EUR-Lex -  62006CC0062 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 3. mail 20071(1)

Kohtuasi C‑62/06

Fazenda Pública – Director Geral das Alfândegas

versus

ZF Zefeser – Importação e Exportação de Produtos Alimentares Lda

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supremo Tribunal Administrativo (Portugal))

Nõukogu määruse (EMÜ) nr 1697/79 artikkel 3 – Impordi- või eksporditollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmine – Tolliõigus – Toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse – Mõiste – Ühenduse põhiõigused – Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – Süütuse presumptsioon – In dubio pro reo põhimõte

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohtuasjas esitab Supremo Tribunal Administrativo (Portugal) Euroopa Kohtule viis eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada praeguseks kehtetuks tunnistatud nõukogu 24. juuli 1979. aasta määrust (EMÜ) nr 1697/79 impordi- või eksporditollimaksude maksmist nõudvale tolliprotseduurile suunatud kauba eest tasumata jäänud impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise kohta(2).

2.        Põhikohtuasjas vaidlevad äriühing ZF Zefeser – Importação e Exportação de Produtos Alimentares Lda (edaspidi „Z. F. Zefeser”) ja Portugali maksuasutus korrigeeritud tollimaksunõude seaduslikkuse üle, mille kohaselt peab Z. F. Zefeser tasumata jäänud tollimaksu tagantjärele tasuma. Kui Z. F. Zefeser on seisukohal, et imporditollimaksude tollivormistusjärgse tasumise välistab asjaolu, et määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud üldine kolmeaastane aegumistähtaeg on vahepeal möödunud, siis maksuasutus viitab artiklis 3 sätestatud erandile, mille kohaselt kõnealust aegumistähtaega ei kohaldata, kui pädev asutus leiab, et tal ei olnud asjaomaselt kaubalt seaduse alusel tasumisele kuuluvate impordi- või ekspordimaksude täpset summat võimalik määrata sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse. Järelikult kohaldatakse selle asemel siseriiklikes õigusaktides sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.

3.        Sisuliselt vaieldakse küsimuse üle, milline ametiasutus on pädev tegema ühenduse õiguse suhtes õigusliku toimega otsust selle kohta, kas võlgniku konkreetset tegu tuleb käsitada „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” määruse nr 1697/79 artikli 3 tähenduses. Portugali toll väidab eespool nimetatud sätete sõnastusele ja ülesehitusele tuginedes, et tal on selline pädevus. Z. F. Zefeser väidab seevastu, et selline tõlgendus ei ole kooskõlas õiguskindluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtetega, mis eeldavad kriminaalkohtu jõustunud kohtuotsuse olemasolu.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

1.      Enne ühenduse tolliseadustiku jõustumist kehtinud õigusnormid

4.        Ajavahemikul 1. juulist 1980 kuni 31. detsembrini 1993 määratleti imporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise tähtajad kooskõlas määruse nr 1697/79 artikli 2 lõikega 1, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„1. Kui pädevad asutused tuvastavad, et maksukohustuslaselt on impordi- või eksporditollimaksude tasumist nõudvale tolliprotseduurile deklareeritud kaubalt jäänud sisse nõudmata seaduse alusel tasumisele kuuluv impordi- või eksporditollimaks või osa sellest, algatavad nad tasumata tollimaksu sissenõudmise.

Sellist sissenõudmist ei algatata pärast kolme aasta möödumist arvestuskande tegemisest maksukohustuslaselt esialgu sisse nõutud summa kohta, või kui arvestuskannet ei ole tehtud, siis seoses asjaomase kaubaga tollivõla tekkimise kuupäevast.”

5.        Määruse nr 1697/79 artiklis 3 on sätestatud erand kõnealusest kolmeaastasest tähtajast:

„Kui pädevad asutused tuvastavad, et neil ei ole asjaomaselt kaubalt seaduse alusel tasumisele kuuluvate impordi- või ekspordimaksude täpset summat võimalik määrata sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, ei kohaldata artiklis 2 ette nähtud tähtaega.

Sellisel juhul tegutsevad pädevad asutused sissenõudmisel vastavalt liikmesriigis selles valdkonnas kehtivatele sätetele.”

2.      Tolliseadustik

6.        Määrus nr 1697/79 tunnistati kehtetuks 1. jaanuaril 1994 jõustunud nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(3) (edaspidi „tolliseadustik”)(4) ja mille artikli 221 lõikes 3 on sätestatud:

„Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, võib tollivõlast teatada ka pärast kolmeaastase tähtaja möödumist, kui kehtivad seadused seda lubavad.”

B.      Siseriiklik õigus

7.        Vastavalt põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud maksumenetluse seadustiku (Código de Processo Tributário) 23. aprilli 1991. aasta dekreetseaduse nr 154/91 redaktsiooni artikli 34 lõikele 1 oli Portugali maksuametil maksimaalselt kümme aastat aega algatada imporditollimaksude sissenõudmine, kui maksuvõla summat ei olnud asetleidnud pettuse tõttu võimalik esialgu nõuetekohaselt kindlaks määrata.

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

8.        1993. aasta oktoobris lossiti Setúbali (Portugal) sadamas Türgist pärit laevalt teatav kogus õli, mis oli mõeldud äriühingule Z. F. Zefeser, samas kui pardal olnud ülejäänud kaubasaadetis deklareeriti tollis transiitkaubana. Seejärel jätkas laev teekonda Ceuta (Hispaania) sadama suunas, kus kavatseti lossida ülejäänud õli. Hispaania ametiasutuste teabe kohaselt saabus see laev mainitud sadamasse siiski tühjana.

9.        9. aprillil 1997, st kolm aastat pärast tollivõla põhjustanud sündmusi, esitas Setúbali toll saadud teabe alusel Z. F. Zefeserile maksunõude tasumisele kuuluva tollimaksu korrigeeritud summa kohta. Lisaks alustati tolli 18. märtsi 1997. aasta kaebuse alusel äriühingu osanike suhtes kriminaalmenetlus salakaubaveo, dokumentide võltsimise, pettuse ja kuritegelikku rühmitusse kuulumise süüdistuses.

10.      Kriminaalmenetluse ajal vaidlustas Z. F. Zefeser Portugali maksukohtus tollimaksu korrigeeritud summa, väites muu hulgas, et maksuvõlg on aegunud. Pädev Portugali kohus Tribunal Tributário de Primeira Instância jättis kaebuse rahuldamata põhjusel, et toimingute tõttu, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, oli kohaldatav aegumistähtaeg kolme aasta asemel kümme aastat.

11.      12. oktoobril 2004 tühistas Tribunal Central Administrativo omakorda kõnealuse otsuse ja kinnitas esialgset seisukohta. Kohus põhjendas oma otsust kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamisega, kuna Supremo Tribunal de Justiça oli vahepeal kinnitanud ja jõustanud Tribunal Judicial de Setúbali 10. jaanuari 2001. aasta otsuse, millega süüdistatavad mõisteti tõendite puudumisel õigeks.

12.      Seejärel kaebas Portugali rahandusministeerium Tribunal Central Administrativo haldusotsuse edasi Supremo Tribunal Administrativosse.

13.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas ühenduse õiguse kohaselt võib teha erandi üldisest kolmeaastasest tähtajast, kui asjaolud lihtsalt viitavad kuriteole, mistõttu algatatakse kriminaalmenetlus, mis siiski ei lõppe kohtus süüdimõistmisega. Eelkõige tõstatab kohus küsimuse, kas määruse artikli 3 lai tõlgendamine võib piirata võlgniku õigusi, kuna see võimaldab haldusasutustel pikendada kriminaalmenetluse algatamisega põhjendamatult aega, mille jooksul saab algatada imporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise.

14.      Leides, et määruse nr 1697/79 artikli 3 tõlgendus on vastuoluline, otsustas Supremo Tribunal Administrativo esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1697/79 artikli 3 tähenduses piisab sellest, kui toll määratleb mingi teo „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, või on siiski vaja, et vastava määratluse teeks pädev kriminaalkohus?

2.      Kas viimasel juhul piisab üksnes pädeva õiguskaitseorgani (Portugali puhul Ministério Público (prokuratuur)) koostatud süüdistusaktist või on hoopis vaja, et võlgnik mõistetaks vastava kriminaalmenetluse käigus süüdi?

3.      Kas samal juhul saab teha erinevad järeldused sellest, kas kohus mõistab võlgniku õigeks, lähtudes in dubio pro reo põhimõttest, või seetõttu, et tuvastati tema süü puudumine kõnealuse õigusrikkumise osas?

4.      Millised tagajärjed on sellel, kui prokuratuur ei koosta võlgniku kohta süüdistusakti, kuna puuduvad vajalikud tõendid teo kohta, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse? Kas selline otsus välistab igasuguse võimaluse esitada kaebus tasumata jäänud tollimaksu sissenõudmiseks?

5.      Kas juhul, kui prokuratuur või kriminaalkohus ise loobub süüdistusest kriminaalmenetluse aegumise tõttu, teeb selline otsus võimatuks esitada vastav kaebus tasumata jäänud tollimaksu sissenõudmiseks?”

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

15.      11. jaanuari 2006. aasta eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 6. veebruaril 2006.

16.      Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 ette nähtud aja jooksul esitasid kirjalikud märkused Z. F. Zefeser, Portugali ja Iirimaa valitsused ning komisjon.

17.      Kirjalikud märkused esitanud poolte esindajad esitasid oma suulised märkused 1. märtsi 2007. aasta kohtuistungil.

V.      Poolte peamised väited

A.      Esimene ja teine küsimus

18.      Nii Portugali ja Iirimaa valitsused kui ka komisjon tuginevad määruse artiklile 2, mille kohaselt on ainult riiklik toll pädev liigitama teo „toiminguks, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”. Lisaks kõnealuste sätete ülesehitusele toetab sellist tõlgendust ka määruse artikli 3 sõnastus, mis ei nõua asjaomase isiku süüdimõistmist. Lisaks viidatakse kohtuotsusele Meico‑Fell,(5) milles Euroopa Kohus sedastas, et toll on pädev algatama imporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise.

19.      Z. F. Zefeser väidab seevastu, et tegu saab käsitada kuriteona alles siis, kui see on sellisena määratletud jõustunud kohtuotsuses. Alles siis võib maksude tollivormistusjärgsel sissenõudmisel tugineda väidetavale karistusõiguse rikkumisele. Õiguskindluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtted välistavad võimaluse, et tollivormistusjärgne sissenõudmine toimub tolli ja prokuratuuri õigusliku hinnangu alusel.

B.      Kolmas küsimus

20.      Seoses õigeksmõistmise tagajärgedega väidavad Portugali ja Iirimaa valitsused, et otsustav on üksnes asjaolu, et pandi toime tegu, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, mitte kriminaalmenetluse tulemus.

21.      Komisjon leiab seevastu, et määruse artiklis 3 sätestatud tähtaega ei saa käesoleval juhul kohaldada, sest käesoleva asja taustal olevas kriminaalmenetluses Z. F. Zefeseri osanike vastu ei ole leidnud tõendamist ükski toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse.

22.      Z. F. Zefeser on selle seisukohaga nõus ja väidab lisaks, et õigussüsteemi ühtsuse põhimõte välistab kahe vastuolulise otsuse, st karistusõiguse valdkonnas õigeksmõistva otsuse ja tolliõiguse valdkonnas süüdimõistva otsuse vastuvõetavuse.

C.      Neljas ja viies küsimus

23.      Portugali ja Iirimaa valitsused ning komisjon viitavad esimesele küsimusele antud vastustele, mille kohaselt on otsustav üksnes tolli otsus. Järelikult ei välista kriminaalsüüdistuse esitamata jätmine või kohtuasja lõpetamine imporditollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist pärast üldise kolmeaastase tähtaja möödumist.

24.      Z. F. Zefeser on seisukohal, et kuna käesolevas asjas algatati uurimine, ei ole neljas küsimus põhikohtuasjas otsuse tegemise seisukohalt asjakohane. Seoses viienda küsimusega väidab Z. F. Zefeser, et süütuse presumptsiooni arvesse võttes tuleks kõnealusele küsimusele vastata, et kriminaalmenetluse lõpetamine välistab imporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise.

VI.    Õiguslik hinnang

A.      Sissejuhatavad märkused

25.      Määruse nr 1697/79 artikli 2 lõige 1 ja artikkel 3 ning tolliseadustiku artikli 221 lõiked 3 ja 4 on ühenduse õiguse sätted, millega on kehtestatud tähtajad, mille jooksul pädevad asutused võivad tasumata maksud võlgnikult tagasiulatuvalt sisse nõuda. Seega ei ole tegemist lihtsalt menetlusnormidega, vaid kõnealuste sätetega on kehtestatud materiaalõiguslikud tähtajad, mille möödumisel on ühenduse tolliõiguses materiaalõiguslikud tagajärjed, st tollivõla lõppemine.(6)

26.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldiselt menetlusnorme kõikide nende jõustumise hetkel pooleliolevate vaidluste suhtes, samas kui materiaalõigusnorme ei kohaldata tavaliselt enne nende jõustumist tekkinud olukorra suhtes.(7) Tollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist reguleerivate sätete määratlemisel on otsustav tollideklaratsiooni vastuvõtmise kuupäev. Kui tegemist on deklaratsiooniga, mis võeti vastu enne 1. jaanuari 1994, reguleerib maksude tollivormistusjärgset sissenõudmist määruse nr 1697/79 artikkel 2.(8) Sellise olukorraga on tegemist käesolevas kohtuasjas, sest kõnealune määrus kehtis veel põhikohtuasja asjaolude toimumise hetkel, st ajal, mil õli imporditi 1993. aasta oktoobris Setúbali sadamasse ja laeva ülejäänud last deklareeriti Portugali tollis transiitkaubana.

27.      Seetõttu tuleb põhikohtuasjas kohaldada ühelt poolt enne tolliseadustiku jõustumist kehtinud õigusaktide materiaalõigusnorme ja teiselt poolt tolliseadustikus sisalduvaid menetlusnorme.

B.      Eelotsuse küsimuste analüüs

1.      Esimene eelotsuse küsimus

28.      Eelotsusetaotlusega annab taotluse esitanud kohus võimaluse uurida küsimusi, mis on seotud siseriikliku menetlusõiguse ja riigiõiguse oluliste seisukohtadega. Eelkõige on küsimus siseriiklike õiguskaitseorganite otsuste õiguslikes tagajärgedes ühenduse tolliõigusele, st õigusvaldkonnale, mis kuulub praegu, pärast ühenduse tolliliidu moodustamist, peamiselt ühenduse seadusandliku ainupädevuse alla,(9) kuid mida kohaldavad eelkõige riiklikud ametiasutused ühenduse õiguse liikmesriikides nn otsese haldusliku rakendamise käigus.(10)

a)      Vastuvõetavus

29.      Esiteks tuleb meelde tuletada, et EÜ artikli 234 kohaselt võib siseriiklik kohus tõstatada eelotsusetaotluses üksnes ühenduse õiguse kehtivust või tõlgendamist käsitlevaid küsimusi. Euroopa Kohtul on seevastu keelatud võtta seisukohta küsimustes, mis käsitlevad siseriikliku õiguse tõlgendamist või kehtivust.(11)

30.      Vaidluse esemeks oleva määruse nr 1697/79 tõlgendamine kuulub kahtlematult Euroopa Kohtu pädevusse. EÜ artikli 234 lõike 1 punkti b kohaselt hõlmab ühenduse õigus nimelt ühenduse institutsioonide õigusakte, mis tähendab, et see hõlmab institutsioonide loodud ühenduse teisest õigust tervikuna. Teisalt tõstatab määruse nr 1697/79 artiklis 3 sätestatud ebamäärane õiguslik mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” küsimuse, kas Euroopa Kohus võib üldse kõnealust mõistet tõlgendada või kuulub tõlgendamine selle süstemaatilise seose tõttu materiaalse karistusõiguse või kriminaalmenetlusõigusega siseriikliku kohtu pädevusse.

31.      Kohtuotsuses Meico‑Fell(12) leidis Euroopa Kohus, et mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” viitab üksnes toimingutele, mis on karistusõiguses sätestatud kuriteod selle liikmesriigi õigussüsteemi kohaselt, mille pädevad asutused on algatanud maksude tollivormistusjärgse sissenõudmise.(13) Sellisele järeldusele jõudes võttis Euroopa Kohus sisuliselt aluseks kohtujurist Van Gerveni seisukoha, kes leidis, et kõnealuses sättes viidatakse kaudselt(14) siseriiklikule õigusele. Kõnealuses kohtuasjas esitatud ettepanekus märkis kohtujurist nimelt seda, et mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” tuleb määratleda kohaldatava siseriikliku õiguse alusel. Seda öeldes rõhutas ta, et määratlemisel tuleb siiski lähtuda Euroopa Kohtu sätestatud ühtsetest tõlgendamiskriteeriumitest.(15)

32.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb ühenduse õigusnorme, milles ei viidata otseselt liikmesriikide õigusele määrata kindlaks kõnealuste õigusnormide tähendus ning ulatus, tõlgendada üldjuhul kogu Euroopa Ühenduses autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse asjaomase õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki. Sõnaselge viite puudumise korral võib ühenduse õiguse kohaldamisel tekkida siiski vajadus viidata liikmesriikide õigusele, kui ühenduse kohus ei leia ühenduse õiguses või ühenduse õiguse üldpõhimõtetes neid pidepunkte, mis võimaldaksid autonoomsel tõlgendamisel määratleda ühenduse õiguse tähendust ja ulatust.(16)

33.      Sellised viited on asendamatud eelkõige olukorras, kus ühendus ei ole loonud ühenduse õiguse konkreetses valdkonnas ühtset terminoloogiat seetõttu, et ta ei ole kasutanud oma seadusandlikku pädevust,(17) või koguni seetõttu, et tal puudub seadusandlik pädevus. Seega tulenevad need piiratud õiguspädevuse ja subsidiaarsuse põhimõtetest,(18) mis vastavalt EÜ artiklile 5 on omased ühenduse õigusele. Seetõttu tunnistas Euroopa Kohus eespool nimetatud kohtuotsuses Meico‑Fell ohtu, et mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” võib liikmesriikide materiaalse karistusõiguse sätete sisu tõttu anda erinevaid tulemusi, ja viitas sellele, et vastavalt sel ajal kehtinud ühenduse õigusele ei olnud teatud tegevuste karistusõiguslik liigitus ühtlustatud ja seega reguleeris seda valdkonda siseriiklik õigus.(19)

34.      Leian siiski, et käesolevas kohtuasjas on asjakohasem kohtujurist Van Gerveni teine väide, mille kohaselt peavad siseriiklikud organid siseriiklikku õigust hinnates järgima Euroopa Kohtu sätestatud kriteeriume.(20)

35.      Minu arvates tähendab kõnealune väide, et ühenduse õiguse sättes siseriiklikule õigusele viitamine ei tähenda, et ühenduse õigus siseriiklikku õigust üldse ei mõjuta. Leian pigem, et siseriiklik õigus peab jääma ühenduse õiguses esitatud kaudse viitega sätestatud piiridesse. Minu arvates on kõnealune põhimõte eriti asjakohane käesoleva kohtuasjaga sarnases olukorras, kus kõne all ei ole mitte materiaalne karistusõigus, vaid üksnes mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” kriminaalmenetlusõiguslik tähendus. Kõnealune mõiste on tegelikult seotud kriminaalmenetluses tehtud prokuratuuri või kohtu otsuste õiguslike tagajärgedega seoses liikmesriikide ametiasutuste poolt maksude tollivormistusjärgse sissenõudmise praktilise rakendamisega.

36.      Erinevalt kohtuasjast Meico‑Fell ei takista käesolevas kohtuasjas kõnealuse mõiste Euroopa Kohtu poolset tõlgendamist asjaolu, et ühendusel puuduvad volitused kriminaalkaristuse määramiseks (ius puniendi),(21) vaid liikmesriikide organisatsiooniline ja haldussuveräänsus ühenduse õiguse rakendamisel. Kuna ühenduse üldine menetlusõigus puudub, hõlmab kõnealune mõiste liikmesriikide volitusi määrata haldusorganid(22) ja kohtud,(23) kelle pädevusse kuulub ühenduse õiguse kohaldamine liikmesriigi tasandil. Nimetatud haldussuveräänsus ei vabasta siiski liikmesriike kohustusest täita neile ühenduse õigusega pandud teatud kohustusi, eelkõige kohustust tagada tõhususe põhimõtte järgimine, st võtta ühenduse õigus üle suurima praktilise tõhususega.(24)

37.      Tolliõiguse ühtne kohaldamine on vajalik nii tolliliidu suure integreeriva ja majandusliku tähtsuse tõttu ühendusele(25) kui ka seetõttu, et on oluline tagada õigusriigi põhimõtte järgimine ametiasutuste ja üksikisikute vahelistes suhetes. Ajalisi piiranguid ja tähtaegu kohaldatakse õiguskindluse huvides ja nende eesmärk on kaitsta nii võlgnikke kui ka ametiasutusi.(26) Võttes arvesse neid olulisi kaalutlusi ja vajadust tagada ühenduse õiguse ühtne kohaldamine ning võlgnike võrdne kohtlemine, mis on üks määruse nr 1697/79 eesmärke (vt eespool punkt 4), tuleb minu arvates liikmesriikide menetlusautonoomiat vähendada, et sätestada ühenduse tolliõiguses ühtsed normid.(27)

38.      Võttes arvesse ebaselge õigusliku mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” menetlusõiguslikku tähtsust, esitas Supremo Tribunal Administrivo ühenduse õiguse tõlgendamist käsitleva küsimuse, millele Euroopa Kohus on pädev vastama EÜ artikli 234 lõike 1 punktis b sätestatud eelotsusemenetluse raames.

b)      Määruse tõlgendamine

i)      Grammatiline tõlgendamine

39.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb ühenduse eeskirjade ühetaolise tõlgendamise vajaduse tõttu kõnealust sätet tõlgendada ja kohaldada teisi keeleversioone arvesse võttes.(28) Tõlgendamist tuleb seega alustada sellest, et vaadeldakse, kuidas on vaidlustatud mõiste esitatud teistes keeltes. Üllatav on see, et teatud keeltes, eelkõige saksa ja hollandi keeles, kus kasutatakse väljendeid Handlungen, die strafrechtlich verfolgbar sind ja een strafrechtelijk vervolgbare handeling, ei märgita selgelt, kas kriminaalkohus peab igal üksikjuhul üldse käsitlema karistusõiguse seisukohast olulisi asjaolusid või piisab sellest, kui materiaalses karistusõiguses käsitatakse konkreetset tegu abstraktselt kuriteona.

40.      Portugali-, prantsus-, hispaania-, inglis- ja itaaliakeelsetes versioonides (um acto passível de procedimento judicial repressivo, un acte passible de poursuites judiciaires répressives, un acto que puede dar lugar a la incoación deun proceso judicial punitivo, an act that could give rise to criminal court proceedings, un atto passibile di un’azione giudiziaria repressiva) viidatakse seevastu selgelt kriminaalkohtumenetlusele ja isegi kriminaalkaristuse võimalusele, millest järeldub, et „toiminguga, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, on tegemist üksnes juhul, kui on esitatud kriminaalsüüdistus ja kohtuistungil on langetatud süüdimõistev otsus. Nimetatud keeleversioonide täpsemat sõnastust arvesse võttes vastab järelikult selline tõlgendus rohkem ühenduse seadusandja eesmärgile.

41.      Sellist tõlgendust ei välista üllatavalt laiatähenduslik sõnastus, mida ühenduse seadusandja kasutab karistatava teo kirjeldamisel. Minu arvates tähendab selline sõnastus pigem seda, et iga juhtumi puhul tuleb konkreetse teo karistatavus määratleda vastavalt siseriikliku karistusõiguse materiaalõiguslikele ja menetlusnormidele. Kõnealust sõnastust tuleb vaadelda sel ajal kehtinud ühenduse õiguse seisukohast ja vastavalt sel ajal valitsenud üksmeelele selle kohta, et ühendusel puudub kriminaalkaristuse määramise pädevus.

ii)    Süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendus

42.      Määruse nr 1697/79 artikli 2 lõikes 1 sätestatud liikmesriikide tolliasutuste üldisest õigusest nõuda võlgnikult sisse tasumata impordi- või eksporditollimaksud järeldavad Portugali ja Iirimaa valitsused ning komisjon, et tollil on pädevus ühenduse õigusele mõju avaldades määratleda, kas kõne all on „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”.

43.      Sellele seisukohale tuleb vastata, et kuigi tollil on vaieldamatult pädevus tasumata maksud kooskõlas asjaomaste sätetega tagasiulatuvalt sisse nõuda, ei luba selline pädevus iseenesest järeldada, et ühenduse õigusest tuleneb täiendav pädevus, mis lubab tollil määratleda tegu kriminaalkorras karistatava teona.

44.      Määruse nr 1697/79 eesmärkidest ja sisust tuleneb pigem, et artikli 2 lõike 1 ja artikli 3 lõike 1 tähtsus piirdub sellega, et nendega antakse alus maksude tollivormistusjärgseks sissenõudmiseks. Kõnealustes ühenduse õigusnormides on nimelt sätestatud, millistel asjaoludel võib tollimaksu võlgnikult tagasiulatuvalt sisse nõuda, kui pädevad tolliasutused on tuvastanud, et maksud tasuti algselt valesti või ebatäielikult.(29) Mõlemas sättes viidatakse küll pädeva asutuse õigusele teha kindlaks, kas tollivormistusjärgse sissenõudmise tingimused on täidetud, kuid need ei luba siiski teha mingeid järeldusi selle kohta, millise teabe alusel pädevad asutused sellisele järeldusele peaksid jõudma.

45.      Põhimõtteliselt viitavad nii tolliprotseduuri tundmine kui ka tolli üldine kogemus ja eriteadmised sellele, et tollil on õigus tegeleda asjaolude uurimisega, mis on tavaline teatud liikmesriikides.(30) Kõnealust uurimisõigust ei saa siiski võrdsustada teole karistusõigusliku hinnangu andmisega,(31) mis kooskõlas liikmesriikide põhiseaduslike tavadega on üldiselt kriminaalkohtute ülesanne.(32) Vastupidine tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus tolli- ja maksuasutustele antakse riigi täitevasutustena osaliselt kohtu roll, mis on vastuolus nii liikmesriikide põhiseaduslike tavade kui ka ühenduse õigusega.

46.      Seega tuleneb näiteks EÜ artiklist 135 ja selle ühenduse esmase õiguse sätte võrdlusest kriminaalasjades tehtavat politsei- ja õigusalast koostööd käsitlevate Euroopa Liidu lepingu sätetega, et vastavalt ühenduse seadusandja soovile peaks toll ja õigusmõistmine jääma suveräänse tegevuse iseseisvateks valdkondadeks.(33) EÜ artikli 135 esimene lause annab nõukogule õiguse võtta meetmeid tollikoostöö tugevdamiseks liikmesriikide ning liikmesriikide ja komisjoni vahel, samas kui teine lause selgitab, et sellised meetmed ei puuduta siseriikliku karistusõiguse kohaldamist ega siseriiklikku õigusmõistmist.(34) Ühenduse õiguses sätestatud tolli- ja karistusõigussüsteemi eraldamine tähendab minu arvates põhimõtteliselt seda, et tolli arvamus teo karistatavuse kohta ei asenda kohtulikku määratlust.(35)

47.      Kohtujurist Van Gerven lähtub ilmselt sarnastest kaalutlustest, kui ta märgib oma ettepanekus kohtuasjas Meico‑Fell esiteks sõnaselgelt, et siseriikliku kohtu ülesanne on määratleda kohaldatavate siseriiklike seaduste alusel, kas tegemist on „toiminguga, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”.(36) Kõnealustele märkustele lisandub järeldus, et asjaomane õiguslik mõiste viitab toimingutele, mille eest on ette nähtud karistus, mille määrab kohus.(37)

48.      Seega tuleb süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgenduse kokkuvõtteks öelda, et määruse nr 1697/79 artiklis 3 sisalduvate viidetega tuginetakse nii liikmesriikide kriminaalmenetlusõigusele kui ka materiaalsele karistusõigusele.

iii) Ühenduse põhiõigustest lähtuv tõlgendus

49.      Nimetatud järeldust kinnitab määruse nr 1697/79 sätete tõlgendamine, lähtudes ühenduse menetluslikest põhiõigustest, eelkõige õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele.

50.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagamine on Euroopa Kohtu ülesanne.(38) Seejuures lähtub Euroopa Kohus liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja inimõiguste kaitset käsitlevatest rahvusvahelistest lepingutest, mille sõlmimisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on ühinenud. Sellega seoses on eriti oluline 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi „EIÕK”).(39)

51.      Euroopa integratsiooniprotsessi käigus on nimetatud kohtupraktikat kinnitatud EL‑i artikli 6 lõikes 2. Kõnealuse sätte kohaselt austab liit põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK‑s ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest.

52.      Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et ühenduse õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevad nõuded on siduvad ka liikmesriikidele ühenduse õigusnormide rakendamisel ning et järelikult on nad kohustatud, niivõrd kui see on võimalik, kohaldama neid õigusnorme tingimustel, mis neid nõudeid ei eira.(40) Sellest järeldub, et ühenduse õiguses sätestatud põhiõigused on liikmesriikide suhtes siduvad samuti nagu ühenduse institutsioonide suhtes, juhul kui ja sellises ulatuses kui nad tegutsevad asutamislepingute kohaldamisalas.(41) Nimetatud tingimus on kahtlemata täidetud, kui liikmesriigid on, nagu käesolevas kohtuasjas, pädevad tolliõigust halduslikult rakendama.

53.      Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et kui siseriiklikud eeskirjad kuuluvad ühenduse õiguse kohaldamisalasse, peab Euroopa Kohus eelotsusemenetluses esitama eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik tõlgendamiskriteeriumid, mida see vajab, et teha kindlaks, kas nimetatud eeskirjad on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimise tagab Euroopa Kohus.(42)

–       Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele

54.      Esimesele eelotsuse küsimusele vastamise seisukohast on asjakohane esiteks EIÕK artikli 6 lõige 1, mille kohaselt on igaühel talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. See põhiõigus on sarnasel kujul sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47,(43) mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Kõnealustest põhiõigustest on Euroopa Kohus sõnaselgelt tuletanud ühenduse õiguse üldpõhimõtte, mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele kohtulikule arutamisele(44) ja mida kohaldatakse ka karistusõiguse valdkonnas.(45)

55.      Igal Euroopa Liidu liikmesriigil on oma keerukas õigussüsteem paljude kohtutega, kelle volitused ja pädevusvaldkonnad on rangelt määratletud. Erinevad õigussüsteemid Euroopa Liidus kajastavad liikmesriikide erinevaid õigustavasid. Enamuse liikmesriikide õiguskordades on tsiviil- ja halduskohtute kõrval ette nähtud kriminaalkohtud, mida iseloomustab kuritegude uurimise ja karistamise erimenetlus. Nimetatud kohtute ülesanne on viia ellu riigi õigust karistada, kaitstes samal ajal kahtlustatava õigusi.(46) Lisaks eriteadmistele süüdistamise ja individuaalse õiguskaitse valdkonnas tagab see süsteem kohtute sõltumatuse, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks.(47)

56.      Vältimaks seda, et karistusõiguses tagatud õiguskaitsest hiilitakse mööda süüdistuse esitamise liigitamisega distsiplinaar-, haldus- või tsiviilmeetmeteks,(48) on Euroopa Inimõiguste Kohus sedastanud, et mõistet „kriminaalsüüdistus” EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada iseseisvalt.(49) Sellega seoses on selge, et selline ebamäärane õigusmõiste sisaldab nii materiaalõiguslikke kui ka menetlusõiguslikke komponente, kuna kõnealuse põhiõigusega kaitstud valdkond hõlmab kogu kriminaalmenetlust, sh apellatsioonimenetlust ja karistuse mõistmist.(50)

57.      Minu arvates tuleb samadest kaalutlustest lähtuda ka määruse nr 1697/79 artiklis 3 sätestatud mõiste „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” tõlgendamisel. Vastasel juhul tekib oht, et juhul kui liikmesriikidel oleks õigus luua täiendavaid ja võistlevaid asutusi, millel on kohtumõistmise õigus, võidakse ühenduse õiguses ette nähtud menetlustagatistest, mis tulenevad EIÕK artikli 6 lõikest 1 ja põhiõiguste harta artiklist 47, mööda hiilida. Selline järeldus on eriti asjakohane volituste andmisel riigi täitevvõimu hulka kuuluvale tollile, mis on a priori vastuolus EIÕK artikli 6 lõike 1 ja põhiõiguste harta artikli 47 sõnastusega.

–       Süütuse presumptsioon

58.      Lisaks leian, et esimese eelotsuse küsimuse puhul on asjakohane viidata ka EIÕK artikli 6 lõikes 2 sisalduvale põhimõttele, mille kohaselt igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Põhiõiguste harta artiklis 48 on vastavalt sätestatud, et iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Süütuse presumptsiooni tunnustatakse kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskordades kui õigusriigi väljendust.

59.      Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika selgitab süütuse presumptsiooni tähendust. Kõnealuse kohtupraktika kohaselt väljendub süütuse presumptsioon erinevalt. Käesolevas kohtuasjas võib märgata siiski järgmisi olulisi tunnuseid.

60.      Süütuse presumptsiooni kohaldatakse üksnes isikute suhtes, keda süüdistatakse kuriteos.(51) Süütuse presumptsiooni kohaselt peab riik kohtlema süüdistavat nii, nagu ta ei oleks kuritegu toime pannud, kuni ajani, mil riik süüdistuse esitanud ametiasutuste näol on esitanud piisavaid tõendeid, mis veenavad sõltumatut ja erapooletut kohut isiku süüs. Üldjuhul peab prokurör tõendama, et süüdistatav on igasuguse kahtluseta süüdi. Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et tõendamiskohustus lasub prokuröril ja kõiki kahtlusi tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.(52)

61.      Lisaks ei tohi ei kohus ega ükski riigiametnik väita, et süüdistatav on süüdi, enne kui viimane on kohtus süüdi mõistetud. Süütuse presumptsiooni rikutakse, kui riigiametnik väidab, et kuriteos süüdistatav on süüdi, ilma et tema süü oleks leidnud tõendamist vastavalt seadusele ja ilma et kõnealusele isikule oleks antud võimalus kasutada oma kaitseõigust.(53) Kriminaalmenetlusega seotud asjaolude kohta avalduste tegemisel tuleb olla ettevaatlik.(54)

62.      Kõnealune kohtupraktika tugineb esiteks õiguslikule veendumusele, et karistusõiguslikku süüd saab ametlikult tuvastada üksnes kriminaalmenetluses ja et seetõttu ei tohi ükski muu riigiasutus isikut süüdlaseks nimetada. Teiseks võetakse arvesse asjaolu, et ametiasutuste poolt avalikult esitatud kahtlustus võib kahjustada isiku õiguslikku seisundit. Järelikult püütakse süüdistatavat kaitsta juba ette süüdimõistmise eest.(55)

63.      Kui toll loeb võlgniku teo karistatavaks maksude tollivormistusjärgse sissenõudmise raames enne isiku kohtus süüdimõistmist, võib see minu arvates tuua kaasa võlgniku ennatliku süüdimõistmise ja avaliku häbimärgistamise. Kuigi võlgnik võib tolli väljastatud maksuteate halduskohtus vaidlustada ja seega kaitsta ennast kaudse kuriteosüüdistuse eest, ei saa asjaomaselt isikult nõuda, et ta peab kasutama muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on tagatud kriminaalmenetlusõiguses. Pigem peab liikmesriik täitma hoolsuskohustust, mis on talle pandud EIÕK‑ga(56) ja ühenduse õigusega. Tõlgendamispädevuse andmine tollile, mida pooldavad Portugali valitsus ja komisjon, ei saa seega olla kooskõlas süütuse presumptsiooni käsitleva Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kohtuasjades Minelli, Ribemont, Daktaras ja Butkevičius.(57) Samuti ei saa sellest tulenevat võlgniku põhiõiguste piiramist õigustada ühenduse huviga nõuda tagasiulatuvalt sisse tollimaksud, mis võisid ühenduse õiguse rikkumise tõttu jääda tasumata.

c)      Järeldus

64.      Eeltoodu põhjal saab teha järelduse, et õiguslikku mõistet „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” tuleb ka ühenduse põhiõigusi arvesse võttes käsitada viitena liikmesriikide kriminaalmenetlusõigusele. Seega saab üksnes liikmesriigi kriminaalkohtu jõustunud süüdimõistev otsus anda tõlgenduse, mis mõjutab tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitlevat asjaomast ühenduse õigust.

2.      Teine eelotsuse küsimus

65.      Minu märkustest esimese eelotsuse küsimuse kohta tuleneb, et prokuröri otsus ei saa asendada jõustunud kohtuotsust. Lisaks tuleb märkida, et esiteks kuulub mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis riigiprokuratuur nii organisatsiooniliselt kui ka funktsionaalselt riigi täitevvõimu juurde või vähemalt peetakse seda täitevvõimuga tihedalt seotuks(58) ja teiseks annab menetlusõigus kriminaalkohtule lõpliku otsuse tegemise pädevuse, st kriminaalmenetlus loetakse lõppenuks kohe, kui kohtuotsus on jõustunud. Seega tõendatakse süü õiguslikult alles jõustunud kohtuotsusega.(59) Lisaks kattub selline järeldus Portugali valitsuse seisukohaga, mille kohaselt on ainus võimalus olla kindel, et „toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, on tegelikult toime pandud, oodata ära kriminaalmenetluse tulemus.(60) Järelikult võib õiguskindluse huvides arvesse võtta üksnes seda riigivõimu akti ja mitte süüdistuse esitamist prokuratuuri poolt.

3.      Kolmas eelotsuse küsimus

66.      EIÕK artikli 6 lõikest 2 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenev süütuse presumptsioon tähendab, et prokurör peab kahtlusteta tõendama süüdistatava süüd.(61) Üldlevinud arvamuse kohaselt samuti kõnealusest sättest tulenevat in dubio pro reo põhimõtet(62) kohaldatakse kohtuotsuse tegemisel. Seega on tegemist süütuse presumptsiooni konkreetse väljendusega.

67.      Erinevalt prokuratuurist on kõnealune põhimõte kriminaalkohtuniku jaoks siiski mitte tõendamise, vaid otsuse tegemise reegel. See ei ütle kohtunikule seda, millal ta peab kahtlema, vaid lihtsalt seda, kuidas ta peab kahtluse korral otsustama. Kui kriminaalmenetluses ei saa vajaliku kindlusega tuvastada, kas süüdistatav on konkreetse õigusrikkumise toime pannud, tuleb lähtuda tema süütusest.(63) Kriminaalmenetlusõiguses võetakse seda asjaolu arvesse, nõudes põhimõtteliselt, et kohtunik peab süüdlase süüdimõistmisel olema viimase süüs kindel põhjendatud kahtluseta, ja kohtu veenmisega seotud täpsed nõuded on sätestatud siseriiklikus kriminaalmenetlusõiguses ning võivad seetõttu olla liikmesriigiti erinevad.(64)In dubio pro reo põhimõte annab süüdistatavale õiguse olla koheldud nii, nagu oleks tema süütus tõendatud.(65) Järelikult ei ole õigeksmõistmine tõendite puudumisel karistusõiguse ja põhiõiguste kaitse seisukohast kvalitatiivselt erinev õigeksmõistmisest seetõttu, et süüdistatava süütuses ei ole kahtlusi.(66)

68.      Määruse nr 1697/79 artiklis 3 sisalduvast viitest siseriiklikule kriminaalmenetlusõigusele tuleneb, et asjaomased menetluspõhimõtted on ühenduse suhtes siduvad ja seetõttu tuleb in dubio pro reo põhimõtet kohaldada ka siseriiklike ametiasutuste – kellel on määruse rakendamise kohustus – ja võlgniku vahelistes suhetes. Seega ei tohi võlgnikku, kelle kriminaalkohus on tõendite puudumisel õigeks mõistnud, kohelda halvemini isikust, kelle süütuses ei ole kahtlusi.

4.      Neljas eelotsuse küsimus

69.      Neljandas eelotsuse küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult esiteks, millised tagajärjed on sellel, kui prokuratuur ei esita võlgniku vastu süüdistust, kuna puuduvad tõendid teo kohta, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse. Teiseks soovib ta teada, kas selline otsus välistab igasuguse võimaluse esitada hagi tasumata jäänud tollimaksu sissenõudmiseks.

70.      Selle küsimusega seoses märgiksin, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille abil esimene varustab teisi ühenduse õiguse tõlgendustega, mida nad vajavad nende pädevuses olevate vaidluste lahendamisel.(67)

71.      Selle koostöö raames on vaid siseriikliku kohtu – kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest – pädevuses kohtuasja eripärasid arvestades hinnata, kas kohtuotsuse tegemiseks on eelotsust vaja ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on kohtuasja suhtes tähtsust. Kui eelotsuse küsimused on esitatud ühenduse õiguse tõlgendamise kohta, peab Euroopa Kohus järelikult neile vastama.(68)

72.      Euroopa Kohus on aga ka otsustanud, et erandlikel asjaoludel on tal omaenda pädevuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel siseriiklik kohus menetluse peatas. Siseriikliku kohtu esitatud taotluse läbi vaatamata jätmine on võimalik üksnes siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaoludega või esemega, kui küsimus on üldine või hüpoteetiline või kui Euroopa Kohus ei ole teadlik faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mille põhjal saaks talle esitatud küsimustele asjakohaselt vastata.(69)

73.      Koostöö, mis eelotsusemenetluses on esmatähtis, tähendab nimelt seda, et siseriiklik kohus arvestab Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte üldistele või hüpoteetilistele küsimustele nõuandvate arvamuste koostamises.(70)

74.      Niivõrd kui eelotsuse küsimuses viidatakse võimalikule õigusmõjule, mida prokuratuuri otsus loobuda süüdistuse esitamisest võib avaldada tollivormistusjärgse sissenõudmise menetlusele, ei ole see küsimus minu arvates põhikohtuasjas otsuse tegemiseks vajalik, sest see ei ole kuidagi asjaoludega seotud. Nii eelotsusetaotlusest kui ka kirjalikest märkustest, mille Euroopa Kohtule esitasid Portugali valitsus ja Z. F. Zefeser, on selge, et prokuratuur esitas pärast salakaubaveo, dokumentide võltsimise, pettuse ja kuritegelikku rühmitusse kuulumise kahtlustuste uurimist Z. F. Zefeseri osanike vastu süüdistuse siseriiklikus tsiviil- ja kriminaalasjade kohtus (Tribunal Judicial de Setúbal), kes mõistis nad 10. jaanuari 2001. aasta otsusega õigeks. Järelikult ei olnud kunagi päevakorras kriminaalmenetluse lõpetamine ega süüdistuse esitamisest loobumine prokuratuuri poolt.

75.      Järelikult ei ole neljas küsimus selle täiesti hüpoteetilist laadi arvesse võttes siseriiklikus kohtus pooleliolevas kohtuasjas otsuse tegemiseks vajalik ja järelikult ei pea Euroopa Kohus sellele vastama.

5.      Viies eelotsuse küsimus

76.      Viies eelotsuse küsimus on seevastu põhikohtuasjaga reaalselt seotud, niivõrd kui Z. F. Zefeseri märkustest võib järeldada, et Tribunal Judicial de Setúbal otsustas omal algatusel, et salakaubaveo ja dokumentide võltsimise puhul, millega seoses oli äriühingu osanike vastu esitatud süüdistus, oli kriminaalmenetlus aegunud.

77.      Määruse nr 1697/79 artikli 3 viide siseriiklikule karistusõigusele tähendab seda, et ka kriminaalmenetluse aegumine tuleb määratleda vastavalt siseriiklikule õigusele. Nagu olen juba seoses esimese eelotsuse küsimusega märkinud, on toll ühenduse õiguse kohaldamisel kohustatud järgima EÜ artikli 10 lõikes 1 sätestatud lojaalsuskohustuse kohast tõhususe põhimõtet. Kõnealune põhimõte on kooskõlas EÜ artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustusega loobuda kõikidest meetmetest, mis võivad ohustada asutamislepingu eesmärke.

78.      Määruse nr 1697/79 artiklis 3 väljendatud ühenduse seadusandja eesmärgi – ühenduse õigus peaks kajastama siseriiklikku karistusõigust – saavutamine oleks takistatud, kui tollil oleks vaatamata üldise kolmeaastase aegumistähtaja möödumisele õigus esitada tasumata maksude sissenõudmiseks kaebus halduskohtusse väidetava õigusrikkumise alusel, mille kriminaalkohus on kuulutanud aegunuks.

79.      Menetluse lõpetamine asja aegumise tõttu ei põhine konkreetse teo karistatavuse hindamisel vastavalt materiaalsele karistusõigusele, vaid on menetlustakistuse tagajärg. Kriminaalmenetluse aegumises kajastub seadusandja tahe karistada õiguskindluse huvides süütegusid ainult konkreetse aja jooksul.

80.      Loomulikult tuleb seadusandja sellist tahet austada ka tolliõiguse valdkonnas. Kui toiming, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, on pädeva kriminaalkohtu hinnangul aegunud, ei saa halduskohus, kes peab otsustama tolli otsuse õiguspärasuse üle, tolliõiguse kohaselt eeldada, et tegemist on „toiminguga, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse” määruse nr 1697/79 artikli 3 tähenduses.

81.      Järelikult välistab kriminaalmenetluse lõpetamine aegumise tõttu kaebuse esitamise tasumata tollimaksude sissenõudmiseks osas, milles kõnealune kaebus esitati pärast määruse nr 1697/79 artiklis 3 sätestatud üldise kolmeaastase tähtaja möödumist. Kui aga ajavahemik, mille jooksul kriminaalmenetlus aegus, on üldisest kolmeaastasest tähtajast lühem, võib järelikult vastava kaebuse esitada.

82.      Käesoleva kohtuasja toimikust ilmneb, et kohus leidis, et kriminaalmenetlus on aegunud ja üldine kolmeaastane tähtaeg on möödunud. Seega ei saa esitada kaebust tasumata maksude sissenõudmiseks.

VII. Ettepanek

83.      Esitatud põhjustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supremo Tribunal Administrativo eelotsusetaotlusele järgmiselt:

1.      Maksude tollivormistusjärgse sissenõudmise raames peab toll teo määratlemisel „toiminguna, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”, nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1697/79 artikli 3 tähenduses tuginema pädeva kriminaalkohtu määratlusele.

2.      Määruse nr 1697/79 artikli 3 tingimused loetakse täidetuks alles siis, kui võlgnik on asjaomase kriminaalmenetluse tulemusel lõplikult süüdi mõistetud.

3.      Kui kohus on võlgniku kooskõlas in dubio pro reo põhimõttega õigeks mõistnud, ei ole tegemist „toiminguga, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse”.

4.      Kohus ei pea vastama neljandale küsimusele, kuna see on hüpoteetiline.

5.      Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kriminaalmenetluse aegumise tõttu, ei saa määruse nr 1697/79 artiklis 3 sätestatud üldise kolmeaastase tähtaja möödumisel esitada kaebust maksude sissenõudmiseks osas, milles tagasiulatuvat sissenõudmist põhjendatakse asjaoluga, et võlgnik pani toime teo, mille kohus on vastavalt karistusõigusele kuulutanud aegunuks. Kui ajavahemik, mille jooksul kriminaalmenetlus aegus, on üldisest kolmeaastasest tähtajast lühem, võib esitada kaebuse tasumata tollimaksude sissenõudmiseks.

1 – Algkeel: saksa.

2 – EÜT L 197, lk 1.

3 – EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307.

4 – Vt määruse nr 2913/92 artikli 251 lõige 1.

5 – 27. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑273/90: Meico-Fell (EKL 1991, lk I‑5583).

6 – 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑201/04: Molenbergnatie (EKL 2006, lk I‑2049, punktid 39–41).

7 – 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑3873, punkt 22); 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan (EKL 1999, lk I‑5003, punkt 13); 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑251/00: Ilumitrónica (EKL 2002, lk I‑10433, punkt 29) ja eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Molenbergnatie, punkt 31.

8 – Hampel, H., „Die Nacherhebung von Einfuhr- oder Ausfuhrabgaben nach dem Zollkodex”, Zeitschrift für Zölle und Verbrauchsteuern, nr 3, 2000, lk 110. Scheuer, P., „Die Verjährung im gemeinschaftlichen Versandverfahren”, Recht der internationalen Wirtschaft, nr 12, 1994, lk 1038, märgib, et ei tolliseadustik ega komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted tolliseadustikule, näe ette tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb nn vanad asjad lahendada vastavalt põhimõttele tempus regit actum. Kõnealuse põhimõtte kohaselt tuleb asjaolude õiguslikke tagajärgi hinnata kooskõlas asjaomaste sündmuste toimumise ajal kehtinud õigusnormidega.

9 – Sack, J., teoses Dauses, M. (väljaandja), Handbuch des EU-Wirtschaftsrechts, osa C.II., punkt 13.

10 – Streinz, R., Europarecht, 5. tr, Heidelberg, 2001, punkt 479; Galera Rodrigo, S., Derecho aduanero español y comunitario, Madrid, 1995, lk 167–175; Stettner, R., eespool 9. joonealuses märkuses viidatud teoses Dauses, M., osa B.III., punkt 11; Voß, R., „Art. 135 EGV”, teoses Grabitz ja Hilf, Das Recht der Europäischen Union, punkt 4 (ajakohastatud 2004. aasta jaanuaris), ja Schütz, H.‑J., Bruha, T. ja König, D., Casebook Europarecht, München, 2004, lk 294.

11 – Kõnealune järeldus tuleneb EÜ artikli 220 lõikega 1 Euroopa Kohtule pandud ülesandest tagada oma pädevuse piires seaduse järgimine EÜ asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel. Vt 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL (EKL 1964, lk 1251 ja 1268) ja 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 107/83: Klopp (EKL 1984, lk 2971, punkt 14).

12 – Viidatud eespool 5. joonealuses märkuses, punkt 13.

13 – Ibidem, punkt 12.

14 – Fabian, F., „Erstattung, Erlass und Ausfuhrabgaben der Europäischen Gemeinschaft”, Studien zum internationalen Wirtschaftsrecht und Atomenergierecht, kd 91, lk 130, leiab samuti, et mõistes viidatakse vaikimisi siseriiklikule õigusele ja seetõttu on siseriiklikul õigusel ühenduse õiguses tõlgendav mõju.

15 – Kohtujurist Van Gerveni 26. septembri 1991. aasta ettepanek kohtuasjas C‑273/90: Meico Fell, milles otsus tehti 27. novembril 1991 (EKL 1991, lk I‑5575, ettepaneku punkt 5).

16 – Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑43/90: Díaz García vs. parlament (EKL 1992, lk II‑2619, punkt 36). Kõnealuse kohtuotsuse punktis 37 leidis Esimese Astme Kohus seoses personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikes 4 sisalduva mõistega „on kohustatud ülal pidama”, et ei ühenduse õiguses ega personalieeskirjades anta Euroopa Ühenduse Kohtule suuniseid selle kohta, kuidas tuleks autonoomsel tõlgendamisel määratleda selle mõiste „on kohustatud ülal pidama” tähendus ja ulatus, mille alusel ametnik saab personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikes 4 ette nähtud ülalpeetava lapse toetust. Seetõttu tuleb määratleda siseriiklik õigussüsteem, mille alla hageja kuulub, ja teha kindlaks, kas kõnealune süsteem paneb talle tema elukaaslase laste ülalpidamiskohustuse personalieeskirjade tähenduses.

17 – Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud artiklis märgib Fabian, F. seoses maksude tagastamist / maksude tasumisest vabastamist ja maksude tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitleva õigusega, et kuigi ühendus on määruste vormis sätestanud ühtsed ühenduse normid, mis kõnealust valdkonda reguleerivad, mõjutavad liikmesriikide erinevad seadused siiski maksude tagastamist / maksude tasumisest vabastamist ja maksude tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitleva õiguse teatud tahke. Sellega seoses tuleb eristada kahte viisi, kuidas siseriiklik õigus reguleeritavaid valdkondi mõjutab: siseriiklik õigus võib mõju avaldada esiteks konkreetse viite ja teiseks ka täiendava üldviite kaudu. Mõlemad mõjud võivad avalduda ka kumulatiivselt, nagu on maksude tagastamist / maksude tasumisest vabastamist ja maksude tollivormistusjärgset sissenõudmist käsitleva õiguse valdkonnas. Autor toob näiteks määruse nr 1697/79 artikli 3 ja sellele järgnenud sätte, tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 teise lause. Gellert, L., „Anwendbarkeit der nationalen Abgabenordnung auch nach In-Kraft-Treten des Zollkodexes”, Zeitschrift für Zölle und Verbrauchsteuern, 80. aastakäik, 2004, nr 6, lk 187, leiab, et tolliseadustik annab seaduse kohaldajale jätkuvalt võimaluse kohaldada siseriikliku maksuseadustiku sätteid. Selline võimalus tuleneb nii tolliseadustiku otsesest viitest siseriiklikule õigusele kui ka tollile antud volitustest reguleerida teatud üksikasju ise ning ka halduskaalutluse kasutamisest juhul, kui tolliseadustik lubab tollil võtta vastu diskretsiooniotsuseid. Veel üks võimalus kohaldada siseriiklikke maksuseadustikke avaneb juhul, kui tolliseadustikus tuginetakse ebamäärastele õiguslikele mõistetele, mille sisu ei saa määratleda tolliseadustiku enda alusel.

18 – Witte, P. ja Wolffgang, H.‑M., Lehrbuch des europäischen Zollrechts, 4. tr, Herne, Berlin, 2003, lk 35, viitavad asjaolule, et nõukogu ja komisjon on täidesaatvad organid, kes võivad tegutseda üksnes neile asutamislepinguga antud volituste kitsastes piirides ning kellel puudub siseriiklike seadusandjate ulatuslik kaalutlusõigus.

19 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Meico‑Fell, punkt 12.

20 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtujuristi ettepanek kohtuasjas Meico‑Fell, ettepaneku punkt 5.

21 – Nagu kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomer märgib oma 26. mai 2005. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑176/03: komisjon vs. nõukogu, milles otsus tehti 13. septembril 2005 (EKL 2005, lk I‑7879, ettepaneku punkt 27 jj), ollakse üksmeelel, et ühenduse õiguses puudub sõnaselgelt või vaikimisi kehtestatud üldine võim kriminaalkorras karistamiseks. Kõnealuse väite toetuseks viitab ta 11. novembri 1981. aasta otsusele kohtuasjas 203/80: Casati (EKL 1981, lk 2595, punkt 27), milles on sedastatud, et põhimõtteliselt on kriminaalkorras karistamise õigus liikmesriikidel. Euroopa Kohus leidis ka 16. juuni 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑226/97: Lemmens (EKL 1998, lk I‑3711, punkt 19) ja 24. novembri 1998. otsuses kohtuasjas C‑274/96: Bickel ja Franz (EKL 1998, lk I‑7637, punkt 17), et põhimõtteliselt kuuluvad karistusõigust käsitlevad õigusaktid ja kriminaalmenetlusnormid liikmesriikide pädevusse. Teisalt tunnistatakse, et kooskõlas EÜ artiklis 10 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega võib ühendus nõuda, et liikmesriik karistaks kriminaalkorras tegevuse eest, millega rikutakse ühenduse õiguskorda. Kohtupraktika kohta, mis käsitleb liikmesriikide kohustust karistada ühenduse õiguse rikkumisi, vt 2. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 50/76: Amsterdam Bulb (EKL 1977, lk 137); 21. septembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 68/88: komisjon vs. Kreeka (EKL 1989, lk 2965) ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑186/98: Nunes ja de Matos (EKL 1999, lk I‑4883, punkt 14).

22 – Eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Voß, R., „Art. 135 EGV”, punktid 4 ja 9; Kahl, W., „Art. 10”, Kommentar zum EUV/EGV, 1. tr, 1999, lk 377, punkt 24, käsitleb „siseriiklike menetlusnormide ja kohtumenetluse seadustike kohaldamise põhimõtet”, mille kohaselt ühenduse õiguse rakendamine määratletakse siseriikliku õiguse, eelkõige haldusmenetlust ja ‑korraldust käsitlevate õigusaktide alusel, kui ühenduse õiguses ei ole sätestatud teisiti.

23 – Lenaerts, K., Arts, D. ja Maselis, I., Procedural Law of the European Union, 2. tr, London, 2006, lk 83, punkt 3‑001, märgivad, et ühenduse õigust kohaldavad peamiselt liikmesriikide kohtud. Kuna ühendusel puudub enda menetlusõigus, peab iga liikmesriik oma õiguskorras määratlema pädevad kohtud ja kehtestama menetlusnormid üksikisikutele ühenduse õigusega antud subjektiivsete õiguste jõustamiseks. Vt selle kohta 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 33/76: Rewe (EKL 1976, lk 1989, punkt 5); 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 45/76: Comet (EKL 1976, lk 2043, punkt 13); 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck (EKL 1995, lk I‑4599, punkt 12); 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan (EKL 2001, lk I‑6297, punkt 29); 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑13/01: Safalero (EKL 2003, lk I‑8679, punkt 49) ja 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 39).

24 – Kohaldatavad üksikasjalikud menetlusnormid kehtestatakse liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi õiguskorras tingimusel, et need ei oleks ebasoodsamad kui analoogsete siseriiklike olukordade puhul kohaldatavad normid (võrdväärsuse põhimõte) ning et need ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt mh eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Peterbroeck, punkt 12; 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑78/98: Preston jt, EKL 2000, lk I‑3201, punkt 31; 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑201/02: Wells, EKL 2004, lk I‑723, punktid 65 ja 67, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Unibet, punkt 43).

25 – Kuigi ühenduse eesmärgid olid algusest peale ulatuslikumad kui üksnes liikmesriikidevahelise tolliliidu loomine, ilmneb tolliliidu suur tähtsus sellest, et kõnealust eesmärki nimetatakse ühenduse põhimõtete loetelus alati esimesena. Sellest lähtuvad peaaegu kõik muud eesmärgid ja põhimõtted. Seda ei ole muutnud ka Euroopa Liidu ja siseturu loomine, kuigi nüüd kuulub tolliliit siseturu ja kaubanduspoliitika alla, mida võib käsitada märgina integreerumisprotsessi edukusest. Tolliliiduta oleks võimatu teostada nii ühist transpordipoliitikat kui ka ühist põllumajanduspoliitikat. Tolliliiduta ei eksisteeriks isikute ja teenuste vaba liikumist. Kaupade vabaks liikumiseks on vajalik kapitali vaba liikumine, vähemalt kaupade eest tasumise puhul. Tolliõiguse ebajärjekindel kohaldamine põhjustab kaubavoogude muutumist ja kahjustab seega ühenduse finantshuve, eelkõige seetõttu, et tollimaksud ja samaväärse toimega maksud ei lähe enam liikmesriikidele, vaid ühendusele tema tegevuste rahastamiseks (selle kohta vt eespool 9. joonealuses märkuses viidatud Sack, J., punktid 6–8).

26 – Vt 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑260/96: Spac (EKL 1998, lk I‑4997, punkt 19); 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑261/95: Palmisani (EKL 1997, lk I‑4025, punkt 28) ja 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑90/94: Haahr Petroleum (EKL 1997, lk I‑4085, punkt 48).

27 – Schwarze, J., Europäisches Verwaltungsrecht, II kd, 1. tr, Baden‑Baden, 1988, lk 1058 jj, märgib õigesti, et määruse nr 1697/79 vastuvõtmisel oli ühenduse seadusandja eesmärk luua siseriikliku haldusõiguse suhtes ülimuslikud ühtsed menetlusnormid, et vältida erineva haldusliku rakendamise ohtu.

28 – 5. detsembri 1967. aasta otsus kohtuasjas 19/67: Van der Vecht (EKL 1967, lk 461); 12. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 9/79: Koschniske (EKL 1979, lk 2717, punkt 6) ja 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑372/88: Cricket St Thomas (EKL 1990, lk I‑1345, punkt 19). Kõnealustes kohtuasjades leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õigusnormide ühetaolise tõlgendamise nõue tähendab, et kindlat õigusakti ei tohi käsitleda isoleeritult, vaid kahtluse korral tuleb seda tõlgendada ja kohaldada teisi keeleversioone silmas pidades.

29 – Toll on põhimõtteliselt kohustatud algatama maksude tollivormistusjärgse sissenõudmise, välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik vastavalt määruse nr 1697/79 artikli 5 lõikele 1 või kui tegemist on määruse artikli 5 lõikes 2 sätestatud diskretsiooniga.

30 – Berr, C. ja Trémeau, H., Le droit douanier communautaire et national, 7. tr, Paris, 2006, märgivad, et kuigi Prantsuse õiguses kuulub õigusrikkumise määratlemine põhimõtteliselt police judiciaire ametnike pädevusse, on tolli valdkonnas tolliametnikel ajaloolistel põhjustel siiski laiaulatuslik asjaolude uurimise õigus (lk 509). Kõnealustel ametnikel on mh õigus viia läbi uurimisi prokuratuuri või eeluurimise eest vastutava kohtuniku nimel ja järelevalve all. Õiguskaitseorganite ja tolli vahelise koostöö kooskõlastamiseks loodi 5. detsembri 2002. aasta määrusega service national de douane judiciaire, mida juhib directeur général des douanes et droits indirects. Kõnealune asutus viib läbi uurimisi ja kogub tõendeid, et võidelda tolli- ja maksuõiguse rikkumistega, kaubamärgivõltsingutega ja piraatlusega ning muude kõnealuste valdkondadega seotud kuritegudega (lk 510 jj). Scheurmann‑Kettner, P., Abgabenordnung (väljaandjad Karl Koch ja Rolf‑Detlef Scholtz), 5. tr, Köln, Berlin, Bonn, München, 1996, viitab Saksa õigusele, mille kohaselt on maksuasutustele (Finanzamt, Hauptzollamt, Bundesamt für Finanzen ja Familienkasse) antud prokuratuuriga samasugused uurimisõigused maksukuritegude avastamiseks (§ 397, punktid 3–15). Prokuratuuri ainuõiguste piiramist uurimisel õigustavad mõjuvad põhjused. Maksukuritegude uurimist ei saa eraldada maksubaasi määramisest, maksuasutuste ülesannetest maksusüsteemis ja maksualase järelevalve teostamisest tolli ja tarbimismaksude valdkonnas. Maksukuriteod avastatakse tavaliselt maksusüsteemi kohaldamisel, eelkõige kohapealsete kontrollide käigus. Asjaoluga, et maksukuritegusid uurivad maksuasutused, välditakse kahekordseid halduskulusid ja menetluse tarbetut venimist ning kasutatakse ära maksuasutuste eriteadmised (§ 386, punkt 3).

31 – Faucherand, P., „La lutte contre la fraude douanière: un impératif pour l´Union européenne”, Revue du marché unique européen, nr 1, 1995, viitab õigesti tolli uurimisasutuste ja kohtute pädevuste piiramisele. Pettuste vastu võitlemise valdkonnas on uurimisasutuste ülesanne esitada kohtule sellised tõendid, mis veenavad viimast, et tegemist on õigusrikkumisega (lk 78). Kriminaalmenetlus algatatakse tavaliselt uurimise lõppjärgus (lk 81). Eespool 30. joonealuses märkuses viidatud Berr, C. ja Trémeau, H. juhivad tähelepanu Prantsuse õiguses kehtivale kriminaalkohtuniku otsustusõiguse aluspõhimõttele (lk 541). Kõnealuse põhimõtte kohaselt vastutab kohtule esitatud tõendite ja asjaolude õigusliku hindamise eest üksnes kriminaalkohtunik (lk 547). Eespool 30. joonealuses märkuses viidatud Scheurmann‑Kettner, P. (§ 399, punkt 3 jj) märgib, et Saksa õiguses sätestatud õiguslik olukord ei ole erinev. Maksuasutus peab sekkuma oma pädevuse piires kõikidesse karistatavatesse kuritegudesse, tingimusel et selleks on piisav faktiline alus. Kui ametliku süüdistuse esitamine on uurimise alusel põhjendatud, taotleb maksuasutus kohtult kriminaalasja lahendamist käskmenetluses, kui see on selles kriminaalasjas võimalik; muul juhul edastatakse toimik prokuratuurile. Maksukuritegude suhtes kohtumenetluse kohaldamise kohta Saksamaal ja Prantsusmaal vt lisaks Bremer, H., Das deutsche und französische Steuerstrafrecht und Verfahrensrecht im Vergleich, Baden‑Baden, 2003, lk 210 ja 227. Witte, P., Zollkodex, 3. tr, München, 2002, artikkel 221, punkt 8, viitab sarnasele pädevuse jaotusele Austria õiguses, sest kriminaalkuritegudena käsitatakse üksnes selliseid maksukuritegusid, mis lahendatakse eranditult kohtus või maksukuritegusid lahendavas organis (Spruchsenat).

32 – Sánchez, P., „Conference of the Chief Justices of the Supreme Courts and Attorney-Generals of the Countries of the European Union (Lisbon, 18th to the 21st May, 1994)”, Boletim de documentação e direito comparado, nr 59/60, 1994, lk 453, viitab Hispaania õiguskorda silmas pidades asjaolule, et uurimispädevust ei tohi segi ajada kohtumõistmisega, sest vastavalt Hispaania põhiseaduse artikli 117 lõikele 3 tegelevad viimasega kohtunikud.

33 – Amsterdamis vastu võetud otsuste tulemusel viidi Maastrichti lepingus sisalduvad justiits- ja siseküsimuste alast koostööd reguleerivad eeskirjad (nn kolmas sammas) valitsustevahelise koostöö valdkonnast EÜ pädevusse. Tollialast koostööd käsitlev EÜ artikkel 135 lisati uue pealkirjaga ühenduse pädevusse. Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades kuulub aga jätkuvalt valitsustevahelise koostöö valdkonda. Vastavalt EL‑i artikli 29 teisele lõigule ja artikli 30 lõike 1 punktile a laieneb kõnealune koostöö ka tollile kriminaalkuritegude uurimise valdkonnas (vt eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Voß, R., „Art. 135 EGV”, punkt 2 jj).

34 – Eespool 31. joonealuses märkuses viidatud Faucherand, P. rõhutab asjaolu, et kavandades ühenduse meetmeid liikmesriikide ametiasutuste vahelise koostöö parandamiseks salakaubaveoga võitlemise valdkonnas, püüti tagada, et ei takistataks süüdistust esitavate ametiasutuste ja kriminaalkohtute tegevust (lk 87).

35 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. nõukogu juhib kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomer punktis 78 tähelepanu asjaolule, et väljendit „siseriiklik õigusemõistmine” EÜ artikli 135 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab karistusõiguse kohaldamise pädevust, mis kahtlemata kuulub kriminaalkohtutele.

36 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Van Gerveni ettepanek kohtuasjas Meico‑Fell, punkt 5.

37 – Ibidem, punkt 8, kuigi, nagu ütleb kohtujurist Van Gerven, siseriiklik kohus ei pea tingimata olema kriminaalkohus.

38 – Vt 28. märtsi 1996. aasta ettepanek kohtuasjas 2/94, milles otsus tehti 11. juunil 1996 (EKL 1996, lk I‑1759, punkt 33); 12. novembri 1969. aasta otsus kohtuasjas 29/69: Stauder (EKL 1969, lk 419, punkt 7); 12. juuli 1957. aasta otsus liidetud kohtuasjades 7/56, 3/57 ja 7/57: Algera jt vs. ESTÜ (EKL 1957, lk 82 ja 117) ja 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow (EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14).

39 – Vt nt 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold (EKL 1974, lk 491); 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer (EKL 1979, lk 3727, punkt 15); 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punkt 18) ja 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach (EKL 2000, lk I‑1935, punkt 25).

40 – 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑292/97: Karlsson jt (EKL 2000, lk I‑2737, punkt 37); 24. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑2/92: Bostock (EKL 1994, lk I‑955, punkt 16); 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑351/92: Graff (EKL 1994, lk I‑3361, punkt 17); 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I‑2925, punkt 42); 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf (EKL 1989, lk 2609, punkt 19) ja 25. novembri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (EKL 1986, lk 3477, punkt 8).

41 – Moitinho de Almeida, J. C., „Protección de los derechos fundamentales en la jurisprudencia del TJCE”, El Derecho comunitario europeo y su aplicación judicial (väljaandjad Gil Carlos Rodríguez Iglesias ja Diego Liñan Nogueras), Madrid, 1993, lk 113; Brosius‑Gersdorf, F., Bindung der Mitgliedstaaten an die Gemeinschaftsgrundrechte – Die Grundrechtsbindung der Mitgliedstaaten nach der Rechtsprechung des EuGH, der Charta der Grundrechte der Europäischen Union und ihre Fortentwicklung, Berlin, 2005, lk 17–20; Jürgensen, T. ja Schlünder, I., „EG-Grundrechtsschutz gegenüber Maßnahmen der Mitgliedstaaten”, Archiv des öffentlichen Rechts, nr 2, 1996, lk 208 jj; eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Schütz, H.‑J., Bruha, T. ja König, D., lk 70, 294 ja 883, on seisukohal, et ühenduse põhiõigused on liikmesriikide suhtes siduvad, juhul kui ja sellises ulatuses kui nad tegutsevad „asutamislepingute kohaldamisalas”. Vaieldamatult kehtib selline põhimõte ühenduse õiguse rakendamisel, sest liikmesriigid, kellel üldiselt on täidesaatev võim, tegutsevad „ühenduse ametiasutustena”; Herrero de la Fuente, A., La Carta de derechos fundamentales de la Unión Europea – Una perspectiva pluridisciplinar, Zamora, 2003, lk 229, 230 ja 235, märgib, et ühenduse põhiõigustele saab tugineda nii ühenduse institutsioonide kui ka liikmesriikide vastu kaebust esitades, kui nad kohaldavad ühenduse õigusnorme.

42 – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bostock, punkt 16, ja eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ERT, punkt 42.

43 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta kuulutati välja 7. detsembril 2000 Nice’is (EÜT C 364, lk 1). Põhiõiguste harta ei sisaldu asutamislepingutes ja sellele ei viidata ka EL‑i artikli 6 lõikes 2. Harta kujutab endast eelkõige poliitilist deklaratsiooni, mida peavad enda suhtes siduvaks mh nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Parlament. Kuigi ei saa eirata harta autorite sõnaselgelt väljendatud soovi mitte muuta hartat õiguslikult siduvaks, jagan siiski kohtujurist Léger’ seisukohta, et sellelt kogu tähenduse võtmine oleks viga (vt kohtujurist Léger’ 10. juuli 2001. aasta ettepanek kohtuasjas C‑353/99 P: nõukogu vs. Hautala, milles otsus tehti 6. detsembril 2001, EKL 2001, lk I‑9565, ettepaneku punktid 73–86). Pigem tuleb seda pidada Euroopa ühisväärtuste konkreetseks väljenduseks. Seega on ühenduse õiguse tõlgendamisel sellele viitamine loomulik (vt nt viited põhiõiguste hartale kohtujurist Alberi 1. veebruari 2001. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑340/99: TNT Traco, milles otsus tehti 17. mail 2001, EKL 2001, lk I‑4109, ettepaneku punkt 94; kohtujurist Tizzano 8. veebruari 2001. aasta ettepanekus kohtuotsuses C‑173/99: BECTU, milles otsus tehti 26. juunil 2001, EKL 2001, lk I‑4881, ettepaneku punktid 26–28; kohtujurist Mischo 22. veebruari 2001. aasta ettepanekus liidetud kohtuasjades C‑122/99 P ja C‑125/99 P: D ja Rootsi vs. nõukogu, milles otsus tehti 31. mail 2001, EKL 2001, lk I‑4319, ettepaneku punkt 97; kohtujurist Jacobsi 14. juuni 2001. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑377/98: Madalmaad vs. parlament ja nõukogu, milles otsus tehti 9. oktoobril 2001, EKL 2001, lk I‑7079, ettepaneku punkt 197; kohtujurist Geelhoedi 5. juuli 2001. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R, milles otsus tehti 17. septembril 2002, EKL 2002, lk I‑7091, ettepaneku punktid 59 ja 110; kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomeri 4. detsembri 2001. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑208/00: Überseering, milles otsus tehti 5. novembril 2002, EKL 2002, lk I‑9919, ettepaneku punkt 59). Sama kohta vt ka Poiares Maduro, M., „The double constitutional life of the Charter of Fundamental Rights”, Unión Europea y derechos fundamentales en perspectiva constitucional, Madrid, 2004, lk 306; Schmitz, T., „Die Charta der Grundrechte der Europäischen Union als Konkretisierung der gemeinsamen europäischen Werte”, Die Europäische Union als Wertegemeinschaft, Berlin, 2005, lk 85, ja Beyer, U., Oehme, C. ja Karmrodt, F., „Der Einfluss der Europäischen Grundrechtecharta auf die Verfahrensgarantien im Unionsrecht”, Beiträge zum Transnationalen Wirtschaftsrecht, nr 34, november 2004, lk 14.) Viimati viitas põhiõiguste hartale Euroopa Inimõiguste Kohus, et tõlgendada kaasaegsemast seisukohast EIÕK artikleid, mis on üle 50 aasta vanad (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas Goodwin vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 2002‑VI, punkt 100). 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Unibet punktis 39 viitas Euroopa Ühenduste Kohus sellele esmakordselt seoses õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

44 – Eespool 39. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Krombach, punkt 26; 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 20 jj) ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑174/98 P ja C‑189/98 P: Madalmaad ja Van der Wal vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑1, punkt 17).

45 – Haase, K., Die Anforderungen an ein faires Gerichtsverfahren auf europäischer Ebene, Berlin, 2006, lk 282, ütleb, et erinevalt EIÕK artiklis 6 sätestatud õigluse põhimõttest, mis selle sõnastuse kohaselt hõlmab üksnes tsiviil- ja kriminaalmenetlusi, kehtib ühenduse õiglusenõude sisuline kohaldamisala juba a priori kõikide menetluste suhtes, kuna see on ühenduse õiguse üldpõhimõte. Vt Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann‑La Roche vs. komisjon (EKL 1979, lk 461, punkt 9); Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑348/94: Enso Española (EKL 1998, lk II‑1875, punkt 80) ja Esimese Astme Kohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: Stichting Certificatie Kraanverhuurbedrijf ja Federatie van Nederlandse Kraanverhuurbedrijven (EKL 1997, lk II‑1739, punkt 53 jj).

46 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud Cunha Rodrigues, J. N., „Discours de son Excellence le Procureur Général de la République, Conference of the Chief Justices of the Supreme Courts and Attorney-Generals of the Countries of the European Union”, lk 19 jj, viitab kohtu ainupädevusele karistusõiguse valdkonnas. Lisaks viitab ta sellele, kui raske on ühitada vajadust kaitsta ühiskonda kuritegude eest vajadusega säilitada menetlustagatised. Bacigalupo, E., Justicia penal y derechos fundamentales, Madrid, 2002, lk 134, leiab, et kriminaalmenetluse eesmärk on süüdlaste süüdimõistmine ja süütute kaitsmine.

47 – De Figueiredo Dias, J., Direito processual penal, Coimbra, 2004, lk 303 jj, leiab, et kriminaalkohtu sõltumatus on võimude lahususe põhimõtte väljendus. Tema arvates põhjendab sellist lahusust ka kriminaalkohtute suurenev ühiskondlik funktsioon. Eespool 46. joonealuses märkuses viidatud Bacigalupo, E., lk 14, kirjeldab, kuidas Euroopas tekkisid 18. ja 19. sajandil, pärast absolutismiperioodi, esimesed sõltumatud kriminaalkohtud.

48 – Vt Ovey, C. ja White, R., Jacobs and White:The European Convention on Human Rights, 3. tr, Oxford, 2002, lk 141, ning Soyer, J.‑C. ja de Salvia, M., La Convention européenne des droits de l’homme – Commentaire article par article (väljaandjad Decaux, E. ja Imbert, P.‑H.), 2. tr, Paris, 1999, lk 254.

49 – Vt nt 8. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas Engel jt vs. Madalmaad (A‑seeria, nr 22, punkt 81) ja 25. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas Funke vs. Prantsusmaa (A‑seeria, nr 256‑A, punkt 44).

50 – Vt eespool 48. joonealuses märkuses viidatud Ovey, C. ja White, R., lk 143. Oma 15. juuli 1982. aasta otsuses kohtuasjas Eckle vs. Saksamaa (A‑seeria, nr 51 (1983), punkt 73) määratleb Euroopa Inimõiguste Kohus mõiste „süüdistus” järgmiselt: „„Charge”, for the purposes of Article 6 par. 1 (art. 6-1), may be defined as ‚the official notification given to an individual by the competent authority of an allegation that he has committed a criminal offence”. Järelikult hõlmab EIÕK artikli 6 lõikega 1 tagatud kaitse kogu kriminaalmenetlust, sh apellatsioonimenetlust ja karistuse mõistmist: „As regards the end of the „time”, in criminal matters the period governed by Article 6 par. 1 covers the whole of the proceedings in issue, including appeal proceedings” (otsuse punkt 76).

51 – X vs. Saksamaa Liitvabariik, nr 4483/70 – hagi lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

52 – 6. detsembri 1988. aasta otsus kohtuasjas Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania (A‑seeria, nr 146 (1989), punkt 77).

53 – 25. märtsi 1983. aasta otsuses kohtuasjas Minelli vs. Šveits, (A‑seeria, nr 62 (1983), punkt 38) leidis Euroopa Inimõiguste Kohus seoses süütuse presumptsiooni ulatusega, et aegumistähtaja möödumise tõttu menetlust lõpetav kohtuotsus kujutab endast EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumist, kui sellest võib järeldada, et kohus pidas süüdistatavat süüdi olevaks. Kõnealuses kohtuasjas käsitleti menetlusnormi, mille kohaselt süüdistatav peab kandma kohtukulud, kui on selge, et ta kaotab kohtuvaidluse. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et vaatamata ettevaatlikule sõnastusele (in all probability, very probably), sisaldas Šveitsi kohtu põhjendus hinnanguid, mis olid vastuolus EIÕK artikli 6 lõikega 2. 10. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa (A‑seeria, nr 308 (1995), punktid 37 ja 41) käsitles kõrgete politseiametnike ja Prantsusmaa siseministeeriumi poolt kriminaalmenetluse ajal toimunud pressikonverentsil esitatud ütlusi, mis puudutasid Ribemont’ süüdistust mõrvale kihutamises. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et kõnealuste ütlustega kuulutasid ametiasutused selgelt, et Ribemont on süüdi ja see võis mõjutada avalikku arvamust ning ennetada tema süüdimõistmist pädevas kohtus. 10. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Daktaras vs. Leedu (individuaalne kaebus nr 42095/98, punkt 41) käsitles eeluurimise ajal esitatud prokuröri märkusi, millest võis järeldada, et süüdistatava süü on juba tõendatud. Euroopa Inimõiguste Kohus tuletas esiteks meelde, et süütuse presumptsiooni võib rikkuda ka prokurör, kes peab tegema otsuse eeluurimise lõpetamise kohta. Kohus pidas väljendit „tõendatud” ebaõnnestunuks, kuid võttes arvesse konkreetset olukorda, milles seda kasutati, ei nõustunud ta, et tegemist oli EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumisega. 8. aprilli 2005. aasta otsuses kohtuasjas A. L. vs. Saksamaa (individuaalne kaebus nr 72758/01, punkt 31) viitas Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsusele kohtuasjas Daktaras, tuletades meelde, et „artikli 6 lõikes 2 sisalduv süütuse presumptsioon on üks artikli 6 lõikes 1 sätestatud õiglase kriminaalmenetluse elemente. Seda rikutakse, kui riigiametniku väide, mis puudutab kriminaalkuriteos süüdistatavat isikut, väljendab arvamust, et kõnealune isik on süüdi, välja arvatud juhul, kui see on seaduse alusel tõendatud. Isegi kui ametlikku otsust ei ole tehtud, piisab mõnest põhjendusest, mis viitab sellele, et ametnik peab kõnealust isikut süüdiolevaks”.

54 – 26. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas Butkevičius vs. Leedu (individuaalne kaebus nr 48297/99, punktid 51–54) käsitles peaprokuröri ja Leedu seimi esimehe avaldusi meedias pärast kaitseminister Butkevičiuse arreteerimist altkäemaksuvõtmise kahtlusega. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et kõnealused väited võisid panna üldsuse uskuma, et süüdistatav oli süüdi juba enne tema lõplikku süüdimõistmist. Seetõttu leidis kohus, et rikuti EIÕK artikli 6 lõiget 2.

55 – Frowein, J., „Zur Bedeutung der Unschuldsvermutung in Art. 6 Abs. 2 der Europäischen Menschenrechtskonvention”, Recht als Prozess und Gefüge: Festschrift für Hans Huber zum 80. Geburtstag, Bern, 1981, lk 554–556, käsitleb Euroopa inimõiguste komisjoni otsust Šveitsi vastu esitatud Petra Krause kaebuses, milles kaebaja väitis, et Šveitsi justiitsminister rikkus oma teleesinemises EIÕK artikli 6 lõiget 2. Kõnealuses esinemises öeldi, et sel ajal vahi all viibinud Petra Krause pani toime lõhkeainetega seotud kuriteo. Komisjon kinnitas EIÕK artikli 6 lõike 2 kohaldatavust, sest kõnealuses sättes on kehtestatud üldine põhimõte, et ametiasutused ei tohi kedagi kriminaalkuriteos süüdi tunnistada, kui kohus ei ole seda teinud. Inimõiguste komisjoni märkustele viidates märgib autor, et kahtluse kategoorilisel väljendamisel võivad olla märkimisväärsed tagajärjed. See võib mõjutada eelkõige kohtumenetlust, kui selle tulemus on meediakampaania või kui muul viisil on oht, et see võib mõjutada kohtunikke.

56 – Eespool 45. joonealuses märkuses viidatud Haase, K., lk 92, tuletab meelde, et meedias avaldatud kahjustavate arvamuste puhul on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et vastavalt EIÕK artikli 6 lõikele 1 lasub EIÕK‑ga ühinenud riikidel teatud kaitsekohustus. Kõnealuse kohustuse kohaselt peab riik võtma positiivseid meetmeid tagamaks, et ajakirjandus jääks pooleliolevat kriminaalmenetlust kajastades objektiivseks.

57 – Vt 55. joonealune märkus.

58 – Mitme liikmesriigi õiguskorra kohaselt vastutab kriminaalmenetluse läbiviimise eest üksnes prokuratuur ja järelikult on tal süüdistuse esitamise ainuõigus. Tema ülesanne on algatada uurimine ja esitada kohtus süüdistus. Seda tehes tegutseb ta oma äranägemisel (otstarbekuse põhimõte) või vastavalt seadusele (seaduslikkuse põhimõte). Prokuratuuri peamine probleem on see, kas valitsevad tingimused võimaldavad tal oma ülesandeid täita poliitiliste mõjutusteta, mis võivad mõjutada tema kohustust jääda erapooletuks. Sellega seoses peetakse probleemseks asjaolu, et prokurör on sageli täitevvõimuga lähedalt seotud või isegi allub talle (selle kohta vt eespool 32. joonealuses märkuses viidatud „Conference of the Chief Justices of the Supreme Courts and Attorney-Generals of the Countries of the European Union”, lk 484 jj). Portugali Ministério Público autonoomia ja haldusstruktuuri kohta vt Pereira, R., „O domínio do inquérito pelo Ministério Público”, Jornadas de direito processual penal e direitos fundamentais (Organizadas pela Faculdade de Direito da Universidade de Lisboa e pelo Conselho Distrital de Lisboa da Ordem dos Advogados, com a colaboração do Goethe Institut), Coimbra, 2004, lk 128–130. Eespool 47. joonealuses märkuses viidatud De Figueiredo Dias, J., lk 362–368, on seisukohal, et Portugali Ministério Público ei kuulu kohtuvõimu hulka, sest tal puudub õigusemõistmise pädevus. Portugali põhiseaduse kohaselt on õigusemõistmise pädevus üksnes kohtutel. Oma suhtelise autonoomsuse tõttu on Ministério Público siiski täitevvõimu ja kohtuvõimu vaheline ühenduslüli.

59 – Vt ka Meyer-Ladewig, J., „Art. 6”, Konvention zum Schutz der Menschenrechte und Grundfreiheiten – Handkommentar, Baden‑Baden, 2003, punkt 85, kes ütleb, et süü tõendatakse õiguslikult lõpliku kohtuotsusega.

60 – Vt Portugali valitsuse kirjalikud märkused, punkt 55 jj.

61 – Eespool 52. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania, punkt 77.

62 – Eespool 46. joonealuses märkuses viidatud Bacigalupo, E., lk 145, viitab asjaolule, et põhiõiguste teooria ja kaasaegse menetlusõiguse kohaselt peetakse in dubio pro reo põhimõtet süütuse presumptsiooni põhiõiguse oluliseks osaks. Juhul kui süütuse presumptsioon ei tulene otseselt siseriiklikust õigusest, viidatakse õigusteoorias EIÕK artikli 6 lõikele 2, kusjuures ollakse üksmeelel, et kõnealune säte nõuab ka in dubio pro reo põhimõtte järgimist. Samamoodi vt ka Marques da Silva, G., Curso de processo penal, 2. kd, Lissabon, 1993, lk 92 jj, kes väidab, et in dubio pro reo põhimõte tuleneb süütuse presumptsioonist. Walter, T., „Die Beweislast im Strafprozess”, Juristenzeitung, 2006, lk 344, väidab seevastu, et in dubio pro reo põhimõte tuleneb õigusriigi põhimõttest, viidates sellise arvamuse põhjenduseks erineva ulatusega kaitsele, mida pakuvad in dubio pro reo põhimõte ja süütuse presumptsioon. Mõnes osas ulatub viimane kaugemale, sest see kehtib ka juhul, kui kohtul pole kunagi vähimatki kahtlust olnud, mistõttu süüdistatavat peetakse süütuks kuni kohtuotsuse langetamiseni. Teisalt läheb in dubio pro reo põhimõte süütuse presumptsioonist kaugemale, sest see hõlmab ka asjaolusid, mis on olulised üksnes menetlusõiguse seisukohast, nt teo toimepanemise aeg kui aegumise kohaldamise tingimus.

63 – Eespool 47. joonealuses märkuses viidatud De Figueiredo Dias, J., lk 213; Tome Garcia, J. A., Derecho procesal penal (väljaandja Andrés de la Oliva Santos jt), Madrid, 1993, lk 453.

64 – 27. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas Windisch vs. Austria (individuaalne kaebus nr 12489/86, punkt 25).

65 – Eespool 62. joonealuses märkuses viidatud Walter, T., lk 348 jj, märgib, et in dubio pro reo põhimõte tähendab üldiselt seda, et otsus tehakse süüdistatava kasuks. Otsuse laad sõltub sellest, milles kaheldakse. Seoses eeluurimise ning esimese astme menetluse suhtes kehtivate menetlustingimuste ja piirangutega tähendab süüaluse kasuks tehtav otsus alati menetluse lõpetamist.

66 – Eespool 47. joonealuses märkuses viidatud De Figueiredo Dias, J. märgib, et kriminaalmenetlusõiguse kohaselt ei tähenda tõendite puudumisel õigeksmõistmine süüdlase kahjuks tehtud otsust, kui süüdistuse esitab prokuratuur (lk 212). Autori sõnul peavad põhjendatud kahtlusel esitatud tõendite veenvuses olema samad õiguslikud tagajärjed nagu olukorras, kus süüdistatava süütuses ei ole kahtlusi (lk 215).

67 – Vt mh 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑83/91: Meilicke (EKL 1992, lk I‑4871, punkt 22) ja 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑380/01: Schneider (EKL 2004, lk I‑1389, punkt 20).

68 – Eespool 67. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schneider, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika.

69 – Vt mh 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia vs. Novello (EKL 1981, lk 3045, punkt 18); 15. juuni 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑422/93–C‑424/93: Zabala Erasun jt (EKL 1995, lk I‑1567, punkt 29); 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑314/96: Djabali (EKL 1998, lk I‑1149, punkt 19) ja eespool 67. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schneider, punkt 22. Kõige uuematest vt kohtujurist Tizzano 18. jaanuari 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑165/03: Längst (EKL 2005, lk I‑5640, punkt 45) ja 30. juuni 2005. aasta otsus samas kohtuasjas (EKL 2005, lk I‑5637, punktid 30–35).

70 – Eespool 67. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schneider, punkt 23.

Full & Egal Universal Law Academy