12.1.2008
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 8/17
2. novembril 2007 esitatud hagi — Caixa Geral de Depósitos versus Euroopa Ühenduste Komisjon
(Kohtuasi T-401/07)
(2008/C 8/33)
Kohtumenetluse keel: portugali
Pooled
Hageja: Caixa Geral de Depósitos SA (Lissabon, Portugal) (esindajad: advokaadid Nuno Mimoso Ruiz, Francisca Ponce de Leão Paulouro ja Carla Farinhas)
Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon
Hageja nõuded
—
Tuvastada, et käesolev tühistamishagi, mis on esitatud EÜ artikli 230 alusel, ning samaaegselt ja kumulatiivselt hagi, mis on esitatud EÜ artikli 238 alusel ja mis tugineb komisjoni ja CGD vahel 15. novembril 1995 sõlmitud lepingu artiklis 18 sisalduvale vahekohtuklauslile, on esitatud õiguspäraselt;
—
tühistada 31. juuli 2007. aasta otsuse C(2007) 3772 artikkel 1 vastavalt EÜ artiklile 230;
—
sõltumata sellest, kas EÜ artikli 230 alusel esitatud hagi rahuldatakse või jäetakse rahuldamata, rahuldada EÜ artikli 238 alusel esitatud hagi ja sellega kaasnev nõue, kohustades komisjoni maksma 1 925 858,61 eurot, millele lisandub seadusest tulenev viivitusintress vastavalt 12. aprilli 1999. aasta Portariale (dekreet) nr 263/99 määraga 7 %, mis on arvutatud alates 7. märtsist 2003, ehk päevast, mil taotlus teatavaks tehti, kuni 30. aprillini 2003, ja vastavalt 8. aprilli 2003. aasta Portariale nr 291/03 määraga 4 % alates 1. maist 2003 kuni summa täieliku tasumiseni;
—
mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Isegi kui teoreetiliselt võib riik keelduda nõudmast CGD-lt komisjoni nõutud summa tagasimaksmist, välistab vaidlustatud otsus koheselt võimaluse vabastada summa, mida komisjon ise CGD-le võlgneb.
Osas, milles komisjon vaidlustatud otsuses ei erista riigi ja hageja õiguslikku seisundit, on CGD huvitatud vaidlustatud otsuse tühistamisest, kuna otsus, mis on küll adresseeritud Portugali Vabariigile, puudutab teda individuaalselt ja otseselt. Vaidlustatud otsuses on järgmised vead:
—
puuduvad põhjendused: vaidlustatud otsus ei sisalda mingeid selgitusi selle kohta, kuidas komisjon arvutas ERF-i ettemaksena makstud rahalise abi, mis tema arvates tuleb talle tagastada. Lisaks sellele on põhjendused vastuolulised ning need sisaldavad väljajätmisi, ebatäpsusi ja vigu;
—
faktiviga: vaidlustatud otsus lähtub põhimõttest, et üldise toetuse esemeks olevate laenude intressihüvitisi maksab toetuse saajale vahendaja, samas kui see tegelikult nii ei ole, need hüvitised arvutatakse maha intressist, mida toetuse saajad CGD-le võlgnevad;
—
õigusnormi rikkumine: EÜ asutamislepingu kohaldamist käsitlevate õigusnormide rikkumine ja komisjoni ja CGD vahel sõlmitud lepingu rikkumine: asjaolu, et 31. detsembril 2001 vastas ERF-i rahaline abi 82 %-le kõikidest tasumisele kuuluvatest intressihüvitistest, ei ole antud juhul määruse nr 2052/88 (1) artikli 13 lõikega 3 vastuolus. On tõsi, et määruse (EMÜ) nr 4253/88 (2) artikli 21 lõige 1 viitab ettemaksele või lõplikule maksele, mis puudutab kantud „tegelikku kulu”, kuid samas esinevad ka tasud (mitte maksed), mis puudutavad intressihüvitisi, mis tekkisid alles pärast 31. detsembrit 2001. Võlad, mis on seotud iga laenu ERF-i toetuste jäägi (maksmisele kuuluv) tõusuga, võib komisjon lugeda ERF-i tegelikult tekkinud ja kantud kuluks. Seda, et kulud või tasud on tegelikult tekkinud, ei tõenda mitte lõplikele toetusesaajatele hüvitiste ettemaksena maksmine, kuid kohustuste võtmine, mis tulenevad — või mida tuleb „üle võtta” — siduvatest laenulepingutest, mis on kuni selle kuupäevi sõlmitud ja täidetud. Ei ole mingit kohustust teha ette „hüvitise makset”, mis on 31. detsembril 2001 tasumisele kuuluv, ega teise võimalusena avada spetsiaalset arvelduskontot riigipoolse panuse hoiustamiseks.
—
Proportsionaalsuse, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumine: vaidlustatud otsuse punktides 19 ja 26 põhjendab komisjon kahte alternatiivset tingimust, mis võimaldavad järeldada, et kulud tekkisid tegelikult enne 31. detsembrit 2001, võttes arvesse piirkondade arengu ja ümberkorraldamise komitee 29. mai 2002. aasta koosolekul välja kuulutatud suuniseid, isegi kui need suunised jaotati piirkondade arengu ja ümberkorraldamise komitees alles pärast 31. detsembrit 2001. Hageja möönab, et need suunised võivad aidata kaasa tagada intressihüvitistele suunatud kogu toetuse andmise lõpetamist ja seda, et laenuvõtja poolt tasumisele kuuluv intress kuulub nende hüvitiste hulka. Samas on ka vajalik, et rakendusotsused ja sõlmitud lepingud on koostatud kooskõlas nende lahendustega või need on nendega ühildatavad, mis aga SGAIA otsuse või kõnealuse lepingu puhul nii ei ole. Eespool viidatud suunistes möönab komisjon, et kõnealuste kulude arvesse võtmiseks on muud meetodid. Üks neist meetoditest seisneb pärast programmi lõpetamist tasumisele kuuluvate hüvitiste rahastamise niinimetatud „üle võtmises”. Siiski toimub see „ülevõtmine” alates hetkest, mil CGD ei saa toetuse saajatelt nõuda suurema summa maksmist kui hüvitiste netointress. Seega eirab vaidlustatud otsus lahendusi, mis on SGAIA-ga rohkem kooskõlas, mida on lihtsam ellu viia, mis on vahendajale ja toestuse saajale soodsamad ning mis suudavad samuti kaitsta asjaomaseid huve. Lisaks oli Portugali Vabariigil ja CGD-l õiguspärane ootus sellel, et nad võisid tugineda toetusele tingimustel, mis erinevad eespool viidatud suunistest tulenevatest tingimustest, kuna need tehti teatavaks pärast programmi lõpetamist.
(1) Nõukogu 24. juuni 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 2052/88, mis käsitleb struktuurifondide ülesandeid, nende tõhusust ning nende tegevuse omavahelist kooskõlastamist ning nende tegevuse kooskõlastamist Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9).
(2) Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).
Full & Egal Universal Law Academy