EUR-Lex -  62006CC0510 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 15. mail 20081(1)

Kohtuasi C‑510/06 P

Archer Daniels Midland Company

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – EÜ artikkel 81 – Kartellikokkulepe – Naatriumglükonaadi turg – Määrus nr 17 – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Trahvide suurendamise vajalikkuse põhjendamine – Toote käive EMP‑s – Võrdse kohtlemise põhimõte – Turule avaldatava mõju määratlemine – Põhjendamiskohustus ja tõendamiskoormis – Rikkumise kestus ja kartellikokkuleppe lõpetamine – Kergendavad asjaolud

 Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Õiguslik raamistik

A.     Määrus nr 17

B.     Suunised

III. Asjaolud

IV.   Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

V.     Menetlus Euroopa Kohtus

VI.   Apellatsioonkaebus

A.     Trahvide arvutamise väidetavalt kohustusliku kriteeriumi, nimelt trahvide suurendamise „vajalikkuse” kriteeriumi arvestamata ja põhjendamata jätmine (esimene ja teine väide)

1.     Sissejuhatavad märkused

2.     Trahvide suurendamise vajalikkuse põhjendamise nõue

a)     Poolte argumendid

b)     Õiguslik hinnang

B.     Toote käibe EMP‑s kui trahvi arvutamise sobiva lähtekoha arvestamata jätmine (kolmas väide)

1.     Sissejuhatavad märkused

2.     Poolte argumendid

3.     Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

C.     Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine trahvi arvutamisel (apellatsioonkaebuse neljas väide)

1.     Poolte argumendid

2.     Õiguslik hinnang

D.     Õigusnormi rikkumine, määratledes kartellikokkuleppe mõju turule (viies, kuues ja seitsmes väide)

1.     Sissejuhatavad märkused

2.     Poolte argumendid

3.     Vaidlustatud kohtuotsus

4.     Õiguslik hinnang

E.     Kartelli lõpetamise aega puudutav õigusnormi rikkumine (kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes väide)

1.     Sissejuhatavad märkused

2.     EÜ artikli 81 rikkumine kartellikokkuleppes osalemise lõpetamist puudutavate sätete väära kohaldamise tõttu

a)     Poolte argumendid

b)     Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

3.     EÜ artikli 81 rikkumine seoses Anaheimi kohtumisega

a)     Poolte argumendid

b)     Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

4.     Tõendite moonutamine, pidades silmas kartellikokkuleppe lõpetamise või ADM‑i kartellikokkuleppest taganemise aega

a)     Hinnang teiste kartellikokkuleppes osalejate dokumentidele

i)     Poolte argumendid

ii)   Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

b)     Roquette’ile omistatud märkus

i)     Poolte argumendid

ii)   Õiguslik hinnang

F.     Õigusnormi rikkumine kartellikokkuleppe lõpetamise kergendava asjaolu uurimisel – Põhimõtte rikkumine, mille kohaselt komisjon peab järgima iseendale kehtestatud eeskirju (kaheteistkümnes – teise võimalusena toodud – väide)

1.     Poolte argumendid

2.     Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

VII. Kohtukulud

VIII. Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev kohtuasi puudutab Archer Daniels Midland Company (edaspidi „ADM” või „apellant”) apellatsioonkaebust Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑329/01: Archer Daniels Midland vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”). Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega rahuldamata ADM-i tühistamishagi, mille ese oli sisuliselt EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohases menetluses tehtud komisjoni 2. oktoobri 2001. aasta otsuse K(2001) 2931 (lõplik) (juhtum COMP/E-1/36.756 – Naatriumglükonaat) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) kahe artikli tühistamise nõue.

2.        Kohtuasi puudutab ADM‑i osalemise tagajärgi naatriumglükonaadi turgu hõlmavas kartellikokkuleppes 1990. aastate esimesel poolel, sh hindu käsitlevas kartellikokkuleppes, kusjuures ADM ei vaidlusta põhimõtteliselt kokkuleppes osalemist. Kohtuasjal on teatavad sarnased jooned kohtuasjaga C‑397/03 P: Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, kus – samuti 1990. aastate esimesel poolel – oli tegemist kartellikokkuleppega aminohapete, täpsemalt lüsiini turul.(2)

3.        ADM‑i väited Esimese Astme Kohtus, mis kõik käsitlevad talle määratud trahvisumma kindlaksmääramist, puudutavad esiteks 1998. aastal avaldatud komisjoni asjaomaste suuniste(3) määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (edaspidi „1998. aasta suunised”) kohaldatavust käesolevas asjas, teiseks rikkumise raskusastet, kolmandaks rikkumise kestust, neljandaks kergendavate asjaolude olemasolu, viiendaks ADM‑i koostööd haldusmenetluses ja kuuendaks kaitseõiguse tagamist.

4.        Apellatsioonkaebuses palub ADM vaidlustatud kohtuotsus osaliselt tühistada ja vaidlusaluse otsusega määratud rahatrahv tühistada või seda olulisel määral vähendada.

5.        1998. aasta suunised on mitmel korral olnud kaebuste keskseks küsimuseks(4) ka siis, kui neid otseselt ega vormiliselt ei vaidlustata.(5)

II.    Õiguslik raamistik

6.        EÜ artikli 81 kohaselt on keelatud „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”.

A.      Määrus nr 17

7.        Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (edaspidi „määrus nr 17”)(6) artikli 15 lõige 2 pealkirjaga „Trahvid” näeb ette:

„Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1 000 000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

a)      rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli [81] lõiget 1 või artiklit [82],

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

8.        Vahepeal on määrus nr 17 asendatud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta(7), mida vastavalt selle artiklile 45 kohaldatakse alates 1. maist 2004.

B.      Suunised

9.        Komisjoni 1998. aasta suunistes(8) on sissejuhatavalt märgitud:

„Käesolevates suunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.”

10.      Seejärel on selgitatud, et trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks. Seejärel järgnevad trahvisumma kindlaksmääramise eeskirjad näevad ette mitu etappi:

11.      Komisjon määrab 1998. aasta suuniste punkti 1 kohaselt „rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal” kindlaks trahvi põhisumma. Esimesena nimetatud aspekti alusel jagunevad rikkumised nende laadist, turule avalduvast tegelikust mõjust, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurusest lähtuvalt järgmiselt: „kerged rikkumised”, „rasked rikkumised” ja „väga rasked rikkumised” (1998. aasta suuniste punkt 1A). Neist kolmest iga kategooria puhul on ära märgitud pidepunktid rikkumiste liigitamiseks. Pidades silmas rikkumise kestust, tehakse kõnealuste suuniste punktis 1B vahet lühiajalistel rikkumistel (üldjuhul kestusega kuni üks aasta), keskmise kestusega rikkumistel (üldjuhul kestusega üks kuni viis aastat) ja pikaajalistel rikkumistel (üldjuhul kestusega üle viie aasta).

12.      1998. aasta suuniste punktid 2 ja 3 näevad ette, et pärast trahvi põhisumma kindlaksmääramist tuleb uurida, kas põhisummat suurendatakse(9) raskendavate asjaolude tõttu või vähendatakse(10) kergendavate asjaolude tõttu, mille hulka kuulub „rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli)”. Järgmise sammuna on (suuniste punktis 4) ette nähtud trahvide määramata jätmist või vähendamist käsitleva 18. juuli 1996. aasta teatise kohaldamine.(11)

13.      1998. aasta suuniste punkti 5 alapunktis a on muu hulgas sätestatud:

„On selge, et selle meetodiga leitud lõppsumma (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimääraga) ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2.”

14.      1998. aasta suunised asendati 2006. aastal uue redaktsiooniga(12) (edaspidi „2006. aasta suunised”). Neid kohaldatakse menetlustes, mille puhul esitatakse vastuväited pärast suuniste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (1. septembril 2006).(13)

III. Asjaolud

15.      Vaidlustatud kohtuotsusest tulenevad järgmised asjaolud:

16.      ADM on emaettevõtja kontsernis, mis tegutseb teravilja ja õliseemnete töötlemise sektoris. 1990. aastal alustas ta tegevust naatriumglükonaadi turul.

17.      Naatriumglükonaat kuulub kelaativate ainete hulka, mis seovad tööstusprotsesside käigus metalliioone. Need protsessid hõlmavad näiteks tööstuslikku puhastamist (pudelite või tööriistade puhastamine), pindade töötlust (roostetõrje, rasvade eemaldamine, alumiiniumi graveerimine) ja vee töötlemist. Kelaativaid aineid kasutatakse toiduainete-, kosmeetika-, ravimi- ja paberitööstuses ning mujal. Naatriumglükonaati müüakse kogu maailmas ja maailmaturgudel on olemas konkureerivad ettevõtjad.

18.      1995. aastal oli naatriumglükonaadi käive maailmas kokku ligikaudu 58,7 miljonit eurot, sellest umbes 19,6 miljonit eurot Euroopa Majandusühenduses (EMÜ). Vaidluse asjaolude toimumise ajal oli peaaegu kogu ülemaailmne naatriumglükonaadi tootmine viie ettevõtja käes, kellest esimene oli Fujisawa Pharmaceutical Co. Ltd (edaspidi „Fujisawa”), teine Jungbunzlauer AG (edaspidi „Jungbunzlauer”), kolmas Roquette Frères SA (edaspidi „Roquette”), neljas Glucona vof (edaspidi „Glucona”), mida kuni 1995. aasta detsembrini kontrollisid ühiselt Akzo Chemie BV, mis oli Akzo Nobel NV (edaspidi „Akzo”) 100% osalusega tütarettevõtja, ja Coöperatieve Verkoop- en Productievereniging van Aardappelmeel en Derivaten Avebe BA (edaspidi „Avebe”), ning viies ADM.

19.      Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium teavitas 1997. aasta märtsis komisjoni sellest, et lüsiini ja sidrunhappe turul korraldatud uurimise tulemusena oli algatatud uurimine ka seoses naatriumglükonaadi turuga. Oktoobris ja detsembris 1997 ning veebruaris 1998 teatati komisjonile, et Akzo, Avebe, Glucona, Roquette ja Fujisawa olid möönnud endi osalust kartellikokkuleppes, mis seisnes naatriumglükonaadi hindade kindlaksmääramises ja nimetatud toote müügikoguste jagamises Ameerika Ühendriikide turul ja mujal. Pärast seda kui ettevõtjad jõudsid Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumiga kokkuleppele, määrasid Ühendriikide ametivõimud neile trahvid. Naatriumglükonaadi turul esinenud kartellikokkuleppe eest ADM‑ile määratud trahv kaasati 100 miljoni Ameerika dollari suurusesse kogutrahvi, mis maksti lüsiini ja sidrunhappe kartellikokkulepete raames.

20.      1998. aasta veebruaris saatis komisjon informatsiooninõuded peamistele naatriumglükonaadi tootjatele, importijatele, eksportijatele ja ostjatele Euroopas. ADM‑ile kõnealust nõuet ei saadetud. Pärast informatsiooninõude saamist võttis Fujisawa komisjoniga ühendust ja teatas soovist teha koostööd, mille raames esitas Fujisawa 12. mail 1998 kirjaliku avalduse ja toimiku, mis sisaldas ülevaadet kartelli moodustamise kohta ja hulgaliselt dokumente. Septembris 1998 teostas komisjon uurimise Avebe, Glucona, Jungbunzlaueri ja Roquette’i äriruumides.

21.      10. novembril 1998 saatis komisjon informatsiooninõude ADM‑ile. 26. novembril 1998 teatas ADM oma kavatsusest teha komisjoniga koostööd. 11. detsembril 1998 toimunud nõupidamisel esitas ADM „koostöö raames oma esimese panuse”. Seejärel esitati 21. jaanuaril 1999 komisjonile ettevõtja avaldus ja asjakohased dokumendid.

22.      Komisjon saatis 2. märtsil 1999 üksikasjalikud informatsiooninõuded Gluconale, Roquette’ile ja Jungbunzlauerile. Nimetatud ettevõtjad andsid 14., 19. ja 20. aprilli 1999. aasta kirjades teada oma soovist teha komisjoniga koostööd ja esitasid komisjonile konkreetseid andmeid kartellikokkuleppe kohta. 25. oktoobril 1999 saatis komisjon ADM‑ile, Fujisawale, Gluconale, Roquette’ile ja Jungbunzlauerile täiendavad informatsiooninõuded.

23.      17. mail 2000 saatis komisjon talle esitatud informatsiooni põhjal vastuväiteteatise ADM‑ile ja ülejäänud ettevõtjatele, kes olid EÜ artikli 81 lõike 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) artikli 53 lõike 1 rikkumisega seotud. ADM ja kõik ülejäänud asjaomased ettevõtjad esitasid komisjoni teatisele vastuseks oma kirjalikud märkused. Ükski nendest ei taotlenud enda ärakuulamist ega vaidlustanud komisjoni vastuväiteteatises kirjeldatud asjaolude sisulist õigsust.

24.      Pärast seda kui komisjon oli ADM‑ile ja ülejäänud asjaomastele ettevõtjatele saatnud veelkord täiendavad informatsiooninõuded, võttis ta 2. oktoobril 2001 vastu vaidlusaluse otsuse, mille resolutiivosa sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid:

„Artikkel 1

[Akzo], [ADM], [Avebe], [Fujisawa], [Jungbunzlauer] ja [Roquette] on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõiget 1, osaledes vältavas keelatud kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses naatriumglükonaadi sektoris.

Rikkumine kestis:

–        [Akzo], [Avebe], [Fujisawa] ja [Roquette’i] puhul veebruarist 1987 kuni juunini 1995;

–        [Jungbunzlaueri] puhul maist 1988 kuni juunini 1995 ja

–        [ADM‑i] puhul juunist 1991 kuni juunini 1995.

[…]

Artikkel 3

Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest on määratud järgmised trahvid:

a)      [Akzo]                   9 miljonit eurot,

b)      [ADM]                   10,13 miljonit eurot,

c)      [Avebe]          3,6 miljonit eurot,

d)      [Fujisawa]          3,6 miljonit eurot,

e)      [Jungbunzlauer] 20,4 miljonit eurot,

f)      [Roquette]          10,8 miljonit eurot

[…]”.

25.      Oma otsuses võttis komisjon trahvisumma määramisel aluseks nii juba nimetatud 1998. aasta suunistes kirjeldatud meetodi kui ka koostööteatise.

26.      Esiteks määras komisjon rikkumise raskusastme ning kestuse põhjal kindlaks trahvi põhisumma.

27.      Rikkumise raskusastme osas sedastas komisjon kõigepealt, et asjaomased ettevõtjad on toime pannud väga raske rikkumise, arvestades selle laadi, tegelikku mõju naatriumglükonaadi turule EMP‑s ja asjaomase geograafilise turu suurust.

28.      Seejärel leidis komisjon, et on vaja võtta arvesse tegelikku majanduslikku suutlikkust kahjustada konkurentsi ja määrata niisugune trahvimäär, mis tagaks piisava hoiatava mõju. Seetõttu liigitas komisjon ettevõtjad kahte kategooriasse, tuginedes asjaomaste ettevõtjate naatriumglükonaadi müügi ülemaailmsele käibele aastal 1995 (rikkumise perioodi viimane aasta), mille kohta olid ettevõtjad pärast komisjonilt informatsiooninõuete saamist esitanud andmed ja mille põhjal oli komisjon välja arvutanud iga ettevõtja asjaomase turuosa. Esimesse kategooriasse liigitas ta ettevõtjad, kelle turuosa naatriumglükonaadi ülemaailmsel turul oli tema valduses oleva teabe kohaselt üle 20%, nimelt Fujisawa (35,54%), Jungbunzlauer (24,75%) ja Roquette (20,96%). Nendele ettevõtjatele määras komisjon trahvi lähtesummaks 10 miljonit eurot. Teise kategooriasse liigitas komisjon ettevõtjad, kelle turuosa naatriumglükonaadi ülemaailmsel turul oli tema valduses oleva teabe kohaselt alla 10%, nimelt Glucona (ligikaudu 9,5%) ja ADM (9,35%). Nendele ettevõtjatele määras komisjon trahvi lähtesummaks 5 miljonit eurot, st Akzole ja Avebele, kes omasid Gluconas ühiselt osalust, 2,5 miljonit eurot kummalegi.

29.      Selleks et tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju ja võtta arvesse asjaolu, et suurettevõtjatel on õigus- ja majandusalased teadmised ning infrastruktuurid, mis võimaldavad neil oma rikkumise olemust kergemini mõista ja sellest konkurentsiõiguse seisukohalt olulisi järeldusi teha, kohandas komisjon lähtesummat. Selle tulemusena korrutas komisjon asjaomaste ettevõtjate suurust ja kõiki ressursse arvestades ADM‑ile ja Akzole määratud lähtesummasid koefitsiendiga 2,5 ja tõstis seega nimetatud lähtesumma ADM‑i puhul 12,5 miljoni euroni ja Akzo puhul 6,25 miljoni euroni.

30.      Selleks et arvesse võtta iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise kestust, suurendati nii kindlaks määratud lähtesummat 10% võrra aasta kohta, st Fujisawa, Akzo, Avebe ja Roquette’i lähtesummat 80%, Jungbunzlaueri lähtesummat 70% ja ADM‑i lähtesummat 35%.

31.      Seega kehtestas komisjon trahvide põhisummaks ADM‑ile 16,88 miljonit eurot. Akzo, Avebe, Fujisawa, Jungbunzlaueri ja Roquette’i põhisummaks määrati vastavalt 11,25, 4,5, 18, 17 ja 18 miljonit eurot.

32.      Teiseks suurendati Jungbunzlauerile määratud trahvi põhisummat raskendavate asjaolude tõttu 50% võrra, kuna nimetatud ettevõtjal oli kartellis juhtiv roll.

33.      Kolmandaks uuris komisjon teatavate ettevõtjate esitatud argumente, mille kohaselt tuli nende puhul arvesse võtta kergendavaid asjaolusid, ja lükkas need argumendid tagasi.

34.      Neljandaks nõustus komisjon vastavalt koostööteatise B osale seda trahvisummat, mis Fujisawale oleks määratud koostöö puudumisel, „väga suurel määral vähendama” (80%). Komisjon leidis, et ADM ei täitnud oma trahvisumma „väga suurel määral vähendamiseks” koostööteatise C osas ette nähtud tingimusi. Komisjon vähendas koostööteatise D osa alusel „märkimisväärselt” (40%) ADM‑i ja Roquette’i ning (20%) Akzo, Avebe ja Jungbunzlaueri trahvisummat.

IV.    Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

35.      Vaidlusaluse otsuse peale esitasid 2001. aastal hagi viis ettevõtjat, kellele oli määratud trahv, nende hulgas ka ADM. ADM‑i hagiavaldus saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. detsembril 2001.

36.      ADM palus oma hagis tühistada vaidlusaluse otsuse artikkel 1 teda puudutavas osas või vähemalt osas, milles leitakse, et ta osales rikkumises pärast 4. oktoobrit 1994. Lisaks palus ADM tühistada artikkel 3 teda puudutavas osas, teise võimalusena tühistada talle määratud trahv või vähendada oluliselt selle summat. Lõpuks palus ADM mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37.      Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja ADM‑ilt. Kohtuotsus toimetati kättesaamiskinnituse kohaselt ADM‑ile kätte 2. oktoobril 2006.

V.      Menetlus Euroopa Kohtus

38.      Euroopa Kohtu kantseleisse 11. detsembril 2006(14) saabunud apellatsioonkaebusega taotleb ADM

–        tühistada kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata ADM‑i hagi otsuse peale;

–        tühistada otsuse artikkel 3 ADM‑i puudutavas osas;

–        teise võimalusena seoses eespool toodud taotlusega muuta otsuse artiklit 3, tühistades ADM‑ile määratud trahvi või seda vähendades;

–        kolmanda võimalusena seoses kahe eespool toodud taotlusega saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule uue otsuse tegemiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsuses antud õiguslikule hinnangule;

–        igal juhul mõista komisjoni ja ADM-i Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

39.      Komisjon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt ehk ADM‑ilt.

VI.    Apellatsioonkaebus

40.      ADM esitab apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse vastu kaksteist väidet. Apellatsioonkaebuses on määratud trahvi suurust puudutavad etteheited liigitatud sisuliselt nelja valdkonda: trahvi arvutamise mitmesuguste põhimõtete rikkumised; kartellikokkuleppe poolt turule avaldatava mõju hindamist puudutavad rikkumised; kartellikokkuleppe lõpetamise küsimust puudutavad rikkumised; ja lõpuks teise võimalusena kergendava asjaolu arvestamisega seotud rikkumine.

41.      Apellatsioonkaebuse väidete valitud järjestust oluliselt muutmata pean eelseisva uurimise seisukohalt siiski mõistlikuks liigitada apellandi 12 väidet tema poolt pakutust veidi erinevalt, lähtudes temaatilistest seostest (nimetan neid hiljem vastavates punktides).

42.      Järgnevalt kirjeldan ja uurin apellatsioonkaebuse väiteid kuue teema lõikes:

a)      trahvide arvutamise väidetavalt kohustusliku kriteeriumi, nimelt trahvide suurendamise „vajalikkuse” kriteeriumi arvestamata ja põhjendamata jätmine (esimene ja teine väide);

b)      toote käibe EMP‑s kui trahvi arvutamise sobiva lähtekoha arvestamata jätmine (kolmas väide);

c)      võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine trahvi arvutamisel (neljas väide);

d)      õigusnormi rikkumine, määratledes kartellikokkuleppe mõju turule (viies, kuues ja seitsmes väide);

e)      kartellikokkuleppe lõpetamise aega puudutav õigusnormi rikkumine (kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes väide);

f)      õigusnormi rikkumine kartellikokkuleppe lõpetamise kergendava asjaolu uurimisel – põhimõtte rikkumine, mille kohaselt komisjon peab järgima iseendale kehtestatud eeskirju (kaheteistkümnes – teise võimalusena toodud – väide).

43.      Sissejuhatuseks soovin eelnevalt teha mõned üldised märkused apellatsioonimenetluse uurimise ulatuse kohta, seda eeskätt seetõttu, et kõik ADM‑i kõnealused väited käsitlevad lõpuks talle määratud trahvisumma kindlaksmääramist.

44.      Põhimõtteliselt saab EÜ artikli 225 lõike 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 lõike 1 alusel Euroopa Kohtusse edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Asjaolude uus tuvastamine on põhimõtteliselt välistatud.(15)

45.      Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt määratud trahvide osas tuleb meenutada, et EÜ artikli 229 alusel on Euroopa Kohtule antud täielik pädevus selliste määrustega ettenähtud karistuste määramisel. Euroopa Kohus ei saa õiglusele viidates apellatsioonimenetluses asendada Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse raames ettevõtjatele antud hinnangut ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade kohta enda hinnanguga.(16) Ka selles osas saab kontrollida ainult õigusväiteid.

46.      Apellatsioonkaebuse raames on Euroopa Kohtu kontrolli esemeks kontrollida esiteks, kas Esimese Astme Kohus võttis õiguslikult korrektselt arvesse kõiki olulisi tegureid EÜ artiklite 81 ja 82 ning määruse nr 17 artikli 15 alusel kindlaks tehtud käitumise raskuse hindamiseks, ning teiseks, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult ammendavalt kõigile hageja argumentidele trahvi tühistamise või vähendamise kohta.(17)

A.      Trahvide arvutamise väidetavalt kohustusliku kriteeriumi, nimelt trahvide suurendamise „vajalikkuse” kriteeriumi arvestamata ja põhjendamata jätmine (esimene ja teine väide)

47.      Järgnevalt võtan kokku apellatsioonkaebuse kaks esimest väidet: trahvide suurendamise vajalikkuse põhjendamata jätmise etteheite seos senise praktikaga ja kohustuslike kriteeriumide arvestamata jätmine, mille Euroopa Kohus olevat välja töötanud kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon(18) (mida apellant nimetab esimeseks pretsedendiks).

1.      Sissejuhatavad märkused

48.      Seoses trahvi arvutamisega tuleb kõigepealt meenutada, et silmas pidades asjaolude toimumise aega käesolevas asjas(19), on selle piirid olulises osas määratletud määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2. Vastavalt viidatud sättele võib komisjon määrata ettevõtjatele trahvi, kui need tahtlikult või hooletusest rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1. Määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2 tuleneb lisaks, et trahvisummat määrates tuleb arvesse võtta nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.

49.      Määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud karistustel on Euroopa Kohtu praktika kohaselt kahekordne eesmärk, hõlmates eeskätt nii karistamist ebaseadusliku tegevuse eest(20) kui ka sellise tegevuse kordumise ennetamist(21). EÜ artiklis 85 komisjonile pandud järelevalveülesanne kehtestada trahve neile ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest panevad toime EÜ artikli 81 lõike 1 või artikli 82 rikkumise, ei hõlma mitte ainult kohustust uurida üksikuid rikkumisi ja nende eest karistada, vaid ka kohustust järgida üldist poliitikat eesmärgiga kohaldada asutamislepingus sätestatud põhimõtteid konkurentsiõiguses ning samuti juhendada selles suunas ettevõtjate käitumist.(22)

50.      Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 sisaldab vähe konkreetseid juhiseid; nagu juba märgitud, on seal toodud põhiliselt „rikkumise raskusastme” ja „kestuse” kriteeriumid. Lisaks tuleb arvestada, et trahv ei või ületada 10% rikkumises osalenud ettevõtja eelneva aasta käibest. Konkreetsel juhtumil määrab trahvisumma kindlaks komisjon; komisjonile on selleks sõnaselgelt antud „lai” või isegi „eriti lai kaalutlusõigus”,(23) mille suhtes on siiski kohaldatavad teatavad sätted, mis ei sisaldu mitte üksnes määruses nr 17, vaid tulenevad osaliselt ka kohtupraktikas kujunenud õiguse üldpõhimõtetest(24), mille järgimise tagab Euroopa Kohus.

51.      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas komisjonil kaalutlusõigus, kusjuures sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks uuritavale asjale omased erilised asjaolud, asja kontekst ning trahvide hoiatav mõju; puudub vajadus järgida kohustuslikult arvesse võetavate tingimuste mingit siduvat või ammendavat loetelu.(25)

52.      Nagu juba märgitud, on Esimese Astme Kohtul trahvide määramisel kaalutlusõigus, Euroopa Kohtu kontroll piirdub seega õigusküsimuste käsitlemisega.(26)

53.      Kohtuotsuse Musique Diffusion française jt vs. komisjon(27) aluseks oleva otsusega tegi komisjon 1970-ndate lõpul sissejuhatuse suurte rahaliste karistuste poliitikasse konkurentsieeskirjade raske rikkumise korral.(28) Euroopa Kohus andis oma kõnealuses otsuses trahvide taseme tõstmisele järgmise hinnangu: „Asjaolu, et komisjon kohaldas minevikus teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa veel võtta võimalust tõsta seda taset määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Vastupidi – ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine eeldab pigem seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvimäärasid vastavalt selle poliitika vajadustele.”(29)

54.      Trahvisumma kindlaksmääramiseks võttis komisjon 1998. aastal vastu esimesed suunised – 1998. aasta suunised –, hiljem 2006. aasta suunised. Pärast suuniste vastuvõtmist 1998. aastal on määratud trahve uuesti suurendatud.(30)

55.      Kuigi kõnealuseid suuniseid ei loeta kohtupraktikas õigusnormiks, mida ametiasutus peab igal juhul järgima, annavad need siiski tunnistust halduspraktikat väljendavast käitumisnormist, mida ametiasutus ei või konkreetsel juhtumil eirata, andmata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Euroopa Kohus märkis, et selliseid käitumisnorme vastu võttes ja andes nende avaldamisel teada, et ta kavatseb neid edaspidi kohaldada nendega hõlmatud juhtumitele, piirab komisjon oma kaalutlusõigust. Suunistest kõrvalekaldumist tuleks olenevalt olukorrast hinnata selliste õiguse üldpõhimõtete nagu võrdse kohtlemise või õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumisena. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellised üldise ulatusega käitumisreeglid omada õiguslikke tagajärgi.(31)

56.      Euroopa Kohtu praktikas on 1998. aasta suuniseid hinnatud igati positiivselt: suunised, mis määravad üldiselt ja abstraktselt metodoloogia määruse nr 17 artiklis 15 sätestatud trahvisumma kindlaksmääramiseks, tagavad ettevõtjatele õiguskindluse.(32) Suunised ei kujuta endast küll trahvisumma kindlaksmääramise õiguslikku alust, vaid täpsustavad määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rakendamist.(33) Need ei ole kooskõlas mitte üksnes määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2, vaid ka tagasiulatuva jõu puudumise, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.(34)

2.      Trahvide suurendamise vajalikkuse põhjendamise nõue

a)      Poolte argumendid

57.      Apellatsioonkaebuse esimesed kaks väidet kattuvad olulisel määral, seetõttu uurin neid koos.

58.      Apellant väidab vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 38–50 viidates, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, lükates põhjendamata tagasi ADM‑i väite, et trahvide arvutamise suunistest tulenev trahvi suurendamine ei olnud konkreetsel juhul EÜ konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks vajalik. Lisaks olevat trahvi sedavõrd märkimisväärse ja tagasiulatuva suurendamise puhul nagu käesoleval juhul vajalik eriti veenev põhjendamine. Karistusnormide tagasiulatuva kohaldamise keelu rikkumisega ei oleks tegemist üksnes sellisel juhul, kui trahvi suurenemine oleks olnud ootuspärane. Käesoleval juhul aga ei võtnud komisjon trahvi täiendava suurendamise vajalikkust kriteeriumina arvesse, vaid lähtus üksnes määruse nr 17 artiklist 15. Lisaks ei arvestavat ka 1998. aasta suunised trahvi suurendamise vajalikkuse kriteeriumiga, et tagada EÜ konkurentsipoliitika elluviimine.

59.      Oma teises väites seob apellant eeltoodud põhjendamiskohustuse rikkumise argumendi täiendava argumendiga, et lisaks on sisuliselt tähelepanuta jäetud kriteeriumid, mille Euroopa Kohus kujundas kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon(35). Esimese Astme Kohus olevat kõnealuseid kriteeriume käesoleval juhul rakendanud õigusnormi rikkudes. Komisjon ei ole nimetanud EÜ konkurentsipoliitikast tulenevat vajadust, mis õigustaks trahvi suurendamist üldiselt või konkreetsel juhtumil, samuti ei ole selliseid vajadusi välja toonud Esimese Astme Kohus.

60.      Lisaks oma mõlemale etteheitele viitab apellant lõpuks 2006. aasta suunistele, mis olevat komisjoni kogemuste kokkuvõte kõnealuses valdkonnas ja kirjeldavat komisjoni sõnul lõpuks kõige sobivamat meetodit. Apellandi arvates nähtub 1998. aasta suunistega kindlaks määratud trahvide suuruse õigustuse puudumine muu hulgas aktuaalsetest 2006. aasta suunistest. Ta leiab, et sellisel juhul nagu käesoleval oleks viimaste alusel ette nähtud vaid 25% praegu kindlaksmääratud trahvisummast. Ka sel juhul, kui komisjon oleks märkinud, et trahvi suurendamine on vajalik EÜ konkurentsipoliitika tõttu, ei olevat trahvi suurendamine õigustatud 2006. aasta suunised ja neis ette nähtud madalamaid trahve arvestades.

61.      Komisjon leiab, et apellatsioonkaebuse mõlemad väited on igal juhul põhjendamatud. Teine väide on vastuvõetamatu juba sellepärast, et see on sõnastatud ebaselgelt ja üldsõnaliselt; igal juhul on argumendid sisult samasugused nagu esimeses väites. Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuses vastanud apellandi argumentidele, mis puudutasid 1998. aasta suuniste kohaldamist käesolevale juhtumile. Esimese Astme Kohus on lugenud suunised konkreetsel juhul põhimõtteliselt kohaldatavaks, uurides seejärel, kas see kohaldamine toimus õigusnormi rikkumata. Ebaloogiline ja tarbetu on uurida suuniste kohaldamisest tuleneva trahvi suurendamise vajalikkust täiendavalt.

b)      Õiguslik hinnang

62.      Ma ei jaga komisjoni kahtlust apellatsioonkaebuse teise väite vastuvõetamatuse kohta. On selgelt arusaadav, et apellant peab silmas etteheidet, mille kohaselt ei rakendanud Esimese Astme Kohus konkreetsel juhtumil kohtupraktikat, nimelt kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon(36) kujundatud kontrollikriteeriumi.

63.      Põhjendamiskohustuse rikkumise väite osas tuleb meenutada, et EÜ artikliga 253 nõutavad põhjendused peavad tagama ühelt poolt, et huvitatud isikud saaksid oma õiguste kaitseks selgelt ja üheselt välja selgitada võetud meetme põhjused, ja teiselt poolt, et ühenduste kohus saaks sellel alusel teostada kontrolli.(37) Põhjendamiskohustuse ulatust tuleb hinnata lähtuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest.(38)

64.      Lõpuks tuleb viidata sellele, et küsimus põhjendamiskohustuse ulatusest on õigusküsimus, mis on apellatsiooniastmes allutatud Euroopa Kohtu kontrollile, kuna selles raamistikus toimuv Euroopa Kohtu kontroll otsuse seaduslikkuse üle peab tingimata arvesse võtma asjaolusid, millele tugines Esimese Astme Kohus, et järeldada, kas põhjendused on piisavad või ebapiisavad.(39)

65.      Eeltoodut silmas pidades tuleb uurida, mida käesolevas kontekstis mõista piisavalt selge ja üheselt mõistetava põhjenduse all, et selle alusel siis selgitada, kas vaidlustatud kohtuotsus neile nõuetele vastab.

66.      Põhjendamiskohustuse rikkumise etteheide tugineb trahvi suurendamise „vajalikkuse” kriteeriumile. Apellant leiab, et asjaomane põhjendamise kohustus tuleneb tema viidatud kohtuotsusest Musique Diffusion française jt vs. komisjon(40).

67.      Kohtuotsuse Musique Diffusion française jt vs. komisjon analüüs näitab, et komisjon märkis tookord ära trahvide suurendamise vajalikkuse või pigem paratamatuse põhjused. Trahvide niisugust taset õigustab rikkumise laad. Suuremad trahvid on vajalikud raskeimate õigusrikkumiste korral, eeskätt siis, kui – nagu ka eelviidatud juhtumil – eesmärk on hoida kõrgel tarbija makstavat hinda. Paljud ettevõtjad jätkaksid tegevust, mis neile teadaolevalt on ühenduse õigusega vastuolus, sest ebaseaduslikust tegevusest saadav kasum ületab seni määratud trahvid. Sellist käitumist võivad ära hoida üksnes endisest suuremad trahvid.

68.      Oma järgnevas õiguslikus hinnangus järeldas Euroopa Kohus komisjoni järelevalveülesandest(41) ja eeskätt ka sellest muu hulgas tulenevast ülesandest suunata ettevõtjate käitumist ühenduse konkurentsipoliitika järgimisel(42), et „komisjon peab trahvisumma määramiseks rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvesse võtma mitte üksnes konkreetse juhtumi asjaolusid, vaid ka rikkumise konteksti ja tagama, et tema tegevusel oleks vajalik hoiatav mõju eelkõige selliste rikkumiste puhul, mis eriti takistavad ühenduse eesmärkide saavutamist.”(43) Komisjon liigitas kõnealused rikkumised õigustatult väga rasketeks. Komisjon võinuks võtta arvesse ka asjaolu, et ühenduse konkurentsieeskirjade ilmselged rikkumised on neist saadava kasumi ootuses endiselt suhteliselt sagedased, kuigi nende õigusvastasus on juba ammu ilmne. Sellest tulenevalt on komisjonil lubatud trahvimäärasid tõsta, et tugevdada nende hoiatavat mõju.(44) Trahvide senine määr ei ole tulevikus siduv, ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine eeldab pigem seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvimäärasid määruses nr 17 märgitud piirides vastavalt konkurentsipoliitika vajadustele.(45)

69.      Toona kontrollis Euroopa Kohus seega käesolevas asjas uuritavat „trahvide suurendamise vajalikkuse” aspekti määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2 tuleneva „rikkumise raskusastme” kriteeriumi raames. Nimetatud kriteeriumi hindamisel lähtus Euroopa Kohus peale „asjaomase juhtumi eriliste asjaolude” ka „rikkumise kontekstist” ja hoiatava mõju tagamisest. Seejuures tunnustas ta trahvide suurendamise alusena ühenduse konkurentsipoliitika üldisi põhjuseid ja pidas trahvide suurendamise võimalust ühenduse konkurentsieeskirjade praktilise mõju seisukohast isegi tungivalt vajalikuks.

70.      Kuna Euroopa Kohus ei nõudnud kõnealuses kontekstis, et komisjon analüüsiks vajalikkust täpsemalt või esitaks konkreetset juhtumit puudutavaid põhjendusi, andis ta vajalikkuse küsimuse osas kaalutlusõiguse(46) sisuliselt komisjonile, kes peab seda rakendama määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2 tuleneva „rikkumise raskusastme” kriteeriumi raames.

71.      Euroopa Kohus kujundas kõnealuse kohtupraktika 1983. aastal, lähtudes sellele ajaliselt eelnenud komisjoni otsusest – niisiis ajal, kui ei olnud veel ei 1998. aasta suuniseid ega ka midagi muud võrreldavat –, ning arendas ja kohandas seda pärast suuniste kehtestamist vastavalt muutunud olukorrale.

72.      1998. aasta suuniste aluseks(47) olevas kohtuasjas Dansk Rørindustri jt vs. komisjon kordas Euroopa Kohus oma praktikat, mille kohaselt senine trahvide määr ei ole tulevikus siduv.(48) Ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust trahvide senise määra ega nende arvutamise konkreetse meetodi säilimise suhtes.(49)

73.      Eespool viidatud otsuse punktis 229 rõhutas Euroopa Kohus järgmist aspekti: „Seega peavad need ettevõtjad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatud trahvisummadega.”

74.      Kõnealuse kohtuotsuse punktis 230 kandis Euroopa Kohus eelkirjeldatud praktika selgelt üle olukordadele, mille suhtes kohaldati 1998. aasta suuniseid: „See on nii mitte üksnes siis, kui komisjon tõstab trahvisummade taset üksikutes otsustes trahve määrates, vaid ka siis, kui trahvisummasid tõstetakse, kohaldades arutatavale asjale üldise ulatusega käitumisreegleid nagu suunised.”(50)

75.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb „rikkumise raskusastme” kriteeriumi uurimisel arvestada lisaks mitme asjaoluga, muu hulgas „trahvide hoiatava mõjuga”.(51) See puudutab nii trahvi määramist konkreetsel juhtumil ilma üldkehtivaid käitumisnorme kohaldamata kui ka trahvi määramist selliseid üldkehtivaid käitumisnorme kohaldades, nagu seda on 1998. aasta suunised.

76.      Eeltoodu alusel võib apellatsioonkaebuse kahe esimese väite kontrollimise vahetulemusena märkida, et apellandi viidatud kohtuotsusest Musique Diffusion française jt vs. komisjon(52) ei tulene, et komisjonil on kohustus trahvide suurendamise vajalikkust detailselt või koguni konkreetse juhtumiga seoses põhjendada ja et Esimese Astme Kohus oleks pidanud seda arvestama. Seda kinnitas ka hilisema kohtupraktika, eelkõige 1998. aasta suuniseid käsitleva põhjapaneva kohtuotsuse Dansk Rørindustri jt vs. komisjon(53) analüüs.

77.      Eeltoodust lähtudes tuleb Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsust järgnevalt analüüsida etteheite osas puuduliku põhjendamise kohta.

78.      Esimese Astme Kohtu menetluses oli trahvide suurendamise temaatika – vaidlustatud kohtuotsuse põhjal(54) – hõlmatud suuniste kohaldatavuse põhimõttelise küsimusega, konkreetsemalt etteheidetega õiguskindluse ja karistuste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtete rikkumise kohta.

79.      Esimese Astme Kohus käsitles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–50, millele apellant viitas, üksikasjalikult tagasiulatuva jõu puudumise küsimust, eeskätt silmas pidades 1998. aasta suuniseid kui konkurentsipoliitika instrumenti ja selle õiguslikku mõju. Ta viitas, et suuniste peamine uuendus seisneb trahvide tariifide määramise metoodikas.(55) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 44–46 kordavad eespool(56) põhjalikult käsitletud kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa võtta komisjonilt võimalust tõsta trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatud summadega määrusega nr 17 kehtestatud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, ja seda mitte üksnes üksikutes otsustes trahve määrates, vaid ka siis, kui trahvisummasid tõstetakse arutatavale asjale üldise ulatusega käitumisreegleid, näiteks suuniseid kohaldades. Lõpuks märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47: „Seega, ilma et see mõjutaks allpool punktides 99 jj esitatud asjaolusid, on ADM eksinud, väites sisuliselt, et trahvide taseme tõstmine komisjoni poolt kartellikokkuleppe kontekstis on konkurentsipoliitika elluviimise tagamise eesmärgi suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne.”

80.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99 jj on üksikasjalikult käsitletud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele tuginevat väidet. Esimese Astme Kohtu märkused puudutavad trahvisumma määramist rikkumise raskusastme ja kestuse alusel, pidades eeskätt silmas turuga seotud kaalutlusi. Trahvi suurendamise vajalikkuse kohta puuduvad selgesti väljendatud seisukohad. Siiski on eespool toodud analüüsi põhjal ilmne, et Esimese Astme Kohus uuris nõuetekohaselt(57) trahvide suurendamise küsimust „rikkumise raskusastme” kriteeriumi raames.

81.      Lõpuks uuris Esimese Astme Kohus Euroopa Kohtu praktikat arvestades kohtuotsusest Musique Diffusion française jt vs. komisjon(58) tulenevat trahvi suurendamise „vajalikkuse” kriteeriumi õigustatult „rikkumise raskusastme” kriteeriumi raames ja ei sidunud seda täiendava, 1998. aasta suunistest kaugemale mineva põhjendamiskohustusega. Kohtuotsusest Dansk Rørindustri jt vs. komisjon nähtub, et see ei ole vastuolus ka karistusõigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega.

82.      Lisaks tuleb märkida, et siinkohal uuritud kaks väidet seavad sisuliselt kahtluse alla – kuigi apellant seda sõnaselgelt ei väljenda – 1998. aasta suunistes sisalduva trahvide arvutamise meetodi õiguspärasuse. Euroopa Kohus on siiski leidnud, et kõnealused suunised on kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 ning tagasiulatuva jõu puudumise, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.(59)

83.      Kui iga otsuse korral nõutaks täiendavalt suuniste aluseks oleva üldise ja abstraktse arvestusmetoodika uut põhjendamist seoses konkreetse juhtumiga, tähendaks see sisuliselt suunistes sisalduvate arvutamismeetodite ümberkirjutamist.(60)

84.      Kõrvalmärkusena soovin siiski mainida, et olenemata Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt 1998. aasta suunised on määruse nr 17 artikliga 15 kooskõlas,(61) ei ole selle meetodi kriitika vaibunud ja seda eeskätt puuduliku läbipaistvuse osas,(62) kuigi võib täheldada teatavat süstematiseeritust selle kohaldamisel.(63) Koos 2006. aasta suuniste jõustumisega langes osa kritiseeritavaid punkte ära, sest meetodit muudeti; öeldu puudutab muu hulgas praegu tarbetut liigitamist „kergeteks”, „rasketeks” ja „väga rasketeks rikkumisteks” ehk niinimetatud trahvide tariifide määramist 1998. aasta suuniste punkti 1A alusel.(64) Komisjoni laia kaalutlusõigust trahvide kindlaksmääramisel ei ole siiski muudetud.(65) EÜ artikli 229 ja määruse nr 17 artikli 15 alusel on Euroopa Kohtul küll täielik pädevus(66), kuid õiguskindluse tähenduses on siiski soovitav, et haldusorganile on trahvide määramisel vajaliku kaalutlusõiguse teostamiseks antud selged kriteeriumid.(67)

85.      Apellandi argumendi kohta, et arvestama peab ka 2006. aasta suuniseid, tuleb märkida, et ei ole mingit põhjust arvestada lisaks 1998. aasta suunistele ka 2006. aasta suuniseid, millega esimesed asendati, ja vaadelda trahvi suurendamist „neid arvestades”.(68) Komisjon võttis käesolevas asjas vaidlusaluse otsuse vastu 2. oktoobril 2001. Toona olid asjakohased 1998. aasta suunised. 2006. aasta suuniseid kohaldatakse kartellimenetlustes alles alates 1. septembrist 2006 ja need ei oma seetõttu käesolevas apellatsioonimenetluses tähtsust.

86.      Hilisemad suunised ei saa komisjoni poliitika muutmise ennetamise meetmena seniseid kaalutlusi tagasiulatuvalt täpsustada.

87.      Lõpuks, kui Euroopa Kohus ka arvestaks viidatud suunistega, siis päädiks see vaid olukorraga, kus apellatsioonikohus asendaks Esimese Astme Kohtu hinnangu õigluse huvides enda omaga.(69)

88.      Seega on Esimese Astme Kohus teinud oma otsuse Euroopa Kohtu praktika nõuete tähenduses õigusnormi rikkumata ja seda otsust ka piisavalt selgelt ja üheselt põhjendanud. Seetõttu teen ettepaneku lükata esimene ja teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

B.      Toote käibe EMP‑s kui trahvi arvutamise sobiva lähtekoha arvestamata jätmine (kolmas väide)

1.      Sissejuhatavad märkused

89.      Siinkohal tuleb viidata väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt suunistes kehtestatud trahvide arvutamise meetod on kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2, kuivõrd selle meetodi alusel on trahvi arvutamise lähtekohaks põhisumma, mida ei määrata käibe alusel.(70)

90.      1998. aasta suuniste peamine uuendus võrreldes senise praktikaga seisneb selles, et arvutamise lähtekohaks võetakse nimetatud suunistes sätestatud vahemiku põhjal arvutatav põhisumma, kusjuures see vahemik väljendab erinevaid rikkumise raskusastmeid, kuid ei oma sellisena mingit seost asjaomase käibega. See meetod tugineb seega sisuliselt trahvide tariifide määramisele, olgu see siis kui tahes suhteline ja paindlik.(71)

91.      Suunistes ei kasutata sõnaselgelt mõistet „käive”, välja arvatud seoses trahvi lõppsumma ülempiiriga, mis ei või ületada 10% rikkumises osalenud ettevõtte eelmise aasta kogukäibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2(72). Teiselt poolt on olemas kaudsed pidepunktid, mis on muu hulgas seotud ettevõtte käibega.(73) Niisiis ei välista suunised, et käivet võetakse lisaks trahvi ülempiiri määramisele arvesse ka trahvi arvutamise käigus. Ehkki käive kujutab endast küll „kasulikku ja asjakohast näitajat ettevõtja majandusliku võimsuse (kogukäive) ning selle ettevõtja käitumise mõju kohta konkurentsile (käive asjaomasel turul)(74), kujutab ta endast siiski vaid üht komisjoni käsutuses olevatest arvukatest hindamiskriteeriumidest”.(75)

2.      Poolte argumendid

92.      Apellatsioonkaebuse vaadeldavas väites käsitleb ADM käivet asjaomasel turul, milleks komisjon pidas vaidlusaluses otsuses „ülemaailmset” käivet, samal ajal kui apellant arvab, et lähtuda tulnuks käibest „EMP‑s”.

93.      Apellant leiab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 75–81 silmas pidades, et Esimese Astme Kohus rikub trahvi arvutamisel kohaldatavaid õiguspõhimõtteid, kui ta lubab komisjonil jätta vaidlusaluses otsuses asjaomane käiveEMP‑s kui trahvi arvutamise sobiv lähtekoht täiesti tähelepanuta. Õigusnormi rikkudes ei olevat vaidlusaluses otsuses arvestatud toote käivet EMP‑s ei trahvi arvutamise lähtekohana ega hilisema mõjutegurina. Selle tulemusel olevat trahvisumma mitu korda suurem kui asjaomase toote käive EMP‑s. (76)

94.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 on trahvide määramisel aluseks võetavad printsiibid küll nimetatud. Õigusnormi rikkudes on Esimese Astme Kohus jätnud need siiski käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldamata.

95.      2006. aasta suunised näitavat, millisel viisil lähtuda toote käibest EMP‑s, hindamaks konkurentsikahjustusi asjaomasel kaubaturul ühenduses ning kartellikokkuleppe poolte suhtelist tähtsust seoses kõnealuste toodetega. Sellise arvutusmeetodiga oleks ADM‑ile määratud vaid murdosa vaidlusalusest trahvist.

96.      Komisjon meenutab, et Esimese Astme Kohus on ainsana pädev kontrollima, kuidas komisjon on igal üksikjuhtumil hinnanud õigusvastase käitumise raskust.(77) Esimese Astme Kohus olevat õigusnormi rikkumata arvestanud kõigi asjakohaste teguritega ja käsitlenud kõiki ADM‑i argumente. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

3.      Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

97.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–81, millele apellant viitab, uurib Esimese Astme Kohus hagiavalduse väidet, et proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas, kui trahv on suurem hageja kõnealuse toote müügikäibest EMP‑s rikkumise kestel, ja lükkab selle tagasi. Punktides 76 ja 77 märgib Esimese Astme Kohus väljakujunenud kohtupraktikale tuginedes, et trahvisumma kindlaksmääramise eesmärgil on lubatud arvestada nii ettevõtja kogukäivet kui ka kõnealuste ettevõtjate turuosa asjaomasel turul, kuid viitab ühtlasi sellele, et ei ühele ega teisele nendest numbritest ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiskriteeriumidega võrreldes ebaproportsionaalne, ja järelikult ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes kogukäibe põhjal arvutades.

98.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78 ja 79 märgib Esimese Astme Kohus, et asjaomase toote käive on ainult üks mitmest arvessevõetavast kriteeriumist. Vastupidi ADM‑i arusaamale omistataks sellele kriteeriumile ebaproportsionaalset tähtsust, kui trahvi proportsionaalsuse kontroll piirduks üksnes trahvi ja asjaomase toote käibe vahelise seose hinnanguga.

99.      Punktis 80 on öeldud: „Igal juhul ei piisa trahvi ebaproportsionaalse laadi tõendamiseks ainuüksi ADM-i viidatud asjaolust, et määratud trahv ületab tema käibe, mis tal tekkis EMP‑s selle toote müügist kartellikokkuleppega seotud ajavahemikus, või koguni ületab selle käibe oluliselt. Trahvi määra proportsionaalsust tuleb hinnata pigem kõikide kriteeriumide alusel, mida komisjon rikkumise raskusastme hindamisel arvesse peab võtma, st rikkumise enda laad, selle tegelik mõju asjaomasele turule ja geograafilise turu suurus. Otsuse põhjendatust konkreetsete kriteeriumide suhtes uuritakse hageja argumentide najal allpool.”

100. Seega on ilmne, et apellandi esitatud väite põhjendatuse küsimuse puhul ei piisa üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktide 75–81 käsitlemisest.

101. Paremaks mõistmiseks tuleb ühelt poolt arvestada seda, mida võttis Esimese Astme Kohus kõnealuse teema kohta üle vaidlusalusest otsusest. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 sedastas Esimese Astme Kohus rikkumise raskusastme komisjonipoolse hindamise kohta järgmist:

„Nende kriteeriumide hindamisel pidas komisjon õigeks tugineda asjaomaste ettevõtjate käibele, mis tekkis naatriumglükonaadi ülemaailmsest müügist rikkumise perioodi viimasel ehk 1995. aastal. Sellest lähtuvalt leidis komisjon, et „kuna [naatriumglükonaadi] turg on ülemaailmne, annavad need käibeandmed parima võimaliku ülevaate kartellis osalenud ettevõtjate suutlikkusest tekitada teistele ühisturul ja/või EMP turul tegutsevatele ettevõtjatele märkimisväärset kahju” […]. Komisjon lisas, et tema arvates toetab seda meetodit asjaolu, et tegemist oli ülemaailmse kartelliga, mille eesmärk oli muu hulgas turgude jagamine maailma tasandil ja konkurentsi kaotamine EMP‑s. Lisaks leidis komisjon, et iga kartelliosalise ülemaailmne käive andis ülevaate tema panusest kartelli tõhususse tervikuna või vastupidi kartelli ebastabiilsusest, mis oleks tekkinud, kui asjaomane osapool ei oleks kartellis osalenud […].

102. Järgnevalt sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–87, et asjaomaste ettevõtjate käive – olgu selleks kogukäive või asjaomase toote müügist tekkinud käive – ei kujuta endast suuniste alusel ei trahvide arvutamise lähtepunkti ega ole ainuke asjakohane kriteerium, mille põhjal määrata rikkumise raskusaste. Ent komisjon võib seda kui ühte olulist kriteeriumi arvesse võtta, seda eeskätt juhul, kui komisjon trahvisummat suuniste punkti 1A kolmanda kuni kuuenda lõigu kohaselt kohandab, et tagada trahvide piisavalt hoiatav tase.

103. Otsuse põhjendustest 378–382 ilmneb, et vastupidi ADM‑i väidetele võttis komisjon kõnealuses seoses asjaomaste poolte käivet asjaomase toote müügist nõuetekohaselt arvesse. Asjaomaste ettevõtjate erineva kohtlemise aluseks olevat komisjon võtnud nende käibe, mis tekkis naatriumglükonaadi ülemaailmsest müügist rikkumise perioodi viimasel ehk 1995. aastal.

104. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 87 kõlab järgmiselt: „Käesolevas asjas on tegemist ülemaailmse kartelliga, mis koondab ettevõtjaid, kes omavad asjaomasel kaubaturul maailma tasandil väga suurt osa. Lisaks sellele hõlmab kartell hindade kindlaksmääramist ja turu jagamist müügikvootide määramise teel. Sellisel juhul võib komisjon asjaomaste poolte erineva kohtlemise raames õiguspäraselt tugineda selle kartellikokkuleppe poolte käibele naatriumglükonaadi müügist maailmaturul. Kuna erineva kohtlemise eesmärk on hinnata rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust kahjustada oma rikkuva tegevusega konkurentsi ja seega võtta arvesse nende konkreetset osatähtsust kartellis, siis ei ületanud komisjon oma ulatuslikku kaalutlusruumi, kui leidis, et kartellikokkuleppe poolte turuosa maailmaturul on sobiv lähtepunkt.”

105. Edasise uurimise käigus käsitleb Esimese Astme Kohus punktides 113 ja 114 veel kord etteheidet, mis puudutab asjaomase toote EMP‑s tekkinud käibe tähelepanuta jätmist. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise uurimise kontekstis seoses nn tsinkfosfaadi otsusega,(78) mille apellant tõi võrdluseks, märgib Esimese Astme Kohus punktis 113 muu hulgas, et „otsuse esemeks oleva kartellikokkuleppe asjaolud erinevad tsinkfosfaadi otsuse asjaoludest. Kartellikokkulepe tsinkfosfaadi turul hõlmas üksnes EMP territooriumi, samas oli aga naatriumglükonaadi kartellikokkulepe ülemaailmne.” Punktis 114 leiab Esimese Astme Kohus muu hulgas, et „komisjoni kehtestatud põhisumma ADM rikkumise eest käesolevas asjas on kohane, arvestades komisjoni poolt otsuses esile toodud asjaolusid ja osale nendest asjaoludest käesolevas kohtuotsuses antud hinnangut”.

106. Eeltoodust tuleneb, et vastupidi apellandi etteheitele võttis Esimese Astme Kohus asjaomased põhimõtted kokku ja kohaldas sellest tehtud järeldusi ka käesolevale konkreetsele juhtumile. Ta käsitles seejuures argumenti, mis puudutas toote käivet EMP‑s(79), kuid lähtus sellest õigusnormi rikkumata kui ühest kriteeriumist mitme hulgas. Seejärel märkis Esimese Astme Kohus, et kartellikokkuleppe iga osapoole naatriumglükonaadi ülemaailmse müügi käive oli sobiv lähtekoht trahvi arvutamiseks, mis ühtlasi kaudselt selgitas, miks ei võetud aluseks asjakohast käivet EMP‑s. Seega käsitles Esimese Astme Kohus apellandi esitatud argumenti õiguslikult piisavalt.

107. Apellatsioonimenetluses ei saa kontrollida(80) Esimese Astme Kohtu hinnangut, et „komisjoni kehtestatud põhisumma ADM‑i rikkumise eest käesolevas asjas on sobiv, arvestades komisjoni poolt otsuses esile toodud asjaolusid ja osale nendest asjaoludest käesolevas kohtuotsuses antud hinnangut.”

108. ADM‑i uuele katsele käsitleda 2006. aasta suuniseid kui 1998. aasta suuniste parandust tuleb taas vastata, et 2006. aasta suunised ei ole käesoleval juhul asjakohased.(81)

109. Eeltoodust lähtuvalt on käesolev väide minu meelest vastuvõetamatu osas, mis seab eesmärgiks kontrollida trahvisummat veel kord, ja põhjendamatu ülejäänud osas.

C.      Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine trahvi arvutamisel (apellatsioonkaebuse neljas väide)

1.      Poolte argumendid

110. Pidades silmas vaidlustatud kohtuotsuse punkte 107–113, väidab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sedastades, et objektiivsed erinevused õigustavad erinevaid trahvimäärasid, võrreldes otseselt sarnase tsinkfosfaadi juhtumiga.(82)

111. Esiteks ei puutu apellandi arvates asjasse kohtuasjad, millele Esimese Astme Kohus punktides 108–110 viitab. Väljakujunenud kohtupraktika, eelkõige kohtuotsuse Dansk Rørindustri jt vs. komisjon punkti 209 kohaselt rikkuvat komisjon suuniste vastuvõtmisest alates võrdse kohtlemise põhimõtet, kaldudes suunistest põhjendusi esitamata kõrvale.

112. Teiseks ei olevat Esimese Astme Kohus nimetanud ühtegi asjassepuutuvat asjaolu, mille poolest naatriumglükonaadi ja tsinkfosfaadi juhtumid teineteisest komisjoni trahviotsuse tegemisel aluseks võetud aspektide raames tegelikult erineksid. Mõlemal juhul võttis komisjon trahvi põhisumma arvutamisel aluseks ühesugused asjaolud. Vastupidi Esimese Astme Kohtu arvamusele ei olevat põhisumma arvutamisel lähtutud ülemaailmsest käibest. Naatriumglükonaadi asjas olevat ülemaailmset käivet kolme rühma jagamise kriteeriumina kasutatud hoiatavat mõju silmas pidades alles arvutamise hilisemas järgus. Võrreldes otseselt sarnases tsinkfosfaadi asjas määratud trahviga, olevat vaidlusaluses otsuses kindlaksmääratud trahv ADM‑i suhtes diskrimineeriv.

113. Lõpuks vaidlustab ADM, et Esimese Astme Kohus on oma täieliku pädevuse raames ja komisjoni arvesse võetud asjaolude alusel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 sedastanud, et trahvisumma on kohane.(83) Seda järeldust peaks Euroopa Kohus erandina kontrollima – nimelt õigusnormi rikkumise suhtes. Ka sel juhul, kui aluseks võetaks ainult need asjaolud, millele tugines komisjoni otsus – ja nii Esimese Astme Kohus ka tegi –, jõutaks järelduseni, et käesolev juhtum on otseselt võrreldav tsinkfosfaadi juhtumiga. Esimese Astme Kohus ei olevat nimetanud täiendavat erinevat asjaolu, mille põhjal võiks jõuda teistsuguse tulemuseni. Lisaks märgib ADM, et Esimese Astme Kohus ei või oma täieliku pädevuse raames rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet, võimaldades komisjonil määrata ADM‑ile diskrimineeriva trahvi, kohtlemata samas nii teisi isikuid. Lõpuks ei olevat Esimese Astme Kohus, kui ta ka leidis asjakohase täiendava asjaolu, mis põhjendab käesoleval juhul suurema trahvi määramist, seda nõutava täpsusega selgitanud. Selline põhjendus, mis viitab üksnes kõikidele komisjoni poolt otsuses esile toodud asjaoludele, ei olevat piisav.

114. Komisjon väidab vastu, et Esimese Astme Kohus tegi otsuse õigusnormi rikkumata. Eeskätt jättis apellant ise esimeses astmes sisuliselt selgitamata, kuivõrd on käesolev asi tsinkfosfaadi asjaga konkreetselt võrreldav ja milles ebavõrdne kohtlemine tegelikult seisneb.

2.      Õiguslik hinnang

115. Võrdse kohtlemise põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte, mida tuleb järgida ka EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses.

116. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldavad võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud.(84)

117. Mis puudutab apellandi argumente võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ehk mõne muu kartelli olukorra ja komisjoni sellekohase otsuse kohta, siis tuleb viidata sellele – mida tegi ka Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–112 –, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et sellele juhtumile omased jooned nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud oleksid identsed.(85)

118. Eeltoodud asjaoludel oleks apellant pidanud Esimese Astme Kohtus selgitama, mil viisil oli tegelikult tegemist võrreldava olukorraga eespool nimetatud kohtupraktika tähenduses.

119. Hagi väiteid käsitlevas Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsuse osas, mida apellant ei vaidlustanud, on märgitud: „[...] kuigi need kaks juhtumit on osaliselt samast ajajärgust ning võrreldavad mitte üksnes asjaomaste turgude suuruse, vaid ka rikkumise kestuse ja raskusastme osas, võttis komisjon arvesse tsinkfosfaadi turu piiratust Euroopas ja kehtestas selles asjas kogutrahviks 11,95 miljonit eurot (st 75% asjaomase toote ülemaailmsest müügist), võrreldes naatriumglükonaadi asjas määratud 40 miljoni euro suuruse kogutrahviga (mis kujutab endast enam kui 200% asjaomase toote müügist EMP‑s). Lisaks märgib ADM, et tsinkfosfaadi asjas määrati põhisummaks 3 miljonit eurot sellistele ettevõtjatele, kelle turuosa oli enam kui 20%, ning 0,75 miljonit eurot sellele ettevõtjale, kelle turuosa oli oluliselt väiksem. Ta meenutab, et naatriumglükonaadi asjas kehtestas komisjon trahvi arvutamise lähtesummaks 10 miljonit eurot nendele ettevõtjatele, kelle turuosa oli enam kui 20%, ja 5 miljonit eurot nendele ettevõtjatele, kelle turuosad olid oluliselt väiksemad.” (86)

120. Neile väidetele vastates sedastas Esimese Astme Kohus muu hulgas vaidlustatud punktides 113 ja 114:

„113. Käesolevas asjas tuleb prima facie sedastada, et otsuse esemeks oleva kartellikokkuleppe asjaolud erinevad tsinkfosfaadi otsuse asjaoludest. Kartellikokkulepe tsinkfosfaadi turul hõlmas üksnes EMP territooriumi, samas oli aga naatriumglükonaadi kartellikokkulepe ülemaailmne. Erinevalt käesolevast juhtumist ühendas tsinkfosfaadi turul tegutsenud kartell pealegi üksnes piiratud suurusega ettevõtjaid. Nii jäi tsinkfosfaadi otsusest puudutatud ettevõtjate ülemaailmne käive 2000. aastal 7,09 ja 278,8 miljoni euro vahele, samas aga jäi käesolevast otsusest puudutatud ettevõtjate ülemaailmne käive 2000. aastal 314 miljoni ja 14,003 miljardi euro vahele, ADM‑i käive moodustas 13,936 miljardit eurot.

114.      Igal juhul, isegi kui kõik sobiva trahvisumma arvutamiseks asjakohased asjaolud tsinkfosfaadi otsuses oleksid võrreldavad käesoleva juhtumi omadega, leiab Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse alusel, et komisjoni kehtestatud põhisumma ADM-i rikkumise eest käesolevas asjas on kohane, arvestades komisjoni poolt otsuses esile toodud asjaolusid ja osale nendest asjaoludest käesolevas kohtuotsuses antud hinnangut.”

121. Neist kahest punktist esimeses vastas Esimese Astme Kohus kõikidele ADM‑i esitatud argumentidele õiguslikult piisavalt. Lisaks tuleb käesoleval juhul märkida, nagu on viidatud vaidlustatud kohtuotsuses, et apellant ei selgitanud täpsemalt, milles konkreetselt seisneb asjaomaste turgude suuruse ning rikkumise raskusastme ja kestuse võrreldavus.

122. Seoses Esimese Astme Kohtu hinnanguga neist kahest punktist teisele tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei saa Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse raames antud hinnangut määratud trahvisummadele asendada õigluse kaalutlustel enda hinnanguga.(87)

123. Lõpuks tuleb märkida, et apellandi viidatud seos kohtuotsusega Dansk Rørindustri jt vs. komisjon(88) on sisutühi. Selle argumendiga väidab ta, et komisjon rikub suuniseid, kaldudes neist põhjendusi esitamata kõrvale. Apellant ei täpsusta, kuidas on öeldu tsinkfosfaadi juhtumit silmas pidades seotud võrdse kohtlemise põhimõttega.

124. Eeltoodut arvesse võttes teen ettepaneku lükata kõnealune väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

D.      Õigusnormi rikkumine, määratledes kartellikokkuleppe mõju turule (viies, kuues ja seitsmes väide)

1.      Sissejuhatavad märkused

125. 1998. aasta suuniste punktis 1A tehakse põhisumma arvutamiseks vahet rikkumise kolmel raskuskategoorial, millega on seotud erinevad trahvi lähtesummad: „kerged rikkumised”, „rasked rikkumised” ja „väga rasked rikkumised”. Liigitamine toimub mitme kriteeriumi alusel, muu hulgas arvestatakse „tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta”.

126. Sellega seoses väidab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, määratledes kartellikokkuleppe mõju turule. Apellant väidab, et rikutud on iseendale kehtestatud eeskirjade järgimise põhimõtet ja et Esimese Astme Kohus ei vastanud turu muudetud määratlemisest tulenevat mõju käsitlevale küsimusele, samuti et tõendamiskoormis on lubamatult ümber pööratud.

127. Kuna need kolm väidet suures osas kattuvad, uurin neid üheskoos.

128. Väidete ühine lähtekoht on asjaolu, et ADM peab komisjoni määratlust asjaomase toote turu kohta liiga kitsaks ja sellega seotud uurimistulemusi turule avaldatava tegeliku mõju kohta ebaõigeks. Komisjon määratles asjaomase kaubaturu kui „naatriumglükonaadi tahke ja vedela vormi ning selle alustoote glükoonhappe turu”.(89)

129. Vastusena ADM‑i poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumentidele tunnistas komisjon, et olenevalt kasutusalast eksisteerib küll teatav hulk naatriumglükonaadi osalisi asendustooteid, kuid leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et neil toodetel oleks naatriumglükonaadi hindadele tegelik piirav mõju. Komisjon on seisukohal, et erinevad asjaolud lükkavad ADM‑i väite pigem ümber. Nimelt ei ole naatriumglükonaadi jaoks universaalset asendustoodet ja keskkonnasäästlikkuse tõttu eelistaks osa kasutajaid naatriumglükonaati võimalikele asendustoodetele. Lisaks leidis komisjon, et seda seisukohta kinnitavad esiteks kartellikokkuleppe osapoolte klientide vastused ja teiseks kartellikokkuleppe enda olemasolu, mis piirdus üksnes naatriumglükonaadiga ja mis komisjoni arvates oli tõend selle kohta, et kartellikokkuleppe osapooled pidasid turuks üksnes naatriumglükonaadi turgu.(90)

2.      Poolte argumendid

130. Apellant leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 238 lükkas Esimese Astme Kohus asjaomase turu eksliku määratlemise etteheite alusetult tagasi.

131. Vaidlustatud kohtuotsuse punkte 226–239 silmas pidades leiab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus põhimõtet, mille kohaselt peab komisjon järgima iseendale kehtestatud eeskirju – käesoleval juhul suuniseid trahvide kindlaksmääramiseks. Asjaomasele turule avalduva kartellikokkuleppe mõju uurimisel on vältimatu lähtekoht asjaomase kaubaturu õige määratlemine. Kui asjaomane kaubaturg on määratletud liiga kitsalt nagu käesoleval juhul, siis ei pea paika ka sellisele määratlusele rajanevad väited kartellikokkuleppe mõju kohta. Komisjon olevat määratlenud asjaomase turu valesti ja see olevat turu mõju arvesse võtmisel eksitav. Kuna naatriumglükonaat on ainult üks paljudest kelaativatest ainetest, moodustades neist vaid 20%, ja ta on hõlpsasti asendatav, ei olnud kartellikokkuleppel järelikult väidetavat valitsevat seisundit turul.

132. ADM‑i argumendi osas leidis Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkudes, et ADM on kohustatud tõendama, et asjaomane kaubaturg oleks tulnud määratleda teisiti, kui komisjon seda tegi. ADM väidab vastu, et komisjon peab tõendama kartellikokkuleppe mõju asjaomasele turule, mis suuniste kohaselt hõlmab ka kaubaturu määratlemist. Niikaua kui asjaomane määratlus puudub, ei saa panna tõendamiskoormist vastaspoolele – käesoleval juhul ADM‑ile.

133. Teiseks leiab apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 234–236 silmas pidades, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, jättes vastamata ADM‑i argumendile, mille kohaselt tõendid näitavad, et turu teiste määratluste arvessevõtmise korral kartellikokkuleppe konkreetne mõju turule puuduks.

134. ADM olevat oma hagiavalduses Esimese Astme Kohtule muu hulgas tabelite abil tõendanud, et naatriumglükonaat moodustab ainult 20% kõigist kelaativatest ainetest. See olevat oluline argument, mis kinnitab ADM‑i järeldust, et kartelli hinnakontroll ei olnud tõhus. ADM olevat näidanud, et kelaativate asendusainete hinnamuutused olid tihedas vastastikuses seoses naatriumglükonaadi hinnaga kartellikokkuleppe kehtivuse ajal ning enne ja pärast seda. Öeldu tõendavat kahtlemata, et hinnamuutused sõltuvad muudest teguritest kui kartellikokkulepe.

135. Kolmandaks leiab apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 230, 234, 236 ja 237 silmas pidades, et Esimese Astme Kohus pöörab tõendamiskoormise ümber, kui ta nõuab ADM‑ilt tõendamist, et kõnealused hinnad olnuksid ka ilma kartellikokkuleppeta samasugused.

136. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177 ja 184 olevat Esimese Astme Kohus ADM‑i argumendile, et komisjon peab tõendama, kuidas oleksid hinnad kujunenud ilma kartellikokkuleppeta, täpsemalt, et hinnad olid kartellikokkuleppe puhul kõrgemad, vastanud, et see olevat lahendamatu ülesanne. Siiski pani Esimese Astme Kohus punktis 237 ADM‑ile just sellesama kohustuse tõendamaks, et kartellikokkuleppel ei olnud asjaomast mõju. ADM leiab, et Esimese Astme Kohus pööras sellega tõendamiskoormise õigusnormi rikkudes ümber. Tema sõnul on suunistes nõutud, et komisjon peab tõendama kartellikokkuleppe mõju turule. Siiski ei näe need ette, et ADM peab tõendama mõju puudumist.

137. Komisjoni arvates ei ole ADM‑i etteheide põhjendatud ja rajaneb vaidlustatud kohtuotsuse vääral mõistmisel. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 229 rõhutas, tekib turu määratlemise küsimus käesoleval juhul mitte seoses rikkumise olemasolu tuvastamisega, vaid seoses rikkumise raskusastme hindamisega. Esimese Astme Kohus sedastas, et ADM jättis esimeses kohtuastmes tõendamata, et tegelikku mõju asjaomasele turule tulnuks hinnata teisiti, kui aluseks oleks võetud turu muudetud määratlus. ADM palub nüüd Euroopa Kohtul käsitleda apellatsioonimenetluses faktiküsimust, mille ADM esimeses astmes ise tõendamata jättis.

3.      Vaidlustatud kohtuotsus

138. Esimese Astme Kohus käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punktides 228–237 sisuliselt ADM‑i etteheidet, mille kohaselt komisjon, jättes naatriumglükonaadi asendusained arvesse võtmata, määratles asjaomase turu liiga kitsalt ja seetõttu vääralt.

139. Selles küsimuses rõhutab Esimese Astme Kohus kõigepealt, et ADM ei esitanud argumenti asjaomase kaubaturu eksliku määratlemise kohta eesmärgiga tõendada, et komisjon on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1. ADM ei eita, et ta rikkus nimetatud sätet, osaledes naatriumglükonaadi turul tegutsenud kartellikokkuleppes.(91)

140. Edasi selgitab Esimese Astme Kohus, et käesolevas küsimuses on ADM‑i ainus eesmärk tõendada, et komisjon on talle määranud liiga kõrge trahvi; seda eeskätt seetõttu, et ADM‑i arvates järeldas komisjon, et kartellikokkuleppel oli tegelik mõju asjaomasele turule, ning võttis seda asjaolu trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse. Siiski saab selle argumentatsiooniga nõustuda üksnes siis, kui ADM tõendab, et kui komisjon oleks asjaomase kaubaturu määratlenud teisiti, oleks ta pidanud sedastama, et rikkumisel ei olnud tegelikku mõju naatriumglükonaadi ja selle asendustoodete turule.(92)

141. Esimese Astme Kohus selgitab, et kartellikokkuleppe poolt asjaomasele turule avaldatava mõju hindamine eeldab 1998. aasta suuniste punkti 1A kohaselt tingimata oletuste tegemist, seda eelkõige selleks, et uurida, milline oleks olnud asjaomase toote hind ilma kartellikokkuleppeta.(93) Eelkõige peab komisjon ja vaidluse korral ka vastaspool(94) uurima, milline oleks olnud asjaomase toote hind ilma kartellikokkuleppeta, mis olevat seotud teatavate spekulatsioonidega, mistõttu tuleb tugineda mõistliku ja täpselt määramatu tõenäosusega väidetele.(95)

142. ADM ei üritanud ümber lükata komisjoni otsuses naatriumglükonaadi turule antud hinnangut, jättes esitamata isegi üldjoonelise võrdluse tegeliku hinnataseme, mis valitses kartellikokkuleppe ajavahemikus kelaativate ainete laiemal turul, ja selle hinnataseme vahel, mis oleks samal laiemal turul tõenäoliselt valitsenud ilma naatriumglükonaadi turu suhtes sõlmitud kartellikokkuleppeta.(96)

4.      Õiguslik hinnang

143. Eeltoodud kolmest väitest käsitlen kõigepealt viimast, sest leian, et kõnealuse „tõendamiskoormise” küsimuse selgitamine annab osaliselt vastuse ka kahele ülejäänud väitele – väitele, et rikuti põhimõtet, mille kohaselt komisjon peab järgima iseendale kehtestatud eeskirju, ning väitele, et puudub vastus turu muudetud määratlemise mõju küsimusele.

144. Minu arvates on mõiste „tõendamiskoormis” kasutamine siinkohal ebakohane ja eksitav. Tegelikult on siin tegemist eeskätt põhjendamise ja põhistamise menetlusliku kohustusega. Selle all on mõeldud poolte kohustust põhistada asjaolusid, mis võivad nende seisukohta toetada. Iga pool peab tema jaoks soodsad asjaolud kõigepealt välja tooma või loogiliselt esitama, kusjuures ühe poole avaldus määrab teis(t)e pool(t)e vastuväidete ulatuse.

145. Täpsemalt tähendab öeldu seda, et komisjoni põhistatud argumente saab ümber lükata ainult teis(t)e pool(t)e sama üksikasjalike argumentidega. Tõendamiskoormise regulatsioon omab tähtsust vaid siis, kui mõlemad pooled esitavad asjakohased ja loogilised argumendid ning jõuavad erinevatele järeldustele.(97)

146. Trahvi määramisel võttis komisjon käesoleval juhul rikkumise raskusastme hindamise aluseks asjaomase kaubaturu määratluse.

147. Esimese Astme Kohus pidas viidatud määratlust eespool nimetatud põhjendamiskohustuse põhimõtete alusel ilmselt loogiliseks, sest ta rajas sellele ka oma hinnangu. Õigusnormi rikkumist ei saa selles täheldada.

148. Esimese Astme Kohus selgitas, et ei ole piisav, kui ADM üksnes väidab või võimaluse korral tõendab, et turu esialgne määratlus on vale, vaid ta peab ka näitama, kuivõrd on sellega seotud rikkumise raskusastme oluliselt erinev hinnang. Esimese Astme Kohus lähtub kaudselt sellest, et ei ole enesestmõistetav, et – nagu arvab ADM – asjaomase turu väär määratlus toob käesoleval juhul kaasa ekslikud väited kartellikokkuleppe mõju kohta. Metoodiliselt paneb Esimese Astme Kohus poolele, kes soovib kõigutada komisjoni hinnangut, käesoleval juhul ADM‑ile, kohustuse läbida ja välja tuua uurimisesamad etapid, mida käsitles ka komisjon oma hinnangu puhul.

149. Esimese Astme Kohus nõudis lõpuks apellandilt tema vaatenurga vähemalt samavõrra põhistatud esitamist. Kui ADM soovib tulemuslikult vaidlustada Esimese Astme Kohtu poolt ilmselt loogiliseks peetavat komisjoni käsitlust, sealhulgas vaidlusaluse otsuse ilmselt sama loogilisi sedastusi, siis on see õigustatult võimalik üksnes niisama loogilise ja põhistatud käsitluse põhjal. Vastavalt käesoleva juhtumi asjaoludele ei hõlma see mitte ainult komisjoni käsitlust turu esialgse määratlemise osas, vaid ka komisjoni kõiki muid hinnanguid.

150. Esimese Astme Kohus selgitab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 230 ja 237 väljendite „ei olnud tegelikku mõju”, „olematu” või „igatahes vähetähtis” abil, et komisjoni seisukoht kartellikokkuleppe mõju kohta asjaomasele turule oleks piisavalt vaidlustatud ainult sellisel juhul, kui vaidluse aluseks olev kartellikokkulepe ei oleks avaldanud mõju ADM‑i väidetud laiemale kelaativate ainete turule. Koos turu väära määratlemise väitega tuleb niisiis esitada põhjendused, et kartellikokkuleppel puudus mõju asjaomasele turule ning et see jäi tulemusteta ja seetõttu praktiliselt edutuks.

151. Esimese Astme Kohus leiab, et ADM oleks pidanud „tõendama” või esitama „asjaolusid, mis tervikuna kujutaksid endast kooskõlalist kaudsete tõendite kogumit, mis [seda] mõistliku tõenäosusega näitaksid”(98), nimelt võrreldes hindu nii kartellikokkuleppe olemasolu kui ka puudumise korral,(99) kusjuures viimased, nagu Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 175–178, eeldavad oletuste tegemist.

152. Viidatud analüüsiga näitas Esimese Astme Kohus tõendamiskoormise üldpõhimõtete raames usutavalt ja õigusnorme rikkumata, miks ADM‑il ei õnnestunud ümber lükata tema poolt vaidlustatud komisjoni sedastusi.

153. Aga isegi sel juhul, kui Euroopa Kohus ei saaks oma otsuses järgida Esimese Astme Kohtu argumentatsiooni, ei oleks siiski võimalik Esimese Astme Kohtu otsust tühistada. Viidatud kohtuotsuse resolutiivosa on ka teistest õiguslikest põhjendustest tulenevalt õige, mistõttu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.(100) Tahan teise võimalusena lühidalt ära tuua öeldu aluseks oleva mõttekäigu.

154. Siinkohal uuritavad kolm apellatsioonkaebuse väidet sisaldavad ilmselt vastukäivaid argumente, mis ei ole kooskõlas üldiste loogikareeglite ega kogemustega ja ei ole seetõttu piisavad, lükkamaks ümber komisjoni vaidlusaluseid sedastusi. Rõhutan, et ADM möönab küll kartelliläbirääkimiste kestmist juba aastaid, kuid need olevat edutud, sest asjaomane kartellikokkulepe ei suudaks avaldada mõju „laiemale turule”. Viidatud argumendi õigsuse kinnitamiseks ei ole mitte ühtegi pidepunkti. Konkurentsi kahjustava tegevuse ja kokkulepete eesmärk on suurendada ettevõtja kasumit.(101) Sellele vaatamata väidab ADM käesolevas asjas, et ta on investeerinud kartellikokkuleppesse aastaid tulutult aega, jõudu ja raha. Niisugune väide ei ole juba iseenesest usutav. Kartellikokkulepete ebaseaduslikkust ja ähvardavaid trahve arvestades näib paradoksaalne, kui kasumit mittetootev kartell püsiks aastaid.(102) Kuna see – muu hulgas turu määratlemist puudutav – argument ei ole loogiline, ei suuda see ümber lükata komisjoni sedastusi kartellikokkuleppe mõju kohta asjaomasele turule, sealhulgas asjaomase turu määratluse kohta.

155. Seega tuleb tõendamiskoormise rikkumist puudutav väide igal juhul tagasi lükata.

156. Seoses põhimõttega, mille kohaselt komisjon peab järgima iseendale kehtestatud eeskirju ja mille rikkumist ADM ette heidab, tuleneb eeltoodust, et Esimese Astme Kohus ei ole ka selles osas õigusnormi rikkunud. Komisjoni ülesanne ei olnud näidata kartellikokkuleppe mõju ADM‑i määratletud „laiemale” turule. Selleks puudus alus, sest ADM ei suutnud tekitada kahtlust komisjoni esitatud määratluse ja analüüsi osas.

157. Veenev ei ole ka viimane kogumis uuritud väide, et Esimese Astme Kohus olevat jätnud vastamata ADM‑i argumendile, mille kohaselt tema esitatud tõendusmaterjalist nähtub, et turu laiema määratluse korral puuduks kartellikokkuleppe viidatud mõju turule.

158. Nagu juba eespool(103) märgitud, ei saa põhjendamiskohustuse ja tõendamiskoormise üldpõhimõtetest tulenevalt enesestmõistetavalt ja seetõttu ka õiguslikult vaidlustada asjaolu, et Esimese Astme Kohus palub ADM‑il esitada komisjoni vaidlusaluste sedastuste, muu hulgas turu määratlemise kohta põhjendatud argumente, mis lükkaksid ümber komisjoni sedastused. Seejuures on Esimese Astme Kohtu ülesanne hinnata oma siseveendumuse põhjal esitatud tõendite veenvust,(104) välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud,(105) mida aga käesoleval juhul ei väidetud. Õiguslikult ei ole midagi ette heita Esimese Astme Kohtu nõudmisele, et ADM peab esitama võrdluse hindade kujunemise kohta kartellikokkuleppe olemasolu ja puudumise korral,(106) mis on kartellikokkuleppe poolt asjaomasele turule avaldatava mõju uurimise lahutamatu osa. Selleks on vaja läbida ja välja tuua uurimise need etapid, mida käsitles ka komisjon oma hinnangu puhul.

159. Võimalik, et apellant kirjeldas(107) ühte asjassepuutuvat hinnataset,(108) kuid ilmselgelt mitte mõlemat. Ühestki esitatud argumendist ei nähtu apellandi seisukoht, et ta on välja toonud ja kajastanud asjaomaseid oletusi,(109) väljendamaks hinnataset, mis „oleks samal laiemal turul tõenäoliselt valitsenud naatriumglükonaadi turu suhtes sõlmitud kartellikokkuleppe puudumisel”.

160. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 234 ja 236 põhjendas Esimese Astme kohus asjaomaseid uurimistulemusi piisavalt ja puudusteta.

161. Eeltoodu põhjal tuleb vaadeldud väide täies ulatuses tagasi lükata.

E.      Kartelli lõpetamise aega puudutav õigusnormi rikkumine (kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes väide)

1.      Sissejuhatavad märkused

162. Trahvi arvutamisel võetakse määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel arvesse iga kartellikokkuleppes osaleja rikkumise kestus, 1998. aasta suunistes väljendub see trahvisumma suurendamises punkti 1B kohaselt.(110)

163. Apellant märgib kartellikokkuleppe lõpetamise aja küsimuses lisaks nimetatud neljale väitele, et Esimese Astme Kohus ühines õigusnorme rikkudes komisjoni seisukohaga, et ADM osales kartellikokkuleppes kolm aastat ja 11 kuud: 1991. aasta juunist kuni 1995. aasta juunini, mistõttu trahvi suurendati rikkumise kestust silmas pidades 35%. ADM‑i sõnul kestis rikkumine seevastu kolm aastat ja neli kuud 1991. aasta oktoobrist/novembrist kuni 1994. aasta 4. oktoobrini.(111) Seega tuleb trahvi tema arvates vähendada.

164. Konkreetselt väitis ADM Esimese Astme Kohtus, et komisjon tegi kaalutlusvea, järeldades, et rikkumine kestis kuni 1995. aasta juunini. ADM väidab esiteks, et ta lõpetas oma osaluse kartellikokkuleppes 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel Londonis, ja teiseks, et 3.–5. juunini 1995 Anaheimis (California, USA) toimunud kohtumist ei saa lugeda rikkumise jätkamiseks.(112)

165. Esimese Astme Kohtu asjaomase hinnangu kohta esitab apellant neli väidet: EÜ artikli 81 rikkumine kartellikokkuleppes osalemise lõpetamist puudutavate sätete väära kohaldamise tõttu; tõendite moonutamine seoses ADM‑i osaluse lõpetamisega; EÜ artikli 81 rikkumine seoses Anaheimis toimunud kohtumisega ja tõendite moonutamine seoses Roquette’ile omistatud märkusega.

166. Enne väidete üksikasjalikku käsitlemist tahan veelkord teha mõne märkuse põhjendamiskohustuse ja tõendamiskoormise menetlusliku jaotuse kohta, sest küsimuse asetus on siinkohal eelnevast osaliselt erinev.(113)

167. Siinkohal uuritavad väited käsitlevad küll samuti trahvisumma kindlaksmääramist. Siiski kaasatakse trahvi määramise sellesse ossa kartellikokkuleppe kestuse kriteerium. Trahvi osas olulise kriteeriumi täidab sisuga komisjoni käsitlus, mis ulatub konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu ja komisjoni sellekohase sedastuse valdkonda.

168. Kuni püsib vaidlus kartellikokkuleppe kestuse ja kartellikokkuleppes osalejate üle – nagu käesoleval juhul – on komisjoni ülesanne tõendada vaidlusaluses otsuses tema poolt väidetud asjaolude toimumise aeg.(114) Kui vaidlus käib konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu üle, siis on komisjon kohustatud esitama tõendeid väidetava rikkumise kohta ning tooma asjakohaseid tõendeid, mis piisava õigusliku kindlusega kinnitaksid nimetatud rikkumise toimepanemise asjaolusid.(115)

169. Seega tuleb enamikul juhtudel konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu järeldada teatavast hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumisel moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.(116)

170. Juhul kui on tuvastatud, et ettevõtjate kohtumistel osalemine on ilmselgelt konkurentsivastase iseloomuga, kehtib tõendamiskoormisele kohaldatav põhimõte, et asjaomasel ettevõtjal on kohustus esitada tõendeid selle kohta, et ta osales nimetatud kohtumistel ilma igasuguste konkurentsi kahjustavate kavatsusteta, ning tõendada, et ta on oma konkurentidele teatanud, et ta osaleb võrreldes nendega erinevast seisukohast lähtudes.(117) Kartellikokkuleppest salaja taganemise kaitseargument ei ole veenev.(118)

171. Sellega toimunud tõendamiskoormise väljaselgitamisel ei tohi aga tähelepanuta jätta juba eespool(119) uuritud põhjendamise ja põhistamise kohustuse aspekti. Kuigi komisjonil on kohustus tõendada oma vaidlusaluses otsuses tehtud sedastusi, peab eeskätt siiski hagi esitanud pool – käesoleval juhul ADM – kirjeldama asjaolusid ja kaudseid tõendeid, mille põhjal võib tekkida põhjendatud kahtlus vaidlusaluse dokumendi aluseks olevates sedastustes,(120) kusjuures komisjoni sedastuste loogilisus määrab nende vastu esitatavate väidete ulatuse.

172. Asjaolude ja tõendite hindamine on põhimõtteliselt Esimese Astme Kohtu ülesanne,(121) mis järelikult hõlmab selgituste loogilisuse hindamist ja mis on apellatsioonimenetluses vaidlustatav ainult piiratult, eeskätt pidades silmas tõendite moonutamist.(122)

2.      EÜ artikli 81 rikkumine kartellikokkuleppes osalemise lõpetamist puudutavate sätete väära kohaldamise tõttu

a)      Poolte argumendid

173. Apellant väidab vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 247–253 viidates, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 81, kohaldades vääralt kartellikokkuleppes osalemise lõpetamist puudutavaid sätteid. Esimese Astme Kohus lähtus kartellis osalemise lõpetamise puhul küll õigustatult „erimeelsuse avalikust avaldamisest”. Asjaolust, et ADM kartellikokkuleppe osapoolte 4. oktoobri 1994. aasta kohtumiselt Londonis lahkus, oleks Esimese Astme Kohus pidanud siiski järeldama, et ADM lõpetas oma osalemise kartellikokkuleppes.

174. Esimese Astme Kohus aga ei teinud sellist järeldust asjaoludest, et esiteks ähvardas ADM kartellikokkuleppest taganeda, kui tema nõudmisi ei täideta, teiseks esitas ultimaatumi ja kolmandaks lahkus kohtumiselt, kui tema nõudmisi ei täidetud. Esimese Astme Kohus olevat erimeelsuse avaliku avaldamise kontrollimisel hinnanud ADM‑i motiive subjektiivselt. Kohus olevat pidanud kohtumiselt lahkumist tegevusstrateegiaks ega lugenud seetõttu 4. oktoobrit 1994 kartellikokkuleppes osalemise lõpetamise kuupäevaks.

175. Erimeelsuse avaliku avaldamise kontrollimist tulevat siiski igal juhul mõista kui objektiivset kriteeriumi. Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevat, et õigusvastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kontseptsioon on olemuselt objektiivne ning eeldab „teadlikku üksmeelt”(123) ja „tahte avaldamist”(124).(125) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei olevat kartellikokkuleppest salaja taganemine piisav kaitseargument.(126) Apellant leiab, et samuti ei saa varjatud soovi kartellikokkuleppes osalemise jätkamiseks hinnata pärast erimeelsuse avalikku avaldamist raskendava asjaoluna. Kui tegemist olnuks läbirääkimiste strateegiaga, oleks see lisaks nurjunud. Igal juhul käsitlevat EÜ artikkel 81 tajutavat käitumist, mitte aga õigusvastast mõtlemist.

176. Lisaks olevat kokkulepe lahendamata konfliktide tagajärjel tegelikult lõppenud pärast seda, kui ADM kohtumiselt lahkus ja ühtlasi kokkuleppes osalemise lõpetas. Pärast seda olevat igasugune kokkuleppega seotud tegevus puudunud, nagu näitavat ka müügiarvude edastamise lõpetamine, mida Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 252 ise tunnistanud.

177. Lõpuks olevat vaidlustatud kohtuotsuse punktides 248 ja 249 välja toodud põhjendused esiteks ebaõiged ja teiseks ebaolulised, sest viidatud aspekte ei nimeta komisjon ei oma otsuses ega ka vastuses hagile.

178. Komisjon kaitseb vaidlustatud kohtuotsust.

b)      Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

179. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246 viitab Esimese Astme Kohus „erimeelsuse avaliku avaldamise” kriteeriumile. Kartellikokkuleppes osalemise lõplikku lõpetamist saaks eeldada üksnes siis, kui ADM oleks „avaldanud avalikult erimeelsust nende kohtumiste sisu suhtes”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 ei hinda Esimese Astme Kohus Londoni 4. oktoobri 1994. aasta kohtumiselt lahkumist kartellikokkuleppes osalemise lõpetamisena, sest ADM ei avaldanud avalikult erimeelsust kartellikokkuleppe eesmärkide suhtes, vaid üritas vastupidi lahendada konflikti kartellikokkuleppe poolte vahel ja jõuda kompromissile, väljendades sellega oma põhimõttelist poolehoidu kartellikokkuleppele. Selle tulemusena ühineb Esimese Astme Kohus komisjoni seisukohaga, et kõnealune käitumine oli pigem tegevusstrateegia kui kartellikokkuleppes osalemise lõpetamine.

180. Kuna apellatsioonikohus ei saa asjaolusid uuesti hinnata,(127) siis piirdub asjaomase väite uurimine küsimusega, kas asjaolude hindamisel võib arvesse võtta motiive, mille tõttu ADM lahkus 4. oktoobri 1994. aasta kohtumiselt Londonis.

181. Apellant ei vaidlusta asjaolu, et 4. oktoobri 1994. aasta Londoni kohtumisel „osalemine on ilmselgelt konkurentsivastase iseloomuga”(128). Käesoleval juhul – nagu ka eespool juba märgitud – on apellandi kohustus esitada tõendeid selle kohta, et ta osales nimetatud kohtumistel ilma igasuguste konkurentsi kahjustavate kavatsusteta või et ta on oma konkurentidele teatanud, et ta osaleb võrreldes nendega erinevast seisukohast lähtudes.(129)

182. Vastupidi apellandi arvamusele on „kavatsused” ja „motiivid” käesolevas küsimuses asjakohased ja huvipakkuvad. Lisaks tuleb arvestada seda, kuidas saab avaldatust aru vastuvõtja. Oluline on konkurentidele oma erinevast eesmärgist teada anda. Sellega peetakse silmas eesmärki, mis ei ole (enam) konkurentsivastane.

183. Kohtuotsuses Aalborg Portland jt vs. komisjon on viidatud seisukohta eriti rõhutatud:

„84.      Ebaseadusliku algatuse vaikiv heakskiit, selle algatuse sisust avalikult taganemata või sellest haldusorganeid teavitamata, toob kaasa rikkumise jätkamise julgustamise ja muudab raskeks selle avastamise. See kaasosalus kujutab endast passiivset osalemist rikkumises, mis toob kaasa ettevõtja vastutuse üheainsa kokkuleppe raames.

85.      Asjaolu, et ettevõtja ei vii ellu konkurentsivastase eesmärgiga koosolekute tulemusi, ei kõrvalda tema vastutust, mis tuleneb kartellis osalemisest, välja arvatud siis, kui ta avaldas, et ei loe end selle sisuga seotuks […]”.

184. Viimati nimetatud kohtuotsuse teises punktis on öeldud, et on oluline avaldada õigusvastase käitumise suhtes hukkamõistu või teavitada teisi osalejaid sellest, et esinevad „teised”, st konkurentsi mittekahjustavad põhjused osalemiseks kohtumisel, mis on iseenesest konkurentsivastane.(130)

185. Eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei ole uurimisel õigusnorme rikkunud, vaid on neid valinud ja kohaldanud õigesti.

186. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 248 ja 249 välja toodud põhjenduste kohta, mida apellant nimetab ebaõigeteks ja ebaolulisteks, tuleb märkida, et nendele ei ole vaja tugineda, sest väide on tagasi lükatud juba vaidlustatud kohtuotsuse punktides 246 ja 247 antud hinnangust lähtuvalt.

187. Eeltoodu põhjal teen ettepaneku lükata ka see apellatsioonkaebuse väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

3.      EÜ artikli 81 rikkumine seoses Anaheimi kohtumisega

188. Muudan pisut käsitluse järjekorda ja käsitlen siinkohal kõigepealt Anaheimis 1995. aasta juunis toimunud kohtumist, et seejärel üheskoos uurida mõlemat tõendite moonutamise väidet.

a)      Poolte argumendid

189. Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 81, sedastades, et käitumine Anaheimi kohtumisel 1995. aasta juunis oli konkurentsivastane. Anaheimi kohtumine ei olevat olnud konkurentsivastane, seal olevat vaid vahetatud turuandmeid, mis ei olnud ettevõtjatega otseselt seotud. Eeldusel et kartellikokkulepe 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel lõpetati, oleks äärmisel juhul võinud tegemist olla üksnes uue kartellikokkuleppe sõlmimisega. Iseenesest ei olevat keelatud üritada anonüümse andmete vahetamise teel välja selgitada turu kogumahtu. Vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktile 265 ei olevat komisjon ka püüdnud näidata, et see on kaasa toonud konkurentsi piiramise. Seega olevat Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkudes sedastanud, et 1995. aasta juunikuu kohtumisega kartellikokkulepe jätkus.

190. Komisjon väidab vastu, et apellant ei lõpetanud 1994. aasta oktoobri kohtumisel kartellikokkuleppes osalemist ja et kohtumine Anaheimis kujutas endast kartellikokkuleppe jätkumist. Esimese Astme Kohus ei olevat rikkunud õigusnormi.

b)      Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

191. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 258–268 hindas Esimese Astme Kohus 3.–5. juunini 1995 Anaheimis toimunud kohtumise olemust. Kohus hindas esitatud asjaolusid viies etapis. Esimeses kahes etapis, mida puudutab apellatsioonkaebuse käesolev väide, annab kohus punktides 258–262 hinnangu kohtumise käigule.

„258. Esiteks tuleb märkida, et ADM ei vaidle vastu sellele, nagu komisjon täheldas otsuse põhjenduses 232, et selle kohtumise käigus, kus osalesid kõik kartellikokkuleppe liikmed, vaidlesid osalised naatriumglükonaadi 1994. aasta müügikoguste üle. Eeskätt märkis komisjon, ilma et ADM sellele vastu oleks vaielnud, et ADM‑i sõnul olevat Jungbunzlauer palunud temal „edastada ADM‑i 1994. aasta naatriumglükonaadi kogumüügi arvud” […].

259.      Tuleb märkida, et selline tegutsemisviis langeb peamises osas kokku kartellikokkuleppe sisese pideva praktikaga, mille eesmärk oli tagada määratud müügikoguste järgimine ja mis seisnes selles, nagu ilmneb otsuse põhjendustest 92 ja 93, et enne iga kohtumist edastasid kartelli liikmed oma müügiarvud Jungbunzlauerile, kes need kokku kogus ning kohtumiste käigus laiali jagas.

260.      Teiseks kinnitab ADM sündmuste kirjeldust, mis on esitatud otsuse põhjenduses 232 ja mille kohaselt pakuti selle kohtumise käigus välja uus müügikoguste andmete vahetamise süsteem. See süsteem pidi võimaldama anonüümselt, st ilma et ükski liikmetest teaks teise andmeid, kindlaks määrata naatriumglükonaadi turu kogusuuruse järgmisel viisil.

„[E]ttevõtja A kirjutab meelevaldselt mingi arvu, mis vastab osale tema kogumahust; ettevõtja B näitab seejärel ettevõtjale C ettevõtja A ja ettevõtja B arvude summat; ettevõtja C lisab oma kogumahu sellele summale; ettevõtja A lisab lõpuks selle, mis on järele jäänud tema kogumahust ja edastab selle lõppsumma grupile”.

[…]

262.      Ilma et oleks vajalik hinnata, kas üksikult võetuna kujutab see käitumine endast konkurentsieeskirjade rikkumist, tuleb sedastada, et komisjon võis õigustatult leida, et see oli kartellikokkuleppe liikmete uus katse „taastada korda turul” ja säilitada oma konkurentsivastane praktika, mida oli eelnevatel aastatel ellu viidud ja mille eesmärk oli tagada kontroll turu üle ühise tegevusega, mis võib olenevalt olukorrast toimuda eri vormides ja eri meetodite abil. Komisjon võis asjaolu, et kartellikokkuleppe liikmed üritasid kehtestada „anonüümset” andmete vahetamise süsteemi, mida kirjeldatakse eespool punktis 260, mõistuspäraselt tõlgendada kui ettevõtjate tegevuse loomulikku jätkumist kartellis, mida iseloomustas, nagu märgitakse eeskätt otsuse põhjenduses 93, „kasvav vastastikuse kahtlustamise õhkkond”, kuid mille eesmärk oli siiski turu jagamine. Sellest vaatenurgast lähtudes võis komisjon õigusega järeldada, et uue andmete vahetamise süsteemi kasutuselevõtuga avaldasid kartellikokkuleppe liikmed oma „kindlat kavatsust”, et leida lahendus, mis võimaldaks neil konkurentsivastast tegevust jätkata” […] ja „säilitada ühise tegevuse kaudu kontroll turu üle” […].”

192. Järgmises etapis – „kolmandaks” – käsitletakse Roquette’ile omistatud märkust, mida tuleb uurida edaspidi. Neljandas etapis on vaatluse all kartellikokkuleppe liikmete avaldused, mida tuleb samuti uurida edaspidi. „Viiendaks” ei omavat tähtsust asjaolu, et kohtumine 1995. aasta juunis toimus üldise tööstuskohtumise raames. See ei välista seda, et asjaomased ettevõtjad kasutasid üldist kohtumist kartellikokkuleppe sõlmimiseks.

193. Esimese Astme Kohtu siinkohal uuritavad märkused vaidlustatud otsuse punktides 258–262 käsitlevad peamiselt asjaolude hindamist, mille uus uurimine on apellatsioonimenetluses põhimõtteliselt välistatud.(131) Esimese Astme Kohus lähtus sellest, et Anaheimi kohtumine ei kujutanud endast uue kartellikokkuleppe sõlmimist, vaid vana kokkuleppe jätkamist. Apellandi väide, et kartellikokkulepe lõpetati 4. oktoobri 1994. aasta Londoni kohtumisel, ei ole Esimese Astme Kohtu hinnangul usaldusväärne. Esimese Astme Kohtu mõlemad järeldused tuginesid asjaoludele antud hinnangule ning seetõttu on välistatud, et Euroopa Kohus asendab Esimese Astme Kohtu hinnangu enda omaga.

194. Apellant arvab, et tegemist on asjaolude hindamise ja õigusküsimuse vahelise piiripealse juhuga, sest 1995. aasta juunis toimunud kohtumisel ei olevat andmeid ebaseaduslikult vahetatud – toonane anonüümne andmete vahetamine turu kogumahu väljaselgitamise eesmärgil ei toimunud selleks, et piirata konkurentsi.

195. Eraldi vaadelduna võib küsimust, kas niisugune andmete vahetamine on konkurentsivastane tegevus, pidada põhimõtteliselt õigusküsimuseks. Näib, et apellant lähtub nimelt sellest, sest ta viitab oma arvamuse toetamiseks erinevatele allikatele.(132)

196. Siiski ei vaadelnud Esimese Astme Kohus viidatud küsimust käesolevas seoses eraldi, vaid ta liigitas ja hindas ühte kartellikokkuleppes osalenute paljudest kohtumistest – seni teadaolevalt viimast. Ei eitata, et kartellikokkulepe kestis aastaid, ja see asjaolu loob vaadeldava seose. Sellises seoses on oluline ilmselt viimasel kohtumisel osalenute käitumise liigitamise ja hindamise küsimus.

197. Esimese Astme Kohus hindas talle esitatud asjaolusid ja sedastas, et kõnealusest kohtumisest võtsid osa kõik kartellikokkuleppe liikmed ja arutasid läbi – nagu ka teistel varasematel kohtumistel – eelmise aasta müügikogused. Esimese Astme Kohus võttis seejuures arvesse, et müügikoguseid puudutavate andmete vahetamiseks soovitati ja ka kasutati uudset süsteemi. Nagu eespool märgitud, selgitas Esimese Astme Kohus, et viidatud süsteemi abil sooviti anonüümselt, see tähendab nii, et ükski liige ei saanud teada teise liikme arvandmeid, välja selgitada naatriumglükonaadi turu kogumaht. Esimese Astme Kohus ei hinnanud uut süsteemi selle konkurentsivastast olemust silmas pidades – sest see oleks õigusküsimus –, vaid andis hinnangu küsimuses, kas komisjon võis pidada kartellikokkuleppe osaliste käitumist asjaomase kohtumise puhul mõistuspäraselt nende senise käitumise jätkamiseks uute vormide ja meetoditega. Esimese Astme Kohus hindas seega asjaolusid. Uus tuvastamine Euroopa Kohtu poolt on seega ka siin välistatud.

198. Põhjendatud ei ole ka apellandi järgmine väide, et komisjon ei näidanud, et andmete anonüümse vahetamisega turu kogumahu väljaselgitamise eesmärgil oleks piiratud konkurentsi.

199. Selles kontekstis meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265 õigusega seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel võtta arvesse kokkuleppe tegelikke mõjusid, kui ilmneb, et kokkuleppe eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul.(133) Nagu eespool vaidlustatud kohtuotsuse punkti 262 osundamisest ilmneb, võis komisjon Esimese Astme Kohtu hinnangul õigusega järeldada, et kartellikokkuleppes osalejate eesmärk oli uue andmete vahetamise süsteemi abil jätkata konkurentsi piiravat tegevust turu kontrollimiseks.

200. Seega tuleb ka käesolev apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

4.      Tõendite moonutamine, pidades silmas kartellikokkuleppe lõpetamise või ADM‑i kartellikokkuleppest taganemise aega

201. Uurida tuleb veel apellandi kahte etteheidet tõendite moonutamise kohta.

202. Tõendite moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär(134); nii võib näiteks juhtuda, kui hinnanguga rikutakse loogikareegleid või tõendite mõte on täielikult moonutatud,(135) st teatavatele tõenditele on omistatud objektiivselt sobimatu sisu.(136)

a)      Hinnang teiste kartellikokkuleppes osalejate dokumentidele

i)      Poolte argumendid

203. Silmas pidades vaidlustatud kohtuotsuse punkte 248–250, väidab apellant, et Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, kui ta ei võtnud arvesse neis nimetatud teiste kartellikokkuleppes osalejate, nimelt Roquette’i ja Jungbunzlaueri dokumente, mis tõendasid ADM‑i väidet, et ta taganes kartellikokkuleppest juba 1994. aasta 4. oktoobril. Vastupidi Esimese Astme Kohtu tõlgendusele kinnitavat Roquette’i ja Jungbunzlaueri andmed ühemõtteliselt ADM‑i käsitlust, et kokkulepe ja seega ka kartell lõpetati 4. oktoobril 1994. Jungbunzlauer olevat selgitanud: „[k]ui Roquette teatas 4. oktoobril 1994 Londonis, et ta ei kavatse täita ühtegi [kartelli raames sõlmitud] kokkulepet, siis need kokkulepped lõppesid”. Ja Roquette olevat selgitanud, et „Roquette keeldus jätkamast” ja „see lõpetas kokkuleppe”. Seega olevat Roquette’i ja Jungbunzlaueri seisukohad kokkuleppe lõppemise aja kohta kooskõlas ADM‑i esitatuga. Esimese Astme Kohtu vastupidist tõlgendust ei toeta vaidlusalune otsus ega komisjoni vastus hagile.

204. Komisjon vaidleb ADM‑i argumendile vastu. Kõnealustest tõenditest ei nähtuvat, et kartellikokkulepe lõpetati 4. oktoobril 1994 tervikuna. Asjaomased tõendid näitavat üksnes, et nimetatud kuupäeval taganes kokkuleppest Roquette, mitte aga apellant. Esimese Astme Kohus sedastas õigustatult, et ei ole ühtegi viidet sellele, et apellant oleks 4. oktoobril 1994 loobunud kartellikokkuleppes osalemisest.

ii)    Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

205. Apellandi nimetatud punktid 248–250 koos punktiga 251 moodustavad vaidlustatud kohtuotsuses juba viidatud(137) viieetapilise põhjenduse neljanda etapi. Kohtuotsuse kogu vastav tekstilõik on sõnastatud järgmiselt:

„248. Lisaks ei ilmne ühestki ADM‑i viidatud dokumendist, et teised kartelli liikmed oleksid tema käitumisest selle kohtumise ajal aru saanud kui kartellikokkuleppe sisu suhtes erimeelsuse avalikust avaldamisest.

249.      Esiteks ei ole Jungbunzlaueri 21. mai 1999. aasta kirjas komisjonile mingit kirjeldust ADM‑i käitumisest 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel Londonis. Selles märgitakse üksnes, et „[k]ui Roquette teatas 4. oktoobril 1994 Londonis, et ta ei kavatse täita ühtegi [kartelli raames sõlmitud] kokkulepet, siis need kokkulepped lõppesid”.

250.      Teiseks ei sisaldanud Fujisawa 12. mai 1998. aasta kiri komisjonile mingit kirjeldust selle kohtumise kohta, millest ta üldse osagi ei võtnud, nagu ilmneb otsuse põhjendusest 224. Vastupidi, Fujisawa märgib selles kirjas, et kartellikokkulepe lõppes alles 1995. aastal.

251.      Kolmandaks ei ole ka seda kohtumist kirjeldavas Jungbunzlaueri 30. aprilli 1999. aasta kirjas komisjonile andmeid selle kohta, et selle kohtumise ajal oleks ADM teatanud oma soovist lahkuda kartellist. Jungbunzlauer märkis seal pigem vaid, et ADM oli nõudnud müügikoguste ümberarvutamist, kuid tema ettepanekut ei võetud arvesse.”

206. Vaidlustatud kohtuotsuse selles osas tegi Esimese Astme Kohus seega kartellikokkuleppes osalenud teiste ettevõtjate kolmest kirjast järelduse kartellikokkuleppe jätkumise kohta ajavahemikul 4. oktoobrist 1994 kuni 1995. aasta juunini. Vastupidi apellandi väitele ei ole võimalik tuvastada, et tõenditele antud hinnang oleks ilmselgelt väär. Tõenditele ei omistatud objektiivselt sobimatut sisu.

207. Vaatamata apellandi teistsugusele väitele toetab Esimese Astme Kohtu hinnangut vaidlustatud kohtuotsuse punkt 250, mille kohaselt „Fujisawa märgib selles kirjas, et kartellikokkulepe lõppes alles 1995. aastal”, koosmõjus järeldusega, et ADM‑i varasemat lahkumist ei ole võimalik täheldada.

208. Seetõttu on õiguspäraselt võimalik tõlgendada apellandi viidatud tunnistusi „[k]ui Roquette teatas 4. oktoobril 1994 Londonis, et ta ei kavatse täita ühtegi [kartelli raames sõlmitud] kokkulepet, siis need kokkulepped lõppesid”, samuti „Roquette keeldus jätkamast” ja „see lõpetas kokkuleppe” üksnes Roquette’i lahkumisena ja mitte kartellikokkuleppe lõpetamisena.

209. Eeltoodust tuleneb, et Euroopa Kohus ei saa anda sellele väitele hinnangut oma täieliku pädevuse raames, sest ta ei saa asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga.

210. Kuna ADM‑i väide ei sisalda tõsiseltvõetavat argumenti, mis tõendaks, et Esimese Astme Kohus on kõnealuseid tõendeid moonutanud, tuleb ka see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

b)      Roquette’ile omistatud märkus

i)      Poolte argumendid

211. Apellant väidab seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 263, et Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, kui ta omistas seal mainitud märkuse Roquette’ile ja nägi selles tõendit 1995. aasta juuni kohtumise olemuse kohta. Seda – ainukest – viidet sellele, et kohtumisel käsitleti teemasid nagu „kompensatsioon”, „toodang” või „hind”, ei olevat tegelikult koostanud mitte Roquette, vaid Ameerika Ühendriikide prokuratuur, ja nimelt kokkuvõtva alusena Roquette’i tunnistajate ülekuulamiseks, mitte aga protokollina. Selles sisalduvate andmete päritolu ei ole teada.

212. Komisjon märgib, et Roquette ei ole küll kõnealuse märkuse autor, kuid on selle komisjonile edastanud, nagu nähtub ka vaidlusaluse otsuse punktist 233. Esimese Astme Kohtu võimalik viga seoses märkuse autoriga ei ole mõjuv. Märkus näitab, et kohtumine 1995. aasta juunis Anaheimis oli oma olemuselt konkurentsivastane. Muus osas kujutasid Esimese Astme Kohtu märkused vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 endast vaid ühe ahela ühenduslüli. Ülejäänud punktid näitasid selgelt Anaheimi kohtumise konkurentsivastast olemust.

ii)    Õiguslik hinnang

213. Kõnealust märkust silmas pidades tuleb tõdeda, et tõepoolest puudub tõend vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 Roquette’ile omistatud autorsuse kohta. Näib, et Roquette on märkuse komisjonile üksnes edastanud. See ilmneb ka poolte argumentide esitamisest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255.(138)

214. Lõpuks ei ole kõnealusel märkusel ja selle päritolul määravat tähtsust. Põhjendamise siinkohal uuritav neljas etapp on ainult üks lüli ahelas. Kõnealusest etapist ei olene tulemus.

215. Nagu nähtub minu eeltoodud tähelepanekutest, toetavad Esimese Astme Kohtu muud hinnangud Anaheimi kohtumise osas juba vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud „konkurentsivastast” olemust. Kartellikokkuleppes osalemise kestuse kohta, mille sedastas komisjon, leidub seega juba piisavalt tõendeid, mida apellant ei suutnud vaidlustada; nimelt esiteks hinnang Anaheimi kohtumisele kui senise käitumise jätkamisele teiste meetoditega ja teiseks hinnang teiste kartellikokkuleppes osalejate esitatud dokumentidele. Ka Esimese Astme Kohus luges vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 kõnealuse märkuse üksnes komisjoni arusaama ja oma eelnevat hinnangut Anaheimi 1995. aasta juuni kohtumisele „kinnitavaks”.

216. Seega tuleb apellatsioonkaebuse kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes väide tagasi lükata.

F.      Õigusnormi rikkumine kartellikokkuleppe lõpetamise kergendava asjaolu uurimisel – Põhimõtte rikkumine, mille kohaselt komisjon peab järgima iseendale kehtestatud eeskirju (kaheteistkümnes – teise võimalusena toodud – väide)

217. Kõigepealt tuleb meenutada, et 1998. aasta suuniste punkti 3 kohaselt on ette nähtud trahvi põhisumma vähendamine, kui ilmnevad kergendavad asjaolud, mille hulka kuulub selle sätte kolmanda taande alusel ka „rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli)”.

218. Kergendavate asjaolude hindamisel, mille loetelu 1998. aasta suunistes ei ole ammendav,(139) on komisjonil lai kaalutlusõigus.(140)

1.      Poolte argumendid

219. Apellant väidab sisuliselt, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta lubas komisjonil vaidlustatud kohtuotsuse punktides 272–287 jätta tähelepanuta rikkumise lõpetamine kui võimalik kergendav asjaolu. See rikkuvat põhimõtet, et komisjon peab järgima iseendale kehtestatud eeskirju. Vastavalt sellele tulevat trahvisummat vähendada.

220. Komisjon kaitseb vaidlustatud kohtuotsuse kõnealust osa.

2.      Vaidlustatud kohtuotsus ja õiguslik hinnang

221. Kõigepealt tuleb märkida, et apellant esitab kergendavate asjaolude osas argumente, mis – nagu järgnevalt näha – sisaldavad vastuolulisi andmeid tema enda märkuste suhtes kartellikokkuleppe lõpetamise aja kohta.

222. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 270 ilmneb ADM‑i viide sellele,, et suuniste punkti 3 kolmandas taandes tunnistatakse, et „rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli)”, on kergendav asjaolu. Samas on märgitud, et „käesolevas asjas oleks tulnud kergendavat asjaolu arvesse võtta, kuna ta lõpetas oma rikkumise kohe, kui sekkus Ameerika Ühendriikide konkurentsiamet”.

223. Apellant ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses kõnealust argumenti, kuigi see on ilmses vastuolus tema argumendiga apellatsioonkaebuse teises osas, mille kohaselt ta lõpetas kartellikokkuleppes osalemise juba 4. oktoobril 1994.(141) Vastuolu seisneb konkreetselt selles, et kartellikokkuleppe lõpetamise kuupäevana on nimetatud, ilma et sellele oleks vastu vaieldud, Ühendriikide ametiasutuste sekkumise kuupäeva 27. juunit 1995,(142) mis ühtib komisjoni sedastatud – ja apellandi poolt vaidlustatud – kartellikokkuleppe lõpetamise ajaga „juunis 1995”.

224. Vaatamata asjaolude viidatud vastuolulisele esitamisele apellandi poolt leian ma, et Esimese Astme Kohus ei ole kergendava asjaolu arvesse võtmise osas õigusnormi rikkunud.

225. Esimese Astme Kohus selgitas ja põhjendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 272–287, et 1998. aasta suuniste punkti 3 kolmandas taandes esinevat sätet tuleb tõlgendada kitsendavalt, et see ei oleks vastuolus EÜ artikli 81 lõike 1 kasuliku mõjuga, ja et komisjon ei peaks seega oma suunistega kohustuma tunnustama kergendava asjaoluna seda, et rikkumine lõpetatakse kohe, kui komisjon sekkub.(143)

226. Vaidlustatud kohtuotsuses on lisaks märgitud:

„280. Seega tuleb seda sätet tõlgendada nii, et üksnes konkreetse juhtumi asjaolud, millel toimub rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, võivad õigustada selle viimati nimetatud asjaolu arvestamist kergendava asjaoluna […].

281.      Käesolevas asjas tuleb meenutada, et kõnealune rikkumine puudutab salajast kartellikokkulepet, mille esemeks on hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine. Seda tüüpi kokkulepe on EÜ artikli 81 lõike 1 punktides a ja c otseselt keelatud ja kujutab endast eriti rasket rikkumist. Seega pidid pooled teadma oma käitumise ebaseaduslikku laadi. Kartellikokkuleppe salajane laad kinnitab asjaolu, et pooled olid teadlikud oma tegevuse ebaseaduslikkusest. Seetõttu leiab Esimese Astme Kohus, et ei ole mingit kahtlust, et pooled panid rikkumise toime tahtlikult.

282.      Esimese Astme Kohus on juba otseselt sedastanud, et tahtlikult toime pandud rikkumise lõpetamist ei saa lugeda kergendavaks asjaoluks, kui selle lõpetamise tingis komisjoni sekkumine […].

283.      Eelnevat arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et käesolevas asjas ei saa lugeda kergendavaks asjaoluks seda, et ADM lõpetas rikkumise kohe, kui konkurentsiamet sekkus.

284.      Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et käesolevas asjas lõpetas ADM kõnealuse konkurentsivastase tegevuse pärast Ühendriikide konkurentsiameti sekkumist, mitte aga pärast komisjoni sekkumist […]. See, et ADM lõpetas igasuguse rikkumise pärast Ühendriikide konkurentsiameti esimest sekkumist, ei muuda seda lõpetamist rohkem vabatahtlikuks kui siis, kui ADM oleks rikkumise lõpetanud kohe, kui sekkus komisjon.”

227. Minu arvates on kõnealune põhjendus õiguspärane ja aluseks võetud kriteerium sobiv.

228. 1998. aasta suuniste punkti 3 kolmandas taandes sisalduva sätte puht tekstiline analüüs võib jätta mulje, et rikkumise rikkuja poolt lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, kujutab endast üldist ja reservatsioonideta kergendavat asjaolu.(144)

229. Tõlgendus, mis arvestaks ainult sätte sõnastust, ei oleks siiski kooskõlas ühenduse konkurentsiõiguse eesmärkidega, mis seisnevad eeskätt selles, et kaitsta konkurentsi siseturul kahjustamise eest.

230. Esimese Astme Kohus on õigesti esile toonud, et ühenduse konkurentsiõiguse eesmärkide tähenduses peab kergendav asjaolu sisaldama „rikkuja enda iseseisvat algatust”.(145) Nõustun öelduga, sest lõpuks kujutab trahvi vähendamine endast tasu, mida ei saa anda juba siis, kui õigusvastane käitumine lõpetatakse pigem reaktsioonina konkurentsiameti sekkumisele. Õigusvastase käitumise lõpetamist kui täiesti soovitud reaktsiooni silmas pidades näevad 1998. aasta suunised pealegi juba ette kohase stiimuli, nimelt punktis 2, milles sätestatakse rikkumise jätkamine pärast komisjoni sekkumist raskendava asjaoluna.(146)

231. Viidatud tähenduses on pealegi ka loogiline, et Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt ei ole salajaste kartellikokkulepete puhul trahvi põhisumma vähendamine kokkuleppe lõpetamisel komisjoni sekkumise tõttu õigustatud, sest konkurentsi rikkumise sellistel juhtumitel kaasneb kokkuleppe lõpetamine komisjoni sekkumisega paratamatult.(147)

232. Niisiis ei ole midagi ette heita sellele, et Esimese Astme Kohus lähtus põhimõttest, et kergendava asjaolu tunnustamise eelduseks on kõnealuse ettevõtja algatus, mis läheb kaugemale pelgalt rikkumise lõpetamisest kohe, kui komisjon on sekkunud.(148) Ei ole näha ühtegi põhjendust, mille alusel saaks käesoleval juhul vaidlustada Esimese Astme Kohtu hinnangu asjaolule, et apellant ei ole asjaomast algatust teinud ega saa järelikult tugineda kõnealusele kergendavale asjaolule.

233. Muus osas kattub viidatud käitumise hindamisele suunatud arusaam kergendavatest asjaoludest sisuliselt kergendavaid asjaolusid käsitleva kohtupraktikaga, mis puudutas olukorda enne 1998. aasta suuniste kohaldamist ja mis seadis trahvisumma vähendamise eelduseks koostöö haldusmenetluses.(149)

234. Siiski tuleb märkida, et kõnealune hinnang, mis uurib ja lõpuks kohandab 1998. aasta suunistes sisalduvat komisjoni EÜ artikli 81 lõike 1 alusel võetud kohustust, läheb kaugemale kohtuotsuses Dalmine(150) sisalduvast põhjendusest. Viidatud kohtuotsuses – nagu ka asjaomases Esimese Astme Kohtu otsuses(151) – pidas kohus oluliseks üksnes põhjuslikku seost komisjoni esmase sekkumisega.

235. Terviklikkuse huvides tuleb märkida, et käesoleval juhul ei saa kergendavaks asjaoluks olla pelgalt põhjuslik seos komisjoni esmase sekkumise ja rikkumise lõpetamise vahel. Esimese Astme Kohtu tuvastatud asjaoludest nähtub nimelt, et komisjon saatis informatsiooninõuded peamistele naatriumglükonaadi tootjatele, importijatele, eksportijatele ja ostjatele Euroopas alles 1998. aasta veebruaris(152), seega ajal, kui ADM oli tema enda sõnul(153) kartellikokkuleppes osalemise juba mitme aasta eest lõpetanud.

236. Eeltoodust lähtudes tuleb ka see teise võimalusena esitatud apellatsioonkaebuse väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

237. Kuna minu arvates ei saa apellatsioonkaebuse ühegi väitega nõustuda, teen ettepaneku jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

VII. Kohtukulud

238. Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt, mida kohaldatakse sama kodukorra artikli 118 alusel ka menetluses olevate apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

VIII. Ettepanek

239. Eeltoodud kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

2.      Mõista kohtukulud välja Archer Daniels Midland Company’lt.

1 – Algkeel: saksa.

2 – 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland jt vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑4429).

3 – Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171).

4 – 1998. aasta suunised ja nende kohaldamine on olnud korduvalt Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu praktika ese. Euroopa Kohus on mitmes otsuses tagasi lükanud kahtlused viidatud suuniste ja nende tagasiulatuva kohaldamise õiguspärasuse osas, vt 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425), eespool 2. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Archer Daniels Midland jt vs. komisjon ja 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331).

5 – ADM ise nimetab apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsust „liialduse tipuks” (silmas peetakse trahvi arvestamist 1998. aasta suuniste alusel).

6 – EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3; viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1216/1999 (EÜT L 148, lk 5).

7 – EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205.

8 – Vt eespool sissejuhatus.

9 – 1998. aasta suuniste punkti 2 kohaselt suurendatakse põhisummat, kui ilmnevad raskendavad asjaolud. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks rikkumise eestvedamine või algatamine.

10 – Muud kergendavad asjaolud on 1998. aasta suuniste punkti 3 kohaselt näiteks puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises.

11 – EÜT 1996, C 207, lk 4. Dokumendis on ära toodud, millistel tingimustel võib kartellikokkuleppe suhtes teostatava uurimise käigus komisjoniga koostööd tegevaid ettevõtjaid tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada (nn „leebema kohtlemise poliitika”). Viidatud dokument asendati komisjoni teatisega, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).

12 – Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EMP‑s kohaldatav tekst) (ELT 2006, C 210, lk 2).

13 – 2006. aasta suunised, punkt 38.

14 – Apellatsioonkaebus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. detsembril 2006 faksiga ja 15. detsembril 2006 originaalina. Kuna Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 esimese lõigu kohaselt võib otsuse edasi kaevata kahe kuu jooksul alates vaidlustatud kohtuotsuse kättetoimetamisest, mis kättesaamiskinnituse kohaselt toimus käesoleval juhul 2. oktoobril 2006, ja võttes arvesse Euroopa Kohtu kodukorra artikli 81 lõiget 2, mis sätestab, et menetlustähtaegu pikendatakse kümne päeva võrra, on 11. detsembril 2006 saabunud apellatsioonkaebus esitatud tähtajal.

15 – Euroopa Kohus saab faktilisi asjaolusid puudutavaid küsimusi uurida üksnes piiratud juhtudel, eeskätt siis, kui tõendeid on moonutatud, mida käsitlen hiljem (vt käesolev ettepanek, punkt 202).

16 – Vt väljakujunenud kohtupraktika kohta 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4411, punkt 31); 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punktid 128–129); eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 128, ja 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑3921, punkt 98).

17 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika.

18 – 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80‑103/80: SA Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825).

19 – Pärast 1. maid 2004 vastu võetud komisjoni otsuste puhul ei ole määrava tähtsusega enam määrus nr 17, vaid määrus nr 1/2003, vt eespool lõik „Õiguslik raamistik”.

20 – Need „karistavad”, kuid ei ole „karistused”, vt selle kohta kohtujurist J. Gand’i 10. juuni 1970. aasta ettepanek kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. Komisjon, milles otsus tehti 15. juulil 1970 (EKL 1970, lk 661, 706, 726) seoses määruse nr 17 artikli 15 lõikega 4, mille sõnastuse kohaselt trahviotsused „ei kuulu karistusõiguse valdkonda”. Trahviotsuste liigitamise kohta haldussanktsioonideks, mis peavad samuti olema kooskõlas karistus- ja kriminaalmenetlusõiguse aluspõhimõtetega, kuivõrd neil oma eesmärgi ja mõju tõttu on karistusõigusega sarnane olemus – nagu kartellitrahvidel –, vt Schwarze, J., „Rechtsstaatliche Grenzen der gesetzlichen und richterlichen Qualifikation von Verwaltungssanktionen im europäischen Gemeinschaftsrecht”, EuZW, 2003, lk 261 jj. Vt ka „karistusõigusega vähemalt seotud valdkond” kohtujurist J. Kokott’i 3. juuli 2007. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑280/06: Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato, milles otsus tehti 11. detsembril 2007 (EKL 2007, lk I‑10893, punkt 72).

21 – Eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon (punktid 172–176, eriti punkt [173]) ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, (EKL 2007, lk I‑4405, punkt 22).

22 – Vt selle kohta eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105, EÜ asutamislepingu endise artikli 85 lõike 1 ja artikli 86 kohta ning eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 170.

23 – Vt eelkõige 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑5859, punkt 36) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 172.

24 – Vt eelkõige 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9991, punkt 87), kohtujurist J. Mischo 18. mai 2000. aasta ettepanek kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9855, punkt 59) ja kohtujurist Y. Bot’i 1. märtsi 2007. aasta ettepanek eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Britannia Alloys & Chemicals vs. Komisjon, punkt 127 jj.

25 – Vt mh eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 33, ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 37.

26 – Vt eespool käesolev ettepanek, punktid 44–46.

27 – Viidatud eespool 18. joonealuses märkuses.

28 – Dannecker, G. ja Biermann, J., „Kommentierung Verordnung 1/2003”, punkt 93, Immenga, U., Mestmäcker, E.‑J., Wettbewerbsrecht, 1 kd EG 2 osa, 4. Aufl. Vt ka toonaste apellantide ja komisjoni argumendid eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. Komisjon, punktid 101–103.

29 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109.

30 – Vt täpsemalt eespool 20. joonealuses märkuses viidatud Schwarze, J., lk 263.

31 – Vt – põhimõtteliselt – eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 209 jj.

32 – 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8935, punkt 206) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 23.

33 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 28, ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 211, 213 ja 214.

34 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 156 jj ning 234 jj. Vt ka Debroux, M., „L’„imprévisibilité transparente”: La politique de sanction de la Commission en matière de cartels”, Concurrences 2006, lk 2 jj, lk 5; Völcker, S. B., „Developments in EC competition law in 2005 – an overview”, CMLRev. 2006, lk 1409 jj, lk 1416 jj. Kooskõla jaatamise kohta vt kohtujurist A. Tizzano 8. juuli 2004. aasta ettepanek eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 66 jj.

35 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon.

36 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon.

37 – Vt väljakujunenud kohtupraktika kohta 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑338/00 P: Volkswagen vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑9189, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

38 – 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑41/00 P: Interporc vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2125, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

39 – Vt eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 453 ja seal viidatud kohtupraktika.

40 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon.

41 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 49.

42 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 105.

43 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 106.

44 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 107 ja 108.

45 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109, vt selle kohta ka eespool käesolev ettepanek, punkt 53.

46 – Komisjoni laia kaalutlusõiguse kohta vt eespool käesolev ettepanek, punkt 50.

47 – Vt eelkõige eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Debroux, M., lk 4. Kriitikast hoolimata olevat komisjon 1998. aasta suuniseid ja nende kohaldamist edukalt kaitsnud, see selgus eelkõige eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusest Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (Völcker, S. B., „Rough justice? An analysis of the European Commission's new fining guidelines”, CMLRev. 2007, lk 1285 jj, lk 1285 ja 1286).

48 – Vt eespool käesolev ettepanek, punktid 53 ja 67.

49 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 227 ja 228. Vt samuti eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, punktid 21–23. Selle kohta veel üksikasjalikult kohtujurist A. Tizzano 8. juuli 2004. aasta ettepanek eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 159–165, ja 7. juuni 2005. aasta ettepanek eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, punktid 66, 71 ja 72.

50 – Vt samuti eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, punkt 24.

51 – „Rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased tehiolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu”, vt eelkõige 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 465) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241. Vt ka eespool 25. joonealuses märkuses viited kohtuotsustele.

52 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon.

53 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 227 ja 228.

54 – Punkt 33 jj.

55 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 43, viitega eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusele Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 225: „Sellega seoses tuleb sedastada, et suuniste peamine uuendus seisneb selles, et arvutamise lähtekohaks võetakse nimetatud suunistes sätestatud vahemiku põhjal arvutatav põhisumma, kusjuures see vahemik väljendab erinevaid rikkumise raskusastmeid, kuid ei oma sellisena mingit seost asjaomase käibega. See meetod tugineb seega sisuliselt trahvide tariifide määramisele, olgu see siis kui tahes suhteline ja paindlik.”

56 – Vt eespool käesolev ettepanek, punktid 68, 72 ja 74.

57 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 75.

58 – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon.

59 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 156 jj ning 234 jj. Vt selle kohta ka eespool käesolev ettepanek, punkt 56.

60 – Viidatud tulemust kinnitab veelkord „medali teine külg”, eespool selgitatud aspekt, et komisjon seob end kehtivate suunistega (vt eespool käesolev ettepanek, punkt 55): mitte kehtivate suunistega kooskõlas oleva otsuse tegemisel, vaid just neist kõrvale kalduva otsuse tegemisel tekib hindamiskriteeriume silmas pidades täiendav põhjendamiskohustus (vt selle kohta ka Demetriou, M. ja Gray, M., „Developments in EC competition law in 2006 – an overview”, CMLRev. 2007, lk 1429 jj, lk 1452).

61 – Vt eespool käesolev ettepanek, punktid 56 ja 82.

62 – Vt eelkõige eespool 28. joonealuses märkuses viidatud Dannecker, G. ja Biermann, J, punkt 126, lk 1260. Eespool 47. joonealuses märkuses viidatud Völcker, S. B. („Rough justice”, lk 1289) arvab leidvat pidepunkte tõdemaks, et muudatused, mida komisjon tegi 2006. aasta suunistes võrreldes 1998. aasta suunistega, samuti „trahvide tariifide määramisest” loobumine viitavad sellele, et vaatamata Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu toetavale praktikale ei ole kriitika 1998. aasta suuniste puuduliku läbipaistvuse ja meelevaldsuse aadressil vaibunud. Soyez, V., „Die Bußgeldleitlinien der Kommission – mehr Fragen als Antworten”, EuZW 2007, lk 596–600, teeb kokkuvõtte, et 1998. aasta suuniste väljakuulutatud eesmärki suurendada komisjoni otsuste läbipaistvust ja objektiivsust ei saavutatud ja Euroopa konkurentsiametite mõned esindajad on 1998. aasta suuniseid tagantjärele koguni lihtsalt „loteriiks” nimetanud (sealsamas, lk 596).

63 – Eespool 28. joonealuses märkuses viidatud Dannecker, G. ja Biermann, J, punkt 126.

64 – Selle kohta ka tagapool käesolev ettepanek, punkt 90.

65 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 50; vt selle kohta 2006. aasta suuniste sissejuhatus, punkt 2.

66 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 45.

67 – Siinkohal ei hinnata, kuivõrd 2006. aasta suunised arvestavad eespool 20. joonealuses märkuses viidatud ja 1998. aasta suuniste alusel sõnastatud Schwarze, J. soovitust (eelkõige lk 269).

68 – Viidatud argumendiga seostab apellant ilmselt madalama trahvi lootuse. Erialakirjanduses arvatakse osalt vastupidi, et peab paika komisjoni hoiatus, et 2006. aasta suunised toovad mõnel juhul kaasa trahvide suurenemise, vt eespool 60. joonealuses märkuses viidatud Demetriou, M. ja Gray, M., lk 1429; trahvide edasise suurendamise mõttekuse üle arutleb teiste hulgas eespool 47. joonealuses märkuses viidatud Völcker, S. B. („Rough justice”, lk 1317).

69 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 45.

70 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 243–312, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, punkt 34. Määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kasutatakse mõistet „käive” seda täpsemalt määratlemata. Lisaks on see määruses nimetatud vaid kui maksimaalse trahvi määramise kriteerium, kusjuures kõnealuse sätte sõnastus ei välista käibest lähtumist üldisemalt, mitte ainult maksimaalse trahvisumma puhul.

71 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 225. Vt ka Debroux, M., „L’„imprévisibilité transparente”: La politique de sanction de la Commission en matière de cartels”, Concurrences 2006, lk 2 jj, lk 7.

72 – Või ESTÜ asutamislepingu kohaselt ebaseaduslike kokkulepete puhul, vt 1998. aasta suuniste punkti 5 alapunkt a.

73 – Vt 1998. aasta suuniste punkt 1A: „Samuti on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju”.

74 – Kohtujurist A. Tizzano 8. juuli 2004. aasta ettepanek eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 71.

75 – Vt kohtujurist A. Tizzano 8. juuli 2004. aasta ettepanek eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 71.

76 – Apellant esitas samasuguse etteheite juba eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, toona oli see siiski seotud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega juhul, kui kriteeriumina ei arvestata käivet EMP‑s (vt kohtujurist A. Tizzano ettepanek 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Archer Daniels Midland jt vs. komisjon, punkt 128 jj).

77 – 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8831, punkt 196).

78 – Komisjoni 11. detsembri 2001. aasta otsus 2003/437/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/37.027 – tsinkfosfaat) (ELT L 153, lk 1). See otsus on eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon esemeks.

79 – Tuleb märkida, et apellandi kõnealuses argumendis on nimetatud eiramise kaks tasandit: käivet EMP‑s ei võetud aluseks ei „arvutamise lähtekohana” ega „trahvi määramise hilisema mõjutegurina”. Apellant heidab ette nimetatud käibe eiramist trahvi arvutamise lähtekohana, seega seisneb 1998. aasta suuniste kriitika põhimõtteliselt selles, et arvutamise lähtekohta nimetati seal selgelt teisiti, vt eespool käesolev ettepanek, punktid 1 ja 90.

80 – Vt selle kohta käesolev ettepanek, punktid 44 ja 45.

81 – Vt selle kohta käesolev ettepanek, punktid 85 ja 86.

82 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 78.

83 – Selle kohta tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse kõnealuse punkti 114 autentses ingliskeelses versioonis mõistet „appropriate” ehk „kohane”. ADM kasutab küll apellatsioonkaebuse ingliskeelses originaaltekstis mõistet „proportionate”, mida siiski lisaks teistele tähendustele võib tõlkida ka kui „kohane”.

84 – 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: International Air Transport Association jt (EKL 2006, lk I‑403, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

85 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika.

86 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 95.

87 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 45.

88 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon.

89 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 226.

90 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 226.

91 – Esimese Astme Kohus viitas kaudselt sellele, et käesolevast erineva juhtumi kontekstis tuleb põhjendamiskohustust ja tõendamiskoormist käsitleda teisiti. Rikkumise olemasolu või puudumise põhjendamise ja tõendamise kohta vt tagapool käesolev ettepanek, punkt 166 jj.

92 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 230.

93 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 175–178 nagu ka neile viitav sama otsus, punkt 230.

94 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 232 ja 233.

95 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 176, nagu ka kokkuvõtvale punktile 178 suunatud viide samas otsuses, punkt 230.

96 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 236.

97 – Kohtujurist J. Kokott’i 8. detsembri 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. Komisjon, milles otsus tehti 21. septembril 2006 (EKL 2006, lk I‑8725, punkt 73).

98 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 237.

99 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 232–236, viitega samale kohtuotsusele, punktid 196 ja 197.

100 – Vt 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 28).

101 – Vt 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 53).

102 – Täielikkuse huvides tuleb märkida, et käesolev hinnang faktiliste asjaolude suhtes puudutab tõendamise seisukohalt teistsugust olukorda kui see, mille kohta on esitatud hinnang 9. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597, punkt 159). Viidatud punktis ei nõustunud Esimese Astme Kohus komisjoni otsusega selles osas, kus oli märgitud, et „jäädes realistiks, ei saa eeldada, et osalejad kohtuvad korduvalt […] maailma eri paigus [selleks, et leppida kokku hindades pikaks ajaks], ilma et sellel oleks mingitki mõju lüsiini turule”. Esimese Astme Kohtu hinnangu kohaselt ei olnud viidatud arvamusel piisavalt tõenduslikku jõudu, sest see rajanes objektiivsete majanduslike asjaolude asemel pelgal oletusel (vt ka eespool 34. joonealuses märkuses viidatud Debroux. M., lk 8). Jagan Esimese Astme Kohtu seisukohta komisjoni põhjendamiskohustust puudutavas osas. Käesolevas kontekstis on asjaolud siiski erinevad. Oleme jõudnud olukorrani, kus apellant peab tõendama põhjendatud kahtlust komisjoni sedastuste tõelevastavuse osas, pidades silmas kartellikokkuleppe mõju asjaomasele turule, ja muu hulgas põhjendama asjaomase turu määratlust. Viidatud kontekstis on apellandi ülesanne esitada vähemalt sedavõrd mõistetav asjaolude kirjeldus, et see annaks alust viidatud „põhjendatud kahtluseks”. Minu arvates apellant seda käesoleval juhul ei teinud.

103 – Vt käesolev ettepanek, punkt 145 jj.

104 – Vt väljakujunenud kohtupraktika, eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 66) ja 15. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑237/98 P: Dorsch Consult Ingenieurgesellschaft mbH vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2000, lk I‑4549, punkt 50).

105 – Vt tõendite moonutamise kohta täpsemalt käesolev ettepanek, punkt 202.

106 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 236: ühelt poolt kelaativate ainete laiemal turul kartellikokkuleppe ajal kehtinud hinnatase ja teiselt poolt hinnatase, mis tõenäoliselt oleks samal laiemal turul kehtinud kartellikokkuleppe puudumisel.

107 – Asjaomane hinnang kuulub faktiliste asjaolude hindamise alla ja ei ole apellatsioonikohtu ülesanne, vt eespool käesolev ettepanek, punkt 44.

108 – Oletatavasti on eespool käesolevas ettepanekus, punkt 134, märgitud asjaolude eesmärk kirjeldada kelaativate ainete laiemal turul kartellikokkuleppe ajal kehtinud hinnataset.

109 – Vt selle kohta eespool käesolev ettepanek, punkt 141.

110 – 1998. aasta suuniste punkti 1B alusel: lühiajalised rikkumised (üldjuhul kestusega kuni üks aastat): trahvisummat ei suurendata; keskmise kestusega rikkumised (üldjuhul kestusega üks kuni viis aastat): raskusastme põhjal määratud trahvisummat võib suurendada kuni 50%; pikaajalised rikkumised (üldjuhul kestusega üle viie aasta): raskusastme põhjal määratud trahvisummat võib suurendada kuni 10% aasta kohta.

111 – Kuigi siinkohal erinevad apellandi esitatud andmed komisjoni asjakohastest sedastustest nii kartellikokkuleppe lõpetamise kui ka alustamise osas, piirdub apellandi argumentatsioon Euroopa Kohtus ja ilmselt ka Esimese Astme Kohtus sisuliselt üksnes lõpetamisega.

112 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 240.

113 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 144 jj.

114 – Objektiivset tõendamiskoormist (teatav asjaolu jääb tõendamata ehk non liquet’i olukord) silmas pidades sisaldab asjakohast sätet käesolevas asjas ajaliselt veel mittekohaldatava määruse nr 1/2003 artikli 2 esimene lause; vt selle kohta Säcker, F.‑J. ja Jaeks, „Kommentierung zu Art. 81 EG, Randnr. 815”, Hirsch, G., Montag, F. ja Säcker, F.‑J., Europäisches Wettbewerbsrecht, Münchener Kommentar zum Europäischen und Deutschen Wettbewerbsrecht (Kartellrecht), 1 kd.

115 – Väljakujunenud kohtupraktika, vt eelkõige 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe GmbH vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58). Vt ka Hackspiel, „§ 24 Beweisrecht”, punkt 13, Rengeling, H.‑N., Middeke, A. ja Gellermann, M., Handbuch des Rechtsschutzes in der Europäischen Union: konkurentsiõiguse valdkonnas on põhimõtteliselt komisjoni ülesanne tõendada konkurentsieeskirjade rikkumist, eeskätt seda, et ettevõtja osaleb kartellikokkuleppes, ja näidata, kui kaua on rikkumine kestnud.

116 – Eespool 101. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 57. Vt selle kohta ka samas punktid 55 ja 56: „55. Kuna nii keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes kui ka karistused, mis rikkujatele osaks võivad saada, on kõigile hästi teada, on tavaline, et toiminguid, mis hõlmavad nimetatud tegevusi ja kokkuleppeid, viiakse läbi saladuskatte all, et koosolekud toimuvad salaja ja enamjaolt mõnes kolmandas riigis ning et kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. 56. Isegi kui komisjon avastab selliseid tõendeid, mis otseselt kinnitavad ettevõtjatevahelist ebaseaduslikku seost, nagu näiteks koosoleku aruanded, on need tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vajalik teatud üksikasju tuletamise teel taastada.”

117 – Eespool 101. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑57/02 P: Acerinox vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑6689, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka eespool 115. joonealuses märkuses viidatud Hackspiel, punkt 13.

118 – Eespool 101. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 84 ja 85.

119 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 144 jj.

120 – Eespool 115. joonealuses märkuses viidatud Hackspiel, punkt 13.

121 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 44.

122 – Vt tõendite moonutamise kohta täpsemalt käesolev ettepanek, punkt 202.

123 – Originaalis: „knowing consensus”.

124 – Siinkohal ei ole ingliskeelne originaaltekst täiesti selge. Apellant kirjutab originaalversioonis „manifest concurrence of wills”, kuid lisatud kohtuotsuse tsitaadis joonib ta alla sõnad „manifestation of the wish”.

125 – Apellant nimetab oma seisukoha väljendamise eesmärgil kahte kohtuotsust: 6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑2/01 P ja C‑3/01 P: Bundesverband der Arzneimittel-Importeure eV ja komisjon vs. Bayer AG (EKL 2004, lk I‑26, punkt 102 („Eeldamaks, et vaikiva nõusoleku andmisega on sõlmitud kokkulepe asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses, on nõutav, et konkurentsivastast eesmärki järgiv tahte avaldamine kujutab endast vaikivat või loogilist üleskutset teisele poolele saavutada see eesmärk ühiselt [...]”) ja 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries Ltd. vs. komisjon („[...] teadlikult valitakse konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevaheline koostöö [...]”) (EKL 1972, lk 619, punkt 64–67). (Apellandi kursiiv.)

126 – Eespool 101. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon.

127 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 172.

128 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 170.

129 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 170.

130 – Eespool 101. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 330.

131 – Vt eespool käesolev ettepanek, punktid 44 ja 172.

132 – Apellant tugineb viidatud küsimuses eelkõige kohtujurist L. A. Geelhoed’i 29. juuni 2006. aasta ettepanekule kohtuasjas C‑238/05: Asnef-Equifax, milles otsus tehti 23. novembril 2006 (EKL 2006, lk I‑11125, ettepaneku punkt 42), eelkõige järgmisele tekstiosale: „Koondatud turuandmete kasutamine on üldjuhul õiguspärane, kui need andmed ei võimalda teatud konkurendi identifitseerimist ega tema äristrateegiaga tutvumist”. See tekstiosa ei toeta kontekstis loetuna sugugi sõnaselgelt apellandi tõlgendust. Kohtujurist L. A. Geelhoed märgib viidatud ettepanekus, punktid 41 ja 42, et vahetegemine õiguspärase ja õigusvastase andmete vahetamise vahel sõltub sellest, kas andmete kokkuvõtlikkuse (koondatuse) taseme alusel on võimalik tuvastada konkurentide strateegiaid, mis sõltub lõpuks nende arvust. Peale selle olevat oluline asjaomase turu struktuur (oligopoolne või killustunud) ja andmete vahetamise sagedus. Lisaks tuleb viidata sellele, et kohtujurist L. A. Geelhoedi asjaomane märkus on sõnastatud küll üldiselt, kuid tuleneb sootuks erinevast olukorrast. Toonases kohtuasjas oli tegemist krediidiandmete vahetamise süsteemiga krediidiasutuste vahel, täpsemalt klientide maksevõimet puudutava teaberegistriga.

133 – Vt 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon (EKL 1966, lk 322, 390) ja eespool 51. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 491.

134 – 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑445, punkt 37).

135 – Hackspiel, „§ 28, Rechtsmittel und Rechtsbehelfe”, punkt 28, Rengeling, H.‑W., Middeke, A. ja Gellermann, M., Handbuch des Rechtsschutzes in der Europäischen Union.

136 – Kohtujurist J. Kokott’i 27. septembri 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑445, punkt 43).

137 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 192.

138 – Prantsuskeelses versioonis – Esimese Astme Kohtu nõupidamiste keeles – on see sõnastatud „[l]es indications contenues dans un document obtenu auprès de Roquette”, ingliskeelses versioonis „[t]he evidence contained in a document obtained from Roquette” ja lõpuks saksakeelses „die Angaben eines von Roquette vorgelegten Dokuments”.

139 – Seda, et loetelu ei ole lõplik, näitab juba sõnastus: „Põhisummat vähendatakse, kui ilmnevad kergendavad asjaolud, näiteks:”. Vt ka eespool 60. joonealuses märkuses viidatud Demetriou, M. ja Gray, M., lk 1453, mille kohaselt suunised ei sisalda kergendavate asjaolude siduvaid tunnuseid.

140 – Vt eespool 28. joonealuses märkuses viidatud Dannecker, G. ja Biermann J., punkt 164.

141 – Apellant väidab, et tema osalus kartellikokkuleppes lõppes 4. oktoobril 1994 (vt eespool käesolev ettepanek, punkt 163 jj), kuid ta ei seosta seda väidet mitte konkurentsiameti sekkumise, vaid hoopis kartellikokkuleppe liikmete erimeelsusega.

142 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 273.

143 – Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsus, punkt 279.

144 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 277.

145 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 278.

146 – Vt ka vaidlustatud kohtuotsus, punkt 278.

147 – Vt ka Engelsing ja Schneider, „Kommentierung zu Art. 23 VO 1/2003”, punkt 144, Hirsch, G., Montag, F. ja Säcker, F.‑J., Europäisches Wettbewerbsrecht, Münchener Kommentar zum Europäischen und Deutschen Wettbewerbsrecht (Kartellrecht), 1. kd. Vt kergendavate asjaolude kohta lisaks 2006. aasta suuniste punkt 29, milles on nüüd märgitud, et trahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon leiab näiteks järgmisi kergendavaid asjaolusid: „Asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et lõpetas rikkumise kohe pärast komisjoni sekkumist. See ei kehti salastatud kokkulepete või tegevuse kohta (eeskätt kartellide puhul)”.

148 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 285.

149 – Vt nt 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10101, punktid 36 ja 37). Komisjoni praktika kohta vt ka 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑835, punkt 154).

150 – Vt eespool 149. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dalmine, punktid 158–160.

151 – 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑2395, punktid 328–330).

152 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 5.

153 – Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 164: apellant leiab, et tema osalemine kartellikokkuleppes lõppes 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisega Londonis.

Full & Egal Universal Law Academy