EUR-Lex -  62006CC0501 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 30. juunil 20091(1)

Liidetud kohtuasjad C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P

GlaxoSmithKline Services Unlimited, varem Glaxo Wellcome plc

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon (C‑501/06 P)

ja

Euroopa Ühenduste Komisjon (C‑513/06 P),

European Association of Euro Pharmaceutical Companies (EAEPC) (C‑515/06 P),

Asociación de exportadores españoles de productos farmacéuticos (Aseprofar) (C‑519/06 P)

versus

GlaxoSmithKline Services Unlimited, varem Glaxo Wellcome plc

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Ravimite paralleelkaubanduse piiramine – EÜ artikli 81 lõige 1 – Konkurentsi eesmärgipärane piiramine – Hinda reguleerivad siseriiklikud õigusnormid – Põhjenduste asendamine – EÜ artikli 81 lõige 3 – Tehnilise progressi edendamisele kaasaaitamine – Tõend – Ebapiisav põhjendus – Põhjendatud huvi

Sisukord

I.     Õiguslik raamistik

II.   Vaidluse taust, vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

A.     Poolte nõuded menetlustes

1.     Kohtuasi C‑501/06 P (GSK apellatsioonkaebus)

2.     Kohtuasi C‑513/06 P (komisjoni apellatsioonkaebus)

3.     Kohtuasi C‑515/06 P (EAEPC apellatsioonkaebus)

4.     Kohtuasi C‑519/06 P (Aseprofari apellatsioonkaebus)

B.     Kohtuasjade liitmine ja kohtuistung

IV.   Vastuvõetavus

A.     Nende komisjoni ja Aseprofari apellatsioonkaebustes esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavus, mis puudutavad konkurentsi piiramise eesmärki (C‑513/06 P ja C‑519/06 P)

B.     Komisjoni poolt kohtuasjas C‑501/06 P GSK apellatsioonkaebusele vastuseks esitatud „vastuapellatsioonkaebuseks” nimetatud väidete ja argumentide vastuvõetavus

1. Komisjoni väited, mis puudutavad konkurentsi piiramise eesmärki

a)     Vastuvõetamatus vastuapellatsioonkaebuse puhul

b)     Vastuvõetavus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõude puhul

c)     Väidete arvessevõetavus

d)     Komisjoni poolt kohtuasjades C‑513/06 P ja C‑501/06 P esitatud väidete sisuline samasus

2.     Komisjoni väide konkurentsi piirava tagajärje kohta

3.     Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 vaidlustava komisjoni vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus

C. Järeldus

V. GSK apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P

A. Õigusnormi rikkumine Esimese Astme Kohtu põhjenduste selle osaga, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki

1.     Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste osa, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki

2       Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste

3.     Õigusnormi rikkumine

a)     Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste väär tõlgendamine

i)     Sedastus, et paralleelkaubanduse eesmärgipärast piiramist võib pidada konkurentsi eesmärgipäraseks piiramiseks üksnes põhimõtteliselt

ii)   Konkurentsi piirava mõju oletus

iii) Lõpptarbijatele põhjustatava kahju arvessevõtmine

iv)   Paralleelkaubandusest lõpptarbijate jaoks tuleneva kasu piiratud arvessevõtmine

v)     Järeldus

b)     Õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmine

i) Oletus, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele

ii) Muud oletused ja järeldused

4. Järeldus

B. Põhjenduste asendamine

1. Esimese Astme Kohtu tuvastatud asjaolud

2. Nende komisjoni põhjenduste kinnitamine, mille kohaselt on müügi üldtingimuste eesmärk piirata konkurentsi

a) Tüüplähenemisviis

b) Konkurentsi piiramise oletus

c) Vahekokkuvõte

3. Järeldus

C. Esimese Astme Kohtu sedastus, mille kohaselt oli komisjonil õigus järeldada, et müügi üldtingimustel oli konkurentsi piirav tagajärg

D. Ettepanek

VI. Komisjoni, Aseprofari ja EAEPC apellatsioonkaebused

A. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste vaidlustatud osa

B. Komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑513/06 P ja komisjoni vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P

1. EÜ artikli 81 lõike 3 esimene tingimus

a) Õigusliku ja majandusliku konteksti moonutamine

b) Tehnilise progressi edendamise mõiste, tõendamiskohustuse jaotus ja tõendamisnõuded

i) Koondumiste kontrolliga seotud kontrollikriteeriumi kasutamine

ii) Lävi, millest alates võib oletada efektiivsuskasu

iii) Hinnaerinevuste strukturaalse laadi tähendus

iv) Valuutakõikumised

v) GSK täiendavate rahaliste vahendite ja tehnilise progressi edendamise vaheline seos

vi)   Järeldus

c) Vaidlusaluse otsuse moonutamine ja varem toimunud sündmuste arvestamata jätmine tuleviku prognoosimisel

i) Vaidlusaluse otsuse moonutamine

–       Vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine

–       Põhjenduste asendamine

–       Järeldus

ii) Varem toimunud sündmuste arvessevõtmine

iii) Selliste andmete arvessevõtmine, mis vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal puudusid

iv) Järeldus

d) Kontrollikriteeriumi väär kohaldamine

i) Uue tühistamisaluse loomine

ii) Esimese Astme Kohtu pädevuse ületamine

e)     Põhjendusvead, mis tulenevad tõendite pealiskaudsest hindamisest ja Esimese Astme Kohtu oletuste selgitamata jätmisest

i)     GSK esitatud tõendite hindamine

ii)   Selgituse puudumine selle kohta, miks teadus- ja arendustegevus ei oleks olnud müügi üldtingimusteta võimalik

2. EÜ artikli 81 lõike 3 muud tingimused

3. Järeldus

C. EAEPC apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑515/06 P

1. EÜ artikli 81 lõike 3 tähtsus ja ülesanne

2. Tõendamiskohustus

3. Tõendite väär hindamine või puudulik arvessevõtmine

a) Tõendamiskohustuse üleminek

b) Toimikust nähtuvate tegelike asjaolude väär hindamine või arvestamata jätmine

c) Ebaõigete tegelike asjaolude arvessevõtmine

4. Järeldus

D. Aseprofari apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑519/06 P

1. EÜ artikli 81 lõike 3 esimene tingimus

2. EÜ artikli 81 lõike 3 muud tingimused

a) Tarbijatele kasust õiglase osa võimaldamine

b) Hädavajalikkus

c) Konkurentsi kõrvaldamise võimalus

3. Järeldus

E. Ettepanek

VII. Kokkuvõte

VIII. Ettepanek

1.        Käesolevad apellatsioonkaebused annavad Euroopa Kohtule võimaluse võtta pärast kohtuotsust Sot. Lélos kai Sia(2), mille ese oli ravimite paralleelkaubanduse piiramise ühepoolsete meetmete hindamine EÜ artikli 82 alusel, seisukoht küsimuses, kas sellise eesmärgiga kokkulepped on kooskõlas EÜ artikliga 81.

2.        Käesolevate apellatsioonkaebuste ese on ravimitootja GlaxoSmithKline Services Unlimited (edaspidi „GSK”) müügi üldtingimuste (edaspidi „müügi üldtingimused”) hindamine EÜ artikli 81 alusel. Müügi üldtingimuste kohaselt nõudis GSK Hispaanias asutatud vahendajatelt, kellele GSK ravimeid müüs (edaspidi „Hispaania vahendajad”), teatavate ravimite eest erinevat hinda olenevalt sellest, kas Hispaania vahendajad turustasid neid Hispaanias või teistes liikmesriikides.

3.        Müügi üldtingimuste eesmärk oli piirata Hispaania ja teiste liikmesriikide vahelist GSK ravimite paralleelkaubandust, millega Hispaania vahendajad tegelesid liikmesriikidevaheliste hinnaerinevuste tõttu. GSK arvates toob paralleelkaubandus kasu eeskätt vahendajatele. Paralleelkaubanduse piiramine on seevastu kasulik lõpptarbijatele. GSK või kontsern, kuhu GSK kuulub,(3) saab investeerida paralleelkaubanduse piiramisest saadud lisavahendid uute ravimitega seotud teadus- ja arendustegevusse.

4.        GSK teatas müügi üldtingimustest komisjonile. Komisjon leidis 8. mai 2001. aasta otsuses(4) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), et müügi üldtingimused rikuvad EÜ artikli 81 lõiget 1 ja neile ei saa teha erandit EÜ artikli 81 lõike 3 alusel. GSK esitatud hagi alusel tegi Esimese Astme Kohus 27. septembril 2006 kohtuasjas T‑168/01(5) otsuse (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles leidis, et vaidlusalune otsus tuleb jätta muutmata osas, milles komisjon tuvastas, et müügi üldtingimused rikuvad EÜ artikli 81 lõiget 1, kuid tuleb tühistada osas, milles komisjon jättis rahuldamata taotluse teha müügi üldtingimustele EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand.

5.        Kohtuasjas C‑501/06 P esitatud apellatsioonkaebusega vaidlustab GSK esiteks vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles sellega jäeti muutmata komisjoni seisukoht, et müügi üldtingimused rikuvad EÜ artikli 81 lõiget 1. Teiseks vaidlustavad komisjon (keda toetab menetlusse astuja Poola Vabariik), Asociación de exportadores españoles de productos farmacéuticos (edaspidi „Aseprofar”) ja European Association of Euro Pharmaceutical Companies (edaspidi „EAEPC”) oma apellatsioonkaebustega kohtuasjades C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P ning komisjon ja Aseprofar oma vastuapellatsioonkaebustega kohtuasjas C‑501/06 P vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles sellega tühistati komisjoni otsus jätta rahuldamata GSK taotlus teha müügi üldtingimustele EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand.

I.      Õiguslik raamistik

6.        EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g näeb ette, et ühenduse tegevus hõlmab süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata.

7.        EÜ artikkel 81 sätestab:

„1.      Ühisturuga on kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires, iseäranis need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)      otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused;

b)      piiratakse või kontrollitakse tootmist, turge, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)      jagatakse turge või tarneallikaid;

d)      rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

e)      seatakse lepingu sõlmimise eeltingimuseks teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis oma laadilt või kaubandustavade kohaselt ei ole seotud sellise lepingu objektiga.

2.      Kõik käesoleva artikli põhjal keelatud kokkulepped või otsused on algusest peale tühised.

3.      Lõike 1 sätted võib kuulutada kohaldamatuks:

–       ettevõtjatevaheliste kokkulepete või kokkuleppeliikide suhtes;

–       ettevõtjate ühenduste otsuste või otsuseliikide suhtes;

–       kooskõlastatud tegevuse või kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes,

mis aitavad parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, võimaldades samal ajal tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa, ilma et

a)      kehtestaks asjassepuutuvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud;

b)      annaks sellistele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes.”

8.        Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/105/EMÜ, mis käsitleb inimtervishoius kasutatavate ravimite hinnakujundust reguleerivate meetmete läbipaistvust ja nende hõlmamist siseriiklike tervisekindlustussüsteemidega,(6) sätestab nõuded, mis võimaldavad kontrollida, et sellised meetmed ei kujutaks endast koguselisi impordi- või ekspordipiiranguid või nendega samaväärse toimega meetmeid.

9.        Liikmesriikides kehtisid müügi üldtingimustest teatamise ajal erinevad ravimihindu reguleerivad siseriiklikud õigusnormid (edaspidi „hinda reguleerivad siseriiklikud õigusnormid”). Need käsitlesid muu hulgas ravimite müügihinna ja ravimite hüvitamise piirmäärade kehtestamist ning ravimitootjate kasumit.

II.    Vaidluse taust, vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus

10.      Kontsern, kuhu GSK kuulub, on üks maailma peamisi ravimitootjaid. GSK sõlmis 89 Hispaania vahendajaga, kellega tal olid kaubandussuhted väljaspool turustusvõrke, müügi üldtingimuste kohaldamise kokkuleppe,(7) mis jõustus 9. märtsil 1998. Müügi üldtingimustega nähti 82 ravimi puhul ette kaks erinevat hinda, niinimetatud 4A‑hind ja 4B‑hind.

11.      4A‑hind ei tohtinud mingil juhul ületada Hispaania tervishoiuasutuste kehtestatud kõrgeimat tööstushinda. Seda nõuti juhul, kui ravimeid esiteks rahastati Hispaania sotsiaalkindlustusest või Hispaania riiklikest vahenditest ja teiseks viidi ostetud ravimid seejärel turule Hispaania apteekide ja haiglate kaudu.

12.      Muudel juhtudel nõuti 4B‑hinda. Müügi üldtingimused nägid ette, et 4B‑hind kehtestatakse vastavalt tegelikele, objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele ning sõltumatult ostja kindlaks määratud toote sihtkohast. Seejuures tuli eelkõige kohaldada – vajaduse korral ajakohastatud – hinda, mille GSK oli Hispaania hindade kehtestamise menetluse ajal peetud läbirääkimiste alguses välja pakkunud Hispaania tervishoiuasutustele.

13.      Asjassepuutuvate ravimite hulka kuulusid muu hulgas Beconase, Becloforte, Becotide, Flixotide, Serevent, Ventolín, Lamictal ja Imigran, mis võisid hinnaerinevuste tõttu olla peamised ravimid Hispaania ja Ühendkuningriigi vahelises paralleelkaubanduses.

14.      GSK esitas 6. märtsi 1998. aasta kirjaga nõukogu määruse (EMÜ) nr 17/62 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta(8) (edaspidi „määrus nr 17”) artikli 2 alusel taotluse, et kinnitataks, et müügi üldtingimused ei riku EÜ artikli 81 lõiget 1 (sekkumatustõend), ja teise võimalusena määruse nr 17 artikli 4 kohase taotluse, et müügi üldtingimustele tehtaks EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand. Komisjon ei rahuldanud neid taotlusi. Komisjon leidis vaidlusaluse otsuse artiklis 1, et müügi üldtingimused rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1. Komisjon põhjendas seda sellega, et nii müügi üldtingimuste eesmärk kui ka tagajärg on konkurentsi piiramine. Vaidlusaluse otsuse artiklis 2 jättis ta rahuldamata taotluse teha müügi üldtingimustele EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand.

15.      GSK esitas Esimese Astme Kohtusse vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi. 27. septembril 2006 tehtud vaidlustatud kohtuotsuses rahuldas Esimese Astme Kohus GSK hagi vaid osaliselt. Osas, milles hagi puudutas vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sätestatud järeldust, et müügi üldtingimused rikuvad EÜ artikli 81 lõiget 1, jättis Esimese Astme Kohus hagi resolutsiooni punktis 2 rahuldamata. Esimese Astme Kohus leidis, et komisjon ei oleks tohtinud järeldada, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine. Sellegipoolest jättis Esimese Astme Kohus hagi vaidlusaluse otsuse artikli 1 osas rahuldamata, kuna pidas komisjoni põhjendusi müügi üldtingimuste konkurentsi piirava tagajärje kohta lõppkokkuvõttes õigustatuks. Esimese Astme Kohus rahuldas vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 hagi selles osas, mis puudutas eranditaotluse rahuldamata jätmist vaidlusaluse otsuse artiklis 2.(9) Resolutsiooni punktides 3–5 otsustas Esimese Astme Kohus kohtukulude jaotuse.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

 A.     Poolte nõuded menetlustes

1.      Kohtuasi C‑501/06 P (GSK apellatsioonkaebus)

16.      GSK esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. detsembril 2006. See kohtuasi registreeriti numbriga C‑501/06 P.

17.      GSK palub apellatsioonkaebuses

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega jäetakse rahuldamata GSK tühistamishagi vaidlusaluse otsuse artikli 1 peale;

–        võtta muid sobivaid meetmeid;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18.      Komisjon palub vastuses GSK apellatsioonkaebusele käesolevas menetluses

–        jätta GSK apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 ja punktid 3–5;

–        teha lõplik otsus, jättes esimese astme menetluses esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista komisjoni kohtukulud kohtuasjas T‑168/01 ja käesolevas apellatsioonimenetluses välja GSK‑lt.

19.      GSK palub vastuses neile komisjoni nõuetele

–        tunnistada komisjoni vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuks ja põhjendamatuks ning jätta rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.      EAEPC palub vastuses GSK apellatsioonkaebusele käesolevas menetluses

–        jätta GSK apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

21.      Aseprofar palub vastuses GSK apellatsioonkaebusele käesolevas menetluses

–        jätta GSK apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1;

–        teha esimese astme menetluses esitatud hagi suhtes lõplik otsus ja asendada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–195 toodud põhjendused, mis puudutavad EÜ artikli 81 lõike 1 kohase konkurentsipiirangu olemasolu;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3, 4 ja 5, mis puudutavad kohtukulusid, ja mõista kohtukulud esimese astme menetluses ja käesolevas menetluses välja GSK‑lt.

22.      Poola Vabariik, kellel lubati astuda menetlusse komisjoni toetuseks, palub

–        jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 ja punktid 3–5;

–        teha esimese astme menetluses lõplik otsus ja jätta GSK tühistamishagi rahuldamata.

23.      GSK jääb vastuses Poola Vabariigi nõuetele oma nõuete juurde ja palub lisaks sellele

–        tunnistada Poola Vabariigi nõuded osaliselt vastuvõetamatuks ja lükata tagasi;

–        mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

2.      Kohtuasi C‑513/06 P (komisjoni apellatsioonkaebus)

24.      Komisjon esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. detsembril 2006. See kohtuasi registreeriti numbriga C‑513/06 P.

25.      Komisjon palub apellatsioonkaebuses

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 ja punktid 3–5;

–        teha asjas lõplik otsus, jättes esimese astme menetluses esitatud hagi rahuldamata;

–        mõista komisjoni kohtukulud esimese astme menetluses ja apellatsioonimenetluses välja GSK‑lt.

26.      EAEPC toetab komisjoni nõudeid.

27.      GSK palub vastuses komisjoni apellatsioonkaebusele käesolevas menetluses

–        tunnistada komisjoni apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks või põhjendamatuks ning jätta rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

28.      Poola Vabariik, kellel lubati astuda menetlusse komisjoni toetuseks, palub

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1 ja punktid 3–5;

–        teha esimese astme menetluses lõplik otsus ja jätta GSK tühistamishagi rahuldamata.

29.      GSK jääb vastuses Poola Vabariigi nõuetele oma nõuete juurde ja palub lisaks sellele

–        tunnistada Poola Vabariigi nõuded osaliselt vastuvõetamatuks ja lükata tagasi;

–        mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

3.      Kohtuasi C‑515/06 P (EAEPC apellatsioonkaebus)

30.      EAEPC esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 18. detsembril 2006. See kohtuasi registreeriti numbriga C‑515/06 P.

31.      EAEPC palub apellatsioonkaebuses

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega tühistati vaidlusalune komisjoni otsus;

–        mõista kohtukulud välja GSK‑lt.

32.      Komisjon toetab EAEPC nõudeid.

33.      GSK palub vastuses EAEPC apellatsioonkaebusele

–        tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks või põhjendamatuks ning jätta rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja EAEPC‑lt.

4.      Kohtuasi C‑519/06 P (Aseprofari apellatsioonkaebus)

34.      Aseprofar esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu Kantseleisse 13. detsembril 2006. See kohtuasi registreeriti numbriga C‑519/06 P.

35.      Aseprofar palub apellatsioonkaebuses

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1;

–        teha esimese astme menetluses lõplik otsus, jättes GSK hagi rahuldamata ja vaidlusaluse otsuse muutmata;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3, 4 ja 5, mis puudutavad kohtukulusid, ja mõista kogu Esimese Astme Kohtu menetluse ja apellatsioonimenetluse kulud välja GSK‑lt.

36.      Komisjon ja EAEPC toetavad Aseprofari nõudeid.

37.      GSK palub vastuses Aseprofari apellatsioonkaebusele

–        tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks ja põhjendamatuks ning jätta rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Aseprofarilt.

 B.     Kohtuasjade liitmine ja kohtuistung

38.      Kohtuasjad C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P liideti 17. detsembri 2008. aasta määrusega kohtuistungi ja kohtuotsuse tegemise huvides.

39.      18. märtsil 2009 toimus kohtuistung, kus osalesid GSK, komisjoni, EAEPC, Aseprofari ja Poola Vabariigi valitsuse esindajad, kes täiendasid oma märkusi ja vastasid küsimustele.

IV.    Vastuvõetavus

40.      GSK väidab, et osa komisjoni ja Aseprofari nõudeid või täpsemalt väiteid ja argumente on vastuvõetamatud. Kuna GSK väited põhinevad osaliselt poolte eri kohtuasjades esitatud nõuete üldisel suhtel, tuleb neid väiteid kõigepealt uurida.

41.      Vastuvõetavust käsitlevad väited puudutavad esiteks komisjoni ja Aseprofari poolt apellatsioonkaebustes kohtuasjades C‑513/06 P ja C‑519/06 P esitatud argumente, mis toetavad komisjoni ja Aseprofari väidet, et Esimese Astme Kohus on konkurentsi eesmärgipärast piiramist käsitlevates põhjendustes rikkunud õigusnormi (A). Teiseks väidab GSK kohtuasjas C‑501/06 P, et osa nõudeid ja argumente, mille komisjon tema apellatsioonkaebusele vastates esitas, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (B).

 A.     Nende komisjoni ja Aseprofari apellatsioonkaebustes esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavus, mis puudutavad konkurentsi piiramise eesmärki (C‑513/06 P ja C‑519/06 P)

42.      Komisjoni ja Aseprofari apellatsioonkaebustes kohtuasjades C‑513/06 P ja C‑519/06 P esitatud nõue tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 on vastuvõetav. Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 on komisjonile ja Aseprofarile kahjulik ja nad toovad ära põhjused, miks tuleks resolutsiooni punkt 1 nende arvates tühistada.

43.      GSK kahtleb nende komisjoni ja Aseprofari väidete ja argumentide vastuvõetavuses, mille kohaselt on põhjenduste selle osaga, mis on resolutsiooni punkti 2 aluseks, rikutud õigusnormi.

44.      GSK märgib õigesti, et neid põhjendusi ei saa pidada iseseisvateks apellatsioonkaebuse väideteks. Komisjon ja Aseprofar ei palu, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 tühistataks, vaid et see jäetaks muutmata, kuid asendataks vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused. Selline nõue on apellatsioonkaebuse puhul(10) vastuvõetamatu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad apellandid kohtuotsuse põhjenduste osalist kontrolli nõuda põhimõtteliselt üksnes siis, kui põhjenduste asjassepuutuva osaga seotud õigusnormi rikkumine võib seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni.(11) Põhimõtteliselt puudub seega põhjendatud huvi esitada apellatsioonkaebuse väiteid, mis ei puuduta vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni, vaid pelgalt selle põhjendusi.(12)

45.      Komisjon ja Aseprofar märgivad oma väidete ja argumentide vastuvõetavuse toetuseks, et Esimese Astme Kohtu põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste EÜ artikli 81 lõike 1 kohast konkurentsi piiramise eesmärki, mõjutasid Esimese Astme Kohtu põhjendusi, mis puudutavad võimalust teha müügi üldtingimustele EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand.

46.      Isegi kui need väited on õiged, ei saa nendest eeltoodud põhjustel järeldada, et apellandil on põhjendatud huvi esitada ulatuslik kohtuotsuse põhjenduste asendamise nõue. Sellisel juhul võib väiteid arvesse võtta üksnes niivõrd, kuivõrd need seavad kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni selle osa, mis on apellandile kahjulik.

47.      Kohtuasjades C‑513/06 P ja C‑519/06 P esitatud komisjoni ja Aseprofari apellatsioonkaebuse neid väiteid, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki käsitlevaid põhjendusi, ei saa pidada iseseisvateks väideteks kohtuotsuse selle osa kohta. Neid saab arvestada üksnes seoses apellatsioonkaebuses esitatud nõudega tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 ehk niivõrd, kuivõrd need puudutavad Esimese Astme Kohtu EÜ artikli 81 lõike 3 kohaseid põhjendusi.

 B.     Komisjoni poolt kohtuasjas C‑501/06 P GSK apellatsioonkaebusele vastuseks esitatud „vastuapellatsioonkaebuseks” nimetatud väidete ja argumentide vastuvõetavus

48.      Komisjon vastas kohtuasjas C‑501/06 P GSK apellatsioonkaebusele järgmiselt.

–        Esiteks vastas komisjon nimetuse „Vastus” all apellatsioonkaebuse väidetele, millega GSK vaidlustas kohtuotsuse põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat tagajärge, et saavutada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 tühistamine.

–        Teiseks esitas komisjon nimetuse „Vastuapellatsioonkaebus” all põhjendused, miks Esimese Astme Kohus oleks pidanud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 sedastama, et komisjon leidis õigesti, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine.

–        Kolmandaks väitis komisjon samuti nimetuse „Vastuapellatsioonkaebus” all, et Esimese Astme Kohus oli müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat tagajärge puudutavate põhjendustega rikkunud õigusnormi. Komisjon väitis seega, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustega, mille alusel kinnitas Esimese Astme Kohus komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses tehtud järelduse, et müügi üldtingimused rikuvad EÜ artikli 81 lõiget 1, on rikutud õigusnormi.

–        Neljandaks esitas komisjon nimetuse „Vastuapellatsioonkaebus” all vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 tühistamise nõude. Komisjon põhjendas seda sellega, et Esimese Astme Kohus on vääralt tühistanud vaidlusaluse otsuse artikli 2, milles komisjon jättis rahuldamata EÜ artikli 81 lõike 3 alusel esitatud eranditaotluse.

49.      Kõigepealt tuleb märkida, et eelmise punkti esimeses taandes viidatud komisjoni vastus GSK apellatsioonkaebuse väidetele on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes esimesena märgitud võimalusena esitatud nõudena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata täiesti vastuvõetav. Seetõttu käsitlen järgnevalt üksnes neid komisjoni nõudeid ja väiteid, mille komisjon on nimetanud „vastuapellatsioonkaebuseks”.

 1. Komisjoni väited, mis puudutavad konkurentsi piiramise eesmärki

50.      Komisjon väidab vastuses GSK apellatsioonkaebusele, et Esimese Astme Kohtu põhjendustega, mille alusel Esimese Astme Kohus sedastas, et komisjon ei oleks tohtinud järeldada, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine, on rikutud õigusnormi. GSK leiab, et see väide on vastuvõetamatu.

a)      Vastuvõetamatus vastuapellatsioonkaebuse puhul

51.      Kõigepealt tuleb GSK‑ga nõustuda, et see väide on Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse kohase vastuapellatsioonkaebuse puhul vastuvõetamatu. Vastuapellatsioonkaebuses – nagu ka apellatsioonkaebuses – ei saa põhimõtteliselt vaidlustada üksnes vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi.(13)

b)      Vastuvõetavus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõude puhul

52.      Tuleb siiski arvestada, et komisjon on menetluse käigus märkinud, et selle väitega soovis ta eeskätt vastata GSK apellatsioonkaebusele. Seetõttu ei soovi ta, et tema väidet käsitataks vastuapellatsioonkaebusena Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse tähenduses, vaid apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõudena kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes esimesena märgitud võimaluse tähenduses.

53.      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et selliseid väiteid saab kahtlemata arvesse võtta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes esimesena märgitud võimaluse kohase apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõude raames, kuid see ei ole võimalik kodukorra artikli 113 lõike 1 esimese taande kohase apellatsioonkaebuse või artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse kohase vastuapellatsioonkaebuse raames.

54.      Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõue võib põhineda vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste asendamise nõudel. Euroopa Kohus ei jäta nimelt apellatsioonkaebust rahuldamata mitte üksnes juhul, kui ta kinnitab, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustega ei rikutud õigusnormi. Euroopa Kohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ka juhul, kui ta saab asendada Esimese Astme Kohtu õigusnormi rikkuvad põhjendused põhjendustega, mis õigusnormi ei riku ja toetavad apellatsioonkaebusega vaidlustatud resolutsiooni osa.(14)

55.      Teiseks tuleb märkida, et käesolevas asjas on tegemist sellise olukorraga. EÜ artikli 81 lõige 1 näeb alternatiivsena ette konkurentsi piiramise eesmärgi või tagajärje olemasolu.(15) Komisjon põhjendas vaidlusaluse otsuse artiklis 1 esitatud järeldust EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise kohta nii sellega, et konkurentsi piiramine on müügi üldtingimuste eesmärk, kui ka sellega, et konkurentsi piiramine on müügi üldtingimuste tagajärg.

56.      Kuigi Esimese Astme Kohus ei pidanud konkurentsi piiramise eesmärki puudutavaid komisjoni põhjendusi piisavaks, jättis Esimese Astme Kohus GSK hagi siiski rahuldamata, sest ta leidis, et konkurentsi piiravat tagajärge puudutavad komisjoni põhjendused on lõppkokkuvõttes õiged. Seetõttu jättis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 1 muutmata.

57.      Seega võib komisjon vastuseks GSK apellatsioonkaebusele, millega vaidlustatakse vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2, esitada nõude jätta GSK apellatsioonkaebus rahuldamata, tuginedes sellele, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud õigeks tunnistama juba komisjoni põhjendused müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi kohta.

c)      Väidete arvessevõetavus

58.      Seetõttu tekib küsimus, kas „vastuapellatsioonkaebuseks” nimetatud komisjoni väiteid saab käsitada apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõudena.

59.      Vastupidi sellele, mida väidab GSK, ei sõltu see üksnes sõnavalikust; pigem on oluline komisjoni ilmne tahtlus. Sellist poole tahtlusel põhinevat tõlgendamist või ümberliigitamist piirab küll see, et teise poole kaitseõigusi ei tohi rikkuda. See võib juhtuda eelkõige juhul, kui tahet ei ole väljendatud teise poole jaoks piisavalt selgesti. Ent kuna „vastuapellatsioonkaebuseks” nimetatud osaga taotleti ilmselgelt GSK apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist koos vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste asendamisega, on selline tõlgendamine või ümberliigitamine minu arvates õigustatud. Lisaks ei näe ma, et see kahjustaks GSK kaitseõigusi. GSK on põhjalikult tutvustanud oma seisukohta müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavate Esimese Astme Kohtu põhjenduste kohta.

60.      Sõltumata sellest, kas „vastuapellatsioonkaebuse” tõlgendamist või ümberliigitamist apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõudeks peetakse lubatavaks, on minu arvates võimalik müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavaid komisjoni väiteid sisuliselt arvesse võtta. Euroopa Kohtu pädevus põhjendusi asendada ei tohiks sõltuda apellatsioonkaebuse vastustaja asjaomasest nõudest.

61.      On tõsi, et Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendusi ei saa asendada alusetult, see tähendab ilma apellatsioonkaebuseta. Ent kui apellatsioonkaebusega vaidlustatakse see resolutsiooni osa, milles Esimese Astme Kohus on toetunud kõnealustele põhjendustele, ei saa nende põhjenduste asendamine sõltuda sellest, kas apellatsioonkaebuse vastustaja esitab asjaomase nõude või pakub välja alternatiivsed põhjendused. Selline lähenemisviis ei ole minu arvates kooskõlas rolliga, mis on Euroopa Kohtul EÜ artikli 220 kohaselt. Selle õigusnormi kohaselt tagab Euroopa Kohus oma pädevuse (mis tekib apellatsioonkaebuse esitamise tõttu) piires, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest. Minu arvates on sellega kooskõlas üksnes selline lähenemisviis, mille kohaselt võib apellatsioonkaebuse saanud Euroopa Kohus asendada Esimese Astme Kohtu õigusnormi rikkuvad põhjendused sõltumata sellest, kas apellatsioonkaebuse vastustaja on seda nõudnud. Leian, et minu õiguslikku käsitust toetab asjaolu, et minu arvates on Euroopa Kohus 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjades olevad põhjendused asendanud samuti omal algatusel.

62.      Kuna Euroopa Kohtu pädevus põhjendusi asendada ei sõltu seega poolte nõuetest, võib komisjoni väidet müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi kohta GSK apellatsioonkaebuse analüüsimisel arvesse võtta isegi siis, kui komisjoni „vastuapellatsioonkaebuseks” nimetatud väiteid ei saa tõlgendada apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõudena või selleks ümber liigitada.

d)      Komisjoni poolt kohtuasjades C‑513/06 P ja C‑501/06 P esitatud väidete sisuline samasus

63.      Lõpuks tuleb tagasi lükata ka GSK väide, et komisjoni samasisulised väited kohtuasjas C‑513/06 P esitatud apellatsioonkaebuses ja kohtuasjas C‑501/06 P esitatud vastuses GSK apellatsioonkaebusele kujutavad endast menetluse kuritarvitamist.

64.      Esiteks tuleb märkida, et mõlemat kohtuasja tuleb olenemata nende liitmisest käsitada siiski sõltumatute menetlustena. Teiseks ei saa GSK väide olla tulemuslik juba seetõttu, et asjassepuutuvad väited ja argumendid, mille komisjon esitas oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑513/06 P, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.(16) Seega ei ole tekkinud GSK poolt menetluse kuritarvitamiseks nimetatud olukorda, mil sama apellatsioonkaebus esitatakse korduvalt. Kolmandaks ei saa eespool nimetatud põhjustel(17) eitada, et komisjonil on kohtuasjas C‑501/06 P huvi, et tema märkusi arvesse võetaks.

 2.     Komisjoni väide konkurentsi piirava tagajärje kohta

65.      Nagu eespool märgitud,(18) esitas komisjon kohtuasjas C‑501/06 P vastuseks GSK apellatsioonkaebusele täiendavad põhjused, miks Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, viidates põhjendustes EÜ artikli 81 lõike 1 kohasele konkurentsi piiravale tagajärjele, ja nimetas need samuti „vastuapellatsioonkaebuseks”.

66.      Osas, milles GSK väidab, et ka need väited on vastuvõetamatud, võib viidata eeltoodud põhjendustele(19). Kui need väited oleksid vastuapellatsioonkaebus, tuleks need vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Mis puudutab komisjoni nende väidete arvessevõetavust, siis nende tõlgendamine apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõudena või selleks ümberliigitamine ei ole nii ilmne kui eespool käsitletud konkurentsi piiramise eesmärki puudutava väite puhul. Seda seetõttu, et komisjon piirdus seekord väitega, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kuid ei märkinud, milliste põhjendustega tuleks õigusnormi rikkuvaks peetavad põhjendused asendada. Kuna väited on suunatud eeskätt vaid Esimese Astme Kohtu põhjenduste vastu ja nende eesmärk ei ole taotleda apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, võib siiski oletada, et komisjon soovib tema poolt õigusnormi rikkuvaks peetavate põhjenduste asendamist põhjendustega, mis kinnitavad põhjendusi, mille komisjon esitas vaidlusaluses otsuses müügi üldtingimuste konkurentsi piirava tagajärje kohta. Komisjoni väiteid konkurentsi piirava tagajärje kohta saab igal juhul samuti arvesse võtta, sest Esimese Astme Kohtul on eespool nimetatud pädevus asendada põhjendused omal algatusel,(20) ilma et tuleks otsustada, kas „vastuapellatsioonkaebuseks” nimetatud väiteid saab tõlgendada apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise nõudena või selleks ümber liigitada.

 3.     Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 vaidlustava komisjoni vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus

67.      Nagu eespool märgitud,(21) on komisjon nimetuse „Vastuapellatsioonkaebus” all nõudnud ka vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 tühistamist. Sel juhul on tõepoolest tegemist vastuapellatsioonkaebusega Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse tähenduses.

68.      GSK on seisukohal, et see vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna komisjon nõudis vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 tühistamist juba kohtuasjas C‑513/06 P esitatud apellatsioonkaebusega. GSK arvates ei ole apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamise võimalus kumulatiivsed. Komisjon tugineb seevastu eelkõige kohtuasjade sõltumatusele ja asjaolule, et pool, kes on esitanud apellatsioonkaebuse, võib lisaks astuda ka teistesse vaidlustatud kohtuotsust puudutavatesse apellatsioonimenetlustesse.

69.      Komisjoni vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P on vastuvõetav.

70.      Esiteks tuleb märkida, et kohtuasjad C‑501/06 P ja C‑513/06 P ei ole hoolimata liitmisest kaotanud oma seisundit sõltumatute menetlustena. Esitatud väiteid tuleb pigem uurida kummagi kohtuasja puhul eraldi.

71.      Teiseks ei saa menetlusökonoomia kaalutluste arvestamine – vastupidi sellele, mida väidab GSK – põhimõtteliselt tähendada, et Euroopa Kohtu kodukorras ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamist peetakse menetluse kuritarvitamiseks.

72.      Kolmandaks ei tulene Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse sõnastusest minu arvates sellist piirangut, et vastuapellatsioonkaebuse võib esitada üksnes juhul, kui asjaomane pool ei ole apellatsioonkaebust veel esitanud. Vastuapellatsioonkaebuse esitamise võimalusel on praktiline tähendus eelkõige sellisel juhul, kui pool soovib enne apellatsioonkaebuse esitamist kõigepealt oodata, et näha, kas teine pool vaidlustab kohtuotsuse. See ei ole aga Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimalusest tulenev nõue. Lisaks tuleb märkida, et pool võib otsustada esitada kõigepealt üksnes teatud väidetega piirduva apellatsioonkaebuse ja esitada ulatuslikuma vastuapellatsioonkaebuse üksnes juhul, kui teine pool esitab apellatsioonkaebuse. Selline lähenemisviis on kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse sõnastuse ja eesmärgiga.

73.      Neljandaks ei ole apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse kumulatiivne esitamine – vastupidi sellele, mida väidab GSK – vastuolus ei menetluste koondamise põhimõttega ega põhimõttega, mille kohaselt ei tohi pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist uusi väiteid esitada. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 116 lõike 1 esimeses taandes teisena märgitud võimaluse kohaselt võib pool ka pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist vastuapellatsioonkaebusega paluda, et kohtuotsus tervikuna tühistataks.(22) Kui Euroopa Kohtu kodukord annab poolele õiguse kohtuotsus hoolimata apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumisest vastuapellatsioonkaebusega tervikuna vaidlustada, võib sellest minu arvates seda enam järeldada, et menetluse koondamise põhimõte ja põhimõte, mille kohaselt ei tohi pärast apellatsioonkaebuse tähtaja möödumist uusi väiteid esitada, ei takista poolel, kes on juba esitanud apellatsioonkaebuse, esitada vastuapellatsioonkaebust.

74.      Tagasi tuleb lükata ka see vastuvõetavusega seotud GSK väide, mille kohaselt kujutab asjaolu, et komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑513/06 P ja vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P on põhiosas samasisulised, endast menetluse kuritarvitamist. Nimelt tuleb ka sellega seoses viidata kohtuasjade sõltumatusele.(23)

 C. Järeldus

75.      Vastuvõetavuse uurimise tulemusel tõden, et komisjoni ja Aseprofari poolt kohtuasjades C‑513/06 P ja C–519/06 P esitatud väited müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi kohta tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles esitatakse üksnes vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste asendamise nõue.

76.      Seevastu komisjoni väiteid, mis puudutavad Esimese Astme Kohtu põhjendusi müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi ja tagajärje kohta, saab kohtuasjas C‑501/06 P esitatud GSK apellatsioonkaebuse uurimisel tervikuna arvesse võtta. See peab paika ka nimetatud kohtuasjas esitatud Aseprofari(24), EAEPC ja Poola vastavate väidete puhul.

77.      Lõpuks tuleb märkida, et asjaolu, et komisjon esitas kohtuasjas C‑513/06 P apellatsioonkaebuse, ei tähenda, et tema vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P oleks vastuvõetamatu.

V.      GSK apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P

78.      GSK apellatsioonkaebusega kohtuasjas C‑501/06 P vaidlustatakse sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2. Selles punktis lükkas Esimese Astme Kohus GSK hagi tagasi osas, milles sellega nõuti vaidlusaluse otsuse artikli 1 tühistamist. Komisjon on vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sätestanud, et GSK müügi üldtingimused rikuvad EÜ artikli 81 lõiget 1.

79.      Enne kui asun apellatsioonkaebust uurima, soovin esmalt juhtida tähelepanu sellele, et komisjon, Aseprofar, EAEPC ja Poola Vabariik paluvad asendada kohtuotsuse põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki. Seega paluvad nad kohtuasjas C–501/06 P, et GSK apellatsioonkaebus jäetaks rahuldamata, kuid asendataks kohtuotsuse põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki.(25) Teiseks soovin juhtida tähelepanu EÜ artikli 81 lõike 1 ülesehitusele, mille kohaselt tuleb esmalt uurida, kas kokkuleppe eesmärk on konkurentsi piiramine, ja üksnes juhul, kui see nii ei ole, tuleb uurida, kas konkurentsi piiramine on kokkuleppe tagajärg.(26)

80.      Leian, et need eripärad annavad alust kõigepealt uurida, kas Esimese Astme Kohus rikkus müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavate põhjenduste esitamisega õigusnormi ja kas see toob kaasa põhjenduste asendamise. Kui Esimese Astme Kohtu põhjendused, mille kohaselt ei oleks komisjon tohtinud järeldada, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine, asendatakse põhjendustega, mille kohaselt järeldas komisjon õigesti, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine, tuleb GSK apellatsioonkaebus juba ainuüksi sel põhjusel rahuldamata jätta.(27) Nimelt ei saa GSK apellatsioonkaebuse väited, millega vaidlustatakse müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused, olla sel juhul enam tulemuslikud.

81.      Nimetatud põhjustel uurin kõigepealt, kas Esimese Astme Kohtu põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki, rikuvad õigusnormi (A). Juhul kui see on nii, uurin ma täiendavalt, kas Euroopa Kohus saab apellatsioonimenetluses oleva pädevuse raames asendada need õigusnormi rikkuvad Esimese Astme Kohtu põhjendused põhjendustega, mille kohaselt tegi komisjon õige järelduse, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine (B). Kui müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavate põhjenduste asendamise tingimused on täidetud, ei ole GSK apellatsioonkaebuse väited, millega vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat tagajärge, enam asjakohased, sest nendega ei saa enam seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 (C).

 A. Õigusnormi rikkumine Esimese Astme Kohtu põhjenduste selle osaga, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki

82.      Komisjon, Aseprofar, EAEPC ja Poola Vabariik väidavad, et põhjenduste selle osaga, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki, rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi. Seetõttu käsitlen kõigepealt lühidalt vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste asjassepuutuvat osa (1) ja konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõistet (2). Sellele tuginedes uurin, millist õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse asjassepuutuv osa rikub (3).

 1.     Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste osa, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki

83.      Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 114–147, kas komisjonil oli õigus lähtuda sellest, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine. Esimese Astme Kohus sedastas kõigepealt, et GSK võttis müügi üldtingimused kasutusele kavatsusega piirata paralleelkaubandust ja et kokkuleppeid, mille eesmärk on paralleelkaubanduse piiramine, tuleb põhimõtteliselt pidada konkurentsi piirava eesmärgiga kokkulepeteks.(28)

84.      Käesoleval juhul ei pidanud Esimese Astme Kohus paralleelkaubanduse piiramise eesmärki siiski piisavaks, et järeldada, nagu oleks eesmärk piirata konkurentsi. Esimese Astme Kohus märkis pigem, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldatavus ei saa sõltuda üksnes paralleelkaubanduse piiramisest ja seeläbi kaubanduse mõjutamisest. Käesolevas asjas on lisaks vaja selgitada, kas müügi üldtingimuste eesmärk või tagajärg on kõnealusel turul konkurentsi piiramine lõpptarbija kahjuks.(29) Eesmärgist piirata paralleelkaubanduse piiramise teel konkurentsi saab lähtuda üksnes siis, kui võib oletada, et lõpptarbijad jäävad ilma tõhusa konkurentsiga kaasnevast kasust.(30)

85.      Käesoleva asja õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvestades ei saa oletada, et müügi üldtingimustega võetakse lõpptarbijatelt konkurentsiga kaasnev kasu.(31)

86.      Sellega seoses märkis Esimese Astme Kohus kõigepealt, et võib eeldada, et Hispaania vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see ei kandu üle lõpptarbijatele.(32)

87.      Edasi heitis Esimese Astme Kohus komisjonile ette, et viimane ei ole ühelgi hetkel analüüsinud ravimisektori spetsiifilisi ja olulisi tunnuseid, mis on seotud sellega, et kõnealuste toodete hinnad, mida kontrollivad liikmesriigid, kes määravad need otseselt või kaudselt kindlaks sobivaks peetaval tasemel, paigutuvad ühenduses struktuuriliselt erinevatele tasemetele ja jäävad erinevalt muude tarbekaupade hindadest igal juhul märkimisväärses ulatuses väljapoole vaba pakkumist ja nõudlust.(33) See olukord ei luba oletada, et paralleelkaubandus mõjutab siseriiklikust ravikindlustussüsteemist hüvitatavate ravimite eest lõpptarbijatelt võetavaid hindu ja annab neile tarbijatele seetõttu märkimisväärse eelise, mis on analoogiline sellega, mille nad saaksid siis, kui need hinnad määrataks pakkumise ja nõudluse alusel.(34)

88.      Esimese Astme Kohus leidis nendest kaalutlustest lähtudes, et ei saa nõustuda komisjoni põhilise järeldusega, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine. Kuna kõnealuste ravimite hinnad jäävad kohaldatavate õigusnormide tõttu suures ulatuses väljapoole vaba pakkumist ja nõudlust ning neid määravad kindlaks või kontrollivad ametiasutused, ei saa ilma pikemata nõustuda põhimõttega, et paralleelkaubandusele oleks iseloomulik nende hindade alandamine ja seega lõpptarbija heaolu suurendamine. Selles kontekstis tehtud müügi üldtingimuste sõnastuse analüüs ei anna seega põhjust eeldada, et paralleelkaubanduse piiramine kaldub vähendama lõpptarbijate heaolu. Selles valdavalt uues olukorras ei saa seega järeldada üksnes kokkuleppe sõnastusest – selle konteksti arvesse võttes –, et see piirab konkurentsi, ning kindlasti tuleb arvestada ka selle kokkuleppe mõju, kas või ainult asjaolude kontrollimiseks, mida reguleeriv asutus võis sellest tõlgendusest järeldada.(35)

 2.     Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste

89.      Kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artikli 81 lõike 1 kohaseid alternatiive – konkurentsi piiramise eesmärk või tagajärg – mõista nii, et uurimine toimub kahes etapis. Kui leiab kinnitust, et kokkuleppe eesmärk on piirata konkurentsi, ei ole enam vaja esitada tõendeid selle kohta, et kokkuleppel on konkurentsi piirav mõju.(36) Kokkuleppe konkreetset mõju ei ole seega vaja arvesse võtta, kui kokkuleppe eesmärk on konkurentsi piiramine.(37) Selline kokkulepe kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse nimelt isegi siis, kui turul ei ilmne konkurentsi piiravat mõju.(38) Seega on selge, et EÜ artikli 81 lõikes 1 ühe koosseisutingimusena sätestatud konkurentsi eesmärgipärane piiramine on ohudelikt.(39)

90.      Konkurentsi eesmärgipärast piiramist tuleb eeldada siis, kui kokkulepped on oma olemuselt konkurentsi piiramist soodustavad. Sellega on tegemist juhul, kui kokkulepe võib selle õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes konkurentsi negatiivselt mõjutada ja kaldub seda tegema.(40)

91.      Sellega seoses tuleb eelkõige arvesse võtta olemasolevaid kogemusi, mille kohaselt avaldavad teatavat liiki kokkulepped turule tõenäoliselt negatiivset mõju ja seavad ohtu ühenduse konkurentsialaste õigusnormidega taotletud eesmärkide saavutamise. Selle lähenemisviisi järgimisel tuleb eriti selgelt ilmsiks, et konkurentsi eesmärgipärane piiramine on ohudelikt, sest teatavat liiki kokkulepped (hinnakokkulepped, klientide jagamine, hindade vertikaalne sidumine) liigitatakse olemasolevatele kogemustele tuginedes eesmärgilt konkurentsi piiravaks ilma nende konkreetseid tagajärgi uurimata. See tüüplähenemisviis tagab õiguskindluse. Ometigi eeldab see alati, et uuritava kokkuleppe õiguslik ja majanduslik kontekst ei välista kõnealuse tüüplähenemisviisi kasutamist.(41)

92.      Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste ei ole siiski seotud üksnes teatavat liiki kokkulepetega. Pigem hõlmab see ka selliseid kokkuleppeid, mille puhul võib majandusliku analüüsi alusel oletada konkurentsi piisavat kahjustamist.(42) Kokkuleppe selline hindamine eeldab õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmist. See olukord on seega sisuliselt teataval määral sarnane kokkuleppe konkurentsi piirava tagajärje uurimisega.(43) Erinevus kokkuleppe konkurentsi piirava tagajärje uurimisest seisneb siiski selles, et konkurentsi eesmärgipärase piiramise korral on turutingimuste negatiivne mõjutamine sedavõrd ilmne, et oletuse, et kokkuleppel on konkurentsi piirav mõju, võib teha ilma üksikasjaliku turuanalüüsita.

93.      Selleks et kindlaks teha, kas kokkuleppel on konkurentsi piirav eesmärk, tuleb eelkõige arvesse võtta kokkuleppe sisu, kokkuleppega taotletavaid objektiivseid eesmärke, kokkuleppe õiguslikku ja majanduslikku konteksti ning poolte käitumist. Kaudse tõendina võib arvesse võtta ka poolte tahtlust.(44)

94.      Kui kokkulepe ei ole konkurentsi piirava eesmärgiga, on kokkulepe EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt keelatud üksnes juhul, kui sellise uuringu tulemusel, mis käsitleb kokkuleppe tegelikku ja/või võimalikku mõju asjaomasele turule või asjaomastele turgudele, tõendatult ilmneb, et kokkuleppe tagajärjeks on konkurentsi piiramine.(45)

 3.     Õigusnormi rikkumine

95.      Komisjon, Aseprofar, EAEPC ja Poola Vabariik väidavad, et rikutud on mitut õigusnormi, eelkõige seoses konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste tõlgendamise (a) ning õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmisega (b).

 a)     Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste väär tõlgendamine

i)      Sedastus, et paralleelkaubanduse eesmärgipärast piiramist võib pidada konkurentsi eesmärgipäraseks piiramiseks üksnes põhimõtteliselt

96.      Komisjon, Aseprofar ja EAEPC esitavad eelkõige vastuväite vaidlustatud kohtuotsuse punktides 115, 116 ja 121 tehtud Esimese Astme Kohtu sedastusele, mille kohaselt saab paralleelkaubanduse piiramise eesmärgiga kokkuleppe puhul lähtuda konkurentsi eesmärgipärasest piiramisest üksnes põhimõtteliselt.

97.      See vastuväide tuleb tagasi lükata.

98.      On tõsi, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on paralleelkaubandust piiravad kokkulepped üldjuhul kokkulepped, mille eesmärk on piirata konkurentsi.(46) Nagu eespool märgitud,(47) tuleb siiski alati arvesse võtta kokkuleppe õiguslikku ja majanduslikku konteksti. Kuna seda tingimust väljendab sõna „põhimõtteliselt”, ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita õigusnormi rikkumist.

ii)    Konkurentsi piirava mõju oletus

99.      Komisjon, Aseprofar ja EAEPC kritiseerivad seda, et Esimese Astme Kohus on eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121, 122 ja 134 seadnud konkurentsi eesmärgipärase piiramise olemasolu sõltuvusse sellest, kas on võimalik oletada, et kokkuleppel on konkurentsi piirav mõju.

100. Ka see Esimese Astme Kohtu sedastus ei riku õigusnormi.

101. Võttes arvesse ettevõtjale EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisest tuleneda võivaid tagajärgi, ei tohi konkurentsivastase eesmärgi mõistet tõlgendada liiga laialt.(48) Seda nõuet väljendab tingimus, et konkurentsipiirangu olemasolu tuleb oletada. Lisaks ei leia ma, et eespool käsitletud kontrollikriteerium, mille kohaselt peab kokkuleppel olemasolevatele kogemustele tuginedes olema võime mõjutada konkurentsi negatiivselt,(49) oleks oluliselt erinev Esimese Astme Kohtu kasutatud kontrollikriteeriumist, mille kohaselt tuleb kindlaks teha, kas võib oletada, et kokkuleppel on konkurentsi piirav mõju. Kuni oletuse puhul ei tule võimalikku mõju tõendada, ei rikuta selle kontrollikriteeriumi kasutamisega õigusnormi.

iii) Lõpptarbijatele põhjustatava kahju arvessevõtmine

102. Aseprofar ja komisjon kritiseerivad ka Esimese Astme Kohtu järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118, 119, 133, 134 ja 147. Nendes punktides leidis Esimese Astme Kohus sisuliselt, et konkurentsi eesmärgipärase piiramise eeldamiseks käesolevas asjas tuleb teha analüüs, et selgitada välja, kas müügi üldtingimuste eesmärk või tagajärg on piirata kõnealusel turul konkurentsi lõpptarbijate kahjuks. Komisjon ei oleks seetõttu tohtinud järeldada, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine, sest ta ei oleks tohtinud ilma müügi üldtingimuste tagajärgi uurimata oletada, et müügi üldtingimused piiravad konkurentsi, põhjustades lõpptarbijale kahju. Esimese Astme Kohus tugines sellele, et olukorras, kus ravimihinnad jäävad siseriiklike õigusnormide tõttu märkimisväärses ulatuses väljapoole vaba pakkumist ja nõudlust ning neid määravad kindlaks ja kontrollivad ametiasutused, ei saa pikemata nõustuda, et paralleelkaubandusele on iseloomulik alandada lõpptarbijatelt nõutavat hinda.

103. Aseprofar ja komisjon kritiseerivad vaidlustatud kohtuotsuse eespool nimetatud punktides esitatud Esimese Astme Kohtu sedastusi ja järeldusi õigusega. Kuivõrd neis nõutakse lõpptarbijatele põhjustatava kahju analüüsi, on tegemist konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste õiguslikult väära tõlgendamisega.

104. Kõigepealt tuleb märkida, et EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastuse kohaselt on üksnes nõutav, et kokkuleppe eesmärk või tagajärg peab olema takistada, piirata või kahjustada konkurentsi. Sõnastus ei toeta seega järeldust, et lisaks konkurentsi piiramise olemasolule tuleb analüüsida, kas kokkuleppe eesmärk või tagajärg on lõpptarbijatele kahju põhjustamine.(50)

105. Nagu Aseprofar õigesti märgib, tuleb lisaks sellele ülesehitust silmas pidades arvesse võtta EÜ artikli 81 struktuuri. EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on kokkulepped, mille eesmärk on piirata konkurentsi, põhimõtteliselt keelatud. EÜ artikli 81 lõike 3 kohaselt võib sellistele kokkulepetele teha EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelust erandi üksnes siis, kui kumulatiivselt on täidetud neli tingimust. Need tingimused on esiteks, et kokkulepe aitaks parandada kaupade levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, teiseks, et tarbijad saaksid tulenevast kasust õiglase osa, kolmandaks, et asjassepuutuvatele ettevõtjatele ei kehtestataks piiranguid, mis ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud, ja neljandaks, et ei antaks võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes.

106. EÜ artikli 81 üldkontseptsiooni kohaselt on tarbijate osasaamine kokkuleppest tulenevast kasust tingimus, mida tuleb EÜ artikli 81 lõike 3 kohaselt arvesse võtta. Lisaks nähtub EÜ artikli 81 lõikest 3, et isegi kokkulepetele, mis võimaldavad tarbijatel saada kasust õiglase osa, tehakse erand üksnes siis, kui täidetud on ka teised EÜ artikli 81 lõike 3 tingimused. Neid asjaolusid arvestades ei ole minu arvates EÜ artikli 81 ülesehitusega kooskõlas seada konkurentsi eesmärgipärase piiramise olemasolu sõltuvusse tarbijatele põhjustatud kahju tõendamisest.(51)

107. See ei tähenda, et kokkuleppe mõju lõpptarbijatele ei või EÜ artikli 81 lõike 1 raames üldse arvesse võtta. Tegemist peab aga olema asjaoludega, mis seavad kahtluse alla konkurentsi piiramise kui sellise olemasolu.(52) Sellega seoses tuleb märkida, et kasu, mida lõpptarbijad võivad saada sellest, et GSK‑l on tänu paralleelkaubanduse piiramisele rohkem rahalisi vahendeid, mida ta saab kasutada uute ravimite uurimiseks ja arendamiseks, ei saa seada kahtluse alla konkurentsi piiramise olemasolu EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses. Pigem tuleb seda kasu, isegi kui see võib tugevdada ravimitootjatevahelist konkurentsi, arvesse võtta mitte EÜ artikli 81 lõike 1, vaid EÜ artikli 81 lõike 3 raames.(53)

108. Sellele tuginedes tuleb tagasi lükata GSK väide, et konkurentsi eesmärgipärase piiramise olemasolu ei saa eeldada juhul, kui müügi üldtingimusi ei ole võimalik pidada tarbijatele kahjulikuks kokkuleppeks. Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste eeldab, et kokkulepe võib konkurentsi piisavalt mõjutada ja kaldub seda tegema, kuid ei eelda, et kokkulepet tuleb üldhinnangu alusel pidada tarbijatele kahjulikuks. Kui uuritakse, kas kokkuleppe eesmärk on piirata konkurentsi, ei ole seetõttu otstarbekas võrrelda kahju, mida põhjustavad ravimite paralleelkaubandust piiravad kokkulepped, ja kokkulepped, mille eesmärk on konkurentsi üldjuhul EÜ artikli 81 lõikega 3 õigustamata viisil oluliselt piirata. Selline tõlgendus on nimelt vastuolus EÜ artikli 81 struktuuriga. Konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste ei saa piirduda üksnes eriti oluliste konkurentsipiirangute või põhirikkumistega.(54)

109. Ka EÜ artikli 81 lõike 1 kohase konkurentsi eesmärgipärase piiramise täielik võrdsustamine per se keeldudega Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse tähenduses tuleb vastupidi GSK väidetele EÜ artikli 81 struktuuri tõttu tagasi lükata.(55)

110. Minu arvates tuleb olla ettevaatlik ka EÜ artikli 82 põhjal tehtud kohtuotsustes antud hinnangute ülekantavuse osas. Need kohtuotsused võivad tõesti anda pidepunkte eelkõige selle kohta, kas ja mil määral võib paralleelkaubanduse piiramine piirata konkurentsi.(56) Hinnangust, mille kohaselt ei tule turgu valitseva ettevõtja ühepoolset, ravimite paralleelkaubandust piiravat käitumist teatavatel tingimustel käsitada kuritarvitusena, ei saa automaatselt järeldada, et ettevõtjatevaheline kokkulepe, millega piiratakse ravimite paralleelkaubandust, ei ole eesmärgilt konkurentsi piirav EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses. Esiteks hinnatakse seda, kas ühepoolne käitumine on EÜ artikli 82 kohaselt kuritarvitus, teiste kriteeriumide alusel kui seda, kas kokkulepe on kooskõlas EÜ artikliga 81. Teiseks tuleb märkida, et seda, kas EÜ artikli 82 kohaselt on tegemist kuritarvitusega, hinnatakse ulatusliku uurimise käigus, samal ajal kui seda, kas kokkuleppe eesmärk on piirata konkurentsi, hinnatakse üksnes EÜ artikli 81 alusel tehtava uurimise esimese sammuna.

111. Lisaks tuleb märkida, et on tõsi, et EÜ artikli 3 lõike 1 punktis g silmas peetud kahjustamata konkurentsi süsteemi eesmärk on tarbijate varustamine parimal võimalikul tasemel, vältides konkurentsi kahjulikku piiramist eraõiguslike isikute poolt. See ei tähenda aga, et kui uuritakse, kas kokkuleppe eesmärk on piirata konkurentsi, tuleks tingimata arvesse võtta, kas kokkulepe põhjustab lõpptarbijale konkreetset kahju.

112. Pigem tuleb konkurentsi eesmärgipärast piiramist eeldada juba siis, kui kokkulepe võib selle õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes konkurentsi piisavalt negatiivselt mõjutada ja kaldub seda tegema.(57) EÜ artikli 81 lõige 1 kaitseb konkurentsi kõikidel turutasanditel.(58) Käesoleval juhul kaitstakse seega kaubamärgisisest konkurentsi, mis tekib seetõttu, et ravimite otsestel ostjatel, see tähendab haiglatel ja apteekidel, on võimalik GSK ravimeid soetada mitte üksnes sihtliikmesriikide vahendajatelt, vaid paralleelkaubanduse kaudu ka Hispaania vahendajatelt. Seda seetõttu, et lisaks konkurentsi piiramisele turul, kus ostjaks on lõpptarbija, võib lõpptarbijat põhimõtteliselt negatiivselt mõjutada ka konkurentsi piiramine eelmisel turutasandil.

113. Kasu, mida toob eelneva turutasandi konkurents, võib nimelt lõpptarbijatele üle kanduda. See on nii eelkõige juhul, kui järgnevatel turutasanditel esineb tõhus konkurents. Pealegi ei tähenda asjaolu, et järgnevatel turutasanditel konkurents puudub või ei ole piisav, minu arvates seda, et konkurentsi piiramine eelneval turutasandil ei kuulu EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Probleem, et eelneval turutasandil konkurentsist tulenev kasu ei kandu lõpptarbijale üle konkurentsi puudumise tõttu järgneval turutasandil, tuleb nimelt lahendada turutasandil, kus see on tekkinud. Asjaolu, et eelneval turutasandil konkurentsist tulenev kasu ei kandu konkurentsi puudumise tõttu järgneval turutasandil üle lõpptarbijale, võib siiski arvesse võtta kõnealuse kokkuleppe hindamisel EÜ artikli 81 lõike 3 alusel.

114. Lisaks sellele räägib Esimese Astme Kohtu lähenemisviisi vastu asjaolu, et see lähenemisviis võtaks EÜ artikli 81 lõikes 1 ühe võimalusena viidatud konkurentsi eesmärgipäraselt piiramiselt osa selle praktilisest kasust. On tõsi, et konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste võib hõlmata ka neid juhtumeid, mil konkurentsi mõjutatakse turul, kus esineb tarbijate otsene nõudlus asjassepuutuva toote järele. Kui aga konkurentsi piiratakse eelneval turutasandil, on konkurentsi eesmärgipärase piiramise olemasolu Esimese Astme Kohtu lähenemisviisi kohaselt tunduvalt raskem eeldada.

115. Seda seetõttu, et kui suureneb kaugus turutasandist, kus esineb lõpptarbijate nõudlus lõpptoote järele, on raskem analüüsida, kas konkurentsi piiramisel eelneval turutasandil on lõpptarbijale oluline negatiivne mõju. Alates teatavast kaugusest on selline analüüs ilma turuanalüüsi tegemata vaevalt võimalik. Turuanalüüsiga ületataks aga konkurentsi piiramise eesmärgi ja konkurentsi piirava tagajärje vaheline piir.

116. Esimese Astme Kohtu lähenemisviis tähendaks seega, et nende kokkulepete puhul, mis sõlmitakse turutasandil, mis jääb turutasandist, kus esineb lõpptarbijate nõudlus lõpptoote järele, teatavale kaugusele, ei saaks rääkida konkurentsi piiramise eesmärgist, vaid üksnes konkurentsi piiravast tagajärjest.

117. Pealegi ei toeta seda Esimese Astme Kohtu õiguslikult väära tõlgendust ka kohtupraktika, millele Esimese Astme Kohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118. Esimese Astme Kohus oli 7. juuni 2006. aasta kohtuotsuse Österreichische Postsparkasse vs. komisjon(59) punktis 115 nimelt sedastanud vaid seda, et EÜ artikli 81 lõppeesmärk on tarbijate heaolu suurendamine, ja oli selles kontekstis seoses EÜ artikli 81 lõikega 3 märkinud tarbija osasaamist asjaomasest kokkuleppest tulenevast kasust. Ka kohtuotsusest Consten ja Grundig vs. komisjon(60) ei nähtu sellist konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste tõlgendust, millele Esimese Astme Kohus tugines vaidlustatud kohtuotsuses.

118. Esimese Astme Kohus rikkus seega konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste tõlgendamisel õigusnormi, sedastades, et käesolevas asjas tuleb konkurentsi eesmärgipärase piiramise eeldamiseks teha analüüs, et selgitada välja, kas kokkuleppe eesmärk või tagajärg on piirata kõnealusel turul konkurentsi lõpptarbijate kahjuks.

iv)    Paralleelkaubandusest lõpptarbijate jaoks tuleneva kasu piiratud arvessevõtmine

119. Üksnes täiendavalt tahaksin märkida, et isegi kui võtta aluseks Esimese Astme Kohtu – minu arvates õigusnormi rikkuv – lähenemisviis, mille kohaselt tuleb analüüsida lõpptarbijatele põhjustatavat kahju, rikutaks õigusnormi ka seetõttu, et see lähenemisviis põhineb liiga kitsal arusaamisel sellest, millist lõpptarbijate jaoks tulenevat kasu EÜ artikli 81 lõikega 1 kaitstakse.

120. Aseprofar ja komisjon väidavad, et Esimese Astme Kohus ei oleks tohtinud piirduda sellega, et võttis arvesse üksnes paralleelkaubanduse mõju lõpptarbijatelt nõutavale hinnale. Nad leiavad, et EÜ artikliga 81 kaitstuks tuleb pidada ka muud lõpptarbijatele tulenevat kasu. Sellega seoses viitavad nad näiteks sellele, et ravikindlustussüsteemid saavad tänu paralleelkaubandusele alandada ravimikulusid.

121. Vastupidi GSK arvamusele ei tule seda väidet apellatsioonkaebuses lubamatu faktiküsimusena tagasi lükata. Aseprofar ja komisjon väidavad eeskätt, et Esimese Astme Kohus mõistab lõpptarbijate jaoks tulenevat kasu, mis on EÜ artikliga 81 kaitstud, liiga kitsalt, rikkudes seega EÜ artikli 81 tõlgendamisel õigusnormi. Väide on ka põhjendatud. EÜ artikli 81 kohaselt on nimelt hõlmatud kogu kasu, mida kahjustamata konkurentsi süsteem võib lõpptarbijatele tuua, see tähendab kõik otsesed ja kaudsed hinnaeelised ning muu otsene ja kaudne kasu, mis ei ole seotud hindadega.

122. Võttes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133, 134 ja 147 arvesse üksnes müügi üldtingimuste mõju lõpptarbijatelt nõutavale hinnale ja käsitades komisjoni põhjendusi õigusnormi rikkuvatena pelgalt seetõttu, et komisjon ei võtnud seda asjaolu arvesse, on Esimese Astme Kohus mõistnud vääriti EÜ artikliga 81 kaitstud lõpptarbija jaoks tuleneva kasu ulatust.

v)      Järeldus

123. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Esimese Astme Kohus rikkus konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste tõlgendamisel õigusnormi.

124. Kuna minu arvates piisab juba eespool nimetatud õigusnormi rikkumistest, et Esimese Astme Kohtu põhjendused müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi kohta asendada, siis ei hakka ma teisi väiteid põhimõtteliselt uurima. Siiski tuleb arvesse võtta, et Euroopa Kohus peab põhjendusi asendades lähtuma Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktilisest asjaoludest.(61) Seetõttu käsitlen alljärgnevalt veel neid väiteid, mis puudutavad müügi üldtingimuste õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmist Esimese Astme Kohtu poolt.

 b)     Õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmine

125. Komisjon, Aseprofar, EAEPC ja Poola Vabariik väidavad, et Esimese Astme Kohus on teinud müügi üldtingimuste õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmisel vigu. Nende väidete tuum on, et Esimese Astme Kohus lähtus müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi põhjendamisel teistsugusest õiguslikust ja majanduslikust kontekstist kui müügi üldtingimuste konkurentsi piirava tagajärje põhjendamisel. Sellega seoses heidavad nad eelkõige ette õigusliku ja majandusliku konteksti väära mõistmist, faktide moonutamist ja põhjenduste vastuolulisust. GSK leiab seevastu, et need väited on apellatsioonkaebuse puhul suures osas vastuvõetamatud, sest nendega taotletakse Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktide uut läbivaatamist. Lisaks esitab GSK samad väited ümberpööratult, väites, et Esimese Astme Kohus ei teinud vigu mitte selles kohtuotsuse osas, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiramise eesmärki, vaid osas, mis puudutab müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat tagajärge.

126. Esiteks tuleb tagasi lükata väide, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui mõistis õigusliku ja majandusliku konteksti mõistet nii, et õiguslik ja majanduslik kontekst võib olla konkurentsi piiramise eesmärgi uurimisel teistsugune kui konkurentsi piirava tagajärje uurimisel. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 110, lähtus Esimese Astme Kohus õigesti sellest, et nii kokkuleppe konkurentsi piiramise eesmärgi kui ka kokkuleppe konkurentsi piirava tagajärje uurimisel tuleb arvesse võtta sama õiguslikku ja majanduslikku konteksti.(62)

127. Ülejäänud väidete puhul tuleb teha vahet vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses esitatud Esimese Astme Kohtu oletusel, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele (i), ja muudel Esimese Astme Kohtu järeldustel (ii).

 i) Oletus, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele

128. Komisjon, Aseprofar, EAEPC ja Poola Vabariik kritiseerivad õigusega vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses esitatud oletust, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele. See sedastus rikub õigusnormi.

129. Esiteks kujutab see sedastus endast tõendite moonutamist. On tõsi, et Esimese Astme Kohtu tuvastatud fakte ei saa apellatsioonimenetluses põhimõtteliselt kahtluse alla seada, sest Euroopa Kohtule esitatavad apellatsioonkaebused peavad piirduma õigusküsimustega.(63) Erandiks on siiski olukord, kui kohtutoimikust nähtub, et Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktid on tegelikult valed.(64)

130. Käesolevas asjas on see tõepoolest nii. Nagu kohtutoimikust nähtub, ei toeta menetlusdokumendid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses esitatud oletust, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele, vaid lükkavad selle pigem ümber.

131. Kõigepealt tuleb märkida, et see on Esimese Astme Kohtu enda oletus. Seda on näha eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 esimese ja teise lause võrdlemisel. Esimeses lauses tegi Esimese Astme Kohus järelduse selle kohta, mida komisjon võis õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes oletada. See ei ole Esimese Astme Kohtu enda oletus. Teises lauses oletas Esimese Astme Kohus seevastu ise, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see ei kandu üle lõpptarbijatele. Seda lauset ei saa mõista teisiti kui Esimese Astme Kohtu enda oletusena.

132. Lisaks ei anna kohtutoimik selleks oletuseks alust. Sellega seoses tuleb eelkõige märkida, et GSK ei väitnud Esimese Astme Kohtu menetluses, et Hispaania vahendajad ei kasuta sihtliikmesriikides madalamaid hindu ja et kasu ei kandu üle patsientidele.(65) GSK leidis üksnes, et hinnaalandus ja lõpptarbijatele tulenev kasu on väga väikesed. Menetluse pooled on tõesti eriarvamusel hinnaalanduse ja kasu suuruse osas, kuid mitte põhimõttelises küsimuses, kas sellised kõrvalekalded on üldse olemas.

133. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses esitatud Esimese Astme Kohtu oletus, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu (täielikult) endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele, kujutab endast seega faktide moonutamist, mida võib apellatsioonkaebuse puhul arvesse võtta.

134. Teiseks rikub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses esitatud oletus vastuoluliste põhjenduste tõttu õigusnormi.(66) Vastuolu seisneb selles, et Esimese Astme Kohus esitab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses kõigepealt oma oletuse, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, kuid tugineb konkurentsi piirava tagajärje hindamisel eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185, 187 ja 189 sellele, et ravimeid sihtliikmesriiki eksportinud Hispaania vahendajad kasutasid sihtliikmesriigi vahendajate nõutud hinnast (kas või vähesel määral) madalamat hinda.

 ii) Muud oletused ja järeldused

135. Komisjoni, Aseprofari, EAEPC ja Poola Vabariigi muud väited, mis puudutavad faktide moonutamist või vastuolusid Esimese Astme Kohtu põhjendustes, eelkõige seoses ravimite hindu puudutavate siseriiklike õigusnormide mõjuga kaubamärgisisesele konkurentsile, tuleb tagasi lükata.

136. Ma leian, et nende väidete vastuvõetavust ei tule uurida, vaid need tuleb tagasi lükata juba seetõttu, et Esimese Astme Kohus ei esitanud müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavates põhjendustes teisi enda oletusi, mis oleksid vastuolus konkurentsi piiravat tagajärge puudutavates põhjendustes tehtud järeldustega. Mulle tundub, et asjaolu, et Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124–131 tuvastatud õigusliku ja majandusliku konteksti alusel, mida võis komisjon müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi uurimisel oletada, ja jõudis teistsugustele järeldustele kui konkurentsi piirava tagajärje uurimisel, on eeskätt seotud eespool käsitletud õigusnormi rikkumisega konkurentsi piiramise eesmärgi mõiste tõlgendamisel, mitte õigusliku ja majandusliku konteksti vääritimõistmisega.

 4. Järeldus

137. Kokkuvõttes tõden, et Esimese Astme Kohus rikkus konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõiste tõlgendamisel õigusnormi. Lisaks rikub õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses esitatud Esimese Astme Kohtu oletus, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele.

 B – Põhjenduste asendamine

138. GSK apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata, kui Esimese Astme Kohtu õigusnormi rikkuvad põhjendused asendataks põhjendustega, mille kohaselt komisjon järeldas õigesti, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine.

139. Kuna Euroopa Kohus võib Esimese Astme Kohtu põhjenduste asendamisel tugineda üksnes viimase tuvastatud faktidele, tahaksin kõigepealt käsitleda Esimese Astme Kohtu tuvastatud asjaolusid (1). Seejärel käsitlen põhjendusi, millega asendatakse Esimese Astme Kohtu õigusnormi rikkuvad põhjendused (2).

 1. Esimese Astme Kohtu tuvastatud asjaolud

140. Euroopa Kohus ei tohi apellatsioonimenetluse raames põhimõtteliselt fakte tuvastada. Esimese Astme Kohtu põhjenduste asendamine on seetõttu lubatav üksnes siis, kui Euroopa Kohus saab nende põhjenduste osas tugineda faktidele, mille on tuvastanud Esimese Astme Kohus.(67)

141. Sellega seoses on problemaatilised Esimese Astme Kohtu vastuolulised oletused ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses ja teiselt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185, 187 ja 189. Ühelt poolt oletas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 teises lauses, et vahendajad võivad jätta paralleelkaubandusest hinna alusel saadava kasu endale, mistõttu see kasu ei kandu üle lõpptarbijatele. Teiselt poolt oletas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185, 187 ja 189, et ravimeid sihtliikmesriiki eksportivad Hispaania vahendajad kasutavad sihtliikmesriigi vahendajate nõutud hinnast (kas või vähesel määral) madalamat hinda.

142. Minu arvates võib sellest vastuolust hoolimata järeldada, et Esimese Astme Kohus on lähtunud asjaolust, et ravimeid sihtliikmesriiki eksportivad Hispaania vahendajad kasutavad sihtliikmesriigi vahendajate nõutud hinnast (kas või vähesel määral) madalamat hinda.

143. Selle toetuseks võib esiteks väita, et Esimese Astme Kohus esitas punkti 122 teises lauses pelgalt oletuse, mille ta üksikasjalikuma uurimise käigus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185, 187 ja 189 ümber hindas.

144. Teiseks tuleks punkti 122 teises lauses esitatud oletust tõenäoliselt vaadelda koos (õigusnormi rikkuva) seisukohaga, et konkurentsi eesmärgipärase piiramise raames tuleb arvesse võtta lõpptarbijale põhjustatavat kahju, millena võetakse arvesse üksnes negatiivset mõju lõpptarbijatelt nõutavatele hindadele.

145. Kolmandaks tuleb arvestada, et käesolev juhtum on eriline. Esimese Astme Kohus ei jätnud fakte tuvastamata. Asi on pigem selles, et Esimese Astme Kohus tegi ühe asjaolu kohta kaks vastuolulist sedastust, ja kohtutoimikust nähtub, et üks neist sedastustest on vale, teine aga õige. Leian, et sellisel juhul ei ületa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses oma pädevust, kui ta lähtub Esimese Astme Kohtu sedastusest, mis on kooskõlas kohtutoimiku sisuga.

146. Kokkuvõttes leian, et Euroopa Kohus võib vaidlustatud kohtuotsuse mõistlikul hindamisel aluseks võtta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastuse, et Hispaania vahendajad, kes ekspordivad ravimeid sihtliikmesriiki, kasutavad sihtliikmesriigi vahendajate nõutud hindadest madalamaid hindu.

 2. Nende komisjoni põhjenduste kinnitamine, mille kohaselt on müügi üldtingimuste eesmärk piirata konkurentsi

147. Lisaks tuleb uurida, kas neid asjaolusid arvesse võttes ja konkurentsi piiramise eesmärgi mõiste õigest tõlgendusest lähtudes(68) tuleks vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused asendada nii, et komisjon on vaidlusaluses otsuses õigesti järeldanud, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine.

148. Sellega seoses tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus peab EÜ artikli 230 kohase tühistamishagi puhul uurima, kas komisjoni otsuse põhjendused rikuvad õigusnormi, kuid ei tohi asendada komisjoni põhjendusi enda omadega.(69) See kohtupraktika on vastavalt kohaldatav Euroopa Kohtu puhul, kui viimane asendab apellatsioonimenetluses Esimese Astme Kohtu põhjendused. Käesolevas asjas tuleb seega uurida, kas komisjoni järeldus, et müügi üldtingimuste eesmärk on piirata konkurentsi, leiab vaidlusaluse otsuse põhjendustes piisavalt toetust.

149. Nagu eespool märgitud, võib kokkuleppe konkurentsi piiravat eesmärki eeldada siis, kui kokkulepe võib selle õiguslikku ja majanduslikku konteksti arvesse võttes konkurentsi piisavalt negatiivselt mõjutada ja kaldub seda tegema.(70) Sellega seoses võib arvesse võtta nii olemasolevaid kogemusi, kasutades tüüplähenemisviisi, kui ka majandusanalüüsi, mille alusel saab sellist mõju oletada.

 a) Tüüplähenemisviis

150. Komisjon tugines oma järelduses, mille kohaselt on müügi üldtingimuste eesmärk konkurentsi piiramine, eeskätt sellele, et müügi üldtingimustega soovitakse piirata paralleelkaubandust ja seetõttu on nende eesmärk konkurentsi piiramine.(71) Seega tugines komisjon oma põhjendustes esmajoones tüüplähenemisviisile, mille võib kokku võtta sõnadega „piiratakse paralleelkaubandust, mis tähendab, et eesmärk on piirata konkurentsi”.

151. Ma ei näe, et selle põhjendusega oleks rikutud õigusnormi.

152. Kõigepealt tuleb märkida, et selline tüüplähenemisviis on kooskõlas sellega, et konkurentsi eesmärgipärane piiramine on oma olemuselt ohudelikt.(72)

153. Lisaks tuleb märkida, et kui tüüplähenemisviisi kasutades võetakse arvesse olemasolevaid kogemusi, tuleb eelkõige tugineda Euroopa Kohtu praktikale. Sellest nähtub, et kokkulepe, mille eesmärk on piirata paralleelkaubandust, on konkurentsi eesmärgipärase piiramise tüüpnäide.(73)

154. Peale selle peab tüüplähenemisviisi kasutamiseks olema alati täidetud eeldus, et uuritava kokkuleppe õiguslik ja majanduslik kontekst ei ole selle tüüplähenemisviisi kohaldamisega vastuolus.(74) Käesoleval juhul see aga nii ei ole.

155. Esiteks kinnitavad Euroopa Kohtu suurkoja otsuse Sot. Lélos kai Sia(75) punktid 65 ja 66 minu arvates seda, et ravimisektoris kehtib selle õiguslikest ja majanduslikest eripäradest hoolimata samuti põhimõte, et paralleelkaubandust piirav kokkulepe kujutab endast eesmärgilt konkurentsi piiravat kokkulepet. Kuigi selle kohtuotsuse aluseks oli EÜ artikli 82 tõlgendamist puudutav eelotsuse küsimus, viitas Euroopa Kohus selles sõnaselgelt EÜ artikli 81 kohasele konkurentsi eesmärgipärase piiramise mõistele.

156. Teiseks ei sea ükski ravimisektori eripära, millele GSK tugineb, kahtluse alla kogemustel põhinevat hinnangut, et paralleelkaubanduse piiramisele suunatud kokkulepete eesmärk on konkurentsi piiramine.

157. Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni poolt kindlakstehtud õigusliku ja majandusliku konteksti põhjal ei saanud oletada, et hinda reguleerivad siseriiklikud õigusnormid välistavad liikmesriikides kõik konkurentsivõimalused.(76)

158. Lisaks sellele ei ole erinevate hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide olemasolu konkurentsi eesmärgipärase piiramise oletusega per se vastuolus. Nagu komisjon ja EAEPC õigesti märgivad, on konkurentsitingimused Euroopa siseturul tavaliselt liikmesriigiti erinevad. See tuleneb sellest, et Euroopa siseturule on teatavast ühtlustamisest hoolimata siiski iseloomulikud liikmesriikide erinevalt väljakujundatud õigus- ja majandussüsteemid. Täiesti samadel tingimustel toimuv konkurents on seega algusest peale välistatud. See ei tähenda siiski, et EÜ artikli 81 lõige 1 ei ole kohaldatav.(77)

159. Vastupidi GSK seisukohale ei ole sellega seoses oluline, et liikmesriigid soovivad piirata siseriiklike sätete kehtivust oma territooriumiga. Pigem on liikmesriigi pakutavate soodsate tingimuste kasutamine üks siseturu olulisemaid kasutegureid.

160. Lõpuks tuleb arvesse võtta, et EÜ artikli 81 üks eesmärk on siseriiklike turgude integratsiooni tugevdamine.(78) On tõsi, et teataval määral jagan ma Esimese Astme Kohtu kahtlusi küsimuses, kas konkurentsieeskirjade kohaldamine ravimisektoris toob tegelikult kaasa turuintegratsiooni lõpptarbijatelt nõutavate hindade ühtlustumise tähenduses. Siiski ei saa vähemalt välistada, et siseriiklike turgude eraldamine kahjustab turuintegratsiooni teistel turutasanditel.

161. Lõpuks ei leia ma, et turuintegratsiooni eesmärk oleks käesolevas asjas oluline. On tõsi, et konkurentsile EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes viidatakse kui asutamislepingu eesmärkide saavutamise vahendile, nii et see on ühenduse käsutuses ka turu järkjärguliseks integreerimiseks.(79) Konkurents ei ole aga oluline mitte ainult selle eesmärgi raames. EÜ artikli 81 lõige 1 kaitseb konkurentsi ka siis, kui see aitab turuintegratsioonile kaasa vaid piiratud määral.

162. Kokkuvõttes tuleb seega tõdeda, et õiguslik ja majanduslik kontekst ei andnud komisjonile alust kalduda kõrvale tüüphinnangust „piiratakse paralleelkaubandust, mis tähendab, et eesmärk on piirata konkurentsi”.

 b) Konkurentsi piiramise oletus

163. Täiendavalt tahaksin märkida, et isegi kui komisjoni põhjendused tuginesid eeskätt tüüplähenemisviisile, sisaldavad vaidlusaluse otsuse põhjendused vähemasti asjaolusid, mis õigustavad konkurentsi piiramise oletamist.

164. Esiteks nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 116, et müügi üldtingimuste eesmärk oli ravimite tarneallikate piiramine ning et Hispaania vahendajatel oli Hispaania ja teiste liikmesriikide hinnaerinevuste tõttu olemas nii võimalus kui ka ajend kasutada sihtliikmesriigis asutatud vahendajate nõutavast hinnast madalamat hinda.

165. Teiseks ei olnud komisjon müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki puudutavates põhjendustes sõnaselgelt käsitlenud patentide tähtsust ravimisektori konkurentsis. Ta ei olnud konkurentsi eesmärgipärast piiramist puudutavates põhjendustes sõnaselgelt märkinud, et paralleelkaubandus on oluline, sest kuni patendi kehtivuse lõppemiseni on paralleelkaubandusega kaasnev hinnakonkurents selles valdkonnas peamine konkurentsivorm.(80) Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 122 on komisjon sellele ilmingule siiski viidanud, märkides, et GSK ravimi konkurentsisurve tõuseb patendikaitse kehtivuse lõppemise tõttu. Järelikult on ka seda aspekti põhjendustes vähemalt mainitud.

166. Kolmandaks ei saa komisjonile sellega seoses ette heita, et ta ei võtnud arvesse liikmesriikide võimalust hinnad kindlaks määrata ja seeläbi kulutusi ravimitele alandada. Siseriikliku õigusega jäetud konkurentsivõimaluste piires toimuv konkurents on nimelt EÜ artikliga 81 kaitstud.

167. Neljandaks on komisjon õigesti märkinud, et paralleelkaubanduse piiramine tugevdab möödapääsmatult ravimitootja läbirääkimispositsiooni liikmesriikides, kus riiklikud asutused määravad kindlaks ravimite müügihinnad või ravimite hüvitamise määra.(81) Kuigi ametiasutuste ja ravimitootjate vahelist menetlust ei saa võrdsustada kahe eraettevõtja vahel peetavate lepinguläbirääkimistega, on siiski olulised paljud tegurid, sealhulgas võimalus osta tarneallikalt ravimeid soodsa hinnaga.(82) Seda asjaolu ei saa EÜ artikli 81 lõike 1 raames tähelepanuta jätta.

168. Komisjoni järeldus, et müügi üldtingimuste eesmärk on konkurentsi piiramine, ei tuginenud seega üksnes põhjendusele, et tüüplähenemisviisi alusel võib konkurentsi eesmärgipärase piiramise olemasolu eeldada juba seetõttu, et müügi üldtingimuste eesmärk on piirata paralleelkaubandust. Pigem sisaldasid komisjoni põhjendused vähemalt ka selliseid asjaolusid, mille alusel võis ilma üksikasjaliku turuanalüüsita oletada, et müügi üldtingimused tooksid kaasa konkurentsi kahjustamise.

 c) Vahekokkuvõte

169. Kokkuvõttes tuleb seega märkida, et komisjon järeldas vaidlusaluses otsuses õigesti, et müügi üldtingimuste eesmärk on piirata konkurentsi.

 3. Järeldus

170. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused tuleb seega asendada nii, et komisjonil oli õigus järeldada, et müügi üldtingimuste eesmärk on piirata konkurentsi. Esimese Astme Kohus oleks pidanud jätma vaidlusaluse otsuse artikli 1 muutmata juba seetõttu, et komisjonil oli õigus lähtuda sellest, et müügi üldtingimused olid eesmärgilt konkurentsi piiravad.

 C. Esimese Astme Kohtu sedastus, mille kohaselt oli komisjonil õigus järeldada, et müügi üldtingimustel oli konkurentsi piirav tagajärg

171. Kuna Esimese Astme Kohus leidis vääralt, et komisjon ei oleks tohtinud järeldada, et müügi üldtingimuste eesmärk on piirata konkurentsi, ja kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused tuleb vastavalt asendada,(83) tuleb GSK apellatsioonkaebuse väited, mis käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi müügi üldtingimuste konkurentsi piirava tagajärje kohta, ebaolulisena tagasi lükata. Need väited ei saa vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 kahtluse alla seada. See punkt saab piisavat tuge juba asendatavatest põhjendustest, mis puudutavad eesmärki piirata konkurentsi.

 D. Ettepanek

172. Eeltoodud põhjustel teen ettepaneku jätta GSK apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P rahuldamata ja asendada vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused, mis puudutavad müügi üldtingimuste konkurentsi piiravat eesmärki.

VI.    Komisjoni, Aseprofari ja EAEPC apellatsioonkaebused

173. Enne kui asun analüüsima komisjoni (B), Aseprofari (C) ja EAEPC (D) apellatsioonkaebusi, tahaksin lühidalt käsitleda vaidlustatud kohtuotsuse seda osa, mille nimetatud pooled vaidlustavad (A).

 A. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste vaidlustatud osa

174. Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233–320 komisjoni põhjendusi, millele tuginedes jättis viimane rahuldamata GSK taotluse teha müügi üldtingimustele EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand. Esimese Astme Kohus sedastas kõigepealt, et isikul, kes viitab EÜ artikli 81 lõikele 3, tuleb tõendada veenvate argumentide ja tõenditega, et EÜ artikli 81 lõike 3 tingimused on täidetud.(84) Komisjoni ülesanne on argumente ja tõendeid nõuetekohaselt uurida ja hinnata.(85)

175. Kokkuleppe hindamine vastavalt EÜ artikli 81 lõikele 3 hõlmab keerulisi majanduslikke hinnanguid. Tühistamishagi menetleva Esimese Astme Kohtu kontroll piirdub seetõttu üksnes uurimisega, kas komisjon on faktilised asjaolud täpselt kindlaks teinud, kas nende faktiliste asjaolude osas ei ole tehtud ilmset kaalutlusviga ja kas faktilistele asjaoludele antud õiguslik kvalifikatsioon on õige.(86) Kontrollitakse ka seda, kas GSK esitatud tõendid moodustavad asjakohaste andmete terviku ja toetavad järeldusi, mis nende põhjal on tehtud.(87) Esimese Astme Kohus ei tohi aga asendada komisjoni põhjendusi enda omadega.(88)

176. Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 247–308 kõigepealt komisjoni põhjendusi EÜ artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse kohta. Esimese Astme Kohus sedastas, et tehnilise progressi edendamine EÜ artikli 81 lõike 3 tähenduses eeldab tuntavat objektiivset kasu, mis ei tähenda kogu subjektiivset kasu, mida kokkuleppes osalevad ettevõtjad oma tegevusest saavad.(89) Sellise kasu saamise uurimine võib eeldada prognoosi. Sel juhul tuleb uurida, kas ettevõtja esitatud argumentide ja tõendite alusel tundub tõenäolisem see, et kokkulepe võimaldab objektiivse kasu saamist, või see, et see nii ei ole.(90) Kui see on nii, peab komisjon teiseks uurima, kas see tuntav objektiivne kasu korvab konkurentsile avalduva kahju.(91)

177. Esimese Astme Kohus toimis komisjoni põhjenduste kontrollimisel järgmiselt. Kõigepealt esitas ta faktilisi asjaolusid puudutavad argumendid ja tõendid, millele tugines GSK eranditaotlus, ning uuris ja kinnitas nende asjassepuutuvust.(92) Seejärel kontrollis ta, kas komisjon võttis neid tuntava objektiivse kasu olemasolu uurimisel nõuetekohaselt arvesse.(93) Esimese Astme Kohus jõudis lõpuks järeldusele, et komisjoni põhjenduste aluseks olnud analüüs oli puudulik, sest komisjon ei olnud kõiki GSK esitatud asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid piisavalt arvesse võtnud ja ümber lükanud.(94) Sellest tulenevalt ei saanud komisjon õiguspäraselt järeldada, et GSK ei ole tõendanud, et EÜ artikli 81 lõike 3 esimene tingimus on täidetud.(95)

178. Lõpuks märkis Esimese Astme Kohus, et komisjoni järeldused EÜ artikli 81 lõike 3 ülejäänud kolme tingimuse kohta põhinesid peamiselt järeldusel, mille ta oli teinud esimese tingimuse kohta. Kuna esimese tingimuse kohta tehtud järelduse aluseks olnud analüüs oli puudulik ja kuna muud teiste tingimustega seotud põhjendused ei olnud samuti piisavad, ei saanud komisjon õiguspäraselt järeldada, et kolm ülejäänud tingimust ei olnud täidetud.(96)

 B. Komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑513/06 P ja komisjoni vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P

179. Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑513/06 P ja vastuapellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑501/06 P esiteks viis väidet nende Esimese Astme Kohtu põhjenduste kohta, mis puudutavad EÜ artikli 81 lõike 3 esimest tingimust (1), ja teiseks ühe väite nende Esimese Astme Kohtu põhjenduste kohta, mis puudutavad EÜ artikli 81 lõike 3 teisi tingimusi (2). Kuna komisjoni apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus on suures osas samasisulised, uuritakse neid koos.

 1. EÜ artikli 81 lõike 3 esimene tingimus

180. Komisjon esitab seoses esimese tingimusega palju eri väiteid, mis on rühmitatud viieks apellatsioonkaebuse väiteks.

 a) Õigusliku ja majandusliku konteksti moonutamine

181. Komisjon väidab oma apellatsioonkaebuse esimeses väites kõigepealt, et Esimese Astme Kohus on moonutanud müügi üldtingimuste õiguslikku ja majanduslikku konteksti. Kuna komisjon ei täpsusta kohtuotsuse vaidlustatavat osa, tuleb see väide EÜ artikli 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punkti c kohaselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.(97)

182. Järgmiseks väidab komisjon, et põhjendused on puudulikud. Seda seetõttu, et Esimese Astme Kohus ei ole selgitanud, miks ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 pelgalt seda, et hinda reguleerivad siseriiklikud õigusnormid võivad konkurentsi kahjustada, ent vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276 lähtus ta seevastu sellest, et need õigusnormid kahjustavad konkurentsi.

183. See väide ei ole põhjendatud. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldus oli seotud uurimisega, kas hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide olemasolu tähendab, et EÜ artikli 81 lõiget 1 ei saa kohaldada. Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, et liikmesriikide õigusnormid, mis toovad kaasa konkurentsi kahjustamise, ei välista EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamist. Seetõttu ei olnud sellega seoses vaja kindlalt tuvastada, kas need õigusnormid kahjustavad konkurentsi. Asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 märkis Esimese Astme Kohus pelgalt seda, et siseriiklikud õigusnormid võivad konkurentsi kahjustada, kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276 lähtus sellest, et need õigusnormid kahjustavad konkurentsi, ei tähenda seega, et põhjendused oleksid puudulikud.(98)

 b) Tehnilise progressi edendamise mõiste, tõendamiskohustuse jaotus ja tõendamisnõuded

184. Apellatsioonkaebuse teises väites leiab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus tehnilise progressi edendamise mõiste tõlgendamisel ning seoses tõendamiskohustuse jaotuse ja tõendamisnõuetega õigusnormi.

 i) Koondumiste kontrolliga seotud kontrollikriteeriumi kasutamine

185. Esiteks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 242 ja 269 õigusnormi, kohaldades koondumiste kontrolliga seotud kontrollikriteeriumi. Koondumiste kontrolli käigus on komisjon kohustatud kindlaks tegema faktilised asjaolud, mis räägivad koondumise ühisturuga kokkusobivuse poolt ja vastu ning tal on selles osas tõendamiskohustus. Kui esitatakse taotlus teha kokkuleppele EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand, peab EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste täitmist seevastu tõendama teavitav ettevõtja. Selles osas on tõendamiskohustus ettevõtjal.

186. See väide ei ole põhjendatud. On tõsi, et Esimese Astme Kohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 242 koondumiste kontrolliga seotud kohtuotsustele.(99) Sellest ei saa siiski järeldada, et Esimese Astme Kohus leidis, et komisjon on kohustatud tegema kindlaks faktilised asjaolud, mis räägivad selle poolt ja vastu, et müügi üldtingimused on EÜ artikli 81 lõikega 3 kooskõlas, ja et komisjonil on selles osas tõendamiskohustus. Selle vastu räägivad eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 235, 236, 248 ja 269 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastused, milles Esimese Astme Kohus sõnaselgelt märkis, et EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste täidetust peab veenvate argumentide ja tõenditega tõendama eeskätt teavitav ettevõtja. Selle vastu räägib ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 303 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldus, mille kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste aluseks olnud analüüs puudulik, sest komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse kõiki GSK esitatud asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid.

187. Teiseks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus pidas piisavaks, et GSK esitab asjassepuutuvad, usaldusväärsed ja tõepärased argumendid ja tõendid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab teavitav ettevõtja seevastu esitama veenvad argumendid ja tõendid selle kohta, et EÜ artikli 81 lõike 3 tingimused on täidetud. Esimese Astme Kohus pani seega tõendamiskohustuse õigusnormi rikkudes komisjonile. Lisaks nõudis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 269, 277, 281, 286 ja 313, et komisjon esitaks veenvad argumendid ja tõendid. Esimese Astme Kohus kohaldas seega asümmeetrilist kontrollikriteeriumi komisjoni kahjuks.

188. Ka see väide ei ole põhjendatud. Kõigepealt tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus ei teinud ise järeldust selle kohta, kas tuntav objektiivne kasu on olemas. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 juhtis Esimese Astme Kohus õigesti tähelepanu sellele, et tal on keerulistel majanduslikel hinnangutel põhinevate komisjoni otsuste kontrollimisel piiratud pädevus. Sellisel juhul peab Esimese Astme Kohtu kontroll piirduma küsimusega, kas on järgitud menetlusnorme, kas põhjendused on piisavad, kas faktilised asjaolud on õigesti kindlaks tehtud, kas faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset viga ja kas tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega.(100) Esimese Astme Kohus piirdus seega õigustatult sellega, et kontrollis, kas komisjoni põhjendustes on GSK argumente ja tõendeid piisavalt käsitletud.

189. Selle kontrolli käigus tuleb esiteks hinnata, kas asjassepuutuvad koosseisutingimused on täidetud. Teiseks peab Esimese Astme Kohus uurima, mil määral oli ettevõtja poolt esitatu asjassepuutuvate koosseisutingimuste täidetuse seisukohast asjakohane.(101)Kolmandaks peab Esimese Astme Kohus uurima, kas komisjon on selles osas, milles ta ettevõtja esitatuga ei nõustu, võtnud kõiki asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid piisavalt arvesse ja need tagasi lükanud. Kui üksikasjalikud peavad komisjoni põhjendused olema, sõltub eelkõige ettevõtja esitatud asjassepuutuvatest argumentidest.(102) Seega on tegemist libiseva skaalaga.

190. Kuigi Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 269, 277, 281, 286 ja 313, et vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni põhjendused ei ole veenvad, ei kujuta see endast Esimese Astme Kohtu enda hinnangut sellele, kas komisjoni järeldus EÜ artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse täitmata jätmise kohta oli sisuliselt õige. Esimese Astme Kohus uurib kõigest komisjoni põhjendusi, et teha kindlaks, kas komisjon on GSK esitatud asjassepuutuvad argumendid ja tõendid veenvalt edasi andnud ja piisavalt ümber lükanud.

191. Neist kaalutlustest lähtudes ei leia ma, et nimetatud punktides oleks kohaldatud asümmeetrilist kontrollikriteeriumi või et Esimese Astme Kohtu lähenemisviis oleks muul viisil õigusnormi rikkunud. Kas Esimese Astme Kohus hindas vaidlusaluse otsuse sisu õigesti või moonutas seda, on teine küsimus.(103)

 ii) Lävi, millest alates võib oletada efektiivsuskasu

192. Järgmisena seab komisjon kahtluse alla Esimese Astme Kohtu sedastused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249 ja 252. Neis punktides lähtus Esimese Astme Kohus tuntava objektiivse kasu hindamisel sellest, kas GSK esitatud argumentide ja tõendite alusel tundub tõenäolisem see, et kõnealune kokkulepe võimaldab tuntava objektiivse kasu saamist, või see, et see nii ei ole. Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus on seega rikkunud õigusnormi, kaldudes kõrvale materiaalsest kontrollikriteeriumist, mille kohaselt on nõutav tuntava objektiivse kasu olemasolu.

193. See väide ei ole põhjendatud. Esimese Astme Kohus on materiaalset kontrollikriteeriumi järginud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247, milles Esimese Astme Kohus õigesti märkis, et nõutav on tuntava objektiivse kasu olemasolu.(104) Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 249 tuleb minu arvates mõista nii, et erand, mis tehakse määruse nr 17 kohaselt ex ante teatavaks ajavahemikuks, võib eeldada kokkuleppest tuleneva kasu prognoosi ja sisaldab seega prognostilist elementi.(105) Prognoosi ei saa lõppude lõpuks kunagi teha sajaprotsendilise kindlusega.(106) Seepärast piisab tuntava objektiivse kasu eeldamiseks sellest, et komisjon jõuab esitatud argumentide ja tõendite põhjal veendumusele, et tuntava objektiivse kasu saamine on konkreetsetele kogemustele tuginedes piisavalt tõenäoline. Asjaolu, et Esimese Astme Kohus lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 249 sellest, kas kasu saamine on tõenäoline, ei riku iseenesest õigusnormi. On tõsi, et sellega seoses tekib põhimõtteline küsimus, milline peab olema tõenäosuse määr, et võiks eeldada tuntava objektiivse kasu saamist. Minu arvates peab tõenäosuse määr olema kõrge. Seda seetõttu, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise korral tuleb oletada efektiivsuskadu konkurentsi piiramise kujul. Nõutav tõenäosuse määr ei ole aga käesolevas apellatsioonimenetluses oluline. Esimese Astme Kohus ei tuginenud vaidlustatud kohtuotsuses sellele, et komisjon on kehtestanud liiga kõrge tõenäosuse määra. Pigem lähtus Esimese Astme Kohus sellest, et komisjon ei olnud oma järeldust tuntava objektiivse kasu puudumise kohta piisavalt põhjendanud, sest komisjon ei võtnud piisavalt arvesse ega lükanud ümber GSK esitatud argumente ja tõendeid, mis olid tuntava objektiivse kasu olemasolu hindamisel olulised.

194. Komisjoni väide, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 252, et piisab juba tuntava objektiivse kasu saamise võimalikuks muutmisest, ei ole põhjendatud juba seetõttu, et Esimese Astme Kohus ei ole sellist järeldust teinud. Pigem kordas Esimese Astme Kohus selles punktis vaidlusaluse otsuse sisu. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 252 saab seega välja lugeda üksnes järgmist: Esimese Astme Kohtu arvates jõudis komisjon vaidlusaluses otsuses järeldusele, et GSK argumendid ja tõendid ei tõendanud piisavalt, et tuntava objektiivse kasu saamine oleks olnud võimalik.

 iii) Hinnaerinevuste strukturaalse laadi tähendus

195. Edasi väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus nõudis temalt hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide struktuuriteguri tõttu eriti hoolikat uurimist.

196. Sellega seoses kritiseerib komisjon esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 276 ja 301 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastust, mille kohaselt oleks komisjon pidanud paralleelkaubandusega seotud efektiivsuskao ja müügi üldtingimustega seotud efektiivsuskasu uurimisel arvesse võtma ravimisektori õiguslikku ja majanduslikku konteksti. Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus nendes punktides õigusnormi, leides, et komisjonil oli hinnaerinevuste strukturaalse laadi tõttu suurem tõendamiskohustus.

197. Selle väitega ei saa lõppkokkuvõttes nõustuda. Seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 301 tuleb märkida, et see on seotud vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 300. Selles punktis viitas Esimese Astme Kohus eeskätt ravimitootjate vahelise innovatsioonikonkurentsi olulisusele ja seega teadus- ja arendustegevuse tähendusele selles valdkonnas. Hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide mõju liikmesriikides mainis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 300 üksnes täiendavalt („lisaks”). Kui Esimese Astme Kohus leidis seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301, et komisjon oleks pidanud GSK poolt väidetud kasu saamise tõenäosust täpsemalt uurima, pidas Esimese Astme Kohus minu arvates eeskätt silmas ravimitootjatevahelise innovatsioonikonkurentsi arvessevõtmist. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 301 ei nähtu seega, et komisjoni hoolsuskohustus oleks hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide tõttu suurenenud, nagu väidab komisjon.

198. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 276 puhul on asi teisiti. Selles leidis Esimese Astme Kohus, et ravimisektorile iseloomulikus õiguslikus ja majanduslikus kontekstis, kus siseriiklikud õigusnormid kahjustavad konkurentsi, on asjaolu, et komisjon jättis eespool nimetatud kasu saavutamise tõenäosuse uurimata, eriti tõsine. Selles punktis on seos siseriiklike õigusnormidega selgesti märgatav.

199. Komisjonil on õigus, et konkurentsi kahjustamine hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormidega ei ole otseselt seotud kasuga, mida võivad tuua müügi üldtingimused. Hinda reguleerivad siseriiklikud õigusnormid on otseselt seotud müügi üldtingimuste konkurentsi piirava mõjuga.

200. Ma ei leia aga, et Esimese Astme Kohtu põhiidee vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276 rikub õigusnormi. Sellega seoses tuleb kõigepealt arvesse võtta, et käesoleval juhul on paralleelkaubanduse piiramise tagajärjeks olev efektiivsuskadu EÜ artikli 81 lõike 3 alusel toimuva konkurentsi üldise hindamise „deebet”, samal ajal kui „kreedit” hõlmab eelkõige efektiivsuskasu, mis võib tuleneda tehnoloogia arengu edendamisest. Lisaks tuleb märkida, et komisjon peab juhul, kui ta kasutab oma pädevust teha EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelust, arvesse võtma eri majandusharude eripära ja seal esinevaid probleeme.(107) Komisjon peab seega EÜ artikli 81 lõike 3 alusel tehtava kaalumise käigus arvesse võtma asjaolusid, mille tõttu võib paralleelkaubanduse piiramise mõju tunduda vähem tõsine. Kuna see, et „deebet” on väiksem, võib mõjutada konkurentsi üldise hindamise tulemust, tuleb sel juhul eriti hoolikalt kindlaks teha efektiivsuskasu, mis moodustab konkurentsi üldise hindamise „kreediti”. Juba seetõttu leian ma, et Esimese Astme Kohtu sedastus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276 ei ole põhimõtteliselt vale.

201. Teiseks kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkti 284. Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus moonutas selles punktis vaidlusaluse otsuse sisu, märkides, et komisjon on tõdenud, et paralleelkaubandus on nähtus, mis avaldub selles, et samal ravimil on eri liikmesriikides erinevad hinnad, ja tsüklilised valuutakõikumised muudavad selle vaid märgatavalt keerulisemaks. Komisjoni sõnul märkis komisjon vaidlusaluses otsuses üksnes seda, et paralleelkaubandus sõltub kahest eri tegurist.

202. See väide on vastuvõetav, kuna Euroopa Kohtule esitatavas apellatsioonkaebuses võib väita vaidlusaluse otsuse sisu moonutamist.(108)

203. Väide ei ole aga põhjendatud. Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 284 on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 281–293 esitatud Esimese Astme Kohtu põhjenduste osa. Nimetatud punktides uuris Esimese Astme Kohus, kas komisjoni teise võimalusena esitatud järeldus, mille kohaselt GSK ravimite paralleelkaubandus ei mõjuta – vähemalt mitte oluliselt – GSK kulutusi teadus- ja arendustegevusele, on piisavalt põhjendatud. Esimese Astme Kohus uuris seega, kas GSK esitas selle kohta asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid ning kas komisjon uuris neid piisavalt ja lükkas need ümber.(109) Esimese Astme Kohus kordas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 283 sellega seoses sisuliselt GSK väidet, mille kohaselt valuutakõikumised küll mõjutavad paralleelkaubanduse rahalist ulatust, kuid Hispaania ja Ühendkuningriigi vaheline paralleelkaubandus ei tulene üksnes valuutakõikumistest, vaid ka sellest, et hinnad on liikmesriikides struktuuriliselt erinevad. Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284, et see GSK argument on tuntava objektiivse kasu olemasolu hindamisel asjassepuutuv ja seda toetavad vaidlusaluse otsuse põhjendused 31, 32 ja 53.

204. Minu arvates ei ole sedastus, et vaidlusaluse otsuse sisu toetab seda GSK argumenti, vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine. Nimelt selgitas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 31 ja 32, et paralleelkaubandus tekib kahe teguri koostoimel. Nagu komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 31 märkis, on üks tegur struktuurilist laadi – ühenduse tasandil ühtlustamise puudumise tõttu võtavad liikmesriigid vastu ja jõustavad õigusnorme, mille eesmärk on ravimitootjate müügihindu otseselt või kaudselt kontrollida ja määrata kindlaks ostuhind lõpptarbijate ja riigieelarve jaoks. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 32 juhtis komisjon tähelepanu teisele tegurile, tsüklilistele valuutakõikumistele. Vahetegemine struktuurilise ja tsüklilise teguri vahel näitab minu arvates, et struktuuriline tegur on püsiv. Mulle tundub, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284 ei märkinud Esimese Astme Kohus midagi sellest oluliselt erinevat. Seega ei leia ma, et vaidlusaluse otsuse sisu ja Esimese Astme Kohtu sedastus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284 oleksid oluliselt erinevad.

205. Lisaks oleks see väide ka ainetu, kuna Esimese Astme Kohus põhjendas GSK argumendi asjassepuutuvust ka sellega, et komisjon on seda tegurit kinnitanud teatises farmaatsiatoodete ühisturu kohta.(110)

206. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei moonuta vaidlustatud kohtotsuse punktis 284 tehtud järeldus ka vaidlusaluse otsuse põhjendust 164, milles komisjon leidis, et paralleelkaubanduse ulatus olenes ajavahemikul 1996–1998 ilmselt rohkem valuutakõikumistest kui Hispaania hinnatasemest. Esimese Astme Kohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 285 ja järgmistes punktides arvesse, et komisjonil oli põhimõtteliselt õigus järeldada, et Hispaania ja Ühendkuningriigi vaheline paralleelkaubandus aastatel 1996–1998 oli valuutakõikumistest tingitud erijuhtum, kuid selgitas, et komisjoni arvandmed ei olnud piisavalt põhjendatud, et seda järeldust veenvalt toetada ning GSK esitatud argumendid ja tõendid ümber lükata.

207. Väide, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284 vaidlusalust otsust moonutanud, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

208. Lõpuks väidab komisjon sellega seoses, et Esimese Astme Kohus on teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 292 põhjendusvea, jättes farmaatsiatoodete ühisturgu käsitlevale komisjoni teatisele(111) viitamisel märkimata viidatava punkti numbri. See ei pea paika. Punkti 292 tuleb nimelt lugeda koosmõjus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 264. Selles punktis esitas Esimese Astme Kohus kokkuvõtte teatise põhiväidetest koos vastavate leheküljenumbritega. Seega sisalduvad viited vaidlustatud kohtuotsuse punkti 264 kuuendas ja seitsmendas taandes.

209. Kolmandaks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 281–293 seisukohale, et paralleelkaubanduse põhjustatud efektiivsuskao ulatust ei ole vaja käsitleda, kuna paralleelkaubanduse põhjused on struktuurilised. Ka see näitab, et kohaldatavat kontrollikriteeriumi, mille kohaselt tuleb tõendada tuntavat kasu, on tõlgendatud õigusnormi rikkudes.

210. Ka see väide ei ole põhjendatud. Esimese Astme Kohus ei seadnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 281–293 kahtluse alla, et saadav kasu peab olema tuntav. Esimese Astme Kohus leidis üksnes, et komisjoni järeldus, mille kohaselt ei avalda paralleelkaubandus teadus- ja arendustegevusele tuntavat mõju, tugines põhjendustele, mis ei võtnud piisavalt arvesse GSK esitatud argumente ja tõendeid ega lükanud neid piisavalt ümber.(112)

211. Seoses komisjoni neljanda väitega, et paralleelkaubanduse ja tehnilise progressi arengu vahelise põhjusliku seose olemasolu või puudumine ei ole kuidagi seotud sellega, kas paralleelkaubanduse põhjused on struktuurilised, tuleb kõigepealt märkida, et Esimese Astme Kohus ei lähtunud eeskätt sellest kaalutlusest. Pigem lähtus Esimese Astme Kohus eeskätt sellest, et komisjon oli järeldanud, et tuntav objektiivne kasu puudub, lükates paralleelkaubanduse ning teadus- ja arendustegevuse põhjusliku seose või tuntava põhjusliku seose ebapiisavalt põhjendatult tagasi, ja ei olnud piisavalt uurinud, kas on tõenäoline, et müügi üldtingimustega võib kaasneda efektiivsuskasu majandusliku progressi edendamise näol. Lisaks tuleb käesoleva ettepaneku punktidele 199 ja 200 viidates märkida, et kui teatavad asjaolud võivad vähendada EÜ artikli 81 lõike 3 alusel läbi viidava konkurentsi üldise hindamise „deebetit”, tuleb tuntava objektiivse kasu tõenäosust kui „kreeditit” uurida eriti hoolikalt.

212. Komisjoni väide, mille kohaselt ei ole õigustatud, et ettevõtjad eeldavad konkurentsipiirangute olemasolu ühepoolselt, et piirata siseriiklike õigusnormide kahjulikku mõju, tuleb tagasi lükata, sest GSK tugineb ka sellele, et müügi üldtingimused toovad tuntavat objektiivset kasu, edendades tehnilist progressi EÜ artikli 81 lõike 3 tähenduses. Lõpuks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole põhjendused seeläbi vastuolulised, et Esimese Astme Kohus sedastab ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 – seega EÜ artikli 81 lõike 1 kohase uurimise raames –, et ravimisektori eripära, eelkõige hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide olemasolu, ei välista konkurentsipiirangu olemasolu, kuid teiselt poolt märgib, et komisjon peab võtma arvesse ravimisektori eripära, kui ta kasutab oma pädevust teha EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erandeid EÜ artikli 81 lõikes 1 ette nähtud keelust.

 iv) Valuutakõikumised

213. Komisjon väidab veel, et Esimese Astme Kohus on eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 292 ja 293 leidnud, et valuutakõikumised eraldi või koos hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide struktuurilisusega võivad õigustada konkurentsi piiramist. Komisjoni arvates on sellega rikutud õigusnormi.

214. Ka see väide ei ole põhjendatud. Esimese Astme Kohus ei sedastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 292 ja 293, et konkurentsi piirav kokkulepe, mille eesmärk on vaid valuutakõikumiste tasakaalustamine, võiks olla EÜ artikli 81 lõike 3 alusel õigustatud. Esiteks sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 286, et komisjon ei olnud käsitlenud asjaolu, et ravimite Hispaaniast Ühendkuningriiki paralleelimpordi osakaal jäi valuutakõikumistest hoolimata samaks. Sellest tulenevalt leidis Esimese Astme Kohus, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 165 ja järgmistes põhjendustes esitatud komisjoni järeldus, mille kohaselt põhjustasid Ühendkuningriigi ja Hispaania vahelist paralleelkaubandust peamiselt valuutakõikumised, ei olnud piisavalt põhjendatud. Teiseks ei väida GSK mitte üksnes seda, et ta soovib müügi üldtingimustega valuutakõikumisi tasakaalustada. GSK väidab pigem, et müügi üldtingimustega saavutatakse efektiivsuskasu EÜ artikli 81 lõikes 3 nimetatud tehnilise progressi edendamise kujul.

 v) GSK täiendavate rahaliste vahendite ja tehnilise progressi edendamise vaheline seos

215. Järgmisena väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamisel õigusnormi, sest ta on hinnanud EÜ artikli 81 lõike 3 kohase tehnilise progressi edendamise olemasolu vähem range kontrollikriteeriumi alusel kui kohtupraktikaga kooskõlas.

216. Sellega seoses väidab komisjon esiteks, et Esimese Astme Kohus on kohaldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 255, 269, 281 ja 300 õiguslikku kriteeriumi, mille kohaselt parandab lisatulu innovatsioonivõimet. Komisjoni arvates on sellega rikutud õigusnormi. Ettevõtjad võivad täiendavaid rahalisi vahendeid kasutada ka muul otstarbel, eelkõige kasumi jaotamiseks ettevõtja omanike vahel.

217. See väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 247, ei kohaldanud Esimese Astme Kohus sellist kriteeriumi, vaid eeldas tehnilise progressi edendamises seisnevat tuntavat objektiivset kasu, mis ei tähenda kogu seda kasu, mida kokkuleppes osalevad ettevõtjad oma tegevusest saavad, vaid sellist tuntavat objektiivset kasu, mis võib kompenseerida kokkuleppest konkurentsile tekkiva kahju. Esimese Astme Kohus sedastas vaid, et komisjoni järeldus, mille kohaselt tuntav objektiivne kasu puudus, ei olnud piisavalt põhjendatud. Ka vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud punktidest 269, 281 ja 300 ilmneb selgelt, et Esimese Astme Kohus lähtus sellest, et komisjoni järeldus GSK innovatsioonivõime mõjutamise kohta oli puudulikult põhjendatud.

218. Teiseks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides, et piisab sellest, kui vaid osa täiendavatest rahalistest vahenditest investeeritakse teadus- ja arendustegevusse.

219. Ka see väide ei ole põhjendatud. Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon ei tuginenud vaidlusaluses otsuses sellele punktile. See asjaolu üksinda ei ole siiski otsustav. Nimelt kui EÜ artikli 81 lõikest 3 nähtuks tõepoolest, et tuntavat objektiivset kasu selle sätte tähenduses võib eeldada üksnes juhul, kui kõik rahalised vahendid, mille GSK paralleelkaubanduse piiramise tagajärjel saab, lähevad teadus- ja arendustegevuse edendamiseks, ei oleks GSK väited enam asjakohased. GSK on nimelt väitnud, et efektiivsuskasu tekiks isegi siis, kui ravimitootjad investeeriksid teadus- ja arendustegevusse vaid osa täiendavatest rahalistest vahenditest.

220. EÜ artikli 81 lõike 3 kohase tuntava objektiivse kasu saamine ei eelda siiski tingimata, et kõik täiendavad rahalised vahendid tuleb investeerida teadus- ja arendustegevusse. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei tulene see kohtuotsusest Verband der Sachversicherer vs. komisjon.(113) EÜ artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse kohaselt tuleb pelgalt uurida, kas tekib efektiivsuskasu, mille soodne mõju ulatub otsestest asjaosalistest kaugemale ja vähemalt kompenseerib konkurentsipiirangust tuleneva kahju. Efektiivsuskasu olemasolu hindamisel on oluline investeeritava osa suurus. Sellest sõltub, kas teadus- ja arenduskulud, juhul kui nende tegemise tõenäosus on suur, tasakaalustavad paralleelkaubanduse piiramisega kaasneva kahju. See kehtib ka siis, kui uuritakse EÜ artikli 81 lõike 3 teist ja kolmandat tingimust ehk seda, kas tarbijad saavad tulenevast kasust õiglase osa ja kas paralleelkaubanduse piiramine on hädavajalik. Komisjon võib seega uurimisel kahtlemata arvesse võtta, et teadus- ja arendustegevusse investeeritakse ainult osa täiendavatest vahenditest. See ei õigusta aga uurimisest loobumist või argumentide ja tõendite ebapiisavat arvestamist uurimise käigus.

221. Kolmandaks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 274 ja 300 lõpuks arvesse, kas rohkem teadus- ja arendustegevust on oodata ravimitootjalt, paralleelkaubandusega tegelevatelt ettevõtjatelt või lõpptarbijatelt. Seeläbi rikutakse komisjoni arvates õigusnormi, kuna sellisel juhul oleks EÜ artikli 81 lõike 3 esimene tingimus alati täidetud juba siis, kui kokkuleppe tulemusel jagatakse vahendajate või tarbijate rahalised vahendid ümber ravimitootjale.

222. Ka see väide ei ole põhjendatud. Kõigepealt tuleb uuesti viidata sellele, et Esimese Astme Kohus kontrollis pelgalt komisjoni põhjendusi, mis puudutavad tehnilises või majanduslikus progressis seisneva tuntava objektiivse kasu puudumist, ega teinud ise otsust. Seega kordas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270 – ja punktis 300 GSK väiteid.

223. Lisaks ei võrrelda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 274 ja 300 ühelt poolt ravimitootjate ja teiselt poolt Hispaania vahendajate või tarbijate teadus- ja arendustegevust. GSK väitis vaid, et müügi üldtingimuste ja neist tulenevate rahaliste vahendite ümberjaotamise üldisel konkurentsialasel hindamisel tuleb võrrelda ühelt poolt „kreeditit” ehk tehnilise progressi edendamisega saavutatavat efektiivsuskasu, mida on oodata ravimitootjatevahelise innovatsioonikonkurentsi olulisuse tõttu, ja teiselt poolt „deebetit” ehk efektiivsuskadu, mida on oodata paralleelkaubanduse piiramise tõttu. Sellega seoses märkis GSK, et komisjon peab paralleelkaubanduse piiramise tõttu oodatava efektiivsuskao ulatuse hindamisel arvesse võtma, et paralleelkaubandusega tegelevad ettevõtjad jätavad ravimisektori turustruktuuri tõttu suurema osa paralleelkaubandusest saadavast tulust endale.(114)

i)      Järeldus

224. Ka komisjoni apellatsioonkaebuse teine väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

 c) Vaidlusaluse otsuse moonutamine ja varem toimunud sündmuste arvestamata jätmine tuleviku prognoosimisel

225. Selles apellatsioonkaebuse väites leiab komisjon, et esiteks moonutas Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse sisu (i), teiseks ei lubanud arvestada varem toimunud sündmusi (ii) ja kolmandaks ei lubanud arvesse võtta andmeid, mis otsuse vastuvõtmise ajal puudusid (iii).

 i) Vaidlusaluse otsuse moonutamine

226. Kõigepealt vaidlustab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktis 261 esitatud Esimese Astme Kohtu põhjenduse. Esimese Astme Kohus oli selles punktis sedastanud, et komisjon hindas müügi üldtingimustega seotud efektiivsuskasu üksnes vaidlusaluse otsuse põhjenduses 156. Komisjon väidab, et see Esimese Astme Kohtu sedastus on vaidlusaluse otsuse moonutamine.

227. See väide on olulise tähtsusega. Seda seetõttu, et Esimese Astme Kohus tugines oma põhjendustes komisjoni põhjenduste puudulikkusele. Kui Esimese Astme Kohus andis vaidlusaluse otsuse sisu edasi moonutatult, võib see seada kahtluse alla Esimese Astme Kohtu järelduse komisjoni põhjenduste puudulikkuse kohta.

228. See väide on vastuvõetav, kuna apellatsioonkaebuses võib esitada väite otsuse sisu moonutamise kohta.(115) Otsuse sisu moonutamise väide on minu arvates ka põhjendatud, sest Esimese Astme Kohus mõistis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 261 ja järgmistes punktides vaidlusaluse otsuse sisu vääriti. Kuna aga Esimese Astme Kohtu järeldus, mille kohaselt on komisjoni põhjendused puudulikud, peab paika, tuleb see muutmata jätta ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused asendada.

–       Vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine

229. Esmalt tuleb viidata sellele, et komisjon ja Esimese Astme Kohus olid ilmselgelt eriarvamusel küsimuses, millist lähenemisviisi tuleb uurimisel kasutada.

230. Komisjon uuris vaidlusaluse otsuse põhjendustes 154–169, kas võib oletada tuntava objektiivse kasu saamist. Komisjon märkis kõigepealt, et ettevõtjad võivad vabalt otsustada, millised on nende kulutused teadus- ja arendustegevusele. Komisjon leidis, et tuntavat objektiivset kasu ei tekkinud, sest tema arvates puudub paralleelkaubanduse piiramisest GSK jaoks tekkivate täiendavate rahaliste vahendite ning suuremate teadus- ja arenduskulude vahel otsene põhjuslik seos või täpsemalt tuntav otsene põhjuslik seos. Komisjon tugines selle järelduse tegemisel eelkõige GSK varasemate andmete analüüsile.

231. Esimese Astme Kohus leidis seevastu – nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 295 tehtud sedastusest ja vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 269, 281, 294 ja 304 eelnevatest alapealkirjadest –, et uurimise struktuur oleks pidanud olema järgmine. Esiteks oleks komisjon pidanud uurima paralleelkaubandusest tuleneva efektiivsuskaoga seotud kahju ravimitööstusele üldiselt ja GSK‑le konkreetselt. Esimese Astme Kohus leidis sellega seoses, et komisjoni järeldus, et paralleelkaubandus ei põhjusta GSK innovatsioonivõime vähendamisega efektiivsuskadu, ei olnud piisavalt põhjendatud.(116)Teiseks oleks komisjon pidanud uurima paralleelkaubandusega seotud efektiivsuskao ulatust. Esimese Astme Kohus leidis sellega seoses, et teise võimalusena tehtud järeldus, mille kohaselt ei olnud mingil juhul tõendatud, et paralleelkaubandus toob kaasa tuntava efektiivsuskao, vähendades GSK innovatsioonivõimet, põhines samuti põhjendusveal.(117)Kolmandaks oleks komisjon pidanud uurima müügi üldtingimustega seotud efektiivsuskasu. Seda tegi komisjon aga üksnes vaidlusaluse otsuse põhjenduses 156, kus komisjon sisuliselt leidis, et täiendavad rahalised vahendid ei too automaatselt kaasa suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, sest ravimitootjad võivad vabalt otsustada, millises ulatuses tahavad nad teadus- ja arendustegevusse investeerida. Esimese Astme Kohus leidis, et see põhjendus ei ole GSK esitatud argumente ja tõendeid silmas pidades piisav.(118)Neljandaks oleks komisjon pidanud kaaluma asjassepuutuvat kasu ja kahju, mida tekitati konkurentsile seeläbi, et müügi üldtingimused rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1. Seda ei ole komisjon teinud.(119)

232. Vastavalt Esimese Astme Kohtu sedastustele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 295 tulenes uurimise eespool kirjeldatud struktuur vältimatult GSK argumentide ülesehitusest ja haldusmenetluse ajal sel teemal toimunud arutelust.

233. See Esimese Astme Kohtu lähtepunkt ei ole õige. See, kas komisjoni uurimine ja põhjendused on piisavad või mitte, sõltub nimelt eelkõige asjassepuutuvast koosseisutingimusest ja alles seejärel sellest, kas komisjon uuris kõiki selle koosseisutingimusega seotud argumente ja tõendeid piisavalt.(120)

234. EÜ artikli 81 lõike 3 ülesehituse kohaselt oleks seega tulnud kõigepealt uurida, kas saab piisava tõenäosusega oletada, et müügi üldtingimused aitavad edendada tehnilist progressi. Vastupidi Esimese Astme Kohtu sedastusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 295 ei tulnud seega esimese sammuna vältimatult uurida, kas paralleelkaubandus põhjustas efektiivsuskadu ravimitööstusele üldiselt ja GSK‑le konkreetselt.

235. Eeltoodud selgitusi ei tohi siiski tõlgendada nii, et Esimese Astme Kohtu pakutud lähenemisviis toob kaasa vale tulemuse.(121) Esimese Astme Kohus ei saa aga heita komisjonile ette põhjendamisviga pelgalt seetõttu, et komisjon järgib EÜ artikli 81 lõikega 3 ette määratud uurimisstruktuuri. Pealegi ei tohi ebaõigesti vältimatuks nimetatud uurimisstruktuuri nõue viia selleni, et Esimese Astme Kohus moonutab vaidlusaluse otsuse sisu, käsitledes otsust üksnes läbi selle uurimisstruktuuri prisma. Esimese Astme Kohus on seda siiski teinud, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 261, et komisjon uuris müügi üldtingimustega seotud efektiivsuskasu üksnes vaidlusaluse otsuse põhjenduses 156 ja sealgi vaid möödaminnes. Esimese Astme Kohus jättis seega tähelepanuta, et komisjon ei uurinud küsimust, kas võib piisava tõenäosusega oletada, et müügi üldtingimused toovad kaasa efektiivsuskasu, mitte üksnes vaidlusaluse otsuse punktis 156, vaid ka punktides 154, 155 ja 157–169.

236. Komisjon väidab seega õigesti, et Esimese Astme Kohus mõistis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 261 tehtud järeldusega vaidlusaluse otsuse sisu vääriti.

–       Põhjenduste asendamine

237. Lõppkokkuvõttes ei sea see siiski kahtluse alla Esimese Astme Kohtu järeldust, et komisjon ei olnud oma otsust piisavalt põhjendanud. Kui hinnata faktilisi asjaolusid, mis põhinevad Esimese Astme Kohtu sedastustel, mida ei mõjuta vaidlusaluse otsuse sisu eespool nimetatud moonutamine ega muud väidetavad õigusnormi rikkumised, on näha, et komisjoni järeldus tuntava objektiivse kasu puudumise kohta ei olnud piisavalt põhjendatud.

238. Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 275–280, et komisjon ei olnud piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt puuduvad tõendid, et paralleelkaubandusest GSK jaoks tekkivate täiendavate rahaliste vahendite ning täiendavate teadus- ja arenduskulude vahel on põhjuslik seos. Esimese Astme Kohus sedastas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 277, et komisjon ei olnud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 157 piisavalt ümber lükanud GSK poolt väidetavat seost ühelt poolt jooksvate tulude üldise taseme või toodete oodatava kulutasuvuse ning teiselt poolt teadus- ja arenduskulude vahel. Kuna GSK oli tõendeid esitades väitnud, et paralleelkaubandus mõjutab kõnealuseid tegureid (jooksvate tulude üldine tase ja toodete oodatav kulutasuvus) negatiivselt, ei oleks komisjon tohtinud jätta neid tõendeid uurimata.(122) Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 278 ja 279 muu hulgas seda, et komisjon ei olnud piisavalt uurinud GSK väidet, mille kohaselt oli GSK kaubamärkidevahelise tiheda innovatsioonikonkurentsi tõttu igati huvitatud teadus- ja arendustegevusse investeerimisest, kuid ei saanud neist investeeringuist paralleelkaubanduse tõttu täit kasu, et seda uuesti teadus- ja arendustegevusse investeerida.

239. Edasi märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 281–293, et komisjon ei olnud piisavalt põhjendanud ka järeldust, et täiendavatel rahalistel vahenditel ei ole teadus- ja arendustegevusele vähemalt tuntavat mõju. Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 286, et komisjon ei olnud ümber lükanud GSK väidet, et kuigi valuutakõikumised muudavad Hispaaniast pärineva paralleelimpordi väärtust, ei muuda need selle osakaalu. Edasi tõdes Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 291, et komisjon oli kasu tuntavusega seoses arvesse võtnud üksnes Hispaania ja Ühendkuningriigi vahelist paralleelkaubandust, kuid oli seoses konkurentsipiirangu tuntavusega pidanud oluliseks, et arvestataks ka mõju teistes liikmesriikides. Lõpuks märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 292, et valuutakõikumised, mis võivad mõjutada GSK jaoks paralleelkaubandusest tekkiva kahju suurust, võivad jätkuda ka tulevikus.

240. Komisjon märgib, et nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 160, ei suutnud ta GSK esitatud andmete põhjal kindlaks teha, et minevikus oleks olnud otsene seos ühelt poolt paralleelkaubanduse tõttu tekkinud GSK rahaliste vahendite kaotuse ja teiselt poolt teadus- ja arendusprojektide peatamise vahel. Lisaks märkis ta selles põhjenduses, et GSK teadus- ja arenduskulude suhteline kasv oli jätkunud ka neil aastatel, mil GSK tulud vähenesid.

241. EÜ artikli 81 lõikest 3 ei saa siiski järeldada, et tuntava objektiivse kasu saamist saab tõendada üksnes nii, et ettevõtja tõendab otsese seose olemasolu paralleelkaubanduse ning teadus- ja arenduskulude vahel. Pigem ei ole välistatud, et ettevõtja tõendab seda muul viisil.(123)

242. Komisjon ei saa seega jätta ettevõtja majanduslikele argumentidele tuginevaid ning asjassepuutuvaid majanduslikke ja ökonomeetrilisi andmeid sisaldavaid väiteid arvestamata pelgalt seetõttu, et need ei tõenda otsest seost.(124) On tõsi, et komisjon võib üldsõnaliselt ümber lükata ettevõtja üldsõnalised väited. Kui aga ettevõtja põhjendab oma väiteid asjakohaselt, peab komisjon neid väiteid samuti üksikasjalikult käsitlema. Sel juhul ei piisa viitamisest võimalusele, et täiendavad vahendid võivad lihtsalt lisanduda ettevõtja kasumile, kuna ettevõtja võib ise vabalt otsustada, kui palju ta teadus- ja arendustegevusse investeerib. Selline üldine viide jätab tähelepanuta, et ettevõtjate turukäitumist võib olulisel määral mõjutada konkurents teiste ettevõtjatega ja et see võib ettevõtja kaalutlusruumi piirata.

243. Tegelike asjaolude osas tuleb kõigepealt viidata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastusele, et GSK on esitanud majanduslikke ja ökonomeetrilisi tõendeid. Edasi märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 264, et komisjon oli teatises farmaatsiatoodete ühisturu kohta(125) ise rõhutanud innovatsioonikonkurentsi olulisust ravimisektoris, uute toodete pidevat turuletulekut, teadus- ja arendustegevuse investeeringute rahastamise eripära ning seost ettevõtjate kasumlikkusega.

244. Lähtudes neist faktilistest asjaoludest, mille tuvastamise pädevus kuulub üksnes Esimese Astme Kohtule, kelle tuvastatud tegelikke asjaolusid ei saa apellatsioonimenetluses enam põhimõtteliselt vaidlustada, teen eeltoodud õiguslikke kaalutlusi arvesse võttes järelduse, et Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 õigesti, et komisjon ei oleks tohtinud GSK esitatud faktilisi asjaolusid puudutavaid argumente ja tõendeid põhjendamata tagasi lükata. Tahaksin siinkohal veel kord sõnaselgelt märkida, et Esimese Astme Kohus ei sedastanud, et komisjon oleks pidanud GSK esitatud argumentide ja tõendite põhjal järeldama tuntava objektiivse kasu saamist. Esimese Astme Kohus sedastas üksnes, et komisjon oleks pidanud tuntava objektiivse kasu saamist puudutavaid GSK argumente ja tõendeid uurima ja need ebapiisavuse korral ümber lükkama.

–       Järeldus

245. Esimese Astme Kohus sedastas seega kokkuvõttes õigesti, et komisjoni järeldus tuntava objektiivse kasu puudumise kohta tugines puudulikele põhjendustele. Komisjoni väide tuleb seega tagasi lükata, kuid vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused tuleb asendada.

 ii) Varem toimunud sündmuste arvessevõtmine

246. Edasi väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei tunnistanud, et komisjonil on õigus tugineda prognoosi tegemisel varem toimunud sündmustele.

247. Ka see väide ei ole põhjendatud. Esimese Astme Kohus ei ole väitnud, et komisjon ei või tugineda varem toimunud sündmustele. Nagu eespool märgitud, sedastas Esimese Astme Kohus vaid, et asjassepuutuvad komisjoni põhjendused ei olnud piisavad, sest komisjon ei olnud võtnud arvesse kõiki GSK esitatud asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid.

 iii) Selliste andmete arvessevõtmine, mis vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal puudusid

248. Selles osas, milles komisjon lõpuks väidab, et Esimese Astme Kohus nägi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58 ja 59 ette, et komisjon peab jätma Esimese Astme Kohtu menetluses käsitlemata andmed, mis vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal puudusid, ei ole minu arvates õigusnormi rikutud. Nagu Esimese Astme Kohus neis punktides õigesti märkis, kontrollitakse vaidlusalust otsust üksnes nende faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal, mis olid olemas otsuse vastuvõtmise kuupäeval.(126) Sellest tulenevalt ei mõista ma, kuidas kavatses komisjon korvata vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal tehtud prognoosi põhjenduste puudusi nende andmete abil, mis koguti alles pärast otsuse vastuvõtmist ja mida komisjon ei saanud seetõttu oma põhjendustes kuidagi arvesse võtta.

 iv) Järeldus

249. Ka see väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

 d) Kontrollikriteeriumi väär kohaldamine

250. Komisjon väidab veel, et kontrollikriteeriumi on vääralt kohaldatud, sest Esimese Astme Kohus on esiteks loonud uue tühistamisaluse (i) ja teiseks ületanud oma pädevust (ii).

 i) Uue tühistamisaluse loomine

251. Esiteks väidab komisjon, et Esimese Astme kohus on loonud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 269, 277, 281, 286 ja 313 uue otsuste tühistamise aluse, mis seisneb selles, et ettevõtja argumente ei ole piisavalt kontrollitud või veenvalt ümber lükatud. Sellel tühistamisalusel puudub õiguslik alus.

252. See väide ei ole põhjendatud. Nagu eespool käesoleva ettepaneku punktis 188 märgitud, peab Esimese Astme Kohtu kontroll juhtudel, mil komisjonil on keeruliste majanduslike hinnangute andmisel kaalutlusõigus, piirduma küsimusega, kas on järgitud menetlusnorme, kas põhjendused on sisu poolest piisavad, kas faktilised asjaolud on õigesti kindlaks tehtud, kas faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset viga ja kas tegemist ei ole võimu kuritarvitamisega. Komisjoni põhjenduste piisavuse uurimine on selles osas kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktile 188 lisatud 100. joonealuses märkuses.

 ii) Esimese Astme Kohtu pädevuse ületamine

253. Komisjoni väide, et Esimese Astme Kohus asendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 274 ja 278 vaidlusaluse otsuse põhjendused oma põhjendustega, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Esmalt tuleb märkida, et nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270, kordas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 eeskätt GSK argumente, mille kohaselt on igal ravimitootjal selle sektori tugeva innovatsioonikonkurentsi tõttu täielik huvi investeerida vähemalt osa oma kasumi ülejäägist teadus- ja arendustegevusse. Edasi sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278, et komisjon ei arvestanud seda asjaolu piisavalt ega andnud neile GSK argumentidele piisavat vastust. Ka see näitab, et Esimese Astme Kohus ei asendanud komisjoni põhjendusi enda põhjendustega.

b)      Põhjendusvead, mis tulenevad tõendite pealiskaudsest hindamisest ja Esimese Astme Kohtu oletuste selgitamata jätmisest

254. Lõpuks kritiseerib komisjon Esimese Astme Kohtu põhjendamisvigu, mis on seotud GSK esitatud tõendite hindamisega (i) ja küsimusega, miks teadus- ja arendustegevus ei oleks olnud võimalik müügi üldtingimusteta (ii).

i)      GSK esitatud tõendite hindamine

255. Sellega seoses kritiseerib komisjon esiteks Esimese Astme Kohtu sedastust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 262 ja 263. Esimese Astme Kohus tegi põhjendamisvea, leides neis punktides, et GSK oli täitnud oma osa tõendamiskohustusest nende tõendite abil, mille Esimese Astme Kohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 256–259. Osa punktis 258 nimetatud argumentidest ja tõenditest on nimelt vaidlustatud.

256. See väide ei ole põhjendatud. Kõigepealt tuleb uuesti märkida, et Esimese Astme Kohus ei uurinud tuntava objektiivse kasu olemasolu, vaid üksnes komisjoni põhjendusi selle küsimuse kohta. Pealegi nähtub eelkõige punktile 263 eelnevast alapealkirjast, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 ja järgmistes punktides uurinud pelgalt seda, kas GSK tõendid olid asjassepuutuvad ja kas komisjon oleks pidanud neid seetõttu uurima ja vajaduse korral ümber lükkama. Nagu juba märgitud, uuris Esimese Astme Kohus komisjoni põhjendusi ja leidis, et komisjon ei olnud kõiki GSK argumente ja tõendeid piisavalt käsitlenud. Esimese Astme Kohus ei tuginenud oma põhjendustes sellele, et GSK on teatavaid asjaolusid tõendanud. Esimese Astme Kohus tugines oma põhjendustes sellele, et komisjon ei ole GSK teatavaid argumente ja tõendeid käsitlenud või on teinud seda ebapiisavalt.

257. Teiseks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohtu põhjendused on vastuolulised.

258. Kõigepealt väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 273 sedastanud, et paralleelkaubandus ei too lõpptarbijatele tuntavat kasu, kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 märkinud, et paralleelkaubanduse piiramine toob tarbijatele kahju. See väide ei ole põhjendatud. Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270, on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 273 esmajoones korranud GSK argumente ja tõendeid.

259. Edasi väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133, 143 ja 144 leidnud, et ravimisektor on pakkumise ja nõudluse jõudude eest kaitstud, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 271 ja 272 on aga tabavalt kirjeldanud pakkumise ja nõudluse vastastikust mõju. Kuna komisjon ei kritiseeri seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 271 ja 272 esitatud põhjenduste sisu, vaid punktides 133, 143 ja 144 esitatud põhjendusi, tuleb see väide eespool käesoleva ettepaneku punktides 42–47 nimetatud põhjustel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270, on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 271 ja 272 eeskätt korranud GSK argumente.

260. Kolmandaks väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265 esitatud järelduse põhjendused on puudulikud. Esimese Astme Kohus on selles punktis sedastanud, et mõnda GSK argumenti toetab komisjoni teatis farmaatsiatoodete ühisturu kohta.(127) Komisjon väidab, et see ei ole loogiline, kuna ei ole võimalik mõista, milliseid GSK argumente teatis toetab. Ka see väide ei ole põhjendatud. Kui võrrelda GSK argumente, mis on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 258 ja 259, ning farmaatsiatoodete ühisturgu käsitleva komisjoni teatise peamiste väidete kokkuvõtet vaidlustatud kohtuotsuse punktis 264, saab piisavalt selgeks, milliseid argumente teatis toetab, nimelt eelkõige innovatsioonikonkurentsi olulisust, uute toodete pidevat turuletulekut, teadus- ja arendustegevuse investeeringute rahastamist, selle seost ettevõtjate kasumlikkusega ja hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide struktuuritegurit liikmesriikides. Lisaks on Esimese Astme Kohus viidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284 teatisele, et näidata hinda reguleerivate siseriiklike õigusnormide struktuuriteguril põhineva argumendi asjakohasust. Pealegi ei oleks põhjendamisviga oluline. Kui ettevõtja esitab asjakohaseid väiteid toetavad argumendid ja tõendid, peab komisjon neid piisavalt arvesse võtma. Käesoleval juhul komisjoni teatise sisu üksnes kinnitas GSK argumentide asjakohasust.

ii)    Selgituse puudumine selle kohta, miks teadus- ja arendustegevus ei oleks olnud müügi üldtingimusteta võimalik

261. Lõpuks kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkte 278 ja 297. Esimese Astme Kohus on teinud põhjendamisvea, kuna ta ei ole selgitanud, miks ei saa GSK ilma täiendavate vahenditeta teadus- ja arendustegevusse piisavalt investeerida.

262. Ka see väide ei ole põhjendatud. Kõigepealt tuleb uuesti märkida, et Esimese Astme Kohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 253–308 sellega, et uuris komisjoni põhjendusi EÜ artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse täitmise ehk tuntava objektiivse kasu saamise kohta. Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278, et komisjon ei võtnud põhjenduses, mille kohaselt saab GSK teadus- ja arenduskulusid rahastada ka muude eelarvepunktide arvelt, piisavalt arvesse GSK väidet, et GSK on ravimitootjatevahelise innovatsioonikonkurentsi tõttu teadus- ja arendustegevusse investeerimisest igati huvitatud. Vastupidi sellele, mida arvab komisjon, ei või Esimese Astme Kohus asendada komisjoni põhjendusi enda põhjendustega. Pealegi ei ole küsimus, kas ravimitootja saab tulude vähenemise korral kärpida muid kui teadus- ja arendustegevuse kulusid, seotud küsimusega, kas on olemas tuntav objektiivne kasu, vaid küsimusega, kas konkurentsipiirang oli kasu saamiseks hädavajalik, ehk EÜ artikli 81 lõike 3 kolmanda tingimusega.

 2. EÜ artikli 81 lõike 3 muud tingimused

263. Lõpuks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309, milles Esimese Astme Kohus käsitles komisjoni põhjendusi EÜ artikli 81 lõike 3 muude tingimuste kohta.

264. Seoses komisjoni esimese väitega, et Esimese Astme Kohus ei ole müügi üldtingimuste hädavajalikkust ise kuidagi põhjendanud, tuleb viidata sellele, et nagu eespool käesoleva ettepaneku punktis 188 märgitud, ei või Esimese Astme Kohus asendada komisjoni põhjendusi enda omadega. Esimese Astme Kohus toimis seega õigesti, kui piirdus komisjoni otsuses esitatud põhjenduste kontrolliga.

265. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei moonutanud Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309 vaidlusaluse otsuse põhjenduse 187 sisu, sedastades, et komisjoni järeldused müügi üldtingimuste hädavajalikkuse kohta ei olnud piisavad, sest need tuginesid tuntava objektiivse kasu puudumisega seotud järeldustele.

266. Vaidlusaluse otsuse põhjendusest 187 nähtub, et komisjon põhjendas hädavajalikkuse puudumist sellega, et puudusid tõendid kasu kohta ja seega puudus panus, mille hädavajalikkust oleks tulnud analüüsida. See ei toeta oletust, et komisjon hädavajalikkust tõepoolest uuris.

267. Kuna sellest põhjendusest hoolimata tuleb lisaks arvestada vaidlusaluse otsuse põhjenduses 157 esitatud komisjoni järeldust, mille kohaselt saaks GSK teadus- ja arendustegevust rahastada ka mõne teise eelarvepunkti arvelt, tuleb märkida järgmist: hädavajalikkus tähendab enamat kui kokkuleppe positiivsete eesmärkide saavutamisele kaasaaitamist.(128) Kokkulepe ei ole siiski hädavajalik mitte üksnes siis, kui taotletavat kasu ei ole muul viisil üldse võimalik saavutada, vaid ka siis, kui seda ei saa saavutada samas ulatuses, sama aja jooksul või sama kindlalt. Selle hindamise käigus tuleb arvesse võtta turutingimusi ja majandusolusid, millega kokkuleppe pooled kokku puutuvad.

268. Komisjoni põhjendustest vaidlusaluse otsuse põhjenduses 157 nähtub, et teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamine mõnel muul viisil ei olnud välistatud. Neist ei ilmne aga, kas investeeringud teadus- ja arendustegevusse suureneksid samas mahus ja sama kindlalt. Sellega seoses tuleb arvesse võtta GSK väidet, et ravimitootjad kulutaksid teadus- ja arendustegevusele absoluutarvudes rohkem, kui nende tulud oleksid absoluutarvudes suuremad. Seega ei seaks vaidlusaluse otsuse põhjenduses 159 esitatud komisjoni põhjenduste arvessevõtmine kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldust, et komisjon ei olnud piisavalt põhjendanud, miks see tingimus ei ole täidetud.

269. Seega tuleb ka see apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

 3. Järeldus

270. Komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑513/06 P ja vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑501/06 P tuleb seega tervikuna rahuldamata jätta.

 C. EAEPC apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑515/06 P

271. EAEPC toob kohtuasjas C‑515/06 P esitatud apellatsioonkaebuse toetuseks kolm väidet.

 1. EÜ artikli 81 lõike 3 tähtsus ja ülesanne

272. EAEPC kritiseerib oma apellatsioonkaebuse esimeses väites sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 261 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastust, mille kohaselt käsitles komisjon küsimust, kas müügi üldtingimused toovad kaasa efektiivsuskasu, üksnes möödaminnes vaidlusaluse otsuse põhjenduses 156. EAEPC väidab, et Esimese Astme Kohtu sedastus rikub õigusnormi, kuna selles on GSK argumente ja vaidlusalust otsust edasi antud moonutatult.

273. See väide ei ole lõppkokkuvõttes tulemuslik. Nagu käesoleva ettepaneku punktides 226–236 märgitud, rikub vaidlustatud kohtuotsuse punkt 261 tõepoolest õigusnormi, kuid väitega ei saa sellegipoolest nõustuda, sest Esimese Astme Kohus jõudis lõppkokkuvõttes õigele järeldusele, et komisjoni põhjendused ei ole piisavad, vt käesoleva ettepaneku punktid 237–245.

 2. Tõendamiskohustus

274. EAEPC apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa, milles EAEPC väidab, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 258 leidnud, et GSK argumendid on asjassepuutuvad, kuigi GSK ei olnud tõendanud, et täiendavad rahalised vahendid, mida ta paralleelkaubanduse piiramise tagajärjel saab, toovad ka otseselt kaasa teadus- ja arenduskulude kasvu, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

275. Kõigepealt tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus kontrollis pelgalt komisjoni põhjendusi. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 186 märgitud, lähtus Esimese Astme Kohus õigesti sellest, et GSK peab tuntava objektiivse kasu saamist argumentide ja tõenditega piisava tõenäosusega tõendama. Esimese Astme Kohus ei sedastanud, et GSK on tuntava objektiivse kasu saamist oma argumentide ja tõenditega tõendanud. Esimese Astme Kohus märkis vaid, et komisjon ei olnud GSK asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid, sealhulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 256 nimetatud majandusuuringuid ümber lükanud või piisavalt ümber lükanud ning et tema põhjendused ei olnud seetõttu piisavad.

276. Teise väitega vaidlustab EAEPC vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastuse, mille kohaselt toob täiendavate rahaliste vahendite jäämine ravimitootjatele tõenäoliselt kaasa efektiivsuskasu võrreldes olukorraga, kui tulud jagatakse vahendajaga. See väide tuleb juba seetõttu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, et – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270 – Esimese Astme Kohus kordas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 271–274 eeskätt GSK argumente.

 3. Tõendite väär hindamine või puudulik arvessevõtmine

277. Apellatsioonkaebuse kolmandas väites väidab EAEPC, et tõendamiskohustuse ülemineku ning tegelike asjaolude väära hindamise ja moonutamisega on rikutud õigusnormi.

 a) Tõendamiskohustuse üleminek

278. EAEPC esimene väide, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides, et tõendamiskohustus läks üle komisjonile, tuleb käesoleva ettepaneku punktides 187–191 esitatud arutluskäigule viidates tagasi lükata. Esimese Astme Kohus sedastas üksnes, et komisjon ei olnud kõiki GSK asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid oma põhjendustes piisavalt arvesse võtnud. Sellega seoses tuleb tagasi lükata ka EAEPC argument, mille kohaselt saab põhjendamis- ja tõendamiskohustust käesolevas asjas komisjonile üleläinuks pidada üksnes juhul, kui GSK argumentide põhjal võib oletada efektiivsuskasu. Kuna Esimese Astme Kohtu kontroll keeruliste majanduslike hinnangute tegemisel on piiratud, oleks oletusel põhineva kriteeriumi kasutamine väär. See eeldaks, et Esimese Astme Kohus teostaks hindamise hoolimata oma piiratud pädevusest ise.

279. Teiseks väidab EAEPC, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 277 on tõendeid moonutatud. Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 277, et kuigi Frontier Economics II uuringus mööndi, et paralleelkaubandus ei ole teadus- ja arendustegevust puudutavate otsuste tegemisel peamine tegur, leiti selles ka, et jooksvate tulude üldise taseme või parajasti arendatavate toodete oodatava kulutasuvuse ning teadus- ja arendustegevust puudutavate otsuste vahel on seos. Kuna GSK tugineb sellele, et paralleelkaubandus mõjutab neid tegureid, oleks komisjon pidanud hoolikamalt uurima tõendeid, mida GSK selle kohta esitas.

280. EAEPC väide, et Esimese Astme Kohus tõlgendas uuringut nii, et selle kohaselt on paralleelkaubanduse ning teadus- ja arenduskulude vahel otsene seos, ei ole põhjendatud. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 277 nähtub pigem, et see seos on jagatud kaheks osaks ja GSK tugines uuringule vaid neist esimese puhul. GSK tugines esimese osa puhul uuringule, et tõendada seost ühelt poolt jooksvate tulude üldise taseme või toodete oodatava kulutasuvuse ja teiselt poolt teadus- ja arenduskulude vahel. Teise osa puhul väitis GSK muudele tõenditele tuginedes, et paralleelkaubandus mõjutab neid tegureid (jooksvate tulude tase ja toodete kulutasuvus) negatiivselt. Vastupidi sellele, mida väidab EAEPC, ei ilmne vaidlustatud kohtuotsuse punktist 277, et Esimese Astme Kohus tegi uuringu põhjal järelduse, et paralleelkaubanduse ning teadus- ja arendustegevuse vahel on otsene seos.

 b) Toimikust nähtuvate tegelike asjaolude väär hindamine või arvestamata jätmine

281. Lisaks vaidlustab EAEPC vaidlustatud kohtuotsuse punkti 275. Sedastades, et komisjon jättis faktilisi asjaolusid puudutavad argumendid ja tõendid täpsemalt analüüsimata, piirdudes märkustega, mis on katkendlikud ja vähe asjassepuutuvad või väheveenvad, moonutas Esimese Astme Kohus vaidlusalust otsust. On tõsi, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275 tehtud sedastust mõjutab ka käesoleva ettepaneku punktides 226–236 käsitletud õigusnormi rikkumine. Lõppkokkuvõttes tuleb see väide siiski käesoleva ettepaneku punktides 237–244 nimetatud põhjustel tagasi lükata, sest Esimese Astme Kohus tegi õige järelduse, et komisjoni põhjendused ei olnud piisavad.

282. EAEPC väidab veel, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse vaidlusaluse otsuse põhjenduses 157 esitatud komisjoni järeldust, mille kohaselt oleks GSK võinud täiendavat teadus- ja arendustegevust rahastada ka muudest vahenditest, mistõttu puudub hädavajalikkus EÜ artikli 81 lõike 3 tähenduses. Selles osas, milles väide puudutas vaidlustatud kohtuotsuse punkti 275, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see ei ole tuntava objektiivse kasu olemasolu uurimisel asjakohane. EAEPC väide ei saa olla tulemuslik ka seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktides 309 ja 310 esitatud Esimese Astme Kohtu sedastusega, mille kohaselt ei ole komisjon oma järeldust, et müügi üldtingimused ei ole hädavajalikud, piisavalt põhjendanud. Esiteks oleks see väide vastuvõetamatu, kuna EAEPC ei ole selgelt täpsustanud, millise osa kohtuotsusest ta vaidlustab.(129) Teiseks tuleks väide tagasi lükata eespool käesoleva ettepaneku punktides 265–268 toodud põhjustel.

 c) Ebaõigete tegelike asjaolude arvessevõtmine

283. Lõpuks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata EAEPC väide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 273 ja mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi lõpptarbija mõiste tõlgendamisel. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270 nähtub, et Esimese Astme Kohus kordas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 271–274 eeskätt GSK argumente.

284. EAEPC viimane väide, mille kohaselt rikuvad Esimese Astme Kohtu põhjendused müügi üldtingimuste konkurentsi piirava eesmärgi kohta õigusnormi, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata eespool käesoleva ettepaneku punktides 42–47 nimetatud põhjustel.

 4. Järeldus

285. EAEPC apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑515/06 P tuleb seega tervikuna rahuldamata jätta.

 D. Aseprofari apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑519/06 P

286. Aseprofari apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑519/06 P tugineb kahele väitele, millest esimene puudutab Esimese Astme Kohtu põhjendusi, mis käsitlevad EÜ artikli 81 lõike 3 esimest tingimust (1), ja teine Esimese Astme Kohtu põhjendusi, mis käsitlevad EÜ artikli 81 lõike 3 teisi tingimusi (2).

 1. EÜ artikli 81 lõike 3 esimene tingimus

287. Aseprofari apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldust. Esimese Astme Kohus leidis selles punktis, et komisjon ei oleks tohtinud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 156 piirduda sellega, et lükkas GSK argumendid pikemata tagasi põhjendusega, et GSK kirjeldatud kasu ei pruugi tekkida.

288. Sellega seoses väidab Aseprofar esiteks, et vaidlusaluse otsuse põhjendused 156–161 ei sisalda ilmseid hindamisvigu. Komisjonil oli käesoleval juhul õigus järeldada, et paralleelkaubanduse ning teadus- ja arendustegevuse vahelist põhjuslikku seost ei ole tõendatud. Esimese Astme Kohtu sedastus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 rikub seega õigusnormi.

289. See väide tuleb eespool käesoleva ettepaneku punktides 251 ja 252 ning 237–241 esitatud arutluskäigule viidates tagasi lükata. Kuigi Esimese Astme Kohus moonutas tõepoolest vaidlusaluse otsuse sisu, sedastas ta lõppkokkuvõttes õigesti, et komisjon ei olnud oma otsust piisavalt põhjendanud, sest ta ei käsitlenud kõiki GSK asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid piisavalt.

290. Aseprofar väidab sellega seoses veel, et Esimese Astme Kohus ei ole arvestanud, et GSK oleks saanud teadus- ja arenduskulusid vajaduse korral rahastada ka laenu abil, kuid see väide tuleb eespool käesoleva ettepaneku punktides 265–269 esitatud arutluskäigule viidates tagasi lükata. Lisaks tuleb märkida, et GSK on põhjendanud, miks rahastatakse neid kulusid üldjuhul omavahenditest ja käesoleval juhul üksnes omavahenditest, kuid komisjon ei ole seda küsimust käsitlenud.

291. Lisaks tuleb tagasi lükata väide, et Esimese Astme Kohus eksis, leides, et on tehtud EÜ artiklit 253 rikkuv põhjendamisviga. Nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 210–213 selgesti ilmneb, ei puuduta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldused EÜ artikli 253 kohase vorminõude täitmata jätmist, vaid põhjenduste sisulist ebatäpsust, mis tuleneb esitatud argumentide ja tõendite ebapiisavast arvestamisest.

292. Lõpuks tuleb käesoleva ettepaneku punktidele 251 ja 252 viidates tagasi lükata väide, et Esimese Astme Kohus lõi uue tühistamisaluse, ja käesoleva ettepaneku punktile 188 viidates tagasi lükata väide, et Esimese Astme Kohus asendas komisjoni põhjendused lubamatult enda põhjendustega.

 2. EÜ artikli 81 lõike 3 muud tingimused

293. Oma apellatsioonkaebuse teise väitega vaidlustab Aseprofar vaidlustatud kohtuotsuse punktid 309–315. Neis punktides sedastas Esimese Astme Kohus, et komisjoni põhjendused muude tingimuste kohta ei olnud piisavad. Aseprofari väitel ei võtnud Esimese Astme Kohus arvesse, et EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste osas on tõendamiskohustus ettevõtjatel. Esimese Astme Kohus ei oleks seetõttu tohtinud nimetada komisjoni põhjendusi liiga kokkuvõtlikeks, uurimata eelnevalt, kas GSK oli esitanud muude tingimuste kohta asjassepuutuvaid argumente ja tõendeid.

 a) Tarbijatele kasust õiglase osa võimaldamine

294. Aseprofar väidab esiteks, et Esimese Astme Kohus on ekslikult leidnud, et komisjoni põhjendused, mis puudutavad tarbijatele kasust õiglase osa võimaldamist, on puudulikud. Esiteks on GSK väitnud üksnes seda, et paralleelkaubandus ei too tarbijatele kasu. Teiseks ei ole GSK tõendanud, et tarbijad saaksid efektiivsuskasust olulise osa. Lõpuks on komisjon vaidlusaluses otsuses kirjeldanud kahju, mis kaasneb paralleelkaubanduse piiramisega.

295. Väide ei ole põhjendatud. Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et komisjoni põhjendused, mis puudutavad tarbijatele kasust õiglase osa võimaldamist, ei ole piisavad. GSK tugines sellele, et paralleelkaubandus põhjustab efektiivsuskadu. See väide tähendab, et tehnilise progressi edendamisega saavutatav efektiivsuskasu kaalub üles paralleelkaubanduse piiramisega kaasneva efektiivsuskao.(130) Komisjon ei käsitlenud seda küsimust piisavalt. Nagu Esimese Astme Kohus õigesti sedastas, tugines komisjoni järeldus, mis oli esitatud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 179, peamiselt sellele, et GSK ei olnud tõendanud tuntava objektiivse kasu saamist. Komisjon oleks võinud vaidlusaluses otsuses tugineda ka sellele, et GSK ei olnud tõendanud, et lõpptarbija saab kasust õiglase osa. Iseseisev, esimese tingimuse täitmisest või täitmata jätmisest sõltumatu põhjendus oleks siiski eeldanud, et komisjon oleks teise võimalusena uurinud teist tingimust, oletades, et esimene tingimus on täidetud. Selline uurimine võinuks seisneda näiteks selles, et komisjon oleks eeldusel, et GSK väidetud kasu tekib, järeldanud, et ka sellisel juhul kaalub paralleelkaubanduse piiramisega kaasnev kahju selle üles. Komisjon seda siiski ei teinud. Kirjeldades vaidlusaluse otsuse põhjendustes 183–186 paralleelkaubanduse piiramisega kaasnevat efektiivsuskadu, lükkas komisjon eeskätt ümber GSK argumendid, et paralleelkaubandus ei too lõpptarbijatele kasu. (Oletatava) efektiivsuskasu ja ‑kao vahelise kaalumise jättis komisjon siiski tegemata.

 b) Hädavajalikkus

296. Aseprofar väidab veel, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides, et komisjoni põhjendused, mis on seotud hädavajalikkuse tingimusega, on puudulikud. GSK väitis selle kohta üksnes, et müügi üldtingimused on vajalikud Hispaania põhjustatud konkurentsikahjustuse korvamiseks. GSK ei märkinud, et tehnilise progressi edendamiseks ei ole muid võimalusi.

297. Ka see väide ei ole põhjendatud. On tõsi, et EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste osas on tõendamiskohustus ettevõtjatel. Tuleb siiski arvesse võtta, et määruse nr 17 artikli 4 kohane menetlus on haldusmenetlus, kus valitseb põhimõte, et menetluse eest vastutab ametiasutus.(131) Ettevõtjad võivad seega nõuda, et komisjon uuriks nõuetekohaselt nende taotlusi teha EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erand. Komisjon ei või seda tehes piirduda sellega, et nõuab ettevõtjatelt tõendeid erandi tegemise tingimuste täidetuse kohta, vaid peab hea haldustava kohaselt kasutama oma käsutuses olevaid võimalusi asjakohaste faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks.(132) See ei tähenda küll, et komisjon peaks tõendama, et EÜ artikli 81 lõike 3 tingimused ei ole täidetud. Hea haldustava ja menetlusõiguse üldpõhimõtetest tuleneb siiski, et komisjoni põhjendustel, mis puudutavad EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste täitmata jätmist, peab siiski olema teatav miinimumsisu, kui komisjon soovib keelduvas otsuses neile põhjendustele tugineda. See miinimumsisu hõlmab esiteks märkust, et kõnealune tingimus ei ole täidetud. Lisaks peab põhjendustest vähemalt nähtuma, et komisjon on asjassepuutuvat tingimust uurinud.

298. Punktis 187 esitatud komisjoni põhjendused seisnevad aga üksnes märkuses, et hädavajalikkust ei ole vaja uurida, sest esimene tingimus ei ole täidetud. Komisjon on seega möönnud, et ta ei ole seda tingimust uurinud. Sellest tulenevalt on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 309 ja 310 õigesti sedastanud, et komisjoni asjassepuutuvad põhjendused ei olnud piisavad.

 c) Konkurentsi kõrvaldamise võimalus

299. Lõpuks väidab Aseprofar, et Esimese Astme Kohus leidis vääralt, et EÜ artikli 81 lõike 3 neljandat tingimust ehk konkurentsi kõrvaldamise võimalust puudutavad komisjoni põhjendused olid puudulikud. Komisjon märkis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 188 esmalt, et GSK ei olnud selle kohta tõendeid esitanud. Edasi märkis komisjon, et GSK‑le kuulub mõnes liikmesriigis teatavate toodete osas oluline turuosa. Lisaks rikkus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 315 õigusnormi, leides, et komisjon oleks pidanud teostama hinnakonkurentsi piiramise ja innovatsioonikonkurentsi vahelise kaalumise. Komisjon ei ole kohustatud lükkama ümber argumente, mida GSK haldusmenetluse käigus ei esitanud. Peale selle oleks kaalumise tulemusel jõutud järeldusele, et hinnakonkurents on olulisem. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 314 esitatud Esimese Astme kohtu märkus, et turu määratlus ei ole piisavalt selge, ei ole veenev, sest olenemata turu määratlusest tuleb eeldada, et GSK turuosa on suur.

300. Need väited tuleb tagasi lükata juba seetõttu, et need on ainetud. Esimese Astme Kohus tugines oma järelduses eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 312 esitatud põhjendusele, milles ta sedastas, et komisjon ei olnud GSK turuvõimsust tõeliselt käsitlenud. Kuna Aseprofar ei ole seda põhjendust vaidlustanud, on vaidlustatud kohtuotsuse punktide 314 ja 315 vastu suunatud väited ainetud.

301. Pealegi ei ole väide ka põhjendatud. Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab Aseprofar, ei sedastanud komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 188, et GSK jättis neljanda tingimuse kohta argumendid esitamata, komisjon leidis vaid, et GSK ei esitanud seoses neljanda tingimusega selliseid argumente, mida ta ei oleks mujal juba esitanud. Lisaks tuleb märkida, et komisjon ei tohi hea haldustava kohaselt(133) jätta teatavaid asjaolusid, mis on ilmsed või nähtuvad poolte argumentidest, uurimata üksnes seetõttu, et pooled ei ole neile seoses EÜ artikli 81 lõike 3 tingimustega sõnaselgelt tuginenud. Esimese Astme Kohus sedastas seega õigesti, et komisjon oleks pidanud sellega seoses arvestama vähemalt seda, et patendiravimite puhul võib GSK‑d patendi kehtivuse lõppemisel oodata konkurents, mida pakuvad geneeriliste ravimite tootjad.

 3. Järeldus

302. Seega tuleb ka Aseprofari apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

 E. Ettepanek

303. Eelnevale tuginedes teen ettepaneku jätta komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑513/06 P, EAEPC apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑515/06 P, Aseprofari apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑519/06 P ning komisjoni ja Aseprofari vastuapellatsioonkaebused kohtuasjas C‑501/06 P tervikuna rahuldamata.

304. Sellega seoses tahan aga sõnaselgelt märkida, et vaidlusaluse otsuse artikkel 2 tuleb tühistada, sest komisjoni põhjendused ei olnud piisavad. Sellega ei ole otsustatud, kas müügi üldtingimustele on võimalik teha erand EÜ artikli 81 lõike 3 alusel.

 VII. Kokkuvõte

305. Vaidlustatud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebused tuleb seega jätta rahuldamata, kuid GSK apellatsioonkaebuse puhul kohtuasjas C‑501/06 P tuleb ette näha müügi üldtingimuste konkurentsivastast eesmärki puudutavate põhjenduste asendamine ning komisjoni, EAEPC ja Aseprofari apellatsioonkaebuste puhul kohtuasjades C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P ning komisjoni ja Aseprofari vastuapellatsioonkaebuste puhul kohtuasjas C‑501/06 P nende põhjenduste asendamine, millega Esimese Astme Kohus moonutas vaidlusaluse otsuse sisu.

VII. Ettepanek

Eeltoodud kaalutlustel teen ettepaneku

1)      jätta GSK apellatsioonkaebus ning komisjoni ja Aseprofari vastuapellatsioonkaebused kohtuasjas C‑501/06 P rahuldamata;

2)      jätta komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑513/06 P rahuldamata;

3)      jätta EAEPC apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑515/06 P rahuldamata;

4)      jätta Aseprofari apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑519/06 P rahuldamata.

1 – Algkeel: saksa.

2 – Euroopa Kohtu 16. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑468/06: Sot. Lélos kai Sia (EKL 2008, lk I‑7139). Seoses ravimite paralleelkaubanduse piiramise ühepoolsete meetmete hindamisega vt ka kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri 1. aprilli 2008. aasta ettepanek nimetatud kohtuasjas ja kohtujurist Jacobsi 28. oktoobri 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑53/03: Syfait jt (EKL 2005, lk I‑4609).

3 – Edaspidi ei eristata GSK‑d kontsernist, kuhu GSK kuulub.

4 – Komisjoni 8. mai 2001. aasta otsus 2001/791/EÜ (juhtumid IV/36.957/F3 – Glaxo Wellcome (teatamine), IV/36.997/F3 – Aseprofar ja Fedifar (kaebus), IV/37.121/F3 – Spain Pharma (kaebus), IV/37.138/F3 – BAI (kaebus) ja IV/37.380/F3 – EAEPC (kaebus)) (EÜT L 302, lk 1).

5 – Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑168/01: GlaxoSmithKline Services vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑2969).

6 – EÜT 1989, L 40, lk 8; ELT eriväljaanne 05/01, lk 345.

7 – Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–90 sedastanud, et komisjon lähtus vaidlusaluses otsuses õigustatult sellest, et müügi üldtingimused on kokkulepe. Ükski apellatsioonimenetluse pool ei ole seda kahtluse alla seadnud.

8 – EÜT 1962, L 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3.

9 – Resolutsiooni punktis 1 tunnistas Esimese Astme Kohus kehtetuks ka vaidlusaluse otsuse artiklid 3 ja 4, milles komisjon nõudis tuvastatud rikkumise viivitamatut lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist või võetud meetmetest teavitamist.

10 – Seoses arvessevõtmisega apellatsioonkaebusele antud vastuse raames vt käesoleva ettepaneku punktid 52–54.

11 – Euroopa Kohtu 28. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑236/03 P: komisjon vs. CMA CGM jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25 jj). Sellega seoses tuleb viidata ka kohtupraktikale, mille kohaselt on apellatsioonkaebuse väited ainetud ja neid ei pea arvestama, kui nendega ei seata kahtluse alla kohtuotsuse resolutsiooni, vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1 (EKL 2001, lk I‑5603, punktid 26–29). Ka selle kohtupraktika taustaks olev idee võib toetada menetlusõiguse põhimõtet, et ei ole õigust nõuda kohtuotsuse põhjenduste läbivaatamist, kui see ei saa mõjutada resolutsiooni.

12 – Kuigi apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks Esimese Astme Kohus pidanud hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkama, mitte seda põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätma, tunnistatakse teatud tingimustel vastuvõetavaks (vt selle kohta kohtujurist Kokotti 15. veebruari 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4333, ettepaneku punktid 25–29), ei ole sel käesolevas asjas tähtsust. Komisjoni ja Aseprofari nõue on seotud Esimese Astme Kohtu põhjendustega, mis puudutavad konkurentsi eesmärgipärase piiramise olemasolu ja seega vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatusega. Apellatsioonkaebusega, millega apellant väidab, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkama, taotletakse igal juhul kohtuotsuse tühistamist ja seetõttu ei saa seda käsitada põhjenduste asendamise nõudena (vt Euroopa Kohtu 22. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑141/02 P: komisjon vs. max.mobil, EKL 2005, lk I‑1283, punktid 74 ja 75).

13 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 44.

14 – Euroopa Kohtu 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 28); 19. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑36/92 P: SEP vs. komisjon (EKL 1994 lk I‑1911, punkt 33); 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑320/92 P: Finsider vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑5697, punkt 37); 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5843, punkt 58) ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑113/07: Selex Sistemi Integrati vs. komisjon ja Eurocontrol (EKL 2009, lk I‑2207, punktid 66–68).

15 – Euroopa Kohtu 30. juuni 1966. aasta otsus kohtuasjas 56/65: LTM (EKL 1966, lk 282 ja 303 jj) ja 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4411, punktid 13–15).

16 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 44.

17 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 52–57.

18 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 48.

19 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 50–62.

20 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 60–62.

21 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 48.

22 – Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 72).

23 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 70.

24 – Sellega seoses tuleb märkida, et Aseprofar on vastuses GSK apellatsioonkaebusele kohtuasjas C‑501/06 P viidanud oma märkustele kohtuasjas C‑519/06 P esitatud apellatsioonkaebuses.

25 – Üksikasjade osas viitan käesoleva ettepaneku punktides 52–57 tehtud tähelepanekutele.

26 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM, lk 303, ja 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon (EKL 1966, lk 322 ja 390).

27 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 54.

28 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 114–116.

29 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 117–119.

30 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 121.

31 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 122.

32 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 122.

33 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 133.

34 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 134.

35 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 147.

36 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM, lk 303, ja eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, lk 390.

37 – Väljakujunenud kohtupraktika alates eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusest Consten ja Grundig vs. komisjon, lk 390 jj; vt 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 261); 20. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C–209/07: Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (EKL 2008, lk I‑8637, punkt 16) ja 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑101/07 P ja C‑110/07 P: Coop de France bétail et viande vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑10193, punkt 87).

38 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125, punkt 122); 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4287, punkt 163) ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4539, punkt 123).

39 – Vt selle kohta minu 4. septembri 2008. aasta ettepanek eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (ettepaneku punkt 46).

40 – 1. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 19/77: Miller International Schallplatten vs. komisjon (EKL 1978, lk 131, punkt 7) ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands BV (EKL 2009, lk I‑4529, punkt 31).

41 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM, lk 303, ja Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑3141, punkt 136).

42 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM, lk 303.

43 – Seda seetõttu, et kokkuleppe konkurentsi piirava tagajärje uurimisel võib arvesse võtta ka selle võimalikku mõju; vt käesoleva ettepaneku punkt 94.

44 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Kohtu otsus LTM, lk 303; Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 3369, punkt 25); eespool 37. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, punktid 16 ja 21; eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Miller vs. komisjon, punkt 7; Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Rheinzink vs. komisjon (EKL 1984, lk 1679, punkt 26) ja 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑3173, punktid 66, 77 ja 78).

45 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM, lk 303.

46 – Vt eelkõige eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Kohtu otsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, punktid 23–27; 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑306/96: Javico (EKL 1998, lk I‑1983, punktid 13 ja 14) ja eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus General Motors vs. komisjon, punktid 67–69. Seoses eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusega Sot. Lélos kai Sia vt käesoleva ettepaneku punkt 155.

47 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 91.

48 – Euroopa Kohtu 29. veebruari 1968. aasta otsus kohtuasjas 24/67: Parke, Davis and Co. (EKL 1968, lk 86 ja 112).

49 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 90.

50 – Eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus T‑Mobile Netherlands, punkt 36, ja Säcker, F. J. ja Molle, A., teoses Hirsch, G., Montag, F., Sächer, F. J., Münchener Kommentar zum Europäischen und Deutschen Wettbewerbsrecht (Kartellrecht), Beck, 2007, artikkel 81, punkt 490.

51 – Vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 18. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/99: M6 jt vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑2459, punktid 72–77).

52 – Vt nt Euroopa Kohtu 8. juuni 1982. aasta otsus kohtuasjas 258/78: Nungesser ja Eisele vs. komisjon (EKL 1982, lk 2015, punktid 57 ja 58).

53 – Vt selle kohta ka minu eespool 37. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, ettepaneku punkt 57.

54 – Vt selle kohta minu eespool 37. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, ettepaneku punkt 49.

55 – Ibid. Vt selle kohta ka Bellamy & Child, European Community Law of Competition, Oxford, 6. tr, 2008, punktiga 2.069 seotud 291. joonealune märkus.

56 – Vt selle kohta eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sot. Lélos kai Sia, punktid 52–57 ja punkt 65, mida käsitlen eelkõige käesoleva ettepaneku punktis 155.

57 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 90.

58 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Kohtu otsus Consten ja Grundig vs. komisjon, lk 386 jj; Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑266/93: Volkswagen ja VAG Leasing (EKL 1995, lk I‑3477, punkt 17) ja eespool 46. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Javico, punkt 11.

59 – Liidetud kohtuasjad T‑213/01 ja T‑214/01 (EKL 2006, lk II‑1601).

60 – Viidatud eespool 26. joonealuses märkuses.

61 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 140.

62 – Vt selle kohta eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM, lk 303.

63 – Vt EÜ artikli 225 lõike 1 teine lõik ja Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 58.

64 – Eespool 22. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, punkt 49; Euroopa Kohtu 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑119/97 P: Ufex jt vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑1341, punkt 66); Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1999. aasta määrus kohtuasjas C‑437/98 P: Infrisa vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑7145, punkt 34) ja 10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda (EKL 2001, lk I‑5281, punktid 19 ja 20).

65 – Vt eelkõige GSK 21. aprilli 2006. aasta vastused Esimese Astme Kohtu 7. märtsi 2006. aasta küsimustele, mis esitati esimese astme menetluses, lk 14 jj.

66 – Euroopa Kohtu 7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑401/96 P: Somaco vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑2587, punkt 53) ja 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑446/00 P: Cubero Vermurie vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑10315, punkt 20).

67 – Vt kohtujurist Léger’ 4. juuli 1996. aasta ettepanek kohtuasjas C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑5863, ettepaneku punktid 178 ja 179).

68 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 89–94 ja punktid 95–123.

69 – Euroopa Kohtu 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑164/98 P: DIR International Film jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑447, punktid 43–49).

70 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 89–94.

71 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 115–125.

72 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 91.

73 – Vt eelkõige eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, punktid 23–27; eespool 46. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Javico, punktid 13 ja 14, ja eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus General Motors vs. komisjon, punktid 67–69.

74 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 91.

75 – Viidatud eespool 2. joonealuses märkuses.

76 – Seda kinnitas Esimese Astme Kohus, vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 103–108.

77 – Euroopa Kohtu 12. juuli 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 32/78 ja 36/78–82/78: BMW Belgium jt vs. komisjon (EKL 1979, lk 2435, punkt 5); eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus General Motors vs. komisjon, punkt 75, ja Esimese Astme Kohtu 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑175/95: BASF vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1581, punktid 133–136, vastuseks selle kohtuotsuse punktides 121–123 esitatud väidetele).

78 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sot. Lélos kai Sia, punktid 65 ja 66.

79 – Schröter, H., teoses Schröter, H., Jakob, T., Mederer, W., Kommentar zum Europäischen Wettbewerbsrecht, Nomos, 2003, artikli 81 sissejuhatus, punkt 20.

80 – Aseprofar oli juhtinud sellele aspektile tähelepanu; vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 106.

81 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 120.

82 – Vt selle kohta ka eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sot. Lélos kai Sia, punkt 63.

83 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 147–169.

84 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 235.

85 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 236.

86 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 241.

87 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 242.

88 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 243.

89 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 247.

90 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 249.

91 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 250.

92 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 263–268.

93 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 269–302.

94 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 303.

95 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 308.

96 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 309–315.

97 – Euroopa Kohtu 14. detsembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑173/95 P: Hogan vs. Euroopa Kohus (EKL 1995, lk I‑4905, punkt 20).

98 – Kuivõrd komisjon väidab sellega seoses, et Esimese Astme Kohus võttis EÜ artikli 81 lõike 3 raames arvesse siseriiklike õigusnormide mõju, tuleb korduste vältimiseks viidata käesoleva ettepaneku punktidele 195–212, sest komisjon esitab selle väite teises kohas üksikasjalikumalt põhjendatult.

99 – Euroopa Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval (EKL 2005, lk I‑987, punkt 39) ja Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑210/01: General Electric vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5575, punktid 62 ja 63).

100 – 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑195/99 P: Krupp Hoesch vs. komisjon (EKL 2003, I‑10937, punkt 55); 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3111, punkt 34); 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia jt vs. komisjon (EKL 1985, lk 2545, punkt 34) ja 17. novembri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: BAT ja Reynolds vs. komisjon (EKL 1987, lk 4487, punkt 62).

101 – Komisjon ei pea nimelt uurima argumente ja tõendeid, mis ei ole asjakohased.

102 – Faull, J. ja Nikpay, A., The EC law of competition, Oxford University Press, 2. tr, 2007, punkt 3.339A.

103 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 226–236.

104 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, lk 396 jj, ja Esimese Astme Kohtu 15. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑17/93: Matra Hachette vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑595, punktid 108–111).

105 – Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4653, punkt 143).

106 – Eespool 79. joonealuses märkuses viidatud Schröter, H., artikli 81 lõige 3, punkt 343, nõuab suurt tõenäosust.

107 – Euroopa Kohtu 27. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 45/85: Verband der Sachversicherer vs. komisjon (EKL 1987, lk 405, punkt 15) ja Esimese Astme Kohtu 21. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑29/92: SPO jt vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑289, punkt 253).

108 – Eespool 69. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus DIR International Film jt vs. komisjon, punktid 44–48.

109 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 188 ja 189.

110 – KOM(1998) 588 (lõplik).

111 – KOM(1998) 588 (lõplik).

112 – Puuduliku uurimise kohta täpsemalt vt käesoleva ettepaneku punkt 239.

113 – Eespool 107. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Verband der Sachversicherer vs. komisjon.

114 – Selle asjaolu kohta vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 200.

115 – Eespool 69. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus DIR International Film jt vs. komisjon, punktid 44–48.

116 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 269–280.

117 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 281–293.

118 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 294–303.

119 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 304–307.

120 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 189.

121 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 295 ja 296 annavad alust arvata, et Esimese Astme Kohus on pidanud paralleelkaubandusega seotud efektiivsuskao mõiste all silmas üldhinnangut ravimite paralleelkaubandusele kui turuilmingule, nagu seda käsitleb teatis farmaatsiatoodete ühisturu kohta (KOM(1998) 588 lõplik).

122 – Kuna EAEPC väidab seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 277, et tõendite moonutamisega on rikutud õigusnormi, tuleb juba siinkohal märkida, et see väide on alusetu; vt käesoleva ettepaneku punktid 279 ja 280.

123 – Sellega seoses tuleb viidata EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamist käsitlevate komisjoni suuniste (ELT 2004, C 101, lk 97) punktile 54. Selle kohaselt ei ole kaudsel mõjul põhinevad tõendid efektiivsuskasu kohta per se välistatud, kuid jäävad tavaliselt liiga ebakindlaks ja liiga kaugeks.

124 – Vt Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4653, punkt 143), milles komisjon tugines turuanalüüsile. See võimalus peab olema ka ettevõtjatel.

125 – KOM(1998) 588 (lõplik).

126 – Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1979, lk 321, punkt 7) ja Esimese Astme Kohtu 8. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/04: France Télécom vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑573, punkt 126).

127 – KOM(1998) 588 (lõplik).

128 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Consten ja Grundig, lk 397.

129 – Vt eespool 97. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

130 – Vt eespool 121. joonealune märkus.

131 – Eespool 106. joonealuses märkuses viidatud Schröter, H., EÜ artikli 81 lõige 3, punkt 307.

132 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, lk 395 ja 396.

133 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, lk 395 ja 396.

Full & Egal Universal Law Academy