1.8.2009
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 180/28
Eelotsusetaotlus, mille esitas Administrativen sad Sofia — grad (Bulgaaria) 14. mail 2009 — Georgi Ivanov Elchinov versus Natsionalna Zdravnoosiguritelna kasa
(Kohtuasi C-173/09)
2009/C 180/49
Kohtumenetluse keel: bulgaaria
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Administrativen sad Sofia — grad
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: Georgi Ivanov Elchinov
Vastustaja: Natsionalna Zdravnoosiguritelna kasa (riiklik haigekassa)
Menetlusse astuja: Ministerstvo na Zdraveopazvaneto (tervishoiuministeerium)
Eelotsuse küsimused
1.
Kas nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõike 2 teist lõiku (1) tuleb tõlgendada nii, et kui asjaomast ravi, mille jaoks taotletakse vormi E112 väljastamist, ei anta Bulgaaria tervishoiuasutuses, siis tuleb eeldada, et seda ravi ei finantseerita riikliku haigekassa (NZOK) või tervishoiuministeeriumi eelarvest ja vastupidi, kui seda ravi finantseeritakse NZOK või tervishoiuministeeriumi eelarvest, siis tuleb eeldada, et seda ravi on võimalik saada Bulgaaria tervishoiuasutuses?
2.
Kas väljendit „puudub võimalus saada kõnealust ravi liikmesriigi territooriumil, kus ta elab” määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõike 2 teises lõigus tuleb tõlgendada nii, et sellega on hõlmatud olukorrad, kus ravi, mida pakutakse liikmesriigis, kus kindlustatud isik elab, on raviviisil oluliselt ebaefektiivsem ja radikaalsem kui ravi teises liikmesriigis, või on sellega mõeldud üksnes olukorda, kus patsienti ei ole võimalik õigeaegselt ravida?
3.
Menetlusautonoomia põhimõtet silmas pidades: kas liikmesriigi kohus on kohustatud järgima kõrgema astme kohtu siduvaid suuniseid, mis antakse kohtuotsuse tühistamise käigus, kui asi saadetakse tagasi uueks arutamiseks, kui on alust arvata, et need suunised on ühenduse õigusega vastuolus?
4.
Kui asjaomast ravi ei ole võimalik saada selle liikmesriigi territooriumil, kus kindlustatud isik elab, siis kas see liikmesriik peab väljastama loa raviks teises liikmesriigis määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel siis, kui asjaomane ravi on raviliigina sätestatud esimesena nimetatud liikmesriigi tervishoiuteenuseid puudutavates sätetes, kui need sätted ei nimeta sõnaselgelt konkreetset ravimeetodit?
5.
Kas EÜ artikliga 49 ja määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikliga 22 on vastuolus selline siseriiklik säte nagu ravikindlustusseaduse artikli 36 lõige 1, mille kohaselt kohustuslikult kindlustatud isikutel on ainult siis õigus välisravi eest tehtud kulutuste osalisele või täielikule hüvitamisele, kui nad on selleks saanud eelneva loa?
6.
Kas siseriiklik kohus peab selle riigi pädevat asutust, kus asjaomane isik on kindlustatud, kohustama väljastama välisravi dokumendi (vorm E112), kui kohtu arvates on väljastamisest keeldumine õigusvastane olukorras, kus taotlus selle dokumendi väljastamiseks on esitatud enne välisravi algust ja kui ravi on kohtuotsuse tegemise ajaks lõppenud?
7.
Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav ning kui kohus peab välisravi loa andmisest keeldumist õigusvastaseks, siis kuidas tuleb kindlustatud isikule hüvitada tema kulud:
a)
kas seda peab tegema vahetult riik, kus ta on kindlustatud või välisravi loa esitamisel see riik, kus ravi toimus?;
b)
millises ulatuses, kui elukohaliikmesriigi õigusaktides ettenähtud hüvitiste ulatus erineb selle liikmesriigi õigusaktides ettenähtud hüvitiste ulatusest, kus ravi toimus, pidades silmas EÜ artiklit 49, mis keelab teenuste osutamise vabaduse piirangud?
(1) Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), mida on muudetud ja aktualiseeritud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3).
Full & Egal Universal Law Academy