EUR-Lex -  62006CC0487 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 17. juulil 20081(1)

Kohtuasi C‑487/06 P

British Aggregates Association

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu otsuse peale – Riigiabi –Keskkonnamaks täitematerjalidelt Ühendkuningriigis

1.        Käesolevas apellatsioonkaebuses palub British Aggregates Association (edaspidi „BAA” või „apellant”) tühistada Esimese Astme Kohtu 13. septembri 2006. aasta otsus (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”),(2) millega jäeti rahuldamata tema hagi komisjoni 24. aprilli 2002. aasta otsuse peale mitte esitada Ühendkuningriigis täitematerjalidele kehtestatud keskkonnamaksu kohta vastuväiteid(3) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2.        Teisalt on komisjon sama kohtuotsuse peale esitanud vastuapellatsioonkaebuse, mille ese on Esimese Astme Kohtu otsus osas, milles otsustatakse esimese astme hagi vastuvõetavuse küsimus.

I.      Apellatsioonkaebuse aluseks olevad asjaolud

3.        Käesoleva kohtumenetluse aluseks olevad asjaolud on vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud järgmiselt.

4.        Täitematerjalid on keemiliselt inertsed abrasiivsed materjalid, mida kasutatakse ehitustöödel. Neid võib kasutada iseseisvalt, näiteks mulde või ballastina, või segatuna sidusainete nagu tsemendi või bituumeniga.

5.        Aggregates Levy (täitematerjalidele kohaldatav maks; edaspidi „AGL”) kehtestati Ühendkuningriigis 2001. aasta Finance Act’iga (2001. aasta rahandusseadus), mis jõustus 1. aprillil 2002.

6.        2002. aasta Finance Act’iga tehti maksusüsteemi mõned muudatused, muuhulgas nähti ette maksuvabastus jäätmete puhul, mis tulenevad teatud mineraalide – täpsemalt kiltkivi, kiltsavi, peeneteraline plastne savi ja kaoliin – kaevandamisest, ning üleminekuperiood maksu rakendamiseks Põhja-Iirimaal.

7.        AGL-i kohaldatakse määras 1,60 Inglise naela tonni sellise täitematerjali kohta, mida kasutatakse Ühendkuningriigis kaubanduslikul eesmärgil. Nimetatud maks ei puuduta eksporditavaid ega enne töötlemist Ühendkuningriigist välja veetavaid täitematerjale.

8.        Seadus näeb ette, et täitematerjali ei maksustata neljal juhul: kui see on otseselt maksust vabastatud, kui seda on varem ehitusel kasutatud, kui selle suhtes on juba täitematerjali maksu kohaldatud või kui seaduse jõustumise kuupäeval ei asu see oma päritolukohas.

9.        BAA on ühendus, mis ühendab iseseisvaid väikeettevõtjaid, kes käitavad Ühendkuningriigis karjääre.

10.      Kaks ettevõtjat, kellel ei ole mingisugust seost apellandiga, saatsid komisjonile 24. septembri 2001. aasta kirjaga kaebuse AGL‑i mõningate aspektide kohta – eelkõige teatud materjalide välistamine selle kohaldamisalast, ekspordi maksust vabastamine ja Põhja-Iirimaad puudutavad erandid –, mis nende arvates on vastuolus asutamislepingu sätetega riigiabi valdkonnas.

11.      Ühendkuningriik teatas 20. detsembril 2001 komisjonile riigiabi kavast „Täitematerjali maksu järk‑järguline rakendamine Põhja-Iirimaal”.

12.      Komisjon palus 6. veebruari 2002. aasta kirjaga Ühendkuningriiki esitada esiteks kaebuse kohta oma seisukoht ja teiseks anda AGL‑i kohta täiendavat teavet. Ühendkuningriik vastas 19. veebruari 2002. aasta kirjaga.

13.      Apellant esitas 11. veebruaril 2002 High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division’ile AGL‑i peale kaebuse.

14.      15. aprilli 2002. aasta kirjaga esitas apellant komisjonile AGL-i peale kaebuse, milles ta väitis, et teatud materjalide AGL‑i kohaldamisalast väljajätmine ja ekspordi maksust vabastamine kujutavad endast riigiabi ning Põhja-Iirimaad puudutavad erandid, millest Ühendkuningriigi ametivõimud olid teatanud, on ühisturuga kokkusobimatud.

15.      High Court of Justice jättis oma 19. aprilli 2002. aasta otsusega BAA kaebuse rahuldamata.

16.      Komisjon tegi 24. aprillil 2002 vaidlusaluse otsuse. Ta leidis esiteks, et AGL ei sisalda riigiabi elemente EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ja teiseks, et Põhja-Iirimaale antud maksuvabastus on ühisturuga kokkusobiv.

17.      Apellant esitas High Court of Justice’i otsuse peale apellatsioonkaebuse Court of Appeal’ile (England & Wales), kes peatas menetluse kuni Esimese Astme Kohtu otsuse tegemiseni selle hagi suhtes, mille BAA oli vahepeal vaidlusaluse otsuse peale esitanud.

II.    Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

18.      BAA palus oma hagiavalduses, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. juulil 2002, tühistada vaidlusalune otsus, välja arvatud osas, milles see käsitleb Põhja-Iirimaale antud maksuvabastust. Ühendkuningriigile anti luba astuda kostja nõuete toetuseks menetlusse.

19.      Hagi aluseks oli neli väidet. Esimeses väites viitas apellant EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumisele. Teises väitis ta, et vaidlusalune otsus ei ole põhjendatud. Kolmandaks viitas apellant sellele, et komisjon rikkus oma kohustust algatada ametlik uurimismenetlus, ning neljandaks sellele, et komisjon rikkus esialgse uurimise käigus oma kohustusi.

20.      Komisjon väitis kõigepealt, et, hagi on vastuvõetamatu, kuna apellandil puudub kaebeõigus EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Ta kinnitas, et apellant ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlustatud otsusest isiklikult puudutatud, kuna ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et AGL oleks vähemalt ühe tema liikme konkurentsiolukorda oluliselt kahjustanud. Komisjon leidis sellega seoses, et apellandi esitatud etteheited on põhjendamata.

21.      Esimese Astme Kohus tunnistas hagi vaidlustatud kohtuotsuses vastuvõetavaks, kuid jättis selle sisuliselt tervikuna rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja apellandilt.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

22.      Apellant esitas eespool käsitletud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 27. novembril 2006.

23.      Apellant palub vaidlustatud kohtuotsuse tühistada. Lisaks palub ta Euroopa Kohtul tühistada vaidlusalune otsus, välja arvatud osas, mis puutub Põhja‑Iirimaale antud maksuvabastust. Lõpuks palub apellant, et komisjonilt mõistetaks välja apellatsioonimenetluse ja esimese astme kohtumenetlusega seonduvad kulud.

24.      Komisjon palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja tunnistada esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatuks. Teise võimalusena palub ta tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks ja/või jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Lõpuks palub ta mõista kohtukulud välja apellandilt.

25.      Ühendkuningriik, menetlusse astuja esimeses astmes, palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

IV.    Õiguslik analüüs

26.      Komisjon vaidlustab oma vastuapellatsioonkaebuses Esimese Astme Kohtu otsuse osas, milles see tunnistab hagi esimeses astmes vastuvõetavaks. Komisjon arvates tuleneb nimetatud hagi vastuvõetamatusest ka apellatsioonkaebuse vastuvõetamatus. Seega tuleb enne apellatsioonkaebuse analüüsimist analüüsida vastuapellatsioonkaebust.

A.      Vastuapellatsioonkaebus

27.      Komisjon väidab esiteks, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta tunnistas BAA hagi vastuvõetavaks. AGL on tema sõnul üldkohaldatav meede, mis potentsiaalselt puudutab piiramatut hulka ettevõtjaid Ühendkuningriigis ning seetõttu ei saa seda käsitada BAA liikmeid isiklikult puudutavana. Järelikult on ka komisjoni otsusel, mis seda meedet kinnitab, üldine kohaldamisala.

28.      Teiseks heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei ole nõuetekohaselt uurinud AGL‑i poolt BAA liikmete konkurentsiolukorrale põhjustatud olulise kahju olemasoluga seonduvat tingimust.

29.      Teen kõigepealt lühikese kokkuvõtte kohtupraktikast, mis käsitleb riigiabi järelevalvemenetluses tehtavate otsuste peale esitatavate hagide vastuvõetavuse tingimusi, ning seejärel uurin järjestikku komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu otsusega seoses esitatud kahte vastuvõetamatuse väidet.

1.      Riigiabi järelevalvemenetluses tehtavate otsuste peale esitatavate hagide vastuvõetavuse tingimusi käsitlev kohtupraktika

30.      Riigiabi järelevalvemenetluses tehtavate komisjoni otsuste adressaatideks on vaid asjassepuutuvad liikmesriigid.

31.      Kohtuotsusest Plaumann vs. komisjon(4) alguse saanud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga.

32.      Riigiabi valdkonnas täpsustati seda reeglit esmalt kohtuotsuses Cofaz(5). Lähtudes kohtupraktikast, mis käsitleb komisjoni poolt määruse nr 17/62 alusel tehtud otsuste peale esitatud hagisid(6), möönis Euroopa Kohus, et ametliku uurimismenetluse lõpus tehtud otsuse peale võivad menetluse algatada need riigiabi saanud ettevõtja konkurendid, kes osalesid uurimismenetluses aktiivselt, kuid siiski tingimusel, et nende seisundit turul on abimeetme tõttu oluliselt kahjustatud(7). Järgnenud kohtuasjades kaotas hagejast ettevõtja osavõtt menetlusest järk‑järgult oma tähtsuse ja ühenduste kohus keskendus peamiselt meetme majanduslikule mõjule turul, tunnustades hageja konkurentsiolukorrale tekitatud kahju hagi vastuvõetavuse hindamisel põhikriteeriumina.

33.      Üheksakümnendate aastate alguses lõi Euroopa Kohus tuntud kohtuasjades Matra(8) ja Cook(9) – lähtudes erinevatest eesmärkidest, mis iseloomustavad riigiabi järelevalvemenetluses EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud esialgset uurimist ja EÜ artikli 88 lõike 2 kohast ametlikku uurimismenetlust – alused vastuvõetavuse tingimuste eristamiseks vastavalt sellele menetlusstaadiumile, mille lõpus on hagi esemeks olev otsus vastu võetud. Kohtuasjale Cofaz viitamata, kuid sisuliselt sama arutluskäiku järgides märkis Euroopa Kohus nendes otsustes, et komisjoni otsuse puhul mitte algatada EÜ artikli 88 lõike 2 kohast menetlust, oleksid selles sättes ette nähtud menetluslikud tagatised olnud õigustatud isikutele kindlustatud vaid siis, kui neil oleks olnud võimalus vaidlustada otsus ühenduste kohtus. Nii jõudis Euroopa Kohus nendes kohtuasjades järeldusele, et hagid, mille on esitanud isikud, keda tuleb EÜ artikli 88 lõike 2 alusel käsitada asjassepuutuvate isikutena, on vastuvõetavad.

34.      Nagu juba mainitud, on Euroopa Kohus viidatud kohtupraktikat hiljuti – apellatsioonimenetluses, milles komisjon palus üle vaadata kohtuotsustes Cook ja Marta kehtestatud põhimõtted ja Esimese Astme Kohtu poolt nendele antud tõlgendus – kinnitanud ja täpsustanud. Kohtuasja komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum (ARE)(10) punktides 34–37 ühendas Euroopa Kohus vastuvõetavuse tingimused, millest tuleb antud hetkel lähtuda, kui tahetakse esitada hagi otsuse peale, mis on vastu võetud ilma EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust algatamata. Need tingimused on lähtuvalt hagi esitaja eesmärkidest erinevad. Juhtudel, kui eesmärk seisneb EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevate hageja menetluslike õiguste kaitses, ja sellega soovitakse sisuliselt saavutada, et komisjon algataks ametliku uurimismenetluse, on hagi tunnistatud vastuvõetavaks ainuüksi tingimusel, et hageja tõendab, et ta on nimetatud sätte tähenduses asjassepuutuv isik. Kui aga hagi esitaja seab kahtluse alla selle, „kas abi hindamise otsus kui selline on põhjendatud”, ei piisa nimetatud asjaolust ja hageja peab tõendama ka seda, et tema puhul on täidetud kohtuotsusega Plaumann kehtestatud kitsamad vastuvõetavuse tingimused, esitades näiteks tõendi selle kohta, et vaidlustatud otsuse esemeks oleva meetme kohaldamine kahjustab oluliselt tema seisundit turul.

35.      Kokkuvõtteks võib meeldetuletatud kohtupraktika põhjal öelda, et riigiabi valdkonnas tehtud komisjoni otsuste peale esitatud hagide vastuvõetavuse tingimused erinevad sellest lähtudes, millises menetlusstaadiumis nad on tehtud ja mis on hagi esitaja eesmärk, ning erinevus seisneb peamiselt hageja huvide kahjustamise erinevas määras, mida viimane peab tõendama.

36.      Komisjoni vastuapellatsioonkaebuses esitatud etteheiteid tuleb analüüsida käsitletud kohtupraktika kontekstis.

2.      Esimese Astme Kohtu poolt selle arvesse võtmata jätmine, et AGL on üldkohaldatav meede

37.      Komisjon kinnitab, et Esimese Astme Kohus tegi õigesti, kui ta jättis esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetavust uurides kohaldamata eespool viidatud kohtuotsused Cook ja Matra, olles eelnevalt tõdenud, et apellant ei piirdunud „sellega, et vaidlusta[s] komisjoni keeldumise ametliku uurimismenetluse algatamisest”, vaid „sea[dis] kahtluse alla ka vaidlustatud otsuse põhjendatuse”(11). Samas tegi Esimese Astme Kohus komisjoni arvates vea, kui ta järeldas, et nimetatud otsus puudutas apellanti isiklikult. Komisjon märgib, et AGL on üldkohaldatav õigusakt, mis kehtestab maksu, mille sissenõudmise tingimused on sätestatud objektiivses ja abstraktses sõnastuses. Niisugusena avaldab see negatiivset mõju mitte ainult apellandi liikmetele, vaid potentsiaalselt piiramatule arvule ettevõtjatele. Seega ei uurinud Esimese Astme Kohus kõnealuse meetme olemust, vaid piirdus ainuüksi selle mõjude hindamisega apellandi kolmele liikmele, põhjendamata nimetatud ettevõtjate valikut neile omaste asjaoludega, mis neid kõigist teistest maksukohustuslastest eristab. Komisjon väidab, et kui Euroopa Kohus peaks Esimese Astme Kohtu seisukohta kinnitama, tähendaks see, et kindlaksmääramata arv isikuid saaksid vaidlustada riigiabi valdkonnas seoses üldkohaldatavate meetmetega tehtud otsuseid, mille tagajärjel kaotaks EÜ artiklis 230 ette nähtud isikliku puutumuse tingimus oma tähenduse.

38.      Kuna analüüsitav etteheide on eraldiseisev sellest, mis käsitleb viga, mille Esimese Astme Kohus olevat teinud AGL‑i mõju hindamisel apellandi liikmete konkurentsiolukorrale, siis tuleks seda loogiliselt võttes tõlgendada nii, et komisjon soovib sellega kinnitada, et kui vaidlusalune meede on üldkohaldatav, ei piisa hagi vastuvõetavuse hindamiseks ainuüksi kohtuotsuses Cofaz sätestatud kriteeriumist, mis seondub riigiabi meetme tõttu apellandi konkurentsiolukorrale tekkinud olulise kahjuga.

39.      Mainin kohe, et minu arvates ei leia niisugune tees Euroopa Kohtu ega Esimese Astme Kohtu praktikas kinnitust.

40.      Eelkõige ei ole otsustavat tähtsust komisjoni meenutatud kohtupraktikal. Need kohtuotsused käsitlevad esiteks ühisturuga kokkusobimatuteks tunnistatud meetmetest potentsiaalsete kasusaajate esitatud hagisid ja teiseks ühe ettevõtja hagi, kes hages lubatud riigiabi skeemist potentsiaalsete kasusaajate konkurendina. Seega käsitlevad need uuritavast olukorrast erinevaid õiguslikke ja faktilisi olukordi.

41.      Teisalt ei näi mulle, et seda kohtupraktikat võiks tõlgendada komisjoni pakutud tähenduses.

42.      Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus jätsid vastavalt kohtuotsustes Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon(12) ning Arbeitsgemeinschaft Deutscher Luftfahrt-Unternehmen ja Hapag-Lloyd vs. komisjon(13) rahuldamata neile esitatud hagid, kui nad olid tuvastanud, et vaidlustatud otsused kujutasid endast ühisturuga kokkusobimatuteks tunnistatud siseriiklike õigusnormide potentsiaalsete kasusaajate jaoks „üldkohaldatava[id] meetme[id], mida kohaldatakse objektiivselt kindlaks määratud olukordadele, millel on õiguslikud tagajärjed teatud kategooria isikute suhtes, kes on üldiselt ja abstraktselt määratletud”, ja et järelikult puudutasid need otsused hagejaid vaid neile omase objektiivse tunnuse tõttu, et nad on nimetatud õigusnormidest potentsiaalselt kasusaajad(14). Kohtuotsuses Kahn Scheepvaart vs. komisjon(15) tunnistas Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuks hagi, mille oli esitanud komisjoni poolt heakskiidetud üldise abikava raames võetavatest meetmetest potentsiaalselt kasusaavate ettevõtjate konkurent. Selle kohtuotsuse põhjendustes märkis Esimese Astme Kohus muuhulgas, et „vaidlustatud otsuse vastuvõtmine võib hageja konkurentsiolukorda mõjutada vaid potentsiaalselt ja kaudselt”, kuna see otsus käsitleb „üldise abikava kinnitamist, mille potentsiaalsed kasusaajad on kindlaks määratud vaid üldiselt ja abstraktselt, tegeliku kasusaaja ja seega tema tegeliku konkurendi olemasolu eeldab aga abikava konkreetset kohaldamist individuaalse abi andmise kaudu”(16).

43.      Erinevalt sellest, mida näib kinnitavat komisjon, ei arva ma, et nendest kohtuotsustest võiks tuletada, et otsust riigi üldkohaldatava meetme kooskõla kohta EÜ artikliga 87 ei saaks põhimõtteliselt vaidlustada sellest meetmest kasusaavad ettevõtjad või nende konkurendid. Minu arvates tuleneb nendest kohtuotsustest vaid see, et niisugustel asjaoludel ei piisa hagejast ettevõtja kaebeõiguse põhjendamiseks vaid sellest, et ta on kasusaaja või konkurent, ning see ettevõtja peab tõendama ka seda, et ta on olukorras, mis eristab teda enamikust ettevõtjatest, keda meede puudutab, ning individualiseerib teda kohtuotsuse Plaumann tähenduses.

44.      Lisaks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on alates kohtuotsusest Codorniu(17) sõnaselgelt kinnitanud, et asjaolu, et ühenduse õigusakt on üldkohaldatav, ei välista seda, et see võib puudutada teatavaid ettevõtjaid otseselt ja isiklikult. Olles seda kohtuotsust meelde tuletanud, kinnitas Euroopa Kohus hiljuti ühe Esimese Astme Kohtu otsuse, milles viimane oli tunnistanud vastuvõetavaks mõnede Belgia koordineerimiskeskuste hagi, mille nad olid esitanud komisjoni otsuse peale tunnistada nende keskuste suhtes kohaldatav maksustamiskord ühenduse õigusega vastuolus olevaks.(18)

45.      Asjaolu, et komisjoni otsus on väljendatud üldmeetmena, nagu käesolevas kohtuasjas, kuna see lubab üldiselt ja abstraktselt kindlaksmääratavate ettevõtjate suhtes kohaldatavat maksustamiskorda, ei välista seega seda, et see võiks mõningaid nendest ettevõtjatest neile omaste tunnuste tõttu otseselt ja isiklikult puudutada.

46.      Seega nagu eespool kirjeldatud, on Euroopa Kohus alates kohtuotsusest Cofaz asunud riigiabi valdkonna otsuste peale esitatud hagide suhtes seisukohale, et kohtuotsusega Plaumann kehtestatud tingimusi tuleb pidada täidetuks, kui konkurendist ettevõtja tõendab, et vaidlustatud otsuse esemeks olev meede võib tema seisundit turul oluliselt kahjustada. Eeltoodu põhjal näib mulle, et niisugune reegel peaks kehtima nii juhul, kui vaidlustatud otsuse ese on individuaalne abi, kui ka juhul, kui see otsus on tehtud üldise abikava või muu üldkohaldatava meetme kohta.(19) Lisaks sellele kinnitab sellist lahendust sõnaselgelt ka eespool viidatud kohtuotsuse ARE punkt 70.(20)

47.      Veel on vaja märkida, et BAA väidetav kahju ei tulene asjaolust, et tema liikmed on kohustatud AGL‑i maksma, vaid nende ebasoodsast konkurentsiolukorrast, mis tuleneb sellest, et mõned konkurentidest tootjad on maksust vabastatud. Seega ei viita apellant oma liikmete huvide kahjustamisele AGL maksukohustuslastena, vaid nende huvide kahjustamisele sellega, et neile avaldub maksust vabastatud tootjate konkurentsialane surve. Teiste sõnadega ei vaidlusta apellant mitte maksu kohaldamist kui sellist, vaid abielementi, mis seondub viisiga, millega määrati kindlaks selle kohaldamisala.

48.      Neil asjaoludel näib mulle, et peaks olema välistatud komisjoni kartus, et BAA hagi vastuvõetavust tunnustades võib jõuda selleni, et nende isikute hulk, kellel on võimalik üldkohaldatavate meetmete peale hagi esitada, laieneb praktiliselt piiramatult, „mille tagajärjel kaotab EÜ artiklis 230 ette nähtud „isikliku puutumuse” mõiste oma tähenduse”.(21)

49.      Komisjon kinnitab lõpuks, et apellandi kolme liikme valik, kelle konkurentsiolukorda Esimese Astme Kohus arvestas, on meelevaldne ja põhjendamata. Mulle näib, et see argument esiteks kordab vastustajast institutsiooni teesi, mida ma eespool kritiseerisin ja mille kohaselt ei piisa juhul, kui on tegemist üldkohaldatava meetmega, hagi vastuvõetavuseks sellest, kui hageja tõendab, et tema seisundit turul on oluliselt kahjustatud, ning teiseks on see tees etteruttav võrreldes komisjoni teise etteheitega vaidlustatud kohtuotsuses, mis käsitleb Esimese Astme Kohtu ekslikku ja ebapiisavat hinnangut AGL‑i mõjule apellandi liikmete konkurentsiolukorrale. Igal juhul piisab sellest, kui selle kohta märkida, nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 on õigesti meelde tuletatud, et kohtupraktika kohaselt on vastuvõetav selline hagi, mille on esitanud ühendus, kes tegutseb ühe või mitme oma sellise liikme eest, kes oleksid võinud ise vastuvõetava hagi esitada.(22) Seega peab ühendus apellandina esitama tõendid selle kohta, et ühel või mitmel tema liikmel on individuaalne kaebeõigus, ning Esimese Astme Kohus peab hindama, kas see on tõendatud. Neil asjaoludel sõltub see, kas ühenduse poolt Esimese Astme Kohtule niisuguseks uurimiseks esitatav teave on õigesti valitud või mitte, lõpuks siiski vaid selle uurimise tulemustest.

50.      Eeltoodud põhjendustest lähtudes ei leia ma, et komisjoni poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud esimese väite võiks tunnistada vastuvõetavaks.

51.      Seega asun analüüsima komisjoni vastuapellatsioonkaebuses esitatud teist etteheidet.

3.      Esimese Astme Kohtu viga BAA liikmete konkurentsiolukorrale põhjustatud olulise kahju olemasoluga seonduva tingimuse hindamisel

52.      Komisjon kinnitab eelkõige, et Esimese Astme Kohus piirdus BAA liikmete konkurentsiolukorrale põhjustatud olulise kahju olemasolu uurides – vaatamata kohtupraktikale ning eriti eespool viidatud kohtuotsusele Cofaz – vaid kinnitusega, et kolme ettevõtja, kellele AGL on kohustuslik, ja maksust vabastatud ettevõtjate vahel on konkurents.

53.      Nagu eespool kirjeldatud, tunnistatakse kohtupraktika praeguses seisus – juhul kui hageja tõendab, et vaidlustatud otsuse esemeks olev meede on niisugune, et võib põhjustada olulist kahju tema seisundile turul – konkurendi poolt EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esitanud hagi vastuvõetavaks eeldusel, et kohtuotsused Cook ja Matra ei kuulu kohaldamisele. Seega ei saa ettevõtja niisugusel juhul tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abisaaja ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et temaga seonduv faktiline olukord individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga.(23)

54.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–63 kontrollis Esimese Astme Kohus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väidet analüüsides seda, kas apellant „on asjakohaselt esitanud põhjused, mille tõttu AGL võib oluliselt kahjustada tema liikmetest vähemalt ühe seisundit täitematerjalide turul”.(24) Ta tuvastas, et vaidlusaluse maksu eesmärk oli suunata osa kasutamata täitematerjalide nõudlusest asendustoodetele, mis olid maksust vabastatud, ning et Inglise ametivõimud soovisid selle sekkumisega vähendada kasutamata täitematerjalide nõudlust keskmiselt 8–9% aastas. Teiseks tegi Esimese Astme Kohus kindlaks, et mõned apellandi liikmed, täpsemalt Torrington Stone, Sherburn Stone Co. Ltd ja Cloburn Quarry, on otsesed konkurendid maksust vabastatud materjalide tootjatele, kes on muutunud konkurentsivõimeliseks tänu AGL-i kehtestamisele. Kolmandaks uuris ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–61 ning punktis 65 nende kolme ettevõtja individuaalset olukorda seoses ekspordi maksust vabastamisega. Uuritud andmetest lähtudes lükkas Esimese Astme Kohus komisjoni väite tagasi.

55.      Nimetatud kohtuotsuse põhjendustest selgub uuritava küsimusega seoses, et Esimese Astme Kohus ei piirdunud mitte ainult selle tuvastamisega üldiselt, et AGL‑iga maksustatud ja sellest maksust vabastatud toodete vahel on konkurents, vaid rajas oma järelduse apellandi liikmete seisundile turul tekitatud kahju osas mitmetele asjaoludele, mis põhinevad osaliselt AGL olemusel ja eesmärgil ning osaliselt apellandi esitatud andmetel. Nimetatud andmed tõendavad eelkõige esiteks suurenenud konkurentsialast survet, mille alla apellandi liikmetest väiksemõõtmelised ettevõtjad maksu kohaldamise tõttu sattusid, ja ka sellele järgnenud raskusi laovarude haldamisel, ja teiseks mõju, mida ekspordi maksust vabastamine põhjustas hindadele, mida kasutasid siseturul need ettevõtjad, kes ka eksporditurul tegutsesid.

56.      Vastupidiselt komisjoni väitele ei piirdunud Esimese Astme Kohus seega vaid selle tuvastamisega, et maksustatud ja maksust vabastatud toodete vahel on konkurents. Mis puutub komisjoni meenutatud kohtuotsustesse, siis neis käsitletavatel faktilistel asjaoludel ei näi olevat niisugust analoogiat, mis võimaldaks neid vaidlustatud kohtuotsusega võrdlemisel kasutada.(25)

57.      Komisjon väidab veel, et Esimese Astme Kohtu analüüs seoses Torrington Stone’i olukorraga ei olnud piisav, kuna kohus ei täpsustatud kui suur osa tagajärgedest „hindades, ettevõtja turuosades või kasumlikkuses” oli tingitud suurenenud konkurentsialasest survest, mis all viimane AGL‑i kohaldamise tõttu kannatas. Sarnaselt kritiseerib komisjon ka Esimese Astme Kohtu hinnangut Sherburn Stone’i olukorrale.

58.       Sellega seoses piisab, kui märkida, et Euroopa Kohus on hiljuti täpsustanud, et konkurentsi kahjustamine, mis võib hagejat kohtuotsuste Plaumann ja Cofaz mõttes individualiseerida, ei pea „tingimata [tulenema] sellistest asjaoludest nagu käibe märkimisväärne langus, suur finantskahju või turuosa märkimisväärne vähenemine pärast asjaomase abi andmist”,(26) niisugune kahju võib seisneda ka „tulu saamata jäämise[s] või negatiivsema[s] arengu[s] võrreldes olukorraga, kui abi ei oleks antud”(27).

59.      Lõpuks väidab komisjon, et nii eeldatavat abi saanud ettevõtjaid kui ka nendega konkureerivaid ettevõtjaid on potentsiaalselt kindlaksmääramata hulk ja AGL‑i mõju konkurentsile on sektoraalse ulatusega. Nendel asjaoludel võib vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt tehtud järelduste põhjal möönda, et ettevõtja saab abimeetme tõttu saadud olulist kahju tõendada, ja seega olla tunnistatud asjaomase abi heaks kiitnud otsusest EÜ artikli 230 tähenduses isiklikult puudutatuks ka siis, kui tema olukord ei erine mingil moel paljude teiste ettevõtjate olukorrast.

60.      Tegemist on samade argumentidega, mis esitati esimeses etteheites ja mida teise etteheite kontekstis tuleb minu arvates tõlgendada Euroopa Kohtule esitatud ettepanekuna kohaldada hagejast ettevõtja konkurentsiolukorrale tekitatud kahju hindamisel rangemaid kriteeriume juhul, kui on tegemist üldkohaldatava meetmega.

61.      Kohtupraktika näib teatud määral seda suunda kinnitavat. Nagu kohtujurist Jacobs oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas ARE märkis „on kohtupraktikas samuti kohaldatud rangemaid tingimusi (kuigi mitte järjekindlalt), et teha kindlaks, kuidas üldine abikava mõjutab hageja konkurentsiseisundit”.(28) Näiteks viitas kohtujurist Jacobs eespool viidatud kohtuotsusele Khan Schepvaart. Samas tähenduses võib tõlgendada ka nimetatud kohtuotsuse ARE punkti 72.(29)

62.      Vaatamata eelöeldule leian siiski, et komisjoni soovitatud suunda ei tuleks vähemalt käesolevatel asjaoludel järgida.

63.      Üldiselt tuleb eelkõige märkida, et määrates kindlaks tingimusi, millele pidi ettevõtja vastama, et tal oleks õigus kaevata otsuse peale, millega anti luba konkurentidest ettevõtjatele abi anda, kergendas kohtuotsus Cofaz hagejal, kes ei ole vaidlustatud akti adressaat, kohtuotsuse Plaumann alusel lasuvat tõendamiskoormist. Alates kohtuotsusest Cofaz piisab sellest, kui hagejast ettevõtja tõendab, et abimeede kahjustab oluliselt tema konkurentsiolukorda, et tal tekiks kaebeõigus otsuse peale, millega selleks meetmeks luba anti, ning sel juhul ei oma tähtsust asjaolu, et kindlaksmääramata arv teisi konkurente võiksid samuti analoogsele kahjule tugineda.(30)

64.      Mis puutub käesoleva juhtumi asjaoludesse, siis neid tuleb eristada kohtuotsuste Khan Scheepvart ja ARE omadest. Esimeses kohtuasjas oli vaidlustatud otsusega heaks kiidetud abikava, mille Madalmaade valitsus pidi rakendama individuaalsete toetuste andmise kaudu. Nagu Euroopa Kohus märkis, ei olnud niisugustel asjaoludel võimalik individualiseerida ei komisjoni poolt heakskiidetud meetmetest tegelikke kasusaajaid ega nende konkurente. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et kahju, millele hagejad viitasid, oli vaid oletatav. Ka kohtuotsuse ARE aluseks olnud asjas piirdus vaidlusalune maa erastamise kava vaid sellega, et individualiseeris potentsiaalsete kasusaajate kategooriad. Seega ei olnud võimalik kindlaks teha tulevasi kasusaajaid ega nende arvu ning seetõttu ka mitte nende konkurente ega nende arvu. Käsitletavas kohtuasjas on aga vaatamata sellele, et vaidlusalune siseriiklik meede on üldkohaldatav, selle kohaldamisala siiski kindlaks määratud nii, et on võimalik kindlaks teha nii need ettevõtjad, kes on maksukohustuslased kui ka need, kes on maksust vabastatud ja kes apellandi sõnul on seetõttu soodsamas olukorras.

65.      Peale selle ei tohi minu arvates jätta tähelepanuta asjaolu, et vaidlusaluse siseriikliku meetme selge eesmärk on suunata osa kasutamata täitematerjalide nõudlusest asendustoodetele. Järelikult on tegemist meetmega, millega soovitakse otseselt mõjutada käsitletava toote turu struktuuri ja seega ka sellel turul tegutsevate ettevõtjate konkurentsiolukorda.(31) Mitmeid kordi mainitud kohtuotsuses Lenzing kinnitas Euroopa Kohus muuhulgas veel, et „[kahju] ulatus [apellandi seisundile turul võib] varieeruda sõltuvalt mitmest tegurist, nagu asjaomase turu struktuur või kõnealuse abi olemus”. Seetõttu näib mulle, et abi olemusega seonduvate asjaolude hulgas tuleb arvesse võtta ka neid mõjusid, mida siseriiklik ametivõim tahab oma sekkumisega saavutada, ning seda sõltumata nende mõjude sektoraalsest olemusest.

66.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et ka teine etteheide, mille komisjon vaidlustatud kohtuotsuse kohta esitas, tuleb tagasi lükata.

67.      Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta vastuapellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

4.      Kokkuvõtvad märkused vastuapellatsioonkaebuse kohta

68.      Veel tuleb analüüsida apellandi argumenti, mille ta esitas vastuapellatsioonkaebusele vastuseks, mille kohaselt on ainuüksi asjaolu, et ta oli oma hagi toetuseks esimeses kohtuastmes viidanud sellele, et komisjon rikkus EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud kohustust algatada ametlik uurimismenetlus, piisav selleks, et hagi tervikuna – s.h vaidlusaluse otsuse sisulist osa kahtluse alla seadvad väited – oleks kohtuotsuste Cook ja Matra alusel vastuvõetav.(32) Sellel argumendil on tähtsust vaid juhul, kui Euroopa Kohus jõuab vastupidiselt minu ettepanekule järeldusele, et apellandi puhul ei ole täidetud kohtuotsustes Plaumann ja Cofaz sätestatud tingimused. Niisugusel juhul peaks Euroopa Kohus hindama, kas ja millises osas võib hagi tunnistada kohtuotsuste Cook ja Matra alusel vastuvõetavaks.

69.      Selle argumendi analüüs annab mulle ainet edasiseks mõtiskluseks. Lähtun sellest, et ma ei kavatse hakata arutlema võimaluse üle muuta praegust kohtupraktikat seoses komisjoni poolt riigiabi järelevalvemenetluses tehtud otsuste peale esitatud hagide vastuvõetavuse tingimustega.(33) Esitan seega vaid mõned põgusad märkused.

70.      Nagu eespool sai kohtupraktika põhjal meenutatud, erinevad vastuvõetavuse tingimused – mis peavad hageja puhul olema täidetud, kui ta esitab hagi EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuse peale juhul, kui EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust ei algatata – sõltuvalt sellest, kas hagiga taotletakse hageja menetluslike õiguste kaitset, mis tuleneb viimatinimetatud sättest, või soovitakse seada kahtluse alla see, „kas abi hindamise otsus kui selline on põhjendatud”. Esimesel juhul piisab sellest, kui on tõendatud, et hageja on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses; teisel juhul on vaja tõendada, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult kohtuotsuse Plaumann tähenduses. Lisaks sellele peab hageja juhul, kui ta hageb asjast huvitatud isikuna EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, oma hagis sõnaselgelt nimetama otsesed põhjused, kuidas tema arvates on tema nimetatud sättest tulenevaid menetluslikke õigusi rikutud või kuidas komisjon rikkus EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud kohustust algatada ametlik uurimismenetlus. Euroopa Kohus välistab peaaegu igasuguse võimaluse kõrvalda nimetatud põhjenduste puudumises seisnev puudus varemesitatud põhjenduste ümbersõnastamisega.

71.      Minu arvates peituvad selle eriti keeruka ja pigem formaalse kohtupraktika põhjused nõudes tagada, et juhul, kui hagi on esitanud isik, kes tugineb ainult sellele, et ta on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ei läheks ühenduste kohtu kontroll vaidlustatud otsuse üle kaugemale sellest, mis on vajalik, et kindlustada nimetatud sättega antud menetluslike õiguste kaitse. Sellega oleks tegemist juhul, kui nimetatud kohus ei piirduks nende tingimuste täitmise kontrolliga, mis näitavad, kas ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine on õigustatud – st et ei ole tõsiseid raskusi meetme riigiabina klassifitseerimisel(34) ja/või tema ühisturuga kokkusobivuse hindamisel –, vaid tuvastaks riigiabi olemasolu (nende asjaolude olemasolu, mis kokku moodustavad riigiabi, mille kohta komisjon on kinnitanud, et see nii ei ole) või et ei ole täidetud need tingimused, millele komisjon viitas kinnitamaks, ta on toiminud asutamislepingule vastavalt. Niisugustel juhtudel saavutaks hageja peale ametliku uurimismenetluse võimaliku algatamise ka komisjoni sidumise eespool nimetatud ühenduste kohtu järeldustega(35) ja vähemalt osaliselt selle otsuse – st õigusakti, mida ta oma EÜ artikli 88 lõikel 2 põhineva kaebeõiguse alusel ei oleks vaidlustada saanud – sisu ette kindlaksmääramise, mis tegelikult tehakse alles selle menetluse lõpus.

72.      Samas ei tundu mulle, et eespool nimetatud nõude laiendada vaidlustatud õigusakti kohtulikku kontrolli ka kaebeõigusele, mille apellant esile tõi, täitmine eeldaks seda, et viimatinimetatu peaks hagi põhjenduste koostamisel järgima hagi vastuvõetavuse tagamiseks teatavaid kindlaksmääratud vorme. Selleks piisab, kui käsitada põhjendusi – mis on vormiliselt suunatud sellele, et tuvastada riigiabi olemasolu või selle kokkusobimatus ühisturuga – nii, nagu oleksid need põhjendused sisuliselt suunatud sellele, et viidata tõsiste raskuste olemasolule meetme klassifitseerimisel või tema kooskõla hindamisel või vähemalt vaidlusaluses otsuses niisuguste raskuste välistamiseks toodud põhjenduste asjakohasuse vaidlustamisele.

73.      Olen siiski veendunud, et siinkohal analüüsitud kohtupraktika keerukus ja selle kohtupraktika kohaldamisel ilmnenud raskused tulenevad just EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtavate otsuste eriliselt olemusest.

74.      Need ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata tehtud otsused on koostatud esialgse uurimise lõpus, mis on läbi viidud piiratud aja jooksul ning ainult komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelise dialoogi käigus. Seadusandja soovi kohaselt pidi need õigusaktid komisjonis kooskõlastatama, vältimaks kauakestvat igakülgset uurimist juhtudel, mil on juba prima facie ilmne, et riigiabiga tegemist ei ole või et see abi on ühisturuga kokkusobiv.

75.      Nende õigusaktide olemusest lähtudes tekib mul küsimus, kas poleks otstarbekam, kui niisuguste aktide ühenduste kohtu poolne kontroll piirduks igal juhul ja seega hageja kaebeõigusest sõltumatult nende tingimuste täitmise kontrolliga, mis näitavad, kas ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine on õigustatud, või tõdemisega, et selles osas, et meede ei kujuta endast riigiabi või et see abi on siiski ühisturuga kokkusobiv, tõsiseid kahtlusi ei ole. Eespool nimetatud uurimismenetluse lõpus komisjoni poolt tehtud otsuse peale esitatud hagi tühistamise asjas tuleks „sisuliste küsimuste” suhtes otsuse tegemiseks, st riigiabi olemasolu või selle puudumise tuvastamiseksvõi abi ühisturuga kokkusobivuse kindlakstegemiseks, suunata tagasi. Nii oleks välistatud see, et ühenduste kohus – tehes lõpliku otsuse küsimustes, milles komisjon on tegelikult teinud vaid prima facie otsuse esialgse uurimismenetluse lõpus – ületaks tavapärase õiguspärasuse kontrolli piirid, mida ta peab tühistamishagide puhul järgima.

76.      Kui tulla lõpuks BAA argumendi juurde, mida käsitleti eespool punktis 68, siis eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kui ta saab tugineda vaid sellele, et ta on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, siis vastupidiselt tema enese väitele ei andnud ainuüksi asjaolu, et tema esimeses astmes esitatud hagi väidete hulgast üks käsitles komisjoni kohustuse algatada ametlik uurimismenetlus rikkumist, talle õigust selleks, et Esimese Astme Kohus oleks teinud otsuse AGL‑i kvalifitseerimiseks EÜ artikli 87 lõike 1 alusel.

B.      Põhiapellatsioonkaebus

77.      Vaidlusalune otsus välistab AGL‑i kvalifitseerimise riigiabina, kuna selles on tõdetud, et see ei anna ühtki valikulist eelist. Põhiapellatsioonkaebuse toetuseks esitatud esimene, kolmas ja neljas väide kritiseerivad seda, et vaidlustatud kohtuotsus kinnitab selles osas komisjoni hinnangut. Analüüsin neid väiteid nüüd järgemööda (alapunktid 2, 3 ja 4). Enne seda analüüsi teen lühiülevaate kohtupraktikast valikulisuse valdkonnas (alapunkt 1).

78.      Apellatsioonkaebuse teine väide, mida analüüsin alapunktis 5, käsitleb selle kontrolli ulatust, mille Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse suhtes läbi viis.

79.      Lõpuks käsitlen alapunktis 6 viiendat ja kuuendat väidet, milles heidetakse Esimese Astme Kohtule ette vastavalt komisjoni kohustuse algatada ametlik uurimismenetlus hindamisel ja vaidlustatud otsuse piisava põhjendatuse hindamisel tehtud õigusnormi rikkumisi.

1.      Lühiülevaade kohtupraktikast riigiabi valikulisuse valdkonnas

80.      EÜ artikli 87 lõike 1 kohaselt peab riigiabina kvalifitseeritav meede soodustama teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, seega peab nimetatud meetmel olema valikuline olemus.

81.      Valikulisuse kriteeriumide alusel on riigiabi valdkonna normide kohaldamisalast välistatud nn üldmeetmed, millega kavatsetakse toetada mitte konkreetseid tegevusi või ettevõtjaid, vaid kõiki niisuguseid ettevõtjaid, kes selle riigi territooriumil tegutsevad. Kohtupraktikas on sellega seoses esiteks täpsustatud, et avalikku sekkumist määramata arvu kasusaajate huvides, kes on kindlaks määratud objektiivsete kriteeriumite alusel, tuleb analüüsida kui abikava, mis kujutab endast valikulist meedet, kui see oma kohaldamiskriteeriumide tõttu soodustab teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, välistades teised.(36) Teiseks on kohtupraktika selgitanud, et EÜ artikli 87 lõikega 1 võivad olla keelatud isegi esmapilgul üldmeetmena näivad meetmed, mis ei ole sektoraalselt ega territoriaalselt määratletud ega ole suunatud piiratud kategooriale ettevõtjatest, kui nende rakendamiseks, eriti seoses adressaatide valiku, summa ja rahalise sekkumise tingimustega, on siseriiklikele ametivõimudele antud diskretsiooniõigus. Lisaks on Euroopa Kohus kinnitanud, et abi võib olla valikuline isegi juhul, kui see hõlmab kogu majandusharu.(37)

82.      Üldisemalt tuleneb kohtupraktikast, et valikulisuse tingimuse täidetust tuleb hinnata juhtumipõhiselt, eesmärgiga kontrollida, kas kõnealune meede – arvestades tema olemust, kohaldamisala, ‑viisi ja mõjusid – hõlmab soodustusi, millest saavad kasu üksnes teatavad ettevõtjad või teatavad tegevusvaldkonnad või mitte.(38) Kui on kindlaks tehtud, et niisugune soodustus on olemas, siis võib isegi see, kui uue maksuga ei maksustata konkreetseid ettevõtjaid, kujutada endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.(39)

83.      Kohtupraktikas on viitega maksualastele riiklikele sekkumistele siiski täpsustatud, et riigiabi mõiste alt võivad välja jääda ka meetmed, mis on oma olemuselt valikulised, kuna nendega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, kui selline erinev kohtlemine tuleneb maksusüsteemi olemusest või selle ülesehitusest.(40) Euroopa Kohtu hinnangul tuleneb sellest, et EÜ artikli 87 lõiget 1 kohaldades meetme valikulisust hinnates „tuleb kontrollida, kas antud õigusliku korra raames võetud meede soodustab teatud ettevõtjaid võrreldes teistega, kes asuvad võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras”.(41)

84.      Seda, kas Esimese Astme Kohus rikkus mitmeid õigusnorme, mida apellant talle oma esimese, kolmanda ja neljanda väitega ette heidab, tuleb hinnata eelkõige eespool meenutatud kohtupraktikast lähtudes.

2.      Esimene väide, mis käsitleb EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumist

85.      Esimese väitega vaidlustab BAA vaidlustatud otsuse selle tõttu, et tema sõnul on selles EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisel pandud toime mitu õigusnormi rikkumist. Täpsemalt esitab apellant kolm etteheidet.

86.      Esiteks olevat Esimese Astme Kohus kohaldanud abi mõistet ebaobjektiivselt. Apellant märgib, et kohtupraktikast lähtudes ei takista asjaolu, et maksumeetmel on üldpoliitiline eesmärk, selle meetme kvalifitseerimist riigiabina, tuleb vaid hinnata, kas seadusandja poolt selle meetme kohaldamisala määratledes tehtud eristamised on meetme olemuse ja üldise ülesehituse seisukohast õigustatud. Vaidlustatud kohtuotsuses oli Esimese Astme Kohus aga võtnud erineva seisukoha ja möönnud, et liikmesriikidel on keskkonnakaitse eesmärke järgivate maksumeetmete kohaldamisala määratlemisel laiaulatuslik kaalutlusruum, ja välistanud selle, et neil meetmetel võib olla valikuline olemus isegi juhul, kui nendega tehakse vahet võrreldavates olukordades olevate ettevõtjate vahel, mida ei saa keskkonnakaitse eesmärkidega õigustada.

87.      Teiseks oli Esimese Astme Kohus apellandi arvates hinnanud abi valikulisust kohtuasjas Adria‑Wien Pipeline(42) antud hinnangust erinevalt.

88.      Lõpuks oli Esimese Astme Kohus välistanud AGL‑i valikulise olemuse, kuna valdkond, milles seda kohaldatakse, ei olnud täpselt määratletud. Kolmas etteheide tuleks minu arvates tunnistada vastuvõetamatuks, kuna sellega tahetakse sisuliselt seada kahtluse Esimese Astme Kohtu faktihinnangud.

89.      Seega analüüsin nüüd ainult esimest ja teist etteheidet, mida minu hinnangul tuleks käsitleda koos.

90.      Sellega seoses tuleb arvesse võtta eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 114–118 ja 120–121. Esimese Astme Kohtu arutluskäigu eri etapid võib kokku võtta järgmiselt.

91.      Kõigepealt määratleb Esimese Astme Kohus keskkonnamaksu „autonoom[s]e maksumee[tmena]”,(43) mis ei kuulu üldisesse maksusüsteemi ja mida „iseloomustavad selle keskkonnaalane eesmärk ja eriline maksubaas”(44). Sellest definitsioonist tuleneb, et maksustatavatele tegevustele analoogsete tegevuste, millel on võrreldav keskkonnamõju, keskkonnamaksuga maksustamata jätmist ei saa käsitada sarnaselt maksuvabastusega, mis teeb tavapäraselt ettevõtjal lasuvatest kohustustest erandi.(45)

92.      Edasi märgib Esimese Astme Kohus, et liikmesriikidel on oma keskkonnapoliitika alase pädevuse valdkonnas „õigus kehtestada valdkondlikke keskkonnamakse, et saavutada teatud keskkonnaalaseid eesmärke”. Liikmesriigid on iseäranis vabad „erinevate olemasolevate huvide kaalumisel määratlema oma prioriteete keskkonnakaitse valdkonnas ja määrama sellest tulenevalt kindlaks kaubad ja teenused, mida nad otsustavad keskkonnamaksuga maksustada”.(46)

93.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 teeb Esimese Astme Kohus järelduse, et sellises õiguslikus raamistikus on „komisjoni kohustus riigiabi käsitlevate ühenduse õigusnormide seisukohast keskkonnamaksu hindamisel võtta arvesse EÜ artiklis 6 viidatud nõudeid, mis on seotud keskkonnakaitsega”. Esimese Astme Kohtu sõnul on see järeldus põhjendatud nimetatud artikli sõnastusega, mis „näeb ette, et need nõuded tuleb integreerida sellise süsteemi määratlemisse ja rakendamisse, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata”.

94.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120 ja 121 lükkas Esimese Astme Kohus tagasi apellandi argumendi, mis põhines kohtuotsusel Adria-Wien Pipeline. Ta märkis, et nimetatud kohtuotsuses „oli Euroopa Kohtu ülesanne uurida mitte ainult keskkonnamaksu materiaalõigusliku kohaldamisala piiramist nagu käesolevas asjas, vaid üksnes kehalisi esemeid tootvate ettevõtjate osalist vabastamist nimetatud maksust […]”.(47) Järgmisena tõi Esimese Astme Kohus esile selle, et „vaidlustatud eristamine [ei puudutanud] mitte kõnealuse keskkonnamaksuga maksustatud toote liiki, vaid tööstuslikke kasutajaid olenevalt sellest, kas nad tegutsevad riigi majanduse esmases ja teiseses valdkonnas või mitte”.

95.      Eespool käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktidest ilmnev Esimese Astme Kohtu lähenemine oli täiesti uus võrreldes ühenduse kohtupraktikaga valikulisuse kriteeriumi kohaldamisel ja riigiabi mõiste kohaldamisel EÜ artikli 87 lõikes 1 tähenduses üldisemalt.

96.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piisa EÜ artiklis 87 sätestatud keelu kohaldumise vältimiseks sellest, kui kõnealune riiklik meede on fiskaalne, majanduslik või sotsiaalne või kui sellel on keskkonnakaitse eesmärgid(48). Nagu ühenduste kohus on korduvalt kinnitanud, määratleb see säte liikmesriigi meetmeid nende tagajärgedest, mitte nende põhjustest või eesmärkidest lähtuvalt.(49)

97.      Seega võetakse meetme eesmärke arvesse alles pärast selle meetme kvalifitseerimist riigiabina, st tema kokkusobivuse hindamisel ühisturuga. Kui ühenduste kohus on meetme kvalifitseerimisel teatud juhtudel võtnud arvesse liikmesriigi seadusandja tahet meetme vastuvõtmisel ja meetme eesmärke, siis on ta seda teinud mitte selleks, et a priori välistada meede EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast, vaid selleks, et hinnata, kas abi olemasolu tingimused on täidetud.(50)

98.      Selleks et keskkonnamaksu eesmärkidest lähtudes õigustada võimalikku vahetegemist ettevõtjate (või toodete) vahel, kes (või mis) on neid eesmärke arvestades võrreldavates olukordades, asetab Esimese Astme Kohus end selgelt nimetatud kohtupraktikast väljapoole. See lähenemine välistab tegelikult a priori võimaluse näha mõnede ettevõtjate keskkonnamaksuga maksustamata jätmises EÜ artikli 87 tähenduses valikulist soodustust ning jätab kõrvale mistahes kaalutlused võimalikust konkurentsisuhtest nende ettevõtjate ja maksukohustuslastest ettevõtjate vahel ja seda järelikult kõnealuse meetme mõjude hindamisest olenemata(51).

99.      Vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles on analüüsitud BAA väiteid vastuolude olemasolu kohta AGL-i kohaldamisala määratlemisel,(52) on jõutud järeldusteni, mis ei ole vastuvõetavad olukorras, kus analüüsimisel on parameetriks võetud kõnealuse maksusüsteemi olemus või selle ülesehitus vastavalt eespool punktis 83 meenutatud kohtupraktikale(53). Lähtudes eeldusest, et liikmesriigid on vabad keskkonnamaksu kohaldamisala määratlemisel erinevaid olemasolevaid huvisid kaaluma,(54) leidis Esimese Astme Kohus, et võimalikud vastuolud või erinev kohtlemine võivad olla õigustatud ka juhul, kui neid põhjendatakse muude eesmärkidega, mis ei tulene keskkonnakaitsest ega seega järelikult meetme sisemisest loogikast(55).

100. Mis puutub vaidlustatud otsuse nendesse põhjendustesse, millega lükati tagasi BAA argumentatsioon, mis põhines kohtuotsusel Adria-Wien Pipeline, siis Esimese Astme Kohtu analüüs keskendub kõnealuse meetme vormilistele aspektidele nagu siseriiklik ametivõimu kasutatud normitehnika. Konkurentsimõju seisukohast ei ole siiski olulist erinevust ühtse maksu, millest tehakse kindlaksmääratud isikutele erand, ja kindlaksmääratud isikute suhtes kehtestatud maksukohustuse vahel, millest tehakse teiste võrreldavas olukorras olevate isikute suhtes erand. Ka antud juhul näib mulle, et vaidlustatud kohtuotsuses kaugenetakse lähenemisest, mis eelistab meetme mõjudel põhinevat analüüsi.

101. Minu arvates ei tohiks Euroopa Kohus kinnitada seda lahendust, milleni Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudis, kuigi see puudutab vaid riiklikke sekkumisi, mis seisnevad maksukohustuse kehtestamises kindlaksmääratud valdkonna suhtes keskkonnakaitse eesmärgil.

102. Konkurentsi kahjustada võivate riiklike sekkumiste täielikku välistamist järelevalve alt, mida komisjon teostab asutamislepingu riigiabivaldkonna normide alusel, ei saa tegelikult põhjendada ei asjaoluga, et liikmesriikidel on pädevus maksu‑ ja keskkonnavaldkonnas, ega ka EÜ artiklis 6 sätestatud ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse keskkonnakaitse nõuete integreerimise põhimõttega. Täpsemalt ei nõua EÜ artikli 6 järgimine minu arvates seda, et meetme kvalifitseerimisel EÜ artikli 87 lõike 1 alusel arvestataks ka keskkonnaeesmärke – nõude integreerida need eesmärgid ühenduse järelevalvesse riigiabi üle saab väga hästi täita ka siis, kui neid võetakse nõuetekohaselt arvesse ajal, mil toimub selle meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamine EÜ artikli 87 lõike 3 alusel.

103. Eeltoodud kaalutlustel leian, et esimene väide, mis käsitleb EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumist, on põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles kohus järeldab, et AGL-i kohaldamisala võis põhjendada üksnes selle maksu keskkonnakaitse eesmärkidest tulenevate kaalutlustega.

3.      Kolmas väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi AGL‑i olemuse ja üldise ülesehituse hindamisel

104. Apellant esitab kolmanda väitega seoses kolm etteheidet.

105. Esiteks heidab BAA Esimese Astme Kohtule ette, et viimane luges „saastaja maksab” põhimõtte alusel põhjendatuks AGL‑i kohaldamise teatavatele kasutamata materjalidele, millele ei olnud asendustooteid, kuid vaidlustatud kohtuotsuses leidis see kohus siiski, et asendamatuse tõttu võib selle maksu kohaldamisalast välistada mõned kasutamata materjalide kasutamise viisid, mis muidu oleksid maksustatud. BAA järeldab sellest, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136 asendas Esimese Astme Kohus komisjoni põhjendused enda omadega. Peale selle „kohaldas ta valikuliselt” „saastaja maksab” põhimõtet ja jättis oma järeldused piisavalt põhjendamata. Minu arvates on see etteheide täiel määral vastuvõetav, kuna vastupidiselt komisjoni ja Ühendkuningriigi väitele puudutab see õigusküsimusi.

106. Minu arvates apellant ei eksi, kui ta kinnitab, et „saastaja maksab” põhimõte ei kuulu vaidlusaluse otsuses toodud AGL‑i eesmärkide kirjeldusse, milles viidatakse sõnaselgelt vaid ümbertöödeldud täitematerjalide või muude asendusmaterjalide kasutamise suurendamisele ning täitematerjalide ratsionaalse kasutamise edendamisele.

107.  Apellandi viidatud kohtuotsuses DIR International, kui Euroopa Kohus oli meenutanud, et EÜ artikli 230 alusel teostatava õiguspärasuse kontrolli tegemisel ei tohi ühenduste kohus asendada vaidlustatud otsuse vastuvõtja põhjendust enda omaga, täpsustas see kohus, et „kuigi Esimese Astme Kohus võib tühistamishagi käsitledes jõuda vaidlustatud otsuse põhjendusi analüüsides teistsugusele tõlgendusele kui selle akti andja või teatud juhtudel koguni lükata akti andja ametliku põhjenduse tagasi, ei saa ta seda teha, kui selleks ei ole mingisugust sisulist põhjendust”.(56) Vastupidiselt Esimese Astme Kohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 ei näi mulle antud juhul, et vaidlusaluse otsuse põhjendust 31, milles komisjon kinnitas, et „the environmental costs of aggregate extraction that the United Kingdom seeks to address through the AGL include noise, dust, damage to biodiversity and visual amenity”, võiks tõlgendada viitena, kuigi kaudsena, „saastaja maksab” põhimõttele.

108. Kuigi eeltoodu põhjal võib järeldada, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta asendas vaidlusaluse otsuse põhjenduse enda omaga, leian ma siiski, et vaidlustatud kohtuotsust ei peaks selle tõttu tühistama, kuna põhjendusi on võimalik asendada. Nagu komisjon minu arvates õigesti märgib, põhinesid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136 Esimese Astme Kohtu poolt tagasi lükatud apellandi väited valel eeldusel, mille kohaselt komisjon olevat vaidlusaluses otsuses leidnud, et AGL‑i kohaldamisalast nende kasutamata materjalide välistamine, mida kasutatakse muul moel kui täitematerjalina, on seetõttu põhjendatud, et puuduvad asendustooted. Tegelikult selgub selle otsuse põhjendustest,(57) et nimetatud materjalide välistamine tunnistati olevaks kooskõlas AGL‑i valdkondliku olemusega ja Ühendkuningriigi seadusandja tahtega kehtestada maks üksnes täitematerjalidele.

109. Mis puutub apellandi ülejäänud argumentidesse, mis ta esimese etteheite raames esitas, siis minu meelest tuleb need tagasi lükata. Ühelt poolt on vaidlustatud kohtuotsus apellandi tõstatatud küsimuses piisavalt põhjendatud. Teiselt poolt ei saa eelmises punktis käsitletud põhjustel minu arvates Esimese Astme Kohtule ette heita „saastaja maksab” põhimõtte „valikulist kohaldamist”, nagu apellant seda teeb.

110. Teiseks vaidlustab apellant mõned vaidlustatud kohtuotsuse osad, milles Esimese Astme Kohus lükkas tagasi väited, mille kohaselt on AGL‑i eesmärkidega vastuolus mõnede kaevandamisest tulenevate maksust vabastatud jäätmete maksustamine. See etteheide puudutab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 112 ja 137.

111. Punktis 112 tõlgendas Esimese Astme Kohus mõningaid vaidlusaluses otsuses, eelkõige selle põhjenduses 29 toodud mõisteid ja jõudis järeldusele, et selles põhjenduses ja kogu vaidlusaluses otsuses „kasutas [komisjon] sõnu „esmased materjalid” tähistamaks peamiselt AGL-iga maksustatavaid täitematerjale ja sõnu „teisesed materjalid” viitamaks peamiselt maksust vabastatud täitematerjalidele, mis on seaduses täpselt loetletud”. Apellant märgib, et selles sõnastuses on tõlgendusviga.

112. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 29 märkis komisjon muuhulgas, et „the AGL will be levied only on virgin aggregate. It will not be levied on aggregates extracted as a by-product or waste from other processes (secondary aggregates), nor will it be levied on recycled aggregates”.

113. Mulle näib raskesti mõistetav anda selles põhjenduses kasutatud väljendile „teisesed täitematerjalid” erinev tähendus sellest, mis tuleneb sellele väljendile eelnevast definitsioonist: „kõrvaltoodetena või muude tootmisprotsesside jäätmetena tekkinud täitematerjal[id]”. Seega ei saa minu meelest nõustuda Esimese Astme Kohtu kinnitusega, mille kohaselt näib komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 29 piirduvat kinnitusega, et „AGL-iga ei maksustata tuletatud tooteid ega esmakordse kaevandamise jäätmeid, kui need on muudetud seadusega maksust vabastatud”.

114. Peale selle, nagu apellant minu arvates õigesti märkis, on Esimese Astme Kohtu tõlgendus väljendile „teisesed täitematerjalid” vastuolus vaidlusaluse otsuse põhjendusega 32 – millel on selle otsuse ülesehituses võtmeroll, kuna see määratleb AGL-i ülesehituse ja kohaldamisala –, milles komisjon märgib, et „the structure and the scope of the tax reflect the clear distinction between the extraction of virgin aggregates, bearing with it undesirable environmental consequences, and the production of secondary or recycled aggregates, which makes an important contribution to the treatment of rock, gravel and sand incidentally arising from excavations or from other works or treatments lawfully carried out for different purposes”.

115. Seetõttu leian, et Esimese Astme Kohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 vaidlusalust otsust tõlgendades vea, mida tuleb käsitada õigusnormi rikkumisena.

116. Apellant vaidlustab veel vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137, milles Esimese Astme Kohus luges õigustatuks mõnede kaevandamisest tulenevate maksust vabastatud jäätmete maksustamine. Apellandi sõnul asendas Esimese Astme Kohus selles punktis vaidlusaluse otsuse põhjendused enda omadega, tõi hindamisvigu sisaldavad põhjendused ja moonutas mõningaid tõendeid.

117. Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealuste kõrvaltoodete maksustamise õigustamisel ei piirdunud Esimese Astme Kohus „saastaja maksab” põhimõttele viitamisega, vaid viitas ka täitematerjalide ratsionaalsema kaevandamise ja töötlemise eesmärgile, mis on vaidlusaluses otsuses AGL‑i eesmärkide hulgas nimetatud. Seega ei leia ma, et selles punktis võiks Esimese Astme Kohtule ette heita vaidlusaluse otsuse põhjenduste asendamist. Ülejäänud etteheidete osas piisab, kui märkida esiteks, et vaidlustades need asjaolud, mida Esimese Astme Kohus nimetas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 (võimatus vähendada kõrvaltoodete mahtu, hinnaerinevus ja Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kiri), soovib apellant sisuliselt seda, et Euroopa Kohtus teeks vaidlustatud kohtuotsuses tehtud faktihinnangud uuesti, ja teiseks, et apellant ei ole tõendanud, et Esimese Astme Kohus moonutas talle uurimiseks esitatud tõendeid.

118. Eeltoodu põhjal leian, et apellandi kolmanda väite raames esitatud teise etteheidega tuleb nõustuda osas, milles sellega heidetakse Esimese Astme Kohtule ette viga vaidlusaluse otsuse tõlgendamisel. Ülejäänud osas tuleb see etteheide minu arvates tagasi lükata, kuna see on osaliselt põhjendamata ja osaliselt vastuvõetamatu.

119. Kolmandaks kinnitab apellant, et Esimese Astme Kohus eksis, kui ta pidas õigustatuks seda, et mõnesid kasutamata täitematerjale, nagu kiltkivi, kiltsavi ja savi, ei maksustata. BAA sõnul asendas Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse põhjenduse selles osas enda omaga, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130, 131, 133 ja 134 kinnitas, et see erand julgustas kasutama neid maksustamata täitematerjale asendustoodetena kasutamata täitematerjalidele, mis olid AGL‑iga maksustatud. Peale selle, et Esimese Astme Kohtu põhjendus ei olevat õige, tulenevat see menetluses esitatud tõendite (eelkõige Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kiri) moonutamisest, olevat ebapiisav ja rikkuvat apellandi kaitseõigust, kuna esimese astme menetluses ei antud viimasele võimalust selles küsimuses oma märkusi esitada.

120. Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130 leidis Esimese Astme Kohus, et AGL-i kohaldamisalast teatud materjalide – täpsemalt kiltsavi ja kiltkivi, mis on madala kvaliteediga, savi ning kaoliini ja peeneteralise plastse savi jäätmed – väljajätmine „võimaldab neid kasutada keskkonnamaksuga maksustatud kasutamata täitematerjalide asendajana ning võib seeläbi kaasa aidata kasutamata täitematerjalide kaevandamise ja kasutamise ratsionaliseerimisele”. Nagu komisjon õigesti märgib, jõudis Esimese Astme Kohus sellele järeldusele tõdemuse alusel, mis ei allu Euroopa Kohtu kontrolli ning mille kohaselt on neid materjale „seni [...] nende suurte veokulude tõttu täitematerjalina vähe kasutatud”.

121. Peale selle tuleb meelde tuletada, et kasutamata täitematerjalide kaevandamise ja kasutamise ratsionaliseerimine on üks AGL‑i eesmärkidest, mis on vaidlusaluses otsuses nimetatud.(58) Sellest tuleneb vastupidiselt apellandi kinnitusele, et Esimese Astme Kohus ei asendanud selles osas põhjendust enda omaga.

122. Ma ei pea põhjendatuks ka seda apellandi kinnitust, mille kohaselt on vaidlusaluses otsuses toodud AGL‑i olemuse ja üldise ülesehituse definitsioon vastuolus maksuvabastusega, mille eesmärk on julgustada kasutama niisuguseid kasutamata täitematerjale, mida tänaseni on traditsiooniliselt täitematerjalidena kasutatavate materjalide asendustoodetena vähe kasutatud. Nagu Esimese Astme Kohus minu arvates õigesti järeldas, on selle maksuvabastuse eesmärk tegelikult, nagu vaidlusaluses otsuses nimetatud, täitematerjalide kasutamise ratsionaliseerimine.

123. Lõpuks näib mulle, et Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirjale viitavas osas ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punkti 131 võimalik tõlgendada nii, nagu apellant seda teeb, ja et selles punktis ei ilmne mingisugust nimetatud dokumendi moonutamist.

124. Seetõttu leian ma, et apellandi kolmanda väite raames esitatud kolmas etteheide tuleb tagasi lükata, kuna see on põhjendamata.

125. Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal leian, et apellatsioonkaebuse kolmas väide on eespool punktides 108 ja 118 toodud küsimustes põhjendatud ja ülejäänud osas vastuvõetamatu või põhjendamata.

4.      Neljas väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumisi ekspordi maksust vabastamise hindamisel

126. Apellant väidab, et kui Esimese Astme Kohus hindas seda, kas ekspordi AGL‑i kohaldamisalast välistamine kujutab endast riigiabi, lubas ta komisjonil ja asjaomasel liikmesriigil vaidlusaluse otsuse põhjendust tagantjärele parandada, rikkus ta AGL‑i kaudseks maksuks kvalifitseerides EÜ artikleid 91 ja 92 ega esitanud selle kvalifikatsiooni kohta piisavat põhjendust.

127. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 märkis Esimese Astme Kohus, et vaidlusaluses otsuses (põhjendus 33) õigustas komisjon ekspordi maksust vabastamist „asjaoluga, et Ühendkuningriigi ametivõimudel ei ole võimalik kontrollida materjalide täitematerjalina kasutamist väljaspool oma territooriumi”. Järgmises punktis 149 leidis Esimese Astme Kohus, et „komisjon ja menetlusse astuja [täpsustasid] seda põhjendust”: esimene rõhutades, et AGL on kaudne tarbimismaks, mis on põhimõtteliselt kohaldatav sihtkohariigis, ning teine märkides, et EÜ artikkel 91 lubab niisugust maksuvabastust. Esimese Astme Kohtu sõnul tuleb sellist AGL-i kaudse maksu iseloomul rajanevat põhjendust arvesse võtta, „kui [...] see haakub komisjoni poolt vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega ning seda ei saa järelikult käsitleda täiendava põhjendusena, mis on esitatud pärast otsuse vastuvõtmist”.

128. Seejärel tõdes Esimese Astme Kohus punktis 151, et AGL‑i „kohaldatakse täitematerjalide turustamise suhtes ja mis seega lasub toodetel, mitte tootjate sissetulekul” ja kujutab endast seega kaudset maksu. Punktis 153 järeldas Esimese Astme Kohus, et käesolevas asjas „ei saa ekspordi maksust vabastamist seega pidada eksportijatele valikulist eelist andvaks, kuna see on õigustatud AGL-i kaudse maksu iseloomuga”. Esimese Astme Kohtu arvates on asjaomasel liikmesriigil õigus „eelistada kõnealuse maksusüsteemi ülesehitusega seotud kaalutlusi taotletavatele keskkonnaalastele eesmärkidele”.

129. Kõigepealt tuleb minu arvates tagasi lükata apellandi argument, mille kohaselt AGL‑i tuleks käsitada otsese maksuna, mis on EÜ artikli 91 kohaldamisalast välistatud, kuna see puudutab kaevandamist, mitte toodet kui sellist. Nagu on vaidlustatud kohtuotsuses (vt punkt 136) täpsustatud, määratakse AGL kindlaks ühe tonni maksustatava toote kohta, mida turustatakse riigi territooriumil.

130. EÜ artiklis 92 kehtestatud põhimõttest tulenev keeld anda otseste maksude puhul maksuvabastust või teha ekspordi puhul tagasimakseid on õigustatud, kui need ei mõjuta otseselt tootmiskulu ja ei väljendu seega otsekohe toote hinnas, kuna oleks raske hinnata, kas maksuvabastus või ekspordi puhul tehtav tagasimakse vastab nimetatud tootel lasuvale maksule või kujutab see endast eksporditoetust. Seevastu ei teki probleemi juhul, kui on tegemist AGL‑i sarnase maksuga, mis tuleb maksta toote turustamisel. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 Esimese Astme Kohtu poolt väljatoodud asjaolu, et maksusumma võib vastata maksustatavate toodete kaevandamisega seotud keskkonnakuludele, ei ole minu arvates asjakohane ja ei muuda fakti, et kuna seda summat kohaldatakse kindlaksmääratud tootekogusele selle turustamisel, väljendub see otsekohe toote hinnas.

131. Seega leian, et apellandi poolt kõnealuse väitega seoses esitatud etteheide, mis käsitleb EÜ artiklite 91 ja 92 rikkumist, tuleb tagasi lükata, kuna see on põhjendamata.

132. Ka vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamata jätmist käsitlev argument on minu arvates põhjendamata. Esimese Astme Kohus selgitab punktis 153 küll lühidalt, aga siiski selgelt neid põhjusi, miks ta leiab, et AGL tuleks kvalifitseerida kaudse maksuna ehk kuna seda „kohaldatakse täitematerjalide turustamise suhtes ja mis seega lasub toodetel, mitte tootjate sissetulekul”.

133. Jääb üle analüüsida veel vaidlusaluse otsuse põhjenduse tagantjärele parandamist käsitlevat etteheidet. See näib olevat põhjendatud.

134. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 33 märkis komisjon, et ekspordi maksust vabastamine „is justified by the fact that aggregate in the United Kingdom may be exempted if it is used for exempt processes. Since the United Kingdom authorities have no control over the use of aggregate outside their jurisdiction, the exemption for exports is necessary in order to provide legal certainty to aggregate exporters and to avoid imposing an unequal treatment on exports of aggregate that would otherwise qualify for an exemption within the United Kingdom”.

135. See põhjendus viitab ebavõrdsele kohtlemisele, mis eksporti maksust vabastamata tekiks siseriiklikul turul turustatavate täitematerjalide, mida ei maksustata juhul, kui neid kasutatakse teatud eesmärkidel, ja eksporditavate täitematerjalide vahel, mis oleks maksustatud ka juhul, kui need oleks määratud kasutamiseks maksuvabades tootmisprotsessides. Samas ei ole ühtegi viidet nõudele mitte seada eksporditavaid täitematerjale ebasoodsasse olukorda võrreldes sihtkohariigisturustatavate täitematerjalidega ega eesmärgile vältida topeltmaksustamist. Niisuguses kontekstis näib mulle tõesti keeruline leida vaidlusaluse otsuse põhjendusest 33, nagu Esimese Astme Kohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 tegi, kas või kaudset viidet EÜ artiklis 91 sätestatule. Minu arvates andis Esimese Astme Kohus komisjonile mitte võimaluse oma põhjendust vaidlusaluses otsuses tagantjärele täiendada või parandada, vaid hoopis võimaluse esitada selles küsimuses nimetatud otsuses toodust sisuliselt täiesti erinev põhjendus.

136. Eeltoodud põhjustel leian, et neljanda apellatsioonkaebuse väitega tuleb nõustuda osas, milles sellega heidetakse Esimese Astme Kohtule ette, et ta rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjoni poolt esimese astme kohtumenetluses esitatud põhjendus seoses ekspordi maksust vabastamisega haakub vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendustega ning seda ei saa järelikult käsitleda täiendava põhjendusena, mis on esitatud pärast otsuse vastuvõtmist.

5.      Teine väide, mis käsitleb Esimese Astme Kohtu poolt teostatud kohtuliku kontrolli ulatust

137. Apellant kinnitab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta kontrollis vaidlusaluses otsuses sisalduvaid hinnanguid vaid pealiskaudselt mitte igakülgselt, nagu näeb ette kohtupraktika, kui tuleb kontrollida, kas komisjon on riigiabi mõistet EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses õigesti kohaldanud.

138. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, kui on tegemist komisjoni poolt riigiabi järelevalvemenetluses tehtud otsuse peale esitatud tühistamishagiga, peab ühenduste kohus riigi meetme kvalifitseerimise küsimust reeglina igakülgselt kontrollima, et teha kindlaks, kas see kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse.(59) Seevastu, kui tuleb hinnata nimetatud meetme ühisturuga kokkusobivust EÜ artikli 87 lõike 3 alusel, mis annab komisjonile laiaulatusliku kaalutlusõiguse, on tegemist vaid pealiskaudse kontrolliga, mis peab piirduma menetlus- ja põhjendamisnormidest kinnipidamise, otsuse aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, nende asjaolude hindamisel ilmse vea puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.(60)

139. Nagu vastustajast institutsioon õigesti märgib, võib ühenduste kohtu kontroll ka juhul, kui tal palutakse kontrollida riigiabi mõiste nõuetekohast kohaldamist, olla vaidlustatud õigusaktis sisalduvate faktihinnangute tehnilise laadi ja keerulisuse tõttu piiratud.(61) Nii tunnustab kohtupraktika näiteks seda, et ühenduste kohus teostab vaid pealiskaudset kontrolli keerukate majandushinnangute suhtes, mida komisjon annab eraõigusliku investori põhimõtte kohaldamisel.(62)

140. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, kui Esimese Astme Kohus nimetas kontrolli piire, millest vaidlusalusel otsuse puhul lähtutakse, kinnitas ta, et võttes arvesse „laia kaalutlusõigust, mis komisjonil on EÜ artikli 88 lõike 3 kohaldamisel”, peab kontroll jääma vaid pealiskaudseks. Mõned järgnevad vaidlustatud kohtuotsuse punktid näivad selle põhimõtte kohaldamist kinnitavat (eelkõige punktid 134, 139 ja 171).

141. Komisjon ja Ühendkuningriik kinnitavad, et vaidlustatud kohtuotsuse eespool nimetatud punktis 118 viitas Esimese Astme Kohus tegelikult ühenduste kohtu kontrolli ulatusele, mida ta teostab EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuste üle, mitte selle kontrolli ulatusele, mida ta teostab hinnates, kas komisjon on riigiabi mõistet EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses õigesti kohaldanud.

142. Minu arvates ei ole vastustaja ja menetlusse astuja väide veenev.

143. Esiteks tuleneb kohtupraktikast selgelt, et kui komisjonil on esialgse uurimismenetluse lõpus veel tõsiseid kahtlusi abi olemuse või tema kokkusobivuse hindamisel, ei ole tal ametliku uurimismenetluse avamisega seoses mingisugust kaalutlusõigust.(63)

144. Teiseks hõlmavad EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtavad otsused peale menetlusliku aspekti ka kõnealuse meetme hindamist EÜ artikli 87 lõike 1 alusel ja vajadusel ka selle hindamist, kas nimetatud meede on kvalifitseeritav riigiabina artikli 87 lõike 3 alusel. Ma ei näe põhjust, miks ühenduste kohtu kontroll niisuguse uurimise käigus antud hinnangute suhtes ei peaks järgima eespool meenutatud reeglit, mis näeb ette, et kui on vaja kontrollida, kas komisjon on riigiabi mõistet õigesti kohaldanud, on kontroll reeglina igakülgne, kui aga on vaja hinnata meetme kokkusobivust ühisturuga, on kontroll vaid pealiskaudne, võttes arvesse komisjoni ulatuslikku hindamisruumi EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel.(64) Erinevalt apellandist ei arva ma ka seda, et EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtavate otsuste laadiga oleks piiratud kohtulik kontroll vastuolus, kuna niisugune kontroll on õigustatud hindamisruumiga, mis on komisjonile tema pädevuses olevate hinnangute jaoks antud, arvestamata menetluslikku konteksti, milles need hinnangut antakse.

145. Ma ei arva, et käesolevas kohtuasjas oleks tegemist niisuguse olukorraga, milles komisjoni hinnangute(65) eriti tehniline või keeruline laad õigustaks seda, et tunnustada vastustajast institutsiooni hindamisruumi ja vastavalt sellele kohtuliku kontrolli ulatuse piiramist, mis abi mõiste nõuetekohase kohaldamise kontrollimisel peab olema „põhimõtteliselt võimalikult”(66) igakülgne. Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 määratles Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse üle teostatava kohtuliku kontrolli ulatuse minu arvates ekslikult ja rikkus seetõttu õigusnormi.

146. Ühendkuningriik ja komisjon märgivad veel, et BAA tahtis Esimese Astme Kohtus esitatud väidetega tõendada, et vaidlusaluses otsuses oli mitmeid ilmseid hindamisvigu. Kuna Esimese Astme Kohus neid vigu ei tuvastanud, siis lähtus ta lihtsalt apellandi vaatenurgast. Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et apellant kvalifitseeris tema arvates vaidlusaluses otsuses tehtud vead ilmseteks, ei tähenda seda, et ta oleks loobunud neile viitamast, kui need oleks küll tehtud, aga poleks kvalifitseeritavad ilmsetena, ega seda, et tema kavatsus oleks olnud paluda Esimese Astme Kohtul teostada otsuse üle vähem üksikasjalikku kontrolli, kui see, milleks Esimese Astme Kohus oleks olnud kohustatud. Peale selle, kui vaidlusaluse otsuse üle teostatava kontrolli puhul vaid ilmsete hindamisvigadega piirdumine oleks olnud põhjendatud normiga, et apellandi nõudest kaugemale ei tohi minna, ei oleks Esimese Astme Kohtul olnud vajadust esitada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 toodud üldisi väiteid.

147. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et nimetatud punktis 118 rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, määratledes vaidlusaluse otsuse üle teostatava kontrolli laadi valesti.

148. Nimetatud vea tõttu, mis mõjutab vaidlusaluse otsuse hindamist sisuliselt, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, vaatamata sellele, et – nagu märkis Ühendkuningriik – mõnedes nimetatud kohtuotsuse punktides näib Esimese Astme Kohus olevat ületanud pealiskaudse kontrolli piirid.

149. Eeltoodud põhjustel leian, et teise väitega, mis käsitleb Esimese Astme Kohtu poolt teostatud kohtuliku kontrolli ulatust, tuleb nõustuda.

6.      Viies ja kuues väide, mis käsitlevad hindamisvigu seoses komisjoni kohustusega algatada ametlik uurimismenetlus ja seoses vaidlusaluse otsuse piisava põhjendatusega

150. Apellandi argumendid seoses viienda ja kuuenda väitega ei ole minu arvates ilmselt asjakohased selleks, et tõendada etteheidetavate vigade olemasolu. Esiteks, isegi kui oletada, et on tõsi, et vaidlustatud kohtuotsuses on vaidlusaluse otsusega seoses toodud üksikasjalikum põhjendus ja et Esimese Astme Kohus tegi komisjoniga samadele järeldustele jõudmiseks läbi teistsuguse analüüsi, ei ole see asjaolu siiski piisav tõendamaks, et Esimese Astme Kohus tegi vea, kui ta järeldas, et komisjonil ei olnud mingisugust kohustust ametlikku uurimismenetlust algatada. Teiseks ei saa selle tõendamisel, et Esimese Astme Kohus tegi vea, kui ta vaidlustatud õigusakti põhjendust arvestades järeldas, et see oli piisavalt põhjendatud, ilmselt tulemuseni viia asjaolu, et see kohus andis vaidlusaluse otsuse erinevate aspektide kohta üksikasjalikuma põhjenduse, mis mõnedes punktides täielikult nimetatud otsuse põhjendustest erines.

151. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse viies ja kuus väide tagasi lükata.

V.      Ettepanek

152. Kõigist eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

153. Tühistamisettepanekut arvesse võttes leian, et Euroopa Kohtul oleks otstarbekas suunata kohtuasi põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel uueks läbivaatamiseks tagasi Esimese Astme Kohtusse ja teha otsus kohtukulude kohta hiljem.

1 – Algkeel: itaalia.

2 – 13. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑210/02 : British Aggregates Association vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑2789).

3 – Komisjoni 24. aprilli 2002. aasta otsuse K (2002) 1478 (lõplik), mis käsitleb riigiabi toimikut N 863/01 – Ühendkuningriik/Maks täitematerjalidelt.

4 – 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon (EKL 1963, lk 197).

5 – 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon (EKL 1986, lk 391).

6 – Nõukogu määrus nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT L 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3). Selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus põhimõtte, mille kohaselt juhul, kui määrus annab kaebuse esitanud ettevõtjatele menetluslikud tagatised, mille alusel neil on õigus paluda komisjonil tuvastada konkurentsieeskirjade rikkumine, peab nendel ettevõtjatel olema oma õiguspäraste huvide kaitsmiseks õiguskaitsevahend. Kuigi Euroopa Kohus tõdes sõnaselgelt, et riigiabi reguleerivad asutamislepingu sätted ei anna määruses nr 17/62 ettenähtutega võrreldavaid menetluslikke tagatisi, märkis ta siiski, et „artikli [88 lõige 2] tunnustab (…) üldiselt asjassepuutuvate ettevõtjate õigust esitada komisjonile selgitusi”.

7 – Punkt 25.

8 – 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑3203).

9 – 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑198/91: Cook vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑2487).

10 – 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑78/03 P (EKL 2005, lk I‑10737).

11 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 54.

12 – 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85 (EKL 1988, lk 219).

13 – 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑86/96 (EKL 1999, lk II‑179).

14 – Vt kohtuotsuse Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon punkt 15 ning kohtuotsuse Arbeitsgemeinschaft Deutscher Luftfahrt-Unternehmen ja Hapag-Lloyd vs. komisjon punktid 45 ja 46. Nendest kohtuotsustest esimeses jättis Euroopa Kohus rahuldamata mõnede Madalmaade aiapidajate hagi otsuse peale, millega komisjon oli tunnistanud ühisturuga kokkusobimatuks soodustariifi, mida Madalmaad kohaldasid aiasaaduste kasvatamiseks mõeldud köetavate kasvuhoonete maagaasiga varustamisele. Teises kohtuotsuses tunnistas Esimese Astme Kohus kaebeõiguse puudumise tõttu vastuvõetamatuks ühe äriühingu hagi, mille viimane oli esitanud komisjoni otsuse peale mitte lubada erandit maksuõiguse normidest, millega kehtestatakse teatud kaubalaevade, kalalaevade ja õhusõidukite ostuhinna erakorraline amortisatsioonisüsteem.

15 – 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑398/94 (EKL 1996, lk II‑477).

16 – Vt punkt 41.

17 – 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89 (EKL 1994, lk I‑1853, punkt 19).

18 – 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑182/03 ja C‑217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑5479, punkt 58 jj).

19 – Kohtuasjas Cofaz vaidlustatud otsuse, mis puudutas maagasi tariifisüsteemi Madalmaades, ese oli üldkohaldatav meede, kuigi kõnealusele turule iseloomulike tunnuste tõttu mõjutas selle meetme kohaldamine vaid nelja ettevõtjat.

20 – Selles punktis kinnitas Euroopa Kohus, et „hagejat, kes on teatud kategooria isikute kollektiivsete huvide kaitseks asutatud ühendus, saab vaadelda otseselt ja isiklikult puudutatud isikuna kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon mõttes vaid juhul, kui vaidlustatud otsuses käsitletud abimeetmed mõjutavad oluliselt tema liikmete seisundit turul”.

21 – Kohtuotsuses Waterleiding Maatschappij vs. komisjon käsitles Esimese Astme Kohus niisugust riski, lükades tagasi hageja argumendi, mille eesmärk oli seostada isiklikele huvidele tekitatud kahju ainuüksi sellega, et ta oli komisjoni poolt heakskiidetud maksusüsteemi raames kohaldatud maksu kohustuslane (16. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑188/95, EKL 1998, lk II‑3713).

22 – Vt Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑447/93–T‑449/93: AITEC jt vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1971, punkt 60) ja 22. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑266/94: Skibsværftsforeningen jt vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑1399, punkt 50).

23 – Vt muuhulgas 21. veebruari 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑367/04 P: Deutsche Post ja DHL Express vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑26, punkt 41) ja 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑106/98 P: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑3659, punkt 41) ja 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04: Hispaania vs. Lenzing (EKL 2007, lk I‑9947, punkt 33).

24 – Punkt 54.

25 – Eespool viidatud kohtuotsuses Comité d'entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, mis kinnitas Esimese Astme Kohtu antud vastuvõetamatuks tunnistamise määruse, olid esimeses kohtuastmes hagi esitanud mitte abi saanud ettevõtja konkurendid, vaid mõned ametiühingud. Määruses kohtuasjas Deutsche Post ja DHL vs. komisjon (27. mai 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑358/02, EKL 2004, lk II‑1565), milles Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata mõnede abi saanud ettevõtja konkurentide esitatud hagi, ei olnud hagejad esitanud andmeid selle kohta, kui olulist mõju abi nende seisundile turul avaldas, vaid olid piirdunud väitega, et nad olid konkurendid. Kohtuotsuses Werkgroep Commerciële Jachthavens Zuidelijke Randmeren jt vs. komisjon (27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑117/04, EKL 2006, lk II‑3861), milles Esimese Astme Kohus jättis samuti hagi rahuldamata, olid hagejad esitanud mõningad üldised andmed abi mõju kohta nende kasumlikkusele, mis olid vastuolus komisjoni ja asjaomase liikmesriigi esitatud andmetega.

26 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, punkt 34.

27 – Ibidem, punkt 35.

28 – Ettepaneku punkt 110.

29 – Hinnates seda, kas vaidlustatud otsuse esemeks olev abikava võis apellandi liikmete seisundit turul oluliselt kahjustada, märkis Euroopa Kohus punktis 72, et „[i]segi kui eeldada, […] et mõned ARE liikmed on ettevõtjad, keda võib vaadelda kui kompenseerimisseadusega kehtestatud abi saajate otseseid konkurente, ja seega mõjutab vaidlustatud otsus paratamatult nende konkurentsiseisundit, ei järeldu sellest, et kõnealuse abi andmine kahjustab oluliselt nende seisundit turul, kuna ilmneb olevat tõendatud, […] et maa omandamise kavaga soodustatud isikute konkurentidena võib vaadelda kõiki Euroopa Liidu põllumajandustootjaid”.

30 – Vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Lenzing, milles Euroopa Kohus pidas apellandi seisundile turul tekkinud olulise kahju tõendamiseks piisavaks andmed, mis puudutasid turustruktuuri ja abi saanud ettevõtja hinnapoliitikat, mitte konkreetselt apellandi olukorda.

31 – Vt selle kohta näiteks kohtuotsus Waterleiding Maatschappij vs. komisjon, punkt 80. Vt ka hilisem Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑146/03: Asociación de Estaciones de Servicio de Madrid ja Federación Catalana de Estaciones de Servicio vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑98, punkt 52).

32 – Märgin veel, et vastuapellatsioonkaebusele antud vastuseks heidab BAA komisjonile ette ka seda, et see eksib vaidlustatud kohtuotsuse punkti 54 tõlgendamisel; nimetatud punkt on sõnastatud järgmiselt: „Hageja ei piirdu käesoleva hagi puhul üksnes sellega, et vaidlustab komisjoni keeldumise ametliku uurimismenetluse algatamisest, vaid seab kahtluse alla ka vaidlustatud otsuse põhjendatuse. Seega tuleb uurida, kas ta on asjakohaselt esitanud põhjused, mille tõttu AGL võib oluliselt kahjustada tema liikmetest vähemalt ühe positsiooni täitematerjalide turul”. Ta väidab vastupidiselt komisjonile, et Esimese Astme Kohus ei tahtnud selle punktiga kohtuotsuste Cook ja Matra kohaldamist välistada. Olen erinevalt apellandist seisukohal, et õige on see vaidlustatud kohtuotsuse punktile 54 antud tõlgendus, mille pakkus välja komisjon, ja Esimese Astme Kohus just välistas selle, et BAA võiks tugineda kohtuotsustes Cook ja Matra ette nähtud vastuvõetavuse tingimustele, s.h eriti just nende hagi põhjenduste osas, millega BAA vaidlutas vaidlusaluse otsuse sisulise osa.

33 – Vt selle kohta, kuigi erineva lähenemisviisiga, kohtujurist Jacobsi ettepanek eespool viidatud otsusele kohtuasjas ARE ja kohtujurist Boti 6. märtsi 2008. aasta ettepanek kohtuasjas C‑75/05 P: Saksamaa vs. Kronofrance (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

34 – Kui möönda, et komisjon on kohustatud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse ka juhul, kui tal on esialgsel uurimisel tõsiseid raskusi meetme riigiabina klassifitseerimisel, ei saa minu arvates kahtluse alla seada EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuse peale, mis välistab riigiabi olemasolu, esitatud hagi vastuvõetavust kohtuotsustes Cook ja Matra kehtestatud tingimustel, mida Esimese Astme Kohus on sõnaselgelt tunnustatud (vt Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑11/95: BP Chemicals vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3235, punktid 165 ja 166 ning 23. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑346/99–T‑348/99: Diputación Foral de Álava vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4259, punktid 41 ja 75–79).

35 – Vt analoogia alusel 1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑442/03 P ja C‑471/03 P: P & O European Ferries (Vizcaya) vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑4845, punkt 41 jj).

36 – Vt Esimese Astme Kohtu 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑55/99: CETM vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑3207, punkt 40).

37 – Vt eelkõige 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑75/97: Belgia vs. komisjon (EKL 1999, lk I-3671, punkt 33) ja 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑148/04: Unicredito Italiano (EKL 2005, lk I‑11137, punkt 45).

38 – Vt Euroopa Kohtu 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑241/94: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑4551, punkt 24); 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑200/97: Ecotrade (EKL 1998, lk I‑7907, punktid 40 ja 41) ja eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 26.

39 – Vt 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑53/00: Ferring (EKL 2001, lk I‑9067, punktid 18–20 ja 22).

40 – Vt selle kohta 2. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 173/73: Itaalia vs. komisjon (EKL 1974, lk 709, punkt 33); 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑148/04: Unicredito Italiano (EKL 2005, lk I‑11137, punkt 51) ja 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑88/03: Portugal vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑7115, punkt 52). Sellega seoses on oluline meenutada, et niisugune hinnang anti ka 29. aprilli 2004. aasta otsuses kohtuasjas C‑308/01: GIL Insurance jt (EKL 2004, lk I‑4777, punktid 65–78), milles Euroopa Kohus hindas seda, kas Ühendkuningriigis teatud kindlustuslepingute kategooriatele kehtestatav käibemaksumäär oli riikliku kindlustuspreemiate maksustamise süsteemi olemuse ja struktuuri tõttu õigustatud ja seda olenemata valikulise soodustuse olemasolust ettevõtjatele, kelle suhtes kehtib ühtne käibemaksumäär.

41 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 56.

42 – Euroopa Kohtu 8. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑143/99: Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke (EKL 2001, lk I‑8365).

43 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 114. Kohtujuristi kursiiv.

44 – Punkt 114.

45 – Punkt 116.

46 – Punkt 115.

47 – Maksuvabastus ettevõtjate tarbitava maagaasi ja elektrienergia suhtes oli antud 1996. aastal Strukturanpassungsgesetziga (Austria seadus struktuuri kohandamise kohta). Euroopa Kohus leidis, et eeliste andmine ettevõtjatele, kelle põhitegevus on kehaliste esemete valmistamine, ei olnud õigustatud Strukturanpassungsgesetzi alusel kehtestatud maksusüsteemi olemuse või üldise ülesehitusega.

48 – Vt muuhulgas 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑409/00: Hispaania vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑1487, punktid 53 ja 54).

49 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑56/93: Belgia vs. Komisjon (EKL 1996, lk I‑723, punkt 79) ja 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑241/94: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑4551, punkt 20).

50 – Vt näiteks 30. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑189/91: Kirsammer-Hack (EKL 1993, lk I‑6185, punktid 17 ja 18) viitega riigi ressursside kasutamise vajadusele; eespool viidatud kohtuotsus Ferring, mis puudutas hüvitisi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks ja sellega seonduvaid soodustusi, või eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline (eelkõige punkt 52) ning eespool punktis 82 viidatud kohtupraktika üldiselt, viitega valikulisuse kriteeriumile.

51 – Vt näiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktid 128–130.

52 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 123 jj.

53 – Mulle seevastu näib, et selle kohtupraktikaga on kooskõlas keskkonnamaksu kui autoomse maksumeetme definitsioonist tehtav järeldus, mille kohaselt ettevõtjate või tootmisalade erinevat kohtlemist on võimalik põhjendada nimetatud meetme olemuse ja ülesehituse kui süsteemiga.

54 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 114.

55 – See järeldus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128, milles Esimese Astme Kohus kinnitab, et „[o]tsus kehtestada keskkonnamaks üksnes täitematerjalide valdkonnas […], isegi kui seda põhjendatakse huviga säilitada teatud valdkondade rahvusvaheline konkurentsivõime, ei võimalda kahtluse alla seada AGL-i vastavust taotletavatele keskkonnaalastele eesmärkidele”.

56 – 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑164/98 P: DIR International Film jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑447, punktid 38 ja 42).

57– Apellant nimetab apellatsioonkaebuses vaidlusaluse otsuse põhjendusi 10 ja 16, milles kirjeldatakse asjaolusid.

58 – Vaidlusaluse otsuse punkt 31.

59 – Vt näiteks 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑83/98 P: Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon (EKL 2000, lk I‑3271, punkt 25).

60 – Vt muuhulgas 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑307, punkt 49).

61 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon, punkt 25. Selle vastu, et tunnustada komisjoni laiaulatuslikku hindamisruumi, kui ta annab keerukaid majandushinnanguid, et kvalifitseerida siseriiklik meede EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, on oma seisukoha esitanud kohtujurist Jacobs ettepanekus kohtuasjale C‑222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, milles otsus tehti 10. jaanuaril 2006 (EKL 2006, lk I‑289, ettepaneku punktid 109–112).

62 – Vt Euroopa Kohtu 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑56/93: Belgia vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑723, punkt 11) ja Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑126/96 ja T‑127/96: BFM ja EFIM vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑3437, punkt 81).

63 – Vt muuhulgas eespool viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 33.

64 – Mis puutub eespool viidatud tsitaati kohtuotsusest Matra vs. komisjon, mis oli ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, siis piirdun märkimisega, et nimetatud kohtuotsuse tsiteeritud punkt, milles kinnitati „laia kaalutlusõigust, mis komisjonil on EÜ artikli [88] lõike 3 kohaldamisel” (punkt 24), põhines sõnaselgelt ühel pretsedendil – 21. märtsi 1991. aasta otsusel kohtuasjas C‑303/88: Itaalia vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑1433, punkt 34), milles niisugust hindamisruumi oli tunnustatud seoses EÜ artikli 87 lõikega 3, mitte aga seoses artikli 88 lõikega 3. Seda pretsedenti tsiteeris analoogses kontekstis ka kohtujurist Van Gerven oma ettepaneku punktis 12, viidates seekord õigesti artikli 87 lõikele 3. Niisugustel asjaoludel ei saa minu arvates välistada võimalust, et kohtuotsuse Matra vs. komisjon punktis 24 on sisuline viga.

65 – Vt kohtujurist Cosmasi ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing, punkt 15.

66 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing, punkt 25.

Full & Egal Universal Law Academy