EUR-Lex -  62008CC0442 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 25. märtsil 20101(1)

Kohtuasi C‑442/08

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

EÜ artikkel 226 – Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus – Ungariga sõlmitud Euroopa leping – Protokoll nr 4 – Koostöösüsteem – Kaupade liikumissertifikaat EUR.1 – Tollivormistusjärgne kontroll – Õiguskaitsevahend – Tolliseadustiku artikli 220 lõige 1 – Järelarvestuskanne – Tolliseadustiku artikkel 221 – Võlgnikule teatamine – Aegumine – Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89 ja määrus (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 – Omavahendid – Artikli 10 lõike 1 esimene lõik – Hilinenud ülekanne – Artikkel 11 – Viivitusintressid

Sisukord

I.     Õiguslik raamistik

A.     Ungari Vabariigiga sõlmitud Euroopa leping

B.     Määrus nr 515/97

C.     Tolliõiguse sätted

D.     Omavahendeid käsitlevad õigusnormid

II.   Asjaolud ja kohtueelne menetlus

III. Menetlus Euroopa Kohtus

IV.   Komisjoni väited

A.     Väide tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimese lause ja artikli 221 lõike 1 rikkumise kohta

1.     Asjaolu arvestamine, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta esitatud kaebuse menetlemine on pooleli

a)     Poolte väited ja argumendid

b)     Hinnang

i)     Kohtuotsus Sfakianakis

ii)   Tollivormistusjärgse kontrolli mõju

iii) Kaebuse õiguslik tähendus

iv)   Järeldus

2.     Tolliseadustiku artiklis 220 sätestatud tingimuste liiga lai kohaldamine

a)     Poolte väited ja argumendid

b)     Hinnang

3.     OLAF‑i hinnangu puudumine ja lõpparuande vajalikkus

a)     Poolte väited ja argumendid

b)     Hinnang

4.     27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatis

a)     Poolte väited ja argumendid

b)     Hinnang

5.     Järeldus

B.     Kuupäev, mil oleks tulnud üle kanda vaidlusalune ühenduse omavahendite summa

1.     Poolte väited ja argumendid

2.     Hinnang

C.     Viivitusintresside maksmisest keeldumine

1.     Poolte väited ja argumendid

2.     Hinnang

V.     Kohtukulud

VI.   Ettepanek

1.        Käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus kuulub omavahendeid reguleerivate õigusaktide konteksti. Sisuliselt on tegemist õiguslike küsimustega, mis puudutavad tolliasutuste koostöö meetodeid Euroopa lepingu raames, mille kohaselt kohaldatakse soodustuskohtlemist kaupade suhtes, mis on pärit assotsieerunud riigist.

2.        Tegemist on mootorsõidukitega, mis imporditi Ungari Vabariigist Euroopa Liitu ajal, kui Ungari Vabariik oli alles Euroopa Liiduga assotsieerunud riik. Ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa lepingu(2) (edaspidi „Euroopa leping”) kohaselt tehti tariifseid soodustusi Ungari päritolu kaupade ühendusse importimisel. Käesoleval juhul olid Ungari ametiasutused teatud mootorsõidukite päritolutõendid välja andnud kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 kujul. Pärast seda, kui need mootorsõidukid olid tariifsete soodustustega Saksamaale imporditud, teavitas komisjon Saksa tolliasutusi Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli järeldustest kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 kohta. Selle kohaselt ei tulnud mootorsõidukeid siiski lugeda Ungari päritolu toodeteks, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt. Käesolevas asjas on keskne küsimus, kas Saksa toll oli sellest hetkest alates kohustatud tegema imporditollimaksude kohta järelarvestuskande vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(3) (edaspidi „tolliseadustik”) artikli 220 lõike 1 esimesele lausele ja teatama võlgnikule tollimaksu summa vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõikele 1, kui teda oli samal ajal samuti teavitatud sellest, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta on esitatud kaebus Ungari kohtusse.

3.        Käesolev menetlus annab Euroopa Kohtule võimaluse selgitada pärast kohtuasjas Sfakianakis tehtud otsust(4) küsimusi, mis puudutavad tolliasutuste koostöö meetodeid, mis on sätestatud Euroopa lepingu protokollis nr 4.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Ungari Vabariigiga sõlmitud Euroopa leping

4.        Euroopa lepingu protokoll nr 4 määratleb mõisted „päritoluga kaup” või „päritolustaatusega kaup” ning tolliasutuste koostöö meetodid.

5.        Käesoleva kohtuasja asjaoludele on ajaliselt kohaldatavad protokoll nr 4, mida on muudetud Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Ungari Vabariigi vahelise assotsiatsiooninõukogu 17. juuli 1995. aasta otsusega nr 1/95 Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Ungari Vabariigi vahelise assotsiatsioonilepingu protokolli nr 4 muutmise kohta(5) ja protokoll, mida on muudetud Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Ungari Vabariigi vahelise assotsiatsiooninõukogu 28. detsembri 1996. aasta otsusega nr 3/96 Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Ungari Vabariigi vahelise assotsiatsioonilepingu protokolli nr 4 muutmise kohta(6). Niivõrd kui käesoleva kohtuasja asjaoludele tuleb ajaliselt kohaldada protokolli nr 4 sätteid otsuse nr 1/95 redaktsioonis, kattuvad need sisuliselt suures osas protokolli nr 4 vastavate sätetega otsuse nr 3/96 redaktsioonis. Seetõttu käsitlen ma järgnevalt üksnes protokolli otsuse nr 3/96 redaktsioonis (edaspidi „protokoll”).

6.        Vastavalt protokolli artikli 16 lõike 1 punktile a koheldakse Ungari päritolu tooteid ühendusse importimisel lepingust tulenevalt soodsamalt, kui esitatakse kaupade liikumissertifikaat EUR.1.(7)

7.        Vastavalt protokolli artikli 17 lõikele 1 annab ekspordiriigi toll kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 välja eksportija või eksportija vastutusel tema volitatud esindaja esitatud kirjaliku avalduse alusel.(8) Selle artikli lõike 5 kohaselt võtavad sertifikaate EUR.1 väljastavad tolliasutused kõik vajalikud meetmed, et kontrollida toodete päritolustaatust ning vastavust käesoleva protokolli teistele tingimustele.(9) Sel eesmärgil on neil õigus nõuda kõiki tõendavaid dokumente ja kontrollida kõiki eksportija arveid või teostada ükskõik millist muud kontrolli, mida nad peavad vajalikuks.

8.        Protokolli artikli 31 lõike 2 kohaselt abistavad ühendus ja Ungari Vabariik teineteist vastavate tolliasutuste vahendusel protokolli korrektse kohaldamise tagamiseks sertifikaatide EUR.1 ehtsuse ja nendes dokumentides esitatud teabe täpsuse kontrollimisel.

9.        Protokolli artikkel 32 sätestab päritolutõendite tollivormistusjärgse kontrolli. See on sõnastatud järgmiselt:

„1. Päritolutõendite tollivormistusjärgne kontroll viiakse läbi pisteliselt või siis, kui impordiriigi tollil tekib põhjendatud kahtlus dokumentide ehtsuses, kõnealuste toodete päritolustaatuses või käesoleva protokolli muude nõuete täitmises.

2. Lõikes 1 sätestatu rakendamiseks tagastab impordiriigi toll ekspordiriigi tollile liikumissertifikaadi EUR.1 [...] või eespool nimetatud dokumentide koopiad, näidates võimalusel ära ka järelepärimise sisulised ja vormilised põhjused. Esitatud tollivormistusjärgse kontrolli taotluse toetuseks esitab toll kõik dokumendid ja kogutud teabe, mis viitab sellele, et päritolutõendis esinevad andmed on ebaõiged.

3. Kontrolli teostab ekspordiriigi toll. Selleks on tollil õigus nõuda kõiki tõendeid, kontrollida eksportija raamatupidamist või teostada ükskõik millist muud kontrolli, mida ta peab vajalikuks.

4. Kui impordiriigi toll otsustab kontrollitulemuste saamiseni asjakohaste toodete sooduskohtlemise peatada, pakub ta importijale võimalust, et tooted vabastatakse, kui eelnevalt on kasutusele võetud vajalikud ettevaatusabinõud.

5. Kontrollimist taotlenud tolli teavitatakse võimalikult kiiresti selle tulemustest. Teabes peab selgelt kajastuma, kas dokumendid on ehtsad ja kas kõnealuseid tooteid võib käsitada ühenduse, Ungari või mõne muu artiklis 4 nimetatud riigi päritolu toodetena, ning kas nad vastavad muudele käesolevas protokollis ette nähtud tingimustele.

6. Põhjendatud kahtluse korral ja juhul, kui kümne kuu möödumisel kontrollimise taotlemisest ei ole vastust saadud või kui vastus ei sisalda piisavalt teavet, et tuvastada kõnealuse dokumendi ehtsus või toodete tegelik päritolu, keeldub kontrolli taotlenud toll soodustuse andmisest, välja arvatud erakorraliste asjaolude esinemisel.”

10.      Protokolli artikli 33 esimene taane näeb ette, et artiklis 32 nimetatud kontrollimisest tulenevad vaidlused, mida ei ole võimalik lahendada kontrolli taotlenud tolli ja kontrolli eest vastutava tolli vahel, või mis tõstatavad käesoleva protokolli tõlgendamise küsimuse, suunatakse assotsiatsioonikomiteele.

B.      Määrus nr 515/97

11.      Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks(10) III jaotis reguleerib liikmesriikide tolliasutuste suhteid komisjoniga. Selle jaotise artikli 17 lõike 2 kohaselt edastab komisjon iga liikmesriigi pädevatele asutustele mis tahes teabe, mis aitaks neil tollialaseid õigusakte täide viia.

C.      Tolliõiguse sätted

12.      Tolliseadustikku on pärast selle vastuvõtmist mitmel korral muudetud. Kuna käesoleval juhul kohaldamisele kuuluvaid sätteid ei ole siiski muudetud, tuginen järgnevalt üksnes tolliseadustikule.

13.      Tolliseadustiku artikli 201 lõike 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg impordil, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, lubatakse vabasse ringlusse.

14.      Tolliseadustiku artikli 217 lõike 1 esimene lõik käsitleb arvestuskande tegemist. Selle kohaselt arvutab toll iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale.

15.      Vastavalt tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimesele lausele tehakse juhul, kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (edaspidi „järelarvestuskanne”).

16.      Tolliseadustiku artikli 221 lõige 1 sätestab, et niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt. Vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimesele lausele ei teatata võlgnikule tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat.

D.      Omavahendeid käsitlevad õigusnormid

17.      Vastavalt nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsuse 94/728/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(11) artikli 2 lõikele 1 tuleb Euroopa ühenduste eelarvesse kavandada mitmesuguseid omavahendeid. Nimetatud artikli punkti b kohaselt kuuluvad nende hulka eelkõige ühise tollitariifistiku maksumäärad ja muud tollimaksud, mille ühenduste institutsioonid on kehtestanud kolmandate riikidega kauplemise suhtes.

18.      Nimetatud otsuse artikli 8 lõike 1 esimese lause kohaselt nõuavad liikmesriigid ühenduste omavahendid sisse vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, mida kohandatakse vajaduse korral ühenduse eeskirjade nõuete kohaselt. Nimetatud otsuse artikli 8 lõike 1 kolmanda lause kohaselt annavad liikmesriigid artikli 2 lõike 1 punktis b ette nähtud vahendid (tollimaksud) komisjoni käsutusse. Sama otsuse artikli 2 lõike 3 kohaselt jätavad liikmesriigid sissenõudmiskuludena endale 10% selle otsuse artikli 2 lõike 1 punkti b alusel makstavatest summadest.

19.      Nõukogu 29. mai 1989. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom [94/728](12),(13) muudetud nõukogu 8. juuli 1996. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1355/96, millega muudetakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitleva otsuse 88/376/EMÜ, Euratom rakendusmäärust nr 1552/89(14) (edaspidi „muudetud määrus nr 1552/89”), sätestab tingimused, mille kohaselt teevad liikmesriigid ühenduse omavahendid komisjonile kasutatavaks.

20.      Vastavalt muudetud määruse artikli 2 lõikele 1 määratakse artikli 2 lõike 1 punktis b märgitud ühenduse omavahendite maks (tollimaksud) kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.

21.      Muudetud määruse artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt on kindlaksmääramise kuupäev tollieeskirjades ettenähtud arvestusregistrisse kandmise kuupäev.

22.      Muudetud määruse artikli 6 lõike 2 punkt a sätestab, et vastavalt artiklile 2 kindlaks määratud maksud, välja arvatud kui käesoleva lõike punkt b ei näe ette teisiti, tuleb kanda raamatupidamisarvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva.

23.      Muudetud määruse artikli 6 lõike 2 punkti b kohaselt kantakse kindlaksmääratud maksud, mis ei ole punktis a märgitud raamatupidamisarvestusse kantud, sest on veel sisse nõudmata ning mille kohta ei ole antud tagatist, punktis a ette nähtud aja jooksul eraldi raamatupidamisarvestusse. Liikmesriigid võivad kasutada seda korda juhul, kui kindlaksmääratud maksud, mille kohta on antud tagatis, vaidlustatakse ning need võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda.

24.      Muudetud määruse artikli 9 lõike 1 esimese lõigu kohaselt kannab iga liikmesriik omavahendid selle määruse artiklis 10 ette nähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.

25.      Muudetud määruse artikli 10 lõike 1 esimene lõik sätestab, et pärast 10% mahaarvamist sissenõudmiskuludeks otsuse 88/376 [otsus nr 94/728] artikli 2 lõikes 3 ette nähtud korras tehakse kanne kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 1 punktis b märgitud omavahendite (tollimaksud) kohta hiljemalt maksu artiklis 2 ette nähtud korras kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval. Teine lõik sätestab, et artikli 6 lõike 2 punkti b alusel eraldi raamatupidamisarvestusse kantud maksude puhul tuleb sissekanne teha siiski hiljemalt maksude sissenõudmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

26.      Muudetud määruse artikkel 11 sätestab, et asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.

27.      Vastavalt muudetud määruse artikli 17 lõikele 1 võtavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed, et tagada artiklis 2 kindlaks määratud maksudele vastavate summade komisjonile kasutatavaks tegemine selles määruses ette nähtud korras. Muudetud määruse artikli 17 lõike 2 esimese ja teise lause kohaselt on liikmesriigid kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest vabastatud ainult sellisel juhul, kui kõnealused summad on vääramatu jõu tõttu sisse nõudmata jäänud või juhtudel, kui pärast kõnealuse juhtumiga seotud asjaolude põhjalikku hindamist ilmneb, et liikmesriikidest olenemata põhjustel ei ole makse kaua aega võimalik sisse nõuda.

28.      Muudetud määrus nr 1552/89 on kodifitseeritud nõukogu 22. mai 2000. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom.(15) Määruse nr 1150/2000 artikkel 11 vastab muudetud määruse nr 1552/89 artiklile 11.

II.    Asjaolud ja kohtueelne menetlus

29.      Alates 1994. aastast imporditi Euroopa lepingu raames Ungari Vabariigist Saksamaale mootorsõidukeid, mille suhtes kohaldati Ungari ametiasutuste poolt väljastatud kaupade liikumissertifikaatide EUR. 1 esitamise korral tariifseid soodustusi.

30.      Vastastikuse abi teatisega, mille ingliskeelne versioon edastati Saksa ametiasutustele 13. juunil 1996 ja saksakeelne versioon 28. novembril 1996, hoiatas komisjoni otsusega asutatud pettuste tõkestamise kooskõlastusüksus (UCLAF; edaspidi kasutatakse UCLAF-i ja tema järeltulija, Euroopa Pettustevastase Ameti OLAF kohta ühtset nimetust „OLAF”) liikmesriike teatud tootja sissevedude eest. Kooskõlastusüksusel olid kahtlused, kas mootorsõidukid vastavad Ungari päritolu toodete tingimustele protokolli tähenduses. Vastastikuse abi teatises kutsus OLAF liikmesriike muu hulgas üles taotlema Ungari ametiasutustelt asjaomaste kaupade liikumissertifikaatide EUR. 1 tollivormistusjärgse kontrolli teostamist. Peale selle kutsus OLAF liikmesriike iseäranis üles nõudma süstemaatiliselt enne asjaomaste mootorsõidukite tollimaksust vabastamist maksetagatise andmist või tollimaksude deponeerimist ja õigustoimingute tegemist, mis võimaldaksid aegumise katkemist ja maksude tollivormistusjärgset sissenõudmist. Seejärel teostas komisjon ise täiendavaid kontrolle, sealhulgas viis läbi kohapealse kontrolli Ungaris.

31.      26. juuni 1998. aasta vastastikuse abi teatisega, mis oli koostatud ka saksa keeles, teavitas OLAF Saksa ametiasutusi Ungari tolli teostatud tollivormistusjärgse kontrolli järeldustest. Selle kohaselt ei saanud teatud mootorsõidukeid lugeda Ungari päritolu toodeteks, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt. Nagu teatisest ilmnes, oli nendest sõidukitest 19 123 mootorsõidukit imporditud Saksamaale. OLAF märkis teatises, et ta edastab täiendava teabe, Ungari tolliga peetud kirjavahetuse tõlked ning failid, milles ta Ungari tolli poolt esitatud andmete alusel kirjeldab läbiviidud toiminguid liikmesriikide kaupa.

32.      Kirjaga, mille ingliskeelse versiooni said Saksa ametiasutused 13. juulil 1998 ja saksakeelse versiooni 18. augustil 1998 (edaspidi „18. augustil 1998 saadud kiri”), edastas OLAF lubatud dokumendid ja failid. Selle hulgas oli eelkõige Ungari tolli 26. mai 1998. aasta kirja saksakeelne tõlge, milles toll selgitas tollivormistusjärgse kontrolli läbiviimist ja teavitas OLAF-it tollivormistusjärgse kontrolli järeldustest. Edastati ka lisad ja failid, mille alusel olid identifitseeritud mootorsõidukid, mida Ungari tolli arvates ei saanud vastupidi esialgsele hinnangule siiski lugeda Ungari päritolu toodeteks, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt. Ungari toll juhtis oma 26. mai 1998. aasta kirjas siiski tähelepanu ka sellele, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta oli esitatud kaebus ja seega oli asjas kohtumenetlus pooleli.

33.      Pärast selle kirja saamist nõudis Saksamaa Liitvabariik korduvalt, et komisjon esitaks Ungaris läbi viidud kontrollmissiooni lõpparuande. 23. veebruaril 1999 edastas OLAF Saksamaa Liitvabariigile ühenduse kontrollmissiooni vormikohase lõpparuande, mis saabus pädevasse asutusse 2. märtsil 1999.

34.      Saksa toll alustas 15. aprillil 1999 tollimaksude järelarvestuskannete tegemist mootorsõidukite kohta, mis Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohaselt ei olnud Ungari päritolu tooted. Kuna vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimesele lausele ei teatata võlgnikule tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat, ei saanud enne 15. aprilli 1996 imporditud mootorsõidukitelt tasutavat imporditollimaksu kindlaks määrata. Nimetatud ajavahemiku osas ei olnud omavahendeid kindlaks määratud ega tehtud nende kohta ka kannet.

35.      OLAF teavitas 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatisega liikmesriike sellest, et menetlus Ungari kohtus on lõppenud ja Ungari toll on muutnud oma tollivormistusjärgse kontrolli järeldusi. Muudetud järelduste kohaselt tuli osa mootorsõidukeid, mille päritolustaatuse oli Ungari toll veel oma 26. mai 1998. aasta kirjas vaidlustanud, lugeda siiski Ungari päritolu toodeteks. Mis puudutab ülejäänud osa sõidukitest, siis jäi toll siiski seisukohale, et tegemist ei olnud Ungari päritolu toodetega ja kaupade liikumissertifikaadid olid väljastatud õigusvastaselt. Seejärel vähendas või tagastas Saksa toll imporditollimaksu nende mootorsõidukite eest, mille puhul Ungari toll lähtus siiski sellest, et tegemist on Ungari päritolu toodetega.

36.      Komisjon teostas 2000. aasta maikuus omavahendite kontrolli Saksamaa Liitvabariigis. Seejuures selgus, et Saksa toll ei olnud seoses mootorsõidukitega,

–        mille suhtes oli Ungari toll teostatud tollivormistusjärgse kontrolli põhjal teinud kõigepealt järelduse, et need ei olnud Ungari päritolu tooted, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 väljastatud õigusvastaselt;

–        mille suhtes ei olnud seda järeldust pärast Ungari kohtuotsuse tegemist muudetud;

–        mis olid alates 18. novembrist 1995 imporditud Saksamaale ja

–        mille kohta ei olnud Saksa toll imporditollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmise raames alates 15. aprillist 1999, kui vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimesele lausele oli tollivõla tekkimise kuupäevast möödunud kolm aastat, teinud järelarvestuskannet ega teatanud võlgnikule tollimaksu summat,

teinud kannet omavahendite kohta. Edaspidi nimetatakse neid mootorsõidukeid asjaomasteks mootorsõidukiteks ja vastavaid imporditollimakse asjaomasteks imporditollimaksudeks.

37.      Järgnevalt nõudis komisjon Saksamaa Liitvabariigilt vastavate omavahendite ülekandmist. Istungil, mille käiku kirjeldab 12. juunil 2003 koostatud protokoll, kutsus komisjon Saksa ametiasutusi üles andma teavet asjaomaste imporditollimaksude kohta. Komisjon teatas, et esitab järgnevalt ametliku märgukirja. Lõpuks märkis komisjon, et imporditollimaksude tasumine ettenähtud tähtaja jooksul võimaldab vältida viivitusintresside arvutamist.

38.      Saksa ametiasutused teatasid 30. märtsi 2005. aasta kirjas komisjonile, et asjaomaste imporditollimaksude summa on 408 735,53 eurot. Komisjon nõudis oma 4. mai 2005. aasta kirjas Saksa ametiasutustelt, lubades algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse, et need teeksid kahe kuu jooksul komisjonile kasutatavaks asjaomased imporditollimaksud, millest on maha arvatud 10% sissenõudmiskulusid, seega 367 861,98 eurot (edaspidi „vaidlusalused omavahendid”). Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et pärast nimetatud summa saamist arvutab ta maksmisele kuuluvad viivitusintressid.

39.      Saksa ametiasutused teavitasid 8. novembri 2005. aasta kirjas komisjoni sellest, et nad olid 31. oktoobril 2005 tasunud 408 735,53 euro suuruse summa, kuid seda siiski eeldusel, et Euroopa Kohus teeb otsuse, mis kinnitab komisjoni õiguslikku seisukohta. Saksa ametiasutused rõhutasid selles kirjas, et kõnealuse makse tasumine ei tähenda, et nad tunnustavad komisjoni õiguslikku seisukohta, vaid selle eesmärk on üksnes piirata võimalike viivitusintresside maksmise kohustuse riski, kui Euroopa Kohus teeb otsuse Saksamaa kahjuks.

40.      Komisjon viitas oma 16. detsembri 2005. aasta ja 30. märtsi 2006. aasta kirjades sellele, et Saksa ametiasutused ei olnud endale jätnud sissenõudmiskuludena 10% osutatud summast (40 873,55 eurot), mistõttu see tagastatakse. Lisaks selgitas komisjon viivitusintresside arvutamise aluseid ning nõudis selle alusel 571 011,21 euro suuruse summa tasumist (edaspidi „vaidlusalused viivitusintressid”).

41.      Saksa ametiasutused keeldusid 13. juuni 2006. aasta kirjaga vaidlusaluste viivitusintresside maksmisest ja kordasid veel kord, et nad olid ka põhisumma maksnud üksnes reservatsiooniga.

42.      Komisjon algatas seepeale EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse. Pärast seda, kui komisjon oli 18. oktoobri 2006. aasta kirjaga palunud Saksamaa Liitvabariigilt seisukoha võtmist ja viimane oli 19. veebruari 2007. aasta kirjaga sellele vastanud, edastas komisjon 29. juunil 2007 põhjendatud arvamuse. Selles nõudis ta Saksamaa Liitvabariigilt nimetatud arvamuse järgimiseks vajalike meetmete võtmist kahe kuu jooksul alates arvamuse kättetoimetamisest.

III. Menetlus Euroopa Kohtus

43.      Kuna komisjoni ei rahuldanud Saksamaa Liitvabariigi 24. augusti 2007. aasta vastus põhjendatud arvamusele, esitas komisjon 6. oktoobril 2008 EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.

44.      Kohtuistungil, mis toimus 4. veebruaril 2009, osalesid komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi valitsuse esindajad, kes täiendasid oma väiteid ja vastasid küsimustele.

45.      Komisjon palub Euroopa Kohtul teha järgmine otsus:

1.      Saksamaa Liitvabariik on rikkunud muudetud määruse nr 1152/89 või määruse nr 1150/2000 artiklitest 2, 6, 9, 10 ja 11 tulenevaid kohustusi, kuna ta on

–        vaatamata vastastikuse abi teatise saamisele lasknud aeguda tollimaksude tasumise nõuetel ja kandnud tollimaksude eest tasumisele kuuluvad omavahendid üle hilinemisega ning

–        keeldunud tasumast maksmisele kuuluvaid viivitusintresse.

2.      Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

46.      Saksamaa Liitvabariik palub

1.      Jätta hagi rahuldamata ja

2.      mõista kohtukulud välja komisjonilt.

IV.    Komisjoni väited

47.      Komisjon tugineb oma hagis kolmele üksteisega seotud väitele ühenduse õiguse rikkumise kohta. Kõigepealt väidab ta, et Saksa toll on rikkunud tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimese lause ja artikli 221 lõike 1 sätteid. Komisjoni arvates olid Saksa tollil 18. augustil 1998 olemas kõik vajalikud andmed, et teha tasumisele kuuluva asjaomase imporditollimaksu summa kohta järelarvestuskanne ning teatada võlgnikele tollimaksu summa. Saksa toll ei olnud seda kuni 18. novembrini 1998 teinud, vaid alustas sellega alles 1. aprillil 1999. Seetõttu on asjaomased imporditollimaksud aegunud (A). Sellele tuginedes heidab komisjon ette muudetud määruse nr 1152/89 artiklite 2, 6, 9, 10 ja 17 rikkumist. Vaidlusalused omavahendid tuli komisjonile kasutatavaks teha hiljemalt alates 20. jaanuarist 1999. Saksamaa Liitvabariik kandis omavahendid komisjonile üle alles 31. oktoobril 2005 (B). Lõpuks heidab komisjon ette määruse nr 1152/89 või määruse nr 1150/2000 artikli 11 rikkumist. Saksamaa Liitvabariik on jätnud tasumata vaidlusaluste omavahendite eest maksmisele kuuluvad viivitusintressid (C).

A.      Väide tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimese lause ja artikli 221 lõike 1 rikkumise kohta

48.      Tolliseadustiku artikli 217 lõige 1 sätestab, et kauba, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, vabasse ringlusse lubamisel tolliseadustiku artikli 201 lõike 1 punkti a kohaselt tekkivast tollivõlast tuleneva imporditollimaksu summa arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse. Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et kaupade importimisel on aluseks võetud ebaõige või mittetäielik teave, võtab toll vastavalt tolliseadustiku artikli 78 lõikele 3 olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. Nende meetmete hulka kuulub eelkõige tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluva või tasuda jääva imporditollimaksu summa kohta järelarvestuskande tegemine. Järelarvestuskanne tuleb teha tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimese lause kohaselt põhimõtteliselt kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata. Sellest summast tuleb võlgnikku tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt vastava korra kohaselt teavitada.

49.      Komisjon väidab kõigepealt, et Saksa toll on rikkunud tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimest lauset ja artikli 221 lõiget 1, kuna ta ei võtnud vaatamata 18. augustil 1998 saadud kirjale vajalikke meetmeid olukorra lahendamiseks, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. Komisjoni arvates oleks Saksa toll pidanud kolme kuu jooksul pärast selle kirja saamist, seega kuni 18. novembrini 1998 tagantjärele sisse nõudma tollimaksude summa, mis eeldab nende kohta järelarvestuskande tegemist ja võlgnikele tollimaksu summast teatamist.

50.      Saksamaa valitsuse arvates ei olnud Saksa toll seevastu alates 18. augustist 1998 veel kohustatud tegema järelarvestuskannet tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ja teatama võlgnikele tollimaksu summat. Kuna Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta oli esitatud kohtusse kaebus, ei olnud järelarvestuskande tegemine ja võlgnikele tollimaksu summa teatamine lubatud (1). Seega ei olnud nende meetmete võtmiseks õiguslikku alust. Tolliseadustiku artikli 220 kohaldamist ei tohi siiski laiendada juhtumile, kus ex ante esinevad kahtlused selle kohta, kas tasumisele kuuluv tollimaksu summa on õigustatud (2). Peale selle kritiseerib Saksamaa valitsus asjaolu, et OLAF ei hinnanud Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta tehtud tuvastusi. Pealegi oleks Saksa toll tohtinud tegevusse asuda üksnes OLAF-i lõpparuande alusel (3). Lõpuks esitab Saksamaa valitsus vastuväite, et komisjoni tegevus on vastuolus tema 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatisega (4).

1.      Asjaolu arvestamine, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta esitatud kaebuse menetlemine on pooleli

a)      Poolte väited ja argumendid

51.      Saksamaa valitsus tugineb kõigepealt kohtuotsusele Sfakianakis(16) Nimetatud kohtuotsuse punktidest 32 ja 43 tuleneb, et Saksa toll ei oleks pärast seda, kui ta oli 18. augustil 1998 saanud kirja, tohtinud veel teha järelarvestuskannet imporditollimaksude kohta. Kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 kehtetuks tunnistamine ei olnud veel jõustunud. Niisiis olid asjaomased kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 endiselt „käibel” ja seega pidi Saksa toll nendega arvestama. Järelarvestuskande tegemine oleks tähendanud lubamatut etteruttamist asjaolust, et kaebuse menetlemine on pooleli.

52.      Komisjoni arvates ei luba kohtuotsus Sfakianakis teha järeldust selle kohta, et liikmesriikide tolliasutused ei tohi asuda tegevusse niikaua, kuni kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 kehtetuks tunnistamise peale esitatud kaebuse menetlemine on pooleli. Lisaks ei ole protokolliga vastuolus Saksa tolli kohustus teha järelarvestuskanne tollimaksu summa kohta, kui liikumissertifikaatide kehtetuks tunnistamine ei ole veel jõustunud. Sellist juhtumit ei ole protokollis nimelt käsitletud. Pealegi pakuvad tolliseadustiku sätted tollivõlgnikele piisavat kaitset.

b)      Hinnang

53.      Kõigepealt tuleb uurida, kas kohtuotsuse Sfakianakis punktides 32 ja 43 toodud põhjendusi saab üle kanda käesolevale juhtumile (i). Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Seetõttu uurin ma järgnevalt, millist õiguslikku tähendust omas Saksa tolli teavitamine kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli järeldustest (ii) ja kas seda mõjutab asjaolu, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste peale esitatud kaebuse menetlemine oli pooleli (iii).

i)      Kohtuotsus Sfakianakis

54.      Vastupidi Saksamaa valitsuse arvamusele ei leidnud Euroopa Kohus kohtuasjas Sfakianakis, et järelarvestuskande tegemine ja võlgnikele tollimaksu summa teatamine oli käesoleva asjaga sarnases olukorras lubamatu.

55.      Nagu Saksamaa valitsus ise märgib, puudutab nimetatud kohtuotsuse tema poolt viidatud punkt 32 juhtumit, kus impordiriigi tolli teavitatakse ekspordiriigi juba tehtud kohtuotsustest. Käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist niisuguse juhtumiga. Saksa tolli teavitati Ungari kohtute otsustest alles pärast 18. augustit 1998 ja ka pärast 18. novembrit 1998, nimelt alles 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatisega.

56.      Mis puudutab asjaolu, et Saksamaa valitsus tugineb oma õigusliku seisukoha toetuseks kohtuotsuse Sfakianakis punktile 43, siis ei ole see samuti veenev. Kohtuotsuse Sfakianakis punktis 43 on Euroopa Kohus sedastanud, et tollimaksude kaotamise kasuliku mõjuga, mis on assotsiatsioonilepinguga ette nähtud, on vastuolus haldusotsused, millega määratakse, et tuleb tasuda tollimaks, mille impordiriigi toll on teinud enne, kui talle teatati tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste peale esitatud kaebuse lahendamise lõplik tulemus ning ajal mil ekspordiriigi ametiasutuste otsuseid, mille alusel sertifikaadid EUR.1 algselt välja anti, ei olnud kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Minu arvates ei saa sellest Euroopa Kohtu vastusest teha järeldust, et järelarvestuskande tegemine on lubamatu ka käesoleva asjaga sarnases olukorras. Euroopa Kohus käsitles nimelt ainult niisugust olukorda, kus liikmesriigi toll ei saanud tema käsutuses oleva teabe alusel täie kindlusega lähtuda sellest, et oli olemas Ungari tolli teatis, mille kohaselt olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt.

57.      Esiteks saab seda järeldada lause osast „ning ajal mil ekspordiriigi ametiasutuste otsuseid, mille alusel sertifikaadid EUR.1 algselt välja anti, ei olnud kehtetuks tunnistatud ega tühistatud”. Teiseks tuleb märkida, nagu tuvastas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 40, et põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest ei selgu, et Ungari ametiasutused oleksid sertifikaate kehtetuks tunnistanud, mis oleks Kreeka ametiasutustel võimaldanud kõnealuste toodete suhtes sooduskorra kohaldamist peatada. Seda tuvastust tuleb vaadelda seoses nimetatud kohtuotsuse punktiga 11. Selle kohaselt sai liikmesriigi toll pärast komisjoni edastatud teavet tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste kohta täiendavat informatsiooni otse Ungari tollilt. Viimane saatis 3. novembri 1998. aasta kirjaga liikmesriigi tollile kolmest osast koosneva nimekirja. Esimene osa sisaldas kõikide nende sõidukite identifitseerimisandmeid, mille Ungari päritolu oli tunnustanud nii tootja kui ka Ungari kontrolliasutus; teises oli loetelu sõidukitest, mille puhul nimetatud asutus oli tuvastanud välisriigi päritolu, mida tootja oli selgelt tunnistanud; kolmas osa käsitles sõidukeid, mille staatuse küsimuses oli algatatud kohtumenetlus. Mis puudutab kolmandat osa, milles loetleti ka need sõidukid, millele täiendava maksu määramine oli eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidluse objektiks, siis teatas Ungari kontrolliasutus, et ta ei saa algatatud kohtumenetluse tulemuste kohta anda teavet enne, kui menetlus on lõppenud; sama asutus palus ka Kreeka pädevatel ametiasutustel kõnealuste tollimaksude sissenõudmisega oodata. Seda arvesse võttes märkis Euroopa Kohus viidatud kohtuotsuse punktis 41, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kaaluda, kas Kreeka ametiasutustel oli olemas piisav teave selle järeldamiseks, et kõnealused sertifikaadid ei olnud kehtetuks tunnistatud ja jäid järelikult kehtima.

58.      Käesoleva juhtumi asjaolud on teistsugused. Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil selgitas, sai Saksa toll käesoleval juhul komisjonilt üksnes teatise tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste kohta. Erinevalt kohtuotsuse Sfakianakis asjaoludest ei saanud Saksa toll otse Ungari tollilt täiendavat teavet, mis oleks võinud küsimuse alla seada 18. augustil 1998 saadud kirjas sisalduva teabe. Käesoleva juhtumi asjaolud ei ole seega võrreldavad nende asjaoludega, mida Euroopa Kohus on käsitlenud kohtuotsuse Sfakianakis punktis 43.

59.      Seega tuleb Saksamaa valitsuse vastuväited, mis tuginevad kohtuotsuse Sfakianakis punktidele 32 ja 43, tagasi lükata.

ii)    Tollivormistusjärgse kontrolli mõju

60.      Kõigepealt käsitlen ma küsimust, missugust õiguslikku tähendust omab Saksa tolli teavitamine tollivormistusjärgse kontrolli tulemustest. Kuna protokolli kui rahvusvahelise lepingu sätted on ülimuslikud tolliseadustiku kui teisese õigusakti suhtes, tuleb kõigepealt uurida, kas vastus sellele küsimusele tuleneb protokolli sätetest.

61.      Vastupidi komisjoni arvamusele(17) leian ma, et protokoll sisaldab sätteid selle kohta, missugust õiguslikku tähendust omab teavitamine tollivormistusjärgse kontrolli tulemustest, kui selle tulemuse kohaselt ei saa asjaomaseid mootorsõidukeid lugeda Ungari päritolu toodeteks, mistõttu on kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt. See tuleneb haldusasutuste koostöö süsteemist, mis on eelkõige sätestatud protokolli artikli 16 lõikes 1, artikli 17 lõikes 1 ja artiklis 32.

62.      Vastavalt protokolli artikli 16 lõikele 1 kohaldatakse Ungari päritolu toodete ühendusse importimisel tariifseid soodustusi, kui esitatakse päritolutõend. Vastavalt protokolli artikli 17 lõikele 1 on kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 väljaandmiseks pädev Ungari toll. Vastavalt protokolli artikli 17 lõigetele 4 ja 5 peab toll võtma kõik vajalikud meetmed, et kontrollida toodete päritolustaatust. Protokolli artikli 32 lõigetest 3 ja 5 tuleneb, et Ungari tolli pädevusse kuulub ka tollivormistusjärgse kontrolli teostamine.

63.      Kõigepealt kohustab halduskoostöö süsteem impordiriigi tolli põhimõtteliselt tunnustama ekspordiriigi tolli poolt välja antud liikumissertifikaate EUR.1. Samuti on impordiriigi toll juhul, kui ekspordiriigi tolliasutused teostavad tollivormistusjärgset kontrolli, seotud selle kontrolli tulemustega.(18) Koostöö süsteem põhineb nimelt ülesannete jaotusel ning impordiriigi tolli ja ekspordiriigi tolli vastastikusel usaldusel. Niisugune ülesannete jaotus on õigustatud asjaoluga, et ekspordiriigi ametiasutustel on parim võimalus kontrollida kõnealuse toote päritoluga seonduvaid andmeid vahetult. See süsteem saab toimida vaid juhul, kui impordiriigi toll tunnustab ekspordiriigi asutuste õiguslikke hinnanguid mitte üksnes kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 väljaandmisel, vaid ka nende tollivormistusjärgsel kontrollimisel.

64.      Seega pidi Saksa toll käesoleval juhul tunnustama Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemust, mille kohaselt ei olnud asjaomased mootorsõidukid Ungari päritolu tooted, mistõttu olid nende mootorsõidukite liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt.

65.      Selle vastu ei saa esitada väidet, et käesoleval juhul teostati tollivormistusjärgne kontroll komisjoni kohapeal läbiviidud kontrolli käigus. Protokolli artikli 32 lõige 1 sätestab küll, et päritolutõendite tollivormistusjärgne kontroll viiakse läbi pisteliselt või iga kord, kui impordiriigi toll omab põhjendatud kahtlust. Seda ei saa siiski käsitada ammendava loeteluna. Kui tõlgendada nimetatud sätet nii, et see sätestab ammendavalt juhtumid, mille puhul on järelkontroll lubatud, viiks see nimelt ilmselgelt absurdsete tulemusteni, kuna sel juhul oleks välistatud ka tollivormistusjärgsete kontrollide teostamine, mille Ungari toll teostaks vastava viite või kahtluse korral omal algatusel.

66.      Selle tulemuse vastu ei saa esitada ka väidet, et teavitamine ei leidnud aset vahetult Ungari ja Saksa tolli vahel. Protokolli artikli 32 lõige 5 sätestab, et kontrolli tulemustest teavitatakse kontrollimist taotlenud tolli. Kuigi protokollis kasutatakse tolli mõistet liikmesriikide tolli ja Ungari tolli kohta, peaks see säte käesoleval juhul olema kohaldatav ka komisjoni suhtes, kelle initsiatiivil ulatuslik järelkontroll teostati. Selle poolt räägib esiteks asjaolu, et vastavalt protokolli artikli 31 lõikele 2 abistavad ühendus ja Ungari, vastava tolli vahendusel, teineteist sertifikaatide EUR.1 ehtsuse kontrollimisel. Mulle näib, et selle sätte tähenduses hõlmab ühenduse tolli mõiste ka komisjoni. Teiseks tuleb komisjoni ja liikmesriikide vahelise suhte puhul arvesse võtta ka määruse nr 515/97 artikli 17 lõiget 2, mille kohaselt edastab komisjon iga liikmesriigi pädevatele asutustele mis tahes teabe, mis aitaks neil tollialaseid õigusakte täide viia.

67.      Lõpuks tuleb tagasi lükata ka Saksamaa valitsuse vastuväide selle kohta, et komisjoni poolt edastatud teabe puhul ei olnud tegemist tollivormistusjärgse kontrolli lõpliku tulemusega, kuna Ungari toll oli teatanud, et ta edastab liikmesriikide tolliasutustele tollivormistusjärgse kontrolli lõplikud tulemused. On ilmselge, et selle all mõeldi ainult neid liikmesriikide tolliasutusi, kes olid järginud komisjoni 13. juuni 1996. aasta ja 28. novembri 1998. aasta vastastikuse abi teatistes esitatud üleskutset ja palunud ise otse Ungari tollilt kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 tollivormistusjärgse kontrolli teostamist. Kuna Saksamaa valitsus ei olnud seda üleskutset järginud, ei saa ta ka tugineda asjaolule, et ta ootas Ungari tolli vahetut reaktsiooni. Pealegi ilmnes Ungari tolli 26. mai 1998. aasta kirjast piisava selgusega, et tegemist oli tollivormistusjärgse kontrolli lõplike tulemustega. Liikmesriikide tolliasutuste, keda tuli vahetult teavitada, tähelepanu tuli nimelt juhtida sellele, et nad võivad komisjonilt saada täpsemaid andmeid. Seejuures oli tegemist andmetega, mille komisjon oli Saksa tollile edastanud 18. augustil 1998 saadud kirjaga.

68.      18. augustil 1998 saadud kirjas sisalduvate andmete alusel pidi Saksa toll lähtuma sellest, et asjaomaste mootorsõidukite puhul ei olnud tegemist Ungari päritolu toodetega, mistõttu ei oleks tulnud asjaomaste mootorsõidukite importimisel kohaldada sooduskohtlemist vastavalt protokolli artikli 16 lõikele 1. Seega oleks Saksa toll pidanud tegema järelarvestuskande tasumisele kuuluva imporditollimaksu summa kohta ja teatama võlgnikele tollimaksu summa.

iii) Kaebuse õiguslik tähendus

69.      Käesoleval juhul kerkib küsimus, kas see asjaolu, et Saksa tolli oli teavitatud ka sellest, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta esitatud kaebuse menetlemine on pooleli, muutis midagi õigusliku olukorra osas. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.

70.      Kõigepealt tuleb märkida, et protokoll ei sisalda ühtegi sõnaselget sätet, mis nõuaks, et tollivormistusjärgse kontrolli tulemus peab olema jõustunud. Mulle näib pigem, et protokolli artikli 32 lõige 5, mille kohaselt teavitatakse kontrollimist taotlenud tolli võimalikult kiiresti selle tulemustest, räägib niisuguse oletuse vastu.

71.      Järgnevalt on Euroopa Kohus küll selgitanud, et liikmesriikide tolliasutustel on kohustus võtta arvesse Ungari kohtuotsuseid kaebuste kohta, mis on esitatud kaupade liikumissertifikaatide tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta.(19) See kohustus tuleneb esiteks protokollis ette nähtud ülesannete jaotusest ning Ungari tolli ja liikmesriikide tolliasutuste vastastikusest usaldusest, mis laieneb ka iga riigi kohtute otsustele.(20) Teiseks tuleneb see vajadusest tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.(21) Vastupidi Saksamaa valitsuse arvamusele ei tähenda see siiski, et Saksa toll peaks jätma järelarvestuskande tegemata, kuni ei ole tehtud kohtuotsust kaebuse kohta.

72.      Esiteks räägib niisuguse lähtepunkti vastu protokolliga loodud koostöö süsteem, mis tugineb ülesannete jaotuse ja tolliasutuste vastastikuse usalduse põhimõtetele. Nagu eespool juba mainitud,(22) kuulub kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 tollivormistusjärgne kontroll ekspordiriigi tolli pädevusse ja impordiriigi toll peab usaldama tulemuste õigsust. Asjaolu, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduse kohta on esitatud kaebus, ei ütle midagi selle kohta, kas kaebuse rahuldatakse. Seega ei saa kaebus iseenesest kõigutada liikmesriikide tolliasutuste usaldust Ungari tolli teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste suhtes.

73.      Teiseks ei nõua käesoleval juhul ka põhimõte, mille kohaselt tuleb tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, et tuleb loobuda tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimeses lauses sätestatud järelarvestuskande tegemisest ja võlgnikule tollimaksu summa teatamisest vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõikele 1. See oleks nõutav üksnes juhul, kui Ungari kohtuotsuseid, mis on tehtud kaupade päritolu tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste osas esitatud kaebuste kohta, ei saaks pärast nende tegemist enam arvesse võtta. Käesoleval juhul ei oleks saanud sellest lähtuda ka juhul, kui Ungari toll oleks pärast kohtuotsuse tegemist teatanud, et asjaomased mootorsõidukid tuleb siiski lugeda Ungari päritolu toodeteks (mida ta ei teinud).(23) Nagu komisjon õigesti märgib, vähendatakse või makstakse tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 kohaselt tagasi tollimaksud, mille kohta selgub tagantjärele, et neid ei oleks pidanud maksma. Kui ekspordiriigi toll muudab kohtuotsuse alusel tema poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemusi ja lähtub uuesti sellest, et asjaomased tooted on Ungari päritolu, siis on liikmesriikide tolliasutustel kohustus seda arvesse võtta, kui neid on sellest teavitatud.(24) Ka juhul, kui tollimaksu tagasimaksmise ootamine on rahaliselt üle jõu käiv, pakub tolliseadustik piisavalt kaitsevõimalusi. Nii võib asjaomasele tollivõlgnikule anda mõne muu soodustuse, kui tolliseadustiku artiklis 229 sätestatud tingimused on täidetud. Sellise soodustuse andmine sõltub tagatise esitamisest. Tagatis ei ole nõutav, kui selle nõudmine tekitaks võlgniku olukorra tõttu tõsiseid majanduslikke või sotsiaalseid raskusi.

74.      Ainuüksi asjaolu, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta on esitatud kaebus, ei kujuta endast seega põhjust jätta järelarvestuskanne tegemata.

75.      Teisiti on see juhul, kui tolli teatisest ei selgu üheselt tollivormistusjärgse kontrolli tulemus. Sellega on tegemist näiteks juhul, kui ekspordiriigi toll teatab impordiriigi tollile, et ta ei saa enne kaebuse menetlemise lõppemist esitada täpsemaid andmeid, ja palub impordiriigi tollil vaidlusaluste tollimaksude sissenõudmisega oodata. Käesoleva kohtuasja puhul ei ole aga tegemist sellise juhtumiga.

iv)    Järeldus

76.      Selle teabe põhjal, mis oli Saksa tolli käsutuses 18. augustil 1998 saadud kirja alusel, oleks ta pidanud tegema tasumisele kuuluva imporditollimaksu summa kohta järelarvestuskande ja teatama võlgnikule tollimaksu summa.

2.      Tolliseadustiku artiklis 220 sätestatud tingimuste liiga lai kohaldamine

a)      Poolte väited ja argumendid

77.      Järgnevalt väidab Saksamaa valitsus, et tolliseadustiku artikli 220 laial kohaldamisel imporditollimaksu summa kohta arvestuskande tegemise suhtes, mille õigustatuse suhtes esinevad ex ante kahtlused, ei tohi tugineda sellele, et tolliseadustik näeb ette kaitsemehhanismid ettevõtjate jaoks. Pigem tuleks niisugustel juhtudel asjaomaste ettevõtjate huvides jätta järelarvestuskanne tegemata. Seejuures tuleb leppida, et see tingib tollivõlgade aegumise. Selle probleemi saab vajaduse korral lahendada tolliseadustiku kohandamise teel.

b)      Hinnang

78.      Ka see vastuväide tuleb tagasi lükata. Nagu eespool märgitud, pidi Saksa toll vastavalt protokolli sätetele pärast 18. augusti 1998. aasta kirja saamist lähtuma sellest, et asjaomaste mootorsõidukite sooduskohtlemiseks puudus alus. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimest lauset ei oleks käesoleval juhul laialt kohaldatud. Seega tuleb tagasi lükata Saksamaa valitsuse vastuväide, mis tugineb eelkõige sellele, et järelarvestuskande tegemiseks puudus õiguslik alus.

79.      Pean vajalikuks täiendavalt märkida, et Saksamaa valitsuse seisukoht ei ole mitte üksnes ebaõige, vaid lisaks võib see oluliselt ohustada ühenduse eelarvet. Vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimesele lausele ei teatata võlgnikule tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Asjaolu, et tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta on esitatud kaebus Ungari kohtutesse, seda tähtaega ei mõjuta. Kui niisuguse kaebuse esitamise korral peaksid liikmesriikide tolliasutused enne järelarvestuskande tegemist ja võlgnikule tollimaksu summa teatamist ootama, kuni Ungari kohtud teevad otsuse, põhjustaks see paljudel juhtudel tollivõla aegumise vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimesele lausele. Sellega seoses tuleb arvestada, et kohtumenetlus ei tarvitse tingimata piirduda ühe kohtuastmega, mistõttu võib mööduda märkimisväärselt palju aega, kuni on olemas jõustunud kohtuotsus ja seega lõplik tulemus. Liiatigi võib Saksamaa valitsuse õiguslikust seisukohast lähtumise korral täheldada tollivõlgniku ilmselget huvi selle vastu, et menetlust Ungari kohtutes venitada, et kasutada võimalikult suures ulatuses tollivõla aegumisest tulenevaid eeliseid.

3.      OLAF-i hinnangu puudumine ja lõpparuande vajalikkus

a)      Poolte väited ja argumendid

80.      Saksamaa valitsus väidab, et Ungari tolli poolt läbi viidud tollivormistusjärgse kontrolli tulemuste kohta puudus OLAF-i hinnang. Pealegi oleks Saksa toll tohtinud tegevusse asuda üksnes OLAF-i lõpparuande alusel. See seisukoht põhineb esiteks lõpparuande tõendusjõul ja teiseks komisjoni suuniste määruse nr 515/97 kohaselt läbiviidud ühenduse kontrollmissioonide kohta,(25) punktil 4.5 (edaspidi „Vademecum”).

81.      Komisjon arvates ei olnud hinnangu ega lõpparuande esitamine vajalik. Käesolevas asjas puudusid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1, sest Ungari toll oli need kehtetuks tunnistanud. Pealegi ei ole komisjon kohustatud läbi viima kontrolle liikmesriikides. Lõpuks märgib komisjon, et Saksamaa valitsuse väited ja argumendid on vastuolulised. Ka lõpparuande esitamine ei tähenda, et oleks olemas Ungari tolli lõplik, seega jõustunud otsus, nagu nõuab Saksamaa valitsus.

b)      Hinnang

82.      Ka need Saksamaa valitsuse väited ei ole veenvad. Kõigepealt tuleb veel kord märkida, et koostöö süsteem saab toimida vaid juhul, kui impordiriigi toll tunnustab ekspordiriigi ametiasutuste õiguslikke hinnanguid mitte üksnes liikumissertifikaatide EUR.1 väljaandmisel, vaid ka nende tollivormistusjärgsel kontrollimisel.(26) Nende hinnangute tunnustamise kohustus ei sõltu sellest, kas OLAF või komisjon hindab ekspordiriigi tolli hinnanguid.

83.      Mis puudutab Saksamaa valitsuse poolt esiteks esitatud väidet selle kohta, et ainult lõpparuande esitamine määruse nr 515/97 tähenduses annab Saksa tollile minimaalselt vajaliku kindluse, et jätta arvestamata Ungari tolli poolt välja antud kaupade liikumissertifikaadid EUR.1, siis põhineb see vääral eeldusel. Saksa tolli oli teavitatud Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemustest, mille kohaselt ei olnud asjaomased mootorsõidukid Ungari päritolu tooted, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt. Seega pidi Saksa toll lähtuma sellest, et asjaomaste mootorsõidukite puhul ei olnud tegemist Ungari päritolu toodetega. Seega on eeldus, et siinjuures oleks tulnud päritolutõendid jätta arvestamata, väär.

84.      Teiseks tuleb tagasi lükata väide selle kohta, et Saksa toll oleks pidanud ära ootama komisjoni hinnangu või komisjoni lõpparuande Ungaris läbi viidud kontrollmissiooni kohta. On õige, et komisjoni poolt Ungaris läbi viidud kontroll oli tihedalt seotud Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolliga. Komisjoni kontrollmissiooni tulemused ja Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemused tuleb siiski lahus hoida. Saksa tolli teavitati 18. augustil 1998 saadud kirjaga Ungari tolli poolt teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemustest. Saksa toll oli põhimõtteliselt kohustatud tunnustama tollivormistusjärgse kontrolli tulemust vastavalt protokolli artikli 32 lõikele 5, ilma et selleks oleks olnud täiendavalt vaja komisjoni hinnangut või lõpparuannet.

85.      Kolmandaks tuleb tagasi lükata ka Vademecumi punktile 4.5 tuginev vastuväide, mille kohaselt peavad liikmesriigid enne meetmete võtmist ootama ära komisjoni lõpparuande. Kõigepealt tuleb märkida, et Vademecumi puhul oli tegemist 2009. aasta aprillis koostatud dokumendiga, mis komisjoni poolt kohtuistungil tehtud märkuse kohaselt võeti vastavalt määruse nr 515/97 artiklile 43 moodustatud komitee poolt vastu alles 2009. aasta detsembris, seega palju hiljem käesoleva kohtuasja jaoks olulisest perioodist 18. augustist 1998 kuni 15. aprillini 1999. Pealegi ei ole Vademecumil selle sissejuhatuses toodud põhjalike selgituste kohaselt siduvat toimet ning seda ei saa kasutada määruse nr 515/97 tõlgendamiseks.

86.      Mulle näib selletagi, et Vademecumi punkti 4.5 ei saa mõista nii, et see käsitleb juhtumit, kus Ungari toll ise tuvastab teostatud tollivormistusjärgse kontrolli tulemusena, et asjaomaste kaupade puhul ei ole tegemist Ungari päritolu toodetega. Sellisel juhul tuleneb protokollist, et liikmeriikide tolliasutused peavad seda tulemust tunnustama vaatamata komisjoni lõpparuandele. See kehtib sõltumata sellest, kas tollivormistusjärgne kontroll algatati komisjoni kahtluste tõttu või viidi läbi seoses komisjoni kohapeal teostatud kontrolliga.

87.      Mulle näib, et see käsitleb pigem juhtumit, kus kolmanda riigi toll jääb vaatamata esitatud kahtlustele kindlaks oma seisukohale, mis puudutab asjaomaste kaupade päritolustaatust ja tuvastab tollivormistusjärgse kontrolli tulemusena, et kahtlused toodete Ungari päritolu kohta ei ole põhjendatud, mistõttu on kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õiguspäraselt. Sellisel juhul ei tohi liikmesriikide tolliasutused kahtluste korral jätta ühepoolselt arvestamata endiselt kehtivaid päritolutõendeid. Üksnes protokolli artikli 32 lõikes 6 sätestatud tingimustel võib toll keelduda soodustuste kohaldamisest, nimelt kui põhjendatud kahtluse korral ei ole kümne kuu möödumisel kontrollimise taotlemisest vastust saadud või kui vastus ei sisalda piisavalt teavet. Vaidlused, mida ei ole võimalik lahendada vastavalt protokolli artikli 32 lõikele 6, esitatakse vastavalt protokolli artiklile 33 assotsiatsioonikomiteele. Eeltoodud põhjustel võiks juhtudel, kus Ungari toll jätab arvesse võtmata päritolustaatuse kohta väljendatud kahtlused, pidada otstarbekaks, et liikmesriikide tolliasutused, kes ei osalenud ühenduse kohapeal teostatud kontrollis, ootavad ära lõpparuande tulemused.(27)

4.      27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatis

a)      Poolte väited ja argumendid

88.      Lõpuks tugineb Saksamaa valitsus 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatisele. Tema väitel nähtub sellest, et komisjoni enda arvates oli Saksa toll kohustatud tegema järelarvestuskande alles komisjoni lõpparuande alusel. Sellega seoses tugineb Saksamaa valitsus esmajoones vastastikuse abi teatisele, mis sisaldab OLAF-i poolt liikmesriikidele esitatud üleskutset tugineda oma tegevuses ühenduse 1999. aasta veebruari aruande lõppjäreldustele.(28)

b)      Hinnang

89.      Ka see vastuväide ei ole veenev.

90.      Kõigepealt tuleb märkida, et Saksamaa valitsus on 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatist tsiteerinud väga lühidalt. Nimetatud teatises kutsus OLAF tolliasutusi esiteks üles lükkama tagasi Ungari tolli muudetud järeldused, mis olid 1999. aasta suvel adresseeritud kõigile liikmesriikidele, ja teiseks tuginema oma tegevuses ühenduse 1999. aasta veebruari aruande lõppjäreldustele. Vastupidi Saksamaa valitsuse arvamusele ei saa sellest üleskutsest järeldada, nagu oleks komisjon lähtunud sellest, et Saksa toll oli kohustatud tegevusse asuma alles pärast lõpparuande saamist.

91.      Mis puudutab käesoleva kohtuasja faktilisi asjaolusid, siis tuleb silmas pidada, et pärast Ungari kohtuotsuste tegemist muutis Ungari toll osaliselt tollivormistusjärgse kontrolli järeldusi, asudes taas seisukohale, et asjaomaste mootorsõidukite puhul on tegemist Ungari päritolu toodetega. Vastavalt protokollis ette nähtud koostöö süsteemile oli Saksa toll põhimõtteliselt kohustatud seda muudatust tunnustama. OLAF-i üleskutset tugineda komisjoni lõpparuandele tuleb käsitleda selles kontekstis. OLAF ei soovinud tollivormistusjärgse kontrolli järeldusi tunnustada, mistõttu ta kutsus liikmesriike üles tuginema komisjoni lõpparuandele, et jätta muudetud järeldused tähelepanuta.

92.      Küsimust, kas nimetatud üleskutse oli kooskõlas protokolliga, ei tule käesoleval juhul selgitada. Nimetatud üleskutsest ei nähtunud, et komisjon pidas asjaomaste mootorsõidukite puhul vajalikuks tugineda lõpparuandele. Vastastikuse abi teates sisalduv üleskutse puudutas üksnes mootorsõidukeid, mille suhtes oli Ungari toll asunud taas seisukohale, et tegemist on Ungari päritolu toodetega. Mis puudutab asjaomaseid mootorsõidukeid, siis nende suhtes oli Ungari toll jäänud ka pärast kohtuotsuse tegemist seisukohale, et tegemist ei olnud Ungari päritolu toodetega, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt.

5.      Järeldus

93.      Seega tuleb kokkuvõtlikult tõdeda, et selle teabe põhjal, mis oli Saksa tolli käsutuses 18. augustil 1998 saadud kirja alusel, oleks ta pidanud tegema tasumisele kuuluva imporditollimaksu summa kohta järelarvestuskande vastavalt tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 esimesele lausele ja teatama võlgnikele tollimaksu summa vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõikele 1.

B.      Kuupäev, mil oleks tulnud üle kanda vaidlusalune ühenduse omavahendite summa

1.      Poolte väited ja argumendid

94.      Komisjon leiab, et Saksa toll oleks pidanud tegema tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta järelarvestuskande ja teatama võlgnikele tollimaksu summa kolme kuu jooksul pärast 18. augustit 1998, niisiis kuni 18. novembrini 1998. Peale selle tuleneb muudetud määruse nr 1552/89 või määruse nr 1150/2000 artiklitest 2, 6, 9, 10 ja 17 ning Euroopa Kohtu praktikast kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani(29), et Saksamaa Liitvabariik oleks pidanud vaidlusalused omavahendid, mis vastasid asjaomaste imporditollimaksude summale, millest on maha arvatud 10% sissenõudmiskulusid, üle kandma alates 20. jaanuarist 1999.

95.      Saksamaa valitsus väidab, et talle ei saa ette heita tolliõiguse sätete rikkumist, mistõttu ei saa ühendus juba sel põhjusel nõuda Saksamaa Liitvabariigilt omavahendite ülekandmist. Lisaks märkis Saksamaa Liitvabariigi valitsus kohtuistungil esmakordselt, et järelarvestuskande tegemine ja võlgnikele tollimaksu summa teatamine kolme kuu jooksul alates 18. augustist 1998 ei oleks tingimata tähendanud, et alates 20. jaanuarist oleks ühendusel tekkinud õigus omavahenditele. Komisjon pidas silmas üksnes muudetud määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud juhtumit. Silmas tuleb aga pidada, et vastavalt nimetatud määruse artikli 6 lõike 2 punktile b kantakse võlgniku maksejõuetuse tõttu veel sisse nõudmata maksud eraldi raamatupidamisarvestusse. See on võimalik ka juhul, kui esitatakse kaebus. Suure tõenäosusega võib oletada, et selliseid kaebusi ei oleks esitamata jäetud.

2.      Hinnang

96.      Komisjon väidab, et Saksa toll oleks pidanud tegema järelarvestuskande ja teatama võlgnikele tollimaksu summa kolme kuu jooksul pärast 18. augustit 1998. Seejuures viitab ta ühelt poolt juhtumi komplekssusele ja teiselt poolt asjaolule, et juhtum oli liikmesriikidele teada alates 1996. aastast. Faktiliste asjaolude osas Saksamaa valitsus seda ei vaidlusta.(30) Käesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes leian ma, et kehtestatud kolmekuuline periood ei ole ebamõistlikult lühike. Seega saab käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eesmärke silmas pidades lähtuda sellest, et Saksa toll oleks pidanud tegema järelarvestuskande ja teatama võlgnikele tollimaksu summa kolme kuu jooksul alates 18. augustist 1998.

97.      Vastavalt muudetud määruse nr 1552/89 artiklile 2 määratakse ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui liikmesriigi pädev asutus on võlgnikule teatanud tema maksta oleva summa. Vastavalt sama määruse artikli 6 lõike 2 punktile a tuleb vastavalt artiklile 2 kindlaks määratud maksud selle lõike punkti b alusel kanda raamatupidamisarvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva. Vastavalt artiklile 9 ja artikli 10 lõike 1 esimesele lõigule kannab iga liikmesriik omavahendid üle komisjoni kontole hiljemalt maksu artiklis 2 ette nähtud korras kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

98.      Euroopa Kohus on otsuses kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani tuvastanud, et liikmesriigid on kohustatud ühenduse omavahendid kindlaks määrama ka juhul, kui liikmesriikide tolliasutused on tolliõiguse sätteid rikkudes jätnud maksusumma võlgnikult tollivormistusjärgselt sisse nõudmata. Mis puudutab omavahendite tähtajaks komisjoni arvele kandmist, ei ole vaja eristada olukorda, kus liikmesriik on omavahendid kindlaks määranud, kuid maksmata jätnud, sellisest olukorrast, kus ta jättis need nõuetevastaselt kindlaks määramata.(31)

99.      Kui kohaldada neid õigusnorme käesoleva kohtuasja suhtes, tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik kandis asjaomased omavahendid komisjoni kontole üle ilmselgelt hilinenult. Ta oleks pidanud tegema järelarvestuskande ja teatama võlgnikele tollimaksu summa hiljemalt 18. novembriks 1998. Omavahendid oleksid pidanud olema üle kantud 20. jaanuariks 1999. Need kanti üle aga alles 31. oktoobril 2005.

100. Saksamaa valitsus märkis kohtuistungil esimest korda, et (oletuslikul) juhul, kui Saksa toll oleks teinud järelarvestuskande ja teatanud võlgnikele tollimaksu summa, oleks kõne alla tulnud ka võimalus, et kindlaksmääratud maksud kantakse eraldi raamatupidamisarvestusse vastavalt muudetud määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punktile b. Sel juhul oleks vastavalt sama määruse artikli 10 lõike 2 teisele lõigule tulnud sissekanne teha siiski hiljemalt maksude sissenõudmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

101. See väide tuleb tagasi lükata, ilma et peaks välja selgitama, kas sellise väite esmakordne esitamine suulises menetluses oli menetlusõiguse kohaselt lubatud. Esiteks tuleb märkida, et Saksamaa Liitvabariik oli vastavalt reus in excipiendo fit actor põhimõttele kohustatud tõendama, et muudetud määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud. Saksamaa valitsus jättis esiteks selgitamata, millistel alustel oleks siinjuures tulnud lähtuda võlgniku maksejõuetusest.(32) Teiseks ei ole veenvad valitsuse väited selle kohta, et liikmesriikidel on võimalus kanda vaidlustatud nõuded eraldi raamatupidamisarvestusse. Saksamaa valitsus tugineb sellele, et suure tõenäosusega oleksid võlgnikud nõuded vaidlustanud. Niisuguse väite esitamine tekitab tõsiseid kahtlusi. Niikaua kui Ungari toll oli seisukohal, et asjaomaste mootorsõidukite puhul ei ole tegemist Ungari päritolu toodetega, ei olnud võimalik kindlaksmääratud maksude vaidlustamise nõuet Saksa tollis rahuldada. Samamoodi nagu Saksa toll pidid ka Saksa kohtud seda tulemust tunnustama. Seega oleks mõistlik tollivõlgnik proovinud tollivormistusjärgse kontrolli tulemust vaidlustada kõigepealt Ungaris. Niisiis ei saa vastupidi Saksamaa valitsuse arvamusele lähtuda sellest, et Saksa tolli poolt kindlaksmääratud tollimaksud oleks kohe vaidlustatud. Lõppkokkuvõttes on seega tegemist non liquet olukorraga tõendamiskoormist kandva Saksamaa Liitvabariigi kahjuks. Minu arvates on niisugune tulemus kõnealusel juhul õigustatud ka seetõttu, et käesolevas asjas tuleneb probleem sellest, et tolliõiguse sätteid rikkudes jättis Saksa toll järelarvestuskande tegemata ja võlgnikele tollimaksu summa teatamata. Muu hulgas tuleb märkida, et kindlaksmääratud maksude eraldi raamatupidamisarvestusse kandmine vastavalt muudetud määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punktile b ei sea tingimuseks mitte ainult seda, et kindlaksmääratud maksud vaidlustatakse, vaid ka seda, et nende kohta on antud tagatis. Nimetatud tingimuse kohta ei ole Saksamaa Liitvabariik midagi märkinud.

102. Seega tuleb kokkuvõtlikult tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud muudetud määruse nr 1552/89 artiklit 2, artikli 6 lõike 2 punkti b, artiklit 9, artikli 10 lõike 1 esimest lõiku ja artiklit 17, kuna kandis omavahendid komisjoni kontole hilinenult.

C.      Viivitusintresside maksmisest keeldumine

1.      Poolte väited ja argumendid

103. Lõpuks heidab komisjon ette määruse nr 1552/89 või määruse nr 1150/2000 artikli 11 rikkumist, kuna Saksamaa Liitvabariik jättis vaidlusaluste omavahendite eest maksmata viivitusintressid. Intresside maksmise kohustusega ei ole vastuolus ka komisjoni märge 12. juuni 2003. aasta istungi protokollis, mille kohaselt oleks omavahendite kandmine komisjoni määratud tähtajaks võimaldanud vältida viivitusintresside arvutamist. Komisjon ei mõelnud sellega, et viivitusintresse võib nõuda alles alates sellest kuupäevast. Saksamaa Liitvabariik ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitsele.

104. Saksamaa valitsus väidab kõigepealt, et kuna omavahendite kohta ei ole hilinenud kannet tehtud, ei saa nõuda ka viivitusintressi tasumist. Isegi kui oletada, et tolliõiguse sätteid on rikutud, oli hilinemise põhjuseks komisjoni määratud tähtaeg. Järgnevalt väidab Saksamaa valitsus, et viivitusintressi tasumise nõude tähtaeg ei saa hakata kulgema komisjoni poolt ex post määratud kolmekuulise tähtaja algusega. Lisaks tugineb Saksamaa valitsus 12. juuni 2003. aasta istungi protokollis esinevale lausele, mille kohaselt võimaldab makse tegemine komisjoni määratud tähtaja jooksul vältida viivitusintresside arvutamist. Kuna Saksamaa Liitvabariik tegi makse ettenähtud tähtaja jooksul, võib ta tugineda õiguspärasele ootusele.

2.      Hinnang

105. Vastavalt muudetud määruse nr 1552/89 artiklile 11 või hiljem vastu võetud määruse nr 1150/2000 artiklile 11 peavad asjaomased liikmesriigid kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel maksma intressi. Käesoleval juhul kandis Saksamaa Liitvabariik omavahendid komisjoni kontole hilinenult. Nagu eespool märgitud, oleks vahendid tulnud üle kanda 20. jaanuariks 1999; kuid seda tehti alles 31. oktoobril 2005.

106. Saksamaa Liitvabariigi väited selle kohta, et vahendeid ei kantud komisjoni kontole hilinenult, ei ole veenvad.

107. Esiteks ei ole hilinemise tekke tingimuseks, et komisjon määrab tähtaja ja seda tähtaega ei järgita. Muudetud määruse nr 1552/89 või hiljem vastu võetud määruse nr 1150/2000 artikkel 11 sätestab, et viivituste eest ülekannete tegemisel tuleb maksta intressi. Selle sätte sõnastuse kohaselt ei ole tähtaja määramine oluline. Peale selle tuleneb muudetud määruse nr 1552/89 ja hiljem vastu võetud määruse nr 1150/2000 artikli 10 lõike 1 esimesest lõigust, et kanne omavahendite kohta tehakse hiljemalt maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval. Ka selle sätte kohaselt on maksetähtaeg õigusaktis kindlaks määratud kalendripäev. Seega ei ole tähtaja määramine ka sellega seoses oluline.

108. Saksamaa Liitvabariigi väide, et käesoleva asjaga sarnases olukorras on lubamatu, et komisjon määrab ex post oma äranägemisel, mis kuupäevast alates tuli teha kanne omavahendite kohta, on ekslik. Nagu juba eespool märgitud, ei tulene makse sissenõutavaks muutumise aeg komisjoni poolt määratud tähtajast. See kehtib ka käesoleva juhtumi kohta. Sellest tuleb siiski eristada komisjoni menetlusliku tegevuse küsimust. Käesoleval juhul on objektiivselt raske välja selgitada täpset kuupäeva, millal Saksa toll oleks pidanud olema suuteline tegema järelarvestuskande ja teatama võlgnikele tollimaksu summa. Seetõttu tugines komisjon oma hagis sellele, et kolm kuud oli Saksa tolli jaoks piisavalt pikk ajavahemik, et teha järelarvestuskanne ja teatada võlgnikele tollimaksu summa. Seega tuleb komisjoni menetluslikku tegevust mõista nii, et hiljemalt sel kuupäeval oli alus eeldada tolliõiguse sätete rikkumist. See ei tähenda aga, et komisjon oleks materiaalõiguslikult määranud omavahendite kohta kande tegemise ja viivituse alguse tähtaja.

109. Saksamaa valitsus ei saa oma arvamuses tugineda ka kohtuotsusele komisjon vs. Taani.(33) Nimetatud kohtuotsus ei sisalda ühtki viidet sellele, et intresside maksmise kohustus sõltuks vastupidi muudetud määruse nr 1552/89 ja hiljem vastu võetud määruse nr 1150/2000 artiklite 10 ja 11 sõnastusele tähtaja määramisest. Mis puudutab seda, et Saksamaa valitsus viitab nimetatud kohtuotsuse punktile 27, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on selles punktis kirjeldanud üksnes põhikohtasja asjaolusid. Vastupidi Saksamaa valitsuse arvamusele ei nähtu ka kohtuotsuse resolutsioonist sellist järeldust või halduspraktika heakskiitmist. Viidatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses palus komisjon nimelt üksnes tuvastada, et liikmesriik ei ole maksnud viivitusintresse alates tähtaja lõppemisest, mille komisjon oli liikmesriigile maksmata summade ülekandmiseks määranud, mistõttu on see liikmesriik rikkunud ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi.(34) Asjaolu, et Euroopa Kohus tegi kohtuotsuse resolutsioonis lahendi vastavalt esitatud hagiavaldusele, tugineb ne ultra petita põhimõttele. Seega ei saa sellest tuletada järeldust muudetud määruse nr 1552/89 ja hiljem vastu võetud määruse nr 1150/2000 artiklite 10 ja 11 tõlgendamise kohta, mis ei oleks nimetatud sätete sõnastusega kooskõlas. Pigem tuleneb nimetatud kohtuotsuse punktis 67 esitatud Euroopa Kohtu põhjendusest ja selles viidatud kohtupraktikast, et ühenduste omavahendite kindlaksmääramise, nende (määruses määratud) tähtajaks komisjoni arvele kandmise ja intresside tasumise kohustuste vahel on lahutamatu seos. Selle aluseks on samuti nimetatud kohtuotsuse punktis 67 väljendatud mõte, mille kohaselt ei ole vaja eristada olukorda, kus liikmesriik on omavahendid kindlaks määranud, kuid maksmata jätnud, sellisest olukorrast, kus ta jättis need kindlaks määramata. Seega ei pea liikmesriik kasu saama sellest, et ta jättis tegemata kande omavahendite kohta muudetud määruses nr 1552/89 ja hiljem vastu võetud määruses nr 1150/2000 sätestatud tähtajaks.

110. Teiseks väidab Saksamaa valitsus, et vastavalt õiguspärase ootuse kaitsele ei ole ta kohustatud viivitusintresse maksma. Nagu nähtub 12. juuni 2003. aasta istungi protokollist, on komisjon märkinud, et omavahendite kohta kande tegemine tema poolt määratud tähtajaks võimaldab vältida viivitusintresside arvutamist. Kuna ta tasus vaidlusaluse ühenduse omavahendite summa komisjoni poolt määratud tähtajaks, on tal õigus õiguspärase ootuse kaitsele.

111. Ka see väide tuleb tagasi lükata. Käesoleval juhul ei saa eeldada, et Saksamaa Liitvabariigil on õigus õiguspärase ootuse kaitsele, mille kohaselt on ta vabastatud viivitusintresside maksmise kohustusest. Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab esiteks, et isikule antakse pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega.(35)

112. Käesoleval juhul on täitmata juba kaks esimest tingimust. Saksamaa valitsus ei saanud 12. juuni 2003. aasta istungi protokolli sisust tuletada piisavalt täpseid kinnitusi, mille põhjal oleks tal võinud tekkida õiguspärane ootus. On tõsi, et istungi protokollis sisalduvat mainitud lauset ei saa vastupidi komisjoni arvamusele mõista üksnes nii, et sellega viidatakse ainult viivitusperioodi lühendamisele. Siiski ei tule lauset vastupidi Saksamaa Liitvabariigi arvamusele tingimata mõista nii, et vaidlusaluse omavahendite summa tasumisel ettenähtud tähtaja jooksul ei tule viivitusintresse maksta. Selle vastu räägib juba asjaolu, et vaidlusaluste viivitusintresside summa oli maksetähtaja lõppemise tõttu kasvanud väga suureks (571 011,21 eurot), mis ületas vaidlusaluste omavahendite summat (367.861,98 eurot). Lisaks võis komisjon lauset mõista ka nii, et komisjon tahtis kõikide liikmesriikide jaoks, kes olid jätnud tolliõiguse sätteid eirates järelarvestuskande tegemata ja vastavad omavahendeid komisjoni käsutusse andmata, määrata viivitusintresside arvutamiseks mitte ainult ühtse alguskuupäeva, vaid ka ühtse lõppkuupäeva.(36) Selline toimimisviis oleks hõlbustanud viivitusintresside arvutamist, kuna ei oleks tulnud eristada iga liikmesriigi individuaalset viivitusperioodi. Kokkuvõttes võib jääda lahtiseks, kuidas seda märkust tuli mõista. Tuleb tõdeda, et lausel puudus Saksamaa Liitvabariigi õiguspärase ootuse loomiseks vajalik täpsus.

113. Saksamaa valitsus väidab sellega seoses, et ebaselgus on tekkinud komisjoni süül. See tuleneb asjaolust, et kulude kandmise valdkonnas tuleb õiguskindluse põhimõttele omistada erilist tähtsust. Sõltumatult vastusest küsimusele, kas valdkonnas, mis käsitleb ühenduse õigust omavahenditele, tuleb õiguskindluse põhimõttele omistada samasugust tähtsust, on see väide ekslik. Intressinõude tekkimise õiguslikuks aluseks olid muudetud määruse nr 1552/89 artikli 11 sätted koostoimes artikli 10 sätetega. Need õigusnormid on selged ja ühesed. Käesoleval juhul on seevastu tegemist küsimusega, kas Saksamaa Liitvabariik võis 12. juuni 2003. aasta istungi protokollis sisalduva märke alusel õiguspäraselt oodata, et komisjon loobub intressinõude esitamisest. Seejuures kehtivad käesoleva ettepaneku punktis 111 nimetatud põhimõtted.

114. Kolmandaks räägib selle vastu, et Saksamaa Liitvabariigil oli õigus õiguspärase ootuse kaitsele, ka järgnev kaalutlus. Isegi juhul, kui tõlgendada 12. juuni 2003. aasta istungi protokollis sisalduvat lauset nii, et komisjon jätab tekkinud intressi sisse nõudmata, kui kanne omavahendite kohta tehakse tema poolt määratud tähtaja jooksul, oleksid täitmata tingimused, mille kohaselt oleks Saksamaa Liitvabariigil õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele. Võttes arvesse intressinõude summa märkimisväärset suurust ja eelnevat menetlust, oleks sellist pakkumist saanud mõista ausameelselt ainult nii, et komisjon loobub intresside sissenõudmisest, kui liikmesriigid omalt poolt tunnustavad vaidlusaluste omavahendite tasumise kohustust. Sõltumatult vastusest küsimusele, kas komisjoni niisugune toimimisviis oleks olnud lubatav, tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik tasus vaidlusaluse omavahendite summa üksnes selgelt väljendatud reservatsiooniga, ilma et ta oleks tunnustanud ühenduse õigust omavahenditele.

115. Seega oli Saksamaa Liitvabariik kohustatud maksma viivitusintresse 21. jaanuarist 1999 kuni 30. oktoobrini 2005 kestnud ajavahemiku eest. Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud muudetud määruse nr 1552/89 või hiljem vastu võetud määruse nr 1150/2000 artiklist 11 tulenevat viivitusintresside maksmise kohustust.

V.      Kohtukulud

116. Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

VI.    Ettepanek

117. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.      Saksamaa Liitvabariik on rikkunud nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom, muudetud nõukogu 8. juuli 1996. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1355/96, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, artiklist 9 koostoimes artikliga 2, artikli 6 lõike 2 punktiga a ja artikli 10 lõike 1 esimese lõiguga tulenevaid kohustusi, kuna ta ei andnud 367 861,98 euro suuruses summas omavahendeid komisjoni käsutusse hiljemalt 20. jaanuariks 1999, vaid alles 31. oktoobril 2005.

2.      Saksamaa Liitvabariik on rikkunud määruse nr 1552/89, muudetud määrusega nr 1355/96, artiklist 11 ja nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom, artiklist 11 tulenevaid kohustusi, kuna ta keeldus maksmast 571 011,21 euro suuruses summas viivitusintresse, mis olid tekkinud tasumisele kuuluva omavahendite summa ülekandmisega viivitamise eest alates 21. jaanuarist 1999 kuni 30. oktoobrini 2005.

3.      Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

1 – Algkeel: saksa.

2 – Heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsusega Euroopa lepingu sõlmimise kohta ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel (EÜT 1993, L 347, lk 1).

3 – EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307.

4 – 9. veebruari 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑23/04 kuni C‑25/04: Sfakianakis (EKL 2006, lk I‑1265).

5 – EÜT 1995, L 201, lk 39.

6 – EÜT 1997, L 92, lk 1.

7 – Vt protokolli artikkel 11, mida on muudetud otsusega nr 1/95. Lisaks sätestab protokolli artikli 16 lõike 1 punkt b, mida on muudetud otsusega nr 3/96, et päritolustaatust tuleb tõendada ka arvel esitatud deklaratsiooniga. Käesoleval juhul ei oma see siiski mingit tähtsust.

8 – Vt protokolli artikli 12 lõige 1, mida on muudetud otsusega nr 1/95.

9 – Vt protokolli artikli 12 lõige 6, mida on muudetud otsusega nr 1/95.

10 – EÜT L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 217.

11 – EÜT L 293, lk 9. Otsus 94/728, millega alates 1. jaanuarist 1995 asendati nõukogu 24. juuni 1988. aasta otsus 88/376/EMÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 185, lk 24; ELT eriväljaanne 01/01, lk 176), asendati alates 1. jaanuarist 2002 omakorda nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsusega 2000/597/EÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 253, lk. 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200).

12 – Otsusega 94/728 on alates 1. jaanuarist 1995 asendatud nõukogu 24. juuni 1998. aasta otsus 88/376/EMÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta.

13 – EÜT L 155, lk 1.

14 – EÜT L 175, lk 3.

15 – EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169.

16 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud.

17 – Vt komisjoni hagi punkt 52 jj. Komisjon kordab selles sõna-sõnalt märkusi, mille on esitanud kohtujurist P. Léger oma eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Sfakianakis tehtud ettepanekus (ettepaneku punkt 61 jj). Need märkused ei käsitle aga küsimust, kas protokollis on sätestatud juhtum, kus ekspordiriigi toll tuvastab tollivormistusjärgse kontrolli käigus, et asjaomaste kaupade puhul ei ole tegemist päritolustaatusega toodetega, mistõttu on kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt. Sellele küsimusele andis kohtujurist P. Léger oma ettepaneku punktis 34 jaatava vastuse, viidates siiski protokollis ette nähtud koostöö süsteemile ja ülesannete jaotusele. Ettepaneku punktis 61 jj esitatud märkused puudutavad seevastu küsimust, kas arvesse tuleb võtta tollivormistusjärgse kontrolli järelduste kohta esitatud kaebust või asjaolu, et sellise kaebuse tõttu tuleb menetluse alustamist edasi lükata.

18 – Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑97/95: Pascoal & Filhos (EKL 1997, lk I‑4209, punkt 33); 14. mai 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑153/94 ja C‑204/94: Faroe Seafood jt (EKL 1996, lk I‑2465, punkt 20) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 49.

19 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 32.

20 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punktid 21–26.

21 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 27 jj.

22 – Käesolev ettepanek, punkt 61.

23 – Pärast kohtuotsuse tegemist muutis Ungari toll küll tollivormistusjärgse kontrolli tulemusi. See ei puudutanud aga asjaomaseid mootorsõidukeid, mille puhul ta jäi endiselt seisukohale, et tegemist ei olnud Ungari päritolu toodetega, mistõttu olid kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt; vt käesoleva ettepaneku punkt 36.

24 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 32.

25 – Vademecum for the participants in community administrative and investigative cooperation missions in third countries.

26 – Vt käesolev ettepanek, punkt 61.

27 – Leian, et vastupidi Saksamaa valitsuse arvamusele ei ole asi siiski selles, et lõpparuanne omab suuremat tõendusvõimet. Selle vastu räägib kõigepealt asjaolu, et ühenduse kohapeal teostatud kontrollis osalenud liikmesriikide tolliasutused võivad Vademecumi punkti 4.4 kohaselt asuda tegevusse juba enne lõpparuande saamist. Lisaks räägib selle vastu asjaolu, et Vademecumi punktis 4.5 on sõnaselgelt märgitud, et põhimõtteliselt ei ole määrava tähtsusega lõpparuanne, vaid lõpparuandele lisatud dokumendid. Vademecumi punktis 4.5 sätestatud kohustus oodata ära lõpparuanne taotleb pigem eesmärki tagada liikmesriikide tolliasutuste ühtne toimimisviis.

28 – Vt allakriipsutus kostja vastuse punktis 37.

29 – Euroopa Kohtu 15. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani (EKL 2005, lk I‑9811).

30 – Asjaolu puhul, et Saksamaa valitsuse arvates on sellise teguviisi puhul tegemist komisjoni poolt oma äranägemisel tähtaja määramisega, mis ei ole lubatav, viitan ma käesoleva ettepaneku punktile 108 jj.

31 – Eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Taani, punktid 67 ja 68.

32 – Pigem on üldine viide võimalikule maksejõuetusele teatud vastuolus Saksamaa Liitvabariigi poolt tema vasturepliigi 5. leheküljel esitatud väitega, mille kohaselt ei saa paljudel juhtudel lähtuda võlgnike olulistest majanduslikest raskustest.

33 – Eespool 29. joonealuses märkuses viidatud.

34 – Eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Taani, punkt 1.

35 – Üldkohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑347/03: Branco vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑2555, punkt 102).

36 – Niisuguse tõlgendamise poolt räägib eelkõige asjaolu, et komisjon oli määranud kõigile asjaomastele liikmesriikidele ühtse viivitusintresside maksmise alguskuupäevaks 18. november 1998, sõltumata sellest, kas vajalikud andmed järelarvestuskande tegemiseks olid liikmesriikide tolliasutuste käsutuses juba 13. juulil 1998 või alles 18. augustil 1998. Seda arvestades oli igati arusaadav, et komisjon tahtis liikmesriikidele, kes teevad kande omavahendite kohta tema määratud tähtaja jooksul, määrata ka ühtse lõpptähtpäeva, mis oleks võimaldanud viivitusintresside ühtset arvutamist.

Full & Egal Universal Law Academy