16.5.2009
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 113/22
Società Italiana per il gas SpA (Italgas) 19. veebruaril 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kuues koda laiendatud koosseisus) 28. novembri 2008. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-254/00, T-270/00 ja T-277/00: Hotel Cipriani SpA jt versus komisjon
(Kohtuasi C-76/09 P)
2009/C 113/43
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Società Italiana per il gas SpA (Italgas) (esindajad: advokaadid M. Merola, M. Pappalardo ja T. Ubaldi)
Teised menetluspooled: Hotel Cipriani SpA, Itaalia Vabariik, Coopservice — Servizi di fiducia Soc. coop. rl, Comitato „Venezia vuole vivere”, Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
—
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
—
tühistada otsuse (1) artiklid 1 ja 2 osas, milles loetakse ühisturuga kokkusobimatuks Itaalia poolt antud maksusoodustused, ning otsuse artikkel 5 või teise võimalusena suunata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtusse Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 tähenduses;
—
mõista mõlema kohtuastme kulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
—
Esimene väide käsitleb õigusnormi rikkumist EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisel ning põhjendamatust seoses kõnealuste maksusoodustuste hüvitava laadiga, samuti seoses konkurentsimoonutusi ja mõju kaubavahetusele puudutavate tõenditega. Esimese Astme Kohus on nimelt teinud vea, sest tunnistades ühtaegu, et teatud meede ei kujuta endast riigiabi, kui see piirdub objektiivselt ebasoodsa majandusliku olukorra hüvitamisega, asus ta siiski seisukohale, et kõnealune põhimõte ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav, sest: i) esineb otsene seos hüvitise summa ja ettevõtjatel lasuvate lisakulude vahel, mis tulenevad nende tegutsemisest Veneetsia ning Chioggia laguuni alal; ii) abi saavatel ettevõtjatel lasuvaid lisakulusid tuleb hinnata võrreldes ühenduse ettevõtjate keskmiste kuludega ning mitte mandril tekkivate kuludega. Esimese Astme Kohus keeldus lisaks omistamast tähtsust vaidlustatud otsuses sisalduvale vasturääkivusele, milles komisjon leidis veevarustusteenuse haldamise ülesandega ettevõtja olukorda hinnates, et meetme hüvitislikku laadi võib tunnustada ka siis, kui puudub täpne vastavus riiklikule sekkumisele vastava summa ning ettevõtjate kanda olevate lisakulude vahel ning et lisakulusid ei tule tingimata hinnata võrreldes ühenduse ettevõtjate keskmiste kuludega.
—
Teine väide käsitleb õigusnormi rikkumist EÜ artikli 87 lõike 1 ja ühenduse kohtupraktika kohaldamisel seoses tõendamiskoormisega, seda seoses sellega, et komisjon määratles vaidlusaluse meetme riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, samuti vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamatust. Esimese Astme Kohus eksis eeskätt leides, et mitte komisjonil, vaid Itaalia Vabariigil ja kolmandatel huvitatud isikutel lasub kohustus tõendada seda, et EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud seoses teatud maksusoodustusi saavate ettevõtjate või tegevusalade kategooriatega, tehes sellest järelduse, et vaidlustatud otsusega ei rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1 ega võrdse kohtlemise põhimõtet ning et otsus ei olnud vastuoluline ega põhjendamata. Esimese Astme Kohus jättis lisaks vastamata apellandi poolt hagiavalduses tõstatatud etteheitele, mis puudutas EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumist seoses mittediskrimineerimise põhimõttega ja põhjenduse ilmselge vastuolulisusega seoses EÜ artikli 86 lõike 2 kohase erandi uurimisega.
—
Kolmas väide käsitleb faktiliste asjaolude ning tõendite moonutamist ning õigusnormi rikkumist seoses menetluskohustuste ning komisjonil lasuva hoolsa ning erapooletu uurimise kohustuse järgimisega. Esimese kohtuastme menetluse raames esitatud tõenditest tuleneb nimelt, et Esimese Astme Kohus moonutas tema käsutuses olevaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning rikkus tõsiselt õigusnormi jättes tähelepanuta asjaolu, et komisjon ei olnud täitnud menetluskohustusi ning hoolsa, tähelepaneliku ning mittediskrimineeriva uurimise kohustust, mis tal lasub oma EÜ artiklitest 87 ja 88 tuleneva pädevuse teostamisel.
—
Neljas väide käsitleb õigusnormi rikkumist ning samuti vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse puudulikkust ning vastuolulisust seoses vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudulikkuse hindamisega; seda seoses komisjoni 29. augusti ja 29. oktoobri 2001. aasta kirjade õigusliku tähendusega vaidlusaluste maksusoodustuste mõju konkurentsile ja kaubavahetusele käsitlevate nõuete uurimist puudutavas. Asutamislepingus ette nähtud riigiabi kontrollsüsteemi aluseks olevate õigusnormide ning põhimõtetega arvestades on Esimese Astme Kohtu seisukoht ekslik ning põhjendamata punktides, milles: i) järeldatakse, et vaidlustatud otsuse põhjendus on piisav selleks, et Itaalia ametiasutused saaksid määratleda ettevõtjad, kes on kohustatud saadud abi vaidlustatud otsuse alusel tagasi maksma; ii) minimiseeritakse komisjoni poolt Itaalia ametiasutustele 29. augusti ja 29. oktoobri 2001. aasta kirjades esitatud viidete ja täienduste õiguslikku tähendust määratledes nimetatud kirjad aktidena, mis kuuluvad komisjoni ja siseriiklike ametiasutuste lojaalse koostöö valdkonda.
(1) Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus 2000/394/EÜ, mis puudutab abimeetmeid, mis on Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks ette nähtud seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995, millega kehtestatakse sotsiaalmaksuvähendused (EÜT 2000, L 150, lk 50).
Full & Egal Universal Law Academy