26.9.2009
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 233/2
Eelotsusetaotlus, mille esitas Tribunale Amministrativo Regionale del Lazio (Itaalia) 4. juunil 2009 — IFB Stroder Srl versus Agenzia Italiana del Farmaco (AIFA)
(Kohtuasi C-198/09)
2009/C 233/02
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunale Amministrativo Regionale del Lazio
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: IFB Stroder Srl
Vastustaja: Agenzia Italiana del Farmaco (AIFA)
Eelotsuse küsimused
1.
Artiklid 2 ja 3 reguleerivad liikmesriigi ametiasutuste ja ravimitootjate vahelisi suhteid, mille kohaselt määratakse ravimi hind või tõstetakse seda viimaste esitatud teabe alusel, kuid liikmesriigi ametiasutuste poolt aktsepteeritud ulatuses, st tootjate ja ravimikulude kontrollimise eest vastutavate ametiasutuste dialoogi alusel, ning seejärel on sama direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud „kõigi ravimite või teatavate ravimikategooriate hindade külmutamine”, mis kujutab endast üldise iseloomuga meedet, mida tuleb vähemalt kord aastas liikmesriigi makromajanduslikest tingimustest lähtudes kontrollida, kas selle meetme rakendamist jätkata. Nimetatud sätte kohaselt antakse pädevatele asutustele 90-päevane tähtaeg, mille jooksul peavad nad teatama, kas ja kuidas hindu muudetakse. Kas kõnealust artiklit tuleb osas, milles kasutatakse väljendit „kas ja kuidas hindu muudetakse”, tõlgendada nii, et lisaks üldmeetmele, mis seisneb kõigi ravimite või teatavate ravimikategooriate hindade külmutamises, on ette nähtud ka üks teine üldmeede, mis seisneb võimaluses alandada kõigi ravimite või teatavate ravimikategooriate hindu, või tuleb seda väljendit tõlgendada viitavana üksnes neile ravimitele, mille hinnad on juba külmutatud?
2.
Kas artikli 4 lõiget 1 võib osas, millega liikmesriigi pädevatele ametiasutustele pannakse kohustus teostada hindade külmutamise korral vähemalt kord aastas uurimus, et veenduda, kas makromajanduslikud tingimused õigustavad hindade külmutamise jätkamist, tõlgendada nii, et juhul, kui hindade alandamine on esimese küsimuse vastusena mööndav, siis on seda meedet võimalik rakendada ka mitmekordselt ühe ja sama aasta jooksul ja seda mitme aasta vältel (aastatel 2002–2010)?
3.
Kas arvestades eespool nimetatud artiklit 4 — tõlgendades seda direktiivi põhjendusi arvestades, mis käsitlevad ravimite hindade kontrolli meetmete esmast eesmärki, milleks on „rahvatervise edendamine, tagades selleks piisava hulga ravimite kättesaadavuse mõistliku hinnaga [ja nõue kõrvaldada selliste meetmete erinevused, mis] võivad takistada või moonutada ravimite valdkonnas toimuvat ühendusesisest kaubandust” — saab lugeda ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selliste meetmete vastuvõtmisega, mis viitavad „hinnangulisele” kulutuste suurusele, mitte „tuvastatud” kulutuste suurusele (küsimus puudutab mõlemat juhtu)?
4.
Kas nõuded, mis on seotud kinnipidamisega ravimikulude ülempiirist, mida iga liikmesriik on pädev enda jaoks määratlema, peavad olema konkreetselt seotud üksnes ravimikuludega või võivad liikmesriigid arvestada ka teiste tervishoiukuludega seotud andmetega?
5.
Kas direktiivist tulenevaid läbipaistvuse ja ravimite hindade külmutamises või üldises alandamises asjaomaste ettevõtjate osalemise põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et alati ja igal juhul on vaja ette näha võimalus teha erandeid kehtestatud hinnast (direktiivi artikli 4 lõige 2) ja taotleva ettevõtja konkreetne osalemine koos sellest tuleneva ametiasutuse kohustusega põhjendada võimalikku keeldumist?
Full & Egal Universal Law Academy