16.5.2009
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 113/20
Comitato „Venezia vuole vivere”17. veebruaril 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 28. novembri 2008. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-254/00, T-270/00 ja T-277/00: Hotel Cipriani SpA jt versus komisjon
(Kohtuasi C-71/09 P)
2009/C 113/41
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Comitato „Venezia vuole vivere” (esindaja: advokaat A. Vianello)
Teised menetluspooled: Hotel Cipriani SpA, Società Italiana per il gas SpA (Italgas), Itaalia Vabariik, Coopservice — Servizi di fiducia Soc. coop. rl, Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellandi nõuded
—
Rahuldada käesolev apellatsioonkaebus.
—
Tühistada sellest tulenevalt Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 28. novembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-254/00, T-270/00 ja T-277/00: Comitato „Venezia vuole vivere”vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, millest teatati 3. detsembril 2008, ning samuti tühistada komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus 2000/394/EÜ (1); teise võimalusena tühistada selle otsuse artikkel 5 osas, milles kohustatakse tagasi nõudma asjaomastele sotsiaalmaksuvähendustele vastav summa ning nähakse ette, et sellelt summalt tuleb asjaomase ajavahemiku eest arvestada intressi.
—
Mõista mõlema kohtuastme kulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Comitato „Venezia vuole vivere” esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kuus väidet.
Esimese väite kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, täpsemalt EÜ artikli 87 lõiget 1, ning ei ole järginud EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust. Eeskätt ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sobivalt uuritud ega põhjendusi esitatud seoses otsuse esemeks oleva abi hüvitava laadiga ega abi mõjuga turule; samuti on rikutud mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingute olukorra uurimisega ja seda võrreldes esimese astme kohtus hagejaks olnud ettevõtjatega.
Teise väitega viidatakse EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumisele ning täpsemalt üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamisega seonduva erandi käesolevas kohtuasjas kohaldatavuse uurimata jätmisele. Selline uurimine viidi aga läbi seoses kohaliku omavalitsusüksuse osalusega äriühingutega.
Kolmanda väite ese on EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c ning sellega kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuses võetud seisukohta komisjoni täieliku kaalutlusõiguse kohta seoses piirkondlike raskustega seonduva erandi kohaldatavusega, samuti seoses konkreetsete asjaolude asjakohase uurimisega.
Neljanda väitega viitab apellant EÜ artikli 87 lõike 3 punkti d rikkumisele ja täpsemalt Consorzio Venezia Nuova puhul „kultuuriga” seonduva erandi kohaldatavuse möönmisele ning teiste ettevõtjate puhul vastava uurimise läbiviimata jätmisele.
Viienda väitega kritiseerib apellant etteheidetavate maksusoodustuste (alates juunist 1994) ning sellele eelneva korra (alates 1973. aastast) järjepidevusele tähtsuse omistamata jätmist, millega rikuti nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks, (2) artikleid 1 ja 15.
Kuuenda väite ese on tagasinõudmise kohustuse automaatsus, millega rikuti määruse nr 659/1999 artiklit 14.
(1) Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus 2000/394/EÜ, mis puudutab abimeetmeid, mis on Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks ette nähtud seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995, millega kehtestatakse sotsiaalmaksuvähendused (EÜT 2000, L 150, lk 50).
(2) EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339.
Full & Egal Universal Law Academy