EUR-Lex -  62009CC0548 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 28. juunil 2011(1)

Kohtuasi C‑548/09 P

Bank Melli Iran

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Apellatsioonkaebus – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Selliste isikute ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühenduse õigusega kehtestatud rahaliste vahendite külmutamist ‑ Majanduslike ja rahaliste sanktsioonide süsteem, mis on kehtestatud kolmanda riigi poliitika vastu võitlemiseks – Apellatsioonkaebuse esitaja nime lisamine – Oluliste menetlusnormide rikkumine – Isiklikult teatavaks tegemata jätmine – Tagajärjed – Õigusliku aluse puudumine – Omandiõiguse rikkumine – Kaitseõiguste ning õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine

Sisukord

I.     Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtuotsus

II.   Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

III. Õiguslik analüüs

A.     Esimese võimalusena esitatud esimene väide, et Üldkohus rikkus õigusnorme seoses teatavakstegemise kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede hindamisega

1.     Vaidlustatud kohtuotsus

2.     Poolte argumendid

3.     Hinnang

a)     Vaidlustatud otsuse isikliku teatavakstegemise kohustuse olemasolu

b)     Teatavakstegemise kohustuse rikkumise tagajärjed

B.     Esimese võimalusena esitatud teine väide, et määruse nr 423/2007 õiguslike aluste tõlgendamisel on rikutud õigusnorme

1.     Vaidlustatud kohtuotsus

2.     Poolte argumendid

3.     Hinnang

C.     Esimese võimalusena esitatud kolmas väide, et põhjendamiskohustuse, kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele hindamisel on rikutud õigusnorme

1.     Vaidlustatud kohtuotsus

2.     Poolte argumendid

3.     Hinnang

D.     Täiendava võimalusena esitatud esimene väide, et järgitud ei ole nõukogu kaalutlusõigust

1.     Vaidlustatud kohtuotsus

2.     Poolte argumendid

3.     Hinnang

E.     Täiendava võimalusena esitatud teine väide, et Üldkohus tegi apellatsioonkaebuse esitaja omandiõiguse osas õigusliku hindamisvea

1.     Vaidlustatud kohtuotsus

2.     Poolte argumendid

3.     Hinnang

a)     Sissejuhatav märkus

b)     Väite analüüs

F.     Täiendava võimalusena esitatud kolmas väide, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui ta arvas apellatsioonkaebuse esitaja nende üksuste loetellu, kelle vara tuleb külmutada

1.     Poolte argumendid

2.     Hinnang

IV.   Kohtukulud

V.     Ettepanek

1.        Apellatsioonkaebusega, mille esitas Bank Melli Iran (edaspidi „Bank Melli” või „apellatsioonkaebuse esitaja”) palutakse tühistada kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu(2) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata apellatsioonkaebuse esitaja tühistamishagi nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsuse 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2(3) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), lisa tabeli B punkti 4 vastu: nimetatud otsusega kandis Euroopa Liidu Nõukogu apellatsioonkaebuse esitaja nende üksuste loetellu, kelle vahendid tuleb külmutada.

2.        Kõnealune apellatsioonkaebus on esimene, mis on esitatud kolmanda riigi suhtes kehtestatud sanktsioonide süsteemi raames võetud varade külmutamise meetmete vastu. Lisaks tõstatatakse sellega mitu olulist küsimust, mis puudutavad eelkõige selliste kaitseõiguste ulatust, millele võivad sellises kontekstis tugineda isikud ja üksused, kelle suhtes on eespool nimetatud meetmed võetud.

I.      Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtuotsus

3.        Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 1 jj nähtub, et Bank Melli on Iraani äriühing, mis kuulub Iraani riigile, ning et Üldkohtule lahendamiseks esitatud kohtuasja aluseks on piiravate meetmete süsteem, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”). Kõnealune süsteem põhineb ÜRO Julgeolekunõukogu (edaspidi „julgeolekunõukogu”) 23. detsembri 2006. aasta resolutsioonil 1737 (2006),(4) mille lisas on loetletud isikud ja üksused, kes julgeolekunõukogu arvates on Iraanis seotud tuumarelvade levikuga ja kelle rahalised vahendid ja majandusressursid (edaspidi „rahalised vahendid”) tuleb külmutada. Julgeolekunõukogu on kõnealust loetelu regulaarselt hilisemate resolutsioonidega ajakohastanud. Apellatsioonkaebuse esitaja rahaliste vahendite külmutamise meetmeid ei ole julgeolekunõukogu siiski ette näinud.

4.        Euroopa Liidus rakendati resolutsiooni 1737 (2006) nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühise seisukohaga 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid.(5) Kõnealuse ühise seisukoha artikli 5 lõike 1 punkt a nägi ette resolutsioonis nimetatud isikute otseses või kaudses omandis, valduses või kontrolli all olevate rahaliste vahendite külmutamise. Ühise seisukoha artikli 5 lõike 1 punktis b laiendati kõnealust meedet isikute ja üksuste suhtes, kelle puhul nõukogu arvab, et nad on kaasatud tuumarelvade levikusse, on sellega otseselt seotud või toetavad seda. Ühise seisukoha artikli 7 lõikes 2 oli ühtlasi sätestatud, et nõukogu kehtestab artikli 5 lõike 1 punktis b nimetatud isikute ja üksuste loendi ning võtab vastu selle muudatused ühehäälselt.

5.        Mis puudutab Euroopa Ühenduse pädevust, siis järgnes ühisele seisukohale 2007/140 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007(6) vastuvõtmine EÜ artiklite 60 ja 301 alusel. Kõnealuse määruse sisu on ühise seisukohaga vägagi võrreldav ning selle artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud resolutsioonis 1737(2006) määratud isikutele, üksustele ja asutustele kuuluvate rahaliste vahendite külmutamine ning samuti kõikide selliste rahaliste vahendite külmutamine, mida kõnealused isikud, üksused või asutused omavad, valdavad või kontrollivad. Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 2 laiendatakse rahaliste vahendite külmutamise võimalust isikutele, üksustele või asutustele, kelle Euroopa Liidu Nõukogu on ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt määratlenud tuumarelvade levikusse kaasatutena, sellega seotutena või seda toetavatena. Isikud, üksused ja asutused, kelle nõukogu on määratlenud määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt, on loetletud kõnealuse määruse V lisas.

6.        Määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 2 sätestab lisaks, et „[n]õukogu koostab, vaatab läbi ja muudab kvalifitseeritud häälteenamusega [V lisa] täielikus kooskõlas [ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b alusel] tehtud nõukogu otsustega”. Sama sätte kohaselt vaatab nõukogu kõnealuse loetelu korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.

7.        Määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 sätestab, et „[n]õukogu esitab lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning teeb need asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele teatavaks”.

8.        Veidi aega pärast seda, kui oli vastu võetud määrus nr 423/2007, võttis julgeolekunõukogu vastu 3. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 1803 (2008),(7) milles palus „kõigil riikidel olla valvsad tehingute suhtes, mida nende territooriumil asuvad finantsasutused teevad kõikide Iraanis asuvate pankadega, eriti [Bank] Melli’ga ja pangaga Saderat, ning nende välismaal asuvate filiaalide ja esindustega, selleks et välistada, et need tehingud aitavad kaasa [tuumarelvade levikule]”.(8)

9.        Nõukogu võttis 23. juunil 2008 vastu ühise seisukoha 2008/479/ÜVJP,(9) millega muudeti ühist seisukohta 2007/140. Uue ühise seisukoha lisa kohaselt arvati apellatsioonkaebuse esitaja üksuste hulka, kelle rahalised vahendid külmutatakse vastavalt ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktile b. Apellatsioonkaebuse esitaja lisamine loetelusse jäeti jõusse ühise seisukohaga 2008/652/ÜVJP,(10) millega omakorda muudeti ühist seisukohta 2007/140.

10.      Nõukogu võttis vaidlustatud otsuse vastu 23. juunil 2008, st samal päeval kui ühise seisukoha 2008/479. Kõnealuse otsuse lisa tabeli B punkti 4 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitaja kantud määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu. Loetelusse kandmise tagajärjel külmutati apellatsioonkaebuse esitaja rahalised vahendid.

11.      Vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punktis 4 on esitatud apellatsioonkaebuse esitaja nimi, tema postiaadress Teheranis ja loetelusse lisamise kuupäev (st 26. juuni 2008). Põhjustena, mis ajendasid nõukogu apellatsioonkaebuse esitajat loetellu lisama, on punktis 4 mainitud, et Bank Melli „[a]nnab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). Bank Melli tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma- ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma- ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud [ÜRO Julgeolekunõukogu] resolutsioonidega 1737 ja 1747.”

12.      Bank Melli esitas 18. septembril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega tühistamishagi ja palus Üldkohtul esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkt 4 teda ning tema tütarettevõtjaid ja filiaale puudutavas osas; teise võimalusena tunnistada käesolevas asjas kohaldamatuks määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ja artikli 15 lõige 2; igal juhul mõista kohtukulud välja nõukogult. Vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 22 loobus Bank Melli siiski kohtuistungil teisest nõudest ning täpsustas, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 ja artikli 15 lõike 2 suhtes esitatud õigusvastasuse väidet tuleb käsitleda nõudena, millega ta soovib vaidlustatud otsuse tühistamist õigusliku aluse puudumise tõttu. Samuti loobus ta oma esimesest nõudest ulatuses, milles sellega taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist tema tütarettevõtjaid puudutavas osas.(11)

13.      Apellatsioonkaebuse esitaja esitas oma selliselt muudetud nõuete toetuseks hulga etteheiteid, mis Üldkohus koondas viieks väiteks. Apellatsioonkaebuse esitaja väidetest esimene käsitles EÜ asutamislepingu oluliste menetlusnormide ja selle kohaldamist puudutavate õigusnormide ning ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõike 2 rikkumist, võimu kuritarvitamist ning vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumist; teine väide puudutas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist; kolmas väide puudutas proportsionaalsuse põhimõtte ja omandiõiguse rikkumist; neljandaks väitis apellatsioonkaebuse esitaja, et rikutud on kaitseõigusi, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 sätestatud põhjendamiskohustust; ning lõpuks puudutas viies väide ühenduse pädevuse puudumist.

14.      Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus kõik need väited tagasi ning mõistis nõukogu kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.

II.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

15.      Bank Melli esitas 23. detsembril 2009 vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

16.      Apellatsioonkaebuse esitaja palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        lubada apellatsioonkaebuse esitajal tugineda nõuetele, mis ta esitas Üldkohtus;

–        mõista mõlema astme kohtukulud välja nõukogult.

17.      Nõukogu palus oma vastuses apellatsioonkaebusele Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.

18.      Prantsuse Vabariik, kes astus esimeses kohtuastmes menetlusse nõukogu toetuseks, palub oma vastuses apellatsioonkaebusele Euroopa Kohtul:

–        jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        asendada põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86‑88, milles Üldkohus leidis, et nõukogu oleks pidanud tegema asjaomastele isikutele ja üksustele isiklikult teatavaks rahaliste vahendite külmutamise meetmed, mis võeti määruse nr 423/2007 alusel;

–        mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.

19.      Ühendkuningriik, kes astus esimeses kohtuastmes menetlusse nõukogu toetuseks, palub oma vastuses apellatsioonkaebusele Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

20.      Komisjon, kes astus esimeses kohtuastmes menetlusse nõukogu toetuseks, palub oma vastuses apellatsioonkaebusele Euroopa Kohtul:

–        sedastada, et ükski apellatsioonkaebuse esitaja väide ei õigusta vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning seetõttu jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.

21.      Kõik pooled peale Ühendkuningriigi kuulati ära 29. märtsil 2011 toimunud kohtuistungil Euroopa Kohtus.

III. Õiguslik analüüs

22.      Apellatsioonkaebuse esitaja esitab esimese võimalusena kolm väidet ja täiendava võimalusena samuti kolm väidet.

23.      Esimese võimalusena väidab ta esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta ei käsitanud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 sätestatud isikliku teatavakstegemise kohustust kui olulist vorminõuet, mille järgimata jätmine toob kaasa akti tühistamise. Teise väite kohaselt rikkus Üldkohus määruse nr 423/2007 õiguslike aluste tõlgendamisel õigusnorme. Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus kaitseõiguste mõiste ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tõlgendamisel õigusnorme.

24.      Täiendava võimalusena esitatud esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnorme, kui tõlgendas nõukogu hindamispädevust määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt ning see tõi kaasa põhjenduste vastuolulisuse. Teise väite kohaselt tegi Üldkohus apellatsioonkaebuse esitaja omandiõiguse osas õigusliku hindamisvea. Ning lõpuks kolmanda väite kohaselt tegi nõukogu faktide hindamisel ilmse vea, kui ta lisas apellatsioonkaebuse esitaja määruse nr 423/2007 V lisa loetellu ning säilitas tema nime loetelus.

A.      Esimese võimalusena esitatud esimene väide, et Üldkohus rikkus õigusnorme seoses teatavakstegemise kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede hindamisega

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

25.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 sedastas Üldkohus, et vaidlustatud otsus tekitab erga omnes tagajärgi, kuna see on suunatud üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud adressaatidele, kes on kohustatud külmutama loetletud isikute ja üksuste rahalised vahendid. Kõnealune otsus ei ole siiski pelgalt üldist laadi, kuna need isikud ja üksused on nimeliselt välja toodud. Seega puudutab vaidlustatud otsus neid otseselt ja isiklikult. Lisaks leidis Üldkohus, et rahaliste vahendite külmutamisel on märkimisväärsed tagajärjed asjaomastele üksustele, kuna sellega võidakse piirata nende põhiõiguste teostamist. Neil asjaoludel on Üldkohtu arvates vaja tagada vaidlustatud otsuses nimetatud üksuste nii materiaal- kui ka menetluslikud õigused ning seetõttu otsustas kõnealune kohus, et nõukogu on kohustatud asjaomaseid üksusi nende vastu võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmetest võimaluse korral teavitama. Niisiis oleks nõukogu pidanud apellatsioonkaebuse esitajale vaidlustatud otsuse isiklikult teatavaks tegema. Järgmises punktis otsustas Üldkohus, et kuna vaidlustatud otsuses oli kirjas apellatsioonkaebuse esitaja postiaadress, ei saanud nõukogu väita, et isiklik teatavakstegemine ei olnud võimalik. Ütlus, et seaduse mittetundmine ei vabasta isikut vastutusest, ei ole Üldkohtu arvates kõnealusel juhul samuti asjakohane, kuna vaidlustatud otsus on üksikakt. Lisaks ei ole asjakohane nõukogu väide, mille kohaselt tuleb terrorismivastase võitluse raames võetud piiravad meetmed isiklikult teatavaks teha seetõttu, et põhjenduste Euroopa Liidu Teatajas avaldamisel võib olla mainet kahjustav laad, mida ei ole määruse nr 423/2007 kohaselt vastu võetud otsuse põhjenduste avaldamisel. Vastupidi – kuna mõlemat liiki piiravate meetmete tagajärjed on sarnased, sest need mõjutavad isiklikult ja märkimisväärselt nimetatud isikuid ja üksusi, tuleb mõlemast teavitada isikliku teatavakstegemise teel. Üldkohus järeldas sellest, et nõukogu ei täitnud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikest 3(12) tulenevat isikliku teatavakstegemise kohustust.

26.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89 ja 90 sedastas Üldkohus siiski, et Prantsuse pangakomisjon teavitas 24. juunil 2008 Bank Melli Prantsuse filiaali vaidlustatud otsuse olemasolust ja selle avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas. Üldkohus järeldas sellest, et ametlik allikas teavitas apellatsioonkaebuse esitajat aegsasti ning seega oli tal võimalik kõnealuse otsuse põhjendustega tutvuda, mida ta ilmselgelt ka tegi, kuna vaidlustatud otsuse koopia oli lisatud hagiavaldusele. Üldkohus otsustas seetõttu, et neil erandlikel asjaoludel tuleb järeldada, et ehkki nõukogu ei teavitanud apellatsioonkaebuse esitajat vaidlustatud otsusest isikliku teatavakstegemise teel, ei õigusta see vaidlustatud otsuse tühistamist.

2.      Poolte argumendid

27.      Apellatsioonkaebuse esitaja leiab, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta otsustas, et asjaolu, et nõukogu rikkus teatavakstegemise kohustust, ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Teatavakstegemise kohustus on põhiseaduslik põhimõte, mis on tagatud esmase õigusega. Käesoleval juhul oli teatavakstegemine seda olulisem, et apellatsioonkaebuse esitajat ei kuulatud ära enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Apellatsioonkaebuse esitaja mainib lisaks olulisi menetlusnorme, mille rikkumine toob kaasa akti tühisuse või tühistamise, nagu on kinnitatud kohtuotsuses Hoechst vs. komisjon.(13) Kuna teatavakstegemise kohustuse rikkumine on absoluutse kehtetuse alus, siis ei seadusta seda teise üksuse või institutsiooni sekkumine. Pealegi ei ole määruses nr 423/2007 ette nähtud ühtegi teatavakstegemise kohustuse delegeerimise võimalust. Seetõttu oleks Üldkohus pidanud tühistama vaidlustatud otsuse teatavaks tegemata jätmise tõttu.

28.      Nõukogu ei ole võtnud seisukohta, kas käesoleval juhul kehtib tõepoolest isikliku teatavakstegemise kohustus. Nõukogu meenutab siiski, et Üldkohtu arvamuse kohaselt on tegemist üldiselt kohaldatava otsusega, mis on adresseeritud eri finantsasutustele ja majandustegevuses osalejatele, kuid tunnistab samas, et otsus ei ole pelgalt üldist laadi. Nõukogu väitel ei ole Üldkohus kinnitanud, et tegemist on otsusega, millel on adressaat EÜ artikli 254 tähenduses. Kohtuotsusest Hoechst vs. komisjon tulenevat kohtupraktikat ei saa kohaldada, kuna selles kohtuasjas käsitles Euroopa Kohus otsust, milles olid nimetatud selle adressaadid ning mida lisaks ei olnud avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Üldkohus otsustas seega õigesti, et kuna Prantsuse pangakomisjoni teavitus võimaldas apellatsioonkaebuse esitajal vaidlustatud otsuse olemasolust kohe teada saada, siis ei too asjaolu, et nõukogu ise teda isikliku teatavakstegemise teel ei teavitanud, kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.

29.      Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul esmajärjekorras asendada põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86‑88. Ehkki Prantsuse Vabariik ei vaidlusta Üldkohtu otsuse resolutsiooni, ei nõustu ta Üldkohtu väitega, et nõukogu oleks pidanud apellatsioonkaebuse esitajale vaidlustatud otsuse isiklikult teatavaks tegema. Prantsuse Vabariigi arutluskäik põhineb sisuliselt kahel peamisel väitel. Ühelt poolt kehtestab määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 nõukogule üksnes kohustuse anda nimetatud üksustele teada vastuvõetud otsustest, sätestamata isikliku teatavakstegemise kohustust. Teiselt poolt tuleb arvesse võtta erinevusi sellise sanktsioonide süsteemi, mis on kehtestatud terrorismivastase võitluse raames, ja millega külmutatakse iseseisvalt tegutsevate isikute ja üksuste vahendid, ja sellise sanktsioonide süsteemi vahel nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav, mis on kehtestatud kolmanda riigi vastu, ja millega külmutatakse isikute ja üksuste vahendid üksnes seetõttu, et nad osalevad riiklikus programmis. Määrusega nr 423/2007 kehtestatud üldine süsteem on võrreldav kolmanda riigi suhtes kehtestatud embargoga ning keegi ei ole kunagi nõudnud, et embargo asjaomasele riigile isiklikult teatavaks tehtaks. Teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus jätab rahuldamata põhjenduste asendamise nõude, leiab Prantsuse Vabariik, et nõukogu poolt isiklikult teatavaks tegemata jätmine ei võtnud apellatsioonkaebuse esitajalt õigust tutvuda aegsasti tema suhtes tehtud vaidlustatud otsusega, kuna Prantsuse pangakomisjon teavitas teda selle olemasolust. Ning lõpuks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et rahaliste vahendite külmutamise otsused on üldregulatiivotsused, mis seetõttu jõustuvad pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist EÜ artikli 154 tähenduses. Sellisest otsusest teatamata jätmine ei ole seega oluline rikkumine. Käsitletav väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

30.      Euroopa Komisjoni argumentatsioon on väga sarnane Prantsuse Vabariigi omaga, kuna ta väidab samamoodi, et ei määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 ega ka esmane õigus ei sätesta kohustust teha vaidlustatud otsus isiklikult teatavaks. Vaidlustatud otsus on akt, millega muudetakse määrust nr 423/2007. EÜ artikli 254 lõike 1 kohaselt tuleb kõnealune määrus või seda muutvad otsused üksnes avaldada, kuid isikute huve kahjustavate määruste isiklikku teatavakstegemist ei nõuta. Juhul kui teatav määrus puudutab isikut isiklikult ja otseselt, on tal võimalik esitada Üldkohtule tühistamishagi, kuid selle hagi esitamise võimalusega ei kaasne õiguslik kohustus teha isiklikult teatavaks määrused, mis võivad kahjustada isikute huve. Ainus nõue on, et asjaomastele isikutele tehtaks teatavaks otsuse aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused, et nad saaksid oma õigusi teostada, ning apellatsioonkaebuse esitaja on saanud seda teha, kuna ta esitas vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi. Komisjon teeb seetõttu ettepaneku kinnitada esimeses astmes tehtud otsust, et teatamata jätmist puudutav väide on põhjendamatu, ning palub Euroopa Kohtul asendada põhjendused, kuna Üldkohus on rikkunud õigusnorme, tunnistades isikliku teatavakstegemise kohustust käesolevas kohtuasjas.

31.      Ka Ühendkuningriik leiab, et ei EÜ artikkel 254 ega määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 ei sisalda täpseid juhiseid selle kohta, milliste üksikasjalike eeskirjade järgi oleks vaidlustatud otsus tegelikult tulnud teatavaks teha, ning väidab, et otsene teatavakstegemine nõukogu poolt ei ole ainus võimalik nõuetekohase teatamise vorm. Vaidlustatud otsuse teatavakstegemisel Prantsuse pangakomisjoni poolt oli samasugune mõju nagu oleks olnud selle teatavakstegemisel nõukogu poolt. Tühistamishagi esitamine annab tunnistust sellest, et apellatsioonkaebuse esitaja oli kõnealusest otsusest teadlik. Lisaks on raske väita, et teatavakstegemine on ainus võimalus, kuidas apellatsioonkaebuse esitaja oleks saanud teada tema suhtes tehtud otsusest, kuna ühelt poolt on rahvusvahelise üldsuse mure seoses Iraani tuumaprogrammi arendamisega avalikult teada ning teiselt poolt avaldas rahaliste vahendite külmutamine vahetult mõju, mida apellatsioonkaebuse esitaja kohe adus. Seetõttu tuleks Üldkohtu hinnangut apellatsioonkaebuse tasandil kinnitada, kuna oleks täiesti ebaproportsionaalne tühistada vaidlustatud otsus, ehkki apellatsioonkaebuse esitaja ei ole saanud mingit kahju sellest, et nõukogu teda otseselt ei teavitanud.

3.      Hinnang

a)      Vaidlustatud otsuse isikliku teatavakstegemise kohustuse olemasolu

32.      Enne apellatsioonkaebuse esitaja väitele vastamist peab Euroopa Kohus võtma seisukoha Üldkohtu antud hinnangu kohta selles osas, kas nõukogu oleks pidanud vaidlustatud otsuse apellatsioonkaebuse esitajale isiklikult teatavaks tegema, ning järelikult ka Prantsuse Vabariigi ja komisjoni esitatud põhjenduste asendamise nõude kohta.

33.      Sellega seoses tuleb rõhutada, et määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3(14) kehtestab nõukogule kohustuse esitada lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ‑ st põhjused, miks kehtestatakse, vaadatakse läbi ja muudetakse nende isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle vahendid tuleb artikli 7 lõike 2 alusel külmutada ‑ ning teha need kõnealustele isikutele, üksustele ja asutustele teatavaks. Artikli 15 lõike 3 sõnastusest saab teha kaks järeldust. Ühelt poolt on selles märgitud, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel vastuvõetud aktid on otsused. Teiselt poolt ei ole üksnes kõnealuse artikli 15 lõike 3 alusel võimalik teha järeldust, et eksisteerib sõnaselge kohustus teha need otsused teatavaks üksustele, kelle vahendid tuleb külmutada.

34.      Seetõttu tuleb pöörduda esmase õiguse asjakohaste sätete poole ning tuletada meelde neis sätestatud põhimõtteid. EÜ artikli 254 lõike 1 kohaselt „[m]äärus[ed], direktiivid[…] ja otsus[ed], mis on vastu võetud [EÜ] artiklis 251 sätestatud menetluse kohaselt, […] avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas”. Lõige 2 sätestab, et „[n]õukogu ja komisjoni määrused […] avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas”. Lõige 3 omakorda näeb ette, et „[…] otsused tehakse teatavaks neile, kellel need on adresseeritud […]”. Nagu asutamisleping ette näeb, sõltuvad kriteeriumid, mida tuleb arvestada avalikustamise ‑ avaldamise või teatavakstegemise ‑ tingimuste kindlaksmääramisel, akti olemusest ja võimalikust adressaatide olemasolust.

35.      Vaidlustatud otsuse taust

36.      Vaidlustatud otsus on otsus, mis on vastu võetud määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel ning millega muudetakse kõnealuse määruse lisa. Kuna seda ei ole vastu võetud vastavalt EÜ artiklile 251, ei saa sellise otsuse avaldamise eeskirju kindlaks määrata EÜ artikli 254 lõike 1 alusel. Niisiis tuleb selleks, et määrata kindlaks, kas nõukogu oleks pidanud kõnealuse otsuse apellatsioonkaebuse esitajale teatavaks tegema, kontrollida, kas EÜ artikli 254 lõike 3 tingimused on täidetud ning eelkõige, kas apellatsioonkaebuse esitaja kuulub otsuse adressaatide hulka.

37.      Sellega, et Üldkohus põhjendas nõukogu kohustust vaidlustatud otsus isiklikult teatavaks teha asjaoluga, et nimetatud otsus puudutas apellatsioonkaebuse esitajat otseselt ja isiklikult,(15) kohaldas ta otsese ja isikliku puudutatuse tingimust, mis on sätestatud EÜ artiklis 230 ning mis on nõutav selleks, et isiku esitatud tühistamishagi oleks vastuvõetav.

38.      Selle tühistamishagi vastuvõetavuse tingimuse ja otsuse adressaadi kindlaksmääramise ‑ et määrata kindlaks, kas otsus on tõepoolest isiklik ‑ vahelise ilmse segaduse aluseks on ebaselgus kohtuotsuses Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (edaspidi „kohtuotsus Kadi”).(16) Vastates väitele, et rikutud on EÜ artiklit 249 ning olles seega sunnitud tegema otsuse vaidlustatud akti määratlemise kohta, otsustas Euroopa Kohus et „asjaolu, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud piirangute adressaadiks olevad isikud ja üksused on nimeliselt nimetatud selle määruse I lisas, nii et tundub, et nad on sellest EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses vahetult ja isiklikult puudutatud, ei tähenda, et see õigusakt ei oleks üldiselt kohaldatav EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses ega seda, et nimetatud õigusakti ei saaks kvalifitseerida määrusena. Nimelt, kuigi vaidlusalune määrus kehtestab piirangud isikute ja üksuste suhtes, kelle nimed esinevad ammendavas loetelus, mis moodustab selle I lisa [...], tuleb sedastada, et selle määruse adressaadid on määratletud üldiselt ja abstraktselt. Vaidlusalune määrus sisaldab […] eriti laialt sõnastatud keeldu anda rahalisi vahendeid ja majandusressursse nimetatud isikute või üksuste käsutusse […]. [See keeld on] adresseeritud ükskõik kellele, kelle käsutuses kõnealused rahalised vahendid või majandusressursid võivad olla.”(17) Vaatamata sellele viitas Euroopa Kohus otsuses alljärgnevalt kaitseõiguste rikkumise väitele vastamise kontekstis oma väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb otsuse põhjendustest adressaadile teatamist,(18) ning kinnitas, et „[s]elle nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on eelkõige vaja […] selleks, et võimaldada piirangute adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes”.(19) Kõnealuse kohtupraktika kohaselt on määrus, millega kehtestatakse selle määruse lisas nimeliselt mainitud isikutele, üksustele ja asutustele piiranguid, konkreetsetele adressaatidele adresseeritud üldiselt ja abstraktselt. Kuid kõnealuse kohtupraktika kohaselt tuleb ikkagi piirangu põhjendustest teatada selle adressaadile, kelle all Euroopa Kohus peab pigem silmas meetmes nimetatud isikut.

39.      Adressaate puudutavate Euroopa Kohtu väidete ilmne vastuolu on siiski mõistetav juhul, kui võtta arvesse käesolevas kohtuasjas käsitletavate sarnaste piiravate meetmete võtmise aktide märkimisväärselt hübriidset olemust. Selles suhtes nõustun Üldkohtu kinnitusega, et vaidlustatud otsus „ei ole pelgalt üldist laadi”.(20)

40.      Esiteks tuleb eristada rahaliste vahendite külmutamise kohustuse adressaadid. Kõnealused adressaadid määratakse tõepoolest üldiselt ja abstraktselt kindlaks üldiste meetmetega, mis sisalduvad määruse põhiosas. Selles suhtes saab Euroopa Kohtu poolt otsuses Kadi esitatud arutluskäigu esimest osa raskusteta kohaldada analoogia alusel ka määrusele nr 423/2007. See on kahtlemata üldiselt kohaldatav akt, mis on adresseeritud üldiselt ja abstraktselt kõikidele, kes alluvad ühenduse õigusele ning kelle käsutuses võib olla rahalisi vahendeid, mis kuuluvad mõnes määruse lisas nimetatud isikule, üksusele või asutusele.

41.      Samas on võimalik ka selline vaatenurk, et juhul kui sellised määrused sisaldavad lisasid, milles on esitatud üksikasjalik loetelu füüsilistest ja juriidilistest isikutest, kelle vahendid tuleb külmutada, tuleb kõnealuseid loetelusid vaadelda kui hulka üksikotsuseid, millega iga nimetatud isik, üksus või asutus on lisatud nendesse loeteludesse. Niisiis on isikud, üksused ja asutused, kes on vaidlustatud otsusega lisatud määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loendisse, igal juhul nõukogu otsuse, millega nad kõnealusesse loendisse lisatakse, adressaadid. Lisaks on neist igaühe loendisse kandmise kuupäev märgitud lisa vastavasse tulpa.

42.      Pakutud lahendus on sobiv arvestades nende valdkondade tundlikkust, milles piiravaid meetmeid võidakse võtta, ning haakub samas ka Euroopa Kohtu varasema praktikaga, mille kohaselt „otsuse peamised tunnused tulenevad adressaatide piiratud arvust, samas kui määrust, mis on peamiselt õigustloova iseloomuga, ei kohaldata mitte piiratud arvule, nimetatud või identifitseeritavatele adressaatidele, vaid abstraktselt ja tervikuna vaadeldavatele kategooriatele”.(21) Lisamise otsused on kahtlemata piiratud üksnes isikute, üksuste ja asutustega, kes on lisas identifitseeritud, samas kui määrusega kehtestatud kohustused on suunatud üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud adressaatidele. Nende minu arvates lisamise otsuste isiklikku olemust kinnitab minu meelest asjaolu, et nõukogu kohustub määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 kohaselt esitama loendisse kandmise individuaalsed ja konkreetsed põhjused.

43.      Terrorismivastase võitluse või kolmanda riigi vastu võetud meetmete kontekstis piiravaid meetmeid kehtestavate ühenduse õigusnormide puhul sellise hübriidse olemuse tunnustamine näib lisaks olevat vajalik selleks, et anda kõnealustesse loenditesse kantud isikutele, üksustele ja asutustele minimaalsed tagatised, kuna sellest, millise õigusliku kvalifikatsiooni annab Euroopa Kohus vaidlustatud otsusele, võib tuleneda mitmesuguseid tagajärgi kaitseõiguste osas.(22)

44.      Ehkki ma ei pea asjakohaseks seda, et Üldkohus kasutas apellatsioonkaebuse esitaja otsese ja isikliku puudutatuse kriteeriumi alusena otsustamisel, kas vaidlustatud otsus oleks tulnud teatavaks teha, teen Euroopa Kohtule selles olukorras ettepaneku kinnitada Üldkohtu järeldust, et nõukogule kehtis isikliku teatavakstegemise kohustus.

45.      Kui Euroopa Kohus peaks kinnitama isikliku teatavakstegemise kohustuse olemasolu, soovin veel lisada kaks märkust.

46.      Esiteks, võttes arvesse asjaolu, et piiravad meetmed võetakse valdkondades, mis enamasti on vägagi tundlikud ning et kõnealused meetmed võivad puudutada isikuid, üksusi ja asutusi, mille täpne asukoht ei ole alati teada ega isegi mitte määratletud, peaks see teatavakstegemise kohustus kehtima nõukogu suhtes vaid juhul, kui selle täitmine on võimalik. Tuleb nentida, et käesoleval juhul oli apellatsioonkaebuse esitaja postiaadress märgitud vaidlustatud otsuses.

47.       Teiseks, mis puudutab Prantsuse Vabariigi esitatud väidet, et paralleeli ei saa tõmmata terrorismivastase võitluse raames võetud piiravate meetmete ja kolmanda riigi suhtes kehtestatud sanktsioonide süsteemi raames võetud piiravate meetmete vahel, siis olen arvamusel, et ainult isikliku teatavakstegemise kohustust tuleks hinnata erinevalt sõltuvalt piirava meetme võtmise kontekstist. Juhul kui piiravad meetmed võetakse kolmanda riigi suhtes kehtestatud sanktsioonide süsteemi raames, võivad kõnealused meetmed puudutada nii asjaomase riigi juhte kui ka isikuid ja üksusi, kes on toetanud riigi tegevust. Nõukogule kehtiva isikliku teatavakstegemise kohustuse kinnitamise kaudu tuleb püüda eelkõige säilitada nende isikute õigused, keda piiravad meetmed puudutavad. Kuna käesoleval juhul on tegemist nimetatud õiguste tagamisega isegi siis, kui isikuid ja üksusi kahtlustatakse riikliku poliitika toetamises, tuleb neile teada anda piiravatest meetmetest, mida liit on otsustanud nende suhtes võtta. Kõnealused õigused ei kehti aga kolmanda riigi juhtide suhtes, kellele piiravad meetmed on samuti suunatud, ning isikute suhtes, kes osalevad kõnealuses riigis otsuste tegemises või selle juhtimises, kuna nende käsutuses on riigi ametlikud teabekanalid, mis võimaldavad neil saada teada nende vastu võetud rahvusvahelistest meetmetest. Kuna käesoleval juhul vastavalt Üldkohtu sedastatud faktile, mida ei ole siinkohal vaja korrata, on Bank Melli tegevus kommertstegevus,(23) tuleb asuda seisukohale, et ehkki Bank Melli kuulub tervikuna Iraani riigile, ei osale ta otseselt ega oma otsustuspädevust Iraani riigi tegevuses, mida ta üksnes toetab. Seetõttu arvan, et nõukogu oleks pidanud talle vaidlustatud otsuse teatavaks tegema.

48.      Seega teen ettepaneku jätta rahuldamata Prantsuse Vabariigi ja komisjoni esitatud põhjenduste asendamise nõue.

b)      Teatavakstegemise kohustuse rikkumise tagajärjed

49.      On enesestmõistetav, et juhul kui Euroopa Kohus võtab seisukoha küsimuses, millised on teatavakstegemise menetlusnormide rikkumisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed, siis järelikult on ta eelnevalt kinnitanud, et vaidlustatud otsusel on sellise otsuse tunnusjooned, mille nõukogu peab teatavaks tegema. Alljärgneva analüüsi puhul lähtun seega põhimõttest, et Bank Melli on tõepoolest sellise akti adressaat, millel on isiklik olemus, kuid mida akti koostanud institutsioon talle sellest hoolimata teatavaks ei teinud.

50.      Keegi ei kahtle, et ühenduse aktide avalikustamine – ja avalikustamise all pean ma silmas nii avaldamist Euroopa Liidu Teatajas kui ka isiklikku teatavakstegemist – on aluspõhimõte, mida on ammu kinnitatud ka Euroopa Kohtu praktikas, mille kohaselt kõnealune põhimõte „nõuab, et ametivõimude õigusakti ei saa õigussubjektide suhtes kohaldada enne, kui neil on olnud võimalus õigusaktiga tutvuda”.(24) Seega on vastavalt vajadusele avaldamise või teatavakstegemise eesmärk võimaldada asjaomasel isikul kõnealusest aktist teada saada, hinnata selle põhjenduste paikapidavust ning võimalusel vaidlustada selle seaduslikkus liidu kohtus.

51.      Teatavakstegemine – millega on tegemist käesoleval juhul – on seega samm, mis peaks vahetult järgnema akti andmisele: akt on vastu võetud konkreetse menetluse kohaselt, selle sisu on kindlaks määratud, kuid see on vaja adressaadile teatavaks teha.

52.      Kohtupraktika esimese suuna kohaselt ja täpsemalt kohtuotsuses Geigy vs. komisjon(25) leidis Euroopa Kohus, et „otsuse kättetoimetamisel esinevad puudused ei puuduta otsust ennast ega kahjusta seetõttu ka selle õiguspärasust; [...] teatavatel asjaoludel võivad nimetatud puudused takistada vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamist”.(26) Euroopa Kohus otsustas siiski samas kohtuasjas, et oli „selge, et hageja oli täielikult teadlik otsuse tekstist ning et ta kasutas hagi esitamise õigust tähtaja jooksul; […] neil asjaoludel ei ole küsimus, kas teatavakstegemisel esines puudusi, enam oluline”.(27) Euroopa Kohus otsustas seega, et väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks huvi puudumise tõttu.(28) Ta järgis sama arutluskäiku ka samal päeval tehtud otsuses ICI vs. komisjon.(29) Kõnealusest kohtupraktikast tuleb teha kaks järeldust. Ühelt poolt ei kuulutata teatavaks tegemata jätmise võimalikku sanktsiooni välja mitte akti kehtetuse valdkonnas, vaid hagi esitamise tähtaja õiguse kasutamise valdkonnas, mistõttu kaldun arvama, et Euroopa Kohus ei pidanud järelikult teatavakstegemist oluliseks menetlusnormiks asutamislepingu tähenduses. Teiselt poolt nõustus Euroopa Kohus minema kaugemale teatavakstegemise kohustuse liiga formaalsest käsitusest ning analüüsis, millises ulatuses oli teatavaks tegemata jätmine kahjustanud akti adressaadi huve, ja täpsemalt küsimust, kas tal oli olnud võimalik esitada hagi tähtaja jooksul.(30)

53.      Teise suunda näib Euroopa Kohus olevat oma kohtupraktikat pööranud kohtuotsuses Hoechst vs. komisjon.(31) Vastuseks väitele, et teatavaks tegemata jäetud aktil puudub mõju, otsustas Euroopa Kohus, et „väidetava[l] teatavaks tegemata jätmis[el] […] ei saa olla muud tagajärge kui järeldus, et [akt] on tühine või tuleb tühistada. […] Akti teatavakstegemise osas – nagu ka iga muu olulise menetlusnormi korral – on eeskirjade eiramine kas nii tõsine ja ilmne, et sellega kaasneb vaidlustatud akti tühisus, või kujutab see endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mis võib viia akti tühistamiseni.”(32) Euroopa Kohus leiab siinkohal, et teatavakstegemine on oluline menetlusnorm ning et seetõttu on selle mittetäitmise sanktsioon akti kehtetus. Seejärel kinnitas Euroopa Kohus otsuses Hispaania vs. komisjon(33) kohtuotsusele Hoechst vs. komisjon viidates, et läbipaistvuse tagamise vajadus „selgitab, miks üksnes teatavaks tegemata jätmine võib teatavatel asjaoludel õigustada ühenduse institutsiooni akti tühistamist”.(34) Niimoodi piiras ta kohtulahendi Hoechst kohaldamist „teatavate asjaoludega”, neid siiski kindlaks määramata.

54.      Minu arvates ei ole ainult see asjaolu, et kõnealune teine kohtupraktika suund on hilisem Euroopa Kohtu põhjendustest kohtuotsustes Geigy vs. komisjon ja ICI vs. komisjon,(35) siiski üksinda piisav, et õigustada selle suuna järgimist käesolevas kohtuasjas. Vastupidi – käesolev apellatsioonkaebus peaks võimaldama Euroopa Kohtul oma seisukoht üle vaadata ning tagasi pöörduda varasema kohtupraktika poole.

55.      Ma ei ole tõepoolest veendunud, et teatavakstegemine kuulub akti puudutavate oluliste menetlusnormide hulka. Euroopa Kohtu traditsioonilise kõnealust mõistet käsitleva praktika kohaselt on olulised menetlusnormid normid „mis on asutamislepinguga kehtestatud vaidlustatud otsuste väljatöötamiseks […;] kuna need on kehtestatud selleks, anda kõnealuste meetmete puhul täielik ettenägelikkuse ja ettevaatlikkuse tagatis, siis võib neid norme pidada olulisteks”.(36) See kehtib eelkõige institutsioonide hääletamiskorra,(37) menetluse käigus Euroopa Parlamendiga konsulteerimise kohustuse,(38) aktide tõestamise(39) ja põhjendamiskohustuse(40) kohta. Üldiselt kuuluvad oluliste menetlusnormide hulka seega tingimused, mille täitmata jätmine võib mõjutada akti sisu, kuid mis kuuluvad endiselt selle välise õiguspärasuse alla. Minu arvates ei mõjuta teatavaks tegemata jätmine selliselt akti sisu, vaid jätab lihtsalt adressaadi ilma teabest, et ühenduse institutsioon on teinud tema suhtes teatava otsuse.

56.      Soovin, et minust õigesti aru saadaks ning seetõttu täpsustan, et käesoleval juhul ei ole tegemist kavatsusega seada kahtluse alla eeskirjade olulisust adressaatide seisukohast sellise teatavakstegemise puhul, mis peab kaasnema iga liidu poolt vastu võetud üksikaktiga. Seega on sama oluline anda neile asjakohane õiguslik kvalifikatsioon. Lisaks ‑ kui ka teatavakstegemine ei ole oluline menetlusnorm, ei tähenda see, et teatavakstegemise kohustuse täitmata jätmine jääks sanktsioonita. Teiste sõnadega: tegemist ei ole rikkumisega, mis mõjutab akti seaduslikkust, vaid üksnes selle kohaldatavust.

57.      Märgin sellega seoses, et EÜ artikli 254 lõige 3 sätestab, et otsused tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning need jõustuvad sellisel teatavakstegemisel. Kuna piiravate meetmete märkimisväärselt hübriidne olemus on juba tõendatud,(41) nentigem, et Euroopa Kohus on otsustanud kohtuotsuses Kadi, et „sellistel meetmetel [peab] olema juba loomu poolest üllatuslik mõju ja neid tuleb kohaldada kohese mõjuga”.(42) Seega, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et nõukogu oleks pidanud apellatsioonkaebuse esitajale vaidlustatud otsuse teatavaks tegema, siis teatavakstegemise kohustuse täitmata jätmise sanktsioon ei puuduta asjaomase otsuse jõustumise valdkonda. Ühenduse õiguskorra kõige elementaarsemate põhimõtetega oleks seevastu vastuolus see, kui loetaks vastuvõetamatuks tühistamishagi, mille on pärast tähtaja möödumist esitanud isik või üksus, kelle suhtes on tehtud rahaliste vahendite külmutamise otsus, mis on vaatamata teatavaks tegemata jätmisele saanud hakata mõju avaldama.

58.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes näib mulle seega Euroopa Kohtu arutluskäik kohtuotsustest Geigy vs. komisjon ja ICI vs. komisjon(43) tulenevas kohtupraktikas olevat kõige asjakohasem, kuna see võimaldab säilitada tasakaalu ‑ mida on ju nii raske leida ‑ piiravate meetmete tõhususe nõude ja nende meetmete objektiks olevate isikute õiguse vahel saada meetmete olemasolust õigeaegselt teada. Euroopa Kohtu esitatud ettekirjutusi järgides on lisaks võimalik kohandada hinnangut teatavaks tegemata jätmise tagajärgedele käesoleva kohtuasja konkreetsete asjaoludega.(44)

59.      Otseselt kohtuotsustest Geigy vs. komisjon ja ICI vs. komisjon(45) tulenevast kohtupraktikast lähtudes võis Üldkohus seega Prantsuse pangakomisjoni poolt Bank Melli Pariisi filiaalile edastatud teavet õigustatult arvesse võtta, kui ta määras kindlaks, kas apellatsioonkaebuse esitajal oli võimalik vaatamata sellele, et nõukogu talle otsust isiklikult teatavaks ei teinud, tutvuda vaidlustatud otsusega aegsasti, et ta saaks esitada hagi ettenähtud tähtaja jooksul. Neil konkreetsetel asjaoludel võis ta ka õigustatult otsustada, et see, et nõukogu ei teinud vaidlustatud otsust apellatsioonkaebuse esitajale isiklikult teatavaks, ei võtnud viimaselt võimalust saada aegsasti teada vaidlustatud otsuse põhjendustest ja hinnata otsuse põhjendatust ning seega ei õigusta nõukogu tegevusetus vaidlustatud otsuse tühistamist.

60.      Esimese võimalusena esitatud esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

B.      Esimese võimalusena esitatud teine väide, et määruse nr 423/2007 õiguslike aluste tõlgendamisel on rikutud õigusnorme

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

61.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 jj leidis Üldkohus kõigepealt seoses õigusliku aluse küsimusega, et vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja siis esitatud väidetele saab tulemuslikult tugineda kohtuotsusele Kadi,(46) kuna Euroopa Kohus on selles täpsustanud EÜ artiklite 60 ja 301(47) kohaldamisala. Seejärel meenutas Üldkohus, et kõnealused artiklid loovad seose majandusmeetmeid hõlmava ühenduse tegevuse ja välissuhteid puudutavate EL lepingu eesmärkide vahel. Kõnealused artiklid käsitlevad konkreetselt oletust, et ühenduse tegevus võib osutuda vajalikuks selleks, et saavutada ELL artiklis 2 nimetatud eesmärk. Siiski, sel ajal moodustasid Ühendus ja liit omavahel seotud, kuid eraldiseisvad õiguskorrad, nii et juhul kui ühendusesiseselt algatati tegevus, mille eesmärk oli viia ellu teatav liidu eesmärk, siis hinnati ühenduse aktide õiguspärasust esimese samba tingimuste alusel, kaasa arvatud hääletusnormide osas. Kuna ühine seisukoht 2007/140 kuulus teise sambasse, ei olnud see ühenduse määruse alus, ning seega ei olnud ühise seisukoha vastuvõtmisele kohaldatav hääletusnorm kohaldatav määruse nr 423/2007 vastuvõtmisele. Ühise seisukoha olemasolu on üksnes EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimus, kusjuures nimetatud artiklis on kindlaks määratud ka kohaldatav hääletusnorm. Järelikult võis kõnealuse määruse ja vaidlustatud otsuse vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega vastavalt EÜ artiklile 301, kuna määruse vastuvõtmisele eelnes ühise seisukoha 2007/140 ühehäälne vastuvõtmine ja vaidlustatud otsusele eelnes ühise seisukoha 2008/479 ühehäälne vastuvõtmine. Seetõttu järeldas Üldkohus, et EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimusi on järgitud.

62.      Seejärel otsustas Üldkohus, et vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väidetele ei võimalda EÜ artiklid 60 ja 301 järeldada, et ühendusele selliselt antud pädevus peaks olema piiratud julgeolekunõukogu ette nähtud meetmete rakendamisega ning et seega oli nõukogul pädevus võtta üksnes EÜ artiklite 60 ja 301 alusel vastu määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ja artikli 15 lõige 2, millele tuginedes omakorda võeti vastu vaidlustatud otsus.

2.      Poolte argumendid

63.      Apellatsioonkaebuse esitaja heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnorme otsustades, et määrus ja niisiis ka vaidlustatud otsus võidi vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega ainuüksi EÜ artiklite 60 ja 301 alusel. Ühelt poolt on kõnealuste artiklite kohaldamisala piiratud kolmandate riikide suhtes võetavate meetmetega, määrus aga sätestab piiravad meetmed, mis on suunatud selliste isikute ja üksuste vastu, keda arvatakse olevat kaasatud tuumarelvade levikusse Iraanis, olevat sellega otseselt seotud või toetavat seda. Kohaldatav kriteerium ei ole seega kolmanda riigi kontroll või seotus kõnealuse riigi juhtidega, vaid see, kas ollakse tuumarelvade levikusse kaasatud, sellega otseselt seotud või toetatakse seda. Seega oleks määruse nr 423/2007 õigusliku alusena tulnud nimetada ka EÜ artiklit 308.(48) Teiselt poolt leidis apellatsioonkaebuse esitaja veel, et Üldkohus on vääralt sedastanud, et ühine seisukoht 2007/140 ei ole kõnealuse määruse asjakohane õiguslik alus, samas kui nõukogu, kes võttis määruse nr 423/2007 ning seda rakendavad otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, on süüdi võimu kuritarvitamises, mis võimaldas tal võtta vastu vaidlustatud otsuse, millel on vahetu õigusmõju, ehkki sellist õigusakti ei ole ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames ette nähtud. Üldkohus tegi sellega eristuse, mida asutamislepingus ei ole, sedastades, et ühine seisukoht 2007/140 ei ole määruse õiguslik alus, vaid üksnes EÜ artiklis 301 kehtestatud tingimus.

64.      Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon paluvad väite tagasi lükata. Vastavalt Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Kadi(49) hindas Üldkohus määruse õiguslikku alust õigesti, kui ta leidis, et EÜ artiklid 60 ja 301 on selleks piisavad, kuna piiravad meetmed on ikkagi võetud Iraani riigi vastu. Lisaks on Üldkohtu arutluskäik täiesti laitmatu osas, mis puudutab ühise seisukoha 2007/140 õiguslikust alusest välja jätmist.

3.      Hinnang

65.      Kõigepealt tuleb märkida, et nõukogu arvates ei esitatud Üldkohtus EÜ artiklit 308 puudutavat väidet. Komisjon omakorda avaldab arvamust, et juhul kui osa käsitletavast väitest tõlgendataks nii, et apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et ta ei ole üksus, mis on seotud Iraani juhtidega ning et ta ei ole ka nende otsese või kaudse kontrolli all, siis on väide vastuvõetamatu, kuna seda punkti ei vaidlustatud Üldkohtu menetluse raames.

66.      Tõepoolest ei sisaldunud Üldkohtule esitatud hagiavalduses ühtki märget selle kohta, et määrus nr 423/2007 peaks põhinema EÜ artiklil 308. Apellatsioonkaebuse esitaja ei ole ka Üldkohtus sõnaselgelt vaidlustanud asjaolu, et kõnealuse määrusega rakendatav piiravate meetmete süsteem kuulub EÜ artikli 301 kohaldamisalasse, kuna meetmed ei ole õigupoolest suunatud kolmanda riigi vastu. Üldkohus on niisiis sedastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48, et „EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimusi on järgitud”, ning lisaks on apellatsioonkaebuse esitaja kahtlemata esitanud Üldkohtus väite, mille eesmärk on seada kahtluse alla määruse nr 423/2007 õigusliku aluse piisavuse. Neil asjaoludel näib mulle, et väidet, mis puudutab EÜ artiklit 308 ning samuti sellega tihedalt seotud väidet, mis puudutab EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisala, võib käsitleda kui Üldkohtus esitatud väite lubatud laiendust. Niisiis ei ole mingit suurt vastuvõetavusega seotud probleemi.

67.      Käsitletava väite sisulise läbivaatamise sissejuhatuseks soovin rõhutada, et õigusliku aluse analüüsimisega seoses peab Euroopa Kohus vältimatult tegema otsuse selle kohta, kas kolmanda riigi vastu võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on asutamislepingu sõnastuse kohaselt piirata majandussuhteid kõnealuse riigiga,(50) võivad olla suunatud ka isikute või üksuste vastu, kes sellistena ei ole riigi juhid ega ka tingimata kõnealuse kolmanda riigi asutused, kuid keda kahtlustatakse niisuguse riikliku poliitika toetamises, mille vastu liit kavatseb võidelda. Seda küsimust tuleb vaadelda eraldi küsimusest, mis puudutab apellatsioonkaebuse esitajale teatavakstegemise kohustuse kindlaksmääramist. Erinevalt viimasest küsimusest ei ole esimese küsimuse puhul tegemist kontrollimisega, kas isikute õigused on piisavalt tagatud Vastupidi – tuleb hoopis kindlaks määrata, milline on nõukogu pädevus võtta selliseid meetmeid asutamislepingu viidatud sätete alusel. EÜ artiklite 60 ja 301 koostoimest tulenevat kohaldamisala tuleb hinnata eri kriteeriumide alusel ning eelkõige arvestades eesmärke, mida taotleb liidu julgeolekupoliitika, mis jätkub ühenduses. Seega oleks liialt piiratud hoida selles kontekstis kinni üksnes mõiste „kolmas riik” rangelt formaalsest käsitusest. Neil asjaoludel ja vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, millele ma vajadusel viitan, teen ettepaneku jätta kõrvale kõnealuse mõiste puhtalt formaalne käsitus ning kohaldada olemuslikumat lähenemisviisi, mis võimaldab säilitada piiravate meetmete tõhususe, võttes arvesse asjaolu, et riiklikku poliitikat asendab ilmselgelt järjest enam selliste isikute ja üksuste tegevus või toetus, kes on riigist enesest eraldiseisvad õigussubjektid, kuid kes on riigi ja tema poliitikaga piisavalt seotud selleks, et võtta nende suhtes piiravaid meetmeid, mis tegelikult puudutavad kolmandat riiki ennast. Seega näib mulle igati õigustatud olevat leida, et apellatsioonkaebuse esitajal on Iraani Islamivabariigiga ja selle tuumarelvade leviku poliitikaga vajalik side, mis õigustaks tema suhtes meetmete võtmist üksnes EÜ artiklite 60 ja 301 alusel, kuid samas ma leian, et kõnealune side ei ole siiski piisav, et vabastada nõukogu isiklikult teatavakstegemise kohustusest apellatsioonkaebuse esitaja puhul.

68.      Pöördugem pärast seda täpsustust tagasi küsimuse juurde, kas käsitletav väide, mille puhul Euroopa Kohus peab võtma seisukoha kahe küsimustesarja kohta, on põhjendatud. Ühelt poolt tuleb Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas Üldkohus otsustas õigesti, et ühine seisukoht 2007/140 ei kuulu määruse nr 423/2007 õiguslike aluste hulka. Teiselt poolt tuleb analüüsida, kas Üldkohtu hinnang EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisalale on õige.

69.      EÜ artikkel 301 sätestab, et „[k]ui Euroopa Liidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine selleks, et osaliselt või täielikult katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, siis võtab nõukogu vajalikud kiireloomulised meetmed. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal”. Juba ainuüksi EÜ artikli 301 sõnastusest tuleneb, et ühenduse tegutsemise eeltingimus on Euroopa Liidu lepingu alusel võetud meetme olemasolu. Teiste sõnadega: ühenduse tegutsemine on võimalik vaid juhul, kui enne on vastu võetud ühine seisukoht või ühismeede, milles peab olema sätestatud, et soovitud eesmärgi saavutamiseks on vajalik ühenduse tegutsemine. Sellega seoses märgin, et ühises seisukohas 2007/140 on sätestatud, et teatavate meetmete rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid.(51) Seega oli nõukogul õigus võtta ühendust puudutavas osas meetmeid EÜ artikli 301 alusel, mis sätestab sõnaselgelt, et sellisel juhul – st pärast seda, kui on vastu võetud ühine seisukoht, mis sätestab ühenduse tegutsemise ‑ kohaldatav hääletusnorm on kvalifitseeritud häälteenamus.

70.      Seda kinnitab lisaks ka EÜ artikli 60 sõnastus, kuna kõnealuse artikli lõige 1 sätestab, et „[k]ui [EÜ] artiklis 301 märgitud juhtudel peetakse vajalikuks ühenduse meetmeid, võib nõukogu vastavalt [EÜ] artiklis 301 sätestatud menetlusele võtta asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes kapitali liikumise ja maksetega seotud vajalikke kiireloomulisi meetmeid”. Rahaliste vahendite külmutamise meede, mis võetakse kolmanda riigi suhtes pärast ühise seisukoha vastuvõtmist, tuleb seega kohaldatava esmase õiguse kohaselt võtta kvalifitseeritud häälteenamusega. Lisaks sätestab määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 2, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab V lisa kvalifitseeritud häälteenamusega kooskõlas ühise seisukoha 2007/140 II lisa suhtes tehtud nõukogu otsustega. Ka sellest vaatenurgast on vaidlustatud otsuse vastuvõtmine täiesti õiguspärane: ühise seisukohaga 2008/479 nimelt muudeti ühise seisukoha 2007/140 II lisa ning eelkõige lisati apellatsioonkaebuse esitaja selliste üksuste loendisse, kelle vahendid tuleb külmutada. Samal ajal võttis nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega ja vastavalt määrusele nr 423/2007 vastu vaidlustatud otsuse. Eespool viidatud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 2 sõnastust arvesse võttes oleks täiesti vastuoluline tõlgendada kõnealuses artiklis sisalduvat viidet ühisele seisukohale 2007/140 kui hääletusnormi.

71.      Neil asjaoludel on täiesti õige Üldkohtu arutluskäik, mis käsitleb kohaldatavat hääletusnormi ja ühise seisukoha 2007/140 asjakohatust määruse nr 423/2007 sobiva õigusliku aluse kindlaksmääramisel.

72.      Mis puudutab argumenti, et määrusega nr 423/2007 sätestatud meetmed ei saa põhineda üksnes EÜ artiklitel 60 ja 301, kuna need ei ole suunatud kolmanda riigi vastu, siis on Üldkohus asjakohaselt meenutanud, et kohtuotsuses Kadi(52) otsustas Euroopa Kohus, et „arvestades EÜ artiklite 60 ja 301 sõnastust, eelkõige seal esinevaid fraase „asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes” ja „ühe või mitme kolmanda riigiga”, on neis sätetes silmas peetud meetmete võtmist kolmandate riikide vastu, nii et viimati nimetatud väljend võib sisaldada sellise riigi juhte ning isikuid ja üksusi, kes on nende juhtidega seotud või keda need juhid otseselt või kaudselt kontrollivad”.(53) Apellatsioonkaebuse esitaja lisamine selliste üksuste loendisse, kelle vahendid tuleb külmutada, toimus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel, mille sõnastuses ei viidata sõnaselgelt Iraani Islamivabariigile.

73.      Siiski arvan, et kõnealuse määruse eesmärgist nähtub väga selgelt, et ühenduse kogu tähelepanu on koondunud Iraani Islamivabariigile, mida näitab ka määruse pealkiri. Artikli 7 lõiget 2 ei saa määruse kontekstist välja kiskuda, vaid seda tuleb tõlgendada määruse ülejäänud sätete ja põhjenduste alusel. Ma ei püüa siinkohal esitada ammendavat loetelu, kuid märgin, et määruse nr 423/2007 põhjenduses 1 mainitakse asjaolu, et julgeolekunõukogu otsustas, et „Iraan peaks viivitamatult peatama kogu […] tegevuse [, mis on seotud]” tuumarelvade levikuga ning et rahvusvaheline üldsus peaks saama kinnituse „Iraani tuumaprogrammi rahumeelse eesmärgi suhtes”. Põhjenduses 2 viidatakse muuhulgas liidu tegevusele, mille raames on sätestatud „teatavad Iraani vastu suunatud piiravad meetmed”, ning sellele, et vajalikud on „piirangu[d] selliste kaupade ja tehnoloogia ekspordile ja impordile, mis võivad kaasa aidata Iraani uraani rikastamise, ümbertöötamise või raske veega seotud tegevusele või tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamisele”. Sama põhjendus näeb ette, et on vaja külmutada „nimetatud tegevuses või tuumarelva kandesüsteemide väljatöötamises osalevate, sellega otseselt seotud või seda toetavate isikute, üksuste või asutuste” rahalised vahendid. Sellest nähtub, et piiravate meetmete eesmärk on võidelda kõige kõrgemal tasemel riikliku poliitika arengu vastu. Ühenduse seadusandja näeb tuumarelvade levikut kui tegevust, mille algataja ja elluviija on Iraani režiim, nii et üksused, mis toetavad selle rakendamist, ei osale mitte ükskõik millises riigi juhtkonna tahtest sõltumatus tegevuses, vaid vastupidi – osalevad riikliku eesmärgi täideviimises.

74.      Selles suhtes on olukord selgelt erinev juhtumist, millega Euroopa Kohtul oli tegemist kohtuasjas Kadi. Kõnealuses kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et tegemist on „meetme[tega], mida iseloomustab igasuguse seose puudumine kolmanda riigi valitseva režiimiga”, kuna kõnealused meetmed olid suunatud vahetult Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ning nendega seotud isikute ja üksuste vastu.(54) Seetõttu lükkas Euroopa Kohus tagasi väite, mille kohaselt EÜ artiklitel 60 ja 301 põhinemiseks „piisab sellest, kui käsitletavad piirangud on suunatud isikute või üksuste vastu, kes asuvad kolmandas riigis või on sellega muul viisil seotud”,(55) kuna see tähendaks „neile sätetele liiga laia ulatuse andmist ega võtaks kuidagi arvesse nõuet, mis tuleneb nende enda sõnastusest, mille kohaselt peavad nimetatud sätete alusel otsustatud meetmed olema võetud kolmandate riikide vastu”.(56)

75.      Määrus nr 423/2007 ei käsitle mitte üldise tuumarelvade levikuga seotud tegevuse vastu võitlemist, vaid nimelt Iraani tuumaprogrammiga seotud ohtude vastu võitlemist. Määruse sõnastusest nähtub minu arvates selgelt seos nimetatud tegevuse ja Iraani riigi vahel. Seetõttu jääb üle veel kontrollida, kas apellatsioonkaebuse esitaja ise on ikka tõepoolest ja piisavalt seotud Iraani riigiga ja Iraani riigi aetava tuumarelvade leviku poliitikaga, et tema suhtes võiks teha vaidlustatud otsuse.

76.      Seoses küsimusega, kas apellatsioonkaebuse esitaja on seotud Iraani riigiga, piisab sellest, kui meenutada vaidlustatud otsuse punkti 1, mille kohaselt on apellatsioonkaebuse esitaja „Iraani kommertspank, mis kuulub Iraani riigile” ja mis võib osutuda oluliseks toetuspunktiks Iraani tuumaprogrammi rahastamisel. Teise punkti puhul tuleb tõdeda, et apellatsioonkaebuse esitaja ei ole esitanud Üldkohtule vastuvõetavat väidet, millega ta seaks kahtluse alla nõukogu järelduse, et ta toetab Iraani riigi tuumarelvade leviku poliitikat rahaliselt.(57)

77.      Neil asjaoludel on õiguspärane otsustada apellatsioonkaebuse esitaja rahaliste vahendite külmutamine sellise määruse alusel, mille õigusliku aluse moodustavad üksnes EÜ artiklid 60 ja 301. EÜ artiklile 308 tuginemine apellatsioonkaebuse esitaja lisamisel määruse nr 423/2007 V lisasse ei olnud vajalik, sest tema suhtes võetud piirav meede oli seega suunatud tõepoolest ja Euroopa Kohtu asjakohase praktikaga kooskõlas üksuse vastu, mis on seotud Iraani juhtidega või on nende kontrolli all, Iraani Islamivabariigi vastu kehtestatud sellise üldise sanktsioonide süsteemi raames, mille eesmärk on lõpetada või vähemalt allutada rahvusvahelise üldsuse kontrollile Iraani tuumaprogramm.

78.      Seega ei ole midagi ette heita Üldkohtu arutluskäigule, mis käsitleb määruse nr 423/2007 õiguslikku alust. Esimese võimalusena esitatud teine väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.      Esimese võimalusena esitatud kolmas väide, et põhjendamiskohustuse, kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele hindamisel on rikutud õigusnorme

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

79.       Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 79‑85 nähtub, et Üldkohtu arvates olid vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused piisavad, võttes arvesse selle pealkirja, põhjendust 2 ja kõnealuse otsuse tabeli B punktis 4 esitatud põhjendusi.

80.      Seejärel meenutas Üldkohus oma praktikat kaitseõiguste valdkonnas, mis on välja kujunenud terrorismi valdkonnas võetud piiravate meetmetega seotud hagide raames. Kui õigus olla ära kuulatud on põhimõtteliselt tagatud eelnevalt igale isikule, kelle suhtes võidakse vastu võtta tema huve kahjustav akt, siis üllatuslik mõju, mis peab kaasnema piiravate meetmete rakendamisega, võib üles kaaluda nõude, et eelnevalt teavitataks süüstavatest asjaoludest, ja õiguse olla ära kuulatud asjaomase akti vastuvõtmise menetluse ajal. Üldkohus märkis ka, et käesoleval juhul edastati apellatsioonkaebuse esitajale täpsed andmed otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamisega samal ajal, nii et tal oli võimalus tutvuda põhjendustega, miks nõukogu leidis, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktid a ja b on tema suhtes kohaldatavad.

81.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97 jj otsustas Üldkohus, et vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väidetele ei olnud nõukogul kohustust omal algatusel edastada toimikut Bank Mellile, kui viimane ei olnud ise seda taotlenud.

82.      Lõpuks nähtub punktidest 105‑107, et Üldkohtu otsuse kohaselt ei rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Pärast seda, kui Üldkohus oli meenutanud selle põhimõtte olulisust ühenduse õiguskorras, leidis ta, et nõukogu poolt tõendite esitamata jätmine ei ohustanud kohtuliku kontrolli tõhusust. Tõendite esitamine ei olnud vajalik ühelt poolt seetõttu, et apellatsioonkaebuse esitaja ei esitanud vastuvõetavat väidet, milles ta oleks seadnud kahtluse alla nõukogu järelduse, et ta osaleb Iraani tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundlikus tuumaenergiaalases tegevuses või tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamises, on sellega otseselt seotud või toetab seda, ja teiselt poolt seetõttu, et Üldkohus leidis end olevat kontrolli täielikuks teostamiseks piisavalt informeeritud.

2.      Poolte argumendid

83.       Apellatsioonkaebuse esitaja heidab Üldkohtule ette, et viimane on liiga kitsalt tõlgendanud kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele mõisteid. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast(58) nähtub, et asjassepuutuva isiku kaitseõigusi tuleb austada alates haldusmenetlusest, mis eelneb institutsiooni poolt kõnealuse isiku suhtes sanktsiooni kehtestamisele. Asjaomasel isikul peab olema võimalus väljendada oma arvamust tegelike faktide ja asjaolude kohta. Talle tuleb teatavaks teha kogu enda kaitsmiseks vajalik teave ning tal peab olema võimalik esitada oma seisukoht. Samuti tuleb talle anda toimikuga tutvumise õigus, kuna selle eesmärk on tagada kaitseõiguste tõhus teostamine. Toimikuga tutvumise õiguse rikkumist ei saa pealegi kohtumenetluse staadiumis õiguspäraseks muuta. Igal juhul ei ole järgitud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna apellatsioonkaebuse esitaja toimikuga tutvumise õigust ei antud ka Üldkohtu menetluse käigus. Kuna tõendid, millele apellatsioonkaebuse esitajal ja Üldkohtul oli juurdepääs, ei õigusta vaidlustatud otsuse põhjendusi, siis oleks ka need tulnud lugeda ebapiisavaks.

84.      Ka Üldkohtu enda praktikast tuleneb, et kaitseõiguste piiramist nõukogu poolt tuleb tasakaalustada range ja erapooletu kohtuliku kontrolliga.(59) Lisaks kehtestab ka Euroopa Inimõiguste Kohus samad nõuded.(60)

85.      Apellatsioonkaebuse esitaja arvates esineb Üldkohtu otsuses veel ka põhjenduste vastuolu, sest ehkki Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92, et kaitseõiguste tagamine on ühenduse õiguskorra aluspõhimõte, otsustas ta siiski, et nõukogu ei olnud kohustatud tõendeid kohtumenetluse raames teatavaks tegema. Seega ei saanud Üldkohus leida nii, nagu ta on sedastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et tal on piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks, ehkki talle ei olnud esitatud ühtegi tõendit.

86.      Nõukogu ja teised menetlusse astujad paluvad väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Üldkohtu arutluskäigu leiavad õiguslikust vaatenurgast laitmatu olevat kõik peale Prantsuse Vabariigi, kelle arvates ei saa kohaldada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb terrorismivastase võitluse raames võetud piiravaid meetmeid, kuna käesoleval juhul on tegemist piiravate meetmetega, mis on võetud kolmanda riigi suhtes kehtestatud süsteemi raames. Siiski ei tee Prantsuse Vabariik sellest käsitletava väite kohta konkreetseid õiguslikke järeldusi ning palub see igal juhul tagasi lükata.

3.      Hinnang

87.      Teen ettepaneku vaadelda käsitletavat väidet jagatuna kaheks osaks, mis puudutavad vastavalt õigusnormi rikkumist kaitseõiguste austamise hindamisel ja õigusnormi rikkumist õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele hindamisel. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab lisaks, et vaidlustatud kohtuotsuses esineb põhjenduste vastuolu.

88.      Küsimuse esimese osa puhul vaidlustab apellatsioonkaebuse esitaja esiteks hinnangu, mis Üldkohus on andnud nõukogu poolt vaidlustatud otsuse toetuseks esitatud põhjendustele. Apellatsioonkaebuse esitaja leiab ühtaegu, et vaidlustatud otsus ei sisalda põhjuseid, miks nõukogu akti vastu võttis, ning et Üldkohus ei saanud pidada põhjendusi piisavaks, kuna nõukogu ei esitanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse käigus ühtegi tõendit.

89.      Nagu Üldkohus on meenutanud, on põhjendamiskohustus esmase õigusega kehtestatud nõue,(61) mida on korratud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3.(62) Selleks et hinnata, kas kohustust põhjendada liidu institutsiooni tehtud otsust on järgitud, tuleb kontrollida, kas põhjendused võimaldasid üksusel, kellele otsus oli suunatud, mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Tavapäraselt ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.(63) Nendin, et Üldkohus on neid põhimõtteid kinnitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82.

90.      Üldkohus meenutas ka, et põhjendamiskohustus on liidu õiguse aluspõhimõte, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel,(64) ning et nõukogu on kohustatud rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmisel tegema puudutatud üksusele teatavaks „spetsiifilised ja konkreetsed” põhjused.(65) Akti põhjendamiskohustus on siiski erineva ulatusega olenevalt valdkonnast, milles institutsioon sekkub, ning mõjust, mida aktile soovitakse anda. Üldkohus on analoogia alusel üle võtnud Euroopa Kohtu arutluskäigu seoses terrorismivastase võitluse raames võetud piiravate meetmetega, mille kohaselt, võttes arvesse selliste meetmete võtmise ja rakendamise erilist konteksti, on nõukogu põhjendamiskohustuse täitnud, kui ta teeb asjaomastele isikutele teatavaks nende suhtes tehtud rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjused meetme vastuvõtmisega samal ajal või võimalikult kiiresti.(66) Kui nõustuda põhimõttega, mille kohaselt, vastupidiselt Prantsuse Vabariigi väidetele, võib üksuste suhtes võtta piiravaid meetmeid juhul, kui arvatakse, et nad tegutsevad või neid kasutatakse sellise kolmandale riigile omistatava poliitika huvides, mille vastu liit kavatseb võidelda, siis ei näe ma põhjust, miks ei võiks käesolevas kohtuasjas kohaldada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb selliste isikute või üksuste kaitseõigusi, kelle suhtes on võetud piirav meede terrorismivastase võitluse raames.

91.      Eespool nimetatud kriteeriume kohaldades tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 kindlaks, et vaidlustatud otsuses sisaldusid individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu rakendas artikli 7 lõike 2 punktide a ja b kohaselt oma pädevust apellatsioonkaebuse esitaja suhtes. Kuna Üldkohtu hinnang lähtus küsimusest, kas vaidlustatud otsuses sisalduvad põhjendused võimaldasid apellatsioonkaebuse esitajal mõista põhjusi, miks ta rahalised vahendid külmutati, ning oli piisav selleks, et Üldkohus ise saaks teostada vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolli, ning hinnangus võeti ühtlasi arvesse kõnealuse otsuse erilist konteksti, siis ei ole Üldkohus minu arvates analüüsi puhul õigusnorme rikkunud.

92.      Teiseks ei ole vastuvõetav apellatsioonkaebuse esitaja väide, et põhjendusi, mille toetuseks ei esitata tõendavaid dokumente, kuna otsuse adressaadil puudus võimalus nendega tutvuda nii enne kui ka pärast otsuse vastuvõtmist, ei saa pidada asjakohasteks ja piisavateks põhjendusteks.(67) Apellatsioonkaebuse esitaja üritab sellega seada põhjenduste piisavuse sõltuvusse õigusest olla eelnevalt ära kuulatud või vähemalt saada võimalus toimikuga tutvumiseks, kuid neid kahte kaitseõiguste järelmit tuleb vaadelda eraldi. Ühelt poolt tuleb tegelike ja kaalukate tõendite olemasolu nõudest eristada põhjendamise nõuet, mille eesmärk on lihtsalt selgitada huvitatud üksusele piisavalt põhjuseid, mis ajendasid institutsiooni tema rahalisi vahendeid külmutama, selleks et ta teaks, mida talle ette heidetakse ning et ta võiks hinnata etteheidete põhjendatust ja need vajadusel vaidlustada. Teiselt poolt saab põhjenduste põhjendatust analüüsida üksnes kohtumenetluse raames – eriti sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kui puudutatud isik ei ole toimikuga tutvumist taotlenud – ja see analüüs nõuab tõendite esitamist. Kuid seda analüüsi peab taotlema ja selles suhtes ei saa pädevalt kohtult nõuda, et ta siluks hageja hooletusi. Käesoleval juhul ei ole apellatsioonkaebuse esitaja esitanud vastuvõetavat väidet, milles ta oleks seadnud kahtluse alla nõukogu poolt vaidlustatud otsuse toetuseks välja toodud põhjendused,(68) ning sellist väidet, mis puudutab vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust, saab analüüsida üksnes juhul, kui apellatsioonkaebuse esitaja on selle esitanud.(69) Seega heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette selliste tõendite esitamise puudumist, mille esitamist oli üksnes temal võimalik esile kutsuda nii kohtueelse kui ka kohtumenetluse käigus.

93.      See olukord erineb selgelt olukorrast kohtuasjas People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu,(70) millele viitab apellatsioonkaebuse esitaja. Ühelt poolt vaidlustas hageja nimetatud kohtuasjas nõukogu sellise otsuse õiguspärasuse, millega nõukogu jättis hageja selliste üksuste loetellu, kelle vahendid tuleb külmutada, samas kui käesolevas kohtuasjas analüüsitakse õiguspärasust esimese otsuse puhul, milles nähakse ette Bank Melli kandmine loetellu. Kui teatav kaitseõiguste kohandamine võib olla õigustatud eelmenetluse käigus juhul, kui tegemist on esimese kandega, nagu ma alljärgnevalt osutan, siis selline kohandamine peaks olema vähem vastuvõetav juhul, kui tegemist on otsusega jätta isik või üksus loetellu.(71) Teiselt poolt keeldus nõukogu viimasel juhul edastamast Üldkohtule teavet, millel põhines otsus jätta üksus loetellu,(72) ehkki Üldkohus oli teavet palunud, takistades tal sellega kontrollida rahaliste vahendite külmutamise meetmete õiguspärasust ja põhjendatust.(73)

94.      Vastuvaidlematult on kaitseõiguste – sellistena nagu akti koostanud institutsioon peab need tagama akti vastuvõtmisele eelnevas või sellele vahetult järgnevas etapis – ulatus väiksem niisuguste piiravate meetmete puhul nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad, vähemalt juhul, kui need võetakse asjaomase isiku või üksuse suhtes esimest korda. Kohtupraktika, millel põhineb apellatsioonkaebuse esitaja arutluskäik, on küll seotud kaitseõigustega sellistena nagu institutsioonid peavad need tagama eelneva haldusmenetluse raames juhul, kui menetluse tulemusena võidakse kehtestada sanktsioon, kuid see on välja kujunenud liidu konkurentsiõiguse valdkonnas. Mulle näib siiski, et käesolevas kohtuasjas käsitletav olukord on võrreldav pigem olukorraga, kui nõukogu võtab isikute või üksuste suhtes piiravaid meetmeid terrorismivastase võitluse raames. Selles kontekstis on Euroopa Kohus välja kujundanud praktika, mille kohaselt ei ole kaitseõigused sellistena, nagu need peavad olema tagatud eelneva menetluse etapis, absoluutsed, ning on nentinud, et piiravate meetmete puhul seaks põhjendustest teatamise enne üksuse loetelusse kandmist „ohtu [rahaliste vahendite] külmutamise meetmete tõhususe”(74) ja et „sellistel meetmetel [peab] olema loomu poolest üllatuslik mõju ja neid tuleb kohaldada kohese mõjuga […]”.(75) Kohtupraktika, millele apellatsioonkaebuse esitaja viitab, ei ole seega asjakohane ning on selge, et nõukogu ei olnud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kohustatud omal algatusel edastama apellatsioonkaebuse esitajale põhjendusi või toimikut ega teda ära kuulama.(76) Seega on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 täiesti õigesti tõlgendanud sellise üksuse kaitseõiguste ulatust, kelle suhtes on esimest korda võetud selline piirav meede nagu kohtupraktikas määratletud.

95.      Kolmandaks tuleb seoses apellatsioonkaebuse esitaja argumendiga, mis puudutab tõendite esitamata jätmist, kohe märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis on selle argumendi toetuseks esile toodud, on täiesti ainetu. Kohtuotsused Saadi vs. Itaalia ja A. vs. Ühendkuningriik(77) käsitlevad mõlemad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) artiklit 3. Isegi kui Euroopa Inimõiguste Kohus oleks nendes kahes kohtuotsuses otsustanud, et teatavat põhiõigust ei saa üles kaaluda sellise eesmärgiga nagu terrorismivastane võitlus, siis oleks ta sellise otsuse siiski teinud seoses piinamise keelamisega, mis on erinevalt teistest konventsiooniga tagatud õigustest absoluutne ja ei kuulu piiramisele.(78)

96.      Mis puudutab käsitletava väite teist osa, siis põrkub apellatsioonkaebuse esitaja arutluskäik, mille kohaselt rikkus asjaolu, et nõukogu ei esitanud tõendeid ei enne hagi esitamist ega ka selle menetlemise käigus, tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, vääramatult kahe asjaoluga.

97.      Kõigepealt meenutan, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 99, ei palunud apellatsioonkaebuse esitaja nõukogult toimikuga tutvumise õigust enne hagi esitamist Üldkohtule.(79) Samuti ei ole apellatsioonkaebuse esitaja esitanud Üldkohtule vastuvõetavat väidet, millega ta seaks kahtluse alla nõukogu järelduse, mille kohaselt V lisa tabeli B punktis 4 esitatud põhjendusi arvesse võttes osaleb ta Iraani tuumarelvade levikuga seotud tegevuses või toetab seda.(80) Kui aga selline väide oleks õigesti esitatud, oleks nõukogult tõepoolest nõutud tõendite esitamist, et Üldkohus saaks teostada nende kontrolli. Kuna Üldkohtul ei tulnud võtta seisukohta viidatud põhjuste osas, siis ei ole tõendite esitamata jätmine selles astmes rikkunud Üldkohtu otsust ega apellatsioonkaebuse esitaja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Teiste väidete analüüsi osas tuleb mainida, et Üldkohus juhib menetlust ning võib ‑ üksnes juhul, kui ta peab seda vajalikuks – määrata täiendava uurimise.(81)

98.      Lõpuks märgin seoses väidetava põhjenduste vastuoluga, et Üldkohus on õigesti kinnitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92, millele viitab ka apellatsioonkaebuse esitaja, kaitseõiguste tagamise põhimõtte kui aluspõhimõtte olemasolu ning samal ajal võimalust kohandada kõnealuseid õigusi, eelkõige õigust saada teada süüstavatest asjaoludest, juhul kui tegemist on ühenduse julgeoleku või rahvusvaheliste suhetega seotud oluliste kaalutlustega.(82) Igal juhul nenditakse väidetavalt Üldkohtu eelnevalt viidatud tõdemusega vastuollu minevates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96‑102 üksnes seda, et apellatsioonkaebuse esitajal võimaldati mõista põhjuseid, miks ta loetellu kanti, ilma et nõukogu oleks olnud kohustatud omal algatusel võimaldama tal toimikuga tutvuda või teda omal algatusel ära kuulama. Vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väidetele ei ole Üldkohus seega kunagi väitnud, et kaitseõigused ei kohusta nõukogu tõendeid esitama isegi kohtumenetluse raames.(83) Märgin veel, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 100 ja 101 analüüsis Üldkohus lisaks põhjusi, millele Bank Melli viitas, et õigustada toimikuga tutvumise taotluse esitamata jätmist, ning otsustas, et esitatud argumentidega ei saa nõustuda. Seetõttu ei näe ma vaidlustatud kohtuotsuse viidatud punktides mingit põhjenduste vastuolu.

99.       Seega tuleb esimese võimalusena esitatud kolmas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

D.      Täiendava võimalusena esitatud esimene väide, et järgitud ei ole nõukogu kaalutlusõigust

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

100. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 52 hindas Üldkohus hagi esimest väidet ning otsustas, et miski EÜ artiklites 60 ja 301 ei võimalda järeldada, et pädevus, mille need sätted annavad ühendusele, on piiratud julgeolekunõukogu ette nähtud meetmete elluviimisega. Seega oli nõukogul pädevus võtta vastu määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2, mis võimaldab külmutada selliste üksuste vahendid, keda julgeolekunõukogu ei ole nimetanud, kuid kes nõukogu arvates on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda. Üldkohus kinnitas seejärel, et määruse nr 423/2007 põhjendus 6 paneb nõukogule kohustuse teostada oma pädevust artikli 7 lõike 2 kohaselt, võttes arvesse resolutsiooni 1737 (2006) eesmärke. Üldkohus otsustas siiski, et see kohustus ei tähenda, et nõukogu peab rakendama piiravaid meetmeid üksnes selliste üksuste suhtes, keda julgeolekunõukogu on mõnes resolutsioonis nimetanud.

101. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65, milles Üldkohus annab hinnangu hagi kolmandale väitele, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja omandiõigust, otsustas Üldkohus, et nõukogul on autonoomne pädevus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel, mille eesmärk ei ole rakendada julgeolekunõukogu resolutsioone, mis on vastu võetud tuumarelvade leviku valdkonnas. Kõnealuse artikli ja vaidlustatud otsuse, millega seda rakendatakse, eesmärk on tagada, et resolutsiooniga 1737 (2006) taotletavad eesmärgid saavutatakse autonoomsete piiravate meetmete võtmisega. Üldkohus järeldas seega, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 eesmärk ei ole rakendada julgeolekunõukogu poolt kõnealuses valdkonnas vastu võetud teist resolutsiooni, st resolutsiooni 1803 (2008), milles palutakse riikidel üksnes olla valvsad apellatsioonkaebuse esitaja suhtes.(84) Neil asjaoludel ei saa kõnealuse resolutsiooni sisu ja eesmärgid olla kriteeriumid, mille alusel hinnata vaidlustatud otsuse proportsionaalsust.

2.      Poolte argumendid

102. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et Üldkohus on rikkunud õigusnorme, lükates tagasi julgeolekunõukogu resolutsioonide 1737 (2006), 1747 (2007)(85) ja 1803 (2008) asjakohasuse nõukogu kaalutlusõiguse kindlaksmääramisel. Määruse nr 423/2007 ja resolutsioonide vaheline seos nähtub määruse enda sõnastusest ja eelkõige selle põhjendustest 1, 2, 5 ja 6. Apellatsioonkaebuse esitaja nendib, et resolutsioon 1803 (2008) on vastu võetud enne vaidlustatud otsust, nii et nõukogu oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et julgeolekunõukogu nõudis apellatsioonkaebuse esitaja suhtes üksnes valvsust. Teistsuguse järeldusega on Üldkohus rikkunud õigusnorme.

103. Lisaks väidab apellatsioonkaebuse esitaja, et Üldkohus on ühelt poolt tõstnud esile julgeolekunõukogu resolutsioonide asjakohasust (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 52), kuid teiselt poolt kirjeldanud nõukogu pädevust sõltumatuna nimetatud resolutsioonidest (punktid 64 ja 65). Sellest tuleneb põhjenduste vastuolu, mis rikub vaidlustatud otsuse. Nõukogu pädevus on seotud julgeolekunõukogu resolutsioonidega ning Üldkohus oleks pidanud seda arvesse võtma, kui ta hindas, kas vaidlustatud otsus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet ja apellatsioonkaebuse esitaja omandiõigust.

104. Teised menetluse pooled järeldavad, et väide on põhjendamatu. Nõukogu väidab oma vastuses apellatsioonkaebusele eelkõige, et liidul on vabadus võtta autonoomseid meetmeid resolutsiooniga sätestatud eesmärkide saavutamiseks. Kui nõukogu võtab julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel vastu akti, peavad nõukogu võetavad autonoomsed meetmed taotlema resolutsiooniga sätestatud eesmärke. Käesoleval juhul on autonoomne otsus külmutada selliste üksuste rahalised vahendid, keda julgeolekunõukogu ei ole nimetanud, kooskõlas julgeolekunõukogu eesmärgiga, st eesmärgiga takistada Iraanil tuumaprogrammi arendamist jätkata.

3.      Hinnang

105. Käsitletava väite suhtes otsuse tegemiseks on vaja vaadelda õiguslikku konteksti, milles vaidlustatud otsus tehti.

106. Ühise seisukohaga 2007/140 rakendati liidu õiguskorras resolutsiooni 1737 (2006). Kõnealuse resolutsiooni rakendamise alus on üksnes liidu soov tegutseda nii, et anda oma panus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni taotletavate eesmärkide saavutamisse ning takistamata liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste täitmist, mitte liidu kindel ja otsene kohustus rakendada julgeolekunõukogu resolutsioone, kuna liit ei ole ÜRO põhikirja pool.

107. Ühise seisukohaga rakendati kõnealust resolutsiooni ning samas sätestas kõnealune seisukoht artikli 5 lõike 1 punktis b, et nõukogu võib otsustada külmutada selliste isikute, üksuste ja asutuste rahalised vahendid, keda ei ole nimetatud resolutsioonis 1737 (2006), kuid kelle puhul on kindel, et nad „on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad, või nende nimel või juhtimisel tegutsevad isikud või üksused [...], mis on nende omanduses või kontrolli all (sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil kontrolli all olevad üksused)”. Ühise seisukoha 2007/140 põhjenduses 10 on nimetatud põhjused, miks nõukogu otsustas minna kaugemale resolutsioonis sätestatust, ning seda järgmises sõnastuses: „Kooskõlas [Euroopa Ülemkogu] järeldustega ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1737 (2006) eesmärkide täitmiseks” peaks külmutamist kohaldama ka isikute ja üksuste suhtes, kelle tuvastamisel kasutab nõukogu „samu kriteeriume, mida kasutavad julgeolekunõukogu või komitee”.

108. Määrus nr 423/2007 võeti vastu veidi aega pärast ühist seisukohta 2007/140, kuna kõnealuses ühises seisukohas oli nimelt ette nähtud, et teatavate sellega võetud meetmete rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid.(86) Seega rakendab määrus nr 423/2007 ühenduses resolutsiooni 1737 (2006), järgides seejuures ühise seisukoha 2007/140 loogikat: nõukogule antakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt ühepoolne õigus määrata julgeolekunõukogu kinnitatud kriteeriumide alusel kindlaks isikud, üksused ja asutused, kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad. Seega taotleb nõukogule antud autonoomne pädevus – st ta ei sõltu sellest, kas julgeolekunõukogu võtab enda nimetatud isikute, üksuste ja asutuste suhtes piiravaid meetmeid – resolutsiooni 1737 (2006) esialgset eesmärki, millest vahepeal on saanud liidu ja seejärel ühenduse eesmärk. Nii ühisest seisukohast 2007/140 kui ka määrusest nähtub täiesti selgelt, et nõukogu autonoomset pädevust tuleb kasutada üksnes ÜRO eesmärgi saavutamiseks. Üldkohtu sellekohasele kinnitusele(87) ei ole niisiis midagi ette heita.

109. Seega tuleb seoses nõukogu pädevuse hindamisega kõnealuses valdkonnas selgelt eristada kaht stsenaariumi.

110. Ühelt poolt viitab määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 1 rangelt sellisele isikute, üksuste ja asutuste loetelule, mis on koostatud julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee poolt vastavalt resolutsiooni 1737 (2006) punktile 12, millele määruses siinkohal sõnaselgelt viidatakse.

111. Teiselt poolt annab kõnealuse määruse artikli 7 lõige 2 pädevuse, mis küll taotleb sama eesmärki nagu resolutsioon 1737 (2006), kuid on määratlemise ja loetellu kandmise vaatepunktist autonoomne. Seega on nõukogu kõnealuse määruse artikli 7 lõike 2 kohase tegevuse õiguspärasuse hindamise ainus – kaudne – parameeter ÜRO eesmärk. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee ei ole apellatsioonkaebuse esitajat määratlenud kui üksust, kelle vahendid tuleb külmutada, vaid on ta üksnes resolutsiooni 1803 (2008) punkti 10 kohaselt määratlenud üksuseks, kelle suhtes liikmesriigid peavad olema valvsad, kuna nõukogu autonoomne pädevus loetellu kandmise osas on selgelt sätestatud ühenduse tasemel.

112. Meenutan sellega seoses, et vaidlustatud otsuse eesmärk on juba selle pealkirja kohaselt rakendada määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2. Resolutsiooni 1803 (2008) vastuvõtmine mõjutas kindlasti ka kõnealust määrust, kuna see oli aluseks ühele määruse muudatustest,(88) kuid üksnes seetõttu, et julgeolekunõukogu kandis sellega loetellu uusi isikuid, üksusi ja asutusi. Kõnealuse uue resolutsiooni vastuvõtmine mõjutas seega üksnes määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 1, kuna see võimaldas kõnealuse määruse lisa ajakohastada, lisades sellesse julgeolekunõukogu nimetatud üksusi. Seetõttu on täiesti õige kinnitada, et küsimust, kas apellatsioonkaebuse esitaja lisamine nõukogu nimetatud üksuste loetellu oli proportsionaalne, ei saa hinnata resolutsiooni 1803 (2008) alusel.

113. Lõpuks, vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väidetele, ei esine Üldkohtu arutluskäigus ühtegi põhjenduste vastuolu. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 52 eesmärk on selgitada määruse ja resolutsiooni 1737 (2006) vahelist suhet ning Üldkohus leidis õigustatult, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt nõukogule antud autonoomset pädevust tuleb teostada kõnealuse resolutsiooni eesmärke silmas pidades. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 65 aga välistab resolutsiooni 1803 (2008) asjakohasuse kriteeriumina, mille alusel tuleb hinnata nõukogu meetme proportsionaalsust. Seega, kuna kõnealused kaks punkti käsitlevad kaht eri resolutsiooni, tuleb nentida, et Üldkohus ei ole iseendale vastu rääkinud.

114. Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb täiendava võimalusena esitatud esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.      Täiendava võimalusena esitatud teine väide, et Üldkohus tegi apellatsioonkaebuse esitaja omandiõiguse osas õigusliku hindamisvea

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

115. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71 otsustas Üldkohus sisuliselt, et põhiõiguste austamine on üks liidu õigusaktide õiguspärasuse tingimustest. Põhiõigused ei ole siiski absoluutsed ja nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid tingimusel, et need piirangud on õigustatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Selliste eesmärkide olulisus õigustab teatavatele majandustegevuses osalejatele põhjustatavaid märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi, nagu Euroopa Kohus on varemgi kinnitanud. Käesoleval juhul on märkimisväärselt piiratud apellatsioonkaebuse esitaja omandiõigust ja õigust tegelda majandustegevusega, kuna Bank Melli ei saa kasutada rahalisi vahendeid, mis asuvad liidu territooriumil või on ühenduse residentide valduses. Siiski on apellatsioonkaebuse esitaja suhtes võetud meetme eesmärk – st rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamine – piisavalt oluline, et õigustada tekitatud märkimisväärselt ebasoodsat olukorda, ilma et kõnealune olukord oleks nimetatud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne, seda enam, et piirangud puudutavad üksnes osa Bank Melli varast, ning määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 on ette nähtud võimalikud erandid rahaliste vahendite külmutamisest.

2.      Poolte argumendid

116. Täiendava võimalusena esitatud teise väite kohaselt tegi Üldkohus apellatsioonkaebuse esitaja omandiõiguse osas hindamisvea Apellatsioonkaebuse esitaja arvates lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71 hagi neljanda väite analüüsimise raames vääralt tagasi väite, et apellatsioonkaebuse esitaja omandiõigust on põhjendamatult rikutud. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ja eelkõige kohtuotsustest Saadi vs. Itaalia(89) ja A. vs. Ühendkuningriik,(90) et põhiõiguste kaitset ei saa kaaluda üles terrorismivastase võitlusega. Sama kehtib ka rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamisega seotud meetmete puhul. Seetõttu on Üldkohus rikkunud õigusnorme, kuna ta riivas apellatsioonkaebuse esitaja põhiõigusi. Lisaks on Üldkohtu põhjendused valed osas, mis puudutab piiravate meetmete õigustatust, kuna ta ei ole arvesse võtnud seda, kui oluline roll on inimõiguste kaitsel Euroopa Kohtu praktikas alates kohtuotsusest Internationale Handelsgesellschaft,(91) ning selle olulisuse suurenemist Lissaboni lepingu jõustumisega ja liidu ühinemisega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

117. Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon on ühtemoodi meenutanud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt võib põhiõigusi piirata,(92) ning on leidnud, et kõnealune praktika on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga selles valdkonnas.(93) Lisaks ei ole kõnealuse kohtu otsused, millele apellatsioonkaebuse esitaja oma kaebuses viitab, omandiõiguse analüüsimisel asjakohased. Kuna Üldkohus on loogiliselt järeldanud, et taotletav eesmärk õigustab apellatsioonkaebuse esitaja omandiõiguse piiramist, tuleb täiendava võimalusena esitatud teine väide tagasi lükata.

3.      Hinnang

a)      Sissejuhatav märkus

118. Pooltel paluti kohtuistungil avaldada arvamust küsimuses, kas kõikide füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, k.a valitsusorganisatsioonide suhtes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses, kehtib omandi kaitse põhiõigus, ja kas Üldkohus oleks pidanud apellatsioonkaebuse esitaja omandiõiguse rikkumist puudutava väite analüüsimisel uurima ka küsimust, kas Bank Melli võib tõhusalt tugineda sellise põhiõiguse rikkumisele, kui ta on juriidiline isik, kelle asukoht on kolmandas riigis ning kellel on ilmselt piisav side Iraani riigi – kellele ta täielikult kuulub ‑ tuumarelvade leviku poliitikaga, seetõttu, et tema rahalised vahendid külmutati määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel.

119. Küsimus on kahtlemata huvitav, kuid ma ei ole kindel, kas käesolevas asjas on sellised arutluskäigud vajalikud.

120. Ükski pool ei ole vaidlustanud sellise õiguse olemasolu apellatsioonkaebuse esitajal Üldkohtu menetluses või Euroopa Kohtu kirjalikus menetluses.(94) Ka Üldkohus ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuse esitaja õigust tugineda omandiõigusele, nii nagu see on tagatud ühenduse õiguskorras.(95) Seda, et Üldkohus probleemi ei maini, ei tule tingimata tõlgendada kui probleemi käsitlemata jätmist, vaid seda võib tõlgendada ka kui apellatsioonkaebuse esitaja vaikimisi omandiõiguse kandjaks tunnistamist. Seega näib mulle, et asjaolu, et menetluse pooled – ja ma pean siin ennekõike silmas nõukogu – ei ole seda kirjalikes märkustes vaidlustanud, tähendab, et Euroopa Kohtus ei pea käesolevas asjas hindama, kas Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaikimisi, kuid vältimatult, et apellatsioonkaebuse esitaja on omandiõiguse kandja.

121. Niisiis tuleb järelikult veel analüüsida, kas Üldkohus oleks pidanud küsimuse tõstatama omal algatusel, mis eeldab, et tegemist on üldisel huvil põhineva küsimusega. Mul on juba olnud võimalus nimetada kohtujurist Jacobsi poolt kohtuasjas Salzgitter vs. komisjon(96) kindlaksmääratud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas väide põhineb üldisel huvil,(97) ning ma kordan neid siinkohal:

–        rikutud õigusnorm peab olema määratud teenima liidu õiguskorra põhjapanevat eesmärki ja täidab olulist funktsiooni kõnealuse eesmärgi saavutamisel ja

–        rikutud õigusnorm peab olema sätestatud kolmandate isikute või üldsuse huvides ja mitte pelgalt otseselt asjassepuutuvate isikute huvides.

Kohtujurist Jacobs lisas veel tingimuse, et liidu õiguse rikkumine peab olema ilmselge, kuid ma arvan, et see on pigem kohtu omal algatusel uurimise eeltingimuseks.(98)

122. Isegi kui Üldkohus on rikkunud õigusnormi, pidades apellatsioonkaebuse esitajat seega vääralt omandiõiguse kandjaks, nendin kaht asja. Esiteks on küsimus, kas apellatsioonkaebuse esitaja on põhiõiguse kandja, seotud kaalutlustega, mis on eespool nimetatud teise kriteeriumi välised. Teiseks on küsimuse lahendamine piisavalt keerukas, et mitte pidada liidu õiguse rikkumist ilmselgeks, mis ainsana õigustaks küsimuse käsitlemist Euroopa Kohtu poolt omal algatusel. Neil asjaoludel leian, et Üldkohus ei pidanud omal algatusel seda küsimust tõstatama. Niisiis ei pea sellega tegelema ka Euroopa Kohus. Kui Euroopa Kohus siiski otsustaks küsimust käsitleda, näib mulle vältimatu etteheide, et ta on otsustanud ultra petita.

123. Seega arvan, et Euroopa Kohus ei saa küsimust käsitleda ega pea seda tegema. Kui kedagi teeb murelikuks asjaolu, et võib jääda teatavaid kahtlusi, siis lubatagu mul meenutada, et käesolevas kohtuasjas on Üldkohus igal juhul teinud apellatsioonkaebuse esitajale kõige soodsama otsuse, lähtudes põhimõttest, et apellatsioonkaebuse esitaja võib tõepoolest tugineda omandiõigusele.

124. Ma ei eita küll sellise küsimuse huvipakkuvust ega proovi ennetada Euroopa Kohtu vastust sellele, kui see talle päriselt esitatakse, kuid eeltoodud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku, et Euroopa Kohus piirduks käesoleval juhul väite analüüsimisega sellisel kujul, nagu apellatsioonkaebuse esitaja selle on sõnastanud.

b)      Väite analüüs

125. Seoses väite analüüsimisega sellisel kujul, nagu apellatsioonkaebuse esitaja selle on esitanud, nendin kaht asja.

126. Esiteks ei ole ka käesoleva apellatsioonkaebuse raames asjakohane Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, millele viidatakse. Kohtuasjas Saadi vs. Itaalia käsitleti küsimust, kas Itaalia Vabariik võib pöörata täitmisele väljasaatmise otsuse, mis oli tehtud Tuneesia kodaniku suhtes seetõttu, et ta tegutses aktiivselt organisatsioonis, mis aitas logistiliselt ja rahaliselt isikuid, kes kuulusid Itaalias fundamentalistlikesse rühmitustesse, ning seega ohustas Itaalia avalikku korda, samas kui väideti, et kõnealuse otsuse täitmisele pööramise tagajärjel oleks hagejat koheldud viisil, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikliga 3. Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitas, et „[k]una kaitse artikliga 3 keelatud kohtlemise eest on absoluutne, keelab kõnealune säte isikut välja anda või välja saata juhul, kui sihtriigis ähvardab teda sellise kohtlemise reaalne oht”,(99) ning otsustas, et „ei ole võimalik võrrelda väärkohtlemise ohtu ja väljasaatmise põhjendusi [kõnealusel juhul võitlus terrorismiga] selleks, et määrata kindlaks, kas liikmesriik vastutab artikli 3 valdkonnas, isegi kui väärkohtleja on kolmas riik”.(100) Kohtuotsuses A. vs. Ühendkuningriik, mis samuti käsitleb konventsiooni artiklit 3, piirdus Euroopa Inimõiguste Kohus Bank Melli viidatud punktis üksnes meenutusega, et „artiklis 3 on sätestatud üks demokraatlike ühiskondade põhiväärtustest. Erinevalt enamikust konventsiooni ja protokollide nr 1 ja nr 4 normatiivsetest sätetest ei ole kõnealuses sättes ette nähtud piiranguid ning [konventsiooni ]artikli 15 lõike 2 kohaselt ei või sellest teha erandeid ka hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet. Ka kõige keerukamates olukordades nagu terrorismivastane võitlus ja olenemata asjaomase isiku tegevusest keelab konventsioon kindlasõnaliselt piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise”.(101)

127. Kõnealusest kahest kohtuotsusest nähtub seega, et terrorismivastast võitlust ei saa põhiõigusest kaalukamaks hinnata üksnes juhul, kui tegemist on piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise ärahoidmisega. Eespool viidatud punktist kohtuotsuses A. vs. Ühendkuningriik nähtub lisaks selgelt, et selline kaalumine on põhimõtteliselt võimalik teiste õiguste puhul, mis on tagatud eelkõige konventsiooni protokolliga nr 1. Omandiõigus on aga tagatud just kõnealuse protokolli artikliga 1. Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et omandiõigus on õigus, mida võib piirata.(102)

128. Teiseks on ka ühenduse õiguskorras nenditud, et omandiõigust võib piirata.(103) Euroopa Kohus on juba otsustanud, et omandiõiguse puhul „ei ole tegemist absoluutse põhimõttega, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Järelikult saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult Euroopa Ühenduse taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust.”(104) On selge, et Bank Mellile kaasneb tema suhtes võetud piirava meetmega omandiõiguse kasutamise piirang.(105) Apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab Üldkohtu arutluskäigu, mis käsitleb selle rikkumise õigustatust ning mille kohaselt „[v]õttes arvesse rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust” ei ole apellatsioonkaebuse esitaja suhtes võetud meede ebaproportsionaalne.(106)

129. Märgin omakorda, et kui ühendus otsustas terrorismi vastu võidelda piiravate meetmete võtmisega, siis oli tema ainus eesmärk rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine.(107) Euroopa Kohus on samamoodi otsustanud ka juhul, kui tegemist on meetmetega, mille eesmärk on lõpetada sõda ning massilised inimõiguste rikkumised.(108) Otsus ei saa olla teistsugune, kui ühendus osaleb rahvusvahelise üldsuse algatuses võidelda tuumarelvade leviku vastu, millega soovitakse saavutada eesmärk, et Iraani Islamivabariik allutaks oma tuumaprogrammi rahvusvahelise üldsuse kontrollile. Üldine huvi sellise eesmärgi puhul on ilmselge.

130. Niisiis, vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väidetele, ei lähe Üldkohtu hinnang vastuollu ei Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ega ka Euroopa Kohtu varasema praktikaga apellatsioonkaebus esitaja nimetatud põhiõiguste valdkonnas.

131. Kuna täiendava võimalusena esitatud teine väide on põhjendamatu, tuleb see tagasi lükata.

F.      Täiendava võimalusena esitatud kolmas väide, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui ta arvas apellatsioonkaebuse esitaja nende üksuste loetellu, kelle vara tuleb külmutada

1.      Poolte argumendid

132. Apellatsioonkaebuse esitaja leiab, et nõukogu 17. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1100/2009, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks vaidlustatud otsus,(109) vastuvõtmine kujutab endast uut asjaolu, mis vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõike 2 esimesele lõigule(110) võimaldab tal esitada uue väite. Kirjast, millega apellatsioonkaebuse esitajale tehti teatavaks määrus nr 1100/2009, nähtub apellatsioonkaebuse esitaja arvates nimelt, et nõukogu tugines nii põhjendustele, mille alusel ta kandis apellatsioonkaebuse esitaja esimest korda määruse nr 423/2007 V lisa loetellu, kui ka uutele asjaoludele. Neil asjaoludel ja juhul kui Euroopa Kohus leiab, et apellatsioonkaebuse esitaja ei ole juba üksnes vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi esitamisega vaidlustanud kasvõi vaikimisi nõukogu väidet, et ta osaleb tuumarelvade levikus, siis on apellatsioonkaebuse esitajal nüüd võimalus see väide sõnaselgelt vaidlustada.

133. Käsitletava väite raames heidab apellatsioonkaebuse esitaja seega nõukogule ette, et ta on teinud ilmse hindamisvea, kui ta lisas apellatsioonkaebuse esitaja määruse nr 423/2007 V lisasse ja säilitas ta seal. Selleks toetub apellatsioonkaebuse esitaja dokumentidele, mis ta on esitanud Üldkohtu menetluse raames 4. veebruaril 2009, ning kirjavahetusele, mida ta pidas nõukoguga pärast seda, kui 25. juunil 2009 avaldati uus teatis, millega teavitati määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt loetellu kantud isikuid, üksusi ja asutusi võimalusest esitada nimekirja kandmise otsuse ülevaatamise taotlus.(111) Kõnealuste dokumentide kogumist nähtub väidetavalt, et apellatsioonkaebuse esitaja ei ole kunagi osalenud Iraani tuumaprogrammis ega olnud seotud üksustega, kes on selles osalenud.

134. Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon paluvad üksmeelselt väite tagasi lükata.

2.      Hinnang

135. See väide on kahtlemata suunatud nõukogu enda vastu ning puudutab ilmset hindamisviga, mille nõukogu on väidetavalt teinud määruse nr 1100/2009 vastuvõtmisel ja seega ka määruse nr 423/2007 vastuvõtmisel.

136. Asjaolu, et kõnealune väide on just selliselt suunatud, paneb mind mõtlema, et apellatsioonkaebuse esitaja ei vaidlusta Üldkohtu kinnitust, et talle esitatud hagiavaldus ei sisaldanud väidet, millega vaidlustataks nõukogu järeldus, et apellatsioonkaebuse esitaja on tuumarelvade levikut rahaliselt toetanud, „kuigi see järeldus on hageja puhul vaidlustatud otsuse aluseks ja sellest tulenevalt oleks niisuguse väite saanud esitada hagi esitamisel”.(112) Apellatsioonkaebuse esitaja on hädavaevu üritanud õigustada seda hagi puudust apellatsioonimenetluses esitatud kinnitusega,(113) et Euroopa Kohus peaks leidma, et ainuüksi vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi esitamine tähendab – olgugi vaikimisi – seda, et vaidlustatakse nõukogu väide, mille kohaselt apellatsioonkaebuse esitaja toetab tuumarelvade levikut.

137. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Vaidlustatud otsuse tühistamist oli võimalik taotleda mitmesugustel põhjustel, põhjustel, mis ei pruukinud olla – ja tõepoolest ka ei olnud – seotud tuumarelvade levikus osalemist puudutava väitega. Üldkohtu ega ka Euroopa Kohtu ülesanne ei ole oletada, mis põhjustel otsustavad hagejad või apellatsioonkaebuste esitajad akti kehtivuse vaidlustada, vaid see on üksnes nende ülesanne. Kordan, et igal juhul on käesolev väide suunatud nõukogu vastu.

138. Kuna „[a]pellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus seega esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega”(114) ning kuna apellatsioonkaebuse esitaja ei esitanud vastavasisulist väidet Üldkohtus, siis oleks ainus põhjus, mis võiks panna Euroopa Kohtu võtma seisukohta selle apellatsioonkaebuse esitajat puudutava järelduse põhjendatuse osas, uute õiguslike ja faktiliste asjaolude ilmnemine. Just seetõttu tugineb apellatsioonkaebuse esitaja määruse nr 1100/2009 vastuvõtmisele.(115) Määruse nr 423/2007 V lisa asendati määruse nr 1100/2009 lisaga. Apellatsioonkaebuse esitaja on endiselt kantud lisa tabeli B punkti 4, kuid lisasse kandmise põhjendusi on täiendatud.

139. Kõigepealt märgin, et vastupidiselt nõukogu väidetele vastuses apellatsioonkaebusele on kodukorra artikli 42 lõige 2 säte, mida kohaldatakse vastavalt kodukorra artiklile 118 ka apellatsioonimenetluse raames.(116)

140. Mis puudutab aga küsimust, kas käesoleval juhul on tegemist uue asjaoluga, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, siis nagu apellatsioonkaebuse esitaja ise kinnitab, selgub kirjast, millega nõukogu tegi talle teatavaks määruse nr 1100/2009, et nõukogu, kes apellatsioonkaebuse esitaja nimekirja jättis, tugineb eelkõige samadele põhjendustele, mis olid aluseks tema esialgsele määruse nr 423/2007 V lisa loetellu kandmisele. Isegi kui nõukogu võis määruse nr 1100/2009 andmisel võtta arvesse uusi asjaolusid, on mul raske mõista, mille poolest on määrus nr 1100/2009 ise kodukorra artikli 42 lõike 2 esimese lõigu tähenduses uus asjaolu, mis võiks võimaldada apellatsioonkaebuse esitajal apellatsioonimenetluses esitada uue väite, samas kui tal oli ilmselgelt võimalus juba Üldkohtu menetluse raames(117) vaidlustada tõdemus, millel põhineb vaidlustatud otsus.

141. Igal juhul võib apellatsioonimenetluses vastu võetav uus väide sel juhul puudutada vaid mõnda Üldkohtu antud hinnangu aspekti. Kuna väide on suunatud nõukogu vastu, ilma et tegelikult oleks tõendatud uue õigusliku või faktilise asjaolu esinemine, ja kuna apellatsioonkaebuse esitaja ei ole esitanud vastavasisulist väidet Üldkohtus, siis üritab ta sellega sobimatult laiendada hagi eset ning seega moonutada apellatsioonkaebust.(118)

142. Täiendava võimalusena esitatud kolmas väide tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

IV.    Kohtukulud

143.  Kodukorra artikli 122 esimene lõige sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellatsioonkaebuse esitaja peab minu arvates kohtuvaidluse kaotama, tuleb apellatsioonkaebuse kulud temalt välja mõista. Kuna Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon osalesid Euroopa Kohtu menetluses kodukorra artikli 115 alusel, siis kannavad nad ise oma kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 4.

V.      Ettepanek

144. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada ja otsustada järgmist:

1)      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2)      Mõista Bank Melli Iran’ilt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3)      Jätta teiste menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08 (EKL 2009, lk II‑3967).

3 – ELT L 163, lk 29.

4 – S/RES/1737 (2006)*.

5 – ELT L 61, lk 49.

6 – ELT L 103, lk 1.

7 – S/RES/1803 (2008)*.

8 – Vt kõnealuse resolutsiooni 1803 (2008) punkt 10.

9 – ELT L 163, lk 43.

10 – Nõukogu 7. augusti 2008. aasta ühine seisukoht (ELT L 213, lk 58).

11 – Apellatsioonkaebuse esitaja Ühendkuningriigis asuva tütarettevõtja rahalised vahendid külmutati sellesama emaettevõtjat puudutava otsuse alusel. Pärast seda, kui Üldkohus jättis rahuldamata hagi, mis tütarettevõtja esitas emaettevõtjast sõltumatult (vt 9. juuli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑246/08 ja T‑332/08: Melli Bank vs. nõukogu (EKL 2009, lk II‑2629)), esitas ta Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, mis on Euroopa Kohtu kantseleis registreeritud numbri all C‑380/09 P ja mida seega käsitletakse eraldi.

12 – Artiklit on tsiteeritud käesoleva ettepaneku punktis 7.

13 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑227/92 (EKL 1999, lk I‑4443).

14 – Artiklit on tsiteeritud käesoleva ettepaneku punktis 7.

15 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 86.

16 – 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P (EKL 2008, lk I‑6351).

17 – Ibidem (punktid 241‑244).

18 – Ibidem (punkt 336).

19 – Ibidem (punkt 337), kohtujuristi kursiiv.

20 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 86.

21 – 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/62 ja 17/62: Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu (EKL 1962, lk 901).

22 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 88 jj.

23 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1.

24 – 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke (EKL 1979, lk 69, punkt 15).

25 – 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69 (EKL 1972, lk 787).

26 – Ibidem (punkt 18).

27 – Ibidem.

28 – Ibidem, punkt 19.

29 – 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69 (EKL 1972, lk 619, punktid 39‑44).

30 – Märgin siinkohal, et Üldkohus järgib jätkuvalt kõnealust kohtupraktikat: vt muuhulgas 28. mai 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja lk II‑745, punkt 183) ja 2.juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑323/00: SAT.1 vs. OHIM (SAT.2) (EKL 2002, lk II‑2839, punkt 12).

31 – Eespool joonealuses märkuses 13 viidatud kohtuotsus.

32 – Ibidem (punktid 68 ja 72).

33 – 18. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑398/00 (EKL 2002, lk I‑5643).

34 – Ibidem (punkt 33), kohtujuristi kursiiv.

35 – Viidatud vastavalt käesoleva ettepaneku joonealustes märkustes 25 ja 29.

36 – 21. märtsi 1955. aasta otsus kohtuasjas 6/54: Madalmaad vs. ESTÜ Ülemamet (EKL 1955, lk 201).

37 – 23. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 68/86: Ühendkuningriik vs. nõukogu (EKL 1988, lk 855).

38 – 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 203/86: Hispaania vs. nõukogu (EKL 1988, lk 4563).

39 – Vt eelkõige 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt (EKL 1994, lk I‑2555, punkt 76) ja 6. aprilli 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑287/95 P ja C‑288/95 P: komisjon vs. Solvay (EKL 2000, lk I‑2391, punkt 55).

40 – Vt eelkõige 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑265/97: VBA vs. Florimex jt (EKL 2000, lk I‑2061); 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑390/06: Nuova Agricast (EKL 2008, lk I‑2577, punkt 79 jj) ja 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑341/06 P ja C‑342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt (EKL 2008, lk I‑4777, punkt 88 jj).

41 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 39.

42 – Eespool viidatud kohtuotsus (punkt 340 ja seal viidatud kohtupraktika).

43 – Viidatud vastavalt käesoleva ettepaneku joonealustes märkustes 25 ja 29.

44 – Igal juhul, kui ka Euroopa Kohus peaks minu ettepanekust hoolimata leidma, et teatavakstegemise kohustus kuulub akti puudutavate oluliste menetlusnormide hulka, siis vastupidiselt apellatsioonkaebuse esitaja väidetele ei too sellise kohustuse täitmata jätmine automaatselt kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Hoechst vs. komisjon otsustanud, et selle olulise menetlusnormi rikkumine võib – aga ei pruugi tingimata – kaasa tuua teatavaks tegemata jäetud akti tühistamise. Eespool viidatud kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon kasutatud väljend on absoluutselt selge, kuna Euroopa Kohus piirab juhud, mil teatavaks tegemata jätmine toob kaasa akti tühistamise, „teatavate asjaoludega” (vt kõnealuse kohtuotsuse punkt 33).

45 – Viidatud vastavalt käesoleva ettepaneku joonealustes märkustes 25 ja 29.

46 – Eespool joonealuses märkuses 16 viidatud kohtuotsus.

47 – Tsiteeritud alljärgnevalt käesoleva ettepaneku punktides 69 ja 70.

48 – Kõnealune artikkel sätestab, et „[k]ui ühisturu toimimise käigus peaks ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks osutuma vajalikuks ühenduse meede, mille jaoks käesolev leping ei ole sätestanud vajalikke volitusi, siis võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt vastu kohased meetmed”.

49 – Eespool joonealuses märkuses 16 viidatud kohtuotsus.

50 – Vastavalt EÜ artikli 301 sõnastusele: vt käesoleva ettepaneku punkt 69.

51 – Vt ühise seisukoha 2007/140 põhjendus 12.

52 – Eespool viidatud kohtuotsus.

53 – Ibidem (punkt 166).

54 – Ibidem (punkt 167).

55 – Ibidem (punkt 168).

56 – Ibidem.

57 – Vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punkt 30 ja käesoleva ettepaneku punkt 136 jj.

58 – Apellatsioonkaebuse esitaja viitab oma kaebuse punktis 4.21 sellega seoses 13. veebruari 1979. aasta otsusele kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon (EKL 1979, lk 461, punktid 9 ja 11); 9. novembri 1983. aasta otsusele kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon (EKL 1983, lk 3461, punkt 7); 6. aprilli 1995. aasta otsusele kohtuasjas C‑310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑865, punkt 21) ja 17. detsembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 89).

59 – Apellatsioonkaebuse esitaja viitab oma kaebuse punktis 4.22 sellega seoses Üldkohtu 4. detsembri 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑284/08: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑3487).

60 – Apellatsioonkaebuse esitaja viitab oma kaebuse punktis 4.22 sellega seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. veebruari 2008. aasta otsusele kohtuasjas nr 37201/06: Saadi vs. Itaalia, punktid 138 ja 139) ja 19. veebruari 2009. aasta otsusele kohtuasjas nr 3455/05: A. vs. Ühendkuningriik (punkt 126).

61 – EÜ artikkel 253.

62 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 7.

63 – Vt muuhulgas 1. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑266/05 P: Sison vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑1233, punkt 80).

64 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 81.

65 – Idem.

66 – Eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation (punkt 336).

67 – Vt apellatsioonkaebuse punkti 4.21 lõpp.

68 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 30 ja 107.

69 – Selliste väidete omal algatusel tõstatamise võimatuse kohta vt 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt (EKL 2009, lk I‑11245, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

70 – Eespool joonealuses märkuses 59 viidatud kohtuotsus.

71 – Euroopa Kohus peab varsti võtma selles küsimuses seisukoha, kuna apellatsioonkaebus on esitatud nii eespool viidatud Üldkohtu otsuse People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu peale (vt kohtuasi Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, apellatsioonkaebus on registreeritud Euroopa Kohtu kantseleis numbri C‑27/09 P all), kui ka Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑181/08: Tay Za vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), apellatsioonkaebus on registreeritud Euroopa Kohtu kantseleis numbri C‑376/10 P all.

72 – Eespool viidatud kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (punkt 76).

73 – Ibidem (punkt 75). Ühenduse institutsiooni sellisest hoiakust tuleneb selge oht, et rikutakse piirava meetme adressaadiks oleva üksuse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

74 – Eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation (punkt 339).

75 – Ibidem (punkt 340 ja seal viidatud kohtupraktika).

76 – Ibidem (punkt 341).

77 – Viidatud käesoleva ettepaneku punktis 60.

78 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 126.

79 – Sellega seoses tuleb samuti mainida, et nõukogu avaldas vaidlustatud otsusega samal päeval teatise, millega teavitati isikuid, üksusi ja asutusi, kelle/mille suhtes kohaldatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2, võimalusest esitada nõukogule taotlus vaadata uuesti läbi otsus, millega nad on kantud kõnealuse määruse V lisasse (vt ELT 2008, C 159, lk 1 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 98). Apellatsioonkaebuse esitaja aga kasutas seda võimalust alles pärast 25. juuni 2009. aasta teatise avaldamist: vt käesoleva ettepaneku punkt 133.

80 – Alljärgnevalt näeme, et apellatsioonkaebuse esitaja üritas seda uuesti kahtluse alla seada apellatsioonkaebuse raames, kuid samuti eduta (vt käesoleva ettepaneku punkt 132 jj, milles analüüsin täiendava võimalusena esitatud kolmandat väidet).

81 – Eelkõige Üldkohtu kodukorra artikli 66 lõike 1 kohaselt on ette nähtud, et Üldkohus „otsustab […] määrusega vajalikud menetlustoimingud, nimetades tõendamist vajavad asjaolud” (kohtujuristi kursiiv).

82 – Ning seda vastavalt Euroopa Kohtu praktikale: vt eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation (punkt 342).

83 – Vt apellatsioonkaebuse punkti 4.22 lõpp.

84 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 8.

85 – S/RES/1747 (2007).

86 – Vt ühise seisukoha 2007/140 põhjendus 12.

87 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 52.

88 – Komisjoni 11. märtsi 2008. aasta määrus (EÜ) nr 219/2008, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 68, lk 5), viitab resolutsioonile 1803 (2006) üksnes põhjenduses 2. Muudatuse ainus eesmärk on asendada määruse nr 423/2007 IV lisa (milles loetletakse julgeolekunõukogu nimetatud isikud, üksused ja asutused) ajakohastatud loeteluga. Resolutsiooni 1803 (2008) võeti liidus arvesse alles nõukogu 7. augusti 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/652/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140 (ELT L 213, lk 58), mis võeti vastu pärast vaidlustatud otsust ning milles niikuinii ei seata kahtluse alla nõukogu autonoomset pädevust ühises seisukohas kehtestatud kriteeriumidele vastavate üksuste tuvastamisel ja loetellu lisamisel.

89 – Eespool viidatud kohtuotsus (punktid 138 ja 139).

90 – Eespool viidatud kohtuotsus (punkt 126).

91 – 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70 (EKL 1970, lk 1125).

92 – Viidatud on eelkõige Üldkohtu 2. septembri 2009. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑37/07 ja T‑323/07: El Morabit vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ning Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsusele kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus (EKL 1996, lk I‑3953) ja eespool viidatud kohtuotsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation.

93 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 45036/98: Bosphorus Hava Yollari Turizm Ve Ticaret Anonim Sirketi vs. Iirimaa.

94 – Kohalolevad pooled käsitlesid probleemi alles siis, kui Euroopa Kohus palus kohtuistungil kõnealuse küsimuse suhtes seisukoha võtta.

95 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 70 ja 71.

96 – 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P (EKL 2000, lk I‑5843).

97 – Vt minu 1. märtsi 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑443/05 P: Common Market Fertilizers vs. komisjon, milles otsus tehti 13. septembril 2007 (EKL 2007, lk I‑7209, ettepaneku punkt 102 jj) ja minu 15. septembri 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C‑362/08 P: Internetionaler Hilfsfonds vs. komisjon, milles otsus tehti 26. jaanuaril 2010 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, ettepaneku punkt 78).

98 – Vt kohtujurist Jacobsi eespool viidatud ettepanek kohtuasjas Salzgitter vs. komisjon (punkt 143); minu eespool viidatud ettepanek kohtuasjas Common Market Fertilizers vs. komisjon (54. joonealune märkus) ja minu eespool viidatud ettepanek kohtuasjas Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon (16. joonealune märkus).

99 – Eespool viidatud kohtuotsus (punkt 138).

100 – Idem.

101 – Eespool viidatud kohtuotsus (punkt 126).

102 – 7. detsembri 1976. aasta otsuses kohtuasjas nr 5493/72: Handyside vs. Ühendkuningriik otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et vara arestimise meetmed, mis on ajutist laadi ning takistavad omanikul ajutiselt oma vara kasutada ja käsutada, kuuluvad konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 teise lõigu kohaldamisalasse. Kõnealuse teise lõigu kohaldamisalasse kuuluvad riiklikud meetmed on õigustatud vaid juhul, kui on olemas üldine huvi, ja tingimusel, et kasutatud vahendite ja taotletava eesmärgi vahel on mõistlik proportsionaalsuse suhe (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. juuni 1979. aasta otsus kohtuasjas nr 6833/74: Marckx vs. Belgia (punktid 63 ja 64); 24. oktoobri 1986. aasta otsus kohtuasjas nr 9118/80: AGOSI vs. Ühendkuningriik (punktid 48‑52); eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus Hava Yollari Turizm VE Ticaret Anonim Sirketi vs. Iirimaa (punktid 141, 142 ja 149); 28. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 51728/99: Rosenzweig and Bonded Warehouse Ltd vs. Poola (punkt 48) ja 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 18240/03 Uzan jt vs. Türgi (punktid 82 ja 94).

103 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus (punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika ning punktid 22 ja 23).

104 – Eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation (punkt 355 ja seal viidatud kohtupraktika).

105 – Analoogia alusel vt ibidem (punkt 358).

106 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 71.

107 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation (punkt 363).

108 – Eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus (punkt 24).

109 – ELT L 303, lk 31.

110 – Mille kohaselt „[m]enetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus”.

111 – Teatis isikutele, üksustele ja asutustele, kes/mis on nõukogu poolt võetud nimekirja, mis sisaldab isikuid, üksuseid ja asutusi, kelle/mille suhtes kohaldatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (V lisa) (ELT 2009, C 145, lk 1). Seda teatist tuleb eristada teatisest, mida Üldkohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98. Toimikust nimelt nähtub, et Bank Melli kasutas läbivaatamise võimalust alles vahetult pärast 25. juuni 2009. aasta teatise avaldamist (vt apellatsioonkaebuse lisa nr 18), ehkki ta oleks ilmselgelt võinud seda teha kohe pärast teatist, mis avaldati pärast vaidlustatud otsust, st 24. juunil 2008.

112 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 30.

113 – Viitan siinkohal apellatsioonkaebuse esitaja üsna napisõnalisele kinnitusele apellatsioonkaebuse punktis 5.12.

114 – 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

115 – Märkigem, et määruse nr 1100/2009 artikliga 2 tunnistatakse vaidlustatud otsus kehtetuks, kuid see ei mõjuta käesolevat kohtuasja.

116 – Vt eelkõige 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑321/99 P: ARAP jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑4287, punkt 112) ning 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑439, punkt 61).

117 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 30.

118 – Vt rikkalikust kohtupraktikast eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon (punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

Full & Egal Universal Law Academy