EUR-Lex -  62007CC0322 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 2. aprillil 20091(1)

Liidetud kohtuasjad C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P

Papierfabrik August Koehler AG (C‑322/07 P),

Bolloré SA (C‑327/07 P),

Distribuidora Vizcaína de Papeles, SL (C‑338/07 P)

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebused – Kartellikokkulepped – Isekopeeruva paberi turg – EÜ artikkel 81 – Vastuväiteteatise ja otsuse omavaheline vastuolu – Kaitseõiguste rikkumine – Tagajärjed – Esimese Astme Kohtu menetluse mõistlik kestus – Tõendite moonutamine – Rikkumises osalemine – Rikkumise kestus – Määrus nr 17 – Artikli 15 lõige 2 – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Proportsionaalsuse põhimõte – Võrdse kohtlemise põhimõte – Põhjendamiskohustus

1.        Käesoleva kohtuasja ese on apellatsioonkaebused, mille esitasid kolm isekopeeruva paberi tootjat Papierfabrik August Koehler AG (C‑322/07 P, edaspidi „Koehler”), Bolloré SA (C‑327/07 P, edaspidi „Bolloré”) ja Distribuidora Vizcaína de Papeles SL (C‑338/07 P, edaspidi „Divipa”) Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades Bolloré jt vs. komisjon(2).

2.        Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata tühistamishagid, mille apellandid esitasid komisjoni otsuse 2004/337/EÜ(3) peale, milles komisjon tuvastas nende osalemise isekopeeruva paberi turul sõlmitud kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis on vastuolus EÜ artikliga 81.

3.        Käesolevates apellatsioonkaebustes seavad apellandid kõigepealt kahtluse alla menetluse õiguspärasuse Esimese Astme Kohtus. Eelkõige heidab Bolloré Esimese Astme Kohtule ette, et kohus ei teinud asjaolust, et Euroopa Ühenduste Komisjon rikkus haldusmenetluse käigus tema kaitseõigusi, kõiki vajalikke järeldusi vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kohta.

4.        Edasi leiavad apellandid, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1, moonutades teatavaid tõendeid, mis puudutavad nende osalemist rikkumises ja rikkumise kestust. Apellandid vaidlevad samuti vastu hinnangule, mille kohus andis komisjoni poolt nõukogu määruse nr 17(4) artikli 15 lõike 2 alusel määratud trahvide summa arvutamise kohta, ning väidavad seejuures eelkõige, et rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet. Viimaks kritiseerib üks apellantidest vaidlustatud kohtuotsust seoses sellega, et kergendavate asjaolude hindamisel on tehtud põhjendamisviga.

5.        Käesolevas ettepanekus soovitan ma Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, kuna Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, sest kohus ei teinud kõiki vajalikke järeldusi asjaolust, et komisjon on rikkunud Bolloré kaitseõigusi. Ma märgin, et kuna Bolloré ei saanud end kaitsta etteheite suhtes, mis puudutab tema isiklikku ja otsest seotust kartelli tegevusega, oleks Esimese Astme Kohus pidanud vaidlusaluse otsuse tühistama osas, milles see tugines nimetatud etteheitele.

6.        Seevastu teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku jätta rahuldamata Koehleri ja Divipa esitatud apellatsioonkaebused.

7.        Kuna minu arvates saab kohtuasjas teha otsuse, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku ise teha lõplik otsus Bolloré esitatud väite kohta, et rikutud on kaitseõigusi. Sellest tulenevalt soovitan ma Euroopa Kohtul tühistada vaidlusalune otsus osas, mis tugineb järeldustele, mis panevad Bolloréle isiklikult ja otseselt süüks rikkumise toimepanemisest.

I.      Õiguslik raamistik

8.        EÜ artikkel 81 keelab „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”.

9.        Selle sätte rikkumise korral võib komisjon vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 „määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000 – 1 000 000 [eurot] või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest”.

10.      Selleks et tagada oma otsuste läbipaistvus ja objektiivsus nii ettevõtjate kui ühenduste kohtu jaoks, avaldas komisjon 1998. aastal suunised, milles ta tegi teatavaks määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi.(5)

11.      Suuniste punktis 1 on sätestatud, et trahvisumma arvutamisel määratakse põhisumma kindlaks selles sättes osutatud kriteeriumide, see tähendab rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal.

12.      Esiteks tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust (suuniste punkti 1 A esimene lõik). Selles kontekstis jagunevad rikkumised kolme kategooriasse, st „kerged rikkumised”, mille puhul võimalik trahvisumma on 1000–1 miljon eurot; „rasked rikkumised”, mille puhul võib see summa olla 1–20 miljonit eurot, ning „väga rasked rikkumised”, mille puhul on kõnealune summa suurem kui 20 miljonit eurot (punkti 1 A teise lõigu esimene kuni kolmas taane).

13.      Teiseks analüüsitakse rikkumise raskust lähtuvalt iga asjaomase ettevõtja omadustest. Iga kategooria sees võimaldab aluseks võetud trahviastmik rakendada ettevõtjate suhtes erinevat kohtlemist vastavalt toimepandud rikkumiste laadile. Seejärel võtab komisjon arvesse asjaomaste ettevõtjate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada kahju ning määrab trahvi suuruse tasemel, mis peab tagama selle hoiatava mõju (suuniste punkti 1 A neljas lõik). Selles staadiumis võib komisjon liigitada ettevõtjad erinevatesse kategooriatesse ning kaaluda iga ettevõtja trahvi lähtesummat.

14.      Kolmandaks võtab komisjon arvesse rikkumise kestust.

15.      Edasi võib komisjon suuniste punktide 2 ja 3 kohaselt põhisumma suurendamisel või vähendamisel arvesse võtta teatud raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

16.      Lisaks võib komisjon vastavalt suuniste punktile 4 kohaldada oma 18. juuli 1996. aasta teatist, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul.(6)

17.      Üldise märkusena on suuniste punkti 5 alapunkti a esimeses lõigus täpsustatud, et trahvi lõppsumma ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2.

II.    Asjaolud

18.      Faktilised asjaolud, nagu need nähtuvad vaidlustatud kohtuotsusest, võib kokku võtta järgmiselt.

19.      Käesoleva kohtuasja aluseks olevad asjaolud, nagu need on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–21, võib kokku võtta järgmiselt.

20.      Pärast seda, kui komisjoni oli teavitatud ettevõtjate vahelise kartellikokkuleppe väidetavast olemasolust isekopeeruva paberi sektoris, viis komisjon määruse nr 17 artikli 14 lõigete 2 ja 3 alusel kontrollimised läbi mitme tootja juures. Komisjon saatis 1999. aastal määruse nr 17 artikli 11 kohased informatsiooninõuded ka paljudele äriühingutele, kellest teatavad tunnistasid oma osalemist kartelli mitmepoolsetel koosolekutel.

21.      Mougeot SA (edaspidi „Mougeot”), kes oli koostööteatise raames nõustunud tegema uurimisel koostööd, tunnistas sellise kartellikokkuleppe olemasolu, mille eesmärk oli isekopeeruva paberi hindade kindlaksmääramine, ning edastas komisjonile teavet kartelli struktuuri kohta, eelkõige erinevate koosolekute kohta, kus tema esindajad osalesid.

22.      Komisjon algatas käesolevates asjades menetluse 26. juulil 2000 ja võttis vastu vastuväiteteatise, mille ta saatis 17 ettevõtjale, nende hulgas Bolloré ja tema tütarettevõtja Copigraph SA (edaspidi „Copigraph”), Divipa ja Koehler. Vastuseks komisjoni vastuväidetele esitas enamik ettevõtjaid oma kirjalikud märkused. Ärakuulamine toimus 8. ja 9. märtsil 2001 ning 20. detsembril 2001 tegi komisjon vaidlusaluse otsuse.

23.      Komisjon märgib selle otsuse artikli 1 esimeses lõigus, et 11 ettevõtjat rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ja 2. mail 1992 allkirjastatud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu(7) artikli 53 lõiget 1, osaledes isekopeeruva paberi sektoris sõlmitud kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses.

24.      Sama otsuse artikli 1 teises lõigus märgib komisjon nimelt, et rikkumises osalesid Arjo Wiggins Appelton plc (edaspidi „AWA”), Bolloré, Koehler, Sappi Ltd (edaspidi „Sappi”) ning kolm muud ettevõtjat 1992. aasta jaanuarist 1995. aasta septembrini, Divipa 1992. aasta märtsist kuni 1995. aasta jaanuarini ning Mougeot 1992. aasta maist kuni 1995. aasta septembrini.

25.      Vaidlusaluse otsuse artikli 3 esimese lõigu kohaselt määras komisjon Koehlerile 33,07 miljoni euro suuruse trahvi, Bolloréle 22,68 miljoni euro suuruse trahvi ning Divipale 1,75 miljoni euro suuruse trahvi.

III. Hagi Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

26.      Bolloré, Koehler ja Divipa ning kuus muud ettevõtjat, kes olid vaidlusaluse otsuse adressaadid, esitasid 2002. aasta aprillis Esimese Astme Kohtu kantseleisse nimetatud otsuse peale eraldi hagiavaldused.

27.      Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus nimelt rahuldamata Bolloré, Koehleri ja Divipa esitatud hagiavaldused.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

28.      Koehler, Bolloré ja Divipa esitasid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel Euroopa Kohtu kantseleile vaidlustatud kohtuotsuse peale vastavalt 12., 13. ja 20. juulil 2007 apellatsioonkaebused.

29.      Kohtuasjas C‑322/07 P palub Koehler Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, tühistada vaidlusalune otsus, teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi, kolmanda võimalusena saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtusse uue otsuse tegemiseks vastavalt sellele, kuidas Euroopa Kohus oma otsuses õigusküsimused lahendab, ning igal juhul mõista nii Esimese Astme Kohtu kui Euroopa Kohtu menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

30.      Kohtuasjas C‑327/07 P palub Bolloré Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, teha lõplik otsus ja tühistada vaidlusalune otsus või igal juhul vähendada talle määratud trahvi, aga juhul, kui Euroopa Kohus ei tee käesolevas asjas otsust, teha kohtukulude osas otsus hiljem ja suunata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse uuesti läbivaatamiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsusele ja mõista komisjonilt välja kahe kohtuastmega kaasnevad kohtukulud.

31.      Kohtuasjas C‑338/07 P palub Divipa Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ning põhjendatuks, tühistada vaidlustatud kohtuotsus täielikult või osaliselt ja teha sõnaselge sisuline otsus või suunata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse, tühistada vaidlustatud otsusega määratud trahv või vähendada selle suurust ning mõista nii Esimese Astme Kohtu kui Euroopa Kohtu menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

32.      Kohtuasjades C‑322/07 P ja C‑338/07 P palub komisjon Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista kohtukulud välja apellantidelt.

33.      Kohtuasjas C‑327/07 P palub komisjon Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja põhjendamatuse tõttu rahuldamata, teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning igal juhul mõista kohtukulud välja apellandilt.

V.      Apellatsioonkaebuste väited

A.      Koehleri esitatud väited (C‑322/07 P)

34.      Koehler esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet.

35.      Esimese väitega vaidlustab ta Esimese Astme Kohtu hinnangu Koehleri toimepandud rikkumise kestuse kohta. Selles suhtes heidab ta kohtule ette, et viimane moonutas talle esitatud tõendeid, rikkus ka oma põhjendamiskohustust ning rikkus lõpuks Koehleri kaitseõigusi.

36.      Teise väite toetuseks väidab Koehler, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta hindas komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel määratud trahvi suurust.

B.      Bolloré esitatud väited (C‑327/07 P)

37.      Bolloré esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet.

38.      Esimese väite toetuseks heidab Bolloré Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei hinnanud nõuetekohaselt järeldusi, mis tuli teha sellest, et komisjon rikkus haldusmenetluses tema kaitseõigusi.

39.      Teise väite toetuseks väidab Bolloré, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1, moonutades tõendeid, millele ta tugines rikkumise kestuse hindamisel, ja eirates oma põhjendamiskohustust.

C.      Divipa esitatud väited (C‑338/07 P)

40.      Divipa omakorda esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet.

41.      Esimese väite toetuseks heidab ta Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tegi otsuse liiga pika aja jooksul, rikkudes nii menetluse mõistliku aja põhimõtet.

42.      Teise väitega toob Divipa esile, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1, moonutades rikkumises osalemisele hinnangu andmisel teatud tõendeid.

43.      Kolmanda väite toetuseks heidab Divipa Esimese Astme Kohtule lisaks ette, et viimane rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta hindas komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel määratud trahvi suurust.

44.      Viimaks märgib Divipa oma neljandas väites, et vaidlustatud kohtuotsus on kergendavate asjaolude osas puudulikult põhjendatud.

VI.    Apellatsioonkaebuste liitmine ja nende käsitlemine käesolevas ettepanekus

45.      Käesolevate kohtuasjade seotuse tõttu liideti need kohtuotsuse tegemise huvides vastavalt kodukorra artiklile 43. Kuna apellantide esitatud teatud väited kattuvad, otsustasin ma neid selguse huvides käsitleda koos.

46.      Oma analüüsis uurin ma esiteks väiteid, mis puudutavad väidetavat menetlusnormide rikkumist, mis võib vaidlustatud kohtuotsuses olla toime pandud. Selleks analüüsin ma Bolloré esitatud väidet, mis puudutab tema kaitseõiguste rikkumist, ning uurin seejärel Divipa esitatud väidet, mis puudutab menetluse liiga pikka kestust.

47.      Teiseks uurin ma väiteid, et rikutud on EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, millele ta tugines apellantide rikkumises osalemise ja rikkumise kestuse hindamisel.

48.      Kolmandaks analüüsin ma väiteid selle kohta, et Esimese Astme Kohus rikkus komisjoni määratud trahvide suuruse hindamisel võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet.

49.      Lõpuks uurin ma neljandaks, kas vaidlustatud kohtuotsus on kergendavate asjaolude osas puudulikult põhjendatud.

50.      Enne analüüsi juurde asumist soovin ma sissejuhatavalt esitada mõned märkused selle kohtuliku kontrolli ulatuse kohta, mida Euroopa Kohus teostab apellatsioonimenetluses.

VII. Sissejuhatavad märkused kontrolli ulatuse kohta, mida Euroopa Kohus teostab käesolevas apellatsioonimenetluses

51.      Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu ülesanne kontrollimisega, kas Esimese Astme Kohus on kohtuliku kontrolli teostamisel rikkunud õigusnorme.

52.      Vastavalt EÜ artikli 225 lõike 1 teisele lõigule ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega ja võib põhineda väidetel Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumise, Esimese Astme Kohtus menetlusnormide rikkumise või ühenduse õiguse rikkumise kohta viimase poolt. Lisaks peab vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punktile c apellatsioonkaebuses olema märgitud õigusväited ja argumendid.

53.      Nende sätete alusel on Euroopa Kohus täpsustanud Esimese Astme Kohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste vastuvõetavuse tingimusi.

54.      Esiteks on Euroopa Kohus leidnud, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle otsuse vaidlustatavad osad, mis palutakse tühistada, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.(8)

55.      Teiseks leiab Euroopa Kohus, et apellant ei saa tema menetluses esimest korda esitada väiteid ja argumente, mida ta ei esitanud Esimese Astme Kohtus. See tähendaks ju, et poolel oleks lubatud pöörduda Euroopa Kohtu poole ulatuslikuma vaidlusega kui see, mida arutas Esimese Astme Kohus, kuigi Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud.(9)

56.      Kolmandaks leiab Euroopa Kohus, et apellatsioonkaebus ei ole vastuvõetav, kui apellant piirdub nende väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega, mis ta esitas juba Esimese Astme Kohtus, kui ta ei selgita ega too esile õigusnormi rikkumist, mis kohtuotsuses on tehtud. Niisugusel juhul leiab Euroopa Kohus, et apellatsioonkaebus on tegelikult nõue, mis võimaldaks apellandil saavutada Esimese Astme Kohtule esitatud hagi pelga uuesti läbivaatamise, mis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses.(10) Seevastu juhul, kui apellant vaidlustab selle, kuidas Esimese Astme Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õigusküsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Euroopa Kohus leiab, et kui apellandil ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.(11)

57.      Eespool nimetatud sätetest tuleneb samuti, et apellatsioonkaebus saab tugineda ainult õigusnormide rikkumist puudutavatele väidetele. Faktide hindamist puudutavad väited tunnistatakse üldjuhul vastuvõetamatuks, välja arvatud kahel juhul, mida on kohtupraktikas sõnaselgelt nimetatud.

58.      Üldjuhul on Esimese Astme Kohtul ainsana pädevus fakte tuvastada ja hinnata. Tal on samuti ainsana pädevus hinnata talle esitatud tõendite väärtust, kui tõendid, millele ta nende faktide tuvastamisel tugines, on saadud õiguspäraselt ning õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite esitamist puudutavaid menetlusnorme on järgitud.(12)

59.      Niisugusel juhul võib Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 üksnes kontrollida nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi.(13)

60.      Nii on eelkõige EÜ artikli 81 ja määruse nr 17 artikli 15 rakendamisel Euroopa Kohtu kontrollil kaks eset. Euroopa Kohus peab ühelt poolt uurima, kas Esimese Astme Kohus võttis juriidiliselt korrektselt arvesse kõiki olulisi asjaolusid, et hinnata EÜ artikli 81 ja määruse nr 17 artikli 15 alusel ettevõtja tegevuse raskusastet. Teiselt poolt peab ta kontrollima, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt kõigile hageja esitatud argumentidele, millega taotleti trahvi tühistamist või vähendamist.(14) Seevastu aga ei saa Euroopa Kohus asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga, kui Esimese Astme Kohus andis hinnangu täieliku pädevuse raames, otsustades ettevõtjatele määratud trahvi suuruse üle.(15)

61.      Nagu ma mainisin, on olemas kaks juhtu, mille korral võib Euroopa Kohtule esitada etteheited faktide tuvastamise ja hindamise kohta.(16)

62.      Esimene juhtum on see, kui apellant väidab, et Esimese Astme Kohus on teinud järeldusi, mille sisuline ebaõigsus ilmneb toimiku materjalidest.

63.      Teine juhtum on see, kui apellant väidab, et Esimese Astme Kohus on talle esitatud tõendeid moonutanud. Sel juhul võib Euroopa Kohus, kellel üldjuhul puudub pädevus uurida tõendeid, millest Esimese Astme Kohus faktide tuvastamisel lähtus, kohtulikku kontrolli teostada. Apellant peab siis selgelt esile tooma tõendid, mida Esimese Astme Kohus väidetavalt moonutas, ning tõendama analüüsimisel tehtud vigu, mis viisid Esimese Astme Kohtu oma hinnangu andmisel sellise moonutamiseni. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab niisugune moonutamine olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda või uusi tõendeid kasutada.(17)

64.      Nende kaalutluste alusel analüüsin ma käesolevate apellatsioonkaebuste esitajate väidete ja argumentide vastuvõetavust.

VIII. Väited menetlusnormide väidetava rikkumise kohta

65.      Vastavalt EÜ artikli 225 lõikele 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule on Euroopa Kohus pädev kontrollima, kas Esimese Astme Kohtus toimus apellantide huve kahjustav menetlusnormide rikkumine. Ta peab selles suhtes kontrollima, et järgiti ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormuse ja tõendite esitamise suhtes kohaldatavaid menetlusnorme.(18)

66.      Euroopa Kohus leiab, et õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning eelkõige kaitseõiguste tagamise ja menetluse mõistliku aja põhimõtet kohaldatakse kohtuliku kontrolli raames, mida teostatakse konkurentsiõiguse rikkumise eest ettevõtjale trahve määrava komisjoni otsuse suhtes.(19)

67.      Nüüd on minu ülesanne uurida Bolloré ja Divipa väiteid selle kohta, et Esimese Astme Kohtu menetlus oli õigusvastane.

A.      Esimene väide, et on valesti hinnatud tagajärgi, mis tulenevad Bolloré kaitseõiguste rikkumisest komisjoni poolt

68.      Bolloré heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane rikkus tema kaitseõigusi, kuna ta ei teinud kõiki järeldusi, mis tulenesid sellest, et komisjon rikkus haldusmenetluse käigus Bolloré õigust olla ära kuulatud ja ennast kaitsta osas, mis puudutab tema otsest osalemist rikkumises.

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

69.      Esimeses astmes väitis Bolloré, et vastuväiteteatise staadiumis pidas komisjon teda rikkumises osalenuks üksnes seetõttu, et ta oli emaettevõtjana vastutav tütarettevõtja Copigraphi tegevuse eest. Vaidlusalune otsus seevastu sisaldas tema sõnul uut etteheidet, et ta võttis kartellist isiklikult ja iseseisvalt osa. Bolloré väitis, et kuna komisjon ei andnud talle haldusmenetluses selle etteheite kohta seisukoha võtmise võimalust, rikkus komisjon tema suhtes kaitseõiguste tagamise põhimõtet.

70.      Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–68 viidanud seda põhimõtet puudutavale asjakohasele kohtupraktikale, tõdes Esimese Astme Kohus selle otsuse punktis 79, et vastuväiteatis ei võimaldanud Bollorél tutvuda etteheitega tema otsese osalemise kohta rikkumises ega ka nende faktiliste asjaoludega, mis komisjon esitas vaidlusaluses otsuses selle etteheite toetuseks, mistõttu ei olnud Bollorél võimalust tagada haldusmenetluses enda tõhusat kaitset selle etteheite ja nende faktiliste asjaolude suhtes.

71.      Edasise analüüsi käigus leidis Esimese Astme Kohus siiski, et kaitseõiguste tagamise põhimõtte rikkumisest komisjoni poolt ei piisa vaidlusaluse otsuse tühistamise õigustamiseks. Tema sõnul ei ole sellel menetlusnormi rikkumisel mingit määravat mõju kõnealuse otsuse resolutsioonile, kuna komisjon võis õiguspäraselt pidada Bolloréd vastutavaks tema tütarettevõtja Copigraphi osalemise eest kartellis.

72.      Esimese Astme Kohtu arutluskäik on sõnastatud järgmisel viisil:

„80      Siiski tuleb rõhutada, et isegi kui [vaidlusalune] otsus sisaldab uusi faktilisi või õiguslikke argumente, mille osas asjaomaseid ettevõtjaid ei ole ära kuulatud, põhjustab tuvastatud viga [selle] otsuse tühistamise selles suhtes üksnes juhul, kui asjaomaseid argumente ei suudeta tõendada õiguslikult piisavalt otsuses esitatud muude asjaolude põhjal, mille kohta asjaomastel ettevõtjatel on olnud võimalus esitada oma seisukoht [(20)]. Lisaks võib Bolloré kaitseõiguste rikkumine mõjutada [vaidlusaluse] otsuse kehtivust Bolloré puhul vaid siis, kui [see] otsus põhineb üksnes Bolloré otsesel osalemisel rikkumises [(21)]. Sel juhul ei saaks Bolloré’d pidada rikkumise eest vastutavaks, sest [nimetatud] otsuses esitatud uue etteheitega tema otsese osalemise kohta kartelli tegevuses ei saa nõustuda.

81      Kui seevastu põhiküsimuse uurimisel ilmneb (vt [vaidlustatud kohtuotsuse] punktid 123–150), et komisjon pidas Bolloré’d oma tütarettevõtja Copigraph’i osalemise eest kartellis vastutavaks õigesti, ei piisa komisjoni veast [vaidlusaluse] otsuse tühistamise õigustamiseks, sest sellel ei saa institutsiooni otsuse resolutiivosale olla määravat mõju [(22)]. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma olemuselt sellised, et nende alusel võib otsuse õiguslikult piisavalt põhjendatuks lugeda, siis ei mõjuta otsuse ülejäänud põhjendustes tehtud vead mingil juhul otsuse resolutiivosa [(23)].”

73.      Esimese Astme Kohus tõendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–149, et Bolloré peab vastutama rikkumise eest, mille tema tütarettevõtja Copigraph pani toime kartellis osalemisega. Ta järeldab sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150, et „Bolloré vastutus rikkumise eest on seega tõendatud sõltumata tema otsesest osalemisest rikkumises, mida puudutav etteheide on tagasi lükatud (vt [vaidlustatud kohtuotsuse] punktid 66–81)”.

74.      Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades lükkas Esimese Astme Kohus tagasi Bolloré väite, et vastuväiteteatise ja vaidlusaluse otsuse vastuolu tõttu on rikutud kaitseõigusi ja võistlevuse põhimõtet.

2.      Poolte argumendid

75.      Bolloré väidab, et Esimese Astme Kohus lükkas valesti tagasi väite, mis ta esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ja mis puudutas seda, et pärast seda, kui komisjon oli saatnud Bolloréle vastuväiteteatise, mille kohaselt pidi ta vastutama üksnes tema tütarettevõtja Copigraphi toime pandud rikkumise eest, mõistis komisjon vaidlusaluses otsuses Bolloré süüdi ka tema isikliku ja otsese osalemise eest kartellis. Bolloré sõnul rikkus Esimese Astme Kohus kaitseõiguste tagamise põhimõtet, kuna ta esiteks keeldus tema osas vaidlusalust otsust tühistamast ja teiseks leidis, et tuvastatud rikkumine ei olnud otsuse resolutsiooni mõjutanud.

76.      Oma etteheite põhjendamiseks tugineb Bolloré esiteks mitmele Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu otsusele konkurentsivastase tegevuse valdkonnas ja koondumisi reguleeriva õiguse valdkonnas, väites, et kuna Esimese Astme Kohus ei tühistanud vaidlusalust otsust hoolimata sellest, et vastuväiteteatis oli ebatäielik, rikkus ta kaitseõigusi.(24)

77.      Teiseks väidab Bolloré, et kohtupraktika, millele Esimese Astme Kohus tugines, ei ole tulemuslik. Esiteks puudutab kohtuotsuste esimene rühm, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, teistsugust olukorda kui käesolevas menetluses käsitletav olukord. Nendes kohtuotsustes tuvastas ühenduste kohus vastuväiteteatises ebatäpsuse, mis puudutas mitte vastutuse kindlaksmääramist ja täpset tuvastamist, vaid ainult fakte, see tähendab etteheidetavat tegevust. Teiseks jääb samuti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 nimetatud kohtuotsuste teine rühm käesolevast kohtuvaidlusest veelgi kaugemaks. Need kohtuotsused puudutavad nimelt koondumiste ja riigiabi kontrollimise menetlust.

78.      Kolmandaks vaidleb Bolloré vastu kaitseõiguste „eesmärgipõhisele lähenemisele”, mida Esimese Astme Kohus kasutas ja mille kohaselt tühistatakse akt üksnes juhul, kui kõnealuse normi rikkumine kahjustab asjaomase poole huve. Selline lähenemine ei kehti kõigi menetlusnormide rikkumiste puhul, sealhulgas käesolevas kohtuasjas.

79.      Neljandaks kritiseerib Bolloré Esimese Astme Kohtu hinnangut, mille kohaselt ei ole mingit põhjust tühistada vaidlusaluse otsuse resolutsiooni Bolloréd puudutavas osas, kuna see ei mõjutaks kuidagi talle summas 22,68 miljonit eurot määratud trahvi suurust. Ta väidab, et selle arutluskäiguga rikutakse õigusnormi, kuna see ei võta arvesse viisi, kuidas kõnealune summa arvutati.

80.      Komisjon leiab, et need argumendid ei ole vastuvõetavad, kuna need kordavad juba Esimese Astme Kohtus kasutatud argumente, ning igal juhul ei ole need põhjendatud, kuna Bolloréle pandi süüks tema tütarettevõtja Copigraphi tegevus ning see süükspanemine ei ole vaidluse all. Komisjon vastab, et vaidlusaluse otsuse alus, nii nagu seda kinnitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses, on Bolloré osas üksnes tema vastutus tema tütarettevõtja tegevuse eest. Komisjoni sõnul Esimese Astme Kohus üksnes kohaldas väga klassikalisel viisil ühenduse kohtupraktikat.

3.      Hinnang

81.      Ma leian, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna Esimese Astme Kohus ei teinud kõiki järeldusi, mis tulenesid sellest, et komisjon rikkus kaitseõigusi, mis – nagu on üldteada – on ühenduse õiguskorra üks aluspõhimõtetest.(25)

82.      Esimese Astme Kohtu arutluskäik ei ole minu hinnangul rahuldav. Kuigi Esimese Astme Kohus möönab, et see põhimõte on aluspõhimõte, ja tunnistab sellega kaasnevate nõuete olemasolu, leiab ta, et komisjoni poolt Bolloré kaitseõiguste rikkumisest ei piisa vaidlusaluse otsuse tühistamise õigustamiseks, kuna komisjoni toime pandud rikkumine ei mõjutanud määravalt selle otsuse resolutsiooni. Esimese Astme Kohus piirdub niisiis sellega, et lükkab vaidlustatud kohtuotsuse ühes punktis tagasi etteheite Bolloré isikliku ja otsese osalemise kohta rikkumises.

83.      Kui kaitseõigused – nagu Esimese Astme Kohus kinnitab – on „ühenduse õiguse aluspõhimõte”, siis kas sanktsioon ei ole tingimata vaidlusaluse otsuse tühisus või igal juhul nende asjaolude kõlbmatus, mille osas ettevõtja ei saanud ennast kaitsta?

84.      Esimese Astme Kohtu analüüs, mis eelistab haldusmenetluse tõhusust, tekitab minus mõnesid kahtlusi. Selle analüüsiga seatakse kahtluse alla kaitseõiguste tagamise põhimõte kui aluspõhimõte menetluses, mille võib kvalifitseerida peaaegu repressiivseks ning milles komisjonil on väga ulatuslik kaalutlusõigus ja milles kohtulik kontroll on piiratud.

85.      Enne nende argumentide läbivaatamist, millele ma rajan oma hinnangu, soovin ma meenutada Euroopa Kohtu praktikat kaitseõiguste järgimise kohta EÜ artikli 81 rakendamise menetluses.

a)      Ühenduse kohtupraktika kaitseõiguste järgimise kohta EÜ artikli 81 rakendamise menetluses

86.      Euroopa Kohus on sõnaselgelt tunnustanud ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele kohtulikule arutamisele.(26) See õigus lähtub Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikest 1.(27)

87.      Meenutagem, et selles sättes on täpsustatud, et „[i]gaühel on oma tsiviilõiguste ja –kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.”

88.      Mis puudutab konkreetsemalt kaitseõigusi, siis neil on komisjoni läbiviidavas EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisi käsitlevas halduslikus uurimismenetluses oluline koht.(28) Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et nende õiguste järgimine kujutab endast selles suhtes ühenduse õiguse aluspõhimõtet.(29)

89.      Nimetatud õiguste sisu on aja jooksul pidevalt kohtupraktikas täpsustatud ja ühenduse seadusandja poolt konkretiseeritud.(30)

90.      Euroopa Kohtu sõnul nõuab kaitseõiguste järgimine, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet EÜ asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta.(31)

91.      Selleks on määruse nr 17 artikli 19 lõikes 1 ette nähtud vastuväiteteatise saatmine pooltele.(32)

92.      Euroopa Kohtu hinnangul on see dokument oluline menetluslik tagatis(33), mille nõudeid täpsustati üksikasjalikus kohtupraktikas juba väga varakult.(34) Vastuväiteteatises peavad selgelt olema märgitud kõik olulised asjaolud, millele komisjon menetluse selles staadiumis tugineb. Nende asjaolude hulka kuuluvad muu hulgas ettevõtjale etteheidetavad faktid, neile antud kvalifikatsioon, tõendid, millele komisjon tugineb, ning asjaolud, mida ta võtab arvesse trahvi kindlaksmääramisel, nagu rikkumise kestus. Eespool viidatud kohtuotsuses ARBED vs. komisjon märkis Euroopa Kohus ka, et vastuväiteteatises peab olema üheselt täpsustatud juriidiline isik, kellele võidakse trahv määrata.

93.      Need märked võivad siiski olla kokkuvõtlikud ja otsus ei pea tingimata olema esitatud vastuväidete koopia. Euroopa Kohtu hinnangul kujutab vastuväiteteatis endast ettevalmistavat dokumenti, milles sisalduvad faktilised ja õiguslikud hinnangud on puhtalt esialgsed.(35) Komisjon peab arvesse võtma haldusmenetlusest tulenevaid asjaolusid, et loobuda vastuväidetest, mis osutuvad põhjendamatuteks, või kohandada ja täiendada nii faktiliselt kui õiguslikult argumente, mis ta esitab nende vastuväidete põhjendamiseks, millele ta tugineb, kuid tingimusel, et ta lähtub üksnes faktidest, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik selgitusi anda, ja et ta on haldusmenetluse käigus esitanud kaitse jaoks vajalikud asjaolud.

94.      Vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 meenutatud kohtupraktikale hinnatakse kaitseõiguste rikkumist haldusmenetluses vastuväidete põhjal, mis komisjon on esitanud vastuväiteteatises ja otsuses.

95.      Need menetluslikud tagatised sätestati määruse nr 17 artikli 19 lõikes 1 ning määruse nr 99/63(36) artiklites 2 ja 4, enne kui need kodifitseeriti määruse nr 1/2003 artiklis 27 ning määruse nr 773/2004 artiklites 10–12 ja 15.

96.      Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb nüüd analüüsida Bolloré esitatud väite põhjendatust.

b)      Bolloré esitatud väite läbivaatamine

97.      Nagu ma märkisin, tuvastas Esimese Astme Kohus Bolloré kaitseõiguste rikkumise, kuivõrd vastuväiteteatis ei võimaldanud tal tutvuda etteheitega tema isikliku ja otsese osalemise kohta rikkumises ega ka faktidega, millest komisjon vaidlusaluses otsuses selle etteheite põhjendamisel lähtus.

98.      Sellegipoolest leidis Esimese Astme Kohus, et komisjoni toime pandud rikkumisest ei piisa vaidlusaluse otsuse tühistamise õigustamiseks, kuna sellel ei ole mingit määravat mõju otsuse resolutsioonile.

99.      Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et „[v]äljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma olemuselt sellised, et nende alusel võib otsuse õiguslikult piisavalt põhjendatuks lugeda, siis ei mõjuta otsuse ülejäänud põhjendustes tehtud vead mingil juhul otsuse resolutiivosa”.(37)

100. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 „lükkas” Esimese Astme Kohus seega „tagasi”(38) etteheite, mis puudutas Bolloré enda vastutust rikkumise toimepanemise eest, ning jättis pärast selle ettevõtja esitatud kõigi väidete läbivaatamist tema tühistamishagi rahuldamata.

101. Ma leian, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta kohaldas seda kohtupraktikat käesolevale asjale.

102. On tõsi, et põhjendused, mille osas Bolloré ära kuulati, võivad iseenesest õigustada tema rikkumise tuvastamist, kuna ta peab vastutama oma tütarettevõtja tegevuse eest.

103. Vaidlusaluse otsuse resolutsioon jääb muutmata kahel põhjusel. Esiteks leidis komisjon, et Bolloré kui kontserni emaettevõtja peab vastutama oma tütarettevõtja toime pandud rikkumise eest. Niisiis on ta sellisena jätkuvalt vastutav EÜ artikli 81 rikkumise eest ja vaidlusaluse otsuse artikli 1 sõnastus jääb tõepoolest samaks. Teiseks ei ole muudetud ka selle otsuse artiklis 3 nimetatud trahvisummat – nii üllatav, kui see ka võib näida – komisjoni kasutatud arvutusmeetodi tõttu. Asjaomastele ettevõtjatele määratud trahv arvutati ju isekopeeruva paberi müügist EMP‑s saadud käibe alusel. Bolloré puhul oli selline käive ainult tütarettevõtjal. Järelikult, kui ma leian, et Bolloré peab vastutama üksnes oma tütarettevõtja tegevuse eest, jääb trahv sama suureks kui see, mis on nimetatud vaidlusaluse otsuse resolutsioonis.

104. Mulle tundub siiski, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 Esimese Astme Kohtu poolt viidatud kohtupraktikat ei saa käesolevas kohtuasjas kohaldada. Ma olen seisukohal, et niisugusel juhul, nagu on kõne all, ei saanud Esimese Astme Kohus piirduda sellega, et lükkas tagasi etteheite Bolloré isikliku ja otsese osalemise kohta kartellis, tegemata ühtegi teist järeldust vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kohta, ning seda järgmistel põhjustel:

–        esiteks kuna see tähendaks, et jäetakse tähelepanuta kaitseõiguste järgimise põhimõttele omistatud aluspõhimõtte staatus;

–        teiseks kuna Euroopa Kohtu praktika on selles küsimuses väga kindel;

–        kolmandaks kuna Esimese Astme Kohtu analüüs tähendab, et jäetakse tähelepanuta tagajärjed, mis tulenevad komisjoni EÜ artikli 81 lõike 1 kohasest otsusest rikkumise tuvastamise kohta, ning

–        neljandaks kuna tegemist on peaaegu repressiivse menetlusega, mis võib kuuluda EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuete kohaldamisalasse.

105. Nüüd arendan ma neid argumente edasi.

106. Esiteks näib, et Esimese Astme Kohus jätab vaidlustatud kohtuotsuses tähelepanuta kõnealuse õiguse laadi, eelistades komisjoni tegevuse tõhusust ja avalikku korda konkurentsi valdkonnas.

107. Meenutagem, et komisjon rikkus mitte lihtsat vorminõuet, vaid ettevõtja õigust ennast kaitsta, kui komisjon süüdistab teda rikkumises. Meenutagem ka, et kaitseõiguste järgimise põhimõte kui ühenduse õiguskorra aluspõhimõte on oluline menetlusnorm. Järelikult peaks ühenduste kohus selle põhimõtte rikkumise kui sellise eest minu hinnangul EÜ artikli 230 alusel karistama ja see peaks kaasa tooma asjaomase akti või selle osa tühistamise.

108. Teiseks, kui Euroopa Kohus tuvastab ettevõtjate kaitseõiguste rikkumise eelkõige seeläbi, et vastuväiteteatis ja otsus on omavahel vastuolus, võtab Euroopa Kohus ettevõtjate õiguste suhtes väga kaitsva seisukoha ja komisjoni suhtes väga range seisukoha, tühistades otsuse või selle osa, mis käsitleb fakte või etteheiteid, mille kohta pooled ei saanud oma märkusi esitada.

109. Ta kohaldab selles suhtes klassikalisel viisil EÜ artiklit 230, mille kohaselt võib Euroopa Kohus tühistada komisjoni kõik õigusaktid, mille vastuvõtmisel on rikutud olulisi menetlusnorme. Euroopa Kohus kohaldab ka määruse nr 99/63 artiklit 4 ning määruse nr 773/2004 artikli 11 lõiget 2, mille kohaselt – meenutagem – esitab komisjon oma otsustes adressaatideks olevatele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele ainult etteheited, mille kohta viimastel on olnud võimalik oma seisukohta avaldada.

110. Euroopa Kohus tühistab otsuse osaliselt, kui vaidlusalused asjaolud olenemata nende eseme olulisusest on muudest sätetest eraldatavad.(39)

111. Tegemist võib olla asjaoludega, mis on lõppotsuses etteheidetava rikkumise seisukohalt puhtalt kõrvalised, näiteks kui on tuvastatud, et komisjon ei edastanud ettevõtjatele teatud dokumente, mille põhjal tal oli võimalik hinnata nende tegevust EÜ artikli 81 seisukohalt. Sellisel juhul on Euroopa Kohus leidnud, et niisugune rikkumine ei saa mõjutada otsuse kui terviku kehtivust, vaid seevastu tuleb jätta nende dokumentide sisu otsuse põhjendatuse kaalumisel tähelepanuta.(40)

112. Samuti võib tegemist olla etteheidetavat rikkumist puudutavate oluliste asjaoludega nagu rikkumise kestuse või vastutavate ettevõtjate tuvastamisega.

113. Nii jättis komisjon kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, hagejatele mainimata, et ta kavatses neile asjaomase otsuse artikli 1 alusel karistuse määrata pikema kestusega rikkumise eest kui see, mida oli mainitud vastuväiteteatises. Euroopa Kohus tühistas selle otsuse „osas, milles tuvastat[i], et kooskõlastatud tegevus ületa[s] perioodi jaanuari lõpp/veebruari algus 1976”, see tähendab perioodi, mille kohta ettevõtjatel ei olnud võimalust selgitusi anda.(41)

114. Kahes teises kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon ning ARBED vs. komisjon, tekitas vastuväiteteatis mitmetimõistetavuse juriidiliste isikute osas, kellele võidi määrata trahv EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise eest.

115. Esimeses kohtuasjas piirduti vastuväiteteatises sellega, et tuvastati rikkumise toimepanijana kollektiivüksus, kõnealusel juhul liinilaevanduskonverents. Seevastu otsuses määras komisjon individuaalse trahvi selle konverentsi teatud liikmetele. Selle otsuse peale esitatud tühistamishagi menetlemisel lükkas Esimese Astme Kohus tagasi viimaste esitatud väite, et on rikutud nende menetlusõigusi, eelkõige põhjendusel, et nad olid teadlikud vastuväiteteatisest ja olid ise vastanud komisjoni esitatud vastuväidetele.(42)

116. Euroopa Kohus leidis, et Esimese Astme Kohus oli toime pannud õigusnormi rikkumise, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohus leidis, et liinilaevanduskonverentsile saadetud vastuväiteteatis ei võimaldanud selle liikmetel olla piisavalt teadlikud, et rikkumise tuvastamise korral määratakse neile individuaalne trahv. Vaidlust lahendades tühistas Euroopa Kohus seega otsuse need sätted, millega määrati selle konverentsi liikmetele individuaalsed trahvid.(43)

117. Teises kohtuasjas ei olnud vastuväiteteatises mainitud komisjoni kavatsust omistada emaettevõtjale ARBED SA‑le vastutus tema tütarettevõtja tegevuse eest ja määrata talle selle eest tema enda käibe alusel arvutatud trahv.(44) Kuigi Esimese Astme Kohus tõi esile selle äriühingu kaitseõiguste kahjustamise, jättis ta selle menetlusnormi rikkumise eest karistuse määramata, sest kogu haldusmenetluse vältel esines ebakindlus emaettevõtja ja tütarettevõtja rollide ja vastutusalade suhtes.

118. Euroopa Kohus tühistas ARBED SA esitatud apellatsioonkaebuse alusel Esimese Astme Kohtu otsuse. Kuigi see äriühing oli teadlik tema tütarettevõtjale saadetud vastuväiteteatisest ja viimase suhtes algatatud menetlusest, leidis Euroopa Kohus, et nimetatud asjaolust ei saa järeldada, et kõnealuse äriühingu kaitseõigusi ei rikutud. Kohus leidis, et „mitmetimõistetavus, mille oleks ainult apellandile nõuetekohaselt saadetud uus vastuväiteteatis võinud kõrvaldada, püsis kuni haldusmenetluse lõpuni küsimuses, millisele juriidilisele isikule määratakse trahvid”.(45) Sellest tulenevalt tühistas Euroopa Kohus vaidluse lahendamisel asjaomase otsuse „osas, mis puuduta[s] ARBED SA‑d”.

119. On tõsi, et nendes kohtuasjades mõjutasid õigusvastased põhjendused otseselt asjaomase otsuse resolutsiooni. Eespool viidatud kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon oli otsuse artikkel 1 õigusvastane seetõttu, et selles oli käsitletud perioodi, mille kohta ettevõtjatel ei olnud võimalust selgitusi anda. Eespool viidatud Euroopa Kohtu otsuses Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon oli otsuse artikkel 6 õigusvastane, kuna selles oli määratud individuaalne trahv teatud ettevõtjatele, keda ei olnud nõuetekohaselt teavitatud. Lõpuks oli eespool viidatud Euroopa Kohtu otsuses ARBED vs. komisjon asjaomase otsuse artikkel 4 õigusvastane, kuna selles määrati trahv emaettevõtjale ARBED SA‑le.

120. Selles suhtes leian ma, et Euroopa Kohus pööras rohkem tähelepanu sellele, kas vaidlusalused põhjendused olid põhi- või lisapõhjendused, kui sellele, milline võib olla õigusvastase põhjenduse mõju asjaomase otsuse resolutsioonile. Nendes kohtuasjades olid kõik õigusvastased põhjendused etteheidetud rikkumise oluline osa.

121. Sellise olukorraga on tegemist ka käesolevas kohtuasjas seoses vastutavate ettevõtjate kindlakstegemisega. Vaidlusalune etteheide puudutab Bolloré isiklikku ja otsest osalemist rikkumise toimepanemises. Etteheites käsitatakse seda ettevõtjat etteheidetava rikkumise toimepanijana. Kui niisugune etteheide tuleb tagasi lükata, kuna kõnealune ettevõtja ei saanud ennast kaitsta, tuleb sellest teha kõik järeldused niisugustele asjaoludele rajatud vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kohta.

122. Kolmandaks, kuna Esimese Astme Kohus leidis, et Bolloré kaitseõiguste rikkumine ei saa mõjutada vaidlusaluse otsuse kehtivust Bolloréd puudutavas osas, jättis ta minu hinnangul tähelepanuta tagajärjed, mis tulenevad komisjoni EÜ artikli 81 lõike 1 alusel tehtud otsusest rikkumise tuvastamise kohta.

123. Ma olen esiteks seisukohal, et Bollorél on moraalne huvi vaidlusaluse otsuse tühistamise vastu, kuivõrd selles pannakse talle otseselt ja isiklikult süüks rikkumise toimepanemist.

124. Ma leian teiseks, et vaidlusaluse otsuse tühistamine seetõttu, et see põhineb õigusvastasel põhjendusel, on vajalik selguse ja õiguskindluse huvides, pidades eelkõige silmas EÜ artikli 81 rikkumise tsiviilõiguslikke tagajärgi.

125. Kui komisjon tuvastab EÜ artikli 81 rikkumise, võivad ju selle rikkumise tõttu kannatanud esitada siseriiklikele kohtutele tsiviilvastutuse tuvastamise hagi kõnealuse konkurentsivastase teo toimepanijate suhtes, et nõuda tekitatud kahju hüvitamist.(46) Õigussubjektid, kellele selline kaitse võib laieneda, on mitte ainult kolmandad isikud, see tähendab tarbijad ja konkurendid, keda konkurentsivastane kokkulepe kahjustab, vaid erandlikel asjaoludel ka selle kokkuleppe pool.(47)

126. Selles suhtes on komisjoni otsus, nii nagu ühenduste kohus on seda kinnitanud või selle ümber lükanud, nende hagi alus. Seega on oluline – eelkõige juhul, kui tegemist on keerulise, kollektiivse ja katkematu rikkumisega –, et selles otsuses oleks väga selgelt määratletud ettevõtjate vastutus rikkumise toimepanemises. Kõnealune otsus peab asjaomaste ettevõtjate tsiviilvastutuse kaasa tooma üksnes selle eest, et on tuvastatud nende osalemine karistuse määramise aluseks olevas kollektiivses tegevuses, mis on õigesti piiritletud. See kujutab endast vältimatut eeltingimust kahju hüvitamise hagi tõhusaks esitamiseks, mida komisjon oma valges raamatus EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta(48) tugevalt kaitseb.

127. Neid asjaolusid arvesse võttes näib mulle käesolevas kohtuasjas, et Esimese Astme Kohus ei saanud seega piirduda asjaomase etteheite tagasilükkamisega, „eemaldamata” vaidlusalusest otsusest asjaolusid, millele komisjon rajas Bolloré enda vastutuse. Etteheite tagasilükkamine ei ole kuidagi võrdväärne selle tühistamisega ühenduste kohtu poolt ning seega ei lase Esimese Astme Kohus sellel õiguskorrast kaduda, samas kui tühistamise korral käsitatakse seda mitte kunagi eksisteerinuna. Niisugune arutluskäik ei taga asjaomase rikkumise tuvastamise menetlusele vajalikku selgust rolli ja vastutuse osas, mis on Bollorél, kes selle menetluse tulemusel võib olla kohustatud kandma vastutust selle rikkumise eest.

128. Neljandaks leian ma, et kohtu kontroll peab olema seda enam range, et komisjon pani kaitseõiguste rikkumise toime peaaegu repressiivset laadi menetluses, mis võib kuuluda EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuete kohaldamisalasse.

129. Meenutagem, et sellest sättest tuleneb, et „[i]gaühel on oma tsiviilõiguste ja –kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis”.(49)

130. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei nõua Euroopa Inimõiguste Kohus, et kõik nendes kahes menetlusliigis osalevad asutused vastaksid kõigile EIÕK artikli 6 nõuetele. Kui otsuse võtab vastu haldusasutus, kes ei paku kõiki kohtumenetluse tagatisi, peab hiljem olema võimalik selle otsuse üle kontrolli teostada täielikku pädevust omaval kohtuasutusel, kes vastab EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuetele.(50)

131. EIÕK artikli 6 kohaldamine EÜ artikli 81 rakendamise menetlusele on tekitanud arvukaid küsimusi, eelkõige kuna komisjoni ei saa kvalifitseerida selle sätte tähenduses „kohtuks”(51) ja kuna see menetlus ei kuulu ranges mõttes karistusõiguse valdkonda.

132. Siiski näib, et määruse nr 17 artiklis 15 sätestatud trahvid on oma laadilt ja suuruselt samastatavad kriminaalkaristusega (kuigi need on sõna ranges tähenduses halduskaristused) ning et võttes arvesse komisjoni uurimis-, kontrollimis- ja otsuse tegemise ülesandeid, on EÜ artikli 81 rakendamise menetlus oma laadilt peaaegu repressiivne. Euroopa Kohus tõi selle menetluse spetsiifilisuse sõnaselgelt esile 8. juuli 1999. aasta otsuses kohtuasjas Hüls vs. komisjon(52) ega jätnud sellega seoses viitamata EIÕK artikli 6 lõikega 2 tagatud süütuse presumptsiooni põhimõttele. Selles kohtuasjas märkis Euroopa Kohus, et „pidades silmas kõnealuste rikkumiste laadi ning nendega kaasnevate karistuste laadi ja rangust, on süütuse presumptsiooni põhimõte kohaldatav menetlustele, mis puudutavad ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisi ja mille tulemusel võidakse määrata trahve või karistusmakseid”.(53)

133. See kohtupraktika näib mulle täielikult ülekantav käesolevale kohtuasjale ning EÜ artikli 81 rakendamise menetlus peab seega samamoodi järgima ka EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõudeid. Lisaks on raske ette kujutada, kuidas süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine saaks kokku sobida kaitseõiguste rikkumisega.

134. See tähendab, et laadilt peaaegu repressiivses menetluses nagu see, mis on kõne all, kus komisjon täidab ettevõtjate suhtes uurimis-, kontrollimis- ja otsuse tegemise ülesandeid, peab ühenduste kohus teostama väga kaugeleulatuvat kohtulikku kontrolli selle üle, et komisjon järgib poolte menetluslikke õigusi. Ma leian teisisõnu, et kohus peab tegema kõik vajalikud järeldused, kui komisjon oma volituste teostamisel ei järgi EÜ artikli 81 rakendamise menetluses ettevõtjatele antud põhiõigusi.

135. Käesolevas kohtuasjas piirab aga Esimese Astme Kohtu lähenemisviis kontrolli, mida minu hinnangul peab kohus EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses komisjoni otsuste üle teostama. See lähenemisviis võib minu meelest osutuda ohtlikuks. Niisugusel juhul nagu käesolevas asjas tähendab see – kui leitakse, et komisjoni poolt ettevõtja õiguse olla ära kuulatud rikkumine ei muuda otsust õigusvastaseks ja kui see ettevõtja peab igal juhul vastutama teise isiku toime pandud rikkumise eest –, et komisjon võib karistamatult olulisi menetlusnorme rikkuda.

136. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades leian ma, et Esimese Astme Kohus pani Bolloré kaitseõiguste rikkumisele hinnangu andmisel toime õigusnormi rikkumise, kuna ta ei tühistanud vaidlusaluse otsuse ühtegi osa, milles pannakse sellele ettevõtjale otseselt ja isiklikult süüks rikkumise toimepanemist. Minu hinnangul oleks Esimese Astme Kohus pidanud tegema vajaliku järelduse ehk tühistama vaidlusaluse otsuse osas, mis põhines etteheitel, et Bolloré osales rikkumises isiklikult ja otseselt.

137. Ma teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada Bolloré esitatud esimene väide põhjendatuks.

138. Lõppmärkusena soovin ma üksnes mainida, et on ilmne, et kui vastuväiteteatises on nii oluline puudujääk, saab komisjon selle heastada ainult täiendava vastuväiteteatise vastuvõtmisega, võimaldades pooltel sellega tutvuda ja eelneva haldusmenetluse käigus reageerida.

B.      Divipa esitatud teine väide, et Esimese Astme Kohtu menetlus oli väidetavalt liiga pikk

1.      Poolte argumendid

139. Divipa meenutab, et õigus sellele, et menetlus viiakse läbi mõistliku aja jooksul, kehtib konkurentsi valdkonnas nii haldus- kui kohtumenetluse puhul, ning viitab selles suhtes eespool viidatud kohtuotsusele Baustalgewebe vs. komisjon. Seda õigust rikuti, kuna menetlus Esimese Astme Kohtus toimus viis aastat alates hagi esitamisest kuni vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamiseni.

140. Komisjon leiab, et kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ei ole menetluse kestus ülemäära pikk. Igal juhul märgib komisjon, et selline menetlusnormide rikkumine, nagu talle ette heidetakse, ei saa – isegi kui eeldada, et see on tõendatud – kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tervikuna tühistamist.

2.      Hinnang

141. Nagu ma märkisin, kohaldatakse ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, ning eelkõige õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, kohtuliku kontrolli raames, mida teostatakse EÜ artikli 81 rikkumise eest ettevõtjale karistust määrava komisjoni otsuse suhtes.

142. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel on Euroopa Kohus kasutanud Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamisel välja töötatud kriteeriume. Nii leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, et menetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata vastavalt iga kohtuasja konkreetsetele asjaoludele ning eelkõige vaidluse olulisusele huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusele ning hageja ja pädevate ametivõimude käitumisele.(54)

143. Selles osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et nende kriteeriumide loetelu ei ole ammendav ja et kestuse mõistlikkuse hindamine ei nõua kohtuasja asjaolude süstemaatilist uurimist iga asjaolu valguses, kui menetluse kestus tundub olevat põhjendatud ka juba ühe asjaolu valguses. Nii leidis Euroopa Kohus, et kohtuasja keerukus võib õigustada kestust, mis esmapilgul tundub liiga pikk.(55)

144. Käesolevas kohtuasjas algas Esimese Astme Kohtu menetlus 18. aprillil 2002, mil Divipa esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise hagi, ning lõppes 26. aprillil 2007, kui kuulutati vaidlustatud kohtuotsus. Esimese Astme Kohtu menetlus kestis seega viis aastat.

145. Kuigi niisugune kestus võib näida märkimisväärne, leian ma siiski, et see võib olla õigustatud kohtuasja erilist keerukust silmas pidades.

146. Peaaegu kõigile vaidlusaluse otsuse aluseks olnud faktidele vaieldi esimeses kohtuastmes vastu ning neid tuli kontrollida. Hinnata tuli nende olemasolevate avalduste ja dokumentide tõenduslikku väärtust, mis puudutasid eelkõige erinevaid koosolekuid, mis toimusid siseriiklikel ja Euroopa turgudel. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 40–63 ja 109–117, pidi Esimese Astme Kohus lahendama erinevaid vaidlustusi, mis puudutasid haldusmenetluse dokumentidega tutvumist ja nende dokumentide kasutatavust. Peale selle eeldasid menetlustoimingud, mille Esimese Astme Kohus menetluse ettevalmistamisel määras, ning eelkõige pooltele esitatud mitmesugused kirjalikud küsimused toimikute või vähemalt nende teatud osade eelnevat analüüsimist.

147. Meenutagem samuti, et vaidlusaluse otsuse peale esitasid hagi üheksa ettevõtjat neljas menetluskeeles. Vaidlustatud kohtuotsus tehti samal päeval kui kaheksa teist kohtuotsust selle otsuse peale esitatud hagide kohta.

148. Nende kaalutluste põhjal leian ma, et vaidlustatud kohtuotsuseni viinud menetluse kestus on seletatav eelkõige nende ettevõtjate arvuga, kes etteheidetavas kartellikokkuleppes osalesid ja kõnealuse otsuse peale hagi esitasid, mis tingis vajaduse neid erinevaid hagisid paralleelselt analüüsida, toimiku põhjaliku uurimisega Esimese Astme Kohtu poolt ja keeleliste piirangutega, mis tulenevad kohtu menetlusnormidest.

149. Neid asjaolusid silmas pidades olen ma arvamusel, et Esimese Astme Kohtu menetluse kestus on põhjendatud kohtuasja erilise keerukuse tõttu.

150. Teen sellest tulenevalt Euroopa Kohtule ettepaneku lükata põhjendamatuse tõttu tagasi Divipa esitatud väide, et on rikutud menetluse mõistliku kestuse põhimõtet.

IX.    Väited, et on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, mis puudutavad apellantide osalemist rikkumises ja rikkumise kestust

151. Apellandid heidavad Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et ta moonutas tõendeid, millele ta tugines, kui ta hindas EÜ artikli 81 alusel apellantide osalemist rikkumises ja selle kestust.

152. Enne nende väidete vastuvõetavuse ja põhjendatuse hindamist soovin ma lühidalt meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb EÜ artikli 81 rikkumise kohta tõendite esitamist.

153. Vastavalt ühenduste kohtu seisukohale peab komisjon tõendama tema tuvastatavaid rikkumisi ning esitama tõendid selle kohta, et esinevad nende rikkumiste koosseisu tunnused.(56) Nii peab komisjon esitama täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saaks kindlalt veenduda, et rikkumine on toime pandud. Ühenduste kohus ei nõua siiski, et komisjoni esitatud kõik tõendid vastaksid neile kriteeriumidele rikkumise kõigi tunnuste osas. Kohtu hinnangul piisab sellest, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab igakülgselt hinnatuna neile kriteeriumidele.(57) Lisaks, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 meenutas, tuleb tõendeid kartellis osalemise kohta hinnata kogumis, arvestades kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid.

154. Konkurentsiasjades tõendite kogumisele on iseloomulikud erilised probleemid, mille Euroopa Kohus võttis kokku eespool viidatud kohtuotsuses Aalborg Portland jt vs. komisjon. Teod, mida konkurentsivastane tegevus hõlmab, pannakse toime salaja, koosolekud toimuvad salaja, üldjuhul kolmandas riigis ning selle tegevusega seotud dokumendid on hajutatud ja nende arv on vähendatud miinimumini. Lisaks tuleb enamikul juhtudel järeldada konkurentsivastase tegevuse toimumist teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis kogumis käsitletuna võivad muu loogilise seletuse puudumisel tõendada konkurentsieeskirjade rikkumist.(58)

155. Sellele on vaja lisada piirangud, mida komisjon uurimisel oma pädevuse teostamisel peab järgima. Ma pean silmas neid, mis tulenevad asjaomaste ettevõtjate õigusest mitte anda tunnistusi iseenda vastu(59), või ka neid, mis tulenevad asjaolust, et komisjon ei saanud määruse nr 17 alusel küsitleda isikuid selleks, et saada uurimise jaoks asjakohast teavet.

156. Sellest tulenevalt mängivad EÜ artikli 81 rakendamise menetluses tõendite esitamisel keskset rolli kirjalikud dokumendid, kui keeruline nende kogumine praktikas ka ei oleks.

157. Käesolevas kohtuasjas vaidlustavad Koehler, Bolloré ja Divipa teatud selliste faktide ja dokumentide tõendusliku väärtuse, mille põhjal Esimese Astme Kohus järeldas, et nad osalesid salajastel koosolekutel siseriiklikel turgudel ja Euroopa turul, ning mille põhjal kohus hindas osalemise kestust.

158. Vastavalt käesoleva ettepaneku punktides 56–58 esile toodud põhimõtetele lükkan ma vastuvõetamatuse tõttu tagasi Divipa argumendid, mille eesmärk on pelgalt see, et Euroopa Kohus hindaks fakte uuesti. Ma analüüsin seevastu apellantide argumente, millega nad tõepoolest väidavad, et Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud.

159. Selleks meenutan ma, et apellandid peavad selgelt esile tooma tõendid, mida Esimese Astme Kohus on moonutanud, ning tõendama analüüsimisel tehtud vigu, mis viisid Esimese Astme Kohtu oma hinnangu andmisel sellise moonutamiseni. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab niisugune moonutamine olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et Euroopa Kohtul oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda või uusi tõendeid kasutada.

160. Oma hinnangu andmisel pean ma seega arvesse võtma neid asjaolusid ja eelkõige erilisi raskusi, mida tekitab tõendite esitamine EÜ artikli 81 rakendamise menetluses.

A.      Esimene väide, et on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, mis puudutavad Divipa osalemist rikkumises

161. Divipa heidab oma apellatsioonkaebuses Esimese Astme Kohtule ette, et ta moonutas talle esitatud tõendeid, kui ta kinnitas, et Divipa osales esiteks 5. märtsi 1992. aasta koosolekul, teiseks 19. oktoobri 1994. aasta koosolekul ja kolmandaks kartellis Euroopa turul. Divipa viitab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 156–171, 192–197, 205–207 ja 216.

1.      Esimene osa, mis käsitleb nende tõendite moonutamist, mis puudutavad Divipa osalemist 5. märtsi 1992. aasta koosolekul

a)      Poolte argumendid

162. Divipa väidab eelkõige, et Esimese Astme Kohus moonutas Sappi töötaja 9. märtsi 1992. aasta märkmete sisu, kuna ta ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuses arvesse ega maininud nende märkmete ühte osa, milles oli märgitud, et Sappi sai Divipa hindadest teada oma klientide vahendusel, mitte otse Divipalt. Viimase sõnul ei ole loogiline, et ettevõtja, kes väidetavalt osales kartelli koosolekul, kus arutati hindade küsimust, ei esita ise otse sellel koosolekul teavet oma hindade kohta.

163. Komisjon lükkab selle argumendi tagasi eelkõige põhjendusel, et iga dokumenti tuleb kaaluda koos muude toimikumaterjalidega. Ta märgib lisaks, et Divipa ei sea kahtluse alla AWA ja Sappi avalduste tõenduslikku väärtust ega neile Esimese Astme Kohtu poolt antud tõlgendust.

b)      Hinnang

164. Ma leian, et Divipa esitatud kriitika Esimese Astme Kohtu analüüsi kohta ei ole põhjendatud.

165. Divipa ei tõenda, kuidas Esimese Astme Kohus moonutas Sappi töötaja märkmeid, kui ta jättis mainimata, et teave Divipa hindade kohta pärines klientide edastatud andmetest. Ma ei mõista, kuidas see mainimata jätmine tähendab, et Esimese Astme Kohus tegi Divipa 5. märtsi 1992. aasta koosolekul osalemise puhul tõlgendamisvea. See ei sea pealegi kahtluse alla kõnealuste märkuste tõenduslikku väärtust.

166. Igal juhul võimaldati Divipal tutvuda kõnealuste märkuste sisuga ja võtta selle suhtes seisukoht, kuna nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 162, olid Sappi avaldused vastuväiteteatisele lisatud ja need edastati Esimese Astme Kohtule, mistõttu oli Divipal neile juurdepääs.

167. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

2.      Teine osa, mis käsitleb nende tõendite moonutamist, mis puudutavad Divipa osalemist 19. oktoobri 1994. aasta koosolekul

a)      Poolte argumendid

168. Divipa väidab, et Mougeot’ avaldused, mida Esimese Astme Kohus kasutas selleks, et põhjendada Divipa väidetavat osalemist 19. oktoobri 1994. aasta koosolekul, on tehtud pärast faktiliste asjaolude asetleidmist ja koostööteatise kohaldamise eesmärgil.

169. Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, kui ta tugines peamiselt oma praktikale, et heita Divipale ette osalemist kõnealusel koosolekul, ning see kujutab endast õiglase kohtumenetluse põhimõtte ilmset rikkumist ja vaieldamatut viga faktide kvalifitseerimisel.

170. Komisjon lükkab selle argumendi tagasi.

b)      Hinnang

171. Ma leian, et Divipa argumendid Mougeot’ avalduste kohta tuleb samuti tagasi lükata.

172. Esimese Astme Kohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 sõnaselgelt asjaolu, et need avaldused olid tehtud pärast faktiliste asjaolude asetleidmist ja koostööteatise kohaldamise eesmärgil. Seega ei saa kohtule ette heita, et ta ei võtnud seda asjaolu arvesse. Nagu Esimese Astme Kohus märgib, ei puudu nendel avaldustel siiski tõenduslik väärtus, kuna need on avalduse tegija huvide vastased ning seetõttu tuleb neid üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks.

173. Lisaks tõdes Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168, et Mougeot’ avaldused kattuvad mitmes punktis Sappi ja AWA avaldustega. Viimane esitas vastuses vastuväiteteatisele nimekirja Hispaania turul toimunud koosolekutest, mille hulka kuulus 19. oktoobri 1994. aasta koosolek.

174. Nagu komisjon märgib, ei saa Esimese Astme Kohtule igal juhul ette heita seda, et ta tõlgendas Mougeot’ avaldusi valesti.

175. Sellest tulenevalt olen seisukohal, et teise osa võib samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.      Kolmas osa, mis käsitleb nende tõendite moonutamist, mis puudutavad Divipa osalemist kartellis Euroopa turul

a)      Poolte argumendid

176. Divipa väidab, et Esimese Astme Kohus moonutas teatud tõendeid. Ta rõhutab, et ta ei ole tootja, ta tegeles müügiga ainult siseriiklikul turul, ta oli ainus mittetootjast ettevõtja, kellele heidetakse ette väidetavat osalemist teatud koosolekutel siseriiklikul turul ning ta ei kuulu ühtegi isekopeeruva paberi Euroopa suurtootjate turustusvõrku Hispaanias. Ükski dokument ei tõenda, et koosolekutel, kus teda eeldatakse olevat osalenud, viidati ulatuslikuma salajase koostöö kava olemasolule.

177. Komisjon lükkab ka selle argumendi tagasi. Ta märgib eelkõige, et Divipa ei täpsusta, millistes Esimese Astme Kohtu argumentides on fakte moonutatud.

b)      Hinnang

178. Ma olen arvamusel, et Euroopa Kohus peaks need argumendid tunnistama vastuvõetamatuks.

179. Mis puudutab esiteks argumenti, et moonutatud on „teatud tõendeid”, siis tõdeme apellatsioonkaebuse lugemisel, et Divipa ei osuta tõenditele, mida Esimese Astme Kohus olevat moonutanud.

180. Mis puudutab teiseks argumenti, et Esimese Astme Kohus jättis arvesse võtmata teatud tõendid, mis puudutavad tema tootja staatust, siis meenutagem, et üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuses on hinnata talle esitatud tõenditele omistatavat väärtust. Minu hinnangul ei ole kõnealune argument seega vastuvõetav. Igal juhul ei ole nimetatud argument minu hinnangul põhjendatud, kuna vastupidi Divipa väidetule hindas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses, eelkõige punktides 203, 605 ja 628 korduvalt Divipa turustaja staatusele omistatavat väärtust.

181. Neil asjaoludel olen ma seisukohal, et kolmas osa on vastuvõetamatu.

182. Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades leian ma, et Esimese Astme Kohus ei moonutanud mingil viisil tõendeid, millele ta tugines, kui ta tuvastas Divipa osalemise asjaomases kokkuleppes ja selle rakendusmeetmetes.

183. Sellest tulenevalt teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

B.      Teine väide, et on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid, rikkus oma põhjendamiskohustust ning rikkus Koehleri kaitseõigusi viimase poolt toimepandud rikkumise kestuse osas

184. Koehler vaidlustab sisuliselt Esimese Astme Kohtu analüüsi Koehleri kartellis osalemise kohta 1993. aasta septembrile või oktoobrile eelnenud perioodil. Ta väidab, et Esimese Astme Kohus uuris tõendeid ebapiisavalt ja tegi nendest valed järeldused salajaste koosolekute süsteemi kohta esiteks AEMCP (Association of European Manufacturers of Carbonless Paper), isekopeeruva paberi Euroopa tootjate ühingu raames enne septembrit või oktoobrit 1993 (esimene osa) ning teiseks siseriiklikul või piirkondlikul tasandil enne seda perioodi (teine osa).

1.      Väite esimene osa, mis käsitleb nende tõendite moonutamist, mis puudutavad Koehleri osalemist AEMCP raames Euroopa tasandil enne septembrit või oktoobrit 1993 toimunud koosolekutel

a)      Poolte argumendid

185. Koehleri sõnul tugines komisjon kolme liiki tõenditele, see tähendab Mougeot’ avaldustele, Sappi töötaja kui tunnistaja ütlustele ning tõenditele kartelli siseriiklike või piirkondlike koosolekute korraldamise kohta.

186. Koehler märgib aga kõigepealt, et Mougeot’ 14. aprilli 1999. aasta kiri ei sisalda mingit ülestunnistust kartelli koosolekute kohta 1993. aasta oktoobrile eelnenud ajavahemikul. Pealegi leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 279, et ei ole tõendatud, et salajasi hinnakokkuleppeid sõlmiti alates jaanuarist 1992, seega enne oktoobrit 1993. Esimese Astme Kohtu arutluskäik, mis puudutab enne oktoobrit 1993 AEMCP ametlikel koosolekutel sõlmitud väidetavaid hinnakokkuleppeid, on ebapiisav ja sisaldab vastandlikke põhjendusi, mis kujutavad endast õigusnormide rikkumist. Esimese Astme Kohus ei järginud ka süütuse presumptsiooni, kui ta püüdis Mougeot’ avaldustes näha ülestunnistust rikkumise kohta 1993. aasta oktoobrile eelnenud ajavahemikul.

187. Koehler väidab seejärel, et Sappi töötaja ütlused ei täpsusta, millisel ajavahemikul kartelli koosolekud toimusid. Esimese Astme Kohus ei saanud õigustatult järeldada, et kuna see töötaja ei esitanud „vastupidist teavet”, soovis ta kaudselt kinnitada, et rikkumine algas enne septembrit 1993. Seega moonutas kohus selle töötaja ütluste sisu. See on vastuolus õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud EIÕK artikli 6 lõikes 1 ning 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artikli 47 teises lõigus.

188. Lõpuks leiab Koehler, et süüdistajapoolse kahetseva tunnistaja ütlusi saab uskuda üksnes juhul, kui neid kinnitavad muud tõendid. Käesolevas asjas ei ole aga ühtegi muud tõendit, mis neid ütlusi kinnitaks.

189. Komisjoni hinnangul ei ole see osa vastuvõetav, kuna Koehler soovib tegelikult, et fakte hinnataks uuesti.

b)      Hinnang

190. Koehleri kriitika Mougeot’ ja Sappi töötaja avalduste asjakohasuse kohta ei näi olevat põhjendatud.

191. Koehlerile tundub olevat teadmata asjaolu, et Esimese Astme Kohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 261–310 kaudsete tõendite kogumile salajaste koosolekute kohta, mis toimusid enne septembrit või oktoobrit 1993. Kuigi Mougeot’ 14. aprilli 1999. aasta kiri on tõepoolest komisjoni sellekohase tõendamise keskne element, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 262 seda tunnistab, on samuti tõsi, et selles kirjas sisalduvaid avaldusi tuleb lugeda ja mõista selliste muude tõendite kontekstis, mida Esimese Astme Kohus uuris, eelkõige Sappi töötaja ja AWA ütluste kontekstis. Lisaks, nagu Esimese Astme Kohus märkis oma otsuse punktis 264, on kõneluse kirja tähendus tõepoolest eriti selge ning selle sisule ei räägi vastu ükski tõend, mis võiks tekitada kahtlusi selle dokumendi tõendusliku väärtuse suhtes.

192. Sappi töötaja ütluste osas tundub mulle, et isegi kui nendes ei ole täpsustatud perioodi, mil toimusid kõnealused salajased koosolekud, võimaldasid need Esimese Astme Kohtul kõiki tõendeid silmas pidades järeldada, et nende koosolekute toimumine võis alata veebruaris 1993, see tähendab ajal, mil kõnealune töötaja tööle võeti.

193. Lõpuks soovin ma märkida, et vastupidi Koehleri väidetule ei võimalda asjaolu, et ei ole tõendatud, et salajased hinnakokkulepped sõlmiti alates jaanuarist 1992, mingil viisil järeldada, et nende kokkulepete üle ei peetud läbirääkimisi oktoobris 1993.

194. Neid asjaolusid arvesse võttes leian ma, et Koehleri esitatud kriitika ei võimalda järeldada, et Esimese Astme Kohus ilmselgelt moonutas neid tõendeid. Ma leian, et seega ei ole vaja analüüsida muid etteheiteid selle kohta, et on rikutud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

195. Neil asjaoludel teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

2.      Väite teine osa, mis käsitleb nende tõendite moonutamist, mis puudutavad Koehleri osalemist salajastel koosolekutel Hispaania turul enne oktoobrit 1993

a)      Poolte argumendid

196. Koehleri sõnul moonutas Esimese Astme Kohus tõendeid, mis väidetavalt tõendavad tema osalemist salajastel koosolekutel Hispaania turul enne oktoobrit 1993.

197. Mis puudutab 17. veebruari 1992. aasta koosolekut, kus käsitleti Hispaania turgu, siis ei oleks Esimese Astme Kohus pidanud järeldama, et Koehler osales sellel koosolekul, kuna Sappi töötaja viitas oma 17. veebruari 1992. aasta märkmetes üksnes „huvitatud isikute” koosolekule, neid pooli konkreetselt nimetamata. Esimese Astme Kohus ei selgita täpselt, miks Koehlerit peeti kokkuleppes osalenuks.

198. Mis puudutab 16. juuli 1992. aasta koosolekut, kus käsitleti Hispaania turgu, siis vastupidi sellele, mida leidis Esimese Astme Kohus, ei ole ilmnenud, et Koehler seal osales, eelkõige kuna AWA ei tunnistanud sõnaselgelt Koehleri osalemist.

199. Komisjon leiab, et Koehler ei too esile tõendite moonutamist, vaid soovib kahtluse alla seada hinnangut, mille Esimese Astme Kohus andis faktidele. Väide on seega vastuvõetamatu.

b)      Hinnang

200. Mis puudutab Koehleri esimest argumenti tema osalemise kohta 17. veebruari 1992. aasta koosolekul, siis leian ma, et see ei ole vastuvõetav.

201. Mulle tundub, et Esimese Astme Kohtu analüüs, mis sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse punktis 321 ja mille kohaselt komisjonil oli õigus tuvastada, et Koehler kuulub „huvitatud isikute” hulka, kellele on viidatud Sappi töötaja märkmetes, kujutab endast faktidele antud hinnangut, mida – nagu ma mainisin – ei saa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollida.

202. Igal juhul, isegi kui Euroopa Kohus peaks selle etteheite vastuvõetavaks tunnistama, leian ma, et etteheide ei ole põhjendatud. Nagu selgelt nähtub kõnealuse kohtuotsuse punktidest 169 ja 321, tõlgendas Esimese Astme Kohus seda teavet muu teabe kontekstis, mida kõnealune töötaja oma märkmetes andis. Nendes märkmetes kirjeldab töötaja oma hierarhilisele ülemusele olukorda, milles on ettevõtja ebakindluse tõttu, mida tekitab Koehleri ja Sarriopapel y Celulosa SA (edaspidi „Sarrió”) käitumine. Ta märgib selle kohta, et „huvitatud isikute koosolek” toimus samal päeval. Sellest tulenevalt ja pidades silmas töötaja poolt märkmetes kasutatud sõnastust, leian ma, et Esimese Astme Kohus võis tõepoolest järeldada, et Koehler osales sellel koosolekul, ning teha seda kõnealust dokumenti ilmselgelt moonutamata. Lisaks ei arva ma, et Esimese Astme Kohus oli kohustatud rohkem täpsustama põhjuseid, miks Koehlerit peeti selles kokkuleppes osalenuks.

203. Mis puudutab Koehleri teist argumenti tema osalemise kohta 16. juuli 1992. aasta koosolekul, siis leian ma, et see tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

204. Nagu selgelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 332, rajas Esimese Astme Kohus oma hinnangu Koehleri osalemise kohta sellel koosolekul eelkõige M. B. G.(60) avaldustele ning Esimese Astme Kohus viitas AWA üldistele märkustele üksnes nende avalduste kinnitamiseks. Koehler aga ei sea kahtluse alla M. B. G. avalduste tõenduslikku väärtust.

205. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata teine osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi.

3.      Kolmas osa, mis käsitleb tõendite ja põhjenduste puudumist Koehleri osalemise kohta 1992. ja 1993. aasta kevadistel koosolekutel Pariisis

a)      Poolte argumendid

206. Selle osa toetuseks kritiseerib Koehler vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 ja sellele järgnevates punktides esitatud Esimese Astme Kohtu analüüsi tema osalemise kohta kahel koosolekul, mis peeti 1992. ja 1993. aasta kevadel seoses Prantsuse turuga. Koehler väidab, et puuduvad igasugused tõendid, et mõni tema töötajatest oleks läinud Pariisi, et osaleda kartelli koosolekul 1993. aasta kevadel. Esimese Astme Kohtu sellekohane arutluskäik on nii ähmane, et see ei saa täita põhjendamiskohustust. Igal juhul ei ole Esimese Astme Kohus tuvastanud, et Koehler osales 1992. aasta kevadel Prantsuse turgu käsitleval koosolekul.

b)      Hinnang

207. Ma leian, et see osa tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Koehleri etteheited puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse täiendavaid põhjendusi, nagu nähtub selgelt selle kohtuotsuse punktist 320.

4.      Neljas osa, mis käsitleb Koehleri kaitseõiguste rikkumist seeläbi, et dokument jäeti edastamata

a)      Poolte argumendid

208. Koehler heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane kasutas oma hinnangus dokumenti, mida temale ei olnud edastatud, nimelt AWA 30. aprilli 1999. aasta vastust komisjoni informatsiooninõudele. Selle dokumendi abil tõendas Esimese Astme Kohus Koehleri osalemist salajasel koosolekul, nimelt Hispaania turgu puudutaval 5. märtsi 1992. aasta koosolekul.

b)      Hinnang

209. Ma leian, et see osa tuleb vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 56 meenutatud põhimõtetele vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

210. See osa on vaid selle väite sõnasõnaline kordamine, mille Koehler esitas juba Esimese Astme Kohtus(61), ning selles puudub igasugune viide õigusnormi rikkumisele.

211. Selles osas märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59(62) leidis Esimese Astme Kohus, et Koehler ei ole tõendanud, et ta palus sõnaselgelt komisjonil esitada talle tõendid, mis ei asu uurimistoimikus. Lisaks tõdes ta, et Koehler möönis kohtuistungil, et ta ei taotlenud tutvumist nende dokumentidega. Esimese Astme Kohus luges seega Koehleri selle etteheite vastuvõetamatuks.

212. Eespool toodut kogumis arvestades olen ma seega arvamusel, et Koehleri esitatud väide tuleb osaliselt tulemusetuse, osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.      Kolmas väide, et on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Esimese Astme Kohus moonutas tõendeid ja põhjendas vaidlustatud kohtuotsust puudulikult Bolloré toime pandud rikkumise kestuse osas

213. Kolmanda väite raames heidab Bolloré Esimese Astme Kohtule ette, et viimane moonutas tõendeid, mis puudutavad esiteks Euroopa tasandil alates 1992. aasta jaanuarist kartellikokkuleppe olemasolu ning teiseks AEMCP ametlike koosolekute eset.

1.      Esimene osa, mis käsitleb AWA avalduste moonutamist ja põhjenduste vastuolulisust

a)      Poolte argumendid

214. Esimese osa toetuseks esitab Bolloré neli etteheidet.

215. Esiteks märgib Bolloré, et oma avaldustes välistas AWA kõik AEMCP ametlikud koosolekud oma vastusest komisjoni informatsiooninõudele. Tingiva kõneviisi kasutamiseks vaidlustatud kohtuotsuses ei olnud seega alust. AWA avalduste moonutamine Esimese Astme Kohtu poolt on seega ilmne.

216. Teiseks leiab Bolloré, et kuna Esimese Astme Kohtu enda sõnul tuleb põhjendatud kahtlust tõlgendada hagejate kasuks, on hämmastav, et AWA selgitused võivad siiski kujutada endast „olulist” märki kartellikokkuleppe olemasolu kohta Euroopa tasandil alates 1992. aasta algusest.

217. Kolmandaks väidab Bolloré, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Kui Esimese Astme Kohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275, et AWA avaldustest ei saa järeldada, et kõnealune AEMCP koosolek oleks toimunud salajase hinnakokkuleppe huvides, leidis kohus samas, et AWA avaldused on oluline märk kartellikokkuleppe olemasolu kohta Euroopa tasandil alates 1992. aasta algusest.

218. Neljandaks heidab Bolloré Esimese Astme Kohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 püüdis kohus ühte patta panna siseriiklikud ja piirkondlikud koosolekud ning ajavahemikus 1992–1995 korraldatud AEMCP Euroopa koosolekud, märkides üksnes, et Zürich oli AWA avaldustes loetletud linnade nimekirjas.

b)      Hinnang

219. Esimene etteheide tuleb ilmselgelt tagasi lükata põhjendamatuse tõttu, kuna tingiva kõneviisi kasutamist Esimese Astme Kohtu poolt ei saa lugeda viimase poolt AWA avalduste ilmselgelt valeks hindamiseks.

220. Teine etteheide tuleb minu arvates tagasi lükata vastuvõetamatuse tõttu. Vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 57 esitatud põhimõtetele on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust, välja arvatud juhul, kui apellant väidab, et Esimese Astme Kohus on seda tõendit moonutanud. Lugedes käesoleval juhul selle avalduse „oluliseks märgiks”, hindas Esimese Astme Kohus pelgalt väärtust, mis tuleb tema arvates anda AWA avaldustele, ning Bolloré ei ole tõendanud, miks peaks see hinnang olema ilmselgelt vale.

221. Põhjenduste vastuolulisust puudutav kolmas etteheide ei ole minu arvates põhjendatud. Kuigi AWA avaldused iseenesest ei võimaldanud tõendada 23. jaanuari 1992. aasta AEMCP koosolekuga taotletud eesmärki, on siiski tõsi, et avaldused võisid tõepoolest olla märk sellest. Nagu ma juba märkisin, ei saa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollida asjaolu, et Esimese Astme Kohus luges selle märgi „oluliseks”.

222. Neljas väide tuleb ilmselgelt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 274 lugemisel ilmneb, et Esimese Astme Kohus ei ole „ühte patta pannud” siseriiklikke koosolekuid ja Euroopa koosolekuid, märkides, et Zürich oli vaidlustatud otsuse I lisa tabelis A loetletud linnade nimekirjas. Esimese Astme Kohus tõdes pelgalt seda asjaolu, mida Bolloré oma apellatsioonkaebuses kahtluse alla ei sea.

223. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmanda väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

2.      Teine osa, mis käsitleb nende tõendite moonutamist, mis puudutavad AEMCP 23. jaanuari 1992. aasta ametliku koosoleku väidetavalt konkurentsivastast eesmärki

a)      Poolte argumendid

224. Teise osa toetuseks esitab Bolloré kolm etteheidet.

225. Esiteks heidab Bolloré Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295 ja 304 viidanud asjaoludele, mis võimaldasid tal jõuda järeldusele, et Euroopa tasandil hinna tõstmise kokkulepped sõlmiti alates 1992. aasta jaanuarist.

226. Teiseks leiab Bolloré nimelt, et Esimese Astme Kohus ei täpsusta kuskil, kes on need ettevõtjad, kes tunnistasid üles oma osalemise Euroopa kartellikokkuleppes alates 1992. aasta jaanuarist. Mitte ühestki Mougeot’, Sappi ega AWA avaldusest – välja arvatud juhul, kui avaldust moonutatakse – ei ilmne, et salajased koosolekud leidsid aset Euroopa tasandil alates 1992. aasta jaanuarist.

227. Kolmandaks ei selgu ühestki asjaolust, et Copigraph osales salajastel koosolekutel, mida peeti Hispaanias alates 1992. aasta veebruarist. Esimese Astme Kohtul õnnestus tõenditele viitamata ning tõendeid moonutades panna ühte patta AEMCP Euroopa koosolekud siseriiklike või piirkondlike koosolekutega.

228. Komisjon leiab, et väide on kahe esimese osa puhul vastuvõetamatu, kuna sellega püütakse kahtluse alla seada Esimese Astme Kohtu hinnangut faktidele.

b)      Hinnang

229. Kahe esimese etteheite puhul olen ma seisukohal, et need ei ole põhjendatud. Väidetavad puudused, mis on Esimese Astme Kohtu põhjendusel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295, 304 ja 308, on selgitatavad asjaoluga, et Esimese Astme Kohus viitab asjaoludele, mis olid juba välja toodud ning mida oli kirjeldatud tema analüüsis enne 1993. aasta septembrit või oktoobrit korraldatud AEMCP ametlike koosolekute kohta.

230. Nii viitavad „asjaolud”, millele Esimese Astme Kohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295 ja 304, asjaoludele, mille kohus selle otsuse punktides 261–280 välja tõi. Lisaks on „ettevõtjateks”, kes andsid tunnistusi ning kellele viitas Esimese Astme Kohus selle otsuse punktis 308, minu arvates need isikud, keda mainiti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 272–279, nimelt AWA ja Sappi.

231. Kolmanda etteheite osas teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lugeda see tulemusetuks, kuna see viitab vaidlustatud kohtuotsuse täiendavatele põhjendustele.

232. Neil asjaoludel olen ma seisukohal, et kolmanda väite teine osa tuleb osaliselt tulemusetuse ning osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

233. Kõiki neid asjaolusid arvestades leian ma, et Bolloré esitatud kolmas väide on osaliselt tulemusetu, osaliselt vastuvõetamatu ning osaliselt põhjendamatu.

X.      Väited, et on rikutud määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, kuna Esimese Astme Kohus hindas valesti trahvi suurust

234. Jättes kõrvale nende vastava olukorraga seotud erisused, heidavad Koehler ja Divipa sisuliselt Esimese Astme Kohtule ette, et viimane hindas valesti neile komisjoni poolt määratud trahvi suurust, jättes täielikult arvesse võtmata võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte.

235. Vaidlusaluses otsuses kvalifitseeris komisjon apellantide toime pandud rikkumise väga raskeks. Arvestades kõnealuste ettevõtjate suuruse erinevust, kohtles komisjon ettevõtjaid erinevalt ning liigitas nad viide kategooriasse. Selleks tugines komisjon nende käibele, mille nad said toote müügist EMP‑s, ning turuosadele isekopeeruva paberi sektoris. Koehleri osas leidis ta, et sellel turul keskmise suurusega ettevõtjana tuleb ta liigitada teise kategooriasse, nagu Mitsubishi HiTech Paper Bielefeld GmbH (edaspidi „MHTP”) ja Zanders Feinpapiere AG, nüüd M‑real Zanders GmbH (edaspidi „Zanders”). Divipa puhul leidis komisjon, et ta tuleb liigitada viiendasse kategooriasse, kuna Divipa sai oma käibe peamiselt ühes või mõnes EMP riigis.

236. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 486–497 ja 500–522 otsustas Esimese Astme Kohus, et komisjon hindas Koehlerile ja Divipale määratud trahvi summat kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega.

237. Käesolevate apellatsioonkaebuste raames piirdub Euroopa Kohtu analüüs küsimusega, kas Esimese Astme Kohus, kinnitades kriteeriumid, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuse artiklis 3 Koehlerile ja Divipale määratud trahvide arvutamisel, ning kontrollides nende kriteeriumide kohaldamist, tegi ilmse vea või rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, mida tuleb trahvide kindlaksmääramisel arvestada.

A.      Koehleri esitatud väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

1.      Koehleri argumendid

238. Selle väite toetuseks võrdleb Koehler talle määratud trahvi trahviga, mis määrati Zandersile, MHTP‑le ja AWA‑le. Ta heidab Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et kohus ei kohelnud teda samamoodi nagu neid ettevõtjaid, liigitades ta nagu Zandersi ja MHTP teise kategooriasse, kuigi Koehleri ja nende ettevõtjate vahel olid olulised struktuurilised ja rahalised erinevused.

239. Esiteks heidab Koehler Esimese Astme Kohtule ette, et viimane luges trahvisumma hindamisel asjakohatuks asjaolu, et Koehler on pereettevõtja, kellel ei ole erinevalt börsil noteeritud ettevõtjatest juurdepääsu kapitaliturule.

240. Teiseks väidab ta, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides, et komisjon ei olnud kohustatud arvesse võtma selle kontserni käivet, kuhu kuulusid MHTP ja Zanders, samas kui ta seda tema juhul tegi.

241. Kolmandaks märgib Koehler, et teda karistati rangemalt kui AWA‑t, kuigi viimasel oli kartellis eestvedaja roll ning ta kuulus kontserni, nii et ta võis kasutada kogu selle kontserni rahalisi vahendeid.

2.      Hinnang

242. Ma leian, et Koehleri esitatud kriitika ei ole põhjendatud. Mulle näib nimelt, et Esimese Astme Kohus hindas nõuetekohaselt seda, kuidas komisjon teostas oma hindamispädevust võrdse kohtlemise põhimõtte nõuete seisukohalt.

243. Meenutagem, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi osas ulatuslik kaalutlusõigus.(63) Suunised, mis kehtestavad komisjoni metoodika selles valdkonnas, sisaldavad paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil võtta rikkumise raskuse hindamisel arvesse paljusid elemente määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 määratletud piirides.(64)

244. Nende elementide hulka, mis on nimetatud suuniste punktis 1 A, ei kuulu mitte üksnes need, mis on seotud rikkumise laadi, mõju ja geograafilise ulatusega, vaid ka elemendid, mis puudutavad ettevõtjate endi tunnuseid ning vajadust tagada hoiatav mõju.(65)

245. Kui rikkumine kvalifitseeritakse raskeks või väga raskeks ning kui rikkumises on osalenud palju ettevõtjaid, võimaldavad suunised komisjonil trahvi põhisummat kaaluda rikkumise raskuse alusel, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ning seega tegelikku mõju konkurentsile, seda eriti siis, kui asjaomased ettevõtjad on märkimisväärselt erineva suurusega.

246. Nagu on märgitud suuniste punktis 1 A, „võib sama tegevuse eest võrdse karistamise põhimõtte alusel sõltuvalt asjaoludest määrata asjaomastele ettevõtjatele erineva trahvisumma, ilma et see eristamine põhineks aritmeetilisel arvutusel”.

247. Kuigi need suunised ei ole õigusnorm, mida institutsioon peab järgima, leiab Euroopa Kohus siiski, et komisjon ei saa neist kõrvale kalduda, ilma et teda karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest, nagu võrdse kohtlemise põhimõte või ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõte.(66)

248. Nagu Esimese Astme Kohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 501, rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

249. Selle põhimõtte kohaldamine EÜ artikli 81 rakendamise menetluses juhtudel, kus rikkumises osales palju ettevõtjaid, on viinud laiaulatusliku kohtupraktikani.

250. Meenutagem, et seda liiki menetluses on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus asjaomastele ettevõtjatele määratava trahvi summa kindlaksmääramisel. Suunised võimaldavad komisjonil trahvi arvutamisel arvesse võtta paljusid elemente, et sel viisil ettevõtjate käitumise ja tunnuste alusel karistus individuaalselt kindlaks määrata, selleks et tagada igal üksikjuhul ühenduse konkurentsinormide täielik tõhusus.(67)

251. Nii kinnitab ühenduste kohus sõnaselgelt, et suunistes valitud meetodi rakendamisele ning määrusega nr 17 komisjonile antud pädevuse teostamisele on omane asjaomaste ettevõtjate „teatav eristatud kohtlemine”.(68)

252. Oma apellatsioonkaebuses leiab Koehler sisuliselt, et komisjoni poolt gruppidesse jagamine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna teda koheldi samamoodi kui teistsuguses olukorras olevaid ettevõtjaid, nagu Zanders või MHTP.

253. Gruppidesse jagamine võib tõepoolest rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna sellise meetodi rakendamise tagajärjeks on see, et määratakse kindla suurusega trahvi lähtesumma ning jäetakse tähelepanuta erinevused samasse gruppi kuuluvate ettevõtjate suuruse vahel.

254. Ühenduste kohus peab seda meetodit siiski lubatavaks, kui iga loodud kategooria läve kindlaksmääramine on ühetaoliselt ja objektiivselt õigustatud. Kohus leiab nimelt, et komisjon ei ole kohustatud tagama, et tema arvutuste tulemusel määratavad lõplikud trahvisummad väljendavad kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi erinevusi nende kogukäibe osas või nende käibe osas kõnealusel tooteturul.(69)

255. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 506–513 kontrollis Esimese Astme Kohus, kas komisjoni poolt kategooriatesse liigitamine oli tõepoolest ühetaoline ja objektiivselt õigustatud.

256. Esimese Astme Kohus märkis kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 506 ja 507, et kategooriatesse liigitamisel tugines komisjon antud juhul kahele kriteeriumile, nimelt EMP‑s toote müügist saadud käibele ning iga ettevõtja turuosale. Esimese Astme Kohus leidis, et nende kriteeriumide kasutamine oli täielikult õigustatud, kuna need võimaldasid tegelikult hinnata asjaomaste ettevõtjate suhtelist tähtsust turul, mida Koehler oma apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Lisaks, olles tuvastanud, et komisjoni kasutatud arvud on usaldusväärsed, tunnistas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 513 selle süsteemi ühetaoliseks ning Koehleri suhtes mittediskrimineerivaks.

257. See analüüs näib minu jaoks täiesti selge ning selle tegemise käigus ei ole rikutud õigusnormi.

258. Koehleri esimene argument ei ole minu arvates põhjendatud. Esimese Astme Kohus lükkas argumendi, et Koehleri puhul on tegemist pereettevõtjaga, tagasi põhjendusel, et kriteeriumid, mida komisjon võttis arvesse ettevõtjate kategooriatesse liigitamisel, tuginesid üksnes isekopeeruva paberi müügist saadud käibele ning asjaomaste ettevõtjate turuosadele. Need kriteeriumid, mille õigustatust ei ole Koehler oma hagis kahtluse alla seadnud, ei võimalda arvesse võtta asjaomaste ettevõtjate vahelisi struktuurilisi erinevusi. Järelikult – ja isegi kui Koehler on pereettevõtja – saab teda liigitada üksnes tema käibe alusel, mille ta sai isekopeeruva paberi müügist, mis – nagu seda märkis ka Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 495 – ei võimaldanud teda liigitada sektori väikeettevõtjate hulka.

259. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku ka Koehleri teine argument tagasi lükata. Ma leian, et on ilmne, et Esimese Astme Kohus ei saanud komisjonilt nõuda, et ta võtaks MHTP ja Zandersi kategooriatesse liigitamisel arvesse selle kontserni kogukäivet, kuhu nad kuuluvad, kuna nagu selgelt ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 478, ei leidnud komisjon piisavalt tõendeid, et omistada nende ettevõtjate rikkumine kõnealustele kontsernidele.

260. Viimaks kolmanda argumendi osas leian, et see on samuti alusetu. Nagu ma juba märkisin, võttis komisjon kategooriatesse liigitamisel arvesse üksnes ettevõtjate tähtsust kõnealusel turul, sõltumata nendevahelistest struktuurilistest erinevustest või nende erinevast käitumisest. Neil asjaoludel ei olnud selles staadiumis võimalik arvesse võtta asjaolu, et AWA oli kartellikokkuleppe peamine eestvedaja ning kuulus kontserni. See ei tähenda siiski, et selle meetodi tõttu määras komisjon trahvisumma kindlaks arvutuse alusel, mis põhines vaid ettevõtjate käibel, võtmata arvesse iga asjaomase ettevõtjaga seotud konkreetseid asjaolusid. Nagu seda märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 493, võttis komisjon hoiatamise eesmärgil trahvi suurendamise staadiumis arvesse Koehleri ja AWA suuruse erinevust ja erinevaid koguressursse. Lisaks, nagu ilmneb vaidlusaluse otsuse põhjendustest 418–424, võttis komisjon raskendavate asjaolude olemasolu hindamise staadiumis arvesse AWA rolli kihutajana.

261. Neid asjaolusid kogumis arvestades leian, et Esimese Astme Kohus võis õigesti järeldada, et komisjon ei ole Koehlerile määratud trahvisumma hindamise käigus rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

262. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata põhjendamatuse tõttu tagasi Koehleri esitatud väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta.

B.      Divipa ja Koehleri väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

1.      Poolte argumendid

263. Nagu ma Divipa apellatsioonkaebusest aru saan, leiab ta, et talle määratud trahv on rikkumise raskuse, tema rikkumises osalemise, tema rahaliste võimaluste ning tema väiketurustaja seisundi suhtes ebaproportsionaalne.

264. Esiteks rikkus Esimese Astme Kohus Divipa arvates proportsionaalsuse põhimõtet, liigitades rikkumise väga raskeks, kuigi ta ei osalenud Euroopa kartellikokkuleppes ning tema osalemine, mis ei hõlmanud kõiki Hispaania turgu puudutavaid koosolekuid, kestis alla ühe aasta.

265. Teiseks heidab Divipa Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse teda teistest ettevõtjatest eristavat elementi, nimelt tema turustaja seisundit.

266. Kolmandaks leiab ta, et Esimese Astme Kohus ei saa heaks kiita komisjoni tegevust jätta trahvisumma kindlaksmääramisel tähelepanuta asjaomase ettevõtja majanduslik suutlikkus. Tema puhul nähtusid trahvi maksmise rahalised tagajärjed selgelt tema hagiavalduses toodud andmetest.

267. Koehler heidab Esimese Astme Kohtule ette proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist seetõttu, et ta jättis trahvisummale oma hinnangu andmise käigus tähelepanuta erineva kohtlemise, mille peale Koehler oli kaevanud. Sellega seoses seab Koehler kahtluse alla Esimese Astme Kohtu analüüsi, mis asub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 486–497. Ta märgib, et see, mis võib olla sobiv börsil noteeritud ettevõtja jaoks, erineb väga paljuski sellest, mis on vajalik, et tagada hoiatav mõju pereettevõtja puhul, kellel puudub otsene juurdepääs kapitaliturule.

2.      Hinnang

a)      Divipa esitatud argumendid

268. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb trahvi proportsionaalsust hinnata rikkumist puudutavate kõigi asjaolude alusel, eeskätt lähtudes rikkumise raskusest ja kestusest, rikkumise konkurentsivastase mõju ulatusest turul, rikkumise tõttu kannatanud tarbijate või konkurentide huvidest ning asjaomaste ettevõtjate rahalistest võimalustest.(70)

269. Oma apellatsioonkaebuse toetuseks leiab Divipa, et talle määratud trahv on ebaproportsionaalne rikkumise raskuse ja kestuse, tema rikkumises osalemise, tema rahaliste võimaluste ning tema turustaja seisundi suhtes.

270. Esiteks olen ma hoolimata sellest, et vaidlustatud kohtuotsus on kõnealuses küsimuses ebaselge, seisukohal, et Divipa kaks esimest argumenti tuleb tagasi lükata.

271. Ma olen nimelt tuvastanud, et Esimese Astme Kohus võis õigesti otsustada, et Divipa tõesti osales Euroopa ulatusega kartellikokkuleppes ning Hispaania turgu puudutavatel salajastel koosolekutel ajavahemikus 1992. aasta märtsist 1995. aasta jaanuarini. Seega ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita, et viimane rikkus proportsionaalsuse põhimõtet sellega, et süüdistas Divipat ekslikult Euroopa kartellikokkuleppes osalemises, mille tõttu kvalifitseeriti rikkumine raske rikkumise asemel väga raskeks. Seega ei ole tulemuslikud rikkumise kvalifitseerimisega seotud need asjaolud, millele Divipa tugines oma etteheites proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta.

272. Lisaks ei arvesta Divipa argumendid kaalutlusi, mida komisjon võttis arvesse trahvisumma kindlaksmääramisel ning mille tulemusel määrati trahv, mis oli proportsionaalselt väiksem teistele ettevõtjatele määratud trahvist. Sellega seoses viitan ma vaidlusaluse otsuse punktile 408, kus komisjon leidis, et Divipa tuleb liigitada viiendasse kategooriasse, kuna ta tegeleb müügiga ainult ühes või mõnes EMP riigis, ning selle otsuse punktile 416, kus komisjon võttis arvesse Divipa osalemise kestust rikkumises, suurendades trahvi 25% erinevalt sellest, mida ta tegi seoses teiste ettevõtjatega.

273. Viimaks ei ole minu jaoks arusaadav, kuidas Divipa turustaja seisund võib mõjutada talle määratud trahvi suurust.

274. Teiseks leian ma, et Divipa kolmas argument tema rahaliste võimaluste arvesse võtmata jätmise kohta ei ole vastuvõetav. Arvestades käesoleva ettepaneku punktis 55 käsitletud põhimõtteid, ei saa Divipa esitada Euroopa Kohtus esimest korda argumenti, mida ta Esimese Astme Kohtus ei esitanud.

275. Neid asjaolusid arvestades teen ma seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi Divipa esitatud argumendid osaliselt vastuvõetamatuse ning osaliselt põhjendamatuse tõttu.

b)      Koehleri esitatud argumendid

276. Koehleri esitatud argumendid tuleb minu arvates samuti tagasi lükata.

277. Vastupidi Koehleri väidetule ei „ignoreerinud” Esimese Astme Kohus proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise esinemise hindamisel Koehleri ja teiste ettevõtjate vahelisi struktuurilisi ja finantsilisi erinevusi. Esimese Astme Kohtus väitis Koehler, et talle määratud trahv oli tema majandusliku suutlikkuse suhtes ebaproportsionaalne.(71) Ta võrdles neid protsendimäärasid, mille moodustavad komisjoni määratud trahvid asjaomaste ettevõtjate kogukäibest.(72)

278. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 494 tõdes Esimese Astme Kohus õigesti, et sellisest võrdlusest ei piisa Koehlerile määratud trahvi ebaproportsionaalsuse tuvastamiseks. Väljakujunenud kohtupraktikast, millele Esimese Astme Kohus viitas selle kohtuotsuse punktis 468, tuleneb, et sobiva trahvi määramine ei saa toimuda lihtsa arvutuse põhjal ettevõtjate kogukäibe alusel. Nagu ma juba märkisin, tuleb trahvi proportsionaalsust hinnata rikkumist puudutavate kõigi asjaolude alusel, eeskätt lähtudes rikkumise raskusest ja kestusest, rikkumise konkurentsivastase mõju ulatusest turul, rikkumise tõttu kannatanud tarbijate või konkurentide huvidest ning asjaomaste ettevõtjate rahalistest võimalustest.

279. Igal juhul ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, kuna Koehler, nagu see nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 495, ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et talle määratud trahvi põhisumma oli tema konkreetse kaaluga võrreldes liiga suur.

280. Neil asjaoludel olen ma seisukohal, et Koehleri esitatud argumendid tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

281. Neid kaalutlusi kogumis arvestades teen ma seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kõnealune väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta osaliselt vastuvõetamatuse ning osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

XI.    Väide, et vaidlustatud kohtuotsuses on kergendavate asjaolude hindamist puudulikult põhjendatud

282. Vaidlusaluses otsuses ei ole komisjon asjaomaste ettevõtjate kasuks välja toonud ühtegi kergendavat asjaolu.

283. Esimese Astme Kohtus väitis Divipa, et komisjon oleks tema suhtes pidanud kohaldama kergendavat asjaolu, kuna rikkuvaid kokkuleppeid või praktikat tegelikult ei täidetud. Esimese Astme Kohus lükkas selle argumendi tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 618–626, 628, 629 ja 635 toodud põhjendustel.

284. Oma apellatsioonkaebuses väidab Divipa, et Esimese Astme Kohus rikkus oma põhjendamiskohustust.

A.      Poolte argumendid

285. Divipa leiab, et Esimese Astme Kohus rikkus oma põhjendamiskohustust sellega, et ta ei tõendanud ühte asjaoludest, millele kohus tugines tema etteheite tagasilükkamisel. Divipa viitab väljendile enda „kasuks” ära kasutama, mis asub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 629 viimases lauses.

286. Divipa kordab järgmist teksti:

„[Lisaks] üksnes sellest, et ta ei saanud täielikult käituda vastavalt sõlmitud kokkulepetele – kui see õigeks osutub –, ei piisa, et kohustada komisjoni võtma tema puhul arvesse kergendavaid asjaolusid. [Divipa] võib oma enam–vähem sõltumatu poliitikaga turul üritada kartelli üksnes enda kasuks ära kasutada(73)”.

B.      Hinnang

287. Sarnaselt komisjoniga leian ma, et Divipa esitatud väide on tulemusetu. Põhjenduse puhul, millele ta viitab, on tegemist vaid täiendava põhjendusega, nagu seda kinnitavad Esimese Astme Kohtu kasutatud väljend „lisaks” ja tingiva kõneviisi kasutamine.

288. Igal juhul piisab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 629 Esimese Astme Kohtu esitatud kahest esimesest põhjendusest täiesti, et vastata Divipa hagis esitatud argumendile ning see tagasi lükata.

XII. Vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise tagajärjed

289. Nagu ma märkisin, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus, kuna Esimese Astme Kohus ei tühistanud vaidlusalust otsust osas, milles tugineti asjaoludele, mis panevad Bolloréle otseselt ja isiklikult süüks rikkumise toimepanemist.

290. Kuna kohtuasjas on minu arvates võimalik teha lahend, teen ma Euroopa Kohtule Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel ettepaneku teha ise lõplik otsus Bolloré poolt Esimese Astme Kohtule esitatud tühistamishagi osas, mis puudutab tema kaitseõiguste rikkumist.

291. Lähtudes käesoleva ettepaneku punktides 81–137 esitatud analüüsist, teen Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlusalune otsus osas, milles tugineti asjaoludele, mis panevad Bolloréle otseselt ja isiklikult süüks rikkumise toimepanemist.

XIII. Kohtukulud

292. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku lahendada kohtukulude küsimus vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimesele lõigule ning artikli 69 lõigetele 2 ja 3.

293. Koehleri ja Divipa nõuded jäeti kõik rahuldamata. Seega teen ettepaneku jätta nende kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.

294. Bolloré üks nõue jäeti rahuldamata. Seega teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku jätta tema kulud tema enda kanda ning mõista temalt välja 50% komisjoni kohtukuludest.

XIV. Ettepanek

295. Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, kuna selles on rikutud õigusnormi, kuivõrd Esimese Astme Kohus leidis, et Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt Bolloré SA kaitseõiguste rikkumise tõttu ei tule tühistada komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsust 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.212 – Isekopeeruv paber), osas, mis puudutab Bolloré SA isiklikku ja otsest osalemist rikkumise toimepanemises.

2.      Tühistada otsus 2004/337/EÜ osas, milles pannakse Bolloré SA‑le otseselt ja isiklikult süüks rikkumise toimepanemist.

3.      Jätta kohtuasjades C‑322/07 P: Papierfabrik August Koehler vs. komisjon ja C‑338/07 P: Distribuidora Vizcaína de Papeles vs. komisjon esitatud apellatsioonkaebused täielikult rahuldamata.

4.      Jätta kohtuasjas C‑327/07 P Bolloré SA kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja 50% Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukuludest. Jätta 50% komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

5.      Jätta kohtuasjades C‑322/07 P ja C‑338/07 P Papierfabrik August Koehler AG ja Distribuidora Vizcaína de Papeles, SL‑i kummagi kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947 (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”).

3 – 20. detsembri 2001. aasta otsus EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/36.212 – Isekopeeruv paber) (ELT 2004, L 115, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

4 – Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), muudetud nõukogu 10. juuni 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1216/1999 (EÜT L 148, lk 5; edaspidi „määrus nr 17”). Tuleb märkida, et see määrus asendati nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

5 – Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).

6 – EÜT C 207, lk 4, edaspidi „koostööteatis”.

7 – EÜT 1994, L 1, lk 3, edaspidi „EMP leping”.

8 – 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3111, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

9 – 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8935, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

10 – Vt eelkõige 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

11 – 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑439, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

12 – Eespool viidatud kohtuotsus JCB Service vs. komisjon (punktid 106 ja 107 ning seal viidatud kohtupraktika) ning 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑3921, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

13 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus JCB Service vs. komisjon (punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika) ning eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

14 – Vt 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 128); 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑359/01 P: British Sugar vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑4933, punkt 47); 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 244), ning 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331, punkt 69).

15 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 129); eespool viidatud kohtuotsus British Sugar vs. komisjon (punkt 48) ja eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (punkt 245).

16 – Vt eespool viidatud kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu (punkt 35).

17 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus JCB Service vs. komisjon (punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika) ning eespool viidatud kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu (punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

18 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

19 – Ibidem (punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

20 –      Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑3275, punkt 196). Vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑86/95: Compagnie générale maritime jt vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1011, punkt 447).

21 –      Vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑1989, punkt 74).

22 –      Vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑126/99: Graphischer Maschinenbau vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑2427, punkt 49) ja 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑209/01: Honeywell vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5527, punkt 49).

23 –      Vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1 (EKL 2001, lk I‑5603, punktid 26–29) ning Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑87/05: EDP vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3745, punkt 144).

24 – Selles suhtes viitab Bolloré Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑1307); 16. märtsi 2000. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑1365) ja 2. oktoobri 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑10687) ning Esimese Astme Kohtu 23. veebruari 1994. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑39/92 ja T‑40/92: CB ja Europay vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑49) ja 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑310/01: Schneider Electric vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑4071).

25 – 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach (EKL 2000, lk I‑1935, punktid 25 ja 26).

26 – Vt eelkõige 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑729, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

27 – EL artikli 6 lõikes 2 on seda kohtupraktikat kinnitatud, kuivõrd selle sätte kohaselt „Liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud [EIÕK‑ga] ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

28 – Euroopa Kohus on leidnud, et komisjon peab järgima vajadust tagada kaitseõigustega arvestamine oma ülesannete täitmisel ja eelkõige haldusmenetlustes, mille tulemusel võidakse määrata karistus, täpsemalt trahv või karistusmakse (vt eelkõige 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffman‑La Roche vs. komisjon (EKL 1979, lk 461, punkt 9); 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche‑Industrie‑Michelin (EKL 1981, lk 3461, punkt 7); 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon (EKL 1989, lk 2859, punkt 15); 18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon (EKL 1989, lk 3283, punktid 32 ja 33); eespool viidatud kohtuotsus Krombach (punktid 25 ja 26) ning eespool viidatud kohtuotsus ARBED vs. komisjon (punkt 19)). Nende õigustega tuleb arvestada kogu haldusmenetluses ja alates eeluurimise staadiumist, kuna see võib olla määrav ettevõtja tegevuse õigusvastasuse kohta tõendite kogumisel (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon (punkt 15) ja eespool viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon (punkt 33)).

29 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon (punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

30 – Vt selles suhtes komisjoni 25. juuli 1963. aasta määrus nr 99/63/EMÜ, mis käsitleb nõukogu määruse nr 17 artikli 19 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud ärakuulamisi (EÜT 1963, 127, lk 2268), mis määruse nr 1/2003 vastuvõtmise tulemusel asendati komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81).

31 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

32 – Vastavalt sellele sättele „enne [nimetatud määruse] artiklites 2, 3, 6, 7, 8, 15 ja 16 ettenähtud otsuste tegemist annab komisjon asjassepuutuvatele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele võimaluse esitada oma seisukoht küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid”.

33 – 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825, punktid 10 ja 14).

34 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon (punktid 14 ja 15); eespool viidatud kohtuotsus ARBED vs. komisjon (punktid 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika) ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (punktid 142–146).

35 – Vt selle kohta 17. novembri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon (EKL 1987, lk 4487, punkt 70).

36 – Selle määruse artikli 2 lõikes 1 on täpsustatud, et „[k]omisjon teatab kirjalikult ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele neile esitatavatest etteheidetest. Teatis saadetakse igaühele eraldi või nende määratud ühisele volitatud isikule.” Vastavalt nimetatud määruse artikli 2 lõikele 3 „[t]rahvi või karistusmakse võib ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele määrata üksnes juhul, kui vastuväiteteatis on esitatud lõikes 1 ette nähtud vormis.” Määruse nr 99/63 artiklis 4 on omakorda sätestatud, et „[k]omisjon lähtub oma otsustes ainult nendest ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele esitatud etteheidetest, mille kohta viimastel on olnud võimalik oma seisukohta väljendada”.

37 – Esimese Astme Kohus viitab eespool viidatud Euroopa Kohtu otsusele komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1 (punktid 26–29) ja Esimese Astme Kohtu otsusele EDP vs. komisjon (punkt 144).

38 – Kohtujuristi rõhutus.

39 – Vt eelkõige 23. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 17/74: Transocean Marine Paint Association vs. komisjon (EKL 1974, lk 1063, punkt 21).

40 – Eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon (punkt 30). Vt ka 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG‑Telefunken vs. komisjon (EKL 1983, lk 3151, punkt 30).

41 – Punktid 15 ja 16.

42 – Esimese Astme Kohtu 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑24/93–T‑26/93 ja T‑28/93: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑1201, punkt 35).

43 – Eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, (punktid 141–150).

44 – Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑137/94: ARBED vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑303).

45 – Eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus ARBED vs. komisjon (punktid 22–25).

46 – 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan (EKL 2001, lk I‑6297, punktid 24–28) ja 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04–C‑298/04: Manfredi jt (EKL 2006, lk I‑6619, punktid 39 ja 58–61 ning seal viidatud kohtupraktika). Nendes kohtuotsustes meenutas Euroopa Kohus, et EÜ artikli 81 lõikel 1 nagu ka EÜ artiklil 82 on vahetu õigusmõju isikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma. Euroopa Kohtu sõnul hõlmab see isikute õigust kaitsele kahjulike tagajärgede eest, mis õigustühine kartellikokkulepe on võinud kaasa tuua.

47 – Sellised olukorrad on minu hinnangul küllaltki haruldased ja puudutavad üksnes vertikaalseid keelatud kokkuleppeid, mille raames eestvedaja rolliga ettevõtja tegutseb ühepoolselt, näiteks levitab ringkirja, millega kehtestatakse tarnija poolt edasimüügi alamhind.

48 – KOM(2008) 165 (lõplik). See valge raamat järgneb rohelisele raamatule, mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist (KOM(2005) 672 (lõplik)), ning Euroopa Parlamendi 25. aprilli 2007. aasta resolutsioonile selle rohelise raamatu kohta.

49 – Kohtujuristi kursiiv.

50 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas Grecu vs. Rumeenia, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika. Need juhised tulenevad Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. juuni 1978. aasta otsusest kohtuasjas König vs. Saksamaa, A‑seeria, nr 27; 18. oktoobri 1982. aasta otsusest kohtuasjas Le Compte, Van Leuven ja De Meyere, A‑seeria, nr 54, ning 24. oktoobri 1983. aasta otsusest kohtuasjas Albert ja Le Compte vs. Belgia, A‑seeria, nr 68. See kehtib seda enam karistusõiguses, kuna EIÕK artikkel 6 on vähem nõudlik tsiviilõigusi puudutavate vaidluste suhtes kui kriminaalsüüdistuste suhtes.

51 – 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon (EKL 1980, lk 3125). Selles otsuses leidis Euroopa Kohus, et „kuigi komisjon on kohustatud järgima ühenduse õigusega […] ette nähtud menetluslikke tagatisi, ei saa teda siiski kvalifitseerida „kohtuks” [EIÕK] artikli 6 tähenduses”.

52 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287.

53 – Punkt 150. Euroopa Inimõiguste Kohus lähtub kolmest kriteeriumist, selleks et teha kindlaks, kas tegemist on kriminaalsüüdistusega, see tähendab asjaomase riigi siseriikliku õigusega antud kvalifikatsioonist, karistuse karistavast ja hoiatavast laadist ning määratud karistuse raskusest (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. novembri 1976. aasta otsus kohtuasjas Engel jt vs. Madalmaad, A‑seeria, nr 22). Täpsemalt võttis kohus selle arutluskäigu omaks halduskaristuste puhul, mille hulka kuuluvad siseriiklike konkurentsiametite määratud karistused (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas äriühing Stenuit vs. Prantsusmaa, A‑seeria, nr 232‑A).

54 – Punkt 29. Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I‑6513, punkt 212 ja seal viidatud kohtupraktika).

55 – Vt 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 188); 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑10821, punkt 156) ning eespool viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (punktid 117–122).

56 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 58) ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86).

57 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (punktid 513–523) ning Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑2501, punktid 179 ja 180 ning seal viidatud kohtupraktika).

58 – Punktid 55–57.

59 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Orkem vs. komisjon.

60 – Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 181 nähtub, et M. B. G., kes töötas Unipapeli kasuks, oli Sappi agent Portugalis.

61 – Koehleri hagi punktid 83–89.

62 – Seda küsimust uuritakse teise väite raames, mis puudutab õiguse tutvuda toimikuga rikkumist seetõttu, et edastamata jäeti dokumendid, mis ei sisaldunud CD‑ROM‑il esitatud uurimistoimikus.

63 – 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑5977, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

64 – Idem.

65 – Komisjon võib tugineda arvukatele teguritele, mille Euroopa Kohus on ise oma praktikas esile toonud. Komisjon võib rikkumise raskust hinnata juhtumi eripäraste asjaolude ning süükspandava tegevuse õigusliku ja majandusliku konteksti alusel. Konkurentsipiirangute laadi analüüsides võib komisjon arvesse võtta kokkuleppe sisu, kestust, arvu, intensiivsust ja geograafilist ulatust ning selle kauba väärtust, mida kokkulepe puudutab. Ta võib arvesse võtta ka kokkuleppe poolte arvu ja suhtelist olulisust turul, uurides eelkõige nende turuosa, suurust, tegevust ja rolli kokkuleppe väljatöötamisel. Komisjon võib ka analüüsida turu olukorda rikkumise toimepanemise ajal ning võtta arvesse majandusliku avaliku korra halvenemist. Lõpuks võib ta arvesse võtta ohtu, mida kõnealune kokkulepe kujutab ühenduse eesmärkidele (vt 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon (EKL 1969, lk 661, punkt 176); 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon (EKL 1975, lk 1663, punkt 612); 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4411, punkt 38) ning eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (punktid 90 ja 91 ning seal viidatud kohtupraktika) ja Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (punktid 241 ja 242 ning seal viidatud kohtupraktika)).

66 – Eespool viidatud kohtuotsus JCB Service vs. komisjon (punktid 207 ja 208 ning seal viidatud kohtupraktika).

67 – Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3435, punkt 238).

68 – Idem.

69 – Vt Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1705, punkt 278).

70 – Vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑755, punkt 240 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑931, punkt 1215).

71 – Vt tema hagi punkt 48.

72 – Vt tema hagi punktides 56 ja 57 sisalduvad tabelid.

73 – Kohtujuristi kursiiv.

Full & Egal Universal Law Academy