9.2.2008
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 37/3
Territorio Energia Ambiente SpA (TEA) 19. novembril 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (neljas koda) 17. septembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-175/07: Territorio Energia Ambiente SpA versus Euroopa Ühenduste Komisjon
(Kohtuasi C-500/07 P)
(2008/C 37/04)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Territorio Energia Ambiente SpA (TEA) (esindajad: advokaadid E. Coffrini ja F. Tesauro)
Teine menetluspool: Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellandi nõuded
—
Tühistada ja/või muuta täielikult Esimese Astme Kohtu otsus, mille peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus, koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega;
—
rahuldada esimese astme kohtus esitatud hagis esitatud nõuded.
Väited ja peamised argumendid
Komisjoni 5. juuni 2002. aasta otsusega (1)„avalikke teenuseid osutavatele riikliku enamusosalusega ettevõtjatele maksuvabastuste ja subsideeritud laenude näol antud riigiabi kohta” tunnistati ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks seaduse nr 549/1995 artikli 3 punkti 70 ja dekreetseaduse nr 331/1993 artikli 66 punkti 14 (seaduseks muudetud ja muudatustega versioonis) alusel kohaliku tasandi avalikke teenuseid osutavatele riikliku enamusosalusega kapitaliühingutele võimaldatud maksuvabastuste kord. Apellandi väitel ei puudutanud komisjoni otsus konkreetseid äriühinguid, vaid laienes seaduse 241/1990 artikli 22 alusel asutatud riikliku enamusosalusega äriühingutele. Otsusest ei teatatud seega ühelegi äriühingule (samuti mitte apellandile), kuna selle adressaate ei olnud konkreetselt määratletud. Itaalia riik rakendas eespool nimetatud otsust 15. veebruari 2007. aasta dekreetseadusega nr 10, usaldades abi tagasinõudmise ülesande maksuametile. Seetõttu edastas Mantova maksuamet 29. märtsil 2007 apellandist äriühingule nõude maksta 1 748 289,75 eurot koos intressidega 912 180,64 eurot.
Kuid apellandist äriühingus ei ole riigil enamusosalust, vaid tegemist on riigi äriühinguga, mistõttu ei saa seda puudutada „komisjoni järeldused ja komisjoni otsus”.
Apellant osutab siselepingu (in-house) alusel kohaliku tasandi avalikke teenuseid; juba Mantova kohalik omavalitsusüksus usaldas selle ülesande munitsipaalettevõttele, millest sai hiljem seaduse 127/97 alusel apellandist äriühing.
Apellandist äriühing osutab avalikke teenuseid monopoli korras ja peamiselt kohalikus kontekstis kusjuures ta ei saa mõjutada vaba konkurentsi, mida ei saa esineda, kuna puudub turg.
Riigi äriühing ei ole muud, kui nende aktsionäridest kohalike omavalitsusüksuste kaudne organ, kes on komisjoni poolt etteheidetud maksuvabastuse tegelikud adressaadid.
Seega ei ole apellandile võimaldatud maksuvabastust objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel võimalik määratleda alusetult antud riigiabina, mis on vastuolus asutamislepingu artiklis 87 ettenähtuga.
Kirjeldatud põhjustel esitati Esimese Astme Kohtule eespool nimetatud komisjoni otsuse peale hagi, mis registreeriti numbri all T-175/07 ning määrati neljandale kojale; asi lahendati Esimese Astme Kohtu 17. septembri 2007. aasta vastuvõetamatuse määrusega, mida põhjendati EÜ asutamislepingu artikli 230 lõikes 5 ette nähtud tähtaja järgimata jätmisega, sest nimetatud artikli kohaselt oleks tühistamishagi pidanud esitama kahe kuu jooksul vastavalt kas vaidlustatud akti avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 1.
Apellant väidab, et selline väide on põhjendamata, sealhulgas arvestades 17. septembri 1980. aasta otsust kohtuasjas 730/79; (2)14. novembri 1984. aasta otsust kohtuasjas 323/82; (3)12. detsembri 1996. aasta otsust kohtuasjas T-358/94 (4) ja eelkõige Euroopa Kohtu (kolmas koda) 23. veebruari 2006. aasta otsust kohtuasjas C-346/03 (5), mistõttu käesolevas apellatsioonkaebuses taotletakse Esimese Astme Kohtu otsuse muutmist.
Esimese Astme Kohtule esitati tegelikult hagi praktiliselt kohe pärast seda, kui apellant sai teada sellest, et ta oli komisjoni otsuse adressaat, ehk kui ta sai kätte maksuameti maksenõude.
Lisaks tugineb apellant Esimese Astme Kohtu määruse vaidlustamiseks ka väitele, et sellega kohaldati vääralt asutamislepingu artiklit 225.
Nõuet tühistada komisjoni otsus tuleb tegelikult pidada tihedalt seotuks nõudega tuvastada, et apellant ei ole otsuse adressaat, mistõttu taotletakse esimese astme kohtu määruse muutmist ka seoses Esimese Astme Kohtu sedastusega, et tal puudub ratione materiae pädevus.
(1) EÜT 2003, L 77, lk 21.
(2) EKL 1980, lk 2671.
(3) EKL 1984, lk 3809.
(4) EKL 1996, lk II-2109.
(5) EKL. 2005, lk I-6159.
Full & Egal Universal Law Academy