7.6.2008
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 142/10
K & L Ruppert Stiftung & Co. Handels-KG 28. veebruaril 2008 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 12. detsembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-86/05: K & L Ruppert Stiftung & Co. Handels-KG versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
(Kohtuasi C-90/08 P)
(2008/C 142/16)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: K & L Ruppert Stiftung & Co. Handels-KG (esindaja: advokaat D. Spohn)
Teised menetluspooled: 1. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), 2. Natália Cristina Lopes de Almeida Cunha, 3. Cláudia Couto Simões, 4. Marly Lima Jatobá
Hageja nõuded
—
Tühistada kohtuasjas T-86/05 tehtud Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2007. aasta otsuse resolutiivosa punkt 1 täies ulatuses ja punkt 2 selliselt, et Siseturu Ühtlustamise Amet kannab nii enda kui ka hageja kulud;
—
mõista ka muud kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.
Hageja jääb esimeses astmes esitatud nõuete juurde:
—
tühistada täies ulatuses Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 7. detsembri 2004. aasta otsus asjas R 0328/2004-1;
—
mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.
Väited ja peamised argumendid
Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata apellandi hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja otsuse peale põhjendusel, et ühtlustamisameti vastulausete osakond on kohaldanud õigesti määruse nr 2868/95 eeskirja 71 lõike 1 teist lauset, jättes vastulausemenetluses rahuldamata apellandi taotluse, milles viimane palus pikendada varasemate kaubamärkide kasutamise kohta tõendite esitamiseks määratud tähtaega ning et ühtlustamisametil puudus käesolevas asjas kaalutlusõigus apellandi poolt hilinenult esitatud tõendite arvestamisel.
Apellatsioonkaebuse aluseks on järgmised ühenduse õiguse rikkumised Esimese Astme Kohtus.
1)
Esimese Astme Kohus on rikkunud määruse nr 2868/95 eeskirja 71 lõike 1 teist lauset, tõlgendades seda sätet vääralt. Esimese Astme Kohus ei ole eelkõige arvestanud sellega, et määruses nr 40/94 ei ole sätestatud tähtaja pikendamise võimalikke põhjuseid. Lisaks ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et määraval ajahetkel ei olnud määruse nr 2868/95 eeskirja 71 lõiget 1 täpsustatud ei vastulausete juhistes ega muudes ühtlustamisameti eeskirjades, mistõttu puudus igasugune tõlgendamise võimalus tähtaja pikendamise põhjuste osas. Esimese Astme Kohus ei võtnud seega arvesse kõiki kohtuvaidluse asjaolusid ning rikkus määruse nr 2868/95 eeskirja 71 lõike 1 teist lauset.
2)
Esimese Astme Kohus on rikkunud talle pandud põhjendamiskohustust, kuna ta ei süüvinud apellandi esitatud asjaoludesse, nimelt et tähtaja pikendamise taotluse esitamise ajal puudus seaduses sätestatud kord ning tähtaja pikendamise taotluste tõlgendamise alused. Kuna tähtaja pikendamise taotlusele oli lisatud põhjendus, siis oleks Esimese Astme Kohus pidanud selgitama, millistel õiguslikel alustel on selle taotluse põhjendus puudulik.
3)
Esimese Astme Kohus on rikkunud määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2, tõlgendades seda sätet vääralt sel moel, et ühtlustamisametil puudub kaalutlusõigus vastulausemenetluses hilinenult esitatud tõendite arvestamisel. Kohus ei ole mõistnud, et apellatsioonikodadel on siiski kaalutlusõigus, mida ei välista ka määruse nr 40/94 artikli 43 sätted ega määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 teine lause.
Full & Egal Universal Law Academy