29.10.2011
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 319/3
Euroopa Kohtu (neljas koda) 15. septembri 2011. aasta otsus (Bezirksgericht Linz’i (Austria) eelotsusetaotlus) — kriminaalasjad Jochen Dickingeri, Franz Ömeri süüdistuses
(Kohtuasi C-347/09) (1)
(Teenuste osutamise vabadus - Asutamisvabadus - Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette internetis hasartmängude korraldamise monopoli - Lubatavuse tingimused - Ekspansiivne kaubanduspoliitika - Teistes liikmesriikides hasartmänguettevõtjate üle teostatud kontrollid - Monopoli andmine eraõiguslikule äriühingule - Üksnes selliste kapitaliühingute võimalus saada monopol, kelle asukoht on liikmesriigi territooriumil - Monopoli omaniku suhtes kehtiv keeld asutada filiaale väljaspool tema asukoha liikmesriiki)
2011/C 319/04
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Bezirksgericht Linz
Põhikohtuasja menetluse pooled
Jochen Dickinger, Franz Ömer
Ese
Eelotsusetaotlus — Bezirksgericht Linz — EÜ artiklite 43 ja 49 tõlgendamine — Siseriiklik õigusnorm, mis keelab karistuse ähvardusel hasartmängude korraldamise ilma pädeva asutuse kontsessioonita, andes maksimaalselt 15 aastaks väljastatava kontssessiooni saamise õiguse üksnes Austrias asuvale aktsiaseltsile, kellel ei ole filiaale väljaspool Austriat
Resolutsioon
1.
Liidu õigus ja eelkõige EÜ artikkel 49 keelab kriminaalkorras karistada selliste hasartmängude käitamise monopoli rikkumise eest, nagu on internetis turustatavate hasartmängude monopol, mis on sätestatud põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormidega, kui sellised õigusnormid ei ole vastavuses liidu õiguse sätetega.
2.
EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada selliselt, et see on kohaldatav vastuvõtva liikmesriigi territooriumil teises liikmesriigis asutatud ettevõtja poolt internetis turustatavate hasartmängu teenuste suhtes hoolimata asjaolust, et see ettevõtja:
—
on vastuvõtvas liikmesriigis seadnud sisse sellise teatava IT-tugiinfrastruktuuri, nagu server, ning
—
osutab vastuvõtvas liikmesriigis asutatud teenuseosutajale tugiteenust nende teenuste osutamiseks tarbijatele, kes samuti asuvad selles liikmesriigis.
3.
EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada selliselt, et:
a)
liikmesriik, kes soovib saavutada iseäranis kõrge tarbijate kaitsetaseme hasartmängude valdkonnas, võib põhjendatult olla seisukohal, et üksnes monopoli kehtestamine üheainsa organisatsiooni kasuks, mis on avaliku võimu otsese järelevalve all, võimaldab tal selle sektoriga seotud kuritegevust kontrolli all hoida ja piisavalt tõhusalt saavutada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamise ennetamise ning mängusõltuvuse vastu võitlemise eesmärk;
b)
selleks et olla vastavuses eesmärgiga võidelda kuritegevuse vastu ning vähendada mängimisvõimalusi, peavad siseriiklikud õigusnormid, millega kehtestatakse hasartmängu valdkonnas monopol, mis võimaldab monopoli omanikul teostada ekspansioonipoliitikat:
—
rajanema tõdemusel, et mängudega seotud kriminaalsed ja pettuslikud tegevused ning mängusõltuvus kujutavad endast asjaomase liikmesriigi territooriumil probleemi, mille lahenduseks oleks lubatud ja reguleeritud mängutegevuse laienemine, ning
—
lubama teha üksnes mõõdukat reklaami, mis on rangelt piiratud sellega, mis on vajalik, et suunata tarbijad selle kaudu lubatud hasartmängude võrgustikesse;
c)
asjaomases valdkonnas vastu võetud õigusnormide vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamist ei saa mõjutada pelk asjaolu, et ühe liikmesriigi valitud kaitsesüsteem erineb teises liikmesriigis rakendatud süsteemist, vaid nende normide hindamisel tuleb silmas pidada huvitatud liikmesriigi pädevate asutuste seatud eesmärke ning tagada soovitav kaitsetase.
(1) ELT C 282, 21.11.2009.
Full & Egal Universal Law Academy