408/71, ja kes on sündinud enne 19. maid 1950 ja kelle alaline elukoht enne 19. maid 1990 oli välisriigis, võetakse isikustatud kindlustusosakute arvestamisel täiendavalt arvesse

1.      kindlustusosakuid Fremdrentengesetz’i kohaste sissemakseperioodide eest, mille summa on piiratud Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodide eest arvestatud kindlustusosakute summaga,

2.      lisahüvitist Fremdrentengesetz’i kohaste sissemakseperioodide eest, mille summa on piiratud lisahüvitise summaga Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodide eest,

3.      mahaarvatud kindlustusosakuid abielulahutusega kaasnevast sotsiaalkindlustuslikust tasaarvestusest või pensioniosakute jagamisest, kui mahaarvamine toimus Fremdrentengesetz’i kohaste sissemakseperioodide ajal, sellises suhtes, mis tuleneb punktis 1 Fremdrentengesetz’i kohaste sissemakseperioodide alusel arvestatavate kindlustusosakute ja samade perioodide kõigi kindlustusosakute vahekorrast, ning

4.      isikustatud kindlustusosakute lisa tulenevalt orvupensionist Fremdrentengesetz’i kohaste sissemakseperioodide eest punkti 3 alusel leitavas suhtes.

(2)      Kindlustusosakud Fremdrentengesetz’i kohaste sissemakseperioodide eest, mida tuleb lõike 1 kohaselt Ida-Saksa kindlustusosakute alusel täiendavalt arvestada, kehtivad nagu Ida-Saksa kindlustusosakud.

(3)      Õigustatud isiku kindlustusosakute hulka lõike 1 tähenduses, mille arvesse võetav summa on piiratud Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodide kindlustusosakutega, kuuluvad ka Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodid. Kindlustusosakute arvutamisel lisahüvitise, abielulahutusega kaasnevast sotsiaalkindlustuslikust tasaarvestusest või pensioniosakute jagamisest tulenevate mahaarvamiste ja orvupensioni lisa alusel võetakse Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodid arvesse samamoodi nagu Fremdrentengesetz’i kohased sissemakseperioodid.”

16.      Fremdrentengesetz’i (pagulaspensionide seadus, edaspidi „FRG”) § 14 sätestab:

„Kui järgnevatest sätetest ei tulene teisiti, siis kohaldatakse käesolevas peatükis nimetatud isikute õiguste ja kohustuste suhtes Saksamaa Liitvabariigis kehtivaid üldnorme.”

III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

1.      Kohtuasi C‑396/05

17.      Põhikohtuasja hageja, 30. jaanuaril 1923. aastal Jilovés Sudeedimaal (endine Tšehhoslovakkia, praegu Tšehhi Vabariik) sündinud Saksa kodanik D. Habelt töötas 1939. aasta jaanuarist kuni 1946. aasta maikuuni Jilovés. Alates 1. jaanuarist 1939 kuni 30. aprillini 1945 tasus ta Saksa pensionikindlustuse kohustuslikke osamakseid Reichsversicherungsanstalt für Angestelltele, kes oli pärast Sudeedimaa annekteerimist Saksa Riigi poolt pädev kindlustusasutus. Alates 5. maist 1945 kuni 13. maini 1946 tasus ta sotsiaalkindlustusmakseid toonases Tšehhoslovakkias. Pärast väljasaatmist elas hageja praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumil.

18.      Alates 1. veebruarist 1988 maksab põhikohtuasja kostja D. Habeltile vanaduspensioni. Pensioni arvestamise aluseks olid lisaks lapsehoolduspuhkuse ajale ja vabatahtlikele sissemaksetele veel ka kohustuslikud sissemaksed, mida D. Habelt tasus seoses töötamisega praeguse Tšehhi Vabariigi territooriumil ajavahemikul 1939. aasta jaanuarist kuni 1945. aasta 30. aprillini, samuti aga FRG kohaselt välisriigis tehtud sissemaksete perioodid tulenevalt D. Habelti tööalasest tegevusest toonases Tšehhoslovakkias 5. maist 1945 kuni 13. maini 1946, mille eest tasuti sotsiaalkindlustusmakseid.

19.      Pärast seda, kui D. Habelt asus 1. augustil 2001 elama Belgiasse, arvutas põhikohtuasja kostja hageja pensioni ümber ja määras talle alates 1. detsembrist 2001 igakuise pensioni brutosummas 204,50 Saksa marka (l04,56 eurot). Sellega vähenes senine pension 438,05 Saksa marga (223,96 euro) võrra kuus.

20.      Sotsiaalkindlustusasutuse väitel tuleb alaliselt välismaal elava pensionäri puhul järgida riikliku pensionikindlustuse väljamaksete tegemisel erinorme – käesoleval juhul SGB VI raamatu §‑i 113. Nimetatud sätte kohaselt arvutatakse (pensioni saamiseks) õigustatud isiku isikustatud kindlustusosakud Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodide kindlustusosakute alusel. Nimetatud sissemakseperioodideks on perioodid, mil sissemaksed tehti Saksamaa Liitvabariigi õiguse kohaselt pärast 1945. aastat ja viimastega SGB VI raamatu viienda peatüki kohaselt samaväärsena käsitatavad perioodid. Seega ei ole hageja poolt ajavahemikul 1939. aasta jaanuarist kuni 1945. aasta aprillini Sudeedimaal töötasult tehtud sissemaksed tasutud pärast 1945. aastat kehtinud Saksamaa Liitvabariigi õiguse kohaselt.

21.      SGB VI raamatu § 271 sätestab, milliseid enne 9. maid 1945 tasutud sissemakseid tuleb käsitada Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodidena SGB VI raamatu § 113 lõike 1 punkti 1 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodid ka perioodid, mille kestel enne 9. maid 1945 kehtinud Saksa Riigi kindlustusseaduste kohaselt tasuti kohustusliku kindlustuse makseid töötasult või ettevõtluselt riigi territooriumil. Mõistega „riigi territoorium” ei ole silmas peetud kogu territooriumi, kus Saksa Riigi kindlustusseadused kehtisid, vaid üksnes praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumi. Toodud põhjusel ei käsitata Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksetena kohustuslikke osamakseid, mida tasuti küll Saksa Riigi kindlustusseaduste kohaselt töötasult või ettevõtluselt toonase Saksa Riigi territooriumil, kuid väljaspool praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumi. Sissemakseid, mida D. Habelt tasus Saksa Riigi õigusaktide kohaselt ajavahemikul 1939. aasta jaanuarist kuni 1945. aasta aprillini, ei käsitata SGB VI raamatu § 271 kohaselt Saksamaa Liitvabariigis tehtud sissemaksete perioodidena, sest Sudeedimaa ei asu praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumil.

22.      Tšehhi Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga ei too kaasa mingit muudatust. Määruse nr 1408/71 VI lisa D osa (varasem C osa), Saksamaa, punkti 1 kohaselt ei ole võimalik maksta teises liikmesriigis hüvitist Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide ja FRG kohaste sissemakseperioodide alusel arvutatud kindlustusosakute alusel.

23.      D. Habelt esitas 23. märtsil 2002. aastal hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Siseriikliku kohtu hinnangul on määrus nr 1408/71 põhikohtuasjas nii isikuliselt, materiaalselt kui ka ajaliselt kohaldatav. Siseriiklik kohus ei leidnud määruse VI lisa D osa punktist 1 tuleneva pensionihüvitiste üleviidavuse põhimõtte vaidlusalusele piirangule mingit õigustust ning otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 1408/71 VI lisa D osa (varem C osa) sätted on kooskõlas hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega, eelkõige liikumisvabaduse põhimõttega – käesolevas asjas EÜ artiklis 42 sätestatud teenuste üleviidavuse nõudega –, kuivõrd need välistavad pensionihüvitise Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide alusel?”

2.      Kohtuasi C‑419/05

24.      Põhikohtuasja hageja Saksamaa Liitvabariigi kodanik M. Möser sündis 2. jaanuaril 1923. aastal Pniewos (Poola), põgenes 1946. aastal endisest nõukogude okupatsioonitsoonist ja asus elama praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumile. Põhikohtuasja kostja maksab alates 1. veebruarist 1988 hagejale vanaduspensioni, mille arvutamise aluseks oli muu hulgas ajavahemik 1. aprillist 1937 kuni 1. veebruarini 1945, kui hageja tasus kohustuslikke sissemakseid tööalase tegevuse eest Pommeris Saksa Riigi territooriumil 1937. aasta riigipiirides (praegune Poola).

25.      Pärast seda, kui hageja asus 1. juulil 2001 elama Hispaaniasse, arvutati tema pension ümber ja see hakkas kehtima alates 1. septembrist 2001. Igakuise pensioni vähenemist 143,15 euro võrra põhjendati sellega, et väljaspool praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumi tehtud sissemaksete perioode ei saa arvesse võtta, sest hageja elab välismaal. Alates 1. juunist 2004 elab M. Möser Ühendkuningriigis.

26.      Pärast korduvaid taotlusi vaidele vastuse saamiseks esitas M. Möser 17. mail 2002 tegevusetushagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule. 14. juuli 2003. aasta vaideotsusega jättis põhikohtuasja kostja hageja vaide rahuldamata.

27.      9. augustil 2003 esitas põhikohtuasja hageja eelotsusetaotluse esitanud kohtule 14. juuli 2003. aasta vaideotsuse tühistamise nõude. Siseriiklik kohus tuvastas, et hagejal ei ole õigust saada vanaduspensioni Poola pensionikindlustussüsteemi alusel ning otsustas kohtuasjas C‑396/05 esile toodud põhjendustel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule sama küsimuse nagu kohtuasjas C‑396/05.

3.      Kohtuasi C‑450/05

28.      Põhikohtuasja hageja P. Wachter sündis 1936. aastal Rumeenias. Ta on Austria kodanik ja on tunnistatud ümberasustatud isikuks Bundesvertriebenengesetz’i tähenduses. 1970. aastal kolis ta Rumeeniast Austriasse, kus ta sellest ajast alates elab. 1995. aasta novembris tunnistas põhikohtuasja kostja P. Wachteri poolt ajavahemikus 1953. aasta septembrist kuni 1970. aasta oktoobrini Rumeenias töötatud sissemakse- ja töötamisperioodid FRG kohasteks kohustuslike sissemaksete perioodideks.

29.      1999. aasta juunis taotles P. Wachter talle alates 1. augustist 1999 vanaduspensioni maksmist seoses 63. eluaasta täitumisega. P. Wachteri taotlus lükati tagasi põhjendusega, et välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel ei ole võimalik maksta pensioni välisriigis. Teistsugust tulemust ei anna ka ühenduse õigusaktid, millega tunnistati kehtetuks Austria ja Saksamaa vaheline sotsiaalkindlustuskonventsioon.

30.      Sozialgericht Berlin jättis nimetatud otsuse peale esitatud hagi rahuldamata, mispeale hageja esitas apellatsioonkaebuse ja märkis, et tulenevalt 1966. aasta Saksamaa ja Austria vahelisest kahepoolsest sotsiaalkindlustuskonventsioonist tuli hagejat kuni 31. detsembrini 1993 kui Austrias elavat austerlast kohelda samamoodi nagu Saksamaal elavat sakslast. Määrusega nr 1408/71 tunnistati nimetatud konventsioon 1. jaanuarist 1994 kehtetuks, mistõttu konventsioonis sätestatud territoriaalse võrdsuse põhimõte kehtib edaspidi üksnes seoses määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osa punkti 35, Saksamaa-Austria, alapunktis e ja määruse VI lisa C osa, Saksamaa, punktis 1 ette nähtud piirangutega, mille tulemusel ei kohelda hagejat võrdselt, rikkudes isikute liikumisvabaduse põhimõtet.

31.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et Saksamaa ja Austria vahelise 1996. aasta kahepoolse konventsiooni artikli 4 lõike 1 esimene lause nägi ette FRG kohaste sissemakseperioodide alusel määratud hüvitiste maksmise välismaal. Sellega oli tagatud piiramatu territoriaalne võrdsus, kuna nimetatud konventsioon välistas hüvitiste üleviimist takistavate Saksa õiguse sätete (SGB VI raamatu § 110 lõige 2, § 113 lõige 1 ja § 272) kohaldamise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas määrusega nr 1408/71 kõigi kahepoolsete konventsioonide põhimõtteline kehtetuks tunnistamine Austria suhtes alates 1. jaanuarist 1994 on kooskõlas EÜ artiklitest 39 ja 42 tuleneva isikute liikumisvabaduse põhimõttega.

32.      Määruse nr 1408/71 artikkel 10 sisaldab küll territoriaalse võrdsuse põhimõtet. Siiski ei kehti nimetatud põhimõte Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide ja/või FRG kohaste sissemakseperioodide osas tulenevalt VI lisa C osa (praegune D osa), Saksamaa, punktist 1. Eeltoodust kehtib just Saksamaa ja Austria vahelise 1996. aasta konventsiooni artikli 4 lõike 1 esimese lause suhtes erand: III lisa A ja B osades on nimetatud sotsiaalkindlustuskonventsioonide sätted, mis on hoolimata määruse artiklist 6 (A osa) jätkuvalt kehtivad, ja/või teised konventsiooni endiselt kehtivad sätted, mille kohaldamisala ei hõlma kõiki määruse kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid (B osa). Hageja puhul ei ole konventsioonile tuginemise eeldused siiski täidetud.

33.      Seega võivad kõnealused sätted vähemalt põhikohtuasja asjaoludel olla vastuolus isikute liikumisvabaduse põhimõttega (EÜ artiklid 18, 39 ja 42) ja eelkõige EÜ artiklist 42 tuleneva sotsiaalkindlustushüvitiste üleviidavuse põhimõttega, sest need tõid hageja puhul kaasa tagajärje, et vanaduspensioni ei saanud teises liikmesriigis maksta, sest see põhines üksnes FRG kohastel sissemakseperioodidel.

34.      Eeltoodud asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja küsida Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osa punkti 35, Saksamaa–Austria, alapunkt e ja määruse VI lisa C osa, Saksamaa, punkt 1 on kooskõlas hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega, eelkõige EÜ artiklis 39 koosmõjus artikliga 42 sätestatud liikumisvabaduse põhimõttega?”

35.      2. veebruaril 2006 Euroopa Kohtusse saabunud kirjas andis siseriiklik kohus eelotsuse küsimuse kohta järgmise selgituse.

1. Määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osa vastava punkti 35, Saksamaa–Austria, alapunkti e – pärast 1. mail 2004. aastal toimunud Euroopa Liidu laienemist Ida-Euroopa riikidesse muudetud lisade numeratsiooni järgi punkt 83 – on silmas peetud kuni määruse (EÜ) nr 647/2005 jõustumiseni 5. mail 2005. aastal kehtinud redaktsioonis. Lisade regulatsioon vastab Saksamaa ja Austria vahelise 4. oktoobri 1995. aasta konventsiooni (Bundesgesetzblatt (BGBl.) 1998 II, lk 313; jõustunud 1. oktoobril 1998. aastal, avaldamine BGBl. 1998 II, lk 2544) artikli 14 lõike 2 punktile b, millega on eelotsuse küsimus asjakohast õiguslikku olukorda 1999. aastal arvesse võttes (kindlustusjuhtum 63. eluaasta täitumisel) samuti seotud.

2. Määruse nr 1408/71 VI lisa C osa, Saksamaa, punktile 1 vastab pärast uut numeratsiooni, mis tulenes Euroopa Liidu laienemisest Ida‑Euroopa riikidesse 1. mail 2004. aastal, määruse 1408/71 VI lisa D osa, Saksamaa, punkt 1.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

36.      Euroopa Kohtu president liitis 6. detsembri 2005. aasta määrusega kohtuasjad C‑396/05 ja C‑419/05 ühte menetlusse ning liitis 27. jaanuari 2006. aasta määrusega samasse menetlusse ka kohtuasja C‑450/05.

37.      Kooskõlas Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 23 esitasid kohtuasja C‑419/05 hageja, põhikohtuasjade kostja, Saksamaa ja Itaalia valitsus ning komisjon kirjalikud märkused.

38.      6. märtsi 2007. aasta kohtuistungil esitasid kohtuasja C‑419/05 hageja, põhikohtuasjade kostja, Saksamaa valitsuse ja komisjoni esindajad suulisi märkusi.

V.      Õiguslik hinnang

A.      Kohtuasjad C‑396/05 ja C‑419/05

1.      Sissejuhatavad märkused

39.      Sozialgericht Berlin küsib Euroopa Kohtult mõlema kohtuasja eelotsusetaotluses samasisuliste küsimustega, kas määruse nr 1408/71 VI lisa D osa, Saksamaa, punkt 1 on kooskõlas hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega.

40.      Nagu sissejuhatavalt märgitud, on kõnealuse ühenduse teisese õiguse sätte eesmärk võimaldada Saksamaa Liitvabariigil järgida SGB VI raamatus sätestatud siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt võivad vanaduspensioni maksmise nõude esitada Bundesvertriebenengesetz’i (ümberasustatud isikute seadus, edaspidi „BVFG”) § 1 tähenduses ümberasustatud isikuteks tunnistatud saksa päritolu isikud, kes elasid endise Saksa Riigi idapoolsetel aladel, mis praegu ei asu Saksamaa Liitvabariigi territooriumil. Käesoleva eelotsusemenetluse osalised on ühel meelel selles, et teisese õiguse kõnealune säte kehtib ka SGB VI raamatu nendele normidele, mille kohaselt sama seaduse alusel arvestatud pensioni ei saa maksta välismaal. Määruse nr 1408/71 VI lisa D osa, Saksamaa, punkti 1 tuleb seega õiguslikult hinnata kui sätet, mis eraldab määruse materiaalsest kohaldamisalast täpselt piiritletud reguleerimisala ja jätab selle Saksamaa Liitvabariigi pädevusse.

41.      Seega ei ole kohaldatav määruse nr 1408/71 artikli 10 lõikes 1 sätestatud elukohanõudest loobumine,(3) mille kohaselt liikmesriigid ei tohi ühe liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi vanadushüvitisi vähendada ega tühistada seetõttu, et saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.(4)

42.      Sotsiaalkindlustushüvitiste üleviimine ei ole kaugeltki üksnes teisese õiguse põhimõte. Pigem täidab artikli 10 lõige 1 EÜ artikli 42 punktis b sätestatud kooskõlastamise ülesannet, mille kohaselt tuleb tagada ühe või mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemide alusel määratavate hüvitiste maksmine isikutele, kes elavad teise liikmesriigi territooriumil. EÜ artikli 42 punktis b ja seega esmases õiguses sätestatud õiguslikust alusest tuleneva rahaliste sotsiaalkindlustushüvitiste üleviidavuse põhimõtte eesmärk on keelata vastandlike siseriiklike õigusnormide kohaldamine ja sellega välistada oht, et teise liikmesriiki elama asumisega kaoks õigus rahalisele hüvitisele, ning seeläbi võimaldada töötajatel kasutada ühenduse õigusest tulenevat liikumisvabadust.(5)

43.      Pidades silmas EÜ artikli 42 punkti b tähendust töötajate liikumisvabaduse põhimõtte elluviimisel, tuleb nõustuda komisjoni hinnanguga, et Sozialgericht Berlini eelotsuse küsimus on üldjoontes küsimus selle kohta, kas VI lisa D osa, Saksamaa, punkt 1 on kooskõlas esmase õiguse sätetega töötajate liikumisvabaduse kohta, sealhulgas EÜ artiklitega 42 ja 39, kuigi minu arvates on eelotsuse küsimusele vastamisel kesksel kohal hüvitiste üleviidavuse põhimõte.

2.      Töötajate liikumisvabadust puudutavate sätete kohaldatavus

a)      Liigitamine sotsiaalkindlustushüvitiste hulka

44.      Ühenduse seadusandja on määrusega nr 1408/71 konkretiseerinud ja piiritlenud EÜ artikli 42 punktist b tuleneva sotsiaalkindlustushüvitiste üleviimise põhimõtte materiaalset kohaldamisala nii, et üle kanda tuleb ja saab mitte kõiki sotsiaalkindlustushüvitisi, vaid üksnes neid, mis on nimetatud määruse nr 1408/71 artikli 10 lõikes 1 ja artikli 4 lõike 1 keskses sättes.(6) Artikli 4 lõike 1 punkti c kohaselt kuuluvad vanadushüvitised määruse materiaalsesse kohaldamisalasse. Artikli 4 lõikest 2a tuleneb hüvitiste üleviimise piirang mitteosamakseliste erihüvitiste osas. Kooskõlas artikli 4 lõikega 4 ei kohaldata määrust sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide suhtes.

i)      Isikuline kaitseala

45.      Hagejad kuuluvad määruse isikulisse kohaldamisalasse niivõrd, kuivõrd nad esitavad Sozialgericht Berlinis toimuvas põhikohtuasjas kostja vastu pensioninõudeid. Määruse nr 1408/71 artikli 2 lõike 1 alusel on kaitstud isikuteks mitte üksnes töötajad kitsas tähenduses, vaid ka pensionärid, st endised töötajad eeldusel, et neid hõlmab riiklik sotsiaalkindlustusskeem.(7) Nimetatud eeldus on täidetud, sest hagejateks on pensioniikka jõudnud endised töötajad, kelle kuulumist Saksa sotsiaalkindlustusskeemi alla ei ole vaidlustanud ükski menetlusosaline. Seevastu tekitab küsitavusi vaidlusaluste rahaliste hüvitiste liigitamine artikli 4 lõike 1 hüvitiste loetelu alusel.

ii)    Materiaalne kohaldamisala

46.      Artikli 4 lõige 1 piirdub sotsiaalkindlustushüvitiste teatud liikide loetlemisega, kuid vastavast legaaldefinitsioonist on täielikult loobutud. Euroopa Kohus on senises praktikas nimetatud liike täpsemalt määratlenud ja sealjuures rõhutanud, et kõnealust loetelu ei saa tõlgendada siseriikliku õiguse kriteeriumidest lähtudes, vaid pigem tuleb liigid määratleda ühenduse õiguse alusel. Sellekohaselt sõltub hüvitise liigitamine sotsiaalkindlustuse valdkonda vaadeldava hüvitise otsesest seosest liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemiga, mida tuleb hinnata lähtudes selle eesmärkidest ja hüvitiste määramise eeldustest.(8) Teisisõnu sõltub liikmesriigi antud rahalise hüvitise liigitamine sotsiaalkindlustushüvitiste hulka määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 tähenduses peamiselt hüvitise eesmärgist ja igakordse hüvitise arvutamise alusest.(9)

47.      Saksamaa valitsus ja põhikohtuasja kostja on seisukohal, et vaidlusalused hüvitised tuleb liigitada sõjaohvrite hüvitisskeemide alla, mis ei kuulu määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse. Nad viitavad seejuures eelkõige otsustele kohtuasjades Fossi(10) ja Tinelli(11), milles Euroopa Kohus sedastas, et 1945. aastale eelneval kindlustusperioodil väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi põhinev õnnetusjuhtumi- ja invaliidsuspension ei kuulu sotsiaalkindlustuse valdkonda. Selle järelduse puhul lähtus Euroopa Kohus järgmistest kaalutlustest: esiteks ei eksisteeri enam toonased sotsiaalkindlustusasutused; teiseks leevendab Saksa õigus vaid natsionaalsotsialistliku ülemvõimu ja Teise maailmasõjaga seotud ebaõigluse ilminguid ning kolmandaks kuulub hüvitise maksmine välismaal elavale kodanikule riigi kaalutlusõiguse alla.

48.      Saksamaa valitsuse ja kostja arvates on SGB VI raamatu siseriiklike sätete eesmärk ületada ebaõigluse ilmingud, mis tulenevad tõsiasjast, et Teise maailmasõja ajal ja pärast seda toimunud territoriaalsete muudatuste ja rahvastiku ümberpaigutamise tagajärjel suleti pädevad sotsiaalkindlustusasutused ja nõudeid nende vastu ei saanud enam rahuldada. Reichsversicherungsanstalt für Angestellte tegevus peatati pärast Saksa Riigi lõppu ja asutus suleti 1953. aastal. Seetõttu ei ole praegu enam võimalik esitada nõudeid nimetatud sotsiaalkindlustusasutuse vastu.

49.      Komisjon, Itaalia valitsus, kohtuasja C‑419/05 hageja ja eelotsusetaotluse esitanud kohus on seevastu seisukohal, et vaidlusalused pensionihüvitised ei ole mitteosamakselised erihüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses ega sõjaohvrite hüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 4 tähenduses, vaid artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktides c ja d nimetatud vanadushüvitiste ja toitjakaotushüvitiste alla liigitatavad ning seega sotsiaalkindlustuse valdkonda kuuluvad hüvitised.

50.      Minu arvates tuleb nõustuda viimase seisukohaga. SGB VI raamatu alusel määratavad vaidlusalused pensionihüvitised ei ole mitteosamakselised erihüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses ega sõjaohvrite hüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 4 tähenduses.

–       Eristamine mitteosamakselistest erihüvitistest

51.      Kohtupraktika määratleb erihüvitise artikli 4 lõike 2a tähenduses hüvitise eesmärgi kaudu. Kõnealune hüvitis peab asendama või täiendama sotsiaalkindlustushüvitist ja vastama oma olemuselt sotsiaalabile, mis on majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel õigustatud, ning selle määramine peab toimuma objektiivseid kriteeriume sisaldava õigusakti alusel.(12) Mitteosamakselise hüvitise otsustavaks tunnuseks peab Euroopa Kohus hüvitise tegeliku rahastamise viisi. Euroopa Kohus uurib, kas rahastamine toimub otseselt või kaudselt sotsiaalkindlustusmaksetest või riigi eelarvest.(13)

52.      Nagu komisjon ja eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjades C‑395/05 ja C‑419/05 tabavalt märgivad, ei saa Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevaid hüvitisi käsitleda üleviimise nõudega hõlmamata mitteosamakseliste erihüvitistena artikli 4 lõike 2a tähenduses põhjusel, et Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhineva hüvitise aluseks on just varasemad sissemaksed Saksa pensionikindlustusskeemi kohaselt. See on kooskõlas põhikohtuasjade õigusliku ja faktilise olukorraga, sest eelotsusetaotlustest kohtuasjades C‑395/05 ja C‑419/05 tuleneb üheselt, et mõlemad hagejad on tõendanud sissemakseid kunagisele sotsiaalkindlustusasutusele, mistõttu siseriikliku kohtu tuvastatud asjaolud on Euroopa Kohtu jaoks siduvad.

53.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest kohtuasjades C‑395/05 ja C‑419/05 ilmneb, et varem sooritatud sissemaksete tunnustamine oli põhjus, miks 25. veebruari 1960. aasta Fremdrenten- und Auslandsrenten-Neuregelungsgesetz’iga viidi Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodid pagulaspensionit reguleerivast õigusest üle üldnormidesse, täpsemalt toonastesse Reichsversicherungsordnung’isse (RVO § 1250) ja Angestelltenversicherungsgesetz’i (AVG § 27), mille tulemusel on need ka praegu üldnormides ehk SGB VI raamatus.

54.      Täiendav argument, mis räägib kõnealuste hüvitiste määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 kohaste sotsiaalkindlustushüvitiste hulka liigitamise kasuks ja samas määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a kohaste mitteosamakseliste erihüvitiste hulka liigitamise vastu, tuleneb hüvitise rahastamise viisist. Nagu märgivad komisjon ja eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei rahastata Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevaid hüvitisi, nagu ka praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevaid pensione, SGB VI raamatu § 213 kohaselt riigikassast,(14) vaid SGB VI raamatu § 153 kohaselt ümberjaotamise teel.(15) See tähendab, et praegu töötavad kindlustatud isikud rahastavad oma sissemaksetega nende isikute pensione, kes sooritasid sissemakseid varem.

55.      Eeltoodud argumendid kõnelevad selle kasuks, et Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide alusel arvestatud hüvitisi tuleb käsitada Saksa pensioniskeemi osana. Seega on välistatud kõnealuste hüvitiste liigitamine määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a kohaste mitteosamakseliste erihüvitiste hulka.

–       Eristamine sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitistest

56.      Pidades silmas Saksamaa valitsuse ja kostja soovitatud Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste liigitamist sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemide osaks vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikele 4, tuleb märkida, et sarnaselt artikli 4 lõikega 2a on kõnealune säte erand, mida kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga tuleb tõlgendada, lähtudes EÜ artiklist 42, mille eesmärk on võõrtöötajate võimalikult ulatusliku liikumisvabaduse tagamine.(16) EÜ artiklite 39, 40 ja 42 eesmärki ei saavutata, kui liikumisvabaduse kasutamise tõttu kaotavad töötajad neile liikmesriigi õigusaktidega tagatud sotsiaalkindlustusalased eelised,(17) iseäranis juhul, kui need eelised on vastutasuks töötajate tasutud osamaksetele.(18) Selles kontekstis on ühenduse seadusandjal õigus võtta vastu sätteid, mis näevad ette erandi põhimõttest, et sotsiaalkindlustushüvitised on üleviidavad, kuid selliseid erandsätteid nagu määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 4 tuleb tõlgendada kitsalt.(19)

57.      Euroopa Kohus on järjekindlalt tunnistanud liikmesriigi makstavaid hüvitisi sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemina üksnes väga erandlikel asjaoludel. Lisaks eelnimetatud kohtuotsustele Fossi(20) ja Tinelli(21) tuleb mainida kohtuotsuseid Gillard(22) ja Baldinger(23), milles käsitleti hüvitisi, mida maksid Belgia ja Prantsusmaa oma riikide kodanikele, kes olid sattunud sõjavangi, tunnustusena kodumaale osutatud teenete ja talutud katsumuste eest. Tulenevalt tihedast seotusest sõjasündmustega tuli mõlemas kohtuasjas esile maksete hüvitav olemus. Käesolevates põhikohtuasjades ei saa seevastu niisugust järeldust niisama teha, sest vaidlusalused hüvitised ei ole mitte tüüpilised sõjahüvitised, vaid tavapärased vanaduspensionid.

58.      Kõigepealt tahan mainida, et erinevalt Saksamaa valitsuse seisukohast ei ole minu arvates käesolevates kohtuasjades alust kohaldada kohtuotsustes Fossi ja Tinelli esitatud põhimõtteid, sest nagu põhjendatult märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, käsitles Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjades FRG kohaseid pagulaspensione, mitte aga praeguse SGB VI raamatu kohaseid hüvitisi, mis on kohtuasja lahendamise seisukohalt oluline asjaolu. Minu arvates tuleks eristada välisriigis, st muu kui Saksa sotsiaalkindlustusskeemi alusel tehtud sissemaksete perioode ja Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioode, mille puhul tehti sissemaksed Saksa sotsiaalkindlustusasutusele. Käesoleval juhul esineb teine alternatiiv, seega tuleb minu arvates põhjalikult uurida määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 4 eeldusi.

59.      Saksamaa valitsuse ja kostja tuginemine Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste võimalikule hüvitavale olemusele ei ole veenev, sest sissemakseperioodide tunnustamine ei tulene tõsiasjast, et toimus sõda, vaid – nagu juba tuvastatud – sellest, et varem tehti sissemakseid Saksa sotsiaalkindlustusasutusele. Vanadushüvitiste maksmise aluseks ei saa seega olla Saksamaa Liitvabariigi kaalutlusotsus kanda riigi ajaloolist vastutust natsionaalsotsialistliku ülemvõimu ohvrite eest, vaid seda tuleb näha Saksa pensioniõiguses, täpsemalt SGB VI raamatus kirjeldatud olukorra teostumises.

60.      Samuti ei saa nõustuda Saksamaa valitsuse ja kostja põhjendusega, mille kohaselt vaidlusalused pensionimaksed on hüvitised sissemaksete tegijatele tulenevalt Saksa Riigi idapoolsete alade sotsiaalkindlustusasutuse sulgemisest sõja tõttu. Kuivõrd kõnealuse põhjenduse kohaselt oli toona pädevaks sotsiaalkindlustusasutuseks Reichsversicherungsanstalt, saab sellele vastu väita, et see ei muuda käesolevas kohtuasjas vaidlustamata asjaolu, nimelt sissemaksete sooritamist riiklikule sotsiaalkindlustusasutusele. Itaalia valitsusega tuleb nõustada selles osas, et hagejate elukohad Saksa Riigi territooriumil (Pommeri) või annekteeritud territooriumil (Sudeedimaa) ei anna alust erinevaks käsitluseks. Otsustavaks kujuneb üksnes asjaolu, et hagejad tegid sissemakseid Reichsversicherungsanstalt’ile.

61.      Pommeri ja Sudeedimaa Saksa Riigist lahutamise tagajärjel sotsiaalkindlustusasutusega seotud infrastruktuuri ja asutuste sulgemine ei oma minu arvates käesolevate kohtuasjade lahendamisel tähtsust, sest asutuse varade ja töötajate koosseisu muutustel, olgugi et sõja tõttu, ei ole mingit mõju asutuse õiguslikule staatusele.(24) Samuti tuleb nõustuda kohtuasjades C‑396/05 ja C‑419/05 eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, et otsus ei saa sõltuda asjaoludest, millise kapitali kogus toonane sotsiaalkindlustusasutus ja kas nimetatud kapital võis sõja tõttu kaotsi minna. Minu hinnangul on määrav pigem küsimus, kas Reichsversicherungsanstalt’i kui haldusüksuse tegevus pärast sõja lõppu jätkus.

62.      Saksamaa valitsus ja hageja väidavad oma kirjalikes märkustes, et Rentenversicherung Bund täidab küll Reichsversicherungsanstalti ülesandeid, kuid ei ole selle õigusjärglane. Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele täpsustas Saksamaa valitsus hiljem suulises menetluses oma väidet, selgitades, et erinevalt õigusjärglusest ei toimu ülesannete üleminekul kohustuste ülevõtmist. Vaatamata ebaselgusele, mis kaasneb ülesannete ülevõtmise mõistega, leian, et kõnealune väide ei ole kooskõlas eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud asjaoludega. Kohtuasjade C‑396/05 ja C‑419/05 eelotsusetaotlustest johtub nimelt, et Reichsversicherungsanstalti küll enam ei eksisteeri, kuid selle asukoht oli Berliinis, seega praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumil ja asutuse vara (nt kinnisasjad ja haldushoone) on läinud kostja omandisse. Seega ei saa nõustuda Saksamaa valitsuse ja kostja väidetega Reichsversicherungsanstalti osalisest kadumisest Saksa Riigi endistel idapoolsetel aladel. Kui nõustuda Saksamaa valitsuse õigusliku arusaamaga Reichsversicherungsanstalti väidetavast kadumisest, siis tuleks kooskõlas Itaalia valitsuse tabava märkusega lähtuda sellest, et sotsiaalkindlustusasutus kadus tervikuna, st mitte üksnes nende kindlustatute osas, kes elasid endistel idapoolsetel aladel, vaid ka nende osas, kes olid kindlustusasutuses kindlustatud ja kelle elukoht jäi praeguse Saksamaa Liitvabariigi territooriumile. Siiski ei puuduta käesolevas asjas vaadeldav siseriiklik regulatsioon viimati nimetatud isikuid, kuigi sissemakseid tehti mõlemal juhul.

63.      Järelikult tuleb Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide alusel makstava pensioni hüvitavat olemust täielikult eitada. Seega ei ole tegemist artikli 4 lõike 4 kohase sõjaohvrite hüvitisskeemi alusel makstava hüvitisega, vaid vastavalt hüvitise eesmärgile, rahastamisele ja maksmise eeldustele on tegemist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 kohase sotsiaalkindlustushüvitisega.

–       Määruse nr 1408/71 artikli 5 kohaselt esitatud deklaratsiooni õigusmõju

64.      Saadud tulemust toetab määruse nr 1408/71 artikli 5 kohaselt esitatud Saksamaa Liitvabariigi deklaratsioon, mille punkt I. 3. a nimetab 18. detsembri 1989. aasta Sozialgesetzbuch’i kuuendat raamatut õigusaktideks ja skeemideks määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 tähenduses.(25) Pensioni arvutamisel Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide arvestamine tuleneb nimetatud seadusest, täpsemalt SGB VI raamatu § 247 lõike 3 esimesest lausest, mille kohaselt on sissemakseperioodideks ka need perioodid, mil Saksa Riigi sotsiaalkindlustusseaduste alusel tehti kohustuslikke (kohustuslike sissemaksete perioodid) ja vabatahtlikke sissemakseid.

65.      Kui liikmesriik nimetab määruse nr 1408/71 artikli 5 kohaselt esitatud deklaratsioonis teatud õigusnormi, siis tuleneb sellest paratamatult, et vastavas õigusnormis käsitletavad hüvitised on sotsiaalkindlustushüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 tähenduses.(26) Kõnealused hüvitised kuuluvad sellisel juhul määruse materiaalsesse kohaldamisalasse.(27) Deklaratsioonis tehtud avaldusega kohustub liikmesriik olema sellega õiguslikult ka edaspidi seotud.(28)

3.      Töötajate liikumisvabaduse piiramine elukohanõudega

66.      Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 asjaolude esinemine toob kaasa artikli 10 lõikes 1 ette nähtud õigusliku tagajärje, mis keelab liikmesriikidel rakendada siseriiklikke õigusnorme eesmärgiga vähendada rahalist vanadushüvitist juhul, kui hüvitise saaja asub elama mõnda teise liikmesriiki. Tulenevalt kõnealuse sätte sõnastusest ja Euroopa Kohtu senisest praktikast(29) kehtib eeltoodud nn elukohanõudest loobumine teatud piirangutega, täpsemalt eeldusel, et samas määruses ei ole sätestatud teisiti. Määruse nr 1408/71 VI lisa D osa, Saksamaa, punkt 1 sätestab sõnaselgelt erandi.

67.      Kuivõrd mõlemad teisese õiguse eelviidatud sätted on õiguslikult samaväärsed, siis ei ole võimalik kontrollida VI lisa D osa, Saksamaa, punkti 1 kehtivust vahetult artikli 10 lõike 1 alusel. Tuleb arvestada, et artikli 10 lõike 1 eesmärk on EÜ artiklis 42 sätestatud kooskõlastava ülesande täitmisega kehtestada sotsiaalkindlustuse valdkonnas ühenduse õigusnormid, mis aitavad tagada EÜ artiklis 39 sätestatud põhivabadust – töötajate vaba liikumist.(30) Käesolevaga tuvastatud määruse nr 1408/71 kohaldatavus põhikohtuasja asjaoludele annab seega võimaluse kontrollida kõnealuse Saksa sätte kooskõla hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega. Sellesse kuuluvad EÜ artiklid 39 ja 42 kui töötajate liikumisvabadust sätestavad kesksed sätted ja Euroopa kodakondsust käsitlev EÜ artikkel 18.

68.      EÜ artikli 39 lõike 1 alusel on ühenduse piires tagatud töötajate liikumisvabadus. Nimetatud säte keelab diskrimineerimise kõrval ka mis tahes muu liikumisvabaduse õiguse riive.(31) Peale selle on Euroopa Kohus korduvalt märkinud, et EÜ artikkel 39 arendab edasi EÜ artikli 3 punktis c sätestatud ühenduse õiguse olulist põhimõtet, mille kohaselt hõlmab ühenduse tegevus liikmesriikide vahel isikute liikumisvabadusele tehtavate takistuste kõrvaldamise.(32) Põhikohtuasjade hagejatele tõi teise liikmesriiki elama asumine kaasa pensionide ümberarvutamise ja nende vähenemise vastavalt ligikaudu 60% või 25% võrra. Õiguspäraselt saadud pensioniõiguste niisugune vähenemine on piisav, et takistada hagejatel vaba liikumise õiguse teostamist, ja seega tuleb seda käsitleda põhiõiguse riivena. Öeldu kehtib ka hagejate õiguse kohta kasutada liikumisvabadust Euroopa Liidu kodanikena EÜ artikli 18 lõike 1 alusel.

4.      Töötajate liikumisvabaduse piiramise õigustamine

69.      Kuivõrd Saksa seadusandja väidab end olevat pädev võtma vastu erinorme isikute kohta, kes on teinud sissemakseid Saksa Riigi territooriumil, mis jääb väljapoole Saksamaa Liitvabariigi territooriumi, peab ta kaalutlema, et välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhinevast hüvitistest elukoha puhul väljaspool Saksamaad tehtavate mahaarvamistega ei rikutaks isikute vaba liikumise õigust.

70.      Pööramata tähelepanu VI lisa D osa sätete kehtivusele, sedastas Euroopa Kohus kohtuasjas Elsen(33), et liikmesriigid peavad sotsiaalkindlustusskeemide väljatöötamisel eelkõige arvestama „asutamislepingu sätteid töötajate liikumisvabaduse kohta ja samuti Euroopa Liidu iga kodaniku õigust liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja viibida”.

a)      Poolte argumendid

71.      Saksamaa valitsus märgib töötajate liikumisvabaduse piiramise õigustusena Saksa seadusandja püüdlust integreerida Saksa Riigi endistelt idapoolsetelt aladelt ümberasustatud isikud Saksamaa Liitvabariigi ühiskonda.

72.      Lisaks toob Saksamaa valitsus esile, et SGB VI raamatu elukohanõue on seotud asjaoluga, et Saksamaa Liitvabariigi pädevad sotsiaalkindlustusasutused võtsid üle kadunud Reichsversicherungsanstalti ülesanded, kuid ei ole viimase õigusjärglased. Ülesannete ülevõtmisega saab arvestada ja peab arvestama üksnes territoriaalse pädevuse küsimustes. Vastasel juhul tekiks tulenevalt Teise maailmasõja sündmustest, mil suur osa Ida‑Euroopast oli Saksa ülemvõimu all, massiliselt hüvitise saamiseks õigustatud isikuid. Nimetatud isikute ringi ei saa mõistlikult piiritleda ka teiste objektiivsete kriteeriumide alusel peale elukoha.

73.      Saksamaa valitsus väidab, et nii Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioode kui ka FRG kohaseid sissemakseperioode puudutavate õigusnormide eesmärk on seega ka muidu praktiliselt vältimatute finantsriskide ärahoidmine. Nimetatud riskid ei koorma üksnes Saksa riigikassat pensionifondidele makstavate hüvitiste näol, vaid seavad küsimärgi alla ka Saksa pensionikindlustusskeemi tervikuna, kuna seda rahastatakse praegu peamiselt kindlustatud isikute sissemaksete kaudu.

74.      Komisjon on seevastu seisukohal, et elukohanõue Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhineva hüvitise maksmisel on EÜ artiklites 39 ja 42 sätestatud töötajate vaba liikumise õiguse ebaproportsionaalne riive, mida kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga EÜ artiklis 18 sätestatud Euroopa Liidu kodakondsusest ei saa pidada õigustatuks.

b)      Õiguslik hinnang

75.      Pidades silmas vaidlusaluse siseriikliku õiguse integratsiooniülesannet, tuleb ühelt poolt nõustuda Saksamaa valitsuse seisukohaga, et tulenevalt ühenduse õiguse praegusest olukorrast ja sotsiaalkindlustuse valdkonna vähesest ühtlustatusest on liikmesriigid endiselt pädevad määrama kindlaks sotsiaalkindlustushüvitiste andmise eeldusi(34) ja seetõttu on neil lai kaalutlusõigus riigi ühiskonnaga seotuse hindamise kriteeriumide määramisel.(35) Ühenduse seadusandja on teadlikult jätnud kõnealuse kaalutlusõiguse seoses elukohanõudega mitteosamakseliste erihüvitiste osas piiramata. Pigem tunnistab määruse nr 1408/71 artikkel 10a elukohanõude sõnaselgelt lubatavaks.(36)

76.      Teiselt poolt võib vastu väita, et kõnealuseid põhimõtteid saab rakendada üksnes mitteosamakselistele erihüvitistele artikli 10a tähenduses.(37) Seevastu käesolevates põhikohtuasjades välistab analoogse kohaldamise määruse nr 1408/71 artikli 10 lõike 1 sõnastuses selgelt avalduv ühenduse seadusandja tahe keelata elukohanõue rahaliste vanadushüvitiste maksmisel.

77.      Saksamaa valitsuse argumendid tuginevad eespool juba kummutatud arusaamale, et vaidlusalused hüvitised on sotsiaalhüvitised, mis ei ole seotud sissemaksetega mõnele praegu veel olemasolevale siseriiklikule või välismaisele sotsiaalkindlustusasutusele. Ühenduse õiguse vaatenurgast ei saa olla oluline, kas Rentenversicherung Bund võttis üle Reichsversicherungsanstalti ülesanded või on viimase õigusjärglane, sest on piisavalt tõendeid teatud järjepidevusest Rentenversicherung Bundi näol. Samuti on selge, et kõnealused hüvitised ei ole seotud eriliste sõjatagajärgedega, vaid on sotsiaalkindlustushüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 tähenduses.

78.      Seoses Saksamaa valitsuse viidatud oletatavate praktiliselt vältimatute finantsriskidega tuleb märkida, et Saksamaa valitsus ei ole järginud põhistamis- ega tõendamiskohustust. Eelkõige puuduvad tõendid asjaomaste isikute täpse arvu ja neile kärpimata vanadushüvitise maksmisega Saksamaa Liitvabariigile kaasnevate kulude kohta. Vaatamata eeltoodule, ei saa Saksamaa valitsuse põhjendustega nõustuda, sest asjaomaste isikute jäämisel Saksamaa Liitvabariigi territooriumile tulnuks neile hüvitist maksta ikkagi täies ulatuses. SGB VI raamatu sätete eesmärk saab seega olla üksnes hüvitise saajate teise liikmesriiki elama asumise takistamine.

79.      Järgnevalt tuleb kontrollida, kas Saksamaa valitsuse väitel SGB VI raamatu sätete aluseks olev „integreerimissoov” on kooskõlas EÜ artiklites 17 ja 18 sätestatud Euroopa Liidu kodakondsuse kontseptsiooniga. EÜ artikkel 18 annab Euroopa Liidu kodanikele õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui kõnealuse lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.

80.      Kõnealust sätet arvestades arenes töötajate liikumisvabaduse põhimõttest täisväärtuslik isikute liikumisvabaduse põhimõte.(38) Käsitledes kohtuasjas Martínez Sala(39) nõude uurimisel eranditult Euroopa Liidu kodakondsuse mõju, tunnustas Euroopa Kohus esmakordselt Euroopa Liidu kodakondsuse otsest mõju sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Otsuses Elsen(40) sedastas Euroopa Kohus, et määruse nr 1408/71 õiguslik alus on ka EÜ artikkel 18, märkides, et määruse sätete eesmärk ei ole üksnes EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate liikumisvabaduse tagamine, vaid ka EÜ artiklis 18 sätestatud isikute liikumisvabaduse tagamine.

81.      Sarnaselt liikumisvabaduse põhimõttega on ka Euroopa sotsiaalkindlustuse valdkonnas peamine eesmärk töötajate ja samuti Euroopa Liidu kodanike integreerimine liikmesriigi sotsiaalsesse ja ühiskondlikku ellu.(41) Käesolevas kohtuasjas vaadeldav siseriiklik õigus on ilmselgelt vastuolus EÜ artikliga 39 ja artikli 18 lõikega 1, sest see näeb ette teatud isikute integreerimise kodumaa ühiskonda, kuid on samal ajal suunatud nende isikute teiste liikmesriikide ühiskonda integreerimise vastu.

82.      Kui liikmesriik kohtleb teatud kodanikke ilma nähtava põhjuseta erinevalt ja enamusega võrreldes ebasoodsamalt, raskendades hüvitise vähendamisega nende vaba liikumist, siis takistab ta Euroopa Liidu kodanike integreerimise eesmärgi täitmist, rikkudes sellega EÜ artikli 18 lõiget 1.

83.      Jääb arusaamatuks, miks ei võiks integreerimine Saksamaa Liitvabariigi ühiskonda olla seotud samaaegse integreerimisega rahvaste ühendusse Euroopa Liidus, seda enam, et kooskõlas preambuli esimese lõiguga on asutamislepingu eesmärk panna alus üha tihedamale liidule Euroopa rahvaste vahel.

84.      Järelikult ei saa pidada õigeks Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste osas SGB VI raamatu eesmärki integreerida ümberasustatud sakslased Saksamaa Liitvabariigi ühiskonda, kuivõrd sellega on takistatud nimetatud isikute integratsioon vastuvõtva riigi ühiskonda.

85.      EÜ artikli 234 lõike 1 punkti b alusel toimuvates eelotsusemenetlustes asjakohaseks osutunud määruse nr 1408/71 VI lisa D osa punkti 1 sätted vaid toetavad siseriiklikus õiguses sisalduvat elukohanõuet, seda nõrgendamata või leevendamata, ja ei ole seetõttu kooskõlas hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega.

B.      Kohtuasi C‑450/05

86.      Landessozialgericht Berlin-Brandenburgi esitatud eelotsuse küsimus koosneb teatud mõttes kahest osast. Tuleb uurida, kas hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega on kooskõlas üleminekusätted määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osa vastava punkti 35, Saksamaa‑Austria, alapunktis e (pärast Euroopa Liidu laienemist alates 1. maist 2004 nii A kui ka B osas vastavalt punkti 83 alapunkt e) ning VI lisa C osa, Saksamaa, punktis 1.

1.      Küsimuse esimene osa

a)      Sissejuhatavad märkused

87.      Põhikohtuasja hageja rajab oma nõude asjaolule, et Saksamaa ja Austria vahelise 4. oktoobri 1995. aasta konventsiooniga kehtestatud territoriaalse võrdsuse piirang kitsendas tema õigusi võrreldes varasema Saksamaa ja Austria vahelise 22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooniga.(42) Hilisem konventsioon võtab üleminekusätetes arvesse, et seoses Austria ühinemisega Euroopa Majanduspiirkonnaga (EMP) ja Euroopa Liiduga jõustus määrus nr 1408/71 ka Austria suhtes ja määruse artikli 6 kohaselt kaotas senine konventsioon kehtivuse.

88.      Saksamaa ja Austria vahelise 4. oktoobri 1995. aasta konventsiooni artikli 14 lõike 2 punkti b üleminekusätted näevad ette territoriaalse võrdsuse põhimõtte edasikehtimise, kuid piiratuna juhtudel, mil i) hüvitiste maksmise kohustus tekkis hiljemalt 1. jaanuaril 1994 või ii) hüvitise saaja oli Austriasse alaliselt elama asunud enne 1. jaanuari 1994 ning pensioni- ja õnnetusjuhtumikindlustuse hüvitise maksmine algas hiljemalt 31. detsembril 1994.(43) Hageja ei vasta nimetatud nõuetele, sest kuigi ta elab Austrias alates 1970. aastast, tekkis tal õigus vanaduspensionile alles 63. eluaasta täitumisel 1. augustil 1999.

89.      Kõnealuseid üleminekusätteid toetab III lisa A ja B osa vastava punkti 35, Saksamaa–Austria, alapunkt e, mis on sõnastuselt nendega identne. Kooskõlas EÜ artikli 234 lõike 1 punktiga b on Euroopa Kohtu pädevus eelotsusetaotluse menetlemisel piiratud nimetatud alapunkti sisu kui ühenduse teisese õiguse sätte kehtivuse kontrollimisega. Seevastu ei ole Saksamaa ja Austria vahelised sotsiaalkindlustuskonventsioonid kohaseks uurimise esemeks, sest kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga kuuluvad kahepoolsed konventsioonid nende osapoolteks olevate riikide siseriiklikku õigusse.(44) Siiski tuleb nendega arvestada, lahendades küsimust määruse nr 1408/71 sätete mõjust konventsioonidele. Hagejal ei ole seetõttu õigust saada hüvitist FRG kohaste sissemakseperioodide alusel seni, kuni ta ei ela Saksamaa Liitvabariigis, eeldusel et hüvitis kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse ja ei kehti ükski erand hageja kasuks.

b)      Määruse nr 1408/71 kohaldatavus

i)      Isikuline kohaldamisala ja piiriülene seos

90.      Endise töötajana Austrias ja praeguse pensionärina artikli 2 lõike 1 kohaselt kuulub hageja määruse isikulisse kohaldamisalasse.

91.      Lisaks sellele on olemas määruse kohaldamiseks vajalik seos ühendusega.(45) Nimetatud seos eeldab, et isikud, asjaolud või nõue oleksid õiguslikult seotud mõne teise liikmesriigiga. Seos võib olemas olla ka juhul, kui isiku kohta kehtisid ainult ühe liikmesriigi õigusnormid, mitte aga siis, kui pole seost ühenduse õiguse reguleerimisalasse jääva asjaolu ja piiriülese olulise elemendiga.(46) Eeltoodust järeldub, et rahvusvahelise seosega õigussuhe esineb siis, kui töötajale saab kohaldada mõne teise liikmesriigi õigust peale hüvitise saaja elukohariigi õiguse. Näiteks juhul, kui kõnealustest õigusnormidest tuleneb töötaja õigus pensionile.(47) Nimetatud tingimused on hageja puhul täidetud. Tõsi küll, hageja töötas ja elas pärast Rumeeniast lahkumist ainult Austrias. Kuna Saksa pensionikindlustusasutus tunnistab tema FRG sätete kohaseid Saksa sissemakseperioode, on alates Austria ühinemisest Euroopa Liiduga olemas õiguslik seos teise liikmesriigiga.

ii)    Ajaline kohaldamisala

92.      Määrus nr 1408/71 on Austria Vabariigi suhtes kohaldatav 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”)(48) alusel alates 1. jaanuarist 1994. Alates 1. jaanuarist 1995 on määrus kohaldatav Austria Vabariigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes.(49) Eeltoodu ei takista siiski määruse kohaldamist enne nimetatud kuupäeva täitunud hageja kindlustus- ja töötamisperioodidele. Määruse nr 1408/71 artikli 94 lõige 2 näeb nimelt ette kindlustus-, töötamis- ja elamisperioodide kokkuarvutamise, kusjuures arvesse lähevad ka määruse jõustumisele eelnenud perioodid. Kõnealuse määruse artikli 94 lõike 3 kohaselt tekib määruse alusel õigus hüvitisele ka juhul, kui see on seotud juhtumiga, mis toimus enne määruse jõustumise kuupäeva.

93.      Määruse nr 1408/71 artikli 94 lõikes 1 sisalduv tagasiulatuva kohaldamise keeld, mille kohaselt ei teki määruse alusel õigusi liikmesriigis määruse jõustumisele eelneva aja suhtes, ei ole käesolevas asjas asjakohane, sest hageja õigus hüvitise saamisele tekkis alles 63. eluaasta täitumisel 1. augustil 1999 ja seega pärast määruse jõustumist Austrias.

iii) Materiaalne kohaldamisala

94.      Käesoleva kohtuasja õiguslikku olukorda tuleb hinnata teistmoodi kui liidetud kohtuasjade Habelt ja Möser aluseks olnud asjaolusid. FRG kohased välisriigis tehtud sissemaksete perioodid erinevad SGB VI raamatu kohastest Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidest eelkõige selle poolest, et aluseks võetakse välisriigi, st muu kui Saksa pensioniskeemi alusel tehtud sissemaksete perioodid. Teisisõnu, pagulaspensioni puhul ei ole riigi makstav hüvitis seotud hüvitise saaja varasemate sissemaksetega. Lisaks tuleb arvestada, et FRG alusel hüvitist saavaid isikuid on rohkem, sest hõlmatud on sakslased, kelle elukoht oli ümberasustamise aladel väljaspool Saksa Riigi territooriumi.

95.      Eeltoodud kaalutlustel tuleb uurida FRG alusel makstavate hüvitiste liigitamist määruse nr 1408/71 artikli 4 hüvitiste loetelus, lähtuvalt nende hüvitiste eesmärgist. Sealjuures tuleb selles sisalduvaid erandeid, sh sõjatagajärgede hüvitisskeeme, töötajate liikumisvabaduse põhimõtte ulatusliku elluviimise huvides tõlgendada kitsalt.(50)

–       Poolte argumendid

96.      Saksamaa valitsus ja kostja on seisukohal, et FRG alusel sätestatud normide käsitlemisel tuleb silmas pidada Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias elanud saksa rahvusvähemuste eriti rasket saatust Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda. Saksamaa võtab endale vastutuse nimetatud isikute saatuse eest, jättes nende endi otsustada, kas nad soovivad oma edasist elu korraldada senisel kodumaal või soovivad nad kooskõlas seadusest tulenevate sisserändenormidega ümber asuda Saksamaale, samuti toetades Saksamaale ümberasunud isikute sotsiaalset integratsiooni. Niisuguste meetmete osaks on ka FRG, kusjuures asjaomaseid isikuid koheldakse viisil, nagu oleksid nad töötanud Saksamaal. Välismaa pensionikindlustusasutusele tehtud sissemaksed võetakse üle Saksa pensioniõigusesse ja nende alusel makstakse hüvitist vastavalt Saksa pensionide tasemele.

97.      Välisriigis tehtud sissemaksete perioodide ülevõtmine Saksa pensioniskeemi on vajalik, sest asjaomaste riikide pädevad kindlustusasutused kas ei kanna hüvitisi üle või ei taga välismaine ülekantav hüvitis asjaomasele isikule Saksamaal eluga toimetulekuks piisavalt vahendeid. Kokkuvõtvalt on FRG kohastel sissemakseperioodidel põhinevate hüvitiste eesmärk pakkuda lisa-, asendavat või täiendavat tagatist vananemise puhul, mis on seotud Saksamaa majandusliku ja sotsiaalse keskkonnaga.

98.      Saksamaa valitsus väidab, et FRG kohastel sissemakseperioodil põhinevate hüvitiste maksmine Saksamaal ei sõltu sellest, et hüvitiste saaja on teinud sissemakseid ka Saksa pensionikindlustusasutusele.

99.      Komisjon on seevastu seisukohal, et kõnealused hüvitised tuleb liigitada vanadushüvitisteks artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses, seega sotsiaalkindlustushüvitisteks. Komisjon märgib täiendavalt, et FRG-l põhinevate hüvitiste saamiseks ei ole tõesti tehtud sissemakseid Saksa pensioniskeemi, kuid see ei tee neist veel mitteosamakselisi erihüvitisi.

100. Komisjon märgib lisaks, et pärast külma sõja lõppu pole enam õige väide, nagu ei saaks ümberasujad esitada päritoluriigis tekkinud hüvitisnõudeid põhjusel, et pädevad asutused asuvad väljaspool Saksamaad. Suurel osal BVFG-s nimetatud territooriumidest kohaldatakse praegu ühenduse õigust ja seega ka määrust nr 1408/71. Asjaomaste liikmesriikide suhtes pole seega väitel hüvitisnõuete esitamise võimatuse kohta enam alust.

–       Õiguslik hinnang

Eristamine sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemidest

101. Ühelt poolt tuleb nõustuda Saksamaa valitsuse seisukohaga, et algselt loodi FRG koosmõjus BVFG-ga eesmärgil integreerida Saksamaa Liitvabariigi ühiskonda sakslased, kes seoses Teise maailmasõja sündmustega ümberasustamise, eelkõige väljasaatmise tagajärjel kaotasid välismaal oma elukoha. Saksamaa valitsus põhjendab oma õiguslikku seisukohta otsusega kohtuasjas Tinelli, mille kohaselt on FRG eesmärk „integreerida pärast natsionaalsotsialistliku ülemvõimu ja Teise maailmasõjaga seotud sündmusi põgenikud ja ümberasustatud isikud, kes on oma tööga aidanud kaasa Saksamaa Liitvabariigi ülesehitamisele.”(51)

102. Teiselt poolt tuleb nõustuda komisjoni ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamusega, et praeguses olukorras tuleb kõnealust väidet hinnata teisiti. Pidades eelkõige silmas nn hilisümberasujaid, kes ei ole aidanud kaasa Saksamaa Liitvabariigi ülesehitamisele, ei peaks FRG taolised õigusnormid tänapäeval enam nimetatud eesmärki täitma, vaid olema pigem suunatud välisriigis tehtud sissemaksete perioodidega kindlustatud isikute integreerimisele Saksa pensionikindlustusskeemi.(52)

103. Lisaks ei tundu ajakohane Saksamaa valitsuse käesolevas kohtuasjas esitatud väide, mille kohaselt FRG-l põhinevad hüvitised on mõeldud hüvitistena ümberasujatele, kes ei saa esitada päritoluriigis tekkinud hüvitisnõudeid põhjusel, et pädevad asutused asuvad väljaspool Saksamaad. Nagu komisjon õigustatult märgib, ei ole kõnealune väide, mis oli aluseks kohtuasjades Fossi ja Tinelli, pärast külma sõja lõppu ja Euroopa Liidu kahte viimast laienemist enam õige. Suurel osal Bundesvertriebenengesetz’is nimetatud Ida‑Euroopa territooriumidest kohaldatakse nüüdseks ühenduse õigust ja seega ka määrust nr 1408/71. Kooskõlas määrusega nr 1408/71 maksab iga liikmesriik riigi õigusaktide kohaselt tehtud sissemaksete perioodide alusel osahüvitist, mis on määruse artikli 10 kohaselt üleviidav teistesse liikmesriikidesse. Määruse artiklis 94 sisalduvate üleminekusätete järgi kehtib eelöeldu ka perioodide ja asjaolude kohta, mis täitusid või toimusid enne asjaomase riigi ühinemist Euroopa Liiduga. Hiljemalt alates Rumeenia ühinemisest Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2007 oleks hagejal õigus saada Rumeenialt hüvitist Rumeenias tehtud sissemaksete perioodide alusel. Kõnealuse liikmesriigi suhtes pole väitel hüvitisnõude esitamise võimatuse kohta seega enam alust.

104. Seega ei kuulu FRG kohaselt välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhinevad hüvitised sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeemidesse määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 4 tähenduses.

Eristamine mitteosamakselistest erihüvitistest

105. Seevastu tuleb kaaluda FRG kohaste välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste liigitamist määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a nimetatud mitteosamakseliste erihüvitiste hulka. Selleks on vaja, et vastav hüvitis oleks nimetatud IIa lisas ja et esineksid mitteosamakselise erihüvitise materiaalsed koosseisutunnused määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses.(53)

106. Siinkohal vaadeldava liigitamise kasuks kõneleb hüvitise rahastamise viis, sest hüvitiste maksmine FRG kohaste välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel ei sõltu hüvitiste saaja sissemaksetest Saksa pensionikindlustusasutusele. Kõnealune hüvitis rahastatakse riigieelarvest, kusjuures SGB VI raamatu § 291b kohaselt tasub riik pensionikindlustusasutustele FRG alusel määratud hüvitiste summad.(54) Siiski ei ole vaadeldud tunnus üksinda piisav kõnealuste hüvitiste selgeks eristamiseks artikli 4 lõikes 1 nimetatud sotsiaalkindlustushüvitistest, liiatigi kuna määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikest 2 tuleneb, et määrus on kohaldatav nii osamakselistele kui ka mitteosamakselistele sotsiaalkindlustusskeemidele.

107. Hüvitise liigitamine mitteosamakseliseks erihüvitiseks määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses sõltub täiendavalt sellest, kas hüvitis on olemuselt erihüvitis. Lisaks peab kõnealune hüvitis asendama või täiendama sotsiaalkindlustushüvitist ja vastama oma olemuselt sotsiaalabile, mis on majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel õigustatud. Peale selle on nõutav, et hüvitise määramine otsustatakse objektiivseid kriteeriume sisaldava õigusakti alusel.(55) FRG kohaste välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel makstavad hüvitised on kujundatud vanaduspensionina ja need on seega sotsiaalkindlustushüvitiseks määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses. Hüvitiste eesmärk on majanduslikust vaatekohast muu hulgas ka hüvitise saajate ühiskondlik integratsioon, siiski puuduvad neil vastupidiselt Saksa valitsuse arvamusele sotsiaalabile omased tunnused.(56) Öeldu kehtib näiteks vajaduse tunnuse osas, sest FRG kohaselt makstakse välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel hüvitist ilma vastava isiku või isikuteringi vajadusi kontrollimata. Lisaks sellele lähtutakse hüvitise määramisel isiku töötamisperioodist tema päritoluriigis, mis näitab seda, et sarnasus sotsiaalabiga puudub.

108. FRG kohast välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel määratud hüvitist ei saa liigitada mitteosamakseliste erihüvitiste hulka määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, sest see ei sisaldu IIa lisa loetelus. Sotsiaalhüvitise saab arvata nimetatud kategooriasse vaid siis, kui on täidetud materiaalsed eeldused ja asjaomane hüvitis on kantud IIa lisasse.(57)

109. Eeltoodust järeldub, et FRG kohased välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel määratud hüvitised tuleb liigitada sotsiaalkindlustushüvitiste hulka määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses.

110. Järelikult on määrus nr 1408/71 käesoleval juhul põhimõtteliselt kohaldatav.

c)      Erand

i)      Üleminekusätted 1995. aasta kahepoolses konventsioonis ja määruse nr 1408/71 III lisas

111. Kooskõlas määruse nr 1408/71 artikli 6 punktiga a asendas sama määrus Austrias jõustudes 1966. aasta kahepoolse [sotsiaalkindlustus]konventsiooni. Riikidevahelisel tasandil tunnistati eelnimetatud konventsioon kehtetuks alles 4. oktoobri 1995. aasta konventsiooniga, mis jõustus 1. oktoobril 1998. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest lähtudes lisati konventsiooni artikli 2 punkti b üleminekusäte kohaldamiseks varasemate juhtumite suhtes.

112. Ühenduse tasandil toetavad kõnealuseid üleminekusätteid sõnastuselt identsed sätted määruse nr 1408/71 III lisa A ja B osa vastava punkti 53, Saksamaa‑Austria, alapunktis e (pärast Euroopa Liidu laienemist alates 1. maist 2004 III lisa A ja B osa vastava punkti 83 alapunkt e). III lisa sätete õigusliku alusena tuleb siiski kõne alla ainult artikli 7 lõike 2 punkt c. Kõnealuse sätte kohaselt on vaatamata artiklile 6 kohaldatavad III lisas loetletud sotsiaalkindlustuskonventsioonid. Järelikult kehtib artikli 7 lõike 2 punkt c ainult nende konventsioonide osas, mis sõlmiti enne määruse nr 1408/71 jõustumist, kusjuures liikmesriikidele jääb artikli 8 kohaselt õigus sõlmida uusi konventsioone ka pärast määruse jõustumist.(58) III lisas loetletud konventsioonide suhtes artikkel 8 seevastu ei kehti. Arvestades, et Austria Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vaheline 4. oktoobri 1995. aasta sotsiaalkindlustuskonventsioon allkirjastati pärast määruse nr 1408/71 jõustumist, saab see komisjoni sõnul olla üksnes uus konventsioon ja seda ei tohiks kanda III lisasse. Komisjoni seisukohta toetab ühelt poolt asjaolu, et konventsiooni preambul viitab sõnaselgelt määruse nr 1408/71 artiklile 8 ja kõneleb osalisriikide soovist „sõlmida uus sotsiaalkindlustuskonventsioon, mis asendab 22. detsembri 1966. aasta konventsiooni”.

113. Teiselt poolt puudutavad artikli 14 lõike 2 punkt b ja III lisa üksnes 1966. aasta konventsiooni tingimusi, mille sisu jääb suures osas muutmata ja millele sätestatakse üksnes tähtajad hüvitiste andmiseks isikutele, kelle elukoht on väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi. Konventsiooni artikli 14 lõikest 1 tuleneb, et konventsiooni jõustumisel kaotab Austria Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi vaheline 22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsioon, v.a lõikes 2 nimetatud sätted, kehtivuse. Selles mõttes võib 1995. aasta konventsiooni artikli 14 lõike 2 punkti b käsitleda senise regulatsiooni teatud tähtajaks kehtima jäämisena. Järelikult ei ole konventsiooni kandmine III lisasse taunitav.

ii)    Töötajate liikumisvabaduse piiramine

–       Sotsiaalse soodustuse kaotamine

114. Tuleb uurida, kas esineb ühenduse materiaalõiguse rikkumist. Põhikohtuasja hageja väidab, et territoriaalse võrdsuse põhimõtte piirang kitsendas tema õigusi, ja rajab oma nõude liikumisvabaduse põhimõtte väidetavale rikkumisele.

115. 1966. aasta konventsiooni artikli 4 lõige 1 sätestas Austria ja Saksamaa territoriaalse võrdsuse, mida määrus nr 1408/71 ette ei näe. Hoolimata sellest, et territoriaalse võrdsuse põhimõte on sätestatud määruse artiklis 10, muutub see käesolevas asjas vaadeldavate hüvitiste suhtes VI lisa D osa, Saksamaa, punkti 1 sätete tõttu kehtetuks. Kuna 1966. aasta konventsioonis sätestatud territoriaalse võrdsuse põhimõte oleks suunanud FRG kohase välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhineva hüvitise Austriasse, siis kujutab hüvitis endast määrusega sätestamata sotsiaalset soodustust.

116. Kuni kehtivuse kaotamiseni 5. mail 2005 nägi määruse III lisa üleminekusäte ette erandi VI lisast, mis siiski ei olnud kohaldatav hüvitistele, mille maksmist alustati pärast 1. jaanuari 1995. Nimetatud tingimus on täidetud ka hageja puhul, kes saab hüvitist alates 1999. aastast. Hageja ei saa seetõttu tugineda 1966. aasta konventsiooni territoriaalse võrdsuse põhimõttele järgmistel põhjustel: tulenevalt määruse VI lisa sätetest ei näe määrus ette kõnealuste hüvitiste territoriaalset võrdsust, määruse III lisas ei sisaldu üleminekusätet käesoleva juhtumi jaoks ja asjaomaste riikide vahelises suhtes kaotas territoriaalse võrdsuse põhimõte uute juhtumite osas kehtivuse uue konventsiooni jõustumisel 1998. aasta oktoobris, sest konventsioon, nagu ka määruse nr 1408/71 III lisa, eeldavad hüvitise maksmise alustamist hiljemalt 1994. aastal.

117. Hageja saaks vaatamata määruse nr 1408/71 jõustumisele tugineda 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni tingimuste jätkuvale kehtivusele, kui III ja VI lisa sätted oleksid vastuolus hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega, eelkõige töötajate liikumisvabaduse põhimõttega.

–       Töötajate liikumisvabaduse põhimõtte rikkumine

118. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole asutamislepingu liikumisvabadust puudutavate sätetega kooskõlas olukord, kui oma vaba liikumise õigust kasutavad töötajad kaotavad sotsiaalkindlustussoodustusi seetõttu, et siseriikliku õiguse osaks olevat kahepoolset konventsiooni ei saa pärast määruse jõustumist enam kohaldada.(59) Kõnealuse kohtupraktika aluseks on seisukoht, et töötajal kujuneb õiguspärane ootus, et ka pärast vaba liikumise õiguse kasutamist säilivad talle konventsiooniga ette nähtud soodustused. Euroopa Kohus tõi kohtuasjades Rönfeldt(60), Thévenon(61), Naranjo Arjona jt(62) ja Grajera Rodriguez(63) esile tingimused, mille korral on vaatamata määruse nr 1408/71 artiklis 6 sätestatud muutustele endiselt kohaldatavad varasemad kahepoolsed konventsioonid.

119. 9. novembri 1995. aasta otsuses kohtuasjas Thévenon täpsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Rönfeldt kujundatud seisukohta, märkides, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ei kehti töötajate suhtes, kelle kindlustusperioodid enne määruse nr 1408/71 jõustumist jäävad ainult ühe liikmesriigi piiridesse ja kes kasutasid vaba liikumise õigust alles pärast määruse jõustumist.(64)

120. Kohtuasjades Naranjo Aronja ja Grajera Rodriguez sedastati, et asjaomased isikud töötasid Saksamaal juba enne seda, kui tulenevalt Hispaania ühinemisest Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1986. aastal jõustus Hispaanias määrus nr 1408/71 ja asendas vastavalt artiklile 6 põhimõtteliselt Saksamaa ja Hispaania vahelise konventsiooni tingimused. Kõnealusel asendamisel ei ole Euroopa Kohtu hinnangul õiguslikku mõju, sest asjaomased isikud kaotavad neile konventsiooniga ette nähtud õigused ja soodustused.(65)

121. Viidatud kohtupraktikast võib järeldada, et põhimõtteliselt on kohustuslik liikmesriikidevaheliste sotsiaalkindlustuskonventsioonide tingimuste asendamine ühenduse õiguse sätetega(66) ja peale määrustes sõnaselgelt ette nähtud juhtude on erand lubatud vaid siis, kui määruse jõustumisel kaotaks vaba liikumise õigust kasutanud töötaja sotsiaalkindlustuse soodustused, millele tal on õigus siseriikliku õiguse osaks oleva kahe või enama liikmesriigi vahel sõlmitud konventsiooni alusel.

122. Sellega seoses tuleb meenutada, et kõnealused põhimõtted tulenevad EÜ artiklite 39 ja 42 tõlgendusest ning vastava kohtupraktika eesmärk võib seega olla üksnes töötajate liikumisvabaduse tagamine.(67) Järelikult on eeltoodud seisukohtade rakendamise eelduseks nimetatud põhiõiguse kasutamine asjaomase isiku poolt. Erinevalt kohtuasjade C‑396/05 ja C‑419/05 asjaoludest elas ja töötas kohtuasja C‑450/03 hageja üksnes Rumeenias ja Austrias ega liikunud seega füüsilises tähenduses kahe EL‑i liikmesriigi vahel. Ühenduse õiguses sätestatud liikumisvabaduse põhimõtted on aga kohaldatavad ka juhul, kui asjaomane tegevus toimub väljaspool Euroopa Liitu, aga töösuhtel on siiski territoriaalne või muu piisavalt tihe seos ühe liikmesriigi õigusega ja seeläbi ühenduse õiguse asjaomaste sätetega. Nii tunnistas Euroopa Kohus kohtuasjas Boukhalfa(68) piisavalt tihedat seost muu hulgas olukorras, kus kolmandas riigis töötav töötaja kaasatakse liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi. Viidatud kohtuasja asjaoludel oli hageja tunnistatud ümberasustatud isikuks BVFG asjaomaste sätete alusel, seega oli tal põhimõtteliselt õigus vanadushüvitisele, kusjuures FRG kohaselt tuli arvestada tema Rumeenias tehtud sissemaksete perioode.

123. Ühenduse õiguses sisalduva isikute liikumisvabaduse põhimõtte kohaldamiseks piisab hüvitise piiriülesest maksmisest, põhivabaduse füüsiline kasutamine isiku poolt ei ole vajalik, sest vastasel juhul kaasneksid põhjendamatult erinevad tagajärjed. Euroopa Kohus pidas kohtuasjas Rundgren(69) kohaldatavaks määrust nr 1408/71 ja seega töötajate liikumisvabadust käsitlevaid sätteid isiku puhul, kes elas liikmesriigis, ilma et oleks seal töötanud, ja sai selle asemel ametnikupensioni teisest liikmesriigist. Viidatud kohtuasja asjaoludel oli tegemist piiriülese hüvitisega kahe liikmesriigi vahel. Austrias töötanud hagejal oli nimelt kuni uue konventsiooni jõustumiseni 1998. aastal õigus vanadushüvitisele Saksa seaduste alusel, ilma et kõnealune soodustus olnuks seotud elukohanõudega.

124. Põhikohtuasja hageja lahkus 1970. aastal Rumeeniast ja asus elama Austriasse, uskudes, et pensioniea saabumisel 1999. aastal makstakse talle kooskõlas 1966. aasta konventsiooniga Austrias vanadushüvitist Rumeenias tehtud sissemaksete perioodide alusel. Määruse ja selle III lisa jõustumisel kaotas hageja kõnealuse õiguse.

125. Kooskõlas kohtuotsuses Rönfeldt kujundatud praktikaga kujutab eelkirjeldatud õiguse kaotamine endast EÜ artiklitega 18, 39 ja 42 tagatud õiguste riivet, sest hüvitise saajad jäävad ilma soodustustest, millele neil oli õigus kahepoolse konventsiooni alusel, kui nad oleksid kasutanud vaba liikumise õigust enne konventsiooni kehtivuse lõppemist ja enne määruse nr 1408/71 jõustumist. Tulenevalt 1966. aasta kahepoolsest konventsioonist oli hageja õiguslikus olukorras, kus ta ei saanud hinnata oma otsust elada ja töötada Saksamaa asemel Austrias kindlustusjuhtumi saabumisel välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste osas kahjulikuks.

126. Määruse nr 1408/71 artiklid 6 ja 7 keelavad kahepoolse konventsiooni soodsamate tingimuste kohaldamise, mistõttu on hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega, täpsemalt EÜ artiklitega 18, 39 ja 42 vastuolus, et hageja ei saa tugineda talle soodsamatele 1966. aasta kahepoolse konventsiooni tingimustele, tulenevalt üleminekusätetest III lisa A ja B osa punkti 35 (hilisem punkt 83) alapunktis e ja 1995. aasta kahepoolse konventsiooni artikli 14 lõike 2 punktist b.

127. Järelikult on III lisa A ja B osa vastava punkti 35, Saksamaa–Austria, alapunkti e (pärast Euroopa Liidu laienemist alates 1. maist 2004 III lisa nii A kui ka B osa vastava punkti 83 alapunkt e) üleminekusätted vastuolus EÜ artiklitest 18, 39 ja 42 tulenevate töötajate liikumisvabadust ja Euroopa Liidu kodakondsust puudutavate ühenduse õiguse sätetega.

2.      Küsimuse teine osa

128. FRG kohased välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhinevad hüvitised on sotsiaalkindlustushüvitised määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses ja need peavad täitma määruse artikli 10 lõikes 1 sätestatud kooskõlastavat ülesannet. Seega on liikmesriigid kohustatud tunnistama kehtetuks siseriiklike õigusnormide need sätted, mis seavad hüvitise maksmise sõltuvusse isiku elukohast vastavas liikmesriigis.

129. Sarnaselt kohtuasjades C‑396/05 ja C‑419/05 esitatud märkustega tuleb ka käesoleval juhul uurida, kas määruse nr 1408/71 VI lisa D osa, Saksamaa, punkt 1 on kooskõlas EÜ artikliga 42 kui hierarhiliselt kõrgemal asuvate ühenduse õiguse normidega, kusjuures tuleb arvestada ühenduse eesmärgiga viia võimalikult ulatuslikult ellu töötajate liikumisvabaduse põhimõte.

130. Erinevalt III lisa sätetest, mis võimaldavad üleminekuperioodil maksta hüvitisi välisriigis tehtud sissemaksete perioodide alusel Austrias elavatele isikutele, välistavad VI lisa D osa, Saksamaa, punkti 1 sätted koosmõjus Saksa õigusega (SGB VI raamatu § 110 lõige 2, § 113 lõige 1 ja § 272) põhimõtteliselt hüvitiste üleviimise Saksamaa Liitvabariigist teise liikmesriiki.

131. Põhikohtuasja hagejale ei ole nimetatud erandil oluliselt teistsugust mõju kui kohtuasjade C‑396/05 ja C‑419/05 hagejatele. Vanadushüvitise vähendamine või äralangemine üksnes välismaale elama asumise tõttu on käsitletav vanaduskindlustuse rahalise kärpena, mis takistab asjaomasel isikul kasutada EÜ artiklite 39 ja 42 kohast vaba liikumise õigust, mistõttu tuleb kõnealust meedet pidada põhivabaduse piiranguks.

132. Õigustamaks siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad FRG kohaste välisriigis tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste välismaal maksmata jätmist ja millele tugineb VI lisa D osa, Saksamaa, punktis 1 sätestatud erand, esitab Saksamaa valitsus peamiselt samad argumendid nagu Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodidel põhinevate hüvitiste osas, mida reguleerivad SGB VI raamatu sätted. Saksamaa valitsus viitab esiteks ümberasustatud isikute Saksamaa Liitvabariigi ühiskonda integreerimise vajadusele ja teiseks võimalike hüvitisesaajate mitteülevaatliku hulgaga seotud ohu vältimisele.

133. Siinkohal tuleb samuti märkida, et liikmesriigid peavad sotsiaalkindlustusskeemide väljatöötamisel eelkõige arvestama asutamislepingu sätteid töötajate liikumisvabaduse kohta, samuti Euroopa Liidu iga kodaniku õigust liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja viibida.(70) Saksa seadusandja ei tohi ümberasustatud sakslaste integreerimise eesmärki saavutada põhivabaduste piiramise arvel. Seda eriti juhul, kui asjaomased isikud kuuluvad Euroopa Liidu kodanikena EÜ artikli 18 kaitsealasse. Sarnaselt liikumisvabaduse põhimõttega on ka Euroopa sotsiaalkindlustuse valdkonnas peamiseks eesmärgiks töötajate ja samuti Euroopa Liidu kodanike integreerimine liikmesriigi sotsiaalsesse ja ühiskondlikku ellu. Käesolevas kohtuasjas vaadeldav siseriiklik õigus on vastuolus EÜ artikliga 39 ja artikli 18 lõikega 1, sest selle eesmärk on takistada teatud riikide kodanike integreerimist teiste liikmesriikide ühiskonda.

134. Seoses Saksamaa valitsuse viidatud oletatavate praktiliselt vältimatute finantsriskidega tuleb märkida, et Saksamaa valitsus ei ole järginud põhistamis- ega tõendamiskohustust. Seetõttu ei ole Saksamaa valitsuse argumendid piisavalt tugevad ja need tuleb tagasi lükata.

VI.    Ettepanek

135. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1)      vastata Sozialgericht Berlini eelotsuse küsimusele kohtuasjades C‑396/05 ja C‑419/05 järgmiselt:

Määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes IV lisa D osa, Saksamaa, punkti 1 sätted on vastuolus EÜ artiklitega 18, 39 ja 42, kuivõrd need välistavad pensioni maksmise Saksa Riigi territooriumil tehtud sissemaksete perioodide alusel ja kuivõrd nendes sisalduv erand elukohanõudest loobumiseks võib asjaomasel isikul takistada vaba liikumise õiguse kasutamist;

2)      vastata Landessozialgericht Berlin-Brandenburgi eelotsuse küsimustele kohtuasjas C‑450/05 järgmiselt:

a)       määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes III lisa A ja B osa punkti 35 (hilisem punkt 83), Saksamaa–Austria, alapunktis e ette nähtud Saksamaa ja Austria vahelise 22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni edasikehtimise piiramine juhtudele, kui

i)      hüvitisi on juba makstud või neid saab maksta 1. jaanuaril 1994,

ii)      hüvitisele õigust omav isik on asunud alaliselt elama Austriasse enne 1. jaanuari 1994 ning pensionide maksmine pensioni- ja õnnetusjuhtumikindlustuse alusel algab enne 31. detsembrit 1994, on vastuolus EÜ artiklitega 18, 39 ja 42;

b)      samasugune piirang Saksamaa ja Austria vahelise 4. oktoobri 1995. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikli 14 lõike 2 punktis b on vastuolus EÜ artiklitega 18, 39 ja 42;

c)      määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes IV lisa D osa, Saksamaa, punkt 1 on EÜ artiklitega 18, 39 ja 42 vastuolus niivõrd, kuivõrd Saksamaa Liitvabariik saab sellega õiguse jätta määramata Fremdrentengesetz’i kohased hüvitised õigustatud isikutele, kelle elukoht on väljaspool Saksamaa Liitvabariiki.

1 – Algkeel: saksa.

2 –      Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis.

3 – Schuler, R., Europäisches Sozialrecht (väljaandja Maximilian Fuchs), 4. väljaanne, artikli 10 punkt 13 viitab sellele, et määruse nr 1408/71 VI lisa sisaldab erandeid hüvitiste üleviidavuse põhimõttest.

4 – Määruse nr 1408/71 artikli 10 lõige 1 välistab isiku õiguste mis tahes piiramise elukoha tõttu teises liikmesriigis. Määrus nimetab praktiliselt kõik keelatud võimalused õiguste piiramiseks siseriiklike õigusaktidega, millega kehtestatakse elukohanõue asjaomases liikmesriigis. Vt 20. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑356/89: Newton (EKL 1991, lk I-3017, punkt 23); 24. veebruari 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 379/85–381/85 ja 93/86: Giletti jt (EKL 1987, lk 955, punkt 17) ja 10. juuni 1982. aasta otsus kohtuasjas 92/81: Camera (EKL 1982, lk 2213, punkt 16). Elukohanõude sellise keelustamisega liikmesriikide õiguses saavutatakse lõpptulemusena liikmesriikide territoriaalne võrdsus hüvitiste saamise õiguse osas. Positiivselt sõnastades tähendab öeldu, et kõnealune säte kohustab liikmesriike kandma teistesse liikmesriikidesse üle kõik määruse nr 1408/71 artikli 10 lõikes 1 nimetatud ja sama määruse materiaalsesse kohaldamisalasse kuuluvad hüvitised. Mõned autorid näevad selles sotsiaalõiguse traditsioonilisest territoriaalsuse põhimõttest loobumist. Vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Schuler, R., artikkel 10, punkt 3; Louven, K./Louven, C., „Das Territorialitätsprinzip im Internationalen Sozialrecht”, Neue Zeitschrift für Arbeitsrecht, 1991, nr 13, lk 497; Eichenhofer, E., „Export von Sozialleistungen nach Gemeinschaftsrecht”, Die Sozialgerichtsbarkeit, 1999, lk 57.

5 – Ilma kindlustusperioodide liitmise ja rahaliste hüvitise üleviimiseta kaotaks liikumisvabaduse õigust kasutanud töötaja sotsiaalkindlustustagatised niivõrd, kuivõrd need põhinevad selle liikmesriigi õigusel, kus asjaomane isik varem töötas. Euroopa Kohus sedastas 7. novembri 1973. aasta otsuses kohtuasjas 51/73: Smieja (EKL 1973, lk 1213, punktid 14–17) järgmist: artikli 10 lõikest 1 „tuleneb, et asjaomastel isikutel on õigus saada teatavaid pensione ja muid rahalisi hüvitisi piiramatult ka siis, kui vastav õigus on tekkinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel ja kui asjaomane isik elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus. Kõnealuse sätte eesmärk on anda asjaomastele isikutele hüvitisi ka siis, kui isikud elavad teises liikmesriigis, näiteks päritoluriigis”. Euroopa Kohtu 10. juuni 1980. aasta otsuses kohtuasjas 92/81: Caracciolo (ELK 1982, lk 2213, punkt 14) väljendatud seisukoha kohaselt on rahaliste hüvitiste piiramatu üleviidavuse eesmärk „mitte üksnes tagada, et ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel tekkinud hüvitiste ja matusetoetuste nõudeõigus säilib isegi siis, kui asjaomane isik asub elama teise liikmesriiki, vaid ka hoida ära, et nimetatud nõude tekkimist takistaks üksnes asjaolu, et asjaomane isik ei ela selle liikmesriigi territooriumil, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus. Artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et päritoluriigi sotsiaalkindlustusasutus ei tohi invaliidsushüvitistele kohaldada siseriikliku kohtu nimetatud territoriaalsuspõhimõtet”. Borchardt, Handbuch des EU-Wirtschaftsrechts (väljaandja Dauses, M. A.), München 2004, 1. köide, D. II., punkti 64 järgi on töötajate sotsiaalkindlustust käsitlevad õigusnormid seetõttu liikumisvabaduse põhimõtte möödapääsmatuks täienduseks. Ruland, F., „Rentenversicherung”, teoses Schulze, B. / Zacher, H. (väljaandja), Wechselwirkungen zwischen dem Europäischen Sozialrecht und dem Sozialrecht der Bundesrepublik Deutschland, Schriftenreihe für Internationales und Vergleichendes Sozialrecht, 12. köide, Berlin 1991, lk 75, nimetab Euroopa sotsiaalkindlustusõigust „liikumisvabadust toetavaks”. Euroopa sotsiaalkindlustusõigus sisaldavat „ühendavaid sätteid”, mis on vajalikud selleks, et liita liikuvate töötajate üksikute liikmesriikide tööperioodid sotsiaalkindlustuse aspektist üheks terviklikuks perioodiks.

6 – Eichenhofer, E., „Export von Sozialleistungen nach Gemeinschaftsrecht”, Die Sozialgerichtsbarkeit, 1999, lk 58, viitab sellele, et määruse nr 1408/71 artikkel 10 ei sätesta kõikide hüvitiste üleviimise üldist kohustust, nagu näib nõudvat EÜ artikkel 42.

7 – Euroopa Kohus lisas 5. märtsi 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑194/96: Kulzer (EKL 1998, lk I‑895, punkt 24) ja 31. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 182/78: Pierik (EKL 1979, lk 1977, punkt 4), et mõiste „töötaja” määruse nr 1408/71 artikli 2 lõike 1 tähenduses on üldise iseloomuga ja laieneb olenemata töösuhte olemasolust kõikidele isikutele, kellel on kindlustatu staatus ühe või mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustust käsitlevate õigusaktide alusel. Sellest tuleneb, et pensionärid, kellel on õigus saada pensioni ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel, kuuluvad – isegi juhul, kui nad ei tööta – määruses „töötajate” kohta käivate sätete kohaldamisalasse põhjusel, et nad kuuluvad sotsiaalkindlustussüsteemi, eeldusel et nende suhtes ei kohaldata erinorme.

8 – Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste eristamine sõltub sisuliselt iga hüvitise peamistest tunnustest, eriti eesmärgist ja määramise tingimustest, mitte aga sellest, kas hüvitist käsitatakse siseriiklikus õiguses sotsiaalkindlustushüvitisena. 5. juuli 1983. aasta otsuses kohtuasjas 171/82: Valentini (EKL 1983, lk 2157, punkt 13) eitas Euroopa Kohus näiteks kuuluvust vanadushüvitiste hulka määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses, sest hüvitis teenib tööhõive eesmärki, kui see aitab vabastada noorematele töötutele peatselt pensionile jäävate töötajate ametikohti. Vt ka 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx (EKL 1985, lk 973, punkt 11); 4. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 375/85: Campana (EKL 1987, lk 2387); 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑78/91: Hughes (EKL 1992, lk I‑4839, punkt 14) ja 10. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑245/94 ja C‑312/94: Hoever ja Zachow (EKL 1996, lk I‑4895, punkt 17).

9 – Fuchs, M., Europäisches Sozialrecht (väljaandja Fuchs, M.), 4. trükk, artikkel 4, punktid 13 ja 14; eespool 8. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Valentini, punkt 13.

10 – 31. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 79/76: Fossi (EKL 1977, lk 667).

11 – 22. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 144/78: Tinelli (EKL 1979, lk 757).

12 – 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-20/96: Snares (EKL 1997, lk I-6057, punktid 33, 42 ja 43); 11. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-297/96: Partridge (EKL 1998, lk I-3467, punkt 34); 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-43/99: Leclere ja Deaconescu (EKL 2001, lk I-4265, punkt 32) ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-160/02: Skalka (EKL 2004, lk I-5613, punkt 25).

13 – 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑215/99: Jauch (EKL 2001, lk I‑1901, punktid 32 ja 33); eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Skalka, punkt 28, ja 16. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑265/05: Pérez Naranjo (EKL 2007, lk I-347, punkt 36) käsitlesid vastavalt hooldustoetuse maksmist (osamakseline) ja pensioni kompensatsioonihüvitise määramist (mitteosamakseline) Austrias, samuti lisahüvitise maksmist solidaarsusfondist (põhimõtteliselt mitteosamakseline, täpsema hindamise otsustab siseriiklik kohus) Prantsusmaal.

14 – Kõnealune norm reguleerib Saksamaa Liitvabariigi osalemist üldise pensionikindlustuse rahastamisel. Sotsiaalriigi põhimõtte realiseerimiseks lõi Saksamaa Liitvabariik põhiliselt kohustuslikel osamaksetel rajaneva pensionikindlustusskeemi. Seetõttu on riigil kohustus kanda niisugusest skeemist tulenevad kulud. Riigieelarve vastava osa ülesanne on tagada pensionikindlustuse hüvitised ja vabastada osamaksete tegijad liigsest koormast. Riigieelarvel on niisiis teatud tagatis- ja kindlustamisfunktsioon. (Diel, U., Sozialgesetzbuch VI (väljaandja Hauck, K., Noftz, W., 2. köide, Berlin 2006, K § 213, punktid 8 ja 9, lk 4).

15 – Ümberjaotamine on sotsiaalkindlustuse rahastamise üks meetod, mis on kasutusel vanadushüvitiste, aga ka tervise- ja töötuskindlustuse puhul. Isikute osamakseid kasutatakse vahetult samal ajal makstavate hüvitiste rahastamiseks, kusjuures pädev asutus võib moodustada väheses ulatuses reserve (nt riikliku pensionikindlustusskeemi jätkusuutlikkuse reserv). Osamakse tegija saab osamakse eest nõudeõiguse hüvitisele vastava kindlustusjuhtumi saabumisel (töötus, haigus, vanadus). Nimetatud menetluse aluseks on nn põlvkondadevaheline pakt. Viimase mõistega kirjeldatakse olukorda, kus osamakse tegijad võtavad teatud perioodil enda peale pensionäride ülalpidamise kulud ja omandavad vastutasuks nõudeõiguse või pigem õiguspärase ootuse, et praeguste laste põlvkond neid hiljem samal viisil toetab (eespool 14. joonealuses märkuses viidatud allikas: Finke, H., Sozialgesetzbuch VI, 2. köide, Berlin 2006, K § 153, punkt 20, lk 7).

16 – Vt 22. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 10/78: Belbouab (EKL 1978, lk 1915, punkt 5).

17 – 21. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 24/75: Petroni (EKL 1975, lk 1149, punkt 13); 3. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 62/76: Strehl (EKL 1977, lk 211); 10. jaanuari 1980. aasta otsus kohtuasjas 69/79: Jordan-Vosters (EKL 1980, lk 75); 12. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 733/79: CCAF/Laterza (EKL 1980, lk 1915); 23. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 254/84: De Jong (EKL 1986, lk 671, punkt 15) ja 14. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 168/88: Dammer (EKL 1989, lk 4553, punkt 21).

18 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 20, ja 25. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 284/84: Spruyt (EKL 1986, lk 685, punkt 18 jj).

19 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 21, ja 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑286/03: Hosse (EKL 2006, lk I-1771, punktid 24 ja 25).

20 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Fossi, lk 667.

21 – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tinelli, lk 757.

22 – 6. juuli 1978. aasta otsus kohtuasjas 9/78: Gillard (EKL 1978, lk 1661).

23 – 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-386/02: Baldinger (EKL 2004, lk I‑8411).

24 – Reichsversicherungsanstalt für Angestellte asutati 1912. aastal Berliinis kui teenistujate kohustusliku riikliku kindlustuse pädev asutus. Riigiasutusena oli see ametiasutus esialgu riigikantsleri kontrolli all, alates 1919. aastast kuulus asutus Reichsarbeitsministeriumi haldusalasse. 1934. aastal allutati Reichsversicherungsanstalt Reichsversicherungsamtile ja kõnealune asutus hakkas lisaks oma senistele ülesannetele teostama kontrolli ametnike hüvituskassade ja tervisekindlustuse üle. Riigiasutus on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes korraldab ise oma asjaajamist ja peaks samal ajal vähendama riigihalduse koormust. Niisugune ühendus ei ole seotud elu- või asukoha piiranguga kindlal territooriumil, vaid käsitleb oma liikmeid lähtudes spetsiifilistest, nimelt tööalastest, majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest jm aspektidest. Erinevalt omavalitsustest nimetatakse neid teatud tunnuse alusel moodustatud isikute ühenduseks. Sotsiaalkindlustuse valdkonnas kuuluvad nende hulka kohalikud haigekassad ja nendega samaväärsed hüvituskassad, kutseühingud, samuti teenistujate Landesversicherungsanstaltid ja Bundesversicherungsanstalt (Maurer, H., Allgemeines Verwaltungsrecht, 12. trükk, München 1999, § 23, punkt 30). Koja, F., Allgemeines Verwaltungsrecht, 3. trükk, Wien 1996, lk 322, viitab sellele, et sotsiaalkindlustusasutus on teatud tunnuse alusel moodustatud isikute ühenduse ja ühiste huvidega isikute ühenduse vahepealne ühendus, millel on ametiasutuse tunnused. Sarnaselt ametiasutustega ühendavad nad halduspersonali ja varalised vahendid (hooned, seadmed, tehnilised vahendid) iseseisvaks haldusüksuseks.

25 – Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes artikli 5 alusel teatatud Saksamaa Liitvabariigi deklaratsioon (ELT 2003, C 210, lk 1, punkt I. 3. a). Viimasest tuleneb, et 18. detsembri 1989. aasta Sozialgesetzbuch’i kuuendas raamatus sisalduvad vanaduskindlustusskeemi käsitlevad sätted on osa määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigusaktidest ja skeemidest.

26 – 29. novembri 1977. aasta otsus kohtuasjas 35/77: Beerens (EKL 1977, lk 2249, punktid 9 ja 10).

27 – Brechmann, W., Kommentar zum EUV/EGV, 1. trükk (1999), art. 42, lk 647, punkt 11, viitab sellele, et deklaratsiooni teatamisega langevad asjaomased õigusaktid ja skeemid tervikuna paratamatult määruse kohaldamisalasse. Lisaks sellele sedastas Euroopa Kohus 5. mai 1977. aasta otsusega kohtuasjas 104/76: Jansen (EKL 1977, lk 829, punkt 7); 27. jaanuari 1981. aasta otsusega kohtuasjas 70/80: Vigier (EKL 1981, lk 229, punkt 12 jj) ja 18. mai 1995. aasta otsusega kohtuasjas C-327/92: Rheinhold ja Mahla (EKL 1995, lk I‑1223, punkt 15 jj), et määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 kohaldamisala on piiritletud viisil, millest ilmneb, et ühenduse õiguse sätted hõlmavad siseriiklikke sotsiaalkindlustusskeeme tervikuna.

28 – Vt eespool 12. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Partridge, punkt 35; 22. veebruari 1990. aasta otsused kohtuasjades C‑228/88: Bronzino (EKL 1990, lk I-531, punkt 11) ja C‑12/89: Gatto (EKL 1990, lk I‑557). Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud allikas Fuchs, M., Europäisches Sozialrecht, artikkel 5, punkt 5; Brall, N., Der Export von Leistungen der sozialen Sicherheit in der Europäischen Union, Baden-Baden 2003, lk 153.

29 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Snares, punkt 39.

30 – Eespool 28. joonealuses märkuses viidatud Brall, N., lk 28. Kahil, B., Europäisches Sozialrecht und Subsidiarität, Baden-Baden 1996, lk 252, arvates tuleneb ühenduse seadusandja ülesanne kooskõlastamiseeskirjade vastuvõtmiseks lisaks EÜ artikli 42 sõnastusele sama sätte teleoloogilisest tõlgendusest ja eesmärgipärasest koosmõjust EÜ artikliga 39.

31 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud allikas Langer, R., Europäisches Sozialrecht, artikkel 39, punkt 1.

32 – Vt kohtujurist Saggio 13. aprilli 2000. aasta ettepanek kohtuasjas C‑135/99: Elsen (EKL 2000, lk I‑10409, punkt 25). 26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑18/95: Terhoeve (EKL 1999, lk I-493, punkt 36).

33 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elsen, punkt 33; analoogia alusel 28. aprilli 1998. aasta otsused kohtuasjades C‑120/95: Decker (EKL 1998, lk I‑1831, punkt 23) ja C‑158/96: Kohll (EKL 1998, lk I‑1931, punkt 19), 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/96: Martínez Sala (EKL 1998, lk I‑2691, punkt 33) ja 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑28/00: Kauer (EKL 2002, lk I‑1343, punkt 45).

34 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Snares, punkt 45.

35 – 30. märtsi 2006 ettepanekus kohtuasjas C‑192/05: Tas-Hagen ja Tas (EKL 2006, lk‑10451, punktid 61 ja 62) asus kohtujurist Kokott seisukohale, et kuivõrd liikmesriigil on põhimõtteliselt õigus määrata ühenduse õiguses reguleerimata sotsiaalhüvitiste andmise tingimused, on tal ka lai hindamis- ja kaalutlusruum määrata integreerituse ulatus, mida asjaomane isik peab tõendama. Hüvitist andva liikmesriigi ühiskonda integreerituse kriteerium võib põhimõtteliselt olla asjaomase isiku elukoht. Integratsiooni asjaomasesse ühiskonda võib lugeda tõendatuks, kui isik on teatud aja liikmesriigis elanud. Vt 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑209/03: Bidar (EKL 2005, lk I‑2119, punkt 57); vt ka 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop (EKL 2002, lk I-6191, punkt 38); 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins (EKL 2004, lk I‑2703, punkt 67) ja 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑258/04: Ioannidis (EKL 2005, lk I‑8275, punkt 30). Vt lõpuks kohtujurist Kokotti 29. märtsi 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑287/05: Hendrix (kohtulahendite kogus veel avaldamata, punkt 72).

36 – Vt lõpuks kohtujurist Kokott’i 29. märtsi 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑287/05: Hendrix (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 72).

37 – Vt eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Leclere ja Deaconescu, punkt 32; eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Snares, punkt 42, ja 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 313/86: Lenoir (EKL 1988, lk 5391, punkt 16), milles Euroopa Kohus rõhutas, et mitteosamakseliste erihüvitiste osas on ühenduse seadusandjal EÜ artikli 42 rakendamisel õigus sätestada erandeid sotsiaalhüvitiste üleviidavuse põhimõttest. Kooskõlas Euroopa Kohtu varasema seisukohaga võib sotsiaalse keskkonnaga tihedalt seotud hüvitiste andmise seada sõltuvusse elukohast riigis, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus. Määruse nr 1408/71 artikkel 10a võimaldab kaasata kooskõlastava ülesande täitmisse segalaadi hüvitisi, nagu neid määratleb artikli 4 lõige 2a, ilma et neile laieneks samaaegselt hüvitiste üleviimiskohustuse põhimõte. Kõnealuseid hüvitisi antakse isikutele eranditult selle liikmesriigi territooriumil, kus nad elavad, sama liikmesriigi õigusaktide alusel ja sama liikmesriigi kulul. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on tegemist teatud tunnuste järgi sotsiaalabiga sarnanevate hüvitistega, sest nende andmise oluline kriteerium on vajadus ja arvutamise aluseks ei võeta töö- ega sissemakseperioode; teistes aspektides sarnanevad need samas sotsiaalkindlustushüvitistega, sest tegemist ei ole kaalutlusõiguse raames antava hüvitistega, vaid õigustatud isikul on seadusega määratud nõudeõigus; järelikult kuuluvad need hüvitised samal ajal nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalabi valdkonda (vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Schuler, R., artikkel 10a, punktid 1 ja 2, ja Van Raepenbusch, S., La sécurité sociale des travailleurs européens – Principes directeurs et grands arrêts de la Cour de justice des Communautés européennes, Brüssel 2001, lk 28 jj).

38 – Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud Brall, N., lk 30 jj.

39 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala.

40 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elsen, punkt 35.

41 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud Borchardt, punktid 81 ja 82.

42 – Saksamaa ja Austria vahelise 22. detsembri 1966. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikli 4 lõige 1 nägi ette, et kui konventsioonist ei tulene teisiti, siis ei kehti osalisriigi õigusaktid, mille kohaselt hüvitisele õiguse tekkimine, hüvitiste andmine või maksmine sõltub elukohast samas osalisriigis, artiklis 3 nimetatud isikute suhtes, kelle elukoht on teise osalisriigi territooriumil. Artikli 3 punkt a sätestas, et ühe osalisriigi õigusaktide kohaldamisel koheldakse mõlema osalisriigi kodanikke võrdselt. Seega tuleb konventsiooni artikli 4 lõiget 1 koosmõjus artikli 3 punktiga a käsitleda elukohanõudest loobumisena mõlema osalisriigi kodanike suhtes. Praktikas ühendas kõnealune regulatsioon Saksamaa ja Austria territooriumid sotsiaalkindlustuse hüvitiste valdkonnas ühtseks tervikuks (territoriaalne võrdsus).

43 – Saksamaa Liitvabariigi ja Austria Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuskonventsiooni (Saksa BGBl. 1998 II lk 313; Austria BGBl. III nr 138/1998) artikli 14 lõike 2 punkt b näeb ette: „(2) Järgmised tingimused on jätkuvalt kohaldatavad: […] b) lõikes 1 nimetatud konventsiooni artikli 4 lõige 1 Saksa õigusaktide suhtes, mille kohaselt väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi aset leidnud õnnetusjuhtumid (kutsehaigused), nagu ka väljaspool sama territooriumil sooritatud sissemakseperioodid, ei anna alust hüvitisnõudele või annavad aluse hüvitisnõudele ainult teatud tingimustel, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik elab väljaspool Saksamaa Liitvabariigi territooriumi ja kui i) määruse jõustumise päeval osalisriikidevahelises suhtes juba maksti hüvitisi või neid hüvitisi oli võimalik maksta; ii) asjaomane isik elas enne määruse jõustumist osalisriikidevahelises suhtes Austria Vabariigis ja pensioni- või õnnetusjuhtumikindlustuse hüvitise maksmine algab ühe aasta jooksul alates määruse jõustumisest osalisriikidevahelises suhtes; sama kehtib edasiste pensionide saamisel, sealhulgas toitjakaotuspensioni saamisel, kui pensioni saamise perioodid üksteisele vahetult järgnevad”.

44 – Euroopa Kohus räägib 7. veebruari 1991. aasta otsuses kohtuasjas C‑227/89: Rönfeldt (EKL 1991, lk I‑323, punkt 29) „siseriikliku õiguse osaks olevast konventsioonist kahe või enama liikmesriigi vahel”. Költzsch, M., „Eine Entscheidung des EuGH und ihre Folgen für das internationale Sozialrecht – Zum Rönfeldt-Urteil des EuGH”, Die Sozialgerichtsbarkeit, 1992, lk 593, järeldab nimetatud kohtuotsuse Rönfeldt põhiideest, et Euroopa Kohus liigitab sotsiaalkindlustuskonventsiooni mõlema riigi siseriikliku õiguse alla. Öeldu on kooskõlas Saksa õigussüsteemiga, kus põhiseaduse aluseks on rahvusvahelise õiguse ja siseriikliku õiguse vahelise seose dualistlik teooria.

45 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Eichenhoffer, E., Europäisches Sozialrecht, artikkel 2, punkt 6, märgib, et piiriülese asjaolu esinemine on määruse nr 1408/71 kohaldamise täiendav tingimus. Nimetatud tingimus väljendub artikli 2 lõike 2 sõnastuses, mille kohaselt seda kohaldatakse isikute suhtes, „kelle suhtes kehtivad või kehtisid ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid”. Kõnealust tingimust tuleb mõista nii, et sotsiaalkindlustushüvitiste kooskõlastamist käsitlevate sätete kohaldamine on võimalik üksnes piiriüleste asjaolude esinemisel.

46 – 11. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑95/99: Khalil (EKL 2001, lk I‑7413, punktid 68 ja 69).

47 – Euroopa Kohus sedastas 10. mai 2001. aasta otsuses kohtuasjas C‑389/99: Rundgren (EKL 2001, lk I‑3731, punkt 35), et isik kuulub määruse nr 1408/71 kaitsealasse, kui ta elas liikmesriigis, ilma et oleks seal töötanud, kuid sai ametnikupensioni teiselt liikmesriigilt.

48 – EÜT 1994, L 1, lk 3.

49 – Vt eespool 33. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Kauer, punkt 3.

50 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Spruyt, punktid 18 jj; eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Jauch, punkt 21, ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Hosse, punktid 24 ja 25.

51 – Eespool 11. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Tinelli, punkt 7.

52 – Saksa ümberasujate pensioniõigust kohaldatakse pensioni- ja õnnetusjuhtumikindlustuse puhul. Kõnealuse õigusvaldkonna alused sätestab praegu FRG, mis asendas varasema Fremdrenten- und Auslandsrentengesetz’i (FAG) Eichenhoffer, E., Handbuch des Sozialversicherungsrechts (väljaandja Schulin, B.), 3. köide, München 1999, § 76, punkt 51, märgib, et kui FAG eesmärk oli hüvitada ümberasustatud isikutele saksa perioodide ja ooteõiguste kaudu sotsiaalkindlustusõiguslike tagatiste kaotamine teises riigis, siis FRG on kantud Saksa seadusandja soovist integreerida ümberasustatud isikud: vaatamata nende individuaalsetest ja päritoluriigi sotsiaalpoliitilistest asjaoludest sõltuvale sotsiaalkindlustusõiguslikule positsioonile ei tule ümberasustatud isikutele esmalt maksta toetust ümberasustamisest tingitud puuduste tagajärjel, vaid neid tuleb Saksa sotsiaalkindlustusõiguses kohelda nii, nagu nad oleksid ümberasustatud alade asemel olnud kindlustatud Saksamaal. Seetõttu tuleb ümberasustatud aladel veedetud aeg integreerida riiklikku pensionikindlustusskeemi kui sissemakseperioodid FRG § 15 alusel. Autor järeldab eeltoodust, et FRG tugineb küll hüvitamise põhimõttele, kuid täiendavalt ja domineerivalt ka integreerimise põhimõttele.

53 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Jauch, punktid 32 ja 33.

54 – SGB VI raamatu § 291b (osamaksetega katmata hüvitiste tasumine) kõlab: „Riik tasub töötajate ja teenistujate pensionikindlustuse asutustele ümberasujate pensioniõiguse alusel makstavate hüvitiste summad. Kõnealune norm puudutab ümberasujate pensioniõiguse alusel makstavaid pensionikindlustushüvitisi ja seega teatud osa osamaksetega katmata või olemuselt mittekindlustusmakselisi hüvitisi, mis jäävad pensionikindlustuse kanda (vt selle kohta Finke, H., SGB VI – Gesetzliche Rentenversicherung einschließlich Übergangsrecht für das Beitrittsgebiet, 3. köide, 4/06, § 291b, punkt 1).

55 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Snares, punktid 33, 42 ja 43; eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Patridge, punkt 34; eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Leclere ja Deaconescu, punkt 32, ja eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Skalka, punkt 25.

56 – Euroopa Kohus pidas sotsiaalabi iseloomulikuks tunnuseks õigusaktiga ette nähtud hüvitise andmist, sõltumata töötamisperioodidest, kindlustatusest või osamaksete tasumisest. Vt eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Newton, punkt 13.

57 – Kohtujurist Kokott märkis eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Hosse 20. oktoobril 2005. aastal tehtud ettepaneku punktis 30 viitega Euroopa Kohtu praktikale, et sotsiaalkindlustushüvitiste üleviimisest erandeid ettenägevaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt. Niisuguse tõlgendamise põhimõte kehtib eriti juhul, kui erandit ettenägev säte nagu määruse nr 1408/71 artikli 4 lõige 2b toob kaasa koguni selle, et määrus tervikuna ei ole kohaldatav. Järelikult peavad selleks, et arvata teatud hüvitis artikli 4 lõike 2b alusel määruse kohaldamisalast välja, lisaks asjaomase hüvitise nimetamisele määruse II lisa III osas olema täidetud kõik järgmised materiaalsed eeldused: hüvitis tuleneb õigusaktidest, mille kehtivusala on piiratud liikmesriigi territooriumi ühe osaga, hüvitis antakse mitteosamakselisena ja sellel on erihüvitise olemus. Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 21, ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hosse, punkt 25. Eespool 9. joonealuses märkuses viidatud Fuchs, M, artikkel 4, punkt 27, viitab sellele, et artikli 4 lõikes 2a nimetatud mitteosamakselised rahalised erihüvitised antakse eranditult elukohariigis kooskõlas viimase õigusaktidega, eeldusel et nimetatud hüvitised on loetletud IIa lisas.

58 – Nii määruse nr 1408/71 artiklitest 6, 7 ja 8 kui ka Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et artikkel 8 puudutab ainult pärast määruse nr 1408/71 jõustumist liikmesriikide vahel sõlmitud konventsioone. Vt 28. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑305/92: Hoorn (EKL 1994, lk I‑1525, punkt 19) ja 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑23/92: Grana-Novoa (EKL 1993, lk I‑4505, punkt 22).

59 – Vt eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rönfeldt, punkt 23. Viidatud kohtuotsus on varasema kohtupraktika edasiarendus (eriti eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Petroni, punkt 13, eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus De Jong, punkt 15, ja eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dammer, punkt 21), mille kohaselt EMÜ‑lepingu artiklite 48–51 eesmärk ei oleks täidetud, kui vaba liikumise õigust kasutanud töötajad kaotaksid sotsiaalkindlustuse soodustused, millele neil on õigus ühe liikmesriigi õigusnormide alusel. Euroopa Kohus järeldas 9. juuli 1980. aasta otsusest kohtuasjas 807/7: Gravina (EKL 1980, lk 2205, punkt 7), et ühenduse õigusnormide kohaldamise tulemusena ei või väheneda liikmesriigi õiguse alusel antud hüvitised. Kessler, F., „Pensions d’invalidité de droit communautaire et conventions bilatérales de sécurité sociales – des précisions”, Revue de droit sanitaire social, Januar-März 1996, lk 148, on seisukohal, et Euroopa Kohus kasutab siinkohal määruse nr 1408/71 ühe sätte ja kahepoolse sotsiaalkindlustuskonventsiooni kollisiooni korral teatud mõttes „soodustatuse põhimõtet”.

60 – Eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rönfeldt.

61 – 9. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑475/93: Thévenon (EKL 1995, lk I-3813, punkt 26).

62 – 9. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑31/96, C‑32/96 ja C‑33/96: Naranjo Arjona jt (EKL 1997, lk I-5501, punkt 27).

63 – 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑153/97: Grajera Rodriguez (EKL 1998, lk I-8645).

64 – Eespool 61. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Thévenon, punkt 26.

65 – Eespool 62. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Naranjo Arjona jt, punkt 29, ja eespool 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Grajera Rodriguez, punkt 29.

66 – 7. juuni 1973. aasta otsus kohtuasjas 82/72: Walder (EKL 1973, lk 599, punktid 6 ja 7) ja eespool 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Thévenon, punkt 15.

67 – Viidatud kohtupraktika eesmärk ei saa olla töötajatele kõigi võimalike soodustuste andmine sotsiaalkindlustuskonventsioonide ja siseriiklike õigusnormide alusel. Van Raepenbusch, S., „Les rapports entre le règlement (C.E.E.) N° 1408/71 et les conventions internationales dans le domaine de la sécurité sociales des travailleurs circulant à l´intérieur de la Communauté”, Cahiers de droit européen, 1991, lk 466, märgib näiteks, et isegi kui nõustuda, et EÜ artikkel 42 ei anna nõukogule õigust seadusandliku tegevuse raames võtta töötajatelt ära neile varem antud õigusi, siis seisneb EÜ artikli 42 esmane eesmärk selles, et ühenduses töötajate liikumisvabaduse tagamiseks asendada siseriiklike sotsiaalkindlustusskeemide ühtlustamise teel senised skeemid. Ottevaere, A., „Le règlement 1408/71 et les conventions de sécurité sociale: suite et fin des incertitudes – l’arrêt Thévenon”, Revue belge de sécurité sociale, 1996, lk 849, viitab ohule, et töötaja valib soovitud soodustuste saamiseks määruse nr 1408/71 ja kahepoolse sotsiaalkindlustuskonventsiooni kohaldamise vahel. Autor peab seetõttu õigks kohtuotsuse Rönfeldt täpsustamist kohtuotsuses Thévenon.

68 – 30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑214/94: Boukhalfa (EKL 1996, lk I-2253, punkt 15). Viidatud kohtuasi puudutas Belgia kodanikku, kes töötas Saksamaa Alžeeria saatkonna passilauas kohaliku töötajana ja elas juba enne nimetatud töösuhte algust Alžeerias. Hageja nõudis enda ja sakslastest kohalike töötajate võrdset kohtlemist, millest Saksamaa Liitvabariik keeldus põhjendusega, et territoriaalse seose puudumise tõttu ei saa ühenduse õigust kohaldada. Euroopa Kohus aga märkis, et kohtupraktika kohaselt on ühenduse õigus kohaldatav ka töösuhtele väljaspool ühendust, kui töösuhtel on piisavalt tihe seos ühenduse territooriumiga. Nimetatud põhimõtet tuleb mõista nii, et see kehtib ka juhtudel, kus töösuhtel on piisavalt tihe seos liikmesriigi õigusega ja seeläbi ka ühenduse õiguse asjaomaste sätetega. Selle tulemusel sedastas Euroopa Kohus, et kõnealuse kohtuasja asjaoludel on ühenduse õigus ja sellega sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld kohaldatav töösuhte kõikides aspektides, mida reguleerib liikmesriigi õigus.

69 – Eespool 47. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rundgren, punkt 35. Viidatud kohtuasi puudutas Rootsi ametnikku, kes sai Rootsist pensioni ja asus elama Soome, enne kui määrus nr 1408/71 Soomes jõustus. Euroopa Kohus sedastas, et S. Rundgreni pensionile jäämine ja Rootsist Soome kolimine enne määruse nr 1408/71 Soomes jõustumist ei välista asjaomase isiku suhtes nimetatud määruse ajalist, isikulist ega materiaalset kohaldamist. Sealjuures oli ilmselt otsustav see, et asjaomane isik sai ametnikupensioni teisest liikmesriigist. Selle tulemusena kuulutas Euroopa Kohus kohaldatavaks määruse nr 1408/71.

70 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elsen, punkt 33; analoogia alusel eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Decker, punkt 23; eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kohll, punkt 19; eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Martínez Sala, punkt 33, ja eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kauer, punkt 45.

Full & Egal Universal Law Academy