7.2.2009
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 32/13
5. novembril 2008 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Belgia Kuningriik
(Kohtuasi C-475/08)
(2009/C 32/22)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: M. Patakia ja B. Schima)
Kostja: Belgia Kuningriik
Hageja nõuded
—
Tuvastada, et kuna
Belgia Kuningriik ei määranud võrguhaldureid, nagu nõuab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ, maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (1), artikkel 7;
nägi lisaks reguleeritud juurdepääsule ette ka läbirääkimistel põhineva kolmandate isikute juurdepääsu võrgule, mis on vastuolus direktiivi 2003/55/EÜ artikliga 18 koosmõjus artikli 25 lõikega 2;
ei ole üle võtnud direktiivi 2003/55/EÜ artiklite 22 lõike 3 punkte d ja e ning lõiget 4;
on Belgia Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi;
—
mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.
Väited ja peamised argumendid
Komisjon esitab oma hagi toetuseks kolm väidet.
Esiteks heidab komisjon kostjale ette, et viimane pole määranud maagaasi edastusvõrkude, hoidlate ja maagaasi veeldusjaamade võrguhaldureid, nagu on ette nähtud direktiivi 2003/55/EÜ artiklites 7 ja 11.
Teiseks heidab komisjon kostjale ette, et viimane on tekitanud õigusliku ebakindluse uute turule sisenejate jaoks, sest ta jätab mulje, et läbirääkimistel põhinev juurdepääs võrgule pakub alternatiivi reguleeritud juurdepääsule. Samas ilmneb direktiivi 2003/55/EÜ artiklist 18 ja artikli 25 lõikest 2 selgesti, et reguleeritud juurdepääs on kolmandate isikute ainus võrgule juurdepääsu võimalus ning et üksnes reguleeriva asutuse pädevusse kuulub tariifide määramine või vähemalt nende arvestamise aluseks oleva metoodika heakskiitmine enne nende jõustumist.
Viimaseks väidab komisjon, et kuna Belgia Kuningriik jättis tähtsamad uued gaasi infrastruktuurid direktiivi kohaldamisalast välja, ei võtnud ta nõuetekohaselt üle direktiivi artikli 22 lõike 3 punkti d otsuse avaldamise kohustuse osas ja sama direktiivi artikli 22 lõike 3 punkti e kohustuse osas konsulteerida teiste liikmesriikide või asjaomaste reguleerivate asutustega, kui kõne all on liikmesriikide vaheline infrastruktuur. Samuti ei ole liikmesriik kehtestanud oma siseriiklikus õiguses direktiivi artikli 22 lõikes 4 ettenähtud kohustust teatada viivitamatult komisjonile taolist erandit käsitlevast otsusest, lisades kogu otsusega seotud asjakohase teabe.
(1) ELT L 176, lk 57; ELT eriväljaanne 12/02, lk 230.
Full & Egal Universal Law Academy