KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 19. aprillil 20071(1)
Liidetud kohtuasjad C‑145/06 ja C‑146/06
Fendt Italiana Srl
versus
Agenzia Dogane Ufficio Dogane di Trento
Eelotsusetaotlused – Energiatoodete maksustamine – Määrdeõlid – Kasutamine muul otstarbel kui kütusena – Ühtlustamisdirektiivi kohaldamisalast toote kasutusotstarbe väljajätmise mõju – Kehtetuks tunnistamised
1. Käesolevates eelotsusetaotlustes, mille on esitanud Commissione tributaria provinciale di secondo grado di Trento (Trento teise astme maksukohus), küsitakse Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiiv 2003/96(2) võimaldab liikmesriikidel kehtestada või säilitada oma maksusüsteemi mineraalõlitoodetele, mida kasutatakse muul otstarbel kui kütusena. Konkreetsed tooted, mille maksustamist põhikohtuasjas käsitletakse, on määrdeõlid.
2. Direktiivi 2003/96 eelkäija direktiiv 92/81(3) sätestas, et liikmesriigid peavad ühtlustatud aktsiisist vabastama muul otstarbel kui kütusena kasutatavad mineraalõlid. 2001. aastal esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puhul otsustas Euroopa Kohus, et määrdeõlide tarbimisele maksu säilitamisega oli Itaalia jätnud täitmata muu hulgas kõnealusest direktiivist tuleneva maksuvabastusnõude.(4)
3. Asjaomast Itaalia õigusakti ei ole kehtetuks tunnistatud, kuid direktiiviga 2003/96 on direktiiv 92/81 nüüdseks kehtetuks tunnistatud ja asendatud. Uus direktiiv jätab muul otstarbel kui kütusena kasutatavad energiatooted sõnaselgelt kohaldamisalast välja.
Asjakohased õigusaktid
Direktiiv 92/12
4. Alates 1990‑ndatest aastatest on mineraalõlide maksustamise ühenduse tasandil ühtlustamist reguleeritud rühma direktiividega. Alusdirektiiviks võib pidada seni kehtivat direktiivi 92/12(5). Sellega on kehtestatud üldine kord mineraalõlide ja muude toodete (alkohol, alkohoolsed joogid ja tubakatooted) jaoks, „mida maksustatakse aktsiisiga ja sellise kauba tarbimisel otse või kaudselt kogutavate teiste kaudsete maksudega […]”.(6)
5. Artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]onkreetsed sätted aktsiisiga maksustatava kauba maksustamise struktuuri ja maksumäärade kohta nähakse ette eraldi direktiividega”. Konkreetsed mineraalõlisid käsitlevad direktiivid olid algselt direktiiv 92/81 (millega kehtestatakse maksustamise struktuur) ja direktiiv 92/82 (millega kehtestatakse maksumäärad).(7)
6. Direktiivi 92/12 artikkel 3 näeb ette järgmist:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühenduse tasandil järgmistele toodetele, nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides:
– mineraalõlid,
[…]
2. Lõikes 1 loetletud kaubale võib kehtestada teisi eriotstarbelisi kaudseid makse, kui need on kooskõlas aktsiisi ja käibemaksu puhul kohaldatavate maksustamiseeskirjadega maksubaasi ning maksu arvutamise, sissenõudmise ja järelevalve kohta.
3. Liikmesriigid jätavad enesele õiguse kehtestada või säilitada makse lõikes 1 nimetamata kaubale tingimusel, et nimetatud maksud ei too liikmesriikide vahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.
[…]”.
Kombineeritud nomenklatuur
7. Direktiivi 92/12 täpsustavate direktiivide sätetes on viidatud „kombineeritud nomenklatuuri” (edaspidi „KN”) koodidele. KN kehtestati algselt määrusega nr 2658/87(8), et luua ühenduse erinevaid vajadusi rahuldav kaupade nomenklatuur. Erinevate kaupadega seotud koodide kataloog avaldati määruse nr 2658/87 I lisas. Sellest ajast alates on kõnealuse I lisa muudatustega KN‑i regulaarselt uuendatud. Määrdeõlid nagu need, mille maksustamist käsitletakse põhikohtuasjas, on olnud siiski alati klassifitseeritud koodi CN 2710 alla.
Direktiivid 92/81 (maksustamise struktuur) ja 92/82 (maksumäärad)
8. Vastavalt direktiivi 92/81 artikli 2 lõike 1 punktile d hõlmas mõiste „mineraalõli” KN‑i koodi 2710 alla kuuluvaid tooteid ning seega ka määrdeõlisid. Artikli 2 lõige 2 sätestas, et „muud mineraalõlid kui need, mille aktsiisitase on kindlaks määratud direktiiviga [92/82], maksustatakse aktsiisiga juhul, kui need on mõeldud kasutamiseks kütteaine või mootorikütusena või neid müüakse või kasutatakse kütteaine või mootorikütusena […]”. [Siin ja edaspidi on osundatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
9. Direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkt a nõudis, et liikmesriigid peavad vabastama „muul otstarbel kui mootorikütusena või kütteainena kasutatavad mineraalõlid” ühtlustatud aktsiisist „tingimustel, mille nad sätestavad selleks, et tagada maksuvabastuste nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi”.
10. Direktiiv 92/82 nägi ette aktsiisi alammäärad, mida liikmesriigid pidid mineraalõlidele kehtestama. Artikli 2 lõikes 1 olid loetletud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad mineraalõlid. Määrdeõlisid nende hulgas ei olnud.
Direktiiv 2003/96
11. 1. jaanuaril 2004 tunnistati direktiiviga 2003/96 kehtetuks ja asendati nii direktiiv 92/81 kui ka direktiiv 92/82.(9) Osana Kyoto protokolli eesmärkide saavutamise protsessist laiendati sellega samal ajal ühtlustamise süsteemi nii, et see hõlmaks lisaks mineraalõlidele ka muid energiatooteid ja elektrit. Uue direktiiviga sätestati madalaimad üldised maksustamistasemed, mida liikmesriikidel lubati täita paindlikult erinevate maksude abil. Sellega tuldi vastu liikmesriikide soovile kehtestada või säilitada kõnealuste toodete suhtes erinevaid maksuliike.(10)
12. Põhjenduses 22 on öeldud, et „[ü]henduse raamistikku tuleks energiatoodete suhtes kohaldada eriti siis, kui neid kasutatakse kütteainena või mootorikütusena. Maksusüsteemi olemust ja loogikat arvestades tuleb ühenduse raamistiku reguleerimisalast välja jätta […] tooted, mida kütusena ei kasutata, samuti mineraloogilised protsessid. Samal viisil kasutatavat elektrienergiat tuleks käsitleda samamoodi”.
13. Direktiivi 2003/96 artikkel 1 nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid energiatoodete ja elektri maksud vastavalt direktiivile.
14. Artikli 2 lõike 1 punktis b on sätestatud, et direktiivis 2003/96 tähendab mõiste „energiatooted” tooteid, mis kuuluvad CN-koodide 2701, 2702 ja 2704–2715 alla. Nagu eespool mainitud, kuuluvad määrdeõlid CN‑koodi 2710 alla.
15. Artikli 2 lõikes 4 on siiski sõnaselgelt sätestatud, et direktiivi 2003/96 ei kohaldata muu hulgas „b) energiatoodete ja elektrienergia kasutamise suhtes järgmistel otstarvetel:
– energiatoodete kasutamine muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena,
– […].”
16. Direktiivi 2003/96 artikkel 3 sätestab, et „direktiivi 92/12/EMÜ viiteid mineraalõlidele ja aktsiisile käsitatakse mineraalõlide puhul viidetena kõikidele käesoleva direktiivi artiklis 2 nimetatud energiatoodetele ja elektrienergiale ning artikli 4 lõikes 2 nimetatud liikmesriikide kaudsetele maksudele.”
17. Artikkel 14 sätestab muu hulgas teatud asjaoludel kütusena kasutatavate energiatoodete kohustusliku maksuvabastuse.
18. Artikli 24 kohaselt „[l]iikmesriigis tarbimisse lubatud energiatooteid, mis sisalduvad kommertsmootorsõidukite standardsetes paakides ning on ette nähtud kasutamiseks nimetatud sõidukite kütusena, samuti erikonteinerites sisalduvaid energiatooteid, mis on ette nähtud konteinerite varustusse kuuluvate süsteemide kasutamiseks veo ajal, ei maksustata üheski teises liikmesriigis”.
19. Artikkel 30 sätestab:
„[…] direktiivid 92/81/EMÜ ja 92/82/EMÜ [tunnistatakse] kehtetuks alates 31. detsembrist 2003.
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.”(11)
Itaalia õigusaktid
20. Seadusandliku dekreedi nr 504(12) artikli 21 teise lõigu kohaselt maksustatakse CN-koodi 2710 alla kuuluvad tooted (mis hõlmavad määrdeõlisid), mida kasutatakse kütteaine või mootorikütusena, aktsiisiga, mille määr on sama mis võrdväärse kütteaine või mootorikütuse puhul.
21. Kõnealuse seadusandliku dekreedi artikli 62 esimene lõik sätestab: „Lisaks artikli 21 teises lõigus ette nähtud maksule maksustatakse määrdeõlid (CN‑koodid 27 10 00 87–27 10 00 98) tarbimismaksuga, kui need on mõeldud kasutamiseks või neid müüakse või kasutatakse muul otstarbel kui kütteaine või mootorikütusena.”
22. Kohtuasjas C‑437/01(13) tehtud otsuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et säilitades nende sätete alusel maksu määrdeõlide tarbimisele, kui need on mõeldud kasutamiseks või neid müüakse või kasutatakse muul otstarbel kui kütteaine või mootorikütusena, rikkus Itaalia oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 92/12 artikli 3 lõikest 2 ja muudetud direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punktist a. Kohus leidis, et määrdeõlisid võib aktsiisiga maksustada ainult juhul, kui need on mõeldud kasutamiseks mootorikütuse või kütteainena või neid müüakse või kasutatakse mootorikütuse või kütteainena. Muudel juhtudel kehtib kohustus need ühtlustatud aktsiisist vabastada.(14)
23. Kohtuasja toimikust, eriti Itaalia ja komisjoni esitatud märkustest nähtub, et käesolevas asjas mitteolulistel põhjustel ei jõustunud Itaalias siseriiklikud meetmed, mille eesmärk oli järgida Euroopa Kohtu otsust ning viia määrdeõlide siseriiklik maksustamine vastavusse kohaldatavate direktiivide nõuetega. Seega jätkati seadusandliku dekreedi nr 504 sätete kohaldamist ka pärast direktiivi 2003/96 jõustumist ning nimetatud sätetest tulenevad käesolevad eelotsuse küsimused.
Põhikohtuasi ja eelotsusetaotlus
24. 2004. aastal saatis Itaalia pädev maksuhaldur, Agenzia delle Dogane – Ufficio di Trento (Trento tolliamet) Fendt Italiana srl‑ile (edaspidi „Fendt”) kaks teadet, milles nõuti määrdeõlidelt tasumata tarbimismakse ja trahvi ajavahemiku 2003. aasta detsembrist kuni 2004. aasta juulini eest.
25. Fendt vaidlustas nimetatud nõuded pädevas Itaalia esimese astme maakonna maksukohtus Commissione tributaria provinciale di Trento’s, kes jättis tema kaebused rahuldamata. Kohtu arvamuse kohaselt ei olnud direktiiv 2003/96 kohaldatav energiatoodete suhtes, mida kasutati muul otstarbel kui kütteaine või mootorikütusena. Muude toodete maksustamise süsteem oli täielikult reguleeritud üksnes siseriikliku õigusega, nimelt seadusandliku dekreedi nr 504 artikli 62 esimese lõiguga.
26. Fendt esitas nende otsuste peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes leidis, et võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C‑437/01 ning direktiiviga 2003/96 kehtestatud ühenduse mineraalõlide maksustamise korra muudatuste põhjendusi ja eesmärke, ei ole selge, kas seadusandliku dekreedi nr 504 artikkel 62 on ühenduse õigusega kokkusobiv ning kas liikmesriigid on nüüd vabad kehtestama kõnealustele toodetele makse siseriikliku õiguse alusel. Seetõttu otsustas kohus mõlemas kohtuasjas menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule ühesugused eelotsusetaotlused „seadusandliku dekreedi nr 504/95 artiklis 62 ette nähtud maksusüsteemi kokkusobivuse kohta direktiiviga 2003/96/EÜ”.
27. Kaks taotlust liideti hiljem Euroopa Kohtu presidendi 10. mai 2006. aasta määrusega.
28. Küpros, Itaalia ja komisjon esitasid kirjalikud märkused. Fendti ja komisjoni kohtukõned kuulati ära 15. veebruari 2007. aasta kohtuistungil.
Eelotsuse küsimused
Sissejuhatavad märkused
29. Komisjon märkis õigesti, et Euroopa Kohus ei ole eelotsusetaotluse raames pädev tegema otsust siseriiklike õigusaktide kooskõla kohta ühenduse õigusnormidega,(15) mida eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt taotleb. Neil asjaoludel tuleb mõista esitatud küsimusi nii, et soovitakse otsust selle kohta, kas direktiiv 2003/96, mis jätab oma kohaldamisalast välja mineraalõlid, mida kasutatakse muul otstarbel kui kütteainete või mootorikütustena, keelab liikmesriikidel kehtestada tarbimismaksu kõnealusel otstarbel tarbimisele.
30. Sellele küsimusele saab vastata eelotsusetaotlustes (olgugi, et need on lühikesed) esitatud teabe põhjal, millele on kasulikuks täienduseks Itaalia ja komisjoni märkused.
Poolte argumendid
31. Kõik kirjalikud märkused esitanud pooled (komisjon, Küpros ja Itaalia) väidavad, et alates direktiivi 2003/96 jõustumisest ei ole muul otstarbel kui kütusena kasutatavad mineraalõlid enam liikmesriikide poolsest maksustamisest vabastatud (nagu varem nõudis direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkt a). Direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 4 punkt b jätab nüüd direktiivi kohaldamisalast välja „energiatooted”, mida „kasuta[takse] muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteõlina” ning seeläbi varem maksust vabastatud õlid. Sellest tulenevalt võib neid siseriiklikult maksustada.
32. Fendt kirjalikke märkuseid ei esitanud. Käsitlen kohtuistungil Fendti esitatud erinevaid argumente oma alljärgnevas hinnangus.
Hinnang
33. Nõustun komisjoni, Küprose ja Itaaliaga, et direktiiv 2003/96 muutis vastavalt direktiivile 92/81 mineraalõlidele, k.a määrdeõlidele kohaldatud ühenduse maksustamiskorda selliselt, et selle tulemusel ei ole enam nõutav nende vabastamine siseriiklikul tasandil maksustamisest.
34. Direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 4 punkt b jätab energiatooted, mida ei kasutata mootorikütuse ega kütteainena (ja seega ka määrdeõlid, kui neid kasutatakse ettenähtud otstarbel, st määrimiseks), sõnaselgelt direktiivi kohaldamisalast välja. Sellist tõlgendust on rõhutatud põhjenduses 22.
35. Artiklis 14 on seevastu sätestatud muu hulgas kütusena kasutatavate energiatoodete maksust vabastamine teatud asjaoludel erandina aluspõhimõttest (mis sisaldub artiklis 1), et energiatoodete sellist kasutust tuleks maksustada. Seeläbi tunnustatakse selliste toodete kuulumist direktiivi kohaldamisalasse, kuid sätestatakse, et teatud väga spetsiifilisel otstarbel kasutamise korral neid ei maksustata. Seega toimib artikkel 14 väga erinevalt artikli 2 lõikest 4, mis jätab energiatoodete kasutamise muul otstarbel kui kütusena üldse direktiivi kohaldamisalast välja.
36. Nagu komisjon ja Küpros märkisid, et sisaldu muul otstarbel kui kütusena kasutatavad mineraalõlid artikli 14 maksuvabastuste loetelus, samas kui need sisaldusid direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 maksuvabastuste loetelus (koos mineraalõlidega, mida kasutatakse kütusena sarnastel asjaoludel mõnede sellistega, mis on nüüd maksust vabastatud direktiivi 2003/96 artikli 14 kohaselt).
37. Ettevalmistavad dokumendid (travaux préparatoires) kinnitavad, et juba peaaegu aasta enne direktiivi 2003/96 vastuvõtmist oli seadusandja tahe tõepoolest jätta ühenduse õigusega ühtlustamisest välja mineraalõlide maksustamine, mida kasutatakse muul otstarbel kui kütusena.(16)
38. Kohtuistungil tunnistas Fendt, et direktiivi 2003/96 kohaldamisala piirdub mootorikütuse või kütteainena kasutatavate energiatoodetega. Fendt väitis, et just sel põhjusel peab tõlgendama kõnealuse direktiivi artiklit 30 nii, et sellega tunnistati kehtetuks ainult need direktiivide 92/81 ja 92/82 sätted, mis jäävad direktiivi 2003/96 kohaldamisalasse. Järelikult jäi direktiivi 92/81 kohane maksuvabastus muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena kasutatavate mineraalõlide jaoks kehtima. Fendt tugines kehtetuks tunnistamise tagajärgede sellise tõlgenduse kinnitamiseks kohtujurist J. Kokott’i ettepanekule kohtuasjas Alevizos.(17)
39. Ma ei nõustu Fendti väitega, et 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, artikliga 30 tunnistatakse kehtetuks ainult eelmiste direktiivide need sätted, mis jäävad uue direktiivi kohaldamisalasse, ning et direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkt a on seetõttu endiselt kehtiv. Artikli 30 sõnastus on selge ja piiranguteta. Selle ainuke loomulik tähendus on, et direktiivid 92/81 ja 92/82 tunnistatakse tervikuna kehtetuks. Kui seadusandja oleks tahtnud jätta mõned nende direktiivide sätted kehtetuks tunnistamata, oleks olnud seda lihtne teha, loetledes direktiivi 2003/96 artiklis 30 sätted, mida kehtetuks ei tunnistata. Ainus küsimus, millele artikkel 30 esialgu vastust ei andnud, oli see, kuidas tõlgendada viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele teistes ühenduse õigusaktides. Muudatus, millega artiklile 30 lisati teine lõik, kõrvaldas kõnealuse ebakindluse.(18)
40. Kohtuasjas Alevizos käsitletud õigusnorm(19) sätestas, et „31. detsembril 1992 kaotavad kehtivuse järgmiste direktiivide aktsiisiga seotud sätted […]”. Kohtujurist J. Kokott märkis, et selle sätte sõnastusest jäi ebaselgeks, milliste nimetatud direktiivide sätete kohaldamine täpselt lõpetada tuli, milliseid kaupu see mõjutas ja kas nimetatud direktiividel säilis üldse iseseisev kohaldamisala.(20) Ta järeldas, et muutmissäte piirdus nende kaupadega, mille suhtes kohaldati direktiivi, mis seda sisaldas. Seega määrati muudatuse ulatus kindlaks muutmisdirektiivi kohaldamisalaga.(21)
41. Kohtuasjas Alevizos käsitleti siiski käesolevate kohtuasjadega võrreldes täiesti erinevat olukorda. Kohtuasjas Alevizos ei olnud täpselt selge, mille kohaldamine mille suhtes pidi lõppema. Seetõttu oli vaja süstemaatilist tõlgendust, eriti seetõttu, et hilisem direktiiv hõlmas ainult teatud kaupu, samal ajal kui varasemad direktiivid ei olnud selliselt piiratud.(22) Erinevalt sellest on käesolevates asjades direktiivi 2003/96 artiklis 30 sisalduva kehtetuks tunnistamise ulatus täiesti selge: „direktiivid 92/81[/EMÜ] ja 92/82[/EMÜ] [tunnistatakse] kehtetuks”. Püüda kõnealust kehtetuks tunnistamist tõlgendada nii, et see piirduks kehtetuks tunnistava direktiivi kohaldamisalasse jäävate sätetega, on vastuolus artikli 30 ühese sõnastusega. Lisaks sellele hõlmavad kehtetuks tunnistatud direktiivid kitsamat toodeteringi (mineraalõlid) kui direktiiv 2003/96 (energiatooted ja elekter).
42. Juhul kui mõne õigusnormi tähendus on ebaselge, on loomulikult vaja tõlgendada seda normi selle õiguslikus kontekstis.(23) On täiesti teine asi väita, et on olemas üldine tõlgendamisreegel, mille kohaselt juhul, kui õigusaktiga nähakse üheselt mõistetavas sõnastuses ette uued eeskirjad ja varasemate õigusaktide kehtetuks tunnistamine, piirdub kehtetuks tunnistamise ulatus sellegipoolest kehtetuks tunnistatud õigusakti sätetega, mis jäävad kehtestatud uute eeskirjade reguleerimisalasse. Selline lähenemisviis on täiesti alusetu ning ohustaks tõsiselt õiguskindlust.
43. Fendt tuletas veel meelde, et direktiivi 2003/96 eesmärk oli maksustada energiatooteid aitamaks kaasa Kyoto protokolli eesmärkide saavutamisele. Seetõttu ei ole mõistlik järeldada, nagu oleks direktiiviga 2003/96 taaskehtestatud õigus maksustada mineraaltoodete kasutamine muul otstarbel kui kütusena, kuna sellisel otstarbel kasutamine on mittesaastav. Samuti rõhutas Fendt, et direktiivi 2003/96 artikkel 24 vabastab konkreetselt teise liikmesriiki saadetavate kommertsmootorsõidukite kütusepaakides sisalduva kütuse maksustamisest liikmesriigis, kus sõiduk toodeti, kuid kus kütust ei kasutata ning kus see seetõttu saastet ei põhjusta. Kui direktiivi 2003/96 kohaldataks määrdeõlide kasutamisele muul otstarbel kui kütusena, oleks olnud loogiline, et ka sellisel otstarbel kasutamine oleks maksust vabastatud, kuna ka see ei saasta. Võrdväärse vabastuse puudumine aga vastupidi toetab argumenti, et direktiiv 2003/96 ei mõjutanud varasemat direktiivis 92/81 sisaldunud maksuvabastust mineraalõlidele, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.
44. Ma ei leia, et direktiivi 2003/96 kontekst või eesmärk toetaks Fendti tõlgendust. Eelkõige ei näe ma vastuolu Kyoto eesmärkide saavutamise (millele viidatakse põhjenduses 7) ja liikmesriikide võime vahel maksustada mineraalõlisid, mida kütusena ei kasutata. Vastupidi, niisuguseid õlisid kasutatakse selliste sõidukite mootorite ja muude osade määrimiseks, mis emiteerivad atmosfääri süsinikdioksiidi. Põhjenduse 22 esimeses lauses on selgelt öeldud, et „[ü]henduse raamistikku tuleks energiatoodete suhtes kohaldada eriti siis, kui neid kasutatakse kütteainena või mootorikütusena.” Selle taustal tuleb tõepoolest „maksusüsteemi olemust ja loogikat arvestades […] ühenduse raamistiku reguleerimisalast välja jätta […] tooted, mida kütusena ei kasutata […]”.
45. Direktiivi 92/81 kehtetuks tunnistamise ning muul otstarbel kui mootorikütusena või kütteainena kasutatavate energiatoodete direktiivi 2003/96 kohaldamisalast sõnaselge väljajätmise tulemus on, et liikmesriigid on vabad maksustama sellisel otstarbel kasutatavaid õlisid tingimusel, et need maksud vastavad EÜ asutamislepingu üldsätetele (eelkõige EÜ artiklitele 25 ja 90, mis vastavalt keelavad liikmesriikidevahelised impordi- ja eksporditollimaksud ning teiste liikmesriikide kaupadele diskrimineerivate riigimaksude kehtestamise). Ühenduse õiguse ühtlustamise üldpõhimõte on, et aspektid, mis jäetakse ühtlustava ühenduse õigusakti reguleerimisalast välja, jäävad liikmesriikide pädevusse, kes võivad seega reguleerida neid EÜ asutamislepinguga kehtestatud piirides.(24)
46. Seda üldpõhimõtet arvestades ei ole vaja teha kindlaks ühtki sätet, mis pärast direktiivi 92/81 kehtetuks tunnistamist annaks liikmesriikidele sõnaselgelt loa maksustada mineraalõlisid, mida kasutatakse muul otstarbel kui kütusena.
47. Komisjon ja Küpros tuginevad siiski just direktiivi 92/12 artikli 3 lõikele 3 kui sättele, mis annab liikmesriikidele õiguse maksustada energiatooteid, mis on jäetud direktiivi 2003/96 kohaldamisalast välja. Nende mõttekäik on sisuliselt järgmine. Kõnealused määrdeõlid, kui neid kasutatakse muul otstarbel kui kütusena, jäävad direktiivi 2003/96 (millega asendati direktiivid 92/81 ja 92/82) kohaldamisalast välja. Seetõttu ei ole need määrdeõlid mineraalõlid, „nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides” direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Järelikult kohaldatakse nende suhtes kõnealuse direktiivi artikli 3 lõiget 3 ning seega võib liikmesriik neid maksustada.
48. Sellise mõttekäigu puhul aetakse segi mineraalõlide määratlus ja nende konkreetne kasutuseesmärk. Lähemal analüüsil selgub, et vaidlusalused määrdeõlid vastavad direktiivi 2003/96 „mineraalõlide” määratlusele, isegi kui nende konkreetne kasutuseesmärk (kasutamine muul otstarbel kui kütusena) jätab need kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja.
49. Direktiivi 92/12 artikli 3 lõige 1 sätestab, et seda direktiivi kohaldatakse muu hulgas „mineraalõlide” suhtes „nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides”. Algne „asjaomane direktiiv” oli direktiiv 92/81. Kui see direktiiv veel kehtis, oli selge, et määrdeõlid kuuluvad „mineraalõlide”(25) määratluse alla ning on seetõttu hõlmatud direktiivi 92/12 artikli 3 lõikega 1. Direktiivi 2003/96 artikkel 3 sätestab siiski, et „direktiivi 92/12[EMÜ] viiteid mineraalõlidele käsitatakse […] viidetena kõikidele käesoleva direktiivi artiklis 2 nimetatud energiatoodetele ja elektrienergiale […]”.
50. Seetõttu tuleb alates direktiivi 2003/96 jõustumisest direktiivi 92/12 artikli 3 lõiget 1 lugeda järgmiselt: „Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühenduse tasandil järgmistele toodetele, nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides: energiatooted ja elektrienergia […]”. Määrdeõlid on „energiatooted” direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 1 määratluses.(26) Seetõttu on need „mineraalõlid” direktiivi 2003/96 artikliga 3 ümber kirjutatud direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Direktiivi 92/12 artikli 3 lõige 3 lubab liikmesriikidel kehtestada makse „[artikli 3] lõikes 1 nimetamata kaubale”. Kuna kõne all olevad määrdeõlid on siiski hõlmatud artikli 3 lõikega 1, ei saa nendele kohaldada artikli 3 lõikes 3 sisalduvat pädevust.
51. Asjaolu, et direktiivis 92/12 puudub sõnaselge säte, mis lubaks liikmesriikidel muul otstarbel kui kütusena kasutatavatele mineraalõlidele makse kehtestada, ei keela neil, nagu ma juba märkisin,(27) selliseid makse siiski kehtestada.
Ettepanek
52. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, ei keela liikmesriikidel kehtestada tarbimismakse mineraalõlidele, sealhulgas määrdeõlidele, mida kasutatakse muul otstarbel kui kütusena.
1 – Algkeel: inglise.
2 – Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), mida on muudetud käesoleva kohtuasja jaoks olulises osas nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/75/EÜ, (ELT 2004, L 157, lk 100; ELT eriväljaanne 09/02 lk 21).
3 – Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/81/EMÜ,mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksudestruktuuri ühtlustamise kohta (EÜT 1992, L 316, lk 12).
4 – 25. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑437/01: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I‑9861).
5 – Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT 1992, L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179).
6 – Artikli 1 lõige 1.
7 – Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/82/EMÜ, mis käsitleb mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamist (EÜT 1992, L 316, lk 19).
8 – Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 2658/87, tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT 1987, L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382).
9 – Sellega ei tunnistatud kehtetuks ega asendatud alusdirektiivi 92/12, mis kehtib jätkuvalt.
10 – Vt preambuli põhjendused 7 ja 10.
11 – Artikli 30 teine lõik lisati muudatusena direktiiviga 2004/75 (viidatud eespool 2. joonealuses märkuses), mille põhjenduses 5 märgitakse, et artikli 30 sõnastus tuleb selgemaks muuta.
12 – Testo unico delle disposizioni legislative concernenti le imposte sulla produzione e sui consumi e relative sanzioni penali e amministrative (Tootmis- ja tarbimismakse ning vastavaid kriminaal- ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide terviktekst), seadusandlik dekreet nr 504, 26. oktoober 1995 (GURI nr 279 regulaarne lisa, 29.11.1995).
13 – Vt 4. joonealune märkus.
14 – Punkt 30.
15 – Vt 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa (EKL 1964, lk 585, 592 ja 593) ning hilisemast ajast 10. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑346/97: Braathens Sverige (EKL 1999, lk I‑3419, punkt 14).
16 – Travaux préparatoires hõlmab komisjoni 12. märtsi 1997. aasta ettepanekut KOM(97) 30 (lõplik) energiatoodete maksustamise uue direktiivi vastuvõtmiseks ning nõukogu 17. oktoobri 2002. aasta dokumenti 13063/02, 29. oktoobri 2002. aasta dokumenti 13422/02, 13. novembri 2002. aasta dokumenti 14200/02, 27. novembri 2002 aasta dokumenti 14862/02 ADD 1 ning 9. detsembri 2002. aasta dokumenti 15354/02. Eriti asjakohane näib dokument 14200/02. Sellega esitati ettepanekud muu hulgas hilisema direktiivi 2003/96 põhjenduse 22, artikli 2 lõike 4 punkti b ja artikli 14 kohta. Samuti kehtestati sellega nõukogu protokollile lisatav komisjoni ja nõukogu ühise seisukoha tekst, milles kinnitati sõnaselgelt, et liikmesriigid võivad maksustada kasutamist muul otstarbel kui kütusena. Selliste seisukohtade väärtuse kohta vaata siiski 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑292/89: Antonissen (EKL 1991, I‑745, punkt 18). Nõukogu dokumentidega saab tutvuda aadressil .
17 – 25. jaanuari 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑392/05, punktid 29–32.
18 – Vt eespool 11. joonealune märkus.
19 – Direktiivi 92/12 artikli 23 lõige 3, mille üle puudub vaidlus käesolevas kohtuasjas.
20 – Punkt 29.
21 – Punkt 32.
22 – Punktid 31 ja 32.
23 – Vt 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: CILFIT (EKL 1982, lk 3415, punkt 20).
24 – Euroopa Kohtu praktikas väljendatakse seda põhimõtet paljudes erinevates kontekstides. Vt näiteks 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral (EKL 1979, lk 649, punkt 8); 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑127/97: Burstein (EKL 1998, lk I‑6005, punkt 31; 26. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 301/82: SA Clin-Midy (EKL 1984, lk 251, punkt 6); 26. septembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 187/84: Giacomo Caldana (EKL 1985, lk 3013, punkt 19). Liikmesriikide kohustust järgida EÜ asutamislepingu üldpõhimõtteid küsimustes, mida ühenduse tasandil ei ühtlustata, on sõnaselgelt väljendatud 28. jaanuari 1986. aasta otsuses kohtuasjas 270/83: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1986, lk 273, punkt 24) ning 11. juuli 2002. aasta otsuses kohtuasjas C‑294/00: Gräbner (EKL 2002, lk I‑6515, punkt 26).
25 – Vt eespool punkt 8.
26 – Vt eespool punkt 14. Asjaolu, et määrdeõlide kasutamine muul otstarbel kui kütusena jääb tulenevalt artikli 2 lõikest 4 väljapoole direktiivi 2003/96 reguleerimisala, ei mõjuta nende hõlmamist kõnealuse direktiivi artikli 2 kohase „energiatoodete” määratlusega.
27 – Vt eespool punktid 45 ja 46
Full & Egal Universal Law Academy