15.8.2008
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 209/30
10. juunil 2008 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Itaalia Vabariik
(Kohtuasi C-249/08)
(2008/C 209/45)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: K. Banks ja C. Cattabriga)
Kostja: Itaalia Vabariik
Hageja nõuded
—
tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik
—
ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et kontrollida ja inspekteerida adekvaatselt tema territooriumil ning tema suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes toimuvat kalapüüki ning teostada selle üle adekvaatset järelevalvet, eriti mis puudutab triivvõrkude pardal hoidmist ja kasutamist reguleerivate normide järgimist, ning
—
ei ole piisaval määral taganud adekvaatsete meetmete võtmist isikute suhtes, kes on rikkunud triivvõrkude pardal hoidmist ja kasutamist käsitlevaid ühenduse norme, eelkõige mitte rakendades rikkumiste suhtes hoiatavaid sanktsioone,
on Itaalia Vabariik rikkunud nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2241/87 teatavate kontrollimeetmete kehtestamise kohta kalanduses (1) artikli 1 lõikest 1 ja nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2847/93, millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem (2), artikli 2 lõikest 1 ning artikli 31 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi;
—
mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Väited ja peamised argumendid
1.
Alates 1992. aastast, mil kehtestati üle 2,5 km pikkuste triivvõrkude pardal hoidmise ja kasutamise keeld, ning alates 2001. aastast, mil keelati kõikide triivvõrkude kasutamine, on Itaalia kalalaevastik süstemaatiliselt ja massiliselt seda keeldu rikkunud.
2.
Komisjoni arvates on sellise fenomeni ulatuslikkus ja tõsidus otseselt põhjustatud Itaalia kontrollisüsteemi suutmatusest kõnealusest keelust kinni pidada ja sellest, et Itaalia õiguses sellise rikkumise eest ette nähtud sanktsioonid on puudulikud.
3.
Komisjon märgib sellega seoses, et triivvõrkude kasutamise üle teostavad järelevalvet mitmed omavahel konkureerivad struktuurid, kelle jaoks on antud ülesande täitmine muude ülesannetega võrreldes vaid kõrvalkohustusteks ning tegevus on täielikult koordineerimata. Samuti takistab tõhusa kontrolli läbiviimist vajalike inim-, aja- ja materiaalsete ressursside puudus.
4.
Lisaks puudub triivvõrkude kasutamise kontrollitegevuse asjakohane programmeerimine ja strateegiline planeerimine. Komisjon märgib siinjuures, et kontrollitegevus peab olema spetsiifilistest riskifaktoritest tulenevalt hoolikalt programmeeritud ning selle aluseks peab olema terviklik, integreeritud ja ratsionaalne strateegia. Samuti tuleb keskenduda just teatavatele perioodidele aastas ning täpselt kindlaksmääratud piirkondadele ja kontrollipunktidele. Itaalia ametiasutused ei ole eelöeldut üheski aspektis rakendanud.
5.
Liiati ei ole triivvõrkude (spadara) kasutamise kontrollimise eest vastutavatel ametiasutustel juurdepääsu teabele kalalaevade asukoha kohta, mis tehakse kindlaks ühenduse kalalaevade satelliidipõhise seiresüsteemi abil, mis on määruse nr 2847/93 artikliga 3 kasutusele võetud. Lisaks ilmneb komisjoni teostatud uurimisest, et küllaltki paljudel kalalaevadel puuduvad satelliidipõhise seiresüsteemi rakendamiseks vajalikud seireseadmed. Andmete kogumise ning määruses nr 2847/93 ette nähtud püügipäevikute, lossimisdeklaratsioonide ja müügiteatiste elektroonilise salvestamise ning a fortiori asjaomaste andmete ja satelliidipõhise seiresüsteemi raames saadud andmete võrdleva analüüsi osas puudub igasugune efektiivsus.
6.
Kui triivvõrkude kasutamise kontroll Itaalia ametiasutuste poolt on täiesti puudulik, siis sama ebatõhus on ka triivvõrkude hoidmist ja kasutamist puudutavate ühenduse normide rikkumise eest karistamine.
7.
Komisjon märgib sellega seoses esiteks, et vastupidi määruse nr 3094/86 (3) artiklile 9a ning selle sisu kordavatele ja laiendavatele sätetele on sanktsioone reguleeriva Itaalia õiguse kohaselt keelatud sisuliselt vaid triivvõrkude kasutamine või nende kasutamise kavatsemine, mitte lihtsalt nende pardal hoidmine.
8.
Teiseks, juhul kui triivvõrkude kasutamise keelu rikkumine tegelikult tuvastatakse, ei anna kohalikud kontrolliasutused sellest pädevatele asutustele korrapäraselt teada, eelkõige sotsiaalse surve tõttu, ning igal juhul ei alustata rikkumise suhtes menetlust ega määrata karistust. Määratud karistuste arv ja raskus on tegelikult olematu.
9.
Komisjon leiab seetõttu, et triivvõrkusid puudutavate ühenduse normide täitmise tagamiseks Itaalias rakendatav kontrolli- ja sanktsioonisüsteem ei ole piisav, et tagada määruse nr 2241/87 artikli 1 lõikest 1 ja artikli 2 lõikest 1 ning määruse nr 2847/93 artikli 31 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid liikmesriigi kohustusi.
(1) EÜT L 207, lk 1.
(2) EÜT L 261, lk 1.
(3) Nõukogu 7. oktoobri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 3094/86 kalavarude kaitse teatavate tehniliste meetmete kohta (EÜT L 288, 11.10.1986, lk 1).
Full & Egal Universal Law Academy