23.2.2008
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 51/32
30. novembril 2007 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Austria Vabariik
(Kohtuasi C-535/07)
(2008/C 51/55)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: R. Sauer ja D. Recchia)
Kostja: Austria Vabariik
Hageja nõuded
Tuvastada, et
—
Austria Vabariik on rikkunud nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (1) artikli 4 lõigetest 1 ja 2 ning nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (2) artikli 6 lõikest 2 koostoimes artikliga 7 tulenevaid kohustusi, sest ta
a)
ei ole linnuliikide kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alasid Austrias ornitoloogiliste kriteeriumide alusel linnukaitsedirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt õigesti erikaitsealadena klassifitseerinud („Hansag” Burgenlandi liidumaal) ega neid piiritlenud („Niedere Tauern” Steiermarki liidumaal) ja
b)
ei ole andud osadele juba klassifitseeritud erikaitsealadele linnukaitsedirektiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2 ning elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 koostoimes artikliga 7 ettenähtud õiguskaitset, ning
—
mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.
Väited ja peamised argumendid
Nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ (linnukaitsedirektiiv) artikli 4 lõiked 1 ja 2 kohustavad liikmesriike klassifitseerima erikaitsealadena (EKA) direktiivi I lisas nimetatud liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid ning võtma ka samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide suhtes. Liikmesriigid on kohustatud andma erikaitsealadele sellise õigusliku kaitseseisundi, mis tagaks eelkõige I lisas nimetatud linnuliikide säilimise ja paljunemise ning samuti I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide paljunemise, sulgimise ja talvitumise. Kuna nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) artikkel 7 sätestab, et selle direktiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevad kohustused asendavad erikaitsealade osas kõiki linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustusi, siis peab sellest tulenevalt nende alade õiguslik kaitseseisund tagama, et erikaitsealadel välditakse looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist, mille kaitseks alad on määratud, ning nende liikide olulist häirimist.
Austria Vabariik on rikkunud ühenduse õiguse sätetest tulenevaid kohustusi sellega, et ta ei ole erikaitsealana klassifitseerinud „Hansag” nimelist ala, ei ole erikaitseala „Niedere Tauern” piiritlenud linnukaitsedirektiivi nõuete kohaselt ning ei ole ka andud osadele juba klassifitseeritud erikaitsealadele ülal nimetatud sätete alusel ettenähtud õiguskaitset.
Kuigi Austria Vabariik tunnustab „Hansag” nimelise ala erikaitsealana klassifitseerimise vajadust ja on korduvalt kinnitanud kavatsust seda ka nii klassifitseerida, ei ole ta oma klassifitseerimiskohustust enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist täitnud.
Ala „Niedere Tauern” piiritlemine, mis toimus linnukaitsedirektiivi nõudeid järgimata, puudutab esiteks roosterind-tüllile vajalike elupaikade ebapiisavat arvesse võtmist ja teiseks ei teatavate metslinnuliikide või linnuliikide nagu hallpea-rähni (Picus canus) ja laanepüü (Bonasa bonasia) kindlaks tehtud elupaikade ebapiisavat kaasa arvamist. Kuigi liikmesriikidel on erikaitsealade valikul ja piiritlemisel teatav hindamisruum, tuleb neid alasid siiski klassifitseerida üksnes linnukaitsedirektiivis määratud ornitoloogiliste kriteeriumide alusel. Eriti ei või liikmesriik erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta arvesse linnukaitsedirektiivi artiklis 2 ja elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 4 nimetatud majanduslikke vajadusi.
Lähtudes Austrias juba klassifitseeritud kaitsealade õiguslikust kaitseseisundist, tuleb ala puhul, mis vastab erikaitsealana klassifitseerimise tingimustele, rakendada „erilisi kaitsemeetmeid” iga seal klassifitseeritud linnuliigi suhtes ning on ka nõutav, et määrataks täpselt kindlaks vajalikud kaitsemeetmed ja et neid täpselt kohaldataks erikaitseala erilistele tunnustele ja keskkonnatingimustele ning erikaitsealal elavatele liikidele. Õiguskaitsevahendites sisalduvad erilised säilitamiseesmärgid linnukaitsedirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 tähenduses ning erilised kaitse-eesmärgid elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 tähenduses, mis on ette nähtud asjaomastele linnuliikidele, peavad koos vajalike konkreetsete meetmete ja tingimustega (keelud ja kohustused) olema sellele alale siduva iseloomuga ja piisavalt avalikud. Pärast üksikutes liidumaades kehtivate õigusaktide kontrollimist tuvastati, et nendes aktides ette nähtud õiguslik kaitseseisund ei vasta ülal nimetatud nõuetele ja seega ei saa neid nii linnukaitsedirektiivi kui ka elupaikade direktiivi sätetega piisavalt kooskõlas olevaks lugeda.
(1) EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98.
(2) EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102.
Full & Egal Universal Law Academy