EUR-Lex -  62006CC0007 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 7. juunil 20071(1)

Kohtuasi C‑7/06 P

Beatriz Salvador García

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Kohtuasi C‑8/06 P

Anna Herrero Romeu

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Kohtuasi C‑9/06 P

Tomás Salazar Brier

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Kohtuasi C‑10/06 P

Rafael De Bustamante Tello

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Apellatsioonkaebused – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõige 1 – Mõiste „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud töö” – Piirkondlikule omavalitsusele tehtud töö – Ühenduse asutuste juures piirkondliku omavalitsuse huve esindavale äriühingule tehtud töö – Euroopa Parlamendi liikme assistendina töötamine

1.        Käesolevate kohtuasjade ese on Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnike B. Salvador García, A. Herrero Romeu ja T. Salazar Brieri ning Euroopa Liidu Nõukogu ametniku R. De Bustamante Tello apellatsioonkaebused Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsuste(2) peale, milles Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata nende hagid, mis olid esitatud komisjoni(3) ja nõukogu(4) otsuste peale, milles keelduti neile maksmast kodumaalt lahkumise toetust ning hagejate arvates sellega seotud sisseseadmistoetust ja päevaraha.

2.        Kodumaalt lahkumise toetust antakse ühenduse ametnikele, kes olid sunnitud Euroopa ühendustesse tööle asumisel üle viima oma elukoha päritoluriigist töökohariiki. Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade(5) VII lisa artikli 4 lõike 1 kohaselt sõltub selle toetuse maksmine tingimusest, et ametniku elukoht ja tema põhiline töökoht ei olnud juba enne ametisse asumist teenistuskohariigi territooriumil.

3.        Sama säte näeb siiski ette, et selle tingimuse kohaldamisel ei võeta arvesse „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid”.

4.        Käesolevate kohtuvaidluste ese on selle erandi ulatus. Apellandid leiavad, et Esimese Astme Kohus otsustas valesti, et mõiste „teisele riigile tehtud töö” kohaldub ainult teise riigi keskhaldusorganitele tehtud tööle ega hõlma järelikult selliste piirkondlike omavalitsuste jaoks tehtud tööd nagu Hispaania autonoomsed piirkonnad, ega a fortiori ühenduse asutuste juures autonoomse piirkonna huve esindavale eraõiguslikule äriühingule tehtud tööd, isegi kui see äriühing täidab üldise huviga ülesannet. Üks neist kohtuasjadest puudutab küsimust, kas töötamist Euroopa Parlamendi liikme assistendina saab lugeda rahvusvahelise organisatsiooni jaoks tehtud tööks asjaomase sätte tähenduses.

5.        Kuna need neli kohtuasja puudutavad peamiselt sama õiguslikku probleemi, käsitlen neid käesolevas ettepanekus koos.

6.        Tuleb märkida, et mõiste „teisele riigile tehtud töö” ei piirdu minu arvates ainult riigi keskhaldusorganitele tehtud tööga, vaid hõlmab ka piirkondliku omavalitsuse jaoks tehtud tööd ning sellisele äriühingule tehtud tööd, mille ülesanne on vaatamata tema õiguslikule vormile täita avaliku asutuse seaduse alusel ja selle seaduse kontrolli all sellist üldise huviga ülesannet nagu ühenduse asutuste juures piirkondliku omavalitsuse huvide esindamine või kaitse.

7.        Märgin samuti, et töötamist Euroopa Parlamendi liikme assistendina, kui parlamendiliige on assistendi vahetult tööle võtnud, st et tal on viimasega õiguslik suhe, tuleb käsitleda kui rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööd personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 tähenduses.

8.        Ma väidan, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsustes mõiste „teisele riigile tehtud töö” tõlgendamisel õigust valesti kohaldanud, ning esitan sellest tehtavad järeldused iga käsitletava kohtuasja kohta eraldi.

I.      Õiguslik raamistik

9.        Euroopa ühenduste ametnike töötasu koosneb personalieeskirjade artikli 62 kohaselt põhipalgast, peretoetustest ja muudest toetustest.

10.      Nende toetuste hulka kuulub kodumaalt lahkumise toetus, mille suuruseks kehtestab personalieeskirjade artikkel 69 16% ametniku põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, mida ametnikul on õigus saada. Seda toetust makstakse ametniku kogu ametisoleku jooksul.

11.      Nimetatud toetus kehtestati 18. detsembri 1961. aasta määrustega nr 31 (EMÜ) ja nr 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused, mis jõustus 1. jaanuaril 1962.(6)

12.      Kodumaalt lahkumise toetus asendab lähetushüvitise. Seda lähetushüvitist, mis moodustas 20% põhipalgast, anti teenistujatele, kes enne teenistusse asumist elasid alaliselt vähemalt kuue kuu jooksul Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ametnike puhul rohkem kui 25 km ning Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike puhul rohkem kui 70 km kaugusel institutsiooni asukohast.

13.      Kodumaalt lahkumise toetuse andmise tingimused on sätestatud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1. Neid tingimusi ei ole alates selle toetuse kehtestamisest 1961. aastal muudetud. See norm sätestab järgmist:

„Kodumaalt lahkumise toetust […] makstakse:

a)      ametnikule:

–        kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ja

–        kes kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas. Käesoleva sätte kohaldamisel ei võeta arvesse teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid;

b)      ametnikele, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, kuid kes enne institutsiooni teenistusse asumise kuupäeva lõppenud kümne aasta jooksul elas alaliselt väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumi põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

[…]”

14.      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 2 kohaselt on ametnikul, kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil ta töötab, ja kes ei vasta kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks vajalikele tingimustele, õigus saada välismaal elamise toetust, mis võrdub ühe neljandikuga kodumaalt lahkumise toetusest.

15.      Sisseseadmistoetus ja päevaraha on omakorda ette nähtud vastavalt personalieeskirjade VII lisa artiklites 5 ja 10.

16.      Selle lisa artikkel 5 sätestab asjaolude toimumise ajal kehtivas sõnastuses, et alalisel ametnikul, kes täidab kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks vajalikud tingimused, on õigus saada sisseseadmistoetust, mis moodustab ühe kuu põhipalgaga võrdse summa.

17.      Nimetatud lisa artikkel 10 näeb ette, et kui ametnik tõendab, et ta peab personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks elukohta vahetama, on sellisel ametnikul õigus saada päevaraha, mille suurus määratakse vastavalt samale artiklile 10.

II.    Käesolevate vaidluste aluseks olevad asjaolud

18.      Vaidlustatud neljast kohtuotsusest tulenevad asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

A.      Kohtuasi C‑7/06 P

19.      Hispaania kodanik B. Salvador García asus ametnikuna komisjoni teenistusse Brüsselis 16. aprillil 2001.

20.      Eelnevalt õppis ta 1991. aasta septembrist 1992. aasta juulini Brüsselis ja oli seejärel 1992. aasta oktoobrist 1993. aasta veebruarini praktikal komisjonis.

21.      Ta töötas ajavahemikul 1. oktoober 1993 – 31. detsember 1994 selles linnas Navarra autonoomse piirkonna valitsuse teenistuses ning hiljem, ajavahemikul 21. veebruar 1995 – 20. august 1995 Sociedad de Desarrollo de Navarra, Sodena, SA,(7) selle autonoomse piirkonna majandusarenguga tegeleva äriühingu teenistuses.

22.      Ajavahemikul 1. september 1995 – 30. juuni 1996 töötas B. Salvador García Euroopa Parlamendi liikme assistendina.

23.      1996. aasta juuli‑ ja augustikuus töötas ta vabatahtlikuna valitsusvälise organisatsiooni juures Peruus.

24.      Ajavahemikul 2. september 1996 – 28. veebruar 1997 töötas ta äriühingus ECO, millele komisjon oli usaldanud tehnilise abi ülesanded.

25.      Ajavahemikul 1. märts 1997 – 31. märts 1999 töötas ta selles linnas Sociedad de Desarrollo Exterior de Navarra, Sodexna SA-s,(8) Navarra autonoomse piirkonna välismajandusarenguga tegelevas äriühingus ning hiljem, ajavahemikul 1. aprill 1999 – 15. aprill 2001 töötas ta selle autonoomse piirkonna valitsuse esindajana.

26.      Komisjon otsustas 28. juuni 2001. aasta otsuses, et apellandile ei saa anda kodumaalt lahkumise totust ning sellega seotud toetusi.

27.      Komisjon leidis 27. märtsi 2002. aasta otsuses apellandi kaebuse rahuldamata jätmise kohta, et apellandi tegevust Brüsselis Euroopa Parlamendi liikme assistendina, äriühingutes Sodena ja Sodexna ning Navarra autonoomse piirkonna valitsuse teenistuses ei saa lugeda „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks” personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 tähenduses.

28.      Komisjon leidis, et seda tegevust tuleb järelikult arvesse võtta ja et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes nimetatud viieaastane ajavahemik ehk „viiteperiood” hõlmas ajavahemikku 16. oktoober 1995 – 16. oktoober 2000. Ta järeldas sellest, et hageja elas ja tegeles oma põhilise tegevusalaga sel ajavahemikul Belgias.

B.      Kohtuasi C‑8/06 P

29.      Hispaania kodanik A. Herrero Romeu asus ametnikuna komisjoni teenistusse Brüsselis 16. novembril 2001.

30.      Hageja, kes on Hispaania kodanik, töötas jaanuarist 1993 novembrini 2001 Brüsselis Patronat Català Pro Europa (edaspidi „Patronat”) delegatsiooni koosseisus, mis esindas Kataloonia autonoomse piirkonna (Comunidad Autónoma de Cataluña) valitsuse huve ühenduse institutsioonides.(9)

31.      Komisjon otsustas 19. novembri 2001. aasta otsuses, et apellandile ei saa anda kodumaalt lahkumise totust ning sellega seotud toetusi.

32.      Komisjon lükkas 10. juuni 2002. aasta otsusega tagasi apellandi kaebuse, põhjendusel et apellandi tegevust Patronat teenistuses ei saa lugeda „teisele riigile tehtud tööks”. Ta järeldas sellest, et viiteperioodiks tuleb lugeda ajavahemikku 15. mai 1996 – 15. mai 2001 ning et apellant elas ja tegeles oma põhilise tegevusalaga sel ajavahemikul Belgias.

C.      Kohtuasi C‑9/06 P

33.      Hispaania kodanik T. Salazar Brier asus ametnikuna komisjoni teenistusse Brüsselis 1. juunil 2002.

34.      Eelnevalt oli ta töötanud ajavahemikul 3. oktoober 1994 – 31. august 1998 Sociedad Canaria de Fomento Económico, Sofesa, SA,(10) Kanaari saarte autonoomse piirkonna huvide esindamisega tegeleva äriühingu ja selle autonoomse piirkonna valitsuse esinduse Brüsseli büroo teenistuses ning hiljem, ajavahemikul 1. september 1998 – 31. mai 2002 nimetatud autonoomse piirkonna valitsuse ajutise teenistujana.

35.      Komisjon otsustas T. Salazar Brieri õigusi kindlaks määravas 25. juulil 2002 koostatud toimikus, et huvitatud isikule ei saa anda kodumaalt lahkumise toetust ja sellega seotud toetusi.

36.      Huvitatud isiku kaebus lükati tagasi 24. veebruaril 2003 ja hiljem konkreetselt 24. märtsi 2003. aasta otsusega. Komisjon leidis, et apellandi tegevus Sofesa ja Kanaari saarte autonoomse piirkonna teenistuses ei ole „ teisele riigile tehtud töö”. Ta järeldas sellest, et viiteperioodiks tuleb lugeda ajavahemikku 1. detsember 1996 – 30. november 2001 ning et hageja elas ja tegeles oma põhilise tegevusalaga sel ajavahemikul Belgias.

D.      Kohtuasi C‑10/06 P

37.      Hispaania kodanik R. De Bustamante Tello asus ametnikuna nõukogu teenistusse Brüsselis 1. jaanuaril 2003.

38.      Eelnevalt töötas ta Brüsselis ajavahemikul 2. detsember 1991 – 31. juuli 1996 Instituto de Fomento de la Región de Murcia,(11) Murcia autonoomse piirkonna eraõigusliku ühingu teenistuses, mis tegeles eelkõige selle autonoomse piirkonna huve puudutavate ühenduse õigusaktide ja programmide jälgimisega.

39.      Ajavahemikul 1996. aasta august – 2002. aasta detsember töötas ta ka Brüsselis Oficina de la Comunidad Autónoma de la Región de Murcia ante las Comunidades europeas,(12) Murcia autonoomse piirkonna haldusorgani direktorina; organ tegeles selle piirkonna huvide esindamisega ühenduse institutsioonide juures.

40.      Nõukogu otsustas 24. jaanuari 2003. aasta otsuses, et apellandile ei saa anda kodumaalt lahkumise toetust ja sellega seotud toetusi.

41.      Nõukogu leidis 28. juuli 2003. aasta otsuses apellandi kaebuse rahuldamata jätmise kohta, et apellandi tegevust INFO ja ORM-i teenistuses ei saa lugeda „teisele riigile tehtud tööks”. Ta järeldas sellest, et viiteperioodiks tuleb lugeda ajavahemikku 1. juuli 1997 – 30. juuni 2002 ning et huvitatud isik elas ja töötas sel ajavahemikul põhiliselt Belgias.

III. Vaidlustatud kohtuotsused

42.      B. Salvador García, A. Herrero Romeu, T. Salazar Brier ja R. De Bustamante Tello esitasid Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 4. juulil ja 1. oktoobril 2002 ning 3. märtsil ja 4. novembril 2003 saabunud hagiavaldustega komisjoni ja nõukogu otsuste peale, millega keelduti neile andmast kodumaalt lahkumise toetust ja sellega seotud toetusi, tühistamishagi.

43.      Nad taotlesid ka kohtukulude väljamõistmist vastustajaks olevatelt institutsioonidelt.

44.      Oma nõude toetuseks esitasid hagejad kodumaalt lahkumise toetuse kohta kolm väidet, mis tuginesid esiteks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 rikkumisele, teiseks faktiliste asjaolude hindamisel tehtud veale ning kolmandaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

45.      B. Salvador García, A. Herrero Romeu ja T. Salazar Brier heitsid komisjonile ette ka põhjendamiskohustuse rikkumist.

46.      Päevaraha ja sisseseadmistoetust puudutava nõude toetuseks väitsid hagejad, et neid toetusi oleks neile vastavalt 28. mai 1998. aasta otsusele komisjon vs. Lozano Palacios(13) antud automaatselt, kui nende õigust saada kodumaalt lahkumise toetust oleks tunnustatud.

47.      Esimese Astme Kohus tegi otsuse hagejate kahjuks ja otsustas, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.

48.      Ta lükkas nende nõuete toetuseks esitatud kodumaalt lahkumise toetust puudutavad väited vastuvõetamatuse ja põhjendamatuse tõttu tagasi.

49.      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 rikkumisele tugineva esimese väite kohta leidis Esimese Astme Kohus, et see ei ole järgmistel põhjustel põhjendatud.

50.      Ta märkis, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kodumaalt lahkumise toetuse peamine eesmärk hüvitada teatud kulud ja ebamugavused, mis on tingitud alalisest teenistusest selles riigis, millega ametnik ei ole olnud püsivalt seotud enne ametisse astumist, ning et selline püsiv side oleks tuvastatav, olgugi et ametnik kaotaks sellega õiguse kodumaalt lahkumise toetusele, nõuab seadusandja, et ametniku tavaline elukoht või viieaastase kestusega kutsealane tegevus oleks olnud selles riigis, kuhu ta ametisse määrati.

51.      Esimese Astme Kohus märkis seejärel, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes ette nähtud erandiga, et nendele isikutele, kes viiteperioodi jooksul tegid tööd teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, taotleti seda, et niisuguses olukorras ei saa eeldada, et need ametnikud omavad püsivaid sidemeid teenistuskohariigiga, kuna nende viibimine selles riigis oli ajutine.

52.      Ta leidis, et arvestades kuupäeva, mil hagejad asusid komisjoni või nõukogu teenistusse, tuli viiteperioodiks lugeda B. Salvador García puhul ajavahemikku 16. oktoober 1995 – 15. oktoober 2000, A. Herrero Romeu puhul ajavahemikku 16. mai 1996 – 15. mai 2001, T. Salazar Brieri puhul ajavahemikku 1. detsember 1996 – 30. november 2001 ja R. De Bustamante Tello puhul ajavahemikku 1. juuli 1997 – 30. juuni 2002.

53.      Ta märgib, et valdava aja jooksul neil viiteperioodidel töötasid hagejad põhiliselt Brüsselis järgmiselt:

–        B. Salvador García esiteks Sodexna ja Navarra autonoomse piirkonna valitsuse teenistuses Brüsselis ja teiseks Euroopa Parlamendi liikme assistendina;

–        A. Herrero Romeu Patronat delegatsioonis;

–        T. Salazar Brier Sofesa teenistuses ja hiljem Kanaari saarte autonoomse piirkonna valitsuse teenistuses;

–        R. De Bustamante Tello ORM-is.

54.      Esimese Astme Kohus märkis, et hagejate esitatud hagide puhul tuleb kindlaks teha, kas nende tööd viiteperioodil Brüsselis tuleb lugeda teisele riigile tehtud tööks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses ning mis puutub B. Salvador García tegevusse Euroopa Parlamendi liikme assistendina, siis kas see tegevus tuleb kvalifitseerida rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööna sama sätte tähenduses.

55.      Ta märkis, et ühenduse õigus ja eelkõige personalieeskirjad annavad piisavalt viiteid, mis võimaldavad täpsustada personalieeskirjade VII lisa artikli 4 ulatust ja seega anda iseseiseva tõlgenduse mõistele „riik” seoses erinevate liikmesriikide õigusega.

56.      Ta märkis esiteks, et Euroopa Kohus on sedastanud, et EÜ asutamislepingu üldisest ülesehitusest ilmneb selgelt, et institutsiooniliste sätete osas hõlmab mõiste „liikmesriik” ainult liikmesriikide valitsusasutusi ega laiene regionaalsetele ega autonoomsete piirkondade valitsustele, olenemata neile antud pädevusest. Vastupidine käsitlus vähendaks institutsioonidevahelist tasakaalu, mis on ette nähtud asutamislepingutega, kus on eelkõige määratletud tingimused, mille alusel liikmesriigid, st asutamis- ja liitumislepingute pooled, osalevad ühenduse institutsioonide töös.(14)

57.      Esimese Astme Kohus märkis teiseks, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kasutatakse personalieeskirjades, mille ainus eesmärk on vastastikusi õigusi ja kohustusi kehtestades reguleerida institutsioonide ja ametnike vahelisi õiguslikke suhteid, täpset sõnastust ning puudub igasugune põhjus laiendada nende kohaldamisala analoogia alusel olukordadele, millele otse ei viidata.(15)

58.      Ta märkis, et personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 on seadusandja valinud mõiste „riik”, kuigi personalieeskirjade vastuvõtmise ajal olid tsentraliseeritud ülesehitusega riikide kõrval sellised föderaalse või piirkondliku ülesehitusega liikmesriigid nagu Saksamaa Liitvabariik juba olemas. Ta järeldas sellest, et kui ühenduse seadusandja oleks tahtnud poliitilisi allüksusi või piirkondlikke omavalitsusi selle artikliga hõlmata, oleks ta seda sõnaselgelt ka teinud.

59.      Ta järeldas kõigist eeltoodud põhjendustest, et personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 sätestatud mõiste „riik” osutab ainult riigile kui juriidilisele isikule ja rahvusvahelise õiguse subjektile ning tema valitsemisorganitele. Niisugune tõlgendus, nagu hagejad välja pakkusid, võib viia selleni, et riikidena käsitletakse kõiki iseseisvat õigusvõimet ja keskvalitsuselt üle antud sisemist pädevust omavaid avalikke asutusi, sh linnavalitsusi või mis tahes asutusi, kellele haldusorganid on delegeerinud oma ülesanded.

60.      Ta järeldas sellest, et personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 sätestatud mõistet „teisele riigile tehtud töö” tuleb tõlgendada nii, et see ei viita riigi poliitiliste allüksuste valitsustele tehtud tööle.

61.      Eespool viidatud kohtuotsustes Salvador García vs. komisjon ja Salazar Brier vs. komisjon lisas Esimese Astme Kohus, et hagejate tööd riigi või kohaliku omavalitsuse äriühingute, mis kuuluvad ühte äriühingute kategooriasse, teenistuses ei saa veelgi enam käsitleda riigile tehtud tööna. Esimese Astme Kohtu arvates ei kuulu sellised riigi või kohaliku omavalitsuse äriühingud, aktsiaseltsid või osaühingud nende olemuse tõttu riigi haldusorganite hulka, isegi kui neil on võime esindada teatud üldisi huve või neile antakse üldise huviga ülesandeid.

62.      Ta tuletas neist kaalutlustest, et hagejate tööd viiteperioodidel ei saa lugeda teisele riigile tehtud tööks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 tähenduses.

63.      Ta täpsustas, et sellist hinnangut ei saa kummutada hagejate väitega, mis tugineb ühenduse õiguses mõistele „riik” antud iseseisvale tähendusele, millega on hõlmatud ka detsentraliseeritud üksused. Kuigi on selge, et liikmesriigi kohustuste rikkumise osas välja toodud kohtupraktika kohaselt tuleb tunnistada, et riigiasutused, kelle kohustus on tagada ühenduse õigusnormide järgimine, on samavõrd keskvõimu ja föderaalse riigi asutused kui nimetatud riigi piirkondlikud või detsentraliseeritud asutused oma pädevuse piires, tuleb Esimese Astme Kohtu väitel samuti meeles pidada, et hagi, millega Euroopa Kohus võib tuvastada liikmesriigi kohustuste rikkumise, puudutab ainult riigi valitsust, isegi kui rikkumine tulenes ühe regiooni või autonoomse piirkonna ametiasutuste tegevusest või tegevusetusest. Hagejate väljatoodud kohtupraktikale ei saa seega nende välja pakutud mõiste „riik” laiema tõlgenduse toetuseks tõhusalt tugineda.

64.      Esimese Astme Kohus selgitas, miks autonoomsete piirkondade enda pädevusele Hispaania õiguskorras tuginevad hagejate argumendid tuleb tagasi lükata.

65.      Ta lükkas tagasi ka hagejate argumendi, mis tugines asjaolule, et neile kohaldus sama ravikindlustusskeem ja sama maksusüsteem kui Hispaania Kuningriigi alalise esinduse Euroopa Liidu juures töötajatele Brüsselis.

66.      Ta ütles lõpuks hagejate selle argumendi osas, mis puudutas autonoomsete piirkondade esindajate osalemist komisjoni nõuandekomiteedes, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes toodud erandi lubamine eeldab, et asjaomasel isikul on olnud otseseid õiguslikke sidemeid kõnealuse riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga. Ta sedastas, et hagejad on kohtuistungil sõnaselgelt tunnistanud, et nad pole kunagi kuulunud Hispaania delegatsiooni, mis osales kõigi viiteperioodide jooksul toimunud nõukogu ja komisjoni organite koosolekutel. Hagejad ei ole ka väitnud, et neil oleks olnud otsest õiguslikku sidet Hispaania Kuningriigi keskvalitsusega, mis võimaldanuks käsitleda olukorda nii, nagu oleksid hagejad teinud nimetatud ajavahemikel tööd sellele riigile.

67.      Eespool viidatud kohtuotsuses Salvador García vs. komisjon kontrollis Esimese Astme Kohus samuti küsimust, kas hageja tegevust Euroopa Parlamendi liikme assistendina tuleb lugeda rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks personalieeskirjad VII lisa artikli 4 tähenduses.

68.      Ta leidis, et sellele ei ole järgmistel põhjustel vaja vastata. Isegi kui see tegevus tuleks lugeda rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks ja kui vastav ajavahemik tuleks viiteperioodi hulgast välja jätta, algas viiteperiood Esimese Astme Kohtu arvates 16. detsembril 1994 ja sellest hetkest alates oli hageja juba registreeritud Saint‑Gilles’i kommuunis 17. detsembrist 1993 ning töötas alates 1. oktoobrist 1993 Navarra autonoomse piirkonna valitsuse teenistuses Brüsselis. Need asjaolud tõendavad seega, et hageja alaline elukoht oli Brüsselis juba vähemalt alates 16. detsembrist 1994.

69.      Lõpetuseks tuletas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsustes sellest, et apellantidel ei olnud õigust saada kodumaalt lahkumise toetust, et nende sisseseadmistoetuse ja päevarahaga seotud nõue, mis põhines nende toetuste automaatsele andmisele kodumaalt lahkumise toetuse määramise korral, tuleb jätta rahuldamata.

IV.    Apellatsioonkaebused

70.      Apellandid paluvad Euroopa Kohtul tunnistada nende apellatsioonkaebused vastuvõetavaks ja tühistada vaidlustatud kohtuotsused.

71.      B. Salvador García ja T. Salazar Brier paluvad ka vajaduse korral, et nende asi saadetaks tagasi Esimese Astme Kohtusse.

72.      Neli apellanti paluvad lõpetuseks kõikide nii Euroopa Kohtus kui ka Esimese Astme Kohtus tekkinud kohtukulude väljamõistmist vastustajaks olevalt institutsioonilt.

73.      Komisjon palub nõuded kohtuasjades C‑7/06 P–C‑9/06 P tagasi lükata.

74.      Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta kohtuasjas C‑10/06 P apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja apellantidelt.

A.      Poolte argumendid

1.      Apellandid

75.      Apellatsioonkaebused põhinevad samal väitel, mis tugineb sellele, et Esimese Astme Kohus on rikkunud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande sätteid.

76.      Selle väite raames esitavad apellandid neli etteheidet.

77.      Apellandid heidavad Esimese Astme Kohtule ette, et ta on tõlgendanud neljas käsitletud kohtuasjas esiteks vaidlusalust erandit kitsalt ning teiseks, et ta on jätnud tähelepanuta selle eesmärgi ja konteksti.

78.      B. Salvador García ja T. Salazar Brier heidavad kohtuasjades C‑7/06 P ja C‑9/06 P Esimese Astme Kohtule samuti ette, et ta välistas mõistest „teisele riigile tehtud töö” töötamise riigi äriühingus, aktsiaseltsis või osaühingus, millel on üldise huvi eesmärk, s.o ilma et ta oleks kontrollinud, kas see äriühing oli riigi kontrolli all.

79.      Lõpetuseks heidab B. Salvador García kohtuasjas C‑7/06 P Esimese Astme Kohtule ette, et ta ei ole tõlgendanud mõistet „rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud töö” ja seeläbi jätnud sedastamata, et see mõiste hõlmab Euroopa Parlamendi liikme assistendi tegevust.

a)      Vaidlusaluse erandi kitsas tõlgendamine

80.      Apellandid heidavad Esimese Astme Kohtule ette, et ta on vaidlusalust sätet kitsalt tõlgendanud, samas kui seda sätet kui erandit erandist oleks pidanud tõlgendama laialt.

81.      Nad väidavad, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsustes nii sedastades eiranud varasemat kohtupraktikat, eelkõige 30. märtsi 1993. aasta kohtuotsust Vardakas vs. komisjon.(16)

b)      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande eesmärgi ja konteksti eiramine

82.      Apellandid tuletavad meelde, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes ette nähtud erandiga selliste isikute osas, kes viiteperioodi jooksul tegid tööd teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, taotleti seda, et niisuguses olukorras ei saa eeldada, et need ametnikud omavad püsivaid sidemeid teenistuskohariigiga, kuna nende viibimine selles riigis oli ajutine.

83.      Nad märgivad ka, et selle kohta on sedastatud eespool viidatud kohtuotsuses Vardakas vs. komisjon, et isiku kodumaalt lahkumine ei sõltu tema erilisest staatusest rahvusvahelises õiguses rahvusvahelise organisatsiooni personali liikmena.

84.      Nad järeldavad sellest, et vaidlustatud kohtuotsused ignoreerivad selle sätte eesmärki ja diskrimineerivad lisaks ametnikke, kes teevad tööd riigile autonoomsete piirkondade vahendusel, võrreldes nendega, kes teevad seda riigi keskhaldusorganite vahendusel, kuna nad välistavad sellest erandist riigile autonoomsete piirkondade vahendusel tehtud töö. Apellantide arvates ei ole ametnikel neis kahes olukorras olnud enne ühenduse teenistusse asumist püsivaid sidemeid teenistuskohariigiga, kuna nende viibimine selles riigis oli ajutine. Lõpuks omab tähtsust see, kas ametniku ja tema teenistuskohariigi vahelised sidemed on püsivad või mitte.

85.      Nende arvates puuduvad nende kahe isikutekategooria olukordade vahel erinevused, mis võiksid seda diskrimineerivat kohtlemist õigustada. Peale selle täidavad nad sarnaseid ülesandeid – kontaktid komisjoniga, teabe saatmine jms, mis on kõik seotud riigile tehtud tööga ja seda kontekstis, milles autonoomsete piirkondade osalemine ühenduse valdkonnas on järjest ulatuslikum.

86.      Apellandid väidavad, et seadusandja tahtis selle erandi kehtestamisega, et teenistuskohariigiga püsivate sidemete puudumise eeldus kehtiks siis, kui töö selles riigis täidab avaliku huvi eesmärke.

87.      Lõpuks ei võimalda see lai tõlgendus vastupidi Esimese Astme Kohtu analüüsile käsitada „riigina” kõiki iseseisvat õigusvõimet omavaid üksusi. Selle erandi ulatus piirdub selliste üksustega, millel on pädevus ühenduse valdkonnas, nagu autonoomsed piirkonnad.

c)      Avaliku huvi eesmärki teeniva äriühingu jaoks tehtud töö välistamine

88.      B. Salvador García ja T. Salazar Brier väidavad, et välistades mõistest „teisele riigile tehtud töö” avaliku huvi eesmärki teeniva äriühingu jaoks tehtud töö, kontrollimata, kas arvestades selle koosseisu, seaduses ette nähtud ülesandeid ja sõltuvust avalikust võimust on tegemist riigi äriühinguga, on Esimese Astme Kohus eiranud kohtupraktikat, eelkõige Euroopa Kohtu 20. septembri 1988. aasta kohtuotsust Beentjes(17) ja 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsust komisjon vs. Iirimaa.(18)

d)      Esimese Astme Kohus ei lugenud Euroopa Parlamendi liikme assistendi tegevust rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks

89.      Lõpetuseks märgib B. Salvador García kohtuasjas C‑7/06 P, et kui Euroopa Kohus leiab, et Esimese Astme Kohus on Navarra autonoomse piirkonna valitsusele Brüsselis ja Sodexnale tehtud töö analüüsimisel õigust valesti kohaldanud, tuleb kontrollida tema Euroopa Parlamendi liikme assistendina töötamise kvalifitseerimist.

2.      Komisjoni vastus kohtuasjades C‑7/06 P–C‑9/06 P

90.      Komisjon esitab järgmised argumendid.

a)      Vaidlusaluse erandi kitsale tõlgendamisele tuginev väide

91.      Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus ei ole vaidlusalust erandit kitsendavalt tõlgendanud. Ta märgib, et ta leidis õigesti, et mõiste „riigile tehtud töö” eeldab, et huvitatud isiku ja selle riigi vahel esineks otsesed õiguslikud sidemed. Apellantidel puudusid otsesed õiguslikud sidemed Hispaania Kuningriigiga.

b)      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande eesmärgi ja konteksti eiramine Esimese Astme Kohtu poolt

92.      Komisjon väidab esiteks, et apellantide argumentatsioon põhineb põhjendamata eeldusel.

93.      Apellandid ajavad tema arvates segamini kaks erinevat mõistet, personalieeskirjade VII lisa artikli 4 eesmärk ja selles erandis esineva mõiste „riik” kasutamise eesmärk. Esimese Astme Kohtus oli ja nüüd on Euroopa Kohtus vaidluse ese mõiste „riik” tõlgendamine. Teenistuskohariigiga püsivate sidemete olemasoluga seotud erandi eesmärk ei ole selles sättes esineva mõiste „riik” kohaldamisel asjakohane.

94.      Komisjon järeldab sellest, et Esimese Astme Kohus ei ole õigust valesti kohaldanud, kui ta tugines asjaolule, et ühenduse seadusandja valis personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 mõiste „riik”, kuigi personalieeskirjade vastuvõtmise ajal olid tsentraliseeritud ülesehitusega riikide kõrval sellised föderaalse või piirkondliku ülesehitusega liikmesriigid nagu Saksamaa Liitvabariik juba olemas, nii et kui ühenduse seadusandja oleks tahtnud poliitilisi allüksusi või piirkondlikke omavalitsusi selle artikliga hõlmata, oleks ta seda sõnaselgelt teinud.

95.      Teiseks leiab komisjon, et apellantide väited, mille kohaselt Esimese Astme Kohtu poolt nende ametnike diskrimineerimine, kes teevad tööd riigile autonoomsete piirkondade vahendusel, võrreldes nendega, kes teevad seda riigi keskhaldusorganite vahendusel, ei ole põhjendatud.

96.      Tegelikult ei ole need olukorrad täidetavate ülesannete osas sarnased, sest nagu märkis Esimese Astme Kohus, on Hispaania autonoomsete piirkondade esinduste ülesanne Brüsselis kaitsta esindatavate haldusorganite huve ning need huvid ei pea tingimata vastama muude autonoomsete piirkondade ega ka Hispaania Kuningriigi kui riigi huvidele.

97.      Kolmandaks väidab komisjon, et hagejate väited, mille kohaselt autonoomsele piirkonnale tehtud töö korral ei ole asjaomasel ametnikul püsivaid sidemeid teenistuskohariigis, kuna tema töötamine selles riigis on ajutine, ei ole asjakohane. Komisjoni väitel tuleb lähtuda ühenduse seadusandja otsusest, kel ei olnud kavatsust kehtestada see erand riigi selliste poliitiliste allüksuste suhtes nagu regionaalsed, autonoomsete piirkondade ja teiste kohalike üksuste valitsusasutused.

98.      Neljandaks vaidleb komisjon vastu apellantide argumentidele, mille kohaselt personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 sätestatud erandit tuleb kohaldada kogu avaliku huvi eesmärki teenivale tööle, vastandina erahuve teenivale tööle.

99.      Ta märgib, et nimetatud erandi selline tõlgendus võib viia mitte ainult selleni, et minnakse vastuollu seadusandja tahtega, vaid ka selleni, et riikidena käsitletakse kõiki iseseisvat õigusvõimet ja keskvalitsuselt üle antud sisemist pädevust omavaid avalikke asutusi, sh kohalikke omavalitsusi või mis tahes asutusi, kellele haldusorganid on delegeerinud oma pädevuse.

100. Komisjon märgib muu hulgas, et mis puudutab apellantide argumentatsiooni, mille kohaselt „on tähtis määratleda, kas ametniku teenistuskohamaaga loodud sidemetel on kestev iseloom [ning kas saab väita], et isiku, kes tegi tööd riigile autonoomse piirkonna vahendusel, ja teise sellise isiku ametialase ja isikliku seisundi vahel, kes tegi seda keskhaldusorgani vahendusel (alalises esinduses), ei ole mingit erinevust, mis võiks sellist diskrimineerivat kohtlemist õigustada”, siis see on uus küsimus, mida vähemasti ei oleks saanud formuleerida Esimese Astme Kohtus sellisel moel ja mille vastuvõetavus tekitab järelikult kahtlusi. Komisjon nõustub selles osas Euroopa Kohtu seisukohaga.

c)      Riigi või kohaliku omavalitsuse äriühingu jaoks tehtud töö välistamise ekslikkusele tuginev väide kohtuasjades C‑7/06 P ja C‑9/06 P

101. Komisjon väidab, et see väide ei ole põhjendatud, kuna eespool viidatud kohtuotsused Beentjes ja komisjon vs. Iirimaa, millele apellandid tuginevad, puudutavad nõukogu 26. juuli 1971. aasta direktiivi 71/305/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord),(19) mille eesmärk erineb vaidlusaluse erandi omast.

102. Komisjon lisab, et riigi või kohaliku omavalitsuse äriühingu jaoks töötanud isikul ei olnud riigiga otseseid õiguslikke sidemeid, kuigi selliste sidemete olemasolu on kohtupraktikas kehtestatud kohustuslik tingimus vaidlusaluse erandi kohaldamiseks.

d)      Esimese Astme Kohus ei lugenud Euroopa Parlamendi liikme assistendi tegevust rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks

103. Komisjon märgib, et Esimese Astme Kohus ei ole hoidunud otsuse tegemisest küsimuses, kas B. Salvador García tegevust Euroopa Parlamendi liikme assistendina tuleb käsitleda rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööna, sest ta otsustas, et vastus sellele küsimusele ei puuduta kuidagi kodumaalt lahkumise toetuse andmist, kuna apellandi alaline elukoht oli enne ja pärast seda tegevust Brüsselis.

104. Peale selle ei kuulu selline tegevus komisjoni arvates vaidlusaluse erandi kohaldamisalasse, kuna apellandil puudusid selle tegevuse käigus parlamendiga otsesed õiguslikud sidemed.

3.      Nõukogu vastus kohtuasjas C‑10/06 P

105. Nõukogu väidab esiteks, et R. De Bustamante Tello apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna selles on piirdutud ainult Esimese Astme Kohtus esitatud argumentide kordamisega ja palutakse Euroopa Kohtul need ainult uuesti läbi vaadata.

106. Teise võimalusena väidab ta, et apellatsioonkaebus tuleb jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

107. Mis puutub vaidlusaluse erandi kitsale tõlgendamisele ja Esimese Astme Kohtu eespool viidatud kohtuotsuses Vardakas vs. komisjon esitatud seisukoha eiramisele tuginevasse esimesse väitesse, siis nõukogu märgib, et apellant tugineb sellele kohtuotsusele kontekstiväliselt selleks, et vaidlustada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt rahalisi õigusi andvaid ühenduse sätteid tuleb tõlgendada kitsalt.(20)

108. Nõukogu väidab peale selle, et mõiste „teisele riigile tehtud töö” tõlgendus, mida apellant toetab, on vastuolus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt institutsionaalsete sätete osas hõlmab liikmesriigi mõiste ainult liikmesriikide valitsusasutusi ega laiene regionaalsetele ega autonoomsete piirkondade valitsustele, olenemata neile antud pädevusest. Nõukogu järeldab sellest, et vastupidine käsitlus kahjustaks institutsioonidevahelist tasakaalu, mis on ette nähtud asutamislepingutega.

109. Mis puutub seejärel vaidlusaluse sätte eesmärgi ja konteksti eiramisse, siis nõukogu väidab, et Esimese Astme Kohtu seisukoht vastab täielikult asutamislepingutes ette nähtud institutsioonilisele tasakaalule. Selle institutsiooni arvates oleks apellandi argumentide järgimise tagajärg riigi mõiste laiendamine mitte ainult autonoomsetele piirkondadele või analoogsetele piirkondlikele võimuorganitele, vaid ka kohalikele omavalitsustele, riigi või kohaliku omavalitsuse ettevõtetele ja seda piirideni, mida on raske ette näha.

B.      Hinnang

1.      Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus kohtuasjas C‑10/06 P

110. Madalama astme kohtus esitatud väidete ja argumentide kordamine apellatsioonkaebuses ei ole iseenesest selle apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise alus. Kuna selle õiguskaitsevahendi ese ei pea olema vaidluse uuesti läbivaatamine, siis ei piisa sellest, kui apellant kordab ainult esimeses kohtuastmes esitatud väiteid ja argumente ning taotleb nii oma hagi uuesti läbivaatamist Euroopa Kohtus.

111. Kui aga apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Esimese Astme Kohtu poolt, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke küsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada.(21) Nii on Euroopa Kohus korduvalt märkinud, et kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust Esimese Astme Kohtus juba kasutatud väidete ja argumentidega põhistada, kaotaks see menetlus osa oma mõttest.(22)

112. Käesolevas asjas nähtub R. De Bustamante Tello apellatsioonkaebuse kontrollimisel, et apellant ei palu oma hagiavalduse uuesti läbivaatamist Euroopa Kohtus. Ta vaidlustab Esimese Astme Kohtu hinnangu kahe väite osas, mis käsitlevad vaidlusaluse erandi kitsast tõlgendamist ning selle eesmärgi ja konteksti eiramist. Ta täpsustab, milliseid Esimese Astme Kohtu otsuse punkte ta täpselt vaidlustab.

113. Ma arvan seega, et R. De Bustamante Tello apellatsioonkaebus tuleb tunnistada vastuvõetavaks. Peale selle sedastan, et ülejäänud kolme apellandi apellatsioonkaebused on koostatud samamoodi nagu R. De Bustamante Tello oma ning et komisjon ei vaidlusta nende vastuvõetavust.

2.      Apellantide nende argumentide vastuvõetavus, mis põhinevad väitel, et „[k]okkuvõttes omab tähtsust see, kas ametniku ja teenistuskohariigi vahelised sidemed on püsivad või mitte”

114. Ma arvan, et need argumendid on vastuvõetavad. Isegi kui eeldada, et nimetatud argumente ei oleks pidanud Esimese Astme Kohtus selliselt sõnastama, ei ole tegemist Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 tähenduses uue väitega, mis muudaks Esimese Astme Kohtule esitatud vaidluse eset ning mille kontrollimine Euroopa Kohtus sunniks Euroopa Kohut ületama oma apellatsioonkaebuste alast pädevust, mis piirdub esimeses kohtuastmes tehtud otsuse kontrollimisega.

115. Tegemist on ainult seisukohtadega, millega apellandid püüavad tõendada, et Esimese Astme Kohus on eiranud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande eesmärki. Need on seega argumendid, mis toetavad Esimese Astme Kohtu poolt selle sätte rikkumisele tuginevat väidet, ja ei ole nõutav, et iga apellatsioonkaebuses esitatud argument oleks olnud varem esimeses kohtuastmes toimunud vaidluse ese.(23)

3.      Sisu

116. Apellatsioonkaebustest tulenevalt tuleb esmalt kontrollida kahte õiguslikku küsimust. Esimene neist, mis on kõigile nelja kohtuasja puhul ühine, puudutab personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes osutatud mõistet „teisele riigile tehtud töö”.

117. Ma selgitan, miks see mõiste ei hõlma minu arvates mitte ainult liikmesriikide valitsusasutustele tehtud tööd, vaid seda tuleb mõista nii, et see hõlmab ka tööd piirkondliku omavalitsuse ning sellise üksuse juures, mille ülesanne oli selle õiguslikust vormist sõltumata täita piirkondliku omavalitsuse kontrolli all sellist üldise huviga ülesannet nagu piirkondliku omavalitsuse huvide esindamine ja kaitse ühenduse asutustes.

118. Teine küsimus puudutab ainult kohtuasja C‑7/06 P. Eespool viidatud kohtuotsuses Salvador García vs. komisjon otsustas Esimese Astme Kohus, et arvestades tema analüüsi ning hageja tegevust viiteperioodil äriühingu Sodexna ja Navarra autonoomse piirkonna teenistuses, puudub vajadus otsuse tegemiseks küsimuses, kas hageja tegevus Euroopa Parlamendi liikme assistendina tuleb lugeda rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 tähenduses.

119. Kui Euroopa Kohus nõustub minu seisukohaga mõiste „teisele riigile tehtud töö” tõlgendamise osas, võib Euroopa Parlamendi liikme assistendina töötamise kvalifitseerimine personalieeskirjade asjaomase sätte seisukohast olla vaidluse lahendamisel kohtuasjas C‑7/06 P asjassepuutuv. Ma selgitan, mis tingimustel seda töötamist tuleb minu arvates käsitleda rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööna selle sätte tähenduses.

a)      Mõiste „teisele riigile tehtud töö”

120. Kuna personalieeskirjad ei viita VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes osutatud mõiste „teisele riigile tehtud töö” mõtte ja ulatuse selgitamiseks liikmesriikide õigusele, tuleb seda mõistet ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, nagu märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsustes.

121. Neis kohtuotsustes esitas Esimese Astme Kohus oma hinnangu põhjendamiseks, mille kohaselt asjaomast mõistet tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ainult riigi valitsusasutustele või keskvõimu asutustele tehtud tööd, kaks põhjendust. Esiteks on liikmesriikide mõistega institutsiooniliste sätete tähenduses Esimese Astme Kohtu arvates silmas peetud ainult riigi valitsusasutusi. Teiseks kasutatakse personalieeskirjade sätetes, milles kehtestatakse ühenduse institutsioonide ja ametnike vastastikused õigused ja kohustused, täpset sõnastust ja on välistatud nende kohaldamisala laiendamine analoogia alusel olukordadele, millele otseselt ei viidata. Kui seadusandja oleks tahtnud poliitilisi allüksusi selle sättega hõlmata, oleks ta seda sõnaselgelt ka teinud, kuna sätte vastuvõtmise ajal olid sellised föderaalse või piirkondliku ülesehitusega liikmesriigid nagu Saksamaa Liitvabariik juba ühenduse liikmed.

122. Need põhjendused ei ole minu arvates järgmistel põhjustel veenvad.

123. Esimese põhjenduse kohta märgin, et personalieeskirjad ei määratle VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes osutatud mõistet „teisele riigile tehtud töö”. Lisaks sellele ei ole ühenduse õiguses määratletud ka mõistet „riik”. Seda on teinud Euroopa Kohus oma asutamislepingute tõlgendamist puudutavas kohtupraktikas ja see tõlgendamine ei ole ühene. Mõistel „riik” on lai või piiratud tähendus, olenevalt selle kohaldamise kontekstist ja arvestades seda, mida on vaja ühenduse õiguse tõhusaks kohaldamiseks.

124. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab EÜ artikli 230 teises lõigus, mis loetleb pooled, kellel on õigus esitada tühistamishagi kõikide ühenduse teiseste õigusaktide peale, osutatud mõiste „liikmesriik” ainult riikide valitsusasutusi.(24) Liikmesriikide piirkondlike omavalitsuste asutustel ning nende kontrollitavatel asutustel on õigus sellisele õiguskaitsevahendile ainult siis, kui tegemist on neid otseselt ja isiklikult puudutava aktiga.

125. Samamoodi tuleb erandeid isikute vaba liikumise piiramise keelust, mis on ette nähtud EÜ artikli 39 lõikes 4 ja EÜ artiklis 45, mille kohaselt see keeld ei hõlma „avalikus teenistuses töötamist” või tegevust, mis on seotud avaliku võimu teostamisega, tõlgendada kitsalt. Kohtupraktika kohaselt ei laiene see erand mitte kõikidele avaliku teenistuse ametikohtadele, vaid ainult neile ametikohtadele, millel töötavad isikud täidavad kõige olulisemaid riigivõimu ülesandeid, st avaliku võimu teostamisega seotud ülesandeid ja neid, mille eesmärk on riigi üldiste huvide kaitse.(25)

126. Seevastu kui tegemist on liikmesriikide vastutuse ulatuse hindamisega ühenduse õiguse rakendamisel, tõlgendab Euroopa Kohus riigi mõistet laiendavalt. Vältimaks seda, et ühenduse õigus sõltuks liikmesriikide poliitilisest, institutsioonilisest ja administratiivsest ülesehitusest ja selleks, et sellesse ülesehitusse mitte sekkuda, kohaldab Euroopa Kohus rahvusvahelise õiguse põhimõtet, mille kohaselt õigussubjekt, kes võtab endale kohustused ja kes peab neid kohustusi täitma, on riik kui selline, vaadelduna orgaanilise ja funktsionaalse üksusena.(26)

127. Selles lähenemises ei ole mõiste „liikmesriik” piiratud mitte ainult riikide valitsusasutustega. Euroopa Kohus laiendas ühenduse õiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise tagamiseks seda mõistet riikide kõikidele riigiorganitele ja ‑asutustele, nagu piirkondlikud omavalitsused. Ta otsustas ka, et nimetatud mõiste hõlmab ka nende kontrolli all olevaid eraõiguslikke asutusi.

128. Euroopa Kohus otsustas, et EÜ artiklis 226 ette nähtud menetlust saab alustada, milline ka ei oleks liikmesriigi organ, kelle tegevus või tegevusetus on rikkumise põhjuseks. Ta omistas liikmesriikidele mitte ainult nende keskhaldusorganite, sh sõltumatute põhiseaduslike organite tegevuse,(27) vaid ka nende piirkondlike omavalitsuste tegevuse, nagu föderaalriigi regioon või kommuun.(28) Ta omistas neile ka juriidilise isiku staatusega eraõiguslike asutuste tegevuse, mille tegevus allub otseselt või kaudselt nende kontrollile.(29)

129. Euroopa Kohus on ka tunnistanud, et direktiivi selged ja täpsed sätted on liikmesriikide piirkondlike omavalitsuste vastastes vaidlustes vahetult kohaldatavad.(30) Ta otsustas, et see on nii ka selliste organisatsioonide või üksuste puhul, olenemata nende õiguslikust vormist, kes alluvad riigi või sellise avaliku võimu nagu piirkondlik omavalitsus korraldustele või kontrollile(31) või kes osutavad selle ametiasutuse kontrolli all seaduse alusel avalikust huvist tulenevat teenust.(32)

130. Lisaks ei piirdu EÜ artikli 87 lõikes 1 osutatud mõiste „riigiabi”, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, liikmesriikide valitsusasutuste poolt otse antud abiga. See hõlmab ka ükskõik mis tasemel piirkondlike omavalitsuste(33) ning nende kontrollitavate eraõiguslike asutuste(34) antud abi.

131. Samuti võin osutada mõiste „tellija” määratlusele avaliku hanke valdkonnas vastu võetud direktiivides, millele apellandid viitavad ja mille eesmärk on reguleerida riigi käitumist selliste hankelepingute sõlmimisel, et säilitada konkurentsi.(35)

132. Sellest järeldub, et kui tegemist on ühenduse õiguse tõhusa kohaldamise tagamisega, siis on piirkondlike omavalitsuste või liikmesriigi valitsusasutuste või nende omavalitsuste kontrolli all olevate eraõiguslike äriühingute tegevus omistatav sellele riigile EÜ artikli 226, EÜ artikli 249 kolmanda lõigu või EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Sellepärast ma ei arva, arvestades piirangute puudumist personalieeskirjades mõiste „teisele riigile tehtud töö” osas, et seda mõistet tuleks kindlasti tõlgendada selle sõnastust silmas pidades nii, et see kehtib ainult liikmesriikide keskhaldusorganitele tehtud töö suhtes.

133. Mis puutub teise põhjendusse, mille kohaselt juhul, kui ühenduse seadusandja oleks tahtnud piirkondlike omavalitsusi selle artikliga hõlmata, oleks ta seda sõnaselgelt ka teinud, siis see ei ole minu arvates samuti määrav. Ma olen selgitanud, et kohtupraktikas on EÜ artiklis 226 seoses tühistamishagidega, EÜ artikli 249 kolmandas lõigus seoses direktiivide vahetu õigusmõjuga ja EÜ artikli 87 lõikes 1 seoses kasutatud riigiabi mõistega kasutatud mõistet „riik” tõlgendatud laialt, kuigi need asutamislepingu sätted ei osuta ka konkreetselt ei piirkondlikele omavalitsustele ega muudele üksustele, mis võiks olla riigiga seostatavad.

134. Mulle tundub seega, et kohtupraktikast, mille kohaselt personalieeskirjade sätetes on kasutatud täpset sõnastust ning puudub igasugune põhjus laiendada nende kohaldamisala analoogia alusel olukordadele, millele otseselt ei viidata, ei saa tuletada, et vaidlusalune erand osutab ainult riigi valitsusasutustele tehtud tööle.

135. Mulle tundub vastupidi, et apellantide väite toetuseks esitatud argumendid on veenvamad.

136. Nagu nad väidavad, tuleb mõiste „teisele riigile tehtud töö” ulatus kindlaks määrata vastavalt selle sätte eesmärgile. Vastupidi komisjoni seisukohale ei tohi selles väljendis sisalduvat riigi mõistet minu arvates sellest lahutada ja eraldi tõlgendada. Mõistet „teisele riigile tehtud töö” tuleb käsitelda tervikuna ja tõlgendada kohtupraktikas esitatud tõlgendusmeetodi kohaselt, vastavalt nende õigusnormide ülesehitusele ja eesmärkidele, mille hulka see kuulub.(36)

137. Nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, on kodumaalt lahkumise toetuse eesmärk „hüvitada ametnikele teatud kulud ja ebamugavused, mis on seotud Euroopa ühenduste juures teenistusse asumisega, kui sellega kaasnes elukohariigist teenistuskohariiki kolimine ja uude keskkonda integreerumine”.(37)

138. Selle toetuse määramise tingimused sõltuvad ametniku teenistuskohariigiga integreerumise astmest. Selle integratsiooni kriteeriumideks peab ühenduse seadusandja elukohta või töötamist teenistuskohariigis määrava ajavahemiku jooksul enne ühenduste teenistusse asumist. Ametniku osas, kes elas või töötas varem teenistuskohariigis, eeldatakse, et ta on sellega integreerunud, ja kui ta ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, on tal õigus saada ainult välismaal elamise toetust, mis vastab ühele neljandikule kodumaalt lahkumise toetusest.

139. Kodumaalt lahkumise toetust antakse seega personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt ametnikule, kes ei ole ega ole kunagi olnud teenistuskohariigi kodanik ja kes kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelenud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil.

140. Vaidlusaluse erandi kohaselt ei võeta erandina eespool esitatud tingimustest teenistuskohariigi territooriumil elamist või töötamist arvesse, kui see on seotud teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööga.

141. Uurides seda erandit selle konteksti arvestades, leian, et ühenduse seadusandja tahtis välistada asjassepuutuvast ajavahemikust kõik „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolud”, esitamata piiranguid seoses tehtud töö liigi, riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud töösuhte ja selle töötamise kestusega.

142. Ühenduse seadusandja ei soovinud seega piirata nimetatud erandi ulatust konkreetsete ülesannetega või isikutega, kelle riik või rahvusvaheline organisatsioon on tööle võtnud spetsiifilise korra või personalieeskirjade alusel. Seda analüüsi kinnitab kohtupraktika, mille kohaselt kuulub töö praktikandi(38) või ühenduse institutsiooni sõltumatu konsultandina(39) vaidlusaluse erandi kohaldamisalasse.

143. Neid põhjendusi arvestades ja kuna personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a osutatud mõiste „teisele riigile tehtud töö” hõlmab riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööd tervikuna, tundub loogiline sellest järeldada, et samas sättes osutatud riigi mõistet tuleb samuti tõlgendada laialt ja seega kohaldada seda tööle, mis on tehtud erinevatele asutustele ja üksustele, mida saab seostada riigiga.(40)

144. Seda analüüsi toetab minu arvates selle sätte vahendusel edendatav ühenduse seadusandja eesmärk.

145. Kohtupraktika kohaselt on nimetatud sättes ette nähtud erandi eesmärk mitte jätta isikud, kes elavad oma tulevases töökohariigis selleks, et seal töötada, ilma kodumaalt lahkumise toetusest, kuna see töötamine ei võimaldanud neil luua selle riigiga püsivaid sidemeid.(41) Eeldatakse seega, et ametnikud, kes asjassepuutuval ajavahemikul elasid või tegid tööd teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile oma tulevases töökohariigis, ei ole loonud selle riigiga püsivaid sidemeid.(42)

146. Selle erandi aluseks olevale ideele viitas kohtujurist Reischl oma eespool viidatud kohtuasjas Vutera vs. komisjon esitatud ettepanekus. Kohtujuristi arvates „ametnikud, kes tegid tööd teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, ei omanud hoolimata nende pikaajalisest elamisest oma hilisemas töökohariigis selles riigis enne ametisse asumist alalist elukohta selle riigiga püsiva sideme tähenduses. Reeglina saadetakse nad teatud riiki ainult piiratud ajaks ja nad säilitavad sel ajal päritoluriigiga tihedad sidemed”.(43)

147. Ühenduse seadusandja soovis seega, et teenistuskohariigis teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud töö ei võtaks puudutatud isikult õigust kodumaalt lahkumise toetusele, kuna eeldatakse, et selline töötamine ei võimalda tal selle olemuse tõttu selle riigiga integreeruda. Seda analüüsi kinnitab personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b. Selle sätte kohaselt antakse kodumaalt lahkumise toetust ka ametnikele, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, „põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses”(44).

148. Järelikult, nagu väidavad apellandid, takistab teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud töö eeldatavalt püsivate sidemete loomist puudutatud isiku ja teenistuskohariigi vahel.

149. Seega ma ei näe, miks see eeldus peaks kehtima ainult liikmesriikide keskvalitsustele töötamise puhul. Ma ei leia ei Esimese Astme Kohtu põhjendustes ega vastustajaks olevate institutsioonide argumentides midagi, mis tõendaks, et kui piirkondliku omavalitsusele töötavad isikud saadetakse teise riiki, siis tehtaks seda üldiselt piiramata ajaks ja need isikud ei säilita oma riigiga samasuguseid sidemeid kui keskvalitsuse ametnikud. Nagu märgivad apellandid, on piirkondliku omavalitsuse ülesandel teise riiki saatmine samuti üldiselt ajutine. Vaidlusaluses väljendis osutatud mõiste „riik” ei piirdu seega keskhaldusorganitega, vaid hõlmab ka minu arvates riikide kõiki piirkondlikke omavalitsusi ning üksuseid, mis kuuluvad orgaaniliselt riikide keskhalduse või piirkondlike haldusorganite hulka.

150. Eeltoodud analüüsi võib minu arvates üle kanda samuti isikutele, kes töötavad organisatsioonidele, mis küll ei kuulu formaalselt või orgaaniliselt riigi keskhaldusorganite hulka, kuid mida võib kohtupraktika kohaselt lugeda nendega seotuks, sest nad täidavad seaduse alusel viimase kontrolli all avaliku huvi ülesandeid.(45)

151. Kuigi teenistuskohariigiga integreerumise puudumise eeldus on põhjendatud riigitöö, mitte konkreetsete ülesannete või erilise staatusega, peab seda eeldust saama kohaldada olenemata selle üksuse õiguslikust vormist, millele riik andis oma institutsioonilist, poliitilist ja halduskorraldust puudutavat suveräänset õigust kasutades üle oma pädevuste teostamise. Kuna mõistet „teisele riigile tehtud töö” tuleb ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, siis selles väljendis silmas peetud mõiste „riik” ei tohi piirduda orgaanilise kriteeriumiga, mis sõltub iga riigi halduskorraldusest, vaid arvesse tuleb võtta ka funktsionaalset kriteeriumi.

152. Peale selle märgin, et käesolevates asjades väidavad neli apellanti, et ajal, mil nad töötasid Brüsselis Hispaania autonoomse piirkonna teenistuses, olid nad sarnases olukorras kui Hispaania Kuningriigi alalise esinduse Euroopa Liidu juures personal, kuna neile kohaldus sama ravikindlustusskeem ja maksustamise kord kui neile töötajatele.(46) Sarnaselt selle alalise esinduse töötajatele täitsid apellandid ühenduse asutuste juures ka avaliku huvi eesmärgiga ülesannet, esindades Hispaania Kuningriigi koosseisu kuuluvate autonoomsete piirkondade huve.

153. Ma arvan seega, et vaidlusaluse erandi osas ei erine oluliselt isik, kes teeb tööd riigile piirkondliku omavalitsuse või selle kontrolli all tegutseva üksuse vahendusel ja selline isik, kes teeb seda selliste keskhaldusorganite nagu selle riigi alaline esindus vahendusel. Apellandid väidavad samuti põhjendatult, et piirates vaidlusaluse erandi kohaldamisala riigi keskvalitsusele tehtud tööga, diskrimineeris Esimese Astme Kohus isikuid, kes teevad tööd liikmesriikide piirkondlikele omavalitustele või muudele riigist sõltuvatele üksustele.

154. Selle analüüsi vastu esitavad vastustajaks olevad institutsioonid mitu argumenti.

155. Nad väidavad esmalt, et nende isikute olukord, kes teevad tööd keskvalitsusele ja nende oma, kes töötavad vahetult või kaudselt piirkondlikule omavalitsusele, oleks erinev, kuna need kaks isikute kategooriat ei täida samu ülesandeid ning nende esindatavad huvid ei kattu alati.

156. See argument ei sea minu arvates järgmistel põhjustel kahtluse alla apellantide seisukoha põhjendatust. Ma arvan, et oluline on teada, kas tingimused, mille kohaselt puudutatud isikud saadetakse teise riiki tööle, võimaldavad neil üldiselt luua sellega püsivaid sidemeid. Nagu me nägime, eeldas ühenduse seadusandja, et riigi jaoks tehtud töö ei võimalda selliseid sidemeid luua. Peale selle ei sõltu vaidlusaluse erandi kohaldamine tehtud töö olemusest, kuna see hõlmab kõiki riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtavaid töid.

157. Kostjaks olevad institutsioonid väidavad seejärel, et piirkondliku omavalitsuse jaoks tehtud töö puhul ei ole puudutatud isikutel selle riigiga vahetut sidet.

158. Ma ei nõustu selle analüüsiga. Vaidlusalune erand on tõepoolest kohaldatav ainult siis, kui puudutatud isiku on vahetult tööle võtnud riik. See tingimus tuleneb loogiliselt erandi põhjusest, mille kohaselt lähetatakse riigi poolt tööle võetud isikud teise riiki piiratud ajaks ja nad säilitavad oma riigiga tihedad sidemed, mis ei luba neil teenistuskohariiki integreeruda. Selle vahetu sideme eesmärk on seega minu arvates piirata erandi kohaldatavust isikutega, kelle on vahetult tööle võtnud riik, ja välistada sellest need, kes kolmanda äriühingu töötajatena on osutanud äriühingu nimel teenuseid riigile.(47)

159. Neid kaalutlusi arvestades on isikutel, kelle on vahetult tööle võtnud piirkondlik omavalitsus või selle omavalitsuse kontrolli all avalikust huvist tulenevat teenust osutavad organisatsioonid, vahetu side selle omavalitsuse või organisatsiooniga ja seeläbi riigiga.

160. Kostjaks olevad institutsioonid väidavad lõpetuseks, et vaidlusaluses sättes silmas peetud riigi mõiste laiendamine piirkondlikele omavalitsustele ja muudele üksustele viiks toetuse laiendamiseni raskesti ettenähtavates proportsioonides, samas kui neile rahalistele toetustele õiguse andvaid ühenduse sätteid tuleb tõlgendada kitsalt.

161. Need vastuväited tuleb minu arvates järgmistel põhjendustel tagasi lükata. Esiteks ei ole kohtupraktikas määratletud riigi mõiste piiramatu. Nagu ma eespool märkisin, on kohtupraktikas, eelkõige seoses direktiivide vahetu kohaldatavusega määratletud kriteeriumid, mille kohaselt organisatsiooni võib lugeda riigiga seotuks.

162. B. Salvador García ja T. Salazar Brier viitavad seoses sellega Euroopa Kohtu praktikale eespool viidatud kohtuotsustes Beentjes ja 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa. Tõepoolest, nagu märgib komisjon, on need kohtuotsused tehtud spetsiifilises avaliku hanke valdkonnas. Kriteeriumeid, mille kohaselt organisatsioon tuleb kvalifitseerida „tellijana”, ei saa seega iseenesest üle kanda personalieeskirjade vaidlusaluse sätte kohaldamisele.

163. Neil kriteeriumidel on siiski sama eesmärk, millele viitas Euroopa Kohus EÜ artiklitega 226, 249 ja 87 seoses, s.o tagada ühenduse õiguse tõhus ja ühetaoline kohaldamine, sõltumata liikmesriikide halduskorraldusest. Neid võib seega minu arvates näitlikustamiseks arvesse võtta, kui kontrollitakse ühenduse asutuste juures piirkondliku omavalitsuse huve esindava ühingu üle riigivõimu kontrolli tegelikkust.

164. Teiseks seavad personalieeskirjade sellised sätted nagu need, mis on seotud kodumaalt lahkumise toetusega, eesmärgi luua ühendustes sõltumatu kõrgetasemeline Euroopa avalik teenistus, mis koosneb ametnikest, kes vastavad kõrgetasemelistele kvalifikatsiooni, tõhususe ja moraalinõuetele ning kes on võetud tööle võimalikult laialt geograafiliselt alalt liikmesriikidest.(48)

165. Vaidlusaluse erandi eesmärk, nagu nägime, on mitte jätta isikuid, kes on teinud tööd oma tulevases teenistuskohariigis teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, ilma kodumaalt lahkumise toetusest. See kodumaalt lahkumise toetus, mis vastab 16% põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast ja mida makstakse kogu ühenduste juures ametisoleku jooksul, aitab oluliselt kaasa nende töökohtade atraktiivsusele. Ma arvan, et ühendustel on huvi mitte piirata selle eelise ulatust ainult isikutele, kes on töötanud riikide keskhaldusorganitele, selleks et saada ka vajaduse korral kasu teenistuskohariigis piirkondlike omavalitsuste ja riigist sõltuvate erinevate organisatsioonide jaoks töötanud isikute kogemustest.

166. Kõiki neid kaalutlusi arvestades arvan, et mõiste „teisele riigile tehtud töö” hõlmab mitte ainult liikmesriikide valitsusasutustele tehtud tööd, vaid seda tuleb tõlgendada nii, et selles on silmas peetud ka piirkondlikele omavalitsustele ja sellise üksuse jaoks tehtud tööd, mis hoolimata selle õiguslikust vormist täitis seaduse alusel ja piirkondliku omavalitsuse kontrolli all üldise huviga ülesannet, nagu piirkondliku omavalitsuse huvide esindamine ja kaitse ühenduse asutuste juures.

b)      Kas töötamine Euroopa Parlamendi liikme assistendina kujutab endast rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööd personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 tähenduses?

167. Seda ei vaidlustata ja tundub, et ka see ei ole vaidlustatav, et Euroopa Parlament tuleb lugeda rahvusvaheliseks organisatsiooniks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõige 1 tähenduses. Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on lugenud töötamist komisjonis rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks selle sätte tähenduses.(49)

168. Komisjon väidab, et töötamine Euroopa Parlamendi liikme assistendina ei saa kuuluda vaidlusaluse erandi kohaldamisalasse, kuna sellisel assistendil puuduvad vahetud sidemed selle institutsiooniga.(50)

169. Ma ei ole samal arvamusel. Nagu ma varem märkisin, eeldab puudutatud isiku ja asjaomase riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahelise otsese sideme tingimus, mi kehtib vaidlusaluse erandi eesmärki silmas pidades, et selle isiku on tööle võtnud vahetult see riik või rahvusvaheline organisatsioon. See tingimus peab seega viima selleni, et selle erandi alt jäetakse välja need isikud, kes osutasid teenuseid riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile kolmandast isikust äriühingu töötajatena.(51)

170. Puudutatud isiku ja ühenduse institutsiooni vahelise otsese sideme tingimus on siis täidetud, kui see isik on tööle võetud vahetult selle institutsiooni poolt Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste või muu ühenduse teksti kohaselt.(52)

171. Euroopa Parlamendi liikmete kulusid ja hüvitisi puudutava korra, mille selle institutsiooni juhatus võttis vastu 1984. aastal,(53) artikkel 14 näeb iga parlamendiliikme jaoks ette võimaluse saada hüvitist, mis on mõeldud ühe või mitme assistendi töölevõtmise või tema teenuste kasutamise kulude hüvitamiseks. Selle sätte kohaselt võib mitu parlamendiliiget koos tööle võtta sama assistendi.

172. Seega nähtub Euroopa Parlamendi poolt tema tegevuse reguleerimiseks vastu võetud sätetest, et Euroopa Parlamendi liikmed võivad vahetult tööle võtta parlamendi assistente, et need aitaksid neil nende mandaadi kehtivuse ajal täita nende funktsioone. Peale selle teostavad just Euroopa Parlamendi liikmed asutamislepingus ja selle institutsiooni vastu võetud õigusaktides sätestatud tingimustel Euroopa Parlamendile antud pädevusi.

173. Euroopa Parlamendi liikme assistendil, kelle on vahetult tööle võtnud parlamendiliige ja kes ei ole antud tema käsutusse teenuseid osutava äriühingu töötajana, on seega minu arvates parlamendi kui rahvusvahelise organisatsiooniga personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 tähenduses otsene side. Asjaolu, et selle assistendi leping, mis seob teda selle parlamendiliikmega, on siseriiklikule seadusele alluv eraõiguslik leping nagu see, mis on sõlmitud B. Salvador García ja selle parlamendiliikme vahel, kelle teenistuses ta töötas, ei ole käesoleva analüüsi seisukohast takistuseks. Minu arvates on tähtis see, et leping oleks sõlmitud assistendi ja parlamendiliikme vahel ning et Euroopa Parlamendi liikme võimalus võtta tööle kaastöötaja, kes abistaks teda tema funktsioonide teostamisel selles institutsioonis, oleks ette nähtud selle õigusaktis.

174. Järelikult tuleb minu arvates tegevust Euroopa Parlamendi liikme assistendina lugeda rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks selle sätte tähenduses, kui asjaomase assistendi on tööle võtnud vahetult parlamendiliige ja kes ei ole antud tema käsutusse teenuseid osutava äriühingu töötajana.

175. Nüüd teen ettepaneku selle kohta, milliseid järeldusi tuleb neist neljas käsitletud kohtuasjas esitatud analüüsidest teha.

4.      Selle analüüsi tagajärjed neljas käsitletud kohtuasjas

a)      Kohtuasi C‑7/06 P

176. Tuletan meelde, et B. Salvador García asus komisjoni teenistusse Brüsselis 16. aprillil 2001. Esimese Astme Kohus määras teda puudutava viiteperioodina kindlaks ajavahemiku 16. oktoober 1995 – 15. oktoober 2000.

177. Eespool viidatud kohtuotsuses Salvador García vs. komisjon sedastas Esimese Astme Kohus, et apellant töötas valdaval ajal sellest ajavahemikust Brüsselis esmalt Sodexna, Navarra autonoomse piirkonna välismajandusarenguga tegeleva äriühingu teenistuses ja hiljem selle autonoomse piirkonna valitsuse saadikuna.

178. Esimese Astme Kohus otsustas, et seda tegevust ei saa lugeda teisele riigile tehtud tööks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande tähenduses, kuna see säte ei hõlma riigi poliitilistele allüksustele ega a fortiori sellisele äriühingule nagu Sodexna tehtud tööd, sest see ei kuulu juba oma olemuselt riigiorganite hulka, isegi kui see äriühing täidab avaliku huvi eesmärki.

179. Kui Euroopa Kohus järgib minu analüüsi personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes osutatud mõiste „ teisele riigile tehtud töö” kohta, siis kuna Esimese Astme Kohus välistas need tegevused selle mõiste kohaldamisalast, samas kui Navarra autonoomne piirkond kujutab endast Hispaania Kuningriigi võimuorganit, ega kontrollinud, kas Sodexna tegutseb selle kontrolli all, on Esimese Astme Kohus nimetatud sätte kohaldamisel õigust valesti kohaldanud.

180. Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a rikkumisele tuginev väide on seega põhjendatud.

181. Et hinnata, milliseid järeldusi tuleb teha sellest õiguse valesti kohaldamisest, tuleb kontrollida, kas B. Salvador García tegevusest Belgias tema Sodexna teenistusse asumisele 1. märtsil 1997 eelnenud viie aasta jooksul piisab, et põhjendada tema poolt komisjoni kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest keeldumise otsuse peale esitatud tühistamishagi rahuldamata jätmist.

182. Kohtupraktika kohaselt peab ametisse nimetav asutus, kui isik on teinud tema ühenduste teenistusse asumisega seoses arvutatud asjassepuutuva ajavahemiku jooksul tööd teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, kindlaks määrama viieaastase ajavahemiku, jättes sealt välja sellisele tööle pühendatud aja.(54) Puudutatud isik ei saa nõuda kodumaalt lahkumise toetust, kui ta elas pidevalt või tegeles oma põhilise tegevusalaga selliselt arvutatud viiteperioodi jooksul teenistuskohariigi territooriumil Euroopas.(55)

183. Kui uurida apellandi olukorda, mis eelneb tema Sodexna teenistusse asumisele 1. märtsil 1997, näeme, et ta õppis 1991. aasta septembrist 1992. aasta juulini Belgias ja oli hiljem 1992. aasta oktoobrist 1993. aasta veebruarini praktikal komisjonis Brüsselis.

184. Apellant töötas ajavahemikul 1. oktoober 1993 – 31. detsember 1994 selles linnas Navarra autonoomse piirkonna valitsuse teenistuses ning hiljem, ajavahemikul 21. veebruar 1995 – 20. august 1995 Sodena, nimetatud autonoomse piirkonna majandusarenguga tegeleva äriühingu teenistuses.

185. Ajavahemikul 1. september 1995 – 30. juuni 1996 töötas B. Salvador García Euroopa Parlamendi liikme assistendina.

186. 1996. aasta juuli- ja augustikuus töötas ta vabatahtlikult ühe valitsusvälise organisatsiooni juures Peruus ja seejärel, ajavahemikul 2. september 1996 – 28. veebruar 1997 töötas ta 17. juulil 1996 sõlmitud töölepingu alusel eraõiguslikus äriühingus ECO, millele komisjon oli usaldanud tehnilise abi ülesanded.

187. Kui uurida seda ajavahemikku tervikuna, leian, et valdavas osas sellest on tehtud tööd Navarra autonoomse piirkonna valitsuse (15 kuud) ja Sodena (6 kuud) teenistuses, Euroopa Parlamendi liikme assistendina (10 kuud) ning komisjoni praktikandina (5 kuud). See tegevus on või võib olla minu mõiste „teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud töö” analüüsi kohaselt selle kohaldamisalaga hõlmatud.

188. Mis puutub apellandi poolt Brüsselis õpingutele kulunud ajavahemikesse 1991. aasta septembrist 1992. aasta juulini ning äriühingu ECO töötajana kuue kuu jooksul, siis nendest ei piisa iseenesest, et tõendada huvitatud isiku alalist elukohta või töötamist kuue aasta jooksul Belgias.

189. Neid asjaolusid arvestades arvan, et apellantide apellatsioonkaebused on põhjendatud ja et eespool viidatud kohtuotsus Salvador García vs. komisjon tuleb tühistada.

190. Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 61 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse ja võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Ma arvan, et käesolevas asjas on see nii.

191. B. Salvador García palub tühistada komisjoni 27. märtsi 2002. aasta otsus tema 28. juuni 2001. aasta otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta, millega komisjon keeldus talle andmast kodumaalt lahkumise toetust ja sellega seotud toetusi.

192. 27. märtsi 2002. aasta otsuse kohaselt on see keeldumine põhjendatud peamiselt samadel põhjustel, millele viitas Esimese Astme Kohus ning mille puhul on minu arvates õigust valesti kohaldatud.

193. Komisjon on oma otsust põhjendanud järgmiselt:

–        Euroopa Parlamendi liikme assistendina tegutsemist ei saa lugeda „rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööks” personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses, sest apellandil ei ole olnud vahetuid õiguslikke sidemeid parlamendiga, kuna tema ainus lepinguline suhe oli Euroopa Parlamendi liikmega sõlmitud eraõiguslik leping;

–        apellandi töötamine äriühingutes Sodena ja Sodexna ei kuulu eespool nimetatud sätte kohaldamisalasse, kuna isegi kui tunnistada, et neil ühingutel on avalik-õiguslikud tunnused, sest nende ülesanne oli esindada Navarra autonoomse piirkonna huve Brüsselis, siis apellandi töötamist nimetatud äriühingutes reguleerisid eraõiguslikud lepingud, ning

–        B. Salvador García vahetut tegevust Navarra valitsuse teenistuses ei saa samuti lugeda „teisele riigile tehtud tööks” nimetatud sätte tähenduses, kuna asjaolu, et Hispaania autonoomsetel piirkondadel on neile konstitutsiooniga antud sõltumatu pädevus, ei tee neist veel riiki.

194. Need põhjendused on eespool märgitud põhjustel ekslikud, nii et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a rikkumisele tuginev väide on põhjendatud. Komisjoni 28. juuni 2001. aasta ja 27. märtsi 2002. aasta otsused, millega keelduti apellandile maksmast nimetatud artiklis ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ja sellega seotud toetusi, tuleb seega tühistada.

195. Kui Euroopa Kohus nõustub minu seisukohaga, peab komisjon EÜ artikli 233 kohaselt tegema B. Salvador García nende toetuste maksmist puudutava taotluse kohta uue otsuse, mis oleks Euroopa Kohtu otsuse ja selle põhjendustega kooskõlas.

196. Kodukorra artikli 122 esimese lõigu alusel, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

197. Vastavalt neile sätetele ja B. Salvador García nõuetele teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et komisjon kannab oma käesoleva astme ja Esimese Astme Kohtu kohtukulud ise.

b)      Kohtuasjad C‑8/06 P – C‑10/06 P

198. Kohtuasjas C‑7/06 P välja pakutud järeldused kehtivad minu arvates ka ülejäänud kolmes käsitletud kohtuasjas, tuginedes samadele põhjendustele.

199. A. Herrero Romeu (kohtuasi C‑8/06 P) asus komisjoni teenistusse Brüsselis 16. novembril 2001. Esimese Astme Kohus määras teda puudutava viiteperioodina kindlaks ajavahemiku 16. mai 1996 – 15. mai 2001. Kogu selle ajavahemiku jooksul töötas apellant Brüsselis Patronat, Kataloonia autonoomse piirkonna valitsuse huve esindava avalik-õigusliku asutuse teenistuses.

200. T. Salazar Brier (kohtuasi C‑9/06 P) asus komisjoni teenistusse Brüsselis 1. juunil 2002. Esimese Astme Kohus määras teda puudutava viiteperioodina kindlaks ajavahemiku 1. detsember 1996 – 30. november 2001. Ta sedastas, et apellant töötas sellel ajavahemikul Brüsselis, esmalt Sofesas, Kanaari saarte autonoomse piirkonna huvide esindamisega tegeleva äriühingu ja selle autonoomse piirkonna esinduse büroo teenistuses, hiljem selle autonoomse piirkonna valitsuse teenistujana.

201. R. De Bustamante Tello (kohtuasi C‑10/06 P) omakorda asus ametnikuna nõukogu teenistusse Brüsselis 1. jaanuaril 2003. Esimese Astme Kohus määras teda puudutava viiteperioodina kindlaks ajavahemiku 1. juuli 1997 – 30. juuni 2002. Ta sedastas, et apellant töötas sellel ajavahemikul Brüsselis ORM-i, Murcia autonoomse piirkonna haldusorgani teenistuses, mis tegeles selle piirkonna huvide esindamisega ühenduse institutsioonide juures.

202. Eespool viidatud kolmes kohtuotsuses Herrero Romeu vs. komisjon, Salazar Brier vs. komisjon ja De Bustamante Tello vs. nõukogu otsustas Esimese Astme Kohus, et apellantide tegevust neil viiteperioodidel ei saa lugeda teisele riigile tehtud tööks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses samadel põhjendustel kui need, mis on esitatud eespool viidatud kohtuotsuses Salvador García vs. komisjon. Neis põhjendustes on minu arvates, nagu ma juba märkisin, õigust valesti kohaldatud.

203. Hinnates apellantide olukorda enne Esimese Astme Kohtu kindlaks määratud viiteperioodi, sedastan, et nende tegevus Belgias ei õigusta keeldumist maksta neile kodumaalt lahkumise toetust.

204. Mis puutub A. Herrero Romeusse, siis tema töötas Belgias ainult Patronat teenistuses alates 1993. aasta jaanuarist.

205. Mis puudutab T. Salazar Brieri, siis ta töötas ta Brüsselis Sofesas ajavahemikul 3. oktoober 1994 – 31. august 1998 esmalt praktikandina ja hiljem töölepingu alusel. Millestki ei selgu, et enne tema teenistusse asumist 3. oktoobril 1994 oleks T. Salazar Brier elanud või töötanud alaliselt Belgias.

206. Mis puutub R. De Bustamante Tellosse, siis toimiku materjalidest nähtub, et ta töötas samuti Brüsselis ajavahemikel 2. detsember 1991 – 31. juuli 1996 INFO, Murcia autonoomse piirkonna eraõigusliku ühingu teenistuses, mis tegeles eelkõige selle autonoomse piirkonna huve puudutavate ühenduse õigusaktide ja programmide jälgimisega, esmalt praktikandi ja hiljem määramata tähtajaga töölepingu alusel. Alates 1996. aasta augustikuust töötas ta Brüsselis ORM-i direktorina.

207. Kuna kõiki need tegevused võib eelnevat arvesse võttes kvalifitseerida „teisele riigile tehtud tööna” personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande tähenduses, arvan, et apellantide kolmes kontrollitud kohtuasjas esitatud apellatsioonkaebused on põhjendatud ning et eespool viidatud kohtuotsused Herrero Romeu vs. komisjon, Salazar Brier vs. komisjon ja De Bustamante Tello vs. nõukogu tuleb tühistada.

208. Kuna mulle tundub, et nende kohtuasjade kohta saab kohtuotsuse teha, teen Euroopa Kohtule ettepaneku need vaidlused lahendada.

209. A. Herrero Romeu, T. Salazar Brier ja R. De Bustamante Tello paluvad tühistada vastavalt komisjoni 19. novembri 2001. aasta ja 25. juuli 2001. aasta ning nõukogu 24. jaanuari 2003. aasta otsused, millega need institutsioonid otsustasid, et neile ei või anda kodumaalt lahkumise toetust ja sellega kaasnevaid toetusi.

210. Ma sedastan, et nimetatud institutsioonide poolt nende keeldumiste suhtes esitatud põhjendused, nagu nähtub vastavalt 10. juuni 2002. aasta, 24. märtsi 2003. aasta ja 28. juuli 2003. aasta otsustest apellantide kaebuste rahuldamata jätmise kohta, on sisuliselt identsed Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsustes esitatud põhjendustega ning neis on minu arvates õigust valesti kohaldatud. Seega on personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a rikkumisele tuginev väide põhjendatud.

211. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada need otsused ja otsustada vastavalt apellantide nõuetele, et vastustajaks olevad institutsioonid kannavad kõik käesolevas astmes ja Esimese Astme Kohtus tekkinud kohtukulud ise.

V.      Ettepanek

212. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.     Kohtuasjas C‑7/06 P

–        Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑205/02: Salvador García vs. komisjon;

–        tühistada komisjoni 28. juuni 2001. aasta ja 27. märtsi 2002. aasta otsused, milles keelduti B. Salvador Garcíale maksmast Euroopa ühenduste personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ning sellega seotud sisseseadmistoetust ja päevaraha, ning

–        otsustada, et Euroopa Ühenduste Komisjon kannab oma Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Ühenduste Kohtus tekkinud kohtukulud ise.

2.     Kohtuasjas C‑8/06 P

–        Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑298/02: Herrero Romeu vs. komisjon;

–        tühistada komisjoni 19. novembri 2001. aasta ja 10. juuni 2002. aasta otsused, milles keelduti A. Herrero Romeule maksmast Euroopa ühenduste personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ning sellega seotud sisseseadmistoetust ja päevaraha, ning

–        otsustada, et Euroopa Ühenduste Komisjon kannab oma Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Ühenduste Kohtus tekkinud kohtukulud ise.

3.     Kohtuasjas C‑9/06 P

–        Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑83/03: Salazar Brier vs. komisjon;

–        tühistada komisjoni 25. juuli 2002. aasta ning 24. veebruari ja 24. märtsi 2003. aasta otsused, milles keelduti T. Salazar Brierile maksmast Euroopa ühenduste personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ning sellega seotud sisseseadmistoetust ja päevaraha, ning

–        otsustada, et Euroopa Ühenduste Komisjon kannab oma Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Ühenduste Kohtus tekkinud kohtukulud ise.

4.     Kohtuasjas C‑10/06 P

–        Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑368/03: De Bustamante Tello vs. nõukogu;

–        tühistada nõukogu 24. jaanuari 2003. aasta ja 28. juuli 2003. aasta otsused, milles keelduti R. De Bustamante Tellole maksmast Euroopa ühenduste personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ning sellega seotud sisseseadmistoetust ja päevaraha, ning

–        otsustada, et Euroopa Liidu Nõukogu kannab oma Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Ühenduste Kohtus tekkinud kohtukulud ise.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Kohtuasjas C‑7/06 P, 25. oktoobri 2005. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑205/02: Salvador García vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑285 ja II‑1311); kohtuasjas C‑8/06 P, 25. oktoobri 2005. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑298/02: Herrero Romeu vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑4599); kohtuasjas C‑9/06 P, 25. oktoobri 2005. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑83/03: Salazar Brier vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑311 ja II‑1407) ja kohtuasjas C‑10/06 P, 25. oktoobri 2005. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑368/03: De Bustamante Tello vs. nõukogu (EKL AT 2005, lk I‑A‑321 ja II‑1439), (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsused”).

3 – Kohtuasjas C‑7/06 P, komisjoni 28. juuni 2001. aasta otsuse peale; kohtuasjas C‑8/06 P, komisjoni 19. novembri 2001. aasta otsuse peale ja kohtuasjas C‑9/06 P, komisjoni 25. juuli 2002. aasta otsuse peale.

4 – Kohtuasjas C‑10/06 P, nõukogu 24. jaanuari 2003. aasta otsuse peale.

5 – Edaspidi „personalieeskirjad”.

6 – EÜT 1962, 45, lk 1385.

7 – Navarra arendamise ühing (edaspidi „Sodena”).

8 – Navarra välismajanduse arendamise ühing (edaspidi „Sodexna”).

9 – Edaspidi „Patronat”.

10 – Kanaari saarte majandusarengu ühing (edaspidi „Sofesa”).

11 – Murcia piirkonna arendamise instituut (edaspidi „INFO”).

12 – Murcia autonoomse piirkonna büroo Euroopa ühenduste juures (edaspidi „ORM”).

13 – C-62/97 P, EKL 1998, lk I‑3273.

14 – Esimese Astme Kohus pidas silmas Euroopa Kohtu 21. märtsi 1997. aasta määrust kohtuasjas C‑95/97: Région wallonne vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑1787, punkt 6) ja 1. oktoobri 1997. aasta määrust kohtuasjas C‑180/97: Regione Toscana vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑5245, punkt 6).

15 – Esimese Astme Kohus tsiteeris Euroopa Kohtu 16. märtsi 1971. aasta otsust kohtuasjas 48/70: Bernardi vs. parlament (EKL 1971, lk 175, punktid 11 ja 12), 20. juuni 1985. aasta otsust kohtuasjas 123/84: Klein vs. komisjon (EKL 1985, lk 1907, punkt 23) ning Esimese Astme Kohtu 19. juuli 1999. aasta otsust kohtuasjas T‑74/98: Mammarella vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑151 ja II‑797, punkt 38).

16 – T-4/92, EKL 1993, lk II‑357.

17 – 31/87, EKL 1988, lk 4635, punkt 12.

18 – C-353/96, EKL 1998, lk I‑8565, punkt 26.

19 – EÜT L 185, lk 5.

20 – Nõukogu viitab Esimese Astme Kohtu 30. novembri 1994. aasta otsusele kohtuasjas T‑498/93: Dornonville de la Cour vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑257 ja II‑813, punkt 38).

21 – Vt 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5843, punkt 43).

22 – 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑41/00 P: Interporc vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2125, punkt 17). Vt ka hiljutise kohaldamise kohta 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑439, punkt 32).

23 – Eespool viidatud kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu (punkt 66).

24 – Eespool viidatud määrus Région wallonne vs. komisjon (punkt 6).

25 – 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑405/01: Colegio de Oficiales de la Marina Mercante Española (EKL 2003, lk I‑10391, punkt 39).

26 – Vt selle kohta 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame (EKL 1996, lk I‑1029, punkt 34).

27 – Vt seadusandjale omistatava rikkumise osas 5. mai 1970. aasta otsus kohtuasjas 77/69: komisjon vs. Belgia (EKL 1970, lk 237, punkt 15) ning kohtule omistatava rikkumise osas 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑129/00: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I‑14637, punktid 29 ja 32).

28 – Vt Saksa liidumaade osas 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑383/00: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2002, lk I‑4219, punkt 18); Belgia regiooni osas 17. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑423/00: komisjon vs. Belgia (EKL 2002, lk I‑593 punkt 16) ning Prantsusmaa kommuuni osas 18. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 197/84: Steinhauser (EKL 1985, lk 1819).

29 – 24. novembri 1982. aasta otsuses kohtuasjas 249/81: komisjon vs. Iirimaa (EKL 1982, lk 4005) tunnistas Euroopa Kohus Iirimaa vastu Irish Goods Councili, Iirimaa õiguse alusel asutatud aktsiaseltsi kampaania tõttu „Buy Irish” esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendatuks. Ta leidis, et selle äriühingu põhikiri ei välistanud Iirimaa valitsuse vastutust selle ühenduse õiguse vastase tegevuse eest, kuna see valitsus nimetas selle äriühingu juhatuse liikmed, andis sellele tema kulude katteks riiklikke toetusi ja lõpuks, kuna ta määras kindlaks selle äriühingu läbi viidud reklaamikampaania sisu (punkt 15).

30 – 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Fratelli Costanzo (EKL 1989, lk 1839).

31 – 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑188/89: Foster jt (EKL 1990, lk I‑3313, punkt 18) ja 26. mai 2005. aasta määrus kohtuasjas C‑297/03: Sozialhilfeverband Rohrbach (EKL 2005, lk I‑4305, punktid 27 ja 30).

32 – 4. detsembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑253/96–C‑258/96: Kampelmann jt (EKL 1997, lk I‑6907, punkt 46) ja 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑157/02: Rieser Internationale Transporte (EKL 2004, lk I‑1477, punkt 24).

33 – 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1987, lk 4013, punkt 17) Saksa liidumaa antud abi kohta.

34 – 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinike & Weinlig (EKL 1977, lk 595, punkt 21).

35 – Mõiste „tellija” on määratletud kui riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused. Mõiste „avalik-õiguslik isik” tähendab mis tahes isikut, mis on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega, mida põhiliselt rahastavad riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või teised avalik-õiguslikud isikud, või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik-õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest (vt nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322); nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110), ja nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163), artikli 1 punkt b).

36 – 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑63/00: Schilling ja Nehring (EKL 2002, lk I‑4483, punkt 24) ning 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco (EKL 2002, lk I‑11453, punktid 203–206 ja viidatud kohtupraktika). Vt hiljutise kohaldamise kohta 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑283/05: ASML (EKL 2006, lk I‑12041, punktid 16 ja 22).

37 – Vt eelkõige 15. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑452/93 P: Magdalena Fernández vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4295, punkt 20 ja viidatud kohtupraktika).

38 – Euroopa Kohtu 10. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 201/88: Atala‑Palmerini vs. komisjon (EKL 1989, lk 3109, punkt 6) ja Esimese Astme Kohtu 3. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑60/00: Liaskou vs. nõukogu (EKL AT 2001, lk I‑A‑107 ja II‑489, punktid 49 ja 50).

39 – Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑72/94: Diamantaras vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑285 ja II‑865, punkt 52).

40 – See analüüs vastab eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsuses Vardakas vs. komisjon esitatule. Esimese Astme Kohus tuletas selles kohtuotsuses samuti vaidlusaluse erandi sõnastusest ja selle kontekstist, et seadusandja tahe oli anda kodumaalt lahkumise toetust võimalikult paljudel juhtudel (punkt 37). Ta leidis ka selle toetuse eesmärki arvestades, et vaidlusaluses erandis osutatud mõistet „rahvusvaheline organisatsioon” ei tohiks ka tõlgendada kitsendavalt (punkt 41).

41 – 31. mai 1988. aasta otsus kohtuasjas 211/87: Nuñez vs. komisjon (EKL 1988, lk 2791, punkt 11).

42 – Vt ka 15. jaanuari 1981. aasta otsus kohtuasjas 1322/79: Vutera vs. komisjon (EKL 1981, lk 127, punkt 8).

43 – Vt lk 143.

44 – Kohtujuristi kursiiv.

45 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Foster jt (punkt 20).

46 – Sama järelduseni võib jõuda hetkel Euroopa Kohtus pooleliolevas kohtuasjas C‑211/06 P: Adam vs. komisjon. Saksamaa kodanik H. Adam asus komisjoni teenistusse 1. juulil 2003. Talle keelduti maksmast kodumaalt lahkumise toetust, kuna ta töötas alates 1. oktoobrist 1997 Brüsselis Saari liidumaa esinduses ja komisjon leidis, et seda tööd ei saa lugeda teisele riigile tehtud tööks. Hageja väitis selle komisjoni otsuse peale esitatud hagis, et ta on samas olukorras, kui välismaal töötavad föderaalvalitsuse töötajad. Nii pidi ta lubama sarnaselt viimati nimetatud töötajatele, et ta austab Saksamaa Liitvabariigi põhiseadust, kuna tema tööleping allub föderaaltöötajatele kohalduvale kollektiivlepingule.

47 – Otsese õigusliku seose tingimuse ulatust käsitletakse samuti Euroopa Kohtus praegu pooleli olevas kohtuasjas C‑424/05: komisjon vs. Hosman‑Chevalier, milles kohtujurist Mengozzi esitas oma ettepaneku 15. märtsil 2007.

48 – Vt määruste nr 31 (EMÜ) ja nr 11 (CEEA) teine põhjendus; nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), põhjendused 2 ja 3, ning N. Kinnocki, komisjoni asepresidendi ning haldusreformi eest vastutava voliniku vastus 22. märtsi 2001. aasta järelpärimisele parlamendis (EÜT C 40 E, lk 9).

49 – Eespool viidatud kohtuotsused Atala‑Palmerini vs. komisjon (punkt 6) ja Liaskou vs. nõukogu (punktid 49 ja 50).

50 – See on ka komisjoni seisukoht kohtuasjas T‑473/04: Asturias Cuerno vs. komisjon, Esimese Astme Kohtus pooleli.

51 – Vt töötajate vahendusettevõtja poolt komisjoni käsutusse antud isiku kohta Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑127/00: Nevin vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑149 ja II‑781, punktid 53 ja 58).

52 – Esimese Astme Kohtu 22. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑43/93: Lo Giudice vs. parlament (EKL AT 1995, lk I‑A‑57 ja II‑189, punkt 34).

53 – Selle avaldamata dokumendi pealkiri on „Rules governing the payment of expenses and allowances to Members” (PE 133.116).

54 – Euroopa Kohus seisis eespool viidatud kohtuotsuses Atala‑Palmerini vs. komisjon silmitsi järgmise olukorraga. Sünnijärgne Peruu kodanik ja abikaasa järgi Itaalia kodanik C. Atala‑Palmerini õppis septembrist 1970 juunini 1973 Belgias ja oli pärast lühikest viibimist Peruus praktikal komisjonis 1. septembrist 1973 – 31. jaanuarini 1974. 7. detsembril 1974 abiellus ta komisjoni Itaalia kodanikust ametnikuga, kelle töökoht oli Brüsselis. Akadeemilistel aastatel 1974/1975 ja 1975/1976 oli ta kirjas Université de Paris X‑Nanterre doktorantuuris. 6. märtsist 1978 – 30. märtsini 1987 töötas ta Peruu Belgia saatkonnas. 16. aprillil 1987 asus Atala‑Palmerini ametisse komisjonis Brüsselis. Euroopa Kohus otsustas, et viieaastane viiteperiood hõlmas ajavahemikke 6. oktoober 1972 – 31. august 1973 ning 1. veebruar 1974 – 5. märts 1978, kuna praktikat komisjonis ja Peruu saatkonnas töötatud ajavahemikku ei tule arvesse võtta.

55 – Eespool viidatud kohtuotsus Atala‑Palmerini vs. komisjon (punktid 10 ja 11). Vt samas tähenduses eespool viidatud kohtuotsus Nuñez vs. komisjon (punkt 12).

Full & Egal Universal Law Academy