EUR-Lex -  62005CC0443 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 1. märtsil 2007(1)

Kohtuasi C-443/05 P

Common Market Fertilizers SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu otsuse peale – Imporditollimaksu vähendamine – Tollimaksu vähendamise otsuste vastuvõtmise menetlus – Mõiste „ekspertrühm” määruse (EMÜ) nr 2454/93 artikli 907 tähenduses – „Ilmne hooletus” määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 239 tähenduses

1.        Common Market Fertilizers SA (edaspidi „apellant” või „CMF”) palub käesolevas apellatsioonimenetluses tühistada Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2005. aasta otsus (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”),(2) millega jäeti rahuldamata tema hagid, milles ta palus tühistada teatavad komisjoni 20. detsembri 2002. aasta otsused,(3) mille kohaselt ei olnud imporditollimaksude vähendamine konkreetsel juhul põhjendatud.

 Õiguslik raamistik

2.        Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrus (EÜ) nr 3319/94, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks sellisest maksust mittevabastatud äriühingute poolt eksporditava Bulgaariast ja Poolast pärineva karbamiidi ja ammooniumnitraadi lahuse impordi suhtes ja nõutakse lõplikult sisse ajutine tollimaks,(4) sätestab oma artikli 1 lõigetes 3 ja 4:

„3. Poola päritolu impordile kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu suurus on minimaalse impordihinna (89 eküüd kauba tonni kohta) ja ühenduse piiril arvestatud CIF‑hinna (hind, kindlustus ja prahiraha) pluss kauba tonnilt tasuda tuleva (ühise tollitariifistiku (edaspidi „ÜTT”) kohase) tollimaksu vahe juhtudel, kui CIF‑hind ühenduse piiril pluss ÜTT tollimaks kauba tonnilt on madalam impordi miinimumhinnast ning kui vabasse ringlusse lubatud impordi eest esitatakse arve otse importijale, kes ei ole seotud Poolas asuva mõne järgmise eksportija või tootjaga:

[…].

Vabasse ringlusse lubatud impordile, mille eest ei esitata arvet otse importijale, kes ei ole seotud mõne Poolas asuva eespool nimetatud eksportija või tootjaga, kohaldatakse spetsiifilist tollimaksu järgmiselt:

Poolast pärinevale kaubale: spetsiifiline tollimaks 22 eküüd tonni kauba kohta […], välja arvatud kaubale, mille on sertifitseerinud Zaklady Azotowe Pulawy […]; viimati nimetatud kauba suhtes kehtib spetsiifiline tollimaks 19 eküüd kauba tonni kohta”. [Siin ja edaspidi on nimetatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4. Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kehtivaid tollimaksusätteid.”

3.        Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(5), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/00,(6) (edaspidi „tolliseadustik”) sätestab oma artiklis 239:

„1. Impordi- või eksporditollimaksu võib tagasi maksta või vähendada muudes kui artiklites 236, 237 ja 238 nimetatud juhtudel:

–        mis määratakse kindlaks kooskõlas komiteemenetlusega;

–        mille on põhjustanud asjaolud, mille puhul asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses. Olukorrad, mille puhul seda sätet võib kohaldada ja kord, mida tuleb järgida, määratakse kooskõlas komiteemenetlusega. Tollimaksu tagasimaksmiseks või vähendamiseks võib kehtestada eritingimused.

[…]”

4.        Tolliseadustiku artikli 4 punkt 24 täpsustab, et „komiteemenetlus” on tolliseadustiku tähenduses „artiklites 247 ja 247a või artiklites 248 ja 248a nimetatud menetlus”.

5.        Tolliseadustiku artikkel 247 näeb ette, et „[selle seadustiku] rakendamiseks vajalikud meetmed […] [võetakse] vastu artikli 247a lõikes 2 ettenähtud korras […]”

6.        Tolliseadustiku artikkel 247a sätestab:

„1. Komisjoni abistab tolliseadustiku komitee (edaspidi „komitee”).

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7 […]

3. Komitee võtab vastu oma kodukorra.”

7.        Tolliseadustiku komitee kodukorra artikkel 4 sätestab:

„1. Eesistuja saadab koosolekukutse, päevakorra ja kavandatavad meetmed, mille kohta soovitakse komitee arvamust, ning mis tahes muud töödokumendid alalistele esindajatele ja komitee liikmetele vastavalt artikli 14 lõikele 2 üldreeglina hiljemalt 14 kalendripäeva enne koosoleku kuupäeva.

2. Pakilistel juhtudel ja siis, kui meetmeid on vaja võtta viivitamata, võib eesistuja kas komitee liikme taotlusel või omal algatusel lühendada eelmises lõikes sätestatud tähtaega kuni viie kalendripäevani enne koosoleku kuupäeva.

3. Äärmiselt pakilistel juhtudel võib eesistuja lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegadest kõrvale kalduda. Koosoleku ajal selle päevakorda küsimuse lisamiseks on nõutav komitee liikmete lihthäälteenamuse nõusolek.”

8.        Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsus 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused,(7) (edaspidi „komiteemenetluse otsus”), sätestab oma artiklis 2:

„Rakendusmeetmete vastuvõtmisel kasutatava menetluse valik põhineb järgmistel kriteeriumidel:

a) korralduskomitee menetlust kasutades tuleks vastu võtta korraldusmeetmed, näiteks sellised, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika rakendamisega või oluliselt eelarvet mõjutavate programmide rakendamisega;

b) regulatiivkomitee menetlust kasutades tuleks vastu võtta üldmeetmed, mis on mõeldud rakendama põhiaktide olulisi sätteid, kaasa arvatud meetmed, mis käsitlevad inimeste, loomade ja taimede tervise ja ohutuse kaitset; kui põhiakt näeb ette, et selle teatavaid vähem olulisi sätteid võib kohandada või ajakohastada rakendusmenetlusega, tuleks sellised meetmed vastu võtta regulatiivkomitee menetlust kasutades;

kui põhiakt näeb ette, et selle teatavaid vähem olulisi sätteid võib kohandada või ajakohastada rakendusmenetlusega, tuleks sellised meetmed vastu võtta regulatiivkomitee menetlust kasutades;

c) nõuandemenetlust kasutatakse alati, kui seda peetakse kõige sobivamaks, ilma et see piiraks punktide a ja b kohaldamist.”

9.        Komiteemenetluse otsuse artikkel 5 näeb ette:

„Regulatiivkomitee menetlus

1. Komisjoni abistab regulatiivkomitee, kuhu kuuluvad liikmesriikide esindajad ja eesistujana komisjoni esindaja.

2. Võetavate meetmete eelnõu esitab komiteele komisjoni esindaja. Tähtaja jooksul, mille määrab eesistuja lähtuvalt küsimuse kiireloomulisusest, esitab komitee eelnõu kohta oma arvamuse. Arvamus esitatakse sellise häälteenamusega, nagu on sätestatud [EÜ] artikli 205 lõikes 2 nõukogu otsuste vastuvõtmiseks komisjoni ettepaneku põhjal. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse nimetatud artiklis sätestatud viisil. Eesistuja ei hääleta.

3. Kui kavandatavad meetmed on komitee arvamusega kooskõlas, võtab komisjon need viivitamata vastu, ilma et see piiraks artikli 8 kohaldamist.

4. Kui kavandatavad meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas või kui komitee ei esita oma arvamust, esitab komisjon võetavate meetmete kohta viivitamata ettepaneku nõukogule ning informeerib Euroopa Parlamenti [...]”

10.      Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted ühenduse tolliseadustikule,(8) muudetud komisjoni 29. juuli 1998. aasta määrusega nr 1677/98(9)) (edaspidi „rakendusmäärus”) artikli 905 lõige 1 sätestab järgmist:

„1. Kui otsuseid tegev tolliasutus, kellele esitatakse seadustiku artikli 239 lõike 2 alusel tagasimaksmise või vähendamise taotlus, ei saa artikli 899 alusel otsust teha, kuid taotlusega on kaasas tõendid eriolukorra kohta, mis tuleneb muust kui asjaomase isiku poolsest pettusest või ilmsest hooletusest, peab liikmesriik, kus nimetatud tolliasutus asub, saatma juhtumi komisjonile lahendamiseks artiklites 906–909 sätestatud korra alusel.

Välja arvatud otsuseid tegeva tolliasutuse kahtluse korral, võib otsuseid tegev tolliasutus siiski ise vastu võtta otsuse lubada tollimaksude tagasimaksmist või vähendamist juhtudel, kui tema arvates on seadustiku artikli 239 lõikes 1 kehtestatud tingimused täidetud, tingimusel et ühest ja samast eriolukorrast tingitud ühe või mitme impordi- või eksporditoimingu puhul ei ületa asjaomane summa 50 000 eküüd ühe töötleja kohta.

„Asjaomase isiku” all mõistetakse artiklis 899 osutatud isikut.

Kõigil muudel juhtudel jätab otsuseid tegev tolliasutus taotluse rahuldamata.”

11.      Rakendusmääruse artikkel 906 sätestab:

„Komisjon edastab koopiad artikli 905 lõikes 2 osutatud dokumentidest liikmesriikidele 15 päeva jooksul pärast nende kätte saamist.

Kõnealuse juhu läbivaatamine lisatakse niipea kui võimalik seadustiku artikliga 247 ettenähtud komitee koosoleku päevakorda.”

12.      Pärast kohtuasja asjaolude asetleidmist muudeti rakendusmääruse artikli 906 teist lõiku komisjoni 25. juuli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2003, millega muudetakse rakendusmäärust,(10) järgmiselt:

„Kõnealuse juhu läbivaatamine lisatakse niipea kui võimalik artikliga 907 ettenähtud ekspertrühma koosoleku päevakorda.”

13.      Rakendusmääruse artikli 907 esimene lõik sätestab:

„Pärast komitee raames kõnealuse juhu läbivaatamiseks kokkutulnud liikmesriikide esindajatest koosneva ekspertrühmaga konsulteerimist otsustab komisjon, kas läbivaadatud eriolukord on aluseks tollimaksude tagasimaksmisele või vähendamisele.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

14.      Käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud, mille Esimese Astme Kohus tuvastas, selguvad vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 14–28 järgmises sõnastuses:

„14. Hageja, kelle asukoht on Belgias, on keemiatoodete ja eelkõige lämmastikulahuste (karbamiid ja ammooniumnitraat) hulgimüüja. Hageja kontserni kuuluvad äriühingud Rellmann GmbH, mille asukoht on Hamburgis (Saksamaa) ja mis on hageja 100%‑lise osalusega tütarettevõtja, ning Agro Baltic GmbH, mis asub Rostockis (Saksamaa) ja on Rellmann’i 100%‑lise osalusega tütarettevõtja. 1989. aastal omandas hageja äriühingu Champagne Fertilisants, kes on tema maksuesindaja kõikide tema tehingute puhul Prantsusmaal.

15. Eksportija, Poola ettevõtja Zaklady Azotowe Pulawy (edaspidi „ZAP”), müüb tooteid Agro Baltic’ule. Hageja kontsernis on turustusvõrk järgmine: Agro Baltic müüb tooteid Rellmann’ile, kes müüb need omakorda edasi hagejale. Koostatakse vastavad arved.

16. [Sündmuste käigus, mis andsid alust algatada kohtuasi T‑134/03,] ostis Agro Baltic ZAP‑ilt 1997. aasta märtsist kuni septembrini kolm kaubasaadetist karbamiidi ja ammooniumnitraadi lahust. Need saadetised läbisid eespool punktis 15 kirjeldatud turustusvõrgu.

17. Heakskiidetud tollimaaklerit Cogema’d volitati lubama kaupa vabasse ringlusse Agro Baltic’u nimel ja tarbimiseks ringlusse hageja nimel.

18. Kaup lubati niiviisi algul vabasse ringlusse Agro Baltic’u nimel deklaratsiooni EU0 alusel, millele olid lisatud ZAP‑i arved Agro Baltic’ule ja sertifikaadid EUR.1, mis tõendasid kauba Poola päritolu. Kaup suunati samaaegselt tolliladustamisprotseduurile, kust see väljus mõni minut hiljem tarbimiseks ringlusse Champagne Fertilisants’i nimel.

19. [Sündmuste käigus, mis andsid alust algatada kohtuasi T‑135/03,] ostis Agro Baltic ZAP‑ilt jaanuaris 1995 kaubakoguse, mis liikus seejärel eespool punktis 15 kirjeldatud turustusvõrku pidi.

20. Agro Baltic volitas äriühingut SCAC Rouen (edaspidi „SCAC”), kes on heakskiidetud tollimaakler, lubama kaupa Agro Baltic’u nimel vabasse ringlusse ja hageja nimel tarbimiseks ringlusse. Sama kauba puhul tuli niisiis esitada samale tollikontorile kaks impordideklaratsiooni, millel oli kaks erinevat adressaati, et oleks võimalik eristada tollimaksu tasumist käibemaksu omast.

21. SCAC kasutas vabasse ringlusse ja tarbimiseks ringlusse lubamise lihtsustatud tollivormistusmenetlust ainult hageja nimel. Selleks esitas SCAC hageja nimel deklaratsiooni IM4, millele olid lisatud Rellmann’i arve hagejale ja üks sertifikaat EUR.1, mis tõendas kauba Poola päritolu.

22. Prantsusmaa pädev ametiasutus esialgu aktsepteeris mõlema kohtuasjaga seotud deklaratsioone, andis sertifikaatide EUR.1 alusel vabastuse imporditollimaksust ega nõudnud dumpinguvastase tollimaksu tasumist.

23. Järelkontrolli tulemusel leidsid pädevad Prantsusmaa ametiasutused siiski, et kõikide mõlema kohtuasjaga seotud kaubasaadetiste suhtes oleks tulnud kohaldada määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teise lõiguga kehtestatud spetsiifilist maksu 19 eküüd tonni kohta. Tema arvates oli kauba tegelik importija nimelt hageja, kellele ZAP ei esitanud otse arvet, kuigi asjaomase kauba oli sertifitseerinud ZAP. Täpsemalt juhtumi puhul, mis andis alust algatada kohtuasi T‑134/03, leidsid Prantsusmaa pädevad ametiasutused eelkõige, et kauba vaheladustamine on selle äärmiselt lühikese kestuse tõttu õiguslik fiktsioon ning et hageja oli juba omandanud kauba kolmes kõnesolevas toimingus isegi enne vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonide esitamist Agro Baltic’u nimel. Täpsemalt juhtumi puhul, mis andis alust algatada kohtuasi T‑135/03, leidsid Prantsusmaa pädevad ametiasutused, et esitatud oli üksainus kauba vabasse ringlusse ja tarbimiseks ringlusse lubamise deklaratsioon hageja nimel.

24. Neil asjaoludel koostasid Centre du renseignement, d’orientation et de contrôle de Poitiers’ (Poitiers’ info-, suunamis- ja kontrollikeskus) töötajad 4. detsembril 1998 juhtumi kohta, mis andis alust algatada kohtuasi T‑134/03, protokolli, mille kohaselt oli maksudest ja lõivudest kõrvale hoitud kogusummas 3 911 497 Prantsuse franki (564 855 eurot). Juhtumi kohta, mis andis alust algatada kohtuasi T‑135/03, koostas direction interrégionale des douanes de Rouen (Rouen’i regioonidevaheline tollikeskus) 13. novembril 1997 protokolli, millest selgub, et oleks tulnud kohaldada makse ja lõive kogusummas 840 271 Prantsuse franki (128 098 eurot).

25. Novembris ja detsembris 1999 esitas hageja Prantsusmaa tolliametile tolliseadustiku artikli 239 alusel tollimaksu vähendamise taotlused. 14. veebruaril 2002 edastas viimane need taotlused komisjonile, kes registreeris need viitenumbrite REM 02/02 (kohtuasi T‑134/03) ja REM 03/02 (kohtuasi T‑135/03) all.

26. 9. ja 10. septembri 2002. aasta kirjades, millele hageja vastas 11. oktoobril 2002, teatas komisjon viimasele, et kavatseb teha juhtumite REM 02/02 ja REM 03/02 kohta keelduva otsuse.

27. 12. novembril 2002 tuli tollikomitee tagasimaksmiste sektsiooni raames kokku ekspertrühm REM/REC. Selle koosoleku 29. novembril 2002 koostatud kokkuvõtliku aruande järgi oli ekspertrühma lõpphääletuse tulemus juhtumite REM 02/02 ja 03/02 osas järgmine: „kuus delegatsiooni hääletasid komisjoni ettepaneku poolt, neli jätsid hääletamata ja viis hääletasid komisjoni ettepaneku vastu”.

28. Kuna komisjon leidis, et tegemist oli hagejapoolse ilmse hooletusega ja eriolukorda ei esinenud ning järelikult ei ole täidetud tolliseadustiku artikli 239 kohaldamise tingimused, võttis ta 20. detsembril 2002 vastu otsused K(2002) 5217 lõplik (juhtum REM 02/02) ja K(2002) 5218 lõplik (juhtum REM 03/02), milles ta tuvastas, et imporditollimaksu vähendamine ei ole põhjendatud (edaspidi „vaidlusalused otsused”). Ta teavitas nendest otsustest Prantsusmaa tolliametit, kes 10. veebruaril 2003 edastas need omakorda hagejale.”

 Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

15.      18. aprillil 2003 esitas CMF Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagiavaldused, mis registreeriti numbrite T‑134/03 ja T‑135/03 all ja milles ta taotles vaidlusaluste otsuse tühistamist, esitades kolm väidet.

16.      Tema esimene väide puudutas muu hulgas EÜ artikli 7 ja komiteemenetluse otsuse artikli 5 rikkumist ning tolliseadustiku komitee kodukorra artikli 4 lõike 1 rikkumist.

17.      Teine väide põhines ilmsel hindamisveal, mille komisjon olevat teinud, leides, et tolliseadustiku artiklil 239 põhineva tollimaksude vähendamise tingimused ei ole täidetud.

18.      Kolmandas väites kinnitas hageja, et komisjon ei täitnud EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust.

19.      Esimese Astme Kohus, kes oli kohtuasjad T‑134/03 ja T‑135/03 eelnevalt liitnud, jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagid rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja hagejalt.

20.      Mis puutub EÜ artikli 7 ja komiteemenetluse otsuse artikli 5 rikkumisse, siis pidas Esimese Astme Kohus selle väite raames vastuvõetamatuks hageja esitatud vastuväidet rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu õigusvastasuse kohta.(11)

21.      Selle kohta märkis Esimese Astme Kohus kõigepealt, et väide on esitatud hilinenult, kuna see esitati alles repliigi staadiumis, ning ei põhine ühelgi menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikul või faktilisel asjaolul Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses.(12)

22.      Lisaks rõhutas Esimese Astme Kohus, et ta ei saa rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu kehtetust omal algatusel uurida, kuna see ei ole seotud avaliku korraga.(13) Esimese Astme Kohus on seisukohal, et kuigi ta peab mõistagi omaalgatuslikult tuvastama vaidlusaluse õigusakti andja pädevuse puudumise, ei ole esiteks antud juhul siiski kahtlust, et komisjon tegutses rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu alusel vaidlusaluseid otsuseid tehes oma volituste piires, kusjuures rakendusmäärus võeti vastu vastavalt tolliseadustiku komitee arvamusele nimetatud seadustiku artiklites 239, 247 ja 247a ette nähtud menetluse kohaselt; teiseks ei selgu kohtupraktikast, et Esimese Astme Kohus peab omaalgatuslikult uurima, kas komisjon ületas oma volitusi, võttes vastu rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu, mis on vaidlusaluste otsuste õiguslik alus.(14)

23.      Teiseks lükkas Esimese Astme Kohus tagasi hageja väite, mille kohaselt on ekspertrühm, mis tuleb rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu järgi kokku „[tolliseadustiku] komitee raames”, komiteemenetluse otsuse artikli 5 tähenduses regulatiivkomitee.(15)

24.      Selles osas rõhutas Esimese Astme Kohus, et komiteemenetluse otsuse põhjendusest 7 ja artiklist 5 tuleneb, et regulatiivkomitee menetlust kasutatakse „üldmeetmete puhul, mis on mõeldud rakendama põhiaktide olulisi sätteid”, samas kui vaidlusalused otsused on üksikotsused ega ole järelikult üldmeetmed. Arvata, et komiteemenetluse otsuse artikli 5 kohane regulatiivkomitee on pädev esitama arvamust tollimaksude tagasimaksmise või vähendamise üksikotsuse ettepaneku kohta, tähendaks Esimese Astme Kohtu arvates samastada otsuse ja üldakti mõisted, mis on ometi põhimõtteliselt erinevad, ning järelikult rikkuda EÜ artiklit 249 nagu ka EÜ artiklit 7 ja komiteemenetluse otsust.(16)

25.      Samuti lisas Esimese Astme Kohus, et kui seadusandja – antud juhul komisjon – oleks tahtnud, et vähendamise või tagasimaksmise eraldi menetluste raames konsulteeritaks tolliseadustiku komiteega, oleks ta rakendusmääruse artikli 907 esimeses lõigus kahtlemata kasutanud väljendit „pärast komiteega konsulteerimist”. Väljend „komitee raames” peegeldab asjaolu, et artiklis 907 nimetatud ekspertrühm on ilmselgelt funktsionaalses mõttes tolliseadustiku komiteest eraldiseisev üksus.(17)

26.      Mis puutub tolliseadustiku komitee kodukorra artikli 4 lõike 1 väidetavasse rikkumisse (edaspidi „TSK kodukord”), mis tõstatati seoses sellega, et ei peetud kinni komitee liikmetele töödokumentide saatmiseks kodukorras ette nähtud 14‑päevasest tähtajast enne komitee koosolekut, siis välistas Esimese Astme Kohus sellise rikkumise olemasolu.

27.      Olles tuvastanud, et ekspertrühma liikmetel oli aega 13 kalendripäeva, et tutvuda hageja vastuskirjaga komisjonilt saadud kirjadele, oli Esimese Astme Kohus seisukohal, et füüsilised ja juriidilised isikud ei saa tugineda selle normi väidetavale rikkumisele, kuna see ei ole mõeldud eraisikute kaitse tagamiseks, vaid selle eesmärk on tagada tolliseadustiku komitee töö selle siseselt, järgides täielikult selle liikmete eesõigusi.(18)

28.      Mis puutub väidetavatesse ilmsetesse hindamisvigadesse tolliseadustiku artikli 239 kohaldamisel, siis olles rõhutanud, et on selge, et hageja ei pannud toime pettust, arutas Esimese Astme Kohus ainult teise väite osa, mis käsitleb seda, et väidetavalt puudud hagejapoolne hooletus, välistades selles osas kõik komisjoni ilmsed hindamisvead, mis muutis eriolukorra esinemist puudutavate etteheidete arutamise tarbetuks.(19)

29.      Esiteks meenutas Esimese Astme Kohus, et hindamaks seda, kas tegemist on ilmse hooletusega tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta eelkõige nende sätete keerukust, mille täitmata jätmise tõttu tekkis tollivõlg, ning samuti ettevõtja erialast kogemust ja hoolsust.(20)

30.      Sätete keerukuse osas rõhutas Esimese Astme Kohus esiteks, et nagu ta on juba varemgi(21) sedastanud, ei tekita määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teine lõik erilist tõlgendamisraskust, ning teiseks, et nagu väidab komisjon, ei vabane hageja omaenese vastutusest, kui ta viitab veale, mille tegid reaalselt või eeldatavalt tema maaklerid, kuna ta töötas ise välja kauba impordiskeemi ja valis vabalt oma tollimaaklerid.(22)

31.      Hageja erialase kogemuse osas tõdes Esimese Astme Kohus, et komisjoni arvamus, et hagejal oli impordi- ja eksporditoimingute alal nõutav kogemus, oli õigustatud.(23)

32.      Viimaks, mis puudutab hageja hoolsust, siis leidis Esimese Astme Kohus, et tervikuna ei saa hageja käitumist kõnesolevate tehingute toimumise ajal pidada piisavalt hoolsaks. Hageja, kes ometi väitis, et oli kõnesoleva kauba tollivormistustoimingute alal mõnevõrra kogenematu ning et tal oli raskusi määruse nr 3319/94 kohaldamisel, ei küsinud oma tollimaakleritelt mingisugust nõu ja andis neile pealegi väga täpsed juhised. Lisaks leidis Esimese Astme Kohus, et ka hageja vead arvete koostamisel räägivad temapoolsest hoolsuse puudumisest.(24)

 Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

33.      Apellant esitas nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 14. detsembril 2005.

34.      Poolte esindajad kuulati ära 5. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil.

35.      Apellant palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna;

–        rahuldada nõuded, mille ta esitas Esimese Astme Kohtus;

–        mõista nii apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes tekkinud kohtukulud välja komisjonilt.

36.      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

 Õiguslik analüüs

 Sissejuhatavad märkused apellatsioonkaebuse väidete kohta

37.      Apellatsioonkaebuse toetuseks esitab apellant neli väidet. Kahe esimese väitega heidab ta Esimese Astme Kohtule vastavalt ette õigusliku raamistiku puudulikku esitamist ja faktilise raamistiku puudulikku esitamist. Kolmandaga väidab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud mitut õigusnormi, hinnates seda, kas on rikutud olulisi menetlusnorme, nagu tühistamisnõude esimeses väites leiti. Neljas väide puudutab tolliseadustiku artikli 239 väära kohaldamist Esimese Astme Kohtu poolt.

38.      On ilmne, et apellatsioonkaebuse esimene väide ei eksisteeri teistest väidetest sõltumatult. Viidates õigusliku raamistiku puudulikule esitamisele, heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et see jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–13 asjakohast õiguslikku raamistikku esitades esiteks mainimata määruse nr 3319/94 põhjenduse 39 ja teiseks komiteemenetluse otsuse artikli 2.

39.      Mulle tundub täiesti ilmne, et kui kohtuotsuse osas, mis sisaldab pelgalt õigusliku raamistiku tutvustust, jäetakse mainimata üks või mitu sätet, mis peaksid kohtuasja lahendamisel oluliseks osutuma, ei saa see iseenesest olla viga, mis muudaks kohtuotsuse enda kehtetuks. Seega tuleb etteheidet mõista nii, et sellega väidetakse pigem, et Esimese Astme Kohus jättis nimetatud põhjenduse ja sätte arvesse võtmata, ning see tingis õigusnormi rikkumised õiguslikus hinnangus.

40.      Esimese apellatsioonkaebuses esitatud väite käsitlemisel selgub tõepoolest, et apellandi arvates tõlgendas Esimese Astme Kohus nende sätete arvestamata jätmise tõttu esiteks vääralt määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teist lõiku, kui ta leidis, et asjaolu, et apellant ei ole dumpinguvastastest meetmetest kõrvale hoidnud, ei takista käesoleval juhul spetsiifilise tollimaksuga maksustamist; ning teiseks oli sellest tulenevalt ekslik tema hinnang, mille järgi tuleb komiteemenetluse otsuses käsitletavat regulatiivkomitee menetlust kasutada ainult üldmeetmete vastuvõtmisel.

41.      Siiski on tegemist etteheidetega, mis esitati konkreetsemalt vastavalt neljandas ja kolmandas apellatsioonkaebuse väites.(25) Seega tuleb etteheiteid uurida nende väidete analüüsimise raames.

42.      Seoses väidetava „faktilise raamistiku puuduliku esitamisega”, mis tõstatati teises apellatsioonkaebuse väites, märgin ma, et apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et faktiliste asjaolude esitamise viis, mida see vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–28 kasutas, oli „puudulik ja ekslik”, mille tulemusel faktilisi asjaolusid moonutati ning rikuti seega õigusnormi.(26) See moonutus viis Esimese Astme Kohtu väärarusaamani, et kõnesoleval juhul esitati arve kaudselt, mis õigustas määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teises lõigus ette nähtud spetsiifilise tollimaksu kohaldamist.

43.      Apellant aga väidab, et kõnesoleval juhul ei ole arve kaudset esitamist võimalik tuvastada, vastupidi sellele, mida väitsid Prantsuse tolliamet ja komisjon. Selle kinnituseks esitab ta mitu õiguslikku argumenti, suutmata siiski tõendada, et eelnimetatud asutus või komisjon, veel vähem Esimese Astme Kohus oleks teinud faktiliste asjaolude tuvastamisel vähimagi vea.

44.      Seega pole käesolevas kohtuasjas mingit vajadust neil argumentidel pikemalt peatuda.

45.      Esiteks märgin ma, et Esimese Astme Kohus ei uurinudki vaidlustatud kohtuotsuses küsimust, kas käesolevas asjas on tegemist arve kaudse esitamisega, ning see oli Esimese Astme Kohtust täiesti mõistetav ja õigustatud, kuna esimese astme kohtuasja toimikust ei selgu, et apellant oleks selles kohtus tuginenud asjaolule, et komisjon rikkus määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teist lõiku. Seda küsimust ei saa esitada esimest korda apellatsioonimenetluse käigus, kus Euroopa Kohtu pädevus piirdub esimeses kohtuastmes arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.(27)

46.      Teiseks, väites, et tollivõlga ei ole, võtab apellant omaks loogika, mis ei ole mitte ainult uus, vaid on ka Esimese Astme Kohtule esitatud tühistamisnõuete esemega täielikult kokkusobimatu.

47.      Seoses sellega tuleb silmas pidada, et komisjon tegi vaidlusalused otsused apellandi taotluste kohta, millega viimane soovis, et tolliseadustiku artikli 239 ja rakendusmääruse artikli 905 alusel vähendataks tema tollimaksu.

48.      Nagu komisjon õigustatult rõhutas, on selliste õigluse eesmärgil kehtestatud sätete(28) ainus mõte kindlate asjaolude kokkulangemisel ning ilmse hooletuse või pettuse puudumisel võimaldada teatud ettevõtjate vabastamist maksude tasumise kohustusest, mitte vaidlustada tollivõla sissenõutavuse põhimõtet.(29) Järelikult võis apellant esitada vaidlusaluste otsuste vastu ainult väiteid, mille eesmärk oli näidata, et käesoleval juhul oli tegemist eriolukorraga, ning tõendada omapoolse ilmse hooletuse või pettuse puudumist, mitte esitada väiteid, mille eesmärk on näidata talle kõnealused tollimaksud määranud pädevate riiklike asutuste otsuste õigusvastasust.(30)

49.      Teisisõnu – taotlused, mis saadeti komisjonile tolliseadustiku artikli 239 ja rakendusmääruse artikli 905 alusel nende koosmõjus, ei puuduta küsimust, kas liikmesriigi toll on tollialaseid materiaalõiguse sätteid õigesti kohaldanud. Tegelikult kuulub selline küsimus tolliseadustiku artikli 236 kohaselt liikmesriigi tolli pädevusse, kelle otsuseid võib vaidlustada liikmesriigi kohtutes, kusjuures viimastel on õigus pöörduda EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtu poole.(31)

50.      Kuna selliste taotluste esitamine komisjonile eeldab tollivõla olemasolu,(32) mida apellant ei saa vaidlusaluste otsuste peale esitatud tühistamishagi raames vaidlustada, tuleb apellatsioonkaebuse teises väites esitatud õiguslikud argumendid ka sel põhjusel tagasi lükata.(33)

51.      Seega peab Euroopa Kohtu tähelepanu koonduma kolmandale ja neljandale apellatsioonkaebuse väitele.

 Väidetavad vead olulise menetlusnormi rikkumise uurimisel

 Õigusnormi rikkumised, mille Esimese Astme Kohus väidetavalt toime pani, kui ta otsustas, et EÜ artiklit 7 ja komiteemenetluse otsuse artiklit 5 ei ole rikutud

–       Apellandi etteheited

52.      Kõnealuse väite kahes esimeses osas, mis puudutavad esiteks „EÜ artikli 7 rikkumist ja [rakendus]määruse artikli 907 esimese lõigu õigusvastasuse küsimust” ja teiseks selle „komitee õiguslikku olemust, kellega komisjon konsulteeris”, kaebab apellant mitme õigusnormi rikkumise üle, mille Esimese Astme Kohus tema arvates toime pani, lükates tagasi esimese väite osa, mis puudutas EÜ artikli 7 ja komiteemenetluse artikli 5 väidetavat rikkumist. Minu arvates tuleb neid osi vaadelda koos, kuna sisuliselt võetakse mõlemas uuesti kõne alla küsimus, millist menetlust komisjon oleks pidanud apellandi vähendamistaotluste käsitlemisel kasutama, seega komisjoni pädevuse küsimus.

53.      Kohtudokumentidest selgub, et komisjoni pädevuse puudumist käsitlev etteheide, mille hageja esitas Esimese Astme Kohtus, põhines sisuliselt oletusel, et 12. novembril 2002 kokku tulnud „komiteed” (vt punkt 26 eespool) tuleb tolliseadustiku artiklite 247 ja 247a kohaselt käsitada regulatiivkomiteena komiteemenetluse otsuse artikli 5 tähenduses. Kuna järelikult tuleb kohaldada viimati nimetatud artiklis käsitletavat regulatiivkomitee menetlust, oli liikmesriikide esindajate hääletamine komitee 12. novembri 2002. aasta koosolekul hageja arvates selle artikli kohaselt samaväärne olukorraga, kus komitee arvamust ei esita, mis tähendab, et komisjon ei võinud apellandi vähendamistaotluse kohta üksi otsust teha, vaid pidi viivitamata esitama võetavate meetmete kohta ettepaneku nõukogule, teavitades Euroopa Parlamenti.

54.      Komisjon väitis oma vastuses seevastu, et rakendusmääruse artikli 907 esimene lõik annab talle volitused tollimaksu vähendamise taotluste üle ise otsustada, kui ta on konsulteerinud – mitte regulatiivkomitee, vaid ekspertrühmaga, mille ta rakendusmäärust vastu võttes ise enda juurde moodustas, et see abistaks teda otsuste tegemisel tollimaksu tagasimaksmise või vähendamise kohta.

55.      Apellant väitis oma repliigis, et ei saa nõustuda tõlgendusega, mille komisjon rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu osas välja pakkus, kuna see muudab kõnealuse sätte kehtetuks. Võttes vastu nimetatud artikli 907, nii nagu komisjon ise seda tõlgendab, ei võtnud komisjon tolliseadustiku rakendusmeedet, vaid määras endale põhjendamatult volituse ja rikkus seeläbi EÜ artiklit 7. Teise võimalusena, juhul kui rakendusmääruse artikli 907 esimest lõiku tõlgendatakse nii, et selles sättes mainitud ekspertrühm ei ole regulatiivkomitee, väitis apellant EÜ artikli 241 alusel, et see säte on kehtetu, kuna ta on vastuolus EÜ artikliga 7.

56.      Esimese Astme Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses põhjendamatuse tõttu tagasi hageja peamise argumendi ning vastuvõetamatuse tõttu tema kehtetust puudutava väite, põhjustel, mille ma võtsin kokku eespool, punktides 20–25.

57.      Etteheited, mille apellant on käesoleva väite kahes esimeses osas esitanud, võib kokku võtta järgmiselt.

58.      Esiteks, kui Esimese Astme Kohus asus seisukohale, et rakendusmääruse artikli 907 esimene lõik lubab komisjonil tollimaksust vabastamise taotluste üle ise otsustada – regulatiivkomitee menetlust seega kasutamata –, tõlgendas ta kõnealust sätet vääralt ning otsustas sellest tulenevalt vääralt, et vaidlusalused otsused ei muutu nende tegija pädevuse puudumise tõttu õigusvastaseks. Eespool viidatud õigusnormi selline tõlgendus ei ole õige, kuna viiks selle õigusnormi õigusliku aluse puudumise tõttu vastuollu alusmääruse ehk tolliseadustikuga ning EÜ artikliga 7.

59.      Teiseks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et pärast seda, kui viimane oli tõlgendanud rakendusmääruse artikli 907 esimest lõiku nii, et see lubab komisjonil teha tollimaksu vähendamise otsuseid ilma regulatiivkomitee menetluseta, ei vaadanud ta sisuliselt läbi väidet, et see säte on kehtetu, kuna see on vastuolus nii alusmääruse kui ka EÜ artikliga 7.

60.      Seoses sellega eitab apellant esiteks, et see väide olevat esitatud alles repliigi faasis, ning väidab sealjuures, et selle esitamist repliigi faasis õigustas õiguslik asjaolu, mis tuli ilmsiks menetluse käigus, nagu on sätestatud Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõikes 2, nimelt rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu tõlgendus, mille komisjon kostja vastuses esitas.

61.      Teiseks kaebab apellant, et Esimese Astme Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu õigusvastasuse küsimus ei ole seotud avaliku korraga ning seega ei saa ta seda omal algatusel uurida. Omaalgatusliku uurimise võimaluse osas on vaidlusaluse õigusakti andja pädevuse puudumise ning vaidlusaluse õigusakti õiguslikuks aluseks oleva õigusakti andja pädevuse puudumise eristamine kunstlik ja väär ning otsus, mille Esimese Astme Kohus niisuguse eristamise toetuseks tegi,(34) ei ole praeguseks mitte üksnes küllaltki aegunud ning nii või teisiti asjakohatu, puudutades hoopis ESTÜ asutamislepingut, mitte EÜ asutamislepingut, vaid ka tõendab lausa vastupidist sellele, mida järeldas Esimese Astme Kohus.

62.      Kolmandaks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et eelduse põhjal, et vaidlusalused otsused on üksikmeetmed, ning kriteeriumide alusel, mis esitati komiteemenetluse otsuses komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetluste valimise jaoks, otsustas Esimese Astme Kohus põhjendamatult, et käesoleval juhul ei või kasutada regulatiivkomitee menetlust.

63.      Selles osas väidab apellant esiteks, et Esimese Astme Kohus tõlgendas eespool viidatud kriteeriume vääralt, jättes arvesse võtmata komiteemenetluse otsuse artikli 2, millest selgub, et regulatiivkomitee menetluse kasutamine ei ole piiratud ainult üldmeetmete vastuvõtmise juhtudega, vaid seda võib kasutada ka põhiakti teatavate vähem oluliste sätete kohandamiseks või ajakohastamiseks mõeldud meetmete võtmisel, st selliste meetmete võtmisel, mis ei ole määratletud üldmeetmena. Lisaks rõhutab apellant, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt(35) ei ole komiteemenetluse otsuse artiklis 2 esitatud valikukriteeriumid siduvad.

64.      Teisest küljest vaidlustab apellant selle, et vaidlusalused otsused on üksikotsused ega ole üldmeetmed. Need otsused ei ole puhtalt üksikotsused, vaid on samuti üldkohaldatavad, kuna need käsitlevad tollivõlga ja puudutavad seetõttu otseselt ühenduse omavahendeid.

65.      Neljandaks väidab apellant, et tolliseadustiku artiklist 239, mida Esimese Astme Kohus kõnealuse komitee õigusliku olemuse arutamisel põhjendamatult eiras, on selgelt näha, et ühenduse seadusandja, täpsemalt nõukogu tahe oli näha ette, et tollimaksude vähendamise või tagasimaksmise küsimusi puudutavate otsuste vastuvõtmise korral kasutataks regulatiivkomitee menetlust.

66.      Seda näitab asjaolu, et eespool viidatud artikli lõikes 1 viidatakse „komiteemenetlusele” kahel korral ning ka see, et sätte esimeses ja teises taandes kasutatakse seoses olukordadega, kus tollimaksu võidakse vähendada või tagasi maksta, eri sõnastust, nimelt „mis määratakse kindlaks” ja „määratakse”. Sellisele kahekordsele viitamisele, mida saaks muidu seletada ainult sellega, et seadusandja on end põhjuseta korranud, annab mõtte ainult tõlgendus, mille kohaselt esimene taane viitab otsuse kui niisuguse tegemisele ning mille kohaselt kuulub selle suhtes kohaldamisele komiteemenetlus.

67.      Viiendaks heidab apellant vaidlustatud kohtuotsuse osas ette, et Esimese Astme Kohus ei teinud otsust küsimuses, mille apellant istungil tõstatas, nimelt selle, et kõnealune komitee oli tegutsenud eelarveväliselt ning seega on vaidlusalused otsused vastuolus ühenduse eelarve-eeskirjadega. Selles osas meenutab ta, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt(36) on asutamislepingu ülesehitusest tulenevalt komisjoni kulude eelduseks, et eelarvesse on tehtud vastav assigneering ning et on vastu võetud teisese õiguse akt, millest see kulu tuleneb.

68.      Kuuendaks kaebab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud veel üht õigusnormi, jättes langetamata otsuse kõnealuse komitee täpse õigusliku olemuse ning seega ka õigusliku aluse kohta, mis selle loomist võimaldas.

–       Hinnang

69.      Olles niiviisi sõnastanud käesoleva väite esimese kahe osa raames esitatud etteheited, millest komisjon peab kõiki põhjendamatuks, asun neid nüüd kogumis uurima, jättes viimaseks etteheite, mis puudutab rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu õigusvastasuse küsimuse sisulist uurimata jätmist.

70.      Rakendusmääruse 3. peatükis on sätestatud „[tollis]eadustiku artikli 239 kohaldamisega seotud erisätted”. Ei ole vaidlust küsimuses, et käesolevas asjas on tegemist juhtumiga, mis kuulub nimetatud peatüki 2. jao („Komisjoni otsused”), mitte 1. jao („Liikmesriigi tolli otsused”) kohaldamisalasse.

71.      Apellandi esitatud tollimaksust vabastamise taotluste üle tuli otsused teha seega rakendusmääruse artikli 905 lõike 1 kohaselt, „[sama määruse] artiklites 906–909 sätestatud korra alusel”.

72.      Artikli 906 teine lõik sätestab oma vähemalt vaidlusaluste otsuste tegemiseni kehtinud redaktsioonis muu hulgas, et „[k]õnealuse juhu läbivaatamine lisatakse niipea kui võimalik [tolli]seadustiku artikliga 247 ettenähtud komitee koosoleku päevakorda.” Järgmiseks näeb rakendusmääruse artikkel 907 ette, et komisjon otsustab tollimaksude tagasimaksmise või vähendamise taotluse üle pärast „komitee raames kõnealuse juhu läbivaatamiseks kokkutulnud liikmesriikide esindajatest koosneva ekspertrühmaga konsulteerimist”.

73.      Apellant väidab, et organ, kellega komisjon peab rakendusmääruse artiklites 906–909 käsitletud menetluse raames konsulteerima, on tolliseadustiku artiklis 247 käsitletud komitee ning et see on regulatiivkomitee komiteemenetluse otsuse artikli 5 tähenduses.

74.      Selle kohta märgin ma esiteks, nagu tegi ka Esimese Astme Kohus, et artikli 907 sõnastus, eriti väljend „komitee raames”, räägib selle kasuks, et selles artiklis nimetatud ekspertrühm ei ole tolliseadustiku komitee, vaid sellest vähemalt funktsionaalses mõttes eraldiseisev üksus.(37)

75.      Apellandi viidatud kohustus tõlgendada artiklit 907 nii, et ta oleks kooskõlas alusmäärusega, mida kujutab endast tolliseadustik, ei vii minu arvates teistsugusele järeldusele.

76.      Mis puutub tolliseadustiku artiklisse 239, siis ei leidu seal midagi, mis kinnitaks apellandi väidet, nagu see säte näeks konkreetsetel tagasimaksmise või vähendamise taotluste üle otsustamise juhtudel ette regulatiivkomitee menetluse. Kuigi see artikkel on sõnastatud ebaselgelt, on minu arvates siiski ilmne, et sealsed viited „komiteemenetlusele” puudutavad igal juhul nende „juhtude kindlaksmääramist” või „määramist”, mille puhul võib tollimaksu tagasi maksta või vähendada, st tegemist on sättega, mis määratleb abstraktselt need juhud, mil tagasimaksmine või vähendamine on lubatud. Niisiis viitab artikkel 239 „komiteemenetlust” mainides, nagu ka korra osas „mida tuleb järgida”, mitte otsuste langetamisele, vaid seadusandlikule tegevusele.

77.      Ka tolliseadustiku artiklitest 247 ega 247a, kui neid tõlgendada õigesti, ei ole võimalik leida midagi, mis toetaks apellandi väiteid. On küll tõsi, et artikkel 247 osutab, et „[nimetatud seadustiku] rakendamiseks vajalikud meetmed” võetakse vastu artikli 247a lõikes 2 ette nähtud korras regulatiivkomitee menetlust kasutades ehk komiteemenetluse artiklis 5 ette nähtud korras. Tõsi on ka see, et viimati osundatud väljend võiks avaras tähenduses hõlmata muu hulgas ka üksikotsuste tegemist. Normatiivsest kontekstist lähtudes on siiski selge, et seda väljendit tuleb mõista kõige kitsamas tähenduses, õigupoolest üksikasjaliku eeskirjana, mille eesmärk on täiendada seadustiku endaga kehtestatud korda.

78.      Seoses sellega rõhutan ma, et tolliseadustiku artiklite 247 ja 247a sõnastus, mida käesolevas asjas käsitletakse, õigemini haldusmenetluse toimumise ajal kehtinud sõnastus on tolliseadustikku määrusega nr 2700/2000 tehtud muudatuste tagajärg; selle määruse põhjendus 14 sedastab, et „[tolliseadustiku] rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt [komiteemenetluse] otsusele”.

79.      Seega tuleb artiklite 247 ja 247a ulatus kindlaks määrata lähtuvalt komiteemenetluse otsusest.

80.      Lisaks märgin, et komiteemenetluse otsus võeti vastu EÜ artikli 202 kolmanda taande alusel, millest tuleneb muu hulgas, et nõukogu võib kehtestada eeskirjade rakendamise volituste kasutamise kohta teatud nõudmisi ning et need menetlused peavad olema kooskõlas põhimõtete ja eeskirjadega, mis nõukogu eelnevalt kindlaks määrab (just nagu komiteemenetluse otsusega tehtigi). Nagu Euroopa Kohus on märkinud, võivad need põhimõtted ja eeskirjad puudutada ka seda, kuidas valida eri menetluste vahel, mis võidakse komisjoni volituste rakendamisele kehtestada.(38)

81.      On küll tõsi, et Euroopa Kohtu arvates hõlmab mõiste „rakendamine” EÜ artikli 202 kolmanda taande tähenduses nii rakendusnormide väljatöötamist kui ka normide kohaldamist üksikjuhtumitele, kasutades selleks üksikakte. Euroopa Kohus on asunud selles osas seisukohale, et kuna asutamisleping kõneleb „rakendamisest”, piiramata selle tähendust edasiste täpsustustega, ei saa seda terminit tõlgendada nii, nagu jääksid üksikaktid selle kohaldamisalast välja.(39)

82.      Samuti on tõsi, et nagu rõhutas apellant, on Euroopa Kohus selgitanud, et teise komitoloogiaotsuse artiklis 2 sätestatud menetluse valiku kriteeriumid ei ole siduvad, kuigi ühenduse seadusandja peab komiteemenetluse valikul nendest kõrvale kaldumise korral oma valikut põhjendama.(40)

83.      Siiski on Euroopa Kohus ise täpsustanud ka seda, et üksikmeetmed kuuluvad üksnes teise komitoloogiaotsuse artikli 2 punkti a kohaldamisalasse, mis näeb ette korralduskomitee menetluse kasutamise, samas kui üldmeetmed võivad kuuluda selle artikli mõlema punkti (a ja b) alla ning seega võib neid võtta nii korralduskomitee menetluse kui ka regulatiivkomitee menetluse alusel.(41)

84.      Apellandi eeldus, mille kohaselt komiteemenetluse otsuse artikkel 2 ei piira regulatiivkomitee menetluse kasutamist üksnes üldmeetmete võtmise juhtudega, osutub seega põhjendamatuks.

85.      Tolliseadustiku tõlgendamiseks kooskõlas komiteemenetluse otsusega on seega vaja, et selles artiklis leiduvat väljendit „[tolliseadustiku] rakendamiseks vajalikud meetmed” mõistetakse nii, et see viitab ainult üldmeetmetele.

86.      Edasi, apellandi järgmine eeldus, mille kohaselt vaidlusalused otsused ei ole üksikmeetmed, tundub olevat ilmselgelt põhjendamatu. Nagu komisjon märkis, on täiesti ilmne, et nimetatud otsused tehti konkreetsel apellandiga seotud juhul selle kohta, kas tolliseadustiku artiklis 239 sätestatud tollimaksu vähendamise tingimused olid täidetud, ning need ei ole objektiivselt määratletud olukordades ning üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriate suhtes kohaldatavad õigusaktid.(42) Apellandi rõhutatud asjaolu, et vaidlusalused otsused puudutavad otseselt ühenduse omavahendeid, on ilmselgelt asjakohatu ega muuda neid otsuseid üldmeetmeteks.

87.      Seega ei ole Esimese Astme Kohus toime pannud õigusnormi rikkumist, kui ta asus seisukohale, et vaidlusalused otsused on „üksikotsused ega ole järelikult üldmeetmed”, ning välistades võimaluse, et neid oleks komiteemenetluse otsuse kohaselt võinud vastu võtta regulatiivkomitee menetluse alusel, mida käsitletakse sama otsuse artiklis 5.

88.      Seega ei toeta tolliseadustiku artiklid 247 ja 247a komiteemenetluse otsuse taustal ja sellele vastavalt tõlgendatuna kuidagi apellandi argumente, mille kohaselt on rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu tõlgendamiseks kooskõlas eespool viidatud tolliseadustiku ülimuslike õigusnormidega vaja, et viimati nimetatud sättes mainitud ekspertrühma mõistetaks regulatiivkomiteena komiteemenetluse otsuse artikli 5 tähenduses.

89.      Järgmiseks tuleb minu arvates tagasi lükata ka etteheited, mis puudutavad esiteks seda, et Esimese Astme Kohus jättis arutamata rakendusmääruse artikli 907 esimeses lõigus nimetatud ekspertrühma täpse õigusliku olemuse ja järelikult ka selle rühma moodustamise õigusliku aluse, teiseks seda, et see ekspertrühm tegutseb eelarveväliselt.

90.      Esimese osas märgin ühes komisjoniga, et kui Esimese Astme Kohus oli juba õigustatult välistanud võimaluse, et nimetatud ekspertrühm võiks olla komiteemenetluse otsuse artikli 5 tähenduses regulatiivkomitee,(43) ning tõdenud, et see on ilmselgelt „funktsionaalses mõttes tolliseadustiku komiteest eraldiseisev üksus”,(44) ei pidanud Esimese Astme Kohus selle rühma õiguslikku olemust rohkem täpsustama, arvestades, et apellandi argumendid põhinesid selle rühma määratlemisel regulatiivkomiteena. Pealegi on vaidlustatud kohtuotsusest piisavalt selgesti näha,(45) et rakendusmääruse artikli 907 esimese taande põhjal ekspertrühma asutamise õiguslikuks aluseks on tolliseadustiku artiklid 239, 247 ja 247a nende koosmõjus, millest selgub sisuliselt, et „kord, mida tuleb järgida” samas sättes ette nähtud tagasimaksmise või vähendamise puhul, määratakse kindlaks komiteemenetluse otsuse artiklis 5 sätestatud regulatiivkomitee menetlusega. Sealjuures ei jätnud Esimese Astme Kohus märkimata, et rakendusmääruse artikkel 907 kiideti heaks eespool nimetatud menetlusega(46) –asjaolu, mida apellant ei ole muide vaidlustanud.

91.      Mis puutub teise etteheitesse, siis piisab, kui märkida nagu komisjongi, et küsimus, kas ekspertrühma raamatupidamine on korrektne, ei mõjuta vähimalgi määral vaidlusaluste otsuste kehtivust, vaid kui üldse, siis puudutab see kuluassigneeringute tegemise otsuseid, mis ei ole apellandi tühistamisnõuete ese.

92.      Viimaks analüüsin ma etteheiteid, mis on seotud rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu kehtetust puudutava väitega.

93.      Esiteks märgin ma, et selle vastuväite sisuline põhjendamatus tuleneb selgelt juba eespool toodud kaalutlustest, millega ma tõin välja, et ekspertrühma moodustamine ei olnud ilma õigusliku aluseta ega olnud vastuolus tolliseadustiku sätetega, nagu väitis apellant.

94.      Siiski kahtlen ma teataval määral, kas Euroopa Kohus võib sellisel põhjusel ja põhjendusi asendades(47) jätta kehtetust puudutava vastuväite sisulise uurimata jätmise küsimuses seisukoha võtmata. Põhjenduste asendamine kohtuotsusega, mis lõpetab apellatsioonimenetluse, näib eeldavat tõdemust, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi.

95.      Seega uurin ka eelnimetatud etteheidet, mille kohta ma teen järgmised märkused, üksnes sellest vaatenurgast.

96.      Esiteks, kuigi apellant vaidlustab Esimese Astme Kohtu hinnangu, mille kohaselt esitati õigusvastasuse vastuväide alles repliigi faasis, ei esita ta tegelikult ühtegi argumenti vastupidise tõendamiseks. Sisuliselt piirdub ta rõhutamisega, et rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu kehtivuse üle tekkis vaidlus sellele õigusnormile komisjoni vastuses antud tõlgenduse tulemusel, millega apellant ei nõustunud, ning seda ei oleks tekkinud, kui oleks järgitud tõlgendust, mille apellant sellele õigusnormile hagiavaldustes andis. Faktiliselt kinnitavad need märkused niisiis, et õigusvastasuse vastuväide esitati tõepoolest alles repliigi faasis. Peale selle märgin ma, et apellandil ei ole õigus, kui ta kinnitab, et esitas oma tõlgenduse rakendusmääruse artikli 907 esimesest lõigust juba hagiavaldustes. Juba nende avalduste lugemisel on näha, et sellele õigusnormile ei ole isegi mitte viidatud.(48)

97.      Teiseks pean samavõrra põhjendamatuks apellandi väidet, mille kohaselt rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu kohta esitatud õigusvastasuse vastuväidet tuleks käsitada väitena, mis põhineb mõnel menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikul või faktilisel asjaolul Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses. Selles osas arvan, et rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu tõlgendus, mille komisjon Esimese Astme Kohtule kostja vastuses esitas, ei saa endast kujutada menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikku asjaolu eespool viidatud artikli 48 lõike 2 tähenduses, kuna see ei muutnud tühistamishagi esitamise kuupäeval valitsenud õiguslikku olukorda,(49) erinevalt sellest, mida võiks öelda näiteks siis, kui muudetaks, tunnistataks kehtetuks või tühistataks õigusakt, mis on kohtuasja lahendamisel oluline.

98.      Kolmandaks olen ma seisukohal, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi hoopis arvates, et rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu kehtetus ei ole seotud avaliku korraga.

99.      Siinkohal ühinen apellandi arvamusega, et kohtuotsus Société des fonderies de Pont-à-Mousson vs. ülemamet,(50) millele Esimese Astme Kohus viitas, ei toeta kuidagi järeldust, millele ta selles suhtes jõudis.

100. Selle otsuse tegemisel, millele Esimese Astme Kohus viitab, märkis Euroopa Kohus, et hagejast äriühing oleks võinud oma teise väitega vaidlustada üksikotsuse, mille ülemamet tema kohta tegi, ainult siis, kui ta oleks esitanud õigusvastasuse vastuväite mõne konkreetse üldakti kohta, mille rakendamiseks otsus oli tehtud. Kui üldse midagi, siis oleks väidetav viga puudutanud seda õigusakti, mitte vaidlustatud üksikotsust. Euroopa Kohus on varem tõdenud, et isegi kui „hageja ei [ole] sellist vastuväidet sõnaselgelt esitanud ja seda [ei saa] lugeda vaikimisi esitatuks”, oleks siiski „kohatu lasta püsida kahtlustel [üldakti] õiguspärasuse osas, kuna see on seotud [käesoleva] vaidlusega”, ning pidanud „seega vajalikuks otsustada teise väite põhjendatuse üle”. Seega ei mõista ma, kuidas võis Esimese Astme Kohus saada selle otsuse kaudu kinnitust sellele, et rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu kehtetus ei ole seotud avaliku korraga. Lisan Esimese Astme Kohtu viidatud pretsedendi asjakohatuse näitamiseks veel, et eespool viidatud otsusega päädinud kohtuasjas ei tekkinud kahtlused üldakti õiguspärasuses mitte seoses selle koostaja pädevusega, vaid muudel põhjustel, mis olid seotud õigusakti seesmise õiguspärasusega.

101. Ka märkus, et kohtuotsus Laboratoires Servier vs. Komisjon,(51) millele apellant esimeses kohtuastmes tugines, käsitleb vaidlusaluse õigusakti vastu võtnud institutsiooni pädevuse puudumist, mitte selle institutsiooni pädevuse puudumist, kes võttis vastu õigusakti, mille alusel võeti vastu vaidlusalune õigusakt,(52) ei saa olla vastuvõetav põhjus, et pidada rakendusmääruse artikli 907 esimese lõigu võimalikku õigusvastasust, mis on tingitud komisjoni pädevuse puudumisest, avaliku korraga mitteseotuks. Esimese Astme Kohtul lasus kohustus esitada põhjused, miks – kui jätta kõrvale konkreetse kohtupretsedendi puudumine – ei saa vaidlusaluse õigusakti aluseks olnud õigusakti vastu võtnud institutsiooni pädevuse puudumist lugeda avalikul huvil põhinevaks väiteks.

102. Mis puutub kriteeriumidesse, mille alusel määrata, kas väide põhineb avalikul huvil või mitte, siis arvan, et meil tuleb kasutada kriteeriume, mille määras kindlaks kohtujurist Jacobs kohtuasjas Salzgitter vs. komisjon esitatud ettepaneku punktides 141 ja 142.(53) Seega tuleb hinnata:

–        „kas rikutud õigusnorm on määratud teenima ühenduse õiguskorra põhjapanevat eesmärki ja täidab olulist funktsiooni kõnealuse eesmärgi saavutamisel”

–        ja „kas rikutud õigusnorm on sätestatud kolmandate isikute või üldsuse huvides ja mitte pelgalt otseselt asjassepuutuvate isikute huvides”(54).

103. Nagu Esimese Astme kohus vaidlustatud kohtuotsuses õigustatult rõhutas,(55) peab ühenduste kohus tuvastama omaalgatuslikult vaidlusaluse õigusakti andja pädevuse puudumise.(56) See on avalikul huvil põhinev väide.(57) Kõnealune viga tundub põhimõtteliselt vastavat mõlemale eelnimetatud kriteeriumile: pädevust käsitlevad normid on mõeldud ühenduse õiguskorra põhjapaneva eesmärgi või vähemalt väärtuse tagamiseks, s.o institutsionaalse tasakaalu tagamiseks ning üldiselt on nad sätestatud üldsuse huvides. Ma ütlen „põhimõtteliselt”, kuna kõige õigem on hinnata iga juhtumi puhul eraldi – st lähtudes konkreetsest pädevuse normist, mida on väidetavalt rikutud –, kas see norm vastab kahele eespool nimetatud kriteeriumile, sh kriteeriumile, mis käsitleb küsimust, kas see norm täidab põhjapaneva eesmärgi või väärtuse saavutamisel olulist funktsiooni.(58)

104. Ma ei arva, et selle määramisel, kas pädevust käsitlevate normide rikkumisel põhinev väide on avaliku huviga seotud, oleks oluline vaidlustatud kohtuotsuses tehtud eristus vaidlusaluse õigusakti andja pädevuse puudumise ning selle õigusakti andja pädevuse puudumise vahel, mille rakendusaktiks vaidlusalune õigusakt on.

105. Käesoleval juhul tuleb hoopis küsida, kas tolliseadustiku sätted, mida komisjon apellandi väitel rikkus, kehtestades rakendusmääruse artikli 907 esimese lõiguga teistsuguse menetluse, kui näevad ette nimetatud sätted, mis võimaldab tal sellisel juhul nagu käesolevas asjas otsustada tolliseadustiku artiklil 239 ja rakendusmääruse artiklil 905 põhinevate tollimaksu vähendamise taotluste üle, vastavad kriteeriumidele, mida ma eespool, punktis 102 meenutasin.

106. Selle kohta arvan ma, et tolliseadustiku artikleid 239, 247 ja 247a tuleb võtta õigusnormidena, mis sätestavad rakendusvolituste kasutamise menetlused tollimaksude tagasimaksmise ja vähendamise sätete rakendamiseks, mille nõukogu kehtestas tolliseadustiku artikliga 239. Selliste õigusnormidena täidavad nad olulist funktsiooni institutsionaalse tasakaalu tagamisel (ühenduse institutsioonide omavahelistes suhetes ja nende suhetes liikmesriikidega), see tähendab, ühenduse õiguskorra põhjapaneva väärtuse saavutamisel, ning nad on vaieldamatult sätestatud üldsuse huvides, mitte pelgalt asjaga otseselt seotud isikute huvides.

107. Rakendusemääruse artikli 907 esimese lõigu õigusvastasuse küsimus, mille apellant esimeses kohtuastmes hilinenult tõstatas, on minu arvates avalikul huvil põhinev väide, erinevalt sellest, mida väitis vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohus ja käesolevas menetluses komisjon.

108. See ei tähenda siiski, et Esimese Astme Kohtul oleks kohustus sellist väidet omal algatusel hinnata. Ma olen arvamusel, et selline kohustus tekib ainult teatud asjaoludel. Täpsemalt võib kohustus uurida omal algatusel üldisel huvil põhinevaid väiteid tekkida ainult kohtutoimiku asjaoludest tulenevalt.(59) Tõsiasi, et oletatav rikkumine on ilmselge, mis tähendab, et ühenduste kohtul on seda kerge tuvastada ja kvalifitseerida,(60) võib olla sellise kohustuse tekkimise täiendav eeltingimus. Nende asjaolude kindlakstegemisel, mille puhul tekib kohustus omal algatusel uurida avalikul huvil põhinevat väidet, mis ei puuduta mitte vaidlustatud õigusakti, vaid õigusakti, mille rakendusaktiks see on, võib tekkida ka küsimus, kas nende õigusaktide koostaja peab olema sama isik, või kas institutsioon, kes võttis vastu „vanema” õigusakti, on juba menetluses kostja.

109. Siiski ei ole vaja vaagida probleemi, kas Esimese Astme Kohtul on antud asjaoludel kohustus omal algatusel uurida avalikul huvil põhinevat küsimust, kas rakendusmääruse artikli 907 esimene lõik võib olla pädevuse puudumise tõttu õigusvastane. Kui Euroopa Kohus sedastab minu soovituse kohaselt, et Euroopa Kohus on rikkunud õigusnormi, välistades võimaluse, et see küsimus võiks põhineda avalikul huvil, võiks ta põhjenduste asendamist kasutades piirduda lihtsalt sellega, et tuvastab selle küsimuse sisulise põhjendamatuse. Nagu ma eespool märkisin, tuleneb see põhjendamatus tolliseadustiku asjakohaste sätete õigest tõlgendamisest, milleni meil tuleb nii või teisiti jõuda, et uurida käesoleva väite kahe esimese osa raames koos praegu käsitletava etteheitega ka teisi apellandi esitatud etteheiteid.

110. Seega leian, et kui vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused äsjavaadeldud küsimuse osas asendada, ei ole vaidlustatud kohtuotsust käesoleva väite kahe esimese osa alusel vaja tühistada.

 Õigusnormi rikkumine, mille Esimese Astme Kohus väidetavalt toime pani, kui ta välistas TSK kodukorra artikli 4 lõike 1 rikkumise

111. Kõnealuse väite kolmandas osas väidab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta, olles tuvastanud, et ekspertrühma liikmetel oli aega 13 kalendripäeva, et tutvuda hageja vastuskirjaga komisjonilt saadud kirjadele, leidis, et apellant ei saa tugineda TSK kodukorra artikli 4 lõike 1 väidetavale rikkumisele. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et rõhutades, et nimetatud õigusnorm ei ole mõeldud eraisikute kaitse tagamiseks, eiras ta Euroopa Kohtu kohtuasjas komisjon vs. BASF jt tehtud otsust,(61) millest selgub, et kodukorras sisalduvad menetlusnormid on olulised menetlusnormid, mille rikkumisele saavad otsusest vahetult puudutatud üksikisikud kohtus tugineda.

112. Omalt poolt märgin ma ennekõike, et märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, et „ekspertrühma liikmetel oli hageja vastusega tutvumiseks aega 13 kalendripäeva (6.–18. novembrini 2002)”, ei selgita Esimese Astme Kohus, kas ta peab sellega silmas, et TSK kodukorra artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimustest on siiski kinni peetud. Pealegi ei mõista ma hästi, kuidas saaks sellist tõdemust ühitada kuupäevaga, millal leidis vaidlustatud kohtuotsuse andmetel aset ekspertrühma koosolek, nimelt 12. novembriga 2002.(62)

113. Siiski ei ole vaja kontrollida, kas eespool nimetatud õigusnormis sätestatud tingimused on käesoleval juhul täidetud (ja milline oli selles osas Esimese Astme Kohtu hinnang), kuna Esimese Astme Kohus tugines eespool viidatud kodukorra artikli 4 lõike 1 rikkumist välistades asjaolule, et üksikisikud ei saa sellele sättele tugineda.

114. Ühinen komisjoni arvamusega, et selline lahendus on õiguslikult korrektne. Selle vaidlustamiseks tugineb apellant viidatud kohtuotsusele komisjon vs. BASF jt, millest aga tegelikult ei nähtu, et mõne institutsiooni või komitee kodukorra menetlusnormi igasugune rikkumine muudaks vastuvõetud otsuse õigusvastaseks, nii et eraõiguslikud isikud saaksid sellele kohtus tugineda. Selles kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et komisjoni kodukorra artikli 12 esimeses lõigus ette nähtud õigusaktide autentimine kujutab endast olulist menetlusnormi, mille rikkumine võib olla eraõiguslike isikute esitatava tühistamishagi aluseks, kuna autentimise eesmärk on tagada õiguskindlus kolleegiumi poolt vastu võetud teksti kinnitamisega kõigis ametlikes keeltes, võimaldades seega vaidlustamise korral kontrollida, kas teatavaks tehtud või avaldatud tekstid vastavad täielikult sellele tekstile.(63)

115. Kui Euroopa Kohus kontrollis vaadeldavas kohtuotsuses, kas rikutud menetlusnorm on oluline menetlusnorm EÜ artikli 230 tähenduses ning kas eraõiguslikud isikud saavad tühistamishagi raames selle rikkumise asjaolule tugineda, võttis ta seega arvesse rikutud menetlusnormi iseloomu ja eesmärki.

116. Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuses, et TSK kodukorra artikli 4 lõike 1 eesmärk on tagada selle komitee sisemine toimimine, järgides täielikult selle liikmete eesõigusi. Apellant ei ole esitanud apellatsioonkaebuses selle tõdemuse vaidlustamiseks ühtegi argumenti, kui mitte arvestada komiteega konsulteerimist käsitlevate eeskirjade täitmise „erilise tähtsuse” üldsõnalist kinnitamist või põhjendamatut eeldust, et kõik menetluseeskirjad on olulised menetlusnormid. Pealegi on Esimese Astme Kohtu tõdemus kooskõlas reegliga – mida tuleb käsitada põhimõttena, mida võib kaheldamatult analoogia alusel kohaldada sellise komitee suhtes, nagu seda on tolliseadustiku komitee –, mida Euroopa Kohus väljendas kohtuotsuses Nakajima vs. nõukogu(64) ja mille kohaselt juhul, kui „ühenduse institutsiooni kodukorra eesmärk on korraldada institutsioonisisest tööd hea halduse huvides”, on „selles sätestatud eeskirjade [...] peamine eesmärk tagada arutelude sujuv käik, järgides täielikult kõigi selle institutsiooni liikmete eesõigusi,” ning et need „ei ole mõeldud eraisikute kaitse tagamiseks”.

117. TSK kodukorra artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimused on ilmselgelt mõeldud selleks, et anda komitee liikmetele piisavalt aega, et neile esitatud juhtumid läbi vaadata. Minu arvates on üksnes komitees esindatud liikmesriikide pädevuses hinnata, kas nimetatud sättes ette nähtud tähtajast lühem aeg oli nende esindajatele komitees piisav, et uurida juhtumit, mille kohta nad peavad arvamust avaldama.

118. Seega leian ma, et Esimese Astme Kohus otsustas õigustatult, et apellant ei saa nimetatud õigusnormi rikkumisele tugineda.

119. Järelikult tuleb ka käesoleva väite kolmas osa minu arvates tagasi lükata.

 Tolliseadustiku artikli 239 väidetav väär kohaldamine

120. Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta leidis, et tolliseadustiku artiklis 239 käsitletav ilmse hooletuse puudumise tingimus ei olnud täidetud.

121. Väite esimeses osas heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et see tõlgendas määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teist lõiku vääralt ning järeldas sellest, et see säte ei tekita erilist tõlgendamisraskust.

122. Sisuliselt väidab apellant, et erinevalt sellest, mida järeldas Esimese Astme Kohus ning mis nähtub nimetatud määruse põhjendusest 39,(65) ei nõua kõnealune säte mitte seda, et spetsiifilist tollimaksu kohaldataks dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmise ohu vältimiseks kõigil arve kaudse esitamise juhtudel, vaid ainult juhtudel, mil meetmetest kõrvalehoidmine on tuvastatud.

123. See, et Esimese Astme Kohus määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teist lõiku vääralt tõlgendas, näitab apellandi arvates ka seda, et erinevalt vaidlustatud kohtuotsuses sedastatust on seda normi keeruline tõlgendada.

124. Arvan nagu komisjongi, et selliste väidetega ei saa nõustuda.

125. Kõigepealt tuleb täpsustada, et määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teise lõigu väidetavat tõlgendusviga ei saa arvesse võtta iseseisva väitena – seda põhjustel, mille ma esitasin eespool punktides 45–50 –, vaid üksnes argumendina, mis kinnitab, et Esimese Astme Kohtu hinnang normi keerukusele oli vale. Viimane on üks tegureid, mida tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta, kui kontrollitakse ilmse hooletuse puudumise tingimuse täidetust tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.(66)

126. Ma olen arvamusel, et selline väide on vastuvõetamatu, kuna normi keerukust puudutava otsuse analüüsimine eeldab hinnangu andmist faktilistele asjaoludele, mille üle ei saa Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames kontrolli teostada.(67)

127. Lisan veel, et igal juhul on kõnealune väide ilmselt põhjendamatu. Apellandi esimene väide keskendub üksnes selle arvustamisele, kuidas Esimese Astme Kohus määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teist lõiku tõlgendas, samas kui mulle tundub see tõlgendus täiesti õige. Tegelikult on sätet lugedes täiesti selge – ka siis, kui võtta arvesse apellandi viidatud põhjendus 39 –, et selle sättega kehtestatud spetsiifilise tollimaksu kohaldamine eelduseks on, et arve esitatakse kaudselt, mitte selle tõendamine, et arve kaudse esitamise eesmärk või tulemus oli eelmises lõigus sätestatud muutuvast tollimaksust kõrvalehoidmine. Seega ei suuda apellant kuidagi tõendada, et määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teist lõiku oleks olnud keerukas tõlgendada.

128. Käesoleva väite teises osas väidab apellant esiteks, et Esimese Astme Kohtu hinnang, mille kohaselt apellant ei vabane omaenese vastutusest, viidates veale, mille tegid reaalselt või eeldatavalt tema maaklerid, on vastuolus ühenduse kohtupraktikaga, mis tunnistab tollimaaklerite erialast vastutust; teiseks vaidlustab ta Esimese Astme Kohtu kinnituse komisjoni hinnangule, et apellandil oli nõutav erialane kogemus.

129. See, kui oluline on tollimaaklerite tehtud viga ilmse hooletuse puudumise hindamisel tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, on õigusküsimus, mida võib iseenesest apellatsioonimenetluse raames tõstatada.

130. Seoses sellega märgin ma, et apellant piirdub siiski teatamisega, et kahes olulises kohtulahendis – Euroopa Kohtu otsuses Van Gend & Loos vs. komisjon(68) ja Esimese Astme Kohtu otsuses Mehibas Dordtselaan vs. komisjon(69) – kinnitati, et „tollimaakler vastutab oma tegevuse iseloomust tulenevalt nii imporditolllimaksude tasumise kui ka nende dokumentide nõuetekohasuse eest, mille ta tollile esitab”.

131. Selle kohtupraktika asjakohasus tundub mulle siiski kahtlane, kuna käesoleval juhul nõudis kõnealuse tollimaksu tasumist Prantsuse tolliamet apellandilt, mitte tema tollimaakleritelt. Selles osas märgin, et nagu selgub vaidlustatud kohtuotsuse asjaoludest, ei teinud apellandi tollimaaklerid tollivormistusmenetlusi mitte enda nimel, vaid Agro Balticu ja apellandi nimel.(70) Viidatud kohtuotsuse Van Gend & Loos vs. komisjon punktist 5 selgub hoopis, et tollimaakler, kes oli selles kohtuasjas kaebaja, deklareeris kauba vabasse ringlusse lubamiseks enda nimel ja teise isiku eest,(71) ning seepärast leidis komisjon, et nimetatud maakler on võtnud endale kohustuse tasuda imporditollimaksud, mida nende kaupade suhtes kohaldati.(72)

132. Isegi kui eeldada, et tollimaakler vastutab imporditollimaksude tasumise ja tollile esitatud dokumentide nõuetekohasuse eest juhul, kui ta ei esita impordideklaratsioone mitte enda, vaid importija nimel, ei tähenda see siiski veel iseenesest, et viimane oleks sellest vastutusest vabastatud. Ning Prantsusmaa tolliamet tugines just apellandi vastutusele. Pealegi ei ole käesoleva kohtuasja apellant kuidagi väitnud ega mõista andnud, et Prantsusmaa tolliamet oleks pidanud nõudma dumpinguvastase tollimaksu tasumist tema tollimaakleritelt. Muide, sellise väite oleks pidanud üldse esitama liikmesriigi kohtule esitatud kaebuse raames.

133. Kuna apellant ei ole peale põgusa viite eespool punktis 130 viidatud kohtupraktikale esitanud ühtegi muud argumenti, et vaidlustada Esimese Astme Kohtu hinnang, mille kohaselt apellant ei saa vabaneda omaenda vastutusest, viidates veale, mille tegid reaalselt või eeldatavalt tema maaklerid, ei saa vaidlustatud kohtuotsust selles punktis tühistada.

134. Selle järelduse täiendavaks kinnituseks tundub mulle asjakohane märkida, olgugi et seda vaidlustatud kohtuotsuses ei tehtud, et rakendusmääruse artikli 905 kolmas lõik sätestab, et „asjaomase isiku” ehk isiku all, kelle kohta tuleb vastavalt tolliseadustiku artiklile 239 ja rakendusmääruse artikli 905 lõike 1 esimesele lõigule kontrollida, ega teda ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses, mõistetakse sama määruse „artiklis 899 osutatud isikut”. See artikkel täpsustab, et „„[a]sjaomane isik” tähendab artikli 878 lõikes 1 osutatud isikut või isikuid [st isikut, kes maksis tollimaksud või peab need tollimaksud maksma, või isikud, kellele need õigused ja kohustused on üle antud] või nende esindajaid ja mis tahes teisi isikuid, kes olid seotud asjaomase kaubaga seotud tolliformaalsuste täitmisega või kes andsid nende formaalsuste täitmiseks vajalikke juhtnööre”. Nende isikute loend tundub selgelt hõlmavat ka tollimaaklereid, kes antud juhul täitsid tolliformaalsused apellandi eest. Kui nüüd eeldada, et nagu väitis hageja, kohaldati tollimaksu tema tollimaaklerite tehtud vigade tõttu nende formaalsuste täitmisel, välistaks nende ilmne hooletus ikkagi apellandile määratud tollimaksu vähendamise.

135. Mis puutub nõutavasse erialasesse kogemusse, siis apellant kinnitab, et ta on kahtlemata kogenud ettevõtja lämmastikulahuste impordi ja ekspordi valdkonnas, kuid ta ei ole spetsialiseerunud selliste kaupade Prantsusmaale toomisega seotud tollivormistusmenetlustele.

136. Ka see väide on apellatsioonimenetluses vastuvõetav, kuna sellega tõstatatakse sisuliselt õiguslik küsimus, mis puudutab tegevusvaldkonda, millega seoses tuleb hinnata tolliseadustiku artikli 239 alusel maksu vähendamist taotleva ettevõtja erialast kogemust.

137. Näib ilmne, et see tegevusvaldkond ei saa olla tolliformaalsuste valdkond, muidu oleks ettevõtja erialase kogemuse tingimus – mida läheb muu hulgas vaja selle hindamisel, kas esineb ilmne hooletus tolliseadustiku artikli 239 tähenduses(73) – automaatselt täidetud kõigi importijate puhul, kes ei ole tollimaaklerid.

138. Seega rõhutas Esimese Astme Kohus täiesti õigustatult ja täies kooskõlas Euroopa Kohtu otsusest Corte Söhl & Sölke tulenevaga,(74) et tuleb teha kindlaks, kas tegemist on ettevõtjaga, kelle kutsetegevus seisneb peamiselt impordi- ja eksporditehingutes, ja kas ta on juba omandanud teatava kogemuse nende tehingute tegemisel.

139. Seega näib mulle, et ka käsitletav väide on põhjendamatu.

140. Käesoleva väite kolmandas osas heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et see leidis, et apellandi käitumist kõnesolevate tehingute toimumise ajal ei saanud pidada piisavalt hoolsaks.

141. Esimese Astme Kohus lähtus niisuguses järelduses apellandi käitumise üldisest hindamisest, tuues eriti välja esiteks asjaolu, et apellant – kes ometi väidab, et oli kõnesoleva kauba tollivormistustoimingute alal mõnevõrra kogenematu ning et tal oli raskusi määruse nr 3319/94 kohaldamisel – ei küsinud oma tollimaakleritelt mingisugust nõu ja andis neile pealegi väga täpseid juhiseid; ja teiseks vead, mille apellant oma arvete koostamisel tegi.(75)

142. Esimese asjaolu kohta väidab apellant, et erinevalt sellest, mida järeldas Esimese Astme Kohus, küsis ta tegelikult nimetatud määruse sätete kohaldamise kohta selgitusi.

143. Sellest hoolimata ei tõenda argumendid, millele apellant tugineb, et Esimese Astme Kohus oleks kuidagi faktilisi asjaolusid või vastavat tõendusmaterjali moonutanud. Tegelikult piirdub apellant märkusega, et ta küsis 7. märtsi 2000. aasta kirjaga Prantsuse tolliametilt, kas see, kui ta kavatseb teatavaid tollivormistusmenetlusi läbi viia täpselt samamoodi nagu 1997. aastal, kujutab endast määruse nr 3319/94 artikli 1 lõike 3 teise lõigu tähenduses arve otsest või kaudset esitamist.

144. Niisiis meenutab apellant ise, et käesoleva kohtuasja aluseks olevad toimingud viidi läbi 1997. aastal. Seega küsis apellant Prantsuse tolliametilt selgitusi kaua aega pärast nende toimingute tegemist ning isegi pärast tollimaksude kõrvalehoidmise tuvastamise protokolli koostamist(76) ja pärast seda, kui apellant esitas vähendamistaotlused.(77)

145. Seega puudub apellandi viidatud asjaolul ilmselgelt igasugune asjakohasus selle hindamiseks, kui hoolas ta oli käesoleva vaidluse esemeks olevate toimingute sooritamisel.

146. Mis puutub arvetes tehtud vigadesse, siis heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et see jättis üldise viitega neile vigadele mulje, et neid oli palju, mis ei vasta tegelikele asjaoludele. Ta täpsustab, et tegemist oli kõigest kahe veaga kokku nelja tollivormistustoimingu jooksul, millest igaüks hõlmas kolme eri tehingut, ning et need vead puudutavad ainult kohtuasja T‑134/03 esemeks olevat juhtumit.

147. Selle kohta märgin ma, et Esimese Astme Kohus ei osutanud ega andnud mõista, nagu oleks arvetes olnud palju vigu. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 väitis ta kõigest, et „hageja vead arvete koostamisel [räägivad] samuti temapoolsest hoolsuse puudumisest.”

148. Apellant ei ole seega näidanud, et Esimese Astme Kohus oleks selles osas faktilisi asjaolusid või vastavat tõendusmaterjali moonutanud. Mis puutub tähtsusse, mille Esimese Astme Kohus omistas kõnealustele arvete koostamise vigadele, mille olemasolu apellant tunnistas isegi apellatsioonkaebuses, siis märgin, et see kuulub Esimese Astme Kohtu poolt faktilistele asjaoludele antavate hinnangute hulka, mida Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames kontrollida.

149. Eeltoodud kaalutluste tõttu järeldan seega, et apellant ei ole tõendanud selliste vigade olemasolu, mis muudaksid kehtetuks Esimese Astme Kohtu tõdemuse, mille kohaselt komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, leides vaidlusalustes otsustes, et hageja ilmse hooletuse puudumise tingimus ei ole antud juhul täidetud.

150. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi ka käesolev apellatsioonkaebuse väide.

 Kohtukulud

151. Kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt sama kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

152. Et ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja et komisjon on nõudnud, et kohtukulud mõistetaks välja selle esitajalt, arvan, et kohtukulud tuleb mõista välja apellandilt.

 Ettepanek

153. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Mõista kohtukulud välja apellandilt.

1 – Algkeel: itaalia.

2 – Liidetud kohtuasjad T‑134/03 ja T‑135/03: Common Market Fertilizers vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3923).

3 – K(2002) 5217 (lõplik) ja K(2002) 5218 (lõplik).

4 – EÜT L 350, lk 20.

5 – EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307.

6 – EÜT L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239.

7 – EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124.

8 – EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3.

9 – EÜT L 212, lk 18; ELT eriväljaanne 02/09, lk 30.

10 – ELT L 187, lk 16; ELT eriväljaanne 02/13, lk 463.

11 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 51.

12 – Ibidem.

13 – Seoses sellega viitas Esimese Astme Kohus 17. detsembri 1959. aasta otsusele kohtuasjas 14/59: Société des fonderies de Pont-à-Mousson vs. ülemamet (EKL 1959, lk 435 ja eriti 461).

14 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 52.

15 – Ibidem, punktid 54 ja 58.

16 – Ibidem, punktid 55–57.

17 – Ibidem, punkt 59.

18 – Ibidem, punktid 77–79.

19 – Ibidem, punktid 115, 147 ja 149.

20 – Ibidem, punkt 135.

21 – 21. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑104/02: Gondrand Frères vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3211, punktid 59–62 ja 66).

22 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 137–139.

23 – Ibidem, punktid 140 ja 141.

24 – Ibidem, punktid 142–144.

25 – See, et määruse nr 3319/94 põhjenduse 39 väidetav arvestamata jätmine kuulub apellatsioonkaebuse neljanda väite juurde, on apellatsioonkaebuse punktides 10 ja 151 lausa otsesõnu väljendatud. Samamoodi ilmneb apellatsioonkaebuse punktidest 16 ja 75 otsesõnu, et komiteemenetluse artikli 2 väidetav arvestamata jätmine kuulub kolmanda väite juurde.

26 – Apellatsioonkaebus, punktid 18, 20, 21, 38 ja 39.

27 – 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 59).

28 – 25. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑86/97: Trans‑Ex‑Import (EKL 1999, lk I‑1041, punkt 21) ja 27. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑253/99: Bacardi (EKL 2001, lk I‑6493, punkt 56).

29 – Vt seoses tolliseadustiku artiklile 239 samaväärse, varem kehtinud õigusnormiga – nõukogu 2. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1430/79 (impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise kohta) (EÜT L 175, lk 1) artikli 13 lõige 1, muudetud nõukogu 7. oktoobri 1986. aasta määruse (EMÜ) nr 3069/86 (EÜT L 286, lk 1) artikli 1 lõikega 6 – 12. märtsi 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 244/85 ja 245/85: Cerealmangimi ja Italgrani vs. komisjon (EKL 1987, lk 1303, punkt 11) ja 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control ja JCT Benelux vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑3873, punkt 43).

30 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Cerealmangimi ja Italgrani vs. komisjon, punkt 13, ja kohtuotsus CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, punkt 44.

31 – Niiviisi väljendas ennast Esimese Astme Kohus 16. juuli 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑195/97: Kia Motors ja Broekman Motorships vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑2907, punkt 36). Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Gondrand Frères vs. komisjon, punkti 25, ja 13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑53/02: Ricosmos vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3171, punkt 165).

32 – Eespool viidatud kohtuotsus Gondrand Frères vs. komisjon, punkt 25.

33 – Istungil teatas apellant, et võib käesoleval juhul nõustada, et tollivõlg on olemas, täpsustades, et ta palus tollimaksu vähendada õigluse huvides ja tolliseadustiku artikli 239 alusel. Istungil vaidlustas ta eelnevaga vastuollu minnes siiski endiselt talle dumpinguvastase tollimaksu määramise õiguspärasuse, väites, et tema puhul ei ole tuvastatud ei arve kaudset esitamist ega tollimaksudest kõrvalehoidmist.

34 – Eespool viidatud kohtuotsus Société des fonderies de Pont‑à‑Mousson vs. ülemamet.

35 – 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑378/00: komisjon vs. parlament ja nõukogu, nn LIFE‑i kohtuotsus (EKL 2003, lk I‑937, punktid 43–48).

36 – 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑106/96: Ühendkuningriik vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑2729, punkt 22).

37 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 59. Asjaolu, et artiklis 906 viidatakse tolliseadustiku artiklis 247 käsitletud komitee koosolekule, ei ole sellise järeldusega vastuolus. Tegelikult puudutab see viide ainult vorminõuete täitmist – juhu lisamist koosoleku päevakorda – ning tundub olevat teksti koostamise hooletuse tagajärg, mis on määruses nr 1335/2003 asjakohaselt parandatud (vt punkt 12 eespool).

38 – Eespool viidatud kohtuotsus LIFE, punkt 41.

39 – 24. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 16/88: komisjon vs. nõukogu (EKL 1989, lk 3457, punkt 11) ja 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑122/04: komisjon vs. parlament ja nõukogu (EKL 2006, lk I‑2001, punkt 37).

40 – Eespool viidatud kohtuotsus LIFE, punktid 43–48 ja 50–55, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, punkt 32.

41 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, punkt 38.

42 – Vt üldakti mõiste kohta mh 14. detsembri 1962. aasta otsus liiidetud kohtuasjades 16/62 ja 17/62: Conféderation nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu (EKL 1962, lk 879, eriti lk 894), mille punktile 57 viitab vaidlustatud kohtuotsus.

43 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 58.

44 – Ibidem, punkt 59.

45 – Ibidem, punkt 52.

46 – Ibidem.

47 – Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb juhul, kui Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendustes ilmneb ühenduse õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata: vt mh 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 28), 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑320/92 P: Finsider vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑5697, punkt 37) ja 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5843, punkt 58).

48 – Apellant ei tõstata apellatsioonkaebuses küsimust, kas väide, et rakendusmääruse artikli 907 esimene lõik on õigusvastane, võiks olla vastuvõetav väitena „[...] millega täiendatakse [...] varem samas astmes esitatud hagiavalduse väidet” 30. septembri 1982. aasta otsuse kohtuasjas 108/81: Amylum vs. nõukogu (EKL 1982, lk 3107, punkt 25) ja 19. mai 1983. aasta otsuse kohtuasjas 306/81: Verros vs. parlament (EKL 1983, lk 1755, punkt 9) tähenduses. Euroopa Kohus ei pea seega selle kohta otsust tegema.

49 – Vt 1. aprilli 1982. aasta otsus kohtuasjas 11/81: Dürbeck vs. komisjon (EKL 1982, lk 1251, punkt 17).

50 – Eespool viidatud.

51 – Esimese Astme Kohtu 28. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑147/00 (EKL 2003, lk II‑85, punkt 45).

52 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 52.

53 – Eespool viidatud.

54 – Seevastu ei arva ma, et kohtujurist Jacobsi eespool viidatud ettepaneku punktis 143 kirjeldatud tingimus, mille kohaselt peab ühenduse õiguse rikkumine olema ilmselge, oleks seotud selle tuvastamisega, kas väide põhineb avalikul huvil. See on pigem eeltingimuseks, et ühenduse kohtul tekiks kohustus avalikul huvil põhinevat väidet omal algatusel uurida. Selle kohta vt B. Vesterdorf, „Le relevé d’office par le juge communautaire”, väljaandes Une Communauté de droit: Festschrift für G. C. Rodriguez Iglesias, Nomos, 2003, lk 551, eriti lk 560 ja 561.

55 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 52.

56 – Selle kohta vt 10. mai 1960. aasta otsus kohtuasjas 19/58: Saksamaa vs. ülemamet (EKL 1960, lk 457, eriti lk 473 ja 474), eespool viidatud kohtuotsuse Amylum vs. Nõukogu, punkti 28, ja eespool viidatud kohtuotsuse Salzgitter vs. komisjon, punktid 56 ja 57; Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑79/89, T‑84/89, T‑85/89, T‑86/89, T‑89/89, T‑91/89, T‑92/89, T‑94/89, T‑96/89, T‑98/89, T‑102/89 ja T‑104/89: BASF jt vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑315, punkt 31), Esimese Astme Kohtu 24. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑182/94: Marx Esser ja Del Amo Martinez vs. parlament (EKL AT 1996, lk II‑1197, punkt 44), eespool viidatud otsuse Laboratoires Servier vs. komisjon, punkt 45, ja 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2005, lk II‑3649, punkt 61).

57 – Seda on otsesõnu väljendatud kohtujurist Lagrange’i ettepanekus kohtuasjas 66/63: Madalmaad vs. ülemamet, mis päädis 15. juuli 1964 otsusega (EKL 1964, lk 1037, eriti lk 1072) ja eelmises märkuses viidatud Esimese Astme Kohtu otsustes.

58 – Näiteks leidis Euroopa Kohus ühes komisjoni ametniku ja institutsiooni vahelises kohtuasjas, et osakonnajuhataja pädevus teha ametniku suhtes juhtimisotsuseid ei kuulu küsimuste hulka, mida Euroopa Kohus võib omal algatusel uurida (14. detsembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 280/87: Hecq vs. komisjon, EKL 1988, lk 6433, punkt 12).

59 – Vt 8. juuli 1999. aasta otsused kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125, punkt 212) ja kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4287, punkt 134).

60 – Kohtujurist Jacobsi ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Salzgitter vs. komisjon, punkt 143.

61 – 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P (EKL 1994, lk I‑2555).

62 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 27, 37, 44 ja 98.

63 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF, punktid 75 ja 76.

64 – 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89 (EKL 1991, lk I‑2069, punktid 49 ja 50), millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 otsesõnu viitas.

65– See põhjendus sätestab muu hulgas, et „[…] on kohane kehtestada muutuv tollimaks tasemel, mis võimaldaks ühenduse tööstusel tõsta oma hindu tulutoovale tasandile impordi osas, mille eest esitavad otse arve Bulgaaria või Poola tootjad või äriühingud, kes on kõnealust toodet importinud uurimisperioodil,” ning „kehtestada samal alusel arvutatav spetsiifiline tollimaks muule impordile, et vältida dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmist”.

66 – 11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑48/98: Söhl & Söhlke (EKL 1999, lk I‑7877, punkt 56) ja 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑156/00: Madalmaad vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2527, punktid 92–95).

67 – Ettepanekus, mille ma esitasin 11. jaanuaril 2007 kohtuasjas C‑282/05 P: Holcim (Saksamaa) vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑2941, punkt 65) esitasin ma samasuguse mõttekäigu seoses õigusaktide kohaldamise või tõlgendamisega kaasnevate raskuste hindamisega, mis muutub oluliseks menetluses, kus ühenduse lepinguvälise vastutuse tuvastamise raames EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses on vaja kindlaks teha, kas ühenduse institutsiooni toime pandud ühenduse õiguse rikkumine on piisavalt selge või mitte. Märgiksin siiski, et 3. märtsi 2005. aasta otsuses kohtuasjas C‑499/03 P: Biegi ja Commonfood vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑1751, vt eriti punkte 42–44 ja 49–55) kasutas Euroopa Kohus teistsugust lähenemist, kui ta hindas asjaomaste tollialaste õigusnormide keerukust, kontrollides tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel, kas tasumise eest vastutaval heausksel isikul oli võimalik tolli tehtud viga avastada.

68 – 13. novembri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 98/83 ja 230/83: Van Gend & Loos ja Expeditiebedrijf Wim Bosman vs. komisjon (EKL 1984, lk 3763, punkt 16).

69 – Esimese Astme Kohtu 18. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑290/97 (EKL 2000, lk II‑15, punkt 83).

70 – Niisiis on tegemist otsese esindamisega tolliseadustiku artikli 5 lõike 2 tähenduses.

71 – Seega oli tolliseadustiku artikli 5 lõike 2 tähenduses tegemist kaudse esindamisega.

72 – Eespool viidatud kohtuotsusest Mehibas Dordtselaan vs. komisjon ei selgu siiski, kas selles kohtuasjas oli tollimaakler esitanud tollideklaratsioonid enda nimel ja importija eest või importija nimel ja eest. Tõele vastab siiski asjaolu, et Hollandi toll nõudis täiendavate põllumajandusmaksude tasumist tollimaaklerilt, mitte importijalt, ning see maakler nõudis määruse nr 1430/79 artikli 13 alusel nende tagasimaksmist.

73 – Vt eespool, märkuses 66 viidatud kohtupraktika.

74 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 57.

75 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 143–144.

76 – Vaidlustatud kohtuotsuse (punkti 24) andmetel koostati protokoll kohtuasja T‑135/03 esemeks olevate toimingute kohta 13. novembril 1997 ja kohtuasja T‑134/03 esemeks olevate toimingute kohta 4. detsembril 1998.

77 – Vaidlustatud kohtuotsuse (punkti 25) andmetel 1999. aasta novembris ja detsembris.

Full & Egal Universal Law Academy