15.8.2008
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 209/22
Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) 20. mail 2008 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 28. veebruari 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-215/06: American Clothing Associates versus Siseturu Ühtlustamise Amet
(Kohtuasi C-208/08 P)
(2008/C 209/32)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: M. A. Folliard-Monguiral)
Teine menetluspool: American Clothing Associates SA
Apellandi nõuded
—
Tühistada Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T-215/06 osas, milles leiti, et ühenduse kaubamärgi määruse (1) artikli 7 lõike 1 punkt h ei ole kohaldatav teenuseid tähistavate kaubamärkide suhtes;
—
mõista kohtukulud välja American Clothing Associates SA-lt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks ühe väite, mis puudutab ühenduse kaubamärgi määruse artikli 7 lõike 1 punkti h rikkumist koostoimes 20. märtsi 1883. aasta tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (läbi vaadatud ja muudetud kujul) (2) artikliga 6 ter. Vastupidi sellele, mida leidis Esimese Astme Kohus, on viimati nimetatud artikkel, millele viitab ühenduse kaubamärgi määruse artikli 7 lõike 1 punkt h, tegelikult kohaldatav nii kaupu tähistavate kaubamärkide kui ka teenuseid tähistavate kaubamärkide suhtes.
Apellant märgib selle kohta esiteks, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, kui ta tõlgendas Pariisi konventsiooni artiklit 6 ter grammatiliselt ja kontekstiväliselt, võtmata arvesse selle sätte ja üldisemalt kogu konventsiooni mõtet; pärast selle muutmist 31. oktoobri 1958. aasta Lissaboni aktiga näeb konventsioon ette, et kõik kaubamärke puudutavad sätted laienevad ka teenuste kaubamärkidele, välja arvatud mõned sätted, mis käesolevasse asja ei puutu.
Teiseks väidab apellant, et ühenduse seadusandja ise ei ole nõus eristama kaupade kaubamärke ja teenuste kaubamärke, kuna ühenduse kaubamärgi määruse artiklis 29, mis võtab üle Pariisi konventsiooni artikli 4 A, mis puudutab prioriteediõigust, on sõnaselgelt nimetatud kaubamärgitaotlusega hõlmatud teenused.
Kolmandaks märgib apellant, et vastupidi sellele, mida leidis Esimese Astme Kohus edasikaevatud kohtuotsuses, tuleb 27. oktoobril 1994 Genfis vastu võetud lepingu kaubamärgiõiguse kohta artiklit 16 tõlgendada nii, et see selgitab Pariisi konventsiooni kohaldamisala, laiendamata seda siiski olukordadele, mis on konventsiooni kehtivas redaktsioonis välistatud.
Apellant rõhutab lõpuks, et hiljutises otsuses möönis ka Euroopa Kohus vähemalt kaudselt, et Pariisi konventsioon näeb ette kaupade kaubamärkide ja teenuste kaubamärkide võrdse kohtlemise.
(1) Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).
(2) United Nations Treaty Series, köide 828, nr 11847, lk 108.
Full & Egal Universal Law Academy