EUR-Lex -  62007CC0385 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 31. märtsil 20091(1)

Kohtuasi C‑385/07 P

Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Turgu valitsev seisund – Kuritarvitamine – Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteem – Tasu nõue – Menetluse mõistliku aja põhimõte

1.        Käesoleva kohtuasja ese on Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH (edaspidi „DSD”) apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 24. mai 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑151/01: Duales System Deutschland vs. komisjon(2). Kõnealune kohtuasi puudutas turgu valitseva seisundi kuritarvitamist pakendijäätmete taasväärtustamise valdkonnas.

2.        Ühe Saksa määruse kohaselt on pakenditootjad ja ‑turustajad kohustatud pakendid, mis nad viivad Saksa turule, tagasi võtma ja taaskasutama.(3) Apellant on ettevõtja, kes pakub neile müügipakendite tootjatele ja turustajatele nende pakendite kogumise, sortimise ja taaskasutamise teenust. Selleks peavad viimased oma pakendid märgistama logoga Der Grüne Punkt. Vastutasuks peavad tootjad ja turustajad maksma DSD‑le tasu, mis katab DSD poolt tagasi võetud pakendite kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulud ning nendega kaasnevad halduskulud.

3.        Selle DSD rakendatud süsteemi kohta tegi komisjon 20. aprillil 2001 otsuse 2001/463/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamise menetluses.(4)

4.        Käsitletava apellatsioonkaebuse keskmes olev küsimus puudutab seda, kas apellant saab tugineda logole Der Grüne Punkt, et õigustada asjaolu, et tootjad ja turustajad peavad maksma tasu kõikide seda logo kandvate pakendite eest, kuigi osa pakendeid ei võeta tagasi apellandi süsteemi, vaid konkureeriva süsteemi raames.

5.        Lisaks palutakse käsitletavas apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul teha otsus tagajärgede kohta, mis on mõistliku aja jooksul otsuse tegemise kohustuse rikkumisel Esimese Astme Kohtu poolt. Apellant leiab, et menetlus, mis kestis ligikaudu viis aastat ja üheksa kuud, rikub kõnealust põhimõtet.

6.        Käesolevas ettepanekus esitan ma kõigepealt põhjendused, miks ma leian, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7.        Seejärel märgin ma, et menetluses, mille ülemäära pikk kestus ei mõjutanud Esimese Astme Kohtu tehtud sisulise otsuse laadi, on minu meelest kohane sanktsioon selle eest, et ei ole järgitud iga isiku õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul, mitte vaidlusaluse otsuse tühistamine, vaid selle tunnustamine, et apellandil on õigus esitada EÜ artikli 288 teise lõigu alusel kahju hüvitamise hagi.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

8.        EÜ artikkel 82 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühisturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt on keelatud kui ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

Sellised kuritegevused võivad seisneda iseäranis:

a)      ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste tehingutingimuste otseses või kaudses kehtestamises;

[…]”

9.        EÜ artikli 82 esimese ja teise lõigu rikkumise korral võib Euroopa Ühenduste Komisjon vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17(5) artikli 3 lõikele 1 „otsusega nõuda vastavatelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt selliste rikkumiste lõpetamist”.

B.      Saksa õigusnormid: pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus

10.      12. juunil 1991 võeti vastu Verordnung über die Vermeidung von Verpackungsabfällen (pakendijäätmete vältimist käsitlev määrus(6), mille muudetud versioon, mis on käesolevas kohtuasjas kohaldatav, jõustus 28. augustil 1998 (edaspidi „pakendimäärus”)). Määruse eesmärk on vältida ja vähendada pakendijäätmete keskkonnamõjusid ning see kohustab tootjaid ja turustajaid kasutatud müügipakendid tagasi võtma ja taaskasutama.

11.      Kõnealuse määruse § 3 lõige 1 sätestab, et müügipakendid on pakendid, kuhu müügipunktides pakitakse lõpptarbijale suunatud kaup. Müügipakenditeks on ka kaupluste, toitlustusasutuste ja muude teenusepakkujate kasutatavad pakendid ning ühekordselt kasutatavad lauanõud ja söögiriistad, mis võimaldavad või hõlbustavad kauba üleandmist lõpptarbijale.

12.      Pakendimääruse § 3 lõige 7 määratleb tootjana iga isiku, kes toodab pakendeid, pakkematerjali või tooteid, millest valmistatakse vahetult pakendeid, samuti isiku, kes impordib pakendeid Saksa territooriumile. Turustajaks on nimetatud määruse § 3 lõike 8 kohaselt iga isik, kes viib turule pakendeid, pakkematerjali või tooteid, millest vahetult valmistatakse pakendeid, või pakendatud kaupu, sõltumata turustuskanali tasandist. Lõpuks defineerib sama määruse § 3 lõige 10 lõpptarbija kui iga isiku, kes ei müü kaupu talle tarnitud kujul enam edasi.

13.      Selleks et täita müügipakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise kohustust, peavad tootjad ja turustajad vastavalt pakendimääruse § 6 lõigetele 1 ja 2 võtma lõpptarbija kasutatud pakendid tasuta tagasi müügipunktis või selle vahetus läheduses ning pakendid taaskasutama. Seda süsteemi nimetatakse „individuaalsüsteemiks”. Nimetatud süsteemi raames peab turustaja kõnealuse määruse § 6 lõike 1 kolmanda lause kohaselt teavitama lõpptarbijat pakendi tagastamise võimalusest selgelt äratuntavate ja loetavate siltidega.

14.      Vastavalt pakendimääruse § 6 lõike 3 esimesele lausele võivad tootjad ja turustajad ka otsustada liituda süsteemiga, mis tagab kasutatud müügipakendite korrapärase kogumise lõpptarbija juurest või viimase elukoha lähedusest kogu turustaja kaubandusalal, selleks et need pakendid taaskasutada. Seda süsteemi nimetatakse „kollektiivsüsteemiks”. Nimetatud määruse § 6 I lisa punkti 4 alapunkti 2 teise lause kohaselt peavad tootjad ja turustajad oma osalemise kollektiivsüsteemis tegema nähtavaks sildiga varustamise või muu kohase vahendi abil. Nad võivad süsteemis osalemist mainida pakenditel või kasutada muid meetmeid, näiteks klientide teavitamine müügikohas või pakendile lisatud teade. Kui tootjad ja turustajad otsustavad liituda kollektiivsüsteemiga, on nad vabastatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusest kõigi selle süsteemiga hõlmatud pakendite osas.

15.      Vastavalt pakendimääruse § 6 lõike 3 üheteistkümnendale lausele peavad liidumaade pädevad ametivõimud kollektiivsüsteemidele loa andma. Loa saamiseks peavad need süsteemid hõlmama vähemalt ühe liidumaa territooriumi, koguma korrapäraselt pakendeid tarbijate elukoha läheduses ning nad peavad olema sõlminud kokkulepped kohaliku omavalitsuse asutustega, kes vastutavad jäätmekäitluse eest. Iga ettevõtja, kes täidab liidumaal need tingimused, võib liidumaal korraldada loa saanud kollektiivsüsteemi.

16.      Kasutatud müügipakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise kohustuse täielikuks täitmiseks peavad tootjad ja turustajad olenemata nende valitud süsteemist järgima taaskasutamise määrasid, mis on kindlaks määratud pakendimääruse § 6 I lisas ja mis varieeruvad vastavalt pakendi koostisainele. Nende määrade järgimist tõendatakse individuaalsüsteemi puhul sõltumatute ekspertide väljastatavate tunnistustega ning kollektiivsüsteemi puhul kontrollitavate andmete esitamisega kogutud ja taaskasutatud pakendite hulga kohta.

17.      Lisaks sellele sätestab pakendimääruse § 6 lõike 1 üheksas lause, et kui turustaja ei täida oma tagasivõtmis‑ ja taaskasutamiskohustust individuaalsüsteemi abil, peab ta seda tegema kollektiivsüsteemis.

C.      DSD kollektiivsüsteem, logo kasutamise leping ja teenuste leping

18.      DSD on äriühing, kes rakendab kollektiivsüsteemi kogu Saksamaa territooriumil (edaspidi „DSD süsteem”). Selleks andsid pädevad ametivõimud 1993. aastal kõigis liidumaades DSD‑le loa.

19.      DSD ning tema süsteemiga liituvate tootjate ja turustajate vahelisi suhteid reguleerib tüüpleping, mille esemeks on logo Der Grüne Punkt kasutamine (edaspidi „logo kasutamise leping”). Selle lepingu artikli 1 lõike 1 kohaselt on liituval ettevõtjal lubatud DSD süsteemiga hõlmatud müügipakenditel tasu eest kasutada logo Der Grüne Punkt.

20.      DSD tagab tema süsteemiga liituvatele ettevõtjatele, et kasutatud müügipakendid, millega nad on otsustanud DSD süsteemis osaleda, kogutakse, sorditakse ja taaskasutatakse, vabastades ettevõtjad sedasi nende kohustusest kõnealuseid pakendeid tagasi võtta ja taaskasutada. Selleks on liituvad ettevõtjad kohustatud teatama, millist liiki pakendeid nad soovivad kõrvaldada DSD süsteemi kaudu, ning märgistama logoga Der Grüne Punkt iga pakendi, mis kuulub neisse liikidesse ja mis on mõeldud Saksamaa-siseseks tarbimiseks.

21.      Logo Der Grüne Punkt kasutavad tootjad ja turustajad maksavad DSD‑le tasu kõikide pakendite eest, mis kannavad kõnealust logo ja mille nad lasevad ringlusse Saksamaa territooriumil. Tasusumma arvutatakse lähtuvalt kaht liiki teguritest, st esiteks pakendi kaalust ja kasutatud materjali liigist ning teiseks pakendi mahust või pindalast. Tasu on mõeldud ainult kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulude ning nendega kaasnevate halduskulude katmiseks.

22.      Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet registreeris 1991. aastal logo Der Grüne Punkt kaubamärgina, mille omanik on DSD. Logo kasutamiseks väljaspool Saksamaad, nimelt Euroopa Ühenduse teistes liikmesriikides, loovutas DSD oma kasutusõigused üldlitsentsina ProEurope’ile (Packaging Recovery Organisation Europe SPRL), mis asub Brüsselis (Belgia).

23.      DSD süsteemi raames võidakse logo Der Grüne Punkt kandvaid pakendeid koguda kas spetsiaalsetesse prügikastidesse, mis on eristatud vastavalt sellele, kas tegemist on metalli, plastiku või komposiitmaterjaliga, või elamute lähedusse paigutatud konteineritesse (eriti paberi ja klaasi puhul), samal ajal kui muud jäätmed tuleb visata jäätmete kõrvaldamise avaliku süsteemi prügikastidesse.

24.      DSD ei kogu ega taaskasuta ise kasutatud pakendeid, vaid ostab allhanke korras need teenused kohalikelt ettevõtjatelt. DSD ja nende ettevõtjate vahelisi suhteid reguleerib tüüpleping (edaspidi „teenuste leping”). DSD on sellise lepingu sõlminud enam kui 500 ettevõtjaga.

25.      Teenuste leping on komisjoni 17. septembri 2001. aasta otsuse 2001/837/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP asutamislepingu artikli 53 kohaldamise menetluses(7) esemeks. Esimese Astme Kohtu 24. mai 2007. aasta otsusega kohtuasjas T‑289/01: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑1691) jäeti DSD hagi selle otsuse tühistamiseks rahuldamata.

II.    Faktiline raamistik

26.      Asjaolud, mis nähtuvad vaidlustatud kohtuotsusest, võib kokku võtta järgmiselt.

27.      DSD edastas 2. septembril 1992 komisjonile peale oma põhikirja ka teatava hulga lepinguid, sh logo kasutamise lepingu ja teenuste lepingu, et saada sekkumatustõend või teise võimalusena erand.

28.      Pärast seda, kui komisjon 23. juulil 1997 avaldas Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 100, lk 4) määruse nr 17 artikli 19 lõike 3 kohase teatise, milles ta andis teada oma kavatsusest lugeda teatatud lepingud lubatavateks, esitasid huvitatud kolmandad isikud märkused, mis puudutasid eelkõige logo kasutamise lepingu kohaldamise erinevaid aspekte. Täpsemalt väitsid need huvitatud kolmandad isikud, et juhul kui osaletakse DSD süsteemis ja mõne teise teenuseosutaja süsteemis, tuleb maksta kahekordset tasu ning see kahjustab konkurentsi.

29.      DSD esitas 15. oktoobril 1998 komisjonile loetelu kohustustest, mille eesmärk oli vältida olukorda, kus DSD süsteemiga liituvad pakenditootjad ja ‑turustajad peaksid maksma kahekordset tasu juhul, kui nad osalevad ka mõnes muus kollektiivsüsteemis, mis tegutseb piirkondlikul tasandil.

30.      See kohustus oli järgnev:(8)

„Kui muud süsteemid kui [DSD süsteem], mis toimivad piirkondlikul tasandil, rakendatakse ja liidumaa kõrgeimad ametivõimud annavad neile vastavalt pakendimääruse § 6 lõikele 3 ametliku loa, on [DSD] valmis kohaldama logo kasutamise lepingut sellisel viisil, et liitujatel oleks võimalus osaleda teatava osa pakenditega ühes nendest süsteemidest. [DSD] ei saa logo kasutamise lepingu alusel mingit tasu kõnealuste süsteemide kogutud pakendite eest, kui selline kogumine on tõendatud. Teine tingimus logo [Der Grüne Punkt] kandvate pakendite eest võlgnetava tasu maksmisest vabastamiseks on see, et ei kahjustata kaubamärgi [Der Grüne Punkt] kaitset.”

31.      Komisjon leidis 3. novembril 1999, et DSD poolt 15. oktoobril 1998 esitatud loetelu kohustustest peaks sisaldama ka osade pakendite kõrvaldamiseks kasutatavaid individuaalsüsteeme, mitte piirduma ainult kollektiivsüsteemidega.

32.      Teatavad pakenditootjad esitasid 15. novembril 1999 komisjonile kaebuse. Nad väitsid, et logo kasutamise leping takistab pakendite tagasivõtmise individuaalsüsteemi rakendamist. Nad leidsid, et logo kasutamine ilma, et DSD tegelikult osutaks jäätmete kõrvaldamise teenust, kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist DSD poolt.

33.      DSD teavitas 13. märtsi 2000. aasta kirjaga komisjoni kahest täiendavast kohustusest. Üks neist puudutas olukorda, kus pakenditootjad ja ‑turustajad valivad oma pakenditest ühe osa jaoks individuaalsüsteemi ning ülejäänud pakendite osas liituvad DSD süsteemiga. Sellisel juhul kohustub DSD mitte nõudma logo kasutamise lepingu alusel tasu nende pakendite eest, mis võetakse tagasi individuaalsüsteemi raames, tingimusel et talle esitatakse tõendid selle teist liiki kogumise kohta. Tõendid tuleb esitada pakendimääruse artikli 6 I lisa punkti 2 alapunktis 1 nimetatud nõudeid järgides. DSD märkis 13. märtsi 2000. aasta kirjas samuti, et talle ei tundu vajalik muuta 15. oktoobril 1998 esitatud kohustuste loetelu.(9)

34.      Komisjon saatis 3. augustil 2000 DSD‑le vastuväiteteatise, millele DSD vastas 9. oktoobri 2000. aasta kirjaga.

35.      Komisjon võttis 20. aprillil 2001 vastu vaidlusaluse otsuse.

III. Vaidlusalune otsus

36.      Komisjon lähtub oma arutluskäigus esiteks pakenditootja või ‑turustaja võimalusest kombineerida erinevaid süsteeme, selleks et täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi(10), ning teiseks asjaolust – millele DSD vastu ei vaidle –, et DSD‑l on turgu valitsev seisund. Vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise hetkel oli DSD ainus ettevõtja, kes pakkus kollektiivsüsteemi kogu Saksamaa territooriumil ning DSD süsteemis koguti ligikaudu 70% müügipakenditest Saksamaal.

37.      Seejärel jagab komisjon oma õigusliku hinnangu kahte ossa: esimene osa käsitleb DSD tegevuse analüüsi seoses EÜ artikliga 82 ning teine osa käsitleb nende meetmete uurimist, mis võimaldavad komisjonil tuvastatud kuritarvituse määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel lõpetada.

38.      Vaidlusaluse otsuse kohaselt põhineb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine asjaolul, et tasule, mida DSD saab neilt pakenditootjatelt ja ‑turustajatelt, kes liituvad DSD süsteemiga, ei ole seatud eeltingimuseks selle süsteemi tegelikku kasutamist, vaid tasu arvutatakse lähtuvalt nende pakendite arvust, mis kannavad logo Der Grüne Punkt ja mida need tootjad ja turustajad turustavad Saksamaal, olenemata sellest, kas DSD taaskasutab need pakendid või mitte. DSD süsteemiga liituvad tootjad ja turustajad peavad logo kasutamise lepingu kohaselt selle logoga märgistama iga pakendi, millest DSD‑le on teatatud ja mis on mõeldud tarbimiseks Saksamaal.

39.      Komisjon toob seega esile, et tegelikult seob DSD tasu üksnes pakendite märgistamisega logoga Der Grüne Punkt, olenemata sellest, kas selliselt tähistatud pakendid võtab DSD süsteem tegelikult tagasi või mitte, kuigi logo kasutamise lepingu kohaselt on tasu eesmärk üksnes katta kasutatud pakendite kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulud ning nendega kaasnevad halduskulud.

40.      Komisjon ilmestab oma seisukohta kolme võimaliku juhtumiga, mida on kirjeldatud vaidlusaluse otsuses.

41.      Esimene võimalik juhtum on selline, mille puhul pakenditootja või ‑turustaja otsustab liituda DSD süsteemi ja mõne teise kollektiivsüsteemiga. Nii näiteks võib ettevõtja soovida kasutada ühe liidumaa territooriumil ainult ühe DSD konkurendi teenust, kuna viimase hinnad on soodsamad, ja säilitada DSD liitvabariigi ülejäänud territooriumil, kus tegutseb ainult DSD. Sellisel juhul kohustaks DSD‑ga sõlmitud leping ettevõtjat siiski maksma DSD‑le tasu osas, milles kõnealusel liidumaal turule viidud pakendid kannavad logo Der Grüne Punkt.

42.      Teine võimalik juhtum puudutab olukorda, kus ettevõtja otsustab kombineerida individuaalsüsteemi DSD süsteemiga, näiteks kiirtoitlustusketi käitamisel. Sellist liiki toitlustusasutuses pakutakse kõige tihemini tarbijale võimalust tarbida toode ära kohapeal või võtta nii toode kui ka pakend kaasa. Niisugusel juhul on täiesti mõistetav, et turustaja võtab individuaalsüsteemi raames tagasi kasutatud pakendid, mis tarbija on tagastanud kohapeal – kas müügipunktis või selle vahetus läheduses (näiteks väljapoole paigutatud spetsiaalsetesse prügikastidesse). Pakendite puhul, mis tarbija kaasa võtab ja mis visatakse seega ära müügipunktist kaugel, kasutab turustaja DSD süsteemi.

43.      Kolmanda võimaliku juhtumi korral viib pakenditootja või ‑turustaja pakendid Saksa turule, kuid ka teiste liikmesriikide turule. Teiste liikmesriikide territooriumil turustatud pakendite osas liitub tootja või turustaja logo Der Grüne Punkt kasutava kollektiivsüsteemiga. Selline võib olla olukord näiteks Luksemburgi turule viidud pakendite puhul, mis pakendid turule viinud ettevõtja soovi kohaselt võetakse tagasi Valorluxi süsteemi raames. Erinevatel põhjustel ei soovi see ettevõtja siiski liituda DSD süsteemiga Saksamaa territooriumil turule viidud pakendite tagasivõtmiseks ja taaskasutamiseks. Võib ette kujutada, et kõnealune ettevõtja toodab plastpudeleid, mida ta turustab Luksemburgi territooriumil ning ühel liidumaal Saksamaa territooriumil. Ta liitub Luksemburgis Valorluxi süsteemiga ja Saksa liidumaal rakendab näiteks tagasivõtmise ja taaskasutamise individuaalsüsteemiga.

44.      Nende kolme võimaliku juhtumi korral on DSD tegevus komisjoni arvates selgelt kuritarvitav, kuna liituvatele ettevõtjatele pannakse kohustus maksta ebaõiglast hinda ning konkurentidel takistatakse asjaomasele Saksa turule tulla.

45.      Kõigil kirjeldatud juhtudel on pakenditootjal või ‑turustajal sama probleem – Saksa turule viidud sama liiki pakendite puhul on ta sunnitud maksma kahte tasu, isegi kui ta osaleb DSD süsteemis üksnes teise liikmesriigi territooriumil ja üldse mitte või ainult osade pakenditega Saksamaa territooriumil. Tootja või tarnija on ju sunnitud märgistama logoga Der Grüne Punkt kõik pakendid ja seega peab ta maksma tasu iga pakendi selle logoga märgistamise eest.

46.      Valikulise märgistamise puhul, mida komisjon seoses sellise juhtumiga kaalus, kuid mille ta kõrvale jättis, tähendaks logoga Der Grüne Punkt ainult selliste pakendite märgistamist, mis võetakse tagasi DSD süsteemi raames, ja kohustaks tootjat või turustajat võtma sama pakendi puhul kasutusele kaks erinevat tootmisliini, millest üks oleks mõeldud logoga Der Grüne Punkt märgistatud pakendite jaoks. Komisjoni arvates kaasneks sellega nende pakendite tootjale või turustajale märkimisväärne lisakulu.

47.      Oma analüüsi jätkates leiab komisjon, et kõikide pakendite logoga märgistamine ning seejärel logo kinnikatmine nendel pakenditel, mis on mõeldud individuaalsüsteeme või konkureerivat kollektiivsüsteemi kasutavate kohalike kaupluste või iseteenindusega supermarketite jaoks, et eristada neid pakendeid DSD süsteemi raames tagasivõetavatest pakenditest, tooks tootja või turustaja jaoks kaasa täiendava korraldusliku kulu.

48.      Samuti, kuna tarbija käitumine ei ole ettenähtav, kuivõrd viimane võib otsustada sama hästi tagastada pakendi müügipunktis kui asetada selle prügikonteinerisse, ei ole pakendi teekonda komisjoni meelest võimalik ette kindlaks määrata. Logoga Der Grüne Punkt märgistatud plastpudel võib niisiis sattuda konteinerisse, mis ei kuulu DSD‑le. Tootjal või turustajal ei ole logistilisi ega materiaalseid vahendeid selleks, et jälgida jäätmete teekonda ja tagada, et need paigutataks õigesse kohta.

49.      Komisjon järeldab sellest, et tasu sidumine pakendite märgistamisega logoga Der Grüne Punkt kohustab ettevõtjaid, kelle osa pakendeid kuuluvad DSD süsteemi, kas omama eraldiseisvaid tootmisliine ja turustuskanaleid, mis toovad kaasa lisakulu, või maksma tasu teenuse eest, mida DSD ei osuta. DSD rakendab seega ebaõiglasi tehingutingimusi.

50.      Lõpuks leiab komisjon, et juba see, milline on DSD rakendatud süsteemi mehhanism, pärsib sellega DSD süsteemi kuuluvate ettevõtjate jaoks automaatselt kaasneva lisakulu tõttu nende ettevõtjate tahet kasutada konkureerivate ettevõtjate teenuseid. Seega on tegemist konkureerivate ettevõtjate asjaomasele turule tuleku tõkestamisega. Kui need ettevõtjad otsustavad kasutada DSD‑d ja mõnda muud pakendite kõrvaldamise süsteemi, peavad nad ju DSD konkurendile usaldatud pakendite osas maksma kaks tasu – DSD‑le pakendite logoga märgistamise eest ja konkurendile nende pakendite tegeliku kogumise, sortimise ja taaskasutamise eest.

51.      Kõiki neid asjaolusid silmas pidades järeldas komisjon, et DSD kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit EÜ artikli 82 tähenduses nii oma klientide kui ka konkurentide suhtes.

52.      Komisjon jätkab vaidlusaluse otsuse põhjendustes 136–153 märkimisega, et kuritarvituse tuvastamist ei nõrgenda vajadus säilitada logo Der Grüne Punkt eristusvõime. Ta märgib nimetatud otsuse põhjenduses 145, et selle logo põhiülesanne on täidetud, kui see annab tarbijale teada, et tal on võimalus lasta pakend DSD‑l kõrvaldada.

53.      Selle analüüsi tulemusena tegi komisjon järgmise vaidlusaluse otsuse:

„Artikkel 1

[DSD] tegevus, mis seisneb selles, et ta nõuab […] tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo [Der Grüne Punkt] kandvate müügipakendite eest, on ühisturuga kokkusobimatu, kui pakendimääruse alusel kohustatud ettevõtjad:

a)      kasutavad logo kasutamise lepingu artiklis 2 ette nähtud jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust üksnes osade pakendite puhul või ei kasuta seda teenust üldse, kuid viivad Saksamaal turule standardiseeritud pakendid, mida turustatakse ka mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis ja mille osas nad liituvad logo [Der Grüne Punkt] kasutava pakendite tagasivõtmise süsteemiga, ja

b)      tõendavad, et selle pakendite hulga osas – hõlmaku see siis kõiki pakendeid või ainult osa neist –, mille puhul nad ei kasuta jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust, täidavad nad neile pakendimäärusega pandud tagasivõtmiskohustust konkureerivate kollektiivsüsteemide või individuaalsüsteemide kaudu.

[…]”

54.      Pärast kuritarvituse tuvastamist on vaidlusaluses otsuses määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 alusel kindlaks määratud, mil viisil DSD peab nimetatud rikkumise lõpetama. Peamine meede on määratletud otsuse artiklis 3:

„DSD on kõigi logo kasutamise lepingu sõlminud isikute ees kohustatud mitte nõudma tasu nende Saksamaal turustatavate ja logo [Der Grüne Punkt] kandvate müügipakendite eest, mille puhul ei kasutata jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabastavat teenust vastavalt kõnealuse logo kasutamise lepingu artiklile 2 ja mille osas täidetakse pakendimäärusega pandud kohustused muul viisil. […]”

IV.    Hagi Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

55.      DSD esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. juulil 2001.

56.      DSD esitas ka taotluse vaidlusaluse otsuse täitmise peatamiseks. Esimese Astme Kohtu president jättis 15. novembri 2001. aasta määrusega kohtuasjas T‑151/01 R: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3295) selle taotluse rahuldamata.

57.      Esimese Astme Kohus andis 5. novembri 2001. aasta määrusega Vfw AG‑le (edaspidi „Vfw”), Landbell AG für Rückhol-Systemele (edaspidi „Landbell”) ja BellandVision GmbH‑le (edaspidi „BellandVision”) loa astuda menetlusse komisjoni toetuseks.

58.      Kirjalik menetlus lõpetati 9. septembril 2002.

59.      Esimese Astme Kohus otsustas 19. juunil 2006 alustada suulist menetlust ja esitas menetlust korraldavate meetmete raames pooltele hulga küsimusi. Pooled kuulati ära 11. ja 12. juuli 2006. aasta kohtuistungil.

60.      Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega apellandi hagi rahuldamata.

61.      Apellant esitas sisuliselt kolm väidet, mis puudutasid esiteks EÜ artikli 82 rikkumist, teiseks määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ning kolmandaks EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumist.

62.      Esimese Astme Kohus lükkas esimese väite põhjendamatuse tõttu tagasi.

63.      Esimene väitega väitis apellant sisuliselt, et vastupidi sellele, mis näib vaidlusalusest otsusest ilmnevat, ei ole tema kaubamärgi Der Grüne Punkt sundlitsents kohustuslik selleks, et pakenditootja või ‑turustaja saaks osaleda konkureerivas süsteemis. DSD väitis, et pakendite valikuline märgistamine, mis võimaldaks tagada selle, et logo Der Grüne Punkt kandvad pakendid viiakse ainult DSD süsteemi mahutitesse, on võimalik.

64.      Apellant leidis ka, et logo kasutamise lepingu vaidlusalused sätted on vajalikud selleks, et tagada pakendimääruse eesmärkide saavutamine, säilitada kaubamärgi Der Grüne Punkt erinevad ülesanded ja tagada DSD süsteemi tõrgeteta toimimine.

65.      Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 märkinud, et pakenditootjal või ‑turustajal on võimalik kasutada korraga individuaalsüsteemi ja kollektiivsüsteemi, et taaskasutamismäärasid järgida, esitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142–163 põhjused, miks DSD kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit. Ta leidis, et valikulisel märgistamisel põhinev lahendus ei ole määrusega kehtestatud ega võimalda vaidlusaluses otsuses tuvastatud kuritarvitust lõpetada. Seejärel märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150, et apellandi taotletavat ainuõigust ei ole määrusega kehtestatud juhuks, kui kasutatakse segasüsteeme, ning täpsustas, et logol Der Grüne Punkt ei ole sellist mõju, nagu apellant sellele omistab.

66.      Lisaks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156, et „asjaolu, et logo Der Grüne Punkt ja märge „kohase vahendi” kohta, mis viitab mõnele muule kollektiivsüsteemile […], on samal pakendil, kui kasutatakse korraga kahte kollektiivsüsteemi, ning asjaolu, et samal pakendil on logo Der Grüne Punkt ja märge võimaluse kohta pakend kauplusesse tagastada, kui kasutatakse korraga DSD süsteemi ja individuaalsüsteemi, ilmselgelt ei kahjusta DSD kaubamärgi põhiülesannet”.

67.      Sellest järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164, et „ei […] pakendimäärus, kaubamärgiõigus ega DSD süsteemi toimimisega seotud vajadused [anna] hagejale õigust nõuda tema süsteemi kasutavatelt ettevõtjatelt tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui need ettevõtjad tõendavad, et osade või kõikide pakendite puhul ei kasuta nad DSD süsteemi”.

68.      Oma teises väites leidis apellant, et vaidlusaluses otsuses komisjoni võetud meetmed ei vasta määruse nr 17 artiklis 3 sätestatud nõuetele.

69.      Ta oli muu hulgas seisukohal, et pakendite valikuline märgistamine vastavalt kasutatavale süsteemile on sobivam kui vaidlusaluses otsuses kehtestatud kohustus. Apellant väitis ka, et vaidlusaluse otsuse artikkel 3 ja artikli 4 lõige 2 on ebaproportsionaalsed, kuna need kohustavad teda andma kolmandatele isikutele litsentsi kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks. Lisaks väitis ta, et vaidlusaluse otsusega kohustatakse teda mitte nõudma tasu pelgalt selle logo kasutamise eest, kui on tõendatud, et pakendimäärusest tulenevaid kohustusi täidetakse muul viisil.

70.      Esimese Astme Kohus lükkas selle väite tagasi. Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173, et „asjaolu, et teoreetiliselt on võimalik pakendid logoga valikuliselt märgistada, ei tohiks kaasa tuua [vaidlusaluses otsuses võetud] meetmete tühistamist, arvestades, et selle lahenduse rakendamine on pakenditootjate ja ‑turustajate jaoks kulukam ja keerulisem kui [selle otsuse] artiklites 3–5 määratletud meetmed, mille eesmärk on üksnes piirata DSD pakutava teenuse eest makstavat tasu ainult tasuga tegelikult tema süsteemi poolt osutatud teenuse eest”.

71.      Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 ka, et vaidlusaluses otsuses sisalduvate kohustuste eesmärk ei ole panna DSD‑le kohustust anda määramata ajaks litsents logo Der Grüne Punkt kasutamiseks, vaid üksnes kohustada DSD‑d mitte nõudma tasu kõikide seda logo kandvate pakendite eest, kui tõendatakse, et kõik või ainult osad pakendid võeti tagasi ja taaskasutati mõne muu süsteemi kaudu.

72.      Vastates apellandi argumendile, mille kohaselt viimane võib saada kohast tasu pelgalt kaubamärgi kasutamise eest, märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196, et vaidlusalust otsust tuleb tõlgendada nii, et see ei välista DSD võimalust saada kohast tasu ainult kaubamärgi kasutamise eest, juhul kui on tõendatud, et kõnealust logo kandva pakendi võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu süsteem.

73.      Kolmandas väites leidis apellant, et EÜ artikli 82 rikkumine on välistatud, kuna talle on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses, st jäätmekäitlus keskkonnakaitse eesmärgil.

74.      Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208, et isegi kui eeldada, et apellandile on antud sellise teenuse osutamine, on siiski tõsi, et ei ole tõendatud selle ülesande ohtuseadmine vaidlusaluse otsusega. Esimese Astme Kohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 211, et kuna DSD ei tuginenud haldusmenetluses EÜ artikli 86 lõikele 2, siis ei saa komisjonile ette heita, et ta oma otsust selles küsimuses ei põhjendanud.

75.      Sellest tulenevalt järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

V.      Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

76.      DSD esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 8. augustil 2007.

77.      Interseroh Dienstleistungs GmbH (edaspidi „Interseroh”), kes rakendab alates 2006. aastast kollektiivsüsteemi kogu Saksamaa territooriumil, palus Euroopa Kohtu kantseleisse 16. novembril 2007 esitatud avaldusega luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu president andis selle loa oma 21. veebruari 2008. aasta määrusega.

78.      DSD palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlusalune otsus;

–        teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule, et ta teeks Euroopa Kohtu otsusele vastava otsuse;

–        igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

79.      Komisjon, Vfw, Landbell, BellandVision ja Interseroh paluvad Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja DSD‑lt.

VI.    Apellatsioonkaebuse väited ja õiguslik analüüs

80.      Nüüd tuleb apellatsioonkaebuse väiteid analüüsida neid tähelepanekuid arvesse võttes.

81.      Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaheksa väidet.

82.      Esimese väitega heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna kohus jõudis apellandile ette heidetud kuritarvitamise osas vastuoluliste järeldusteni.

83.      Teises väites leiab DSD, et Esimese Astme Kohus moonutas logo kasutamise lepingut, kuna ta järeldas sellest lepingust, et apellant annab litsentsi kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks konkureerivate süsteemide raames tagasivõetavatel pakenditel.

84.      Kolmandas väites on DSD seisukohal, et leides, et logoga Der Grüne Punkt ei saa kaasneda ainuõigust, mida apellant nõuab, on Esimese Astme Kohus rikkunud oma põhjendamiskohustust ning moonutanud pakendimäärust.

85.      Neljandas väites toob apellant esile ühenduse kaubamärgiõiguse rikkumise.

86.      Viiendas väites kinnitab DSD, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 82, kuna esiteks leidis ta ebapiisavalt põhjendatud viisil ja vastuolus toimiku materjalidega, et apellant kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit, andes kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamise litsentsi pakenditele, mida tema süsteem ei võta tagasi, ning teiseks ei järginud ta sundlitsentsi andmiseks vajalikke tingimusi.

87.      Kuuendas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud määruse nr 17 artiklit 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet, kuna kohus pani DSD‑le kohustuse väljastada litsents ettevõtjatele, kelle pakendeid tema süsteemi raames tagasi ei võeta, ning keelas tähistada selgitava märkusega pakendid, mis kannavad logo Der Grüne Punkt, kuid mida DSD süsteemi raames tagasi ei võeta.

88.      DSD heidab seitsmendas väites ette menetlusnormi rikkumist, kuna Esimese Astme Kohus asendas komisjoni põhjenduse enda omaga.

89.      Lõpuks leiab apellant kaheksandas väites, et Esimese Astme Kohus rikkus tema õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

A.      Esimene väide, et vastuoluliste põhjenduste tõttu on rikutud põhjendamiskohustust

90.      Esimeses väites heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tugines turgu valitseva seisundi väidetava kuritarvitamise osas vastuolulistele järeldustele ning rikkus seega oma põhjendamiskohustust.

1.      Poolte argumendid

91.      Apellandi arvates seisneb vastuolu selles, et ühelt poolt tuleneb Esimese Astme Kohtu analüüsist, eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 48, 50, 58, 60, 119, 163 ja 164, et DSD nõuab DSD süsteemiga liituvatelt ettevõtjatelt, et nad tasuksid nende müügipakendite eest, mida ei ole see süsteem tagasi võtnud, ja teiselt poolt leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194, et „ei saa […] välistada, et kaubamärgil Der Grüne Punkt, millega kõnealune pakend on märgistatud, võiks iseenesest olla majanduslik väärtus”, ning et „[i]segi kui […] pakendit ei viida tegelikult DSD süsteemi ja kui on tõendatud, et konkureeriv süsteem on pakendile vastava materjali kogunud või taaskasutanud, on siiski tõsi, et kaubamärk jätab tarbijale võimaluse kõrvaldada see pakend DSD süsteemi kaudu”. Esimese Astme Kohus jätkas, et „[s]ellisel võimalusel, mis pakutakse tarbijale kõikide logo Der Grüne Punkt kandvate turustatud pakendite puhul […], on tõenäoliselt teatav hind[, mida] tuleks […] tasuda DSD‑le vastutasuks käesoleval juhul pakutava teenuse eest, st oma süsteemi kasutamise võimaldamise eest”.

92.      Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Ta meenutab, et tasu on ette nähtud pakendite kogumise, sortimise ja taaskasutamisega seotud kulude ja halduskulude katmiseks. Tasu ei ole seega vastutasu kaubamärgi kasutamise eest. Järelikult ei puuduta vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus tasu kaubamärgi kasutamise eest. Esimese Astme Kohus eristas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194–196 loogiliselt ühelt poolt apellandi toime pandud kuritarvitust ning teiselt poolt tema võimalust saada kohast tasu ainult kaubamärgi kasutamise eest.

93.      Vfw, Landbell ja BellandVision leiavad – nagu ka komisjon –, et vastuolud puuduvad. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 194 ei ole kuidagi seotud Esimese Astme Kohtu järeldustega kuritarvituse kohta. See punkt puudutab üksnes küsimust, kas üksnes pakendite märgistamisel logoga Der Grüne Punkt võib olla hind, isegi kui DSD ei osuta ühtegi pakendite kõrvaldamise teenust.

2.      Hinnang

94.      EÜ artikli 82 rikkumist puudutava esimese väite raames kontrollis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–163, kas apellant kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit asjaomasel Saksa turul. Ta jõudis selle kohtuotsuse punktides 164 ja 165 järeldusele, et „pakendimäärus, kaubamärgiõigus ega DSD süsteemi toimimisega seotud vajadused [ei anna] hagejale õigust nõuda tema süsteemi kasutavatelt ettevõtjatelt tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui need ettevõtjad tõendavad, et osade või kõikide pakendite puhul ei kasuta nad DSD süsteemi”. Seetõttu lükkas Esimese Astme Kohus esimese väite tagasi.

95.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 191 tuleneb, et määruse nr 17 artikli 3 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava teise väite raames võttis Esimese Astme Kohus seisukoha apellandi argumendi suhtes, et vaidlusaluse otsuse artiklid 3 ja 4 välistavad tasu nõudmise kaubamärgi pelga kasutamise eest. Esimese Astme Kohus selgitas selle kohtuotsuse punktides 194–196 põhjusi, miks DSD võib saada kohast tasu ainult kaubamärgi kasutamise eest, juhul kui on tõendatud, et logo Der Grüne Punkt kandva pakendi võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu süsteem.

96.      Esimese Astme Kohus leidis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 194–196, et logol Der Grüne Punkt võib olla majanduslik väärtus ning et pakendi selle logoga pelgal märgistamisel „on tõenäoliselt teatav hind”.

97.      Ma leian, et Esimese Astme Kohus ei ole teinud vastuolulisi järeldusi. Ta eristas tasu, mis katab vaid süsteemi tegeliku kasutamisega seotud kulud ning mida ainsana käsitletakse käesolevas asjas, ainult logo Der Grüne Punkt kasutamise eest makstavast kohasest tasust, kuna selles tasus, mis on teist laadi, saab läbi rääkida vaid täiesti erineval tasandil, mis ei ole kuidagi seotud Esimese Astme Kohtu menetletud asjaga.

98.      Seetõttu olen ma eespool toodu põhjal arvamusel, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

B.      Teine väide, et moonutatud on logo kasutamise lepingut

99.      Teise väitega heidab DSD Esimese Astme Kohtule ette logo kasutamise lepingu moonutamist.

1.      Poolte argumendid

100. Selle väite põhjendamiseks esitab apellant mitu argumenti.

101. Esiteks leiab DSD, et Esimese Astme Kohus tuvastas, et selle lepingu alusel annab DSD isoleeritud litsentsi logo Der Grüne Punkt kasutamiseks, st litsentsi selliste müügipakendite märgistamiseks, mis ei kuulu DSD süsteemi. Seega rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kuna ta moonutas logo kasutamise lepingut.

102. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse tema argumente, mis näitavad, et ta ei anna isoleeritud litsentse ning et logo kasutamise leping piirdub liituvatele ettevõtjatele logo kasutamise õiguse andmisega, selleks et DSD võtaks enda kanda pakendimäärusest tulenevad tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustused. DSD leiab, et kui logo kasutamise leping piirdub pakendite logoga tähistamise õiguse andmisega, mis võimaldab neil pakenditel osaleda tema jäätmete kõrvaldamise süsteemis, siis puudub järelikult tema pakutava soorituse ja tasu vahel vastuolu. Kuritarvitamine on seega välistatud.

103. Teiseks väidab DSD, et logo kasutamise lepingule Esimese Astme Kohtu antud tõlgendus on vastuolus toimiku materjalidega. DSD ja komisjoni vahelisest kirjavahetusest haldusmenetluses selgub nimelt, et DSD ei andnud isoleeritud litsentsi, vaid et ta keeldus üksnes nõusoleku andmisest sellele, et konkureerivatesse süsteemidesse kuuluvad pakendid võiksid kanda logo Der Grüne Punkt.

104. Kolmandaks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane moonutas tõendeid, millele ta tugines ja mille alusel ta tuvastas, et apellant pakub isoleeritud litsentsi. Esimese Astme Kohus rikkus eelkõige õigusnormi, järeldades Oberlandesgericht Düsseldorfi 11. augusti 1998. aasta otsusest kohtuasjas Hetzel, Bundesgerichtshofi 15. märtsi 2001. aasta otsusest kohtuasjas Bäko, komisjonile esitatud kaebustest ning apellandi algsest teesist, et DSD pakkus isoleeritud litsentsi.

105. Apellant viitab nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 163, mille kohaselt leidis Esimese Astme Kohus, et „DSD süsteemi toimimisega seotud vajadustega [ei saa] õigustada hageja tegevust, mida on kirjeldatud [eespool viidatud otsustes Hetzel ja Bäko], millele komisjon viitas […], komisjonile esitatud erinevates kaebustes […] ja seisukohas, mille DSD algselt hagiavalduses esitas […], ning mis seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest, isegi kui tõendatakse, et osad pakendid võttis tagasi ja taaskasutas mõni muu kollektiivsüsteem või individuaalsüsteem”.

106. Komisjon meenutab, et kuritarvituse tuvastamiseks tugines ta üksnes tasustamise korrale, mis on määratletud logo kasutamise lepingus. Ta täpsustab, et nõutava tasu ja DSD poolt tegelikult osutatava teenuse vaheline ebaproportsionaalsus on kaubamärgi kasutamisega seotud vaid osas, milles DSD kasutab logo Der Grüne Punkt, et avaldada tema süsteemiga liituvatele ettevõtjatele majanduslikku survet.

107. Vfw, Landbell ja BellandVision leiavad, et see väide on vastuvõetamatu, kuna DSD saab oma apellatsioonkaebuses tugineda üksnes õigusnormi rikkumisele Esimese Astme Kohtu poolt, mitte aga asjaolude väidetavalt valele hindamisele.

2.      Hinnang

108. Ma saan aru, et apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane jõudis toimiku materjalide ja tõendite alusel järeldusele, et DSD annab liituvatele ettevõtjatele logo Der Grüne Punkt kasutamise litsentsi pakendite jaoks, mida tema süsteemi raames tagasi ei võeta ega taaskasutata. Apellandi arvates oleks Esimese Astme Kohus pidanud tõlgendama logo kasutamise lepingut nii, et see leping seob tasu ainult osutatud teenusega.

109. Minu arvates mõistab apellant Esimese Astme Kohtu järeldusi valesti.

110. Esitades poolte argumendid, meenutab Esimese Astme Kohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141, et „ainult neid logo kasutamise lepingu sätteid, mis puudutavad tasu, käsitletakse [vaidlusaluses] otsuses kuritarvitusena (st lepingu artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 1)”. Esimese Astme Kohus jätkab, täpsustades, et „[vaidlusalune] otsus ei kritiseeri seega asjaolu, et lepingu artikli 3 lõige 1 kohustab tootjat või turustajat, kes soovib kasutada DSD süsteemi, märgistama logoga Der Grüne Punkt kõik pakendid, millest on teatatud ja mis on mõeldud siseturul tarbimiseks”.

111. Õigusliku raamistiku osas märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 17, et DSD süsteemiga liituvate ettevõtjate makstav tasusumma on logo kasutamise lepingu artikli 4 lõigete 2 ja 3 alusel mõeldud ainult kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulude ning nendega kaasnevate halduskulude katmiseks.

112. Eespool toodu alusel leian, et Esimese Astme Kohus määras selle lepingu alusel selgelt kindlaks DSD kohustused ning vastutasu, mille tootja või turustaja peab litsentsitasu kujul maksma. DSD‑le pannakse süüks liituvatelt ettevõtjatelt nõutava tasu ja tegelikult osutatava teenuse vahel tasakaalu puudumist, kuna isegi siis, kui teatavad pakendid võetakse tagasi konkureeriva süsteemi raames, nõuab DSD logo kasutamise lepingu alusel nende pakendite eest tasu maksmist, kusjuures – ma meenutan – see tasu on mõeldud ainult kogumise, sortimise ja taaskasutamise kulude ning halduskulude katmiseks.

113. Seega ei ole Esimese Astme Kohus minu arvates tõlgendanud logo kasutamise lepingut nii, et sellega antakse liituvatele ettevõtjatele logo Der Grüne Punkt kasutamise litsents pakendite jaoks, mida DSD süsteemi raames tagasi ei võeta ega taaskasutata.

114. Nagu komisjon rõhutas, on logo Der Grüne Punkt logo kasutamise lepinguga seotud vaid niivõrd, kuivõrd sellel logol on tähistamise ülesanne. Apellant väitis seda ise Esimese Astme Kohtus. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 meenutas viimane DSD seisukohta, et „[k]aubamärk Der Grüne Punkt võimaldab samal ajal näidata, millised on DSD‑le üle antud pakendid […], ning teavitada tarbijat sellest, mida ta peab pakendiga tegema”.

115. Seega ma leian, et Esimese Astme Kohus on õigesti lähtunud järgmisest tõekspidamisest. Logo kasutamise lepingu eesmärk on võimaldada liituvatel ettevõtjatel vabaneda oma kohustusest pakendeid tagasi võtta ja taaskasutada. Vastutasuks nende teenuste eest peavad kõnealused ettevõtjad maksma DSD‑le tasu kõigi teatatud pakendite eest, sõltumata sellest, kas need pakendid võetakse tegelikult tagasi DSD süsteemi raames, kusjuures logo on ette nähtud teatatud pakendite tähistamiseks.

116. Järelikult tuleb teine väide minu arvates samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.      Kolmas väide, et põhjendused ei ole piisavad ja et moonutatud on pakendimäärust, kuna logole Der Grüne Punkt ainuõiguse nõudmist peeti võimatuks

117. Kolmandas väites heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei ole piisavalt põhjendanud järeldust, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt ei saa kaasneda ainuõigust, mida apellant nõuab, ning et selle järeldusega on kohus moonutanud pakendimäärust ja rikkunud kaubamärgiõigust.

118. Selle väite põhjendamiseks esitab apellant mitu argumenti.

119. Esimeses argumendis leiab apellant, et Esimese Astme Kohus rajas oma järelduse, et apellant ei saa nõuda kaubamärgile Der Grüne Punkt ainuõigust, üksnes kohtuistungil esitatud võistlevatele seisukohtadele ega põhjendanud seega piisavalt seda järeldust.

120. Oma teises argumendis märgib apellant, et Esimese Astme Kohtu järeldus, et pakenditootja või –turustaja annavad DSD‑le üle materjalikoguse, on vastuolus logo kasutamise lepingu, pakendimääruse ja kaubamärgiõigusest tuleneva nõudega, et DSD süsteemi kuuluvad pakendid peavad olema identifitseeritavad.

121. Oma kolmanda, neljanda ja viienda argumendiga heidab DSD Esimese Astme Kohtule ette pakendimääruse moonutamist, kuna viimane tuvastas, et esiteks võib pakend samal ajal kuuluda nii DSD süsteemi kui ka mõnesse muusse kollektiivsüsteemi, teiseks võib kollektiivsüsteemiga liituv turustaja hiljem täita oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustused individuaalsüsteemi abil ning kolmandaks võib need kohustused individuaalsüsteemi abil täitev turustaja liituda hiljem kollektiivsüsteemiga.

122. Oma kuuenda argumendiga leiab DSD, et Esimese Astme Kohtu järeldus, mille kohaselt võivad pakendid, mida DSD süsteemis ei kõrvaldata, kanda logo Der Grüne Punkt, võtab sellelt logolt eristusvõime ning on ilmselgelt vastuolus pakendimääruses sätestatud läbipaistvuse põhimõttega.

123. Lõpuks oma seitsmendas väites on apellant seisukohal, et Esimese Astme Kohtu poolt logo Der Grüne Punkt ainuõiguslikkuse tunnustamisest keeldumine on vastuolus kaubamärgiõigusega.

1.      Kolmanda väite esimene argument, et põhjendused ei ole piisavad

a)      Poolte argumendid

124. DSD leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 esitatud järeldus, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt ei saa kaasneda ainuõigust, mida apellant nõuab, on ebapiisavalt põhjendatud. Iseäranis heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimane tugines kohtuistungil esitatud võistlevatele seisukohtadele, ilma et vaidlustatud kohtuotsuse või kohtuistungi protokolli alusel oleks võimalik kindlaks määrata, mis oli nende seisukohtade ese.

125. Komisjon väidab, et hinnang kaubamärgiõigusest tulenevate õigustuste kohta ei põhine peamiselt kohtuistungi käigus esitatul.

b)      Hinnang

126. Nagu komisjon, leian ka mina, et see argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

127. Esimese Astme Kohus märkis nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139, et kohtuistungil esitatud vastuoluline kaalutlus võimaldab tal jõuda järgmise tõdemuseni. „[P]akenditootja või ‑turustaja ei anna DSD‑le üle kindlat arvu pakendeid, mis on märgistatavad logoga Der Grüne Punkt, vaid hoopis materjalikoguse, mida kõnealune tootja või turustaja kavatseb Saksamaal turustada ja mille tagasivõtmise ja taaskasutamise ta soovib DSD süsteemile usaldada. Seega on pakenditootjal või ‑turustajal võimalik kasutada segasüsteeme, et [pakendi]määruses kindlaks määratud taaskasutamismäärasid järgida.”

128. Selle järelduse alusel kontrollis Esimese Astme Kohus apellandi kriitikat vaidlusaluses otsuses esitatud analüüsi kohta, eriti kaubamärgiõigust puudutavaid apellandi õigustusi.

129. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103–114 tõi Esimese Astme Kohus välja kirjalikus menetluses poolte esitatud argumendid, mis puudutavad logo kasutamise lepingu vaidlusaluste sätete kaubamärgiõigusega õigustamist.

130. Seejärel märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156, et Kammergericht Berlini 14. juuni 1994. aasta kohtuotsusest tuleneb, et „[kaubamärk Der Grüne Punkt] „piirdub sellega, et annab asjaomase teenuse kohta teada, et toote, mis seda märki kannab, saab kõrvaldada DSD süsteemi kaudu”, andmata teavet pakutava teenuse kvaliteedi kohta”. Esimese Astme Kohus lisab, et „juhul, kui osa pakenditest on hõlmatud DSD konkurendi süsteemiga, on tarbijal võimalus vabalt valida, kas ta laseb pakendi taaskasutada DSD süsteemil või konkureerival süsteemil”.

131. Sellest järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et „kuna logo Der Grüne Punkt ülesanne on viidata võimalusele kõrvaldada asjaomane pakend DSD süsteemi kaudu ning kuna selle logoga võib pakendi märgistada samal ajal muude tähistega või muude mehhanismidega, mis võimaldavad kindaks teha mõne muu võimaluse pakendi kõrvaldamiseks individuaalsüsteemi või konkureeriva kollektiivsüsteemi kaudu, ei saa väita, et [vaidlusalune] otsus kujutab endast kaubamärgiõiguse ebaproportsionaalset kahjustamist, ega mingil juhul ka seda, et kõnealune kahjustamine ei oleks õigustatud vajadusega vältida turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses”.

132. Peale selle vastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 argumendile, millega apellant seadis kahtluse alla vaidlusaluses otsuses toodud käsitluse, et Kammergericht Berlini kohtuotsusest tuleneb, et logo Der Grüne Punkt põhiülesanne on täidetud, kui see annab tarbijale teada, et tal on võimalus lasta pakend DSD‑l kõrvaldada. Esimese Astme Kohus leiab, et see argument ei ole asjakohane, kuna „[see] viitab üksnes erilisele kontekstile, milles tehti otsus, […] seadmata samas kahtluse alla järeldust, milleni komisjon jõudis, st et samal pakendil võib olla mitu märget, mis teavitavad tarbijat, kuidas käituda erinevate süsteemide puhul, mis võivad pakendi tagasi võtta ja taaskasutada”.

133. Esimese Astme Kohus jätkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 selgitusega, et arvamusküsitluste tulemused, millele apellant tugineb ja mis viimase arvates kinnitavad kaubamärgi eristusvõimet, ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuses sisalduvat arutluskäiku. Selles osas märgib Esimese Astme Kohus, et „on loogiline, et tarbijad tunnevad logo Der Grüne Punkt, millega pakend on märgistatud, ära kui viite sellele, et nad võivad selle pakendi viia jäätmekogumismahutitesse, mis asuvad nende elukoha läheduses. Siiski ei võimalda see ette näha nende tarbijate reaktsiooni juhul, kui nad puutuvad kokku pakendiga, mis on märgistatud mitme logoga, mis viitavad kollektiivsüsteemidele. Komisjon ja menetlusse astujad märgivad selle kohta – mida kinnitati ka kohtuistungil –, et need süsteemid kasutavad üldiselt samu jäätmekogumismahuteid ja enamasti viib tarbija pakendid neisse mahutitesse vastavalt kasutatud materjalile, mitte pakendil olevale logole.”

134. Samuti väitis apellant Esimese Astme Kohtus, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt sellise pakendi märgistamine, mis osaleb konkureerivas süsteemis, kahjustab selle kaubamärgi eristusülesannet, kuna tarbijaid eksitatakse kõigil vaidlusaluses otsuses käsitletud juhtumitel. Apellant väidab, et kui korraga kasutatakse individuaalsüsteemi ja DSD süsteemi, ei mõistaks peaaegu 48,4% tarbijatest vastuolulist teavet, mida edastab ühelt poolt märge kaupluses tagasivõtmise kohta ja teiselt poolt logoga Der Grüne Punkt tehtav viide selle kohta, et pakend võetakse tagasi elukoha läheduses DSD süsteemi kaudu.(11)

135. Esimese Astme Kohus vastab sellele argumendile vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160, leides, et „kaubamärgi sihtrühmaks oleva avalikkuse eksitamist puudutava argumendiga ei saa nõustuda […], kuna logo kasutamise leping puudutab üksnes logo kasutajaid, st pakenditootjaid ja ‑turustajaid, kes kasutavad DSD süsteemi, mitte tarbijaid”.

136. Esimese Astme Kohus lõpetab oma analüüsi, täpsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, et „hageja taotletava ainuõigusega nõustumine tooks kaasa selle, et pakenditootjaid ja ‑turustajaid takistataks kasutamast segasüsteemi ning muudetaks õiguspäraseks see, kui hageja saab tasu ka teenuse eest, mille osas huvitatud isikud on tõendanud, et seda teenust ei ole tegelikult osutatud, kuna selle osutamine usaldati vastavalt [vaidlusaluse] otsuse artiklis 1 määratletud korrale mõnele muule kollektiivsüsteemile või individuaalsüsteemile”.

137. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, leian ma, et Esimese Astme Kohtu põhjendused järelduse osas, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt ei saa kaasneda ainuõigust, mida apellant nõuab, ei tugine – vastupidi viimase väidetule – peamiselt kohtuistungil esitatud võistlevatele seisukohtadele ning need põhjendused ei ole ebapiisavad.

138. Seega olen ma arvamusel, et kolmanda väite esimene argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Kolmanda väite teine argument, et eiratud on toimiku materjale ja rikutud on ühenduse kaubamärgiõigust

a)      Poolte argumendid

139. DSD on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 esitatud järeldus, et „pakenditootja või ‑turustaja ei anna [talle] üle kindlat arvu pakendeid, mis on märgistatavad logoga Der Grüne Punkt, vaid hoopis materjalikoguse, mida kõnealune tootja või turustaja kavatseb Saksamaal turustada ja mille tagasivõtmise ja taaskasutamise ta soovib DSD süsteemile usaldada”, on ilmses vastuolus logo kasutamise lepingu sätetega pakendite teatamise ja litsentsi andmise osas, pakendimääruse sätetega käitlemiskohustusest vabastamise osas, sellest määrusest tuleneva läbipaistvusnõudega ning kaubamärgiõigusest tuleneva nõudega, et DSD süsteemi kuuluvad pakendid peavad olema identifitseeritavad.

b)      Hinnang

140. Nagu märkis komisjon, viitab apellant kolmanda väite teises argumendis üksnes siseriikliku õiguse kohta esitatud märkustele, ilma et ta oleks omavahel seostanud siseriiklikku õigust ja kriitikat, mida ta tegi seda argumenti puudutavate Esimese Astme Kohtu järelduste suhtes. Nimetatud argument ei sisalda ühtegi õiguslikku argumenti, millest nähtuks, millises osas rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi.

141. Meenutagem, et EÜ artikli 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses täpselt selle kohtuotsuse, mille tühistamist nõutakse, kritiseeritavad osad ja seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid.(12)

142. Neil asjaoludel olen ma seisukohal, et kolmanda väite teine argument tuleb lugeda vastuvõetamatuks.

3.      Kolmanda väite kolmas, neljas ja viies argument, et moonutatud on pakendimäärust

143. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette pakendimääruse moonutamist, kuna viimane tuvastas, et esiteks võib pakend samal ajal kuuluda nii DSD süsteemi kui mõnesse muusse kollektiivsüsteemi, teiseks võib kollektiivsüsteemiga liituv turustaja hiljem täita oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustused individuaalsüsteemi abil ning kolmandaks võib need kohustused individuaalsüsteemi abil täitev turustaja liituda hiljem kollektiivsüsteemiga.

a)      Kolmanda väite kolmas argument

i)      Poolte argumendid

144. DSD leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 129 ja 154 esitatud järeldused, mille kohaselt võib pakend samal ajal kuuluda mõnesse muusse pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamise süsteemi kui DSD süsteem, kujutavad endast pakendimääruse moonutamist.

145. Apellant leiab, et need järeldused on ilmselt vastuolus pakendite suhtes kehtiva õiguspõhimõttega, mille kohaselt tuleb konkreetsele pakendile kehtestada tagasivõtmise kohustus või ta sellest kohustusest vabastada. Apellandi arvates ei saa pakend seega – vastupidi Esimese Astme Kohtu järeldusele selle argumendi kohta – kuuluda kahte või enamasse jäätmete kõrvaldamise süsteemi.

146. Sellega seoses kordab apellant näidet, millele Esimese Astme Kohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134. Esimese Astme Kohus selgitab selle näite põhjal seoses kiirtoitlustusketiga, et „kui lõpptarbija ostab soojahoidvas pakendis müüdava võileiva, võib see tarbija vabalt valida, kas ta tarbib toote kohapeal ära ja paneb pakendi prügikasti, mille kiirtoitlustuskett on oma individuaalsüsteemi raames sisse seadnud, või võtab toote koju kaasa ja viib pakendi seejärel DSD jäätmekogumismahutisse, mis asub tema elukoha läheduses”. Esimese Astme Kohus jõuab järeldusele, et „[s]ee pakend võidakse seega viia ükskõik kumba kogumis- ja taaskasutamissüsteemi, mida kiirtoitlustuskett [pakendi]määruses ette nähtud kohustuste täitmiseks on välja pakkunud”.

147. DSD leiab, et isegi kiirtoitlustuse valdkonnas ei saa pakend vastupidi Esimese Astme Kohtu järeldustele kuuluda kahte kogumissüsteemi. Isegi kui juhtub, et pakend tagastatakse kohapeal individuaalsüsteemi või võetakse tagasi kollektiivsüsteemi raames, saab olla tegemist üksnes tarbijapoolse veaga. Apellant rõhutab seega, et oluline on selgelt märkida, milline on iga pakendi jaoks ette nähtud kõrvaldamise viis.

148. Komisjon leiab, et kahte kollektiivsüsteemi kasutava segalahenduse puhul on pakenditootja või ‑turustaja kohustatud mõlema süsteemi jaoks tagama läbipaistvuse. Pakendid kannavad seega nende süsteemide märgistamiseks kahte erinevat tähist. Komisjoni arvates on selline lahendus võimalik, kuna need süsteemid vastutavad üksnes pakendite koguse eest. Komisjon märgib samuti, et kollektiivsüsteemide konkurentsi korral kogutakse pakendid samadesse konteineritesse.

ii)    Hinnang

149. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 Esimese Astme Kohtu esitatud järeldus, et DSD‑le määratud pakend võib kuuluda mitmesse jäätmete kõrvaldamise süsteemi, ei moonuta minu arvates pakendimäärust.

150. Kõigepealt ma täpsustan, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 10 märkis Esimese Astme Kohus, et „[o]ma 24. mai 2000. aasta märkustes, mis esitati komisjonile haldusmenetluses […], leidsid Saksa ametivõimud, et pakendimäärus võimaldab turustajal kombineerida individuaalsüsteemi raames kaupluse läheduses pakendite tagasivõtmist lõpptarbija läheduses pakendite kogumisega kollektiivsüsteemi raames, osaledes kollektiivsüsteemis vaid osade pakenditega, mis ta turule on viinud”.

151. Samuti meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et „[vaidlusaluses] otsuses rõhutatakse samuti, et Saksa ametivõimude varasemast vastusest nähtub, et [pakendi]määruse § 6 lõige 3 ei tähenda seda, et ainult ühe süsteemi kasutamine on võimalik. Saksa ametivõimudel ei ole seega kunagi olnud kavatsust võimaldada ainult ühe kollektiivsüsteemi rakendamist kogu riigis või igal liidumaal”.

152. Nende kaalutluste alusel võis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131 minu arvates õigustatult märkida, et pakendimääruse § 6 I lisa kohaselt arvutatakse taaskasutamismäärad protsendina turustatud materjali massist, mis tegelikult tagasi võetakse ja taaskasutatakse, ning et selle lisa lõike 2 punktis 1 on täpsustatud, et asjakohaste pakendite kogus määratakse kindlaks protsendina massist.

153. Seetõttu selgitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–135, et kuna taaskasutamismäärad arvutatakse protsendina massist, on pakendite koguste jagamine erinevate süsteemide vahel võimalik, ilma et oleks vajalik tugineda ette kindlaks määratud pakendite kogusele. Esimese Astme Kohus illustreeris oma seisukohti kiirtoitlustusketi näitega. Sel viisil näitas ta, et niisuguse keti puhul on individuaalsüsteemi kombineerimine DSD süsteemiga vajalik, kuna toode on võimalik ära tarbida kohapeal või võtta see kaasa. Esimese Astme Kohus jätkas, selgitades, et „hageja ja pakenditootja või ‑turustaja lepingulises suhtes on oluline, et tagatakse, et turule viidud taaskasutatava materjali kogus tegelikult tagasi võetakse ja taaskasutatakse, selleks et saavutada [pakendi]määruses ette nähtud määrad”.

154. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 136–138 selgitas Esimese Astme Kohus, et olemas on korrigeerimismehhanismid, mis võimaldavad täita selle määrusega pandud kohustusi. Esimese Astme Kohus leidis nimelt, et kui individuaalsüsteemist ei piisa taaskasutamismäärade täitmiseks, võib pakenditootja või ‑turustaja kasutada puuduoleva koguse ostmiseks kollektiivsüsteemi.

155. Peale selle näeb niisuguse lahenduse ette ka pakendimäärus ise oma artikli 6 lõikes 1, milles on sätestatud, et kui turustaja ei täida oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust kohapeal pakendi tagasivõtmise teel, peab ta seda tegema kollektiivsüsteemi raames.(13)

156. Eespool toodud asjaolusid kogumis arvestades leian ma, et kolmas argument tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)      Kolmanda väite neljas ja viies argument

i)      Poolte argumendid

157. DSD väidab lisaks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 sisalduv järeldus, et kollektiivsüsteemiga liitunud turustaja võib isiklikult tagantjärele täita tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuse, kujutab endast toimiku materjalide eiramist. See järeldus on eeskätt vastuolus pakendimääruse aluspõhimõttega, mille kohaselt toob osalemine kollektiivsüsteemis, mis vastutab taaskasutamiskohustuse eest, kaasa jäätmete kõrvaldamise kohustusest vabanemise. DSD arvates ei ole kollektiivsüsteemi kuuluvate pakendite puhul tagantjärele võimalik kasutada individuaalsüsteemi.

158. DSD leiab, et pakendimäärust moonutab ka seisukoht, et turustaja, kes otsustas kasutada individuaalsüsteemi teatavate pakendite jaoks, võib tagantjärele täita sellest määrusest tulenevad kohustused, ostes kollektiivsüsteemist juurde pakendite koguseid.

159. Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus ei lähtu tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustuste tagantjärele täitmise hüpoteesist, vaid võtab arvesse võimalust kehtestatud määrale mittevastava kogumise korral vähendada kollektiivsüsteemile makstavat tasu.

ii)    Hinnang

160. Ma olen arvamusel, et Esimese Astme Kohus ei ole eiranud toimiku materjale, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, et kiirtoitlustuskett võib nõuda asjaomase kollektiivsüsteemi tasu vähendamist, kui see kett individuaalsüsteemi abil tõendab, et ta võttis tagasi pakendite koguse, mis talle oli usaldatud.

161. Vastupidi apellandi väidetule leian ma, et selle näite puhul ei seisne küsimus pakendite tagasivõtmiseks ja taaskasutamiseks tagantjärele individuaalsüsteemi kasutamises. Meenutagem, et Esimese Astme Kohus lähtus selle näite puhul oletusest, et kiirtoitlustuskett kombineeris algusest peale individuaalsüsteemi kollektiivsüsteemiga.

162. Sellest oletusest lähtuvalt märkis Esimese Astme Kohus, et võimalik on rakendada korrigeerimismehhanisme, kui individuaalsüsteemis ei suudeta täita turustaja kohustusi või vastupidi suudab see koguda kindlaksmääratud koguse. Viimase juhuga seoses selgitab Esimese Astme Kohus, et „kiirtoitlustuskett [võib] nõuda asjaomase kollektiivsüsteemi tasu vähendamist, kuna see kett on tõendanud, et ta võttis tagasi ja taaskasutas [kogused], mis kollektiivsüsteemile olid usaldatud”.

163. Pealegi võttis apellant seda võimalust arvesse ka ise. Nimelt on vaidlusaluse otsuse põhjendustes 60 ja 61 märgitud, et DSD võttis enne selle otsuse tegemist kohustuse mitte nõuda tasu nende pakendite eest, mis võetakse tagasi individuaalsüsteemi raames, kui pakenditootja või ‑turustaja on otsustanud kombineerida DSD süsteemi individuaalsüsteemiga.

164. Mis puudutab apellandi argumenti, et Esimese Astme Kohus on moonutanud pakendimäärust, kuna ta jõudis järeldusele, et turustaja, kes on otsustanud kasutada individuaalsüsteemi, võib tagantjärele täita oma kohustused, ostes kollektiivsüsteemist juurde pakendite koguseid, siis ma leian, et see argument tuleb samuti tagasi lükata.

165. Esimese Astme Kohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9, et „määruse § 6 lõike 1 üheksas lause [sätestab], et kui turustaja ei täida oma tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustust individuaalsüsteemi abil, peab ta seda tegema kollektiivsüsteemis”.

166. Seega leian ma, et kolmanda väite neljas ja viies argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

4.      Kolmanda väite kuues argument, et rikutud on pakendimäärust

a)      Poolte argumendid

167. DSD väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 on rikutud õigusnormi, kuna Esimese Astme Kohus leidis, et pakendeid, mida ei kõrvaldata DSD süsteemi raames, võib märgistada logoga Der Grüne Punkt. DSD leiab, et selline võimalus võtab logolt selle eristusvõime ning on ilmselgelt vastuolus pakendimääruse põhimõttega, mille kohaselt peab tarbijatel ja ametivõimudel olema võimalik selgelt kindlaks teha, kas pakendi suhtes kehtib tagasivõtmise kohustus müügipunktis või mitte.

168. Komisjon märgib, et DSD käsitleb pakendimäärust ekslikult üksiku pakendi keskselt. Selline lähenemine ei vasta komisjoni arvates majandustingimustele segalahenduste puhul, mida on edendatud just konkurentsi huvides.

b)      Hinnang

169. Ma olen seisukohal, et see argument tuleb samuti tagasi lükata.

170. Esimese Astme Kohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, et logo Der Grüne Punkt võimaldab DSD arvates näidata, millised on talle üle antud pakendid, ning teavitada tarbijat sellest, mida ta peab pakendiga tegema, mis võimaldab tagada liituva ettevõtja poolt DSD‑le usaldatud ülesande täitmise.

171. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 meenutab Esimese Astme Kohus, et „[pakendi]määruses ette nähtud erinevad teavitamisviisid – st sildiga varustamine või muu kohane vahend kollektiivsüsteemide puhul ([selle määruse § 6 I lisa punkti 4 alapunkt 2]) ja märge pakendi müügipunkti tagastamise võimaluse kohta individuaalsüsteemide puhul ([sama] määruse § 6 lõike 1 kolmas lause) – võimaldavad lõpptarbijat teavitada asjaomase pakendi tagastamise erinevatest võimalustest, nõustumata siiski hageja argumentidega, mille kohaselt takistab pakendi märgistamine logoga Der Grüne Punkt pakendi tagasivõtmist ja taaskasutamist mõne muu süsteemi poolt kui DSD süsteem”.

172. Esimese Astme Kohus jätkab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154, kinnitades, et „[pakendi]määruses ei ole täpsustatud, et logo Der Grüne Punkt ei või kanda pakendid, mis kogutakse konkureeriva kollektiivsüsteemi või individuaalsüsteemi raames, kui need pakendid vastavad DSD süsteemiga kombineeritult kasutatava süsteemi märgistamise tingimustele, mis on [kõnealuses] määruses kehtestatud. Sellised märked võivad olla kumulatiivsed ja sama pakend võib seega samal ajal olla hõlmatud mitme süsteemiga. Selles tähenduses tõlgendab komisjon õigesti läbipaistvuse tagamise kohustuse sisu, mille Saksa ametivõimud määratlesid oma märkustes, mille kohaselt nii tarbijatele kui ka ametivõimudele tuleb selgelt näidata, milliste pakendite suhtes kehtib pakendite müügipunktides või nende vahetus läheduses tagasivõtmise kohustus ning milliste pakendite suhtes see kohustus ei kehti”.

173. Vastupidi apellandi väidetule ei ole nimetatud juhul tegemist olukorraga, kus konkureerivatele süsteemidele pakutakse võimalust tähistada logoga Der Grüne Punkt pakendid, mida DSD süsteem tagasi ei võta. Esimese Astme Kohus tugineb minu arvates oletusele, et pakenditootja või ‑turustaja on liitunud DSD süsteemiga ning mõne muu süsteemiga – kollektiiv‑ või individuaalsüsteemiga. Selleks et täita pakendimääruses sätestatud kohustust teavitada kasutatud pakendite tagasivõtmisest, peab olema võimalik märkida, millise süsteemi raames pakend tagasi võetakse, et tarbijad saaksid pärast pakendi kasutamist olla teadlikud neile avatud võimalustest. Näiteks võib see väljenduda selles, et plastpudel märgistatakse logoga Der Grüne Punkt ning mõne muu logoga, mis tähendab, et mõni muu süsteem võtab neid pudeleid samuti tagasi, või et müügipunktis on teade, et pudelid võib viia sellesse müügipunkti.

174. Arvestades pakendimääruses asuvaid viiteid, ei näe ma, mis osas on Esimese Astme Kohus moonutanud kõnealust määrust, leides, et sama pakendi puhul võib logo Der Grüne Punkt koos eksisteerida mõne teise tähisega. Meenutagem, et esiteks võimaldab kõnealune määrus tootjal või turustajal liituda mitme süsteemiga ning teiseks seab kohustuse märkida, millised on pakendi tagastamise võimalused.

175. Seega ma olen seisukohal, et kuues argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

5.      Kolmanda väite seitsmes argument, et rikutud on kaubamärgiõigust

176. DSD kritiseerib ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 161 ja märgib, et kaubamärgiõigusega on vastuolus järeldus, mille kohaselt ei saa nõustuda tema taotletava ainuõigusega, kuna see takistaks vaid pakenditootjaid ja ‑turustajaid segasüsteemi kasutamisel. Selles osas leiab DSD, et vastavalt Saksa kohtupraktikale ja nagu seda kinnitavad arvamusküsitlused, viitab logo Der Grüne Punkt registreeritud kaubamärgina eranditult DSD‑le ja tema pakutavatele teenustele. Kaubamärgiõigust ei järgita, kui logolt Der Grüne Punkt võetakse ainuõiguse funktsioon üksnes selleks, et tagada segasüsteemi võimalus.

177. Kuna apellant viitas oma neljandas väites ka ühenduse kaubamärgiõiguse rikkumisele Esimese Astme Kohtu poolt, leian ma, et nimetatud argumenti tuleb käsitleda selle väite raames.

D.      Neljas väide, et rikutud on ühenduse kaubamärgiõigust

1.      Poolte argumendid

178. Oma neljandas väites leiab DSD, et Esimese Astme Kohus on rikkunud ühenduse kaubamärgiõigust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 toodud järelduse tõttu, mille kohaselt ei saa nõustuda kaubamärgile Der Grüne Punkt taotletava ainuõigusega. DSD märgib, et nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ(14) kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 kohaselt annab registreeritud kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse, võimaldades tal takistada kasutamast ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid või sarnaseid kaubamärke kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mida registreeritud kaubamärk katab.

179. Komisjon leiab, et direktiivi 89/104 artiklis 5 kirjeldatud ainuõigus ei ole kuidagi seotud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 toodud ainuõigusega. Esimese Astme Kohus teeb vaid selle kohtuotsuse punktides 156 ja 157 esitatud kaalutlustest järelduse, et kaubamärk Der Grüne Punkt piirdub sellega, et annab asjaomase teenuse kohta teada, et toote, mis seda märki kannab, saab kõrvaldada DSD süsteemi kaudu, andmata teavet pakutava teenuse kvaliteedi kohta.

180. Komisjon lisab, et vaidlusaluse otsusega ei ole seotud ka kaubamärgi alusetu kasutamine, st kasutamine isikute poolt, kellega DSD ei ole lepingulistes suhetes.

181. Vfw märgib, et kõnealune logo ei ole klassikalises tähenduses kaubamärk. Ta meenutab, et kaubamärgiga tähistatakse kaupu või teenuseid, mis on identsed või sarnased nendega, milleks kaubamärk registreeriti. Mis puudutab aga logo Der Grüne Punkt, siis kasutab iga tootja oma vastavat isiklikku kaubamärki kaupade tähistamiseks. Selle logo eesmärk on üksnes viidata osalemisele kollektiivsüsteemis, mitte aga tähistada identseid või sarnaseid kaupu või teenuseid.

182. Landbelli ja BellandVisioni arvates on see väide vastuvõetamatu ning igal juhul põhjendamatu.

2.      Hinnang

183. Apellandi arvates leidis Esimese Astme Kohus valesti, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt ei saa kaasneda ainuõigust, mida apellant nõuab, ning rikkus sellega ühenduse kaubamärgiõigust.

184. Nagu Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, leiab DSD, et kaubamärk Der Grüne Punkt võimaldab samal ajal näidata, millised on DSD süsteemile üle antud pakendid, ning teavitada tarbijat sellest, mida ta peab pakendiga tegema, mis võimaldab tagada DSD süsteemiga liituva pakenditootja või ‑turustaja poolt DSD‑le usaldatud ülesande täitmise. Sellest tulenevalt tuleb DSD arvates ainult need pakendid, mille osas kasutatakse DSD süsteemi, tähistada logoga Der Grüne Punkt.

185. Siiski otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156–161, et asjaolu, et see logo ja märge kohase vahendi kohta, mis viitab mõnele muule kollektiivsüsteemile või võimalusele tagastada pakend kauplusesse, ei kahjusta kaubamärgi põhiülesannet, milleks on teavitada võimalusest kõrvaldada pakend DSD süsteemi raames. Esimese Astme Kohus leiab seega, et kuna pakendi märgistamine selle logoga samal ajal muude tähistega või muude mehhanismidega, mis võimaldavad kindlaks teha mõne muu võimaluse pakendi kõrvaldamiseks individuaalsüsteemi või konkureeriva kollektiivsüsteemi raames, ei kahjusta kaubamärgi põhiülesannet, ei saa apellant väita, et rikutud on kaubamärgiõigust.

186. Lisaks täpsustab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160, et „logo kasutamise leping puudutab üksnes logo kasutajaid, st pakenditootjaid ja ‑turustajaid, kes kasutavad DSD süsteemi, mitte tarbijaid”.

187. Ma olen seisukohal, et leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, et kaubamärgiga ei saa kaasneda apellandi nõutavat ainuõigust, kuna see tooks kaasa selle, et pakenditootjaid ja ‑turustajaid takistataks kasutamast segasüsteemi ning muudetaks õiguspäraseks see, kui apellant saab tasu ka teenuse eest, mida ta ei osuta, ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud ühenduse kaubamärgiõigust.

188. Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubamärgiõiguse spetsiifiline eesmärk eelkõige tagada omanikule kaubamärgi kasutamise ainuõigus kauba esmakordsel turuleviimisel ning seeläbi kaitsta teda konkurentide eest, kes tahaksid ära kasutada tema kaubamärgi staatust ja mainet, müües selle kaubamärgiga ebaseaduslikult tähistatud kaupu.(15)

189. Sel põhjusel sätestab direktiivi 89/104 artikli 5 lõige 1, et registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse ning et omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

190. Ma leian, et käesolevas kohtuasjas ei saa ettevõtjaid, kes on DSD süsteemiga liitunud ainult osade pakendite puhul (esimene ja teine juhtum) või teises liikmesriigis turule toodud pakendite puhul (kolmas juhtum), käsitleda DSD konkurentidena või kolmandate isikutena, kes õigusvastaselt müüvad logo Der Grüne Punkt kandvaid tooteid.

191. Esimese ja teise juhtumi puhul on tootjad ja turustajad DSD‑ga lepingulistes suhetes seoses teatavate pakendite tagasivõtmise ja taaskasutamisega. Kolmandal juhtumil kuulub tootjatele ja turustajatele teise liikmesriigi territooriumil logo Der Grüne Punkt kasutamise litsents.

192. DSD lõi ise selle süsteemi, mis kohustab tähistama kõnealuse logoga kõik pakendid, isegi kui nendest pakenditest osa ei võeta selle süsteemi raames tagasi. Need tootjad ja need turustajad ei kasuta seega kaubamärki Der Grüne Punkt õigusvastaselt, vaid täidavad üksnes oma kohustust märgistada selle logoga kõik pakendid, sõltumata sellest, kas need võetakse tagasi DSD süsteemi raames või mitte.

193. Lisaks meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156 õigesti, et kaubamärgi Der Grüne Punkt põhiülesanne on teavitada, et seda kaubamärki kandva pakendi saab kõrvaldada DSD süsteemi raames.

194. Kui logo Der Grüne Punkt asub pakendil, on kaubamärgi põhiülesanne täidetud, kuna tarbijat on teavitatud võimalusest visata pakend DSD konteinerisse. Seega ei toimu vastupidi kohtuistungil apellandi väidetule „kaubamärgi hävitamist”.

195. Lisaks ei sobi kaubamärk Der Grüne Punkt minu arvates kaubamärgiõiguse klassikalisse skeemi.

196. Kaubamärk aitab tarbijal teadlikult valida selle kaubamärgi poolt pakutavat toodet või teenust. Näiteks kui tarbija on juba ostnud toote või teenuse ja kui ta oli sellega rahul eeskätt seetõttu, et see toode või teenus oli kvaliteetne, on kaubamärk sama toote või teenuse tulevikus ostmisel talle orientiiriks. Kaubamärk mõjutab seega tarbija valikut.

197. Siiski ei ole minu arvates kaubamärgi Der Grüne Punkt ülesanne DSD süsteemi raames mõjutada tarbijat ostetava toote valimisel. Nagu seda meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156, on selle kaubamärgi ülesanne märgistada pakendid, mida saab käidelda DSD süsteemi raames.

198. Ma leian, et kui tarbija ostab toote, mis on tähistatud logoga Der Grüne Punkt, siis on tarbija valinud selle toote näiteks kvaliteedi tõttu, mida see kaubamärk tagab, mitte aga seetõttu, et ta teab, et seda toodet saab kõrvaldada DSD süsteemi raames. Võib väga hästi näiteks ette kujutada, et tarbija ostab mahepõllumajanduslikke mune, kuna tootmissüsteem välistab pestitsiidide ja sünteetiliste väetiste kasutamise ning tagab nii kõnealuse tarbija soovitud kvaliteedi, mitte aga seetõttu, et pakendil asub logo Der Grüne Punkt, mis teavitab, et neid pakendeid võtab tagasi DSD süsteem.

199. Minu arvates oleks olukord teistsugune, kui logo Der Grüne Punkt viitaks, et toode, millel see logo asub, on ringlusse võetav või juba ringlusse võetud toode. Seega võib õiguspäraselt eeldada, et teatavad tarbijad eelistavad keskkonnasõbralikkuse huvides tooteid, mille pakend on ringlusse võetav või juba ringlusse võetud. Sel juhul mõjutab logo, mis viitab, et ostetud toote pakend on ringlusse võetud, vaieldamatult tarbija valikut. See on nii näiteks paberipaki puhul, millel asub logo, mis teavitab tarbijat sellest, et see paber on juba ringlusse võetud. Tarbija teeb sel juhul teadliku valiku.

200. Käesolevas kohtuasjas ei tähenda logo Der Grüne Punkt siiski seda, et pakend on ringlusse võetav. Kõnealune logo viitab vaid sellele, et pakendit saab tagasi võtta DSD süsteemi raames, mis sordib ja taaskasutab selle, kui niisugune võimalus on olemas.(16)

201. Seega ma leian, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156 ja 160 õigesti, et esiteks „kaubamärk „piirdub sellega, et annab asjaomase teenuse kohta teada, et toote, mis seda märki kannab, saab kõrvaldada DSD süsteemi kaudu”, andmata teavet pakutava teenuse kvaliteedi kohta”, ning et teiseks „logo kasutamise leping puudutab üksnes logo kasutajaid, st pakenditootjaid ja ‑turustajaid, kes kasutavad DSD süsteemi, mitte tarbijaid”.

202. Seega ei ole Esimese Astme Kohus minu arvates rikkunud ühenduse kaubamärgiõigust, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161, et kaubamärgiga Der Grüne Punkt ei saa kaasneda ainuõigust, mida apellant nõuab.

203. Seetõttu ma leian, et neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.      Viies väide, et rikutud on EÜ artiklit 82

1.      Poolte argumendid

204. Oma viiendas väites leiab DSD, et Esimese Astme Kohus on rikkunud EÜ artiklit 82.

205. Esimese Astme Kohus ei ole piisavalt põhjendanud oma analüüsi ning on moonutanud ka toimiku materjale, leides, et DSD tegutses kuritarvitavalt, kui ta andis litsentsi logo Der Grüne Punkt kasutamiseks sõltumatult DSD süsteemi kasutamisest ning nõudis litsentsitasu maksmist ka siis, kui litsentsisaaja tõendab, et ta ei ole DSD süsteemi kasutanud.

206. Lisaks väidab DSD, et vaidlusalune otsus paneb kohustuse anda litsents liituvatele ettevõtjatele pakendite jaoks, mida tema süsteemi raames ei võeta tagasi ega taaskasutata. Sundlitsentsi andmiseks vajalikud tingimused, nagu need ilmnevad Euroopa Kohtu praktikast, ei ole käesolevas asjas siiski täidetud. Kuna Esimese Astme Kohus ei selgitanud, mis osas kujutab sundlitsentsi andmisest keeldumine endast õiguse kuritarvitamist, on ta rikkunud õigusnormi.

207. Teise võimalusena leiab apellant, et isegi kui ta annab süsteemiga liituvatele ettevõtjatele litsentsi üksnes logo kasutamiseks, lubab vaidlustatud kohtuotsus DSD süsteemis osaleda väga väikesel hulgal pakenditel, ilma et DSD saaks vastutasuks nõuda kohast tasu ning ilma et ta saaks kontrollida sellise menetluse õiguspärasust. Iseäranis ei saa apellant kontrollida, kas täidetud on tingimused, mis vaidlusaluse otsuse kohaselt muudavad vajalikuks kõigi pakendite tähistamise kaubamärgiga Der Grüne Punkt (eriti arvestades täiendavaid kulusid, mis tekivad erineva tähistuse tõttu).

208. Esimese argumendi osas leiab komisjon, et apellant ei ole selgitanud, mis suhtes on Esimese Astme Kohtu järeldused ebapiisavalt põhjendatud, vastuolus toimiku materjalidega ja moonutavad siseriiklikku õigust.

209. Mis puudutab teist argumenti, siis väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus kontrollis apellandi argumenti sundlitsentsi kehtestamise kohta ning tuvastas, et DSD‑le ei ole sellise litsentsi andmise kohustust pandud.

210. Teise võimalusena DSD esitatud argumendi osas leiab komisjon, et käesoleval juhul ei ole tegemist sundlitsentsiga. Ta märgib, et nagu Esimese Astme Kohus kinnitas, sätestab vaidlusalune otsus, et kui ettevõtja osaleb DSD süsteemis väikese hulga pakenditega, on tasu õigustatud vaid proportsionaalselt selle väikese osalemisega.

211. Landbell ja BellandVision on seisukohal, et vaidlusalune otsus ega vaidlustatud kohtuotsus ei tugine oletusele, et litsents väljastatakse logo Der Grüne Punkt kasutamiseks eraldi DSD süsteemi kasutamisest, vaid need otsused võtavad arvesse osutatud teenustega kaasneva tasu suurust.

212. Vfw leiab, et viies väide põhineb vaidluse eseme vääral mõistmisel, kuna komisjon ei soovinud panna DSD‑le kohustust väljastada selline litsents, vaid pelgalt takistada seda äriühingut kasutamast oma turgu valitsevat seisundit selleks, et välistada teistest süsteemidest tulenev konkurents.

213. Interseroh märgib, et Esimese Astme Kohus ei eelda kuidagi vaidlustatud kohtuotsuses, et DSD annaks litsentsi logo Der Grüne Punkt kasutamiseks eraldi DSD süsteemi kasutamisest. See kohtuotsus ei pane seega DSD‑le kohustust anda see litsents. Esimese Astme Kohtu tuvastatud kuritarvitus seisneb nimelt asjaolus, et DSD annab selle logo kasutamiseks litsentse vaid koos kohustusega maksta tasu oma teenuse kasutamise eest, isegi kui liituv ettevõtja ei ole teatavate seda logo kandvate pakendite puhul DSD süsteemi kasutanud.

2.      Hinnang

a)      Viienda väite esimene argument

214. Sarnaselt komisjoniga leian ma, et viienda väite esimene argument tuleb tagasi lükata.

215. Apellant piirdub märkimisega, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 82, olles ebapiisavalt põhjendades, vastuolus toimiku materjalidega ja siseriiklikku õigust moonutades leidnud, et DSD tegutses kuritarvitavalt. Apellant ei esita ühtegi õiguslikku argumenti selle argumendi toetuseks ning viitab üksnes apellatsioonkaebuse 20. joonealuses märkuses, et „[vaidlustatud] kohtuotsuse järeldused on seega ilmselgelt vastuolulised. Esimese Astme Kohus ei võtnud seisukohta, kas vaidlusalune käitumine kujutab turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.”

216. Käesoleva ettepaneku punktis 141 meenutatud kohtupraktikast tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt ära näidata kohtuotsuse, mille tühistamist nõutakse, kritiseeritavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.

217. Tuleb jõuda järeldusele, et see ei ole nii käesolevas kohtuasjas. Seega olen ma arvamusel, et viienda väite esimene argument tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

b)      Viienda väite teine argument

218. Oma teises argumendis leiab apellant, et vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus panevad talle kohustuse anda litsents liituvatele ettevõtjatele pakendite jaoks, mida tema süsteemi raames ei võeta tagasi ega taaskasutata. Kuna Esimese Astme Kohus ei selgitanud, mis osas kujutab sundlitsentsi andmisest keeldumine endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, on ta seega rikkunud õigusnormi.

219. Minu arvates mõistab apellant valesti talle etteheidetava kuritarvituse kvalifikatsiooni. Nimelt ma leian, et arvestades Esimese Astme Kohtu analüüsi raame, ei ole viimane vastupidi apellandi väidetule pidanud kuritarvituseks seda, et DSD keeldus sundlitsentsi andmisest, ning Esimese Astme Kohus on nõuetekohaselt esitanud põhjused, miks ta heitis DSD‑le ette turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

220. Meenutagem, et Esimese Astme Kohus vastas nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 176–183 argumendile, mille apellant esitas Esimese Astme Kohtus oma teise väite raames ning mille kohaselt on vaidlusaluse otsuse artikkel 3 ja artikli 4 lõige 1 ebaproportsionaalsed, kuna need panevad DSD‑le kohustuse anda kolmandatele isikutele kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamise litsents isegi siis, kui nad ei osale DSD süsteemis.

221. Esimese Astme Kohus selgitas samuti põhjuseid, miks ta leiab, et vaidlusalune otsus ei pane selle artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 1 DSD‑le kohustust anda tema süsteemiga liituvatele ettevõtjatele litsents pakendite jaoks, mida selle süsteemi raames tagasi ei võeta, vaid lõpetab kuritarvituse sellega, et nõuab temalt, et ta ei küsiks tasu teenuse eest, mida ta ei ole osutanud.

222. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 leidis Esimese Astme Kohus nimelt seda, et DSD‑le etteheidetav kuritarvitus seisneb selles, et ta nõuab tasu maksmist kõikide Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite eest. Edasi märgib Esimese Astme Kohus, et „[selle] [o]tsuse kohaselt ei tohi tasu nõuda, kui pakenditootjad ja ‑turustajad, kes kasutavad DSD süsteemi ainult osade Saksamaal turustatavate pakendite puhul, tõendavad, et nad täidavad [pakendi]määruses kehtestatud tagasivõtmis- ja taaskasutamiskohustusi konkureerivate kollektiivsüsteemide või individuaalsüsteemide kaudu ([esimene ja teine juhtum]). Samuti ei tohi tasu nõuda juhul, kui pakenditootjad ja ‑turustajad, kes ei kasuta DSD süsteemi Saksamaal, kuid turustavad selles riigis standardiseeritud pakendit, mida nad turustavad ka mõnes teises liikmesriigis ja mille osas nad liituvad logo Der Grüne Punkt kasutava pakendite tagasivõtmise süsteemiga, tõendavad, et nad täidavad [selles] määruses kehtestatud kohustusi konkureerivate kollektiivsüsteemide või individuaalsüsteemide kaudu ([kolmas juhtum])”.

223. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180, et vaidlusaluse otsuse artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 1 toodud kohustused ei puuduta seega kolmandaid isikuid, vaid pakenditootjaid või ‑turustajaid, kes on kas DSD lepingupartnerid või kellel on litsents kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks mõnes muus liikmesriigis pakendite tagasivõtmise või taaskasutamise süsteemi raames, mis kasutab seda logo.

224. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 leidis Esimese Astme Kohus, et „nende kohustuste eesmärk [ei ole] panna DSD‑le kohustust anda määramata ajaks litsents kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks, vaid üksnes kohustada DSD‑d mitte nõudma tasu kõikide [seda logo] kandvate pakendite eest, kui tõendatakse, et kõik või osad pakendid võeti tagasi ja taaskasutati mõne muu süsteemi kaudu”.

225. Sellest järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182, et „nii kaua kui logo Der Grüne Punkt kasutajad tõendavad, et nende pakendite koguse, mille osas nad ei kasuta DSD süsteemi, võttis tegelikult tagasi ja taaskasutas muu kollektiivsüsteem või ‑süsteemid või individuaalsüsteem, mida nad kasutavad, ei saa hageja väita, et oleks ebaproportsionaalne temalt nõuda, et teda ei tasustataks teenuse eest, mida ta ei osuta”.

226. Ma leian, et sellest analüüsist nähtub, et Esimese Astme Kohus tuvastas nõuetekohaselt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, mida apellandile ette heidetakse, ning selgitas õigesti, et vaidlusaluse otsusega ei anta liituvatele ettevõtjatele sundlitsentsi, vaid tehakse lõpp kuritarvitusele, kui osutub tõendatuks, et logo Der Grüne Punkt kandvad pakendid võetakse tagasi mõne muu süsteemi raames kui DSD süsteem.

227. Seega ma olen arvamusel, et viies väide ei ole põhjendatud ja tuleb samuti tagasi lükata.

F.      Kuues väide, et rikutud on määruse nr 17 artiklit 3 ja proportsionaalsuse põhimõtet

1.      Poolte argumendid

228. Oma kuuenda väite toetuseks heidab DSD Esimese Astme Kohtule ette analüüsi, mis on ebapiisavalt põhjendatud ja vastuolus toimiku materjalidega, samuti määruse nr 17 artikli 3 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. DSD leiab esiteks, et pakendimääruse ja kaubamärgiõigusega on vastuolus see, et talle pannakse kohustus anda logo Der Grüne Punkt kasutamise litsents. Vaidlusaluse otsuse artikliga 3 ja järgnevad kehtestatud meetmed, mis ei võta arvesse asjaolu, et DSD ei anna isoleeritud litsentse logo kasutamiseks, toovad täpsemalt endaga apellandile kaasa sellise kohustuse.

229. Teiseks märgib DSD, et pakendimääruse ja kaubamärgiõigusega on vastuolus see, et temalt võetakse õigus nõuda oma klientidelt, et nad tähistaksid pakendid, mis kannavad logo Der Grüne Punkt, kuid mida ei kõrvaldata DSD süsteemi raames, märkega, mis võimaldab neutraliseerida selle logo eristusvõime. Lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200 tagasi DSD argumendi, et logo Der Grüne Punkt kandvad ja DSD süsteemis kõrvaldatavad pakendid peavad olema eristatavad neist, mis on märgistatud sama logoga, kuid mis ei ole selle süsteemiga hõlmatud, jättis Esimese Astme Kohus tähelepanuta, et vaidlusaluse otsuse artikkel 3 rikub määruse nr 17 artiklit 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet.

230. Komisjon leiab, et DSD esimene argument, et pakendimääruse ja kaubamärgiõigusega on vastuolus see, et talle pannakse kohustus anda logo Der Grüne Punkt kasutamise litsents, lähtub ekslikust eeldusest, nimelt sellest, et Esimese Astme Kohus tugines oletusele, et selle logo kasutamiseks antakse isoleeritud litsents.

231. Teise argumendi osas leiab komisjon, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et pakendimäärus ega kaubamärgiõigus ei nõua erinevate pakendite tähistamist, selleks et need saaksid kuuluda DSD süsteemi või mõnesse muusse süsteemi.

232. Vfw on seisukohal, et DSD ei ole piisavalt põhjendanud käesoleva väite raames esitatud argumente.

233. Landbelli ja BellandVisioni arvates on see väide vastuvõetamatu, kuna apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt kohtuotsuse või otsuse, mille tühistamist nõutakse, kritiseeritavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.

2.      Hinnang

234. Mis puudutab kuuenda väite esimest argumenti, mille kohaselt kohustab vaidlusalune otsus apellanti andma litsentsi kaubamärgi Der Grüne Punkt kasutamiseks ning mis on sarnane viiendas väites uuritud argumendiga, siis viitan ma nimetatud väites antud hinnangule.

235. Seega olen ma arvamusel, et kuuenda väite esimene argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

236. Oma teise argumendiga heidab DSD Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta lükkas tagasi tema argumendi, et pakendid, mis kannavad logo Der Grüne Punkt ning mida kõrvaldatakse DSD süsteemi raames, peavad olema eristatavad neist, millel on sama logo, kuid mida ei kõrvaldata selle süsteemi raames. Sellega viis Esimese Astme Kohus läbi analüüsi, mis on ebapiisav ning vastuolus toimiku materjalidega, ning rikkus määruse nr 17 artiklit 3 ning proportsionaalsuse põhimõtet.

237. Nii saan ma aru, et DSD leiab, et pelk nõue, et DSD süsteemi mitte kuuluvad pakendid tuleb tähistada selgitava märkega, mis võimaldab neutraliseerida kaubamärgi Der Grüne Punkt eristusvõime, on kohasem meede ning on proportsionaalne ja kooskõlas määruse nr 17 artikliga 3.

238. Ma leian, et Esimese Astme Kohus lükkas õigesti tagasi etteheite vaidlusaluse otsuse artikli 3 lõike 1 ebaproportsionaalsuse kohta, kuna see ei näinud ette võimalust lisada selgitav märkus.

239. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200 selgitab Esimese Astme kohus, et „[s]ellised selgitavad märkused põhineksid […] ideel, et logo Der Grüne Punkt kandvaid pakendeid, mis on hõlmatud DSD süsteemiga, on võimalik eristada neist, mis on märgistatud [selle logoga], kuid mis ei ole DSD süsteemiga hõlmatud ja millel peab seega olema tarbija tähelepanu äratamiseks mõeldud märkus. Nagu märgitud (vt [vaidlustatud kohtuotsuse] punktid 131–138), ei põhine segasüsteemide toimimise kord sellel, et tarbijad, kes võivad vabalt valida, millisesse süsteemi nad pakendi viivad, tunnevad pakendid ära, vaid [põhinevad] taaskasutatava materjali massi kindlaksmääramisel”.

240. Esimese Astme Kohtu see analüüs on minu arvates kooskõlas vaidlustatud kohtuotsuses tooduga. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 48 nägime, ei ole võimalik ette kindlaks määrata, milline on pakendi teekond. Plastikpudeli võib tõepoolest osta Saksa turul ning hiljem selle Prantsusmaal ära visata konteinerisse, mis kuulub DSD konkurendile. Nagu märkis komisjon, ei ole tarbija käitumist võimalik ette kindlaks määrata. Seetõttu ei pruugi selgitaval märkusel, mis asub logo Der Grüne Punkt kandvatel ning DSD‑ga konkureeriva süsteemi raames tagasivõetavatel pakenditel, olla eeldatavat mõju, kuna võimatu on lahutada seda logo kandvaid ja DSD süsteemi raames tagasivõetavaid kaupu kaupadest, mis kannavad sama logo ning mida võetakse tagasi konkureeriva süsteemi raames.

241. Lisaks märgin, et kohtuistungil juhtis Landbell tähelepanu asjaolule, et praktikas toimuvad kogumine, sortimine ja taaskasutamine sõltumata sellest, kas pakendil on kaubamärk, millest nähtub, millisesse süsteemi pakend kuulub. Selleks on materjali massi kogus, mida jagatakse erinevate süsteemide vahel. DSD ei ole sellele praktikale vastu vaielnud.

242. Minu arvates tuleb kuues väide järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

G.      Seitsmes väide, et rikutud on menetlusnorme

1.      Poolte argumendid

243. Seitsmendas väites toob apellant esile menetlusnormi rikkumise. Tema sõnul asendas Esimese Astme Kohus komisjoni põhjendused enda omadega. Apellant leiab samuti, et mis tahes uute järelduste lisamine Esimese Astme Kohtu poolt rikub apellandi õigust olla ära kuulatud.

244. Oma väite põhjendamiseks heidab DSD Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tegi uusi järeldusi, mis põhinesid kohtuistungil poolte tehtud avaldustel. Tegemist on vastustega üksikasjalikele küsimustele, mis Esimese Astme Kohus esitas kas vaevalt kolm nädalat enne kohtuistungit või kohtuistungi käigus, mainimata, milliseid tagajärgi ta nende vastuste tulemusel kavatseb rakendada või milline on seos nende küsimuste ja vaidlusaluses otsuses tehtud järelduste vahel. Kõnealuste küsimuste ja vastuste alusel tegi Esimese Astme Kohus seega segasüsteemide toimimise korra kohta uusi olulisi järeldusi, mida ei ole vaidlusaluses otsuses ja mida komisjon ega apellant ei maininud.

245. DSD peab silmas eelkõige kahte järeldust, st esiteks, et DSD‑le usaldatud pakendid võivad korraga kuuluda nii kollektiivsüsteemi kui individuaalsüsteemi, ning teiseks, et pakendimäärus näeb ette hulganisti korrigeerimismehhanisme, mis võimaldavad tootjatel ja turustajatel vastutada kõnealusest määrusest tulenevate kohustuste täitmise eest, andes pakendid tagantjärele üle individuaal‑ või kollektiivsüsteemile.

246. Komisjon, keda toetavad Vfw, Landbell ja BellandVision, leiab, et käesolevas väites käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktid ei sisalda midagi uut võrreldes sellega, mida haldusmenetluses ja Esimese Astme Kohtu kirjalikus menetluses juba uuriti.

2.      Hinnang

247. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tegi uusi järeldusi, mida vaidlusalune otsus ei sisalda, ning asendas seega komisjoni põhjendused enda omadega. DSD sõnul on tegemist järeldusega, et on võimalik kasutada kollektiivsüsteemi ja individuaalsüsteemi, ning järeldusega, et pakendimäärus näeb ette hulganisti korrigeerimismehhanisme, mis võimaldavad tootjatel ja turustajatel täita kõnealusest määrusest tulenevaid kohustusi, andes pakendid tagantjärele üle individuaal‑ või kollektiivsüsteemile.

248. Ma olen seisukohal, et see väide tuleb samuti tagasi lükata.

249. Meenutagem, et Esimese Astme Kohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44–46 esile vaidlusaluse otsuse sisu, mis puudutab võimalust kombineerida mitut tagasivõtmise ja taaskasutamise süsteemi.

250. Täpsemalt märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et „[vaidlusaluses] otsuses tuuakse esile mitu asjaolu, mille alusel võib tuvastada segasüsteemide kasutamise võimaluse. Nii märgitakse [selles] otsuses, et Saksa ametivõimude märkustest ilmneb ([vaidlusaluse] otsuse põhjendus 20), et [pakendi]määrus võimaldab kombineerida individuaal‑ ja kollektiivsüsteemi nii, et kollektiivsüsteemis osaletakse üksnes osade turustatud pakendite tagasivõtmise osas. […] [Vaidlusaluses] otsuses rõhutatakse samuti, et Saksa ametivõimude varasemast vastusest nähtub, et [selle] määruse § 6 lõige 3 ei tähenda seda, et ainult ühe süsteemi kasutamine on võimalik. Saksa ametivõimudel ei ole seega kunagi olnud kavatsust võimaldada ainult ühe kollektiivsüsteemi rakendamist kogu riigis või igal liidumaal ([vaidlusaluse] otsuse põhjendus 23).”

251. Samuti leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et „hageja ei vaidlusta käesolevas kohtuasjas pakenditootja või ‑turustaja võimalust kasutada segasüsteemi”.

252. Mis puudutab Esimese Astme Kohtu järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 137 ja 139, mille kohaselt võimaldab pakendimäärus kasutada korrigeerimismehhanisme, siis mainin ma, et kuigi Esimese Astme Kohus ei tsiteerinud otsesõnu vaidlusaluse otsuse punkte, millele ta viitas, märkis ta esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 9, et „[selle] määruse § 6 lõike 1 üheksas lause [sätestab], et kui turustaja ei täida oma tagasivõtmis‑ ja taaskasutamiskohustust individuaalsüsteemi abil, peab ta seda tegema kollektiivsüsteemis”, ning teiseks on seda mainitud ka vaidlusaluse otsuse põhjenduses 21.

253. Seega, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, et kui taaskasutamismäär ei ole individuaalsüsteemiga saavutatud, võib tootja või turustaja osta selle määra saavutamiseks piisava koguse pakendeid, ei asendanud Esimese Astme Kohus komisjoni põhjendusi enda omadega, kuna see asjaolu nähtub vaidlusalusest otsusest väga selgelt.

254. Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ka ette, et viimane tegi uue järelduse, kui ta leidis, et tootjad ja turustajad võivad täita pakendimäärusest tulenevaid kohustusi pakendeid tagantjärele individuaalsüsteemile üle andes.

255. Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 160–163, on apellant minu meelest vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137 mõttest valesti aru saanud. Esimese Astme Kohus lähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–137 läbiviidavas analüüsis seisukohast, et turustaja liitub kahe süsteemiga, millest üks on individuaal‑ ja teine kollektiivsüsteem. Seega on tegemist mitte individuaalsüsteemi tagantjärele kasutamisega, vaid erinevatele süsteemidele üleantud materjalikoguse korrigeerimisega, võimaldades individuaalsüsteemi ja kollektiivsüsteemi kombineerival turustajal nõuda viimaselt, et ta tagastaks individuaalsüsteemi poolt tagasi võetud pakendite eest alusetult saadud tasu.

256. Lisaks täpsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et „sellised täpsustamisvõimalused konkretiseeriti hüvitiskokkuleppes, mida kohtuistungil mainiti ja mis võimaldab erinevatel süsteemide käitajatel jagada taaskasutatud materjalikogused nende kogumisettevõtjate kaupa, keda nad kasutavad, võttes arvesse materjalikoguseid, mille eest nad vastutavad pakenditootjate ja ‑turustajatega sõlmitud lepingute alusel”.

257. Neid asjaolusid arvestades leian ma seega, et seitsmes väide tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

H.      Kaheksas väide, et rikutud on õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul

1.      Poolte argumendid

258. Kaheksandas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus menetlusnormi ja kahjustas tema huve, jättes tähelepanuta põhiõiguse asja arutamisele mõistliku aja jooksul, nagu on ette nähtud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6 ning 7. detsembril 2000 Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artiklis 47.

259. Menetlusaeg, mis kestis viis aastat ja üheksa kuud, näib apellandi arvates esmapilgul märkimisväärne. Ta viitab selles suhtes 25. jaanuari 2007. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon(17). Apellant leiab, et menetluse sellist kestust saab õigustada ainult erandlike asjaoludega kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon(18) 17. detsembril 1998 tehtud otsuse tähenduses, kuid käesolevas kohtuasjas niisuguseid asjaolusid ei esine.

260. Apellant palub seetõttu Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse tühistada vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 lõike 1 teisele lausele ja artikli 61 lõike 1 esimesele lausele.

261. Minu edasise hinnangu käigus näeme, milliseid argumente apellant selle väite toetuseks esitab.

262. Komisjon leiab, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei saa isegi menetluse ülemäära pikk kestus kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist, kui selline kestus ei ole mõjutanud kohtuasja lahendit.(19) Tema sõnul ei ole seost menetluse kestuse ja kohtuasja lahendi vahel ning kohtuotsuse tühistamine pikendaks menetluse kestust veelgi.

263. Vfw märgib, et DSD‑d ei ole menetluse kestuse tõttu pandud halvemasse olukorda, kuna ta sai jätkata oma tegevust ning tema seisund turul ei nõrgenenud märkimisväärselt. Isegi kui oletada, et apellandi huve kahjustati, oleks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine ebaproportsionaalne.

264. Landbell ja BellandVision meenutavad, et menetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades. Käesoleval juhul põhjustas DSD märkimisväärse keerukuse, esitades pikki seisukohti, mis moonutasid asja sisu ja olid kaubamärgiõigust käsitlevate oluliste küsimuste osas isegi valed.

2.      Hinnang

265. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võimaliku menetlusnormide rikkumise korral on apellatsioonkaebus vastavalt EÜ artiklile 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule piiratud õigusküsimustega. Viimati nimetatud sätte kohaselt võib apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumine, Esimese Astme Kohtus menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab apellandi huve, või ühenduse õiguse rikkumine Esimese Astme Kohtu poolt.(20)

266. Seega on Euroopa Kohtul pädevus kontrollida, kas Esimese Astme Kohtus pandi toime menetlusnormide rikkumisi, mis kahjustaksid apellandi huve, ning ta peab veenduma, et järgiti ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme.(21)

267. Selle kohta tuleb meenutada, et EIÕK artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja ‑kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.(22)

268. Ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mis tuleneb nendest põhiõigustest ja mille kohaselt on igal isikul õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ning eelkõige õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul, kohaldatakse kohtumenetluses, milles vaidlustatakse komisjoni otsust ettevõtjale konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvi määramise kohta.(23) Seega on Euroopa Kohtu ülesanne apellatsioonmenetluse staadiumis analüüsida niisuguseid Esimese Astme Kohtu menetluse kohta esitatud väiteid.(24)

269. Menetluse kestuse alguspunkt oli 5. juuli 2001, kui Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabus apellandi tühistamishagi, ning menetlus lõppes 24. mail 2007, vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise päeval. Esimese Astme Kohtu menetlus kestis seega ligikaudu viis aastat ja üheksa kuud.

270. Lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu väljatöötatud kriteeriumidest, leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, et menetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata vastavalt iga kohtuasja konkreetsetele asjaoludele ning eelkõige vaidluse olulisusele huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusele ning hageja ja pädevate ametivõimude käitumisele Esimese Astme Kohtus.(25)

271. Ma analüüsin neid kolme kriteeriumi üksteise järel eespool viidatud kohtuotsusest Baustahlgewebe vs. komisjon tulenevat kohtupraktikat silmas pidades.

a)      Vaidluse olulisus

272. Euroopa Kohus on leidnud, et vaidluse korral, mis puudutab konkurentsieeskirjade rikkumist, kujutavad alustingimusena õiguskindlus, mis peab ettevõtjatele olema garanteeritud, ning eesmärk tagada, et siseturul ei moonutataks konkurentsi, endast märkimisväärset huvi mitte üksnes hageja enese ja tema konkurentide, vaid ka kolmandate isikute jaoks suure hulga asjassepuutuvate isikute ja kõnealuse rahalise huvi tõttu.(26)

273. Oluline tähendus ja eelkõige oluline rahaline tähendus asjaomase ettevõtja jaoks nõuab kohtuasja kiiret menetlemist. Kui võtame näiteks ettevõtja, kellel on komisjoni otsuse alusel tekkinud kohustus avaldada teavet ühe oma toote kohta, et konkureerivad ettevõtjad saaksid arendada oma tooteid, siis keegi ei kahtle, et see otsus ja ettevõtja algatatud menetlus mõjutavad tema tegevust, kuna komisjoni otsuse peale esitatud hagil ei ole peatavat toimet.

274. Sama kehtib juhul, kui komisjon otsustab määrata trahvi ettevõtjale, keda ta peab rikkumise eest vastutavaks.

275. Seega tekib käesolevas kohtuasjas küsimus, kas kohtuasjal oli DSD jaoks tõesti ülioluline tähendus, nii et tema majandustegevuse jätkumine võis olla kahtluse all. Ma ei arva nii.

276. Erinevalt ettevõtjast kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, ei määranud komisjon DSD‑le mingit trahvi. Komisjon meenutab selle kohta kostja vastuses, et ta esitas juba täielikud selgitused vastuväiteteatise punktis 148(27) ja et tal ei ole ka kavas määrata karistusmakset.

277. Pealegi ei ohustanud vaidlusalune otsus minu meelest apellandi tegevust. Selle otsuse eesmärk on lõpetada kuritarvitus, mis seisneb tasu nõudmises liituva ettevõtja poolt turule viidud kõikide pakendite eest, isegi nende eest, mida DSD süsteemi raames tegelikult tagasi ei võeta. Sel põhjusel on kõnealuses otsuses ette nähtud, et kui on tõendatud, et neid pakendeid ei võetud tagasi selle süsteemi raames, ei tule selle osa pakendite eest tasu maksta.

278. Lepinguid, mis DSD sõlmis liituvate ettevõtjatega, ei ole seega seatud kahtluse alla ja tema tegevus saab toimuda tavapäraselt. DSD‑lt üksnes nõutakse, et ta ei nõuaks tasu teenuse eest, mida ta ei osuta.

279. Vaidlusel on seega DSD jaoks minu meelest tegelik tähendus, kuna see mõjutab teda vältimatult, kuid nimetatud tähendus ei ole põhjapanev, kuna see ei sea ohtu tema tegevuse majanduslikku jätkusuutlikkust.

280. Kõnealune asjaolu ei saa siiski võtta apellandilt õigust õiglasele asja arutamisele mõistliku aja jooksul, eriti kui kohtuasja keerukus – nagu edaspidi selgub – ei nõua minu hinnangul viie aasta ja üheksa kuu pikkust menetlusaega.

b)      Kohtuasja keerukus

281. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kohtuasja keerukus määratakse kindlaks asjaolude kogumi põhjal.

282. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et rikkumiste majanduslik laad iseenesest ei muuda menetlust eriti keeruliseks. Ta on ka märkinud, et põhikohtuasjas kõne all oleva seaduse muutmine lihtsustas eeluurimiskohtuniku tööd. Euroopa Inimõiguste Kohus on lisaks maininud, et põhikohtuasi puudutab nelja isikut, kes on seotud samas tegevusvaldkonnas tegutsevate äriühingutega, ning ei ilmne piisavalt peenekoelisi õiguslikke konstruktsioone, mis oleksid võinud uurijaid nende ülesannete täitmisel märkimisväärselt häirida. Kohus järeldas sellest, et kohtuasja keerukus ei õigusta menetluse kestust.(28)

283. Eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon võttis Euroopa Kohus asja keerukuse hindamisel muu hulgas arvesse nende isikute arvu, keda komisjoni otsus puudutab, ning asjaolu, et apellandi hagi oli üks üheteistkümnest hagist, mis esitati kolmes erinevas menetluskeeles ja mis formaalselt liideti suulise menetluse huvides.(29) Euroopa Kohus märkis samuti, et apellanti puudutav menetlus eeldas suhteliselt mahukate dokumentide ning keeruliste fakti‑ ja õigusküsimuste põhjalikku analüüsimist.(30)

284. Euroopa Kohus märkis 9. septembri 2008. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon(31), et Esimese Astme Kohtu menetluse märkimisväärset kestust saab suures osas seletada selliste objektiivsete asjaolude kuhjumisega, mis puudutavad üksteise järel Esimese Astme Kohtus algatatud samaaegsete kohtuasjade arvu ning nendes asjades tekkinud õigusküsimuste olulisust.(32)

285. Käesolevas kohtuasjas tuleb märkida, et DSD – ettevõtja, keda vaidlusalune otsus puudutab – on ainus hageja. Peale selle toimus menetlus ainult ühes keeles, milleks on saksa keel.

286. Esimese Astme Kohus peab tema lahendada olevates asjades vaieldamatult käsitlema keerulisi fakti‑ ja õigusküsimusi.

287. Sellegipoolest leian ma, et käesolev kohtuasi ei olnud õiguslikult nii keeruline, et see oleks õigustanud viie aasta ja üheksa kuu pikkust menetlusaega.

288. Tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et pakendimääruses ette nähtud süsteemi ja DSD rakendatud süsteemi võib alguses olla raske hoomata, on samuti tõsi, et käesoleva kohtuasja asjaolud ei ole nii keerulised kui näiteks asjaolud, mida Esimese Astme Kohus peab käsitlema kartelle ja kooskõlastatud tegevust puudutavates kohtuasjades.

289. Pealegi on õigusküsimus selles asjas piiratud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise toimumisega, kusjuures turgu valitseva seisundi olemasolu ennast ei ole vaidlustatud. Niisuguse seisundi kindlakstegemine on tihti raske ja keeruline, eriti kuna tuleb uurida majandusandmeid, mis ise on keerulised.

290. Seetõttu leian ma, et käesoleva kohtuasja keerukus ei õigustanud Esimese Astme Kohtu menetluse viie aasta ja üheksa kuu pikkust kestust.

c)      Apellandi ja pädevate ametivõimude käitumine

291. Kohtumenetluses võivad apellandi käitumisel olla selle menetluse kestust pikendavad tagajärjed. Euroopa Kohus uurib seega, milline oli kõnealune käitumine, et võtta arvesse igaühe vastutust menetluse kestuse eest.

292. Apellandi käitumise hindamiseks kaalus Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, kas Baustahlgewebe GmbH palus pikendada tähtaega, mis talle repliigi esitamiseks algselt anti, et teha kindlaks, kas ta aitas märkimisväärselt kaasa menetluse kestuse pikenemisele.

293. Käesolevas kohtuasjas tuleb märkida, et toimikus sisalduvatest menetlusdokumentidest nähtub, et DSD tõepoolest palus pikendada repliigi esitamise tähtaega ning seda tähtaega pikendati 21. novembri 2001. aasta otsusega.

294. Sellegipoolest ei ole minu meelest kõnealune repliigi esitamise tähtaja pikendamise taotlus see, mis aitas märkimisväärselt kaasa Esimese Astme Kohtu menetluse kestuse pikenemisele.

295. Mis puudutab aga pädeva ametivõimu ehk Esimese Astme Kohtu käitumist, siis tuleb märkida, et pooltele kirjaliku menetluse lõppemisest teatamisest 9. septembril 2002 kuni pooltele kohtukutse kättetoimetamiseni 8. juunil 2006 möödus kolm aastat ja üheksa kuud. Mulle tundub, et võttes arvesse kohtuasja suhtelist keerukust ja apellandi käitumist, ei ole nii pikk aeg õigustatud.

296. Selle kohta leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon, et ühenduste kohtusüsteemi ülesehitus õigustab teatud osas seda, et Esimese Astme Kohtul, kelle ülesanne on tuvastada faktid ja kohtuasi sisuliselt läbi vaadata, oleks suhteliselt rohkem aega selliste hagide läbivaatamiseks, mille puhul on vaja keerulisi asjaolusid põhjalikult uurida. Euroopa Kohus lisab siiski, et see ülesanne ei vabasta just sel eesmärgil loodud ühenduste kohut tema lahendada olevate kohtuasjade menetlemisel mõistliku aja järgimise kohustusest.(33)

297. Euroopa Kohus kaalus samuti, kas ajavahemikul kirjaliku menetluse lõpust kuni suulise menetluse alustamise otsuseni võeti menetlust korraldavaid meetmeid või tehti menetlustoiminguid.(34)

298. Euroopa Kohus märkis, et kirjaliku menetluse lõpust kuni suulise menetluse alustamise otsuseni möödus 32 kuud ning suulise menetluse lõpetamisest kuni Esimese Astme Kohtu otsuse kuulutamiseni 22 kuud. Niisugust kestust saab Euroopa Kohtu sõnul õigustada ainult erandlike asjaoludega. Euroopa Kohus leidis, et kuna Esimese Astme Kohtu menetlus ei olnud tema kodukorra artiklite 77 ja 78 alusel peatatud, tuleb järeldada, et selliseid asjaolusid ei esinenud.(35)

299. Tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas möödus kirjaliku menetluse lõpust kuni suulise menetluse alustamise otsuseni 45 kuud ning et sel ajavahemikul ei võetud mingeid erilisi menetlust korraldavaid meetmeid ega tehtud menetlustoiminguid.

300. Sellest tulenevalt leian ma kõiki neid asjaolusid arvesse võttes, et kuigi vaidluse olulisus ei ohustanud DSD majandustegevuse jätkusuutlikkust, ei õigustanud kohtuasja keerukus ega apellandi käitumine Esimese Astme Kohtu menetluse viie aasta ja üheksa kuu pikkust kestust. Niisugust menetlusaega tuleb minu meelest seega pidada ebamõistlikuks.

3.      Esimese Astme Kohtus mõistliku menetlusaja järgimata jätmise tagajärjed

301. Apellant on seisukohal, et Esimese Astme Kohtu menetluse mõistliku kestuse järgimata jätmine kahjustas tema huve Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu teise lause tähenduses. Niisugune rikkumine õigustab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu esimesele lausele, sõltumata rikkumise võimalikust mõjust vaidluse tulemusele.

302. Ma olen seisukohal, et on alust kaheksas väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

303. Kuigi on tõsi, et minu meelest ei vasta Esimese Astme Kohtu menetluse kestus mõistliku aja määratlusele, leian ma, et see tõdemus ei saa tegelikkuses sanktsioonina kaasa tuua otsuse tühistamist.

304. Eespool viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe vs. komisjon määrati selles suhtes üksnes hüvitis kahju eest, mis tekitati mõistliku menetlusaja rikkumisega.

305. Käesolevas kohtuasjas tähendaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisega nõustumine seda, et DSD‑l lubataks uuesti alustada rikkuvat tegevust, mis keelati vaidlusaluse otsusega ära õigustatud põhjustel, nagu ma eespool kirjeldan.

306. Sanktsioon mõistliku menetlusaja rikkumise eest ei tohi mingil juhul võimaldada ettevõtjal jätkata või uuesti alustada tegevust, mis on leitud ühenduse õigusnormidega vastuolus olevat.

307. Sellest tulenevalt võib mõistliku menetlusaja rikkumine tuua endaga olenevalt olukorrast kaasa üksnes tekitatud kahju hüvitamise nõude.

308. Mis puudutab selle kahju laadi, siis käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist sarnase olukorraga nagu ettevõtja puhul, kellel menetluse ülemäära pika kestuse tõttu on tekkinud majanduslik kahju. Seega minu meelest majanduslik kahju puudub.

309. Apellandil tekkis kahju seeläbi, et rikuti ühenduse õiguse üldpõhimõtet, st õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mille üks koostisosa on mõistliku aja järgimine.(36)

310. Meenutagem siinkohal, et EL artikli 6 lõikes 2 on mainitud, et „[l]iit austab põhiõigusi […], nagu need on tagatud [EIÕK‑ga]”.

311. Lisaks, vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale moodustavad põhiõigused õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, juhindudes liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest ning samuti suunistest, mis tulenevad rahvusvahelistest inimõiguste kaitse instrumentidest, millega liikmesriigid on koostööd teinud või ühinenud.(37)

312. EIÕK‑l on sealjuures eriline tähendus.(38)

313. See igaühe õigus tema asja arutamisele mõistliku aja jooksul on minu meelest nii oluline, et juba ainult asjaolu, et füüsiline või juriidiline isik jäetakse sellest tagatisest ilma, kujutab iseenesest autonoomset kahju.

314. Mis puudutab võimalikke kahju hüvitamise viise, siis minu meelest võib käesolevale kohtuasjale üle kanda Euroopa Inimõiguste Kohtu kasutatavad moodused. Nii näib kõnealuse põhimõtte rikkumise tunnistamine mulle „õiglase hüvitusena”, mis varalise kahju puudumisel on iseenesest kohane apellandile tekitatud kahju hüvitamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on juba möönnud, et „järeldus[, et riik on rikkunud EIÕK artikli 6 lõiget 1,] kujutab kohtuasja asjaoludel iseenesest […] piisavat õiglast hüvitust”.(39)

315. Kui aga DSD siiski leiab, et üksnes mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumise tunnistamine ei ole õiglane hüvitus, võib ta minu arvates üldkohaldatavate menetlusnormide alusel esitada ühenduste kohtule kahju hüvitamise hagi. EÜ artikli 288 teises lõigus on sätestatud, et „[l]epinguvälise vastutuse korral heastab ühendus kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele”.

316. Milline kohus oleks sel juhul pädev niisugust hagi lahendama?

317. Ühenduse õigusaktides ei ole ette nähtud erisätteid ühenduste kohtuvõimu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise hagi kohta.

318. Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, märkis kohtujurist Léger, et tema meelest on Euroopa Kohus pädev selliseid vaidlusi lahendama, kui need puudutavad õigusemõistmise toiminguid, mis Esimese Astme Kohus ise on teinud.

319. Väljapakutud lahendus oli seega järgmine. Leides, et kohtuastmele ei saa anda tema enda vale või õigusvastase tegevuse üle otsustamise ülesannet, tuli järeldada, et Esimese Astme Kohtu pädevus ei hõlma kahju hüvitamise hagisid, mis on esitatud õigusemõistmise toimingute peale, mis ta ise on teinud. Seega on kohtujurist Légeri sõnul Euroopa Kohus pädev niisuguseid hagisid lahendama.

320. Eespool viidatud kohtuotsuse Baustahlgewebe vs. komisjon tegemise ajal ei olnud pakutud lahendusel ühtegi ületamatut takistust, kuna Esimese Astme Kohtu pädevus, mida ei olnud sätestatud EÜ asutamislepingus, oli vastavalt kohandatud menetlusele määratletud Euroopa Liidu Nõukogu otsusega.(40)

321. Tulenevalt Nice’i lepingu jõustumisest on Esimese Astme Kohtul nüüd esmase õiguse alusel ainupädevus lahendada institutsioonide või ühenduse teenistujate poolt nende ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamist puudutavaid vaidlusi.

322. Seega ei näe ma ühenduse kehtiva esmase õiguse kohaselt, millisel õiguslikul alusel võiks Euroopa Kohus seda liiki hagisid lahendada, kui ei looda uut õiguskaitsevahendit.

323. Sellest tulenevalt leian ma, et Esimese Astme Kohtul on jätkuvalt pädevus lahendada selliseid hagisid, milles palutakse hüvitada kahju, mis on tekkinud ühenduste kohtu menetluse mõistliku aja järgimata jätmise tõttu.

324. Minu arvates vastaks see lahendus ka kohtu erapooletuse põhimõttele. Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitlus erapooletusest näib minu pakutud lahendusega kokku sobivat.

325. Viimati nimetatud kohus eristab erapooletuse mõiste kahte aspekti, millest üks on subjektiivne ja teine objektiivne.(41)

326. Subjektiivse lähenemise puhul tehakse kindlaks, milline oli konkreetse kohtuniku siseveendumus sellise asjaolu puhul, ning huvitutakse seega kohtuniku enda isiksusest. Subjektiivset erapooletust eeldatakse, kui ei ole tõendatud vastupidist.(42) Seetõttu on seda raske vaidlustada.

327. Sel põhjusel on kohtu objektiivne erapooletus määrava tähtsusega. Objektiivse lähenemise puhul kaalutakse, kas sõltumata kohtuniku isiklikust käitumisest lubavad teatud kontrollitavad faktid kahtlustada, et viimane on erapoolik.(43) Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustab selles suhtes, et isegi väline mulje võib olla oluline.(44)

328. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika uurimisel selgub, et nimetatud kohus analüüsib objektiivse erapooletuse kriteeriumi juhtumipõhiselt. Ta täpsustas eespool viidatud kohtuotsuses Morel vs. Prantsusmaa, et vastus küsimusele, kas konkreetne kohus on objektiivselt erapooletu, sõltub juhtumi asjaoludest.(45)

329. Iga tema lahendada oleva juhtumi puhul leidub siiski teatud juhtlõng: määrav asjaolu on see, kas huvitatud isiku kartusi võib pidada objektiivselt õigustatuks.(46)

330. Kõnealust kriteeriumi silmas pidades on Euroopa Inimõiguste Kohus kord möönnud, et õigusemõistmise funktsioonide kumuleerumine ning samuti õigusemõistmise funktsioonide ja õigusemõistmisega mitteseotud funktsioonide kumuleerumine ei ole vastuolus objektiivse erapooletuse põhimõttega, ning kord sellist kumuleerumist tauninud.

331. Nii näiteks vaidlustas Gubler kohtuasjas Gubler vs. Prantsusmaa(47) conseil national de l’Ordre des médecins’i (Prantsuse arstide liit) distsiplinaarkoja erapooletuse. Nimetatud organ oli tema peale kaebuse esitanud ja ise sama kaebuse lahendanud. Gubler leidis, et see organ oli samal ajal nii kohtunik kui pool.

332. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et kuna distsiplinaarkoja liikmed, kes kuulusid Gubleri peale esitatud kaebuse lahendanud koosseisu, ei olnud teadlikud arstide liidu otsusest esitada selline kaebus, ei saanud Gubleri kahtlused distsiplinaarkoja liikmete sõltumatuse ja erapooletuse suhtes olla objektiivselt õigustatud.(48)

333. Kohtuasjas Procola vs. Luksemburg(49) seadis kaebaja kahtluse alla Luksemburgi conseil d’État (riiginõukogu) vaidluste lahendamise komitee erapooletuse kaebuse puhul, mis oli esitatud suurhertsogi määruse peale. Selle komitee viiest liikmest neli olid oma nõuandva ülesande täitmisel esitanud eelnevalt oma arvamuse selle määruse eelnõu kohta.

334. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et conseil d’État nelja liikme puhul oli tegemist nõuandvate funktsioonide ja õigusemõistmise funktsioonide segiajamisega. Kohus otsustas, et juba ainult asjaolu, et teatud isikud täidavad samade otsuste osas üksteise järel mõlemat liiki funktsioone, seab kahtluse alla kõnealuse institutsiooni struktuurilise erapooletuse ning õigustab seega kaebaja kahtlusi.(50)

335. Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustas lisaks, et EIÕK artikli 6 lõige 1 tähendab, et igal siseriiklikul kohtul on kohustus kontrollida, kas ta kujutab endast oma ülesehituse poolest erapooletut kohut.(51)

336. Seda kohtupraktikat tuleb kombineerida ka muude aluspõhimõtete – st õigus pöörduda kohtusse ja kaheastmelise kohtu nõue – tõhususega.

337. Kuna ühenduste kohtuid, kellel on pädevus lahendada ühenduste kohtuvõimu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise hagi, on ainult kaks – üks esimeses astmes ja teine apellatsiooniastmes, näib mulle mõistlik pidada neid pädevateks selgel tingimusel, et hagi läbi vaatav koosseis on teistsugune kui see, kes võttis vastu akti, millega väidetav kahju tekitati.

338. Otsus, mille Euroopa Inimõiguste Kohus tegi kohtuasjas Mihalkov vs. Bulgaaria(52), võib tekitada kahtluse selles suhtes, kas Esimese Astme Kohtul on võimalik lahendada ühenduste kohtu tekitatud kahju hüvitamise hagi. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis kõnealuses kohtuasjas, et kuigi puudus igasugune põhjus kahelda Sofia linna kohtu kohtunike isiklikus sõltumatuses, võis ainuüksi nende ametialane seotus ühega kohtuasja pooltest (küsimus oli Sofia linna kohtu vastutuses) tekitada hagejal õigustatud kahtlusi kohtunike objektiivse erapooletuse ja nende sõltumatuse suhtes kohtuasja teisest poolest.(53) Lisaks võis hageja kahtlusi tugevdada asjaolu, et vastavalt eelarvet reguleerivatele asjakohastele normidele oleks tema edu korral tema kasuks välja mõistetud hüvitis tasutud Sofia linna kohtu eelarvest.(54)

339. Ma rõhutan siiski, et see konkreetne otsus ei ole käesolevale kohtuasjale ülekantav. Kuna riikide kohtuid on palju, on lihtne suunata hagi kohtutele, keda vaidlus ei puuduta ja kelle erapooletuse suhtes puuduvad seega igasugused kahtlused. Selline ei ole aga olukord ühenduse tasandil, nagu eespool nägime.

340. Kui järgida selles kohtuasjas Euroopa Inimõiguste Kohtu arutluskäiku, ei saaks Esimese Astme Kohus ega isegi Euroopa Kohus, kui küsimuse all on tema tegevus, lahendada ühenduste kohtu tekitatud kahju hüvitamise hagi. See kujutaks endast õigusemõistmisest keeldumist.

341. Kõik need asjaolud räägivad minu meelest selle kasuks, et Esimese Astme Kohtul säilib pädevus lahendada kõnealust liiki hagisid.

342. Neil põhjustel ja eespool viidatud tingimustel näib mulle, et kohaldada saab ainult üldkohaldatavaid menetlusnorme.

VII. Ettepanek

343. Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1.      Jätta apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata ja

2.      Mõista kohtukulud vastavalt Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2 välja Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH‑lt.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Esimese Astme Kohtu 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑151/01: Duales System Deutschland vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1607; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”.

3 – Jäätmete taaskasutamine ei ole ringlussevõtu sünonüüm. Ringlussevõtt on jäätmekäitlusprotsess, mis võimaldab toote koostisesse kuuluvaid materjale selle tootmistsüklis uuesti kasutada. Jäätmete taaskasutamine tähendab nende kasutamist toorainena.

4 – Juhtum COMP D3/34493 – DSD (EÜT L 166, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

5 – Esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).

6 – BGBl. 1991 I, lk 1234.

7 – Juhtumid COMP/34493 – DSD, COMP/37366 – Hofmann + DSD, COMP/37299 – Edelhoff + DSD, COMP/37291 – Rethmann + DSD, COMP/37288 – ARGE ja viis muud ettevõtjat + DSD, COMP/37287 – AWG ja viis muud ettevõtjat + DSD, COMP/37526 – Feldhaus + DSD, COMP/37254 – Nehlsen + DSD, COMP/37252 – Schönmakers + DSD, COMP/37250 – Altvater + DSD, COMP/37246 – DASS + DSD, COMP/37245 – Scheele + DSD, COMP/37244 – SAK + DSD, COMP/37243 – Fischer + DSD, COMP/37242 – Trienekens + DSD, COMP/37267 – Interseroh + DSD (EÜT L 319, lk 1).

8 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 4, 58 ja 59.

9 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 7, 60 ja 61.

10 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 20. Vt ka Saksamaa valitsuse 24. mai 2000. aasta teade komisjonile (hagiavalduse lisa K 21). Saksamaa valitsus märgib muu hulgas, et „[i]ndividuaalsel jäätmekõrvaldajal on siiski täiesti võimalik kombineerida „kaupluse läheduses” pakendite tagasivõtmist ja lõpptarbija läheduses pakendite kogumist, osaledes pakendimääruse § 6 lõike 3 alusel duaalses süsteemis üksnes osade pakenditega, mis ta on turule viinud”.

11 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 111.

12 – Vt eelkõige 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 426).

13 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 9.

14 – EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92.

15 – Vt eelkõige 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑115/02: Rioglass ja Transremar (EKL 2003, lk I‑12705, punkt 25 ja viidatud kohtupraktika).

16 – Vt Eco‑Emballages’ile kuuluvat internetilehekülge, Eco‑Emballages on Prantsusmaal logo Der Grüne Punkt kasutamise litsentsi omanik .

17 – Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punktid 118 ja 119.

18 – Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417.

19 – Komisjon tsiteerib eespool viidatud kohtuotsust Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 49).

20 – Eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 18).

21 – Ibidem (punkt 19).

22 – Ibidem (punkt 20).

23 – Ibidem (punkt 21).

24 – Ibidem (punkt 22).

25 – Ibidem (punkt 29).

26 – Ibidem (punkt 30). Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas Kemmache vs. Prantsusmaa, A‑seeria nr 218, punkt 60.

27 – Apellatsioonkaebuse lisa R 24.

28 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, Recueil des arrêts et décisions 1999 ‑ II, punkt 71.

29 – Eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 35).

30 – Ibidem (punkt 36).

31 – Euroopa Kohtu 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513.

32 – Punkt 213.

33 – Eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon (punkt 42).

34 – Ibidem (punkt 45).

35 – Ibidem (punktid 45 ja 46).

36 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 268.

37 – Vt eelkõige 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger (EKL 2003, lk I‑5659, punkt 71).

38 – Idem.

39 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas Hauschildt vs. Taani, A‑seeria nr 154, punkt 58.

40 – Esimese Astme Kohtu pädevuse määras nõukogu Euroopa Kohtu palvel kindlaks pärast Euroopa Parlamendi ja komisjoniga konsulteerimist. Nõukogu 24. oktoobri 1988. aasta otsuse 88/591/ESTÜ, EMÜ, Euratom, Euroopa ühenduste esimese astme kohtu asutamise kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 181), muudetud nõukogu 8. juuni 1993. aasta otsusega 93/350/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT L 144, lk 21; ELT eriväljaanne 01/01, lk 244), artikli 3 lõike 1 punktis c oli ette nähtud, et Esimese Astme Kohtul on esimese kohtuastmena pädevus hagide puhul, mis puudutavad ühenduse lepinguvälist vastutust seoses institutsioonide tekitatud kahjuga.

41 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas Piersack vs. Belgia, A‑seeria nr 53, punkt 30.

42 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus kohtuasjas Hauschildt vs. Taani, punkt 47.

43 – Ibidem (punkt 48). Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Morel vs. Prantsusmaa, punkt 42.

44 – Idem.

45 – Punkt 45.

46 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus kohtuasjas Hauschildt vs. Taani, punkt 48, ja 26. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas Hirschhorn vs. Rumeenia, punkt 73.

47 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas Gubler vs. Prantsusmaa.

48 – Idem (punktid 28 ja 30). Näidetena selle kohta, et Euroopa Inimõiguste Kohus on lubanud õigusemõistmise funktsioonide kumuleerumist, vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas Nortier vs. Madalmaad, A‑seeria nr 267, ja 10. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas Depiets vs. Prantsusmaa.

49 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas Procola vs. Luksemburg, A‑seeria nr 326.

50 – Idem (punkt 45). Näidetena õigusemõistmise funktsioonide kumuleerumise taunimise kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas Findlay vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 1997‑I, ja 25. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas Tierce jt vs. San Marino.

51 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas Remli vs. Prantsusmaa, Recueil des arrêts et décisions 1996‑II, lk 574, punkt 48.

52 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas Milhalkov vs. Bulgaaria.

53 – Idem (punkt 47).

54 – Ibidem (punkt 48).

Full & Egal Universal Law Academy